Kapslitest koorumine

Minus on hirm,

et täna on juba lootuselt hilja -

ajal, mil oleksin võinud,

mina ei osanud,

ajal, mil oleksin saanud,

mina ei teinud,

ajal, mil oli selleks aeg,

mina ei hoidnud

ja nii õige hetk kadus,

väärtuslik aeg möödus.

Selles mööda läinud ajas

armastus kuhugi ära kadus -

oma elu elamise tähtsus,

oma mätta isekus,

oma tahtmised ja tunded,

olid elusamalt olulisemad.

Kuid, kas mina üldse armastasin?

Kuid, kas mina üldse oskasin kunagi armastada?

Kuid, kas mina üldse oskan teha vahet

oma tunnetel ja armastusel?

Mina teisi ei näinud,

sest ei vaadanud,

mina teisi ei kuulnud,

sest ei kuulanud,

selleks ei olnud aega.

Aeg oli see,

millel oli väärtus,

sest just aeg oli see,

mis kadus nähtavalt käest.

Elasime pealispindadel,

möödaminnes puudutades,

ennast hoides

ja ise ennast kaitstes -

hoolimatuse ja ükskõiksusena

tundus argise elu möödakäimine.

Ometi see sügavalt puudutas

ja eraldatust suurendas -

ennast lahti ühendades

ise enda sisse kapseldusime -

olime, sest olime ...,

näisime, sest olime ...,

näitlesime, sest olime ...,

üksikuna ennast tundsime,

sest olime ....

Kas see, mida pole alles hoitud, jääb üldse alles?

Kas sellest, millest pole hoolitud, saab hiljem osa?

Kas me üldse oskame armastada ja olla armastus, mitte armastuse vajadusest sündivad tunded?

Kas mina oskan olla armastus, mida Sina kuuled, näed ja endas tunned?

Kui ei, siis kas mina õpin selle selgeks?

Kuid, kas Sinul on aega ja soovi oodata sinnamaani, kuni olen mõistnud ja armastuse eneses üles leidnud?

Kuid, kas Sina siis üldse enam hoolid, vajad ja kogeda tahad?

Millal tunneme ja jagame

armastuse valgust,

millal kogedes

avaneme armastuse soojuses,

millal julgeme kooruda?

Marianne

16.09.2021.a 

Minejad tulevad tagasi

 

Tänases ajas püütakse seista homsele vastu ja selleks, et hoida eilsest alles, peaks Maailm jääma suletuks. Inimesi proovitakse hoida paiga peal paigal ja kontrolli all - nende teedele seatakse tõkkeid, olemistele pannakse piiranguid peale, valitakse neid märgistada ja jälgida, et teada, mida ja millal. InimHingi ei saa hoida kinni – kui ei saada ringiga, siis tullakse otse.

Igal inimesel on, aja sees, oma koht ja aeg, kus olla – tema tee ja ülesanded on seal. Inimene tunneb kutset ja vajadust minna, astuda välja ja edasi – järgmisesse hetke – inimesel on teadmine, et on aeg minna, et olla seal, kus on aeg olla. Aeg on ajaga ühes, see liigub vajadusel mõttekiirusel ja vahel justkui teo sammul. Kes ei saa minna füüsiliselt selle aja sees, see läheb ühest ajast ära, et sündida teises ajas ja teises kohas.

Need, kes lähevad enese valikul täna ära, need tulevad esimesel võimalusel tagasi. Neil on kaasas teadmised ja nad jätkavad uute võimalustega oma teed seal, kus on nende koht ja aeg olla. Nemad on saadikud sõnumiga, kes kui majakad on valguse võrgustikku loomas ja hoidmas. 

Marianne

14.09.2021.a

Tunnete segaduses olev inimene ei otsi enese mõistmist, vaid süüdlast

 

Sel hetkel, mil inimese sees on segadus, tunneb ta ennast häiritult ja ta ei tule toime iseendaga. Temas on avanenud tunne ja inimese rahus olemine on häiritud. Inimene ei saa päris hästi aru, mis ja miks temaga toimub, kuid selline halb olemine on ebameeldiv ja vale olemine. Häiritud inimene tahaks enese käest ära põgeneda, olukorrast välja astuda, kuid ta ei saa, sest segadus on tema sees ja seega kõikjal kaasas.

Sellel hetkel vajab inimene abi – teise inimese peegeldust selle jaoks, et mõista ise ennast. Inimene tahaks, et teine aitaks tal üles leida tee enese sisse ning näidata kätte lahendus, kuidas lõpetada ära see, mis toimub. Kuid väga sageli ei saa inimene, sellises olukorras olles, teise inimese käest abi, sest ta ei leia mõistmist ega toetust – teine inimene võtab tunnetes inimest ja tolle tundeid isiklikult. Lugu saab uue pöörde, sest nüüd on isiklikud mättad vastamisi.

Tunnete segaduses toimuv mõjutab nii peeglit, kui peegeldatavat. Tunnete segaduses olev inimene püüab kirjeldada enesega toimuvat, kuid see muutub eneseõigustamiseks ja -kaitsmiseks. Kuna inimene ei tea, mida ta täpselt tunneb, siis ta näitab oma sõnadega, miks temal on õigus tunda, kirjeldab seda teed, kuidas, millal ja miks ta tundma hakkas ning kuidas tunnetelaviin kasvas. Seda tehes asetatakse rõhk välisele faktorile - teise inimese tegudele, sõnadele, olemisele - päästikutele. 

Olles koos töö, ei ole see ometi enam koostöö, sest koos olemine muutub inetuks ja lõhkuvaks. Vastaspoolel olija ei peegelda tagasi avatust – tee otsimist, vaid suletust ja enesekaitset – ta reageerib täpselt samal moel, kui segaduses olija, kes kardab haiget saamist. Ennastkaitsev peegel nimetab segaduses oleva inimese olemist ja käitumist vähendavate, takistavate, halvustavate, üleolevate ja mahategevate sõnadega ning kasutab erinevaid käitumismustreid, kuidas ennast eraldi hoida ja segaduses olevat inimest oma tundmist lõpetama panna. Teise käitumise ja sõnade mõte on, et tunnetesegadus on vale, sellest tuleb vaikida, seda pole õige välja näidata ning inimene peaks ennast „korda tegema”, mitte oma sassis olemisega teist häirima. Abiotsijal ei ole sellist vastust hea ega õige tunne kogeda, sest see on süüdlase nimetamine. 

Vastasseisu kogevad inimesed tunnevad ennast ohvritena, sest nad mõlemad kuulevad ja näevad, et just neid süüdistatakse toimuvas. Kusagil peab ju olema süüdlane, sest rahu ju enam ei ole. Võtta on see, kes seisab vastas poolel, järelikult too peab olema süüdi, sest tema oli ja on kohal. Kuidas võtta – üks ulatas oma käe ja toetas teise avanemist ning teine võttis kutse mängule vastu.

Tunnete segaduse põhjus on tunnete kihtides ehk pealmistes tunnetes ja erinevates tõlgendustes enda olemise väljenduste kohta. Kindel on, et segaduses olev inimene tunneb, et tema on solvunud, vihane, kurb, ärritunud jne, kuna teine tegi nii või naa ja just seetõttu inimene ei saanud, ei tahtnud või pidi. Inimene tunneb, et ta on tunne ja ta kaitseb oma õigust olla tundes – selles, mis on siin ja praegu olemas.

Tunnete sees on tee ajas tagasi – seal kusagil on iseennast raputanud kogemuse kogemine, millele ei osatud tookord anda sõnalist tähendust. Midagi kogeti, kuid inimene kirjeldab seda hilisemas ajas õpitud tõlgendustega ning selle peal on erinevad lahendused, kuidas tulla toime sellega, mis on peidus enese sees. Inimene on valinud enesele tunded – vihane, et leida enesele jõudu seista enese eest, kurbuse, et mitte olla üksinda, solvunud, et märkida aeg ja jätta tagasitulemiseks tee alles, raevu, et kasutada ennast relvana jne.

Inimese sees on tunnete segadus, sest temas on uskumus, millega toimetulemiseks on ta vajanud enesele tundeid. Ühest kogemusest tulenev šokk ja sarnaste kogemuste kordus, kasvatasid läbi aja uskumuse tugevust, mil inimesel ei olnud iseendast veel kogemusi, sõnavara, eneselugemise oskust või ei jätkunud aega – seega ei olnud enese mõistmist – mis toimu(b)s – miks see algas. Kasvades on inimese enese tundmaõppimise sõnavara ja tähendused muutunud ja just sellepärast ei leia ta teed tagasi algusesse. Kuidas minna tagasi, kui lahendust otsitakse pealispinnal, kus on lahtised tunded ja on olemas nende „kasvataja”? Vastust otsitakse teise nurga pealt, sest küsimus on ja on olnud selles, mida tehti, kuid vastuse leiab, kui otsida üles sõnad ja nende tähendus - kuidas ja millisena inimene selle kogemuse tookord enese jaoks tõlgendas.

Inimene tunneb, sest tema tunneb. Inimene tunneb, sest oli nii nagu oli. Tunnete segaduses olev inimene tahaks lõpetada enda valena ja ennast häiriva olemise, et mitte enam kogeda Maailma poolset ebaõiglust. Tundeid tundev inimene kaitseb iseennast, sest ta ei taha olla vale – segaduses olija külvab segadust. Kuid ta ei oska olla õige, sest ta ei tea, kuidas lõpetada olukord. Tunded on olemas ja need varjavad selgust – enese mõistmist ei ole. Ka vastasolija ei mõista, sest tema ei näe inimese sisse. Inimene tunneb, sest tema usub, kuna temal oli kogemus, mis raputas tema olemist.

Inimene võib proovida lõpetada tundmine, kuid ta teeb seda õpitud moel – asendades ühe tunde teisega ja nii kasvatades veelgi pealmisi tundeid. Kuid okas on hinges ja paise koguneb, „õige” koha survestamisel – sarnase kogemuse kogemisel - valib inimene taas tuttavaid lahendusi ja otsib selgust pealmiste tunnete seast.

Vastaspoolel olija oli inimese jaoks olemas – aitas avada tee, kuid ta ei olnud „õigena” inimese jaoks olemas – vastas olija astus vastu, et inimene lõpetaks tundmise ja sellest kasvanud segaduse, mis näis olevat vastasolija süü. Mõlemad olid märgitud süüdlasteks ja mõlemad tundsid ennast ohvritena. See oli mõlema kasvamise koht - lõpetada isiklikult võtmine, astuda enese mätta otsast alla, püüda mõista teise inimese sõnadetagust Maailma – otsida neis teed ja nende tähendust.

Inimesel on kaasas üsna palju, enese teelt – sellest ja ka teistest aegadest, ennast piiravaid uskumusi. Uskumus on piirav, kui inimene annab enesele sõnumi – Mina ei saa ..., Mina ei või ..., Minul ei ole ..., Minust endast ei piisa, et ennast aidata, enesele anda jne. Piiravad uskumused kasvatavad vajadust astuda vastu, kaitsta, lõhkuda, et tagada enesele vabadus – enese alles hoidmine. Piiravas uskumuses on peidus inimese hirm, et kogetakse uuesti ning uskumus saab kinnituse ja seega usub inimene juba ette. Suures mängus nimega Elu, saabki inimene üsna kindlalt samasisulise kogemuse samadel ainetel – see on mängu ilu, võlu ja valu - toetus ja abi, et astuda läbi oma tunnete vabaduse poole – tee edasi viib enese seest.

Marianne

09.09.2021.a

Minu tahe sündigu, minu soov täitugu– Vanem teab paremini

 

Ühe inimese elu on täis katsetusi, proovimisi, püüdmisi, astumisi, valikuid jne – enese teostus erineval moel. Enese teostamise teel kõndides tahab, vajab, igatseb inimene vabana olemist, enese vabana tundmist, see tähendab, et ta ei peaks järgima reegleid, tundma piiratuse ahelaid, kordama kellegi õpetusi, järgima eeskujusid ega alluma eneseväljenduse kontrollile.

Kasvades saab inimene teadlikuks, et tema ei ole see keegi teine seal väljas, vaid hoopis kusagil enese sees olemas. Seega tahab ta leida üles ise ennast. Inimene ei saa ennast füüsiliselt peopesale võtta ega sisemust lahti kaevata. Ise ennast kõrvalt saab ta vaadata vastu peegelduva pildi pealt – see on moonutatud ja teiseks keeratud. Inimene avaneb tunnetega ning ta leiab tee enese sisse vaikuses, mõtisklustes, meditatsioonis.

Miks õpivad lapsed vanemate ja õpetajate vastu võitlema, sõdima, vaidlema ja seejärel iseendast vaikima, ise ennast hülgama, ise ennast kustutama? See on inimlapse lahendus, kuidas seista enese eest ajal, mil ta kogeb, et tema olemas olemist ei austata. Inimlapse sõna, tegu, tahe, soov ja olemas olemine ei loe ega ole oluline – neil ei paista olevat mõju avaldavat väärtust.

Ühe väikese inimese enese teadvuse mahasurumine tuleb nii kergelt, sest lapsest vanemad inimesed arvavad end teadvat õigeid lahendusi, vajalikke vastuseid, tarvis minevaid samme. Nii sageli juhtub, et võttes kord vastu otsuse – „Vanemana teatakse paremini ja õigemini, kuidas peab elu elama” - jäädaksegi seda järgima. Võib ju olla, et vanemana teataksegi ise paremini, kuidas ja miks, kuid öeldes ette, suunates, määrates reeglid - nö õpetatakse last elama, kuid tegelikult treenitakse teda enese soovide, oskuste, vajaduste, tahtmiste järgi. Sellisel juhul ei ole lapse elu lapse enese valik, vaid pealesunnitud tahtmine, millele vastataksegi suure tõenäosusega sõjaga – see on vastupanu vägivalla vastu. Pole vahet kui vana laps on, tema enese otsus on temale vajalik – tema lahendus on tema valik ja vastutus ning ta tahab seda ellu viia, et kogeda – õppida ise ennast Maailmas ja Maailma iseendas tundma.

Vanemate inimeste sees elab oma elu hirm - nad tunnevad juba ette hirmu tagajärgede ees ja seega vormitakse ning suunatakse inimlapsi nii nagu ise enese kaitseks vajatakse - et ei tuleks tegeleda ebameeldivate, aega võtvate, enese elu segavate, iseennast häbistavate, vastumeelsust äratavate, tundeid kasvatavate jne tagajärgedega.

See on inimesena kasvamine – oskus peatuda, et kuulata - teise inimlapse sõnade mõistmine, soovide, valikute, sammude, lahenduste ja tahte austamine. Mõistmine, et teise inimese puhul (ka veel sündimata laps on inimene) on tegu eraldi seisva inimesega, kelle valitud tegude eest ei tule võtta vastutust enese kanda, vaid olla kõrval ja inimlapse sooviavalduse korral ka toeks inimlapsele vajalikul moel.

Marianne

07.09.2021.

Tänane inimeste maailm on aseainete sõltlaste maailm

 

68-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/94498361/tanane-inimeste-maailm-on-aseainete-soltlaste-maailm

Kui inimene oli veel väike ja temaga juhtus/ toimus midagi ning ta koges sellega seoses hirmutavat tunnet, millega ta ei osanud toime tulla, siis jagati talle lohutust. See võluvõti, mis pidi last lohutama, oli tegelikult mõeldud asendamaks üht tunnet teisega. Sellesama mudeli võttis inimene oma kasvatajatelt üle - kui ta üksinda olles koges tundmatu, kuid hirmutava tunde puudutust ja kartis seda tunnet enese sees, siis andis ta enesele lohutuseks aseaine – selle, mis oli võimalik. Lohutuste ja aseainete maailmas ei õppinud inimene oma tunnetega kohtuma – ta jättis oma õppetunnid vastuvõtmata. Kuid tundmatud tunded ei kadunud ära, need kõnnivad inimesega kaasas ja nende pinnale kerkimise hetkel vajab inimene taas lohutust – oma aseainet.

Inimesest on saanud sõltlane - inimesel on aseainete sõltuvus. Aseained on need ained, mis kustutavad näiliselt midagi ära. Nende asjade omamine/ tarbimine, tegevuste sooritamine, vajalike inimeste õige tähelepanu ja nendega seonduv materiaalne/ hüvede/ vajalike tunnete maailm, vaigistavad soovimatu tunde. Inimene on sõltuvuses, sest ta vajab midagi, millega asendada olemas olev - halb heaga, vale õigega.

Sõltlasena müüb inimene ise ennast, et tagada enesele vajaminev. Sõltlane võitleb enese eest, et saada enda kätte see, mis peab olema tema. Kui vaja, siis kavaldab, varastab, petab, lööb, valetab – sõjas on kõik lubatud. Sõltlasena on inimene sõjas. Aseaine vajadus teeb sõgedaks, pimedaks, tundetuks. Sõltlasena on inimese ainus eesmärk see, mille tema ise on iseendale andnud - on vaja täita oma vajadus – see on elutähtis ülesanne. Vahet ei ole, millise aseaine lõksu inimene on jäänud kas see on aine - söök, jook, ravim, narkootikum jne, tegevus – seksimine, suitsetamine, küünte närimine, sport, autosõit jne, inimene - kelle olemas olemine või läbi, kelle saadakse vajaminev – need kõik on erinevad vahendid, mille omamine/ tarbimine tagab vajamineva, kuid tegelikkuses asendamise.

Seksi või eneserahulduse vajadus on üks võimalus, kuidas ise ennast aidata, et maandada eneses olevat ülepinget. Seksuaalne tegevus on vahend, kuidas koondada oma energiat ühte punkti, mis üle piiri minnes vallandab kontrollimatu kaose, milles inimese keha ja meeled saavad lõpuks ometi lõdvestuda. See on alateadlik lahendus, millest võib saada rahuldamata vajadus, kui inimene ei oska iseennast teisiti aidata ja ei mõista enese toimimist ega enesega toimuvat.

Seksuaalse eneserahuldamise soov kasvab vajaduseks hetkel, mil inimeses avaneb tunne, mis on keha ja aja sügavustesse salvestunud teema avaja. See tunne on kusagil inimese sees närivalt olemas, kuid inimene ei ulatu seda puudutama, et seda ise vallandada. See on tundeenergia sügaval alguse tasandil, kui inimesel ei olnud veel sellist mõistmist, et anda oma tundest jäänud mälestusele sõnalist tähendust. Selles ajas tulid inimest kiusanud tunnetele lahendused läbi teiste.

Seksuaalset ärritust tundev inimene kogeb eneses ärganud tunnet, kuid ta ei oska seda tunnet enda aja seest üles leida, sest tal ei ole anda enesele iseenda võtit – sõna – tunde nimetust, tähendust ega lugu. Inimene vajab seksuaalset tegevust, et ülepinget vallandades, pääseda oma enese nimetamata jäänud tunde käest põgenema. See on üks töötav võimalus, kuid mitte teemat lõpetav lahendus.

Sõltlane proovib ennast muuta, st kontrollida ehk allutada ise ennast oma tahtele. Kuid sõltlase vajadus, aseaine järele, on suurem tahe, kui enese nn korraliku ja õige inimese teel hoidmine. Sõltlase sees elab hirm – kaotada võimalus või jääda ilma oma aseainest. See on pidev ärevil ja valvel olemine. Oma elu sellisena kogemine ei tee inimesest paremat, sest see ei ole hea olemine. Sõjas olev sõltlane tunneb ja kasutab ennast vihasena, ärritununa, relvana, ohvrina, allaandjana – need ja paljud teised võimalused on tema erinevad lahendused, kuidas vältida selle tõeks saamist, mida ta kardab juhtuvat – varjus püsinud tundega kohtumist ja selle tundega üksi jäämist.

Sellisel teel aitab teha peatust, teadvustamine, et aseainet tarbides/ omades rahuldatakse nälga, kuid ei leita rahuldust – aseainega ei saa ennast täita. Selline tegevus on vahetuskaup – kui inimene ei taha kogeda oma tunnet, siis ta annab asenduse - inimene saab anda sellesama, mida talle anti või temal endal oli anda, kui ta abi vajas. Kui alguses oli hirm, sest inimene ei teadnud, miks ta tunneb ja kuidas enam mitte tunda, siis aseainetest sõltuvusse sattununa on ta muutunud masinaks, kes reageerides käivitub, et tarbides asendada. Rahu ega vabadust ei saabu, sest ollakse tegevuses vajamineva omamise kontrollimise ja laovarude täiendamisega ning kõigele lisaks on erinevatel aseainetel huvitavalt erinevad tagajärjed.

Inimene saab eneselt küsida - Kas nn hea tunde tagava asja/ tegevuse omamine/ kogemine teevad teda paremaks? Miks ta tegelikult valib enesele seda, mis ei loo temas endas enamat? Miks ta ei taha lahti lasta aseainest? Mida aseaine saab talle anda? Mida aseaine temaga tegelikult teeb? Mida ja kui palju on ta valmis maksma, et tagada selle saamine ja omamine? Kas ta näeb juba makstud hinda? Milline on see tunne, millisena ta ennast tunda ei taha?

Marianne Umborg

05.09.2021.a

Jäetud asjade segadus

 

Oma eluajal inimene omab. Talle kuulub üsna palju ja erinevaid asju. Reeglina ta hoolitseb olemas oleva eest. Võtab vastu otsuseid, mida, millal ja miks oma varaga teha. Enamasti ei pretendeeri elava inimese varale mitte keegi ega nõua tema käest aruandmisi sellega seonduva eest. Kui tuleb aeg ja inimene suundub ühest ajast ära teise, siis läheb ta, kõige selle juurest, mis oli oma, tühjade kätega minema – materiaalse maailma omand jääb maha – seda ei saa kaasa võtta. Kuid Materiaalses maailmas peab olemas olevatel asjadel olema omanik, sest seal elavad inimesed tahavad omada olemas olevaid asju ning just selletõttu tekitavadki maha jäänud asjad suuri segadusi.

Maha jäetud asjad kasvatavad tundeid, loovad segadusi, sest see on energia, mida saab liigutada. Kui enne ei olnud vaja, st ei olnud võimalust, siis lahkunust järele jäänu peab saama uue omaniku ja selle ära jaotamine tuleb teha kellegi otsuste järgi. Otsused saavad olema subjektiivsed ja objektiivsed. Ühel pool on seadusega määratud pärijad ja nende kaitstud õigused või kohustused ning teisal looga seotud inimeste isiklikud mättad. Korraga oleks kui kõigil osapooltel, midagi arvata ja jagada kuidagi – võimalus on osa saada sellest, mis on üle ja seega saadaval. Võib ju öelda, et ei tahagi. Võib ju valida tahta. Kui võetakse vastu – makstakse riigile ja ametnikele. Kui jäetakse vastu võtmata – ikka makstakse ametnikele. Ametnikud ja riik tahavad saada oma sealt, kus on üle ja saada.

Leinaja sooviks leinata, omada aega, kohta ja õigust tunda rahus omi tundeid, kuid tal tuleb tegeleda kohustustega ja vastutada. Ajada asju, korraldada asju, otsustada asju. Iseenda jõud võetakse kokku, et olla tugev ja seega peavad tunded vaikima - jääma tagaplaanile – nii suudab inimene toime tulla kõige sellega, mis seondub ühe lahkunud inimese aja lõpetamisega.

Just selle tugevana olema pidamise tõttu ehk iseenda mahasalgamise pärast, vajab inimene kanalit, kuhu suunata kogetava ebaõigluse vastane protest. Inimene on kaotanud selle, keda enam ei ole – leinaja mätta otsast vaadatuna see ei ole aus ega õiglane. Lahkunut võib küll tema lahkumises süüdistada, kuid see ei aita – see ei too teda tagasi. Leinaja tunded – kurbus ja viha – saavad sageli teise vormi – kanali, kus on võimalik ennast elavate inimeste pihta välja valada. Asjade jagunemine saab tähtsaks, sest mingil moel tooks see kui lahkunu tagasi, asendaks puuduvat – maksaks valu kogemise eest.

Inimesel on võimalik mõelda läbi ja jagada ise oma asjad ära. Määrata ise nende tulevik ja kasutaja peale enese lahkumist või anda üle juba oma elu ajal. Testamendi tegemisega, oma otsuse teada andmisega võtab lahkuja vastutuse kõige selle eest, mida ta omab ja ta ei jäta koormat jääjate õlule, sest nood ei pea sel juhul ise otsustama – kuidas, kui palju ja kellele.

Hoolimata sellest, kas testament on tehtud või mitte, kasvatavad saada olevad asjad inimestes tundeid ja inimeste vahele pingeid. Saadavate asjade väärtus tõstaks kui saaja väärtust – testamendi puhul see näitab, keda lahkunu hindas rohkem või hoopis palju vähem. Kuid ära jagamata jäänud asjade väärtust hindavad jääjad ise – Kui suur on see hind, millele neil on õigus, milline on summa, mis tasakaalustaks nende kaotuse? Kuna kõik kõike ei saa ega saa alati ühepalju või enese mätta otsast vaadatuna õiglaselt, siis ikka on keegi, kes tunneb ennast puudutatuna.

Jääja vajab viha ja kohta, kus seda kasvatada ning neid, kelle pihta on tal õigus seda valada. Jääja pilgu järgi on tema maailm katki, sest seal ei ole enam seda, kes pidi olema alati olemas ja vajadusel lähedal. Asjad peaksid tehtud ülekohtu tasakaalustama, sest need seovad ajad ühte – osa lahkujast jääks justkui alles ja see hoiaks sideme elusana. Kuid asjad ei ole elusad ega nendega seonduv ainult kergus, sest asjad on materiaalsed ja neil on väärtus, mida saab mõõta rahas ja tunnetes.

Lahkunu eluajal ei olnud vajadust ega põhjust asjade järele, mida ei saanud omada. Saamine on alati kahe otsaga lugu - saadava võib vastu võtta, et seda ise omada, kuid saadava eest tuleb alati omal moel maksta - anda vastu, et luua tasakaal energiate Maailmas - luua kergust ja enamat, kuid lähedase kaotanu tahab tasu, mida omale hoida. Jääja saab hoida alles mälestust sellest heast, kuidas oli. Oli, sest enam ei ole, ka asjadega ühes enam ei ole - lahkuja ära minnes sai ühine aeg läbi. Tegelikult asjade jagamise ega jagunemise juures ebaõiglust ei ole, sest igaüks saab täpselt selle, mis toetab tema kasvamist inimesena ja vahel seda ka üsna huvitaval moel ...

Marianne

04.09.2021.a

Kas poolikute või lõpetatud lugude tee

 

Vajalik luba anti ja eile said viimased kaks pinki, kuuest, lõpuks omadele kohtadele paigaldatud.

Inimese Maailmas ja tema seljataha jääval teel on kuhjaga lugusid - teid ja asju, mis on jäänud erinevatel põhjustel pooleli, lõpetamata. Kindlasti on mõned neist jäänud soovimatuse või huvi kaotamise pärast valmis tegemata või lõpuni kõndimata, kuid palju, palju enam on neid lugusid, mille jaoks ei ole olnud piisavalt aega, oskusi, vahendeid, võimalusi – on väga tahetud, kuid inimese tahtmisest alati ei piisa. Loomulikult on inimese teel olevatel lugudel ka oma seaduspära – need, millel on aeg valmis saada, need sünnivad. Need, mis ei ole selle inimese tee, need jäävad lihtsalt olemata.

Olen inimene – minulgi on olnud kuhjaga algusi ja lisaks sellele tohutult tahtmisi alata uuest algusest, sest olen soovinud kogeda tulemusi. Ikka ja jälle on lugusid, mis on minu meelest jäänud pooleli, st nendel teedel kõndides ma ei jõudnud sinna, kuhu olin näinud end jõudvat. Kõiki teid, mida olen alustanud, ei ole tahtnud ka lõpuni kõndida. Kõige rohkem on puudutanud ja erinevaid tundeid kasvatanud need pooleli jäänud lood, mis lähtuvad enese lähiümbrust – tuba, kodumaja, õu, tänav, linna, maa. Sealsed olemised ja võimalused ning ka inimesed. Nägemused sellest, milline kodu peaks olema, millisena inimesed võiksid olla, kuidas saaks olla ja see, mida üldse saan päriselt ära teha ning lõpuks ka see, kuhu välja jõuan.

On olnud väsinud kurbus saatjaks, jõuetu raskus õlgadel ja tahtmatus tõsta jalga, et astuda ees oleval teel järgmine samm, kui on teadmine, et mina ei saa, et minust endast ei piisa, et luua soovitud muutused, et teha nii nagu võiks siis, kui oleks olemas vajalikud vahendid, võimalused, oskused. Olemine, kui kalal, kes on jäänud kuivale. Vesi on kusagil olemas, kuid selleni ei ulatu ja seega ei ole ega saa anda enesele vajalikku.

Sellel aastal olen päris palju teinud ja toimetanud väljapoole. Astunud reaalseid samme, et sündiv saaks reaalselt olema. Avalikud teed on need, millel kõndides tean, et valmiv on tähelepanu vääriv tulemus. Kui teen kõigile, siis on justkui õigus vajalikele vahenditele. Seega olen valinud teha seda, mille saan lõpetada ja nii enesele öelda - on valmis – tegin ära – lõpetasin ära. Annan enesele võimaluse näha enese väljendust valmis olevana – saan selle seljataha jätta. Seega saan olla vaba, ei pea hoidma ega kordama. Avalikes lugudes ei pea lõplikult peatuma ega igavesti jääma ootama, et kunagi saan raha, on olemas jõud ja oskused. Valides selle tee, mille saan lõpuni viia, ei peta ma ennast ega jäta ootele – olen vaba looma, väljenduma, astuma.

Loodu jääb jälgedena teele, see on kõigile ja kõik, kes soovivad saavad sellest osa. Kuid, need teised, teised minu enese lood, need on ju ikka ka olemas – minu ümber. Ärkan hommikul poolikute lugude vahel, kõnnin nende sees ja seas ning õhtul heidan samasse magama – midagi sai tehtud, mõned teed jõudsid lõpuni, kuid nii palju on ikka veel kõike seda, mis ootab alles midagi – aega, raha, oskust, võimalusi.

Ometi oleneb lugude tähendus vaatenurgast, millega lugu vaadatakse ja hinnatakse. Ega lugude eesmärk ei olegi alati inimese mõistes lõppu tähistava tulemuseni jõuda, vaid teekond ja õppetund. Kui teel kõndimine on vajalik inimese kasvamisele, siis ta ka sellel teel kõnnib ja kui on vaja muutust, siis see ka sünnib. Kui õppetund on läbitud, saab üks etapp läbi, kuid, kuigi tundub, et uuena, jätkub ikka seesama tee, kuid juba järgmise kogemuse saamiseks ja uue mõistmise poole.

Marianne

03.09.2021.a