Vaikiv ja vaigistav Maailm

 

Tead seda tunnet, kui kohale jõuab kurbus – kaotuse kogemus, mis teeb haiget – oled kohtunud informatsiooniga, seda on raske vastu võtta ja see teeb valu – justkui haigutav kuristik on ees – oled tulnud kergelt ja rõõmsalt ning tee on laotunud jalge ette – olid teel, kusagilt, kuhugi – olid teinud valiku/ teo ja olid läinud sellega koos edasi – olid enesega üks, olid rahul – olid parima teinud.

Ja siis – on seal tee peal üks informatsioon ees - oled löödud, koged viha sööstu, tahad – situatsioonist/ enese elust - välja ja eemale pääseda – et lõppeks ära, et ei peaks kuulama ega nägema, et ei saaks osa. Omal moel oled murtud – tiivad said murtud – teed ei ole enam.

Kurbuse katab viha, jahmatus kaotab rõõmu - see ei ole Minu elu – Mina ei elaks sel moel. Mina oleksin/ valiksin teisiti – oot, aga Mina ju valisingi teisiti – Minu teekonnal ei oleks pidanud sellist informatsiooni ilmnema – Minu teekond ei oleks pidanud sellist informatsiooni kaasa tooma.

Kuid see on enese elu ja see, et Mina valisin teisiti, ei tähenda, et teised, Minu ümber/ kõrval, valivad täpselt sama. Mängus on erinevad väärtushinnangud ja põhi mõtted. Käigus on erinevad käitumise mustrid ja eesmärgid. Mängu tulevad erinevad vajadused ja ise teadmised. Sellest ka erinevus, informatsioonis.

Kaotuse kogemus - Mina olin, tegin teisiti, kui see, kuidas Minule vastati. Minu jaoks oli see vastus - sein, tühjus, vastupanu, keeld, takistus, vähem – Mina ei saanud astuda edasi, Mina ei püsinud rahus – Minu tasakaal oli paigast nihkunud, kuid Mina ei saanud kurb olla ja leinata ega ise ennast koguda.

Elu läks edasi - Mina pidin Maailmale vastama, uue teadmisega leppima, selle sündi pealt vaatama, kogema – tegema seda nii nagu teada saadu oleks, Minu jaoks, normaalne - olema nii nagu Mina, juba ja kohe, nõustuksin sellega, et sellel on õigus ja põhjus olemas olla.

Maailma vastuses, Maailma puudutuses, Maailma sammus ei olnud kergust, vabadust, põnevust, avatust, avarust, loomulikkust – ei olnud Minuga kooskõlas olemist. Informatsioon oli ebamugav, sest see ei olnud Mina ega olnud see Minu valik, tase, mõistmine – kuid, kuna Mina olin teisega ühes, teisega samas – siis see oli osa meie vahelisest suhtlusest, koos olemisest, informatsiooni vahetusest.

Tee kaotus - Mina tean rohkem, Mina näen ja mõistan veel – Mina ei peatu siia ega sellesse. Mina soovin olla, luua, kogeda enamat. Mina ei taha peatuda, vaibuda, loobuda, võidelda, põrkuda – Mina ei saa endast lahti lasta ega taha ennast vaigistada – Mina tahan vaba olla, et luua enamat ja olla parimana - ise, enesest, sündida.

Maailm, oma tegelikkuses - Mina elan ja olen reaalsuses, kus Mina jään poolikuks, varju, keelatuks, valeks, nimetatuks, vääralt kohelduks, vähemaks, vaigistatuks - Minul on raske hingata.

Sigade ette pärleid ei visata – see, et Mina olen võimeline, et Minu jaoks on loomulik, et selline on Minu väärtuste väljendus, Minu tunnete keel – ei tähenda, et sel moel ja sellisena, kõikjal ja kõiges, pean väljenduma – Minul tuleb arvestada Maailma vastustega ja teha neist oma järeldused – võtta informatsioon vastu ja arvestada sellega.

Igal inimesel on õigus enese määramisele, enesele olulise üle otsustamisele, enese kasutuses/ halduses oleva määramisele – inimene ei pea seda, mida ja kuidas tema ei taha – tema saab ise otsustada ja oma otsusest teada anda.

Mina tegin teise jaoks, Mina olin teise jaoks – Mina andsin endast – Mina mõtlesin seda ja teist, arvestasin selle ja teisega – Mina andsin endast parima. Mina kõndisin teekonna ja olin enda ajast – Minul oli eesmärk – teisele kogemuse, võimaluse andmine – mõte, sellest, tegi Minule head meelt – Mina juba kogesin seda, mida teine pidi tundma – Mina juba nägin seda, kuidas teine reageeris – Mina sain osa sellest, millise võimaluse teine endale saab.

Kuidas teine, nüüd, Minule sel moel teeb, sellisel viisil vastab, Mind sellisena kohtleb – Miks tema Minuga ei arvesta – Miks ta haiget teeb = Miks tema sõnad, väljendus, otsus, Minule haiget teeb – Miks Mina tahan solvuda, viha kasutada, teisele haiget teha – Mis Minuga toimub – Miks Mina teise valikut ei austa – sellega rahu ei tee?

Minul on valus – teine vastas Mind tühistades – Minu teekonda mitte nähes – Minu osa ja soove kõrvale jättes – justkui need ei oleks olnud mitte midagi – teine oli olevas hetkes ja vaatas loole enese mätta otsast – seda, mida ja kuidas tema, selles hetkes, ise valis – seal ei olnud eelnevat ega järgnevat – seal oli tema ja tema elu – tema ise otsustas selle üle.

On selge, et kui ongi teisele antud ja teise jaoks tehtud, siis on sellel teisel õigus sellega teha seda, mida tema ise tahab – ära andmine tähendab füüsilist lahti ühendatust ja omaniku suhte üle andmist – Mina, Sinule – Sinu oma.

Füüsilise Maailma koha pealt on lihtne – Mina andsin ära – Mina tagasi ei võta. Palju raskem on emotsionaalse Maailmaga – selles kohas saavad teise jaoks tehtu, teisele ära antud asjad, tuua kaasa valu, viha, solvumist, kadedust – emotsionaalne ühendus on alles ja just see teebki haiget – Minu kogemus, minu Mina nägemine – teise vastuses - ei ole see, kuidas Mina olin ja milline Mina olen.

Teise valik on vastus, kuidas teine tajub andmist ja saamist – kuidas teine tajub inimest – kas ta tänab ja näeb inimese teekonda – panustamist, oskusi, aega, ressursse või ta käitub nii nagu tema pidigi saama – temale on tulemus tähtis – kas ja kuidas ta saab seda kasutada, kas see vastab tema tingimustele – andja ei puutu, siin, enam asjasse – andjale saab Aitäh öelda – sellega saab loo lõpetada.

Inimene, kes on, teise jaoks ja pärast, südamega teinud, ise ennast sisse pannud – see soovib kohata inimsoojust, inimesega kohtumist, inimese teekonna nägemist ja mõistmist – ta ei ole olnud teenindaja, kes täidab oma rolli ja kelle jaoks Aitäh! on tasu, hea teeninduse eest.

Emotsionaalsete tasandite erinevus – see on külmus, üksindus, kõledus, hüljatus, välja jäetus – sest oli olnud enese mõtte, kogemuse, soovi edastamine – selle suurenemise, kinnitamise ootus – et Mina mõistan, Mina näen, Mina võtan Sind vastu – Mina olen õnnelik, tänulik, hoitud – et oled Sina, et oleme Meie.

Emotsionaalsete tasandite erinevus – see on koht, kus tuleb välja inimeste vahelise suhte tugevus – tuleb välja see, kas tegemist on kahepoolse suhtega või ühe poolse suhte ja teise poolse suhtlusega. Ka suhtluses saab olla tänulik ja hoitud – informatsioon on sama, kuid vahe on selles, kuidas antu vastu võetakse ja kuidas sellele reageeritakse.

Valu, kaotus, lein, solvumine, kadedus, haiget tegemise soov – need tunded ja reaktsioonid on pärit lapsepõlvest – valu ja kurbus on üle kirjutatud teiste tunnetega – olevas ajas toimetades, ja vahetut kogedes/ läbi elades, ei tule pähegi, et tagasi vaadata, et kust pärit on ja, kuidas alguse sai.

Lapsepõlve kogemused, elu tegelikkus – oled olnud, oled teinud, oled õnnestunud, oled enesena olemist kogenud – tõttad teise juurde, lähed, kellegi juurde – avad ennast, räägid endast, jagad ennast, näitad tulemust – õhin, rõõm – kuid vastu vaatab tühjus, kurjus – vastu kostavad pilkavad ja arvustavad sõnad – vastuseks kästakse korralik olla, vait olla, ära minna.

On öö ja on päev – Mina ei peegeldu teises – Mina sumbun teise sisse – teine teeb Mind katki – teine leiab üles vead, puudused, koleduse, ära kasutamise, maha tegemise – teine vähendab, teine kägardab kokku ja määrib ära.

Mina tahtsin teisega jagada, Mina tahtsin teisele anda – Mina ootasin teise rõõmu, uhkust, tunnustust, toetust – Minu teekonna nägemist, Minu kogemuse tõeks tunnistamist, Minu tulemuse üle rõõmustamist – Minu vastu võtmist nii, et Minuga toimuv saaks suurem – teine avarduks sellega kaasa – Mina teen teise päevast parema.

Kuid, teise silmades ja sõnades, Mina ei ole Mina – teine kirjeldab, kohtleb, näitab, Mind, teistsugusena – teise sõnad teevad haiget ja jätavad järele vermed – teise hääl on vihane, ükskõikne, salvav, sarkastiline – kas Sina tõesti arvasid, et Sinust on asja, et Sina võtad ja teedki valmis – kas Sina tõesti uskusid, et Sina oled see, keda valitakse – Sina ei teinud ise – teised teevad ja on ka = Sina ei ole eriline.

Vastutus teise reaktsiooni eest – teise energiale vastamine – sellega kooskõlas olemine – Mina ei olnudki väärt, Mina olengi vähem, Mina ei olnud ära teeninud = Minu tegelikkus on teise reaktsioon ja vastus - teine teab - muidu teine ei oleks sel moel vastata valinud.

Laps, kelle poole on pööratud sõrm - vastus Sinule on selline, sest Sina oled selline - see laps ei tule selle peale, et asi ei ole temas, vaid teises - teise reaktsioon sünnib teise seest ja see teeb nähtavaks selle teise, mitte selle, keda see puudutab, kes seda pealt näeb.

Teine ei olnud võimeline, Minu üle/ Minuga koos, rõõmu tundma – teine valis Mind vähendada, Mind keelata, Mind valeks nimetada – teine ei tahtnud Mind kogeda, sellisena nagu olin – teine ei tahtnud Mind tunnustada.

Mina ei teinud teise päeva paremaks, Mina ei muutnud teise olemist kergemaks – Minu energia, olemas olemine, tulemus, väljendus – oli teisele mürk, ärritus, vale – tema ei tahtnud sellist Mind näha, kogeda – tema sees oli tume viha, kadedus – ta tahtis, et Mina muutuksin – kogeksin, näeksin ja teaksin ennast vähemana - see muutus pidi tema olemise paremaks tegema.

On üsna loomulik, et siis, kui olla suur ja anda teisele ning teha teise jaoks – et, kui siis tuleb vastuseks ükskõiksus, külmus, vaikus, tühistus – siis aktiveerub möödunu ja olev teeb haiget – teeb vanal moel haiget.

Suure asemel on väikene laps, keda lükati tagasi, kellesse suhtuti ükskõikselt, keda koheldi vihaselt – on loomulik, et on abitus, enesekaitse vajadus – on loomulik, et tuleb tahtmine haiget teha – teise ette piir panna – siis, kui Sina ei väärtusta, siis Mina enam ei tee ega enam ei anna – siis Sina jääd ilma – Mina karistan Sind.

Piiri panemise tegelik mõte, mida kannustab vajadus – siis Mina ei anna ega panusta - siis Mina ei näe Sinu poolt valitud vastuseid  – Sina ei oska hinnata ega väärtustada. Siis Sina kahetsed, siis on Sinul halb = siis Sina oskad - Mind, Minu väärtust - hinnata - siis olen Mina oluline.

Haiget saanud inimene, kes katab oma valu solvumisega, saab sellest mõttekäigust lohutust - tema ise saab kogeda ennast, enamana ja teist, vabandavana, vähemana, teda tunnustavana - emotsionaalse taseme muutus - valu vähendamine - enese loo muutmine, seda üle kirjutades ja tegelikkust muutes. 

Suusad on risti – erinevad lood on kokku saanud – emotsionaalsed vajadused ja tegelik elu – teisele andnuna/ teise jaoks olnuna on teisel õigus selle asja/ väärtuse/ kogemusega teha, mida tema valib/ otsustab teha – antu ei ole emotsionaalselt siduv ja võlglaseks tegev – teine ei pea andma/ tagama tundekogemust, Mina kinnitust.

Siin ongi vahe, mis tuleb välja inimese teekonnal kõndija kohta ja rolliga/ eluga kohustatu teel käija vahel – inimene teeb oma sammud ise endale, tema kogemus, tema võimalus, tema aeg – tema õpib sellest, tema saab võimaluse väljenduda – see kõik jääb temale.

Rolliga kohtustatu – Mina pean, sest Mina ei pääse – tema teeb seda, mida ja kuidas tema ise ei valiks – osaks saav on teise pärast, enese poolt tehtu on enese kaotus ja vähemaks jäämine – siis, kui oleks võimalus, kuidas mitte olla ja mitte teha, siis kasutataks seda – saaja on tänu võlglane – Minu Mina kinnituse kohustuse võtnu – emotsionaalne vajadus, mida saaja peab täitma, kuna on saanud füüsilist kasu.

See on see koht, kus inimene tuletab teisele meelde - Sinul ei ole õigust Mind sel moel kohelda, Minust sel viisil rääkida, Mind sellisena nähtavaks teha - Sina oled seda ja teist saanud - Mina olen, seda ja teist, Sinu heaks teinud - Sina oled Minule, Minu, võlgu - Sina pead tänulik olema - Mind tunnustama, Mind tõestama.

Kui Sina seda ei tee, siis Mina võtan tagasi, siis Mina võtaksin tagasi, siis Mina enam ei tee - karistamine, haiget tegemine - emotsionaalne manipulatsioon - et siis, kui Sina enam ei saa, Sinul enam ei ole - siis Sina hindad Mind - siis Sina kinnitad Minu Mina, Minule vajaminevale viisil ja moel, kõrvale jättes selle, millisena Mind ei tohi nähtavaks teha. 

Sinul ei ole Minu Mina muutmiseks õigust, sest Sina tead, Mind, teisiti - Mina olen olnud, Sinu vastu, Hea, seega ei saa Mina olla Halb - Mina olen olnud, Sinuga, Lahke/ seega ei saa Mina olla Kade - Mina olen olnud, Sinu jaoks tehes, Osav/ seega ei saa Mina olla Paha - Mina olen olnud, Sinuga ühes, Tubli/ seega ei saa Mina olla Hoolimatu, jne.

Vanemad ei tunnista lastele osaks saanut, inimene ei tunnista teisele osaks saanut - enese sammude tagajärgede eest ei võeta vastutust - inimlaste emotsionaalsed kannatused, haavad on tühised, nähtamatud, valed - kuna Mina olin, siis Mina ei olnud - Sina valetad Minu kohta - Sinul ei ole õigust Mind sel moel kohelda - Sina oled Tänamatu.

Elu Maailmas, kus inimesed on rollid - neist räägitakse ja nende kohta näidatakse nii nagu nemad tahavad ja nõus on - paremad, ilusamad, õigemad küljed - mis katavad, varjavad, muudavad ära selle, mida olemas ei ole, millega nõus ei olda, mida, sel moel, ei saa tõeks tunnistada. 

Maailm, kus emotsionaalne tase ja väljendus hoitakse kontrolli all, inimest piiravate piiride ja rollidega - kus teise emotsioonide eest ei võeta vastutust - kus enese emotsioonid nimetatakse teise vastutada - kus pisarad ja kurbus on keelatud - kus vägivald ja vähendamine on lubatud.

Ära Sina tee, siis Mina ei tunne - inimesed ei ole õppinud ise endast aru saama - see, mis on nende enda tunne ja iseenda vastutus - sõnum iseendale ja sellega tegelemine - see ei tähenda, et sellega minnakse üle teise piiride ja see elatakse teise peale välja - siis, kui teist ei ole, siis Mina ei tunne - siis, kui teine ei tee, siis Mina ei tunne.

Mina olen enese Maa ja Ilm ning teine on enese Maa ja Ilm - tema kirjeldab ja näitab enese oma, Mina enese oma - Mina ei pea teisega nõustuma ja sama valima - kuid Mina ei pea teise väljenduste objektiks olema ja teisega sama energeetilise taseme valima - Mina saan piiri tõmmata ja ühenduse lõpetada, ühendust piirata.

See tähendab, et Mina ise ei tee, ennast, teisest emotsionaalselt sõltuvaks - Mina ei oota paremat kohtlemist, Mina ei proovi suunata, teist, Minu jaoks sobivamale emotsionaalsele väljendusele - Mina ei vastuta teise halva tuju eest, üle piiride mineva käitumise eest, vägivalla kasutamise eest - need on teise valikud - tema enda teada on tema enda valiku põhjus - see ei ole Mina ega Minu.

Elu ei ole ette arvatav – elu toimub vahetus hetkes – siis ongi nii, et minnes teed mööda, mis peaks teada olema, saab sellele teele laotuda informatsioon, mis teeb haiget, mis ehmatab, teeb vaikseks, toob kaasa kurbuse – Mina kogesin, Mina nägin, Mina sain aru – Mina ei vaidle ega võitle, Mina ei nõua tühistamist – Mina arvestan teada saaduga.

Mina võtan vastutuse enese emotsionaalse taseme eest - Mina teen tööd iseendaga - Mina kohanen informatsiooniga - Mina kohtun enese kurbusega, Mina tunnistan tõeks enese kaotuse - Mina kasvan, enese kogemusest läbi - Mina olen enesega üks - Mina teen vahet selles, mis on Minu ja mis ei ole - Minu tunne on Minu informatsioon, sellele reageerimine on Minu valik ja Minu teadlikkuse väljendus.

Mina ei ela ennast teise peale välja ega nõua/ oota teiselt, et too muudaks Minu emotsionaalset seisundit - kuid Mina saan teisele teada anda, mis ja kuidas ei olnud tema valikus Minuga/ Meiega arvestav - seda siis, kui soov on tugevamat ühendust luua, senist alles hoida - seda siis, kui teine on läinud üle inimese piiride.

Informatsioon, mis asetus teele - Mina teen sellest omad järeldused, Mina teen vajaminevad muutused – see ei tähenda, et Mina, vajaduse ilmnedes/ kohustuse olemas olemisel, enam ei teeks ega enam ei oleks, teen sel moel ja sel viisil, kuidas teine vajab, kuna ise ei saa – tema soovidega arvestades – kuid Mina ei anna talle seda, mida tema ei taha, millest tema rõõmu ei tunne.

Kuigi teine peab ennast üleval nii nagu tema oleks klient, siis Minust ei saa tema teenindajat – Mina tean, millises vormis meie suhtleme, mis on see kohustus, mille, Mina ise, olen enesele võtnud - Mina säilitan iseolemise, enese teadlikkuse – Mina arvestan teisega, kuid Mina teen seda enese võimalusi, aega, ressursse arvestades.

Mina ei seo ennast emotsionaalselt – Mina ei oota enese rõõmu suurendamist ja kogemuse kinnitust –  Mina ei oota selleks aega ja tähelepanu - seda kohta Mina enam ei jäta.  See tähendab, et Mina valin ühenduse kestuse - Mina lõpetan selle, kui teise vastused, tahtmised, väljendused ei ole Minule head - Mina ei ole emotsionaalne prügikast, poksikott, vähendamise objekt.

Minu teekond jääb Minuga ja Mina olen selle üle rõõmus – Mina näen ja tean ise ennast – olen tänulik kogemuse eest – Mina tegin ise ennast nähtavaks – Mina näen enese kasvamist - valikuid, mõistmisi, informatsiooni töötlemise avarust.

Marianne

13.11.2026.a

Kellele, kelle südames on kodu

 

Piinlik ja koomiline on vaadata laval surevat tegelast, kui näitleja ei suuda ega oska olla ehe – selle asemel, et saaks tunda kurbust ja elada inimese saatusele kaasa – selle asemel on laval keegi, kes ei leia oma südant üles, kes räägib tehtult ja kelle, kogu väljendus, mõjub stseeniga kokku sobimatult.

Kurb, kordades väga kurb ja traagiline on inimlaps, kes elab oma elu ja reageerib sellele informatsioonile, mis temani jõuab – ta võtab seda isiklikult ja tõsiselt – ta elab selle sees ja see kõik puudutab teda ja saab tema osaks.

Inimlaps, oma tunnetes ja nende väljendustes, on tõeline, kuid tema lugu ei vaadata seda nägevana, vaid teistsuguseks kirjutatuna ja selles teises loos on inimlaps sama kohatu, kui too näitleja, kel puudus kontakt oma tegelase hingeeluga.

Enese elu on nii tõeline, et inimlaps, veel, ei tea, et temale osaks saanut saab tõlgendada ka teisiti ja enese elule/ osaks saanule saab vaadata elutervema teadlikkusega – ei pea kannatama, kuigi võib ja saab olla kurvalt, kuid ei sel moel, fataalselt traagiliselt, kui varem.

Hoolimata muutuvast vaatenurgast, ei saa möödunust kunagi võltsi lavalist kuju – on reaalsus, oleva aja teadlikkuse, kogemuste ja tunnetega kirjutatuna – Minu elu, selline – Mina, sellisena – enese elu elavana.

Lapse jaoks tähendab lähedal oleva inimesega koos olemine ja elamine – lähedust, ühist, ühte hoidmist – Mina, Minu, Minul, Minu jaoks, Minuga – teine on Minu, Minuga, Minu jaoks – Meie oleme üks. Laps ei kujuta endale ette elu ilma selle teiseta – eraldatus ja eraldi olemine hirmutab, on vale, ei käi lapse teadmisega, endast ja teisest, kokku.

Laps, kes elab vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, saab kogemused, et enesele oluline teine ei taha, ei vali, ei saa - last, lapsega olla – teine eraldab ennast lapsest, teine hoiab last enesest eemal, teine ei võta last endaga ühte – lapse mõistmine räägib ühes olemisest, tegelik elu näitab eraldatust.

Laps ei saa aru rollidest ja inimestest – roll saab olla ja kokku liita, rolli nime saadakse kanda ja rolliga seonduvat täita, kuid see ei tähenda inimeste vahelist lähedust ja seda, et inimene on VALINUD teise inimese enese ellu – elatakse samas, kuid ollakse kauged – vahe maa, külmus, ükskõiksus, vaikus, pimedus jääb vahele.

Laps, kes elab selles Maailmas, kus tema käib enese lähedasega kokku – see laps ei kaalu ega otsi teed, kuidas sellest inimesest kaugemale minna või toda, enese elust välja jätta – laps teab ja näeb ennast koos olevana ja seega ta vajab seda koos olemist, reaalsena. Võib olla, et küll teist moodi väljenduvana ja kogetavana, kuid kindlalt alles olevana – üldsegi mitte nii nagu teine selles osaleb.

Laps, kes on elanud koos inimesega, kes teda, inimesena, ei vali – see laps jääb vajama lähedust, turvatunnet, tugevamat ühendust – ebavõrdsete koos olemine, valedel alustel koos olemine, lapsega manipuleerimine – lapse aju kahjustamine, lapsest sõltlase kasvatamine, ebanormaalsuste normaalseks pidamisele suunamine.

Siis, kui inimene ei vali last, inimesena – siis on sellesse suhtesse, koos olemisse, vähendamine ja vägivald sisse kirjutatud – inimene vajab ja tahab oma ruumi, oma aega, oma elu – ruumi, aega, elu inimesele – laps segab, häirib, takistab, kaotab, kustutab – laps toob kaasa selle ja seda, mida ja kuidas inimene, ise, endale ei valiks ega ise teeks – inimene teab, et tema, ilma lapseta, ei pea – siis tema saab vaba olla, vabalt valida.

Enesele vajaliku - vahe maa, sisu, korralduse, kohustuste, aja omamise, kontrolli saavutamise tagamiseks, paika panemiseks - kasutab inimene vägivalda ja vähendamist, et suunata/ hoida last vajaminevasse kaugusesse, talutaval moel olema, käituma, väljenduma – ikka ja jälle on, midagi ja kuidagi, valesti – laps ei jõua sihile, laps ei saa lähedust, laps kaotab ka senise, turvatunde – pidev ebakindlus.

Sel moel kasvanud ja elanud lapse sisse jäävad jäljed, teda vähendavad uskumused, mustrid, väljendused – laps püüab, laps talub, laps ostab, laps müüb, laps kaotab, laps loodab, laps ei usu – seda ja sel moel ka enese suure aja elus. Möödunud aja laps elab enese mineviku paine all – ta vajab lähedust, ta vajab turvatunnet, ta vajab tugevat ühendust – kõike seda, mida ei ole, mida tema kogeda ei saa.

Mis on see, millega laps kokku puutus – siis, kui vanem tõmbas lapse ette piiri – see siin on Minu, Sinule ei kuulu, siin, mitte midagi – Mina Sind ei taha/ ei vali – Minule ei ole Sind vaja – Sina ei ole Minu laps – Mina annan/ saadan Sinu ära – miilits viib Sind ära.

Inimene väljendas oma tundeid ja vajadusi, inimene manipuleeris ja kasvatas, inimene rääkis tõtt. Inimene andis teada enese Maailma pildist, kaalumisel olnud valikutest, tegelikkusest. Inimene ei arvestanud, mida tema sõnad, väljendused, teod endaga kaasa toovad – ta ei mõelnud selle peale, et tahte ja eesmärgiga hirmutades, kuid ka tõtt rääkides, tekitas ta lapses trauma, mida tema ei aidanud parandada.

Inimene andis lapse kasutusse informatsiooni, millega laps ei osanud, ei saanud, ei julgenud toime tulla – inimene lõhkus lapse ja enese vahelist ühendust, pani sellele piirid ja andis teada võimalikest tagajärgedest – Sinu elu, Sinuga, Sinule – Sina tead, mis Sind ees ootab, mida ja kuidas Mina valin – mis on see, mille alusel, Sina ise, saad valida.

Möödunu paine tähendab kinni jäämist situtasiooni, mida ei ole vastu võetud, läbi kõnnitud, ära lahendatud – inimene ei ole saanud kogemust, mis saab siis, kui tema võtab vastu, temale teada antu, temale näha oleva ja kasutab seda – mitte selle vastustamiseks, unustamiseks, kustutamiseks, muutmiseks, sellega nõustumiseks – vaid ta võtab selle kasutusele – see on nii – Thats it!

Senikaua, kuni inimene ei ole möödunus teatavaks saanud informatsiooni õigel moel kasutusele võtnud – senikaua korduvad situatsioonid, milles ta jääb paigale, keerab teisale, vastustab, vajub norgu – ta kasutab temale teada antut, kuid ta ei tee seda elutervelt, vaid ise ennast vähendades/ enesele osaks saavat, uuesti, tagades/ ise endale valetades/ ise endale lootusi andes.

Inimese sammude algandmed on õiged, kuid tema sammud toovad kaasa - sama informatsiooniga - samasugused kohtumised, kokku saamised, kokku põrkamised, valud, hirmud, häbi, kaotused – vajadus, turvatunde, ühendatuse, tugevama ühenduse järele, jääb püsima, sest inimene elab/ on koos selle inimesega, kellega moodustub ühine, kuid ei selline nagu möödunud aja lapse seda teab, tahab, vajab, ootab.

Kohtumine tegelikkusega - ühist ei ole – lapse teadmise järgi olevat ühist ei ole – ühine on olnud ja on olemas, kuid ei ole ühiselt hoitavat ühist – seda, kus Meie teeme, kus Meie oleme – kus mõlemale on oluline, et on olemas see, mis kinnitab ja näitab ühist, ühise olemas olemist, ühise toimimist.

Lapse vajadus – jõuda sihile – jõuda sinna, kus tema tunneks ennast kindlalt ja teaks ühenduse tugevust – teine ei astu kaugemale, teine ei vahetu välja, teine ei jäta välja, teine ei kasuta vägivalda – see vajadus on eluline ja aktiivne – selle vajaduse alles olemise põhjus – laps on uskunud, ühes olemisse, enese mõistmise järgi – tema on, teine on, ühine, lapsele vajalikul moel, on võimalik.

Vägisi armsaks ei saa – vägisi armastus ei kasva – vägisi inimesega lähedust ei sünni. Kui teine kasutab jõudu/ manipulatsioone/ valet, et - lahus olla, lahku astuda, eraldi jääda, välja jätta, vähendada – siis on teada, mida teine tahab ja vajab – tema tegevuse eesmärk on näha ja kogeda.

Masendus, stress, jõuetus, enesetapumõtted – võimetus muuta enese olukorda, kuna ümbritsev muutub enesega kooskõlas olemata – kuna ümbritsev ei muutu enesega kooskõlas olevalt. Peab seda ja sel moel, kui ei ole enesele okey. Ei saa seda ja sel moel, kui on enesele okey. Maailm ei peatu - Mina ei saa maha minna, Maailma paigal hoida. Maailm on peatunud, kitsamaks jäänud - Mina ei saa seda liikuma lükata/ avardada.

Väikese lapse jaoks saab Maailm olla liiga suur, ettearvamatu, arvestamata jättev, haiget tegev, last tagant sundiv ja takistav, üle enese kohustav. Suure inimese jaoks saab Maailm olla liiga väike ja kitsas, ettearvamatu, arvestamata jättev, haiget tegev, tagant sundiv ja takistav, üle enese kohustav.

On nii tavaline, et vägivaldne ja vähendav keskkond ei aita, inimlapsel, paremaks kasvada ja enamat luua. Inimese ette pandud piir on paigas, maksimaalne on ära tähistatud – see on vähim, mis seob, mis ühist tähistab – sellele juurde ei saa, seda muuta ei saa – Maailm, sellisena, on paigas.

Mina ei taha ära minna – lahti laskmise valu, üksinduse hirm. Jäämise, jäävuse vajadus on aktiivne, kuna ei ole jalge alla anda pidavat põhja – ei ole teadmist, et mis ja kuidas jääb alles, et mis ja kuidas saab olema.

Teadmatuse tõttu tundubki, et olemas oleva kadudes, kaoks justkui kõik. Siis, kui laps laseb lahti, annab vabaks, enam ei püüa, enam ei hoia alles – siis Mind enam ei ole – seda Mind, kes Mina olin teisega koos – see Mina on Minu ajalugu.

Lapse süda oli see koht, kus oli ühise kodu – laps hoidis seda alles, andis sellele jõudu ja valgust – laps tähistas ise ennast ja teist. Kodu oli lapse südames, sest nii oli temale koht olemas - väljas, Maailmas, seda ei olnud.

Siis, kui laps laseb teisest lahti/ annab teise vabaks, siis on tema südames valu, siis on tema südamel valus – laps teeb haiget iseendale – ta näib võtvat, iseendalt, kodu ära – siis, kui teist ei ole ega tule, siis ei ole seda ka lapsel = kodu on teisega koos, ühes olles – ilma teiseta on laps, küll enese kodu omanikuna, üksinda, eraldi, väljas, hüljatuna.

Eluterve suhe on see, kus inimene saab kasvada - suhe jääb ajas alles, see tugevneb, sest inimesed teavad, mis on selle hind – enese kasvamine, ühes kasvamine, töö enesega, töö teisega koos – ühes ületatud raskused, ühes saadud kogemused – see on väärtus, see on teekond – on olemas teadmine, kust alustati ja kuhu on välja jõutud.

Suhted, milles ei saa kasvada, on suhtlused, mida näidatakse, näideldakse, usutakse suhtena – inimesed on loonud ühise, on kasutanud ühist, mis on pinna pealne – ka selle sees on ühised kogemused, ühised hetked, kuid sageli need ei liida, vaid teevad valu, häbi, toovad kaasa hirmu, enese kaitse vajaduse.

Inimesed on rollidena ja inimestena – kuid inimesed ja rollid on konfliktis – inimesed on õppinud olema rollidena, kuid inimesed ei ole õppinud olema inimestena – nad küll valivad, vajavad, väljenduvad inimestena, kuid nad ei tee seda teadlikult ja enese eest vastutust võttes – nad väldivad vastutust, nad nõuavad vastutusest vaba, privileegidega staatust.

Konfliktidega kohtumine ja nende lahendamise kvaliteet/ võimetus toob kaasa teadmise, et üksinda on turvalisem ja parem, kui koos olles – just ühes olles saadakse haiget, just ühes olemine teeb liiga ja võtab vähemaks – ühes olles tuleb olla vähem, ennast piirata, enesele keelata, ise ennast takistada, osaks saavat taluda, sellega nõustuda – nende piiride pärast, mis on paika pandud – ise enesele, teisele, teise poolt.

Sest, kui piiri puudutada, ületada, kui piirile läheneda, siis antakse sellest märku ja võetakse kasutusele vägivald ja vähendamine, kui enese kaitse ja enese tõestus – tagane, peatu, ära tule, ära ole, muutu/ Mina allun, kuuletun, vaikin – siis elatakse ennast välja – karjutakse, lüüakse, sõimeldakse, vaikitakse, karistatakse, naerdakse – piiri ületamise eest, piiri tähistamisega kaasnev, pidava piiri üle rõõmustav – Mina kontrollin olukorda, Minu sõna jääb peale, Mina saan oma tahtmise, Mina saan, ise, ennast nautida, kogeda, väljendada/ Mina olen Mina, Minuga peab, saab, tohib.

Suhtlus on valikuline – vajaduse, võimaluse, kohustuse piirides – seda saab vähendada, keelata, muuta, kaotada. Selle seest saab ära minna. See ei tule kaasa, seda ei pea võtma kaasa. Leiab aset joonise järgi, teatud ajal, reguleeritult – tahts it, thats all – Mina ise algatan, Mina ise piiran, Mina ise lõpetan – Mina ise kontrollin, enese järgi – Mind ei saa kohustada enamaks, teistsuguseks.

Selle, kas ühise puhul on tegemist suhte või suhtlusega - näitab ette selle kvaliteedi parandamise võimalus või võimetus – näitab ette selles olijate läheduse süvenemine või vähenemine - näitab ette selles olijate ühendatuse mitmetasandilisus või vähesus, piiratus, ühekülgsus – suhtlus on mingitesse piiridesse paigale jäänud, vähenev, katkendlik, vaikiv, vaigistav, vähendav koos veedetud hetk/ ühendus.

See, mis on oluline, seda tahetakse alles hoida – selle nimel tehakse tööd, sellesse panustatakse ja ollakse nõus pingutama. See, milles on enese kasvamine ja vahetu elu-olu võimalik, see käib enesega kaasas.

Kõik see, kus peab olema kontrollitud/kontrolli all/ kontrollituna – kõik see, kus peab olema tõelisest enesest vähemana, kus avatud lähedus jääb kätte saamatuks, kus valeks nimetamine on tavaline, kus vägivald ja vähendamine on igapäevased – kõik see on suhtlus, mida, millegi pärast, ei saada, ei osata, ei taheta lõpetada.

Nn ühised, kus on jõutud punktini, millest paremaks minna ei saa – teine pool on paika pannud kindlad raamid ja sisu – kuid siis, kui tahta/ vajada/ oodata, muutust – ühise osa suurendamist, ühise kvaliteedi parandamist, teise tähelepanu, kohta, aega ja ruumi inimesele – siis tuleb nähtavale informatsioon, et teine ei muuda, ei toeta muutust, ta reageerib ärritunult, vaikimisega, vaigistamisega, manipulatsiooniga – inimene vasustab läheduse, inimene vastustab ühise, inimene vastustab enese kohustustest enama.

Siis, kui mõlemad osapooled on rahul, tulevad toime, ei otsi/ ei vaja/ ei teosta ühise osa suurendamist, parandamist – siis on nad rollidena väljenduvad inimesed, kes oma vaba ja muutuva inimese elu elavad mujal. Kokku saades ollakse nii nagu ajas on välja kujunenud, vaikides on kokku lepitud – tervis, ilm, söök – ebamugavast ja häirivast minnakse mööda, vaikitakse – ollakse soliidsed ja korrektsed.

Siis, kui üks osapool tahab ja vajab rohkem ja teisiti, siis on ta rollist enam, inimesena panustamas ja teed kõndimas – see ühine on tema elu osa, tema vastutab, kuidas ja milline see on, olema saab – see on tema aeg, tema väljendus, tema kogemus.

Inimene ei taha vähemat ja ise ennast vähendada – inimene ei taha raskuse ees peatuda ja ebamugava eest peitu pugeda – tema tahab selle ära lahendada – selle nimel tööd teha, et lahkheli, vastuolu põhjus on selge ja see enam ei häiri, ärrita – seda on mõistetud, sellele on vabastav lahendus leitud.

On loogiline, et erinevad lähenemised ja erinevad läheduse põhi mõtted toovad kaasa vastuolude välja paistmised ja kokku põrkamised – üks ei saa, sest teine ei taha – üks ei saa olla rahus, rahule jäetuna, sest teine tahab lahendust ja teistsugust lähedust – üks ei saa lähemat lähedust ja lahenduse peab ta leidma ise endale, sest teine tahab paika pandut, paika loksunut ja keeldub süvenemast sellesse, mis on kõrvale jäetud.

Tõele au andes tuleb tuua välja ka see, et siis, kui üks osapool tahab ja vajab rohkem, saab ta olla see, kes toetub oma rollile ja tahab teiselt, kui rollilt, enese vajaduste täitmist ja enese jaoks olemas olemist – inimesega ei arvestata, inimest ei märgata, inimene vähendatakse – ole roll, täida oma rolli, sest Mina olen rollis – üle piiride kasvanud lapsed, inimesed, kes jätavad oma tegemised ja vastutuse teisele – teise roll tähendab ülesandeid, mida saab tollele jätta, anda, määrata – teise roll tähendab kogemusi/ privileege, mida too peab võimaldama.

Möödunu situatsioon, mida laps ei ole, elutervelt, reaalsusele toetudes, läbinud – see siin ja selline on informatsioon, millega Mina kohtusin – tegelikkus on selline. Esimene reaktsioon on ehmatus, ärevus, hirm - Mina kaotus, Minu kaotus, Mind ei valita = Minuga ei valita arvestada – erinevate tunnete sõnumid.

Nõuab väga suurt eneseületust ja tahte jõudu, et tõusta püsti, et öelda välja – see siin ei ole koht Minule - Mina võtsin informatsiooni vastu – Mina näen ja tean, mida ja kuidas teine valib/ tahab/ vajab – Mina vastan sellele - Mina lähen ära, Mina valin ära minna – Mina annan teisele selle, mida teine teostab.

On loogiline, et väikesele lapsel sellist jõudu ja teadlikkust ei ole – tema teadlikkus suunab teda teise poole, teisega jääma, teisega ühendust hoidma – seega peab ta tõest informatsiooni teisiti nägema, teistmoodi tõlgendama – siit tuleb mängu Mina vastutan ja tähelepanu pendel ning kasvab vajadus, tugevama ja tervema ühise järele.

Jäämine tähendab kestvat vähendamist, vägivalda ja selles osalemist – ühises osalemist, osaks saava talumist, kuid ka kaasa tegemist – reageerimist ja vastamist, erinevate mustrite/ lahenduste kasutamist ja uskumustest kinni hoidmist.

See ei ole vabadus ega ole ruum, milles kasvada. See tähendab sundust, alles hoida seda Mina, kes Mina ei ole - teine loob, hoiab, kasutab, Minu kohta, informatsiooni, mis vähendab ja moonutab Mind – teeb seda nii nagu selline Mina oleks reaalne - kogetav, nähtav, rääkiv, väljenduv – selles Minas on sarnast ja ühist, kuid see ei ole sama Minuga – kuid sellest tehakse tõeline Mina, sest sellise Minuga suheldakse, sellist Mind vaadatakse, sellist Mind koheldakse.

Teise poolt alles hoitud ja loodud informatsioon, Minu kohta - selle abil saab teine endale vajamineva – õiguse reageerida, vältida, väljenduda, piire tõmmata, lahingut pidada, ühist vähendada, Mind kontrollida.

Ühist ei ole – inimeste tasandi ühisosa ei ole või on see minimaalne – on rollid, põhirollid ja inimesele omistatud rollid – Süüdlane, Ohver, Vaenlane, Agressor ja siis kõik need omadused ja nimetused, mis osutavad inimest, rollina, rolli nimetatuna.

Inimese kasvamist märgib tema teadlikkus - On Minu enda vastutus elada enesega kooskõlas ja otsida/ luua endale see ruum, kus, Minul, on võimalik, inimesena, kasvada – uute teadmiste valguses on võimalikud muutused – kvaliteet paraneb, saab luua enamat, ei ole ette paika pandud tulemust, milleni luuakse, joonistatakse, kujundatakse tee.

Edasi kasvamise tunnus on uue informatsiooni ilmnemine, kinnistamine ja sellega arvestamine – möödunu kogemused, teadmised on teada, kuid neist ei saa primaarseid – ka möödunusse saab informatsiooni juurde anda – ka oma möödunut saab muuta – seda saab uuel moel avada, vaadata, kasutada – uued teadmised ei ole mõeldud vähendama, vaid enamat looma, nägema, kasutama.

Teise inimesega seotud ühenduse lõks - valimine – Mind valitakse = Minu kohta tehakse otsus – see on elamine ja olemine keskkonnas, kus – Mina võtan Sind kaasa, siis/ Mina ei võta Sind kaasa, sest – Mina olen Sinuga koos, siis/ Mina ei ole Sinuga koos, sest – Mina ei taha Sinuga koos olla, sest = Mina valin, Mina otsustan, Mina määran, Minust sõltub – Sina saad mõjutada, kuid ei nõuda.

Inimlaps jääb kinni oma vajadusse, kui pendlisse – et Mind võetaks, et Mind valitaks, et Minuga tahetaks – hirm, häbi, valu – Mind saab jätta, Mina saan välja jääda = Mina ei ole oluline, Minus ei ole väärtust – Mina otsin/ ostan endale väärtust – siis Mind valitakse, siis Mind võetakse.

On loogiline, et käivitub enese kaitse mehhanism – Mina tahan, Mina vajan – Mina tahan ja vajan, et Mind valitaks – selle taga on teadmine, sellest, et valimine tähendab head Mina, Minule - valimata jätmine tähendab halba – Mina olen, Mina tegin, Minus ei ole - Minu pärast, Mind ei valitud.

Kõrvale jäämine, välja saatmine – pealt vaatamine, teadmine – temal/ neil on ilma Minuta parem – tema/ nemad ootas(id) Minu ära minemist, tema/ nemad tegi(d) nii, et Mina saaksin sellest aru, et Minul oleks ebamugav ja paha, et Mina ise läheksin ära.

Inimlast lõhkuv ja vähendav informatsioon – Mind ei ole vaja, Minule ei ole kohta - laps ei tea teist ühes olemist, tal ei ole teist võtta ega olevale asendust – kuna tema on, siis temal peaks olema, kuid ta ei saa seda Minu Oma endale – see ei ole temale võimalik – teda ei ole sinna valitud, teda on sellest välja jäetud.

Huvitav nüke on veel see, kui sellises olukorras, kus eraldi jätmine, hoidmine on nähtav ja kogetav – öeldakse lapsele – keegi ei ole Sind keelanud/ võid tulla, kui tahad/ ise oled valinud, et ei ole tulnud/ oled ennast uhkeks teinud – laps jäetakse vastutavaks ja tema vastus, tegelikkusele, nimetatakse ebaviisakuseks, ebakohaseks – laps on asjadest, enda moodi, aru saanud – laps on Ohvrit mängimas ja tähelepanu nurumas – Tahad kutset jah! Tahad, et Sind peab paluma!

Väidetav luba, ühes olla ja näidatav ühte ootamine, ei too, nendele toetudes, kaasa ühist, milles on turvaline ja kindel olemine – vahe jääb nähtavale - pingutatus, tehtus, teiste vaheline ühendus on näha – vaikima jäämised, vahetatud pilgud, teistele teada olevad sõnasilbid, sisenaljad. Üksinda olemine ja välja jäämine on veel tervamad ja valusamad.

Seega on loomulik, et inimene kaotab enese mõtte – tal ei ole enam põhja jalge all – Mina olen, Minule on vaja – seda teadmist, et keegi tahab ja nõustub Minuga koos olema = Minul on vaja, et Mind valitaks.

Sellest saab pendel – Mind valiti/ Mind jäeti – väga suur kogus valu ja häbi siis, kui ei valitud – eelneva aja kogemused ja informatsioon – kurbus, väsimus, viha, kadedus, kaotus, eneseviha – kuidas elada sellisena, keda ei valita, keda jäetakse.

Möödunu trauma tähendab, et jätmisena/ mitte valimisena tunduvad ka täiesti tavalised ja normaalsed elulised seigad – inimesed ei jäta, nad valivad enese järgi, enesele sobiva, enesega sama – inimesed ei jäta, nad lähevad ja on koos, seal ja selles, milles see on võimalik – nad ei jäta, sest ei ole olnudki koos ega ole ühte võetudki.

Kuid selle jaoks, keda on päriselt jäetud ja välja arvatud – kõlab, kellegi teise valik, otsusena – Mind kaaluti, Mind mõõdeti, Mind hinnati – Mina ei sobinud, ei sobitunud, Mind ei tahetud – Minuga ei arvestata = valikut tegevale/ valiku teinule ei loe, kuidas ta Minuga käitub, mida Minule teada annab – Mina ei suuda taluda valiku protsessi ja tulemust – Mina kogen ja näen enese möödunut.

Mind ei valitud – kuid Mina ei saa lahti lasta sellest, mis on Minul olemas – siis ei jää, midagi – Mina ei tea, kes Mind veel tahab – kas on sellist kohta, kedagi teist, kuhu Mina sobin, kuhu Mind vaja on, kuhu Mind tahetakse, kuhu Mind oodatakse.

Seega pöördub inimene tagasi enese möödunusse – sinna, kus peaks olema enese ankur ja tugisammas – sinna, kus tema peaks olema välja valitu ja seda kinnitatakse üle – ülejäänud Maailm saab pöörduda ära, mitte kaasa kutsuda, mitte ühte võttta – kuid seal, enese möödunus, on see/ need, kes ei muuda oma valikut – nad jäävad – nende juurde saab minna, nendega saab koos olla.

Ka siis, kui aeg on vahele jäänud või tegemist on erinevate aegadega – ka siis on, kohtudes, teadmine, et ollakse üks ja koos – ka siis saab minna hauale, küünalt süüdates olla koos, sest on teadmine – kui see inimene saaks/ saanuks, siis ta oleks Minuga, siis ta ootaks Mind.

Kui olla see inimlaps, keda ei valitud tema möödunus, siis on iga jätmine, kui karistus ja korrale kutsumine, jätmine, kui narrimine ja meeleolu väljendamine – see ei tähenda lõpplikust ja päriselt teoks tehtavat, kuid see, kes on kogenud jätmise tegelikkust – selle jaoks on kõik üks ja see sama – tema aju ei tee vahet, milles lugu seisneb – ta on jälle samas kohas, kus teda päriselt jäeti – teda ei valitud.

Valiku puudus – valiku võimaluse puudus – möödunud ajas ei olnud inimlapsel valiku võimaluse olemas olemisest aimu – teda valiti – temale anti valida, kas ta võimaldab enese valiku või mitte – tema tähelepanu suunati sellele, mis oli selle keskkonna ja temaga seonduv normaalsus – talle anti teada, kes olukorda kontrollib ja lapsega seonduvat määrab.

Möödunud ajas ei antud lapsele teada, et temal endal on õigus valida – selle alusel ja järgi, kuidas keegi teine temaga käitub, tema koha pealt valib – kas laps ise tahab, selle teisega, sel moel koos olla, selle teisega sellises läheduses koos olla.

Möödunud ajas ei antud teada, et lapse sees on kompass, mis näitab temale teed ja annab teada tema tasakaalust – et lapsel tuleb ise ennast kuulata ja selle järgi oma samme seada ja enese piire paika panna – lapsel on õigus Ei öelda, mitte kaasa minna, mitte ära minna, mitte ära anda.

Möödunud ajas ei mõistnud ega näinud inimene seda, mida ja kuidas see olevas on – möödunu oli suletud ruum – kuid see oli üks võimalus – kuid see ei olnud ainus võimalus. Inimestega saab koos elada – naabritena. Inimestega saab koos olla – tuttavatena.

Selle jaoks, et jõuda ühiseni, tuleb kõndida teekond sinna maani – see, et on ühendav nimi, ruum, aeg, ei tähenda, et ollakse teisega lähedane – et teisele saab koha oma südames anda – kõik inimesed ei pea olema südames – on täiesti okey, kui lähedane ei ole lähedane – teine on inimene, too teab ise, mida ja kuidas ning keda tema valib.

Suur samm edasi – Mina valin, Mina ei ole võtta ja jätta – Mina ise valin – see on kasvamine, sinna maani, kus – Mina ise otsustan, olemas oleva alusel – kas Mina tahan või ei taha – võimalus saab olemas olla, kuid see ei tähenda, et Mina seda kasutan – Mina valin enese järgi ja enese jaoks – see, mis, kes, kuidas käib ja sobib Minuga kokku ning selle järgi, kes on valmis, Minuga koos, ühist looma, hoidma, väärtuseks pidama.

Marianne

12.11.2026.a

Justnagu oleksin Mina - Vähendatu

 

Möödunu jäljed – möödunust jäänud traumad – haavad, mis ei ole paranenud. Sõnad, pilgud, teod, hääled, väljendused, maitsed, lõhnad, helid, vaikus, pimedus, värvid, valgus, karjumine, vastu puudutus – kõik see kokku on suletuna seisnud informatsioon – selle jaoks, et mõista, et aru saada, tuleks lugu laiali laotada ja kõik selle osad üle vaadata ja kõigi osadega tegeleda ja kõigele, mingi koht, vastus, selgus anda.

Väga palju informatsiooni – on raske kõike näha ja mõista, sest tavaliselt on midagi, mille külge jääb inimene kinni ja samas on seda, mida inimene tahab kaotada, üle kirjutada, muuta. Seega ta tegutseb mitmel suunal ja samas proovib ta ka oma tundeenergiaga toime tulla – tunda või mitte tunda, mida sellest kõigest tunda valida.

Energeetilise keha sisse jäänud haavaga seotud lood on mitmetasandilised – inimene valib, kuhu ta oma tähelepanu suunab, kuhu mitte. Valguse kätte tõusnu kaotab äärealad, moonutab kõrval oleva, midagi jääb täiesti välja - kuid ometi ka see mõjutab inimese tundeseisundit – tunnetel on kombeks tuua sõnumeid laiemalt, kui inimene neid näha teab ja avada valib.

Öeldakse, et inimene võttis lugu isiklikult – midagi puudutas teda ja ta reageeris sellele. Mina – teise sõnades, tegudes, väljendustes – milline Mina, teise poolt edastatus, olen – kas see Mina meeldib Minule, kas Minul on, sellisena, hea/ turvaline/ tore/ huvitav/ julge olla või mitte – mida selline Mina, Minule, kaasa toob?

Haavad jäävad sellisest enesest, kellena olemine on hirmutav, kurvaks tegev, julgust võttev, peitu sundiv, häbenema kohustav – Mina – Mina olen sellisena Maailmas – Mind nähakse ja teatakse sellisena. Kuidas Mina saan edasi elada ja edasi olla, kui Mina olen selline?

Mina olen selline – on tegelikkuses väga lai informatsioon – suures osas on see kokku kõik see, kuidas see teine, kes inimese Mina nö nähtavaks ja kogetavaks tegi, ise väljendus ja ise kogetav oli – kuid huvitaval kombel on teise sõnad ja väljendused enese Mina, kuid ei see teine – kuigi teise poolt väljendatu näitas teda ennast, jääb see seik inimese mälestuse sisse nii nagu olnuks see tema Mina. Loole lisab vinti juurde, et ka teine teab ja vahendab seda lugu sel moel – tema näitas inimest, ei ise ennast.

Inimlapse peegeldus – milline informatsioon lapsele anti – millega teda seoti, kuidas teda koheldi, kellena teda näidati. Inimlaps ei tea ennast sellisena, kellena teda koheldud ei ole – inimlaps teab ennast sellisena, millisena temale reageeriti – mitmetasandiline ja korduv kinnitus jääb inimese mällu püsima.

Mina olen ilus/ Sina oled ilus – see ei tundu tõene väide, kui last ei ole koheldud ilusana, ilu edastavana, vaatamise rõõmu kaasa toovana. Kui ilu ei käi enesega kokku, siis on osatatud ja narritud välimust, pilgatud keha, maha tehtud stiili, noritud välimuse kallal – koheldud nii nagu koledaid inimesi vaadatakse ja nähtavaks tehakse – vähemana, põlgust äratavana, toetust mitte saavana, ühte mitte võetuna, ärrituvusega vaadatuna, paha haisu levitajana.

Mina olen enese kehaga Sinasõber = Minu kehakaal on normis, Minu proportsioonid on tasakaalus, Mina tunnen ennast, oma kehas, hästi - see on vale ja ebaselge vaatenurk, kui sellist kohtlemist ja nähtavaks tegemist ei ole olnud.

Pigem on kasutusel pendel – inimene on, kas paks või siis sale – sale tähendab, et Mina vastan oleva aja standarditele ja mahutan oma keha väikese numbriga riietesse ja Mind on hea vaadata – tunnustavad pilgud, sõnade valikud, kaaslaste puudust ei ole, elu kergus ja tegevusele toetus.

Kui nendele punktidele vastav ei ole, siis see tähendab paksuna ringi käimist – paksu ei panda, inimesena, tähele, paksu ei tunnustata, paksule on elu raskem, paks olla ei ole ilus, sest paks inimene on laisk, lohakas, häbi, jne – kuna saleda kohta käivat kohtlemist ei ole, kuna paksu kohta käivat kohtlemist jagub, siis Mina olen paks ja paksuna Mina olen selline nagu paksu inimest teatakse – kaal võib langeda, keegi saab kaalu teemasse elutervelt suhtuda ja inimene saab temaga nõustuda, inimene võib samas mõõdus teist pidada ilusaks, kuid ennast teab ta paksu ja koledana.

Minu vajadused on olulised, Minule on toetus – abi küsimine, abi vastu võtmine, tugevuse andmine lubatud, normaalne, Minuga kaasnev – see on vale, kuna saadu nimetati võlaks, kuna öeldi, et saad ja pead ise - kuna on tajutud, et teine inimene valib mitte aidata, kuigi ta teab ja näeb, et on liiga raske, liiga palju – kuna on nähtud, et teine inimene peatub ja ootab, kuni abi vajav jõuab ise ära tehtud – kuna teine inimene kasutab sõnu ja viitab abivajaduse mõistmisele, kuid ei jõua tegudeni, et abi anda – kuna teine inimene, abi küsimise peale, vaikib, läheb ära, saab vihaseks, määrab hinna, mida ei ole võimalik maksta, tuletab vanu „võlgu” meelde – siis on selge, et inimene teeb ja on ise, ka üle enese piiride ja jõu – ta teab, et tema ei saa, kellegi teise abile loota.

Mina – millele, enesena olles ja enese samme tehes, toetun. Millisena, kuidas Mina reageerin ja vastan – millest Mina võrsun. Sõnad – toetumine sõnade tähendusele ja sisule – Mina, selline, sellisena. Hääled, pilgud, puudutused – Maailma puudutused – Maailm puudutas Mind – Maailm reageeris Minule – Maailm teab, milline Mina olen, olin, saan olema.

Järeldus – Mina kutsusin esile, Mina põhjustasin – ei ole vahet, mida valisin ise, kuidas tegin ise, kuidas tahtsin ise – Mina, kui prügi, rikkusin allika puhutuse – Mina, kui pori, määrisin põranda – Mina, kui häbi, valmistasin teisele piinlikust. Mind pidigi sellisena kohtlema, nähtavaks tegema – Minule pidigi sellisel moel vastama.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna manipulatsioon - Mina – Mina olen teise väljenduse ja valiku põhjus. Seda kinnitas võrdlus, seda tõestas põhjendus – Mind võrreldi, Mina ise võrdlesin – kuidas teisesse suhtuti, kuidas teise puhul valiti, kuidas meid kõrvutati – Mina ise sain aru, sellest, kuidas Minule osaks saanut põhjendati.

Inimese elu on suur hulk informatsiooni – on pealt vaataja ja kõrvalt kogeja asi, mille tema sellest kõigest välja valib ja kuidas seda edasi annab. Valu on peidetud sellesse kohta – Minu Ema kirjeldab ja osutab Mind – ta on Minust eraldi, ta on Minu vastu, Mind eemale lükkav, eraldi hoidev, haiget tegev – Minul ei ole, temaga koos, turvaline, hea.

See on jahmatus, ärevus, hirm, häbi, lootusetus – miks Minu Ema nii teeb, miks ta Minust sel moel räägib, miks ta sellisena olla valib – miks ta ei leia, Minu kohta, head sõna, ei kasuta soojust, ei vali naeratust – Mina ei ulatu temani, Mina ei ole temaga üks – Ema tahab sellisel moel väljenduda ja selliseid sõnu kasutada – tema tahab seda teha ja sellisena olla.

Siis, kui tulla vägivaldsest ja vähendavast keskkonnast, siis on olemas teadmine, milline Mina, mina, olen. See info on paigas ja püsiv – enese tähendus, võimalused, osaks saav – Minu osa, koht, roll – selles süsteemis. Mina tean, mida ja kuidas Minust mõeldakse, Minu kohta teatakse, Minust usutakse – see informatsioon on alles ja kasutusel, see ei ole ära kadunud, seda ei muudeta ära.

Mina Kes ei muutu – see on häiritud süsteem, ebaterve mõtlemine, piiratud vaimsus – inimene teab, mis ja kuidas tema osaks saab – vägivald ja vähendamine on vältimatud, kuna Minu olemas olemine tagab Minule osaks saava – Minu kohta ei ole kasutusele võetud uut informatsiooni, Minu käest ei küsita uut infot, Minu koha pealt ei ole uut vaatenurka valitud – Mina ei ole näinud, kogenud muutust – seega ei muutu mitte midagi.

Inimesed, kes on keskendunud füüsilisele Maailmale, jätavad oma vaimse teekonna unarusse – neil on selles raske – neil puuduvad mõisted, seosed, teadmised – nende vaimne tasand on ahtameelne – nende koolitus on jäänud pooleli – nad kordavad sama klassi numbrit, sest nad elavad nii nagu elu oleks paika pandud ja lõpuni jõdnud – kuna mitte midagi ei saa enam teha, siis ei ole ENAM mitte midagi vaja teha.

Inimese teadlikkust näitab see, kuidas ja mille jaoks ta informatsiooni kasutab – kas ta vaatab üle kogu olemas oleva, millest ta on eraldanud oma aktiivsed ja pimedad tundereaktsioonid - kas ta otsib teadmisi juurde ja laseb seni kasutusel olnust lahti, muudab oma seisukohti - kas tal ei ole valmis lõpptulemust, veel enne, kui ta infoga tööd tegema hakkab ning info läbi töötamise tulemus ei ole, kellegi/ millegi vähendamine, vaid reaalsed sammud, reaalsuse alusel.

Või ta võtab ette, tervikust, osa – selle, mis annab talle vajamineva kogemuse, ette paigas oleva tulemuse tõestuse – et ei ole vahet, mis ja kuidas on veel, selle saab kõrvale jätta, selle saab ära muuta – paika pandud tulemus/ teoks tehtud otsus/ väljendatud reaktsioon saab kinnitatud/ kinnituse/ põhjenduse.

See Mina, seal, enese möödunus - ei olnud Mina – Maailm valis, oma vastuse/ sammu/ teo, enese järgi - vägivaldses keskkonnas kasvanu suudab ja teab seda öelda alles siis, kui tema tasakaalu hoidev kese on tagasi tegelikku tasakaalu tähistavas kohas – ebanormaalne enam ei ole norm, vaid vähem ja ebakõla, millega ei pea leppima, kuna sellega saab tegeleda nii, et tegelik tasakaal jääb alles.

Kui – See ei olnud Mina, kuidas teine Mind näitas, kohtles, ise väljendus - siis teine ju valetas – sest teine andis informatsiooni, mis ei olnud tõene ega täpne. Seega ta valetas – tegi Minule liiga, vähendas Mind.

Teadlik tugevus on mõista, et, sageli, see teine ei valetanud ega mänginud – teine rääkis tõtt – enese lugu, enese osa, enese tähenduses, enese Minana – teine nägi, koges, teadis Mind sellisena nagu tema poolt vaadatuna ja tõlgendatuna paistsin – enese kasutuses oleva, enese kasutusse valitud, informatsiooni alusel - seega ta reageeris nii nagu tema teadis ja tundis lugu olevat ja teadis ennast vajavat.

Minu mõistes teine valetas, kuid tema enda mõistes tema rääkis tõtt – seega ta ei saanud Minule vajaminevat anda = Minu tõega sama olla – Minu ja enese kohta aus olla. Sama oli ka tema poole pealt vaadatuna – Mina valetasin tema kohta – Mina ei valinud näha ega tunnistada Maailma ja teda nii ja sel moel nagu see oli tema poole pealt vaadatuna.

Ühine kokkupuutepunkt oli lava, millel ei sündinud harmooniat, vaid millel, toimetades ja väljendudes, toodi nähtavale disharmoonia – erinevatel teadmistel seisnevad mõistmised ja uskumused – üksteise suhtes, teatud nurga all, paiknemine.

Elu õpetas - teist ei saa uskuda ega usaldada – teine ei ole tõene ja selge infoallikas – teine on kallutatud ja tema normaalsus tähendab, tegelikult, ebanormaalsust – teine ei otsi enamat, ta loob ja kasutab vähemat – teine vähendab Mind.

Varem nõustusin enesele osaks saavaga – see ei olnud hea ja tegi haiget, kuid info, Minu kohta, põhjendas selle ära ja tõestas selle õigeks – sellisele Minule, kellest räägiti, kellele osutati, kelle kohta teati – ei saanud teistmoodi läheneda, lähedal olla, lähedust anda.

Võisin teha, mida iganes – võisin teada enese tegelikkust - võisin omada tõestavat materjali – võisin rõhuda ühisele – võisin toetuda informatsioonile, et ka teised olid eksinud, valesti olnud, ülekohtuselt käitunud, kuid nendega ei valitud sama ja neid ei näidatud samasugustena – kuid piirid ei lõdvenenud, ruumi ei tulnud juurde, valgust, kogu ühist lava valgustama, ei süttinud – Mind ei tahetud teist moodi näha, nähtavaks teha – sellisena sobisin, sellisena olin õige – olin vähem, keda oli õigus vägivaldselt kohelda.

Igatsus ja vajadus - Minuga ei saa, kuna Mina olen/ Mina ei ole. Igatsus ja vajadus, et teine näeks ja teaks Mind, Minu kasutuses oleva info alusel, teist moodi. Mis on selle igatsuse ja vajaduse taga – on tavaline võtta Mina-de mäng vastu ja astuda tähelepanu pendlisse – Mina ei saa, sest Mina olen – Mina ei saa turvalist lähedust, tugevat ühendust, sest Mina olen – teisel on õigus teha Minule haiget, olla Minust eraldi, suurendada vahemaad, kohustada Mind vaikima, ära minema, tema käitumise valikuid taluma.

Tegelik põhjus – Mina ei saa, sest teine ei vali, sest teine ei teosta, sest teine ei taha – teine osutab sellele, mis tema otsust, valikut, teadmist – võimalikult vähe Mind, Minule, Minuga, Minust, Minult - ära põhjendab.

Tähelepanu pendlis kiikumine ei muuda teise otsust ära – pendlis kiikumine tähendab, tähelepanu suunates, vaidlemist - selle üle, millises läheduses, millises ulatuses, on, Minul, teisega koos, ühes ruumis olemine võimalik.

Vaidlus selle üle - milles teine väldib Mind, vaidlustab Minu – mil moel, tema, Mind kohtleb – teine, tõestamas, et tema poolt valitu on temale lubatud, põhjendatud, õige – tema ei pea, ise, ennast piirama ja Mina ei tohi teda keelata.

Vaidlus selle üle - mida ja kuidas Mina tegema pean, et teine nõustuks, täidaks kohustust – Mind, tema piire ületavalt, taluma, temaga ühte lubama - Mina vaidlemas vastu ja tõestamas ennast/ teist/ Meid, sest tahtmas teise poolt paika pandud piiridest rohkem ja teisiti.

Keskendumine pendlile – vastu võtmata enese otsust, selle informatsiooni alusel, mis on olemas - ühenduse säilitamine – Mina olen, teine on – teine on osa Minu elust ja ajast – ühises olles, ühist mõistes - Mina vajan lähemat lähedust, Mina tahan tugevamat ühendust = see, mil moel teine tegutseb, ühendust võtab/ hoiab näitab meie kahe vahe suurust, Minu välja jäetust, Minu eemale tõrjutust – siis, kui olla aus ja informatsiooniga kooskõlas, siis lõppeks ühendus siia samasse kohta ära, siis Mina ise ei oleks ega valiks ega jätkaks, sest teist ju, enam, ei ole.

Ühenduse hoidmise taga on ühise kohta käiv informatsioon – meie rollid, möödunu kogemused ja enese harjumused ning teise poolne, tema enda poolt paika pandud, piiride ületamine – seda, mida ja kuidas teine tahab, ootab, küsib, nõuab, vajab, võtab - see ei käi sellises kauguses suhte juurde – teise piiride alusel ei saa, Minult, oodata sellist lähedust, sellisel moel võimalusi, selliseid jagamisi.

Teise poolt paika pandud piir teeb temast kauge. Teise poolt teostatud piiri, pidev, kehtestamine ja, korduv, maha märkimine, teeb temast ebakindla, ebaturvalise inimese – see välistab, teise, lähemale kutsumise/ lubamise – teise vastu huvi tundmise, naeratuse, soojuse, turvatunde pakkumise, ühes olemise, aja ühendamise, ressursside jagamise.

Sest see tähendaks avatust ja teise vastu võtmist = teisele liiga lähedal olemist, teise jaoks valena olemist – tema poolselel sammule samaga vastamine, toob kaasa tema poolse piiride nähtavaks tegemise, nende kogemise – teine saab ja lubab endale, kuid mitte sama Minule – teine tahab enesele õigust olla vaba ja valida enese järgi, kuid keelab Minule samad õigused – tema nendega ei nõustu – Minul ei ole õigust teisele.

Vajadus ühendatuse järele, vajadus turvalise ühes olemise järele – see ruum, mille teine Minule jätab - see, kuidas teine ühendust ära kasutab – aktiveerib möödunu – Mina ei saa – Minu enda pärast Mina ei saa – kohal on kõik see suur hulk informatsiooni – Mina, Minu osa, teise loos, sellisena – Mina ei saa selliseid Mina-sid ära muuta, teisena hoida, ära kustutada – Mina, sellisena, olen ja jään alles = teise kagus, Minust, jääb samasuguseks.

Võimatu ülesanne – selle jaoks, et Mina saaksin olla teisele lähemal, tuleb Minul ennast ära muuta, et teisel ei oleks põhjust vahemaad suurendada, suurena hoida – Mina ei saa seda teha, teise kasutuses oleva informatsiooni tõttu = teine loob ja haldab informatsiooni, et Mina püsiksin temast teatud kindlal kaugusel.

Selle asemel, et mõista tegelikkust ja tunnistada tõeks teise tegevus – keskendub eemale hoitud/ eemale tõrjutud/ vähemaks suunatud inimese tähelepanu enese Minale – Mina, selline, sellisena – kui Mina oleksin teine, siis see ei saaks Minu osaks – miks ja kuidas Mina olen selline – kurbus, pettumus, lootusestus – sest Mina, teise poolt kasutatud informatsiooni sees, ei muutu teiseks.

Mina - inimene ei suuda enese mälust ära kustutada seda kujutist, mil moel on teda koheldud, vaadatud, puudutatud, nähtavaks tehtud - justkui woodoo nukk, millele on antud oma Hing - iseenda poolt loodud side.

Teise poolt väljendatu ei ole Mina ega ole see Minu, kuni Mina ise ennast sellega ühte ei seo – oma energiaga tõeks ei tee ja teise poolt nähtavaks tehtud Mina, tõeliseks pidavana, sellise enesena vastu ei reageeri – aktiivne püüd, sellisena sellist, kustutada, ümber lükata, ära tõestada, teiseks muuta, vaidlustada.

Kõik see, katmas tegelikku soovi ja vajadust - et teine lõpetaks vähendava ja vägivaldse kohtlemise, käsitlemise, väljenduse. Kuid see lugu ei jõua sinna ega peatu seal, kus on tegelikult selle sõlmkoht – selle asemel on tasakaal paigast lükatud ja isiklikuks mindud – mida rohkem püüda teise poolt koheldud Minana mitte olla – seda suurem on vägivald ja seda tõsisem on vähendamine – Sina oled, Sina ole, Sina pead olema.

Kes Mina olen – kust võtan teadmise, milline ja kuidas Mina olen – kuidas Mina näen ja tean ise ennast teisiti, kui Mind ei nähta teistsugusena? Oleks ju jahmatav seada ise ennast fakti ette – mitte Minus ei ole olnud küsimus – et milline ja kuidas Mina olen, vaid teise poolt paika pandud valikus – vähim Mina, mis ja kuidas võimalik – mida enamana, seda vähemaks vähendatuna.

Vaimne kasvamine – Minu tegelik alus on Minu kasutuses olev informatsioon, ilma aktiivse reageeringuta = teise poolt edastatuga/ väljendatuga kohtudes, Mina ei muutu, Minu energeetiline tase ei muutu = Mina ei anna endale ülesannet – väidelda Minule, kui lõuendile, projitseeritud Mina olemas olemise õiguse/ õigsuse üle – nõustuda selle Minaga – vaikida sellest Minast.

Mina toetun informatsioonile – tasakaalu hoidvale ja ühises toimuvat mõistvale põhjale – teise poolt käsile võetu on teise kasutuses olev tehnika – ta on ametis Minu olemas olemise mõju vähendamisega enese elus, ühises ruumis – tema jaoks, Mina ei ole temaga võrdne, Minul ei ole õigust seista tema kõrval – tema peab teadma, et olen vähendatu, kahjutuks tehtud, nurka surutud – Mind ei saa temaga võrrelda, Mina ei kohustada teda enamaks, Mina pean ära minema.

On Minu enda sammude tulemus, kui - pühendades enamana, jagades enamana, hoides ühendust enamana - kui teine seda valib, kes samaga ei vasta, eraldatust hoiab, vahet suurendab, ebaviisakalt käitub = ei näita välja hoolimist, mõistmist, toetust, ühise hoidmist/ ühise aja, osa suurendamist – siis on Minu enda sammude tulemus, kui sellise erinevusega kohtumisest saan haiget, selles üksindust tajun, eraldi olemist näen – korduvalt.

Peatunud koht, seisma jäänud aeg, kordused – teise valik, otsus, on pannud, ühisele teele, punkti – see tähendab, et meie teed ei kulge samas ega kõrvu – Minu koht, teise loos, on väljaspool tema elu ja olu – see tähendab, et läheduse kaugus ei lühene, vaid püsib samana/ suureneb – meist ei saa Meid – kahte, kes tahavad koos olla – on üks, kes ei taha ja on teine, kes arvas/ uskus end tahtvat.

On raske tunnistada enese sõltuvust – Mina arvasin/ uskusin enda tahtvat, teisega, lähemat lähedust – Mina tahtsin paremat kohtlemist, paremini veedetud ühes oldud aega, paremal moel olema saanud kohtumisi – et siis ja seal ei oleks vägivalda, vähendamist, manipulatsioone – et Mina saan olla iseenda – teine ei käivituks ega kasutaks oma tehnikat.

Sõltuvussuhtest välja kasvanuna saab enese mõistmisi kasutusele võtta – teist ja tema valikuid saab, inimesena, näha ja mõista, kuid samas on see teadmine, et teise olemas olemisest ei saa, vastastikkust, samadel alustel ja põhi mõtetel ühist – sest enese kasvamine ja iseenda tegelikkus ei kohta teise poolset toetust – teisega koos olemine tähendab enese vähendamist, enese tagasi hoidmist, enese piiramist, teise poolt vahele jäetud maa piiri taha jäämist – selleks, et ära hoida teise poolt kasutuses oleva tehnikaga kohtumine.

See tähendab, et on aeg, ise, endale piirid seada ja ühises ruumis oleva tegelikkusega koos kõlas olla – see, et Mina püsin, teatud, piirides ja olen, tegelikust enesest vähemana, ei tähenda, et Mina ei saaks olla või ei mõistaks olla või ei tahaks olla enamana – see tähendab, et Mina ise valin, kellega, kuidas, kui palju, mida – see valik on kooskõlas, kellegi teise poolt paika panduga, välja näidatuga – Mina ei ületa selle teise piire - Mina saan sellest vähemgi olla, Mina saan ka üldse mitte olla.

Inimene, kes on kasvanud välja vähendavast keskkonnast ei lõpeta ühist ära ega keela ühes olemist ära – see näib jala, mida ei osata kasutada, amputeerimisena – elus oleva iseenda katkestamisena, kuna ei ole jõutud sinna maani, kus õpitu võimaldab ühises olemise ilma aktiivsete piiride seadmiseta – teise vähendaja on mõistnud enese teo eesmärki, saanud aru enese kasutuses olevast tehnikast ja näinud enese valiku tagajärgi.

Inimene, kes teab ja näeb enam, kui varem – see inimene mõistab puude tagasilõikamise ja noorendamise põhjust – katkised, vigased, haiged, kahjurite poolt kahjustatud oksad tuleb ära lõigata, et edasi ei leviks, et ei nõrgestaks, et ei kurnaks – puu hooldus on vastutustundliku aedniku töö ja tee – ta ei tee viga, ta parandab, teeb paremaks, võimaldab enamat.

Sama on inimesega – siis, kui on võimalik, siis saab olla aednik ühises – kuid, kui ühises ruumis olemine toob kaasa vägivalla ja vähendamise, siis tuleb olla, ainult, enese aia aednik – lõigata ära oksad, mis on kahjustada saanud, millesse on kahjurid pesa teinud, mis on kuivanud – seda, milles elu ei ole, seda ei ole eluterve alles hoida.

Taskaalu otsimine ja õigluse tunne ning ka teise inimese mõistmine – Mina tean, mida teine kogeb ja tunneb, Mina tean, miks ja kuidas teine valib, Mina ise olen olnud ja teinud seda sama, kuid Mina, enam, seda, teadlikult, ei vali.

Mitte valimine toob kaasa selle, et on ebamugav ja segadust kaasa toov seada, nähtavalt, paika enese piirid – muuta ennast vähemaks, võtta ennast vähemaks, seada ennast vähemaks – enam Mina ei ole, teise jaoks, samal moel, kui varem, sest enam, teine ei ole, Minu jaoks, samal moel, kui varem – teadlik vahele jäetud Maa, teades, mis on selle vahe põhjus ja mis jääb teisele poole.

Marianne

10.11.2026.a

Elus olemiseks vajalik VII - Kajana, kordusi korrates III

 

Inimene, kes vajab tähelepanu, see inimene väldib tähelepanu – mida suurem on tähelepanu vajadus, seda rohkem on, inimese elus, seda tähelepanu, mida tema väldib. Välditav tähelepanu saab olla vahetu, kellegi teise poolt teostatuna või ka ainult inimese enda poolt vahendatu – inimene sirvib, enese sees, oma mälestusi, kogemusi, uskumusi ja vaatab/ näeb ise ennast.

Vajamine ja vältimine tähendab, et üks tähelepanu on õige, teine on vale. See on tähelepanu pendel – inimene on tähelepanust sõltuvuses – ta tahab ühte, mis välistaks teise. Seega ta püüab ühte, et mitte kogeda teist. Seega ta väldib teist/ välistab teise, et kindlustada enesele vajaminev.

Tähelepanu pendli eellugu - inimene on saanud, kordades ja talumise võimet ületavalt, mingi kindla ja konkreetse tähelepanu osaliseks – on sage, et see tähelepanu näitab teda vähemana, väärtusetuna, ühte mitte võetuna, valena, inetuna, paksuna, väärakana, nõmedana, lollina, ebanormaalsena, vägivaldse kohtlemise objektina, naerualusena jne.

Tähelepanu pendlile astumine – inimene on kogenud nii teda vähendavat, kui ka teda paremana, normaalsena, paremini kohtlevat tähelepanu. Inimesele on antud teada, et mõlemad on võimalikud – temast endast sõltub, millise tähelepanu ta endale saab – inimene peab vastama tingimustele, reeglitele – olema parema tähelepanu vääriline, selle välja teeninu.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas käib tähelepanu osutamine, kaasas inimese vajaduste ja eesmärkidega – tähelepanu kasutatakse mõjutava vahendina ja ka relvana – tähelepanust tehakse kaup ja narkootikum – tähelepanu vajadus ja sõltuvus süveneb, mida kauem seda mõjutuse vahendina kasutatakse ja mida raskemini on parem/ tasakaalus olev tähelepanu saavutatav.

Vajaminev tähelepanu peaks ära kustutama selle, mis teeb inimesele haiget ja segab teda elamast – vajaminev tähelepanu peaks näitama inimest teisena, teistsugusena – teistsuguse kohtlemise, nimetamise õigust omavana.

Tähelepanu vajadusega inimene vajab, saadavale/ saadule, vastupidist tähelepanu – seda, mis annab teada, et tema on oluline, et temas on väärtust, et teda oodatakse ja tahetakse ühte, et tema on õige ja teeb õigesti, et tema, iseendana, on okey – ilus, tark, hea, paras. Tähelepanu peaks ulatuma ka aegade taha – et ka siis ja seal oli inimene temale vajaliku tähelepanu vääriline.

Inimene, kes elab vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, jääb tähelepanu pendlisse kinni – temast saab tähelepanu sõltuvuses olev inimene, kuna keskkond ja ümbritsev jätkavad vähendava tähelepanu andmist, juurde loomist ja alles hoidmist – seega jääb alles vajadus, saavutada ja hoida kinni see tähelepanu, mis kummutab enese tühisust, vähemana olemist.

Mida kauem on vähendava tähelepanu käes viibitud ja mida rohkem on vähendavat informatsiooni, millele vähendav tähelepanu toetub – seda võimatumaks läheb vastupidisele pendli poole peale jõudmine – tähelepanu vajaduses elav inimene teab, et tema kohta ei ole head sõna öelda – ümbritsev keskkond hoiab alles ja loob juurde seda, mis teda vähendab ja tema vähendamist/ vähemana kohtlemist õigustab.

Pikaajalise ja süvendatud manipultasiooni tulemus – ebanormaalusest saab normaalsus - see tähendab, et inimese kese - tema tasakaalu tähistav punkt on nihkunud paigast – see tähendab, et inimese jaoks piisab vähemast, ta nõustub vähemaga, ta teab ja näeb ennast vähemana – ta elab selles ja sel moel, mis ja kuidas on võimalik – parem ja paremini on tema jaoks kätte saamatu.

Uus parem ja paremini tähendavad, et inimene on taltsam, allaheitlikum – ta ei sea vägivalda ja vähendamist küsimärgi alla – ta teab, et tema puhul on need õigustatud, konkreetses keskkonnas on need vältimatud – milleks siis vaielda, sõdida, kurvastada – see on Minu elu, teist ei ole – teistsugust saatust endale ei püüa.

Kui siis, aegu hiljem või ka samas ajas, keegi lausub mõne hea sõna või osutab inimese väärtusele, oskusele, osavusele, tarkusele, välimusele, tegevusele – ausalt, positiivses võtmes, siis inimene ei usu neid sõnu – need ei käi tema kohta, temalt tahetakse midagi, temale valetatakse – inimene ei oska selliste sõnadega kohtuda – teda ei ole nende sõnade saatel vaadatud, nähtavaks tehtud, koheldud.

Kui inimene ka võtab need sõnad vastu, siis need kaovad teele – need ei jää inimesega – tema infobaas on täis vastupidist informatsiooni ja seda lisandub juurde – inimene elab edasi vähendavas keskkonnas/ ta kohtub teda vähendanud inimes(t)ega/ ta kogub sarnaseid kogemusi/ ta näeb ja teab ennast vähendatuna – keegi ei korda seda, mis ei kuulu sellesse reaalsusesse.

Tähelepanu vältiv ja vajav inimene otsib ja vajab endale kinnitust, et tema, mingit, baasvajadust mõistetakse – siis, kui Mina olen nähtaval, siis teie näete, et Mina olen teist eraldi seismas - teie kutsute Mind endaga ühte = teie tahate, et Mina teiega koos olen ning teil on kahju, kui Mina olen eraldi, õnnetu, üksinda – enam te ei jäta Mind, olen oluline - Minule osaks saav on teile oluline.

Samal moel astub lahku inimene, et järgida enese baasMina taseme mõistmist – Mina ei ole Sinuga/ teiega üks – Mina olen eraldi, väljas – Mina järgin enese poolt kogetut – Mina ise astun eraldi, sest Mina näen ja tean ennast eraldi olevana - teie näete, et järgin Minule antud juhiseid/ Minu kohta tehtud otsust.

Mina astun lahku ja seisan eraldi, veel enne, kui Sina oled/ teie olete Minu juurest ära läinud, Mind üksinda jätnud, Mind ära saatnud – sel moel ei saa Sina/ teie korrata seda, mida oled/ olete valinud – sel moel säästan, ise, ennast kogemusest, mis tegi haiget – kuigi ka lahku astumine teeb haiget, kuna Mina teen seda, mida Mina, ise, ei taha teha.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanud inimese käitumisest/ valikutest/ sõnadest on näha, mida tema vajab ja mida tema on mõistnud – appikarje ja uhke enesetapp, ühel ja samal ajal.

See on see laps, kes, vajades turvatunnet ja ühes olemise kinnitust, tegi sammu, et olla eraldi – ta puges laua alla. Laps näitas välja, kuidas tema koges ja mõistis ühes olemist – tema on eraldi, väljas, välja jäetud. Samal ajal lootis laps, et kui tema on ära, siis tema jääb puudu – teda otsitakse üles, teda võetakse ühte – teda liidetakse teis(t)ega kokku = ta saab enda kasutusse, teistsuguse, valu parandava informatsiooni.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ning emotsionaalselt piiratud inimesega ühes elamine tähendas, et last ei otsitud, ehmatusega/ ootusega/ kurbusega, üles – talle ei antud kinnitust, et tema on oluline. Last võidi otsida, kuid siis tehti seda kurjalt ja käsutades ning nimetusi andes – teisega mitte arvestamine, teisele halba tegemine, teisest mitte hoolimine, valena olemine – tähelepanu otsimine, valedel alustel – isekas, enese tähtsaks tegemine, kohustuste vältimine.

Eraldatusele järgnenud agressiivsus rõhutas eraldi olemist ja üle piiride minemist – laps, kes vajas tähelepanu kaudu edastatud turvatunnet ja hoitust – see laps koges temale pööratud tähelepanu kaudu vähendamist ja hukka mõistu – tähelepanu pöörati lapse isikule ja tema tegevuse tõlgendusele, kuid ei sellele, mis last ajendas, mida tema läbi elas ega sellele, mis oli tegelik põhjus.

Tähelepanu vajav ja vältiv inimene otsib/ kasutab/ loob situatsioone, milles seada end nii, et tähelepanu on temale tagatud/ seda on võimalik saada, temale vajamineval moel, vältides ebameeldivat, ebamugavat, valeks nimetatud tähelepanu.

Enese poolt kontrollitu - enesega algavad ja lõppevad jutud, enese tegevusele/ tegudele/ olemisele juhitud lood, teistelt üle võetud lood, teisega samasse astumised, teisele osaks saava enesele võtmine/ küsimine/ palumine.

Enesele pööratud tähelepanu vältimine, ära juhtimine, kellegi teise mängu toomine, rollide vahetused, manipulatsioon, valed, vägivald, vähendamine. Iga lahendus on õige, kui see täidab/ kustutab enese vajadust.

Eraldi astumine/ eraldi seismine/ välja jäämine/ ühises olemisest, ühes olemisest keeldumine – mis nüüd Mina/ Minule ei ole vaja/ Minul ei ole õigust/ Mina saan ilma hakkama – olge ilma Minuta/ teil on ilma Minuta parem.

See ei ole rahulik ja enesekindel otsus – valik, mis ei torka silma ega otsi tähelepanu – pigem on see ohvriks olemise, kaotuse, uhkuse, manipulatsiooni, solvumise, passiivse agressiivsuse väljendus. Milline täpselt, see oleneb inimese vajaduse sisseharjunud lahendusest ning aktiivse vajaduse põhjusest, vajaduse alguse vanusest, käes olevast võimalusest, hetkel aktiivsena oleva vähendava tähelepanu suunast ja suurusest.

Inimese valikud ja sammud on, nii kaude, kuid ka üsna otsene teada andmine, selle kohta, millist tähelepanu inimene vajab, millist väldib – lood, milles inimene ise ennast esitleb ja kirjeldab - Mina olen ju hea/ tore/ usin/ nutikas/ abivalmis/ töökas/ ilus – Mina olen kole/ üksinda/ abitu/ saamatu/ vaene/ hüljatu – Mind ei mõisteta, Minuga ei arvestata, Minule tehakse liiga – võrrelge Mind, kellegi teisega – Mina olen parem jne.

Mind tuleb vaadata, Minu sõnade ja vajaduste saatel - Mind tuleb kiita ja tunnustada – Minule tuleb vastupidist kinnitada = Mina olen lugude keskmes - Minule tuleb tähelepanu anda/ tagada – Mind tuleb hoida, toetada – Minule vajamineval moel.

Tähelepanust sõltuvuse taga on informatsioon, mille inimene on enesega samastanud – Mina olen, selline, sel moel, sellisena. Inimese kasutuses on informatsioon, mis kinnitab tema olemist – tema puhul kasutatud tähelepanu on selle teadmise kinnistanud.

Tähelepanu sõltlast iseloomustab üks selge joon - on olemas informatsioon, enese kohta, mis on kinnistunud ja on olemas informatsioon, enese kohta, mis ei kinnistu. Inimesel on olemas, enese kohta käiv ja ära kinnitatud, erinev informatsioon – on olemas ka seda informatsiooni ümberlükkav info, mida tema usub enese kohta käivat ja mida on vähendava tähelepanuga kinnitatud.

See informatsioon, mis on kinnistunud, on igal vähendatul sama - Mina olen, kellestki/ milleski, vähem - Minu puhul on vägivald õige/ vajalik - mis siis, et see Minule haiget teeb. 

Selle, paigas püsiva, põhja peal on vägivalda ja vähendamist kasutaval käsil teine tasand - enese Mina on, tähelepanu ja võrdluste toetusel, ära tõestatud, enesele vajamineval moel - kuid siis, kui tähelepanu muutub, see näib võrdlevat, see kirjeldab/ osutab inimest, inimese tegu ja valikuid, siis selle tasandi põhi ei pea ja inimene on tagasi enese tegelikkuses - vägivalla ja vähendamise abil tahab ta tõusta tagasi sinna, kus tähelepanu teda, paremini/ paremana, kinnitas.

Erineva informatsiooni olemas olemine, kuid ei kogu selle kasutamine - tähendab, et inimene ei ole vaimselt aktiivne – ta ei kasva edasi – ta ei töötle informatsiooni, avatult ega otsi enese tegevuse põhjust – on sage, et tema ise ei saa oma vajadusest ja selle väljendustest arugi - ta on tähelepanu vajamise ja vältimise tsüklis – ei pruugi olla kogu see aeg, kuid ta lülitub sisse siis, kui ilmneb vajadus vältida/ hankida, ta näeb/ teab selleks võimalust/ põhjust.

Sõltuvuslik seisund tähendab, et sõltlasel on vajadus, õige, füüsilise ja reaalse tähelepanu järele - nii nagu inkubaatori soojuslampi või lillede kasvatamiseks vajaminevat valgust – lihtsalt, et see on endal, et see saab enese osaks – Mina kogemus, Mina nägemine – mis muutub ja kaob siis, kui tähelepanuvalgus kustub, vahetub – siis on alles ja kehtiv see info, mis tõestab inimese vähemust.

Mõistmata kogu loo olemust ja tähelepanu pendli algust, saab tähelepanu vajamisest, ja selle käes peesitamisest, harjumus. See tähendab, et inimene ostab/ võtab/ küsib/ otsib/ nõuab/ tahab/ vajab endale tähelepanu. Temal on talumatu olla ühises, kui ja kus teda ei vaadata, ei vaadata õigesti, teda jäetakse välja – ta muutub nähtamatuks, läbi paistavaks, tühiseks, valeks.

Paanika, ärevus, hirm, viha, solvumine, agressiivsus - see peaks kuuluma Minule, Mina pean saama osa = Mina saan elulise kogemuse – Mina olen ühise osa – Mina olen oluline, sest Mina olen olemas – Mind ei jäeta kõrvale, välja – Mind ei asendata ega võrrelda, Minu kahjuks – see ei ole, Minu puhul, õige.

Inimene ostab/ otsib endale vajamineva, inimene loob endale vajamineva – vähendavas keskkonnas kasvanu ja tähelepanu eest võidelnu teab lahendust – tema ise valib/ loob/ kujundab endale keskkonna, valib suhte/ suhtluse, kus/ milles tema on vajalik/ oluline/ väärtus – siis teda ei jäeta välja, ei unustata ära, ei nimetata valeks, pahaks, inetuks, lohakaks, laisaks, ebanormaalseks – tema tähelepanu ei võeta temalt ära/ seda ei muudeta ära – see püsib ühesena.

Inimene leiab endale samasuguse – siis, kui enese vähendamisest on saanud enese normaalsus – siis inimene leiab ennast samasugusest lähedusest, kus teda vähendatakse ja tema nõustub sellega – see suhe/ seotus püsib, kuna inimene saab tegeleda harjumuspärasega – enese tõestamisega, enese vajalikuks tegemisega, talumisega, ootamisega – harjumused, millest inimene on sõltuvuses – need on temale loomulikud olemise, käitumise vormid.

Tähelepanu kaotus, kui tähelepanu muutus – tähendab kasvamist keskkonnas, kus võrreldi/ valiti – siis, kui üks sai, siis teine ei saanud/ siis teisel ei olnud õigust ega vajadust. Võrdlus andis põhjuse, miks jätta ilma, kuidas kohustada mitte vajama/ küsima/ ootama – Sina oled = Sina, enam, ei saa/ Sina ei pea saama. 

Võrdlemine tähendab tähelepanuga töötavat pendlit. Vanem võrdles ennast lapsega – Mina, selline, sel moel, sellisena – Sina, selline, sel moel, sellisena – Minul on enese tõestuseks materjal olemas – Sinul ei ole, Mina tõestan, Sind, teistsugusena – Sina teed liiga, Sina võtad Minult vähemaks, Sina tegid seda ja teist, siis olid selline, siis tegid sel moel – Mina kannatan, Mina andsin, tegin, olin – Sina oled tänamatu, Sina käitud Minuga halvasti.

Siis, kui oli võimalik ja vajalik, siis võrreldi, kellegi teisega, kuid võrdlus ei pidanud olema, alati, reaalse inimesega teostatud, vaid see sai olla ka pendli äärmustega märgituna– paha/ hea, vale/ õige, rumal/ tark, usin/ laisk, lohakas/ korralik, tänamatu/ tänulik – siis, kui Sina oled üks, siis Sina ei ole/ ei saa olla teine – laisana, tänamatuna, lohakana, rumalana on õigus ja põhjus, Sind, vähendavalt kohelda – riielda, karistada, noomida - ei saa selle eest ju kiita ja tunnustada.

Võrdlus tähendas, et loodi konkurents, toimus vähemale osutamine. Vähendamist kasutav vanema vajas enese tunnetele regulaatorit – vaja oli seda, keda kasutada enese sees oleva negatiivsuse, tunnete segaduse välja elamise võimaldajana.

Põhjus, et Mina selline olen, sel moel väljenduma pean – on Sinus – Sinu pärast – Sina ei võimalda, Minul, olla parem/ lahkem – Sinuga hea olla. Vaata nüüd ennast – saad ju isegi aru, et see on võimatu – too rihm ja lase püksid alla!

Informatsiooni kasutusele võtmine – Mina, Minu olemas olemine – Minust ei ole, midagi muud tahta, Minuga teisiti ei saagi – teise poolt kasutada antud/ teise poolt ette näidatud informatsiooni enesega samastamine – Mina, selline, sellisena.

Tegelikkus - manipulatsioon = Sinul ei ole õigust Mind segada, Sina ei tohi Minule vastu hakata, Sina pead Minule vajaminevad väljendused vastu võtma, neid, Sinu puhul, vajalikeks, õigeteks ja normaalseteks pidama. Tegelikkus - ettekäänded, et õigustada enese valikuid, vajadusi - vägivaldselt ja vähendavalt reageerinud inimese valik – tema sees oli põhjus, miks olla ja teha nii nagu tema seda valis olla ja teha.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna tegelikkus – vastu vaatav vaikus ja vastu haigutav tühjus/ vastu reageeriv vägivald ja vähendamine siis, kui öelda välja oma vajadus, ettepanek, soov. Tähelepanu reaktsioon, mida oli raske taluda – ei mindud sõjaga, kuid vastu võeti lahinguga, välja naermisega, halvustamisega, vihaga, tähelepanuta jätmisega.

Enese tasalülitamine, enese ära kustutamine – Mina ei tahtnudki midagi öelda, Minul ei olnudki midagi öelda, Mina ei vajagi midagi, Mina eksisin. Enesele volüümi juurde keeramine, et täita ümbritsevat vaikust ja tühjust - teine on, kuid teist ei ole – ta ei anna tähelepanu, seda ei ole võimalik tõlgendada – Mina ei tule ilma tähelepanuta toime – Mina täidan tühja/ sõnatu/ vaikiva/ pimeda ruumi, iseendaga.

Teise reageering oli vägivaldne ja vähendav – tea oma kohta, täida oma osa. Teise reageering oli eemale tõmbumine, välja jätmine – hülgamine, üksindus, külmus. Osaks saava põhjal - Mina pean ennast üle kordama, arusaadavaks tegema, ära põhjendama, ära tõestama, ära seletama. Osaks saava põhjal - Mina pean ennast tagasi tõmbama, oma vajadusega ise tegelema, seda tühiseks pidama, teise rahule jätma.

Mina olen üksinda – teine ei mõtle Minuga kaasa, teine ei ole Minust huvitatud, teine ei pea Mind oluliseks, teine tahab teisiti, teine ei nõustu, teine ei osale, avatud, ausas, arutlevas suhtlemises – väikene laps kogeb vanema muutunud tähelepanu - ühine ei ole Minule võimalik, teine on Minust eraldi, Mina olen ühisest välja jäetud = vanem ei hoia, Minuga, ühendust - üksindus ja hüljatus, külmetamine ja abitus.

Tähelepanust sõltuvuses olemine toob kaasa tõsiasja, et inimeste koos olemine ei tähenda võrdseid kaaslasi – on lugusid ja hetki, mil üks peab olema teisest vähem, et teine saaks olla temast parem, üle – saaks vajamineva tähelepanu, ainult iseendale.

See tähendab, et sellest suhtest saab tähelepanu pendli väli – vaja on vähendavat ja tõstvat tähelepanu – vaja on seda, kelle arvelt saab ennast tõsta, keda on õigus vähendada – seega kogutakse/ luuakse tema kohta seda võimaldavat informatsiooni – seega näidatakse ja võrreldakse ennast vastupidisena, paremana, targemana, osavamana, tublimana, jne.

Tähelepanust sõltuvuses olija saab hoida alles suhte/ seotuse, et tagada enesele vajamineva tähelepanu olemas olemise – ta saab minna Maailma ja esitleda seal seda, kuidas ja mida tema on teinud, mida ja kuidas on temale/ temaga/ tema vastu tehtud – sel moel saab ta, kordades suurema, vajamineva tähelepanu osaliseks – suhte/ seotuse jätkudes, on tal alles koht, mida vajamineval moel kasutada – infobaas tähelepanu hankimiseks.

Tähelepanust sõltuvuses olija saab alles hoida enese möödunu lood – et kasutada neid ära enese tõestuseks – eluaegsed Ohvrid, kelle vastu oldi pahad ja ülekohtused – huvitaval kombel ei murdu neil hääl, ei katke sõnad ega tule silma pisar, enesele osaks saanut vahendades, nad saavad vihaseks ja nõuda õigel moel vaatamist, kui neid ei usuta/ õigesti ei vaadata – nad saavad tähelepanu saamisel nautida enese lugu, lisada sinna juurde detaile ja lugu, aastaid, jätkata, et hoida tähelepanu enda peal kinni.

Tähelepanu pendlina toimivas suhtes - siis, kui teise vähendamine, tasa lülitamine/ korrale kutsumine, alati ja kõiges, ei toimi – siis on teisel pool inimene, kes elab vahetus hetkes – see on see, kellel on tahe, visioon, vajadus ja huvi oma elu elada – kuna on ühine nimetaja ja teine on olemas, siis on vajadus/ soov teine kaasa tõmmata, teise abi, tuge saada, teisega koos teha – ühes olemist tõeseks teha ning ise oma elu elada ja enese samme astuda nii, et teine astuks ja tuleks kaasa.

Tähelepanu pendlina toimivas suhtes tähendab see üle piiride minevat käitumist, teisega mitte arvestavaid valikuid – kogetu ja tagajärjed toovad kaasa avastuse – teist ei ole enese kõrval, teine ei ole enesega sama tegemas/ sama valimas – pendel on käima lükatud – Sina kasutasid Mind ära, Sina ei arvestanud Minuga, Sina tegid liiga, Sina sundisid = Sina oled halb, hoolimatu, isekas – Mina olen kannatanu, Mina olen Ohver – Mina pidin, Sinu pärast, seda, mida ja kuidas Mina ise ei tahtnud.

See, et teine on enesega samas, ei tähenda, et ollakse üks meeskond, kellel on oluline ühes olemine, ühes tegemine, ühes kogemine. See, et teine on enesega samas, saab tähendada, et valitakse/ reguleeritakse ühes olemist, ühes tegemist, ühes kogemist – ei paremal/ parimal võimalikul viisil ja kokku kasvades, vaid piire seades ja välja jättes/ välja jäädes – vahet vahel hoides.

See, et teine on enesega samas, saab tähendada, et teine teeb seda kohusetundest/ millegi vajadusest/ ta ei ole, veel, saanud julgust, leidnud põhjust, et ära minna. Teine saab ühendust/ ühendatust markeerida, et hoida alles kohta, kus saada vajamineva tähelepanu/ mida kasutada vajamineva tähelepanu saamiseks.

Siis, kui teine ei vasta, ei osale ühendust loovalt, ühendust hoidvalt – teine kaotab tähelepanu või kasutab tähelepanuga mõjutamist ja osutamist, siis - Mina ei pea, ise, ennast tühistama, vaigistama, ära keelama, et olen vale, vähem ega tohi – Mina, ise, ei pea pöörama endale vähendavat tähelepanu – see tegevus on olnud möödunu harjumus.

Mina saan valida enese tee – elada ise enese elu – proovida ise enese elu värve ja maitseid. Mina ei pea olema koos sellega, kes ei vali Minu elus osaleda, ühist luua/ hoida, ühises osaleda – Mina saan iseoma tee valida ja see ei ole vale.

Vägivaldse ja vähendava keskkona argipäev - ka siis, kui valida enese tee ja jätta teine rahule ja mitte enam koos olla ja arvestada tema informatsiooniga, siis saab too seda ära kasutada - Sina teed ennast tähtsaks – Sina tahad esile tõusta, tüli teha. Sina tahad luua võrdluse, et Sinule antaks/ Sind vaadataks/ Sina saaksid = Sina võtad teisele kuuluva ära/ Sina ei taha, et teine saaks, et teisel oleks. Sina oled kade, isekas, ebanormaalne – vaata, mida Sina teisele/ Minule tegid = vaata ise ennast läbi Minu/ teiste sõnadesilmade.

Tähelepanul töötava pendli sisse lülitamine – Sina oled ... – tule tõesta vastu pidist – tule ja koge ennast vähemana – tule anna oma energia – tule ja osale – mängi kaasa seda lõputut mängu, kus Sina proovid, ise, ennast ja oma olulisust ära tõestada, et parema tähelepanu osaliseks saada – Mina annan teada, et see on võimalik, siis kui õigena oled ja õigel moel oled – Mind, Minule kuuluva tähelepanuga vaatad/ saadad.

Minul on pissihäda – ei ole veel, alles käisin = Mina ei lähe = Minul ei ole põhjust. Mina olen üksinda – Mina ei saa toetust, mõistmist - Minu tegelikkuse vähendamine, Minule vajaminevast abist keeldumine, Minu vajaduse olemast olemise tõeks tunnistamisest keeldumine.

Ühine tähendab õigust öelda välja – Minu soov ja vajadus, et tähelepanu pööratakse sellele, milles on teema – mis Minule on teema, millega Mina üksinda toime ei tule. Kui seda õigust ei ole – seda ei kinnitata, siis ei ole ühist, siis on eraldi olevad inimesed, kes valivad mingis vormis koos olla, koos käia, kokku saada.

Mida Mina vaadata ei taha, millele Mina tähelepanu pöörata ei taha – on tavaline, et inimene tegeleb tagajärgede ja kaasnevaga, selle asemel, et tegeleda tegelikult olulisega – mäng, tähelepanuga, on võimalus, kuidas vältida tegelikkust.

Tähelepanu sõltuvus on vaimselt piiratud inimese aja viide, vältimaks informatsiooni, millega ta ei taha arvestada – Minu reaktsiooni põhjus on Minu sees/ Minule osaks saanu on tõsi. Selle asemel valib inimene tähelepanu pendli, et olla tegevuses sõelaga vee kandmisega, kuid mitte tõele otsa vaatamisega.

Vähendaja tegelikkus - Mina teageerin, sest olen väsinud, hirmul, üksik, õnnetu, kurb, vihane – Mina reageerin nii nagu valin ja õigeks pean – Mina osutan, kellegi teise enesega toimuva süüks – see teine peab andma selle, mida Mina vajan – mõistma, toetama, tunnustama, tänama, kiitma, kartma – Mind, Minule vajaminevalt, nähtavaks tegema.

Vähendatu tegelikkus - Mina vaatan mööda sellest, et teine, Ise ja Oma tahtega, valib selle, kuidas tema Minuga käitub, millisena tema Mind näitab ja näeb – kõigest, mis ja kuidas võimalik, valib tema, ise, sellised sõnad, hääle, väljendused, liigutused, lahendused – teine ei hoia ühist, ta tõmbab piiri, ta jätab välja, ta kasutab vähendamist – seotus/ suhe/ suhtlus on tähelepanu pendli kasutamiseks/ töötamiseks vajalik/ võimalik koht.

Teine teeb uuesti – Minule osaks saav, Minu puhul kasutatu, ei tee temale haiget ega ehmata teda üles - tema on tähelepanust sõltuvuses ja ta kasutab Mind enese sõltuvusest tulenevate vajaduste rahuldamiseks, enesele vajamineval moel.

Ei ole Minu võimuses, teist, tema sõltuvusest säästa ja päästa - vaatenurk Mina, millisena, kuidas, vähemana - on teise sõltuvuse mängus osalemine – see on kaassõtlase tegevus = Mina ei ole teisega võrdne, Mina – seda/toda teades, sellele/ teisele toetudes – olen teisest vähem – kogedes, ennast vähemana, annan väljale vähemana oleva energia – teine saab, seda kasutades, ennast tõsta, tõstetuna näha ja kogeda.

On Minu enda teadlikkus ja vastutus võtta kasutusele kogu informatsioon - ka enese kohta, võtta ja vaadata üle kõik need küljed ja lood, mis on Minust räägitud, Minu kohta välja toodud - vaadata neid enese silmade ja enese teadlikkusega - millises piiris ja suuruses on neis tõde, millises piiris ja suuruses mitte.

On Minu enda teadlikkus ja vastutus olla enesega üks - Mina, siis ja seal, sel moel ja selline - Mina, siin ja nüüd, sel moel ja selline - Minu teekond, Minu sammud, Minu kasvamise lugu. See, et olin – see, et tegin – see, et mõistsin – ei tähenda, et see sama kehtib olevikus – kõikide enese sammude nähtavale toomine annab teada sellest, kust, kuhu Mina ise olen kõndinud.

On tavaline, et inimese teekonda vaadatakse hariduse paberite, töökoha prestiižikuse, palga numbri, auto väljalaske aasta, maja stiilsuse, väärtpaberite portfelli suuruse, laste edukuse, kaaslase ilu hindamise teel - vaata, kui kõva mees/ naine, vaata, kui kaugele välja on jõudnud.

Tavaliselt jääb varju ja kõrvale see, kuidas inimene, inimesena, kasvanud on - kuidas tema valib inimesi kohelda - kui suur on erinevus selle väljenduse vahel, mis saab osaks endale meeldivale/ kasulikule/ endast kõrgemal positsioonil olevale - sellega, mis saab osaks sellele, kellest ei peeta lugu/ keda ei vajata/ kes on ärritanud, ebamugav olnud.

Tavaliselt ei vaadata, tõsiselt, otsa sellele, mida teeb inimene tähelepanu vajades, vältides - kui palju ta tähelepanu vajab, ennast selle kätte seab, mida selle saamiseks/ vältimiseks ette võtab. Kas üldse, kuidas ja millal ta peatub, kui läheb üle teise inimese piiride/ rikub ühises tasakaalu. Millal ja mille eest võtab ta vastutuse - kas ta näeb ja teab enese sammude tagajärgi. Kas ta teab ennast inimesena või ta näeb ja näitab ennast rollidena.

Sõltuvussuhte ja tähelepanu pendli algus - väikene laps jääb paigale ja püüab olla parem, paremini, et Ema teda üksinda ei jätaks – laps püüab olla parem ja paremini, sest Ema on teda selleks kohustanud – vähendava tähelepanuga kasvatamine tähendab, et lapse reaalsus on olla vähem – laps saab ennast ületada ja pingutada, et pälvida vanemalt parem tähelepanu – kuid laps teab, et see, tema parem, ei jää kestma – see on ajutine.

Sõltvussuhte jätkumine – lapse taseme teadlikkuse jaoks tähendab matemaatiline tehe, mille eraldi seisvad väärtused on 1 ja 1, endiselt + märgiga tehet, mis teeb tulemuseks 1 – Meie/ Minu laiendatud Mina/ Minu Oma.

Täis kasvanu teadlikus aitab jõuda mõistmise juurde, et 1 ja 1, mis tähistavad 2 erinevat inimest – tähendavad, ka ühes olles, kahte eraldi seisvat väärtust – teisest ei saa, kunagi, Mind ega Minu Oma – meie saame olla Meie – kaks võrdset, kes panustavad ühisesse ja hoiavad ühist.

Mina, inimesena, kasvan ja Minuga seotud ühine kasvab koos Minuga – Minu kasvamine tuleb selles koos olemises välja, Mina saan seda, selles, nähtavaks teha ja realiseerida.

Vägivaldset ja vähendavat Maailma esindavad suhted, mis ei kasva ajas paremaks, inimestest ei saa lähedasi – endiselt jäävad alles teemad, millest ei räägita/ endiselt käib võitlus tähelepanu nimel/ endiselt on kasutusel vähendavad ja vägivaldsed tehnikad/ endiselt ollakse Mina ja Sina, mis ei tähenda tervikut, vaid eraldatust/ endiselt ei olda võrdsed/ endiselt luuakse ja kasutatakse informatsiooni, mis osutab ühte vähemana/ endiselt on käigus rollid/ endiselt välditakse vastutuse võtmist/ endiselt tühistatakse enese sammude tagajärgi ja nimetatakse, need, teise osapoole süüks.

Igatsus ja vajadus, et oleks olemas lähedus ja, et saaks kogeda pidavat ühendatust – jäävad, vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, aktiivseteks – olemas on teadmine, et ei saa ega ole – olemas on teadmine, et ei saagi olema – see ei ole keskkond, kus inimesena kasvamine on aktsepteeritud – seda ei toetata, seda vastustatakse – see on tähelepanu sõltlase tähelepanu hankimise ja enese vajaduste rahuldamise koht.

Minuga ei arvestata, Mind ei taheta ühte – Mina astun eraldi, sest Mind on jäetud välja – Mina seisan eraldi. Mina tean oma sammu hinda – Mina tean, et sellel, kes piiri tõmbas, ei ole Minust kahju – tema tegi oma valiku, sest tema oli selleni jõudnud – Mina tegin oma valiku, milleni Mina, siis ja seal, ei olnud kasvanud – teise sammuga arvestades, tuli Minul kujundada enese Maailm ümber - Minul tuli kõndida reaalsusega kooskõlas oleva Maailmani.

Mina olen õige/ Mina olen vale - tähelepanust sõtluvuses olemine tähendas, et olin andnud endale lahenduse, kuidas vältida tegelikkust ja sellega arvestamist – ei olnud eksitus, oli teise inimese tahe – inimene valis, rolli nime taha jäädes, rolli nime kasutades, rolli nimega samastatuna.

Inimeste tasand on üksinda olemise tasand – kõik on üksinda, oma teedel kõndimas. Rollide Maailm tähendab seotust ja ühes olemist – seal ei ole üksindus, ka üksinda olevana, nii raske ja lõplik – rollide nimed seovad kokku ja näitavad ühendatust, kellegi/ mitme teisega.

See annab petliku lubaduse, näitab valeliku võimaluse, millele toetuda siis, kui üksindus on liiga suur avarus ja vaja oleks pisemat ja kodusemat ruumi. Kuid rollide Maailma piirides mõjub üksindus, ja eraldi jätmine, ühisest välja jätmisena ja kellegi poolse hülgamisena – tahtlik tegu, tahtega valik, millega nõustuda ei taheta, mida mõista ei osata, mis osatab, mis teeb haiget – sest Mina, kuna Mina – seda eriti siis, kui teine põhjendab – Sinu enda pärast, Sina ei jäta/ anna teist võimalust/ Sinuga teisiti ei saa, ei taha.

Laps tuleb Maailma mustritest vabana/ vabamana - tal on indu ja huvi otsida vastuseid, leida lahendusi ja on loomulik, et ta ei taha olevat ära lõhkuda - ta tahab, selle sees, uusi teadmisi proovida ja kasutusele võtta - teades enamat ja mõistes rohkemat, tahab ta olla iseendaga kooskõlas ja, et teda ümbritsev kasvaks koos temaga.

Vägivaldne ja vähendav Maailm ei mõista last, ta ei nõustu temaga, ta ei anna toetust - ei taheta muuta ega olda valmis muutuseks - laps heidetakse välja, laps jäetakse välja - ta ei kuulu Meie hulka, tema ei ole Meie.

Marianne

05.11.2026.a