teisipäev, 14. juuli 2020

Enesesüü






Inimene tunneb enesesüüd, tunneb enese sees enese ees süüd – ta ei suutnud olla hea, st tema enese valiku tagajärg oli koht, kus temal ei olnud hea olla – on enesekaristus – ei saa lennata ja sellest tulenevalt tulevad inimestel oma õlaga/ õlgadega teemad.


Marianne

14.07.2020.a

esmaspäev, 13. juuli 2020

Teise pihta näpuga näidates - „Sina tegid seda!”





Sageli „juhtuvad” inimeste eludes hups kohad, mida ei saa tagasi võtta ega ära parandada, sest selles kohas tehakse süüdimõistvad otsused ära. Seal on keegi, kes usub end teadvat, et kui on olemas tagajärg, siis on olnud tegu ja järelikult peab olema keegi süüdlane. Inimesele tundub olevat selge, kuidas kõik oli juhtunud – ta ei peatu ega küsi, kuidas või miks, sest kõik on ju selge – inimene ei näe selles kohas teist võimalust ja seega tal ei olegi vaja küsida, kuidas või miks, sest tema usub teadvat, kuidas lugu oli.

Inimene ei näe teisi võimalusi, kui ta ei taha neid näha, sest siis tuleks tal peatuda, et valida. Inimene tahab ära ja jätta selle, mis tema ees seisab ja olemas on, seljataha. Seega on selles kohas vaid üks võimalus – täpselt see, mille ta juba ära valis – nii on, sest nii on. Kui oleksid küsimused, siis oleksid võimalused, mida valida – inimese Maailm saaks suurem ja segasem ning siis ja seal võiks juhtuda kõike.




Inimesel ei ole kindlust ega julgust, et valikute ja võimaluste rohkuses on turvaline olla – temas on hirm, et tema ei suuda seal jalad maas seista ega astuda. Parem on kinnihoida sellest, mida ta arvab enda teadvat ja see on see, kuidas tema näeb ja loeb Maailma enese ümber. Inimene ei naudi matka oma teel ega kõndimise protsessi, vaid ta tahab saada kätte tulemuse ning selle jaoks ongi vajalik, et oleks olemas vaid üks kindel tee. See ei ole valik, vaid olemas on kindel muster, mida järgides saab edasi, välja, mööda.

Inimene tahab esimesel võimalusel lõpetada oma elus teemad, mis teda kiusavad, sest neis on potentsiaal äratada tunded, kas endas või teistes. See on tundmatu maa, mille üle puudub kontroll. On üks tee, millel kõndides ja teemat lõpetades jätta seljataha see, mida ei taheta kogeda. Kui on olemas tagajärg, siis keegi peab ju süüdi olema ja kui teisi võimalusi ei „nähta”, siis saab selle nime see, kes on nähtavalt tee peal – inimese enese sõnad vastu ei loe, sest ta ei suuda tõestada tõestamatut – otsust ei muudeta, sest see tehti ära hetkel, mil teist võimalust ei olnud olemas.


Marianne

13.07.2020.a

laupäev, 11. juuli 2020

Käestlastud hetk





Nii inimesele omaselt laseme oleval hetkel kergelt käest ära libiseda – „Teen homme, järgminekord uuesti, küll tuleb uus võimalus!” - on olemas olev hetk, milles ei ole kohal eilset ega homset – kasuta seda, mis olemas, parimal võimalikul moel – ela oma elu käesolevas hetkes, sest selle sees on kõik see, mis on tõeliselt olemas.


Marianne

11.07.2020.a

reede, 10. juuli 2020

oli aeg, mis oli ära – on aeg olemas olla




Vahepeal oli aeg, kus kõike oli päris palju korraga – tunnid said päevas kiiresti otsa ja ka ööd jäid lühikeseks, sest tegemisi oli seinast seina. Üritused toimusid kolmenädalase vahega ning ka joogatunnid said oma alguse ja aja – kolm korda nädalas.

Kõik see, mis oli, oli ühe suure liikumise sees, teekond kestis – kui üks samm sai astutud tuli kohe teha teine, olid plaanid ja kavad, et mis, millal ja kuidas teha nii, et kõik võimalused saaksid kasutatud ja ühest sammust kasvaks välja teine – olevik liikus eesmärgi poole, kasvas ja kujunes, kuni sai valmis. Oli aeg, mis sai läbi – üritus toimus ära ja otsad said kokkusõlmitud. Reklaamimise ja korraldamise töö sai läbi. Minu ümber ei jäänud tühjust, kuid paljut ei olnud enam vaja ega olnud võimalust samaga jätkata, sest ära olnu jäi eilsesse maha.

Kuni selle laupäevase päevani ma ei teadnud, mida ja kuidas tahan edasi teha – kas anda FB leht ära ja tegeleda iseenda argipäevaga, kas üldse teha veel sellelaadset tööd või seda koos teistega, kas korrata üritust uuel aastal, kuidas valida? Päeva kestes sõitsin vallas ringi, kohtusin ja rääkisin inimestega, viisin loosimise võitusid võitjatele koju kätte. Teel olles jõudsin endas selgusele, sest nägin võimalust ja teed, millel astuda, enese ees. Otsustasin jätkata ja küsida leht päris endale, et olla ja teha koos nendega, kes on inimeste, mitte asjade teel.

Nägin võimalust, kuidas kasvatada üritus kahepäevaseks. Tänavu oli koos 40 erinevat õue ja aeda, meie sõitsime ringi 5 tundi, kuid jõudsime käia umbes 24 kohas – seega on potentsiaali ja õhtune aeg jäi tänavu üldse kasutamata. Selle täitmisega saab luua lisaväärtust kohalikele inimestele, kes pakuvad oma teenuseid, et siia sõitnud inimesed saaksid kohapealt vajaliku oma ajaveetmiseks ning samuti saab rohkem tutvustada valda ja vallas toimuvat/ asuvat. Loomulikult on jätkuv eesmärk tuua inimesed taas aedadese ja õuedesse inimestega kohtuma.

Jooga oli kõige selle keskel ja omas ajas. Minu poolt ettenäidatav pakkus huvi kohalikele, kuid ka kaugemal asuvatele joogaõpetajatele ning neid on tulnud kohale üsna mitmeid, et vaadata üles see, mida ja kuidas mina teen. Tunnisolijate arv on liikunud 2 - 6 vahel – üsna toredasti minu meelest. Algul oli pabinat ja kramplikkust, kuid see kadus. Minu tunnis ei ole raame ega piire, saan ise ehitada ja olla enese moel – looduse keskel, loodusega ühes liikumas.

Tunnid ei ole ainult tunnid, vaid koostöö kohaliku B & B paigaga. Õhtuti saab peale joogat veeta aega lõõgastavas tünnivannis ja nautida teed ning puuvilju. Hommikuti ootab olijat rikkalik söögilaud – koos on enam võimalusi ja ühes loome rohkemat – inimestelt inimestele.

Läbikäidud tundide käigus olen ise kasvanud. Olen õppinud, kuidas juhendada, keeleoskus on paranenud ja olen venituste järjekorda ja korduste arvu kohandanud. Peas liiguvad mõtted, kuidas veel on võimalik, mida ja kuidas saan lisada/ kohandada, et toetada inimest – inimese hääl on võimas jõud eneseaitamise teel – selle saan lisada, kui tunnen, et nüüd on käes see aeg.

Eile oli ära see päev, kus pidi olema hommikujooga, kuid peale kolme nädalat ei olnud korraga kedagi kohale tulemas. Pidevas liikumises olnud mina peatusin ja tundsin tundeid, kuid ma ei tahtnud neid tunda, sest justkui ei tohtinud, st ei olnud "õiget" põhjust, püüdsin tundeid teiseks rääkida või enese sisse ära peita – sündis lugu „Luba endale oma tunded.”

Küsisin enese käest – Mida ja kuidas mina ise tahan teha? Kuidas ja kas üldse olla joogaga inimeste ees ja nendega ühes? Enne ei olnud mul aega mõelda ega vastata, sest olin kui rongile astunud ja rongid ju sõidavad ühest jaamast teise, peatus on peatuses – mina liikusin ühest tunnist teise ja minu peatuseks oli tund – kõik vahepealne oli liikumine järgmise peatuse poole, kuid ühel hetkel tuli paus, kuid ei olnud peatust.

Otsisin endast vastust ja leidsin – tahan teha – olen siis, kui on inimesed, kes tahavad olla ja koos teha. Olen siis, kui on inimesed, kes tahavad koos kasvada ja õppida sellest, mis minul on ka sõnadena anda. Kui neid ei ole, siis mina ei ole ebaõnnestunud, sest mina olen mina ja mina elan oma elu – teen joogat igas oma päevas iseendaga – nii nagu olen teinud seda kõik need neli eelnevat aastat. Kõndides loon ise endast, kasvades iseendana oma teel, parimal võimalikul moel.

PS jooga ja kirjutamise keskel tuli telefonikõne, et homme on ootamas inimesed, kes soovivad hommikujoogat – tund ei ole väljakuulutatud aeg, kuid kui mina olen olemas ja Maailm on liikumas, siis ei pea hoidma kinni ajast, vaid olema ja elama selles hetkes, mis on täna, siin ja praegu – olen ja seega saan olla - kõndida oma teel edasi ...


Marianne

10.07.2020.a

neljapäev, 9. juuli 2020

Luba endale oma tunded





Luba endale oma tunded,
mis tulevad tormates
või ligi hiilivad tasa
ja enda kütkeisse köidavad Sinu.

Luba endale oma tunded,
ära keela neid ära
ega nimeta neid valedeks -
luba neil tulla ja kohal olla,
sest tunnetel, mida Sina tunned,
on põhjus olemas olla.

Luba endale oma tunded,
sest võttes nad enda sees vastu,
leiad enese seest vastuse,
kui sõdid oma tunnetele vastu
jääd alla ja kaod tunnete voogudesse.

Luba endale oma tunded,
ära peida neid ära
ega olematuse sisse
proovi neid kaotada -
tunne tuli ja on kohal,
sest Sinul endal
oli teda eneses vaja,
et kohates iseennast
tunneksid ise ennast ära.

Luba endale oma tunded,
võta nad endas vastu
ja kuula nad ära -
mida on neil Sinule öelda,
mida on tunnetel Sinust
Sinule kõneleda.

Luba endale oma tunded,
et nad saaksid minna ära ...


Marianne

09.07.2020.a



kolmapäev, 8. juuli 2020

Vastus on EI




Ühe hetke ära lõppedes või otsa saades kiusab inimest sageli küsimus – Kas mina oleksin saanud teisiti tehes/ valides olla teistsuguse tulemuse sees?

Vastus on EI, sest kõik oli ja on täpselt nii nagu see oli ja on. Ei ole oleks -eid, sest ei olnud ega ole teisiti. Kahetsuse ja kahtluse rajal käies ei taha inimene võtta vastu oma teed, sest ei julge vaadata otsa sellele, mis oli ja on – iseendale iseendana - Mina ise olingi see, kes oli, valis ja astus!


Marianne

08.07.2020.a

teisipäev, 7. juuli 2020

Inimene kannab oma Nime





Inimese nimel on ja ei ole tähtsust, kuid see ei ole eluliselt oluline. Nime saab võtta, muuta ja välja vahetada. Nimi on kokkulükatud tähed, mis koos olles loovad tähenduse ja annavad mõtte selle kohta, mis peaks nende taga sisalduma.

Inimesena kardame olla nimetud – olla eristava sildita. Minu nimi - see olen mina - Inimene. Kuid, kui sünnin enese loominguna järgmises hetkes, siis ei ole mina ju enam see, milline olin juba ära. Kuid nimi ja nimed püsivad paigal ega muutu ajas, kui just ei võeta vastu otsust, et üks vahetatakse teise vastu välja.

Nimi on see, mida kasutan öeldes teistele – „Mina olen Marianne!” Mida see tähendab - olemine Mariannena? Mis on oluline, kas hoida kinni nimest, mis on juba olnud ja mida teised teavad, sest olen seda kasutanud või olla vaba ja sellisena, millisena olen? Kuid, mida valida sel juhul enese tähistamiseks?


Marianne

07.07.2020.a