laupäev, 29. veebruar 2020

Minu Oma – Minul on ... võimalus





See on minu, see on Minu Oma – on enesele hoidmine. Oma on see, mida ei saa tasku panna ega ära peita, sest see on minu seest väljas ja ma ei ole veel valmis, sellest lahti lastes, seda vabaks andma – see on minu side iseendaga.

See on puhas hirm, et kui teine saaks minule kuuluva enese kätte, siis mina jääksin päriselt ilma. Kes paneb nime alla, kes kirjutab enese nimele ja võtab õiguse omada enesele?

See on Minu Oma – kui jagades või õiget vastusaamata tundub vähemaks jäävat. Minul on – see on võimalus – jagades loon enamat ja puudu ei jää – sest see, mis on juba olemas, on väljaspool mind olemas ja mina ise olen endiselt, kui alguse allikas, iseendal alles ...


Marianne

29.02.2020.a



reede, 28. veebruar 2020

Olen ...





Kui ise ei oska, siis ikka ei oska. Proovisin taas arvutiga sinasõprust luua ja ebaõnnestusin. Uue blogi kujundamine on osutunud arvatust keerulisemaks ja see pole tänaseni selline, kui mina seda soovin näha. Võtsin täna kätte ja katsetasin, et ise luua, kuid suutsin ühe lehe lisamise asemel olemasoleva lihtsalt ära kaotada. Olen õnnetu ... 

Soovin, et lihtsus, kord ja selgus oleksid olemas, et saaksin keskenduda kirjutamisele, mitte tehnilistele teemadele, millest mina ise ei jaga nagunii mitte midagi ja sellepärast tõin lood ka siia, et mul oleks olemas koht, kus on see, mida vajan ...


... mõtlesin ja otsisin endas vastust - otsisin seda, mida saan ise endale anda - lahendus leidus - tegin soomekeelse blogi selle blogi kõrvale   https://marianneumborgsedimentaatio.blogspot.com/   
Ei võtnud aastatki ja on täpselt see, mida vajasin - lihtsus ja selgus - minu parim tänases päevas 


Marianne



28.02.2020.a

Huvitav elukogemus





Vahele lõbus seik elust enesest - täna osalesin Four Reasonsi castingul ja osutusin valituks. Sain kahevärvilised juuksed ja uue lõikuse. Päeva keskel avas läbiviija valiku tagamaid - kohalikud juuksurid soovisid näha keskmisele kliendile tehtvaid valikuid. Sellel päeval 18 aastased ei olnud in - sobivaks osutusid keski-ikäiset rouvat - seega vanus osutus määravaks ....



Marianne



26.02.2020.a

Müürikivide jäätunud kristallid





Kui inimese südames on valusad pisarad,
siis keha tõuseb kaitsele -
oma õrna ja habrast sisemust
embab kindlalt ja tugevalt -
„Tuleb püsti püsida
ja oma elu edasi elada!”

Kui pisarad on kuivanud
ja meeled rahunenud,
siis avab inimene südame -
kehas pinge lõdveneb,
kuid vabanedes valutab -
vahvus ja tugevus
valu vastu vahetuvad -
müürikivid saavad loa
põrmu mureneda.


Marianne

28.02.2020.a

See on Minu Maa – võõraviha





See on Minu Maa -
on võõrasteviha,
kui küüneviha,
mis meeli vallutab.

Maailm muutub,
vana piir kaob
ja olnu hägustub -
uus liiga ligi astub.

Seisan ise eemale
ja loon tõkke vahele,
sanon: Tervetuloa! -
mina olen viisakas,
sest teine on olemas,
kuid see ei tähenda,
et võtan teise
oma ellu vastu.

Tema võib olla
naaber aia taga,
kuid mina olen siin
ja tema on seal -
teine teisel pool
erinevat aega.

Minu aja lugu
käib ühes minuga -
see on
ilma temata lugu -
ühel maal elades
ei kõnni me ühes ...


Marianne

27.02.2020.a

Varjudesse kadunud prints





Kui elu valguse radadel
tundub raske ja keeruline,
siis kasvab tahtmine
haarata pimeduse järele -
saada endasse vägi
ja võtta endale võim,
mis peitub varjudes,
hämarates inimhingede sügavikes.

Seal, kus on see,
mille nime välja ei ütle,
kelle nägu ära ei tunne -
hirmusid külvates
kõrguda salamisi üle
ja hingetuks pigistades
olles ise tuhandenäoline.

Hirmus kaduviku ees
valib inimene
hirmude pimeduse -
seda, mida külvab,
seda ise lõikab -
teiste hirm annab jõu
ületada enese oma.


Marianne

25.02.2020.a

Millegi sees või millestki väljas





Ruumide seinad suruvad kokku – ei jätku õhku. Kõik puutub vastu ja takistab teed. Inimene tunneb, et tahab ära. Tahab minna ära kõige selle seest. Kui enese sees ei ole paigas hoidvat rahu ega enda hingele kohta, siis tahab inimene astuda välja ja minna avarustesse kõndima – seal, väljade teel, on kõik see, mis hoiab endas keskmist punkti – inimest. Tuleb teele minna, et jõuda enesesse kohale.

Inimesest saab alguse ja temaga lõppeb – sinna, kuhu viib tee, seal rajab iga järgnev samm uue alguse. Sinna, kuhu poole on pööratud selg, seal saab otsa käidud rada. Inimene kõnnib avaruse sees, mitte miski ei piira ega takista teed. Inimene ulatub, üle kõige, kõikjale ja ta on osa kõigest. Avaruse väljadel on ruumi sellele, mis on inimese sees – iseendale.

