Üks mõte ...

... see, mis tundub oluline vilksab korraks, Sa tahad teda küll kinni püüda, et eneses alles hoida, kuid ta püsib hetke ja kaob siis. Kuid see, mis Sind häirib ja mille tahaksid unustada hüppab ikka ja jälle tagasi justkui reklaam, mis teiste mõtete sisse ja vahele on peidetud ning kui ta käivitub siis jääd tema kütkesse kinni ja kõnnid taltsalt kaasas, Sa oled tema lummuses ega ärka nõidusest üles ning endalegi märkamatult oled uuesti seal, kuhu kindlasti ei tahtnud tagasi minna – ühes juba olnud loos, kogetud hetkes. Näpid ja kisud paranevat koorikut, sest Sinu sees sügeleb ja kirvendab üks ammune sündmus, kogetud hetk, mida Sa ei lase lahti, sest see lugu ei ole Sinu jaoks veel lõppenud. Nii pöördub Sinu mõte ikka ja jälle tagasi, proovides erinevatest nurkadest lähenedes jõuda selle teadmiseni, mis selles loos peidus on. Sinu sees ei ole rahu, sest mõtted tirivad selle loo üha uuesti päevavalgele, et Sina selle loo üles võtaksid ja enese sisse selguse looksid.

Üks ammune lugu ei ole veel läbi, sest ta jäi Sinu jaoks pooleli ning Sa tahad, et ta läheks edasi kuni jõuaks Sind rahuldava lahenduseni. Seni tegeled Sa oma mõtetes selle materjaliga, mis Sinul kogetud ja kogutud on. Keerad ja pöörad sõnu ning pilte ühte- ja teistpidi ning proovid leida vastust, miks ja millepärast läks nii nagu läks ning kiusad ennast mõtetega, mis oleks saanud siis, kui ... Sa ei ole rahul loo sisuga, sõnade ega tegudega. Sa tõestad, kaitsed, ründad, õigustad, süüdistad – Sa elad ikka veel selle loo sees, mängides ise iseenda ja teis(t)e rolle – Sina oled elav lugu.

Sinu mõttemaailm otsib endale tegevust ja ta haakub selle külge, kus on elu, kus on energia. See ammune lugu neelab Sinu energiat, sest ta on programm, mis käib Sinu elu sees ja taustal. Sa otsid võimalust, kuidas see sulgeda ja proovid oma mõtteid suunata ning kontrollida, et need ei avaks seda üha uuesti. Ometi astud Sa taas tema sisse, kui filmi ühest mälestusest, mida vaatad kordusena, kuid mängid oma mõtetes läbi ning tehes seda reaalses hetkes, justkui toimuks kõik siin ja praegu ning Sa teed seda üha ja üha uuesti.

Selles juba olnud loos käivitus Sinus ühel hetkel soov muuta seda hetke, et taastada enese sees rahu, kuid siis ei saavutanud Sa seda tunnet ja nüüd kannad eneses mälestust hetkest, mil soovisid muutust ja just seda proovid Sa jätkuvalt alateadlikult teostada ning seetõttu kanduvadki Sinu mõtted erinevate nurkade alt lähenedes üha uuesti tagasi, et ülesanne lõpuni viia. Sa kannad endas mälestust, mida Sa ei soovi salvestunud kujul omada – Sina tahad oma mälestuse ära muuta, kuid Sulle tundub, et Sa ei saa seda teha, sest sel hetkel, loo juhtumise ajal, ei saabunud Sinu jaoks ju muutust ja Sa ei tea, mida Sina saaksid nüüd teha.

Sa ei saa muuta olnut, kuid Sa saad muuta seda, millise tundega mälestuse Sa sellest hetkest endaga kaasa võtad. Sündmuses oli sisu ju rohkem kui see üks tunne ja kui Sa käid nüüd selle loo tervenisti, algusest lõpuni läbi, lastes lahti sellest kohast, mida soovid muuta ja vaatad tervikut, siis saad Sa vahetada oma salvestuse sisu. Sina ise saad otsustada, mille Sa võtad olnust kaasa, sest Sina ise valid, mida Sa eneses hoiad ning kui Sa seda teadlikult teed, siis saadab Sind edu, sest nüüd omad Sa mälestuses pilti tundega, mille Sina täna otsustasid valida – hetke, mida Sa tol hetkel muuta ei tahtnud. Sina ise määrad enda poolt salvestatud filmi žanri ja stiili ning Sina ise oled ainuke selle vaataja - näita siis enesele seda filmi, mida Sa vaadata ja tunda tahad.

Millist filmi Sina vaatad, aga mida Sa soovid vaadata? Kas valid muuta või jätta?

Marianne

08.12.2018.a

Olin pildil, kuid mind ei olnud – miks vajasin tunnet, et olen nähtamatu

Looduses on minule ruumi, seal on minu kodu ja seal laiub vabadus

jagamine

Peale kuut aastat kodus olemist võtsin vastu pikkuprojekti ja läksin neljaks nädalaks koristama ühte asutusse. Töö jättis mulle omal moel vabaduse alles, sest sain ise valida, millal ja kuidas koristada, oluline oli jõuda lõppeesmärgini ja see kergendas leppimist sellega, et pidin minema ja olema jättes kodused asjad ja kirjutamata lood oma aega ootama. Ometi läksin teele põnevusega, sest teadsin, et see kogemus saab olema algus uute lugude sünniks, mis on seotud seal paigas ülestõusvate teemadega ja nii ka läks.

Esimene ja kõige häirivam teema, mis kasvas ja jätkus, oli seotud minu ja teiste inimestega. Ma panin väga tähele ja lugesin, kes möödujatest ütles „Tere!” või „Head aega!” ning sellest järeldasin, kas mind nähti või mitte. Mind puudutas väga, kui kogesin seda, et olen osade inimeste jaoks nähtamatu. Ma arvasin, et ehk seostub see sellega, millist tööd ma teen, kuigi koristamine ise ei olnud minu jaoks häbi ega räpane töö vaid segadusesse puhtuse ja korra loomine. Ma ei saanud aru, miks inimesed, kes mind juba enne tundsid korraga enam ei näinud ja isegi omanikud kõndisid mööda ja kuidagi ei suutnud ära mõista, miks eile olin nende jaoks olemas, aga siis enam mitte. Ma ei saanud aru, miks inimesed ei käitu viisakalt või siis ongi Soomes teised kombed. Ma ei saanud aru, miks mind iseendana olles ei nähta ja keskendusin sellele, et mõelda välja, milline ja kuidas peaksin olema, et ennast nähtavaks muuta. Ootasin hetke, et taas saaksin olemas olla, mis pidi juhtuma siis kui teised mind näevad. Üha ootasin, aga see ootel olemine väsitas, sest kui keegi tuli, siis jälgisin teda, et mitte maha magada hetke, mil ta mind näeb ning siis olla, kuid ikka ja jälle mindi minust mööda ja ruumist ära nii, et ma olin jäänud nähtamatuks. Ma olin ju olemas ja nähtav ning nii ma ei saanudki aru Miks?

Selles kohas tähendas „Tere!” minu märkamist ja sideme loomist, sest siis olin teisega koos ega seisnud üksi ja „Head aega!” sideme lõpetamist ning seda, et olin olnud oluline, kuna teine inimene leidis oma ajas hetke, et mind hoida ja märgata ning see andis kindluse, et olin/ olen tema jaoks olemas ja nii ei ole ma nähtamatu.

Lood kasvasid ja läksid lendu, aga ikka otsisin enese seest vastust küsimusele, miks nähtamatuse teema minu teel seisab, kuid siis läksin solvumisest läbi ja avastasin, et nähtamatus annab mulle vabaduse ise valida, kas mina näen teisi või mitte. Vastust otsides keskendusin alguses sellele, mida minul ei olnud, kui teised möödusid – mul ei olnud sidet ja ma ei olnud hoitud. Nendest vastustest said põhjused, et enesele tõestada, miks mina selles kohas ja nende inimestega koos olla ei saa ega taha. Need vastused olid kattevarjuks sellele, et tegelikult mina ise ei tahtnud nendega koos olla, sest vajasin põgenemisteed ja väljapääsu vabadusse kohast, kus tundsin ennast seotuna ja kinni hoituna. Mina ei tahtnud olla kohas, kus kellelgi teisel oli õigus määrata minu tegemisi ja mina pidin kuuletuma. Ma küsisin endalt, miks nähtamatus mind puudutab ja sain vastuseks, et ma valisin olla nähtamatu, et hoida alles enesemääramise vabadus, sest kui olen nähtamatu, siis saan ise valida, kas olla koos ja kohal või astuda kõrvale, teiste seast välja. Mina ei tahtnud sidet, mis seoks lõplikult, sest siis uskusin kaotavat oma vabaduse.

Ma otsustasin olla iseendas ja oma töös ning kui keegi mind näeb, siis vastan talle, aga muidu lasen asjadel olla ja võtan inimesi nii nagu nad on. Nii saabus kergus, sest ma ei olnud enam valvel vaid lihtsalt olin ühe osana kõigest, kuid jätkuvalt seisin eraldi, sest ei leidnud seal kohta, mis oleks minu.

Kõndisin edasi, sest see oli siin ja praegu, kuid teadsin, et kusagil enne oli koht, kus mina ise nähtamatuse mustri lõin. Ma kõndisin läbi aja tagasi aega, kus käisin veel lasteaias. Mind viidi sinna esmaspäeva hommikul ja võeti kaasa reede õhtul, aga noorem õde saabus igal hommikul ema või vanatädiga, et õhtul nendega ühes taas koju minna.

Igal hommikul ja õhtul püüdsin neid hetki, kui nad tulid ja läksid. Hiilisin ikka ja jälle aknale istuma suure lille varju ootama hetke, millal nad nähtavale ilmuvad ja kogeda tunnet, et mind on nähtud. Kasvatajatele see komme ei meeldinud ja üha uuesti kutsuti mind sealt ära, aga mina ju teadsin, et teised tulevad ja lähevad aknast mööda ning kui mina ei näe neid siis olen üksinda, sidemest välja jäetud ning siis olen ma nähtamatu. Aknal istumist põhjendasin tolmu pühkimisega lille lehtedelt ja lille suurus jättis mind varju ning peitis toasolijate pilkude eest. Ma istusin aknalaual lootuses, et olen teistele nähtamatu ja nad unustavad minu olemas olemise ning mina saan olla nähtaval kodustele, et üha uuesti taasluua meid ühendav side. Igal uue päeval oli minu sees küsimus: „Kas nad mäletavad, et mina olen olemas? Kas neile tuleb meelde üles vaadata ja lehvitada? Kas nad näevad mind või olen ma nähtamatuks muutnud?” - ma pidin üha uuesti neile küsimustele vastused saama, sest see hoidis mind alles kohas, kus mina ise ei tahtnud olla, kuid pidin olema, sest mind ei võetud kaasa ja sel ajal puudus mul enesemääramise vabadus.

Aitäh, kaasa kõndimast!

Marianne

06.12.2018.a

Kingi mulle sõna - Teekond ise enda sisse vaadates

Minul on vajadus tõestada iseendale, et olen Sinust parem, sest võrreldes Sind ja ennast tunnen, et sellisena, millisena mina valin olla, saan vähem, kui Sina sellisena, millisena Sina valid olla. Tõestades oma paremust loen enesele üles kõik selle hea ja ilusa, mida mina saan valides oma olemise, kuid ikkagi tunnen end iseenda silmis vähemana, sest Sinul on olemas see, mida minul ei ole. Ma hoian kinni soovist omada seda, mis Sinul on, sest ma näen, et Sinul on iseendana hea olla, aga mina olen rahulolematu, sest minu kingad hõõruvad ja pigistavad.

Sina saad teiste inimeste tähelepanu ja koos olemise, mina jään kõrvale. Sind on võetud mängu, kuhu mind ei ole valitud. Ma ootan kutset, aga ma ise ei vali astuda, sest tahan, et mind valitaks välja, sest nii tunnen end väärtuslikuna. Ma tahan, et minu väärtust avalikult tunnustataks, sest kui mind valitakse välja ja kutsutakse mängima, siis järelikult ma olen väärt, sest minuga tahetakse koos olla.

Ma soovin, et Sa ütleksid: „Sina oled Ilus ja Hea!” - siis saan ma õnnelik olla, sest ma soovin selline olla ja kui Sina mind nii näed, siis järelikult olengi. Ma vajan Sinu sõnu, sest sõnad on minu side Maailmaga. Sõna saan ma endasse võttes endaga hoida ja sõnadest saab minu lugu. Sõnad on keel, mida mõistan ja kõnelen. Kui sõna häälega välja öelda, siis on ta elusana Maailmas olemas ja nii saavad ka teised seda näha. Kui Sa ütled: „Sa oled ... !” siis need sõnad elustuvad ja kui ma astun nende sisse, siis ma kannan neid kui uhkemast uhkemaid rõivaid, mis kaunistavad, tunnustavad ja kutsuvad mind märkama. Kuid sõnad võivad olla ka pigised räbalad, mis näitavad mind sellena, kellest eemale hoida ja mööda vaadata ning ma muutun nähtamatuks.

Ma soovin olla sõna, keda Sa hoiad enese ligi, kes teeb Sinu päeva valgemaks, öö kirkaks, meele helgeks ja Maailma värviliseks muinasjutuks, kus koos olla, siis ma ei ole üksinda nähtamatu vaid sõnana Sinu sõnadega ühes loos koos. Soovin olla sõna, kes kasvatab sideme ja seob meid kokku.

Marianne

05.12.2018.a

Kes ütles, et õpilasest õpetaja ees on kerge ja lihtne seista

Soov, et Sa muutuksid, kasvab kohas, kus Sinu astutud samm kohtab teise inimese reaktsiooni, mis on häiriv ja segadusse ajav. Sellest vastusest kasvanud tundes olles usud, et kui oleksid suutnud/ osanud teisiti olla ja mõelnud ette, kuidas olla, siis ei oleks teine Sulle nii vastanud ja Sina ei peaks nüüd tundes olema. Sa unustad ära, et astutud samm sai valitud Sinu enda eesmärgist lähtuvalt, aga nii astud Sa teise inimese loo sisse.

Sina astud oma eesmärgist lähtuvalt, kuid kohates teist soovid olla, et vähemalt näides jätta mulje endast kui heast ja ilusast inimesest, sest soovid ära hoida vastuseisu, kui konflikti, milles võrsuvad tunded segavad olemist. Kuid Sa ei peagi olema nö hea inimene, oluline on, et mäletaksid oma eesmärki ega reageeriks teise inimese tundele, sest kohas, kus tunne ja tunne kohtuvad on segadus ja see jääb Sinu sisse Sind häirima, sest Sa tunned, et käes oli midagi õrna ja habrast, kuid oskamatusest ja enda Mina kaitstes ei osanud Sa seda õieti kohelda ja nüüd on see katki ning enam ta ei tööta.

Sa unustad, et aeg-ajalt ongi Sinu aeg ja koht olla teisele inimesele õpetajaks, piiride seadjaks, peegliks ja seda kogemust taluda ei olegi kerge, sest teine inimene käivitub ja reageerib Sulle, sest ta ei saa vanal moel enam edasi olla. Keeruline ülesanne on olla õpetaja nii, et teine tunneks end hoituna, kuid sealjuures jääda enesele kindlaks ja astuda oma samm lõpuni ning sealt edasi.

Loomulikult teine inimene reageerib, sest tal tuleb oma mugavusest lahti lasta ja ennast liigutada, sest midagi muutub ja see ei ole vabatahtlik vaid Sinu poolt välja öeldud või läbi viidud muudatus, millega tuleb edaspidi arvestada. Nii saab teine inimene endale sihtmärgi – Sinu, kui süüdlase, kelle vastu viha kogudes ja sellest energiat saades leida eneses jõudu oma samm astuda. Sinul on kehv tunne, sest teine on Sinu sammust nähtavalt häiritud ja tunneb end halvasti. Ta justkui punnib vastu, et hoida end maa küljes kinni, kuid liikumine on juba käivitunud ning selle vastuseisu käigus püüab ta Sind Sinu eesmärki muutma sundida ja ta lausub sõnad: „Sina oled ...!”

Kuuldes teist inimest lausumas: „Sina oled ...!”Sa  käivitud, sest hakkad tõestama oma õigust olla Sina ise. Tõttad ennast kaitsma, et luua teise silmade ette pilt sellest, milline Sa tegelikult oled või siis ründad ka Sina teist, et tema võtaks oma sõnad tagasi. Sa oled kui kala õnge otsas, hingetuna siplemas, sest neelasid sööda alla ja oled nüüd see, millisena teine Sind nägi ja kuidas tema oskas sellele olemisele nime anda. Sa tahad sellest olemisest vabaks saada.

Sa oled ... on nime andmine tundele, mis teises inimeses Sinuga koos olles kasvas sellest, millisena mõjub Sinu olemas olemine temale, teie ühises hetkes. „Sa oled .. „ tuleb huulile siis, kui inimene ei saa seda, mida ta tahab, sest teine seisab tema teel ees ja tal tuleb leida uus lahendus, sest tema sees kasvanud tunded otsivad nüüd väljapääsu, kuid selles hetkes ei tundu olevat teed, mida mööda väljapääseda. Inimene hakkab teist, kui seina ründama, et see eest ära astuks ja laseks tal edasi minna nii nagu ta soovib. Kõikjal on valikute uksed, kuid inimene ei näe neid, sest tema tähelepanu on sellel, mis on suletuna tema ees. Raske on ennast ringi keerata ja minna teisale, sest see oleks kui allaandmine ja kaotusega leppimine. Inimene vajab kohe lahendust, mis aitaks teda tundest pääseda.

Kui Sinu sammu eesmärk oli teine liikuma lükata, siis see ei pruugi kohe täituda, sest teine otsustab ise, millal ja kuidas ta astub - Sinu soov ei ole siin lõplik argument. Kui Sinu sammu eesmärk oli tehtud iseenda heaolu silmas pidades, siis oli see kohtumine vaid üks võimalus ja alles jäid kõik teised, mille vahel saad valida. Kui Sinu samm oli teisele inimesele õpetaja olla, siis Sa võid kõrvale astuda ja vältida kohtumist, kuid nii jääb Sinul saamata see õppetund, mida Sina selles kohas läbima pidid. Kui Sa valid astuda, siis saad Sa valida, kas oma sõnumit edastades seisad teise inimesega vastamisi vastandudes või kõrvu, teist toetades ja ikka tuleb Sul ühel või teisel moel kohata seda, kuidas teine inimene Sulle reageerib.

Kes ütles, et õpilasest õpetaja ees on kerge ja lihtne seista?

Marianne

04.12.2018.a

Vanade väsimus

Vanaduse väsimuses,

unede hämaruses,

pimeduse varjus

on rahu vaikuses.

Valgus on äratus,

kuid kus ... ,

kas uue tee alguses

või ikka veel

vana loo lõpetamatuses?

Lase lahti maine rada,

hing ihkab olla vaba

ilma valu ja väsimuseta,

jätta keha puhkama

ja koju lennata.

Valgus ära ärata

vaid käsi ulata

ja kaasa võta,

vaikuse pehmuse

ja rahu sisse

unenägudesse

unedemaale jäta.

Marianne

03.12.2018.a

Segaduse uttu ära kadudes

Olen rahulolematu,

ma ei ole rahul ega olev,

midagi on tuntavalt üle või puudu,

see segab ja häirib.

Pole nime ega selgust

ega seda, mida vajan,

aga ma ei saa olla,

sest mul ei ole

kohta ega rahu.

Ma ei leia enesele aega

iseenda vaikuses

hetkes olemas olemist.

Ma ei kuule ega kuula,

mida mina kõnelen,

sest elan ootuses,

et kohe keegi astub,

tuleb sisse ja segab.

Seisan kaitses enese piiridel,

olen ärevuses valvel.

Ma ei tervita saabuvat,

sest mina pole veel kohal.

Kuid kuhu ma jäin,

mille külge klammerdusin,

mida üha uuesti

mõttes läbi käin,

mille külge jäin kinni

ega lahti lase,

vaadates tagasi

mineviku olevikku tassin.

Kus ma olen,

kus mina elan?

Kuhugi tuleb astuda,

sest üha uued

hetked on kohal,

kuid ma ei saa,

sest seisan maa ja taeva vahel,

kõige kõrgemas kohas.

Sõnad ei ole veel paigas,

nad alles vormuvad

ja oma kohta otsivad,

kuid nii pole teed

jalge ette laotunud.

Rahulolematus,

sest sees on segadus,

mõistmise valgus

pole veel koitnud

ega pimedust kustutanud.

Ma otsin iseennast,

sest käest lahti lasin

ja segaduse uttu ära kadusin.

Uued hetked on peeglid,

mis vastu plingivad,

nad on prožektorid,

mis silmi pimestavad.

Põiklen eemale

ja selja pööran,

ei ole tuge ega toetust,
kohta millest hoida,
kui tuleb tuul,
kes kõrvale tõukab 
ja paigast lükkab.

Mida ma vajan?

Mille ma ära kaotasin?

Ma kaotasin ära kodu,

siin olen vaid külaline

teiste inimeste lugudes.

Oma on loodus,

kaljud, puud ja taevas -

need laotuvad kõigi ja kõige üle,

hoiavad embuses ja lohutavad.

Eemal majadest ja inimestest

on olemas ise olemise vabadus.

Seal on igal ühel õigus

iseendana olla ja väljenduda.

Minu kodu on avarus

maa ja taeva vahel -

seal on minu vabadus.

Marianne

02.12.2018.a

Sametrohelised hiiud

Iidses hiies hiiglased,

hiiud sametrohelised,

seisid sosistavas vaikuses

hoides aega endi embuses.

Krobelise koore varjus

mõhnalise tüve sügavuses

leebe mõistmine voolas,

kui puu vastu toetudes

ja lohutult nuttes

pisar pisara järel poetus.

Puu mind toetas

ja püsti hoidis.

Puud mind kuulasid

ja lihtsalt olla lasid.

Ma ju uskusin,

et leian lahenduse

ja ise iseenda parandan.

Et leidub üks sõna,

millest kasvab lugu,

kui teel kõnnin

ja elu kogen,

kui vaatan aegade taha

ja enese sisse -

sealt vastuse leian

ja terveks saan.

Oo ei, ma ei eksinud,

olin lihtsalt väsinud

ja tundsin hirmu,

et sõnani ei ulatu,

aga aeg üha voolab

ja tee kestab,

kuid lahendust ei paista.

Igavikuline hetk,

aeg ajatuks saab,

kestab igaviku

üks silmapilk.

Puu sees on ühes

nii seeme, kui ka känd -

ajaratas ringi käib.

Marianne

01.12.2018.a