Vastu meelsus

 

Eluline situatsioon – kitsal ja kurvilisel teel saavad kokku kaks autot. Ilma informatsiooni vahetamata tuleb olukord ära lahendada. Reageerimine, sest peab midagi ette võtma. Ettekujutus sellest, mida saab teha – tagurdama kurvis ja kallakul – toob kaasa viha. Seda teist autot ei oleks pidanud teel olema. Teise auto juht oleks pidanud tagurdama – temal oli 5 meetri kaugusel turvaline maa.

Teise auto juht ei pidurdanud, vaid jätkas sõitu – ärevus ja viha, sest teine sunnib Mind, tagurdama ja olukorra eest vastutust võtma. Tagurdan ja ootan ja seejärel jätkan sõitu. Justkui oleks või peaks kõik möödas olema, kuid ometi ei ole seda - endiselt püsib vihaga segatud häiritus.

Selle avamine – ohtlikus nimetatud olukord – info enese oskuste kohta – Mina saan teha, midagi sellist, mida ei saa ise ära lahendada. Mind ei tohi sellisesse olukorda panna. Teine peab võtma vastutuse ja lahendama olukorra nii, et Minuga ei juhtu mitte midagi ja Mina ise ei põhjusta mitte midagi.

Viha saab jätku väitest, et teine ei hooli ega arvesta – tema lähtus ainult iseendast. Viha saadab endale teatavaks tehtut - Mina olen abitu – Mina olen üksinda. Sellise informatsiooni kasutamine tähendab, et kui on ohtlik olukord ja on vaja selget mõistust, siis ärevus laseb aju lühisesse – pinge talumise võimetus. Kohe juhtub midagi halba, kohe teen midagi valesti. Esmane vajadus on lõpetada selline olukord – peab ohtlikust olukorrast, silmad suletuna, välja ja ohutusse kohta jõudma. See on eesmärk.

Mina olen abitu – sõnumi järgne enese lühisesse laskmine on põhjus, miks saabki juhtuda ja aset leida – Mina ise saan põhjustada. Mina olen abitu – tähendab, et lootus, ootus ja vastutus on teisel – teine peab olukorra lahendama nii, et Mina ei tunneks hirmu ega pea, midagi ohtlikku tegema. Mina olen abitu – tähendab, et Mina pean saama oodata seni, kuni ohtlik olukord on möödas.

Situatsioon, mis lõppes ilma selleta, et teine oleks vastutust võtnud – selle asemel näitas teine hoolimatust ja ükskõiksust - see on informatsioon, mille alusel saab olla vihane – tähelepanu on suunatud teisele, kui olukorra põhjustajale.

Viha olemas olemine tähendab, et inimesel tuleb enesele jõudu juurde anda ja olla tugevam, kui tema on. Viha on kaasnev tunne – Mina olen abitu on olukord, kus on vaja kaitset ja hoidmist – tugevust enese ümber. Viha annab teada, et kaitset ja hoidmist ei olnud ega ole. See on ebaõiglane olukord – see ei vasta Mina olen selline` informatsioonile. Viha aitab olukorras, kus teist ei ole – Mina pean olema, ise, enda jaoks olemas.

Ei vasta Minu Minale – millises vanuses Minale? Täiskasvanu, kes annab endale teada, et tema on Abitu - situatsioonis, mis oli ootamatu, ärevaks tegev ja proovile panev – on avanud täis kasvamist ootava teema. Vaja on reaalajale vastava informatsiooni juurde andmist – avada suletud situatsioon ja integreerida olev enese möödunusse salvestatud loo sisse. Mina ise – olevas ajas.

Oleva hetke informatsioon on õudne – seda on raske ära süüa – seda on võimatu reaalseks tunnistada – see on muster, mis suunab ohtlikuks tunnistatud/ ebameeldivaks nimetatud situatsiooni lahendama lühisega – Mina ei talu, Mina ei ela üle, Mina ei tule toime.

See inimene, kes ei ole õppinud ega ole harjutanud ohtlikke/ ohtlikuna näivaid/ enda elu muutvaid informatsioone, avatult vastu võtma – on inimene, kes on põgenenud vahetust hetkest, et tulla tagasi siis, kui kõik on möödas – tema ei kuulnud, ei kuulanud, ei näinud – tema saab oma elu edasi elada.

Põgenemine on tähendanud füüsilise/ vaimse vägivalla, vähendamise, manipulatsioonide, ära minemise, vaikimise, rolli vahetuse, kellelegi teisele osutamise, kui lahenduse kasutamist. Tähelepanu suunamine ja füüsiline reaktsioon on aidanud olukorda muuta – enese pingele suuna ja lahjenduse andmine - enesele väljenduse võimaluse andmine – informatsioon ei jää samaks, see ei kuulu enesele, seda ei pea üksinda taluma – keegi teine võtab selle eest vastutuse.

Inimese jaoks, kes ei ole olulist oskust omandanud, on võimatu - peatuda ja lasta informatsioonil, ilma sellele vastu reageerimata, olla nii nagu see on – võtta vahetus hetkes teatavaks tehtav tegelik tõde vastu ja olla sellega üks. Võimetus seda teha tähendab inimese vaimse teadlikkuse lage – väikese lapse X vanuse teadlikus, möödunus.

Mida madalam lagi, seda kaugem algus – Mina mõõde ja selle Mina võimalused. Mina ei ole selline. Mina olen oma sammu teinud, Mina ei saa seda muuta – olev on nii nagu see on – Mina ise ja ei kedagi teist.

Kohene reageerimine tähendab, et inimene ei peatu ega mõtle läbi, et alles siis reageerida, vastavalt olukorrale. Peatuse tegemise võimetus tähendab vaimse ahtuse kogemist füüsilisel tasapinnal – vaja on füüsilist reaktsiooni vastama, kustutama. See tähendab, et tahetakse üle hüpata ja vahele jätta ja olla seal, kus kõik on läbi ja tulemus käes. See tähendab, et tegelikult ei võeta ega vaadatagi, mida öeldakse ja mis aset leiab – ei vaadelda, sest olemas on informatsioon – Minul ei ole aega, Mina pean kohe - muidu.

Muidu on füüsiline ebamugavus, mida ei taluta – muidu on muutuse suurus – muidu on katki minemise ja ära kadumise hirm – muidu on avalikuks saanud tõde – Mina olen üksinda - Minu jaoks ei ole kedagi teist – Mina pean olema ise – Minu sammud jäävad Minu enda maksta.

Inimene, kes tajub enese haavatavust ja oskab sellele tähenduse anda – saab anda endale mõistmise – Mina olen olnud pikka aega haavatud – enese sisse lukustunud lugude märkamine ja avamine on tervenemise protsess.

See tähendab, et inimesel on oskust analüüsida, seoseid leida ning põhjuseid mõista. Inimese kasvamisest annab märku see, kui ta enam ei karda informatsiooni – ta mõistab, et ausus ja selgus on vabastavad ja teed juhatavad – teda hoidvad.

Inimene mõistab, et ehmatavad olukorrad saavadki ärevaks teha – see on loomulik reaktsioon – see on adrenaliin. Abitu sõna kasutamise asemel on anda endale palju rohkem uusi omadusi - ootamatu olukord annab võimaluse keskenduda, eemalt vaadelda ja oleva aja ressursse kasutada – Mina olen piisav, Mina saan hakkama, Mina tulen toime, Mina lahendan ära, Mina saan, enamasti, peatada olukorra – kasvõi sekundiks, et mõelda järele, Mina saan küsida abi. Mina ei ole üksinda - teised inimesed on Maailma sees olemas.

Marianne

05.11.2025.a

Soov ära unustada

 

Erinevad nüansid annavad märku sellest, millise tasandi ja läheduse on inimene, suhtes/ suhtluses, endale valinud. Kõik ei ole avalik ja kõik ei ole nii nagu välja lastakse paista. Alles järele proovides saab selgeks, mis ja kuidas on tegelikkus. See ei tähenda alati seda, et pannakse tähele, ärgatakse üles ja ollakse vastav. Vahel jäädakse kinni mingisugusesse detaili ja keskendutakse sellele nii nagu see oleks tervik. Vahel toob tegeliku terviku hiline mõistmine kaasa enese valena kogemise ja nägemise – Mina, sellisena.

Inimene tunneb enese vastu viha ja kogeb enesehäbi siis, kui tema on ise ennast alt vedanud ja teda on ära tõugatud, välja jäetud, häirivaks peetud. Tema avas ise ennast ja oli sügavam, kui teine. Tema luges keha keelt, tõlkis tähelepanu ja sõnumeid valesti või ei hoolinud neist. Tema leidis koha, nägi võimalust ja koges enesele osaks saavat tähelepanu ja vastas sellele, enese järgi.

Valena olemise äratus tuleb peale seda, kui vastus/ järgnev ei ole enesega kooskõlas. Võis olla, et inimene oli kohatu ja talle anti sellest teada, otse või varjatult. Võis olla, et kõik nägi välja ideaalne ja super, kuid kontakt lõppes järsult ja tühjaks jätvalt. Võis olla, et kõik oli lõpuni välja õige ja hea, kuid sellele ei järgnenud midagi. Võis olla, et lõppes ilusasti ja näis tõeselt, kuid järgmisel kohtumisel erines suhtumine nii nagu öö päevast. Seda ilma seletusteta.

Solvumine – pettumuse tõttu. Kaotuse valu – see oli olnud see, millisel moel inimene vajas. Viha - petmise pärast. Hirm – Mina olen selline` - põhjus on kindlasti Minus, kuid Mina ei muutu – Mina jään iseendaks. Inimese sees on segadus ja häiritus – ei ole selget põhjust, ära seletavat mõistmist ega toetust, enesele.

Erinevad tunded - lohutamatus, kurbus, mida saadab kaotuse valu – kogemus oli olnud hea ja oluline – seega on loogiline, et on soov seda uuesti kogeda – Mina ju olin ja teine ju oli, justkui õigel moel olemas ja, üksteist mõistes, suhtlemas.

Segadus toob kaasa hirmu – on hirm teisega kohtuda – mis siis, kui teine petab jälle – mis siis, kui Mina usaldan jälle – mis siis, kui Mina saan haiget – jälle. Selge vastuseta kogemus suunab võtma vastutuse - Mina ei saa ise ennast usaldada – Mina loen ja tõlgendan sõnumeid valesti – Mina käitun ja valin valesti.

Valena olemise võimalus teeb ettevaatlikuks – lahendus on teisest eemale hoidmine, teise vältimine, teise valeks nimetamine – enesele sellekohase info, mis seda tõestab, andmine. Siis, kui teine on vale – siis Mina suhtun temasse teistmoodi, siis Mina ei ole temaga, siis Mina ei taha temaga tegemist teha – siis Mina tean, et teine ei ole Minu jaoks õige – teine ei arvesta Minuga.

Enesele suunava info andmine viib suletud situatsioonini – enesele peale sunnitud käitumiseni ja olukorra ette ära kontrollimiseni – Mina olen sellisena. Seda eriti siis, kui suhte/ suhtluse teisele osapoolele ei ole teema naeratavat sõbralikkust ja pühendatud huvi, sisse ja välja lülitada – muutuda ja läheduse astet ning seotuse sisu muuta – pendeldada, ühest äärmusest teise.

Teise võime, vahelduda, toob kaasa selle, et inimene ei suuda ega taha teise naeratusele ja kontakti loomisele vastata. See toob kaasa enesega sõitlemise – Mis Minul viga on? Miks Mina ei saa? Teine ju on ja saab ning näib normaalne – siis, kui Mina temale vastu ei naerata ja temaga ei suhtle, samal moel, siis olen ju Mina vale!

Enese valeks pidamine tähendab, enese kasutuses oleva info tõttu, kahestumist – teise kohta on olemas informatsioon – suhtlus on kauge ja pealiskaudne – see on teise soovidest, vajadustest, eesmärkidest lähtuv – teine kontrollib lähedust ja kohtumise võimalusi. Loo teine pool seisneb tões, et siis, kui teine on olemas ja naeratab vastu, siis Mind tõmbab teise poole – vastama tollele samaga, et kogeda lähedust.

Enese tegelikkus - Mina olin lähemal ja sügavamalt avatud. See ei ole häbi – see olen Mina. Teine ei ole Minuga sama, Mina ei vali lobisemist ja näilisust. Teise naeratus on ahvatlev ja kutsub vastama. Teadmine – see ei ole Minuga sama ega ole seda kunagi olnudki – Mina ei pea, teisele, tema tasandil olevana, vastama ega temaga olema – see valik ei tee Minust valet – see teeb Minust enesega kooskõlas oleva inimese.

Mina olen vale – ikka ja jälle olen Mina vale. Selliste kogemuste taga oli teadvustamata minevik – Mina ise ei olnud enese teekonda mõtestanud. Erinevus ei ole vale ega ole halb – oluline on selgus ja tõega arvestamine – oluline on teadlikkus.

Mina olin see, kes pidas suhtlust sügavamaks, kui see oli – kaks on kokku saanud, nemad tahavad koos olla, nemad otsivad ja loovad selleks võimalusi. Uskumine, et koos olemine on ühine alus, oli põhjus, miks Mina tundsin enesehäbi - uskusin, et ühes loodud Meie purunes Minu tõttu – Mina olin vale, et teine ei jäänud, et teine samal moel enam ei olnud. Mina võtsin vastutuse mõlema eest ja tahtsin loo korda teha – jätkata seda teed, millel olin astunud. Ilma teiseta ei olnud see võimalik.

Inimeste tõesena näiv pealispind ja varjatud eesmärgid on põhjus, miks mänge mitte mängiv inimene petta saab. Tõde on selles, et inimene ei tea teise tegelikke mõtteid ja tausta – läheduse astme ja suhtluse tasandiga mööda panemine tähendas seda, et teine ei andnud enese kohta selget ja ausat informatsiooni – teine osales loos nii nagu tema olnuks tõsi – tõsi, millel ei olnud pidavat põhja – tõsi, millel oli tegemist tähelepanu vajadusega – tõsi, millel oli tegemist kasu saamisega.

Kusagil kaugemal möödunus on enesehäbi algus – väljanaermine – Uskuma jäid, kas Sina tõesti arvasid, et keegi tahab Sinuga olla – vaata ennast ja siis saad aru! Sind valitakse siis, kui Sinul on midagi anda – mitte sellepärast, et Sina oled, vaid selletõttu, et Sind saab kasutada.

Ära unustamise soov lähtus segadusest ja salatud tunnetest. Enesena olemine ei tähenda häbi. Ausa ja siirana olemine ei tähenda valena olemist. Vastutuse võtmine ei tähenda meeleheidet. Suhte soovimine ei tähenda nõrkust ega enesele keelamist – teha samm ja suhelda nii nagu kõik oleks võimalik ja mõlema poole pealt aus. On selge, et elu elamine toob kaasa vastused, kas oli nii või oli teisiti – teise valik ei määra mind, teise otsus ei muuda mind – see on tema tee ja sammud sellel. Mina valin enese oma.

Marianne

05.11.2025.a

Olen oluline IV - Millises järjekorras?

 

Vägivaldne suhe kestab senikaua, kuni vägivallaga koheldu selles vastu peab. Siis, kui tema enam suhet koos ei hoia, siis seda enam ei ole. Siis, kui tema, osaks saavast, enam ei vaiki ega senisega nõustu, siis teda enam ei valita – muutust, suhtumises/ käitumises, ei olda valmis tegema – kas nii nagu seni või ei üldse. Viga on temas, põhjus on temas – tema ei taha seda suhet hoida – temaga oldaks, kuid tema ei lase seda teha – tema tingimused ei ole aktsepteeritavad.

Enesele teada oleva olulise info välja ütlemata jätmine - ennast häiriva, kuid teadvustamatu info välja selgitamata jätmine - loob pinnase vaimsele piiratusele, mida inimene kogeb füüsilise ebamugavusena. Inimene kogeb vaimset ahtust – tema mustrid ja uskumused takistavad mõistmast seda, mis jääb väljapoole tema arusaamist. Ta kuuleb ja näeb, kuid ta ei oska seda informatsiooni vastu võtta ega sellega midagi peale hakata – see ei ole tema Maa ja Ilm.

Vaimselt täis kasvamata inimene ei võta enda vaimse tasandiga seonduva eest vastutust. Siis, kui temale öeldakse, kuidas tema käitub ja väljendub ning kuidas teda kogeda on – siis ta laseb asjadel minna – sellel hetkel, kui oleks põhjust selgitada, enese sees toimuv välja ja on võimalus, enese sees toimuva kohta, öelda välja – inimene jätab selle olulise sammu tegemata. Ta vaikib, valetab või ta mühatab midagi või ta on agressiivne – erinevates vormides ja erineva jõulisusega.

Vaimselt täis kasvamata inimene on see, kes jätab endaga seonduva välja ütlemata – enese kohta käiva ja enesega arvestamist võimaldava olulise info jätab ta enese teada. Inimesele näib, et temal ei ole enese välja ütlemiseks võimalust. Temale tundub, et temast ei saada aru. Tema usub, et temal ei ole selleks õigust. Põhjus on ka selles, et temal ei ole selleks julgust ega ka harjumust. Ta näeb, et temal ei ole selleks põhjust – teine ei pea tema kohta, midagi teadma/ teine tegelegu iseendaga – jätku teda rahule.

Füüsilisena kogetava vaimse ebamugavuse jaoks on inimesel lahendus olemas – passiivne/ avalik agressiivsus – tema vastab vägivallaga, vägivallale, mida ta enda suhtes tunneb siis, kui temaga ei arvestata. See on siis, kui temale edastatakse informatsioon, mis teda häirib või tema ise annab endale info, mis teda häirib või tema sees on pinge, mida tema lahustada ei oska.

Vahetu kontakt tähendab võimalust, ennast häirivale, enesele jõukohasel tasandil olevana reageerimiseks ja/ või sellele tasandile suunamisega. Vahetu kontakt tähendab, et on olemas see objekt, kellest saab ebamugava tunde, ebameeldiva olemise põhjus ja sihtmärk ja lahendus. Reageerija kasutab võimalust – osutab, et teine on vale ja häiriv, teise poolt öeldu ja tehtu on vale ja häiriv – seega on temal õigus reageerida sel moel ja sellisena nagu tema seda oskab ja valib.

Vaimselt täis kasvamata jäänud inimest iseloomustab tõik, et tema kasutab füüsilist lahendust vaimsete teemadega seoses - ta vähendab seda teist, kes temast vaimsel tasandil üle on – ta vaigistab selle teise, kes temaga ei nõustu – ta kasutab naeruvääristamist/ sarkasmi/ vaikust selle peal, kes toob välja teemad, mida tema ei ole nõus harutama ega tõeseks nimetama.

Vaimselt täis kasvamata jäänud inimest iseloomustab tõik, et ta ei oska ise ennast kõrvalt vaadata ning ta ei mõista ennast käivitavaid mehhanisme – tema teod ja väljendused on tema jaoks harjumus – nagu hammaste pesemine – privaatne tegevus, mis ei kuulu teistele – teised ei tohi osutada ega valeks nimetada.

See tähendab, et vägivaldne inimene on sõltuvuses endale antud abivahenditest – neid ei tohi temale keelata. Tema ei tunnista, et tema on sõltlane ja sellel on temaga koos olijate jaoks tagajärjed – tema on täis kasvamata jäänud laps, kes kasutab enda lähedal olijaid ära endale vajamineval moel – tema ebamugavus ja pinged saavad lahenduse teiste olemas olemise läbi.

Vaimset täiskasvamatust iseloomustab tõik, et siis, kui inimese sees olnud pinge saab maha laetud, siis on inimene tagasi nii nagu ei oleks midagi aset leidnudki. Ei ole ärevust ega kahetsust ega ehmatust – et oot, mida Mina tegin. Tema jaoks ei olnud toimunus midagi erilist – oli paha tuju, mis läks mööda – oli suhtlus, mis oli normaalne – oli info vahetus, mis oli täiesti tavaline. Õlgade kehitus – Milles teema?

Tegelikkuses tähendab vaimse teema füüsilisel moel välja elamine seda, et inimene lõhub ühendust, mis seob teda, kellegi teisega kokku – see, et tema kasutas vähendamist ja vägivalda, tähendab, et tema kasutas lähedust valel eesmärgil ära. Temaga koos ei olnud turvaline – tema eest ei olnud kaitset – temalt ei oodatud seda, mida ja kuidas tema tegi – tema andis teada, et teine ei ole tema jaoks oluline, kuna tema on võimeline, sõnade ja füüsilise jõuga, teisele haiget tegema. See fakt ei ole kooskõlas suhtega – koos olemise-elamise eesmärk on midagi muud – olla hoidvalt ühes, olla turvaliselt üks.

Vaimse tasapinna ahtus toob kaasa konflikti – nö rajalt eksinu tagasi pöördumine ei taasta lähedust. Selle saab taastada vaimse tasapinna eest vastutuse võtmine, enese teo analüüs ja reaalsed sammud. Vägivaldselt koheldu ei saa senist lähedust enam taastada. See jääb rikutuks, kui lõhkuja seda ise ära ei paranda.

Vägivaldset lahendust kasutanu sõltuvuse sügavusest annab aimu see, kui ta suudab enda jaoks oluliseks nimetatud inimese pihta sõnadega sülitada, teda tunneteprügikastina kasutada, teda lüüa, pilkavalt tema üle naerda ja järgmisel hetkel otsida lähedust ning eeldada, et tema poole sirutatakse kallistavad käed või surutakse musi põsele – sõnumiga, et tema jaoks oluline on olemas – temaga ollakse lähedased – tema on inimene, kes ei suuda ega oska kogeda vaimset lähedust – tema kogeb lähedust füüsiliselt. Tema võib suhte ehitada füüsilisele tasapinnale ja jätta vaimse tähelepanuta - talle on vaja füüsilisi funktsioone, mis täidavad eesmärki, mitte ajude väänamist.

Siis, kui inimest häiriv vaimne teema ei leia avatud ja selget formuleeringut, siis väljendub sellise olukorra lahendus füüsilise muutusena. Füüsiline inimene elab ennast segava ebamugavuse välja füüsiliselt - ta kogeb/ teostab füüsilise reaktsiooni - Mina muutsin/ Mina lahendasin/ Mina väljendasin/ Mina vastasin. Siis, kui lahendav väljendus on läbi saanud/ vajaminev tulemus käes, siis on ta endisena tagasi – sama tasapinna üks väljendus vahetus teise vastu.

Füüsiline vägivald kohtab füüsilist vaikust. Eemale hoidmist, vaoshoitust, napisõnalisust. Vägivallaga kohtunu hoiab ennast füüsilisel pinnal tagasi – teeb vahe kahe inimese füüsiliste kehade vahele. Ta on ennast teise eest sulgenud. Ta ei taha lisada suhtlust. Ta ei vasta teise peegeldusele ja avanemisele.

See on märku andmine, et lugu ei ole lahendatud – see on ootus ja informatsiooni vajadus. Vaimse tasandi seletus ja vastutuse võtmine on ära jäänud. Enne tuleb taastada vaimne lähedus, siis saab avaneda füüsiliselt – põhjuseks see, et teine kasutas ka vaimset tasapinda vägivaldsel moel. Inimesel on vaja saada kontakt teise inimesega – tajuda ja näha, enese kogemuse ja aset leidnu, mõistmist.

On tavaline, et kahe vahelise suhte lõhkuja astub juhtunust, kui tühisest loost, üle – temal ega temas ei ole teemat. Teises on. Teine teeb tühjast tüli. Tavaliselt annab füüsilise väljenduse teostaja seletuse – Sina ise küsisid/ Sina ise tahtsid/ Sina ise olid/ Sina ise põhjustasid. See on alatu manipuleerimine – füüsilise tasandi kasutaja andis edasi oma sõnumi – vastuse või reageeringu, millelegi - tema ise valis selle, kuidas tema seda tegi – millisel tasandil, milliste vahenditega, kui selgelt, kelle poole pöördudes ja millise eesmärgiga.

Vägivalda kasutanu vallandas pinge/ väljendus tunnetega, millega tema toime ei tulnud. Tema kasutas teist vahendina. Reageeris, millelegi, mida sai valeks, ebaõiglaseks nimetada – vaadati valesti, öeldi valesti, tehti valesti. See on vaimse häirituse tasandi väljendus, füüsilise lahendusena – erinevas vanuses inimene justkui magab siis, kui reageerib varases eas, nii umbes 2-4 aastasena.

On liigagi tavaline, et see, kelle vastu vägivalda kasutati, teeb muutuse mängu kaasa – elab ühist edasi, kuid see ei ole enam kunagi sama. Omal moel muutub ta tuimaks ja kannatavaks – ta harjutab ennast, vägivaldsete reageeringute, sisse ja välja lülitamise mustriga, kuid tegelikkuses see ei õnnestu – ta on endiselt haavatav.

Kuid, kuna tema on selle suhte tugevaim pool ja seega ei saa tema olla nõrk, siis ei ole selles loos tema tegelikkusele kohta - tema jätab kõrvale selle, mis suhte lõpetaks – enese tõe ja sellega arvestamise. Tema jätab kõrvale enese tunnete vastu võtmise ja nendega ühes olemise – tema hülgab iseenda – ta astub teadlikkuse alakäigutrepil järgimise sammu – alla poole – ta harjub osaks saavat pidama enese normaalsuseks.

Vägivaldsele keskkonnale ja suhtele on iseloomulik, et kui vägivallaga koheldu läheks ja ennast välja ütleks, siis ta ei jõuaks loo tuumani ja selle üle arutluseni, vaid tema teema jääks pealispinnale – ta jääks kinni mustrisse – enese ära tõestamine ja enese olulisus.

See on vaidlus selle üle, kas temal on õigus enese info välja ütlemisele või mitte – mitte sellele, mida ta öelda tahab, vaid seda, et kas tema on see, kellega tuleb arvestada – see on vaidlus selle üle Kes saab kanda Olulise rolli.

Vägivaldse lahenduse kasutaja tõestab, teist arvustades ja teise poolt kogetu tõsidust vähendades, et tema ise on see, kes on olulisem/ kannatanu/ ohver – temaga tuleb arvestada, sest temale tehakse selles olukorras liiga. Tema tahab tõestust, et tema on Oluline. Olulisena olemine tagab võimaluse, et teda ei sunnita tegelema teemaga, mida tema ei ole nõus/ valmis arutama – tema on endiselt laps, kellega ei tohi vägivaldsel moel käituda – selline vaatenurk tähendab, et vaimne piiratus annab endast märku.

Tegelikult on reaalset vägivalda kogenu enese olulisuse taga vaimse tasapinna mõistmine ja täis kasvanud inimese poolne vastutuse võtmine – siis, kui teine teab, siis teine arvestab, siis teine enam ei tee. Oluline on informatsiooni edastus, vastu võtmine ja töötlemine – ühel ja samal tasapinnal.

Selle ootuse taga on suhte olemas olemise kohta käiv informatsioon - kuna Mina olen teise jaoks oluline, siis, kui teine saab teada, kuidas tema tegu/ väljendus Minule mõjub, siis tema enam vägivaldsel viisil Mind ei kohtle – teine võtab ise vastutuse, tegeleb ise enda teemaga ja hoiab ise ennast joone peal. Olulisena olemine tähendab ju, et teine ei taha, et Minul paha oleks ja Mina haiget saaksin – tema hoolib ja seega vastutab selle eest, et tema ise ei põhjustaks. Olen oluline – teine tahab, et Mina tema elus osa olen.

Vägivaldsele suhtele on iseloomulik, et vägivalda kogenu jääb ära tõestamise faasi kinni – põhjuseks on temale antud informatsioon – teine annab teada, et vägivaldne kohtlemine on olnud õigustatud – inimene ise põhjustas enese kogemuse või tõlkis temale öeldut/ tema vastu tehtut valesti. Tõestamise taga on ootus ja lootus – Mina olen oluline – teine ei vali ega teosta – see on katse anda teisele informatsioon, et too oma teo põhjenduse ringi vaataks/ enese info teistsugusel viisil edastaks/ ise enda eest vastutuse võtaks.

Vägivaldsele keskkonnale ja suhtele on iseloomulik, et EI ei tohi öelda, EI-le ei ole õigust, EI-ga ei arvestata. Vägivaldses keskkonnas peab see, kelle informatsiooniga arvestataks, olema tõestatult oluline – mõlemad korraga ei saa olla, sest mõlemad ei saa ühte ja sedasama rolli kanda.

Rollide Maailmas tähendab kannatanu info ehk Ohvri rolli ühisele energiaväljale asetamine seda, et sellest saab peapreemia – see, mille nimel lahingut pidada. Tegelik kannatanu on õrn ja haavatud – tema ei lähe sõdima – seega saab temast sobiv sihtmärk ja mõjutatav, et tuua välja/ luua tema kohta informatsioon, mille alusel saab temast Süüdlane ja teisest Ohver. Lugu on lahendatud – „õiglus” jalule seatud – vaimse piiratusega inimene on saanud enesele õiguse ja andnud ise endale vabastuse.

Vägivaldne suhe on halb kogemus – sageli ei saa inimesed aru, miks nad sellest lahti ei saa lasta. On erinevaid põhjusi – usutakse, et ei olda teistsugust kohtlemist ära teeninud/ ei mõisteta tegelikkust/ kannatatakse, millegi enesest olulisema nimel - kuid põhjus peitub ka enese harjumuses - ühes olemise alles hoidmise taga on tarve tõestada ennast ära – Minul on õigus – Mina olen oluline, Minu informatsioon on tõene. Ollakse pendlil kiikumas ja soovitakse jõuda selle poole peale, kus enese Mina loeb.

Enese õiguse tõestamine on harjumus, mis hoiab alles mustri – vägivaldne kogemus käivitab enese ära tõestuse reaktsiooni – Mina kogemuse vajadust ja selle tõestuse protsessi peetakse loo lahendamiseks ja vägivalla lõpetamiseks.

On tõde, et vägivalla läbi kannatanul, ilma vägivallata, enese Mina ära tõestamine ei õnnestu ja tema vajaminevat tulemust seega ka ei saavuta. See tähendab, et tähelepanu suundub järgmisele puudujäägile – on vajadus olla Oluline – näha ja tunda, et ollakse, reaalselt, oluline. Sellise vajaduse olemas olemine tähendab, et viibitakse keskkonnas ja ollakse suhtes, kus ollakse, inimesena, vähe tähtis – ei ole rolli/ ei ole rollile liidet/ ei ole võimalusi/ ei ole ressursse/ ei ole omadusi/ ei ole oskusi jne, mille alusel hinnata teda, sealses olijate jaoks, väärtuslikuks. Temaga ei kaasne head tähelepanu – temaga võib kaasneda negatiivne tähelepanu.

Selle jaoks, et enesega aset leidvat näha, mõista ja mõtestada, kordab inimene enese lugusid – erinevas vanuses ja teadlikkuses saab ta võimaluse muuta enesega seonduvat – ise enda eest vastutust võttes. Vägivaldsesse keskkonda ja suhtesse jäädes on ta vägivaldse lahenduse kasutaja kaassõltlane – tema olemas olemine aitab teisel oma lahendust kasutada ja alles hoida – seni ja siis, kui see töötab.

Inimese eesmärk ei ole teist inimest kasvatada ja muuta, vaid ise enda eest vastutus võtta – Ei öelda, kontakt lõpetada, keskkonnast/ suhtest lahkuda. Kerge öelda, raskem teostada - vägivaldsete suhete otsa komistamise taga on vajadus olla oluline - Olen Sinuga siis, kui olen Sinule oluline – anna Minule kogemus ja Mina jään Sinuga.

Vägivalda kasutav inimene on hea manipulaator – ta saab teha teisest enesest sõltuva - anda teisele peaaegu kogemuse – anda mõista, et teine on oluline ja vajalik – tõestuseks see, et tema on teisega koos ja pöörab teisele tähelepanu ja tagab rollide ühenduse – teine saab võimaluse olemas olla – see on see info, et Ilma Minuta oled Sa eikeegi!

Sõnad ja neid saatev on palsam, katkisele hingele, kuid see toob kaasa kurdid kõrvad ja pimedad silmad – tegelik olulisus seisneb kättesaadavuses – vahendina kasutamises – lähedus ja avatus annab võimaluse vägivaldse lahenduse kasutamiseks ja selle õigena esitlemiseks.

Vägivaldses suhtes ja keskkonnas tähendab oluliseks olemine seda, et kaaslase füüsiline muutus muudab senist - see kaotab ära vajamineva tähelepanu ja Mina olen Oluline olemine läheb pahinal õhust tühjaks ja inimene kukutatakse, senisest kõrgusest, alla – vägivaldse keskkonna olulisus on Mina olen Oluline rolli lagi, millest ei vii inimese teed edasi – rolli saab ära võtta ja välja vahetada - vägivalla kasutamise hetkel ollakse Mina, kes ei ole Oluline.

Kuidas jõuda informatsioonini, mis on enese põhi – Mina olen endale oluline ja Mina valin olla sellega, kellele ei pea ise ennast ära tõestama – ei pea põhjendama, et ei tohi – teine ise ei tee ega taha – teine on vaimselt täis kasvanud ega vali füüsilist väljendust, vaid otsib vaimsest küpsusest märku andva lahenduse. Kuid seni, kuni eluharjumus on tõestamine, siis sellise suhte inimene endale ka valib, kus ta seda teha saab.

Vaikiv vägivalla taluja – laps, kes ei tea sõnu/ kes ei oska ennast väljendada/ kes on vaigistatud/ keda on manipuleerivalt käsitletud. Olulisuse ootus – laps, kes ootab Ema/ Isa rollis olijaga vägivallavaba ühendust. Vajadus olla oluline annab märku keskkonnast, kus eiratakse, vähendatakse, kasutatakse vägivalda, manipuleeritakse vahendina – rõhk on rollidel mitte inimesel – rollide vahetamine ei aita inimesel täis kasvada – see aitab inimesel vastutusest vabaneda – vaimset ahtust osutavate teemadega mitte tegeleda – enesele füüsiline lahendus anda.

Vägivalda kasutav inimene ei ole kogu aeg 100 % vägivaldne, kuid ta pöördub selle lahenduse juurde tagasi. On raske teha vägivaldse teisega seotuse kohta otsus, kui see ülejäänud osa on hea, parem, võimalus, ühine aeg – ei ole võimalik öelda Ei ühele osale ja jätta teised alles – inimene on tervik.

Küsimus ei ole ainult ühes detailis, vaid inimeses, kui tervikus – vägivald ja selle kordamine muudab kogu terviku vägivaldseks – inimene on võimeline ja inimene valib, temale vajamineval hetkel ja tema vajadusi täitvates raamides.

Täis kasvamata jäänud laps lõhub seda ühendust, mille kohta ta arvab, et see katki ei lähe. Vägivald on temapoolne sõnumi edastus – laps ei taha täis kasvada – laps ei taha, et vanem tema vabadust piiraks ja tema elu muudaks – täis kasvamise aeg tähendab korduvaid rolli ära võtmisi – Mina ei saa olla Mina kogemusi – see toob kaasa, vägivallale, vägivallaga vastamise – Minuga ei tohi sel moel käituda! Sellest ka see Olulisuse kogemise ja tõestamise vajadus – siis ei tehta, siis ei pea kogema – siis Mind ei kaotata ära/ siis Mind ei sunnita muutuma.

Mina kaotuste traumaatiline kogemus tähendab, et olulises ja elulises keskkonnas ja suhtes puudus avatud vaimsusega inimeste tasandi kontakt – vaimse kasvamise teekond jäi pooleli – kõik seletati ja lahendati ära rollidega – rolle jagati/ võeti ära/ vahetati välja - käsitleval ja vägivaldsel viisil. See tähendab, et ei olnud ühte ja kindlat pidavat põhja, millele toetuda ja millel kasvada. See tähendab, et inimene ei jõudnud enese, kui inimese, nägemise ja mõistmiseni – ta nägi ja teadis ennast erinevate Minadena, mis said kinnituse, kellegi teise tähelepanu saatel.

Marianne

04.11.2025.a

Olen oluline III - Põhjus olla iseendana

 

Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik inimese võimetus ja oskamatus, vahel ka soovimatus, teha enese elus muutused, mis mõjutavad ühist – kasvada inimesena ja olla teadlikum nii, et suhted ei katkeks ja seotused jääksid alles – et muutus toimuks kvaliteedis ja läheduses – inimeste tasandi suhtluse ja koos olemise valimine.

Rollide tasandi teadlikkus toob kaasa võimetuse jõuda üksteise mõistmiseni – inimesi viib lahku ja sunnib teisest kaugemale astuma see, kui tähelepanu asetus ja informatsiooni töötlus muutub – kellegi rolliMina ei saa enam õiget kohtlemist ja tähelepanu – selle asemel luuakse temast justkui Mina, kes on selline`, millisena on ta inimesena, kuid ta ei ole selline rollis olevana – tema ei nõustu nähtavaks tegema ja tõeseks lugema seda, millele tema ise ei vali alla kirjutada.

Kõigel on põhjus – inimene ei tea seda või ei mõista seda. See, kes ei näi tahtvat edasi kasvada, loob ja hoiab alles keskkonna, kus inimest vähendav sein tuleb vastu ja see, kes on lasknud ennast vähendada, peab, pideva surve kestmisel, valima, kas hakata kasvama või taluda edasi – on üsna tõene, et tema elu muutub väljakannatamatuks sel moel, et tema peab senisest välja astuma või laskuma ühe trepiastme võrra allapoole.

See, et inimene ei saa enesega seonduvat muuta, ei tähenda, et see väide peaks paika. Inimene, kes ei saa enesega seonduvat muuta, on kinni keskkonnas, mis ei muutu – seega peab paika informatsioon, et tema ei saa keskkonda ja sealses olijaid muuta. Inimene on see, kes tahab ja vajab teisiti, kuid sealses/ teisega koos see ei ole võimalik.

Inimene tunneb ahastust ja näeb väljapääsmatust, nende olukordade pärast, mida tema muuta ei saa – kindel keskkond ja kindel keegi teine. Ahastus ja kinni olemise tunne on, iseenda poolt, iseendale antud suunatud informatsioon – senikaua, kuni kestab tõde, et midagi ei saa teha, senikaua inimene midagi ette ei võta – tema püsib paigal.

Muutus tähendaks enese nähtavaks tegemist ja kõikide tagajärgedega vastamisi seismist. Väljapääsuta olukord tähendab, et inimesel on kaotada rohkem, kui võita – ta on allakäigutrepi astmel ja sügavusse enam ei astu, kuid ta ei ole valmis ülespoole tõusma – tema lagi on ees – enese poolt läbi kõndimata jäänud lood tuleb avada ja nendes olev mõtestada.

Inimene tahaks minna otse, mitte astuda sisse ega tegeleda vaimse kasvamise tööga, mis mõjub häiritusena, füüsilisel tasandil. See tähendab, et inimene ei saa tõusta kõrgemale tasandile mujalt, kui oma trepiastmeid mööda – ükshaaval kõrgemale astudes.

Iga trepiaste tähendab konkreetse Mina suurust ja sellega seonduvat – mis oli selle Mina sünni aluseks – mida tegi inimene sellist/ kuidas oli tema sellisena/ milline oli tema koht süsteemis, et temaga seonduvat informatsiooni sai sel moel kasutada/ sel moel valiti kasutada. 

Mida selle Minana olemine tähendas - millist kohtlemist see Mina talus, mis oli Mina puhul õigustatud, mida Mina ei tohtinud, milliseid õigusi Minal ei olnud, mida ja millisena pidi Mina olema/ tegema. Ausad vastused on olulised.

Inimene, kes on harjunud sellega, et teda võidakse vähendada ja teistel on selleks alus – on inimene, kes kogeb oma tundeid, kuid ta ei vaatle neid teadlikult – tema elab ja väljendub tundena – samastab ise ennast – Mina olen Kurb/ Mina olen Vihane/ Mina olen Kade – teine põhjustas selle tunde.

Inimene saab aru, et tunded kirjeldavad temale osaks saavat ja temas aset leidvat reaktsiooni, mingisugusele informatsioonile – selles kohas enesest mitte teadlik inimene ja vägivaldse keskkonna kasvandik peatub, sest temal ei ole partnerit, kellega oma tunnetes sisalduvat tegelikkust harutada ja, kellega ühes teada saadud informatsiooni kasutada.

Selles kohas inimene peatub, kui tal ei ole aega ega oskust teada saadut enese infobaasi integreerida – mitte selle vastu võidelda, vaid sellega seonduv tunne vastu võtta ja ennast sellisena kogeda – see on kasvamine muutuvas keskkonnas. Seega on inimese tunded tema lõpppeatus – tema usub, et teisiti ei saa muidu, kui informatsioon teiseks muutub/ teiseks muudetakse või talumatu tundeenergia välja elatakse.

Informatsiooni muutuse võimaluse ja muutmise otsimise vajaduse taga seisab põhjus – tunded ja neis peituv on vale – Maailm on korras siis, kui valesid tundeid ei ole. Vägivaldne keskkond ja elus ette tulev annab teada, et Maailm ei ole alati korras – inimene annab ise endale teada, mis on tema teadlikkuse eest varjus ja maskeeritud ning mis on aset leidva ja teada antuga kaasnev.

Täis kasvamise esimene samm ongi tunnistamine, et enese tunded ei ole valed. Inimene ei pea neid eirama, kustutama, üle kirjutama, tühiseks nimetama, varjama. Oluline on mõista, et tunded annavad temale teada, mida/ kuidas inimesel (enam) ei ole ja mida tema (nüüd) selletõttu peab.

Turvatunde puudus annab märku teadmatusest - see tähendab olulise info puudust, mille alusel anda endale teadmine – kõik on ok – Minuga on kõik korras, häire on möödas – Mina olen elus, Mina sain hakkama, Mina kõndisin välja, Mina lahendasin ära.

Turvatunde puuduse taga on lõpetamata olukord – inimene ootab uut informatsiooni välisest/ kellegi teise käest – Maailm enam ei muutu, keegi ei ole enam vägivaldne, keegi nüüd arvestab. Senikaua, kuni Maailm vajaminevat infot ei anna – inimene kannatab ja kardab – teades vägivalla olemust, teab inimene seda, mis teda ees ootab.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu ja elanu tavaline lahendus on ootamine ja ära hoidmine – ta suunab oma tähelepanu enesega seonduva muutmise võimalustele/ enese talumise suurendamisele, et vägivaldses keskkonnas samade reeglite alusel edasi elada – eesmärk on vähem kahjustada saada.

See tähendab, et inimene ei otsi teed, välja ja edasi – seega ta ei ütle endale, et kui keskkond ei muutu, siis tema muudab ise endaga seonduvat – tema läheb ära. Enesele jäänud valiku kasutamata jätmine tähendab, et inimesel ei ole anda endale informatsiooni – Mina lõpetasin ära selle, et ümbritsev saab käituda nii nagu on näidanud, et valib käituda – Mina ei pane ennast olukorda, kus annan võimaluse Mind vähendada – Mina ei vali, senist ja sellist, koos olemist ja elamist. See ei ole karistus, vaid loogiline ja eluterve lahendus. Seega on inimene endiselt olukorras, kus muutust ei sünni – vägivaldne ja vähendav keskkond ei muutu – sellel süsteemil/ keskkonnal on oma normaalsus ja see püsib samana.

Vägivaldsest keskkonnast välja kasvamine vajab julgust ja suurt enese ületamist, sest vägivaldsele keskkonnale on omane, et teist inimest vähendavat informatsiooni ei unustata ega töödelda – see jääb selliseks, et seda on võimalik sihtotstarbeliselt kasutada – selle alusel saab inimest vähendada, karistada, nimetada – aegumatu kuritegu.

See tõik toob kaasa selle, et enese möödunus aset leidnut saadab sageli hirm ja häbi ning selles puudub selgus ja teadlikkus. Mõte on suunatud enesele osaks saavale tähelepanule - Mida teised mõtlevad, kuidas nemad olukorda näevad ja tõlgendavad. On häbi enese pärast – on hirm osaks saava pärast – korduv vähendamine ja vägivald.

Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et inimesena olemine ja inimesena kasvamine jäetakse varju. Seega on inimesed nagu seestunud – nendega juhtus ja nendega toimus – nad ei saa aru sellest Miks – miks nad oma teo, valiku, väljenduse, olemise tegid ja valisid. See toob kaasa hirmu enese ees – Mina võin uuesti teha/ olla/ väljenduda – Mina ei tea ega tunne ise ennast. 

Siis, kui inimene ei mõista iseenda valikuid ega näe nende teostamise põhjusi, iseendas, siis ta ka ei suuda ega oska ega taha mõista teist inimest, kui enesega sama. Seega näib vägivaldse keskkonna lahenduseks olevat see, kui ümbritsev ei loo nn valeks olukorraks alust – vale info muudetakse/ kustutakse/ varjatakse enne ära.

Möödunusse vaatamine tähendab tolle aja informatsiooni avamist - Kellena ja miks inimene oma sõnumi edastas, kellele ja kuidas vastas, see on seotud sellega, kellena tema ise ennast nägi ja koges, millises vanuses ta oli, milline teadlikkus temal oli ning mida tema enam kogeda ei tahtnud/ mille tema ära lõpetada tahtis ja loomulikult ka see – kuidas ja kellena teda koheldi.

Tegelikkus – inimene toimis/ tegutses/ valis/ väljendus enese kasutuses oleva info alusel – seega ei olnud tema valik mõistetamatu – see on loogiline – selle hetke parim võimalik, mida tema ise sai anda enda aitamiseks ja olukorra lahendamiseks. Tegelikkus – inimene ei olnud üksinda – tema reaktsioon oli vastus, kellegi sõnumile või oli see tema enda info edastus – Mina olen oluline/ Mind on eiratud/ Minuga seonduvat ei ole arvestatud.

Marianne

03.11.2025.a

Olen oluline II - Samade ebavõrdsus

 

Inimene on see, kes vägivaldses ja vähendavas keskkonnas elades, füüsiliselt/ vaimselt igavesti ei jaksa ja enese hüüde – Mina olen oluline! - teele saadab. Inimene tahab muuta enese energeetilist tasandit, kuid vägivaldses keskkonnas muutub see liigse auru välja laskmiseks ja iseenda sisse kogunenud energia välja valamiseks – halvasti varjatud agressiivsus/ tunnetekarussellid/ tunnete välja oksendamised/ vale nimelise energia teise pihta heitmised/ depressioon/ sõltuvused – kõik see on ajutine kergendus ja lahendus, mis tegeleb sellega, mis kaasneb lahendamata jäetud teemaga – inimese olulisuse aste süsteemis/ kollektiivis - inimene ja tema inimõigused, mida ei vaidlustata, millega arvestatakse.

Inimene, kes annab endast teada – Minul ei ole olnud hea - on inimene, kes vajab, et temaga koos olnu/ koos olija saaks temast üheselt ja selgelt aru – Mina olen inimene – Mina vajan inimeste tasandi ühendust - Meie oleme koos ja Sina vaatad Iseenda/ Minu/ Meie teele tagasi ühiselt – Minu informatsiooniga arvestavalt. Oleme koos rollide alusel, kuid vaatame ja keskendume loole inimestena.

Rollid tähendavad erinevaid mättaid ja tasandeid – rollid tähendavad kindlaid reegleid, väljendusi, võimalusi ja ülesandeid. Rollid täiendavad partnereid ning nad ei ole, teisega, kõiges samad. Seega on inimestel keeruline astuda nende raamistikust välja ja näha koosolemist eelnevast erinevalt – olla inimeste tasandil ja vabad sellest joonest, et üks peab olema teisest vähem ja teine saab olla teisest olulisem.

Inimeste aegade loos tekitavad kõige enam segadusi, sõdu ja vaenamist need rollid, mis ei erine teisest ja seega ei paku, rollide suhtes olles ja rollide võrdluses, enamana olemise ja saamise võimalusi – teine on endaga sama – Laps, teise Lapsega – Õde, teise Õega – Vend, teise Vennaga – Inimene, teise Inimesega – Õpilane, teise Õpilasega – mingi Juht, teise Juhiga – Kuningas, teise Kuningaga jne. Sama tähendab samastamist ja samastumist rolli nimega – inimesele kohta ei ole, inimest nähtavaks ei tehta.

Need on rollidepaarid, milles tähtsama ja olulisema määrab ära väline tähelepanu ja suhtumine ja enese ära tõestamise võime/ võimalus. Need on rollidepaarid, milles tähtsama ja olulisemana olemise nimel tehakse kõige rohkem haiget. Need on rollidepaarid, milles on võimalik võrdlus ja selle alusel vähenda, ühte, teisest. Need on rollidepaarid, milles on võimalik erineda põhirollile antud liite abil või kasutusele võetud, mingi teise, rolli alusel.

Vägivaldses keskkonnas, kus ollakse kahekordselt samad, on väga suur tõenäosus, et üks mängitakse teise vastu välja – vägivaldne vanem võtab ühe lapse, kes on temaga samast soost, ja tõstab tolle, teisest lapsest, ka samast soost olevast, kõrgemale.

Kõrgemale tõstetu annab vanemale, kui inimesele, võimaluse kogeda enese paremaid külgi ning varjatud soove, vajadusi ja unistusi – projitseerida ennast tõstetud lapsele, näha ennast ja enesele osaks saanut temas ja anda sellele lapsele see, mida ise, enese möödunus/ kuid ka olevas, vajas ja kogeda tahtis/ tahaks. Valik tähendab, et vastu saab ta teda ennast paremana näitava ja oluliseks tunnistava tähelepanu.

Vähendatu annab vanemale võimaluse suunata enese häiritus, negatiivsus ja ebamugav vastutus, sellele lapsele – justkui oleks see laps olnud see isik, kes oli vanema vastu, lapsena olemise aja möödunus/ suure inimese olevas, vägivaldne ja teda vähendas ning oodata sellelt lapselt enese loo õigeks tegemist – õiget tähelepanu - laps tunnistab, et on eksinud ja on vale ning kahetseb, palub vabandust, on alandlik, allutab enese. Mõlemad lapsed põhjustavad ise endale osaks saava - vanem tõlgendab neid, ja nende poolt tehtut, enese valiku alusel.

On üsna tõenäoline, et samal moel jagavad, samanimelised, lapsed ära ka teised samas süsteemis olijad. On üsna tõenäoline, et selline lahendus on kordus – seda teeb see, kellel on isiklik kogemus olemas, teised kasutavad loodud mustrit. Sellest kujuneb välja harjumus ja uus normaalsus – seda nähakse õige ja põhjendatuna – seda vajatakse, sest see aitab täis kasvamata jäänuid. Kõik on lapsed mingis x vanuses ja seega teis(t)ega samad – seega on suur inimene sama väiksega ja väike saab olla oht suurele.

Seega on selles kollektiivis olemas lapsed, kes aitavad hoida oma Ema/ Isa, kui inimest, tasakaalus – üks hoiab tema paremat Mina kõrgemal ja teine on madalama Mina väljenduste/ kogemuste/ vajaduste põhjus ja sihtmärk. Vägivaldne kohtlemine ja manipuleeriv informatsioon tagab selle, et mõlemad lapsed samastavad, ise ennast, enesest loodud Mina olen selline` olemisega. Sellest saab nende teadlikus, iseendast ja iseenda kohta käivast.

Paremini koheldud ja paremana näidatud laps võtab teadmise vastu ja käitumise üle – tema Mina on enesega samast kõrgemal – ka tema ei kasva tervikuna, vaid lõhestatuna. Seega on ka tema eesmärk hoida sama perekonna last ja enese õde/ venda samasuguses vähendatuses – hoida alles ja toota juurde enese Mina ära tõestavat informatsiooni ning kasutada, teise vastu, vähendavat ja manipuleerivat käsitlemist – see on enese õigel moel kohtlemisele suunamine.

Ka sellised, teisega samastatavad, rollide ühendused nagu – Ema ja Tütar, Isa ja Poeg, on kõige raskemini muudetavad keskkonnad. Selle rollidepaari, selle inimese (saab olla tegelik laps, tegeliku vanema suhtes või tegelik vanem, tegeliku lapse suhtes) sisemine laps, kes ei taha täis kasvada – vajab teist enese madalama Minaga seonduva lahendamiseks – see on vajadus teise, enese madalamast Minast, vähemana näitamiseks ja sellises positsioonis hoidmiseks – see on võimalus, kuidas enesest kasutuses olevat Mina kõrgemal hoida ja sellekohast informatsiooni juurde luua ja sellisele iseendale tähelepanu tagada/ anda.

See on suletud situatsioon – üks ei saa, sest teine ei taha – sedasama mõlema poole pealt vaadatuna. Koos kasvamine ei ole rahus teostatav – rahu ei tehta, sest lugu kestab, saab olla vaherahu – see on see hetk ja teema, kus teise Mina vähendamist vajav on ise enesega tasakaalus või ta selles kohas seda ei vaja.

Üks ei saa edasi kasvada, sest teine ei taha seda teha – üks ei taha edasi kasvada, seega ta ei lase teisel seda teha. See, kes ei taha edasi kasvada, see ei lase ühist taset tõsta, ta ei lase teisel kõrgemat tasandit looma hakata, ta ei toeta teise eneseteadvuse ja enese teadlikkuse kasvu – ta hoiab teise kinni, enesele vajaminevas – ta annab tema kohta informatsiooni, mis seda teist sealses olevana näitab – ta kohtleb teist sellisena.

Enese kasutuses olev informatsioon, mille alusel teine ei muutu – see annab õiguse tunneteks, see annab võimaluse Mina olen selline` olemiseks. See on seisund, millest lahti ei lasta, millest läbi ei kõnnita. See on suutmatus/ tahtmatus olla enesega tervik – on olemas enesest välja jäetud pool, millega ei tegeleta - see on need teisele osutatud vead ja eksimused ja valed.

Paigale naelutatu olemas olemine annab teada, et samas süsteemis on olemas keegi, kelle jaoks tahetakse olla ainus ja eristuv – ei taheta jagada osaks saavat, ei taheta enese oma ära anda, ei taheta enesele olulisest ilma jääda. Paigale naelutatu on enesega sama, seega ta on ohtlik. Sama saab olla ema tütrega/ tütar emaga, isa pojaga/ poeg isaga, õde õega, laps lapsega, sugulane sugulasega jne.

See tähendab, et ei aktsepteerita põhirolle ja nende paiknemist süsteemis – ei tunnistata õigust võrdsusele ja samana olemas olemisele. See annab märku sellest, et paigale naelutatu on inimesena vähendatud – teda on koheldud, konkreetses/ laiendatud süsteemis, vähemana – sageli on ta suguvõsa jaoks vähem, kui teised – tema on see, kes vastutab teistele osaks saanu eest – tema annab teistele võimaluse suunata enesele osaks saanuga seonduv tema, kui põhjustaja, pihta – tema on teiste kogemuse tõestuseks – teistele võimalus olla Ohvrid.

Inimesega kaasnev informatsioon on foon, mis temaga käib ühes – iga järgmine põlvkond ja süsteemi liitunud/ liidetud võtavad selle üle – nad kasutavad seda teadmist ja sellest saab nende põhi mõte. Sellest annab teada see, et nad ei taha olla temaga koos – nad suhtuvad temasse nii nagu kogu informatsioon oleks tõene. Nad ei taha olla ega jääda temaga eraldi, sest nad ei taha samasuguse kohtlemise osaliseks saada – nad hoiavad selle poole, kellel on paremad tingimused ja parem tähelepanu – see on see, kellele on liiga tehtud ja kellele on suunatud, süsteemi, Ohvrina tõestav tähelepanu.

Vähese teadlikkusega inimesed, kes järgivad mustrit. See tähendab, et ei vaadata pinna alla, vaid pealmises nähtavat ja nähtavaks tehtavat – seda, kelle taga ja mille nimel seisab kollektiiv ühtsena – kari suundub sinna, kuhu jalad on raja tallanud – tähelepanu suunatakse, samanimelisena, sinna, kuhu on harjutud. Seega korratakse ja luuakse uuesti – hoitakse alles ja töötavana.

Rollidele rõhumine ja rollides olevana, teisest kõrgemale tõusmise vajadus tähendab kestvaid vaidlusi ja ära tõestamisi. Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et enese ära tõestamiseks vaadatakse ja näidatakse seda, mida ja kuidas, rollis olevana, on teise pärast ja jaoks tehtud – need on vaieldamatud faktid, mis tõestavad põhirollis olemist ja teisega seotust.

Sel moel valitud tõestused näitavad rollide vahelist kontakti, kuid ei õigusta ega valgusta inimest, kelle valikutes ja rollina väljendumise kvaliteedis on küsimus. Selle vahe mõistmine tähendab vaimset teadlikkust ja tasandite erinevusest aru saamist – see on vaimse küpsuse tunnus ja inimeste tasand – sama olemine.

Selle jaoks, et rollide tasandil olija saaks ise ennast paremana näha ja kogeda, vajab inimene informatsiooni – Mina paremana/ Mina õigemana – kuna ta ei saa tõestada ennast, kui inimest, siis ta tõestab ennast, kui rolliMina – ta teeb seda teist inimest vähendades – teise vastu teisiti ei saanudki, teise vastu pidigi sel moel olema, teine ei andnud võimalust, et paremini olla – täis kasvamata inimese kasvatamatuses on süüdi teine.

Inimesed on need, kes saavad istuda koos ning näha ja mõista teist inimesena – kuid selle jaoks on vaja, et mõlemad on valmis olema inimeste tasandil ja mõlemad on valmis vaatama otsa oma rolli soorituse tegelikule kvaliteedile – mõlemad on valmis kuulama ära ja võtma vastu selle informatsiooni, mida teisel on anda.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud ja elanud inimesel on raske toime tulla teadmisega, et teise inimese kasutuses ja käsutuses on tema elu muuta suutev ning teda vähendav ja valeks nimetav informatsioon – see on info, mille alusel saab temasse vägivaldselt/ nimetavalt/ karistavalt/ eraldavalt/ hülgavalt jne suhtuda.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud ja elanud inimene on harjunud teadmisega, et tema Mina on sellises positsioonis, et keegi ei näe ega otsi sellist teadmist ja vaatenurka, mis näeks ja kohtleks teda paremini. See on madalaim aste teadlikkuse allakäigutrepil – Mina olen selline` - teistel on õigus, Mina ise olen andnud põhjuse.

See on sügavaim rollide Maailm ja väga mitmes allakäigutrepi aste – see on saavutatud suunatud tähelepanu, käsitlemise ja informatsiooniga – see annab teada, et inimest ei nähta ega taheta vaadata – ollakse see keegi, kes on väärtusetu, tähtsusetu, põlatav.

Sellest, et see on enese teadlikkuse allakäigutrepi aste, annab aimu see, kui inimene vaatab mingile situatsioonile või mõtleb enesega seotud inimestele ja ta annab endale teada – Neil on õigus Minust eemale hoida ja Mind välja jätta – Mina ei ole nendega koosolemist/ teistsugust kohtlemist ära teeninud.

Möödunu tegu/ valik/ olemine/ enese kohta kõlanud info annab aluse selliseks uskumuseks – Minule ei ole kohta teiste elus – Minul ei ole õigust, midagi enamat tahta. See on enesele oluliste ja enesega seotud inimeste kohta käiv informatsioon – süsteemist välja jättev – mõistmine, et teised on tervik - ilma Minuta – teistel on parem, kui Mind nendega ei ole. Otsus – Mina vabastan nad endast – Mina ei ole nendega koos.

Marianne

03.11.2025.

Olen oluline I - Hinge sügavustest

 

Inimesed koos, suhtlemas, tegutsemas, aega veetmas – korraga kostab ruumis hüüatus – välja on öeldud, kellegi nimi või väljend - Eiii, Ära teeeee, Ootaaaa, Vaataaaa, Peatuuu! Sõna kõlab intensiivselt välja suunatuna – see on sõnumi edastus – Hinge põhjast kõlavana, sest kõikide eelnevate aegade takistused, hülgamised, keeldumised tuleb ületada – Minu info on oluline – arvesta sellega.

Sõnumile eelnes midagi, keegi tegi või oli kuidagi või oli tegemas-olemas – selles eelnevas või vahetus oli põhjus, miks kõlas üle võlli minev edastus – nüüd tuleb Mind kuulda võtta/ nüüd ei tohi Minule vastu vaielda/ nüüd ei ole õigust Mind valeks nimetada/ nüüd ei ole põhjust Mind tühiseks pidada – Mina olen oluline.

Vägivaldse keskkonna kasvandik on see, kes hüüab – tema teeb jõulise liigutuse, mida saadab lootusetus – ta teab, et nagunii ei kuulata ega arvestata ega hoolita – see on tema kogemus. Ikkagi ta annab endast teada – ta reageerib nähtavalt, sest tema taluvuse piir on ammu ületatud.

Kiledama ja paigast ära oleva häälega öeldu annab teada, et inimesel ei ole pidavat pinda jalge all ega tasakaalu. Ta on endiselt laps, keda lükatakse kõrvale ega peeta tähtsaks, vaid nimetatakse segavaks ja häirivaks. See tähendab, et ta on x vanuses inimene, kes ei ela ühena toimivas meeskonnas – ta ei ole võrdne ega aktsepteeritud – ta on vähem ja vaigistatu.

Verbaalne füüsiline reaktsioon, enesele olulise kohta – see on reageerimine, et ära hoida, et peatada ja enese sees peituv, ahastust väljendav, karje vallandada. On teadmine, et muidu tuleb, jälle, enesel rohkem panustada/ iseendal, jälle, vastutus võtta/ enesele jääb, jälle, vähem/ taas jäävad tagajärjed enese kanda.

Seda hüüet võivad saata vihaga toetatud väljendused ja jõulised liigutused – see on enesele antud jõud, et liigutada vaikijaid, eirajaid ja takistajaid – see on enesele antud jõud, et väljendada enese olemas olemist – see on enesele antud jõud, et ennast välja elada – see on enesele antud jõud, et näidata enesele osaks saavat. Vihase väljenduse taga on frustratsioon ja jõuetus – inimene on abitu – tema ei saa muuta enesele osaks saavat.

On tavaline, et vägivaldses keskkonnas jääb selline lugu lihtsalt sõnumi edastuseks. Oht läheb mööda, tegu on ära tehtud, teema saab lõpetatuse – inimene võtab vastu osaks saava ja lepib sellega, harjunult – Mina – ning seejärel teeb ära selle, mis jäi tema kanda, harjunult.

Võib olla, et lugu ei vaibunud lihtsalt, sest see, kellega seonduvalt hüüe vallandus, reageeris vihaselt vastu või nähvas – Minuga nii ei räägita! See on samasugune füüsilise tasandi Mina sõnum, mis annab teada, et reageeritakse tunnetega, kuid ei rahus ja tasakaalus olevatena. Tundejõudu kasutades selgitatakse välja see, kes on olulisem, et siis sellega piirduda – mõlema Mina sai kinnituse, üks olulisemana ja teine vähemana, inimesed rahuldusid/ leppisid selle teadmisega.

See kõik tähendab seda, et toimitakse pealispinnal ega vaadata loo sisse – Mis on inimese hüüatuse sisu ja tema sellise lahenduse taga? Miks ta ei anna endast teada rahulikult ja selgelt? Milles tema teema seisneb? Mida on tema jaoks liiga palju? Milles temale tuge ei ole? Milles on ta üksinda? Milles temaga ei arvestata?

Meeleheitlik ja abitu hüüe, ka sõnatu ja hääletu, on tavaline keskkonnas, kus ei ole avatud suhtlust, hoolimist, tähelepanemist ega võrdsust. Välja öeldule ei keskenduta ja see läheb kõrvust mööda. Ollakse harjunud, et midagi öeldakse ja tahetakse, kuid seda peetakse lihtsalt välja elamise vormiks, millesse ei pea tõsiselt suhtuma – see on selline suhtluskeel.

Info edastajat ei peeta oluliseks ega tõsiselt võetavaks – tema sõnumit saab eirata. Kui olla eemale hoidev ja mitte osa võtta, siis teine teeb ise, lahendab ise, jätkab ise – milleks siis lasta ennast häirida. Info edastaja tahab midagi sellist, millega ei nõustuta ega peeta seda vajalikuks, õigeks – pigem on see isiklik häirimine ja takistamine. On selge, et selle vastu protestitakse. See on vähendav suhtumine ja vägivaldne käitumine.

Inimene, kes hüüatab, ei saada oma sõnumit teele tühjast – tema kanda on rohkem, kui tema jaoks õige - teda häirib see, mis on ühine – kõik saavad sellest osa, kõik kasutavad, kõigi jaoks on see võimalus – kuid see on ühine, mille eest vastutab ainult üks ning teised ei tee seda temale kergemaks, vaid raskemaks.

Teised annavad teada, et nemad nõuavad õigust kasutada, enesele sobivat tulemust, kuid ei taha kogu looga seotud teekonda – ainult kindlat osa sellest. Seega nad ei tunnusta ega toeta – nemad ei ole ühine õlg. Ei ole ainult Minule, ei jää ainult Minule – kuid jätate ainult Minule.

Pesemata nõud, porised jäljed, praht põrandal, mustad riided, lahti jäetud kraanid, katki läinud nutimaailm, rikutud riided, valguse pidu, raha küsivad nõudmised – kellegi töö, kellegi aeg, kellegi hool. Mõistmatus, hindamatus, väärtusetus. See ongi põhjus, miks kõlab hüüd, kui järjekordne hoolimatus ja mõistmatus leiab aset ja vaatab vastu – Miks ainult Mina – miks mitte teine/ teised?

Kollektiivi dünaamika – kõik võtavad vastutuse ja panustavad ja hoiavad või on vastutus jäetud ühele, kes teeb ja toob vajamineva, millest teised saavad osa. Inimene on mugav ja vältiv, ta ei võta osa ja vastutust kanda, kui sellest on võimalus kõrvale põigelda. Sellest saab harjumus, mis saadab suureks kasvavat inimest - sellest saab tema normaalsus.

See on rollidele ehitatud Maailm, milles on ülesanded ära jagatud – Minu ja Sinu – kindel sirge, millelt kõrvale ei astuta – Mina tegin oma osa ära, teine tehku enese oma. See, mis on teise, see ei huvita ega vaeva – seega ei ole teema, jätta enese järgi jäljed maha ning mitte mõelda sellele, mida tähendab enesega seonduva korda tegemine/ lahendamine teise jaoks. Seda osa ei nähta ega vaadata, sest see on teise vastutuse alla kuuluv teema.

Laps on mugav täpselt niipalju nagu temal seda lastakse olla. Laps ei ole mugav, kui tal ei lasta harjumuspäraselt olla – see on siis, kui antakse teada, et tema peab oma tegevused päriselt lõpuni viima, mitte pooleli jätma. Lapse jaoks lõppeb tegevus siis, kui ta on toidu ära söönud, mustad riided seljast heitnud, ette jäänud prügi maha visanud, katkise asja kohta info edastanud jne – sellest kohast edasi on see, kellegi teise teema – tema oma mitte.

On raske ja väsitav seada, ette ja hoida paigas, suunavaid piire, tõestada enese töö hulka, näidata enesele osaks saavat, tahta hoolimist ja arvestamist, vastutuse jagunemist – ühise hoidmist, kõikide osaliste poolt. Teha seda korduvalt ja korduvalt ning sama korduvalt saada kõrvale jäetud.

Inimene, kes on samastatud, teiste poolt ja ka ise samastanud ennast, rolli(de)ga ning kes on kasvanud vägivaldses keskkonnas, see inimene jätkab samasuguse mudeliga, sest inimene ei muutu üleöö ega suuda hetkega omandada seda, milleni tema ei ole kasvanud, millest tema aru ei saa, mida tema ei näe, mis temal välja ei tule, mille harjutamiseks temal kaaslast ei ole.

