Kui elust lahkumine tundub ainus tee - Usku kaotades jääb alles Teadmine

Inimene on seotud läbi oma erinevate rollide erinevate inimestega ning ta elab, on, teeb ja annab üsna palju oma elust teiste jaoks ja pärast, samuti sünnivad tema sees rollides olles vajadused, mille täitmist ta oma rollipartneritelt ootab. Inimene on alati inimene, ta on seda nii rolli sees kui sellest väljas olles, kuid aeg-ajalt ta samastab ennast rolliga ja defineerib ennast sellena. Olles ennast olulise rolliga samastanud, siis võib ta tunda ja tajuda, et tema kui inimene ja tema kui roll on üksteisest lahus, sest ta tunneb, et tema kui Inimese heaolu ei ole rollipartnerile oluline ja seda teadmist on tal raske taluda. Selles kohas inimene vahel murdub, sest kui tal kaob usk enese vajalikkusesse ja järeldades sellest, et ta ei ole enam inimesena väärtuslik, leiab ta, et ainus lahendus valust välja astumiseks on elust lahkumine.

Inimesel on läbi elu mitmeid rolle, kus ta teab, et tema inimesena jääb tahaplaanile, sest tema roll on ülesanne, mida ta peab täitma ja lahendama ning selle eest laekub talle üldjuhul materiaalne tasu ja see on okey, sest sellised on selle rolli reeglid. Lähedastes suhetes, aga on andmine ja tasu saamine mitmetasandiline. Hoolitsus teise füüsiliste vajaduste eest – soojus, katus, toit, asjad – on tavaliselt raha küsimus ja enamusele tagatud, kuid vaimne heaolu seal, kus on mängus tunded, on mitmeid kordi keerulisem. Kui materiaalses rollis on inimese rollilahenduse väärtus mõõdetav palgas, siis vaimses plaanis vajab ja tajub inimene oma heaoluks ning väärtuse mõõdupuuks erinevaid tasusid.

Suhtes olles on aluseks usk, et inimene on oma partnerile oluline ja seega on tema heaolu tagatud, sest kui tema olemas olemine on teise jaoks oluline, siis partner ju hoiab teda ja annab endast kõik selle jaoks, et inimesel oleks hea olla, sest ta usub, et siis on ka partneril hea olla. Kuid kui inimene seisab nüüd kohas, kus ta näeb ja tunneb, et tema heaolu ei ole teisele enam oluline, sest partner vajab muutusi või teisi lahendusi, mida tema anda ei saa või ei oska, siis ta ei tea enam, mida teha. Roll võib püsida, sest see on veel vajalik, kuid inimene tunneb end väärtusetuna. See, kes ta oli ja mida andis ei ole enam see, mida temalt oodatakse ja vajatakse. Inimene usaldas oma heaolu rollipartneri kätte, aga tundes, et ta ei ole enam teise poolt hoitud Inimene murdub, läheb katki, sest tema Maailm pole enam endine. Ta ei näe mõtet elada, sest see, mida ta arvas endal olemas olevat - kindlat usku, et tema roll ja selle sisu on muutumatuna tema maailmas edasi - on temalt ära võetud.

Kindel usk, et tal on see roll olemas, kaob, sest teise käitumises on teade, et roll ei püsi muutumatuna ja võib ka kaduda, sest ilma partnerita pole seda rolli. Inimene tunneb, et kui teine ei vaja temaga, sellisena nagu ta inimesena on, koos rollis olemist, siis on ta inimesena ebaõnnestunud, sest pole suutnud olla nii väärtuslik, et teine tahaks teda enesele hoida. Inimene vaatab endasse ja tajub enese sees tühjust, valu suurus märgib tema kaotuse ulatust. Inimene teab, mida ta on endast andnud ja kuidas olnud, kuid siis on ta hetkes, kus sellest teise jaoks enam ei piisa. Inimene tahaks muutumatuna rollis edasi püsida nii, et tal säilib kindlus partneri olemas olu kohta, sest läbi selle on tagatud tema enese heaolu, kuid tal ei ole enam kindlust ja seega kaob turvatunne ning on teadmatus, mis temast edasi saab. Inimene võib proovida läbirääkimisi pidada, et parandada oma rollis püsimise tingimusi, kuid need ei õnnestu, kui partneril pole soovi panustada endisel moel rolli, mida ta sellisel kujul enam ei vaja.

Inimene ei näe oma elul mõtet, sest tal pole enam eesmärki – partner ei vaja suhet endisel kujul ja ta ei tea, mida oma eluga peale hakata. Ta tunneb, et tema rollis olemise tasuks on valu, tema inimeseks olemine pole väärtus, et tema tunnete, vajaduste ja heaolu eest hoolitsetaks. Vanas rollilahenduses olles olid reeglid paigas ja see oli kindlus, mille varjus turvaliselt elada, kuid muutust vajades ja ellu viies liikus kõik paigast ja mitte miski ei tundu enam kindel olevat. Inimesel ei ole enam seda, mis oli, sest selles kohas tundub olevat sügav tühjus, mis tõmbab teda endasse. Inimene tunneb, et ta on vaikuse vatis ja segaduse udus, kus ta ei kuule ega taju midagi muud kui kaotusest tuleneva valu hääletult rebestavat lõpplikkust. See ongi katki minemise kohta, kus sünnib muutus, kui inimene tardub, siis ta vajub põhja, kui aga leiab iseenese nimel jõu ja põhjuse siis ujub läbi pisarate välja, kaldale jõudes seisab omil jalgeil – roll muutus või kadus, kuid Inimene inimesena on alles. Ta läbis õppetunni, sai kogemuse, tundis võimsaid tundeid ja ta elab edasi, kohtab ning valib uusi rolle ja partnereid – Aeg liigub edasi ja Inimene ühes temaga.

Rollid on inimese elus selleks, et ta saaks tunda ja kogeda seda, mida ta üksi olles ei saa. Rolli aluseks on see, et inimene on seotud läbi rolli teise inimesega, kelle jaoks ja heaolu tagamiseks saab ta anda endast parima mida suudab, sest ta usub, et nii on tagatud tema enese heaolu ja ta tunneb ennast väärtuslikuna. Inimene muutub, kasvab ja liigub edasi, see on elu loomulik osa. Sama loomulik on see, et rollid tema elus ei püsi muutumatutena. Rollid võivad alles jääda või kaduda, kuid muutununa soovib või tunneb ta vajadust neid muuta. Tema uus Mina kohaneb ja kohandub ning vajab uusi lahendusi, sest vana rollilahendus ei sobi enam, inimene ei soovi enam anda või vastu võtta seda, mida suhe varem vajas, andis või kuidas toimis. Nii nagu Inimene kõnnib rollides olles oma isiklikku teed, nii teevad seda ka rollipartnerid ja nii tuleb ka inimesel seista kohtades, kus tema rollipartner vajab ja muudab rollilahendust või loobub rollist. Kui rolli reeglid ja lahendused muutuvad, siis see on hirmutavalt avar vabadus, kus hoolitsevat tuge, kindlat põhja ja kaitsvaid seinu pole ning nüüd tuleb Inimesel ise otsustada, kas hoida võideldes kinni vanast mudelist, mis enam ei tööta või muutuda ja muuta rolli sisu – Kas partneriga rollis olemisel on suurem väärtus, kui rollist väljas olemisel? Rolli muutumise hetkel, kui inimesele tundub, et mitte midagi enam muuta ei saa, sest vana enam ei kehti ja tehtu ei loe, siis selles kohas saab luua uue rollijoonise, see on võimalus minna koos edasi, küll teisiti, aga ikkagi teineteise elus olemas olles.

Inimene ise annab endale teadmise, et ta on väärtuslik, sest inimene teab, et ta elab ja on alles ka siis, kui tal rolli ei ole. Jah, tal ei ole seda, mis rolliga kaasas käis, kuid tal ei ole ka neid tundeid, mis rollis olles kasvasid. Inimene võib rollist lahti lasta, kuid seda tehes ei lase ta endast lahti – tal on alles vabadus Inimesena elades valida iseendana iseendale oma tee.

Marianne

09.09.2018.a