Tasakaalupunkti paigast nihkumine III - Võime, eristada ennast teisest, on õpitav

 

Ebaadekvaatne käitumine – inimene ei suuda ise ennast eristada, kellegi teise infoväljast – selle asemel, et olla Mina ise ja arvestada enese informatsiooniga, inimene arvestab, kellegi teise omaga ja see tähendab, et tema ise on enese vaenlane – tema ise, ise ennast keelates/ vaigistades/ valeks pidades, paneb ennast tundma, valima, väljenduma, kellegi teise informatsioonile tuginedes.

Siis, kui selle teise informatsioon on mõeldud inimest, kui eraldi ja iseseisvat isiksust, vähendama ja takistama, siis teostab inimene ise selle, mida ja kuidas on teine plaaninud – inimene ise annab endale ülesande olla vähem, olla vale, olla inetu, olla halb, olla teisele mugav, jne – Mina pean, sest Mina olen – Mina pean, sest muidu – hirmud, ebamäärasus, ärevus, häbi – vale ja ebamäärane informatsioon, mis hoiab inimest tegemas seda, mis näib ära hoidvat selle, mida inimene ei näi üle elavat.

Tagajärjeks haigused ja vaimne tasakaalutus – inimene ei ole eneses üks – ta vastandub – mingi osa temast on vale ja mingi osa on õige – õige peab hävitama vale, et vältida kaost ja hävingut – kasutades, kellegi teise informatsiooni, tähendab see seda, et inimese enda info on vale ja seega hävitavad inimese rakud/ organism seda, mis on temale endale okey ja vajalik.

Inimese keha on mõeldud kaitsmaks inimest, väliste ohtude eest – siis, kui vanelane on enese piiride sees, siis tuleb see hävitada – organismi ebaadekvaatne käitumine on täiesti loogiline, kui mõista, miks keha seda teeb – rakud on saanud ülesande inimese kasutuses olevale informatsioonile tuginedes – inimene kaitseb ise ennast, iseenda eest – inimese seisund/ välimus/ käitumine/ harjumus annab teada, kas oht on vähene, kas on patiseis või oht on elule - mida suurem oht, seda suurem enese hävitamine.

Inimene ei saa olla Mina – enese kohta käiv kindlalt paigas püsiv informatsioon, mis on tõene – kuni tema ei ole, ise ennast, enesele olulise teise infoväljast eraldanud ega ole selle teise tähelepanule immuunne.

See tähendab kasvavat enese teadlikkust ja kõndimist vaimsel tasemel, sinna maani, kus vägivalda kasutava ja vähendamist teostava teise inimese informatsioon ei muuda enam inimest ja tema kohta käivat – kellegi teise info ei purusta enam inimese jalgu ega lõhu/ vaheta tema nägu.

Mina olen Mina, teine ei peegelda/ ei vahenda Mind – teise sõnad, valikud, väljendused, tähelepanu ei ole Minu kinnitused ega minu Mina ära kaotamised – teine on teine, teine ulatub, Mind, füüsiliselt puudutama ja mõjutama, kuid ta ei ole Mina ja ta ei tea, ei näe ega tunne Mind, sest tema näeb, kuna vajab, enese Mina-dele kinnitusi.

Iga järgnev samm viib inimest edasi, sinna, kus ja kuidas tema ei ole veel olnud – see tähendab uut informatsiooni ja uusi avastusi ja uuel moel mõistmisi – see tähendab uuel moel Maailma nägema ja ise olema õppimist – enese sammu, mõtte, väljenduse, valiku algus on ja olen Mina, inimesena, teise inimese kõrval ja teisega koos – milllisena Mina olen, mil moel Mina ise väljendun – kui ehe Mina olen.

See inimene, kes kardab eksida ja vale olla, sest kardab enese nimetamist ja vähendava tähelepanu osaliseks saamist – see inimene hoiab alles vana informatsiooni ja kordab olnut, vältimaks valesid tulemusi. Tema ei ole avatud uuele ja uue kasutusele võtmisele – tema on suunatud oma mustrite alles hoidmisele ja vanade mallide üle kinnitamisele. Seega ta astub edasi, kuid ta seisab paigal ja vaatab tagasi – ta ei saa, ta ei tohi, temal ei ole võimalik muutuda, sest tema ei taha muuta olevat – tema teadmises tähendab see vägivalla suurenemist.

Vägivalda teostava inimese informatsioon – Minul on õigus Sinule – Sinul ei ole õigust Mind takistada, keelata, valeks nimetada. See tähendab, et vägivallaga koheldud ja manipultasioonide saatel kasvatatud laps, pidades neid väiteid tõesteks, on vägivalda kasutava inimese ees kaitsetu – tal ei ole anda endale informatsiooni, millele toetudes, anda ise endale tugevus – Mina, Minu õigus, Minu tahe, Minu võimalused – et seejärel teostada enese eraldamine ja enese kaitse.

Iseenda ja teise kohta käiv informatsioon toob kaasa selle, et inimese vaimne ja füüsiline väli on kaitseta jäänud – valu ja vägivald on enese piiride sees – inimene talub senikaua, kuni akt kestab – ta on sügaval enese sees ja ootab vägivaldse puudutuse möödumist.

Mina pilt – Mina olen/ teine on – Minu õigused/ teise õigused – inimesed on nimetatud rollidesse – inimesed ei ole võrdsed ega tegeliku enese eest vastutust võtnud. Rollide tasand ja rollide jaotus muudab enese vastu teostatav vägivalla ära keelamise/ takistamise raskeks. Põhjuseks ühine infobaas, millele toetutakse.

Mina – inimesena. Vägivaldses keskkonnas on inimene, ilma tõstvate liideteta, sõimusõna – sellele ei ole partnerit ja see roll ei maksa. Sellest ka väljend - Inimene on teisele inimesele hunt – inimene murrab teise inimese – teeb seda selleks, et olla, tõestatult, üle/ parem/ õige/ tublim/ rikkam/ ilusam/ ainus.

Füüsiliselt saab inimene olla suureks kasvanud, kuid kui vaimsel tasemel on ta endiselt see Kes teab enese kohta ja kohustusi ning näeb, et tema on vähem, siis ta jääb vägivaldsetesse situatsioonidesse paigale ja otsib/ vajab enesele teistmoodi vaatajat/ nimetajat, selleks, et teda paremini koheldaks – kuid ta ei võta ette samme, et vägivalda teostavale Ei öelda, tolle ette piir panna ja ise, olukorrast, ära minna.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu ja manipulatiivselt koheldu vajab uut infobaasi, millele toetuda – Mina olen, Minu õigused, Minu vastutus – reaalsus ei tähenda, et see oleks normaalne – olevat saab muuta siis, kui on teada, mida ja miks ollakse tegemas ning anda endale siht, kuhu ja mil moel oleva ühiseni tahetakse jõuda ning kui ühiselt ei ole võimalik, siis olla valmis ise ja üksinda oma sammud tegema ning ka üksinda jääma, kui ei ole samal moel, samasuguseid, samme tegevaid teisi kaaslaseks.

Kambavaim – last õpetatakse, et ära tee ega ära mine kaasa – las teine teeb ja on, Sina ei pea. Ära Sina nõustu ega osale – las teised lähevad ja teevad. Teised on – Mina ka olen – siis, kui Mina ei tee ega lähe ega ole, siis Mind ei võeta kampa, Mind jäetakse välja ja üksinda, siis pöördutakse Minu vastu ja Mind nimetatakse valeks, ära andjaks, võõraks.

See on hirmutav, ebamugav, häbistav – teiste tähelepanu ja informatsioon puudutab reaalselt – kõik näevad Mind sellisena nagu Mina, siis, olen – nad ei näe ega kohtle Mind enesega samana – siis nad lubavad endale teha seda, millest enne pääsesin – Mina ei ole nendega enam üks – Mina olen samas, kuid eraldi ja väljas – keegi ei kaitse Mind ega seisa Minu kõrvale.

Vägivald ei ole ainult seal, kuhu on lapsed kokku pandud/ kokku saadetud – vägivald saab olla ka kodus – siis, kui vägivald leiab aset koolis, õues, lasteaias, siis sealt saab ära minna ja kellegi poole pöörduda, kuid kodust ja koduste eest ei saa ega ole võimalik – sealses toimuv saab kätte ja seal ei öelda, et ära Sina tee seda, mida teised teevad – ära Sina nõustu, mõtle enese peaga.

Siis öeldakse ja nõutakse, et x vanuses inimlaps taluks, vaikides, ära selle, mis ja kuidas tema vastu on suunatud – et ta lubaks enesega käituda nii nagu teine on valinud seda teha. Ta ei tohi vastustada ega keelata ega tõtt rääkida – ta peab nõustuma, et tema kohtlemine on õige ja vajalik – temaga teisiti ei saa, sest tema on selline Kes – kellega peab – tema ei ole teistmoodi kohtlemist välja/ ära teeninud.

Inimene ei oska seda, mida ja kuidas tema ei ole harjutanud – inimene ei vali teha seda, milleks temal õigust ega võimalusi ei ole – Mina olen – enese kohta käiv informatsioon on inimese põhjaks. Teist moodi valimast ja teist moodi olemast takistab roll ja rolli etikett – Laps ei tee/ ei käitu/ ei ole oma Ema/ Isa vastu selline/ sellisena – Laps käitub/ on oma Ema/ Isaga sel moel.

Vägivaldse keskkonna tegelikkus – Ema/ Isa on, rolli nime varjus enese isiklikke vajadusi rahuldavad, inimesed, kes kasutavad last/ lapsi vahenditena. Nad on inimesed, kes täidavad oma rolli ülesandeid, sest on kohustatud selleks, kuid nad ei võta vastutust selle eest, kuidas nad seda teevad.

See on põhjus, miks nad hoiavad alles informatsiooni, et nemad on Aja O ning laps on tähtsusetu – nad tühistavad lapse, kui isiksuse ja nad otsivad/ kasutavad võimalusi, kuidas vältida/ takistada lapse teadlikkuse ja ise teadvuse kasvu. Vägivald ja manipulatsioon on sobivad ja edukad vahendid.

Laps on tänamatu ja aju loputuse saanud siis, kui ta ei kuuletu vanematele ja neile vastu „haugub”. Sõnale allumatus leiab vastu sammu – hirmutamine, häbistamine, vägivallaga kohtlemine – tea oma kohta, tea oma teo hinda – Sina oled vale ja Sina teed valesti, kui oma vanema(te)le vastu astud - Sina oled karistuse ära teeninud - Sina oled värdjas - inimestest on rollinime järgi saanud Jumalad, kes mõistavad kohut siis, kui neid ei tunnistata Jumalatena.

On loogiline, et vägivallaga koheldu reageerib kindlatele märksõnadele – siis, kui need kõlavad hilisemas elus, kuid ka samas ajas, kellegi teise suust, siis laps reageerib samal moel – ta kuuletub, ta talub, ta allub, ta vaikib, ta nõustub – temal ei ole teistsugust lahendust ega Mina, kes mõistaks teisiti teha ja kellel oleks õigus teisiti väljenduda.

Kõik on raske ja kõik on väljakutset esitav – uued oskused vajavad harjutamist ja teadmist – Mina võin, Minul tuleb, sest Mina olen see, kes vastutab enesele osaks saava ja enese sammude teoks tegemise eest. Mina vastutan selle eest, mida ja kuidas Mina ise saan muuta ja teisiti teha – Mina ei pea taluma ega kestma – Mina ise saan oma elu muuta.

Inimlaps, keda on hirmutatud üksinda jäämisega ja keda on koheldud hülgamisega, seisab raske ülesande eest – temal endal tuleb teis(t)est lahku astuda, ühisest ära minna, ühes olemine ära lõpetada – tema ise peab paika panema piiri, millise läheduse ta vägivalda tarvitava teisega valib.

Tema ise peab vägivaldsel ja vähendaval moel käituda valiva teise ees pidavaid piire hoidma – tema ise peab oskama vahet teha sellel, mis ja kuidas on vägivald ja vähendamine, mis seda ei ole – tema peab julgema Ei öelda ja suutma sellele kindlaks jääda. Tema ülesanne on raske, sest temaga ühes olijad ise seda ei tee – nad ei peatu, ei lõpeta, ei tunnista tõeks, vaid vaidlustavad ja võimendavad vägivaldset survet veelgi.

Piiride seadmine on iseennast häiriv tegevus, sest tavaline lähedus jääb, enese tahtel, kaugemaks ja on teadmine, et teisega ühes rahu ei ole, sest inimene peab olema valmis teise harjumusteks, võimaluste kasutamiseks – teine ise ei peatu ega vali teisiti siis, kui näeb võimalust ja vajab/ tahab seda, mis ja kuidas oli varem ka piiride seadja normaalsus.

On enese asi ise teadlik olla ja Ei öelda ja mitte reageerida, ette ja kustutavalt – teine on ise enda eest vastutav inimene – las tema siis teeb seda, mida tema tahab ja valib teha. Oluline on teadlikkus – teise võimaluste, vahendite, eesmärkide, harjumuste kohta – Mina ei pea teist päästma ega säästma, sest teine, enese Mina kaotades/ Mina eest võideldes, ei ole hädas. On täiesti loomulik jätta teisele tema enda sammud astuda, ise ennast nähtavaks teha ja enese sammudega kaasnevate tagajärgedega kohtuda – see on tema elu, sellisel viisil ja sellisel moel.

Ka siis, kui teine ise ei astu või teeb seda omal moel ja need puudutavad Minu enda vastu, siis on teise asi leida endale lahendus ja ise otsida, kuidas seda teostada – on teise asi anda teada, et tema vajab abi, toetust ja on Minu enda asi anda teisele teada, mil moel tema taastab, midagi saades, tasakaalu ja Minu enda asi anda teisele teada, kui meie teed ei kulge enam kõrvu.

Olles olnud see, kes on olnud teise Mina kinnitus ja teise vajaduste täitmise vahendiks, on inimesel hirm ja ta tunneb ise ennast häiritult siis, kui ta ei käitu enese logiraamatusse kantu alusel – suhte senine dünaamika saab ju rikutud – pole selge, mis ja kuidas teine Minust mõtleb, kuidas reageerib, mida edasi räägib, kellega ühineb, milline tähelepanu pööratakse.

Mis Minust siis saab – see küsimus teab juba vastust – isiklikud kogemused annavad ju teada, mis siis saab – vahe on selles, et nüüd ei peatu ega pöördu argise juurde tagasi – nüüd saab teoks see, millega on ähvardatud ja kuidas on lubatud ja kuidas on ka kogetud.

Enese mõte, mis on peatunud hämaruse ees, mis on peatunud kuristiku serval, mis on peatunud tõstetud kätt nähes, mis on peatunud sulguvat ust vaadates – see mõte tuleb mõelda lõpuni – mida see tähendab, kui teine teeb nii, teeb naa – mida see tegelikult Minu jaoks tähendab – Mina jään alles, Minuga ei juhtu midagi – Mina ei lähe katki, sest Minult ei saa võtta ära seda, mida ja kuidas Minul ei ole olnud – Mina ise ütlen välja selle, mis ja kuidas on Minu tegelikkus – Minu enese sõnad on Minu enda tugevus – tõese informatsiooni saatel on selgem ja valgem elada – Mina tean, kus olen, kellega olen, kuidas olen, miks olen – Mina ei looda sellele, mida ei ole – Mina ei usu seda, millest räägitakse, kuid mida ei ole.

Hirm on põhinenud enesele antud informatsioonil, millele on tuginetud – see on kitsas ja suunatud info, mis on olnud mõeldud kindla eesmärgi täitmiseks. On vägivaldsest keskkonnast välja kasvava inimese asi vaadata loole otsa tervikuna – Mina olen/ teine on, Minu tegevus/ teise tegevus, Minu kohustus, vastutus/ teise kohustus, vastutus – Minu eesmärk/ teise eesmärk – kus ja milles on ühist, kus ja milles mitte – millistele väärtushinnangutele toetutakse ja milliseid põhi mõtteid järgitakse.

Seejärel anda endale teada - Mina ei jäta enese elu elamata ega samme tegemata sellepärast, kui see teisele ei sobi või valena näib. Seda siis, kui see ei ole liiga tegemine ega vähemaks võtmine, vaid aus olemine – kui hoolid ühes olemisest, siis anna sellest üheselt teada – vägivalla kasutamine ja inimese vähendamine ei ole hoolimine.

Uus teadlikkus tähendab ka ise endale piiride panemist – mis siis, et Mina saaksin ja võiksin ja oskan rohkem – Mina ei pea ega tee ega anna teada siis, kui teine ise ei küsi, ei taha, ei tasakaalusta – ei ole vaja teha ise endale liiga ega anda seda ja sel moel ja nii palju, mis on rohkem teisest, mida teine ei väärtusta, mille teine valeks nimetab ja ära keelab.

On nii tavaline, et vägivaldses keskkonnas kasvanud inimest lükkab tagant, tegema seda, mis ei ole tema enda ja tegelikkusega kooskõlas, temale suunatud väline ootus ja enese sund – Mina pean, midagi tegema – näitama, et Mina kuulsin ja Mina nägin – tõestama, et Mina olen olemas – olen teise jaoks ja pärast, teisega arvestamas, teise infoga arvestamas – Mina annan teada, et teine on Minule oluline ja Mina olen temaga – Mina ei jäta.

Sel moel väljenduvad enese harjumus, enese elu päästev ülesanne, kuid ka väärtushinnangud ja põhi mõtted – seega on oluline vahet teha, mis on mis ning kui tegemist on inimese väärtushinnangutega, siis – sigade ette pärle ei visata.

Vägivallaga harjunul on tavaks reageerida enese mustrite alusel ja konkreetse suhte dünaamikat järgides – sekundiga, ilma pausita ja järgi mõtlemata – info oli ju suunatud Minule. Hiljem tuleb kahetsus, häbi, viha - miks Mina nii tegin ja olin, miks Mina teisiti ei saanud/ ei osanud/ ei valinud – kuid ka alistuvus – Minul ei olnud teist valikut – Mina olen Mina/ teine ei lasknud teist valikut valida.

Tegelikult tuleb võtta aeg maha ja järele mõelda – mis see on, mida Mina nägin ja Mina kuulsin – teine võis Minuga rääkida ja Minu poole tähelepanu teele saata ning teine sai Mind, füüsiliselt, puudutada, kuid siis, kui teine tegutses enesele valitud rolli tõestamise jaoks partnerit luues, siis see ei olnud Minule mõeldud sõnum ja juhend. Oluline on õppida peatuma - oodata enne, kui vastata/ reageerida/ lahendada – ootada enne, kui ise ennast teise looga ühendada.

Teadlikkuse kasvamine tähendab, kogu olemas olevale informatsioonile toetudes, enesele küsimuse esitamist - Kas Mina ise tahan selle inimesega, kes sellisel moel käitub/ valib/ väljendub koos olla, suhelda ja oma aega jagada – kas selle teisega koos olemine on Minule okey? Või on see kohustus, asenduse puudus, harjumus, vajaduse täitmise ootus/ lootus/ sund, rolli truudus?

Vaimse teadlikkuse kasvamine toob kaasa pidava pinna jalge alla ehitamise - Mina ei pea – Mina saan valida – Minul on õigus valida. Inimene ise saab ennast ilma valikuteta jätta - tema saab ise ennast kohustada paljuks ja seega peab ta enese kohustuseks ja ka enese omaks seda, mis ja kuidas ei ole tema tegelikkus – siis, kui inimene ei saa enesest aru, siis tema keha ja keha reaktsioonid annavad temale teada, kellega on tal hea ja turvaline olla, kellega mitte.

Siis, kui inimene, enese sees, toetub kellegi teise informatsioonile, siis annab tema keha teada, et enese sees, enesega koos, ei ole hea olla - inimese teadlikkuses, madalamal tasemel, on uks, mille kaudu on pääsenud pahavara sisse ja see käivitab, märksõnade kõlades, süsteemi ning paneb inimese käituma nii nagu täie teadlikkusega inimene ei vali olla/ teha. Seega on päevakohased küsimused - kust algan Mina ja milles seisnen Mina ise - milline on tõde Minu ja Minu elu kohta - milline on Minu tegelik teekond ja sammud sellel.

Marianne

21.05.2026.a

Tasakaalupunkti paigast nihkumine II - Inimene savijalgadel

 

Vaimse taseme piiratuse tunnus – selle jaoks, et enesega/ enese sees aset leidvat lahendada, tuleb leida lahendus enesest väljas pool – informatsiooni andes tuleb sundida, kedagi teist, ära muutma see, mis ja kuidas enesele ei sobi ning ära põhjendada see, miks on õige/ vältimatu see, kuidas ise valitakse/ valiti käituda.

Mina karjusin, sest Sina – Mina ärritusin, sest Sina – Mina lõin, sest Sina – Mina jätsin Sinu üksinda, sest Sina - Minul oli enese väljenduseks põhjus ja õigus – Sina ei jätnud ega andnud, Minule, teist valikut – Sina tegid oma sammu ja Mina reageerisin sellele – Sina ei jätnud Minule teist valikut, sest Sina ei teinud oma sammu teisale – siis Mina ei oleks pidanud tegema seda, mida Mina pidin tegema.

Minu õigus olla Mina – Sina oled/ olid vale – Sina ei peegelda(nud) Mind õigena – Minul on õigus olla Mina – seega Mina muudan Sind/ sunnin Sind muutuma, et Mina oleksin, enese informatsiooni järgi, õige ja enesele sobiv – siis Sina ei kohtle Mind valena/ valesti.

Inimene, kellele näib, et tema Mina kaob ära siis, kui tema informatsiooni ei kinnitata – on inimene, kes kaotab justkui iseenda, sest tema kogeb enese muutust, tema enda kasutuses oleva informatsiooni tõukel ja saatel, kuid temale näib, et selle enese kaotuse põhjus on teises – teise sõnad, teod, tähelepanu, suhtumine. Inimene usub, et temaga käitutakse nüüd teisiti, kuna tema on nüüd teine – see, kes on muutnud oma suhtumist, ei näe seda inimese Mina, kelle alusel tuleb inimest kohelda teisiti/ teistsugusena.

Enese kaotuse ja enese muutuse põhjus on inimese kasutuses olev, tema enda sisemine ja teda ümbritsev, infobaas, tema enda kohta – siis, kui Mina olen see ehk sellisel moel koheldu, siis Mina olen selline Mina – siis, kui Mina ei ole see ehk olen teist moodi koheldu, siis Mina olen teine/ kolmas Mina – ühel ja samal ajal ei saa olla korraga kahte Mind – üks Mina kaob/ kaotatakse siis, kui teine ilmub/ tuuakse nähtavale.

Iga inimese Mina tähendab sellisena olemist, mille kohta on temal olemas informatsioon, mille keegi teine on, teatud moel väljendunud kohtlemise/ suhtumise/ nimetamise läbi, tõeseks tunnistanud – vaimse piiratusega inimene usub, et tema ei saa olla see Mina, kellena teda ei kinnitata – sest siis, kui tema oleks ju teine, siis ju koheldaks teda teisiti.

Inimene saab edasi anda seda, mida tema ise kasutab ja mõistab – see on põhjus, miks inimeste vahelist vägivalda ja inimese, kui isiksuse, vähendamist, kui normiks peetavaid käitumisemudeleid, edasi antakse ja edasi tehakse.

Minuga tehti ja seda ei nimetatud/ ei nimetata valeks - Mina kogesin ja seda peeti õigeks - Mina ise pean häirivaks, kuid normaalseks - Mina teen ka, sest Meie teeme nii - Meie oleme sellistena, st teised teevad samal moel. Vägivalda vältiv lahendus - Minul on võimalus, kuidas Minu vastu ei tehta – mina pean olema Mina, kellega ei ole õigust valesti käituda ja, kelle vastu ei julgeta olla – teistega küll ja teisel ajal küll, kuid siis ja seni, kuni mina olen Mina, siis ja seni mitte.

Siis, kui väikene inimene sünnib vägivalda kasutavasse keskkonda ja sel moel oma elu lahendava(te)le vanema(te)le – saab temast juba toimiva keskkonna oluline osa – laps ühendatakse süsteemi ning temale antakse ülesanne ja kohustus olla olemas oleva süsteemi loojale/ kasutaja(te)le lojaalne ja oma ülesande täpne täitja - laps võimaldagu, vanemale, vanemale vajalike Mina(de) kinnituse.

Selle hind on enese Mina lõhestumine ja pidava pinna puudumine – inimene seisab savijalgadel, mis, ikka ja jälle, purunevad suunava tähelepanu ja vähendava info saatel – inimese Minapilt lõhutakse ära ja talle antakse uus Mina või ta ei pääse, hoolimata enese tegelikkusest, mingist kindlast Minast vabaks – Sina oled - sest Mina nimetan Sinu olema – Mina kohtlen Sind sel moel, sest Sina oled see Kes – Minul on õigus seda teha, sest Mina olen Sinu looja – ilma Minuta ei oleks Sind olemas - ilma Minuta oled Sina Ei-keegi.

Inimlapse hoiab paigal ja ustavana tema kasutusse antud informatsioon ja seda toetav, informatsiooni kinnitav, suhtumine, kohtlemine. Lapse elulised vajadused mängivad siinkohal olulist rolli – väga väikese lapse tasand – teine on eluliselt oluline – ilma teiseta laps ei saa/ ilma teiseta last olemas ei ole – laps on selles veendunud, sest teda on selle väite tõesuses veendud. Ta ei saa aru, et räägitakse rollist ja selle võimalustest – tema saab aru, et füüsilist teda siis ei oleks.

Vägivaldset keskkonda elus hoida aitava inimese vaimne tase on lapse tasandile jäänud ja sellest tulenevalt ei ole inimesel võimalik, enese tegeliku isiksuse seisukohalt olulise ülesande teostamiseks - inimesel ei ole võimalik eralduda/ eraldi astuda, sest temal ei ole võimalik seda teha – teine on temale eluliselt oluline – inimese alateadvuses on teadmine, kui ohu märk – enesega seotud inimesest/ keskkonnast lahku astudes, ära minnes, üksinda jäädes on tema elu ohus = teda siis ei ole.

Vägivaldsele keskkonnale ja vägivalda kasutavale inimesele on omane varjata ja muuta olulist informatsiooni – anda välja sellised teadmised ja kinnitada üle seda, mis toetavad tema tegevust ja väldivad muutused, mis teda takistaksid. Sina oled – Mina olen. Edukas ollakse siis, kui on saavutada selline positsioon/ sõltuvuslik olukord, kus manipulatsioone kasutava inimese sõnu usutakse/ tahetakse tõeseks uskuda.

Anna Minule uus informatsioon – anna Minu kohta uus informatsioon – võta Minu kohta kasutusele teine informatsioon – informatsiooni muutmise vajadus, mis saadab vägivaldses keskkonnas kasvanut ja vähendavalt koheldut – Mina ei taha ära minna, Mina ei pea ära minema, sest mina olen Mina/ sest Mina vajan Sind – hoiame ühise alles, kuid kohtle Mind teisiti = näe Mind teisiti.

Kõhklev/ ärevust kogev/ hirmu tundev/ ise ennast vaigistav/ alluv/ sulgunu/ peidetud/ muutuv - on see inimene, kellel puudub selge enese teadlikkus ja kes sõltub temale pööratud tähelepanust ja tema kohta kasutuses olevast informatsioonist.

Põhjuseks see, et inimene ei oska ega saa olla, täiesti, eneses kindel – milline Mina olen, kas Mina näen, väljendan ja tean ise ennast õigesti. Veel enne, kui inimene, ise, julgeb oma jalad maha toetada ja, pea püsti, ringi vaadata, tuleb temal veenduda, millisena ümbritsevad/ ümbrus teda näeb, et olla sellele vastav. Inimene teab, et teda ei kinnitata selleks, kellena ta ei ole/ tal ei ole luba olla - nähes ja kogedes, enesele vastu vaatavat, enese Mina, inimene teab, millisena tema on.

Mina – Minapilt - inimene defineerib iseenda – vägivaldses keskkonnas tähendab see seda, et inimene positsioneerib iseenda, millegi/ kellegi suhtes, võrdlusi/ ülesandeid/ võimalusi/ kohustusi aluseks võttes. Vägivaldses keskkonnas oleva inimese jaoks on inimese Mina indokaator see teine, kes on, kui majakas, mis näitab inimese olemas olemise võimalusi ja paika pandud kohustusi, selle teise suhtes, selle teise loal, selle teise teritooriumil.

Majakas on mingi kindla põhirolli partner ja Mina olen tähendab, et inimene ise nimetab ja samastab ennast selle kindla põhirollis olijana – sellest saab inimese põhi – Mina=Laps. Sõna – laps – tähendab väga palju erinevat – selle jaoks, et olla kindel, keda mõeldakse ja aru saada, miks koheldakse, on sõnal laps liited, mis annavad põhjenduse nii enesele osaks saava, kui ka enese kohustuste kohta ja ka enesele võimatu kohta.

Mina olen ka seda ja teist – see on nii, iseenda kohta käiv, enese info, kui ka vägivaldsest keskkonnas väljaspool kogetud informatsioon, mille alusel inimene annab ise endale oma liited – Mina olen see Kes – Mind tuleks sel moel kohelda ja nähtavaks teha. Inimest piinavate vajaduste suurus ja sügavus peitub nende kahe vaatenurga ühildamatuses.

Inimese poolt defineeritud Mina olen tähendab enese kohta peetavat logiraamatut, enese sisse salvestatud andmete alusel. Selles logiraamatus peitub manipuleeriva käsitlemise ja vähendava kohtlemise tulemus – teadmine selle kohta, milline Mina saan olla teatud kindlas rollidel põhinevas suhtes – paika pandud suhte dünaamika, kohustused, võimalused, õigused, keelud, võimatu.

Rollide Maailm ei tunnista inimest, kui ise seisvat ja ise teadvat isiksust – rollide Maailmas on ka inimene roll, kellele antakse liide, mis annab aluse ja võimaluse, kuidas seda liidet kandvat inimest kohelda ja õiguse temalt õigusi ära võtta.

See on põhjus, miks vägivaldses keskkonnas kasvanul puudub iseenda, kui inimese teadlikkus – loomulik ise olemise soov ja vajadus toob kaasa automaatse hirmu, enesele suunatud potentsiaalse tähelepanu ees ja enda kohta käiva info laviini ohu tõttu.

Vägivaldne keskkond suudab sõna – inimene - nii väikeseks, tähtsusetuks, valeks madaldada, et inimene keeldub selline olemast. Kuid siis, kui inimesel ei ole OMA sõna, mille alusel ise ennast jalgele tõsta ja endale nägu anda, siis puudub inimesel tugevus. Siis, kui sõna inimene tähendab, midagi ebamugavat, värdjalikku, valet – siis on loomulik, et inimene pöördub iseloomustavate liidete poole, mis pehmendavad, parandavad, kaunistavad, tõstavad, tõestavad teda – Mina, selline.

Marianne

19.05.2026.a

Tasakaalupunkti paigast nihkumine I - Informatsiooni raske maine

 

Vaimse piiratuse märk on see, kui inimene osutab teisele – Sina panid Mind, sellisel moel käituma/ valima/ tundma – Sina tegid seda ja teist ja sellepärast Mina – ära Sina tee, siis Mina ei tee ega ole – siis Mina ei pea ja, siis ei ole Minul vaja – Sina olid põhjus, miks Mina, seda ja teist.

Selle jaoks, et sellise, ennast teiseks muutva, teisega ühes, paremini, toime tulla, õpib inimene teist moodi reageerima – ta koolitab, ise, ennast vaikima, vältima, kustutama, vastustama. Tegevused nii nagu inimesel oleks, vältimatu, kohustus teatud moel reageerida ja siis ta lahendab lugu nii, et ta vastab, enese sundusele, vastu hakates, seda eirates, vastu karva olevat taludes – inimene nimetab seda teadlikkumaks enese väljenduseks.

Inimene, reageerides, reageerib mingile informatsioonile – vaimse taseme kasv tähendab mõistmist – Mina olen reageerinud infole, mida ei ole/ mida ei ole sellisena/ mis tegelikult ei tapa – Mina ise valisin olla, käituda, vastata nii nagu seda tegin – Mina justkui pidin seda tegema, sest informatsiooni olemas olemine/ tõlgendus kohustas/sundis Mind selleks.

Vahetult, midagi, kuuldes/ nähes/ kogedes võtsin teise informatsiooni vastu ja sellest sai Minu enda oma, sest selle sees oli, midagi sellist, millele Mina reageerisin – olin häiritud, sest informatsioon viis Mind tasakaalust välja – enese sees oli ebamugav olla – oli teadmine, et olemas oleva info alusel pidin keegi olema/ kuidagi olema, kuid Mina ei tahtnud see Mina olla/ Mina ei tahtnud sel moel olla - kuid Minul ei olnud endale teistsugust, teistsuguseks olemiseks, informatsiooni anda – Mina ei saanud ise ennast vabastada sellest, milleks Mina ise ennast sundisin.

Enese sundimine tähendab, et olin reageerinud või sunnitud reageerima veel enne, kui olin ise endale jalad alla kasvatanud – pidava põhja jalge alla andnud – Mina TEGELIKULT olen, Mina TEGELIKULT tegin, Mina TEGELIKULT valisin, Minu TEGELIK eesmärk – Minu enese informatsioon, Minu enda kohta ja seejärel teise kohta ja meid ühte siduva kohta – samal ajal teise informatsiooni enesest eraldi hoides – sellega arvestades, kuid sellele mitte reageerides – oma teadlikku ja kogu informatsiooniga arvestavat otsust, valikut, sammu oodates.

Enese jalad olid puudu - see tähendab, et olin reageerinud ennast sundivalt, kuid harjunult – enese informatsiooni kõrvale lükates ja teise oma kasutusele võttes – teinud seda nii nagu teise info oleks olnud ainus, õige ja olulisim, kuid enese oma kasutu, vale ja keelatud.

Seega leidis aset erinevate infode vastu seis – enese info ei näidanud ega väitnud, Mind/ teatud midagi, selliseks nagu teine teada andis. Tasakaalu kaotuse ehk vale sammu taga oli põhjus, et Mina ei suutnud ega osanud eneseks jääda ja teise informatsioonist eraldi seista – pidin teise infoga nõustuma ja seda kasutama, sest teine ei arvestanud Minu informatsiooniga – tema vastustas selle ja väitis, et see on vale – tema käitus nii nagu seda ei oleks olemas või see teeks temale liiga.

Sundust kogedes reageerisin ja astusin samme, kuid ei täie teadlikkuse ega enesega koos kõlas olevana. Lisaks sellele nägin ja kogesin, et enese juurde jäädes, olin vale, teise väite järgi – teine reageeris, valena olevale Minule, vastu nii nagu oleksingi selline – see oli häiriv.

Sellises situatsioonis olemise tõttu oli Minul endast kahju, vajasin turvatunnet ja kindlust ja tugevust – kellegi teise kinnitavat tähelepanu ja kohal olekut, et olla veendunud – Mina ise tean, mida ja miks Mina teen – sellele on põhjus olemas ja Mina kõnnin selgel sihil – seda ka siis, kui teine ei tee koos tööd, vaid naerab välja, vihastab, solvab, lööb, jätab ühise käsil oleva pooleli – Mina ei tee teisele liiga, kuigi teine käitub, väidab, näitab, et olen tema vastu ülekohtune. Mina ei saa aru, miks teine Minuga/ Minu informatsiooniga ei arvesta.

Vägivaldses keskkonnas viibimise ja isiksust vähendava kasvatuse tulemus on, et inimene – sellel hetkel, kui temal on õigus, oluline vajadus, kindel eesmärk, oma territoorium, jne – hakkab see inimene päästma seda, kes teda ei kuula, temaga ei arvesta, kes on vägivaldne ja vähendav – inimene hakkab püüdma laua pealt kukkuvat vaasi, mis ei ole kukkuma hakanud ja sageli ei ole vaasigi või ei ole ei lauda ega vaasi.

Inimene ise võtab endalt vabaduse – inimene ise võtab, kellegi teise eest, vastutuse. Inimese kasutuses on, enese jaoks, oluline informatsioon – selle alusel usub inimene teadvat - miks Mina pean tegema ja mida Mina pean tegema – kuid see ei ole õige ega paika pidav - inimene teeb sammud, mida tema ei ole kohustatud astuma – põhjuseks see, et inimene, ise, hakkab, läbi teise, päästma ennast – inimene ei tule teise muutusega, vastandlikkusega, agressiivsusega ega enese valeks nimetamisega toime – seega ta arvestab teisega, et too tagasi muutuks, lõpetaks – talutav oleks.

