esmaspäev, 29. juuni 2020

Vaatenurk





Sina oled oma elu vastuvõtnud, kui tahad ja oled valmis kogema kõike seda, mis Sinu igas tänases päevas olemas on ega taha sellest mööda tormata või seda välja jätta lootuses, et jättes oleva kõrvale jõuad kuhugi mujale – teistmoodi elu elama.


Marianne

29.06.2020.a



pühapäev, 28. juuni 2020

Inimeste raamatud





Võttes raamatu kätte ja seda lugedes, lihtsalt ollakse, vajutakse teise maailma ja kõnnitakse kaasa. Lugusid lugudes ei tunta vajadust ega kohustust midagi teha – on lihtsalt olemine, sest midagi muuta ega ümber teha ei saa – see lugu on valmis.

Inimestega ühes ja seltsis olles tundub, et tuleb kuidagi olla ja midagi teha – peab reageerima mingil moel, sest teine inimene on ju olemas. On teadmine, et ei saa ega või lihtsalt olla, sest lugu on alles pooleli. Me ei taha lihtsalt lugeda teist või anda ennast lugeda – tegevusse astudes on tahtmine kirjutada enda või teise lugu ise edasi.


Marianne

28.06.2020.a

laupäev, 27. juuni 2020

Inimesed kohtusid inimestega




See oli siis, kui 13.06 "Ota Tästä" päev oli toimumas - 

Istusin ühel ilusal laupäevasel päeval oma kodutrepi peal ja olin lihtsalt õnnelik. Olin õnnelik oma olemas olemise üle ja sellepärast, et inimesed olid Maailmas olemas ja minu olemas olemisel oli olnud mõte – inimesed olid kohtunud inimestega. Teekonda alustades oli olnud inimestes, aja poolt kirjutatud, tõrge inimeste ees, kuid teekonnal päevani ja päeva sees toimus muutus.

Inimene kasvab ühes ajaga suure aja sees. Korona kevadel tundus, et alles ei jää ega jäeta enam ühtegi võimalust minna edasi – peab peatuma, et oodata. Kriipsud tõmmati peale kõigele sellele, mis oli inimestele omaselt tavaline. Eile, päev, kuu, aastat kümme tagasi, ei olnud olemas kõike seda, mis on täna – inimene kasvas ja kasvab uute võimalustega ühes. Ka sel hetkel kui tundub, et enam ei ole või ei saa mitte midagi on alles võimalus kasvada inimesena ja armastada inimesi. Vahel on see raske, sest iga inimene on lihtsalt inimene kõige sellega, mis temas olemas on ja üsna sageli tunneb inimene, et temas olevad tunded tulevad ja kasvavad just teise inimese olemas olemisel.

Istudes trepil ja lihtsalt olles tundsin endas, et minul on hea meel olla inimene, sest ma armastan Sind Inimene, kes Sa elad selles suures Soomes ja siin samas, minu Sauvos, naabrina. Turvaline ja argine tegevus sellel päeval avas inimesed lukust lahti. Soomlasele nii omane ja südamelähedane tegevus, kui seda on Kirppis, murdis Korona hirmu – inimesed rõõmustasid inimeste üle ja hirm inimeste ees muutus sooviks, et avatud õuedesse ja aedadesse tuleks rohkem inimesi – inimene oli ja on oodatud inimesega kohtuma.


Marianne

27.06.2020.a

reede, 26. juuni 2020

Üks sünnipäeva salmike





Aegade tee on hetkede kee,
hoiad ja õrnalt sõlmitsed,
juba ära olnut mäletad.
Iga mööda läinud hetk
on oma enese poolt
läbi kõnnitud ja elatud.

Täna olen olemas
siin oma elu elamas -
heliseb südames armastus!


Marianne

26.06.2020.a

neljapäev, 25. juuni 2020

Üritusesupp alles podiseb pliidil






Ühe ürituse korraldamine on kui suure supi keetmine. Koduses köögis on see argine tegevus, mis võtab natuke või vähe rohkem aega, kuid üritusesupp keeb päevi või nädalaid. Aeg-ajalt lisatakse katlasse, midagi uut ja huvitavat juurde lootuses, et loodava lõhn ja värv hoiab inimeste meeled erksad ja tähelepanu üritusel. Keetmise aeg peab olema huvitav jälgida ja kogeda, et ees ootav hetk tunduks ootamist väärt ja inimestes jätkuks õhinat vaadata kalendrit ning pidada meeles see päev, mil saabub õige aeg ja supi söömise hetk on kättejõudnud – saab ise minna ja kogeda ning otsustada, kas maitse jätab hea maigu suhu.


Marianne

25.06.2020.a

kolmapäev, 24. juuni 2020

Eesti lipp jõudis koduõuele





Post liikus seekord küll teokiirusel, kuid kohale see jõudis - kella 17-st jäi päikeseloojanguni aega, et Eesti lipp saaks uhkelt tuules lehvida.


Marianne

24.06.2020.a

Isa igatsedes





On soov luua enesele kogemus, mida veel kogenud ei ole. On igatsus omada kohta, kus selle suure Maailma sees olla väike ja hoitud – hingata välja ja anda enesele luba olla.

Oli hirm, et kui väsin või enam ei oska, siis komistan ja sellel hetkel kukub Maailm minu ümber kokku. Kui oleks olemas Isa, kes hoiaks minu elu, siis julgeksin astuda ja kui juhtukski ära kõik see, mis juhtuda saab ja võib, ei seisaks mina üksinda oma katki läinud elu varemete vahel.




Vajasin nõrk olemist, sest igatsesin isa, kes oleks minu tugevus. Kui tema oleks olemas ja tugev, siis saaksin mina olla nõrk – tugev hoiab senikaua Maailma üleval ja mina tean, et minuga ei juhtu mitte midagi. Minul ei ole vaja karta ega hirmu tunda, kui teen oma järgmise sammu ja astun selle ära ...


Marianne

24.06.2020.a

teisipäev, 23. juuni 2020

Vahel Maailmast ei piisa





Sina võid olla ja võid mitte olla,
Sina võid anda ja võid mitte anda,
kuid kui inimene Sinust ei pea,
ei ka see seda muuda,
kui Sina saad talle terve Maailma anda ...


Marianne

23.06.2020.a

esmaspäev, 22. juuni 2020

Vaatenurga valik tõi enesega süütunde kaasa






Minu teel on taas üks huvitav hetk – ehitan ühte päeva koos inimestega, kes on minu jaoks ennast lavale seadnud. Nad mängivad oma rollides, lausuvad sõnu ja vahel takistavad teed, et saaksin valida ning seda kõike tehes, keeravad üha uuesti loole vinti peale. Kolm korda olen seisnud ajas, kus olen valinud, kas astuda välja või edasi, kas anda enda osa ära või olla ühes, kas seista omil jalgeil või lasta teistel määrata ja leppida sellega, mida nemad tahavad.

Eile õhtul toimus „etendus”, kus uksed paukusid ja täiskasvanutest said lapsed liivakastis. Võtsin mängimisest osa, kuid siis tegin pausi, sest midagi polnud mõtet juurde öelda – oli valiku koht. Inimene on nii kummaline, et kui algul ajas lugu mind hirmu tõttu vihaseks, siis seejärel tundsin väsimust, millele järgnes kergus, mis ajas naerma, sest mäng ei käi üldse mõisa peale – mõistsin, et võin olla ja võin mitte laval olla – lava ei olnud  minu jaoks enam eesmärk, et loost ja inimestest kinnihoida – mina olin vaba ise olema ja andma teistele võimaluse.

Kirjutasin kirja, kus kirjeldasin enese nägemust – „oli kord üks tüdruk, kelle sees elas unistus värvilisest ja ostjaterohkest kirbukamaailmast. Tüdruk sai teada, et on olemas lava ja tema võib sellele lavale astudes olla selle maailma sees. Sellel tüdrukul oli olemas kaks väga head sõpra, kes lubasid teda sellel teel aidata. Üks joonistas pildi ja teine lõi FB lehe – seega oli valmis kõik see, mida oli vaja, et ennast Maailmale näidata – tüdruk ja tema Kirppis. Unistus oli ilus, kuid sellel teel oli takistus ees – mujalt tulnu oli juba laval olnud ning oli ikka veel seal – sõbrad tulid kokku ja andsid tuld, läks aega ja tehti uus katse, mis ei jäänud ilma kolmandata.”

Kirjas seisis, et las see tüdruk võtab ja proovib enesele soovitud Maailma luua, kuid kiri ei läinud teele, sest vahepeal oli tüdruk juba grupist lahkunud, ta oli ühele sõbrale järgnenud. Kustutasin teksti ja kõndisin endas, rääkisin kahe inimesega – voolasin välja - korraga leidsin otsitu – taas oli see juba ära olnu kordamine. Kümme aastat tagasi olin ma katki, sest nii nagu täna, keerati ka tookord vaatenurka ja mina võtsin selle omaks, sest tundsin ennast süüdi – oli võtnud vastu ja kasutanud ära - ma ei saanud enam tagasi anda.

Inimene tahtis omada endas teadmist, mis kinnitaks talle, et andes endast osa – saab ühiselt loodud Maailmast tema oma. Inimene tahtis saada oma panuse eest tasu ja määras selle eest hinnaks selle, mida tema vajas. Tänane eesmärk oli jõuda teda huvitava tulemuseni – iseenda reklaamimiseni.

Inimene andis oma panuse ja märgistas selle, tervikust eraldi hoidmiseks, enese jaoks oma nimega. See oli see, millisena tema ise enda poolt antut nägi. Tundes endas hirmu, et olles Maailmast osa, ei saa ta vastu seda, mida tahab ja alles ei ole ka enam midagi, valis ta astuda lavale ja trampis jalgu.

Mina tundsin ennast süüdi, sest olin ju toetuse vastu võtnud – järelikult pidin selle eest maksma või alluma ja võtma omaks teiste vaatenurga. Tundsin, et minul puudus vabadus, sest olin omastanud selle, mis oli vabast tahtest antud. Inimesele ei lugenud see, et tema antav lisas võimaluse luua enamat – tema oli oma ära andnud ja pidi selle eest vajamineva saama - loodav ei olnud temale enamat lisav. See ei olnud see tee, millel tema tahtis kõndida – tema aeg pidi algama laval, üksi valguse sees seistes. See oli see teadmine, mida tema endassee vajas – kindlustunne, et ta saab selle hetke endale. Tänulikkus ja tasu – andes polnud antav loomiseks edasi antud, vaid see oli vahetuskaup, mis sidus ja pidi tagama omale vajamineva – oma Mina tõstmise õige tähelepanu näol.

Jah, mina võtsin vastu ja kasutasin, kuid tegin seda nii, et see oli olemas olev, millest lõin, läbi enese, Maailma sisse enamat, mitte ei kasutanud teise oma ära. Ära antuna ei olnud see, mille olin sellest loonud, enam teise oma – see Maailm oli suurem. Kuid ometi läksin kaasa ja tundsin süümekaid – võtsin omaks vaatenurga – olin kasutanud teise oma nii nagu see oleks päriselt minu oma olnud ja mina ei saanud seda tagasi anda, sest eraldi vaadatud osa ei olnud enam alles.

Inimesed tulid ja andsid eesmärgiga saada enese jaoks tasu, mis ei olnud ühiselt loomise tee ega ühine tulemus. Endast andmine ei olnud see, mis lõi inimeste sisse enamat – nemad ei kasvanud sellel teel – nemad tahtsid vahetust - anda  väikesele tüdrukule see Maailm, milles too tahtis olla.

Täna kirjutasin kirjad ja küsisin otse, kas koos või eraldi ja millistel tingimustel saan või ei saa loodud lehte ja pilti kasutada. Mäng alles kestab, ürituseni on 11 päeva aega ja sellel teel saab näha, mis veel on võimalik, sest kõik on ju võimalik – Maailm on suur ja valgustatud lavad on väikeste tüdrukute jaoks nii ahvatlevad.


Marianne

22.06.2020.a

laupäev, 20. juuni 2020

Kuidas




No vot, ütle Sina mulle, kuidas mina võtan ja armastan Sind – Inimene?
Kuidas ma võtan Sind vastu kõige selle toredusega,
mis Sinus just minu jaoks olemas on?
Kuidas mina saan Sind armastada,
kui Sina ise oled see või teistsugune
ja see ei ole üldse see,
mida mina tahaksin meie kohtumisel kogeda?
Kuidas mina saan .... kui mina ei taha,
kui mina ei taha, siis mina ei saagi.

Mina ise ei saa, sest mina ise ei näe,
oma tunnete sees olles,
Sind – Inimene.


Marianne

20.06.2020.a

reede, 19. juuni 2020

Külade kadunud südamed





Kuhu on kirjutatud need sõnad, mis täna inimeselt inimesele kirjutatakse – need luuakse õhku. Täna on sõnadel kiire, nad lippavad, nähtamatutena õhus, ühest punktist teise ja on ühes kohas olles tegelikult kui kõikjal. Sõnad lühenevad ja liituvad, et väljaöeldult ja ära kirjutatult hoida aega kokku, et see, mida tahetakse edasi öelda, jõuaks kohale veel enne, kui kuulaja või vaataja, oma huvi kaotades, teisale keerab.

