Kääridega eemaldatu - Maailmale on oma valikut näidatud

 

Käärid on inimesele abivahendiks, et lahendada, leevendada ja tõestada. Enese aja loo piltidelt lõigatakse välja need, keda enesega ühte ei taheta, keda ei taluta, keda valeks peetakse – sel moel jäävad albumitesse hetked, mis on ära nüsitud – ajalugu on muudetud – aja kulg on nähtavaks tehtud.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud inimese ajukahjustuste ja ennast kahjustavate valikute taga on informatsiooni vastuolulisus – see informatsioon, mis antakse põhjenduseks ja kasutamiseks, ei ole kooskõlas tegelikkusega – seda informatsiooni ei saa elutervelt kasutada. Vastuolulise informatsiooni kasutamise tagajärjel saavad ajus olema ühendused, mis näitavad inimese vaimse taseme piiratust - tema mõistmisel on piirid ees.

Inimesed, kes on sunnitud koos olema/ elama, valivad, enese elu enese järgi kohandamiseks, erinevad viisid. Eluterve ja teadlik tee – kõigil, kes on olemas, on õigus olla olemas ja osa, kõigil on õigus hästi olla – keegi ei pea parandama oma olemist/ enese tunnet/ Mina pilti teise arvelt. Eraldatust ja vahe tegemist ei tohi olla – isiklikud teemad tuleb lahendada ise enda poolt ning ebaselgest ja häiritud kommunikatsioonist tulnevad ühiselt. Eesmärk on ühine – ilma teiseta ei ole ühist.

Vägivaldses keskkonnas on tavaline, et üks osapool annab endale/ teistele teada, et elu oleks parem siis, kui ühte teatud kindlat isikut ei oleks – too on süüdi selles, et temal, sageli ka kellelgi teisel, on paha ja too on põhjustanud midagi sellist, mida too ei saa enam ära parandada – seda ei unustata. Mina pean/ Meie peame teda karistama, tema eraldama – tema ei ole Meie – Minul on halb, kui tema on Minuga samas – Mina pean tegema seda, mida valin tema suhtes teha, sest tema põhjustab selle.

Inimene, kelle elus on juhtunud ühte ja olema saanud teist. Inimene, kelle vaimne tase on piiratud, ei tegele enese vaimsete teemadega elutervelt – tema ei vali aru saada, et tema enda valikutel/ sammudel/ väljendustel on tagajärjed ja tema ise on vastutav nende eest. Tema ei vali aru saada, et tunded on tema enda omad – tema võime informatsiooni töödelda, vastu võtta, edastada.

Selle asemel, et ise enesega tööd teha, annab vaimselt piiratud inimene endale põhjuse, kuidas tema on kaotanu/ petetu/ solvatu/ ohver/ karistatu – keegi teine põhjustas temale osaks saanu, see keegi tahab, et temal oleks halvasti – tema elu oleks parem ja õigem siis, kui seda teist ei oleks tema elus ega ka nende teiste elus, kes on mõlema ühine.

Mis silmist see meelest – see ei pea selles loos paika - ega ta seda teist ka päriselt lahti ei lase – tema jätab selle teise alles oma jutudesse ja tõestustesse – jätkuv põhjendus, õigustus ja võrdlus – kõiges kumab läbi enese Mina tõestus – tema saab olla teatud moel selline, kuna teine on teatud moel selline.

Kuna päris elu kokkupuuteid ei ole või on need vähesed, siis süveneb möödunu ja kasutatakse teistelt teada saadut, millele on antud oma värving ja tõlgendus – kõigest sellest saab kokku enese Maa ja Ilm, mis hoiab alles, kaitseb ja tõestab ise ennast – haavatuna, solvatuna, haiget saanuna, vihasena.

Laps, kes elab seal, kus teda ei taheta – tema on vanema, suguvõsa, perekonna halva ja ebaõiglase elu/ kogemuste/ suhtumise põhjustaja – ilma temata oleks kõigil parem ja kõik õige. See informatsioon on ühisele väljale, osaks saanu/ osaks saava põhjendamiseks ja enese tunnetele suuna andmiseks, kasutada antud ning selle info alusel siis kõik usinalt toimetavad ja seda ka väljendavad.

See laps elab vaimse ja füüsilise vägivallaga koos ning kogeb manipuleerivat informatsiooniga töötlemist. See tähendab, et tema aju saab vastandlikke signaale, mis tagavad vaimse taseme häirituse, ülekoormuse, lühised. Vanem on, teeb süüa, peseb pesu, ravib, räägib, ostab jäätist, viib teatrisse. Vanem karjub, lööb, vaikib, ütleb, et Sina oled vereimeja, ära kasutaja, häbiväärne.

Laps saab aru vanema/ ka teiste tegelikkusest – see on tuntav ja nähtav – seda ei ole võimalik peita – hoolimata pealispinnal toimuvast ja vägivalla vabadest perioodidest, on seda jahmatavam paljastus siis, kui vanema, kellegi teise inimese põhi avaneb – tõde, mis siis välja öeldakse ja teod, mis siis teoks tehakse, on õudust äratavad.

On loogiline, et laps, kelle kasutuses on teadmine – See on Minu Ema, Mina olen tema Laps – paneb enese sees paika selle põhja, millele toetuda – see on ja see jääb – Mina olen ja Mina jään, sest Ema on ja jääb Minuga. Lapse Maailma filosoofia on lihtne - Ema peab Minuga olema – Mina pean Emaga olema = see on õige ja eluliselt vajalik koos olemine  = Mina olen Laps = Mina vajan olemas olemiseks Oma  Ema. 

Järelikult valib laps selle informatsiooni, mis toetab ja hoiab nende kahe ühendust ja paneb paika ühise tee tähised – riided, söök, voodi, asjad, Emaks nimetamine ja Ema kutsumine, Lapse nimetusele vastamine, reaalne kontakt, Ema igatsus ja ka kõik see, mida kultuuris tavaks peetakse – Ema/ Lapse rolliga kaasnevad traditsioonid ja käitumine ning ka tunded.

Järelikult eirab laps seda, mis neid kahte lahutab ja ühendust häirib. Vahe tegemine ja informatsiooni valikulisusest saab selle suhte tava ja sellega kaasas käiv – laps, kellel on olemas tegelik informatsioon, on võtnud vastutuse ja hoiab nende kahe ühendust, et mitte kasutada seda infot, mis on temale teada.

Laps loeb, tema kasutusse antud infost, välja selle, mis toetab tema vajadusi – Sinul ei ole, kedagi teist/ Sind ei taha mitte keegi – Mina pean Sinuga olema/ Omasid hoitakse – omade pärast nutetakse – ei hamstri surma pärast.

Vägivallaga töödeldud laps loeb välja, et temaga tahetakse olla, et vanem on see, kes ei jäta teda, et omad jäävad omadeks – kedagi teist ei ole ja keegi teine ei taha ja hamster on tühine loom – vanem on see, kes on lapse valinud. 

See on informatsioon, mis last teis(t)ega ühte seob – seda ka siis, kui tegelikkuse dünaamika on teine. Seda ka sellepärast, et just neid samu lauseid korrutatakse üle ja hoolimata vastikust/ viha näitavast kohtlemisest ollakse endiselt koos.

Kahjustada saanud aju peab saavutama ette antud tehtele ette antud suurustega ette antud tulemuse, kuid on selge, et see ei õnnestu, sest kasutatakse valesid andmeid, vales tehtes. Laps vaatab rolle ja kasutab seda infot, mis rolle kinnitab ja rollide seotust tähistab. Tema jätab kõrvale inimesed ja inimeste valikud.

Ema teeb Minule süüa – järelikult olen Mina tema Laps = meid ühendav side peab. Ema lööb Mind ja karjub Minu peale – järelikult olen Mina olnud Halb Laps = side peab. Ema vaikib Minuga koos olles/ Ema läheb Minu juurest ära – järelikult olen Mina olnud Paha Laps = side peab. Laps ei saa aru, et rollid tähistavad inimeste paiknemist, millegi suhtes ja midagi aluseks võttes, kuid inimesed valivad/ teevad suhted tõeks.

Mina ei saa(nud) Sinuga teisiti – Sina ei jäta(nud) Minule teist võimalust – Mina pean/ pidin Sinuga sel moel. Laps õpib ära seletama - Mina ise põhjustan enesele osaks saava – Minuga teisiti ei saa/ ei pea – Mina olen selline. Seega laps ei vaidlusta ega seisa enda eest – ta teab ju, miks tehti, miks oldi, miks valiti.

See – Sinu enda pärast - väide on tõde ja on vale. Vale – inimene ei põhjusta teise inimese reaktsiooni ja kindla eesmärgiga tegevust – väljendus ja reaktsioon on reageeriva inimese valik – vastus, millelegi – samm, eesmärgi poole suundumiseks.

Õige – siis, kui inimene ei arvesta temale nähtavaks tehtuga, temale teada antuga, temale teatavaks saanuga, siis ta kogeb, üha uuesti, seda, mil moel temaga käitutakse ja temasse suhtuda valitakse – seda siis, kui tema läheb sinna ja on koos nendega, kellega teda seovad rollide nimed, kuid kuhu teda ei oodata ja kes teda, inimestena, ei taha.

Laused - Sinul ei ole kedagi teist/ tule, kui tahad ega Mina/ Meie Sind ei keela – ei tähenda tugevat ühendust ja tahtega koos olemist, vaid sunnitust ja väidet, et inimene püüaks teis(t)e tähelepanu ja tahaks meeldida/ teise vastu õige olla, et nn kutsujad/ lubajad saaksid õige Minana olla.

Sellel hetkel, kui oleks ausa vastuse koht – sellel hetkel inimesed peidavad oma tegelikkuse, sest tahavad olla õiged, kuid ega see ei kaota nende tegelikkust ära – siis, kui minna ja istuda kõrvu, siis pöördutakse mujale, vaikitakse küsimuse peale või nähvatakse üleolevalt – ära sega, ära puutu, ära tee ennast tähtsaks – ära ole olemas.

Inimene ise pikendab enese agooniat siis, kui tema jääb kinni rollide tasandile ja proovib seda inimeste omaga ühendada – kui te olete olemas, siis ärge tehke Minule haiget – ärge andke teada, et teie ei taha Minuga koos olla – kinnitage ühendust – Mina külmetan ja olen üksinda – olen väljas ja eraldi.

Rollide ühendus kinnitatakse üle pulmades, matustel, juubelitel, paberi majandust järgides ja seadusi täites, kuid need ei tähenda inimeste vaheliste ühenduste kinnitamisi. Sageli tähendavad need peale sunnitust – Mina pean, sest Mina olen/ teine on – Meie peame käituma reeglite kohaselt ja etendama ühises etenduses enese osa – andma võimaluse kogeda teis(t)el ennast rolli Mina(de)na.

Ninapidi juures olemine ei aita mõista aset leidnut/ toimuvat ega tervikpildist ülevaadet saada, lisaks sellele ei toeta inimest ka tema enda aju, mis töötab ennast kahjustavate mustritega, mida hoiavad alles informatsioonid, mis ei ole enese omad/ elu terved/ tõesed.

Enese aja lugusid avades on näha aset leidnu ja osaks saanu – valikud, mis on tehtud, sammud, mis on astutud, informatsioon, mida on kasutatud/ olema loodud/ nähtavale toodud – seal ja selles on näha tegelikud eesmärgid ja dünaamika – vaata, tunnista tõeks, võta vastu ja kasuta – ära tee teiseks ega loe välja seda, mida ei ole ega ära võta kuulda sõnu, mis väidavad, et Sina ei saa aru või Sinuga teisiti ei saa/ teisiti ei pea, ise põhjustasid.

Saab teisiti ja võib teisiti, kui valitakse olla teistsugusena ja teha teist moodi – enese ümber vaadates on näha, kuidas samad inimesed saavad, tahavad ja valivad. Siis, kui olla see, kelle puhul ei valita, siis tuleb küsimusi esitada ja neile ise vastata – Mind ei taheta, Minuga ei taheta, Mind ei valita, Minuga ei valita – teis(t)ega küll – teis(t)ega saab ja tahetakse ja valitakse – vahe on näha.

On selge, et kohtades, kus enam ei saa eitada, ilustada, teiseks teha – nendes kohtades toob avalikuks ja nähtavaks tehtu kaasa kriisi – on loomulik, et selline hetk on kogetav Mina kaotusena – Mina olen, kes teab, et Minul on, kogeb, et Mina olen, kellel ei ole – tõde on ehmatav, valus ja hingamist peatav.

13 aastast jääb puudu natukene vähem, kui kaks nädalat, mil sain telefonikõne, milles anti teada ühe inimese surmast. Edastatud sõnade kuulamise hetkel kogesin väga sügavat kaotust – minu maailm ei olnud enam endine, sest kõik see, millele olin seni toetunud, osutus valeks – sain teada tegelikkuse, mis oli olnud teada ju kogu enese elu, kuid olin suutnud seda üle kirjutada, eirata, ära põhjendada, tõeks mitte tunnistada, enese elu tavaliseks nähtuseks pidada – sellel hetkel ei olnud seda enam võimalik teha.

Ära oli surnud mees, kes oli andnud osa endast, et saaksin olema, kuid kes ei valinud olla minule Isaks. Tema surm ei olnud värske uudis, matused pidid aset leidma mingil järgneval päeval. Kõik teised, kes looga seotud olid, teadsid, kuid kellelegi teisele, peale kõne teinud tädile, ei olnud oluline sellest minule teada anda – ei emale, ei õele, ei vennale. Nemad jagasid sellel hetkel ühist ja kinnitasid selle üle. Kõigile neile oli normaalne, et mina jäin, nende ühisest, välja.

Nende valik andis minule teada, kuidas oli, kellena olin. Maailm ei olnud enam endine. Enam ei saanud ma tõde ära muuta – see oli liiga alasti ja selge – kõik olid seda pealt näinud ja kõik, peale tädi, kinnitasid selle normaalseks.

Teadsin aega ja kohta, kuid ma ei läinud kohale, sest mind ei olnud kutsutud – suguvõsa, kes teadis minu olemas olemisest, valis täpselt nii nagu varemgi – ei ole oodatud Meiega ühte – ei kuulu Meiega kokku. Ega lahkunule ole oluline see, kes teda saatma tuleb ja, kes mitte – elavad teevad nähtavaks selle, kes on ja, kes ei ole. Ei pea kohale minema, et etenduses osaleda või olla isekas, et teiste oma ära rikkuda – pulmades on olemas kontvõõra roll, matustel mitte.

Kas mina, siis lõpetasin ja õppisin oma mõistmisest – ei - see oleks olnud ju liiga „lihtne” – ja minu aju oli juba nii palju kahjustada saanud, et oli küll valus, kuid ikka veel tahtsin ühes olla ja ühte kuuluda. 

Seega jätkasin, minule oluliste, inimeste enese elu osaks pidamist - nad jäid puudu sellest ja sealt, mis ja kuidas oli minule oluline. Jätkasin ühenduse hoidmist, enese sees. Jätkasin igatsuse ja ühes olemise vajaduse täitmise ootust. Kuid jätkasin ka kõndimist – olin juba alustanud enese otsinguid.

Mida enam kasvasin edasi ja mõistsin mustreid, vägivalla olemust. Seda enam mõistsin ühise tähendust ja vastutuse võtmist. Kuid ega minu teekond muutnud ära teisi, nemad jäid ikka sinna ja selle juurde, mis ja kuidas oli nende normaalsus.

Mina püüdsin, väga kõvasti püüdsin õpitut ja omandatut vahendada ja tegelikkuses normaalset – vägivallast vaba Maailm näidata, kuid ma ei õnnestunud. Vägivalla valinute vägivalla kasutamine süvenes ja võimendus. Veel enam valet ja negatiivsust, et mind eemale hoida ja paika pandut mitte muuta – veel enam välja lõikamisi ja eraldatust ja teise „usku” pööramisi.

Veel enam vaimse vägivalla kasutamist nende vastu, kes olid seotud minuga, kuid ise süütud – minu lapsed. Ja mitte keegi ei mõistnud, mis on pildil valesti – lastele tehti haiget, lapsi jäeti ja võeti, lapsi nimetati valedeks, laps võrreldi ja võrdluse tulemused tehti nähtavaks.

Enese teadlikkuses tuleb tunnistada tõtt - Mina ise põhjustasin enesele osaks saava – vägivalda kasutav ja vähendamist teostav peab enese käitumist/ valikuid õigustatuks ja seda eriti siis, kui tema peab seda, mida tema ei taha – tema ise ei ole endale valinud. Rollid võivad olla, kuid inimene otsustab ja valib ise, kellega/ kuidas/ millal.

Kuidas on õige, kuidas on normaalne. Need on küsimused, millele vastatakse erinevalt. Vägivaldses keskkonnas viibiv vastab, et õige on see, mille puhul ei kohelda vägivaldselt ega nimetata valeks.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu normaalsus on vägivald – Ema mõnitab/ lööb/ karjub – järelikult Mina olen olnud Halb Laps, keda peab sel moel kohtlema = side peab. Õde naeruvääristab – järelikult Mina olen olnud valesti käituv/ valiv Õde, kellel nüüd antakse teada, kuidas ei tohi ja, kuidas tuleb = side peab. Vend valetab ja manipuleerib – järelikult olen olnud Õde, kellele ei saa/ ei tohi tõtt rääkida, et mitte kohata muutuvat suhtumist = side peab.

Inimeste tasand – mõnitamine, löömine, karjumine, naeruvääristamine, tahtlik ja eesmärgipärane valetamine on valikud ja reaalsus, kuid ei ole normaalsed ühist hoidvad ja enesega koos olijat ühte liitvad tegevused. Inimeste valikud, enese Mina kogemiseks ja väljendamiseks ja suhtumisest teada andmiseks.

Siis, kui info andmine – Sinu selline käitumine ei ole ok ega hoidev – kohtab vägivalda ja manipuleerivat käsitlemist, siis on õige valik sellist kohtlemist kaasa toov suhtlemine lõpetada. Ei ole õige muuta ise ennast, et vältida teise poolt valitud reageeringuid ja olla mugav, et kindlustada teisega koos olemine, talutaval moel.

See on harjumuslik sõltuvus, ise enda kasutuses oleva info alusel – ükskõik, milline käitumine/ väljendus/ valik, millega kaasneb tähelepanu ja kontakt, tähendab seotust, mis peab – Mina olen, Minul on.

Väikese lapse tasand, kes on andnud ise endale ülesande hoida oma elus see/ need, kes on temale eluliselt olulised – need, kes on enese Mina kohta käiva Maailmapildi osad ja keda ei saa sellest ära lahutada ilma, et käivituks Mina kriis. On loomulik, et laps ei taha ise ennast ohtu seada, vaid ta tegeleb enese elu alles hoidmisega.

Kuid selle taga saab olla ka süü ja häbi tunne – Mina olen Emale/ Isale võlgu – Mina olen sündinud, kasvanud, ära kasutanud – Mina pean temaga olema, tema jaoks olemas olema = Mina pean Ema/ Isa/ suguvõsa/ kultuuriruumi juhendite järgi käituma ja valima = Mina pean teis(t)e huvid esiplaanile seadma = Ema/ Isa annab teada, kas ja kuidas olen õige – Mina ei tohi olla isekas = Mina ei tohi enese ja kogu olemas oleva informatsiooni alusel valida/ samme teha/ tõde välja öelda.

Kuid selle taga saab olla ka, kellegi teise vastutusekoorma kandmine – teisele lapsele vanemaks olemine – tegelik vanem on jätnud enese ülesanded ja nimetanud need vanima omadeks ja kontrollinud nende täitmist ning karistanud nende täitmise kvaliteedi tõttu.

Pidev surve ja informatsiooniga töötlemine – Sina oled = on Sinu kohustus. Laps, kes saab karistada, õpib kohustetundlikust ja ei pane vanema vastutust maha ka siis, kui teine laps on suur ja ise. Alateadvuses või täiesti avalikus kasutuses olev ühendus ajus, mis suunab valikuid tegema ja olema.

Vanem jättis oma töö tegemata – ta ei andnud tõest informatsiooni selle kohta, kuidas õed-vennad tegelikult on ja teevad – ta ei jätnud valikut – tema tegi õdede-vendade suhte vihaks ja ikkeks – ta kasutas lapsi ära ja seadis neid üksteise vastu - tema on teiega aset leidnu põhjus - ka vanem oli sama lapse ohver või see, kes päästis teisi - jättes kõrvale tõsiasja, et tema oli selle ruumi looja ja hoidja ning nn vale oli samal moel laps, kes vajas vanemat, mitte ei asendanud toda ega vastutanud vanemaga samal moel.

Vanem jättis oma töö tegemta siis, kui näitas ette, kuidas tema oma õdedega valis olla – käärid, valed, viha – ei õppimisi, mõistmisi, vastutuse võtmisi, ühise otsimisi, ühist hoidvaid lahendusi – välja künast solk ja risu – siin, Minu elus, ei ole kohta Sinule.

Inimeste tasand – siis, kui inimeste kätte on jõudnud oluline informatsioon, mis puudutab teatud kindlat ringkonda, siis annab info käsitlemine ja valikuline edastamine teada, kes on Meie, kes mitte – kellega soovitakse koos olla ja ennast jagada, kellelt saadaks tuge ja mõistmist.

Rolli järgi tervikusse kuuludes ja ühist ajalugu omades, ei tähenda need faktid, et on normaalne sel moel tegelikkuse nähtavale toovaid enesega ühes oleva(te)ks pidada. On enese teadlikkus anda endale uus informatsioon kasutada - meie olime koos, meie elame ühes ajas, kuid mina ei lähe sinna, kus on teised ega püüdle nende poole, kes on oma valiku teinud ja selle välja näidanud – nemad elavad nii nagu mind ei oleks olemas.

Mind ei ole nende jaoks olemas – tähendab, et mina ei jaga oma elu ega ise ennast. Mina olen oluline ja väärtus – kui mina lähen ja olen, siis selleks, et mina olen oodatud ja oluline. Mina ei vali minna ega olla, kui see toob nähtavale eraldamise ja vähemana kohtlemise – inimesed ei tee kogemata ega ekslikult - inimese valivad välja näidata enese sees peituva – inimesed valivad üle kinnitada enese eesmärgi.

Minul on valik – minul ei ole vaja vägivaldset kohtlemist ja vähendavat suhtumist kogeda – kui mina ise ei lähe, siis ei ole võimalik minu vastu teha – kui mina ei sunni enesega ühes olema, siis ei ole võimalik minu vastu olla. Seljataga aset leidev, jutud ja sõnad on kontrollile allumatu ja seda ei ole võimalik muuta - "teadjad" ja "info" edastajad loovad nähtavale ise ennast - mida nemad külvavad, seda nemad ise ka lõikavad.

Ilma minuta on parem – see lause lõhub lapse – see on informatsioon, et teine valis, peale kaalumist ja ühes olemist - teine teab – ta on kindel – tema otsus on lõplik = laps ei muutu kunagi, lapsel ei ole kunagi võimalik oma vigu ära parandada. Lõplik on selle otsus, kes on aastaid enese valikule kinnitusi loonud, kinnitajaid otsinud ja ise ennast nähtavalt selgeks teinud.

Ilma sinuta on teisiti – minul tuleb õppida olema ilma ühes olemiseta, enam ei ole samal moel, kuid see ei tähenda, et see oleks parem – see on selline, sest teisiti ei ole. See teisiti olemine on selle inimese tee, kelle valik ei olnud teisest inimesest lahku astuda, vaid inimese käitumisest teada anda – käitumine, mis tähendab vähendamist ja vägivalda, on muudetav.

Jah, on küll, kuid siis, kui inimene valib mõista enese käitumisega kaasnevat ja näeb olema saavaid tagajärgi ja ta siis valib mitte enam teha. Kuid on karm tegelikkus, et vägivalla valinule ja vägivalda normaalseks pidavale on vägivald vajalik abi vahend – ta ei ole õppinud teistmoodi toime tulema ega elu lahendama. 

Siis, kui ta on suur inimene, siis see tähendab, et tema on endiselt x vanuses lapse tasandil olev kasvatamatu isiksus, kelle norm on, vägivalla abil, minna üle piiride, kehtestada, ise, ennast ja nautida selle Mina olemist, keda ei keelata/ ei piirata/ ei kontrollita/ ei sunnita/ kes ei pea võtma vastutust enese poolt korda saadetu eest – kõik oli põhjusega, teisiti ei saanud ja nii pidigi – teine oli osaks saava ära teeninud.

Laps kasvab täis - vastutust võtvaks ja enese piirides seisvaks siis, kui tema kõrval on täis kasvanud inimene. On loogiline, et kui last kasvatab laps, siis sellest midagi head välja ei tule - lapsed on konkurendid samale ja see, kes on enesele olulisest/ vajaminevast ilma jäämas ja peab seda, mida tema ise ei ole endale valinud - teda sunnitakse tegema seda, mis ei ole enese Minaga kooskõlas/ mis on raske ja vastumeelne, kuid ka vaimselt keeruline/ mis takistab enese elu elamast - isiklik laps saab takistada vanema plaane - siis lapse tasandil olev vanem käitub lapsena ja kasutab lapse lahendusi - tal puuduvad teadmised/ oskused, mis on täis kasvanul.

Laps ei saa anda teisele lapsele seda, mida too vanemalt ootab - lähedus ja turvatunne. Laps ei saa anda teisele lapsele seda, mida vanem oma lapselt ootab - enese Mina kinnitamist ja kunagiste täitmata jäänud vajaduste kompenseerimist ja möödunu kustutamist/ õigeks tegemist. 

Kahjuks ei saa lapse tasandile pidama jäänud vanemat tema vanematele tagastada, et tehke oma töö lõpuni - hoidke lapse ees piire ja aidake tal jõuda enese vastutuse mõistmiseni ja ühise hoidmiseni - tema ei ole seda olema loonud, tema asi ei ole seda kasutada nii nagu see kuuluks ainult temale ja tema saab võtta sellest just ja ainult selle, mis temale sobib ja välja lõigata selle, kes, tema jaoks, sinna ei sobi. 

Kahjuks jäävad sel moel elu ära elada valinud vanema jäljed maha ja tema lapsed jätkavad sealt, kus lugu pooleli jäi - inimese täis kasvamisega - mõnel läheb see teekond õiges suunas, kuid teis(t)el vastutust vältivas suunas - käärid on endiselt heaks lahenduseks, et aja lugu ära nüsida ja aja kulg ette näidata - Mina ja Minu Maailm.

Marianne

01.06.2026.a

Tasakaalupunkti paigast nihkumine VI - Lahkuja selg

 

Inimesed olid suhelnud, koos olnud, midagi oli tehtud – kõik ei olnud parimal võimalikul moel välja kukkunud – midagi/ kuidagi oli nihu läinud – ühe inimese samm muutis paika pandut/ eeldatut/ oodatavat/ rahus olemist ja see tõi kaasa tagajärjed, millega ei oldud arvestatud.

Teisale tehtud samm mõjutas kõiki osapooli – võttis, midagi vähemaks/ sundis panustama rohkem/ jättis (hetkeliselt) olulisest ilma. Kõik osalised kohtusid tagajärjega – ka see, kes sammu ise astus – kuid teda puudutas lugu kõige rohkem, sest tema pidi tagama loo õigeks tegemise ning andma teistele kindlusetunde, et nendega arvestatakse ja nemad on hoitud – nemad ei kannata/ ei kaota enam rohkem.

Inimene, kes on kasvanud ja elanud vägivaldses keskkonnas ja kelle osaks on saanud vähendav kasvatus/ kohtlemine – tunneb, tasakaalu paigast viiva sammu astununa, enese sees, vaimset ja füüsilist häiritust – see on enesele antud häire – kohe saab ja võib, midagi halba juhtuda – Mina ise ei saa, enese kaitseks, mitte midagi ette võtta – Minul jääb üle oodata ja vastu võtta see, mis Minuga edasi saab = Mina ei saa ega tohi enese vastu tehtavat takistada, ära keelata ega selle eest ära minna.

Vägivallaga kasvatatu ja koheldu kasutuses on informatsioon - Mina pean ootama ja vastu võtma – Minul ei ole valikut, sest Mina tegin selle sammu, mis puudutas/ mõjutas teist – seega Mina ootan ja talun ära selle, kuidas teine valib reageerida – temal on selleks kõigeks õigus.

Mis siis, et teise valik saab Minule haiget teha ega ole hea ja hoidev, kuid Mina pean, sest Mina ise ei saa lugu tasakaalustada – Mina ei saa enese sammu ära parandada ega teisele osaks saanut olematuks teha.

Vägivallaga kasvatatu ja koheldu kogemused annavad teada, et valena tehtud, kuid ka valeks nimetatud sammu astununa, saab teine, sammu puudutust kogedes – karjuda/ lüüa/ karistada/ ähvardada/ ära saata/ vaikida/ ära minna/ midagi olulist ära võtta/ teised, kambakaks, appi kutsuda/ välja naerda/ pilgata/ mõnitada, jne.

Vägivallaga kasvatatu ja koheldu mõistab osaks saavat sel moel, et tema samm jääb vigasena maha – seda ei ole võimalik teiseks teha – tema nö vigade parandus seisneb teise tunnete ja väljenduste sihtmärgiks olemises – teise väljendus on tema sammu tulemus – ilma selleta oleks teine lahke, naeratav ja rahulik – vale samm muutis teise ära – teine ei saa teistmoodi.

Midagi on pildil väga valesti, kuid manipuleeriva informatsiooniga töödeldu ei näe seda, sest temal puudub kogemus teistsugusest lahendusest ja teistsugusest reageeringust. Pildil jääb osa informatsiooni varju – teine ei näita enese osa loos ega võta vastutust selle eest, miks tema just sel moel väljendatud vastuse valib.

Sageli jääb pildilt varju ka teise osalus, valeks nimetatud sammu olema saamisel – tema ise tegi midagi, oli kuidagi, jättis midagi tegemata – kogu rõhk läheb tegijale osutamisele, tegijale vastamisele, tegija vaigistamisele, tegija näitamisele.

Tegelikult olid teisel olemas valikud, kuid tema ei tahtnud neid valida – tema vajas energia vallandust, viha väljendust – tema oksendas enese sisemust ja lõhkus ümbritsevat, sest tema ei tulnud, sisemist rahu ja tasakaalu säilitavalt, toime selle informatsiooniga, mis temani jõudis.

Tema ei tahtnud sellega tegeleda seal, kus selleks oli koht – enese sees – tema tegi seda enese seest väljaspool ja selle vastu, kelle pärast kõik aset leidis – ta karistas teist, selle eest, et too ei hoidnud ära inimesele osaks saavat ega kinnitanud mingit tema kindlat Minapilti, vaid osutas mingile teisele Minale, kellena inimene keeldus/ vältis olemast või selle eest, et teine lõhkus/ kaotas ära, midagi inimesele olulist/ kuuluvat.

Vägivallaga kasvatatut ja vähendamist kogenut on harjutatud taluma teise väljendusi ja suunatud võtma vastutuse nende eest enese peale – Vaata nüüd ennast – vaata, mida, Sina, Minule tegid – Sina oled = kõik need sada ja tuhat nimetust, mida vallanduvalt väljendunu suudab ja tahab välja öelda – kõik selleks, et peale energia „värskendavat” puhangut, võrdlust luues ja kasutades, enese Mina taastada.

Pildil on valesti see, et inimese tegu hinnatakse ja karistatakse rollide Maailma mõõdupuude järgi ja inimesele ei anta kasvamiseks tuge ja ruumi. Et, kui inimene tegi ja oli, siis sellepärast, et tahtis, et ongi selline, et teisiti ei osanud/ ei tahtnud = justnimelt tahtis halba, ülekohut, haiget teha, vähemaks võtta, ära lõhkuda, osatada, kasutada – teisele teha ja teise vastu olla.

Energia vallandus ja viha väljendus on sõnum – Minuga ei tohi, Mina ei taha, Mina ei pea – sellele järgnev vaimne vägivald on vale sammu tegija töötlemine, et too enam ei teeks ega oleks ega valiks, kuid ka enese nautimine – vaimse taseme enese rahuldus, avalikult ja teis(t)e nähes – see tagab, et rolliMinana, mis on saavutatud, olemise mõnu laks on suurem.

Väikese lapse tasand, kellel ei ole pidureid, filtreid ega häiriva/ ootamatu informatsiooni talumise/ töötlemise võimet. Informatsioon toob kaasa tunde, milles sisaldub sõnum, mida laps ei mõista/ ei taha lugeda – Mina, Minuga, Minule. Vaimse taseme piiratus – laps ei ole võimeline informatsiooni söödavaks tegema ega ära seedima – seega ta vastustab selle, ta vastustab selle edastaja – seega ta solvub/ haavub, seega ta vallandab viha, seega ta pöörab viha/ manipulatsiooni teise/ enesest vähema vastu.

Kommunikatsioon – vaimse taseme ühenduse ulatus ja sügavus – inimlapse mõistmine ja toetamine. Siis, kui väikest last kasvatab suureks kasvanud laps, siis ei ole väikese lapse kõrval täis kasvanut, kes mõistaks lapse vanust ja arenguga kaasnevat, vaid inimene, kes on kasvatamatu – temal endal puuduvad oskused ja teadmised, kuidas - tasakaalu jäävalt/ mõtlemise võimet omavalt/ vastutust võtvalt/ enese kohta teadvalt - informatsiooniga kohtuda, seda töödelda ja edastada.

Kuidas Sina võid, Minule, sel moel teha! – Sina oled Häbi/ Vale/ Võimatu/ Värdjas/ Tänamatu/ Lohakas/ Paks/ Inetu/ Väärtusetu, jne – huvitavad nimetamised, mis annavad teada, kuidas inimene ise ennast näeb, teab ja kogeb ning kuidas tema olukorra lahendab.

Vaata, ise ennast - Mina ei ole – Sina ise oled! Vaata, ise ennast – milline Sina oled! Nimetused, mille kasutamine annab vajamineva efekti – vähemana kohtlemine, vähemana nägemine, vähemana näitamine – vaimne vägivald, et töödelda häiriva informatsiooni edastajat – pööraku too tähelepanu endale ja saagu aru, et tema on selles loos vale olnud – temale antakse teada, kuidas ta on olnud ja kellena ta seda tegi.

Selline lahendus tähendab, et iga kogemata tehtu, teadmatuses valitu, kuid ka tahtega astutu toob esile kriisi – vägivallaga väljenduja Mina kaotuse ja Mina taastamise ning süüdlasele kindla Minapildi kasutada andmise – mõte on selles, et anda endale põhjus, enese sees toimuva välja elamiseks ning kui anda teada, millisena teist nähakse ja kogetakse ja milline hinnang antakse, siis teine enam ei tee ega ole – temal on olemas juhend, kuidas temal, edaspidises, tuleb olla ja teha.

Vägivaldse keskkonna Mina kriisiga toime tulemise lahendus on „edukas” – vägivalla abil koolitatud laps õpib ise ennast kartma, häbenema, valeks pidama, vaigistama, muutma – laps õpib enese informatsiooni valeks pidama, üle kirjutama, maha salgama, ära peitma ja, kellegi teise oma õigeks nimetama.

Kõik selleks, et mitte põhjustada seda, mille eest tema ise ei saa ennast kaitsta – teise vägivaldne reaktsioon. Reaktsiooni, milles tema on osaline, kuid ei autor – sellisele väljendusele ei ole olnud alust – see on üle isiklike piiride mineva inimese vaimse taseme piiratusest tulenev energia vallandus, mis vähendab kõike ja kõiki, millega see kokku puutub.

Vägivalda kasutav ja vähendmist teostav inimene annab info selle kohta ja suunab tähelepanu sellele, mis tundub andvat talle selle, mida tema tahab/ vajab. Ta kasutab teist vahendina, filtrina, prügikastina – ta ei kohtu, teisega, inimeste tasandil, vaid enesekaotust kogenud Minana – kellele on vaja informatsiooni, et teada anda, kellena tema seisab, et kohtuda temale teatavaks saanuga/ temale osaks saanuga – tema vastu tehtuga ja vastata sellele.

Vägivaldses keskkonnas kasvanul on raske, olla teise inimesega füüsilises läheduses/ kontaktis, tema kohta välja näidatud suhtumise tõttu. Ei ole rahulikku, hoidvat keskkonda, arutelu, koostööd, ausat informatsiooni – vaid on – Sina tahtsid/ Sina oled – Sinu eesmärk oli häbistav/ haiget teha/ ebaõiglus – mis siis, et juhtus kogemata, mis siis, et ei olnud teadmisi, mis siis, et ei osanud/ tahtnud/ valinud mõelda tagajärgedele - ega ka see ei loe, kui ise kannatasid ja kaotasid - ennast tuleb kõrvale jätta ja Mina kaotanu kriisiga tegeleda.

Vägivaldne lahendus/ väljendus on vägivalda kasutavale inimesele vajaminev/ võimalik ja see ei ole kogu informatsiooni arvesse võttev ega ühist turvalisena hoidev – see on vajamineva info valimine ja mitte vajalikust eraldamine, nii nagu seda ei olekski olemas ja välja valitu põhjal teisele vastandumine.

Vägivaldne ja vähendav väljendus lõpetab ühise – töödeldavat koheldakse vaenlasena, vähemana, valena. Sellise lahendusega kohtunul on vaja ennast kaitsvaid tegevusi – kuid ei sõnadega sõda, kuid ei talumist, vaid konkreetset vägivallale vastavat vastust/ otsust/ ära minemist. Selge Ei, selge ukse sulgemine, kindel enesele vajamineva/ enese kohustusest tuleneva jätkamine/ lõpetamine.

Ennekõike on vaja enese infoga kokku jäämist ja enese teadmises seismist. Väga selget ja konkreetset vahe tegemist – Mina ja Minu informatsioon – teine ja see info, mida tema väljendab ja millele toetub.

Vägivaldse keskkonna tava – inimene omastab teise informatsiooni ja samastab ise enda teise väljenduse põhjusena ja siis ta tunnebki ennast halvana, näeb pahana, kogeb häbina. Teadlikkus – see ei ole Mina – see on teise reaktsioon, mingisugusele informatsioonile ja tema tähelepanu suunatus, sinna, kuidas teine usub saavutavat selle, mille tahab ise endale anda/ tagada – parem enese tunne, parem Mina.

Teadlikkus - enesele jalgade kasvatamine ja ise endale info andmine – see, millele Mina toetun, ei ole vale ega ebaõiglane. Mina ei tee teisele liiga ega võta temalt vähemaks. Mina hoian teadlikult tasakaalu ja olen võtnud vastutuse – selle eest, mida ja kuidas Mina tegin/ olin/ olen.

Mina võtan kasutusele ka selle teadmise, millest teine vaikib või mille moonutab. On Minu enda vastutus seda teha, sest teine ei tee seda – Mina teen oma sammu kogu olemas oleva informatsiooniga arvestades.

Mina saan teist mõista, kuid Mina ei vali olla tema tunde autor – see on tema enda töö, Mina ei kustuta teise tunnet ega kinnita seda – ei muuda ennast paluvaks, vabandavaks, süüdlaseks, häbi tundvaks. Mina ei tegele teise tundega, Mina suhtlen inimesega, kes on ise valinud tunde ja tundena käitumise – see on tema valik.

Mina hoian ühises, kokkupuutepunktis, enese osa – Mina võtan vastutuse enese tegelike sammude eest – Mina tean oma tegelike sammude tegelikku sisu ja tegelikku eesmärki – Mina jään enese juurde ja lähtun enesele teada olevast ka siis, kui teine vastustab ja vaidlustab.

Siis, kui Mina ei saanud enesest aru, vaid olin reageerinud automaatselt, siis on Minu enda vastutus jõuda enese mõistmiseni ja anda teisele teada, et olen koodi murdnud – ma ei vaja enam alateadlikku/ kustutavat/ vastustavat/ ülekirjutavat reaktsiooni, sest tulen informatsiooni töötlemisega toime – sain aru, millele ja miks reageerisin = Mina olen turvaline = Mina ei nimeta oma tunnet ja selle väljendust teise süüks.

