See
on minu, see on Minu Oma – on enesele hoidmine. Oma on see, mida ei
saa tasku panna ega ära peita, sest see on minu seest väljas ja ma
ei ole veel valmis, sellest lahti lastes, seda vabaks andma – see
on minu side iseendaga.
See
on puhas hirm, et kui teine saaks minule kuuluva enese kätte, siis
mina jääksin päriselt ilma. Kes paneb nime alla, kes kirjutab
enese nimele ja võtab õiguse omada enesele?
See
on Minu Oma – kui jagades või õiget vastusaamata tundub vähemaks
jäävat. Minul on – see on võimalus – jagades loon enamat ja
puudu ei jää – sest see, mis on juba olemas, on väljaspool mind
olemas ja mina ise olen endiselt, kui alguse allikas, iseendal alles
...
Kui
ise ei oska, siis ikka ei oska. Proovisin taas arvutiga sinasõprust luua
ja ebaõnnestusin. Uue blogi kujundamine on osutunud arvatust
keerulisemaks ja see pole tänaseni selline, kui mina seda
soovin näha. Võtsin täna kätte ja katsetasin, et ise luua,
kuid suutsin ühe lehe lisamise asemel olemasoleva lihtsalt ära
kaotada. Olen õnnetu ...
Soovin,
et lihtsus, kord ja selgus oleksid olemas, et saaksin keskenduda
kirjutamisele, mitte tehnilistele teemadele, millest mina ise ei jaga
nagunii mitte midagi ja sellepärast tõin lood ka siia, et mul oleks
olemas koht, kus on see, mida vajan ... ... mõtlesin ja otsisin endas vastust - otsisin seda, mida saan ise endale anda - lahendus leidus - tegin soomekeelse blogi selle blogi kõrvale https://marianneumborgsedimentaatio.blogspot.com/ Ei võtnud aastatki ja on täpselt see, mida vajasin - lihtsus ja selgus - minu parim tänases päevas
Vahele lõbus seik elust enesest - täna osalesin Four Reasonsi castingul ja osutusin valituks. Sain kahevärvilised juuksed ja uue lõikuse. Päeva keskel avas läbiviija valiku tagamaid - kohalikud juuksurid soovisid näha keskmisele kliendile tehtvaid valikuid. Sellel päeval 18 aastased ei olnud in - sobivaks osutusid keski-ikäiset rouvat - seega vanus osutus määravaks ....
Ruumide seinad suruvad kokku – ei jätku õhku. Kõik puutub vastu
ja takistab teed. Inimene tunneb, et tahab ära. Tahab minna ära
kõige selle seest. Kui enese sees ei ole paigas hoidvat rahu ega
enda hingele kohta, siis tahab inimene astuda välja ja minna
avarustesse kõndima – seal, väljade teel, on kõik see, mis hoiab
endas keskmist punkti – inimest. Tuleb teele minna, et jõuda
enesesse kohale.
Inimesest saab alguse ja temaga lõppeb – sinna, kuhu viib tee,
seal rajab iga järgnev samm uue alguse. Sinna, kuhu poole on
pööratud selg, seal saab otsa käidud rada. Inimene kõnnib avaruse
sees, mitte miski ei piira ega takista teed. Inimene ulatub, üle
kõige, kõikjale ja ta on osa kõigest. Avaruse väljadel on ruumi
sellele, mis on inimese sees – iseendale.
Inimene ei taha ära minna kohast, kus ta suudab luua muutusi –
muuta ise läbi enda seda, mis on talle oluline – luua enesele
Maailm, mille sees ta on hoitud.
Vahel on väga raske tänada neid, kes seisavad kindlalt oma paiga
peal ja ei võta vastu ega luba edasi – nende inimeste aeg on
seista ja olla uue raja teetähis ... - tean, see ei ole kerge
ülesanne – Aitäh Teile!
Selle tegemiseks, mida mina ise ei taha enese jaoks ja pärast teha,
vajan teiste tähelepanu. Kui elu ja lahendused voolavad minuni läbi
teiste, siis tähendab tähelepanu kaotus seda, et mina ise olen
korraga vale ja minu Maailm on katki. Mina ei saa teiste tähelepanu
kontrollida, et saaksin oma Maailma ära parandada – ma ei tea,
mida teha. Vajan teiste tähelepanu, et see näitaks õige suuna
kätte – ilma õige tähelepanuta olen õhuta jäänud hääletus –
ma ei kuule ega näe ennast – mind ei nähta. Mina ise ei julge
edasi astuda.
Õiget tähelepanu püüdes kontrollin ennast, et suuta anda
vajaminev, seal vaigistan enese loovust ja pigistan ennast
raamidesse, milles saan anda kontrollitud tulemuse. See on hirmutav
kogemus, kui ma ei tea, kes ma olen kohas, kus kaob tähelepanu,
mille paistel saan olla see, kes ma arvan end teadvat olevat.
Teadmata, kes ma olen, vajan õiget tähelepanemist, mille valguses
saan olla parim – see, millisena mina tahan ise ennast näha.
Leidsin võimaluse ja valisin astuda, kuid seda tehes tundsin, et
mina ise tegin enesele liiga ja selleks, et anda enesesse tasakaal
tagasi, pidid teised selle minu jaoks looma – püüan kontrollida
Maailma – loon sinna korra, siis saabub rahu minu sisse – õige
tähelepanu saamine on märk, et õnnestusin. Iseenda arvelt
ressursse kasutades olen vahend, kellegi teise eesmärgi
saavutamiseks – ma ei ole seni rahul sellega, mida teen, kuni pole
saanud enese jaoks seda, mida vajan. Minu poolt tehtu toidab, kuid ei
täida – läbi selle sünnib puudus – kaob aeg, mille olen
tahtnud iseendale anda – suutmata lubadust täita suurendan
kontrolli enese üle, et kiiremini kaugemale jõuda, kuid seda tehes
karistan iseennast, sest mina ise vajan oma aega oma elu elamiseks –
kui ei vajaks, siis poleks torme – seega peavad teised – need,
kellele ennast müün – maksma, et minul oleks iseendale
ettenäidata tõestus – miks mina teen seda, mida teen – enese
arvelt.
Kas mina julgen kaotada seda, mis minus on, et jõuda tulemuseni või
kardan kaotada, sest tulevik pole veel käes – kui olemas olev kaob
ära, siis minul pole hiljem võimalust uut sammu teha. Võimalus on
samm edasi, kuid hirm, vajadus kindluse järele ja omada tahtmine
loovad pinnase seisatumiseks – see on alalhoidmise instinkt. Tarve
hoida alles see, mis minul on, sest minul ei ole seda, mida minul
veel ei ole.
Enese sügavustes olles mina ei vaata seda, et mina ise olen enese
jaoks olemas – mina olen see, kes ei anna ega loo enesele seda,
mida vajan – ma ei õnnestu. Minus on hirm, et leinates seda, mida
minul ei ole, kaon oma tunnete sisse ära. Seega olen mina ise
viimane, mis minul kindlalt alles on ja seega tuleb minul täna
iseennast alal hoida – kust leiaksin enesepeegelduse, mis näitaks
mulle minu väärtust – mina olen piisav – ma olen enesest lahti
laskmas, et vabadusse astuda.
Selleks, et ise enese tulevikku kohale jõuda, tuleb mul täna astuda
ja selleks on vaja kasutada seda võimalust, mis minul täna olemas
on – luua ise läbi iseenda omale tulevik. Kui minu väärtus tuleb
läbi teiste tähelepanu ja ma usun, et olen vahend selle püüdmiseks,
siis hoian iseennast kindla hetke jaoks – kui täna anna ära oma
aja, siis minul pole homme seda, mida oleksin pidanud selle vastu
saama. Väärtus pole sellel, mida teen, vaid sellel, mille reaalselt
vastu saan – tegemine ei loo enamat – tulemus peab selle andma.
Minuga jääb see, mis tuleb läbi minu enese – kaob see, mis tuleb
läbi teiste. Läbi teiste saamiseks tuleb mul iseennast müüa ja
nii lõhun tuulte käes ennast. Läbi iseenda kulgen ma enese teel –
voolan enese loominguna. Läbi teiste hindan ennast väljast ja vajan
edasi olemiseks teiste tähelepanu – kui saan, siis teen, kui ei
saa, siis otsin teist allikat, sest olen tähelepanust sõltuv –
see osutab õiget ja valet mind.
Mina ise tahan olla nähtamatu, sest kui keegi mind ei näe, siis
nemad ei tea, mida mina teen ja nemad ei saa mulle öelda, kas mina
olen õige või vale – mina ise saan proovida oma elu elamist –
mina saan anda endale vabaduse eksida ja olla, jätta pooleli ja
edasi astuda – mina saan ise oma elu maitsta ja ise otsustada.
Kas tehtu paneb minu helisema või loob tühjuse/ täidetuse, mida
peavad teised oma tähelepanemisega täitma või tühjendama. Kas
mina ise loon iseendas, ennast kuulates, tasakaalu või ootan teiste
tähelepanemist, mis tasakaalustaks – tee seda, siis oled - ära
tee, siis ei ole. Tähelepanu vajades võrdsustan ise enda minu poolt
tehtuga. Mina olen see, mida mina ise loon – mina olen see,
millisena mina ise ennast loon – kui mind on teistele vaja, siis
loon ennast sellisena, mida neile on vaja. Kui minul enesel on vaja
seda, mida teen, siis teen seda ise enda jaoks ja pärast – olen
iseendale olemas ja edasiviiv tee.
Hei Sina, kes Sa täna olemas oled ja seda loed - see tee siin vahetab rada - eilsest alates on minu uued ja vanad lendulastud lood loetavad uuel lehel - WordPressi lehtede seas. See blogi siin on veel avatud, kuid uusi siia enam juurde ei lisandu - need lähevad lendu uuest pesast, mis alles kujuneb ja
kasvab.
Tänane lehvitus kannab järjekorranumbrit 845 - pikk ja huvitav tee on käidud - aitäh Sulle, kes oled mind sellel teel saatnud - siin või sealpool helendavat ekraani olles oled Sa oluline teekaaslane olnud - AITÄH Sinule!
Marianne
20.02.2020.a
PS Läksin teele - tee tõi uuel moel siia tagasi ....
Mina ise hoidsin iseennast paigal, sest ei usaldanud astuda – mina
ise ei lubanud võtta endal vastu Maailma, mida tean, et ei suuda
kontrollida. Maailma kontrollimiseks on vaja õiget tähelepanu, sest
see tagab vahendid, millega kindlustada endale tulevikus vajaminev.
Õige tähelepanu saamise kindlustamine on võimekus ise kontrollida
oma tulevikku. Õige e vajalik tähelepanu on lahendus, mille kaudu
saan anda endale selle, mida mina vajan – usu, et homme on minul
tulevik olemas.
Kaotades vajaliku tähelepanu tahan seda tagasi, sest see oli
reaalsena olemas. Hirmutav tundub otsida uut lahendust ja just
sellepärast leinan kaotatut ning ütlen iseendale – Mina olen
ilma! - see annab võimaluse seista paigal. Mina ise ütlen, et jäin
ilma, sest tegelikult tahan mina jääda tähelpanu alt välja –
siis ei nähta seda, et ma ebaõnnestusin. See on vaatenurga vahetus
– peidan „tõe” endasse versus otsin uut lahendust – öeldes,
et ebaõnnestusin, usun - homme kaotan uuesti, sest minust ei piisa –
see on pidepunkt põhjas püsimiseks.
Mis mõte on minna ja astuda, kui tulevikku ei ole. Ma ei saa leida
lahendusi ega anda endale vajaminevat, kui minul pole õiget tähelepanu.
Teiste tähelepanu on vajalik tugi, mis juhatab edasi kohtades, kus
mina ise olen ebakindel ja ei oska, sest ei tea veel – ma ei ole
neid hetki läbi kogenud ja seega pole kindel, et alati tuleb peale tänast
tulevik – tee viib siit edasi.
Mina vajan teiste tähelepanu, sest see annab mulle selle, mida mina
vajan – usu turvalisse tulevikku. Seda uskudes saan teha täna
seda, mida teen – see annab tulemusena tähelepanu - järelikult
olen mina täna õige ja täna tehes saan võimaluse teha seda ka
homme – ei pea otsima uut – seega on mul olemas kindel ja
turvaline tulevik.
Kogen, et saadaval tähelepanul puudub sisu – see on põgus
puudutus, mis riivab möödaminnes – jätab küll jälje, kuid ei
täida. Läbi õige tähelepanu saan endale tunde, mille tahan endale
tundmiseks anda – mina vajan seda, et mul oleks iseenda sees hea
olla, sest see kustutab tunnet, mille tundmisega mina toime ei tule.
Vale tähelepanu tähendab, et teine kuulab, mulle tähelepanu
osutades, iseennast, et saada läbi minu endale see, mida tema enesele
vajab. Ta ei kuula ega näe mind, et anda mulle see, mida mina vajan
– sellist tähelepanu, et mina ise saaksin täidetud. Me kasutame
teineteist ja oleme vahendid teine teise jaoks. Olen tähelepanunäljas
– vajan õiget tähelepanu, läbi mille saan mina ise ennast
kogeda. Mina vajan Maailma peegeldust, et näha seda, kuidas mina
olin – vajan võimalust korduseks.
Küsimus, millele ei leia vastust – kust saada vajalikul määral
õiget tähelepanu, mis annaks mulle selle, mida vajan. Teiste
tähelepanu on heitlik ja seega elab minus uskumus, et tuleb esimesel
ehk ainsal korral osata suuta olla õige, sest see on tähelepanu
enesel hoidmise lahendus ja mina saan võimaluse korduseks. Mina
tean, et eksides tuleb leida uus võimalus, kuidas endale tähelepanu
püüda ja minu sees on hirm, et ma ei õnnestu. Minu elus on asjad
ja küljed, mille püsimine ja korrashoidmine sõltuvad teiste
tähelepanu kaudu saadud vahenditest ja seega mul tuleb iseennast
müüa, sest ma vajan seda, et minu poolt antav tulemus peab meeldima
teistele - teiste sõnad, pilgud, toon on hinnang minule.
Tänapäeva Maailmas on tähelepanu valuuta, mille vastu saab seda,
mida endal ei ole, mida ise ei saa või ei oska iseendale anda. Samas
on tähelepanu see, mille eest tuleb põgeneda – luua endale oma
vabadus, sest tähelepanu võtab vabaduse iseendana olemiselt –
õige tähelepanu eest tuleb ennast müüa ja vahetada. Tuleb osata
olla selline, kes suudab ja oskab püüda vajalike inimeste
tähelepanu – nende inimeste, kes maksavad oma vahenditest teise inimese kogemise eest.
Katki teeb see, kui olla ja teha, kuid ei saa – puudub oskus –
kui tehtav ei sobi, siis ei sobi ka inimene. Küsimus on selles,
kuidas teha seda, mida teine vajab nii, et too tahab selle eest
maksta, kuid mina tahan teha seda, mida mina vajan, aga teine tahab
seda, mida tema vajab. Tähelepanu jagamine võtab iseendaga olemise
aega ära - kuidas jagada seda, mida minul endalgi ei ole. Minus on
puudus, seega tahan endale – minul ei ole midagi vahetada.
Kas mina müün ennast või seda, mida teen – mina ei saa teist
mina, kuid ma saan luua erinevaid tulemusi – jäädes tähelepanust
ilma usun, et mul tuleb luua uut mina, kuid tegelikult saan võimaluse
valida seda, millisena mida loon – luua läbi enda uus tulemus.
Mina olen vale seal, kus teen seda, mis on minule vale. Mina loon
ennast seal, mis sobib minule – seal on minus vabadus luua läbi
iseenda – seal ma ei pea ise ennast kontrollima, et suuta luua
tulemust, mida on teistele vaja. Seal teen seda, mis muudab mind paremaks
ja ma kõnnin enese teel.
Kuidas tulla toime tähelepanu kaotusega – mida tähendab
tegelikult tähelepanu inimese jaoks – mida see annab ja millest
ilma jätab ...
Ma olen peopesal hoituna ja korraga on eesriie minu ja Maailma vahel
– ma olen nähtamatu ja tunnen ning tean sügaval endas kõike,
mida minul ei ole – mina ise ei saa anda endale seda, mida mina vajan –
kõik on poolik ja ma ei saa iseennast ega oma Maailma korda teha.
Pean leppima sellega, mis on olemas, kuid see ei täida, sest mina
leinan selle kaotust, mida minul ei ole. Ma tean, mida vajan, kuid ma
ei saa seda, sest ei ole minu võimuses seda iseendale anda.
Ma ei tea, kuidas saada seda, mida minul ei ole – ma vajun
sügavamale oma kaotusevalu sisse. Mina leinan, et ei minul ei ole –
mina olen jäänud ilma. Kaotasin tähelepanu kohas, mis kinnitas
minu sügavaimat baashirmu – mina ei suuda kontrollida iseenda
Maailma ja seega ei suuda ma kontrollida välist Maailma – minust
endast ei piisa vajaliku tähelepanu alles hoidmiseks.
Tähelepanust ilmajäämine kinnitas, et minust endast ei piisa
iseendale vajamineva tagamiseks. Mina olen olemas, kuid see ei ole
minu edasi kestmiseks küllaldane. Mina olin kohas, kus leidsin, läbi
tähelepanu, võimaluse anda endale vajaminev, kuid siis jäin
sellest tähelepanust ilma, sest mina ei suutnud hoida seda alles.
Mina otsin, kuid ei leia teist kohta, kust samasugust tähelepanu
endale tagada ja seega ma ei leia toimivat st õiget lahendust.
Mul oli lahendus, kuid selle nurjumine muudab mind hapraks, sest see
oli ajutine – mulle anti, kuid siis lõpetati see ära ja ma
kogesin, et sealt enam ei saa. Selle tähelepanu kaudu sain võimaluse
kontrollida oma Maailma – see lõi minu sisse turvatunde – mina
suudan hoolitseda iseenda eest – mina astun, olen ja teen ning saan
selle eest mulle vajaliku vastu. Ma ei tea, mida mina saaksin veel anda vahetuseks,
kui minust endast ei piisa siis, kui mina olen vahend loomaks
iseendale tulevikku.
Mina tahan ise anda endale selle, mida vajan – mina usun, et pean
seda tegema, kuid kogesin, et ebaõnnestusin. Kaotusevalus ei näe ma seda, et tegelikult ei olnud koht piisav, vaid usun, et mina ise
polnud hea, sest mina uskusin end suutvat Maailma kontrollida.
Tähelepanu fookuses olemine andis kinnituse, et suudan läbi
iseenda kontrollimise kontrollida Maailma – mina annan oma parima
ja saan parima vastu – seega on püsiv tähelepanu kindlustatud.
Täitsin reegleid, kuid lugu lõppes sellega, et jõudsin algusesse
tagasi – mul ei olnud enam ja ma ei teadnud, sest ei näinud teed
ega võimalust, kust ja kuidas endale õiget tähelepanu tagada.
Tähelepanu tähendab, et mina saan endale vajamineva ning selle
kaotus tähendab, et ma ei saa tagada iseendale tulevikku – seega
puudub mul hetkest väljapääs ja ilma selle nö õige ukseta pole
õiget teed edasi – on paigalseis – on masendus - on depressioon
– see on sügav väljapääsuta hetk, kus leinan kaotatut ja saan
pidevat kinnitust oma hirmudele, sest ma näen kaotustejada – see
kinnitab ja tõestab - tulevik libises peost.
Minu samm täna võib viia kaotuseni homme – astudes ma ei tea, kas
saan seda enesele lubada. Mina ise jätan ennast täna ilma, et mitte
kaotada oma tulevikku – mina jätan astumata ja enese paigal
hoidmiseks vaatan kaotuste jada - suurendan hirmu ja kontrollin
ennast tundega – ma ei astu, et vältida veel suuremat kaotust –
selle kaotust, millega usun, et suudan Maailma kontrollida -
iseennast – selle alles hoidmiseks pean olema täna paigal.
Maailmas on olemas see, mida vajan, kuid ma tunnen hirmu, et mul
tuleb selle eest hiljem maksta – kui ma praegu ei suuda ise maksta,
siis, kuidas saan seda teha tulevikus – kui mul siin ei ole, kuidas
mul siis seal on – ma ei näe lahendust, sest minul ei ole õiget
tähelepanu. Mina tahan, sest vajan enamat kui minul on – kuid ma
ei näe lahendust, kuidas seda läbi iseenda luues endale saada –
kuidas luua tasakaal, et saaksin läbi selle andmise, mida mina teen,
vastu selle, mida mina vajan – kuidas kindlustada õige tähelepanu,
kui ma ei oma kontrolli ei saamise, koguse ega tulemuse kvaliteedi
üle.
Mina ise hoian oma tähelepanu kaotusel, sest siis seisan paigal ja ei astu oma tulevikku – mul ei ole mõtet minna, sest mitte miski ei jää püsima – kõik kordub ja mul tuleb uuesti kaotust kogeda. Ma ei vaata seda, et mina olen tänasesse päeva jõudnud – alati on leidunud lahendus, mis on viinud mind edasi – mina ise olen tänasesse päeva kohale jõudnud. Mina unustan ära, et leitud lahendus oligi vaid üks episood, kuid tähelepanu kaotuses tundus, et kaotasin kõik, sest see võrdus korraga kõigega – uskusin, et õige tähelepanu oleks lahendanud ära kõik selle, mis oli korrast ära. Pealispinnalt viis läbi kordunud korduste sügavale välja.
Võtan oma elu ja ise ennast vastu – ma lähen ja proovin, annan
endale ja Maailmale võimaluse. Võtan vastu oma elu hetke ja kogen
seda, mis on. Ma lasen lahti iseenda kontrollimisest - kindlustada,
siin ja praegu, enesele tulevik – minu elu on täna, siin selles
hetkes.
On päevi, kus külmkapis on järelejäänud lõpud, millestki
sellest, mis varem oli lõuna või õhtusöök. On olemas justkui
kõike ja tegelikult ei midagi, sest seda, millest jätkub ühele, ei
saa jagada kolmele. On päevi, kus lahenduseks saab sobivatena
tunduvate asjade ühte panemine ja sinna teise ning kolmanda lisamine
– luues ühisest suurem kogus, millest jätkuks kolmele.
Tänaseks on maitseainete lisamisest saanud katseeksitus meetod –
kõike võin ja saan lisada, kuid ma ei tea kunagi täpselt, kuidas
kõik kokku kõlab, sest mina ise ei söö teistele tehtut ja tihti
ei proovi ka – juhus juhatab tulemust.
Täna oli päev, kus kõik see, mis oli eraldi söödav, lõi kokku
jama, mis maitses ketšupiga timmitult nii enam vähem, kuid lisa
tahtma ei meelitanud ja mõte uuesti söömisest kutsus nooremas
protesti esile. Suuremad kinnitasid viisakalt, et kui midagi teist ei
ole, siis õhtul võetakse ja süüakse, sest see on olemas - kogu
lugu ju sellest algaski, et oli olemas ...
Minul oli ja on valik – kui ise tegin ega söö, siis ei pea ka
teised sööma seda, mida nemad iseendale ei valiks, kui on valida.
Lõppude lõpp läks lõpuks koerale, kelle arvamus jäi saamata,
kuid saba lehvis ja saadu kadus kausist. Õhtuks tegin
lehttaignapirukaid mitmes variandis ja need kiideti heaks – kadusid
kiirelt taldrikult, sest lõuna oli olnud kesine.
Kui Sina ei taha oma teel edasi astuda, siis ütled Sina iseendale ja
Maailmale, et Sina ei saa seda teha sellel, teisel või kolmandal
põhjusel. Sina ise valid endale kohad ja valikud, mis ei lase Sinul
edasi minna, sest need hoiavad paigal ja neis ei sünni edasi viivaid
lahendusi. Sa ootad, et keegi teine võtaks, Sinule sobivat lahendust
otsides, vastutuse Sinus ja Sinuga juhtunu eest – tuleks, looks ja
teeks ära – parandaks Sinu ja Sinu Maailma ära.
Sa võid öelda – Jah, mina tahan! - kuid küsimus on selles –
kuidas Sina valid seda teha. Kas lahendus peab Sinuni jõudma väljast
tulles sisse või kasvab see Sinu seest välja. Kas ootad, et enne
oleks väljas ja siis saab ka sees olla või on see Sinu sees ja siis
on see kõikjal.
Üks armas Inimene on küsinud minu käest mitmeid kordi, et miks ma nii või teisiti teen ja öelnud, et seda vastust tean ainult mina ise.
Seega, täna tunnistan
ausalt üles, et vahel näen nii selgelt valusat alastust Maailma
sees ja oskan näpuga ette näidata, kuid ei tunne sedasama endas
ära – ma ei näe iseenda päästikuid vaid reageerin ehedalt.
Avastasin
endas uskumuse, mis põhineb ammustel kogemustel – kohas, kus oli
võimalus, et mind võrreldakse teise inimesega, käivitus minus
automaatselt reaktsioon – olla parem. See oli vajadus näidata
ennast paremana selle kõrval, kellest sai minu jaoks potentsiaalne
oht - temal oli võimalus võtta endale, minult ära, minule vajalik
tähelepanu. Mina ise valisin võrdluse, et tõestada enese paremust,
sest uskusin – see, kes on üle ja parem, see saab tähelepanu
endale.
Samuti
kõndis minu sees kaasas enese hoidmise jaoks valitud lahendus -
kohas, kus kogesin, et teine saab endale selle, mida minul ei ole,
siis seda saadavat maha tehes andsin endale tunde, et ma ei tahagi
seda – tõestasin iseendale, et parem oli ilma olla.
Kui meie kõrval ei ole teist, kellega rääkida, siis jäävad osad
lood lõpetamata, sest päriselt ei ole kohal seda, kellega me selles
loos koos olime. Me kõneleme iseendas, lausume enese teksti ja
räägime teise eest, ütleme ise enda sees kasvava looga sobivaid
sõnu. Me peame dialoogi asemel monoloogi ja lugu kestab seni, kuni
see elab meie sees oma elu. Teine on justkui päriselt meie sees
olemas ja ära ei lähe.
Läheme veel rohkem sassi, sest ei suuda enam lahutada olnut ja
eneses läbimängitut. Tahame, et teine meie sees muutuks, kuid
muutust ei toimu, sest meie ise ei muuda oma lugu - selleks, et meie
saaksime hoida endale valitud rollist kinni, peab teine oma osa
mängima. Kui meie muudaksime oma rollilahendust, siis muutuks ka
teise oma. Kui me näeksime teist endas teisiti, siis näeksime teda
ka Maailmas teisiti. Tahame loo lõpetatuks lugeda ja selle seest
välja astuda, kuid tahame teha seda teise tulemusega.
Me ei taha vaadata otsa sellele, et olnu sai läbi, sest see lõppes
ju reaalselt ära. Meie tahame samas paigas paigal olla ja seal teise
tulemuseni jõuda, et kui võimalus saabub, siis läheme pooleli
jäänud kohast kohe edasi. Räägime teisega iseendas, sest ei usu,
et tegelikkuses tuleks võimalus oma lugu muuta. Me ei usu, et teine
tuleks kohale, seisaks ja kuulaks ning mõistaks meid. Vajame teise
kohalolekut ehk tema tähelepanu sellele, et meil on iseenda õigus
olla, teha ja valida – olla Mina.
Pooleli jäetud loo tähendus on see, et meil tuleks üksinda edasi
kõndida. Tahame, et Maailm oleks näiliselt endine, et see, mis
juhtus ja oli, ei muudaks Maailma väliselt – soovime, et kate
pandaks peale tagasi ja öeldakse, et kõik on korras. Juhtudes, ei olnud me veel valmis astuma – lõppenud loo alal hoidmine on soov paigal seista –
kui ei astu, siis on lootus, et äkki me ei peagi seda päriselt tegema ja
kogema, et lõppenud pooleliolev lugu on koht, kus Maailm oli enne
ja pärast.
Kui teel on olnud ja juhtunud, siis on inimene oodanud, sest on
tahtnud, et see, kes tema mõõdupuu järgi temale ülekohut tegi ja
pole vabandanud, saaks karistada. Inimene on juhtunut meeles hoidnud
ja teise peale mõeldes või teda nähes, ennast ebamugavalt tundnud
ja teist vaenulikult vaadates, haavatud iseennast kaitsnud. Inimene
usub, et teine peab tema ees vabandama, sest on käitunud st olnud
valesti - inimene on jäänud oma tundega üksi – see tunne tuli
teise pärast.
Tunde kasvades tundis inimene, et on teisega ühteseotud, kuid
vabanduseta jäetuna leidis ta, et oli jäänud üksinda ja eraldi
seisma. See, mis tuli teisest jõudis inimese sisse, kuid ei saanud
liikuda läbi inimese teisele, et lahenedes anda
inimesele tagasi aega hingata – ring oli katkenud. Koos loodut ei
lahendatud koos, sest igaüks astus, iseennast kaitsvate seinte
varju.
Vabandamine ei lahenda lugu seni, kuni sein seisab inimeste ees ja
vahel. Sein seisab, sest inimese sees on hirm, et teine teeb uuesti.
Inimene usub, et ta laseb seinal vajuda, kui teine tuleks ja
vabandaks – siis saaks inimene uuesti uskuda ja taas oleks olemas
ühine ruum. Inimene tahaks uskuda, kuid ta ei usalda enam teist,
sest koges, et teine lähtus oma sammudes iseenda heaolust. Teisele
oli tema ise ja tema tahtmine tähtsamad, kui inimesega ühes ringis
koos olemine. Kahe vahele tõmmati piir, kus teed ei läinud enam
edasi – inimene oli soojadest
tunnetest väljas - tal oli üksinda seistes hirmu sees külm – „Vajadusel ja võimalusel teeb teine uuesti!”
Küsimus on selles, kuhu loo algupunkt panna, kas sinna, kus inimene
tundis või sinna, kus teine tundis või hoopis kuhugi mujale. Tegu oli
sidemest sündinud ringiga, seega oli algus kusagil varem – iga uus
samm on eelnevate sammude kaja. Inimene vaatas, et teine tegi temale,
kuid teine astus oma sammu, sest temal oli seda vaja – see oli tema
enese pärast valitud lahendus, loo sees, üheskoos seotud sõlmele.
Kui inimene tunneb, et teine tegi temale ülekohut, siis usub ta, et
teine tegi valesti ja seega saab ning peabki inimene ise olema õige.
Kui teine tegi valesti, siis peab too tulema ja vabandama oma tehtu
eest. Kui ta ei tee seda, siis tuleb teda karistada, et taas
valitseks tasakaal ja õiglus. Valesti olemine tähendab seda, et
teine ei suutnud, inimese mõõdupuu järgi, iseennast õigesti
kontrollida ja seega tuleb tal ennast ära parandada. Inimese
tähelepanu on teisel, sest siis ei vaata ta oma osa selles loos.
Mida suurem süü on teisel, seda õigemana saab inimene ennast tunda.
Tegelikult ei suuda inimene ise endale andeks anda, sest tema ei
suutnud olla iseenda jaoks parim – tema astutud samm tõi kaasa
tagajärjed, millega tema ei osanud toime tulla – kerguse asemel
lõi ta Maailma sassi ja sai endale tunde, mida ta omada ei taha.
Kui ühises ringis ehk Meie sees on inimesel halb olla, sest teine
tundub vale ja oma tunne on paha ning inimene tahab selle tunde seest
välja ehk tunde käest pääseda, siis on teise vale olemine ja
vabanduse ootamine hea põhjus, miks enam Meie sees olla ei saa.
Inimese poolne karistus on see, et ta hoiab juhtunut meeles, et siis
kui nähtav õigusemõistmine saab toimuma, saaks ta öelda –
„Paras Sulle, said kätte selle, mida küsisid!” Mälestust
elavana hoides karistab inimene iseennast – tema ise hoiab tunnet
enese sees alles, sest see seob olnu olevikuga ühte. Inimene ei lase
ise ennast vabaks – tema ootab karistuse täideminekut.
Mida tähendab sõna vabandamine? See on valiku küsimus, millise
vaatenurga inimene enesele valib – kas see tähendab enese valeks
tunnistamist või enese osa mõistmist loos - kuidas vaatab inimene
iseennast, teist ja lugu. Inimene ootab, kui näeb musta ja valget
ehk valet ja õiget. Inimene astub edasi, kui näeb jälgi enda poolt
jäetud teel, mis ei alanud täna vaid aegu tagasi – ei oleks
olnud, kui poleks olnud. Vabandamine tähendab, et inimene on
mõistnud oma osa loos ja võtnud vastutuse oma sammude tagajärgede
eest.
See on kurvalt naljakas ja tõsiselt ebaloogiline, et me mõistame ja
saame aru, kui teisel inimesel pole laulusoont, siis temast
ooperilauljat üldjuhul ei saa või kui teine ikka kokku ja lahti ei
paindu, siis lavadele temast balletitantsijat ei tule. Sellistes
lugudes me ei sea teisele ebareaalseid ootusi ega looda imedele, kuid
kõndides inimese kõrval oma igapäevases elus unustame ära, et
teises ei ole ühte või teist ja me ei saa temalt alati seda, mida
tunneme end vajavat. Me käime ühes ja siis ootame, sest vajame –
tahame, et teine nüüd teeks, oleks ja annaks – sest meie nii väga
vajame seda.
Me ootame, et teine annaks meile selle, mida meie ise endale anda ei
oska – meie peegelduse kõikvõimalikult erinevates tahkudes – et
seeläbi saaksime ise ennast tervikuks luua. Vajame, et oma
südametantsu tantsides oleks teine meiega ühes – hoidmas,
saatmas, mõistmas, vastuvõtmas ja edasi juhtimas – et tants
toimuks tõeliselt, mitte läbi vajaduste loodud kujutlustes ja
reaalsussesse purunedes päriselt haiget tehes - see on meie eludes
aset leidev tants habemenugadel.
Tõuseb tüli või jäävad okkad, lained raugevad ja aeg veereb
edasi, kuni taas on puudus ja ärkab lootus, kuid komistame, sest
tiibu ei ole ega tule. Me murdume vastu, kui proovime edasi tantsida
erinevates stiilides ja muusikas, püüdes, vaikuse kaosest luua
voolavalt kaunist mustrit. Kui teises ei ole seda, mida ootame, siis
seda ei ole seal. Aus vaade ja vastus on, et elu külgedes ei saa
teist drillida andma meile seda, mida temas ei ole. See on valiku
koht, kas otsida temas teine külg, mis tasakaalustaks loo või
astuda edasi.
Igavikuline Aeg jääb minu ja tuleviku vahele. Järgmise sammu ootel
tundub vahemaa mõõtmatu. Tean, et minul tuleb iseennast ületada ja
lihtsalt astuda, kuid ma ei taha kulutada oma aega, vaid ulatuda kohe
selleni, mis ootab, seal kaugel, mind ees.
Tean, et mina ise määran, kui pikalt kestab maa uue ajani. Vanadest
hirmudest ja uskumustest saadetuna ei looda ma iseendale ega usalda
iseennast – tean, et läheb veel aega, enne, kui kohale jõuan.
Kardan, et tulevik kaob, seni kuni kõnnin käesolevas lõppematus
hetkes, lihtsalt ära – ja mina jään ilma.
Tahan kindlust, et võttes hetke kõndimiseks vastu, saan sama aja
seal, kus minu ootus on juba kohal. Ostan ja vahetan, iseendalt
iseendale, aega aja vastu – olen igavikulises ajas ajaga hangeldaja.
Ma
ei tunne ennast pea kunagi piisavana, kui usun, et olulisim on olla
parim Maailma jaoks – siis elan usukumusega, et nii saan vastu
vajaliku. Püüdes olla parim olen kogenud, et vahel jään ilma,
siis usungi, et pole olnud piisav, sest pole suutnud olla parim.
Suutmatus olla parim lõikas tiivad ja raskus hoidis maadligi - mina
ei ulatunud soovituni – uskusin, et minust ei piisanud.
Minu
parim on parim minu enese jaoks, sest see on tulemus läbi mille
kasvan mina edasi – mina olen piisav, sest mina olengi mina. Minu
vajadus ei tähenda seda, et see on minu jaoks vajalik. Kui vajadus
jääb täitmata, siis liigun rahulolematuna edasi – seega on see
minu kasvamise jaoks vajalik – edasi astudes leian uued vaatenurgad
ja lahendused.
Minu sees elas uskumus - alles parimana olles olen piisav. Tundsin,
et mina ei ole piisav, kui ei suuda ega oska enda poolt astutud
sammude tagajärgi ära parandada. Katki tegi teadmine, et kuigi see,
mida teen, ei ole minu parim, siis tegelikult hinnatakse seda
tulemust, kui minu parimat. Tasu määratakse reaalse tulemuse eest
ja just sellepärast tahtsin, et minu poolt tehtav oleks parim
võimalik. Keegi ei vaata seda, kuidas ja mida ma oleksin saanud,
vaid seda, mille ma päriselt valmis tegin – hinnatakse olemas
olevat tulemust.
Kuid, kuna mina tahtsin teha parima tulemuse, sest ütlesin
iseendale, et mina pean seda tegema, kuigi teadsin, et ei suuda, sest
midagi olulist oli minul või minus puudu, siis lõhkusin ise ennast
teadmisega, et tõelise hinnangu saan tehtu järgi. Nägin kogu aeg seda, mis oli tegemata ega vaadanud seda, mida olin teinud, sest mina ise ei kiitnud seda heaks. Hoolimata sellest sundisin
ise ennast tegema, sest tahtsin iseenda poolt seatud eesmärgile
jõuda. Tehes kartsin, et aeg saab otsa ja mina ei jõua vajadusel
tehtut parandada. Kaevasin ise endale auku, sest teadsin, et
selliselt tehes jään soovitud tulevikust ilma.
Vajasin teadmist, et mina suudan ja seega uskusin, et kuidagi teisiti
kindlasti suudaksin, kuid nägin, et see ei tule välja – mina ei olnud parim,
sest minu parim, ei olnud kõige parem. Uskusin – täna lõppeb
tulevik – ilma parimat andmata ei suuda mina anda endale seda, mida
vajan. Just sellepärast oli mulle eluliselt oluline suuta olla
parim, sest alles siis sain olla piisav iseenda jaoks ja ulatada enda
poolt tehtu uhkusega Maailmale.
Hirmu tundes, lõppevast ajast kinni hoides, tundsin soovitut käest
libisevat. Suurendasin survet iseendale. Lisasin kiirust, et suuta
kõike ja enamgi veel. Käed olid pinges, et olevikust kinni hoides, suuta hoida tulevik enda jaoks alles. Kuid mina ei pea kinni hoidma, sest kui
mina olen osaline loos, siis on see minu lugu ja mina selle sees,
kuid kui pole enam, siis sai, eilsesse lõppedes, täna sellest
minevik.