Välja öeldud ja välja kirjutatud sõnad on kaduvik, sest see, mis minut või tund tagasi nupule vajutades lendu lasti, on juba ajalugu. Sellel on kuhi teisi sõnu peal ja kui inimene sel hetkel teisale vaatas või ta oli hoopis ära, siis neid sõnu poleks nagu olemas olnudki.

Ka mina mäletan piimapukke teedeääres – mõned neist on veel alles. Need on teetähised ajas, mis on saanud, uute kuubedega kaetult, pilgupüüdjateks. Kuulutusetahvlid, kus külade ja inimeste lood peal olid, on ajas kaduma läinud – nii nagu külapoed, külakoolid, külaraamatukogud, külapostkontorid. Kus on külade südamed, kus on see punkt, mis tähistab küla südant? Sõnad siltidel märgivade külade algust ja lõppu – sõidad küladest läbi või kogemata mööda ega olegi külaga kohtunud. Kus on alles see võimalus, et lähed ja saad, külasüdames olles, külaga koos olla?


Marianne

19.06.2020.a

neljapäev, 18. juuni 2020

Vaikuses vaikusega torisemine






see oli üks hetk, kus oligi täpselt nii, kuid ma ei tõlkinud seda lugu, sest aeg vahetas külge. Lisasin kord siit mõned read teisele loole. Täna asetan selle loo riiulireale – need olid ja on minu mõtted ja tunded ajas.


Teie siin olete minu esimesed nö kodusoomlased. Alustasin puhtalt lehelt ja ilma eelarvamusteta, sest minu arust pole vahet, kust inimene pärit on, kellena ta töötab või kellega suguluses on. Oluline on see milline tema ise, elusast peast kohtudes, inimesena on.

Sauvost ja sauvolaisi on iseloomustatud väga erineval moel ning seda tehes on iga üks lähtunud oma mätta otsast. Tänaseks olen natuke teie hulgas ringikõndinud ja väheke näinud ning kogenud. Olen kujundanud ise oma arvamust – iga inimene on Inimene, kuid sageli ei paista sees Suur I inimese hirmude ja valude tagant välja – kaitsed on ees. Need ei ole teiste vastu, vaid loodud takistamaks inimest ennast kogemast soovimatut – vältida astumast sinna või tegemast seda, kus ta haiget võib saada.

Kõnnin oma teel ja näen seda, mida võib ja saab teha. Teha ära, sest see on võimalik. Ma ei taha teha ainult endale, vaid meile, sest meie oleme seotud. Vanadest asjadest lastakse lahti, sest seisev energia läheb kopitama. Võib olla on tõesti nii, et vahel liigub tigu kiiremini, kui sauvolane eneses selgusele jõuab, võib olla mitte, kuid täna ma seda ei tea.

Minu õppetund on vaikuses oma tee leidmine, sest kui minu samm ei leia Maailmas vastust häälena, vaid on vaikne vaikus, siis minu Mina tahab äratada ja liigutada, et näha ja kogeda nähtavat reaktsiooni – kartsin hääletut vaikust, sest selles ma ei osanud näha iseennast - sel hetkel oli minu peegeldus mulle katsumus.

Täna olen endiselt seda meelt, et inimeste lood on olulised. Iga päev lahkuvad inimesed statistiliste numbritena meie kõrvalt. Hirmud lukustavad veel elavad eraldatusesse. Tasaselt on harjumuseks saamas elavatega distantsi hoidmine. Iga inimese lugu saab aina olulisema tähenduse, sest ükskõik kellel meist võib täna olla viimane päev siin selles ajas. Mis jääb alles – inimese enese poolt antud enese lugu on kingitus jääjatele.

Olen õppinud lahti laskma ja ei arva enam, et olen Suure Maailma naba. Kui mina minuna ei vii neid mõtteid edasi, ega aita elule teostada, siis jätkan mina ikkagi kõndi oma teel – keegi teine võib võtta ja edasi viia.

Aitäh neile, kes on oma aega ja lugusid minuga jaganud – see on olnud suur kingitus. Ei ole mõtet vaikides oodata ja kõrvalt vaadata seda, mida teised teevad või tegemata jätavad, et oodata ära tulemus, et siis vaadata ja veel oodata. Mitte keegi ei saa teha ära teiste eest ning minul üksi ei ole nii suurt jõudu, et liigutada inimeste vaikust. Vaikus võib ja saab vaikida, minu lood sünnivad endiselt edasi, sest mina tahan kogeda reaalselt seda, mis juhtub kui .. astudes on võimalik muuta ja muutuda – oodates ei ulatu me soovituni.


Marianne

18.06.2020.a

kolmapäev, 17. juuni 2020

Mistä minä olen kotoisin – kust olen mina pärit







Seal, kus on minu kodu, seal on minu juured, mis on minu tugevus. Kuid, kui see koht, kus sündisin ei olegi koht, mis on südames, siis olengi kui inimkübe aegade ruumis, kelle juured on parajasti sellel maal ja selles kohas, millel minu jalad kõnnivad.

Side olnu ja oleva vahel on inimeses endas. Mina, inimesena, ei mäleta seda, kust mina olin pärit ja seega ma ei tea suunda algusesse, minu sisemine kompass otsib seda kohta, kus on see – see minu koht. Kuid kui sellel soovil ei ole olemas nägu ega nime, siis võin kuuluda kõikjale ja olla kõikjal algusest osa.

Täna ma ei ole kinniseotud ühe väikese koha ega nimega, vaid olen kauge algusega ühes – Maaga. Maa võib ja saab olla erinev, kuid ta on ikkagi üks – tema on Maa, millel mina kõnnin ja selle peal ning sees olev on side, mis mind, minu ajas, ajaga ühendab.


Marianne

17.06.2020.a

teisipäev, 16. juuni 2020

- hei, minä täällä ja sinä siellä -






Milliste ja kelle määratud reeglite ja standardite järgi peab inimene suutma õigesti õige olla? Mis saab siis, kui indiviid ei oska olla veel õige, kuid määrib sellega kollektiivi näo? Öeldakse – ära tee seda, milleks ei ole oskusi – st suudad ja oskad küll, kuid mitte piisavalt õieti – eksid, teed vigu ja sellest saab üldine Maailm vale värvingu ja selle tulemusel jääb teistele teistest vale mulje.

Õige olemise reegel - üldsuse tähelepanu on suunatud vigadele, mitte inimese panusele. See, mis kogumist väljaspool on inimesele iseloomulik ja omane, muutub koos olles veaks ja sellest saab koorem teistele. Neile teistele, kes tahavad, et säiliks veatus ja puhtus, et nende endi väline nägu oleks puhas.

Iga inimese poolt antav on koosolijate jaoks oma kaaluga ja seni, kuni see kaalub üles vead, on kõik nagu hästi. Kuid, kui saadav muutub väärtusetumaks, siis juhtub sama selle inimesega – koos olijad ei taha teda enese keskele, sest see viib ka nende maine alla. Inimestes on hirm, et koos olles nende väärtus ja nägu ei ole enese teha, sest neil on üldine nimetaja, mis justkui tähendaks, et kui üks on kuidagi teine ja teistest liiga erinev, siis kõik need, kes on koos, ongi seal sellised.

Teistes kasvas hirm selle ees, et mina võin määrida neid ja nemad ei saa seda ennetada, sest mina olen juba nuppu vajutanud. Neis kasvanud hirm, sundis neid suurendama kontrolli minu sõnade üle, et vältida valesid tulemusi. Minu sees kasvas hirm, et olles täna valesti, mina jäängi valesti – mina ei saa seda muuta, sest täna mina ei oska soome keeles vigadeta kirjutada. Ei olnud enam kindlust selles, et võin olla ja võin ka eksida, sest see ei olnud määrav - vead omandasid suurem kaalu, kui minu poolt loodav – oluline oli juba olemas, minu välja arvamine või tahaplaanile lükkamine ei oleks enam karavani peatanud.

Küsisin taas otse – Milline vabadus mul alles on - kui vaba ma oma sõnades olen – kas enne, nende lehel avaldamist, tuleb saada heakskiit ja lasta teostada kontroll? Leiti lahendus – postitusi avaldades märgin ära, kus on minu sõnad – eraldi olles võin teha seda, mida tahan, kuid avalikkuse ees, koos teistega olla, kasutan väljendit - hei, minä täällä ja sinä siellä – et kõik teised teaksid, kelle omad need vead on...


Marianne

16.06.2020.a

esmaspäev, 15. juuni 2020

Oma loome alguse allikas




Vajasin käegakatsutavat ja nähtavat füüsilist tõestust, mis kinnitaks, et ollakse minuga koos. Tunne andis või võttis selle uskumise. Erinevad vaatenurgad – milline on minu eesmärk – iga hinna eest koos olla, et alles seejärel saan olla või lihtsalt olla ning koos olemine on vaid üks võimalus.

Sõnal – KOOS - on erinev tähendus. Koos, kui üks või koos ühel ajal, ühes kohas, ühes tegevuses olemine. Koos olemine ei tähenda kokkusidumist, kuid nii see minu jaoks teistega koos olles, iseendast luues, tähendas – teised koos minuga, muutis teised ohuks ja vajaduseks.

Kasvades saabus teadmine, et mina olen mina iseenda piiridega ja mina kasvan iseendas iseendana ning loon iseendast iseendana - mina ise olen oma loome alguse allikas.


Marianne

15.06.2020.a



pühapäev, 14. juuni 2020

Koos olemiseks ei pea koos olema






Algusest alustades – seal oli lugude tee – inimesed tulevad kokku, kuulavad teisi ja jagavad omi lugusid, on erinevad aiad ja külad ühe valla sees. Olid inimesed, tegevus toimus ja lugu kasvas, kuid siis tuli peatus ja aeg jäi kui seisma. Kaks kuud oli aega olla ja kirjutada seda, mida olin kogenud ja mõistnud – settida.

Kevadtuultega ühes kasvas minus soov minna taas teele. Mõtlesin ja otsisin, millised on olemas olevad võimalused ja kas saaksin neid ka päriselt ellu viia. Küsisin inimestelt, kas neis on soovi ja tahet teha üheskoos üritus, kus on kirbukad õuedes ja kohvikud aedades. Sellised inimesed leidusid ja me saime kokku ning uus tee algas.

Kuid veel enne meie esimest planeeritud kohtumist sain sõnumi, kus üks inimene küsisis, kas ma saaksin luua asjade äraandmise päeva – mul oli juba olemas leht, kuhu saaks üritusega seonduva koguda. Mõtlesin ja ütlesin jah. Lõin ürituse auto tagapingil istudes, kui sõitsime pühapäevasel päeval, suvisest ja merelisest Hanko linnast, kodu poole. Kirjutasin teksti ja jagasin postitust – kutsusin inimesi osa võtma. Huvilisi klikkas ennast lehele üsna palju, kuid andjaid oli vaid seitse – mõtlesin, et nii 10 võiks ju ometi kokku tulla.

Saabus aedade ja õuede esimene kohtumine – aeg sai paikka pandud ja otsus päev ära teha vastuvõetud. Selles kohas, saabus mustri kordumise aeg minu sees – alustasin kõndimist, oma tunnete sees olles, ajas tagasi. Juba tulemas oleva ürituse kohta otsustasime, et inimeste soovi järgides avame päeva ka kirbukatele – jäänud oli 9 päeva. Kirjutasin uued tekstid ja jagasin. Kirbukate kohti tuli robinal. Seejärel küsiti kohvikute kohta – teeme ära, ei ole teema.

Kirjutasin ja jagasin, üritus kasvas ja kasvas. Tuli aeg kaart ehitada – see on väga lõbus ja lihtne tegevus. Kasutasin nelja värvi, et anda selgem pilt sellest, kus ja mida leida võib. Kollane – kirbukas ja anda ära. Roheline – annan ära. Sinine – kirbukas. Pruun – kohvik, kirbukas ja anda ära. Seletusse kirjutasin selle info ja pakutava, millega inimene oma kohta iseloomustas. Kaardil oli vaatajate arv peal, see kasvas lõpuni välja ja ületas kahetuhande piiri.

Neli päeva enne üritust oli koos juba 33 paika, lõpparvuks sai 39. Mida rohkem oli kohti, seda enam küsisin endalt, kuidas saada juurde külastajaid – kui algul tundus, et tahtjaid on rohkem, kui andjaid, siis nüüd oli lugu vastupidi. Kirjutasin ja jagasin üritust 8-l eri FB lehel. Lõin kaardi ja jagasin seda.

Samal ajal kõndisin enese sees ja otsisin teed mustrist välja. Olin üks mina, kuid mitu erinevat minu Mina. Asjad kujunesid, sest üks samm viis teiseni. Ühest võimalusest kasvas välja teine. Oma mõistmisest kirjutatud loo tõlkisin soome keelde ja saatsin kohalikule ajalehele. Peatoimetaja vastas tänades ja küsis kirbukapäeva kohta. Vastuses andsin teada ka veel väljareklaamimata üritusest. Lugu ilmus lehes sel reedel. Sain meili ajakirjanikult, kes soovis ürituse ajal kohtuda, et koguda, artikli kirjutamise jaoks, infot toimuva ja eesootava päeva kohta.