Tervenemise märk on see, kui südametunnistusele koputab küsimus – Miks Mina ei tunne süüd! Miks Mina ei reageeri teisele vastavalt – tema tunde kohaselt! Vastus – Mina reageerin vastavalt – Mina reageerin vastutust võtvalt ja inimesele vastavalt – Mina tegelen enese osaga ühises – sellega, et Minu eksimus/ valik, kui see oli tasakaalu rikkuv, enam, teise suhtes, ei korduks – kindlusetunde andmine – arvestan ja vastutan – kuid teise tunne ei ole Minu töö ega vastutus.

Teise tundele on aeg ja koht siis, kui tema annab sellest teada, kui enese raskusest ja üleminevast reaktsioonist – tema mõistab enesega toimuvat, kui iseenda valikut. Kuid kohta ja aega ei ole vägivallale – teise vallandusele, vihale, mis lõhub ja vähendab, solvab ja lõpetab ühise.

Füüsiline ja vaimne ebamugavus, enese sees, on vaimse taseme häiritus – omad vanad mustrid elavnevad – saranase informatsiooni tulemusel on inimene tagasi selles keskkonnas, kus oldi meie, kuid ei oldud Meie – sõna selles mõttes, et kõigil Meie moodustunutel oleks hea ja turvaline olla.

Oli tavaline, et möödunus lõhkus mingi tegu/ väljendus terviku ja selle tulemusel ei olnud teise kõrval enam turvaline - teine nimetas Mina ja Sina, teine kasutas vägivalda ja vähendamist, teine osutas, kellelegi teisele – Mina olen temaga Meie – Sina oled eraldi/ üle.

Vaimne häiritus tähendab erinevate informatsioonide segadust ja pidava põhja puudust – kasutusel on olnud muster, mis tagab harjumuspärase käitumise ja teadlikkus tuleb tagasi alles siis, kui on pärast ja hilja.

Vaimne häiritus tähendab valimise kohta – millise/ kelle informatsiooni Mina kasutusele võtan. Möödunus oli hirm ja harjumus see, mis tõukas kaaluma seda - mis Mind ees ootab, mille kaotan, mida pean - ning alles seejärel, et oleksin vägivaldselt suhtleva teise jaoks õige, valiku tegema. 

Enese ja teise/ ühises oleva informatsiooni valimise kaalumise hetke pikendab hirm kaotada ühendus, sõbralikkus, naeratus, Hea Nimi – hirm on kohata vaikust, tähelepanu muutust, välja naermist, löömist, üksinda jätmist. Väga raske on teha oma valik, kui on teada, kõik see, mis ees ootab ja osaks saab.

See tähendab, et tagasi on möödunu, kust ära ei saanud minna, kus kõik kordus, kus informatsioon, enese ja enese tegevuse/ valiku/ väljenduse kohta, jäi samaks ning sellega kaasnes teatud kindel kohtlemine, mis ei olnud hea ega sõbralik ega toetav – Sina tegid, Minul on õigus Sind sel moel kohelda.

Ei otsitud ühist lahendust, ei loodud ühises tasakaalu – viga ei antud andeks, tehtut ei unustatud – sest mingi tunne elas inimese sees edasi – tema Mina kaotuse kriis kestis edasi – temal oli endiselt vaja seda, kelle vastu ja pihta ennast välja valada ja elada. Seega ei olnud vea parandus kunagi piisav ega saanud võlast vaba vabadust tagasi.

Kasvatamatu inimese harjumus tagas selle, et tema kogus vigu ja eksimusi, kui tõendeid, toimikusse, millest neid ette lugeda siis, kui tema oma tunnetega toime ei tulnud – Sina, siis ja seal, Sina, nii ja naa. Iga fakt tõi esile võrdluse – Mina selline, Mina sellisena, Mina Minana.

Teise väljendus on tema valik – tema reaktsioon temale antud informatsiooniga kohtudes. Ja saabki olla nii, et teine reageerib vastustavalt, solvunult, hülgavalt – Mina ei tee sellest enese lugu – see on teise vaimne tasand ja teadlikkus – Mina ei ühenda ennast sellega – Mina ei hakka teise vaimset raskust leevendama, tundeid muutma/ üle kirjutama – Mina ei muuda enese informatsiooni ega vabanda selle olemas olemise eest. Minu, enese ja ühise eest, vastutust võttev vastus ei ole mõeldud teist vähendama, osatama, teisele liiga tegema – see on tasakaalu hoidev ja enese piiridest teada andev.

Vanade kogemuste põhjal on vägivaldselt ja vähendavalt väljenduva inimesega kohtumisel kehas harjunud seisund - pinge ja ärevus – väga raske on jääda rahulikuks ja vaikida, sest tahe on teise informatsioon ümber lükata, et õiglus, kuid ka rahu, jalule seada – et teisele enese kohta teistsuguse Mina kohta käiv informatsioon kasutusele anda, et teine, seejärel, muudaks oma suhtumist.

See on võimatu ülesanne siis, kui teise eesmärk/ vajadus ei käi selle sama tulemuse nimel – teine, enese tunde/ enese informatsiooni alusel vajab justnimelt sellist vastast/ rolli partnerit. Tema ei saa olla – tema ei saa enese rahuldust siis, kui teda ei nähta, ei kinnitata, ei vastustata – seda siis, kui tema poolt valitud tasemega ei ühendata energiat.

Täis kasvamine tähendab kindlat ja selget teadmist – selle inimese eest tuleb, Minul endal, Mind ennast kaitsta – teine ei tee seda. Vaimse ja füüsilise vägivalla tagajärjel saadud ajukahjustus on adapteerumise tulemus - vägivaldsest keskkonnast ei saanud ära minna. 

Vägivalda teostav ja toetav inimene tuli enesele söödavaks teha – tuli anda endale informatsioon, mille alusel on sel moel käituda valiva teisega võimalik ühes olla – Mina vajan/ Minule on oluline – seega Mina pean nägema seda/ otsima üles selle/ olema looma selle, mis aitab teisega ühendust hoida – et Mina ise, enese informatsiooni alusel, seda ära ei lõhuks.

Möödunu koodi murdmine on, iseenda poolt, enesele antud ülesandest vabastamine - teine ei ole oluline = Mina ei vali enam vägivallaga ühes olla = Minul ei tule teist enam söödavaks teha = Mina ei pea ise sundima ennast teisega koos olema.

Seega on teisel luba olla selline nagu tema tahab olla – see on tema õigus ja see on Minule okey, sest Mina tean, kuidas Mina olen, vastan, lahendan – kellena Mina seda teen – olen inimene ja näen teist inimest – inimene valib vägivalla ja vähendamise – ei ole vahet, kelle rolli ta kannab või kellena saab teda õilistada või miks tema ees ennast süüdi tunda – tema on inimene – vägivald ei ole tema õigus – see on tema tase ja valik.

Mina ei hüljanud teist – Mina ei astunud inimese kõrvalt ära ega olnud temale vaenlane, olin ja olen inimene, kes lähtus informatsioonist – teise valikud andsid teada, et temaga koos ei olnud ega ole Minul turvaline ja see on temale täiesti okey – teisel ei ole tahtmist Mind teisiti kohelda, hoida.

Möödunuga rahu tegemine tähendab otsustamist – kuidas salvestada vägivaldne ja vähendav möödunu siis, kui ei vali seda enam alles hoida, kuid seda ei saa ka ära unustada, sest see, siis ja seal, oli enese elu.

Täis kasvanud inimene saab aru - sellest ei saa ühist, ühise tee ja rahuliku koos olemise mälestust, mida saaks ühes sirvida – sellest saab enese valikute, enese sammude, enese kasvamise, enese sisemise rahu mälestus - Mina ja Minu teekond. 

Jah, teised olid, kuid nad jäid seljataha - nad olid osalised loos, kuid Mina ei kõndinud nendega ühes edasi - Mina olin ja jäin eraldi - Mina ei saa neid panna sinna, kus neid ei ole kunagi olnud. Minule tundus, et teised läksid ära ja jätsid Minu üksinda - kuid tegelikult läksin Mina ära, sest olin olnud üksinda.

Marianne

29.05.2026.a

Tasakaalupunkti paigast nihkumine V - Tasakaalu taastamine

 

Inimesed hoomavad ja oskavad kirjeldada füüsilist kaugust ja lähedust, sest see on füüsiliselt nähtav, füüsiliselt kogetav ja jätab füüsilisi jälgi – on selgelt näha, kes on, kellega ja kuidas. Inimesed ei näe vaimseid kaugusi, tavalise ja argise, kuid ka moonutatu alt – suhtlus on, kõrvu ollakse, ühist jagatakse, kuid lähedust ja soojust ei ole – inimesed ei suuda/ ei vali moodustada vaimse tasandi ühtsust.

Emotsionaalselt külm ja küündimatu inimene on vaikiv, vaigistav, vägivaldne, eemalolev, eemale tõukav – ta ei taju enese poolt tehtut ja tegemata jäetut, kuid ta saab ka mõista, kuid ikkagi jätkata – kuid ta saab ka eesmärgipäraselt teha ja olla – tema kogeb, füüsiliselt, enese vaimse tasandi väljendusi ja need meeldivad temale.

Sõnadega edastamiseks, sõnadeta teada andmiseks ja pilguga sõnumi saatmiseks, ei pea koos olema, füüsiline vahe saab sees olla. Inimesed ei mõista, et, füüsiline ja vaimne, on üks ja seesama energia väli – vaimse tasandi sõnumid ja muutused on samas ja puudutamas. Need jäävad varju, neid maskeeritakse – füüsiline tasand väljendab ühte, kuid vaimse tasandi sõnum muudab füüsilise reaktsiooni/ väljenduse/ puudutuse teiseks – see ei kinnita füüsilise tasandi paika pidavust.

Läheduse tunnetamine toob kaasa enese avamise ja ühenduse loomise/ vastu võtmise – on teada, et ollakse teise poolt hoitud – teine ei kao ära ega muutu vastanduvaks – teine ei muuda energiat ja energeetilist tasandit – ta ei lõhu ühist ära – ta hoiab ühise alles ka siis, kui vaimsel tasandil on pinge tõus – ta teab, et see ei ole ohtlik, sest tema ei ole ohus – on olemas ressursid ja oskused, millele toetudes, minna ühes edasi.

Vaimse tasandi piiratud ulatus ja puudulik töö võime toob kaasa muutuse füüsilisel tasandil – see lähedus, mis oli, saab lõhutud – selle asemel on tunne nagu teine oleks enese sees ja vajutaks närvile – selle asemel on sein ees, tühjus, kuristik, vaakum – akvaariumi kala, kes maigutab suud, kuid midagi ei ole kuulda ega ole ka õhku, mida hingata – Mina olen, kuid Mind ei mõisteta, ei kuulata, ei nähta.

Siis, kui vaimse tasandi side puudub - see on katkendlik, see on vastandlik - siis tähendab füüsiline koos olemine sügavat üksindust. Sõnumite vastandlikkus ja olulise info mitte mõistmine toob kaasa külma dušši – teine ei võta Mind vastu, ei kuula, ei taha Minuga koos olla – sellisena nagu Mina olen. See on enese kaotus. Kuid see saab olla ka ohu tunnetus – see, et teine ei taju ega mõista Mind, on Minule ohtlik.

Hingamine – inimene hingab sügavalt sisse siis, kui ta on lõõgastunud ja rahulik – see on turvaline ja tasakaalus olemine. Inimene peatab hingamise või hingab pindmiselt siis, kui ta on ohus, on valvel – oht on lähedal, käes, turvatunne puudub, vägivald leiab aset. Pinge püsimine, kokku tõmbumine, ootus – mis on see, mis saab osaks – kaua kestab – kuidas on võimalik reageerida. Peatunud hingamine tähendab, et inimene kuulatab, kedagi teist ja jälgib midagi muud ega taha ennast märgatavaks teha.

Vägivallaga kasvatatud laste puhul on peatunud hingamise teemad tavalised. Harjunud reaktsioon, mida ei ole tähelepandud või ei ole selle algust mõistetud. Tõkkamine – vaba vool on peatunud – keha reageerib automaatselt sarnastele sõnumitele – inimene keskendub, millelegi/ mõtleb, millestki/ teeb süvenenult – ootus, kuulatamine, vaikus, ärevus, hirm – hingamine peatub.

Mina ja Sina, millest moodustatakse sõnade paar Meie, tähendab ühist – mingil põhjusel ühes olijaid. Kuid, kui inimene ei saa, ühes olles, teisega ühes olla, siis tema ise annab endale informatsiooni, et vaja on taastada turvatunne = kindlustada teisega ühes olemine = teine mõistab ja tajub Mind = Mina teostan kontrolli, et teine on Minuga ühendatud = teisele info andmine, et too märkaks – Mina olen liiga kaugel, eraldi, väljas – ning muudaks - Mina astun Sinu juurde ja olen Sinuga koos.

Vaimse taseme kontakti puudus/ mitte toimimine toob kaasa vaimse taseme füüsilise väljenduse vajaduse õigel moel teostatud füüsilise kontakti järele – vaja on koos kõla ja kokku kõlamist – ühte liitva sõna tähendus on kinnituse saanud – põhjus, miks koos ollakse, on pidav – inimesel on anda endale kindlustunnet pakkuv informatsioon – Mina tean, kus Mina, teisega ühes, olen ja Kes Mina, teisega ühes, olen = mina olen Mina, sest ja kuna teine seisab oma koha peal.

Vaimne kaugus näeb, füüsilisel tasandil, välja energeetilise tantsuna – inimene astub teisele sammu lähemale – otsib ja osutab lähedust ja sügavamat kontakti, kuid teine läheb, energeetiliselt – nähtavalt/ nähtamatult, eest ära, sulgub, vastandub, vaikib, summutab.

Väikene laps on avatud olulistele inimestele oma elus – tema on nendega üks. Vaimsel tasemel lapsega ühendatud vanem saab, füüsilisel tasandil, olla tõrjuv ja karjuv, kuid põhi jääb samaks – laps teab ja tunneb, et vanem on temaga. Vaimsel tasemel lapsega ühendust mitte valinud vanem saab, füüsilisel tasandil, olla naeratav ja leebe, kuid see on pealispind – laps tajub ära, et vanem on kauge, külm, kõle, tahtega haiget tegev.

Vaimse taseme eraldatus tähendab, füüsiliselt kõrvu istudes/ seistes, seda, et keha ei lõõgastu, keha tardub, külmub, on ettevaatlik, ärevuses. See on teise tegelikkuse tajumine ja teadmine – ühendust ei ole, mõistmist ei ole – inimene on samas, kuid enesega sama ei ole enese kõrval – vanem on ohtlik, sest ta ei arvesta lapsega, kui eraldi seisva isiksuse ja inimesega.

Keha peatab hingamise, kuna inimene püsib paigal, sest - Mina olen Kes ja sellest tulenevalt tuleb Minul olla teise ja enese kinnitus – Minu roll/ teise roll – Meie oleme see ja see, seega Meie väljendume sel moel ja sellistena – see tähendab sellist nähtavat füüsilist lähedust, sellisel moel nähtavaid füüsilisi väljendusi, selliseid nähtavaid füüsilisi sõnu ja nähtavat füüsilist tähelepanu – Meie kinnitame teineteist üle – Mina vastan teisele – Mina olen teise kinnitus – teine on Minu kinnitus – Minu/ Sinu, kui rolli, kuid ei Minu/ Sinu, kui inimese oma.

See tähendab, et füüsiline tasand ei vasta vaimsele tasemele – inimene astub enesele vastu, teeb ise endale liiga, paneb ise ennast olukorda, kus temal on halb olla. Sellise tegevuse tulemus – on loogiline, et inimeses kasvab vajadus füüsilise läheduse järele – vaimse taseme füüsilise väljenduse järele – et see, kuidas ollakse ja mida tehakse, oleks kooskõlas enesele olulisega – ühendus vaimsel tasandil – vanema energeetiline väli on last hoidev, ühendav, kaitsev, turvaline.

Inimese, kes kogeb vaimse taseme ühendmatust, sees on teadmine, et koos olemine, teisega, ei jää püsima, teine eraldub ja eraldab, teine ei talu ega taha sellist/ senist lähedust. Teine on teinud kahte ühendava suhte tähenduses muutuse, kuid ei ütle seda selgelt välja, vaid väljendab füüsiliselt – teise keha reageerib enese tegelikkuse kohaselt ja see annab märku tolle teise asukohast.

Hooli Minust – anna Minule teada, et olen Sinule oluline = Sina arvestad Minu informatsiooniga = Sina näitad välja, et Sina kasutad seda. Hooli Minust – anna Minule teda, et olen Sinule oluline = oled näidanud, et Sinule sobib olla hoolimatu ja Sinus on tahe olla vägivaldne. Hoia Mind, hooli Minust = kinnita seda, miks/ Kes Sina oled Minuga koos = hooli sellest, kuidas on, Minul, olla Sinuga koos = Mina ei saa enesele kinnitust.

On väga raske teha selgeks sellele teisele, kes on vaimse taseme otsuse vastu võtnud, et tema tegevus on häiriv, haiget tegev ja muutust vajav – see ei vasta ühenduse tähendusele. Teine ei saa sellest aru, ei nõustu, vastustab – tema on seal ja sellisena nagu tema nõus on, vahel ollakse veel rohkemgi ja kui siis tulla ”nõudmisi” esitama, siis on viha ja vägivald kiired tulema – füüsiline tasand reageerib vaimse tasandi otsust kaitstes ja varjates.

Sina ei peagi saama/ Sina nõuad liiga palju/ Sina oled tänamatu/ Sinul on, kuid Sina ei saa aru – jutt Jumalast on õige – inimene, kes on vaimse taseme kauguse paika pannud ja järgib seda – tema otsuse järgi ei pea teine saamagi seda, mida teisele ei anta/ teisel ei ole õigust tahta/ teine ahistab/ teine ei ole tänulik selle eest, mis on antud-tehtud/ teine ei saa aru, et temaga ju ollakse.

Kaks erinevat mõistmist, mida ei ole võimalik ühildada muud moodi, kui ühise moodustavad inimesed teevad ise endale liiga/ on teisega vägivaldsed – ole Minu tasandil, ole Minu järgi, arvesta Minuga – üks tahab teiselt rohkem, teine tahab teiselt vähem – proovitakse anda rohkem, proovitakse tahta vähem. Vägivald sunnib olema näiline – näitlema rohkem armastust, vältima vajaminevat lähedust.

Samal ajal proovitakse seista enese eest ja parandada enda olukorda, et ei peaks välja võitlema, ära tõestama, välja teenima, kaotust kartma, enesega vastuolus olema. Vastandumise kohtades proovitakse, teisele, enese mätta vaatenurka ära seleta – Sinu õigused ja kohustused, Minu õigused ja kohustused – Mina olen/ Sina oled – Sina oled kohustatud, sest Meie sees on Minul õigus enesele vajalikule – Sina taga ja anna.

On tavaline, et see, kes on kaugemas kauguses ja vähendanud ühist, osutab mõistmatut ja esitab teisele tingimusi – kuid enese ära tõestamine, enesele vajaliku saamiseks/ tagamiseks, on enese müümine, sest parem ja õigem kohtlemine ja suhtumine tuleb ära teenida ja välja osta – teisele tuleb anda põhjus, miks tema teeks seda, mida ja kuidas tema ise ei vali tahta teoks teha.

Sellistes kohtades tõuseb esile olulisuse küsimus – Kas Mina ei olegi teise jaoks oluline – kas teise jaoks ei ole Minuga koos olemine oluline? Inimene, kes külmetab, sest kogeb üksindust, vajab ja otsib enesele olulisust = lisa väärtust – Mida ja kuidas saan Mina, teisele/ teise jaoks, anda, teha, olla nii, et teine tunneb Minust puudust, vajab Mind = tahab ise Minuga koos olla?

Koos olemise tähendus – Mina pilt – Mina olen/ teine on – Meie oleme koos – oleme Meid tähistava sõna parim tähendus – Minu vajadused saavad täidetud, Mina ei pea kartma hülgamist, Mina ei pea kogema vägivalda, Mina ei pea tundma valu, Mina ei ole üksinda – teine on Minuga koos.

Vägivaldses keskkonnas saab inimese aju kahjustatud – inimese kompuutrile/ juhtimiskeskusele antakse vastandlik informatsioon ja nõutakse, et ta selle üheks teeks ja seda kasutaks – Meie oleme koos, kuid teine ei taha Minuga koos olla – teine väidab ja näitab, et ta on Minuga, kuid ta teeb haiget ega näe enese tegevust valena, vaid õigustatuna.

Teine hoiab, Mind, enesest eemale – teine annab/ loob, Minu, kuid ka enese kohta, vale informatsiooni – teine valetab, et saada põhjus vahemaad säilitada – teine valetab, et näidata enese tegevuse õigsust – temal on olemas põhjus kõigeks selleks, mida tema teeb – Mina annan temale selle – see tähendab, et Mina ise tahan, et Mind koheldakse vägivaldselt ja Minust peab eraldi olema – Mina ei jätvat, teisele, teist valikut.

On loomulik, et selline informatsioon on tasakaalu häiriv ja tervist rikkuv – see ei seleta ära ega aita jõuda rahuni – see toob kaasa asendused, sõltuvused, mustrid, et toime tulla ja edasi olla selles, mis ei ole see, millena seda näidatakse ja kuidas seda näideldakse.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud inimestel läheb segamini kaks olulist erinevust – teine on Minu jaoks oluline, olulise tähtsusega rollide ühenduse tõttu – teise olemas olemine ja rolli täitmine tagab kindla Mina kogemise, väljenduse võimaluse. Inimene, rollina, on oluline, siis ja seni, kuni ta oma rolli õigesti täidab ja vajamineva tagab – ta on vahend, millegi saamiseks.

Kuigi ka vahend saab meeldida ja sobida ning tema kaotus saab jätta jälje, siiski on too asendatav ja tühine – lihtsalt tema kasutamine oli käepärane, lihtne, harjumuslik, täpsem – uue leidmine võib võtta aega, vajamineva puudus tekitada ärajäämise nähtusi, võimalik ei ole sel moel õige.

Tagajärjed võivad tunduda, et teise järgi tuntakse puudutust ja teine on asendamatu, siis see ei ole sama sellega, et igatsetakse inimese järgi - olulise tähendusega inimene on see inimene, kes oleks ka ilma rollita enese elus osaline – seda inimest ei taheta kaotada ega temast eraldi olla. See ei ole kindla väljenduse võimaluse/ kogemuse saamise vajadus, vaid pingest ja kaotusest vaba ühendus – Mina olen Sinu valinud – Mina tunnen rõõmu, et Sina olemas oled – seda ka siis, kui Sind Minuga ei ole – Mina ei hoia Sind endale, sest Mina ei kaota Sind.

Vägivalda kasutava ja õigeks pidava jaoks ei ole inimene, inimesena, tähtis ega oluline – rolli võimalus on, enese kogemise ja väljenduse võimalus on – teine on vahend, kuidas seda saavutada – siis, kui inimene ei võimalda vajaminevat rolli, siis on inimene vale ja üle.

Vägivalla teostamine ja vähendamise kasutamine tähendavad, et inimest proovitakse rolli suunata ja tema õigena olemist kontrollida – kui Sinuga juba koos peab olema, siis ole sel moel, et Sinuga on koos hea olla – ole nii, et Minul on hea olla.

Inimesed, kellel ei ole hea, sest nad ei ole enese tegelikkusega kooskõlas, on varmad kasutama vägivalda ja taltsad alluma vägivallale. Vaimselt piiratud inimene ei kasva suhtes inimesena – rollide Maailma suhe, mis on peale sunnitud, on kohustus, mida taluda, kuid võimalus, mida vältida – Mina ei taha Sind – Sina oled Minu jaoks vale – Sina oled olnud Minuga valel moel – Sina ei ole arvestanud Minuga.

Vägivalla kestmise põhjus – olemas olevat informatsiooni ei võeta vastu ja seda eiratakse ning püütakse teiseks teha. See vanem, kes otsustas aborti teha ja teostas oma valiku, ütles lapsele Ei. See laps, kes elas abordi üle, teadis, et teda ei taheta – tema püüdis olla tasa ja mitte hingata – et vanem ei märkaks ega kordaks. See laps ei arvestanud vanema informatsiooniga – tema tahtis elada – teise arvelt. Süü ja raskuse tunne – Mina valisin iseenda – Mina teen teisele liiga – Mina ei saa = ei taha ise ennast ära kaotada.

Väljale antud informatsioon, mida ei ole muudetud, ei kao kuhugi, sellega arvestatakse ja seda antakse edasi – olevas olijad teevad selle nähtavaks, kasutavad seda ja peavad sellest kinni – nad kordavad olulist ülesannet.

Laps, selle jaoks, et tema ise sobiks ja tema ise saaks, päästab oma vanema – ta kindlustab vanema olemas olemise endale – teine laps saab vanemat päästa, võttes enese peale ülesande hoida vale laps vanemast eemal ja, vanema informatsiooni alusel, vanema soovi tõeks teha – nähtavalt ja selgelt – see teine, selline ja selline – Meie ei vali, Meie ei ole, Meie ei taha – Mine ära, Mine mujale.

Inimene, kes ei kuula, ei vaata ega võta vastu seda, mida temale teada antakse – kes toetub, et üksindust vältida, rollile ja rollide ühendusele – kogeb vajadust ning olulisuse ja väärtuse puudust ning kogeb valu – tema ise võimaldab enesele osaks saava – tema püüd, lähemal olla/ lähemale minna/ lähemal püsida – kohtab vastu tegevust – negatiivsus, valed, vägivald – kõik see sisaldamas sõnumit – Mine ära, Sind ei ole Meie jaoks olemas.

Inimene, kes lähtub ühenduse tähendusest ja tahab ühes olemise kvaliteeti muuta, annab informatsiooni selle kohta, mis ja kuidas ei kõla kokku ja teeb tervikule halba, kuid see mõjub teisi häirivalt ja ärritavalt – nemad ei taha teisiti. Mis siis, et kogu, väljal olev, informatsioon ei anna olemas olevaks põhjust ja teoks tehtavale õigust, kuid see on see, mis on valitud.

Inimene, kes tahab muutust, sest vajab lähemat ühendust – füüsiline tasand on valetav ja vägivaldne – vaja on vaimse tasandi füüsilist väljendust – ei saa aru, et osaks saav seda ongi. Tema tahab, et kasutusele võetakse kogu informatsioon ja ühes olemine teostataks selle alusel – ta ei saa aru, et teised teavad kogu informatsiooni olemas olemist, kuid see ei loe – nemad on kasutusele võtnud selle, mis kinnitab nende valiku ära. Jah, nad saavad teha viisakat nägu ja lausuda korralikke sõnu ning näida ühendatutena, kuid nende tegelikud teod ja valikud räägivad nende tegevuse eesmärgi välja – vahe hoidmine, eraldi olemine.

Siis, kui inimene sai aru, et laps ei kadunud, vaid kasvab edasi, siis istus ta, igal korral, potile, lootusega, et tema aluspüksid on verised – see oleks olnud märk vabanemisest. Aastakümneid hiljem istus abordi üleelanu neljal korral, erineva pikkusega ajal, potile nii, et ta kartis vere nägemist – see oleks tähendanud lõppu. Siis ta ei saanud aru, et see oli tema enda hirm, mis tulenes teadmisest – kui on veri, siis Mind ei ole enam/ Mind ei jää enam.

Asjad ja lood saab õigeks teha – teise inimese soovi saab kuulata ja sellega saab arvestada – vanem, kelle jaoks laps tähendas pomme, jalgade küljes, selle vanema saab laps, iseendast, vabastada – ta saab anda vanemale vabaduse, et too saaks minna enese elu elama – laps ei kuulu sinna. See tähendab, et vanem jääb lapse elust välja ja kõrvale – seda, mida ei ole valitud hinnata, seda ei tule teisega jagada. 

Ühes olemise igatsus ja läheduse vajadus on harjumus - harjunud olek, sest väga pikka aega on elatud ja oldud koos inimestega, kes vali ega taha endaga ühte - on loomulik, et seal, kus ei ole, jääb puudu see, mida on lubatud ja kuidas on väidetud olevat. 

On lapse isiklik asi kasvada täis - olla suur ja jätta Lapse roll ning teha otsused inimesena, teis(t)e inimes(t)ega arvestades - see on tema/ nende elu, enesele valitud moel - Mina nõustun teis(t)e valiku(te)ga ja toetan seda. 

On Minu enda vastutus arvestada ennast puudutava informatsiooniga ja teha oma sammud sellele toetudes. See on mõistmine, et vägivalda teostav ja kasutav ei lõpeta ega muuda suhet - ta hoiab selle alles, sest tema saab, selle sees, ise ennast vajamineval moel rahuldada ja väljendada. Seega annab ta informatsiooni nii, et teine jääks tema lähedusse ja tema lähedust püüdlema.

On täis kasvava inimese teadlikkus anda teada - Mina ei toeta neid valikuid, mis tähendavad vägivalda ja vähendamist - Ei, see ei ole okey - nii ei ole õigust teha - see on vaimse taseme piiratud vaimsuse väljendus - enese rahuldamine ja maandamine, füüsiliselt väljendudes, kasutades füüsilist ühendust ja füüsilist vahendit. See ei ole teise õigus ja selle kogemine on enese müügi protsessiga kaasnev - inimene, ükskõik, millises vanuses, ei suuda ennast maha müüa ega enesele vajaminevat tagada - seal, kus ei ole, seal jääb alati puudu.

Vaimselt teadliku ja eluterve keskkonna esimene asi on kindlustada, et kõigil osa olijatel on hea olla - on esimene asi arvestada informatsiooniga, mis annab teada, et tehakse liiga - on esimene asi lõpetada tegevused, mis lõhuvad ühtsust.

Vägivalda normaalseks pidavas keskkonnas abi ootava, küsiva inimesega ei arvestata - tegele ise, ole ise, kui osaks saab, siis see on õige ja paras. 

See annab teada, et vaimse taseme ühendust ei ole - inimene samastub, mitte kaitstes ja toetades, vaid hirmu ja kergendust tundes - see ei ole tema.  

Seega hoiab ta alles, et teine jääks edasi kannatama, sest siis ei tegeleta temaga. Seega saab ta, ennast ette näidates ja ära tõestades, osaleda vägivallas. Seega saab ta, kergendatult, naerda vägivalda kogeva üle. Vaimse tasandi piiratuse väljendused.

Rollid ei tee ega osale - inimesed teevad, inimesed valivad, inimesed tahavad, inimesed vajavad - tahtlik valik ja teostus.

Marianne

27.05.2026.a

Tasakaalupunkti paigast nihkumine IV - Ajaloo ümber kirjutamine

 

Inimesel on teda ennast/ kedagi teist/ ühist kahjustav harjumus – räägime sellest. Kahjuks on liigagi tavaline, et inimene siis, kui tema jaoks on raske, ebamugav, ebameeldiv, proovib oma elu kergemaks teha, kellegi teise arvelt. Kõik see, mille inimene, enesele kuuluvast/ enesele võetud kohustuste hulgast/ enese sammude tagajärgedest, valele informatsioonile toetudes, ära annab, teise omaks nimetab – on tasakaalu rikkumine ja ülekohtu tegemine.

On selge, et inimene ei jaksa/ ei saa/ ei vali/ ei oska/ ei taha, alati ja kõike ise – on selge, et kantava koorma jagamine on kergendust pakkuv - on loomulik, et ühise moodustajad jagavad ühises vajalikke/ ette tulevaid ülesandeid – seda siis, kui ühine on ühine, inimene on palunud abi, nähakse pealt ja tahetakse aidata – seda siis, kui on mõistetud ühise olemust, ise on antud teada, et Mina olen nõus ja valmis, sest Minule on see võimalik.

Sageli on kaks teinud valmis selle, mis jääb ühele kanda – ühiselt on loodud energiaväli, mis ei kao, kuna sellele väljale on toodud, mõlemat ühendav, kolmas - kuid üks ei astu selle välja sisse, kuigi teine jääb paigale – vahel ei taha ka teine seda ühist tulemust, kuid ta ei saa endale vabadust, mida ta igatseb, tagasi anda.

Elu leiab aset olevas hetkes ja sageli on nii, et inimene lahendab selle hetke enese oskuste ja võimete kohaselt, kuid see tähendab, et enesele abi andes, teeb ta kellelegi teisele liiga – võtab temalt vähemaks, takistab ise olemast, nõuab rohkemat, kui on oskusi/ võimalusi.

Inimene, kes ei taha seda, mis ja kuidas on tema isiklik elu, kasutab oma vaimset tasandit selleks, et mõelda välja see nurk, mille alt tema saab, kellegi teise konksu otsa ja see teine, siis tunneb kohustatust ja süüd ja ka häbi, et tema peab ja tema ise ei taha.

Informatsiooni segadus ja vastu käivus – selle jaoks, et keegi peaks, kellegi teise kohustusi enese omadeks, on vaja informatsiooniga manipuleerida ning teha seda jõudu ja kavalust kasutades – selle jaoks on vaja rolli, kellel on õigus teise üle – õigus nimetada see teine rolli, kelle on kohustus teha seda ja olla selline nagu temale teada antakse ja teda olevana/ tegevana kontrollitakse ning tegema/ olema tagasi suunatakse.

Isiklike kohustuste ära andmine ja enese sammude tagajärgede eest vastutuse võtmise teise omaks nimetamine, vaimset ja füüsilist vägivalda kasutades, on töödeldava väärkohtlemine. Vägivaldses keskkonnas ei nähta ega tõlgendata sellist lahendust sel moel – sealses on see tavaline normaalsus – käibel olev lahendus – täiskasvanul on õigus enese valikuteks – laps kuuletub, laps on tühine, laps on selleks, et vanema käske täita.

Vanem saab, energeetilisel väljal, teostada ümber nimetamise ja kohelda last nii nagu vanema tegu oleks olnud kõike muutev ja kõike õigustav, kuid laps ei saa olla, teise lapse jaoks, vanema rollis – laps jääb lapseks ka siis, kui tema osutub, kellestki teisest vanemaks.

Suur Õde, Suur Laps – vanus ja rolli nimetus ei tee lapsest seda Kes tema ei ole – ei ole Suureks nimetatud lapse kohustus anda ära see, mida temale endale on vaja/ temale kuulub – ei ole Suureks nimetatud lapse vastutus loobuda sellest, mida temale endale on vaja/ temale kuulub – ei ole Suureks osutatud lapse võimete kohane olla täiskasvanu vastutustunde ja oskustega.

Laps, x vanuses olevana, jääb lapseks – ka tema vajab seda täiskasvanut, kes on tema jaoks Ema/ Isa ja arvestab lapseks olemise ajaga ja lapse õigustega – kes hoiab last turvaliselt ja, kes teab ja saab aru, et laps ei vastuta vanema(te) valikute eest ega ole väljalt puuduva korvaja.

Keskkonnas, kus lapse vaimsete ja füüsiliste vajaduste eest on hoolitsetud, ei tule ette, et laps jääb ilma, kuna teda jäetakse ilma – et temale võimalik olnu nimetatakse, kellegi teise õiguseks, millest laps, suuremana, peab loobuma – et ta ei tohi nõuda seda, mis ei kuulu ENAM temale. Keskkond, mis arvestab tegelikkusega, teeb seda ka siis, kui selles keskkonnas leiab aset muutus – lisandub keegi – tulijale saab osaks temale kuuluv – lapsed ei ole konkurendid, piiratule ega ühele ja samale.

Vaimselt piiratud ja vägivalda kasutav vanem võtab ühelt ära, et anda teisele see, mis on tema enda jaoks piiratud – teda, tema tähelepanu ja ressursse ei jagu kahele. See on isikliku vastutuse vältimine – nelja aastane laps ei ole suur – tema teadlikkus on selline nagu see on – ka tema vajab vanemat ja aega vanemaga – ka temal on vajadused, mis vajavad lahendust – laps ei pea panema ise ennast ootele ega jätma kõrvale, sest on olemas teine, sest teisele on vaja, sest teine on tähtsam – laps tahab teadmist ja vajab kindlust selle kohta, mis ja kuidas on tema ja temale kuuluv - et oodates ja jagades on ka temale olemas.

Vanem, kes sai lapse ja teise ja kolmanda – valis ise need sammud teha – teiste laste saamine ei teinud vanimast Lapsehoidjat ega Suurt = täiskasvanuga võrdselt vastutavat. Oli vanema asi näha ja mõista, milleks vanim oli valmis – milleni tema kasvanud oli. Oli vanema asi lahendada enese teema, täiskasvanute ringis ja täiskasvanute Maailmas – ei olnud õigust panna seda vanima õlgadele – survestades teda vale informatsiooniga – Sina pead, sest Sina oled olemas = seega on Sinu kohustus– ainult siis oled Õige, muidu oled Vale.

Selles süsteemis, kus laps on Laps, tema jääb Lapseks – ei ole õigust paigutada teda, teisele kohale, ja rikkuda sellega kogu süsteemi. Vanem, kes sunnib lapse enese kohtustuste täitjaks ja ootab temalt samasugust vastutust, teeb lapsele ülekohut ja paneb ka teise(d) lapse(d) olukorda, mis ei ole teda/ neid hoidvad – kõik lapsed on ilma vanemata.

Laps ei ole see Kes ta ei ole ja ta ei pea olema see ega tegema seda, mis ei ole tema ülesanne – ta saab olla ja teha ise enda nime all – olles, teis(t)e suhtes, Laps, Õde, Vend – siis on teada, kes ta on, mida on tegemas ja millisel moel. See tähendab ka seda, et lapsel on õigus öelda EI - sellele, mis läheb üle tema piiride ja mille jaoks tema valmis ei ole ja mis võtab ära selle, mis on tema õigus.

Vanem, kes ületab väärkoheldud lapse piire ja tahtlikult valetab, veeretab lugu veel sügavamale – kohtu mõistmine, hukka mõistmine - seda selle eest, kui laps ei olnud teise lapsega koos olnud, teist last sel moel hoidnud, teise lapse eest samal moel vastutanud, kui temalt taheti ja oodati = ilmnesid puudused/ tagajärjed ning vanem pidi ise sekkuma, ise tegelema.

Kohtu mõistmine ja hukka mõistmine, ühisele väljale vale informatsiooni andes, on väärkohtlemise süvendamine – Suur Laps oli vale, tema vastutab, sest tema tegi liiga/ ei hoidnud ära/ oli isekas, jne. Info olemas olemine ja kordamine toob kaasa olukorra, kus see informatsioon võetakse kasutusele ja vanima poole vaadatakse süüdistavalt ja häbistavalt ja hukka mõistvalt – kõik võimendub, sest vanimale järgnenud lapsed teavad, kes oli ja on neile osaks saanus süüdi - laste vanem oli õige, kuid lastest vanim oli vale.

Väärkoheldud lapse aju on saanud kahjustada – pikaajalise, vaimse ja füüsilise, vägivalla tagajärjel on tema ajju loodud ühendused, mis on teda ennast kahjustavad ja maha tegevad ning kõige suurem kasutusel olev vale on see, kui inimene peabki, kellegi teise vastutust enese omaks ja hindab, ise, ennast oma ebaõnnestumiste järgi – Mina tegin, Mina olin, Mina ei olnud õige, Mina vedasin alt, Minul tuleb häbeneda, Minul ei ole õigust, Mina ei tohi/ ei saa – Mina iseloomustav pilt, ehk infokogumik, on enesele antud hinnang, kellegi teise informatsiooni, põhi mõtteid ja väärtushinnanguid kasutades.

Minevikuga ei ole rahu tehtud senikaua, kuni ühises on tasakaal paigast ära - sest olevas on olemas see/ need, kes kordavad sama, teevad samal moel – olevas on olemas väljale loodud vale informatsiooni ülevõtjad, samasuguse tegevuse jätkajad, samasuguse mustri alles hoidjad, samasuguse info juurde tootjad – need on need, kes usuvad, et see on normaalne ja, et, olemas oleva informatsioonile toetudes, ollakse õiged – nii peabki, sest teisiti ei saa ega ole.

