Oma asukoha kindlaks määramine VI - Mina ei tea tegelikkust

 

Mitte kõik ei lähe, igas loos, planeeritult ega hästi – teekonnal aset leidev võib ja saab tuua kaasa tagajärjed – inimene tegi oma sammud, kuid nende lainetus puudutas kedagi – sest need käisid, kellegi teise vastu - sest nende kaudu sai nähtavaks informatsioon, mis andis aluse valikuteks/ ootuseks, mis lõppesid pettumusega, sest info osutus, mingis suuruses või täiesti, valeks - need võisid olla astutud ka täiesti eraldi jäävateks, kuid keegi nägi neid ja võttis neid isiklikult - need võisid olla ka, kellegi teise sammule vastuseks või selle mõjudega toime tulemiseks tehtud.

Tema tegi Minule - miks tema nii tegi – tema tegi tahtlikult ja meelega – tema tahtis Minule halba - tahtis kasu saada, tahtis varjata – tema on see ja selline. Mina annan temale sellest teada – Sina oled – Sina tegid – Sina tahtsid. Minul on õigus Sind selliseks nimetada, Sind sel moel kohelda, Sinu kohta, teistele, Sinust tõtt rääkida.

Vägivaldne keskkond hiilgab võimetusega mõista inimest – vägivaldne keskkond on pungil lugudest, kus inimese osaks saab vaimne ja füüsiline vägivald ning isiku vähendamine, sest tema on midagi teinud ja kuidagi olnud – kuid reaktsioon, inimese sammule, ei ole vastavuses selle sammuga – samm ei põhjustanud kõike seda, millisena sellest teada anti ja mil moel inimest koheldi.

Selles kohas, kus üks inimene tegi ja teine koges/ teisega seoses midagi muutus/ sai olema, sünnib inimeste vaheline vastu seis siis ja sellepärast, kui kogeja võtab lugu isiklikult ega ole võimeline informatsiooni avatult töötlema - enese tunnetega kohale toodud teave on olulisem, kui reaalsuse kohta käiv ja temale, selgituseks, antav.

Mina ei taha Sind kuulata – Minule ei ole Sinu selgitusi vaja – siin ei ole, midagi rohkemat öelda – Mina ise tean – ei ole vaja Mind ära rääkida – Sina tegid, sest Sina tahtsid petta, haiget teha, endale saada, ära kasutada – Sina tegid, sest Sina oled selline – Sina oled suuteline sel moel käituma/ valima/ tegema – Sina ei taha/ ei oska teisiti – Sina ei muutu – sellepärast ei saa Sinuga teisiti.

See ehmatus, puudutus, avastus, kogemus, tunne, mida inimene, teise inimese sammuga seoses, tundis, tõi kaasa informatsiooni, mille töötlemisega oli inimesel raskusi – tema kasutuses olevad uskumused, tema vaimne piiratus suunas tema reageeringut – Minule tehti, Minuga oldi, Minuga ei tohi, Minuga ei saa, Minuga ei või – Sina põhjustasid Minule selle, millega Mina, rahulikuks ja tasakaalu jäävalt, toime ei tule.

Inimene, kes reageerib iseenda informatsioonile, läheb sageli üle võlli – tema eesmärk on enese tunded välja elada/ teist sobivaks vähendada/ teine vajaminevasse rolli sundida – inimene teostab enese kaitset ja annab, iseendale, võimaluse, teist, enese tunnete eest karistada ja vägivaldselt kohelda – Sina see, selline – Mina see, selline.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu, keda on vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud, ei tule toime enda kohta käiva informatsiooniga - Kuidas tema saab Minust nii mõelda – Mina ei ole selline – Mina ei olnud halba tegemas ega paha tahtmas. Mina ei TAHTNUD seda ega sel moel nagu teine Minusse suhtub ja Minuga käitub ja Minu kohta räägib – tema loob olema sellise Mina, kes Mina ei ole.

Vaimse piiratuse märgiks on, et see inimene, kes ei tule toime selle informatsiooniga, mis on temale teada antud – see inimene ei taha enese sees olla – Mina ja Minu kohta käiv info, ühes – ei ole tehtav – see häirib, see tuleb teiseks muuta – sinna tuleb Minu enda informatsioon juurde panna – kuid see ei ole võimalik – teine ei kuula, teine ei arvesta, teine ei taha – teine ei näe ega tõlgi Mind, teistsugusena.

Inimene ei suuda iseenda kohta teada antuga koos olla, sest ta on pingul, kui pillikeel - meeletu kogus ärevust tähendab elule ohtlikku olukorda – inimese alateadvuses on mälestus enesele osaks saanust – vägivaldsest ja vähendavast kogemusest – suur inimene „tõlkis” last ja kohtles teda enda tõlkest lähtuvalt. Kohtlemine oli raju ja haiget tegev – seda pidi taluma, see ei andnud ega näidanud olukorrast välja pääsu – Mina ise põhjustasin iseendale osaks saava.

Väärkoheldud inimene tuleb füüsilise vägivallaga paremini toime, kui vaimse vägivallaga, sest tegemist on mitmetasandilise informatsiooni edastusega – see sööbib inimese sisse – see saab tema osaks – Mina see, selline – inimene näeb teise poolt loodud Mina ja samastub sellega, sest teda koheldakse sellise Minana ja tema kohta räägitakse, kui sellisest Mina-st. Seda Mina ei muudeta – sinna lisatakse samasisulist informatsiooni juurde – teistsugust ja ümber lükkavat mitte.

Vägivalda teostav inimene on tavaliselt „väga” andekas välja mõtlema väljendusi/ nimetusi/ seletusi ja produktiivne kirjeldama töödeldavat – sõnadega nähtavaks tehtu maalib töödeldavast sellise pildi, et sellise iseendana on väga raske olemas olla – sellist ise ennast ei ole võimalik puhtaks pesta, korda teha, ära muuta. Ega see õnnestugi, sest väärkohtlev inimene kasutab samu väljendeid ja iseloomustusi – korduvalt korduv.

See tähendab, et kui juba suureks kasvanud inimese kohta antakse tagasiside ja tema kohta võetakse kasutusele informatsioon, mis tõlgib teda valeks ja halvaks või ta saab aru, et ta on midagi sellist teinud või temaga kaasnes, midagi sellist, mida võib sel moel tõlkida – siis inimene juba teab, mis sellele järgneb – kehaline karistus, vägivald, vähendavad sõnad, põrmustav ja ilkuv tähelepanu, ära saatmine, välja ja üksinda jätmine – aset leiab automaatne kehaline reaktsioon – nüüd kohe algab, nüüd kohe Mina kogen – Minul ei ole pääsu ega teist lahendust – see on seisund, mis halvab inimese vaimse tasandi - ta on tagasi enese möödunus - väiksena, üksinda jäetuna ja abituna.

Tõustes püsti ja astudes kaugemale – vaimse väärkohtlemise puhul on tegemist informatsiooniga, millega ei ole midagi peale hakata – see on välja oksendatu ja praht - seda ei ole antud mõistmiseks ja muutuse tegemiseks – see on antud, sest, nende sõnade saatel ja füüsilise väljenduse abil, seda tegev inimene rahuldab ise ennast – ta maandab, ta vabaneb, ta puhastub, ta naudib ise ennast – Mina.

Tema Mina saab tugevamaks, kindlamaks, nähtavamaks, paremaks, õigemaks, tublimaks, toredamaks jne – temal on õigus sellisena olla, temal on hea iseendana olla – rääkides teise kohta „tõtt” ja väljendudes enesele vajalikul moel - tema loob ja näeb ise ennast - tema poolt välja öeldut saadab tähelepanu, mida tema ise naudib.

Tõde – teine saab mõelda, mida iganes. Teise kasutuses on temale teada olev ja selle järgi saab olla, mis ja kuidas iganes. Tegelikkus – ise, teades enese valikuid ja samme – Mina ei pea ise ennast tõestama – Mina ei pea ennast ära tõestama, et teine näeks Mind, Minu informatsiooni alusel ja järgi.

Siis, kui teine tahab jõuda ühiseni ega otsi/ vaja/ usu Minust vaenlast/ vähemat/ halba, siis ta võtab Minu informatsiooni vastu, kasutab seda ja küsib ise üle – siis on ta huvitatud meie vahelisest rahust ja tasakaalust. Tema kasutusse jääb informatsioon, mis on tunnetest vaba – seal on tegelikkus. Kui kusagil oli tasakaalu rikkumine ja segadus, siis ta annab sellest teada ja ühiselt otsitakse tasakaalustav lahendus.

See, kes koges ja nägi ise ennast häirivaid tundeid, kellel on harjumus ennast välja valada ja vaimselt rahuldada ja üle võlli reageerida – see seda ka teeb – see on tema normaalsus. Tema võib kuulata, mida temale öeldakse, kuid ta ei kasuta seda enese kasutuses oleva informatsiooni muutmiseks – seda nagu ei oleks olnudki või ta nimetab selle valeks ja hämamiseks – ta kasutab ka seda enese valitud suuna jätkamiseks.

Peale seda, kui inimene on oma sammu(d) teinud ja teine on sellele, vägivaldselt ja vähendavalt, vastu reageerimas, siis pikaajaline sama kogemus ja tõese informatsiooni puudus – suunab inimest, osaks saavat kogedes, paigale jääma ja seda taluma – temal on halb ja on ebamugav, kuid aset leidev on normaalne tavalisus – ta ei vastusta ega keela seda – tema on sellise kohtlemise ära teeninud.

Vägivaldsele keskkonnale ja vägivalda kasutavale inimesele on omane, et ei vaadata tervikut ega nähta enese osa – ei nähta seda teise inimese sammule eelnenus ega sellele vastamises. Tegelikkus – kogu informatsiooni alusel on vägivalda ja vähendamist kasutava inimese reageering tasakaalust väljas – see ei vasta asetleidnule – see läheb üle piiride ja rikub väärkoheldava inimese õigusi. Ärritunud hääle tõstmine, karjumine, löömine, solvamine, ähvardamine, väljanaermine, karistamine ei ole õigustatud – need ei ole lubatud ega normaalsed tegevused/ väljendused.

Vägivalla nägemine ja sõnastamine tähendab edasi kasvanud teadlikkust – see on vägivald, selles sisaldub vägivald – Mina tean, et Minuga/ kellegagi ei või sedasi. See on ka teadmine - Minu osaks võib ja saab saada vägivald, kuid Mina ei nõustu ega talu seda. See on teise tase ja teise valikud. Mina ei vasta samal tasandil – Mina ütlen teisele Ei/ annan teada, mida tema on tegemas/ Mina lähen ära/ lõpetan kontakti/ Mina ei jätka suhtlust samast, kus see oli enne reageeringut.

Ennast rahuldav ja välja elav inimene ei jää 24/7 selliseks – on tavaline, et vägivallaga reageerinu vahetub tagasi – temast saab naeratav, asjalik, rahulik, sõbralik – tavaline ja argine nii nagu ei oleks midagi olnudki.

Tavaliselt ei võta ta oma muutuste fakti jutuks või siis ta hoiatab – saab uuesti osaks, kui sõna ei kuula. Siis, kui temale öelda, et miks ja kuidas ja ära enam – siis saab ta pahaseks, õigustab, tõestab, vaikib, väidab, et ei ole olnud ega teinud – teda laimatakse – tema reageering oli õige.

Häiritud psüühika märk on see, et vägivallaga koheldu võtab muutunud kontakti vastu – naeratab ja vastab teisele, suhtleb ja on lähedal – on teisega samal moel nagu ei oleks midagi olnudki või siis otsib enesele kinnitust, poolehoidu – Mind tunnistatakse sobivaks või siis on vabandav ja teenindav – nagu tema oleks valesti teinud ja olnud. See annab teada, et tema võtab vastutuse selle eest, mis ja kuidas oli.

Vägivallast välja kasvav ja vägivalla olemust mõistnu ei võta teise vahetust vastu – ta ei ava ennast, ta ei vali lähedust, ta ei naerata, ei ole teisega sõber ega tema vastu sõbralik – ta lahkub sealt, ta lõpetab kontakti, ta jääb eemal olevaks – ta ei mängi enam kaasa, sest tema kasutuses on informatsioon, mis annab teada teise jaoks võimalikuks osutuvast.

Kõige suurem erinevus, mis lõpetab vägivalda kasutava inimesega lähedased suhted, on võimekus avada, koguda ja töödelda ausat informatsiooni – oskus ja tahe elada reaalsuses – selle asemel, et elada fiktiivses Maailmas, mida on kellelgi oma Mina säilitamiseks ja välja elamiseks vaja.

Marianne

05.03.2026.a

Oma asukoha kindlaks määramine V - Mina ei ole enam see, kes ma olin eile

 

Katki minemine – mina ei ole enam see, kes ma olin eile. Võiks arvata, et inimest teeb katki üksindus ja üksinda jäämine – inimene toimetab üksinda ja elab üksi – teisi, reaalselt, ei ole temaga. Selline üksindus peaks tegema hapraks ja kurvaks, kuid ka vihaseks ja solvunuks, sest üksindus tähendab, et siis inimene kõike ise ei saa ega temal ole siis kõike, sest ühes ollakse, kordades, tugevam ja koos saadakse olla, kordades, enamana.

Tegelikult teeb inimese katki selline ühes olemine, kus temale öeldakse ja näidatakse, et temaga ollakse ja tema jaoks ollakse, kuid siis ja sellel hetkel, kui tema vajab teist, enesega koos olema, et olla enam või olla üldse olemaski, siis ta saab aru, et tema on üksinda.

Siis, ta kuuleb põhjusi, miks tema on vale või miks temaga ei saa koos olla. Iga põhjus peitub temas endas – teine ei saa tema pärast. Siis ta kohtab vaikust, suletud uksi ja näeb kaugenevaid selgi. Siis ta jääb üksinda, sest teda jäetakse üksinda – tahtlikult ja teadlikult - upu, kui tahad - Mind/ Meid see ei puuduta.

Põlvkonnad, põlvkondade järel - inimesed, kes on pidanud vägivalda normaalseks ja õigustatuks. Pidanud enese elu normaalseks ja lahutamatuks osaks. Need on inimesed, kes on ise kogenud valu, häbi, üksindust, üksinda jäämist ja jäetust – selle asemel, et peatuda ja peatada – Mina ei taha, et samal moel jätkuks – Mina ise ei jätka, Mina ise valin teisiti – Mina otsin teed, et saaks olema teisiti – Mina ei taha, et keegi teine kogeks sama.

Selle asemel, nemad ise, jätkavad kordamist ja uuesti loomist – Siis, kui Minul ei olnud, siis ei pea ka Sinul olema. Kõik on sel moel elanud – miks peaks Sinul teisiti olema ega Sina printsess/ eriline ole. See on Sinule paras – ise küsisid, järelikult – seega said, mis tahtsid. Sinul ei ole, millegi üle kurta – Sinu elul ei ole, midagi viga – oled tänamatu. Sina teed, oma tahtmisega, teisele liiga – oled isekas. Sina ei ole, midagi muud, välja teeninud.

On julm tõde, et lapsed, kes jäid oma vanematest ilma, poliitika ja haiguse tõttu ning keda viidi külmale maale, kus elu ei olnud sugugi kerge ega kõiges ilus – siis need samad lapsed, suureks kasvanuna, põhjustavad, ise, oma lapsele/ suguvõsa lapsele kannatusi, sellega, et astuvad tema kõrvalt ära ja jätavad ta, ühes olles, üksinda – valu kogenud, ise, põhjustavad järgmise või ülejärgmise põlvkonna lapsele valu, sellega, et kasutavad ise, lapse vastu ja lapsega seoses, vaimset ja füüsilist vägivalda ning lubavad, kellelgi teisel seda teha ning vaikivad, aset leidmisel ja nimetavad sellise tegevuse õigustatuks ja normaalseks.

Ja siis, kui laps, kes kogeb ja näeb enese üksindust, proovib olukorda muuta ja püüab ise ennast aidata – siis mõistetakse see laps hukka, nimetatakse häbiks, teda karistatakse, jäetakse välja, saadetakse minema – üksinduse rõhutamine ja üksi jäämis põhjendamine – Sina, Sina, ise – Sina ei sobi siia/ Sina ei sobi Meile. Kõike seda, hoolimata sellest, et laps ei tulnud, ÜKSINDA, toime sellega, mis temale – suurte inimeste valikute ja vaimse piiratusega kaasnes ja milles eest suured, ise, vastutust ei võtnud.

Kurjaks teeb sellised teod see, et laps ja inimene, kes tahab ja otsib teed, vägivallast välja – kes tahab ja otsib teed, kuidas sõnad – ema, isa, laps, perekond, suguvõsa, armastus - saaksid päriselt tõeks – just see inimene nimetatakse valeks, häbiks ja valesti käituvaks. Tema soov, nägemus, tahtmine, vajadused, mõistmine on valed, ülekohtused, kapriis – otsus kõlab – see laps ei ole normaalne – nii nagu tema on ja mõtleb ja tahab, ei ole normaalne.

Vaimne ja füüsiline väärkohtlemine – inimene, Ema rollis, kinnitab, oma lapsele ja nendega koos olijatele, üle ja näitab välja – Mina Sind ei taha/Sind ei ole, Minule, vaja/ keegi ei taha Sind – Sina ei oleks pidanud üldse sündimagi – see oli viga.

Seejärel, see sama inimene nõuab – Kuidas Sina oma Emaga räägid ja käitud – kas Sinul häbi ei ole oma Ema kohta sel moel rääkida – Sina oled tänamatu laps. Jättes täpsustamata, et sõnumi adresseerimisel on vahe, mida tema ise ei mõista näha, sees – tänamatu on Laps, rollina – rolli täitev inimene ei täida oma kohust, oma rollipartneri ees – rollis olles tuleks ise ennast, inimesena, kõrvale ja välja jätta – kuigi Mina Sind ei taha, pead Sina, Minu jaoks, õige olema – Mina olen Sinu Ema.

Vägivalda normaalseks pidav ja kasutav keskkond tähendab, et selles annavad tooni vanemad naised ja mehed, kes ei hinda ega väärtusta lapsi – kes kasutavad lapse vastu vaimset ja füüsilist vägivalda ning edastavad läbi aegade ja läbi suunatud kogemuste – mitte iga laps ei ole oluline, mitte iga laps ei ole väärtus.

Suguvõsa vanimad naised ja mehed on need, kelle vaimsus ja teadlikkus määravad enamuse suuna ja ühise sisu. Vägivalla kasutamine, õigustamine ja sellele suunamine – Mina ja Minu elu kogemus – Mina näitan, mida Mina olen õppinud ja mõistnud – Mina näitan enese kasvamise teekonna välja.

Vägivalla VALIVAD inimesed, kes ei vali mõtestada, mida ja kuidas ja miks nad teevad – nad peavad oma tegusid ja valikuid normaalseteks – õigustatuteks ja põhjusega tehtuteks. Vägivalla VALIVAD inimesed, kes ei seisa lapsega ühes ja tema kõrval, et too saaks turvaliselt kasvada – nende eesmärk ei ole, et laps saaks ilma või vähema vägivallaga elu – nende eesmärk on hoida oma Maailm korras ja kontrolli all – vale laps sinna ei sobi.

Inimene, kes on vägivalla mõtestanud ja enesele osaks saanut mõistnud – sai Minu osaks, sest inimesed valisid – inimesed oleksid võinud ja saanud ka teisiti valida, kuid nemad – igaüks enese põhjusel – ei teinud seda.

Vägivaldse puudutuse põhjus ei olnud lapses, keda koheldi vägivaldselt ja vähendavalt, vaid vägivalda kasutanud inimese väärtushinnangud ja põhi mõtted lubasid ja suunasid inimest käituma, tema enda poolt valitud moel. Laps ei vastuta enesele osaks saanu eest - siis, kui oleks olnud teistsuguste põhi mõtetega inimesed ja keskkond, siis oleks lapsega, samades lugudes ja samasugustes teemades, käitutud teisiti - last hoidvalt ja last väärtustavalt.

See on informatsioon, mida, vägivaldses keskkonnas ja vägivalda kasutava inimese poolt vaadatuna, ei peeta õigeks. See ei ole põhi, millele sealses toetutakse ja, mida järgitakse – seal nimetatakse seda valeks ja ülekohtuks, allumatuseks ja vägivallaks. See tähendab, et vägivallaga koheldu jääb ja jäetakse üksinda – teine/ teised valivad olla tema vastu, teda välja jätta, teda veel rohkem vägivaldselt kohelda.

Inimese taak - Mina olen see, kes on kogenud valu, üksindust, hirmu – seda kõike ei oleks pidanud olema saama, kuid sai – seda kõike ei oleks pidanud Minu osaks saama – kuid ometi sai. Inimene, keda on väärkoheldud ja kelle vaimne teadlikkus on piiratud ja kes tunnistab vägivalla normaalseks, usub - enesele osaks saanu põhjus olen Mina ise.

Mina ise uskumuse taga on suunatud informatsioon ja üksindus – ei ole suuri ega teisi, kes oleks võtnud enese valikute ja sammude eest vastutust – ei ole olnud, kedagi, kes oleks ausalt välja öelnud - Mina kasutasin/ Meie kasutasime, Sinu/ tema/ teie vastu, vägivalda - see ei olnud õige ega aus tegu.

Mina ise uskumuse taga on enese häbi ja enese viha – häbi on olla selline, keda oli ja on õigus sel moel kohelda – häbi on olla selline, keda ollakse kohtustatud sel moel kohtlema - viha annab jõudu sellise iseendana edasi kesta.

Viha vajav inimene otsib ja leiab enesele vajaminevale vihale allika – see on keegi, kes on temale kannatused põhjustanud – see on keegi, kes on inimesest vähem – see on keegi, kes on ohu allikas - see on keegi, kelle kohta inimene ise saab informatsiooni välja tuua, olema luua ja enesele vajamineval moel kasutada.

Viha on vaja, sest inimene ei muutu – tema kohta kasutusel olev informatsioon ei muutu, sest seda, teda ümbritsevas, ei muudeta – seega võib ja saab vägivald uuesti aset leida. Vägivallast pääsemise lahendus on anda/ saada endale roll, mis annab inimesele juurde õigused ja lisa väärtuse, mida temal endana ei ole. Minu uus Mina.

Mina, kui roll, on katte vari ja päästerõngas – kuid inimene võib ja saab sellest ilma jääda – teda jäetakse ilma, temalt võetakse roll ära, temale keelatakse roll, tema kohta võetakse kasutusele teistsugusesse rolli kinnitav informatsioon.

Inimene, kes kasutab kedagi enese viha allikana, ei suuda tulla toime olukorraga, kus tema poolt kasutatu kohta, sünnib ja kasutatakse, teistsugust - ümberlükkavat informatsiooni. Vägivaldne ja vähendav keskkond tähendab, et siis, kui üks on, siis teine ei ole – üks tõestab teist.

Seega, kui leiab aset olukord, milles viha allika ise enesest teadlik olemine - Mina olen – saab nähtavaks ja tema kohta kordavad sama või näevad seda pealt teised – Meie näeme, Meie teame – siis tunneb enese häbi kogev ja enese kaotust nägev inimene viha, kadedust, solvumist, mis katavad hirmu – teine tahab Minust parem olla/ teine on Minust parem – teine vähendab Mind/ teine teeb Minule halba = Mind on õigus kohelda vägivaldselt.

Suur inimene saab solvuda lapse peale, suur inimene saab olla vihane lapse vastu, suur inimene saab olla kade lapse pärast – ka enese oma peale, vastu, pärast. Põhjuseks lapse poolt edastatud ja lapsega seonduv informatsioon, mis puudutab isiklikult, sest see on võrdlus – Mina olen see, kes ei saanud/ Mina olen see, kellel ei olnud/ Mina olen see, kellele ei antud – kuna laps sai, saab ja lapsel on, siis vägivaldses Maailmas tähendab see, et laps on parem, paremas rollis - laps pääseb vägivallast - see saab vanema osaks, kes kaotas, lapsega võrdluses, oma rolliMina. Kuid see on ebaõiglus, sest vanema roll, Emana, on alati Lapse rollist üle.

Võrdluse võimalus on põhjus, miks vanem, ise, ei taha lapsele anda ega lapsega jagada - vanem ei taha olla see, kes lapsele annab - siis on lapse kohta olemas informatsioon, et laps sai ja lapsel on. See on põhjus, miks vanem siis, kui laps ei ole sõna kuulelik ega vanemale meelepärane - siis rõhutab vanem võlga/ ütleb, et kahetseb andmist/ osutab lapse tänamatust.

Mina olen vähem - see informatsioon käivitab ahelreaktsiooni – hirmu, häbi, viha – inimene reageerib vastu, ennast kaitstes – ta kasutab vaimsest ja füüsilist vägivalda ja isiksuse vähendamist. Seejärel, kui reageeriv inimene taastab/ valib enese Mina, algab vaimne eneserahuldamine – enese sees tormlevad tunded saavad sel moel sihi ja vallandatud. Kogu seda tulevärki saadab tähelepanuga suunatud võrdlus – Mina, see ja selline – Sina, see ja selline.

Inimesed säästavad ja päästavad ise ennast – raskusega kohtudes, enese vaimse piiri taha peatudes – jäetakse laps/ teine inimene üksinda – Mind ei ole/ Jätke Mind välja/ Mina ei puutu asjasse/ Mina ei sega vahele/ ise tegid ja ise vastutad/ pidigi Sinuga juhtuma jne.

Inimene, kes peaks ise ennast nähtavaks tegema ja vägivaldse/ vähendava/ negatiivse tähelepanu endale saama – ei astu selle kõrvale ega ole selle toeks, kelle osaks saab see, mida ise tahetakse vältida. Inimene, kes peaks poole valima ja sel moel ise ennast reetma ja kaitsest ilma jätma – ei astu selle kõrvale ega ole selle toeks, kes ei ole olnud see, kellega tahetakse koos olla. Inimene, kes on, kes võtab ja annab osa – on teisega siis ja on teisega seni, kuni see on mugav ja sobiv - kuid siis, kui enam mitte, siis ta laseb jalga ja kaob pildilt.

On tavaline, et mõned ajad hiljem, siis kui üksinda jäetu on raskustest läbi tulnud ja vale tähelepanu ei ole enam aktiivne, siis tullakse tagasi ja ollakse ühine edasi. Vahepealsest ajas ei räägita – seda nagu ei oleks olnudki. Vahepealse aja kohta öeldakse, et tegid tühjast tüli – polnud raskusi – mõtlesid need välja. Vahepealse aja kohta öeldakse, et noh said hakkama ja pididki saama. 

Vahepealse aja kohta tuuakse välja detailid, mis väidavad valesti tegemisi, eksimusi, komistamisi, häbistamisi - nende inimeste vastu, kes ära läksid/ nende vastu, kellega kokku puututi. Üksinda oldud ajast ja käidud teekonnast ei ole välja tuua, midagi head ega tunnustavat - selle asemel on jätkuv võrdlemine ja vähendamine - Sina, see ja selline.

Inimene on abitum ja kaitsetum siis, kui tema usub, et temal on ja tema jaoks on olemas see, kellele toetuda. Tõega mitte arvestamine läheb kalliks maksma – kukkumised, komistamised, ehmatused, haiget saamised – teist ei ole - teisega arvestanud, kuid ennast üksinda avastav inimene on haavatav ega ole võimeline, samal moel, enamani jõudma – mitte välised ei haava, vaid omadeks nimetatud ja omadeks peetud teevad seda.

Need omad, kes ei seisa kõrval ega ole toeks, lastakse liiga lähedale, nendega jagatakse, neile usaldatakse – see on põhjus, miks need inimesed saavad kahju kaasa tuua – nad on seal, kus nad olla ei tohiks – nad ei hoia ega väärtusta, nad saavad endale mitte vajaliku ja mitte sobiva enese elust välja jätta.

See tähendab, et nad osutuvad kätte saamatuteks, sest lähevad mujale. See tähendab, et nad osutavad neid, nende sammudele vastavalt kohtlevale – näe, kui uhke – näe, teeb meile liiga – ei lase lastega kokku saada – ei mõtle laste peale – Halb Ema – teeb ise oma lastele liiga.

Vägivaldsest keskkonnast välja kasvava inimese valus tõde – Mina ise võimaldasin oma lastele kogemused, mida ükski laps ei peaks kogema - vähemalt ei peaks sellised kogemused aset leidma vanaema, isa, tädi, onu, vanatädi käe, suu ja tegude läbi – nemad peaksid last hoidma ja oluliseks pidama. Mina ise võimaldasin lapsi tühisteks pidavatel inimestel laste lähedal olemise ja hoole alla võtmise. Mina ise andsin lastele teada, et need inimesed on olulised ja omad.

Inimene on haavatav ja kaitsetu selle ees, kes on nimetatud omaks ja lähedaseks – Mina hoian teda, sest tema hoiab Mind. Inimene ise laseb vägivallala sündida, sest tema usub, et on sellise kohtlemise ära teeninud – teisiti temaga ei saa ja kui ta vastu ütleks/ keelaks/ keelduks, siis ta jäetaks üksinda.

Valus, kuid aus – inimene ongi ju üksinda – teist ei ole tema, kui inimese kõrval – teisele on okey olla haiget tegev, solvav, salvav, vähendav, hülgav, karistav. Valikud, mis ei ole õigustatud, kuigi neid saadavad põhjendused, mis osutavad tegija õigusi.

Sellest kausist, sellest taldrikust, mille on kinkinud inimene, kes osales pere elus, sest oli oluline – kuid, kes ei seisnud selle sama ühise eest ja ühises olnute kõrval, samade väärtushinnangute ja põhi mõtetega, vaid keeldus raskustes toeks olemast, vägivalda lõpetamast ja ütles kõigest senisest lahti – sel moel valiva inimese kingitud nõudest ei ole mõistlik perele süüa pakkuda. 

Valiku tegemine ei tee tänamatuks, vaid informatsiooniga koos kõlas olevaks. Aga, kuidas - Sinule ju anti - teine tahtis head, teine tegi seda heast südamest - ometi, see sama hea süda ei põrganud tagasi valikutelt, mis ei ole head loomas ega headusest kantud, vaid teostas need lõpuni välja. 

Kingitus on asi, mille eest vastutab see, kes selle vastu võttis - tema peab sellega tegelema. See, millele vägivaldses keskkonnas rõhutakse, on kohustus olla kingitud/ tasuta saadud asja eest tänulik - see on, kestva ja teistest tegudest mitte sõltuva, tänuliku, kiitva, tunnustava tähelepanu andmine. See on kinkijale/ andjale vajaliku informatsiooni edastamine - tema rolliMina üle kinnitamine – Hea Tädi, Lahke Inimene. 

Asjadest keeldumine, nende edasi andmine või ära viskamine on tasakaalu loomine ja teadlikkus – asjaga kaasnev läheb liiga palju maksma, sest vastu võetud asi on energeetiliselt seotud selle andjaga. 

Inimene, kes ei ole teisele kingitut/ antut vabaks andnud, vaid seob selle enesele vajamineva rolli Minaga - jääb vajama seda informatsiooni, mis tema rolli kinnitab - siis, kui seda infot ei anta ega välja näidata - siis kasutab ta lugu ära ja näitab, kuidas temale tehakse liiga ja teda, tema head südant, kasutati ära - tema on selles loos Ohver.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu psüühika on haiget saanud ega talu vahepealseid olukordi - tema jaoks on okey siis, kui on selge, kas on või ei ole - Minu jaoks on/ Minu jaoks ei ole - sellega saan arvestada/ sellega mitte. See tähendab, et inimese kasutuses olev informatsioon vastab tõele - ta ei kuku ega löö ennast ära siis, kui ta vajas toetust ja hoidmist, kuid põrkas vastu sulguvat ust või kukkus tühjusesse. 

Vägivaldne keskkond ja manipuleeriv käsitlemine hoiavad inimest teadmatuses ja hirmus - Sinul on, kuid Sina saad jääda ilma - Sinul ei ole, kuid Sina võid saada - Mina olen Sinu ../ Sina oled Meie, kuid Mina ei taha Sind/ siia Sina ei kuulu. 

Kahetine, vastupidine, valetav Maailm, mis suunab ja sunnib kuulekusele, kontrollile, häbile - kohustus olla, kellegi rolli Mina kinnituseks vajaminev objekt - täna olen Mina Lahke - annan seda, mida ja kuidas Mina ise otsustan - Sina tänad ja tunnustad, et vajasid ja ise ei saanuks. Täna oled Sina Vale - Mina olen Õige = Minul on õigus Sind karistada, lüüa, ära saata - Sina kuuletud, talud, ei keela, häbened, sest tead, et oled olnud Paha ja Vale jne. Kõlab väga sado-maso mängude moodi.

See, mille kohta on olemas teadmine - Minul on, kuid Mina ei koge seda - Minul peaks olema, kuid Mina ei ulatu selleni - Minule öeldakse, et Minu jaoks tehakse ja ollakse, kuid see olemine ja tegemine pigem uputab, kui annab tiivad.

Lubatu, näidatu, väidetu kättesaamatus toob kaasa vajaduse. Inimese vajadus, kuuluda ja olla oluline, on loomulik ja normaalne, kui tema kasutuses on olemas informatsioon, mis näitab, et see peaks olema tema reaalsus. Olulise vajaduse aktiivsus tähendab ennast kinnitavale informatsioonile toetumist – Mina kuulun ja olen teistega Meie – kuid Mina ei saa seda olla - Minul ei ole samasuguseid õigusi - Mind saab Meie seest välja jätta/ teised ei pruugi, Minuga, Meie olla. 

Vägivaldse Maailma ja vägivalda kasutavate inimeste kuri tegu - MINA TAHAN/ MINA TAHAKSIN/ MINA TAHTSIN SINUGA KOOS OLLA - kuid Sina tegid selle võimatuks/ kuid Sina ise ei tahtnud seda/ Sinu pärast Mina ei saanud - põhjus, et Mina ei ole Sinuga, on Sinus. 

Tegelikkus – ei saada seda, mida ei taheta – ei olda seda ega selles, mida endale ei valita. Seega ei ole vahet ega tähtsust, miks ei saada ja kuidas saadaks – otsus, et ei taheta – on kehtiv ja selle alusel elu toimib. Oluline on see informatsioon kasutusele võtta, mis kajastab seda, mida tegelikkuses valitakse ja milles tegelikult samme astutakse.

Inimene, kes valib koos olla selleks, et saada enese rolliMinale tõestust - ei taha koos olla sellepärast, et ollakse põhi rollide partnerid, vaid selleks, et tema saab endale vajamineva, temal ei ole asendust, see on mugav, ta on kohustatud, kuid ei saa sellest vabaks - ära minemine tähendaks enese kohta sellise informatsiooni andmist, mis osutaks teda, vales rollis olevaks - seega on vaja informatsiooni, mis annab põhjuse, et temal on õigus ära minna, temal on õigus ära olla, temal on õigus lahti öelda.

Sel moel tegutseva ja valiva inimesega ei saa arvestada - ta võib omada väga lähedaseks nimetatud rolli, kuid see rollinimi ei tee temast lähedast ja oma - selle inimesega koos olemine ja elamine tähendab sügavat ja ehmatavat üksindust, mida aus ja teadlik üksi olemine kunagi ei ole. 

Üksinda olemine tähendab, et Mina ei saa üksinda jääda - Mind ei saa üksinda jätta - see tähendab teadmist ja teadlikkust - siis, kui kukun, väsin, ei oska, ei saa - siis lahendus saab sündida läbi Minu ja Mina toetun iseendale - see tähendab, et põhi informatsioon, millele inimene toetub, on kindel ja pidav.

Marianne

04.03.2026.a

Oma asukoha kindlaks määramine IV - Maha laskmise ootel

 

Inimesed elavad oma eludes – vahel nad kohtuvad teistega – kõnnivad, kellegagi koos – elavad, kellegagi koos. Mingitele kokkupuutepunktidele toetudes nimetavad inimesed ennast Meie. Tundub ja näib ja ka väidetakse, et Meie on kõik need, kes Meie sisse on ühendatud – kuid ometi saavad inimesed olla Meie, kuid tunda ennast üksikuna ja näha ennast välja jäetuna.

See on teadmine, et Mind ei kutsuta sinna, Minuga ei jagata seda, Minu juurde ei tulda, Mind jäetakse kõrvale, Minule ei anta teada. Inimeste isiklikud elud kuuluvad neile, kuid vahe tegemine tuleb nähtavale ka siis, kui tegemist ei ole isiklikuga, vaid kõiki ühendatuid puudutavaga – kõigil on õigus, kõik on võrdsed, kõigi elusid puudutab.

Miks nad käituvad nii nagu Mind ei oleks olemas – aga Mina ju olen. Vajadus olla olemas, teistega koos ja teistele lähedal – vajadus olla nähtav, et kutsutaks, et mäletataks, et ei eirataks, et ei unustataks. See on tähelepanu vajadus – Mina olen ju ka olemas – nähke Mind - tehke Mind nähtavaks.

Pidev eiramine ja välja jätmine võrdub pideva hülgamisena. Hüljatud inimene vajab informatsiooni – tema vajab nägemist, kuulmist, kogemist – korduvat ja üle kinnitavat – Mina olen ühes, Mind kutsutakse, Minuga jagatakse, Mind otsitakse, Mind vajatakse, Mind oodatakse – Mina olen oluline.

Inimene, kes kogeb hüljatust, otsib lähedust, ühes olemist, tuletab ennast meelde, hoiab kontakti, püüdleb lähemale, püüab olla huvitav ja meeldiv, tahab omada tähelepanu äratavaid/ enese väärtust tõestavaid asju, teeb ennast kasulikuks ja proovib soove/ tahtmisi/ vajadusi ära arvata, tõttab parandama halba olemist/ paha tuju, tõttab enda peale võtma teist tabanud raskusi - kuid kaotab ennast ka ära, et teda üles otsitaks – kuid kaob ka ära, et mitte enam näha ja kogeda.

Iga tähelepanu otsiva tegevuse ja lahenduse tõukeks on kogeda enesele vajaminevat – just Mind oodati, just Mind nähakse, just Mind vaadatakse, just ja ainult Minuga tahetakse olla, just Mind kardetakse kaotada, just Minu pärast ollakse rõõmus, just Minuga aset leidev toob kaasa vajaduse toetada ja hoida Mind nii, et Mina enam ei kogeks, et Minul enam ei oleks – Minu elus aset leidev toob kaasa tahtmise muuta, et Minule raske/ Minuga seonduv muutuks paremaks, helgemaks, kergemaks – Mina loen ja lähen korda, Minule vaja minevalt ja olulises.

Vajadus – olla ühte võtmise jaoks nähtav – ei kao, kui põhi informatsioon ei muutu - see ei muutu, kui seda ei muudeta. On tavaline, et hülgamist kogev laps elab vägivalda kasutavas ja normaalseks pidavas keskkonnas. On tavaline, et vägivaldses keskkonnas elav laps on üle, vale, tüliks, häbi – kasutusel on informatsioon, et ilma lapseta on kõik ja kõigil parem. On loogiline, et häirivat elementi ei oodata, ühte ei kutsuta ja ühes ei võeta – probleeme pole vaja juurde toota.

Ühisest elust, ühes oldud ajast lähtuvalt, võib ja saab, pealispinnal, toimuda, mis iganes, kuid põhivajadus ja sellest tulenev ülesanne – Mina näitan ja tõestan, et Mina olen olemas – jääb alles ja aktiivseks – pidev tähelepanu vajadus jääb aktiivseks – seega inimene otsib ja püüab tähelepanu.

Ennast hüljatuna kogev ja välja jäetuna nägev inimene vajab tähelepanu - samas on selle sama inimese sees hirm, kohata tähelepanu – näha ära tõukavaid, keelduvaid, häbistavaid, hukka mõistvaid, hülgavaid reaktsioone. Kogeda selgitusi, miks ei saa ja miks ei ole vaja – inimene ise põhjustab endale osaks saava – Sina oled selline, Sina oled see – ära tule, ära ole, mine ära, Sind ei ole vaja – Mina/ Meie ei taha Sind näha ega kogeda.

