Moonutatud reaalsus V - Aeg ajalt tuleb ette

 

Mõistmine - Mina ei ole kõikvõimas – Mina ei suuda kõike ära kontrollida ega korras hoida = Mina ei suuda ise ennast ära päästa = teise tunde ja tahte reaktsioonide eest säästa.

See informatsioon on last, kes elab/ on vägivaldses keskkonnas, abituks tegev – Mina olen üksinda ja Minust ei piisa. Mina ei kontrolli teist ja teisega seonduvat. Teine elab ja toimetab enese informatsiooni alusel – enese info välja sees ja see ei ole Minuga üks ja see sama.

Inimeste kasutuses oleva info väljad kohtuvad – aeg ajalt tuleb ette kokku põrkeid ja vastu käimisi - Sina oled valmistanud Minule pettumuse – Sina oled teinud Minule häbi – Sina oled Mind ära kasutanud, kuna Sina oled, Minu arvelt, kasu saanud – Sina oled tänamatu = Sina ei võimalda, Minul, õiget Mind kogeda = Minu elu ei ole, Sinuga koos, Minule õige.

Laps saab toimuvast aru - Mina olen eksinud – Mina olen teise vastu eksinud. Mina olen vale olnud – Minul tuleb teisele tehtu/ teise osaks saanu ise õigeks teha – Minul tuleb, teise jaoks, ühises loos tasakaal taastada. Teisel peab, Minuga koos, olema hea = siis teine ei jäta Mind = ei kaota Mind ära.

See on paigast ära olev tasakaalu säilitamise süsteem – see on teise tunnete eest vastutuse võtmine. Üks inimene peab vastutama selle eest, millist informatsiooni teine inimene ise endale annab ja kasutab. Inimene on, teise ees vastutav, sest teine andis/ annab sellest temale teada.

Sel moel uskumine on vägivaldse, manipuleeriva, vähendava käitumise/ väljenduse/ käsitlemise tulemus. Käsitlemise hetkel aset leidev ehmatus, ärevus, hirm, paanika, tardumine – on seisund, milles inimene on kui jänes, autotulede vihus.

Mõtlemise ja info töötlemise võime on välja lülitunud – aset leiavad ebateadlikud liigutused ja ka ennast kahjustavad lahendused. Puudub rahu, kindlus, teadlikkus, otsustavus – seega ei ole informatsiooni - Mina olen Mina – Mis saan aru, mis ja miks toimub - Mina tean, mida ja miks Mina teen.

Selle asemel on uskumine - Mina olen eksinud – Mina olen vale olnud – teisel on õigus, tema poolt valitud moel, reageerida. Minul ei ole õigust teda keelata = Mina ei saa enesele osaks saavat ära hoida.

Elu ja oluga kohanev Laps omandab teadmise - enesele osaks saavat saab muuta – Minul tuleb ennetada = olla nii, et teisel ei oleks põhjust reageerida - Minul tuleb taluda = Mina ei tohi vastu vaielda - Minul tuleb õige olla = järgida juba ette öeldut.

Laps, selleks, et ennetada ja lugu korda taha – proovib ka enese informatsiooni vahendada - Minul tuleb ise ennast tõestada/ õigustada = et Minul on õigus enesele, enese valikutele – see on tegeliku valiku, tegeliku sammu ette näitamine, ära selgitamine.

See on lootus ja uskumus – et, siis, kui teine on mõistnud ja aru saanud ning nõustunud – Minu informatsiooniga - siis teine enam ei tee = siis ei ole teisel enam vaja teha = siis teine ei ütle haiget tegevaid sõnu, ei kohtle, ei väljendu vähendavalt ja vägivaldselt – siis ta ei taha sel moel teha - siis temal ei ole vaja seda teha, sest temal ei ole põhjust sel moel teha.

Teise kasutuses oleva informatsiooni eest vastutuse võtmine on manipuleeriva käsitluse osaliseks saamise tulemus – see on kasvamine, keskkonnas, kus last kasvatav inimene ei võtnud – nähtavat, selget, kindlat vastutust - enese tegude, enese väljenduste, enese valikute, enese sees toimuva eest.

Osutav ja süüdistav tähelepanu oli suunatud lapsele - Sina – Sinu pärast – Mina ei saanud teisiti - Sina ise põhjustasid, Sina ise küsisid. Mõistev ja toetav tähelepanu oli suunatud vanemale – kellele oli tehtud liiga, kelle vastu oli käitutud valesti, ebaviisakalt, haiget tegevalt – laps oli seda teinud.

Lapse tegelikkuse ja ühises aset leidva tõlgendamise tulemuse teatavaks tegemine tõi kaasa lühises aju/ väljalülitatud aju – vaikides, nõustudes, osaks saava talumine, teada antava tõeseks pidamine.

Häiritud teadlikkus ja tõele mitte vastav Mina pilt = mitte keegi ei andnud/ ei kasutanud tõest informatsiooni – kasutusel oli kindla suunitlusega info ja seda võimendav tähelepanu– eesmärgiks, õigus käituda enese poolt valitud moel.

Sina oled Minule liiga teinud – Sina oled Mind petnud = Mina ei saa olla Mina. Mina kaotust kogev inimene on kohtunud oma enda tunnete informatsiooniga ja temal ei ole teadlikkust/ elu terveid oskusi, kuidas sellises olukorras toime tulla = ta ei suuda oma tundeid ära taluda ega nimetada.

Seega ta sülitab oma tunded välja – ta annab enesega toimuvast teada, ta kasutab last, kui enese laiendatud Mina, kelle vastu ja pihta ta saab, enese seest, enesele söömiseks kõlbmatu välja oksendada.

See on, x vanuses, väike laps, kellel puuduvad eluterveks ja teadlikuks eluks vajaminevad oskused, teadmised, kapasiteet – ta ei suuda ega oska, ise ennast, enese informatsioonist ära lahutada – seega ta ei saa oma tunnetest eraldi seista – seega ta ei saa kogu informatsioonist ülevaadet, et seda, selle reaalsuses, töödelda.

Inimene ei ole õppinud tegema vahet selles, mis on ja milles seisneb - tema tunnete energia, tema tunnetega kaasa toodud sõnumid, tegelikkuses edastatud informatsiooni sisu ja enese sisse salvestunud mälestustega aktiveeruv tundeseisund.

Kõik see on informatsioon, mis on kohal ühe aegselt - sellest selekteerib inimene välja selle, mida tema talub, mis teda/ temaga toimuvat kinnitab ja kõigele sellele reageerib inimene nii nagu tema, ülepinge korral, on harjunud tegema – välja elama, enesest teada andma, teist kasutama.

Vägivaldses keskkonnas kasvamisega seonduv informatsioon on mitme kihiline – Minu osaks sai – mida see Minu jaoks tähendab – oli valus, olen kurb, kogesin hirmu, vajasin tuge = Mina olin laps. Mina näen mustreid ja mõistan vägivalla tagamaad – Mina ei vali samu lahendusi – Mina tean rohkem.

Teise pettumus/ viha ei ole Minu põhjustatud – see on teise valik. Mina saan vaadata üle kogu loo ja enese sammud selles. Kas Mina, tegelikult, rikkusin tasakaalu – kas Mina, tegelikult, tahtsin teist vähendada/ teise arvelt kasu saada – kas Mina, tegelikult, petsin teist, jätsin olulise teabe andmata, ei arvestanud teise poolt teada antuga.

Kas Mina, tegelikult, olin teise poolt öeldu ja välja näidatu, koheldu ja vahendatu – ei olnud. Kas Minu vaikimine, häbi, hirm, lootusetus, vastu vaidlemine, õigustamine - oli, tegelikult, enese Mina tõe ees vankumine ja põhjusega osaks saanud karistuse vältimine – et olin arg ja häbitu, tunnistamaks enese tegelikkust ja enese poolt tehtut?

EI - Mina reageerisin teise füüsilisele ja vaimsele käsitlusele – Minul oli sellega raske toime tulla - Mina ei saanud aru, miks peab, teine, sel moel Minuga käituma = Mina ei saanud enesele osaks saanut ise ära hoida ega ära lõpetada – teine tegi ja väljendus seni kaua, kuni tema valis olla ja teha – see ei sõltunud Minust. Mina sain proovida ennetada, et teine ei vajaks sellist käitumist.

Vägivaldse kasvatuse osaliseks saanul on raske olla ja jääda enese informatsiooniga ühte – seista teise info väljast eraldi ja jääda enese rahu sisse – jääda enese infoga ühte nii, et teise poolne info on nähtavalt ja teadlikult eraldi ning arvesse mitte võetav suurus – raske on seda teha, kuna see toob kaasa vastandumise, teise tunnetest saadetud väljendused, koos olemise lõppemise.

Mõistmine – teine vajab/ tahab oma väljendust – tema on sellest sõltuvuses. Teine ei mõista enesega toimuvat ja teine ei võta eneses toimuva eest vastutust. Tema lihtsalt filtreerib ennast - oksendab välja ja paiskab pihta – paras Sinule, säh Sulle.

Enese teadlikkus – enesele antud tõene informatsioon on aset leidva mõtestamise võti. Info kokku kogumine ja läbi vaatamine – Minu, tegelik, vastutus - Minu tegelikkus – Minu, tegelikud, valikud – Minu, tegelikud, sammud – Minu, tegelik, eesmärk – Minu, tegelik, ühise ruumi hoidmine - ehe ja aus reaalsus.

Vastutuse võtmine - siis, kui tõesti eksisin ja olin ületanud piire, siis tuleb Minul, enese osas, lugu tasakaalu seada – astuda sammud, mis võimalikud ja vajalikud, vabandada, enese osa märkides ja kompenseerida ületatu.

Kuid, kui tegemist on teise valikuga – kogeda enese tundeid - pettumust/ viha/ häiritust - kasutada Mind laiendatud Minana, prügikastina – siis tuleb selge vahe sisse teha – see ei ole Mina ega Minu. Teine ei otsi tasakaalu, vaid kasutab ära võimalust.

Kui inimene näeb/ vajab peatust, et tõstatada tasakaalu taastamise teema, siis on tal kohustus anda teada, milles on asi ja arutleda tema poolt tõstatatud teema üle – anda võimalus koos tööd teha – arutlev info vahetus, et lõpetada lugu mõlemale rahu toovalt – mõlemad saavad võimaluse kogeda, et teda võeti kuulda ja temaga arvestati – mõlemal on võimalus näidata oma väärtushinnanguid ja põhi mõtteid, teise austamist ja ühise hoidmist.

See tähendab, et teema tõstatanu kohustus on vaadata otsa enese tegelikkusele ja enese reaalsuses tehtule, kuid ka sellele, mis on tema sees ja ainult tema teada – kas see on see, mida tema vahendab või see on see, mida tema kasutab enesele vajamineva saamiseks.

Kas ta edastab enese, kui inimese informatsiooni või rolli oma – kas ta edastab informatsiooni inimesele või rollile – kas ta edastab informatsiooni põhi rollis olijale, et täpsustada ühist alust või selleks, et sundida inimest enese tundele vastavasse rolli - enese tunnet muutvasse-kustutavasse rolli.

Vanem seob lapse enesega kokku – Sina oled Laps, Mina olen Sinu Ema/ Isa – Sina oled Minust sõltuv, Minust vähem = Sina pead Minule kuuletuma, Sina ei tohi teha seda ja teist, sest see ei ole ilus, hea, õige – Sina teed, seda, Minu vastu = Sina teed Minule halba = Sina tahad Minule halba teha, kuna Sina oled Isekas, Laisk, Kasutu, Tänamatu, Paks, Inetu, Andetu, jne.

Vanem tõstatab teema ja väidab, et ühises on tasakaal rikutud – laps on saanud, midagi ja laps on olnud, kuidagi - vanema arvelt ja vanemale liiga tehes. Vanema poolsed teema tõstamise kohad ei ole, lapsele, inimeseks olemise kasvamise õpetused, vaid kohtuotsused, mida tema ei saa ära muuta – kuna on olemas, siis tegi – kuna tegi, siis on – kuna on, siis jääb olema.

Vägivaldsele keskkonnale on omane hoida alles põhjused, mis märgivad inimese vähendamise kasutamise õigust ja suunavad teda kindlat tüüpi rolli - ei ole vaja pikalt jahuda – saab hakata kohe kasutama – käsitletav astub, teise poolt valmis seatud, lavale, millel ta võtab sisse oma koha ja annab, sellega, oma energia teise kasutusse. Käsitletav ise paneb oma pea pakule, et teine saaks giljotiini kasutada.

Osaks saanud vägivald, vähendamine, manipulatsioon tegelikkusega, on reaalsuses aset leidnud – see on fakt – seda ei pea õigustama ega tõestama. Vägivalda ja vähendamist kogenu ülesanne ei ole anda, jätkuvalt, informatsiooni - selle kohta, mis ja kuidas sai tema osaks – see ei muuda enam midagi – möödunu jääb muutumatuks.

Enesele osaks saanut vahendades filtreerib inimene, ise, ennast – ahmib õhku ja seisab paigal – Mina kriis. Inimene ootab ja vajab midagi – õigeks mõistmist, vabastamist, kahjutasu, vabandamist – Õige Minana olemist, olla saamist, nähtavaks tulemist – Mina, Minu osa, ühisel väljal – selline, sellisena.

Kõik need lood – milles on inimesele liiga tehtud - on lood, milles, tema ise, ei ole tegeliku enda osa eest vastutust võtnud. Tema on rikkunud tasakaalu – tema on asetanud enesega seonduva vastutuse, kellegi teise õlgadele – Minu tunded/ Mina pilt on teise põhjustatud – Mina saan ennast tunda/ näha/ kogeda teistmoodi, alles siis, kui teine – teeb midagi, on kuidagi.

Inimene on võtnud, kellegi teise vastutuse enese õlgadele. Mina olin teise põhjus – Minule osaks saanu oli Minu enda tagajärg. Lugu, mis ei ole selge, seda lugu ei ole inimene läbi kõndinud - seega elavad need lood tema sees edasi.

Inimene vastustab informatsiooni, millega tema toime ei tule – kui Minule tehti haiget, kuidas see Minu enda süü on – lapse tasandil olev ei mõista hinda, mida temal tuleb oma elu/ kellegagi koos olemise/ valiku eest maksta – Mina olen süüdi = oli põhjus Mind kohelda.

Kuid - Miks just sellisel moel, miks just nii? Eksistentsiaalne küsimus – Mina = Minuga saab, võib ja tohib. Tegelik vastus ja vastutus – Minuga sai, Mina elasin/ olin teisega koos – Mina vastasin teisele/ Mina kasutasin teise poolt loodut/ Mina astusin oma sammud/ Mina väljendusin enese moel/ Mina osalesin teise elus/ Mina otsustasin enese valikud – Mina andsin, enese osa, ühisesse/ ühise alles hoidmisesse.

Vaimse ja füüsilise vägivalla osaliseks saanul on raske jõuda, enesele osaks saanus, enese osani – teda eksitavat informatsiooni on väga palju – temale on seda antud, teda on aidatud selle loomisel, tema ise on seda loonud – sellest on saanud tema enda infobaas, milles ta ei eralda terasid sõkaldest – tema on kõik ja ei midagi – teda ei ole ilma teiseta.

Mina olen teise muutuse põhjus, sest Mina tegin, olin ja teine reageeris MINULE = Mina muutsin teda = tema muutis Mind - teine andis Minu kohta informatsiooni, mis näitas - Mind, teist, Meie lugu - teist moodi ja teistsugusena. 

Laps ei tea ega mõista tegelikku põhjust – tema kohtab, näeb ja kogeb välises aset leidvat – teise inimese, ootamatult, muutunud käitumine, ehmatust kaasa toov reaktsioon, sügav ja hülgav vaikus – Mina olen teinud selle, Mina olen selle põhjustanud = Minu süü ja vastutus = Mina pean tundma süüd – olema energia, mida teine saab kasutada enese vajaduste rahuldamiseks. 

Enese taastamise protsess - siis, kui teine on ennast väljendanud ja välja elanud, siis taastub endine - siis on sama - Mina olen olemas, kuna teine on, Mind, Minuna, nägevana, olemas.

Marianne

22.08.2026.a

Moonutatud reaalsus IV - Teine rikkus Minu Mina ära - teine lasi sellel katki kukkuda

 

Inimene ehmatab, solvub, vihastab, tardub, on hirmul, läheb lukku, puruneb kildudeks - siis, kui tema saab aru, et temale on valetatud. Temale on jäetud rääkimata, temale on räägitud osa loost, temale öeldu ei pea paika, teda on teadjate hulgast välja jäetud – tema ei ole teadnud kogu ja täpset informatsiooni, temale ei ole tegelikkust vahendatud, esimesele võimalusel – räägiti alles siis, kui teisiti ei saanud ja nii nagu seda valiti teha.

Aset leiab Mina kriis – on rollide mitte vastavus – kuidas sai Tema, Minule – Oma ... , sel moel teha. Fakt, et sai ja tegi, on tunnetetormi põhjuseks - Mina ei ole Mina – Mind ei ole enam – Kes Mina olen – Kes Mina teise jaoks olen?

Tunded tähendavad vastuseta küsimusi – Milline on Minu tähendus teisele? – Milline on suhtes olijate lähedus? – Milline on ühenduse alus, sisu, eesmärk? Millised neist enam paika ei pea või mitte kunagi paika pidavana ei ole olnudki? Mis, kus ja milles on tõde? Kas teine on, üldse, valmis/ nõus täit tõtt välja rääkima?

Inimene pehmendab enesega toimuvat – ta juhib omab tähelepanu sellele informatsioonile, mis on talutavam ja mis õigustab enese tundeid. Inimene, ise, annab endale selgitused – Okey, tema sai teha, sest tema on – loetelu teatud kindlatest isiku omadustest, harjumustest, haridusest, töökohast, sõpradest jne on põhjuseks – sellised inimesed teevadki/ valivadki/ ongi sel moel – mida temast muud oodata oligi.

Lisaks sellele oskab inimene anda enda tunnete jaoks vajalikku materjali - Okey, tema sai teha, sest Mina olen – loetelu teatud kindlatest isiku omadustest, vanusest, välimusest, ressurssidest, kehakaalust, päritoluperekonnast, jne. Sellistega nagu Mina sel moel käitutaksegi – mida muud Minul tahta ongi.

Seejärel, kui lugu ära selgitav, teise ja enese Mina on paika pandud, tuleb veelgi tõsisem kukkumine – kohale jõuab järgmine informatsiooni laks – Mina elasin vales – Mina ei oleks siis, sel moel olnud ega seda teinud, kui oleksin teadnud, kogu, tõde.

Inimene näeb konksu, kuhu kinnituda, et oma tundeid edasi toota – siis, kui Mina oleksin teadnud, siis Mina oleksin saanud, juba varem, korda teha, et ennetada, et vältida sellist tulemust – Mina oleksin saanud, suutnud, osanud, teadnud olla õige – siis Minule ei oleks pidanud, saanud valetada = Mina ei oleks pidanud olema hetkes, kus Minu Mina on katki tehtud.

Seejärel suundub tähelepanu enese aja ja ressursside kaotusele – kogu see aeg Mina ju jagasin, ennast ja enese oma, teisega, olin teise pärast ja jaoks olemas – kui oleksin teadnud, siis ei oleks seda teinud – Minu oma oleks jäänud Minule – nüüd on teine, selle, valega ära võtnud.

See on enese häbi – Mina oleksin siis õige olnud = teine ei oleks saanud, teades enese tegelikkust, Mind ära kasutada. See on ettekujutus – seljataga naermisest ja pilkamisest ning tegelike tunnete paljastumisest – millise pilguga, tegelikult, teine vaatas ja millise tundega, tegelikult, koos oli. Pidas lolliks, rumalaks, sest olin, uskudes, loll ja rumal.

Ehmatav avastus – kui teine sai, selles ja sel moel, valetada, mida ja millal ta veel on valetanud. Inimene vaatab kogu loole nii nagu enam ei oleks, midagi endisena – kõik on kaheldav ja kahtlane – kõik võib ja saabki olla vale – millesse siis uskuda, millele toetuda – mis on siis päris ja tõeline.

Inimesel on enesest kahju – külla tulevad masendus, kurbus, olemas olemise mõtte puudus – ei ole julgust astuda ega uskuda, tunnete energia hoiab paigal ja aitab „eksimusi” vältida – ei ole luba, kellelegi toetuda – ei ole luba, kedagi uskuda – inimene on pidetu. Mina kriis kestab – ta kogeb enese tundesõnumeid.

Olen Sinuga, kuid - Ära valeta Minule! Olen teiega ühes, kuid - Ärge valetage Minule! Valega kohtumine tähendab, et - Mina lähen katki = Mind ei ole enam olemas – Minul tuleb enese elu uuesti üles ehitada – Minul tuleb ise ennast kokku lappida.

Minule valetati – Mina olen see, kellele peab valetama – Minule ei saa tõtt rääkida – Mina ei kuula seda – Mina ei mõista seda – Mina ei usu seda – Mina sunnin, teist, valetama – Mina ise olen põhjus.

Teise vale on valus kogemus ja ühises tasakaalu paigast viiv tegu, sest on olnud pimesi/ usaldav uskumine ja teisele lootmine. Mina tean, mida teine tahab, arvab, vajab, tegemas on – Mina saan tema peale kindel olla = Mina tean, kus teine asetseb, millele Meie toetub ja miks meie koos oleme.

Mõistmine - teise vale on teise südametunnistusel ja tema valiku(te) nähtavaks tulemine – vale on inimese põhi mõtete ja väärtushinnangute ning inimeste vahelise suhte/ suhtluse indikaator. Vale teeb nähtavaks tegelikkuse – milles, valetatakse, mil moel valetatakse ja miks valetamine valitakse – mida ja kuidas inimene endale lubab, mida ja kuidas mitte.

Jah, teise inimese valedega kohtumine on valus ja raske, kuid üks teine vale on sellest määravama tähtsusega – see on ise endale valetamine. Siis, kui inimene usub, kellegi teise valet/ milleski muus seisnevat valet – siis, kui inimene ise kinnitab endale, et just see on tõde, millele tema saab toetuda, siis tema ise valetab endale.

Inimene, kes ise annab endale kasutada informatsiooni, mis põikab kõrvale reaalsusest, valetab ise endale. Inimene, kes loeb mingeid märke, toetub eeldusele/ oletusele ja ise annab endale teada – Mina tean, see tähendab seda – Mina tean, Minul on see olemas – Mina olen, sest Minule on kinnitus olemas - Mina tean, see viib selleni.

See on põhi, mille inimene ise endale annab, et seejärel sellele toetuda – järgnev peab seda põhja kinnitama, selle saavutama, alles hoidma – inimene tahab kogeda, uuesti ja püsivalt, seda tundeseisundit, millega ta enesele lubatut, olemas olevat kinnitas ja koges.

Inimene, kes usub, loodab, vajab - see inimene valetab endale – tegelikkus – ta ei tea tulemust, tulevikku ette – inimene saab olla tark, alles tagantjärgi – siis, kui tema on juba näinud ja on ära kogenud, kuidas sai olema.

Seega on mõistlik anda endale aus informatsioon kasutada – Mina ei tea tulemust, kuna – Mina ei tea teise tegelikkust - Mina ei tea kogu informatsiooni. Uskumine ja lootmine, millessegi, ei tähenda seda, et saab olema ja ongi nii nagu Mina tahaksin/ vajaksin/ usun/ panustan, et on ja saab olema.

Minust ei piisa = Mina ei tee, selles loos, teise osa/ samme teoks – Mina ei tee ega tea teise valikuid ja nende tegemise põhjuseid – Mina ei tea, millist informatsiooni teine kasutab, mille on enesele eesmärgiks seadnud ja, mil moel on ta võimeline panustama, ühisesse.

Tõele vastava informatsiooni kasutusele võtmine vabastab inimese pingest ja asjatust ootusest ning valusast kogemusest ja kibedast kaotusest – seda siis, kui teine ei olnudki, vajaduste/ uskumuste/ lootuste/ eesmärkide kohaselt, õige ja vastav – seda siis, kui teine ei vormistanud inimese poolt oodatud/ vajatud tulemust ära.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas/ suhtes kahjustada saanud kompuuter on see, mis paneb inimest ise endale valetama ja loomulikult teda ka suunatakse seda tegema – tema peab kinnitama valetava teise alibi.

Inimeste suhted põhinevad, millelgi/ tulenevad millestki – Mina olen + Tema on = Meie oleme – see on ühine põhi ja ühendatud ruum. Suhte kvaliteet ja ühes olijate lähedus sõltub sellest, mida see Meie tähendab ja milles see seisneb – Kes kokku said ja Kes koos on.

Rollidel põhinev Maailm tähendab, et suheldakse ja koos elatakse rollidest tulenevalt. Põhi ja teadlikkus on Mina olen x roll – teine on x roll. Meie peame koos olema, sest Meie oleme kokku mõeldud – Mina kinnitan teist ja teine kinnitab Mind = Mina, rollina, saan olemas olla, läbi teise = Mina vajan, rolliMinana olemas olemiseks, teist.

