teisipäev, 23. aprill 2019

„Mina” suures Maailmas - kui ei näe oma ninaotsast kaugemale




Mängides oma sõrmedega, katsudes ja puudutades ennast, avastab inimene kasvades iseennast. Ta vormib sõna „Mina”, andes sellele sisuks selle, kuidas ja mida ta iseendast näeb ning tunneb. Vaadates suurde Maailma näevad tema silmad oma ninaotsa ja inimene teab, et see seal on tema e see on tema „Mina” - see on inimene Maailmas. Ninast saab inimese „Mina” tugipunkt. Kuid, kui nina on „Mina”, siis järelikult asub „Mina” inimese seest väljas.

Astudes suurde Maailma on inimene avatud, sest ta usaldab, et Maailm võtab teda vastu ja hoiab turvas. Kuid ometi kogeb ta sageli vastupidist, ja kui nii juhtub, siis kaotab ta usu, sest Maailm ei osutunud usaldusväärseks. Selleks, et ennast kaitsta ohu eest, mis on Maailma sõnade ja tegude sees ning taga, inimene solvub ja sulgub.

Solvudes sulgeb inimene silmad ja näeb oma nina, sest tema sisemine pilk on sinna suunatud, sest nina on kõige kõrgem tipp, mida inimene iseendast näeb. Kuid tegelikult solvub inimese „Mina”, kes tunneb ennast puudutatuna olevat ja istub ninaotsale, et inimene näeks teda ja aitaks iseennast solvumisest läbi minnes. Mida inimene näeb see on olemas, mida inimene tundega toidab see kasvab ja nii ilmuvad nina peale/ külge moodustised või mingid muud lisad, toimuvad muutused, mida seal ilma solvumisteta ei oleks.

Solvunud „Mina” on kui pisikene haiget saanud laps, kes ei usalda Maailma. Ta vajab lohutust ja hoidmist, füüsilist kallistust ja teadmist, et ta suudab muuta iseenda Maailma, st seda Maailma, mis asub inimese sees, sest see, mis on väljas ei kuulu inimese ega „Mina” sisse. Inimene võib tunda ennast puudutatuna välise poolt, kuid seda sellepärast, et tema „Mina” on olnud temast suurem ja asunud väljaspool inimest. Seda, kes on inimene iseendana, seda ei saa keegi tema seest kätte ega ulatu muutma.

Kui inimene vaatab oma haiget saanud „Mina” ja võtab isiklikult seda, et nüüd peab tema seda pisikest ja õrna olevust „Maailma” eest kaitsma, siis näebki ta enese ümber vaenlasi ja ohte, millele peab vastu astuma. Inimene, kes tunneb ennast puudutatuna olevat, reageerib, valib strateegiaid ja peab lahinguid, sest tahab õigluse jalule seada. Inimene tahab, et Maailm tunnistaks oma tehtut ja vabandaks, kuid seda ei juhtu, sest koht, kus inimese „Mina” haiget sai, asub vabades vetes – seal, kus on kõigi territoorium, sest see on ruum, mis ümbritseb inimesi ja see ei kuulu mitte kellelegi, vaid on kõigile kasutada.

Inimesed hõivavad selle territooriumi osasid, laotades sinna asju, millele lisavad oma nime, et teised teaksid eemale hoida ega puutuks eraomandit. Just nendes, vabades vetes asuvad „Mina-d” puutuvad teiste „Mina-de” vastu ja seal saadaksegi haiget ning solvutakse. Inimene peab neid alasid enese osadeks, sest on sinna endast andnud, kui on olnud looja ja omanik. Ta võib ja saab kõige selle juurest ära minna, kuid tahab olla ja hoida enesele kohti, millele on oma nimega sildi juurde pannud.

Kui „Mina” istub ninaotsale ja on solvunud, siis näeb inimene Maailma läbi oma solvumise. Ta ootab, et vabandataks tema „Mina” ees, kuid mitte keegi ei paista tema „Mina” nägevat ega olemasolemist tunnistavat. Kui väline ei võta juhtunu eest vastutust ega pea inimese „Mina” oluliseks, siis tunneb inimene ennast tähtsusetuna, sest ta on vähem ja järelikult väärtusetu.

Kui inimene läheb ära, siis ei ole teda seal, kus on tema asjad. Ta on ära tervikuna, sest temaga on kaasas kõik see, mida ta ei saa endast lahutada – see on tema ise. Inimene soovib tõendust ja käega katsumist, et kogeda oma „Mina” olemas olemist. Kuidas on võimalik näha oma „Mina” olemas olu enese sees - see on tunne ja teadmine, iseenda loomine ja iseendas vastuvõtmine.


Marianne

23.04.2019.a



Kommentaare ei ole: