Sageli on lapsepõlve kinni jäämise põhjus EI - mis öeldi välja, vaatas vastu, paistis kaugele, sai osaks, puges naha vahele. See EI tähistas paikka, millest edasi ei olnud miski enam sama. See EI muutis kogu lugu – tema saab, sel moel, Minule teha – tema tahab, sellisel viisil, Minule teha – tema tahab, sellisena, Minu vastu olla.
See on jahmatus ja tegelikkust üle täpsustada prooviv peatus – Kuidas saab TEMA, Minule, sel moel teha/ tahta teha – Kuidas saab TEMA tahta sellisena, Minu vastu, olla. Vastus on – saab, tahab ja on ning see on teisele okey. Sageli tuleb tunnistada, et teine on rahul sellega, kuidas oli ja mida tegi.
Hilisemas elus jääb inimene kinni pealispinnale – jääb kinni nendesse tundesõnumitesse, mis kirjeldavad osaks saavat ja vahendavad tegelikkust. Kurbus, solvumine, viha, kadedus, häbi, enese hävitamise mõtted – inimene ei taha näha ega uuesti kogeda – ta ei saa vabaks, enesele osaks saavast.
Tegelik raskuse punkt ei ole mitte selles, et inimene näeb pealt ja kogeb vahetult, vaid raskus peitub – Minu vastu olevas tegevuses sisalduvas sõnumis – seda peetakse normaalseks, õigeks, vajalikuks – teisel ei ole tahtmist, tarvet ega vajadust seda/ ennast muuta.
Pealispinna alla jääva sõnumi avamine ja vastu võtmine on lõpplikkusega kohtumine – see on teadmine, millega on inimesel raske toime tulla – Mina ei saa, enam, mitte midagi teha. See on enese Mina kogemine ja nägemine – tühisena, jõuetuna, petetuna, alt veetuna, lootusetuna, vähemana, hüljatuna, kaotanuna. Inimese positsioon, tähendus, võimalused, antud keskkonnas, teis(t)e jaoks – Mina ei loe, Mina ei ole oluline = muutust, Minu jaoks, ei tule.
On erinevus, kas see, veelahet märkiv, EI on öeldud mingile tegevusele või ise olema suunamisele. Laps solvub ja tunneb hirmu, võitleb vastu või tardub – tema Minu Mina läks katki ja see on trauma, millesse jäädakse kinni – mäletama, enese Mina tõestama ja tõstma, viha pidama, solvumisega tähistama.
Need on need kohad, kuhu lapsed komistavad kõige sagedamini ja mida mäletatakse kaugeski tulevikus, et kuidas ema/ isa oli ülekohtune, karistas, tegi liiga – lapse Mina sai mainekahju ja ta ei anna seda andeks = ta ei ole täis kasvanud ega mõista enese vastutust – see oli ka möödunus tema kanda ega seisnenud ainult ise tähtis olemises ja enese oma omamises.
Need on need kohad, mida tavaliselt mõistetakse siis, kui ollakse ise samasuguses hetkes ja saadakse samasugune kogemus – ollakse ise vanem, suur, kellel on lapsed, kellel on lastega tegemist – siis nähakse ennast kõrvalt, tagasi vaates ja kogetakse vanema rollis olnu eesmärki, mõtteid, ülesandeid ja tuntakse enese peal lapse reaktsioone.
Sageli leiab, siis, aset möödunust lahti laskmine – enam ei peeta viha ega olda solvunud, pigem tuntakse häbi, kahetsust ja ehk suudetakse ka naerda. Siis ollakse valmis vanemaga vabalt rääkimata ja möödunut, ühes, harutama – seda saab teha ilma sõda pidamata ja vanema vähendatuna olemist vajamata.
Teine teema on EI, mis on öeldud inimesele, kes on isiksus ja eraldi suurus – Ei-d kasutatakse isiku vähendamiseks, et hoida teda kontrolli all – EI öeldakse, et keelduda koos olemast/ koos tegemast - keelduda avatud/ vaimsest/ füüsilisest lähedusest. EI tähistab enesest eraldi hoidmist ja enese elust/ mingist ühisest välja surumist/ välja jätmist. Sõna EI annab teada, et energeetiline ring on suletud ja inimene jääb selle joone taha.
Vaimselt on väga raske, kui seejuures säilitatakse/ säilivad välised raamid ja ühised koos olemised, elamised, tegevused – perekond, klass, suguvõsa, klubiline/ ühenduslik tegevus, küla, sõbrad, tänav, kodumaja. Argine annab teadmise, et ollakse koos – energeetiline tasand annab teada, et ollakse eraldi.
Vaimne pinge väljendub füüsiliselt ja füüsilises – on vajadus maanduse, rahustamise, lahenduse, mõistmise, turvatunde järele. Väikene laps muutub füüsiliseks väljenduseks või hakkab põdema. Muutuse võimetus toob kaasa asendavad ja maandavad tegevused, ained – neist saavad harjumuslikud sõltuvused.
Vajadused kestavad, kui välised raamid ja reaalselt ühendavad miskid annavad teada, et inimene peaks olema teistega sama, temale peaks olema võimalik – enese vajadustega arvestavad muutused, teda ühte tahtvad ja ootavad väljendused peaksid olema normaalsus.
Veel raskem on taluda EI-d, kui oligi olnud teis(t)ega sama ja oligi olnud võimalik sama, kuid enam mitte – hoolimata kõigest, on enne ja on pärast. Erinevus on näha ja see kestab, sest seda hoitakse alles, teostatakse edasi ja sageli ka rõhutakse - spetsiaalselt.
Sügav ja kõike haarav kriis – enese Mina kaotus – Minul EI ole, Mina EI saa = Mina EI ole Mina, Mina EI saa olla Mina = Mina ei saa olla see, kellel on, kes ei kaota, keda ei kaotata ära.
Vajadus – MIND EI KAOTATA ÄRA – on vägivaldse ja vähendava keskkonna argipäev. Mõistmine - Mind kaotatakse ära = Minuga ei käituta/ ei olda nii nagu hetk tagasi/ nii nagu eile/ nii nagu öeldi, et ollakse.
Kogemus – MINA EI SAA ISE ENNAST TAGASI = Minul EI OLE võimalik enese olukorda, ise, ära parandada ega teiseks muuta – Mina, Minu Mina olemas olemine, Minuga seonduv sõltub teisest.
Inimlapse vaimne tervis saab tõsiselt kahjustada, kuna pealispinnal vahetatakse sõnu ja argist, mis annab võimaluse loota ja uskuda, ka justkui näha – füüsiline koos olemine annab, läheduse soovijale, tunde, et tal on vajaminev olemas ning sageli ka näidatakse ja öeldakse, et ollaksegi koos.
Sageli tehakse seda läbi huvitavate väljenduste, mis valmistavad raskusi, üheselt aru saada – seega harjutab inimlaps valima selle, mis on temale vajalik ja jätma kõrvale selle, mis ei lähe kokku poliitilise korrektsusega. On tõde, et teda ka suunatakse nägema ja uskuma sellesse, millel ei ole pidavat põhja ja mis, korduvalt, petab.
Enesele valetamine ja enesele valetamisega nõustumine aitab enese vajadusi alles ja veritsevana hoida, kuna kõike läbib ja kinnitab korduvalt see Ei, mis paneb paika tegeliku läheduse ja ühenduse sisu – see koos olemine ei tähenda, ühises ajas, kokku kasvamist, vaid lahus püsimist. Ühine aeg, inimesena kasvamine, argine ja ühendatud elu-olu ei lähenda inimesi, vaid nende tegelik kaugus püsib samana või suureneb veelgi.
Valedel põhinevad koos olemised ja koos elamised – rollid ja asjaolud seovad inimesi kokku – inimesed ei saa oma kohustustest vabaks või nad väldivad enese nägude kaotust, kuid nad ei suuda ära kaotada enese, kui inimese, tegelikkust. Ja see ongi põhjus, miks, EI ütleja, EI lõpeta EI ütlemist ega lõpeta ühist – ei tee seda ausalt, selgelt ja enese vastutust, enese kanda võttes.
Inimestele, kes ei tee enese tegelikkust teoks, on taipumus süvendada kahe vahelist kraavi ja hoida alles informatsioon, mis annab selle kraavi sügavamaks kaevamiseks põhjuse. Selle inimesega koos ei loe tegelik elu ega selle võimalused – see inimene on lõpetanud ühise tee, juba aegu tagasi. Väline seisneb näo säilitamises ja enese Mina õigena hoidmises – vältimaks tähelepanu, mis teda vähendaks või Valena esitleks või tõe paljastaks.
Vägivaldsest ja vähendavast keskkonnast tulija kõige tõsisem eksam on tegeliku tõega koos seismine ja selle alusel enese otsuse põhjal tehtud sammude ära astumine – Mina ise astun lahkun, Mina ise lähen ära, Mina ise lõpetan ära, Mina ise panen ukse, enese järel, kinni.
Vaja on raudset enesedistsipliin ja väga tugevat tahet – Mina ei vaata pealispinda ega kuula sõnu ega otsi naeratust, vaid järgin tegelikkust – Mina ei ütle, enesele, ega veena, ise ennast, et ei ole vaja ära minna, kuna Mina olen see või ühine tähendab seda. On Minu ülesanne teha vahet tegelikkusel ja pealispinnal – teis(t)e motiivid ja teis(t)e suutlikkus olla aus – põhjani välja.
Inimene, kes andis endale lootuse või kinnitus mingi ühendava teguri külge, murdub ja vajub kokku siis, kui ta saab aru - tegelikkuses oodatakse tema ära minemist – alles siis ollakse vabad, lõdvestunud ja omadega ühes. See on mõistmine – Mina võiksin jääda ning siis tehakse hea nägu ja ollakse viisakas – kuid see on talumine, kuna oodatakse – Minu ära minemist - Minu ära olemist.
Tõega kohtumise hetkel on inimene habras, kuid samas ka tugev – kõik on selge, mitte miski ei jää varju ega muutu teiseks. Tõega kohtumise hetk avab möödunu ja osaks saanu on kaugustesse näha – see oli sama ka siis, seal ja selles.
Tõega üheks saamine tähendab ka enese teele tagasi vaatamist – Seal, siis, selles - Mina olen olnud õnnelik, jaganud, avanud, rõõmustanud, sest olin nägusid ja sõnu uskunud, sellist kogemust vajanud, mis siis, et vahepeal rebenes pealmine pind ja välja paistis seda teist, mis tekitas küsimusi ja jahmatust, kuid lasin sellel minna, sest olin rahul ja nautisin ennast – Mina saan olla olemas, Mind ei kaotata ära.
See tähendab ka möödunu valude ja ehmatustega kohtumist – Seal, siis, selles - Mina uskusin, et olin olnud oodatu ja lähedal, kuid siis tajusin vahet ja külmust, eemale hoidmist, sain teada enese välja jätmisest, nägin vaikima jäämisi ja teiste vahelist ühendatust – (ainult) Mind, sellest ringist välja jättes.
Mõistsin ja mõistan tegelikkust. Enese pingete põhjust. Enese sõltuvuste ülesannet. Enese Mina sisu. Kasvamine tähendab iseenda vastutust – valikuid ja samme, mida ei tee mitte keegi teine teoks - Mina lähen ise ära, Mina lõpetan ise ära, Mina keeldun ise. Mina olen suurem endast.
Senikaua, kuni uks ei ole suletud ja teisest ei ole saanud võõrast – sõitleb inimene ise endaga – miks Mina lähen ja lõpetan – miks Mina ise tahan enesele halba ja teen enese vastu kiusu – Mina ju saaksin, Mina ju kogeksin, Mina ju oleksin.
Selline tegevus annab teada kahjustada saanud juhtimiskeskusest – on vajadus ühes olemise järele – teades kohta, kus saab olla üks – nähes teisi, kes justkui on koos – käivitub enese teadlikkusega manipuleeriv informatsioon, mille alusel toimub uskumine võimalusse, mida ei ole.
Mina mõistan ennast, kuid see on töö iseendaga – peatumine, ühenduse/ ühes olemise lõpetamine, enese ja oma ressursside jagamise lõpetamine. See tähendab ka naeratustele mitte vastamist, vaid tõsiseks jäämist ja napisõnalisust – ei ava ennast ega tee ka ameerikalikku Keep Smailingut.
Naeratus, mis möödunus tähendas enese Mina taastumist ja ühendust teisega – luba olla olemas, luba rääkida, jagada, lähedale minna. Naeratus, samasuguses situtasioonis, lülitas sisse alateadvuse ja tõi kaasa samasugused reaktsioonid – teise poole pöördumine, et koos olla ja järjekordse hülgamise/ enese kaotuse kogemuse.
Teine lülitas ennast sisse ja välja – täna naeratas ja võttis enesega ühte, homme jättis välja ega teinud nägema/ tundma. Ühel päeval jätkus tähelepanu ja oli ühes olemine, teisel päeval vaatas vastu vaikus ja ette keerati selg.
Enese kasutusse antav informatsioon - Mina olen olemas – olin eile ja olen täna - Mina olin ja olen siinsamas – teine valis ja valib enese järgi. Seega – Mind ei ole ka siis, kui teine valib naeratust kasutada ja sõbrana näidata. Mina ei kadunud ära ega andnud valikulisuseks põhjust – teine tegi seda iseendast lähtuvalt – Mina, lihtsalt, lõpetan selles kaasa mängimise.
Mõnikord on inimesel igav ja siis ta mängib, teise inimesega – põrgatab ja suunab toda, enese lõbuks ja huviks. Teda ei huvita inimene, tema elu, tegevused, oskused, teadmised, mõtted – mängiv inimene saab rahulduse sellest, et suudab panna inimese reageerima enda poolt näidatud suunas ja viisil.
Mõnikord on inimesel vaimse taseme raskused ja siis ta kasutab teist inimest vahendina - põrgatab ja suunab teda, enese vajaduste rahuldamiseks. Teda ei huvita inimene, tema elu, tegevused, oskused, teadmised, mõtted – ennast rahuldav inimene saab rahulduse sellest, et suudab panna inimese reageerima enda poolt näidatud suunas ja viisil.
Mänguri tava on avada kaardid ja panna tõde lauale – lõpetada kontakt ja reageerida tähelepanu muutusega/ tähelepanu ära kaotamisega. See on mängu osa või siis on huvi kadunud. Jäta Mind rahule või Sind ei ole, Minu jaoks, olemas.
Enese rahuldaja tava on, rahulduse saanuna, olla enesega rahul ja maandatud - ta on võimeline ja valmis tavaliseks suhtlemiseks või ta laseb ära kasutatust, kui kasutust, lahti - too on tühine ja mõttetu - Minul ei ole Sind vaja või ta mängib edasi ja hoiab konksu otsas, et tagada enesele vajaminev, sellisel moel või tulevikus.
Mängur ja enese rahuldaja jätavad, pallina kasutatu, enesest süüd otsima – mida Mina tegin, miks enam ei ole - miks Mina, enam, ei saa - mis on Minus valesti?
Inimene, kelle sees on vanad puudused ja kogemuse tagasi saamise vajadused – püüdleb teise poole, tunneb häbi, kogeb väärtusetuse tunnet, on solvunud – teema ei ole läbi räägitav – ta ei saa teise poole pöörduda ega anda teada – Hei, vaata ette, mida Sina teed ja kuidas oled! Inimene teab, et tema tekitaks hämmingut või kohtaks negatiivsust.
Sisse ja välja lülituv tähelepanu ja teiseks muutuv lähedus on koht, milles ilmneb emotsionaalne sõltuvus – inimene ei suuda ega saa rahus olla – tema ise ei saa endale rahu anda. Teise inimese muutunud olemine, välja vahetatud väljendus, muudab enese emotsionaalset seisundit - asjad ei ole korras, Mina ei ole andnud põhjust Minuga olla, kuna Mina olen andnud põhjuse, Mind eemale lükata – Mind on olnud liiga palju, Mina olen olnud liiga isiklikuks minev, Mina olen esitanud rumalaid/ lolle küsimusi, Mina olen ennast tähtsaks teinud – teine peab, sellest, Minule teada andma – Minu välja jätma, Mind välja lülitama.
Emotsionaalne sõltuvus teise inimese käitumisest, valikutest, väljendustest – teise poolt nähtavale toodud ja teatavaks tehtud informatsioonist – tagab selle, et inimene ise ei saa olla õnnelik, vaba, rõõmus, rahus olev – temal ei ole informatsiooni ega tähelepanu, mille alusel seda teha – teine peab andma vajamineva, et inimene saaks kogeda paremat enesena olemist.
See on uinunud vaimne tasand – teise tähelepanust sõltuvuses olija. Inimene on tagasi enese möödunus, kus ta vajas seda teist – vajas seda teist, kes kinnitas - Sinuga on kõik hästi, Sinuga saab kõik korda – Mina ei jäta Sind, Mina olen Sinuga.
See on see EI koht – teine võis olla sõnad lausunud, kuid need ei pidanud – laps võis oodata sõnu/ vajada kindlat tegevust, kuid neid ei tulnud – laps jäi üksinda ja eraldi ja välja. Lapsega oli, midagi valesti – laps põhjustas enesele osaks saava. See oli lapse seletus, millele aidati kaasa – Sina oled, olid, tegid – sellepärast Sina ei saa, Sinuga ei saa, Sinul, enam, ei ole.
Vajadus pidava ühenduse järele on inimlik ja loomulik - vajadus tähendab elamist ja olemist kohas, kus selle koha lubadus ja normaalsus ei saa teoks - laps ja vanem ei ole ühendatud - lapsele on EI öeldud ja ta ei ulatu enam vanemani - vanem on tema ette piiri maha märkinud.
Solvumiste ja Mina katki tegemiste/ kaotuste tagajärjel saavad ka lapsed märkida piire, vanemate ette - vanemaid välja ja eemale jättes - Minu, isiklikus elus, ei ole temale kohta - Mina talun, kuna pean - Mina lähen ära siis, kui olen 18, kooli lõpetanud.
Ega laps vaata ja mõista vanemat, kui inimest - tema näeb rollis olijat, rolli täitjat, rollile vastavust - siis, kui inimene ei vasta nendele ootustele, normidele ega lapse vajadustele, siis jääb järele vältimatu, kuna laps, inimesena, ei ole ühendatud vanemaga - täidetakse rollidele ette kirjutatut ja suheldakse rollina, rolliga ning oodatakse rollina kohtlemist.
Sellise valiku tegi laps, tegid mõlemad või tegi vanem - siis, kui mõlemad, siis on mõlemad vaimsel tasemel samad - siis, kui tegi laps, kes rõhutab rollidele, siis ei ole ta täis kasvanud ega mõista inimeste tasandit - siis, kui selle tegi vanem, siis on tegemist vanema vaimse tasemega või inimese valikuga.
Vanema emotsionaalne külmus. Vanema poolt kasutatud vägivald ja manipulatsioonid. Vanema enese Mina vaimse rahuldamise väljendused. Vanema poolt lapse kasutamine enese laiendatud Minana, enesele vajamineval moel. Laps ei ulatu vanemani, vanem on vägivaldne, laps vajab vanema eest kaitset.
Kõige selle vahele ja järel tulevad tavaline argipäev ja paremad tujud - lapsele tundub, et tema on vanemaga ühendatud ja saab temaga koos olla - laps on õnnelik ja hirmul - tema saab ja temal on - kohe ta kaotab, sest ta on, taas, vale. Jo-jo - sisse ja välja lülitus.
Mingitel hetkedel tundub, et parem ja kergem on olla kohas, kus ei ole ja kus ei saa, siis ei ole kaotuse hirmu ega uskumuse purunemist. Mina jääb alles - inimene saab olla kurb, tunda üksindust, pidada viha - ta saab olla ühendatud ja uskuda ühendusse = ta ei näe ega koge vahetult - enese välja jätmist, enese ära minemise ootamist, enese ära olemise normaalsust.
Sel moe saab inimene jätkata - enese petmist ja mängida kaasa süsteemis, kus ei räägita tõtt ja milles inimesed, kes ei tee teoks oma tegelikkust - teevad kurja teo - nad annavad võimaluse ennast armastada ja endaga ühes olla, kuid nad ei armasta vastu - nad ei taha seda teist enese ellu - on rolli ja inimese konflikt - teine ei ole kingitus, vaid karistus - inimene kaotab, ühises, rohkem, kui vastu saab. Teine on, tema jaoks, tühi ja vale.
Ärge rääkige selles kohas - Emade/ Isade/ Laste/ Õdede/ Vendade armastusest ja ühes olemise tugevusest - see on enese petmine. Tegemist on rollide nimedega - rollid on nimetus - rollid ei armasta ega tunne tahet koos olla - inimeste ette on pandud rollide joonised ja see on põhjus, miks inimesed ootavad ja eeldavad ja tahavad uskuda, et just neid, nende enda pärast, armastatakse - armastatakse, kui last ja vanemat ja õde/ venda.
Kuid rolli kandja ei järgi rollide jooniseid ja seega tuntakse ennast petetuna, sest enesele võimalik ja lubatu ei saa teoks = Mina olen vale = Minu elu on vale. Rollide nimetused võivad märkida ja tähendada, mida iganes, kuid valik KUIDAS ja KELLEGA selle valiku teeb inimene.
Seega on inimesel mõistlik selle informatsiooniga arvestada ja mitte vajuda/ lubada ennast kiskuda rollide mängu. Seega on mõistlik olla seal, kuhu lauda on inimesele kaetud koht ja seista selle kõrval, kes on enese jaoks olemas, inimesena.
Siis, kui ei ole või siis, kui on midagi või ei kuidagi, siis ei tähenda, et ei saaks olla õnnelik ja rahus - inimene ise valib ja teeb iseenda ja oma elu. Rõõmustamise võimatus ja rahu saavutamise suutmatus annavad teada, et inimene tahab olla seal ja osa saada sellest, mis ei ole temale mõeldud - roll, mis näib ust avava võtmena, ei ava inimeste südameid.
Marianne
12.08.2026.a





