Uhkus on kui pitser sõnade - Mina Ise - all

Inimese uhkus on see, mis ei luba tal oma solvumistest lahti lasta. Inimene vajab uhkust, et jääda kindlaks oma otsusele olla solvunud ja seista üksinda ning eraldi. Inimene vajab uhkust kohas, kus ta võiks valida olla teisiti, kui ta on valinud, sest ta näeb teisi võimalusi, kuid oma uhkusele rõhudes ütleb ta endale – Mina Ise! Mina seisan üksinda!

Kõndides Maailmas loob inimene endas ootusi, et kui teatud aeg läheb mööda ja ta on selle või teise ära teinud, kuhugi jõudnud või kusagilt ära läinud, keegi on talle midagi lubanud või on ta teistest teisiti aru saanud või eeldas, siis saab, on või sünnib midagi sellist, mida tal veel ei ole või kõndimise ajal ei olnud. Jõudes sellesse oodatud hetke on inimene ootusest põnevil ja ta seisatub lootuses, et nüüd ta enam ei ole ilma või üksi, sest on eneses antud lubaduse täitnud ning jõudnud kohale. Kuid ometi seisab ta seal üksinda, sest Maailm ei ole veel kohale jõudnud. See Maailm, kes pidi talle andma selle, mida tal ei olnud – Maailm pidi andma iseenda.

Selles hetkes tunneb inimene end korraga üksi jäetuna, sest Maailm ei pidanud oma lubadusest kinni. Mis siis, et Maailm ehk ei lubanudki midagi, vaid see oli inimese enese lootus, mille oli Maailmale omistanud. Vältimaks üksinda seismist inimene solvub, ta loob peatatud hetkest endale kaaslase, sest tal tuleb seista ja oodata Maailma jõudmist enda kõrvale. Maailm võib-olla tulebki, kuid ta tuleb siis kui tema ise valib tulla. Inimene kaotab usalduse, sest ta koges, kuidas Maailm ei tulnud tema pärast ega jaoks ja nii võttis ta endasse teadmise, et Maailm astub ainult enese pärast.

Inimese solvumine seisab tema ja Maailma vahel. Inimene solvus, sest ta tundis end üksinda olevat, kuid solvununa ütles ta ise endale – Mina ei võta Maailma vastu ega seisa temaga koos, sest Mina Ise seisan üksinda! Maailm võib vabandada või anda talle kingitusi, kuid inimene ei hinda ega pea neid väärtuslikuks, sest see ei aita teda, kuna ei muuda tulemust. Solvudes loob inimene enesele oma Maailma, kus ta seisab üksinda, kuid point on selles, et inimene ise, ootuses seistes, lõi endast pildi, et ta on üksi, sest ta ei näinud Maailma enese kõrval. Inimene ise lõi endast pildi, kui üksikust inimesest ning vaid tema ise saab seda muuta, vahetada ja kustutada.

Inimene tundis end kohale jõudes üksikuna, sest ta seisis üksinda. Ta uskus, et kui Maailm ei tulnud ja jättis teda üksi, siis järelikult ta peabki seisma üksinda ning siis ta otsustas, kiusu pärast, mida ta nimetas oma uhkuseks, et vot nüüd ta seisabki üksinda ja ise, sest Maailmal ei ole enam õigust tema üle ega mingit pistmist temaga.

Kui inimeses on uskumus, et Maailm on olemas tema jaoks ja pärast, kuid kogedes, et Maailm on küll olemas, kuid võib-olla ta siiski ei ole ainult inimese pärast ega jaoks olemas, siis ta solvub peatamaks ennast, et ikkagi oodata Maailma poolset kinnitust, et Maailm on ennekõike inimese pärast ja jaoks olemas. Kogedes, et Maailm on olemas, kuid ta ei ole inimesega koos, siis tunneb inimene end üksikuna ja eraldi. Solvununa ootuses seistes seab inimene ennast teadlikult eraldi ja üksinda, sest Maailm ei osutunud usaldusväärseks, et temaga jääda.

Tegelikult tahaks inimene oma solvumistest lahti lasta ja edasi astuda ning olla Maailmas, kuid tema uhkus nõuab, et ta peab ootama, kuni Maailm tuleb ja ulatab käe ning võtab teda kaasa. Inimene tahab kinni hoida uskumusest, et Maailm on juhtunus süüdi ja nii saab solvumisest inimese jonn, võitlus selle peale, kes annab alla, kes on nõrgem ja siin tuleb mängu uhkus, mis aitab, Mina Ise, lippu kõrgel hoida. Solvumisest väljuva sammu tähendus, mille astumine tundub inimese jaoks ületamatu olevat, on selles, et seda tehes võtab inimene vastutuse iseenda, oma elu ja tunnete eest endale. Seda tehes ta tunnistab ja võtab vastu teadmise, et Maailmal on õigus iseendana olemisele.

Inimesel on võimalus, et ta ei loo enesesse ootusi ning kujutlusi sellest, mis saab siis, kui ... , sest kättejõudev hetk ei ole kunagi täpselt selline nagu ta uskus, arvas või lootis. Ootusega koos käies paneb inimene end ootele, öeldes endale – alles siis, kui ..., kuid tal on valik astuda igas hetkes. Inimesel on võimalus kõndida nii, et ta lähtub sellest, mis temas ja temal reaalselt olemas on - aega iseendana olemisele - ning siis on iga saabuv hetk, kui kingitus, sest inimene ei ole loonud visuaalset tulevikku, millest kinni hoida, sest see peab täituma.

Solvumine on koht, kus inimene vajab teise inimese kallistust, et ta vabaneks ja laseks minna kohustusel üksinda seista. Inimene ei ole üksinda, vaid ta ise lõi selle uskumuse endale – jah, ta kõnnib Maailmas üksi, kuid ta ei ole üksi ega seisa eraldi tervikust. Inimene ise, seistes solvununa ootuses, saab oma uskumusest, et kestev hetk lõppeb siis, kui Maailm tema juurde tuleb, lahti lasta. Maailm on kogu aeg inimese ümber, kuid inimene ise otsustab enese sees, kas ta seisab üksinda või Maailmaga koos ka siis, kui Maailma nähtavalt kohal ei ole. Inimene on üks, kes on osa tervikust.

Marianne

29.04.2019.a