neljapäev, 21. jaanuar 2021

Inimtigude teod – Miks minu asemel ei ole kedagi teist

 


See, millest räägitakse ja on inimese aru saamisele natuke mõistetamatu – erinevad ajad ja erinevad reaalsused ühel ja samal ajal, ühes ja samas ajas, on tegelikult igapäevane nähtus selle suure ja päris Maailma sees. Inimesed elavad ühes nii nagu oleksid nad teineteisest tähtede tagusel kaugusel, asumas erinevatel planeetidel. Nähakse, räägitakse ja on võimalik puudutada, kuid teist inimest ei nähta, sest teda ei ole. Teist inimest ei mõisteta, sest teda ei kuulata. Teist inimest ei ole kuulda, sest temast ei saada aru.

Reaalsused on teised, ollakse eraldi ja seega ei nähta, kuulda ega tunta Hinge kohal olemist ega puudutust. Olemas olevaid inimesi ei ole, sest nii on valitud näha – üks on ühel ja teine teisel maanurgal – inimesed on kui mäed, millel mered vahel. Pole vaja alla tulla ega lähedale astuda, et koos olla, sest seda ei vajata, sest seda ei taheta, sest sellest ei ole puudu ja seega seda ei ole ning olematusest ei ole võimalik osa saada. Inimeste Maailmas on Minu-del ja Meie-del erinevad Maailmad - kes, kellega, millega kokku moodustatud või lahku arvatud. See tundub võib-olla vale, kuid ometi on see olemas – erinevad ajad ja Maailmad, ühes ja samas, ühel ja samal ajal.

Mina-d ja Meie-d on inimese enese otsuste ja valikute järgi valitud ühendused. See, mida vaadates ja tundes, enesele ettekujutatakse, ei pruugi olla päris, sest hoolimata näilisest nähtavast on igal inimesel olemas oma tegelik, ainult enesele kuuluv Maailm, mis koosneb tema enese poolt valitud osadest ja selle sees on inimese turvapaik. Mida suurem on inimese enesekaitse vajadus, seda vähem on tema Maailmas välist ja võõrast, sest iga teine on potentsiaalne oht olemas olemisele.

Kui see, mis on, meeldib, siis ollakse Meie, kuid kui on ebamugav ja ebameeldiv, siis lükatakse see enesest eemale ja asemele astub – Teie ja Mina Ise ning inimene poeb oma Maailma sisse, kui tigu urgu. Kui on ohutu, ollakse urgudest väljas, kui on enesekaitse vajadus, siis astutakse teistest eemale ja ühistest Maailmadest välja – ei ole vastutust ega olda omal kohal. Küll tuleb või leidub keegi teine, kes on ise, kes teeb ära, kes parandab ära, kes seisab ja on – seni ollakse ise ära, vaikitakse, vaadatakse pealt ja kõrvalt. Seda vaatenurka valides on olemas teised ja on nende teemad, nii ei puuduta elu enese vastu. Vaikselt ja varjudes olles ei näidata välja, milline ollakse, mida tuntakse, sest kardetakse vastutust ja omal kohal seismist.

Tänases ajas on palju inimesi, see tundub põgenemist võimaldab teadmine, sest kui on nii palju, siis ei ole tähtsust, kuidas ja kus ollakse, mida tehakse. Kuna inimesi on numbrite järgi palju, siis tõestatakse ära, et kõiki ei olegi vaja – on võimalik asendada, sest võetakse asemele. Inimesest saab oma elu ohver, kes ei taha, saa ega suuda olla, sest ikka ja jälle jõuab ta seinani - „Minu asemel ei ole kedagi teist!” Kõlab süüdistus ja ollaksegi ohver, kui inimene küsib elu käest küsimusi – „Kuidas ei ole? Kas ei ole? Miks ei ole minu asemel kedagi teist?” See on püüd pääseda ja olla oma kohustustest vaba, et teha seda, mida hing igatseb. Kas Hing või tahtmine? Kas tee või vajadus?

Inimteo valik - „Kui saan olla st ei pea tundeid tundma, siis olen olemas, kuid, kui ei saa olla st on tunded, siis ei jää ega ole seal, kuhu mind ei taheta st ei hoita tundeid minust eemal.” Senikaua, kuni on olemas teised ei pea ohver olema, vaid ta saab olla.

Kes ma olen, kus ma olen, miks olen – on vastutuse võtnud inimese teadmine enese sees. Kui enese sees on vastu võetud teadmine – „Olen, sest mina olen olemas ja selles ajas ega selles kohas, ei ole kedagi teist minu asemel olemas. Ei ole olemas kedagi teist, kes saab teha seda, mida mina saan – olla oma kohal nii, et mina olen kohal ja olemas – ei jäta tühjust ega vaikust ega põgene, vaid seisan tugeva ja kindlana omal kohal. Minus ei ole hirmu – see on minu koht, aeg ja olemine. On minu aeg olemas olla. Võtta vastu, hoida ja anda edasi – olles tervik olen osa tervikust.”

Inimese teadmine on Hinge teekond – minu asemel ei ole ega saa olla kedagi teist – ja see on ise enda vastu võtmine.


Marianne

21.01.2021.a

kolmapäev, 20. jaanuar 2021

Iseennast lahti sidunud inimene on iseendale võõras

 


Kui inimene sünnib, siis on ta seal, kus ta on ka siis, kui on raske või paha. See on koht, kus ta on ja elab, sest nii juba on. Kui inimene kolib ära, siis läheb ta sinna, kus teda veel ei ole olnud. Inimene ise valib enesele uue aja ja koha – see meeldib ja ei meeldi ka. Ta ütleb enesele, et proovin ja kui ei taha olla, siis võin uuesti valida, kuid, kui sobib, siis jään. Ta on lahti seotud ja alles liikumises.

Ühest kohast teisale ära minnes, asub inimene elama maale, kus tema on juurde tulija. Inimene ei seo ennast kinni, sest ta on ettevaatlik ja valmis iseennast kaitsma, sest oma jäi maha ja tundmatu võõras on ümberringi. Ta ei tea ega oska kõike, ta elab alles kikivarvukil. Inimene ei ole paigaga osa, sest tema ise ei ole veel osa. Sõna Meie – tähendab Mina ja Teie – lahti seotud inimene on võõras, sest tema ise lahutab ennast olemasolevast tervikust.

Inimese sees on hirm, et keegi tuleb ja ütleb – "See koht ja aeg ei ole Sinu omad. Sinu eelkäijad ei ole siin olnud loojad ja siin olevat ei ole Sinule edasi antud. Oled ise tulnud ja võtnud teiste oma endale. Astunud sisse ja löönud sassi teiste aja joonised." Inimene vaatab ja näeb lugusid – Aa, nemad ju ... , Aa, need teised ju – need ei ole tema enese lood ega oma inimesed. On inimeste elud ja argipäev, mida elatakse eraldi. Puhas hirm tõstab enesekaitse ja loob vahe vahele – on oma Mina ja on teised. 

Ei ole võimalik teada ega mõista kõike seda, mis on uues kohas enne inimest seal olemas olnud. Tema ei ole sellega ühes üles kasvanud. Igas paigas on olemas mitu Maailma ja on olemas mitu tasandit. Loodus on sama, ühine ja mõistetav ning sellepärast oma, kuid inimestega on lugu hoopis teine – nemad on vähe või palju teistsugused, sest nende aeg on ja on olnud teistsugune. Loodusel ei ole väga vahet, kus ja millal inimene käib ja on, mida teeb või ei tee, missugusena ta näib või on. Inimestel on silmad ja kõrvad ning neil on kujutlusvõime ja omad lood kaasa. Nemad ise küsivad ja vastavad ja kui soovivad, siis kõnelevad või vaikivad.

Teiste poolt jagatud ühised hetked jätavad juurdetulija välja, rõhutavad tema eraldi olemist – juurde tulija ei saa ära muuta seda, et temal ei ole olemas seda, mida teistel ja teistes oli või on, ta ei saa seda iseendale lisada. Inimene ise, tahtes eraldi olles olla ikkagi osa, peab looma iseenda jaoks oma Maailma, milles tema on osaline, kuid seal sees ei ole neid teisi, sest nemad ei kuulu sinna sisse ja kui keegi kutsumise peale tulebki uurima, siis on ta ühe hetke külalisena külas. Kui võõral maal elav võõras loob enese jaoks Maailma asetab ta rõhu sõnadele Mina ja Minu, sest inimene saab enese jaoks luua maailma, mis on inimese Mina Maailmana.

Senikaua, kuni inimene ei seisa ega võta vastu oma kohta ajas, ta ei ole osa. Olles koha vastuvõtnud on ta seotud ja ühendatud. Mitte keegi teine ei saa anda inimesele teadmist, mida ta iseendas ei näe ega tunne. Kui inimene näeb kahte erinevat Maailma ja tema seisab teistest eraldi, siis oma sisimas on ta eraldi ega saa kuidagi olla teisest Maailmast osa. Teised ei saa teda võtta ega enesega ühte liita, kui inimene ise ei astu ega tee seda – näha oma olemist inimestega ühes ühises Maailmas ning seista selle Maailma sees omal kohal – võtta olev aeg vastu - võtta endale vastutus iseenda ja Maailmas olemas olemise ees.


Marianne

20.01.2021.a

teisipäev, 19. jaanuar 2021

Mina ja minu Meie

 


Nii sageli kasutame sõnu, millel on justkui üks ja kindel tähendus ning me ise tundume neid just selle tähenduse pärast kasutavat, kuid tegelikult ei mõtle me seda, mida ütleme, pealmist ega nähtavat, vaid teist, kusagilt sügavamalt tulevat - me tunneme enese sees teisiti, kui sõnu välja öeldes kasutame.

Kasutan sõna Meie – see on ühes olemine, kõigile kuuluv, osana olemine. Meie on olnud pealkiri lugudel ja üritustel, et inimesed näeksid, harjuksid ja tunneksid ennast osana. Oli olnud hetk, milles toimuv puudutas mind - inimesed Meie sees ei olnud tundnud ennast olevat Meie osana, vaid väljajäetutena. Omade poolt võõrasteks märgitutena üksi ja eraldi jäetud. See oli koht ja aeg, kus vaatasin enese lugu st tundsin enda sees samu tundeid. Minu teel on olnud mitmeid Meie-sid, millest olen välja jäänud, jäetud, eraldatud – üksi kurbusega ühes.

Kirjutasin ja kasutasin sõna Meie ja nii oli minu jaoks näiliselt see Meie olemas. See oli minu paberil ja arvutis ning paljudel teistel ekraanidel, kuid mina tundsin ennast üksinda, sest minuga ühes, selle Meie sees, ei olnud teisi, päris inimesi. Sain haiget, sest ei saanud aru, miks inimesed vaikivad ega astu nähtavale – mina ju tegin nende jaoks seda, mida uskusin/ tundsin neid vajavat. Hoolimata kõigest, mida tegin või kirjutasin, olin ikkagi võõras ja polnud osa. See tegi kurvaks ja vihaseks, sest sain haiget ja olin üksinda. Kurbus tuleb üksinduse kaaslaseks, kui ei saa või ei ole nii nagu sooviksin, enesele vajan.

Kirjutasin sõna Meie, kuid tegelikult tundsin ise ennast võõrana – mina ei olnud selle Meie osa. Olin loonud kujundi Meie, mis minu jaoks tähendas Teie – teistele tegemist. Nendele teistele, mitte minule. Seda kõike ei olnudki minule endale vaja. Tegin, sest nägin teed – kõndisin ja põlesin. Lood sündisid kogemustest sellel teel, kui tundsin ja põlesin. Sain haiget – sain jõudu. Vahel ei teadnudki, miks teen ja ei tahtnud enam teha. Minu tahe ja tugevus on tulnud sügavalt enese ja maa seest – see on olnud Hinge teekond ajas.