Seega peab ta enese rolliga kaasnevat normaalseks – temal tuleb sooritada oma ülesanded ja olla vastav – kui tema on seda teinud, siis ta on olnud õige. Seega on ta inimene, kes väsides ja abitust kogedes ja üksindust nähes, hüüatab enese Hinge põhjast – Kuulake Mind, arvestage Minuga, hoolige Minust – Mina olen ka olemas!

Väsinud vanem ei tee seda sel moel, et sellest oleks, üheselt ja selgelt, aru saada – vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et hakatakse tõestama enese olulisust ja rollile vastavust – vanem ei räägi endast, kui inimesest, vaid rollist, kellena teda ei austata ega tunnistata. Sellepärast pöörab ta ka oma tähelepanu Lapsele, kui rollile, millele too peab vastama ja Lapsele antule/ Lapse jaoks tehtule/ Lapse poolt kogetule, kui rollile antule/ tehtule/ vastatule.

Ega roll ole see Kes teeb ja annab teisele inimesele, midagi ja on teise jaoks kuidagi – inimene teeb ja inimene väljendab ja inimene valib – seega tuleks ulatuda teiseni, inimese tasandil, kuid rollide Maailmas on ka Inimene roll, kes on süsteemis sageli kõige vähem tähtis vigur – tema rollipartner saab erineda ainult liite poolest ja see ühendus ei näi andvat mitte midagi olulist ja vajaminevat – seega on see roll kasutu ja tähtsusetu.

Rollide keeles esitatud sõnum kogub tuure ja läheb üle võlli, sest vanema Mina vajab enesele tõestust ja tähelepanu – on teada, et rolliMina tõuseb siis, kui teise rolliMina vajub – tõusev ja kõrgemal püsiv Mina on vastuvaidlematult olulisem – teda peab kuulama ja tema tahtmisi tuleb täita. See on jõu ja manipulatiivsete võtetega allutamine ja kontrollitud vastavusele suunamine.

Seega ei ole siin tegemist enese tegude ja olulisuse mõistma õpetamisega – siin ei ole tegemist reaalsete tegude/ valikute/ väljenduste/ vajaduste eest vastutust võtma suunamisega – siin ei ole tegemist teises inimese nägemisele juhatamisega – siin ei ole tegemist tervikust ja selle dünaamikast aru saamisega. Kasutusel on vägi ja eesmärk on võim. See tähendab tõsiasja - mida ei ole õpetatud ega ise õpitud, seda ei ole omandatud ega kasutusele võetud.

Lapse teadlikkus on rollide tasand – Mina õigused – temale vastavus ja tema vajadused. Seega näeb ja kohtab ta oma vanemat rollina ja rollide tasandil. Tema on = temal peab olema. Rahulolematus ja ärrituvus, vastumeelsus ja häbi. Minul ei ole = Mina ei ole. Osaks saav ei ole normaalsus – enesega ühes ei ole need, keda ise endale valiks - laps ei näe inimest ja tema teekonda, vaid rolli, kes vastab või ei vasta lapse tingimustele.

Vanem, kes ei teadvusta enesega aset leidvat, on inimene, kes ei saa iseendaga kontakti – seega ta ei saa anda endale mõistmist selle kohta, mis temaga toimub – seega ta ei saa anda endale lahendust, mis teda aitaks – seega ei saa ta ka, ise, ennast ümbritsevatele mõistetavaks teha. Inimene, kes ei ulatu iseendani, valib selle, mida tema oskab – füüsilise väljenduse vägivaldses vormis – vaimne tasand on kasutusele vägivalla vormina.

Roll kasvatab rolli, roll ei näe inimest, rolli taga. Laps, kelle möödunu oli/ olev on vägivaldne ja tema jaoks vale, tahab anda endale osaks saava/ saanu kohta informatsiooni – tema teeb seda rollide keeles – ta esitab pretensiooni vanema, kui rolli, kvaliteedi kohta – Mina ei ole Sinuga rahul – Minul ei olnud Sinuga hea – Sina ei tohtinud Minuga sel moel – Mina oleksin pidanud saama, Sind ja oma lapsepõlve, teistmoodi kogeda.

Rollide Maailma keeles sõnumeid edastades saab välja tuua kõik selle, mis on saadud ja mida on tehtud – vaieldamatu fakt, millest ei saa ümber minna. Mida Sina veel tahad – küsib vaimselt täis kasvamata jäänud inimene – tema ei saa aru sellest, mida temalt tahetakse. Tema täitis oma ülesandeid ja panustas – ta ei saa aru, et see on füüsiline Maailm – laps puudutab vaimset tasandit – enese olulisust, enese vastu tehtut ja seda, millest teda on ilma jäetud.

Vanem ei saa sellisest suunast aru, kui ta on inimene, kes on õppinud ise enda tegelikkust varjama ja ennast välises muutma – ta ei ole nõus ega valmis ennast inimesena avama – näitama oma elu, teekonda, häbi, tundeid, vajadusi, kaotusi jne. See on põhjus, miks kogeb laps, tema kõrval olles, üksindust ja külmust ja valu – laps ei saa kontakti enesele vajamineval tasandil – Mina, inimesena.

Inimene, kes ei ole vaimselt täis kasvanud, on ka ise alles laps, mingis x vanuses. See laps avaldub siis, kui on käsil teema, millega inimene ei ole tegelenud – laps reageerib lapsele, teeb seda täiskasvanu jõuga – laps ei armasta teist last, laps ei hooli teisest lapsest – lapsele on oluline tema ise, sest kedagi teist tema jaoks olemas ei ole – tema on üksinda ja abita jäetud.

Ähmastunud teadlikus ja isiksuse piirid – vanem ei saa aru sellest, et tema omaenese möödunusse põikas ja sealses olevana väljendus. Tema peab seda normaalseks suhtlemise viisiks – enese, kui rolli, õiguseks – kuna oleva aja Laps teisiti ei mõista – kuna oleva aja Laps ise tahtis. Eesmärk – Lapsele sõnum edastada ja sellega arvestama sundida - pühitseb abinõu. Seega ei saa vanem ise arugi, et sõnumi ei edastanud inimene, Ema/ Isa rollis olevana, vaid samasugune Laps nagu see, keda tema kasvatab ja kelle eest vastutust kannab.

Vägivaldses keskkonnas kasvanul, kes on ka ise vägivaldset suhtlemist harrastanud, on raske võtta vastu info, mille edastab tema poolt tehtu/ väljendatu/ valitu kogeja. Tundub, et sellel inimesel justkui ei oleks olemas võimet samastuda teisega – mõista teisele osaks saanut – asetada enese Mina kõrvale ja astuda teise saabaste sisse ning näha olnut selle teise silmadega ja kõrguselt.

Inimene, kes teab ja näeb ise ennast rollina ning kelle käsutuses on lahendused, kuidas enesesse suhtumist, rolle vahetades, suunata – see inimene ei oska ega vali näha ennast ausas reaalsuses. See tähendaks tunnistamist – Mina olen inimene – Mina ei ole roll ja mitte üks roll ei varja/ kaota/ muuda ära minu tegelikkust.

Tegelikkuse mõistmine tähendaks suuremat sügavust ja laiemat avarust – aru saamist, et inimese Mina, millest tema kinni hoiab/ millisena ennast loob/ millele tähelepanu on saanud-vajanud, on teatud roll – see ei ole tema, tervikuna. Teise inimese mõistmine jääb Maailma vaate künnise taha – vanema tõde ei ole sama lapsega, seega on lapse oma vale ja ohtlik, sest see ei nõustu, vaid laimab – jätab kõrvale kõik selle, mis Ema/ Isa rollis oleva inimese õigeks ja õige tähelepanu vääriliseks teeb.

Kui Rollide Maailmas kasvanud laps läheb vanema juurde rollina – Haiget saanud Lapsena, Hüljatud Lapsena, Valu kogenud Lapsena jne. Siis see on põhjus, miks vanem osutab teistsugustele liidetele, millisena Laps peaks ennast nägema ja kogema – nende teiste liidete jaoks on materjali olemas, miks peab laps ennast siis teisiti näitama – see näitab ju ka vanemat teistsugusena – teistusuguse rolliliitega, teise rollina – seega ei tunnista vanem lapse kogemust ja tõlgendust, sest vanem näeb teda Tänamatu Lapsena, Kasvatamatu Lapsena, Ebaõiglase Lapsena.

Inimene, kellelt rolli ära tahetakse võtta, kogeb vägivalda. Inimene, kelle rolli ei tunnistata, kogeb vägivalda. Inimene, keda surutakse teda vähendavasse rolli, kogeb vägivalda. Vägivald toob kaasa kurdid kõrvad ja teisega kaasas kõndimast loobumise – ei astuta teise saabaste sisse ega vaadata lugu tema nurga pealt. Ega saadagi seda teha, sest vägivalda kasutavas keskkonnas ja vägivaldses situatsioonis saab ainult üks osapool olla Ohver – teine on Süüdlane/ Vaenlane. Üks kinnitab teise rolli.

Seega tahab see, kelle kohta antakse informatsiooni, mis näib teda süüdistavat ja teist kannatajana, enesele paremat Mina ja, kuna temale seda vabatahtlikult ei anta, siis ta võtab kasutusele vägivalla. Vaimse ja füüsilise vägivalla kasutamine annab inimesele võimaluse ise määrata, kohelda, otsustada, valida, milline ja kelle info on õige – jõulise info edastusega näidata ennast üle olevana ja teist vähemana. 

Aset leidev ei ole hea ja hoidev suhe, see on vägivalda kasutav suhtlus. See on vana aja kordus – Vanem on tähtsam ja suurem, Laps on vähem ja alluv. Laps arvestab Vanema informatsiooniga – enese oma jätab kõrvale.

Mind ei mõisteta – sellele tundmusele saavad mõlemad alla kirjutada – algab see lugu sellest, et inimesed ei mõista ise ennast ja tahavad lahendust, vaimsele tasandile, füüsilist tasandit kasutades. Seega suunavad nad enese poolt vastuvõtmata jäänud tunnetesõnumite energia enese sees oleva välja elamisele – füüsilised väljendused. 

Füüsilisel tasapinnal edastatut kogetakse füüsiliselt - selle sõnumi vaimse tasandi sisu keegi ei kuule, sest sellel tasandil vastuvõtjat ei ole – inimene on üksinda. Tuleb välja, et Hinge põhjast oma sõnumi teele saatnu tegelik sõnum on kaduma läinud. Inimene saab öelda, kui ta oskab ennast kõrvalt näha -  Mina ei tahtnud seda öelda, mida teine välja luges. Mina ju olen, kuid Mind, sellisena, ei ole, sest kui Mina ise edastan füüsilise tasandi vägivaldse sõnumi, siis Mina ei ole turvaline ega taga turvatunnet.

Vägivalla väel vähendatu tõestab enese õigusi – rollile ja enese olulisusele – temal on õigus oma rollile, kuid inimene ajab kaks asja siin segamini – ta näib tõestavat oma õigust põhirollile, mida keegi ei vaidlusta, kuid tegelikkuses tahab ta õigust enese Minale – teatud kindlale versioonile iseendast – Mina olen selline` - seega on Minul sellised õigused. Teine teeb sama. Sama tähendab, et ollakse vastandunud – teine on enese tee peal ees – ühist ei ole.

Selline vastandumine annab teada, et inimeste vaimne teekond on pooleli jäänud ja kaks ei ole loonud ühist, mõlema jaoks pidavat pinda. Seega puudub ühises kasutuses olev ühine infobaas, mis sisaldaks ühiseid väärtushinnanguid ja põhi mõtteid – inimene on alus, inimesega arvestatakse, inimene on oluline – inimesel on õigused, mida ei pea tõestama ja mida ei vaidlustata. Seega ei ole arusaamist, et ühine teekond on võimalus, kuidas, parema inimesena, ühes kasvada – kvaliteet on oluline.

Mina ja selle õiguste tõestamine on kogemus, milles ise ennast ei nähta - teise pealt paistab välja, teisele saab osutada – näe, see teine kasutab vägivalda ja vähendamist. Valus, kuid vabastav tõde - vägivaldses keskkonnas kasutavad kõik vägivaldset sõnumi edastust. Väljendused saavad olla pehmemad või räigemad, varjatumad või avatumad, kuid põhi mõte jääb samaks. Vägivald on tasand, millel saavutatakse olulist ja elulist situatsiooni muutev kontakt – informatsiooni töötlemise keskus.

Siis, kui üks enam ei taha ja teine enam ei saa, siis see tähendab, et loo taga on inimese soov/ vajadus teha endaga seonduvas muutus, kuid teadmata täpselt, milles ja miks, siis ei osata anda endale õigel moel lahendavat lahendust, kuidas seda saavutada – seega, lähevad pinge säilimisel ja kasvamisel käiku ühiselt omandatud, mõistetavad ja ühises töötavad oskused – vägivald, vähendamine, manipuleerimine.

Vägivaldset keskkonda iseloomustab fakt, et kui olulisema Mina ja ka vähema Mina esindaja on ära tõestatud ja neid ei seata enam kahtluse alla või kui keegi seab enda/ teise Mina küsimärgi alla, siis on sellel kollektiivil olemas töötav lahendus, kuidas Mina-de üle vaidlust pidav situatsioon läbida ja lõpetada.

Töökorras lahendus tähendab, et ülejäänu on savi – ei ole oluline ja sellele ei pea pöörama erilist tähelepanu. Seega, kasutavad nii vanem, kui laps sama lahendust – laps ei kuula ega vaata seda, mida vanem, inimesena ja oma rolli töötingimuste kohta välja tuua ja öelda tahab ning vanem ei kuula ega vaata seda, mis laps, inimesena ja oma rolli töötingimuste kohta välja tuua ja öelda tahab.

Mida vähem kuulata ja üritada mõista. Mida vähem mõelda selle peale, mida tegelikkuses öelda tahetakse. Seda rohkem on see tegelikkuse vältimine – enese jaoks vale ära hoidmine on uue vägivaldse sõnumivahetuse ära hoidmine - see on olulisema Mina üle käiva vaidluse vältimine, kuid see tähendab, et tegeliku teemani ei jõutagi – isiklikud kingad pigistavad edasi.

Marianne

31.10.2025.a

Salatud sosinad II - Tasakaalust väljas

Inimese tugevus peitub tema teadlikkuses ja maandatuses – tema jalge all on pidav pind ja tema teab, kellena ta oma teel kõnnib – tema on enesest teadlik. See tähendab, et ta on enesega tasakaalus ja kui ta ka saab mingi informatsiooni läbi mõjutatud, siis see ei muuda teda ära – ta ei muutu teiseks ega muuda ise ennast teistmoodi olema.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud inimesele on omane, et häiriv ja puudutav informatsioon viib teda tasakaalust välja ja sageli on selle tulemus uus tasand, millel, elamiseks ja toimiseks vajalik, enese tasakaalus olemine saab taastatud. See on tema uus normaalsus.

Uus normaalsus tähendab, et sellel on midagi ja kuidagi teisiti, kui oli varasemal või sellele eelneval tasemel. Sageli on muutus seotud enese Minaga ja enesele võimaliku, ennast kohustavaga. Uus tasand tähendab uut informatsiooni - Mina olen selline` - Minuga tohib nii teha ja sel moel käituda/ Mina ise pean käituma, olema, väljenduma sellisel moel/ See ja see on Minule keelatud. Seega on see tasand Minapilt ja selle Minana olemise juhend – iseenda kohta käiv infobaas.

On tavaline, et selliseid tasandeid, kui enese teadlikkuse allakäigutrepi astmeid, on vägivaldses keskkonnas kasvanul mitmeid. Siis, kui inimese vägivaldne vähendamine ja manipuleeriv käsitlemine viib loo järgmisele astmele ja inimese teadlikkus võtab uue reaalsuse kasutusele, kui uue normaalsuse – siis ta kaugeneb tegelikust enesest, iga järgneva sammuga.

Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et kusagil tuleb põhi vastu – inimene on sobivaks käsitletud või tema eneseteadvus/ pealtnähtud mallide kasutamine on andnud talle oskuse, lahenduse, kuidas lõpetada järgnevate, alla poole minevate, trepiastmete loomine. Ta peatub ja püsib – püsib sealses, kuhu on jõudnud.

Ennast kehtestavale Minale on omane luua endast see Mina, keda koheldakse paremini ja kellel on õigus teistsugusele tähelepanule. Selle Mina sünnile ja olemas olemisele aitavad kaasa seda Mina kinnitavad kogemused ja sellisele Minale osaks saav tähelepanu. Sellest Minast saab inimese sõltuvus, sest see on tema sügavaima Mina vastaspool – ühe inimese kaks olemist.

See tähendab, et mida kõrgemale uus Mina tõuseb ja, mida reaalsem see tundub, seda sügavamale teine Mina teda tagasi tõmbab siis, kui inimene on kohtunud informatsiooniga, mis tema tasakaalu paigast viib – tema uskumused, iseenda kohta, tema lahendused, tema suletud tunded on pärit teise Mina ajast ja lugudest.

Inimene võib käia, ära, enese möödunus nii, et ta ei näi ise sellest aru saavatki – pealispinnal toimuv säilitab oma tavalisuse. Märku, sellest, et ta madalamale astus, annab tema sees olev häiritus – vana aja energia mõjutab olevat tavalise pealispinna all – ebamugavus, pinge – vastuseta olemine, millele põhjust ei näi olevat.

Inimene saab astuda enese möödunusse nii, et ta ei saa arugi, et on vahetunud – tema reaktsioon on automaatne, tema lahendus temale omane – ta on sama enese möödunuga. See tähendab, et ta reageeris nii nagu oleks tagasi seal, kus ta varem oli. See annab teada ähmastunud isiksuse piiridest – inimese kasutuses on möödunud aja lahendused – veidi muudetud ja varjatud kujul, et teha nendest loomulikud ja õiged, kuid oma olemuselt samad – vägivaldsed ja vähendavad/ alistuvad ja oma kohta teadvad.

Erinevad teemad tähendavad erinevaid astmeid – erinevad vanused ja erinevad mõistmised. Sealt, kust ei ole edasi kõnnitud, seal ka ollakse. Selle jaoks, et vähendatud Mina kasvaks, tuleb selle Minaga seonduv tõeseks tunnistada – inimene, sellisena, on olemas. Tasandi muutus saab võimalikuks teadlikkuse kasvamise alusel – iseenda, kui terviku kohta informatsiooni kogudes ja töödeldes – see tähendab vana aja infobaaside avamist ja läbi vaatamist, et ise endale uus mõistmine anda – Mina ise, tegelikkuses – ka seal, enese minevikus.

Sisemine häiritus on sisemine häire seisund – inimese teadlikkuse ääremail on olemas oluline informatsioon, mida ta tunneb, kuid ei teadvusta – teda ei ole seal, kus ta saaks seda avada. Erineva informatsiooni teevad nähtavaks erinevad reaktsioonid – erinevate tunnete sõnumid, erinevas sõnastuses ja erinevate mõistete alusel.

Möödunu avaneb tavalises elulises situatsioonis või ka füüsilisele tasandile läinud sõnumi edastuses. Üks on teinud midagi/ olnud kuidagi – teine reageerib sellele – annab teada sellest, kuidas tema teist koges ja mida, sellega seonduvalt, teiselt ootab – millegagi arvestamist, millegi tegemist, mingil moel olemist. Vastus, tagasisidele, ei tule toetav, arvestav ega hoidev, vaid vastustav, keelav, kustutav.

Esimesele raundile järgneb teine – see tähendab, et mõlemad kordavad oma info üle – Sina tegid, Mina kogesin, Minuga tuleb arvestada - korratavale sõnumile tuleb vastus, eelmise vastusega samas stiilis - info edastajale, tema tegevuse ja isiku kohta, hinnangu andmine, mis on vähendav, osatav, isiklikuks minev. 

Vastu võtmata sõnum tähendab, et ühises loos ühist tasapinda ei ole - inimeste vahel kulgev informatsioon muutub, sest seda muudetakse ja see nimetatakse valeks. See inimene, kes tahtis ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha – ootab enese sõnumi vastu võtmist, tõesena – see on oluline. Teine annab vastuse - tema ei pea kuulama ega nõustuma, sest teine ei ole oluline - järelikult on sõnum vale ja tähtsusetu.

Vastu võtmata jäänud sõnumi edastanud inimese sees läheb tumedamaks, tema hääl läheb kimedamaks, sest tema tasakaal on paigast ära. Väline tugevus tuleb sisemise hapruse arvelt. Enesele ei saa anda vajaminevat tähelepanu – enese info jääb kõrvale, sest väline situatsioon hoiab enese kütkes – on ära lahendamise ja tulemusele jõudmise vajadus. On aktiivse, vähendava ja vägivaldse situatsiooni lõpetamise vajadus.

Ühise tasandi puudumine tähendab, et avatud ja selget mõistmist ei saavutata, enesega arvestamist ei kogeta. See, kellele sõnum edastati, täidab korraldust vastumeelselt, allub sunnitult, keeldub – väljendab negatiivseid energiaid, mis näitavad käimas olevat nii nagu tehtaks temale liiga – ollakse arvestamisest keelduja vastu vale.

See on Laps, kes nähtavalt jonnib – väljendub avaliku/ varjatud agressiivsusega. See on Laps, kes vastustab temale edastatu, sest ei võta enese teo/ sellega kaasneva/ selle tagajärje eest vastutust. See on Laps, kes väidab, et sõnum ei ole temale – selline käitumine/ sellised kohtustused ei kuulu tema Mina juurde. See on Laps, kes annab teada - et temaga ei ole sel moel õigust rääkida/ et temale ei ole õigust sel moel osutada/ et teda ei tohi sel moel kohustada.

Sellises stiilis käitumine annab teada rollide Maailmast – sõnum edastati inimesele, kes ei olnud kõiges täis kasvanud - seega astus ta vaimse teadlikkuse tasandil mitu trepiastet allapoole ning reageeris sealses ajas olevana ja selle aja teadlikkuse ja lahendustega. Tema viis oleva aja loo teisele tasandile, et saavutada enesele vajaminev lahendus – kõige selle taga seismas Mina, kes koges info puudutust - selle Mina kohta käiv infobaas ja selle Mina võimalused/ ressursid/ teadlikkus/ eesmärgid.

Vägivaldsele keskkonnale on omane, et sealses olijad on nö oma aja rändurid – nad pendeldavad erinevate vanuste vahel ja toimivad erineva teadlikkuse alusel. Vägivaldsed lahendused ja info edastused/ vastu võtmised annavad teada sellest, et inimesed on vaimselt ja füüsiliselt häiritud – nende tasakaalu keskpunkt ei ole sellel tasandil, kus nad oma igapäevast elu elavad.

Vaimset täis kasvamatust iseloomustab tõik, et esile tõusnud teemasid ei lahendata lõpuni ära – ei mõisteta, ei mõtestata, ei võeta vastutust. Selle asemel tõestatakse ära see Kes on Tähtis – tema informatsioon on tõene – teise/ teiste oma on vale.

Kuna tegemist on ennast kehtestavate Minadega, siis ei ole olemas seda ühist, kus kõigi info on oluline ja tõene. Seega ei ole ükski lugu tervik, vaid ikka kusagilt nurgast vaadatuna ja teiste omast keelduv. Lugu kestab, sest muster on sama – üks on oluline, teised mitte. See tähendab, et need teised ei tule kuulduks ega saa nähtuks – nende lugu, nendele osaks saav, nende sees toimuv ei saa õiget tähelepanu - nende lugu eiratakse, nende lugu muudetakse.

Ühises ette tulnud teema ühine arutelu jääb ära, sest see muudetakse Minade vaheliseks vaidluseks ja väitluseks – tõestuseks ja tõestamiseks – kes on oluline, kes mitte. Siin tulevad lagedale argumendid selle kohta, mida üks või teine, kusagil ja kunagi ja kellegi vastu, on teinud – mida „paremad” ja tugevamad argumendid, seda jõulisemalt saab suruda teise Mina alla – mida enam teist vähendada, seda kõrgemale saab ise tõusta.

Siis, kui aktiivne situatsioon, milles pidi tõestama enese Mina olulisust, on möödas, siis on tõenäoline, et inimese sisse jääb häiritus – enese poolt vastu võtmata jäänud sõnumid jätkavad lainetuse tekitamist. Enese sees oleva ebamugavuse tõttu on tavaline harjumus, et inimene pöörab tähelepanu situatsiooni sõrmitsemisele – Mina tegin seda ja teist, teine tegi seda ja teist - Minul oli enese informatsioonile õigus, kuid teisel ei olnud õigust selliseks reaktsiooniks.

Teise poolt vastu võtmata jäänud info sunnib inimest seda, üha uuesti, üle kordama – õigustavad argumendid ja ette näidatavad faktid. Inimene väitleb ja põhjendab enese sees, sest avatud suhtlust ja edasi viivat lahendust teisega seotud ühises ei ole. Teine sai oma Minale kinnituse ja rohkem ei ole temale vaja.

Inimene vaatleb toimunut, üha uuesti ja uuesti, sest see häirib teda, kuid tema tegevus ei lahenda ega leevenda – see viib teda sügavamale, sest tegelikkuses ujub ta enese poolt vastu võtmata jäänud tunnete sees – ta kogeb uuesti sedasama, millega ta ei tegelenud aktiivse situatsiooni ajal. Seega loob ta üha uuesti olukorra, mis taastoodab tema sõnumeid ning need kuhjuvad ja häirivad teda. 

Inimene küpsetab, ise, ennast nagu mädapaiset - põletikuline koht peab kasvatama ennast suuremaks ja nähtavamaks, et tegelik sõnum tõuseks nähtavale. On tavaline, et inimene varjab oma paise inetuse või kraabib selle katki või tunneb valu/ solvumist/ abitust, kui seda paiset keegi puudutab/ nähtavaks teeb. Kuna inimene tegeleb välise ilmega, siis ta ei saa aru selle paise tegelikust olemusest ja olulisusest - tähendusest iseenda jaoks.

Sellel hetkel, kui inimene pidi, aktiivses situatsioonis, olema tugev ja tal tuli seista enese eest, jõudis temani informatsioon, mille vastuvõtmiseks oleks ta vajanud aega, rahu, hoidmist, hoolimist – enesele toetuse ja turvatunde andmist, et uue teadmisega kohaneda. Selles hetkes oli vaja lohutust, et mõista enese tegelikkust ja selle tähendust – kohal jõudnud sõnumi tähtsust ja olulisust.

Füüsiline vägivald on üle elatav ja vaimne tõsiselt häiriv, kuid inimest murrab ja teeb abituks sõnum, mis sellises kohtlemises sisaldub – teise tegu/ valik/ väljendus/ otsus ja selle kohta käiva infoga tegelemise soovimatus, andsid teada teise väärtushinnangutest ja põhi mõtetest. Enese olulisus teise jaoks.

Enesele antud sõnum, mida inimene ei võtnud vastu, sisaldas fakti, et teine ei ole turvaline, teine on võimeline tegema tegusid, mis teevad haiget, teine ei arvesta ega hooli. Selle sõnumi vastu võtmine oleks tähendanud tõe tõena tunnistamist – siis oleks pidanud selle teadmisega arvestama.

Vastu võtmata sõnum tähendab, et inimesel ei ole olnud anda endale lahendust, mida selle informatsiooniga peale hakata – seega pani ta selle kõrvale, proovis seda ära unustada, katsus seda teiseks teha, üritas seda tähtsusetuks nimetada, tahtis selle ära varjata, soovis seda teisele tagasi anda.

