Känd, millest võrsud III - Kui Sina oleksid Mind kuulanud

 

Vajadus, kinnitada enese informatsiooni – Sina oled, Minule, Oluline/ Mina vajan Sind/ Mina nõustun Sinuga - on möödunu pärandus – karistatud ja väärkoheldud laps annab teada, et tema on mõistnud enese eksimust, tema palub vabandust, tema enam ei tee, tema ei lähe ära, tema ei riku reegleid – tema on Õige = teisel on võimalus lapsega olla, teine peaks nüüd saama lapsega olla.

Informatsiooni saab üle anda ja normaalsus taastub, kuni järgmise tsükli korduseni. Informatsiooni saab teatavaks teha, kuid sellele ei reageerita vajamineval moel – eraldatus/ Valeks nimetamine, kui karistus, jätkub. Informatsiooni ei ole võimalik edastada – ei ole võimalik kokku saada, ei võeta kuulda.

Informatsiooni edastuse ootuses saab oodata aastaid ja kümneid. Informatsiooni edastades hoitakse alles ühendused, mis ei tööta õigesti/ mille teisel poolel ei ole mitte kedagi. Sel moel antakse andeks ja võetakse teine vastu – siis, kui too tuleb, siis kui too seda tahab – tolle teise tingimustel ja tolle teise jaoks õigetes piirides.

Mustri kordamine, mustris jätkamine – tuttav ja turvaline – oma – see olen Mina - see Minu ELU. Vaimse ja füüsilise vägivalla tagajärg - ajukahjustuse ulatus ja sügavus – normaalsus, mida peetakse, enda puhul ja ennast ümbritsevas keskkonnas, ainsaks ja õigeks tõeks.

Turvatunde vajadus, mida ei suudeta täita – inimene ei saa, ise, ennast teisega kokku liita/ kokku panna – teist ei ole tema jaoks olemas/ ei ole vajaminevas läheduses/ ei ole vajamineval moel – teine ei säästa ega päästa inimest, teise poolt teostatud vägivalla käest ja endast eraldamise eest.

Turvatunde vajaduse kestmise põhjus - Vaata – mida Sina, Minule, tegid – Vaata, kuidas Sina, Mind kohtled – Sina pead Mind tagasi võtma, tagasi lubama = Sina pead oma läheduse ja energiavälja avama – Sina oled kohustatud – Sinul ei ole õigust keelduda.

Energeetilise tasandi kontakti loomisele kohustamine – kui ei saa naeratuse ja heaga, siis võetakse jõuga – vägivald ja vähendamine – hakka vastu või vähene – lase Minul tormleda ja ennast välja elada, lase Minul tunda ennast suuremana ja võimsamana – tähtsamana – olulisemana. Anna end Minu käsutusse ja kasutusse.

Vägivaldse ja vähendava kohtlemise talumise/ nõustumise taga on vaimne raskus, enesele teatavaks saanud informatsiooniga kohtumisel – Mina ei lähe teisele korda/ teine ei seisa Minu kõrval/ teine ei astu Minu kõrvale/ teine arvestab ainult iseendaga/ Minul tuleb ühine lugu tasakaalustada = maksta rohkem, kuna teine ei võta enese osa eest vastutust = teine jätab üksinda ega anna kindlust, turvatunnet, selget vastust.

Ühises loos ei vaata, teine, kõiki fakte ega arvesta tervikuga – teine ei jäta ennast tahaplaanile ega vali tasakaalust väljas olevast loost lähtuvalt – teine ei vali Minule õiglasemat/ parimat/ vajaminevat = teine, inimesena, valib iseenda – ta ei arvesta ega hooli, et see teeb Minule haiget, halba, võtab vähemaks – teine annab teada, et tema elab/ tahab elada oma elu ilma Minuta = on rollide ühendus/ on hetkeline kokkupuude, kuid ei kunagi inimeste oma.

On rollide ühendus - teise poolt kantava rolli kohta kehtib informatsioon - selles rollis olev inimene hoolib, toetab, arvestab, mõistab, kaitseb - enese poolt kantava rolli kohta kehtib informatsioon - teise poolne, tema rolli kinnitus, saab Minu osaks, sest mina olen Mina.

Vanem(ad) ja kasvukeskkond – edastab ja sisaldab informatsiooni, mis on see, mida lapsega jagatakse, millest teda jäetaks välja, mis ja kuidas on temale võimalik, mis ja kuidas mitte. Vanem toimetab selle informatsiooni alusel – keskkond võtab selle teadmise vastu, nõustub sellega ja järgib seda.

Vanem, kes annab/ tagab lapsele vajamineva – söögi, riided, peavarju, hoolitsuse – saab seda teha kohustusest lähtuvalt – tema kanda on roll - nii rolli nimetatud teevad. Kuid kohustuslik andmine ja tagamine ei pruugi tähendada rõõmu ja kergust, vaid vaeva ja tüli – lugu on tasakaalust väljas – vanema rollis oleva inimese lugu on tasakaalust väljas.

See inimene, kes peab lapsega olema/ ühes elama/ tema vajadusi täitma – tema, inimesena, teab, mil moel, kellega ja millisena tema ise oma elu elada tahab – kuid, kui ta teab, et tema ei saa seda elu endale lubada – tema ei saa oma kohustustest vabaks saada, tegelikku nägu paljastada, mitte keegi teda, inimesena, ei päästa ega säästa, tema enda elu seest ja käest.

Siis on Laps, sellele inimesele, ülekohut tegev raskus = tema ei saa lapsest vabaks ilma oma mainet kahjustamata, tagajärgi kogemata ja seega ta ei ole valmis maksma seda hinda, mis annaks elu, mida tema ise tahaks kogeda - siis nimetab, vanema rollis olev inimene, ühte jäämise/ ühes olemise hinna lapse võlaks ja kohustuseks – laps peab tunnistama vanema ohverdust – vanem on andnud lapsele rohkem, kui inimene pidi/ tahtis/ vajalikuks pidas.

See inimene, kes annab teisele/ jagab teisega seda, mida tema peab enese omaks ja teab, et temale jääb alles vähem, kuna tema ei saa vajaminevat vastu = tema elu on vale, lapse pärast. See inimene, kes annab, justkui, heast südamest/ lapse vajadusest lähtuvalt, kuid ei ole valmis kohtuma reaalsusega/ enese kohta käiva tõega – tahab tagasi saada selle, mille tema ära andis = oled Minule võlgu või ta kasutab andmise fakte survetamiseks.

Sina said – Sina pead olema õige = Vaata, mida Sina, Minule, tegid/ Mina ei oleks pidanud andma, Mina sain valida, kuidas ja kas anda, kuid Mina andsin/ Sina ei jätnud, Minule, teist võimalust = Sina oled olemas – Sina oled tänamatu, vale, ahne, isekas, halb, häbitu = tunne ennast süüdi olevana, palu vabandust, vaiki, muutu.

See tähendab - mängime mängu edasi – Mina olen tähtis/ vajalik/ oluline – Sina oled vähem/ abitu/ alandlik = Sina ei tohi öelda ega näidata, et oled iseseisev ja saad ise, et Sina tahad/ vajad teisiti, et senises oli halba = Mina olin Vale = Mind on õigus halvasti kohelda.

Vaimselt piiratud inimene on tupikus, millest on ainult üks väljapääs = Minu poolt tehtu, oldu ja antu peab andma summa, mis ei muutu kunagi teiseks – Mina jään iseendaks = Mind ei tohi teisiti nimetada ega teistmoodi kohelda.

Sel moel ühist ja ennast lahendava inimesega koos olemine, koos elu, ei ole turvaline, aus ega tasakaalus – vägivalla lõpetamise asemel/ loo tasakaalustamise asemel – keeratakse lugu teiseks/ saadu teeb võlglaseks ja annab aluse halvasti kohelda/ ära antu üle peetakse arvet – üks kahaneb, sel ajal, kui teine suureneb.

Faktid - Mina andsin = Mina pean saama õige kohtlemise osaliseks = Mina pean jääma Õigeks, Heaks, Vajalikuks = Minu kohta ei tohi anda informatsiooni, mis näitab Mind teisiti – Valena, Halvana, Süüdi olevana. Sina, saanuna – pead teadma oma kohta ja täitma oma rolli – kinnitama Mind, õigel moel.

Siis, kui tähelepanu ikkagi osutab ja informatsioon vaidlustab, siis selles kohas tuleb kasutusele asendus - siis, kui Minule ei anta õiget Mind kinnitavat tähelepanu, siis Mina lähen räägin, kellelegi teisele – mida Mina olen teinud ja kuidas Minuga on käitutud = Minule on tehtud liiga = Mind tuleb kaitsta, hoida, õigena kinnitada. Siis saan Mina vajamineva tähelepanu ja Mina kogemuse – Mind toetatakse, Minuga nõustutakse, Sind vähendatakse.

Vägivaldse keskkonna muster - vähenda ennast – ära ole Sina – ole see, kellena pead olema, kellena lubatakse olla = tea oma kohta ja õigusi. Vanem annab, oma eeskujuga ja info edastusega, ümbritsevatele teada, kuidas tema last näeb ja millisel moel last kohtlema peab – vajadus kindlustada enese Mina, teised kordavad ja järgivad.

Laps saab käituda „valesti” ja olla vanema vastu „halb”, kuid vanema rollis oleval inimesel on tugigrupp ja inimene teab, et tema Mina ei kao enam ära. Ajas muutub selline lahendus parimaks võimaluseks – las laps olla halb ja vale – see annab põhjuse saada suurema koguse, õigema ja täpsema, tähelepanu osaliseks. See suunab koguma ja tootma, lapse kohta, rohkem seda informatsiooni, mis viib soovitud tulemuseni – enese Mina kinnituseni, vajamineva tähelepanu saatel.

Väga raske on astuda välja sellest, mida on peetud normaalseks – vägivaldses keskkonnas kasvanud inimesel ei ole informatsiooni – temal puudub vajaminev tugigrupp - mis annaks alust teistsuguseks Maailma pildiks ja teistsuguseks enese kogemuseks = Minu tagajärjed ja olemas olemine. 

Enese tegelikkusest vähemaks vähendatu on seesama Mina, keda vanem nimetas „toredate” nimedega, et tagada enesele vajaminev Mina – vanema sõltuvuslik keemiline kokteil, mis aitas tunda rahulolu, leevendust, mõnu, turvatunnet = enese vajaduste täidetust.

Pidades tõeks, uskudes õigeks, elades vales, hoolimata pealispinnal maha mängitavast ja näilisest olemas olemisest, tuleb, täis kasvaval inimesel, otsa vaadata enese ja ennast ümbritseva tegelikkusele - mis ja kuidas on võimalik, mis ja kuidas mitte.

On eluterve inimese vastutus olla seal kohas ja ühes sellega, kellega ühendus on elav ja aus = ühes olemist hoidev ja väärtustav. Mitte, et peab olema ja teisest saab kasu, vaid tegemist on päriselt ühte hoidva ja edasi kasvava ühes olemisega – inimeste kasvamine tuleb nähtavale ja kogemustega teada saadu võetakse kasutusele.

See tähendab, et tuleb vahet teha inimeste ja rollide Maailmadel – vägivald ja vähendamine tähendavad, et inimene kasutab rolli võimalusi ära – tema lubab/ võimaldab/ nõuab endale kohtlemist, mida tema tahab kogeda, kuidas tema tahab ise ennast väljendada – tema keelab ära selle, millega tema nõus ei ole – tema rõhub rollide seotusele ja enese olulisusele/ tähtsusele = temaga peab/ temaga ei tohi.

On täis kasvava inimese vastutus saada aru, et rollidel põhinevas suhtes, milles üks on Olulisem ja teine Tähtsusetu – et selle sees antavast tuleb keelduda või kohe hinda küsida ja see ära maksta - sellisest ühes olemisest tuleb keelduda, teise ette tuleb piir panna, teisest tuleb eemale astuda, teine tuleb enese elust välja jätta, sest saadust kasvab võlg ja saab relv – et enese poolt antu jääb alati valeks ja tühiseks ning enese osalemist nimetatakse, jätkuvalt, teise ära kasutamiseks – ühes olemine annab teisele võimaluse koguda informatsioni, mida rünnakuteks kasutada ja lähem lähedus pakub võimaluse enese mänge mängida.

Inimese alateadvus peidab paljut – keha ja vaimne tase reageerib sellele, mida palja silmaga ei näe, mis on maskeeritud või täis kasvanud inimene kontrollida ei vali. Kohates tõrjuvat vaikust, teise jäigastumist, manipuleerivat teema vahetust, käivitub möödunu muster – alguse saab enese vähendamine ja enese võimendumine.

Enese reguleerimine – Mina ei räägi, Mina ei ole, Mina ei avaldu – siis Mina ei ole vale, siis teine ei pea eemale minema, siis teine tahab/ saab Minuga olla. Enese regulatsioon – tühjuse täitmine, muutuse kustutamine, enese esitlemine – see on volüümi juurde keeramine, et kutsuda esile vajaminev reaktsioon – Mina olen õige, kõik on korras/ Mina saan elada välja oma närvilisuse, ebakindluse, väiksuse, hirmu – siis, kui Mina täidan ruumi, siis Mina ei näe, ei kuule ega taju, et Minuga ei olda – siis Mina ei ole ohus = Mina kuulen, näen ja tunnen ennast = Mina ei ole üksinda.

Enese vähendamine ja enese reguleerimine, et mitte jääda üksinda, kohas, kus ei olda üksinda, tähendab automaatsust ja enese kontrolli – enese ahistamist, tühistamist, jälgimist, korrale kutsumist – abinõud, mille omandamisele aidati kaasa ja mille juurdumist toetas aeg, jätkuvalt samal moel töötavas keskkonnas.

Siis, kui jõuda punktini, kus enam ei jaksa või on jäädud, hoolimata pingutusest, reaalselt üksinda – siis keha elab ennast välja ja annab toimuvast teada – kitsad, kõvad ja õmblustega riided ahistavad ja teevad haiget. Asjadel, mis ei allu kontrollile ja mida ei saa ära lõpetada või milles enesest ei piisa – neil ei ole mõtet, kuna enesel ei ole mõtet.

Keha keeldub edasi minemast ja valet loomast. Keha keeldub minemast kohta, kus ühes olemine tähendab üksinda jäetust, välja jäetust, valena olemist – on ette teada või juba alguses on näha vahe tegemine ja jätmine = tähelepanu pööramine/ tähelepanu kustumine – küsimuse küsimine, jutu sisse tõmbamine ja siis ära pööramine, vaikimine, kellegi teisega rääkimine - vägivaldseks ja vähendavaks muutmine - manipulatsiooni kasutamine, valetamine.

Keha teab ette, mis ees ootab – kui Mina ei lähe, siis Mina ei koge. Aus üksindus on rahu, vaikus, vabadus – ei toimu pendeldamist, muutust, vahetust, ei ole valitud vaikust.

Elu tähendab reaalsust ja selles aset leidvat. Vanem, kes on lapse paika pannud ja last pidevalt vähendav – ei talu ega tule toime lisaks tulevate teemadega – ei kasvufaasidega, reaalse elu juhtumistega, abi vajadusega – liiga palju, liiga lähedal, liiga valesti – peatu, peata, lõpeta, saa ise.

Inimene ei lähtu teadmisest – see on elu – elus võib ja saab kõike ette tulla. Inimene ei lähtu teadmisest - kuna Mina olen oma valiku teinud ja ise endale oma elu valinud, siis on Minu enda vastutus olemas olla – kedagi teist ei ole ega tule – Mina ei jäta last üksinda – Mina annan, lapsele, teadmise, et Mina olen olemas ja Mina jään alles.

Vähendav vanem annab lapsele teada enese, kui inimese, tõe – siis, kui Sina oled vale – siis Mina lähen ära/ siis saadan, Mina, Sinu ära – siis Mina kasutan vägivalda, et Sina oleksid õige – siis Sina ise hoiad distantsi, Sina ise valid käitumist, Sina ise lahendad ise - kuna Sina ise saad valida, kas oled õige või vale - Sina ise tead, mis ootab ühel hetkel, mis teisel = Sina oled info saanud – siis ära sunni Mind valima seda, mida Sina kogeda ei taha, kuid Sina ise küsisid.

Siis, kui olla elanud läbi teise – siis, kui olla saanud loa elada, teiselt – siis on raske elada endale – olla nii oluline, et ise elus olla. Siis ei ole elul mõtet – sest siis ei ole teadmist, et Mina olen, kellelegi vajalik ja oluline.

Ka see on möödunu jälg – möödunus ja ehk ka olevas ei olnud kedagi, kes oleks andnud, selgelt ja üheselt paika pidavalt, teada – on hea ja on õige, et Sina oled olemas – Maailm, Sinuga ühes, on parem, kui ilma Sinuta.

Oluline teine/ olulised teised andsid teada, et parem, kui ei oleks, parem, kui ära läheksid, parem, kui ei tuleks – Maailm on, kordades, halvem paik, kui Sina selle sees oled/ Sinuga peab koos olema - siis on parem, kui Sind ei ole.

Enese vähemana, ja mõttetuna, nägemine kestab, kui enese elu sees on inimesed, kes kordavad möödunu sõnumit. Vajaminevat informatsiooni ei ole – mitte keegi ei näe ega tunnista olulisust = see on vanus, milles tähtis ja õige informatsioon tuli läbi teise = see on kasvamine keskkonnas, kus enese info ja enese olemas olemine nimetati valeks ja, kellegi teise vastu olevaks/ kedagi teist vähendavaks.

Ise endale tähenduse andmine – Mina tahan elada, iseenda pärast ja jaoks – Mina olen endale oluline, Minu elu võimalused on endale olulised. Vägivaldses keskkonnas kasvanu peaks, selle informatsiooni tõeseks pidamiseks, tunnistama – Minu Maailm on turvaline paik = Mina tunnen ennast turvaliselt. 

Kuid ta ei saa seda teha – tema teab, et ei ole – Maailm on hirmus, hülgav ja haiget tegev, kuna selle sees on inimesed, kellele tema ei lähe korda – kes on teda jätnud ja ise enda valinud = ühist ei ole võimalik taastada/ luua – teine on sellises kauguses, et teiseni ei ulatu.

Hooli minust - arvesta minuga - siis, kui on kogemus, et ei hoolita, siis, kui on aru saamine, et ei arvestata, siis pöördub möödunud aja sisse suletud laps tagasi sinna, kust tema peaks hoituse ja arvestamise kogemuse saama - Sina oled, Minule, oluline = Mina hoian Sind.

Selle asemel kohtab laps vähendamist ja hülgamist ning talle antakse põhjendus, miks selline väljendus/ käitumine on õiglased - laps ise on põhjustanud enesele osaks saava = laps ei pea saama seda, mida tema ei ole välja teeninud - laps ei saa olla sellises läheduses, kus ta saab teisele haiget teha/ teise jaoks vale olla/ teisele närvidele käia/ teise elu ära segada.

Mina olen vähem, väärtusetu, tähtsusetu, mitte oluline - Minule osaks saav on Minule paras - see on Minu enda süü. Selline Mina languse trepp viib sügavale ja enese hävituse mõteteni - sellelt ei ole tagasiteed - kedagi ei ole, kellega ühes, parema Mina poole, tõusta ja kõndida.

Tegelikkus - teine ei pidanud sellisel moel olema ega sellist väljendust kasutama - teine valis seda teha enese seest lähtuvatel põhjustel. Mitte laps ei põhjustanud endale osaks saavat, vaid vanem valis selle, kuidas tema last kohtles ja esitles - vanem, inimesena, valis selle ise, sest tema tahtis sellega kaasnevat.

Inimene kujundas enese Maailma enesele sobivaks - inimene lükkas lapse, enesest, sellesse kaugusesse, milline tagas/ võimaldas temale vajamineva. Inimene kasutas ühist aega selleks, et lõhkuda ühendatust ja tagada enese eraldatus - inimene elas seal ja selles, kuhu laps ei kuulunud/ kus lapsele ei olnud kohta/ kus laps oleks inimese elu ära rikkunud.

Mina tegin seda heast südamest/ Mina tegin seda armastusest/ Sina ei jätnud Minule teist võimalust/ Minul ei olnud teist valikut/ Sina ei saanud muidu aru/ Kui Sina oleksid Mind kuulanud, siis Mina ei oleks pidanud tegema, olema ....

Marianne

22.09.26.a

Känd, millest võrsud II - Jäine hingus

 

Inimese ja inimeste vaheline energia on tajutav – selle muutus on tajutav. Vahel tähendab samm, lähemale või samasse seisma jäämine - külmust, jäikust, kangestumist, eemale tõuget, draamat, lööki – teise energia muutub – see väljendab teises inimeses aset leidvat, temas toimuvat.

Energia ei valeta - soojuse, avatuse, huvi, läheduse, mõistmise, toetuse kadumine tähendab kahe inimese vahelise vahe suurenemist – mis iganes põhjusel, teine on kätte saamatus kauguses – kontakt on katkenud, nõrgenenud, katkendlik – kontakti sisu on muutunud – senine on saanud teise tähenduse.

Vägivaldse keskkonna reaalsus – see, kellest eemale hoitakse, eemale põrgatakse, kellesse suhtumine muutub, see teab enda kohta - Mina olen vale, Mina olen vale olnud, Mina olen teinud teisele liiga, Mina võtsin teiselt vähemaks, Mina olen piiri ületanud, Mina ei arvestanud teisega, Mind oli liiga palju, Mina tahtsin liiga palju ja valesti – toimunu on Minu süü.

Enese kohta käiva informatsiooniga kaasneb enese vähendamine ja enese olukorrast ülevaade – Minus ei ole väärtust/ Mind ei ole vaja/ Mina olen üle/ Minust ei piisa/ parem, kui Mind ei olekski/ Minul tuleb ära minna, eemale hoida, vaikida, teine rahule jätta = Mina ei tohi peale käia ega teist sundida.

Loomulikult kaasnevad aktiivsed tunded, mis sõnumeid tõid – kurbus, masendus, ärevus, hirm, solvumine, viha, kadedus – kõik need peegeldavad reaktsioone, sellele, millega ollakse kokku puutunud ja mida tajutakse ning mida teiseks muuta ei suudeta.

Läheduse astme muutus, energia muutus, vahe maa suurenemine, kontakti tähenduse muutus – vähemuse ja negatiivsuse suunas - on elu selle inimese/ nende inimeste kõrval, kes ei taha, vabast tahtest, koos olla - kes peab seda, mida ise, sellisel moel/ sellise hinnaga/ sellises tähenduses, endale ei valiks.

Info on õhus, info on olemas – see on kogetav, nähtav – seda ei saa eirata, sest see on nii mitmekülgne – see ümbritseb ja suunab eemale, eraldi olema, välja jääma, vaikima, muutuma, kontrollima – info edastus kordub, sama sisulisena.

Üksindus ja ühendus – ei ole suuremat ja sügavamat üksindust, kui olla koos inimesega, kes põrkub eemale, kes seisab eraldi, kes jätab välja, kes vastab hammustades, kes vaatab põrmustades – kuigi see teine on samas ja väidab/ näitab end koos olevat ning nimetab, ennast/ teist, rollide ühendust tõestavalt ning veenab koos olemist hoidvat – üksindus on valdav, sest energeetiline ühendus ei ole, kunagi, terve ja tugev, teise väiteid kinnitav.

Inimene elab teisega samas ja saab loa/ võimaluse ühes olla/ käia/ toimetada, kuid selle ühise aja sees näeb ja kogeb ta suletud uksi/ uste sulgemist-sulgumist/ uste kadumist. Mina olen, kuid Mina ei ole, kuna Minul ei ole – Mina ei saa seda, mida Minule ei anta.

Inimene, kes tahab kindlat ühendust ja ise hoiab seda alles - Minu Maailma pilt – teine on selle sees, Mina olen teisega ühes, teise kõrval. Energeetiliselt ja füüsiliselt tajutav/ nähtav muutus annab teada, et see pilt ei ole kooskõlas reaalsusega – pealispinnal saab näida ja sõnadega väita, kuid sügavamates hoovustes ja suhte põhi olemuselt, ollakse teisest eraldi – ühist põhja ei ole – teise Maailma sisse ei kuuluta.

Kasvamine ja elamine, eraldatuses ja välja jäetuses, viib masenduseni, enese vähendamiseni ja lootusetuseni – Mina olen süüdi, Mina olen vastutav, Mina ei saa muuta, Mina ei saa ise ennast aidata, Mina ise rikun enese/ teise elu ära - selline tähelepanu suund on nii raske taluda, et enesetapu mõtted on tavalised sirvida ja vahel ka järgi proovida – tavalise elu sees ja ees on punkt, millest edasi ei vii teed – edasi ei saa paremaks, saab minna halvemaks, saab jätkuda samal halval moel.

Enese vähendamine on eraldava suhte dünaamika üle võtmine – enesega ühes olija vähendab kontakti, sisu, energia vahetust, võimalusi – teine suunab, erinevaid manipuleerivaid ja füüsilise/ vaimse vägivalla võtteid kasutades – eraldi hoitavat, ise ennast ja oma poolset kontakti, vähendama.

See tähendab, et eraldi hoitav täidab teisele vajaminevat/ teise poolt planeeritut, kui enese ülesannet – seega vähendab/ tühistab/ muudab, tema ise, teisega ühes olemist, enese isiksust, enese väljendusi, enese valikuid, enese soove, enese vajadusi.

See tähendab, et - siis, kui see inimene, ise, midagi tahab, vajab – siis, kui tema midagi teha plaanib – siis, kui tema vastamas/ tegemas on– siis, kui tema midagi küsida tahab – siis ta mõtleb järele – kas tasub, kas temale on vaja, kas see on temale lubatud, kas ta saab ise, kas ta saab ilma – inimene hindab enese vajadusi, soove, normaalsust läbi teise silmade ja informatsiooni.

See tähendab, et inimesel ei ole võimalik avalduda tervikuna, loomulikuna, kasvavana – inimene ise piirab ennast ja ta laseb teisel ennast piirata, kujundada, keelata. Ta on, kui kastis, mis on väiksem, kui tema ise – teise kõrval ja teisega koos on ta kordades vähem, kui tegelik tema ise.

See tähendab, et iga tema samm ja väljendus, mis ületab nähtamatut, kuid elavat piiri – kohtab negatiivsust, viha, vägivalda, vähendamist – piisab pilgust, sõnast, häälest, elest, energiast ja hiljem ka enese mõttest, kui inimene ise taltub, vaikib, kustub, kaob.

Nähtamatu piir, mida ühise Maailma kaartidele ei märgita, ei seisa paigal, vaid nihkub, vähendades, lähemale – tänane piir seisneb selles, mis ja kuidas eile oli veel võimalik. Vähendatu ja eraldatu võib õppida selgeks ja järgida seni teada olevat, kuid ta ei õnnestu – ta ei suuda enesele osaks saavaid reaktsioone vältida – senikaua, kuni ta teise, aktiivses, elus figureerib – teine lõhub ühendust ja eraldab, vähendatavat, endast – sundides vähendavat ise vähenema, vaikima, ära kaduma.

Aus tõde – inimesel on võimalik olla ja väljenduda eheda ja vaba iseendana, kuid just siis ja see kohtab jäigastumist, eraldatust, tähelepanu kasutamist, füüsilist muutust, vaikima jäämist, üksindust, hüljatust – energia kõneleb ja sellest ei saa mööda minna.

Mina olen Vale/ vale olnud – tähendab teadmist, et Minu, selline, väljendus, olemine, käitumine, valik, sõna, küsimus, tegu, saavutus ei ole aktsepteeritud, heaks kiidetud, normaalne – see teeb teisele liiga, see oli keelatud, see põhjustas häbi, kannatusi, osutas teist.

Mina olen Vale – tähendab varjatud ja moonutatud, kuid sihikindla dresseerimise tulemust – inimest on suunatud „õiget” moodi käituma - kellegi teise eesmärgi saavutamiseks, informatsiooni ja teadlikkusega manipulatsioone teostades – vähenda kontakti, tea oma kohustusi, tea oma kohta, tea oma hinda, tea oma Mina.

Väike laps hoiab ja kaitseb seda, mis on tema jaoks oluline – väike laps hoiab enesele olulisega kontakti – siis, kui laps on kogenud, et vanem ei ole tema tugevus, vanem ei seisa lapsega ühes, vanem elab oma elu ilma lapseta – siis võib laps otsida asenduse, kuid siis ja seni, kuni ta elab vanemaga koos, siis ta soovib teha sellest ühendusest kindla ja toimiva.

Ellu jäämise instinkt – laps panustab sellesse, kes tema eest hoolitseb, kes teda aidata saab, kelle kohta kehtib info, et too seda teeb/ tegema peab – laps võtab initsiatiivi enda kätte – ta teeb nii nagu vanem teda suunab – laps proovib säilitada senise, et suuta anda vanemale parem olemine/ meeleolu/ vajaminev – siis lapsele osaks saav on parem.

Sõltuvust tekitav ja sõltuvuses hoidev informatsioon – vanem ei taha last, kuid, mingil põhjusel, ta ei saa temast vabaneda – kuid ta saab teha nii, et laps teda õigesti kohtleks – vanem tahab saada selle tähelepanu, mille tema on kaotanud/ mida tema ei ole saanud – vanem tahab saada tähelepanu, mis asendaks selle, mida vanem kogeda ei taha – vanem tahab saada tähelepanu, mis vallandaks ja lahjendaks tema tunded. On lapse ülesanne see võimalikuks teha.

Laps, kes on kogenud sügavaimat üksindust – ta on kohas ja koos sellega/ nendega, kes nimetavad ennast ja last Omaks ning ühist Meie-ks – kuid samal ajal jätavad lapse välja, eraldi, üksinda – sõnadest ei saa tõtt – rollidega ühendatuna, ei ole laps ühendatud inimestega. Omad saavad jätta ja seda tegu õigeks ja vajalikuks nimetada.

Väga raske on lahti lasta oma sisemistest veendumustest, mida toetavad enese väärtushinnangud ja mõistmised ning väga pikka aega harjutatud sõltuvus – Mina olen teisega koos, teine kuulub Minu Maailma = Mina ja teine kõlame kokku = Minu Maailm on tühi ja vale siis, kui teist ei ole selle sees – Minul ei ole teisele asendust.

Täis kasvamine tähendab reaalsusega arvestamist ja iseenda vastutust – mitte see, mis ja kuidas on võimalik, parim, lubatud – vaid see, mis on tegelikkus – Mina ei oota ega nõua ega vaja seda, mida Minule on lubatud, mida näidatakse/ väidetakse, Minu jaoks, olemas olevat – Mina ise teen vahet, mis ja kuidas on olemas ja, mida ja kuidas ei ole. Mina panen paika enese piirid ja ei osale selles, mis Mind vähendab.

Vaimselt väga raske ülesanne, kui enese Mina pilt tähendab teist, endaga koos ja olemas olemist/ vajalikke võimalusi läbi teise – ka see on vaimse ja füüsilise vägivalla tagajärg – vanem andis teada, et – Omad hoiavad kokku/ ainult Omad on olulised/ keegi, peale vanema, last ei taha/ vanemat peab armastama ja austama/ laps peab teadma oma kohta ja täitma enda kohustusi/ laps on vanemale võlgu.

Vaimse raskuse taga on võimetus lahti lasta informatsioonist, mis ei ole kunagi olnud tõde/ täis tõde – kogu enese elu, täis harjutamisi ja uskumisi ja suur hulk iseeneslike reaktsioone, tähendab teadmisi, mida ei saa ise endast ära lahutada – kuidas uskuda sellesse, mida tõeks ei pea – kes annab loa uskuda sellesse, mida kasutusel ei ole.

Mitte keegi, vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, ei kinnita lapse õigusi – iseendale, vabadusele, isiksusele – mitte keegi ei näita ette, et üle piiride astunud vanem/ keegi teine, palub vabandust ja tunnistab oma eksimusi/ teadmatust/ vajadusi/ tegusid.

Laps, kellele näidatakse ja väidetakse, et, ainult ja just, tema on olnud vale ja kõik teised on teinud õigesti, ei saa omada kindlust, et tema enda info on õige ega saa ta omada teadmist, et ühist Maailma hoitakse tasakaalus – igaüks vastutab enese sammude eest ja igaüks tegeleb enese tagajärgedega, ise ja teisega arvestavalt.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna/ inimese informatsioon – Sinul ei ole õigust iseendale/ Sinul ei tohi olla piire/ Sina ei tohi ennast kaitsta/ Sina pead alluma/ Sina ei tohi EI öelda/ Sina pead kuuletuma/ Sina pead juhiseid järgima.

Eksimuste eest karistatakse, sel moel ja sellistes piirides, et töödeldud inimene enam ei kahtle, ei proovi, ei taha vastu hakata, teistmoodi teha, enese teadmisi kasutada – tagajärgede vältimiseks on mõistlik vaadata teist ja mõelda teise järgi, enne, kui ise oma samme astuda või väljendusi teoks teha.

Selline käsitlus harjutab inimest kasutama Mina pilte, mis temast ja teis(t)est on loodud. Kuna kõik on, korduvalt, üle kinnitatud, siis inimene teab, et nii ongi – ta saab lugeda teistsugusest Maailmast, talle võidakse rääkida teistsugusest ühes olemisest – austusest, piiridest, vabadusest - ta saab, kellegi teise elu kõrvalt vaadata – kuid ta ei usu seda tõeks ega õigeks = see ei kehti tema puhul.

Selle väite põhi on inimese Maailma vaate põhi – Mina, teisega koos – teise tähendus ja tähtsus Minule. Inimene, kes teab, et tema ei saa ilma teiseta, et tema vajab teist, et tema on teise oma – on väga väikese lapse tasandile pidama jäänud – tema sees on aktiivne vajadus, mis suunab tema käitumist ja valikuid – ta ei ole, vaimsel tasandil, olevasse aega ärganud.

Teisest ära lahutamise hirm, teisest eemale jäämise valu, üksinda olemise ärevus – vaimse tasandi sõnumite füüsilised reaktsioonid, mida on raske ja ebamugav taluda – need peatavad inimese ja ta suunab, ise, ennast - kontakti taastama, hoidma, süvendama – seega ei mahu sinna, midagi muud kõrvale.

Väikese lapse teadlikkus ei ole avar ja paindlik ega suuda ta vaadata/ vaadelda toimuvat ja ise ennast/ teist kõrvalt - tema elu on vahetu ja ta peab saavutama kohe – mingi kindluse, mingi rahulduse, mingi põhja, mingi teadmise = selle, milles seisneb turvatunne – tuttavad tegevused, harjumuslik reaktsioon, vajaduse rahuldamine – pime ja teadvustamata käitumine, millest ollakse sõltuvuses.

Suureks kasvanud inimene saab, teadlikult, seada endale eesmärgi – Mina puutun kokku selliste raskustega, sest Minul on sellised harjumused, mis tulenevad vägivaldsest ja vähendavast möödunust ja Minuga manipuleerivast informatsioonist, mida Mina ise olen kasutanud.

Elutervema käitumise, lahenduste, valikute teostamiseks tuleb, Minul endal, teha enese kasutuses olevas informatsioonis inventuur, avardada oma teadlikkust, suunduda mõistmiste poole, panna paika teistsugused reeglid ja teha vahe sisse – teise tegevuse, info, sõnade, hääle, energiaga – see ei ole Mina ega Minu.

Teine ei ole, alati ja kõiges, Minuga arvestav, Minust hooliv – teine saab Mind ära kasutada ja Mind teadmatuses hoida – on Minu enda asi teha selgeks tegelikkus ja valida/ astuda enese teadmiste alusel – seda ka siis, kui need lähevad teisega vastuollu, ei kattu, teine väidab, et teen temale liiga ja võtan vähemaks – teine saab, tahtlikult, valetada/ tõeks pidada seda, mis seda ei ole – on Minu enda asi sellest aru saada ja sellega arvestada ning mitte seda järgida ega sellega nõustuda.

Täis kasvav inimene paneb, ise, paika enese ja enese piirid. On inimese enda valik – mida Mina endast, enesele kuuluvast, teisele/ teisega, jagan, mida mitte. On enda valik, kuhu teine saab tulla, kuhu mitte. On enda valik, mille nimetan õigeks, mille valeks. On enda valik, millist käitumist tolereerin, millist mitte. On enda valik, millele ütlen Ei ja millal panen punkti.

Ennekõike tähendab see samm valusat uussündi – Mina ei ole enam see Kes Ma olin enne = Mind enam ei ole, Minul enam ei ole, Mina enam ei saa, Mina olen üksinda = Mina olen väljas ja eraldi.

See on informatsioon, kuhu inimene saab komistada, vanu mustreid aktiveerides. Tegelikkus - see – väljas ja eraldi – on väikese lapse vaatenurk – täis kasvanu teadlikkus – Mina olen Mina – teine on Minu, isiklikust, ruumist väljas pool ja Mina astusin, ühises ruumis, teisest lahku – eesmärgiks eraldi olla.

Vana mustri tühistamine – inimene ei näe ennast teisega ühes ja samas = ta ei ole teisega üks ja sama ega loo teisega energeetilist ühendust/ ühendatust – inimene ei hoia ühist välja, mida teine ei hoia ega austa, kuna kasutas seda enese vajaduste täitmiseks.

See on õppimine – teise inimese reaktsioonid ei tähenda, et neile peab vastama samal moel, samal tasandil – inimene saab jääda enda juurde ja enesega kooskõlla, toetudes kokku kogutud ja järele proovitud informatsioonile – see ei tee temast valet/ Valet, vaid reaalsuses elavat ja toimetavat.

Vaimse ja füüsilise vägivalla mõjuvõimsam vahend – vahelduvus – mitte miski, peale vägivalla, ei ole jääv – kõik saab ära kaduda, muutuda/ kõike saab ära võtta, keelata/ kõike saab valeks nimetada ja kättesaamatuks seada – armastusel ja ühes olemisel on hind.

Inimene, kes on suunatud ühist hoidma, et teisega koos olla, et anda teisele võimalus tagasi tulla – tema ootab ja täidab teise poolt esitatud tingimusi, tema ei reeda ega anna alla = teda ei saa Valeks nimetada = tema on teinud kõik, et teisega koos olla/ teise olemas olemine, enese elus, tagada = tema edastab selle informatsiooni teisele – tema kinnitab selle üle.

Vajadus, kinnitada enese informatsiooni, on möödunu pärandus – karistatud ja väärkoheldud laps annab teada, et tema on mõistnud enese eksimust, tema palub vabandust, tema enam ei tee, tema ei lähe ära, tema ei riku reegleid – tema on Õige = teisel on võimalus temaga olla, teine peaks nüüd saama temaga olla.

Marianne

18.09.2026.a

Känd, millest võrsud I - Rollide maskid on langenud

 

Vägivaldne suhtlemise stiil sisaldab endas konflikti, mis muudab kogu, kahe inimese vahelise, suhte olemust – konflikt saab alguse ja kestab, sest ja kuni aset leiab inimeste kanda olevatest rollidest tulenevate ülesannete ära vahetamine.

Turvatunde jagamine/ turvatunde jagunemine – kellel peab, esimesena ja pidavalt, olema turvaline, et ühine Maailm oleks, selle sees olija jaoks, elatav – kes peab tagama selle, et ühine püsib turvalisena – kes peab hoolitsema selle eest, et enese kõrval olija tunneks ennast hoituna ja kaitstuna – kes ei tohi ühist Maailma ära lõhkuda ega ära muuta?

Vägivaldne ja vähendav keskkond annab vastuseks – laps – laps peab tagama oma isa/ ema tunneterahu. Laps peab ära hoidma vanema Mina kaotuse ja tunnete ärkamise = laps ei tohi anda informatsiooni, mille olemas olemist vanem ei talu, mida vanem töödelda ei oska/ ei taha/ ei vali, laps peab lahendama ise oma teemad.

Laps peab seda, mis ei ole temale jõukohane, eakohane, teadmiste kohane – laps peab seda, mis on tema enda vajadus – turvaline koht, kus kasvada ja hoitud olla = baas teadmine – Mina, Mina olen, Minul on = kogu järgneva aja vundament, millele, kindlalt, toetuda.

Vanem, kes – lüües, ähvardades, karistades, üksinda jättes, olulisi asju keelates/ ära võttes – jätab lapse turvatundest ilma = laps, kes peab olema/ tahab olla oma emaga/ isaga koos, kuid see tähendab elu vähendaval ja vägivaldsel moel – kaitset ei ole, muutust ei tule.

Lapsel ei ole püsivat rahu, vaikust, tasakaalu, hoidmist. Ainus, mis kindlalt kordub, on vaimne ja füüsiline vägivald, erinevates vormides ja astmetes – laps on liiga lähedal sellele, kes vägivalda kasutab – laps peab toetuma sellele, kes last reedab, hülgab, lööb, karistab, vihkab, vähendab – mida rohkem lähedust ja ühes olemist, seda rohkem vägivalda ja turvatunde puudust.

Eksistentsiaalne küsimus - Mina olen, kuid Minul ei ole – Kes Mina olen, kui Mina ei ole Mina? Ülepinges olev aju läheb lühisesse – kuna last kutsutakse lapseks, kuna temaga seotud inimene nimetab ennast lapse Emaks, kuna Ema annab lapsele süüa, peseb ja parandab tema riideid, ravib teda, saadab teda magama – kuid see sama Ema – ütleb, et ta ei taha last, ei saa temaga olla, peab teda karistama. Informatsioon ei sobi kokku – seda ei saa üheks ega turvaliseks teha.

See sama vanem tahab, et sellisel moel koheldud laps hoiaks vanemat turvalises seisundis – ei nimetaks asju õigete nimedega, ei räägiks osaks saavast, ei prooviks olla ise ega seisaks enese/ kellegi teise eest ega paneks paika eluterveid piire, vaid oleks vanema vajaduste järgi koheldav ja kasutatav – ilma piirideta.

See sama vanem – Sina ei tohi, Minuga, sel moel käituda/ rääkida – Minule vastu hakata/ Minuga haukuda – Minu sõna mitte kuulata – Sinul ei ole selleks õigust = Mina olen Sinu Ema/ Isa.

Inimene peidab ennast rolli nime taha ja toetub ühises ruumis käibel olevatele uskumustele – Emadega nii ei käituta – Emadega sel viisil ei räägita = Ema armastatakse, hoitakse, peetakse kalliks, sest tema on ainus = Emale ei tehta haiget ega panda teda kannatama – häbistatu on see, kes oma Ema/ Isa vastu käe tõstab/ väe vallandab.

Just nagu iga teine vägivallal püsiv liider, kes jutlustab ümbritseva Maailma korrast/ enese poolt loodu reeglitest ja põhi mõtetest – ärge käige Minu tegude järgi - käige ja olge Minu sõnade järgi/ sõnumi alusel. Minu teod ja väljendused on saadetud heast ja vajadusest korda hoida – Mina hoian ja armastan - Minuga koos olemine on õige ja parim - Mina olen õige ja õiglane = see on enese Mina pildi kinnitus.

Oma poolt vaatab Ema/ Isa rolli kandev inimene üle kinnitused, mis tõestavad teda - tema annab lapsele süüa, peseb tema pesu, koristab/ remondib elamist, maksab arveid = lapsel tuleb olla tänulik, et ajal, mil Aafrika lapsed nälgivad ja häbitud vanemad oma lapse maha jätavad, on lapsel nii hea Ema/ Isa = vanemat tuleb tunnustada tema panuse eest – käituda temaga õigesti = kinnitada vanemale vajaliku Mina olemas olemist.

Inimene, kes ootab, vägivalda kasutades ja üle piiride minevalt, tänu - argisesse elamisse kuuluva tavapärasuse ja lapse arenguliste/ eluliste vajaduste eest. On inimene, kes on kandmas kohustuse koormat, kuid ta ei ole võtnud vastutust enese elu valikute eest.

See tähendab, et tema teeb seda, mida tema ise ei taha teha või ei taha sellistel tingimustel – tema panustab ennast sinna, kuhu tema ise ei taha või ei taha sellistel tingimustel – tema ei taha seda keskkonda, inimest, inimesi – tema tahab, oma elu, ise teisiti elada ja ise teist moodi kogeda.

Seega ta ei hoia enesega seotut, enese poolt loodut – ta ei hoia seda keskkonda turvalisena ja hoituna. Tema vajab muutust, mida ei saa/ ei oska ise endale anda. Lapsest saab temale vajaminev vahend – laiendatud Mina, enese rahuldamise vahend – lapsest saab äraspidine kompenseerija – lapse ülesanne on, vanema jaoks, turvalise ja rahus püsiva ruumi hoidja olla. Enese hinnaga.

Vägivaldselt suhtlev vanem annab teada, et laps on üksinda ja vanemast eraldi – vanem ise otsustab, kas ta on või ei ole lapsega – laps ei saa vanemat käsutada. Laps kuulub vanemale – vanem omab last ja saab, tollega, teha, mis iganes tahab ja kuidas õigeks peab = vanema poolt valitud käitumine, väljendused ja lahendused on õigustatud ja õiged = lapsega teisiti ei saa, laps teistmoodi aru ei saa, lapsega peab sel moel, sest see on lapse kasuks vajalik.

Laps ise ei ole väärtus ega oluline – laps on tühine ja väärtusetu, võlglane ja tänamatu = vanem on kohustatud lapsega olema – vanem on lõksus, millest ta vabaks ei saa. Ilma vanemata ei oleks lapsel midagi ja ilma vanemata ei oleks laps keegi = last ei oleks olemas = vanem saab lapse olulisest ilma jätta = vanem saab lapse elust ilma jätta = lapsel tuleb olla sel moel ja sellisena, et vanem teda tahab = nõustub temaga olema.

See tähendab, et laps peab omama ja väljendama vanema vastu - armastavaid, helgeid, tunnustavaid, toetavaid, hoidvaid tundeid ja väljendusi – olema nii, et vanem saaks kinnituse enese headusest, tublidusest, väärtusest, olulisusest, tarkusest, osavusest.

Rollide ülesannete vahetusse minemise konflikt avaldub siis, kui vanemale – tema enda poolt valitud ja märgitud eraldatust tagasi peegeldatakse ja kogeda antakse = tema informatsiooni järgi käitutakse, kuid ei vanema jaoks tavalise moel – temaga ei olda nõus, teda jäetakse välja, tema arvamusega/ tahtega/ vajadusega ei arvestata - siis tahab vanem oma turvatunnet tagasi ja ta võtab selle jõuga, manipulatsiooniga, kohustamisega – Mina Olen – Sina Oled – Sina käitud Minuga sel moel – sest Mina olen = siis Mina olen.

Väikese lapse kasvufaas – Mina ise – Mina ise tean, Mina ise tahan, Mina ise määran, Mina ise otsustan ja väljendan – mida ja kuidas Mina ei taha, millega Mina ei ole nõus. Laps lõhub olemas oleva ja tahab, et see uuel moel üles ehitatakse, sest tema tahab, et teda ümbritsev ja temaga olija(d) arvestaksid temaga – teda kuulatakse, tema järgi ollakse, tema vajadusi täidetakse.

Siis, kui Maailm elab omasoodu edasi või seab piirid, siis tahab laps senisesse Maailma tagasi tulla ja enesele kuuluva kinnitust saada – see on enese Mina kogemuse vajadus = Minul on, Mina saan, Mind hoitakse = Mind ei hüljata, Mina ei jää üksinda, Minul on olemas koht, kus mina olen Mina – vanad privileegid ja tavad kehtivad edasi.

See on ise seisvumise ja Mina kujunemise/ paika panemise faas. See on aeg, milles laps tahab ja vajab ise endale kinnitust – tema on olemas ja teda ei saa ära kaotada - kuid laps ei oska, selles protsessis osaledes, enese Minale ja oma käitumisele piire seada ega neid paigas hoida ega teiste omi austada – tema suund on välja ja edasi, tema eesmärk on saavutada tulemus – Mina kogemus.

Laps tahab Maailma omada, vallutada, käsutada, kasutada – kuid ta ei taha vastutada ega kõike ise teha ega kõikide tagajärgedega ise toimetada = laps ei ole nõus maksma selle eest, mida Lapsed ei pea tegema, kogema, andma, tagama, olema – see ei ole Minu Mina = Mina olen vähendatu = Minult on Minu õigused ära võetud = Mina võtan need tagasi = Mina tõestan, et mina olen Mina.

Lapse ülesanne on kasvada lahku – ühest jõuda kaheni - jõuda mõistmiseni enese Mina piiridest ja olemusest – mõistes ja saades aru, et tema ei ole teiste Maailma naba, vaid last ümbritsevad on samal moel eraldi suurused ja iseenda piirides – nad ei allu lapsele ega ole kohustatud vastama lapse tujudele ega alluma tema poolt valitud lahendustele.

Vägivaldse suhtlemise stiili kasutab inimene, kes ei saanud, temale vajaminevas tempos ja ilma hirmuta, kasvada Olulisest Teisest lahku – seega on tema sees rahuldamata vajadus ja tal puudub reaalne kogemus – läbimata arenguetapp sunnib teda lõhkuma enesele mitte vajalikku, mitte sobivat, et seejärel saada endale õige ja täpne keskkond, inimene. Seega ei ole temast hoidjat ega taastavat, tervendavat – tema ei ole selliste tegevusteni kasvanud.

Vägivaldset suhtlemise stiili kasutab inimene, kes jäi, varakult, oma vanemast/ Olulisest teist ilma – tal ei olnud võimalust, turvalises ümbruses, vajaminevaid samme astuda ja ise olemist harjutada. Ta pidi olema ise ja tagama enese turvalisuse, Maailmas, mille sees ei olnud, kedagi, kes oleks kinnitanud tema Mina olemas olemist – siin oled hoitud ja siin saad olla turvaliselt, sest Sina oled Sina.

Vägivaldset suhtlemise stiili kasutab inimlaps, kes oli kohustatud hoidma vanemat ümbritseva ruumi turvalisena – tema peale pandi vastutus, mis ei olnud tema ülesanne ja tema Mina vaheldus – vastavalt sellele, mida vanem temalt ootas ja, mil moel vanem teda kohtles ning millised võimalused, temal, ümbritsevas keskkonnas olid – oli keegi, kes võimaldas olla laps ja oli keegi, kes võttis selle võimaluse ära.

Mina vajadus väljendub Mina tõestustes ja enese jaoks vale lõhkumises – aktiivsena püsib vajadus vanema (teda asendava)/ Olulise Teise informatsiooni ja tähelepanu järele – Sina oled, Mina näen ja tunnistan Sind sellisena = Mina kohtlen Sind, Sinule, õigel/ vajamineval moel = Mina ei kaota ega keela Sinu Mina ära.

Vägivaldses keskkonnas, kus laps sai kinnituse Mina kohta – vähendatuna ja vägivaldse kohtlemise ära teeninuna – see inimene oma Mina ei otsi – tema teab, kes ta on – tema soovib/ vajab, et teda, sellisena nagu ta on – koheldaks paremini ja teist moodi, kuid ta teab, et see on võimatu soov – tema ei ole teistmoodi ära teeninud = ei ole olemas põhjust, miks teda peaks/ saaks teisiti kohelda.

Tema on see, kes talub osaks saavat, hoiab vägivaldsed suhted koos ja alles, sest tema on selles arengufaasis, kus ta ei võta vastutust tegeliku enese eest – ta kannab teis(t)e vastutust ja usub, et kui ta on piisavalt vajalik ja õige, siis teda koheldakse talutavamalt, kuid temast ei öelda lahti ja teda ei jäeta eraldi = tema ei ole kasvanud lõhkumiseni – tema vajab, ellu jäämiseks, vanemat/ Olulist teist.

Vägivaldset suhtlemise stiili kasutab inimene, kes ei õppinud selgeks piiride seadmise ja Ei ütlemise tegelikku mõtet – inimese kasvamise tugi ja teda ümbritseva kohta antav info. Inimene ei õppinud selgeks seda, mida temale ei õpetatud – ta omandas need teadmised, mis olid tema normaalsus - temale ei seatud ausaid ja asjakohaseid piire – kasutusel olevad piirasid ja kujundasid teda, kui isiksust, vähemana ja vähemaks.

Inimene võtab kasutusele selle, mida tema on pealt näinud ja toimivaks kinnitanud. Inimene võtab kasutusele selle, milleni tema on kasvanud. Mõistmine ja teadlikkus – kellena, millisel tasandil. Lapse tasand, ilma vastutust võtmata – kõik lahendused, vajamineva saamiseks/ tagamiseks, on õiged ja vajalikud – kasutusel on lapse lahendused – vägivald, manipulatsioonid, vaikimine, solvumine, jonnimine, valed, teiste kasutamine, ümber minemine, vastutusest vabanemine.

Tulles enese möödunust ja selgeks õppinuna vägivaldse Maailma reeglid = inimene teab, mis on mis - vastustab inimene samasuguse tegevuse, mida tema ise on harjunud kasutama – ärge käige Minu tegude järgi, vaid Minu sõnade järgi – kohelge Mind nii nagu teie peate ja Mina olen kinnitanud õigeks/ lubatuks.

Inimene, kes ei ole lahku kasvamise faasi läbi kõndinud – on inimene, kelle Mina on kasvanud üle enese piiride – seega, kui temale seatakse täiesti õiged piirid ja temale öeldakse EI täiesti õiges kohas, siis näib nüüd talle, et temaga käitutakse möödunuga samal moel. Ahistavalt ja valesti – tema Mina pildile tehakse kahju – see on füüsiline ebamugavus, vaimsel tasandil, mis toob kaasa sõltuvusliku käitumise aktiveerumise – enese Mina tõstmine ja tõestamine, kellegi teise arvelt ja, kedagi teist vähendades.

Täis kasvamata jäänud ja üle piiride kasvanud inimene ei oska ega mõista enese vastutust, seista enese piirides ja aru saada ühises tasakaalu hoidmise/ taastamise tegelikkusest. Tema oskab ja mõistab Mina tõestust, tõestamisi, õigust. Ükskõik, mida Mina teen = Mind armastatakse, hoitakse – tingimusteta – Mina olen Mina.

Minule ei seata tingimusi = Mind ei keelata, Minule ei öelda EI, Mind ei kohelda valesti. Mida vähem see tõde on, seda suurem on enese tõestuse vajadus. Vanema tähelepanu otsiv ja vajav laps = vägivaldse suhtlemise stiiliga vanem andis teada – miks tema last ei armasta, enesega ühte ei taha, karistama peab.

Distantsi hoidev ja last, kui vahendit, kasutav vanem – luges, üksiti, üles põhjused, miks laps vale on ja nimetas, kuidas laps vale on. Tingimused, piirid, reeglid – laps ei ole piisav ega oma = laps ei saa kunagi turvalist pinda jalge alla, seega tal ei ole kohta, kust lahti astuda – tema on juba lahti ühendatud.

Laps saab turvaliselt ja ise seisvalt Maailma astuda, kui tal on ankur olemas – tema on ühendatud sidemetega, mis ei katke, tema lahti hüppe tormides, mida tema ise ei katkesta, ära ei lõpeta või kui ta seda ka teeb, siis teda oodatakse, temale avatakse uks, temale antakse andeks – rollide side, mis ei kao – sel moel Ema/ Isa teeb – ootab, küpsetab pannkooke, patsutab õlale – Ema annab andeks/ Isa loeb teema lõppenuks.

See laps, kelle ainus tugi ja põhi on tema ise – vajab kordades rohkem julgust ja teadlikkust – tal ei ole, kuhu tagasi pöörduda – ei ole lohutust, aegade tarkust, selgust, püsimist – tema enda minevik ei paku selliseid kogemusi ja teadmisi – temal ei ole enesest targemat ja püsivamat platvormi – ta loob ja leiutab ise ning kasutab enese teekonnal omandatut – vanema info baasi, mis teeb lapsele haiget ja vähendab teda.

Suureks kasvanuna, kui üks annab teisele informatsiooni – Sinu käitumine, Sinu valik – annab teada Meie olukorrast - Sina valid ja oled nii nagu oleksid üksinda – Sinule, olles samas info ruumis, ei lähe korda Minule osaks saav – Sina vaikid, põhjustad, nõustud, soodustad – Sina ei arvesta Minuga, meie vahelise ühendusega – Sina oled eraldi – Mina olen üksinda.

Saanud, enese käitumise/ valikute kohta, sellise informatsiooni – tuleb kasutusele lapse aja tase – aktiveerub turvatunde vajadus – sellest saab primaarne tegevuse/ väljenduse lähtekoht. Inimene lähtub Mina tõestuse vajadusest ja kogemusest – Mina olen oluline, Mina olen hoitud, Mina olen tähtis, Mina olen väärtus = Mind ei jäeta, Minuga ollakse, Mind vajatakse.

Lapse aja lahendused – vägivald ja manipulatsioon – teise vähendamine ja teise suunamine – Mina olen = Sina oled. Tegevuse käigus ja energia vallanduses/ vahetuses leiab aset Mina kinnitamine ja kinnistumine – inimene saab, ennast üles haipides ja teise reaktsioone kogedes, tõestuse endast, enesele vajamineval moel.

Siis, kui see on saavutatud, siis on teema möödas = Mina tõestanule ei ole midagi muud vaja – tema on eesmärgile jõudnud – tema Mina on kindel = teine tegelegu ise oma teema(de)ga. Laps on lutipudeli saanud ja tema on rahuldatud.

Mina tõestuse ajal valitakse käitumine, väljendused x vanuses lapse oskuste ja teadmiste järgi. Seega ei oska inimene seda, mida tema ei ole õppinud - arutleda, ennast/ toimuvat analüüsida, teist mõista, kaugemale astuda ja tunnetest/ vajadustest/ sõltuvustest eraldi näha - tema muster on läbi käidud – põhjus, sammud, tulemus.

Seega ei saa temast turvalist kaaslast ega teadlikku ühise hoidjat – ta on, kui see sobib, ta läheb, kui tahab, ta lõhub ära, kui vaja. Ühine on tema möödunu jätk – vanema olemas olemine, uuel moel ja teise nimetuse all, kuid sisu jääb samaks ja õppetunnid jätkuvad samal moel, sest ja kuni arengu etapp ei ole läbitud.

See tähendab, et inimene kasutab, enesega ühes olijat, enese tõestajana – alguses peab see keegi olema kätte saadav ja kontrollitavas läheduses. Mina kindluse saavutanuna, piisab teadmisest ja kätte saadavuse testimisest, et siis kui tuleb tarvidus kasutada, siis on see võimalik – vanem ootab ja võtab tagasi ja annab lapsele vajamineva – Ema annab andeks, Ema ei jäta, Ema armastus on tugev, Isa võtab rahakoti, Isa parandab, Isa mõistab = vastutust ei pea võtma, piisab rollide aktiveerimisest.

Süsteemis olija, kui vanema asendus – see, kes on kasutatav ja vähendatav ja ka piire seadev ning, mis peamine – ühise hoidmisele suunatud – see on see, kes tahab, et ühine jääks alles – tema on see, kes ootab tagasi, võtab vastu, annab andeks, vaikib, täidab rolli ülesandeid – tema on vanema asendaja – tema annab teisele põhja – mitte lapsena, vaid Minana, mis iganes moel too inimene valib see Mina olla.

Inimene, kes on, teise isikulise vähendamise teel, tõusunud Mina kõrgustesse, põlgab ja vähendab enese hüppelauda – tema Mina saab toitu ja sära sellest, kui teine on vähem. Võrdlus tõestab enese Mina, enesele vajamineval moel.

Turvatunnet taastav inimene ei ole huvitatud sellest, kuidas tema seda teeb ja millist informatsiooni tema annab välja – enese, teise, ühise kohta. Tema kasutab seda, mis tagab temale vajamineva info, et taastada oma Mina – Minul on, Mina oman, Mina saan= teine on, teisel ei ole, teine ei saa.

Sina vajad Mind/ Sinul on, Minu ees, kohustused/ Sind ei taha keegi/ Sinus ei ole väärtust/ Sina oled, Mind, häbistanud/ Sina oled, Minule, võlgu/ Sina oled paks, inetu, värdjas, ebanormaalne – vaata ennast – kas Sinul ei ole paha, sellisena, olemas olla!!!!

Ega enese Mina tõstja/ tõestaja ainult vähendatuga piirdu – kui on võimalik ja vajalik, siis ta pöördub suurema auditooriumi poole - Ah ja oh – vaata/ vaadake, mis tema Minuga tegi! Näe, kuidas tema, Minuga, oli! Tema – Mina – vaadake ja kohelge, Mind ja teda, õigel moel – suurendage Mind ja vähendage teda.

Vähendatul, kelle poole on pööratud teatud kindel tähelepanu, tuleb tõdeda - Mina ei saa, teise lugudes/ ühises, ennast õigeks = Minu kohta on käibel informatsioon, mida ei muudeta – Minust endast ei piisa, et seda muudetaks = Mina ei saa tagada, et Mind teistmoodi koheldaks.

Inimene, kes on paika pandud = tema ei saa muuta, tema puhul ei muudeta – kogeb ennast võrdluse objektina ja võrdluseks vajaminevate tunnetena - Minul on paha, hirm, häbi – Mina olengi selline ja jäängi selliseks = ta on üle võtnud enese kohta käiva info ja kasutab seda ise.

See on seesama Mina teema – turvatunde vajadus – Mina olen Mina – Mina, Mina olen, Minul on – Minu jaoks on olemas see koht, kus olen iseendana aktsepteeritud, armastusele ei seata tingimusi – kuigi ei varem ega hiljem ole juttu armastusest, kuigi seda sel moel serveeritakse ja mõistetakse – tegemist on turvatundega – vabaduse ja julgusega olla Mina, õigetes piirides ja õige vastutusega.

Uinunud olek tähendab sõltuvuste järgimist ja alateadvuse lülitusi. Vaimne kasvamine tähendab teadlikku tööd, enese ja informatsiooniga – enese lahutamist tunnete informatsioonist, et vaadata ja vaadelda toimuvat distantsilt – tunded ei sega ega moonuta, Mina ei käivitu, sest teadmine – Kes Mina olen ja Kes Mina ei ole – on olemas, see ei kao osaks saava kohtlemise läbi ja see ei muutu info kasutamise abil.

Teadlikkus tähendab toimuva mõistmist – mida oskan ja tean nüüd – teine filtreerib, rahuldab ennast – teine läheb üle piiride, teine viib loo tasakaalust välja. Mina ütlen toimuva välja – ei lähe isiklikuks, lihtsalt kommenteerin fakti. Ütlen Ei. Vaikin, pööran ära, lähen minema – ei ole minu teema, kuid saab minu osaks, kui jään paigale ja proovin enese Mina tõestuseks, midagi seletada, õigustada, muuta.

Inimene valib oma käitumise väljendused – valik ei ole inimesele keelatud - valiku tagajärjed, lihtsalt, osutavad/ annavad põhjuse inimest kogevale ja nägevale oma valikuteks – Kas alluda, kas teist rahuldada/ kas vastu hakata ja teine maha suruda/ kas Ei öelda ja ära minna?

Mina ei ole vanem, kes peab lapsele piire õpetama, seadma, hoidma ja samal ajal kinnituse andma – armastan, jään, olen, hoian Sinuga ja Sinu jaoks ja pärast = Sina tee, mida tahad, tõesta, mil moel soovid, järgi oma pimedaid vajadusi – Mina pean vastu ega vangu ega taandu ega lähe ära – Mina jään, olen, ootan.

Inimene, kes on olnud vanema turvatunde tagaja ja ühise ankur, ei suuda enesele vajaminevat sammu astuda – ta teab, mis saab siis, kui tema ei jää ega ole ega oota – ühist ei ole = temal ei ole kuhugi tagasi pöörduda ega kedagi Omaks nimetada – tema on üksinda = teda, alguse Minana, ei kinnita keegi.

Enese valimise, enese vabaduse sammu takistab sõna - hülgamine – siis, kui Mina valin enese – siis Mina olen isekas – Mina hülgan teise = Mina annan teisele informatsiooni, et tema ei ole oluline ja Mina saan ilma temata elada. Kuid - Mina ei saa ilma teiseta. Kuid - teine on Minule oluline.

Sisemiste väärtuste ja ühises valitsevate uskumiste konflikt – Olla või mitte olla – kui valin teise, siis hülgan enese – kui valin enda, siis ei ole enam teist = olen teisele haiget teinud, olen teda haavanud – teisel on olemas põhjus Mind mitte tahta, Minust eraldi olla.

Teadlikkus tähendab uue informatsiooni kasutusele võtmist - Mina ei hülga – Mina lõpetan õppevahendina olemise ja enese, vahendina, kasutada võimaldamise. Elan oma elu ise ja teine saab, samal moel, ise oma elu elada. Täis kasvanutena võime suhelda, kuid Mina tõestust vajav lapsega Mina koos olla, ühist luua, hoida ei vali.

On loogiline, et see vanem, kelle jaoks on laps enesele Olulise suure asendus ja enese Mina tõestuse koht – vähendamiseks kasutatav ja lahti hüppe lävepakk - ei taha seda last enese iseseisva Mina ellu ega taha selle lapsega paremat/ õigemat ühendust. Aset leiaks rollide konflikt – vanem ei suuda ega saa suhtuda temasse, kui kaitset ja tuge vajavasse tingimusteta ühes olijasse – see keeraks kogu loo mõtte teiseks – vanemal puuduks siis enese kinnitus.

See on põhjus, miks samas süsteemis olevad teine/ teised lapsed saavad teistsuguse kohtlemise osaliseks. Nende puhul on vanem vabam olema teistsugusena – enese põhirollina ja inimesena – ei pea otsima/ looma/ kasutama põhjendusi, sest seda teist/ neid teisi ei pea vähendama – nendega saab olla teisel tasandil helgemana, rõõmsamana, ühendust hoidvamana.

Samal moel saavad lapsed pöörata loo pea peale – vajada vanemat enese Mina kinnitama – vanem on vale, liiga teinu = õigeid piire seadnud ja hoidnud. Laps on võtnud üle, kellegi teise mustri ja kasutab seda, kasutades oma vanemat nii nagu toda ühises süsteemis kasutatakse.

Senikaua, kuni asendust vajatakse, asendusest sõltutakse, asendust kasutatakse - senikaua ei toimi rollide ühendused õigesti – suur laps lõhub ja torpedeerib ühendust, lapsena - samal ajal täites tegelikku rolli ja sellest tulenevaid ülesandeid – rolli nime järgi loob, kasvatab, hoiab – Mina järgi lõhub, eraldab, vähendab.

See inimene, kes täidab kahte, vastastikkust, ülesannet, ühel ja samal ajal, lõhub seda, mida tema hoiab. See inimene ei kasva täis – tema peab, sest on kohustatud, kuid ta ei ole vastutust võtnud. Laps ei saa võtta suure inimese vastutust – lapsel peab olema koht, kus tema saab lapse Mina suurus, põhjus, tegevus olla. Suur ei saa olla suur, kui tema teadmised ja lahendused tulenevad lapse ajast.

Kordub muster – lapsel on aeg lahti lasta, kuid tema peab vastutama vanema/ kellegi teise turvatunde eest = kasvatama Oma lapsi, maksma Oma arveid, tasuma Oma pangalaenu/ remontima Oma elamist, autot – seega ei saa ta vaba olla, vaid peab alluma nõudmistele, vajadustele, tingimustele.

Siis ongi need Oma nõudmised valed – lapsed on tänu võlgu, naine/ mees ei ole õige/ pank on ahne/ riik kasutab ära – süü on teistes = inimene ei saa vabaks = tema Mina ei tunnustata ega tunnistata õigel moel – kui ta ära läheb ja lahti laseb, siis ta on süüdi ja vale – temale osaks saav ei ole tema oma.

Lapsel tuleb kasvada - läbi erinevate rollide - läbi mängides erinevaid rolle, kui Mina-sid. Lapses tuleb kasvada mõistmiseni - Mina olen inimene, Mina olen sündinud inimesest, Mina elan koos inimesega, Mina kasvatan inimest.

See on mõistmine - Mina elan ja olen inimesena = Mina ei ole roll, Mind ei saa suruda rolli - Mind saab kohelda, kui rolli - oodata põhi rolli ülesannete täitmist - Mina ei pea neid kohustuseks, vaid suhtun nendesse vastutusega - Minu töö tulemus, Minu teekond. 

See tähendab seda, et kui Minu roll ei ole enam aktuaalne - teine ja teise olemas olemine ei sõltu enam/ ei ole kunagi sõltunud Minust - teine omab täit vastutust enese eest, siis Mina valin, inimeste vahelise ühenduse põhjal, kas ja kuidas teisega olen.

See tähendab, et Mina ei pea hoidma alles rollidel põhinevat kontakti, kui see tähendab piiratust, vähendatust, asendust, võrdlust - kui selles ei ole võimalik kasvada ja inimeste tasandil avatud kontakt jääb puudu. See on eluterve valik, mis lähtub olemas oleva informatsiooniga koos kõlas olemisest. 

Tean, kust pärit olen - tean, millisest kännust võrsun - enese tõestuseks ei pea seda puud maha raiuma, ise ei ole seda puud langetanud - ühendatus ei kao, kuid ühendus ei pea olema elava energiaga täidetud ja alles hoitud.

See on teadmine - vägivaldne ja vähendav keskkond kasutab olemas olemist/ ühes olemist ära - enese vajaduste rahuldamiseks, enese Mina-de tõestuseks. Seega on mõistlik sel moel valivatest inimestest, teadlikult, eraldi olla ja oma teel edasi astuda.

Lapsel on olemas see põhi, millele tema igatseb, enese Mina tõestuseks, toetuda - siis, kui vanem, inimesena, on võtnud vastutuse enese valiku eest - tema oli see, kes valis lapse - tema ei hülga oma valikut - tema seisab oma lapsega ühes - alguses ees, seejärel kõrval ja siis tema taga.

Vanema ja lapse ühendus jääb alles - vanem ei lõhu seda ära ega keeldu sellest ega väldi seda - laps saab selle ära lõhkuda, et, iseenda Minana, Maailma minna - sel juhul on, tagasi pöördumiseks, olulised inimese sammud - suureks kasvanud laps võtab vastutuse oma valiku eest ja annab teada, mida ta mõistnud ja õppinud on.

Inimene loob kontakti inimesega - ei loe lokkide lehvitamine või Hea Lapse näo ette manamine, et aktiveerime rollid ja endised võimalused on tagatud - pannkoogid särisevad, naeratus võtab vastu, valesid küsimusi ei esitata, isiklikku ellu ei poeta ja siis, kui on oldud ja Mina olemas olemist kogetud, siis saab ära minna ja ühendus unustada või rolli nimel ja pärast kohustusi täita. Tea - omad, omad nii ei tee 

Marianne 

15.09.2026.a

Veiniks küpsemine - tulemuse vormistamine

 

Öeldakse, et hea vein läheb aastatega paremaks. Aeg annab arutust – seistes toimuvad muutused, mis toovad kaasa tugevama ja täpsema maitse, värvuse ja olemuse. Sama saab öelda ka inimese kohta – inimene settib ajas paremaks.

Enese ümber vaadates, ja laia Maailma kiigates, ei näi see kõikjal nii olevat. On küll, kuid konks on sõnas – parem – parim, mida olla võib ja, kuidas olla tahab. 

Selgitavam oleks sõna – täpsem. Inimene, iseendana, läheb täpsemaks – on selline nagu tema on siis, kui ta ei valeta, ei varja, ei proovi õige olla, ei taha meeldida, ei ürita ära hoida – ta lubab ja valib olla nii nagu tema ise õigeks peab ja tahab.

Inimene ongi täpsem – enesena parem. See, enesena parem, ei tähenda, et see oleks inimesena parim – inimesena kasvamise teekonnal = temaga koos olijad ja temaga kohtujad ei koge muutusi ja settimisi paremusena ega maitseid, naudinguid pakkuva elamusena, vaid kibedusena, hapuna, äädikasena, teravana, haigusnähtusi tektitavana – ajas aset leidnud protsesside tulemus ei ole teist lonksu võtma suunav.

Inimene on nagu vein – temas räägivad ilm ja tingimused, valgus ja pimedus, kuidas ja läbi mille on marju kandev taim kasvanud, mida pidanud läbi elama. Nii nagu vigneron - inimene, kes kasvatab, korjab, töötleb ja vääristab marja. Teeb sama inimene – tema enda tõlgendus, enese elust ja oma kogemustest, on, tema enda poolne, enese vääristamine – inimene ise seisab selle taga, milline ta on, millised tema põhi mõtted ja väärtushinnangud on – tema ise on materjal, keda tema ise vääristab – täpsemaks küpsetab.

Kuigi iga inimene, läbi enese aegade settinuna, on enesena, puhtam ja täpsem – siis teised on need, kes saavad maitsta ja kogeda teda, kui inimese töö ja vaeva tulemust. Ja liigagi sageli ei ole see, puhtus ja täpsus, magus ja sulnis, vaid kibe, torkavalt kuiv, oksele ajav ja enese kaitset vajav. 

Pudeli etikett ja kuju ei ole tõde/ tõend sellest, milline on pudeli sisu. See, et inimene avaldub oma eheduses, ei tähenda, et temaga peab, endiselt, olema nii nagu vanasti = vanade heade aegade nimel, mälestuseks, tänuks – õige on olla oleva aja reaalsuse põhjal. Teise tulemus ei pea enese elu kibedaks, valusaks, üksikuks tegema – seda ei pea jooma ega seda pea varuma. Saab EI öelda ja kaine olla. 

Marianne

14.09.2026.a

Vastastikune mõju ja võim

 

Jahmatus – kuidas saab, olemas oleva info alusel, jõuda selle tulemuseni, mis on teoks tehtud. Minu kasutuses olev ei anna sellist resultaati. Mind sunnitakse tegema seda, nõustuma sellega, milleni Mina ei näinud teed, mis ei tulnud Minule pähegi.

Oleva aja teadlikkus läheb segi möödunuga – oleva aja jahmatus ja enama loomise võimaluse nägemine, enesele oma vastutuse võtmise ja teisele tema vastutuse jätmise paika panemine - saab toonid abitusest ja solvumisest – lugu ei tohi lõpetatuks lugeda – Minuga peab arvestama.

Minu kasutuses oleva informatsiooniga peab arvestama – olevas ajas - tulemus ei loo ega taasta tasakaalu - loo teine/ teised osapool(ed) pühivad käed puhtaks ja astuvad oma teed = möödunud ajas - Minule tehakse liiga ja see ei lähe, kellelegi korda – öeldakse, et kõik on õige ja paras.

Oleva aja teadlikkus - Mina kõndisin teistsuguses tegelikkuses, kuid nüüd on see tee suletud – ühine lugu ei jätku seal, kus Mina olen. Mina pean tegema samme, mis tähendab, et Minul tuleb anda enese arvelt ja sellega ei arvestata – lugu on tasakaalust väljas. Teine kasutab Mind, vahendina, et saada/ tagada enesele vajalik tulemus ja Mina ei saa seda protsessi muuta – Minule jääb teise poolt paika pandud valik ja punkt.

Mõistmine – see, millest olen osa, see, kellega olen ühes – see ei hooli Minust, temale ei lähe korda see, mida tema valik Minule maksma läheb. Selle jaoks, et olla ja toimetada enese teadlikkuse tasandil, tuleks lõpetada ühine ja astuda senisest välja – see tähendab, et kaovad ära võimalused, mis seni olemas olid.

Oleva aja hetk ja möödunu kohtumine – saan, ühes olles, toimetatud ja oldud, hinnaga, mis see Minule maksma läheb, kuid varvas valutab, kohtumisest informatsiooniga – Mina ei ole oluline ega lähe teisele korda – Mina võin olla või mitte olla, ühiseks nimetatus - kuid reaalsuses teisele kuuluvas Maailmas ei muutu Minule osaks saavast/ Minu ära minemisest mitte midagi – ei ole kurbust, kuid saab olla kergendus ja parastamine.

Mina ei saa, teisele kuuluvas, enese tasandi teadmisi ühise toimimise alusteks seada – ühine tähendab teisi reegleid ja teist eesmärki – see ei ole kõigile, kes moodustavad ühise – see on selle vajaduste täitmise jaoks, kes omab seda ühist – tema lõi selle, tema haldab seda, tema lubab sinna, tema arvab sealt välja – kes tahab kuuluda ja osa saada, see peab reegleid järgima ja sõnale alluma.

Möödunus tähendas see päritolu perekonda – ainsat reaalsust, milles olla, ühes, sellises läheduses ja sel moel seotuna. Osa olevana oleks pidanud oluline olema – puudu jääma, oodatud olema. Tegelikkuses tähendas see üle olemist, välja jäämist, eraldi jätmist – ära sega, ära ole, mine ära, ära tule – Sind ei ole vaja, Sina ei kuulu siia – parem, kui Sind ei oleks olemas – Sina teed ja tood tüli – otsi endale oma/ teine koht.

Oleva aja ja möödunu kohtumine tähendab mineviku avanemist ja olevikuga segunemist - Ära anna seda teadmist, ära seda korda – selle alusel tuleb Minul muutus teha – ära minna, ühine lõpetada. Kuid Mina ei tea, kuhu minna ja kus olla – Mina ei peaks ära minema ega mujal olema, kuid see Oma, mis on Minu mõistes Minu Oma – ei ole seda – Minul ei ole sellele õigust.

Tähelepanu kahestumine – selle jaoks, et mitte vaadata tõde – selle jaoks, et uskuda ühisesse - aktiveerub uue informatsiooni vajadus – vaja on leida üles see, mis aitaks edasi olla ja edasi jääda – tõestada enese õigusi ja näha lubavaid võimalusi. Samal ajal ei suuda oleva aja teadlikkus ära kaotada valusat, kuid ausat tõde - vajaminevat – tegelikkust muutvat – informatsiooni ei ole ega tule.

Eksistentsiaalne küsimus - Olla või mitte olla – millisel moel olla ja milliseid kogemusi endale „võimaldada”. Jäädes, maksan Mina selle hinna, mis see Minule maksma läheb. Ära minnes, maksan Mina selle hinna, mis see Minule maksma läheb.

Laps ei pea võimalikuks Minu Oma-st ära minna – tema ei saa seda otsust teha – see tähendaks kaotada enamat, kui tema ise ja temale endale võimalik on. Suur saab kaaluda, poolt ja vastu argumente ning otsustada jääda või ära minna.

Otsustada enese väärtuste ja põhimõtete alusel, kuid ka nn ühise kasulikkust arvesse võttes – ei tee sellest Minu Oma, vaid kasutada antud võimalust ning teha seda enese teadmiste tasemel – teades, mis võib osaks saada – võimalused, millega tuleb arvestada.

Oleva aja ja möödunu kohtumine tähendab, et ühel ja samal ajal on mitu erinevat informatsiooni sisaldavat tasandit aktiivsena. Püsides pealispinnal, oleva aja teadlikkuses ja järgides, käsil oleva eesmärgi teed, jääb sageli hoomamata ühes olemist puudutav – tähendused, sisu, võimalused – ühise moodustavate teiste tegelikkus.

Täis kasvanud inimese Maailm tähendab teadmist, et teisi inimesi ja nende poolt tehtavat ei pea kontrollima ja teisi ei pea kartma – igaüks vastutab oma osa ja sammude eest ning kui toimub tasakaalu rikkumine, siis sellest teada andmisele järgneb koos töö tegemine. Kui on teema, mis puudutab kahte või enamat – siis leiab aset arutelu, kuidas seda, tasakaalu hoides ja taastades, kõige paremini lahendada.

Ühises tasakaalu rikkumine tähendab, et keegi on astunud sammud, mis on põhjustanud tagajärgi/ kogemusi, mida ei oleks pidanud olema saama – sammud/ nende tegemisel/ tegemata jätmisel ei arvestatud sellega, keda/ kelle arvelt vähendati – need ei andnud õiget informatsiooni, varjasid/ moonutasid – need tahtsid kasu saada.

Iga süsteem – olgu see, mis iganes inimestest koosnev ühine või inimeste poolt loodud, inimestele kasutada antud/ mõeldud miski – on vaimse taseme poolest selle looja/ hoidja/ halduri/ vanima inimese vaimse teadlikkuse tase – tema paneb paika piiri, mille tema täidab ja milles tema korda hoiab.

Keskkond, mis ei järgi inimeste Maailma tasakaalu hoidmise printsiipe, toimib, kellegi huvides – see tähendab, et süsteemi omanikul on omad plaanid – vajadusel/ tahtmisel tema ületab, kellegi/ millegi piire – määrab/ kohustab, enese huvides, teisi tegema seda, mis täidab tema vajadusi ja järgib tema eesmärke.

Vaimne piiratus tähendab võimetust ja tahtmatust kasvada edasi – ühises ette tulevaid kitsaskohti ei lahendata avatult ja tasakaalu taastavalt/ hoidvalt, vaid jõu positsioonilt - kellelegi kohta kätte näidates - kelleltki, midagi ära võttes - kedagi välja jättes - Mina määran, Mina otsustan, Mina tean, mida Mina teen = Mina tahan/ vajan.

Vanasti said kaks inimest lapse – tänasel päeval saavad lapse kasvatajad olla mitte lapse saanud. Vanasti ja olevas ajas sai ka üks last kasvatada, seda ei pidanud ega pea kahekesi tegema. Vanem on see, kes loob keskkonna, mille sisse ta annab lapsele koha – ühine, mis ei ole ühine igas selle sõna mõttes.

Ühine tähendab ühise territooriumi ja ühises olijate/ ühises olevate ressursside kasutamist – piiratud tingimustel. Ühine, kui tervik – kõik on olulised – sünnib inimeste kasvamise teel ja inimese poolt loodus. See tähendab, et ühine ei põhine rollidel, vaid inimestel – mitte rollid ei kohusta/ võimalda koos olla, vaid inimesed valitakse koos olema ja valivad koos olemise.

See tähendab, et laps, kes sünnib inimesele või kes võetakse inimese poolt kasvatada, ei ole automaatselt teisega üks ega ühine ole mõlemale samal moel ühine. Roll omab ja kasutab teist – inimene seisab inimesega ühes.

Vanema rollis oleva inimese kasvamise tase ja vaimne avatus/ piiratus osutavad, milline see ühine on, milles koos ollakse. Siis ongi nii, et vanem, inimesena – saab lapsele öelda – Mina ei vali Sind, Mina ei vali Sind endaga ühte, mine ära, mine mujale – see siin on Minu oma – see siin kuulub Minule.

Vanem annab teada, et tema ja laps ei kuulu kokku - vanem seisab lapsest eraldi - vanem, mis siis, et tema lapse sünnitas/ sünnile kaasa aitas/ kasvatada võttis - valib ja otsustab, kas ta tahab/ saab lapsega koos olla või mitte. Lapse soov, vajadus, tahtmine, teadmine siis ei loe.

Inimlapsel jääb üle arvesse võtta ja kasutada teada saadud informatsiooni – Mina ei valinud, Mind valiti, kuid Mina ei ole ennast ümbritsevat ise loonud ega alles hoidnud – Mina olen sellest osa saanud – Minust ei piisa, et Mina siin, selles ühises, omale päris koha saan. Siin olen omand ja vahend – siin ei ole Oma.

Siin, öeldes – Palun arvestage, ärge tehke haiget, ärge ära tõugake – kohtan vastust – Sina saad olla, siis ja senikaua, kuni nõustud osaks saavaga – teisiti ei ole ega teisiti ei saa – muidu oled ilma ja jääd välja – siis Sina siia ei sobi – siis Mina/ Meie Sinuga olla ei saa/ ei taha – sest Sina rikud Minu/ Meie elu ära.

Sellest kohast – Minust ei piisa, et Mina saaksin kuuluda ja ühes olla – võrsub enese vähendamise tava – parem, kui Mind ei oleks – Mina ei ole, kellelegi hea teinud/ head toonud – siis, kui Mind ei ole, siis ei saa Mina, midagi valesti teha – siis olen enese karistusest vaba = Mina ise põhjustan enesele osaks saava – siis, kui Mina ei „nõuaks” seda, mis Minule ei „kuulu”, siis oleks kõik hästi ja korras ...

Oleva aja teadlikkus läheb vastuollu möödunu vajadusega – teise sammud ületasid piiri, rikkusid ühes olemise head tava, kasutasid vahendina - siis, kui Mina vaikin valust ega räägi osaks saavast ega osuta tehtule – siis Mina saan olla ühes – siis Mina ei näe ega koge selle sama koha tegelikkust = siis Mina ei põhjusta enesele osaks saavat.

Aus olles - Mina ise olen osaline enesele osaks saavas - Mina kohtun teise valikuga = teine ei pea, kuid teine valib, sest tahab/ vajab sellist väljendit, väljundit – Mina ise võimaldan selle kasutamise, kuigi teades tõde, olen jäänud kohale ja teise käe ulatusse.

Marianne

11.09.2026.a

Sellel päeval

 

Punkt. Skaalal. Inimese elu on aktiivne liikumine – edasi minemine - see on muutumine, vastamine ja kohandumine, reaalse aja olevas ja sellest tulenevates valikutes. Inimene saab vaadata tagasi ja elada minevikus ning karta tulevikku ja vältida olevikku, kuid tema tegelik elu on reaalses hetkes.

Inimeste elu tähendab erineval hulgal inimesi, kellega ta kohtub ja oma elu jagab. Inimesed, kellest tema saab osa. Kõik, teekonnal kohatud, inimesed ei jää. Kõiki inimesi kaasa ei valita. Kõiki inimesi, endaga ühte, ei taheta. Kõikide inimestega koos olemine ei ole võimalik.

On tavaline, et osade inimeste puhul, kellega inimene sidet hoiab või kellele vastab, on tegemist harjumusest ja informatsioonist tuleneva kohutusega Mina/ Minul on/ Mina olen/ Mina oman.

Inimesel on teadmine, et teatud inimesed käivad temaga kaasas ja nendega ühendavad sidemed kestavad aja proovi. Need ei kao ära. Neid ei lõpetata ära. Rollid seovad kokku ja rollid kohustavad. Enese Mina on rolliga samastatud.

Suhe ja suhtlus. Inimesed usuvad, et rollide vaheline suhtlus tähendab suhet – ühendust, mis on ja jääb, kuna rollid ei kao ja neid ei saa ära võtta – läbi ja üle aegade kestab, kindlal joonisel, kindla koha täitmine.

Tegelikult on enamus suhetest, rolle omavate inimeste vahel, suhtlus, mingis kindlas vormis, sisus, vahemaas. Suhte indokaatoriks on ühenduse alles hoidmine ja selles kasvamine – reaalne elu, mõlema poole pealt jagatuna ja ühendatuna – inimesed kasvavad ühes edasi. Suhtlus on valitud - alustatud ja lõpetatud aja hetk, mil oldi samas.

Vanemaks saades mõistab ja teab inimene rohkem – see tähendab, et tema peaks oskama ja saama teha enese elust osa olevate/ osa saavate inimestega koos olemisest parema, kui varem. Kasvav inimene kasutab enesele teada olevast välja settinut – tema võtab kasutusele uusi teadmisi ja on loogiline, et ta kasutab, neid, enesega seonduvas – tema on, muutununa, senist muutev, kuid ei ära lõhkuv.

Täis kasvav inimene avastab, et kõik ei kasva temaga kaasa. Kõik ühes olemised ei ole vaba vooluga – osad on suhtlused, mis püsivad raamides – inimene peab kordama vana, teda suunatakse/ sunnitakse püsima vanas ja tegelikku ise ennast vähendama/ kontrollima – siis ja sel moel saab ta teis(t)ega, rahu säilitavana, koos olla = see on tingimus, et senine suhtlus/ kontakt jääks alles.

See tähendab, et inimene peab, kellegi teise - inimoskuste/ teadmiste/ valikute/ väärtushinnangute põhja enese põhjaks valima – see on platvorm, millel ühendus püsib. Täis kasvav inimene kogeb sellist ühendatust ühes olemisena, milles tema ei saa paraneda, parandada, paremaks. Punkt on tegeliku elu tee peal ees – teine pool ei panusta suhtesse – teine elab oma muutuvat elu mujal.

Ühine on hetk, millal kokku saadakse, paika pandud tingimuste alusel – sellest tahetakse emotsiooni, Mina pildi kinnitust, harjunud moel rollide täitmist. Seda, mis kaasneb ja vastu tuleb anda, seda talutakse kohustusest – Mina pean, sest Mina olen/ teine on. Enesele piiri märkimine – Mina olen, teen seda, väljendun selles, siis lähen ära ja sulgen, teise ees, ukse.

Inimene, kes avab ja pühendab ennast suhtena - Mina ei ulatu teiseni – see on suhtlus. Mina ei saavuta tugevamat ühendust/ ühtsust – see on suhtlus. Mina ei saa oma möödunu „eksimusi” ära parandada – see on suhtlus. Mind koheldakse/ Minuga suheldakse teatud kindlal moel, jäigalt ja kordustena – see on suhtlus.

See, mis püsib, edasi kasvamise võimalust andmata – muutub aja jooksul halvemaks, vähemaks, kitsamaks, räigemaks. Siis, kui lõpetada, võimalikuna olevasse, kui suhtesse uskumine, panustamine, selle suhteks nimetamine – siis jäävad järele riismed, teise poole tegelikkus tuleb nähtavale – ühenduse olemus ja sisu tulevad nähtavale – mitte, et seda enne ei oleks nähtud ega sellest aru saadud, siis vaadatakse sellele otsa ja tunnistatakse see tõeks.

On tavaline, et inimene hoiab - harjumustest/ uskumustest/ vajadustest - möödunu sidemetest kinni, kuigi tegemist on vana, kulunud, katkise, valu toova, otsatarvet mitte täitva asjaga, mis tähistab enese aja kulgu ja sisaldab enese mälestusi – Mina, Mina olen, Minul on.

Vanast riidetükist ja jalanõude paarist on kahju lahkuda, vanast kaisukarust ja mänguautost on kurb loobuda – teist sellist ei ole. Ennast on harjutud ühes nägema ja ühendust kogema. Kuidas Mina reedan selle Kes oli Minule oluline? Kuidas Mina lasen lahti, annan ära, viskan ära? Kui Mina teen sel moel, milline Mina siis olen? Kas olen tänamatu ja hoolimatu, ükskõikne ja isekas, et ei näe ega mõista väärtust?

On kasvava inimese vastutus panna enese aja teekonnale punkt. Mitte enese teekonda lõpetav, vaid kellegi teise poole tõmmatud joon ära kustutada. See on punkt, millest paremaks enam ei lähe. See on punkt, millest edasi on puudu, vajaduste kompenseerimine, leiutamine – vajadus on olemas, kuid seda ei saa täita – asi/ ühendus ei täida oma nime tähistavat funktisooni. Seega saavad vanadest riideesemetest – lapid, kaltsud, lapitekid, ära antav või prügimäe kraam.

Mina ei ole reetur ega tänamatu – sest see punkt, mis tähistas ühise lõpu algust, oli teise osapoole poolt paika pandud. Kunagi ja kusagil teine enam ei panustanud või ei olnudki seda teinud – teine suhtles rolliga, rollina.

On Minu enda asi olla enesega kooskõlas – seljataha jäi enese teekond, enese poolt astutud sammudega, enese poolt tehtud valikutega. Teine oli osaline ja sai osa – rõhk on sõnal OLI – enam ei ole.

Ajalugu ei ole vaja uueks kirjutada ega teist, ühistelt piltidelt, välja lõigata – ühiseid hetki tähistavaid numbreid ja päevi ei pea kartma ega häbenema – see on inimese tunnus, kes ei ole leidnud tasakaalu ja kardab vale olla. 

Enese osalusega päevad ja sündmused saab tõsta rollide tasandist kõrgemale ja olla täpsem – Mina, inimesena – Minu, kui inimese, sammud ja valikud – Mina kasvasin, mõistsin, kogesin, lõin olema, andsin võimaluse – Mina tähistan enese tee ja valgustan selle – teised said sellest osa, kuid teised ei kuulu sellele teele, sest see on Minu poolt jäetud jälgede rida.

Marianne

10.09.2026.a