reede, 31. august 2018

Mees kingib ühes oma Armastusega Naisele Maailma – Meditatiivne rännak vol 33




Mees, kui Universum, kes on ennast mehena vastuvõtnud ja seisab omal kohal, mõistab oma vastutust Naise ja Laste ees, teab oma ülesannet hoida ja kaitsta Maailma, mille ta on kinkinud Naisele, et Naine saaks selle täita oma Armastuse valguse ja soojusega. Mees seab ja hoiab kindlana piirid ja nii on Maailm turvaline keskkond. Naine vajab turvatunnet, et kasvatada Armastust, mis suureneb jagades. Mees vajab Maailma, et sinna sisse peita pisikene pesa, kus on varjul tema Armastus. Lapsed sünnivad, kasvavad Ema Armastuse soojuse ja valgusega täidetud pesas, mis asub isa poolt kaitstud Maailmas.

Kui Mees ei sea kaitsvaid piire ega hoia turvalist keskkonda, siis toimetab Naine nendes piirides, mida ta suudab ja oskab iseendale ning oma lastele luua ja hoida. Tal on keeruline olla Naine oma Mehele, sest ta peab ühteaegu olema nii Mees, kes turvab, kui Naine, kes jagab. Naine ei saa olla vaba oma loovuses, sest tal tuleb koondada oma jõud hoidmaks piire sisu ümber. Naine ei saa avarduda ja jagada, sest keskendub välisele tegevusele, tal ei ole aega vaadata endasse ja tema sees ei kasva südamerõõmust Armastust, mida jagada.

Kui Mees ei ole kinkinud Naisele oma Armastust, siis ei saa Naine kasvatada seda, mida talle antud ei ole, sest Mees hoiab Armastuse enda sees varjul. Mees ei usalda Maailma, ta hoiab turvalised piirid enese ümber, sest see on koht, mida ta peab kaitsma, et hoida enesele see, mida ta peab enda jaoks kõige olulisemaks. Mees vajab Naist, et too leevendaks tema pinget, sest Mees on surunud Maailma enese sisse ja selle seal kinnihoidmine nõuab suurt pingutust ja ressurssi. Mehe Maailm, mis on suurem kui Elu, peab ära mahtuma ühe inimese sisse. Naine peab hoidma oma loodud piire paigas ja turvalisena, et kaitsta oma lapsi ja varjuhoidvat Meest. Lahendused tulevad läbi Naise, sest ta asub Mehe kohal, kes ise on kui Laps oma Maailma peitununa ja vajab ning ootab kaitset ega suuda hoida turvalisena Maailma endast väljaspool.

Mehe sees on üks pisikene poiss, kes on tundnud valu ja hirmu ning nüüd vajab turvalist Maailma, mis on suure Mehe sees peidus. Poiss istub, silmad suletud, käed ennast embamas. Poiss ei tea, et ta on vahepeal suureks kasvanud, Naise võtnud ja Lapsed saanud. Poiss ei tea, et tema ise on Universum, sest ta ei vaata ega näe seda, kes ta on kui ta valib olla. Poiss tunneb ja mäletab seda, kes ta olema pidi, aga olla ei saanud – ta soovis olla kaitstud ja armastatud Laps. Kuid Laps ei saa olla Naisele Mees ega Lastele Isa, ta on inimene, kes täidab oma kohustusi, tehes neid teiste jaoks ja pärast. Ta on inimene, kelle Armastus on tema enese sees, sest ta ei ole usaldanud seda Naisele, et too saaks Mehe jaoks luua Armastuse soojuse ja valgusega täidetud pesa, kuhu Mees saab sisse astuda. Poiss vajab lohutust ja hoidmist, sest ta tahab, et Armastus oleks tema sees – ta ei tea veel, et tema saab olla Armastuse sees.

Mees vaatab enese sisse ja ta ei näe Maailma enda ümber – ta ei näe seda, mis tal olemas on. Ta tajub vaid mõistmatuid, häirivalt segavaid hääli ja tunnetab kokkupõrkeid teistega, kes segavad keskendumist kõige olulisemale tegevusele tema elus – hoida Armastus enese sees teiste eest varjul ja kaitstuna. Mees kaitseb oma Maailma ja selle keset enese sees, kõik väline, ka Naine ja Lapsed on talle aeg-ajalt ohuks, sest vahel nad tahavad tulla ligi, astuda sisse ja saada temast osa, kuid sinna kokkusurutud keskmesse ei ole võimalik mitte kellelgi astuda, isegi Mees ei mahu sinna. Mees teab, et tema sees on Armastus, aga ta ei tunne, et ta sellest osa saaks ja just sellepärast ta surubki ennast kokku ja sisse, et hoida varjul see viimane piisk, mida ta peab oma sidemeks tõelise Armastusega. Mees ei saa välja anda seda, mida ta enesele hoiab, sest ta usub, et jagades peab ta viimase piisa ära andma ja siis jääb ta oma Armastusest lõplikult ilma. Mees ei pea enda ülesandeks hoida Naise ja Laste Maailm turvalisena, sest see, mida tema peab kaitsma, asub tema sees, mitte temast väljaspool.

Kui Mees usaldab oma silmad avada, tajub ja näeb ta, kuidas piirid tema ümbert nihkuvad, Maailm, milles ta elab avardub, värvid ja valgus mänglevad - ta teab, et see kõik, mida ta näeb ja puudutab on tema, sest tema valitseb selle Maailma üle. Mehel tuleb uskuda, et kui ta võtab Armastuse ja tõstab selle enese seest välja, usaldades selle Naise kätte, siis ta saab oma pesa, kus ta on Armastuse leebes lohutuses ja ta saab Universumi, kus valitseda ja Maailma, mida hoida. Mees ise seab Maailmale piirid, kuid need asuvad temast väljas ja nii mahuvad sinna sisse Naine ja Lapsed, terve nende ühine Maailm, mis on Armastuse helget soojust ja valgust täis. Mehe vastutus on olla Mees oma Naisele, Isa oma Lastele – olla Universum oma loodud Maailma ümber. Naise sees on Armastuse pesa ja kui Naine on turvaliselt hoitud, siis täidab ta Mehe kingitud Maailma, Mehe Armastust tundes ja seda üha kasvatades, valguse ja soojusega, hoides enda sees turvalise Armastuse pesa, kuhu Mees mahub sisse, et vajadusel leida lohutust väikesele poisile enese sees. Mees teab, et ta on tugev ja võitmatu, sest tema Armastus on turvaliselt hoituna Naise sees ning nüüd on ta valmis vastu astuma kõigele, mis tema teele tuleb, et hoida ja kaitsta seda Maailma, milles ta ise, tema Naine ja Lapsed elavad.

