Elus olemiseks vajalik III - Jälg mälus

 

Mina tegin seda, mida Mina ei teinud – inimese ennast kaitsev reaktsioon on eitada, muuta, kustutada – et see informatsioon, mis on tema kohta teatavaks tehtud, nähtavaks saanud – et see informatsioon kaoks, kustuks, muudetaks ära – et see ei oleks temaga seotud, et seda ei oleks võimalik temaga siduda.

See on vaimselt väga raske kogemus – võtta vastu informatsioon, mis muudab, kuid mida ei saa muuta. Mina – sellisena, sel moel – samm oli Minu – kuid nähtavale jäi vaataja, kogeja otsus selle sammu, kui Minu terviku kohta.

Raske on kanda koormat, et ise on astutud samm, mis tõi, kellelegi, kaasa tagajärjed, mida ei saa enam teiseks teha. Teise kogemus, teise tunne, teise mälestus on teisega – ta ei unusta seda ära – ta mäletab, mida on tema vastu/ temale tehtud – tema on olnud kannataja.

Raske on kanda oma koormat – kogu informatsiooni, et millest sai alguse ja kuhu maani see ulatub, mida kõike endasse haarab – liigagi sageli on nii, et kannatanu on jaganud enese kogemust ja sellest on saanud avalik/ mingi seltskonna ühise mälu sisse jäänud jälg.

Teine saab öelda ja näidata välja oma kogemuse/ arvamuse/ otsuse ja see elab oma iseseisvat elu edasi – see mõjutab Mind, kuid Mina ei saa sellega, midagi teha. Mind nähakse, vaadatakse, koheldakse ja teatakse teise tõlgenduse/ vahenduse alusel – tema osa loost on suurema tähtsusega – teda usutakse ja tema sõnu võetakse tõena ning suhtuma kohustavana.

Mina ei saa oma sammu selgitada, tasakaalustada ega parandada – Mina tegin, kuigi ei teinud. Häbi, süü, kahetsus, kurbus, valu, tühjus, viha, solvumine – Mina seisan vastamisi tulemusega – Minule ei anta võimalust vastata, selgitada, vastutust võtta – ennast näidata – mida ja kuidas Mina tegin/ valisin oma sammuga seoses - mida ja kuidas Mina valinuks/ teinuks siis, kui teadnuks, kuidas teine koges ja nägi.

Mind jäeti otsusest välja ja kõrvale, kuid Minu kohta öeldi välja teise tõlgendus ja see jääb kestma - mitte keegi ei näe ega tea tõelist Mind. 

See on teadmine, et sellest punktist saab luua palju suurema valu – keegi võtab kasutusele tõlgenduse ja järgib seda – lugu kinnistub – info – tema on, tema teeb. Vaimne äng, ahistus – uppumine, lootusetus – Mina ei saa, enese heaks, mitte midagi ära teha.

Möödunu pärandus – nimetatuks jäämine, kohelduks jäänu – tema, selline, sellisena. Mitte midagi ei ole saanud muuta – see, mida tegin, kuigi ei teinud – elab oma elu edasi. 

Minu elu – Minu elu, kelle ja millise informatsiooni alusel. Minu samm sünnib ju Minu seest, Minu otsus saab tehtud ju Minu arvestuste järgi, Minu valik on mõeldud ju Minule.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvatatu valikud on vindiga – Mina valin endale, kellegi teisega arvestades – Mina valin, et olla õige – kellegi teise hinnangu alusel. Hirm olla vale, hirm olla eksinu – Mind mõistetakse hukka, Minule osutatakse, Mind arvustatakse, Minust pöördutakse ära, Mina pean maksma, Mina pean kandma tagajärgi, mis ei ole proportsioonis tegelikkusega.

Informatsiooni turmtuli – kõike on korraga liiga palju ja ei ole täpselt selge, mis see on, mis kõige valusamalt haavas. Milline teadmine kõige sügavamalt puudutas – siis, kui Mina tegin seda, mida Mina ei teinud – kuid hinnagud, arvustused, suhtumised, pilgud, sammud, valikud andsid teada, kuidas olin olnud ja mida olin teinud.

On tavaline, et inimene valib oma tee – tahtsin kirjutada, et kergema, kuid see kergus on küsitav – iga valiku eest tuleb oma hind maksta. Nõustudes, alludes, üle võttes, järgides – hinnanguid, arvustusi, kohtlemisi vältides – tuleb maksta iseendaga – elu ei toimu enese informatsiooni alusel, vaid väliseid reaktsioone silmas pidades.

Õigeks kasvamine – välisele arvustusele õigena vastamine – saan parema hinde ja hinnangu, saan rahu ja vaikuse – Minuga ei ole põhjust riielda, Mind ei ole põhjust karistada, ei ole põhjust Mind halvustavalt vaadata, Minu puhul põlglikku tooni kasutada, jne.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna kasvandik on tavaliselt tubli, korralik, kohusetundlik, ta on suunatud korda tegemisele, ennetamisele, vastutuse võtmisele, lahenduste otsimisele, asjade lõpuni viimisele, ta annab enese aja, panustab enesest, ta hoiab, korraldab, ületab – paremini, paremana, enamana.

On „õnnistus”, kui need lähevad kokku tema enda väärtushinnangute ja põhi mõtetega, siis on ta, veel, kordades kõike seda – kuid siis on temal üks teistsugune omadus, kui tavalisel kohusetundlikul kasvandikul – siis ta ei näe, et temale võlgu oldaks, sest siis tema seisab oma koha peal ja teeb endast parima – aitab inimest, toetab midagi, algatab millegi – see on tema enda kasvamise teekond ja võimalus panustada – ta ei oota selle eest tasu ja tähtsust – see oli üks hetk tema enda teekonnast.

Tema vastaspool on inimene, kes on samal moel kohusetundlik ja püüdlik, kuid too teeb seda käsust ja vabaduse puudusest ning tähelepanu ootuses – Hea, Tubli, Tark, Usin, Lahke. See inimene ootab tasu ja enese, kui rolliMina, kinnitust. Vahe tuleb välja siis, kui tema jääb oma tulemusest ilma – siis ta tahaks tagasi võtta, siis ta nimetab selle võlaks, siis ta vähendab saajat, siis ta räägib ära antust, enese ära kasutamisest, teise tänamatusest ja isekusest – teine sai tema arvelt – tema tegi sammud teise eest, teise teekonnal.

See on Mina tõstmine ja tõestamine, teise vähendamise teel – enese osa loost ja enese sammud, enese valikute alusel – kaovad ära. Enese vajadus oma Mina järele on olulisim, kui see, miks lugu alguse sai, kuidas kulges, millised otsused vastu võeti, milline tulemus sai olema.

See, enese Mina tõestamise/ tõstmise vajadus ja tehnika, on põhjus, miks tubli püüab olla veel tublim ja tema närvisüsteem kiirgab ärevust, kui ta  tabab ära, et tema sai olla vale/ teda saab tõlgendada valena - inimene tegi oma parima ja samm sai tehtud, kuid vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei saa see lõpetatud, sest aegu hiljem saab keegi välja öelda - Sina, siis ja seal, tegid Minule halba, olid selline, Sina põhjustasid.

Mina tõestaja, kelle tublidust, headust, lahkust, aktiivselt ja avalikult, enam ei mäletata, enam ei tunnustata - keda nimetatakse ja näidatakse teisiti/ teistsugusena - rolli asemel osutatakse inimesele ja tema tegudele - toob lagedale argumendid ja faktid, et tõestada enese Mina - Mina olen ise ennast ära tõestanud - Sina ei tohi seda ära unustada, kõrvale jätta.

Möödunus sai öeldud tänu, sai kiidetud, sai olla abi vastu võttev - siis näis lugu jäävat tasakaalu - teine nõustus, teine lõpetas, kuid Mina tõestamise hetkel ta avab loo ja osutab, et see on tasakaalust väljas - meelega, tahtlikult, halvasti, inetult - Sina sellisena, Sina sel moel - oled ja jääd. 

Tehnika - enese Mina tõstmise ja tõestamise tehnika. Kuid ei inimene, kelle käest abi vastu võtta - inimene, kellele ei tohi toetuda, kelle sõnu ei saa uskuda, kellega ei saa ühist luua ja hoida - see inimene astub eraldi, pöördub vastu, reedab, vahetab poolt, teeb haiget.

Vaimse kahjustuse algus - lapse vanem, last ümbritsev keskkond kasutab Mina tõestamise ja tõstmise tehnikat. Lapse elu ja olu ei ole turvaline - on tavaline, et ta on vale, osutub valeks, et tema tegusid/ väljendusi/ valikuid hinnatakse ja arvustatakse vähendaval moel, üha uuesti ja aegu hiljem - seda tegev inimene tõestab ja tõstab oma Mina.

Õpitud lahendus, millel on väga sügav mõju ja väga raskesti õigeks pööratavad tagajärjed - ei kõigil ole jõudu ja vastupidavust ning selgust, et seda teha. Palju sagedasem on, et sama tehnika võetakse üle - sellest saab ühine muster, mida antakse edasi nii nagu see oleks normaalsus ja vajalik.

Vägivaldse ja vähendava kasvatuse kaasavara - Minu osa, teise inimese loos – Mina päästan, vabastan, kaitsen, lahendan, muudan – sest Mina suudan, saan, oskan, võin – see on Minu ülesanne – Minuga kaasas käiv – Mina tõestan, et Mina olen selline – ilma faktide ja reaalselt olema saavata ei ole Minu kohta tõestust – keegi ei näe ega tea, milline Mina olen.

Oleme tagasi alguses – miks Mina pean tõestama, et Mina olen – miks ei saa Mina elada ja olla nii nagu olen, teha valikuid ja astuda samme, miks tuleb Minul enda headust, tublidust, usinust, kohusetundlikkust, abivalmidust, lahkust, oskusi, töökust, jne tõestada – miks Mina ei saa ega või olla nii nagu olen – mis Minuga juhtub, kui Minu kohta tõestust ei ole - Minu kohta on, juba, vastupidine info olemas ja see on kinnistunud, kasutusel.

Valed andmed – tagajärg ja põhjus ei lähe omavahel kokku või täpsemalt öeldes lähevad küll, kuid siis tuleb vaadata otsa tõele – milline põhjus, millise tagajärje kaasa tõi.

Mina olen – lohakas, tänamatu, laisk, isekas = Mina olin ja sellepärast Minu kohta öeldi seda, kinnitavalt. Minule öeldu oli, kellegi reaktsioon, millelegi – tema poolt valitud sõnad, keha keel, hääle toon, silma vaade – vägivaldsed ja vähendavad sõnad/ väljendus tähendasid, et neid kasutav ja sel moel väljenduv inimene filtreeris ja ventileeris ise ennast – tema oli enese ergutaja, soojendaja ja paugu lahti lööja.

Tema osutas vastutajale – temaga toimuva, temale osaks saanu põhjustajale – Sina, Sina oled, Sina tegid – selles informatsiooni tulvas ei olnud soojust, mõistmist, toetust, info juurde vajamist, enese tegelikule osale osutamist. Inimene ei kõnelenud inimesega – prokurör mõistist kohut, süüdistaja süüdistas, valvur valvas vangi. 

Tegelikult - inimene ületas piire ja käitus vägivaldselt. Kergem on võtta vastutus enesele ja uskuda välja öeldut/ välja näidatut – palju raskem on võtta vastu teadmine – teisele on okey Minuga sellisel viisil käituda, rääkida – teisele on okey Minule haiget teha, üksinda jätta, karistada – see ei kriibi teda, see ei tee temale halba olemist, ei too kaasa kurbust – teine, täiesti tõsiselt, teab, et tema on teinud õigesti ja ta teeb uuesti.

Siis, kui teine on läinud üle piiride ja see tegevus on kordunud – sellist tegevust on aidatud alles hoida ja seda on soodustatud, isegi õigeks peetud – Mina päästan, Minule saab kindel olla, Mina lahendan ära. Siis, kui enese teadlikkus on avardunud ja enese ära kasutamine teeb enesele liiga – siis tuleb õppida piire seadma – ise ennast peatama ja ise oma samme valima.

Halb enesetunne, peale piiri panemist, on seotud enese harjumuspärase olemise, reageerimise ära jäämisega – enese sõltuvusliku käitumise peatamisega – Mina ei teinud oma parimat, Mina ei andnud endast enamat – kõike teades ja selle/ teisega arvestades – Mina valisin mitte teha – Mina valisin ennast mitte tõestada.

Mina valisin – see on jahmatus ja ärevus – Mina ei ole õige, Minule antakse hinnang, Mind arvustatakse, Minule reageeritakse – ära tõukavalt, halvustavalt, süüdistavalt, üksi jätvalt, vaikusega.

Ära kaob positiivne ja huvitatud tähelepanu, head ja soojad sõnad, usaldus, toetuse andmine – asemele tuleb külmus, viha, solvumine, ärritus – teise inimese reaktsiooni on halb kogeda ja ebamugav näha – kui Mina oleksin teisiti olnud, teistmoodi valinud, siis teine ei oleks sel moel väljendunud – kui Mina oleksin teinud parima, siis teine oleks kiitnud, tänanud, soe olnud – Mina ise valisin, et teine ei saanud sel moel väljenduda – Mina ei andnud temale, selleks, põhjust.

Tegelikkus – Minu, enese ette piiri panemine, lähtuski teise võimest olla ühte ja teist moodi – võimest valida oma käitumist – olla hea ja olla vähendav – nimetada Minu valik, Ei, informatsioon isekuseks, tänamatuseks, lohakuseks – kutsuda Mind Kallikeseks, abivalmiks, heaks, tubliks, sõbraks siis, kui olen olnud ise ennast tõestamas ja enese väärtushinnangutest/ põhi mõtetest lähtumas.

Ära tee head tegu = ära võta teiselt tema vastutust ära – on teise õigus tegeleda ise sellega, mis on enese osa, enesele jõukohane, enese valik – on teise õigus küsida abi sellele, mis ei ole temale endale võimalik – on teise õigus küsida abi ja anda teada, mil moel tema selle abi tasakaalustab – on teise õigus anda sellele, kellelt abi küsiti, valiku võimalus nõustuda või keelduda – on teise õigus rääkida enese abivajaduse/ abi saamise kohta tõtt.

On inimese võimalus näha inimest, seista inimese kõrval - aidata seda, keda on ootamatult tabanud juhus, kelle kanda on üle jõu olev kandam, kes on selgelt vähem, abitu – teha seda, siis ja sel moel, et elu ei oleks ohus, et pind oleks pidav, et hingamine on taastunud. 

Seejärel tuleb lasta lahti, astuda eemale, ära minna - teise tee on tema enda kõndida - ei ole õigust seda, tema eest, ära teha, ära korraldada - ei ole õigust teda ära päästa ja säästa - ei ole õigust teda valiku tegemise võimalusest ilma jätta - inimesele tuleb jätta võimalus ise ennast nähtavaks teha, et tema saaks, kohtudes, enese sammude tagajärgedega, nendest õppida. 

Teise valikut, kuigi see saab haiget teha, üksikuks jätta, kurvastada - ei tule võtta isiklikult - see ei ole Minu ega Mina - see on Sinu ja see oled Sina. Valu, ülekohus, vägivald, mille valis vanem - näitas vanema rollis olevat inimest - tema väärtushinnanguid, põhi mõtteid, elu lahendamise tehnikaid. 

Ülevõetud mustritest lahti laskmine saab teha valu ja tunduda reetmisena ning näida enese hülgamisena, kuid selles kohas tuleb olla karm ja tunnistada tegelikkust - vaimne piiratus, vaimne ja füüsiline kahjustus, teadmatus ei ole vabandus, et valida ise ennast vähendavat - on aeg õppida ise kõndima ja ise oma elu elama - tuleb julgeda valida oma valikuid ja olla tugev, et panna enese ette piirid - Mina ei lähe ise ennast ära tõestama - see, kes teab/ tahab Mind näha ja kogeda - see valib selle võimaluse - see, kes tahab ise ennast näidata ja kogeda - see valib selle võimaluse.

Mida siis teha selle teadmisega, et enese kohta on olemas informatsioon, mis ei vasta tõele, mis on moonutatud, mida kasutatakse Minu vastu? 

On tugevus ja samal ajal ka vabastav seista enese informatsiooniga ühes - Minu sammud, selle ja selle alusel - mitte ainult enese mätas, vaid suurem ja avaram info hulk - terviku nägemine ja mõistmine - Mina olen teinud oma sammud ausalt, parimal võimalikul moel, enese kasutuses oleva info alusel - need ei ole olnud mõeldud halba tooma, halba tegema, ära kasutama - need on tehtud tasakaalu hoidvalt ja tasakaalu mitte lõhkuvalt.

Kuid on selge, et kõike ei saa ette näha, ette teada, ette ära kontrollida - elu teeb käänakuid ja Minu sammu kogeja/ pealt vaataja saab seda tõlgendada enese moel - see ongi selle hirmu - Mina olen vale - raskuspunkt - teise väide, teise sõnad - Mina tahtsin, Mina tegin meelega = Mina olin teise vastu valesti. 

Selles kohas tuleb lõpetada peeglisse vaatamine ja tunnistada enesele antud informatsioon tõeseks - Mina olen vale - Mina olen teise kirjelduses ja sõnastuses vale - see ei ole Mina, see ei olnud Mina - Minul ei olnud plaanis, Minu poolt ei olnud kavatsetud ega tahtega tehtud, et teine sel moel kogeks, tunneks - teise tunded ei allu Minu kontrollile ega ole Mina nende autor, need on tema enda sõnumid, temale endale. 

Kuid, hoolimata sellest, et Mina ei tahtnud ega teinud, tuleb Minul võtta vastutus selle eest, millega Mina ei arvestanud - enese sammudega kaasnevaga - üle piiride minemisega, tasakaalu rikkumisega, päriselt olema saanuga.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas tähendab paigast ära oleva loo tasakaalustamine seda, et üks saab, teise vastu, oma viha välja elada, solvumist välja karjuda, hirmu teise pihta lüüa, kaotust karistuseks pöörata, vaikimist relvana kasutada - enda sisse kogunenud tundeenergiale suuna ja sisu anda - vaata, mida Sina, Minule tegid - Mina annan sellest Sinule teada.

Sellises reageeringus ei ole rahu ega mõistmist - Minu tunded on Minu omad, Mina reageerisin piire ületades. Selles reageeringus ei ole vaimset avarust ega ruumi erinevale informatsioonile - enese tunded ja teise tegu, ühine/ ühendatud lugu on avatud sama aegselt.

Vaja on kohal olemist ja teadlikkust - Mina avan, töötlen informatsiooni enese sees - Mina talun seda protsessi - Mina saan aru, et Mina reageerin erinevatele infosõnumitele - info ja Mina oleme kihilised - mingil hetkel tundub seda kõike olevat liiga palju, liiga üle elu suuruselt - varem oli tavaks, et sellel hetkel pöördusin välja, otsisin ja vajasin seda teist, kelle vastu ennast suunata/ väljendada. 

Enese info talumatus - Mind oli koheldud valesti, Mina tundsin ennast valesti - keegi pidi Mind korda tegema, keegi pidi Mind puudutava loo, kohe, korda tegema - see oli see, kes oli olnud vale - vale informatsioon, vale käitumine, valed sõnad, vale tegu, vale väljendus. 

See vale tähendas informatsiooni, mida Mina ei olnud võimeline/ nõus vastu võtma, avama, lahti harutama, mõistma - seega vastustasin vale olija, tema tegevuse, tema sõnad - Minuga sel moel ei käituta, Minule sel viisil ei tehta.

Mida ei mõistnud - tõestasin enese Mina, sest aja alguses vajasin turvatunnet - Mina olen hoitud, kaitstud, hiljem sai sellisest käitumisest harjumus ja sellega saadud kogemusest sõltuvus.

Marianne

23.10.2026.a

Elus olemiseks vajalik II - Vaimude tund

 

Käes on vaimude tund – valguse kiired on vaibunud, on vaimude aeg Maa peal käia ja oma käike seada – neid ei saa piirata ega keelata – neil on luba ja võimalus. Käes on ärevuse tund – ärevil oleva närvisüsteemi sõnumid tõusevad teadvusesse – neid ei saa kinni hoida ega vaigistada - Mina ei saa, Mina pean, Minul ei ole õigust, Mina ei tohi.

Inimene ise pingestab enese – see, mida Mina teen ja see, kuidas Mina olen, on vale – see, mida Mina tegin ja see, kuidas Mina olin, on vale. Mina saan karistada. Mind mõistetakse hukka. Mina pean enese valikut, tegu, sammu, väljendust ära tõestama = et Mina ei tahtnud halba, et Mina ei mõelnud halba, et Mina eksisin, kuna see tuli sellisena välja.

Närvisüsteemi käivitumine tähendab alateadvuses toimuvat, mõistmatuks jäävat, tähelepanu alt väljas olevat – automaatset tööle lülitust, mis mõjutab kogu tervikut nii, et inimene ei saa olla rahus ega suuda saavutada tasakaalu.

See tähendab, et inimene ei saa magada, rahus olla, paigal olla, keskenduda. Tema kasutuses on informatsioon, mis teda käsutab, taga ajab, üleval hoiab. See on teadmine - Minu järgmine hetk ei ole turvaline – mis iganes saab juhtuda ja kuidas iganes saab olema saada – Minu samm on tehtud - Mina juba olen vale = Minule on öeldud, et olen - Mind on koheldud, sest olen – Mind teatakse, nähakse sellisena, valena – tasakaalu rikkununa.

Inimene saab endale öelda – Minul on aega, Mina saan, Mina ei pea, Minul on õigus. Inimene saab seda kõike öelda ja mõelda ja isegi teada, kuid tema ei usu ennast, tema ei saa uskuda – temal ei ole luba uskuda.

Inimese närvisüsteem on nii kaua pinges, valvel, vaigistamas, tagant lükkamas olnud, et sellest on saanud enese tegelikkus. Oravana rattas olev inimene ei saa maha astuda sellelt, mis on temale omane. Inimene ei saa välja lülitada seda, mis teda käigus ja tegevuses hoiab.

Informatsiooni töötlus ei anna oleva aja tulemust, vaid möödunu oma, milles see oli tõsi. Mina pean – siis nad ei ütle Minu kohta seda, siis nad ei vaata Mind selliselt, siis nad ei räägi Minust sellisel moel, siis nad ei tee Minust järeldusi – sellisena, sel viisil.

Närvisüsteem annab teada – Mina pidin olema, kuid Mina ei olnud õigel moel. Selle tõestus on sõnad, teod, pilgud, hinnangud – kõik see suur hulk informatsiooni, mis on läbi aegade, erinevate inimeste poolt edastatuna, inimeseni jõudnud ja see ei lase teda rahus olla. Samasisulised korduvad kogemused. Liiga palju. Liiga kaua. Energeetilised haavad, mis ei ole paranenud.

Mina olen – enese kirjeldus, enese pilt, enesele edastatud/ enese poolt vastuvõetud informatsiooni alusel. Võimetus olla, kellegi teise informatsioonist eraldi, suutmatus olla, kellegi teise info mõju alt väljas – olemine nii nagu on öeldud, koheldud, vaadatud, nimetatud, põhjendatud.

Suutmatus luua turvalist tühjust, ärevusest vaba ruumi, kus lisada enese oma, kus võtta ära, kellegi teise oma, kus arutleda, harutada, kus näha tervikut – ärevus ja hirm takistavad vabana olemist ja sisustamata vaimse ruumi olemas olemist.

Ärevus ja hirm kinnitavad ja korduvad kinnitusest - aega ei ole, kõik on ära otsustatud, mitte miski ei muuda seda, mis tulemas on – ei ole head, on halb – kuigi veel ei tea, mil moel, millisel viisil, kui haiget tegevalt, kui lõhkuvalt – kuid on nii nagu see oleks juba kohal. Ootuse hetk võrdub surmaga - ei ole pinge taluvuse võimet - on kaitse vajadus, on kaitsetus – Mina ei pääse pakku – Saatuse sõrm on Minule osutamas.

Inimene, kes ei tea, ei näe ega usu ise ennast, proovib, vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, olla enese antipood – Mina olen see Kes Mina ei ole – Mina püüan olla, et muuta, et vältida = Mina olen, enesest, parem, õigem, tublim, osavam, julgem, targem, iseseisvam, üksinda hakkama saav jne.

Üle pingutamine, standardid, ette kirjutised – Mina olen selline, Mina teen sel moel, Mina jaksan, pean vastu, teen ära – vastupidine sellele, millisena olemist – millisena kohtlemist/ nimetamist ei talu – inimene loob olema informatsiooni, et teda saaks nimetada teistsugusena, kohelda teist moodi. Inimene annab põhjuse, annab aluse selleks – näe, vaata, võta kasutusele.

Enese sundimine ja enese kohustamine - mitte, et Mina ise olengi, ise jaksangi, ise suudangi, ise valingi, täpselt ja sel moel - vaid Mina pean sellisena olema – inimene, kellest sõltun/ inimene, kelle saan kaotada/ inimene, kellele tahan meeldida/ inimene, kellele pean ennast ise tõestama/ inimene, kelle vastu olen halb olnud – et tema teaks, näeks, usuks Mind - sel moel, sellisena.

Üle elu suurune hirm – pidev ärevus. Enese moel valimine ja olemine on vale, on ohtlik – ise kutsun endale pahanduse kaela, ise põhjustan enesele osaks saava. Kui Mina ei astuks enese sammu/ kui Mina ei valiks enese vastust/ kui Mina ei naeraks enese moel/ kui Mina ei jooks vett enese viisil/ kui Mina ei sööks enesele harjumuspärasel moel/ kui Mina ei küsiks valesid küsimusi/ kui Mina ei teeks ennast tähtsaks/ kui Mina ei läheks teise juurde/ kui Mina ei tahaks teisega koos olla/ kui Mina ei tuletaks ennast teisele meelde/ kui Mina ei vajaks abi, mõistmist – siis Mina ei kogeks seda vastust, mis Minule vastu paistab/ välja öeldakse. Siis Ma ei teaks ega näeks seda Mind, kellesse sel moel suhtutakse, keda sel moel koheldakse – siis saaksin teisiti uskuda, et Mina ei ole, sest Mina olen.

Seega – närvisüsteem annab käsu, seab valvele, sunnib käituma – Mina tõestan ennast ära, sest magades, puhates, mitte midagi tehes, väärtusetuna olles, tulu/ kasu mitte tuues, teisel jalus olles – saab Minu elu Mind kätte.

Olen ootel ja valmis, sest muidu Ma ei ole valmis, osaks saavat, vastu võtma - Mina ei saa ise ennast kaitsta, tasa lülitada. Olen tegutsemas ja parandamas, et anda enese kohta informatsiooni – olen mõistnud, olen ennast parandandanud = Mind ei ole vaja, välja valitud moel, karistada, kohelda.

Minu elu saab Mind kätte - teisel on õigus - Minu vastu halb olla, Mind karistada/ üksinda jätta, Minuga karjuda, Minu vastu vägivalda kasutada. On õigus Mind hirmutada ja Minule haiget teha. Seda ei nimetata küll sel viisil, kuid Mina kogen seda sellisena.

Oleva aja tegelikkus – olev kaotab tähtsuse ja tähenduse - möödunud aja reaktsioon saab siin, kohe ja praegu, Minu osaks. Mina ise põhjustasin ja seega Mina ei pääse – see on juba kohal – see otsustati ära – seda ei saa enam väärata – Mina tean, Mina näen, mida tegin, kuidas oli, millisena olin.

Siis ongi nii, et olles oleva aja informatsioonist teadlik – Minul on õigus, Mina saan, Mina ei pea, Minul on aega, Mina olen suur - on inimene samal ajal pinges, ärevuses, hirmul – seda enese alateadvuses, enese möödunus elades. Seega ei saa ta magada, rahus olla, vabalt olla. Närvisüsteem on teda sisse lülitanud ja kogu tervik toimib selle alusel.

Primaarne informatsioon - Minul ei ole õigust, Mina ei saa, Mina ei tohi, Mina ei või, Minule ei ole lubatud, Mina ei ole, Minul ei ole. Korraga kõik see, milles Mina olen vale olnud, mida Mina olen valesti teinud.

Mis siis, et ei ole, ei pea, on õigus, et saan – see ei loe ega lähe arvesse, sest midagi muud ja kuidagi teisiti on, plaadina, tagataustal käimas. Meeletu kogus ise ennast kohustavat ja kinnitavat informatsiooni, mis ei tõuse päevavalguse sisse ega saa avatud, et seda läbi vaadata – seega ei saa seda muuta, sinna informatsiooni juurde anda ega ole võimalik ise ennast mõista.

See, mida ja kuidas möödunus ei olnud – vaimne tasand on avaram, teadlikum, tervikut haaravam/ nägevam - Mina olen enese väärtushinnangud ja põhi mõtted – Mina ei pea sellisena/ sel moel ennast ära tõestama – Mina olen Mina ka siis, kui valin oleva hetke järgi, oleva aja mõistmise järgi, enesele vajalikuna/ loomulikuna ja Minul ei ole, sellisele Minule, avalikkuses nähtavat tõestust, et Mina ei ole, sest Mina olen.

Mina ei kao, Mina ei muutu, kui Mind koheldakse, näidatakse, nimetatakse nii nagu keegi teine valib seda teha – see on tema tase, tema teadlikkus, tema vajadus, tema eesmärk, tema informatsioon, et ise ennast kogeda, näha ja nähtavaks teha.

Tegelikkus – Mina, iseendana, olin olemas juba enese möödunus, kuid siis ei valitud seda näha, näidata ega Mind, sellele vastavalt, kohelda, sest teisel oli olemas oma eesmärk, oma vajadus – miks Mina olin selline nagu tema Mind nägi, näitas, kohtles.

Teine ei tahtnud, et Mina oleksin teine, näeksin ja teaksin ennast teisena, teisel moel – tema vajas õigust, võimalust öelda sõnu, elada ennast välja, teha nähtavaks sel moel ja sellisena nagu tema seda tegi. Tema vajadus, teda erutav ja rahuldav tegevus, keemilise muutuse esile kutsumine, sisemise segaduse välja valamine.

Ema rollis olnud inimene ei rääkinud Minu kohta tõtt, ei näidanud Mind õigesti, ei olnud Minuga aus – tema oli ise ennast rahuldav inimene. Tema ei kasvatanud inimest – tema kasvatas/ käsutas/ kasutas vahendit, käepärast olevat/ enesele kuuluvat vahendit.

See oli vägivald ja vähendamine – see ei olnud armastus, hoolivus, hoidmine, ausus, austus – see seal, Ema sõnades, silmades, tegudes, valikutes, hääle toonis, keha keeles, käe löögis ei olnud parim Mina ega enese vabadust/ võimalusi omav Mina.

See oli keegi, kes ei muutunud ega „paranenud”, sest teda vajati sellisena - kes valmistas pettumust, tõi kaasa häbi, andis põhjuse karistada, välja elada, välja valada – laps oli olnud vanema vastu halb – laps oli kurjast, sest tema ei tahtnud olla teistsugune/ tal ei olnud võimalik olla teistsugune – see oled Sina – oled ja jääd, sest Sina oled selline.

Enese ära tõestamine – usu, näe, tea, ütle, kinnita – Mina ei ole see, sest Mina olen teine. Vajadus olla enesest parem - möödunud aja laps saab teha, mis iganes, kuid ta ei saa, vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, teistsuguse enese kinnitust ega suuda muuta endale osaks saavat.

Rahu ja tasakaalu puuduses oleva inimese sisselülitunud närvisüsteem annab talle teada, et ollakse samas situtasioonis, samas keskkonnas – Mina olen olnud vale = Mina pean tõestama, näitama, vältima, kuid Mina ei saa seda teha – Mina olen oma sammu juba teinud, Mina olen ennast juba nähtavaks teinud – Mina ei saa seda ära muuta.

Läbi enese aja kulgev kinnitus – Ema rollis olev inimene ei olnud võimeline ausat ja tõest informatsiooni taluma, kandma, välja andma, töötlema. Tema poolt tasakaalust välja viidud lood jõudsid tagasi möödunu kordamisele – sama tehnika, sama sõnavara, sama väljendus = Mina, nendes lugudes, olin tagasi – ei olnud vahet, mida ja kuidas oli olnud/ olin olnud – kõik oli sama – olin vale olnud, valesti teinud = Mind oli õigus ja põhjus kohelda, näha, näidata nii nagu tema seda valis teha.

Tegelikkus – mitte Mina ei olnud sama, vaid teise inimese piiratus, valikud, lahendused, tehnika, Minapilt olid samad. Ei saa olla konstruktiivset arutelu, koos tööd, terviku üle vaatamist, kui teine pool on destruktiivne, lõhkuv, vähendav, haiget tegev, vastutust vältiv. Tema õpitud käitumine ei tähenda Mind ega ole kunagi tähendanud ka.

Ärevuse tund, kui seisund - ennast rahustav/ välja lülitav/ tähelepanu mujale suunav/ muuga ametis olev – asendus, üle kirjutamine, vaigistamine, tasa lülitamine. Teada saadu ei ole loomulik, ei ole normaalne – Ema, Oma Lapsele, nii ei tee/ Ema, Oma Lapsele, nii ei taha = siis, kui teeb ja tahab, siis järelikult peab seda tegema – lapse pärast Ema teisiti ei saa, teisiti ei ole.

Siis, kui tunnistada üks informatsioon tõeseks, siis tuleb tunnistada teine informatsioon valeks – sest mõlemad ei saa, ühel ja samal ajal, tõesed olla – kuid, kes ütleb, kes lubab uskuda, õige valeks - Mina pean = Sina ei jäta Minule teist võimalust – Mina tahan = Mina vajan.

Kogu loole otsa vaatamine annab teada, milline informatsioon on tõene – kuid see tõde murrab Lapse – Minu Ema oli võimeline Minule sel moel tegema – ta ei peatunud, ei kahetsenud, ta ei vabandanud, ta ei olnud pimedas vihas, ta oli harjumuspäraselt, vajadustest kantuna – ta ei tahtnud Mind paremini näha, et Mind paremini kohelda.

Mina tahtsin teda paremana näha, et mitte tema tegudele vastavalt oma samme astuda. Minul oli raske vahe sisse teha, eemale hoida, vaikida, ära minna, ennast sulgeda – Mina tahtsin Emaga ühes olla, Ema käest tunnustust saada, Ema soojust kogeda – Mina vajasin ja tahtsin teistmoodi ühes olla – mitte kogeda, näha ja teada, kui halb tema elu oli, sest Mina olin olemas, et Mina olin selle sees olemas, et Mina rikkusin selle ära, et Mina olin tänamatu – et inimene kahetses Minule elu andmist.

Igavesti ei saa ennast ära petta, välja vabandada, teistmoodi uskuma sundida, oodata, ennast ära parandada ja tõestada – ei ole teist informatsiooni, on see, mis Minule/ teistele/ ühisesse kasutamiseks anti.

See, et mina ei tee, ei vali, ei pea õigeks - ei tähenda, et keegi teine ei saaks teha, õigeks pidada, valida - vahe on sõnumites ja nende kinnitustes - vahe on selles, mida inimene teada annab ja mille jaoks ta seda kasutab - armastav ja hooliv inimene ei vähenda seda, kellest ta hoolib ja keda armastab - armastus ja hoolimine on kantud teisest energiast, kui vähendamine ja vägivald - inimene, vägivalda kasutades, peaks astuma enese vastu ja muutma ennast, enesele vastupidiseks - see peaks temale endale halba ja haiget tegema, teda vähendama - inimene, kes naudib vähendamist ja õigustab vägivalla kasutamist, ei ole endale halba tegemas - ta on ennast rahuldamas ja enese energia taset tõstmas - temal on, peale sellist tegevust, parem olemine, parem enestunne.

Marianne

22.10.2026.a

Elus olemiseks vajalik I - Vale hind

 

Šokk – see on hetk, mil ühte informatsiooni on üle elu suuruselt palju, kuid teist on, justki elu ära kaotavalt, vähe. Inimene, kui süsteem, on tasakaalust väljas ega suuda rahu saavutada. Kaotus on liiga mahukas, et tulla sellega toime – uus teadmine on liiga raske, et tulla sellega toime.

On igavikuline kaos – enam ei ole, nüüd on – vana ei saa enam tagasi – uut ei saa ära kaotada – järgmine samm tuleb teha, vanana, uues. Inimene ei ole uue teadmisega, uute tingimustega tervenisti kohanenud/ kohtunud – ta ei tea ega näe kõike, sest ei ole veel kohale jõudnud ja kogenud – kuid ta ei saa anda endale turvatunnet, sest midagi olulist on juba puudu/ ära võetud/ kaotatud/ keelatuks nimetatud.

Maailm ei ole hirmus paik – see on väide, mida vägivaldses keskkonnas kasvanu ja elanu ei saa tõeks tunnistada. Ta ei saa, sest ta elab, endiselt, hirmu tundvalt, nägevalt, teadvalt. Hirm on reaalne, sest selle olemas olemiseks on reaalsed põhjused olemas.

See tähendab, et inimene elab keskkonnas, mille kohta on olemas teadmine – vägivaldne, vähendav, eirav – tõsielu tegelikele teemadele ei ole eluterveid lahendusi – keskkond ei muutu, tavad ja lahendused ei muutu, sest ühise moodustavate inimeste tõekspidamised ei muutu – inimesed valivad oma käitumised/ lahendused teatud kindlal, ette arvataval, moel.

Siis, kui ühes olemine ja koos elamine on valus ja halb, siis on üksindus, üksinda jäämine kõige turvalisem, kuid samas ka haavatavaks tegev valik. Siis, kui Mina olen üksinda ja eraldi, siis ei saa keegi Minule haiget teha – valu ja halb ei ole Minuga samas ega ulatu Minuni. Olen kaitstud ja turvalises kohas.

Kuid siis, kui Mina olen üksinda, eraldi ja väljas, siis ei ole olemas seda kohta ega seda kedagi, kus ja kellega ühes olla. Minul ei ole ühtegi sellist kohta, peale iseenda, kus Minul oleks turvaline olla. Mina ei usalda, kedagi teist – kõik teised saavad Minule haiget teha ja Mind üksinda/ välja jätta. Olen Mina, on teised – eraldi, eraldatult.

Seda uskumust, kui tõde, on väga raske kanda – see jätab üksinda, kui hüljatuks, eraldatuks, ära tõugatuks, ära põlatuks, ära märgistatuks, ebanormaalseks – ise valiku teinuna, justnagu tahtnukski sellise tulemuseni ju jõudagi – kuid valus tegelikkus – valik on tehtud elulistel põhjustel – ühine, keegi selles, teeb/ tegi haiget.

Vaikitud tõde - Mina valiksin ühes olemise, kui teaksin, et selles olen hoitud ja turvalises kohas. Üksindus on see piir, mille Mina ise olen maha märkinud – teisest eraldi, teisega koos olemisest väljas pool on Minul turvalisem.

Kuid see ei tähenda, et selle piiri märkinuna, oleks ühises turvalisem elu ja olu - sest on tavaline, et ühest eemale hoidmine, toob kaasa tagajärjed – vägivaldne ja vähendav keskkond teeb oma valiku – tavaliselt hoitakse selle poole, kes on ühise tasakaalust välja minemise põhjus.

See on inimene, kelle sammud/ valikud/ otsused toovad kaasa tagajärjed teis(t)ele ning selle asemel, et tegeleda alguse põhjusega ja vaadata loo korraldaja poole – tegeletakse keskkonna tervise kohta teada andjaga – tema väljendused, valikud, lahendused, mida too kasutab, enese tasakaalustamiseks ja ühises olevaga toime tulemiseks, nimetatakse valedeks ja keelatuteks. Keeldud Sina temast – keeldume Meie Sinust.

Keskkond on tasakaalust väljas, sest süsteem on tasakaalust väljas – keskkonna looja/ hoidja on juba tasakaalust väljas ja kasutab enese poolt loodut/ enese võimalusi, et ise ennast tasakaalustada. See tähendab, et tasakaalust väljas olev, Isa/ Ema rollis olev, inimene loob ühise, kus lapsel ei ole turvatunnet – lapsele osaks saav on juba tasakaalust väljas ja seega ei saa ka laps jääda paika ega tunda ennast turvaliselt, sest kogu teda ümbritsev keskkond on ebaturvaline.

On tavaline, et laps, kes tahab/ vajab muutust – laps, kes vajab/ kasutab tasakaalu hoidmiseks, turvatunde tagamiseks, ülepinge leevendamiseks, enese poolt leitud/ leiutatud/ pealt nähtud lahendusi, toob kaasa veelahkme – tema jääb eraldi, sest tema muudab keskkonnas/ süsteemis toimivat korda – tema rikub seda, mis on selle süsteemi/ keskkonna normaalsus ja teda nimetatakse ebanormaalseks, kuigi aset leidev on eluterve inimese jaoks ebanormaalsus ja tegelik tasakaalu rikkumise/ tasakaalust väljas olemise põhjus.

Seega, inimese valik – Mina valin selle, milles Mina jään ellu – tähendab kahte võimalust, mis tähendavad kahte väga erinevat tegelikkust. Siis, kui Mina saan ise ja üksinda hakkama ega taha/ ole nõus kaotama ennast, siis valin ausa üksinda olemise – siis, kui Mina ei saa hakkama/ usun teise tähtsust/ igatsen-vajan koos olemist, siis valin üksinduse teis(t)ega koos.

Üksindus, teis(t)ega koos, tähendab Maailma, mille kohta kehtib sõna Hirmus = ootamatu, kestev, keelduv, haiget tegev = enese EI-st ei piisa = jätkub, kordub, sest Minust ei piisa – Mina ei saa enesele osaks saavat ära hoida, Mina ei saa ennast ümbritsevat muuta = Mina ei kehtesta reegleid ega sea paika piire ega säilita väärtushinnanguid ega seisa kasutusel olevate nimetuste eest.

Minust ei piisa = Mina pean valvel olema, taluma, et Mina, valena olles, ei lõhuks ära seda viimast, mis on alles jäänud. Siis, kui Mina olen olnud ja teinud valesti – siis ei jää see alles. Siis, kui teise Mina ei saa, enesele vajamineval moel, enese kinnitust, siis ta läheb ära, siis ta lõhub Minuga ühendava sideme ära – siis olen üksinda, olen eraldi, olen abita jäetud. Teine tasakaalustas, korrastas oma sisemust, oma Maailma.

Tegelikkus - Mina olin koos, kuid olin samal moel eraldi nagu oleksin olnud ausa üksinduse ajal – kuid koos olemise üksindus oli veel valusam ja talumatum, sest siis uskusin, et Minul on ühes olemine olemas või Minul on selleks võimalus olemas – kuid tajusin ja nägin, et seda ei ole olemas ega ole võimalust – ühendus oli suhtlus, kuid ei olnud suhe, mida hoitakse.

Enesealahoiuinstinkt kaotab ära informatsiooni, mida inimene taluda/ vastu võtta ei suuda – see ei saa tõsi olla – see muudab kogu lugu – see ei saa Minu osaks saada – see ei käi Minuga kokku – aga oli ju, aga oldi ju – aga Mina olin ju – Mina olin tõeline.

On petetu ja ära kasutatu tunne = Mina ise olin ennast petnud, Mina ise olin lasknud ennast petta - Mina olin valinud koos olemise, et mitte olla üksinda, et olla normaalne – olla inimene, kes on teisega koos - olla inimene, kes elab inimeste Maailma reeglite alusel – Mina olen seal, kuhu kuulun – teise juures, teine on Minuga – meie oleme Meie.

Maailma värin ja tõekspidamiste kokku varisemine tähendab ehmatust, ärevust, kaotust, plaanide puudust – mida Mina, siis, teen, kui teist ei ole – kuidas Mina, siis, olen, kui olen üksinda – ilma teiseta Mina ei jõua vajamineva tulemuseni - rahuni, vaikuseni, teiseni, mingi kindla eesmärgini – Minul on teist vaja.

Hirm, lõpliku muutuse ees, toob kaasa - enese sammust, väljendusest taganemise - enese valiku hülgamise – enese tõest vaikimise. Mina vaikin, vaigistan enda, talun – selleks, et saaks olema ja jätkuks. Hirmsam on üle elu suurune üksindus, abitus, kui vägivalla ja vähendamise kogemine – siis on teine olemas – see, lihtsalt, on selline koos olemise vorm.

Mina olen olemas – Mind on valitud – Mina jään olema – Mina olen teisega ühendatud – seda ühendust ei lõhuta ära – see jääb Minuga, jääb Minule alles. Sügav ja pinna pealne tõde.

Igavikulises plaanis jääb alles ja seda ei ole võimalik ära lõhkuda. Pinna pealsem, kuid seda sügavam on tõde, et inimene ise valib, kellega ta ühenduse loob ja kellega ta seda alles hoiab – see, et rollide nimed ja ühine aeg seob, ei tähenda, et ühendus oleks loodud ja seda tahetakse alles hoida. Maa peal elamine ei tähenda, et elatakse aja võimaluste järgi – inimene elab oma teadmiste, tahtmiste ja vajaduste järgi.

Maailm ei ole hirmus koht – selle väite jaoks ei ole informatsiooni – on olemas vastupidist kinnitav informatsioon. Äng – Maailmavalu – informatsiooni raskus. Kui suur on seoste ja nägemise ulatus – kui sügavale ja kui kaugele see jätkub. Üks asi viib teiseni – liblika tiivalöök põhjustab tormi teisel pool Maakera. Mina ei saa, midagi teha – Mina saan sellest osa. Olen kübe – teiste valed, manipulatsioonid, mängud puudutavad. Pimedust on rohkem, kui valgust.

Pimedus ei ütle välja, et tema on tume – pimedus lubab ja tõotab seda, mida valguses ei ole ega saa. Pimedus jätab varju selle, mida näidata ei taheta, mida näha ei valita. Pimeduse valinuna saab olla nii nagu oldaks seal, selles ja sellisena, millest räägitakse ja mida näidatakse – pimeduses ei ole näha enese jalgade poolt jäetud jälgi – seega jääb varju ja teadmatuks see, kellena tegelikult ollakse ja kus tegelikult seistakse.

Ellujäämise režiim tähendab, et inimene talub osaks saavat vägivalda ja kohaneb sellega – see on ise enda minimeerimine – närvisüsteem ei kirjelda toimuvat ega näita aset leidva suurust ja seoseid, vaid tegeleb elus olemisega – pinna pealne hingamine, tundesõnumeid ei avata, sügavustesse ei laskuta – ei vaadata seda, mida tähendab, mis kaasneb, mis on tegelikkus – peamine on ühendus ja selle alles olemine. On surmahirm.

Siis, kui aktiivne vägivald on möödas, inimene on lahkunud vägivalda kasutavast kohast ja inimene on teadlik sellest, mis sai tema osaks – tema ise ei põhjustanud – tema osales, teine ise valis – teise osa loos - teise informatsiooni töötlus ja edastus - teise eesmärk vältida, lõpetada, takistada, tagada, kogeda – endale, enda pärast, enda jaoks.

Senikaua, kuni närvisüsteem peab Maailma hirmsaks ja eluohtlikuks kohaks – elab inimene edasi nii nagu vägivald on tema elu vahetu osa – toimub, leiab aset, kohe juhtub, vaikus on võimaluse puudus, eksitus – seda suurem on ärevus, kui näib, kui paistab, kui tundus, kui on vaikus.

Siis, kui inimene ei ole aktiivselt oma Mina tõestamas, et eneses ja enesega toimuvat edastada – et ärge tehke, lõpetage ära, Minul on halb, siis see ei muuda tema sõnumit iseendale – Mina tunnen, Mina kogen, Minuga toimub = Minule tehakse, Mina kogen kõike seda, sest Minu vastu tehakse. Teine tahab, et Mina kogeksin, Mina tunneksin ennast, Mina teaksin ennast – sellisena/ sel moel.

Mind tahetakse ära kaotada, Minu olemas olemist ei tunnistata, Mind nimetatakse valeks, ebanormaalseks – Mina ei saa olla Mina = Mind ei ole. 

Inimese teadlikkus on tabanud ära rollide Maailma mustri, kuid ta ei oska seda endale ära seletada – inimest surutakse/ kistakse/ sunnitakse/ nimetatakse rolli, et keegi teine saaks enesele vajaminevat, enesele vajamineval moel.

Rollide Maailma mängud ei tähenda, et inimene ära kaoks või tema oleks vale – see, mida tema kogeb, on elu nii nagu mäng oleks ainus tegelikkus, kuigi tegelikult ühendatakse kaks ja tahetakse/ väidetakse, et mäng, olgu reaalsuses tõeks saanuna, on ainus ja õige.

Enese kaotuse kogemus ja enese valena kogemine tähendab teist tasandit ja teist reaalsust, enese tasandi ja reaalsusega ühel ja samal ajal ja samas kohas. Selle mõistmise avamine tähendab enese avaramat teadlikkust – Mina, millisena, kus, millistes piirides, milliste väärtushinnangute ja põhi mõtetega – Mina, teisest, eraldi, tervikuna – teise Maailm kuulub temale – see ei ole Minu ega Mina ega Minuga sama.

Elu, vägivaldses keskkonnas, jätab oma jäljed ja toob kaasa muutused – see tähendab ebakõlade tajumist, kuid ei nende sõnastamise võimet – sisemine kompass näitab tasakaalust väljas olevat, kuid ta ei anna juurde seletust ja kindlust, sest ühine on üles ehitatud vägivallale ja vähendamisele – sealses ei ole seda, mis annaks tuge ja tooks kaasa selguse.

Nimetused, tähendused, seletused on endiselt sellised, mis õigustavad, põhjendavad osaks saanu/ osaks saava legaalsust, mööda pääsmatust, vältimatust, kohustuslikkust, õiguspärasust ning osutavad ka vastutava suuna – Sina ise, Sinu enda pärast, Sinule oli paras – Sina tegid, olid – Sina vastutad = Sinul ei ole õigust kaevata, abi oodata, pääseda = Sina olid – Sina oled – Sina jääd.

Siis, kui olla suhtes, kus vägivaldne sõnumi edastus ja kohtlemine olid tavalised, siis uus periood – teine ei trambi, ei karju, ei lõhu, ei löö, ei solva, seniste sõnade/ väljenditega enam – kuid teine ütleb rahuliku(ma)lt, väsinult, pahuralt, sama sisulisi lauseid – Minule tehakse halba, Mind nähakse halvana, Minuga ei arvestata, Mina olen vale, Mina pean, sest muidu koheldakse Mind halvasti = Mina olen Ohver.

Kui siis, küsida üle ja anda informatsiooni juurde – Sina töötlesid piiratut, piiratult, enesega piirnevat – tundeid vastu võttes, neid kogedes ja väljendades, kuid ei nende sõnumeid avanuna. Vaata laiemalt, vaata teise poole pealt. Kui siis teine keeldub, vaikib, eemaldub, võib ka öelda, et sain aru, ei ole enam vaja rääkida, siis oma olemuselt on see sama taktika nagu avaliku vägivalla, aktiivse vähendamise ja manipulatsiooni kasutamine.

See ei aita närvisüsteemil rahuneda ega ennast turvaliselt tunda. Teise sõnumites on sama sisu, kui aktiivsel perioodil – ühendus ei ole turvaline ega tugev ja seda ei tugevdata, sest teine on eraldi, hoiab ja näeb ennast eraldi olevana – temal on paha ühes olla – temale tehakse, selle sees, liiga – temal tuleb ennast kaitsta.

Teine ei võta vastutust eneses/ enesega toimunu/ toimuva eest - et Mina ise – miks, kuidas. Endiselt on ta sulgunud, suletud, ei näita mõistmist, ei arutle – ei ava ega töötle informatsiooni. Ei ole selge, mida ta tegelikult mõtleb, kuhu on jõudnud, millest aru saanud. Seega ta ei ole ega saa olla turvaline.

Aktiivse vägivalla periood on see, kui inimese kaitsemehhanism aktiveerub/ töötab täiel tuuril. Inimene on harjunud, ennast, vaikuse ja rahu ajal välja lülitama ja lõõgastuma, kuid nüüd on elule ohtlik sisu vaikuse ja rahu ajal – süsteem on segaduses. Kuna harjumus on olnud välja lülitada – siis seega inimene kohtab, temale edastatut, sügavamalt ja avatumalt - teda on kaitsetult tabatud.

Närvisüsteem aktiveerub - nüüd tuleb karta rahu ja vaikust – siis öeldakse välja sama – Mina teen teisele halba, Mina tahan teisele halba. Ärevus, pinge, paanika, turvatunde puudus – mis siis, et teine ei karju, ei solva, ei naera välja – teise sõnum, teises vormis, on sama.

Minul ei ole Sinuga turvaline – Sina ja Sinu poolt kasutatav ei ole meie suhtele hea - Sinu otsus ei põhine kogu lool. Sinu vaikimine, eraldatus, eraldamine, justkui Minuga/ olukorraga/ vajalikuga/ kohustusega nõustumine – näitab Sind Ohvrina ja Mind süüdlasena = Mina vastutan Sinule osaks saava eest.

Sina, oma käitumisega/ valikutega/ väljendustega ei lükka seda ümber. Vastupidi – Sinust välja paistev ja Sinu poolt tehtav kinnitab Sinu Ohvriks olemist. Sina jätad olukorra nii nagu see on. Sina ei võta enda eest vastutust – Sina ei näita ega räägi seda välja. Sinu Ohvriks olemine tähendab väidet - Mina ei saa midagi teha – Minust ei sõltu mitte midagi – Minu vastu tehakse.

See on passiivne agressiivsus = Sina elad elu, mida Sina ei ole endale valinud, millega Sina nõus/ rahul ei ole. Sinu lahendus on näidata rahulolematust – toimub varjatud ja moonutatud sõnumi edastus – lapse tasand, kuid ei suure ja vastutust võtnud inimese oma – Tee, mida Sina tahad, õigeks pead = Sina vastutad = Mina talun osaks saavat = Mina olen vähem = Mina olen Ohver.

Ühine peaks olema kaks võrdset, kes hoiavad ja vastutavad enese poolt loodu eest. Ohver ei võta vastutust - tema jätab selle Süüdlasele. Lapse positsioon - Minu jaoks ollakse, Mina kasutan - siis, kui ei sobi, siis protesteerin ja ütlen, et ei puutu Minusse, Mina ei teinud - Minule tehti, Minu vastu oldi = Mina olen vaba, Mind ei kohustata tegelema sellega, mis ei ole Minu ülesanne.

Ühine, mis ei tähenda kõiges ühist ja sama. Selline elu ja olu ei ole Minu jaoks turvaline – Minu närvisüsteem on ärevil ja ohtu kuulutav/ nägev – möödunu – Vanem väljendas samal moel vastumeelsust, raskust, häiritust, vale elu – tema nägi süüd Minus ja lahendust Minust eraldi olemises, Minu välja jätmises, Minu vägivaldses kohtlemises.

Vanema poolt loodu kuulus temale - tema tõmbas piiri sinna, kus oli tema - tema tõmbas piiri selle ette, kes häiris teda - Mina ei olnud loonud, Mina ei olnud panustanud - Mina olin valesti kasutanud ja valel moel olnud - Minul ei olnud õigust temale kuuluvale - last ei saanud ta, füüsiliselt, välja jätta, kuid ta sai oma sõnumi teatavaks teha.

See, siin ja nüüd, on Minu enda poolt loodu ja alles hoitu – siis, kui kahe inimese ühendatus muutus ei ole võimalik ja Mina tõmban piiri teise ette – siis astun Mina ju ise enda poolt loodust välja – kuid see on ka Minu elu ja Minu koht – kuid siis Ma lõpetan ju senise ja peaksin valima teise tee – kuid siis ei ju ole enam Meie-t, sest Mina olen üksinda ja eraldi – aus üksindus on elule tervem, kui üksindus ühises, mis olen olnud ka Mina.

Ühine tähendab ühendatust/ ühes olemist/ ühes jagamist, kuid see ei kaota Mind ära - ühine on võimalus, kuidas luua enda jaoks koht, milles on teatud võimalused ja kohustused - siis, kui see ei ole enam koht, kus on võimalik olla aus, vaba, kooskõlas, tasakaalus, edasi kasvav, enamat loov - siis ei ole see koht, mida alles hoida.

Rollide nimetused ei tähenda vanglat ja vangis olemist - rollide nimetused on võimalus, mida saab kasutada, kuid mida ei pea endale valima - inimesega ollakse koos, inimesena ollakse koos - see on alus, millele toetuda - Mina valin, Sind, inimesena - Sina valid, Mind, inimesena - kas see on tõsi või on see vale. 

Vale, valetamise eest tuleb maksta - uskudes inimestel põhineva suhte olemas olemisse, kuid kogedes ja nähes, inimesena, üksindust, külmetamist, hüljatust - tuleb tunnistada tõde ja lahku astuda, tuleb selg keerata ja ära minna - Mina ei petnud, ei vedanud alt - Mina ei saa üksinda luua ja hoida seda, kus teist ei ole/ kuhu teine ei vali tulla. 

Marianne

21.10. 2026.a

Erineva pikkusega, erineval ajal

 

Inimese kasvufaas – enese Mina tõestamine, läbi teise inimese vähendamise, allutamise, naeruvääristamise, löömise. See on täiesti normaalne aja hetk, mis käib inimlapse kasvamisega kaasas, kuid mõnel inimesel kestab see peatükk tema elu lõpuni välja.

Jonn, vaidlus, vihastamine, solvumine, füüsiline reaktsioon, vaikimine, vaigistamine – inimene on kohtunud informatsiooniga, kuid ta ei keskendu info töötlusele, analüüsile, vastu võtmisele. Selle asemel ta vaidlustab info ja selle edastaja – Mina tean ise, Mina tean paremini, Mina ei nõustu, Minule ei öelda EI = Mind ei vähendata – see otsus ja valik, kuidas Mina teen ja olen, peab tulema Minu enda kaudu.

Lapse Maailm on piiratud – tema ei näe, veel, kõiki seoseid – tema ei näe, veel, kõiki tagajärgi – tema ei saa aru, veel, enese vastutusest, kõiges endaga seonduvas – ta ei taju ega näe enese mõju Maailmas – enese liigutuse tegemise, tegemata jätmise jälje sügavust ja suurust. Enese Mina ja selle vääramatus on temale tähtsaimad.

Seega, kohtudes informatsiooniga, mis näib vaidlustavat/ vähendavat lapse Mina – laps reageerib vastu, passiivse või aktiivse agressiivsusega = tema ise tõestab, endale ja Maailmale, ennast – Mina, sellisena, sel moel, selles kohas – Mind ei ole teisiti.

Eesmärk – kindlustada enda elu – muuta enda osaks saavat – anda teada, et nõudmised võetaks tagasi, kohustused jäetaks kõrvale, olustiku/ lapse teo, valiku, sõnumi kirjeldus/ tagasiside oleks lapsele sobiv = laps saab vabaduse, ise otsustada, ise valida, ise teha – teda ei sunnita ega keelata ega nimetata valeks.

On lapsevanema – lapsest vanema ja teadlikuma inimese asi - saada aru, millal, millele, milles ja kuidas lapsele piirid seada – see on nii, selle üle ei vaidle, seda tuleb teha, sellest tuleb kinni pidada – ja, millal, millele, milles lapsele vabadust juurde anda - selles ja selles saad aru, mõistad enese vastutust ja näed enese tagajärgi.

Laps, kes saab aru suuremast ja enamast, kui enese Mina, on valmis arutlema ja kokkuleppele jõudma – laps ise/ küsimise peale annab teada, et tema teab piiride põhi mõtet ja tajub neid, milles toimetab – seega ta annab teada, kuidas ta panustab ja mille kindlustab. Teda ei sunnita ega kontrollita – tema ei vaidlusta ega riku = tema vastutab, teadlikult – temale saab toetuda.

Laps, kes tõestab enese Mina – ei ole valmis arutlema ega ole valmis kokkuleppele jõudma – ei ole tema asi, ei ole temale vaja – teda kiusatakse, sunnitakse, keelatakse – tema peab seda, mida ja kuidas tema ei pea = temale ei ole vaja, tema ise ei taha, teine/ teised teda ei huvita – temalt võetakse vähemaks, teda koheldakse valesti, tema peab, kellegi teise pärast ja jaoks, enese arvelt.

Laps, kes vaidlustab enese vastutuse ja nõuab vabadust, seal ja selles, mis ei ole ealiselt/ vaimselt/ seadustega/ tervisega/ ühisega okoo, kuna see toob/ võib tuua kaasa tagajärgi, temale endale/ teistele – laps, kes keeldub olemast aus ja tõest informatsiooni jagamast/ vastu võtmast – see laps kujutab endale ette/ on saanud maitse suhu/ omab arvamust, et see peaks olema temale lubatud – seda ei tohi keelata, vaidlustada – tema Mina peab seda enese õiguseks – see on tema Mina kinnituseks.

Siis ongi vanema asi panna paika piir – ei arutle – on nii ja jääb nii, praegu – Meie ei vaidle, täna ja selle üle – Mina ei ühine Sinu vastupanuga, sest see ei lahenda, vaid pikendab protsessi. Selle konkreetse piiriga tuleb arvestada, sest see on vajalik, õige, olevat ja tagajärgi silmaspidav – Mina tean, tunnetan, vastutan – Mina ei tee sellega liiga ega tee seda kiusamiseks või enese üleoleku tõestamiseks.

Reaalsusega arvestav piir ei ole tegeliku inimese vähendamiseks ega tema isiku kontrolliks, vaid täiesti õige koht, õigetes raamides – õpi arvestama, tagajärgi hoomama ja enese sammude/ valikute eest vastutust võtma. Sina saad teha kahju, mis läheb, kellelegi teisele maksma aega, vahendeid, kogemusi, mida Sina ei saa korvata. Sina saad teha ise endale liiga, sest jätad suure osa informatsioonist välja, muudad selle teiseks või nimetad selle, enese puhul, mõttetuks.

Laps, kelle arengu kasvufaas on alles töö all – saab suunata ennast välja – teise poole – Sina, oled vähem/ vale/ naeruväärne = Sind ei pea kuulama, Sinu sõnade järgi ei pea käima, Sinu tahtmisi ei pea täitma – Mind ei ole vaja õpetada, Mina saan ja tean ise, jäta Mind rahule, ära tule Minule rääkima, Mina ei kuula Sind.

On tavaline, et selliseid sõnu saadavad hääled, pilgud, füüsilised liigutused – kogu olemus kinnitab edastatavat – Mina/ Sina – Minu teadmised/ Sinu teadmised – Sinu kavatsused, sõnad – Mina näitan neid õigesti, Mina osutan neile õigel moel = Mina ei pea, midagi teisiti tegema, Mina ei pea Sinule alluma/ kuuletuma.

Inimeste Maailmas ringi vaadates on enamus inimesi ametis oma Minade tõestamisega – nad on midagi teinud, kuidagi olnud ja see on kaasa toonud tagajärjed, mis ei piirdu, ainult, teo tegijaga. On alustatud lugudega või osaletud lugudes ning see samm, see osavõtt on viinud, midagi tasakaalust välja – vaja on seda, kes seisaks enese sammude juurde ja annaks teada, Mina tegin need, Mina vastutan nende eest – seda selleks, et loo teine osapool teaks, et temaga arvestatakse, et teda ei jäeta üksinda vastutama, midagi kindlat korda tegema.

Tasakaalust väljas lugu on väljal ja see on avatud – see, keda lugu puudutas, seisab sellel üksinda nii nagu kõik see oleks ainult tema oma ja osa, sest enese Mina tõestav inimene ei võtnud, sammu alustades, vastutust või ei tee ta seda astumise ajal või pärast – ta ei nõustu temale teada antavaga, tema kinnitab oma teo/ sammu õigeks, vajalikuks ja selle teistmoodi tõlgenduse valeks, tema vastu liiga tegemiseks.

Ennast tõestava Mina püsima jäämine on tähtsam, kui tegelikkuse mõistmine – Mina tõestav inimene ei mõista ega näe enesega seonduvat tõe peeglis, sest tema vaatab seda vastupidiseks pööratuna. Tema on, endiselt, lapse arengu faasis ja ta ei läbi seda, sest ta on suureks kasvanud nii, et tema sõna loeb ja tema tegu maksab – tema oskab enese Mina alles hoida, tõeks teha, kehtestavana hoida ja enese jaoks vale lõpetada, alla suruda – tema ise teab, mis ja kuidas on tema puhul õige, mis on vale.

Samas on olemas inimesed, kes on, samal moel, samas kasvufaasis, kuid nemad on pealt näinud ja isiklikult kogenud, kuidas Mina tõestamine ja tõstmine käib, kuid neil ei ole informatsiooni, millele toetudes oma Mina tõsta ja neil ei ole ka seda, keda allutada – nemad on need, keda vähendatakse ja allutatakse.

Need inimesed on olnud osalised lugudes, kus selline kohtlemine on olnud nende argipäev – neil puudub enese kohta informatsioon, et nemad saavad teisiti, et neil on õigus teistmoodi olemiseks, et nende Mina-l on kaalu ja väärtust. Ka nemad ei näe lugu tõe peeglis, vaid ümber pööratuna – ollakse see tühine Ei-keegi, kellega ei arvestata ja see Paha Vale, kes rikub teis(t)e elu ära.

Mina ise – Mina ise tean, mida ja kuidas Mina olen ja teen ning mida mitte. Sina ei ole keegi, et tuled Minule midagi ütlema, Minult midagi tahtma = Mina Sinuga ei arvesta ja Sinu pärast ennast muutma/ piirama ei hakka – Mind tuleb võtta nii nagu olen – kui see ei sobi, siis on see Sinu teema/ oled üldse ilma.

Mina tean enese kohta = Minu piirid on seal ja selles, kuhu teine nad näitab ja millest teine teada annab. Minul on kombeks teha teisele liiga = teine peab, Minule, tema piire meelde tuletama ja välja näitama – Mina, muidu, ei oska ega tea teisega arvestada – see teeb Minust selle, kes tahab teisele liiga teha ja oskab teisele haiget teha. Mind peab õpetama, sest muidu Mina ei saa aru – Mina pean teise käest üle küsima ja kinnituse saama, kas olin ja, kuidas on õige.

Mina tõestaja ei ole võrdväärne partner, kellega ühist luua, hoida, edasi viia – Mina tõestaja ei hoia ühist – tema lõhub selle ära, muudab seda, allutab enesele, läheb sellest ära, valib/ loob endale uue koha, kus tema Mina saab särada – tema vähendab enesega ühes olijat, kohtleb teda vägivaldselt ja kontrollivalt.

Minast loobunu ei ole võrdväärne partner, kellega ühist luua, hoida, edasi viia – Minast loobunu hoiab ühist, kuid teeb seda enese arvelt, teise eest vastutust võttes. Ta täidab need kohad, kus teist ei ole – ta talub seda, mis läheb üle tema piiride. Tema aitab Mina tõestajal oma mustris olla ja samasisulist tegevust jätkata – üks kinnitab teise, ühte ei saa olla olemas ilma teiseta.

Mina tõestaja ei talu reaalse elu teemasid – ühiseid piire, teise inimese piire, enese piire, ühises toimuvat, teise inimese õigusi, enese vastutuse ulatust - ta ei adu, kõiges, tegelikkust ega oma ta, kõige kohta, vastutustunnet – on neid teemasid, milles ta on kasvanud ise endale võetud vastutuseni, kuid on neid teemasid, mida tema teab, kui kohustusi, mida tema peab, sest ta ei saa vabaks või kuni ta saab vabaks – need ei ole tema valikud, need on, kellegi teise valikud/ tahtmised, mis on temale peale sunnitud.

Mina tahan/ vajan muutust, sest olev/ osaks saav ei ole Minuga kooskõlas – Mina vaidlustan informatsiooni, selle edastuse, selle edastaja, info vahendamise/ vastu võtmise/ kasutamise olulisuse järjekorra – Mina ei ole alluv ega taha alluda – Minul on õigus iseendale, enese moodi.

See tähendab, et lapse iseteadvus on kasvanud, mis mühiseb – ta teab ja näeb, milles ja kus tema on – tal on reaalsed kogemused, teadmised, tunnetused – tal on suurel hulgal toetavat ja kinnitavat informatsiooni ja tähelepanu – teda on ära tõestatud ja tõeliseks tunnistatud – tema on – on reaalselt olemas.

Kuid selle teadmisega on üks oluline seik seotud – laps ei tea ega tunneta oma piire – neid nagu ei olekski – Maailm on avali ja laps elab sellega ühes. Tema on nii nagu tema on valinud olla – temal on lastud olla – teda on suunatud olema.

Teadmata tegelikku ennast, ei tea laps teiste piire ja seega ta ei mõista nendega arvestada. Senikaua, kuni Mina tõus kestab/ on tõeline ja lapsel on püsiv tõestus olemas, vastustab ta selle, kes teda õigetesse piiridesse suunab, neid seab ja alles hoiab – senikaua vähendab ta seda, kes talle vastutusest räägib – miks peaks laps tahtma ise ennast piirata, kui tema ei pea seda tegema – see on ainult teise isiklik tahtmine.

Laps põrkub ja sõdib, sest siin on keegi, kes ei tunnista tegelikkust – ei pea tõeks kõiki neid teisi, kes last teisiti näevad ja teavad – siin on keegi, kellele peab ise ennast ära tõestama – kellele peab koha kätte näitama ja enesest vähemaks tegema.

On sage, et just sellisest enese tõestusest saab inimese sõltuvus – talle meeldib see kogemus ja enesetunne, mida ta saab – see on keemiline kokteil, mis toob kaasa üleoleku, mõnu, jõu, suuruse. See tähendab, et inimene ei keskendu informatsioonile – mida, tegelikult, temale tahetakse teada anda – tema tahab ja vajab protsessi.

On tavaline, et üle enese piiride oleval ja teiste piire ületaval inimesel on olemas see keegi, keda tema saab vähendada, kelle vastu põrkuda, et ise ennast ära tõestada. Need on need inimesed, kes on avalikkuse ees ühed ja kodus/ kusagil kindlas kohas teised – avalikkus on kinnitus, mis sageli pakub tähelepanu, kuid ei enam enese tõestuse protsessi – selle protsessi saab ta sellelt, kes on oma Minast loobunud, keda ta suudab oma Minast loobuma panna.

See on inimene, kes võimaldab Mina tõestajale oma hirmudest, ärevusest vabaks saada ja ise ennast, iseendale, tagasi võita/ võtta – teise käitumine, teisega toimuv muutus kinnitab vajamineva keemilise reaktsiooni käivituse ja kestmise.

Äärmuslikel juhtudel piisab Minast loobuja postrist – mälestustest, informatsioonist, kellegi teise kinnitusest – pole vaja elavat inimest, enese ette, enesega samasse – protsess käivitub pelgast mõtlemisest ja enese suunamisest, enese rahuldamisele. Töötab edukalt.

Sõltlane ei tunnista oma probleemi – temal ei ole teema, temal on kõik hästi ja tema on normaalne. Enese Mina on nii paigas, et seda ei loksuta miski – vastupidist väitvad on tüütud putukad ja teise elu ära segajad – tegelegu iseenda eluga ja ärgu segagu teist.

Väikene laps kasvab loomulikust arengu faasist läbi, kui tema elus on õiged ja pidavad piirid. On olemas see, kelle EI on öeldud õigel ajal ja õiges kohas ja see EI ei vangu ega murdu, vaid on senikaua, kuni laps võtab ise vastutuse või ta on ealiselt nii suur, et tagajärjed jäävad tema enda kanda.

Siis, kui EI on öeldud valedele asjadele ning valel moel ja ajal või ei ole pidavaid piire pandud/ hoitud, siis ei ole lapsel selgust ja kindlust, siis ta usub ja näeb, et teda vähendatakse ja tema peab alluma või suutma oma Mina ülemaks tõsta = ise enese reeglid kehtestada = teada anda, kuidas teda tohib kohelda – kes, millal, mida, milles ja kuidas tohib temale midagi öelda/ temalt midagi tahta – seega läheb kasutusse lapse lahenduste arsenal – vaimne ja füüsiline vägivald ja manipulatsioon – jonn, vaidlus, viha, solvumine, agressiivsus, valed, lugude ümber pööramised.

Mina tõestuse faas tähendab, et toimub ühise lõhkumine, eraldi olemine, eraldumine, eristumine ja vastu olemine – Mina ja teine Mina – ei ole Meie-t. Meie saab olemas olla siis, kui on olemas see keegi, kes ei vastusta inimese informatsiooni, vaid kinnitab selle ja/ või on olema see, keda kasutatakse enese vastandumiseks, enese tõestamiseks - ühine vaenlane liidab.

Selle jaoks, et vajadusel oleks võtta ja kasutada – luuakse, osutatakse see keegi, kes on enesest vähem – Mina jalamatt. See keegi saab ja võib-olla enesega samas, kuid too ei ole, kunagi, enesega sama – Mina vähenemise/ vähendamise protsessis – saab tollest vähem, vähendatu, et ise tõusta, seista, püsida - Mina selline.

Vaimselt piiratud vanem kasutab selleks last, kellega ta tahab/ suudab vastanduda – kellega ta ise ennast võrdleb – kes on vanemale, vanema tõekspidamiste järgi, liiga teinud.

Ja siis on ka nii, et kui see laps, kes mõistab rohkem – kui laps, kes paneb paika oma piire – kui laps vajab abi ja toetust, vanematelt/ lähedaselt – siis seda tõlgendatakse, kasutatakse Mina vähendamisena/ Mina tõestamisena – Sina ei tule Minule ninna hüppama – Sina ei tule Minule tõestama – Sinul ei ole õigust tahta = vähene, kao ära, tea oma kohta – anna info, et Mina olen, Sinust, tähtsam/ üle/ olulisem.

Seega ei asetu lugu õigetesse raamidesse – et inimene teab oma vastutust ja ta seisab enese poolt tehtud sammude juurde, vaid inimene jääb oma Mina tõestama ja selle tugevust/ suurust/ kinnitust kontrollima.

On Minast loobuja tee ja töö kasvada tegeliku iseendani – Mina, enese õigetese piirides. See, mida ja kuidas Minule õpetati, et ületan teise piire ja teen teisele haiget/ halba – ei olnud tegelike, vajalike, õigete piiride paika seadmine ja hoidmine, vaid Minu vähendamine – Minu eemaldamine, takistamine, muutmine kõikjalt sealt ja kõigest sellest, mis ja kuidas teisele ei sobinud – tema vabaduse ja tema Mina alles hoidmiseks/ tagamiseks/ tõestamiseks.

Minul on õigus Ei öelda ja sellele kindlaks jääda, Minul on vastutus ära minna ja ühes olemisest keelduda, Minul on vastutus enese teadmisi kasutada ja enese informatsioon teatavaks teha – on teise teema, kuidas tema selle vastu võtab ja seda kasutab – on Minu teema selle vastusega kohtununa, sellest oma järeldused teha.

Ei ole Minu kohustus paluda, tõestada, küsida, alluda - kõik see on kuulunud vana mustri juurde. Ei ole Minu vastutus olla teise sõltuvuse rahuldajaks, alles hoidjaks. Tõesed ja vajalikud piirid ei tähenda, et teen teisele liiga või et olen õpetaja/ kasvataja/ vanem - olen inimene, kes ütleb välja ja teeb nähtavaks selle, kus teine rikkus tasakaalu ja jättis vastutuse võtmata.

Marianne

14.10.2026.a

Nii heas, kui halvas III - Vaimu vägistamine

 

Inimese närvisüsteem teab, tajub kõike ja osaleb kõiges. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas elava lapse närvisüsteem saab olla üle elu suuruselt üle koormatud ja seega vajab laps rahu, enese rahustamist, närvisüsteemi tasa lülitamist, eneses ja enesega toimuva lahustamist, leevendamist.

Lapse oskused, teadmised, ressursid on piiratud – laps kasutab seda, mis on tema enda käe ulatuses – ise ennast ja enesega samas olijat. Ülepinges laps vajab lõdvestust ja maandust – see saab olla välja elamine – karjumine, löömine, lõhkumine, trampimine, jne – see saab olla enesega piirduv kehaline tegevus – küünte närimine, juuste sikutamine, nina nokkimine, peaga vastu põrandat löömine, enese lõikumine, masturbatsioon, jne.

Sage on, et laps kasutab, kellegi teise olemas olemist – lapsel on vaja sügavamat ja täpsemat manipulatsiooni, et vabaneda ja vabastada – teine aitab seda saavutada. Vanem aitab last lohutada ja tema muret mõista. Vanem aitab tunnet välja elada ja enese sisemuses toimuvat väljendada.

Lapseks olemise aeg tähendab arenemist – laps areneb ja täiustab enesele vajaminevat, seesama toimub ka enese vabastamiseks kasutatud tehnikaga. See, mida on kasutama õpitud – see, millest on abi saadud – see jääb kasutusse. Jääb kasutusse hoolimata sellest, et kasvades õpib inimene ennast ka muul moel rahustama/ rahuldama. 

Kasutusse jäämise põhjuseks on mõnu, mille tegevus kaasa toob – ajus toimuv keemiline muutus on see punkt, mida inimene kogeda tahab – temast on saanud sõltlane – täpselt samal moel nagu üha uut doosi vajav alkoholist, narkootikumidest, suitsust sõltuvuses olev inimene.

Üheks häbiväärsemaks ja ülekohtusemaks teoks nimetatakse seda, kui inimene vägistab, seksuaalselt, kellegi – kasutab füüsilist/ vaimset jõudu - kaustab teist enesele vajamineval moel, justnagu asja - teeb seda, mida teine ei taha, millega teine nõus ei ole, teeb seda, siis kui teine on abitu, teeb ise nii, et teine vastu ei saaks hakata ja teoga nõustub/ seda õigeks peab.

Palju vähem saadakse aru, et vaimne vägivald, inimese vaimu vägistamine, on samasugune kuri tegu – inimene rahuldab ennast, teist kasutades, ja tunneb sellest mõnu – ta on ekstaasis, kogu keha ja vaimu täitvate naudingute harjal ratsutades.

See, kes on kogenud, see teab ja saab aru, millest on jutt – vaimne ja füüsiline vägivald, ühendatud moel. Suur inimene kasutab oma suurust ja üleolekut, et last vähendada, maha teha, välja naerda, „tõeste” väidetega tulistada – näidates, kuidas vanem on see, kellele selles loos, on tehtud halba, ülekohut, tema vastu on eksitud – seejuures on vanem rõõsa ja roosa, helisevalt naerev, enese sõnadele/ käitumisele suuremat auditooriumi otsiv, jõudu kasutav – M I N A O L E N – S I N A O L E D – saa vahest aru.

Siis, kui üks inimene läheb teise juurde ja annab teada – Mina tunnen ennast halvasti, Mina ei taha, et Sina, Minuga, sel moel käitud – palun arvesta Minuga. Siis on see inimene kurb, katkine, õnnetu, kuid ta saab olla ka vihane ja solvunud – elutervelt vihane, oma piire pannes ja lootusetusest solvunud. Siis on sellest inimesest aru saada – tema kogeb reaalselt - tema vajab kontakti ja mõistmist, et temast aru saadaks, teda kuulda võetaks, hoitaks, lohutataks, et toimuks temale vajaminev muutus.

Manipuleeriva informatsiooni edastamine annab teada harjumusest ja harjutamisest – inimene kasutab väiteid ja näiteid, kui etendust – ta saab rääkida sellest, kuidas temale tehakse/ tehti liiga ja temaga ei arvestata – teha seda naerva näoga ja selge häälega, rääkida ebaõiglusest ja enesele pasa kaela valamisest/ enese laimamisest ning naerda, seejuures, kõlava ja heliseva häälega, mis kostub kaugele ning olla uhke, rind paisumas heast enese tundest.

Seda pealt vaatava ja seda kogeva inimese aju läheb lühisesse – pilt ei vasta sisule – reaktsioon ei kinnita edastatavat – inimene naudib enese sõnu ja esitust – ta on ekstaasis, mis süveneb – vaimselt piiratud inimene rahuldab ennast, avalikult – tema aju saab keemilise kokteili, millest see inimene on sõltuvuses – ta on samasugune sõltlane nagu alkohoolik ja narkomaan ja sama sage on see, et ta ei tunnista enese sõltuvust ega selle mõju ümbritsevatele – temaga koos olijad on tema harjumuse läbi kannatajad ja sellle kaassõltlased.

Kaassõltlane on pandud vastutama sõltlase heaolu ja vaimsete (vahel ka füüsiliste) vajaduste täidetuse eest – lapsele tehakse selgeks, et on tema kohustus ja ülesanne jälgida, et vanem oleks ja püsiks rahus ja rahuldatuna. Ja siis, kui laps eksib või vastustab, annab teada oma/ teistsuguse informatsiooni olemas olemisest – siis kirjeldab vanem, lapsele haiget tehes ja teda töödeldes, kuidas laps on halb, patune, tänamatu, aju loputatud – kõike seda naerva näo ja rahulikkusega, kõike seda lahke hääle ja hellitavate nimedega raamides või ka rõvedaid solvanguid teele saates.

Vägistamist teostav vanem jätkab oma tegevust ja keerab volüümi juurde siis, kui näeb, kuidas vägistatu hirmu tunneb, kokku tõmbub, nutma hakkab, enesele viga teeb, paanikas on, vabandada püüab.

Vägistaja reageerib tõelistele tunnetele sarkasmiga, halvustamisega, valu tegemisega, hülgamisega – Paras Sulle, ise tahtsid! Tunned ennast nüüd süüdi jah! Tead, et kuulsid tõtt! Temas ei käivitu toetuse ja kaitsmise vajadust ega peata ta ennast – ta vaatab ja naudib toimuvat – tema on Mina – võimas ja mängu juhtiv – tema kontrollib olukorda.

Vaimse vägistamise kaudu edastatav ülesanne – Sinul peab Oma Emast kahju olema, Sina pead teda toetama, tema kannatusi mõistma, temaga jääma, temalt vabandust paluma, süüdi olema, häbi tundma – teist nii halba last, nagu oled, ei ole – teist nii ülekohtust last, nagu oled, ei ole – just Sina oled see, kes tahab Oma Emale halba teha ja teeb kah.

Vägistamist kogenud laps on lühises - Mina pean seda, mida ja kuidas Mina ei näe – Mina ei näe kannatavat, murtud, väsinut, kurba, löödud inimest – Mina näen enesega rahul olevat ja enese väljendusest ekstaasis olevat inimest – Mina ei saa teda lohutada, temale tuge anda, sest ta ei vaja seda – ta ei anna selleks võimalust – ta toob välja, üha uusi, väiteid ja näiteid, kuidas tema kannatab ja kuidas Mina temale liiga teen – tundes, seejuures, rõõmu ja rahulolu.

Laps, kelle jaoks selline käsitlemine oli tavaline elu, sai vaimse ajukahjustuse – ta lülitus välja, ta hakkas ise endale haiget tegema, ta leiutas endale pinge maandamise vahendid – see oli vaimne ülepinge, mida oli raske taluda, sest see kogemus oli nii vale ja võigas – laps, vajas tuge ja mõistmist, kuid selle asemel tehti temast süüdlane ja talle anti kohustus olla Õige, sest tema ise endast/ enesele osaks saavast rääkides, oli vanema vastu eksinud – laps oli vanemale liiga teinud.

Keegi ei öelnud välja, et vanem ei talu tõtt, et vanem ei taha tõde teada – see ei ole informatsioon, mida vanem ootas ja kuulda tahtis – vanem nimetas selle vägivallaks, ülekohtuks, ebaõigluseks, laimamiseks, süüdistamiseks – Mina olen Sinu Ema – Oma Emaga nii ei käituta – Sina ei ole Minu Laps – Mina ei taha endale sellist last – Mina annan/ saadan Sinu ära – Mina karistan Sind – siis, kui Sinul enam Ema ei ole, siis Sa kahetsed, et kuidas olid ja mida tegid.

Kahetine nägemine – vastuoluline informatsioon – väikesel lapsel ei olnud sellist võimekust, et oma tunnete rägastikus jõuda tegelikkuseni – inimene on vägivaldne ja ületab piire, kasutab ühes olemist ja oma suurust/ jõudu/ võimu/ oskusi, et mängida enese mänge, lapse arvelt. Tegelikult inimene ei kannata ülekohtu käes ega otsi abi, toetust, vaid – elab ennast välja – naudib, kõige täiega, seda, mida ja kuidas teeb.

Sellise elu tagajärjed on võimetus ja oskamatus tulla toime samasuguste kogemustega, ka suure inimese ajas – vägistamist kogenud lapselt on ennast abistavad võimalused käest võetud – tõde teeb teisele haiget = lapse tõde on vale. Enesest tuleb vaikida, teisele tuleb järgi anda, teise valikuid tuleb taluda – kui Mina neid keelan, nende eest ära lähen, neile vastu reageerin, siis Mina käitun valesti – Mina teen teisele liiga. Laps ei saanud aru, et teda keelati teist, enesele mõnu tegemise ja selle kogemise, takistamast.

Vägistamist teostava vanema argumendid – Sina oled Minu Oma/ Mina teen Sinuga, mida tahan/ mitte keegi Sind ei aita/ mitte keegi Sind ei taha/ Sina oled Minule võlgu/ Sinul ei ole õigusi/ Sina oled Oma Ema elu ära rikkunud/ Sina ei ole normaalne/ vaata, mida ja kuidas Sina tegid/ vaata, milline Sina oled/ Sina teisiti ei oska, ei taha/ Sinust ei tule midagi.

Töödeldud laps usub seda, mida temale on öeldud – ta peab ennast kõige eest vastutavaks – tema on ebanormaalne, teisele liiga tegev, halb, ülekohtune, ebaõiglane, kasvatamatu, häbi tegev, häbistamist vääriv – ei ole vahet, mida ja kuidas tema teeb või on, kõike nähakse ja näidatakse sellisena.

Vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud laps jääb, sageli, oma aja lõksu – ta on suletud Maailmas, temal ei ole kuhugi mujale minna, keegi teine teda ei taha, kusagilt mujalt ta abi ei saa – seega ta talub ja vaikib, seega proovib ta ise ennast ära tõestada, õigustada – kuid ta ebaõnnestub.

Laps proovib paremini selgitada, täpsemini korraldusi täita, selgem ja konkreetsem olla – mitte millestki ei ole kasu – teine ei mõista teda, ei saa temast aru, nimetab teda ja tema „nõudmisi” valedeks ja kohatuteks, enesele liiga tegevateks. Elu, millele ei ole tulevikku – lootusetus, talumine – enese osaga nõustumine.

Mina olen. Minul on. Mina, olles Mina, hoian alles seda, mis Minul on. Pingeseisundis ja ärevusega täidetud laps ei mõtle selle peale, mis see on, mida temal, eksides, vastupidiselt käitudes, enam ei oleks. Mis on see, millest teda ilma jäetaks – kas ta seda ka tegelikult tahab ja vajab – kui jah, siis kas ta seda just sellelt inimeselt tahab ja vajab – vajadus, et vägistaja vägistatut paremini kohtleks ja temasse teistmoodi suhtuks, ei tähenda ju head ühes olemist ja ühist teed, vaid teise vajaduste teenijaks olemist.

Inimene, kes ei ole kogenud austavat ja hoidvat ühes olemist, siirast ja kõike täitvat ühte ootamist, enese kasvamisele toe olemas olemist – saab sellest unistada ja seda vajada, kuid ta ei tea, milline on seda kogeda.

Kuna ei ole olnud, siis ehk ka ei saa olema – isikliku elu isiklikud kogemused annavad teada – Mina olen põhjus, Mina jätsin ise enda ilma = see saab juhtuda ka Minu tulevikus – see paistab eluna, millel ei ole tulevikku – milleks minna teele, kui tulemus on sama – Mina olen ju sama. Enesehinnang ja Mina pilt – peegel ei peegeldanud õigesti.

Inimene ei saa aru, et ta on teel – see, et olevas ei ole ega saa, ei tähenda, et tema peab jääma sinna, kus ta ei saagi ja kus tema jaoks ei olegi. Olevik on tema teekonnast osa – ta kõnnib ja kõnnib, kuigi talle tundub, et tema seisab paigal – iga päev, iga hetk on võimalus valida – millise elu, Mina ise, endale valin – sinna poole Mina ka oma sammu teen.

Maailmas on miljoneid inimesi, kes elavad mõnu tunde vajadusest sõltuvuses olevatena. See tähendab, et igal sekundil kordub kusagil täpselt üks ja sama muster – inimesed on koos, üks on olnud hoolimatu ja teisega mitte arvestav, olnud ühendust mitte üle kinnitav – teine annab sellest teada – tegid, olid, ära tee, see teeb liiga, on valus, olen üksinda, Meie ei ole koos.

Muster tähendab, et siis, kui üks hakkab rääkima haiget saamisest ja haiget tegemisest, siis teeb teine sedasama – hoopis Sina teed nüüd või tegid seal ja selles haiget – Sina ei arvesta Minuga, Sina ei hooli, Sina rikud kõik ära – oli Sul nüüd vaja tühjast tüli teha – Mind süüdlaseks lavastada, Mind laimata – oled Sa nüüd rahul – oled nüüd õnnelik – kellele Sa seda tsirkust siin korraldad - ei ole vaja, siin, õrnakest mängida - Sinu pisarad Minule ei mõju - oled naeruväärne - vaata, mida Sina, Minule, tegid – kas Sina seda tahtsidki, et Mina vihaseks saan!

Muster tähendab kordamist – see inimene, kellele öeldi – peatu, mõtle järele, ära enam tee – see inimene ei mõista teist nii nagu teine on ja tunneb, sest tema enda puhul on tegemist kaitse mehhanismiga, mõnu toomise vahendiga. Tema sõnad on muster, need ei ulatu sügavale ega ole ta rääkimas isiklikku lugu, mis annaks teada, et inimene kogeb, vahetult, kurbust, valu, hirmu, üksindust.

Muster tähendab, et mõlemad osapooled kasutavad samalaadseid väiteid – Sina, Sinu käitumine, Sinu sõnad/ tegu – kuid üks naerab, särab, kõrgub ja laiub – on vastu võtmas ja nautimas tähelepanu – kuid teine kogeb oma kogemust, sügavalt ja elab läbi oma tundeid, sellega seoses.

Teise jaoks on see kohtumine samaga, sama relva ja sama mustriga vastajaga. See on tuttav sisu – Vaata, mida Sina, Minule, tegid/ Vaata, kuidas Sina, Minuga, käitud – tõlgendus - Vaata, milline Sina oled/ Kas Sinul häbi ei ole – Sina oled Vale!

Sõltuvusega inimene ei saa aru, et tema empaatiavõime on pärsitud – vägivaldsed ja vähendavad lood ei ole inimest toetavad ja vastuolusid lahendada aitavad – need on mõeldud tunnete töö vältimiseks. Seega ei õpi ta teist mõistma ja nägema inimese tasandil, vaid, enesest lähtuvalt, töövahendit kasutavana.

Töövahendite kasutamine – aa, tema võttis selle tööriista kasutusele, Mina võtan ka – tema kasutab sellist ja sellisel moel – Mina võtan kasutusele selle ja kasutan seda sellisel moel. Tööriista kasutamine on vajadusepõhine, siis kui enam ei ole vaja, siis saab tööriista käest panna, ei ole igatsust selle järgi ega sellega seonduvat – inimene teab, et see on temal olemas ja vajaduse ilmnedes saab ta seda kasutada.

See on põhjus, miks vägivalda kasutanu lülitub ümber nii nagu ei oleks midagi ega kuidagi olnudki – tema jaoks sai lugu läbi – temal ei olnud inimtunnete sügavust ega avatust – tema puhul oli tegemist harjumuspärase töö tegemisega – tõestamisega, kontrolli saavutamisega, tühistamisega, vähendamisega, mõnu tundmisega – Mina olen olemisega.

Siis, kui tulemus oli käes, siis ei olnud, enam, vaja teatud kindlaid tüüplauseid, väiteid, muutunud olekut kasutada – siis sai olla tavaliselt ja rahulikult – õnnelikult ja välja puhanult – mõnu oli kätte saadud – siis sai ka hea olla ja naeratada – Sina oled ju mõistlik/ ei oleks ju vaja olnud/ said ju isegi aru, et Sinul ei ole õigus(t)/ Sina ei taha ju uuesti haiget saada/ Halb Laps olla.

Emotsionaalne ja vaimne pärsitus tähendab, et inimene on roboti laadne – ta on käskluste ja tõestuste alusel ja paika pandud raamides. Mina võtan prahi maast üles = Mina olen Hea, Mina hoolin loodusest, Mina käitun korralikult – Mina saan tunnustava tähelepanu. Mina teen teisele kingituse = Mina olen Lahke, Mina hoolin teisest, Mina käitun õigesti – Mina saan tõestava tähelepanu.

Mina olen Isa, Ema, Abikaasa, Õde, Tädi, Laps – Mina teen seda ja seda, Mina väljendun sel moel, Mina täidan selliseid kohustusi – just need tõestavad Kes Mina olen. Mina tean, et see ei ole kogu Mina ega kõik Minu tegelikkus – kuid see on selline elu, millest Minul tuleb osa võtta – oma päris elu elan mujal ja teisiti.

Kuid siis, kui seda Head/ Lahket olemist ei kinnitata – siis Mina enam ei kingi, võtan kingituse tagasi, räägin tänamatusest ja ära kasutamisest = kingitus saadi, kuid Mina Heaks ei jäänud – õiglus tuleb jalule seada = Mina pean saama Hea/ Lahke/ Abivalmis olla.

Kuid siis, kui tahetakse teisiti – et ole küll ja tähista ühes olemist ka – kuid tee seda teisiti, tee Minuga arvestavalt ja Minust hoolivalt – kuula Mind, sest Mina tean, mis ja kuidas on Minule halb ja hea. Siit tuleb vastuseis – oot, oot, seda ei olnud kokkulepitud, seda ei ole Minule ette nähtud – see ei ole Minu osa ega ülesanne – see kuulub Sinule, tee ise, tegele ise.

Punktide üles lugemine ja nende üle arvet pidamine – tegin seda ja seda = Mina olen Hea/ Tubli/ Õige. Mis siis, et kaasnes hoolimatust, arvestamatust, kadedust, salaviha – kõike seda, mis andis teada, et headuse ja lahkuse taga on varjul ükskõiksus, hoolimatus, negatiivsus, eraldatus.

See ei loe – see on kõrvaline – loeb matemaatika – Mina tegin = Mina olen – Meie suhe on selleks, et Sina Mind ära tõestaksid – kõige selle eest, mis ja kuidas oled saanud, Mind, õigena vaatad ja õigel moel, õige nimega, kohtled.

Sina teed Minule liiga, kui räägid sellest, kuidas Mina ei olnud, kuidas Mina olin, millisena peaksin olema – Mina ei taha teistsugune olla – Mina ei saa enese Mina kaotada, sest Minul on enda tõestus olemas.

Inimeste reaalsed tunded on tõusunud ja sõnumeid toomas, kuid nende väljendus ja töö nendega on erinev. Möödunu kordub – osad on vahetunud – lapsest on saanud vanema mustrit kasutav suur – möödunud aja laps vastab samal moel nagu temale vastati – töövahendid on välja võetud, nüüd tehakse tööd, et siis, kui Maailm õigel moel paigas on, saab need kõrvale panna.

Inimene, kes on sõltuv oma mustrist, ei otsi lahendusi, paremat, ega taha luua enamat – tema mustri tähtsaim osa on enesele vajalik erutav kogemus. Seega ta ei panusta sinna ja sellesse, mis saab tema mängu ära rikkuda – ta ei taha ega saa olla teisega võrdne ja sama – ta peab teisest erinema, eraldi olema, teise kohta laskemoona omama – tema peab saama oma rahulduse.

Seega ta ei arvesta temale edastatava informatsiooniga – ta ei võta seda vastu, ta ei pea seda õigeks, seda ei ole temale vaja – seega kõik need miljonid, kes püüavad teisele toimunut, enesega, eneses, ühises aset leidvat vahendada – kõik need miljonid ebaõnnestuvad – nende tegevusel ei ole, neile vajaminevat, tulemust – paremat ühist, turvalisemat ühist, enese vabadust, enesega kooskõlas olevat elu.

Tervenemise esimene samm on tunnistada – Mina olen kunagine sõltlane/ sõltlase kaassõltlane – Mina olen osalenud mustris – Minu kannatused ja reaalsed tunded on olnud teise võimaluseks – Mina, ennast avades ja kaitset oodates, võimaldasin selle, et teine vägistas Minu – selles kohas, kus Mina olin haavatud ja vajasin kaitset – toimus vägistamine.

Mina näen mustri läbi – Mina olen normaalne, Minuga ei ole midagi valesti, Mina ei ole teisele, kui inimesele, kannatusi põhjustanud – Mina olen sõltlase mängus osalenud, Mina olen teda mõnu saamast takistanud/ seda temale võimaldanud.

Mina olen vaimselt terve, kuigi vägivalla ja vähendamise läbi kahjustada saanud – Mina olen endaga kooskõlas – siis, kui Mina räägin valust, kurbusest, kaotusest – siis Mina tunnen valu, kurbust, kaotust – siis on need kogemused Minu sees lahti – on pisarad, on haprus, on abitus, on valu.

Siis, kui Mina näen ja kogen, et teine on kurb ja õnnetu, siis Mina, spontaalselt, tahan teda toetada, talle kaitset pakkuda, tema kõrval olla, tema kogemust kergendada – Mina ei tee sellest etendust ega arva, et teine röövib Minu lava – Mina näen ja tajun inimest - Mina saan astuda tahaplaanile ja keskenduda temale - tema saab võimaluse olla avatud ja kaitstud.

Mina saan aru, et vägivalda ja vähendamist kasutav käivitub mustrina – ta ei kuule, ei näe, ei taju inimest, tema sügavustes ja toonides. Sel moel käituda valinuga ei ole, eluterve, lähedast ühendust hoida ja temale ei ole mõtet enesega toimuvast rääkida – tema ette saab panna piiri, olla konkreetne, piirata ühist/ ühes olemist, lõpetada kontakt – elada tuleb reaalsuses, otsa tuleb vaadata inimesele, mitte rollide kohta käivate uskumuste lõksu kinni jääda - koos ei olda rolliga, vaid reaalse inimesega.

See on mõistmine - vägivalla, vähendamise, vägistamise hetkel kasutuses olnud - sõnad, laused, nimetused, väljendid - ei tähendanud, sisuliselt, et see oleks olnud tegelik Mina ja, et räägitud oleks tegeliku Minu kohta. 

Kõik need sõnad, laused, nimetused, väljendused - kuulusid teise mustri juurde ja olid tema töövahenditeks - tema piits ja nahksaapad, tema libesti ja pornofilm - tema viis ennast erutada ja rahuldust saada. 

Need ei ole ega ole olnud Mina, Minu - need kuulusid/ kuuluvad teisele - need tegid/ teevad teda, inimesena, nähtavaks.

Marianne

09.10.2026.a