Harmooniat rikkuva informatsiooni vahetusega suhetes on tegemist Mina kaotusega, Mina eest võitlusega ja Minast loobumisega – loo üks osapool kogeb, et tema Mina tehakse maha ja seda ei kinnitata – selle asemel nimetatakse teda, informatsiooni andes, teiseks – aset näib leidvat võrdluse moment – Hea/ Halb – Hoidev/ Vägivaldne – Saamatu/ Oskaja – Sina oled = Sina ei ole – olles üks ei saa Sina olla teine.

Loo teema on mingi kindla rolli - nt Mehe/ Naise/ Lapse/ Vanema/ Inimese rollile antava inimest/ tema käitumist-väljendust iseloomustava liitega. Andes informatsiooni, mida saab, seda laiendades, tõlgendada nii, et inimene on Halb/ Paha/ - Inetu/ Saamatu – sel moel näib ära kaduvat justkui kõik see, mis kinnitab sedasama inimest Heaks/ Ilusaks/ - Tubliks/ Hoolivaks.

Konkreetse info andmisega kaasneb see, et inimene ei tule temale suunatud tähelepanuga toime – seega võitleb ta iseenda eest ja tahab luua võrdluse, kus tema kohta info andja ise oleks Halb/ Vale/ Vea teinu/ Naeruväärne/ Vale.

Ise ennast tõstvas/ tõestvas võrdluses ja aktiivses vaimses enese rahuldamises taastub inimese Mina – ta näeb, tajub, kuidas teine väheneb ja on nüüd ise see, milleks ta inimest nimetas/ milliseks osutas – enese Mina taastav inimene annab endale/ teisele/ ümbritsevatele informatsiooni, mida kasutades ta suudab ise ennast paremini näha ja paremana kogeda – Mina olen, sest Sina oled = Mina ei ole, sest Mina ei saa olla ega pea olema, sest Sina oled.

Inimene, kes võtab temale, tema enda käitumise/ väljenduse/ valiku kohta antavat informatsiooni Mina kaotusena – on inimene, kes väldib enese vastutust – kuid ta ei näe ega saa sellest arugi, sest tema teadlikkus on rolli oma – Mina olen selline, sest Mina olen teinud seda-teist = Mina olen ennast ära tõestanud = Minusse tuleb suhtuda sellise Minu kohta informatsiooni kasutades ja sellise Minu kogemise peab, Minule, tagama.

Inimene ei saa aru, et tema poole pöördutakse, kui inimese poole - kes on inimene, mis ei tähenda rolli või tema poole pöördutakse, sest tema on inimene, kes on teatud kindlas (põhi) rollis – Sinu ülesanne, Sinu vastutus, Sinu sammu tagajärjed, Sinu poolt loodu – võta oluline informatsioon teatavaks ja näita välja, et võtad osa, arvestad, tegeled, hoolid, vastutad.

Inimene, kes on, temale osutatud informatsiooniga kohtudes, paigast ära, sest korraga teda enam ei ole – see inimene on kaotanud tasakaalu – ta justkui upub ja lämbub ning vajab kindlat pinda jalge alla ja õhku, mida hingata – on loomulik, et tema tahab, esimese asjana, ise ennast taastada – seega vastustab ta temale antava info – ta ei võta teadlikku vaimse taseme ühendust vastu – ta valib füüsilise väljenduse, rollide tasandil, ja alustab agressiivset manipulatsiooni.

See tähendab, et ta võtab teise isiku ette ja läheb isiklikuks – ta hakkab teist, kui inimest, vähendama ja maha tegema, ta hakkab teisele informatsiooni andma, et teine väljenduks inimese poolt endale valitud rolli vastas poolena – Mina olen Ohver = Sina oled Agressor – Mina olen Süütu = Sina oled Süüdi, Mina olen Õige = Sina oled Vale jne.

Selline tegevus on vaimne ja füüsiline vägivald – siis, kui selline tegevus on tavaline ja aastaid kestnud ning seda on teostanud mitmed inimesed, siis on tulemus see, et töödeldu loobub oma Minast. See tähendab, et töödeldav võtab, enese/ enese tegevuse, teise/ teise tegevuse, enese õiguste/ teise õiguste kohta, teda vägivaldselt ja vähendavalt kohtleja informatsiooni kasutusele.

Selle tulemus ongi vaimne ja füüsiline häiritus enese sees – enese, endiselt alles olev, informatsioon ja teis(t)e oma(d) ei saavuta ühtsust, vaid põrkuvad, kirjutavad üle, vastanduvad, eitavad. Mina olen/ Mina ei ole = Mina ei saa olla, sest Mina pean olema see, kellena Mind nähtavaks tehakse = nähakse ja kogetakse – sellise Minu kohta on väga palju ja väga mitme käest kuuldud, samasugune ja ära tõestav informatsioon olemas ja kasutusel.

Teised ei saa ju eksida – nad teavad ja näevad seda, millest räägivad. Informatsiooniga töödeldaval inimesel ei tule pähegi, et teine ei räägi tõtt, täit tõtt, tasakaalustatult, kuigi too teine näib seisvat enese tões ja õigluses – enese jõus ja enese kindluses.

Töödeldav ei mõista manipulatsiooni olemust – milles peitub aset leidva sisu - kõik oleneb sellest, kuidas osutada, kuidas näidata, millisena väljenduda, mille jaoks seda teha – kellena on vaja olla, mille peab saavutama, mida tahetakse alal hoida.

Inimene, kes kaotab ise enda ära, on inimene, kes teatud moel väljendatud reageeringu peale jätab kõrvale enese teadlikkuse ja võtab kasutusele teise poolt ette söödetud informatsiooni – mida kauem on lugu kestnud, seda harjunum ja normaalsem see tegevus on – dirigent ei pea enam oma kepiga vehkimagi – piisab sekundist, kui energeetilise välja muutus on ära tabatud ja orkestrant hakkab tuttaval viisil pilli mängima. Inimene teab oma kohta ja on õppinud selgeks oma rolli ülesanded ja väljendused.

Inimest ennast see muutus häirib – ta ei saa täpselt aru, miks ja kuidas see temaga sünnib, kuid tema teab, et teine on tema muutuse põhjus - teine on selline ja teise pärast – teine teeb sel moel, et Mina ei saa olla Mina – TEINEeeeee keelab, Minule, Minu enda.

Häiritud teadlikkusega inimese lahendus on vältida kontakti sellega, kellega ühes ta reageerib, automaatselt, ennast kaotavalt ja ennast kahjustavalt. Siis, kui seda ei saa teha, siis inimene õpib olema see, kellena teda oodatakse olevat – teise Mina tõestaja, taastaja – temast saab see Kellena teine teda näitab, osutab, kohtleb – see tähendab igavest kurbust, viha, põlgust, häbi, valu, süüd – sest enese taastaja tahab olla parem, ilusam, õigem, tublim, jne - seega peab tema võrdlus olema teisest vähem. Vähemaks töödeldav tahaks olla ka teine ja ka teistsugune, kuid ennast ära muutva teisega ta seda teha ei saa – see teine ei näe, ei näita, ei kohtle teda teistsugusena.

Harjumus tähendab normaalsust ja see tähendab, et põhjust ei otsita, vaid tegeletakse tagajärgedega – püütakse ära elada oma argine elu – ellu jäämine ja elus olemine on paine, mille sees elatakse ja, mille all kannatatakse. See tähendab, et inimene ei suuda ega saa, ise, ennast toimuvast eraldada, et vaadata ja hinnata oma lugu kaugemalt. 

Selle asemel on inimene oma loo sees ja tal puudub olukorrast väljapääs. Selle asemel on inimese kasutuses tema jaoks valet informatsiooni asendavad/ muutvad vahendid ning tema aktiivseid/ varjatuid vajadusi kustutavad tegevused – sõltuvused ja lahendused, mis aitavad lõõgastuda, vabaneda, unustada, kergendada, üle kirjutada.

Harutamine - teine – teise osa, enese loos – milline on tegelik teise osa. Teisel inimesel on õigus ja põhjus enese väljendusele, olemisele, vajadustele – Mina ei pea teise valikuid enese omadeks tegema ega neid kandma hakkama. Mina saan lasta teisel rahus olla. Alles siis, kui teine ise küsib, palub, osutab, et tahab Mind, inimesena/ põhi rollina, enese looga ühendada – alles siis Mina reageerin ühendavalt – see tähendab, et alles siis Mina vastan teise reaalsele tervikule.

Senikaua, kuni teine räägib endast ja endale – tema Mina kaotus ja vajadus seda taastada - on see tema lugu – Mina ei tee sellest enese oma, kuid olukorrast tingitult võtan ette enese tervise, heaolu seisukohast vajalikud sammud – ära minemine, stopp ütlemine, kontakti lõpetamine, jne. Seda ilma süümepiinade ja harjumuslikule sundusele järgi andmata.

Kuidas seda saavutada – tuleb olla olevas hetkes ja mitte reageerida automaatselt. Samm tuleb teha selle informatsiooni alusel, mis on nähtavaks tehtud ja üle kinnitatud. Olen teadlik, et Mina ei ole roll – olen vaba inimene – Minule ei maksta teisega sama/ teise asemel olemise eest – teise vajadus ei ole Minu töö vastutada ega sellest tulenevaid ülesandeid täitma hakata. 

Olen Mina ja on teine – kaks eraldi olevat inimest – teisega erineval arvamusel, erineva teadlikkusega olemine on häiritud suhtlus ja raskendatud side, kuid see ei tähenda enese kadumist ega ohtu elule – selle kontakti saab ära lõpetada, selle seest ja eest saab ära minna.

Oluline on mõistmine, mida ja miks teine teeb – mis on see, mida on temale vaja ja kuidas ta seda saavutada püüab – mitte keskenduda sellele, kuidas ta teeb ja millisena ta on – see on lõks, sest see on häiriv ja ärritav informatsioon, mida pealt nägija ja vahetult kogeja hakkab töötlema ja siis tal tuleb sellele reageerida – enese vastust andev, teise tegevust muutev, enese tegelikkust kustutav väljendus muutub vältimatuks.

Oluline on ära tabada enese automaatne sisse lülitus – teine on ja käitub teatud moel= Mina olen ja käitun teatud moel. See on see, millega varem kaasnes viha, jõuetus, enesest ära olemine – Sina ära tee ega ole, siis Mina ei tee ega ole ega tunne eneses. Sellega kaasnes teise Oluliseks pidamine – muudetule näis, et teise käes on võti, millega saab teda muuta – inimene tahtis ja vajas, et teine seda võtit ei kasutaks – et teine ei tahaks ega vajaks senist sellist Mind – et teine tahaks ja vajaks Mind teistsugusena.

See võti oli teise tähelepanu ja sellega kaasnev – inimene ei talunud enesele pööratud tähelepanu ja enese kohtlemise muutust – teise muutunud tähelepanu võrdus inimese Mina muutusega – teisel oli olemas õigus ja põhjus, Minuga, sel moel käituda ja olla – teisel puudus põhjus Minuga teisiti olla – Mina ei jätnud ega andnud, teisele, teistsugust võimalust. Uskumine – sellise väite tõeks uskumine.

Seda inimest, kes on, kellegi vastu, vägivalda kasutanud, seda inimese saab hukka mõista, kuid teda saab ka mõista – mitte heaks kiita, vaid aru saada, miks ja kuidas on tehtud ja alles püsinud - inimese käitumise taga on pikaajaline harjutamine – inimesele on ette näidatud ja temale on võimaldatud ning tema on õppinud selgeks, teatud situatsioonides, teatud moel käitumise mudeli – Mina olen selline, siis Mina olen Kes = siis Minu võimalused, siis Minule võimalik.

On täiesti loomulik, et inimene, olles mugav, teeb nii nagu on tema jaoks lihtsam ja tavaline, see on ka turvaline – ta ei peatu ega mõtle – seega ei ole tema asi panna ise endale piire ette ja arvestada sellega, mis temasse ei näi puutuvat – teise teemad on teisele kuuluvad. Seda eriti siis, kui teisega ei saa arvestada, teisele sobival moel, sest teist saab kasutada, enesele sobival moel.

Lugu ei lahene, kuigi seda lahendatakse, vältides tegelikku teemat. Tasakaalust väljas lugu ei ole ainult ühe osapoole teema – ei ole ainult selle oma, kes kasutab ära ja ületab piire – samal moel on see selle teise oma, kes ise laseb sellel sündida ja toetab jätkumist – kas või lihtsalt sellega, et püsib paigal ja vajab teise muutust ega suuda kontakti vähendada/ lõpetada.

Selle jaoks, et muutuks, on vaja mõlemat osa poolt – on vaja mõlema osa poole mõistmist ja teadlikkust – Mina, Sina, Meie – isiklikud ja ühes olemise mustrid. Kokku leppimine – ei võta isiklikult ega osuta süüd – mõlemad võtame vastutuse – üks sai, sest teine võimaldas – üks võimaldas, sest teine kasutas vaimset ja füüsilist vägivalda – mõlemad jätkasid, sest mõlemaid ühendas üks ja sama teema - isiklike Minade segadus ning üks ja seesama Mina taastamise lahendus - võrdluse loomine ja ära tõestava võrdlejana olemise vajadus.

Marianne

12.05.2026

Sina ei ole üksinda II - Pane tekk peale, Mina külmetan

 

Lahkhelid, inimeste vahel, sünnivad siis, kui inimesed on põhi rollides, kuid ootus/ vajadus on selle kohta Millisena koheldakse ja siis, kui see ei vasta enese äranägemisele/ rolli nimele/ rolli teadlikkusele, siis kasvab vajadus, kohandada etendus enesele vastavaks – Mina olen ju Mina ja Sina oled ju Sina – mängime seda mängu õigesti.

Inimene, kes kogeb enese Mina vastustavat/ nähtamatuks jätvat kohtlemist, ei küsi iseendalt – kuidas on Minuga olla, kuidas on Mind kogeda, kuidas ja millisena, Mina ise, teisega olen. Kas Mina olen, selles suhtes ja teise vastu, õige ja aus – kas Mina tean enese, kui ühisel väljal kindlas rollis olija, kohta ja enese ülesandeid – kas teine saab, Minuga ühes olles, enese Minale kinnituse – millise Mina kinnituse, Mina ise, teisele annan – kas see on inimese oma, kas see on meid kokku siduva põhi rolli oma, parimal/ võimalikuks osutuval viisil või see on mingi Minu rolliMina kinnituseks olev roll või teise poolt valitud rolliMina kinnitav Mina.

On tavaline, et elu muutustes jääb põhi rollidega ühendatud inimeste vahele mingi ühendus, kuid selle sisu ja teostus muutub ajas, nii nime samaks jättes, kuid ka nime muutes. Olevik näitab välja selle, kuhu ja kuidas on inimesed liikunud – kas ühendus on jäänud füüsilisele tasandile või see hõlmab ka vaimset tasandit – inimesed ei saa/ ei vali/ ei oska olla inimestena või inimesed on, inimestena, teisele nähtavad, mõistetavad ja lähedased.

Mind tuleb kohelda õigesti – Mina olen suurenenud ja täpsustunud vajadusega Mina – inimese mingist vajadusest saab roll, kelle vastu peab olema õigesti, keda peab kohtlema õigel moel – ei loe see, kuidas tema ise on ega seda Kes tema ise on. Ta on rahus ja rahul siis, kui tema Mina on saanud tõestuse – ta lainetab tunnetes ja nende väljendustes siis, kui tema ei saa iseendana olla – ta sõdib ja masendub siis, kui ta püüab ise ennast taastada või näeb enese püüdluste lootusetust.

Inimesega seotud ja teda ümbritsevad on teda kinnitavad – näiliselt ja vormiliselt põhi rollina/ kõrval rollidena, kuid tegelikkuses, mingist kindlast vajadusest sündinud Minana. See tähendab, et inimene ei anna teistele kinnitust, kui enesega seotud põhi rollidele, vaid enese uue rolliMina tunnistajatele, teoks tegijatele ja elus hoidjatele või selle Mina vastustajatele – ta näeb, kogeb ja nimetab neid enese rolliMinast lähtuvalt.

Enese Mina kinnitust vajava keskpunkt on tema ise – Mind tuleb kohelda õigesti/ Minu Mina tuleb tõeks tunnistada/ Minuga ei tohi vaielda/ Minule ei tohi, Mind, keelata/ Minul ei tohi olla ebamugav/ Mina ei tohi tunda, enese kaotuse pärast, hirmu/ Mina ei tohi kogeda-näha üksindust = Minul ei ole enese kinnitajat ja tõestajat ja kogemuse võimaldajat – Mina olen, Meie suhtes, teisest tähtsam – teine ei ole Minuga võrdne - teine on Minust vähem – teine on Minu Mina kinnitamiseks ja vajaduste täitmise vahendiks. See on üle isiklike piiride valgunud lapse tasand.

Siis, kui inimese vanus kerib numbreid juurde, siis on ise olemine raskem ja hirmutavam ning ka ebamugavam. On üsna loomulik, et inimene tahab ja vajab abi selles, mis ja kuidas on tema jaoks raske(m) – inimene ei taha ega saa kõike ise kanda ja ta ei taha kõiges üksinda olla/ üksinda jääda – inimene tahab ja vajab turvatunnet.

Sama on tegelikult kõiges – siis, kui x vanuses inimene läbib mingit arenguetappi või kohtab teel ette tulevaid raskusi või kohtub enese valikute tagajärgedega – inimene vajab toetust, mõistmist ja koorma kergemaks tegemist/ kergemana nägemist sellel hetkel, mil käsil on üle mineku periood – midagi oli, kuid sama enam ei ole ja uus normaalsus ei ole veel täiesti oma ja inimene alles kohaneb sellega või inimene vastustab selle – reaalsus ei pruugi olla tema jaoks normaalsus.

Vanaduse iga on sama nagu väikese lapse iga – samal moel saab tõusta jonn ja protest ning käiku minna kavalus ja manipulatsioon ning kasvab vajadus, leida see, kes oleks ja teeks enese asemel ära, sest – Mina ei pea seda, mida ja kuidas Mina ise ei taha.

Inimene otsib lahendust, kuidas - Mina, seda ja teist, ise ei pea. See on enese vabastamise vajadus – enesele vabaduse jätmise vajadus – keegi teine teeb, korraldab ja vastutab selle eest, mida Mina ise ei vali tahta teha. Enese hoidmine ja enese elu kergemaks tegemise soov ja vajadus – üha lähenevate ja kitsenevate piiride tajumine ja nendega seonduva vältimine.

Muutuste keerises tuleb välja see põhi, millele inimene, tegelikkuses, on toetunud ja kuhu tema on jõudnud – mil määral on ta iseseisvunud ja ise ennast inimesena teadvustamas. Kas ta on teadlik iseenda vastutusest või on ta jäänud isiklikust vastutusest vabastava käitumise juurde – Mina vahetan rolli ja nimetan, kellegi teise selle rolli partneriks ja siis see teine peab tagama Minule vajamineva – siis Mina ei pea tegelema sellega, mille Mina ise korraldasin.

Haige, Vana, Väsinud, Abitu, Ohver on inimene, kes ootab ja vajab enese Minale rollipartnerit – ta on nagu Suure Isamaasõja veteran, kellel on ordenid rinnas ja õigused olla eriliselt koheldu – tema teab enese õigusi ja seega nõuab ta, kõva häälselt ja sundivalt, enese õigena kohtlemist – mis siis, et tema tegelikud teod ei ole olnud kangelaslikud ega tegelikult ta ei panustanudki või ta ikkagi oli ja tegi – ega see ei olegi tähtis, sest tema omab rolli nime ja see annab temale jõu ja võimu ja tähtsuse – Mina olen Mina – teistel tuleb tema tähtsust ja õigusi kinnitada – Mina olen üle, eriline ja vajaduste täitmise hierarhias esimene.

Muutuse faas tähendab, et mingi informatsioon muudab inimese argipäeva – inimene saab aru, et Mina olen raskustes/ muutust teostamas-muutust vajamas/ fakti ette pandud/ Abitu/ Vana/ Haige – inimene ise kinnitab endale, et Minu vajadused/ soovid/ eesmärgid on tähtsad, kuid Minust endast ei piisa – inimene kogeb hirmu, abitust, üksindust, hüljatust, teise inimese olemas olemise vajadust.

Sellel hetkel tuleb välja see Kes ennast ümbritsevas keskkonnas/ ennast ümbritsevatele ollakse - millised on ühendavad sidemed, kellele ja kuidas saab toetuda, kellele ja kuidas mitte. Saab selgeks see, milles, millal ja kuidas ollakse üksinda – kuhu jäetakse üksinda – vahel mitte, kuid üsna sageli antakse teada, miks üksinda jäämine inimesele paras on.

Keskkonnas, kus inimese kõrval ei seista ja inimesena ei valita kohal olla, ei ole inimesel kellelegi toetuda, sest kõik need - kelle jaoks on raske, ebameeldiv, vähe tulus, valesse rolli kinnitav, vale tähelepanu oht - libisevad ära, vastustavad, nõuavad enesele mitte valitud rollis olemise eest tasu.

See tähendab, et ühine ja ühes olemine, kui teistega koos olemine, ei vasta rollide nimetusi koondavale põhi tähendusele – perekond, suguvõsa – milles inimene ei peaks olema üksinda – ta peaks saama kogeda, et tema, kui olulise inimese, jaoks ollakse olemas.

Tabades tühjust ja kogedes üksindust, on loomulik, et inimene proovib garanteerida endale vajamineva – ta kasutab seda, mis temal on olemas – põhi rolli(de)ga kokku seotud inimesed ja enesega seonduv – Mina olen see, Mina vajan seda, Mina tegin seda, Mina olin selline = Minuga peab olema nii nagu Mina vajan – nii nagu Minu enda informatsioon kinnitab. Informatsiooni edastaja varieerub – inimene, ühendav roll, mingi muu roll, vajadusest tulenev Mina – inimene on eneses justkui üks ega saa vahedest aru.

Eraldatute keskkonnas saab - Sina ei ole üksinda - teise tähenduse – Sinul ei ole õigust teist/ teiselt tahta, teine ei pea Sinu jaoks olemas olema - ka teised on siin Maailmas üksinda – Sinul tuleb ise toime tulla – Sina ei ole olnud õige, Sina ei ole välja teeninud, Sinuga ei pea – Sina ei ole teis(t)est tähtsam = Sinu vajadustega, Sinu andmete/ Sinu rolli järgi, ei pea arvestama.

On loomulik, et selline informatsioon kõrvetab ja teeb haiget – olen, ollakse, kuid ei olda, sest Mina olin või Mina (enam) ei ole – olen üksinda – olen jäetud üksinda, sest keegi Maa pealt ära ei kao, kuid see, mida ja kuidas teada antakse ja nähtavaks tehakse, on sel moel valitud teoks teha ja näha anda – oleks saanud teisiti, kuid seda teist moodi ei valitud ega valita.

Siis, kui ei ole harjutud ega harjutatud, on raske kasutada oma vaimset tasandit selleks, et – panna paika kõik detailid ja vaadata otsa tervikule – Mina ja Minu elu – enese sammude tagajärjed on Minu enda vastutus – Minu enese elu, ka nüüd ja praegu, on Minu enda vastutus – Mina ise olen siia, sellesse kohta ja sel moel, välja kõndinud.

Siis, kui inimene, mingis põhi rollis, vajab, füüsilise ja vaimse inimesena, abi – on ja jääb ta inimeseks – Minu enda vastutus ja ülesanded ning teadmine – selles rollide seotuses olen Mina see või too. Siis, kui Mina olen seotud ühte ja vajan, kellegi tuge, siis see ei tähenda automaatset ja vajaduste põhist lahendust, vaid ühendav alus on inimeste ühendus ja teise põhi rolli kinnitus nii, et see on üheselt mõistetav ja tõsi. Muul juhul on teine, kui vahend, keda ära kasutatakse.

Ema/ Isa/ suguvõsa-perekonna vanim – ka siis, kui numbreid on tiksunud kokku palju ja tervis ei ole enam hea, kuid mõistmine on veel selge - Minu ülesanne on olla vanem ja Vanem – Minu informatsioon, väärtused, põhi mõtted, ühendus aegade teega on olulised – on Minu ülesanne õppida ja kõndida edasi, näidata valgust, luua turvaline ühendus ja hoida eelnenute/ Minu enda poolt loodud energeetilist välja ning tõsta ühist vaimset tasandit – on Minu ülesanne, andes eeskuju, osutada olulisele ja vajalikule.

Need suhted, mis põhinevad rollidel – Kellena = Millisena – kuid, milles kõrvale jääb inimese tasand, ei jää kestma või kestavad vägivalla ja vähendamise saatel – neis olemine ei ole hea ega õige. Inimene külmetab ja tema hing närbub – inimene peab tõestama enese väärtust ja olulisust, tahaplaanile jättes enese vajadused ja iseendana olemas olemise – ta peab leidma selle, kelle jaoks olla vajalik – tema peab olema, kellegi teise Mina kinnitus.

Inimene, kes on elanud/ elamas keskkonnas, kus keegi teine on alati olulisem ja tema jääb, enesele raskel hetkel, üksinda – see inimene pöördub rollide poole ja otsib endale selle nimetuse, mis peaks tagama temale vajamineva ja mille tõestuseks on tal ette näidata põhjendused. Siis temale reageeritakse, teda aidatakse, toetatakse, võetakse tõsiselt.

Ta ei ole üksinda – teised, samasuguse ajalooga, teevad sama – hea, kui leitakse sümbioos ja mõlemad osapooled on looga rahu teinud, kuid sageli ei olda enesele jäetud osaga rahul, sest enese rolli ei kinnitata ning üks saab olla teise arvelt – see tähendab, et üks on üle ja teine vähem ja see vähem teab enese kohta – ta ei tiku teise kõrvale ega püüa olla sama – tema vajab teise tähelepanu, kui enese olulisuse tõestust – siis, kui tema on teisele vajalik, siis teine ei jäta teda üksinda – olles vajalik on temal olemas põhjus ja õigustus olemas olla, teisega koos olla, normaalne olla, õige olla – parem ja talutavam Mina olla.

See, kes on enese ära tõestanu – temal on olemas see/ need, kes tunnistavad tema olulisust, vaidlustamata - see jätab kõrvale enese põhi rolli ega kinnita, algtasandil ühendust, vaid kasutab võimalusi nii nagu lõikaks dividende – tegin, olin, olen – Sina pead – siis, kui Mina olen saanud, mis vajasin, siis Mina Sind ei vaja – siis ole ise – siis, kui Sina ei anna ega ole, siis ütlen, et oled tänamatu ja vale – ei ole vahet, mida ja kuidas teed – Mina leian selle nurga, millelt vaadates Sina kinnitad Minu, Minule vajamineval viisil.

Mina vajan ja võtan teist, kui rolli – inimest ei taha, inimene peitke ja kaotage ära – inimene on vastukarva ja ebamugav – siis, kui rollid on laval ja mäng õige, siis osalen ja olen, kuid siis, kui mäng on vale, siis tahan selle teiseks teha, keeldun, solvunult, osalemast või lahkun ja lähen teisale.

See on nagu inimesi piinav vähk, mil inimene hävitab ise ennast – inimesed pöörduvad iseenda vastu, sest vähendades seda, kes on enesega sama ja enesega samal energeetilisel väljal, tehakse kõik iseendale – ise elatakse sellega ühes ja ise ollakse enese looming.

Kuid seda ei nähta ega mõisteta, sest inimesed on leidnud endale asenduse – kohad, kus olla enesele valitud Minana – nad lähevad ära, nad astuvad välja, nad loovad grupid, et eralduda ja eristuda. Enese algus ja sellega seotud on, kui materjal, kellest vajadusel energeetiliselt toituda ja vajaduse põhisele Minale kinnitus anda.

Suurim väär tegu, mida inimesed, kes tahavad enese vajaduste sunnil loodud Mina tõestamist, teevad, on vale informatsiooni loomine ja kasutamine – nad kasutavad enesega ühes olijat/ olijaid selleks, et üks oleks hea ja teine paha – siis, kui Mina kirjeldan, kuidas Mind koheldakse ja osutan, kes seda teeb, siis hea(de)l on Minust kahju ja Mina saan enesele vajamineva tähelepanu ja toetuse. Siis halba nuheldakse ja eristatakse – Mina saan võrdluse – Minu ja teise kohtlemise vahel – Minu Mina on parem = Minule vajaminev säilib.

See toimib, see toimib väga hästi – inimene ei vali võtta enese poolt tehtu eest vastutust – sellesse samasse kohta, millest tema ise on osa, jätab ta maha vale informatsiooni ja sellega seoses toimunud muutused – teised kasutavad tema poolt loodut, kasutusele võetut, kasutuses hoitut nii nagu see oleks tõsi.

Iga vale info kild, mille alusel valitakse samm, tegu, otsus, toob kaasa väära teo – teo, mis on valedel alustel teoks tehtud ja, mida ei saa enam olematuks muuta – see mõjutab kõiki ja kõike – see mõjutab seda, kelle kohta valetatakse – tollesse suhtutakse nii nagu too oleks teinud ja olnud nii nagu tema kohta väidetakse ja teda osutatakse. Üks valib informatsiooni ja teised võimendavad seda.

Väära info looja ei võta enese tegude eest vastutust – ta ei tee enese poolt korda saadetut korda – tema ei näe seda valena – ta kordab uuesti – tema valib seda teha, sest see on inimese vaimse tasandi harjumuslik sõltuvus ja selle keskkonna sisu ja võimalus – teisiti ei saa, sest teisiti ei ole – selles keskkonnas on oluliste Minade kohad loetud, neid ei jätku kõigile.

Vajadusepõhise Minana olija nimetab, kellegi pahaks ka siis, kui tema ise on valinud ja teinud sammud, mis põhjustavad, kellelegi tagajärgi või ta nõuab/ eeldab, et tema enda vastutus ja ülesanded oleksid, kellegi teise kanda ja lahendada ning siis, kui seda ei tehta, siis nimetab ta, selle, valeks ja enese vastu tehtud ülekohtuks – taas üks võimalus, kuidas olla Ohver, Kannataja, Hea Inimene, Ära kasutatu – võrdluse tekitamine ja enesele vajamineva tähelepanu tagamine.

Inimeste Maailma kreeni viiva ja kraavis hoidva põhjus on see, et põhi, millele toetutakse, ei pea – põhi ei ole, inimeste poolt, inimeste jaoks ehitatud, vaid see on rollide mängulava - inimene vahetab rolli ja sellega muudab mängu – see tähendab, et inimene veab alt, läheb ära, vahetab poolt, eitab, keeldub vastutusest – tema ei pea siis, kui tema ise ei vali – tema ei pea seda, mida ja kuidas tema ei taha.

On võimatu teha rollide Maailma ainsaks ja õigeks pidavale selgeks, et inimeste põhi tähendab seda, et inimest tuleb vaadata, kohelda ja nähtavaks teha inimesena – tervikuna – tema rollid ei saa/ ei tohi ära kustutada ega suuda muuta ära tema tegelikkust – tema poolt tehtu ja tegemata jäetu on nähtaval ja ootab tema enda poolset vastutuse võtmist – reaalseid jalajälgi mõistmise ja mõtestamise juurde.

Siis, kui inimest kohelda inimesena ja jätta kõrvale rollide plejaad, siis ei tähenda see, et temale tehakse liiga ega olda temaga ülekohtune - siis ei mängita temaga, rollide vahetust, kaasa ega alluta rolli suunamisele - kuid see saab tähendada ka seda, et siis ei pruugi olla sellist lähedust ja sel moel ühes olemist nagu teatud põhi rolle omavatelt inimestelt oodatakse/ eeldatakse.

Roll ei ole sundus, vaid inimese valik – senikaua, kuni mingi täitmata jäänud vajadus on inimese valiku puuduse taga – Mina pean! - senikaua inimene hoiab rollist, kui iseendast, kinni. Inimene hoiab kinni põhi rollist, kui Mina olemas olemise tõestusest ja loast, kuid tegelikkuses on teema selles - Millisena teda koheldakse ja nähtavaks tehakse, millisena mitte.

Inimene hoiab kinni rolli liitest, millisena teda koheldakse paremini ja inimene väldib rolli liidet, millisena on luba teda kohelda halvemini. See on see osutamine ja nimetamine – Sina oled/ Sina ei ole – siis kui Sina oled, siis Sina ei ole. Mina olen = Mina ei ole – Mina ei saa – Minul ei ole. Kuna põhi ei ole inimeste oma, siis rolli vahetus muudab peamist – ühendus katkeb, jäetakse välja ja eraldi, tähelepanu tapab, jne.

Rollide Maailma püsimise taga on õigluse ja õiguse jalule seadmise katse ja vajadus – Mina olen = Minul on = Mina ei kaota = Minult ei võeta ära = Minule ei seata tingimusi. Rollide Maailma taga on inimeste täitmata jäänud vajadus, mida inimesed püüavad endale korvata, selle tegelikku olemust mõistmata.

Inimene vajab kinnitust, et siis kui Mina muutun ja ei saa olla endine – et siis, kui Mina, mingil põhjusel, ei ole senine Mina – ka siis Mina olen hoitud ja kaitstud – Mind ei jäeta, Minu ümbert ei kao hoidvad käed. Ema/ Isa/ Oluline Teine jääb Minuga ka siis, kui Mina kaon, olen ise, ei mõista ega näe enese tagajärgi.

Kunagine trauma tähendab ehmatavat ja valesti mõistetud kogemust, kuid ka reaalsust – informatsioon, millega kohtuti, osutus läbi aja üheks ja samaks – Mina olin, Mina tegin/ Mina ei olnud, Mina ei teinud – Minuga ei jäädud, Minule ei jäetud, Minule ei jäänud, Minule seati tingimused, Minust öeldi lahti, Mind ei ühendatud, Mind jäeti välja, Mind nimetati ümber.

Elava elu keerised – erinevad energeetilised väljad ja enese väljal aset leidvad muutused – side enese algusega on katkenud/ katkestatud – enese paremal käel ei ole seda, kes oleks enese tugevus. See tähendab, et see inimene, kes on, süsteemi siseselt, lapse vanem/ lapsest vanem – see inimene on lapse vastu astunud, lapsest lahti öelnud, lapse ümber nimetanud ja ise ennast enese kohustusest/ vastutusest vabastanud või vanem on x hetkel ära surnud või vanem ei ole oma rolli vastu võtnudki.

Lapsed, kellel ei ole täis kasvanut/ lapse vanemat enese kõrval seismas ja enese toeks olemas – vajavad enesele tugevust – teadmist, et nemad ei ole kõikjal üksi ega jää kõiges üksinda – kutsikas ja söök – keegi jääb alles, keegi on olemas.

Täis kasvanud vanema puuduses vaevlevad lapsed vajavad, et neil oleks olemas informatsioon, mis seda tõestab. Korvamine ja asendamine tähendab, et nad otsivad ja loovad endale vanema – selle, kes neid ära tõestab – neil on Mina, mida ei saa kaotada ega teiseks muuta – nad saavad olemas olla, sest nende jaoks ollakse olemas ja neid ei jäeta.

Erinevas vanuses inimesed, ühe ja sama kogemusega – see, kes on kogenud tühjust ja otsib/ vajab/ loob endale vajamineva asendamise võimaluse – tema ei ole, kellegi teise tugevus, inimesena – kui ta ka toetab ja olemas on, siis rollina ja sellepärast, et ise kasu saada/ tal ei ole pääsu/ tema väärtushinnangud ja põhi mõtted toetavad tema suunda, kuid see ei jää püsima, sest ja siis, kui rollide liited aktiveeritakse.

Täis kasvanute puudus ja üksinda jäetud laste üleküllus tähendab, et ei ole seda, kes taluks, toetaks ja mõistaks inimese kasvamise teekonda – see tähendab, et sellel hetkel, kui paika pandud piiridest, kuidagi mööda põigatakse ja midagi muutub, siis saavad ka suurtest lapsed ja ühisest saab lahinguväli, ühes olemisest saab üksindus ja välja jäetus – pealis pind petab ja toob nähtavale tegelikkuse – eraldi olemise, eraldatuse – Tõmba minule tekk peale, Mina külmetan.

Inimestel ei ole kogemust ega suunda andvat informatsiooni, et koos on inimesed ja see on ühes olemise alus – rollid on selleks, et seletada ära, kes-kuidas joonisel seisab ja kellega, kuidas seotud on. Rollid ei tee tähtsamaks ega tõesta olulisemana olemist ega suuna erilisemalt ja rõhutatult tunnustama – rollid osutavad ülesandeid ja vastutust, mis inimestele on antud/kanda.

Rollide Maailm saab inimesele pakkuda illusiooni enese olulisuse ja tähtsuse kohta, kuid rollide Maailmaga kaasneb üks suur ja tõsine puudus – inimesel, kes laval särab ja joovastust kogeb, puuduvad jalad, millel seista – ta on, kuid teda ei ole – ta kaob siis, kui tähelepanu kaob – tema muutub siis, kui tähelepanu muutub – tema muudab ise ennast siis, kui ta tähelepanu vajab.

Alles siis, kui inimene ise on enesele oma jalad alla kasvatud, siis ta teab Kes tema on – inimene – see teadmine ei kao ega muutu ja see ei ole seotud rollidega. Inimene saab aru, mille jaoks rollid on ja mida need tähendavad – põhi rollid ei kao ja neid ei saa ära võtta/ ära kaotada - inimene ei kao ära, kui tal ei ole põhi rolli partnerit või too ei vali ühes olla.

Kellena = Millisena – inimene mõistab rollide Maailma lõksu ja ta ei vali rollide/ nende liidete nimel ise ennast ära kaotada/ ära muutma panna, et osta endale, kellegi hoolimine, tähelepanu, ühes olemine = parem kohtlemine, armastuse aseaine, sõpruse näilisus.

Põhi roll on ühenduse suund ja tähis – side, mis jääb alles – kuid enesega seotud inimesega ei pea koos olema ega ühendust markeerima – enesega seotud inimese jaoks saab olemas olla siis, kui teine, inimesena, vajab tuge, seal ja selles, milles ja kuidas too ise ei saa – elulised ja ealised teemad. Seda siis, kui abi on küsitud või ei ole, kedagi teist, vahetumat ja päriselt seotut või kui see on vältimatu - inimesele tuleb jätta tema teekond, sammud ja vastutus tagajärgede eest. 

Inimese kõrval saab seista ja inimese toeks saab olla siis, kui see teine on enese kõrvale koha andnud – siis, kui teine ei ole ust avanud või on selle sulgenud, siis ei ole selle teise kõrvale ega ellu asja. Mõistmine – tegemist on inimese ja tema valikuga – tema elu, siin ja praegu, ainus, selle nime ja numbritega.

Füüsilisel inimesel on raske sellist, tahtlikku, eraldatust kogeda ja ära seedida - kuidas ta saab Minule nii teha ja Minuga nii käituda .- Mina olen ju Mina = Minuga ei tohiks ega saa. Rollist tulenevalt ei näi luba olevat, kuid inimestena ei ole luba vaja. 

Kasvamine on mõistmine, et inimeste tasand on põhi ja sellel valitud/ teoks tehtu on nähtav ja kogetav ka siis, kui pealispinnal vaikitakse ja valetatakse - eluterve on arvestada informatsiooniga, mis on tõene ja lähtuda sellest - ei saa kunagi olla üks ja lähedane sellega, kes, ise, seda ei vali olla.

Marianne

07.05.2026.a

Sina ei ole üksinda I - Mängime seda mängu õigesti!

 

Sina ei reageeri, Minule ja Minuga seoses, õigesti – Mina olen Mina ja Mina ei ole käitunud ega ole teinud nii nagu Sina, infoga kohtudes ja informatsiooni töödeldes, Minu suhtes valid olla – Minu kohta kehtib teine informatsioon, kuid Sina ei arvesta sellega.

Harjumus ja oskamatus – inimene räägib ja räägib, ta muudkui räägib ja räägib – ta osutab, kellegi teise tegemisele, olemisele, väljendusele – näe, vaata seda, mida ja kuidas tema tegi ja oli – oota, kuula seda, mil moel teine tegi ja oli. Sel moel võib ja saab inimene jätkata, aastaid ja kümneid – süvendada, oma sõnadega, jõele sängi, mis kuhugi ei vii, vaid tumeda ja petva soo loob.

Teisele osutades, ja teist arvustades ja kirjeldades, annab inimene enese kasutusse informatsiooni, mis on, omal moel, tühi – ta ei saa seda kasutada selleks, milleks ta infot vajab. Tegelikkuses vajab ta enese kinnitust – teadmisi enese kohta – Mina tunnen, Mina kogen, nüüd Mina tean - teise poolt tehtuga/ nähtavale tooduga/ välja öelduga seoses - seda ja teist - see, et Mina tunnen, näen ja mõistan, on okey - Minu info on õige - Mina, enese informatsiooni omades ja sellele toetudes, olen õige = normaalne.

Inimene tahab ise endale öelda, et - Minul on vaja arvestada sellega, kuidas teise poolt nähtavaks ja teatavaks tehtu Mind ennast mõjutab – Minu tegevus, selle infoga seoses – Mina ise ootan informatsiooni selle kohta, mida Mina ise edasi teen ja kuidas Mina ise käitun.

Inimene, kes usub, et tema enda informatsioon on vale, on vaimselt häiritud olekus - tema käes on reaalne kogemus, tema omab informatsiooni, kuid ta ei saa seda kasutada, kuna ta usub, et tema ei mõista aru saada õigesti - on olemas keegi teine, kes annab teada, et lugu ei ole nii nagu inimene seda näeb ja kogeb.

Teisele osutamine ja teise peal tähelepanu hoidmine tähendab, et inimene on enese harjumuslikust käitumisest sõltuvuses – tegemist on x vanuses lapse tasandil olijaga, kes ise, veel, ei saa/ ei tea/ ei või ega oska enesega toimuvat lahendada. Seega elab ta, oma segaste tunnetega, oma ärevaks tegevate tunnete sees edasi.

Tegemist on lapsega, kelle jaoks vajalikud lahendused tulevad läbi teise – laps edastab teisele oma sõnumi ja too teine teeb muutuse – teine, ise, muudab/ vahetab/ kaotab ära selle, mis ja kuidas lapsele ei sobi, millega laps toime ei tule, kuidas ja mida laps kogeda ei taha – vastutus, lapsega/ lapse sees toimuva eest, on teisel.

Väikese ja abitu ja mitte ise seisva lapse kasutuses olev informatsioon annab temale teada, et teine on see, kes saab ja teisel on võimalik – seega teine peab tegema muutuse selles, mida ei olnud hea kogeda, mis on, mingil põhjusel, vale. See on põhjus, miks laps teist vaatab, teisele osutab ja teda/ tema tegevust kirjeldab.

Vahe möödunuga on selles, et varem ei olnud väikesel inimesel sõnu või olid need piiratud, kuid ajas on see puudus kadunud – suuremaks sirgudes on sõnu palju ja enamgi veel. Vahe on ka selles, et varem väike olnu on nüüd suureks kasvanud ja teda ei saa eirata.

Inimene kirjeldab ja vahendab teatud kindla teise käitumisi ja tegemisi iseendale või kellelegi teisele, kes mõlemat teab või siis kuulamas on. Möödunu vaimne tase tuleb nähtavale inimese valikutes - siis, kui laps oli väga väike ja tal puudusid sõnad või need ei olnud piisavad või ta sunniti vaikima ega võetud teda tõsiselt, siis räägib inimene, oma teemast, mis ootab lahendust, kas enese sees, teise poole pöördudes või hoopis kellegi teisega, kes on mõlema jaoks autoriteet/ oluline/ pealtvaataja.

Sel moel teostatud info vahetus/ edastus on lapsele ohutum ning see võib-olla ainus võimalus, kuidas ta teab seda tehtavat. Laps otsib endast suurema, tugevama, olulisema ja loodab/ ootab, et too lahendab teema ära või vähemalt osutab poolehoidu ja toetust ning annab lohutuse. Laps räägib iseenda sees – siis teine ei lähe ära, ei muutu vastustavaks, ei saa olla vägivaldne, ei sega vahele, ei naera välja.

Harjumus püsib ka põhjusel, et inimene elab sellises keskkonnas ja suhtleb enesele sarnastega, kus ja kellega tõsistest ja elulistest teemadest ei saa/ei tohi rääkida. Kõik teevad sama – vahendavad enesega/ eneses toimuvat teise tegevusele tähelepanu pöörates, räägitakse/ arutatakse, kellelgi teisega või siis vaigistatakse, teema avanu/ päevavalgele toonu, jõuga ja teda vähendades – Sinul ei ole õigust Mind sundida tegema seda, mida Mina ei taha – Minul on õigus iseendale, iseenda moodi – Sina pead sellega nõustuma – Sina ei dikteeri Minule, Minu käitumist!!!!

Isiklik harjumus ja keskkonnas käibel olev hoiab inimest kinni kordustes – ta vahendab ja kirjeldab, kuid muutust ei sünni ja inimene on rahulolematu, kuid ta ei tee revolutsiooni, et, omile jalgele tõustes ja enese eest vastutust võttes, ise olla ja teha, vaid ta otsib viise, kuidas teiseni jõuda ja teist muutuma panna – ta teeb seda otse, kuid ei asjast rääkides ega mõistetavalt ning ta teeb seda ka kaude, läbi kellegi teise – et keegi teine sunniks muutumatut muutuma või et keegi teine kuulaks inimese ära ja peaks teda normaalseks – saaks temast aru, et inimese teema on teises.

On sage, et inimene vaibub masendusse, jääb kinni solvumisse, võtab kasutusele viha, takerdub kurbusesse siis, kui ta saab aru oma püüdluste lootusetusest. Kuid ta jätkab rääkimist, enese sees ja kuulavatele kõrvadele, sest ta on harjunud sel moel tegema ja ta saab anda endale teda ennast väljendava energeetilise seisundi – Minul on endast kahju – olen Üksik, Õnnetu, Ohver, Hüljatu, Mõistetamatu, Väärtusetu, Häbi, Vale, jne – Mina tunnen hirmu, et nii jääbki – Mina olen vihane, sest Minu teema on teisele savi, jne.

Inimene jätkab rääkimist ka siis, kui sellega kaasneb toetav tähelepanu – teda kuulatakse, temale elatakse kaasa, teda lohutatakse, teda hoitakse, temale antakse seda, millest ta väidab enda ilma olevat – Mina see ja selline – Minuga sel moel ja sel viisil. Rääkimine tagab selle, et inimene saab anda endale kinnituse ja ennast lahendava väljenduse.

Kõik see, sest inimene ei ole enese poolt valitud korduste tegelikku põhjust mõistnud. Kõik see, selle asemel, et öelda – Mina ei ole nõus, Minuga ei tehta, Mina ei pea taluma, Mina ei vali, Mina vajan muutust – selle asemel ütleb inimene – Sina tegid seda ja toda, ära tee, see on vale, see ei meeldi – muuda enese käitumist, väljendusi.

Teisele osutamine ja teise kirjeldamine näeb välja palumise, anumise, survestamise, valeks nimetamise, halvustamise, kritiseerimise ja süüdistamisena ning on üsna loomulik, et sellist tegevust vastustatakse ja kasutatakse ära. Rünnak kohtab rünnakut, palumine/ anumine annab teisele juhtiva positsiooni, süüdistamine/ kritiseerimine suunab abijõudude otsimisele, jne.

Eraldamatuse tunnusmärk – Minu laiendatud Mina - inimene teab ja näeb ennast teisega ühte seotuna – isiksuse kasvamine, kui teisest inimesest eraldumise protsess, on ära jäänud või pooleli jäänud – inimene sõltub, enese jaoks olulises, looga seotud teisest. Sellest ka teise tunnetamine, vahetult ja isiklikult võtmine – Minuga, Minu pihta.

Tegelikkuses oli teise tegu/ väljendus teise valik – teise poolt tehtud samm, mis sai ühises ruumis nähtavaks – seda sammu ei tule kustutada, valeks nimetada ega eirata - sellele on mõistlik teha vastu enese samm – Mina, iseendana, tervikut arvestades. Samm tuleb teha, mitte teisele, teise teed takistades, vastu astudes, vaid samal energeetilisel väljal iseendale õigel moel.

Selle asemel, sõnumi edastamise etappi kinni jäädes, inimene solvub, vihastab, ägestub, mandub, kadestab, masendub – inimene on, enese info alusel, enese tunne. Loo pealispind - Mina olen vihane, sest – Mina olen kade, sest – Mina olen solvunud, sest – sest Mina ei loe, sest Minust ei piisa – teine ei muuda ennast ega oma väljendusi ega oma valikuid – see on põhjus, miks Mina kogen ja näen ennast vähemana, haavatuna, välja jäetuna, väärtusetuna, mitte olulisena, jne.

See on vana/ olulise Mina kaotus ja teise/ soovimatu Mina päevavalgele tulemine – vanal moel koos olemine, kohtlemine on muutunud – inimene tõlgendab seda oma tähtsuse muutusega – inimene usub, et siis, kui tema oleks endiselt oluline ja tähtis, siis ei oleks sel moel ega tehtaks sel viisil. Mina kaotus on muutus, mis teeb valu ja teeb hapraks – inimene ei saa möödunut tagasi.