Eile oli see päev, kus nö see ise kasvanud üritus sai teoks. See oli kingitus minule – sain, olemata koos, olla koos inimestega ja luua inimestele – inimesed kirjutasid sõnumeid oma küsimuste ja ettepanekutega ning mina, otsides lahendusi, luues ja kirjutades oma tekste, ehitasin üritust. Külalisi oli päris palju, kuid neid ei jätkunud palju kõikjale – eks inimestel olid omad eelistused selle kohta, millist aaret nad jahtisid. Inimesed ärkasid üles ja nende hirmud kahanesid, sest neile südamelähedase ja nii omase tegevuse ajal, kui seda on kirbukatega seonduv, nad avanesid ja kohtusid teiste inimestega. Inimesed oli oodatud tulema ja koos olema – hirm teise inimese ees, asendus sooviga, et tuleks ja oleks veel rohkem inimesi, sest siis leiaksid asjad kergemini uue omaniku.

Mina ja meie noorem poeg pidasime ka meie õue peal kirbukat ning meil oli olemas ka ära andmise paik. Külaisi käis ja natuke kassat tuli ka. Olulisem oli inimestega suhtlemine ja uued vaatenurgad. Kuhu panna silt, et autoga tulija mööda ei sõidaks. Kaardile tuleb märkida parklate asukohad. Asjad ega müüjad ei ole viletsad, vaid õige ostja ei ole kohale jõudnud ning juurde tuleb saada väljast tulnuid. Kohalikud on koos olnud ja kõik ei lähe kõigi juurde ning müüjad ise ei saa ringi sõita. See oli õppimise ja kasvamise koht – uute võimaluste nägemine.



Mis saab edasi? Seda mina täna täpselt ei tea. Neist kolmest, kes on ka järgmist üritust korraldamas, üks joonistas arvutiga väga ilus pildi, millest saab reklaam ja sellest sai juba teise poolt loodud ürituse FB-lehele kaanefoto ning selle detailist nö fb-nägu. Sidusin üritused kokku ja juhatasin inimesed oma looga uuele lehele. Kuidas näeb välja ja milline on meie koostöö, see selgub ajas.

Täna on pühapäev, teen omi asju ja mõtlen oma lugude peale. Kaks eelmist suurt teemat – meie majast leitud ajalooga seonduvad postitused (23) ja eilne kirbukapäev on nüüd möödas. Seega jagan homme esimest korda oma shindo-jooga tunde. Need on minu teisel lehel juba üleval, kuid nö suure rahva ette neid veel ei ole viinud. Shindo saab olema õhtuti ja hommikul ning on koostöö kohaliku elamus paigaga – õhtul on joogale lisaks tee, puuviljad ja tünnivann, hommikul pühapäevane brunch. Tee läheb edasi ...


Marianne

14.06.2020.a

reede, 12. juuni 2020

Elu on huvitav, sest ta on keeruliselt lihtne





Nii väga tundub, et oleme oma elus täiesti ja kõigest ning kõigist vabad – on tänane päev ja ise enese poolt kirjutatud ajalugu. Usume, et oleme ise need, kes otsustavad oma valikute ja sammude üle, sest kõik ongi täpselt nii nagu see näib. Elu naerab inimese uskumuste üle ja keerab täiega vinti peale – inimese elu läheb kohe päris palju huvitavamaks. Millises loos inimene oma tänases päevas tegelikult mängib ja millise tundevärviga prillid tal ees on?

See, mis minuga eelmisel pühapäeval toimus, tundus olevat nii selge. Ajalugu kordus, kui minu sees kasvas hirm, et jään enese omast ilma, sest see võetakse üle ja ära. Mina tundsin, oi, kuidas tundsin raskust enese elus, kui istusin sügaval põhjas ja enam ei tahtnud oma teed mööda käia. Küpsesin enese tunnete sees, kuni nägin teed ajas tagasi ja ära olnud lugu mõistes loost välja astusin.

Täna selgus, et tol päeval ees olnud prilliklaaside värv ei olnud enam üldse see, mis ta pühapäeval oli – oli nii nagu oleks keegi nad ära vahetanud. Kirjasõnad, mida sel päeval selgelt messengeris nägin, olid samuti teiseks muutunud – kogu tänane lugu sai teise võimaluse.

Mina ise ei saanud tol päeval teisiti vaadata, sest minul oli vaja jõuda sinna kohta, kuhu jõudma pidin – ühes oma tunnetega loo sisse sukelduma, et avada eneses uks ja mõista ise ennast ära olnud ja olevas ajas. Minu sees elas mälestus möödunust – minu oma peab olema minu oma, sest see on minu – õppimine, kuidas jagada seda, mis olemas on ja ei ole tegelikult minu, vaid on vaba ise olema – minu oma ei ole mina.

Tänasesse päeva kohale jõudes oli Maailm ennast vahepeal õigeks keeranud, kuid mina olin veel vana vaatenurgaga ja seega ei saanud aru, miks oli nii nagu see nüüd oli. Miks lugu ei olnud enam selline nagu see mõni päev tagasi mulle veel tundus. Mul oli vaja aega, et kohaneda ja võtta vastu see, mis oli korraga tänase päevas olemas.

Selgus, et mul oli võimalus olla omal kohal ja olla ühes – jonnisin ega tahtnud nõustuda. Otsisin vigu ja võimalust jätta pilt alles, sest kui oleksin sellest lahti lasknud, siis oleks kogu lugu ära olnud ja mina sellest väljas. Mina ise tahtsin oma uskumuses loodud pildist veel kinni hoida, et oleks nii nagu pidi jääma, et saaksin kaotada ja ohvrina olla. Tahtsin kindlust ja kontrolli, Maailma ja oma enese tunnete üle.


Lugu oli muutunud ehk edasi kasvanud, sest mina ise olin edasi kasvanud. Olin mustrit nähes mõistnud seda, miks see muster sündis ja kordus ning see muutis aja lugu, sest enam ei olnud vajadust selle mustri kordumiseks. Mina ise olin suutnud oma maailma muuta, kuid mina ise ei tahtnud, et see oleks muutunud - vana olemine oli pide olnuga.

Tasapisi astuma hakates, jupp jupi haaval iseenda Mina-st lahti lastes, kõndisin edasi. Ütlesin välja selle, mida mõtlesin ja küsisin vastuseid – täna teen koostööd ja õpin, kuidas jagada teistega nii, et olles osa mina ei hoia ega taha kõike omale ja teha seda nii, et hoian ise ennast. Enam ei ole minu eesmärk olla viisakas, et hoida teisi nende tunnete eest, kui mina seisan oma kohal ega anna seda ise ära, et vältida teistes tunnete kasvu.


