reede, 16. august 2019

Mida saan mina peale eilset anda täna iseendale




Mis on minu eesmärk, mis on minu elus olemise eesmärk. Mida ma näen enda ees, milleni tahan jõuda ja ulatuda, et veel kogeda. Miks kaob eesmärk ja alles jääb vaid tühjus. Küsimusele – mida või kuhu veel – ei leia korraga enam õiget vastust. Kas ma jääksin üldse kusagilt puudu, kui mind täna enam ei oleks.

Aeg kasvatab rohtu kord käidud rajad ja siis keegi enam ei mäletagi, et olin olemas. Kõigil on omad teed, millel käia ja argipäev, milles olla. Minul on positiivse ja toetava tähelepanu vajadus – mitte, et vaadataks seda, mida mina ei tee või pole teinud, vaid nähakse seda, milline ja kuidas olen ja olnud. See on vajalik tõestus, et minu olemas olemine on eriline ja vajalik, et see, mida teen ja kuidas olen on mõistetav ja toetust saav. Mitte, et tunne survet olla see, kes mina ei ole ega olla soovi. Mina tean, et võin olla, ma suudan ja ületan ka iseennast, kui tõesti pean. Ma suudan olla parim võimalik, sest olen olnud ja ennast endalegi ära tõestanud, kuid kõik, mis on tehtud ja on ära olnud, on seljataha jäänud, mitte miski pole siduv ega kaasas kõndiv. Olen ainult mina, üksi ja üksinda, kes kõigest on läbi astunud.

Minu sees on sügav väsimus, sest olen olemisest väsinud. Pole silda ega teed on vaid jalad, mis astuvad ühe sammu korraga. Kuid, kui pole eesmärki silmapiiril, siis pole ka sihti, mille poole tee laotub. Kuidas saab korraga olla tühjus ja ükskõiksus, et pole enam vahet, kas on või ei ole, kas tuleb või ei tule – lihtsalt sellel pole vahet. Ma ei saa aru, kuidas on vahe selles, kas on ja teeb keegi teine või olen ja teen mina. Mis vahe ja tähtsus sellel on, mis vahe ja olulisus on, kuidas erineb minu puudutus teiste omadest.

Võib-olla olen ma omal moel katki ja midagi olulist kaotanud, kui tunnen ennast mõtetuna, sest soovin olla vaba oma aja sees. Seista ja käia piiranguteta ning valida seda, mida tunnen end soovivat ja vajavat - lähtuda endast. Kui kõik algab ja lõppeb minust ja minuga, siis, mis vahet on selles, kas mina olen või ei ole olemas. Kõik kaob nii või teisiti, kui kord aeg saab täis või läbi. Mina ei suuda aega kinni hoida ja võtta liiv oma pihkude vahele, et peatada aja edasi tiksumine.

Kui ma rajasin aia ja rohisin peenraid, mis unarusse jäädes rohtusid, siis uue aedniku tulles on minust jäänud aimdus, kuid peale seda, kui tema on rohinud, kaevanud ja istutanud, on ta ise rajanud oma aia iseendale. Mulle tundub, et lood on lõpetatud ja otsad ära seotud nii, et minust ei jää poolikuid ega lahendamata lugusid, sest kõik inimesed kõnnivad ise iseendi radu pidi ja elavad ise oma lugusid läbi. Kas minu värvid värvivad teiste aega huvitavamaks või on nad liialt tugevad ja nõudvad, et vaikus ja puhkus oleksid sobivamad kaaslased. Mina olen olnud, kui silmanurgast korraks vilksatav hetk, mis võib-olla riivas või köitis tähelepanu, kuid kadus veel enne, kui üldse märgati, sest mind pole tõeliselt olemas olnudki.

Mida on minul veel kogeda, kui tundub, et see, mida soovin ei ole käega katsutav ega reaalne. Kõrvus tiksub, et peaksin olema kusagil mujal, tegema midagi muud ja olema vajalik teiste jaoks teist moodi, sest siis oleksin tähtsam ja oluline ning minul oleks õigus olla. Kuid see pole mina vaid sundus olla. Minus on hirm, et teisti olles ma ei näe ega saa katsuda oma vabadust. Kaon ja lahustun, kui toimetan teiste seatud raamides ja piiratud ajas.

Justkui peaks kõigil ja kõigel olema eesmärk, kui pühadus, mille täitmise järel on õigus vabadusele – kas see oleks siis õiglane tasu tehtu eest. Kuid, kui enese vabadus ongi olemas olemise eesmärk, siis miks tunnen pilkudes ja kuulen sõnades küsimust, millal teen tõeliselt midagi, mis loob reaalse ja mõõdetava tulemuse. Jah, tunnistan ausalt, et minu teed ei äärista numbritega mõõdetav tasu, vaid kõik see, mis on olnud, on lahti lastuna lendu läinud. Kulunud on pastakaid, paberit, salvrätte ja arvuti aega, kuid sisse pole tulnud ei ühtki senti ega isegi söödavat kraami. Mina olen olnud, käinud ja mööda läinud. Sõnad paberil on kui muster, mis märgistab tehtut, kuid selle järgi sokke ega kindaid ei koo – kõik see kaob ääretusse avarusse ühes teiste inimeste lugudeks loetavate sõnadega.

Mis on minu eesmärk, kui mina ei ole erinev ega oluline, siis olen vaid tuul, mis korraks ehk peatas ja paigal hoidis, kuid pöördudes ja aegade hämarusse kadudes, tuli argipäev tagasi. Mida mina saan anda peale eilset täna iseendale. Mina saan anda ja valida homse päeva. Kuid, kas homne päev saab olla ajaline eesmärk ja siht, kuhu sammud seada. Mina tahan ise anda endale vabaduse, olla sõltumatu ja piirideta ning vaba „pean” olemisest. Kuidas, tehes seda, mida mina tahan, anda endale see, mida mina vajan?


Marianne

16.08.2019.a



Kommentaare ei ole: