Elu, millele ei ole tulevikku

 

Võimaluste otsimine, appelatsioonide esitamine, väidete kasutamine – olemas oleva informatsiooni vaidlustamine, tühistamine. Mina tahan teisiti – mitte, et tegelikkuse alusel teisiti, vaid enese moodi, enesele vajalikul moel teisiti – olemas olevat informatsiooni teiseks muutes – vastupidiseks muutes.

Mõnikord teeb laps kuriteo, mille eest ei peaks teda karistama. Mõnikord saab laps karistada, sest tema on kätte saadav ja tema kaotus on see, mis ei lähe maksma – tema saab lunastada selle, mida tema olemas olemine tähendas – on tema asi taastada tasakaal ja maksta põhjustatu eest.

Kõik lapse sigitanud inimesed ei taha oma last – mõned saavad keelduda vanema rollist – lõpetada lapse elu, varases staadiumis. Mõned saavad eirata lapse olemas olemise fakti – nad ei võta rolli nime vastu ja seega ei täida ka rollist tulenevaid ülesandeid.

Kõik lapse vanemad ei taha, peale järgi kogemist, last oma ellu – on erinev, millal see otsus sünnib, kohe alguses või mõne aja pärast. Mõned inimesed on ausad – nad annavad oma otsusest teada ja jättes lapse enese elust välja, astuvad nad lapse elust välja. Teised jäävad lapsega, kuid panevad lapse, enese valiku eest, maksma.

Elamine, informatsiooni sees - Sina oled Minu elu ära rikkunud – ilma Sinuta oleks, Minu elu, parem, õigem, ilusam, helgem, vabam, jne. Toob kaasa uskumise – Minus ei ole väärtust – kui Mina oleksin parem, õigem, siis oleks teine, Minuga ühes, õnnelik, rahul, rahus = kuna Mina ei ole, siis teine seda ei ole.

Info on, kui lööklaine – Maailm ei käi õiget pidi, kuid selle õigeks pööramiseks puudub lahendus – mida Mina nüüd teen – Mina tean, mida teine mõtleb ja tahab – Mina, olemas olles, rikun tema elu ära – saan aru, et tema tahab/ vajab oma elu (ilma Minuta elu ja aega) tagasi - Mina ei tea, millal tema Minust vabaneb.

Mina, suurena, mõistan – inimene ei olnud oma eluga rahul. Tema ei olnud ise endaga/ Maailmaga rahu teinud – temal oli olemas põhjus, miks tema asjad olid untsu läinud – põhjus oli laps, kelle tulek ja olemas olemine muutis ja mõjutas – inimene, enam, ei saanud - temale ei olnud, enam, võimalik - keegi teine valis selle info alusel oma sammud. Kaotus oli valdav – see oli suurem, kui inimene nõustus tõeks pidama ja taluma.

Kui Mina oleksin parem ja õigem olnud, siis teine oleks Minu valinud. Selle uskumuse taga oli vastutusest vabanenud Mees, kes põhjendas enese otsust teisega – Sinu enda pärast Sina ei saa Mind/ Minuga olla – Sina ei ole, Sinul ei ole, Sinus ei ole. See lause kaikus edasi - Naine ütles lapsele – Sinu enda pärast Sina ei saa – Sina ei ole, Sinul ei ole, Sinus ei ole.

Sinu enda pärast Sina ei saa – see on vaimne ja füüsiline väärkohtlemine ja manipulatsioon – see on konks, mille otsa inimene saab jääda – siis, kui – justkui lugu oleks veel muudetav ja soovide kohaseks muutuv. See on konks, mis muserdab inimest – Mina – põhjus olen Mina ise – Minu pärast Mina ei saa. Mina elan elu, millel ei ole tulevikku.

Inimese valikutel on tagajärjed – valides ühte, ei mõtle ega arvesta inimene sellega, mis on see, mis veel saab kaasa tulla. Ta ei arvesta enese ressurssidega, vajadustega, oskustega, et siis, kui on, siis peab seda ja teist ega saa seda ja teist. Püüdes sinilindu saab inimene kaotada isiklikud tiivad. Laps ei kao ära – päevast päeva on ta olemas – lõppematult, isekalt – pidev, kaotuse meeldetuletus ja igapäevane raskus.

Laps oli paras ja kätte saadav piksevarras – laps andis ja tagas põhjuse, et inimene saaks ise ennast välja valada, välja oksendada, välja elada. Vastikus, ebameeldivus, põlgus – laps oli vale, ebameeldiv, ebamugav – Mina ei saa teda armastada = Minul ei ole põhjust teda armastada = laps teeb, Minule, halba. Väide nii nagu laps ka päriselt tahaks seda teha.

Siis, kui teen vale liigutuse – siis ta tapab Minu. Siis, kui ütlen vale sõna – siis ta jätab Minu. Siis, kui vaatan valesti – siis ta lööb Mind. See on teadmine – siis, kui Mina ületan piiri, siis teine läheb ära, annab ära, jätab maha. Mina ise põhjustan enesele osaks saava – teine reageerib Minu teole = teine ei saa teisiti teha – informatsioon, enese kohta, on kinnistunud.

Mina tean, et teine saab seda teha – ta on juba öelnud välja, ta on juba teinud teoks, teine juba tahab teha, teisel on juba olemas plaanid, kuidas seda teostada. Midagi ei muutu, plaanid püsivad alles ja neid tuleb juurde – inimene annab oma soovidest, vajadustest ja kavatsustest teada – ühine aeg ei ole pannud teda neid muutma.

Otsus on Minu – on teadmine, et kui Mina annan teise vabaks – siis teine läheb ära ega tule tagasi. Temal ei ole, kuhu tagasi tulla – see, elu Minuga, ei ole koht, mida tema tahab alles hoida – tema elu on mujal ja muus.

Väikesel lapsel ei ole sellist tarkust ja avarust.Väike laps on abitu – seega ta talub ja vaikib – ta ei ütle, et okey nüüd aitab, Mina lõpetatan ära, Mina lähen ära – sest Sina ei hooli, ei hoia, ei austa. Mina ei nõustu – Mina keelan, enese, sel viisil kohtlemise.

Laps, kes on kasvanud pidevas häire olekus – ta ei tea, millal ja milles seisneb otsuse vormistamine – tal ei ole rahu ja kindlust, tal on ärevus ja hirm. On ellu jäämise režiim – see on teadmine, et elu on ohus ja ei pruugi näha järgmist päeva ega tea ette, kuhu saadetakse. Sel moel elav laps ei pane piire, ta talub – võtab osaks saava vastu – tema ei lõhu ega ütle lahti – tema vajab teist/ teine on temale oluline = teine otsustab tema elu üle.

Suur kogus viha, et enese eluga toime tulla – see ei ole õiglane ega aus – Mina ei peaks, siin ja selles, üksinda olema – see ei ole ainult Minu loodud ega ainult Minu valik – teine ei vastuta, teine valib enese - teine jätab Mind üksinda = kõik jääb Minule, kõik jääb Minu kanda.

Viha olemas olemine, viha vajamine on märk sellest, et inimene ei ole, veel, kohale jõudnud - tema on üksinda see Meie, mille seest teine on ära. On segased tunded, mis on kohal, ühe ja sama aegselt – on kaotus, on kurbus, on lootusetus, on üksindus, on häbi, on füüsiline ja vaimne raskus, on reaalse Maailma teemad, on isikliku elu muutuse koht.

See on teadmine, et üksinda oleksin, Mina, teise valiku teinud, teist moodi otsustanud – Mina ei oleks teinud sammu, milles arvestasin kahega. On väga suur vahe sees, kas inimene teab, algusest alates, et tema on üksinda või ta teab teise/ teiste olemas olust.

Inimene, kes teab teis(t)e olemas olemisest - teab/ usub, et teda aidatakse, toetatakse = tema ei pea kõike ise oskama, omama, teadma, saama – vajadusel tema saab, temale antakse, temaga jagatakse, teda aidatakse – ta on rohkem ja tugevam, kui üksinda - ta ei ole üksinda – temaga ollakse, tema jaoks ollakse.

Sageli on naised need, kes jäävad, ühes tehtud valiku(te)ga, üksinda. Mees valib enese, mees on kusagil olemas, kuid teda ei ole seal ja selles, millest ta on osa olnud/ millesse on osa andnud/ mille on olema loonud/ mida on lubanud hoida. Ta võib ja saab ka kohal olla, kuid temale ei saa toetuda.

Inimese kasvamine – nõrgemad lülid ja pidamatud põhjad langevad ära, jään ainult Mina ise – enese valikud ja enese piirides – Mina ei toetu, kellelegi – Mina olen sirgunud suureks ja toetunud maha – see on Minu elu ja Minu valik. Jah, eile oli teisiti. Jah, eile oli teistmoodi. Tänases tean, et see oli eile – see jäi sinna, seda ei tulnud kaasa.

Sellise kasvamise teeb raskeks teise inimese, teiste inimeste olemas olemine – nad figureerivad, nad aitavad, nad näitavad ja nimetavad end Omadena olevat, kuid neile ei saa toetuda – nemad ise valivad, milles ja millal ja kuidas nad kohal käivad, abiks on, osalema nõustuvad.

Nad on Omad, kes on külalised ja võõrad – nad on Omad, kes lõhuvad ja toovad kaasa kahju, sest nende põhi mõtted ja väärtushinnangud ei aita tervikut hoida, kindlust hoida – neid ei ole siis ja selles, milles abi on päriselt vaja - sest nad valivad, keelduvad, lasevad lahti, aitavad, haiget tehes ja hüljates ja tingimusi esitades.

Nad on Omad, kes annavad ja toetavad, sest näevad pealt ja tahavad – kuid siis, kui lugu ei lähe nendele meelepäraselt, siis vastanduvad, nimetavad saadu võlaks ja enese ära kasutamiseks – nad annavad teada, et nende sõna peale ei saa loota – nad otsustavad ümber ja võtaksid tagasi, kui see võimalik oleks.

Just see – antu tagasi võtmise soov, saadu ära kustutamise tahe, raskusi teades, abita jätmise otsus – on informatsioon, mida on raske vastu võtta – see muudab kõike – see muudab kõik teiseks – see tugevus ja enama olemas olemine, mis andis kindlust, et ei olda ega jääda üksinda – see on valeks osutunud, see ei ole pidanud paika.

Haiget saanuna ja reedetult, üksinda jäänuna, ei jaksa toetuda tõele, et tegelikult on parem ja õigem, kui neid ei ole – nad ei saa haiget teha, kui Mina neile ust ei ava. Teades tõde, on aus tunnistada - seotuse alles hoidmine oleks olukorra ära kasutamine – siis, kui Mina luban osa olla, osa saada, siis Mina saan selle, mida Minul ei ole – tutvusi, võimalusi, jõudu, julgust, tugevust, seltsi, raha, maine, tiitli – siis Mina ei ole üksinda – siis Mina müün enese maha, sest Mina olen, teis(t)ega koos olles, endiselt üksinda.

Joo karikas põhjani – tunnista tõde – teine ei ole Meie ja ta ei ole Minu tugevus – üksinda on rohkem, ausam, tugevam, õigem, vabam, kindlam. Teine ei kuulu Minu ja Minu poolt loodu piiride sisse – teine on sellest välja pool – Mina olen, teadlikult, teisest eraldi – seda Meie-t, mis varem oli/ näis olevat – seda ei ole olemas.

Enese elu lõksus olev vanem kasutab last vahendina – see, mida ta ei saa/ ei taha/ ei vali öelda sellele, kes teda üksinda jättis – see inimene ei lõhu seda sidet, lootust, mis tal alles on – enese häirituse valab ta lapse peale – inimene lõhub sideme lapsega, et minna tagasi sinna, kust tema välja jäi.

Aus tõde - inimene ei tunnista tõeks, et tema jäi välja, sest teda ei valitud = temal ei ole, kuhu tagasi minna. Lihtsalt Naine mäletab aega, enne last – siis oli, siis sai - siis oli veel lootus, sest kõik oli, veel, võimalik - peale sammu sai selgeks, et lootus/ näilised lubadused olid olnud tühjad.

See Mees, kes tahab Naisega olla ja temaga ühist luua/ hoida – see Mees ei otsi ega loo põhjusi, miks tema ei saa Naisega olla. Sellise Mehega, kes otsib põhjusi, kuidas jääda Naisest eraldi, kuidas jätta Naine eraldi, kuidas Naine vale on – sellise Mehega ei saa Meie olla, sest see jääb alatiseks Mina/ Sina – Minu elu/ Sinu elu – Minu elu seisab Sinu elust eraldi.

Siis, kui vanem ei viinud, enese möödunus, ühes olemist lõpetavat sammu lõpuni, siis on lapse asi see samm ära astuda – selles kohas ei loe Ema ja Lapse rollid – alus on see, mida inimene mõtleb, valib, teostab, tahab.

Siis, kui Sina ei vali Mind, siis ei saa meie olla Meie – oled Sina, olen Mina – ausam ja õigem on olla üksinda, sest Sina ei hoia ega hinda Mind/ Minuga ühist. Mina panen siia punkti – Sina jääd välja – Sina ei ole Minuga üks ega ole olnudki – Mina nägin ja hoidsin seda suhtlust, kui Meie-t.

Raske on see samm, kui mõista ja näha enamat – Mina ei ole see, kes teise jätab = Mina ei anna teada, et teine oleks nagu väärtusetu ja tähtsusetu - Mina, teadlikult, ei vali sel moel teostavat ühendust.

Mina olen see, kes teisega koos olemist ei vali – põletik ravitakse välja, põletikuline koht, vahel, lõigatakse välja – sest põletik, süvenedes ja levides, mürgitab ja nõrgestab organismi. Ühise markeerija, kes lõhub ühes olemist, on põletik. On aeg enese tervenemisele – Mina ei parane, kuni olen teisega Meie – Minu energia oleks seal, milles peaks olema koos kaks, kuid olen üksinda.

Isiklikud piirid – Mina tean, kust algan ja milles seisnen Mina – teine ei kuulu sinna, teisel ei ole õigust sellele – Minul on õigus Ei öelda, kontakt lõpetada, mujalt abi otsida, ära minna. Mina ei ole teise elu ära rikkumise põhjus – teine tegi valiku, teine tegi otsuse, kuid teine ei võtnud selle eest vastutust = tema ei tunnistanud enese tagajärgi enese omadeks.

Inimene, kes vajas lohutust ja kaitset, tugevust ja mõistmist – valiku teinud inimest ei tule karistada ja üksinda jätta. Siis, kui inimene kogeski, enese sammude tagajärgi, siis on Oma nime kandvad need, kes peaksid tema kõrval seisma ja temale toeks olema – inimesel oleks olemas tugi, mille abil käia läbi teatavaks saanud informatsiooni vastu võtmise ja läbi töötamise etapid, et jõuda uue Mina pildini, uue Maailma olemas olemiseni – eluni, millel on tulevik.

Kuid siis, kui seda tuge ei ole – abi saab küll olla füüsiline ja materiaalne ning Omad käivad „külas”, kuid kui tuge ei ole vaimses plaanis – seal on hukka mõist ja häbistamine, vaikus, eraldatus, maha jätmine, selja pööramine, ühise tulemuse inimese süüks panemine, seljataga rääkimine, vajaminevast abist ilma jätmine – siis on üksindus veel suurem – jätkub elu, millel ei ole tulevikku, sest inimest ei tunnistata inimesena, vaid vea teinuna, kes ei saa andeks, kelle tegu ei unustata – Sina olid ja oled selline.

Ei ole, kedagi, kes oleks tema poolel – kes aitaks ületada kuristikku, millele tuleb sild ehitada. Selle asemel antakse informatsioon – silda ei saa ehitada – Sinul ei ole õigust silda ehitada – Sina oled X – hinnang inimesele, nende poolt, kes ei ole kunagi sama elu elanud, samu kogemusi saanud, samasuguste valikute ees seisnud, kuid ometi näivad nad teadvat, et tehtud valikud ja otsused olid valed.

Kaks lööki üheaegselt, kaks kaotust üheaegselt – seal, kus peaks olema tugi – seal tuleb ennast kaitsta – seal tuleb enesele määratut taluda - sellest tuleb, ise, ennast eraldada – Maailm, mida enam ei ole – Meie, mida enam ei ole.

Sellisel ühisel ei ole enam tulevikku - üksinda on ausam ja elule tervem – enese kindlus, enese tugevus, enese julgus, enese võimalused – Mina – inimene ehitab silla iseendale, iseendani.

Marianne

02.10.2026.a

Sissetallatud tuhvlid

 

Enamus inimesi elab ja toimetab oma mugavusalas – inimene valib, teeb, jagab, vastab nii nagu on temale turvaline ja harjumuspärane. Seega ta peatub, lõpetab, keeldub, muudab oma mõtet/ vaatenurka/ otsust/ valikut/ lubadust siis, kui temal ei ole enam mugav ja tema peaks panustama/ taluma/ kogema rohkem, proovima uut või tema Mina pilt saab häiritud.

Mina ei ole selline/ Mina ei taha tähelepanu sellisele iseendale/ Mina ei taha, ise, ennast sellisena kogeda/ Mina ei olegi nii osav/ tore/ tark/ kena/ edukas/ asjalik/ huvitav/ väsimatu, jne – tõe ja pingutuse tegemise asemel on turvalisem tõmbuda tagasi/ leppida senisega/ teha nägu nagu, midagi ei olekski olnud/ panna vastutus, kellegi teise õlgadele/ millelelgi muule – tema/ selle pärast Mina ei saa, Minul ei ole = Mina ei pea midagi tegema.

On tavaline, et inimene ei astu, vabatahtlikult, samme enese vastu – ta ei sunni ennast, enese harjumusi/ teadmisi/ uskumusi välja vahetama, lõpetama, küsimärgi alla seadma – need on temale omased, temale ei tee need häda, kuigi need võivad tuua kaasa tagajärgi. On mugav, kui on rutiin ja asjad nö käepärased ja sissetallatud.

Mugavus, kui piiratus, paistab välja inimese valikutes, kuidas tema valib, reageerib, lahendab – siis on näha, mis on see, mille ta on enese aluseks võtnud ja mis on tema eesmärk ning kuidas ta plaanib selle saavutada. Lai ja avatud infospekter või ainult ennast/ oma uskumusi/ vajadusi puudutav.

Inimese samme määrab tema vaimne teadlikkus – millises teemas on ta, millise vanuseni kasvanud. Milles on ta lapse tasandil. Milles üksinda. Milles teiesega üks. Milles võimeline teis(t)ega arvestama/ koostööd tegema. Milles nägema kogu pilti. Milles on ta kinni enese uskumustes – uut informatsiooni ei saa juurde anda ja seni kasutuses olnut ei saa avada, et uue teadlikkusega seda üle vaadata/ hinnata/ kontrollida.

Suhetes näeb see välja nii, et osad asjad lahendab inimene sel moel nagu tema oleks üksinda ja eraldi – tema kontrollib olukorda ja haldab/ valdab teemat – tema ei jaga kogu informatsiooni/ vahendeid, ise valib, millal ja kuidas ja kellega või ei üldse.

Küsimise ja teistsuguse käitumise ootuse puhul – inimene ärritub, keeldub, väldib ausat ja otsest vastust, ei nõustu enese motiive tõeks tunnistama, avalikustama, analüüsima. Ei ole õigust, ei pea, ütles ju = Mina tean ja teen ise – mis siis, et valikud ja otsused mõjutavad ühist ja saavad osaks teis(t)ele.

Teisal on inimene avatud ja mõtleb kaasa – ta on valmis informatsiooniga tööd tegema, tähelepanu osutama ja vastu võtma, kuid seda kõike senikaua, kuni püsitakse temale sobivas ja harjumuspärases – siis, kui minnakse mujale, haaratakse sisse teine teema, tuuakse välja vaimselt häiriv vaatenurk, siis ta vastustab selle tee/ valiku/ teema – ilmneb vaimne piiratus – sõltuvuslikud harjumused/ lahendused/ valikud/ väljendid tulevad nähtavale.

Siis, kui suhte alus ei ole tervik – sellel ei saa tunda ennast turvaliselt, sest on kohti, milles teine osapool jääb puudu, püsib varjus, muudab lähedust/ otsuseid. Teine osapool ei võta (kogu) terviku eest vastutust – ta on seal ja selles, kus on mugav/ huvitav/ kasulik/ kohustuslik – kuid seal, kus on võimalik ja tahe/ vajadus olla eraldi, seal ta seda teeb.

See, kes jääb ühise terviku sees eraldi või jäetakse sellest välja – sellel tuleb puudu jääva ja vajamineva pärast võidelda ja enesest rohkem anda – sellele asendust otsida, ise vajaminevat korvata, enese hirmudega tegeleda, teise sammude tagajärgi kogeda. Luua ja hoida tervikut nii nagu see oleks tervik, mitte katkine/ valmis ehitamata/ juba, ära lammutatud miski.

Mugavuse tsoonist kinni hoidmine on turvatunde küsimus – peatunud/ tagasi tõmbunud/ lahingusse asunud inimene ei avarda enese mõtlemist, ta ei ole avatud info vastu võtmisele ja selle töötlusele ega uute mõistmiste kasutusele võtmisele – tema püsib samana ja võimendub vägivaldsena – tema turvatunne on kõigutada saanud – Maailm on ohtlik koht, sest seda tahetakse muuta/ temalt oodatakse enamat/ teda kohustatakse ületama enese piire.

Igas suhtes tuleb ette hetki, mil üks ütleb välja - Mina tahan jagada – enese kogemust, enesele osaks saanut, enese vajadusi, enese hirme, enese abitust, enese rõõme, enese unistusi – kuid ka Sinu tegemisi/ tegemata jätmisi/ valikuid/ oskusi/ harjumusi.

Enese jagamine on enese/ teise/ suhte nähtavaks tegemise koht. Sageli on see teede hargnemise koht – inimesed jätkavad koos ja kasvavad kokku ning on, teineteise suhtes, täpsemad või nad lähevad lahku – erinevad teed, vastandumised, üksinda jätmised.

Ühise hoidja ja vastutuse võtnu kohtab informatsiooni huviga, avatusega, kui ta ka reageerib valutavalt/ häiritult, siis ta oskab ja saab jätta ennast tahaplaanile, et jätta teisele vajaminev ruum, milles on tunda hoitud olemine = see on normaalne, inimeste vaheline, informatsiooni vahendamine ja vastu võtmine.

Teede hargnemise koht tähendab, et ei ole tervikut, vaid on erinevad pooled, üksindus – sageli ei ulatu, jagada otsustanu, teiseni – sageli öeldakse, et ta ei ole normaalne, ületab piire, teeb teisele liiga, on halvustav, teeb ennast tähtsaks – peaks vaikima, lõpetama, tülitamise jätma – tegelegu ise endaga – ärgu segagu teist/ teisi sellesse.

Vaimselt piiratud ja harjumustest sõltuvuses olevad inimesed järgivad rutiine – jagamise kohad saavad sooritatud mustrite alusel – algab rahulikult või näivalt tavaliselt, kuid edasi tulevad emotsioonid mängu ja katel hakkab keema, tunnetekarusell tiire tegema.

Energiad vastanduvad, suud räägitakse puhtaks, tegelikud telgitagused avatakse, kedagi vähendatakse, keegi taltub ja vaikib, keegi saab karjuda, keegi võib lüüa, keegi saab uksi paugutada, keegi saab ise endale haiget teha.

Tegelikkuses - vaimselt piiratud inimesed loovad, ise, ennast tunnetena, kasutavad teise energiaid, et ennast oma vaimsest saastast, ülekuhjunud energiatest ja nimetutest tunnetest vabastada – selline koos töö tegemise vorm. Üksinda ei saa, kahekesi saab.

Vahel on üks osapool, kes on valmis ühist hoidma ja seda paremaks ehitama, teinud enesega tööd ja tahtmas muutust – senine ei ole parim – saab teisiti – tuleb see teisiti välja mõelda/ eesmärgiks seada ja selle poole astuda, et seda uut normaalsust katsetama ja harjutama hakata.

See tähendab, et inimene on hakanud informatsiooni avaramalt töötlema – ta ei usu enam kõike, mida on harjunud kasutama – ta saab aru, et kõik ei ole tema enda informatsioon ega parimate kavatsustega temale kasutada antu. See tähendab, et tuleb ise aru saada ja ise paika panna, kuidas ja mis Jah, kuidas ja mis Ei.

Üks tahab paremini, senisest erinevalt – see tähendab, et ühine, ühes olemine on muutuv ja muutumises. See inimene, kes on kinni oma harjumustes ja mugavustes, see ei ühine selle tegevusega – see ei mahu tema plaanide sisse. See inimene saab nimetada muutused valeks ja lahkuda suhtest. See inimene saab kohale jääda ja välise mulje, muutustega sina peal olemisest või üritamisest, jätta.

Siis, kui teine jääb paigale ja näib kaasa tegevat, siis sellest saab, üsna tõenäoliselt, järgmine muster – alguse omaga sarnane, kuigi vähem dramaatiline – energiad ei oma varasemaga sama suurt tähtsust. Muutuse soovija ei vaja energia maha laadimist ja teine saab vajamineva, teda oluliseks nimetava, tähelepanu – ilma pingutusteta kätte.

Informatsiooni maha panemise koht – Mina räägin, Sina kuulad = Mina tean, siis tead Sina ka. Nüüd saab edasi minna – järgmise jagamiseni = uute teadmiste ja mõistmiste vahendamiseni = teine teab, et tema asi on paigal olla, ära kuulata, taluda – kuid ei vaimset tööd teha.

Seega ei ole jagatav ühise teema avamine/ jätkamine, vaid rollide täitmise protsess ja sageli ka õpitud lausete kordamine – Minul on kahju, et Sina ennast sel moel tunned/ Palun vabandust, Mina enam ei tee.

Jagamine tähendas energia liigutamist – jagaja kõndis, koges ja kasvas – tema õppis ennast paremini väljendama, selgemini võrdlusi tooma, avatumalt lähenema, järgmisi seoseid nägema, ise ennast tundma, aset leidnut mõistma, jne.

Harjutamiseks antud võimalus ei tähendanud ühist teed ja ühine kogemus jäi pinna pealseks – ühine lugu ei liikunud paigast, sest teine ei osalenud selle liigutamises – seega kordus sama vana muster, kuid uues kuues.

Rituaal sai täidetud. Tegelikult tulnuks peatuda ja teiselt küsida – Kas Sina oled valmis Minu informatsiooni vastu võtma? Kas Sina oled valmis sellega tegelema? Vaatama otsa sellele, kuidas Sina astusid ja Mina vastasin/ kuidas Mina astusin ja Sina vastasid – kuidas Meie, kahekesi koos, selle loo olema lõime ning isiklikke ja ühiseid vanu mustreid kordame.

Alasti tõde – siis, kui täidetakse rituaali ja kuni teine ei ühine vaimsel tasandil, siis on tulemuslikum jagada enese elu ja oma teadmisi iseendaga – teine ei võta seda vastu ega arvesta sellega. Ühises aset leidva mõistmine – teine on, kuid teist ei ole Minu kõrval – Mina kõnnin edasi, teine seisab paigal.

Ühine on, kuid ei kõiges samal tasandil. Pidava ühenduse otsimine ja vajamine – peale jagamist on üksindus veel suurem – nüüd teab teine, kindlalt, kuid ta ei vali edastatud informatsiooniga tegeleda. 

Teine oli, kuulas, kuid ei kasutanud seda, mida teada sai - ta ei loonud seoseid, ei jõudnud aru saamiseni - temal ei hakanud kergem ega ärganud temas huvi - veel teada saada, veel proovida - ise, muutuste toimumisele/ loomisele, kaasa aidata. 

Seega jõuab lugu algusesse tagasi = ei ole eluterve omada sõltuvuslikku harjumust – enese elu jagamist sellele, kes on olemas, kuid ei kuulamas. Tuleb peatuda, lõpetada ja enesele nähtavaks saanud/ tehtud teel üksinda kõndida.

Mustris jätkamise põhjus – soov/ tahe jõuda rahuni. Kuid see rahu tähendab erinevaid mõisteid ja erinevaid eesmärke – muutuse soovija tahab, et tema ise ei peaks enam muutuse kohti algatama, ise üleval hoidma, üksinda jääma – tema rääkimine toob tulemust – info vahetus ja töötlus on normaalne, vajalik – teine osaleb selles.

Paigale jäänule tähendab rahu seda – et enam ei räägitaks, et üldse ei räägitaks – temal ja asjadel lastaks lihtsalt olla, teda ei segataks teise tahtmistesse ja tegemistesse. Ning siis, kui temal juhtub energia ja tunnete vallandus ja midagi toimub sellega seoses, siis see on normaalne ja vajalik – temale oluline = temal ei ole teist lahendust = tema on enese vallandusest, väljendusest sõltuvuses.

Vajalike mõistmiseta ja ilma sõnadeta inimese vaimse piiratuse ilming – tema taseme info vahetus, lapsele omases keeles – vaikimine, solvamine, vihastamine, keeldumine, ära minemine, manipuleerimine, energeetilise kontakti vajadus, löömine, turvatunde taastamise vajadus, Mina tõestamine, mossitamine.

Iga asi on kusagilt alguse saanud – miski ei saa olema tühjusest. Lapsed on huvitatud Maailmast, pisi asjadest, uuest, keelatust, salajasest, teistsugusest - lapsed on varmad järele proovima, sisse hüppama, tegutsema hakkama.

See inimene, kes peatub raskuse ees ja kogeb vastumeelsust uue/ teekonna/ muutuse/ tunnete/ avatuse ees – on üsna tõenäoliselt inimlaps, keda ümbritsenu, möödunus, ei olnud turvaline ja ühtne.

Lapsele vajalik tugi ja ressursid olid, kellegi teise taga kinni – uudishimu, vajadused, muutuse soov põrkas vastu kurte ja vastustavaid inimesi – asjad ei sujunud ja lahendused said kanged, enesest pidi panustama rohkem, enesest ei piisanud, enesele vajaminevat ei olnud võimalik saavutada – vaba ja loomulik teekond jäi kättesaamatuks.

Kõik see tähendas, et lapse osaks sai halvustamine, häbistamine, takistamine, keelamine, karistamine, vaigistamine, tagantjärele osatamine. Enesele oluline, omane, vajalik jäi pooleli või jõudis vale tulemuseni – see ei ole Mina, see ei ole Minule. Kui see ka sai enesele oma, siis sellele jäid jäljed sellest, kuidas see sai võimalikuks – hind oli olnud liiga suur/ valus/ üle enese.

Selliste kogemuste puhul on keeruline minna teele, lubada endale, näha võimalusi, uskuda imedesse, julgeda proovida – vana aja hirmud või ka oleva tegelikkus takistab inimest olemast avatud ja spontaanne ning võtma ette riske. Ei ole kergust ja elutervet realismi, et kogeda tagasilööke ja muutunud plaane – raskus murrab jalust, kustutab ära.

Inimene muudab ise ennast raskeks – tema keha aitab teda – sobivad haigused takistavad liikumist, edasi minemist. Kasvav kehakaal toob kaasa maanduse – inimene on suurem, raskem, rohkem paigal. Asendamine, kompenseerimine, tasa lülitamine – siis, kui ei saa, siis ei pea ega ole vaja – põhjus on olemas.

Vaimne piiratus on vaimne tasalülitamine – siis Mina ei koge, siis Minule ei saa osaks, siis Mind ei nimetata, siis Mind ei narrita/ halvustata – siis on tavaline ja harjumuspärane – ei ole vaimset ja füüsilist vägivalda – inimene ei eristu ega ärata tähelepanu = möödunu ei kordu.

Tasalülitatud inimesel ei ole vaimseid resursse, et olla Mina ise – enese moodi. Teda ümbritseb möödunu – seda isegi siis, kui möödunu on jäänud seljataha ja inimesel on kogemusi enese säravast ja ainulaadsest olemusest.

Sellel hetkel, kui inimene teab, et ta on üksinda ja tema vastas on teda vähendav keegi/ miski ning tema ees ohtlik eikellegi maa, siis inimene kustub ja vaibub – ta ei näe ega tea, kes või mis teda toetaks või kuidas tema saaks - seega ei ole tal mõtet minna teele. 

Minust ei piisa, Mina tean, milline Mina olen, mis Minu osaks saab - Mind naerdakse välja, Mind keelatakse, Mind takistatakse, Mind ei aidata, Mina pean ennast tõestama - miks Mina väidan/ luban endale seda, mida Mina ei ole võimeline saavutama.

Mis siis, et kogemus saab olla huvitav ja uued teadmised võivad tuua avarust – raske on teha seda sammu, mis tähendab sissetallatud tuhvlitest välja astumist ja Maailma avastama minemist. Raske on murda läbi enese piiratuse laest - möödunu jalanõudest välja astudes kasvab inimene edasi. 

Vaimne kasvamine on kogetav füüsilise ebamugavusena, millega inimene ei oska midagi peale hakata. On sage, et inimene ei talu seda - ta vajab kohest lahendust, vallandust, asendust, vahetust - tema vaimne tase piirab ja muserdab teda.

See raskus on põhjus, miks inimene väldib teekonda, kuid püüab tulemust - siis ta on juba kohal, siis on pinge vaibunud, siis saab rahuldust kogeda ja ennast turvaliselt tunda - Mina lainetes mõnuleda, maandatud olla.

Vaimselt kasvanud inimesele on oluline teekond - kogemused, muutused, eksamid - teekond on see, milles on elu ja võimalused. 

Tema teab, et tulemus on see, mis ei jää püsima ja seda ei saa endale kindlustada - see oli käänak, peatus, valik, uus informatsioon - sealt läheb tee edasi.

Vaimselt piiratud ja möödunu traumaga inimese jaoks on jätkuv protsess häire olukord - ei ole Mina tahan, vaid on Mina pean = Mind sunnitakse.

Selliste vastandite suhe tähendab, et teekonnal olija peab, selleks, et teisega ühes olla, panustama teise liigutamisse ja ise ennast tagasi hoidma. 

Frustratsioon, abitus, teise eest vastutuse võtmine, takistused, vägivald, enesega maksmine - möödunu kordus. 

Mineviku laps on samas olukorras nagu ta oli enese möödunus - ta ei ole sealt, teatud kindla vajaduse aktiivsuse tõttu, välja kasvanud - seega ta tahab hoida alles selle, mis ei ole temaga kooskõlas - tema on sellest juba välja kasvanud.

Marianne

01.10.2026.a

Järeldus on tõene, kuna eeldus on tõsi

 

Kõige raskem, vägivaldsest ja vähendavast keskkonnast välja kasvamise teekonnal, on läbi kõndida oma kõige sügavaimad uskumused - enese, enesele osaks saanu ja ümbritseva/ kellegagi ühise Maailma kohta.

Need uskumused on nii sügavad, et need on nagu enese nahk, sisikond ja silmad. Need on enese osad, mis eristu ega irdu. Need on alused, enese kohta käivale – Mina olen, sest/ Mina teen, kuna/ Minuga võib-peab, sest/ Mina saan, kuna/ Mina ei oska, sest/ Minul ei ole, kuna/ Mina ei saa, sest/ Mina olen selline, kuna/ Mina pean, sest jne.

Need - sest ja kuna – on mingit kindlat uskumust kinnitav informatsioon, millel on pikk ajalugu ja korduv meeldetuletus. Uskumuste järgi elamine tähendab, et kinnitust ei ole vaja meelde tuletada – on olemas teadmine, mille alusel inimene TEAB enese kohta käivat. Järeldus on tõsi, kuna eeldus on tõene – inimene, oma olemas olemise ja elu elamisega, tõestab, pidevalt, enese tegelikkust.

Uskumus on informatsioon, mis ei vasta – täielikult või osaliselt – tõele. Uskumus on informatsioon, mis on piiratud teadlikkuse poolt asjade ära seletamiseks kasutusse võetud, kellegi teise poolt loodud ja kasutusse antud, mida on mitmel tasandil ja enamuse/ olulise teis(t)e poolt üle kinnitatud.

Uskumused on ennast vähendavad ja ennast hävitavad programmid – inimene ise hoiab alles ja kasutab informatsiooni, mis teda ennast vähemana näitab ja tema kohta, teda vähendavat, tõtt teab.

See tähendab, et väga raske on uskuda – tõeks pidada – seda informatsiooni, mida ei ole kunagi välja öeldud, kasutatud, mille olemas olemisest ei teata, mis ei ole pidama jäänud, mida on – enese puhul – valeks nimetatud. Kergem on uskuda juba teada olevaga samalaadset infot, kui midagi täiesti uut või vastupidist.

Uue teadmise kasutusele võtmise ja kinnistamise võimetuse taga on, korduv, seisma jäämine kohtades, kus teatavaks tehti/ teatavaks sai informatsioon, mis õigustas/ põhjendas kohaldatavat, nimetamist, eemale hoidmist, eraldamist, karistamist, füüsilist reaktsiooni, tulemust, välimust, olemust.

Teise inimese väljendus ja füüsiline reageering – sõnades, hääles, toonis, pilgus, mõttes, teos – haavas ja allutas. See tegi edastatavast reaalse – teine nägi, teine koges, teine teab. Ei olnud teadlikkust ega eraldi seismist – see ei ole Mina, see ei ole Minu – oli ühte liitev ühendus, mis soodustas vaimse kahjustuse sündi – Mina olen, Minuga võib, Minuga peab.

Inimlaps peatus informatsiooni edastusega seonduva ees – rollidele tugunedes ei oleks teine inimene pidanud sellist ja sel moel edastatavat informatsiooni teatavaks tegema. See ületas rollide piire, tegid rollid kehtetuks, sest need ei järginud ühes olemise peamist mõtet.

Ema/ Isa tahab Lapsega olla – Ema/ Isa tahab Lapsele head – Ema/ Isa teeb Lapsele head – Ema/ Isa hoiab Last = Ema/ Isa ei põhjusta Lapsele valu – kui teebki, siis ehmatab üles ja palub vabandust, lohutab, puhub peale – vanema valu ja ehmatus – lapse pärast, on tõeline – inimene ei tahtnud seda, mis ja kuidas olema sai.

Külmetavad, kalgid, vihased, raevukad, halvustavad, sarkastilised, valusad, osatavad, välja naervad, nimetavad sõnad näitasid eraldatust, haiget tegemise võimet ja tahet. Sel moel väljenduv vanem ootas, et laps, ise, paluks vanema käest vabandust, kahetseks tehtut ja lubaks enam mitte teha = lapsel on vanemast kahju, sellepärast, kuidas vanem pidi olema ja mil moel pidi tegema.

Laps ei saa ennast, vanema/ lähedase eest, kaitsta – tema ei lähe üle piiri ega seisa vanema vastu – see samm muudaks kogu lugu – rollid on need, mis teda, vanemaga, kokku seovad – Ema/ Isa on eriline = temaga sel moel ei käituta, temale sel moel ei tehta – Mina ei tee Oma Emale/ Isale haiget – Mina hoian teda = Mina hoian rollide piiridest ja rollide joonisest kinni, sest Mina olen laps. Ilma Emata/ ilma Isata Mind ei oleks olemas.

Edasine on ajalugu – inimene, kes ei eralda rolli ja inimest, ei lähe sellest kohast edasi – ta peatub samas hetkes ja kogeb info edastust uuesti – info, enese kohta, kinnistub veelgi tugevamini. See tähendab, et kui järgnevas ajas on samalaadseid, samasisulisi, sama tundelisi kogemusi, siis nendes avaneb möödunu ja läbi nende saab minevik inimese kätte – ta kuuleb, näeb, kogeb ja salvestab sama.

Mina olen – Mina tegin – Minuga ei käitutaks ega oldaks sel moel, kui Mina ei oleks alust andnud. Minust ei ole, midagi head – Mina rikun kõik ära – Minu pärast on teis(t)el halb – Mina teisiti ei oska – Minu hoolde ei saa midagi/ kedagi usaldada – Parem, kui Mind ei olekski – siis ei pea teine/ teised kogema seda, mida Mina tähendan/ mille Mina endaga kaasa toon.

Vaimse taseme piiratus on vaimse ja füüsilise väärkohtlemise tagajärg – tähelepanu on jaotunud kaheks – igas loos on olemas Paha ja on Hea. Väärkoheldud inimene teab – enesele osaks saava alusel – Mina olen paha, teine on Hea - Mina olen süüdi, sest teine on Ohver ehk kannatanu - Minu isekuse, teo, mõtlematuse, hoolimatuse läbi kannatada saanu.

Ohver – tema ei saanud ära hoida/ tema vastu tehti ja oldi/ teda kasutati ära/ temast ei sõltunud/ tema oma võeti vähemaks/ tema oma kasutati ära. Mina olen süüdi, sest Mina tegin seda – Mina põhjustasin teisele häbi/ Mina vajasin abi, tähelepanu/ Mina ütlesin seda, mida teisele ei tohi öelda/ Mina tahtsin seda, mis Minule ei kuulu/ Mina ei kuulanud sõna, jne.

Selline järelduste jada tähendab uskumist, et viga = enesele osaks saava põhjus on iseendas. See tähendab, et ei ole elutervet realismi – Miks on teisele tema enda väljendusi vaja, miks teine tahab sel moel väljenduda, mida see temale annab/ võimaldab, mida teine teeb/ mida teine ei tee – mis on tema eesmärk?

Avatud energeetiline haav – endiselt on aktiivne, loo ühine väli ja sellel aset leidev – teise informatsioon voolab, katkematult ja töötleb edasi. Inimene ise ei ole lõpetanud situatsiooni – ei ole lõpetanud energeetilisel väljal aset leidvat ülekannet – tema ei ole selle seest ja eest ära läinud – rollide ühendus ja rollide truudus takistab lahkumast ja teisest eraldi seismast.

Teadlik samm ja visualiseerimine – Mina ei ole teisega ühes ega samas – teine on, kui põrisev ja lendlev kärbes, klaasist kupli all. Näha on liigustused ja midagi pobisev suu, kuid sellest, mida ja kuidas teine räägib, ei ole aru saada - see on enesest eraldi – see ei ole enesega samas.

Üks kärbes sumiseb, oma elu elades – see on täitsa ok. Mõistmine, kui kärbes vabastada, siis hakkab too ümber pea tiirutama ja enese sita jälgi kõikjale jätma – piiridest kinni pidamist, austust ega puhtuse hoidmist ei ole – see ei kuulu kärbsega kokku – mitte üks asi ei ole temale püha.

Vägivaldsest ja vähendavast suhtest/ suhtlemisest/ keskkonnast välja kasvamise oluline samm – teise poolt edastatud informatsiooni peatamine ja välja toodud väidete üle vaatamine – enese informatsiooni avamine ja iseoma teadmiste, möödunu ja oleva tasakaalustamiseks, kasutusele võtmine – Mina, siis ja seal – Minu enda tegelikkus – Minu enda valikud – Minu enda põhjused.

Inimene oskab väga hästi olla õiglane – olla kaalukausina siis, kui tema sisemine kompass on vabastatud - siis tema teab vale ja tõde – tema ise ei saa ega vali valetada, temale võidakse valetada, kuid tema teab tõde enese, teise, aset leidnu kohta – inimene teab seda, mida temale ei öeldud, mis muudeti teiseks, mis mõeldi juurde.

Inimene ei ületa piire – ta teab, milles ja kuidas on tema vastutus – tema ei jäta seda teisele. Sama ta teab teise kohta, mis, milles ja kuidas on tolle teise vastutus – inimene ei anna ega pane ega nimeta sinna lisaks ja ta ei võta seda endale.

Vägivaldne ja vähendav käsitlus on süstemaatiline vale info andmine ja selle õigusesse uskumisele kohustamine ja selle kasutusele võtmise kohustuslikuks tegemine – töödeldava inimese sisemise kompassi töö on häiritud – inimene kasutab, kellegi teise informatsiooni.

Enese kompassi vabastamiseks tuleb enese uskumused üle vaadata – tuleb avada info katkestuse/ välja vahetuse koht ja võtta kasutusele enese teadmine – Mina ja Minu tegelikkus. Kas Mina tahtsin, kas Mina tegin, kas Mina olin – Ei, ei tahtnud/ Ei, ei olnud/ Ei, ei teinud.

Siis tuleb tasakaalu loomise koht – mida Mina tegelikult tegin/ miks Mina tegelikult tegin – selle tagajärjed teisele/ ühisele/ iseendale – milles ja millises ulatuses on enese vastutus. Mida saan kompenseerida, mida tuleb õppida, millise informatsiooni saan anda. 

Kes on tegelik kahju saaja? Kes on see, keda lugu puudutas? Kuid, kes on see, kes tegi sellest enese, kui Ohvri etenduse, kuigi selles oli tema osa vastutada, kuid tema ei teinud seda – selle asemel näitas ja esitles end kannatanuna, kahju saanuna.

Vaata – mida Sina – Minu lapsele tegid!!! – kuid, kes siis Mina olen – vahe on vahele tehtud = Mina ei ole oma Ema laps – mina olen ei keegi – Mina ei kuulu kuhugi – Minul ei ole seda, kes Mind, enda omaks nimetab ja Minu kaitseks seisab.

13-14 aastane mina – 3,5-4,5 aastane vennaga – meie maja kõrval oleva garaazi ehitusel, ei mäleta, kuidas juhtus – kuid armatuuri varras jättis, kuhugi, venna otsa ette, augu – verd ei tulnud, väike auk oli, viisin süles koju. Ukse avas ema, kes vaatas hukkamõistva ja põlgava pilguga – Vaata, mida Sina Minu lapsele tegid – justnagu oleksin tahtnud meelega ja ise teinud.

Olin osaline – oli elu – vend ei olnud minu elu ega minu vastutus – ta oli kohustus – kuna olin olemas, vanim ja olin võlgu – elu, toit, riided, peavari tegid võlglaseks – seega olin kohustatud, teatud, lapse vanema ülesanded endale võtma.

Seega sai vennast see, kes käis ja oli kaasas – tolle aja teadlikkusega minuga kaasas. Olin ja ei olnud hoolimatu – ei osanud mõelda ette ega arvestada väikese lapse piiridega. Elasin ja olin nii nagu elu kutsus ja aset leidis - vend sai sellest osa - mina ei saanud teda sellest välja jätta - mina pidin tema elust osa saama.

Venna hoidmine oli karm käsk – sellest ei saanud vaba olla, selles ei küsitud minu arvamust, soove, vajadusi – sellel ei olnud piire – see välistas minu lapseks olemise – pidin olema targem ja vanem tegelikust iseendast – enese arvelt.

Tänases saan aru, et Maimul oli raske ja ta otsis/ kasutas käepäraseid lahendusi, kuid ta tegi seda vägivaldselt, valetades. Ta ei näidanud enese tegelikku osa ega vastutust ega tänanud abi eest – ta ei seadnud eluterveid piire, et minu elu, lapsena, edasi kestaks – ta ei loonud ega hoidnud ühist, kui meeskonda. 

Mina ei olnud enam laps - olin suur, kelle elu oli, juba ammu, muutunud - see oli ära muudetud - sealt olid välja jäetud see, mida enam ei peetud vajalikuks, oluliseks, minule kuuluvaks. Oled vanem - oled suur/ suurem - oled targem - oled võlgu = Sinule ei ole, Sina ei saa - Sinul ei ole õigust tahta, sest Sina, enam ei ole see Kes olid.

Inimene läks üle teise inimese piiride, rikkus ära tasakaalu ja muutis süsteemi – nimetas ümber, põhjustas kaose – temast sai Ohver ja minust Süüdi olija, kes oli hoolimatu ja isekas = see, kes tahtis, et teisel oleks paha/ see, kes tegi teisele halba, sest tema oligi selline = tema ei muutu = teda tuleb eraldi hoida/ ühisest välja jätta - muidu teeb uuesti.

Vaimselt piiratud inimene, kes vajab abi ja toetust, saab kohustada seda, kes on allutatav ja kontrollitav - ei ole vahet, et tegemist on lapsega ja enesest vähemaga - on olemas, siis peab enesele saava eest tasuma, enese olemas olemise võlga tasuma. 

Sel moel ei õpetata, inimest, teist inimest mõistma ja nägema, vaid teisele, kui rollile alluma ja iseenda rollist tulenevalt, teisele vajamineval moel, kohustatud olema.

Vaimselt piiratud inimene, kes vajab enese ellu lohutust ja mõistmist - otsib/ loob endale võimaluse, kuidas seda saada - Ohvrile/ Kannatanule antakse lohutus ja tuntakse kaasa. Ohver saab olla siis, kui on olemas see, kes teeb liiga ja võtab vähemaks. 

Sel moel ei õpi inimene ise ennast mõistma ja enese vajadusse mõistvalt suhtuma - tema sõnatu vajadus otsib asendust ja väljendust - roll aitab tal saada vajamineva, kaude - tema vajadus, enese Mina olulisuse kohta, saab rahuldatud. Kuid tema vajadus, inimese toetuse ja abi järele, ei saa - inimesel ei ole inimest kõrval, sest inimene surub loo rollide Maailma.

Miks - kuna Minul ei olnud, siis ei pea ka Sinul olema. Inimene, kes elab oma suletud kogemuse sees - seega ta ei saa pealt vaadata, et teine ei koge, temaga, sama - seega ta ei taha pealt vaadata, et teisele saab osaks, midagi teist. 

Enese Mina väheneb, kui teisel on see, mida ja kuidas on enesele tahetud/ enesele vajatud - justkui teine võtaks inimeselt ära ja vähendaks teda - osataks ja nimetaks teda valeks - on võrdluse moment - siis, kui ühel on ja üks saab, siis teisel ei ole ja teine ei saa - teine võttis Minu oma ära = Mina näen teisel olevat, kui Mina ei saa seda endale.

Alles kannatav inimene ei taha, et teisel oleks parem ja teisiti - tema ei ole oma kogemust vastu võtnud ega sellega rahu teinud - ta ei ole kõndinud sinnamaani, kus ta seisab selle eest, et teisele saaks osaks parem, kui temale - tema ei taha teisele samu kogemusi - tema teab, et saab teisiti - tema valib teisiti - tema viib seda teisiti ellu.

Inimene, kes ei taha teisele paremat - on inimene, kes kasutab seda teist enese tõestamiseks - teine on vähem väärt, teine on tühisem, teist ei ole, inimesele, vaja. Parem oleks teisele juurde andmine ja teise olulisuse tõestamine - see ei tule kõne alla, sest see teeks inimesest vähema ja tema laseks ennast ära kasutada.

Inimene, kes kogeb ja näeb, et teda ei kaitsta ja tema peab taluma - kelle samm peatub möödunu informatsiooniga kohtumise paigas - teeb lapse kombel haiget ja lõhub - tema ei oska ega taha ehitada ega hoida turvalist ühist - tema tundeid on palju ja need segavad, teda, elamast - tema teeb, nendest, teiste teema - tema ei võta enese sammude eest vastutust - temale on liiga tehtud - tema elu on temalt ära võetud.

Inimene, kes ei teinud seda, mida teda väideti/ nähti tegemas - inimene, kes usaldab/ kasutab ennast vähendava teise informatsiooni - ei tea, tegelikku tõde, enese kohta - temal puudub enese teadlikkus - temal on hirm/ ärevus/ paanika, mis saadab teda - tema saab teha valesti, haiget - kuid tema ei tea ette, millal ja kuidas tema seda teeb.

See tähendab, et tema on nagu kurjast vaimust vaevatud - tema sees elab paha, kes ei lase tal hea/ parem olla. See tähendab, et inimesele puudub kontakt iseendaga - ta kardab ja väldib ise ennast - informatsiooni, enese kohta, on raske taluda.

See tähendab, et inimest on vaimselt väärkoheldud - tema teod ja olemised on saanud, kelleltki teiselt tõlgenduse ja tema ise, sellelt teiselt, nimetuse = inimene ei saagi ette teada seda, mida ja kuidas saab, tema, valesti teha - seda ütleb teine/ ütlevad teised - seda siis, kui valivad, kuidas teda kohelda. 

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei ole see, teavitamine, kunagi hea ja eelmisest parem, vaid ikka vähendava kallakuga ja nimetava suunaga - inimene ei kasva ega õpi oma teekonnal - inimest dresseeritakse tegema ja olema enese loomusele ja iseenda tegelikkusele vastupidiselt/ vastupidiseks. 

Inimene, keda kasvatakse rollile kuulekaks, ei õpi mõistma ja nägema enese tegelikke samme ja nende tegelikke tagajärgi ega õpetata teda enese tegelikkuse eest vastutust võtma. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei valita tema osa eraldada, sest tema kanda on ka teise/ teiste vastutus - kuna tema põhjustas, siis on tema asi lood korda teha - vabandada, häbeneda, vaikida, leppida, nõustuda. 

Kuna inimene on ise halb ja halvasti käitunud, siis on temale osaks saav temale paras ja tema enda poolt põhjustatud - ei ole mitte kellelegi kaevata ega abi tahta. Manipuleeriv kasvatus, mis suunab käsitletavat vaimselt ja füüsiliselt sõltuvaks ja iseseisvaks ning teisest eraldi olevaks ja teise poole püüdlevaks - vastandlikud ülesanded ja vastandlikud reeglid. 

Vaimne piiratus, vaimne kurnatus - ühest rahu ja selgust ei ole, kõik muutub teadmatus sunnas ja ajal - rollid jäävad, rollidega paika pandu jääb - see, kes on vähem, see ei saa tõusta kõrgemale - Mina ajalugu, mida vähendav ja vägivaldne keskkond alles hoiab, ei lase seda teha - inimesel ei lasta ära unustada Kes tema on ja mida tema teinud on.

Senikaua, kuni inimene seostab enese kohtlemise iseendaga - senikaua tema usub ennast olevat sellisena nagu temale öeldakse ja näidatakse - seni ta ennast ka sellisena näeb ja teab. Alles siis, kui inimene teab ise oma sammude sisu ja näeb ise oma sammude tagajärgi, siis ta ei kaota ennast ära ega võta ennast vähendavat informatsiooni tõesena - tema teab, et sellel on eesmärk - teda vahendina kasutada.

Teise poole püüdlemine ja teise muudetud sõnade ootus on kantud lootusest ja vajadusest - siis Minu elu, teisega koos, muutub teiseks. See oli aktuaalne ajal, mil koos olemine oli ainus võimalus. Suure ajas ei ole see enam primaarne - teise sõnad ja teod saavad jääda teise poolt valituteks - nendega ei tule kaasa minna.

Tuleb vaadata inimest - tuleb aru saada inimesest - tuleb mõista inimese motiive. Roll ei kao ära ega roll kaota ära inimest - inimeste vaheline suhtlus ja kaugus muutub teiseks - põhi on inimesed, alles seejärel tuleb roll - kõik inimesed ei ole valmis selleks, mida tähendab roll ja selle ülesanded/ võimalused - kõik vanemad ei ole valmis ja võimelised kasvatama inimlast - nad teevad ja annavad enese vaimse võimekuse parima - nad vahendavad ja kasutavad seda, mis on neile mõistetav ja käepärane - rollina elu lahendav kasvatab last rollide vaimus ja tões. 

On lapse asi valida enese tee ja kasvada möödunust välja - mitte jääda muutma möödunut, vaid looma enese olevat, enese teadmiste ja mõistmiste alusel. Mina - Minu tee ja sammud sellel.

Marianne

30.09.2026.a

Need teised tunded ka III - Jääv vastuolulisus

 

Vaimselt piiratud keskkonna reaalsus - korraga saab olla üks, kellele on võimalik - teine on vale - teisele ei ole kohta, võimalust, aega. Teine peab astuma tagasi - teadma oma kohta ja  järgima oma osa, kuuletuma, vaikima - tema peab andma teisele ruumi ja tähelepanu, enese arvelt. 

Mõlemal ei saa korraga olla, mõlemad ei saa korraga olla - ühe tunnete reaktsioonid, kui enese info töötlemisega kaasnev, on vajalikud ja õiged - teise omad ei ole - teise omad on lubamatud, piire ületavad, vähendavad.

Inimene, kes kannab lapse vanema rolli nime, kuid kes ei ole vaimselt täis kasvanud, vaid lapse tasandile jäänud - kohtub lapse/ enese kasvuraskuste, eluliste vajaduste ja ühise argipäevaga, kui konkurendiga - vaimne võimekus on piiratud - inimene kaotab oma rolli ja käitub, suure inimese ajas, lapsena - kuna temal on jõud ja asitõendid, siis peab tema olema Oluline ja tema saama, kohese, enese lahenduse, enesele väljenduse.

Oleva aja laps peab ruumi tegema möödunud aja lapsele, kes ei ole kasvanud täis - kelle kasutuses on möödunud aja lahendused, keda lükkavad tagant möödunud aja vajadused - kes peaks, kordusi läbi mängides, jõudma suurema teadlikkuseni, kuid ometi jääb kinni kordustesse - vaimse rahulduse väljendustest sõltuvuses olev inimene tahab saada keemiakokteili ja kogeda enese Mina tõestusi ja väljendusi - jah, seda oma lapse arvelt - laps on vahendiks vanemale vajamineva, mõnu ja rahuldust tekitava doosi, tagamiseks.

Olukord, mis lahendatakse Lapse ja Vanema arheotüüpe kasutades - vanem, inimesena, astub taha plaanile ja lapse teemaga tegeletakse ja lapsele võimaldatakse = laps saab signaali ja kinnituse - Mina olen oluline. 

Üle piiride kasvanud laps vajab seda kinnitust - ta ei talu, et tema kõrval on teine, kes ei allu korrale - ei sea ennast tahaplaanile, vaid tahab ka tähtis ja oluline olla - suur laps ei talu enesele konkurentsi - temale jääb vähem ja tema osaks saab vale, kui on olemas teine. 

Sageli on, vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, enesele kuuluva kaotuse kogemuse põhjuseks võrdluses osalemine – kellegi teise olemas olemine teeb nähtavaks, mis ja kuidas on võimalik – täiesti selgelt ja nähtavalt on võimalik. Samas on enese pealt teadmine – Mina ei saa, seda ja sel moel, kogeda, sest Minu puhul, seda ja sellist, ei valita = viga on Minus – Mina olen vale. 

Oleva aja laps ei saa seda, mille võtab endale möödunud aja laps. Möödunud aja laps ei tee vahet, et temal ei olnud möödunus ja tema ei saanud enese minevikus - läbi elamata tunded ja läbi kõndimata informatsioon tähendab, et oleva aja suur on erinevate tunnete segadus ja tema tahab neist vabaks saada - vabaneda ennast ahistavast energiast, mis annab märku, et KORRAGA on kõike liiga palju - inimene ei saa olla üks ega rahu ole võimalik.

Lahendus on endale selle rolliMina valimine, kellele on lubatud inimesele vajalikud väljendused ja kasutuses olevad lahendused. Roll tagab, et inimene kontrollib olukorda ja muudab toimuva enesele sobivaks - Mina olen/ Sina oled - Minu õigused/ Sinu kohustused.

Suletud keskkonnast tingituna on tavaline enese õiguse kaitsmine ja õigena olla proovimine – kuna ei saa ära minna, siis on kasutusel see, mis ja kuidas on selles kohas kätte saadav, enesele mõistmise kohane ning ka tavaline, pealt nähtud, lahendus.

Loo õigeks pööramise katse - siin ja selles loos olen Mina Laps - Mina vajan Lapsele lubatut, vajaminevat - kuid enese õigusele, paremale/ teistmoodi väljenduvale suhtumisele rõhumine – enesele olulisuse otsimine ja näitamine toob kaasa enese müümise võimalused ja vähendamise jätkumise – Ema/ Isa ei pea/ ei ole kohustatud, Oma Last, teist moodi kohtlema/ käsitlema.

On sage, et vanem valib endale, ennast ümbristevast keskkonnast, liitlase - vanem valib endale selle, kes tunneb, vajab, mõtleb samal moel nagu vanem - vanemale tehakse liiga = liitlasele tehakse liiga/ vanema elu on raske = liitlase elu on raske - mõlemal on ühine vaenlane - mõlemad pöörduvad ühe ja sama vastu - TEMA on MEILE osaks saava põhjus. 

Sel moel saab vanem endale kinnituse, et tema teod ja lahendused on õiged - ta saab kindluse, et temale vajaminev jääb alles = teine aitab teda selles - ta saab selle tähelepanu, kes teda mõistab, toetab ja lohutab = teine saab talle anda seda, mida ise vajab. 

Vägivaldse keskkonna tegelikkus. See, keda koheldakse paremini – see, kellele saab osaks parem – ei ühine vähendatuga, teda kaitsma ja mõlemale võrdsust soovima. Tema pöördub vastu – tema on pealt näinud, kuidas saab osaks – seega ta ei taha sellist kohtlemist kogeda. Tema saab uskuda enese tähtsust ja seega ta ei saa enese kinnitusest loobuda – Mina olen – Sina oled – tea oma kohta – Sinule osaks saav on Sinule paras. Tema teab - Sina tegid Minule liiga = Sinul ei ole õigust, siin, midagi tahta.

Mida suurem on vähendav tähelepanu, mida vähem on sõbralikkust, mida raskem on leida toetust, seda suurem on masendus ja enese olematusesse uskumine – väärtuse puudus ja kasutu – Mind ei ole, kellelegi vaja = Mina ei saa, enese vastu, paremat tulemust – Minu osaks jääb senine, sellest vähem.

See on valitseva dünaamika üle võtmine ja ise kasutamine – mida vähemana, ise, ennast näen, seda vähemaga Mina ise nõustun ja seda rohkemat talun = Mina pildi kinnistumine ja sellesse uskumine. Elule tervem on mõistmine – põhjus on keskkonnas ja selles valitavas – kuna ja kuni olen samas, siis Mina ise osalen selles, siis Mina ise võimaldan selle, mis osaks saab.

Võrreldav ja võrdlevad ei pea Minule osaks saavat valeks - nõustutakse, osaletakse, võimendatakse – seda enam saab erinevus nähtavaks. Võistlemine, kadedus, väärtusetuse tõestamine, viha, vähendamine.

Uskumine - Mina põhjustan teise tunded. Tegelikkus - teine kardab, teine peab tõestama oma väärtust, teine peab leidma enese olulisuse jaoks lisa materjali – teine kasvab üle oma piiride – usub enese Mina pilti, sest temal on selleks tõestus olemas – teda peegeldatakse olulise ja väärtusena.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna dünaamika – kui Mina ei taha kogeda seda, mis saab Minu osaks - siis Mina pean ise ennast korda tegema = Mina ei tohi teis(t)e vastu halb olla. Minul ei ole õigust väita, et on olemas Minu õigus – iseenda tõde ja vägivalla lõpetamise nõue ei saa olla tõene, sest siis olen tahtnud endale tähelepanu - Mina olen tähtis.

Mina ei saa, selles keskkonnas, olla tähtis, kui Minu kohta on teada, et Mind saab kohelda nii nagu teine seda valib teha – Mina olen tähtsusetu, Minust ei sõltu, Mind ei ole vaja – Minu olemas olemine/ isekus teeb teis(t)ele halba.

Möödunu liivakast - siis, kui ei ole ära seletavat seletust ega selgelt mõistetavat põhjust, miks ja kuidas Mina teen seda, mida Mina ei tee või vastus on viha, mis näitab, et Mina olen piiri ületanud – sel moel ei tohi – siis annab lapse ise endale seletuse – Mina olen vale, Mina olen kade – põhjus olen Mina – Mina ei saa, Minule ei ole võimalik, sest Mina olen Mina = Mina ei tohi juurde küsida, teistsugust oodata = Mina saan selle, mis ja kuidas Minule antakse.

See on vastutuse enese peale võtmine – teine tahab kogeda/teine ei taha kogeda – Mina pean ära arvama, mida teine vajab/ Mina pean teisele vajamineva võimaldama. Mina pean andma oma mänguasja ära, Mina pean teisega mängima. Mina pean vaikima, nõustuma, hea olema – Mina pean tõestama, et Mina ei ole kade ega isekas = Mind on hea vaadata, parem taluda.

Üks ei pea saama nii, et teine jääb ilma. Ühele võimalikuna olev ei pea tähendama, et teisele, see sama, ei ole võimalik. See on eluterves suhtes sel moel – vägivaldses ja vähendavas suhtes annab suhtumine teada sellest, millise tunde teine tekitab ja millisena tahetakse, ise, ennast kogeda ja näha – Oluline saab teada, et teda väärtustatakse ja teda on hea kogeda – vähendatu saab teada, et teda on halb kogeda ja teda peab taluma.

Sellest ka info – kadeduse kohta – tajudes ja nähes vahe tegemist ning tahtes turvatunnet ja kaitstust – siis ja sel moel oled Sina kade = endale tahtes, Sina ei taha, et teine saab = endale vajades, Sina ei taha, et teisel on = Sina tahad teisele ära keelata, Sina tahad teiselt ära võtta = teise oma on teise oma – see ei kuulu Sinule.

Mis see teine siia puutub? Teine on osaline ja erinevuse nähtavaks tegija. Teise saamise tõdemine ei tähenda kadedust, vaid mõistmist – ka Mina vajan tähelepanu, hoidmist, tuge. See tähendab, et juba on puudus ja juba on ilma jäämine. Teisele võimalik suurendab puudust – see on informatsioon – selles kohas tehakse vahet – selles kohas on erinev kohtlemine okey – mitte, et on põhjust erinev olla ja erinevalt kohelda, vaid on tahe ja valik ja võimalik ja normaalne seda teha.

Vahet tegeval inimesel on selge tahe ja kindel motiiv. Enese teadlikkuse ja vajaduse väljendamise kadeduseks nimetamine – vahet tegev ja hoidev inimene ei taha, et tema enda tegu/ valikut õigel moel nimetatakse – kadedusele osutamine annab teada, et põhjus on kadedaks nimetatus – temal tuleb ise endaga tegeleda, tema ei tohi teist süüdistada – kadedus ei ole normaalne tunne – see teeb inimene halvaks = teda on õigus halvustavalt/ vähendavalt kohelda – on tagatud enesele vajaminev.

Vägivaldne keskkond koosneb inimestest, kes valisid lapsi erinevalt kohelda ja selle erinevuse kohta teatud moel informatsiooni anda. Selles keskkonnas olijad võtsid informatsiooni kasutusele ja järgisid seda. Erinevuse rõhutamine, eristamine võimendus.

Üks asi on see, kui teised kasutavad ja järgivad. Palju tõsisem on see, kui eristatu ja erinevalt koheldu ise kasutab ja järgib – see on Mina pilt, mis ei ole tõene – see on enese kohta käiv info, mis ei ole tõene.

Vale informatsioon viib vale info alusel elamise ja olemiseni – lahendused ja ülesanded on ise ennast vähendavad ja kahjustavad. Mina jään ilma – siis, kui Minul on ja Mina saan, siis Mina võtan teiselt ära ja vähemaks, siis tuleb teine ja võtab Minult ära, Minult vähemaks – sest, kui üks saab, siis teine ei saa – siis kui üks on ühes, siis teine jääb välja – selline keskkond, kus teisele ei ole kohta, kus teisele ei jätku.

Mina pean olema üksinda siis, kui teine on ühte võetud, teisega jagatakse = siis Mina tean, et Minule ei ole ja Mina ei saa. Siis, kui on võimalus, siis pean olema enesest parem ja suurele vajalikum – tõestama, et olen suure tähelepanu ja temaga ühes olemise vääriline = suurel on Minuga parem, kui ilma Minuta või teisega.

Möödunu kogemuse sisu – suur tegi oma valiku, suur eelistas, eraldas, eristas – suur inimene tegi teadliku valiku ja tahtliku otsuse – ta ei eksinud, ta ei tahtnud teist moodi – temal ei olnud plaani oma käitumist muuta – see sobis temale. Suurele ei lugenud see, mida see Minu jaoks tähendas ja kuidas see Minule mõjus.

Täis kasvanud inimese teadlikkus – Minul ei tule jääda paigale, et enese õigust, paremale kohtlemisele – Mina olen ka olemas, Mina olen ka oluline – tõestada, vaid ära minna.

Tuleb aru saada, et senises mustris jätkamine tähendab kahjustada saanud aju ja keskkonna suletuse kogemist – väikese lapse tasand – laps on endiselt Meie – teine/ teised on temaga üks - laps ei ole tulnud toime informatsiooniga – osaks saav on tõene, seda ei muudeta – see jääb, see kordub – kuna laps on teiset()ega samas, siis kordubki – ka enese sees.

Inimest, hoolimata suureks kasvamisest, hoiab vägivaldses keskkonnas kinni (ka kaude, eemal ja väljas olles) muutuse soov – et keegi teine annaks seletuse – et keegi teine kinnitaks üle - see teine näeb kõrvalt, vaatab pealt ja annab teada – selline käitumine ei ole õige, tema ei teinud halba, teda ei tohi sel moel nimetada/ kohelda – see teine teab ja saab seda öelda.

Miks too teine ei tee – siis ju muutuks?! See on mõistmine, et vägivaldses ja vähendavas keskkonnas olijad, kes näisid sõbralikuna ja väitsid mõistvana – olid samal moel osalised – nad nägid pealt ja said aru – neil oli võimalus sekkuda ja lõpetada ja ise teistmoodi reageerida, kuid nad ei teinud seda.

NEMAD EI VALINUD SEDA TEHA – SEST NAD EI TAHTNUD SEDA TEHA – NEILE EI OLNUD SEDA VAJA – SEE EI OLNUD NEILE OLULINE – NEILE EI LÄINUD KORDA SEE, MIS JA KUIDAS SAI VÄHENDATU OSAKS.

JUTT SELLEST, ET EI JULGENUD VÕI EI SAANUD ARU VÕI EI OLNUD VÕIMALIK – ON TÜHI – SEE ON ENESE PUHTAKS PESEMINE JA VASTUTUSE VÄLTIMINE – SEE ON MANIPULATSIOON, ET ENESELE KAASTUNNET SAADA JA ENESESSE USKUMA SUUNATA = MINA EI OLNUD HALB, MINA EI TEINUD HALBA.

JUST KÕRVAL OLIJAD JA PEALT VAATAJAD EDASTAVAD TEADLIKKUST VÄHENDAVAT JA AJU MÜRGITAVAT INFORMATSIOONI – SINA ISE SAID ASJADEST VALESTI ARU/ OLE NÜÜD KANNATLIK/ TEISEL ON RASKE/ TEISEST TULEB ARU SAADA/ ISE OLED TEISE VASTU HALB OLNUD/ SINA OLEKSID VÕINUD JÄRGI ANDA/ SINA SAAD JU TEISITI TEHA/ ÄRA TULE, SIIS KUI TEINE MINUGA ON/ MINA EI SAA SIND VALIDA, SINUGA OLLA – SEE EI OLE TEISE VASTU ÕIGE/ MINA KAITSEN TEIST – MINA SÕLTUN TEISEST, jne, jne.

Minul on, Mina saan, kuna Mina olen Mina - seega Mina olen vaba valima, olema, kogema. Kuid, kuna Minul ei ole ja Mina ei saa, siis Mina ei ole Mina. Miks? Kes Mina siis olen? Miks Mind tõeks ei tunnistata? Kuhu Mina kadusin? Kuidas Mina enda tagasi saan?

Valed on õhus ja jalus. Võimalus on olemas, lubadus on antud – kuid see kõik on näiline. Teekonna käigus, sammude tegemisel, saab selgeks enese jaoks piiratud tegelikkus. Sina ära tee, Sina ära ole, Sina mine ära, Sina ei saa, Sina ei tohi, Sinule ei ole.

Selle asemel, et panna paika tegelikkus. Selle asemel, et olla, ise, aus ja anda võimalus panna ise ennast paika ja olla tegelikkusega üks. Selle asemel valib vähendatu elada kahes dimensioonis – näilises ja reaalsuses.

See tähendab pidevat valet ja pidevat valu, vaimse taseme häiritust – tuleb kohustada, ise ennast, olema enesele ohtlikus kohas nii nagu seal ei oleks ohtu – tuleb kustutada enese ohutunne, ei tohi järgida enese vajadusi – tuleb jääda, et kinnitada teis(t)e sõnu ja uskuda teis(t)e väiteid – olla nii nagu need oleksid tõesed. Siis ja sel moel on ja jääb ühine alles – on olemas koht, kus olla Mina, kes on Meie.

Tõese informatsiooniga kohtumise alguses on jahmatus ja mõistmatus. On jahmatav kaotuse kogemus – Mina olen olemas, kuid Mina ei saa enesele loomulikku, olulist, vajalikku. Varsti saab sellest ärevus, hirm, enese süü. Võitluse tahe, vastuhakk, jonn, kius, nutt. Hiljem saab sellest apaatsus, kuulekus, allumine, vaba tahte kaotus. Selline eksisteerimise vorm.

Mina olen Laps, kellel on Ema, kuid Ema ei taha Mind – Ema tahab, et Mina oleksin tema juurest/ kodust ära. Kuidas Mina saan olla laps, kellel on kodu – kuidas Mina saan olla Laps, kellel on Ema – kui need ei sõltu Minust? Mina saan olla Hea Laps, kuid ka see ei taga vajaminevat – Minust ei piisa.

Kasutuses olev ja kasutusse antu, ei anna kokku seda, mis ja kuidas on. On pidava pinna vajadus – Mina pean jõudma õige ehk ette näidatud tulemuseni, kuid see ei ole võimalik – tõene info on teine – see viib teise tulemuseni.

Ära võta isiklikult – ära olen nii tundlik – kujutad endale ette – Sinul on olemas, Sina ei saa sellest aru – Sina oled saanud vajamineva – Sina oled tänamatu – Sinule on sellest veel vähe – siin ei kuulu, midagi Sinule – Sinul ei ole õigust, millelegi, sest Sina ise ei ole neid ostnud endale, jne, jne, jne.

Kahe informatsiooni vaheline lahkheli. Mina pean nägema seda, mida ei ole – Mina pean uskuma sellesse, mida ei ole. Teine on Minuga koos = teine tahab Minuga koos olla. Tegelikkus – teine on Minuga koos, kuid teine ei taha Minuga koos olla – ta peab, kuid ei taha seda – teine otsib ja kasutab võimalusi, kuidas vältida ja eraldi olla.

Teisega koos olen vale ja häiritud. Üksinda olen tugev, tasakaalus ja enesega üks. Parem ja õigem on olla üksinda – see on enese tegelikkusega kooskõlas olemine. Mina ei ole vale – Mina muutun valeks selle kõrval, kes ei taha Minuga koos olla – tema loob olema selle informatsiooni, miks tema ei pea ega saa koos olla – kuidas tema ei saa koos olla – sest Minuga, sest Mina olen. Olles ja jäädes, jääb info alles, kasutusele, seda luuakse juurde.

Täis kasvamise tunnus – eraldi seismine ja eristamine ei tähenda ära kadumist ja elule ohtu, vaid enese infobaasi olemas olemist, korrastamist, kasutamist ja, kellegi teise omast lahus hoidmist = teise informatsioon ei ole, automaatselt, enese oma – vägivaldse ja vähendava inimese info ei ole, kõiges ja täpselt, tõene – see on muutuv ja manipuleeriv.

Mina ei seisa Sinu infovälja sees – Mina puutun sellega kokku – Mina ei võta Sinu tõlgendusi ja vajadusi vastu/ enda omadeks. Mina ei tardu ega kukku kokku Sinu sõnade ja tegude ees – Mina saan aru, mida ja miks Sina teed – Mina ei toetu oma vajadustele ega usu ega näe enam seda, mida ei ole – Mina näen ja saan aru sellest, mis on reaalsus – olgu see nii valus, kui see on, kuid ainult see aitab jääda ellu ja minna edasi.

Möödunu mustri, mõttekäigu, tunde vajaduse ilmnedes – on minu enda ülesanne jääda selgeks ja teadlikuks - milline Mina, Minade spektrist – millise infoga tegeleja vajab toetust, keskendumist, lisa informatsiooni, et mõista ise ennast, et mõista enesega toimuvat – millises vanuses, millises loos – mis on see, mida tunnete abil endale kirjeldan, endale öelda tahan.

Möödunu kaasavara – üle elu suurused tunnete paisud – erinevate tunnete üheaegne kohale jõudmine, avaldumine – millegi tundmine ja millegi enesele keelamine, millelegi kohustamine. 

Mina, inimesena, vajan abi ja informatsiooni - jah, Mina olen ise endale valinud, kuid see valik ei tähenda ainult Mind ja Minule - Mina ei ole enne selles kohas olnud, Minul ei ole ressursse/ oskusi - Mina ei tohi abi küsida - Minule ei ole abi ette nähtud - Mina, oma tahtmisega, teen teisele liiga - teised nii ei tee, teised saavad ise hakkama - siis, kui saan abi, siis see teeb Minust vähema, rumalama, võlglase - siis olen teise looming - mitte, et Mina sain oma eluga hakkama, vaid teine tegi selle, Minu eest, ära.

Mina olen osaline, milleski suuremas – Mina tegin selle, Mina saavutasin, Mina mõtlesin välja, Mina õnnestusin – hirm – see Mina ei osutu tõeks – Mina kujutasin endale ette, keegi teine tegi, Mina kasutasin kedagi teist ära. See Mina ei osutu õigeks – kohe leitakse mingi vaatenurk, mis osutab Mind valena, halvana, liiga tegevana. 

See Mina oli juhus – see oli eksitus – Mina ei ole, üksinda/ ilma teiseta, võimeline kordama – Mina tegin ennast tähtsaks = näitasin enda sellena Kes ei ole/ võtsin endale au, mis ei kuulu Minule = tahtsin, valedel alustel, enesele mitte kuuluva tähelepanu osaliseks saada.

Sellel hetkel, kui on põhjust olla rõõmus, uhke, rahul, rahus – sellel hetkel sõidab sisse möödunu informatsiooni ja Mina ei suuda seda olevast lahus hoida – seda teist on kordades rohkem, seda teist on kordades kauem olnud, seda teist on kordades enamad üle kinnitanud – kõik need teised on kohal Minu olevas ja nad varastavad selle hetke Minult – nad naeravad Mind välja, osutavad Minu tühisust ja siis nad lähevad minema.

Mitte keegi ei jää paigale ega jaga hetke – mitte keegi ei tunnista tõeks minu tegelikku teekonda – mitte keegi neist ei seisa minu kõrvale. Selles keskkonnas ja nende inimestega ühes ei ole mina kunagi piisav ega parem – nendega koos olen endiselt toores ja roheline – nad ei jõudnud oodata minu küpsemist ära – nad ei usu sellesse – nad näevad mind nii nagu valivad näha – nendele vajamineval moel, nende lugudes osalejana ja nende Minade kinnitajana.

Meie – vägivaldsesse Maailma tagasi pürgimise ja vähendava kohtlemise muutuse elava vajaduse taga on Meie tähendus – mida valusam on, ühes olemine, inimesele kogeda, seda enam üle piiride see on. 

Mina ja teised, kui hüljatus ja eraldatus, lõhub inimese turvatunde ja jätab ta üksinda = enesega sama Meie on vajalik lapsele, kes ei tule üksinda toime – laps vajab teisi, kui Minu Oma-sid – Oma-d kuuluvad lapsega kokku, Oma-d ei jäta last = laps on Omale oluline = Oma arvestab lapsega - lapsel ei ole, kedagi teist, Oma asenduseks. 

Vägivaldse ja vähendava tegelikkuse puhul on õigem ja elutervem see Meie, mis on enesest kauge ja enese isiklikust ruumist välja jättev – inimesed, ühises ajas. 

Enese koha pealt – on oluline see, millise informatsiooni, Mina, ise, enda/ teise/ toimuva kohta annan – on täis kasvanud inimese tunnus, et ta on õiglane – ta hoiab loo(d) tasakaalus – ta ei anna-ei kasuta teise/ enese/ toimunu kohta informatsiooni, mis ei vasta tõele - ta ei saa öelda välja seda, millele ei ole alust/ ta ei saa lugeda tõeks seda, millele tõendus puudub.

Selge ausus, ehe tõde – see ei tapa – see selgitab ja aitab seada lood tasakaalu – enese vähemus ja valena olemine saavad tähenduse – hoolimata sellest, miks, kuidas, mille alusel oli tehtud ja valitud – kasutusse võeti ja nähtavale jäeti informatsioon ja teod, millel oli suund vähendada ja vägivallale õigust tõestada.

Kogu informatsioon on kogu see aeg olemas olnud – miks seda siis ei kasutatud/ kasutata? Uskumine, kui ühise loo vastutuse enese peale võtmine - siis, kui Mina ise ei oleks teinud ega olnud ega valinud, siis ei saaks Minu kohta rääkida ja Mind vähemana kohelda = teised teadsid ja nägid, et ei olnud midagi, mille eest tunnustada - Mina ise andsin neile põhjuse ja seega ei olnud võimalik, millegi muu alusel, teisiti olla ja teist moodi väljenduda.

Tegelikkus - kui ei oleks olnud seda, mida välja toodi, siis oleks otsitud, midagi muud – oluline oli eesmärk, mida taheti saavutada – senikaua, kuni eesmärk on aktuaalne, ei muutu kasutuses olev informatsioon – see võib-olla üks kild, terves ehituses, kuid määravaks saab just see väike detail, mis lammutab olematuks ülejäänu.

See Mina - kes mina olen olnud, ei ole olnud see mina Kes mina ise olen olnud - see Mina tegi seda ja oli selline, mida ja kuidas mina ise ei olnud - võisin teha teod ja kasutada väljendusi, kuid nende põhjus ei olnud Mina kirjeldus, vaid minu teadmatus ja tunnete pais - siis ja seal oli teisiti, tänases tean rohkem - mina olen enese teekonnast, inimesena, õppinud.

Teise valikud ja otsused ei olnud Minu omad -  siis, kui mina sain neist osa, siis mina tegin neist enese omad - see oli eile ja seni, kuni mõistsin nende olemust ja tagajärgi - ise endale põhja ladununa, olen endale oma põhi mõtted kujundanud ja väärtushinnangud seadnud - see on minu teadlikkus ja tegelikkus.

Marianne

29.09.2026.a

Need teised tunded ka II - Olulisuse keerdkäik

 

Olulisuse keerdkäik – sellel hetkel, kui väljendada oma Mina, kui anda teada enesele olulisest – sellel hetkel kõlab vastus, mis põhineb vajadusel, tõestada enese olulisus – Kuidas Sina julged, Minule, sel moel teha – Kuidas Sina lubad endale sel moel käituda – Sina ei ole õige, Sina oled vale = Sina pead tõestama Minu olulisuse – Minuga sel moel ei käituta/ Minule sel moel ei öelda/ Minu vastu, sellisena, ei olda – tea oma kohta ja järgi oma kohustusi.

Tegelikult Mina ju pöördusin Sinu poole, et anda teada – Sina oled oluline ja Mina tahan Sinuga olla. Pöördusin, kuna Mina sain aru, et Sina ei pea Mind oluliseks ega taha Minuga (senisel moel) olla. Nüüd Mina tunnen hirmu, sest Sina ei usu Mind – Mina ei tea, mida see tähendab Minu jaoks – Mina ei ulatu Sinuni – Sina ei saa Minust aru.

Ehmatanud inimene, keda nimetatakse valeks ja hoolimatuks, püüab tõestada, et tema ei tahtnud teha teisele halba ega planeerinud haiget teha – Mina hoolin, kuid hooli Sina, Minust, ka – näita seda välja, kinnita seda üle – see, millele tähelepanu juhtisin, see, mille keelasin – see näitas, et Sina lubad endale vabadusi ja valid väljendusi, mis osutavad, et oled võimeline tegema ja, et tahad haiget teha. Miks see – kui väidad, et hoolid ja olen oluline?

Vägivaldse ja vähendava käsitluse tulemus - Mina olen vastutav – Mina põhjustasin teisele valu/ raskuse/ halva tunde – teisel on õigus Minu peale pahane olla – Mina rikkusin reegleid – Mina pean võtma vastutuse – Mina pean andma teisele teada, et Mina tegelen enese teemaga ise ja palun teise käest vabandust – Mina vastan teisele nii nagu teine seda ootab – olen süüdi, häbenen, naeratan vastu, vastan küsimustele, lobisen kaasa, avan energia.

Mina olen nii nagu ei oleks, midagi ega kuidagi olnud – Mina jätan seljataha ega vea kaasa – Mina ei tuleta meelde – Mina loon kerguse ja annan teisele vabaduse – teine ei ole, midagi valesti teinud ega ole kuidagi eksinud – Mina ise kujutasin ette, mõtlesin välja, tegin ennast tähtsaks – Mina olen pidur ja raskus – Mina tean enese kohta – Minuga teisiti ei saa – Mina ei saa teistmoodi aru, Mina ei ole teistmoodi välja teeninud = teisel on õigus ja põhjus kõigele sellele, mida ja kuidas tema, ise, valib ja tahab.

Teise informatsiooni alusel - Mina teen seda, mida Mina ei tee – kuid Mina ei tee seda, mida väidetakse/ näidatakse, et teen – Mina teen seda, mida tahan teha – Minul on vaja selgust, Mina tahan enesega toimuvast teada anda – Mina ei võta teise eest vastutust – Mina võtan vastutuse enese eest – Mina ei ole nõus Mind halvustavast ja nimetavast suhtlemisest osa võtma.

Seega - Mina ei vabasta teist vastutusest – Mina ei muuda oma sõnumit ja väljendust - Mina annan teisele õige informatsiooni kasutada – teine astus üle piiride, teine ei võtnud vastutust, teine ei arvestanud enese sammude tagajärgedega, teine tegi haiget, teine valetas, teine manipuleeris, teine oli ülekohtune, teine kasutas vahendina, teine toimis kasu saamise eesmärgil – hooliv inimene nii ei tee, teisega arvestav inimene sel moel ei vali.

Mustrisse astumine on manipuleeriva informatsiooniga tegelemine - Mina tegin seda, mida Mina ei teinud/ kas Mina tõesti tegin/ teine ju nägi ja teab ja seega ei valeta/ teine valetab – miks - miks teine tahab, et Mina näeksin ja teaksin ennast halvana? 

Mina ei saa suhet/ suhtlust, teisega, teiseks muuta – teine ei osale/ Mina olen üksinda – teine ei hooli sellest, mida ja kuidas Mina tunnen/ Mina ei jõua teiseni – teine muudab Minu sammud ja sõnad teiseks/ Mina olen olukorras kinni – seda ei ole võimalik lahendada. 

Mina pean vaikima ja lõpetama, siis taastub normaalsus = teine lõpetab vägivalla ja vähendamise, kui survestamise siis, kui käitun ja olen õigesti/ Minul ei ole turvatunnet – teine ei anna kindlust, et tema enam ei korda – teine teeb uuesti, sest peab seda enese õiguseks = siis, kui Mina eksin, siis teine annab sellest teada.

Mina ei teinud seda, mida Mina tegin/ Mina tegin seda, mida Mina ei teinud - erinevate tunnete tulv – erinevad sõnumid, ühel ja samal ajal – Mina, Minuga, Minule – see on nii, see tähendab seda, seda ei ole, pean, ei saa, tuleb, toimub, kaotan, kardan, teadmatus, lõpp, vajadus, jne.

Ahistus, uppumine – vaimse piiratuse tunnusmärk – on vajadus, kohe ja siinsamas, et tunnete segadus lõppeks ära, et Minul oleks turvaline, et Mina ei kaoks ära = et teine oleks, Minu jaoks, olemas – teine annaks Minu/ enese/ toimuva kohta õiget informatsiooni – et teine kinnitaks Minu olulisust – tema ei lase Minust lahti – tema ei taha, et Mina ennast halvasti tunnen.

Tunnete pais, mille taga seisab meeletu kiirusega muutuv Maailm – tegemist on vastandunud/ üle kirjutatute/ mõistetamatute informatsioonide, ühe ja sama aegse, ilmnemisega – Mina ja Minu koht, võimalused, kohustused, õigused selles muutuvas Maailmas – on kaotus, on kurbus, on hirm, on süü, on häbi, on viha, on solvumine – ei ole selge, mis Minuga toimub, kuna Minule ei ole selge, mida Mina tunnen = millisele tundele on, Minul, õigus ja põhjus olemas.

See on mõistmine – info on mitme kihiline ja mitme tähendusega – kõik on õige ja vajalik. Mina olen ÜHEL ja SAMAL AJAL, Mina olen KORRAGA erinevate informatsioonide reaktsioon – seega Mina ei saa olla ainult üks – Mina saan olla üks ja teine ja kolmas ja neljas, korraga.

Saan olla elutervelt vihane – saan olla enese piire teadvustav, teatav – saan olla tõsine, kuna kohtusin hoolimatusega - saan olla hirmul, kuna kardan osaks saavat – saan olla häbina, kuna Minule osutati ja Mind paljastati - saan olla kurb, et pidin sellise infoga kohtuma – saan tunda kergendust, et julgesin ennast välja öelda - saan olla inimene, kes vajab lohutust.

Ühel ja samal ajal tähendab, et Mina ei saa teha endast ühte teksti faili, kuna olen nii pilt, kui heli, kui maitse – olen elav ja olen elus ja reageerin väga erinevalt, väga erinevale – olen informatsiooni vastu võtmise ja töötlemise protsessis. Isegi siis, kui väljendun ja vastan - Mina ei ole, veel, tulemus – Mina vajan töörahu, kuid Mina ei saa seda – käib olulisuse tõestamine, teostan enesekaitset ja püüan, õigena olles, ellu jääda.

Katse olla korralik, katse olla normaalne – on enese tagant sundimine, et olla „normaalne” – mitte põhjustada, kelleski teises tundeid, mis on tolle teise jaoks halvad = teine reageerib vägivaldselt ja kohustab, Mind, temale vastavana olema – kuid see ülesanne tähendab enese informatsioonile vastu astumist – enese kompuutri välja lülitamist ja teisele allumist.

Mind kustutavale, Mind tõkestavale informatsioonile, kui tõesele töövahendile, keskendumine – kui Mina nõustun teisega ja vastan teise ootuste kohaselt, siis Mina lasen teise enesele ligi ja siis Mina kogen, vähendamist/ vägivalda – enese mitte olulisust, uuesti, kuna teine saab selleks võimaluse – Mina ise võimaldan selle.

Vaimse täis kasvamise tunnus - teades üht informatsiooni, saan järgida teist informatsiooni. Tunnistades tegelikkust - tean teise põhja – saan oma otsuse teha sellele tuginedes - see ei tee Minust valet, vaid teadlikku ja tegelikkusega koos kõlas oleva inimese, kes on võtnud vastutuse selle eest, millesse ennast segada, millest hoida eemale, mida valida, kellega tegemist teha.

Eluterve viha – enese abituse ja kaitsetuse kogemine – midagi muutub, midagi enam ei ole – Mina ei saa, enesele osaks saavat, muuta/ Mina ei saa senist tagasi/ Mina ei saa muuta olukorda teiseks – Mina tunnen viha – Mina aitan enesel toime tulla – Mina annan, ise, endale jõu, kehtestada enese piir, öelda Ei, minna ära, panna uks kinni – viha annab võimaluse olla tugevam, kui, selles hetkes, tegelikult olen.

Eluterve viha ei ole vähendav ja haiget tegev ega pime – see lahtub. Teine asi on ennast näriv ja endasse kogunev viha, mille taga on mõistmine - Mina pean, teise valikuga/ otsusega, leppima = Mina ei tohi teisele oma tegelikkust välja näidata, Mina ei saa teise käest abi küsida, Mina ei saa lohutust, Mina ei saa endaga koos kõlas olla = Mina ise ei saa oma elu muuta - see sõltub teisest. 

Selline leppimine ehk ilma avaliku vihata olemine, saab kohustuseks - Minu viha ei tohi välja paista - muidu olen Mina halb inimene – selles loos vale osapool – Mina teen teisele liiga. 

Kuid on tavaline, et peidetud viha väljendub passiivse ja varjatud agressiivsusena - kuid on tavaline, et see lahvatab välja, kui enese viha talumise võime on ületatud. Kuid on tavaline, et viha varjatud väljendamine saab harjumuseks ja pakub rahuldust. Kuid on tavaline, et varjatud viha sunnatakse sinna, kus ja sellele, kelle vastu on olemas avalik ja ära tõestatud põhjus olla viha saatel väljenduv reaktsioon.

Kaotuse ja muutuse kogemist saatev viha ei tee Mind pahaks. See ei tee Minust halba inimest. Viha taga on põhjus – Mina tahan Ei öelda, Minul on vaja piir, teise ette, panna, kuid see ei ole võimalik. Teine teeb reeglid, määrab, korraldab – Minu osaks jääb enesega tegeleda. Alistumine, enese õigeks tegemine – asjasse asjalikult suhtumine – Just a Buisnes. Vihata olemine – Mina olen sõbralik = Mina olen ohutu = Mina ei tekita probleeme – Minust ei ole tüli.

Laps, kui vähem ja mitte oluline, on see, keda on õpetatud mitte tüli tegema – mitte teise ajusid kruttima, mitte tähtsaks tegema, mitte sekkuma, mitte tahtma – vaikima, eraldi olema, kuuletuma, alluma, vajalikul moel vastama = vanem on teinud õigesti ja olnud õige, vanem on oluline – laps kinnitab seda = Mina mõistan Ema/ Isa - Mina ei tee temale tüli = Mina ei ole raskus, halb, paha, häbi.

Möödunus puudus lapsel eluterve ja asjakohane informatsioon. Suureks kasvanud inimesega on teine lugu – pöördumatu muutusega/ informatsiooniga kohtumine - Mina kohanen, teadlikult - Mina teen enesest võimaliku ja enesele vajaliku ning samas annan ise endale sõnumi – vägivald ei ole okey, selline suhtumin ei käi Minuga kokku – Mina sel moel kaasa ei tee.

Olulisim punkt – Minu vastutus on anda ise endale õige informatsioon – Mina kogen erinevaid tundeid, sest Mina kohtusin/ mõistsin/ kaotasin/ ise tahan/ ise vajan/ ise valiksin. See, et Mina ei saa - enesele vajaminevat läbi teise/ teisega koos töös või kohe ja paregu ise endale anda - see ei anna alust, ise, ennast ümber teha = panna ise ennast, enesele olulist/ vajaminevat, mitte tahtma.

Teadmine, mida ja kuidas Mina ise tahan/ vajan, ei muutu valeks ega muuda Mind valeks. See näitab, et Mina ise olen endast teadlik – olen ajakohane. Minul on alles teadmine, et Mina saan valida parima, mis selles hetkes, selles kohas on võimalik, jõukohane.

See tähendab ka ära minemise valimist, et anda endale võimalus otsida see koht, see keskkond, mis on Minule sobivam. On enese vastutus, mitte jääda torisema, põrnitsema ega kaotust kogema ja välist muutust ootama, vaid aset leiab teadlik otsus, olemas oleva informatsiooni alusel.

Marianne

29.09.2026.a