Inimese mõõtmise puu I - Süsteemi reaktsioon

 

Mõtted ei ole valed – tuleb olla julge ja astuda enese mõtete teel – ei loe, et need, alguses, tunduvad inetutena, näivad kohatutena, paistavad valedena, käituvad sõnakuulmatutena, kõlavad tüütute ja ära leierdatutena. See on, kellegi hinnang, millegi tõlgendus, mingi hirm, surve tajumine – ära ole aus, varja ennast, tee teiseks, ära mõtlegi.

Enese mõtted on teekond, mis sageli jäetakse pooleli või käiakse seda kindlat rada pidi – harjumus, sõnale kuulelikkus, teadmatus, teadvustamatus, tahtlikkus – mingi tunde kogemise vajadus. Nii nagu on õpitud toimetama, nii ka tehakse ega peeta seda muutust vajavaks.

Mõtted ei tule tühjast ega ole kasutud – neis on informatsioon sees – Mida Mina ise endale teada tahan anda? Millesse Mina kinni olen jäänud? Miks Mina nii huvitavalt arutlen/ usun/ tean? Millist otsust ei ole olnud valmis vastu võtma? Millisesse teemasse ei julge sisse astuda? Mida Mina häbenen? Kellena Mina olla ei taha?

Mõtted on teekond, millel on võimalik vaimselt kasvada – selleks tuleb võtta lahti enese kasutuses olev informatsioon – vaadata see üle, mõtestada kasutuses olnu, lisada sinna juurde, lõpetada millegi kasutamine – tuleb laduda endale põhi – Mina, Minu teadlikkus.

Surm ja inimene. Mida see tähendab, mida see endaga kaasa toob? Vahel seondub sellega vabaduse puudus, sest on võlgu olemise tunne – Mina olen Mina, seega olen Mina kohustatud teise jaoks olemas olema – teisele võimaluse andma, teise kasutada olema.

On tavaks, et surija soov täidetakse – teda aidatakse ja tema sõna võetakse kuulda, sest tema aeg on lõppemas. On tavaline, harjumuspärane, justkui kokkuleppeline, kuid ka lootus, et siis teevad inimesed oma elus inventuuri, sõlmivad kokku otsad, lahendavad ära sõlmed, taastavad tasakaalu, tasuvad arved, muudavad oma seisukohti = nemad kahetsevad, paluvad vabandust, mõistavad oma sammude tagajärgi = kergendus, vabanemine, pääsemine süüst, puhastumine.

On surija sõnumi kuulja töö, eelnevale ja olevas ajas olevale toetudes, panna oma valik paika, vastates küsimusele – kas teise soov on tõeline ja siiras või on see vormi täide. Tava ja harjumus on loo üks osapool, kuid teine lugu on tegelikkus – oma elu õhtus seisja saab teise olemas olemist ära kasutada.

Mina palun vabandust/ Mina kahetsen – see on enesele Mina kogemuse andmine – Mina olen selle sammu astunud, nüüd lahkun Ma puhta südametunnistusega – Mina olen kõik õigesti teinud – Mina olen lausunud sõnad – Minule tuleb õigesti vastata – Sina oled andeks saanud/ Sinul ei ole, midagi andeks paluda/ jätame selle teema = nüüd on kõik, Minu poolt on punkt pandud = Mina lahkun õigena.

Tegelikkus – inimene ei muudaks midagi - siis, kui aega oleks tal veel, siis ta jätkaks samal moel. Tegelikkuses ei huvita inimest teise kogemus ja teisele osaks saanu ega enese sammude tagajärjed – ta ei anna teisele, enese loos, teist kohta, kui ainult see vabastavate sõnade lausuja oma – vahendina kasutamine.

Vormi täiteks olemine ei kohusta kohale minema ega seda rolli, mis on jäetud, täitma – hoolimata sellest, et teise aeg on üürike, ei pea võimaldama teisele kogemust ja teadmist, et ollakse teda vabaks andnud ja puhtaks pesnud, ilma, et teine oleks tegelikult kahetsenud ja seda väljendanud.

Ilma, et teine oleks, selgelt ja üheselt, mõelnud, kellegi teise peale rohkem, kui enese peale – et see teine jääb ilma sõnumita, ilma olulise teadmiseta, ilma tähtsa kogemuseta – Mina ei saa seda hiljem enam teoks teha – Mina ei saa enam teist võimalust, et teisele ise ennast näidata - Mina saan seda teha, ainult, nüüd ja kohe.

Siis, kui mineja ei kahetse ega muudaks midagi – ei tee reaalseid samme, kuni tema aeg veel jätkub ega ole tal sõnumit, mis on tõene – siis ei pea temaga kohtuma minema ega ise ennast kasutada andma. See on vastus, teise tegelikkusele – see ei ole jonn ega kius ega solvumise väljendus – see on rahu ja kindlus, milles väljendub teadlikkus.

Mina olen teise vabaks andnud, Mina ei oota ega vaja temalt midagi – Mingu enese rahus – Mina võtan ühisest loost enese osa kanda, teise osa jääb temale – see ei ole enam ühine, milles teist ei ole – need on kahe inimese teed, mis ei ristu ega käi kõrvu – sõnum on möödunu kaja, mis andis võimaluse mõtete mõtestamiseks ja enesega kooskõlas oleva valiku tegemiseks.

Kõhklused ja kahtlused - kas Mina teen õigesti, kas Mina valin õigel moel - on loomulikud, sest üsna tõenäoliselt ei kinnita kaalutlusel olevat valikut mitte keegi - sel moel ei ole ju õigust valida - sel moel ei ole ilus ega viisakas teha. Üksindus ja eraldi jäetus,  hirm tagajärgede ees.

Süü tunne ja häbi tunne tulenevad ümbritsevas keskkonnas/ ühises süsteemis kasutusel olevast informatsioonist – Mil moel ja kuidas on, Meile, õige – ei loe, mida see maksma läheb ega see, mis on tegelikkus – loeb see, kuidas kehtivale normile vastav ollakse – loeb see, kuidas ümbritsejad hindavad ja millise hinnangu annavad.

Tähelepanu survele allumine - tähelepanu surve all, tegelikkusega kooskõlas oleva enese valeks pidamine, jättes kõrvale tegelikkuse, on rolli valimine, on rolli kinnitamine, on rolli truudus, on rollina olemise käitumise teostamine.

Roll ei tähenda inimest ega tähista tema vabadust – roll tähendab kindlat ja suletud infobaasi, kindlalt piiritletud ja suletud keskkonnas = Mina pean, sest Mina olen Mina. Mina tean oma kohta ja enese kohustusi – Mina ei tohi eksida ega teisiti valida – Mina ei tohi teist petta ega teda alt vedada – Mina pean kinnitama teise rolli = Mina pean võimaldama teisele vajamineva/ oodatava kogemuse, mis siis, et see ei ole tegelikkuse kinnitus – ei, midagi isikku - ainult rollid kohtusid ja täitsid formaalsuse.

Lõppu tähistava aja jooksul on võimalus näha inimese valikuid ja eesmärke – siis, kui inimene helistab ja räägib, ilmast ja kõrvalisest, kuid ei ütle kunagi, et tema tahab kokku saada, tema tahab koos olla, tema tahab olulist jagada – ei ütle isegi seda, et tema aeg on lõppemas, vaid see tuleb välja, kellegi teise jutust – kui tema ise valetab ennast haigeks ja keeldub kohtumast, kuigi see oli kokkulepitud ja nii temal, kui kohtumist oodanul on olemas teadmine, aja piiratusest.

Kuid siis, seesama inimene räägib teistele või teised räägivad teistele, et näe vaata/ näe vaadake, milline tänamatu, kasvatamatu, ülbe ja hoolimatu too on – tema ei lähe ega ole tänulik ega näita välja austust – Meie mõistame tema hukka = tema ei täida oma rolli = tema ei anna teisele rolli kinnitust. Ja nii siis seda tehtigi – näidati välja valeks pidamine, hukka mõistmine – keelduti kaastunnet avaldamast, keerati teisale, vastati vihaselt, jne.

Aja piiratus ei muuda põhi mõtteid ega sunni kuulekusele – enese sammu tegemiseks on oluline näha ära teise inimese sammud, mõistmise teel – tegelikud sammud, sinnapoole, mis annab teada inimese valikust ja mõtetest.

Siis, kui inimeste Maailma tasakaalustavaid samme ei sünni ja teoks ei saa, siis on see informatsioon, mida kasutada ning sellega seoses tuleb anda endale teada – Mina võtan vastu enese sammude tagajärje = süsteemi reaktsioon, veel võimalikuna oleva kohtumise ära jäämine. See on tegelikkusega kooskõlas olemise ja teadlikult tasakaalu hoidmise hind.

Enese samm on teisele vastus = Mina annan teis(t)ele võimaluse teha ennast nähtavaks – surija võtab vastu enese sammude tagajärjed – see, mida tema ei ole valinud, see tema omaks ei saa, seda tema kogeda ei saa. See ei ole karistus ega ülbus ega tänamatus, vaid teise tegelikkusele vastamine – tema ausa tegelikkusega arvestamine ja sellele, koos kõlas olevana, vastamine.

Marianne

07.07.2026.a

Ühise süsteemi infobaas II - Nägemisvõimetu

 

Mida Mina – TEGELIKULT – teise vastu tunnen? See on küsimus, mis näib, inimese jaoks, kergena ja vastust teadvana, kuid tegelikult on see raske, sest tõest vastust ei ole lihtne üles leida, veel keerulisem on seda endale tunnistada ja veel võimatum on seda, teisele, välja öelda.

Inimene on korrektne, täpne, kuulekas, loogiline, tõestav – Mina tunnen, Teise vastu, seda, mida Minu/ teise roll Minule ette näitab – seega Mina tean, mida ja kuidas Mina tunnen!

Ometi ei ole see vastus täpne – inimene osutab lubatud, ette nähtud, oodatud tunnetele, kuid tema jätab varju teised tunded – need on need, mida ei lubata tunda, mida valeks nimetatakse, mis teda valeks teevad ja valena näitavad – tema ei vasta ootustele, kokku lepetele, süsteemile.

Inimene teab seda, mida tema tegema peab ja, milleks tema kohustatud on, kuid tema tunneb neid teisi tundeid KA – sest tema tunded on informatsioon, iseendale, iseenda kohta – tunded edastavad sõnumeid ümbritsevas info väljas aset leidvast/ aset leidnust/ muutustest/ olulisest/ reageeringut ootavast. Tunded räägivad sellest, mida info inimese jaoks tähendab, inimesele tähendab – Mina ja Minu Maailm.

Mina pean tundma – Mina ei tohi tunda. Enese kasvamise aja jooksul on inimesele selgeks saanud põhi mõte - Mina pean tundma teise vastu seda, mida Minult oodatakse. See tähendab, et Mina pean ise ennast sellisel moel säädima, et Mina olen teisega ja teise jaoks, sõbralik, lahke, armastav, hooliv, toetav, abivalmis, leebe, naeratav, jne. 

See tähendab, et Mina ei tohi teise vastu vihane olla, teist eemale lükata, teist minema saata, teisele haiget teha – Mina pean mäletama seda Kes Mina olen ja Kes teine on ning sellele teadmisele toetuma ja sellest teadmisest lähtuma.

Mina olen see, kellena teine Mind näeb, näitab ja kohtleb. Teine on see, kellena tema ise ennast ära on tõestanud, ära on põhjendanud, ette on näidanud. Teine on teada andnud, kuidas temaga tuleb käituda, mida peab tema vastu tundma. Isetegevust ei ole, vabadust ei ole - piirid on paigas, reeglid on selged.

Mina tean, mida ja kuidas Mina tunnen - selline ilus idüll – suvine pilt lambaga, kes all paremas nurgas. Kuid maagilist vahendit kasutades osutus see pilt, hoopis, millekski muuks – maastikuks. Algselt oli kõigile näha vana ja naivistlikult lihtne pilt, mis varjas enese alla jäävat hinnalist maali – hoopis teist meeleolu, teist maastikku, teist tunnet.

Senikaua, kuni informatsioon on olemas ja oluliselt eluline, ei kao inimese tunded ära – tema väljendab enesele osaks saavat, enesega toimuvat, enese ees olevat ülesannet. Inimene, kes ei ole õppinud oma tundeid, kui informatsiooni, avama ja töötlema, vaid ise ennast nimelise tundena looma – ise oma energiat muutma ja sellisena väljenduma – see inimene valib tundena väljenduse ja tundena vallanduse, kuid ei olulise informatsiooniga kooskõlas olemise.

Inimene ise loob ennast energiana ja siis ta vajab sellele energiale põhjust, et ennast välja näidata ja välja elada. See, mida sõnadesse ei panda, see on segane – see, millele nime ei anta, see on nimetu – inimene ei saa toimetada sellega ja lahendada seda, mida tema ise ei mõista. Seega on ta energia, mis elab oma elu ega allu kontrollile ja korrale.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu õpib oma tundeid ära vahetama ja enese informatsiooni iseendale keelama. Tõsi on, et ta teeb sellega algust manipuleeriva ja survestava käsitluse tulemusel, kuid tõde on, et tema ise valib seda teha ja sellest saab tema normaalsus.

Inimene, kelle sees on vastakad tunded – on need, mida tema tundma peab ja on need, mida tema tunda ei tohi – mõlema poole tunded on aktiivsed ja olemas. Kuid see ei ole rahus olemine ega tasakaalus olemine, sest midagi on selles pildis väga valesti – inimene on õpetanud ise ennast tundma nii nagu tema peab seda tegema – ta on kohustanud ise ennast tundma, kuid see ei tähenda, et tema ka tunneb sel moel ega tähenda, et nendeks tunneteks on alust.

Oluline informatsioon ei kao inimese seest ära – tema ise ei lase sellest infost lahti, kuna see tähendab, midagi elulist ja olulist – temal on vaja seda kasutada, kuid tema ei tee seda. Kõlab ju kummalisena ja mõistmatuna, kui mõelda selle peale, kui paljud jäävad vägivaldsetesse suhtesse kinni ja väidavad, et armastavad seda, kes nende vastu käe tõstab – neil ju on see info olemas, miks nad siis seda ei kasuta.

Vastus on – inimesed teavad, kuid see ei tähenda nende jaoks seda, mida see tegelikkuses tähendab – nad on tegelikkuse asendanud, üle kirjutanud, kaotanud, muutnud, varjanud – seda kõike selleks, et tulla sellises keskkonnas, sel moel käituda valiva inimese kõrval toime – olla oma roll – olla oma rolli väljendus, olla oma rolli tunnete väljendus – ikka paremini, ikka kohustundlikumana.

Ja nad on tõhusad - sest on tõsi, et nad ei suuda vägivalda kasutavast teisest lahti lasta – selle asemel nad päästavad teda, nad õigustavad tema käitumist, nad leiavad sellele selgituse, nad varjavad enesele osaks saanut, nad häbenevad ise ennast, et nemad on – väärtusetud, halvad, inetud, vaesed, andetud, paksud = nemad ise on andnud teisele põhjuse, neid, sel moel kohelda.

Süü enese peale võtmine tähendab, et kogejad võtavad oma kogemuse eest vastutuse – viskavad ise ennast trammi alla, kuid ei tunnista vägivalda kasutava tegusid ebaõigluseks, valedeks, vägivallaks, hoolimatuseks, vihaks, kadeduseks, raevuks – nad leiavad asenduse, teise mõtte ja sisu, kaotavad ära, muudavad teiseks ja siis nemad ise kasutavad seda ÕIGET ja OHUTUT informatsiooni.

Nende inimeste ajalugu ei alga selles hetkes, kus Mehe/ Naise/ Alluva rolliga nõustutakse – asendamise ajalugu algab varajases lapsepõlves – inimesed õpivad, sest neid õpeatatakse sel moel tegema – see on kindla süsteemi tegelikkus ja argipäev – ühise info, ühine baas.

Inimene kasutab inimlapse peal vägivalda ja vähendamist, kuid nimetab seda teisiti – nimetab seda armastuseks, hoolimiseks, hoidmiseks, arvestamiseks. Inimene kasutab inimlapse vastu vägivalda ja siis ootab selle eest tänulikkust ja austust ning vastu armastust = ilma kaitseta ja filtrita olemist – ikka selleks, et tema saaks teha seda, mida ja kuidas tema, ise, otsustab teha, iseenda põhjustel.

Miljonid lapsed armastavad oma vanemaid, keda nad ei armasta – neil on alust teistsugusteks tunneteks, kuid ometi nad armastavad – tänades, tänulikuna olles, vajadusi täites, toeks olles, ära kuulates, nõustudes, valitud väljendusi taludes – nad on rollina – rollina tundmas ja väljendumas ja rolli kontakti võimaldamas – õigel moel, oodatud moel, kohustatud moel. Mina olen = Mina tean, kuidas Mina pean olema.

Enesega koos kõlas olemata olemine tähendab kahjustada saanud ja traumatiseeritud aju/ madalat enesehinnangut/ kindlalt püsivat, kuid valet Mina pilti/ enese piiride teadmatust, kehtestamise võimatust/ vaikimist/ enese vaigistamist/ sõltuvusi/ mustreid/ uskumusi, jne. See tähendab, et inimene elab, valetades, vales.

Eluterve viha – see on vajalik, et panna paika oma piirid ja öelda välja oma tõde – Minuga nii ei tohi, Mina ei ole sellega nõus, Minuga tuleb, siin ja selles, arvestada, Mina ei taha, Mina ei vali. Need teada andmised ei tee teisele liiga - need ei võta temalt vähemaks ega muuda temaga seonduvat - inimeste Maailmas ja inimeste eludes.

Eluterve viha on vahend, kuidas anda endale suurust ja jõudu juurde, et näidata oma tõsidust ja tahet – selle sees säilib teadlikkus, mida ja miks ollakse tegemas. Eluterve viha lahtub, kui piir on tõmmatud ja info on välja öeldud – inimene ei muutnud ennast vihaks, ta kasutas oma Hinge häält.

On tõsi, et kui Hinge hääl kõlab ja väljendub, siis inimese vastu vägivalda/ vähendamist kasutanu ja tema piire ületanu, nimetab selle vihaks ja vihasena olemiseks – ta ei oska vahest aru saada – tema kogeb karmust, tõsidust, konkreetsust, emotsioonitust, kindlat rahu – see mõjub külmana, peatavana, ootamatusena – senine enam ei kehti, samal moel enam ei saa – vahe on vahel ja naljad on lõpetatud.

Ebaterve viha on inimese valik, et anda endast teada ja ise ennast välja elada, et kehtestada, ise, ennast kohas, kus enesega ei arvestata ja enese piire on ületatud ning sellist tegevust korratakse ja Ei-ga ei arvestata. Ebaterve viha on seisund, milles inimesel kaob teadlikkus – ta on üleni tunne – ta annab endale võimaluse vallanduda – tema on saanud põhjuse ja nüüd tal on suund, kuhu ise ennast suunata ja välja elada.

Laps, kes ei ole saanud piire seada, kelle inimõigustega ei ole arvestatud, kelle Ei-ga ei arvestata, kuid kes ei saa ise ennast väljendada/ välja elada, selle vastu ja selle suunas, kes on olnud osaks saava põhjustaja ning lapse elu kvaliteedi peamine mõjutaja – see laps varjab oma viha ja vahetab selle armastuseks ja truuduseks – selleks tunde kogemuseks, mida ja kuidas tema ise vajab.

Kuid ega viha ära ei kao – elu ja olu on samad – seega otsib laps endale asenduse, keda tema saab vihata – kedagi teist, endaga sama ja samast – vähema, nõrgema, allutatava/ liiga tegija, enesele kuuluva ära võtja – enesele põhjustaja – see on keegi, kellega last võrreldakse/ kellega saab teda võrrelda/ kes saab seda ja sel moel nagu laps ise mitte/ kes on tulnud pärast last.

Ega see lahendus ole tuulest tõmmatud – see on pealt nähtud ja enese peal, sageli, vahetult kogetud – ollakse, kellegi teise viha põhjus = kellegi teise tunnete väljenduse võimalus. Vanem kasutab oma last vahendina - lapse peale saab ta olla vihane, lapse vastu saab ta oma viha väljendada - laps annab selleks põhjuse.

Vaimse piiratuse ja alateadvusliku lülituse tunnus – inimene keelab/ kustutab enese tegelikkuse ja asendab selle teise looga/ teise tundega – seal tohib, selles on õigus, seal on võimalik, selles on ohutu. Laps ei astu vastu, ei karista, ei nimeta, ei keela ära - lapsega ei pea arvestama, last ei kaotata - laps on omand.

Pime viha – informatsioon on varjatud, muudetud, asendatud – see tähendab, et enese loos puudub selgus ja mõistmine - järele jääb ürgne instinkt ja metsik raev – võitlus enese eest, vaenlase hävitamine, enese vallandumine – vihale on suund ja põhjus olemas – füüsiline akt.

Siis, kui vaadata süsteemile otsa ja mõista selle põhi mõtet – laps on vähem – vanem on suurem ja targem – vanem vastutab lapsele osaks saava eest – vanema ülesanne on hoida ja kasvatada inimlast – parimal võimalikul moel. Lapse kasvatamine annab teada vanema rollinime kandva inimese teekonnast ja tema kasvamisest.

Vanema ülesanne on hoida last vasaku käega – südame käega ühendatuna, et parema käega hoida eemal ohud. Vanema ülesanne on anda edasi mõistmised – enese ajast edasi kasvamise teadmised – sel moel on parem, mõistlikum, ohutum, võimalik. Vanema ülesanne on toetada lapse teekonda – aidata lapsel leida üles iseennast, et too saaks kõndida enese teel.

Vägivalda kasutav vanem on lapse käest lahti lasknud – ta ei kõnni lapsega kõrvu ega lapse seljataga – selle asemel ta sikutab last järgi, takistab, tõukab teda, jätab ta üksinda. Selle asemel ta teeb lapsele, parema käega, haiget – vanem kaitseb ennast oma lapse eest. Selle asemel annab ta lapsele teadmised, kuidas laps peab vanemale meelepärane olema – vanema uskumused ja mustrid kanda võtma. Selle asemel ta keelab lapsele ise olemise ära – laps saab rolli suunava käsitluse osaliseks.

On õige sel moel käituda valiva inimesega koos olles viha tunda – Hinge viha tunda. Kuid laps ei mõista ega näe sellist võimalust. Vähendatud laps saab kogeda pimedat viha, kuid ta ei tunnista seda kunagi – ta loob ennast armastavana ja hoidvana, toetavana ja sõnakuulelikuna, alandlikuna ja rolli meistrina – tema teadlikkus magab, sest tegelikkus on liiga õudne ja väljapääsuta, et selles ärkvel olevana olla.

See lahendus on põhjus, miks suureks kasvanud lapsed järgmisesse vägivaldsesse suhtesse astuvad ja sinna jäävad – nad on harjunud, sest nad on kõvasti ja hästi harjutanud – neile osaks saav on nende normaalsus – see käib Minaga kaasas – Mina olen Mina – seega Minuga võib, saab ja peab. Teist Mina ei ole ja seega ei ole ka teist võimalust, teist lahendust, teist teed.

Siis, kui lapse kasutada on informatsioon – teine ei hoia Mind, teine on Minule ohtlik. Siis, kui laps seda informatsiooni, selle inimese puhul, tõeseks ei tunnista, siis see info vajab väljundit ja suunda – siis laps leiab selle – tema leiab, kellegi teise, keda vihata või ta pöördub enese vastu, kui tema teadlikkus ei võimalda tal, kellegi teise vastu pöörata.

Ülekantud viha on mitemete sugupõlvede teekond – see on edasi antud teadmine – asendamine on nii sügav, et see toimub automaatselt – seda ei teadvustata – seda lihtsalt kasutatakse. See tähendab, et seda, keda on ohutu vihata, selle kohta on olemas põhjus, miks sel moel on õigus tunda. Tunne on üle kantud – keegi teine on välja valitud ja kellegi teise asemele pandud. See on keegi, kelle vastu saab suunata oma tunnete energia – selle, mis, enese siseste sosinate peale, on sündinud enesele osaks saava vastuseks.

Enese sügavuste põhjas olevad mõistmised, mida ei taheta/ ei osata/ ei mõisteta sõnastada – neid ei julgeta ka sõnadena välja öelda. Kui inimene ei saa otse, siis ta läheb ringiga – tema annab endale võimaluse – seega loob ta endale põhjuse ja ta teab, kelle vastu ja miks ta on vihane, keda peab enesest eemal hoidma, karistama, avalikult hukka mõistma, pilkama, kiusama – enese üleolekut/ paremana olemist/ õigena seismist tõestama.

Inimesed ühes – need on inimesed, kes ei vali või ei ole saanud olla ausad, kelle kasutusse on antud muudetud ja moonutatud infobaasid, kelle teadlikkusega on manipuleeritud - need inimesed on enese info segaduses – võimalused nagu vastutus, tähelepanu taluvus, ausus on rasked ja võimatud, sest neid ei ole õpetatud, harjutatud, võimaldatud.

Inimene vaatab enese ümber, näeb pealt, kogeb vahetult – osaks saavaga kohtunud inimene läheb lukku, see inimene sunnitakse vaikima – Meie ei räägi, Meie ei vaata, Meie ei tunnista, Meie lahendame lahendusega, mis töötab, mis siis, et see ei lahenda.

Meie vihkame seda midagi või kedagi, kes on legaalne variant ja Meile osaks saava põhjustaja – see on keegi teine – Meie hulgast väljapoole jääv – Meie saame teda ühiselt vaadata, jälgida, ühte moodi kohelda – Meie, ühes, oleme jõud ja tugevus – Meie ei lase endale liiga teha.

PS – Meie ei räägi sellest, mis toimub Meie sees – ei räägi sellest, mida üks teeb teisele. Meie ei nimeta seda, mis toimub Meie sees ja kellegi vastu, õige nimega või Meie vaikime sellest. Meie nimetame selle avaliku tegevuse teiseks ja õigeks ja põhjusega tehtuks. Me ei luba sellele tegevusele ja lahendusele tähelepanu juhtida ega seda keelata. Meie nimetame sellise tegevuse alatuseks, veaks, valeks – ohuks, Meie vastu.

Siis, kui Meie ei saa ega leia ühtegi Vaenlast väljaspoolt Meid, siis Meie leiame selle eneste hulgast – too on Meiega, too jääb Meiega – Me saame vahetult väljenduda ja Meil on olemas materjal, mida kasutada. Me kasutame ühte eneste hulgast – teeme seda nii nagu ta oleks Meie, kuid ta ei saa olla kunagi see Meie, kes kokku hoiab ja teda kasutab. Seega on too ühes, kuid alati väljas – ta on näiliselt ühes, kuid alati üksinda.

Möödunu kaja ei aita enese segadusest välja astuda - Sina tunned, sest – tema on põhjus, selles on põhjus, selline on põhjus. Vaata välja, vaata kedagi teist, vaata, ennast, kellegi teise silmadega. Vaata suunatult – vastus on juba teada. Harjutamine – tasa, suurelt, sügavustes, jõuga.

Vaimne piiratus on vähese vaimse tegevuse tulemus – inimese vastus on alati keegi teine, miski muu, vähendatud Mina. Automaatne vihkamine on enesele jõu andmine, et tulla toime informatsiooniga ja valada ise ennast välja, ebaõigluse ja ülekohtu pärast – see on vaimne enese rahuldamine. See tegevus ja teadlikkus ei vali, kelle vastu ja kuidas ega millal.

Mina tunnen – tema/ nende/ selle suhtes tunnen Mina ennast niimoodi, sest tema/ nemad/ see on selline ja seda teinud – Minu vastu. Jätkuv, korduv, vahetu, kuigi ei enam päriselt – see on vana informatsioon, mida inimene ise endale kasutamiseks annab.

Teine tegi/ teine oli – sellega seoses mingi inimese Mina tundis tunnet = informatsiooni selle kohta, mida teise valik, selle Mina jaoks, tähendas ja sisaldas – teisele oli ok sel moel käituda/ valida/ lahendada/ väljendada.

Oluline informatsioon on teadvustamiseks ja kasutamiseks – on midagi olulist, mida ei saa eirata. Sellega tuleb arvestada, seda tuleb kasutada – midagi/ kuidagi on vaja muuta – kuhugi tuleb piir tõmmata.

Muutuse vajadus tuleneb senise läheduse ja ühenduse sisu valena olemisest – teine on liiga lähedal ja teine kasutab seda olukorda ära, teine saab osa sellest, mida too ei väärtusta ega hoia - vaenlane ja oht on enese piiride sees.

Muutuse tegemisele suunava infot edastava objekti vahetus räägib tegelikkuses vajamineva muutuse vastustamisest. Inimene on edasi, kuigi käitumist ja lähedust ei ole viidud tegelikkusega kooskõlla, seega puudub, selles kohas/ selles suhtes, temas ja tema jaoks, tasakaal. Mina ei saa olla sel moel lähedane ega sel moel käituda, sel moel valiva teisega – Mina pean temaga käituma ja olema nii nagu tõest informatsiooni ei oleks olemas.

Enese osa ja enese kasutada oleva lahenduse kasutamata jätmine - siis, kui teine edastab informatsiooni, siis see on põhjus, miks Mina reageerin = teine ei tee, siis Minuga ei sünni = teine ärgu tehku. Teisele info andmine – Sina ei tohi, Sina ära ole, Sina ära tee – Sinul ei ole õigust, Mind, sel moel puudutada – Mina ei luba endaga sel moel käituda - Mina olen Mina, kas Sa siis ei näe ega tea!!!

Teadlikkuse välja lülitamine – tunnete tasand – tunnetena, tunnete väljendusena, häirivale vastu/ eest ära reageerimine. Vaimne enese rahuldamine. Mina tunnen oma Ema/ Isa vastu viha, sest Mina vajan jõudu ja julgust, et öelda välja enese sõnad - Minuga Ei või/ Minuga Ei tohi. 

Mina seisan enese eest ja enese kaitseks – Mina ei oota, et seda teeks Ema/ Isa, kes on tõstnud oma käe, kes on valanud ise ennast välja, kes on kasutanud mõnitamist, kiusamist, vaikimist, vaigistamist, sarkasmi, nõgestega kõrvetamist. Mina tean, et selle inimesega ei saa, Mina, arvestada.

Hinge vihal ja pimedal vihal vahe tegemine - sõnu on vaja aktiivse tegevuse peatamiseks/ lõpetamiseks - pime viha on suletud anum, mis ootab sihtmärgile jõudmist - ka aastaid ja kümneid hiljem. Rollilt tähelepanu ära suunamine, inimese vaatamine ja nägemine - teine ei ole roll, teine on inimene, kes sel moel elas oma elu ja lahendas selles ette tulevat.

See on mõistmine - teine ei näinud Mind – inimesena – tema nägi enese lugu ja enese sees olevate tunnete põhjustajat/ ennese tunnete vallanduse sihtmärki. See oli tema võimalus ja need olid tema oskused ja lahendused.

See, kes on ise valitud, kellegi teise viha objektiks ja, kelle kohta on kasutusele võetud vale/ moonutatud informatsioon – selle kohta kehtib veel üks MINA PEAN! - kohas, kus tema ise on andnud endale asenduse/ tema on ülevõtnud keskkonnas oleva kõikide viha objekti.

Mina ei tohi tunda selle teise vastu seda, mis Minu kaitsed langetab, teise Minu lähedale lubab, mis temale lahkust osutab ja sõprust näitab – Mina pean meeles pidama, et Mina vihkan teda, kardan teda, põlgan teda, olen tema peale solvunud - Mina otsin ja vajan seda ning hoian meeles selle informatsiooni, millele saan toetuda - see näitab Minu tegevuse õigsust ja vajadust.

Põhjuseks see, et selle teise vastu tunnen Mina kõike seda, mida Mina ei saa tunda oma Ema/ Isa vastu – neid on ainult üks, neid ei saa kaotada, Minul ei ole õigust, nende vastu, sel moel tunda = Minul ei ole informatsiooni, et see on lubatud = Minul on informatsioon, et see on keelatud.

Üles otsimise mäng – enesele põneva ülesande andmine – mis Minuga toimub, mida Mina tunnen, mida Mina vajan, mida Mina tahan, miks Mina reageerisin – alguse punkt on Minus endas.

Seiklus – mõistmine – Mind ei õpetatud olema aus, Minul ei lubatud olla aus - Mina ei õppinud enese informatsiooni, elutervelt, vastu võtma ega teadlikult käsitlema ja seega Mina ise ei teinud, selle põhjal, avalikke ega selgeid otsuseid.

Mõistmine - enesele osaks saanu mõtestamine - see ei olnud Mina, keda teine vaatas ja tõlgendas ja, kelle kohta informatsiooni edastas – see, keda teine nägi, oli kindla rolli, kindlale rollile, vajaminev partner – teise sees oli põhjus, miks tema sellise rolliMina olemas olemist vajas. Tema asendas, tema valis, tema põhjendas, tema vallandus.

Minul on õigus tunda seda, mida ja kuidas Mina tunnen – Minul on õigus iseenda informatsioonile – Minul on põhjus sellega tutvumiseks ja sellega tegelemiseks. Minul on õigus enese otsustele ja enese sõnadele – vastusele – vastus sellele, millega kohtusin, mis puudutas, mis mõjutas, mis haiget tegi, mis riivas, mis tähendas midagi olulist – siis Mina ei vasta kohustatud armastusega, lahkusega, naeratusega, kutsega, nõustumisega – Mina vastan tõsidusega, selgete sõnadega, otsutava kindlusega, lõpetava vaikusega, loo seest ära minemisega.

Mina ei ole võlgu – Minu olemas olemist ei ole õigust ära kasutada - rolli nime eest ei pea maksma vahendiks olemisega. Mina ei olnud koos rolliga – Mina olin koos rollis oleva inimesega – kuid inimesel ei olnud ega ole õigust selliseks käitumiseks, valikuteks, lahendusteks, väljendusteks – tema valis sel moel käituda ja oma rolli nime kasutada, et tema inimesenäolised teod saaksid võimalikuks.

Mina arvestan selle informatsiooniga ega nõua teiselt teistsugust käitumist, sest Mina ei jää temaga ühte ega kokku. Teise valikud on tema teekond - teise põhi mõtted on tema põhi, millele tema toetub - teise väärtushinnangud on tema teoks saavad sammud. Tema võimalus ja viis oma elu elada - inimesena.

Mina mõistan ja näen - Minul on enese tee jalge alla - Mina olen teadlik iseendast - Mina ei ole enam väikene laps - Mina ei vaja teist, et olemas olla - Mina saan, teisega seoses, tunda kõiki tundeid = olla tegeliku informatsiooniga koos ja ühes kõlas.

Marianne

06.07.2026.a

Ühise süsteemi infobaas I - Paika pandu ja kohale seatu - Kuid Miks?

 

Asendamine – alateadlik enese suunamine, tundma seda, mida saab ja võib ja on mõistetav. Vaimne piiratus tähendab enese mõistmatust - Mina ei tea, mida ja miks Mina tunnen, tegelikkuses – Minul ei ole õigust selleks – Minul ei ole õigust olla enese informatsiooniga kooskõlas – Mina pean, enese väljendamiseks/ enese kogemiseks, kasutama teist informatsiooni.

Tunnete mustrid – inimese tunnete teerajad on sisse tallatud – need on harjumuslikud ja iseenesest aset leidvad. Inimene ei mõtle nende peale, tema kasutab oma tundeid nii nagu on temale tavaks saanud. Seega ta ei peatu, ei keskendu ega süvene ja seega ta ei mõista ega muuda – ta lipsab tundma, tema suundub tundma – tundma tunnet, vajuma harjumuslikku seisundisse – kõik see, selle asemel, et tegeleda olemas oleva informatsiooniga – ausalt ja selgelt.

Inimene on enese tundeseisundist sõltuvuses – tema ise toidab ennast informatsiooniga, mis aitab tal tundena olla – kõige selle hulgast, kuidas tema võib ja saab reageerida, valib ta endale kindla tunde, mis väljendab/ kirjeldab/ eirab/ asendab seda informatsiooni, millega tema nõustuda ei saa, mida tema mõista ei oska, vastu võtta ei taha.

Inimene ei ütle endale, et – ka nii võib, ka sel moel saab, ka sel viisil on okey/ võimalik – Mina ei pea, teatud kindlal moel, saama, olema, omama, tundma – Mina saan valida teisiti, Mina saan elada teist moodi – see on tehtav. Minul on õigus olla õnnelik ja rahus, Mina ei pea kannatama ega ise ennast valeks pidama, häbenema, varjama – kuna, kellegi teise arvamus, hinnang, pilk, otsus, reageering, Minust erinevalt asjale läheneb.

Vägivaldne kasvatus ja vähendav käsitlus on üks põhjustest, miks inimene ei ole õppinud enesega aus olema ega iseendaga, konkreetselt, iseendast rääkima – Mina olen vihane, sest Mina – Mina olen kurb, sest Mina – Mina olen kade, sest Mina – Mina olen väsinud, sest Mina. Inimene ei ole õppinud enese reageeringuid, mida tema ise kirjeldab/ edastab endale tunnetega, mõistma ega ausalt olemas olevateks nimetama.

Keerulise mustrite rägastiku põhjus on enese töö korralduses – Mina ei tunne õigesti = Minu tunne teeb, kellelegi liiga. Mina ei tunne õiget tunnet = Minul ei ole selleks, mille valisin/ mida tahaksin kasutada, alust. Mina ei tohi, ise, ennast välja näidata/ avalikuks teha = selline Mina on keelatud, häbi väärne. Mina olen halb/ paha, kui Mina sel moel tunnen/ selle inimese vastu seda tunnet tunnen = Mina pean teisiti tundma = Mina pean teise jaoks teistsuguse tundena väljenduma.

See tähendab, et inimese, loomulik ja asjakohane, infovahetus iseendaga on ära keelatud, teiseks muudetud, asendustega täidetud, üle kirjutatud, kustutatud. Mina ei tohi – Mina pean. Minul ei ole õigust ega põhjust. Enese kontroll, enese piirangud, enese maha tegemine – enese muutmine, millelegi/ kellelegi vastavaks.

Selle asemel, et võtta tunnetes sisalduv sõnum vastu ja mõista ise ennast ning anda endale tagasiside – Mina mõistan ise ennast, Mina arvestan iseendaga toimuvat, Mina toetan ise ennast – Mina olen kohtunud informatsiooniga/ Minu seest on informatsioon esile tõusnud/ Minul läheb aega ja vaja on erinevaid resursse, et info ja sellega seonduvaga toime tulla/ toimetada.

Selle asemel, et seejärel selgineda – Mina tean Kes Mina olen, kus Mina olen, miks Mina reageerisin, mida Mina edasi teen. Selle asemel keskendub inimene, millegi alusel/ kellegi silmade jaoks, oma tunnete ja iseenda õigeks tegemisele ning enesele välja valitud tunde tundmisele. Inimene on selgusele jõudnud, et just selle tunde tundmiseks on temal õigus ja põhjus olemas – seega ta saab seda teha.

See tähendab, et inimene asendab, tegeliku informatsiooniga kaasneva tunde, teise tundega – inimene ise loob enda sisse segaduse – ta teeb enese loost kihilise ja varjava, moonutava ja kaotava – inimene kaotab sideme iseendaga – tema põhi ja tegelikkus libisevad tema käe ulatusest välja ja ta tegeleb pinnal olevaga – see pind kasvab aja jooksul, kordades, kõrgemaks.

Ega seegi nii selge ole, kui tunduda võib – on aegu, mil inimene, kellel on põhjus teatud kindlat tunnet tunda, tahab selle välja vahetada – teisele tundele loa ja õiguse saada. Selline tunnete vahetus on seotud Mina pildiga – on olemas Mina, kellel on olemas põhjus ja kohustus – inimesele on kasutada antud informatsioon - Kes ta on ja, kuidas tema reageerima peab/ reageerida tohib, kuidas mitte.

Olles Mina, kelle kohustus on tunda häbi ja alandlikkust, süüd ja kahetsust – tahab inimene olla Mina, kellel on õigus olla kurb, kaastunnet äratav, toetust pälviv, nõrk, abitu – tahab inimene olla Mina, kellel on põhjus olla õnnelik ja rõõmus ja vaba enese väljendustes. Tema ei taha temale osaks saavat tähelepanu – tema tahab teistsuguse tähelepanu osaliseks saada/ tema tahab ise endaga koos kõlas olla - teist moodi enesena olemist kogeda.

Tunde vahetuse soov annab teada, et inimesel on olemas info, mille alusel temal on olemas põhjus teisiti tunda, kuid tema ise ei luba endal tunnet ära vahetada, sest ta arvestab, kellegi teise informatsiooniga/ kellegi teise õigustega/ kellegi teise reageeringuga. Siis, kui see teine lubaks, nõustuks, toetaks, näeks, siis saaks see võimalikuks.

See on see rollide Maailma tõde – korraga saab olla üks või ka mitu, kui on olemas see üks, kes kinnitab teise(d) rolli – tema kaalub teised üles - olema teatud kindlal moel. See, kes on Halb, ei saa olla Hea – see, kes on Süüdlane, ei saa olla Ohver – see, kes on Häbi väärne, ei saa olla toetust omav. Üks on teise kinnitaja ja igal ühel on teada ja paigas oma Mina ampluaa.

Inimene peab teadma oma kohta ja tunnistama teise õigusi – siis, kui teine on ära tõestatud – tema kohta on olemas info ja tema kõrval/ seljataga on teda kinnitavad teised, siis ei ole see koht, kus vaielda ega lahingut lüüa – siis tuleb õigesti käituda ja õigel moel väljenduda – luua, ise, ennast tundena - Mina olen Häbi, Vale, Süüdi, Paha, Inetu – seda selleks, et kinnitada teist – teine saab teatud kindla tunde väljendusena olla – olla Ohver, olla Hea, olla Tubli, olla Väärtus, jne. See on süsteemi teadlikkus - olles teatud kindla süsteemi osa, inimene käitub õigesti – tema ise hoiab korda, süsteemi töökorras ja alles.

Inimene, kes elab tunnete segaduses, vajab viha/ solvumist/ kadedust/ raevu/ häbi, et tulla toime enesele osaks saava ja ennast häirivaga – inimene vajab viha ja kõiki neid teisi teda ennast vähendavaid tundeid, et tulla toime informatsiooniga, mida ta ei oska/ ei taha/ ei saa ära tõlkida/ ära süüa. Inimene vajab kõiki neid tundeid, kui olemisi, et tulla toime enese Minana olemise tagajärgedega – Mina kaotusega, Mina õigustega, Mina kohustustega – teisest vähemana olemine on kindla Mina õigus ja kohustus.

Elades kindlalt piiritletud süsteemis ja olles selle osa, kuid mitte selle looja, tähendab see, et inimene teab ise ennast, kui kindlat Mina – teda on kinnitatud, korduvalt/ vägivalda kasutades, mingisse kindlasse rolli. Inimene on saanud suunatud infoga koolituse – enam ta ei kahtle ega vaidle – tema teab, kelle kinnitaja tema on/ kes tema kinnitaja on.

See tähendab, et inimene ei saa enesest vabaks – ta jääb alati, selles süsteemis, iseendaks ehk rolliMinaks - kuid ta saab kasutada selle süsteemi võimalusi ja, enesega samu teisi/ enesest vähemaid teisi, kui vahendeid, et need teda õigesti ja vajalikul moel tunnistaksid – selle tähelepanu toetusel saab ta enesele teise Mina, kuid see kõik on ajutine.

See, mida saab anda, selle saab ära võtta ja seda saab muuta – teiste inimeste tähelepanu on muutuv suurus ega ole, lõpuni välja, kontrollile alluv. Loomulikult on põhjus ka selles, et inimene teab, enese sees, Kes tema tegelikult on – see on kõik see informatsioon, mis on tema kohta kasutusel olnud, et põhjendada temale osaks saavat, tema vastu tehtut, temalt nõutut.

Senikaua, kuni seda informatsiooni ei ole, süsteemi siseselt, valeks tunnistatud ja tema kohta ei ole teistsugust kasutusele võetud – senikaua inimene teab Kes tema on. See on tema alateadvuses, tema mustrites, tema uskumustes, tema harjumustes, tema sõltuvustes – see on tema teadlikkus ise endast – tema enese põhi, millele tema toetub.

Vägivaldne süsteem on kindlatele põhi mõtetele ja kindlale hierarhiale üles ehitatud – olemas on selle looja, kes tahab enesega seonduvat muuta, enesele seda, mida tema muidu ei saaks, enesele tähelepanu, kinnitust, võimalusi, vahendeid, võimu, jne.

Senikaua, kuni selle inimese vajadused on samad ja tema toetajad teevad samal moel – senikaua selles süsteemis informatsiooni kasutamine ja juurde loomine ei muutu – kõik on suunatud teatud kindlate parameetrite järgi käima – keegi ei lõhu süsteemi ära, sageli see lihtsalt võetakse üle – keegi tahab enese elu parandada ja seega ta võtab, jõuga/ manipulatsiooniga, töökorras oleva süsteemi endale.

Süsteemi olemus ja sisu on põhjus, miks inimene, kelle roll on olla vähem, vale, süüdlane, häbi – jääb samaks – teda ei tehta teistmoodi nähtavaks, teda ei kohelda teist moodi või kui see saab tema osaks, siis on see ajutine, piiratud, tingimustega, ostu kohustusega.

Inimene, kes tahab enese ellu muutust ja teistmoodi võimalusi ning vabadust – inimene, kes tahab lõpetada alateadvuses peituva Minapildi kasutamise - sellel inimesel tuleb üles otsida see süsteem, mille liikmeks ta on ja mida, tema ise, alles hoiab – tema on lojaalne, tema järgib korda ja reegleid, tema ei lõhu seda süsteemi ära, sest tema teab Kes tema on ja miks tema, just nimelt, see Kes on.

See on „huvitavatel” uskumustel põhinev püha kolmainsus – inimesel on olemas antipood = võrdlus objekt, kes on inimese Mina tõestus – see on see, kelles/ kellel on olemas need omadused, oskused, teadmised, võimalused, mida temas/ temal ei ole – mida tema kunagi ei saa ega oma. Kuna teises on, kuna teisel on, siis inimesel ei ole ja inimene ei saa – kahel ei saa olla korraga, sest kaks, mitte kunagi, ei ole samad ega võrdsed.

Loo kolmas osaline on Jumal – süsteemi Looja – ilma temata ei oleks teisi, ilma temata ei jää teisi – Jumal on see Kes teab, näeb, hindab üle ja kinnitab selle, kes milline/ missugune on. Loojat ja tema valikut ei saa kahtluse alla seada, teda tuleb austada, hoida ja armastada, sest Jumal on ainus – teist teda ei ole, teda ei saa asendada – teised on asendatavad, teisi saab ohverdada.

Inimene ei vihka oma Loojat = inimene ei saa seda isikut vihata = ta ei luba seda endale, sest temal ei ole selleks õigust – seega tema armastab oma Loojat = inimene loob, ise, ennast armastavana, hellana, hoidvana, meeldivana, õigena, heana, püüdlevana, kuulekana, alandlikuna, jne.

Sel moel toimides kaevab inimene ise endale lõksu – tema on ja tunneb, kuid selline tema ei peegeldu tagasi – tema Looja ei ole samasugusena, tema Looja ei näita välja samasuguseid tundeid – või, kui too ongi, siis vaheldudes ja muutudes ja tingimusi esitades. Inimene, Looja suhtes, tingimusi ei esita, kaitseid ette ei sea – inimene ei tee seda, sest tema ei ole Vale = ta teab, et see ei ole tema õigus.

Vihkamise/ enese kaitse vajaduse vahetamisest, armastuseks, saab sõltuvuslik vajadus – inimene ootab armastust, hoidmist, toetust – ta ootab vastust iseendale – tema ju on, miks teine samal moel ei vasta – inimene püüab veel rohkem, et õnnestuda ja ise kogeda seda, milleks tema võimeline on. Inimene on suuteline, reaalsuses ja reaalsena, nägema ja kogema armastust, mida ei ole olemas.

Inimese lõks, iseendale, seisneb asenduses ja teisenduses – tema kogeb tegelikkust, kuid ei vali vastata tegelikkusele. Inimene lähtub, oma väljendustes, oma rollist ja Minapildist – enese õigustest, koha teadlikkusest, kohustustest ning ta teab, et Jumalal on õigus teda karistada, hüljata, temale valu teha – kõik see väljendab ja kinnitab armastust, inimese vastu.

See fakt on ankur, mille külge, ilma valuta ja hoidvat armastust ootav ja vajav, inimene kinnitub. See, millesse inimene usub, selle olemas olemist ta näeb, mis siis, et ta seda ise ei koge – ta usub, et see on olemas, tema lihtsalt ei saa aru – ta usub, et see saab olema siis, kui tema õige on.

Uskumine on põhjus, miks inimene ei vihka seda, kes saab teda nimetada teiseks ja sellega teda päästa ja säästa senisest, vähemana olemisest, valuga kohtlemisest, häbistamisest. Inimene ei vihka seda, kes saab tema elu muuta – on loomulik, et ta tolle poole pöördub, teda oluliseks peab, talle meeldida püüab, teda armastab, teda päästjaks nimetab – tolle käes on võim ja ressursid – inimesel endal ei ole, inimene ise ei saa – tema ise ja temaga seonduv sõltub teisest.

Inimesele osaks saav tegelikkus ei kao ära – temale osaks saav on temale teada – ta on ühisel energia väljal ja tegelikkus on temaga üks – mis siis, et tema seda ise endale ei tunnista või selle olemas olemist temale ei kinnitata.

See on informatsioon, mida tema teab – sellega seoses on temas, täiesti loomulikud, tunded, mis asenduste ja teisenduste tõttu otsivad lubatut/ võimaluste kohast väljundit ja põhjust - on loomulik, et inimene vihkab seda, kes on temaga sama, kellega teda võrreldi/ võrrelda saab – see teine võtab inimesele kuuluva ära/ selle teise kõrval ja pärast on inimene vähem ja vale – sellel teisel on selline töö, maja, auto, lapsed, naine/ mees, välimus, omadused nagu inimene vajab, et tema osaks saaks see, mis teisele – parem tähelepanu, parem suhtumine, parem tulemus.

See on uskumine, et – alles siis, kui Minul on sama/ on teisest rohkem – alles siis, kui Mina oman sama/ oman teisest rohkem – alles siis, kui Mina oskan sama/ oskan teisest paremini – alles siis, kui Mina saan samal moel/ saan teisest enam – alles siis Mina olen parem, ilusam, õigem, teisega võrreldes – siis seda kinnitatakse suhtumisega, kohtlemisega, võimalustega – siis nähakse ja teatakse Mind teist moodi, teistsugusena. Kuid senikaua, kuni teine on Minust enamana ja teisel on Minust enam, senikaua Minuga seonduv ei muutu – seda ei muudeta, sest ei ole põhjust ega kinnitust.

Enesele osaks saanu/ saava ära seletamine. Enesele osaks saava ära põhjendamine. Enesele, teise valikute eest, vastutuse võtmine – teise põhjus olin/ olen Mina – Mina olen selline, kellega teisiti ei saa, kes ei ole ära teeninud, kes ei ole väärt, kellega peab – Minu puhul teine ei saa teisiti valida – Mina ise teen selle võimatuks – Mina olen Mina.

Tegelikkus - inimene ise kinnitab enda – süsteemi kuulumine teeb enese Mina elavaks – see on inimesega kõikjal, kuhu too läheb – inimene ise võrdleb ennast teisega, inimene ise nõustub võrdluse tulemusega, kui seda teeb tema ise või teevad teised, inimene ise vaikib, kui teda vägivaldselt ja vähendavalt koheldakse – tema ju teab enese Mina ja enese kohta.

Inimene võib ja saab mossitada, viha kasutada ja kade olla, ennast hävitada ja kättemaksu haududa, saatust/ kedagi teist, solvunult, needa – need on inimese tunded ja tema tunnete väljendused, mida tema kasutab, et endale osaks saavat kirjeldada ja selle mõjust, läbi asenduste ja teisenduste, teada anda – Mina kogen, Minul on halb, Mina ei tule toime, Mina tahan/ vajan teisiti.

Inimene, kellele on teada antud, et tema on Mina, kelle kohta kehtivad teatud kindlad reeglid ja kohustused ning kellel puuduvad teatud kindlad õigused ja võimalused. Inimene, kes on sellele informatsioonile alla kirjutanud ja hoiab kinni enese Mina pildist, ei ole võimeline oma elu muutma – ta otsib järgmise asenduse ja jõuab välja järgmise sõltuvuseni ning süvendab seniseid.

Inimest aitab teadlikkuse kasv – enese info välja avardamine ja toimuva mõistmine – enese tegeliku Mina üle otsimine ja iseendale pidava põhja jalge alla loomine. Senine Mina ei ole minu Mina - see on sel moel toimiv keskkond – selle sisse jäädes, seda alles hoides, seda toites – saab kõik see Minu osaks – Mina ise võimaldan selle. Kas see ongi see, mida ja kuidas Mina tahan endale? Kui ei, siis miks Mina ise selle endale valin?

Enesele osaks saanu põhjus on teatud kindla kollektiivi kasutuses olevas infobaasis ja selle haldajas/ toetajates – see on teatud kindla suunitlusega käitumiste ja reeglite raamistik. Selle olemas olemisel on kindel eesmärk, millest kõrvale ei kalduta – süsteemi Looja ja Arhitekt on inimene, kes tahab olla see Kes tema ei ole – seega vajab ta tõestust ja kinnitajaid, et olla Mina Kes tema olla tahab – olla enese tegelikkuse antipood. See tähendab, et inimene on, oma teadlikkuses, endiselt mingi süsteemi osa, milles temale on jäetud vähema koht ja kohustused. 

Tahtes olla enamat ja vajades oma ellu muutust, kasutab inimene süsteemi võimalusi ja süsteemi infobaasi - enese Mina loomiseks ja selle alles hoidmiseks on kõik vahendid ja lahendused head – mis siis, et need, kellelegi teisele haiget teevad või surmavalt mõjuvad – suur eesmärk nõuab ohvreid ja tulemus pühitseb abinõu.

Enese möödunust välja kasvamiseks tuleb mõista, et selle süsteemi, millest osa oldi/ ollakse, osatäitjatel on kindel vaimne teadlikkus – nad on manipuleeritavad – nende teadlikkus on muudetav – neid saab käsitleda vajamineval moel – nad kuuletuvad ja täidavad – nad on masinavärgi osad – nad teavad oma kohta ja õigusi – neid ümbritseb infoväli, mis kõike toimuvat selgitab ja osaks saavat põhjendab – teisiti ei saa, nendega teisiti ei saa, süsteemi omanik/ haldaja teisiti ei saa.

Too on Jumal, kes teab, korraldab ja päästab õigeid ja karistab eksinuid – Jumal on selle süsteemi päike – ilma temata jäävad teised hätta, hukkuvad, kaovad, kaotavad. Lapsed lahendavad Maailma – laste tasand – lapsed vajavad Vanemat, kes neid hoiaks, nende peale mõtleks, nendega arvestaks, nende elu lahendaks – kes annaks informatsiooni, et lapsed saavad olla Lapsed – neil on olemas see suur ja võimas/ julge/ osav Oluline Teine, kes lahendab kõik teemad ja võtab raskused enese peale – lapsed saavad olla lapsed.

Laste ülesanne on tunnistada oma Vanema eksimatust, õigusi, vajadusi, tahtmisi, tegusid – mitte nii nagu neid kogeda ja näha on, vaid nii nagu nende kohta räägitakse ja informatsiooni juurde luuakse. Ära käi Minu tegude järgi – käi Minu sõnade järgi – see osutub võimatuks ülesandeks, sest tegemist on kahe erineva tasandi ja kahe erineva teega – erinevad väärtushinnangud ja eristuvad põhi mõtted.

Sellises Maailmas elav laps saab endale võimatu ülesande – teha üheks ühildamatu – tema sees ei ole seda, mis on teises – teise sisse varju jääv ja teise poolt teada olev – see, miks teine valib ja teoks teeb – see põhjendaks ja seletaks ära, kuid teine ei vali seda avalikuks teha - seega jääb laps segadusse ja tegelema võimatuga.

Inimene ei saa enese minevikust vabaks, sest ta ei vabane sellest, kuna teda ei vabastata sellest - süsteem vajab toimimiseks põhjusi, asitõendeid, õigustusi, selgitusi - kõik see, mida on tehtud ja ka mitte tehtud, kuid näidatud teatud kindlal moel - kõik see on alles.

See on see kuri ja kuulus viimane kohtumõistmine - Piibel on kirjutatud inimesest, kuid inimeste poolt, tahtlikult, valesti tõlgendatud - Paradiis ja Põrgu - siis, kui oled teinud ja olnud, siis lähed ühte või teise - see on teadmine, siis saab see Minu osaks - Mina ei pääse sellest.

Kahestunud inimene, kelles on kaks poolt, mis on ühildamatud, sest nende tulemus on vastu pidine - igavene karistus, igavene pühitsus. See süsteem on üles ehitatud Jumala austamisele ja Jumala saadikutele/ vahendajatele - nemad vabanevad vastutusest, nemad on puhtad ja õiged - teised saavad eksida ja valed olla - teisi on õigus karistada ja hukka mõista - Hea tõestab Halva - Halb kinnitab Hea.

Informatsioon - tehtut ei ole võimalik parandada, midagi ei ole võimalik muuta, kasvamine ei ole võimalik - ainukene asi, mida saab teha, on kahetsemine, andestuse palumine, pattude lunastamine - selle hinnaga, mis nende eest määratakse. 

See on rollide alles hoidmine ja rollidesse suunamine - Sina tegid = Sina oled = Sina ei muutu. Inimesele õpetatakse, et vastutust ei tule võtta, inimesena kasvamine ei ole prioriteet, vaimsuse avardamine ei ole võimalik = inimese Mina jääb selliseks nagu Looja teda olema nimetas  ja ainult loojal on võimalik seda nimetust muuta - teha seda siis, kui inimene on olnud Jumalale kuulekas ja täitnud/ järginud reegleid, mis tema jaoks, Jumala poolt, on kirjutatud.

Sel moel toimiv keskkond on suletud süsteem, milles kehtivad ühe poolselt paika pandud reeglid ja kord - teised selle süsteemi liikmed peavad neid järgima ja selle süsteemi Haldajale/ Loojale/ Jumalale kuuletuma - ennast õige energiana looma ja vahendina kasutuseks kõlblikud olema.

Inimene, kelle vaimsus ja teadlikkus on lapse tasandil ega vali vastutada enese sammude tagajärgede eest - see inimene usub temale ja tema kohta öeldu tõeks ja ta vajab Jumalat, kes tema elu korras hoiab ja korda teeb. See inimene võib kaevelda, ebaõigluse üle, ja vihata, temaga võrreldavat, kuid ta ei lähe süsteemi ja selle Jumala vastu - ta muudab ise ennast, ta loob süsteemi sisse oma süsteemi või võtab olemas oleva üle - Mina pilt ja varjatud/ moonutatud enese tegelikkus.

Marianne

02.07.2026.a

Ühine energia ja väli XII - Enesena olemas olemise teadvustamine

Selleks, et tuleks välja hääl, mis kõlab krooksumisena, tõmbab konn ennast õhku täis ja siis ta liigutab seda õhku enese sees ringi ja selle tulemus ongi hääl, mis kostub kaugele – Krooks.

Inimlaps, kes on elanud ja kasvanud vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, kohates vägivalda ja kogedes vähendamist, peatab oma hingamise ja reageerib, enese teadlikkuse ja võimaluste piires, temaga toimuvale - tema kasutuses oleva informatsiooni alusel. See on harjumus, millest on saanud teadvustamata reaktsioon.

On tavaline, et vägivaldses keskkonnas olles, vägivalda kasutavale öeldes – arvesta Minuga/ ole Minuga teisiti/ Minul on halb – kostab vastuseks vägivaldne ja vähendav reaktsioon, mille eesmärk on vaigistada/ takistada/ maha teha – ära tüüta/ ära sega/ käitud valesti/ ei ole õigust – tegele ise endaga.

See laps - kes on abi vajanud/ abi otsinud - proovib, suurt inimest, enese informatsiooni tõelisuses ja olulisuses, veenda – õigustada abi vajadust, enesele ja tõestada abi olulisust, enese jaoks ja teha selgeks, et suur on kohustatud seda tegema – lapsele vajalikul moel.

Enese info edastus väljendub ea ja oskuste kohaselt – siis, kui sõnu ei ole või nendest ei piisa või välja öeldud sõnu ei kuulata, siis see saab tähendada karjumist, solvumist, jonnimist, protestimist, vaidlemist, nihelemist, hääle tegemist, tähelepanu äratamist/ otsimist, löömist, nähtavalt peitu pugemist, külje all seismist, enese vigastamist, korduvat liigutust, sarkasmi, naeru jne.

On tavaline, et üsna varsti õpib, vägivaldses keskkonnas viibiv ning tühistamise ja manipuleeriva käsitlusega kohtunud, laps ise olema/ ise tegema/ vaikima/ taluma/ ennast hülgama – viimase piirini abi mitte küsima. Põhjuseks see, et tema enese info on tühjaks tehtud – laps ei saa sellele toetuda, mida temal ei ole - lapsel ei ole seda, mille olemas olemist ei kinnitata – laps teab, et seega ei ole temal teatud õigusi ega teatud asjadele õigust.

Põhjus, miks suureks kasvanu - sageli üle piiride minevalt ja äärmustes kõndides, millegi vastu protestib, midagi tõestab, midagi õigustab, millegi üle vaidleb – erinevates vormides, erinevates kohtades - on möödunu jätk - Minu õigus – Mina tean, et Minul on õigus – Minul on olemas informatsioon, mis seda tõestab/ Mina olen nii suur, et Mind ei saa eirata - tühistatud laps tõestab ja õigustab, viimse võimaluseni/ kõikjal/ ka teiste eest ja pärast.

See on enesele vajalik kogemus, mis kunagi ei kaota mõtet – see tähendab, et inimese, ühe suunaline, tegevus ei lahenda tema tegelikkust – see ei muuda seda informatsiooni, millele inimene toetub – inimese sees olev laps teab, et kui tema otsustab abi küsida/ enese paremat kohtlemist tahta/ enesega seonduvalt, millegi muutmist soovida = ise ennast tähtsaks teha - siis tema info ei pea – temal ei ole oma tõde, kuna temal ei ole selle kinnitajat.

Vägivaldses keskkonnas viibija/ elanu on tugevam siis, kui ta kaitseb kedagi teist/ midagi muud - siis tema tõde ei kao ja ta saab seista, küll värisedes/ enese seest jõudu ja julgust leides, teise eest – teisel ei ole kedagi teist – tema on – tema on viimane kants – teise kohta ta teab, et nii ei tohi ja sel moel ei või – tema kinnitab, et teist ei tohi kiusta, lüüa, valesti kohelda.

Sama tugevust ja otsustavust ei ole enese puhul, kuna siis tuleb mängu mõistmine – teine ISE VALIB Minuga mitte arvestada, teine ISE TAHAB Minust mitte hoolida – sest Mina olen Mina. 

See Mina on enese kaustuses olev Mina pilt, mis õigustab enesele osaks saava ja annab teada, kuidas Minu puhul käitutakse – teise puhul ei ole seda Mina pilti segamas – teist nähakse nii nagu asi aset leiab ja sageli ka enesele osaks saavaga/ saanuga samastanuna - enese kogemus annab teada, kuidas sellist kohtlemist kogeda on.

Siis, kui laps saab kogemuse – teda kuulatakse ära, temaga nõustutakse, temaga arvestatakse, siis on see nii harjumatu ja ebatõene kogemus, kuna lapsel puudub harjumus, kuidas siis olla ja käituda – mil moel ennast tunda ja väljendada – tal puudub teadlikkus, kuid ka vabadus, teistmoodi valikuks.

Laps on juba ennast õhku täis tõmmanud, et ise ennast õigustada või hingamise peatanud, et enesele osaks saav vastu võtta – kuid siis, kui ta ei pea ega saa seda teha, siis on teda üle – tal ei ole ennast, kuhugi suunata ega millegi peale välja voolata – see hääl, mida ta oli õppinud tegema, selleks ei ole kohta ega vajadust.

Laps peab suutma, ise, ennast, nimelisest ja eesmärgipärasest, energiast vabastada - laps peab ise muutma oma seisundit, ilma, et tema saaks vajamineval moel väljenduda - krooksuda. See koht ja selline häiritus, vaimsel tasemel, näitab sõltuvuse olemas olemist - inimene lülitub, automaatselt - inimene reageerib, automaatselt - temal ei ole teist teed ega valikut. Temal endal tuleb see, alles, leida ja ise endale anda.

Laps, kellel ei ole olnud turvalist sadamat ega toetavat õlga ega mõistvat vastu võtmist, ei oska ega julge välja hingata – lihtsalt välja hingata – kergendusest, vabadusest – tugi ja mõistmine on olemas – Mina ei ole tühi ega vale, Mina olen olemas – tõelisena.

Mina olen, kuid Mina ei saa - see, mida Mina ei saa, muutub olulisemaks, kui kergendus selle üle, et Mina saan. Laps, kes on ise ennast ette valmistanud, tahaks vaimse enese rahulduse saada - ennast välja valada/ tühjendada, kellegi/ millegi vastu suunates. 

See tähendab, et kuigi laps ei pea käituma tavapäraselt - teda on kuulda võetud - väljendub temaga toimuv, korduvas, üle selgitamises, põhjendamises, õigustamises, enesele tähelepanu püüdmises/ tähelepanu suunamises/ enesel tähelepanu hoidmises. See tähendab, et last juhib alateadvus ja kehas olev, ärevusest ja hirmust tingitud, pinge.

Vägivaldses keskkonnas aset leidnud inimese tühistamise tulemus. Laps saab aru sellest - kes teda ei aita, kes teda ära ei kuula, kes teda ei vali mõista. Laps, kes otsustab enesele abi otsida/ enesele olulisele eesmärgile jõuda, otsib ja vajab tähelepanu – see tähendab, et alles on jäänud miinimum – Mina vajan tähelepanu – sellest eesmärgist jääb ära see, milleks seda vajati ja mille jaoks see oluline oli ja mida see tähendab.

Tühistatud laps SAI tähelepanu osaliseks – teda vähendava ja vägivaldselt kohtleva ning manipuleerivalt käsitleva tähelepanu osaliseks. Puudu jäi ja vaja oli teistsugust tähelepanu – seda õiget, mis lapsega arvestab ja last kinnitab, lapsele vajamineval moel.

Vägivaldse aja sees jäi järele õige tähelepanu vajadus – tähelepanu äratamisest ja tähelepanu enesel hoidmisest sai enesele antud ülesanne/ kinnisidee/ sõltuvus – oluline oli saavutada õige tähelepanu ja vältida valet tähelepanu.

Endale antud ülesanne tähendas seda, et laps tegeles tähelepanu, kui suurusega – temast sai Hea Laps/ Õige Laps/ Tubli Laps/ Sõnakuulelik Laps/ Ilus Laps/ Andekas Laps/ Tore Laps, jne – ta lõi ennast olema ja väljendas end sel moel, et parem tähelepanu oli temale tagatud/ tema puhul õigustatud – temal oli, tähelepanu andva suure tingimuste järgi, õigus paremale tähelepanule. Tulemuseks suur laps, kes teab ja usub - lava on Minu = tähelepanu on Minu, sest mina olen Mina.

Raske oli sellel lapsel, kelle puhu kasutati võrdlusi – oli olemas see, kellega teda sai võrrelda ja tema jäi alla. Raske oli sellel lapsel, keda kasutati vaimse eneserahulduse teostamise vahendina. Tema Mina pilt sai kindlad jooned ja sisu.

Sellel lapsel ei olnud võimalust olla see parem ja ilusam, selle lapse jaoks tõi temale osaks saav kaasa tõsisemad tagajärjed – enesele parema Mina vajaduse, teadmata, kuidas seda saavutada, sest mina oli Mina ja osaks saava kohta käivate tunnete talumise/ taltsutamise. Enese lava igatsemine/otsimine viis enese müümiseni - kustutavate/ asendavate tegevuste kasutamine viis ennast kahjustavate sõltuvusteni.

Inimene, kelle minevik kõnnib temaga kaasas – on inimene, kes toetub möödunule. Kuigi see inimene on kogenud teistsugust kohtlemist, õppinud uut juurde ja on teadlikum, siis möödunu räägib temas endiselt – tema reaktsioonid, mõtte mustrid, uskumused annavad teada tema vanusest, kuhu ta pidama on jäänud/ teemast, mille juurde ta on jäänud.

Suurena, teades ja aru saades, kes teda halvasti kohtleb, kes temaga ei arvesta - teab inimene oma kohta - ta on Mina, keda on õigus sel moel kohelda ja tühistada. Seega otsib ja vajab ta teise tähelepanu, tõestab ta enese lojaalsust, vaikib enese tõest ja teise poolt tehtavast, võtab vastu teise poolt pakutud tasandi ja tõlgenduse, müüb ennast - teise tähelepanu on oluline - see tuleb hoida talutavana, et vältida negatiivsust ja vähendavat kohtlemist, millega tegelemiseks ei ole teadmisi.

Suurena, teades ja aru saades, kes teda halvasti kohtleb, kes temaga ei arvesta – läheb, kasvult suur ja suurema teadlikkusega inimene, sellisest inimesest mööda – möödunu laps otsib tee, võimaluse, kellegi teise, kuidas edasi minna – tema teab, et Maailm on suurem – seal on olemas see, kes ise valib lapsega olla/ kellel on kohustus oma rolli täita – too saab selle eest palka

Selle inimese jaoks, kes, ei tervenisiti ega kõiges, möödunust välja ei ole kasvanud – on olemas tema uue aja kogemustega täidetud infobaas, kuid tema Mina pilt, teatud situatsioonides/ teatud keskkonnas/ teatud inimesega ühes, on sama. Tema teab oma õigusi, võimalusi ja kohta ning põhjusi, miks need nii on – kuna ja kuni Mina on endine, siis muutust ei ole.

Selle inimese jaoks ei ole teistmoodi valitud ja teoks tehtud samm, vaimses plaanis, kerge. Ühelt poolt - Mina näen teist võimalust/ Mina tean teist teed - kuid teisal inimene teab ja näeb, enese sees, et tema justkui eirab seda, kes on olemas – tema reedab teise, sellega, et annab tollele teisele ja neid ümbritsevale teada – seda teist ei ole Minu jaoks olemas, Mina ei vali teda, Mina ei ole temaga.

Seega tunneb ta ärevust, hirmu, paanikat, kuna on valesti käitunud – tema on süsteemi lõhkunud – tema ei allu kehtivale korrale – tema ei otsi teise käest tähelepanu ega vaja enesele tõestust, tema ei küsi luba ega tõesta enese õigusi, tema ei müü ennast maha, tema ei loo ennast teise rollile vastavana, tema ei lase ennast vahendina kasutada.

Sellise, alateadliku, reaktsiooni taga on elavalt meeles olevad kogemused – et siis, kui abi on küsitud ja abi ei ole antud, vaid last on maha tehtud - et siis, kui laps on näidanud initsiatiivi ning leidnud lahenduse/ toetuse mujalt – et siis, kui keegi teine, samas keskkonnas, on abi mujalt otsinud/ teistmoodi loo lahendanud/ last toetanud - siis on abi andmisest keeldunu käitunud nii nagu temale oleks liiga tehtud – too on solvunud, vihane, põlglik - kuidas said Sina Minule nii teha/ Sina häbistasid Mind, teiste ees/ Sina ei oska, Minule, tänulik olla/ Sina ei huvita seda teist/ kindlasti petsid selle, mis said, valega välja/ kindlasti kasutati Sind ära.

Agressiivne reaktsioon on rollina käitumine – enese Mina tõestamine, lapse arvelt, teda vähendades – inimest ei huvita see, mida ja kuidas laps vajas ega see, et lahendus oli võimalik ega see, et abi anti, sest see oli õigustatud ja, et lapsel sai sellest parem – selle asemel lahendab suur olukorra, ennast tõestades – Mina, Mina olen, Minu käest, Mina otsustan, Mina tean – Sina ise ei tea, Sinul ei ole õigusi – teised on halvad, teine tegi valesti = Mind ei tohi eirata, välja jätta, tühistada.

On vaja tugevust – vaimset ja füüsilist tugevust, et ise oma jalgadel seista ja ise ennast teise energiast/ info väljast eristada. Manipuleeriv, pasiivne/agresiivne käsitlemine on väga ahistav ja ebameeldiv kogemus. See on mõistmine, mida teine teeb ja mille teine on enesele eesmärgiks seadnud, kuid seejuures ei saa seda teist takistada ega seda teist, enese tegevust, tunnistama panna.

Sellised situatsioonid on rasked sellepärast, et need korduvad, kuna teine on, millegi pärast, oluline - kuid see ei ole hea ega hoidev koos töö/ koos olemine, vaid sellest ühes olemisest saab kahe erineva informatsiooni võitlus ja pidev vajadus ennast kaitsta. 

Teise eesmärk, hoolimata ametist või põhi rollist, ei ole enese tegelike ülesannetega seotud ja ühist hoidev, vaid isiklikust vajadusest kantud Mina tõstmise soov, mis on enese vaimsest rahuldamisest saadetud – ei olda võrdsed, vaid ollakse vahend, teise loos.

Seda hoolimata sellest, et teine peaks lähtuma samast eesmärgist, mis on temaga koos olijal – miks koos ollakse, miks ühendus loodi, mida küsiti, mida oodatakse - kuid see ei loe, kui teine tegeleb, esimese asjana, oma Mina tõestamisega, oma Mina postsiooni kindlustamisega ja seda tehes kasutab vähendamist, agressiooni, vale informatsiooni loomist ja levitamist, sõnumi tooja valeks nimetamist.

Sellise inimesega ei ole mõtet jageleda ega temale ennast ära tõestada. Küll saab ja tuleb teise tegevusele nimi anda ja tema eesmärk avalikult sõnastada. Küll tuleb endale teine tee otsida, seadusest abi otsida, enesele kindlaks jääda, ära minna. Info iseendale – Minu info on tõene, see on oluline, Mina tean, mis on Minu eesmärk – Mina tean, mida Mina, selles loos, olen tegemas.

On selge, et enese tugevus ei tule üleöö ega iseolemise haprus kao, hajudes tuulde ega enese jalgadel seisma jäämine sünni iseenesest – see tuleb harjutades ja vaimselt kasvades – tõene/ asjakohane/ laialdane informatsioon.

Siis, kui elu saadab teele kogemused, siis see on koht, milles kasvada ja võimalus, mida kasutada – Mina nüüd harjutan. Jah, see ei ole kerge, eriti siis, kui tegemist on tõsise ja reageerimist nõudva teemaga, millele on vaja õiget tulemust – inimesega arvestatakse, inimese vajadusest ja inimese informatsioonist lähtuvalt, kuid see info ja seda edastav tühistatakse, agressiivset manipulatsiooni kasutades.

Veel raskem on see siis, kui lugu saab erinevad tasandid - on avalik info edastus, kuid see ei ole sama, tegude ja sõnade varju peidetuga. Selline kogemus nõuab vaimse tugevuse ja võimekuse olemas olemist - informatsioonid tuleb üksteisest lahutada ning kõigega tuleb arvestada, kuid ei manipuleeriva infoga tegelema minnes, vaid algust silmas pidades ja tegelikkusele toetudes.

Harjutamine tähendab uue ja tegelikkusele vastava informatsiooni sõnastamist, kinnistamist ja kasutamist - seda ka siis, kui sellele ei saada kinnitust - loo teine osapool ei arvesta, nimetab valeks, väidab ülekohtuks, kasutab vägivaldseid lahendusi. 

Teine on samas, kuid teine ei ole sama - meie oleme ühel ja samal väljal, kuid Minu energia on teise omast eraldi - Mina ei anna enda energiat teise kasutusse - Mina ei võta teise energia tasandit vastu - meie energiad puutuvad kokku, kuid need ei segune. Mina olen Mina - hoolimata sellest, mida teine väidab ja näitab ning kuidas valib käituda - Mina ei kaota/ ei kustuta/ ei vaheta oma teadlikkust ära. 

Marianne

30.06.2026.a

Ühine energia ja väli XI - Võidu kirbelt valus maik

 

Siis, kui ollakse mõistnud vägivalla olemust ja vägivald on tehtud endale nähtavaks, siis on inimene alustanud teekonda, vägivaldsest keskkonnast välja. Inimene ei pea vägivalda enam normaalseks, vaid reaalseks, seal ja siis, kus ja kui inimesed ei oska/ ei taha/ ei vali ilma selleta toime tulla.

Inimene ei saa vägivalda Maailma seest ära kaotada, kuid ta saab ise seda enam mitte valida ja tema saab vägivalla nähtavaks teha siis, kui tema suhtes seda kasutatakse või temaga koos olija seda kasutab – siis nimetab inimene selle õige nimega ja ütleb sellele Ei – Mina ei nõustu, Mina ei vaiki, Mina ei toeta.

On nii inimlik, et see inimene, kes on alustanud muutust ja teostab seda, soovib/ loodab/ ootab, et tema möödunust ja olevikust ei saaks ära lõpetatud minevikku. Inimene soovib/ loodab/ ootab, et teda ümbritsev, temaga koos olev, kasvab koos temaga – mitte ei jää väikseks ja kitsaks nagu lapse aja riided ja jalanõud, mis tuleb seljataha jätta.

Selle jaoks, et see nii ei läheks, on inimene valmis enesega olevat/ olijaid toetama ja sinna/ neile teadmisi jagama – inimest, inimesena kohtama – Mina näen ja tean, tea ja näe Sina ka – võta sama informatsioon kasutusele, vaata enese mustrid ja uskumused üle, näe vägivalda ning tee elutervel ja mitteelutervel elamisel vahet.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud laps on elanud tähelepanu muutuse ja vahelduvuse mõju all. Ta on tähelepanust sõltuvuses ja endiselt elamas selle vajaduses. See tähendab, et tema vajab õiget tähelepanu ja väldib valet tähelepanu. Õige on see, mis kohtleb teda soojalt ja hoidvalt ega tee temale liiga ega sunni teda endast taganema. Vale tähelepanu on see, mis toob temas nähtavale Mina, kellena olles on teda õigus kohelda vägivaldselt ja vähendavalt.

Seega, inimese tähelepanu, inimesele, mõjub sõltlasele tema vajadusi toitvalt ja teda nähtavaks tegevalt – see olen Mina, Mind nähakse, Mina saan olemas olla. See on rahu ja vabadus ja kergendus – vead ei ole enam vead, tehtul ja valikutel ei ole enam sama kaalu – inimese süü ja paine koormat on kergendatud – tal on õigus olemas olla, sellisena nagu tema on.

Inimese tähelepanu, inimesele, ei ole vähendav kogemus – see on inimese eneseteadlikkust tõstev võimalus ja temas enama nägemine – inimene on tähtis ja on oluline. See on sel moel nagu ei kunagi varem või siis harvadel kordadel aset leidnu. Kuid igatahes on see, midagi sellist, mille inimene võtab vastu ja tahab endale hoida – inimene, kes on elanud vägivaldses keskkonnas, teab seda moodust, kuidas tema saab seda teha – inimene võtab kasutusele manipulatsiooni.

See inimene, kes ise ei otsi ega ise ei taha, ei ole astunud muutuste teekonnale – tema jaoks on vägivald endiselt normaalne – haiget tegev ja vähendav küll, kuid see on tavaline – inimene on harjunud sellega. Inimene ise kasutab vägivaldseid ja vähendavaid lahendusi – ta ei tea/ ei oska/ ei vali teisi – tema jätkab nii nagu on tavaline. Inimene ei taha muuta keskkonda, inimene ei taha kaotada senist - kellegi olulise tähelepanu/ privileege/ vajaduste täidetust – need on temale olulisemad ja seega ta ei ole nõus välja kasvama ega senist lõpetama.

Inimene, kellele saab osaks teda toetav tähelepanu, ei ütle ausalt, et - Mina jään enese juurde ja Mina ei vali Sinu teed. Selle asemel inimene naudib temale osaks saavat tähelepanu ja peesitab selle paistel. Ta hoiab üleval kulisse, et toetus jätkuks ja energia tasand kestaks. Jah – tema petab ja valetab – tema ei tee samme, ta ei kohtu inimesega – tema võtab sellest kogemusest selle, mis ja kuidas on temale vajalik – teine on vahend selle saamiseks.

Manipuleeriva inimese tegevus tuleb välja – see saab avalikuks siis, kui teda toetanu jääb seisma, vait ja vaatab kogu loole otsa – kus ja milles astus ja väljendus tema ise – kus ja milles astus ja väljendus teine. Kes, milles ja millal hoidis ühist ruumi turvalise kohana. Kes, milles ja millal võttis oma sammude eest vastutuse.

Siis on valu ja kurbuse koht, sügav väsimus ja pettuse läbi nägemine – teise sammud jäävad puudu – teist ei ole kõrval ega mõistmas ega sama tegemas – teine näitles - teine ütles sõnu, mida temalt oodati – teine tegi liigutusi, mis markeerisid oodatut – teine tegi tagant tõugatuna ja ette öelduna, kuid ei ise valinuna – tema ei olnud võtnud informatsiooni omaks ega hakanud seda kasutama – tema tegi sunnitult - tegi seni, kuni see oli vajalik ja võimalik, et saada vajamineva tähelepanu osaliseks.

Siis, kui sellele juhiti tähelepanu – siis sai inimene vihaseks – muutus ründavaks ja vähendavaks – tema ei ole VEEL mõistnud ega aru saanud – tema ju tegi ja oli, mida oodati – tema ei saa, midagi teisiti teha – miks teine nüüd Ohvrina käitub – miks teine tähtsam olla tahab – mis mõttes teine enam ei aita – tema ju ei olnud aru saanud, millest jutt käis –teine peab teda õpetama ja temaga arvestama - tema tegi surve alusel – teda kasutati ära. Jne.

Muutunud tähelepanu vajutas sõltlase käima – too tahtis enesele vajalikku tagasi ja ta proovis seda saavutada, enese kasutuses olevate meetodidega. Loomulikult ta ei tunnistanud enese tegu ega valikuid – ta ju oli neid varjanud ega olnud neist rääkinud – seega ei olnud neid olemas ega teisel õigust neist rääkida. Ja, kui tema oligi teinud ja oligi olnud, mis siis – temal oli selleks põhjus ja õigus olemas – see oli teine.

Inimene, kes ei talu tähelepanu enesele, kui inimesele – ei võta enesele antavat informatsiooni vastu – ta ei ole inimesena, inimeste tasandil – temal on rolli teadlikkus. Aus tagasiside, tema valikute ja väljenduste kohta, kohtab erinevate rolliMinade plejaadi – agressiivset ja survestavat proovimist, et kas teine haakub ja võtab mängu vastu – kas jätkab vägivaldses ja vähendavas Maailmas olemist ja teise vajaduste täitmist.

Loomulikult käivad siia juurde ka – valeks nimetamine, välja jätmisega ähvardamine, maha tegemine, vähendamine – enese Mina tõstmiseks ja tõestamiseks vajalik tegevus ning vaimse eneserahulduse saamine. Kõik see näitab, et inimene ei ole astunud välja ega edasi, vaid on kasutanud ära seda, mida temale võimaldati.

Mina – üksinda/ Mina - teisega koos. On harjumus olla teisega, on turvaline olla teisega – Maailma ja Mina pilt, mida ei osata ega saada, hetkega, teiseks muuta – ise ennast ei saa ju välja vahetada – uuel moel nägeva ja kogeva iseendani tuleb kasvada – samm, sammu haaval.

Enese leina tuleb tõesena tunnistada, enese kaotus tuleb vastu võtta – Mina enam ei ole ja seega Minul enam ei ole ja Mina enam ei saa – Mina ei kuulu sinna, kus varem olin – Mina ei saa tagasi muutuda – möödunu kogemused on alles, kuid möödunud aja Mind enam mitte.

See tähendab uusi ja teist moodi teid, uusi ja teist moodi kogemusi, uusi ja teist moodi valikuid – seda sellelt tasapinnalt, kuhu olen praeguseks jõudnud ja millisena Maailma näen ja teadvustan. 

Võit, enese harjumuste üle, toob kaasa nukruse ja ajas lahtuva valu – see on normaalne asjade käik – tervenemine ja mõistmine – iga inimene valib enese tee ja sammud – inimene ei saa astuda sellel teel, mida tema ise ei ole endale valinud – Mina ei olnud preemia, et teine saab Minuga olla – Mina näitasin teisele võimalusi, mida tema on võimeline valima – seda siis, kui tema ise valib samme astuda – teine tegi oma valiku ja see on tema õigus.

Marianne

26.06.2026.a