Tähelepanu vajadus ja tähelepanu hirm tagavad pideva ärrituse ja ärevuse seisundi – inimesel puudub turvatunne ja rahu – tähelepanu, mida inimene vajab, saab teda tappa. Lahendamata ja lahendamatu olukord toob kaasa vaimse ülepinge ja emotsionaalse häirituse – sellest sünnivad vajadused ja lahendused, et ollakse sunnitud ja kuidas ise ennast maandada ja aidata. Laps, kes on üksinda jäetud, kasutab õpitut, pealt nähtut ja enesele võimalikku.

Hülgavas ja eraldavas keskkonnas edasi viibimine ja, enese, teis(t)ega seotuse oluliseks pidamine, hoiavad lapse töös – tähelepanuni jõudmine, sellest kinni hoidmine ja kergenduse, kuid ka hirmu tundmine – tähelepanust pääsematus ja selle vältimine/ selle kogemuse talutavaks tegemine/ selle tagajärgedega toime tulla püüdmine. Kunagi ei tea ette, milline tähelepanu pööratakse ja millal see teiseks muutub.

Pidev vaimne ja füüsiline häiritus hoiab inimese, ka aastakümneid, ühes ja samas tsüklis – inimene on tähelepanust sõltuvuses, sest tema on häiritud tähelepanuga kaasnevast informatsioonist – Mina tunnen ennast hästi/ Mina tunnen ennast halvasti – Mina vajan tähelepanu/ Mina väldin tähelepanu – Mina olen olemas/ Mind ei ole olemas.

Pendel – ühest ääremusest teise – mõlemad variandid annavad erinevaid ülesandeid ja sunnivad kasutusele võtma erinevaid lahendusi – mõlemaga seonduvad oma vajadused – Mina PEAN seda ja Mina PEAN teist – puudub vabadus ja valiku võimalus – ellu jäämiseks ja edasi kestmiseks tuleb kustutada tulekahjut, et tagada enesele vajaminev - rahu, hingetõmbepaus, turvatunne, kindluse tunne = Mina olen nähtav, Minul on kontakt teis(t)ega.

Tsükliteks jaotunud elu tähendab, et inimene ei peatu ega võta vastu enese jaoks võimatuna näivat informatsiooni – Mina olen, kuid Mind ei ole – Mina kuulun, nende inimeste juurde ja nendega kokku, kuid Mina ei kuulu nende juurde ega nendega kokku. See tähendab, et teised ise valivad/ teine ise valib, millal on võimalik ja põhjust koos olla, millal mitte. Seda ka elulistes ja olulistes asjades, milles ei peaks vahet tegema ega välja jätma.

Mina olen, kuid Mina ei ole - see on enese Mina kaotus ja enese Mina surm – Mina ei ole, sest Minul ei ole – Minule ei ole võimalik – teised moodustavad teise, elulisema ja sügavama lähedusega, ühenduse – sellest jään Mina välja – sinna sisse Mind ei lasta, ei kutsuta ega ühendata – kuigi sealseski jagatakse seda informatsiooni, mis puudutab ja mõjutab ka Mind - kuid Mina ei saa seda kasutada, kuid Mina ei saa seda suunata, kuid Mina ei saa seda muuta.

Mõistmine – omaks nimetatud ja peetud inimeste jaoks ei ole Minuga ühes olemine oluline. Ei ole oluline olla kohal, olla koos, olla lähedal ja jagada seda hetke, mis ei kordu kunagi – olgu see raske või õnnelik.

See tähendab, et tegelikult, teis(t)ega, koos olles – olen Mina üksinda. Ühendus, Minuga, ulatub ainult teatud maani ja see on kõik, siis tuleb sein ja suletud uks vastu – on külmus, põlgus, ähvardus, solvamine, vaikus, välja naermine, valed.

Mina ise võin, ja saan, enese elu ukse avada ja sellel oodata – anda teada, et olen ühes – kõiges, kuid siis saab selgeks, et - Minu poolt jagatust osa võtmine ja Minu poolt pakutus kohal käimine - ei tähenda, et see oleks väärtus ja oluline – oluline sel moel, et tähistada ühendust ja hoida ühist. Ei – see lähtub kohustusest ja mingist vajadusest või enese rolli Mina kinnitusest. Kuid kohustuse saab kõrvale jätta, vajaduse lahenduse saab ka mujalt ja rolli Mina saab ka kellegi teisega kinnitada.

Mõistmine - inimesed ei vali inimest – Mina olen see inimene, keda teised inimesed ei vali. Roll ei ole ühise alus – rollid on toonud inimesed kokku, kuid inimesed ise valivad ja otsustavad, kellega ja kuidas nemad oma elu seovad.

Ise ennast, kui Mina – rollina teades ja üles tõstes – see on enese Mina ära tõestamise ja ühenduse alles hoidmise katse – vaadake – see on olen ju Mina - Tütrena, Õena, Lapsena, Õelapsena, Emana.

Siis, kui inimene on teinud oma valiku, siis ei ole rollile rõhumisel mõtet – see teeb ainult endale haiget. Enese mõistmine – Mina nägin ühendust ja hoidsin seda seal ja selles, mis see oli Minu järgi, kuid teised ei valinud ega hoidnud sama, kuid nad väitsid ja käitusid, headel hetkedel nagu nad oleksid samas ja oleksid tegemas sama.

Halbade hetkede tõde oli valus, kuid see oli aus. Teise inimese valik ei ole viga – seda ei pea ära parandama – seda tuleb täiesti tõsiselt võtta – seda arvestades tuleb enese sammud teoks teha – vähemalt sama kaugus või veelgi kaugem, vähemalt sama sisu või veelgi tühjem. See ei ole karistamine ega ähvardamine, vaid enese elu elamine – enese kasutusse antud informatsiooni alusel.

Vägivalda kasutava inimese jaoks on tavaline anda enda sammuga kaasnenule hinnang – solvusid, oled liiga tundlik, olid ära teeninud, ise põhjustasid, said valesti aru, lase nüüd olla, uhke oled – rõhk ja tähelepanu on suunatud vastusele nii nagu see oleks vale, liigne, ülekohtune.

Kahjustatud psüühikaga inimene, kes on harjunud tähelepanu sõltuvuse pendliga, hakkab ise endas kahtlema ja enese vastust valeks pidama – teine ju tahab, kuid Mina ise ei lase – teine ju ei teinud midagi, kuid Mina olen tundlik – teine ju ei tahtnud, kuid Mina ei arvesta selle informatsiooniga.

Enese süü uskumine ja eneses põhjuse nägemine on märk sügavast sõltuvusest ja elutähtsast tähelepanu vajadusest – see tähendab, et inimene võtab kasutusele, kogu loo kohta käivast informatsioonist, selle, mis teda aitab – teine TAHAB/ TAHTIS/ TAHAKS MINUGA OLLA – mis siis, et tegelikult mitte, mis siis, et enesega samal moel mitte – vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud inimene kuulis ja sai enese kasutusse sõnad, mida tema vajab – Minuga tahetakse koos olla.

Marianne

03.03.2026.a

Oma asukoha kindlaks määramine III - Asenduse aine ja varu pink

 

Mina usaldan, iseenda, Sinu kätesse – Mina tean, et Sina hoolid ja hoiad – Sina ei lase, Minul, maha kukkuda ega haiget saada – Sina oled Minu tugevus, ajal, mil Mina ei saa ise olla või Mind ei ole kohal.

Teise inimese kõrval astudes, teise inimesega koos elades, näib teisele inimesele toetumine ja teise olemas olemisega arvestamine, loomulik olevat – teine on Minu valinud, teine teab ja tunneb Mind – teine arvestab Minuga, Minule olulisel moel.

See tähendab, et kaasteeline ja kõrval seisja edastab enese informatsiooni, Minu olulisuse ja Meie suhte kohta, enese sõnade ja tegudega – ta kinnitab seda, läbivalt ja mitmetel tasanditel, samasuguste sõnumitega. Seega - Mina näen, Mina tajun, Mina kuulen, Mina mõistan – Mina, teisega koos olles ja teise elu osa olles, olen hoitud.

Elu, ühes teisega, ei tähenda, et sõnumid oleksid alati samasugused – sageli tuleb ette olukordi, kus teine jätab arvestamata – mitte ainult argistes lugudes, vaid seda siis, kui on midagi palutud ja millestki teada antud – seda ka siis, kui tegemist on, millegi olulisega – seda ka siis, kui seni on seda ühes tehtud, seni on see ühine olnud – arvestades seotust, peaks see olema ka edasi ühine – teine peaks tahtma koos olla – teine peaks oma valiku ja ühise hoidmise nähtavaks tegema.

Sellel hetkel, kui kohale jõuab mõistmine – teine ei arvestanud, teine ei valinud, teine ei mäletanud, teine ei hoolinud, teine vastustas, teine käitus teisiti – sellel hetkel on kohal väga erinevad tunded – enese sees parvlevad tunnetega kirjeldatud sõnumid, enese erinevatest igadest ja tasanditelt.

Mina, Minule, Minuga – kuidas teine sai, kuidas teine võis – Mina olen ju M I N A!. Möödunu kogemused ilmnevad tundeseisundite näol – inimene kogeb uuesti – see tähendab, et ta jääb oma sõnumitesse kinni – ta kordab, üha uuesti, enese kaotust, enese solvumist, enese kibedust, enese valu, enese väiksust, enese abitust – seda kõike, sest teine - sellisena, sel moel – Minuga, Minule.

Kohtudes informatsiooniga, mis ei kinnita enese kasutuses olevat, on inimene häiritud – uus info muudab senist, kuid inimene ei saa ega taha nähtavaks tehtut uskuda – see ei mahu tema Maailma, sest see lõhub selle ära.

Teise poolt nähtavaks tehtud informatsioon häirib ega sobitu siis, kui mõelda ja uskuda, ehk võtta enese aluseks teadmine, et teine kinnitab/ tahab kinnitada oma sõnumit – Mina olen Sinuga, Mina arvestan Sinuga – kuid tal ei tule see välja, ta eksib sellega arvestamises või tundub, et teine edastab vastupidist informatsiooni meelega või hajameelsusest või ükskõiksusest.

On tavaline, et selles kohas tõttab inimene enese tundeid vallandama ja jagama – teda on kordades palju, ta on aktiivne või ta tõmbub nurka ega vasta ega reageeri või ta kõnnib ringi ja väljendub sõnadeta – kõik ei ole korras – Mina ei tunne ennast hästi.

Enese hülgamist kogenu, ühise kaotuse läbi elanu, enese väiksust mõistnu - tahab suunata, enese sees aset leidnu ja jätkuva, füüsilisse väljendusse – seda selleks, et vabaneda iseenda tunnete energiast ja väljendada sõnadega väljendamatut.

Füüsilise väljenduse valimine on oskamatus ise ennast maandada – see on suutmatus ise enda tundeid vabaks anda – seda ei saa teha, sest need on teisega seotud – neis on teist puudutav ja teisele suunatud informatsioon sees. Sõnum - tunnete vormis.

Seega pöördub inimene teise poole – Vaata, mida Sina, Minuga, tegid – vaata, mida Mina pidin Sinu pärast kogema, mõtlema, läbi elama, tundma, mõistma – see oli raske, ülekohtune, ebameeldiv, vale, häiriv, hirmutav – Mina ei oleks pidanud sel moel mõtteid mõlgutama ja tunnetesse uppuma – Sina ei vältinud ja seejärel Sina ei päästnud Mind ära – Sina lasid sellel kõigel toimuda – Sina, lihtsalt lasid sellel kõigel olema saada ja see ei lähe Sinule korda.

Mida Sina Minult tahad – Mina ei saa Sinust aru - Mis mõttes vabandust paluda – Mina ei pea seda tegema, sest Minul ei ole mitte midagi, mille eest vabandust paluda. Sellise vastuse sõnum on – Mina ei muudaks, Mina ei kahetse, sest Minu koha pealt oli kõik õigesti.

No Mina võin ju, kui Sina väga tahad, ka vabandust paluda – kuid, mida see aitab või muudab – tegu on tehtud ja olemine oldud – jätame selle seljataha. No kaua Sa võid, ühe ja sama asja pärast, vinguda? Miks Sa ei või normaalne olla ja Mind rahule jätta – Mina ei ole, Sinule, midagi halba teinud – Sina reageerid üle!

Sõnad, mis osutavad sellele, justnagu oleks, neile eelnenu, aset leidnu eksitav tõlgendus ja valesti mõistmine – teisele liiga tegemine ja teise süüdistamine – teine ju ei mõelnud ega tahtnud – teine lihtsalt oli, valis, tegi – täpselt nii nagu see temale vajalik/ oluline oli – selle eest ei ole õigust hukka mõista ega süüdistavat tähelepanu pöörata – Ela ise oma elu ja lase ka teistel seda teha – kui ise ei oska, siis ära teisi selles süüdista!

Sõnade lennu ja sõnadega pihta saamise taga on erinevad huvid ja erinevad tasandid – üks räägib sellest, mida tema koges, mõistis, uskus siis, kui ta teise poolt tehtud samme nägi – teine jätab enese sammude valimise põhjuse ja nendega kaasnenu kõrvale ja osutab enese õigusele – olla, elada ja valida enese moel – aru andmata ja põhjendamata.

Paigast ära energia ei tasandu, sest sõnumeid ei võeta, rahus ja mõistvalt, vastu, vaid neile reageeritakse isiklikult ja need lennutatakse tagasi – Sina ei mõista Mind – Sina ei saa, Minust, aru – Sina ei taha, Minust, aru saada – Sina ei saa, millestki aru!!!

Seega ei jõuta välja aruteluni ja aruka info vahetuseni – seega ei kõla küsimust - Kas Sina seda tahtsidki Minule öelda ja näidata, mis Sinu sammuga avalikuks tuli – et see on tõsi ja Sina ei taha, et see oleks teistmoodi olnud – et, teades Mind, Minuga seonduvat ja Meid - Sina ikkagi valid enda ega hooli sellest, et Sinu sõnum ei kinnita, Meid, lähedalt seotuteks.

Sina valid eraldi olemise, ära minemise, seljataga rääkimise, kellegi teise valimise, ühisest loobumise, tõsistest ja olulistest asjadest vaikimise - kõike seda teades, Sina ei vali teisiti - Sina teed ja oled, sest see on Sinu õigus, enese elule.

Vaimne häiritus tähendab, et tunnete parv on aktiivne – ühed on laskunud maha, teised lendlevad ringi - kõik on segamini – teise tunded ja informatsioon on ühinenud enese omaga - erinevad sõnumid ei tasanda teineteist, vaid võitlevad ja vaidlevad vastu. 

See on hetk, kus inimene vajab selgust – inimene vajab, rahunemiseks ja tasakaalu saavutamiseks, ühes olemist kinnitavat sõnumit – seda, et teine oleks ühene ja oma – turvaline ja hoidev – teine enam ei tee või ei vali enam samal moel – teine on enese laiendatud Mina – arvestab, hoolib ja hoiab samadele väärtushinnangutele ja põhi mõtetele tuginedes.

Häiritus jätkub, sest teine ei loo pidavat pinda – teine ei mõista enesega kaasnenut või kui ta ka mõistab, siis ei pea seda oluliseks – Tegele ise endaga, see ei olnud midagi olulist, Mina ju palusin vabandust. Vastutus, looga tegelemisel, lasub tunnete vallandanul – tema selle supi kokku keetis, tema peab selle ära helpima ja teist sellest välja jätma.

Inimene, kellel jalge alt, teise tegude ja valikutega seoses, kaob pidav pind – ei ole üle reageerija ega tühjast tüli tekitaja – ta on inimene, kes on saanud juba korduva informatsiooni – tegemist on sama teadmisega – tunded kinnitavad selle üle.

Mis on see, milles, teisega ühes olles, olen Mina üksinda – millest, millal ja kuidas teine Mind välja jätab – millal ja kuidas ta Mind ei vali – millal, milles ja kuidas ta Minuga arvestab, Mind meeles hoiab?

Inimene tahab uskuda tõeks selle, mida tema vajab – inimene tahab uskuda tõeks selle, mis tema Mina kinnitab ja millele, temal, asendust ei ole – seega ta ei taha vastu võtta seda informatsiooni, mis tema vajadusi ei kustuta – seega ta vastustab selle, kui ära söömiseks kõlbmatu – see ei sobi Minule, Minuga, Meile, Meiega.

Minu ja Meie kohta peab kasutusel olema teistsugune informatsioon – anna Minule see – see on, Minuga seotuse alusel, Sinu kohus. Anna Minule teada, et olen Sinule oluline – olen oluline sel moel, et Sina ei unusta Mind ega jäta Mind kõrvale – et arvestad Minuga ka siis, kui Mind ei ole Sinuga ja Sina saad teha oma valiku nii, et Mina ei näe seda pealt.

Vajadus, olulise informatsiooni kohta, on loomulik – inimene vajab kinnitust, et ühendus on tugev ja peab – ta ei ole üksinda, ta ei pea ainult iseenda peale lootma ja endaga arvestama – enese huvides ja ühist hoides – teine on olemas, teine on samas – inimene saab teise peale kindel olla – inimene saab, iseenda ja enesele olulise, teise hoolde usaldada – teine ei kaota, ei vähenda, ei lõhu, inimesele olulist ja hinnalist ära.

Vajadus annab teada sellest, et kui inimene vaatab teise tegusid ja tunnistab tõeks, teise valikud, siis saab selgeks, et teine valib iseenda – valib selle, et temal oleks hea ja mugav - valib nii nagu ta oleks üksinda - teeb nii nagu temale ei oleks informatsiooni, millega arvestada, antud - valib ja teeb nii nagu ühist ei oleks - valib, kedagi teist asemele võtta ja, kellegi teisega ühiseid lahendusi kasutada. Teine annab teada, et ühine, ei ole temale, samal moel, oluline ja hinnaline.

Teisal tundub, et inimene ikkagi arvestab ja mõtleb, kuid siis saab selgeks, et teine mõtleb ka siis enese peale – arvestab enese osaks saavate tagajärgedega – seega ei arvesta ta parimate valikute ja enama loomisega, vaid saab, täie tõsidusega, saata korda vähendavat ja halba kaasa toovat.

Arutelud, mis ei ole arutelud – on liigagi sage, et inimene, kes vajab kindlust ja turvatunnet – ei saa neid tundekogemusi kätte, sest tema soovile – ühendust hoida, ühes olemist paremaks muuta, ühte kasvada, enesega arvestamist, enese järgi, näha – kostub vastuseks:

Mina ei saa, Sinuga olla, Sinu pärast – Sind on liiga palju, Sina oled ja räägid valesti, Sina tahad liiga palju ja valesti, Sina ahistad ja kontrollid, Sina oled liiga nõudlik, Sina lähed isiklikuks, Sina nõuad võimatut, jne – ole vähem ja ole teisiti, siis võin proovida/ nõustuda - siis see võib Minule sobida.

Tegelikult ei ole siin tegemist aruteluga ega suhte hoidmise ja ühise paremaks muutmise katsega, vaid varjutatud otsuse välja ütlemisega – Mina ei saa = Mina ei taha, iseendast lähtuvalt. Aus, vastutust võttev, vastus kõlaks – Mina ei taha tegeleda, panustada, endast rääkida, Sind kuulata, Sinu ellu süveneda, Sinuga jagada, Sinuga arvestada jne.

Selle asemel, et olla aus ja võtta, enese valiku eest, vastutus - annab otsuse teinud inimene oma informatsiooni teisele kasutada – Sina oled/ Sinus on, seda ja teist – võta, vaata ja tegele sellise iseendaga. See informatsioon ei ole ühes olemist ja inimese kasvamist toetav, vaid osutav - Sina oled selline - päriselt ja lõpikult.

Valedel alustel püsiva ühise muster – see, kes vastu seismise algatas ja kellele vastutus osutati, võtab informatsiooni vastu ja hakkab seda kasutama - see tähendab, et nn Vale, kes on suunatud ühise alles hoidmisele, muudab ise ennast, teise andmetele tuginedes, õigeks – vähendab, piirab ja muudab ise ennast, et teine ennast hästi tunneks, saaks ühes olla ja jääks ühte. 

Teine, kes oli osutanud aset leidva põhjusele ja loo eest vastutajale - teine, kes oli enesele, teisega seonduvas, sobiva läheduse astme ja suhte sisu paika pannud - osutub, suhte hoidja tegevuse järel, lõksus olevaks ja peab, oma mängu juurde jäädes, head nägu tegema. 

Kuid see ei tähenda, et tema otsus kaoks ära - kuna ta, endiselt, tahab enesele sobival moel ja kauguses olla ning liigsest lähedusest vabaks saada – siis see tähendab, et tema otsib juurde seda materjali, mis näitab, teise puhul ja teisega seonduvas, lisa valesti olemisi ja tegemisi.

Lisatud valed ja lisanduvad põhjendused on, ikka ja jälle, suunatud teisele - siis, kui Sina ei oleks ega teeks, kuid Sina oled ja Sina teed - siis ja seega Mina ei saa. Selles teabes peitub, inimese psüühikat väärkohtlev informatsioon - selle teabe sees oleks nagu olemas parandamise võimalus - olev ja osaks saav ei pea jääma kestma - seda on võimalik muuta – see, kes seda tegema peab ja kuidas tema seda tegema peab, on suunavalt juhendatuna teada antud.

Ühise olemas olemise vastutus on suunatud ühele – Sina hoia ennast õigena, siis Mina olen. Tegeliku ja eheda enesena - teed, Sina, Minule liiga. Siis, kui Sina, selline, ei oleks - nende sõnade tähendus, annab lootust ja suunab jätkama - teisest kinni hoidma, teisele ise ennast ära tõestama, teise olulisust välja näitama - Mina hoian Meid, Mina tahan Sinuga olla, Mina vajan Meid, Mina arvestan Sinuga – Sina oled Minule oluline – ilma Sinuta ei oleks Meid olemas = ilma Sinuta ei oleks Mind olemas. 

Ühes olemine, mis ei tähenda ühist – see püsib sellel, kes ei suuda enesele olulisest vajadusest lahti lasta - ühist hoiab inimene, kes vajab seda teist, kes lõhub ühist, sest on otsustanud, teisega, teatud moel ja viisil, mitte enam koos olla - ta ei ole seda veel, kõiges ja avalikult, ära vormistanud.

Senikaua, kuni lootus püsib - see tähendab, et teine, jätkuvalt, edastab kaheti mõistetavat informatsiooni – on võimalik teisiti – on võimalik jäämine või lahku minemine – mõlemad on teostatavad – otsus sõltub sellest, kui õigena, teise vastu ja teisega seonduvas, inimene suudab ja TAHAB olla. Informatsioon nii nagu tema ise saaks valida ja otsustada.

Seega ühist hoidev inimene ka pingutab, et päästa ise ennast – tema ei otsi asendust ega lahendust mujalt – tema jätkab enese kontrollimist, õigena hoidmist, vaigistamist, muutmist - mida rohkem teine eemaldub ja valedele osutab, seda rohkem inimene pingutab, lähedale pürib ja ise ennast tõestab - Mina pean Meid oluliseks.

Milleks see kõik - kahjustatud psüühika ei mõtle tervelt ja kriitiliselt - kahjustatud psüühika lähtub inimese vajadustest - see, mida inimene kardab kogeda, seda proovib inimene ära hoida. Väikese lapse hirm - Mina - ilma teiseta - Kes Mina olen, mida Mina teen - Mina ise ei saa, Mind siis ei ole = Minule on teist vaja.

Inimene, kes, endiselt, kardab möödunu kogemust - vanemat ei olnud, vanem lasi lahti, vanem ei valinud - see inimene ei kasvanud, loogilist arengu teerada kõndides, vanemast lahku. Selle asemel - nende kahe ühendus katkestati, ootamatult või tahtlikult - laps oli koos informatsiooniga, milles vanemat, tema jaoks ja temaga, enam ei olnud.

Ehmatus ja hingamise peatumine - vaikuses ootamine - vanem tuleb tagasi, vanem otsib lapse üles, vanem otsustab ümber, vanem on olemas - lapse jaoks ja pärast, päriselt ja tõsiselt. See tähendab, et vanem annab lapsele vajamineva informatsiooni kasutada - Sina oled Minu jaoks oluline, Mina hoian Meie ühendust - Sina saad Minu peale kindel olla - Mina ei jäta Sind.

On üsna tõenäoline, et laps, kes on vanemaga ühenduse kaotanud või on selle ühepoolne hoidja - et see laps elab vägivaldses ja teda vähendavas keskkonnas - see tähendab, et tema kasutusse antakse informatsioon, mille alusel ta justkui saaks ja võiks ja peaks, enese elu muutuseks ja turvatunde taastumiseks, olema teistmoodi ja teistsugusena.

See tähendab, et laps saab, läbi enese aja, enese kasutusse seda informatsiooni, millega ei ole temal, midagi peale hakata - see ei anna temale vajaminevat tulemust - see hoiab teda tegevuses ja jätkamas - sõelaga vett kandmas. See annab tema enda kohta teada seda, mida tema ise ei ole teinud ja kuidas tema ise ei ole olnud. See on last, kui isiksust ja inimest, vähendav ja moonutav informatsioon, mis kinnistub ja saab enese Mina pildiks. 

Enese jaoks olulise informatsiooni ootamine ja vajamine on põhjus, miks see, kes möödunus oli laps ja olevikus on suur, ei lase lahti suhetest, kus tema on üksinda, kus teda ei väärtustata, kus tal puudub turvatunne ja olulisuse kogemus - tema on, kuid temale ei ole kohta - ei ole sellega ühes ega selle kõrval, kellel on oma otsus tehtud.

Inimene, selles lõputus küünlapäevas, millele teistsugust lõppu ei saabu - võib ja saab mõelda, et kui Mina ise lõpetaksin ja läheksin minema, mis siis saab – lõpetaksin ära selle ärevuses, hirmus, turvatundeta kohas ja suhtes olemise – siis Mina oleksin vaba ja Mina ei peaks enam ise ennast müüma.

Väärkohtlemise sügavusest annab aimu see, kui inimene usub, et siis teine solvub ja ise ütleb Minust lahti – sest Mina olen teda petnud ja alt vedanud – sest Mina olen näidanud, et teine ei ole, Minu jaoks, oluline – kuna Mina saan ja võin ära minna ja ära olla nii nagu teist ei oleks olemas.

Enese kasutuses olev informatsioon - nii nagu teine, ise, ei saaks järgi tulla, üles otsida, olulisuse kohta teda anda ega ise suhet hoida – see on enese ülesande üle kinnitamine - Mina olen see, kes peab teisega suhet ja sidet hoidma - Mina olen see, kes peab, teise jaoks, õige olema - siis teine on ja jääb Minuga – teine on Minust, olulisem – teine on Minule oluline, sest ilma temata Mind ei oleks.

Keda Mind ei oleks – inimene, kes kaotab iseenda siis, kui tema rolli partner lõpetab temaga suhte/ ei ole enam temaga lähedane/ ei ole tema lähedal – on inimene, kes on elanud jätkuvas samastumises, oma rollidega – Mina, ilma rollita, ei näi olevat olemas. Enese õigena olemiseks, enese olemas olemiseks - on vaja seda teist, kes tõestab olemas olemise ja olemas olemise põhjuse – Mina saan olema, olen ja elan läbi teise.

Mina olematus, ilma teiseta - see on lapse arengust välja jäänud peatüki tunnus – selle taga on ümbritseva keskkonna ja kasutusse antud informatsiooni mõjud – edukalt teostatud vähendamine – Ilma Minuta ei oleks Sind olemas – ilma Minuta oled, Sina, EI-Keegi – Sinus endas ei ole väärtust – kõik see, mis Sinul on – on Minu poolt antu ja Minu poolt tehtu – Sina ise ei saa ega Sinul endal ole.

Pikajalise väärkohtlemise osaliseks saanu tunnuseks on, ilma filtrita ja ilma kriitilise meeleta, kellegi teise informatsiooni üle võtmine ja selle järgi elamine – enese informatsioon jääb ära, see saab muudetud teiseks, see saab nimetatud valeks. See on pikaajaline korduv kogemus, et enese informatsiooni omamine ja kasutamine põhjustab enesele tagajärjed.

Käsitletud inimene on kuulekas õpilane - seega on, automaatne, uskumuste kasutamine ja tunnete käivitumine normaalne asjade käik – see on nii sügav ja loomulik enese osa, et inimene ei pane tähelegi seda hetke, enne teise poolt öeldu ja tõestatu kasutusse võtmist, kus tema enda informatsioon annab endast märku – Mina siin, Mina ise – arvesta enesele teada olevaga.

Inimese automaatsuse taga peitub põhjus, et temal ei ole aega, et peatuda ja järele mõelda – et, mis või kuidas oli või mis ja kuidas ei olnud - otsus, enese kohta – Mina see/ Mina sellisena - on juba tehtud. Seega ei ole inimesel põhjust peatuda ja järele mõelda – tema teab, tema näeb ja tema kogeb – tema on – Mina olen.

Inimene, kes tegelikkuses, on vaba kasutama, enese ja Maailma avarustes leiduvat, erinevat informatsiooni, kogeb ja näeb ennast otsuse teatavaks tegemise hetkes olevana – ta kohtub samasuguste reaktsioonide, sõnade ja tähelepanuga nagu enese möödunus – seda ka siis, kui tema on üksinda ja keegi ei tea ega ole teda pealt näinud.

Väärkohtlemise tagajärjel haiget saanud psüühika suudab uskuda tõeks selle, et inimene, oma elu elades ja valikuid tehes, teeb teisele liiga ja on teise vastu vale – teisel on, siis, olemas põhjus inimest karistada, temale vajamineva andmine lõpetada, temale olulise asja, temalt, ära võtta, teda enesest eemale lükata ja enesega seonduvast välja jätta.

Sina oled häbi väärne – Sinu tegu/ valik osutab, et Sina oled alla igasugust arvestust – Mina ei saa Sinuga koos olla, Mina ei taha Sinuga tegemist teha – Mine ära, ole mujal, ära tule Minu käest, midagi tahtma – Mina ei ole, Sinule, midagi võlgu.

Enesehäbi – on automaatne reaktsioon, mis toob kaasa ennast halvava seisundi – enese sees kõlab enese otsus – Mina olen Vale – sel moel käitudes, seda valides, sedasi otsustades olen Mina vale. Minu sammu/ valikut/ otsust ei tohi olemas olla = Mind ei tohi olemas olla – sellisena ja sel moel – Mina pean olema teistsugusena ja teistsugune – siis teine jääb, siis teine valib Minu – siis Mina olen olemas.

Selle jaoks, et vägivaldses keskkonnas valena olev inimene saaks olla õige, peab tema kasutuses olema teda valeks nimetava ja hindava teise informatsioon – see tagab õigena olemise – see tagab ühes olemise – see tagab iseendana olemas olemise. See tähendab, et teine tuleb enne ennast – teine on olulisem ja tähtsam – teisest sõltub enese elu.

Väikese lapse mõistmine – Ema ei ole = Mind ei ole – Mina olen siis, kui Ema on. See, mida väikene laps ei mõistnud ega mäleta – Ema ei kadunud ära – Ema rollis olev inimene vahetas rolli/ väljendus inimesena – selle rolliga/ sel moel väljenduva inimesega puudus lapsel side ja koos olemiseks alus – on loomulik, et laps tahtis Oma Ema tagasi, et olla iseendana edasi.

See tähendab, et mitte keegi ei kadunud ära – tegelikult tähendab see seda, et laps sai enese kasutusse uue informatsiooni – sel moel saab ja sel moel on võimalik – see inimene saab ja sellele inimesele on võimalik muutuda - lapse vaenlaseks/ last hülgavaks/ last karistavaks/ last, kellegi teisena nägevaks/ muuta laps enese vaenlaseks ja enese vastu olevaks/ otsustada enam mitte Ema rollis olla.

Kõike muutva muutuse kogemus tähendab, et laps ei kadunud ära ega muutunud teiseks – alguse sai Mina kriis – senine teadmine, enese Mina, vanema ja neid kahte ühendava kohta, ei pidanud enam paika. Ehmatust, ärevust, hirmu kogenud lapse puhul on loomulik, et ta vajab, ootab ja kasutab seda informatsiooni, mis nn enese kaotuse kogemuse kordust väldiks – see on põhjus, miks ka aegu hiljem on, kellegi teise info olulisem enese omast – siis Mina ei kao, siis Minuga seonduv ei muutu.

Mina kriisi kestmine tähendab, et laps püsib pöördelise sündmuse keskmes – ta ei ole teinud samme, et sellest kohast eemale astuda – seega ta ei näe enese lugu kaugemalt – seega on kõik, ka aastakümneid hiljem, vahetu ja just aset leidev – ehmatus ja hingamise peatus ja vanema tagasi pöördumise ootus ja Ema kaotuse ära hoidmise pingutus - tähendab, et lugu alles kestab ja leiab aset vahetus hetkes.

Ära ole enesega karm ega nuhtle ise ennast - enesest mitte teadlik inimene kasutab, teise ära olles ja ka teisega koos olles, enese jaoks Olulise teise poolt antud informatsiooni, sest tema ei ole õppinud, elutervelt, toime tulema olukorraga, kus põhirolliga seotud teine muutub võõraks ja hülgavaks.

Kuna ja kuni inimene ei ole mõistnud, mis juhtus ja mis temaga toimus, siis ei ole tal teadlikkust, et anda ise endale informatsioon, mis teda edasi aitaks – Mina tean Kes Mina olen – olen inimene – Mina ei kao ära siis, kui mingi Minu rolli partner muudab enese käitumist, valikuid, arvestamist – tean, et ka tema on inimene, kes valib iseenda väljendused, valikud, otsused, sammud – see on tema õigus.

Mind puudutab see siis, kui ta pöördub - Minu vastu/ Minust ära/ keeldub koos olemast ja arvestamast/ edastab informatsiooni, millega ei ole midagi peale hakata/ esitab tingimusi, mis Mind vähendavad/ annab teada, et tahab-võib seotuse lõpetada, kuid ta ei see seda, siis ja seni, kuni Mina olen Õige – tema juhendite järgi ja tema Minaga arvestades.

Teadmine - Mina ise olen olemas ja jään olema - sõltumata teise valikust olla see või teine – sõltumata teise valikust kohelda Mind, selle või teisena. See tähendab, et teine ei ole Minust olulisem – seega Mina saan ja võin teise informatsiooni kõrvale jätta ning üsna sageli peangi seda tegema.

Seega - Mina valin ja otsustan enese informatsiooni järgi – Mina ise kogun kokku ja töötlen erinevat informatsiooni ja seejärel otsustan, et mida ja kuidas Mina valin – et, mis ja kuidas on Minule sobiv ja hea – informatsiooni allikana olen Mina ise esikohal.

Siis, kui ise veel ei tea ega saa aru, siis otsin informatsiooni juurde – kuid siis olen selle suhtes kriitiline – teen vahet sellel, kas see on vähendav ja manipuleeriv ehk tingimustega siduv või see on vabaks jättev ja kasvamist toetav.

Pöördudes tagasi algusesse – teine tegi oma sammu ja sellega seoses ilmnes uus või uusvana informatsioon. Siis, kui on jõutud sellesse kohta, et teine vabandab oma tegu ja näitab, et vabanduse palumisega loeb tema selle vahejuhtumi lõppenuks, siis tegelikkuses tähendab see, et lugu ei ole läbi ega aset leidnule, vajaminevast lahendusest, teada antud.

Vabandus ei aita ega lahenda – vabandus ei sisalda vajaminevat ja olulist informatsiooni – mida, kas ja kuidas teeb teine, järgmisel korral, teisiti – mis on see, mida tema peab oluliseks ja kuidas tema seda välja näitab. On tema asi anda teada enese sammud, mis tõestavad ühise hoidmist ja näitavad, tema poolt rikutud, tasakaalu taastamist.

Siis, kui teine, loo avatuna hoidmise vastustab ja selle, temaga ühendamisele vastu hakkab, siis see tähendab, et ta ei tegele looga seal, kus see on, vaid ta viib selle ära teisale – sinna kohta, kus tema ei pea otsima enese käitumise ja valikute tagamaad ega seda välja ütlema.

See tähendab, et teine ei tegele enese sees peituvaga ega ole suunatud vaimse tasandi kasvamisele, vaid ta jääb selle senise piiratuse juurde – temal ei ole huvi teada saada, mida ja miks tema valis nii nagu ta seda tegi või ta küll teab, kuid ei taha seda tunnistada – ta tahab lihtsalt olla ja toimida enese järgi.

See tähendab, et tema ei ole selle suhte tugevus ega hoidja – tema tasand on rollid – ütle ette, kuidas pean ja kuidas ei tohi, siis oled Minuga rahul – siis jätad Mind rahule. Ette öeldu ei ole inimese seest välja kasvav samm, vaid teda kohustav sundus – siis Mind ei peedistata, siis Mind ei näidata valena, siis Mind ei kohelda kurjategijana. See on protest, enesele osaks saava pärast ning iseenda käitumise ja ühises aset leidva vastutuse teisele jätmine.

Teisele osutamine ja teisele vastutada jätmine tähendab, et inimene ei vaata ega vaatle oma väljendusi, olemisi, valikuid, samme kõrvalt – tal puudub avatud teadlikkus ja avar vaimsus – ta ei oska näha ega sõnastada – Mis on see, millest Mina, oma sammuga, teisele teada andsin – kas Mina tahtsingi seda öelda ja näidata või see juhtus kogemata või see oligi Minu tegelikkus ja see tuli välja ning nüüd teine ei kaota seda ära, vaid näeb seda ja kasutab selle kohast informatsiooni.

Mina ei ole Sinule oluline – see tõdemus kohtab sõnumi edastanu vastu väidet ja tõestust – Oled küll – Mina ju olen teinud seda ja teist, Mina ju olen Sinuga ja olnud Sinu jaoks ja pärast – Sina räägid vale juttu ja süüdistad Mind selles, mis ei ole tõsi.

Jah, Mina võin olla, Sinu elus, oluline osaline, kuid ei sel moel tähtis, et sooviksid Mind, ausalt ja vundamenti omavalt, oma eluga seotuna hoida – Sinu valikud annavad sellest teada – Sina ei nimeta neid muutust vajavateks – Sina õigustad ennast ja tõestad enese õigust. Jah, see on Sinul olemas ja selle järgi Sina valid – nüüd teen seda ka Mina.

Minule teada olev, korduv, informatsioon tähendab seda, et Mina arvestan sellega – Mina ei pöördu enam Sinu poole, ei oota Sinult – Mina otsin ise oma lahendused ja hoolitsen enese eest – Mina ei toetu Sinule – Mina lähen ümber Sinu ja Sind välja jättes – Mina ei hoia Sinuga seonduvat ühist – Mina olen iseendana ja kaugenen Sinust – Mina ei oota Sind tagasi ega vaja Sinu tõestusi. 

Sina oled seal, kus Sina oled ja teed seda, mida oled tegemas. Ja see on täiesti okey – eraldatus ei tähenda, et mina kaoksin ära – mina ei ole roll – mina ise valin endale rolli ja selle partneri – see ei pea olema Sina – mina saan elada ilma Sinuta – mina olen seda õppinud tegema juba Sinuga koos olemise ja koos käidud aja jooksul.

Mina olen aru saanud, et möödunu vastutuse võtmine tähendas seda, et mina parandasin Meie suhet ja Sind ja ise ennast - parandasin ennast õigeks ja sobivaks, parandasin Sinu olemist õigeks ja õigustasin Sinu kannatusi, Minuga koos olemise ja elamise tõttu. 

Mina olen aru saanud, et suhet ei pea parandama - suhe on koht, kus kaks inimest on koos ja valivad seda ühes hoida - see on mõlemale samal moel oluline - seega ei pea seda, ühe osapoole jaoks, õigeks ja paremaks tegema, et too jääks ja jätkaks - inimene, kes tahab olla ja jääda, annab sellest teada - üheselt ja selgelt - erineval moel ja erinevatel viisidel - see on tema teadlik valik ja loomulik samm.

Marianne

26.02.2026.a