Minu tahtmine sündigu II - Mayday

 

Segased suhted ehk suhte segamine ehk suhtesse segaduse loomine – vastuolud, rahulolematus, alla neelamine, vaikimine, valetamine, varjamine, eitamine, ülevoolavus, püüdlikkus, allutamine, sõnakuulamine, meeldida proovimine – kõik need ja palju enamatki teeb ja valib inimene, et oma suhteid enese jaoks söödavaks teha, teise jaoks õigena näida ja suhet, väidetavalt, alles hoida. Inimene manipuleerib eesmärgipäraselt - ta soovib enese jaoks õiget tulemust - millegi kindla allesjäämise võimalust.

Need on, tõest kõrvalaekalduvad, lahendused, mis tekitavad pinnal virvendusi ja proovivad tagada olevas hetkes rahu, kuid tegelikult on need kõik valikud, mis on valitud, et anda juurde aega, et, veel või äkki, siis ei peagi midagi ette võtma – tõe tund veel ei saabu – see on vältimatu edasi lükkamine. Pinnal toimuv on jäämäe tipp – allhoovuste poolt tekitatud liikumise järellainetus.

Nendes kohtades, kus toimuvad ehmatavad üles äratused – öeldakse välja varjatu, kärgatakse välja sisse kogunenu, tehakse teatavaks ära keelavad/ lõpetavad otsused – on selge, et midagi on väga viltu läinud – kusagil on lastud minna/ lükatud suhe kreeni ja pikalt on kõnnitud kraavipervel kuni, kogedes olevat viimase veere peal, proovitakse möödunut, olevat ja toimuvat korraga ära lahendada. Lahendada võrrandit samade muutujatega, kuid sooviga jõuda välja teistsuguse tulemuseni.

Kui teisega ja iseendaga ei ole arvestatud, ise ennast ega teist ei ole mõistetud ega toimuvat mõtestatud, siis on vaja rohkem ja täpsemat infot, et edaspidi saaks olema teistmoodi parem koos olemine. Inimesed püüavad või on sunnitud tegutsema – nad alustavad ja lähevad teele, kuid nad jäävad kinni esimestele meetritele. Nad takerduvad tunnetesse – just nimelt nendesse samadesse tunnetesse, millega ei ole tegeletud, mida ei ole jagatud, mida ei ole kuulatud, mida ei ole tunnistatud ega võetud vastu st lubatud endal ja/ või ka teisel avalikult, ära tuntavalt ja ühiselt heaks kiidetud moel - vabaks lubavalt tunda.

Inimeste sees on peidus hirm – ei taheta/ ei olda valmis kogema enese/ teise tunde tagajärgi – teise tundeid võetakse isiklikult ja enese tundeid varjatakse – ei osata, midagi peale hakata selle tundega, mille algust ei saa enam ära muuta – tunne on, kuid ei teata, kuidas seda käsitleda st vabastada, et Ohvreid vältida.

Õpitud on otsima tundele autorit, käsitakse teisel ennast korda teha, elatakse, veel nimetamata tunnet lahendav, tunne teise peale välja, tõestatakse oma õigust tundele ja tuuakse näiteid, kuidas tunne avanes/ ärkas/ tekkis, laotakse lagedale väited, et teisel ei ole õigust oma tundele, sest too oli ise see, kes tegi midagi/ kuidagi valesti või oli teise vastu ülekohtune. Tundest saab tuline kartul, mida loobitakse edasi-tagasi – otsitakse sihtmärki - et pihtas ja põhjas - ära peidetud.

Kuuldavale tuuakse erineva tähendusega sõnad, mis paiskuvad välja erineva jõu ja helitugevusega, kusagilt kuhugi lendavad lauanõud või kätteulatuvad asjad, millegagi lüüakse elutut, kuid ka elavat. Inimesed võtavad appi kõik võimalikud lahendused, et anda edasi oma info – eesmärk on teha enese sees peituv kuuldavaks ja nähtavaks. Seda ka siis, kui ise ennast ei mõisteta lõpuni välja. Selles see asi ongi, et on jama – otsitakse töötavat st infot ühiselt mõistetavalt edastavat ja vastuvõtvat ühendusteed – seda nii iseenda erinevate tasandite, kui ka enese ja teise vahele jäävat maad ületama.

See koht ja selline tegevus, segase suhte harutamisel, osutub sageli nii stressirohkeks, et kui füüsiliselt ja vaimselt enam ei jaksata jätkata – ollakse üle keenud ja algsest väga kaugele triivinud või peaga vastu seina tagunud – siis valitakse erinevad teed, kuidas edasi minna.

Alguse aegadel enamasti nö maetakse sõjakirves maha ja valitakse, selleks korraks, lõpetada – targem annab ju järele – kuid tegelikkuses siinkohal ei ole küll tarkusega tegu. Võidakse, ühte ja teist ning ette ja taha, paluda andeks ning tõotada muutust ja tulevast paremust. Võidakse väga püüdlikult, õigena näides, edasi astuda – ollakse ettevaatlikud, tuntakse hirmu eksimuse ees, üritatakse teise tundeid ja tujusid välja peilida, et sobituda ja meelejärgi olla. Vaigistatakse ja peidetakse ise ennast, et vältida „hoolimatuna” olles teise tundeid riivamast.

Võidakse, kergendust tundes, et jätkatakse ikkagi koos ja kogemust omades, et sai vajalik välja öeldud, minna ühisel teel edasi uskumisega, et nüüd läheb kõik kergelt ja lihtsalt edasi – takistused on kõrvaldatud ning ebakõlad, üksteisemõistmiseks, ümber moondatud. Võidakse olla veendunud enese tões – teine pool oli/ on ju selgelt vale ja tegeleb lahenduseks iseendaga. Võidakse ka astuda samm kõrvale ja kaugemale, et nagunii ei muutu midagi – käivad ettevalmistused lõplikuks lahkuminekuks.

Loodetakse ja palutakse, et enam ei juhtuks, sest midagi võeti ju ette – erinevat infot öeldi ju välja ja sõditi enese jaoks valele vastu – aur lasti välja, suud öeldi puhtaks ning haiget tehti ka mehe moodi. Kuid tegelikkuses olemas oleva ja jagatud infoga päriselt ei tegeletud ega arvestatud – koostööfaasi ei jõutud – suhet ei viidud edasi, vaid vähendati selle edukalt toimimise võimalusi – jätkatakse valetades ja jaanalinnu kombel päid liiva alla peites – mida ei nähta, millest ei räägita, mille olemas olemist ei tunnistata - seda ei ole olemas.

Inimesele on omane jääda kinni mustrisse – enese, nii isiklike, kuid ka pealtnähtud, kogemuste tagajärjel proovitakse iseenda välja ütlemist vältida/ vähendada/ ohutuks moondada – ja kui see samm lõpuks ette võetakse siis, suhte selgitamiseks/ selginemiseks, vajalik öeldakse välja, ennast ületava ja vastupanuga arvestava, tundejõuga. Vaja näib olevat enesest suuremat jõudu, sest see on koht, kus ja milles otsitakse süüdlast – kelle pärast on lood metsas ja vastutajat, kelle kanda jääb segaduse korda tegemine.

Sellises mustris tähendab süüdlaseks olemine, et see on see osapool, kes peab ennast vähendama – teise ehk ohvrirolli endale saanu jaoks õigeks muutma. Süüdlasel puudub enese vabadus – ta peab tegutsema ja olema enese arvelt, sest kuna tema jäi alla, siis temaga ei tule arvestada – teise (selle mustri keeles peaagressori) tunded on olulisemad ja määravamad.

Nii Agressori, Ohvri, kui Päästja eesmärk on hoida nn suhte selgitamist selles faasis, kus toimub sõda tunnetega – selles kohas pannakse paika ja jagatakse rollid ning inimesed saavad lahenduseks iseendina ehk enesega samastatud või enesele vajalikus rollis olla. Ja siin on ka põhjus, miks seda kohta tagasi vajatakse – nn Süüdlane ei ole nõus enesele jäänud rolliga, vaid vajab selle otsuse ümbertegemist, sest ta ei ole vastutav kõigi ja kõige eest ning seda tähelepanu, mis temale on suunatud, ei ole hea kogeda ja see roll jätab teda teiste hulgast, häbistatuna, välja ning eraldi seisma - tema on teistele ohtlik, sest ta tahab rollivahetust.

Ja just see on põhjus, miks parasjagu valitsev Ohvriks maskeerunud Agressor väldib suhte selgitamiseks võimaluse andmist - eraldi olevana püsib Süüdlane, Agressori jaoks vajaliku tegelikke ambitsioone varjava Ohvriks tunnistava rollikaotuse vältimiseks, ohutus kauguses. Lisaks sellele võimaldab, Süüdlase eraldamine, hoida Agressori kontrolli all teised samas mudelis olijad - sel moel saab teha kindlaks nende meelsuse ja jagada, ilma takistusteta, Süüdlast vähendavat ja ennast, kui Ohvrit, ära tõestavat infot.

Kuidas peaks inimene oskama ja suutma olla - nii enese, kui ka teise jaoks - sobiv, mõistev, hoidev, toetav ja arvestav, kui ta ootab, et see juhtub justnagu iseenesest – täiesti tõsiselt usutakse, et alustades algusest või jätkates, peale kraavi põikamist, piisab suhte töökorras olemiseks sellest, et tema ja teine on olemas ning see tagabki, et kõik on korras ja laabub tõrgeteta.

Kallisse kodumasinasse ja imetlustäratavasse sõiduvahendisse suhtutakse palju austavamalt ja enamana väärtustades, kui iseendasse ja teise inimesse. Masinat proovitakse õigesti – masinast lähtuvalt - mõista - juhised loetakse hoolega läbi, nendega arvestatakse ning vajadusel küsitakse abi ja, kui enese oskustest jääb väheseks, siis viiakse parandusse. Iseenda ja teise puhul arvatakse ja loodetakse, et nii ettetuleva kui ka paratamatusega kohtudes parandatakse ise ennast ära ja kuidagi mängitakse välja – küll kohanetakse ja lepitakse – inimene talub ju paljutki.

Selge ja ausa info, enese kohta, saab ainult inimene ise anda - kui soovitakse ausat ja töökorras olevat suhet – ühendust, milles saab olla vabana ja on võimalik kasvada nii Inimesena, kui ka ühes, siis ei ole kohta ega aega selleks, et edastada moonutatut teavet ega ka keelduda teise poolt välja öeldu vastu võtmisest. 

Täiskasvanu teab ja tunnistab enese vastutust ja tagajärgi – tema jaoks on selge, täpne ja aus info väärtuslik. Lapse rolli kandev inimene on see, kes mängib enese ja teiste tunnetele rõhutades ja rõhudes – laps on selgeks õppinud, et manipuleerides, suudab tema teist inimest teiseks muuta/ muutuma panna – see, järgi proovitud ja tõeseks tunnistatud, info annab teadmise, et teise tõde ja soovid ei ole olulised ega määravad sest, kui Laps tahab/ vajab teisiti – siis saab olema teisel moel – Lapse jaoks sobival/ õigel viisil. 

See info annab Lapsele, kes ei PEA valede asjade ja lugude eest vastutama, suuna, kuidas tegutseda ja mil moel mitte. Ja nii need suured Lapsed oma suhteid, üsna huvitavalt, selgeks proovivad selgitada, sest üks ja seesama info on neil kõigil samasugusena olemas. Neist keegi ei taha jääda välja ja eraldi - saada vale tähelepanu osaliseks. 

Just vale tähelepanu oligi see, millest manipuleerimine ja AOP rollide mudel alguse sai - last vaadati tema jaoks valel moel - tema osaks said Lapse rollis olijale mitte sobivad ja ülekohtused kogemused - tema koges füüsilist/ vaimset vägivalda, tema ette pandi piire, tema ise pidi võtma vastutuse enese olemas olemise ja tegude eest - tema ei tahtnud olla see KES - kes ta, vale tähelepanu ees ja käes, näis olevat - ei Laps, vaid enese uskumustest tulenev roll. See vale olemine / vale nime kandmine - oli lapse valik, kuid ennast ära kaotavast ohust päästev Laps jäi uskuma, et teise inimese tegu/ sõna/ hääl/ valik muutis teda teiseks.

Marianne

23.04.2024.a

Minu tahmine sündigu I – Ohver vajab Agressorit

 

Võib ja saab inimesele öelda – Sina oled vaba – kogu Sinu elu on Sinu enese kätes ja teha – vali ise, kuidas Sa elad ja ennast lood. Harva kohtab see info mõistmist – avatud vastu võtmist. Sagedamini näivad need sõnad tegevat haiget või solvavatena – inimene tahaks ju, kuid ei saa – kas siis teine ei näe või ei mõista seda.

Inimene loeb üles väga erinevaid põhjendusi, miks olevast erinevalt ei ole võimalik. Inimene valib vastuseks pisarad, eitamise, vaikimise või viha, sest sõnad näivad teda narrivat ja maha tegevat – teised ju, Maailm ju, vahendite ja ressursside puudus ju jne. Kui oleks teisiti, küll siis saaks olema teistmoodi - kuid ei ole juuuuuuuu!!!!

Põhjused, mida inimene üles loeb, märgivad vabaduse puudust – lahendusi toovat ja loovaid võimalusi selles nimekirjas ei ole. Inimene ei näe, et ta on vaba – ta usub, et tema tee on takistatud. Ta kogeb täiesti tõeliselt ahistatust ja piiratust, kui kogeb enese kaotust. Ta ei ole valmis kuulama ega nägema, et tema ise on see, kes valib endale sel moel öelda ja näidata.

Inimene ei vali olla vaba, sest on midagi väga olulist, mida ta tahab – ta tahab saada teadmise, et Maailm allub tema kontrollile ja tema saab endale vajamineva kogemuse – kindlas keskkonnas, ühe tunde asemele teise - vajamineva tunde. Ta ei lase oma tahtmisest lahti ja sellepärast on ta justnagu lind, kes maandus vasttõrvatud katusele – nokk kinni (põhjus) – saba lahti (argument) – saba kinni (tõestus) – nokk lahti (selgitus) – ongi ära tõestatud, et ei ole võimalik lendu tõusta.

Välises Maailmas võivad olla tuhanded erinevad võimalused täiesti vabalt saadaval, kuid kui inimese sisemuses ei ole vabaduse tunnet ega kogemust, siis ei ole seda ka välises. See inimene, kes ei ole seesmiselt vabaks saanud ega mõtestanud enese osa enese loos – jääb vabaks murdma. Vabaks murdmine tähendab püüdu pääseda ahistavast ja piiravast puurist välja – inimene on asjaolude, põhjuste, tingimuste vang – seega ei ole tal võtit, mis avaks ukse vabadusse.

Inimene võib mõista, et ta soovib vabaneda vanast ja vanaga seonduvast, kuid ta ei pruugi mõista, et selle tegevuse eesmärk on seotud kontrollimisega. Inimesel on oma arved õiendada - ta tahab pääseda sellest kontrollimisest, mis ei allunud tema kontrollile – ta tahab ennast kehtestada, kuid see peab olema ära tõestatud üle olemine – temal tuleb omada kontrolli välise üle sel moel, et väline allub inimese tahtele.

Inimene vajab kogemust, et ta kontrollib seda, kes kontrollis teda – ta suudab panna seda teist enda tahtmiste järgi tegema. See on tema eesmärk, mis peaks andma talle vabaduse. Need on vana aja armid – laps ei saanud enesele vajalikul ja olulisel hetkel tuge ega mõistmist, vaid pidi alluma – kuuletuma jõule ja/ või sõnale.

Suureks kasvanud Laps otsib võimalust, et taastada möödunu – anda endale võimalus vastu põrkuda, teist takistada ja murda ennast vabaks ning ära olnust välja. Selline inimene otsib ja vajab Agressorit, kes, proovides Last kontrollida ja allutada, avaks möödunu ja lahendus saaks sündida. Lapse elab sellise tõe ja teostuse hetke ootuses.

Kuid siis, kui puudub väline agressor – kunagine agressor ei olegi enam agressor või teda ei ole enam olemas või on valitud (enese lugu mõistmata) ühe asemele hoopis teine – siis on inimesel iseolemise vabadus olemas, kuid ta ei vali selle sisse astuda - tema tahab vana aja mudeli sisse tagasi.

Kui inimene ei saa teostada plaan A-d, siis läheb käiku plaan B - vajades kogemust, et tema ise kontrollib olukorda, siis ta käitub ning valib sel moel nagu temal, Ohvrina, oleks Agressor olemas – need on katsed, kuidas panna kedagi teist agressori rolli vastu võtma.

No vot ja kui siis saavad kokku Ohver, kes vajab Agressorit ja kunagine Agressor, kes ei vali enam vana rolli ning proovitakse iseennast ja suhet lahendada, siis on käes segadus ja mõistmatus. Inimesed on, info öeldakse välja, kuid lahendust ei sünni – eesmärgid on erinevad. Tegemist on erinevate rollipaaridega - kahe erineva lavaga.

Jõuetus, viha, mõistmatus ja frustratsioon – näiliselt on kõik võimalik, kuid tegelikkuses ei ole – ei ulatuta teiseni. Teine ei ole õige, kuid ei mõisteta miks. Mõlemad tunnevad, et sellisena nagu nad on neile ei ole teise loos kohta. Ohver ei vali olla enese tee eest vastutuse võtnu ja võrdsetena lugu nägev ei vali olla Agressor. Ohvri piirid on jäigad ja muutumatud – tema vajab kindlat kogemust ega vali sellest loobuda. Teine otsib ühist lahendust - seda, kuidas on võimalik, kuid nii, et mõlemad vastutavad oma osa eest ja kedagi ei vähendata.

Ohvri lahendus, sellises olukorras, on valida endale Agressori roll – kasutada sõnade ja füüsiliste väljenduste jõudu, et allutada teist enesele. Teine peab ennast kaitsma ja astuma vastu – voilà -  Agressor on sündinud ja vana mäng saab alguse – nüüd on võimalik ennast lahti murda – kasutada sõnu ja tõukuda eemale – öelda ennast välja ja kasvatada suuremaks - kuid ei Inimesena, vaid teist vähendades – parim, mida Ohver suudab.

Aeg on mööda läinud, kuid Ohver ei ole mõistnud ega vaadatud otsa tegelikkusele – enese teele ja iseendale olevikus. Enese piirid on jäänud ajale jalgu – ollakse ja elatakse endiselt nii nagu oleks olevikus olemas see, kes teostab ülekohut. Piire hoitakse paigal, et hoida Agressorit kindlas paigas – piisavalt kaugel ja enesele kuuluvast väljas. Ohver on kaitsmas enesele kuuluvat – ise ennast. Seda iseennast, kes koges valu ja vähendamist – kes, oma elustuvates mälestustes, kogeb endiselt – ehedalt.

Kui üks ei taha, siis teine ei saa – loo vastas pooled kutsuvad teist oma etenduse lavale – üksinda ei saa nad lugu lahendada – mõlemad tahavad minna tagasi, sest pooleli on jäänud vastutuse jagamine – kellele, kui palju kuulub. Ohver ei vali võtta vastutust, enese osa eest loos, sest, tema tõekspidamiste järgi, ohvriroll kuulub õigusega temale - üle elatud kogemuste kaal märgib teda selle kandjaks.

Ohver ei ole nõus enese rollist loobuma – ta ei saa teist rolli valida, sest ta vajab õiget kogemust. Ta on kurt ja pime enese sammude ja valikute tagajärgede kohta – tema ei ole midagi valesti teinud. Ta ei mõista, et tema enese areng on toonud teda sellesse kohta – ega aeg ja inimesed seisa paigal. Tema vajab süüdlase nimetamist, kes võtaks toimuva eest vastutuse ja kannaks karistust – see on Agressor, Ohver, Päästja rollide mudel, mida valib Laps, kes tegeleb enese päästmisega – mis siis, et enam ei pea ega ole vaja – tema vajab enese jõu sihipärase ja eduka kasutamise kogemust.

See, kes on seadnud piirid enese kaitseks, ei loobu neist vabatahtlikult ja ei nõustu, suhte parandamiseks/ paremaks tegemise nimel, läbirääkimistega – need näivad rünnakutena ja ülekohut tegevatena – on hirm enese kaotuse pärast. Muutus loos ja vaatenurgas tähendaks enese valeks nimetamist, kuid Ohver ei saa ega ole nõus olema vale – st teist rolli valima – tegemist oleks ju enese kaotusega – enesega samastatud rolli kaotusega.

Marianne

22.04.2024.a

Viriseja viisijupp

 

Minnes kuhugi sööma/ ööbima ja midagi kogema/ tarbima ning makstes saadu eest, siis on inimene vahel rahulolematu – ta kritiseerib ja näib, kogetut ja tema jaoks toodut/ loodut/ eraldatut, laitvat või maha tegevat. See võib olla harjumuseks saanud tegevus, et inimene valib arvustada seda, millest ta osa saab. Kuid see võib olla ka sõnum, mida ta ei mõista – mis on see info, mida ta endale või kellegi teisele edastada tahab.

Inimene on läinud ja osalenud, et saada kogemuse osaliseks. Arvustades – puudusi esile tuues - ta tõestab, miks see või too ei ole tema jaoks parim ega täit kiitust/ tunnustust väärt. Inimene ei vaata enese sisse – teda tegudele sundivale tundele otsa. Inimene kogeb, millegi olulise kaotust ja ta proovib teadmisega, et selles kohas teisiti ei saa ja muutust välises ei toimu, toime tulla.

Pidades enese võimalusi nigelateks – enese või kellegi teise poolt välja valitut ei saa muuta ega vahetada, sest selleks puuduvad lisa ressursid/ oskused/ võimalused/ aeg – kogeb inimene, et tema peab leppima vähemaga siis, kui see, mida ta on enda poolt antule vastu saanud, ei ole enamat võimaldav sellest, mida ta ise on võimeline endale andma. Rahulolematus süveneb, kui selgub, et kogetav jätab ta ilma ka sellest, mis ja kuidas on tema jaoks oluline ja mis temal, ilma raha maksmata/ teenust tellimata/ kohale minemata, on mujal olemas.

Kritiseerimine ja arvustamine näitavad, et inimene ei nõustu oma kaotusega – ta kahetseb, et ta maksis – ta otsib süüdlast ehk korvajat sellele teadmisele, et tema andis enese oma ära ja sai selle eest vastu seda, mida ta sel moel ei soovinud kogeda. Nähes ja kogedes, et temale jäi alles vähem, on tegemist (ala)teadliku kaotusevalu läbi töötamise protsessiga. Kuid inimene ei näe seda protsessina, vaid ebaõiglusena, sest varju jääva tunde pinnalt tõuseb üles pahameel – solvutakse, sest olukorda leevendav viha ei lahenda ega päästa valest ära.

Inimene on jõuetu, sest tal tuleb edasi olla – tema peab leppima sellega, mida tema ise endale ju ei valinud. Tegemist on lapse ja täiskasvanu rollide vahelisse etappi kinnijäänuga, kes usub/ mäletab/ vajab, et olukorra lahenduseks tuleb kusagilt täiskasvanu, kes vahetab ära ja ümber selle, mida Laps ei ole nõus sellisena kogema. 

Kaotusevalu märgib pooleli jäänud protsessi – tahtmatust/ suutmatust vastu võtta teadmist, et seda teist ei ole tulemas ega olemas - on ainult tema ise, kes valis ja nüüd, kogedes, maksab oma valiku eest. Tegemist on teadvustamata nõustumatusega, sest tähelepanu ei ole suunatud tundeinfo teadlikule vastuvõtmisele, vaid tunde tundmisele enese sees - sellesse tundesse on salvestatud info, et sellistel tingimustel ja asjaolude kokkulangemisel on tegemist Maailma poolse hoolimatusega lapse vastu ja osutamisega, et Maailm ei tegele lapse vajaduste täitmisega. 

Vahetu kogemine, et Maailm ei allu lapse kontrollile - väline päästja/ kordategija puudub - märgib eluohtlikku olukorda/ situatsiooni. Arvustamine, kritiseerimine, virisemine näitavad, et endiselt on kehtimas Lapse aja mõttemudel suureks kasvanu valikutepagasis - tegemist on jonnimise ja ümbertegemist ootavatele vigadele osutamisega - laps ise ei saa - tema elu on ohus.

Marianne

20.04.2024.a

Uus Maailma korraldus

 

Vahel tundub, et inimesed on pimedad ja kurdid – nad elavad ja toimetavad sõna PEAB/ PEAN saatel. See, mis ja kuidas on, näib olevat absoluut ja lõplik – teisiti ei saa ega ole võimalik, kuid ka ei taheta. Jah, on halb olla. Jah, on vale olemine. Jah, tahaks teisiti, kuid ... . Kuid kahjuks - ks-ga lõppevad sõnad ei vii välja ega teistsuguse lahenduseni, sest need on teadlikud ja ka teadvustamata tõdemused, et tegelikkuses ei ole – võiks ja saaks küll olla, kuid ei ole.

Ka inimesel, kes kasutab sõnu tahaks/ peaks/ oleks ega tee samme, et saaks päriselt olema, on olemas igatsused ja soovid ning vastupanu enese jaoks valele, kuid siiski ta jätkab vanal harjumuspärasel moel. Tal ei näi olevat vabadust – see tähendab, et ei ole võimalik muuta/ teistmoodi valida/ teisel moel olla – kõik see, mis ja kuidas on, näib olevat paratamatus. Paratamatus on uskumine, et mööda ja välja ei pääse – olev on kestev igavik. Siit järeldub, et olgu see vale või ebameeldiv, sellega tuleb leppida – saatusele peab alistuma.

Alistumine tähendab tõdemist, et on midagi, mis on enese tahtest suurem. Tegelikkuses on tegemist enese petmisega – see on selgitus, kuidas rahustada ja vaigistada ise ennast ning väljendada ennast Maailma-le. Alistumine tähendab alla andmist – inimene on kuuletunud – on, kellegi sõnale/ mõttele kuulelik. Ta ei vaidle vastu – ta on ja jätkab – ta on võtnud vastu tõe – PEAB/ PEAN. Mitte sel moel ja kuidas ise, vaid nii nagu peab.

Sel moel elava inimese tahe on murtud – ta ei ole ise ega seisa omil jalgeil – ta ei ole võtnud vastutust enese elu ja tee eest endale. Temal on olemas Sõna, mis allutab ja Jumal, kes on üle ja kellest sõltub – inimene on kübe, kes lendleb aegade tuules ja võtab vastu selle, mis ja kuidas osaks saab. Maailm ei alga enesest, vaid võtmeks on keegi teine, kusagil mujal – vägi on omistatud teisele.

Inimese kasvamine toob kaasa vabaks murdmise – iseenda füüsilise, vaimse ja materiaalse eraldamise teis(t)est. Kasvamise protsess hõlmab enese Mina üles otsimist ja selle teadvustamist ning ka teistele teatavaks tegemist. Luuakse enesele piirid ja mõtestatakse sisu. Vajadusel pannakse selgelt tähistatud piirid selle ette, kelle tegevus ja vajadused on ulatunud liiga lähedale.

See on loomulik arenguetapp, kuid vahel see jääb vahele või see ei lõppe hästi. Kui inimene on olnud ametis ellujäämisega – see on olnud peamine ülesanne, siis ei pruugi seal olla kohta vabaks ja iseseisavaks saamisele – see oleks liiga hirmus ja kontrollimatu olukord. Kui inimene on proovinud järgida enese teed, kuid kohanud „Jumalat” ja kuulnud „Sõna”, siis ta võib alistuda – allutada ennast teise tõele ja jõule – selle tulemusel kaotatakse/ varjatakse ise ennast.

Revolutsiooniline vabaks pürgimine ehk ülestõusu teostamine võib toimuda erinevas vanuses ja ka mitmeid kordi. Loomulik, st mõistetavam, on see protsess lapse rollist teismelise rolli astudes – see on ette teada olnud ja ka oodatud eluetapp. Raskem juhus on siis, kui see toimub hilisemas vanuses, sest siis ei ole sellele eraldi peatükki jäetud ja see on kordades keerulisem protsess, kuna inimene on omandanud juba mitmeid täiskasvanu rolle ja maavärisemine on tuntav ning nähtav kõigis rollisidemetes ja partnerites.

Kui üks enam ei taha, siis see tähendab, et teine enam ei saa. See, kes jõudis teadmisele, et tema enam ei taha, valib välja öelda kõik selle, mida ja kuidas tema enam ei aktsepteeri. Tema valib sellest hetkest alates teisiti – tema soovib kogeda oma elu ja aega teisel moel. Tema tõde lähtub tema seesmistest vajadustest, soovidest ja tõekspidamistest. Ta soovib tõsta ennast, kui Inimest, teisele tasemele – ta on teel iseenda poole ja talle on vaja, et teised näeksid ja tunnustaksid muutuvat/ muutunud teda ja tema teed.

Ümbritsevate jaoks võib revolutsioon alata oodatult ja nad toetavad seda protsessi – sellest saab huvitavalt üles äratav koos kasvamise teekond – seda ei võeta ega nähta karistuse või ülekohtuna, vaid elu loomuliku osana. Kuid, kui kasvamine ja eraldumine lõhuvad väljakujunenud süsteemi ja rollist lahti ütlemine või selle teisele tasemele viimine jätab teisi osalisi neile vajalikust ilma, siis vabal tahtel toimuvaga ei ühineta ja võimaluse korral tehakse kõik, et mäng jätkuks tuttavate reeglite järgi ja raamide sees – avaldatakse vastupanu ja tegevus nimetatakse teiste vastu tehtavaks ülekohtuks.

Sellisel moel valivad reageerida inimesed, kes on omaks võtnud Agressor, Päästja, Ohver rollide mudeli – kõiki osalisi on vaja, et mäng saaks toimuda õigesti – see tähendab, et rollid on olnud paika pandud ja teised osalised ei taha oma rollist, kui iseendast, lahti lasta. Mudeli töökorras hoidmiseks tuleb hoida mässajat paigas, st näha ja nimetada teda kindlalt ja ainult vanas rollis olijana, või siis leida see keegi, kellel tuleb võtta endale paha ja vale inimese ehk agressori/ süüdlase roll, kuid vabatahtlikult selle rolliga ei nõustuta - lahenduseks jätkatakse, ka süsteemist lahkunud, mässjale selle rolli omistamist  .

See inimene, kes on otsustanud astuda vanast välja ja kasvada edasi, pannakse proovile. Tal tuleb läbida erineva raskuseastmega eksameid – iga, tema teele seatud, vastupanu avaldus ja protest on eneseleidmise ja teadvustamise välja selgitamise koht. Keskkond, millesse ta vajab muutust – APO mudel - pakub talle „lahkelt” toetust ja võimalusi, sest see kooslus ei tunnista ega tunnusta inimese püüdlust enese poole ja iseenesest teadlikuna olemist, sest ühe muutus tähendab kõigi jaoks muudatust – vanal moel enam edasi ei ole võimalik. Sellest tuleneb ka proov peatada Inimese teekond, sest siis teised ei pea ning ka katse heita teda eneste hulgast välja, sest siis see ei puuduta jääjaid.

Mina avastamine ja piiride seadmine toob kaasa turbulentsi – püsivana seisnu ja paika loksunu raputatakse ootamatult lahti. Sellpärast näibki see tegevus ohtlikuna ja tundub sõja kuulutamisena. Muutusteks on vaja jõudu ja inimene, kes on kogenud ennast vähemana ja allutatuna, kasvatab ennast suuremaks ja vihasemaks – temas on vajadus lõhkuda vana ära, et seda ei oleks enam olemas – ta ei soovi, et teda saadaks tagasi suruda ega kui vanas rollis olijana kohelda. Temal on vabadus öelda ja vabadus – muutuva - iseendana olemas olla.

Teis(t)e jaoks on see keeruline aeg, sest muutuja ei tegutse teis(t)ega kooskõlastatult, vaid iseendaga arvestavalt ja iseendast lähtuvalt – see on tema protsess – nii nagu sees nii ka väljas. Kui valitakse kasvada ühes, siis tõusevad kõik kõrgemale endisest enesest – toimub ühine ja üksteist toetav areng. Kui lükatakse välja, et vältida enese muutumist, siis jääb vahe vahele ning see suureneb ajas veelgi – eilsete ja tänaste keel, mõisted ning Mina-pilt on erinevad ja uus, vanale, mõistetamatu.

Marianne

19.04.2024.a

Elulised teemad XX Ohatis - Nukk vaateaknal

Mina ei ole/ mina olen - ohatis lööb välja situatsioonis, kus ja milles avaneva info alusel, toimub enese võrdlemine kellegagi, kes näib olevat selgelt parem, ilusam, targem jne. Sellise inimese nägemine enese kõrval, kelles/ kellel on enesele ihaldatud või ka kohustatud välimus, omadused, oskused, olemus, võimalused – tähendab hea Maailma lõppu ja tuletab meelde häbiks olemise. Sellega kaasnevad erinevad tunded - valu, solvumine, hirm, kadedus, viha, jõuetus, raev, masendus. Mida rohkem on teises nn head seda suurem on enese vähemana, inetumana, viletsamana, valemana jne kogemine - ohatis moonutab välimust – tulemust ei ole hea ega ilus vaadata.

See, mis näitab enese väärtusetust, on enese uskumus, et iseendana ei olda piisav. Teise olemas olemine sealsamas, kus ise ollakse, tähendab, et kõikidel on võimalus kahte kõrvutada ja näha mõlemat korraga. See tähendab suurt tõenäosust, et see, kes on vähem, saab teisega võrreldes teistsuguse - vähendava tähelepanu osaliseks – tema ise näeb pealt ja kogeb eneses, kuidas seda teist, kes on parem ja ilusam, tõstvalt ja toetavalt tunnustatakse – see erinevus on kõigile näha.

Enesest parema ja ilusama kõrval seismine tähendab enese kaotust – oluliste teis(t)e toetusest ilma jäämist/ hukkamõistu osaliseks saamist. Selline kogemus on valus, sest seda ei saa ära muuta – ei ulatuta teisega samale tasemele ega suudeta samasugusena või paremana olla - enesest lihtsalt ei piisa selleks. Kogetakse ennast häbina, sest enesest vabaks ei pääse.

Enese väärtusetust osutab ka see, et kardetakse kontakti parema teisega, sest ei usuta, et endas leidub, midagi sellist, mis köidaks seda teist, kellel on kõik oluline olemas. On hirm kogeda hetke, mil teine vaatab otsa, kuulab ära ja otsustab, et see, millega ta kohtus, oli tema jaoks vale ja väärtusetu. Kui teine ka ei lahku ja on valmis suhtlema, siis kogetakse kestvat hirmu, sest on olemas uskumus, et ei osata sellist inimest hoida – ei olda tema vääriline. Kui teine ka ei lahku, siis kogetakse kestvat vähemana olemist – enese kõrval on see, kelles on olemas kõik see, millisena ise ei olda.

Sellise loo juured ulatuvad aega, mil ühte võrreldi teisega – osutati säravamale tähele ja siis öeldi - vaata ennast, milline Sina oled - püüdle samaks, liigu samasuguse olemise/ oskuste poole. Laps kuulis - Sina, teisega võrreldes, oled vähem! Lapse tõlgendus – mina, praegu, iseendana ei ole piisav. Lapse tõdemus – mina, iseendana, ei ulatu sinnamaani, sest see seal ei ole mina. Enese salgamine ja vähendamine - teise sõnade järgi peaks saama olema, kuid see ei ole võimalik.

Siis kui mälestused, kunagisest võrdlemisest, elustuvad, lülitub sisse kohustatud olemine – peab olema teistsugune – parem, ilusam, toredam, õigem sellest, millisena ollakse. Korraga saab väärtusetuks nimetatud enese teekond ja see, millisena on valitud olla/ elada. Vaadatakse ennast kõrvalt – nähakse ennast, kellegi teise silmade läbi – sellesama, kes kunagi võrdles ning oma tähelepanu erinevalt moel väljendas ja jagas, vaade annabki näilise, kuid ometi nii tõelise hinnangu.

Hea Laps tunneb kohustust olla õige, kuid ta ei mõista, kuidas – ta ei tea, kellena tal tuleks öeldu vastu võtta – see ei ole tema teekond ega eesmärk. Kelle jaoks see vajalik oli, kellele see teekond kuulus, kelle unistused ja täitumata soovid olid temale projitseeritud?

Oli olnud häiritud kommunikatsioon – üks ei saanud, tegelikkuses, aru, miks ta sellise info edastas - mis oli olnud tema sõnade/ tegude/ otsuste mõte – too oli proovinud anda eesmärki, sihti, mille poole püüelda – need olid tolle inimese täitumata igatsused, soovid ja vajadused, mida tema ise ei saanud iseendana kogeda, kuid ta nägi, et teisel oli selleks võimalus – see oli (ala)teadlik teele lükkamine - teisel tuleb astuda/ teine peab suutma, siis inimene saab läbi teise kogeda – enese vajadused täita. Sellest tuleneb ka uskumus, et teekonna tegelik läbija on teele lähetanu tunnete autoriks.

Laps võib ja saab hea olla, kuid sageli ta ei täida oma vanema unistusi ega soove – see ei ole võimalik – temast ei piisa, kui tal puudub viisipidamine, kui tema keha ei vasta iluvõimleja standarditele, kui ta pea ei võta vastu ega tööta sel moel, et temast saaks arst, kui ta ei ole puhtalt ilus ja särav jne. Vanem pettub ja solvub – laps moondub, võimaluste rohkusest ja soovide täitjast, ebaõnneks ja kohustuseks. Vanem ei saa tunda uhkust, kui temal ei ole seda, kes tõstaks tema väärtust.

Et teekond, enese tunnete sülelusest üles, oleks kordades pikem, siis antakse võimalus kogeda lisa. Kui üks laps osutub „kasutuks”, siis pöördutakse teise poole – tollest saab uus uhkusekandidaat ja kui ka teine petab lootusi, siis jääb järele kolmas, kes peab saavutama tulemuse. Mitte laps, iseendana, ei ole väärtus, vaid olulisem on see, millise kogemuse ta, oma elu elades, vanemale ulatab – mida ja kuidas vanem tema kaudu kogeda saab või millest ilma jääb.

Inimesed, kes kogevad teise kõrval ennast vähemana ja võtavad isiklikult teise olemas olemist ning ka olemisi/ omadusi/ oskusi/ väljendusi, on need, kes on kogenud enese jaoks olulise olemas olemist ja seejärel enese hülgamist – see, mis oli enesele olemas, see pühendati teisele. Sellele teisele, kes seisis enese kõrval – see oli selge ümberlülitus – ühe valgus kustus siis, kui teise oma süttis. See, mis ja kuidas jäi alles, ei korvanud kaotatut. Põhjendus – ei oldud väärt siis, kui parem, õigem, ilusam seisis kõrval.

Ega lapsed mõista oma vanema teo motiive – nemad kogevad seda, et endast ei piisa – ei ole võimalik iseendana tagada iseendale vajalik – toetav/ hooliv/ armastav tähelepanu. Laps vajab õiget tähelepanu – eriti vajab seda see, kes seob tähelepanuga enese väärtuse ja väärtusetuse ehk vajaliku saamise ja vajalikust ilmajäämise. Tegemist on turvatunde kaotusega – on hirm enese elu pärast, sest solvunud vanem väljendab oma vastumeelsust panustada sellesse, kes on osutunud valeks. See laps saab, erinevatel ja ka valusatel viisidel, kuulda, kuidas tema olemas olemine on, vanema jaoks, karistus ja liiga tegev ülekohus. Vale laps vähendab vanemat.

Laps soovib ellu jääda – ta vajab vanema õiget tähelepanu endale, kuid ta ei saa seda, sest ta ei ole üks ja ainus ega see, kes on parem ja ilusam. Seda teadmist arvestades jääb järele ennasthoidev ja kaitsev lahendus – tuleb vältida vale tähelepanu osaks saamist st seismist tolle teisega ühes, kes võib ja saab olla, temaga võrreldes, üle ja väärtuslikum - mõlemale ei jätku/ ainult üks - see, kes on õige - saab. Selline lahendus ja uskumus käib kaasas ja mängib rolli paljudes elusituatsioonides ning valikutes.

Vastutuse enese pealt ära veeretamine on õpitud abitus – ennast ei saa tõsta ega muuta, sest teise kõrval ollakse vale – kuna oldi, siis ka jäädakse olema – iseendaga ei ole midagi võimalik ette võtta, sest loo võti näib olevat teises - kui teist ei olnud, siis oldi väärtuslik. Tähelepanu on suunatud teisele, sest laps ei saa hammustada kätt, mis teda toidab, kuid ta saab vähendada seda, kes seisab tema kõrval ja proovida, võimaluse korral, teist süsteemist välja lükata.

Selline lahendus kõnnib inimesega kaasas – tema ennastkaitsvateks relvadeks on suunatud info edastamine ja sihipärane eraldamine – ta jagab, mõlemaga seotud keskkonnas, teisega seotud infot sellisel viisil ja selliste väljanopetega, et näidata, enesega võrreldes, teist vähemana. Tõstmaks ennast üles tuleb rõhutada teise vigu ning valena olemisi/ tegemisi. Selleks, et vältida võrdlemist, tema ise ei vali anda võimalusi ja keeldub neid ka vastuvõtmast, et teine saaks olla, loodud kujundist, parem – seista võrdsena/ hea või ka lihtsalt iseendana tema kõrval. See ei tule kõne alla – ta ei ole nõus endale vajalikku kaotama/ ära andma.

Tema eesmärk on jätta see, kes on nn vale isolatsiooni ja välja ning koguda endaga ühte need, kes toetavad teda – pühendavad oma tähelepanu temale – tema soovide ja tahtmiste järgi – arvestavad tema tunnete ja vajadustega. Sel moel saab ta selle, millest ta lapsena ilma jäi – turvatunde tagab teadmine, et oluline ja teatud keskkonnas piiratud tähelepanu on tema oma. Temal on sellele õigus.

Kasvamise teekond on kõndimine tagasi algusesse – lugude algusesse. Koos mängitud lood – üks sai olla, kui teine oli. Selleks, et mõista ise ennast ja enam mitte valida olla, tuleb vaadata teadlikult otsa sellele, mida ja miks oli valitud mängida - mille jaoks oli loo kordumine olnud oluline.

Võrdlemine – ise enda ja teise võrdlemine vahetult nö kõrvu seistes ja ka teise sõnades/ tegudes edastavaga samastades. Võrdlemine on tegevus millegi nimel – parem/ halvem, õige/ vale. Need on hinnangud. Mille jaoks on tulemus oluline – mida õige saab/ millest vale ilma jääb – tegemist on osaks saava tähelepanu vahes – kuidas ja mil moel vaadatakse ning, mis sellega kaasneb.

Mälestus – tähelepanu muutis olevat – see osutas väärtust – tunnustatud ja tõestatud väärtus oli vajalik. Endale antud ülesanne - tuleb kindlustada õige tähelepanu – tuleb võrrelda, et teada, milline on enese positsioon. Väärtusetuna ja vähemana olles tuleb midagi ette võtta.

Nii enese kaotus ehk enese kustutamine, kui ka teise arvustamine/ vähendamine/ ründamine selles kohas, kus on ilmnenud enese väärtusetus, on automaatne ennastkaitsev lülitus, mis on omandatud, pikaajalise elamise jooksul, keskkonnas, kus iseendana olemist ei väärtustatud/ hinnatud – olemas olemisest pidi olema kasu – pidi olema õige ja kehtis reegel, et panustamine/ andmine pidi tagama andja jaoks vajaliku tulemuse – kuulekana/ õigena olemise.

Valena olemiste, valede soovide ja vajaduste tõttu kogeti vahe tegemisi, karistamisi, ära tõukamist, välja jätmist olulisest ja kõrvalt – see oli sihi- ja eesmärgipärane tegevus. Selles keskkonnas jäid puudu kogemused ning mitte midagi ei olnud toeks, mis oleks aidanud hoida enese teadlikust iseendana olemise väärtusest ja tähendanuks tunnustust sellele iseendale nagu, ennast ja enese teed otsides, valiti/ prooviti olla. Enesena olemist ei soositud, kui see lahknes oodatust ega olnud heakskiidetud, õiget teed näitava, vanema poolt.

Peatun ja teadvustan - mina olin vähendanud ise ennast. Mina ise võrdlesin ennast teisega. Olin loonud pildid, iseendast ja teisest, iseenda sisse ja tõstnud teist enesest kõrgemale. Alustan sellest, et teen vahet enesel ja teisel ning ka enese ja teise teekonnal. Mina ei ole teine – minu teekond on minu oma ja valik. Teise olemine, valikud, sõnad ja teod on teise inimese elu ja lugu – minul ei ole võimalik ega ka vajalik olla sama. Teise elu valikud ei lähtunud ega lähtu minust – need ei vähenda mind – need on tema poolt valitud ja temale vajalikud olnud – vastutus nende eest on tema kanda.

Nüüd vaatan otsa sellele, mis on teisel sellist, mida minul ei ole või ei näi olevat. Kas ma valiksin ka tegelikkuses endale selle sama? Kui ma näen väärtust, siis miks mina ise ei ole valinud sama? Kas siis, kui ma sooviksin päriselt, olen võimeline ulatuma/ kõndima ise sama tulemuseni? Milline olen mina? Millisel teel mina kõnnin? Millise ülesande olen enesele andnud? Kes ma olen – kuidas mina olen sellesse kohta välja jõudnud?

Tuleb tõdeda, et kõike ei taha, et kõike ei valiks, et kõigeni ei ulatuks, et kõige eest maksma ei ole valmis. Tuleb tõdeda, et kõike ei taha ega ole valmis ka kogema. Tuleb tõdeda, et on nii mõndagi, mida saavutaksin ja looksin olema, kui oleksin valinud/ valimas seda teha. Tuleb tõdeda, et minu väärtus ei ole teise öelda ega valida ning see ei vähene ega muutu – erinevad kogemused on olnud teise suhtumise väljendused, mis on lähtunud teise hinnangutest ja vajadustest.

Olin valinud võrdlemise, sest olin pidanud olulisemaks, iseendast, tähelepanu suunatust, suurust ja võimalust/ tõenäosust selles keskkonnas, kus ja kellega ühes oli loo algus. Mäng väärtusega on vajadustepõhine Maailm, mis pidurdab ja vähendab kõiki selles osalejaid – kui enam ei saa, kui enam ei ole, siis kaob väärtus ja alles jääb väärtusetus - tühisus.

Iga olemas olija on oluline - olemas olemine tähendab, et kõigil on võimalik kõik see, mis, kuidas ja millisena valitakse olema luua.

Marianne

18.04.2024.a

Solvatu uhkuse rahuldamine

 

Siis, kui üks enam ei taha ja teine enam ei saa, siis on käes asjade klaarimise aeg. Siis klopitakse tolmust puhtaks ja kaevatakse katte alt välja kõik see, mis on asitõend, millegi tõestamise jaoks. Siis sünnivad vastas seismised ja jäävad õhku arusaamatused. Inimesed köhivad ja turtsuvad – päevavalgele tiritud lugude tolm kriibib kurkusid ja sunnib aevastama – seni kõlamata sõnad on, voolamist takistavalt, kandilised ja hammustavalt teravad, nende kõla on karm ja kõle ning tähendused võõrad. Maa väriseb jalge alla, sest käsil on muutus – on piiride ja suhte sisu korrastamise aeg.

Ei oleks, kui oleks – kui oleksid koos kaks, kes Meie, siis ei oleks tegemist kriisiga, vaid aruteluga – ühisele sobiva lahenduse otsimisega. Kuid, kui ennast avavad ja vastamisi seisavad Mina ja Mina, kellest üks pool on teise, asjade selgitamiseks, välja kutsunud ning lavale astujate, kui solvatu/ vähendatu, uhkused vajavad rahuldamist, siis on tegemist duelliga.

Duellandid esitlevad ja ütlevad ennast välja erineval moel. Valitakse rolle, tuuakse näiteid ja esitatakse asitõendeid – tugevam on see, kes oskab, sobivalt, kaarte segada ja, kellel on käes trumbid, millega mängu võitu enda poole kallutada. Mälu on valikuline ja sõna kohtab sõna – vastamisi on vajadus ja uhkus – tunded, ergutavate tantsutüdrukutena, veiklevad taustal.

Väljakutsuja tõstatab teema – ta soovib suunata teise tähelepanu enese sisemuses peidus olnule – enese tunnetele, kaotustele, kogemustele, igatsustele, vajadustele, ilma jäämistele, kannatustele jne. Ta väljendab – Mina tundsin/ Mina pidin/ Mina ei saanud siis, kui Sina tegid/ ei teinud. Selle info eesmärgiks on soov, et teine märkaks enese sammude olulisust ja teeks korrektuure ehk võtaks vastutuse enese osa eest loos.

Sõnad, mis ja kuidas välja öeldakse on, loole lähenemise vaatenurkadest lähtuvalt, erinevad. See, kelle jaoks suhe on oluline ja vajalik, tema jaoks on tegemist tähtsa teemaga, sest see on tema elu osa. See pool vastab ja kuulab, et liikuda ühes edasi – tema vajab infot, sest mõistab, et teise parem on ka tema enda parem.

See, kes protestib, sõnade ja käitumisega, teise poolt edastatavale infole vastu, on see, kes väldib ennast ja enese vastutust. Tema teeb kõik, mis võimalik, et nn vale tähelepanu eneselt ära suunata. Hoopis teine ise tegi, teine ise valis – kõik on teise poolt tehtud viga – milleks siis tema poole pöörduda ja teda loo sisse segada.

Protestija teguviis lähtub sellest, et temal tuleb, igal moel ja iga hinnaga vältida, teda valeks nimetava tähelepanu käes üksinda seismist. Tema ei ole vale, tema ei taha ennast muuta ega muutuda, sest selle tee valimine nimetaks teda süüdlaseks, allajääjaks, kaotajaks – vähemaks teisega võrreldes. Tema piirid ja valitud rollid hõlmavad Agressor, Päästja, Ohvri kolmnurga sisu ja lähtuvad selle piiratud mängust.

Loole lahenduse otsija toob välja näiteid, milles on ära näidatud tegevus/ käitumine/ valikud, mis ei ole olnud tema vastu head ega temaga arvestavad. Tema info ütleb välja, et siin on piir, millest tema on valinud vanal moel enam edasi mitte minna. Teisel tuleb mõista, mida too on teinud, mis on sellega kaasnenud ja sellest tulenevalt tuleb leida teistsugune käitumise/ lahenduste viis. Suhet tahetakse jätkata samasuguse seotuse astmega, sest loodetakse, et teine ju soovib mõista, arvestab ja otsib lahendust.

APO rollide kolmnurga valinu toob oma vastulauses välja näited, mida ei ole enam võimalik muuta – teod on tehtud või tegemata jäetud, saadud ressursid on ära kasutatud, nn õiged hetked, mil oleks tulnud, teda arvestavalt, õigesti teha/ reageerida/ vastu anda, on mööda lastud. Samasse kuhja lisatakse hinnangud tegudele, olemistele, valikutele – pööratakse lugu isiklikuks – mängitakse, näidates teema tõstataja väärtusetust ja vähemana olemist, psüühilist mängu – toimub surve avaldamine vaimsele ja hingelisele küljele.

Vastu astuja poolne rõhuasetus on sellel, et tema oli alati ja kõiges õige - tema iseenda minevikku ära muutma ei pea – seega ei pea ta ka olevikus midagi tegema ning kuna teema tõstataja on üldsegi temale antu eest võlgu, siis on too tänamatu ja on tegemas ülekohut. Vastu astuja poolt välja pakutud lahenduses tuleb „probleemiga esinejal” ise oma teemaga tegeleda ning edasise koos olemise jaoks ise ennast muuta – olla „ohvri” ees ja jaoks kuulekana, sobivana ning tundeid arvestavana.

Samal moel valitakse tegutseda ka siis, kui suhe ei ole enam oluline – ollakse sellest ära ja kusagil mujal. Suhe on olnud millegi jätk, millegagi kaasnev paratamatus, mida on säilitatud pealesunnitult. Sellise suhte sisse ei valita panustada, sest see ei ole enesele vajalik – see on enese arvelt ära andmine ehk iseenda vähendamine – see, keda ei taheta/ ei valita, saaks ebaõiglaselt, midagi juurde ja parema olemise.

Duellantidel on vastupidised eesmärgid – üks on võtnud vastutuse enese osa eest ja ta soovib kasvada ühes edasi - selleks on talle vaja samal moel motiveeritud teist, kuid teine väldib vastutuse võtmist, sest see näitab teda kõiges süüdlasena või seoks teda kokku enesele mittevajalikuga ja just sellepärast on tolle eesmärgiks leida süüdlane, kes kannaks ka tema vastutust – st teeks suhte üksinda korda. Vastutuse vältija jaoks on suhe kohustus, mida tema ei pea siis, kui tema ei taha – ta ei ole nõus andma ennast sinna, mida ta endale, sellisena, ei vaja – temale osutatud tähelepanu on seal ja selles vale.

Sellise tee valimine tähendaks, et teemaalgataja peaks loobuma oma „valedest” tahtmistest ja lahti laskma „ülekohtustest” nõudmistest. Valik on tema teha – kas olla üksinda suhtes, milles näiliselt ollakse koos või teha, arvestades olemas olevat infot, enda jaoks selgeks, selles suhtes enese uued piirid ja see, ennast arvestav ja endast lähtuv, vähim minimaalne, millest saab selle suhte maksimum sisu.

Inimesed muudavad arutelu duelliks ja sellest saab, erinevaid relvi valides ja kasutades, sõda, sest tegemist on ära lahendamata mõistatusega – milline vastutus, kellele kuulub. Sellise tee valivad suureks kasvanud lapsed, kelle jaoks on armastusest saanud kaup - kui olla õige, siis saab kogeda head, kuid kui olla vale, siis ei saa head ega õiget, vaid halva ja karistava kogemuse osaliseks.

Tegelikkuses ei ole tegemist armastuse jagamisega, vaid nn õige/ vale tähelepanu osaks saamisega. Lapsele on selgeks õpetatud ja näidete abil ära tõestatud, et tema on oma vanema (olulise täiskasvanu) tunnete autoriks – laps põhjustab tagajärje. Õppetund – ainult õige tunne tagab õige kohtlemise. Vale tunde ehk vanema tundepurske käes olija kuuleb, et ta on süüdlane/ tänamatu – ära kasutaja – temast ei ole kasu – ta on vale.

Laps kogeb oma väiksust ja vähemana olemist - tema ise ei saa enese elu muuta ega enesele vajalikku tagada – tema vanem pääseks oma kohustusest (tunnetest) alles siis, kui last ei ole olemas. Lapsel puudub võimalus ise endale sööki, peavarju, riideid, kodurahu, kuid ka toetust, mõistmist tagada. Lapsel puudub turvatunne, sest vanema võimuses on ära võtta/ määrata hind eluks vajaliku eest.

Tegemist on seltskonnaga, kes valib rolle APO kolmnurgast lähtuvalt ja, kelle asukohaks on Maslowi püramiidi alumine aste. Tegemist on ellujäämisega – käib lahing eluks vajaliku eest – kõigile ei jätku – vajaminev tuleb teis(t)e arvelt ja see tuleb välja teenida. Valitsevaks tundeks on hirm enese abituse ja teise võimu tõttu. Viha ei saa väljendada peaagressori vastu – see, kas suletakse enese sisse või valatakse, kellegi teise peale välja.

Põhiliseks vajaduseks, millest saab valikute ja lahenduste määraja, on turvatunde puudus – foonil püsib ärevus, sest elu on pidevas ohus – iga hetk võib jääda enesele vajaminevast/ olulisest ilma – enesest ei sõltu mitte kui midagi. 

Hingeliselt ja füüsiliselt haiget saanud laps on peatanud edasi minemise – kriis kestab – ta ei ole iseennast ega oma elu vastu võtnud. Laps = abitu, kellele on vajaliku tagamiseks vaja täiskasvanut. Laps ei saa anda lapsele seda, mida tal endal ei ole – armastuse puudutuse kogemust – mis tema jaoks tähendab turvatunde alles hoidjat ja tagajat.

Tegemist on ülevõetud mustriga, sest lapsevanemaks on samasuguse kogemuse, uskumuse ja asukohaga laps. Armastuse, üksteise mõistmise ning enese ja teiste inimväärtuse hindamiseni ei ole, sellises suhtes, välja kõnnitud. Omal moel on selline seisukoht õpitud abitus, sest tegelikkuses on teistsugused lahendused võimalikud. Selleks tuleb vahetada rollimudelit ja mõista enda, kui kunagise lapse vajadusi ning seda, et ollakse suureks kasvanud ja ise oma sammude/ valikute/ vajaduste eest vastutav. 

Marianne

17.04.2024.a

Ära kasvata puudust iseendas

 

Inimene on seatud nii, et temal on soovid ja on tahtmised – on midagi, mida ta tahaks omada – on kuidagi, kuidas peaks olema, et kogeda. Siis selgub, et alati ja kohe kõike ei saa. Ei saa täpselt või veel. Kuid inimene on see, kes oskab igatseda ja tahab kätte saada enesele vajamineva – enese suutmatus, vajaminevat kogeda ja enesele tagada, on puuduse kasvatamine iseendas – on vaja, kuid ei saa – on tahtmine, kuid see ei täitu – seega seda ei ole inimese jaoks olemas.

Loo teeb keeruliseks see, et sageli tahab inimene selleks, et kogeda ja tunda ennast hästi, seda asja/ inimest/ omadust, mida ta igatseb/ vajab/ ihaleb, päriselt endale – ta tahab enda omaks teha/ endale kuuluvaks nimetada – inimene usub, et alles siis, kui temal on olemas, siis ta saab kogeda ja vajamineva – siis on see ainult tema oma ja tema kontrolli all – ta ei jää vajamineval hetkel ilma, keegi ei saa seda talle keelata ega oma tingimusi seada ning keegi teine ei saa tagasi nõuda ega ära võtta. 

Inimene, soovides omada ja olla omanik, on nimetanud oma tingimused. Alles siis, kui on olemas, alles siis, kui on oma ja kontrollitult kindel, lubatakse ootus lõpetada, igatsus kustutada – teekond lõppenuks lugeda. See vaatenurk lõhub ja rõhub – see rõhutab enese jõuetust ja suutmatust, piiratust ja vähemana olemist. See soov tähendab enesele takistuste loomist ja teiste variantide kaalumisest keeldumist. See tähendab, et peatatakse ja keelatakse ise ennast vaba olemast ja vabana elamast.

Iseendale puuduse loomine tähendab täitmata jääva vajaduse kasvatamist enese sisse – see võib viia äärmuslike pingutusteni, mõtlematute tegudeni ja meeleheitlike otsusteni. Kõik muu kaob ümbert ära, järele jääb õige tulemuse poole püüdlemine ja selle nimel tegutsemine. Ei mõelda enam kainelt ega enese ressurssidega arvestavalt – ei ole vahet, mis tulemus maksma läheb.

Alati ei ole mõistlik ega ka võimalik ise omada ega kohe saada – tuleb tõde vastu võtta - asjaolud on, teatud põhjustel, sellised. Eneselt vabadust mitte ära võttev inimene näeb tee jätkumist – tema jaoks on erinevad võimalused olemas ja avatud uksi mitmeid. Soov ei kasva puuduseks ega ahistavaks, vaid see näitab enesega arvestavat ja iseennast toetavat teed.

Enesele soovitud kogemuse lubamine ei tähenda sedasama, mis on omamise ehk turvatunnet tagav ja kontrolli võimaldav kogemus. Soovides endale sõpra on võimalik otsida sobivaid huvigruppe, kohti ja tegevusi nt talgutööd – viibida kohas ja seltskondades, kus on võimalik tutvuda ja ühes edasi kasvada, kuid ennekõike lihtsalt suhelda ja toetavat tähelepanu saada. Tahtes endale koera – saab minna ja kohtuda teistele kuuluvate koertega – tegeleda tööga varjupaikades, olla jalutama viija või ajutiselt hoida võtnu. Tahtes last on võimalik teha tööd, mis on seotud lastega, olla teiste lastele hoidjaks või mängukaaslaseks, leida heategevus väljundeid.

Järgi proovimine on hea alustus, sest alati ei pruugi soov olla täpselt see, millisena seda iseendale esitletakse. Enesele kogemuse andmise võimalus näitab ära vajaduse sisu – kas soovitakse ühte kindlat tunnet tagavat kogemust või ollakse valmis kõigeks selleks, mis ja kuidas kaasneb – vastutuse vastu võtmiseks. Proovimine on hea võimalus vältida paratamatust ja enesele ka ümbermõtlemise jaoks tee jätmist, sest kuni ei ole olnud, siis päriselt ka ei teata, kuidas on siis, kui ongi olemas ja päriselt saab ning tuleb.

Kui on olemas igatsus ja uksele koputab vajadus, siis tuleb teha enesele selgeks, miks ja mida täpselt tahetakse ning siis vaadata, mis ja kuidas on võimalik. Tuleb mitte jääda igatsema ja täpseid tingimusi taga ajama, vaid anda endale võimalus – valides seda ja selle hulgast, mida saab ja kui palju on võimalik. Otsust tehes tuleb hoolida iseendast – arvestada enese tegelike võimaluste, piiride ja ka vajadustega. Astuda tuleb julgelt ja kogeda tuleb avatult ning seejärel olla aus iseendaga.

Marianne

16.04.2024.a