Kas takistus ikka on alati takistuseks

Ikka ja jälle kohtame oma teel takistusi, millele otsime lahendusi. Vahel on edasi minek nii raske ja võimatuna näiv, sest mingi teema hoiab meid paigal ja me ei pääse mitte kuidagi temast mööda ega üle, kuigi ihkame nii väga edasi liikuda.

Tegelikult on iga teema kui pall, mille leiame oma teelt. Nähes pallis taksitust keerame käised üles ja asume lahendama. Kuid võib olla ei olegi pall takistuseks, vaid pallil on takistus ees.

Tõeliselt pingutust nõudev on suruda alla või hoida paigal üleskerkida soovivat palli. Samasugust mõttetult kulutatud jõudu rakendame püüdes alla veereda tahtvat palli ülespoole lükata.

Ehk on meis endis takistus peidus, mis segab pallil oma teed minna. Astu kõrvale, vaheta vaatenurka ja lahendamatu teema veereb ise alla või tõuseb üles ning tee saab vabaks.

Marianne

Soomemaal

16.10.2018.a

Karikakramäng – olla koos või mitte olla

Huvitavalt keerulised on siin Maailmas paarisuhted, kus naisi lihtsalt ei mõisteta ja meestest ei saada üldse aru. Kohtutakse, ollakse, elatakse, jäädakse või minnakse – olla koos või mitte olla – nii mängitakse argipäevas karikakramängu, kuid küsimus on: „Kuidas olla koos?” Mis seal siis keerulist on, suhe see on ju lihtne, täpselt selline nagu filmides nähtud, raamatutest loetud, eeskujude pealt maha viksitud, unistustes unistatud. Kuid kas ikka on? Tegelikult ju ei ole ja just see tekitabki mõistmatust ning fustratsiooni, sest õhus ja inimeste vahel on küsimus - Mis on pildil valesti, et Meie suhe ei õnnestu?

Mees ja Naine on kui kaks torni, kellel vallid ja kraavid enesekaitseks ümber ehitatud. Kaks inimest, kes saavad kokku alles siis, kui sillad lastakse alla ja võred tõstetakse uste eest üles. Ollakse koos, kuid elatakse oma tornides. Kaitstakse ennast inimese eest, kes on justkui kõige lähemal, aga ometi hoitakse teda endast kaugemale ning ehitatakse müürid vahele. Usutakse, et Armastus on valus, sest killud, mis kord purunenud südamest jäävad, teevad tuntavalt haiget ja nii hoitakse oma südant varjus ja kaitstuna.

Inimene on oma tornis ootel, sest ta soovib, et teine annaks talle selle, mis tema sees puudu on – inimene vajab, et teine teeks ta tervikuks – selles on tahe, et teine looks läbi iseenda inimese elu, kuid nii ollakse teise looming. Inimene teab ja näeb teed, kuidas teine võiks teha nii, et inimesel enese sees hea olla oleks. Vajadusest sünnib viha ja on valus olla, kui teine ei tee ega anna seda, mida inimene vajab või võtab vajamineva lahkudes endaga kaasa. Vajaduses on sõltumine, mis annab omal moel inimesele kindluse, et teine on tema elus olemas vähemalt seni kuni ta annab. Sõltuvus seob inimesed kokku, kuid nii kaob vabadus. Vajaduses on ka hirm, mis saab siis, kui enam ei anta või enam ei vajata. Kuidas siis olla, kui kaob vajadus? Mis jääb vajaduse kadudes alles?

Kaks inimest koos on paar, sest nad näevad teist enese eludes, kuid see on väline Maailm, aga enese sees, olles tornis, on nad tegelikult üksi, sest seal ei ole teist inimest kõrval - olles koos ollakse tegelikult üksinda. Tornis leiab inimene kaitset ja varju teise eest, seal on tema turvaruum ja see on see, mida ta ise endale pakkuda saab. Torn on müür iseenda „Mina” ümber, sest seda tuleb hoida ja kaitsta seni, kuni inimene pole veel mõistnud, milline ta on siis, kui ta seisab iseendana ise ja üksi.

Inimene on Hing, kes kehastub Maale, kas Mehe või Naisena ja tema tee on õppida läbi kogemuste tundma iseennast, et väljendada ennast sellena, kes ta on, läbi selle, kellena ta on. Et mõista oma olemust tuleb inimesel kohtuda iseendaga, st tal tuleb võtta vastu teadmine, et ta on see, kes ta on ja teha seda nii, et endasse vaadates ta näeks ennast sellena, kellena ta sündis, kas siis Mehe või Naisena. Inimene, kes ei ole veel kohtunud endas Mehe või Naisega on segaduses siis, kui tema kõrval on kaaslane, sest ta ei tea tegelikult, kuidas ja milline iseendana olla. Ta on olemas ja tunneb end Mehe või Naisena alles siis, kui teine näeb temas Meest või Naist. Ta on olemas ja tunneb end Mehe või Naisena alles siis, kui teine äratab temas Mehe või Naise. Ta on olemas ja tunneb end Mehe ja Naisena alles siis, kui teine on tema kõrval Mehe või Naisena. Ta on olemas, kuid läbi teise inimese. Selline inimene on rahulolematu, sest ta näeb enda peegeldusest, et ta on Mees või Naine, kuid ta ei oska sellisena iseenast väljendada, ta vajab teist inimest kõrvale, et teine näitaks talle teed, astuks esimese sammu ja kutsuks teda kaasa.

Paarina olles on suhtes olemas oma koht Mehele ja oma koht Naisele, nii moodustub vastanditest üks tervik. Kui inimeses ei ole selgust, kes ta on, siis ollakse küll suhtes, aga suhe on sassis. Kui Mees või Naine pole ennast endana näinud, siis ta ei tea, kus ja milline on tema koht. Tantsitakse koos, kuid sammud pole selged, astutakse ja põrgatakse kokku, sest mõlemad tahtsid just sinna oma jalga panna või siis ei julgeta astuda, sest ei teata, kus on see õige koht, kuhu tohib astuda, aga nii ühist mustrit ju ei sünni. Juhib see, kes on tugevam ja soovib liikuda, ta õpetab, juhendab, kuidas ja kuhu, kuid nii pole ühist loomingut. Võib olla on inimene lihtsalt laisalt mugavam ja lasebki teisel toimetada, et küll kuidagi ikka saab, mis siis, et longates, aga parem see, kui üksi olla. Suhe on, sest üks hoiab koos, aga kui teist kõrval ei ole, siis ollakse üksi ja omapäi – alles siis sünnib looming, sest on vabadus olemas olla. Suhtes koos olles kestab segadus, põrgatakse tunnetes tunnetega kokku, sest elatakse ja ollakse välises, kus pinnavirvendustest saavad alguse draamad ja lahingud, kus „Minad” sõdivad, kuid kusagil inimese sees, tornis, on haiget saanud Hinged üksi ja üksinda, nutmas lohutult lohutuse järele.

Olles suhtes olemas läbi teise inimese antakse talle luba anda ja võtta, kuid nii jäetakse teisele ka võimalus inimest oma tahtmise järgi luua ja kustuda. Kui inimene ei tea, kes ta on, siis ta kaitseb ennast, et olemas olla ja ta otsib ning ootab välisest seda, mida vajab, et olemas olla – kinnitust sellele, et ta on olemas. Kui inimene ei näe iseendas iseennast, siis on ta rahulolematu, kõigutatav ja haavatav, sest vajab välise tegusid, kes tagaksid tema heaolu.

Inimene seisab oma tornis ja on üksi, kuid seal pole peeglit ja ta ei näe, kes ta on, kuid Hingel on olemas kogemused eelmistest eludest, kuidas elada Mehena või Naisena ja see teadmine jõuab inimeseni, kui ta endale otsa vaadates sügavale enese sisse vaatab. See, mida inimene näeb on tema Maailmas olemas. Ta kohtub endas Mehe või Naisega, kui võtab end vastu ja annab enesele enese sees koha. Olles enesest teadlik seisab inimene suhtes oma kohal ning ta teab, kes ja milline ta on, sest ta tunneb ennast. Ta ei vaata ega vali välise reegleid ega raame, sest ta teab ise, milline ta on. Ta ei vali olla see, kes ta olema peaks, vaid ta on see, kes ta tegelikult on.

Inimene on iseendana olles tervik ja loob ise oma elu iseendale ning selles on vabaduse kergus - inimene on, sest ta on olemas. Kui inimene on ise olemas ega vaja olemas olemiseks teist enese kõrvale, siis ta seisab teise kõrvale, kui ta on valinud selle valiku ja selles lihtsas olemises on kingitus kogu Maailmale. Sel juhul tantsitakse teise inimesega sobitudes ja kohandudes koos, sest seistakse teineteise kõrval, ollakse olemas ja nähakse teist ning nende ühine elu on improvisatsioon, kus mõlemad loovad ühist joonist. Koos olemine on inimeste olemuse väljendus loovusena, kus koosolemisest sündival energial on suurem väärtus, sest kaks tervikut loovad ühes enamat.

Marianne

Soomemaal

14.10.2018.a

Sügise nukruses

Sügise nukruses

on udude niiskus,

hallaööde külmus,

uinumise vaikus.

Ööde selguses ja kirkuses

on tähevööde alastus.

Lehe tasases poetuses,

laotudes maale katteks,

on sügise hüvastijätt.

Esimesed jäälilled

on saabuva talve helmed.

Päeval külmetavaid sõrmi

veel soojendab päike.

Pöörad näo tema poole,

püüad viimaseid kiiri,

oled soojuse kallistuses,

hoituna õrnleebes lohutuses.

Tuulega kaasa enam ei lenda,

sest käsi hoiad enese ligi.

Õhkõrnad kleidid,

lendlevad volangid

on peidetud kappi.

Suveööde sume valgus,

päevade vabastav soojus

on nüüdseks mälestus.

Tantsid lõkketule paistel,

hõõguvas söes on elu.

Möödunut tänades,

hetke pühitsedes

on pidu olevikus -

värvide pillerkaar looduses.

Sügis põleb värvide tules,

talv fööniksina

tõuseb lõkke jahtunud tuhast.

Tuleb külm ja valev valgus.

On puhkus, on uue algus.

Marianne

Soomemaal

11.10.2018.a

Ilmapuu II – Külmunud tunne inimese sees

Inimene on siin maa peal üksi – ta on tervik, kuid olles tervik on inimene alati osa oma suguvõsast kui tervikust, sest olles vastuvõtnud oma koha suguvõsa liinis seisab ta ühe lülina suguvõsa ketist. Inimene on seotud eelnevate ja tulevaste põlvedega läbi maa, millel ta kõnnib. Maa on kõiki ühendav energia ja see on side, mis seob mineviku, oleviku ja tuleviku ühte.

Läbi aegade on elanud suguvõsas inimesi, kes pole enne lahkumist jõudnud, osanud või suutnud oma teemasid lahendada ning need inimesed seisavad suguvõsast justkui eraldi, olles maast lahus. Nad on suguvõsa lülid, kes ei ole tervikud, sest on oma elu elades katki läinud. Suguvõsa energia otsib võimalusi, kuidas parandada lülid, sest energia soovib liikuda, voolata läbi kõikide lülide, ulatuda algusest lõppu, luua ühe katkematu ringi – terviku.

Kui suguvõsas on üks lahendamata teema, mis ulatub aegade taha ja on tervikule oluline, siis kunagi kusagil sünnib suguvõssa üks inimene, kelle läbi leiab see teema lahenduse. See inimene elab läbi sarnase situatsiooni, et käivitada temas tunne, mis lõhkus eelnenud lülisid ega lase energial vabalt voolata - see on külmunud tunne. Tunne külmus, kui inimese elus oli hetk, kus oli üdini ulatuv valu, aga inimesel ei olnud jõudu, võimalust või oskust, et seda lahendada – ta ei leidnud üles teed, kuidas ennast aidata ja ta läks katki. Tunne jäi alles ja olevikus elav inimene, astudes selle tunde sisse, näeb aegade taha ja seal, tema seljataga seisavad kõik need suguvõsa katkised lülid, kelle sees on see sama külmunud tunne.

Olevikus elav inimene tunneb tunde sees olles ära tunde ja annab talle nime ning ta mõistab, millest tunne sündis, mis on tema sisu ning miks tundele lahendust ei leitud. Nähes tervikut leiab ta üles tee, mis viib lahenduseni – teadmiseni, kuidas inimene ise ennast aidata saab – ta mõistab oma teekonda. Kui inimene on mõistnud ja leidnud lahenduse, siis see teadmine vabastab nii tema enda, kui katkised lülid. Suguvõsa liin terveneb, lülid paranevad ja võtavad taas sisse oma koha ning energia pääseb liikuma.

Külmunud tundel on inimese energeetikas oma koht ja seal avaldub füüsiline valu, kui salvestunud tunne avaneb. Kontakt tundega sünnib siis, kui inimene on tervik ja loob sideme oma füüsilise ning vaimse poole vahel. Tundesse astudes voolavad valusad pisarad, mis puhastades elustavad ja soojendavad külmetavat keha. Valu on füüsiline, sest kogemus on reaalne ja kanda tuleb kõikide katkiste lülide koormat. Saabub kergendus, sest teadmises on lohutus, et ollakse hoitud. Tuleb uus valulaine, kui energeetika parandab valupesa ja koha, kust valu väljus. Seejärel saabub väsimus, sest teekond on ulatunud aegade taha ja tagasi. Küünal mineviku mälestuseks, elav tuli elavatele. Elavad tunnevad kergendust ja neis on selgelt tajutav rõõm, puhang värskust ja taas saab sügavalt hingata, sest aegade kandam on maha pandud.

Inimesed seisavad ilmapuudena, ulatudes läbi aja ühest Maailmast teise.

Marianne

Soomemaal

09.10.2018.a

Ilmapuu I - Inimkübemed aegade tuulte meelevallas

Läbi aegade on inimesed tundnud valu, kui nad on pidanud oma kodudest ära minema, sest ei ole saanud muuta kellegi teise poolt tehtud, nende eest valitud valikut. Inimesi on viidud vägisi, neid on saadetud maalt välja ja nende kodud on jäänud maha, kättesaamatusse kaugusesse. Kaotuse valu on suur, sest inimene tunneb, et tal pole enam juuri ja ta ei ole enam seotud - ta on vaid tilluke kübe aegade tuulte meelevallas.

Kodu on elujooksul kogutud mälestused ja teadmised, kui inimene libistab pilgu üle tuttava maastiku, tunnetab lõhnu ja silitab peoga kodumaja, siis meenuvad talle lood, mis on tema aja looga seotud ning aegade hämarusest kumavad eelnevate põlvede teekonnad - juured on inimese side iseendaga. Lahkudes tunneb inimene ennast pidetuna, sest ta ei tea, kuidas katkist sidet taastada, kui juured on kauguste taga kodukoha mullas.

Inimese süda ihkab tagasi kohta, kus maa teda mäletab. Ta soovib tagasi sinna, kus ta sündis. Ta tahab olla seal, kus tema südame energia heliseb ühes kodupaiga omaga – olles osa tervikust on ta tervik. Inimene tahab tagasi ema juurde, sest ema on tema algus ja side, kes ühendab mineviku olevikuga. Inimene usub, et kui ta jõuab tagasi ema rüppe, siis leiab ta lohutust, sest seal on tema kodu ja seal on paik, kus ta saab rahus puhata.

Inimene rändab seni, kuni ta heidab puhkama. Ka need, kes on kord kodu kaotanud, rändavad oma teedel ja kusagil leiavad nad paiga, kuhu saavad oma seitse asja toetada, kuid neid saadab alateadvuses hirm, et paigad ei ole püsivad, sest kui kord pidi minema, siis kes kinnitab, et seda uuesti ei juhtu. See inimene mäletab, et ajas on kohti, kus temast endast ei sõltu see, kus ta saab või soovib elada ning tema elus oli hetk, kus mitte keegi ei päästnud teda kodukaotuse valu käest.

Tegelikult on inimene oma elus hoitud, sest Maa, kus ta elab on üks suur tervik ja ükskõik, millises kohas ta seisab on ta maaga alati seotud. Üle maa on paigad, kus inimene leiab lohutust. Need on kohad, mis on olnud läbi aegade olulised inimestele, kes seal elanud on ja ka ränduritele, kes seal vaikust oma meelele ja rahu oma hingele on leidnud. Sellised kohad on tähistatud ja ülesleitavad, kui neid teadlikult otsitakse, need võivad olla hiied, allikad, kirikud, kabelid, puud, kaljud, kivid jne – need on kohad, kus iseenda rahus olles inimese meel avaneb ja kaugele mahajäänud mälestused ning teadmised temani ulatuvad. Kõik, mis on inimeses ja inimesele oluline on alati temaga ühes, sest inimene ise on Võti oma teadmiste ja mälestuste juurde. Enda sisse rännakule minnes libiseb inimene ühest ajast teise, rändab tagasi olnud hetkedesse ja nii jõuab ta taas sinna, kus tal oli ja on hea olla – kohta, kus ta kodus on.

järgneb

Marianne

Soomemaal

08.10.2018.a

Vihm ei solvu kunagi

Vihm ei solvu ega vihasta kunagi, kui inimene võtab vihmavarju ja kaitseb ennast märjaks saamise eest. Huvitaval kombel, aga inimene vihastub ja võtab isiklikult, kui teine inimene kaitseb ennast tema eest ja otsib lahendusi, kuidas hoida teda endast eemal, et tema poolt valitud käitumine, sõnad ja teod ei puudutaks ega teeks haiget.

Inimene ei suuda lõpetada vihmasadu - vihm sajab täpselt nii kaua kuni ta otsa saab. Niisamuti ei saa inimene käskida ega keelata teist, et too oma tegevuse lõpetaks, kuid inimene saab otsida lahendusi, et ennast kaitsta, sest mitte keegi ei pea seisma kohas, kus teise inimese sõnavaling ja käitumine teda rahena tabavad ning haiget saades pisarad maa märjaks kastavad.

Vihm ei saja kunagi eesmärgiga, et inimest märjaks kasta. Vihm sajab maaale, sest ta on vihm. Inimene lennutab oma sõnad ja suunab oma teod teise inimese pihta, sest ta valib teadlikult seda teha.

Kui inimene valib vihmas jalutamise ja märjaks saamise, siis on see tema valik. Kui inimene valib vihmavarju või veekindlad riided, siis otsib ta kaitset, et ennast kuivana hoides vihmas kõndida. Kui, aga inimene otsib katuse all või toas varju, siis läks ta sinna, kus ei saja.

Marianne

03.10.2018.a

Kui aja loost saab ajalugu

Üht lugu lõpetades

elamist koristades

kustutan jäljed,

mis siin elatud ajast

maha on jäänud.

Seisan mineviku varemete vahel

ja olen viimane lahkuja.

Unistused, mis olid,

seljataha olen jätnud.

Lasen lingist lahti,

et uks saaks sulguda.

Mõtete lend on olnud kiire,

neil pole äärt ega piire,

Kuid see, mida pole veel olnud

seda pole läbi elanud.

Kui astutud on reaalne samm

ja lõplik otsus tehtud,

siis link libiseb peost

ja uks sulgub -

minu loo lõpp

on teisele algus.

Mul on kahju,

olen kurb

ja mul on valus.

Kurbus sees ei püsi
ja pisarad luba ei küsi.

Kui mälestused pakitud

ja  pisarad on pühitud,

siis aeg on teele asuda.

Ma ei lehvita,

tagasi ei vaata -

minu aja lugu olles ajalugu
on juba lendu läinud.

Marianne

02.10.2018.a