Elades infoväljas kohtume me infoga – kogume, vaatleme, töötleme
seda – enese oskuste, erinevate eesmärkide ning uskumuste/
mustrite alusel. Vahel võtame infot vastu sellisena nagu see on –
hetkes oleva reaalsusena. Vahel, kui tunneme ennast isiklikult
puudutatuna, siis võtame infot vastu valikuliselt või keeldume seda
tunnistamast – see on meie TundeMina võbelused.
Kui tunded tulevad mängu, siis kaob tervik – kõik see, mis ja
kuidas on – loomulikult ka enese osa – hajub koost ja osa loost
jääb tähelepanu alt, teadlikult või alateadlikult, välja.
Elavnenud tunde olemas olemine tähendab, et teravdatult
keskendutakse tunnet tõestavale ja seda ümber lükkavale või
kustutavale osale kogu loost.
TundeMina reageering tähendab info valikulist tükeldamist ja oma
tähelepanu ainult kindlatele osadele suunamist. Reageeriva inimese
tähelepanu on suunatud nii sellele, mida ta ei taha tunnistada, kui
ka sellele, mida ta selle nn mitte nähtud osa eitamiseks/
kustutamiseks /varjamiseks vajab. Järgnevate sammude jaoks on
oluline, kas nn sobiv ja mittesobiv on tasakaalus või on ühte
rohkem ja teist vähem.
TundeMina poolt aktiveeritud inimene manipuleerib – mängib enese
jaoks vajalikku mängu – ärge vaadake seda, mida mina näidata ei
taha – vaadake seda, mida näidata tahan. Selle jaoks on talle vaja
sellist õiget tähelepanu, mis kasvatab õige/ vajaliku osa ülekaalu
sel moel, et, kahandades vale osakaalu, kaotab selle osa justkui ära.
Saavutades, sel moel, oma eesmärgi, vaibub inimest ärevil hoidnud
tunne – tundeohtu enam ei ole.
Inimest panevad reageerima isiklikud puudutused – tema TundeMina
erinevad näod – need on teda iseloomustavad, osatavad, vähendavad,
halvustavad Kes olemised – teda, sundivalt, olema määravad rollid. Sellise
uskumuse muster on lihtne - inimene samastab ennast, kellegi teise
sõnades, tegudes, tähelepanus ja ka vaikuses leiduva infoga.
„Teine ütles seda, teine tegi sel moel, teine jättis sel moel
tegemata ... – järelikult - Mina olen see Kes .. . Teine nägi ja
näitas, oma infoga, Minu, sellisena, olemas olemist – seega olen
sellisena olemas.”
Lahenduseks on vaja teise, eelmist infot kustutavaid, vastand sõnu,
tegusid, tähelepanu – see on see tore uskumus, et ainult teine
saab muuta seda Kes ollakse ja millisena ennast nähakse.
Jep – see on seesama Ohvrit, Päästjat, Agressorit sisaldavate
rollide valiku mudel. Näiline või ka tegelik Agressor andis edasi
info – Ohver tõlgendas enese järgi – Ohver vajab Päästjat –
selleks tuleb mõjutada Agressorit, et too vahetaks oma rolli ja
lõpetaks olukorra – inimese valena näitamise. Agressor, kes ei
taha olla süüdlane, tunneb ennast ohvrina – ka tema vajab
päästmist.
Kui esimene Ohver valib lahenduseks agressiooni, siis on tema eesmärk
allutada teine endale – mingil moel ja viisil vähendada temaga
ülekohtuselt käitunut. Kui see käik ei ehmata ega vaigista
Agressorit, siis antakse teineteise pihta turmtuld ja lahing kestab
mingisuguse peatuseni. Kui esimene Ohver valib lahenduseks
manipulatsiooni, siis ta otsib teed, kuidas Agressorit ära osta –
sel moel tunnustab ta näiliselt teise jõudu ja üleolekut. Rollid
on jaotunud „rahus” ja Agressor ei tunne enesele ohtu ning
tõenäoline on, et ta leebub ja vaatab Ohvrit heatahtlikuma pilguga
– päästab tolle ära.
Ohvri ja Päästja ja Agressori rollid saavad alguse tunnete
segadusest – ei ole mõistetud ise ennast ega teist. Ühe poole
tegu, sõnad, olemine või nende puudumine või tolle puudujäämine, millestki /kusagilt, toovad kaasa mingi muutuse – läbi olema saava ja
mitte olemas oleva edastatakse info, mis tuleb vastu võtta, mida
tuleb töödelda ja millega tuleb kohaneda. Muutuse ja kohanemise
vajadust näitab see, et on edastatud verbaalne ja füüsiline info –
on öeldud välja Ei – seatud, ka jõuga, isiklikke või
kasvufaasist tulenevaid piire – on kogetud, et jõudu kasutades, on
ületatud isiklikke piire.
Ootamatu muutus toob kaasa segaduse ja ehmatuse, mis tähendab
peatust, et anda aega mõista, mõtestada ja leida tee edasi – see
tähendab tööd iseendaga ja vastuste otsimist – mis minuga
toimus/ toimub – miks teine oma sammu tegi – milleks seda
teisele/ minule vaja on.
Kuid, kui ei mõisteta ja aega ning vajaminevat tuge ei anta või
näidatakse näpuga, et ise olid süüdi ja põhjus, siis toimub elu
elamine läbielamata kriisiga ühes. Edasi minemiseks ja
toimetulemiseks on kasutusel kriisi sündimise hetke vanuse kohased
ressursid – tullakse toime selle aja oskuste ja mõistmiste järgi
ning jõuvarude najal.
Piiratud rollide mudel võetakse üle, kui oluline täiskasvanu süüdistab enese
tunnetes ja nende väljendustes last – Sinu pärast sai olema,
tegin, väljendusin – laps ei mõista täpselt, milles ta süüdi
on, kuid ta on vähem ja seega peab ta alluma – nõustuma sellise
ennastreguleeriva ja väljaelava lahendusega. Mudel võetakse omaks,
kui oluline täiskasvanu on osaline lapses sündinud tundesegaduses, kuid ta ei võta vastutust enese osa eest ega anna
selget ja mõistetavat infot oma sammude kohta ning ei osuta segaduse
harutamiseks vajaminevat toetust ja laps teeb järelduse, et jõud ja positsioon määravad ära selle, kes, kuidas, väljendub ja kes, mida, peab kogema .
Kui Ohvri, Päästja ja Agressori rollide mudel on kaasakõndinud
enese alguse aastatest, kui see on olnud selle keskkonna, milles on
elatud, normaalsus, siis on sellest saanud justkui enese loomulik osa
– selle mudeli rollide piiratuses on põhjendus, miks ja kuidas ei
saa enese osa eest vastutust võtta – teine – teised – teises
on süü ja põhjused, miks ja kuidas on ja ei ole. Teine on segava
tunde autor – seega peab vastutama see, kes võtab süü, tunde eest,
enda peale. Mudeli rollide jaotumine näitab kätte, kes on selles
koosluses süüdi ja kellel, kannatuste eest, õigus Ohvri nimele.
Selline enese aja pagas toob kaasa automaatseid reageeringuid ja
ümberlülitusi – teadvustamata otsuseid ja lahendusi sellele
infole, mis on olemas olevas, kuid, mis ei tähenda, et seda peaks
lugema ja vastu võtma ning lahendama piiratult – kindlas rollis
olijana - selle rollis olijana, kelle rolli nähakse endale peale
surutavat. Sel moel käivitub, vaid vajadus päästa ennast valest/
valena olemisest ja hõigata – Uka, uka mina prii – olen Ohver/
olen Päästja.
----
Info - Minul oli öösel külm. Reageering - Miks Sa endale teist
tekki lisaks ei võtnud? Edastati info, kuidas oli – kuid
tundesõltlasele näib, et otsitakse süüdlast – sõltlane näeb
ohvrit, kes vajab enesega toimunu eest vastutajat. Tehakse järeldus
- otsitakse süüdlast, keda selle olukorra eest vastutust kandma panna - kes tagajärgede eest maksab ja endale olulisest - õigest iseendast - ilma jääb. Info
edastatakse temale – järelikult teine peab teda süüdlaseks.
Vastureaktsioon – vaata enda poole – ise oleksid pidanud ennast
päästma. Kuid tegelikult ei olnud ohvrit ega vajatud päästjat ega
otsitud süüdlast – oli olukorra konstanteering - jagamine.
Info - Minul on köha. Reageering - Kas Sa seda rohtu võtsid/ kas Sa
auru tegid? Sel moel vastates nähakse köhijat sellena, kes vajab
päästmist/ otsib päästjat. Kui on olemas päästetav, siis
järelikult on kusagil süüdlane – kui päästa ära, siis ei olda
ise see, kellele jääb süüdlase roll. Seega tuleb köhijast üle ja targem olla –
tuleb teda kontrollida/ õpetada. Näidata, et teine ise ja ilma ei
saa ega oska - köhija sõltub nõuandjast – allub talle –
kuuletub ja vaigistab ennast. Kuid, kui, teise kannatuste kõrval, valitakse näha ennast ohvrina – peab, enese arvelt, teise jaoks ja pärast olemas olema - siis kurdetakse enese hädasid või kasutatakse agressiooni - ise olid süüdi - külmetasid ega hoidnud ennast. Ka siin oli tegu ainult teada andmisega - ennast ohvrina ei esitletud, süüdlast ei otsitud ega abi ei vajatud
Info – Mina kogesin lapsepõlves vägivalda. Reageeringud –
Milline oli Sinu enese osa? Seda ei olnud sel moel olemas! Sa ei
mäleta õigesti! See on möödunu – sellest ei pea rääkima? Info
edastajat, kes vahendas, teise osa, justkui, - agressorina ja süüdlasena -
nähtavaks tehes, lihtsalt enese lugu ja ehk ootas mõistjat ning toetust,
kogetakse kui agressorit ja süüdistajat. Kuulja, kes seisis selles
hetkes teadmatuses - mis saab edasi - kogedes hirmu – soovis olla ohver, keda päästetakse sellisest olukorrast ära – tema ei peaks
kohtuma enese tagajärgedega – vastutama – andma endast teisele.
Hirm, karistuse ees, sunnib kindlale punktile suunatud tähelepanule
vastu hakkama. Enesekaitseks võetakse ette sammud, eesmärgiga,
teist vähendavana ja osalisena/ süüdlasena näidates, ühine
tähelepanu teisele suunata. Ennast vähemana ja abituna tundes
vajatakse teisest üleolemist – sel moel saavutatakse jõupositsioon
ja võimalus teema algataja vaigistada. Agressioon ja kontrollimine -
kui ei räägita, siis ei ole olemas. Valiti reageerida vastu, kuid tegelikult jäi puudu infost - miks/ mille pärast teine rääkis ja mida ta endale vajas või teisele teada anda tahtis.
----
Ükstapuha, mil moel edastatud ja vastuvõetud info kannab endas
mingit sõnumit. Selgeks ja mõistetavaks tervikpildiks ja ilma
valede ning varjamisteta tehtud otsusteks ning kõigi osapooltega
arvestatavaks töötavateks lahendusteks vajaminev oskus on näha
sisse ja taha - Mis on tegelik sõnum – mida ja miks tegelikult
öeldakse – mille jaoks välja ütlemine ja teada andmine on
vajalikud ning tabada ära enese reageering – Keda see info endas
kõnetas – Kes – milline roll - tõstis pead ja tahtis vastu
reageerida – Miks?
Sellele inimesele, kes ei taha võtta vastutust enese olemas olemise,
valikute ja tegude eest, on iseloomulik, et ta protestib
ebameeldivale infole vastu - Miks Sa nii ütlesid? Miks Sa teisiti ei
valinud? Miks Sa vaikisid? Miks Sa jõudu kasutasid? Miks Sa üldse
rääkisid? Mina ei taha kuulata! Vaata ise ennast!
Mõlemal – nii info edastajal, kui ka sellel, kes vastu reageeris,
on olemas oma eesmärk - mõlemal on olemas oma kindel põhjus. Kui
see oleks teistsugune, siis oleks valitud olla teisel moel, kuid iga
inimese samm on tehtud temale teada oleval põhjusel – tema
teostab, enese eesmärgi nimel/ selle poole astudes, enese otsust.
Mõlemal – nii alguse teinul, kui ka talle vastajal - tuleb proovida mõista teise otsust – valitud roll, tee ja lahendused on proov jõuda,
kuhugi, kohale - katse, kuidas lahendada ära enese ülesanne.
Teineteise vastu reageerides – nii teist, kui ka ise ennast,
haletsedes, halvustades, õpetades, ise ära tehes või eest ära tegemist
oodates/ nõudes, rünnates, takistades – võetakse teiselt või
veeretatakse endalt ära vastutus – iseendale ja teisele tuleb anda
võimalus läbida õppetund. Kergem on öelda, kui teostada, kuid ei
ole vaja – TundeMinana võbeledes - võtta teise ega ka enese lugu
isiklikult - see tähendab mängida tähelepanu(de)ga manipuleerivalt.
Märgates, et valitakse/ valiti ja vastatakse/ vastati
Agressori, Ohvri ja Päästja rollide mudelist lähtudes tähendab,
et, on olemas mingi kindla tunde vajadus ja on oodatud selle lahendust
teis(t)elt - sõltuvussuhet vajades, tuleb otsida põhjust iseendast.
Marianne
11.04.2024.a