Kui Mees loob turvalise Maailma, kus tema Naisel ja Lastel on hea olla, kus nad on rõõmsad ja õnnelikud, siis on tegelikult Mehel hea olla, sest ta tajub enese tugevust ja suurust, sest tema teod ja käed hoiavad, ta teab, et on selleks suuteline, sest tema on Mees, kui Universum, kes on Mees oma Naisele ja Isa oma Lastele. Mees on kõik ja tema tugevus on tema Armastuses, mis on tema ümber ja tema on selle sees – Armastava Naise Armastavas südames. Mees loob ja hoiab piirid, Naine täidab Maailma, sest on turvaliselt hoitud ja ta hing avardub luues Mehele Armastusega täidetud pesa, Armastuse sees.


Marianne


Soomemaal
31.08.2018.a

kolmapäev, 29. august 2018

Iga sündinud Laps on Armastuse kingitus – Naised Valges seisavad Lapse eest ja kõrval - Meditatiivne rännak vol 32





Naine ulatab sünnitades oma lapse, mehe kui universumi poole, soovides kinkida Maailmale selle, kes sündis läbi tema. Mees, kui universum ja naise elu keskpunkt võtab kingituse vastu ja annab naisele austusega koha enese kõrval, et koos seista, saata ja toetada ühise lapse teekonda Maailmas. See laps on Armastusega Maailma vastu võetud ja ta on kingitus iseendale, kes armastust kogenuna jagab seda kogu Maailmale - olles kingitusena kingituseks kõigile.

Kui, aga mees kui universum pöördub naisest ära, ei tunnusta naist ega tunnista last, siis see laps on küll sündinud, aga ta ei ole veel Maailma vastu võetud. Tema tee on võitlus iseenda ja oma koha eest, ta on olemas, teda kuuldakse ja nähakse, kuid ta sumbub, sest tema sees ei helise Armastust, mida ta ei kogenud, kui mees jättis oma ülesande täitmata ja ei võtnud tema ema kingitust vastu ega andnud emale kohta enese kõrval.

Kui naine võtab lapse endas vastu, muudab oma elu keskpunkti asetades lapse sellele kohale ja loob ringi vaid neist kahest, siis kogeb laps armastust, ta on hoitud ja saadetud. Kui naine valib tunnete tee, siis ütleb ta lapsest lahti, sest lapse tulek oli pettumus. Naine täitis oma ülesande, kuid oodatud tasu jäi saamata. Naine võib lapse päriselt ära anda või teda küll kasvatada, kuid ta ei tunne, et nad oleksid ühte seotud. Naise ülesanne oli sünnitada laps ja seda ta ka tegi, kuid kuna mees ei võtnud teda ega tema kingitust Armastusega vastu, ei andnud talle kohta oma kõrval ega kinkinud uhkusega last Maailmale siis naine alles otsib oma teed.

Kuidas leiab laps Armastuse, kui isa ei leidnud endas kohta, kust anda ja ema oli Armastuses pettunud. Kuidas saab laps olla kingitus Maailmale, et Armastust kogenuna jagada seda südame helisedes kõigile. Suguvõsa Naised Valges, kes on vanemad kui naine, seisavad lapse eest ja tema kõrval. Nemad võtavad, kui vanemad seda mingil põhjusel ise ei teinud, vastutuse lapse eest endale. Nemad võtavad lapse vastu ja kingivad ta Armastades Armastuse kingitusena Maailmale. Nemad aitavad suguvõsa naist, kes vajab aega ja nii on nad seni lapsega, kuni naine iseenda teed käib ja on ühel hetkel valmis oma kohale astuma. Nemad seisavad lapse eest, toetavad tema teed, avavad uksi, siluvad radu, toovad vastuseid tema teele. Naised Valges räägivad läbi looduse, loomade, taimede, lillede, sõnumite, märkide jne - kõnelevad südame ja lihtsa teadmise keeles.

Kuid füüsiliselt reaalses elus ei ole lapse kõrval justkui kedagi ja nii tunneb ta end üksinda Maailmas olevat, kuid tegelikult on temal ja temaga koos rohkem kui ta ettekujutada oskab. Ta ei oska vaadata naiste piirjooni ega taju nende puudutusi inimeste omadena, kuid nad on tema elus olemas, kuidas muidu seletada kõike seda, mis temaga sündinud on, sest tegelikult on ta kogu aeg hoitud, kaitstud ja armastatud olnud ja oma sisemuses seda ise teadnud. Kuid inimesena on ta oma tunnetes ja õppetundides käivana tahtnud käega katsutavaid ja silmaga nähtavaid tõendeid omada. Laps on end lõhkunud, püüdes saada siin Maailmas seda, mida ta usub, et tal ei ole – Armastust.

Reaalses elus võib argipäev tunduda raske, sest kõik tuleb vaid läbi enda, iseenda eest üksinda seistes. Kuna üks lüli liinis ei tööta, siis ongi suguvõsa energial keerulisem lapseni jõuda ja tema elus osaleda. Sellisel lapsel tuleb tugevam ja osavam olla ning ta ongi seda ega ta muidu sellist väljakutset poleks saanud. Lapsel on olemas kõik, mis tal on vaja, ainult natuke teistmoodi, teisel kujul ja viisil. Laps ei teadnud, et Armastust saab kogeda ja tajuda erinevalt. Tema oli oodanud seda ainult ühest kohast – temale sünnist tuleneva õigusega kuuluvast kohast, kuid kuna ta sealt seda ei leidnud, siis arvas laps, et tema sees ei ole Armastust, kuna tema Maailma ei vastanud talle.

Laps takistab oma teed, kui nutab taga, igatseb ja ootab oma füüsiliste vanemate armastust. Jõuga ei saa võtta sealt, kus seda ei anta. Võib olla tõesti ei leia mees ega naine siin oldud ajaga endas jõudu, et võtta uhkuse ja Armastusega vastu oma laps, kuid teisele poole minnes muutuvad tunded olematuteks, sest seal ei ole need enam olulised ja siis asuvad nad oma kohtadele lapse seljataha ja sidudes end ühte, annavad talle selle, mida siin elus olles ei olnud võimelised tegema - annavad tingimusteta vanemliku Armastusega koha oma südametes, sooviga olla kohal, hoida ja kaitsta oma last. Emal ja isal on oma tee käia, seni seisavad lapse kõrval Naised Valges, kes annavad edasi kõik, mis lapsel on vaja. Lapse tee on selline nagu ta on, ta ei ole üksi ega üksinda, tal on rohkem kui enam, sest tal on kõik, mis Universumil just talle anda on ning see jõuab temani just sellisel kujul nagu ta jõuab. Kui laps tunnetab südamega, kuulab oma hingega, siis ta kuuleb, kuidas loodus, märgid ja sõnumid temaga räägivad - see on lapse helisevale südamele vastu helisev Maailm (sel hetkel lendasid linnud puulatva ja laulsid).

Kui Naised Valges on lapse reaalsus (hele leht langes minu ette), siis naised muutuvad tajutavamaks ja nähtavamaks, nende kohalolu ja jõud kasvavad, sest see, mille olemasolu usutakse ja teatakse ongi reaalselt reaalsuses olemas. Avades sisemise teadmise, võttes Naised Valges iseendas vastu ja andes neile endas koha, siis ei pea naised tulema läbi lapse kaitse vaid Armastusel on vaba vool. Laps tajub, näeb, kuuleb, mõistab ja teab, et Armastus on kõiges ja kõikjal tema ümber, oli eile, on täna ja saab homme olema, on alati temaga koos ja tema sees siin selles Maailmas – laps on Naiste ühise Armastuse kingitusena kingitus iseendale ja Maailmale, Armastusega vastu võetuna Armastust kogenuna Armastust jagamas.

Tuul tuleb ja paitab, lind laulab jutustades lugu, ta toob sõnumeid, leht ja sulg poetuvad märgiks, numbrid juhatavad teed – Maailm on avardunud, sest laps näeb, tajub, mõistab ja kuuleb kõike uuel moel – Armastusega, mis temas heliseb.


Marianne


Soomemaal
29.08.2018.a



teisipäev, 28. august 2018

Nõgeste keskele heidetud alasti laps vajas enese lohutamiseks hülgamistunnet





Kõrgete nõgeste keskele heidetud laps seisis üksi ja alasti. Temas kasvas teadmine, et iga järgnev samm toob kaasa uued kõrvetused, sest juba olemas olevad kihelesid väljakannatamatult. Tal tuli astuda need sammud ja võtta vastu kõik valusad puudutused. Kui ta lõpuks välja jõudis, tundis ta läbi valu häbi ja tajus põlgust, et ta üldse iseendana olemas on. Teda taheti uuesti ära kaotada, sest temaga ei osatud mitte midagi peale hakata. Kuid ta ei kadunud ära, ta kaotas ennast, suhtest välja arvates, ise ära.”

Hülgamine tähendab, et inimene jäeti üksi st, et tal on justkui õigus ollagi üksi - „Kui mind ei taheta, siis mina ka ei taha!” - seega on ta olude ohver. Hülgamistunne annab põhjuse end väljaarvata suhtest, kuhu mingil põhjusel kuuluda ei taheta, aga lahkuda ega lahti öelda ei saada. Kohas, kus lapsel oli halb olla, võttis ta teiste käitumisele järgnenud iseenda reaktsiooniga endale ohvri rolli – „Teie mind ei tahtnud, nüüd on mul õigus teile selg keerata.” Kas tegelikult sooviski laps üksi olla ja teiste tegu vabastas teda?

Suhtes, kus kerkis esile hülgamine oli midagi, mis oli lapse jaoks kohustus ja läbi selle koorem, mida ta ei jaksanud kanda. Kui ta oli hüljatud, siis ta ei pidanud seda enam kandma, sest enam ei tulnud vastutada teiste inimeste heaolu eest. See oli olnud lapsele liiga raske koorem, mille kandmise jaoks tal polnud jõudu, oskusi või võimalusi ja ta ei teadnud, kuidas ise ennast aidata.

Üksinduse kurbus on haletsus, mis oli ainus lohutus, mida laps ise suutis endale anda. Kui hingel või kehal on valus, siis lohutades puhutakse peale, silituse puudutus viib valu, armastus kandub ühelt inimeselt teisele - „Ma hoolin Sinust, mõistan Sinu valu suurust!” Suhtes, kus laps oli pidanud olema täiskasvanust tugevam, olid rollid vahetunud, sest laps, kes vajas kasvamisel hoidmist ja tuge, pidi vastutama täiskasvanu eest. Sellises suhtes pidi ta seisma tugevamana, kui ta valmis oli, sest pidi võtma endale kohustused ja rolli, mis ei olnud tema omad, kuhu ta andis iseenda arvelt ning ta ei saanud sealt seda, mida tal endal vaja läks. Haletsus oli tema viis ennast lohutada. Hülgamine andis õiguse vabadusele, lahti öelda sellest, mis oli elule koormaks.

Ajal, mis lapse elu muutvad otsuses tulid läbi teiste, vajas ta täiskasvanute tuge, toetust ja mõistmist, ootas füüsilist puudutust, et tunda hellust ja lohutust, kuid ta jäi neist ilma. Tema sees oli valu ja trots - „Kui mind oleks armastatud, siis poleks minuga nii tehtud, sellist elu minule valitud ega sellisesse olukorda asetatud, kus ma pidin keerulisi tundeid tundes üksi seisma. Te hülgasite mind, mina olen hüljatud ja te ei saa mulle enam haiget teha, sest seisan teist eraldi – üksinda – ja nii suudan ma tagada endale turvatunde, mis koos teiega olles minu elust puudus. Mina ise hoolitsen enda eest, lohutan ja hoian. Ma tean, et te nägite ja saite aru, et minul oli keeruline hetk oma elus, kuid te läksite vaikides mööda, mis iganes põhjusel ei olnud te valmis ega võimelised mind lohutades hoidma.”

Laps vajas hülgamistunnet, sest nii ei jäänud ta seisma ega ootama, et teised tuleksid ja annaksid selle, mida ta vajas, vaid ta tegutses õigusega iseenda heaolu nimel. Hüljatuna seistes vastutas laps ainult iseenda eest, hoidis sisemist ressurssi endale, et anda ise, endale vajaminev vajalikul hetkel ja kaitsta end teiste käitumise eest, mida ta tajus hoolimatusena enese suhtes.

Seega, kui täiskasvanud inimene, kes peaks tagama lapse heaolu ei suuda seda mingil põhjusel teha, siis võtab laps iseenda eest vastutuse enese peale ja selle jaoks on tal vaja üksi seista, järelikult peab ta olema hüljatud. Ometi jääb laps alati ihalema reaalselt olemas oleva teise inimese poolset hoidmist ja lohutamist, sest ta soovib olla laps, mitte täiskasvanu ja see ongi see koht, mis kasvatab tema sees pinget isegi siis, kui ta ise on juba täiskasvanu, kelle sees on hüljatud sisemine laps. Laps võib enese jaoks väga palju suuta teha, kuid ta ei ole võimeline andma endale sellist armastust, mida ta kogeb läbi teise inimese antava füüsilise ja vaimse puudutuse – armastust läbi tajumise: „Ma mõistan Sind, hoolimata kõigest oled Sa oluline ja ma seisan Sinuga koos. Hoian Sul käest, toetan ja ootan seni, kuni Sa üksinda endas või Maailmas käid ning olen Sinu jaoks alati olemas just sel hetkel, kui Sina mind vajad, sest ma ARMASTAN SIND!”


Marianne


Soomemaal
28.08.2018.a



esmaspäev, 27. august 2018

End hüljatuna tundva inimese valu





Miks tõuseb käsi või jalg tahtega teist inimest lüüa? Miks lendab haiget tegev sõna teise inimese pihta? Inimene on pinges, sest üks tunne on tema sees väga võimsaks kasvanud ja inimese sees on teda kõike hõlmav tahe läbi füüsilise kontakti või vaimse puudutuse ennast maandada. Ta suunab tunde mõjul kasvanud energia selle inimese pihta, kes oma sõnade või teoga teda ärritades selle tunde tema sees äratas. Inimesel on oma tunde sees nii halb olla ja ta ei suuda seda kontrollida ning selleks, et tunne enam edasi ei kasvaks tuleb teine vaikima sundida. Teha midagi nii, et teine katkestaks oma tegevuse, mille läbi on tal võim inimese tundeid kontrollida. Kui enese sees on valusalt halb olla, siis on tahe teisele haiget teha, et kui teine tunneb valu, siis on inimesel tema üle võim ja ta kontrollib taas olukorda.

Mida suurem on pinge inimese sees, seda tugevam löök ja mõjusam sõna. Inimese tegevus sünnib enne mõtet, sest vajadus on tunne enda seest välja saada. Kui tegu tuleb enne kui mõte, siis on inimene pidevas stressis olnud. Ta on kui püss, mis on alaliselt vinnas ja päästikule vajutus vallandab laengu. Teise inimese poolt tehtav oli ärritavaks faktoriks, teise tegu oligi päästikuks, mis vallandas kogunenud pinge. Kui inimese sees oleks rahu olnud, siis oleks mõte enne tegevust kohale jõudnud ja ta oleks mõistnud, mida tema tegu teisele võib tähendada ja suutnud ennast pidurdada, et oma käitumist kontrollida.

Pinge koguneb, kui inimese elus on koht, kus valitseb pidev ärritusseisund ja seepärast on tal oma elus ebamugav olla. Inimene vajab tundeid, et kaotada või varjata oma vajadust. Inimene sööb, et kustutada tunne, surub seda söögiga alla, andes endale head ja paremat, sest kui ei saa anda või ei tea seda, mille järgi on vajadus, siis annab ta endale seda, mida suudab ise anda. Inimene otsib ja vajab alateadlikult teist inimest, kes vallandaks tema sisse kogunenud pinge. Teadlikult ta väldib ohtlikke olukordi, kus ta teab ette, et ei suuda jääda rahulikuks ja ennast kontrollida. Pinge püsib, teatud viisidel on võimalik selle hulka vähendada, kuid seeme jääb ikka alles, sest enese mõistmist ja stressi allika leidmist ei toimunud.

Püsiva pinge seisundis hakkavad inimese seest esile tõusma erinevad seni lahendamata teemad, kui neid on palju, siis tundub, et inimene upub oma tunnete sisse. Universumi vingerpuss on see, et nüüd tulevad mängu ärritajad, inimese teele astuvad teised inimesed, kes suudavad oma tegevuse läbi tõsta veelgi pinget, rõhudes erinevatele tunnetele, et inimene kasvatades enda sees viha, leiaks jõudu lahendada oma teemasid. Ärritajat kohates ja tundesse astudes on inimesel enese sees halb olla, ta vaatab endast välja ärritaja poole, sest too on füüsiliselt reaalne ja seega kõrvaldatav. Tunne inimese sees on nimetu ja abstraktne – iseenda vastu ju ei astu. Inimene solvub, vihastub, ägestub ärritajate peale, sest nemad on isekad, ebaõiglased, halvad, hoolimatud jne – nad teevad oma olemas olemisega inimesele haiget. Inimene hellitab oma haiget saanud „Mina”, lohutab toiduga, uinutab meelemürkidega, kurnab end füüsiliste tegevustega – need on inimese käsutuses olevad vahendid, millega oma tundeid kontrolli all hoida, kuid need ei lahenda teemasid. Inimene süüdistab neid, kes ei toeta tema heaolu säilimist ja tal on ennast kaitsev soov vältida ärritajatega kohtumist, kuid nii pöördub ta ära abist, mis talle antakse.

Inimese tugevuse aluseks on see, et tal oleks olemas füüsiline ja vaimne lähedus nende inimestega, kellega ta on ühendatud ja seotud. Inimene on tugev, kui ta tunneb, et on iseendana hoitud, tunnustatud ja teistele vajalik. Inimesele on tähtis tunda end tervikuna, mitte osadena. Need, inimese enese jaoks üliolulised osad, mida temas näha ei taheta või teised ei vaja, peidetakse varju, pannakse enese sisse sügavale peitu, hoitakse endale, kuid nii suureneb vahe ja rahulolematus iseenda ja Maailmaga. Armastuse keelt, mida inimene tunneb ja kuuleb, sellises suhtes ei räägita ja sellest, mis seal olemas on temale ei piisa, sest tema ei taju armastust. Inimene tunneb ennast hüljatuna, kui temast pöördutakse ära hetkel, kui ta vajab lähedase toetust, mida ta tajub läbi mõistmise, vaimse ja füüsilise toe – see on tema jaoks armastuse väljendus, keel, mida ta mõistab.

Kui inimese füüsiline või vaimne turvatunne ei ole kindel, siis kasvab temas rahulolematus, sest üks tema jaoks ülioluline tunne on riivatud ja see loob vajaduse, mis on täitmata. Inimene on haavatav, sest ei suuda lahendada algset teemat, seega soovib ta omada kontrolli oma elu nende osade üle, kus ta saab maandatud, mille läbi leiab ta rahu enda sees. Mida suuremaks muutub rahulolematus, seda enam tunneb inimene vajadust kontrollida ja soovi korral muuta neid kohti oma elus, mille muutmine on talle vajalik ja jõukohane - see annab teadmise ja kindluse, et ta omab kontrolli oma elu üle. Kuid nüüd kohtub ta ärritajatega, kes loovad oma olemas olemisega takistusi, segavad tal rahu taastamist ja  omal moel elamist, nii inimene ärritubki, käivitub taas. Pole rahu ega stabiilsust, inimene leiab küll hetked, kus suudab olla rahus, kuid neist ei piisa, et rahulikuks jääda, sest lahendust ei ole veel leidnud.

"Vaata oma elu eemalt, kus on seal koht, mis on Sinule oluline ja vajalik, kuid mis justkui sõltub kellestki teisest. Koht, kus Sa tundud endale üksi ja abituna. Koht, kus Sinu heaolu tundub tulevat läbi teise, on tema määrata ja teha. Koht, mis on Sinule olemas olemiseks vajalik, kuid Sinu väljendatud soov selle koha turvalisena hoidmiseks ei leia mõistmist ega toetust. Sinust keeratakse ära, soovi eirates jäetakse Sind tähelepanuta ja üksi. Sinu turvatunne hajub, sest arvad end olevat teisest sõltuv, aga tema hülgas Sind. Sul on valus ja Sinu sees on tunne. Anna äratatud tundele nimi, tema sisse vaadates leiad põhjuse ja mõistad ennast."

Inimesele on oluline, et tema vajadused, mis sünnivad ühises elus on teiste poolt mõistetud, tehakse koostööd lahenduste otsimisel, on vabatahtlik andmine, soov jagada enda elu ja saada osa teise elust, et tervikuna olles tervik moodustada. Armastuse keel on teadmine, et inimene saab oma suhetes selle, mida tal on iseendana olemas olemiseks vaja.


Marianne


Soomemaal
27.08.2018.a

reede, 24. august 2018

Tundest vabana olemise kergus, siis kui eksam on sooritatud





See on nii hea tunne, kui järjekordne õppetund on läbitud. Pühapäeval ujusin tundes, esmaspäeval otsisin vastust, teisipäeval kirjutasin ja lasin lendu loo, neljapäeval läbisin eksami. Lausa koju kätte tuli sarnane situatsioon, kus taas seisin ja vaatasin aknast kahte inimest, keda koos nähes tundsin enne end väljajäetuna, sest pidasin ennast kolmandaks. Tundeid ei tõusnud ega kasvanud, ma ei tundnud midagi. Jah, ma mäletasin, kuidas oli olnud, kuid nüüd tundsin suurt kergendust, sest olin vaba. Ma olin lihtsalt, minu sees oli suur vaikus ja rahu, iseenda ja Maailmaga.

Ma taipasin, et kui soovin võin minna ja olla osaline, kuid mõistsin, et ei tahagi. Sain aru, et see, mida näen, aga ise ei koge, ei tähenda seda, et pean sellest alati osa saama. See, mis toimus nende kahe vahel on nende vaheline lugu. Mina ei tundnud enam endas vajadust nende kahe vahele mahtuda, sest nüüd tean, et soovi korral võin seista kõrval ja see on täiesti piisav.

Suur kallistav toetus Sinule, kes Sa oma eksameid sooritad!


Marianne


Soomemaal
24.08.2018.a

neljapäev, 23. august 2018

Kasvamise keeruline teekond, kas muutustele sobiv või sobimatu aeg





Jagamine


Viimasel ajal olen põrkunud lastega, reageerinud kergesti ja soovinud põgeneda üle pea kasvanud situatsioonidest. Täna otsisin enese seest vastuseid: „Miks ma nii teen? Mis minuga toimub?” Ma leidsin vastused üles, kuid tundsin, et need lähevad nii isiklikuks, et kas ma üldse julgen neid välja öelda. Kuid, miks ma peaksin ennast häbenema – see olen mina ja see kõik on minu sees olemas ning ma soovin sellest loost välja jõuda, mõista ennast ja edasi minna.

Ma taipasin, et olen kasvanud ja kasvan üha. Olen olnud kui laps, kes elas lapsena täiskasvanu elu, kuid nüüd olen iseseisvumas. Seisan kohas, kus olen õppinud ennast tundma, sidunud lahti sõlmi, lahendanud teemasid, et selgeks saada ja mõista, kes ma olen, milline ma tegelikult olen ja mida mina soovin. Olen üles leidnud oma „Mina” ning ma soovin seda teadmist endas alles hoida. Keeruliseks teeb selle loo see, et ma juba olen täiskasvanu, ea poolest vähemalt ning seetõttu olen osaline teiste inimeste lugudes, oman rolle ja neist tulenevaid kohustusi. Minu sees on teadmine, et on olemas lood, mida ei saa pooleli või ootele jätta, et uuesti valida või valimata jätta, kuni jõuan ükskord endas selgusele. Lugude tõttu pole ka sellist vabadust, et lihtsalt olla ja katsetada või minnagi üksindusse kõndima, kuni teadmine saabub. See kõik juba on minuga ja see on minu reaalne elu ning nüüd olen mina kõige selle sees, olles kasvanud ja muutunud, olgu aeg sobiv või sobimatu, aga mul tuleb siin ja praegu iseenda ja oma lugudega toime tulla. On vaja rohkem, kui lihtsalt ellujääda.

Enese sees olen lapseeast välja kasvades jõudnud kohta, kus soovin seista üksi, ilma sidemete ja kohustusteta, et alles proovida ja katsetada, mis on minu, mis mitte. Minu sees on vastused olemas, kuid ma ei taha tunnistada ega saagi seda, sest ma ei saa uuesti proovida, kuidas oleks olnud kui neid valikuid ei oleks olnud. Valiku hetkel valisin iseendana ja ka nüüd olen iseendana kõige selle sees, kuid tunnen ennast iseendana olles aeg-ajalt väga halvasti.

Kui põrkan kokku teise inimese vastupanuga, siis tihemini katkestan, kui reageerin, astun kõrvale, sest tunnen, et mina ei pea olema ega tegema seda, mida teine ei taha. Mina ei pea olema iseenda ega teisega konfliktis, sest mina saan jätta teisele vabaduse olla selline nagu tema seda soovib, sest tema ise vastutab oma tegude tagajärgede eest. Kuid ma võin endast välja minna, kui ma tean, et tagajärgede eest tuleb ikkagi minul vastutada. Sel hetkel on minu enda sees vastasseis – ma ei taha, kuid pean, sest tunnen end olevat selleks rollist lähtuvalt kohustatud, sest mind puudutab tulemus, kuid ma näen, et teine ei ole huvitatud teda puudutavast loost ega tema enese valikute tagajärgedest ja ei tee koostööd vaid sõdib minule vastu, justkui oleks lugu alguse saanud minu vajadusest. Ehk saigi, sest mina oletan ette tulemuse ja soovin, et see oleks minule sobiv, seega ma ei lase ka teisel kogeda, mis saab siis kui ongi kõik täpselt nii nagu tema sellele laseb olla.

Minu esimene valik on vabadus, mitte teisi jõu ja sundusega proovida muuta, sest usun, et igaüks teab ise, mis on tema jaoks parim ja seega valib oma tegevuse ja käitumise iseenda soovidest ning vajadustest lähtuvalt. Kõik inimesed, ka lapsed on minust eraldi seisvad ja järelikult iseseisvad. Mina ise olen endas sellisesse kohta jõudnud, kus ma tunnengi ennast eraldi olevat. Olen pidanud seisma üksi ja nii õppisingi iseendana olema – see olen Mina ja minu Maailm, kus ma olen see, kes ma olen.

Minu elus on erinevad rollid ja igas rollis on omad kohustused ja saadav tasu. Ma täidan oma rolle parimal võimalikul moel ja usun, et mul on õigus sellisele tasule, mis minu arvates selle rolliga kaasas käib – soov, et minu ootused ja vajadused saaksid täidetud. Minu elus on rolle, kus saadav tasu ei ole vahel piisav, et ennast selles rollis olles hästi tunda. Sellises rollis peidan tunded enese sisse, alles jäävad kohustused, mida täidan ikkagi parimal võimalikul moel, kuid ma ei lisa enda „Mina” sinna. Ma tean, et ma ei saa rollist välja astuda, sest olen seotud. Ometi tunnen ma vahel vajadust põgeneda, välja astuda ja ära minna – olla vaba piirangutest ja sõjast, sest tean, et ma ei pea olema kohas, kus mulle ei meeldi ja on halb olla.

Ma tunnen, et sellises rollis olles, ei nähta mind ennast rolli nime tagant. Mulle tundub, et rollipartnerit ei huvita, milline on minu „Mina” tegelikult, milline olen kui ma ei ole rollis. Järelikult olen ma iseennast ja rolli „Mina” lahutanud, seega olen rollis rollina. Rollis olles on mul kohustused, mida ei ole minule otseselt vaja, mida teen teise jaoks ja tema pärast. Olles vaid roll, täidan kohustusi punktist piirini ja sealt edasi algab päris „Mina” aeg. Võitlen ja seisan enese eest, annan end vastu siis, kui rollitasu on olemas ja ma tõesti tunnen, et vaadatakse ja nähakse „Mind.” Minu „Mina” on rollis olles haiget saanud ja seega ma ei jaga ennast, vaid asun väljaspool rolli, omas Maailmas. Vahel tulevad tunded tagasi ja siis tunne ennaste rollis olles elusana.

Ma ei soovi ennast tõestada ega õigustada, kui ütlen välja selle, mida ma tegelikult vajan, sest ainult mina ju tean vastust sellele küsimusele. Ma olen õppinud end iseendana tundma ja ei ole nõus ennast rolli lahustama ega ära kaotama, sest tean, et rollid muutuvad ja kaovad, kuid minu „Mina” on oluline minu iseendana olemas olemise jaoks, sest ainult mina ise jään iseendaga ka siis kui olen rollist väljas ja üksi.


Marianne


Soomemaal
23.08.2018.a

kolmapäev, 22. august 2018

Miks kolmas tundub alati liigne olevat – Sa tuled oma lapsepõlvest





Sinu elus on ette tulnud hetki, kus oled seisnud kellegi kõrval, olnud teisega millegi alusel võrreldavad ja moodustanud ehk paarigi, kuid siis on tulnud kusagilt või on seal samas juba olemas keegi kolmas, kes justkui valib teie vahel. Kahest sai korraga kolm ja kolm jagunes omakorda kaks pluss üks – teised moodustasid uue paari, aga Sina jäid välja, sest ei osutunud valituks. Nüüd on Sinu sees valu, sest tunned end väljajäetuna – Sina sooviksid ka koos olla, mitte üksinda seista. Sinu sees kasvab viha, kui reaalselt näed ja kuuled, et nemad on kahekesi koos. Sulle tundub, et neil on teineteise seltsis hea ja tore olla. Sa tajud, et Sina ei ole nende juurest puudu, sest nad ei otsi Sind.

Sa kaitsed ennast valu eest vihaga ja suunad selle valituks osutunu pihta, kuid see muudab Sinu käitumist ja Sa tunned ennast iseendana halvasti, sest sellisena tundud endale halva inimesena ning Sul on lausa füüsiliselt halb olla. Sa tunned, et teine võttis Sinult ära selle, mis oleks võinud olla Sinu, kui seda teist poleks Sinu kõrval olnud. Sa soovid, et suudaksid teda olematuks muuta. Sa tunned ennast paha inimesena, et Sinu sees on sellised tunded ja Sa ei suuda neid kontrollida.

Sa usud, et kui kaks on juba koos, siis neile pole kolmandat juurde vaja ja järelikult pole Sind vaja. Sa tunned ennast väljajäetuna, sest usud, et Sinul ei ole seal enam võimalust, kuigi tunned, et Sinul oli õigus sellele, millest ilma jäid. Te seisite kahekesi kõrvu ja mõlemad olite iseendana, kuid sellisena jäid Sina välja ja ilma kõigest sellest, mis Sul enne olemas oli ning nende kahe vahel juhtub ja olema saab. Sa tunned, et Sina ei saanud iseendana seda, mida soovisid, järelikult Sinust ei piisa – Sa ei ole teise moodi – Sina oled vaid Sina ise. Usud, et valiti parim, järelikult oled Sina halvem, sest Sind ju ei valitud.

Sa tunned viha tema vastu, kelle pärast jäid välja, sest usud, et kui teda poleks olnud, siis oleks ka Sinul olnud võimalus valituks osutuda. Sa võrdled ennast teisega, sest arvad, et olles temaga ühesugune või parem, saaksid Sina selle endale, mis teisel nüüd olemas on. Sa pingutad, et eristuda ja silmapaista, lootes, et ehk moodustub siis uus paar Sinuga. Kui sellest ei aita, siis lähed ära, hoiad eemale. Sa ei taha teist enese kõrvale, suurendad vahet, et teid ei saaks uuesti võrrelda, sest kardad taas kogeda hetke, kus Sind ei valita ja Sina tunned end väljajäetuna. Viha kaitseb Sind kunagise valu eest, sest valu torkab Sind ja sees kihvatab – Sa ei taha seda hetke uuesti läbi elada ja seega väldid paari nägemist ja nendest kuulmist, sest siis Sa ei tea, milles pole osaline, millest ilma jääd.

Ometi tahad Sa valituks osutunu elust osa saada, sest usud, et kui ta jagab Sinuga oma elu, siis oled Sa osaline ja oluline ning Sa loodad, et siis ei jäeta Sind kõrvale vaid kutsutakse seltsi. Sa tahad kontrollida teist inimest ja teie vahelist suhet, sest arvad, et nii suudad kindlustada enesele koha paarina. Sa tahad, tema ja tema elu kohta, teada asjadest, mille alusel teid saab võrrelda, et saaksid ise juba ette kaaluda, kas oled teisest parem või mitte. Sa vajad infot ja kui Sulle seda ei anta, siis tunned ennast ebakindlana, ärritud ja viha teise vastu kasvab veelgi. Sa proovid Maailmale tõestada, et Sina olid ja oled parem, näitad näpuga nende nö vigade suunas, mis Sinu arvates seda väidet tõestavad. Sa pingutad, et parem olla ja tunned endas uuesti viha tõusmas, kui teine lihtsalt iseendana uuesti valituks osutub.

Sa käid oma elus erinevatel teedel ja kohtades, kuid suheldes erinevate inimestega koged taas sarnaseid hetki ja tundeid. Sa ei tea, miks nad Sinu sees ärkavad ja Sina korraga sellisena käitud, kui tunned end nii nagu tunned. Sul ei ole hea olla, kuid Sa ei saa aru, kust see kõik alguse sai.

See lugu algas siis, kui kogesid, kuidas kaks Sulle lähedast inimest lõid omavahelise väga sügava sideme – silmavaate ja füüsilise puudutuse läbi - oma Maailma, kuhu kolmas sisse ei mahtunud. Sel hetkel tundsid Sina end väljajäetuna, sest sel Sinule olulisel hetkel said Sina kogemuse, et Sa oled küll olemas, aga Sa ei ole nende kahe inimesevahelt ega kõrvalt puudu ning nii jõudsid Sa järeldusele, et järelikult oled Sina üle. Sina tahtsid olla osaline ja saada osa kõigest sellest, mis teiste vahel oli, Sa nägid seda, aga Sinuga seda ei jagatud. Kogu oma hingest soovisid Sa mahtuda nende kahe vahele, et teise inimese silmad vaataksid ja käed embaksid füüsiliselt just Sind – Sina soovisid Armastust kogeda.


Marianne


Soomemaal
22.08.2018.a

teisipäev, 21. august 2018

Tunded kui kardinad on ees





No vaata, mida Sa tegid,
mida minuga tegid!
Ma tundeid kogesin,
neis elasin ja ujusin.

No vaata, mida mina tegin,
mida mina Sinuga tegin!
Sa tundesse astusid
ja tundega minule vastasid.

Ma hindan Sind tundega -
läbi vaate ees oleva kardina,
ei näe ma Sind selgena,
valge ega puhta lehena,
vaid tunnetega värvituna.

Kuidas vaadata südamega,
näha sõnade taha,
tegudest mööda kiigata,
Sinu hingelaulu kuulata?
On nii keeruline
astuda tundest kõrvale.

Olen mina ja tunded,
oled Sina ja tunded.
Kahed kohtumised,
kui kohtume meie
siis kohtuvad ka tunded.
Kokku jääme
või lahku läheme,
ikka kestavad
ja alles jäävad
meis elusad tunded.

On üks, mida nägime,
teine, mida tundsime,
kolmas, mida mäletame,
neljas, kes tegelikult oleme,
kui tunded jäävad kõrvale.

Milline Sa oled,
kui tundeid ees ei ole?
Milline olen,
kui tundeid pole?

Marianne


Soomemaal
21.08.2018.a

esmaspäev, 20. august 2018

Hingeosake on Sinu enese sõnum minevikust





Sinu enese sõnumid
on kirjad minevikust,
kui kohtud olevikus
Sind ootavate mälestustega,
et eneses üles leida
paigale paika panna
hinge osakesed.

Tervikust puudu olevad
mõistmiseks vajalikud
läbi aegade kandunud
killud kui võtmed,
et saaksid liikuda
ajas tagasi
ja uuesti mäletada,
teadmised taastada,
iseennast sõnastada.

Nii kõnnidki kohtades,
kus enne oled olnud.
Nii kohtudki inimestega,
keda varem oled tundnud,
et saada kokku,
uuesti kogeda
ja üles leida
enesest puudu oleva
hingeosa -
võtme -
enesele lähemale.


Marianne


Soomemaal
20.08.2018.a



laupäev, 18. august 2018

Kui Sinu Maailm on Sind jälgivaid silmi täis – Meditatiivne rännak vol 31





Sa kõnnid ja Sinu taga hõljub pilv, mis on täis Sind jälgivaid silmi. See pilv on kinnitatud Sinu külge ja sellepärast ta järgnebki just Sinule. Ometi oled Sina see, kes ei tea, et selline pilv käib Sinuga kaasas. Sina tunned, et kus iganes Sa ka ei oleks või mida iganes Sa ka ei teeks, jälgivad Sind kogu aeg teiste silmad. Pidev jälgimine ahistab Sind, kasvatab Sinu sees stressi, suurendab pinget päevades. Sa poed üksinduse sisse, proovides vabaneda silmadest, väldid inimesi, et mitte tabada nende pilku, kuid see ei aita, sest ikkagi Sa tunned, et just Sind vaadatakse. Ja siis tahad Sa tähelepanu, vajad märkamist, otsid pilke ja loodad, et teised näevad just Sind. Sa tahad, et Sind nähakse ja ei taha, et Sind vaadatakse.

Kas Sa tead, et Sinu enese mõtted on need, mis pilve alles hoiavad. Sinu tähelepanu on keskendunud kuklasse, kui tunned, et Sind jälgivad silmad ja püüad läbi enese välja vaadata, et näha, kas Sul on õigus. Kuid tegelikult oled see Sina ise, kes iseennast väljast vaatab, tekitades sellega endas tunde, et oled pideva tähelepanu all. Sa ei mõista, et Sina ise lood oma tunnet. Sina oled salvestanud teiste silmad ja kasutad neid tunde hoidmiseks, mida suuremaks kasvatad Sa oma tunde, seda rohkem silmi vajad ja nii kasvab Sinu pilv üha suuremaks. Sina ise sidusid end silmadega ühte.

Väiksena, kui vajasid tähelepanu ja tunnustust, keerasid ennast ringi või tõstsid pilgu, et kontrollida, kas Sind vaadatakse, et leida, Sind jälgivatest silmadest, tagasiside iseendale, kuid Sina tabasid tihemini tühjust, sest pilk oli juba mujale keeratud. Nii õppisid Sa endale ettekujutama, et kui Sa keerad, siis on seal silmad, mis jälgivad Sind armastavalt. Sa vajasid silmi, sest tahtsid, et Sind ja Sinu tegevusi toetavalt vaadatakse ja nii andsid Sina ise endale selle tunde, mida vajasid, kuid nüüd on see tunne muutunud koormaks.

Keera nüüd ennast ringi ja vaata oma pilve. Vaata silmi, mis Sa kokku oled kogunud ja alles hoidnud. Silmad ei kuulu Sinule, neid ei ole Sinu elus olemas, nad ei ole elusate inimeste küljest, sest nad kõik on vaid Sinu sees salvestunud kujutised – Sinu enese poolt alles hoitud mälestused. Leia üles niit või nöör, mis ühendab Sind pilvega. Otsi, kuhu oled ta kinnitanud ja tunneta, mida see koht Sinus Sulle ütleb. Mida jämedam on ühendus, seda rohkem oled Sa oma tunnet vajanud. Leia enese seest üles teid ühendva sõlm ja seo see lahti, kuid hoia veel nöörist kinni. Tõmba pilve enda poole, liiguta nööri ja Sa näed, et Sina ise oledki see, kes oma pilve liigutab – Sina ise tõmbad teda lähemale ja vead endaga kaasas.

Mine nüüd lagedale väljale või mäe otsa, kus puhub tuul ja lase seal nöörist lahti. Pilv tõuseb üles ja tuul võtab ta enda hoolde, viib kaasa. Sa vaatad üles pilve poole ja silmad ei olegi enam silmad vaid on värvide mäng pilve säbrulisel kujul. Sinu pilv on lihtsalt üks tavaline pilv, teiste samasuguste seas kõrgel taevalael.

Sa oled vaba ja hingad lõpuks ometi sügavalt välja. Sa tead, et Sina ise vajasid seda tunnet, et Sind vaadatakse, kuid see kasvas ajaga suuremaks kui Sina soovisid ja hakkas Sind toetuse asemel ahistama. Sa mõistad, et kui Sina vajad tähelepanu, siis kujutad Sa endale ette silmad, mis Sind vaatavad ja teed seda ka ise, vaadates ennast väljast, kuid seda tehes tunned, et Sind jälgitakse ja selle tunde kontrollimiseks suunad oma tähelepanu kuklasse, et kontrollida oma seljatagust, leida uskumusele kinnitust. Sa tead, et kui keeraksid ringi siis saaksid teada tõe, aga Sa ei taha seda teada  Sina ise kontrollid, kus ja miks on Sinu tähelepanu. Kas Sa vajad tähelepanu või väldid tähelepanemist – Sina ise lood ennast ja oma Maailma. Keskendu ja too oma tähelepanu oma silmadesse, vaata enda ette, nii oled iseendas ja vaatad ise enda seest välja, Maailma.