Inimene ei taha ära minna kohast, kus ta suudab luua muutusi – muuta ise läbi enda seda, mis on talle oluline – luua enesele Maailm, mille sees ta on hoitud.



Marianne

24.02.2020.a

Mina ei ole suletud uks





Vahel on väga raske tänada neid, kes seisavad kindlalt oma paiga peal ja ei võta vastu ega luba edasi – nende inimeste aeg on seista ja olla uue raja teetähis ... - tean, see ei ole kerge ülesanne – Aitäh Teile!

Suletud uksena seisan
ja paiga peal olen,
sest siit edasi
Sinu tee täna ei vii ..

Miks seisad ja ootad,
jonnides solvud
ja valju häälega nõuad -
„Ava uks ja edasi luba!”

Iga leitud uks
ei ole pääs tulevikku.
Lihtsalt mõni neist
on edasi juhatav
ja uut teed osutav
just Sinu jaoks
valmisseatud teeviit.

Sina ju minna võiksid,
et ise proovida saaksid,
kuid palun mõista
ja lihtsalt aru saa -
mina seisan siin selleks,
et Sind, Sinu teel, aidata.


Marianne

23.02.2020.

Kontrollile allumatu Mina





Mina ei oska,
mina ei suuda,
mina ei saa
Maailma kontrollida.

See teadmine teeb
mind nõrgaks ja abituks -
mina muudan end muutuseks.

Mina vajan teadmist,
et astudes suudan lüüa
mereveed lainetama -
tahan lõhkuda selle,
mis olemas on,
et siis selles kaoses
saaksin mina ise luua
minu poolt kontrollitud Maailma -
mina olen päästja,
kes ulatab käe,
aitab välja ja teeb korda.

Seal, kus kõnnin ja käin,
olevikku purustades
ja uut kujundades,
annan enesele teadmise -
Mina suudan kontrollida.

Selle kontrollitud Maailma sisse
mina peidan ära
kontrollimatu ja muutumatu -
Minu kontrollile allumatu iseenda ...


Marianne

21.02.2020.

Õige tähelepanu III – tähelepanuvärvidemuusika on miraaz liivakuivas kõrbes





Selle tegemiseks, mida mina ise ei taha enese jaoks ja pärast teha, vajan teiste tähelepanu. Kui elu ja lahendused voolavad minuni läbi teiste, siis tähendab tähelepanu kaotus seda, et mina ise olen korraga vale ja minu Maailm on katki. Mina ei saa teiste tähelepanu kontrollida, et saaksin oma Maailma ära parandada – ma ei tea, mida teha. Vajan teiste tähelepanu, et see näitaks õige suuna kätte – ilma õige tähelepanuta olen õhuta jäänud hääletus – ma ei kuule ega näe ennast – mind ei nähta. Mina ise ei julge edasi astuda.

Õiget tähelepanu püüdes kontrollin ennast, et suuta anda vajaminev, seal vaigistan enese loovust ja pigistan ennast raamidesse, milles saan anda kontrollitud tulemuse. See on hirmutav kogemus, kui ma ei tea, kes ma olen kohas, kus kaob tähelepanu, mille paistel saan olla see, kes ma arvan end teadvat olevat. Teadmata, kes ma olen, vajan õiget tähelepanemist, mille valguses saan olla parim – see, millisena mina tahan ise ennast näha.

Leidsin võimaluse ja valisin astuda, kuid seda tehes tundsin, et mina ise tegin enesele liiga ja selleks, et anda enesesse tasakaal tagasi, pidid teised selle minu jaoks looma – püüan kontrollida Maailma – loon sinna korra, siis saabub rahu minu sisse – õige tähelepanu saamine on märk, et õnnestusin. Iseenda arvelt ressursse kasutades olen vahend, kellegi teise eesmärgi saavutamiseks – ma ei ole seni rahul sellega, mida teen, kuni pole saanud enese jaoks seda, mida vajan. Minu poolt tehtu toidab, kuid ei täida – läbi selle sünnib puudus – kaob aeg, mille olen tahtnud iseendale anda – suutmata lubadust täita suurendan kontrolli enese üle, et kiiremini kaugemale jõuda, kuid seda tehes karistan iseennast, sest mina ise vajan oma aega oma elu elamiseks – kui ei vajaks, siis poleks torme – seega peavad teised – need, kellele ennast müün – maksma, et minul oleks iseendale ettenäidata tõestus – miks mina teen seda, mida teen – enese arvelt.

Kas mina julgen kaotada seda, mis minus on, et jõuda tulemuseni või kardan kaotada, sest tulevik pole veel käes – kui olemas olev kaob ära, siis minul pole hiljem võimalust uut sammu teha. Võimalus on samm edasi, kuid hirm, vajadus kindluse järele ja omada tahtmine loovad pinnase seisatumiseks – see on alalhoidmise instinkt. Tarve hoida alles see, mis minul on, sest minul ei ole seda, mida minul veel ei ole.

Enese sügavustes olles mina ei vaata seda, et mina ise olen enese jaoks olemas – mina olen see, kes ei anna ega loo enesele seda, mida vajan – ma ei õnnestu. Minus on hirm, et leinates seda, mida minul ei ole, kaon oma tunnete sisse ära. Seega olen mina ise viimane, mis minul kindlalt alles on ja seega tuleb minul täna iseennast alal hoida – kust leiaksin enesepeegelduse, mis näitaks mulle minu väärtust – mina olen piisav – ma olen enesest lahti laskmas, et vabadusse astuda.