Marianne

12.06.2020.a

neljapäev, 11. juuni 2020

Elulised torked, mis puudutavad vastu





Siis, kui mina olen viisakas ja käitun viisakalt, siis ei tee mina midagi sellist, mis ärataks teistes tundeid. Hoiaksin teisi tasakaalus, andes endast seda, mida viisakusreeglite järgi on ettenähtud ja minult oodatakse. Viisakas olemine - see on omamoodi mäng, mille sees ei näidata välja seda, millest tegelikult mõeldakse ja mida päriselt välja öelda tahetakse. See on inimeste poolt etendatud mäng, kus mängivad inimvarjud, kelle välise näo taga on tunded ja mõtted, mis alati väljaulatuda ei tohi – see ei ole viisakas.

Vahel mina ei taha minna tegema seda, mida tegema lähen. Selles kohas vajan viha jõudu, et minna ja olla selline, kes ei hoia teist – äratan teises tunded, sest minu sees on need juba ärkvel. Ma ei taha minna, sest mina ei ole ilus ega hea, kui lähen ja kaitsmaks ennast, tõmban piire ette ja vahele – teise vabana olemine peab vastama reeglitele. Teise olemine ei tohi teha minule liiga – teine peab olema minu vastu viisakas. 

Tundeid tundes võin keerata teisele selja ning jätta teda üksi, kõndida minema – seal lähen mina, ühes oma tunnetega, taha jääb tema, koos oma tunnetega. Tegelikult tahaksin st vajaksin koos olemist, et auru juurde lisades, teine kannataks minu tunnete ees nii nagu mina ise nende käes. Mina ise kasvatan endas tunnet, sest valisin seda mängu mängida ja nii ma mängin. Tundes olles olen salvestunud pildina rikkiläinud grammofonis ja korduvates kordustes juhtuks olnu nagu koguaeg uuesti – taas alustan ja lugu kestab.  Kuidas öelda STOP oma tundele – nõustuda sellega, et see oli ja seda enam ei ole? 

Mina ise ei taha ära lõpetada, sest ei oska olla kohas, kus ütlen, et see oli ära ja astun edasi – mina ei tea, kuhu ja kuidas, mida peaksin tegema ja milline olema? Kas tundest välja astudes ongi nii, et kõike nagu polekski olemas olnud? Tunne on tegevus, mis hoiab mind tegevuses ja seega ma ei saa minna sellest välja ja olla seal, kus mina ei tea, mis seal on ja mis seal olema saab.

Tundest väljas on kergus ja vabadus, kuid mina ei taha, et teine seda kogeks – tahan teda karistada, kuid selle saavutamiseks pean eneses tunnet alles hoidma. Tahan olla ohver. Tahan siduda teise enese külge – see on minu püüe olukorda – teist ja iseennast kontrollida.

Kui on nii nagu polekski olnud, siis on minu sees hirm, et teine teeb uuesti. Mina tean, et minul on minu tunded ning ma tean, et teine ei ole viisakas ja seega võib kõik uuesti korduda. Teine võibki olla viisakusetu ja saab uuesti selline olla ning mina ise ei saa selle vastu mitte midagi teha – need on elulised torked, mis puudutavad minu vastu.

Kui pikk peab olema tunde püsimise aeg, et teine mäletaks ja nii enam ei teeks? Teine ei tea, mis minus on ega mõtle enam olnule. Minu sees on palve - Palun ära enam tee, palun hoia mind, palun ole viisakas – ära tule ja lükka, mind puudutades, mind minu tunde sisse – mina ei taha seda tunda!


Marianne

11.06.2020.a

kolmapäev, 10. juuni 2020

Natüürmordina joonistatud mälestused





Mäletan suvepäevade soojust,
elustuvad ära olnud hetked,
mil päikese paiste
oli mõnusalt rammestav,
mitte kuumusega lämmatav.

Neis lapsepõlve ja nooruse
mööda läinud aegades,
vabana olemise vabaduse
kergus oli peidus.

Silmad suletuna lebades
lahustun olevasse -
tuul puhuti jahutab,
lehtede sahin hellitab,
lindude sädin värve lisab.

Maailm minu ümber
elab ja on,
mina selle Maailma sees
elan ja olen,
selle suure soojuse sees
olen kõigega ühes.

Mitte midagi pole lisada vaja,
mitte kuhugi ei taha ära -
soovin paigas paigal olla
ja lihtsalt olemas olla ...


Marianne

10.09.2020.a

teisipäev, 9. juuni 2020

Inimene asendatakse, kui tulemus on olulisem, kui teekond – Kooskasvamine






Sageli lükatakse inimesi lihtsalt teelt kõrvale, sest nad takistavad oma oskuste, ea või eripäradega – öeldakse, et asendamatuid ei ole. See ongi see põhjus, miks inimesed ühel hetkel enam ei taha, ei oska või ei jaksa oma elu edasi elada. Tuntakse, et enese olemas olemisel ei ole olulisust, sest ollakse asendatavad. Inimeste maailmas on tähtsal kohal mõõdetav tulemus, mis peab olema järest parem sellest, mida täna suudeti anda. Sellel teel ei ole kooskasvamist, sest selleks lihtsalt ei ole aega ja seega, ei pöörata tähelepanu oma kaasteelistele, et nendega ühes kõndides koos kasvada.

Kui inimene ise ei saa või veel ei oska, siis vahetatakse ta välja – asendatakse tulemuslikuma ja edukamaga. Inimesed ise, oma hirmude ja uskumustega, nõustuvad, et keegi teine on nende asemel ilusam, parem ja õigem ning annavad oma koha, et too teine saaks tulla ning nende asemel olla. Kus siis on selle inimese koht ja kasvamise aeg, kes veel ei oska või kellel veel ei ole või enam ei ole? Sellepärast, et inimesed seda vastust ei tea ega üles leia, tunnevadki nad ennast kõrvalejäetute ja eest ära lükatutena, ülearuste ja väärtusetutena, aegade prügikasti kuuluvat. Mis mõtet on olla, kui ei saa ega ole võimalik olla?

Inimese teekond on Inimesena kasvada. Inimene kasvab koos teiste inimestega, kuid vahel mitte koos teistega olles, vaid teiste puudutusi kogedes. Inimene vajab õiget tähelepanu, mis annab talle teadmise, et temal on olemas oma kindel turvaline koht ja aeg, kus olla täpselt selline, milline tema täna iseendana on. See, mis eile oli ja on täna, see kaob välisest, kuid inimene oma homses päevas on edasikasvades parem oma enese eilsest. Oma kasvuvalu tundes usub inimene, et ta murdub katki, kuid tegelikult, ise seisma kasvades, murdub ta teistest lahti. Oluline ei ole mitte see, milline võimalus oli eile ära, vaid see, milline võimalus inimesel täna ja praegu oma enese elus olemas on – inimene ise saab teha seda, mida tema ise tahab teha. Mitte keegi teine ei saa inimese eest ära teha seda, mida ainult tema ise saab teha – ise kasvades ise oma elu elada.


Marianne

09.06.2020.a


esmaspäev, 8. juuni 2020

Lugudes on kordused ja eludes on korduvad kohad - asendamine





Inimestega ühes olles reageerivad inimesed tunnetega ja tundeid tekitades ...

Lugudes on kordused ja eludes on korduvad kohad – neli aastat tagasi, ühe inimesega kohtudes, kasvas minus idee teha koos temaga inimestele üritusi. Kui ma jagasin oma mõtet, siis talle meeldis kuuldu. Järgmisel päeval kõneles ta sellest, mida, kuidas ja kellega ühes ta seda ideed tahab ellu viia. Ta võttis selle miski enese sisse ja lõi sellest oma loo, milles minul ei olnud kohta. See tekitas tundeid ja ma otsisin teed edasi.

Mina küsisin, kas ta teeb ja teeb seda koos minuga või on ta väljas – mina nimetasin oma tingimused. Ta nõustus ja me hakkasime koos looma. See tee oli omamoodi koostöö, kuid samal ajal ka võitlus oma koha eest ühekohalisel troonil. Tema tahtis ise olla, et luua omadel tingimustel, oma inimesega – mina sinna ei kuulunud. Lõpuks läksime me mõlemad katki ja lugu katkes.

Mitte miski lihtsalt ei juhtu ja kõigel on põhjus – neli aastat tagasi kordasime me kahekesi juba ammu ära olnud, veel lõpetamata lugu. 16 sajandil õdedena elades tahtis tema endale võimu, mille ta sai minu poolt sünnitatud last enda omaks nimetades – tol korral ma ei võidelnud endale kuuluva eest ja mina ise ei olnud piisav põhjus, et jääda – lahkusin ajast.

Eile seisin hetkes, kus minu mõte, kokkukutsutud inimesed ja heakskiidetud koostöö sai pöörde järel teise suuna – kolme sõbranna poolt võeti ürituse nimi ja kava üle. Tulemas on nende näoga päev, sest teised, selle päeva ehitamiseks loodud, „head ideed” jäeti ootama teisi aegu. Mõtlesin ja kaalusin, kas ma võitlen enese eest, et mulle jääks alles koht ja võimalus luua, mitte täita ainult teiste poolt antud ülesandeid. Võrdlesin ennast ja neid kolme – minu oskused ja võimekus ei suuda luua sellist reklaami, lehte ega arvutiga joonistatud pilte. Teadsin, et ma ei mahu nende vahele, sest kõrvale ei loodud kohta. Ma ei tahtnud võidelda, sest võitluses tuleb pidada lahinguid ja tõestada – loomisele ei jää seal aega ega ruumi.

Mul oli olemas vabadus öelda oma tingimused – ma kaalusin oma võimalusi ja nende omi. Jõudsin mõistmiseni, et nende loodud päev on visuaalselt ilmekam ja reklaam võimekam – inimesed saavad omale päeva. Nii, et mis siis on, kelle jaoks olulisem ja tähtsam? Mina ise andsin käest selle, mis oli veel minu kontrolli all ja mina ise sidusin ennast lahti. Tegin ettepaneku, et nemad looksid päris uue FB lehe ja haldaksid ise seda. See tundus eile ja tundub ka täna, tulevikku silmas pidades, mõistlik lahendus.

Ei olnud seda, et teeme koos ja õpime koos, kuidas saab parem nii, et ka mina ise jõuaksin parema tulemuseni. Selgus, et kuna mina ei ole ja minul ei ole, vaid on olemas keegi teine ja kolmas, siis tehakse minu asemel – asendamatuid ei ole. Kogesin, et mina ei suuda ega oska anda iseendale vajaminevat – minu looming ei taganud minule sissetulekut – õiget tähelepanu ja koos olemist. Mina ise olin nõus ja kordasin järgi, et las keegi teine teeb, sest too teeb minu asemel paremini.

Korraga olin ma katki, sest mina ise ei kaitsenud ennast ega hoidnud oma kohta ning mina ise andsin veel alles oleva võimaluse ära. Kas ma andsin alla, kui ei võidelnud oma ega enda nimel? Eile ja täna tundsin ennast halvasti, sest olin iseenda ohver – kes veel saaks minu eest seista, kui mina ise endast ei hooli ega tee rahu eneses – mitte keegi teine. Kaotusevalu tundes uskusin, et minul jääb töö eest oma tasu saamata – tähelepanu ja sellega kaasneva saavad, päeva loomise eest, nemad. Minu võimalust, anda iseendale võimalus, enam ei olnud. Mina ise võtsin endalt ära selle, mida mina ise endale tahtsin, sest teised, tulemus teiste jaoks tundus õigem ja tähtsam olevat.

Üritusi väljamõeldes ja neid ellu viies, olen tegelikult otsinud inimesi, kellega koos kasvada, kuid korduvate kordustena teised nägid võimalusi, kuidas ise ennast proovile panna ja luua enese valitud koosluses enamat – neil olid olemas sissetöötatud tee ja usaldusväärsed kaaslased, mis tagasid kindla võimaluse jõudmaks enese jaoks parema tulemuseni – mina seisin üksinda.

Ma näen, et mina kasvan, kuid ma ei kasva koos olles, vaid puudutusi kogedes. Olen soovinud ja igatsenud enese ümber inimesi, kellega ühes olles koos kasvada. Olen proovinud luua iseendale kohti ja aegu, et see soov täituks ja mina saaksin kogeda seda, mida pole veel olnud. Tahtsin, et keegi ei teeks ega oleks minu asemel, vaid mina ise tehes kogeksin toetust, et minu parim kasvaks paremaks. Kuid jõudsin taas kohta, kus tänane parim võetakse üle, et sellest ise enda jaoks veel parem teha.

Mina ise olen sellistes kohtades uskunud, et see, mis neis hetkedes oli, oligi minu parim ja sellega lugu lõppeb – nii oligi, kuid mina ei kaotanud ega jäänud ilma, sest ise kasvades olen mina ise enese loominguna järgmise hetkes parem, kui see, milline olin varem. Taas – oluline ei ole mitte see, milline minu võimalus oli ära, vaid see, milline võimalus minul nüüd ja praegu olemas on – mina ise saan teha seda, mida mina ise tahan teha.


