Inimese lahendus, iseenda jaoks, et mitte olla vale – siis, kui
Mina ise nimetan – siis, kui Mina ise annan vaatenurga – siis,
kui Mina ise loon informatsiooni – siis Mina ei ole vale, sest
Minul on enese õigust põhjendav materjal olemas – siis, kui teine
on – siis Mina ei ole – siis Mina ei pea olema - siis Mina ei saa
olla.
Enesele valitud ja otsitud põhjus – teine on vastutav - see on
inimene, kes ei ole enese teo eest vastutust võtnud. Ta ei taha
tunnistada enese teo suurust ja sügavust – ta ei taha, et teda
valeks peetakse. Ta teab, et temale ei ole õigustust - ta on
inimene, kes ei leia mõistmist – ta on inimene, kes on üksinda
vastutama jäetud, kuid ka tema tahab ise oma elu elada.
Vahel võtavad inimesed vastu ja viivad ellu otsuseid, mida ei peaks
valima – nad ei otsusta ainult enese eest, kuid nad teevad otsuses
iseendale. Laps, ema kõhus olles, on teadlik enese ümber toimuvast.
Ta kuuleb ja tajub enese kohta tehtud otsust – seega kõnnib ta
enese surma tähendava teekonna kaasa. Seega ta ootab seda hetke, mil
teda enam ei ole. Suletud vaikus – hääletu hirm, paanika, sügav
kurbus – Mind ei taheta – Mina lahkun.
Inimene, kes on elanud abordi üle, kuid on kaotanud enda – enese
kõrval vaikis selle süda, kes oli olnud enesega üks ja sama –
Mina - Mina tajusin ennast – Mina teadsin enda olemas olust –
Mina enam ei ole - Mina kadusin ära – Mina surin ära. Mõistmine
– olin Mina ja oli teine – teist enam ei olnud – teine oli
lahkunud – Mina olin üksinda.
Möödunu mälestus - sellest, kuidas inimene istus wc potil ja
tundis kergendust, kui kostus pehme plöts – see tähendas
mõistmist, kui oluline ja vajalik oli inimesele elu ilma lapseta –
ilma Minuta. Vanemas aset leidnud kergenduse mäletamine – Mina
valmistan vanemale pettumuse – Mina olen olemas.
Hirm, et vanem kordab uuesti oma tegu – siis, kui ta mõistab, et
ebaõnnestus, siis ta viib oma otsuse ellu. Teadmatus – millal
tuleb Minu aeg. Teadmatus – millal tuleb Minu kord kätte. Vanema
reaktsioon oli meeles – vajadus, jõuda vajamineva tulemuseni, jäi
alles. Mina olen ohus – Minule ei ole turvalist kohta.
Laps annab ise endale informatsiooni - parem, kui Mind ei oleks olnud
– Teine oleks toonud kaasa parema – Teine oleks olnud, vanema
jaoks, õige. Parem, kui Mind ei oleks - on aset leidva ära
seletamine ja olukorda muutvale lahendusele osutamine. Vanem tahtis
last – vanem mõtles ümber – vanem tahtis Minust vabaneda –
vanem näitab välja, et tema ei taha Minuga koos olla – Mina olen
tema jaoks vale. Teise lapsega tahaks – teise lapsega oleks tahtnud
– see on pealt nägemine, et teise lapsega tahab.
Selle taga on võimetus ja tahtmatus kogeda enese elu – ikka ja
jälle näha ja kogeda külmust, ükskõiksust, viha, vaiki jäämisi,
ära pööramisi, vahe tegemisi, salvavaid pilke – informatsiooni
enese kohta. Mõistmine – Mina ei suuda ega saa ega oska ennast ära
muuta – Mina ei saa olla Teine – Mina ei saa vanemat päästa.
Teise inimese suhtumine, minusse, ei ole olnud minu kätes – mina ei
saanud seda teiseks muuta – see oli teise inimese valik – tema kasutuse oleva informatsiooni alusel - see oli tema
elu ja tema vajadus. Minul ei olnud ega saanud olla kohustust - ise
ennast õigeks teha ja enesega kaasnevat korvata - lootes ja uskudes, et siis oleks saanud teisiti olema. Mina teadsin, kus ja millal ja milline ja miks otsus oli tehtud.
Mina ei jää sinna, kus inimene ISE VALIB luua ja anda endale
informatsioon, mille alusel tema ise ennast väljendab – tema
vajadus, ise ennast, vaimselt rahuldada. Inimene saaks, minuga, ühes
ja rahus elada, kuid tema ise ei soovi seda teha – tema ei saa seda
teha, sest siis oleks tema vale – siis tuleks temal enese
valikutele, otsustele ja tegudele ausalt otsa vaadata - tema väljenduste põhjus oli temas endas.
Minu jaoks on küsimus selles, millise informatsiooni saatel mina, ise, oma elu elan – millesse usun, mida tõeks pean, millised seletused
annan, millised põhjendused kasutusele võtan. Mina saan jätta
rollid ja valida inimese tasandi – mina saan mõista inimese valiku
tagamaad – tema elu ja tema võimalused – tema tee käia.
Mina ei arvusta ega mõista hukka – Mina tegelen enese tunnetega ja
astun sammud, mis teevad teoks teise inimese valiku – jätan maa
vahele, lähen ära. Minu valik ei ole minu vastu suunatud ülekohus
– see on teise inimese valiku austamine – see on teise inimese
vabastamine – teda ei sunnita oma sammu tagajärjega kaasnevat
kohustust kandma - Mina annan Sinu vabaks.
Inimene, oma nime ja oma numbritega tähistatud aja saanuna, elab oma
elu ainsa korra – sellisena – seega temal on õigus proovida ja
valida ja teoks teha. Tema, sellisena, ei saa teist võimalust –
tema elu on temale antud aja hetkes võimalik. Tema sammud on tema
omad ja nende tagajärjed jäävad temaga.
Mõned inimesed on vanemad, kui teised. Mõnede inimeste teadmised on
sügavamad, kui teistel. Seega kogevad, näevad ja teavad nemad
enamat, kui teised. Seega räägivad neis hääled, mida teised ei
taju. Seega astuvad nad samme, mida teised ei mõista.
Ühine teist moodi, teistel alustel – kõigile ühte moodi, kõiki
ühte võttes. Energia vaba vool. Ühes olemine, päriselt –
ühendatuna – ühes olles. See, et selline ühendus, on oluline –
ei tähenda, et see on olevas ajas saavutatav.
Seda mõistnuna tulebki inimese Hinge väsinud kurbus – teekond
jätkub, veel ei ole mõistetud, veel ei taheta – olijad ajavad
taga teisi tasandeid ja järgivad teisi väärtushinnanguid – neil
on selleks õigus – nad õpivad enese kogemustest.
Järelikult on nad valinud edasi õppida – vaidlustamine, enese
valikute järgimine – iseseisev töö. See ei ole eluohtlik, kuid
on loomulik, et enesega ühendatu valikud puudutavad ja toovad kaasa
erinevaid sõnumeid – Mina, Minule, vaatenurgad.
Mina sündisin teisest – Mina ei sündinud teisele = Minust ei
saanud teise omandit. Minul on õigus iseenda elule – see tähendab,
et ainus, mida Mina ise saan kontrollida ja juhtida, on Minu enda elu
valikud. Teiste omi mitte.
Teiste valikud ei kaota Mind ära – Minust eraldi astumine, Minust
eraldi olemine, Minule Ei ütlemine - ei tähenda Minule surma
soovimist ja selle otsuse teostamist. Mina ei kaota oma elu siis, kui teine saab enda oma
tagasi – tema aeg saab jääda iseendale.
Uskumus - Mina kaotan enese elu – see oli möödunu mälestus ja
selles sisalduv teadmine – Mina ei olnud teisega sama – teine oli
olnud minuga samas, kuid teine ei olnud minuga sama – me olime kaks
eraldi olevat inimest. Mina ei saa teise asemel elada ja Mina ei saa teist asendada.
Teise inimese kahetsus - enese valiku tagajärjega koos elamine - on tema tunded - tema teol oli tunnistaja. Enesele suunava informatsiooni andmine - teine oleks parem valik olnud - vale jäi - justkui oleks vale valesti käitunud ja ise oma elu päästnud, siis kui teise hukka saatis. Suunatud vaatenurk - laps tegi lapsele - mitte vanem lapsele.
Põhjus lapse peale vihane olla ja enese elu raskustele sihtpunkt anda. Lahenduse kasutusele võtmine andis võimaluse seda edasi kasutada - siis, kui on raskus - siis, kui on ebamugavus - otsi ja osuta, kuidas laps selle on põhjustanud.
Laps, kes jääb - laps, kes proovib päästa - laps, kes tunneb ennast süüdi olevana - laps, kes näeb ise ennast vastutavana - aitab teise inimese sõltuvust alles hoida - temast saab teise sõltuvuse kaassõltlane - tema vajadus olla õige, teist päästa ja säästa, Maailma korras hoida.
Tema saab seda teha siis, kui elab sellises kohas ja selle inimesega kõrvu, kes on Ohver - siis on tema Süüdlane, kellest saab, enesele osaks saavat saatust vältides, Päästja - enesele antud vaatenurk ja informatsioon, kuidas vabaneda süüst, mida ei saa õigeks teha - teine vajab seda teist, kes põhjustab tema kannatused.
Ühe ja sama pendli osad - kaks inimest, kes kiiguvad ja kaaluvad teine teist alla ja üles - mõlemad vajavad oma ellu muutust, kuid kumbki ei astu mängu lõpetavat sammu - Mina ei ela teise elu - Mina elan iseenda elu/ Mina elan enesega kooskõlas - ütlen oma tõe välja ja teen selle teoks.
Haiget saanud psüühika - harjumatus ja suutmatus olla Mina ise - vaimsel tasandil - siis, kui on olemas keegi teine, kes põhjustab, siis ei käi Minu enda sammu teostama suunanu Minu kohta - siis sellist Mind, sellisena/ sellise valiku teinuna/ sel moel otsustanuna - ei ole olemas.
Enesega rahu tegemine - Mina ise valisin, Mina ise otsustasin, Mina ise vajasin, Mina ise tahtsin. Mõistmine - Minu valikuga kaasnes teisele/ teistele - Mina ei saa tehtut muuta ega õigeks teha - Minul tuleb selle teadmisega elada.
Minul tuleb elada selle teadmisega, et Minu kohta on olemas informatsioon, mida keegi teine saab kasutada - kuidas, millal ja miks ja kas tema seda teeb - see sõltub tolle teise vajadusest ja vaimsusest, mõistmisest ja mõistusest. See on ka teadmine, et teise suhtumine ja loole hinnangu andmine ei osuta Mind, vaid seda teist - tema mätas ja sisu.
Samal moel nagu siis, kui tunda õues sadava lume külmust, vihma
jäisust, rahe teravust – samal moel nagu siis, kui tunda jalge
alla jäävate kivide teravaid nukke, liiva karedat siidisust –
samal moel nagu siis, kui kogeda lämmatavat palavust, lõdisema
panevat külmust – samal moel saab inimene mõjutatud teiste
inimestega seotuna olemisest.
Puudutused pihta ja vastu – energeetilised puudutused, mis mõjuvad
ja mõjutavad – see on informatsioon, selle kohta, kuidas teised
kogevad, näevad ja tõlgendavad. Inimene suhtub sellistesse
sõnumitesse teist moodi, kui loodusega kaasnevatesse – inimene
võtab neid isiklikult, sest sõnumid on edastatud konkreetselt
temale – planeeritud ja seatud, jõudmaks sihtmärgile – see ja
selline oled Sina - võta iseenda kohta käiv informatsioon
kasutusele – tee sellest enese oma.
Miks see, kui Mina olen ise ennast nähtavaks teinud – toob kaasa
häbitunde? Häbi seondub uskumusega - justkui oleksin, Mina, vale
olnud - just nimelt sellepärast, mida ja kuidas Mina tegin,
millisena Mina olin, et üldse olemas olen ja seda rõhutan.
Miks Mina usun enese valena olemisse? Uskumuse taga peitub segane ja
vastuoluline informatsioon – halvustavad kommentaarid, seljatagused
jutud, pilkude vahetused, pilkav naer, vaikus, füüsiline kontakt.
Minule osutati ja Mind osatati – vahetu keskkond ei olnud kindlat
ega toetavat tunnet loov.
Kogedes, enesele edastatut, pöördub inimese tähelepanu iseendale,
sest informatsioon tehti nähtavaks peale tema enda sammu/ olemist/
väljendust/ valikut – järelikult Mina ise põhjustasin enesele
osaks saava – järelikult Mina olin ja olen selline, kes on ära
teeninud reaktsiooni, mis välja näidati ja mida kogeda anti.
Kuid, tegelikult, Mina ise ei tea, mille pärast Mina selline olen –
Mina ise ei saa päris hästi aru, milline see Mina olen - Mina ise
ei tea seda, mis ja miks on Minus valet? Segane informatsioon toob
kaasa otsuse - järelikult olen Mina ise vale = vale käib Minuga
kaasas – ei ole vahet, mida ja kuidas Mina valin teha, kõik saab
vale olla ja valesti minna.
Ümbritsevate reaktsioon on tagasiside Minule – see annab ja näitab
põhjendusi – Näe, Sina oled lollakas – näe, Sina oled nõme –
näe, Sina oled pugeja – näe, Sina oled kõõm – näe, Sinus ei
ole väärtust. Informatsiooni tõesena olemist osutab kaasa
naeravate ja kaasa noogutavate arvu suurus – kõik näevad seda,
millisena Mind näidatakse ja kõik kinnitavad sellise Minu olemas
olemise üle – kõik nõustuvad, et selline Mina olen olemas.
Enesehäbi tähendab iseenda valeks tunnistamist. Selle taga on
teiste poolt välja näidatud informatsiooni kasutusele võtmine ja
isikliku otsuse tegemine - Mina ei tee ennast nähtavaks – siis
teised ei pea Mind taluma ja Mind nägema ja Mind kogema – nende
elu on siis parem ja kergem ja ilusam.
Kuid ilma nähtavaks tegemata elamine on raske, sest elu toob kaasa
kohustused ja võimalused, kus peab astuma ja, kus tahaks astuda.
Enese avalikuks tegemise kohustus ja võimalus toob kaasa hirmu –
ebaluse, ärevuse, paanika, kahetsuse, varjamise, vaikimise, ära
lõpetamise, mitte alustamise. Siis, kui Mina ei tee ega ole, siis
Mina ei saa valesti teha – siis teised ei saa Minu valesid kogeda –
siis Mina ei tee, iseendaga, teis(t)ele liiga.
Inimene, kes kardab ise ennast nähtavaks teha, loob endale
võimalused, mis teda toetavad – ta ei saa minna, ta ei saa teha,
ta ei saa olla – ta püsib seal ja selles, mis näib temale
turvalisena – tegevusetuna, üksinda, tahteta, kõigega nõustuvana
– tema ei otsusta, tema ei vali, tema ei ütle ega näita ennast
välja.
Inimene, kelle sammu „valgustati” informatsiooniga ja, kes võttis
vastu otsuse – lahendab, kellegi teisega seotud lugu üksinda -
inimene piirdub iseendaga – tema on võtnud loo korda tegemise
vastutuse enda peale – siis, kui tema ei tee ega ole, siis teine ei
pea ütlema ega käituma – teisel ei ole enam põhjust.
See tähendab, et inimene suunab, ise ennast, teisele põhjusi
andvaid tegevusi, olemisi, väljendusi vältima. Tegelikult väldib
inimene temale osaks saavaid reaktsioone – kui tema kontrollib ise
ennast ja hoiab, temale antud informatsiooni kasutades, ennast
õigena, siis temale, teda „valgustaval moel”, enam ei
reageerita.
Sellise lahenduse taga on vägivaldne kohtlemine ja manipuleeriv
käsitlus – last on õpetatud, ehk vägivaldsete reaktsioonide ja
moonutatud informatsiooni kasutama sundimisega, kuulekaks ja rolli
järgivaks treenitud. See tähendab, et puudub loogika ja tõde,
lapse tegude tegeliku olemuse kohta – kõik taandub last
„valgustava” inimese vajadustele ja vaimse taseme piiratusele.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu ei vaidlusta temale
informatsiooni andva teise motiive – inimene ei uuri neid, sest
teine on Oluline – on vaidlemata selge, et teisel on õigus öelda,
reageerida, teha – teine ise teab, näeb ja kogeb – teine teab
paremini – teine tahab lapsele HEAD.
Oluline, kellele ei vaielda vastu, on see, kellest sõltutakse –
sõltumine tähendab, et Oluline teine saab lõpetada vajamineva
andmise, tagamise, võimaldamise. Oluline annab enda olulisuse kohta
informatsiooni – Sina ise ei saa, Sinul endal ei ole – Sina
sõltud Minust – Mina saan, kuid Mina ei pea – valik on Sinu.
On selge, et ilma Olulise teiseta muutuks inimese elu – siis temal
enam ei ole, siis tema enam ei saa, siis temal ei ole enam võimalik
– inimene jääks ilma kõigest sellest, mille kohta ei ole
inimesel teistsugust lahendust olemas. Siis tal ei ole ka armastust –
siis keegi ei armasta teda ega hooli temast. Seega ja seni, kuni oluline teine on oluline - on ta Oluline.
Vägivaldses keskkonnas on oluline tagada enese ohutus ja hoida
enesega seotut sellises võtmes, millega suudetakse toime tulla –
informatsiooni suudetakse käsitleda ja aset leidvale on lahendus
olemas. See annab tunde, et justkui kontrollitakse enese elu ja
enesega seonduvat – ebamugava ja häiriva vältimine on võimalik.
Asi, mida peetakse vägivaldses keskkonnas normaalseks, kuid mis on
ometi ootamatu ja kaitsetuks tegev – on tõsiasi, et Oluline teine
muudab oma käitumist - vastavalt käsitletava inimese poolt tehtule,
öeldule, olemistele – see tähendab, et teine saab, ette
hoitamata, muutuda külmaks, kaugeks, raevukaks, löövaks,
karjuvaks, välja naervaks, vaikivalt suletuks.
Inimeste Maailmas on kokku lepitud – inimene, kes võtab ennast
paljaks ja läheb teise ette - ennast, seksuaalselt, rahuldama, on
valesti käituv inimene – teda nimetatakse Liputajaks. Sellele
inimesele mõistetakse karistus, selle eest, et tema ei järgi ühises
kehtivaid reegleid ja ahistab teisi oma käitumise ja vajadusega.
See inimene, kes teeb enese nähtavaks ja läheb ennast teise ette
vaimselt rahuldama – karjudes, lüües, manipuleerides, vähendades,
valetades – siis selle inimesega samasugust reaktsiooni ei järgne
- seda inimest ei nimetata valesti käituvaks siis, kui tema roll on,
rollide hierarhias, tema poolt ahistatust üle ja tema annab teada, et temal on põhjus olemas - teine ei saa muidu aru - teine ise põhjustas endale osaks saava.
Vägivald, sellises vormis, on aktsepteeritud – vaata, kus on Kõva
Mees – pani Oma Sõna maksma/ vaata, kus on Tõeline mees – hoiab
korra majas/ vaata, kus on Hea Ema – õpetab Oma lapse Kuulekaks.
Vaimse piiratusega, enese rahuldaja, rahuldab ennast, sündmust
vahetult kogeva ja aset leidvat pealt vaatavate, tähelepanu saatel –
Mina, see ja sellisena – teine, see ja selline. Mina olen üle,
parem, õige – teie tõestate seda.
Poisike, kes ärpleb - laps, kes enesele suurust juurde vajab. Enese,
kedagi teist vähendavat, käitumist normaalseks pidav on laps,
kellel on lastud üle piiride kasvada – inimese eneseteadlikkus on
väärastunud – tema Mina on üle võlli – tema on tähtsam ja
olulisem, kui teised/ keegi teine – temal on tõestused olemas.
Pealt vaatajad - kes nõustuvad, vaikivad, takka kiidavad - annavad
informatsiooni – Sina oled – Meie näeme Sind, sellisena.
Teise muutunud olek on see, mida vaimselt ja füüsilisest
väärkoheldud inimene ei talu – tema ei tule selle informatsiooni
töötlusega toime – selles muutuses on sees tõde, mida inimene ei
ole valmis tõeks tunnistama – see informatsioon teeb nähtavaks
selle, kuidas inimesesse suhtutakse – see annab teada ühise
tegelikkuse.
See tähendab, et paika pandud Maailm, milles argipäev aset leiab,
on vale – inimene elab vales – inimene ei ole seal, kus temal
oleks ohutu olla ja elada – inimene on selle teise kõrval, kellele
tema ei ole oluline – inimese Mina, millest tema kinni on pidanud,
ei ole olemas – inimene ei ole see Mina, kellel on enesele oluline
olemas – ta ei ole teisega seotud, sellisel tasemel, et teine
arvestaks tema turvalisuse, heaolu ja vajadustega – selle asemel,
just too, kaotab turvalisuse, eirab vajadusi ja rikub vaimset/
füüsilist tervist.
Vältimaks, järjekordset, tõe ees seismist ja tõega kohtumist,
püüab inimene teha enda poolt kõik selleks, et teine ei muutuks
teiseks. Selle pärast peab ta, „valgustamise” hetkedel, endale
öeldut tõeks ja selle kasutamist enese kohustuseks – seega
inimene väldib, vaikib, ootab juhised ja heakskiitu – siis teda
kiidetakse, tunnustatakse, hoitakse, armastatakse – siis tuleb
nähtavale see, mida inimene vajab ja tema saab seda kogeda – Minul
on = Mina olen, teisega koos olles.
Kellegi teise informatsiooni, mis on mõeldud info sihtmärgiks oleva
inimese vähendamiseks, kasutusele võtmine ja kasutuses hoidmine,
tähendab vaimset piiratust, vaimset laiskust ja tõe vältimist –
inimene ei ole võtnud ise enda eest vastutust.
Inimene ise jätab reaalsuses nähtavale toodu kõrvale ja valib
selle, mis aitab temal ellu jääda. See on pikaajaline sõltuvus,
mida aitab alles hoida haiget saanud psüühika. Inimene ei ole
õppinud informatsiooni teistmoodi töötlema – tal ei ole välja
kujunenud mehhanisme, kus alus on enese teadmine ja alles seejärel
leiab aset, kellegi teise informatsiooni üle vaatamine ja sellest
vale/ kasutuse kõlbmatu kõrvale jätmine.
Kellegi teise informatsiooni kasutamine tähendab, ennast piiravate
ja vähendavate, uskumuste alles hoidmist – uskumused on ära
seletavad ja ära põhjendavad info kogumikud, mis on kelleltki üle
võetud ja on valedel andmetel loodud – inimene ei tea kõike ega
kõiki tagamaid.
Uskumuste taga on soov/ on tõestamine, et oleks/ on teisiti või
oleks/ on nii nagu väidetakse/ näideldakse olevat – oleks/ on ära
seletavalt – vastavalt vajadustele ja tahtmistele. See inimene, kes
tahab, et teda usutakse, millegi saamiseks/ millegi tagamiseks/
millegi vältimiseks, väidab tõeks selle, mis seda ei ole või ei
ole sel viisil, kui tema seda näitab/ ütleb olevat.
Uskumuste loomine ja kasutamine on vägivaldse keskkonna ja
manipuleeriva käsitluse tavalise töö protsess ja tulemus –
inimese kasutusse antakse vale ja moonutatud informatsioon ning see
väidetakse tõeks ja seda sunnitakse kasutama. See tähendab, et
manipuleerivat käsitlemist kogev inimene ei saa valida enese samme
tões – ta teeb neid pimedas ja vales.
Sellise olukorra teeb psüühiliselt häirivaks see, et vale ja
moonutatud informatsioon on segatud tõesega – inimene näeb ja
kuuleb seda, mille kohta tema teab, et see on tõsi – siis on seal
see, mida ta peab tõeks – siis on seal see, millesse tema ei usu,
kuid püüab uskuda - siis on seal see, mida inimene tajub/ teab tõeks, kuid temale tehakse selgeks, et see on vale - inimene ei mõista ega saa aru, inimene tahab, vale informatsiooniga, kellelegi halba teha.
Vaimne häiritus süveneb, sest kõik saab osutuda valeks ja vale
saab olla väidetud tõeks – see on olukord, kus mitte millelegi
ega mitte kellelegi ei saa loota ega kindel olla. Sellist olukord on
väga raske taluda – seega usub inimene pimesi – kuuletub, allub,
nõustub justnimelt sellega, kes teda väärkohtleb.
Vaimne teadlikkus - Mina ei võta Sinu informatsiooni kasutusele –
see ei ole hea ega ole see tõde – see ei loo enamat. Tegelikkus –
Mina ei astunud/ ei olnud/ ei valinud selleks, et kellelegi liiga
teha või ennast tähtsaks pidada – Minu aluseks oli Minu enda
vajadus, mõte, valik ja iseendal olev informatsioon.
Mõistmine – Minu, nähtavaks saanud tegu/ valik/ väljendus
tekitas, kelleski teises informatsiooni tõrke ja too reageeris ise
ennast, kui rolliMina, tõstvalt/ kinnitavalt. See ei olnud hea ega
Mind toetav reageering. Negatiivse, maha tegeva, välja naerva
kommentaariga valis „valgustava” informatsiooni edastaja endale
Hindaja, Osutaja, Kohtumõistja, Õpetaja, Hea tegija, jne rolli.
Rolli valimine ja rolli asetumine andis teisele, häiriva
informatsiooniga koos olemiseks, teise nurga ja teistsuguse
väljenduse võimaluse – enam see ei puudutanud teda haavavalt.
Teine võttis kasutusele informatsiooni, mis asenda ühe tema teisega
– tema ise muutis, teda häirinud informatsiooni edastajaga
seonduvat kasutades, enese kasutuses olevat, enese kohta käivat
informatsiooni – tema ise asendas ühe enda kohta käiva info,
teise enda kohta käiva informatsiooniga.
Vägivaldse keskkonna tavapära – enese teadmised on enese omad –
neid ei jagata ega anta enesega konkureerivale, sest toda ei taheta
enesest paremaks kasvatada. See toob endaga kaasa selle, et paremaks
inimeseks õpetamise ja suunamise asemel, õpetatakse ja suunatakse
inimest täpsemaks rolliks.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei anta inimesele/ ei jagata
inimesega teadmisi, mis teeksid teda vabaks ja sõltumatuks –
inimese kasutusse antakse uskumused, mis teevad temast sõltuva ja
vähema – teadmisi/ ressursse/ võimalusi omav on üle, olulisem,
tähtsam – inimene, kui rumal, ebanormaalne, puudulik –on vähem
ja vale – seega on inimene see, kes ei jõua teisega samale
tasemele – seega ta vajab, paremana olemiseks ja paremini
saamiseks, teist - tõestatult.
Teadmine, millega „valgustava” informatsiooni sihtmärgiks olev
inimene toime ei tule – Mina ei ole teise sõnades sisalduv ega
teise tegudes väljenduv – teine tahab ja vajab, et Mina selline
oleksin – teine tahab ja vajab, et Mina ise usuksin ennast
sellisena olemas olevana ja sel moel väljenduvana.
Mõistmine - siis, kui teisel olid olemas teadmised/ oskused/
võimalused, kuidas Mina jõuaksin parema tulemuseni, parema
väljenduseni – siis, kui teisel oli võimalus ja olemas oli
põhjus, seista Minu kõrval ja olla toeks, inimese tasandil
kasvamise teekonnal, siis tema valis seda mitte teha – käe
ulatamise asemel tõukas ta Mind tema enda loodud pori sisse nii nagu
see pori oleks olnud Minu enda sammudega loodud ja, porine Mina, Minu
enese tegude tulemus.
Elu tee õpetaja, kes ei ole õpetaja tavalises ja harjunud mõttes,
kuid kes on ikkagi õppetunni andja – seisa enese jalgade peal/
mõtle enese peaga/ arvesta enesega/ ära lase ennast eksitada/ ära
tee ennast alluvaks/ ära usu seda, mille kohta tead, et ei ole,
kuigi tahad, et oleks/ ära ole teise informatsioonist sõltuvuses/
ole inimene, ära nõustu rolliga/ ära ihale rolli, mis saadakse,
kellegi tähelepanu ostes.
Õppetunni andjaga ei istuta pärast eksamit kohvikus ega tähistata
ühist teekonda, vaid tema jääb kaugeks ja võõraks ning jätab
õppetunni saaja üksinda – iseseisvalt oma tunnetega tegelema ja
sõnumit harutama – Mina sain Sinuga seonduva teoks teha/ Sind sel
moel kohelda, sest Sina ise võimaldasid selle.
Õppetunni andja ei tunne rõõmu vähendamise objektiks olnu poolt
tehtud sammude ja tulemuste üle – tema tunneb kahju saanu tunnet,
et andis oma osa – tema tunneb viha, raevu, kadedust, kui õpetuse
saanu ei kahtle endas, ei ebaõnnestu, ei masendu, ei vaiki – ei
ole sõltuv ega vajadustest juhitav - vaid elab vabalt ja rahus
edasi.
Inimese vabadus ja sõltumatus, kui kahju saamine, väljendub
negatiivsetes ja vähendavates reageeringutes ja sõnades ning ka
üksinda jätmises. Mina ei taha Sinuga koos olla - Sina oled Minule haiget teinud - Minuga koos olemist ära kasutanud.
Mind kasutati ära – Minul olevat kasutati ära
– teine oleks pidanud olema ja saama ise, teine kindlasti oligi ja
saigi ise, kuid valetas, et Minult vähemaks võtta – Minu poolt
ära antu vähendas Minu väärtust – sellepärast kogen ja näen,
Mina/ Meid ümbritsevad, ise ennast, teisega võrdluses, vähemana.
Ära kasutanu – tähendab katset, manipuleeriva informatsiooni
saatel, jõuda enesele harjumuspärase hierarhia juurde tagasi –
Mina kontrollin olukorda, sest Mina olen, Meist kahest, Olulisem,
Targem, Tähtsam, Vajalikum – teine tunnistab, et ei saa ilma ega
saanud ilma. Mina olen Ära kasutatu on, vajamineva informatsiooni
puuduses, vajamineva informatsiooni kasutusele võtmine – ühe Mina
kaotust kogedes, võetakse teine Mina kasutusele, et säiliks iseenda
põhiMina sama alus – Mina parem/ teine, Minust, halvem,
Vägivaldsest keskkonnast välja kasvada ja vähendavat käsitlemist
lõpetada aitavad teadlikud sammud. Uskumus, kui sõltuvuslik
käitumine ja harjumuspärane mõtlemine – ennast nähtavaks tegev
samm tõi kaasa häbi – see tunne oli tegelikkuse katmine –
keskkond, mis ennast ümbritses, ei olnud hea ega toetav, vaid
kahjurõõmus, eirav, eitav, vähendav.
Rollide järgi olulised ei olnud seda tegelikkuses – nad ei
toetanud ega seadnud samme selleks, et Mina, nendega koos, parema
tulemuseni jõuaksin. Nad andsid ühise pingutuse, et Mina, ilma
nendeta, seda iseseisvalt teeksin - nad ei olnud nõus ega valmis, kasutusel ja
olemas olevast, edasi kasvama – neil läks seda vaja – selle sees
said nemad olla rolliMina-d, enese ja kellegi teise jaoks tähtsad ja olulised.
Inimesel, kellel ei ole olnud inimese teekonda toetava ja tunnustava
tähelepanuga saatjaid, on väga raske võtta enda kohta kasutusele
informatsiooni, mis on vastupidine tema kohta kasutusel olnuga.
Inimene võib omada fakte ja näha oma samme, kuid ta ei usu neid
tõeks, senikaua, kuni tema kasutab möödunud aja infobaasi – seda
teiste käest ja suust alguse saanud „valgustavat” tõde.
On vaja avatust, vaimset teadlikkust ja otsustavust – Minul ei ole
põhjust ennast häbeneda – Minul on õigus oma pea püsti hoida –
Minul on vastutus enese informatsioon kasutusele võtta ja sellele
toetuda ja ise, enesele vajamineva info allikaid juurde otsides,
edasi astuda.
Vaimse tasandi avatus ei tähenda, et töö oleks tehtud –
vägivallaga koheldu jaoks on enesehäbi füüsiline seisund –
ärevus, hirm, enese takistamine/ vaigistamine/ maha tegemine ja,
enese sees olevate teiste, füüsiline tähelepanu ja, teiste poolne,
füüsiliselt kogetav informatsioon on, kui reaalne ennast ümbritsev
foon ka siis, kui olla üksinda või tavapärasest eemal.
Inimene ise loob ja taastab selle fooni, et olla enese, vähendatud,
kinnitus – Mina ise ei saa, Mina ise ei ole, Minus endas ei ole,
Mina ebaõnnestun, Mina osutun valeks. Korduvad kinnitused on reaalse
eluga – Eitused, kaotused, ehmatused, alt minemised – kohtumisel
aset leidev, iseendale antud informatsioon - sai olema, sest Mina –
ei saanud ära hoida, sest Mina – mis siis, et tegemist oli ette
teadmatusega, enesest mitte sõltuvaga, kuid ka hoolimatusega/ unustamisega – inimeseks olemisega kokku käivaga.
Ennast ümbritsev foon, kui infoväli, sisaldab kõik seda, millele
ja kuidas vägivaldses keskkonnas reageeriti - mitte tegijast/ teost/
teoga seotutest/ teo olema saamisest lähtuvalt - vaid seda
tõlgendava inimese vajadusest – vaimsest eneserahuldusest –
käsitletud inimene ei kohanud, enesele/ enesega seotule, adekvaatset
ja toetavat reaktsiooni, vaid vähendavat kohtlemist ja vähemana
näitamist.
Füüsiline seisund tähendab väikest last, kelle jaoks oli
vägivaldne kohtlemine ja vähendav käsitlemine halvavad ja ära
lõppevat lahendust mitte omavad olukorrad. Füüsiline seisund on
füüsiline aisting ja kehaline reaktsioon – sageli saatis
vähendavaid sõnu füüsiline puudutus – need on jäljed keha
mälus. Energeetiline seisak, mis ootab ja vajab lahenemist –
kehast välja voolamist, kuid puudub informatsioon, mille alusel ja
kuidas seda teha.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu on inimene, kellel ei
ole isiklikku vundamenti – vastuolulise ja, ise ennast, vähendava
informatsiooni kasutamine kaotab pidava põhja inimese jalge alt –
Kes Mina olen – kellena Mina nähtaval olen - millised on Minu
õigused – millise Mina õigusetele saan Mina toetuda – kas Minul
on üldse õigusi – kui on, siis, milles need seisnesid/ seisnevad?
See Mina, kes oli vägivaldses keskkonnas nähtavaks tehtu, ei olnud
kunagi päris inimese Mina – see oli kellegi teise tõlgendus,
looming, hinnang, vajadus. Sellel Minal ei olnud inimese ega
põhirolli õigusi – sellel Minal olid need õigused, mida
väärkohtleja õigeks nimetas ja võimaldas – õigus olla oma
rollile vastav, õigus vanema vajaduste täitmisele/ vanemale
allumisele, õigus nõustuda enda kohta räägituga ja lubada,
teisele, ennast vähendavad väljendused teoks teha.
Mina olen Hea Laps – Mina täidan oma kohustust, vanema ees –
Minule ei kuulu siin midagi – Mina ise ei saa – Mind ei ole,
kellelegi vaja – mitte keegi ei taha Minuga koos olla – Minust ei
saa mitte kedagi – Mina olen vanemale/ teistele häbiks – Mind ei
peaks olemas olema – Ema ei saa aru, kuidas Maa Mind talub – Minu
tegusid ei saa andeks anda – Minule ei ole õigustust.
Nähtavale toodu ja valgustatud Mina oli rüü, mida Mind sunniti
selga panema, et oleksin teise poolt kogetud tunnete/ seisundi
põhjustaja – et oleksin infoallikas, teise poolt valitud, teisele
vajamineva rolliMina jaoks – tema sai rahulduse ja väljenduse
võimaluse, kui uskus enese poolt kasutusele võetud informatsiooni
tõesena olevat – ta nägi seda, mida enese rahuldamiseks vajas –
ise ennast ära tõestav/ vallandav reaktsioon - temale, vajamineval ja harjunud moel, suunatud tähelepanu olemas olemine.
Vägivaldselt vähendatul ei olnud õigusi – inimesel on õigused –
põhirollis olijal on õigused – õigused töörahuks ja rollist
tulenevale ning alles jäävad ka inimõigused. Väärkoheldud
inimese kohta kasutati põhirolli nimetust ja ealist ajajärku, mis
tegi temast ühe ja sama ning sellega seoses anti teada – laps on
vanema oma/ lapsel ei ole õigusi/ laps sõltub vanemast – vanem
saab ja võib lapsega teha seda, mida vanem ise tahab ja, kuidas
vanem ise valib – last ei kuula keegi, last ei päästa keegi –
lapsel ei ole õigust vanemale vastu hakata.
Mõistmine – käitumine, väljendused, olemine, valikud,
informatsioon – oli teise inimese valik – mis siis, et piiratud
vaimsuse ja ennast suunavate vajaduste saatel teoks tehtud – kuid
see kõik oli teise inimese valik – temal oli võimalus valida
teisiti ja teistmoodi, kuid ta ei teinud seda.
Hea Ema on inimene, kes ei taha Minule head – see inimene naerab
Minu üle, see inimene kasutab Minu olemas olemist, et ise ennast
paremina tunda ja paremana näha. Väsinud kurbus – selles kohas,
inimesena, olen mina üksinda.
Kasu saava ja kasu toova Maailmaga kokkupuude. Soovitused, käsud,
head tahted ei ole olnud head – need ei ole olnud tasakaalu loovad
ega hoidvad, vaid vahelt lõikavad, petvad – vale info alusel
valima suunavad.
Mina ei saa, seda infot kasutades, teha parimat
valikut – Mina ei saa teist kuulata ega temaga arvestada. Teise
informatsiooniga ei ole, midagi peale hakata – see on Minu jaoks
kasutu. See ei ole Minu ega Mina – see ei puuduta Mind – see
informatsioon eksisteerib teise energia välja sees ja kuulub temale
– see käib tema kohta – tema kasutab seda.
Inimene ei ole kunagi valmis produkt – et täidab kindalt ja vastu
vaidlematult ning püsib ühesena. Elu seadsupärasus seisneb selles,
et inimene kohtub olukordadega, mis avavad tema sees olevat ja ta
reageerib, mingil kindlal või ette arvamatul moel – enese kogemise
kogemused, mis ei jää ainult iseendaga seonduvateks, sest ikka ja
jälle on kusagil keegi, keda inimese samm puudutab, vahetult või
läbi lainetuse.
Enese kogemise kogemused teevad nähtavaks inimese – millise ja
kelle informatsiooni ta kasutusele võtab, mida ja kuidas tema
kasutab, kus ja milles tema peatub, kuidas tema olukorda käsitleb,
milles ja millal ta vastutuse võtab.
Siis, kui inimese samm puudutab teist ja inimene eirab, tahtlikult,
enese tagajärgi või ei oska neid veel näha, siis ei tähenda, et
teda peab hukka mõistma ja nimetama. Oluline ühendus, oluline ühes
olemine tähendab, et esimene samm on anda, piire ületanud
inimesele, informatsioon ühenduse tugevuse kohta – Sina oled
Minule oluline, Sinuga toimuv on Minule oluline, Sinu poolt tehtav on
Minu jaoks oluline.
Palun arvesta Minuga – Sina oled sellises
läheduses, kus Sina saad olla ebaturvaline – Sinu valikud ja
lahendused ei ole, alati ja kõiges, Minuga/ ühisega arvestavad –
see on siis, kui Sina ei kinnita, Meie ühendust, alguse tasandil üle
– see on siis, kui Sina oled ja käitud nii nagu oleksid üksinda –
Sinu peale ei saa kindel olla – Sina ei ole seal, kus oled väitnud
end olevat/ oled lubanud olla – Sina jätad Mind, Meie sisse/ inimesena, üksinda.
Vägivaldse keskkonna tavaline reaktsioon siis, kui inimene on piire
ületanud, ainult iseendaga arvestanud, kuid ka täiesti tõsiselt enese
piirides seisnud ja teisega arvestanud – Vaata nüüd ennast –
vaata, milline Sina OLED! Vaata nüüd, mida Sina MINULE (kellelegi
teisele) TEGID! Kuidas Sina saad selline olla!!! Kas Sinul endal halb ei ole, selline olla!
Sõnum ja reaktsioon nii nagu inimene oleks meelega ja tahtega, teise
vastu, teinud. Tähelepanu suunamine isikutele – Sina tegid –
Mina kannatan – Sina eksisid Minu rolli vastu. Tegelikkuses ei oska
laps mõelda enesest kaugemale – ta ei oska vaadata enese ette.
Lapse reageeringud, valikud on kiired ja vastavad, millelegi/
kellelgi, midagi tahtvad ja midagi ära hoidvad.
On vanema vastutus
aru saada, mida laps tegelikult tahtis, mõtles, millele reageeris, mida vajas. Tavaliselt on see üsna loogiline, lihtne ja kellegi teisega/ millegi
muuga kaasnev. Vanema asi on lahutada ära üks info teisest –
toetada lapse valikuid ja õpetada mõtlema enesega kaasneva peale.
Vägivaldse ja vähendava reaktsiooni valinud vanem – Nii ei tohi,
ära kunagi enam tee. Sina oled paha, Mina ei taha/ ei talu Sind!!!
Vanema ülevõlli minev reaktsioon ehmatab lapse ära – Mina,
sellisena, kes põhjustas vanema muutuse.
Selleks, et vältida tulemust, väldib laps algust – enese
informatsiooni alusel, ise, ennast mõistmast, tõlgendamast,
aitamast. Laps, kes on ära hirmutatud, ootab enesele luba ja
juhendeid väljast. Väline informatsioon saab enese valikute
aluseks. Siis Mina ei ole, sest siis Minuga ei kaasne.
Jama on majas, sest inimene ise mõistab ennast hukka – inimene ise
mõõdab ennast teiste sõnade ja pilkudega – see on seletus, miks
inimene ise ennast häbeneb, valeks peab, halvana näeb – ta ei
kasuta enese informatsiooni, vaid kõikide nende oma, kes on temaga vägivaldsel
ja vähendaval moel käitunud. See on haiget saanud psüühika ja
väga väikese lapse hirm, kes on endiselt vägivaldses ja vähendavas
keskkonnas.
Vaimset eneserahuldust teostavate inimestega kohtumine ja koos
olemine tähendab meeletut kogust informatsiooni, millega ei ole
mitte midagi peale hakata – see on nagu sõelaga vee kandmine ja
kokku mitte sobivatest tükkidest tõele vastava pildi kokku panemise
üritus – lootusetu üritus – inimese aju tegeleb informatsiooni
töötlemisega, millel ei ole saba ega sarvi, vaid see on vaimset
tasandit koormav praht ja eksitav saast.
Senikaua, kuni inimene peab, ennast rahuldava teise, sõnu ja tegusid tõeseks ja enesele kuuluvaks, on inimene sõltuv
teisest – teine annab teada, milline informatsoon, inimese kasutuses olevast, on tõene
ja oluline, mis mitte. Siis, kui inimene "ise" ei oska või ei saa aru, siis Hea Inimene aitab teda - annab kasutusse selle, mis on "õige" ja mille kasutamine, inimesele endale, on vajalik - ta ju tahab, et teisel, temaga koos olles, oleks hea.
On loogiline, et väärkohtlev inimene nimetab
käsitletava informatsiooni valeks ja ebaõiglaseks – see näitab
teda ja tema tegusid teistmoodi. See on ka põhjus, miks sel moel käituda valiva inimesega ei ole võimalik jõuda ühise ja pidava põhja peale - sel moel käituda valiv inimene ei saa ennast rahuldada inimese ees ja vastu, kes temale ei reageeri ega teda tõsiselt ei võta.
Võtab tõsiselt ja reageerib teisel tasandil - arvestab teise taseme ja kavatsustega - eirab, keeldub, lõpetab, ütleb välja - Sina tegeled vaimse eneserahuldamisega ja vajad, et seda pealt vaadatakse ja sellele õigel moel reageeritakse - kuid Mina ei võta Sinu informatsiooni vastu ega kasutusele - see ei ole Mina ega ole see Minu - see kõik kuulub Sinule ja jääb Sinuga - Sinule on seda vaja.
Laps on väikene inimene – lapse elu ei alga siis, kui ta on kõiges
ise ja enam ei sõltu – lapse elu algab enne tema sündi – lapsel
on õigus elada oma elu vahetus hetkes. See tähendab, et suurel
inimesel ei ole õigust nõuda lapselt vaikimist/ teisega, kes ise
lapsega ei arvesta, arvestamise kohustust/ enese ootele panemist/
enese vaigistamist/ enese muutmist – vastu iseenda tegelikkust.
Laps, isiksusena, kujuneb selle informatsiooni saatel, milles tema
kasvab ja millega teda kasvatatakse. Käbi ei kuku kännust kaugele –
see informatsioonväli, milles vanem elab ja mille vanem loob – see
on lapse normaalsus ja tema kasutuses – laps saab osa kõigest –
nii nähtavast, moonutatust, kui ka tavasilmale nähtamatust.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanud lapsel on kaasas
teemad, mis häirivad tema toimetulekut ja nii vaimset, kui ka
füüsilist tervist. Teemade lahendamine on keeruline ega õnnestu
hästi, sest manipuleeriva informatsiooniga käsitlemise tulemusel
peab laps oma teemade alguste põhjusi normaalsuseks.
See, mis on normaalne ja põhjendatud, seda laps ei haruta ega
vaidlusta – see käib temaga kaasas. Seega eksleb ta ennast
ümbritseva ja enese sisemise info väljades ning püüab selgusele
jõuda selles, mis on pildil valesti.
Valede võrgus olles ei oska/ ei saa/ ei taha/ ei või laps kasutada
seda informatsiooni, mis annab teada sellest, mida tema ise,
vahetult, näeb ja kogeb – tema lahendus, mis on, teiste kasutuses
olevana, pealt nähtud, teistelt üle võetud ja teiste poolt
kasutama sunnitud – välises olev informatsioon peab muutuma –
selle edastaja peab selle õigeks tegema – lapsele sobivaks/
rollile kohaseks.
Vägivaldses keskkonnas on vägivald normaalne käitumise vorm –
see häirib ja teeb haiget, kuid seda ei peeta, oma olemuselt,
valeks. Vägivalda õigustatakse – selle kasutamiseks on olemas
vajadused ja põhjused. Vägivallaga kokkupuute vähendamiseks
loodetakse enese olulisusele – Mina olen rolliga tähistatu –
siis Minu vastu ei olda - siis Minu vastu ei tehta.
Inimene, kes valib vägivalla ja peab seda normaalseks – saab olla
vägivaldne kõikide vastu – seda ka siis, kui ta käitub kusagil
meeldivalt, toetavalt ja hoidvalt. See on valik, millisena olla –
inimese põhi on seal ja selles – kus, milles, mil moel, miks tema,
ise, vägivalla valib teostada.
Siis, kui temaga ühes olija näeb pealt, kellelegi teisele osaks
saavat, siis on see teadmine – sama saab aset leida ka Minuga –
siis, kui on põhjus olemas – Mina ise annan/ Minuga seonduvat saab
kasutada vägivalla kasutamise tõukeks - siis teine valib sellise
lahenduse. See on mõistmine, et vägivalda kasutav inimene ei peatu,
et valida teistsugune tasand ja teine lahendus – inimene läheb,
otse ja sirgelt, iseenda põhjani välja.
Vägivaldse ja vähendava keskkonna kõige laastavam mõju on lapse
väärkohtlemise tagajärjel kokku pandud ja kasutusele võetud
Minapilt – infobaas lapse kohta. See on informatsioon, mida
kasutavad lapsega seotud ja laps võtab selle enese teadmiseks –
see, teiste sõnades – selline, teiste tegudes – see, teiste
tähelepanu kaudu TAGASI peegeldudes, olen Mina.
Mina ise olen põhjus, miks Minu vastu vägivalda kasutatakse –
Minu puhul on vägivald ja vähendamine normaalsus – Mina ei ole
teistsugust kohtlemist välja teeninud. Uskumus, mis tagab, et laps
ei vaidlusta üle tema isiklike piiride minevat käitumist, vaid
proovib hankida endale parema rolli, et saada parema/ talutavama
kohtlemise osaliseks.
Vägivallaga koheldu ja seda normaalseks pidav ei vaidlusta vägivalda
– ta vaidlustab rolli – tema enda kasutuses oleva informatsiooni
järgi on tal olemas Lapse roll/ mingi muu põhi roll, mis osutab
seda, kuidas temaga tuleb käituda – tema enda poolt kokku kogutud
teadmiste alusel on tema enda tegudes ja väljendustes olemas seda,
mille alusel on põhjust teda teistmoodi nimetada ja teisel moel
kohelda – tema enda mõistmise järgi ei mängita temaga ausalt –
teised ei pea oma põhi rollist kinni – nad ei järgi selle,
üldiselt kokkulepitud, kohustusi ja ülesandeid – seega nad ei
anna lapsele seda, mis ja kuidas on Lapse õigus.
Rolli rõhutamine, rollile osutamine, rolli vajamine – on paigast
ära oleva tasakaalu taastamise püüe, kohas ja tasandil, millel, aset leidev, ei ole saanud alguse. Tegelik põhjus on rolli nime kandvas inimeses
– vanema rollis oleva inimese vaimses teadlikkuses ja võimekuses
ning vastutuse võtmise ulatuses – kas vanem mõistab ja näeb kogu
pilti või valib endale tervikust mingi osa ja ülejäänu jätab
lapsele/ kellelegi teisele kanda.
Inimene, kes mõistab, ja näeb, ise ennast, kui rolli – kohtab,
vägivalda, vähendamist, hülgamist, Ei ütlemist, valetamist,
negatiivsust jne, rollide tasandil – see on Mina kriis – Minu
Mina kinnituseks ei antud vajaminevat informatsiooni – Mina ei saa
olla Mina = Minuga ei arvestata = Mind on õigus kohelda vägivaldselt
– Minu kaitserüü, vägivaldses keskkonnas, on kadunud - Mina
olen, ootamatult, oma olulisuse/ väärtuse/ tähtsuse kaotanud.
Sellest ka vajadus teistsuguse informatsiooni järele. Sellest ka
õigustused ja tõestused, et ollakse, endiselt, Mina - Mina ju olen
Mina – anna, Minule, Minu kohta käiv informatsioon – anna Minu
Mina tagasi. Sellest ka osutamised ja vastutuse alla kuuluva
näitamised, et ka teine on endiselt teine – Sina ei tohi Mind
teisiti kohelda - mängida tuleb ausalt, Minu ja Sinu kanda olevate
rollide järgi.
Inimeste vaheliste segaduste ja vastu käimiste põhjuseks on
tavapärastest Minadest kõrvale põikamine siis, kui inimene edastab
informatsiooni – selles ja sel moel tuleb Minuga arvestada – siin
ja selles oled Sina eksinud – siin ja selles oled Sina oma rollist
väljunud – siin ja selles ei ole, Sina, Minu rolli üle
kinnitanud.
Vähene enese teadlikkus ja vaimne piiratus toovad kaasa
informatsiooni segaduse – inimese kohta käiv ja rollis olija kohta
käiv informatsioon on segamini – inimene ise ei mõista neid
eraldada ja ka informatsiooniga kohtuja ei oska/ ei taha/ ei saa seda
teha.
Häiritud kommunikatsiooni põhjuseks on selgeks tegemata jääv
informatsiooni vahetuse alus – kellena ja kellele oma sõnum
edastatakse ning kes selle kätte saab ja kes sellele reageerib. See
tähendab, et esimesena asjana oleks tarvis paika panna suhtluse põhi
– siin ja selles Meie kohtume, kuid selle asemel kaob Meie, sest
inimesed tõestavad õigust iseendale – Mina, rollina, iseenda
järgi.
Tavapärasest erinev tähendab seda, et inimesed ei ole puhtad rollid
ega lihtsalt inimesed, vaid kogu see infobaas, mis iseenda ja teise
kohta kasutusel on – seal on sees see, mis on selles suhtes
tavaline, mis on selles lubatud, mida selles ei esine, mida selles ei
lubata – kellel, millised õigused, nähtamatud ja nähtavad, on
olemas. Sellest segadusest tulenebki küsimus – Kes Sina oled, et
Minuga sel viisil räägid?
Tavapärane saab häiritud siis, kui inimene, ise, iseenda, kui
inimese kohta käiva või oma põhi rolli kohta käiva tasandi
asemel, esitab oma sõnumi mingi teise rolliga – sellel, teises
rollis olijal, on õigus olla/ käituda/ väljenduda/ valida/
otsustada teistsugusel moel – kasutada jõudu/ informatsiooni, olla
üle, vähendada enesega koos olijat.
Ühendava rolli/ tasandi vahetus tähendab, et suhtlus ja suhe on
viidud teisele tasandile – siis, kui Mina väljendun sel moel ja
ütlen välja selliseid sõnu, siis Sina arvestad Minuga – Mina ei
jäta, Sinule, teist võimalust. Mina sunnin Sind, oma rollile
partneriks – Mina suunan/ osutan Sinu, enesega samal tasandil
olevaks.
Tavapärane saab häiritud ka siis, kui inimene edastab oma sõnumi,
kuid seda ei võeta kuulda – temale öeldakse, et temal ei ole
õigust seda öelda ega sel moel öelda, sest tema roll ei luba sellist
käitumist või väidetakse talle, et inimene on senist rikkunud –
on ise valinud endale rolli, mis ei kuulu temale või on selle
teiselt ära võtnud või ei tunnista teisele kuuluvat rolli.
Vägivaldse keskkonna Minade konflikti lahenduseks on see, et enese
Mina piire ütletanud inimene peaks vaikima ja ise loo õigeks tegema
– enese rolli juurde tagasi pöörduma ja temaga seotud inimese
rolli üle kinnitama. See, mille juurde suunatakse tagasi pöörduma,
ei ole põhi roll, vaid inimese kohta kasutusel oleva infobaasi
järgne Mina – kuna Sina oled see, siis Sina pead olema sellisena.
Kõik teed viivad algusesse – pealispinnal toimuv on alguse saanud/
jätku saanud, millestki, mis on inimese sügavustes ja annab endast
märku – sellega kaasneb välises ilmnev. On vaja avatud vaimset
teadlikkust ja inimese nägemise oskust, et mõista, mis põhjustab
pealispinnal aset leidva – milline põhivajadus sunnib ja suunab
inimest, enese poolt valitud väljendustes, lahendustes, sõnades,
tegudes, ise ennast nähtavaks tegema, vastama, reageerima.
Alguse põhjus on inimese töötingimustes – kas temale, rollis
olevana, on tagatud töörahu – kas tema ise saab valida, kuidas
tema saab oma rollis olla – kas temal on õigus öelda, kui tema
piire, inimesena, rollis olles rikutakse – kas temal endal on
olemas oskus teha vahet, kus on inimene, kust algab roll – kas
temaga, kui rolliga ja inimesega arvestatakse austavalt.
Peamine töökliimat mõjutav tegur, mida vägivaldses ja vähendavas
keskkonnas viljeletakse – inimese põhi rolli partner ei väärtusta
ühendust, ei hoia seda, ei tööta ühes olemise parema tulemuse
nimel – selle asemel teostatakse vähendamist ja kasutatakse
vägivalda – sel moel antakse teada, et inimene, kellega ollakse
seotud/ inimene, kelle kohta öeldakse Minu/ inimene, keda on ise
valitud/ inimene, kellele lubatakse, et ollakse tema jaoks olemas –
näeb ja kogeb vastupidist – temal ei ole seda, mida temal
väidetakse olevat – seega on loomulik, kui ta annab teada, et Mina
olen Mina, arvesta Minuga – ole Minuga, õigel moel.
Alguse põhjus on informatsioonis, mida inimene ei ole olnud suuteline vastu võtma - see lõhub tema Maailma ära, see kaotab tema Mina ära - senine on muutunud. Seega suunab inimene oma tähelepanu lahendustesse ja väljendustesse, milles ta annab teada, et teda ei ole õigel moel koheldud - tema ei saa, temal ei ole, temal tuleb - inimene loob ise ennast tunnetena ja otsib võimalust laheneda. Minuga ei arvestata - Mina ei ole oluline - Minuga võib - see on Mina kriis - ühe aja lõppemine.
Vägivaldses keskkonnas kasvanud inimene on harjunud oma
tunneteenergias olema – see on tema loomulik normaalsus –
iseendale edastatud sõnumitest valitu, et ellu jääda, edasi kesta,
ise ennast ja enesele osaks saavat ära seletada – kuid tegelikult
on see vaimne laiskus – rollide tasand ja iseenda, kui rolliMina,
kaotuse taga leinamine ja muutuse hirm – Mina ei saa, Minul ei ole - Mina ei ole Mina - Minul ei ole Mind.
See on enesele antud informatsiooni voos seismine – kuidas saab
teine, Minule, sel moel teha – kuidas saab teine, Minu vastu,
selline olla. See Mina on roll – rollis oldust/ aset leidnust/
jagatust/ tehtust infobaas, teisega seotud ajas – Mina, see,
sellisena, kõike seda. Ilma rollipartnerita enam ei ole, enam ei saa
– Mind ei ole enam.
Harjumus, võimalused ja enese kasutuses olev informatsioon on
põhjus, miks inimene tahab ise ennast tagasi – alati ei tähenda
see, et teine, inimesena, oleks oluline – vaid teise kohal olek on
vajalik, et ise endaga üks olla – Mina, rollina, olemine on
oluline – inimene, kes on samastanud ise ennast rolliga –
inimene, keda on samastatud rolliga – harjumuspärane seisund ja
kohustus.
Siis, kui teha samm ja astuda inimese tasandile, siis on vaatenurk ja
vastus teine – inimene valib, millisena tema väljendub ja kellega
tema koos on – inimene saab jätta ühise aja kõrvale – inimene
saab enesel oleva rolli või senise rollipartneri tühiseks nimetada
ja mujale minna. Inimene ei tee – Minule ja Minu vastu – inimene
väljendub iseenda väärtushinnangute kohaselt ja põhimõtete
järgi.
Sageli sunnib inimest oma rolliMina tagasi „tahtma” süü tunne –
Mina olen eksinud, Mina olen vale olnud – Mina ei saa ise ennast
õigeks teha – Minule ei anta selleks võimalust – Mina jään
alatiseks Valeks/ Veaks/ Süüdi olevaks. See tähendab, et inimene
ei saa mõjutada enese kohta kasutusel olevat infobaasi – tema ei
saa sinna uut informatsiooni juurde anda ega vana muuta. Seega ta
teab, kuidas temast mõeldakse ja ka seda, mis saab tema osaks, kui
ta infobaasi haldaja(te)ga kokku saab.
Sellise süü tundmise taha varjub kohusetunne – inimest on
kohustatud vastama temale antud informatsioonile – tegelema temale
antud infoga – Sina oled selline, Sina oled see – Sina ei
arvesta, Sina ei hooli. Selleks, et vältida vahetult osaks saavat
tähelepanu ja kohtlemist ning saada tagasi endale kuuluvad
võimalused – inimene siis arvestab ja hoolib – vastab teise
vajadustele – kinnitab teise rolliMina – mitte põhi rolli, vaid
selle juurde kuuluvaid liiteid ja teisi, teise poolt valitud/
ihaldatud/ vajatud, rolle.
Vägivaldsest Maailmast üles ärkamine – Mina, inimesena –
teine, inimesena – milline on Minu kontakt teise inimesega –
milles see seisneb, milles see väljendub – kas teine otsib Mind
üles – kas teine loob võimalusi, et koos olla – millal valib
teine, Minuga, koos olla – mida ta enda elust, Minuga, jagab –
millal ja kuidas ta enese jaoks olulisest teada annab – millega ta
Minu informatsioonist arvestab – kui oluline on teisele Meie suhe –
kas see on suhtlus või suhe - mida, Mina, enam ei saa ja kuidas, Minu jaoks, enam ei ole, kui Mina teisega kokku ei saa/ koos ei ole - mis on see, mida Mina jään taga igatsema - kas sellist asja ongi olemas jne.
Enesele üllatuseks avastab inimene, et kontakt põhines tema enda
initsiatiivil, jätkus tema enda talumise arvelt ja oli kauge –
ühendus põhines rollidel – Hea Laps, Hea Ema – harjumuspärased
rollijoonised. Mina teen seda – teine teeb seda. Mina räägin seda
– teine räägib seda. Mina olen sellisena – teine on sellisena.
Inimene külmetas ja oli üksinda, sest teine inimene oli kauge ja
suletud.
Seega oli loogiline, et inimene tundis vajadust/ kohustust minna ja olla - tema roll ja temale öeldu andsid aluse ootuseks ja lootuseks ning nägemiseks - siis, kui inimene väga vajab ja loodab, siis ta suudab näha seda, mida ei ole - siis ta suudab näha olematuks selle, mis ja kuidas on olemas. Seega on loogiline, et inimene tahtis teisele teada anda, et tema vajadus on täitmata - seega on loogiline, et teine ei mõistnud teda - teine ju täitis oma rolli - mida tema oleks veel pidanud tegema - tema oli kõik andnud ja teinud.
Inimene ise saab muuta enese loo kulgu siis, kui ta peatub ja sõnastab oma vajaduse - inimlik soojus, inimlik kontakt - ühendus ei kao, sest inimene on valinud teise inimesega koos olla - ei ole Mina tõestamisi ega Mina kaotusi - mõlema jaoks on oluline ühendust hoidvad ja ühist paremaks muutvad valikud ja sammud.
Vajadus annab teada, et enesele olulist ei ole olnud ega ole olemas - seega ei ole mõtet seda oodata - roll ei tähenda inimest, roll on joonis, mille inimene nähtavaks teeb - inimene ise valib, mille tema nähtavale toob, mille varju jätab, mille teoks teeb, milles ei osale.
Konflikt sünnib siis, kui, rollidel põhinevas, oodata teiselt seda, milles tema ei vali panustada. Konflikt sünnib siis, kui teine ei ole enese valikuid ausalt välja öelnud. Konflikt sünnib siis, kui ta valetab ja eitab. Konflikt sünnib ka siis, kui teine on öelnud, kuid temaga ei arvestata.
Minu eest ei otsustata - Mina ise otsustan enesega seonduva. Inimese täis kasvamisest annab teada see, kui tema võtab vastu informatsiooni, mis on olemas ja arvestab sellega ega nõua, et temaga ollakse/ tema jaoks ollakse, mingitest rollidest tulenevas suhtes, siis, kui teine on andnud teada, et tema ei vali/ ei tunnista/ ei näe enda kõrval inimest.
Teise valikud on temale õiged. Mõlemal on õigus valida enese tee - inimene ei pea nõustuma teise valitud taseme ja käitumisega - tema ei pea andma neisse oma energiat - tema saab elada ja olla teisal.
Kellele jääb möödunu – kelle hooleks anda eelnevate jäljed –
kes neid kannab ja kes neid edasi annab? Iga suguvõsa elavad liikmed
kannavad eneses ja enesega ühes möödunut ning annavad seda edasi –
iga elava inimese valikutes on näha see, mille eest tema seisab –
milline on sõnum, mida just tema peab oluliseks alles hoida,
nähtavaks teha ja oma sammudega kinnitada.
Suguvõsa vaimsus antakse edasi suguvõsa harude vanimate naiste
sõnades ja tegudes, tegutsema/ valima suunamises ning ka toetuses ja
tunnustuses. Nemad on need, kes annavad vastsündinud lapse kohta
teada – tema, selline. Lapse sünni järel välja öeldu ja
teistele edastatu jääb suguvõsa energias kehtima ja last saatma.
Vanad naised loovad infobaasi nii nagu laps oleks sündinud neist ja
neile või neid mitte puudutavana - laps on eraldi ja väljas. Lapse kohta välja öeldu käib
selle kohta ja alusel, kuidas kogevad ja tõlgendavad, naised,
lapsega kaasnevat – isiklikult võtvalt. Laps toob nähtavale
selle, kuidas naised on elanud – milles nad on kõndinud. Vanade
naiste vaimne tase määrab, naiste, informatsiooni vastu võtmise ja
info lugemise/ töötlemise oskuse vaatenurgad ja kõrguse.
Vaimse taseme erinevad astmed. Laps toob kaasa häbi – lapse sünd
häbistas lapsega seotuid. Inimene pelgab ja põlgab ise ennast –
seega mõistab ta hukka ja nimetab valeks selle, mis võib tema „head
nime” määrida ja teda ennast mõjutada – teda valel moel
kohelda. See on põhjus, miks lapsest, kes ei sünni vanade naiste
poolt heakskiidetud moel või sellisena/ soolisena nagu temalt on
oodatud, öeldakse lahti – ei ole Meie suguvõsa Oma = ei ole Mina.
Teisal toob laps kaasa rõõmu, sest laps on lootus ja uue algus
– suguvõsa on õnnistatud – kõikide tee läheb edasi, keegi ei
ole elanud ega olnud asjata – olijatel on, kellele edasi anda.
Lapse üle rõõmustav inimene on lapse oma ellu vastu võtnud – ta
on vaba ja ta astub lapse kõrvale – tema on valmis last saatma –
tema jaoks olemas olema – laps on sama enesega. See inimene mõistab
ja näeb inimese kasvamise teekonda.
Laps sünnib kõigist ja kõigile – elavad ei saa last omada ega
määrata. Lapsel on oma oluline osa kõigi eludes. Piiratud
mõistmine tähendab vaatenurka, et laps võtab vähemaks ja toob
kaasa isiklikud raskused – seega, temaga, endale kuuluvat ja olulist, ei
jagata. Mina tähtsus – Minu elu on Minu oma – Minu elu on
oluline – Mina olen oluline.
Sina ei ole Meie – selline sõnum paneb energia voolamise kinni.
Vanad naised ei anna enese käes hoitavat edasi – nemad keelduvad
ja keelavad – nad ootavad enese sõnade ja tegude järgimist –
korra hoidmist. Kuid seda tehes astuvad nad üle piiride – neil ei
ole volitusi, kuid nad teostavad ennast nii nagu neil oleks – nad
kontrollivad informatsiooni alles hoidmist ja selle järgi
toimetamist – see tähendab, et lapse kohta kasutusel olev infobaas
täieneb ajas – järgnev kinnitab algust.
Sõna on võti – sõna sisaldab informatsiooni, mida peetakse
tõeks. Laps, kellele on kaasa antud ja kelle kohta on kasutatud sõna
- Häbi/ Vale/ Värdjas/ Ebard – peab seda enda kohta käivaks.
Temal ei ole endale teist sõna anda ja seega näeb ta ise ennast
ning enese tegusid/ samme/ olemisi/ väljendusi - Oma Sõna valguses –
Mina, see – Mina, sellisena.
Sõna põhjendab ära nii lapsele osaks saanu, saava, kui ka lapse enda. Laps võib tahta ja igatseda olla teistsugusena, laps saab heita
meelt ja kõndida kurbuses, kuid need on pinnale jõudvad
virvendused, sest lapse ei saa Oma Sõnast lahti lasta – talle ei
anta teist sõna, tema kohta ei kasutata teist sõna ja tema ise
hoiab enesele antut, kui suguvõsaga ühendava seotuse tõestust, iseendaga
- Mina ja Meie.
Eelnevate poolt edasi antu ei tähenda, et ollakse teekonna lõppu
jõudnud, vaid eelmiste poolt kasutuses olnu, vahetuna või
tõlgendatuna, edasi andmist. Kasutusel olnu ja kasutusele võetu
tähendab mingisugust mõistmise taset ja see ei tähenda parimat
inimesena kasvamise teekonna plaanis, vaid kellegi üksiku või
koondunud ühise, mingi aset leidnud kogemuse pärast, millegi tõeks
uskumist.
Vähendavate sõnade kasutamine ja vähendavate tegude teostamine
annavad aimu vaimsest piiratusest – kuhugi kinni jäämisest. On sõnastatud
teadmine ja sellega jäädud. Sageli on see vägivaldse kogemuse
tagajärjel sündinu – inimene ei ole lugu avanud ega enese
kogemust vabaks andnud – tema tee on põike teinud, sest tema tahab
lugu/ ennast/ kedagi teist õigeks teha – Mina ei ole/ Meie ei ole,
selline/ sellised.
Kord ja kontroll, mis peavad tagama ja ära hoidma ning õige
informatsiooni edastama – Mina, see ja selline/ Meie, need ja
sellised. Enese kaitse, võimaliku osaks saava vältimine. Hirm läheb
nii sügavale välja, et Omad söövad Oma ära – heidavad välja,
sunnivad alluma, nõuavad sõna järgimist.
On tavaline, et sel moel koheldud ja nimetatud laps võtab sõna
omaks ega kahtle selles – ta saab oodata ja paluda, et teda teisiti
koheldakse ja teiseks nimetatakse – kõige selle alusel, mis temas
veel on, mida tema veel on teinud, mida tema veel oskab – kuid see ei
õnnestu, sest teda ümbritsev püsib kasutuses olevatel sõnadel.
On nii tavaline, et inimene jääb püüdlema seda, mis näib temale
võimalik olevat – see on see, mis temale peaks rolliga kaasa
tulema – Mina, see – Minul on. Sageli see Minu oma näib inimesel
olemas olevat – ta saab seda katsuda ja kogeda – peaaegu, sest
see, mis on näiline, see kaob, kustub, puruneb – sellest ei saa
pidavat pinda jalge alla.
Inimesele on omane jahtida enese eesmärki – muuta ise ennast
kurdiks ja pimedaks ning jätkata püüdlemist selle poole, mis on
Maailma sees olemas. Inimene sirutab käed õuna järele, mis kasvab
tema käe ulatusest väljaspool – tuul liigutab oksa ja õun näib
juba sõrmi puudutavat, kuid oks kiigub üles tagasi ja pöördub
hoopis teisale. Inimene, kellele näis, et tema on õnnistatud, jääb
tõusma varvastele ja loodab järgmise tuuleiili peale.
Siis, kui õuna on oodatud ja kätte saada püütud, siis inimene
heidab meelt – Mind kiusatakse, Minu vastu tehakse meelega, Mina ei
ole õuna väärt – sellepärast Mina ei saa seda kätte – Minule
ei anta seda – tahtlikult ja meelega.
Inimene, kes pimesi püüdleb heakskiidu ja tunnustamise poole seal,
kus tema kohta on kasutusel infobaas, mida ei muudeta, sest selles
olev on kasutusel mingi kindla eesmärgi pärast – see inimene ei
peatu ega võta enesega seonduvat informatsiooni vastu – inimene
rõhub rollidele – teatud kindlas rollis olija peab teatud kindlas
rollis olija jaoks teatud kindlal moel olema ja tolle vajadusi täitma
– rollid on ja kehtivad, kuid rolli ülesandeid ei täideta, inimesele vajamineval moel.
Millist informatsiooni ja mille jaoks olen Mina kasutanud – Minu
kasutuses on olnud teistelt üle võetud otsused ja tõeks peetud
teiste teod – kuid need ei ole Mina ega ole need Minu. Minu teadlikkuse tase ei
ole jäänud möödunu tasemele. Mina mõistan tegelikkust – Mina
töötlen, olemas olevat ja möödunust edasi kandunud, informatsiooni
teise teadlikkusega – Mina avardan vaimset tasandit.
Mina mõistan sõna – Kaasneb – tähendust – Minuga kaasneb –
teis(t)ega kaasneb – teine on inimene – inimesega kaasneb –
tema teekonnaga kaasneb – tema kogemustega kaasneb - tema
valikutega kaasneb – tema poolt vastu võetud, kokku kogutud,
tõlgendatud ja kasutatud informatsiooniga kaasneb – see on tema
valik ja on tema vastutus.
Minul on Minu enda valik ja vastutus – Mina ei pea võtma
kasutusele ega jätkama selle kasutamist, mille kohta Mina ise tean –
enese vahetute kogemuste kaudu - et see ei ole kõik – sellest viib
tee edasi – möödunu ja eelnevate kogemusest saab sündida enamat
– seda saab teisiti mõista ja teistmoodi kasutada – selleks on
vaja teistsuguseid valikuid, teist moodi astutud samme ja
teistsugustel alustel sündinud otsuseid – sõnade Mina ja Meie
tähenduse avaram ja sügavam sisu – kvaliteet,
väärtushinnangud ja põhi mõtted.
Inimese jaoks loeb see, mida ja kuidas temast mõeldakse – inimesele
tundub, et tema ei saa Maailma sees elada siis, kui teda nähakse ja
temast räägitakse vähendavalt, halvustavalt, pilkavalt, „tõde”
teatavaks tegevalt – seda selles, mida tema ise ei ole teinud,
kuidas tema ise ei ole päriselt olnud – see tundub nii
ebaõiglasena, sest tema ei saa seda informatsiooni ära muuta –
temalt ei küsita, teda ei mõisteta.
Inimene võtab selliseid kohti raskelt – need mõjuvad masendavalt,
vihaseks tegevalt, abituna kogetavana, sest inimene teab, et teiste
mõttes olev, sõnades öeldu ja tegudes väljendatu mõjutab teda –
teiste valikutega kaasneb temale – ülekohtune ja ebaõiglane elu –
teised näevad ja tõlgendavad teda enese või kellegi teise poolt
ette antud informatsiooni järgi.
Vahel inimesele tundub, et teda ei olegi olemas - temal ei ole mõtet edasi elada ja edasi olla, sest tema tegelikkus kaob ära - selle asemel on kasutuses see, mida keegi valib välja mõelda ja, kuidas tahab ära tõlgendada.
Inimene, keda ei nähta - on inimene, kelle teod ja valikud ei kao ära - neid ei valita näha, näidata, tunnustada - seda ei valita teha, sest rääkijatel, osutajatel, vastajatel on vaja teistsugust informatsiooni - nemad saavad teha iseenda nähtavaks ja oma valiku teoks siis, kui on olemas põhjus - siis, kui seda päriselt olemas ei ole, siis nad kasutavad selleks seda, mis on - kujundavad sobivaks või loovad ise olema selle, mida ja kuidas on neile vaja.
Selle jaoks, et leida üles enese tee ja käia iseenda südame järgi,
tuleb inimesel läbida kõige raskem õppetund oma elus – ühenda,
ühendatuks jäädes, ise ennast lahti sellest, mis on oma aja ära
elanud. Inimesel tuleb teha otsused enese teadlikkuse alusel –
möödunu jääb möödunusse siis, kui see ei kasva, samas tempos ja
samadele põhi mõtetele/ väärtushinnangutele toetudes, edasi.
Inimene ise valib, mille tema möödunust kaasa võtab, mida tema
oluliseks peab ja mida enese sammudega kinnitab – igas põlvkonnas
on midagi, mis on olnud oluline ja väärtus – see tuleb kaasa
võtta ja seda tuleb edasi anda – inimeste teekonnad on olulised ja
hinnalised.
Inimese teekonnale tuleb tagasi vaadata läbi selle
inimese tõe, kes selle kõndis – mis oli tema põhi – milline vajadus tema tegusid
ja valikuid suunas – milline teadlikkus temal, vajadusega seotud
vanusest lähtuvalt, kasutusel oli – inimese mõistmine, selle
informatsiooni alusel, muudab tema sammud mõistetavaks.
Laps, kes kasutas vanade naiste poolt antut, enda kohta käivat sõna, ei pea selle sõnaga ühte jääma – Mina, teades/ kogedes/ tundes ise ennast ja mõistes eelkäijaid, annan ise endale Oma Sõna – Mina, inimesena - Mina olen osa, Mina
annan oma osa, Mina saan osa – kõik see, mis on Minule mõeldud,
see jõuab Minuni ja Mina annan, luues enamat, selle edasi.
Varem see
ei jõudnud, sest mina ei teadnud tõde – mina ise uskusin, et minu
jaoks ei ole ja minuni ei jõua. Nüüd tean, et see ei olnud tõde – mina ei
olnud suunatud oma tee poole – mina olin olnud suunatud nende
poole, kes, ise enda Maailma ära seletamiseks ja iseenda kaitsmiseks, ise endale sõna kasutada andsid. Mina ei pea ootama
nende meele muutust – see on nende lugu ja nende vastutus. Minul on
enese tee, mida mööda käia – minu valikud, minu enda informatsiooni alusel, on minu vastutus.
On huvitav tava, et inimene elab Maailmas nii nagu temal oleks olemas
see, mida ja kuidas temal ei ole ja siis, kui ta saab kinnitava
informatsiooni, et ei olegi ega saagi olema, siis ta on pahane,
õnnetu, solvunud, kurb, hirmul ja nõudlik. Selline reaktsioon annab
teada, et inimene kasutab vale informatsiooni ja lähtub oma
valikutes sellest, mida ei ole ega saa, reaalsete andmete alusel,
võimalikuks.
Minul on, Mina saan, sest Mina olen Mina – see informatsioon toob
kaasa vajadused, et oleks reaalselt olemas – enese teadmiste alusel
peab jõudma välja õige tulemuseni. Veel huvitavam on, et inimene
ei peatu ega tee oma infobaasi korda, vaid ta jätkab nii nagu oleks
vajadustega tähistatu tema jaoks võimalik – mitte, et mujal ja
teisiti, vaid olemas olevate viguritega mängides.
Minul on, teatud andmete alusel – see tähendab matemaatilist tehet
– inimene liidab, midagi kokku ja saab tulemuse – see peab Minul/
Minu jaoks olemas olema. Olemas olemine ei tähenda alati seda, et
tehe oleks liitmisega seotud – sageli on vajadus aktuaalne, sest
liitmise asemel tuleks lahutada, et saada, enese jaoks, õige
tulemus. Teisal inimene lahutab, kuid segadust tekitab see, et
tegemist on liitmisega – tuleb juurde panna, ei saa vähemaks
võtta. Vajadus, ehk tasakaalu puudus, sünnibki just sellest, et
olemas olevad suurused ei anna kokku, iseendale ära lubatud/ ette
näidatud, vajaminevat tulemust.
Siis, kui tehtes kasutatavad suurused on kindlal moel olemas, siis ei
saa lahendada tehet nii nagu need ei oleks sellised. Kuid inimesele
on omane, teha nägu, et see, mis on, ei ole nii nagu see on – kõik
selleks, et jõuda välja enesele vajamineva tulemuseni - sest Minul
on nii, seega Mina saan kogeda/ omada seda, mis peaks olema,
rollidega tähistatuna, Minule võimalik.
Rollidega tähistatuna – mingis asjas/ loos valib inimene ise või
temale on juba antud roll ja inimene lähtub selle rolliga seonduvast
– Mina, Minul on, Mina saan. Rolliga seonduv on infobaas, millele
inimene toetub. Roll tähendab lava ja etendust ja selles osalejaid.
Inimene ei mängi üksinda – iga rolli õnnestumiseks on oluline
partneri olemas olemine. Etenduses osalevatel teistel on rollid juba
olemas või inimene ise nimetab neid rollidesse, enese omast
lähtuvalt. Sageli nimetab inimene, kellegi teise ümber –
iseendale on vaja teistsugust/ teatud kindlat rolli ja seega ka
sellele rollile partnerit.
Etenduses osaledes eeldab inimene, et teised kinnitavad tema rolli
sel moel, et tema saab ise ennast kogeda – Mina, see. Seda ka siis,
kui teised ei ole teadlikud neile antud ülesandest, kuid seda ka
siis, kui teised on partneri rollis ja kinnitavad inimese rolli üle,
kuid mängivad oma tingimuste järgi.
Maailmas on kuhjaga rolle, mida inimene saab iseendale valida ja seal
on ka neid, mida ta iseendale ei saa ning seal on ka neid, mida ta
saab omada, teatud tingimustel, kuid võib neist ka ilma jääda –
lisaks sellele on seal rolle, mida tema ei saa ära vahetada, kuid ta
saab neid tähtsusetuteks muuta, et jätta enese jaoks valed sisud
või valed rollipartnerid kõrvale.
On rolle, mida inimene ei taha tähtsusetuks muuta – need on enese
algusega ja ise enesele valituga seotud – Mina, see. Üks kõige
olulisem ja määravama tähtsusega, kuid ka kõige suuremaid
segadusi tekitav roll on Lapse roll, sest see kattub lapseks
olemisega.
Kuna sellel rollil ja ealisel ajal ei ole selgeid vahesid ega
teadlikkusega paika pandud erinevust, siis saab sellest üks ja
seesama kompott – Mina = Laps - sest last koheldakse tema rollist
lähtuvalt, kuid ei väikese inimesena.
Samastumine ja samastamine teevad inimese isikliku loo keeruliseks –
pole selgelt aru saada, mis on rolliga seotud, mis on Minuga, kui
inimesega seotud. Samal moel on see segane teistele, lapse elus
osalenutele. Nõudmised ja vabadused rollile, nõudmised ja vabadused
inimesele. Segane periood toob kaasa informatsiooni segaduse –
inimene, kes ei ole ise ennast veel leidnud ega olema loonud, kaotab
ise enda ära.
Vägivaldses keskkonnas on tavaline, et kasvatus tähendab
manipuleerivat suunamist – vanema ja keskkonna nägemus Lapsest
peab saama ellu viidud, et siis, last, sellisena kogeda ja
demonstreerida. Rollile vastavaks kasvatamine ei tähenda inimese
kasvatamist – rollil puuduvad tunded – roll ei anna iseendale
tunnetega informatsiooni – roll on looming, mille inimene peab
sooritama.
Rollina kasvamine tähendab üht suurimat segadust inimese elus –
rolli kasvatab rollis olev inimene – rollis olija ei mõista ega
lahenda inimese tunnetega seonduvaid teemasid – ta võib ja saab
tegeleda nende tagajärgedega, kuid ta ei tegele nende alguse
põhjustega. Seda eriti siis, kui tema ise on nende sünnile kaasa
aitaja.
Selles kohas tulebki mängu matemaatiline tehe – laps, inimesena,
pöördub vanema, kui rolli poole ja ootab enesele vastu Last,
rollina, tunnustavat inimest. Pretensioonid Emale/ Isale – Sina
oleksid pidanud olema Minu jaoks olemas, sel viisil ja sellisel moel
– Mina vajasin endale sellist rollipartnerit.
Enesele lapsepõlves vajamineva rollipartneri vajadus kõnnib
inimesega kaasas – ta tahab jõuda sellisesse kohta, olla sellises
suhtes, olla sellisena, mida temal siis ei olnud ja millisena tema
siis ise ei saanud olla, sest puudus enese rollile vajaminev partner.
Puudulik teadlikkus – Mina, rollina – Mina, lapsena, inimesena –
kaks erinevat Maailma, mida täidab erinev informatsioon, mis on
omavahel lootusetult sassis. Tegelikkus - rollile partner oli, kuid inimesele, inimese vajaduste ja soovide järgi, ei olnud.
Rollijoonis sünnib vahetus hetkes – vaheldumisi ja samal ajal
astutud sammud – teineteise poolt mõjutatud. Möödunus olema
saanud joonist ei saa olevikus teiseks muuta – sealt ei saa samme
ja tegusid vähemaks võtta ega saa sinna juurde panna, et siis oleks
teistmoodi kogetav – teistsugune mälestus, teistsugusest
iseendast, sündinud.
See, mida teha saab, on teadlikkuse avardudes, vaadata otsa
tegelikkusele – enese lapsepõlve ja seal aset leidnu kohta tuleb
kasutusele võtta olemas olnud informatsioon ja tehe saab olema õige
vastusega – see on teadmine, miks oli ja miks ei olnud.
Vägivaldses keskkonnas kasvanul ja elanul on tõese informatsiooni
kasutusele võtmisega raskused, sest kogu see aeg tähendab vale info
sees olemist – kuhjaga lubadusi, väiteid, näiteid, tõestusi selle kohta,
mis ei ole päris ega tõde.
Vägivaldse keskkonna suurim psüühikat katki tegev põhjus on valed
– inimesel ei ole pidavat põhja, millele toetuda. Inimese
kasutusse antav informatsioon teeb kõike muud, kui aitab inimest
selgusele jõuda ja enese sees korda luua. Inimesel ei ole midagi,
mida saaks omaks nimetada ja turvaliseks pidada – kõik on muutuv
ja ära võetav - ka tema ise. Ainus asi, millele saab kindel olla, on see, et
vägivald kordub.
Vägivaldses keskkonnas ja vähendava kasvatuse saatel kasvanud
inimene teab enese sees tõde, mis on konfliktis tema sees oleva
teise teadmisega. Minu Mina, kui Lapse õigused - teine tahab Minule halba/ teine tahab Mind solvata/ teine tahab
Minule haiget teha - teine ei tohi Minu vastu selline olla/ teisel ei ole õigus Minuga sel moel käituda.
Teine teadmine puudutab - Minu Mina, rollina, kelleks vägivaldses
keskkonnas on nimetatud – Minu vastu tohib/ Minu puhul tohib/
Minuga seoses peab/ Minuga teisiti ei saa/ teisel on õigus
väljendusteks, tegudeks, valikuteks.
See Mina, kelle vastu tohib ja peab, on vägivaldses keskkonnas
tõelisem Mina – sellele vastatakse ja sellele reageeritakse –
seda hoitakse elavana. See Mina on põhjus, miks lapsepõlve puudutav
informatsioon hoiab inimest vangis – tal ei ole enese kohta
teistsugust informatsiooni kasutusele võtta – temaga ühes ei ole
inimest, kes teistsuguse info alusel partneriks oleks.
Seega pöördub ta vanema, kui rollis olija poole – ole Minu vastu
teistsugune – anna Minu kohta teistsugused teadmised, et Mina ise
saaksin need enese kohta kasutusele võtta. Vägivaldse keskkonna
Ema/ Isa tõlgendab sellist soovi nõudmise ja pretensioonina.
Inimene võtab isiklikult enese rolli soorituse kohta antavat
teadmist ja selle asemel tahab kuulda, et tema oli Hea Ema/ Õige
Isa/ Parim Ema/ Lahe Isa – Laps on saadu eest tänulik ja inimese
panust tunnustav.
Nii nagu siis nii ka olevikus – inimene, kes ei ole vaimse tasandi
teel edasi kasvanud, pöördub tagasi vägivalla poole - piiride
ületus, rolli suunamine, isiku vähendamine, jonnakas ja kõnekas
vaikimine, tunnete välja oksendamine – eesmärk pühendab abinõu
– siis, kui inimene ei tule toime enese kasutusse antud
informatsiooniga, siis tema ise valib endale rolli, kelle kohta see
ei käi ja suunab, agressiivselt, teise selle rolli vastaspartneriks
– Heal Emal on tänulik Laps, Lahedal Isal on rõõmus Laps.
Kui see, vaid olekski nii – laps ju seda tahtiski, et temal oleks
hea ema ja lahe isa – kuid tema mälestused, isiklikest
kogemustest, räägivad teist juttu – sellepärast ta vanema(te)
juurde tagasi pöördubki, et vanem(ad) annaks(id) teistsugust
informatsiooni, mida laps saaks kasutada, et vanema(te) väide oleks
tõene. Sellepärast laps ju vanema(te) poole tagasi pöördub, et
anda teada – Mina ei kinnita Sinu poolt välja toodud rolli liiteid
üle – need ei ole tõesed – Minu kogemused, Sinuga, räägivad
teistsugusest minevikust.
Vaimse ja füüsilise väärkohtlemise osaliseks saanud lapse
psüühika on haiget saanud – see ei ole tasakaalus, sest laps
nõustub enese vastu kasutatava vägivallaga – laps peab seda
normaalseks. See on põhjus, miks ka suureks kasvanuna, aktiveerub
temas - ohu kohta teada andva häire – vägivald, piiride ületus,
vähendamine - tagajärjel, endast ära olev seisunud.
Rahu ja tasakaalu kaotav häire toob kaasa ärevuse, paanika, hirmu –
Maailm kukub saba peale. See on seisund, mille põhjustaja on olemas
oleva/ kasutuses oleva/ vaja mineva informatsiooni segadus, puudus,
üleküllus ning reaalse info vastu võtmise, töötlemise ja
kasutamise töökorras oleva mehhanismi puudulik olemas olemine.
Informatsiooni segaduses – mis on õige, mis leiab aset, Kes Mina
olen, millised on Minu õigused, kellena teine Mind kohtleb – läheb
inimese selgelt ja loogiliselt mõtlemise võime lukku – inimene on
lühises ja päästab ise ennast – ta reageerib enesel olemas oleva
informatsiooni alusel – teine ei tohi/ teine enam ei tohi – Mina
pean enese õigust tõestama – Mina pean oma uut, eelmisest
erinevat, rolli tõestama.
Sel moel tõlgendab olukorda laps, kellel on suure aja Mina ja
väikese aja Mina informatsioon kasutusel – üks vaidlustab teise.
Sellises olukorras jääb käimas oleva loo õige lahenduse
kasutamine piire ületava teise vastutuseks. Too on suur – too peab
Lapsega õigesti käituma ja reegleid jälgima, kuid seesama suur
just vägivalla teoks teeb ja lapsega, endiselt, ei arvesta.
Suureks kasvanud laps teab, et tema piire ei tohi ületada ja seega
ta tõttab ise ennast füüsiliselt päästma – teisele füüsiliselt
selgeks tegema, et enam ei tohi, enam ei või – Mind peab kuulama,
Minuga tuleb arvestada. Sõnalised seletused ja õigustused, et
põhjendada ise ennast ära.
Inimese ülesanne on raske, sest Laps põhjendab seda, mida tema ise
ei usu – tema poolt kasutuses olevad lahendused annavad teada, et
tema põhi on vägivaldses keskkonnas kasutusel olnud Mina, kelle
olemas olemist ümbritsev/ aset leidev tõeks tunnistab – temaga
tohib, tema vastu tohib, tema vastu peab.
Peale aktiivset hetke võib inimene kinnitada, enesele/ veel kellelegi teisele, oleva aja
informatsiooni üle ja tõestada iseendale selle ära, kuid tema
turvatunne ei taastu, sest ta teab, et temaga ühes või tema
läheduses on inimene, kes mõtleb ja käitub nii nagu möödunus oli
ja sealses olnud tegid.
See teadmine toob kaasa vägivaldses keskkonnas elamise ja
turvatundeta olemise jätkumise – vägivald kordub, seda ei saa ära
hoida, sellega tuleb ühes elada. See on ärevus ja hirm, sest ei tea
ette, millal see kordub ja millises ulatuses – üks on kindel, et
mingil x hetkel kindlasti.
Maailm, milles inimene elab, ei ole ega saa olema 100% turvaline –
sellises Maailmas elamise ja toime tulemise jaoks tuleb inimesele
kasvada vaimselt täis – teha tööd iseenda teadlikkusega – Mis
see on, mis Mind käivitab – milline informatsioon see on, mille
alusel Mina reageerin?
Mina pean enese õigust tõestama – Mina, see – Minuga ei tohi/
Minule ei tohi. Iseendale antav informatsioon nii nagu teine teeks Minule –
meelega, tahtega ja eesmärgiga. Teadlikkus – tegelikult Minul
puudub teise kasutuses olev informatsioon, mille alusel tema oma
valiku/ sammu teeb - seega on teisel, temast lähtuv, põhjus olemas. Võib mingil juhul olla, et teine on enese kasutuses oleva
juba teada andnud ja nüüd lihtsalt kinnitab seda üle.
Hirm, ärevus, paanika, ahastus, raev, kurbus, alandlikkus tähendavad
reageeringut, milles aluseks on kahestuv Minapilt – Mina,
möödunus ja olevikus, sellisena – aktiivne reaktsioon lähtub enese
alateadvuse tugevama ja tõelisema Minana olevana.
Mõistmine – Mina ei tea teist ja teise teo/ valiku tõuget, Mina
ei saa teist kontrollida ega teist, temale vajaminevat/ olulist tahtmist, muutma panna. Mina saan võtta kasutusele informatsiooni – et,
mis ja kuidas on ning kasutada seda.
Laps vaatab tagasi ja näeb rollis olijat – inimene vaatab tagasi
ja näeb inimest – inimene näeb teist reaalsena – tolle teise
oskused, võimalused, vajadused, väärtushinnangud, põhi mõtted,
valikud – see on informatsioon, mis annab teada tolle teisega
seonduva – seal on näha see, mis ja kuidas on võimalik, mis
mitte.
Seal, kus ei ole, sealt ei ole ka võtta – sellelt, kes ei anna,
sellelt ei ole vaja küsida. Inimese kasutuses on informatsioon selle
kohta, mis ja kuidas oli ja on võimalik, mis mitte – reaalse
informatsiooni kasutamine kaotab ära puuduse – inimene on
tasakaalus – ta ei toetu sellele, mida ei ole ega oota seda, mida
ei ole saada.
See tähendab, et inimene on õigetes mõõtmetes ja ka temaga seotud on õigetes mõõtmetes. See tähendab, et Ema ja Isa on inimesed, kes ise valisid enese teekonna - neilt ei ole põhjust nõuda teistmoodi valikuid ega möödunu "korda" tegemist - nende reaalsus on nende oma ja nemad kasutavad enese infobaasi.
Inimesel on õigus enesele oma elu valida ja luua - teine inimene ei pea sama valima ega kaasa tegema. Laps, kes on suureks kasvanud, saab, enese teadmiste alusel, ise oma raja valida - selles on näha tema väärtushinnangud, põhi mõtted ja teadlikkus - see on teekond, mille eest tema vastutab.
Möödunu ei ole olnud asjata - omal moel on möödunud aja laps oluliste teadmiste võrra rikkam - tema lapsepõlv on teadmiste laegas, milles aset leidnud kogemused annavad võimaluse valida - milline põhi iseendale laduda, et sellele, inimesena, toetuda. See on sama, mida tegid ka temale eelnenud - igal ühel kukkus see omal moel välja ja igaüks maksis enese teekonna eest selle hinna, mis see temale maksma läks.