Selleks, et ise enese tulevikku kohale jõuda, tuleb mul täna astuda ja selleks on vaja kasutada seda võimalust, mis minul täna olemas on – luua ise läbi iseenda omale tulevik. Kui minu väärtus tuleb läbi teiste tähelepanu ja ma usun, et olen vahend selle püüdmiseks, siis hoian iseennast kindla hetke jaoks – kui täna anna ära oma aja, siis minul pole homme seda, mida oleksin pidanud selle vastu saama. Väärtus pole sellel, mida teen, vaid sellel, mille reaalselt vastu saan – tegemine ei loo enamat – tulemus peab selle andma.

Minuga jääb see, mis tuleb läbi minu enese – kaob see, mis tuleb läbi teiste. Läbi teiste saamiseks tuleb mul iseennast müüa ja nii lõhun tuulte käes ennast. Läbi iseenda kulgen ma enese teel – voolan enese loominguna. Läbi teiste hindan ennast väljast ja vajan edasi olemiseks teiste tähelepanu – kui saan, siis teen, kui ei saa, siis otsin teist allikat, sest olen tähelepanust sõltuv – see osutab õiget ja valet mind.

Mina ise tahan olla nähtamatu, sest kui keegi mind ei näe, siis nemad ei tea, mida mina teen ja nemad ei saa mulle öelda, kas mina olen õige või vale – mina ise saan proovida oma elu elamist – mina saan anda endale vabaduse eksida ja olla, jätta pooleli ja edasi astuda – mina saan ise oma elu maitsta ja ise otsustada.

Kas tehtu paneb minu helisema või loob tühjuse/ täidetuse, mida peavad teised oma tähelepanemisega täitma või tühjendama. Kas mina ise loon iseendas, ennast kuulates, tasakaalu või ootan teiste tähelepanemist, mis tasakaalustaks – tee seda, siis oled - ära tee, siis ei ole. Tähelepanu vajades võrdsustan ise enda minu poolt tehtuga. Mina olen see, mida mina ise loon – mina olen see, millisena mina ise ennast loon – kui mind on teistele vaja, siis loon ennast sellisena, mida neile on vaja. Kui minul enesel on vaja seda, mida teen, siis teen seda ise enda jaoks ja pärast – olen iseendale olemas ja edasiviiv tee.


Marianne

20.02.2020.a

neljapäev, 20. veebruar 2020

Uutele radadele kõndima asudes




Hei Sina, kes Sa täna olemas oled ja seda loed - see tee siin vahetab rada - eilsest alates on minu uued ja vanad lendulastud lood loetavad uuel lehel - WordPressi lehtede seas. See blogi siin on veel avatud, kuid uusi siia enam juurde ei lisandu - need lähevad lendu uuest pesast, mis alles kujuneb ja kasvab.



Tänane lehvitus kannab järjekorranumbrit 845 - pikk ja huvitav tee on käidud - aitäh Sulle, kes oled mind sellel teel saatnud - siin või sealpool helendavat ekraani olles oled Sa oluline teekaaslane olnud - AITÄH Sinule!


Marianne

20.02.2020.a

PS Läksin teele - tee tõi uuel moel siia tagasi ....



kolmapäev, 19. veebruar 2020

Õige tähelepanu II – tähelepanu kogemise näiline vabadus





Mina ise hoidsin iseennast paigal, sest ei usaldanud astuda – mina ise ei lubanud võtta endal vastu Maailma, mida tean, et ei suuda kontrollida. Maailma kontrollimiseks on vaja õiget tähelepanu, sest see tagab vahendid, millega kindlustada endale tulevikus vajaminev. Õige tähelepanu saamise kindlustamine on võimekus ise kontrollida oma tulevikku. Õige e vajalik tähelepanu on lahendus, mille kaudu saan anda endale selle, mida mina vajan – usu, et homme on minul tulevik olemas.

Kaotades vajaliku tähelepanu tahan seda tagasi, sest see oli reaalsena olemas. Hirmutav tundub otsida uut lahendust ja just sellepärast leinan kaotatut ning ütlen iseendale – Mina olen ilma! - see annab võimaluse seista paigal. Mina ise ütlen, et jäin ilma, sest tegelikult tahan mina jääda tähelpanu alt välja – siis ei nähta seda, et ma ebaõnnestusin. See on vaatenurga vahetus – peidan „tõe” endasse versus otsin uut lahendust – öeldes, et ebaõnnestusin, usun - homme kaotan uuesti, sest minust ei piisa – see on pidepunkt põhjas püsimiseks.

Mis mõte on minna ja astuda, kui tulevikku ei ole. Ma ei saa leida lahendusi ega anda endale vajaminevat, kui minul pole õiget tähelepanu. Teiste tähelepanu on vajalik tugi, mis juhatab edasi kohtades, kus mina ise olen ebakindel ja ei oska, sest ei tea veel – ma ei ole neid hetki läbi kogenud ja seega pole kindel, et alati tuleb peale tänast tulevik – tee viib siit edasi.

Mina vajan teiste tähelepanu, sest see annab mulle selle, mida mina vajan – usu turvalisse tulevikku. Seda uskudes saan teha täna seda, mida teen – see annab tulemusena tähelepanu - järelikult olen mina täna õige ja täna tehes saan võimaluse teha seda ka homme – ei pea otsima uut – seega on mul olemas kindel ja turvaline tulevik.

Kogen, et saadaval tähelepanul puudub sisu – see on põgus puudutus, mis riivab möödaminnes – jätab küll jälje, kuid ei täida. Läbi õige tähelepanu saan endale tunde, mille tahan endale tundmiseks anda – mina vajan seda, et mul oleks iseenda sees hea olla, sest see kustutab tunnet, mille tundmisega mina toime ei tule. Vale tähelepanu tähendab, et teine kuulab, mulle tähelepanu osutades, iseennast, et saada läbi minu endale see, mida tema enesele vajab. Ta ei kuula ega näe mind, et anda mulle see, mida mina vajan – sellist tähelepanu, et mina ise saaksin täidetud. Me kasutame teineteist ja oleme vahendid teine teise jaoks. Olen tähelepanunäljas – vajan õiget tähelepanu, läbi mille saan mina ise ennast kogeda. Mina vajan Maailma peegeldust, et näha seda, kuidas mina olin – vajan võimalust korduseks.

Küsimus, millele ei leia vastust – kust saada vajalikul määral õiget tähelepanu, mis annaks mulle selle, mida vajan. Teiste tähelepanu on heitlik ja seega elab minus uskumus, et tuleb esimesel ehk ainsal korral osata suuta olla õige, sest see on tähelepanu enesel hoidmise lahendus ja mina saan võimaluse korduseks. Mina tean, et eksides tuleb leida uus võimalus, kuidas endale tähelepanu püüda ja minu sees on hirm, et ma ei õnnestu. Minu elus on asjad ja küljed, mille püsimine ja korrashoidmine sõltuvad teiste tähelepanu kaudu saadud vahenditest ja seega mul tuleb iseennast müüa, sest ma vajan seda, et minu poolt antav tulemus peab meeldima teistele - teiste sõnad, pilgud, toon on hinnang minule.

Tänapäeva Maailmas on tähelepanu valuuta, mille vastu saab seda, mida endal ei ole, mida ise ei saa või ei oska iseendale anda. Samas on tähelepanu see, mille eest tuleb põgeneda – luua endale oma vabadus, sest tähelepanu võtab vabaduse iseendana olemiselt – õige tähelepanu eest tuleb ennast müüa ja vahetada. Tuleb osata olla selline, kes suudab ja oskab püüda vajalike inimeste tähelepanu – nende inimeste, kes maksavad oma vahenditest teise inimese kogemise eest.

Katki teeb see, kui olla ja teha, kuid ei saa – puudub oskus – kui tehtav ei sobi, siis ei sobi ka inimene. Küsimus on selles, kuidas teha seda, mida teine vajab nii, et too tahab selle eest maksta, kuid mina tahan teha seda, mida mina vajan, aga teine tahab seda, mida tema vajab. Tähelepanu jagamine võtab iseendaga olemise aega ära - kuidas jagada seda, mida minul endalgi ei ole. Minus on puudus, seega tahan endale – minul ei ole midagi vahetada.

Kas mina müün ennast või seda, mida teen – mina ei saa teist mina, kuid ma saan luua erinevaid tulemusi – jäädes tähelepanust ilma usun, et mul tuleb luua uut mina, kuid tegelikult saan võimaluse valida seda, millisena mida loon – luua läbi enda uus tulemus. Mina olen vale seal, kus teen seda, mis on minule vale. Mina loon ennast seal, mis sobib minule – seal on minus vabadus luua läbi iseenda – seal ma ei pea ise ennast kontrollima, et suuta luua tulemust, mida on teistele vaja. Seal teen seda, mis muudab mind paremaks ja ma kõnnin enese teel.


Marianne

19.02.2020.a

teisipäev, 18. veebruar 2020

Õige tähelepanu I - tähelepanu kaotust kogedes





Kuidas tulla toime tähelepanu kaotusega – mida tähendab tegelikult tähelepanu inimese jaoks – mida see annab ja millest ilma jätab ...

Ma olen peopesal hoituna ja korraga on eesriie minu ja Maailma vahel – ma olen nähtamatu ja tunnen ning tean sügaval endas kõike, mida minul ei ole – mina ise ei saa anda endale seda, mida mina vajan – kõik on poolik ja ma ei saa iseennast ega oma Maailma korda teha. Pean leppima sellega, mis on olemas, kuid see ei täida, sest mina leinan selle kaotust, mida minul ei ole. Ma tean, mida vajan, kuid ma ei saa seda, sest ei ole minu võimuses seda iseendale anda.

Ma ei tea, kuidas saada seda, mida minul ei ole – ma vajun sügavamale oma kaotusevalu sisse. Mina leinan, et ei minul ei ole – mina olen jäänud ilma. Kaotasin tähelepanu kohas, mis kinnitas minu sügavaimat baashirmu – mina ei suuda kontrollida iseenda Maailma ja seega ei suuda ma kontrollida välist Maailma – minust endast ei piisa vajaliku tähelepanu alles hoidmiseks.

Tähelepanust ilmajäämine kinnitas, et minust endast ei piisa iseendale vajamineva tagamiseks. Mina olen olemas, kuid see ei ole minu edasi kestmiseks küllaldane. Mina olin kohas, kus leidsin, läbi tähelepanu, võimaluse anda endale vajaminev, kuid siis jäin sellest tähelepanust ilma, sest mina ei suutnud hoida seda alles. Mina otsin, kuid ei leia teist kohta, kust samasugust tähelepanu endale tagada ja seega ma ei leia toimivat st õiget lahendust.

Mul oli lahendus, kuid selle nurjumine muudab mind hapraks, sest see oli ajutine – mulle anti, kuid siis lõpetati see ära ja ma kogesin, et sealt enam ei saa. Selle tähelepanu kaudu sain võimaluse kontrollida oma Maailma – see lõi minu sisse turvatunde – mina suudan hoolitseda iseenda eest – mina astun, olen ja teen ning saan selle eest mulle vajaliku vastu. Ma ei tea, mida mina saaksin veel anda vahetuseks, kui minust endast ei piisa siis, kui mina olen vahend loomaks iseendale tulevikku.

