Kehtetuks tunnistatud II - Aeg, mil hõigates ei kajanud ise endale vastu

 

Väär kohtlemine – vääral viisil kasvatamine – vääras suunas kasvama suunamine – inimesele kasutu ja teda vähendava informatsiooni andmine. Informatsioon on vastuoluline, valetav ja edastajat vastutusest vabastav ning sageli temale kasu toov.

Mina ei taha Sind - Sina oled Minu jaoks vale - Sina oled Mind ära tüüdanud - Sina oled Mind ära kasutanud – Mine siit ära - Sind ei ole, kellelegi vaja – Sinus ei ole väärtust – Sina oled Eikeegi – mitte keegi ei taha Sind.

Kõik need laused on väga tõsine informatsioon, millega sageli kaasneb mingisugune füüsiline reaktsioon – löömine, sakutamine, ära saatimine, üksinda jätmine, sarkasm, sööbivad pilgud, põlgus, häbistamine, välja naermine, karjumine, jäätav/ eraldav vaikimine jne.

Sageli kaasneb väärkohtlemisega vahetus keskkonnas kaja – ümber olevad teised nõustuvad, vaikivad, teevad kaasa, saavad julgust veel rohkem teha. Suhtlus käib ümber töödeldava nii nagu teda ei olekski – temast ei räägita ja teda ei nähta – tema võib midagi öelda ja küsida, kuid keegi ei vasta talle – tema sõnu ja liigutust nagu ei olekski olnud.

Temast võidakse rääkida, maha tegevalt ja häbistavalt, tema kuuldes. Keegi võib öelda, et ütle talle seda ja teist – kuigi seistakse kõrvu või ollakse samas, kuid otse ei räägita. Temaga rääkimisel võidakse jääda vait ja lihtsalt lahkuda või jääda tuimalt otsa vaatama või välja naerda – ootamatu läheduse muutus.

Erinevatel tasanditel, üheaegne ja korduv, samasisuline tegevus rikub töödeldava lapse psüühika – teda ümbritsev kinnitab, edastatava/ kasutuses oleva, sõnumi erinevatel viisidel ja see mõjub sööbivalt – erinevad meeled koguvad, tõlgendavad ja salvestavad sama informatsiooni samaaegselt.

See tähendab, et väärkohtlemisega seotud tegevus ei ole kogemata komistamine ja edastatuga kaasnev kergelt mööduv, vaid automaatseks harjumuseks saav Mina kogemus – Mina = Mina olen, Minuga peab, Minule saab osaks. See tähendab teadmist, et teisiti ei ole ja teisiti ei saa – enesele osaks saav on enese normaalsus.

Ehmatavat teadmist edastanud sõnumiga kohtunud laps seisab hingetuna – tema hingamine on peatunud, sest ta on saanud löögi päikesepõimikusse – ta ei saa sügavale ega välja hingata, sest ta ei saa/ ei oska seda teha – temal ei ole edasi viivat teed jalge all ja ta ei tea, kus, temaga seoses, on teine.

Ema poolt öeldu ja välja näidatu – Mina ei taha Sind/ Mina ei ole Sinu Ema – on kõlanud, kuid vanem ei anna teada, mida tema ette võtab. Siis, kui vanem enam ei taha, siis peaks vanem ise ütlema, mida ja kuidas tema saab, mille ja kuidas tema teoks teeb – mis saab lapsest edasi. Vanema asi on anda enda sõnadele järg, et laps saaks ise ennast paika panna – teada, kes, mis ja kuidas ON tema jaoks olemas.

Vanem ütleb ja näitab ennast välja – see on energeetiline jälg, mis mõjutab kõiki ja kõike. Kõike muutva informatsiooni edastamisest saab väärkohtlemine – vanem jätkab oma kohustuste täitmist – on lapsega, teeb lapse jaoks ja pärast – just nagu oleks ümber mõelnud ja tahab jätkata.

Vägivaldne keskkond annab märku kordusega – vanem jõuab välja selle punktini, kus ta, varem öeldut, kordab. Laps, kes usaldas korraks kergendunult hingata, on taas hingetu. Kogu see aeg on ta kõndinud vales – tema jalge all ei ole olnud kindlat ja pidavat pinda – vanem ei taha teda, sest tema on vanema jaoks vale – hoolimata sellest, mis ja kuidas vahepeal oli – hoolimata sellest, et vanem naeratas, andis kommi, pani mandariini sussi sisse, tegi süüa, pesi pesu – vanem valetas.

Hoolimata sellest, et laps oli olemas ja proovis vanemale sobida, meeldida, tema teelt hoiduda, oli lapsena ja vanem vastas temale – see aeg oli kõnnitud tühja. Laps ei olnud meeldima hakanud ja endiselt laps ei sobinud. Mitte midagi ei olnud muutunud – ennast tühistav kogemus – Mina ei saa, Mina ei õnnestu, Minus ei ole – ennast kinnitav tõestus – põhjus on Minus – põhjus olen Mina ise.

Mõistmine - Mina elan kohas, kus Mind ei taheta – kõik teavad ja näevad seda, kuid Meie moodustavad inimesed käituvad nii nagu see oleks normaalne. Tegelikult ei ole. Laps elab häiritud seisundis – tema teab, et tema on vales kohas, sest tema on vale ja üle, kuid samal ajal on ta õige ja õiges kohas – ta on laps, temal on ema ja tema elab oma emaga koos.

Füüsilise ja vaimse tasandi häirituse püsivaks põhjuseks on see, et mõlemad informatsioonid on tõesed – see tähendab, et lapsel on õigus sellele, millele temal õigust ei ole. Tema on rollina õige – tema on inimesena vale. Inimene on see, kes ei taha ega talu teda – inimene peab taluma kohustust, millele temal ei ole lahendust.

Hingamine on pindmine, katkendlik, seisatuv – vahelihas on pinges – ei ole vabadust ega kergendust ega välja hingamist – enese sügavus on täis peatatud hetki – neid hetki, millest teed edasi ei vii. Pidava pinna laotumiseks ei ole vajaminevat informatsiooni antud ega nähtavaks tehtud.

Peatatud hetked on korduvad löögid päikesepõimikusse – see tähendab, et hingamine ei ole normaliseerunud – ei ole vabadust, kergust, julgust, avatust – ei ole enese olemas olemisest rõõmu – ümbritsevas ei ole seda, kes oleks siiralt rõõmus ja kelle poole usaldaks, avatuna, sirutuda – ei ole seda, kes jääks samaks – Mina tahan Sinuga olla – Mina valin Sinu – Sinu oled Minu jaoks oluline.

Väärkoheldud lapsel puudub aus ja selge informatsioon - mis saab Minuga edasi, mida ja millal vanem otsustab, milline on tema seletus, et ta jätkab. Argiste hetkede ja vägivaldsete kohtade vaheldumine tähendab, et laps ei tea, kus ja kes vanem on – laps ei tea, milline on vanema tegelikkus – laps ei tea, millal vanem valetab, millal räägib tõtt.

Väärkoheldud laps õpib endaga seonduvast – ta elab mitmel informatsiooni tasandil korraga – need tasandid on vastupidised ega kinnita teineteist üle. Laps õpib enda kohta öeldut ja käivat kõrvust mööda laskma, teiseks muutma, taluma, mitte kuulma ja nägema. 

See tähendab, et laps ei vasta tema kohta käivale, enda kohta teada saadule – ta ei tee oma samme, seda tõeseks nimetades – see on enese kaitsmine – siis nagu ei ole, siis saab teisiti uskuda.

Enese poolt püüab laps olukorda lahendades meeldida, kuulekas olla, hea olla, vaikida, ära kaduda – proovida vanema meelt muuta ja teda endaga koos hoida. Ta saab selleks jõudu ja indu sellest, kui temaga rahus ollakse ja teda argises rahus kohatakse - ta saab selleks uskumist juurde, kui temale öeldakse, et tema jaoks tehakse ja tema jaoks ollakse – ta kohustab ise ennast – Mina, lapsena, PEAN vastama Minule seatud ootustele ja kohustustele – Mina PEAN olema nii nagu lapsed on ja vanemaga käituvad - laps armastab oma Ema/ Isa - laps tahab olla hea ja õige.

Heade ja halbade kogemuste erinevad lahendused. See on pealmine ja tavapärane elu – oma sisimas teab laps enda kohta käivat tõde – kõik teed viivad välja madala enesehinnanguni – see on, väärkohtlemise ajal edastatud informatsiooni kasutades, kokku pandud enese kohta käiva Mina pilt – Mina see/ Mina olen selline.

Madala enesehinnangu ehk ebaadekvaatse enesehinnangu taga on täiesti loogiline põhjus - vägivaldses keskkonnas ja vääralt kasvatatud lapsel ei ole enese kohta teistsugust informatsiooni kasutusele võtta – temale edastatut korratakse, üha uuesti, üle – see kinnistub erinevate tasandite kogemuste kaudu – ümbritsev keskkond kordab seda kajana – Sina oled – Meie näeme/ teame/ kogeme Sind sellisena.

Vägivaldse keskkonna tavaline seisund – pinna all püsiv ärevus ja hirm – inimene ei ole saanud, ise, ennast tegelikkuse järgi paika panna – inimene ei tea, millal vääralt kohtlev teine muutub ja justkui pidavana näiva pinna järjekordselt ära lõhub – see on teadmatus, milline Minu tegu/ olemine/ väljendus määravaks saab ja millise informatsiooni teine välja ütleb – kui sügavale ta ühendust lõhub.

Vägivaldne väärkohtlemine viib välja selleni, et laps talub vägivalda ja vähendavaid sõnu - see on tema paratamatus. Laps kardab, kuid ka tahab kuulda sõnu, mis annavad teada, mida vanem teeb edasi - vanema reaalne plaan, mil moel ta teostab lapsest lahti ütlemise. 

Vägivaldse ja manipuleeriva käsitlemise tulemus - laps on, kui hüpnotiseeritu ja tahtejõuetu - laps on kinnitunud temale informatsiooni andvale teisele - ta ei lahku, ta kuulab, ta võtab vastu, ta kogeb, ta hoiab kontakti - selle põhjuseks on see, et laps ei taha lõhkuda seda, mis on habras ja temale vajalik - parem lõputa õudus, kui õudne lõpp.

Äraspidiseks teeb selle loo see, et vanem, kes on välja öelnud enese, kui inimese info - nõuab lapselt rolli kuulekust ja enesele allumist ja enesele õiget tähelepanu – Mina olen Hea Ema – kõige selle eest, mida ja kuidas Mina olen Sinu jaoks olnud ja teinud, Sina PEAD Minule tänulik olema.

Kuid, kuidas saab hea ema olla see, kes ei taha oma last, kellel on lapsega koos olles halb olla, kellel on lapsest kõrini, sest laps on ülekohus, raskus ja välja kannatamatu. Kuidas saab inimene olla hea ema, kui ta lööb, karjub, karistab last selle eest, et vanem ei tule iseendaga toime ega suuda ise enda informatsiooni töödelda – selle asemel osutab lapse süüks ja lapse vastutada. Vanema vaimse ja füüsilise vägivalla põhjus olevat laps ise – laps tahab, et teda sel moel koheldakse.

Vastuoluline informatsioon rikub ära lapse psüühika ning õpetab teda vägivalda ja vägivaldseid suhteid normaalseks pidama. Väärkohtlemine suunab last enese informatsiooni kustutama, eirama, muutma, kasutuskõlbmatuks tunnistama – selle asemel on laps kohustatud kuulama seda ja nõustuna sellega, kes TEAB lapsest paremini.

Last väärkohtlev vanem tegeleb vaimse eneserahuldamisega ja peab seda õigeks. Inimene valib oma käitumise ning kasutab oma rolli ja selle positsiooni ära. Tegelikkuses ei ole inimesel olemas õigust sundida last paigale ja taluma, vägivaldsel viisil edastatavat, informatsiooni, mis on tema jaoks kasutu ja valesse suunda juhatav.

Vägivaldset väärkohtlemist talunud lapsel tuleb, oma järgnevas elus, lisada, igale oma uskumusele ja iseennast peatavale/ määravale/ vähendavale, enese poolt kasutuses olevale ja kellegi teise poolt antavale informatsioonile – uus ja tegelikkusele vastav teadmine. Alles seejärel saab valida selle pinna, millele astutakse ja mille alusel seda tehakse.

Ennast parandav tegevus tähendab enese kasutuses oleva informatsiooni tegelikkusele vastavusse viimist – mida pikem ja sügavam oli vägivaldne periood, seda tõsisemalt ja kriitilisemalt tuleb, enese, seni kasutuses olnud informatsiooni suhtuda. Enese Mina, milleks on ise ennast usutud ja nähtud – ei ole seda mitte.

Laps tahab uskuda, enesega seotute kohta, head – ta vajab oma uskumusi, sest muidu ei tuleks ta osaks saavas toime. Inimene võib ja saab valida enese teekonna, kuid ta ei saa sundida teisi seda kaasa tegema – laps ei ole halb ega tänamatu, kui ta ei vali vägivaldse ja väärat informatsiooni andva inimesega koos olla ega tema sõnade järgi käia – laps vaatab tegusid, kuhu ja kuidas need kulgevad.

Peab ikka väga katki olema selle inimese Maailm, kes tahab, et laps oleks vähem ega julgeks oma elu ise elada, vaid jääks sõltuvaks, alluvaks, kontrollitavaks ja juhitavaks. Peab ikka väga madal olema selle inimese enesehinnang, kes vajab ise enda paremini nägemiseks ja kogemiseks seda, et laps oleks selline nagu väärat informatsiooni loova ja kasutava inimese sõnad last kirjeldavad ja inimese, lapse vastased, teod teada annavad. Enese õigus - Mina teen seda ja olen selline, sest laps vajab/ põhjustab/ tahab.

Marianne

18.02.2026.a

Maali autor ei ole teada

Kehtetuks tunnistatud I - Ajal, mil Mina suri

 

Inimese lahendus, iseenda jaoks, et mitte olla vale – siis, kui Mina ise nimetan – siis, kui Mina ise annan vaatenurga – siis, kui Mina ise loon informatsiooni – siis Mina ei ole vale, sest Minul on enese õigust põhjendav materjal olemas – siis, kui teine on – siis Mina ei ole – siis Mina ei pea olema - siis Mina ei saa olla.

Enesele valitud ja otsitud põhjus – teine on vastutav - see on inimene, kes ei ole enese teo eest vastutust võtnud. Ta ei taha tunnistada enese teo suurust ja sügavust – ta ei taha, et teda valeks peetakse. Ta teab, et temale ei ole õigustust - ta on inimene, kes ei leia mõistmist – ta on inimene, kes on üksinda vastutama jäetud, kuid ka tema tahab ise oma elu elada.

Vahel võtavad inimesed vastu ja viivad ellu otsuseid, mida ei peaks valima – nad ei otsusta ainult enese eest, kuid nad teevad otsuse iseendale. Laps, ema kõhus olles, on teadlik enese ümber toimuvast. Ta kuuleb ja tajub enese kohta tehtud otsust – seega kõnnib ta enese surma tähendava teekonna kaasa. Seega ta ootab seda hetke, mil teda enam ei ole. Suletud vaikus – hääletu hirm, paanika, sügav kurbus – Mind ei taheta – Mina lahkun.

Inimene, kes on elanud abordi üle, kuid on kaotanud enda – enese kõrval vaikis selle süda, kes oli olnud enesega üks ja sama – Mina - Mina tajusin ennast – Mina teadsin enda olemas olust – Mina enam ei ole - Mina kadusin ära – Mina surin ära. Mõistmine – olin Mina ja oli teine – teist enam ei olnud – teine oli lahkunud – Mina olin üksinda.

Möödunu mälestus - sellest, kuidas inimene istus wc potil ja tundis kergendust, kui kostus pehme plöts – see tähendas mõistmist, kui oluline ja vajalik oli inimesele elu ilma lapseta – ilma Minuta. Vanemas aset leidnud kergenduse mäletamine – Mina valmistan vanemale pettumuse – Mina olen olemas.

Hirm, et vanem kordab uuesti oma tegu – siis, kui ta mõistab, et ebaõnnestus, siis ta viib oma otsuse ellu. Teadmatus – millal tuleb Minu aeg. Teadmatus – millal tuleb Minu kord kätte. Vanema reaktsioon oli meeles – vajadus, jõuda vajamineva tulemuseni, jäi alles. Mina olen ohus – Minule ei ole turvalist kohta.

Laps annab ise endale informatsiooni - parem, kui Mind ei oleks olnud – Teine oleks toonud kaasa parema – Teine oleks olnud, vanema jaoks, õige. Parem, kui Mind ei oleks - on aset leidva ära seletamine ja olukorda muutvale lahendusele osutamine. Vanem tahtis last – vanem mõtles ümber – vanem tahtis Minust vabaneda – vanem näitab välja, et tema ei taha Minuga koos olla – Mina olen tema jaoks vale. Teise lapsega tahaks – teise lapsega oleks tahtnud – see on pealt nägemine, et teise lapsega tahab.

Selle taga on võimetus ja tahtmatus kogeda enese elu – ikka ja jälle näha ja kogeda külmust, ükskõiksust, viha, vaiki jäämisi, ära pööramisi, vahe tegemisi, salvavaid pilke – informatsiooni enese kohta. Mõistmine – Mina ei suuda ega saa ega oska ennast ära muuta – Mina ei saa olla Teine – Mina ei saa vanemat päästa.

Teise inimese suhtumine, minusse, ei ole olnud minu kätes – mina ei saanud seda teiseks muuta – see oli teise inimese valik – tema kasutuse oleva informatsiooni alusel - see oli tema elu ja tema vajadus. Minul ei olnud ega saanud olla kohustust - ise ennast õigeks teha ja enesega kaasnevat korvata - lootes ja uskudes, et siis oleks saanud teisiti olema. Mina teadsin, kus ja millal ja milline ja miks otsus oli tehtud.

Mina ei jää sinna, kus inimene ISE VALIB luua ja anda endale informatsioon, mille alusel tema ise ennast väljendab – tema vajadus, ise ennast, vaimselt rahuldada. Inimene saaks, minuga, ühes ja rahus elada, kuid tema ise ei soovi seda teha – tema ei saa seda teha, sest siis oleks tema vale – siis tuleks temal enese valikutele, otsustele ja tegudele ausalt otsa vaadata - tema väljenduste põhjus oli temas endas.

Minu jaoks on küsimus selles, millise informatsiooni saatel mina, ise, oma elu elan – millesse usun, mida tõeks pean, millised seletused annan, millised põhjendused kasutusele võtan. Mina saan jätta rollid ja valida inimese tasandi – mina saan mõista inimese valiku tagamaad – tema elu ja tema võimalused – tema tee käia.

Mina ei arvusta ega mõista hukka – Mina tegelen enese tunnetega ja astun sammud, mis teevad teoks teise inimese valiku – jätan maa vahele, lähen ära. Minu valik ei ole minu vastu suunatud ülekohus – see on teise inimese valiku austamine – see on teise inimese vabastamine – teda ei sunnita oma sammu tagajärjega kaasnevat kohustust kandma - Mina annan Sinu vabaks.

Inimene, oma nime ja oma numbritega tähistatud aja saanuna, elab oma elu ainsa korra – sellisena – seega temal on õigus proovida ja valida ja teoks teha. Tema, sellisena, ei saa teist võimalust – tema elu on temale antud aja hetkes võimalik. Tema sammud on tema omad ja nende tagajärjed jäävad temaga.

Mõned inimesed on vanemad, kui teised. Mõnede inimeste teadmised on sügavamad, kui teistel. Seega kogevad, näevad ja teavad nemad enamat, kui teised. Seega räägivad neis hääled, mida teised ei taju. Seega astuvad nad samme, mida teised ei mõista.

Ühine teist moodi, teistel alustel – kõigile ühte moodi, kõiki ühte võttes. Energia vaba vool. Ühes olemine, päriselt – ühendatuna – ühes olles. See, et selline ühendus, on oluline – ei tähenda, et see on olevas ajas saavutatav.

Seda mõistnuna tulebki inimese Hinge väsinud kurbus – teekond jätkub, veel ei ole mõistetud, veel ei taheta – olijad ajavad taga teisi tasandeid ja järgivad teisi väärtushinnanguid – neil on selleks õigus – nad õpivad enese kogemustest.

Järelikult on nad valinud edasi õppida – vaidlustamine, enese valikute järgimine – iseseisev töö. See ei ole eluohtlik, kuid on loomulik, et enesega ühendatu valikud puudutavad ja toovad kaasa erinevaid sõnumeid – Mina, Minule, vaatenurgad.

Mina sündisin teisest – Mina ei sündinud teisele = Minust ei saanud teise omandit. Minul on õigus iseenda elule – see tähendab, et ainus, mida Mina ise saan kontrollida ja juhtida, on Minu enda elu valikud. Teiste omi mitte.

Teiste valikud ei kaota Mind ära – Minust eraldi astumine, Minust eraldi olemine, Minule Ei ütlemine - ei tähenda Minule surma soovimist ja selle otsuse teostamist. Mina ei kaota oma elu siis, kui teine saab enda oma tagasi – tema aeg saab jääda iseendale.

Uskumus - Mina kaotan enese elu – see oli möödunu mälestus ja selles sisalduv teadmine – Mina ei olnud teisega sama – teine oli olnud minuga samas, kuid teine ei olnud minuga sama – me olime kaks eraldi olevat inimest. Mina ei saa teise asemel elada ja Mina ei saa teist asendada. 

Teise inimese kahetsus - enese valiku tagajärjega koos elamine - on tema tunded - tema teol oli tunnistaja. Enesele suunava informatsiooni andmine - teine oleks parem valik olnud - vale jäi - justkui oleks vale valesti käitunud ja ise oma elu päästnud, siis kui teise hukka saatis. Suunatud vaatenurk - laps tegi lapsele - mitte vanem lapsele.

Põhjus lapse peale vihane olla ja enese elu raskustele sihtpunkt anda. Lahenduse kasutusele võtmine andis võimaluse seda edasi kasutada - siis, kui on raskus - siis, kui on ebamugavus - otsi ja osuta, kuidas laps selle on põhjustanud.

Laps, kes jääb - laps, kes proovib päästa - laps, kes tunneb ennast süüdi olevana - laps, kes näeb ise ennast vastutavana - aitab teise inimese sõltuvust alles hoida - temast saab teise sõltuvuse kaassõltlane - tema vajadus olla õige, teist päästa ja säästa, Maailma korras hoida.

Tema saab seda teha siis, kui elab sellises kohas ja selle inimesega kõrvu, kes on Ohver - siis on tema Süüdlane, kellest saab, enesele osaks saavat saatust vältides, Päästja - enesele antud vaatenurk ja informatsioon, kuidas vabaneda süüst, mida ei saa õigeks teha - teine vajab seda teist, kes põhjustab tema kannatused.

Ühe ja sama pendli osad - kaks inimest, kes kiiguvad ja kaaluvad teine teist alla ja üles - mõlemad vajavad oma ellu muutust, kuid kumbki ei astu mängu lõpetavat sammu - Mina ei ela teise elu - Mina elan iseenda elu/ Mina elan enesega kooskõlas - ütlen oma tõe välja ja teen selle teoks. 

Haiget saanud psüühika - harjumatus ja suutmatus olla Mina ise - vaimsel tasandil - siis, kui on olemas keegi teine, kes põhjustab, siis ei käi Minu enda sammu teostama suunanu Minu kohta - siis sellist Mind, sellisena/ sellise valiku teinuna/ sel moel otsustanuna - ei ole olemas. 

Enesega rahu tegemine - Mina ise valisin, Mina ise otsustasin, Mina ise vajasin, Mina ise tahtsin. Mõistmine - Minu valikuga kaasnes teisele/ teistele - Mina ei saa tehtut muuta ega õigeks teha - Minul tuleb selle teadmisega elada. 

Minul tuleb elada selle teadmisega, et Minu kohta on olemas informatsioon, mida keegi teine saab kasutada - kuidas, millal ja miks ja kas tema seda teeb - see sõltub tolle teise vajadusest ja vaimsusest, mõistmisest ja mõistusest. See on ka teadmine, et teise suhtumine ja loole hinnangu andmine ei osuta Mind, vaid seda teist - tema mätas ja sisu.

Marianne

17.02.2026.a

Rolliga tähistatu IV - Sundiv vajadus iseennast eksponeerida

 

Samal moel nagu siis, kui tunda õues sadava lume külmust, vihma jäisust, rahe teravust – samal moel nagu siis, kui tunda jalge alla jäävate kivide teravaid nukke, liiva karedat siidisust – samal moel nagu siis, kui kogeda lämmatavat palavust, lõdisema panevat külmust – samal moel saab inimene mõjutatud teiste inimestega seotuna olemisest.

Puudutused pihta ja vastu – energeetilised puudutused, mis mõjuvad ja mõjutavad – see on informatsioon, selle kohta, kuidas teised kogevad, näevad ja tõlgendavad. Inimene suhtub sellistesse sõnumitesse teist moodi, kui loodusega kaasnevatesse – inimene võtab neid isiklikult, sest sõnumid on edastatud konkreetselt temale – planeeritud ja seatud, jõudmaks sihtmärgile – see ja selline oled Sina - võta iseenda kohta käiv informatsioon kasutusele – tee sellest enese oma.

Miks see, kui Mina olen ise ennast nähtavaks teinud – toob kaasa häbitunde? Häbi seondub uskumusega - justkui oleksin, Mina, vale olnud - just nimelt sellepärast, mida ja kuidas Mina tegin, millisena Mina olin, et üldse olemas olen ja seda rõhutan.

Miks Mina usun enese valena olemisse? Uskumuse taga peitub segane ja vastuoluline informatsioon – halvustavad kommentaarid, seljatagused jutud, pilkude vahetused, pilkav naer, vaikus, füüsiline kontakt. Minule osutati ja Mind osatati – vahetu keskkond ei olnud kindlat ega toetavat tunnet loov.

Kogedes, enesele edastatut, pöördub inimese tähelepanu iseendale, sest informatsioon tehti nähtavaks peale tema enda sammu/ olemist/ väljendust/ valikut – järelikult Mina ise põhjustasin enesele osaks saava – järelikult Mina olin ja olen selline, kes on ära teeninud reaktsiooni, mis välja näidati ja mida kogeda anti.

Kuid, tegelikult, Mina ise ei tea, mille pärast Mina selline olen – Mina ise ei saa päris hästi aru, milline see Mina olen - Mina ise ei tea seda, mis ja miks on Minus valet? Segane informatsioon toob kaasa otsuse - järelikult olen Mina ise vale = vale käib Minuga kaasas – ei ole vahet, mida ja kuidas Mina valin teha, kõik saab vale olla ja valesti minna.

Ümbritsevate reaktsioon on tagasiside Minule – see annab ja näitab põhjendusi – Näe, Sina oled lollakas – näe, Sina oled nõme – näe, Sina oled pugeja – näe, Sina oled kõõm – näe, Sinus ei ole väärtust. Informatsiooni tõesena olemist osutab kaasa naeravate ja kaasa noogutavate arvu suurus – kõik näevad seda, millisena Mind näidatakse ja kõik kinnitavad sellise Minu olemas olemise üle – kõik nõustuvad, et selline Mina olen olemas.

Enesehäbi tähendab iseenda valeks tunnistamist. Selle taga on teiste poolt välja näidatud informatsiooni kasutusele võtmine ja isikliku otsuse tegemine - Mina ei tee ennast nähtavaks – siis teised ei pea Mind taluma ja Mind nägema ja Mind kogema – nende elu on siis parem ja kergem ja ilusam.

Kuid ilma nähtavaks tegemata elamine on raske, sest elu toob kaasa kohustused ja võimalused, kus peab astuma ja, kus tahaks astuda. Enese avalikuks tegemise kohustus ja võimalus toob kaasa hirmu – ebaluse, ärevuse, paanika, kahetsuse, varjamise, vaikimise, ära lõpetamise, mitte alustamise. Siis, kui Mina ei tee ega ole, siis Mina ei saa valesti teha – siis teised ei saa Minu valesid kogeda – siis Mina ei tee, iseendaga, teis(t)ele liiga.

Inimene, kes kardab ise ennast nähtavaks teha, loob endale võimalused, mis teda toetavad – ta ei saa minna, ta ei saa teha, ta ei saa olla – ta püsib seal ja selles, mis näib temale turvalisena – tegevusetuna, üksinda, tahteta, kõigega nõustuvana – tema ei otsusta, tema ei vali, tema ei ütle ega näita ennast välja.

Inimene, kelle sammu „valgustati” informatsiooniga ja, kes võttis vastu otsuse – lahendab, kellegi teisega seotud lugu üksinda - inimene piirdub iseendaga – tema on võtnud loo korda tegemise vastutuse enda peale – siis, kui tema ei tee ega ole, siis teine ei pea ütlema ega käituma – teisel ei ole enam põhjust.

See tähendab, et inimene suunab, ise ennast, teisele põhjusi andvaid tegevusi, olemisi, väljendusi vältima. Tegelikult väldib inimene temale osaks saavaid reaktsioone – kui tema kontrollib ise ennast ja hoiab, temale antud informatsiooni kasutades, ennast õigena, siis temale, teda „valgustaval moel”, enam ei reageerita.

Sellise lahenduse taga on vägivaldne kohtlemine ja manipuleeriv käsitlus – last on õpetatud, ehk vägivaldsete reaktsioonide ja moonutatud informatsiooni kasutama sundimisega, kuulekaks ja rolli järgivaks treenitud. See tähendab, et puudub loogika ja tõde, lapse tegude tegeliku olemuse kohta – kõik taandub last „valgustava” inimese vajadustele ja vaimse taseme piiratusele.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu ei vaidlusta temale informatsiooni andva teise motiive – inimene ei uuri neid, sest teine on Oluline – on vaidlemata selge, et teisel on õigus öelda, reageerida, teha – teine ise teab, näeb ja kogeb – teine teab paremini – teine tahab lapsele HEAD.

Oluline, kellele ei vaielda vastu, on see, kellest sõltutakse – sõltumine tähendab, et Oluline teine saab lõpetada vajamineva andmise, tagamise, võimaldamise. Oluline annab enda olulisuse kohta informatsiooni – Sina ise ei saa, Sinul endal ei ole – Sina sõltud Minust – Mina saan, kuid Mina ei pea – valik on Sinu.

On selge, et ilma Olulise teiseta muutuks inimese elu – siis temal enam ei ole, siis tema enam ei saa, siis temal ei ole enam võimalik – inimene jääks ilma kõigest sellest, mille kohta ei ole inimesel teistsugust lahendust olemas. Siis tal ei ole ka armastust – siis keegi ei armasta teda ega hooli temast. Seega ja seni, kuni oluline teine on oluline - on ta Oluline.

Vägivaldses keskkonnas on oluline tagada enese ohutus ja hoida enesega seotut sellises võtmes, millega suudetakse toime tulla – informatsiooni suudetakse käsitleda ja aset leidvale on lahendus olemas. See annab tunde, et justkui kontrollitakse enese elu ja enesega seonduvat – ebamugava ja häiriva vältimine on võimalik.

Asi, mida peetakse vägivaldses keskkonnas normaalseks, kuid mis on ometi ootamatu ja kaitsetuks tegev – on tõsiasi, et Oluline teine muudab oma käitumist - vastavalt käsitletava inimese poolt tehtule, öeldule, olemistele – see tähendab, et teine saab, ette hoitamata, muutuda külmaks, kaugeks, raevukaks, löövaks, karjuvaks, välja naervaks, vaikivalt suletuks.

Inimeste Maailmas on kokku lepitud – inimene, kes võtab ennast paljaks ja läheb teise ette - ennast, seksuaalselt, rahuldama, on valesti käituv inimene – teda nimetatakse Liputajaks. Sellele inimesele mõistetakse karistus, selle eest, et tema ei järgi ühises kehtivaid reegleid ja ahistab teisi oma käitumise ja vajadusega.

See inimene, kes teeb enese nähtavaks ja läheb ennast teise ette vaimselt rahuldama – karjudes, lüües, manipuleerides, vähendades, valetades – siis selle inimesega samasugust reaktsiooni ei järgne - seda inimest ei nimetata valesti käituvaks siis, kui tema roll on, rollide hierarhias, tema poolt ahistatust üle ja tema annab teada, et temal on põhjus olemas - teine ei saa muidu aru - teine ise põhjustas endale osaks saava.

Vägivald, sellises vormis, on aktsepteeritud – vaata, kus on Kõva Mees – pani Oma Sõna maksma/ vaata, kus on Tõeline mees – hoiab korra majas/ vaata, kus on Hea Ema – õpetab Oma lapse Kuulekaks. Vaimse piiratusega, enese rahuldaja, rahuldab ennast, sündmust vahetult kogeva ja aset leidvat pealt vaatavate, tähelepanu saatel – Mina, see ja sellisena – teine, see ja selline. Mina olen üle, parem, õige – teie tõestate seda.

Poisike, kes ärpleb - laps, kes enesele suurust juurde vajab. Enese, kedagi teist vähendavat, käitumist normaalseks pidav on laps, kellel on lastud üle piiride kasvada – inimese eneseteadlikkus on väärastunud – tema Mina on üle võlli – tema on tähtsam ja olulisem, kui teised/ keegi teine – temal on tõestused olemas. Pealt vaatajad - kes nõustuvad, vaikivad, takka kiidavad - annavad informatsiooni – Sina oled – Meie näeme Sind, sellisena.

Teise muutunud olek on see, mida vaimselt ja füüsilisest väärkoheldud inimene ei talu – tema ei tule selle informatsiooni töötlusega toime – selles muutuses on sees tõde, mida inimene ei ole valmis tõeks tunnistama – see informatsioon teeb nähtavaks selle, kuidas inimesesse suhtutakse – see annab teada ühise tegelikkuse.

See tähendab, et paika pandud Maailm, milles argipäev aset leiab, on vale – inimene elab vales – inimene ei ole seal, kus temal oleks ohutu olla ja elada – inimene on selle teise kõrval, kellele tema ei ole oluline – inimese Mina, millest tema kinni on pidanud, ei ole olemas – inimene ei ole see Mina, kellel on enesele oluline olemas – ta ei ole teisega seotud, sellisel tasemel, et teine arvestaks tema turvalisuse, heaolu ja vajadustega – selle asemel, just too, kaotab turvalisuse, eirab vajadusi ja rikub vaimset/ füüsilist tervist.

Vältimaks, järjekordset, tõe ees seismist ja tõega kohtumist, püüab inimene teha enda poolt kõik selleks, et teine ei muutuks teiseks. Selle pärast peab ta, „valgustamise” hetkedel, endale öeldut tõeks ja selle kasutamist enese kohustuseks – seega inimene väldib, vaikib, ootab juhised ja heakskiitu – siis teda kiidetakse, tunnustatakse, hoitakse, armastatakse – siis tuleb nähtavale see, mida inimene vajab ja tema saab seda kogeda – Minul on = Mina olen, teisega koos olles.

Kellegi teise informatsiooni, mis on mõeldud info sihtmärgiks oleva inimese vähendamiseks, kasutusele võtmine ja kasutuses hoidmine, tähendab vaimset piiratust, vaimset laiskust ja tõe vältimist – inimene ei ole võtnud ise enda eest vastutust.

Inimene ise jätab reaalsuses nähtavale toodu kõrvale ja valib selle, mis aitab temal ellu jääda. See on pikaajaline sõltuvus, mida aitab alles hoida haiget saanud psüühika. Inimene ei ole õppinud informatsiooni teistmoodi töötlema – tal ei ole välja kujunenud mehhanisme, kus alus on enese teadmine ja alles seejärel leiab aset, kellegi teise informatsiooni üle vaatamine ja sellest vale/ kasutuse kõlbmatu kõrvale jätmine.

Kellegi teise informatsiooni kasutamine tähendab, ennast piiravate ja vähendavate, uskumuste alles hoidmist – uskumused on ära seletavad ja ära põhjendavad info kogumikud, mis on kelleltki üle võetud ja on valedel andmetel loodud – inimene ei tea kõike ega kõiki tagamaid.

Uskumuste taga on soov/ on tõestamine, et oleks/ on teisiti või oleks/ on nii nagu väidetakse/ näideldakse olevat – oleks/ on ära seletavalt – vastavalt vajadustele ja tahtmistele. See inimene, kes tahab, et teda usutakse, millegi saamiseks/ millegi tagamiseks/ millegi vältimiseks, väidab tõeks selle, mis seda ei ole või ei ole sel viisil, kui tema seda näitab/ ütleb olevat.

Uskumuste loomine ja kasutamine on vägivaldse keskkonna ja manipuleeriva käsitluse tavalise töö protsess ja tulemus – inimese kasutusse antakse vale ja moonutatud informatsioon ning see väidetakse tõeks ja seda sunnitakse kasutama. See tähendab, et manipuleerivat käsitlemist kogev inimene ei saa valida enese samme tões – ta teeb neid pimedas ja vales.

Sellise olukorra teeb psüühiliselt häirivaks see, et vale ja moonutatud informatsioon on segatud tõesega – inimene näeb ja kuuleb seda, mille kohta tema teab, et see on tõsi – siis on seal see, mida ta peab tõeks – siis on seal see, millesse tema ei usu, kuid püüab uskuda - siis on seal see, mida inimene tajub/ teab tõeks, kuid temale tehakse selgeks, et see on vale - inimene ei mõista ega saa aru, inimene tahab, vale informatsiooniga, kellelegi halba teha.

Vaimne häiritus süveneb, sest kõik saab osutuda valeks ja vale saab olla väidetud tõeks – see on olukord, kus mitte millelegi ega mitte kellelegi ei saa loota ega kindel olla. Sellist olukord on väga raske taluda – seega usub inimene pimesi – kuuletub, allub, nõustub justnimelt sellega, kes teda väärkohtleb.

Vaimne teadlikkus - Mina ei võta Sinu informatsiooni kasutusele – see ei ole hea ega ole see tõde – see ei loo enamat. Tegelikkus – Mina ei astunud/ ei olnud/ ei valinud selleks, et kellelegi liiga teha või ennast tähtsaks pidada – Minu aluseks oli Minu enda vajadus, mõte, valik ja iseendal olev informatsioon.

Mõistmine – Minu, nähtavaks saanud tegu/ valik/ väljendus tekitas, kelleski teises informatsiooni tõrke ja too reageeris ise ennast, kui rolliMina, tõstvalt/ kinnitavalt. See ei olnud hea ega Mind toetav reageering. Negatiivse, maha tegeva, välja naerva kommentaariga valis „valgustava” informatsiooni edastaja endale Hindaja, Osutaja, Kohtumõistja, Õpetaja, Hea tegija, jne rolli.

Rolli valimine ja rolli asetumine andis teisele, häiriva informatsiooniga koos olemiseks, teise nurga ja teistsuguse väljenduse võimaluse – enam see ei puudutanud teda haavavalt. Teine võttis kasutusele informatsiooni, mis asenda ühe tema teisega – tema ise muutis, teda häirinud informatsiooni edastajaga seonduvat kasutades, enese kasutuses olevat, enese kohta käivat informatsiooni – tema ise asendas ühe enda kohta käiva info, teise enda kohta käiva informatsiooniga.

Vägivaldse keskkonna tavapära – enese teadmised on enese omad – neid ei jagata ega anta enesega konkureerivale, sest toda ei taheta enesest paremaks kasvatada. See toob endaga kaasa selle, et paremaks inimeseks õpetamise ja suunamise asemel, õpetatakse ja suunatakse inimest täpsemaks rolliks.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei anta inimesele/ ei jagata inimesega teadmisi, mis teeksid teda vabaks ja sõltumatuks – inimese kasutusse antakse uskumused, mis teevad temast sõltuva ja vähema – teadmisi/ ressursse/ võimalusi omav on üle, olulisem, tähtsam – inimene, kui rumal, ebanormaalne, puudulik –on vähem ja vale – seega on inimene see, kes ei jõua teisega samale tasemele – seega ta vajab, paremana olemiseks ja paremini saamiseks, teist - tõestatult.

Teadmine, millega „valgustava” informatsiooni sihtmärgiks olev inimene toime ei tule – Mina ei ole teise sõnades sisalduv ega teise tegudes väljenduv – teine tahab ja vajab, et Mina selline oleksin – teine tahab ja vajab, et Mina ise usuksin ennast sellisena olemas olevana ja sel moel väljenduvana.

Mõistmine - siis, kui teisel olid olemas teadmised/ oskused/ võimalused, kuidas Mina jõuaksin parema tulemuseni, parema väljenduseni – siis, kui teisel oli võimalus ja olemas oli põhjus, seista Minu kõrval ja olla toeks, inimese tasandil kasvamise teekonnal, siis tema valis seda mitte teha – käe ulatamise asemel tõukas ta Mind tema enda loodud pori sisse nii nagu see pori oleks olnud Minu enda sammudega loodud ja, porine Mina, Minu enese tegude tulemus.

Elu tee õpetaja, kes ei ole õpetaja tavalises ja harjunud mõttes, kuid kes on ikkagi õppetunni andja – seisa enese jalgade peal/ mõtle enese peaga/ arvesta enesega/ ära lase ennast eksitada/ ära tee ennast alluvaks/ ära usu seda, mille kohta tead, et ei ole, kuigi tahad, et oleks/ ära ole teise informatsioonist sõltuvuses/ ole inimene, ära nõustu rolliga/ ära ihale rolli, mis saadakse, kellegi tähelepanu ostes.

Õppetunni andjaga ei istuta pärast eksamit kohvikus ega tähistata ühist teekonda, vaid tema jääb kaugeks ja võõraks ning jätab õppetunni saaja üksinda – iseseisvalt oma tunnetega tegelema ja sõnumit harutama – Mina sain Sinuga seonduva teoks teha/ Sind sel moel kohelda, sest Sina ise võimaldasid selle.

Õppetunni andja ei tunne rõõmu vähendamise objektiks olnu poolt tehtud sammude ja tulemuste üle – tema tunneb kahju saanu tunnet, et andis oma osa – tema tunneb viha, raevu, kadedust, kui õpetuse saanu ei kahtle endas, ei ebaõnnestu, ei masendu, ei vaiki – ei ole sõltuv ega vajadustest juhitav - vaid elab vabalt ja rahus edasi.

Inimese vabadus ja sõltumatus, kui kahju saamine, väljendub negatiivsetes ja vähendavates reageeringutes ja sõnades ning ka üksinda jätmises. Mina ei taha Sinuga koos olla - Sina oled Minule haiget teinud - Minuga koos olemist ära kasutanud. 

Mind kasutati ära – Minul olevat kasutati ära – teine oleks pidanud olema ja saama ise, teine kindlasti oligi ja saigi ise, kuid valetas, et Minult vähemaks võtta – Minu poolt ära antu vähendas Minu väärtust – sellepärast kogen ja näen, Mina/ Meid ümbritsevad, ise ennast, teisega võrdluses, vähemana.

Ära kasutanu – tähendab katset, manipuleeriva informatsiooni saatel, jõuda enesele harjumuspärase hierarhia juurde tagasi – Mina kontrollin olukorda, sest Mina olen, Meist kahest, Olulisem, Targem, Tähtsam, Vajalikum – teine tunnistab, et ei saa ilma ega saanud ilma. Mina olen Ära kasutatu on, vajamineva informatsiooni puuduses, vajamineva informatsiooni kasutusele võtmine – ühe Mina kaotust kogedes, võetakse teine Mina kasutusele, et säiliks iseenda põhiMina sama alus – Mina parem/ teine, Minust, halvem,

Vägivaldsest keskkonnast välja kasvada ja vähendavat käsitlemist lõpetada aitavad teadlikud sammud. Uskumus, kui sõltuvuslik käitumine ja harjumuspärane mõtlemine – ennast nähtavaks tegev samm tõi kaasa häbi – see tunne oli tegelikkuse katmine – keskkond, mis ennast ümbritses, ei olnud hea ega toetav, vaid kahjurõõmus, eirav, eitav, vähendav.

Rollide järgi olulised ei olnud seda tegelikkuses – nad ei toetanud ega seadnud samme selleks, et Mina, nendega koos, parema tulemuseni jõuaksin. Nad andsid ühise pingutuse, et Mina, ilma nendeta, seda iseseisvalt teeksin - nad ei olnud nõus ega valmis, kasutusel ja olemas olevast, edasi kasvama – neil läks seda vaja – selle sees said nemad olla rolliMina-d, enese ja kellegi teise jaoks tähtsad ja olulised.

Inimesel, kellel ei ole olnud inimese teekonda toetava ja tunnustava tähelepanuga saatjaid, on väga raske võtta enda kohta kasutusele informatsiooni, mis on vastupidine tema kohta kasutusel olnuga. Inimene võib omada fakte ja näha oma samme, kuid ta ei usu neid tõeks, senikaua, kuni tema kasutab möödunud aja infobaasi – seda teiste käest ja suust alguse saanud „valgustavat” tõde.

On vaja avatust, vaimset teadlikkust ja otsustavust – Minul ei ole põhjust ennast häbeneda – Minul on õigus oma pea püsti hoida – Minul on vastutus enese informatsioon kasutusele võtta ja sellele toetuda ja ise, enesele vajamineva info allikaid juurde otsides, edasi astuda.

Vaimse tasandi avatus ei tähenda, et töö oleks tehtud – vägivallaga koheldu jaoks on enesehäbi füüsiline seisund – ärevus, hirm, enese takistamine/ vaigistamine/ maha tegemine ja, enese sees olevate teiste, füüsiline tähelepanu ja, teiste poolne, füüsiliselt kogetav informatsioon on, kui reaalne ennast ümbritsev foon ka siis, kui olla üksinda või tavapärasest eemal.

Inimene ise loob ja taastab selle fooni, et olla enese, vähendatud, kinnitus – Mina ise ei saa, Mina ise ei ole, Minus endas ei ole, Mina ebaõnnestun, Mina osutun valeks. Korduvad kinnitused on reaalse eluga – Eitused, kaotused, ehmatused, alt minemised – kohtumisel aset leidev, iseendale antud informatsioon - sai olema, sest Mina – ei saanud ära hoida, sest Mina – mis siis, et tegemist oli ette teadmatusega, enesest mitte sõltuvaga, kuid ka hoolimatusega/ unustamisega – inimeseks olemisega kokku käivaga.

Ennast ümbritsev foon, kui infoväli, sisaldab kõik seda, millele ja kuidas vägivaldses keskkonnas reageeriti - mitte tegijast/ teost/ teoga seotutest/ teo olema saamisest lähtuvalt - vaid seda tõlgendava inimese vajadusest – vaimsest eneserahuldusest – käsitletud inimene ei kohanud, enesele/ enesega seotule, adekvaatset ja toetavat reaktsiooni, vaid vähendavat kohtlemist ja vähemana näitamist.

Füüsiline seisund tähendab väikest last, kelle jaoks oli vägivaldne kohtlemine ja vähendav käsitlemine halvavad ja ära lõppevat lahendust mitte omavad olukorrad. Füüsiline seisund on füüsiline aisting ja kehaline reaktsioon – sageli saatis vähendavaid sõnu füüsiline puudutus – need on jäljed keha mälus. Energeetiline seisak, mis ootab ja vajab lahenemist – kehast välja voolamist, kuid puudub informatsioon, mille alusel ja kuidas seda teha.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu on inimene, kellel ei ole isiklikku vundamenti – vastuolulise ja, ise ennast, vähendava informatsiooni kasutamine kaotab pidava põhja inimese jalge alt – Kes Mina olen – kellena Mina nähtaval olen - millised on Minu õigused – millise Mina õigusetele saan Mina toetuda – kas Minul on üldse õigusi – kui on, siis, milles need seisnesid/ seisnevad?

See Mina, kes oli vägivaldses keskkonnas nähtavaks tehtu, ei olnud kunagi päris inimese Mina – see oli kellegi teise tõlgendus, looming, hinnang, vajadus. Sellel Minal ei olnud inimese ega põhirolli õigusi – sellel Minal olid need õigused, mida väärkohtleja õigeks nimetas ja võimaldas – õigus olla oma rollile vastav, õigus vanema vajaduste täitmisele/ vanemale allumisele, õigus nõustuda enda kohta räägituga ja lubada, teisele, ennast vähendavad väljendused teoks teha.

Mina olen Hea Laps – Mina täidan oma kohustust, vanema ees – Minule ei kuulu siin midagi – Mina ise ei saa – Mind ei ole, kellelegi vaja – mitte keegi ei taha Minuga koos olla – Minust ei saa mitte kedagi – Mina olen vanemale/ teistele häbiks – Mind ei peaks olemas olema – Ema ei saa aru, kuidas Maa Mind talub – Minu tegusid ei saa andeks anda – Minule ei ole õigustust.

Nähtavale toodu ja valgustatud Mina oli rüü, mida Mind sunniti selga panema, et oleksin teise poolt kogetud tunnete/ seisundi põhjustaja – et oleksin infoallikas, teise poolt valitud, teisele vajamineva rolliMina jaoks – tema sai rahulduse ja väljenduse võimaluse, kui uskus enese poolt kasutusele võetud informatsiooni tõesena olevat – ta nägi seda, mida enese rahuldamiseks vajas – ise ennast ära tõestav/ vallandav reaktsioon - temale, vajamineval ja harjunud moel, suunatud tähelepanu olemas olemine.

Vägivaldselt vähendatul ei olnud õigusi – inimesel on õigused – põhirollis olijal on õigused – õigused töörahuks ja rollist tulenevale ning alles jäävad ka inimõigused. Väärkoheldud inimese kohta kasutati põhirolli nimetust ja ealist ajajärku, mis tegi temast ühe ja sama ning sellega seoses anti teada – laps on vanema oma/ lapsel ei ole õigusi/ laps sõltub vanemast – vanem saab ja võib lapsega teha seda, mida vanem ise tahab ja, kuidas vanem ise valib – last ei kuula keegi, last ei päästa keegi – lapsel ei ole õigust vanemale vastu hakata.

Mõistmine – käitumine, väljendused, olemine, valikud, informatsioon – oli teise inimese valik – mis siis, et piiratud vaimsuse ja ennast suunavate vajaduste saatel teoks tehtud – kuid see kõik oli teise inimese valik – temal oli võimalus valida teisiti ja teistmoodi, kuid ta ei teinud seda.

Hea Ema on inimene, kes ei taha Minule head – see inimene naerab Minu üle, see inimene kasutab Minu olemas olemist, et ise ennast paremina tunda ja paremana näha. Väsinud kurbus – selles kohas, inimesena, olen mina üksinda.

Kasu saava ja kasu toova Maailmaga kokkupuude. Soovitused, käsud, head tahted ei ole olnud head – need ei ole olnud tasakaalu loovad ega hoidvad, vaid vahelt lõikavad, petvad – vale info alusel valima suunavad. 

Mina ei saa, seda infot kasutades, teha parimat valikut – Mina ei saa teist kuulata ega temaga arvestada. Teise informatsiooniga ei ole, midagi peale hakata – see on Minu jaoks kasutu. See ei ole Minu ega Mina – see ei puuduta Mind – see informatsioon eksisteerib teise energia välja sees ja kuulub temale – see käib tema kohta – tema kasutab seda.

Inimene ei ole kunagi valmis produkt – et täidab kindalt ja vastu vaidlematult ning püsib ühesena. Elu seadsupärasus seisneb selles, et inimene kohtub olukordadega, mis avavad tema sees olevat ja ta reageerib, mingil kindlal või ette arvamatul moel – enese kogemise kogemused, mis ei jää ainult iseendaga seonduvateks, sest ikka ja jälle on kusagil keegi, keda inimese samm puudutab, vahetult või läbi lainetuse.

Enese kogemise kogemused teevad nähtavaks inimese – millise ja kelle informatsiooni ta kasutusele võtab, mida ja kuidas tema kasutab, kus ja milles tema peatub, kuidas tema olukorda käsitleb, milles ja millal ta vastutuse võtab.

Siis, kui inimese samm puudutab teist ja inimene eirab, tahtlikult, enese tagajärgi või ei oska neid veel näha, siis ei tähenda, et teda peab hukka mõistma ja nimetama. Oluline ühendus, oluline ühes olemine tähendab, et esimene samm on anda, piire ületanud inimesele, informatsioon ühenduse tugevuse kohta – Sina oled Minule oluline, Sinuga toimuv on Minule oluline, Sinu poolt tehtav on Minu jaoks oluline.

Palun arvesta Minuga – Sina oled sellises läheduses, kus Sina saad olla ebaturvaline – Sinu valikud ja lahendused ei ole, alati ja kõiges, Minuga/ ühisega arvestavad – see on siis, kui Sina ei kinnita, Meie ühendust, alguse tasandil üle – see on siis, kui Sina oled ja käitud nii nagu oleksid üksinda – Sinu peale ei saa kindel olla – Sina ei ole seal, kus oled väitnud end olevat/ oled lubanud olla – Sina jätad Mind, Meie sisse/ inimesena, üksinda.

Vägivaldse keskkonna tavaline reaktsioon siis, kui inimene on piire ületanud, ainult iseendaga arvestanud, kuid ka täiesti tõsiselt enese piirides seisnud ja teisega arvestanud – Vaata nüüd ennast – vaata, milline Sina OLED! Vaata nüüd, mida Sina MINULE (kellelegi teisele) TEGID! Kuidas Sina saad selline olla!!! Kas Sinul endal halb ei ole, selline olla!

Sõnum ja reaktsioon nii nagu inimene oleks meelega ja tahtega, teise vastu, teinud. Tähelepanu suunamine isikutele – Sina tegid – Mina kannatan – Sina eksisid Minu rolli vastu. Tegelikkuses ei oska laps mõelda enesest kaugemale – ta ei oska vaadata enese ette. Lapse reageeringud, valikud on kiired ja vastavad, millelegi/ kellelgi, midagi tahtvad ja midagi ära hoidvad. 

On vanema vastutus aru saada, mida laps tegelikult tahtis, mõtles, millele reageeris, mida vajas. Tavaliselt on see üsna loogiline, lihtne ja kellegi teisega/ millegi muuga kaasnev. Vanema asi on lahutada ära üks info teisest – toetada lapse valikuid ja õpetada mõtlema enesega kaasneva peale.

Vägivaldse ja vähendava reaktsiooni valinud vanem – Nii ei tohi, ära kunagi enam tee. Sina oled paha, Mina ei taha/ ei talu Sind!!! Vanema ülevõlli minev reaktsioon ehmatab lapse ära – Mina, sellisena, kes põhjustas vanema muutuse.

Selleks, et vältida tulemust, väldib laps algust – enese informatsiooni alusel, ise, ennast mõistmast, tõlgendamast, aitamast. Laps, kes on ära hirmutatud, ootab enesele luba ja juhendeid väljast. Väline informatsioon saab enese valikute aluseks. Siis Mina ei ole, sest siis Minuga ei kaasne.

Jama on majas, sest inimene ise mõistab ennast hukka – inimene ise mõõdab ennast teiste sõnade ja pilkudega – see on seletus, miks inimene ise ennast häbeneb, valeks peab, halvana näeb – ta ei kasuta enese informatsiooni, vaid kõikide nende oma, kes on temaga vägivaldsel ja vähendaval moel käitunud. See on haiget saanud psüühika ja väga väikese lapse hirm, kes on endiselt vägivaldses ja vähendavas keskkonnas.

Vaimset eneserahuldust teostavate inimestega kohtumine ja koos olemine tähendab meeletut kogust informatsiooni, millega ei ole mitte midagi peale hakata – see on nagu sõelaga vee kandmine ja kokku mitte sobivatest tükkidest tõele vastava pildi kokku panemise üritus – lootusetu üritus – inimese aju tegeleb informatsiooni töötlemisega, millel ei ole saba ega sarvi, vaid see on vaimset tasandit koormav praht ja eksitav saast. 

Senikaua, kuni inimene peab, ennast rahuldava teise, sõnu ja tegusid tõeseks ja enesele kuuluvaks, on inimene sõltuv teisest – teine annab teada, milline informatsoon, inimese kasutuses olevast, on tõene ja oluline, mis mitte. Siis, kui inimene "ise" ei oska või ei saa aru, siis Hea Inimene aitab teda - annab kasutusse selle, mis on "õige" ja mille kasutamine, inimesele endale, on vajalik - ta ju tahab, et teisel, temaga koos olles, oleks hea.

On loogiline, et väärkohtlev inimene nimetab käsitletava informatsiooni valeks ja ebaõiglaseks – see näitab teda ja tema tegusid teistmoodi. See on ka põhjus, miks sel moel käituda valiva inimesega ei ole võimalik jõuda ühise ja pidava põhja peale - sel moel käituda valiv inimene ei saa ennast rahuldada inimese ees ja vastu, kes temale ei reageeri ega teda tõsiselt ei võta. 

Võtab tõsiselt ja reageerib teisel tasandil - arvestab teise taseme ja kavatsustega - eirab, keeldub, lõpetab, ütleb välja - Sina tegeled vaimse eneserahuldamisega ja vajad, et seda pealt vaadatakse ja sellele õigel moel reageeritakse - kuid Mina ei võta Sinu informatsiooni vastu ega kasutusele - see ei ole Mina ega ole see Minu - see kõik kuulub Sinule ja jääb Sinuga - Sinule on seda vaja.

Marianne

14.02.2026.a

Rolliga tähistatu III - Otse ja sirgelt, põhjani välja

 

Laps on väikene inimene – lapse elu ei alga siis, kui ta on kõiges ise ja enam ei sõltu – lapse elu algab enne tema sündi – lapsel on õigus elada oma elu vahetus hetkes. See tähendab, et suurel inimesel ei ole õigust nõuda lapselt vaikimist/ teisega, kes ise lapsega ei arvesta, arvestamise kohustust/ enese ootele panemist/ enese vaigistamist/ enese muutmist – vastu iseenda tegelikkust.

Laps, isiksusena, kujuneb selle informatsiooni saatel, milles tema kasvab ja millega teda kasvatatakse. Käbi ei kuku kännust kaugele – see informatsioonväli, milles vanem elab ja mille vanem loob – see on lapse normaalsus ja tema kasutuses – laps saab osa kõigest – nii nähtavast, moonutatust, kui ka tavasilmale nähtamatust.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanud lapsel on kaasas teemad, mis häirivad tema toimetulekut ja nii vaimset, kui ka füüsilist tervist. Teemade lahendamine on keeruline ega õnnestu hästi, sest manipuleeriva informatsiooniga käsitlemise tulemusel peab laps oma teemade alguste põhjusi normaalsuseks.

See, mis on normaalne ja põhjendatud, seda laps ei haruta ega vaidlusta – see käib temaga kaasas. Seega eksleb ta ennast ümbritseva ja enese sisemise info väljades ning püüab selgusele jõuda selles, mis on pildil valesti.

Valede võrgus olles ei oska/ ei saa/ ei taha/ ei või laps kasutada seda informatsiooni, mis annab teada sellest, mida tema ise, vahetult, näeb ja kogeb – tema lahendus, mis on, teiste kasutuses olevana, pealt nähtud, teistelt üle võetud ja teiste poolt kasutama sunnitud – välises olev informatsioon peab muutuma – selle edastaja peab selle õigeks tegema – lapsele sobivaks/ rollile kohaseks.

Vägivaldses keskkonnas on vägivald normaalne käitumise vorm – see häirib ja teeb haiget, kuid seda ei peeta, oma olemuselt, valeks. Vägivalda õigustatakse – selle kasutamiseks on olemas vajadused ja põhjused. Vägivallaga kokkupuute vähendamiseks loodetakse enese olulisusele – Mina olen rolliga tähistatu – siis Minu vastu ei olda - siis Minu vastu ei tehta.

Inimene, kes valib vägivalla ja peab seda normaalseks – saab olla vägivaldne kõikide vastu – seda ka siis, kui ta käitub kusagil meeldivalt, toetavalt ja hoidvalt. See on valik, millisena olla – inimese põhi on seal ja selles – kus, milles, mil moel, miks tema, ise, vägivalla valib teostada.

Siis, kui temaga ühes olija näeb pealt, kellelegi teisele osaks saavat, siis on see teadmine – sama saab aset leida ka Minuga – siis, kui on põhjus olemas – Mina ise annan/ Minuga seonduvat saab kasutada vägivalla kasutamise tõukeks - siis teine valib sellise lahenduse. See on mõistmine, et vägivalda kasutav inimene ei peatu, et valida teistsugune tasand ja teine lahendus – inimene läheb, otse ja sirgelt, iseenda põhjani välja.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna kõige laastavam mõju on lapse väärkohtlemise tagajärjel kokku pandud ja kasutusele võetud Minapilt – infobaas lapse kohta. See on informatsioon, mida kasutavad lapsega seotud ja laps võtab selle enese teadmiseks – see, teiste sõnades – selline, teiste tegudes – see, teiste tähelepanu kaudu TAGASI peegeldudes, olen Mina.

Mina ise olen põhjus, miks Minu vastu vägivalda kasutatakse – Minu puhul on vägivald ja vähendamine normaalsus – Mina ei ole teistsugust kohtlemist välja teeninud. Uskumus, mis tagab, et laps ei vaidlusta üle tema isiklike piiride minevat käitumist, vaid proovib hankida endale parema rolli, et saada parema/ talutavama kohtlemise osaliseks.

Vägivallaga koheldu ja seda normaalseks pidav ei vaidlusta vägivalda – ta vaidlustab rolli – tema enda kasutuses oleva informatsiooni järgi on tal olemas Lapse roll/ mingi muu põhi roll, mis osutab seda, kuidas temaga tuleb käituda – tema enda poolt kokku kogutud teadmiste alusel on tema enda tegudes ja väljendustes olemas seda, mille alusel on põhjust teda teistmoodi nimetada ja teisel moel kohelda – tema enda mõistmise järgi ei mängita temaga ausalt – teised ei pea oma põhi rollist kinni – nad ei järgi selle, üldiselt kokkulepitud, kohustusi ja ülesandeid – seega nad ei anna lapsele seda, mis ja kuidas on Lapse õigus.

Rolli rõhutamine, rollile osutamine, rolli vajamine – on paigast ära oleva tasakaalu taastamise püüe, kohas ja tasandil, millel, aset leidev, ei ole saanud alguse. Tegelik põhjus on rolli nime kandvas inimeses – vanema rollis oleva inimese vaimses teadlikkuses ja võimekuses ning vastutuse võtmise ulatuses – kas vanem mõistab ja näeb kogu pilti või valib endale tervikust mingi osa ja ülejäänu jätab lapsele/ kellelegi teisele kanda.

Inimene, kes mõistab, ja näeb, ise ennast, kui rolli – kohtab, vägivalda, vähendamist, hülgamist, Ei ütlemist, valetamist, negatiivsust jne, rollide tasandil – see on Mina kriis – Minu Mina kinnituseks ei antud vajaminevat informatsiooni – Mina ei saa olla Mina = Minuga ei arvestata = Mind on õigus kohelda vägivaldselt – Minu kaitserüü, vägivaldses keskkonnas, on kadunud - Mina olen, ootamatult, oma olulisuse/ väärtuse/ tähtsuse kaotanud.

Sellest ka vajadus teistsuguse informatsiooni järele. Sellest ka õigustused ja tõestused, et ollakse, endiselt, Mina - Mina ju olen Mina – anna, Minule, Minu kohta käiv informatsioon – anna Minu Mina tagasi. Sellest ka osutamised ja vastutuse alla kuuluva näitamised, et ka teine on endiselt teine – Sina ei tohi Mind teisiti kohelda - mängida tuleb ausalt, Minu ja Sinu kanda olevate rollide järgi.

Inimeste vaheliste segaduste ja vastu käimiste põhjuseks on tavapärastest Minadest kõrvale põikamine siis, kui inimene edastab informatsiooni – selles ja sel moel tuleb Minuga arvestada – siin ja selles oled Sina eksinud – siin ja selles oled Sina oma rollist väljunud – siin ja selles ei ole, Sina, Minu rolli üle kinnitanud.

Vähene enese teadlikkus ja vaimne piiratus toovad kaasa informatsiooni segaduse – inimese kohta käiv ja rollis olija kohta käiv informatsioon on segamini – inimene ise ei mõista neid eraldada ja ka informatsiooniga kohtuja ei oska/ ei taha/ ei saa seda teha.

Häiritud kommunikatsiooni põhjuseks on selgeks tegemata jääv informatsiooni vahetuse alus – kellena ja kellele oma sõnum edastatakse ning kes selle kätte saab ja kes sellele reageerib. See tähendab, et esimesena asjana oleks tarvis paika panna suhtluse põhi – siin ja selles Meie kohtume, kuid selle asemel kaob Meie, sest inimesed tõestavad õigust iseendale – Mina, rollina, iseenda järgi.

Tavapärasest erinev tähendab seda, et inimesed ei ole puhtad rollid ega lihtsalt inimesed, vaid kogu see infobaas, mis iseenda ja teise kohta kasutusel on – seal on sees see, mis on selles suhtes tavaline, mis on selles lubatud, mida selles ei esine, mida selles ei lubata – kellel, millised õigused, nähtamatud ja nähtavad, on olemas. Sellest segadusest tulenebki küsimus – Kes Sina oled, et Minuga sel viisil räägid?

Tavapärane saab häiritud siis, kui inimene, ise, iseenda, kui inimese kohta käiva või oma põhi rolli kohta käiva tasandi asemel, esitab oma sõnumi mingi teise rolliga – sellel, teises rollis olijal, on õigus olla/ käituda/ väljenduda/ valida/ otsustada teistsugusel moel – kasutada jõudu/ informatsiooni, olla üle, vähendada enesega koos olijat.

Ühendava rolli/ tasandi vahetus tähendab, et suhtlus ja suhe on viidud teisele tasandile – siis, kui Mina väljendun sel moel ja ütlen välja selliseid sõnu, siis Sina arvestad Minuga – Mina ei jäta, Sinule, teist võimalust. Mina sunnin Sind, oma rollile partneriks – Mina suunan/ osutan Sinu, enesega samal tasandil olevaks.

Tavapärane saab häiritud ka siis, kui inimene edastab oma sõnumi, kuid seda ei võeta kuulda – temale öeldakse, et temal ei ole õigust seda öelda ega sel moel öelda, sest tema roll ei luba sellist käitumist või väidetakse talle, et inimene on senist rikkunud – on ise valinud endale rolli, mis ei kuulu temale või on selle teiselt ära võtnud või ei tunnista teisele kuuluvat rolli.

Vägivaldse keskkonna Minade konflikti lahenduseks on see, et enese Mina piire ütletanud inimene peaks vaikima ja ise loo õigeks tegema – enese rolli juurde tagasi pöörduma ja temaga seotud inimese rolli üle kinnitama. See, mille juurde suunatakse tagasi pöörduma, ei ole põhi roll, vaid inimese kohta kasutusel oleva infobaasi järgne Mina – kuna Sina oled see, siis Sina pead olema sellisena.

Kõik teed viivad algusesse – pealispinnal toimuv on alguse saanud/ jätku saanud, millestki, mis on inimese sügavustes ja annab endast märku – sellega kaasneb välises ilmnev. On vaja avatud vaimset teadlikkust ja inimese nägemise oskust, et mõista, mis põhjustab pealispinnal aset leidva – milline põhivajadus sunnib ja suunab inimest, enese poolt valitud väljendustes, lahendustes, sõnades, tegudes, ise ennast nähtavaks tegema, vastama, reageerima.

Alguse põhjus on inimese töötingimustes – kas temale, rollis olevana, on tagatud töörahu – kas tema ise saab valida, kuidas tema saab oma rollis olla – kas temal on õigus öelda, kui tema piire, inimesena, rollis olles rikutakse – kas temal endal on olemas oskus teha vahet, kus on inimene, kust algab roll – kas temaga, kui rolliga ja inimesega arvestatakse austavalt.

Peamine töökliimat mõjutav tegur, mida vägivaldses ja vähendavas keskkonnas viljeletakse – inimese põhi rolli partner ei väärtusta ühendust, ei hoia seda, ei tööta ühes olemise parema tulemuse nimel – selle asemel teostatakse vähendamist ja kasutatakse vägivalda – sel moel antakse teada, et inimene, kellega ollakse seotud/ inimene, kelle kohta öeldakse Minu/ inimene, keda on ise valitud/ inimene, kellele lubatakse, et ollakse tema jaoks olemas – näeb ja kogeb vastupidist – temal ei ole seda, mida temal väidetakse olevat – seega on loomulik, kui ta annab teada, et Mina olen Mina, arvesta Minuga – ole Minuga, õigel moel.

Alguse põhjus on informatsioonis, mida inimene ei ole olnud suuteline vastu võtma - see lõhub tema Maailma ära, see kaotab tema Mina ära - senine on muutunud. Seega suunab inimene oma tähelepanu lahendustesse ja väljendustesse, milles ta annab teada, et teda ei ole õigel moel koheldud - tema ei saa, temal ei ole, temal tuleb - inimene loob ise ennast tunnetena ja otsib võimalust laheneda. Minuga ei arvestata - Mina ei ole oluline - Minuga võib - see on Mina kriis - ühe aja lõppemine. 

Vägivaldses keskkonnas kasvanud inimene on harjunud oma tunneteenergias olema – see on tema loomulik normaalsus – iseendale edastatud sõnumitest valitu, et ellu jääda, edasi kesta, ise ennast ja enesele osaks saavat ära seletada – kuid tegelikult on see vaimne laiskus – rollide tasand ja iseenda, kui rolliMina, kaotuse taga leinamine ja muutuse hirm – Mina ei saa, Minul ei ole - Mina ei ole Mina - Minul ei ole Mind.

See on enesele antud informatsiooni voos seismine – kuidas saab teine, Minule, sel moel teha – kuidas saab teine, Minu vastu, selline olla. See Mina on roll – rollis oldust/ aset leidnust/ jagatust/ tehtust infobaas, teisega seotud ajas – Mina, see, sellisena, kõike seda. Ilma rollipartnerita enam ei ole, enam ei saa – Mind ei ole enam.

Harjumus, võimalused ja enese kasutuses olev informatsioon on põhjus, miks inimene tahab ise ennast tagasi – alati ei tähenda see, et teine, inimesena, oleks oluline – vaid teise kohal olek on vajalik, et ise endaga üks olla – Mina, rollina, olemine on oluline – inimene, kes on samastanud ise ennast rolliga – inimene, keda on samastatud rolliga – harjumuspärane seisund ja kohustus.

Siis, kui teha samm ja astuda inimese tasandile, siis on vaatenurk ja vastus teine – inimene valib, millisena tema väljendub ja kellega tema koos on – inimene saab jätta ühise aja kõrvale – inimene saab enesel oleva rolli või senise rollipartneri tühiseks nimetada ja mujale minna. Inimene ei tee – Minule ja Minu vastu – inimene väljendub iseenda väärtushinnangute kohaselt ja põhimõtete järgi.

Sageli sunnib inimest oma rolliMina tagasi „tahtma” süü tunne – Mina olen eksinud, Mina olen vale olnud – Mina ei saa ise ennast õigeks teha – Minule ei anta selleks võimalust – Mina jään alatiseks Valeks/ Veaks/ Süüdi olevaks. See tähendab, et inimene ei saa mõjutada enese kohta kasutusel olevat infobaasi – tema ei saa sinna uut informatsiooni juurde anda ega vana muuta. Seega ta teab, kuidas temast mõeldakse ja ka seda, mis saab tema osaks, kui ta infobaasi haldaja(te)ga kokku saab.

Sellise süü tundmise taha varjub kohusetunne – inimest on kohustatud vastama temale antud informatsioonile – tegelema temale antud infoga – Sina oled selline, Sina oled see – Sina ei arvesta, Sina ei hooli. Selleks, et vältida vahetult osaks saavat tähelepanu ja kohtlemist ning saada tagasi endale kuuluvad võimalused – inimene siis arvestab ja hoolib – vastab teise vajadustele – kinnitab teise rolliMina – mitte põhi rolli, vaid selle juurde kuuluvaid liiteid ja teisi, teise poolt valitud/ ihaldatud/ vajatud, rolle.

Vägivaldsest Maailmast üles ärkamine – Mina, inimesena – teine, inimesena – milline on Minu kontakt teise inimesega – milles see seisneb, milles see väljendub – kas teine otsib Mind üles – kas teine loob võimalusi, et koos olla – millal valib teine, Minuga, koos olla – mida ta enda elust, Minuga, jagab – millal ja kuidas ta enese jaoks olulisest teada annab – millega ta Minu informatsioonist arvestab – kui oluline on teisele Meie suhe – kas see on suhtlus või suhe - mida, Mina, enam ei saa ja kuidas, Minu jaoks, enam ei ole, kui Mina teisega kokku ei saa/ koos ei ole - mis on see, mida Mina jään taga igatsema - kas sellist asja ongi olemas  jne.

Enesele üllatuseks avastab inimene, et kontakt põhines tema enda initsiatiivil, jätkus tema enda talumise arvelt ja oli kauge – ühendus põhines rollidel – Hea Laps, Hea Ema – harjumuspärased rollijoonised. Mina teen seda – teine teeb seda. Mina räägin seda – teine räägib seda. Mina olen sellisena – teine on sellisena. Inimene külmetas ja oli üksinda, sest teine inimene oli kauge ja suletud.

Seega oli loogiline, et inimene tundis vajadust/ kohustust minna ja olla - tema roll ja temale öeldu andsid aluse ootuseks ja lootuseks ning nägemiseks - siis, kui inimene väga vajab ja loodab, siis ta suudab näha seda, mida ei ole - siis ta suudab näha olematuks selle, mis ja kuidas on olemas. Seega on loogiline, et inimene tahtis teisele teada anda, et tema vajadus on täitmata - seega on loogiline, et teine ei mõistnud teda - teine ju täitis oma rolli - mida tema oleks veel pidanud tegema - tema oli kõik andnud ja teinud.

Inimene ise saab muuta enese loo kulgu siis, kui ta peatub ja sõnastab oma vajaduse - inimlik soojus, inimlik kontakt - ühendus ei kao, sest inimene on valinud teise inimesega koos olla - ei ole Mina tõestamisi ega Mina kaotusi - mõlema jaoks on oluline ühendust hoidvad ja ühist paremaks muutvad valikud ja sammud. 

Vajadus annab teada, et enesele olulist ei ole olnud ega ole olemas - seega ei ole mõtet seda oodata - roll ei tähenda inimest, roll on joonis, mille inimene nähtavaks teeb - inimene ise valib, mille tema nähtavale toob, mille varju jätab, mille teoks teeb, milles ei osale. 

Konflikt sünnib siis, kui, rollidel põhinevas, oodata teiselt seda, milles tema ei vali panustada. Konflikt sünnib siis, kui teine ei ole enese valikuid ausalt välja öelnud. Konflikt sünnib siis, kui ta valetab ja eitab. Konflikt sünnib ka siis, kui teine on öelnud, kuid temaga ei arvestata. 

Minu eest ei otsustata - Mina ise otsustan enesega seonduva. Inimese täis kasvamisest annab teada see, kui tema võtab vastu informatsiooni, mis on olemas ja arvestab sellega ega nõua, et temaga ollakse/ tema jaoks ollakse, mingitest rollidest tulenevas suhtes, siis, kui teine on andnud teada, et tema ei vali/ ei tunnista/ ei näe enda kõrval inimest. 

Teise valikud on temale õiged. Mõlemal on õigus valida enese tee - inimene ei pea nõustuma teise valitud taseme ja käitumisega - tema ei pea andma neisse oma energiat - tema saab elada ja olla teisal.

Marianne

12.02.2026.a

Rolliga tähistatu II - Oma elutee valimine

 

Kellele jääb möödunu – kelle hooleks anda eelnevate jäljed – kes neid kannab ja kes neid edasi annab? Iga suguvõsa elavad liikmed kannavad eneses ja enesega ühes möödunut ning annavad seda edasi – iga elava inimese valikutes on näha see, mille eest tema seisab – milline on sõnum, mida just tema peab oluliseks alles hoida, nähtavaks teha ja oma sammudega kinnitada.

Suguvõsa vaimsus antakse edasi suguvõsa harude vanimate naiste sõnades ja tegudes, tegutsema/ valima suunamises ning ka toetuses ja tunnustuses. Nemad on need, kes annavad vastsündinud lapse kohta teada – tema, selline. Lapse sünni järel välja öeldu ja teistele edastatu jääb suguvõsa energias kehtima ja last saatma.

Vanad naised loovad infobaasi nii nagu laps oleks sündinud neist ja neile või neid mitte puudutavana - laps on eraldi ja väljas. Lapse kohta välja öeldu käib selle kohta ja alusel, kuidas kogevad ja tõlgendavad, naised, lapsega kaasnevat – isiklikult võtvalt. Laps toob nähtavale selle, kuidas naised on elanud – milles nad on kõndinud. Vanade naiste vaimne tase määrab, naiste, informatsiooni vastu võtmise ja info lugemise/ töötlemise oskuse vaatenurgad ja kõrguse.

Vaimse taseme erinevad astmed. Laps toob kaasa häbi – lapse sünd häbistas lapsega seotuid. Inimene pelgab ja põlgab ise ennast – seega mõistab ta hukka ja nimetab valeks selle, mis võib tema „head nime” määrida ja teda ennast mõjutada – teda valel moel kohelda. See on põhjus, miks lapsest, kes ei sünni vanade naiste poolt heakskiidetud moel või sellisena/ soolisena nagu temalt on oodatud, öeldakse lahti – ei ole Meie suguvõsa Oma = ei ole Mina.

