Mis
on minu eesmärk, mis on minu elus olemise eesmärk. Mida ma näen
enda ees, milleni tahan jõuda ja ulatuda, et veel kogeda. Miks kaob
eesmärk ja alles jääb vaid tühjus. Küsimusele – mida või kuhu
veel – ei leia korraga enam õiget vastust. Kas ma jääksin üldse
kusagilt puudu, kui mind täna enam ei oleks.
Aeg
kasvatab rohtu kord käidud rajad ja siis keegi enam ei mäletagi, et
olin olemas. Kõigil on omad teed, millel käia ja argipäev, milles
olla. Minul on positiivse ja toetava tähelepanu vajadus – mitte,
et vaadataks seda, mida mina ei tee või pole teinud, vaid nähakse
seda, milline ja kuidas olen ja olnud. See on vajalik tõestus, et
minu olemas olemine on eriline ja vajalik, et see, mida teen ja
kuidas olen on mõistetav ja toetust saav. Mitte, et tunne survet
olla see, kes mina ei ole ega olla soovi. Mina tean, et võin olla,
ma suudan ja ületan ka iseennast, kui tõesti pean. Ma suudan olla
parim võimalik, sest olen olnud ja ennast endalegi ära tõestanud,
kuid kõik, mis on tehtud ja on ära olnud, on seljataha jäänud,
mitte miski pole siduv ega kaasas kõndiv. Olen ainult mina, üksi ja
üksinda, kes kõigest on läbi astunud.
Minu
sees on sügav väsimus, sest olen olemisest väsinud. Pole silda ega
teed on vaid jalad, mis astuvad ühe sammu korraga. Kuid, kui pole
eesmärki silmapiiril, siis pole ka sihti, mille poole tee laotub.
Kuidas saab korraga olla tühjus ja ükskõiksus, et pole enam vahet,
kas on või ei ole, kas tuleb või ei tule – lihtsalt sellel pole
vahet. Ma ei saa aru, kuidas on vahe selles, kas on ja teeb keegi
teine või olen ja teen mina. Mis vahe ja tähtsus sellel on, mis
vahe ja olulisus on, kuidas erineb minu puudutus teiste omadest.
Võib-olla
olen ma omal moel katki ja midagi olulist kaotanud, kui tunnen ennast
mõtetuna, sest soovin olla vaba oma aja sees. Seista ja käia
piiranguteta ning valida seda, mida tunnen end soovivat ja vajavat -
lähtuda endast. Kui kõik algab ja lõppeb minust ja minuga, siis,
mis vahet on selles, kas mina olen või ei ole olemas. Kõik kaob nii
või teisiti, kui kord aeg saab täis või läbi. Mina ei suuda aega
kinni hoida ja võtta liiv oma pihkude vahele, et peatada aja edasi
tiksumine.
Kui
ma rajasin aia ja rohisin peenraid, mis unarusse jäädes rohtusid,
siis uue aedniku tulles on minust jäänud aimdus, kuid peale seda,
kui tema on rohinud, kaevanud ja istutanud, on ta ise rajanud oma aia
iseendale. Mulle tundub, et lood on lõpetatud ja otsad ära seotud
nii, et minust ei jää poolikuid ega lahendamata lugusid, sest kõik
inimesed kõnnivad ise iseendi radu pidi ja elavad ise oma lugusid
läbi. Kas minu värvid värvivad teiste aega huvitavamaks või on
nad liialt tugevad ja nõudvad, et vaikus ja puhkus oleksid sobivamad
kaaslased. Mina olen olnud, kui silmanurgast korraks vilksatav hetk,
mis võib-olla riivas või köitis tähelepanu, kuid kadus veel enne,
kui üldse märgati, sest mind pole tõeliselt olemas olnudki.
Mida
on minul veel kogeda, kui tundub, et see, mida soovin ei ole käega
katsutav ega reaalne. Kõrvus tiksub, et peaksin olema kusagil mujal,
tegema midagi muud ja olema vajalik teiste jaoks teist moodi, sest siis oleksin
tähtsam ja oluline ning minul oleks õigus olla. Kuid see pole mina
vaid sundus olla. Minus on hirm, et teisti olles ma ei näe ega saa
katsuda oma vabadust. Kaon ja lahustun, kui toimetan teiste seatud
raamides ja piiratud ajas.
Justkui
peaks kõigil ja kõigel olema eesmärk, kui pühadus, mille täitmise
järel on õigus vabadusele – kas see oleks siis õiglane tasu
tehtu eest. Kuid, kui enese vabadus ongi olemas olemise eesmärk,
siis miks tunnen pilkudes ja kuulen sõnades küsimust, millal teen
tõeliselt midagi, mis loob reaalse ja mõõdetava tulemuse. Jah,
tunnistan ausalt, et minu teed ei äärista numbritega mõõdetav
tasu, vaid kõik see, mis on olnud, on lahti lastuna lendu läinud.
Kulunud on pastakaid, paberit, salvrätte ja arvuti aega, kuid sisse
pole tulnud ei ühtki senti ega isegi söödavat kraami. Mina olen
olnud, käinud ja mööda läinud. Sõnad paberil on kui muster, mis
märgistab tehtut, kuid selle järgi sokke ega kindaid ei koo –
kõik see kaob ääretusse avarusse ühes teiste inimeste lugudeks
loetavate sõnadega.
Mis
on minu eesmärk, kui mina ei ole erinev ega oluline, siis olen vaid
tuul, mis korraks ehk peatas ja paigal hoidis, kuid pöördudes ja
aegade hämarusse kadudes, tuli argipäev tagasi. Mida mina saan anda
peale eilset täna iseendale. Mina saan anda ja valida homse päeva.
Kuid, kas homne päev saab olla ajaline eesmärk ja siht, kuhu sammud
seada. Mina tahan ise anda endale vabaduse, olla sõltumatu ja
piirideta ning vaba „pean” olemisest. Kuidas, tehes seda, mida
mina tahan, anda endale see, mida mina vajan?
Marianne
16.08.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar