Kelle vaade

 

Kelle silmadega

Sina mind saadad,

kelle sõnadega

Sina mind kuulad?

Kas Sa astusid ligi

ja kohtusid minuga -

ise küsisid,

ise kuulasid?

Või näed mind

eelarvamuste paistel

ja ette ära tehtud otsuste

tulemusena?

Marianne

28.04.2023.a

Iseennast ära ei vaheta

 

Mina olen pettunud – seda enese tunnet on vahel keeruline ära tunda, sest selle tunde kohal inimene tavaliselt ei peatu – ta on tormanud juba oma tunnet kustutama või teisega asendama või vastu reageerima. Pettumine on inimese otsus, kohates Maailma vastust iseendale - enese olemisele - enda poolt tehtud sammule. Pettumuse tunne on kohanemise üks etappidest – samm, enese jaoks, keerulise olukorraga toime tulemiseks.

Pettumine tähendab tundeprotesti selle peale, mida ja kuidas inimene vastuses nägi ehk tõlgendas, kui talle tundus, et Maailm oli peegel, mis peegeldas talle teda ennast tagasi. Peeglist nähtuna tema ei olnud ilus, hea, õige jne. Inimene protestis vastu, sest tema ei tahtnud nähtu olla – Mina ei ole selline! Mina ei taha olla selline! Kuid - Minul ei ole iseenda eest pääsu! – inimene lõi enesele uskumuse, sest tal ei olnud võimu kustutada peegeldust enese ega peegli mälust. Inimene jäi kinni ära olnud aja hetke.

Edasist teed, tundeist läbi astumast, takistas solvumine Maailma peale. Inimene süüdistas teisi – sest tolle, sest nende pärast .. . Inimene ei saanud aru et, kuidas vastu reageerija sai selline olla, sel moel teha – mis õigusega. Süüdlase otsimine/ vajamine on nagu inimese nina – inimene tegelikult näeb oma nina, mis on olemas, kuid aju valib seda mitte näha.

Inimene nägi vastust, mille arvas olevat enese peegeldus, kuid ega Maailm ei peegeldanud tagasi inimest, vaid inimene nägi enesele vastu vaatamas teise huvitavalt väljenduvat tunnet, mille too oli valinud vastu reageerimiseks. Vastaja tegeles iseendaga, sest tema sees olevad ja välja paistavad või paiskuvad tunded olid tema enese omad.

Mis tegelikult juhtus inimesega, kes kohtus oma sammu tagajärjega – erineval moel väljendunud reaktsiooniga? Olen pettunud - on oma, vahetult, kuid ka aegu tagasi tehtud, sammu tagajärje kogemisele hinnangu andmine. Olen pettunud – tähendab tegelikult – olen ise ennast petnud, sest mina ise uskusin, lootsin, kuulasin, eeldasin, arvasin teadvat. Olen pettunud Maailmas - katab sõnumi – olen ise ennast petnud. See on see, mida inimene kuulata ei taha ja miks ta edasi tormab ning teisi valib süüdistada.

Maailm reageeris – võib-olla inimene naerdi välja, teda pilgati, hüljati, halvustati, mõnitati, narriti, käituti vägivaldselt, sunniti midagi tegema või kuidagi olema, vastati eitavalt – inimene ei tulnud olukorraga toime, sest ta ei suutnud nähtut unustada. Ta ei tahtnud sellist iseennast mäletada, kellena ta uskus end olevat – tõlgendus enese mõõdupuude ja uskumuste järgi. Temast ei piisanud – ta oli vahend, kes ei toonud tulemust. Kuid tal ei olnud midagi muud peale iseenda, keda ei saanud välja vahetada.

Inimene ei tahtnud/ osanud tunnistada, et vastus oli temaga seotud, kuid see ei olnud lõplik. Inimene valis solvumise, sest tema tahtis teist tulemust. Inimene otsustas, et tal tuleb ise ennast välise maailma eest kaitsta – ta ei tahtnud enam näha enese valesid peegeldusi. Ta valis enesekaitsetaktika - eraldumise, eemale hoidmise, süüdistamise, valeks nimetamise ja ka kaitseamuletid – kuid ta ei saanud ennast kaitsta iseenda eest.

Inimene saab edasi astuda, kui ta võtab ise ennast vastu – Jah, see mina, kes ma olen, ei olegi nii võimekas, ilus, osav, tark jne – kui ma uskusin end olevat. Mul on kahju, et ma sellise vastusega kohtusin. Kuid, mis siis – mina olen mina – parim, mis mul on ja sain anda. Minul oli ja on väljapääs – saan vahetada rolli või rollipartnerit, sest saadud kogemus tähendas tunnetest häiritud kommunikatsiooni – oli(d) roll(id), kuid ei olnud rollipartnerit valitud rollile.

Marianne

27.04.2023.a

Eksiilis elades

 

Pettunud inimene

on samasugune,

kui kuningas eksiilis,

kel on küll kroon,

kuid ei ole riiki,

mille üle valitseda -

on küll roll,

mida õigus kanda,

kuid seda ei saa täide viia

ja seega ei saa

päriselt Kuningas olla.

On pettumus,

on solvumine -

Mina ei saa olla -

mina ei saa Mina olla -

ma ei ulatu iseendani.

Ei kohta austust

ega käe ulatamist

ega õigena vastu võtmist -

täitumata jäänud võimalused,

olemata jäänud rollid -

Mina olen ... - olemised.

Need on valusad kaotused,

kibedad pettumused,

haavavad solvumised -

Minul oli ...

Mina oleksin saanud ... -

kuid siiski jäin ilma.

Olemas olevad ei korva,

sest asendust ei taha,

need rollid mulle

vabadust ega tasu

olemise eest ei anna -

pean kandma 

ja taluma seda,

ise ennast, 

KES mina olla ei taha.

Iseendast ma ei saa vabaks,

ei näe eneses väärtust -

vastu vaatab viletsus,

räbalates armetus -

kuhu kadus armastus ...

Hüljatud rollid,

kaotatud rollid -

jäi puudu,

siin ja seal -

ikka jäi puudu

vajatud rollidest,

ihatud osadest,

soovitud ühendustest,

vastu võtmata jäänud tantsudest.

Pettumused,

sest kohates EI-d

kokku sain keeldumisega.

Kohatud EI

tähendas kaotust,

mis takistas mõistmist -

saan kanda krooni,

sest Kuningas olen,

kuid ei pruugi saada

sellisena olla

nii nagu ettekujutasin

või uskusin-soovisin.

Ei leidnud tänulikkust,

ei osanud näha õnnistust,

kui saamata jäi see,

mida ei saanud kogeda -

õnnelikku iseennast,

vaba iseennast,

hoitud iseennast,

kaitstud iseennast,

armastatud iseennast.

Oma südame sulgesin,

oma silmad kinni panin

ja iseendale otsa

enam ma ei vaadanud -

Mina Ise Ennast

enam EI armastanud -

enesega ühes

mina ei tantsinud.

Marianne

26.04.2023.a

Senitundmatud rollid

 

See inimene, kes elab täna selles suures sinises maailmas, mida püütakse erinevate lahendustega muuta, et inimese elu saaks parem ja, milles otsitakse ning katsetatakse kõikvõimalikke lahendusi, et maailm sobiks inimlapsele elamiseks edasi, saab eheda kogemuse osaliseks – planeeritud muutus tähendab karistust – elus olemisel on oma hind, sest teekond tuleb enesel astuda ja oma elu iseendal kogeda.

Miks kogeb inimene muutusi karistustena, kui neid tehakse tema jaoks ja pärast? Inimeste Maailm tähendab süsteeme, reegleid ja seadusi – korda ja kontrolli. Valitseb mõtteviis, et elu ja olu muutub paremaks, kui parandatakse süsteeme, mis tegelikkuses tähendab süsteemide kasvatamist ja inimeste üle kontrolli suurendamist. Inimene, Inimesena, jääb aina kaugemale, sest see, mis on püha ja mida kummardatakse, on süsteem, reegel ja seadus. Inimsus visatakse protsessi ja progressi käigus pesuveega välja.

Kuidas see lugu nüüd siis sedapidi keeratud sai, kui inimese elu toetav ja suunav on ju väljatöötatud selleks, et valitseks kord ja selgus – kõigile üheselt mõistevana ja võimalusi andvana. Kuid kord ja selgus tähendavad kontrolli ja näpuga, vabandust - tehisajuga, järje ajamist. Järje hoidmiseks on loodud õige ja vale algoritmid, mis jälgivad, et oldaks selliselt õiged, et tulemus saaks õige. Süsteem ei näe ega tunneta inimest, kui Inimest, vaid vaatleb ja töötleb numbrite jada ning ristikesi kastides.

Aga ega inimene justkui ei olegi inimene enese näo ja nimega, vaid on valitud roll – siin üks, kuid seal hoopis teine ja kusagil mujal eelmistest täiesti erinev. Selleks, et süsteem töötaks, tuleb olla süsteemi jaoks sobilikult õige ja siit tõusevadki, pahast meelest lähtuvad, küsimused - miks kõik valitud ei hääletanud ühte moodi, miks kõik ei käi palgalisel tööl, miks peab jagama hüvesid teisalt tulijatega, miks tahetakse erinejatele samu õigusi, kui nn õigetele, miks naised tahavad vabadust jne.

Erineva päritoluga, vanusega, võimekusega ja ühendatusega inimesed on nimetatud ja üksteisest eristatud kindlate rollide kandjatena. Selleks, et olla õige, aktsepteeritud ja õigusega võimalustele ning vahenditele, peab inimene vastuvõtma ja ka kandma mõõdetavate parameetrite järgi sobivat rolli. Kasulikkus ja kasumlikkus - kasu ei ole sellest, kes viib välja, kuid ei täida süsteemi taskuid.

Kuid kõik inimesed ei käitu, mõtle ega ole ühtemoodi – kõik ei ole sama tegumoega – Inimene, veel, ei ole kloon ega tehis – ta on ainulaadne. Maailma ei päästa ära see, kui ühed ajavad näpuga järge ja peavad kinni Valgete Inimeste Maailma seadustest – inimene sureb selle käe läbi, kes ei austa seadust, vaid teostab oma tahet, maailm saab mürgitatud selle käe läbi, kes ei järgi piiranguid, vaid täidab oma rahakotti. Nemad kasutavad, enese heaks ära, süsteemi võimalusi ja nõrkust.

Maailm ju tegelikult aktsepteerib kuriteod ja vägivalla, reostuse ja hävingu, sest süsteemihaldurid kasutavad nn kurjuse ja pimeduse vastu korda ja süsteeme, kuid see ei aita seda, kes on surnud ega seda, kellel pole puhast joogivett või toitu või turvalist elukohta ega seda, kellel pole teistega samu õigusi. Maailm lubab toimuval sündida, kui see ei juhtu oma õue peal, vaid piiri või mere taga – Meie ei sekku, sest see seal ei ole Meie.

Mida suurem on süsteem seda vähem on vaja Inimest, kuid seda enam on vaja kuulekust, korda ja kordamist – ära olnud aega. Vana hoitakse alles, sest algus ei olevat tänases, vaid eilses. See toob kaasa uue ja vana aja kokkupõrke. Uus lähtub vaatenurgast – kõik on võimalik - maailm on avaram ja selles on rohkem, kui kaks või kolm. Vana vajab aluseks seda, mis on kontrollitav ja ajas kontrollitud. Vana ei kannata uut, sest see tähendab kaost, eksimist ja kaotusi. Vana alles hoidmiseks võib kaotada inimesi, sest nemad maksavad, kordades, vähem, kui süsteemid ja nende ülesehitamiseks kulunud/ kuluv ning töökorras hoidmine.

Vastus küsimusele – Miks tänase aja lapsed, noored ja täiskasvanud on teistsugused? – aeg on edasi läinud. Proovitakse vanade mallidega, äraproovitud meetoditega suruda raamidesse seda, mida veel pole nähtud ega läbiproovitud. Lapsed ja noored valivad teistsuguseid rolle, kui need, mis ajast ja aega käibel on olnud. Uue Aja Inimene valib mängida omade oskuste, võimete ja soovidega. Olla enamat – ta tunneb ja näeb, et ta võib ja saab olla – seega ta ongi.

Marianne

25.04.2023.a

Eesmärgi nimel

 

Ei usu,

et see oleks

pühaduse teotus,

kui oma ema matus

ajas, läbi pisarate, naerma.

Moodsad ajad,

sassis suhted -

luik, haug ja vähk -

Mina, Mina ja Mina -

mis olen Mina,

mis Minu oma -

seda Mina ära ei anna.

Kui ema lahkus,

siis alles tohuvapohu algas -

suhete selgitamine,

asjade klaarimine -

Tähtis ja Hea Inimene -

oluline olemine.

Võttis üks endale õiguse,

et ajada asjad joonde -

enese moel ja sammul

ega mõelnud jagada

või asjasse pühendada,

et saanuks loosse osa anda.

Sõnu seadsin ritta -

püüdsin mõtet edastada -

ikka Minul on ka

õigus

osa võtta,

osa olla,

osa saada

ja oma osa anda.

Seda, et peab,

seda, et kohustatud olla tuleb -

seda sain ma tundma

seda rõhutatult näidati -

ei ühtegi lapikest maad

vabatahtlikult ära ei antud.

Üks, siis tegi

ja ka teine tegi,

kolmas kah midagi tegi -

lõpuks valmiski sai

ja päev kätte jõudis.

Traagelniidid paistsid välja,

sisemine vastuolu paistis välja -

Mina tõttas ees

ja enesele teed see tegi.

Õpetaja sõnu lausus,

vahel komistas,

vahel faktidega vassis,

kui korra käe taskusse libistas

ja mobiili välja võttis -

ju oli see siis tähtis,

mis ekraanilt vastu vaatas.

Palusin ju,

et jutt saaks lihtne -

minejat saatev

ja olijaid toetav,

kuid ikka tõi ta sisse

kannatused ja ka patu -

sõnu laotas,

kuid Inimest ei mõistnud -

ta oma Mina tõstis

ja selle järel astus.

Urn,

siis surnuaia poole teel -

ise tahtsi astuti,

kirikuõpetaja selja taha jäeti -

saab viidud,

saab maha maetud,

saab ära lõpetatud -

Mina olen teel.

Hiljem laua taga istusin

ja oma ema pilti vaatasin -

ta rahul olla võis -

ka tema ära saatmine

nii nagu tema enese

elu ja olugi,

oli kui muutlik laine

ja rahulik tüünus

ja mässlev torm -

peatused ja tõkked,

seisatamised ja tõrked,

lahti rapsimised

ja vastu nähvamised,

vahele asetamised,

kohalt ära astumised,

kohal olemised

ja oleva vastu võtmised.

Inimestest ilusam,

inimestest olulisem,

inim Minadest vabam

oli ehe loodus ja voogav heli -

paike see päeva soojaks paistis,

linnud oma toimetustes askeldasid,

viiul ja orel helidesse kaasasid.

Eesmärk sai täidetud -

mineja tuhk sai pühitsetud 

ja Sõna saatel hauda asetatud -

austus elu ees -

oma elu elanu on püha -

üllas on see,

kes on oma tee läbi kõndinud.

Marianne

24.04.2023.a

Muutus süsteemis

 

Elus tuleb ette ühte ja teist. Inimesi sünnib ja sureb. Inimesed loovad suhteid ja katkestavad ühendusi. Osad inimesed on oma algusest alates ühendatud süsteemi ning on osad, kes lisanduvad, olemas olevatele, aja jooksul juurde. Saavad osa olema, kuna nad on olemas. Energeetilised kohad erinevates süsteemides.

Süsteemi muutused on tunnetatavad ja nähtavad. See, kes siit läheb, jääb selle poole pealt puudu, kuid teisal saab ta olema – seal võtab ta sisse oma koha aegade teel. Neil, kelle kõrval enam ei ole, tuleb kohaneda näilise tühjusega. Neil, kelle hulgast on lahkunud, tuleb võtta vastu täpsustunud elavate järjekord. Uus koht, uued nimetused ja vanadest ilma jäämine/ loobumine võivad kaasa tuua enese identiteedi kriisi. Kus on minu koht? KES ma olen, kui ma enam ei ole? KES ma olen, kui nüüd olen?

Süsteemi korrastumise ajal saab see, kes ei ole olnud seismas omal kohal või ei ole arvestanud süsteemi korraga, tundma, et tal ei ole enam hea seal, kus ta senini on seisnud või enam ei toimi see, mida ta varem on valinud teha või jätnud tegemata. Valel kohal seismine, valest kohast kinnihoidmine, õige koha vastuvõtmisest keeldumine, süsteemi salgamine ja korrale vastu astumine – lähevad inimesele maksma enese otsuste ja tegude tagajärgedena - kogemustena.

Loomulikult on see raske, kui korraga ei ole enam nii nagu varem on olnud. Muutus süsteemis mõjutab süsteemi ja see on nähtav ning tuntav neile süsteemi osadele, kes on elavad. Inimesed tunnevad survet, kogevad takistusi, allasurutud tundeid tõuseb pinnale, tuleb ette keerulisi kohtumisi, saab kogeda huvitavaid kogemusi – need on eksamite kohad. Kasvu raskused Inimesena kasvamise teel.

Vahel inimene ei mõista, et ta on kui täht taevasõelas – nii nagu üleval – nii ka all – igal inimesel on oma koht joonises. Vahel tundub inimesele, et ta on kui kübeke, kes läheb tuules lendu – tal ei ole pidet ega paika. Pole paika ega pidet, sest oma koht on vastu võtmata. Teisal tundub talle, et ta võib teha kõike seda, mida ta tahab ja vaid välja mõtleb. Saab ja teeb ning maksab. Süsteemi piirid ja kooskõlastus.

Kuigi tundub, et seda, kes läheb, ei ole enam olemas, siis see ei pea paika - see, kes läheb, jääb olema. Süsteem korrastub, et energia saaks vabalt voolata – sellelt, kes oli, sellele, kes on – sellelt, kes on, sellele, kes on – sellelt, kes on, sellele, kes saab olema. See, kes oli oma elu elades ees või kõrval – teeb oma sammu ajas ja asub seisma elava seljataha – oma kohale. Inimene enam ei näe teda, kuid ta teab – olnu on olevana olemas energeetilise joonise peal.

Marianne

22.04.2023.a

Ilma maskideta näitemäng

 

Kui lugu oli,

siis kestnud

ja mind oli

omas mahlas

igal moel keedetud

ja ka marineeritud

ning olin tundnud

ja kogenud,

pealt näinud,

vastu võidelnud,

kaasa ujunud,

ahastusest vaikinud

ja enese eest seisnud

ning lõpuks sai

ka käsil olnud lugu

valmis kirjutatud

ja lendu lastud,

siis tahtnuks hüüda -

Maskid nüüd võtke eest!

Lõpetage mängimine -

õige elu alaku!!!!

Olin kurb

ja olin löödud -

see ei olnud

mäng olnud,

vaid õige

ja päris elu.

Just sellisena

see oli ja ikka on -

ei olnud maske,

ei olnud teesklust

ega olnud näitlevat mängu -

valus tõde

jõudis kohale -

see oli ja on

see parim,

mis minule saab osaks -

elu alasti eheduses.

Marianne

20.04.2023.a

Tundetormid – tunde poolt häiritud seisund

 

Inimese elus on kuhjaga neid hetki, mida tal on keeruline kogeda. Seal on kohtumisi, mida ei unustata – neis kogetud puudutused viivad teda tasakaalust välja. Seal on vastukäimisi, mis justkui ei jäta valikuvõimalust, vaid sunnivad vastu reageerima. Seal on sõnu ja tegusid, mis riivavad ja põrmustavad nii, et inimene tunnebki end murduvat ja katkisena, näeb ennast halva ja inetuna. Inimene tunneb ehk talle tundub, kuna enne, olemist mõjutanud hetke, paistis olemas olevat rahu ja vaikus, et tasakaal, temas endas või tema ja ümbritseva vahel, kadus. Olemas oleva vahel olev kommunikatsioon sai häiritud – tunnete poolt põhjustatud tõrge takistas info edastamist, vastuvõtmist ja töötlemist.

Puudutus viis tasakaalust välja – lükkas liikuma, kõikuma, võbelema, pendeldama. Kuid, kas see, et inimene enne seisis justkui paigal, üldsegi tähendas tasakaalus olemist või oli see hoopis peatus või ootus või varjumine. Võib-olla ei olnudki tasakaalu, vaid oli paindes või pöördes olemine – kunagise loo tagajärjel paigast ära olemine. Puudutus viis, tasakaalust väljas oleva, inimese liikuma – vastu reageerima.

Öeldakse, et läks tasakaalust välja – inimene kaotas rahu ja oli närvis ning erutatud. Ei olnud tema ise – käitus ettearvamatult ja kontrollimatult. Inimene valis tunnete keele ega mõistnud enam seda, mida ta kuulis ja nägi väljas, sest ta tundis seda, mis oli peidus tema sees. Tasakaalu kaotanud inimesele öeldakse – rahune maha – leia rahu. Ärritunud inimene ärritub sellise soovituse peale veelgi, sest see tähendaks, millegi sellise tegemist, mis ei ole selles hetkes justkui võimalik. Lõpeta olemine! - tundena väljenduv inimene ei oska ise ennast tundest lahutada.

Mida tähendab tasakaalus olemine? Kas seda, et ei lasta enda olemist teistel häirida? Kas seda, et ei alluta puudutustele ega suhestuta? Ei suhestuta – tähendab, et ei looda suhet – välditakse kontakti või mängu vastu võtmist. Suhet vastuvõtmast takistab hirm tasakaalutuse ees – tunnete avaldumine ja nende tagajärjed. Mängu vastu võtmata jätmine tähendab, et ei soovita olla teise poolt valitud rollile rollipartneriks. Isegi siis, kui ei valitagi ühte ega teist, võib rahu kaduda – inimene jääb jälgima, olukorda ja ise ennast kontrollima, situatsiooni ohutust hindama ning plaane tegema – ta reageerib enese sees, et olla ette valmistunud reageerima.

Ei ole tasakaalu – ei ole enese rahu, sest tuntakse tunde liigutust enese sees. On hirm enese poolt vastu astutud sammude tagajärgede ees. Kardetakse enese ja teise tegu või sõnu. Nn valed sõnad või tegu võivad avada inimese sees oleva suletud loo. Mälestusse on jäänud elav jälg – see on pooleli olev lugu – see ei ole tasakaal, vaid peatatud hetk. Kardetakse kunagise kordust. Ometi on mälestus meenutuseks seotud rätisõlm – selle hetke ootamine, milles on aega, ollakse teadlik, saadakse ja osatakse oma lugu läbi kõndida, et ise ennast mõista ja vabaks anda.

Kogemus – inimese poolt astutud samm kohtas vastu reageeringut, sest rollipartnerile ei meeldinud/ sobinud sõnad, tegu, toon, olemine, väljendumine. Inimene tõlgendas toimunut ohtlikuna – tema poolt edastatud info ei jõudnud teiseni – teine ei mõistnud ega kuulanud INIMEST. Teine ei tahtnud kuulda ega saanud näha – ta valis reageerida isiklikult, sest ta võttis kuuldut ja nähtut isiklikult – pihta käivana. Salatud tunne tõusis pinnale ja lükkas tegudele.

Oli olnud näiline rahu – vahele sobitunud rahu, mille purustas uinutatud tunde ärkamine. Ei olnud olnud tasakaal, vaid oli olnud hirmutav ootus, et millal saabub kohale kordus. Ometi oli olnud lootus, et seda ei saabu. Ometi oli olnud uskumus, et kordus on välditav. Inimene oli teostanud enese üle kontrollitud valvet ja see ei tähendanud tasakaalus olemist, vaid tasa olemist – ise enda vaikivana hoidmist.

Tegu oli häiritud kommunikatsiooniga – mõistmist ei olnud, sest enese tunded takistasid selgelt ja täpselt mõistmast seda, mida öeldi ja mida nähti. Kommunikatsiooni takistas tundehäire – tunne häiris – inimene ei mõistnud ise ennast. Tunnetest tulenevalt võeti vastu otsuseid – loodi vigane fail – tõlgendati, et teine on vale - eluohtlik – seega vajati kaitset - seega rünnati vastu või välditakse. Välditakse ja/ või rünnatakse seda, kes oli kohal - süüdlast, kes justkui põhjustas toimunu. Välditakse sarnast situatsiooni – olukorda, milles võib korduda.

Inimest, kes laseb iseenda selgust ja olemist tunnetel häirida, ei ole mugav kogeda, sest temaga ühes on kommunikatsioon häiritud. Tõrkeid suhtlusesse tekitavad temas peituvad tundepäästikud, mida ta ise ei teadvusta või siis eitab. Tunded takistavad inimest peatuda, vaadelda ja mõista. Kuna tundesegaduses tõtatakse reageerima ja olukord ei saa sellest selgemaks, siis kasvab segadus üha suuremaks – lool ei ole saba ega sarvi – puudub väljapääs. Üks tunne vahetatakse teise vastu, sest ei taheta sogaseks keerutatud allika põhja vaadata – iseenda ja oma tunde seost näha.

Tunde poolt häiritud seisund tähendab, et ei ole ega tule rahu – ei võeta aega, kus toimuvat eemalt vaadelda – enne sünnivad teod ja otsused, mis takistavad iseenda ja ka teise mõistmiseni jõudmist. Kuna puudutus oli olnud vale – ei sündinud hea tunde kogemust - siis takistatakse teise energia eneseni jõudmine – katkestatakse ühendus. Ei anta ega võeta vastu. Ollakse kaitses ja kaitsel. Kõik seonduv on ohtlik ja seda tuleb vältida - vale tuleb elimineerida.

Oluliseks märksõnaks on kohandumine – oma elus ja olus kohanemine – iseenda tundmine ja tunnetamine. Tasakaalu kaotaval inimesel on raskusi muutustega toime tulemisel. Tema elu turvalisus seisneb mustritel, kätteõpitud joonistel ja tunnete vältimiseks/ kustutamiseks vastuvõetud otsustest tulenevate ülesannete täitmisest. Pidev kontroll, enese elu ja olu üle, tähendab järjepidavat turvalisuse eest võitlemist.

Tasakaalutus on see aeg, mil inimene tegutseb valitud tundena - hirmutava kogemuse ootusest ja selle vältimisest või kohesest lõpetamisest tulenevatest ülesannetest lähtuvalt. Tunnete segaduses olev inimene ei anna välja selget infot, sest ta kardab vastu reaktsiooni – kontrollimatut enese oma ja teadmatut teise oma. Kui kardetakse tagajärgi, siis valitakse vaikida sellest, mida peidetakse. Ei räägita sellest, mis jääb varjule tunnete alla. Ei räägita aiast, vaid aia august – kuid iga inimese nn augud on erinevate suuruste, tekke põhjustega ja asukohtades – enese vigased failid.

Vigane fail tähendab, et ei töödelda seda, mida tegelikult kuuldakse ja nähakse, vaid hoopis seda, mida tahetakse kuulda ja näha – vajatakse, et hoida enese kunagisi otsuseid alles. Seega ei tegeleta vaatlemisega – vahetult sündiva info töötlusega, vaid tõlgendamisega, kas see on ohtlik või mitte. Selline tegevus on vajalik kunagise häiritud kommunikatsioonist jäänud jälje tõttu – suletud ja nimetu tunne. Mida otsitakse seda ka leitakse, kuid, kuna tõlgendus ära olnud ajas, ei tähenda sama olevas, siis selgust ei sünni. Konfliktid ja nende tüüplahendused korduvad – elatakse ise oma elu keeruliseks.

Info, mida saadakse, ei pruugi inimesele alati meeldida ega sobida. Ta ei pruugi sellest ka aru saada, kui kasutusel olevad sõnad ja nende mõisted on erinevad. Ta ei vali seda vastu võtta, kui see tundub käivat tema pihta – isiklik ja tahtlik. Need on võimalused, mis toovad kaasa tõrkeid info töötlemisel. Häiritud kommunikatsioonist sünnivad vigased failid, mis takistavad enese vabadust.

Tasakaalutus tähendab, et tunded tõusevad üles ja tõstavad tormi – otsused, tegutsemine ja valitud olemine tehakse tundena, teise tunde kustutamiseks, ülekirjutamiseks või selle vaigistamiseks. Sageli on tundepäästiku olemas olemise taga kunagine trauma – Minu elu on ohus, sest ...! Võttes lugu isiklikult on aeg küsida enese käest – Mida ma kardan? Mis võib minu elu ohtu seada? Kas see peab ka tänases ajas paika?

Tasakaal on selgus enese sees– inimene mõistab ja tunnetab ise ennast, ei reageeri enese sees – iseenda vastu, tõugates, vaigistades või põgenedes välja. Selgust aitab luua ja hoida selge info – oskus ja soov teha vahet infol ja tunnetel, iseenda ja ka teise omadel. Kui on käes aeg teha peatus – ei reageerita, vaid vaadeldakse. Vaadeldakse, et saada selged lähteandmed – mõista nähtut ja kuuldut.

Kui ikkagi ei mõista öeldut, siis, keskendudes edasi viivale lahendusele, saab küsida täpset ja konkreetset lisa. Kui on segadus ega jõua sammu pidada, sest tempo on enese jaoks liiga kiire, siis tuleb võtta aeg maha ja teha peatus – jätta lugu hetkeks kõrvale, et koguda ennast ja kohaneda toimuvaga. Rahunedes ehk tasandudes lõppeb tundereaktsioon ja inimene näeb ennast tundest eraldi olevana – ta tunnistab oma tunnet ja nimetab selle – mõistab seda, mida tema ise endale on tahtnud öelda.

Marianne

19.04.2023.a

Ärevalt huvitavad rollilahendused

 

Kui teadsin, et pean silmast silma kohtuma ja/ või vahetult suhtlema selle inimesega, kes oli olnud minu Valeks nimetaja, siis tundsin, et olin kui halvatud. Vallandus ennast takistav hirm – minu enese hirm halvas mind ära, sest olin teadmatuses nende tagajärgede ees, mille võib tuua kaasa minu poolt astutav samm. Ma ei teadnud, kuid ometi ju teadsin seda, mis juhtub siis, kui ma valin olla mina – ausalt ja ehedalt. Hirm oli kantud uskumusest, et kogetu kordub – ma jään valeks, sest ma olen mina.

Varem, juba kogenuna, mida minu, erinevad, sammud kaasa tõid, siis ma vaikisin, püüdsin olla õige, müüsin ise ennast, valetasin, sundisin ennast tegema ja olema – näima ja käituma sellisena, et oleksin teise jaoks õigena kogeda. Pingutasin selle nimel, et too teine jääks paigale. Kartsin seda hetke, mil teine vaikib, sulgub enese sisse, keerab selja. Libiseb justkui mujale ära või läheb päriselt ära - keeldub paigale jäämast ja kohal olemast.

Kõndisin õhkõrnal klaasil, mis oli tegelikult juba ammu katki tehtud – peol lebavad killud olid järele jäänud eelmistest lahkumistest – lahti ühendamistest. Mina ei saanud neid üksinda ära parandada – mina ei saanud, sest minust ei piisanud – teist ei olnud omal kohal seismas. Kui teist ei olnud, siis ka mind ei olnud. Kui teine valis vaikusesse sulgumise või ukse sulgemise, siis ma ei olnud suutnud ise ennast ära päästa – olin kadunud.

Ma ei teadnud, mida ma kaotasin ega mõistnud, et tegu oli leinaga. Kui teine keeldus olemast, meid ühendavas rollipaaris, minu rollile partneriks, siis ei olnud meil ühist Maailma – me ei olnud koos. Sellisel hetkel olin ma abitu, sest mina olin, kuid minul ei olnud ja ma ei teadnud, kas, millisena ja kunas saab üldse olema. Kaotus tundus seda sügavam, mida lõplikum see näis.

Teine valis oma rollile lahenduse ja teostas selle. Teine valis lasta lahti rollist, mida tal ei olnud hea kogeda. Teine ei valinud jääda paigale, sest ei tahtnud kohtuda iseenda või minu tunnetega, kuid mina ei mõistnud, et tegu oli häiritud kommunikatsiooniga. Kogesin hülgamist ja kaotust, sest mul kadus võimalus olla see KES ma ju olin. Olin, kuna ma ju olin olemas.

Lõpuks ometi mõistsin, et rollidele on olemas erinevad lahendused. Maailm ei kuku katki. Mina ei kao. Jään alles ka siis, kui rollipartner valib vahetada nägu või lahkub lavalt. Mina jään alles. Mina olen olemas.

Marianne

18.04.2023.a

Selle suve värvid

 

Kas tõesti -

tõttan aknani

ja kiikan välja,

et üles leida

ja ära näha,

mis värvi

oli esimene liblikas -

kuid oh ei

see, mis tundus olevat,

oli kuivanud leht,

mis tuulega ühes

üle õue lendas.

Marianne

14.04.2023.a

Kummuli kukkunud tass

 

Ära ole – lõpeta olemine ära!

Ära tee – lõpeta tegemine ära!

Ära tule – mine teisale ära!

Ära ole olemas – oli tõlgendus - ÄRA - öeldule, tehtule, nähtule. 

Ära Sina ole! Teise sõnade mõte tundus olevat – ära ole olemas. Kuid, kui ma olen ju olemas, kuidas ma saaksin siis, mitte olemas olla - ma ei saanud sellest aru. Ma ei mõistnud teise sõnade taha. Jahmusin ja tardusin, kuna tõlgendasin öeldut - järelikult too teine ei taha, et ma olen olemas.

Ma ei saanud aru, miks mind ei tohi olemas olla. Kui teine ei taha, et me oleksime ühe ja sama Maailma sees, siis ta ei taha, et ma oleksin olemas tema Maailma sees. Kuid ma ei saa astuda välja ja mitte olemas olla – mina olen. Kuidas teha nii, et mind ei oleks – mina peaksin kaduma või hoopis ära surema.

Ma ei osanud kaduda ja ma ei tahtnud surra, kuigi tundus, et see oleks olnud ainus ja õige lahendus. Teine ei muutnud oma sõnu, vaid näis ootavat minu tegu. Sellest tulenevalt tegin otsuse – teine on ohtlik – tema soov tähendab minule halba. Tundsin hirmu, et teine võis astuda oma sõnadest kaugemale ja olla sellisena, mis seadnuks minu elu ohtu. Teine oli eluohtlik. Teise sõnad olid elu ohtu seadvad – need võisid sundida mind – ära ole olemas - otsust teoks tegema.

Teine ei tulnud toime oma tunnetega – ta ei tahtnud olla see Kes ta oli. Ta tahtis enesele rolli, milles oleks olemas rahu ja kergus ja aeg iseendale, sellisena nagu tema seda valib olla. Ta ei tahtnud olla selle rollis KES PEAB minu jaoks ja pärast olemas olema. Teine ei tahtnud kanda oma rolli, mis sidus teda minuga, lahutamatult, ühte. Ma sain sellest aru, kuid ma ei mõistnud teise sõnade taha, vaid tõlgendasin enese oskuste kohaselt ja järeldasin oma kogemuste järgi - elu on ohus.

Marianne

13.04.2023.a

Teele saatmine

 

Kui korraga jõudis kohale mõistmine, et nüüd on surm võtmas enese kõrvalt kaasa selle, kes vahetu ja oma ning enam ei olegi ma see, keda kutsutakse osa võtma sellest, kuidas on keegi teine, enese äranägemise järgi, korraldanud lähedase ära saatmise. Nüüd olen ise see, kes võib ja saab öelda, kuidas on hea.

Aegade jooksul olen osalenud mitmel matusel. Need on olnud erinevad - seega olen kogemusi saanud. Nüüd tuli enesel mõelda, et ikkagi - kuidas. Nüüd tuli ise ennast mõista ja sündmust mõtestada – kuidas on hea ja kergem nii endale, teistele osalistele, kui ka saadetavale. Kuidas see, mis mõeldud siirderituaaliks, aitaks mind - meid. Mitte see, kuidas peab ja on õige, kusagilt mujalt vaadatuna. Vaid see, mida ja kuidas mina ise jaksan ja saan. Olles haavatud ja leinates, olla hoitud ja turvas. Kontrollimata oma olemist ja enesekaitset ülal hoidmas. Millised on sammud, millises järjekorras tuleb ja ka tahan astuda.

Kui hingamine vaibub, siis jääb, surnu, keha järele ja kuhugi ta peab saama – mullast oled Sa võetud ja mullale saad Sa tagasi antud. Vanasti oli kindel teekond - kodu, kirik, surnuaed, peielaud. Ajas lisandus variatsioone – ilma kirikuta, ilma kodust saatmata, ilma kirstuta, ilma maata, ilma peielauata, ilma ... ja ilma ... ja ilma .. . Vali, millisena soovid ja teosta tahtmine.

Kogemused mäletavad ängi – ilmalikud kõnelejad pigistasid ruumi kokku ja surusid maadligi – kannatama, valu tundma – iga kord sain endale suure pea valu. Ei aidatud hoida ega laheneda. Sündmus oli karm ja justkui ülekohtune – ellujääjad kannatavad ja saavad karistatud. Ei saanud ma neist kaasa hoidmist, toetust ega mõistmist – minuga ei kõneldud.

Kord jäi kahe matuse vahele nii umbes nädal. Üks oli ilmalik – krematooriumi saalis. Teine kiriklik – Tallinna Jaani kirikus. Esimene oli vaev, tumedus, äng – pea valu. Teine oli helgus ja toetus – jääjate hoidmine. Esimeses luges aeg - see tiksus järgmisi leinajaid sisse lubama ja seega pidi ajast kinnihoidma. Teises oli aega - see oli koht, kus oli aega, et olla. 

Kirikusse paistis sisse päikesevalgus ja see oli soe ning ruumi avardav. Õpetaja Jaan kõneles jääjatele – nii ta ütleski, et lahkunu on ju läinud – elavatel tuleb aidata edasi elada – ei kannatades, vaid elusalt elavatena. Tema sõnad ja hääletoon, kirikukooris olnud tütarlaste hääled ja laulude sõnad – lõid helgust ja kergust. Oli mõistmine ja saatmine. Saabus teadmine – mina olen hoitud. Lahkusin kirikust rõõmsa ja helgena.

Omade hulgas tehti ettepanek, et võiks lahutada ja eraldada – korraldada matus omadele ja peielaud kõigile. Peielauas olnuks lahkunu tuhk laual. Urni sees. Kui on etteantud tehe, siis hakkab mõistus sellega tegelema ja välistab muu. Reageerib valele ja proovib luua sobivat – enese mõistmise jaoks õiget. Kuidas ja kus siis teha ning samas ka ennast hoituna tunda? Vot, siis jätsin kõik kõrvale ja küsisin iseendalt – mis ja kuidas on hea, kui saadan oma ema viimasele teele.

Ilmalik, kiriklik ja ilma. Ilmalik toimub kusagil saalis või haual. Seda on juhtamas ja saatmas ilmalik inimene, kes dikteerib takti ja hoiab järjekorda, et kõik vajalik/ soovitu saaks tehtud. Ükski ilmalik kogemus ei ole olnud hea - inimesed on osanud rääkida, kuid nad ei ole mõistnud seda, mida ja kuidas nad räägivad - mis sellega kaasneb. Loetud ja rahas kinnimakstud aeg loob pinge ja võtab ära hetkes olemise - tuleb teha ära.  

Ilma tähendab ise haual toimetamist - valitud vabadust ise teha nii nagu oskused ja jaks seda hetkes lubavad. Kõrval ei ole kedagi, kes hoiaks ise ruumi ja annaks kõigile võimaluse olla iseendas ning leinata. Saab olla omaette - omadega ühes. Õnnestub, kui saatjaid on vähe ja toetutakse teineteisele ning keegi ei domineeri või väldi osa andmast - kõigil on oma osa anda.

Kirik on hoitud ruum - kõik on oodatud ja kedagi ei mõisteta hukka - tule sellisena nagu oled. Kirik on aeg, mis on olnud, on ja saab olema - ajasild. Seal on oldud ja sinna minnakse taas - jalad jätmas jälgi ja käed puudutamas pinke. Õpetaja on kõrval ja toetamas jääjaid. Saatmine on rituaal - igale asjale on antud oma aeg. Vabadus olla, et olla mõtetega saadetu ja enese tunnete juures. Orelihelid voogavad läbi kiriku ja inimeste ja aja - vibratsioon liigutab liikvele ja aitab vabaneda ning lahti lasta. See on koht, kus saab jätta olnu seljataha - jätta sinna see, mis oli ja kaasa võtta selle, mis on. Allikas ja valgus. Tegu ei ole uskumise, vaid ruumi ja energeetikaga. 

Ka peielaua puhul on käibel mitmeid variante - enne või pärast ja üldse ilma selleta või ilma võõrasteta ning kindlasti leidub neid võimalusi veelgi. Mõte sellest, et avalik peielaud toimub ilma ja enne hauale minemata, tundus ikka väga vale. Tuhk kohviku laual - ei. Teha enne seda, mis tuleb pärast - ja peale seda teha seda, mida on vajadus esimesena teha. Matmine on ühe aja lõpule kandmine/ viimine - olnu lõpetamine. Peielaud on edasi minemine - söömine tähendab juba teist tegevust.

Vaatasin lugu eemalt ja lõin terviku kõigile – sidusin ajad ja inimesed ühte. Kõik on kõigile – ei vahesid ega eraldatust. Ema sõidab lapsepõlvekodu õuest läbi, kokku saadakse nn kodukirikus ja seal kuulatakse valitud sõnu ja orelihelisid. Ühes minnakse, mõnesaja meetri kaugusele, surnuaeda ja toimetatakse perekonna hauaplatsil matmine. Seejärel, ühes kirikuõpetajaga, suundutakse tagasi kiriku juurde ja istutakse koos peielauda. Saadetakse ja ollakse saadetud.

Marianne

12.04.2023.a

Eile

 

Kusagil oli aeg ja koht,

mil täiesti tõsiselt tundus,

et nüüd ja kohe

ongi käes see hetk,

mis jääb viimaseks.

Siis, aga aeg venis -

lugu loo järel

ennast lahti keris

ja lendu läks tuules.

Neis oli viha

ja ka paanikat,

oli solvumist

ja ka tuska,

oli hirmu,

kuid tundsin ka armu.

Veel enne leinasin,

kui kaotanud olin -

öösel üles ärkasin,

sest magamine

tundus nõnda vale.

Proovisin ära tunda,

millal on käes

ära mineku hetk -

tahtsin istuda kõrval,

hämaruse sees,

olla toeks ja lähedal,

kui silda ületad.

Tahtsin teha vahe

meie vahele,

et olla eemal

ja kaitstud vale eest.

Tahtsin tagasi

neid hetki,

mille veetsime koos,

ema ja tütrena,

ühes olles.

Pelgasin viimast

elavat mälestust -

nii väga tahtsin,

et see saaks õige -

jääks hea

ja helgena meelde.

Aeg kulus -

tiksus minuteid vähemaks

ja vahel tundus,

et oledki jääv,

omad nii kõvat tahet,

et jääd siia poole aega.

Kuid siis,

Sinu jõud rauges

ja vaikusesse astudes,

sai oldud aeg

lõpetavad numbrid

lõpikult kirja.

Kui teade saabus,

siis kõik need, 

kes omad,

olid kusagil,

pilla-palla,

Maailma teedel -

elu oli käimas,

elu oli jätkumas.

Jäi meil kuulmata

viimane ohe,

vaibuv südametukse -

lihtsalt ära libisesid -

sookure huige

tõi teadmise -

oled läinud -

meie ühine tee

oli läbi saanud.

Marianne

11.04.2023.a

Unes ja Ilmsi

 

Unes,

tuli ema minu juurde -

ta seisis seal -

teisel pool teed.

Olin õnnelik,

tundsin rõõmu.

Kõik oli nii

nagu oli tuttav

ja olin kaua harjunud -

peas,

silmi kattev kübaralotu

ja kaela seotud sall,

mis üle nina ulatumas.

Oli rahu 

ja oli vaikus.

Ärganuna,

üles tõustes,

ei mäletanud seda,

kas ta midagi ütles

või seda,

mis sai edasi.

Ema kuju on silmade ees -

see seal oli minu EMA,

kes head aega minule ütles -

oma mõtetes.

Head aega -

saadan head sõnad 

Sulle järele -

AITÄH 

ühise tee

ja selle eest,

et olid EMA minule!

Marianne

10.04.2023.a

Sinine lind

 

Inimene põrkab kokku tõdemusega, et õigena elamisest ei ole kasu, kui tulemus ei saa õige. Tulemus on see hetk, mis parajasti on olev. Kiire aja valu – see tähendab, et igapäevane samm, teekonnal, tundub olevat, kui lõplik tulemus. Kuigi see on teekond, millel, iga samm, astutakse lähemal iseendale, tundub, et just vale olevik lõpetas ära need võimalused, mis jäid ära. Vaatenurk oleneb sellest, millises mõõtkavas vaadata seda hetke, mis on – kuna aeg tundus lõppevat, siis algas uus ja siit ka kogemustele toetumine, et seegi saab otsa või siis on hoopis olemas ajatu igavik – ajast aega kestev olevik.

Need asjad ja lood, mis jäävad väljapoole inimest, on rekvisiidid. Ka inimese keha on rekvisiit. Need on antud ja loodud võimalustena enese, Inimesena, kasvamise teekonnale. Inimene müüb ise ennast, et hoida alles seda, mis on väljas – kõike kaduvat. Inimene unustab/ hülgab enese, kui Inimese, sest olulisemaks saab hoida alles seda, mis kasvatab ja loob nähtavalt õiget tulemust. Seda, mida on saadud või on võimalik juurde saada, seda tahetakse või usutakse - peab omama.

Lahti laskmine ebaolulisest – olemas olevad asjad ja muu, saab ja võib olla olemas, kuid olemise jaoks ei pea neid kõiki olema ega omama. Enesele andestamine, vabaduse lubamine, kontrollimise lõpetamine. Kuid taaskordama sunnib kunagise kogemusega kaasnenud hirm ja seega peab kontrollima, et olevik oleks ja saaks olema õige – rekvisiidid, kui tõe näitajad, peavad järelikult jääma alles. Kogemus on see, mis võib ja saab muutuda – olnu ei jää alles, kui seda ei jäeta eesmärgipäraselt meelde.

Ollakse, kui vang - see on iseenda sunnitud olemine - ilma vabaduseta olevik. Ei ole vabadust, sest kardetakse ilma jääda – millest ja miks – vabadusest vaba olla ja valida. Kuid inimene, kes on valinud, ei taha kohtuda EI -ga. Ei on tõke, peatus ja teadmatus – mida, kuidas ja kuhu edasi. Ei-ga kohtudes tuleb uuesti valida, kuid kui oli uskumus, et valitud tee on see, mis viib õige tulemuseni või jalge all oli tee, mida mööda pidi kõndima, sest siis jõutakse õige tulemuseni. Sel juhul tähendab ju Ei seda, et valitud valik oli vale – iseendalt oli võetud vabadus, mille Ei andis tagasi. Kuid inimene ei taha seda vabadust vastu võtta, sest ta võttis Ei-d isiklikult – kogedes kaotust, koges ta valesi tundeid – häbi, hirmu, paanikat, viha jne.

Inimene ütleb väga sageli enesele – Mina Pean! See tähendab, et ta tegelikult ei taha, kuid on sunnitud ise ennast sundima – ta jääb ilma, kui ta ei vali teha. Ta jääb ilma õigest tähelepanust – tunnustusest, rahast, inimestest, asjadest. Mida Ei saa, see on see, mida ei pea tegema. See, mida saab, on see tee, mis viib edasi. See, mida peab, lõhub ise ennast. Vahetades sõna - PEAB – sõnade – Võin/ Saan/ Tahan vastu – on olemas võimalus ja jõud astuda.

Inimene usub, et kui ta saab kätte selle või teise, siis ta saab endale lubada seda ja teist – kogeda ja omada. Seega ta juba justkui kogeb ja omabki ning sellest tulenevalt peabki ta saama/ tegema/ olema nii, et selline reaalne tulemus saaks olemas olema – õige tulemus. Kui on võimalus, mis on, siis on inimesel võimalus. See, mis on, on võimalus küsida enese käest, kui ma ei saa seda, mida mingil põhjusel taheti, vajati, pidi, siis, mis on see, mida ja kuidas on võimalik – kuhu on olemas tee.

Inimest piirab ja takistab hirm, et ta ei saa iseendale lubatud kogemust kätte. Ei ole vahet, kui palju ta ütleb - Mina pean – ja on kuulekalt õige – õige tulemus jääb saamata või ei jää kehtima. Kui peab jõudma seatud sihtmärgini, siis selleks peab ise ennast ja Maailma kontrollima ning õigetest ja toetavatest reeglitest kinnipidama. Hoitakse, ükskõik, mis hinnaga, kinni sellest, mis on, et saaks olema – õige tulemus. Inimene näeb tulemust valena, kui ta, hoides kinni sellest, mis tundus juba olemas olevat, koges sellest ilma jäämist – kinnitatud tulemusega teekond maksab kordades rohkem, kui jättes enesele alles vabaduse valida – olla, jätkata, valida teise tee.

Astun oma sammu, lähen ja kogen – saan selle kogemuse, millise saan. Jätan enesele alles vabaduse ega hakka sellele vastu protestima - soovides uut. Jätan enesele alles vabaduse ega hakka seda ümber tegema - soovides uut. Jätan enesele alles vabaduse ega hakka sellest kinni hoidma - soovides või vältides kordust. Kogemused ei tähenda uskumusi tõendavat või aega sulgevat pitserit, vaid elu, kui erinevaid maitseid ja ilmastikunähtusi.

Marianne

05.04.2023.a

Vahel valitakse olla valitult viisakad

 

On asju, mida meil on. On asju, mida ei ole. On asju, mida me vajame. On asju, mida ei vaja. On asju, mida me tahame. On asju, mida ei taha. On asju, mida me saame. On asju, mida ei saa. On asju, mida me peame. On asju, mida ei pea. Kui ei saa, siis ei pea, kuigi see EI võib sundida takka PEAB olema, PEAB tegema, PEAB saama, PEAB omama, PEAB vajama. Peab – mõtlemata üldsegi – MIKS peab?

Vahel tahetakse seda, mida ei ole. Vahel tahetakse, et see, mis on, oleks nii nagu tahetakse seda kogeda. Õieti öeldes, on ootused kogemisele, sest on eeldused kohale ehk rollile, kust saaks ja seega võimalus, mil moel võiks saada olema. On olemas rolliühendused, mida ise ei ole endale valinud. On olemas nimetused, mis saadud, kellegi teise sammude tõttu. Need nimed ja kohad on ja jäävad, sest ollakse olemas.

Sellised ühendused loovad pingeid ja kasvatavad segadust, kui siduvate nimede taga on inimesed, kes ei valiks olla ühes, kui nad saaksid ise vabalt valida. See, valimatuse võimalus, toob kaasa sunduse – Mina PEAN, sest mina olen, kuna teine on. On pettumised ja solvumised ning valusad kokkupõrked, sest igal ühel on ootused ja eeldused, milline peaks või võiks üks hea ühes olemine olla, kuid tegelikkus on sellest sageli erinev. See, mis on, ei tähenda, et see peab olema eeldustele, ootustele ja soovidele vastav – st saama, kogeda seda seotust, alati nii nagu tahetakse või vajatakse.

Väikese lapse jaoks tähendavad elu ja olu tundmatut Maailma – õppetundi, et see, mis on minu, ei tähenda, et see olen Mina. Väikene laps kardab kaotada oma ema. Ema tähendab turvalisust, ellujäämist – Lapse, paigal ja muutumatuna püsivat, keset/ pidepunkti. Laps saab olla Laps, kui tal on olemas Ema. Laps saab, oma ema jaoks, olla õige ja sobiv, kuid ka mitmel moel vale. Laps saab sellest teada, kui ta kogeb enese tagajärgi. Laps avastab ennast tundmas hirmu, et ta võib osutuda nii valeks, et tema ema ei taha enam temaga ühes olla. Ema võib ja saabki lasta oma lapsest lahti – justkui hüljata teda.

Hülgamist kogenud laps on olnud hetkes, kus ema ei valinud olla Emana, vaid väljenduda, kellegi teisena. Kuid laps sai traumaatilise kogemuse osaliseks, sest ta koges, et tal ei olnud olemas rollipartnerit enesele, kui Lapsele. Ei olnud olemas seda Ema, kes oleks olnud kõik see, mida emaks olemine lapse jaoks tähendas – sellisena, millisena ta selles hetkes oma Ema, kui iseenda turvalist Mina, väga vajas.

Olles kogemise hetkes, sai Laps aru, et tema Ema oli korraga kuidagi vale. Ema vastas ehk reageeris talle tavalisest täiesti erineval moel vastu. Laps seletas enesele loo ära nii, et tema poolt valitud olemine, käitumine, sõnad või tegu olid need, mis MUUTSID Ema ära. Ema muutus ehk hülgas oma Lapse, sest Ema asemel oli korraga justkui keegi teine.

Kuna enese sammu tagajärge oli hirmus kogeda, siis lõi laps endasse uskumuse, et tema, kui tema ise, oli ja seega saab olla ka tulevikus vale ja seoses sellega, oma Ema uuesti valeks muuta. Laps ei taha oma Ema kaotada st hüljatuna olemist kogeda. Sellise hülgamise kogemusega lapses käib kaasas Hirm olla vale. Enese vale olemine tähendab, et lapse poolt tehtud samm toob kaasa muutuse, millega laps ei oska/ saa kohaneda. Vale olemine on ohtlik, sest, siis võib laps kogeda seda, mida Ema ei tee – hüljata, eirata, karistada, vaikida, lüüa, karjuda jne.

Vale olemine tähendab, et ei olda hoitud - suhet ehk sidet rollide vahel ei hoita nähtava ja toimivana. See toob kaasa turvatunde kaotuse. Laps kardab, et tema elu on ohus, kui ei ole hoidvat sidet Emaga. Ta kardab, sest ta ei tea Kes ta on siis, kui ta ei saa olla Laps. Ta ei saa olla Laps, kui tal ei ole Ema. Kui ei ole Ema, siis Laps peab olema suurem ja tugevam, kui ta ise seda on – ta peab olema, samal moel nagu Ema seda olnud on, hoidev ja turvaline ring ümber iseenda, kui Lapse, et hoida see, mis on vale väljas ja eemal. Kui Ema aitas, vahendades ja vähendades, kohaneda Maailmaga, siis Hüljatud Laps sulgeb ise ennast Maailma eest.

Tundena väljendumine, olemisena väljendumine on reageerimine millelegi – vastamine sellele sammule, mis just tehti. Laps ei tea, et ka temal endal on erinevad näod ehk rollid olemas. Laps ei tea, et ka tema emal on mitmeid erinevaid rolle, kui väljenduvaid nägusi – Ema ei ole ainult tema ema ega alati ainult tema jaoks olemas. Ema on elav – lihast ja luust inimene, kellel on ajalugu ja omad tundepäästikud. Kõik, mis on ehe, ei ole ilus vaadata ega hea kogeda. Ema võib ja saab vahetada oma väljendust – valides rolli, olla keegi teine – keda laps ei tunne ega tea ega oska ega saagi enda partnerina näha.

Inimese väljend - Mina olen Vale – tähendab rollisegadust. On rollide segadus, kui inimene ei tea, kelle rollis ta on või kelle rollis teine valib olla või kellena teda näha ja kogeda soovitakse või ta ei taha/ saa valida enesele rolli, mida temalt oodatakse. Ei olda teise poolt valitud rollile partneriks või ei leita teises, enesele kui rollile, partnerit. Ei küündita või keeldutakse rollist, mida peale sunnitakse.

Inimeste väljend - Me oleme teineteise jaoks Valed – tähendab, et ei kohtuta – ei saada kokku teise, kui partneriga iseendale, kui rollile. Sõnad ja teod on valed ning võõrad, sest ei mõisteta Kes ise ollakse ja Kes on see, kellega seistakse koos. Tahetakse olla, kuid ei saada, kui teine ei vali olla. Ei taheta olla, et mitte kogeda, kuid teine tahab ja surub rolli peale. Vajatakse kindlat kogemust, kuid ei teata Kelle roll annaks selle võimaluse. Kui teataksegi, siis võib olla keeruline omada vajalikku kohta ja/ või õiget rollinime.

Rollisegadus tähendab, et ei ole teadlikkust ega anta enesele aega, enese ja situatsiooni mõtestamiseks, vaid toimub kogemine ja tavaliselt, alateadvusesse salvestunud traumaatilise kogemusega tundejäljes peitunud, tundena vastamine. Segased lood taanduvad algusesse – selleks, et mõista, tuleb minna tagasi aega, mil lugu algas ja vaadata seda käesoleva aja teadlikkusega.

Sina lood mind vähemana – ühes olles ei looda enamat, vaid teostatakse enesekaitset ja vajadusel rünnatakse vastu veel enne, kui, samm poole, üldse on tehtud. Ei mõista ise ennast ega teist. Usutakse, et seda jama ei oleks, kui ei oldaks seotud. Kuid, kuna teine on ja nime kantakse, siis PEAB. Valitakse vältida. Valitakse keelduda. Valitakse valida viisakad näod.

Ega ainult see, üks ja ainus, eluliselt oluline roll, ole karile jõudnud. Ka mujal, rollidena kohtumistel, jõutakse selgusele, et selgust ei ole. Parem on vältida ja eemale hoida, siis ei tule kogeda enese valena olemist – inimeste valedeks muutumist – muutmist. Enese sammude valed tagajärjed. Kohanemise raskused.

Kui ei oska ega saa ja on keeruline, siis taandatakse ennast Lapse rolli ja lahenduseks, vajatakse Ema, kui filtrit, et kohaneda - enese sammu tagajärel toimunud Maailma muutusega. Vale kogemus – ühendatakse ennast lahti ja enesekaitseks suletakse ise ennast välise ees – valitakse olla laps ema kõhus – kõik jäi väljapoole ega ulatunud pihta puudutama ega vastu puutuma.

Selline lahendus ei lahenda, vaid segadus suureneb – järjestikkused valed ühendused viivad kriisini, sest väljapääsu ei näi olevat. Ema kõhus ei olnud kohtumisi – oli olemine – rahulik ja igavikuline. Aeg on kasvada edasi – toetada jalad maha ja võtta vastu oma koht – erinevad kohad. Aeg on vastutada enese sammude tagajärgede eest – kohtuda muutuva Maailmaga. Kohates erinevaid reaktsioone ei tähenda need seda, et elu on ohus ja iseenda olemas olemine kaalukausil – inimene ega tema erinevad nimed ei kao - rollipartner vahetab lihtsalt oma rolli – enesele teada oleval või teadvustamata põhjusel. Vastus - KES - aitab näha ja mõista - lugu, ise ennast ja ka teist.

Marianne

04.04.2023.a