kolmapäev, 28. august 2019

Trikid tähelepanuga III – Depressioon, kui vaikuse sees olemine, on tegelikult vajaliku tähelepanu puudus





Tavaliselt ei saa inimene isegi aru, miks, milleks ja millist tähelepanu ta tõeliselt vajab, veel harvem suudab ta seda kaasteelistele sõnastada – öelda konkreetselt välja selle, millist ja millele ta tähelepanu tegelikult ootab. Sageli usub inimene, et kui teine on kusagil lähedal või käegakatsutavalt kõrval, siis saab ta temalt soovitud tähelepanu küsimata kätte, sest küll too oskab ja saab anda, kuna on olemas ja kohal. Sõnatu palve liigub inimeste vahel – Vaata mind, kingi mulle oma tähelepanu! - kuid inimesed pole valmis selleks, et teised inimesed nii nagu nemad isegi, pole alati ega kogu-aeg valmis, kellegi jaoks nö õiget ja vajalikku tähelepanu andma või vastuvõtma.

Kui, avades iseennast ja näidates teed iseendani, küsib inimene tähelepanu, sest vajab peopesal hoidmist, kuid kohtab tähelepanu ümberlülitust, siis on inimene segaduses, sest ei vaadatud seda, mida ta enda seest näitas, vaid tema pealispinda. Vaataja lülitas tähelepanu ümber, kuid inimene ei tulnud sellega toime, sest tema oli alasti. Teise tähelepanu tahtis teda kokku pakkida, sest too ei tahtnud inimese sisemise Maailmaga kohtuda. Inimene astus vaikuse sisse, sest ta ei ulatunud iseendana teiseni. Saadav tähelepanu oli külm ja kauge ning ta ei jaksanud seda kogeda. Vaikus embas ja hoidis, seadis pidava piiri kui summutava seina inimeste vahele, kogu saadav tähelepanu, millega inimene toime ei tulnud, voolas maha. Inimene oli ja ootas, et teine väsiks ja jätaks teda rahule, lõpetaks tema jaoks vale tähelepanu jagamise.

Kuidas saaks inimene ära tõestada, et tema vajab teistsugust tähelepanu, kui keegi teine teeb jätkuvalt ümberlülitusi ja väldib välisest sügavamale vaatamast. Lõpuks võtab inimene omaks uskumuse, et suhetes olles „peab” näitama oma välist külge, sest sisemist näidates toimuvad tähelepanu ümberlülitused ja inimesel on külm teiste hoolimatuse käes. Inimene teab, et tema „peab” näitama oma välist nägu, kuid tegelikult vajab tema sisemus tähelepanu – inimene vajab, et oldaks koos tema sisemise Minaga, kuid sisemist näidates vaadatakse ikkagi välist – järelikult „peab” peitma iseenda ja näitama vaid välist nägu.

Inimene ei saa toetavat tähelepanu sellele, mis tema sees toimub, vaid hinnanguid ja mõõtmisi isikustatud välisele. Ennast avades peab ta end kokku pakkima ja lõpetama sisemuse näitamise – keegi ei küsi tema käest õiget küsimust, sest ühtegi õiget ei ole - „Miks Sa selline oled? Miks Sa teisiti ei tee, ole ega mõtle? Mis Sul viga on?” -sealt tuleb mõte, et sellisena olles on inimene katki, sest ta on nähtavalt veaga. Inimene ei suuda vormida vastust – „Vaata minu sisse ja hoia mind oma peopesal! Ära vaata seda, milline ma olen, vaid näe Mind minu sees!” Inimesed põrkusid, sest üks näitas enda sisemust, kuid teine tahtis püsida pealispinnal.

Inimene vajab tähelepanu ümberlülitamist, sest ta tahab näidata oma sisemust, kuid tähelepanu saab vaid tema väline külg ehk pealispind. Inimene on teinud tähelepanu ümberlülituse, kui tunneb, et vajab tähelepanu oma sisemisele poolele – ta ei taha enda välist külge näidata, sest ta ei usu, et tema oleks väliselt nii eriline, köitev ja väärtuslik – tema vajadus kasvab, sest ta ootab, et keegi leiaks tõeliselt aega ja peatuks, et teda peopesal hoides ja vaadates näha tema säravat sisemust, siis saaks ta ise vaadata oma peegeldust.

Saadav tähelepanu võib ja saab tõestada inimese väärtust või väärtusetust teiste inimeste silmade peegelduses. Inimene ei taha, et talle saab osaks see tähelepanu, mis tõstab esile selle osa temast, mida ta näidata ei taha. Kui talle pühendatakse tähelepanu, mida ta ei soovi kogeda, kuid ta ei saa seda ka vältida, siis võib ta vastata vaikusega. Depressioon on ilma tähelepanu  ümberlülitamise võimaluseta, pikaajalisele soovimatule tähelepanule, mis tundub sundusena „Mina pean!” vaikimisega vastamine, ootamine enese vaikuse sees, kuni soovimatu tähelepanu läheb mööda ja inimesele antakse soovitud tähelepanu.

Vaikus on enese varjamine, iseenda ära peitmine iseenda sisse - see on iseenda tähelepanu, välisest Maailmast sisemisele, ümberlülitamine. Kui inimene on omandanud uskumuse, et temast nähakse ja vaadatakse vaid pealispinda, siis talle tundub, et teda vaadatakse kõikjal, isegi siis, kui tegelikult ei ole mitte kedagi tema ümber ega läheduses. Inimene ei talu teadmist, et pööratakse tähelepanu tema sellele osale, millisena ta väljast on – tema teab, et teda saadetakse pilkude ja erinevate mõtetega. Keeruliseks teeb selle talumise see, et inimene ei suuda teha ümberlülitust, sest tal justkui ei ole mitte midagi muud peale enda välise näo Maailmale vaatamiseks näidata. Inimene ei suuda kontrollida ega valida seda, kes, millal ja kuidas teda vaatavad ja seega tunneb ta nähtaval olles, et teda jälgitakse kogu aeg. Kui inimene teeb kõik selleks, et teda ei nähtaks, sest tähelepanu all olemine on kui luubi all elamine, siis tegelikult karjub tema sees tühjus, mille täitmiseks vajab ta tähelepanemist kui peopesale võtmist – ta soovib, et teda kuulataks südamega.

Mis jääb inimesel ainult välist tähelepanu kohates saamata? Mida ta ei suuda enese pealispinnaga saavutada? Miks ta lülitab oma tähelepanu iseendalt teiste vaatamisele ja jälgimisele? Vaikiv inimene ootab oma sisemuses, et keegi tuleks ja koputaks õige küsimusega ning annaks talle soovitud tähelepanu ja tema saaks iseennast Maailmale avada. Inimene ei tule toime teadmisega, et tema enese võimuses on olla ka pealispinnal selline, mis köidab ja kutsub teisi teda vaatama – inimese välimine ega sisemine väärtus ei ole teiste silmades peidus, vaid tema enese südame sees.

Inimene on üksi olles tervik, kuid avalikkuse ees jaguneb ta kaheks, kui ta on väline, siis ei saa ta olla sisemine ja vastupidi. Välise vaaatamist ta ei kontrolli ja sisemist ei vaadata. Ta peab suutma välist köita, et peatutaks ja vaadataks sisemist teda. Lõhe selle vahel, milline ta peab tähelepanu ees olema ja milline ta iseendana olles oleks, kasvab. Inimese tähelepanuvajadus kasvab, kuid ta ei suuda kontrollida seda, millal, kuidas ja kes teda vaatavad – millist tähelepanu talle jagatakse – seega hoiab ta iseennast valvel – kui ta ei kontrolli Maailma otse, siis püüab ta saavutada kontrolli läbi iseenda kontrollitud näitamise. Kui vaadatakse, siis tuleb tal iseennast vaadata, et kontrollida, milline ja kuidas ta on, sest ta usub, et lubades endal lihtsalt olla, siis ei jõua ta selle tulemuseni, mida ta soovib, et talle jääks – teiste õige tähelepanu.

Kui on õige tähelepanu, siis tunneb inimene, et ta võib olla tema ise veel rohkem ja avaneda. Kuid ilma õige tähelepanuta ta ei usu, et on iseendana, kellegi teise jaoks väärtuslik. Kasulikuks muutub ta siis, kui suudab teistele anda selle, mida nood vajavad – nähtava väärtuse, millest teine saab kasu – uskumus, et temast saab väärtuslik kasulikuna olles. Inimene ise hoiab tähelepanu sellel uskumusel, kui ta ei tule toime teadmisega, et tema enese väärtuse suurus on tema enese silmades.

Uskumus „Mina olen väärtusetu, sest ma pean olema kasulik!” versus „Mina olen iseendana olles väärtus!” Uskumus „Mina olen isekas ja egoist, kui elan iseendana iseendale” - kaks sõna, mis on võetud enese kanda. Uskumus - „Pean leidma mooduse, kuidas olla kasulik, sest ilma väärtuseta teiste jaoks jään soovitud tähelepanust ilma!” Uskumus - „Mis on minust kasu, kui ma ei näe, kuidas mina loon iseendana olles Maailma enamat. Saadav tähelepanu on selle tõestus.” Kaks Mina inimese sees – sisemine, kus on vabadus ja väline, kus on see, milline inimene oma uskumuste järgi peab olema.

Uskumused on inimese iseenda poolt tehtud tähelepanu ümberlülitused – inimene suunab tähelepanu sinna kohta, millest arvab endal kasu olevat, sest sellest kohast saab ta toitu oma tunnetele.

Marianne

27.08.2019.a




Kommentaare ei ole: