neljapäev, 12. detsember 2019

Mälestusega ühes elades





Ühel päeval tuli aeg, kus Sina ei leidnud korraga enam endas üles põhjust, sest ei näinud teises inimeses seda, miks Sina temaga koos olla valisid. Teine oli nime järgi küll oma, kuid tundus ehmatavalt võõras. Sina oleksid temaga just kui alles, täna ja praegu, avatud silmadega vaadates kohtunud. Sina ei osanud võtta endas vastu seda, mida nägid, sest Sina elasid tänaseni oma mälestuse sisse jäänud pildiga ühes.


Marianne

12.12.2019.a

kolmapäev, 11. detsember 2019

Tõkke taha toppamine





Sinu elus on hetki, kus aeg tundub otsa saavat ja Sa tormad üha meeletuma kiirusega edasi, et jõuda ära teha kõik see, mis Sinul on veel vaja valmis saada. Kuid siis, tuleb ühel hetkel peatus, kus sirvid juba ära olnut selleks, et näidata iseendale seda, mida Sina tegid. Läbimõtlematu ja läbitunnetamatu seisab, kui suur sasipundar, tõkkena Sinu teele - see väljendub haiguse või seisatuma paneva ehmatusena, et Sina saaksid AJA vaiki olles paigal seista ja vaadata iseendasse ning näha ise ennast – elada läbi oma elu  - meel sileneb ja saabub rahu ...




Marianne

11.12.2019.a



teisipäev, 10. detsember 2019

Kui homme enam ei ole





Tundub ju tegelikult kummaline, et hoolimata sellest, et me täiesti tõsiselt hoolime ja arvame ennast teisest inimesest aru saavat, kui tema tunneb oma vanaduse valu ja väsimust, kuid siis tahame ikkagi, et ta oleks meie jaoks alles - oleks olemas, sest ta on alati meie elus olemas olnud.

Kuidas saaksime temast ise lahti lasta ja öelda – see on okey, kui Sa lähed, sest see on Sinu elu ja Aeg. Sellel astumise sammul on meie eneste valu hirmust kaotuse pärast nii suur, et me tahame seda hetke igal võimalusel edasi lükata. Meis on ületamatu hirm selle ees, et kaotus saab olema lõplikult igavene.

Me oleme olnud tugevad olles ikkagi nõrgad, sest üks teine on meist eespool alati olemas olnud, siis kuidas olla nüüd tõeliselt tugev ja suuta seista päriselt ja lõplikult üksinda, kui meie käsi teise peost on lahti libisemas ...


Marianne

10.12. 2019.a



esmaspäev, 9. detsember 2019

Hämaruse sisse suletud Maailm





Mereliival lainevahus
kõnnib kaldale hämarus -
päeva seest kaob valgus.

Siis, kui valgus
on mahakeeratud,
varjud ja puud
ühte sulavad.

Avarus muutub tihkeks
maadligi suruvaks raskuseks -
tundub, et tee peal ees
seisab läbipääsuta takistus.

Pimedusest saab sein,
millest läbi
ja sisse ei näe -
silmad on avatud,
kuid Maailm on suletud,
hämaruse sisse ära peidetud.


Marianne

09.12.2019.a

laupäev, 7. detsember 2019

Elus on hetki





Elus on hetki, kus usud ja näed rohkem, kui tegelikult olemas on. Sulged oma silmad ja kõrvad olemas oleva ees ning näed ja kuuled vaid seda, mida uskuda tahad. Jutud ja pildid tunduvad nii reaalselt ja usutavalt ilusad ning head ja Sa loodad, et sellel muinasjutul tuleb õnnelik lõpp. Ootad unistuse täitumist ja ilusat lõpetatust, kuid kas Sina ei mäleta, et lugude sees ei ole kõik tegelased valged ja head.

Selleks, et loo kangelane suudaks ja saaks ennast tõestada, ootavad teda teel takistused ja väljakutsed, et tema proovilepanek oleks igatepidi igakülgne. Ikka on kusagil keegi, hallikarva paharet, kes ehitab lõksud, meelitab ja seob võrku, et kangelane tunneks tundeid, kui millestki ilma jäädes on oht teerada kaotada.

Elus seisab selline tegelane reklaamis ja lubab. Lubab nii ausalt ja ilusalt, et tahad teda uskuda, sest Sinul on vaja seda, mida too lubab. Paharet loob illusiooni, millesse Sina usud ja just selle mustkunsti, kui etenduse eest maksad Sina oma koolitamise piletiraha.

Okey, lugu läheb edasi, sest Sinul on vaja tulemuseni jõuda ja seega Sina küsid endalt – Kuidas? ja astud edasi. Kuid, kui lähedki mööda oma teed minema, siis tahaksid ju, sest tunned end vajavat, õiglust ja õigust. Miks paharet peaks pääsema minema sellega, mis kuulus Sinule ja mille vastu jagati kuhjaga ilusat õhku, mis hajus, sest sisu ei olnud. Nii väga tahaksid määrata karistuse, et nahutades näidata oma jõudu. Mida Sina tegelikult teha saad – palju ei midagi, sest õhust loodut ei püüa ja illusioone reaalsusega vahele ei võta.

Sina lähed ja teed seda, mida Sinul on vaja teha, kuid üks okas jääb, sest Sina ei saa aru – kuidas Sina ei näinud särava sillerduse taha, andsid reaalselt ja nüüd oled ilma jäänud – välja sirutatud peopesadele jäi nähtav tühjus ... paharet sai võtta, sest Sina ise andsid.


Aitäh Sulle, loo eest!


Marianne

07.12.2019.a



reede, 6. detsember 2019

Kuid vahel ometi




Sellesse kohta,
kus olen juba olnud,
tagasi enam minna ei saa.

Sellest kohast,
kust olen edasi astunud,
olen ära juba läinud.

See koht
on jäänud maha,
ära olnud aega
minu seljataha.

Mina olen kärsitu,
tihti tahaks nüüd,
kohe ja praegu,
otse ja kiiresti
läbi minna.

Seisan vastu 
või põgenen ära,
sest ei taha korrata,
uuesti läbi käia,
et veel kord kogeda.

Kuid vahel ometi
tahaks uuesti kordust,
et veel kord olla
ja ise endas kogeda.


Marianne

06.12.2019.a

neljapäev, 5. detsember 2019

Meeldimine on tegelikult üli oluline





Võin ausalt tunnistada, et olen vaadanud teiste inimeste poole viltu ja olnud sisemiselt häiritud, sest olen vaadanud neid läbi oma tunneteprillide. Teises inimeses on olnud minu jaoks midagi ohtlikku ja ma olen tundnud tema suhtes tõrget ning endas tõrksust.

Mina vaatasin seda, milline Sina oled, sest ma kartsin seda, kuidas Sina mind vaatad. Mina valmistasin iseennast ette, et Sina võid, sest Sina saad, minu poole viltu vaadata – kui mina ei meeldi või ei sobi Sinule – ja seega leidsin mina juba enne, et Sina ei meeldi või ei sobi minule.

Nii oligi, et kuuldes Sinust või nähes Sind, minu sees kriipis ja ma ei saanud aru – miks. Kartes Sinu arvamust minu kohta, valmistusin ja ütlesin iseendale – Sina ei meeldi minule! - sest mina ei olnud valmis iseendale tunnistama seda, et tegelikult oli minule oluline, et mina meeldiksin Sinule.

Seega, öeldes – Sina pole sobiv, Sina ei meeldi, Sina oled vale jne – tunnen tegelikult hirmu – mina ei ole sobiv, olen vale või ei meeldi Sinule.


Marianne

05.12.2019.a