Ühine energia väli VI - Õigete nimedega teod ja sõnad

 

Enese häbi - kui enese pärast viha ja enese ees hirmu tundmine - põhjus on enese kasutuses olnud informatsioon – info, mille on lapsele andnud suur inimene. Suur teab, millest räägib, suur teab, mida tähendab – laps ise ei tea, ei mõista, ei saa aru – laps toetub suurele – laps näeb ja kogeb suure inimese reaktsioone ja väljendusi, mis kinnitavad edasi antavat.

Laps ei mõista, et suur valetab, kaitseb, varjab, moonutab – suur viskab lapse trammi alla, et mitte tunnistada tegelikkust, millega tegelemiseks ei ole temal oskust, jõudu, teadlikkust, tahtmist. Suur annab lapsele tõlgenduse, mis ei ole aus ega õige ega hoidev – see on vale, vähendav ja vägivaldne ning kellegi teise vastutust, enese kanda võtma sundiv.

Laps on selline = laps ei saa enesega midagi teha = tema jääb selliseks = halvaks, häbiks, inetuks, värdjaks. Seksuaalselt ära kasutatud laps ei ole süüdi ega põhjus. Täiskasvanud inimene on. Siis, kui eakas mees rahuldas enese vajadusi, alla nelja aastase tüdruku peal, siis ei olnud laps süüdlane ega põhjus – tema oli vahend. Siis olid vastutajad mees, vanemad, keskkond.

Enesele vajaliku lahenduse kasutamine toob kaasa enese häbi – hirmu ja viha – Mina olen selline = kellegi teise seletus ja põhjendus. Ebateadlikkus – ei ole informatsiooni, selle kohta, mis on tegelikult halb, mis mitte - millele on tegelikult õigus, millele mitte.

Puudub mõistmine, et lahenduse kasutamine on tagajärg – on olemas midagi, mis otsib väljundit/ lahustumist/ sängi – olemas olev energia vajab vabastamist – korduv ja samasisuline informatsioon toob kaasa tunded, mis tähendavad informatsiooni, millega laps toime ei oska tulla/ mida tõeks tunnistada ei taha/ millest ise aru ei saa – vastu võtmata jääv info tähendab, pidevat, ärritavate ja häirivate tunnete seisundit.

See, mida laps, enese abina, kasutama hakkab, ei tule tühjast – tavaliselt on olemas vahetu kogemus, pealt nägemine, pealt kuulmine, kellegi poolne info jagamine, kasutama sundimine, kuid ka enese katsetus.

Info, mida täiskasvanu jagab, ei pruugi olla õige ega vastutustundlik tegu, kuid see saab olla lapsele vajalik avastus – see aitab teda, see lahendab midagi ära. Vale ja õige koos, mis tagab igavese dilemma – Mina olen vale, kui kasutan seda, mida Minuga tehti, kuigi tegu ei olnud õige – siis olen Mina vastutav, et Minuga tehti – siis, kui Mina ei kasutaks, siis oleks see kinnitus, et Mina ise ei nõustunud ega põhjustanud.

Seksuaalsus on inimese loomulik osa, füüsilise ja vaimse inimese väljenduse võimalus, mida saab kasutada erinevatel tasanditel, info edastamiseks, üles leidmiseks, vabastamiseks – see on ka enese keha ja meele korrastamine – tasakaalu taastamine – ennast pingeist vabastav, enese lühisesse laskmise vorm.

Enese rahuldamine annab võimaluse selleks, mida muidu on raske saavutada – tulemus vallandab pinge, mis on olnud nimetu –Mis on pildil valesti/ mis on Minuga valesti? - see, mida ei tea ega oska nimetada, sellele ei leia ka lahendust – see kordub uuesti, seega kordub ka valitud lahendus uuesti.

Siis, kui laps õpib selgeks enese lõdvestumise, teda häirivast nimetust, ja hakkab kasutama enese rahuldamist, siis see räägib tema vaimse taseme häiritusest – tema on pidevas ärevuse seisundis, sest erinevaid ärritajaid ja söömiskõlbmatut informatsiooni on, tema jaoks, liiga palju. Tal ei ole turvalist kohta ega turvalist inimest – ta on, kõige raskemaga enese elus, üksinda jäetud.

Laps, ka suurena, kes vajab pingete maandamist, kasutab enese rahuldamist, teatud kindlal moel sooritatud seksuaalset akti – selle jaoks, et inimene jõuaks enesele vajamineva tulemuseni - vajab ta kindlaid samme, sõnu, hääli, pilte, lõhnu, valgust, riideid, jne - selle jaoks, et laps saaks lõõgastuda ja vajaminevat vabadust kogeda, on vaja, et keegi teine teda rahuldaks, keegi teine teatud moel ütleks, teeks, oleks – mitte, et laps peab kogu lava üles seadma ja ise tegutsema, vaid ta saab ennast teise kätte usaldada ja teine annab/ teeb vajamineva – laps lihtsalt kogeb ja lõõgastub - ta ei pea enese eest ise hoolt kandma.

Seksuaalsete fantaasiate/ sundmõtete/ kinnismõtete taga on vajadus kogeda teatud rituaali – see rituaal annab teada, mil moel leidis aset esimene, olulisim, kogemus – oli see pealt nähtud ja üles ärritav/ oli see enese peal tehtud – keegi teadis, mida tegi, keegi kasutas vahendina/ oli see kasutama õpetatud- ühiselt õpitud/ oli see, midagi muud, mis erutas üles ja suunas tegutsema.

Lapsepõlve pimeduse taga on vägivald, mis ei ole õigustatud – osaks on saanud, midagi mis on olnud õudne, valus, häbi, seletamatu - Mina olen selline = Mina ei muutu, Minule ei ole õigust, Minu poolt kasutatule/ tehtule ei ole õigustust – seda ei saa andeks anda = sellesse ei suhtuta teist moodi.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud laps võtab, enese vastu tehtu eest, vastutuse enda peale – tema ise põhjendab/ nõustub sellega, miks temaga valitakse käituda nii nagu seda tehakse - Minuga ei olda ühes, Minust keeldutakse, Mind karistatakse – nii tehakse sellega nagu olen Mina. Laps õigustab tegijaid ega vastusta osaks saavat ega nimeta küsitavaks enese poolt kogetut – Teisel on õigus, sest põhjus on Minus – Mina olen selline, kellega teisiti ei saa = lapsele ei ole antud teada, et saab.

Keskkond ja sealses tõeks peetav – mitte tegija, vaid see, kelle vastu tehti, on põhjustaja. Mitte tegija, kasutama õppetanu on põhjustaja, vaid see, kes tõi teema nähtavale/ see, kes ei vaikinud/ see, kes võttis kasutusele ja tegi seda enese teadlikkuse järgi.

Info, millega ei taheta, midagi teha – see pöörab tähelepanu tegijale, temaga koos olijale, vaikijale, kaasa aitajale. Mina pilt, mida inimene ei tunnista tõeks – inimene ei tule toime infoga, iseenda kohta - siis, kui teine ei räägi/ ei näita/ ei väljenda, siis ei pea mõtlema – siis, kui nimetatud süüdlast on põhjus karistavalt/ nähtavaks tegevalt kohelda, siis kaob halb enese tunne – enese kohta teada saadu saab enese väljenduse võimaluse – siis, kui teine on, siis Mina ei ole – teine on välja teeninud. 

Kindlal moel suunatud ja väljendatud, kindla sisuga tähelepanu/ väljendused/ sõnad/ liigutused - on vaimne enese rahuldamine, füüsilises vormis. See on sama nagu enese seksuaalne rahuldamine, kuid aktsepteeritavamal viisil ja omal moel veelgi eksponeerivam, sest see, kes vaimset enese rahuldust kasutab, saab oma lõõgastuse kätte tähelepanu äratades ja tähelepanu nautides - ta on vaimne liputaja. 

Ka tema jääb enese kasutuses olevast sõltuvusse, kuid tema teod on veelgi vägivaldsemad, sest nad on sööbivad ja lõhkuvad - tema saab rahulduse, kedagi teist kasutades ja kedagi teist vähendades/ vägivaldselt koheldes - ta ei saa ennast aidata pimedas, üksinda, teki all - tema vajab publikut ja vähendatavat.

Ega vägivalla ja vähendamise kasutaja ei nimeta ega pea OMA käitumist halvaks/ küsitavaks – need on vajalikud ja alati on neil põhjused olemas – alles siis, kui tema enda vastu tehakse – keelatakse, nimetatakse õige nimega, siis see on vägivald ja ülekohus – teda takistatakse olemast ja elamast enese vabaduses – Mina - õigus, iseendale, seatakse kahtluse alla.

Seksuaalsus on normaalne kasvava lapsega seonduv maastik – on normaalne, et lapsed uurivad ennast ja teisi – on normaalne, et lapsi huvitab enese keha ja sellega seonduv – on normaalne, et lapsed vahendavad seda, mida teavad/ oskavad – nad jagavad enese kogemusi ja tegevusi. On normaalne, et see on kasvufaas, mida ei pea häbenema ega enese häbina kandma.

Enese keha kasutamist ei saa inimesele ära keelata. Enese keha kasutamist, enese vajaduste rahuldamiseks, ei saa inimesele ära keelata. Ühiselt ja kokku lepitult teostatud uurimis matku ei ole vaja häbeneda – inimlapsel on igasugused huvid, kõigil ei ole need teistega samad – nukud, autod, ehitamine – mõnel on varajane seksuaalsus tee, mida mööda astuda.

Ei ole okey kasutada, enese vajaduste rahuldamiseks, kedagi teist vahendina, jõuga, kavalusega, manipuleerimisega – see läheb üle isiklike ja hea tava piiride. Sellised mõtted ja vajadused annavad teada, et inimene vajab ausat ja inimest mõistvat informatsiooni, selle kohta, mis on tema vajaduse taga/ mis sellega kaasneb teisele, kasutatule/ mis on enese vastutus.

Inimese enese kasvatus tähendab, et inimesel tuleb õppida mõistma, et enese sammudega kaasnevad tagajärjed ning on neid, mida ei saa enam olematuks teha ning on neid, millega kaasneb tasakaalu rikkumine - nende eest tuleb vastutus võtta - ühisel väljal tasakaalu rikkunud inimesel tuleb anda väljale informatsioon, mida ollakse mõistnud, mida ja kuidas ollakse aru saanud, mida ja kuidas enam ei tehta ning kuidas nüüd valitakse - inimene on ise ennast nähtavaks teinud ja teine teab/ teised teavad, kus inimene seisab ja mil moel valib ühes olla.

Nimetades häbiks ja keelates vajamineva ning osutades, et ei mõisteta/ ei ole aktsepteeritav - pannakse inimene lukku ja ta läheb põranda alla – ta ei lõpeta ära, ta ootab võimalust, ta tunneb süüd, ta kogeb enese häbi ja viha – ta püsib suletud seisundis – ta ei kaota ära oma vajadust, vaid selle kasutamine suureneb – ta ei õpi ise ennast mõistma ja teist moodi ennast lahendama/ kanaldama – ta ei kasva inimesena – ta püsib pimeduses ja varjudes, viha ja häbi on tema kaaslaseks.

See inimene on vähese teadlikkusega ja vaimse piiratusega keskkonna kasvandik – selles keskkonnas, selle keskonna moodustavad inimesed sulgevad teema, lülitavad tasa, kustutavad ära selle, millega toime ei tulda – puudub eluterve teadlikkus ja mõistmine – teema, mida ei olda võimelised harutama/ arutama, annab teada vältivate inimeste enese häbist ja vihast, mis pöördub selle vastu, kes toob nähtavale – nende inimeste/ perekonna/ suguvõsa - saladused, varjud, hirmud – Meie ei ole = Mina ei ole – siis ei saa Minu osaks = siis Mind ei kohelda värdajana/ siis Mind ei nimetata häbiks/ siis Mind ei jäeta välja, hüljata.

Selline on keskkond, mis omab infobaasi, mis on jagatud kaheks - on see, mida tunnistatakse ja, millest räägitakse ning on see, mida ei tunnistata ja, millest keeldutakse rääkimast. See tähendab, et inimesed ei ole võimelised olemas oleva ja tegelikkuses aset leidva informatsiooniga tööd tegema - seda ei avata, seda ei mõtestata, selles ei tehta muutusi, sinna ei anta uusi teadmisi juurde, kasutusel oleva jääb alles ja kasutusele - see on ise ennast sööv ühine, mille moodustajad jätkavad enese rahuldamise kasutamist, vaimses ja füüsilises vormis.

Marianne

17.06.2026.a

Ühine energia väli V - Oluliselt eluline

 

Hülgamise kogemus on sügav üksindus – Mind on jäetud = Mina olen üksinda jäänud - igavesti. Hülgamise kogemus on põhjatu hirm – Mina olen üksinda = Mina ei tea, mis Minust saab, sest Minu tugevust ei ole Minuga.

Hülgamise kogemus on informatsioon, millega laps kohtus, kuid mida ta ära ei suutnud süüa - Mina ei ole oluline - Minu Ema/ Isa saab/tahab elada ilma Minuta ja see on temale okey. 

Hülgamine = Mina ei ole oluline = Minul ei ole mõtet = Mind ei ole vaja. Laps ei oska anda enda olemas olemisele eesmärki - tema teadlikkus liidab teda vanemaga üheks - nad saavad olemas olla, ainult, koos.

Hülgamise kogemus on varase lapsepõlve kogemus, mille sisse ei ole antud uut informatsiooni – sinna ei ole antud uut teadmist ja see tähendab, et lapse sõnad, mõistmised, tunded on endiselt alles ja täiesti oluliselt elulised. Sarnane kogemus toob kaasa automaatse tõlgenduse, mis on möödunu oma, mitte tänasesse aega kuuluv.

Uskumus - Mind ei tohi ega saa hüljata, sest Mina olen oluline – siis, kui hüljatakse ja jäetakse, siis järelikult ei ole oluline. Mina, kui Laps, ei ole oluline oma Emale/ Isale, sest tema saab Mind jätta – temale ei tee see paha ega haiget = tema ei võta midagi ette, et koos olla – Mina ei näe ega saa aru, et tema tahaks seda.

Elu tõde - Mind ei tohi hüljata, sest Mina ei tule ilma teiseta toime. Tundeinfo - Mina tunnen hirmu = Mina olen jäänud üksinda – Mina ei tea, mida teha/ kuidas olla = eluline kogemus, et Mina ei saa ise ennast, enesele vajaminevas, aidata.

Pealispind – Mina olen oluline = Mind ei hüljata. Sellest sügavamal - Minust ei piisa = Minule on vaja teist. Ehmatava kogemuse tõlgendus - Mina ei ole, sellisena, oluline. Lahendus - Minul on vaja olla teise jaoks oluline = Mina olen meelepärane, vajalik, õige = siis Mind ei saa hüljata.

Hirm on tundega kohale toodud informatsioon - Mina olen üksinda - Minul tuleb ise oma elu korraldada. Mõistmine - vanem on süüdi, vanem põhjustab - siis, kui tema ei, siis Mina ei.

Kuna ja kuni hülgaja ennast ei muuda ega lugu korda ei tee, senikaua tunneb ehk edastab ise endale informatsiooni, kuna näeb/ kogeb/ teab, laps ennast hüljatuna = üksinda.

Lapse lahenduse taga - tuunida ise ennast / teha ise ennast paremaks = õigeks - on elu vägivaldses keskkonnas – info edastusele, lähedusele, abile, mõistmisele olid seatud tingimused – need ei olnud normaalsed õigused – neid sai ära võtta, piirata, keelata, nende eest sai tasu nõuda, teatud moel käitumist oodata – lapse elulised vajadused nimetati valedeks, last nimetati ebanormaalseks, värdjaks – temale ei saa ega ole võimalik neid anda.

Lapse kogemused, et siis, kui temal oli paha ja valus, siis vanem vaatas pealt ja eiras ega arvestanud ja sai, teades, ka meelega ja tahtlikult teha. Lapse kogemused, et siis, kui tema andis endast teada/ tahtis seda teha, siis vanem keeldus/ vaikis/ ei vastanud/ karjus vastu – lapsel oli vaja ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha – laps sai aru, et vastutus, et vanem Mind tähele paneks ja Minuga arvestaks, on Minul endal.

Sellest mõistmisest sai alguse – suhte/ suhtluse eest vastutuse enesele võtmine, Olulise Teise vajamine, ootamine, järgi minemine, tõestamine, selgitamine, enese maha müümine, meeldida püüdmine, Hea/ Kuuleka/ Eeskujuliku/ Tubli Lapse roll, enese maha salgamine, enese viha ja häbi, kuid ka teiselt nõudmine ja teise sundimine.

Oleneb möödunud aja lapse vanusest, millise valiku inimene valib ja teoks teeb. Mis oli selle lapse puhul töötanud ja mille ta oli välja mõelnud/ mida oli pealt näinud. Lapse vanus on see aeg, mil leidis aset usalduse ja kindluse kaotus – oli enne ja pärast koht – edasine oli selle koha kinnitus ja selles sisalduva info kinnistumine. Lapse elus oli hülgavat informatsiooni kordades rohkem, kui seda ümber lükkavat ja teda ühes olema tahetud/ oodatud infot.

Ebaterved suhted – vägivalla ja vähendamisega nõustumine ning neid teostava inimesega jäämine - saavad alguse siis ja sellest, kui lapsel, kes omab hülgamise kogemust ja tunneb elulist hirmu, ei ole vägivalda ja vähendamist mitte kasutavat inimest, keda, kas või mõttes ja kaugelt, enese ankruks pidada.

See tähendab, et lapse elus ei ole seda, kelle kohta laps teab, et too inimene peab ja teab lapsest ega pea tema vastast vägivalda õigustatuks ega hülga last, vaid ta elab selles kauguses, sest ei saa seda – ka lapsele mõistetaval ja tõeks pidaval põhjusel - muuta.

Kuna ja kuni selline informatsioon puudub, siis see, kelle külge laps ennast kinnitab ja kellega seob, on seesama inimene, temaga samas, kes hülgamise kogemust kordab ja lapse elulist hirmu süvendab.

See seotus, mida laps ise alles hoiab, toob kaasa ebaterved mustrid ja lahendused, sunnib otsima sisemise pinge maandusi, vajaminevaid asendusi – sest just see seotus on see, mille eest laps kaitset otsib, millesse tuge vajab ja enese mõistmist ootab – valu ja hirm ei lõppe ega kao kunagi.

Terved põlvkonnad, ühe ja sama kogemusega – suguvõsa liinis kulgeb, järgnevalt järgnevale, hülgamise kogemus – omad hülgavad omi – vanem hülgab oma lapsed – piiratud vaimsus toob kaasa sama kogemuse edasi andmise – vanem ei mõista oma tegu ega selle tagajärgi või ta ei taha oma last – ta tahabki temast lahti saada – inimene vabaneb probleemist, enese elus, et saada vastu see, mida ja kuidas tema vajab – elu enesele, enese tingimustel.

Hülgamise kogemusega suureks kasvanud inimesed teevad sama, mida nad tegid lapsena – elades vägivaldses keskkonnas, kus ei ole eluterveid teadmisi ja suhteid ning olles harjunud senisega, pidades just selliseid valikuid normaalseteks, kuna teisi ei ole olnud saadaval, siis kinnitavad nad ennast selle teise külge/ püüdlevad selle teise poole, kes on võimeline neid hülgama.

See on inimene, kes on seda teinud, kes on seadnud enesega koos olemisele tingimused, kes sunnib seda inimest, kes tahab, et temaga ollakse ja tema vajadustega arvestatakse, vaikima/ muutma/ valima/ muutuma, kuid ka kuuletuma ja alluma.

See on inimene, kes ei hooli põhi rollide nimedest – tema jaoks on inimesed tüliks ja vahenditeks, tema võtab ja jätab, määrab ja otsustab. Talle ei loe sugulussuhted – ta täidab neid kohusetundest lähtuvalt, kuid vabastab ennast siis, kui need on teda häirivad ja vabaneb neist, siis ja kohe, kui see on võimalik. Ta ei õpi möödunust ega paranda suhteid – ta talub seda, millest ei saa vabaks.

Tingimuste esitamise taga on enese elu üle määramine ja ergas ise teadvus, kuid ka informatsiooniga toime tulematus ja konkurentsi vältimine – inimene ei tule toime tema enda kohta edastatava infoga – tema Mina pilti ei tohi mõrvata/ mustata ning temaga samas on keegi, kes on sama, kellega saab teda võrrelda, mille alusel saab tema olla see, keda jäetakse – seega jätab tema juba enne või teeb ta nii, et just teda tahetakse.

Valiku tegemine, mis lähtub hülgamise hirmust, lõhub suguvõsa – inimesed valivad pooli, väldivad kedagi, lõpetavad suhtlemise – kõik see, selleks, et vältida üksindust, jäetust – kõik selleks, et vaigistada hirmu ja tagada enesele eluliselt vajalik.

Elu näitelaval, kui konstellatsioonis, on Hülgaja selle Vanema/ täiskasvanu esindaja, kes tema külge kinnituvaid lapsi hülgas – seda mitte selleks, et nood saaksid, lõpuks ometi, kogeda turvalist koos olemist ja hoitud ühes olemist, vaid, et lapsed saaksid täis kasvada – Vanemast lahti laskmise etapi läbi käia ja Vanemale, tema poolt valitud, ilma lapseta eluga nõustuda.

Hülgamise hirm on ka sellel, kes paneb enesega koos olemisele tingimused ja on võimeline ära minema – tema vajadus, tähelepanu ja hoidmise järele, avaldub avalikus ruumis – seal, kus on tähelepanu ja see keegi, kes on selles kohas olulisim ja kõigi tähelepanu saaja – seal teeb senine Bitch ennast nähtavaks ja loob tollega sideme, et kogeda ühendatust ja kogeda/ näidata/ näha enese erilisust - et mitte olla hüljatu/ tühistatu.

Mina olen hüljatud = Mina olen võtta ja jätta – see on lapse seletus oma kogemustele – vanem viib hoidu ja tuleb järele, vanem jätab koju ja tuleb tagasi, keegi võtab lapse ja tagastab tolle – võeti ja jäeti, korduvalt = ei saanud kõikjale kaasa, ei olnud kõikjal koos – vanem läks ära, oli eraldi, keeldus last kaasa võtmast, põhjendas seda lapse isikuga/ omadustega/ tegudega.

Jätmise kogemus – see siis, kui see maha jäämine/ eraldi olemine tegi valu ja hirmutas. Võtmise kogemus – see siis, kui viidi ära, kuid ei tahtnud minna. Hülgamise kogemus – see siis, kui oldi paigas, milles ei tahetud olla – see oli siis, kui ei saanud = ei olnud luba minna sinna, kuhu taheti minna. Asjana olemise kogemus – laps, kelle vajaduste ja tunnetega ei arvestatud, kellele oli öeldud, et teda võidaks ära saata, alatiseks - võidaksegi mitte järgi tulla, mitte kunagi.

Vaimne ja füüsiline vägivald, manipulatsioon informatsiooniga, tekitades tahtlikult hirmu, häbi, ärevust. Asjade nimetamine õigete nimedega – Mind kasvatas vaimse piiratusega, vähendamist ja vägivalda kasutav inimene, kes hirmutas, ähvardas, teostas – see tõi kaasa abituse, ebakindluse, teadmatuse.

Hirm enese pärast, hirm enesele osaks saava pärast. Mind anti hoiule ja jäeti võõraste juurde, kellele olin tüliks ja nad ei varjanud seda. Vanem käis, Mind kaasa võttes, palumas ja survestamas, et talle antaks võimalus Mind ära saata – korduvalt.

Hülgamine on teadmine – mitte keegi ei tule Minule järgi, Minule appi, Minule toeks – olen täiesti üksinda – inimesed on ja olen nendega seotud, kuid just need samad, nn Omad, inimesed jätavad Minu siis, kui Mina neid kõige rohkem vajan – seda ka siis, kui just nende enda sõnad ja teod näitavad üksindust ja välja jäetust, eraldatust ja hukka mõistu - nad ei mõtle ümber ega vali teisiti - nad jäävad oma sõnade ja tegude juurde - Minul tuleb õppida seda informatsiooni reaalsena ja tõesena ja õigena võtma.

Kõiges selles oli informatsioon, mis põhjendas ja süvendas elulist hirmu – isa ei valinud üldse Isaks olla - ema ei tahtnud Minuga koos olla – siis, kui ja seni kaua, kuni oli võimalik – valis ta võimaluse, et olin ära. Koos oli ta siis, kui teist võimalust ei olnud. Kuid, olles koos, andis ta endale võimaluse, kuidas väljendada vastikust, ebameeldivust, põlgust, viha, et mina olin Mina ja tema pidi Minuga koos olema – kuna keegi teine seda ei teinud/ ei tahtnud.

See ei olnud hülgamine – see oli täiskasvanud inimese valik, kuidas tema endaga toimuvat põhjendas, väljendas, lahendas. Temale meeldis olla rollis – siis ta naeris ja säras, kui oli keegi, kellele esineda, kellele lahkust/ sõbralikkust näidata – kuid ka siis suutis ja oskas ta, selle sära ja naeru seest, salvata ja halvustava pilgu heita – Minu poole ja Minu pihta - tema väljendused ei sündinud Minu olemas olemisest, vaid tema isiklikest vajadustest ja valikutest.

Tänase aja teadlikkus – teine inimene ei hülga Mind – teine inimene valib selle, kuidas tema käitub. Mind ei ole võimalik hüljata = maha jätta/ ootele panna/ õigeks muutuma suunata, et siis tullakse tagasi, kui tahetakse/ viitsitakse/ kohustust tuntakse/ sunnitud ollakse/ vajaduse täidetust oodatakse/ rollile kinnitust tahetakse.

Kohates, vägivaldset kohtlemist ja kogedes vähendamist, Mina ei jää ootama, sest Mina ei ole asi, mida on võimalik jätta ja võtta – Mina kõnnin oma teel edasi – lihtsalt, vahepeal Ma kõndisin, kellegi teisega kõrvu või olin teisele lähedal.

Nn tingimuste esitamine, vägivald ja vähendamine oli viis, kuidas teine reguleeris meie vahelist lähedust ja suhtlust. Minu tee ei vii enam sellise inimese lähedale – olen jõudnud mõistmiseni, et kogetu saab osaks siis ja seni, kuni võimaldan, teisele, enese eluga kokku puute – seega ei ole enam teede ühendatust ega kõrvu astumist – teine saab elada oma elu, temale vajamineval moel, väga kauges kauguses – ilma Minuta ja see on Minule täiesti okey – see on hea ja õige, sest tema ei oska ega taha Mind hoida/ hinnata/ oluliseks pidada - mitte, et Minus ei ole, vaid teine ei vali olemas olevat näha.

Mina ei kao ilma teiseta - Mina ei ole üksinda - Mina jään enesega - Mina jäin üksinda, sest olin teisega ja läksin teisele, mõtetes/ soovides/ vajadustes, järgi ja ootasin teist enese juurde - Mina olin ootel - Minu elu algas, siis ja sealt, kui olemas oli teine - senikaua, kuni teist ei olnud, olin Hüljatu = ei olnud seda, kes oleks Mind võtnud kaasa, Minuga olnud, Mina jaoks olnud - ootasin tingimusi ja piire - enesele mõistetavat ühes olemist.

Selle jaoks, et koos olla, ei pea vastama tingimustele ja ennast müüma - selle jaoks piisab tahtest koos olla - siis, kui seda ei ole, siis ei ole ka koos olemist. Koos olemine on ruumi, mis kunagi ei kao, laiendamine - teisega enese elu ja aja jagamine - üks võimalus, kuidas valida, kuid ei peamine ega vältimatu.

Marianne

16.06.2026.a

Ühine energia väli IV - Põhi mõtete vastu eksimine

 

Vanemate patud nuheldakse laste kaela – vanemate, kui vanimate – siis, kui suguvõsa energia suuna eest vastutajate elu teekond on lõpule jõudnud, siis nende poolt pooleli jäänud/ jäetud teekonnad saavad uued kõndijad – juba vanemate elu ajal on näha, kes, järglastest, millise mustri/ ülesande/ väärtuse/ põhi mõtte üle võtab ja kuidas valib samastuda. Mustrid ja lahendused, mis antakse edasi, on elusad, sest lapsed täidavad vanema osa – nad astuvad tema jalgade jälgedes.

Enese elu teedel kõndijatel on raske teha vahet iseendal ja üle võetul – sel moel ollakse samastunud ja omaks võtnud, et vahet ei osata teha ega näha – sel moel kogetakse survet ja manipulatsioone, et jätkata vanal moel – sel moel ollakse harjunud, et ei nähta mõtet, millelegi teistmoodi – sel moel ollakse leppinud, et muutused ei ole võimalikud – sel moel ollakse õppinud, et samm, teisale, toob kaasa vägivalla ja vähendamise – kontrolli, alles hoida.

Mis ja kus olen Mina – kuid, mis on see, mida isa ei valinud ja valis. Mis on see, mida ema ei valinud ja valis. Millist eesmärki nende valikud kandsid, mille eest jäi vastutus võtmata – millised tagajärjed nimetati, kellegi teise omadeks – mil moel inimene valis vastutada ja kasvada – mille nimel ta seisis – milliseid väärtushinnanguid ja põhi mõtteid kandis – mille vastu ta eksis. Kuidas ta enese poolt loodud välja hoidis. Jne.

Lapsed saavad vanema kanda olnud ülesande/ vanema poolt loodud korratuse endale, sest suguvõsa energia tahab vabaks saada, et vabana voolata. Inimese vaimse taseme piiratus on see, mis tekitab suguvõsa moodustanute vahele vahed, ehitab seinad, võtab kasutusele valed, teostab vägivalda – see, mis on mõeldud tasasena voolama, uusi mõistmisi omandama, ühises enamat looma – tekitab kaose, külvab viha, hoiab alles mürgi.

On loogiline, et ennast tervendav süsteem ei salli sellist käitumist. On loogiline, et inimesed, elades oma elusid, kohtavad õppetunde, mille läbimine saab eksami kohaks – kas on vana mõtestatud ja uut mõistetud või jätkatakse samal moel – vahesid hoides, valetades ja vägivalda kasutades.

Elu näitelava - kolm last ja kaks teed – kaks tütart ja üks poeg. Vanema valik, millele tema, oma elu elades, kindlaks jäi, on teada. Tütred on inimese ees seisnud valikud ja poeg on vanema nähtavaks saava valiku kinnitaja – tema on see, kes osutab vanema valikule – tema valib selle kelle/ mille toeks, nähtavalt samme astudes, tema seisab.

Üks tütar kõnnib vana mõtestades, uut õppides ja senisest edasi kasvades – teine tütar kõnnib, vana alles hoides, inimest vähendavaid mustreid kasutades – poeg valib, mõlema tee informatsiooniga kohtununa ja neid ise kogenuna, kummal teel tema jätkab – kummal teel kogetav ja kumma tee eesmärk on temale oluline.

Olevas ajas elavad on need, kes näitavad kätte suguvõsa vaimse taseme – see on see tase, millele/ kellele, nähtavalt/ ühiselt, toetus antakse. Suguvõsa liikmete jalgade jäljed teevad nähtavaks tee, mis on valitud käia ja teevad nähtavaks ka selle, miks see valik on tehtud. Ei pea rääkima, et näha – kõik on teada – kõik teavad seda – nii eelnevad, olevad, kui ka tulevad.

Elu näitelava ei alga tänases, selles on sees eelnevate põlvkondade poolt pooleli jäetu – vanaisad/ vanaemad/ vanad vanad vanad. Kaugemalt vaadates, ja väärtushinnanguid jälgides ja põhi mõtteid üles otsides, on näha, mis ja kuidas on jätkunud – mida ei ole olnud – mida inimesed ei ole valinud.

Turvalist ja hoitud välja ei ole olnud – loojad ei ole oma välja ise hoidnud/ nende poolt loodud väljale ei ole olnud tuge/ väljal ei ole olnud edasi kandjat – naised, keda on valitud, jäävad meeste kõrval üksinda ja toeta - lapsed, kes on kahe suguvõsa ühinemise tähised, on olnud jäetud üksinda ja enese vaimse taseme kanda.

Ühe ja sama suguvõsa naised ei ole seisnud teisele naisele/ teise naise lastele toeks – enese päästmine ja säästmine – ühist tähistavate laste elude hinnaga. Elu laval olijad kordavad ühte ja seda sama – nad astuvad laste/ naise kõrvalt ära – nende teod ja sammud põhjustavad lastele/ naistele osaks saavaid tagajärgi – nemad toovad nähtavale laste/ naiste vahel vahe tegemise - suguvõsa liikmete poolt välja jäetud lastega on naised valges, kuid ei elavad – naised on üksinda.

Eelnevas sugupõlves oli kolm õde, kes kandsid isa meeleheidet – järgisid informatsiooni, millega too ei leppinud – suguvõsa nimi pidi edasi kanduma – vanimad tütred ei saanud mehele minna ega nime ära vahetada, kolmas sai selle võimaluse, kuid see ei tähendanud head ega turvalist teekonda – Mehe suguvõsa ei kiitnud naist heaks – naisele jäi teenija staatus, enese tervise hinnaga.

Nii nagu isa ei tahtnud tütart, nii ka Mees ei tahtnud Naist enese kõrvale ega näinud teda endaga samana – Isa tahtis seda, mida tütrel ei olnud anda – Poeg oli perekonna nime edasi kandja. Isa jättis tütred, kui kasutud. Mees võttis Naiselt selle, mille jaoks Naine oli olemas – naine oli Mehe vajaduste täitja.

Mees oli kasvanud isekaks – troon oli ainult tema päralt – seega ei olnud tooli, millel Naine saanuks istuda - seega ei olnud krooni, mida Naine saanuks kanda. Naine tegi Mehe tähtsamaks lastest ja ka iseendast – Naine jäi Mehest sõltuvaks – ta ei tahtnud/ ei osanud/ ei mõistnud/ ei julgenud Mehest lasti lasta – Naine ei tahtnud kogeda hülgamist/ nimetamist/ halvustamist/ põlu alla panemist - seega oli ta nõus täitma Teenija/ Vajaduste täitja rolli - seega ta ei valinud elada oma elu Naisena.

Ega Mees ja tema teod tulnud tühjast - Naisele osaks saava taga oli teine Naine, kes ei nõustunud konkurendiga, suguvõsa tasemega, lapse sünni viisiga - teine Naine suunas ja juhatas - teine Naine andis informatsiooni, millele Mees toetus - Mees tegi nähtavaks oma suguvõsa vaimse taseme valiku - tema teod kinnitasid seda, mis ja kuidas kestis edasi - Naine ja Mees ei saanud üheks, sest Mees, hoolimata troonist, kroonist ja jumaldavast tähelepanust, ei kasvanud Meheks - ta jäi Lapseks, kes valis Ema, kui Naise, kellest tema lahti ei lasknud/ ei olnud veel lahti lasknud - Naine ei saa astuda sinna, kus temale kohta ei ole - kus teine Naine on ees.

Marianne

15.06.2026.a

Ühine energia väli III - Elu tõed jätkuvate konstellatsioonide kajas

 

Aeg-ajalt, Inimeste Maailmas, on eksami koht – lava on valmis seatud, osalised on paigas, teema on ette antud ja siis kõlab märgusõna, mis tähendab korduvalt korratud etenduse algust. Seega ei tähenda see algust, vaid jätkumist – väga vana loo jätkumist. Suguvõsa/ suguvõsade liinide korduvat mustrit.

Vahel on laval ühe ja sama suguvõsa esindajad vastamisi või on nad üheks saanud suguvõsade esindajad või on nad kahe erineva suguvõsa esindajad, kes on, olevas ajas, mingi otsuse/ valiku/ nimetuse tõttu kokku (pidanud) saanud.

Vahel on lava mõeldud mõlema suguvõsa/ mõlemale suguvõsa esindajale – mõlemate konstellatsioon leiab aset või siis on üks olnud võlgu/ andnud lubaduse ja nüüd ta aitab, andes, enese kohal olemisega, võimaluse, teisel, mingi kindel lugu läbi kogeda ja läbi mängida.

Laval olijate väljendused, tunded, on võimendatud – põhjuseks see, et laval olijaid ei ole kaks, vaid väga palju – mõlema osalise seljataga on varjud, kes ootavad enese vabastamist. Kõik nad annavad oma osa – seega lisavad nad raskust, kuid samas ka loovad kergust – ka neis võitleb kaks poolt – see, millele nemad, siis ja seal, kindlaks jäid ja see, milleni nad välja ei jõudnud.

Elavad osalejad kogevad vana väsimust ja aegade raskust, jõuetust ja oma vaba tahte puudust – see on soov, et ometi juba lõppeks – Mina lõpetan ära – Mina vabastan enda – Mina lahkun lavalt – Mina valin enda – Mina ei talu enam survet, üksindust, mõistmatust, valu – Mind on ainult üks.

Mina ei taha Sinuga koos olla/ Mina ei saa Sinuga koos olla – seda sellepärast, et Sina oled selline, et Sina tegid seda ja teist. Versus. Mina ei taha sel moel koos olla – Mina olen Sinu valinud ja Mina tahan Sinuga koos olla, kuid ei sellise hinnaga.

Üks on proovinud ja otsuse teinud ja selle välja öelnud. Teine on proovinud ja otsuse teinud ja selle välja öelnud. Vahe on otsuse sisus – Mina ei taha Sinuga koos olla, sest tahan olla ilma Sinuta, kuna ILMA Sinuta on Minul parem – Mina tahan Sinuga koos olla, kuid teha/ kogeda seda koos olemist teisiti – ilma seda ära lõhkumata.

Laval on lepingu murdjad ja on need, keda on hüljatud – kõik need möödunud aegade isad/ emad/ lapsed/ mehed/ naised/ vanaisad/ vanaemad/ õed/ vennad/ tädid/ onud – kõik need, kes on öelnud kunagi Jah ja lubanud seda, millest kinni ei pidanud – kõik need, kes on kunagi öelnud Jah ning kutse vastu võtnud, kuid siis jäetust kogenud.

Valiku tegemisel välja öeldud põhjendus – Mina ei saa/ ei taha Sinuga olla, Sinu pärast – põhjendus, mis vabastas inimese, kes ISE mõtles ümber, kes ISE valis teise, kes ei näinud enesele mõtet/ tulu – see oli inimene, kes ei võtnud vastutust, kes ei nõustunud inimesena kasvama – ta ei õppinud teisiti olema – ise, inimesena, teisiti olema – ta läks kergema vastupanu teed, isiklikke huve silmas pidades ja teisele, enese sammu eest, vastutust kanda jättes – Sinu pärast purunes Meie suhe/ Meie on parem, kui Sind selles ei ole.

Laval olijaid toob kokku ja hoiab koos – see oluline samm, mis on jäänud astumata – see, kes teadis, et temaga ei taheta koos olla, hoidis koos olemist alles, selle hinnaga, mis see, siis ja seal, temale maksma läks – temal jäi tegemata aus samm – Sina ei vali Mind, Mina ei jää Sinuga – Mina annan Sind vabaks.

Teine, kes tahtis vabaks saada ja valis oma vabaduse, jättes vastutuse maha jäetule - tehes seda suurelt ja võimendatult - näidates ja rääkides ka teistele, kes mõlemaga samad/ samas - Vaadake teda, tema pärast PEAN MINA SELLE SAMMU ASTUMA - sest tema on selline - tema ei jäta Minule teist valikut/ Mina olen selle sammu ära teeninud. Nüüd on ausa ja avaliku vastutuse võtmise koht ja aeg.

Teine, kes tahtis vabaks saada - kuid ei julgenud oma sammu ära astuda - kuid ei näinud võimalust, kuidas seda teha - kuid jäi ja kasutas teist ära – nüüd Mina teen oma sammu, reaalsuses teoks, Mina ei jää kahe tee vahele kõlkuma ega valetama ega põhjust teisele osutama – Mina teen oma sammu teoks ja maksan selle eest hinna, mis see Minule maksma läheb.

See, mis on olev, selles möödunu pääseb mõjule – need ei ole Minu mõtted, soovid, sügavus, teod, tunded, valikud - need on keegi teine, kes oli enne – Mina olen vahendaja, lava võimaldaja, möödunu väljendaja.

Läbi Minu räägivad ja Minus väljenduvad need, kes vältisid tegelikkust ja tahtsid endale seda, mis ei olnud nende või kes tahtsid seda, mille eest ei olnud valmis maksma – nad tahtsid olla Mina, kes ei ole Vale olnud/ keda ei ole hüljatud/ kes ei ole oma tõelist palet näidanud/ kes saavad toetuse selle eest, mida nad ei ole kogenud/ kelle tegu-valikut ei tehta maha, jne.

Laval tuleb välja see, millises inimese kasvamise faasis suguvõsa(de) vaimne tase on – raskuse korral jalga laskmine ja enese tegude tagajärgede, kellelegi teisele jätmine – ühise lõhkumine, et Mina päästa ja säästa või ühes olema õppimine.

See tähendab, et inimesed, kes ei ole õppinud ega kasvanud, kuidas, inimestena, koos olla – on ise olemise ja ise õppimise faasis – Mina ei taha = Mina ei pea, siis, kui Mina ei vali seda, mis on/ kui Mina ei valinud seda, kuidas on/ kui Mina mõtlesin ümber – see ei ole Mina ega ole see Minu – Mina valin ise enda elu ja elan selle enese moodi.

Inimesed, kes on elanud ja kasvanud vägivaldses keskkonnas või kes puutuvad kokku väärtusküsimustega, milleni nad veel kasvanud ei ole – inimesed, kes on sõltuvad tähelepanust – põgenevad, varjuvad, keelduvad, hülgavad, kasutavad vägivalda, tapavad, et vabaks saada – nad vabastavad ennast sellest, kes neid segab ja takistab - see on keegi teine, see on miski muu, kui inimene ise.

Inimene ei sünni tühjast – ta sünnib sinna, kus on oldud ja kus saadakse olema – kunagi ammu sai loodud see, mille sisse sünnivad kõik järgnevad – iga inimene, kellele näib, et tema elab oma elu üksinda ja ise endale, elab seda selle suure ühise loo sees – tema valikud ja teod mõjutavad kõike ja kõiki.

Inimene, kes elab ise, siin ja praegu – annab endale informatsiooni – Minu elu, Mina olen selle algus. Inimene, kes suhtleb sugulastega ja räägib suguvõsa ajaloost, kuid teeb seda – seda sama ühist lõhkudes ja vähendades – annab endale informatsiooni – Mina olen õige, Mina tean, mida Mina teen – Mina valin enese elu.

Olevas ajas kõik see välja tulebki – see, kuhu ollakse välja jõudnud, annab teada, mis on jäänud tegemata. Inimesed ei ole koos ilma asjata – nende kokku saamisel on põhjus – sageli jõuab lavaline lugu välja väga konkreetsete arhetüüpideni – suguvõsades on olnud väga palju teatud kindlat liiki lugusid ja teatud kindlaid valikuid teinud inimesi – neid saab üheselt nimetada ja nii nad olevates võimenduvadki.

Eksami koht tähendab valikute tegemist – selle jaoks, et mõista, mis on eksami mõte, tuleb vaadata otsa sellele, mis oli ühes olemise valiku taga, millist sõnade paari esindatakse, mis on ühendava sõna tähendus, mis tegelikult takistab ühes olemist – Meie puudumine, Meie on pinna pealne, ja argine. Meie ei ulatu sügavale, see on moonutatud.

Inimesed, kes on olnud, kes on olemas, kes tulevad järel, tähendavad süsteemi – kindlalt paigutuvaid inimesi. Süsteem laguneb, sest ei ole ühist Meiet, kuna ja kuni inimesed ei jää, teisest lahti öeldes ja teisele vabadust andes, enese kohale – Meie laguneb, sest siis, kui ei ole ühte, siis ei saa olla ka teist – siis ollakse üksteisest lahti ühendatud.

Inimene, kes valis, kuid taganeb oma valikust – inimene, keda valiti, kuid ei nõustu ise seda valikut kinnitama – inimene, kes ei ulatu teiseni – inimesed, kes muudavad ühist, sealt enesele valesid välja jättes - need inimesed jätavad ühise, need inimesed jäävad ühisele väljale üksinda.

Küsimus on selles, kuidas olla Meie, kui kogemused ja vajadused räägivad võitlusest Mina eest – Mina tahan olla ilma teiseta – Mina tahan olla koos teisega. Süguvõsa esindajate ülesanne on jõuda ühte – Meie luua, Meie olemas olemist hoida - kaks inimest valivad koos olemise – parem on koos, mõistmisega, et paremini saab, kui kasvada inimesena.

Kuidas seda teha, kui, samal ajal, kõik eelnev võimendab ennast – Mine ära, jäta maha, astu eraldi, vaigista, keela, keeldu/ ära usu, ära lase ennast petta/ talu, vaiki, jäta maha. Mõlema tunnetele, vajadustele, sõnadele, soovidele, mõtetele, on koht – kõik see on sama Meie – üks ja sama lugu erineva külje pealt vaadatuna.

Iga eksam on kordus – mida Meie teeme nüüd, eelnevatega võrreldes, teisiti. Siis, kui teine on enese tee valinud, siis ära hoia teda kinni – vali ennast – anna teisele võimalus kogeda oma valikut, kohtuda oma valiku tagajärjega – lase tal minna ja kõndida enesele valitud tee – jah, teise valikuga nõustumine saab olla valus, hirmutav ja tunduda vale ning teadmiste järgi tegelikkust eirav, kuid see on selle inimese soov ja vajadus – temale tuleb jätta tema teekond, et tema saaks ise kanda oma vastutust.

Siis, kui teine on otsustanud, et temal on ilma parem, kuid ta ei julge/ ei taha/ ei oska seda välja öelda, siis, tegelikkust teades, on inimese kasvu näitav – ise selle lahti astuva sammu tegemine – Mina ei riputa ennast teise kaela ega ole teisele raskus, Mina lähen enese teele ja kõnnin sellele – Mina võtan vastu selle, mis on Minu ja Minule.

Ükski valik ei ole vale – kõik on vajalik selleks, et inimesed oleksid saanud oma kogemuse, mis saab siis, kui Mina teen oma valiku teoks. Kõikide kogemused on vajalikud selleks, et täiendada/ kinnitada/ ümber vaadata ühist info baasi.

Ja ongi nii, et laval olijate seljataga ootavad oma järjekorda need, kes tahavad lahku astuda, kel tuleb lahku astuda, kuid ka need, kes on seda teinud ja selle kogemuse saanud ning nüüd nad tahavad ühte astuda, et tegelikku ühist luua, hoida ja kogeda – elavad elavad enese elu, kuid samal ajal ka teiste omi – on nende enda teha, kuidas nad enese aega kasutavad ja kuhu maani, iseenda kogemustest, möödunust ja teiste valikutes õppimisega, välja jõuavad.

Ja ongi nii, et see suguvõsa, kelle ühine energia on miinuse poole peale jõudnud - lõhkumisi on olnud rohkem, kui ühte hoidmist ja käsil on suguvõsa liini üle vaatamine - süsteem lõpetab selle, mis toob kaasa kaose ega järgi alguse põhimõtet.

Seega, selle suguvõsa esindajad leiavad ennast, survestatult ja intensiivselt, õppimas, kuidas teha ja mõtestada ära sammud, mida on korduvalt valitud/ välditud - kuidas võtta vastu ennast puudutavad teadmised, teise inimese valiku kohta - kuidas luua ja hoida ühist. 

Selle jaoks, et lugu edasi liiguks, sünnivad suguvõssa lapsed, kes esindavad erinevaid osalisi, et võimendatult ja võimendatuna suuta korda saata muutus - ühed tahavad lõhkuda/ teised tahavad alles hoida - ühed tahavad ära lõhkuda selle, mis on nende jaoks vale ja need samad ühed tahavad alles hoida selle valiku, mis nad on endale andnud - ühine on siis parem, kui selle sees ei ole Valeks nimetatut.

See Vale on see, kelle ülesanne on kasvada, sellest, kes ei saa/ ei taha ilma teiseta olla/ elada - sinnamaani, et mõista - tema on tegeliku ühise hoidja - tema saab ilma teiseta elada, kuid tema ei saa nõustuda ühise lõhkumisega - tal tuleb olla ja elada nii, et teda ei saaks kasutada ja tema ise ei osaleks ühise lõhkumises.

Marianne

12.06.2026.a

Ühine energia väli II - Ühel ja samal põhinev

 

Vägivaldse keskkonna lõks, mis hoiab inimest vägivaldses ja vähendavas suhtes, on info – see ei olnud nii, teine ei saanud aru – justkui inimene ei mõistnud enese tegu või temale öeldut või ei oska enesega ühes olijat lugeda, justkui inimene ei tahtnud ega olnud võimeline - temal lihtsalt juhtus/ kukkus sel moel välja – KUID inimene saab mõista ja aru saada ja teisiti teha, kui veel oodata, veel paremini seletada, veel selgemalt tõestada, mida iganes.

Tegelikult on sellise informatsiooni eesmärk juhtida tähelepanu suunda ja sisu - hoia oma tähelepanu teisel ja ütle, et too on Oluline – sel moel keerab tähelepanu ära tehtult ja tehtu tagajärjelt – et näha inimesest seal, kus teda ei ole ega ole tegemas seda, mida too ei vali teha – see on sugereerimine, vajadustel mängimine, uskumuse andmine, lootuse säilitamine, lahenduse kasutamine.

Sellise informatsiooni lõksu kinni jäämine on oote seisund – enese elu on ootele pandud - et millal siis teine lõpuks mõistab ja aru saab ja teoks teeb – vägivalla ja vähendamise lõpetab – et, kui teine ikka ja endiselt vasakule astub, siis on ise enese vaigistamine – teine ju ei tahtnud, teine ei ole veel aru saanud – et, kui enese soovid ja vajadused on endiselt olemas, siis nendega ootamine ja nendest vaikimine või siis rääkida/ arutada proovimine – hirm, ebakindlus, turvatunde puudus – sõnade sättimine, koha valimine, et teist mitte rabada ega segada – ei ole vabadust ega avatust – on endiselt üks suur jama – vägivald ja vähendamine kestavad edasi ja üks kannab kahe suure inimese suhte vastutust.

Tegelikkus – vahel võib ja saab olla, et inimene tõesti ei teadnud või veel ei mõistnud või tegi kogemata. Selleks, et näha teise tegelikke valikuid – peale olulise info edastamist, on vaja, et teine ISE otsib informatsiooni, ISE räägib toimunust, on ISE huvitatud muutusest – teine näitab selgelt välja, et on huvitatud enese kasvust, suhte paremast kvaliteedist ja on mõistnud peamist – temaga ei olnud hea, tema valikute/ oskuste/ teadmiste/ harjumuste tõttu – temal on vaja juurde õppida ja kindlaid asju harjutada.

Vägivaldne ja vähendav keskkond on äraspidine – see, kes annab teada vägivallast ja vähendamisest, see peab tõestama, et teda on kohustus teisiti kohelda ja tema peab ära seletama, miks vägivalda kasutav on kohustatud seda tegema. Mitte, et see oleks tavaline elu ja argine normaalsus, vaid teine peab teadma, miks tema on kohustatud enese harjumusi muutma ja ise ennast kontrollima – et, kuidas on, kellelgi teisel õigus määrata, mida inimene teeb ja mida ei tohi teha.

Selles kohas, kus öelda – see ei olnud hea/ õige/ aus – tuleb, vägivalda normiks pidavas keskkonnas/ vägivaldse tonaalsusega suhtes, erinevate informatsioonide konflikt - vägivalda kasutav ja õigustav ei püsi enese piirides ega taha ta mõelda teisele osaks saava peale – ta ei saa sellest aru, sest tema seletused ja mehhanismid käivad läbi vägivalla kasutamise ja selle talumise.

Tema ei taha kuulda enese distsiplineerimisest ja enese kontrollimisest, sest ta on x vanuses laps, kes endiselt ei nõustus sellega, mis ei ole tema kohustus – tema kohustus ei ole see, mida tema ise ei ole endale valinud – tema kohustus ei ole see, mis on kellegi teise teema – teisele osaks saav ja teisega toimuv ei ole tema teema - tema valib ise, kellega, kuidas ja miks – tema ei ole kõigiga sama ega samal moel – see sõltub sellest, kuidas teda koheldakse – kuidas teda, kui Last/ rolliMina, kinnitatakse – ta ei väärtusta seda suhet/ inimest, keda ta ei kaota – tema on sunnitud selles/ sellega olema.

Sel moel Maailma ära seletaval puudub täis kasvanud inimese teadlikus - tema Mina on roll, mida keegi teine/ tema ise tõestab – tema teab, et tema on suhtes tähtsaim ja tähtsam – teine saab olla läbi tema, teine ei saa olla ilma temata – seega teine, enese olemas olemiseks, vajab teda.

Laps, kes ei ole kasvanud inimesena, ei näe ega mõista teist inimesena – ta kasutab ja mõistab teist vahendina – ta ei näe ega mõista oma Ema/ Isa inimesena – ta näeb Ema/ Isa enese jaoks ja pärast olemas olijatena – neid ei saa olla, kui Last ei ole = neid ei ole siis nagu olemaski – laps ei tea ega tunne inimest – seda, kes on Ema/ Isa ilma Lapseta – seega tal puudub mõistmine, et vanema roll on ainult üks osa inimese elust/ teekonnast ja Laps ei pruugi olla selles tähtsaim ega igavene – inimene ei kao, inimene jääb alles ka siis, kui ta ei väljendu Ema/ Isa rollis olevana.

Lapse tasand tähendab, et kui suurele inimesele öelda – Sina ei tohi, Sinul ei ole õigust – teisega sel moel käituda, teise vastu sellisena olla – siis ta läheb lühisesse – mäng ei ole õigetes rööbastes – temale pööratakse teistsugune tähelepanu – teda ei kinnitata üle, teda vaadatakse teistsugusena – tema ei ole tähtsaim = tema on vähem = teda sunnitakse tegema seda/ tegelema sellega, mis ei ole tema kohtustus = temale on see vaimsel tasemel protesti äratav.

Vaimne piiratus, mis väljendub füüsilise reaktsioonina, tähendab, et inimene ei ole kõndinud mõistmiseni – tema tasand on endiselt lapse oma – Mina pean – teise vastu teist moodi olema/ teisega arvestama = enese Mina tahaplaanile jätma, sest Mind sunnitakse selleks – muidu Mind karistatakse/ Minule pööratakse häiriv ja ärritav tähelepanu – muidu Mind nimetatakse kadedaks, valeks, häbiks, isekaks, jne.

See tähendab, et lapse Mina tasandile jäänu ei ole kasvanud mõistmiseni – Mina olen teise vastu hea, hooliv, mõistev, sest Mina tahan teisele teada anda, et too on Minule oluline – Mina ei taha midagi vastu saada ega enese Mina tõsta/ tõestada, et vaata, kui õige ja tubli Mina olin/ olen – Minu jaoks on oluline, et teisel on Minuga hea – Mina olen enese eest ja ühise eest vastutuse võtnud.

Lapse tasandi teadlikkus – Mind vastustatakse/ Mina ei saa olla Mina/ Mind sunnitakse tegema seda, mis ei käi Minu Mina juurde – jonn, solvumine, vägivald, manipulatsioon. See tähendab, et rollide tasandil olev ja, käsil olevas teemas, lapse teadlikkusega inimene näeb ja kogeb enese kõrval Vanemat - seega pöördub Laps Vanema poole ja Vanema vastu, kes ei kuula/ ei näe teda ja kes ei täida oma kohust – Laps suunab ennast selle poole, kelle kohustus on taluda pingeid ja lahendada lapse tundeid.

Seega leiab aset samasugune võimu võitlus, mida inimene kasutas möödunus või mida tema, siis ja seal, ei saanud kasutada – nüüd ta siis väljendab ja näitab ennast – Mina näitan Vanemale, Mina tõestan ennast, Mina panen Vanema enesele alluma/ enese tahtmist täitma – Mina olen olemas.

Vahel on suure lapse partneriks keegi teine, temaga samast, sageli teine laps, kes oli tüliks, tülikas, segamas, vägivaldselt/ vähendavalt käitumas, samadele asjadele pretendeerimas – nüüd saab suur laps kasutada võimalust ja ennast väljendada, ennast välja elada.

Olgu see siis üks või teine variant ja rollide paar - inimene süveneb protsessi ja jääb seda nautima – ta jääb ennast tõestama ja nähtavaks tegema, kuid, sel moel, ta ei kasva täis. Ta ei lahenda möödunu situatsiooni ära – ta on enese loos kinni – selles kohas Mina pean saama olla Mina PUNKT

Suurte inimeste Maailmas kordub sama, mis lapsepõlves – lapse tasandil olija võtab kasutusele lapse lahendused ja võimalused, kuid kuna nüüd on tema suur ja teisega sama, siis ta teab, mida tuleb teha – see, kes julgeb Last takistada ja Lapse kohta, häirivat, informatsiooni anda, see kohtub tagajärjega – Lapsest saab Suur/ Vanem, kes ise valib ja otsustab, kuidas teise, kui enese vähendajaga/ enese vastustajaga, käituda. Selles, mida ta erinevate tasandite ja väärtuste konflikti lahendamiseks kasutab, tuleb nähtavale kasvamise keskkonnas õpitu.

Vägivalda kasutav muudab, sel moel, enesele osaks saanut, milles tema endiselt – tervikuna või aeg-ajalt – elab – tema õpetab möödunu Vanemat/ teist Last, kuidas teda tuleb kohelda ja kuidas tuleb temasse suhtuda ja ta teeb seda samal moel nagu temale osaks sai/ tema pealt nägi. Seega suur inimene solvub, jonnib, tänitab, pilkab, lööb, karjub, jne.

Tuleb tunnistada tõtt – inimese aju on plastiline ja taastumise võimeline – inimene on võimeline kasvama inimesena ja õppima, tõelises Maailmas, tõelist – inimeste vahelist - tasakaalu hoidma.

Tuleb tunnistada tõtt – kõik inimesed ei vali seda teed ja kõik inimesed ei ole selleks võimelised – seda siis, kui ajukahjustus on sügav ja laialdane ning inimene viibib, endiselt, vägivaldses keskkonnas/ suhtes ning tema hoiab kinni oma Minast ja õpitud mustritest/ reeglitest – ta on tähelepanust sõltuvuses ega suuda ise ennast kaotada – tema peab saama õige tähelepanu osaliseks – ta teab, et ilma vajamineva tähelepanuta jäädes ja ilma teda ära tõestava tähelepanuta olles – saab tema osaks see, mida ta ei talu – temale, tema enda kohta, informatsiooni edastav tähelepanu.

On teadliku inimese asi teha vahet, kas vägivalda kasutav/ kasutanud teine on valmis edasi kasvama või manipuleerib. On teadliku inimese vastutus teha, ainult, enesega arvestav valik - olles seotud lähedaselt sellega, kes ei vali inimesena kasvamist, on konfliktid ja vägivald garanteeritud - seega, samasse jäädes, saab see kõik, nii "ilus", kui ka valus, ka enese osaks.

Tasandite teadlikkuse ja piirangute erinevus tähendab, et mõlemal on halb – nii sellel, kes ei ole valmis kõrgema ja avarama teadlikkusega energiasse tõusma, kuid eriti sellel, kes peab, teisega lähedasemaks koos olemiseks, teise energiasse madalduma ja selles püsima, et teise „muutust” suunata ja oodata – kuid tegelikkuses tolle Vanema rolli täita ja Olulisuse tõestajaks olla.

Madalamal olija saab oma energeetilise toidu teise, kõrgemast, energiast – see tähelepanu, mis pööratakse ja antakse inimesele, on, tema jaoks, tema olulisusele rõhutamine, tähelepanu saamine, Mina kinnitus – seega tema ei taha, et midagi muutuks – temal on vajaminev energia doonor olemas – miks tema peaks olema ise seisev ja ise vastutav, kui tema saab sel moel läbi.

Tuleb jätta kõrvale igasugused rollid ja taandada lugu inimestele – inimene teeb ise ennast nähtavaks - inimene valib selle, mis on temale vajalik ja oluline. Madalama energia tasandil püsija saab manipuleerida ja väita, et tema ju tahab/ tahtis, kuid tema ei õnnestunud, sest tema ei saanud aru/ ei osanud/ ei mõistnud – kõik see selleks, et anda teisele eesmärk olla rollis - kasvatada, õpetada, toetada, mõista Last, kes ei taha ega vali suureks kasvada.

Tegelikkus – siis, kui inimene ei tunne siirast huvi, kui inimene ei astu reaalseid samme, kui inimene kasutab endiselt vägivalda ja vähendamist, toetab ja peab seda normaalseks ja on näha, et see ei vähene ja inimene, vägivalda kasutades, ise ei peatu ega ole oma tavasid muutmas – siis ta valetab ja varjab oma tegelikkust – ta nimetab selle teiseks.

Mine ära ega ära vaata tagasi. Vägivaldse keskkonna lõksu aitab lahti murda informatsioon – seega tuleb muuta enesele antud ülesannet – Mina ei pea teisele ära seletama, et teine oleks Minuga paremini ja hoolivamalt, et teine kohtleks Mind teist moodi – kinnitades Minu ja Meie suhte olulisust. Teine, valides koos olemise ja elamise, juba kinnitas seda – nüüd peaks see näha ja kogetav olema.

Tegelikkus – Minu osa on vastutada 100 % enese eest ja enese osa eest ühises – sama on teisega – tema vastutus on vastutada 100% enese eest ja oma osa eest ühises – Meie mõlemad teeme ühise – senikaua, kuni üks valib lapse tasandi ja vajab/ otsib/ loob endale Vanemat, ei ole see kahe täis kasvanu suhe – senikaua jäävad inimese/ Naise/ Mehe reaalsed ja õigustatud ootused tahaplaanile ja neist saavad täitmata jäävad vajadused.

Õpetades/ kasvatades/ taludes teist, sest teisega ei saa rääkida asjadest/ tegudest/ valikutest avalikult ja õigete nimedega – aset leiab informatsiooni ja selle edastaja vastustamine – on tegemist Lapse ja Vanema suhte tasandiga ja see on põhjus, miks teine käitub nii nagu Lapse rollile kohane – Vanem on miski, kes peab olemas olema, lapse jaoks ja pärast – tollel ei ole teisi ülesandeid ega teisi sama tähtsaid.

Vanema kohustus on teha nii, et lapsel oleks mugav ja hea olla. Kui koos ei ole hea – vanem käib kohustuste ja kontrolliga (vastuta ise/ vastuta ühise eest) pinna peale, siis Laps vastustab kohtlemise - tõestab enese Mina = tõestab enese rolli ja kohustused ära ja osutab neile/ sellele, mis ei ole tema ega tema vastutus ning suurema jama peale läheb hängib mujal, elab oma elu mujal. 

Laps teab, et vanemat ei pea kuulama - kasvatav jutt on tühi, sest vanem ei hoia piire paigas ega jää oma Ei-le kindlaks. Laps on pealt näinud, kuidas Isa/ Mees kohtleb Ema ja seega on aru saanud, et vanemat ei pea hoidma ega vanema heaolu eest hoolitsema – too jääb alles, tahab last, andestab, vaikib, naeratab, küpsetab pannkooke, lohutab, annab vajamineva, ei näita oma valu ja muret välja, jne - Lapse ilmudes täidab oma rolli.

Lapse ja Vanema rollid ja nende täitmine annavad teada, et Vanem ei muuda oma otsust, Vanem on Lapse valinud – Laps ei ole Vanemat valinud = Laps ei ole kohustatud seda tegema ega seda välja näitama - Vanema peab olema tänulik ja õnnelik (st täitma Lapse kapriisid), et  Mina temaga olla tahan – tema tahtis Mind – kinnitagu siis, oma rolli täitmisega, et tahtis – kui Vanem ei tee seda, siis on tema Vale ja teeb Minule liiga.

Siis, kui surve, käitumisele/ väljendustele/ valikutele, on liiga "vale" ja ebamugav, siis Laps kolib mujale/ otsib-loob uue keskkonna ning annab seal teada, kuidas temale tehti liiga ja temaga käituti valesti – see on kindlal moel edastatava informatsiooni abil kindlal viisil vaatava/ kohtleva tähelepanu saamine = Lapse tasand püsib = Laps saab enese Mina kinnituse.

Lapse tasandile jäänu ja Lapse rolli kasutav ei ole õppinud, et suhe ja ühiselt loodu/ hoitav tähendab 50% ja 50% vastutust – seda lisaks materiaalsele Maailmale, ka vaimse ja füüsilise tasandi eest. See tähendab, et ei saa olema reaalseid samme, et ta on seda mõistnud. Seega on lugu tasakaalust väljas ja temaga koos olija on sunnitud rohkem panustama – vaikima, taluma, muutma, muutuma, et Laps oleks rahul, vägivalda ei kasutaks ja ühist ära ei lõhuks, kui otsustab teisale minna.

See suhe/ koos elu, mille üks osapool on Laps, kes täidab oma tegelikku rolli Lapse/ Vanema rollide alusel, näeb suhte selgitamise hetkel välja nii - Laps vaatab üle selle, milliseid rolli ülesandeid tema täidab/ täitnud on ja mida, enese elust, teise pärast ohverdab – see on see, millele tema vastu ei saa = see ei tõesta ega tõsta tema Mina = see ei ole temale vajamineva tähelepanu koht = tema jääb, seal ja selles, ilma tähelepanuta = vajaminev tähelepanu läheb teisele või teisega kaasneb Lapsele tähelepanu, mida too ei talu.

Vaadates üle kõik selle, mis ja kuidas on, materiaalselt üles loetavana/ enese kaotust kogenuna, tehtud ja ära antud – vaadates seda enese rolliMina prillidega ja kohustuste nimekirja kasutades - tema ei saa aru, et tema midagi valesti oleks teinud või teeks. Tema ju on ja annab oma osa – teda koheldakse ülekohtuselt – tema käest nõutakse seda, mida ja kuidas tema ei taha ega pea.

Lapse ja teda kinnitavate suurte tasandi valimine annab teada inimese teadlikkuse tasemest ja vaimse piiratuse suurusest. Ei ole temaga seotud inimese ülesanne olla Lapse Terapeudiks/ Õpetajaks/ Kasvatajaks/ Vanemaks – kõik need on rollide täitjad, kes on suunatud Lapse toetamisele, hoidmisele, tahtmisele – ning nende kohta kehtib teadmine - nemad saavad olla olemas siis, kui on olemas Laps – seega on nende asi osaleda Lapse olulisuse tõestamises ja Lapse vajaduste täitmises.

Laps saab otsida/ leida järgmise vanema, solvuda ja olla Mina Pean olema Ise – mis ei tähenda, et tema oleks tõeliselt ise – solvununa annab ta teada, et tal ei ole õiget Vanemat/ et Vanem peab oma rolli ülesandeid täitma. Laps ise saab ennast vabastada vanemaga suhtlemisest, kuid teda, enese lugudes, kui enese iseseisvuse tõestust alles hoides – ise ja eraldi oleva Lapse rolli kinnitus on enese Mina ankur.

Laps ei saa olla partner Mehele/ Naisele - inimene võib järgida rolli jooniseid, kasutada rollist tulenevaid võimalusi, kuid rollist tulenevate ülesannete täitmine ning ka selle tegemine, mida inimene teeks ja annaks endale üksinda, ei anna kinnitust, et tema tahab/ oskab teise inimesega, kui Mehena/ Naisena/ inimesena, koos olla. 

Selle info saab anda inimene, inimesele – Mina valin Sinu – Mina näitan selle välja sellega, kuidas Mina, inimesena/ Mehena/ Naisena, Sinusse suhtun, kuidas Mina Sinuga koos olen – ei ole vaja kõlavaid sõnu ja suuri žeste, mis viivad tähelepanu nende lausujale/ tegijale - need on sageli väikesed ja argised asjad, milles inimene valib teise ja kinnitab üle nende kahe seotust - teine tajub teda enesega samas ja näeb teda enda kõrval.

Lisaks sellele loob tugeva ühenduse ja annab pidava põhja jalge alla informatsiooniga tegelemise oskus - ühes olijad räägivad samas keeles ja toimetavad mõlemale mõistetavas ja, kui ongi nii, et üks mõistab ja õpib uut, siis ta vahendab selle teisele ja too võtab ka ise teada saadu kasutusele või kui on segadust loov teema, siis mõistetakse seda, kui mõlema vastutust ja mõlemad otsivad ühist hoidva lahenduse, mis toetab mõlemat.

Marianne

10.06.2026.a

Ühine energia väli I - Järel lainetus, mis tuleb pärast

 

On sage, et inimesed jäävad lõppematutena näivate lugude sisse kinni – on midagi, mis jätkub ja jätkub ja seda ei saa ära lõpetada – justkui maratoni läbimine, kus pingutus tuleb viimsetegi varude arvelt ja läheb ka üle nende – inimene, taludes ja jätkates, ületab iseenda.

Lõppematu lugu tähendab, et inimene ei näe ega mõista erinevaid samme, millest lugu koosneb – kusagil oli algus ja edasine on selle järg, mida ei suudeta ära lõpetada, teiseks muuta, selgelt sõnastada. Seega on loogiline, et inimene on segaduses ja pingutab edasi, et suuta tappa lohe, millele pead kasvavad tagasi kiiremini, kui inimene suudab neid kaotada.

On tavaline, et lõppematu ehk lõpetamata jäänud/ jääv lugu leiab aset vägivaldses ja inimest vähendavas suhtes/ keskkonnas. Inimene ei saavuta seda, mida tema vajab – ta ei saa anda endale turvatunnet ega kaitstuna olemist – oht on eluline ja alles ja inimesega vahetult seotud.

See hetk, mil inimene teeb nähtavaks oma sammu/ teatavaks oma vastuse – see hetk on, millegi konkreetse lõpetus – Ei/ Mina ei vali (enam) seda/ Mina (enam) ei taha/ Mina (enam) ei nõustu/ (nüüd) Mina valin selle/ (nüüd) Mina teen seda.

Inimene annab teada oma otsuse ja tema samm lähtub sellega seonduvast – inimene astub oma sammu(d), mis näitavad selgelt välja, millisel viisil tema oma otsuse täide viib – see on informatsioon, sellele, kes on looga vahetult seotud/ kelle samm tõi kaasa otsuse, mille inimene valis.

See, mis enese otsuse valinu sammule järgneb, on enese sammuga kaasnev järel lainetus, mille ulatus, sügavus ja sisu sõltub sõnumi saaja/ sõnumiga kohtuja vaimsest tasemest – millisel tasemel on too võimeline informatsiooni vastu võtma, töötlema ja edastama.

Siis, kui otsuse nähtavaks teinud sammuga kohtunud inimene ei ole valmis ega võimeline kuulama teda peatavat/ suunavat/ tema elu muutvat Ei-d/ tema tegu-valikut õigel moel nimetavat sõna, siis algab ajajärk, mil see inimene tegeleb Ei-ga toime tulemisega/ Ei-le vastamisega.

Just siis algabki see periood, mis näib lõputuna, sest siis leiab aset vastustamine/ loo ümber keeramine – Ei-ga kohtunust saab kannatanu/ erineval moel väljenduv vägivaldsus/ ümbritsevast toetuse otsimine, mis jagab inimesed leeridesse/ teise tulemuse saavutada püüdmine/ Mina tõestamine/ info edastaja vähendamine, jne.

Siis, kui sõnumis sisaldunud Ei vastustaja on suunatud info edastaja mõjutamisele/ samas olijate enese poole võitmisele/ enese, kui Ohvri-Kannataja, kohta tõendite loomise/ kogumise/ esitamisega/ tegeliku enese/ tegelike enese tegude varjamisega, siis see kõik saab temaga seonduvas olema – tema dikteerib/ püüab dikteerida väljal mängitavat.

Siis, kui sammu tegija oli ja on ja jääb mingil põhjusel samasse või mingiks ajaks seotuks, siis on see vaimselt väga raske ja füüsiliselt kurnav periood. Oma Ei-d tuleb uuesti üle kinnitada ja sellega seonduvaid samme uuesti asuda. Iga korduv Ei kohtab, uuesti, ägestuvat ja süvenevat vastu reaktsiooni – see tähendab, et tasakaalus püsimine on häiritud, sest rahu ei ole.

Aja faktor on see, mis viib inimese tasakaalu paigast – viib valima enesega vastuolus olevaid samme ja tegema ennast hülgavaid tegevusi, sest pidev negatiivsus ja vägivald jätab mulje, et Ei ütleja teebki teisele liiga, on suhte pidur ja ühises see halb – Mina ei muuda ennast ega ole teisele hea = Mina põhjustan teise reaktsiooni, kuna teen/ tahan temale halba.

Vägivallale Ei ütlemine, kui maraton, on vaimse pinge talumise võitlus – Ei vastustajale on oma tegevus loomulik – see on tema energia tasand, mida tema võimendab ja kasutab ning seal sündinud energiat, enese Mina haipimiseks/ olema loomiseks, ta tarbib.

See, kes on Ei öelnud, ootab rahu ja tasakaalu hoidvalt töötavat ühendust – kuid, selle asemel, peab ta ise ennast takistama ja pidevalt valvel olema, sest siis, kui ta on enese tava tasandil, siis teine võtab seda, kui luba ja võimalust – teine kordab, sest Ei-d enam ei ole/ see ei pea – see on murtav ja muudetav – siis, kui otsida nurk ja olla pika maa distantsiks võimeline, siis Ei langeb ja ei keela enam teda.

Reaalsus – kui Ei osutub, kellegi jaoks söömiskõlbmatuks, siis tuleb selgelt aru saada – Mina vastasin ja sellega lõpetasin loo. See, mis sellele järgnes, on teise poolne vastus, mis ootab Minult JÄRGMIST sammu ja JÄRGMIST konkreetset tegevust – kuigi see näib samana, siis see ei ole sama.

See, mis loo, korduvaks ja kestvaks teeb, peitub suhte/ keskkonna dünaamikas – esimene Ei öeldi vägivallale, vähendamisele, manipulatsioonile, üle piiride minemisele – vastustav ja vägivaldne ning manipuleeriv järel lainetus on oma olemuselt sama, millele inimene juba Ei ütles – seega mõlemad pooled kordavad sama ja seega näibki, et lugu jätkub, lõputuna.

On sage, et Ei ei lõpeta vägivalda, vaid annab põhjuse selle kordamisega jätkata – see tähendab, et inimene ei saa ennast ette ära kaitsta ega enesele vägivalla vaba elu garanteerida – seega ta ei tea ette, milline samm, millal ja millise vastuse kaasa toob – milline järel lainetus saab olema ja kui märjaks see teda pritsib või kui sügavale imeb või mustavalt poriseks kallab.

Inimene saab anda endale teadmised ja harjutada sisse oskused, kuidas sel juhul toimida ja millele kindlaks jääda – ta teab, et tema ei tee liiga ega ole suhte lõhkuja – tema tahab seniseid mustreid muuta ja teistsuguses energias koos olla/ koos tööd teha.

On nii loomulik ja omane, et inimene, kes on kasvanud/ elanud vägivaldses suhtes/ keskkonnas, püüab saavutada vägivallast vaba teritooriumi ja muuta enesega koos olijaid nii, et need ei sunniks teda astuma sammu, mis lõpetab ära selle, mis seni oli – inimene ei taha kaotada seda, mis/ kes on olnud oluline – kuid inimene teab, et enesele mõeldes, tal tuleb selline samm astuda siis, kui vägivallale öeldud Ei kohtab vägivalla kasvu.

Kogedes, teise aktiivset vastu tegevust, tuleb igasugune suhtlus lõpetada või viia miinimumini – Ei ütleja ei hoia ega toeta ühendust, vägivalda kasutavaga, sest ja kui tema ei ole vanem/ kasvataja/ õpetaja/ terapeut.

Siis, kui olukord kestab, sest miski tuleb enne, korra ja seaduste Maailmas, ära lõpetada, siis tuleb seda teha distantsilt, seadustele toetudes, piiratult ning ka vahendajaid kasutades. Ennast ei pea tule alla seadma ega enese surematust katsetama.

Kõik negatiivsus, mis sõnade ja tegudega väljendatakse, tuleb enesest, teadlikult, eristada – See ei ole Mina ega ole see Minu – Mina ei ole sellise sõnumi adressaat – teine kasutab Minu olemas olemist, kui vahendit ja prügikasti – see on vaimne eneserahuldus ja sisemuse väljendus.

On sage, et Ei, mis on öeldud vähendamisele/ ära kasutamisele/ vägivallale - toob kaasa loo ümber pööramise – väljal muudetakse lugu – see, kes tegi liiga, vähendas, vallandus – näitab ja näitleb, kuidas tema kannatab ja kahju saab – tema tahab endale seda, mis ei kuulu temale – tema kasutab võimalust ja rikub, teadlikult ja tahtlikult, välja tasakaalu – ta paneb enese vastutuse teise nime alla ja tahab enese teo/ valiku tegemise valeks nimetamise/ avalikuks tegemise eest kahjutasu.

Inimene, kes on nimetatud, ühisel energia väljal, teise vastutust kandma – teab, et kuigi temale tehti liiga ja tema taastas tasakaalu, enese sammuga/ enese Ei-ga – see inimene saab olla haavunud ja kaitsetu, et kuidas nii saab ja kuidas nii tehakse ja kuidas sel moel usutakse, et just teda karistatakse ja temalt, veelgi, vähemaks võetakse.

Tõde – saab ja tehakse senikaua, kuni on Maailma sees olemas inimesed, kes kasutavad alatuid võtteid, maskeeritud manipulatsioone, varjatud ja avalikku vägivalda, seni saab see võimalikuks.

Siis, kui olla lõppematu küünlapäevana kestva loo sees – siis, kui iga Ei ja teadlik tasakaalu hoidmine, kohtab järgmist vägivalla ja vähendamise katset/ võtet – siis selleks, et mõista, näha läbi ja mõtestada see, mis ja kuidas sai enese osaks – on oluline teha teadlikud sammud, teadlik valik, teadlik reageerimine – miks ja millele Mina Ei ütlesin.

Enese seotus looga, loo algus – Mina ise tahtsin seda, Mina ise valisin selle, Mina ise osalesin ja seega olen Mina seotud sinnamaani, kuni saan panna viimase punkti, mil Ma ei ole kohustatud enam teisega seotud olema – siis on ühine väli lõppenuks loetud ega ole enam aktiivne.

Senikaua, kuni olen ühendatud ja kestab järel lainetus – senikaua kestab enesele, eluterve ja teadliku, informatsiooni andmine – milline ja ainult on see osa, mille eest Mina vastutan – see on see, mis on Minu hoida – teise tunded ja raskused, informatsiooniga seoses, on tema enda vastutus ja teekond.

Vägivallale Ei ütlemine ja sellele kindlaks jäämine on jõudu, julgust, otsustavust ja selgust vajavate/ väljendavate sammudega tähistatud teekond. See on Minu teekond ja Minu sammud sellel – oluline on see, mida Mina valin, kuidas Mina reageerin – see on Minu kasvamine, Minu võimalus – lapsepõlves/ möödunus aset leidnu kordus, et, möödunust välja kasvades, ise endale pidav põhi laduda – Minu väärtushinnangud ja Minu põhi mõtted – vägivalda kasutav annab võimaluse neid väljendada ja teoks teha – see on Minu teekond, inimesena, kes on vägivaldsest keskkonnast ja mustritest välja kasvamas/ välja kasvanud.

Inimene ise muudab enese lugu, sellega, millise energia ta ühisele väljale annab – inimene loob ennast sellisena nagu ta enese kohta usub – siis, kui teda on vägivaldselt koheldud ja vähendatud, ja tema usub selle enese süüks ja enese sammud, vastuseks teisele, teisele liiga tegemiseks – siis selle energia ta väljale annab ja teine saab võimaluse olla kannataja/ kannatanu.

Siis, kui olla teadlik ja selge ka enese sees, siis on välja energia tõega üks ja teisest saab vale Dimitri, kelle seljas on rüü, mis ei kuulu temale ja tema näo ees on mask, mis ei peida tema tegelikku palet – tema tegelikud sammud ja tegelikkus on näha ja seega, tema osaks saavad tagajärjed, mille tema ise on põhjustanud, iseendale.

Marianne

09.06.2026.a

Klubi valitutele II - Põhi peab juba ammu

 

On liigagi tavaline, et, vägivallaga ühes kasvanud, laps elab ka vägivallata keskkonnas või teda otseselt mitte puudutava vägivallaga ühes nii nagu oleks vägivald endiselt tema normaalsus – teatud kindlad situatsioonid, helid, lõhnad, maitsed, sõnad, väljendused, liigutused - toovad möödunu tagasi ja teevad sellest oleviku – laps teab, et tema vastu on õigus ja põhjus vägivalda kasutada – ta ainult ei tea, millises vormis ja millal see aset leiab.

Möödunu kestab ja see on häiriv – laps pöördub, otse või mõtetes, vanema(te) poole – seal on põhjus, seal on süü. Vanema pärast, vanema tõttu ei olnud Minu elu normaalne ega õige – mälestus enesele osaks saanust, enese teadlikkus, võrdlus, kellegi teisega, enese kasutuses oleva info alusel – Mina, Laps = Minu elu peab olema Minule sobiv/ Minu elu pidi olema selline. Vanema vastutus, et ei olnud – vanem ei teinud seda selliseks, vanem ise põhjustas osaks saava.

Öeldakse, et anna oma vaenlastele/ enesele haiget teinutele andeks, siis oled parem ja suuremeelsem – see valem ei tööta, sest see ei ole kaasa kõndiva möödunu lahendus. Möödunu jääb ohtlikuks ja ärevaks tegevaks seni, kuni laps ei ole ise seisvunud – ise vanemast lahku astunud ja ise oma teed kõndimas.

Laps tahab kõige loomulikumat asja Maailmas – olla oma Ema/ Isa/ lähedasega koos, turvaliselt ja hoituna – see on põhjus, miks laps, ka enese mälestustes, ennast Olulisest Teisest ära ei lahuta – siis on ta ju üksinda ja ilma kaitseta – kuid just nii ta ongi üksinda ja ilma kaitseta, temale osaks saava vägivalla käes – ta on samas ja kõik see, mis on tõsi, saab lapse osaks, ka kauges olevikus.

Laps ootab seda, mida tema vajab – laps, ka suureks kasvanuna, ootab seda, mida tema vajab. See on põhjus, miks ta tahab teha oma mälestused ringi – saavutada koos olemine, milles on turvaline, mis on hea mälestus. See on põhjus, miks laps otsib ja teab põhjust – Mina olin selline, et Minuga teisiti ei saanud/ vanema elu oli raske olnud ja sellepärast too ei saanud – seega ei olnud võimalik.

Kui on teada, mis oli pildil valesti, siis on ju võimalik, et seda saab parandada – laps proovib olla õigem ja parem, meeldida ja sobida vanemale, et too saaks oma raskused ületada ja ennast lapsele pühendada – vastata lapsele, lapse poolt nähtavaks tehtule – valides lapse energia tasandi ja väljenduse.

Inimesele on antud aeg ennast nähtavaks teha – kui vägivalda kasutanud inimene jääb oma harjumuste juurde ja vastustab selle, kes teda takistab, kes tema tegevuse kohta tõtt räägib – siis on selge, et see inimene on oma teadliku valiku teinud – tema kohta on informatsioon olemas – seesama kehtis ka möödunus.

Seega on suureks kasvanud lapse ees ülesanne - lahutada ennast ära ka möödunus – mitte solvununa, vihasena, kadedana, häbistatuna – vaid enese teed kõndiva inimesena, teis(t)e inimes(t)e kõrval – Minu teekond – teise teekond – mingil hetkel olime kõrvu, mingil hetkel olime ühes, kuid see ei tähendanud, et meist oleks saanud samal moel Maailma mõistvaid ja teisega arvestavaid inimesi.

Vana hirm, valu, solvumine, kadedus, uhkus, häbi, süü on suletud info edastamine, mis püsib kindla tunde energia abil elavana – see on lahendamata jäänud situatsioon, mida välditakse või mille vastu sõditakse ja mille kohta ei ole lisa informatsiooni – seega, ollakse nii nagu situatsioon, ehk info edastus, kestab edasi – pidev kinnitus sellele teadmisele, mis sai siis ja seal, enese möödunus, teatavaks.

Tegelikkus – informatsioon ongi püsinud samana/ info ei ole enam ammu sama – kuid inimene ei ole möödunut avanud ja sinna uut informatsiooni juurde andnud ega vanu teadmisi lahti harutanud. Usaldamatus/ ebakindlus/ viha/ häbi/ süü/ kätte maksu soov – on enesele antud teadmise alusel valitud/ väljendatud reaktsioon, korduv. Mina ei taha teada, Minuga ei tohi nii käituda, see ei saa olla tõsi.

Möödunu samaks jäämise põhjuseks on see, et puudu jääb selgusest ja seletavast informatsioonist – tegelikkuse sõnastamisest, tegeliku kannataja tunnistamisest, terviku nägemisest – millisel tasemel/ millise teadlikkusega oldi/ kuidas sai olema – mis viis reaalse teoni – mõistmine ei tähenda valitu toetamist ega teoga nõustumist, vaid aru saamist, et, siis ja seal, teisiti ei olnud võimalik – selliste lähte andmete alusel oli tehtud tegu/ samm oodatav tulemus.

Minu Ema/ Isa sai Mind lüüa, Mind üksinda jätta, Mind söögita jätta, Minu peale karjuda, Mind halvustada, Mind nõgestesse visata jne – inimene valis valiku, sest tahtis seda teha, sest tal ei olnud teist lahendust, sest ta sai selle kaudu endale vajamineva, sest see oli selles keskkonnas tavaline lapse/ teise inimese kasvatamine/ kohtlemine.

Teise tegu ei tähenda Mind – see, et teine inimene valis teha oma teo, ei tähenda, et Mina olen või pean olema temaga sama = nõustuma valikuga, et ei saanudki teisiti. Mina olen selle inimese Laps/ laps, rollide järgi ja ilma sündimise tõttu, kuid see ei kohusta Mind, temaga jääma – valiku taga seisab see, kuidas Mind reaalselt koheldakse, Minusse reaalselt suhtutakse, kelleks nimetatakse.

See, et oldi koos, ei tähenda, et peab koos olema – koos olemiseks on vaja enamat, kui rollide ühendusele rõhumine – ühes olemise jätkamiseks on vaja, et vägivaldse teo tegija annaks teada oleva hetke mõistmise – kas ta õigustab, tõestab ja kordaks või ta jätab enese taha plaanile ja nõustub sellega, et tema ei olnud parim kaaslane – tema oleks saanud paremini, kui tema teadlikkus oleks olnud avaram, selgem – kui ta ei oleks enese Mina tõestanud, taga ajanud, tõsta tahtnud.

Ühine ei jätku siis, kui teine vastustab enese teel astumise ja teekonnal tehtud sammude nähtavaks tegemise. Siis, kui teine valib rolliMina ja tõestab, sellele toetudes, et tema ei saanud ega pidanud ega pea, midagi teisiti tegema. Rollile toetumine ja, kellelegi teisele osutamine, tähendavad, et inimene vastustab enese kasvamise – ta keeldub informatsioonist, mis on olemas.

On inimese enda vastutus anda ise endale tõene informatsioon ja vastata küsimusele - kas sisemise lapse vajadusest, kas ühisest olemas olemisest, tulenev teema – lähema läheduse hoidmine/ saavutamine on töö all – kas Mina ise saan, midagi teha – kas Mina saan möödunust õppida ja mõistnuna, teised valikud valida – kas valik saab olla ühise jaoks või ainult iseendale?

Selles kohas on oluline olla aus ja vastata küsimusele – kogu ühise aja loo dünaamika näitab ette - Kellena on Mind nähtud - kas teise poolt tehtud sammud on ka olevas ajas tõesena oleva järg – et Minu valikud ei ole olnud teist, kui inimest hoidvad või on need möödunu põhjal/ millegi muuga seonduva põhjal tehtud – Mina olen osaline ja see puudutab Mind, kuid loo raskuspunkt on mujal – Mind kasutatakse vahendina/ prügikastina.

Selge ja konkreetse info andmine - kas Mina ise saan, midagi teha või mitte. Siis, kui saan ja ka tahan, siis vajalike/ võimalike sammude astumine. Kui ei ole vajalik/ võimalik, siis peatumine ja teema lõpetamine – kaugema kauguse ja ühenduse sisu paika panemine.

Täis kasvanu paneb senisele lähedusele punkti – Minu otsus, Minu valik, Minu enda pärast. Sama pädeb teise koha pealt vaadatuna – tema enda valik, tema enda pärast. See on mõistmine - Mina ei ole vastutav teise valiku pärast – kuid Mina olen osaline selle olema saamisel – Minu olemas olemine/ samas olemine/ Minu poolt antud/ nähtavale toodud informatsioon on see, mille alusel teine valis/ valib. Teine saaks ka teisiti valida, kuid tema info töötluse tulemus suunas teda sellise otsuseni.

Sageli on olevas ajas osaks saav kohtlemine möödunu alles hoidmine – sel juhul oleks ebaterve minna lintšitavaks – see inimene, kes kaitseb enese viha, uhkust, solvumist, valu, kadedust, hirmu, häbi – ei ole inimene, kes mõistaks enesega toimuvat ja vabastaks ise ennast oma möödunust.

Tema on suunatud oma tunnete alles hoidmisele ja nende õigustamisele – tema vajab tunnete jaoks materjali ja energiat – seega ta selle ka hangib ja seda juurde loob. Tema ei taha enese kasutuses olevast informatsioonist lahti lasta, sest see tõestab teda ära – Mina.

Mina, mida tõestatakse, on enese kogemus, mida ei tunnistatud möödunus tõeks ega nimetatud seal sellisena – laps jäi üksinda, sest teda jäeti üksinda. See, kes oli oma sõna andnud, et seisab lapse kõrval, see ei teinud seda – tema oli lapsest lahti lasknud või ei saanud seda teha, sest teda ei olnud olemas või ei olnud lapsega ühes.

Laps vajab seda, kellele anda ülesanne ennast hoida – laps vajab seda, kes kaotaks ära, muudaks ära, lahendaks ära, teeks ise ära, raviks ära, puhuks peale, kuid ka maandaks ja taluks lapse pinged – seda selleks, et laps saaks olla laps – enese aja juurde kuuluvate vabaduste ja võimalustega.

Laps, kes otsib vanemat ja annab - jõuga/ manipulatsiooniga/ rollide mänguga/ vähendamisega – teada, kes/ kuidas teda hoidma peab – kohtas oma teel väga suurt muutust – tema oli üksinda – tema, lapseks olemise fakt ei lugenud – tema osaks sai see, mida ja kuidas üks laps ei pea kogema/ tegema.

See valu, see hirm, see solvumine – see on see, mida suureks kasvanud inimene, ikka veel, ei tunnista – ta ei ava oma tundeid ega võta neis sisalduvat informatsiooni vastu – tema, inimesena, ei taha ise endast teada – seega kanaldab ta, enese sees oleva, endast välja ja osutab, kellegi teise süüks = too on vastutaja.

Tunnete taas loomise mehhanism tähendab, et see inimene on leidnud endale põhjuse, miks sai tema osaks ja kes selle eest vastutab – seesama perekonna/ suguvõsa/ keskkonna ühine must lammas, kes ka ise midagi tegi ja kuidagi oli, kuid ei sel määral ega moel, et temale suunatu oleks õigustatud – temaga ühise keskkonna moodustajad kasutavad tema olemas olemist ära – neil on enesele põhjus anda – tema, tema pärast – tunded kasvavad ja vohavad, sest see – tema pärast – tähendab väidet, et muidu ja ilma temata oleks teisiti olnud.

Tõde on selles, et tolle musta lamba ära kaotamine ei oleks muutnud tegelikkust – tema ära olemine oleks saanud vähendada osaks saanut või vastupidi, tolle olemas olemine tegelikult vähendas osaks saavat – sest tegelik vägivalla põhjus seisnes, kelleski teises ja milleski muus – ühise välja loojas ja hoidjas – tolle teod ja valikud põhjustasid väljal olijatele osaks saava.

Laps, ka suureks kasvanuna, on tark – ta ei hammusta kätt, mis teda toidab – ta ei hammusta selle inimese kätt, kellega seotust ta ei saa katkestada – seega teeb ta seda, ühises olevast, sellega, kelle kaotus ei lähe midagi maksma – seega projitseerib ta tolle vastu kõik selle, mis on enese osaks saanud ja enese sees jama.

Näib, et inimene on andnud endale pidava põhjuse ja kõik on korras – tegelikkus on vastupidine – sellest annab märku vajadus teatud kindla tundeseisundi ja tunneteenergia vallanduse järele. Vajadus on kasutada vahendit ja prügikasti.

Enese lugu on õigeks tegemata – tegelik vastutaja ei ole nimetatud vastutama ja seega kestab, alateadvuses või ka reaalsuses, möödunu edasi – tegelik vägivalla allikas on aktiivne ja vägivalla kasutaja teeb seda üha uuesti – kuid vägivalla manipulatsioonides kahjustada saanud aju näitab lugu teiseks tehtuna – tegelik vägivalla kasutaja on hunt, lamba nahas – too saab olla Ohver, ajal, mil kogu loo teine laps, kui samasugune tegelik kannataja, on saanud süüdlase pitseri kanda.

Teadlikult selle elu valimine, milles saab olla vabam ja avatum ja tõega lähedasem – tähendab ka tõsiste sammude tegemist – vähendatud/ lõpetatud kontakt – minimeeritud sisu. Täis kasvanud inimene teeb teoks selle, mida väikene laps ei olnud võimeline tegema – täis kasvanud inimene astub teadlikult lahku ja eraldi seisma, seda ka enese möödunus – tema on proovinud ja tema on teada saanud – ta kasutab olemas olevat informatsiooni nii nagu see on.

Teise pärast – on vastutuse teisele andmine – teine peab tegema vajamineva sammu, siis on Minul olemas, siis saan Mina kogeda = siis saan Mina Laps olla. Minust endast ei piisa, et olla Laps, enese vajaduste/ tõekspidamiste järgi – see on teise järgi ootamine, see on teise vajamine = enesele info andmine, et alles siis olen, et alles siis saan olla = siis Minu elu muutub teiseks. 

Minu enese otsus, Minu enda pärast ja Minust piisab. Enese poolt makstava hinna kogemine – Mina ei ela paremini, Mina elan teisiti ja see on rahu, sest Mina tean, mille Mina vastu saan – mille, kaotuse hinna maksnuna, enesele valin – mille, vähendatud/ lõpetatud kontakti, olulise inimesega, vastu saan. 

Vägivalla, vähendamise, ükskõiksuse, viha, häiritud kommunikatsiooni vabam elu – sest seni, kuni ühte jään ja ühes olen, seni saab teine teha seda, mis ja kuidas on tema normaalsus. Lahku astumine, eraldi olemine ei tähenda kätte maksu, viha, solvamist, süü osutamist = teise tagasi ootamist, teisele märku andmist, et olen ja ootan ja vajan, vaid selget ja teadlikku valikut – informatsiooniga, mis osutab tegelikkust, nõustumist – see on tõsi – Mina ei vastusta, ei muuda – Mina nõustun, et see on olemas.

Marianne

05.06.2026.a