Mängides oma sõrmedega,
katsudes ja puudutades ennast, avastab inimene kasvades iseennast. Ta
vormib sõna „Mina”, andes sellele sisuks selle, kuidas ja mida
ta iseendast näeb ning tunneb. Vaadates suurde Maailma näevad tema
silmad oma ninaotsa ja inimene teab, et see seal on tema e see on
tema „Mina” - see on inimene Maailmas. Ninast saab inimese „Mina”
tugipunkt. Kuid, kui nina on „Mina”, siis järelikult asub „Mina”
inimese seest väljas.
Astudes suurde Maailma on inimene
avatud, sest ta usaldab, et Maailm võtab teda vastu ja hoiab turvas.
Kuid ometi kogeb ta sageli vastupidist, ja kui nii juhtub, siis
kaotab ta usu, sest Maailm ei osutunud usaldusväärseks. Selleks, et
ennast kaitsta
ohu eest, mis on Maailma sõnade ja tegude sees ning taga, inimene
solvub ja sulgub.
Solvudes sulgeb inimene silmad ja
näeb oma nina, sest tema sisemine pilk on sinna suunatud, sest
nina on kõige kõrgem
tipp, mida inimene iseendast
näeb. Kuid tegelikult
solvub inimese „Mina”,
kes tunneb ennast puudutatuna olevat ja istub ninaotsale, et inimene
näeks teda ja aitaks iseennast solvumisest läbi minnes. Mida
inimene näeb see on olemas, mida inimene tundega toidab see kasvab
ja nii ilmuvad nina peale/ külge moodustised või mingid muud lisad,
toimuvad muutused, mida seal ilma solvumisteta ei oleks.
Solvunud „Mina” on kui
pisikene haiget saanud laps, kes ei usalda Maailma. Ta vajab lohutust
ja hoidmist, füüsilist kallistust ja teadmist, et ta suudab muuta
iseenda Maailma, st seda Maailma, mis asub inimese sees, sest see,
mis on väljas ei kuulu inimese ega „Mina” sisse. Inimene võib
tunda ennast puudutatuna välise poolt, kuid seda sellepärast, et
tema „Mina” on olnud temast suurem ja asunud väljaspool inimest.
Seda, kes on inimene iseendana, seda ei saa keegi tema seest kätte
ega ulatu muutma.
Kui inimene vaatab oma haiget
saanud „Mina” ja võtab isiklikult seda, et nüüd peab tema seda
pisikest ja õrna olevust „Maailma” eest kaitsma, siis näebki ta
enese ümber vaenlasi ja ohte, millele peab vastu astuma. Inimene,
kes
tunneb ennast puudutatuna olevat, reageerib,
valib strateegiaid ja
peab lahinguid, sest
tahab õigluse
jalule seada. Inimene tahab, et Maailm
tunnistaks oma tehtut ja vabandaks, kuid seda ei juhtu, sest koht,
kus inimese „Mina” haiget sai, asub vabades
vetes – seal, kus on kõigi territoorium, sest see on ruum, mis
ümbritseb inimesi ja see ei kuulu mitte kellelegi, vaid on kõigile
kasutada.
Inimesed hõivavad selle
territooriumi osasid, laotades sinna asju, millele lisavad oma nime,
et teised teaksid eemale hoida ega puutuks eraomandit. Just nendes,
vabades vetes asuvad „Mina-d” puutuvad teiste
„Mina-de”
vastu ja seal saadaksegi haiget ning solvutakse. Inimene
peab neid alasid enese osadeks, sest on sinna endast andnud, kui on
olnud looja ja omanik. Ta
võib ja saab kõige selle
juurest ära minna, kuid tahab olla ja hoida enesele kohti, millele
on oma nimega sildi juurde pannud.
Kui „Mina” istub ninaotsale
ja on solvunud, siis näeb inimene Maailma läbi oma solvumise. Ta
ootab, et vabandataks tema „Mina” ees, kuid mitte keegi ei paista
tema „Mina” nägevat ega olemasolemist tunnistavat. Kui väline
ei võta juhtunu eest vastutust ega pea inimese
„Mina” oluliseks, siis tunneb inimene ennast tähtsusetuna, sest
ta on vähem ja järelikult väärtusetu.
Kui inimene läheb ära, siis ei
ole teda seal, kus on tema asjad. Ta on ära tervikuna, sest temaga
on kaasas kõik
see, mida ta ei saa endast lahutada – see on tema ise. Inimene
soovib tõendust ja käega katsumist,
et kogeda oma „Mina” olemas olemist. Kuidas on võimalik näha
oma „Mina” olemas olu enese sees -
see
on tunne ja teadmine, iseenda loomine ja iseendas vastuvõtmine.
Marianne
23.04.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar