neljapäev, 31. detsember 2020

Tänu

 



Ma ei oleks seal, kus ma olen, kui ei oleks olnud seda, mis oli. Olen tänulik kõige selle eest, mis oli ja kõigile, kes olid, sest ilma selleta ei oleks seda, mis on.


Marianne

31.12.2020.a




kolmapäev, 30. detsember 2020

Koosolemine ja koos olemine

 


Koos olemisel ja koosolemisel on vahe vahel. Olen igatsenud kooskasvamist, teineteise toetamist ja hoidmist, järgi ootamist ja aitamist, kuid olen saanud koos olemised – enese õppetunnid iseenda rajal. Olen nimetanud näilised koos olemised ehk kokku puutumised ühisteks teedeks. Kuid see on olnud teineteise aja kasutamine, mille eest on tulnud maksta iseendaga – olen saanud kõrvetada ja haiget - ÕPI. Kokkupuutepunktid on olnud võimalus iseennast proovile panna.

Igaüks saab endast anda selle, mis on tema võimuses anda ja kui see on olnud aeg olla kohal minu õppetunni jaoks, siis on see teadmine, mis minul tuleb vastu võtta. Teadsin, kuid ometi ma ei tahtnud teada. Tahtsin varjude sees olla, et äkki ikkagi, et ehk siiski on võimalus, et on teisiti. Just sellepärast olengi ise ära lõhkunud suhted ja mind ei ole ühes hoitud ega nö kaasavõetud – ÕPI ISE KÕNDIMA.

Üksteise vastu puutudes ja oma õppetunde kogedes, käivitati enesekaitse ja ehitati teineteise vahele ning ette seinad, et teist eemal ja iseennast eraldi hoida. Kaalu ühele poolele oli asetatud küsimus - Miks peaksin tegema, kui on nii nagu on? ja teisele - Kuidas on võimalik luua tee, et astuda edasi? Milline tee ja kuhu, mis pidi alles jääma või tohtis muutuda, see olenes inimeste eesmärkidest. 

Olen otsinud, näinud ja näidanud teed, kui olen näinud uksi ja võimalusi. See on rahutus minu sees, tahe proovida ja mitte jääda paigale, vaid küsimustele vastuseid otsides kõndida edasi ka siis, kui on viha, solvumine, kurbus, vastumeelsus, valu, pisarad. Sisemuses on soov leida vastused üles, sest on teadmine – on võimalik – tuleb vaid tee üles leida, valida millal, kus ja kuidas teha. Olin tegemas ja andmas, kuid tundsin, et müüsin iseennast, sest igal inimesel on enesele ja teede peal teistega korraks koos olles, seatud omad eesmärgid. Enese kasvamine ei olnud see, mida taheti ühes olles kogeda. Enesele reaalse vastu saamine oli see, mida hinnati ja kaaluti.

Olen astunud, et saada kogemus, kuidas on, kui .. , kuid selle all on olnud peidus soov omada tulemuse suurust. Olen saanud selle, mida olen soovinud – oma kogemuse – kuidas on proovida iseendana oma elu elamist. Kogemuse saanuna olen seisnud lööduna hetkes, kus mõistsin, et kogemus ei ole nähtava tulemusena materialiseerunud. Minu kogemused on olnud iseendale vajamineva kasvatamine – ise enda teel kõndides iseendana kasvamine.


Marianne

30.12.2020.a




teisipäev, 29. detsember 2020

Kõige enam müüvad katkiste inimeste lood - Alkeemia variant

 


59-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/koige-enam-muuvad-katkiste-inimeste-lood?id=92108185


Kõige enim müüdud artikkel Maailmas on katkise inimese lugu. Värviliste ajalehtede ja ajakirjade kaasi täidavad katki olnud või olevate lood – ühed on edukalt ennast ära parandanud, kuid teised põhja välja vajunud. Loed, kuulad ja näed seda suurt Maailma – Maailm on katki, sest inimesed selle sees on katki. Maailma parandatakse ja inimesed püüavad eneste oskuste ja teiste abiga iseennast ära parandada. Ollakse ühes meeles, et rohkem on vaja tuge, tähelepanu õigesse kohta ja ressursse, sest abivajajaid ja tugeotsijaid on üha enam. Õnnestumiste lugusid on ajakirjade kaantevahed täis, kuid õnnelikke lõppe on vähem inimeste igapäevaeludes. Lahendatakse lugude pealispindu. Otsitakse lahendust sellele Mis On, mitte seda Miks On.

Katkiste inimeste lugude taga on tunded. Tunne, see on lihtne sõna, kuid kõige keerulisem Maa ja Ilm. Tunded on kohal kõikjal ja just neist saavad alguse väikeste inimeste sisse sulgunud ja suuri inimesi saatvad valusad mustrid. Inimese kasvamise aja alguses ei ole veel ja alati oskust tunda. Inimene tunneb, kuid tema ei oska öelda mida, sest tal ei ole sõna, mille tähendus annaks selgitava ja tunnet lahustava vastuse. Inimene otsib enesega toimuvale lahendust, ta leiab selle oma eale ja võimalustele vastava.

Kui väike inimene näitab oma tunde välja, siis ta palub abi. Kuid inimese poolt väljaelatud ja välja näidatud tunne saab vastureageeringu. Kogedes neid vastuseid inimene õpib – tema jaoks ega temal ei ole alati aega, kohta ega õigust oma tundeid tundma õppida. Kõigil on Maailma sees kiire. Igaüks elab oma elu omaenese oskuste, võimete ja ressursside toel. Kõigi aeg tundub otsa saavat just sel hetkel, kui tunde tundmine toimub, sest kohe tuleb, ootab või tahetakse midagi muud. Saabuvast võib ilma jääda, kui olevik ei kao ega lõppe. Kellel on päriselt aega oodata ja kohal olla, ilma vastu tundmata ajal, mil inimene tunneb?

Tunnet tundev inimene saab vastuse - „Lõpeta ära! Vaheta oma tunne ära! Mis Sinul viga on? Sul on ju see või teine! Sina ise olid seda ja teist! Vaata, mida Sina tegid! Vaata, milline Sina oled!” Tunnet tundes saab inimene enese pihta hinnangu. Kaotaja ja võitja mängust võtab ta endaga kaasa teadmise, et võitnud inimese tunne on tähtsam – võitja tunded on õiged ja ilusamad, kui kaotaja valu. Väike inimene vajab, et sel hetkel, kui temas valla pääsenud tunne on veel nimetu ja tähenduseta, ollakse väljaspool teda tema jaoks olemas. Inimene vajab teadmist, et tundena olles on ta hoitud ning tema jaoks on turvaline koht ja aeg olemas.

See on hirmutav hetk, kui tunne on olemas, kuid inimene peab suutma olla nii nagu ei oleks seda olemas. Inimene õpib, kuidas varjata, ülekirjutada või ära "kustutada" enese tunne. Inimene kasvab ja kasutab sama lahendust - varjab, kustutab, teisendab, kuid see ei kaota ära iseenda loo algust – oma tunnet. Hetked korduvad, et aidata leida lahendus – tunded tõusevad ja inimene reageerib ja Maailm reageerib vastu. Ühe ja sama loo raames lahendatakse üheaegselt erinevaid lugusid – osapoolte endi lugusid. Igaüks teeb seda oma tundemätta otsast ja iseennast teiste vastu ja eest kaitstes.

Inimese tee, tagasi oma tunde juurde, on raske, sest inimene tegeleb enese kaitsmisega. Inimene ei julge olla avatud ja alasti. Ta ei usu, et tema jaoks on olemas aeg ja mõistmine. Inimene omab hinnangut tundena olemisele ja ta mäletab, et teise inimese tunne, see, mis on tähtsam ja õigem, on eespool tema aega. Teiste vastureageering, temas olevale tundele, suudab inimest nii valusalt puudutada, et tema ise ja tema Maailm kukuvad katki. Iseennast kaitstes annab inimene lahendust otsides vastuseid, Mis On pealispinnal toimuvat peatavad, kuid ei seda, Miks temas lugu olemas On.

Inimene on võtnud oma ühe tunde, selle, mis on valus ja teeks välja näidates enesele haiget, ning on vahetanud selle teise tunde vastu välja. Inimene on võtnud endale tundenäo, mis aitab teda, sest seda õnnestub tal nähtavalt tunda. Nähtava tunde sisemine sõnum on - „Minul on halb iseenda sees! Minul on halb oma elu ise elada! Palun aita mind!” Kuid, mida teeme meie? Meie tahame ära ja eemale, et lõpetada teise pärast iseenda tunnete kogemine.

Miks too teine otse ei ütle? Miks ta ei räägi nii nagu temas on? Miks ta ei ütle välja seda, mida ta päriselt endas tunneb? Inimene ei tee seda, sest ta ei usalda Maailma iseendast väljaspool. Ta on õppinud selgeks, et temal ei lubata tunda seda, mida tema tunneb, siis kui tema päriselt tunneb. Kuidas ei lubata, kui ta ju näitab välja, et ta tunneb? Kui inimene tuleb ja avab iseennast, siis on ta haavatav, kuid on võimalus, et see valu käib teise inimese pihta või võtab ära tolle aega ja jõudu, et kohal püsida. Ja siis, selles kohas, tulevad vastused, kui osatamised - „Aga Sina ise ... ! Aga on ju olnud ... ! Aga, miks Sina ise oled teinud, olnud! Aga, miks Sina ise ei tee midagi! Mis Sinul VIGA on?”

Nende lausete sõnum on - „Sinul ei ole õigust tunda seda, mida Sa tunned. Sinul ei ole põhjust ennast niimoodi tunda. Praegu ei ole sobiv koht ega aeg tunda.” Selline vastus tuleb, kui osasaaja ei taha või ei ole tal aega teise tunnet näha ega kogeda. Ja tunnet tundev inimene sulgub, sest ei ole see koht ega aeg, kus ta saaks päriselt tunda. Inimene tunneb, et temas ja temal on tunne, millega tema ise ei oska mitte midagi peale hakata. Ta ei tea, kus ja kuidas seda tunnet turvaliselt tunda. Tunda nii, et tema oleks hoitud sel ajal, kui ta on tundena tundes.

Inimene võtab enesele need teised, oma pealmised tunded appi ja tunneb neid – väljendab iseennast keeles, mida oskab rääkida. Kuid see on pealispind, teistega ühes olemise ajal õpitud näitemäng. Ja siis me küsime, kust tulevad need katkised inimesed. Miks inimene on kiusaja või inimene joob või inimene suitsetab või inimene peksab või inimene süstib või inimene lõigub ennast või inimene hüppab alla? Meie ise õpetasime ja meie ise õppisime – vaheta oma tunde tundmine teise tegevuse vastu välja.

Tunnet tundev inimene on kui veaga inimene, sest inimene õpib selgeks, et elus on tunded, mille tundmine on viga ja teevad teda valeks ja vigaseks. Enesele hoitud tunded, läbi tundmata tunded, vigastavad inimest seest poolt ja need haavad ei parane seni, kuni tundekillud on inimese sees. Enese sisse ära peidetud tunne teeb haiget. Selle peale on laotud teised tunded – need, mida suudetakse-osatakse-julgetakse välja näidata selleks, et püüda ise ennast aidata – elada oma elu edasi. Selleks, et ise ennast aidata, ongi vaja seda abi, mis aitab unustada-kustutada-ülekirjutada, et kusagil kaugel on algus ja seal oli võimalus ennast aidata, kui oleks olnud olemas võimalus TUNDA oma TUNNET turvaliselt, sest see oli ja on lubatud ning õige.

Tunne on alles täpselt nii kaua, kuni ta ON inimese sees. Mitte kellegi teise sõnad - „ÄRA TUNNE!” ei saa lõpetada tunde olemas olemist. Inimene ise otsustab, millal saab ta oma tunde varjust välja astuda. Ta teeb seda siis, kui selle tunde tundmine on tema jaoks päriselt läbi.


Marianne 

27.12.2020.a

Mälestustes elavad unistused

 


Parandan ära, hoian koos ja alles. Teen teisiti, et ei läheks katki. Parandan ära, sest suudan ja oskan. Ennast tõestades parandan katkiste inimeste katkised Maailmad ära, sest mina olen teistest tublim ja seega õnnestun. Mina pean parandama, sest olen kunagi nii otsustanud. 

Olin otsustanud ära, et enam ei lase Maailmadel katki kukkuda, sest suudan, oskan ja saan katkised ajad tervena alles hoida. Miks pidin? Miks tahtsin? Miks tahtsin olla enesest suurem ja kõigist tugevam, et hoida koos ja näiliselt tervena seda, mis ei püsinud, sest seda enam olemas ei olnud. On aegade killud erinevatest aegadest ja lugudest. Need kõik ei ole minu omad. Neid kõiki ei ole enam olemas. Inimeste sees elavad mälestused olnust, soovidest, unistustest, igatsustest, valudest, vajadustest.

On inimesed. On katkised inimesed, kes katki purunenutena soovivad omada näilist ja ilusat illusiooni – näha ühte imeliselt säravat Maailma, mis püsib, sest on terve. Maailm, mis oleks olemas, mis siis, et see ei ole enese oma. On unistustes soov, et selle Maailma sees oleks olemas see, mida enestel ei ole. Olemas olles, oleks olemas midagi tervet eneste katkise aja sees.

Sellise Maailma nägemine on kibe, valus ja magus – see osatab ja parandab aegade haavu. See on Maailm, millest ühteaegu saab ja ei saa osa olla. See on võimalus enese mälestused alles hoida. See on võimalus enese unistused mälestuste sees elavatena alles hoida ...


Peopesalt lähevad lendu,

kui võilille ebemed,

ära olnud aegade lood.

Õrnalt puhudes

tuulehooga ühes

õhku tõusevad

ja ära olnud ajas

omale koha leiavad ...


Marianne

28.12.2020.a



pühapäev, 27. detsember 2020

Räägi minuga

 



Räägi minuga,

räägi sõnadega,

mida mõistan.


Räägi minuga,

räägi keeles,

millest aru saan.


Räägi minuga nii,

et ühes olles

meie vahele  

sõnadest sildu 

vaja ei olegi.


Marianne

27.12.2020.a

laupäev, 26. detsember 2020

Nostalgiline nokturn - Hingamine sügavale sisse ja sügavalt välja



 

Inimesena kasvamise jaoks ei saa inimene endale seda, mida tahab ja senikauaks, kuni ise on valmis vabaks andma, vaid saab enese jaoks täpselt selle, mida vajab sellel hetkel, kui vajab ja senikaua, kuni tõeliselt vajab. Inimene, inimesena, ei taha enesele tunnistada vajalikkust ega ajalisust ega viisi – KUIDAS - sest tahab teisiti, palju kauem või hoopis vältida. Tahab nii nagu tema tahab, omadel tingimustel, valusaid ja puudutavaid teemasid ning tundeid äratamata.

Kuid inimene ei pääse peitu ega käest ära, sest õppetunnid tulevad ja on kohal tema tahtest hoolimata. Inimesed astuvad inimeste ellu sisse ja sealt välja, on ja lähevad, seni ja siis, kui on aeg olla või ära minna. Inimene ise ei suuda ega saa takistada nende tulemist ega hoida neid kinni, et peatada ära minemist. Inimene ei ole veel meister, vaid on iseenda aja õpilane. Kuni käimasolev tund on alles pooleli, tuleb olla ja õppida, kui eksam saab tehtud, siis on käes aeg olla seal, kus on järgmine.

Armastada saab mitmel moel – üks on Inimese armastus ja teine inimese armastus. On Inimest tema teekonnal toetav armastus ja on inimesega ühes olemise armastus ehk enese vajadusest tulenev vajadus – erinevad ajad ja erinevad teed. On põgusad kohtumised, loetud ajaga peatused ja ühised teekonnad. Ollakse, kui on aeg koos olla, kuid ei olda, kui aeg koos olla oli ära. Ometi on tahe enese jaoks alal ja alles hoida, sest enese sees on katkised vajadused. Hoolimata ühesolemise valust ja teravatest nurkadest, on pingutus alles hoida seda, mis teeb enesele haiget, sest sellel, millel ei ole aeg edasi kesta, seda ei saa enese tingimustel enese jaoks alles hoida, sest selle aeg on juba läbi saanud.

Armastuse tähendust mõistmata, armastust vajades, on kõigest hoolimata püüd hoida koos erinevad teed ja ajad – enese arvelt, enesele liiga tehes. On aeg tunnistada ausalt ise endale – „Minul oli, kuid enam ei ole, sest ei ole seda, mida ei ole. Minul on see, mis on olemas.” Kõigel ja kõigil on olemas oma aeg tulla, olla ja minna. Kõigel ja kõigil on aeg ära olla oma aeg teiste ja enese eludes. Tullakse ja ollakse, sest kunagi oli, kuid ei jääda, vaid minnakse, sest selles ajas enam ei olda.

Enese sees on kinnihoitud aeg kinni – ei ole hingatud sügavale sisse ega sügavalt välja. Ollakse kinni hoidnud, et mitte lahti lasta ega tunda eneses puudutust – ei ole. Jonnitakse solvumisest, kui ennast üksijäetuna ja ohvrina tuntakse ning kõiki ja ka iseenast trotsides öeldakse - MINA ISE - või jonnitakse solvumisest ja iseennast ohvrina tundes kaeveldakse - mina ise PEAN, sest mitte keegi teine ei tee ära. Ei taheta oma õppetundi vastuvõtta, sest see ei tule ega lähe ära enese tingimustel – ilma soovimatuid tundeid tundmata. On tahtmine alles hoida ja tahtmine pooleli olevaid vältida või enese elust välja lükata.

Inimese õppetund on parim võimalik selle jaoks, et inimene ise parimal võimalikul moel oma õppetunni selgeks õpiks. Kui kaua, kui valusalt ja mil moel – see sõltub inimesest endast, kas ta protestib ja jonnib, tahab teisiti või ei taha üldse, kuidas on ta valmis läbi kõndima ja vabaks lubama – ise ennast vabaks lubama – märksõnadeks on vabadus ja mõistmine, et on, kui on aeg olla ja ei ole, sest ei ole.


Marianne

26.12.2020.a

reede, 25. detsember 2020

Enesega rahu sõlmimine

 



Vajan leppimist,

ise endaga ära leppimist,

sest vahel tundub,

et omaenese sammud

jätavad seljataha varemed -

aeg oleks kui pooleli jäänud,

sest midagi kusagil

sai katki tehtud.


On olnud,

sest on ära olnud,

kuid rahu ei ole saabunud.

Pole võidupärga pähe panna

ega säravat au,

mida uhkelt kanda.

Olen olnud, teinud ja käinud,

olen lihtsalt

oma enese elu elanud.


On rahutus,

sest mina ise ei tea,

sest mina ise ei näe,

kuidas oleks olnud,

kui oleks teisiti olnud -

kui mina ise

oleksin teisiti

olla ja teha valinud.


Kuid, kas oleks tulemus,

siis üldse teistsugune tulnud ...


Marianne

25.12.2020.a

kolmapäev, 23. detsember 2020

Seni, kuni on võimalus, on olemas võimalus - tagasi vaadanuna edasi astudes

 


Soomekeelsena jagatud aasta kokkuvõte ja sisse vaatamine

„Minu Sauvoni” - inimeste lood Sauvost olid pandud ootele, et kui kunagi taas on olemas võimalus teha nii nagu oli mõeldud, siis saab teha ning inimeste poolt räägitud lugusid kuulates neid koguda ja aegu ühendada. Olid ju olnud olemas plaanid ja inimesed, kes mõtlesid kaasa ja ühes, kuid kui Maailm pandi esimest korda lukku, siis jäi tee pooleli, sest justkui kõik peatati ja inimesed tegelesid iseendi Maailmadega. Mõte ei ole mitte kuhugi kadunud, teadmine lugude olulisusest on alles, kuid ma ei astunud nähtavalt sellel teel edasi.

Istusin eelmisel teisipäeval teisel pool köögilauda ja rääkisin üle pika aja lugude kogumise mõttest ja nende olulisusest. Jagasin lugu – see oli jutustus sellest, miks ja mis oli olnud. Justkui oleks see, mis olemata jäi ja mida kätte ei saanud, juba ära olnud võimalus. Läks paar päeva mööda ja ma sain aru, et võimalus on ju endiselt alles. Mina ise oli endiselt olemas ja iseenda jaoks võimalus. Kui ma ka ei oska, suuda või ei saa tuua inimesi erinevatesse kohtadesse kokku, et lugusid kingitaks nähtavalt ja kuuldavalt inimeselt inimesele edasi, siis mina ise saan teel kohatud inimesi kuulata ja küsida luba lugu üles kirjutada. Kuigi mina ise ei saa suurelt unistatud arvu 1000 kokku, siis on ka ühe inimese lugu oluline samm – võimalus, mida kasutada ja ma otsustasin astuda. Senikaua, kuni on võimalus, seni on võimalus olemas. Mina saan kasutada võimalusi, mis minul on olemas ja anda oma osa, et Inimese lugu jääks alles – anda inimesele võimalus jagada oma lugu – olla olemas ja kuulamas.

Tegelikult ei jäänud ju lugude tee pooleli, sest juba astutud sammudest sündisid edasised sammud. Lugude kogumise-jagamise jaoks loodud lehele lisandus inimeste poolt jagatud lugude jagamise grupp, kus on olemas 12 Sauvo inimese lugu. Lugude lehe all sai inimestelt inimestele korraldatud „Ota tästä” päev ja alustatud „Pihakirppis ja Puutarha” päevaga. Kirppispäevale sai loodud lõpuks päris oma leht ja sündmusest kasvas välja mõte korraldada järgmisel aastal uus ning kahepäevane üritus. Nägin võimalus teha seda suuremalt, koos teistega, et ei oleks ainult Kirppis, vaid ka muud ja ka õhtul. Oleks teisi valikuid veel, et kui inimesed tulevad teisalt siia, Sauvosse, siis on neil rohkem valikuid ja ajaviidet - Sauvo inimesed saaksid pakkuda tulijatele erinevaid lisavõimalusi ja sauvolased saaksid ka ise enamast osa.

Ühise tee nägemisest kasvas välja mõte vahetada Kirppislehe nimi ja eesmärk. Nüüd on olemas inimestelt inimestele loodud ürituste, toimumiste, tegemiste kohta infot jagav avalik FB leht. Lihtsast reklaamimisest läks ka siin tee edasi – sügisel oli koostöö Peimari Arenaga. Reklaam on üks vilksatus teiste samasuguste seas, kuid lehe alt üritusi luues saavad huvilised ja osalejad enese jaoks toe – FB tuletab inimestele meelde, mida on plaanitud teha.

Täna on Sauvo inimesel võimalus lugeda ja jagada oma lugu FB lugude grupis. Täna on Sauvo inimesel võimalus jagada oma või vaadata teiste tegemisi, et anda edasi ja saada infot, mida, millest ja millal on võimalus osa saada. Olemas olevad lehed on inimeste võimalused ja need on täpselt sellised nagu inimesed ise neid loovad. Kui tullakse ja loetakse, siis saadakse osa, kui jagatakse oma lugu, siis ollakse teinud kingitus ja teised saavad sellest osa. Kui tullakse ja jagatakse oma tegemisi, siis saadakse teiste osa saades ise osa, kui tullakse ja loetakse, siis saadakse võimalus saada ja olla osa.

Mina ei küsinud miks teha, vaid kuidas teha, et oleks olemas ja seega olen astunud, kui on olnud võimalus. Senikaua, kuni on olemas inimene, on olemas võimalus küsida, kuulata, jagada, olla ühes. Nii lihtne see ongi – inimeste poolt astutud sammud jätavad jäljed ja loovad ühes teistega ühist teed – inimeselt inimesele inimene inimesega ühes – Sauvolaiselt Sauvolaisele.


Marianne

23.12.2020.a

teisipäev, 22. detsember 2020

Inimeste Maailma tasakaalupunkti asukoha vahetus

 


Tänase aja eesmärk on energiate lahutamine – et inimesed ei oleks seal, kus nad olla ei saa. Et inimesed oleksid taas ühendatud koha, aja ja maaga seal, kus on nende aeg olla. Tasakaalupunkti asukoha vahetus on Inimeste Maailma muutumine ja muutmine, on tasakaalustumise ja tasakaalustamise aeg. Nimetatud nähtamatu on vahend, kuidas see eesmärk saavutada. Riikide pead ja seaduste jälgijad on raamide ja reeglite täideviijad ja kontrollijad – lava valmis seadjad.

Inimeste sees on hirm, sest nad ei tea vastuseid. Inimesed tunnevad viha - nemad ei saa olla vabad, sest nemad peavad olema vangid. Vaatenurga vahetus – Inimene on vaba, sest ta ei ole vang. Inimene on vaba, sest ta ei ole teiste inimeste energiate segaduse sees vangis. Haigus, keelud ja käsud on foon, mis ei ole Maailm inimese sees, vaid on loodud inimest ümbritsevas meedias ja välises Maailmas. See, mis seal, suure Maailma sees toimub, on inimeste sisemise segaduse peegeldus – hirmust tulenev enesekaitse, vabaduse püüd ja alla heitmine.

Inimese näiline vabadus on võimalus ära minna sellest kohast, kus avatuna ja tuntavana puudutavad vastu ja pihta veel lahendamata teemad. Seal kasvab tahe oma ajast ja elust välja astuda, et olevik seljataha jätta ja minna kusagile kaugemale või teisale ära, et seal saada enesele tagasi vabadus teisiti elada. See on enesele antud vabadus vahetada kohti, aega, maitseid, tundeid ja värve. Vahetada vastavalt enese soovide ja võimaluste järgi oma elu kulisse ja lavasid – valida „viltu” ja „valesti” minemiste korral uued ja järgmised. Kõik selle jaoks, et ei peaks olema seal, kus ei saada olla, sest ei taheta, ei suudeta või ei osata enam "vanas" ajas ja kohas oma elu elamist kogeda.

Nimega nähtamatu on see vaenlane, kelle vastu tunda viha, et suuta teha seda, mida ei taheta ja elada oma elu ühes hirmuga, mis hoiab paigas paigal. On aeg pöörduda enese sisse, kuid selle asemel pööratakse ennast teiste inimeste vastu. Hirmutav vaenlane ei ole kusagil väljas, vaid enese sees – see on inimese hirm teadmatu ja nähtamatu ees. Kui kusagil on olemas inimesi ähvardav  nähtamatu, siis tegelevad inimesed sellega, et see nähtamatu iseendi jaoks nähtavaks kasvatada. Keelud, käsud, kontroll, raamid ja reeglid on inimeste hirmudest tulenevad otsused, mis püüavad nähtamatut nähtavaks maalida.

Inimesele on antud aeg tegeleda sellega, mis on nähtavalt ja tuntavalt olemas – iseendaga – ise enda elu elamisega. On aeg pöörata oma pilgu suunda selleks, et vahetada vaatenurka - tormava ja värvilise Maailma asemel on aeg vaadata enese sisse - olla enese sees. Maailm ei ole see allikas, mille sees on Inimese elu vastused - Inimene ise on iseenda allikas. Avades oma meeled ja justkui lahustudes on Inimene osa kõigest - on mõistmine ja teadmine - on oma elu ja aja vastuvõtmine.


Marianne

22.12.2020.a



esmaspäev, 21. detsember 2020

Ei ole, kui ei ole

 


Ei saa olla ühes sellega, mida olemas ei ole – ükskõik kui kõvasti ka pingutada, seda, mida ei ole, ei saa olema seal, kus seda ei ole.


Marianne

21.12.2020.a

laupäev, 19. detsember 2020

Elulised teemad IX - Unetus

 


Õhtune unepuudus on soovimatus kohata hommikul ees ootavat. See on enese otsus – kui ei lähe magama, siis hommiku kohalejõudmiseni on veel aega ja alles kusagil kauguses seisab ees kohtumine sellega, mis vältimatult tuleb ja osaks saab.


Marianne

19.12.2020.a

reede, 18. detsember 2020

Elulised teemad VIII - Vana mälestusega aeg

 


Juuksed on inimese jõu sümbol. Kui inimene on iseennast, enese arvelt, kasutanud, siis lahkuvad juuksed kui sügisesed lehed puult. Lasevad lahti elututena - vana aja mälestused energiast, mis oli, kuid ammendus. Oli iseendast enese jaoks andmine, et inimene suudaks olla ja kesta. Oli olnud üle piiri läinud pingutus.


Marianne

18.12.2020.a

neljapäev, 17. detsember 2020

Elulised teemad VII – Huvitavad seened

 


Seen – inimese sees või küljes kasvavad seened. „Oih, kui õudne! Miks just minus – minul? Appi, võtke ära! Lõpetage ära!” Inimene tahab, et kui on olemas, siis enam ei oleks olemas. Inimene ise ei taha muuta, et muutuks. Inimene tahab, et keegi teine võtaks ja muudaks – lahendus peab tulema väljast poolt sisse.

On käsil untsuläinud projekt, olev tuleb lammutada algosakesteks ja alustada algusest. Seen elab ja kasvab seal, kus on soe ja niiske – elu algus on vana lõpus - vanast olnust saab uus. On käsil ühe ajastu ära ja läbi seedimine.

Seen on protsessi läbiviija nimetus. Küsimus on selles, mille jaoks inimesele seent vaja läheb. Inimese elus on mitteseeduvad osad. Vastuse leiab sealt, millistes kehaosades seen toimetab. Senikaua, kuni inimene hoiab alles ja toodab juurde vana, täpselt senikaua on olemas seda, mida lagundada. Süsteemi ja inimese vanad mustrid tõusevad pinnale – vaata Ise Enesele otsa ja enese sisse – ära mine mööda – peatu ja ole – kuula ja näe – võta vastu teadmine – luba olnud ajal minna.


Marianne

17.12.2020.a

kolmapäev, 16. detsember 2020

Elulised teemad VI – Hetkeline teadvuse kaotus

 


Inimene kaotab teadvuse, ei ole hapnikku ja valgus kustub, sest toimub voolu väljalülitus. Juhtimiskeskus jääb ilma vooluta. On vaikus ja on rahu. On aeg olemas olla. See, mis juhtub, see juhtub ära.

Inimese sees on olnud kaose segadus. Ta oli seal, kus teda ei olnud. Teda ei olnud seal, kus ta oli. Inimese keha oli jäänud juhita – autopiloot oli peale pandud. Inimese sees oli hirm teadmatuse ees. Tema ei teadnud seda, mis tulemas on. Inimene ei näe enese homset ega tea ette, sest tema ei ole seal veel olnud ja seega tema ei tea teed sinna - iseenese elu tundmatusse. Inimest ei seo miski. Inimene on, kuid teda ei ole. Selline inimene vajab peatust, kohta ja aega, milles ta tuleb oma kohale tagasi. Keha peatab ja inimene ei saa minna ega teha. Välises olemise asemel tunneb ta iseennast iseenda sees.

Jäta iseenda välised Mina-d ja ehita ise ennast. Anna enesele võimalus proovida, kuidas on, kui valid olla ja teha. Uut loomata kordad vana. Teed ühte ja sama tegevust. Teed, sest on olemas tegevuse nimi ja seega hoiad seda alles, sest see on see, mida Sina tead. Vali endale elamusi – kontsert, teater, muusika, film, näitus, loodus, raamat jne – kuula ja vaata elu teise nurga pealt. Koge ehedalt seda, mis puudutab, sest kõnetab Sind. Lase „juhusel” juhtuda – lase olemas olla sellel, mis tuleb – ole olemas ja koge iseennast oma elu elamas. See, missugune oled Sina ise, ei ole see, mis või kes on Sinust väljaspool.


Marianne

16.12.2020.a

teisipäev, 15. detsember 2020

Elulised teemad V - Ülepinge maandamise mehhanism – kui alguses ei olnud sõna

 



Seksi ehk eneserahulduse vajadus võib-olla võimalus, kuidas ise ennast aidata, et maandada eneses olevad ülepinged. Seks on vahend, kuidas koondada oma energiat ühte punkti, mis üle piiri minnes vallandab kontrollimatu kaose, milles inimese keha ja meeled saavad lõdvestuda. See on alateadlik lahendus, millest võib saada rahuldamata vajadus, kui inimene ei oska iseennast teisiti aidata või ei mõista enese toimimist.

Eneserahuldamise soov kasvab vajaduseks hetkel, mil inimeses avaneb tunne, mis on keha ja aja sügavustesse salvestunud teema avaja. See tunne on kusagil inimese sees närivalt olemas, kuid inimene ei ulatu seda puudutama, et seda teemat ise lahendada. See on tundeenergia sügaval alguse tasandil, kui inimesel ei olnud veel mõistmist, et anda oma tundest jäänud mälestusele sõnalist tähendust. Selles ajas tulid inimest kiusanud tunnetele lahendused läbi teiste.

Inimene tunneb eneses ärganud tunnet, kuid ta ei oska seda enda aja seest üles leida, sest tal ei ole anda enesele iseenda võtit – sõna. Inimene vajab seksi, et pääseda oma enese nimetamata jäänud tunde käest. See on üks töötav võimalus, kuid mitte teemat lõpetav lahendus.


Marianne

15.12.2020.a

esmaspäev, 14. detsember 2020

Läheduse kaugus

 



... ega ole me kõik sõbrad

ega ole ka vaenlased,

vaid nime ja näoga hinged

suure avaruse sees ...


... tundub, et siinsamas

käegakatsutavalt kõrval,

kuid tegelikkuses

igaüks kõndimas

iseenda Maa ja Ilma sees ...


Marianne

14.12.2020.a


pühapäev, 13. detsember 2020

Harmoonia

 



Harmoonia on tasakaal – see on tasa kaalus olemine – iseendaga iseendas – rahus ja olemises – see on iseendana olemise sees iseendana olemine.


Marianne

13.12.2020.a

laupäev, 12. detsember 2020

Avatud peod

 



Kui olen olnud ja olen teinud,

siis lippan ära olnu järellainetes,

püüan veel olla ja saada osa,

katsun alles ja enesele hoida,

et enese sees võiksin tunda

just neid samu tundeid,

mis olid minu sees olemas,

kui lugu läks lendu,

kui avasin oma peod

ja terve suur Maailm

avanes minu ees valla.

Kui veel ei olnud maad

jalge all tunda,

tiivad kandsid

ja hea oli olla -

kõik oli imeline,

sest selles kohas mitte miski

ei olnud korduv ega tavaline -

see oli astumise hetk.


See, mis tuli pärast,

see, mis oli pärast,

see tuli ja oli pärast seda.

Kohale saabunud hetkes

oli teadmine -

juba oli ära,

juba sai mööda,

sest oli olnud

ja oli läinud ära -

minu samm sai tehtud ära.


Tahaksin möödunut kinni püüda,

et seda enese jaoks alles hoida -

vajan olnu kordust,

et enese sees

iseennast taas tunda.

Teiste poolt antavad laigid

ja sõnadega kommentaarid

elavana aitavad hoida -

veel ei ole läbi,

veel ei ole möödas

ega uks minu järgi sulgunud

ja mina – ära olnuna -

järgnevate laviini alla mattunud.

Veel on olevana alles

ja kestab minu olemise aeg -

mina ise olen

teistele ja iseendale

nähtavana olemas -

minu lugu kestab veel.


Ja nii ma püüan

olla olnu sees kohal,

ajas ennast tagasi nihutada

ja sisse mahutada,

et olnut elus hoides

hetke kestmist pikendada

ja iseenda sees

oma astumise hetke

taas ehedana kogeda.


Marianne

12.12.2020.a

reede, 11. detsember 2020

Mille või kelle nägu on Sauvo

 


Selles loos on kasutatud nime Sauvo, sest see lugu läks soomekeelsena lendu siin - Sauvos, kuid selle nime asemel võib vabalt olla mõne teise koha oma, sest samasugused kastid on üsna tavaline nähtus inimeste maailmade sees.


Oli üks õhtu, kui küsisin iseendalt – Kelle nägu on Sauvol? Kelle nägu on Sauvo? Oli päris pikk hetk hääletut vaikust ja siis tuli vastus – Sauvol on kastide nägu. Ühelt poolt on Sauvo loodus, mis on avatud ja olemas kõigile. Teisalt on Sauvo need inimesed, kes on sündinud, liitunud, sobitunud või asetatud kastidesse. Igal kastil on oma nimi. Igas kastis käib oma tegevus. Kastid on eraldi ja lahus – on ühed ja on teised. Kastide nimedes leiab ühendava – Sauvo ja kaste seob kokku üks Maa.

Igal kastil on oma lugu, aeg, koht ja nägu. Kes midagi tahab teha see astugu ja kuulugu kasti, et suuta ja saavutada. Kastide üleseid teid ei ole, sest kastid on kinnised ja suletud kõrvaliste ja väljastvaatajate eest. Aeg-ajalt kastid avanevad, sest seda, mis omaette tegutsedes valmis sai, jagada teistega – midagi müüakse, midagi näidatakse, midagi korraldatakse. Kas kast on turvaline? Kas kast on vajalik? Jah, inimene saab enesele ühe nime kaitsvaks katuseks. Jah, inimene saab, kuhugi kuuludes, loa olla ühes. Jah, inimest saadavad selged reeglid, tal on olemas koht ja võimalus tegutseda.

Kuuludes kasti on inimesel selle sees oluline tegevus olemas, kuid kõik ei mahu kasti ega saa kõike sulgeda kasti. On olemas armastus oma kodu ja maa vastu. On olemas vastutus oma kodu ja maa ees. See, mis on täna olemas, see jääb järel tulevatele. See, mida täna on võimalus teha, selle vilja lõikavad ka need inimesed, kes elavad täna Sauvos. Nimelistes kastides olles on piiratud vaade, sest seinad on ees, kuid Sauvo ei ole kast ega mahu ta ka kasti, mille saab vajadusel eest lükata ja kuhugi ära unustada, et summutada inimeste hääl ja vaigistada nende tahe. Sauvo on elus, see kasvab ja on – Sauvo on selle inimese nägu, kes täna elab siin. On selle inimese soovid, tegemised, igatsused ja reaalsed vajadused. On mõtted ja nägemused sellest, kuidas võib olla, kuidas saab olla, et Sauvos elaval inimesel on täna ja homme ja ülehomme hea oma kodus elada.

Inimeses on sügaval sees teadmine – selleks, et tema Kodu ja Maa oleks hoitud ja tema kodutalu oleks toimiv ja elujõuline, siis on sellel maal ja talul olemas peremees ja perenaine – vastutus ja armastus. Sauvol ei ole peremeest ega perenaist – on kastides ja kastidest väljas olevad inimesed, kellel on tuksuvad südamed ja omad näod. Südamed on soojad, sest inimesed on elus ja inimestel on oma nägu, sest inimesed on erinevad – neid kõiki liidab ühte Maa, mis on just nende inimeste kodu. Sauvo, kui Maa ja Kodu, ei mahu ära mitte ühtegi kasti ega peagi mahtuma, sest inimene Inimesena ei kuulu ega mahu kasti – Inimese Hing on vaba. Iga kast on kui erinev tuba ajas ja ruumis, kuid Sauvo on ühine Kodu Maa – Üks, Ühine ja Ülene.

Kusagil on inimesed, kes kuuluvad kasti nimega võim ja kusagil need, kelle peal kiri - valla rahvas. Inimene rahva seast astub ette ja räägib FB lehekülgedel või poetab oma kilde/ muresid Nasevates. Kui kusagil on olemas Sauvo pea, siis seda ei ole näha ega kuulda. Kui kuhugi on keeratud Sauvo kael, siis selle suunast ei ole selgelt ega üheselt aru saada. Kastide väliselt ega üleselt ei ole kedagi, kes seisaks sirge seljaga ja kõneleks selgel häälel oma näo ja nimega – „Mina olen see, kes seisab ja on Sauvo eest väljas – Mina olen, sest Sauvo on olemas!” Räägivad suurelt ja kaugelt need, kes kannavad katustena kastide nimesid – räägivad kastide keeles ja meeles. Tõsi, on olemas ka need inimesed, kelle südame sees on Sauvo, sest see on nende inimeste kodu ja see on Kodu Maa, kuid ometi on ka nemad oma kastide sees või kastidest välja jäetud.

Sauvolane on see, kelle südames on koht Sauvole. Selliseid inimesi ei ole siin ainult üks ega kaks, vaid palju, palju enam. Kasutan sõna Sauvo, kuigi tean, et siin on ka need, kelle südame sees on Karuna, Karjala või mõni muu nimi. See on nii, kuid see ei takista elamast, olemast ega loomast iseennast, et just selle kohas, kus inimene elab, oleks hea elada. On olemas ajaloolised, inimeste poolt märgitud nimed ja piirid – eile oli nii, täna naa ja kunagi homme ehk hoopis teisiti. Täna jooksevad kaartidel piirid, mille sisse mahtuva üle on kirjutatud üks ja ühine Sauvo, kuid ükski aja lugu ei muuda tõsiasja, et inimene on oma Kodu ja Maaga ühte seotud.

Inimeste sees on hirm, sest aja sees on kaotatud enese osasid – nimed, kohad, võimalused. Kusagil mujal, kaugemal ja eemal, kuid ka siinsamas kinnistes kastides on need, kes määravad kastidele piirid, ütlevad nimed, raha kulgemise suunad, vajalike teenuste-võimaluste asukohad. Ometi on Sauvos majad – sauvolaste kodud, on kool, lasteaed, raamatukogu, poed, tervisekeskus, kahes külas kirikud ja veel ühte koma teist. Ometi on Sauvos olemas inimesed, kelleta ei oleks kodumaju, kodukohti ega kodumaad. Ometi on Sauvos olemas inimesed, kes tunnevad ja näevad, kuidas oma Kodu Maad oleks vaja hoida, arendada, kasvatada, luua – inimesenäolisena inimeselt inimesele.

Inimestel, kastide sees, on olemas kasti nimi, mille nimel, piires ja raames oma samme seatakse, eesmärke täidetakse. Nii on, sest nii on olnud. Kastide väline ja ülene Maa on avarus ja seal olles on inimese sees hirm. Tõeliselt ja päriselt olemas olev hirm kaotada. See ei ole täpselt oluline, miks ja mida, sest hirmu tundev inimene kaitseb ise ennast teiste inimeste eest ja vastu. Inimene ei oska oma hirmu ära kaotada ja just sellepärast vajab ta enesele, endast väljaspoole, kasti, mis looks hoitud olemise ja annaks näilise turvatunde.

Elu väljaspool kasti või teise kasti kolimine tähendab muutust, olemas oleva muutmist, kuid inimene kardab muutust, sest see seostub kaotamisega. Kaotamine tähendab ära kaotamist, valu ja pisaraid, sest ära olnut ei saa enam tagasi. Inimene saab vahetada enese vaatenurka ja küsida – Mida on võita ühes olemisest kõigile ja see läbi iseendale? Ühes olemine on ühine jõud, sest tegelikult me ju olemegi ühes. Jääb üle arutada - Millise kasti nimi valida katuseks, kelle oma on see õigem ja parem, kes õnnestub kindlamini?

Meil on olemas üks ja ühine nimi – see on kastidest väljas olev Sauvo, mis on olemas kõigi jaoks. Kuidas saame meie, inimesed, olla olemas Sauvo jaoks? Kuidas olla olemas kastidest väljaspool oma Maa Inimestega ühes? See tähendab olemas olemist Sauvo inimese poolest, ei kastide loal ega kastide poolest ega ka kastide jaoks – vaid Inimese poolest ja jaoks – see on armastus ja vastutus oma Kodu, Maa ja Inimeste vastu ja ees.


Marianne

11.12.2020.a




neljapäev, 10. detsember 2020



 

Minu enese samme ei astu mitte keegi teine ära – kui mina ise ei astu, siis seda rada ei sünni – kui tahan olla olemas, siis lähen, teen ja olen – mina ise astun oma sammud ja jätan iseenda jäljed ...


Marianne

10.12.2020.a

kolmapäev, 9. detsember 2020

Elulised teemad IV– Suletud tšakrad

 


Inimene, energiana olles, kasvab maast alguse saanuna üles poole, ulatudes taevasse ja taevast maa sisse. On üks ilmapuu, mis energiasambana ühendamas olnu, oleva ja tuleva – see on AEG.

Tundetakistus teel takistab inimese vabana olemist. Seda tunnet eneses alalhoidev mälestus on inimese ajaskaalal inimese sees. On võimalus tagasi minna ja tunnet vabastades süsteemi teelt takistus kõrvaldada. Sellele tasemele ajaskaalal, kus takistus on, läheb inimene mustrit korrates tagasi. See on automaatse reaktsioonina olnud aja eakohane lahendus.

Istu põlvede peale. Sulge oma silmad. Too ennast enese sisse. Näed enese ühendust maa ja taevaga. Kujutle eneses, enese seest läbi kulgevat telge – oma selgroogu, mis ühendab Sind, maad ja taevast. Alusta tasast füüsilist liikumist ümber selle telje. Liigu spiraalselt mööda seda ühendavat telge maast taevasse ja tagasi, taevast maa sisse. Sa näed ja/ või tunned värve, takistusi. Millisel kõrgusel on takistus(ed)? Milline tunne seal töös on? Millised eesmärgid oled enesele oma otsuste järgi seadnud? 

Kuula iseennast, vaata iseennast. Hinga rahulikult sisse ja välja. Tunned külmavärinaid, kui energia on vabalt voolamas. Hinga. Kui tulevad pildid või värvid, siis vaata neid, luba neil olla. Hinga. Olemas olevale küsimusele leiad vastuse.

Kui soovid ja tunned vajadust, siis jätka tasast üles ja alla liikumist. Ära unusta hingamist ja enese sees olemist. Alusta maast ja lõpeta maaga. Kui oled rännaku teinud, siis võta kätega enese ümbert kinni ja hoia iseennast, oled hoitud. Ole ja luba enesel olla. Tõuse rahulikult ja joo käesooja vett. See harjutus võiks saada, nii nagu hammastepesu, iga- või ülepäevaseks harjumuseks - enese jaoks ja enese heaks.


Marianne

09.12.2020.a

teisipäev, 8. detsember 2020

Süsteemi ümberlülitus

 


Kui on olnud ja on tehtud, sest on pidevalt pidanud, kuid korraga enam ei pea, siis on seisatus, kuid see ei tähenda kogu täiega seisma jäämist, vaid vägikaika vedu. Kellegi tahe tahab süsteemi peatada, et muuta või muutuda, kuid see, mis on harjunud liikuma, see liigub edasi. Süsteemi ümberlülitus on tasakaalupunkti asukoha muutmise hetk.

Kui keha peatab inimese, siis inimene sunnib takka, kui inimene peatab, siis keha tegutseb edasi. Pinge langus, haigus, stress on keha, vaimu ja meele tasakaalustumise protsess uuest tasakaalupunktist lähtuvalt. Algul toimub vastandliikumine, sest ühisest eesmärgist on saanud erinevad – sund edasi versus peatu. Võtab aega enne, kui osapooled mõistavad uut ja kohandudes tasanduvad.

Peatujal on vaja iseennast paigal hoida ja teist peatuma sundida. Liigutada tahtjal on vaja teist kaasa tõmmata või eest ära lükata. Mõlemad kasutavad teineteise vastu jõudu. Kahe erinimelise jõu kasutamine ühe terviku sees on vastandumine. Valitseb segadus, sest vana ei taheta ega saada hoida, kuid uut ei saavutata seni, kuni üks ei ole ülekaalu saavutades teist allutanud või ei ole ühisena olemist. On püsivat tasakaalu otsiv aeg.

Inimese otsus ei peata Maailma, vaid loob enese sisse segaduse. Üks tervik – Inimene süsteemina - peab suutma liikuda ja peatuda ning sel ajal „juhtubki” - süsteemi võimaluse kohaselt huvitavad tasakaalu otsiva tegevuse tagajärjed.


Marianne

08.12.2020.a

esmaspäev, 7. detsember 2020

Sõnad

 


Kasutame sõnu, kirjutame need üles või ütleme välja, mõtlemata, mida need tegelikult tähendavad või üldse mõistmata, mis on nende tähendus. Sõnadest saavad pildid, millede sisust ei saada aru, sest vaatame pealispinda – tähti, mis haakuvad kokku. Me ei näe teed, mis algab sõnast. Me ei näe teed, mis algab igast sõnast.

Sõnadega kaasnevad lood. Jah, sõnad ühte ja kokkupanduna on kõnelev lugu, kuid igal sõnal on olemas ka päris oma lugu ja see jääb varju, kui kasutada sõnu ühes, vaatamata neid eraldi või nende sisse. Sõnadest kuhjunud pealispinna värvime ja lööme vahutama, kui kõlavad tühjad fraasid ja pelgalt löövad väljendid. Vahel piisaks vaikusest või ainult ühest-paarist sõnast, kuid meie ise vajame üsna palju sõnu, et anda enesest edasi või kuulda enese sees seda, mida soovime.

Kuid, kui tegelikult ei soovigi edasi anda, vaid täidame aega, seda tühimikku, mis oleks iseenda mõtetest ja tegudest vaba. Seda aega, mis tundub üle ja liigne olevat, sest see on olemas ja seega tuleb see kuidagi ära veeta. Nii saab sõnadest mulisev ajaviide, trükitud mustus, mis nuppu vajutades kaob ega jäta sügavat jälge, sest ei puuduta nii, et tunneksime soovi avaneda ja teele astudes ja ennast kogedes, vastuseid otsida.

Need, sõnade pulbitsevad voolud, küll puudutavad, kuid peamiselt meie pealispinda. Reageerime laisalt diivaninurgast: meeldib - ei meeldi, põnev - igav, tahame vaadata st osa saada - ei taha vaadata, kuid need ei aita meid püsti ega tegudele. Sõnadega loodud pildid uinutavad ja rammestavad, kasvatavad tühjust, mille täidame nimetut igatsedes toidu või jookide või suitsuga. Süües ja juues liigutame oma keha, sest see on füüsiline tegevus, kuid see ei vii meid ekraani eest ära ja kulutades näiliselt energiat, kasvatame ise enesete sees energiat.

Tühjust täites proovime kustutada nälga, millegi järele. Sõnade saatel ärkavad meis soovid teha mõnu, anda enesele meelehead – lohutada, premeerida, toetada, rahustada jne, sest oleme passiivsed pealtvaatajad – teised, sõnade taga ja liikuvate piltide sees, elavad kui elusalt. Me ei jaksa tõusta, et kiskuda ennast lahti ja päriselt minna. Õhtul teleka ees oleme kui õhtusesse bensiinijaama tankuri külge unustatud auto. Kütust on, vajadusel voolab seda lisaks ja tee on seal samas – kõik on olemas, kõik on valmis, kuid auto ei lähe ega sõida, sest seda juhti, kes otsustaks, ei ole.

Õhtul teleri ees ei ole vaja tõsiselt ega päriselt otsustada, mida ega kuidas, sest kõik on olemas. Pealispinnal reageerime, elame kaasa, läbi ja üle – me läheme kaasa ja oleme, kuid ühes olles tegelikult ise olemata ja tegemata. Võtame vastu ja jagame impulsse ja maandame iseennast toiduga. On nii raske võtta endast lahti ja ise astuda, et minna ise kogema. Telekat vaadates ja süües, me kogeme ka kõige õudsemaid asju mõnusalt ja pehmelt, sest mitte miski ei puuduta ega saa meid kätte, päriselt.

Teler on ohutu, sest ta ei reageeri meile vastu ja selle saab väljalülitada. Reaalne Maailm on reaalne elu, seal on märg või kuiv, külm või soe ja need teised, kes puudutavad või keda puudutada. Seal tuleb päriselt otsustada, päriselt valida ja päriselt astuda ning kõigel meie poolt tehtaval või tegemata jäetul on päriselt tagajärjed, millega oleme ühel hetkel koos ja vastamisi. Meie enese sammud toovad meile enesele kogemusi – elame elusana, märgime ja mõistame tähendusi, kogeme ja kogume mälestusi, mis on iseenda poolt valituna, astutuna, tehtuna, eneses läbi kogetud.

Kui läheme ja teeme, siis loome ja realiseerime energia - voolame. Kui istume ja oleme, siis reageerides loome, kuid ei realiseeri, sest ei voola – tahaksime päriselt endast anda, päriselt endale saada selleks, et kasvanud energiat ära kasutada, kuid võtame toidu või joogi ja liigutades suud neelame selle alla – toidu raskus hoiab meid paigal ja uinutab, sest energia segadus on ankur, millega meie ise hoiame iseennast paigal.

Oleme toas, sest seal väljas, reaalses Maailmas, on oht, et meis ärkavad tunded, mida me ei taha kogeda ja seega me ei oota ega taha seda Maailma väljaspool iseennast. Seal võib tulla keegi, kes meid ennast vajutab kui pulti ja taas järgnevad soovimatud tunded – meie ei kontrolli enam enese sisse- ega väljalülitusi.

Seega, meie ise valime endale oma tundeid, kui kasutame erinevate pultide erinevaid nuppe. Teleka ees reageerime tunnetega, äratame ja kasvatame neid, kuid meie ise ei loo seda tehes enamat ja sellest kasvab frustratsioon – meil ei ole väljundit ega tulemust. Me justkui olime ühes ja tegime läbi, kuid nupule vajutades kadus näiline Maailm ja meie sisse jäid erinevate energiatena tunded, kuid me ei tea nende nimesid. Meie sees on segadus ja me ei tea, kuidas iseennast neist lahutada või tundeid lahustada. On väsimus ja raskus, minnakse magama ja tõustakse hommikul rahulolematuna. Mäletamata eilseid lugusid ei mõisteta, mis iseendaga lahti on. Sisemuses närib ja suur tahtmine on kõigele, ettejäävale ja vastu puutuvale, nähvata – „Ärge puutuge mind!” Meie sees on vajadus olev ära lammutada, et leida iseennast enese poolt loodu seest üles ...


Marianne

07.12.2020.a

pühapäev, 6. detsember 2020

Kui tulemus ei ole see

 



Kui inimene kõndis seal,

kus ta ei tahtnud

ja tegi seda, 

mida tema ei tahtnud,

siis saigi ta lõpuks endale selle,

mida enesele ei tahtnud.


Marianne


06.12.2020.a

laupäev, 5. detsember 2020

... sest sina oled Sina

 



Ilusad ja armsad,

pealt näha siledad

on need magusad tõed,

mis kibedalt hammustavad.


Vale sisuga sõnad,

vale mõttega lubadused,

valed tähendused,

valed tõotused,

sõnadega ühes

välja vabalt voolavad.


Ei julgeta olla,

ei lubata enesel olla -

tuleb peita

ja ära varjata -

peab näima,

väliselt olema,

et oma elu

valedega ühes elada.


Tuleb äratus,

laud pühitakse puhtaks

ja valede killud

katmas maad

on haiget tegemas neile,

kes valedega ühes kõndisid.


Pihta saab see,

kes lubas endas uskuda

tõesena võtta seda,

mida olemas kuulis.


On tõe ära rääkimise hetk,

tõe välja ütlemise koht -

„Palun, siin on Sinule tõde,

sellest, millisena

ja miks on olnud,

tehtud ja on varjatud!”


Tehti ja oldi,

sest teisega ühes

inimene ei saanud olla Mina.

... inimene ise ei lubanud,

inimene ise keelas ...

kuid teine on selles süüdi,

sest tema oli ja on - Sina.


Valetaja oma vabaduse ihas

näitab ette ja osutab kätte

kõik teises olevad vead -

„Näed - just selle pärast!

Näed - just see pärast!”


Keerates tähelepanu iseendalt ära

ja osutades teise süüd,

saab vale olla õige

ja inimene enesele tee

olla valedest vaba

ja vales olemisest ära,

oma vabadus sisse astuda.


Marianne

05.12.2020.a