Mina tahan ise anda endale selle, mida vajan – mina usun, et pean seda tegema, kuid kogesin, et ebaõnnestusin. Kaotusevalus ei näe ma seda, et tegelikult ei olnud koht piisav, vaid usun, et mina ise polnud hea, sest mina uskusin end suutvat Maailma kontrollida. Tähelepanu fookuses olemine andis kinnituse, et suudan läbi iseenda kontrollimise kontrollida Maailma – mina annan oma parima ja saan parima vastu – seega on püsiv tähelepanu kindlustatud. Täitsin reegleid, kuid lugu lõppes sellega, et jõudsin algusesse tagasi – mul ei olnud enam ja ma ei teadnud, sest ei näinud teed ega võimalust, kust ja kuidas endale õiget tähelepanu tagada.

Tähelepanu tähendab, et mina saan endale vajamineva ning selle kaotus tähendab, et ma ei saa tagada iseendale tulevikku – seega puudub mul hetkest väljapääs ja ilma selle nö õige ukseta pole õiget teed edasi – on paigalseis – on masendus - on depressioon – see on sügav väljapääsuta hetk, kus leinan kaotatut ja saan pidevat kinnitust oma hirmudele, sest ma näen kaotustejada – see kinnitab ja tõestab - tulevik libises peost.

Minu samm täna võib viia kaotuseni homme – astudes ma ei tea, kas saan seda enesele lubada. Mina ise jätan ennast täna ilma, et mitte kaotada oma tulevikku – mina jätan astumata ja enese paigal hoidmiseks vaatan kaotuste jada - suurendan hirmu ja kontrollin ennast tundega – ma ei astu, et vältida veel suuremat kaotust – selle kaotust, millega usun, et suudan Maailma kontrollida - iseennast – selle alles hoidmiseks pean olema täna paigal.

Maailmas on olemas see, mida vajan, kuid ma tunnen hirmu, et mul tuleb selle eest hiljem maksta – kui ma praegu ei suuda ise maksta, siis, kuidas saan seda teha tulevikus – kui mul siin ei ole, kuidas mul siis seal on – ma ei näe lahendust, sest minul ei ole õiget tähelepanu. Mina tahan, sest vajan enamat kui minul on – kuid ma ei näe lahendust, kuidas seda läbi iseenda luues endale saada – kuidas luua tasakaal, et saaksin läbi selle andmise, mida mina teen, vastu selle, mida mina vajan – kuidas kindlustada õige tähelepanu, kui ma ei oma kontrolli ei saamise, koguse ega tulemuse kvaliteedi üle.

Mina ise hoian oma tähelepanu kaotusel, sest siis seisan paigal ja ei astu oma tulevikku – mul ei ole mõtet minna, sest mitte miski ei jää püsima – kõik kordub ja mul tuleb uuesti kaotust kogeda. Ma ei vaata seda, et mina olen tänasesse päeva jõudnud – alati on leidunud lahendus, mis on viinud mind edasi – mina ise olen tänasesse päeva kohale jõudnud. Mina unustan ära, et leitud lahendus oligi vaid üks episood, kuid tähelepanu kaotuses tundus, et kaotasin kõik, sest see võrdus korraga kõigega – uskusin, et õige tähelepanu oleks lahendanud ära kõik selle, mis oli korrast ära. Pealispinnalt viis läbi kordunud korduste sügavale välja.

Võtan oma elu ja ise ennast vastu – ma lähen ja proovin, annan endale ja Maailmale võimaluse. Võtan vastu oma elu hetke ja kogen seda, mis on. Ma lasen lahti iseenda kontrollimisest - kindlustada, siin ja praegu, enesele tulevik – minu elu on täna, siin selles hetkes.


Marianne

18.02.2020.a



esmaspäev, 17. veebruar 2020

Pisikeste meeste unistused lähevad täide

Selline oli




Selle asemele tuli







Sinna elama asus sugupuuga Hugo Weasly


ja peresse saabus huvitav aeg, sest see uus lugu puudutab kõiki ...



Marianne

17.02.2020.a

pühapäev, 16. veebruar 2020

Kui oli olemas vähem





On päevi, kus külmkapis on järelejäänud lõpud, millestki sellest, mis varem oli lõuna või õhtusöök. On olemas justkui kõike ja tegelikult ei midagi, sest seda, millest jätkub ühele, ei saa jagada kolmele. On päevi, kus lahenduseks saab sobivatena tunduvate asjade ühte panemine ja sinna teise ning kolmanda lisamine – luues ühisest suurem kogus, millest jätkuks kolmele.

Tänaseks on maitseainete lisamisest saanud katseeksitus meetod – kõike võin ja saan lisada, kuid ma ei tea kunagi täpselt, kuidas kõik kokku kõlab, sest mina ise ei söö teistele tehtut ja tihti ei proovi ka – juhus juhatab tulemust.

Täna oli päev, kus kõik see, mis oli eraldi söödav, lõi kokku jama, mis maitses ketšupiga timmitult nii enam vähem, kuid lisa tahtma ei meelitanud ja mõte uuesti söömisest kutsus nooremas protesti esile. Suuremad kinnitasid viisakalt, et kui midagi teist ei ole, siis õhtul võetakse ja süüakse, sest see on olemas - kogu lugu ju sellest algaski, et oli olemas ...

Minul oli ja on valik – kui ise tegin ega söö, siis ei pea ka teised sööma seda, mida nemad iseendale ei valiks, kui on valida. Lõppude lõpp läks lõpuks koerale, kelle arvamus jäi saamata, kuid saba lehvis ja saadu kadus kausist. Õhtuks tegin lehttaignapirukaid mitmes variandis ja need kiideti heaks – kadusid kiirelt taldrikult, sest lõuna oli olnud kesine.


Marianne

16.02.2020.a


laupäev, 15. veebruar 2020

Kuidas valid Sina edasi astumise





Kui Sina ei taha oma teel edasi astuda, siis ütled Sina iseendale ja Maailmale, et Sina ei saa seda teha sellel, teisel või kolmandal põhjusel. Sina ise valid endale kohad ja valikud, mis ei lase Sinul edasi minna, sest need hoiavad paigal ja neis ei sünni edasi viivaid lahendusi. Sa ootad, et keegi teine võtaks, Sinule sobivat lahendust otsides, vastutuse Sinus ja Sinuga juhtunu eest – tuleks, looks ja teeks ära – parandaks Sinu ja Sinu Maailma ära.

Sa võid öelda – Jah, mina tahan! - kuid küsimus on selles – kuidas Sina valid seda teha. Kas lahendus peab Sinuni jõudma väljast tulles sisse või kasvab see Sinu seest välja. Kas ootad, et enne oleks väljas ja siis saab ka sees olla või on see Sinu sees ja siis on see kõikjal.


Marianne

15.02.2020.a

reede, 14. veebruar 2020

Ise ennast teistega võrreldes




Üks armas Inimene on küsinud minu käest mitmeid kordi, et miks ma nii või teisiti teen ja öelnud, et seda vastust tean ainult mina ise.

Seega, täna tunnistan ausalt üles, et vahel näen nii selgelt valusat alastust Maailma sees ja oskan näpuga ette näidata, kuid ei tunne sedasama endas ära – ma ei näe iseenda päästikuid vaid reageerin ehedalt.

Avastasin endas uskumuse, mis põhineb ammustel kogemustel – kohas, kus oli võimalus, et mind võrreldakse teise inimesega, käivitus minus automaatselt reaktsioon – olla parem. See oli vajadus näidata ennast paremana selle kõrval, kellest sai minu jaoks potentsiaalne oht - temal oli võimalus võtta endale, minult ära, minule vajalik tähelepanu. Mina ise valisin võrdluse, et tõestada enese paremust, sest uskusin – see, kes on üle ja parem, see saab tähelepanu endale.

Samuti kõndis minu sees kaasas enese hoidmise jaoks valitud lahendus - kohas, kus kogesin, et teine saab endale selle, mida minul ei ole, siis seda saadavat maha tehes andsin endale tunde, et ma ei tahagi seda – tõestasin iseendale, et parem oli ilma olla.


Marianne

14.02.2020.a


neljapäev, 13. veebruar 2020

Kõnelused iseendas – andke meile tagasi näiline Maailm





Kui meie kõrval ei ole teist, kellega rääkida, siis jäävad osad lood lõpetamata, sest päriselt ei ole kohal seda, kellega me selles loos koos olime. Me kõneleme iseendas, lausume enese teksti ja räägime teise eest, ütleme ise enda sees kasvava looga sobivaid sõnu. Me peame dialoogi asemel monoloogi ja lugu kestab seni, kuni see elab meie sees oma elu. Teine on justkui päriselt meie sees olemas ja ära ei lähe.

Läheme veel rohkem sassi, sest ei suuda enam lahutada olnut ja eneses läbimängitut. Tahame, et teine meie sees muutuks, kuid muutust ei toimu, sest meie ise ei muuda oma lugu - selleks, et meie saaksime hoida endale valitud rollist kinni, peab teine oma osa mängima. Kui meie muudaksime oma rollilahendust, siis muutuks ka teise oma. Kui me näeksime teist endas teisiti, siis näeksime teda ka Maailmas teisiti. Tahame loo lõpetatuks lugeda ja selle seest välja astuda, kuid tahame teha seda teise tulemusega.

Me ei taha vaadata otsa sellele, et olnu sai läbi, sest see lõppes ju reaalselt ära. Meie tahame samas paigas paigal olla ja seal teise tulemuseni jõuda, et kui võimalus saabub, siis läheme pooleli jäänud kohast kohe edasi. Räägime teisega iseendas, sest ei usu, et tegelikkuses tuleks võimalus oma lugu muuta. Me ei usu, et teine tuleks kohale, seisaks ja kuulaks ning mõistaks meid. Vajame teise kohalolekut ehk tema tähelepanu sellele, et meil on iseenda õigus olla, teha ja valida – olla Mina.

Pooleli jäetud loo tähendus on see, et meil tuleks üksinda edasi kõndida. Tahame, et Maailm oleks näiliselt endine, et see, mis juhtus ja oli, ei muudaks Maailma väliselt – soovime, et kate pandaks peale tagasi ja öeldakse, et kõik on korras. Juhtudes, ei olnud me veel valmis astuma – lõppenud loo alal hoidmine on soov paigal seista – kui ei astu, siis on lootus, et äkki me ei peagi seda päriselt tegema ja kogema, et lõppenud pooleliolev lugu on koht, kus Maailm oli enne ja pärast.


Marianne

13.02.2020.a

kolmapäev, 12. veebruar 2020

Kuidas anda andeks sellele, kes pole vabandust palunud





Kui teel on olnud ja juhtunud, siis on inimene oodanud, sest on tahtnud, et see, kes tema mõõdupuu järgi temale ülekohut tegi ja pole vabandanud, saaks karistada. Inimene on juhtunut meeles hoidnud ja teise peale mõeldes või teda nähes, ennast ebamugavalt tundnud ja teist vaenulikult vaadates, haavatud iseennast kaitsnud. Inimene usub, et teine peab tema ees vabandama, sest on käitunud st olnud valesti - inimene on jäänud oma tundega üksi – see tunne tuli teise pärast.

Tunde kasvades tundis inimene, et on teisega ühteseotud, kuid vabanduseta jäetuna leidis ta, et oli jäänud üksinda ja eraldi seisma. See, mis tuli teisest jõudis inimese sisse, kuid ei saanud liikuda läbi inimese teisele, et lahenedes anda inimesele tagasi aega hingata – ring oli katkenud. Koos loodut ei lahendatud koos, sest igaüks astus, iseennast kaitsvate seinte varju.

Vabandamine ei lahenda lugu seni, kuni sein seisab inimeste ees ja vahel. Sein seisab, sest inimese sees on hirm, et teine teeb uuesti. Inimene usub, et ta laseb seinal vajuda, kui teine tuleks ja vabandaks – siis saaks inimene uuesti uskuda ja taas oleks olemas ühine ruum. Inimene tahaks uskuda, kuid ta ei usalda enam teist, sest koges, et teine lähtus oma sammudes iseenda heaolust. Teisele oli tema ise ja tema tahtmine tähtsamad, kui inimesega ühes ringis koos olemine. Kahe vahele tõmmati piir, kus teed ei läinud enam edasi – inimene oli soojadest tunnetest väljas - tal oli üksinda seistes hirmu sees külm – „Vajadusel ja võimalusel teeb teine uuesti!”

Küsimus on selles, kuhu loo algupunkt panna, kas sinna, kus inimene tundis või sinna, kus teine tundis või hoopis kuhugi mujale. Tegu oli sidemest sündinud ringiga, seega oli algus kusagil varem – iga uus samm on eelnevate sammude kaja. Inimene vaatas, et teine tegi temale, kuid teine astus oma sammu, sest temal oli seda vaja – see oli tema enese pärast valitud lahendus, loo sees, üheskoos seotud sõlmele.

Kui inimene tunneb, et teine tegi temale ülekohut, siis usub ta, et teine tegi valesti ja seega saab ning peabki inimene ise olema õige. Kui teine tegi valesti, siis peab too tulema ja vabandama oma tehtu eest. Kui ta ei tee seda, siis tuleb teda karistada, et taas valitseks tasakaal ja õiglus. Valesti olemine tähendab seda, et teine ei suutnud, inimese mõõdupuu järgi, iseennast õigesti kontrollida ja seega tuleb tal ennast ära parandada. Inimese tähelepanu on teisel, sest siis ei vaata ta oma osa selles loos. Mida suurem süü on teisel, seda õigemana saab inimene ennast tunda.

Tegelikult ei suuda inimene ise endale andeks anda, sest tema ei suutnud olla iseenda jaoks parim – tema astutud samm tõi kaasa tagajärjed, millega tema ei osanud toime tulla – kerguse asemel lõi ta Maailma sassi ja sai endale tunde, mida ta omada ei taha.

Kui ühises ringis ehk Meie sees on inimesel halb olla, sest teine tundub vale ja oma tunne on paha ning inimene tahab selle tunde seest välja ehk tunde käest pääseda, siis on teise vale olemine ja vabanduse ootamine hea põhjus, miks enam Meie sees olla ei saa. Inimese poolne karistus on see, et ta hoiab juhtunut meeles, et siis kui nähtav õigusemõistmine saab toimuma, saaks ta öelda – „Paras Sulle, said kätte selle, mida küsisid!” Mälestust elavana hoides karistab inimene iseennast – tema ise hoiab tunnet enese sees alles, sest see seob olnu olevikuga ühte. Inimene ei lase ise ennast vabaks – tema ootab karistuse täideminekut.

Mida tähendab sõna vabandamine? See on valiku küsimus, millise vaatenurga inimene enesele valib – kas see tähendab enese valeks tunnistamist või enese osa mõistmist loos - kuidas vaatab inimene iseennast, teist ja lugu. Inimene ootab, kui näeb musta ja valget ehk valet ja õiget. Inimene astub edasi, kui näeb jälgi enda poolt jäetud teel, mis ei alanud täna vaid aegu tagasi – ei oleks olnud, kui poleks olnud. Vabandamine tähendab, et inimene on mõistnud oma osa loos ja võtnud vastutuse oma sammude tagajärgede eest.


Marianne

12.02.2020.a


SEOTUD LOOD:

Sina ja Mina lood XVI - Oma Maailma turvaliseks muutmise nimel käib Sinu ja Minu vahel sõda
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/07/sina-ja-mina-lood-xvi-oma-maailma.html
Sinu ja Mina lood XV - Üks ja ühine, olles Valgus Valgusest
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/06/sinu-ja-minu-lugu-xv-uks-ja-uhine-olles.html
Sina ja Mina lood XIV - Hirm on armastuse kaotus
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/06/hirm-on-armastuse-kaotus-sina-ja-mina.html
Sina ja Mina lood XII - Vabastav lause "Minul on kahju"
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2018/07/sina-ja-mina-lood-xi-vabastav-lause.html


teisipäev, 11. veebruar 2020

Habemenugadel tantsides





See on kurvalt naljakas ja tõsiselt ebaloogiline, et me mõistame ja saame aru, kui teisel inimesel pole laulusoont, siis temast ooperilauljat üldjuhul ei saa või kui teine ikka kokku ja lahti ei paindu, siis lavadele temast balletitantsijat ei tule. Sellistes lugudes me ei sea teisele ebareaalseid ootusi ega looda imedele, kuid kõndides inimese kõrval oma igapäevases elus unustame ära, et teises ei ole ühte või teist ja me ei saa temalt alati seda, mida tunneme end vajavat. Me käime ühes ja siis ootame, sest vajame – tahame, et teine nüüd teeks, oleks ja annaks – sest meie nii väga vajame seda.