Marianne

08.06.2020.a

laupäev, 6. juuni 2020

Milline on minu töö tasu





Inimestega kohtumised on kui põgusad puudutused, mis jäävad õhku ja haihtuvad kiiresti, sest need ei ole sõbrakäsi õlal. Minus oli ja on kurbus, see on soov olla ühes ka siis, kui minul ei ole mitte midagi uut ega köitvat ette näidata, vaid minul olen olemas ainult mina ise – lihtsalt iseendana. Minus on uskumus, et kui täna ei ole olemas, siis homme minul ei ole ja vahel ma ei taha sinna homsesse astuda, et seda kogeda.

Kuidas leida üles armastus? Kuidas tunda armastust? Tean, et see, mida mina teen, ei ole üleni mina, selles on küll mind, kuid me seisame eraldi. Töö tulemust saab võtta või jätta, kuid mina tahan, et mind ei jäetaks peale minu lugemist kõrvale ega maha. Mina ise olen ja ei ole ka tulemus. Mina ise olen iseenda looming, kuid minu loome, tulemuse väljendus, ei ole enam mina. Inimesed vaatavad seda, mida nemad näha tahavad – nad ei vaata lugude taha ega näe minu sisse. Mina ise ei ulatu neid puudutama – seda teeb või ei tee minu looming.

Kui inimene paneb laigi või klikib, siis see ei tähenda seda, et mina talle meeldin, vaid seda, kas see, mida tema vaadates näeb, talle endale meeldib või mitte. Minu loomingut saab võtta ja kasutada ilma mind puudutamata – kontakti inimesega ei sünni – mina ei saa endale vastu ja ma ei näe oma töö tulemust. Minu reaalne töö on lood, mida kirjutan välja ja neid tarbitakse või mitte. Ma ei vaheta neid mitte millegi vastu, sest mina lihtsalt jagan ja annan edasi. Teen seda ilma, et küsitaks.

Mina ise olen oma elu elades looming ja minu enese poolt iseendale kirjutatud raamatukogu kasutavad ka teised. Sisse ja läbikõndides, nad ei tule ega koputa, sest selleks puudub vajadus – uks on lahti. Kirjutamine on minu töö, see on minu aeg ja mina ise, kuid pole kedagi, kes selle eest reaalset tasu maksaks. Kirjutamine on minu lahendus – see on võimalus astuda elavana tänasest edasi ja olla ka homme olemas.


Marianne

06.06.2020.a

reede, 5. juuni 2020

Ise seisma kasvades





Inimesena kasvamine on murdumine. Murdudes me ei lähe katki, kuigi kasvuvalu tundes nii tundub. Ise seisvudes murdume lahti teisest ja teistest.

Marianne

05.06.2020.a

neljapäev, 4. juuni 2020

Teisiti olemise jaoks olnust lahti laskmine





Tahame saada seda, mida ei saanud seal, kus pidime selle saama – seisame ise paigal ja hoiame möödunust kinni, sest tahame juba ära olnut muuta – saavutada soovitud tulemus otsa saanud ajas. Olime enese jaoks valmis mõelnud tee, millel kõndides oleksime pidanud jõudma oodatud tulemuseni. Kuid, oh üllatust, meie soov ei täitunud. Oma jonnakusega jäime lugu kordama. Seda tehes heitsime ise ennast vastu kinnist ust, et avada iseendale enesega tee.

Meil endil oleme olemas meie ise ja kui me eile või täna ei osanud läbi enda luua seda, mida soovisime, siis tuleb meil astuda ja kogeda ise ennast teisiti. Küsime endalt – Mis see on, mida selleks tegema peab? Kuidas olla teisiti? - jõuame otsusele, et teistmoodi olemise jaoks peab järelikult midagi muutma – kuid Kus? ja Kuidas? Millest tuleb lahti lasta, et vahetada või ära anda? Kas me peame loobuma olevast ja ütlema, et me enam ei taha ise ennast omada – peame tahtma seda, mida meie ise ei taha – meie ei taha, sest me ei saa – meie tunded, meie sees, on tõketena meil ees.

Teisiti tegemine – teisiti on tegemine seda, mida saab ja on võimalik täna teha – pööramine minevikust olevikku ja elama käesolevas hetkes kõige sellega, mis täna läbi iseenda on võimalik luua. Ära olnust lahti laskmine – see annab tiivad ja kerguse edasi minna. Me läheme ja oleme ühes kõige sellega, mis täna Maailmas on ja me ei otsi seda, kuhu me tahtsime jõuda, vaid vaatame teed, mis meile tänases päevas jalge alla laotub.


Marianne

04.06.2020.a

kolmapäev, 3. juuni 2020

Ma ei ole Sinu käest lahti lasknud ega Sind ära kaotanud






Me võitleme iseenda nimel ja eest ning astume vastu oma koha hoidmise pärast - me teeme seda kõike, sest usume end üksinda olevat. Usume, et kui tunneme ennast üksikuna ja näeme end üksinda seisvat, siis on meil vaja enese jaoks olla kõik see, mida meil nähtavalt olemas ei ole ning enda sees puudu tunneme olevat.

Me usume, et oleme üksi, sest mitte keegi ei ole ega saa olla meiega, meie elu sees ühes. Kanname iseennast, kui õrnahabrast koormat, keda tuleb hoida ja kaitsta – üksi olemisest saab iseenda jaoks ise olemise tugevus ja alustala. End üksikuna tundvast inimesest saab habras klaas, kelle ümber ehitada kangekaelsuse ja ISE olemise müürid, et hoida iseennast varjul – ise hoida ennast eraldi ja üksinda.

Meie ise kasvatame ennast nii suureks, et ei näe enam iseendast mööda ja seega, ei ulatu teisi südamega kuulama ega nägema – me täidame iseendaga kogu oma Maailma ja ainult meie ise mahume sinna ära.


Marianne

03.06.2020.a

teisipäev, 2. juuni 2020

Kas muutsin ise või mind muudeti






Kaks erinevat vaatenurka – kas Shindo muutis minu elu või mina ise muutsin, Shindod kasutades, oma elu?

Sageli anname ise oma jõu ära, kui kasutame sõnu ja väljendeid, mis osutavad, et keegi teine või miski muu oli see võimas jõud, mis muutis meie elu. Tegelikult meie ise muutsime ja muutusime, kui astudes kasutasime oma kogemustest õpitut ja kasvatasime ise, enese jaoks enamat.


Marianne

02.06.2020.a

esmaspäev, 1. juuni 2020

Siis, kui selg teeb haiget






Selja ja selgroo teemad on murdekoht inimese elus. See on paus vana ja uue vahel, et inimesel oleks aega olla ja valida. Valu, mis tuleb ja takistab, on ühelt poolt inimese enese tahe iseennast pidurdada ja teisalt inimese otsustamise koht - kas olla ja püsida paigas paigal või teha samm ja astudes muutuda, et muuta.


Marianne

01.06.2020.a