Mina ise olin teinud vahe vahele – mina ise ei olnud ega näinud ennast osana. Mina ei tahtnud ennast siduda, sest kartsin ühte seotuna olla kinni pandud kohta ja aega. Oli hirm, et ühte seotuna pean edasi olema ka siis, kui ma enam olla ei taha. Ei taha, kui on olemas inimesed, kellega ühes olles kasvavad tunded, mida tahaks enesest välja sulgeda ja ära peita. Seega peavad sellised inimesed Meie seest välja astuma. Eemaldades enese kõrvalt ohu olen jäänud üksinda - jõudnud algusesse tagasi. Need on olnud minu õppetunnid, mida mina ei ole tahtnud ära õppida.

Minu sees olev väike laps vajas enesele enesekaitseks Meie-t. Võõras kohas, võõraste inimestega ühes olles tuli luua enese jaoks ennast hoidev koht. Olles osa, olen vajalik ja oluline, mind hoitakse ega jäeta välja ja eraldi. Suur sõna Meie tähendas ühes minuga Meie olemist. See väike laps minus tahtis, et minu poolt nimetatud ühise Meie sees peavad teised jagama minuga seda, mida minul ei ole – andes turvatunde peletama minu hirmu.

Kui laps ei saa seda, mida tahab, siis ta jonnib ja kaitseb iseennast. Ta otsib lahendusi, kuidas vältida oma keerulisi tundeid. Mina lõin oma sõnades Meie justkui kõigile, kuid tegelikult oli see minu oma st Mina Ise. Mina tahtis, et seda mida jagan peavad teised nähtavalt ja kuuldavalt rõõmsalt ja tänades vastuvõtma – siis oleks olnud Meie nähtavalt ja kuuldavalt olemas. See oli minu Mina, kui solvudes jätsin kellegi Meie seest välja, kustutasin ta ära või võtsin oma Meie tagasi – selle tegevuse sõnum oli – see on minu Mina oma. Meie ei olnud Meie, vaid laiendatud minu Mina.

See huvitav vaatenurk on olnud korduv muster minu elus. Olen võtnud teisi enesega ühte olema ja saanud haiget, sest ei ole suutnud neid Meie-sid päriselt nähtavaks teha. Ma ei ole suutnud anda enesele läbi teiste seda, mida mina vajasin - turvatunnet, et olen hoitud ja ühes. Tegelikult ei saa mitte keegi tulla ega olla minu Minaga ühes ja üks. Just sellepärast saingi haiget ja tundsin enese kadumise ees hirmu, sest näiliselt olid teised minuga ühes, minu sees ja puudutasid vastu – Meie olles ei olnud meie vahel piiri. 

Olemas olles ei ole inimene enese sees üks osa tervikust, vaid tervikuna olles üks osa välisest.


Marianne

19.01.2021.a

esmaspäev, 18. jaanuar 2021

Mis maksavad ohvrile maksmata jäänud võlad

 


Tundena olles ei saa inimene lõpetada oma tunnet, sest tunne on energia ja energia on inimene ise. Inimene saab vahetada energia nime ehk anda enesele uue ülesande – valida olla see tunne, mida ta vajab, et vajaminevat enesele tagada. Millelegi reageerides nimetab inimene oma energia. Ükskõik, millise tunde-Minaga ta reageerib, on see enese energia äratamine – see on inimese enesekaitsest tulenev käitumine.

Kui ennast ohvrina tundev inimene saab selle, millest ta oma ajas kunagi ilma jäi, siis tänu ja rõõmu hetk on üsna üürikene. Saadav ei täida teda, sest see on vana võla tasumine. Ohver usub end saavat selle, mis kuulub õigusega temale. „Makske ära, te peate, sest jäite võlgu sel hetkel, kui mina ei saanud!” Oli uskumine, et tasu saanuna on käes rahu tegemise koht ja ees ootab vaba vabadus, kuid pettumus süveneb, sest ohver ei tunne täidetust – ta ei saa möödunud aega olematuks muuta. Möödunud ajast on temas kaasas mälestus – „Teie jätsite mind ilma sellest, mida teie pidite minule andma!”

Inimene ei saa oma mälestusest lahti lasta. Inimene tahaks möödunud aega tagasi minna, et sinna jäänud iseennast lohutada. Anda enesele kingituseks selle, millest kord ilma jäi. See on inimese enese kaitse – „Mina hoian ise ennast!” See on tema katkine lugu ja katkine aeg, sest tema on katkine inimene. Kui mitu katkist lugu, mis alles ootavad vea parandust ja ära parandamist, on jäänud ühe inimese teel pooleli?

Inimene ise on jätnud oma lood pooleli ja iseennast katki, uskudes, et kord tuleb see aeg, mil ta suudab iseennast korda teha. Katkine inimene elab ohvrina, kellel on kaasas ülesanne. See on kohustus, mida täita - inimene peab ise oma katkised Mina-d ära parandama. Seega ootab ta õigeid aegu ja vanade võlgade tasumist – palsamit enese hingele ja koorma kergendust, kuid ta tunneb kurbust, valu, viha, solvumist – mahasurutud tunded tõusevad pinnale. Tulevad need samad tunded, millest katkistes lugudes iseendaga ei räägitud.


Marianne

18.01.2021.a

laupäev, 16. jaanuar 2021

Ajamere kaldaliiv



 

Inimese veel lahti laskmata lood on ajamere kaldaliivale randuvate lainete poolt ammu ära kustutatud. Tahtes oma katkist lugu, ise ennast ära parandades, teiseks muuta, hoiab inimene mälestusi endas – joonistab üha uuesti liivale mustreid. Lugu ei ole, joonis ei jää püsima, aeg kustutab jäljed. 

Millal väsib inimene kordamast, püüdmast olnut taastada, et anda enesele võimalus suuta muuta ära seda, mida olevas hetkes ei ole – minevikku kaotatud iseennast?


Marianne

16.01.2021.a

reede, 15. jaanuar 2021

Inimese lapse hirmu suurus – katkiste aegade lugu

 


Inimese laps on nähtvalt üksi. Tema sees on hirm, sest ta ei tea, kuhu ta kuulub – kus on see koht, milles olles tema on hoitud. Ei ole kedagi ees olemas ega ole ka tema taga seismas. Kuid laps on olemas ja ta tunneb ennast katkise aja sees olevat. Laps kaitseb iseennast, sest kedagi teist ei ole tema jaoks olemas. Ennast kaitstes on laps eraldi ega ole osa – ta ei seisa hoidmas aegade sidet.

Katkise aja loos olev inimese laps mäletab, kuidas oli ja näeb, kuidas on. See teeb valu – „Mina ei olnud piisav, minul ei olnud tulemust.” Ta ei taha vaadata, kuidas tema jälgedes astunud Maailm on katki. Ta tahaks oleviku ära kustutada ja iseennast ära unustada. Teda ei ole, kuid ta ei saa ka ära minna – ta ei ole veel vaba. Tal ei ole olnud jõudu ega valgust, sest ta uskus, et tema oli ja on üksinda teel. Valge Valguse puudutus aitas mõista ja andis tuge – inimese laps nägi teed.

Seni, kuni isa ega ema ole kodus st ei seisa omal kohal aegade teel, tuleb lapsel ise ennast kaitsta. Kui vanemad on omadel kohtadel st inimese laps on nad enese elus vastuvõtnud, on laps vaba olema. Inimese laps on hoitud – temast algab ja temaga lõppeb. Tõustes püsti ja seistes, olles kohal, omal kohal, oma olevikus, saab tulevik tulla. Inimese laps ei ole üksi, ta tunneb seda, kes oli ja näeb seda, kes on. Olles omal kohal, mõistab inimene tervikut, näeb ennast osana, tajub oma vastutust ja terveneb.

Katkiste aegade katkiste lugude katkised lapsed. See on veel vastuvõtmata õppetund - „Olen osa, hoian sidet, võtan vastu ja annan edasi.” Katkine inimese laps usub, nii väiksena kui suurena, et tema on üksi jäänud. Ta on eraldi, sest tema on välja arvatud, jäetud, unustatud. Kuid ta ei ole päriselt üksi, vaid ta on enese sisse oma tundega ühes kinni jäänud. Olles tundena, laps ei taju ühendust, sest tunneb kasvab suuremaks, kui laps ja tema Maailm. Tunne ei jäta teadmisele ega tunnetamisele ruumi ja aega.

Inimene oli olemas ka siis, kui teda veel ei olnud. Inimene on olemas ka siis, kui teda enam ei ole. Ta oli ja on olemas neis, kes olid ja on. Need, kes olid, said minna, sest inimene oli olemas. Need, kes tulid, said tulla ja olla, kuna inimene oli olemas. Võttes vastu oma koha võtab inimese laps vastu selle, mis oli ja on, nüüd on ta valmis hoidma ja edasi andma oleva ja olnu.


Marianne

15.01.2021.a



neljapäev, 14. jaanuar 2021

Inimene inimese vastu - inimene ise ennast kaitsmas

 


See on nelja aasta jooksul 60-s Alkeemias avaldatud lugu 

https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/inimene-inimese-vastu-inimene-ise-ennast-kaitsmas?id=92275469

Inimeste Maailmas on täna käimas õppetund – teadvustamine, et inimene ei ole inimese vaenlane. Inimene ise on enese jaoks kõik see, mille tema ise oma tundeid uskudes, enesest väljaspoole ja enese sisse, nähtavaks maalib. Tänase aja suurelt kuulutatud tõde kõlab – Inimest kaitstakse inimese eest, sest just teise inimese olemas olemises ja tegevuses peitub suurim oht inimesele. See on Inimeste Aja Loo õppetund peegelpildis vaadatuna – need on katkiste aegade ja katkiste lugude katkised lapsed, kes kogevad oma elu elamist.

Inimesega kaasas on erinevate aegade lood ja neist tulenevad mustrid ehk enesekaitse erinevad strateegiad. Inimene ei ole vaba, kui tema elu peamine ülesanne on ise ennast kaitsta teiste inimeste, Maailma ja ka iseenese eest. See inimene on sõjas ja peab lahinguid. Võitleb oma õiguse eest tunda vajalikke tundeid ja astub vastu või põgeneb, et kaitsta iseennast „valede” tunnete tundmise eest.

Inimese enesekaitse on inimene ise ennast kaitsmas. Kuid, kui enam ei valiks kaitset, kui enam ei reageeriks vastu, kui nüüd lihtsalt oleks. Seda on kergem öelda ja mõelda, kui teoks teha, sest inimese sees on iseenda poolt tehtud otsus – „Minul on vaja ise ennast kaitsta!” Kuidas vahetada see lause vabaduse vastu, öeldes - „Minul ei ole vaja ennast kaitsta!” ning ollagi vaba pidevast valmisolekust, üle- ja vastureageerimisest.

Enesekaitse tähendab, et inimene ei usalda Maailma, inimesi ega iseennast. Inimene umbusaldab, sest kõik lähtuvad enese mätta otsast ja reageerivad koheselt kõigele vastu, et hoida ennast või tõugata teisi eemale. On tahe olla esimene, kes astub ja teeb, et mitte olla viimane, sest jäädi alla. See on muster inimeste sees – usutakse end olevat välise vaenlase ohver, sest tuntakse ja nähakse teise inimese tunde tagajärgi enese sees ja ümber.

Enesekaitse astub lavale kohas, kus on teisiti kui inimene ise tahtis kogeda. Tundeid kogedes või neist hoiduda püüdes kavandatakse eneses strateegiaid. Strateegiate läbitöötamine on lahingute ettevalmistamine ja eneselt vabaduse võtmine, sest on olemas plaanid ja kavad, mis ootavad oma võimalust, et inimene saaks need ellu viia. Oma tegevust ette planeerides tõestatakse enesele, et hoolitakse iseendast - seda peab tegema, sest teised ei hooli. Iseenda väite tõestamiseks peab inimene iseennast iseendale ja ka Maailmale pidevalt tõestama – suutma hoida ja kaitsta iseennast kõige ja kõigi eest.

Seega ei ole inimene vaba ega ole tal lootustki vabadusele – inimene on enese otsuste vang. Tunnetele tunnetega vastates kasvatatakse enestes nimetatud energiat eesmärgiga lõhkuda tunde piiravad raamid, et neist välja pääsedes enesele olemise vabadus luua. Kuid teineteise vastu põrkudes ja järgmisi otsuseid vastuvõttes peetakse oma eludes ja Maailmas sõdu ning vabadust ei ole selles hetkes kellelgi olemas.

Küsimus on selles, kas jätkatakse plaaneerimist, kuidas järgmisel korral peab tegema ja olema või lõpetatakse teadlikult reageerimine ja lastakse olnul minna. Kuid teemadest lahti laskmata ollakse valmis tegutsema ja oodatakse käiku lülitavat märguannet. Usutakse enese sees, et olnu tuleb tagasi ja sarnaste joonte ilmnemise puhul nähaksegi seda, mida näha tahetakse– nii, nüüd läks lugu lahti, sest on aeg, valmis valitud taktikat kasutada, nüüd on selleks võimalus.

Inimene tahab jõuda õige tulemuseni, kui eelmisel korral või kordadel ei suutnud ega osanud ta iseennast kaitsta, siis peab ta proovima uuesti. Kui inimene ei õnnestu, siis ootab ta järgmist korda ja ühel hetkel see tuleb, sest ollakse enese loodud mustris. Inimene usub, et vabadus on olemas siis, kui ta õnnestub. Tegelikult on vabadus olemas, kui avatakse uks mustrist välja st inimesele endale ei ole mustrit vaja – inimesel ei ole vaja iseennast kõigi ja kõige eest kaitsta.

Inimese ennast kaitsvad otsused – PEAN olema parem, ilusam, tublim, osavam, peenem, targem, väärtuslikum jne, sest ebaõnnestuti kuna oldi, mis tegelikult tähendab, et OLLAKSE halb, kole, paks, äparduja, mõttetu, väärtusetu jne. Inimene on andnud ise endale või võtnud omaks teiste poolt antud hinnangu. Usutakse, et kõik see, mis juhtus, saigi toimuda just selle tõttu, et oldi selline või teistsugune, sest kui ei oleks oldud, siis ei oleks juhtunud. Seega peab inimene enese otsusega suutma olla teistsugune – ta vajab seda enese kaitseks.

Raske on vastuvõtta teadmist, et kui inimene oleks olnud oma hinnangu vastaspool, siis tegelikult oleks ka sel juhul juba toimunu toimunud. See oli, sest see oli ära. Inimene on õnnetu, sest ta on ohver - tema on tema. Inimene on vihane, sest ta on ohver - tema ise on süüdlane. Kuidas suuta iseennast iseenda eest kaitsta? Kuidas hoida eemale kõik vale ja suuta iseennast, valena olemise ära hoidmiseks, kontrollida? Planeerides ja kavandades ei ole inimene avatud st vaba, vaid suletud, sest on ennastkaitsvalt ootel enese ja vaenlase vahelise piiri taga.

Olemise muutumise kinnitus on sarnase ehk sama loo teine tulemus, mis kinnitab, et inimene suutis saavutada muutuse, sest ja seega on ta nüüd ilus, hea, peenike, väärtuslik jne. Võites saab ta uskuda, et on, kuid uuesti kaotades teeb ta järgmisi plaane – kui oleks, siis ei oleks, kuidas olla ja teha nii, et saaks olema. Väline vaenlane annab inimesele võimaluse kanda oma tunded teisele üle st süüdistada kedagi teist oma tunnete olemas olemise pärast.

Inimene ise on enese vaenlane, kes ei suuda ise ennast lõpuni kontrollida ega seega saavutada enesele antud ülesannet – kaotada ja vaigistada tunne. Iseennast iseendana olemise tõttu kaotajana tundes usub inimene end olevat ohver. Ennast kaitstes tunneb inimene, kuidas kõik käib tema pihta ja tema ise komistab või põrkub teel eesolijate vastu. Inimese enesekaitse on energeetiline sein, et hoida kõik vale enesest eemal. Enesekaitse on inimese enda energia välistele puudutustele vastureageeriva võrguna ja just sellepärast ei lähegi toredad teemad temast mööda ega jäta puudutamata – inimene ise tõmbab need enesele ligi.

Enesekaitse tõttu ei lahene lood ega olda vabad. Ise seotakse ennast teineteise külge, et võidelda iseenda eest, kuid tegelikult selleks, et õppida teiste energiatest vabana olles ise oma elu elamist. Ennast kaitsvate inimeste loos võitjaid ei ole, sest tehes teisele haiget tehakse ise ennast katki, sest kasutatakse ise ennast kui energiat destruktiivsel eesmärgil. See, mis on nähtav väljas, see on olemas sees – inimene lõhub ise ennast. Inimene on osa kõigest ja kõik on osa inimesest. Inimene on algus ja lõpp, on olemas olevaga üks. Sõdides teise inimese vastu ja kaitstes ennast tema eest, sõdib inimene enese vastu ja kaitseb ennast iseenda eest. Inimene lõhub iseennast kui tervikut, sest seesama, mida ta teeb suures meres, on tal käsil ka väikeses veepiisas st iseenda sees ja vastupidi.

Inimene ei näe teist inimest enesena, sest temas on uskumine – ilma teiseta tema ei kogeks olemise harmooniat lõhkuvaid tundeid. Kuid tegelikult - ilma enese olemas olemiseta ta ei kogeks. Kõik justkui on ja toimub teise inimese pärast, kuid tegelikult on iga inimese olemas olemine teistele inimestele kingitus ja võimalus kogeda oma elu elamist erinevatest nurkadest vaadatuna. Enesekaitse on inimese katse päästa ennast ära iseendas oleva tunde tundmise käest st ta järgib enese otsust lõpetada enese tahtele mitte alluva tunde tundmine ja ellimineerida väiksemgi võimalus selle hetke kordumise ees. Selleks tuleb lõpetada väliste ärritajate ehk päästikute ehk teiste inimeste tegevus ja kui vaja, siis ka nende olemas olemine.

Kui lugu kestab st inimene alles tunneb või seikleb tunde järellainetuses ning tahab tunde kordumist vältida, siis ta jätkab käikude planeerimist ja lahingute kavandamist, kuidas suuta teha nii, et tema oleks kaitstud. Mida inimene kõige rohkem tahab – vältida oma tunnet st teise inimese võimu enese üle. Ohvrina olles otsib inimene lahendust enese tundena tundmise otsese või kaudse võimaluse elimineerimiseks. Vaba inimene näeb erinevaid võimalusi, kuidas proovida, et kogeda voolamisena olemist. Tundena elades vajab inimene tunde jätkumist või põgeneb ning võitleb tunde tundmise vastu – see on inimese enese kaitse, et tagada enesele vajaminev ja vältida see, millega ta toime ei tule. See on enda energiat nimelisena nimetades reageerimine – ise endale piiride loomine. Tundena elades eraldab inimene ise ennast tervikust, kuid tajudes inimene tunnetab – ta on osa kõigest – on teadmine ja on vabadus.

Täna ja praegu, selles ajas ja selles suures sinises Maailmas elavad ühel ja samal ajal oma elu erinevad inimesed, kellel on üks ühine ülesanne. See on katkiste aegade ja katkiste lugude katkiste laste õppetund - „Mina olen osa, hoian sidet, võtan vastu ja annan edasi.”Küsimus on selles, kuidas see koos läbida. Milline on hind, mille me maksame ja kui paljud sellel teel, iseennast iseenda eest kaitstes, oma elus ja elusid kaotavad. Maailm pandi „lukku”, et inimene oleks seal, kus on tema koht ja aeg olla, et olla ja anda oma osa ennast tervendavale tervikule - „Võttes vastu oma koha võtan vastu selle, mis oli ja on, nüüd olen valmis hoidma ja andma edasi olnu ja oleva.”


Marianne

14.01.2021.a