Marianne


Soomemaal
18.08.2018.a




reede, 17. august 2018

Universum on üsna järjekindel oma eesmärkide saavutamisel






Universum on üsna järjekindel ja teeb omalt poolt kõik selleks, et leiaksin üles oma sisemise valu ukse ja avaksin selle ning läbi pisarate saabuks lõpuks ometi kergendus. Seni, kuni pole ust leidnud, viibin keskkonnas, kus üha uuesti kasvavad tunded, mis survet suurendades viivad lahendusele üha lähemale ...

Kui Maailm astub vastu ja tundub, et valik puudub, siis reageerin või põgenen. Elan hetkes, kus naabrid on õue peal, nii lähedal ja käega katsutavad – see on harjumatu ja minule sobimatult vale. Teiste kohalolek toob kaasa nende Maailma, millest saan soovimatult osa, sest olen lähedusega kaasatud. Minu isiklik ruum saab ikka ja jälle riivatud, rahu on rikutud. Teiste silmad ja kohalolek ei lase mul unustada, et teised on olemas. Õues ei ole ma vaba valikutes, tegudes, sest taas võib keegi vaadata, ligi astuda, minu olemisse sekkuda. Miks see situatsioon on nii raskesti talutav ja tekitab soovimatuid tundeid, mida justkui pole õigus tunda, kuid nad on reaalselt minu sees olemas ja ma vajun nendesse ... aga neist välja ujudes leidsin täna ukse üles ning avasin selle ...

Inimene on sotsiaalne olend, kes tahab suhelda ja olla teiste seltsis, kui mitte pidevalt, siis aeg-ajalt ikka. Juba väiksena saadetakse meid kohtadesse, kus on teised, et siis ühisel territooriumil sotsialiseeruda, kohaneda muutustega, õppida toime tulema erinevates olukordades erinevate inimestega. See kõik on kindlasti vajalik, kui vaid lapsele jääks alles tema pesa, turvakoht, kuhu teised sisse vaadata ei saa ega kätega puutuma ulatu.

Minul, aga tuli elada pisikesest peale nii, et suurem osa ajast enda oma ega kohta ei olnud, oli vaid üks voodi ja väike kapp, seega piirid iseenda ja välise vahel olid ahtad. Polnud ust, mida enese taga ja välise ees kinni panna. Olid teiste silmad ja pidev kohalolek minu ajas ja ruumis. Kogu aeg tuli kohanduda ja kontrollida iseenda sõnu, olekut, käitumist ning jälgida teisi, et vajadusel reageerida või põgeneda. Seal ei olnud miski püha ega puutumatu, ei asjad ega inimese keha. Valu ja viha elati nõrgemate peal välja – mitte kusagil ei olnud kaitset, keegi ei võtnud sülle ega paitanud pead – ära ei saanud minna ning keegi pisaraid ja valu ei vaadanud.

Muserdatud hingede hulgas jäin ellu, kui peitsin, välja näitamata tõelisi tundeid või tahet, iseenda iseenda sisse ära. Nii leidsin 11 – aastasena lohtust Liivi luulekogust ja loodusest – seal sai silmade alt väljas olles iseendana olemas olla, kuid see „mina ise” kadus üha sügavamale enese sisse nii, et ma ei leidnud seda üles ega mäletanud, milline on tegelik „Mina”. Sees ootas vastust küsimus: Millal tuleb vabadus, kus asju ega ennast ei pea peitma ja varjus hoidma, et tagasi tulles on kõik endine – puutumatult seisnud ja alles?

Kõik, mis tehti või olemas oli, leidis kohest kommenteerimist, hinnati ja pandi paika – erinevad väärtused erineva väärtusega. Pilked, maha tegemine, hukkamõist, keelamine, füüsiline kontakt – see oli lapsena minu argipäev, milles tuli ujuda või uppuda. Enne kui julgesin endasse vaadata ja tundeid lubada, tuli teisi jälgida, mõelda ette nende käike ja reaktsioone, hinnata tujusid ja nende mõju. Selleks tuli ennast väljast vaadata ja hinnata iseennast välise pilguga. Nii õppisingi elama endast väljas, jälgima teisi ja võtma nad endasse kaasa, sest endast väljas elades elad teiste eludes. Kas julgeda teha samm iseendana või jätkuvalt teiste poolt heakskiidetuna - tuli olla selline, kes lubati olla. Hirm välise reageeringu ees, püüd meeldida, jääda varju, kaduda teiste teedelt ja ometi oli minus ihalus kogeda tähelepanu, et saavutada eneses tunne, et olen reaalsuses olemas, sest väline on mind näinud ja heaks kiitnud.

Mis andis tugevust, hoidis elus ajal, kui tänasel päeval ei paistnud lõppu, homne, nädal, terved kuud ja pikad aastad olid samasugused. Kuhu läks muserdatud hingega laps varju, et kaitsta end välise eest. Laps läks raamatute sisse, kirjutatud maailmade sisse varju – seal ei saanud keegi teda kätte ega tulnud järgi, ta elas suletud maailmas. Raamatud hoidsid alles ja elus, olid ja on turvapaik ja kodu. Nad on järjepidevus ja kindlus – ajajoon loetud raamatutest. „Mina” ja raamat, lülitudes argipäevast välja ja astudes sisse, kaugele ja eemale iseenda elust, olles kohal väljamõeldud tegelaste eludes, loetust loodud pildis kaasatud armastusse, seiklustesse, perede eludesse, muinasjuttudesse - elades lahustudes raamatutesse.

Kõik ei sobi ega peagi sobima, selline elu oli vägivald minu „Mina” vastu. Kõigel on põhjus ja vettpidav põhjendus, kuid läbielatu tõttu oli minu hinges üks suletud uks, mille taga läbielamata valu tunnetena peidus ja nii tuligi igapäeva elus ikka ja jälle ette hetki, kus tõusid sarnased tunded, et suudaksin eneses üles leida ja avada suletud ukse. Läbi aja on olnud soov hoida väline enda piiridest väljas, säilitada puutumatus. Vajadus olla üksi, eraldi, teiste silmade alt ära. Sisemine sund hoida oma asju kontrolli all, kui teised on lähedal. Tungiv vajadus omada selged, kindlad ja püsivad piirid enda oma ja teiste vahele. Soov valida, millal tahan teistest osa saada ja nende eludes kohal olla. Tahe, et minule vajalik muutus tuleks siis, kui mina seda soovin ja vajn, mitte siis, kui teine seda otsustab - see annab tunde, et suudan Maailma kontrollida ja ennast vajadusel kaitsta. Kui ma ei saa teha nii nagu soovin, aga ei taha teha nii nagu saan, siis reageerin või põgenen – ja see lugu oligi suletud ukse taga peidus.

PS naabritel on oma maja valmis, kuhu nad kohe kolivad, kuid nad ei saanud seda siiani teha, sest mina polnud kuni tänaseni oma lugu üles leidnud!


Marianne

Soomemaal
17.08.2018.a