Inimese mõõtmise puu VI - Füüsilise läheduse vaimsed haavad

 

Emotsionaalne üksindus ja abitus viib emotsionaalse sõltuvuseni – enese vaimse taseme raskus on häiriv ja ärritav, segaduses hoidev ja väljapääsmatu olukord – lapsel ei ole vaimse taseme laiendatud Mina, kellega enese raskusi jagada, kellele ise ennast vahendada/ avada = ei ole, austavat/ hoidvat/ mõistvat/ normaalsena näitavat abi ja tuge, et ise ennast mõista, lahendada, vabastada.

Seega, asendatakse üks teisega – vaimse taseme raskus suunatakse füüsilisse vormi, mis on enesele käepärane ja jõukohane – vaimne eneserahuldamine, füüsilises vormis – sõltuvused, mitte eluterved/ mitte teadlikud lahendused, sõltuvuslikud väljendused, Mina tõestamise/ kinnitamise vajadus, kellegi teise kasutamine – vahendina, prügikastina, peeglina.

Informatsiooni toonud ja alles hoidvatest tunnetest saab rahulikku elu häiriv saast, millega ei ole midagi peale hakata – enese sees olevale, ja häirivates kordustes/ kogemustes kasvavale, energiale on vaja suunda, nime, päästikut, põhjust – selleks saab see, kes on olemas, kes häirib, ärritab, segab, põhjustab.

Selline käitumine, millest saab normaalsus, on tagajärg, sellele, et häiriva ja mõistetamatu looga ei tegeleta seal ja sellel tasandil, kus see asub – seega ei ole ka lahendavat lahendust oodata – kasutusel olevad on asendused. Kuna ja kuni „huvitavad” lahendused töötavad, siis inimene kasutab neid edasi.

Suletud loo pealispind tähendab, et inimene vajab teist inimest – VAJAB TEISE INIMESE KASUTAMIST VAHENDINA – seda siis, kui tema vaimne piiratus, füüsilise häirena, endast märku annab. Selle all, suletuna, on tegelik vajadus - teise inimese olemas olemine – lapse jaoks ja pärast, siis, kui see lapsele eluliselt vajalik oli – see on möödunu mälestus, mis on endiselt aktiivne ja hoiab lapse vajadust täitmatuna.

Mina ei saa ilma teiseta = Mind on jäetud üksinda = Mina olen abitu – see sõnum, iseendale, tähendab, et inimese kasvamine on pooleli jäänud – tema vaimse taseme korratus annab märku füüsilise ärevusega/ pingega/ haigusega/ tundega.

Selle taga on enesele antud, teostamatu, ülesanne - Mina ise pean, endale, tagama selle teise, kes Minu vajadusi rahuldab = Minust hoolib = Minuga, ise, olla valib = Mind abita ei jäta – Mina saan teda usaldada.

Selle ülesande taga on täitmist ootav vajadus – laps vajab informatsioon, et teda abita jätnud inimest uuesti usaldada. Vajadus kestab, kuna lapsel ei ole seda informatsiooni – teine ei anna seda, mida laps vajab – teine, korduvalt, kinnitab üle selle, miks laps ei saa seda teist usaldada.

Inimene, kelle möödunus on hülgamise, eraldamise ja abita jätmise kogemused ning need on markeeritud teise vajadusega, ei ole sellest hetkest, teadlikult, edasi kasvanud. See tähendab, et tema ei ole oma möödunusse uut informatsiooni juurde andnud – sellest ei ole saanud Minu aja lugu, mis on möödunusse jäänud.

Seega, püsib lugu muutumatuna, sest inimene, nii nagu möödunus, ootab/ vajab lahendust teiselt inimeselt – senikaua, kuni seda teist, vajamineval moel/ või ei üldse, ei ole – senikaua, kuni see teine ei ole enese poolt nähtavale toodud informatsiooni muutnud – inimene ise asendab Olulist teist/ otsib Olulisele teisele asendust, kellestki teisest/ elab Olulise teise puuduses/ kasutab kustutavaid ja korvavaid abivahendeid.

Teise vajamine teeb inimese, kellesti teisest sõltuvaks. Inimese tundeseisund ja turvatunne sõltub, kellestki teisest, sest just see teine saab anda inimesele vajamineva – teine saab anda inimesele vajamineva informatsiooni - Mina olen Sinuga, Mina ei jäta Sind, Sina oled Minule oluline = Minuga on kõik korras, Minu elu ei ole ohus, Mina ei ole üksinda, Mina olen teise jaoks oluline = teine ei jäta Mind abita, üksinda, eraldi.

Inimene, kes alles ootab vajaminevat ja seega vajab olulist informatsioon/ seda edastavat teist – inimene, kes juba sõltub sellest teisest, kes veel ei ole vajaminevat kinnitust andnud – see inimene on tasakaalust väljas – temale vajaminev on temal puudu ja seega ta ei saa olla rahus.

Inimene, kelle möödunu ei ole korrastatud ja, kellel ei ole laiendatud Mina, kuhu oma vaimseid raskusi suunata – see inimene elab ühes ja samas infomullis – tema ise annab endale ühte ja seda sama informatsiooni - Minul ei ole – Mina tean põhjust, miks Minul ei ole - Mina olen olnud vale, Mina olen teinud valesti = tõestuseks see, et teist, endiselt, vajamineval moel ei ole.

Inimene ei ole oma loo sees üksinda – vägivaldne ja vähendav keskkond aitab tal oma vajadust alles hoida – see on lapsele kahetise informatsiooni andmine – Sinul on, Sina saad, Sina ei mõista seda/ Sina ei peagi saama, Sinule ei ole vaja/ Sina teed liiga, Sina oled tänamatu – Tule ja ole, kuid ära ela ega ära ole.

Vaimse taseme ülekoormus ja lühised – informatsiooni ei saa kasutada, sellest ei ole võimalik ühte ja söödavat teha – informatsioon jääb auklikuks, mitte vastu pidavaks. Sest enese informatsioon on olemas – Minul ei ole ja Mina ei saa – enesele vajamineval ajal ja viisil.

Üks suuremaid kuritegusid, mida inimene saab teisele teha, on valetada – Mina olen Sinuga ja Mina ei jäta Sind – kuid tegelikkuses teada, et seda teist ei taheta oma ellu ja sellest teisest tahetakse eraldi astuda või tema läbi kasu saada. Samasugune petmine on teada andmine - Sinul on võimalik Minu käest armastust ja hoidmist saada, kui Sina oled selle välja teeninud ja selle vääriline – lõa otsa panemine ja sõltuvusliku suhte sisse seadmine.

Inimesega saab manipuleerida, kui ta ei ole vaimsel tasandil edasi kasvanud ja tema tahab uskuda seda, mida temale lubatakse ja, millised pildid temale ette maalitakse. Inimene vajab uskumusi, kui tema sees on möödunu vajadused – soov kogeda seda, millest jäädi ilma ja mis oli, siis ja seal, oluline ning oleks pidanud olema võimalik ja kätte saadav.

Aktiivse möödunu lahendus = teine on Minule oluline = teine tuleb kindlustada, sest Mina vajan seda teist. Tegelikkus – Mina ei vaja – Mina olen Mina ja Mina ise saan valida, kellega ja kuidas olen. Mina ei sõltu teisest. Mina olen teisega seotud – see tähendab, et Mina saan osa teise poolt tehtust ja oldust, kuid Mina ei sõltu teisest ja teise tunnetest, teise rollist.

See tähendab, et Mina saan olla rõõmus, õnnelik, vaba, turvaliselt – seda ka siis, kui teist ei ole/ teine on solvunud/ teine on vihane/ vähendav – Mina saan minna ära ja olla eraldi ega pea, teise heaks/ teise jaoks, midagi ette võtma.

Siis, kui teine tuletab, Minule – manipulatsioone kasutades, rollidesse surudes, vägivalda teostades - Minu kohustusi/ Minu kohta meelde – siis Mina tean, et see ei ole õige ega Minu poolt põhjustatud käitumine – teisel on eesmärk, mida lükkab tagant tema enda vajadus – saada enesele tõestus, enese Mina kohta.

Minul on enese Minale õigus - see tähendab, et teist tõukab tagant laiendatud Mina vajadus = Vanema asenduse vajadus – inimene ei tule toime oma tunnetega, kuna tema ei ole harjutanud, ise ennast, enese vaimse tasemega tööd tegema, vaid ta on õpetanud, ise ennast, kedagi teist kasutades, üleliigsest ja häirivast vabastama.

Minu emotsionaalne seisund ei sõltu teisest – Mina olen teisest eraldi ja lähtun iseenda kasutuses olevast informatsioonist. Minu tunded ei sõltu teisest – Mina tean, et Minu tunded on Minu enda informatsioon, mille Mina ise edastan endale. Seega on oluline need avada ja mõtestada, mitte nende loomisesse ja kogemisse keskenduda.

Minu vaimne ja füüsiline tasakaal ei sõltu teisest ja teise poolt edastatavast informatsioonist - Mina ei pea teist korda ja õigeks tegema ega ise ennast muutma ja kontrollima, et teine hoiaks oma info edastuse Minule õige ja sobivana – teise emotsionaalse seisundi korras hoidmine ei ole Minu ülesanne ega vastutus – Mina ei ole selle korratust põhjustanud.

Teine saab olla, mil moel iganes – Minu jaoks on okey - vajadusel, seadusest-teadlikumalt-tugevamalt, abi küsida/ otsida, teise juurest ise ära minna, teise tegevus ise peatada – Ei öeldes ja teise tegevusele nime andes – see on vägivald, see on manipulatsioon, see on vähendamine, see on vaimsete vajaduste rahuldamine.

Aset leidva, kõva häälega, välja ütlemine on info iseendale ja ümbritsevale energeetilisele väljale – see ei ole tõestamine, õigustamine, teiselt kinnituse ootamine. See on asjakohane teavitamine – see on see, see leiab aset, seda on teadlikult märgatud ja märgistatud.

Mõistmine – Mina ei sõltu teisest – Mina ei ole kohatu, vale, ülbe, uhke, tänamatu, kui elan enese elu ega lase ennast häirida teise mossitamisest, solvumisest, vihast, vaikusega vastamisest – need on tema emotsionaalsed väljendused, pursked, manipulatsioonid, harjumused – x vanuses lapse lahendused, mida kasutab inimene, kes ei tule toime enese informatsiooni ja selle töötlemisega.

Teadlikkus on kõige alus – Mina näen seda, mis leiab aset tegelikkuses, Mina tean seda, mille ja miks ja kuidas olen Mina omandanud – Mina olen teadlik enese vastutusest – tegelike, enese poolt tehtud sammude tasakaalustamisest ja tasakaalu hoidmisest tervikus – teen vahet, kus, kuidas ja millal seda tuleb teha. Sama ootan sellelt teiselt, kellega olen seotud.

Sama põhi mõte kehtib rollide Maailmas ja inimeste Maailmas – kuid erinevus, inimeste valikutes, tuleb sisse inimeste väärtushinnangute ja eesmärkide erinevusest. See on teadlikkus, et Rollide Mängu tasand on see, kus üks saab teise arvelt, kohustades ja survestades – enesest vähema, enesest sõltuva rolli kandjat, enesele, kui rollile, alluma, kuuletuma – piire ületav inimene vajab, enese filtreerimiseks, vahendit – seega ta kasutab seda teist, kelle kohutuseks see on nimetatud.

Inimeste Maailm tähendab vastutuse võtmist, enesega seonduva ja oma tegelike sammude, tegelike tagajärgede eest. Erinevus on selles, mida inimene enese osaks ja enesele kuuluvaks peab ja enese sammudeks nimetab.

See, mida inimene peab, rolliga – enese Minaga - kaasnevalt, enese õiguseks, seda ei tohi temale keelata – Laps, kes vajab Vanemat, kui enese laiendatud Mina, ei nõustu ise ennast valeks pidama, kui ta, enese vajaduste rahuldamiseks, kasutab, kedagi teist, kes on vaimse piiratusega inimesele Vanema asendajaks. Rollide valik ja ühendus tagab tulemuse - Laps hoiab Vanemat kinni – Vanem ei saa ära minna ega Last üksinda jätta.

Lapse emotsionaalse sõltuvuse taga on enese jaoks turvalise ja avatud välise ruumi ning välisest abi vajamine – enese sees on paha ja üksinda on raske. Abi vajadus ei ole see, mille eest peab maksma kuulekusega, vägivalla ja vähendamise talumisega. See on üle piiride lubamine ja enese, kui vahendi, kasutada andmine/ võimaldamine – see on enese müümine.

See, mida roll peab, seda ei pruugi inimene tahta – inimene, Ema/ Isa rollis olles, ei pruugi tahta anda lapsele oma aega, ressursse, enese elus osa. Eriti ei taha inimene teha seda siis, kui tema tunded tähendavad pimedust ja tema ise ei suuda, ennast, neist ära lahutada ja ta vajab enesele laiendatud Mina.

Eriti ei taha inimene teha seda siis, kui ta ei mõista enese vastutust – temast, inimesest, sõltub tema rolli kvaliteet – tema ülesanne on kasvatada, teadliku inimesena, teadlikku inimest. Inimene kasvatabki inimest ja teeb seda enese võimekuse kohaselt – vanema roll õnnestub täpselt nii hästi nagu on seda rolli kandva inimese tegelikkus.

Inimene, kes on enese vajadustest sõltuvuses, ei ole vaba – tema ei taha ära anda, jagada, seda, mida temal ei ole – teda ennast, temale endale. Seega on täiesti tavaline, et vanem hülgab lapse, jätab lapse eraldatusesse, vaigistab lapse siis, kui laps ootab ja vajab endale tähelepanu, mõistmist, tuge, aega.

Vägivaldne ja vähendav vanem õpetab lapsele, et laps, vanema/ teiste käest, ei tohi abi küsida ega abi oodata – lapsel tuleb ise hakkama saada, enese vajadused kontrolli all hoida, kuna vanemat ei tohi segada ega vanemale kuuluvat – kodu, elektrit, oma/ ühiseid asju ei tohi enese omaks pidada.

On abi vajaduse hetki, mis on lapsele jõukohased – kuid ikkagi kasutab laps jonni, kui protesti, et saavutada oma Mina tõestus – Ema/ Isa kuulab = kuuletub ja lahendab. See on normaalse kasvamise juurde käiv protsess - vastupanu Mina muutusele. Kuid on abi vajaduse hetki, mida ei ole võimalik ise ära lahendada ega sealses ise endale tuge anda.

Sageli on need just need kohad, kus vanema poolt edastatud informatsioon toob kaasa lapse turvatunde puuduse – laps ei saa oma vanemat enam usaldada, kuid vanem keeldub lapsele vajaminevat informatsiooni andmast – vanem purustab lapse Mina pildi ja laps jääb sellesse hetke kinni – see tähendab kestvat kriisi – Mina ei seisa enam senistel alustel – Mina pilt, mida laps proovib kokku panna, saab olema vale ja teda ennast vähendav.

Ehmatuse sügavus – kui teha vahe vahele, kui anda vanemale teada, lapse iga arvestades ja lapse võimaluste piirides – nii ei saa, nii ei ole hea, vaata Mind, kuula Mind, näe Mind, arvesta Minuga – kui teha vahe vahele ja mitte olla vanemaga koos – ja siis näha, et vanem ei otsi vastust, ei otsi lähedust, ei taasta suhet, ei ole mures – vaid on vahega nõus ja rahul – või nimetab sellise käitumise valeks, kapriisiks, kasvatamatuseks, solvumiseks, kadeduseks – või tühistab, vähendab, karistab.

Siis kogeb laps meeletu vahe tegemist – Minu Mina, kes Mina enam ei ole – Minu Mina, kellena Minul tuleb olla. See toob kaasa selle, et ajas võtab laps vanema tõlgenduse üle ja näeb/ hindab enese käitumist ja valikut vanema info alusel.

Nii ei tohi, nii ei ole õige – kelle jaoks, kelle puhul – inimesed räägivad, inimesed arutlevad, inimesed lahendavad tegelikkust. Algus on märku andmine – see ja nii ei ole okey, see teeb liiga – sellele järgneb teise peatumise ja pühendumise ootus, et seejärel, ÜHISELT, tegeleda ühises aset leidva teemaga – kelle osa, kelle vastutus, kuidas edasi.

Vanem, kelle jaoks, kasutusel olev/ valitud, lahendus on normaalne ja tema ei pea ise ennast probleemiks, vaid võtab lapse informatsiooni rünnakuna, vanema ise olemise ja enese määramise kohta, süüdistamisena ja keelamisena. Vanemale, sellise info edastamine on probleem – lapses on teema – too tahab ära lõhkuda vanema poolt paika pandud korra ja Maailma – seega tuleb laps korrale kutsuda.

Ei saa olla Ema/ Isa ega Lapse suhet, kui rollidel põhinevat ühendust, kui vanema rollis olevat inimest ei saa lubada enese lähedale. Usalduse kaotus tähendab teadmist, et ühised hetked lähevad lapsele maksma – tema sisse jääb, aktiivsena, igatsus ja vajadus avatutud ja hoitud läheduse järele. Läheb maksma hüljatu kogemused – vanem ei võta vastu, vaid kasutab enese jaoks avanenenud võimalusi ja rahuldab ennast vaimselt.

Sõltuvuslik suhe, mis toob kaasa vaimse taseme lühise ja aju kahjustused – suhe ja Mina pilt, kui Jojona olemine – on ja ei ole, Minul on ja Minul ei ole, Mina olen ja Mina ei ole. Ei ole siis, kui on aeg läheduse kinnituseks ja sügavama ühenduse teostamiseks. On siis, kui olla mugav ja õige ning vältida tegelikkust, häirivat, elus ette tulevat.

On aeg ärgata ja sõltuvusest vabaneda. Teadlik inimene annab endale informatsiooni kasutada – samasugused õigused nagu praegu, samad õigused olid ka Minu möödunus, kuid siis neid eitati, eirati, nimetati valeks ja kellegi vastaseks ülekohtuks, nendega ei arvestatud.

Teadliku muutuse algus on küsimused - kas Minul endal on okey – ega Mina enese arvelt ei tee, ei ole, ei anna – ega Mina teist oma piiridesse ei lase? Kui ei ole okey, kui olen enese arvelt, kui lasen enese piiridesse – siis, miks Mina seda teen – miks Mina sellist käitumist ära ei lõpeta?

Põhjus on lihtsamast lihtsam – ei ole olemas mudelit, kuidas käituda vägivalda ja vähendamist kasutava lähedasega, veresugulasega. Ei ole ühest ja kõigi poolt aktsepteeritud käitumiste kogumikku, mis lahendab sellised olukorrad – elutervelt, asjalikult, suhet alles hoidvalt, vaimset ja füüsilist tervist rikkumata.

Inimlast õpetatakse kartma ja vältima võõraid, kommionusid, suitsetavaid, joovaid, narkotsi tarbivaid, vägivaldseid, kiusavaid teisi, väljaspool kodu seinu. Kuid need samad täiskasvanud, kes peaksid tagama lapsele turvalise lapsepõlve – teevad seda kõike seal, kust laps ei saa ära minna – seal nimetatakse see õigeks, vajalikuks, kohustuslikuks, lapsega kaasnevaks.

Kui mujal toimuva kohta on lapsel lahendused ja teadmised olemas, siis kodu seinte vahele jääva kohta ei ole = seal need ei tööta, seal neid ei järgita, seal lapsel ei ole, enesele, õigusi. See on põhjus, miks laps on segaduses ja laseb endaga teha seda, mida valitakse teha – teda on vaigistatud ja vangistatud – tema on roll, kellel ei ole õigusi, kuid kellel on kohustused.

Vajadus, mis toob kaasa sõltuvuse, teeb lapse, enese kannatuste hinnaga, lojaalseks – laps ei reeda seda vanemat, keda tema vajab – kellelt laps vajab informatsiooni, et laps saab vanemat, PÄRISELT, usaldada - selleks, et laps saab abi, siis, kui temale seda vaja läheb = seda siis, kui seesama vanem kohtleb last vägivaldselt ja jätab lapse, vaimsel tasandil, üksinda.

Seesama muster jätkub - inimene on samal moel abitu nendes suhetes, kus lugu viiakse inimeste tasandilt ära - võetakse kasutusele rollid, mis tõestavad, kellegi üle olemisi ja õigusi ning teise vähemana olemist ja õigusestust - inimesele antakse, tõestatud ja paika pandud, Mina pilt kasutusse.

Valik on ikka ja alati seesama - kui tahad Minuga olla, siis oled Minule kuulekas - mitte keegi ei taha Sind = Sinul ei ole, kusagilt ega kelleltki, abi oodata = Sina ei tohi, kelleltki abi küsida, sest siis Sina häbistad Mind - siis pean, Mina, Sind karistama - rollide ja kohustuste tõestus, et tagada, enesele vajaliku, vahendi kättesaadavus.

Loo kestmise ja segaduse taga on põhjus - x vanuses inimene ei tea oma õigusi ega seda, mis ja kuidas on, tegelikult, normaalne. See, et keegi teine kasutab vägivalda ja vähendamist, ei tähenda, et tollel teisel on selleks õigus - teine VALIB käituda sel moel, sest ja siis, kui temal on selleks võimalus ja vajadus. Teise poolt valitud käitumine ei ole inimese vastutada ega korda teha ega ole tal kohustust seda taluda.

Marianne

06.08.2026.a

Inimese mõõtmise puu V - Abist ilma jäetu

 

Tegelik algus ja alus on inimesed – inimese valik saab nähtavaks - sammuna, mille tema astub, väljendusena, mille tema teoks teeb. Siis, kui inimene ei vali inimest - siis, kui inimene ei võta vastu inimest - siis, kui inimene ei tee enese elus kohta inimesele, siis rollid ei tee sellest koos olemisest/ koos elamisest, inimeste tasandil põhinevat ühendust – Meie on pealispind – sügavamal ollakse eraldi ja teise elust välja jäetud/ teise enese elust välja jätnud.

See tähendab, et ühendus jääb rollide tasandile ja rollidega samastumisse – inimene samastatakse rolliga. Selle jaoks, et midagi muuta, midagi saada, midagi tagada või vajalikul moel hoida, antakse põhi rollidele liiteid ja omadustest/ väljendustest/ kohustustest saavad nimetused. 

See muutus toob kaasa võimaluse oodata, inimeselt, rollile vastavat käitumist/ olemist/ väljendust või annab põhjuse, temale, teatud kindla käitumise/ olemise/ väljenduse ära keelata.

See tähendab, et inimest ei õpetata mõistma enese sammude tegelikke tagajärgi – talle antakse kasutada informatsioon, mis on vale, manipuleeriv, vähendav, osutav – see võimaldab kontrolli, allutamise ja käituma/ olema/ väljenduma sundimise.

See tähendab, et inimene ei õpi võtma vastutust enese tegelike sammude eest – tegelikul määral ja tegelikus tähenduses. See tähendab, et inimene ei tea ka teise inimese tegelikke samme ega tea, millisel määral ja tähenduses on teisel, oma sammude eest, vastutus kanda.

Tegelike sammude mõistmatus on omane inimestele, kelle vaimne tase on piiratud – inimene on vaimse töö tegemisel olnud laisk, lohakas, teadmatu - tal puuduvad vajalikud ühendused (nende asemel on loodud mitte eluterved ühendused), tema aju on kahjustada saanud, teda juhivad uskumused ja pimedad vajadused.

See tähendab, et hoolimata lapse east välja kasvamisest, on inimene jäänud oma arengus sinna aega pidama – mitte kõiges, kuid tegelikult kõige olulisemas – enese Mina pilt ei ole adekvaatne, inimene ei mõista hoida tervikus tasakaalu ja ta ei võta enese tegelike sammude eest vastutust.

Inimene ei oska seda, mida tema ei ole omandanud – siis, kui inimene ei ole mõistnud, teadvustanud, mõtestanud, kogenud, katsetanud ja kinnitust saanud, siis ta ei ole omandanud teadlikke oskusi, mis aitavad, temal endal, ise ennast, kui ühte tervikut, mõista ja lahendada.

Vägivaldsele ja vähendavale süsteemile/ keskkonnale on omane, et inimene ei võta enese eest vastutust – inimene, kelle vaimsus on lapse tasandi mõistmisega, on endiselt lapse mõistusega – Laps, kui roll, on selle inimese aluseks.

Laps ei ole kohustatud tegema seda, mis on temale raske/ mis temale ei kuulu ja selle jaoks, et seda Suurt, kelle ülesanne see on, õigel rajal hoida, tuleb lapsel tõestada oma rolli tähtsust ja kasutada ennast ümbritsevas süsteemis kehtivaid lahendusi – enese Minale kuuluvate õiguste tõestamine, rollide kaudu.

See tähendab, et inimene hüppab rollilt rollile, et saada, et tagada, enesele vajaminev – seda enesele, kui inimesele, kuid manipuleerides infoga ja sundides kedagi teist, tegema ja olema enesele meelepärasel moel, ühises loos tasakaalu hoidmata ja üle teise piiride minevalt.

Mäng, rollidega, toob, vähendatule ja vähemale, kaasa sügavad ja ennast hävitavad uskumused – Minul ei õigust, Minul ei ole õigusi = Mina ei saa, Mina pean. Kasutusel on informatsioon, mis ei ole tõene – see on midagi sellist, mida on vaja, et mäng – enesele vajamineva tagamine – oleks töökorras.

See tähendab, et Ema/ Isa rollis olev inimene annab lapse kasutusse informatsiooni, mis vähendab inimlast, keda sel moel nimetatakse ja piiratakse, kes selle alusel ise ennast defineerib. Mina olen Minu roll – Minul on Minu Minale õigus/ Mina olen Minu roll – Minul on kohustus olla Minu Mina = olla see Kes, vanemaga ühes, pean olema.

Alguses puudub lapsel Mina käsitlus – laps kogeb ennast läbi olemas olemise – elavana, vahetuna, teoks tehtuna – ta on enesega üks. Temal ei tõuse küsimusi, miks Mina olen või Mina ei ole – tema on ja see on selge. Laps voolab ja muutub vastavalt võimalusele ja soovile – ta kohandub ja koondub üheks.

Laps reageerib sellele, mis näib temaga toimuvat ja temale reageerivat – takistus, paitus, teekonna pikkus, külmus, ehmatus, soojus, naeratus – tal puudub mõiste väsimus, tüdimus, raskus, vastumeelsus, lõbu – ta ei käsitle ega analüüsi eneses toimuvat ja enesele osaks saavat – laps tahab vabadust, et enesena edasi olla, et enesena olemist edasi kogeda.

Laps saab pahurdada, vabadust piirava, muutva, takistavaga – tal ei tule välja, ta ei saa ise ennast lõpuni viia. Laps saab õppida selgeks, et temaga seonduva lahendab keegi teine – teine teeb ära, teine kõrvaldab raskuse ja laps pääseb vabaks.

Raskus võib olla füüsiline – lapse sõrmed, oskused, teadmised, suurus takistavad teda, kuid peamine raskus, millesse laps takerdub, on vaimne – lapsel ei ole anda endale vaimseid teadmisi, tasakaalu, ressursse – tema tunded on tema enda sees ja laps ei oska neid ära lahendada, ära lahustada – tema ei oska, ise, ennast oma tunnetest ära lahutada.

Nendel hetkedel vajab laps laiendatud Mina – seda kedagi, kes suudab muuta/ taluda/ mõista lapses toimuvat – anda informatsiooni juurde, rahustada füüsilist keha, vahetada informatsioon välja, lõpetada pooleli olev tegevus, et laps saaks edasi minna.

Lapse aja alguses tähendab laiendatud Mina kindlust, turvatunnet, ühenduse kinnitust – Mina olen. Laiendatud Minast saab alguse Mina pildi kinnitus – Mina olen selline, Mina saan seda, Minul on see, Minule on võimalik, Minule reageeritakse.

Lapse Minapilt tähendab teise inimese vastust ja teadmisi – laps näeb ennast läbi teise – vanem annab lapse kohta informatsiooni – milline laps on, milline tähenduse lapsel on, millised võimalused lapsel on, milline tähtsus lapsel on, mis on temas olulist, mis mitte.

Laps loob enese Minast pildi, selle informatsiooni alusel, millisena/ millal/ kuidas/ millistel tingimustel vanem lapsele reageerib ja teda nimetab ning mil moel see info ümbritsevas kinnituse saab. Vägivaldne ja vähendav keskkond kinnitab vägivaldset käsitlemist ja vähendavat kasvatamist teostava vanema informatsiooni.

Vanem on see, kes - lapse kasvades/ olude muutudes/ tunnete pimeduses/ isiklikest vajadustest lähtudes – lapse Mina pildi purustab ja talle uue info kasutada annab – laps, kes oli eneses üks ja sellisena normaalne, peab ise ennast ära lõhkuma – ta ei ole enam kõike ja ta ei saa olla kõike. Vägivaldses keskkonnas on Mina pildi suund üheselt kindel – talu, allu, vähene/ vähenda, ei saa, ei ole.

See tähendab, et vägivaldses keskkonnas on Mina pilt ühekülgne ja välistab sinna paremate, ilusamate, tegelike, heade omaduste ja teadmiste lisamise. Mitte, et lapses ei oleks ja mitte, et laps ei oleks – neid teisi külgi ja omadusi ei näidata, ei tunnistata tõeks, ei väärtustata, need keelatakse ja neid nimetatakse halvustavalt.

Inimese kasvamine tähendab iseendast teadlikuks saamist – enese Mina kohta käiva informatsiooni lahti harutamist ja selles inventuuri tegemist. Selle jaoks, et inimene oleks selles tegevuses edukas, peab ta iseseisvuma – olema teadlikult eraldi sellest, kes oli lapse jaoks Oluline teine – tema laiendatud Mina.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas on isesesivumine, kui enese eraldamine, võimatu ülesanne – manipulatsiooni tulemusel on saanud lapsest teisest inimesest sõltuv - laps vajab seda teist, sest ilma selle teiseta teda ei ole, sest ilma temal ei ole - lapse jaoks ei ole, kedagi teist, kes temaga ja tema jaoks oleks nõus olema - vanem talub teda, sest on kohustatud seda tegema. 

Lapsele on antud teada, mis on see, mis temast endast sõltub – kas ja kuidas on, temal ja tema jaoks, Ema/ Isa olemas = siis on Laps olemas. Laps teab, et vanem saab temast lahti öelda, teda mitte tahta, temaga mitte koos olla – seega hoiab laps nende kahe vahelist ühendust ja laps ise vastutab selle eest, mis ja kuidas tema osaks saab. 

See tähendab, et laps ei saa ära lõhkuda seda, mille kohta on ta andnud endale ülesande – Mina pean = laps kinnitab, enese hinnaga, et tema tahab vanemat ja vanemaga olla.

See tähendab, et vaimselt lapse tasandil olev inimene, ei saa ega luba endal lõhkuda/ lõpetada neid suhteid, kus tema sõltub teisest ja talle on teada antud, et tema ise saab seda suhet alles hoida ja selles, enesele, vajamineva tagada – olles teise jaoks õige ja õigel moel olemas.

Inimese kasvamisel ja iseseisvumisel on erinevad etapid – füüsiline sõltumatus on kergemini saavutatav, sest see on inimese keha, mis allub inimesele. Inimesed jäävad sõltlasteks – kedagi/ midagi vajama (ka ressursse, võimalusi) - emotsionaalse sõltuvuse tagajärjel.

Mina vajan, alateadlikult ja pimesi – tähendab möödunu lahendusi ja mõistmisi – selleks ja teiseks Mina vajan teist – sest Mina ise ei saa, Mina ise ei oska, Minule ei ole võimalik, Mina ise ei pea. See on mingi Mina pildi uskumus – laiendatud Mina vajadus.

Mis siis, et inimene tegelikult saab, oskab, temale on võimalik, temal endal tuleb – infobaas, mida tema, teatud situatsioonides – vaimset raskust kogedes, enesele tagasisidet saades ja enese ressursside kaotust/ piiratust nähes kasutab, on selline, mille alusel ta teab, et - Mina olen see, kes vajab teist.

Teise vajamisel on erinevad tasandid – vajaduse algus on see, kus lapse käest lahti lasti – millises kohas ja milles ta enese üksi olemist ja sellega kaasnevat nägi ja koges. Koht, kus ta teadis, et teise abil oleks tal olnud rohkem, paremini, täpsemini. Vajadus tähendab, et ta ei suuda, ei taha, ei mõista uskuda seda kogemust tõeks – ta tahab tagasi seda Mina, kellel oli ja kellele oli võimalik.

Ajas saab vajaduse algusest teisendus – teine inimene annab teada, milles, miks ja kuidas, ainult ja just, tema lapse jaoks vajalik on. Omades alguse kogemust, saab sellest, teadlikumast ja reaalsemast kohast, asendus – laps hoiab, kaitseb ja päästab ise ennast enese möödunust. Ta ei saa aru, et tegemist on teise looga – ta ei saa aru, et ta tegeleb asendusega, mis ei lahenda ära tema sõltuvuslikke vajadusi.

Teine on Minuga = Minul on hästi. Teine suhtleb Minuga = Minul on hästi. Teine vaatab Mind = Minul on hästi. Teine on olemas = Minul on truvaline olla, Mina ei ole üksinda. Miinimum tase – peaasi, et Mind ei hoita vaikuses, eraldatuses, üksinduses, abituna = abita jäetuna.

Väga väikese lapse tasand – oluline on, et teine oleks samas ja ühendatud – see on peamine vajadus, mida saadab hirm – jääda üksinda, eraldi, vaikusesse. See toob kaasa selle, et jäädakse vägivaldsesse suhtesse ja nõustutakse vägivallaga. 

Peamine on säilitada elav kontakt. Kõik muu on talutav ja üle elatav – see on, lihtsalt, hind, mis tuleb maksta selle eest, et teine ära ei läheks, meelt ei muudaks, lahti ei ütleks ja last abituks ei jätaks - järjekordselt ilma abita ei jätaks siis, kui see eluliselt ja tõsiselt vajalik on.

Alateadlik hirm ja korduv, enese kinnituse, vajadus - et teine aitaks teha sammu, mis on pooleli, mille järgi tuntakse vajadust, mis tuleb südamest, enese proovimise vajadusest - lapse elus ja arengus ja ajas loomulik ja vajalik samm, mis ootas ja vajas Ema/ Isa toetust - ja jäi seda ootama ja vajama, sest vanem reageeris ja valis teisiti.

Tegelikkuses on see informatsioon - Mina kogesin ja nägin Ei-d. Teine inimene oli olemas, teisele inimesele oli võimalik, kuid teine inimene valis oma väljenduse ja enese sammu, mis ei olnud tehtud Minule vajamineval moel.

See on mõistmine - kõiges ei saa teisele toetuda, kõiges ei ole teise abi võimalik - selle inimesega koos on ise olemist ja ise saamist rohkem ja ka Minu piire/ võimalusi ületavalt. 

Kuid see ei tähenda, et Mina ei saa ega tohi abi küsida - see on mõistmine, et tuleb pöörduda selle inimese poole, kes on valmis ja võimeline Mind aitama ning kes teab ja näeb vahet, millal on tegemist ootamatu, toetust vajava ja eluliselt ohtliku olukorraga ja millal tegemist tegelikku tasakaalu taastamist ootava looga.

Lapse kasvamisest ja lapse ealisest/ elulisest/ teadmatusest tulenevad olukorrad on vanema rollis oleva inimese vastutus - need ei ole võlglaseks tegemised ja tänulikkusele/ alandlikkusele kohustavad. Ei ole vanemal õigust panna lapse õlgadele süüd, et tema rikkus oma Ema/ Isa elu ära, kuna oli olemas. 

Tasakaalu taastamine tähendab, et inimese abi küsimist võetakse tõsiselt ja temale antakse, vahetult, teada, millisel moel - vastu abi andes, tänades, materiaalseid ressursse vahetades - inimene tasakaalu taastada saab. Siis, kui ka EI öeldakse, siis tehakse seda ise, enese otsuse eest, vastutust endale võttes - selgelt ja üheselt.

Marianne

05.08.2026.a

Inimese mõõtmise puu IV - Vaba enese valik - olla olemas või mitte olla olemas

 

Inimene, kui kunagine laps, ei tule tühjusest ega alga olevast hetkest – inimene tuleb teda ümbritsenud, kasvatanud ja kujundanud informatsiooni väljadega koos olemisest ja kokkupuutepunktidest.

Inimene on saanud kasutusele teda ümbritsevate kasutuses oleva informatsiooni – on teda ümbritsenud/ kasvatanud inimeste/ keskkonna vaimse avatuse/ piiratuse märk, kas lapsel on õigus enese informatsioonile ja olemas oleva valikulisusele/ ümber vaatamisele või ta peab kuuletuma ja, ilma filtrita, info vastu võtma ja seda kasutama hakkama.

Vägivalda ja vähendamist kasutavas keskkonnas on käibel informatsioon, mis on täidetud kindlate uskumustega, kontrolli mehhanismidega ja tõrkega, võtta vastu uusi teadmisi ning veel suurema takistusega uurida/ lahti lasta käibel olevast.

See tähendab, et inimesed ei tee tööd, oma vaimsel tasandil – nad reageerivad, päästikutest vallandunutena ja siis nad õigustavad seda, mida tegid ning tõestavad, et neil oli põhjus olemas – teine sundis sel moel käituma – seega ei olnud neil teist valikut. Ära ole ega ära tee, siis Sina ise ei koge!

Vaimse piiratusega inimene on sõltuv oma väljenduste vabadusest – võimalusest reageerida nii nagu tema mingis kindlas hetkes valib, tahab, vajab – see on tema normaalsus ja teda segavale olukorrale/ tema sees olevale häiritusele lahendus.

Nii nagu on tüüpiline sõltlasele – vägivalda ja vähendamist kasutava inimese käitumine ei ole temale endale probleem – tema ei näe selles valet ega tegelemist vajavat teemat. See on lahendus, millele oli põhjus olemas ja, mis töötas, inimese jaoks, vajamineval moel – see on tema normaalsus.

Lisaks sellele on inimesel olemas enese õigus – seega on loomulik, et inimene ei näe enese kasutuses olevat lahendust/ kasutatud väljendust probleemina – tema probleem algab alles siis, kui ta ei saa seda enam kasutada, kui sellele, kui valele, tähelepanu juhitakse ja selle kohta aru päritakse.

Enesele valitud lahendus/ väljendus, millest kinni hoitakse, on sõltuvus nagu iga teine – inimesel on seda vaja – ilma selleta ilmnevad ärajäämise nähud ning inimene on abitu ja kaitsetu = ta ei saa seda, mida tahab. Inimene on ise ennast sellega samastanud – see on tema normaalsus ja tema Mina, vääramatu ja vaidlustamatu, õigus.

Siis, kui inimesele keelata tema Minu Oma/ Minu Mina või nimetada inimene valeks, juhtides tähelepanu tema käitumisele, väljendustele, väljamõeldud õigustele, siis saab probleemiks see, kes keelab, tähelepanu juhib, teisiti tahab, samas kohas teistsuguse informatsiooni välja toob.

Siis reageerib mingis x vanuses laps, kes jonnib, solvub, vihastab, manipuleerib, lööb, karjub, trambib, jne – kuna tema Mina ei tunnistata, kuna temalt võetakse mänguasi ära, kuna teda keelatakse – lapse mõistus ei võta vastu keelu/ muutuse soovi põhjust – laps ei suuda toime tulla informatsiooniga – emotsioonid löövad üle pea.

Inimene, kes reageerib vägivaldselt ja vähendavalt, on lapse tasandile pidama jäänud – tema on vaimselt piiratud – tema kasutuses on, endiselt, väikese lapse mehhanismid ja reaktsioonid. Ta blokeerib ennast informatsiooni eest, mis talle ei meeldi/ mis teda häirib/ mida ta ära süüa ei oska, ei taha, ei saa.

Ära blokeeritud informatsioon tähendab, et esimene sõnum, mis kohale jõudis ja millele inimene reageeris, on inimese mingi Mina reaktsioon – ilmnes vajadus ise ennast tõestada, kaitsta, midagi vältida, muuta – alateadlik/ harjumuslik/ sõltuvuslik/ Minapildilik automaatsus.

Reageeriv inimene kohtus informatsiooniga, milles sisaldus midagi sellist, mis teda isiklikult puudutas – lapse tasandil olija ei ole harjunud/ õppinud informatsiooni, enesest eraldades, taluma, koguma, vaatlema ja töötlema – ta on alles sellel tasandil, kus tunded tulevad sõnumeid tooma, kuid selle asemel, et lugeda tunnete abil nähtavale toodud informatsioon läbi – keskendub inimene tunnete tundmisele ja tundeenergia loomisele, sest sõnum on tema sees, mitte temast väljaspool.

Just siis on inimene hädas enese sees olevate tunnetega ning vajab enesele laiendatud Mina, kui kohta, kuhu ise ennast laiendada ja lahendada. See on see hetk, kus häiriva/ puudutava info edastaja/ vahendaja muutub objektiks, keda on õigus/ põhjus vägivaldsel, vähendaval, manipuleerival moel kohelda.

Mis siis, et lahendusega kohtunul/ lahendusega koheldul on paha ja saab elutervelt ning teisiti – lapse tasandil püsivale inimesele ei ole seda teisiti vaja. Tema ei taha enese tegude tagamaad mõista ega enese aja lugu lahendada – inimene tahab VABALT ja PIIRIDETA väljenduda ning enesele omast kasutada nii nagu see tema jaoks õige on. Minu Mina õigus.

Sõltlast ei saa ega ole vaja päästa – teda ei saa päästa, sest sõltlasel ei ole seda, millest oleks, teda, vaja ära päästa – teda ei saa päästa ehk kaitsta ise enesest rahuldust saavast käitumisest ega ise ennast rahuldavast tegevusest.

Sõltlast ei saa päästa = lõpetada tema tegevused, kui tema ise valib ennast kahjustava tee – kahju saab olla inimesest, kurb saab olla inimese pärast, kuid sõltlane valib enese sammud ja seega on tal põhjus ja õigus kogeda nende tagajärgi.

Sõltuvus on mingi Mina õigus ja seega inimene kaitseb enese õigust, iseendale. Lapsel on õigus vanemale, kes ei jäta teda üksinda = lapsel on õigus - suurele, tugevale, võimekale, raha omavale, teadlikule, asjalikule, lahendavale, turvalisele - inimesele, kes võtab, ise, vastutuse lapsele mitte kuuluva/ raskusi toova eest.

Vaimselt lapse tasandil olev inimene teab, et tema on see, kellel on õigus/ vajadus Vanemale = vanema asendajale, keda on võimalik lapsele lubatud moel = vahendina kasutada. Selleks saab see, keda on võimalik selle rolli kandjaks sundida või kes ise valib seda rolli kanda.

Olgu tegemist vähendatuga või vabatahtlikuga, tegu on kindla rolli võimaluse saanud inimesega, kes ei näe/ ei tea väljapääsu või kes ise kasutab olukorda ära – mõlemal juhul on tegemist inimesega, kes on jätkanud enese alateadvuses olevat mustrit – mingi Minapildi järgimist siis, kui enese rollile on vastaspartner olemas.

Olles suur ja enam mitte laps, on inimene asendanud ühe oma rolli partneri teisega ja on samal moel nagu enese eelnevas – tegemist on lapsega, kelle jaoks on olemas Vanem/ Oluline teine ja laps teab/ usub, et see teine tegeleb lapse jaoks raske, ebameeldiva, ebamugava, valega ning laps saab tolle teise poole pöörduda ning teise poole ja peale ise ennast laiendada.

Olles see, kes on nõus Vanema asendajaks olema või see, kes ei tea/ ei näe sellest väljapääsu - on tegemist inimesega, kes on asendanud tegeliku enese vajaduse, teise vajaduse rahuldamisega - laps, kes ei saanud vanemalt vajaminevat - laps, kes sunniti vanema jaoks Vanema asendajaks.

Mõlemaid osapooli iseloomustab vaimse tasandi piiratus – kogu lugu korduma suunav informatsioon püsib suletuna ja muutumatuna – see lihtsalt on kasutusel. See on, midagi sellist, mida ei vaidlustata – selle asemel vaidlustatakse rolle, kes on õige, kellel on kohustus kanda Vanema rolli ja, kellel on õigus Minale = Lapse rollile = olla see, kes saab õiguse seada oma vajadused esimesele kohale ja kellele jääb õigus teha oma vajadustest teis(t)e ülesanne/ülesanded.

Olles vägivaldselt ja vähendatult koheldu või olles teise ära päästja, tuleb mõista, et on oldud sõltlane, kes on vajanud teist kindlasse rolli või ollakse sõltlase kaassõltlane, kuna on jätkatud harjunud moel – on hoitud enese sõltuvust alles ja on aidatud teisel oma sõltuvust alles hoida – seda on tehtud enese hinnaga – kogemused on olnud vahetud ja vaimse taseme piiratus on jätkunud.

Sama nagu sõltlane, kes valib enese, sama moel tuleb ise ennast valida, kuid teha seda teistmoodi ja teistel alustel. See tähendab, et enam ei ürita teha, endast, Maailma naba – seda, kelle vajadused on esimesel kohal – et, kui on kuum, külm, nälg = vaimne piiratus, siis on õigus sellest teada anda ja vajaduste täitmist nõuda = kustutage, lahendage, leevendage, lõpetage, vähendage – Mina ei talu enese energiat = andke Minule teine informatsioon ja Mina ise saan luua ennast teist moodi olema, et ise ennast teisiti kogeda ja näha.

Teadlik enese valimine tähendab, et ei vaidle vastu, ei õigusta enese valikuid, ei tõesta enese rolli, ei proovi teist ja tema väljendusi/ lahendusi muuta = ei võitle ega tegele teise sõltuvusega, vaid kasutusele tuleb otsene kõne – Minuga nii ei käituta, Mina sel moel ei nõustu, Mina sel viisil ei vali. Selgelt nähtavaks saab peatumine, piir, punkt.

Kaassõltlasena olemine tähendab, et inimene on teisele inimesele truu = tema täidab oma rolli, tema teab oma kohta, tema teab enese Mina. See tähendab, et laps hoiab ühise elu kulisse ja vanema head nägu = laps hülgab iseenda ja nõustub enesele osaks saavaga = ta ei küsi abi, ta ei otsi abi = tema jääb ja on nii nagu kõik oleks okey = see kõik, selleks, et vanemat päästa ja säästa.

Laps ei anna vanema kohta halba informatsiooni – tema ei käitu nii nagu teised - tema ei hülga, tema jääb – vanem saab temale kindel olla. Laps kaitseb enese vanemat, et toda valesti ei vaadataks, et vanemat halvasti ei koheldaks, teda halvustavalt ei nimetataks – mis siis, et vanem teeb ise, lapsele, haiget ja kohtleb vääralt ja selle eest oleks ta kohustatud vastust andma, kuid laps on selle endas teiseks keeranud – tema talub, sest tema on ära teeninud/ tema mõistab vanema raskusi – seega tema ei reeda.

Ega laps ole selle ülesande endale teadlikult andnud – teda on selles suunas juhatatud – Kuna Sina oled, siis Sina pead – Kuna Sina oled saanud, siis Sina pead – Kuna Mina olen Sinu Ema, siis Sina pead – kui tahad Minuga koos olla, siis Sina pead!

Lisaks sellele valitseb ümbritsevas keskkonnas informatsioon - Meie oma Emast/ Isast sel moel ei räägi – Oma Emale/ Oma Isale sel moel ei tehta – Sina, rääkides väljamõeldistest, häbistad Mind/ perekonda/ suguvõsa/ Meie head nime – Sina oled kasvatamatu, häbitu, vale, nagu teised = Sinule ei ole Meie hulgas kohta.

Lapsele antakse valida – kas olla ühes või saada halvustava, vähendava tähelepanu osaliseks. Temast endast sõltub, kuidas ja mil moel tema elu on võimalik. Raske valik, millel on üks tee – laps ei mõista elu ilma vanemata/ omadeta – üksinda, eraldi, välja jäämine tähendab surma, kaitsetust – Mind ei ole, siis, olemas.

Sinul peaks häbi olema – Sina ei ole OMA Ema ära teeninud/ Sinul ei ole OMA Emale õigust. Kui Minul ei ole OMA Ema, siis Mind ei ole olemas. Minul ei ole OMA Ema, sest Mina ei ole teda ära teeninud – siis on Minul häbi, kuna olen Vale – olen valesti olnud, valesti teinud, valesti käitunud = Mind on õigus karistada.

Häbi ei ole inimese aus, ehe, loomulik reaktsioon - see on, kellegi teise sõnad, pilk, hääl, informatsioon, puudutus - Sina pead sel moel olema, sel moel tundma = sel moel kogetav ja nähtav olema. Sellest koolitusest saab iseeneselik enese muutmise kasutusele võtmine - siis, kui Mina teen/ olen, siis, kui Mind nähti/ vaadati - siis Mina tunnen ise ennast sel moel, sest Mina olen selline - nägemus, häbi kaasa toonud põhjustest. 

Keskkond ja süsteem, kus kunagi õigeks ei saa, kus kunagi aus ei olda, kus vastutus jäetakse teisele - see on koht, kus inimesena kasvamine tehakse eksimuste ja valede käitumiste/ valikute korduseks - eksitakse rollina, teise rolli vastu - õige saab olla siis, kui olla õigena - rollile, rolli kuulekana.

Siia kirjutatuna on selge, kuidas kohustuslikuks tehtud informatsioon on last käsitlenud ja tema vaimse tasandiga manipuleerinud. Tegelikus elus ei ole lapsel sellist mõistmist ja avarust ega pidet, et sellisele info edastusele ja sisule kriitiliselt otsa vaadata – lapse elu on siin ja praegu ja temal tuleb selles ellu jääda.

Teadmine - on võimalik, et Minu Ema ei vali Mind ja, siis Mina jään üksinda – see käivitab ellujäämise vajaduse ja laps teeb kõik selleks, et ise ennast alles hoida = olla roll, kellel on partner olemas. Selle jaoks, et omada erilist ja ainsat, olulisimat, olulisima rolli partnerit - on vaja endale MINU OMA Vanem kindlustada – olla nii nagu on õige - siis olen Mina olemas.

Minuga on midagi valesti, kuna Minu Ema ei taha Mind = tema ütleb, et tema ei ole MINU OMA. See on eksistentsiaalne kriis – Kes Mina siis olen. Kõigil on, kuid Minul ei ole – Mina ei ole normaalne = Mina olen erinev, värdjas, vale. Ennast ümbritseva tähelepanu talumatus – enese valena kogemine ja nägemine - olla enese Mina pilt on talumatu.

Minuga on valesti/ Mina olen vale - see on keskkonnas valitsev info - iga vanem tahab oma last - see on normaalne. Kui vanem karistab last või ei taha last, siis on põhjus lapses - on normaalne, et vanem armastab oma last.

Infoga täidetud keskkond tähendab erineval moel, samasisulist, edastatavat kinnitust sellele, mis on normaalne, mis mitte. 

See tähendab, et tegelikkuses samastatakse roll inimesega - oled Ema, siis oled selline - oled Laps, siis selline. 

Rolliga seonduvast hälbimise kohta antakse teada - ei ole õige, on vale, tee ise ennast korda.

Unustatakse ära ja jäetakse kõrvale, et enne tuleb ja põhjaks on inimene - iga inimene ei taha last (üldse või sündinuna) - inimene valib ise enda elu. 

Inimese valikuga kohtunud Laps jääb, keskkonna ja informatsiooni survel, häbi tundma ja ise ennast valeks pidada - tema ei saa enese lugu korda teha - tema on põhjus, et temal Oma Ema/ Oma Isa ei ole.

Inimene saab olemas olla ja inimene saab ka last kasvatada, kuid küsimus on selles hinnas, mis see võimalus - Ema/ Isa on lapse elus osaline - lapsele maksma läheb.

Mõtte töö tulemus. Lapseks olemine tähendab, et Mina olen olemas, kuid ise ei saa, VEEL, kõigega hakkama. See tähendab, et see, kes kannab Minu eest hoolt, see otsustab ja valib, mis ja kuidas on Minule võimalik/ Minuga õige. Tema valik ja tahe saab Minu osaks.

Elu tabab, kuid ei tapa – teine inimene tõstab käe ja tapab. Mõistmine ja vahe tegemine – Mina räägin inimesest – Mina räägin inimesest, kes kannab rolli nime – see nimi on olnud kattevarjuks tegudele, mida inimesel ei ole õigust, teise inimese vastu, teha.

Räägin inimesest, kes sai ja tahtis teha, kuna kasutas ära võimalusi – tema oli lapsele sobivas läheduses ja, senise läheduse säilitamiseks, näitas ette ja tõestas ära, kuidas laps temast sõltub – veenis last selles, et ilma Vanemata laps ei saa, üksinda ei saa ja keegi teine teda ka ei taha.

Sel moel manipulatsiooni kasutanu ei austanud, ei arvestanud, ei hoidnud ega toetanud inimlast, vaid, toetudes rollile, rahuldas enese vajadusi, teist ära kasutades, teise vastu olles ja teist allutades. Vale informatsiooni luues, kasutades, ainsana hoides, aitas kaasa ajukahjustuse algusele ja süvenemisele ning tegelikust enesest vähendatud ja vale Mina pildi loomisele ja alles hoidmise kohustusele survestades.

Siis, kui üks on, siis teine ei ole ega saa olla. Laps ei saa olla tähtis ega oluline = lapse inimlikud/ kasvamisest tulenevad/ elulised vajadused ei ole olulised, on vanemalt vähemaks võtvad ja vanema vastu valed - lapsel ei ole seda kohta, kuhu ega seda, kelle poole pöörduda - tema on enesega üksinda ja tema vajadused on valed, ebakohased, ülekohtused.

Laps teab oma kohta - vanem on andnud teada - Minu Mina õigus – Minu roll on tähtsam ja seega olen Mina olulisem = Minu vajadused on esimesel kohal, tähtsamad ja koheselt lahendust vajavad = Minul on õigu Oma Lapsega teha seda, mida ja kuidas Mina õigeks pean – Mina olen tema Ema/ Isa = Laps on Minu Oma = keegi teine ei sega vahele ega tule ütlema, kuidas Mina pean või Mina ei tohi. 

Mina armastan oma last, Mina ju kasvata(si)n ja toidan/ toitsin teda, Mina olen talle kõik andnud - tema on tänamatu, tema ise on põhjus, et temaga peab karm olema ja teda peab karistama. Häbi tal olgu, kui ütleb Oma Ema kohta valet ja esitab Oma Emale tingimusi. Mina olen lapsele teada andnud, mida tema tohib ja mida mitte - laps ise valib, kas ta saab karistada või mitte. Mina ei löö, kui laps ei ole andnud selleks põhjust. 

Lapse ootus ja lootus, et oleks normaalne ja õigesti, väljendub ka aegu hiljem. See on see pärast välja voolavad tunded ja sõnad - sai Minu osaks, Mina pidin kogema - olen Hüljatu, olen Ohver - Mina pean kohtama õigust ja kogema tunnistamist = Mina saan, Minule kuuluva, õige tähelepanu ja kohtlemise, osaliseks.

See on see kadedus, solvumine, viha, kibedus - Kus Sina siis olid - Mina olin, selles ja selles, üksinda - Miks Mina pean olema, ainult ja ikka, üksinda ja ise - oleva aja, suure aja, teekond ja sammud on kannatus ja on ülekohus. Korduvalt. 

Inimene ei mõista, et tegemist on aegade ühendumisega - möödunus kohtas inimene samasugust situatsiooni ja möödunus koges inimene samasuguseid raskusi - see on tolle aja lapse sõnum, iseendale - Mina mõistan ise ennast - siis oli Minule tuge ja mõistmist vaja = siis oli Minul raske - siis olin Mina, veel, väike ja abitu.

Inimene, kes ei saa aru enesega toimuvast - kogeb tundeid, millega laps oskab endale kirjeldada enesele osaks saavat. Suur, kes kogeb ülekohut ja näeb karistust, sest teda ei aidata ja tema on üksinda ja elu on raske, toob mängu karma ja saatuse, et anda endale teada - midagi ei muutu. 

Minu elu ei muutu - kõik on see sama vana jama, sest Mina olen Mina - see on laps, kes kogeb ja näeb üksindust ja teab, et temal on olemas Ema/ Isa, kes saaks toetada ja aidata, kuid ei vali seda teha, ei vali seda teha lapsele vajamineval viisil ja ajal.

Vaimse kasvamise teekond - kasvada Lapsest inimeseks, kes on olnud laps - sellise lapsepõlvega nagu see oli ja sel moel elule vaatavate ja elu lahendavate inimestega ühes nagu nood olid. Teist ei olnud, teisi ei olnud - see ja selline oli võimalik. 

Mind ei määra minu minevik - olulised on kõik, minevikust olevikku, tehtud sammud ja valikud - ausad ja nähtaval olevad ja nähtavaks saavad - need räägivad minu aja loost ja minu kasvamise teekonnast.

Marianne

04.08.2026.a

Inimese mõõtmise puu III - Paremate mälupiltide vajamine

Läbi aegade kestnud ärevus - sisemine surve, olla valmis halvimaks, mida ei oska ette ära arvata. Paanika, hirm, abitus – selle taga on teadmine - Mina olen teinud, midagi sellist, mida ei ole, ENAM või ei ole olnud kunagi, võimalik ära parandada – Minule osaks saav on selle kinnitus.

Magamise ära keelamine, üleval püsimise kohustus. Minu välimus, mingi olemine, valik, väljendus, omadus, tegu on põhjus – osaks saav on selle tagajärg – kohe saab see Mind kätte – see on vältimatu, sest Mina ei saa ENAM mitte midagi teha – Minust ei sõltu mitte midagi.

Püsimine kogemuses – mõistmise hetkes – muidu ei saaks olema, kui Mina ei oleks olemas – parem, kui Mind ei oleks = see on enesega seotud keskkonnas olemas oleva/ enesega seotud inimeste kasutuses oleva informatsiooni üle võtmine. See toob kaasa eksistentsiaalse küsimuse – Mina olen, kuid Mind ei tohi olemas olla = Mind ei taheta.

Püsimine paigal - see tähendab, et Mina ise ei astu loost edasi, Mina ise ei anna sinna informatsiooni juurde, sest ei mõista enesega toimuvat – olen alateadvuse tasandil kinni. Seega ei ole teed, edasi, vaid on kestev igavik.

Kordused – samasisulised kogemused, mis ühenduvad möödunuga - argises päevas on Minuni jõudnud informatsioon - Mina ise põhjustasin/ põhjustan enesele osaks saava – Mina, üksinda, olen nähtaval, kedagi teist ei ole – mitte keegi teine ei astu esile ega võta enese osa eest vastutust. Seega olen üksinda. Mina ei tea seda, et keegi teine väldib vastutust.

Alateadvuses on paaniline hirm – Mina ei saa magada, sest on teadmine, et mitte kedagi ei ole enese kaitseks olemas – öös on asju, mis juhtuvad pimeduse ja vaikuse varjus – nendeks peab valmis olema. Neid peab avatud silmadega kohtama – on uskumus, et siis – kuid ei tea, mis see siis on – ehk on lootus, et siis neid asju ei saa olema.

Tegelikkus – siis ei ole juhtuv ootamatu – Mina tean, et see on tulemas – seega Mina ootan, millise sammu, sõna, teo, väljenduse keegi teine teoks teha valib. Alles siis, kui on ära tehtud ja on ära olnud, siis saan magada, rahu tagasi – siis Ma tean, kuidas Minuga on.

Mõistmine - Mina ei saa mitte kedagi, ette ja ära, kontrollida – igaüks teeb seda, mida valib teha ja jääb selle juurde, mis/ kuidas on tema jaoks õige. Millegi lõppu tähistav tulemus ei sõltu Minust. See ei tähenda Mind – see tähendab teise inimese valikut, mis puudutab Mind.

Kusagil kauguses on olemas informatsioon, mis on Minule kasutuda antud/ teada antud – Mina ei leia seda üles. Saan anda endale suure Mina mõistmisi, kuid need ei ava suletuna seisnud ust – Mina ei ulatu iseendani – Mina ei mõista ega näe enese lugu, sest seda tuleb teha möödunud aja enese silmade läbi – see on Minu möödunus aset leidnud mälestus, mis püsib varjus.

Sina rikkusid Minu elu ära – löök, rusikaga, kõhtu, kus olin Mina. Ehmatus – üles ärkamine – löök oli tabanud ootamatult – ette hoiatamata. See oli füüsiline – valus ja häiriv. Löögile järgnes tegu – kindel, teadlik, tahtlik.

Olin juba suur – olin neljanda/ viienda kuu piirides – olin Mind tappa plaaniva inimese kõhus – mitte kedagi ei olnud Minu jaoks olemas. Oli pime ja Ma teadsin, mis järgneb – veel natukene ja Mind ei saa enam olema - Mul on valus ja Mind põletab kuumus.

Kogesin inimese kergendust, rõõmu ja rahul olemist, kui teine Mina wc potti sulpsas. Teadsin, et inimene kogeb seda sama Minu surma korral – kuid Mina ju suringi selles hetkes, sest Mind tapeti ära – inimene teadis, et oli oma eesmärgi saavutanud. Ta ei teadnud, et oli olnud kaks, mitte üks.

Mingil põhjusel jäin alles. Kuid ka samasugused kogemused jäid alles. Hiljem jätkusid – põlgavad, külmad, hülgavad silmad ja keha ning suu, millest tulistati välja sõnu – Sinu pärast Mina ei saanud oma elu elada – Sina rikkusid selle ära – oled nüüd rahul, oled nüüd oma tahtmise saanud?

Vaikus, hingamise peatus – inimesel oli õigus – lapsega ühes ei olnud tema elu see, mida ja kuidas tema ise tahtis, seda ja selles, elada - kuid igal inimesel on õigus enesele. Inimese tõde vaatas vastu ja kaotas sõnad, sest Mina ei osanud, selle informatsiooni peale, midagi vastata – Minul ei ole, kellelegi, ära lahendavat lahendust anda.

Vastu vaidlemine ja enese kaitsmine on informatsiooni andmine, et vähendada enese süüd ja osa – teine ju valis ise oma elu, st ka Minu – teine ju elas ise oma elu, igas oma päevas, st Minuga ühes ja ka Minust eraldi olles. Kuiv tõde – Mina olin ju osa sellest ja see oli see osa, mida ja kuidas teine endale ei tahtnud ega sellisena vajanud.

Mõistmine – inimene, peale seda, kui on Minuga koos olnud – teostaks uuesti abordi, kuna ta kahetseb, et ei korranud poolenisti viltu läinud tegu – teine kahetseb, et ei jäänud enesele kindlaks – ta ju teadis, mida ja kuidas tema tahab, mida ja kuidas mitte.

Teise õigus, elada enese elu, enesele õigel moel. Minul ei ole selleks õigust, sest teine ei taha Mind – teine võtab antu tagasi – teine kustutab Minu ära. Ainus õige valik on ära minna ja uks, enese järel, sulgeda. Teine ei pea elama/ olema Minuga koos – teisel on õigus valida enese tee. Minu tee on selle informatsiooniga arvestada ja teist, enesest, ise vabastada – teostada tema poolt pooleli jäänu.

Selle aja peamine ülesanne – ka Hinge teekonnalt kaasas olevad ülesanded on sama sisuga – mine ära, jäta teine rahule, ära sunni endaga koos olema, ära kohusta ennast valima – võta informatsioon vastu ja arvesta sellega – Mina ei kuulu teise ellu ega teise kõrvale – teine ei vali Mind sinna, teine ei anna Minule, sinna, kohta.

Uskumine – Mina olin/ olen vale = muidu oleks teisiti = Mina saaksin kogeda teistsugust lähedust, koos olemist. See on enese päästmine ja enesele lootuse andmine – siis, kui saab olla teisiti, siis saab ka kogemus olla teistsugune = siis olen Mina teistsugune = siis Mind ei ole vaja ära tappa.

Lootuse kübe tähendab, et olemas on võimalus, et muutus on võimalik. Võimalus näib nii nagu teistsugune olemine on kohe kohale jõudev – jääb üle, vaid see ära vormistada. Tegelikkus – see on enese petmine – pettus on võimalik manipuleeriva informatsiooni saatel – Sinul ju on, Sinule on antud, Sina ei mõista, Sina ei saa aru, Sina ei ole välja teeninud = veel ei ole, veel ei saa, kuid on, on võimalik.

Tegelikkus – inimene valis, oma elu, elada ilma Minuta – see on temale õige viis. Teine ei kaalu teisiti, ta ei oota teist moodi olemist, ta ei otsi teist moodi koos olemist. Tema on juba lõpppunkti jõudnud ja selle teoks/ teatavaks teinud.

Alateadvuses peituv hirm – teine kordab oma tegu – teine teeb uuesti aborti – teine tapab Minu ära ja sel korral ta õnnestub – nüüd on ta eneses kindel ja seega viib oma töö lõpuni. Minul ei ole õigust, kuid ka võimalust, teda takistada – seega Mina ei saa elada. Minu elus olemine rikub teise elu ära – meie ei saa, mõlemad, ühe ja sama aja sees, olemas olla.

Viha ei olnud pime – teine tegutses suunatult, temal oli olemas eesmärk, ta ei kahetsenud ega tundnud hirmu – tema ei olnud oma tunnetest pime, ta oli teadlik ja sihikindel. Teine oli külm ja kalkuleeriv, ta vaatas pealt ja jälgis, ta lihtsalt ei viinud lõpuni, kuid ta liikus sinna suunas ja mängis piiriga.

Teine kordas oma tegu – ta hoidis Minu pead vee alla – ei olnud õhku – ei saanud hingata. Teine teadis, et tema saab oma tahte täide viia – teda ei huvitanud tagajärjed. Talle ei olnud Mind vaja. Huvitaval kombel ei jäänud Minu keha mällu hirmu vee vastu – Ma teadsin, et vesi ei ole hirmus – Mina nägin inimest – Me vaatasime, sellel hetkel, üksteisele silma.

Teine ei ehmatanud üles ega kahetsenud ega tundnud enese ees hirmu – nähes, milleks ja kuidas ta on võimeline. See ei olnud tema tegelik piir, ta sai ka sügavamale astuda. Teadmine - selle inimesega koos ei ole kunagi turvaline – selle inimesega koos jääb alles hirm, enese pärast.

Aju teeb trikke ja vahetab põhjuse ära. Kartes enese elu pärast, sest teine on valmis tapma = koos teisega ei elu võimalik – muudab aju informatsiooni, elulise ja argise põhjusel = ilma teiseta ei ole elu võimalik – see tähendab teise info kasutusele võtmist = teise armastamine, teise oluliseks pidamine – mõistmata selle idiootse valiku tegelikkust.

Rolli pimedus, rolli truudus – Mina, rollina, teisega ühes, sest teisel on Minuga ühte siduva rolli nimi – Minu Ema = Minu Laps. Muudan vaatenurka, vahetan tasandit – näen inimest, olen inimene – Mina ei mängi seda mängu kaasa, Mina astun sellest mängust välja – Mina olen näinud ja kogenud inimest.

Minu, rolliga kaasnevad, tunded on olnud Minu teejuht ja sõltuvuse allikas. Need ei olnud tegelikud tunded – tegeliku inimese vastu – olin roll, rollina, rolliga, kuid ikkagi enesena – sellisena nagu Minule võimalik ja loomulik – Minu põhi mõtted ja väärtushinnangud.

Mõistmine - Minu inimlikkus ja loomulikkus ei leia teises inimeses vastu võttu ega samaga vastamist. Need koormavad teda, häirivad teda. Minul ei ole Meie parandamise võimalust. Suhet ei saa ära parandada – lähedam lähedus ei ole võimalik - üks osapool ei saa seda üksinda teha.

Vägivaldses keskkonnas tähendab selline elu iseenda kontrollimist ja, teise ees, kuulekana olemist. See tähendab teise kasvatamatust – teise tegemata töö, iseendaga, jääb temaga olija õlgadele – vastutus teise tunnete eest, teise üle piiride minevate reageeringute talumine, teise Mina tõestamised jäävad enese tööks - õigeks teha, õigel moel vastata. Siis, kui ise ennast ära parandada, siis teine võib valida kasti pandud ja reeglitega sääditud Minuga koos olla, muidu mitte.

Kahjustada saanud aju tähendab ühendusi, mis on loodud informatsiooni alusel, mis ei kanna ja tegelikkust, mis ei saa teoks – teine tahab, teine on nõus, kuid Mina ise takistan teda. Mina ei võimalda temale enesega olla, kuna olen Vale.

Tegelikkus – teine on siis, kui tema peab ega saa vabaks, siis, kui temal on mugav, temale on kasulik – muidu mitte. Teine ei hoia suhet ega pea seda oluliseks – see on miski, mida ei ole hirm ega kahju kaotada – teine elab oma elu ilma selleta – teine osaleb, kuid elab, juba, ilma selleta.

Manipulatsioon, informatsiooniga, ja argine päev annab lootuse, et saab, ise ennast ja enesega seonduvat, ära parandada = muutus on võimalik = seega on ootus, millal see aset leiab = iga hetk, mis, muutumatuna, möödub, on kaotuse kogemus – veel mitte, veel teine ei vali, veel olen Vale. Üksinduse talumiseks, tugevana olemine – pidev eraldatuse ja hüljatuse kogemus – teine ei anna informatsiooni, mis annaks aluse rahuks ja kindluseks.

Ärevuse põhjus – Mina pean, midagi tegema, sest Mina olen vastutav = Mina saan anda endale vajamineva = kuid Mina ei saa, midagi teha – olen kõik juba teinud. Hirm, et kuulen uuesti, näen uuesti, kogen uuesti – ära ütlemist, hülgamist, välja jätmist, ära minemist, vägivaldset kohtlemist – taas olen vale olnud, jälle olen vale olnud – Minust ei piisa, mitte kunagi. 

Minuga ei taheta olla, Minuta on parem elada. Teise sõnum – teise sõrm osutab Minule – peale Minu sõnu, tegu, väljendust on vaikus ja tühjus – ei ole vastust, ei ole informatsiooni, millele toetuda, mida kasutada. Uskumine – ainult siis, kui Mina oleksin olnud teisiti, teinud teisiti, siis oleks teisiti – ainult Mina vastutan.

Aeg olla suur, aeg on olla täis kasvanud – on aeg võtta vastutus – avada kogu lugu ja vaadata enese samme ja vaadata teise omi – enese eesmärki, teise eesmärki – seal ja selles on vastus, on tegelikkus. Sammud ei viinud kokku ega hoidnud koos, sest eesmärgid olid erinevad - üks tahtis koos olla, teine tahtis lahus olla.

Viis kuud elu inimese kõhus, kelles ei saanud kindel olla - oli teada, mida too valis ja tahtis - oli olemine teise energia väljas ja elamine tema sees - see oli teise suhtumise ja tunnete tajumine. Oli hirm magada, sest see oli aeg, mil Mind oli tabanud ehmatus - kui ei maga, siis saan ise ennast kaitsta - kuigi ei tea, mil moel see oleks võimalik olnud.

Hommikuse ärevuse taga oli teadmine – Mina ei ole õigesti olnud ega õigel moel käitunud, valinud. See on ärkamine Maailma, milles kõik on endine – silmi lahti tehes tabab teadmine - mitte midagi ei ole muutunud – Mina ei ole mitte midagi õigesti teinud = Mina ei ole endale vajaminevat suutnud tagada – Minul ei ole õigust sellele, mis ja kuidas Minul on – Minul ei ole õigust elule.

Ühe informatsiooni varjus on olnud teine – mõlemal näiliselt sama tee, kuid erinev eesmärk. Üks on inimesena kasvamine – Minu enese teekond, iseendani – kogemused on kasvamine – olen üksi ja jään üksinda, sest Mina seisan kõigest eraldi – olen osa ja saan osa, kuid ei ole sama = Mina ei ole teisega üks ja sama.

Mina ei ole enam teise inimese kõhus - olen teise inimese seest väljas - olen ära sündinud - olen lahus - teise valikud ja teod ei ole enam samal moel fataalsed. Me ei ole enam üks - Minul on olemas jalad, käed ja enese tahe - saan valida ja teostada enesele olulise ja vajaliku. 

Teine tee on iseenda ja enese poolt „katki” tehtu parandamine. Enese kõlblikuks muutmine, sobivaks tegemine, õigeks kasvatamine – siis Minuga ollakse, siis Mind võetakse ühte, siis Mind ei jäeta välja = siis on Minul see, mida ja kuidas vajan – kogemus ja mälus pilt, et Mina ei jää/ ei jäänud üksinda – teine on, teised on Minuga.

Mõistmine – Mina olen parandanud suhteid, mida ei ole olemas. On olnud suhtlus – erinevates vormides ja erinevates lähedustes. Kujuteldavad kaaslased, varjukujude Maailmas, mis on, kuid ei sel moel nagu olen Mina. Minu fiktsioon, et mitte võtta vastu tegelikkust. Kasutusel oli informatsioon, mis ei parandanud ega muutnud olevikku ja osaks saavat – on aeg valida enese elu.

Laps – selle jaoks, et vanem Minu valiks – selle jaoks, et vanem saaks Mind armastada – selle jaoks peab, esimesena, olema hea ja õige vanemal – siis saab tema anda Minule selle, mida ja kuidas Mina vajan – hoidmise ja turvatunde – tema poolt, temaga ühes.

Tegelikkuse sõnastamine - Minul oli/ on halb, sest vanem oli/ on vägivaldne ja vähendav – Minul ei ole temaga hea. Eluterve mõistmine – Mina valin iseenda – Mina ei päästa enam vanemat, kes ei vaja päästmist tema enda sammude tagajärgedest.

Vanem pani Minu õlgadele ülesande, mille tegelik sisu oli - vanem vajas õigust ja põhjust kohelda Mind nii nagu tema seda õigeks pidas ja mingis hetkes vajas. Olin olnud tema laiendatud Mina – puhver, maandaja, poksikott, prügikast, pidav põhjus – olin olnud tema vaimse eneserahuldamise objekt ja mitte söödava informatsiooni ja talumatu Mina pildi muutmise võimalus ja vahend.

Väikesel lapsel ei ole lahendust, mis lõpetaks tegelikkuse – lapse võimalus on asendada üks informatsioon teisega – vanem on oluline – Mina ei jäta teda – Mina hoolin temast – Mina annan talle sellest teada – Mina olen tema jaoks olemas – tema saab Minu peale kindel olla = siis ja sel moel olen Mina Õige.

Minu Ema = Mina olen tema Laps – õigel moel – vanem annab teada, milline see õigem mood ja viis on. Manipuleeriva käistlemise tulemus on inimene, kes ohverdab enda – keegi teine tuleb enne Mind, Mina saan hakkama, Mina tulen toime, Mina olen tugev(am)/ osavam/ vastu pidavam/ vanem/ targem/ korralikum/ tagasihoidlikum. Kõik see, et teada ja teada anda, kuidas peab olema, tegema, väljenduma, kogema.

Males valitud käik, selleks, et ellu jääda, selleks, et ise ennast päästa, selleks, et vajadused, millest on saanud harjumuslik käitumine ja mõtlemine, oleksid täidetud. Males kirjutatakse lahendused üles, need õpitakse pähe ja neid kombineeritakse, kuid inimene kustutab ära selle ühenduse, miks tema ise endale ülesande andis, mille alusel ta seda tegi ja, kuidas kasutusele võttis – edasine on ajalugu – kompuuter järgib, pimesi, neid käsklusi, mida ei ole TEADLIKULT ära muudetud.

Marianne

31.07.2026.a

 

Inimese mõõtmise puu II - Üle piiride minev lähedus

 

Iga inimene on kohtunud inimesega, kes on vajanud laiendatud Mina ning enesele, konkreetset ja suurendatud, tähelepanu. See on olnud inimene, kes ei tulnud toime enese tunnete Maailmaga ja ta kasutas, kedagi teist, et vabaneda/ lahendada enese sees toimuva(s)t.

Need on need situatsioonid, kus keegi hakkab teis(t)e isiklikke piire ületama – see keegi karjub, sõimab, sõimleb, naeruvääristab, võrdleb, vähendab, vaidleb, manipuleerib, vaidlustab, söödab tagasi, kasutab füüsilist vägivalda – see keegi kasutab, kellegi teise olemas olemist, et ise ennast, selle teise vastu/ kellegi teise ees, välja näidata ja välja elada.

Need on need situatsioonid, kus inimene otsib, suurendatult ja kindla tüübilist, tähelepanu. Ta püüab meeldida, hea olla, tubli olla, töökas olla, kasulik olla, seltskonna hing olla, ilus olla, kõhn olla, hästi/ õigesti riides olla, tark olla, rikas olla jne. 

Eesmärk on kuuluda ja ühes olla. Eesmärk on tähelepanu keskpunktis olla. Eesmärk on mitte üksi jääda. Teis(t)ega koos olemine on turvaline - see on teis(t)ega sama olemine.

Inimlapse arengus on tegemist etapiga, mis paigutub 1,5-4 aasta vanuse piiridesse, kus lapse aju ei ole võimeline toime tulema selle informatsiooni ära söömisega, mis temani jõuab – seda on liiga palju, see on häiriva/ mõistetamatu sisuga, lapsel ei ole selle töötlemise jaoks sõnu, mõistmist, ressursse, taluvust.

Seega pöördub ta enese laiendatud Mina poole – see on see suur, kes hoolitseb lapse vajaduste eest, keda laps nimetab Minu ... ja kes kutsub last Minu ... . Laps on mõistnud nende kahe vahelist ühendust ja ta teab, et see teine on tema jaoks mõeldud ja tema ise kuulub selle teisega kokku = side on tugev ja vastu pidav.

Sellest - Minu ehk Mina olen – Minu ehk teine on Minu jaoks – saab alguse rollide mäng, mis aitab tagada laiendatud Mina olemas olemise ja kätte saadavuse – inimene nimetab, avalikult või enese sees, kellegi teise mingisugusesse rolli ja teab/ näeb/ esitleb ennast selle rolli partnerina ja voila` - ta ongi saanud endale vajamineva – teine on tema jaoks, vajamineval moel, olemas.

Laps kasutab enesega kokku seotud suure vaimset võimekust, et ise enesega toime tulla. Tähelepanu saamiseks ja teema tõsiduse mõista andmiseks, laps väljendab ennast eakohase oskusega – ta karjub, lööb, mossitab, vihastab, tänitab, poeb laua alla, ütleb, et läheb ära, teeb endale/ kellelegi teisele haiget, lõhub, jne.

Sellise tegevuse põhjus - laps, kes on olnud mingisuguse informatsiooniga kimpus, on kogenud, et suur võtab lapsega toimuvat enese ülesandena ja annab lapsele sõnad, mõistmise, rahu, lahenduse, vabaduse, leevenduse. Suur talub ja peab vastu – suur ei jäta last, lapse sees toimuvaga, üksinda.

Eluterves keskkonnas on see jätkuva arengu üks etapp, mis läbitakse – vaimselt eluterve suur aitab lapsel täis kasvada – järk järgult, enesega toimuva eest, vastutus endale võtta – suur aitab jõuda mõistmiseni, et vastused leiab laps enese seest – tema käivitub, sest tema ise käivitab enda – seega saab laps ise ennast aidata ja ise enesega toimuvat muuta.

Kõik keskkonnad ei ole terved ja kõik vanemad ei ole eluterve vaimse tasemega. See tähendab, et see, millest lapsel jääb puudu, sellest jääb laps sõltuvusse – ta jääb seda vajama. Sellest saab pime vajadus, mida laps tahab rahuldada – ta tahab kogemust, et temal on ja tema saab, kuid ta ei mõista, milleks temale seda vaja läheb ja kellena ta seda vajab – tegelikult ta ei mõista, milline vajadus tal on – mis on laiendatud Mina otsiva/ vajava/ kasutava inimese pildil valesti.

Siis, kui vanem ei ole täis kasvanud, siis puudub suurel inimesel teadmine, mis on tema enda vastutus ja seega kasutab ta, enese, last enese laiendatud Minana – seega puudub lapsel samasugune võimalus – vanem keerab lapse arengulise kasvamise enese võimaluseks ja suunab lapse enese poolt kasutatavaks vahendiks.

See tähendab, et laps ei kasva täis – temal puudub tema arengule vajalik teekond - ta on fakti ette pandud – temal tuleb taluda, vanemale söömiskõlbmatu informatsioon ise ära süüa, vanema vaimse tasandi eest vastutus võtta, ise ennast muuta.

Emotsionaalne sõltuvus tähendab, et inimlaps ei oska, veel või ikka veel, ise oma tunnetega toime tulla, ise oma tundeseisunditega tegeleda – ta on sellesse etappi jõudnud/ selles etapis kinni, kus ta tõesti ei mõista ega oska ise ennast selgitada või ta juba teab, et see on vanema ülesanne või ta endiselt usub, et see on vanema/ kellegi teise ülesanne ja tema ei ole nõus seda valdkonda enda peale võtma = keegi teine on tema tunde autor ja põhjus.

Sellesse inimlapse arengu etappi kinnijäämine toob kaasa VEEL lahendamata jäänud olukorra – siis, kui inimene on harjunud laiendatud Minaga ja ootab temale teada olevat järjepidevust, sest tema omab teadmist, mis annab temale turvatunde – vanem/ vanema asendus on see, kes lapse vaimse taseme tööd aitab korras hoida.

Vanema asendus on see keegi, kes on sellises läheduses ja rollide seotuses, et teda saab, vajamineval moel, ära kasutada. Asendus on see, keda on võimalik vanemaga samastada ja enese eest hoolitsema panna – samasugused ülesanded, väljendused, kohustused - vaimne piiratus ei tee erinevustel vahet, vaid ühendab möödunu ja oleva nii, et sellest saab üks ja ainus.

Kuid siis, kui see tava saab rikutud – vanem/ vanema asendus on see, kes reageerib lapsele nii, et laps vajab vaimset filtrit ja turvalist sadamat – kuid just vanem ei ole turvaline ega hooli lapse turvatundest, siis lapsel ei ole seda teist, kelle poole pöörduda – tema on üksinda jäänud, sest teda on üksinda jäetud.

Ehmatus lööb inimlapse hinge kinni – ta on kokku saanud teda mitte kinnitava ja teda paigast viiva informatsiooniga - Kuidas saab Ema/ Isa, Minule, Oma lapsele nii teha! See ei ole õige – Mina olen ju Mina ja tema on endiselt Minu Ema/ Minu Isa! Laps teab, usub ja vajab - Maailm peab õigel moel käima ja vanem õigel moel käituma.

Iga läbi kõndimata jäänud lugu tähendab informatsiooni, millega ei ole, lahendavalt, tegeletud. Iga selline lugu omab hetke, mil aeg peatus – sellest ei läinud sirget ja selget teed edasi. Iga selline lugu tähendab, et inimese sees on info, millega inimene arvestab, kuid ta läheb sellest mööda, ilma sellega nõustumata.

Traumaatiline kogemus – ehmatus, solvumine, kaotuse kogemus – laps on kohtunud informatsiooniga, kuid ta ei tunnista seda tõeks – see ei ole, tema puhul, õige – tema vajab vanemat – tema vajab seda teist, kes teda aitaks, toetaks, mõistaks, lahendaks, lahustaks, vabastaks, leevendaks.

Laps on kohanemise võimeline ja seega õpib ta ellu jääma ja ise toime tulema, kuid ta ei ole astunud neid samme vaimse kasvamise tasemel – tema Mina Ise ei ole täis ja teadlik vastutus, enese ja enesega seonduva eest. Sammud on olnud sunnitud ja vältimatud, sest laps omab teadmist – tema vajab teist, tema ei saa ilma teiseta – tema on väike ja abitu – tema aitamine on vanema/ teise inimese kohustus.

Sellest ka need rollidesse nimetamised ja vaimse/ füüsilise vägivalla kasutamised/ vähendamised ja manipulatsioon – kindlal moel kindla informatsiooni edastamine, lahenduse kasutamine, et anda teada - Mina olen = teine on – Minu õigus on = teise kohustus on. See on tegelikele alustele tagasi viimise katse – Mina olen Laps = teine on kohustatud, selles kohas/ selles situatsioonis, Mind lapsena kohtlema.

Vaimne piiratus tähendab, et inimene käitub automaatselt, kuna see on mingi kindla keskkonna/ suhte/ isikuomaduse-väljenduse normaalsus ja tava – teist ei ole, teist ei kasutata, sest teist ei ole õpitud – kuna kõik teevad sama, siis tuleb olla esimene/ ainus/ tõestatu – tuleb olla see, kelle roll jääb peale, et saada vajaminev. Ka sellest saab harjumus, millesse inimene jääb kinni.

Emotsionaalselt piiratud inimene on enesega toimuvat lahendavasse informatsiooni kinni jäänud – füüsilise tasandi ehmatusele on järgnenud vaimse tasandi peatus – sealt ei lähe teed edasi – inimene ei ole õppinud, ise, enese eest täit vastutust võtma – olema teadlik – ahaa, Mina reageerisin, sellele ja sellele, tundena – Mina sain sõnumi, Minu sees oli salvestunud sõnum. Mina ise = Minu tee ja Minu töö.

Sellise teadlikkusega inimese jaoks ei saa möödunud aja lugu läbi – tema ootab Minu Oma Vanemat tagasi, et too enese ülesannet edasi kannaks – lapse käest on liiga vara lahti lastud. Sügaval inimese sees on tema Mina pildi põhjaks teadmine – Mina olen üksinda jäänud – Mind jäeti üksinda – Minu juurest mindi ära - kuna Minust ei hoolita, Minust ei tehta välja, Minuga ei arvestata, Mind ei taheta, Mind ei peeta oluliseks, Mind ei väärtustata, Mina olen vale olnud.

Sellise vaatenurga taga on teadmine – teisiti on võimalik, kuid Minuga seda teisiti ei ole, sest Mina olen Mina – Minu enda pärast. See on enesele osaks saava ära seletamine, mille algus ja süvendus on inimesele kasutada antud informatsioonis – teda on, vähendaval ja manipuleerival viisil käsitledes, selle teadmise poole suunatud.

Laps, kes ei seisa enese jalgeil ja kelle Mina pilt on vale, ei oska vaadata ega mõtestada tervikut – tema, inimesena – tema Lapsena – tema, lapsena – tema vanem, inimesena – tema vanem, rollis olevana – ümbritsev keskkond. Tema, vanema, keskkonna oskused, teadmised, vaimne tase, uskumused, mõistmised, kasutusel olevad lahendused.

Ohver, Hüljatu, Kaotanu – on enese kogemusele antud nimetus – on enesega toimunule antud nimetus – on enesele kindla tähelepanu vajadus – on enesele kindla vastu reaktsiooni saamise vajadus. Mina kogesin – Mina vajasin = Mina vajan, et ennast turvaliselt tunda, paremini tunda, selgemini tunda, lahenenuna tunda, õigena näha.

Ohver, Hüljatu, Kaotanu – on kindlas keskkonnas vajaminev nimetus, et anda teada enese tegelikkusest, kuna kasutusele on võetud mingi teine roll. See on see rollide vahetus ja võitlus – lapsest, kes vajab vanema mõistmist ja kaitset – sellest lapsest saab Süüdlane ja Häbi, kuna tema teeb oma Emale/ Isale liiga, käitub tollega valesti, ei tea oma kohta, piire – lugu pöörati pea peale ja laps jäi, kuigi temal oli õigus ja põhjus, enesele kuuluvast ilma.

*****

Pildike möödunust – kaks last, nii kuuene ja kahene, mängisid looduses – suvilast nii saja/ kahesaja meetri kaugusel, põõsaste ja puude varju jäädes. Korraga seisis nende kõrval põder. Suurem jooksis ema juurde, et toimuvast teada anda. 

Lugu lahenes õnnelikult. Põder läks, kellelegi liiga tegemata, oma teed. Torm leidis aset siis, kui ärevust toonud hetk oli möödas. Vanem nuhtles sõnumi toojat, kui hoolimatut ja teist hätta jätvat – põlgus, häbistamine. Vanem filtreeris ennast last kasutades.

Tegelikkus – on loomulik, et laps, ekstreemses ja enesesest mitte piisavas olukorras, pöördub suure inimese poole. Tegelikkus – põder oleks võinud ära jooksvale lapsele reageerida. Tegelikkus – ka suurem ei olnud ise seisvalt suur, ka tema vajas ehmatusest toibumiseks vanema toetust ja mõistmist – tegid õigesti, olid vapper, oli hirmus.

Selle asemel jäi suur üksinda ja tema kohta anti keskkonda informatsioon, mis ei vastanud tõele, vaid oli suunatud teda teatud kindlal moel näitama, selleks, et vanem saaks ise endale õiguse olla enese tunnete informatsiooni väljendus – et vanem pääseks puhaste paberitega – vanema vastutus on lastega toimuv ja neile osaks saav – et noorem teaks, kes teda hätta jättis ja temast ei hoolinud.

Ega sellised lood kao – neis peituv informatsioon jääb kasutusele – sellistel lugudel on tavaks koguda juurde samasugust informatsiooni ja see süvendab, kaalutletult, kallutatud suhtumist. Keskkond ei tasakaalustu – ühed/ üks saab teise arvelt – üks jääb teiseks – tema ei saa, selles keskkonnas/ nende teistega koos, kunagi seda vastu reaktsiooni, mis ja kuidas oli tema tegelik kogemus ja lugu.

*****

Täis kasvamine tähendab ise enesele info kasutada andmist – Mina mõistan ise ennast – Mina ELASIN ÜLE – Mina elasin üles, sest Mina jäin ellu - ehmatuse, äreva/ haiget tegeva kogemuse, füüsiliselt valusa reaktsiooni, vaimselt raske/ ebõiglase kohtlemise.

On loomulik, et see puudutas ja viis Mind tasakaalust välja. On täiesti loomulik, et Minu emotsionaalne tasand oli häiritud, sest erinevad tunded tulid erinevat informatsiooni tooma ja see viis Mind segadusse ja tasakaalust välja - kõik oli segamini ja kõike oli, korraga, liiga palju.

Vaimse tasapinna segadus ja sellega kaasnev oli ja on loomulik – see oli ja on teatud aja hetk, mis lahenes, sest Mina rahunen, kuna Minul on anda endale selge ja tõene informatsioon - Mina ei pea, kedagi teist otsima ega tagasi ootama, sest Mina ei vaja kedagi teist – see on Minu enda aeg ja ülesanne. Mina ise enese segaduse olema lõin ja Mina ise selle lahendan.

Enese tugevus ja selgus – teine ja Mina ei ole üks ega sama - teine valis oma tee, teine läks minema, teine vastas vihaselt, teine reageeris manipulatiivselt, teine oli ärritunud, teine edastas lugu muutvat informatsiooni – on loomulik, et see ei ole normaalne ja oodatud reaktsioon – on loomulik, et käivitub enese kaitse ja enesele osaks saava ja teise muutmise/ kaotamise soov.

Aset leidvat mõistnuna on täiesti loomulik, et esimene samm on pidava põhja panemine, enese jalge alla, enese ja ühise loo tähiseks – Mina olen, teine on – Meie oleme rollidega seotud. Siit tõuseb küsimus - miks teine Minuga, kui rolliga, ei arvesta, miks teine Minust, kui rollist, ei hooli – mida Mina teinud olen, et Mina olen üksinda = Mina toetun rollile/ Mina väljendun rollina, kuid teine mitte.

Siis tuleb mõistmine, et teine valis oma käitumise/ väljenduse/ lahenduse teistsuguse informatsiooni järgi – teine ei valinud Meid ühendava rollina, vaid teisena/ teisele rollile toetudes – just see manööver tegi abituks ja tõi kaasa ärevuse, hirmu – mis Minust saab - Mina olen üksinda = teine ei tunnista Meie ühendust või ei pea seda oluliseks.

Õigetel alustel, õigetel rollidel põhineva ühenduse taastamise soov, enesele vajamineva ja teise kindlustamise soov – on oluline mõista, et see on väikese lapse ajast pärist harjumuslik sõltuvushäire – esimene ja peamine informatsioon – Mina vajan teist, Mina ei saa ilma teiseta, teine peab Minu jaoks olemas olema – see on lähema läheduse vajadus, kui on selles hetkes võimalik.

Läheduse kohta käiv informatsioon on vastandlik ja mitme tähenduslik - laps vajab lähedust, et kasutada laiendatud Mina võimalust - kuid tema laiendatud Mina tõukab teda eemale - laps vajab kaitset lähedal olija eest - lähedus on paika pandud rollidest tulenevalt - enese informatsiooni alusel peab lähedasest eemale minema, eemale hoidma või suuniste alusel, teise vastu/ teise jaoks, ise teist moodi väljenduma/ tundma - olema õigel moel kogetav, kasutatav = võimaldama teisele läheduse, mis ei ole enesele hea.

Enese peatamine ja enesele uue informatsiooni kasutada andmine – Mina olen inimene, Mina ei sõltu teisest, Mina seisan iseendana, Mina tulen toime. Mina annan enese lugudele teised lõpud – Mina ei jää üksinda, teise selga vaatama, teist tagasi ootama, teise muutumist vajama – Mina ei ole ABITU ehk ABITA JÄETU – Mina ise annan endale teadmise – Minu tunded on Minu enda informatsioon, millega Mina tegelen ise – Mina tean, miks Mina tunnen - tunne on Minu sõnum, Minule endale.

Seega Mina otsin üles, mida Mina tunnen ja seejärel annan endale aega olla enesega toimuvaga kooskõlas - olla kurb, olla õnnetu, olla vihane, olla rõõmus, olla õnnelik, olla olulise kaotanud – Mina ise annan endale võimaluse - mitte üle elada, vaid läbi elada – see on tundele nime ja sisu andmine, eneses selgusele jõudmine, enese sees oleva/ toimuva kogemine, enese sees toimuvast läbi kõndimine – ise enese vabastamine - tundest vabaks saamine - sõnum on vastu võetud ja selle energia on lahenenud.

Olles enese piirides ja teadlik inimesega arvestavast käitumisest - Mina ise panen, kellegi teisega, paika selle läheduse, mis on tõene - mitte rollide alusel, mitte rollidele toetudes, mitte rolli lähedust/ kinnitust vajades - vaid olemas oleva ja nähtavaks tehtud informatsiooni kasutades. Mina ise panen paika piiri, kuhu taha teine jääb - teine jääb sinna, kuna ja kuni on olemas teadmine, et lähedus, temaga, ei ole hea - teine kasutab seda ära.

Paberil ja sõnades lihtne, kuid päris elus raskem - kuhu panna piir Ema/ Isa rolli kandva inimese puhul - mis ja kuidas on õige ja õiglane, kõike, mis ja kuidas on olnud, arvesse võttes?

Marianne

28.07.2026.a