Vägivaldses keskkonnas ellujäämiseks ja toimiva mõistuse säilitamiseks on tavaline, et inimene laseb ise ennast lühisesse – ta kaotab juurdepääsu failidele, mis tal elada ei lase – need on teadmised, mille jaoks temal ei ole, selles ajas ja selles kohas, vaimset võimekust ega füüsilist lahendust.

Eluliselt oluline samm on oleva hetke lahendus, kuid ei ole seda pikemas perspektiivis. Enese tunded jätkavad, vägivaldses keskkonnas ja selles aset leidva kohta, sõnumite edastamist – tunded ei kao kuhugi – inimene kogeb nende energiat ja väljendub tundena, kuid ei ava neid ja seega ei mõista enesega toimuva tegelikkust.

Iga vastu võtmata jäänud sõnum toob kaasa üha süveneva häirituse – sõnumid korduvad erinevates vormides. Erinevate aegade sõnumid on edastatud erineva sõnastuse ja teadlikkusega – pealmised on paremini loetavad, väiksema enese omad enam mitte. Seega jäävad mööda läinud aja lood inimese sisse kinni – inimene ei ole suuteline neid ära dešifreerima.

Sellepärast ongi vaimselt täis kasvamata jäänud inimese kasutuses lahendus, mis teda aitab – peamine eesmärk on lõpetada häiriva ja rahu rikkuva informatsiooni olemas olemine, vaigistada/ vähendada selle edastaja, sundida selle edastajat enese poolt öeldut muutma, tagasi võtma, valeks tunnistama. Kui ei ole enam valet, siis ei ole ka enese rahu rikkuvaid sõnumeid.

Põhjus, miks inimene temale teada antud informatsiooniga toime ei tule ja selle valeks nimetab, seisneb selle mitmekihilisuses ja selles, et seda kasutatakse manipulatiivselt – väikesel lapsel ei olnud oskust eraldada ennast toimuvast, olla vaatleja ja analüüsida kõike seda teavet, mis oli olemas – teha seda ilma aktiivselt reageerimata ja häirivate tunneteta. Seega ta ei osanud anda endale vastust selle kohta, mis oli oluline ja miks see oli oluline – kõik oli oluline ja eluline.

Vägivaldse keskkonna suurim vale peitub valedes lähedustes ja valedes tähtsuse astmetes – vägivalda kasutav teine on Oluline ja enesele liiga lähedal. Vägivaldne kohtlemine ja manipuleeriv käsitlemine annavad selge sõnumi selle kohta, milline on käsitletava olulisus ja, millise sügavuseni ollakse võimelised, sealses, teda vähendama.

See on informatsioon, mida ei saa eirata ega teiseks muuta – enesest teadlik ja eluterve mõtlemisega inimene lahkub sellisest keskkonnast ja sellise teise kõrvalt. Siin ei saa ega ole olemas põhjendusi, miks peab jääma ja edasi kogema – teine on oma sügavuse nähtavaks teinud ja see on tõsi – see ei ole eksitus ega juhtunud kogemata.

Enesele antud lahendusest sõltuva inimesega kokku jäämine ja selle teise järgi kohandumine, teisega sama tasandi valimine, teise käitumist normaalseks pidamine, teise lahenduse/ tegude varjamine, teisele õiguse andmine jne tähendavad kaassõltlaseks olemist ja tähistavad enese teadlikkuse allakäigutrepi astmeid.

See hetk, kus oluline teine teeb haiget ja näitab enese sügavust, on teetähis – siin on peatus, siit samal moel edasi ei lähe. Enne veel, kui otsustada, kas ja kuidas – vajab inimenese tähelepanu iseendale – informatsiooni mõjuga arvestamist – Mina sain haiget, Minul on valus, Mina olen abitu, Mina olen õrn, Minul enam ei ole, Mina enam ei saa – see on koht ja aeg, kus inimesel tuleb hoida ise ennast – lubada enese tunnete sõnumite energiatel oma sõnum kohale tuua ja lahkuda – hoida ise enda ümbert kinni – luua iseendast tervik – Mina – teist ei ole Minuga ühes ega Minu jaoks olemas – olen üksinda ja ise – see ei ole surm ega vale – see on inimesena kasvamise tõde – Mina ise – Minu teekond.

Möödunud aja loost annab märku suletus – inimene ei ole avatud, ta ei luba endal ega vali avalikult huvi tunda – ta ei taha kohtuda informatsiooniga, mida ta ei vali/ ei ole võimeline vastu võtma, töötlema, integreerima. Ta ei taha ka, kellegi teise käest, midagi küsida ega kusagilt kuulda – ta tahab eraldatust.

Olemas olevast informatsioonist keeldumine tähendab suletud lugu – senisega leppimatust – mingi looga seonduvat häirivaks pidamist. See annab märku, et inimene ei ole maandatud ega ole eneses tasakaalu saavutanud. Ta on võimeline püsima vormis, sealses ja selles, kus olev püsib tema kontrolli all ja tema saab olla Mina, kel ei ole möödunuga midagi pistmist või on ta see Mina, kes möödunule oma tõlgenduse ja tähenduse on andnud – ta on tõestatult teine – hups ja kurb, asjatu lootus, sest ta on see, kes on ennast, suunava info alusel ja tähelepanu toetusel/ tõestusel, möödunu Minast kõrgemale tõstnud.

Informatsiooni valikulisus tähendab, et inimene kogeb endiselt ärevust – ohtu – negatiivsust. Temas ei ole avatust ega huvi – ta ei ole vaatlemas ega kõrvalt jälgimas. Kui tal ka on huvi, siis ta salgab seda ja peab enese häbiks – ta tahab teada, kuid ta kardab teada saada – ta on huvitatud, kuid ta ei ole valmis igasugu infot vastu võtma. Ta ei taha näha ega kuulda sellest, mis teda ennast vähemana näitab ega sellest, mis kedagi teist normaalsena ja paremana esitab.

Inimene ei taha kuulda, kõike ja tõde, selle inimese kohta, kes teda muuta võib ja temaga seonduvat muuta saab – see teine teab tema kohta informatsiooni, mis teda vähendab ja halvast küljest näitab ning õigustab tema vastu tehtut, sest tema on see, kes ei ole oluline – teine on näidanud, et ta on võimeline inimest vähendama ja tema olulisuse puudumist tõestama.

Inimene ei taha teada, kõike ja tõde, selle inimese kohta, kes teda vägivaldselt on kohelnud – see on märk sellest, et inimene on kinni enese möödunus – tema oleva aja Mina pendeldab möödunu vahel. Teisega kohtumine ja teise kohta teadmine viivad teda möödunusse ning ta kogeb ennast seal olevana nii nagu ei oleks vahepealset aega olnudki.

Inimene ei taha teada, kõike ja tõde, selle inimese kohta, kellega seoses ta ennast vähemana tunneb ja näeb. Inimene tunneb eneseviha ja häbeneb ise ennast - sellise reaktsiooni taga on mälestus enesest, meenutus aset leidnust - teine oli osaline sellise Minapildi sünnist/ kinnitusest. 

Seega ta ei taha selle inimese normaalsusest, edusammudest, headest tegudest midagi kuulda - need ei pea paika tema kasutuses olevaga ja tema poolt endale antud vaatenurgaga - teine on vale olnud ega ole seda õigeks teinud. Teine ei kohanud ega kohelnud teda, kui inimest - teine oli teisel tasandil ja teisel oli teistsugune eesmärk - võimaluse kasutamine, teenuse müümine, rolli saamine - teine ei olnud aus, teine pettis. 

Sellele teisele, kellest teada ei taheta, teada ei valita/ ei lubata, kui inimesele tähelepanu pööramine tähendab iseenda reetmist - enese hülgamist ja üksinda jätmist. See tähendab, et selles loos on tegemist vähenenud vaimse teadlikkusega, ollakse Mina, iseenda möödunus. See tähendab, et ei olda ega seista inimesena, kellel on võimalus ja oskus ja suurus mõista teist inimest ja teha teine nähtavaks - inimesena.

Möödunus olemine tähendab suletud situatsiooni – inimene ei saa seda ära lahendada – tal puudub selleks vajaminev – ta ei ole Mina, kes oleks oluline ja keda koheldakse paremini. Sel moel kogeva inimese jaoks tähendavad ettearvamatu avalikkus, vägivalda kasutav ühine, vähendamist teostav teine ohtu. Selle taga on tema enda sõnum - Mina pean toime tulema seal ja selles, mis ei arvesta Minuga.

Kõrgenenud ärevus ja pidev ohutunne tähendavad seda, et inimene reageerib vastu ja kohaselt, veel enne, kui on üldse midagi aset leidnud ja toimunud – tema eeldab, oletab, kuid tõesena kogeb. Ta on tagasi seal, kus tema on Abitu ja Ohver – kes peab, kellele osaks saav on vältimatu, kellest ei sõltu, kes ei ole oluline. Ta on enese teadlikkuse allakäigutrepi astmel seismas.

Inimene ei saa aru, et ta reageerib, pealmisel pinnal, enese läbi töötamata ja läbi lugemata sõnumite lainetuse tõttu. Elu vägivaldses keskkonnas tähendab, et möödunud aja jäljed on keha mälus ja ühendused närvisüsteemis. See toob kaasa automaatse oleku - kui juba on aset leidnud või on sarnased märksõnad ja jooned õhus, siis on inimene tagasi enese möödunus ega tee vahet erinevatel aegadel.

Vana energia foon. Informatsioon avab vana aja infobaasi. Sealses olev on päevakajastamata – uus info ei ole saanud sinna lisanduda. Inimene on otsinud ja vajanud lahendusi, kuid ei ole avatud huvi tundnud – Mis on Minu käivitumise põhjus? – Mis on peidus Minu enda sees?

Selles kohas, kus möödunu saab iseennast kätte, tuleks peatada aset leidev situatsioon, peatada peale tulvava informatsiooni vool – selles hetkes tuleb anda endale vajaminev rahu ja vaikus ning võtta aluseks oleva aja tegelikkus, kasutusele oleva aja teadlikkus ja võimalused.

On tavaline, et sellel hetkel kui vastu tulvav informatsioon, mis on täiesti tahtlikult vähendav ja manipuleeriv, kuid võib-olla ka näida sellisena – tabab inimest kõhkluse ja kahtluse hetk – äkki Mina olengi, ehk Mina tegingi, võib-olla Minus ongi - teine on nii veenev ja intensiivne ja tõestav - tema teab paremini - tema näeb Mind, sellisena. 

Vana aja muster lükkab inimest vastu reageerima – ennast tõestama – iseenda ja kellegi teise kohta informatsiooni andma – Mina ei ole nii madal/ teine ei ole nii kõrge – Mina olen sama, teine on Minuga sama – Meie mõlemad oleme teinud ja olnud – Mina ei ole teisest, kordades, halvem/ teine ei ole Minust, kordades, parem.

Vana harjumus on see, mis viib inimese lahingusse – enese olulisust tõestama – enese jaoks vale tähelepanu vältima ja enese kohta käivat vale informatsiooni ümber pöörama. See on raske, sest osaks saav tähelepanu ei ole toetav ega hea – see on salvav ja hävitav – sellepärast kogeb inimene jõuetust, ta ei suuda informatsiooni ja selle tähendusega toime tulla, sest selle sees sisaldub väga palju enamat – selles on sees suhte tasand, seotuse sisu, suhtumine – see, mis on ja see, mida ei ole.

Lihtne on kirjutada siia sõnad, et tee nii ja nii – eralda ennast informatsioonist – vaatle, missugune on infot edastav inimene – proovi aru saada, mis on tema eesmärk – mida ta saavutada püüab. Jälgimine annab vastuse – inimene teeb ennast nähtavaks. Ootamine tasub ära – saad selgeks, kas tegemist on vägivaldselt teostatud füüsilise informatsiooni edastusega või vaimsel tasandil loodud ühendusega.

Selle asemel, et teise inimese informatsiooni sööma hakata ja selle mürgisuse käes vaevelda – tuleb mõelda järgi – kellena Mina reageerimas olin – milline vanus ja teadlikkus. Milline on Minu enda tegelik info – oleva aja, kuid ka möödunus olnud iseenda, teise ja avatud loo kohta. Enesele pidava pinna jalge alla andnuna ja teadlikkuse tasandi avanuna, tuleb alles seejärel vaadata otsa loole ja tegeleda ette asetatuga – kas vahetu kontakt tuleb lõpetada, minimeerida või on võimalik arutelu.

On loomulik, et sellel hetkel tulevad tunded oma sõnumeid tooma – need on erinevate aegade omad, kuid need liituvad käimasolevaga. Ära peleta neid eemale ega pea neid tühiseks või valeks – ära peatu nende energias ega pealispinnal – haruta need lahti – nende tähendus on lihtne, kuid nende mõte on sügaval – Mina vajasin aega, et Mind puudutanud teadmine vastu võtta – Mina ei nimeta seda valeks – see on nii nagu see on – Mina arvestan sellega. 

Selles kohas tuleb anda endale see teadmine ja kinnitus, mis on möödunus ära jäänud - Mina ei ole abitu ega ole ohver. Enam ei ole tõene väide - Mina pean, ise ja seni, kuna ja kuni kedagi teist ei ole! 

Oleva aja tõde, mis kehtib ka möödunus - Mina olen enesest teadlik - Mina võtan vastutuse ja Mina ise valin enese elu ja tee - Mina tean, et Mina saan hakkama, Mina olen võimeline, Mina leian lahenduse, Minu jaoks on väljapääs olemas - Mina olen endal olemas - see on parim võimalik, mis saab olla. 

Marianne

29.10.2025.a