Me ootame, et teine annaks meile selle, mida meie ise endale anda ei oska – meie peegelduse kõikvõimalikult erinevates tahkudes – et seeläbi saaksime ise ennast tervikuks luua. Vajame, et oma südametantsu tantsides oleks teine meiega ühes – hoidmas, saatmas, mõistmas, vastuvõtmas ja edasi juhtimas – et tants toimuks tõeliselt, mitte läbi vajaduste loodud kujutlustes ja reaalsussesse purunedes päriselt haiget tehes - see on meie eludes aset leidev tants habemenugadel.

Tõuseb tüli või jäävad okkad, lained raugevad ja aeg veereb edasi, kuni taas on puudus ja ärkab lootus, kuid komistame, sest tiibu ei ole ega tule. Me murdume vastu, kui proovime edasi tantsida erinevates stiilides ja muusikas, püüdes, vaikuse kaosest luua voolavalt kaunist mustrit. Kui teises ei ole seda, mida ootame, siis seda ei ole seal. Aus vaade ja vastus on, et elu külgedes ei saa teist drillida andma meile seda, mida temas ei ole. See on valiku koht, kas otsida temas teine külg, mis tasakaalustaks loo või astuda edasi.


Marianne

11.02.2020.a


esmaspäev, 10. veebruar 2020

Igaviku kestva ajaga hangeldaja





Igavikuline Aeg jääb minu ja tuleviku vahele. Järgmise sammu ootel tundub vahemaa mõõtmatu. Tean, et minul tuleb iseennast ületada ja lihtsalt astuda, kuid ma ei taha kulutada oma aega, vaid ulatuda kohe selleni, mis ootab, seal kaugel, mind ees.

Tean, et mina ise määran, kui pikalt kestab maa uue ajani. Vanadest hirmudest ja uskumustest saadetuna ei looda ma iseendale ega usalda iseennast – tean, et läheb veel aega, enne, kui kohale jõuan. Kardan, et tulevik kaob, seni kuni kõnnin käesolevas lõppematus hetkes, lihtsalt ära – ja mina jään ilma.

Tahan kindlust, et võttes hetke kõndimiseks vastu, saan sama aja seal, kus minu ootus on juba kohal. Ostan ja vahetan, iseendalt iseendale, aega aja vastu – olen igavikulises ajas ajaga hangeldaja.


Marianne

10.02.2020.a



pühapäev, 9. veebruar 2020

Minu parim on parim minu enese jaoks






Ma ei tunne ennast pea kunagi piisavana, kui usun, et olulisim on olla parim Maailma jaoks – siis elan usukumusega, et nii saan vastu vajaliku. Püüdes olla parim olen kogenud, et vahel jään ilma, siis usungi, et pole olnud piisav, sest pole suutnud olla parim. Suutmatus olla parim lõikas tiivad ja raskus hoidis maadligi - mina ei ulatunud soovituni – uskusin, et minust ei piisanud.

Minu parim on parim minu enese jaoks, sest see on tulemus läbi mille kasvan mina edasi – mina olen piisav, sest mina olengi mina. Minu vajadus ei tähenda seda, et see on minu jaoks vajalik. Kui vajadus jääb täitmata, siis liigun rahulolematuna edasi – seega on see minu kasvamise jaoks vajalik – edasi astudes leian uued vaatenurgad ja lahendused.


Marianne

09.02.2020.a



laupäev, 8. veebruar 2020

Teistsugusena keegi teine III – kui täna lõppes tulevik





Minu sees elas uskumus - alles parimana olles olen piisav. Tundsin, et mina ei ole piisav, kui ei suuda ega oska enda poolt astutud sammude tagajärgi ära parandada. Katki tegi teadmine, et kuigi see, mida teen, ei ole minu parim, siis tegelikult hinnatakse seda tulemust, kui minu parimat. Tasu määratakse reaalse tulemuse eest ja just sellepärast tahtsin, et minu poolt tehtav oleks parim võimalik. Keegi ei vaata seda, kuidas ja mida ma oleksin saanud, vaid seda, mille ma päriselt valmis tegin – hinnatakse olemas olevat tulemust.

Kuid, kuna mina tahtsin teha parima tulemuse, sest ütlesin iseendale, et mina pean seda tegema, kuigi teadsin, et ei suuda, sest midagi olulist oli minul või minus puudu, siis lõhkusin ise ennast teadmisega, et tõelise hinnangu saan tehtu järgi. Nägin kogu aeg seda, mis oli tegemata ega vaadanud seda, mida olin teinud, sest mina ise ei kiitnud seda heaks. Hoolimata sellest sundisin ise ennast tegema, sest tahtsin iseenda poolt seatud eesmärgile jõuda. Tehes kartsin, et aeg saab otsa ja mina ei jõua vajadusel tehtut parandada. Kaevasin ise endale auku, sest teadsin, et selliselt tehes jään soovitud tulevikust ilma. 

Vajasin teadmist, et mina suudan ja seega uskusin, et kuidagi teisiti kindlasti suudaksin, kuid nägin, et see ei tule välja – mina ei olnud parim, sest minu parim, ei olnud kõige parem. Uskusin – täna lõppeb tulevik – ilma parimat andmata ei suuda mina anda endale seda, mida vajan. Just sellepärast oli mulle eluliselt oluline suuta olla parim, sest alles siis sain olla piisav iseenda jaoks ja ulatada enda poolt tehtu uhkusega Maailmale.

Hirmu tundes, lõppevast ajast kinni hoides, tundsin soovitut käest libisevat. Suurendasin survet iseendale. Lisasin kiirust, et suuta kõike ja enamgi veel. Käed olid pinges, et olevikust kinni hoides, suuta hoida tulevik enda jaoks alles. Kuid mina ei pea kinni hoidma, sest kui mina olen osaline loos, siis on see minu lugu ja mina selle sees, kuid kui pole enam, siis sai, eilsesse lõppedes, täna sellest minevik.


Marianne

08.02.2020.a