Rollidest alguse saanud suhteid saab lahendada rolle valivana või inimesena. Roll tähendab kujundatud, piiratud, tähelepanule vastavaks vormitud Mina. Inimene tähendab ausat tegelikkust – ta ei muutu ega muuda enda Mina, et olla, millelegi vastav või suunata teist, enese muudetud Mina, rollile partneriks.

Roll ei tähenda, et oldaks inimese tegelikkusena ega seda, et valitakse teist, kui inimest, endaga ühte – rolli nimi ja sellega kaasnev on olulisem – seega saab inimese välja vahetada, kui too ei ole enese vajadustele vastav – teise, kui rolliga kaasneva eest, ei olda nõus maksma – inimesele ei tehta välja - enda kinnitusele makstakse tasu.

Roll tähendab, et teist on vaja – Mina kinnituseks, energia vahetuseks, laiendatud Mina omamiseks. Mina üksinda, kõiges/ selles, ei saa = teisel on, teine oskab = teine annab Minule ka - ühendavaid rolle omades, teine peab Minule andma, Minu jaoks olemas olema. 

Inimeste suhe tähendab, et koos olles saab luua enamat – mõlema energia, teadmised, oskused koos teevad kokku parema tulemuse – on sünergia. Inimese põhi vajadused ja arenguks oluline ei ole kaup, millega teda kontrolli alla hoida, vaid normaalsus, mis on temale võimalik = ta ei pea kartma, et seda ei ole, seda ei anta, selle eest nõutakse enese müümist.

Rollidel põhinevad suhted tähendavad ühiselt jagatud hetki ja kogemusi, kuid ei pruugi tähendada lähedust. Inimeste vahelised suhted tähendavad ühise aja hindamist ja väärtuslikuks pidamist – inimesed kasvavad sellel teel kokku ja saavad lähedasemateks.

Inimene külmetab rollidel põhinevates suhetes – emotsionaalne külmus, isiklikuks/ inimese arenguks vajalike võimaluste piiratus, vägivald ja vähendamine, vabaduse puudus. Inimese energiat kasutatakse ära – selle abil luuakse vähemat, laiendatakse enese Mina, rahuldatakse ja filtreeritakse ennast.

Rollidel põhinevas suhtes on tähelepanu relv ja mõjutuse vahendiks – sellega saab hoida inimest kontrolli all, sundida teda alluma, taluma, muutma, muutuma, ennast hävitama. Tähelepanu on suunatud inimest nimetama, et saada õigus, teda, teatud kindlal moel kohelda. Tähelepanu on inimese kohta käiva teabe edastamiseks – oled see, sellisena oled vale, pead olema see.

Inimeste vahelistes suhetes on tähelepanu toetuse ja mõistmise andmine/ kinnitamine – see suunatakse sellele, mis takistab ühist ühisena olla, mis segab inimese arengut ja vaimset/ füüsilist heaolu.

Tähelepanu vahendab tegelikkust ja hõlmab inimese valikute mõju, kellelegi teisele/ ühisele - tähelepanu on suunatud inimese kasvamisele – Sinu hetke teadlikkus, Sinu sammude tagajärjed – siin ja selles tuleb Sinul vastutus võtta – Sinu sammude tagajärjed on rikkunud tasakaalu, need on puudutanud kedagi teist.

Rollidel põhineva suhtluse ja inimeste vaheliste suhte konflikt ilmneb kohas, kus ühine ei lähenda ja teisega lähedus ei ole võimalik. Inimesed on elanud ja olnud koos, nad on ühes elanud läbi ja lahendanud ühte ja teist, kuid sellest teekonnast ei ole saanud Meie-t, vaid on jäänud vahe ja eraldatus – on Mina ning välja jäänud/ välja jäetud Mina, kellele ei ole teise kõrval kohta – nagu oleks olemas ühine põhi, kuid ühist ruumi ei looda, selle loomist ei võimaldata, see keelatakse, see lõhutakse.

Mina olen Vale – Mina olen olnud vale – on informatsioon siis, kui see teine, kes on valinud rollide Maailma – ette hoiatamata, kuid ka ähvardusi öelnuna, teist põhjuseks toonuna - kaotab senise läheduse/ keeldub lähedusest/ vahetab välja tähelepanu/ vaikib/ kasutab vägivalda/ on sarkastiline/ valib, kellegi teise/ vaheldub käitumises, väljendustes, kohtlemises jne. Teine näitab välja, et tema ei ole oma ega turvaline – teine annab teada, et tema jaoks ei olda oluline.

Teisele alibi andmine on manipuleeriva käsitluse tulemus – inimene otsib põhjust endast – Minul oli ju, miks Minul enam ei ole – Mina sain ju, miks Mina enam ei saa – mida Mina tegin – kuidas Mina vale olin = miks Mina ilma jäin?

Pealt nähtud võrdlus – Mina ise pean, kuidagi/ mingil põhjusel, vale olema, sest teine, teis(t)ega saab ja on. Mina olen kõik ära rikkunud, sest teine enam ei taastu – ei vaheta ennast naeratama ja ühte lubama = ühise olemas olemist võimaldama. Minule on teatavaks saanud, et teine ei taasta senist ühendust enne, kui Mina olen osanud õigena olla – see on hirmutav info, sest Mina võin uuesti eksida ja siis jään jälle ilma/ üksinda/ valeks.

Vägivaldne suhtlus ja vähendav kohtlemine annavad teada, et põhjus on eemale lükatus, eemal hoitus – tema oli vale, tema ei olnud õige = ta ei kinnitanud teist õigel moel, teine ei saanud ennast/ teda õigel moel kogeda – valesti olemine tuleb korda teha.

Rollidel põhineva suhtluse ja inimestel põhineva suhte konflikt tähendab üha kasvavate valede hulka – üks ei vali tõtt rääkida ja teine ei vali küsida küsimusi, mille vastusega ta toime ei tule - ta ei vali kohtuda informatsiooniga, millega tema toime ei tule.

Rollidel põhineva suhtluse ja inimestel põhineva suhte konflikt tähendab üha kasvavate valede hulka, sest rollide tasandile jäänu ei vali tunnistada tõtt – ei enese tegelikkust, ei enese tõeseid eesmärke ega ka teise tegelikku tõde tõeks tunnistada - kuid ta saab enese tõe välja näidata ja seda kogeda anda – see on see külmus, vägivaldsus, ükskõiksus, üksinda jätmine.

Kuid ta saab selle ka välja öelda – nii nagu alkohol lõdvendab inimese rollinäo ja inimene avaldub enese eheduses – nii ka enese rahulduse ja laiendatud Minana olemise hetked on kohad, kus tõde öeldakse välja – see ja see oli vale, selles ja selles peitus vale – tegelikkus oli ja on selline – Mina olen – Sina oled – Meie-t ei ole.

Mina ei ole Sind kunagi tahtnud – kes Sind üldse tahab – vaata ennast – Sina ei ole väärt, et Sinuga koos olla – Sinust ei ole millekski = Sina ei anna/ ei taga vajaminevat tähelepanu, rolliMina.

Sina võtad Minult vähemaks, Sina kasutad Mind ära = Sinuga koos olles olen Mina sunnitud selleks, mida Sina ei saa Minule korvata = Mina ei taha, et Sinu Mina oleks Minust üle ja parem – et Sind saaks, Minuga, võrrelda – Mina ei taha seda informatsiooni, mida Sina edastad, mille Sina üles tood.

Inimese põhi – inimese väiksus ja vaimne piiratus – Mina, mis ei talu enesele vajaminevale konkurenti – Mina, kes peab teisest vabaks saama, et ise endana elada = tõestada endale/ Maailmale/ kindlale teisele Mina olemist, Mina suurust, Mina olulisust = parema, ilusama, võimsama, ainsa Mina kogemus.

Inimene, kes ei tule toime ausa informatsiooniga ega suuda seda enesele söödavaks teha - vajab laiendatud Mina, kelle abil ise ennast filtreerida ning läbi teise, enesele vajamineval moel, ise ennast näha ja kogeda.

Möödunud aja lahendus – inimese vaimne võimekus on jäänud, selles kohas, lapse tasandile pidama – laps pöördub vanema poole, et kasutada teise inimese energia välja ja vaimset avatust – laps protestib, sõdib, vaidleb, väldib, keeldub – ta tegeleb vaimse piiratuse füüsilise väljendusega, turvalises ja enesele kuuluvas keskkonnas.

Kinni jäämine tähendab, et inimene ei ole astunud järgmist sammu – selleks vajalik tugi ja mõistmine jäid, möödunus, ära – vanem andis järgi – lõpetas piiri panemise, andis lapsele meelehead, tegi ise ära, lasi ennast peksta, enesega, kui inimesega, halvasti käituda.

Vanem andis järgi – inimene astus esile – vastas lapsele samal moel – välja tuli vanema rollis oleva inimese vaimne piiratus ja info vastuvõtmise, kogumise, töötlemise oskused. Suur inimene käitus samal moel – karjus, peksis, sõimles, vastustas – kasutas last enese laiendatud Minana ja temaga ühendatud energiat enese sisemuse välja oksendamiseks.

On loomulik, et sellises olukorras ei õpi laps isiklikuks vastutuseks ja vaimselt teadlikuks eluks vajalikke oskusi. Talle ei ole õpetatud inimese piire nägema ja tajuma – teda on koolitatud rolli piirides püsima ja rolli nimedele vastavana olema.

Roll ei soojenda – inimene vajab ja otsib inimest ja inimesega lähedust. Suhted, milles on põhjus ja vajadus tõsta üles aususe ja läheduse teema – on suhted, milles kehtib tava, et toimub sisse ja välja lülitumisi – oled/ ei ole – olen/ ei ole.

Need on suhted, milles ei ole turvatunnet, sest - ühine oli ja on/ ühist ei ole ega saa olema - kuigi ühine jääb alles. Need on suhted, milles üks püsib kindlates rolli piirides – ta markeerib, oma kohal olemisega, ühte siduvat põhi rolli, kuid ta on inimene, kes ei ole teist, inimest, enesega ühte valinud. Rollina olles ta on teisega, kuid inimesena väljendudes ta lükkab, teise, enesest eemale – ühendavad rollid, elukoht, keskkond jäävad alles.

Inimene, rolliMina taga, on valinud koos olla - mingi kasu saamise eesmärgil, vabaks saamise sammu astumata jätmise tõttu, enese Mina tõestamise/ tõstmise vajadusest lähtuvalt. Teise Valeks nimetamine on tema moodus, kuidas kontrollida suhtlust, läheduse kaugust, ühenduse sees toimuvat, enese, ühisesse/ ühisest tulenevate, panustamise kohustuse suurust/ sellest vabana olemist.

Roll ei panusta inimese kasvu ega inimese toetusesse – rollina väljenduvaga koos olev inimene jääb üksinda siis, kui tema, kui inimese, elus on raskused, abi vajadus on suurenenud, käsil on tõsised muutused. Ta ei näe ega leia enese kõrvalt õlga, millele toetuda ega teist, kes temaga jääks – tema, inimesena, on üksinda.

Inimene vajab selgust ja seega vajab ta informatsiooni, millele toetuda – Minul on olemas see, Minule on võimalik see, Mina saan arvestada sellega. Rollil põhineva suhtluse ja inimese suhte konflikt tähendab, et inimesel ei ole sellist, vajaminevat, informatsiooni endale anda – ta ei tea, mis ja kuidas on temale võimalik – tema sõltub teisest ja teise valikutest – teine saab olla, kuid teine saab ka selja keerata ja abita jätta.

Inimene vajab selgust ja seega vajab ta informatsiooni, millele toetuda – inimesel on vajaminev informatsioon olemas – ainult tema ise valib seda mitte kasutada – tema tahab tegelikkust teistsugusena – ta ei ole valmis reaalsusega kohtuma.

Ühegi inimese valed ei püsi, täiuslikus, varjus ega saada neid, kõiges, ära peita – inimese tegelikkus tuleb nähtavale pisiasjades, tema reageeringutes, tema valikutes, tema toonis ja kehakeeles, ilmetes ja energias.

Rolli nimi ei ole tõe tähis ega sõnad ole tõe kinnitus – vaja on vaadata tervikut ja näha, välja sätitu taha jäetut – punased lipud tähistavad kohti ja teadmisi, millega tuleb arvestada – siin ja selles ei kõla kokku, on vastuolu sees, on näha väärtushinnangud, on kogeda põhi mõtted.

Siis, kui inimene ei vali tegelikkust näha, seda tõeks tunnistada, seda teadmist kasutada, siis tema valetab ise endale – tema ise paneb ennast olukorda, kus tema elab vales ja temale valetatakse – tema aitab teisel valetada – tema annab teisele alibi.

Kaine peaga, enese rahuldamise hetkest väljas pool, eitab rollide tasandile pidama jäänu enese tegevust ja valikuid – Kuidas saad, Sina, Minu kohta sel moel rääkida! – Kuidas saad, Sina, Mind niimoodi kohelda! – Mina olen ju Sinuga, mida Sina veel tahad! – Mina olen Sinu jaoks olnud ja Sinule andnud, Sina oled tänamatu! – Mina olen Sinu Ema – Mina olen ainus, Mind tuleb austada ja hoida!

See on manipulatsioon ja erinevas astmes agressiivsus - rollide kasutusele võtmine/ tähelepanuga osutades, nimetamine/ vähendamise ja pasiivse agressiivuse teostamine/ loo ümber pööramine – see annab märku inimesest, kes valib valetada.

Temaga ei pea kaasa minema – temaga ei pea kaasa mängima - temalt ei ole vaja/ võimalik tõe kinnitust saada – ta ei tee seda, sest ta ei ole selleks võimeline – ta ei suuda enese tõelist inimese nägu paljastada.

Ta saab vastu rünnata ja mingisuguse, valitud, tõe välja öelda siis, kui ta saab anda endale rolli, milles see on tema õigus. Ilma vajamineva rollita, tõega nurka aetuna, teeb ta võimalikult palju haiget – tema tundetu ja tunnete sügavus paistab ja paiskub välja – füüsiline ja vaimne vägivald, reaalselt teostatuna.

Häiritud teadlikkus tähendab, et siis, kui on tõe rääkimise hetk, siis inimene eitab temale teatavaks saanut – siis, kui on valetamise hetk, siis inimene tahab uskuda selle tõeks, kuigi ta teab, et see ei ole seda.

Inimene ise valib selle, millesse tema uskuda tahab ja saab – inimene ise valib selle, mis kinnitab tema Mina, keda ei ole olemas – temal ei ole selle Mina kinnituseks tõest materjali – kuid ta saab uskuda, siis kui ta näitab endale kätte selle info, mida on võimalik selle Mina olemas olemise kinnituseks kasutada – mis siis, et see on vale – kui see on olemas, siis seda saab kasutada.

Vaimses ja füüsilises tasakaalus püsimiseks tahab ja vajab inimene ühte ja ainsat reaalsust – seda, mis püsib paigal ja on paigas ja see ei muutu ega seda muudeta ära. Inimene on selles sama ja inimese jaoks on selles sama.

Tegelikult on see juba inimese tegelikkus – rollidel põhinev suhtlus, mida teostatakse vägivalda ja vähendamist kasutades, põhineb samal ja püsib samana. On inimene isiklik teema, et tema ei ole sellega nõustunud ja on tahtnud seda kogeda teistsugusena, selles olla teist moodi – et olla teise jaoks see Kes ta ei ole.

Enesega, kui inimesega, kooskõlas olemiseks - tuleb inimesel teha seda, milleks tema ise ei ole, seni veel, valmis olnud ja mida tema ise on, seni veel, keeldunud valimast – see siin, Mind ümbritsev ja Minu osaks saav, on tegelik ja üheselt paika pidav reaalsus – see on selline PUNKT

Inimesel tuleb ise teha ära oma otsus ja see teostada – selle inimesega koos on Minul sellised võimalused puudu, kuid sellised kogemused tagatud. Mis siis, et Mina saaksin, näilise, koos olemise – saaksin tähelepanu ja suhtlemise, et kogeda koos olemist ja uskuda ühise olemas olemisse, Minu moodi.

Mina tean, et selle koos olemise hind läheb Minule maksma iseenda – Mina pean olema rollina, sest inimesena olles toon, Mina, suhtluse sisse konflikti – rollidel põhinevat suhtlust ei saa viia inimeste vahelise suhte tasndile.

See, kelle jaoks ja kellega koos saan olla, enesest vähendatuna, roll – selle inimesega koos olemisest ei ole mõistlik teha oma aja kulutamise kohta – varem või hiljem jään Mina üksinda, Minule tehakse, tahtega, haiget – Minule näidatakse koht kätte – oled vähem, oled vale = oled see roll, et Sind oleks, õigus ja põhjus, sel moel kohelda ja kindlal viisil näidata = võrdlus teisega, võimalus teisele. 

Kuid ei kohta, tähelepanu, hoidmist, austust inimesele, inimesega - see on see, kuidas teine valib olla inimene, rolli nime võimalusi kasutavana. Suunates tähelepanu rollile, kuid soovides tähelepanu inimesele, teeb ukse avanu endale osaks saava ise võimalikuks,

Marianne

20.08.2026.a

Moonutatud reaalsus III - Siin saate jalgu pühkida!

 

Inimese huvitavad harjumused tähendavad õppetunde, mille eesmärgiks, liigagi sageli, ei ole teadliku ja elutervelt mõtleva, valiva, tegutseva inimlapse kasvatamine. Harjumus, kui sõltuvus, on käitumisemudel ja joonis, mida tuleb järgida – teades oma kohta, kohates märgusõna, alludes, rollina, rollile.

Mis siis, et inimene kasutab, kindlas kohas, ühte kindlat informatsioon – see ei muuda ära tõsiasja, et inimese kasutuses ja arusaamisi tähistavana on tal olemas ka teistsugused teadmised – ka need, mis kummutavad või vaidlustavad harjumustes käibel oleva.

Sageli on need teadmised, kui tajud, alateadvuses, varjatuna, salatuna, aktiivsest kasutusest väljaspool olevatena. Inimene ei usalda, ei julge, ei tea neid kasutada – tal puuduvad kogemused, kas need peavad paika või tal on juba olemas kogemused, et neid nimetatakse valedeks, keelatuteks, ebanormaalseteks.

Erinevate informatsioonide vastu pidisus ja harjutamise tulemusel kasutusel olev ei tee inimlast vabaks ja õnnelikuks, sest harjumus tähendab, sageli, teatud moel väljenduvat käitumist – alandlikkust, kuulekust, enese vaigistamist, vaikimist, käitumise/ välimuse muutmist, vabanduse palumist, midagi tegema tõttamist.

Kuulekas ja alluv ning oma kohta/ kohustusi teadev laps on vägivaldse ja vähendava kasvatuse tulemus. Tema tava on olla vägivaldse vanema laiendatud Minaks ja vaimset enese rahuldust teostava suure väljenduste sihtmärgiks, prügikastiks.

See tähendab, et - laps püsib paigal/ ei liiguta sobimatult/ ei räägi, kui luba ei ole antud/ teeb, mis nõutakse/ ei vaata silma/ talub ära osaks saava. Laps teab oma kohta ja kohustust – tema ise on andnud vanemale põhjuse, teda, sel moel kohelda st kasvatada/ õpetada/ korrale kutsuda. Rollide mängu rutiin, et suur saaks, ise, ennast, vajamineval moel, filtreerida ja rahuldada.

Elus on tavaline, et harjumus jääb sisse – inimene, ka suurena, reageerib, vägivalda ja vähendamist kasutavale teisele, samal moel nagu enese möödunus – inimene talub enesele osaks saavat, sest tema jaoks on toimuv loomulik ja loogiline asjade käik.

Loomulik ja loogiline tähendab magavat teadlikkust - inimene on enesele osaks saavaga harjunud ega vaidlusta seda, aktiivselt, kuid see ei tähenda, et see sobiks temale. Inimene on osaks saavast häiritud - tema vaimne tasakaal on paigast ära ja füüsilisel tasandil ilmnevad tagajärjed.

Inimene ei tea, et tegelikkus ei pea olema selline – vägivallale ja vähendavale käitumisele on põhjus ja õigus öelda Ei. Inimene ei tea, kuna tema ei ole kogenud, et – ühises ette tulevate ja isiklike teemade puhul on võimalik arutelu, läbi rääkimised.

On võimalik, et ka inimesel on olemas oma sõnade/ mõtete/ vajaduste/ väljenduste/ tegude õigus – on võimalik, et inimest võetakse kuulda ja temaga arvestatakse. Et ei ole ainult ühe mehe show, vaid on kaks koos, kes teevad koos tööd, et koos olemine oleks, mõlemale, parem ja parim.

On tavaline, et teisele meelejärgi olemine ja teise jaoks õigena olemine, ulatub kaugemale – on tavaline, et sõltuvuslikud harjumused, kui Mina pildid, tulevad kaasa ka vägivaldsetest suhetest väljapoole – argisesse elu, kus inimesed, korraks, kohtuvad ja suhtlevad ning kellegi sammud toovad kaasa tagajärgi, mis viivad ühisest tasakaalu.

Ka siin on inimest hästi koolitatud – tema teab oma osa – sõnu, mida tal tuleb lausuda/ nägu, mis temal tuleb ette manada/ sammud, mis temal tuleb astuda.

See on tühi asi! Sellest ei ole midagi! Las see jääb! Lase sellel olla! Mina ise!

Tegelikkus - teise olemisel, väljendusel, valikul, teol - on olemas reaalsed tagajärjed ja need puudutavad inimest, kuidagi – tema on otseselt pihta saanud/ tema peab midagi enamat panustama/ tema peab midagi korda tegema/ tema ei saa enam midagi konkreetset/ temale jäi midagi vähem.

Ühiseks muutunud lugu, ootamatult ühiseks saanud väljal – kuid inimene peab teist rahustama - tema peab teisele teada andma, et teine on vaba ja inimene tegeleb enese osaks saanuga ise – teine saab ära minna ja lugu loetakse lõpetatuks.

Sageli ei tahaks inimene sel moel öelda ja vastutust ainult endale jätta, kuid teine lausub, ennast vabastavad, sõnad juba ise või ei tee juhtunust väljagi või ründab vihaselt, et - Sina ise seisid ees! või Ära tule ennast tähtsaks tegema!

See tähendab, et teine pani paika välja ja sellel aset leidnu – märkides ära enese osa ja inimese osa. Andes teada, kuidas tema lugu näeb ja mil moel see teda puudutas ning mida tema teeb ja mis jääb inimese osaks.

Teist vabastavad sõnad ja tegevus tähendavad harjumust, õpetust, valetamist – tegemist on vastuseisu vältimisega, tähelepanu vältimisega, tähelepanu vajadusega, enese Mina pildi järgimisega, julguse ja teadmiste puudumisega, kuid ka teisele, teise tunnete äratamiseks, informatsiooni andmata jätmisega.

Ega inimese harjumused tule tühjast – teist vabastav käitumine on lapsena kogetud manipulatiivse käsitlemise tulemus – Sina oled vanem! Anna nüüd teisele, tema tahab ka! Sina pead teisega jagama! Ära ole kade! Vaata, mida Sina nüüd tegid – teine on nüüd kurb, nutab, on lohutamatu! Küll Sina oled ikka isekas ja kade! Vaata, mida Sina, nüüd, oma Emale tegid – kas Sinul häbi ei ole! Kuidas Sina oma Emaga räägida – oled tänamatu/ kasvatamatu – Sind tuleb karistada!

Teise vabastamise, vabaks andmise/ teise informatsiooni järgi tegutsemise, käitumise puhul - on tegemist – ise enda vähendamise ja kaitseta jätmisega - enesest eraldi seisva teise eest vastutuse võtmisega - ühisele väljale tasakaalu loomise võimalusest ilma jäämisega.

Energia ei vaata nime ega aja taga maha jäetud jalajälgi – energia, mis on paigast ära, võtab vajamineva sealt, mis on temale lubatud – Mina olen vastutav - sõnad lausunu, maksab vahe kinni – ebaõiglus, mis inimese vastu tehti, ei saa õigeks tegelikul teel, sest inimene vabastab teise ja seega peab tema ise maksma enesele osaks saanu eest – tema osaks saavad reaalsed kogemused, temale jääb tegelik panustamine.

Sel moel tasakaalustuv lugu toob kaasa ennast maha tegeva, vihkava, vähemana nägeva inimese – lisaks sellele on ta solvunud ja kibestunud, sest teda ei toetata, teda ei aidata, tema vastu tehtut/ tehtavat peetakse õigeks ja normaalseks.

Inimene kannatab, kuna tema ise suunab ennast kannatama – elu annab õppetunnid - mühakad, varvastel tallujad, küünarnukiga pihta panijad, vahele trügijad, nina eest ära võtjad, millegi katki tegijad ja mingite piiride ületajad.

Kõik see, selleks, et inimene õpiks seisma sirgelt ja välja ütlema selgelt – see siin, selles, ei ole Mina ega ole see Minu – need on, kellegi teise sammud ja teod – need on tema vastutada. Mina ise panen paika ja ütlen välja selle, mis ühiseks muutunud loos aset leidnu tasakaalustab ja ühise välja lõpetab.

Õige on öelda – See juhtus, Käitusid hoolimatult, Ei arvestanud. Ennekõike on oluline öelda ise endale tõtt – teise tegu läks Minule maksma, teise sammu tõttu pean Mina kasutama oma ressursse – muidu ei oleks pidanud, muidu ei oleks olnud tarvis.

Siis, kui on olnud kogemata – teine ei näinud ette või teisel oli, olema saanut, raske ära hoida – siis, kui ka teine koges, millegi kaotust või puudutust, siis tuleb sellega arvestada – haiget saanut, komistanut ei tohi karistada lisaks – selles kohas on tasakaalu loomine üsna peen kunst – sageli võtab vastutuse see, kellel on, sellel hetkel, rohkem võimalusi ja ressursse, kuid võimalusel tuleb jätta ka teisele midagi kanda.

Siis, kui loos on ka inimese enese osa sees – inimese sammu tõukest või vahetust osalusest sai olema, jätkus, lõppes. Siis tuleb enese osa välja öelda ja selle eest vastutus võtta – Mina ja Minu oma – Mina ise tegelen sellega.

Siis, kui ühiseks saanud loo tasakaalust välja viimine saab olema teise tahtest ja hoolimatusest, teise poolt teostatud piiri ületamisest, teine jättis, tahtlikult ja eesmärgipäraselt, inimesega arvestamata, siis ei tule astuda rollide Maailma ning järgida sealses kehtivaid/ kehtinud reegeleid, vaid tuleb panna enda jalge alla pidav põhi – 

Mina olen oluline, Minu aeg on oluline, Minu aeg on väärtuslik, kuid siin ja selles Minuga ei arvestatud. Mina võtan nähtavaks tehtud/ nähtavaks saanud informatsiooni vastu – kuid see, mis ja kuidas aset leidis, ei olnud okey. 

Sellisel hetkel, mil tuleb piir panna ja ise, ennast nähtavaks tehes, ennast kehtestada - on eluterve viha tundmine lubatud ja õige – see on enese eest seismine - Mina vaatan otsa reaalsuses aset leidvale/ aset leidnule - Mina ütlen aset leidnu välja, osaks saavast tähelepanust/ käsitlemisest hoolimata.

Enese ja teise tegelike osade paika panemisega, kui kaugemalt vaatamise ja avatud teadlikkusega olemisega, kaasneb inimesena kasvamine – Mina ei vasta ühiseelu rollide mängu ootusele – Mina ei tee naeratavat nägu ega lausu, et - Ei ole midagi/ Las see olla/ Küll Mina ise!

Mina tean ja väljendan tõde – teise samm läks Minule maksma – teisel on õigus sellest teada saada ja see ei tee Mind – pahaks, hoolimatuks, häbistavaks, süüdistavaks, valeks, kasvatamatuks, teisega mitte arvestavaks. 

Mina ei tee, tõega, teisele liiga - Mina annan ühisele välja tõese informatsiooni ja seisan enese jälgede juurde - teise omad on temaga - väli teeb vahet ja taastab vajamineva tasakaalu, vajalikul ja võimalikul moel. Sageli on õppetunni võimaldamine isiklik panus, mille läbi leiab aset tasakaalustamine.

Mina ise ei pea jääma kontrollima ja pealt vaatama - Mina ei pea jääma loo sisse kinni, et teisel tuleks Mind ja Minu osaks saanut tunnistada, et Mina ise saaksin, ennast, enesele vajamineval moel kogeda. 

Mina lasen loost ja teisest lahti - võtan kaasa enese kogemuse, kui õppetunni ja enamat teades, kõnnin enese teel edasi. Teise tee ja valikud on temaga - need ei ole Minu ega Mina.

Ühise välja moodustanud lood, milles tasakaal on jäänud ühe kanda - on põhjus, miks inimesed, üle aegade jälle kokku saavad. See inimene, kes ei ole rahu saanud, kutsub teise kohale - see inimene, keda vabaks ei ole antud, sel tuleb osaleda - sellel, kes ei ole õppetundi läbinud, tuleb järeleksam sooritada. 

Seega, saadakse, mingisugusel hetkel ja mingisuguses situatsioonis, kokku, et etendus saaks alata. Õppetunni teema on üks - võtta kaasa enese osa ja jätta teisele tema osa ning anda väljale ja teisele teada enese piiridest, tegelikkuses aset leidvast ning lõpetada ühendatud välja alles hoidmine.

Marianne

18.08.2026.a

Moonutatud reaalsus II - See Mina ei olnud kunagi mina

 

Lapse Mina tähendab lapse kogemusi, ise endast, läbi vanema/ Olulise Teise silmade, sõnade, väljenduste – tegemist on teise inimese informatsiooni omaks võtmisega – sama olemisega. Samastumine tähendab, kellegi teise tähelepanule vastamist – ise enda vastavaks kujundamist ja iseendaks pidamist – teise informatsioon on enesest teadliku olemise aluseks – Mina olen.

Vanema poolsed info edastused sööbivad väikese inimese vaimu ja füüsilise keha mällu, sest need puudutavad teda mitmel tasandil – need on visuaalsed, kuuldavad, füüsilised, tajutavad ja energeetilised – nende eest ei ole pääsu, sest laps on ilma kaitseteta ja filtriteta – vanem on õpetanud teda sel moel olema, sest sel viisil pääseb vanem lapse energiale ligi ja saab seda, enese huvides, ära kasutada.

Ebaterve läheduse avab võti – Mina olen Sinu Ema/ Sinu Isa – Sina oled MINU laps = Minu OMA – väikene inimene peatub, avaneb, talub, vastab teise poolt ette dikteeritud rollile – see on hüpnotiseeritud, tahte ja teadlikuseta olek – laps teab oma kohta – temale on käsk antud – Sina oled .. – väli on aktiveeritud, rollide täitjad paigale asetatud ja inimene, vanema rolli nime taga, on alustanud oma tegevust – lapse energia kasutamist.

See, sõltuvuslik hüpnotiseeritus – Sina oled, sest Mina tean, näen, ütlen = Mina olen, sest teine kinnitab Minu - on takistus enese teadlikkuse juurde. Selge teadlikkus tähendab, et vanem, kui – Minu oma = Mind omav inimene, kes on Minu EMA/ ISA - tuleb pjedestaaalilt maha tõsta ja nimetada inimeseks - tuleb eraldada vanem tema rollist, sest inimene ei võrdu oma rolli nimega.

See tähendab, et inimene, rollide lähedust märkiva nimetuse taga, ei ole, automaatselt ja võrduvalt, lapse heaks ja jaoks olemas ja tegemas. Rolli nime kandev inimene ei tähenda, automaatselt, lapsele turvalist kohta ja tema kasvamiseks vajalikku. Roll nime omamine ei tähenda, kõiges ja täpselt, rollile vastavust.

Inimese tegude ja teekonna vaatlemine annab teada, mida ja kuidas too valib ja mida mitte. Inimese kasvamise teekond ja õppetundide läbimise võimekus annab teada tema põhi mõtetest ja väärtushinnangutest. Ei ole vaja jääda kinni inimese sõnadesse ja tema kanda oleva rolli nimesse, vaid avada silmad ja vaadata otsa reaalsusele.

See, mida inimene ei oska – see, kuidas inimene ei vali – seda ei ole ka rollis olles või kui ta ka ponnistab selle nimel või püüab ennast ületavalt olla, siis see kogemus läheb temaga olijale maksma – temast saab võlgalne – kõik see, mis inimene annab, rolli partnerile, rolli täites, üle enese tegelikkuse, selle annab inimene enese arvelt. 

See, mida inimene oskab – see, kuidas inimene valib – see, millise võimekusega inimene elu mõistab - see on ka rollis oleva inimese tegelikkus. Roll on pealispind – väljendused, valikud, tegelik põhi on inimese oma.

Enese unest üles raputamine tähendab selgust – Mina, inimesena, ei pea teisele võimaldama seda, mida too Minult, kui rollilt, ootab – Mina, inimesena, ei pea teisele andma seda, mida too, rollidele rõhudes, Minu kohustuseks nimetab. Mina, inimesena, saan ise valida ja otsustada, mida ja kuidas Mina olen ja teen – millise läheduse paika panen, millise tähenduse anna, mil moel panustan.

Mina võtan, julgelt ja ausalt, lahti enese portree ja vaatan sellele otsa – Mina ise annan endale õige informatsiooni kasutada – Mina ise vaatan kogu lugu eemalt ja panen paika selle, mis, mida ja kuidas oli, tehti, valiti – kelle sammud, kuhu said astutud ja mille nimel. 

Mina näen ise ennast reaalsuses – Mina ei kasuta teiste silmi ega teiste hinnanguid. Mina ei ole enam väike, kes vajaks vanema kinnitust ja selgitust, mida teen ja kuidas olen, kuidas tunnen. Mina leian vastused ise üles.

Mina ei häbene ise ennast – see ei ole häbi ega vale, kui olen aus ja räägin reaalsusest. Mina teen valikud enese tähelepanekute ja teadmiste alusel. See ei tee Mind valeks, kui Mina ei vali olla koos Minu rolli kaaslasega – Mina ei ütle EI rollile, vaid inimesele, kes ei püsi enda piirides ja kasutab seotust ära – ta ei hooli enese osast ega võta vastutust – ta käitub nii nagu tema omaks suhet, et selles peab käima tema järgi ja tema tingimustel ning kui seda ei tehta, siis tema enam ei vali koos olla.

Enese koha teadlikkus - Mina ei saa solvata rolli ega olla rolli vastu ebaviisakas ja valesti käituv/ valena kogeda olev – Mina, inimesena, annan inimesele, tema tegevuse, väljendite ja harjumuste kohta informatsiooni – kui inimese tegelikkus inimesele endale ei meeldi, ei sobi, siis on see tema vaimne piiratus ja emotsionaalse tasandi harjumuslik käitumine.

Laiendatud Mina vajadus tähendab, et vaimset piiratust kogev inimene põrgatab palli tagasi - ta suunab, lapse aja suhtlemise stiiliga, raskesti söödava info edastajat Vanema rolli, et too võtaks Lapse tundetasandi eest vastutuse – Sina oled – Sinu ülesanne – vastuta – tee lugu korda – kinnita Minu Mina = Mina ise ei pea.

Tõhus koolitus tähendab, et – „õigesti” kohelduna – käivitub ka suureks kasvanud inimene – „õigesti” - oma osa täitma. Teise tunderaskused on Minu süü – Mina olen teise vastu vale olnud ja teisega ebaõiglaselt käitunud – Mina ei arvestanud enesele antud kohaga, teise suhtes. Nüüd tuleb Minul vastu võtta see, kuidas teine väljendub ja olla see Kes, kellena teine Mind näeb ja näitab.

Sajad ja tuhanded ja miljonid inimesed, sellel planeedil, magavad – nende teadlikkus, enesest, on salvestus, mis käivitub teatud kindlates situatsioonides. Salvestus tähendab, et inimene ei peatu ega täpsusta toimuvat, vaid alustab, energeetilisel väljal, millel ja millisena teine on teda märgistanud ja aktiveerinud, oma osa täitmist.

Hupsis – pole vahet, kes, tegelikkuses, inimest käsitleb, inimene käitub nii nagu teda on koolitatud – Hea Lapsena, Tubli Õpilasena ta täidab oma rollijoonist, sest tema ise ei ole andnud endale teist informatsiooni, mida kasutada – tema Mina on endiselt vale ja teiste info alusel kokku pandud ja paika asetatud.

Mina salvestise muutmine ei ole kerge töö, sest see on väga sügavalt isiksusega kokku põimunud. Kerge ei ole see ka sellepärast, et seda tuleb üksinda harutada – raske on leida, teekonnal kohatud kaasteeliste hulgast, õpetajat, kes on jõudnud inimese tasandile. Enamus õpetajaid pakuvad inimesele kogemusi, mis viivad teda tagasi möödunusse – nad käituvad temaga, samal, käsitleval moel nagu see tema möödunus aset leidis.

Takistuseks, sellel teel, saavad ka Minaga seonduvad uskumused – seega ei julge inimene enese möödunut avada – ta ei taha kohtuda selle sisuga – enese tegelikkusega. Inimene ei taha vaadata oma Mina = ta ei taha kogeda oma tundeid – häbi, valu, hirmu – et Mina olin selline, et Mina tegin sellisel moel, et Mina väljendusin sellisel viisil – Mina ei ole muutunud = inimesele ei ole antud informatsiooni, mille alusel saaks ta muutunud ennast "näha".

Inimesel tuleb vastu võtta teadmine – Mina ei ole mingi üks ja ainus suurus, vaid ise ennast tähistav nimetus – Mina ise, inimesena, kasvan edasi ja Mina ei ole enam ammu see, milline Mina olin. Senine Mina on olnud kokku kogutud ja üheks failiks saanud salvestus - kellegi teise sõnadest, häältest, pilkudest, tähelepanust, energiast, füüsisest – see ei ole Mina ega ole kunagi olnud – see Mina ei ole väga suures osas tõsi – see on vale, mida Mina ise olen kasutanud ja tõesena, PIDANUD, võtma.

Mina salvestuse sügavuse ja ulatuse paneb paika see mitu mõõdet on olnud haaratud salvestuse loomisel ja, milline neist on olnud määrava tähtsusega – teemad püsivad lahendamatud, kuna ja kuni inimene tegeleb oma möödunud ajaga 2D vaates – pealis pind ja suurema aja teadlikkus – sel moel ei ole möödunud aja tunded ja teadmised, temale, kätte saadavad ja seega ei ulatu ta õigesse sügavusse, et mõista möödunut ja laheneda olevas.

Mitme mõõteline salvestus on põhjus, miks inimese sisse suletu avaneb/ inimene käivitub häältes, lõhnades, puudutustes, sõnades, pilkudes, tunnetes, temperatuuris, jne sisalduvate märguannete peale.

See tähendab lõppematuid ja mõistmatuid ärritusi - inimene kogeb puudutusi, enese sees, enese pihta ja enese  ümber - justkui keegi teine liigutaks teda nähtamatuteks jäävatest nööridest ja tema on jõuetu ja abitu - tema ei kontrolli enesega toimuvat ja enesele osaks saavat ega ka enese, sunduslikke, väljendusi, valikuid, samme.

Üles ärkamine tähendab mõistmist - Mina reageerin, sest Minu sees on Mind reageerima suunav informatsioon - Mina ise annan enesele käsklusi ja ülesandeid - mitte keegi teine ei tee seda. Mina ise olen võtnud, kellegi teise info ja teinud sellest enese oma. Nüüd on aeg panna paika ise ennast ja olla kooskõlas tegelikku ennast puudutava tegelikkusega - see Mina, kes ma olen, kuid kunagi ei ole olnud - sellele Minale ei ole muid kinnitajaid, nägijaid, teadjaid, kui ainult mina ise.

Marianne

17.08.2026.a

Moonutatud reaalsus I - Enese kalibreerimine minimeerib tagajärjed

 

Inimese arengu üks etapp – keskmise ea kriis – on enese Mina kriis. Ega see ole esimene ega ka viimane – senikaua, kuni inimene elab, tuleb tal teha inventuuri ja paigutada, ise, ennast kuhugi ja seletada, ise, ennast ära, et anda, ise, endale tõene informatsioon kasutada – Mina, selline, sellisena.

Kriis tähendab, et inimene otsib vastuseid küsimustele - Kes Mina olen? - Kus Mina olen? - Milles Mina seisnen? - Kuidas Mina ei ole? - Kellena Mina väljendun? - Miks Mina olen? - Mida Mina tahan? – Mida Mina ei taha? – Kes Mina ei ole? – Kus Mind ei ole? – Milline Mina ei ole?

Kriisi põhjuseks on tasakaalust väljas olemine – inimese põhi, millele tema toetub, ei hoia ega toeta teda – kasutades oma uskumusi ja olles sõltuv oma harjumustest, veab inimene, ise, ennast alt – ta põrkub, komistab, pettub, kaotab, on rahulolematu, tunneb viha, ärritub, väsib, nutab, annab järgi oma sõltuvustele, vajab kompenseerimist, otsib asendusi – ennast härivaid tundeid on liiga palju ja ennast takistavaid ja muutuma/ kohanema/ tagant sundivaid kogemusi kuhjaga – inimene ei suuda nendes korda luua ja Maailm ei näi enam õige paik olevat.

On tavaline, et inimene otsib, häirituse põhjust, väljast – keegi teine, miski muu, midagi teist – on inimesega seonduva põhjuseks – Maailm ei ole endine, võimalused ei ole endised, nõutakse enamat, oodatakse täpsemat, tahetakse edukamat – Maailma nõudmised, tempo, vastused ei anna rahu ega taga kindlusetunnet = Mina ei ole, enam, see, kes Mina olin = Mina ei saa olla Mina.

Inimese, kui vaimse ja füüsilise isiksuse, kriisi põhjuseks on informatsioon, mille inimene annab, ise, endale - ta ei suuda ära sulatada, et see ei pea enam, kõiges, paika ja selles ei ole kõike seda, mis on tema reaalsus - ta ei ole kõigega, mis on tõde, nõus ja ta ei tea ega tunne ise ennast.

Kasutamiseks kõlbmatu informatsioon tähendab, et inimene on olnud mugav ja ta ei ole teinud inventuuri – tema andmed, iseenda kohta, ei ole päevakajastatud. Veel tõsisem teema on see, et on olemas info, mis ei ole kunagi paika pidanud – inimeses on väga palju valet. Veel tõsisem on teema, kui tema ise ei tea ega tunnista seda = inimene elab rollidena, kuid väldib ennast, kui inimest – paljastamast, avalikustamast, teadvustamast.

Keskmise ea kriis on seotud inimese funktsioonide muutusega – tema tava ei ole enam norm, keha ja tahtmine ei tee alati koostööd, tema ülesanded on muutunud, tema ressursid/ oskused/ vajadused täpsustunud – Mina pilt, mis on olnud tegude ja valikute aluseks, ei pea enam, kõiges, paika – inimene astub ise endale vastu, sunnib tagant, keelab, takistab – inimene ei tee, ise, endaga koostööd – teda ei näi olevat üks, teda on palju rohkem.

Inimese alguse spurt on kiire – tema jaoks on raamistik juba paigas, ajalised astmed on selged. Lasteaed, kool, sõbrad, huvitegevus, töö, pere loomine – Mina teen nii nagu teised, enne Mind ja Minu kõrval, teevad ja elavad. Mina kordan sama.

Aeg näitab, et sama ei tähenda samal moel – kõik elavad, samades raamides, täiesti erinevalt. Kuid, kuidagi peab ju olema õige – kuidagi peab ju suutma olla õige. Kuid kõik see, mida inimene valib või on sunnitud valima, ei ole endale/ kellelegi teisele õige ega paras. Kuid kõik see, mil moel välja kukub ja, kuidas olema saab, ei ole endale/ kellelegi teisele õige ega paras. Huvid, tahtmised, võimalused ristuvad, põrkuvad, kustutavad ja see toob kaasa pinged ja vastu seismised.

Alguse kiiruse järel hakkab aeg venima – kõik näib püsivat samades raamides – on argine aeg – on Minade nähtavale tulemise aeg. Nooruse uljus ja põlvini meri, mesinädalad, uim ja unelmad, laste väiksus ja armsus, lehvivad lokid ja tahtmistele alluv keha, saavad mööda ja paika loksuvad piirid.

Laste kasvades, neid kasvatades, neist lahti lastes – tööl käies ja argipäeva üleval pidades - elab inimene enese korduses – ta kordab ise ennast. Elu põhi ja raamid on paigas ning inimene tegeleb neid täitva sisuga.

On loomulik, et see toob kaasa igavuse, tüdimuse, adrenaliini otsimise ja uue vajamise – inimene vajab muutust, et kogeda ennast teisiti, kui see olevas võimalik on. Inimene vajab välist puudutust, et kogeda muutust ja olla, uuesti, elav – olla see keegi, kellel on vaba voli eksida, otsida, proovida, valida – olla see keegi, kes ei pea alles ja korras hoidma kõike seda, mis on juba enesele valitud – kuid samas olla ka see, kes ei pea minema Maailma, vaid saab lihtsalt kõigest sellest, mis on olemas, osa saada – peatuda, paigal püsida, rahus olla.

Inimene tahab kõike või näib tahtvat kõike – inimene ei taha kõike või ta ei tea, mida ja kuidas tema ei taha või tahab. Inimese Mina, kellena ta oli möödunus, ei ole sama enam olevas – osad asjad ja lood kestavad edasi inertsist, harjumusest ja tähelepanust – kuid inimene ei tea, veel, et ta ei taha vanal moel või ta juba teab, kuid ta ei suuda/ ei julge lõpetada ja muutust teoks teha.

Kriis tähendab, et inimene ei ole paigas ja ta ei saa rahu – temale ei anta rahu, tema ei oska luua rahu, temal ei ole aeg olla rahus, sest - need õppetunnid, mis möödunus jäid, temal, vastamata, need tuleb järgi õppida.

Läbimata õppetund tähendab, et inimesel puuduvad oskused, mida tema ei ole omandanud, kuid need on, temale, kui inimesele, eluliselt olulised - tema komistamised ja rahulolematus, tormid, mida tema põhjustab, sisemine segadus ja välja poole saadetud signaalid, on tema sammude tagajärg, millega tema ei oska/ ei taha/ ei tea arvestada – seega ei võta ta vastutust – ta ei jää enese sammude juurde, vaid nimetab need, kellegi teise süüks või kellegi teise nimeliseks.

Inimene ise ei ole omandanud inimese eluks vajalikke oskusi, kuna - on võtnud kasutusele pealt nähtud – ta on kopeerinud, kedagi teist, enese osaks saanut – on võtnud kasutusele kompenseerivad ja asendavad, kuna ei ole saanud tuge ja mõistmist, et vajalikke omandada/ harjutada – on saanud rollide kasvatuse ja seega tal puudub arusaam inimeste Maailmast.

Laps, kui õun või käbi, ei kuku, teda kasvatanud/ koolitanud, puust kaugele – laps õpib teda ümbritsevast, tema kasutuses ja temale võimalikuna olevast – ei ole ainult ühte ja kindlat allikat ega täpselt teistega sama – seega on kõik erinevad, kuid suuresjoones samad – on inimeste tasand – on rollide tasand.

Inimese põhi toetub sellele informatsioonile, mis oli teda vahetult ümbritsevas ja millele ta pidi, sellega arvestades, vastama – sageli on inimene endiselt, möödunus aset leidnu põhjal, kellegi teise rollile vastamas ja, ise, ennast, õigel moel, vastavaks tegemas. Ka aegu hiljem ja ka teistes suhetes.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei ole inimeste tasandi suhteid – suhted, kui suhtlus, taanduvad rollidele – inimesed järgivad rollide joonised, suhtlevad, käituvad, väljenduvad rollidena ning ootavad enesele vastu rollide vastuseid, et kogeda ise ennast Minana – teatud kindlas rollis olevana.

Õige Mina on see, keda koheldakse õigesti, keda vaadatakse õigesti, kellele vajaminev antakse õigel moel ja täpselt – paigas on piirid, reeglid, kord ja kõike seda saadab kontroll, et valvata ehk ära hoida valet ja kindlustada õige tulemus.

Möödunud aja lapsed, kes sunnivad oleva aja lapsi täitma lapsevanema rolli - möödunus vajaka jäämiste kompenseerimiseks, ülekohtu vältimiseks, õigel moel tähelepanu suunamiseks, vajamineva saamiseks – juhised, kuidas peab ja kuidas ei tohi. Möödunud aja kogemuste ära kustutamine, ära hoidmine. Möödunud aja kogemuste eest karistamine, kahjutasu nõudmine, vabanduse palumisele kohustamine, enese kaitsmine.

Inimene, kellest sai roll ja kelle kohustus oli olla vastav, sai koolituse, mis jäi tema harjumuseks ja millest sai tema, alateadlik/ normaalne, Mina. See Mina ei ole tegelik tõde – see on kogus informatsiooni, mida inimene kasutab ja on mingisugused harjumused, mis on inimese jaoks, tavalised/ elulised.

Kriis tähendab, et erinev informatsioon on omavahel vastuolus – kõik ei kinnita kõike ega selgita ära. Inimene peab suutma olla õigena, õigetes raamides, vana/ kinnistunud Mina pilti kasutades ja sellele vastates. Vastu olemised sünnivad, sest inimene on omandanud piisavalt informatsiooni ja kogenud suurel määral kogemusi, et näha vastuolusid ja tajuda ära ebakõlad – tema ei kõla kokku iseendaga, tema ei kõla ennast ümbritsevaga kokku – enam.

Mina ei ole Mina – Mina olen teine, teisiti – see keskkond, see suhe ei toeta Mind – see sunnib Mind olema see Kes Mina ei ole. Siis, kui Mina valin enda, kui Mina väljendun iseendana, siis see on konflikt, sest väline ei kinnita ega tunnista Mind, Minuna. Korduv kogemus - Mina ei ole õige, kuna olen vale – Mina ei saa ennast õigeks = keegi ei näe Mind õigena.

Inimene ei saa õigeks – ta ei saa olla harjumuspärase endana – ta ei saa olla enesega kooskõlas oleva iseendana. Inimene ei saa õigeks rollina – ta ei saa õigeks inimesena. Tema rolli partner ei järgi rollide joonised – tema rolli partner ei astu inimeste tasandile või tema rolli partner on lõpetanud rollide mängud.

Omad on võõrad, sest nad keelavad Minu, nad ei näe Mind, nad ei mõista Mind. Olukord on sama nagu inimese alguses - vanem keelab lapse Mina. Selle jaoks, et olla ise, tuleb astuda eemale ja olla ise - see tähendab vanemast/ omadest lahti laskmist ja ise seisvumist = iseenda tõelise Mina avastamist ja paika panemist.

Inimese kriis tähendab, et temaga seonduv/ seotud ei ole temaga sama - aset leiab rolli ja inimese konflikt – on üks, kes tahab hoida kinni rollidest ja see tähendab, et keelatakse ära inimene – on teine, kes ei vaidlusta põhi rolle, kuid ta tahab, et neis ollakse inimestena – mitte rollidena, mis tegelikult tähendab kohtlemise juhiseid, vajaduste täitmise järjekorra numbrit, väljenduste vabadust ja talumise kohustust.

Ei ole vahet inimese vanuses, tema teemad on samad, sest tegemist on samaga – inimese vaimse taseme kasvamise teemaga – Mina, inimesena – Kes Mina, ise, tegelikult olen – Kes Mina ei ole – Kes Mina olen ilma rollita/ rollina/ rollide taga – Millise rolliga olen, Mina ise, ennast samastanud/ lasknud ennast samastada?

Keskmises eas on füüsiline areng peatunud, pigem toimub kulumine ja taandumine. Inimene on rohkem paigal ja paigas, tal ei ole enam järgmisi etappe, mida möödunule võrdse innuga oodata – pigem ta tahab senist säilitada ja oleva peatada, sest ta teab, et vanus muudab kõike – number ja tervis loeb – see piirab teda ja märgib lõppevat aega. 

Inimene tahaks teisiti - piiratud Maailmas teisiti, kuid ta ei tea, kuidas seda teisiti saavutada, ilma, et ta senist ära ei lõhuks ja katki ei teeks - see Maailm on oluline, see on tema enda teekond ja aja lugu.

Kui inimese algus on olnud vägivaldne ja manipuleeriv ning inimesel puudub teadlikkus ja enesega side, siis inimene vastustab oma loomuliku arengu – ta ei nõustu teel ette tulevate õppetundidega, ta ei ole nõus teel kohatud õpetajate poolt nähtavale tooduga arvestama – see ei ole Mina ega Minu – see on see teine.

Inimene vastustab enese sammude tagajärjed ja ta ei tegele enese poolt rikutud tasakaalu taastamisega – ta ei ole nõus maksma selle eest, mida tema ise on korda saatnud. Tema ei ole teinud seda, mida tema ise ei tea ega näe – tema ei ole sellisena nagu tema ise ei näe ega tea. Ärgu teised valetagu ega süüdistagu ega tema head nime/ nägu sopaga määrigu.

Vastustamine tähendab, et inimene näeb ja teab, et temale tahetakse halba ja temale tehakse liiga – teda kiusatakse. Teised on valed ja teised peavad ennast muutma = inimese kohta teistsugust informatsiooni kasutama ja vahendama. Inimene võtab asju isiklikult – tehti nimme ja tema pihta – tema pärast = temaga ei arvestata = tema Mina ei tunnistata – teda tahetakse vähendada ja teise rolli suruda.

Inimese vaimne kriis on see aeg, mil tulevad üles lapsepõlve teemad, millega ei ole rahu tehtud - uus Mina ei sobitu vana Mina pildile – midagi tuleb tõeks tunnistada, millestki tuleb lahti lasta, millegagi tuleb nõustuda, millelegi tuleb Ei öelda – ise ennast tuleb lahti harutada ja tegelikkusele vastavalt kokku panna.

Vägivaldne ja vähendav Maailm tähendab Mina, kelle on kokku pannud teis(t)e poolt öeldu ja üle kinnitatu – seal ei ole seda, mida tõeks ei tunnistatud – seal ei tohi olla seda, mis oli märgitud valeks. Inimene peab teadma oma kohta = kasutama enese kohta seda informatsiooni, mis on temale kasutamiseks antud – tema peab kinnitama kedagi teist – alati või kätte näidatud hetkel.

Kriis tähendab, et inimese vaim võib olla valmis muutuseks, kuid kehas elavad vanad mustrid edasi ja inimese alateadvuses käivitub möödunu, kuna suletud infobaasi järgi usub ta end elavat vanas - Mina pean, mis siis, et enesega vastuolus olevana.

Inimene ise ei julge lubada olla endal Mina ise, sest esimese elupoole sundusega kohanemise õppetunnid, kuidas on, tema puhul, õige, on tema alus. Inimene ei ole võtnud kasutusele uut informatsiooni ega harutanud lahti situatsioone, et neid teistel alustel läbida.

Inimene elab kogu elu raamides ja reeglites – kuidas on õige, kuidas peab – kõigil teda ümbritsevatel on olemas arvamus, kuida peab olema õige – kui selle teadmise vastu eksitakse, siis sellest antakse teada – inimest koheldakse tähelepanuga, mis annab talle selge mõistmise, kuidas ta oli ja kuidas teda nähti.

Raamid ja reeglid ning Mina pean = Sina pead – on manipuleeriv, vähendav ja vägivaldne, kasvatuslik rolli surumine – Hea Laps, Kuulekas Kodanik, Tubli Õpilane, Viisakas Naaber, Korralik Naine, Mehine Mees, jne.

Inimesel ei ole olnud aega, et jõuda selgusele, mis on õige ja vajalik informatsioon, mis on teda allutav ja tema teadlikkusega manipuleeriv info. Inimesel ei ole olnud selgust, et teha vahet tegelikkusel ja kellegi isklikul tahtmisel. Inimene ei ole õppinud inimeste Maailmas elama – ta on saanud koolituse, kuidas tulla toime ja olla õige rollide Maailmas.

Rollide Maailma õpetus tähendab ette kirjutatut ja kontrollitut. Rollide Maailm tähendab kindlustatud valena olemisi – kellegi teise, kui rolliMina, vastu eksimist, kui olla Mina ise – enese moodi ja enese tõekspidamiste järgi.

Rollide Maailmale on omane, et mitte keegi ei anna selgust, kas eksimine oli inimese vastu või rolli vastu – kas põhi rolli vastu saab eksida, kas ja kus on õigus olla inimesena, kas põhi rollile osutamine, et paremini koheldaks, on isekus ja vägivald või inimese tegevusele tähelepanu suunamine – sellisele tegevusele/ väljendusele ei ole õigust, see ei kinnita rolle, see vähendab rolliga tähistatud inimest.

Rollide Maailm tähendab, et inimene peab ise ennast õigeks kalibreerima, et olla vastav, kellegi teise vajadustele/ rollile ja tagada enesele vajaminev – tema saab õiguse olemas olla siis, kui tema on õige ja õigena kogetav – kalibreerimine minimeerib ja maksimeerib tagajärjed.

Enese ajalugu – enesele osaks saanud reaktsioonidega – hoiab inimest ärevuses ja valvel – õigena ja valena olemise paine on suur. Möödunu ehmatused ja jahmatused – Minuga võib ja Minuga saab, kuna Mina olen Mina.

Mina kriis tähendab vastuolulise informatsiooni tõepärasust – mõlemad kehtivad, kuid mõlemad ei tähenda sama – inimene peab valima – inimene peab õigesti valima. Vastuoluline informatsioon tähendab, et inimene peab eelistama ühte ja jätma teise – mõlemat korraga ei saa – neid on võimatu ühendada.

Inimene, möödunule lojaalsena ja rollile truuna, peab valima, kas olla õige või olla vale – olles, kellegi teise vastu õige, on ta enese vastu vale – olles enese koha pealt õige, on ta, kellegi teise vastu vale ja see teine/ teist kaitsvad teised annavad talle sellest teada.

Mina pean ennast õigeks tegema – kuid - Mina tahan/ vajan/ tean ennast teisiti. Vastuse otsimine - kuidas olla õiglane ja õige - kuidas luua enese Maailmas tasakaal - mil moel hoida sidet enese möödunuga – kuidas olla olemas seal, kus kehtivad rollid ja inimesed ei vali inimest.

Reetur, uhke, tänamatu, valesti käituv, kasvatamatu, jne. Mina ei ole ju selline - Kes teeb ja on nii. Minu kasutuses olev informatsioon vastandub ennast vähendavatele ja osutavatele nimetustele. Enesele osutamine ja vähendavad hinnangud toovad kaasa häbi ja hirmu. Mina olen – Mina ei ole. Tegelik Mina on teis(t)ele vale.

Suletud infobaas ja valedele andmetele toetumine tähendab, et elustub vana aja hirm – Mina olen olnud vale = Mina teen teisele liiga. Põhjalik õpetus - iseendana olemine teeb teisele liiga – selle peab teisele korvama – teine annab teada, kuidas temaga valesti käituti ja kuidas peab olema, et õigena olla.

Aset leiab välise tähelepanu (ka ise enese poolt teostatuna) ja sisemise enese tegelikkuse konflikt. Milline info kogumik olla? On see – eksitentsiaalne - Olla või mitte olla - küsimus. Kui Mina olen enese, kui inimese, tegelikkus, siis ei ole Minul juuri ega omasid, siis olen vale ja reetur – üksinda, hüljatu, hukka mõistetu. Kui Mina olen teiste tegelikkus – siis astun enese vastu ja vähendan ise ennast. Milline valik valida – mil moel olemas olla?

Selles – Olla või mitte olla – küsimuses peitub huvitav nüke – inimene, ise, võtab oma kunagised kogemused, kui kindlad sõnad ja teatud moel osaks saanud reageeringud ning toetub nendele nii nagu need oleksid vahetult olema saanud – tema teeb seda selleks, et hoida, omadega, ühendust alles – see on vaimse tasandi seotus, mida ei ole võimalik füüsiliseks teha – vahe on juba vahel – mõlemad pooled on oma, otsustava, sammu ära astunud.

Teadlikkus tähendab ise endale uue info andmist - Mina ei reeda ega hülga - Mina tean enam, kui varem – Mina tean, et on veel - Mina tean, et olen kasvanud edasi, ja välja, suletud Maailma seest – senine ei olnud piir, mida ei tohtinud ületada, vaid teadmatus, mis ei näinud teed edasi.

Uus teadmine on põhjus, miks Mina ei saa olla vanal moel, sest vana on täis uskumusi, mis ei ole eluterved ega inimest kasvada aitavad ja toetavad. Vanad uskumused ja harjumused vabastavad inimese isiklikust vastutusest – nad annavad inimesele väljapääsu vaimselt rasketest olukordadest – inimene saab õiguse/ põhjuse valida endale roll ja ühes sellega kasutusse õigused ning põhjuse väljendusteks, mis annavad teada, kuidas teda kohelda tuleb ja tema poolt tehtut nägema peab.

Inimese kasvamine, vaimsel tasemel, on muutus, mis vajab uut sõnavara, suuremat selgust, ausust ja teoks tehtud samme. Mina ei vaidlusta oma kaasteelisi, kuid Mina ei vali neid, inimesena, enese reaalsesse ellu - sest Mina tean nende põhi mõtteid ja väärtushinnanguid - Minul ei ole nendega turvaline.

On inimesi, keda ei saa enese meeskonda valida, sest nad ei tee koos tööd – nad jätavad üksinda, löövad noa selga, tõmbavad vaiba alt, kasutavad enese jaoks vahendina – nad ei näe ega kohtle, Mind, inimesena ja nad keelduvad, enese, kui inimese kohta tõde teadmast – nende Mina pilt vastab mingi(te)le rollil(de)e, kuid ei tegelikkusele.

Kasvamine tähendab enese tegevusele õige tähenduse andmist - Mina ei jäta Omasid abita ega üksinda = Mina ei hülga neid - igal inimesel on omad valikud, sest kõigil on võimalus valida - Meie valikud on erinevad.

Mina ei ütle EI inimesele – Mina ütlen EI, inimese käitumisele – siis, kui inimene õigustab oma käitumist ja peab õigeks oma väljendusi ega ole nõus neid ümber vaatama, lõpetama – kuid Mina tean, et tegemist on manipulatsiooniga, vähendamisega, vägivallaga, laiendatud Mina vajamisega, enese rahulduse teostamisega - seega ei ole mõistlik sellises keskkonnas/ seltskonnas edasi viibida.

Ei ole vahet, kas inimene vastustab/ keelab ära enese vaba ja loomuliku arengu või mingi kindla ja konkreetse põhjusega arengu - mõlema sisu on üks – Eitus, peatus, tõrksus, takistus, suuna muutus.

Tegelikkuse vältimine tähendab, et inimene suunab oma tähelepanu mujale – tema ise toob enese ellu raskused, tema osutab süü, kellelegi teisele, tema ise loob endale haigused või ta elab, kellegi teise kaudu – inimene võtab teis(t)e elu(d) üle/ enese takistatud areng ladestub keha sisse, väljendub keha kaudu, teine on kõige põhjus.

Tegelikule informatsioonile vastu astumine tähendab enesega tegelemist – inimese poolt valitud moel. Ta saab võimaluse enesele teistsuguse tähelepanu küsida/ oodata – toetus, kaastunne, päästmine, säästmine – ta usub, et on ise enese ära peitnud, vahe vahele teinud.

Vaimse taseme raskuste korral tegeleb inimene füüsilise tasandiga – see on paremini kontrollitav, nähtav ja mõistetav. Laps, iseendana, oli vale – möödunu salvestus kehalise reaktsioonina, sest lapse vaimne tasand ei hammustanud pähklit katki. Iga, last, valeks nimetav ja valena kohtlev reaktsioon kutsus esile füüsilise vastuse. Keha mälu on sitke ja pime ühendus alateadvuses – see on osa enesest – sügavale sisse juurdunud.

See tähendab, et vaimne töö on jäänud kõrvale ja seega puudub selles loos vaimne teekond – inimene ei ole liblikas, et tema sünnib ja on kohe – inimesel tuleb ise kõndida mõistmisteni, millest tema ise aru saab ja omandada oskused, mis teda, kui inimest toetavad – omandada tuleb ka vaimsed oskused, et olla teadlik, mida tähendab ja hõlmab inimeseks olemine ja inimesena elamine.

Elu annab kuhjaga võimalusi – suurepärane õppimise võimalus avaneb seal ja selles, milles inimene saab olla vale/ ta on juba vale. See on ohu olukord, valvel olek, kaitsetus, alistumine. Enesest ei piisa, enese tõest ei ole kasu, enese piiridega ei arvestata. Enese surm = Mina ei saa olla õige = Mina ei saa olla Mina – see, keda koheldakse paremini, kellel on õigus Olulise teisega olla, kellel on õigus armastusele = kellel on kaitse ja turvatunne. See on vaimse töö tegemise koht – uue sõnavara, mõistmise, teadlikkuse kasutusele võtmine.

Mina ei ole vale = Mind ei ole õigust/ põhjust karistada. Ka siis, kui eksin = olin hoolimatu, ei olnud teadlik, tegin kogemata – ei ole õigust Mind, inimesena, vähendada. Kuid ka siis, kui tean rohkem ja olen eneses kindel – ei sobitu ega ole valitseva mõttemalli kinnitaja – kas siis ei ole õigust Mind, Valena ehk halvustavalt, kohta kätte näitavalt, hukka mõistvalt, vähendavalt, vägivaldselt, eiravalt kohelda. Selline reaktsioon ei näita Mind ja Minu poolt tehtut, vaid sellise väljenduse/ valiku/ sõnavara kasutajat.

Mina olen vale – see tähendab kogemust sellest, mis on endale oluline – turvatunne, ühes olemine, hea tähelepanu. Selle asemel on kasutuses teine suund – keha mäletab seda, mida keegi teine, oluline keskkond, kasutas, et anda Minu Valena olemisest Minule teada.

Mina olen Vale – see informatsioon vallandab reaktsiooni – enese reageeringu, millisena olla ja enesele antud ülesanded, et vältida möödunus osaks saanut. Enese häbi ja enese viha – Mina ise põhjustan enesele tagajärjed – Mina olen süüdi, et Minul tuleb kogeda – Mina ei oska/ ei suuda ära hoida – Mina vean alt, petan = Mina ise olen enesele osaks saava põhjus.

Mina ise olen põhjus – on vägivalda kasutanu poolt välja toodud informatsioon, mis vabastas teda, tema enda valikutest, väljendustest, eesmärkidest – Sina ise tahtsid, et, Mina, Sind sel moel kohtlen – Sina ei ole teistmoodi ära teeninud – Sina ei saa teistmoodi aru – Sind peab õpetama – Sinule peab koha kätte näitama.

Tegelikkus - Mina ei ole enese nõrgim lüli = Mina ei kasuta, enam, vägivalda ja vähendamist ja manipulatsioone teostanud teise informatsiooni. Mina, enesega kooskõlas olevana, olen enese tugevus. Minu alateadlikud ja alalhoidlikud vajadused, sõltuvused, on olnud enese vaimne piiratus ja keha mälu, mis ei ole aidanud avaneda teadlikkusele. Oluline ei ole Hea Minana olla saamise/ ühes olemise omamise kogemus, vaid kvaliteet – kuidas, ühes olemine/ Hea Nimi on võimalik, mis see läheb maksma – mil moel säilib tasakaal – mil moel see kõlab kokku Minus endas.

Vaimne piiratus mõistab informatsiooni, inimesena olemise kohta, kui valena olemist – Minu kohta räägitakse, näidatakse seda, mida ja kuidas ei ole olemas (ei ole olemas seda, mida ise ei tea või ei saa aru või ei tunnista), mida ei ole õigust rääkida = Mind halvustatakse, tehakse maha, vähendatakse. Inimene ei saa aru vahest – Mina pilt, mis on uskumused, mingi roll ei võrdu Mina inimesena.

Vägivaldsest ja vähendavast keskkonnast välja kasvamine tähendab mõistmist - Minu info kohtab teise inimese info välja ja see ei pruugi Minuga sama olla. Näiline või reaalne seotus ei tähenda ühist eesmärki, vaid seda, et on olemas erinevad Mina teadlikkused ja erinev mõisted Minu omast.

Vägivaldsest ja vähendavast keskkonnast välja kasvamisel tuleb, vanade harjumuste ja uskumuste kasutusele võtmise põhjusena, tõeks tunnistada - Minul on raskusi informatsiooni väljenduste, edastuse ja sisuga kohtumisega. Mina kardan vägivalda ja vähendavat käsitlemist = Minul ei ole mudelit ega eluterveid oskusi, kuidas, siis, käituda ja mida, siis, ette võtta.

Automaatne informatsioon - Olen Vale – sisaldab endas väga laia informatsiooni - Mina ei saa seda, mida ootasin, Mina kaotasin oodatud kogemuse/ tulemuse, Mina ei saa enesele kinnitust = Mina ei ole see, kellel õnnestub, kes saab hakkama, Mina pean uuesti proovima, Minust ei piisanud, Mind ei aidata, et saaksin vajamineva tulemuse, teine vedas, Mind, alt.

Uskumus – Mina olen vale – omab enese vastaspoolt – on olemas uskumine, et Mina saan vajamineva/ enese kinnituse/ õige kogemuse - alles siis, kui Mina olen Õige. Valena olemine tähendab, et Mind hüljati ja karistati – Mind ei tunnistatud = Minule öeldi Ei – millega Mina toime ei tulnud.

Mina olen vale = Maailm ei reageeri, Minule, teatud kindlal moel. Tõestamine = Mina ei ole Vale = Minule tuleb reageerida teatud kindlal viisil – siis Mina ei kao/ siis Mind ei kaotata ära.

Inimene jääb kinni enese loo pealispinnale ja tunnete, kui tuuleveskitega, võitlema – inimene jääb kinni valena olemisse ja enese valena olemise kummutamisse. See tagab, et keha on pikaajalises ärrituse seisundis – Mina olen Vale sisaldab pidevalt aktiivsena olevat sõnumit – Mina ei tule toime, Mina olen abitu, Mina olen üksinda = hüljatu.

Valena olemise veskitega võitlemine tähendab, et inimesel puudub kontakt reaalsusega. Tema on ellu jäämise reziimil. Käsil on enese aja sügavaim punkt, millesse inimene on kinni jäänud – Mind jäeti abita – see on mõistmine – teise abiga oleksin jõudnud parema tulemuseni – teise abiga ei oleks valu kogenud – teise abiga oleksin Õige olnud = teine ei oleks Mind, siis, sellise kogemusega karistanud.

Uskumised, kui oleksin olnud parem, õigem, ilusam, targem, peenem, rikkam – võrsuvad kõik ühest ja samast potist – teine valib, mille alusel ta Mind kohtleb – teine saab valida teha haiget, jätta, olulisel hetkel, üksinda – teine annab teada, et tema valik lähtub Minust endast = Mina ise põhjustan enese kogemuse.

Teadlikkus – Mina ise ei põhjustanud – teine ise valis enda väljendused ja sammud – tema tegi seda enda järgi arvestades ja enese peale mõeldes. Teisele ei olnud teema teha Minule haiget või jätta situatsiooni, milles sain haiget. Tema valikud ja tema teod – reaalsed. Kuna olin ja elasin koos, siis said need Minu osaks.

See on teadmine – inimene võib valida seda, mis on temale okey – Mina, reaalsusele toetudes, saan valida, kas Mina olen sel moel elada valiva inimesega koos või mitte. Põhi rollid ei loe – loeb inimene, kes selle rolli taha varjub. Mina ei reeda ega hülga – Mina tean rohkem ja see ei ole kuritegu, vaid edasi kasvanud inimese tunnus.

Vägivalda normaalseks pidavale keskkonnale ja vähendamist teostavale inimesele on omane jätta varju kõik see, mis ja kuidas on inimesele endale võimalik, millised on tema TEGELIKUD õigused. Enesele sobiva Maailma alles hoidmiseks ja enesele kasuliku vahendi käepäraselt kuulekana hoidmiseks, on head kõik vahendid, mis aitavad seda tagada.

Seega tuleb alal hoida informatsioon - inimene sõltub teisest, tema ise ei saa ennast aidata - temal tuleb olla Õige teise vastu ja alles siis ta saab enesele vajamineva - inimesest, iseendast, iseenda jaoks ei piisa - tema vajab teist. Selles teadmises peitub teisest sõltuvuses olemine ja sõltuvusse jäämine.

Inimese teel on kohti ja olukordi, kus ja milles erinevad informatsioonid saavad kokku ja neid edastavad inimesed võitlevad Minu Oma Tõe eest - inimesed võitlevad Minu Oma Mina õiguste eest - millised peavad olema isiklikud võimalused, väljendused, osaks saav tähelepanu.

Enese korrektuur, üle aegade - Mina olin, siis ja seal ja selles, õige - Mina teadsin tõtt. Möödunusse tagasi vaatamine, hetkel, kui uus teadmine on kinnitust saanud - toob kasutusele vana mustri - enese sees, teisega rääkimise - et ära seletada, põhjendada, õigustada, et teine kinnitaks üle = teine ei kohtleks, valiks, väljenduks nii nagu see möödunus aset leidis 

Tegelikkus - informatsioon on vajalik iseendale - vaadates edasi, mitte tagasi - Mina tean nüüd rohkem, kindlamalt - siis Mina uskusin teist, kahtlesin endas, kartsin, häbenesin, olin üksinda - Mina uskusin, et teine tahab jõuda parema tulemuseni - sinna, kus ta saab Mind paremini kohelda - kogu aeg ja igas asjas. 

Mina ei saanud aru, et teine tahtis alles hoida sellised kordused - tema vajas Minu vähendamist ja vägivalla abil käsitlemist - temale oli seda vaja, mitte Minule - Mina tahtsin sellisest suhtlemisest vabaneda ja koos olemisse parema ühes olemise luua - teine ei tahtnud - see ei olnud tema eesmärk.

Sellest ka vastu olemine ja vastu seismine - teine koges, et teda tahetakse temale vajaminevast ilma jätta ja temalt teda ennast ära võtta, et vastu anda see Kes peab alluma, taluma, vähem olema - inimene, kes ei mõistnud inimeseks olemise põhi mõtteid, kuna tema elas ja toimetas rollide Maailmas ja vajas sellesse vajaminevat, et ise olukorda kontrollida ja ise enesele vajaminev tagada. 

Tema teadlikkus ja tema valikud. Inimesele tuleb jätta tema õppetunnid, kogemused ja tegelike sammude tagajärgede eest maksmise vastutus. Inimesele tuleb vastata inimesena - inimesele tuleb tähelepanu pöörata inimesena - see ei tapa ega muuda, sest see on aus reaalsus - see kõrvaldab rollide maskid ja toob nähtavale inimese.

Marianne

14.08.2026.a