Teisal toob laps kaasa rõõmu, sest laps on lootus ja uue algus – suguvõsa on õnnistatud – kõikide tee läheb edasi, keegi ei ole elanud ega olnud asjata – olijatel on, kellele edasi anda. Lapse üle rõõmustav inimene on lapse oma ellu vastu võtnud – ta on vaba ja ta astub lapse kõrvale – tema on valmis last saatma – tema jaoks olemas olema – laps on sama enesega. See inimene mõistab ja näeb inimese kasvamise teekonda.

Laps sünnib kõigist ja kõigile – elavad ei saa last omada ega määrata. Lapsel on oma oluline osa kõigi eludes. Piiratud mõistmine tähendab vaatenurka, et laps võtab vähemaks ja toob kaasa isiklikud raskused – seega, temaga, endale kuuluvat ja olulist, ei jagata. Mina tähtsus – Minu elu on Minu oma – Minu elu on oluline – Mina olen oluline.

Sina ei ole Meie – selline sõnum paneb energia voolamise kinni. Vanad naised ei anna enese käes hoitavat edasi – nemad keelduvad ja keelavad – nad ootavad enese sõnade ja tegude järgimist – korra hoidmist. Kuid seda tehes astuvad nad üle piiride – neil ei ole volitusi, kuid nad teostavad ennast nii nagu neil oleks – nad kontrollivad informatsiooni alles hoidmist ja selle järgi toimetamist – see tähendab, et lapse kohta kasutusel olev infobaas täieneb ajas – järgnev kinnitab algust.

Sõna on võti – sõna sisaldab informatsiooni, mida peetakse tõeks. Laps, kellele on kaasa antud ja kelle kohta on kasutatud sõna - Häbi/ Vale/ Värdjas/ Ebard – peab seda enda kohta käivaks. Temal ei ole endale teist sõna anda ja seega näeb ta ise ennast ning enese tegusid/ samme/ olemisi/ väljendusi - Oma Sõna valguses – Mina, see – Mina, sellisena. 

Sõna põhjendab ära nii lapsele osaks saanu, saava, kui ka lapse enda. Laps võib tahta ja igatseda olla teistsugusena, laps saab heita meelt ja kõndida kurbuses, kuid need on pinnale jõudvad virvendused, sest lapse ei saa Oma Sõnast lahti lasta – talle ei anta teist sõna, tema kohta ei kasutata teist sõna ja tema ise hoiab enesele antut, kui suguvõsaga ühendava seotuse tõestust, iseendaga - Mina ja Meie.

Eelnevate poolt edasi antu ei tähenda, et ollakse teekonna lõppu jõudnud, vaid eelmiste poolt kasutuses olnu, vahetuna või tõlgendatuna, edasi andmist. Kasutusel olnu ja kasutusele võetu tähendab mingisugust mõistmise taset ja see ei tähenda parimat inimesena kasvamise teekonna plaanis, vaid kellegi üksiku või koondunud ühise, mingi aset leidnud kogemuse pärast, millegi tõeks uskumist.

Vähendavate sõnade kasutamine ja vähendavate tegude teostamine annavad aimu vaimsest piiratusest – kuhugi kinni jäämisest. On sõnastatud teadmine ja sellega jäädud. Sageli on see vägivaldse kogemuse tagajärjel sündinu – inimene ei ole lugu avanud ega enese kogemust vabaks andnud – tema tee on põike teinud, sest tema tahab lugu/ ennast/ kedagi teist õigeks teha – Mina ei ole/ Meie ei ole, selline/ sellised.

Kord ja kontroll, mis peavad tagama ja ära hoidma ning õige informatsiooni edastama – Mina, see ja selline/ Meie, need ja sellised. Enese kaitse, võimaliku osaks saava vältimine. Hirm läheb nii sügavale välja, et Omad söövad Oma ära – heidavad välja, sunnivad alluma, nõuavad sõna järgimist.

On tavaline, et sel moel koheldud ja nimetatud laps võtab sõna omaks ega kahtle selles – ta saab oodata ja paluda, et teda teisiti koheldakse ja teiseks nimetatakse – kõige selle alusel, mis temas veel on, mida tema veel on teinud, mida tema veel oskab – kuid see ei õnnestu, sest teda ümbritsev püsib kasutuses olevatel sõnadel.

On nii tavaline, et inimene jääb püüdlema seda, mis näib temale võimalik olevat – see on see, mis temale peaks rolliga kaasa tulema – Mina, see – Minul on. Sageli see Minu oma näib inimesel olemas olevat – ta saab seda katsuda ja kogeda – peaaegu, sest see, mis on näiline, see kaob, kustub, puruneb – sellest ei saa pidavat pinda jalge alla.

Inimesele on omane jahtida enese eesmärki – muuta ise ennast kurdiks ja pimedaks ning jätkata püüdlemist selle poole, mis on Maailma sees olemas. Inimene sirutab käed õuna järele, mis kasvab tema käe ulatusest väljaspool – tuul liigutab oksa ja õun näib juba sõrmi puudutavat, kuid oks kiigub üles tagasi ja pöördub hoopis teisale. Inimene, kellele näis, et tema on õnnistatud, jääb tõusma varvastele ja loodab järgmise tuuleiili peale.

Siis, kui õuna on oodatud ja kätte saada püütud, siis inimene heidab meelt – Mind kiusatakse, Minu vastu tehakse meelega, Mina ei ole õuna väärt – sellepärast Mina ei saa seda kätte – Minule ei anta seda – tahtlikult ja meelega.

Inimene, kes pimesi püüdleb heakskiidu ja tunnustamise poole seal, kus tema kohta on kasutusel infobaas, mida ei muudeta, sest selles olev on kasutusel mingi kindla eesmärgi pärast – see inimene ei peatu ega võta enesega seonduvat informatsiooni vastu – inimene rõhub rollidele – teatud kindlas rollis olija peab teatud kindlas rollis olija jaoks teatud kindlal moel olema ja tolle vajadusi täitma – rollid on ja kehtivad, kuid rolli ülesandeid ei täideta, inimesele vajamineval moel.

Millist informatsiooni ja mille jaoks olen Mina kasutanud – Minu kasutuses on olnud teistelt üle võetud otsused ja tõeks peetud teiste teod – kuid need ei ole Mina ega ole need Minu. Minu teadlikkuse tase ei ole jäänud möödunu tasemele. Mina mõistan tegelikkust – Mina töötlen, olemas olevat ja möödunust edasi kandunud, informatsiooni teise teadlikkusega – Mina avardan vaimset tasandit.

Mina mõistan sõna – Kaasneb – tähendust – Minuga kaasneb – teis(t)ega kaasneb – teine on inimene – inimesega kaasneb – tema teekonnaga kaasneb – tema kogemustega kaasneb - tema valikutega kaasneb – tema poolt vastu võetud, kokku kogutud, tõlgendatud ja kasutatud informatsiooniga kaasneb – see on tema valik ja on tema vastutus.

Minul on Minu enda valik ja vastutus – Mina ei pea võtma kasutusele ega jätkama selle kasutamist, mille kohta Mina ise tean – enese vahetute kogemuste kaudu - et see ei ole kõik – sellest viib tee edasi – möödunu ja eelnevate kogemusest saab sündida enamat – seda saab teisiti mõista ja teistmoodi kasutada – selleks on vaja teistsuguseid valikuid, teist moodi astutud samme ja teistsugustel alustel sündinud otsuseid – sõnade Mina ja Meie tähenduse avaram ja sügavam sisu – kvaliteet, väärtushinnangud ja põhi mõtted.

Inimese jaoks loeb see, mida ja kuidas temast mõeldakse – inimesele tundub, et tema ei saa Maailma sees elada siis, kui teda nähakse ja temast räägitakse vähendavalt, halvustavalt, pilkavalt, „tõde” teatavaks tegevalt – seda selles, mida tema ise ei ole teinud, kuidas tema ise ei ole päriselt olnud – see tundub nii ebaõiglasena, sest tema ei saa seda informatsiooni ära muuta – temalt ei küsita, teda ei mõisteta.

Inimene võtab selliseid kohti raskelt – need mõjuvad masendavalt, vihaseks tegevalt, abituna kogetavana, sest inimene teab, et teiste mõttes olev, sõnades öeldu ja tegudes väljendatu mõjutab teda – teiste valikutega kaasneb temale – ülekohtune ja ebaõiglane elu – teised näevad ja tõlgendavad teda enese või kellegi teise poolt ette antud informatsiooni järgi.

Vahel inimesele tundub, et teda ei olegi olemas - temal ei ole mõtet edasi elada ja edasi olla, sest tema tegelikkus kaob ära - selle asemel on kasutuses see, mida keegi valib välja mõelda ja, kuidas tahab ära tõlgendada. 

Inimene, keda ei nähta - on inimene, kelle teod ja valikud ei kao ära - neid ei valita näha, näidata, tunnustada - seda ei valita teha, sest rääkijatel, osutajatel, vastajatel on vaja teistsugust informatsiooni - nemad saavad teha iseenda nähtavaks ja oma valiku teoks siis, kui on olemas põhjus - siis, kui seda päriselt olemas ei ole, siis nad kasutavad selleks seda, mis on - kujundavad sobivaks või loovad ise olema selle, mida ja kuidas on neile vaja.

Selle jaoks, et leida üles enese tee ja käia iseenda südame järgi, tuleb inimesel läbida kõige raskem õppetund oma elus – ühenda, ühendatuks jäädes, ise ennast lahti sellest, mis on oma aja ära elanud. Inimesel tuleb teha otsused enese teadlikkuse alusel – möödunu jääb möödunusse siis, kui see ei kasva, samas tempos ja samadele põhi mõtetele/ väärtushinnangutele toetudes, edasi.

Inimene ise valib, mille tema möödunust kaasa võtab, mida tema oluliseks peab ja mida enese sammudega kinnitab – igas põlvkonnas on midagi, mis on olnud oluline ja väärtus – see tuleb kaasa võtta ja seda tuleb edasi anda – inimeste teekonnad on olulised ja hinnalised. 

Inimese teekonnale tuleb tagasi vaadata läbi selle inimese tõe, kes selle kõndis – mis oli tema põhi – milline vajadus tema tegusid ja valikuid suunas – milline teadlikkus temal, vajadusega seotud vanusest lähtuvalt, kasutusel oli – inimese mõistmine, selle informatsiooni alusel, muudab tema sammud mõistetavaks.

Laps, kes kasutas vanade naiste poolt antut, enda kohta käivat sõna, ei pea selle sõnaga ühte jääma – Mina, teades/ kogedes/ tundes ise ennast ja mõistes eelkäijaid, annan ise endale Oma Sõna – Mina, inimesena - Mina olen osa, Mina annan oma osa, Mina saan osa – kõik see, mis on Minule mõeldud, see jõuab Minuni ja Mina annan, luues enamat, selle edasi. 

Varem see ei jõudnud, sest mina ei teadnud tõde – mina ise uskusin, et minu jaoks ei ole ja minuni ei jõua. Nüüd tean, et see ei olnud tõde – mina ei olnud suunatud oma tee poole – mina olin olnud suunatud nende poole, kes, ise enda Maailma ära seletamiseks ja iseenda kaitsmiseks, ise endale sõna kasutada andsid. Mina ei pea ootama nende meele muutust – see on nende lugu ja nende vastutus. Minul on enese tee, mida mööda käia – minu valikud, minu enda informatsiooni alusel, on minu vastutus.

Marianne

11.02.2026.a