Malendid laual I - Sukk ja saabas

 

Sageli pöörduvad inimesed teisest inimesest eemale ja vähendavad temaga kontakti, sest ei taha nii nagu on, vaid teisiti. Ühes oldust ja ühisest, kui väljapääsuta olukorrast, kasvab vaimse taseme häiritus ja see toob kaasa paha meele – teist tahaks muuta ja teise mõtteid tahaks parandada ning teise tähelepanu suunda tahaks teisale keerata.

Häiritud inimene mõistab lugu nii, et teine on vale – teine saaks ja peaks olema teist moodi, kuid ometi ei vali seda olla. Teine kõnnib justkui sissetallatud radu pidi – ikka teatud moel Maailma vaadates ja näidates – ikka samu sõnu ja väljendeid kasutades – see on nagu teatud kindel värvigamma ja lõhn ja käega katsutavalt füüsiline miski, mida teine hoiab elusana. Temaga koos olles saavad teised sellest osa – neist saavad selles osalised.

Teise poole saab ja võib vaatama jääda, kuid see on miski, mida ei saa muuta ega lahendada – lahendus ja muutus tulevad enese valikute ja mõtestamiste kaudu. Teisele võib vihjata ja teist saab parandada, teisega võib vaikida ja teisele saab keelduvalt vastata, kuid see ei aita, sest see on aktiivne vastu reageerimine – see on olulise informatsiooni vältimine ja eitamine.

Inimene on saanud informatsiooni, millega tema ei tegele – inimene ei esita iseendale küsimust - Mis Minuga lahti on – miks, Mind, teise inimese Maailm häirib? Teise valikute küsitavaks nimetamine toob kaasa selle, et inimene tunneb ise ennast valesti, sest tema näeb ise ennast valena – mis õigust on Minul teise inimese Maailma arvustada ja hinnata – see on tema valik ja vajadus – Mina ei saa temale seda ära keelata.

Teine on teine teema – küsimus on iseendas – Miks Mina olen häiritud? Tegemist on erinevate energeetiliste tasandite ja väärtushinnangutega. Teise Maailm häirib, sest suhtlus/ vestlus/ koos olemine on enese aeg, millest inimene tahab ka iseendale ja enesele vastu saada – kui temale just nimelt selle eest palka ei maksta.

Inimene ei taha olla teise mõtete ja sõnade anum – inimene ei taha tegeleda selle informatsiooniga, mida teine annab – Mina ei samastu, Mina näen teisiti, Mina mõistan teisiti – Minu jaoks on teise info tühi, kasutu, ühe külgne, vale, negatiivne, vähendav. Kõik katsed, seda tasakaalustada ja enama loomiseks suunata, jooksevad tühja – teine jääb sinna, kus tema on ja tegema seda, mida tema ise valib teha.

Erinevad tasandid tähendavad erinevust vaimses avatuses – Mina versus inimene – teine loob ise ennast teatud kindla Minana, kuid jätab kõrvale iseenda, kui inimese. See, kes kogeb häiritust, näeb ja kuuleb inimest, kes ei näe enese tegelikku osa - temale osaks saavas/ temaga seonduvas/ tema poolt tehtus ega võta enesega seonduva eest vastutust – ta on inimene, kes ei mõista, et nn töö ja tulemus on tellija materjalist ning inimese isiklikud sammud viisid teda sinna ja tema enda valikud hoiavad teda seal, kus ja mil moel tema on.

Tänu, tänulikkus, mõistmine, ilu, hea meel, kergendus, vastutuse võtmine, tasakaalustatud info andmine, kergemaks tegev ja tõstev, tõele vastav, positiivne jääb puudu. Teise poolt kasutatud sõnad ja suunad jätavad jagatu ja elus hoitu ühekülgseks ja kallutatuks – Minule tehti, Minu vastu oldi – Mina olen Ohver, Kannataja, Kaotaja, jne – justkui oleks tahetud meelega kõike seda, mis ja kuidas inimese osaks sai – teisiti oli küll võimalik, kuid just tema vastu ja temaga seoses taheti sel moel - nii kõlab inimese sõnades ja vaadetes.

Erinevus toob kaasa vajaduse tasakaalustada seda, millest saadakse ja milles ollakse osa – energeetiline foon enese ümber - seega läheb käiku - katse tasakaalustada teist, päästa teist, anda teisele teine vaatenurk – kuid see ei tõsta ega lahenda, sest teine vajab enese poolt loodud seisundit – tema tahab olla tunne ja olemine – teine on Mina, mille kohta tema annab informatsiooni – Minu kogemus, sellise Minana.

Teise päästmine, teise parandamine, teise vaatenurga andmine – tähendavad, enese energia abil, teise inimese tõstmist ja tavalisest kõrgemal hoidmist – seda kõike selleks, et ise ei peaks teisega samal moel nägema, kogema, hindama – teise informatsiooniga ühes ja samas olema.

Teisele vastu reageerimine ja teise muutmisele kohustamine toovad kaasa, aktiivse/ vaimse/ füüsilise, vastu panu ja vastu meelsuse – teine saab häiritud, sest teist ei lasta olla nii nagu tema seda tahab ja vajab – tema Maailma proovitakse sassi ajada ja teiseks muuta. Temaga käitutakse ülekohtuselt.

Teise inimese Maailm tähendab, et temaga seotud ja teda ümbritsev toetab teda ja laseb temal rahus olla. Tema Maailm on tema selle Mina kinnitaja, mida korraga enam ei tõestata ega nähta – Mina ei saa olla Mina = Minult tahetakse Mind ära võtta – Mina kriis toob kaasa Minade sõja.

Enesele vajaliku ja omase Mina kaotus ei tähenda, et inimene hakkaks, ise, ennast sügavamalt uurima ja enese Mina muutma – see tähendab inimesena kasvama. Harjumus laotab tuttava raja – inimene valib Mina(d), et iseendani tagasi jõuda ja tavaline Mina edasi olla.

Inimene näitab, et teda muutma kohustav/ suunav on selline ja teine Mina, kes teeb temale liiga ja on ülekohtune ja vale. See on võimalus, kuidas olla ise ennast kinnitav, läbi teise – luua ise informatsioon, mille kasutamine taastab korra ja omase Mina.

Vana mustri kasutamine tähendab, et ei toimunud arengut ega kasutatud aega mõtestamiseks ja uue loomiseks, vaid jätkati vanaga, sest see inimene, keda ärgitati ja tõugati, ise ei tahtnud astuda ega midagi muuta. Ta võis kurta ja sai rääkida raskustest, kuid ta ei teinud seda lahenduse otsimiseks ega teistsuguse elu alguseks, vaid enese Mina kogemiseks ja alles hoidmiseks – see informatsioon kuulub inimese Minaga kokku.

Rahu saabub hinge siis, kui mõista ise ennast – Mina saan aru, miks mind häiris ja mis mind segas – Mina ei ole vale ega ole minuga, midagi valesti – Mina näen, mõistan Maailma teisiti – Mina hindan enese aega ja valin enesele selle, mis ei ole minuga vastuolus ega vähenda mind.

See tähendab, et Mina ei lähe muutma teist – teisel on õigus valida enese tee ja enese valikud sellel. Neutraalsel maal kohtumine – Mina ei tee teise lugu isiklikuks, ei muuda ega suuna teist, aset leiab minimaalne ja asjalik kontakt, vajadusel ja võimalusel selle lõpetamine. 

Mina olen enesele oluline ja minu vaimne tervis ning energeetiline tasakaal on hinnalised - Mina ei pea olema kohas ega osalema suhtluses ega osaline suhtes, mis on minu jaoks tühi – seal ei ole informatsiooni, millega minul oleks midagi peale hakata ja sinna ei saa Minule olulist infot juurde anda. – Mina ei saa selles keskkonnas kasvada - Minul tuleks, ise, ennast, sõdade ja negatiivsuse vältimiseks, piirata. 

Mina olen mõistnud ise ennast - Minu jaoks on oluline enesega kooskõlas olemine - edasi kasvamine, enama loomine ja uue sammu tegemine - seda siis, kui see sünnib minu seest - on koht, on võimalus, on aeg ja mina valin ise ennast teoks teha.

Marianne

17.03.2026.

Oma asukoha kindlaks määramine VII - See, kelles on kõik vastupidi

 

Inimesed on ühes, kuid nad ei saa ega vali olla lähedases ühenduses, sest nende kasutuses olev informatsioon on erinev – see erinevus ei liida ega täienda, vaid lõhub ja lahutab. See erinevus ei ilmne kõikjal ja kõiges, kuid see on määrava tähtsusega, kuidas ühises aset leidvate teemadega tegeletakse ja mil moel nendesse suhtutakse. See erinevus tagab, et ennem lõhutakse, kellegagi kokku siduv ühine ära, kui tegeletakse selle ühenduse tervendamisega.

Inimesed, kes on kasvanud vägivalla saatel ja vähendamise mõju all, peavad enesele osaks saanut normaalseks ja tavapäraseks. Häirivaks ja haiget tegevaks küll, kuid ometi selliseks, mida tuleb taluda ja millega tuleb leppida siis, kui ei suudeta ega osata seda ära hoida. See tähendab, et inimese vastane vägivald, inimese vähendamine ja inimese – vaimsete/ füüsiliste/ eluliste - vajaduste eiramine on sama argised nagu hammaste pesu ja muutuv ilm.

Vägivalda kasutav keskkond on suletud keskkond – seal on käibel kindel informatsioon, mida ei muudeta ega mõtestata ega seata kahtluse alla – seda lihtsalt kasutatakse. See on suletud keskkond, sest sinna ei ole võimalik, keskkonda muutvat ja vägivalda teisiti tõlgendavat, informatsiooni juurde anda – seda ei võeta vastu, seda ei peeta õigeks, see nimetatakse ohuks ja valeks. 

Vägivaldne keskkond on õpitud/ omandatud/ ülevõetud vaimselt keeruliste kogemuste lahendamise muster – ühendatuid ühendab ühesugune info kogumise, töötlemise ja edastamise muster. Iga miski on saanud alguse millestki, sest seda on olnud, kellelegi vaja – informatsioonile suletud keskkond on selle alles hoidjale vajalik – tema saab sealses seda, mida mujal ei saa – vähendades, kedagi teist, saab tema tõstetud - ise ennast väljendades saab ise ennast välja elada.

Üks saab üle olla siis, kui on olemas see, keda on võimalik vähendada/ kes laseb ennast vähendada. Vähendamise kogemus on halb ja valus, kuid inimene kestab selle üle, sest see kaasneb, millegi olulisemaga – see on hind, mis tuleb maksta selle eest, et olles vähendatu, saab inimene teise inimesega kontakti ja olla vajalik, kuid kogeda ka enese kinnitust – Mina olen Vähem, Viletsam, Halvem – inimene teab Kes tema on – ta ei kaota ennast ära – Mina olen = Mina olen olemas – läbi teise.

Suletud keskkond tähendab koos olevaid/ elavaid inimesi, kes ei ole tulnud ega tule enese Mina kaotusega toime – nad on enese Mina kriisis ja leidnud sellele olukorral lahenduse – see keskkond aitab neil „ellu” jääda – nad on üksteise tugigrupp – selle jaoks, et üks saaks Mina olla, teine kinnitab seda olemist – rollid määravad ära selle, kes, keda, kellena kinnitab.

Mina kriis tähendab inimest, kes on enese kaotanud – ta ei ole/ ta ei saa enam olla see Kes ta oli ja tal ei ole uut iseennast või see uus Mina, kellena teda koheldakse ja, kelleks nimetatakse, ei lähe kokku tema endaga ja see on vägivaldne kogemus.

Kriis kestab, sest inimene tahab vana ennast tagasi. Kriis kestab, sest inimesel ei ole olemas seda põhja, millel, iseendana, teha oma sammud, suletud situatsioonist, välja ja edasi. Inimene elab edasi sunnitult – tema sammud ei tule vabast tahtest ega enese seest sündides – see Mina, kes edasi läheb, peab seda tegema – ümbritsev kohustab ega jäta valikut.

Vägivaldses keskkonnas osalejad on saanud endale uue Mina, mis aitab neil ennast paremini tunda ja näha, nad on saanud Mina, mida on võimalik teiseks vahetada – ka kõige vähem saab võimaluse olla parem Mina – seda siis, kui tema on teisele kasulik ja teise jaoks õige.

See tähendab, et siis, kui keegi valib endale Mina ja väljendub selle Minana, siis kasulik/ kasutada olev lubab sellel sündida – tema nõustub enesele antud/ jäetud Minana olema ja lubab ennast vastavalt kohelda – enese käitumise ja olemisega kinnitab ta teise Mina olemas olemist – tema teeb selle nähtavaks, et teine näeks enese peegeldust, võimu, tahet, suurust, ilu, õigsust – ise ennast sellisena, mis täidab tema vajadust olla see Kes suudab, muudab, on, määrab jne.

Erinevad Minad on infokogumikud – siis, kui üks Mina satub ohtu, siis saab valida teisi, millele toetudes jõuda tagasi algusesse – eneselt ära võetud Minana olema – see tähendab, et inimene on leidnud enese olukorda lahendava lahenduse – enam ta ei kaota ennast ära – temalt võidakse võtta Mina ära, kuid ta teab, kuidas seda tagasi saada.

Vägivaldse keskkonna hierarhia tipus on see, kes on jõudnud sellise positsioonini, et temalt ei võeta tema Mina ära – on midagi, milles teised sõltuvad/ erinevad temast ja seega nad kinnitavad üleval pool olijat sellesse rolli, mille too endale valib. Üleval pool olija annab teada Kes tema on ja milline tema on – allpool olevatel on kohustus sellist teda näha ja nähtavaks teha.

See, et keegi on teisest sõltuv, on informatsioon, miks kasutavad Mina kriisis olevad vanemad oma rolle ja rollide suhteid ära – kuna laps sõltub, siis on see pidav põhjus, miks vanem on üle ja tema Mina jääb/ peab jääma alles sellisena nagu Ema/ Isa rolli kandev inimene tahab/ vajab ennast kogeda.

Lapse kasvamine ja iseseisvumine tähendab, et vanema jaoks on tegemist võimu võitlusega – laps ei lase ennast kontrollida ega allutada ega nõustu, vanema Mina võimu ees, ise ennast teiseks muutma. Mina tahan, Minule on vaja, Mina tean, Mina ise, Mina ei taha, jne – see on enese Mina nähtavaks tegemine, mis tähendab, vanema tõlgenduses, temale vastu hakkamist – vanema Mina kehtetuks tunnistamist.

Mina kriisis oleva vanema jaoks on sellised olukorrad põrgu ja paradiis korraga – vanem kaotab oma Mina, vanem taastab oma Mina. Vanem kasutab jõudu ja informatsiooni, et tõestada, lapsele ja võimalusele ka suuremale vaatajaskonnale, enese tähtsust ja olulisust – Mina olen see ja selline – Sina oled see ja selline – kuula, kuuletu, järgi – kohtle Mind õigesti. On sage, et vanem jääb sellisest enese tõestuse võimalusest sõltuvusse.

Lapse vastu, kes teeb ise ennast nähtavaks, jõu kasutamine ja temaga manipuleerimine, näitavad oskamatust ja suutmatust tulla toime iseenda informatsiooniga ja vahendada ise endas toimuvat, arusaadavalt. Laps ei saa olla vanemale osaks saanu korvaja ega lahendaja – vanem ei tohi ennast, lapse peal, vaimselt rahuldada.

Laps ei saa vanema möödunut korda teha ega teiseks muuta – vanem, hoolimata oma teekonnast ja sellele kulunud ajast, on endiselt seal, kus tema Mina kriis, endiselt, kestab. Füüsiline vanem on seal, kuhu ta on jõudnud – vaimsel tasandil on inimene endiselt seal, kuhu ta jäi pidama ja, enese jaoks keeruliseks osutunu läbi kõndimise asemel, otsustas anda endale teise Mina või võttis kasutusele, kellegi teise poolt teatavaks tehtud, väidetava tema kohta käiva informatsiooni – see oled Sina = see olen Mina.

See üks või teine Mina valis tee ja läks, ise ennast maha jättes, ümber enesele söödamatuks tunnistatud informatsiooni. See tähendab, et inimesel jäi vaimne teekond pooleli – ta ei mõtestanud enesele osaks saanut ega tunnistanud seda enese kogemuseks. Selle asemel jäi kogemus vastu võtmatuks – inimene alles protestib – seda ei oleks pidanud olema saama, sel moel ei oleks pidanud osaks saama.

Protestimine tähendab, et inimene ei pea osaks saanuga seonduvat enese vastutuseks, kuid tal ei ole seda, kes oleks loo eest vastutuse võtnud – see tähendab, et keegi teine ei tee tema lugu korda – ta ei saa enese Mina tagasi – möödunu Mina kohta ei anta, seda tõeseks pidavat, informatsiooni - seega jääb alles see, mis kinnitab, et inimese vastu tehtu oli põhjustatud tema Mina-st. 

Inimene vajab Mina, et edasi minna – vaimne kasvamine tähendab mõistmist – Mina, tervikuna ja möödunu kogemusega ühes, olen tänases – Minu ülesanne on tegeleda kaasnenuga – on Minu enda vastutus tegeleda enese psüühiliste haavade ja vaimse kasvamisega. 

See, et Minule kaasnes, Minu vastu tehti ja oldi, on tõsi ja oli valus - see, et keegi teine valis sellises käitumise ja sel moel väljenduse, näitab seda teist ja tema kasutuses olevaid valikuid - Minule osaks saanu ei näita Mind - see, kuidas Mina sellele reageerin ja vastan, alles see teeb Minu nähtavaks.

Vaimse piiratusega inimesele on omane kasutada seda, mis töötab ja pidada tõeseks seda, mida väidetakse tema kohta käivaks tõeks – inimene harjub, samastub, sõltub – see tähendab, et inimene, kohates enese vaimset taktistust, ei piirdu ühe Mina vahetusega – ta teeb seda korduvalt ja vastavalt vajadusele – sõltuvalt sellest, millised on võimalused, milline kohtlemine osaks saab.

Erinevate Minade rohkus tähendab erinevaid keskkondi, milles inimene peab toime tulema ja peab kuuletuma/ vastama tingimustele. Vägivaldses keskkonnas kasvanu jaoks on erinevad Mina-d ühendatud – kõigi põhi on sama – see on inimese vähendamise käigus tema kohta teatavaks ja nähtavaks tehtud informatsioon – Mina see ja selline, Minu õigused/ kohustused - sellised.

Siis, kui suureks kasvanud inimene kogeb, enesega seoses ja enese vahetus ümbruses, samasugust ja samasisulist kohtlemist, suhtumist, tähelepanu, sõnu, füüsilisi reageeringuid nagu enese möödunus, siis ta läheb, vaimsel tasandil, tagasi sinna maani, kus temani jõudev oli sama – ta on Mina, kes ta ei taha olla, kuid tema peab olema – tal on halb olla, kuid temal ei ole teistsugust lahendust, kui talumine – tal võib olla teistsugune informatsioon, enesega seonduva kohta olemas, kuid ta ei saa sellele toetuda, kui tema põhi on endiselt vähendatud tema - ta ei saa oma uusi teadmisi ja mõistmisi kasutada, sest neid ei olnud tema möödunus.

See tähendab, et inimene ise ei ole enese lugusid lahti harutanud, neid mõistnud ja enese sees toimuvat mõtestanud – tema ise ei ole enese kasutuses olevat informatsiooni, kriitiliselt ja teadlikult, töödelnud. See tähendab, et tema ei ole teadlik iseenda Minast, kui tervikust – kes ja milline on tegelik tema ise – ta kasutab vägivaldses keskkonnas loodud informatsiooni põhja, millele on aegade jooksul lisandunud ka muud.

See tähendab, et inimene, kes ei taha olla see Mina, kellena teda nähti ja koheldi möödunus – et see inimene, kes on ise oma elus, ühte ja teist, enese kohta kogenud – paneb ise endast kokku Mina, kes ei ole see Kes ta oli. See Mina on möödunu Mina, vastupidisel kujul. See Mina tõestab, et möödunu teda enam ei ole = teda ei ole õigust ega põhjust vanal moel kohelda.

Ühe informatsiooni asemel teine – elu inimeste Maailmas ja inimestega koos tähendab pidevat informatsiooni edastamist, vastu võtmist ja töötlemist. Inimeste vahelised suhted oleksid lihtsamad, kui nähtavaks tehtav, kuulda saadu ja kogetu oleks kõigile sama – tuleb tõdeda, et see ei ole nii. Mõistmist ja ühtsust puudutavad teemad toovad kaasa tülid ja segaduse, kuna inimeste sees on kasutusel informatsioon, mis teeb võimatuks reaalsuses edasi antava info vastu võtmise, audentsel kujul.

See tähendab, et siis, kui informatsioon, enese sees, läheb keeruliseks ja kuumaks – on inimene võtnud, aset leidvat ja osaks saavat, isiklikult – mingi Mina, inimese sees, on kogenud puudutust – ühte Mina ei kinnitata, sest inimese teise Mina kohta antakse informatsiooni – Sina see ja selline.

Isiklik puudutus – EI - Mina ei ole see = hirm ja ahastus - Mina ei saa olla Mina = viha - Mina ei taha olla selline = teisel ei ole õigust – Minul on olemas informatsioon, mis kinnitab, et Mina olen Mina – enese teadmiste alusel.

Tavaliselt, see Mina, kellena inimene ennast teab ja näeb, on tema mingi põhirolli nimetus või Inimene, kui roll – see on see, mida inimeselt ära võtta ei saada, kuid inimese jaoks või tema suhtes muutub see, mis temale, selles rollis/ inimesena olevana, on võimalik või kohustuslik ja ka see, kuidas teda koheldakse.

Vastupanu ja Mina kriis tähendavad, et inimese senise põhi Mina õigusi ja võimalusi jäi vähemaks, kohustusi ja keelde tuli juurde, kuid muutust ja muutusega kaasnevat ei olnud kokku lepitud ja need ei hoidnud teda ega arvestanud temaga – inimene vastustas muutuse, sest uus ei kuulunud tema Mina juurde. Või, äärmuslikul juhul, nimetati inimene teise rolli – temast sai, korraga, teine Mina, kelle puhul enamus või kõik senisest oli kadunud ja kättesaamatu.

See, vägivaldne ja vähendav Mina muutuse kogemus, on põhjus, miks rahu ei püsi ja vägivald võetakse ühises kasutusele siis, kui inimesel ei lasta Mina olla – tema / temaga seonduva kohta tehakse teatavaks informatsioon, mis näitab teda teise Minana.

Teise Mina alusel on - tema kohta infot edastaval õigus kohelda teda endale vajamineval viisil/ inimene ise peab midagi teisiti tegema- kuidagi olema/ inimene ei tohi enam teha seda, mis oli temal vajalik- omane jne. Selline muutus on kogetav ebaõiglusena - Mina olen ohus, sest teine tahab Minule halba teha – teine ei taha, et Mina oleksin Mina ega ole huvitatud sellest, et Mina olen Mina.

Vägivaldne ja vähendav keskkond tähendab elamist inforuumis, kus miski, peale vägivalla, ei ole kindel. Isiksuse lõhestumise ehk erinevate Minade taga on erinev kohtlemine – siis, kui laps, midagi tegi või kuidagi oli, siis anti tema kohta teada, et nüüd tema ON = Sina oled, Sina jääd – seda kinnitati, korduvalt, erinevatel viisidel üle.

Vägivaldse käsitlemise juurde kuulub teiseks saamise võimaluse näitamine – siis, kui teed seda või sel viisil, siis oled Hea Laps, Usin Laps, Kuulekas Õpilane, Hoolas Õpilane jne. Info – siis oled Sina see ja selline – teisel juhul oled see ja selline. Kaks erinevat Mina, mida ei ühendata – Sina saad olla mõlemad, Sina saad ise valida, millisena väljendud – tagaside annab teada, millise Mina-na olid ja oled.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna tagasiside ei ole aus, paigas ega kasutuseks kõlblik – selle toel ei saa kasvada – seda kasutades ja tõeks pidades, vähendab inimene ise ennast. See on loogiline – inimese alg andmed suunavad teda, temale kättenäidatud moel, ise ennast nägema, tõlgendama, kohtlema ja teistele nähtavaks/ kogetavaks tegema.

Samuti on vägivaldses keskkonnas saadav tagasiside, kellegi teise isiklike teemade eest vastutust võtma kohustamine – ära Sina tee, siis Mina Sinuga ei ole – kui Sina teed ja oled, siis Minul on õigus Sind karistada, vähendada ja läksütada – põhjus, et Sina olid Minu vastu selline, Sina tegid Minule seda ja sel moel, jne. See on õpetus, miks mitte olla üks Mina, vaid olla teine Mina – teise poolt paika panduna, et vältida osaks saavat - kuulekuse ja allumisega teenida välja parem kohtlemine, mis muidu ei kuulu õiguste juurde.

Vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud inimesel on, vägivaldse keskkonnas, võimatu olla õige – üle olevas rollis inimene määrab, kellena tema inimest näeb ja kogeb – see ei loe, et inimene ise teab, et tema ei ole tahtnud selline olla ega teinud sellisena, kuid ta ei saa vastu – teda koheldakse ja tema kohta jagatakse informatsiooni, mis teeb tema, kui teatud kindal moel sellise ja teatud kindlal moel valiva/ tegeva/ oleva Mina nähtavaks.

Vägivaldses keskkonnas räägitakse, milline Laps või Inimene teine on, kuid ei tehta seda inimeste tasandil ja inimese kohta informatsiooni andes ja inimest mõistes ja kasvada aidates, vaid rollidena ja rollide kohta. See on inimese vastavus, kellegi teise standarditele – selle teise rolliMina olemisest tulenevad hinnangud ja otsused – need tõestavad, näitavad ja osutavad teda, teise kaudu – Sina halvem/ Mina parem – Sina vale/ Mina õige – Mina olin hea/ Sina tegid Minule liiga jne.

Inimene, kes vahetab enese Minasid, vastavalt olukorrale, on inimene, kes väldib tegelikkust – ta ei vali astuda mängust välja ja seista eheda ja ausa iseendana – see oleks vale samm, sest siis ta kaotaks oma Mina ja tema kohta saaks nii mõndagi huvitavat öelda ja mõelda – vägivaldne keskkond saaks siis informatsiooni, mida kasutada tema vastu – on võimalus, et temale antakse, selle keskkonna, vähima ja Vale roll.

Inimene, kes ei taha ise ennast nähtavaks teha – teeb enese nähtavaks – hoolimata valitud rollide „ilust” ja nendega kaasnevatest võimalustest – inimene teeb enese nähtavaks, inimesena – iga tema samm ja valik räägib tema tegelikkusest – seda ka siis, kui ta varjus püsib, ise ennast moonutab, enese kohta valetab ja nähtavale tulnut eitab või selle teiseks nimetab.

Tegelikkust vältiva inimese taak - tegelikult ta ei tea Kes ta on – teistega koos olles on ta see, kellena ta peab olema ja kellena ta saab olla ja kellena on, temal endal, vaja olla – kõik need olemised on suunatud tähelepanu poolt üle vaatamiseks ja tema poolt valitud olemisele vastama ootamisele – Mina, see ja sellisena – nähke ja kinnitage.

Inimene ise, enese sees ja oma tahtmises, valiks teisiti, oleks teisiti, vajaks teisiti – inimene tahaks olla, valida, teha teisiti, kuid ta ei tea, kuidas seda teha – sageli on põhjuseks see, et mingi tema Mina on tema tee peal ees – selle Mina kohta kasutusel olev informatsioon annab teada, mis ja kuidas on tema kohtustus, õigused, võimalused – ning loomulikult see, mida tema ei tohi ega saa – temal, sellisena nagu tema on, ei ole teatud kindlaid õigusi, võimalusi.

Kust inimene seda teab ja miks inimene sel moel usub – temale on öeldud, teda on võrreldud, teda on koheldud – korduvalt. See tähendab, et temale ei ole teistmoodi temast räägitud ja tema kohta ei ole teistsugust informatsiooni kasutusel olnud. See, mis on tavaline, sellest saab inimese normaalsus. See, mis on normaalne, see on ja jääb olema – ilmaga ei võitle – tuleb valida sobivad riided ja jalanõud või jätta õue minemata.

Inimesed, kes kasutavad erinevate Minade kohta käivat valmis informatsiooni, ei tule toime iseenda sees aset leidva info segadusega – enese sees olev informatsioon ajab loo keeruliseks – see häirib ja närib – see ei kinnita seda, mida vaja – see lükkab ümber, väidab teist, osutab valesti = Mina ei saa olla Mina.

Segadus annab märku Mina kriisist, enese kaotusest ja millekski/ kellenagi olemiseks kohustatusest – on kõlanud sõnad, nähtavaks tehtud liigutus – inimene reageerib möödunuga samal moel, automaatselt ja alateadlikult – enesele loomulikult – see olen Mina, sest Minuga räägitakse, kuna Mind nähakse.

Inimese sees olev informatsioon on seotud välises aset leidvaga ja sealses teada antavaga – inimese kasutuses olev informatsioon vastustab, midagi ja osutab, millelegi – see tähendab, et inimene tõlgendab ja suhestub – ta on reageerinud Minana, mingil tasemel, mingis loos olevana – inimene vastab seda Mina kinnitavalt või eitavalt. Inimene saab vastata ka Minana, kuid soovi/ vajadusega see mitte olla. Reageerimine, kui isiklikult võtmine, tähendab, et inimene ON see Mina, kes võttis kontakti vastu.

Vaimne häiritus tähendab, et inimene on lõhestunud – on üks Mina ja on teine Mina – inimene on korraga mõlemad. Vastu panu tähendab, et inimene tahab olla üks, kuid ta ei taha olla teine – vastu panu tähendab, et kinnitus tuli teise Mina kohta – seega esimest Mina justkui enam ei ole, sest, info puudu jäämise ja suuna muutusega, see annulleeriti.

Vägivaldse keskkonna argipäev - Sina oled - siis, kui tähelepanu suunati, siis seda tehti täiega - halb, halb ruudus ja kuubis - vale, vale ruudus ja kuubis - häbi, häbi ruudus ja kuubis. Head ei olnud, hästi ei olnud - sellisena ei saanud olla, seda endas ei olnud. 

Inimene tahaks olla enese Mina, kuid ta ei saa seda teha, sest tema kasutuses on informatsioon, mis näitab teda teisena – ta ei saa seda eirata – tema ise ei saa seda ära nullida, sest temale ei anta selle kaotamiseks informatsiooni – teda nähakse ja koheldakse teise Minana, jätkuvalt.

See ongi põhjus, miks inimene võtab kasutusele mingi rolli, kellena ta omab enese kohta, teisest üle/ tugevamana/ paremana olevat teadmist ja sellisena väljendudes saab ta olla Mina, kes sunnib teist - vale informatsiooni muutma ja õige Mina kohta käivat infot andma. 

Selle jaoks, et teine saaks aru, mida tema valesti tegi ja mida peab õigeks tegema, annab lõhestunud inimene teisele informatsiooni – Sina oled, enese käitumise/ väljenduste/ valikute põhjal, see ja selline – seega on Minul õigus Sind selle ja sellisena kohelda ja Sinul kohustus Mind, sel moel nähtavaks teha ja sellisena kohelda.

RolliMina kasutamine, enese taastamiseks, on, kui uuestisünd ja fööniksina tuhast tõusmine – Minana olemise elav tõestus. See on lahendus, millest inimene jääb sõltuvaks – ta tahab, üha uuesti, kogeda võitmatuse tunnet ja tähelepanu, sellele iseendale, keda ei saada temalt ära võtta – tema kohta ei ole teist informatsiooni olemas – Mina olen olemas= Mina olen hirmust vaba.

Vaimse häirituse ja enese lõhestumise taga on teadmine – siis, kui Mina olen teine Mina, siis on teisel õigus Mind, temale vajamineval moel, kohelda – Minu osaks saab vaimne ja füüsiline vägivald – Mina ise ei saa ennast aidata – Minust endast ei piisa – kuna Mina olen Mina, siis ka keegi teine Mind ei aita.

Inimese jaoks, kes on harjunud vägivaldse keskkonna ja kohtlemisega, ei ole vägivald kõige hullem asi, mis saab juhtuda, sest selle jaoks on lahendused olemas. Vägivallast hullem on omada informatsiooni, et ollakse, kellelegi teisele, olulistes parameetrites, alla jäänud ja enese positsiooni, sellele teisele, kaotanud – justnimelt sellele teisele, keda on kasutatud enese antipoodina – selle jaoks, et olla ise parem/ õigem/ ilusam/ toredam/ võimsam – on see teine olnud inetu/ vaene/ halb/ vale jne.

Siis, kui teine enam ei ole see Halvem/ Inetum/ Valem/ Vaesem – siis see tähendab, et inimesel ei ole enese kinnitajat ja korraga on tema ise halvem/ vähem sellest, keda pidas enesest vähemaks ja halvemaks – Mina kriis on käes.

See tähendab, et inimene on kreenis ja uppumas, sest tema kasutuses on nüüd, enese kohta, täpselt seesama informatsioon, mida ta teise kohta kasutas – täpselt needsamad sõnad ja väljendused – nüüd koheldakse teda sellisena, nüüd nähakse teda sellisena – tema Mina on muutunud ja tema ei saa ise ennast tagasi.

Mina näen Sind sellisena/ Mina kogen Sind sellisena – kuid Mina ei näe ega koge Sind teistsugusena. On loomulik, et kellegi teise poolt edastatav ja inimese, kui Mina, kohta käiv informatsioon ei ole kõiges sama ega päri inimese enda informatsiooniga – seda eriti siis, kui inimene koosneb väga mitmest Minast ja tal puudub üks ja pidav tõelise enese põhi.

Selles kohas, kus vaimse piiratusega inimeste aktiveerunud Minad tulevad nähtavale ja edastavad enese tõestuseks/ enese kummutamiseks informatsiooni, on vastu seis, vastu panu, vastu hakkamine – inimesed ei suuda ega saa ega oska ise ennast väljendada ega mõistetavaks teha. Erinevad Minad ja rollid on segamini – kes, kellele, mida tahab öelda, ei ole selge.

On tavaline, et inimesed, kes on koos, suhtlevad, üksteisega, ühendatud põhi rollide alusel, kuid see on pealmine pind – tegelikult suunavad aset leidva loo jõujooni vägivaldse keskkonna hierarhias paika loksunud ja paika pandud rollid – teada on, millised õigused ja kohustused, selles keskkonnas/ nende inimestega ühes, kellelgi on ja mida ei ole/ mida ei saa.

Igas vägivaldses keskkonnas/ suhtes/ grupis on olemas selle omanik, kellel on põhjus olla tipus – tema on enese, teistest üle olemise, ära tõestanud – teda ei seata kahtluse alla, teised kinnitavad teda. Tema on see, kelle vajadustega, vastu vaidlematult, arvestatakse – siin on kaks põhjust, miks seda tehakse – esimene on samastumine ja teine on sõltumine.

Tipus olijale, tänuks saadava eest, viiakse kingituseks see, mida soovitakse enesele – teda päästetakse, säästetakse, tunnustatakse, toetatakse – temas nähakse ise ennast, keda ei päästetud ega säästetud – nüüd saadakse see, enesele vajalik, kogemus, kaude.

Seega on ühe positsioon kindel, kuid teiste omad mitte – nemad mängivad vägivaldses ja vähendavas keskkonnas erinevaid osi – nad saavad olla nii head, kuid ka pahad – vastavalt sellele, milline, tipus olija, vajadus on aktiveerunud ja millist enese Mina ta tõestada tahab.

Lisaks sellele on suletud keskkonnas olemas loo kolmas osapool – see on tipus olija antipood – siis, kui üks on hea, siis on teine paha – siis, kui üks on õige, siis on teine vale. Antipood on see, kes kinnitab tipus olija Mina – tema on see, keda kasutatakse võrdluseks. Kinnitajad kinnitavad tipus olija Mina kinnitamiseks vajaliku omaduse/ välimuse/ oskuse/ vahendi/ sammu/ teo võrdluse tulemuse.

Mida madalamale antipoodi surutakse ja, mida vähemaks teda nimetatakse, seda vähem ja madalam on seda tegeva inimese enesehinnang ja Mina kaotuse lävi – tema ise teab, et tema ei ole see, Kes tema on, kuid ta vajab teadmist, et tema on.

See on vägivaldse keskkonna fenomen – ei ole vaja seda, et informatsioon vastaks tõele – on vaja kasutada, enesele vajaminevat, informatsiooni nii nagu see oleks tõsi ja leida need, kes seda usuvad ja teha nii, et oleks olemas need, kes tahavad uskuda, sest tahavad kinnitada enese lojaalsust.

Vaimselt piiratud inimene ei lase enese informatsioonist lahti, sest ta kogeb sellega seonduvaid tundeid – tegemist on tundeseisundiga, mis kestab, sest inimene kogub, ümbritsevast ja osaks saavast, enese olemist kinnitavat informatsiooni. Inimesele võib ja saab öelda ning näidata teistsuguseid ja kasutusel olevat ümber lükkavaid teadmisi, kuid see ei loe – tema ei võta neid kasutusele. 

Tema kohta saab öelda – et ta on pime ja et ta on kurt - inimene on iseenda suhtes pime ja kurt - ta kogub tunnet elavana hoidvat informatsiooni, et anda ise endale teada - Mina tunnen, millegagi seoses, seda ja teist - Mina olen kurb, sest Mina leinan - Mina olen vihane, sest Mina olen kurb, sest Mina olen üksinda. Inimene vajab enese tähelepanu iseendale - Mina mõistan enesega toimuvat.

Mingi tunde loomise ja vajamise periood kestab senikaua, kuni inimene keeldub mingit olulist informatsiooni vastu võtmast ja tõeks tunnistamast. See on eituse periood - Minuga ei saa sel moel juhtuda, Minule ei saa sel moel osaks saada, Minuga ei tohi sel moel käituda, see inimene ei tohi Minule nii teha – Mina olen ju Mina. Kriis – Mina ei ole enam Mina – uus informatsioon ei käi Minuga kokku – see ei kinnita Mind üle - Mina olen Mina, kes Mina ei ole.

Vägivaldse Maailma tegevuse mõistmine toob kaasa enesele uue informatsiooni andmise – Mina ei kuula ega vaata seda, mida, sealses, Minu kohta öeldakse ja nähtavaks tehakse – Mina vaatan ja võtan vastu selle informatsiooni, mis puudutab teist, kui inimest – tema valikuid, väljendusi, lahendusi – tema võimet ja valikut koguda/ luua/ töödelda informatsiooni. Mina vaatan seda, mis on teise inimese eesmärk ja mida ta selle saavutamiseks ette võtab.

Vaimse piiratusega inimene ei taha enese kohta teada seda, mis osutab temale, kui inimesele ja põhi rollis olijale – vastutus, Sinu enda sammude tagajärgede eest, kuulub Sinule. Ta ei tunnista oma vastutust asjades, teemades, mida ta ei mõista ega selle inimesega seoses, kes on temast, tagataustal oleva info alusel, vähem.

Mustris olemise jäikus suunab teda keelduma oma mõtete ja käitumise harjumuste üle vaatamisest – seega pöörab ta loo ümber – Vaata, kuidas Sina Minuga käitusid, vaata, mida Sina, Minule tegid – vaata nüüd ise ennast – Sina ei ole normaalne = ei ole tavaline – Sina käitud Minuga valesti = Sina käitud Minuga erinevalt. Tee ise ennast korda = käitu Minuga tavaliselt = tavalise mustri alusel.

Vägivaldsel ja vähendaval suhtlemise tasandil olemise lõpetamine tähendab teadlikkust iseendana olemisest ja käimas olevast - Mina, inimesena, käitun Sinuga õigesti – lõpuks ometi teen Mina seda Sinu poolt välja näidatud ja teada antud informatsiooni alusel. Mina, inimesena, vastan sellele, mida Sina ise ei vali tõeks tunnistada ega ausalt välja öelda. Mina, inimesena, vastan sellele, mida Sina nimetad enese õiguseks - rollina. 

Mina vastan inimesena, sest Sinuga kaasneb see, mida ei tohi eirata – Sina kasutad vägivalda, vähendamist, manipuleerimist - Sina valetad ja jätad vastutuse võtmata. Sina ei ole tugevus ega sama – Sina oled eraldi seisev ja Sind tuleb arvesse võtta, kuid Sa ei ole enam sama, kes varem – Sa ei ole enam lähedane, sest ei ole eluterve, Sind enese lähedusse valida ja lubada, Sinu kasutuses olevate mustrite tõttu. 

Vägivaldse keskkonna mustri üks osa - Minade välja selgitamiste ja ära tõestamiste järel saab aset leida enese puhastumise ja üle kinnitamise „rituaal”, et oleks meeles, kuidas - selleks, et järgmine kord, kui tahta karistavat/ nimetavat kohtlemist ehk läksütamist vältida, ei tohi käituda. Selline tegevus on energeetiline pinge maha laadimine ning enese sees olnud ärevusest ja hirmudest puhastumine - see on enesele vajalik, enese üle kinnitamine. 

Vägivaldsele keskkonnale on omane, et ühes olemised kulgevad tsüklitena – nn vahejuhtum, millele järgneb hea ühes olemine, millele järgneb, taas, kellegi Mina suhtes aset leidev eksitus/ väär käitumine, et siis jälle ühes olla.

Siis, kui inimesed lähevad, "valest - Mina kaotavast kohast", ise ära või neid saadetakse ära - kuid, kui siis, mingi aja pärast, saavad inimesed kokku ja on inimesed koos, siis nad on seda nii nagu ei oleks lahendamata konflikti olnudki. 

Sellest ei räägita ja seda ei avata - see toob kaasa selle, et möödunus aset leidnu tuleb päevavalgele siis, kui on järjekordne Minade vastu seis – lahendamata jäänu on endiselt aktuaalne, sest sees on käibel olevas ja teoks tehtavas sees. Kuid, kuna vägivaldse keskkonna muster suunab piiratud vaimsusega inimesi teineteisega arvestamisega seonduvaid vastuolusid lahendama Minade tasandil, siis mitte üks tegelik teema ei saa lahendust - inimesed ei kohtu, Minad on  aktiivsed - nad on laval, tahavad sealt ära või nad pürgivad lavale või nad annavad laval sooloetendusi. 

Lugu ei jäänud pooleli seal, kus meie sõbrad olime ja hästi läbi saime, vaid selles kohas, kus Sina üle piiride läksid ja Minu vastu vaimset vägivalda kasutasid ega arvestanud sellega, mida Sinule, Sinu käitumise kohta, ütlesin. Meie ei ole sellesse kohta, kus sõbralikult koos olla, jõudnud – Meie suhe/ suhtlus jäi pidama sinna, kus vastu seis aset leidis – sellest kohast läks edasi kaks teed – meie võisime ühes käia ja koos olla, kuid meist ei saanud ühte – Sina ja Mina jäime eraldi.

Marianne

10.03.2026.a

Oma asukoha kindlaks määramine VI - Mina ei tea tegelikkust

 

Mitte kõik ei lähe, igas loos, planeeritult ega hästi – teekonnal aset leidev võib ja saab tuua kaasa tagajärjed – inimene tegi oma sammud, kuid nende lainetus puudutas kedagi – sest need käisid, kellegi teise vastu - sest nende kaudu sai nähtavaks informatsioon, mis andis aluse valikuteks/ ootuseks, mis lõppesid pettumusega, sest info osutus, mingis suuruses või täiesti, valeks - need võisid olla astutud ka täiesti eraldi jäävateks, kuid keegi nägi neid ja võttis neid isiklikult - need võisid olla ka, kellegi teise sammule vastuseks või selle mõjudega toime tulemiseks tehtud.

Tema tegi Minule - miks tema nii tegi – tema tegi tahtlikult ja meelega – tema tahtis Minule halba - tahtis kasu saada, tahtis varjata – tema on see ja selline. Mina annan temale sellest teada – Sina oled – Sina tegid – Sina tahtsid. Minul on õigus Sind selliseks nimetada, Sind sel moel kohelda, Sinu kohta, teistele, Sinust tõtt rääkida.

Vägivaldne keskkond hiilgab võimetusega mõista inimest – vägivaldne keskkond on pungil lugudest, kus inimese osaks saab vaimne ja füüsiline vägivald ning isiku vähendamine, sest tema on midagi teinud ja kuidagi olnud – kuid reaktsioon, inimese sammule, ei ole vastavuses selle sammuga – samm ei põhjustanud kõike seda, millisena sellest teada anti ja mil moel inimest koheldi.

Selles kohas, kus üks inimene tegi ja teine koges/ teisega seoses midagi muutus/ sai olema, sünnib inimeste vaheline vastu seis siis ja sellepärast, kui kogeja võtab lugu isiklikult ega ole võimeline informatsiooni avatult töötlema - enese tunnetega kohale toodud teave on olulisem, kui reaalsuse kohta käiv ja temale, selgituseks, antav.

Mina ei taha Sind kuulata – Minule ei ole Sinu selgitusi vaja – siin ei ole, midagi rohkemat öelda – Mina ise tean – ei ole vaja Mind ära rääkida – Sina tegid, sest Sina tahtsid petta, haiget teha, endale saada, ära kasutada – Sina tegid, sest Sina oled selline – Sina oled suuteline sel moel käituma/ valima/ tegema – Sina ei taha/ ei oska teisiti – Sina ei muutu – sellepärast ei saa Sinuga teisiti.

See ehmatus, puudutus, avastus, kogemus, tunne, mida inimene, teise inimese sammuga seoses, tundis, tõi kaasa informatsiooni, mille töötlemisega oli inimesel raskusi – tema kasutuses olevad uskumused, tema vaimne piiratus suunas tema reageeringut – Minule tehti, Minuga oldi, Minuga ei tohi, Minuga ei saa, Minuga ei või – Sina põhjustasid Minule selle, millega Mina, rahulikuks ja tasakaalu jäävalt, toime ei tule.

Inimene, kes reageerib iseenda informatsioonile, läheb sageli üle võlli – tema eesmärk on enese tunded välja elada/ teist sobivaks vähendada/ teine vajaminevasse rolli sundida – inimene teostab enese kaitset ja annab, iseendale, võimaluse, teist, enese tunnete eest karistada ja vägivaldselt kohelda – Sina see, selline – Mina see, selline.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu, keda on vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud, ei tule toime enda kohta käiva informatsiooniga - Kuidas tema saab Minust nii mõelda – Mina ei ole selline – Mina ei olnud halba tegemas ega paha tahtmas. Mina ei TAHTNUD seda ega sel moel nagu teine Minusse suhtub ja Minuga käitub ja Minu kohta räägib – tema loob olema sellise Mina, kes Mina ei ole.

Vaimse piiratuse märgiks on, et see inimene, kes ei tule toime selle informatsiooniga, mis on temale teada antud – see inimene ei taha enese sees olla – Mina ja Minu kohta käiv info, ühes – ei ole tehtav – see häirib, see tuleb teiseks muuta – sinna tuleb Minu enda informatsioon juurde panna – kuid see ei ole võimalik – teine ei kuula, teine ei arvesta, teine ei taha – teine ei näe ega tõlgi Mind, teistsugusena.

Inimene ei suuda iseenda kohta teada antuga koos olla, sest ta on pingul, kui pillikeel - meeletu kogus ärevust tähendab elule ohtlikku olukorda – inimese alateadvuses on mälestus enesele osaks saanust – vägivaldsest ja vähendavast kogemusest – suur inimene „tõlkis” last ja kohtles teda enda tõlkest lähtuvalt. Kohtlemine oli raju ja haiget tegev – seda pidi taluma, see ei andnud ega näidanud olukorrast välja pääsu – Mina ise põhjustasin iseendale osaks saava.

Väärkoheldud inimene tuleb füüsilise vägivallaga paremini toime, kui vaimse vägivallaga, sest tegemist on mitmetasandilise informatsiooni edastusega – see sööbib inimese sisse – see saab tema osaks – Mina see, selline – inimene näeb teise poolt loodud Mina ja samastub sellega, sest teda koheldakse sellise Minana ja tema kohta räägitakse, kui sellisest Mina-st. Seda Mina ei muudeta – sinna lisatakse samasisulist informatsiooni juurde – teistsugust ja ümber lükkavat mitte.

Vägivalda teostav inimene on tavaliselt „väga” andekas välja mõtlema väljendusi/ nimetusi/ seletusi ja produktiivne kirjeldama töödeldavat – sõnadega nähtavaks tehtu maalib töödeldavast sellise pildi, et sellise iseendana on väga raske olemas olla – sellist ise ennast ei ole võimalik puhtaks pesta, korda teha, ära muuta. Ega see õnnestugi, sest väärkohtlev inimene kasutab samu väljendeid ja iseloomustusi – korduvalt korduv.

See tähendab, et kui juba suureks kasvanud inimese kohta antakse tagasiside ja tema kohta võetakse kasutusele informatsioon, mis tõlgib teda valeks ja halvaks või ta saab aru, et ta on midagi sellist teinud või temaga kaasnes, midagi sellist, mida võib sel moel tõlkida – siis inimene juba teab, mis sellele järgneb – kehaline karistus, vägivald, vähendavad sõnad, põrmustav ja ilkuv tähelepanu, ära saatmine, välja ja üksinda jätmine – aset leiab automaatne kehaline reaktsioon – nüüd kohe algab, nüüd kohe Mina kogen – Minul ei ole pääsu ega teist lahendust – see on seisund, mis halvab inimese vaimse tasandi - ta on tagasi enese möödunus - väiksena, üksinda jäetuna ja abituna.

Tõustes püsti ja astudes kaugemale – vaimse väärkohtlemise puhul on tegemist informatsiooniga, millega ei ole midagi peale hakata – see on välja oksendatu ja praht - seda ei ole antud mõistmiseks ja muutuse tegemiseks – see on antud, sest, nende sõnade saatel ja füüsilise väljenduse abil, seda tegev inimene rahuldab ise ennast – ta maandab, ta vabaneb, ta puhastub, ta naudib ise ennast – Mina.

Tema Mina saab tugevamaks, kindlamaks, nähtavamaks, paremaks, õigemaks, tublimaks, toredamaks jne – temal on õigus sellisena olla, temal on hea iseendana olla – rääkides teise kohta „tõtt” ja väljendudes enesele vajalikul moel - tema loob ja näeb ise ennast - tema poolt välja öeldut saadab tähelepanu, mida tema ise naudib.

Tõde – teine saab mõelda, mida iganes. Teise kasutuses on temale teada olev ja selle järgi saab olla, mis ja kuidas iganes. Tegelikkus – ise, teades enese valikuid ja samme – Mina ei pea ise ennast tõestama – Mina ei pea ennast ära tõestama, et teine näeks Mind, Minu informatsiooni alusel ja järgi.

Siis, kui teine tahab jõuda ühiseni ega otsi/ vaja/ usu Minust vaenlast/ vähemat/ halba, siis ta võtab Minu informatsiooni vastu, kasutab seda ja küsib ise üle – siis on ta huvitatud meie vahelisest rahust ja tasakaalust. Tema kasutusse jääb informatsioon, mis on tunnetest vaba – seal on tegelikkus. Kui kusagil oli tasakaalu rikkumine ja segadus, siis ta annab sellest teada ja ühiselt otsitakse tasakaalustav lahendus.

See, kes koges ja nägi ise ennast häirivaid tundeid, kellel on harjumus ennast välja valada ja vaimselt rahuldada ja üle võlli reageerida – see seda ka teeb – see on tema normaalsus. Tema võib kuulata, mida temale öeldakse, kuid ta ei kasuta seda enese kasutuses oleva informatsiooni muutmiseks – seda nagu ei oleks olnudki või ta nimetab selle valeks ja hämamiseks – ta kasutab ka seda enese valitud suuna jätkamiseks.

Peale seda, kui inimene on oma sammu(d) teinud ja teine on sellele, vägivaldselt ja vähendavalt, vastu reageerimas, siis pikaajaline sama kogemus ja tõese informatsiooni puudus – suunab inimest, osaks saavat kogedes, paigale jääma ja seda taluma – temal on halb ja on ebamugav, kuid aset leidev on normaalne tavalisus – ta ei vastusta ega keela seda – tema on sellise kohtlemise ära teeninud.

Vägivaldsele keskkonnale ja vägivalda kasutavale inimesele on omane, et ei vaadata tervikut ega nähta enese osa – ei nähta seda teise inimese sammule eelnenus ega sellele vastamises. Tegelikkus – kogu informatsiooni alusel on vägivalda ja vähendamist kasutava inimese reageering tasakaalust väljas – see ei vasta asetleidnule – see läheb üle piiride ja rikub väärkoheldava inimese õigusi. Ärritunud hääle tõstmine, karjumine, löömine, solvamine, ähvardamine, väljanaermine, karistamine ei ole õigustatud – need ei ole lubatud ega normaalsed tegevused/ väljendused.

Vägivalla nägemine ja sõnastamine tähendab edasi kasvanud teadlikkust – see on vägivald, selles sisaldub vägivald – Mina tean, et Minuga/ kellegagi ei või sedasi. See on ka teadmine - Minu osaks võib ja saab saada vägivald, kuid Mina ei nõustu ega talu seda. See on teise tase ja teise valikud. Mina ei vasta samal tasandil – Mina ütlen teisele Ei/ annan teada, mida tema on tegemas/ Mina lähen ära/ lõpetan kontakti/ Mina ei jätka suhtlust samast, kus see oli enne reageeringut.

Ennast rahuldav ja välja elav inimene ei jää 24/7 selliseks – on tavaline, et vägivallaga reageerinu vahetub tagasi – temast saab naeratav, asjalik, rahulik, sõbralik – tavaline ja argine nii nagu ei oleks midagi olnudki.

Tavaliselt ei võta ta oma muutuste fakti jutuks või siis ta hoiatab – saab uuesti osaks, kui sõna ei kuula. Siis, kui temale öelda, et miks ja kuidas ja ära enam – siis saab ta pahaseks, õigustab, tõestab, vaikib, väidab, et ei ole olnud ega teinud – teda laimatakse – tema reageering oli õige.

Häiritud psüühika märk on see, et vägivallaga koheldu võtab muutunud kontakti vastu – naeratab ja vastab teisele, suhtleb ja on lähedal – on teisega samal moel nagu ei oleks midagi olnudki või siis otsib enesele kinnitust, poolehoidu – Mind tunnistatakse sobivaks või siis on vabandav ja teenindav – nagu tema oleks valesti teinud ja olnud. See annab teada, et tema võtab vastutuse selle eest, mis ja kuidas oli.

Vägivallast välja kasvav ja vägivalla olemust mõistnu ei võta teise vahetust vastu – ta ei ava ennast, ta ei vali lähedust, ta ei naerata, ei ole teisega sõber ega tema vastu sõbralik – ta lahkub sealt, ta lõpetab kontakti, ta jääb eemal olevaks – ta ei mängi enam kaasa, sest tema kasutuses on informatsioon, mis annab teada teise jaoks võimalikuks osutuvast.

Kõige suurem erinevus, mis lõpetab vägivalda kasutava inimesega lähedased suhted, on võimekus avada, koguda ja töödelda ausat informatsiooni – oskus ja tahe elada reaalsuses – selle asemel, et elada fiktiivses Maailmas, mida on kellelgi oma Mina säilitamiseks ja välja elamiseks vaja.

Marianne

05.03.2026.a

Oma asukoha kindlaks määramine V - Mina ei ole enam see, kes ma olin eile

 

Katki minemine – mina ei ole enam see, kes ma olin eile. Võiks arvata, et inimest teeb katki üksindus ja üksinda jäämine – inimene toimetab üksinda ja elab üksi – teisi, reaalselt, ei ole temaga. Selline üksindus peaks tegema hapraks ja kurvaks, kuid ka vihaseks ja solvunuks, sest üksindus tähendab, et siis inimene kõike ise ei saa ega temal ole siis kõike, sest ühes ollakse, kordades, tugevam ja koos saadakse olla, kordades, enamana.

Tegelikult teeb inimese katki selline ühes olemine, kus temale öeldakse ja näidatakse, et temaga ollakse ja tema jaoks ollakse, kuid siis ja sellel hetkel, kui tema vajab teist, enesega koos olema, et olla enam või olla üldse olemaski, siis ta saab aru, et tema on üksinda.

Siis, ta kuuleb põhjusi, miks tema on vale või miks temaga ei saa koos olla. Iga põhjus peitub temas endas – teine ei saa tema pärast. Siis ta kohtab vaikust, suletud uksi ja näeb kaugenevaid selgi. Siis ta jääb üksinda, sest teda jäetakse üksinda – tahtlikult ja teadlikult - upu, kui tahad - Mind/ Meid see ei puuduta.

Põlvkonnad, põlvkondade järel - inimesed, kes on pidanud vägivalda normaalseks ja õigustatuks. Pidanud enese elu normaalseks ja lahutamatuks osaks. Need on inimesed, kes on ise kogenud valu, häbi, üksindust, üksinda jäämist ja jäetust – selle asemel, et peatuda ja peatada – Mina ei taha, et samal moel jätkuks – Mina ise ei jätka, Mina ise valin teisiti – Mina otsin teed, et saaks olema teisiti – Mina ei taha, et keegi teine kogeks sama.

Selle asemel, nemad ise, jätkavad kordamist ja uuesti loomist – Siis, kui Minul ei olnud, siis ei pea ka Sinul olema. Kõik on sel moel elanud – miks peaks Sinul teisiti olema ega Sina printsess/ eriline ole. See on Sinule paras – ise küsisid, järelikult – seega said, mis tahtsid. Sinul ei ole, millegi üle kurta – Sinu elul ei ole, midagi viga – oled tänamatu. Sina teed, oma tahtmisega, teisele liiga – oled isekas. Sina ei ole, midagi muud, välja teeninud.

On julm tõde, et lapsed, kes jäid oma vanematest ilma, poliitika ja haiguse tõttu ning keda viidi külmale maale, kus elu ei olnud sugugi kerge ega kõiges ilus – siis need samad lapsed, suureks kasvanuna, põhjustavad, ise, oma lapsele/ suguvõsa lapsele kannatusi, sellega, et astuvad tema kõrvalt ära ja jätavad ta, ühes olles, üksinda – valu kogenud, ise, põhjustavad järgmise või ülejärgmise põlvkonna lapsele valu, sellega, et kasutavad ise, lapse vastu ja lapsega seoses, vaimset ja füüsilist vägivalda ning lubavad, kellelgi teisel seda teha ning vaikivad, aset leidmisel ja nimetavad sellise tegevuse õigustatuks ja normaalseks.

Ja siis, kui laps, kes kogeb ja näeb enese üksindust, proovib olukorda muuta ja püüab ise ennast aidata – siis mõistetakse see laps hukka, nimetatakse häbiks, teda karistatakse, jäetakse välja, saadetakse minema – üksinduse rõhutamine ja üksi jäämis põhjendamine – Sina, Sina, ise – Sina ei sobi siia/ Sina ei sobi Meile. Kõike seda, hoolimata sellest, et laps ei tulnud, ÜKSINDA, toime sellega, mis temale – suurte inimeste valikute ja vaimse piiratusega kaasnes ja milles eest suured, ise, vastutust ei võtnud.

Kurjaks teeb sellised teod see, et laps ja inimene, kes tahab ja otsib teed, vägivallast välja – kes tahab ja otsib teed, kuidas sõnad – ema, isa, laps, perekond, suguvõsa, armastus - saaksid päriselt tõeks – just see inimene nimetatakse valeks, häbiks ja valesti käituvaks. Tema soov, nägemus, tahtmine, vajadused, mõistmine on valed, ülekohtused, kapriis – otsus kõlab – see laps ei ole normaalne – nii nagu tema on ja mõtleb ja tahab, ei ole normaalne.

Vaimne ja füüsiline väärkohtlemine – inimene, Ema rollis, kinnitab, oma lapsele ja nendega koos olijatele, üle ja näitab välja – Mina Sind ei taha/Sind ei ole, Minule, vaja/ keegi ei taha Sind – Sina ei oleks pidanud üldse sündimagi – see oli viga.

Seejärel, see sama inimene nõuab – Kuidas Sina oma Emaga räägid ja käitud – kas Sinul häbi ei ole oma Ema kohta sel moel rääkida – Sina oled tänamatu laps. Jättes täpsustamata, et sõnumi adresseerimisel on vahe, mida tema ise ei mõista näha, sees – tänamatu on Laps, rollina – rolli täitev inimene ei täida oma kohust, oma rollipartneri ees – rollis olles tuleks ise ennast, inimesena, kõrvale ja välja jätta – kuigi Mina Sind ei taha, pead Sina, Minu jaoks, õige olema – Mina olen Sinu Ema.

Vägivalda normaalseks pidav ja kasutav keskkond tähendab, et selles annavad tooni vanemad naised ja mehed, kes ei hinda ega väärtusta lapsi – kes kasutavad lapse vastu vaimset ja füüsilist vägivalda ning edastavad läbi aegade ja läbi suunatud kogemuste – mitte iga laps ei ole oluline, mitte iga laps ei ole väärtus.

Suguvõsa vanimad naised ja mehed on need, kelle vaimsus ja teadlikkus määravad enamuse suuna ja ühise sisu. Vägivalla kasutamine, õigustamine ja sellele suunamine – Mina ja Minu elu kogemus – Mina näitan, mida Mina olen õppinud ja mõistnud – Mina näitan enese kasvamise teekonna välja.

Vägivalla VALIVAD inimesed, kes ei vali mõtestada, mida ja kuidas ja miks nad teevad – nad peavad oma tegusid ja valikuid normaalseteks – õigustatuteks ja põhjusega tehtuteks. Vägivalla VALIVAD inimesed, kes ei seisa lapsega ühes ja tema kõrval, et too saaks turvaliselt kasvada – nende eesmärk ei ole, et laps saaks ilma või vähema vägivallaga elu – nende eesmärk on hoida oma Maailm korras ja kontrolli all – vale laps sinna ei sobi.

Inimene, kes on vägivalla mõtestanud ja enesele osaks saanut mõistnud – sai Minu osaks, sest inimesed valisid – inimesed oleksid võinud ja saanud ka teisiti valida, kuid nemad – igaüks enese põhjusel – ei teinud seda.

Vägivaldse puudutuse põhjus ei olnud lapses, keda koheldi vägivaldselt ja vähendavalt, vaid vägivalda kasutanud inimese väärtushinnangud ja põhi mõtted lubasid ja suunasid inimest käituma, tema enda poolt valitud moel. Laps ei vastuta enesele osaks saanu eest - siis, kui oleks olnud teistsuguste põhi mõtetega inimesed ja keskkond, siis oleks lapsega, samades lugudes ja samasugustes teemades, käitutud teisiti - last hoidvalt ja last väärtustavalt.

See on informatsioon, mida, vägivaldses keskkonnas ja vägivalda kasutava inimese poolt vaadatuna, ei peeta õigeks. See ei ole põhi, millele sealses toetutakse ja, mida järgitakse – seal nimetatakse seda valeks ja ülekohtuks, allumatuseks ja vägivallaks. See tähendab, et vägivallaga koheldu jääb ja jäetakse üksinda – teine/ teised valivad olla tema vastu, teda välja jätta, teda veel rohkem vägivaldselt kohelda.

Inimese taak - Mina olen see, kes on kogenud valu, üksindust, hirmu – seda kõike ei oleks pidanud olema saama, kuid sai – seda kõike ei oleks pidanud Minu osaks saama – kuid ometi sai. Inimene, keda on väärkoheldud ja kelle vaimne teadlikkus on piiratud ja kes tunnistab vägivalla normaalseks, usub - enesele osaks saanu põhjus olen Mina ise.

Mina ise uskumuse taga on suunatud informatsioon ja üksindus – ei ole suuri ega teisi, kes oleks võtnud enese valikute ja sammude eest vastutust – ei ole olnud, kedagi, kes oleks ausalt välja öelnud - Mina kasutasin/ Meie kasutasime, Sinu/ tema/ teie vastu, vägivalda - see ei olnud õige ega aus tegu.

Mina ise uskumuse taga on enese häbi ja enese viha – häbi on olla selline, keda oli ja on õigus sel moel kohelda – häbi on olla selline, keda ollakse kohtustatud sel moel kohtlema - viha annab jõudu sellise iseendana edasi kesta.

Viha vajav inimene otsib ja leiab enesele vajaminevale vihale allika – see on keegi, kes on temale kannatused põhjustanud – see on keegi, kes on inimesest vähem – see on keegi, kes on ohu allikas - see on keegi, kelle kohta inimene ise saab informatsiooni välja tuua, olema luua ja enesele vajamineval moel kasutada.

Viha on vaja, sest inimene ei muutu – tema kohta kasutusel olev informatsioon ei muutu, sest seda, teda ümbritsevas, ei muudeta – seega võib ja saab vägivald uuesti aset leida. Vägivallast pääsemise lahendus on anda/ saada endale roll, mis annab inimesele juurde õigused ja lisa väärtuse, mida temal endana ei ole. Minu uus Mina.

Mina, kui roll, on katte vari ja päästerõngas – kuid inimene võib ja saab sellest ilma jääda – teda jäetakse ilma, temalt võetakse roll ära, temale keelatakse roll, tema kohta võetakse kasutusele teistsugusesse rolli kinnitav informatsioon.

Inimene, kes kasutab kedagi enese viha allikana, ei suuda tulla toime olukorraga, kus tema poolt kasutatu kohta, sünnib ja kasutatakse, teistsugust - ümberlükkavat informatsiooni. Vägivaldne ja vähendav keskkond tähendab, et siis, kui üks on, siis teine ei ole – üks tõestab teist.

Seega, kui leiab aset olukord, milles viha allika ise enesest teadlik olemine - Mina olen – saab nähtavaks ja tema kohta kordavad sama või näevad seda pealt teised – Meie näeme, Meie teame – siis tunneb enese häbi kogev ja enese kaotust nägev inimene viha, kadedust, solvumist, mis katavad hirmu – teine tahab Minust parem olla/ teine on Minust parem – teine vähendab Mind/ teine teeb Minule halba = Mind on õigus kohelda vägivaldselt.

Suur inimene saab solvuda lapse peale, suur inimene saab olla vihane lapse vastu, suur inimene saab olla kade lapse pärast – ka enese oma peale, vastu, pärast. Põhjuseks lapse poolt edastatud ja lapsega seonduv informatsioon, mis puudutab isiklikult, sest see on võrdlus – Mina olen see, kes ei saanud/ Mina olen see, kellel ei olnud/ Mina olen see, kellele ei antud – kuna laps sai, saab ja lapsel on, siis vägivaldses Maailmas tähendab see, et laps on parem, paremas rollis - laps pääseb vägivallast - see saab vanema osaks, kes kaotas, lapsega võrdluses, oma rolliMina. Kuid see on ebaõiglus, sest vanema roll, Emana, on alati Lapse rollist üle.

Võrdluse võimalus on põhjus, miks vanem, ise, ei taha lapsele anda ega lapsega jagada - vanem ei taha olla see, kes lapsele annab - siis on lapse kohta olemas informatsioon, et laps sai ja lapsel on. See on põhjus, miks vanem siis, kui laps ei ole sõna kuulelik ega vanemale meelepärane - siis rõhutab vanem võlga/ ütleb, et kahetseb andmist/ osutab lapse tänamatust.

Mina olen vähem - see informatsioon käivitab ahelreaktsiooni – hirmu, häbi, viha – inimene reageerib vastu, ennast kaitstes – ta kasutab vaimsest ja füüsilist vägivalda ja isiksuse vähendamist. Seejärel, kui reageeriv inimene taastab/ valib enese Mina, algab vaimne eneserahuldamine – enese sees tormlevad tunded saavad sel moel sihi ja vallandatud. Kogu seda tulevärki saadab tähelepanuga suunatud võrdlus – Mina, see ja selline – Sina, see ja selline.

Inimesed säästavad ja päästavad ise ennast – raskusega kohtudes, enese vaimse piiri taha peatudes – jäetakse laps/ teine inimene üksinda – Mind ei ole/ Jätke Mind välja/ Mina ei puutu asjasse/ Mina ei sega vahele/ ise tegid ja ise vastutad/ pidigi Sinuga juhtuma jne.

Inimene, kes peaks ise ennast nähtavaks tegema ja vägivaldse/ vähendava/ negatiivse tähelepanu endale saama – ei astu selle kõrvale ega ole selle toeks, kelle osaks saab see, mida ise tahetakse vältida. Inimene, kes peaks poole valima ja sel moel ise ennast reetma ja kaitsest ilma jätma – ei astu selle kõrvale ega ole selle toeks, kes ei ole olnud see, kellega tahetakse koos olla. Inimene, kes on, kes võtab ja annab osa – on teisega siis ja on teisega seni, kuni see on mugav ja sobiv - kuid siis, kui enam mitte, siis ta laseb jalga ja kaob pildilt.

On tavaline, et mõned ajad hiljem, siis kui üksinda jäetu on raskustest läbi tulnud ja vale tähelepanu ei ole enam aktiivne, siis tullakse tagasi ja ollakse ühine edasi. Vahepealsest ajas ei räägita – seda nagu ei oleks olnudki. Vahepealse aja kohta öeldakse, et tegid tühjast tüli – polnud raskusi – mõtlesid need välja. Vahepealse aja kohta öeldakse, et noh said hakkama ja pididki saama. 

Vahepealse aja kohta tuuakse välja detailid, mis väidavad valesti tegemisi, eksimusi, komistamisi, häbistamisi - nende inimeste vastu, kes ära läksid/ nende vastu, kellega kokku puututi. Üksinda oldud ajast ja käidud teekonnast ei ole välja tuua, midagi head ega tunnustavat - selle asemel on jätkuv võrdlemine ja vähendamine - Sina, see ja selline.

Inimene on abitum ja kaitsetum siis, kui tema usub, et temal on ja tema jaoks on olemas see, kellele toetuda. Tõega mitte arvestamine läheb kalliks maksma – kukkumised, komistamised, ehmatused, haiget saamised – teist ei ole - teisega arvestanud, kuid ennast üksinda avastav inimene on haavatav ega ole võimeline, samal moel, enamani jõudma – mitte välised ei haava, vaid omadeks nimetatud ja omadeks peetud teevad seda.

Need omad, kes ei seisa kõrval ega ole toeks, lastakse liiga lähedale, nendega jagatakse, neile usaldatakse – see on põhjus, miks need inimesed saavad kahju kaasa tuua – nad on seal, kus nad olla ei tohiks – nad ei hoia ega väärtusta, nad saavad endale mitte vajaliku ja mitte sobiva enese elust välja jätta.

See tähendab, et nad osutuvad kätte saamatuteks, sest lähevad mujale. See tähendab, et nad osutavad neid, nende sammudele vastavalt kohtlevale – näe, kui uhke – näe, teeb meile liiga – ei lase lastega kokku saada – ei mõtle laste peale – Halb Ema – teeb ise oma lastele liiga.

Vägivaldsest keskkonnast välja kasvava inimese valus tõde – Mina ise võimaldasin oma lastele kogemused, mida ükski laps ei peaks kogema - vähemalt ei peaks sellised kogemused aset leidma vanaema, isa, tädi, onu, vanatädi käe, suu ja tegude läbi – nemad peaksid last hoidma ja oluliseks pidama. Mina ise võimaldasin lapsi tühisteks pidavatel inimestel laste lähedal olemise ja hoole alla võtmise. Mina ise andsin lastele teada, et need inimesed on olulised ja omad.

Inimene on haavatav ja kaitsetu selle ees, kes on nimetatud omaks ja lähedaseks – Mina hoian teda, sest tema hoiab Mind. Inimene ise laseb vägivallala sündida, sest tema usub, et on sellise kohtlemise ära teeninud – teisiti temaga ei saa ja kui ta vastu ütleks/ keelaks/ keelduks, siis ta jäetaks üksinda.

Valus, kuid aus – inimene ongi ju üksinda – teist ei ole tema, kui inimese kõrval – teisele on okey olla haiget tegev, solvav, salvav, vähendav, hülgav, karistav. Valikud, mis ei ole õigustatud, kuigi neid saadavad põhjendused, mis osutavad tegija õigusi.

Sellest kausist, sellest taldrikust, mille on kinkinud inimene, kes osales pere elus, sest oli oluline – kuid, kes ei seisnud selle sama ühise eest ja ühises olnute kõrval, samade väärtushinnangute ja põhi mõtetega, vaid keeldus raskustes toeks olemast, vägivalda lõpetamast ja ütles kõigest senisest lahti – sel moel valiva inimese kingitud nõudest ei ole mõistlik perele süüa pakkuda. 

Valiku tegemine ei tee tänamatuks, vaid informatsiooniga koos kõlas olevaks. Aga, kuidas - Sinule ju anti - teine tahtis head, teine tegi seda heast südamest - ometi, see sama hea süda ei põrganud tagasi valikutelt, mis ei ole head loomas ega headusest kantud, vaid teostas need lõpuni välja. 

Kingitus on asi, mille eest vastutab see, kes selle vastu võttis - tema peab sellega tegelema. See, millele vägivaldses keskkonnas rõhutakse, on kohustus olla kingitud/ tasuta saadud asja eest tänulik - see on, kestva ja teistest tegudest mitte sõltuva, tänuliku, kiitva, tunnustava tähelepanu andmine. See on kinkijale/ andjale vajaliku informatsiooni edastamine - tema rolliMina üle kinnitamine – Hea Tädi, Lahke Inimene. 

Asjadest keeldumine, nende edasi andmine või ära viskamine on tasakaalu loomine ja teadlikkus – asjaga kaasnev läheb liiga palju maksma, sest vastu võetud asi on energeetiliselt seotud selle andjaga. 

Inimene, kes ei ole teisele kingitut/ antut vabaks andnud, vaid seob selle enesele vajamineva rolli Minaga - jääb vajama seda informatsiooni, mis tema rolli kinnitab - siis, kui seda infot ei anta ega välja näidata - siis kasutab ta lugu ära ja näitab, kuidas temale tehakse liiga ja teda, tema head südant, kasutati ära - tema on selles loos Ohver.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu psüühika on haiget saanud ega talu vahepealseid olukordi - tema jaoks on okey siis, kui on selge, kas on või ei ole - Minu jaoks on/ Minu jaoks ei ole - sellega saan arvestada/ sellega mitte. See tähendab, et inimese kasutuses olev informatsioon vastab tõele - ta ei kuku ega löö ennast ära siis, kui ta vajas toetust ja hoidmist, kuid põrkas vastu sulguvat ust või kukkus tühjusesse. 

Vägivaldne keskkond ja manipuleeriv käsitlemine hoiavad inimest teadmatuses ja hirmus - Sinul on, kuid Sina saad jääda ilma - Sinul ei ole, kuid Sina võid saada - Mina olen Sinu ../ Sina oled Meie, kuid Mina ei taha Sind/ siia Sina ei kuulu. 

Kahetine, vastupidine, valetav Maailm, mis suunab ja sunnib kuulekusele, kontrollile, häbile - kohustus olla, kellegi rolli Mina kinnituseks vajaminev objekt - täna olen Mina Lahke - annan seda, mida ja kuidas Mina ise otsustan - Sina tänad ja tunnustad, et vajasid ja ise ei saanuks. Täna oled Sina Vale - Mina olen Õige = Minul on õigus Sind karistada, lüüa, ära saata - Sina kuuletud, talud, ei keela, häbened, sest tead, et oled olnud Paha ja Vale jne. Kõlab väga sado-maso mängude moodi.

See, mille kohta on olemas teadmine - Minul on, kuid Mina ei koge seda - Minul peaks olema, kuid Mina ei ulatu selleni - Minule öeldakse, et Minu jaoks tehakse ja ollakse, kuid see olemine ja tegemine pigem uputab, kui annab tiivad.

Lubatu, näidatu, väidetu kättesaamatus toob kaasa vajaduse. Inimese vajadus, kuuluda ja olla oluline, on loomulik ja normaalne, kui tema kasutuses on olemas informatsioon, mis näitab, et see peaks olema tema reaalsus. Olulise vajaduse aktiivsus tähendab ennast kinnitavale informatsioonile toetumist – Mina kuulun ja olen teistega Meie – kuid Mina ei saa seda olla - Minul ei ole samasuguseid õigusi - Mind saab Meie seest välja jätta/ teised ei pruugi, Minuga, Meie olla. 

Vägivaldse Maailma ja vägivalda kasutavate inimeste kuri tegu - MINA TAHAN/ MINA TAHAKSIN/ MINA TAHTSIN SINUGA KOOS OLLA - kuid Sina tegid selle võimatuks/ kuid Sina ise ei tahtnud seda/ Sinu pärast Mina ei saanud - põhjus, et Mina ei ole Sinuga, on Sinus. 

Tegelikkus – ei saada seda, mida ei taheta – ei olda seda ega selles, mida endale ei valita. Seega ei ole vahet ega tähtsust, miks ei saada ja kuidas saadaks – otsus, et ei taheta – on kehtiv ja selle alusel elu toimib. Oluline on see informatsioon kasutusele võtta, mis kajastab seda, mida tegelikkuses valitakse ja milles tegelikult samme astutakse.

Inimene, kes valib koos olla selleks, et saada enese rolliMinale tõestust - ei taha koos olla sellepärast, et ollakse põhi rollide partnerid, vaid selleks, et tema saab endale vajamineva, temal ei ole asendust, see on mugav, ta on kohustatud, kuid ei saa sellest vabaks - ära minemine tähendaks enese kohta sellise informatsiooni andmist, mis osutaks teda, vales rollis olevaks - seega on vaja informatsiooni, mis annab põhjuse, et temal on õigus ära minna, temal on õigus ära olla, temal on õigus lahti öelda.

Sel moel tegutseva ja valiva inimesega ei saa arvestada - ta võib omada väga lähedaseks nimetatud rolli, kuid see rollinimi ei tee temast lähedast ja oma - selle inimesega koos olemine ja elamine tähendab sügavat ja ehmatavat üksindust, mida aus ja teadlik üksi olemine kunagi ei ole. 

Üksinda olemine tähendab, et Mina ei saa üksinda jääda - Mind ei saa üksinda jätta - see tähendab teadmist ja teadlikkust - siis, kui kukun, väsin, ei oska, ei saa - siis lahendus saab sündida läbi Minu ja Mina toetun iseendale - see tähendab, et põhi informatsioon, millele inimene toetub, on kindel ja pidav.

Marianne

04.03.2026.a

Oma asukoha kindlaks määramine IV - Maha laskmise ootel

 

Inimesed elavad oma eludes – vahel nad kohtuvad teistega – kõnnivad, kellegagi koos – elavad, kellegagi koos. Mingitele kokkupuutepunktidele toetudes nimetavad inimesed ennast Meie. Tundub ja näib ja ka väidetakse, et Meie on kõik need, kes Meie sisse on ühendatud – kuid ometi saavad inimesed olla Meie, kuid tunda ennast üksikuna ja näha ennast välja jäetuna.

See on teadmine, et Mind ei kutsuta sinna, Minuga ei jagata seda, Minu juurde ei tulda, Mind jäetakse kõrvale, Minule ei anta teada. Inimeste isiklikud elud kuuluvad neile, kuid vahe tegemine tuleb nähtavale ka siis, kui tegemist ei ole isiklikuga, vaid kõiki ühendatuid puudutavaga – kõigil on õigus, kõik on võrdsed, kõigi elusid puudutab.

Miks nad käituvad nii nagu Mind ei oleks olemas – aga Mina ju olen. Vajadus olla olemas, teistega koos ja teistele lähedal – vajadus olla nähtav, et kutsutaks, et mäletataks, et ei eirataks, et ei unustataks. See on tähelepanu vajadus – Mina olen ju ka olemas – nähke Mind - tehke Mind nähtavaks.

Pidev eiramine ja välja jätmine võrdub pideva hülgamisena. Hüljatud inimene vajab informatsiooni – tema vajab nägemist, kuulmist, kogemist – korduvat ja üle kinnitavat – Mina olen ühes, Mind kutsutakse, Minuga jagatakse, Mind otsitakse, Mind vajatakse, Mind oodatakse – Mina olen oluline.

Inimene, kes kogeb hüljatust, otsib lähedust, ühes olemist, tuletab ennast meelde, hoiab kontakti, püüdleb lähemale, püüab olla huvitav ja meeldiv, tahab omada tähelepanu äratavaid/ enese väärtust tõestavaid asju, teeb ennast kasulikuks ja proovib soove/ tahtmisi/ vajadusi ära arvata, tõttab parandama halba olemist/ paha tuju, tõttab enda peale võtma teist tabanud raskusi - kuid kaotab ennast ka ära, et teda üles otsitaks – kuid kaob ka ära, et mitte enam näha ja kogeda.

Iga tähelepanu otsiva tegevuse ja lahenduse tõukeks on kogeda enesele vajaminevat – just Mind oodati, just Mind nähakse, just Mind vaadatakse, just ja ainult Minuga tahetakse olla, just Mind kardetakse kaotada, just Minu pärast ollakse rõõmus, just Minuga aset leidev toob kaasa vajaduse toetada ja hoida Mind nii, et Mina enam ei kogeks, et Minul enam ei oleks – Minu elus aset leidev toob kaasa tahtmise muuta, et Minule raske/ Minuga seonduv muutuks paremaks, helgemaks, kergemaks – Mina loen ja lähen korda, Minule vaja minevalt ja olulises.

Vajadus – olla ühte võtmise jaoks nähtav – ei kao, kui põhi informatsioon ei muutu - see ei muutu, kui seda ei muudeta. On tavaline, et hülgamist kogev laps elab vägivalda kasutavas ja normaalseks pidavas keskkonnas. On tavaline, et vägivaldses keskkonnas elav laps on üle, vale, tüliks, häbi – kasutusel on informatsioon, et ilma lapseta on kõik ja kõigil parem. On loogiline, et häirivat elementi ei oodata, ühte ei kutsuta ja ühes ei võeta – probleeme pole vaja juurde toota.

Ühisest elust, ühes oldud ajast lähtuvalt, võib ja saab, pealispinnal, toimuda, mis iganes, kuid põhivajadus ja sellest tulenev ülesanne – Mina näitan ja tõestan, et Mina olen olemas – jääb alles ja aktiivseks – pidev tähelepanu vajadus jääb aktiivseks – seega inimene otsib ja püüab tähelepanu.

Ennast hüljatuna kogev ja välja jäetuna nägev inimene vajab tähelepanu - samas on selle sama inimese sees hirm, kohata tähelepanu – näha ära tõukavaid, keelduvaid, häbistavaid, hukka mõistvaid, hülgavaid reaktsioone. Kogeda selgitusi, miks ei saa ja miks ei ole vaja – inimene ise põhjustab endale osaks saava – Sina oled selline, Sina oled see – ära tule, ära ole, mine ära, Sind ei ole vaja – Mina/ Meie ei taha Sind näha ega kogeda.

Tähelepanu vajadus ja tähelepanu hirm tagavad pideva ärrituse ja ärevuse seisundi – inimesel puudub turvatunne ja rahu – tähelepanu, mida inimene vajab, saab teda tappa. Lahendamata ja lahendamatu olukord toob kaasa vaimse ülepinge ja emotsionaalse häirituse – sellest sünnivad vajadused ja lahendused, et ollakse sunnitud ja kuidas ise ennast maandada ja aidata. Laps, kes on üksinda jäetud, kasutab õpitut, pealt nähtut ja enesele võimalikku.

Hülgavas ja eraldavas keskkonnas edasi viibimine ja, enese, teis(t)ega seotuse oluliseks pidamine, hoiavad lapse töös – tähelepanuni jõudmine, sellest kinni hoidmine ja kergenduse, kuid ka hirmu tundmine – tähelepanust pääsematus ja selle vältimine/ selle kogemuse talutavaks tegemine/ selle tagajärgedega toime tulla püüdmine. Kunagi ei tea ette, milline tähelepanu pööratakse ja millal see teiseks muutub.

Pidev vaimne ja füüsiline häiritus hoiab inimese, ka aastakümneid, ühes ja samas tsüklis – inimene on tähelepanust sõltuvuses, sest tema on häiritud tähelepanuga kaasnevast informatsioonist – Mina tunnen ennast hästi/ Mina tunnen ennast halvasti – Mina vajan tähelepanu/ Mina väldin tähelepanu – Mina olen olemas/ Mind ei ole olemas.

Pendel – ühest ääremusest teise – mõlemad variandid annavad erinevaid ülesandeid ja sunnivad kasutusele võtma erinevaid lahendusi – mõlemaga seonduvad oma vajadused – Mina PEAN seda ja Mina PEAN teist – puudub vabadus ja valiku võimalus – ellu jäämiseks ja edasi kestmiseks tuleb kustutada tulekahjut, et tagada enesele vajaminev - rahu, hingetõmbepaus, turvatunne, kindluse tunne = Mina olen nähtav, Minul on kontakt teis(t)ega.

Tsükliteks jaotunud elu tähendab, et inimene ei peatu ega võta vastu enese jaoks võimatuna näivat informatsiooni – Mina olen, kuid Mind ei ole – Mina kuulun, nende inimeste juurde ja nendega kokku, kuid Mina ei kuulu nende juurde ega nendega kokku. See tähendab, et teised ise valivad/ teine ise valib, millal on võimalik ja põhjust koos olla, millal mitte. Seda ka elulistes ja olulistes asjades, milles ei peaks vahet tegema ega välja jätma.

Mina olen, kuid Mina ei ole - see on enese Mina kaotus ja enese Mina surm – Mina ei ole, sest Minul ei ole – Minule ei ole võimalik – teised moodustavad teise, elulisema ja sügavama lähedusega, ühenduse – sellest jään Mina välja – sinna sisse Mind ei lasta, ei kutsuta ega ühendata – kuigi sealseski jagatakse seda informatsiooni, mis puudutab ja mõjutab ka Mind - kuid Mina ei saa seda kasutada, kuid Mina ei saa seda suunata, kuid Mina ei saa seda muuta.

Mõistmine – omaks nimetatud ja peetud inimeste jaoks ei ole Minuga ühes olemine oluline. Ei ole oluline olla kohal, olla koos, olla lähedal ja jagada seda hetke, mis ei kordu kunagi – olgu see raske või õnnelik.

See tähendab, et tegelikult, teis(t)ega, koos olles – olen Mina üksinda. Ühendus, Minuga, ulatub ainult teatud maani ja see on kõik, siis tuleb sein ja suletud uks vastu – on külmus, põlgus, ähvardus, solvamine, vaikus, välja naermine, valed.

Mina ise võin, ja saan, enese elu ukse avada ja sellel oodata – anda teada, et olen ühes – kõiges, kuid siis saab selgeks, et - Minu poolt jagatust osa võtmine ja Minu poolt pakutus kohal käimine - ei tähenda, et see oleks väärtus ja oluline – oluline sel moel, et tähistada ühendust ja hoida ühist. Ei – see lähtub kohustusest ja mingist vajadusest või enese rolli Mina kinnitusest. Kuid kohustuse saab kõrvale jätta, vajaduse lahenduse saab ka mujalt ja rolli Mina saab ka kellegi teisega kinnitada.

Mõistmine - inimesed ei vali inimest – Mina olen see inimene, keda teised inimesed ei vali. Roll ei ole ühise alus – rollid on toonud inimesed kokku, kuid inimesed ise valivad ja otsustavad, kellega ja kuidas nemad oma elu seovad.

Ise ennast, kui Mina – rollina teades ja üles tõstes – see on enese Mina ära tõestamise ja ühenduse alles hoidmise katse – vaadake – see on olen ju Mina - Tütrena, Õena, Lapsena, Õelapsena, Emana.

Siis, kui inimene on teinud oma valiku, siis ei ole rollile rõhumisel mõtet – see teeb ainult endale haiget. Enese mõistmine – Mina nägin ühendust ja hoidsin seda seal ja selles, mis see oli Minu järgi, kuid teised ei valinud ega hoidnud sama, kuid nad väitsid ja käitusid, headel hetkedel nagu nad oleksid samas ja oleksid tegemas sama.

Halbade hetkede tõde oli valus, kuid see oli aus. Teise inimese valik ei ole viga – seda ei pea ära parandama – seda tuleb täiesti tõsiselt võtta – seda arvestades tuleb enese sammud teoks teha – vähemalt sama kaugus või veelgi kaugem, vähemalt sama sisu või veelgi tühjem. See ei ole karistamine ega ähvardamine, vaid enese elu elamine – enese kasutusse antud informatsiooni alusel.

Vägivalda kasutava inimese jaoks on tavaline anda enda sammuga kaasnenule hinnang – solvusid, oled liiga tundlik, olid ära teeninud, ise põhjustasid, said valesti aru, lase nüüd olla, uhke oled – rõhk ja tähelepanu on suunatud vastusele nii nagu see oleks vale, liigne, ülekohtune.

Kahjustatud psüühikaga inimene, kes on harjunud tähelepanu sõltuvuse pendliga, hakkab ise endas kahtlema ja enese vastust valeks pidama – teine ju tahab, kuid Mina ise ei lase – teine ju ei teinud midagi, kuid Mina olen tundlik – teine ju ei tahtnud, kuid Mina ei arvesta selle informatsiooniga.

Enese süü uskumine ja eneses põhjuse nägemine on märk sügavast sõltuvusest ja elutähtsast tähelepanu vajadusest – see tähendab, et inimene võtab kasutusele, kogu loo kohta käivast informatsioonist, selle, mis teda aitab – teine TAHAB/ TAHTIS/ TAHAKS MINUGA OLLA – mis siis, et tegelikult mitte, mis siis, et enesega samal moel mitte – vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud inimene kuulis ja sai enese kasutusse sõnad, mida tema vajab – Minuga tahetakse koos olla.

Marianne

03.03.2026.a