Keegi ei peatu, et küsida – Miks Mina teen, miks Meie teeme? Ammugi ei vaadata otsa sellele, et mida on korda saadetud – mida on alles hoitud – mis on kunagise valiku tagajärg – mis on see, mis kaasneb kõigile.

Vaimne piiratus tähendab seda, et inimese vaateväli ja info töötlemise võime on piiratud – inimene kogeb enesele osaks saanut – tema ajus on ühendus, Mina ja keegi teine – see teine põhjustas kogemuse, muidu seda ei oleks olema saanud.

Vaimse piiratusega inimese elus annab tooni kogemus, mida märgistab tunne, mida hoitakse alles ja toidetakse sarnase informatsiooniga, sest ei ole mõistetud enese sõnumit, iseendale, ega ole võetud vastutust enese sammudega kaasneva eest – inimene ei näe enese osa, temaga aset leidnus – mitte seda, et oli, vaid selles, mida tema ise on oma kogemusega teinud.

Inimesel on seletus, teine oli vale ja tema oli õige, olemas, kuid see seletus ei aita, sest midagi ja kuidagi jääb alati puudu – enesele saadud tähelepanust, mis tema osa, loos, kinnitaks, ei piisa – osaks saav tähelepanu ei toida või on vale või muutub.

Inimene tahaks kindlustada tähelepanu, mis tõestab teda ära, kuid see on võimatu tegevus, sest lugu, erinevate nurkade pealt vaadates, muutub ajas – mida rohkem on informatsiooni, seda avaramaks kasvab väli – on näha, kuidas asjad ja lood on omavahel seotud - üks viib teiseni ja see tähendab, et aset leidnu oli sel moel paika pandud – seda ei saa muuta ega välja vahetada – sellest saab teha järeldused ja õppida.

Häirivalt valusa ja kirvendava kogemusega inimene tahab, ühisel väljal, seista valguses ja omada sõnadega paika pandut – see oli vägivald, see oli ülekohus, see oli väär kohtlemine – see ei olnud õige = siin, selles loos, oled Sina Kannataja/ siin, selles loos, oled Sina Ohver/ siin, selles loos, oled Sina Vaesekene.

Inimene, kes õppinud olema tunne, kuid ei inimene, teise inimese kõrval, teise inimesega ühes – tahab olla tunne, mis asendab senise – energeetilise tasandi muutus ja vaimne/ füüsiline heaolu. See on turvatunde vajadus – see on vajaminevat asendav tegevus – sest elatakse/ viibitakse vägivaldses keskkonnas, kus vägivald kestab ja on normaalsus.

Vägivaldne keskkond tähendab, et eilne Ohver saab tänases olla Vaenlane/ Süüdlane ja möödunus tema vastu tehtu nimetatakse õigeks ja põhjusega tehtuks – tema oli selle ära teeninud. See tähendab, et ajalugu muutub – võitjad kirjutavad ühise ajaloo enese nimetuse kinnistamiseks, sest üsna sageli on võitjateks – ühise tähelepanuga tõestatute ja tõstetute enese ajaloos seigad, mis saavad neist Süüdlase teha ja siis kaotataks nende vastu tehtu senine vaatenurk ära ja öeldaks, et oli põhjusega tehtud – nemad olid selle välja teeninud – see kogemus oli neile paras.

Üks ja see sama muster – kõik ei saa korraga olla, kõigile korraga ei jätku, kõigil ei ole samale õigust – Sina oled = teine saab/ Sina oled = teine tegi - üks peab olema ja jääma teise kinnitajaks – keskkond valib, kõigi jaoks Olulise teise poolt ette näidatud ühe ja kasutab seda teadmist ka enese kinnituseks. Ühises, ühisele teele jäävad nähtavale ainult ühe sammud, teiste omad on rollide taha seatud – Sina see ja selline - Mina sellisena/ Meie sellistena.

Kõige alles olemise põhjuseks see, et ühes olijad ei ole iseendale jalgu alla kasvatanud, sest teavad, et kellegi teise sõnad ja tähelepanu saavad neid teiseks muuta ja nende elu muutub halvemaks. Kõige alles olemise põhjuseks see, et inimesed ei ole, ise, ennast, kellegi teise infoväljast, eraldanud – selle teise vajadused, valikud annavad tooni ja on muutnud kõikide elu – inimesed ei tea ega näe, ise, ennast, sest nad usuvad väidetut, mille tõestust on kogenud ja pealt näinud ja nad kardavad, et nende saatus saab neid kätte – neist tuleb, kellegi teise, kellel on õigus olla üle, tähtis ja õige, kinnitus - nemad jäävad välja, külmetavad tähelepanu käes, kogevad hukka mõistu.

Vägivald – väe võim – vägivalda teostavad inimesed kasutavad oma väge vähema loomiseks – nad ei saa sellest aru, vaid naudivad tähelepanu, mis tõestab neid sellena, kes nad ei ole ja tõstab neid sinna, kus nad ei ole. Hoolimata osaks saavast tähelepanust ja särast on nad seal, kuhu nende isiklikud sammud on neid toonud ja nendega ühes on kõik see, mille nad on ise olema loonud ja omandanud. "Õige" tähelepanu muutus ja vajaliku tähelepanu kadumine toob nende tegelikkuse nähtavale.

Inimeste tähelepanu ja kirjutamise oskus, mida kasutatakse isikliku ja ühise ajaloo tõlgendamiseks, ei muuda ära tõsiasja, et ühisel väljal aset leidnu on sealses alles - sellisena nagu see tehti ja sinna maha jäeti – sealses on kõik nähtaval ja see ei kao kuhugi – see mõjutab igat osalist ja suunab neid õppima enese/ ühisest minevikust – suunab inimest kasvama – I N I M E S E N A.

Igal inimesel on seljataga isiklike sammude rida, mida ei ole võimalik ära kustutada ega ära muuta. Inimene ise saab enese sammude juurde seista, mitte ära põgeneda, varjuda, võidelda - vaid öelda, et on mõistnud enese valikuid ja kahetseb enese poolt tehtut – oluline on teadlikkus ja mõistmine – Jah, Mina tegin/ olin/ valisin, kuid enam ei tee ega enam ei vali, sest Mina olen mõistnud seda, miks Mina tegin, olin, valisin – Mina ei vaja enam samasugust lahendust – Mina mõistan, näen ja valin teisiti – Mina olen võtnud vastutuse selle eest, kuida ja mida Mina valin, olen, teoks teen.

Marianne

22.05.2026.a

Tasakaalupunkti paigast nihkumine III - Võime, eristada ennast teisest, on õpitav

 

Ebaadekvaatne käitumine – inimene ei suuda ise ennast eristada, kellegi teise infoväljast – selle asemel, et olla Mina ise ja arvestada enese informatsiooniga, inimene arvestab, kellegi teise omaga ja see tähendab, et tema ise on enese vaenlane – tema ise, ise ennast keelates/ vaigistades/ valeks pidades, paneb ennast tundma, valima, väljenduma, kellegi teise informatsioonile tuginedes.

Siis, kui selle teise informatsioon on mõeldud inimest, kui eraldi ja iseseisvat isiksust, vähendama ja takistama, siis teostab inimene ise selle, mida ja kuidas on teine plaaninud – inimene ise annab endale ülesande olla vähem, olla vale, olla inetu, olla halb, olla teisele mugav, jne – Mina pean, sest Mina olen – Mina pean, sest muidu – hirmud, ebamäärasus, ärevus, häbi – vale ja ebamäärane informatsioon, mis hoiab inimest tegemas seda, mis näib ära hoidvat selle, mida inimene ei näi üle elavat.

Tagajärjeks haigused ja vaimne tasakaalutus – inimene ei ole eneses üks – ta vastandub – mingi osa temast on vale ja mingi osa on õige – õige peab hävitama vale, et vältida kaost ja hävingut – kasutades, kellegi teise informatsiooni, tähendab see seda, et inimese enda info on vale ja seega hävitavad inimese rakud/ organism seda, mis on temale endale okey ja vajalik.

Inimese keha on mõeldud kaitsmaks inimest, väliste ohtude eest – siis, kui vanelane on enese piiride sees, siis tuleb see hävitada – organismi ebaadekvaatne käitumine on täiesti loogiline, kui mõista, miks keha seda teeb – rakud on saanud ülesande inimese kasutuses olevale informatsioonile tuginedes – inimene kaitseb ise ennast, iseenda eest – inimese seisund/ välimus/ käitumine/ harjumus annab teada, kas oht on vähene, kas on patiseis või oht on elule - mida suurem oht, seda suurem enese hävitamine.

Inimene ei saa olla Mina – enese kohta käiv kindlalt paigas püsiv informatsioon, mis on tõene – kuni tema ei ole, ise ennast, enesele olulise teise infoväljast eraldanud ega ole selle teise tähelepanule immuunne.

See tähendab kasvavat enese teadlikkust ja kõndimist vaimsel tasemel, sinna maani, kus vägivalda kasutava ja vähendamist teostava teise inimese informatsioon ei muuda enam inimest ja tema kohta käivat – kellegi teise info ei purusta enam inimese jalgu ega lõhu/ vaheta tema nägu.

Mina olen Mina, teine ei peegelda/ ei vahenda Mind – teise sõnad, valikud, väljendused, tähelepanu ei ole Minu kinnitused ega minu Mina ära kaotamised – teine on teine, teine ulatub, Mind, füüsiliselt puudutama ja mõjutama, kuid ta ei ole Mina ja ta ei tea, ei näe ega tunne Mind, sest tema näeb, kuna vajab, enese Mina-dele kinnitusi.

Iga järgnev samm viib inimest edasi, sinna, kus ja kuidas tema ei ole veel olnud – see tähendab uut informatsiooni ja uusi avastusi ja uuel moel mõistmisi – see tähendab uuel moel Maailma nägema ja ise olema õppimist – enese sammu, mõtte, väljenduse, valiku algus on ja olen Mina, inimesena, teise inimese kõrval ja teisega koos – milllisena Mina olen, mil moel Mina ise väljendun – kui ehe Mina olen.

See inimene, kes kardab eksida ja vale olla, sest kardab enese nimetamist ja vähendava tähelepanu osaliseks saamist – see inimene hoiab alles vana informatsiooni ja kordab olnut, vältimaks valesid tulemusi. Tema ei ole avatud uuele ja uue kasutusele võtmisele – tema on suunatud oma mustrite alles hoidmisele ja vanade mallide üle kinnitamisele. Seega ta astub edasi, kuid ta seisab paigal ja vaatab tagasi – ta ei saa, ta ei tohi, temal ei ole võimalik muutuda, sest tema ei taha muuta olevat – tema teadmises tähendab see vägivalla suurenemist.

Vägivalda teostava inimese informatsioon – Minul on õigus Sinule – Sinul ei ole õigust Mind takistada, keelata, valeks nimetada. See tähendab, et vägivallaga koheldud ja manipultasioonide saatel kasvatatud laps, pidades neid väiteid tõesteks, on vägivalda kasutava inimese ees kaitsetu – tal ei ole anda endale informatsiooni, millele toetudes, anda ise endale tugevus – Mina, Minu õigus, Minu tahe, Minu võimalused – et seejärel teostada enese eraldamine ja enese kaitse.

Iseenda ja teise kohta käiv informatsioon toob kaasa selle, et inimese vaimne ja füüsiline väli on kaitseta jäänud – valu ja vägivald on enese piiride sees – inimene talub senikaua, kuni akt kestab – ta on sügaval enese sees ja ootab vägivaldse puudutuse möödumist.

Mina pilt – Mina olen/ teine on – Minu õigused/ teise õigused – inimesed on nimetatud rollidesse – inimesed ei ole võrdsed ega tegeliku enese eest vastutust võtnud. Rollide tasand ja rollide jaotus muudab enese vastu teostatav vägivalla ära keelamise/ takistamise raskeks. Põhjuseks ühine infobaas, millele toetutakse.

Mina – inimesena. Vägivaldses keskkonnas on inimene, ilma tõstvate liideteta, sõimusõna – sellele ei ole partnerit ja see roll ei maksa. Sellest ka väljend - Inimene on teisele inimesele hunt – inimene murrab teise inimese – teeb seda selleks, et olla, tõestatult, üle/ parem/ õige/ tublim/ rikkam/ ilusam/ ainus.

Füüsiliselt saab inimene olla suureks kasvanud, kuid kui vaimsel tasemel on ta endiselt see Kes teab enese kohta ja kohustusi ning näeb, et tema on vähem, siis ta jääb vägivaldsetesse situatsioonidesse paigale ja otsib/ vajab enesele teistmoodi vaatajat/ nimetajat, selleks, et teda paremini koheldaks – kuid ta ei võta ette samme, et vägivalda teostavale Ei öelda, tolle ette piir panna ja ise, olukorrast, ära minna.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu ja manipulatiivselt koheldu vajab uut infobaasi, millele toetuda – Mina olen, Minu õigused, Minu vastutus – reaalsus ei tähenda, et see oleks normaalne – olevat saab muuta siis, kui on teada, mida ja miks ollakse tegemas ning anda endale siht, kuhu ja mil moel oleva ühiseni tahetakse jõuda ning kui ühiselt ei ole võimalik, siis olla valmis ise ja üksinda oma sammud tegema ning ka üksinda jääma, kui ei ole samal moel, samasuguseid, samme tegevaid teisi kaaslaseks.

Kambavaim – last õpetatakse, et ära tee ega ära mine kaasa – las teine teeb ja on, Sina ei pea. Ära Sina nõustu ega osale – las teised lähevad ja teevad. Teised on – Mina ka olen – siis, kui Mina ei tee ega lähe ega ole, siis Mind ei võeta kampa, Mind jäetakse välja ja üksinda, siis pöördutakse Minu vastu ja Mind nimetatakse valeks, ära andjaks, võõraks.

See on hirmutav, ebamugav, häbistav – teiste tähelepanu ja informatsioon puudutab reaalselt – kõik näevad Mind sellisena nagu Mina, siis, olen – nad ei näe ega kohtle Mind enesega samana – siis nad lubavad endale teha seda, millest enne pääsesin – Mina ei ole nendega enam üks – Mina olen samas, kuid eraldi ja väljas – keegi ei kaitse Mind ega seisa Minu kõrvale.

Vägivald ei ole ainult seal, kuhu on lapsed kokku pandud/ kokku saadetud – vägivald saab olla ka kodus – siis, kui vägivald leiab aset koolis, õues, lasteaias, siis sealt saab ära minna ja kellegi poole pöörduda, kuid kodust ja koduste eest ei saa ega ole võimalik – sealses toimuv saab kätte ja seal ei öelda, et ära Sina tee seda, mida teised teevad – ära Sina nõustu, mõtle enese peaga.

Siis öeldakse ja nõutakse, et x vanuses inimlaps taluks, vaikides, ära selle, mis ja kuidas tema vastu on suunatud – et ta lubaks enesega käituda nii nagu teine on valinud seda teha. Ta ei tohi vastustada ega keelata ega tõtt rääkida – ta peab nõustuma, et tema kohtlemine on õige ja vajalik – temaga teisiti ei saa, sest tema on selline Kes – kellega peab – tema ei ole teistmoodi kohtlemist välja/ ära teeninud.

Inimene ei oska seda, mida ja kuidas tema ei ole harjutanud – inimene ei vali teha seda, milleks temal õigust ega võimalusi ei ole – Mina olen – enese kohta käiv informatsioon on inimese põhjaks. Teist moodi valimast ja teist moodi olemast takistab roll ja rolli etikett – Laps ei tee/ ei käitu/ ei ole oma Ema/ Isa vastu selline/ sellisena – Laps käitub/ on oma Ema/ Isaga sel moel.

Vägivaldse keskkonna tegelikkus – Ema/ Isa on, rolli nime varjus enese isiklikke vajadusi rahuldavad, inimesed, kes kasutavad last/ lapsi vahenditena. Nad on inimesed, kes täidavad oma rolli ülesandeid, sest on kohustatud selleks, kuid nad ei võta vastutust selle eest, kuidas nad seda teevad.

See on põhjus, miks nad hoiavad alles informatsiooni, et nemad on Aja O ning laps on tähtsusetu – nad tühistavad lapse, kui isiksuse ja nad otsivad/ kasutavad võimalusi, kuidas vältida/ takistada lapse teadlikkuse ja ise teadvuse kasvu. Vägivald ja manipulatsioon on sobivad ja edukad vahendid.

Laps on tänamatu ja aju loputuse saanud siis, kui ta ei kuuletu vanematele ja neile vastu „haugub”. Sõnale allumatus leiab vastu sammu – hirmutamine, häbistamine, vägivallaga kohtlemine – tea oma kohta, tea oma teo hinda – Sina oled vale ja Sina teed valesti, kui oma vanema(te)le vastu astud - Sina oled karistuse ära teeninud - Sina oled värdjas - inimestest on rollinime järgi saanud Jumalad, kes mõistavad kohut siis, kui neid ei tunnistata Jumalatena.

On loogiline, et vägivallaga koheldu reageerib kindlatele märksõnadele – siis, kui need kõlavad hilisemas elus, kuid ka samas ajas, kellegi teise suust, siis laps reageerib samal moel – ta kuuletub, ta talub, ta allub, ta vaikib, ta nõustub – temal ei ole teistsugust lahendust ega Mina, kes mõistaks teisiti teha ja kellel oleks õigus teisiti väljenduda.

Kõik on raske ja kõik on väljakutset esitav – uued oskused vajavad harjutamist ja teadmist – Mina võin, Minul tuleb, sest Mina olen see, kes vastutab enesele osaks saava ja enese sammude teoks tegemise eest. Mina vastutan selle eest, mida ja kuidas Mina ise saan muuta ja teisiti teha – Mina ei pea taluma ega kestma – Mina ise saan oma elu muuta.

Inimlaps, keda on hirmutatud üksinda jäämisega ja keda on koheldud hülgamisega, seisab raske ülesande eest – temal endal tuleb teis(t)est lahku astuda, ühisest ära minna, ühes olemine ära lõpetada – tema ise peab paika panema piiri, millise läheduse ta vägivalda tarvitava teisega valib.

Tema ise peab vägivaldsel ja vähendaval moel käituda valiva teise ees pidavaid piire hoidma – tema ise peab oskama vahet teha sellel, mis ja kuidas on vägivald ja vähendamine, mis seda ei ole – tema peab julgema Ei öelda ja suutma sellele kindlaks jääda. Tema ülesanne on raske, sest temaga ühes olijad ise seda ei tee – nad ei peatu, ei lõpeta, ei tunnista tõeks, vaid vaidlustavad ja võimendavad vägivaldset survet veelgi.

Piiride seadmine on iseennast häiriv tegevus, sest tavaline lähedus jääb, enese tahtel, kaugemaks ja on teadmine, et teisega ühes rahu ei ole, sest inimene peab olema valmis teise harjumusteks, võimaluste kasutamiseks – teine ise ei peatu ega vali teisiti siis, kui näeb võimalust ja vajab/ tahab seda, mis ja kuidas oli varem ka piiride seadja normaalsus.

On enese asi ise teadlik olla ja Ei öelda ja mitte reageerida, ette ja kustutavalt – teine on ise enda eest vastutav inimene – las tema siis teeb seda, mida tema tahab ja valib teha. Oluline on teadlikkus – teise võimaluste, vahendite, eesmärkide, harjumuste kohta – Mina ei pea teist päästma ega säästma, sest teine, enese Mina kaotades/ Mina eest võideldes, ei ole hädas. On täiesti loomulik jätta teisele tema enda sammud astuda, ise ennast nähtavaks teha ja enese sammudega kaasnevate tagajärgedega kohtuda – see on tema elu, sellisel viisil ja sellisel moel.

Ka siis, kui teine ise ei astu või teeb seda omal moel ja need puudutavad Minu enda vastu, siis on teise asi leida endale lahendus ja ise otsida, kuidas seda teostada – on teise asi anda teada, et tema vajab abi, toetust ja on Minu enda asi anda teisele teada, mil moel tema taastab, midagi saades, tasakaalu ja Minu enda asi anda teisele teada, kui meie teed ei kulge enam kõrvu.

Olles olnud see, kes on olnud teise Mina kinnitus ja teise vajaduste täitmise vahendiks, on inimesel hirm ja ta tunneb ise ennast häiritult siis, kui ta ei käitu enese logiraamatusse kantu alusel – suhte senine dünaamika saab ju rikutud – pole selge, mis ja kuidas teine Minust mõtleb, kuidas reageerib, mida edasi räägib, kellega ühineb, milline tähelepanu pööratakse.

Mis Minust siis saab – see küsimus teab juba vastust – isiklikud kogemused annavad ju teada, mis siis saab – vahe on selles, et nüüd ei peatu ega pöördu argise juurde tagasi – nüüd saab teoks see, millega on ähvardatud ja kuidas on lubatud ja kuidas on ka kogetud.

Enese mõte, mis on peatunud hämaruse ees, mis on peatunud kuristiku serval, mis on peatunud tõstetud kätt nähes, mis on peatunud sulguvat ust vaadates – see mõte tuleb mõelda lõpuni – mida see tähendab, kui teine teeb nii, teeb naa – mida see tegelikult Minu jaoks tähendab – Mina jään alles, Minuga ei juhtu midagi – Mina ei lähe katki, sest Minult ei saa võtta ära seda, mida ja kuidas Minul ei ole olnud – Mina ise ütlen välja selle, mis ja kuidas on Minu tegelikkus – Minu enese sõnad on Minu enda tugevus – tõese informatsiooni saatel on selgem ja valgem elada – Mina tean, kus olen, kellega olen, kuidas olen, miks olen – Mina ei looda sellele, mida ei ole – Mina ei usu seda, millest räägitakse, kuid mida ei ole.

Hirm on põhinenud enesele antud informatsioonil, millele on tuginetud – see on kitsas ja suunatud info, mis on olnud mõeldud kindla eesmärgi täitmiseks. On vägivaldsest keskkonnast välja kasvava inimese asi vaadata loole otsa tervikuna – Mina olen/ teine on, Minu tegevus/ teise tegevus, Minu kohustus, vastutus/ teise kohustus, vastutus – Minu eesmärk/ teise eesmärk – kus ja milles on ühist, kus ja milles mitte – millistele väärtushinnangutele toetutakse ja milliseid põhi mõtteid järgitakse.

Seejärel anda endale teada - Mina ei jäta enese elu elamata ega samme tegemata sellepärast, kui see teisele ei sobi või valena näib. Seda siis, kui see ei ole liiga tegemine ega vähemaks võtmine, vaid aus olemine – kui hoolid ühes olemisest, siis anna sellest üheselt teada – vägivalla kasutamine ja inimese vähendamine ei ole hoolimine.

Uus teadlikkus tähendab ka ise endale piiride panemist – mis siis, et Mina saaksin ja võiksin ja oskan rohkem – Mina ei pea ega tee ega anna teada siis, kui teine ise ei küsi, ei taha, ei tasakaalusta – ei ole vaja teha ise endale liiga ega anda seda ja sel moel ja nii palju, mis on rohkem teisest, mida teine ei väärtusta, mille teine valeks nimetab ja ära keelab.

On nii tavaline, et vägivaldses keskkonnas kasvanud inimest lükkab tagant, tegema seda, mis ei ole tema enda ja tegelikkusega kooskõlas, temale suunatud väline ootus ja enese sund – Mina pean, midagi tegema – näitama, et Mina kuulsin ja Mina nägin – tõestama, et Mina olen olemas – olen teise jaoks ja pärast, teisega arvestamas, teise infoga arvestamas – Mina annan teada, et teine on Minule oluline ja Mina olen temaga – Mina ei jäta.

Sel moel väljenduvad enese harjumus, enese elu päästev ülesanne, kuid ka väärtushinnangud ja põhi mõtted – seega on oluline vahet teha, mis on mis ning kui tegemist on inimese väärtushinnangutega, siis – sigade ette pärle ei visata.

Vägivallaga harjunul on tavaks reageerida enese mustrite alusel ja konkreetse suhte dünaamikat järgides – sekundiga, ilma pausita ja järgi mõtlemata – info oli ju suunatud Minule. Hiljem tuleb kahetsus, häbi, viha - miks Mina nii tegin ja olin, miks Mina teisiti ei saanud/ ei osanud/ ei valinud – kuid ka alistuvus – Minul ei olnud teist valikut – Mina olen Mina/ teine ei lasknud teist valikut valida.

Tegelikult tuleb võtta aeg maha ja järele mõelda – mis see on, mida Mina nägin ja Mina kuulsin – teine võis Minuga rääkida ja Minu poole tähelepanu teele saata ning teine sai Mind, füüsiliselt, puudutada, kuid siis, kui teine tegutses enesele valitud rolli tõestamise jaoks partnerit luues, siis see ei olnud Minule mõeldud sõnum ja juhend. Oluline on õppida peatuma - oodata enne, kui vastata/ reageerida/ lahendada – ootada enne, kui ise ennast teise looga ühendada.

Teadlikkuse kasvamine tähendab, kogu olemas olevale informatsioonile toetudes, enesele küsimuse esitamist - Kas Mina ise tahan selle inimesega, kes sellisel moel käitub/ valib/ väljendub koos olla, suhelda ja oma aega jagada – kas selle teisega koos olemine on Minule okey? Või on see kohustus, asenduse puudus, harjumus, vajaduse täitmise ootus/ lootus/ sund, rolli truudus?

Vaimse teadlikkuse kasvamine toob kaasa pidava pinna jalge alla ehitamise - Mina ei pea – Mina saan valida – Minul on õigus valida. Inimene ise saab ennast ilma valikuteta jätta - tema saab ise ennast kohustada paljuks ja seega peab ta enese kohustuseks ja ka enese omaks seda, mis ja kuidas ei ole tema tegelikkus – siis, kui inimene ei saa enesest aru, siis tema keha ja keha reaktsioonid annavad temale teada, kellega on tal hea ja turvaline olla, kellega mitte.

Siis, kui inimene, enese sees, toetub kellegi teise informatsioonile, siis annab tema keha teada, et enese sees, enesega koos, ei ole hea olla - inimese teadlikkuses, madalamal tasemel, on uks, mille kaudu on pääsenud pahavara sisse ja see käivitab, märksõnade kõlades, süsteemi ning paneb inimese käituma nii nagu täie teadlikkusega inimene ei vali olla/ teha. Seega on päevakohased küsimused - kust algan Mina ja milles seisnen Mina ise - milline on tõde Minu ja Minu elu kohta - milline on Minu tegelik teekond ja sammud sellel.

Marianne

21.05.2026.a