Lapse kasvamisega, perekonnas/ teise inimese elus toimuva muutusega seoses tulevad nähtavale suhte/ suhete põhi jooned – siis, kui midagi olulist kaob/ võetakse ära-vähemaks, on oluline, mis ja kuidas jääb alles. On sage, et midagi olulist oli markeerimas tugevamat ühendust või kompenseerimas seda, mis jäi puudu – muutus kaotas pealispinna ja tegelikkus tuli oma eheduses nähtavale – seda ei saanud enam eitada ega teiseks väita.

Sellest ka väide, et Mina olin laps, Mina enam ei ole, Mina ei saa lapsena olla – Mina tahan ise ennast tagasi – vajadus kestab ja kasvab ja närib, sest inimene elab samas möödunus edasi, kuid ta ei saa seda elavaks teha – tema ümber on samad inimesed ja samad nimetused, kuid oluline jääb vajakka – ta ei ole ega saa olla see Kes ta uskus enda olevat.

Inimene, kes jääb Mina kaotuse traumaga üksinda ja tahab enese Mina tagasi saada, ei kuula/ ei vaata/ ei mõtesta ennast/ teist/ lugu inimesena, vaid tõlgendab kõike ja kõiki läbi rolliprillide – põhirollid ja Minad, kui rollid – teise kohtustus olla õige - olla, õige rolli, õigel moel väljenduv ja õiget rolli kinnitav partner.

Inimesel on õigus valida enese väljendus ja olla enesele vajamineval viisil – valides, mingit rolli mitte kinnitava käitumise/ väljenduse, ei kao ära ühte siduv põhi roll – inimene lahendab seda teisiti või valib teise rolli/ valib olla inimesena – see on tema õigus.

Erineva/ vastandliku/ vastuolulise informatsiooni konflikti tagajärjed ja nendega toime tulemine vajab teadlikkust – millisele tasapinnale lugu viia ja millise teadlikkusega seda lahendada – Kes reageeris, Kes tunneb ennast puudutatuna – kellel puudub tähelepanu, Kes sai tähelepanu osaliseks - Kes Mina olen, kellena Mina teist näen ja kellena Mina tahan, et teine, Minuga, oleks.

Vahe tegemine ja mõistmine, et sõna – Kellena - on olnud samastatud sõnaga - Millisena - see, kui inimene tahab/ vajab, et temaga ollakse viisakas, hoidev, toetav, armastav – siis tuleb aru saada, et need on väljenduse viisid, kuidas keegi teine saab inimese vastu olla ja näidata, temasse, enda suhtumist, kuid ka hetke tundeid/ seisundit.

Valides hoolimatuse, vihkamise, maha tegemise, agressiivsuse – ei kaota ega muuda need põhi rolli, rolle, rollide nimetusi – väljenduv inimene valib, enda väljenduse, enese kasutuses oleva informatsiooni alusel ja enese vajadustele järgi andes ja enese eesmärkide poole suundudes – mingit sõnumit edastades/ mingile sõnumile reageerides/ ise ennast välja elades.

Sellel hetkel, kui teine, Kellena, ei reageeri õige/ vajaliku/ asjakohase Millisena – tuleb peatuda ja olemas olevat informatsiooni töödelda – Mina, Minu väärtused ja põhi mõtted, see suhe/ see seotus – teise valik – Minu valik – millise sõnumi Mina, teisele, edastan, kui see, millega Mina kohtusin, on tõde ja seda ei muuda ära ega oota selle teiseks tegemist – teine sai teha/ olla, sest ta valis seda teha/ sel moel olla.

Mina võtan nähtavale toodud informatsiooni vastu ja see tähendab, et tegelikult tuleb Minul astuda mingi samm, et olla enese informatsiooniga koos kõlas. See on mõistmine, et ei ole sõprust seal, kus teine on hoolimatu ja haiget tegev. Ei ole lähedust seal, kus teine on vägivaldne. Aset peab leidma loo tasakaalustamine – kaugemale astumine, kontakti vähendamine, piiride seadmine – Mina olen sama ja endine, kuid ei Sinuga – Mina tean, milleks Sina võimeline oled - Mina ei muutu - Mina muudan on väljenduse valikuid.

Kellena = Millisena – see tähendab, et Sina ei reageeri, Minule, õigesti – Mina olen Mina – Mina olen Laps, keda tuleb hoida ja toetada, tingimusteta. Ühes olemiseks, armastuseks, ei tohi esitada tingimusi – Minule ei tohi keelata seda, mis on Minu – ei ole õigust, Minult, Minule kuuluvat ära võtta – Mina olen Laps, keda Minu Ema armastab ja Minu Isa hoiab – Minu Ema/ Isa peab vastama sellele väitele - inimene, õigel moel millisena = Minu Ema/ Minu Isa.

Mina olen – Minuga ollakse – see on justkui leping, mida osalised täidavad. Siis, kui ühine/ ühte nimetav põhi on mäda, siis lepingu tingimused ei pea – Mina olen Mina, kuid Mina ei saa/ Minul ei ole – lugu on segane, kuna Mind nimetatakse Minuna, aga Mina ei saa olla Mina = Laps, millisena – puudu jääb õigel moel kohtlemine.

Väide, et kui kutsikaeas anda kutsikale süüa nii palju nagu too vajab, siis ei ole too, hiljem, enam lõputult näljane – koer sööb ja teab piiri, kust kõht on täis ja ta teab, et söök, tema jaoks, on olemas ja teda ootamas – tema ei jää sellest ilma ega pea seda välja teenima/ lunima. Kutsikas ei tunne hirmu ega ole temas ärevust, sest tema kasutuses on info, mida on üle kinnitatud.

Sama kehtib ka lapse kohta – siis, kui tema põhivajadus – enese, iseendana kogemine, on täidetud – siis tema, ise, ei täida, hiljem, oma puudu jäämisi – siis ta ei vaja Mina kinnitusi, mis väljendub asendus Minade vajamises – tunnustatud ja õigesti koheldud Minade vajamises – Mina, kellel on olemas see, mida lapsel, iseendana, ei ole olnud – õige ja püsiv, millisena, kohtlemine/ nähtavaks tegemine.

Varem sai olla eksitus, kuid hiljem on inimene suur – nüüd annab tema ise, enese kohta – teisele osutades ja teisest rääkides – samal moel informatsiooni – Mina olen Mina, Sina oled Sina - Sina pead olema Sina – Mind ja Sind kinnitaval moel. See, mida Mina, Sinu kohta räägin ja, mil moel Sind nähtavaks teen, ei kinnita Mind, sest sel moel ja sellisena Sina ei ole Sina.

Inimese vaatenurka ära seletav põhi mõte on õige – siis, kui Sina ja Mina oleme meid ühendavates rollides, siis tuleb Sinul olla ja väljenduda nii, et Mina olen ja jään Minaks – Sina ei muuda, oma väljenduste ja tegemistega, Mind ega ennast ära, sest Sinu kadudes, kaon Mina – kui Sina ei ole õigena, siis Mina ei saa olla Mina – Sina, teistsugusena, kohtled Mind teisena nii nagu Mina oleksin selleks loa andnud või selle ise põhjustanud.

Teadmatus - mõistmatus – pidava pinna kätte saamatus – on kaks-kolm erinevat tasandit – Mina ja Mina – Mina, inimesena, Mina põhi rollina ja Mina, Sinuga suhtes – Kes Mina olen, tegelikkuses – kes Mina olen, enese infole toetudes/ teise informatsiooni alusel.

Mina olen Mina – Sina pead, Sina ei saa vältida, Sinul ei ole õigust teisiti talitada. Sina näed, tõlgendad ja kohtled Mind valesti – Sina ei taju Mind, Sind ei ole Minu kõrval ega Minuga ühes – Me oleme, ühes ja samas koos olles, eraldi ja valesti – Mina, Sinuga ühes ja koos, ei saa olla õigel moel Mina, millisena.

Tähelepanuga vürtsitatud informatsiooniga kohtumise tulemus – põhjus on Minus - Mina, iseendana, ei ole teist moodi kohtlemist välja teeninud – teistsuguse kohtlemise kogemiseks on Minule juurde lisatud väärtust vaja või Mina ei saagi seda, sest olen, lõpuni välja, vale – Minuga teisiti ei saa.

Vanem ei ole andnud lapsele, ühest ja paigas püsivat, informatsiooni, et laps on ainus, olnud oodatud, endiselt oluline – siis, kui vanem on seda andnud ja sel moel väitnud, siis on ta selle väite ka ära kustutanud ja üle kirjutanud.

On tavaline, et Mina kaotusega ja koha segadusega seoses on olnud üks, järsk ja ootamatu, muutus – oli enne ja on pärast – mida täiendab läbi ühise aja kestev olulise info muutuvus ja vastandlikkus.

Selle tagajärjel on väikese inimese sees koha segadus – Kes Mina olen – Mina olen, kuid Mina ei saa Mina olla – Mind, Minuna, ei tunnustata ega väärtustata – Mind, Minuna, nimetatakse valeks ja sellepärast nimetatakse Mind ümber – vanem/ keegi teine teab/ annab teada Kes Mina olen – tema näeb Mind ja kohtleb Mind sellisena.

Jalgade maha toetamine - Mina olin ja olen, selles süsteemis, füüsiline laps, kellel oli ja on Lapse roll – kuid Mind ei koheldud, austavalt ja tunnustavalt, Lapsena ega ka inimlapsena. Minu õigused, iseendale, Lapsena ja lapsena, alati ei kehtinud – neid eirati, need nimetati, kellegi teise õiguse vastaseks – Mina, iseendana, olin vale ja tegin, oma olemas olemisega, kellelegi teisele liiga.

Mina olin Mina, kuid, seal ja siis, Mina olin teine – Mind osutati teiseks – Mind koheldi teistsugusena – Mind nimetati olema selleks, mis oli vastuolus Minuga – Minule anti kanda ülesanded, mis olid kellegi teise omad – Mind karistati sellise äärmusega, mis ei olnud Minu poolt tehtuga tasakaalus – Mina ei olnud süsteemi looja ega täiskasvanu – Mina olin laps ja olen Laps. Mina ei teadnud siis, et Mind ei saa tühistada, Mind ei saa kahtluse alla seada – Mina olen Mina, Mina tean Kes Mina olen – Mina olen inimene.

Varem olin samastunud rolliga ja sellest ka segadusse viiv uskumus - Mina olen see – olen see roll. Olles rollina, tõusis arusaamatus, kasvas meelepaha, pigistas hirm, vähendas häbi - Miks tema, Mind, õigesti ei kohtle, miks tema, Minule, Minu enda kogemist ei võimalda – Mina olen ju Mina – miks Mina ei saa lapsena/ Lapsena olemise kogemust.

Miks Mina ei saa enese kogemise võimalust – miks Minule seda ei võimaldata. Sageli tahab/ vajab inimene enese kogemise võimalust, kui enese tunde/ teema/ rolliMina kinnitust. Ta on pahane, solvunud, katki siis, kui teda ei mõisteta – ta on andnud enese kohta informatsiooni, et tema omab põhi rolli, tema sees on vajadus, tema ees on raskused, tema on teise jaoks olnud ja teinud, kuid see ei loe – tema kohta on kasutusel teine info, teine eirab tõsiasju, teine näeb ja kohtleb teistsugusena jne.

Sina ei ole eriline ega erinev - Ära tee ennast tähtsaks - Ära tüüta, ole ise - Mine ära ja ära sega - Käitu korralikult - Ole normaalne - Sellistest asjadest ei räägita - Sina ei ole siin ilmas üksinda, ka teised on olemas ja ka teistel on vajadused/ tunded/raskused.

Kõige sagedasem info, vastuolu taga, on see, et inimest koheldakse rollina ja ka inimene ise eeldab, et teda koheldakse rollina, kuigi tema ise tõlgendab seda Mina-na – selle rolli suhtes tuleb käituda teatud moel, selles rollis olijale tuleb võimaldada teatud asjad – see on lava, millel on kindlad tegelased ja kindlad raamid.

Lahkhelid, inimeste vahel, sünnivad siis, kui inimesed on põhi rollides, kuid ootus/ vajadus on selle kohta Millisena koheldakse ja siis, kui see ei vasta enese äranägemisele/ rolli nimele/ rolli teadlikkusele, siis kasvab vajadus, kohandada etendus enesele vastavaks – Mina olen ju Mina ja Sina oled ju Sina – mängime seda mängu õigesti.

Marianne

05.05.2026.a