esmaspäev, 1. juuni 2020

Siis, kui selg teeb haiget






Selja ja selgroo teemad on murdekoht inimese elus. See on paus vana ja uue vahel, et inimesel oleks aega olla ja valida. Valu, mis tuleb ja takistab, on ühelt poolt inimese enese tahe iseennast pidurdada ja teisalt inimese otsustamise koht - kas olla ja püsida paigas paigal või teha samm ja astudes muutuda, et muuta.


Marianne

01.06.2020.a

laupäev, 30. mai 2020

Välja öeldud sõnade jõud





„Ära ütle välja,
ära lausu nimega,
ära too valguse kätte!”

Kardan kaotada -
kardan kaotada seda,
mis minul on,
et peale väljaütlemist
seda enam ei ole,
et öeldu tähendab punkti,
mis lõpetab olnu
ja seega -
olin ära,
mina olin ära.

Kardan kaotada iseenda,
et minul mind
enam ei ole -
kuidas mina
leian üles tee
ja jõuan taas kohale ...

Kuidas saab välja öeldu
olemas oleva ära kaotada -
on hirm, et teine tuleb
ja võtab selle ära -
võtab minu endale,
kui nähes olemas olevat,
midagi teeb või midagi ütleb
ning peale seda
olnut enam ei olegi.

Teine ei saa
mind endale võtta
ega midagi teha -
Mina Ise saan,
kui võtan teise sõnad
või pilgu endasse
ja vaatan
ise ennast
oma hirmuga.


Marianne

30.05.2020.a

neljapäev, 28. mai 2020

Sinu valik - olla või mitte olla





Sinul ja Sinus võib olla ning Sinul ja Sinus võib mitte olla – oluline on see, mida Sina teed sellega, mis Sinus ja Sinul olemas on.


Marianne

28.05 2020.a

kolmapäev, 27. mai 2020

Õunapuu õite õrnhabras õitsemise aeg





Sina kardad iseendana vaba olemist, et siis Sina ei saa seda, mida Sina vajad. Pelgad, et kui lubad endale vabaduse, siis lähed ja teed seda, mida Sina tegelikult tahad – olla Sina ise.

Seega ajad Sina taga oma vajaduste täidetust – Sinul ja Sinus on vajadused seni, kuni Sina ise ei luba endal vaba olla.


Marianne

27.05.2020.a



teisipäev, 26. mai 2020

Hinge teekond Inimesena alles kestab – sellel teel ei ole ebaõnnestujaid








Seda, mida pole veel ära olnud, see ei ole veel läbi saanud ega ära lõppenud – seega see ei saa olla ega ole ebaõnnestunud, sest tulemust ei ole seni, kuni lõppu pole veel olnud – lugu alles kestab ja koguaeg on olemas võimalus valida, kuidas ja mida teha – olla olemises – astuda järgmine samm oma teel.

Üsna sageli tõuseb inimeses ühe hetke sees protest seal oleva vastu ja kasvab tahe teisale ära minna või lootusetuses sunnib tahtmine teda paigale jääma – inimeses on vajadus muuta olukorda, kui soovitut tulemust pole veel kätte saadud ja sellest tulenevalt tundub, et ollakse ebaõnnestunud ja seega on kõik läbi – „Kui minul täna ei ole, siis mina ei saagi!”

Inimeseks olemise keerulistel hetkedel peab olema ettenäidata tõestus selle kohta, et inimene, üldse ja kindlasti, jõuab poolelioleva looga lõpuni st õige tulemuseni. Tõestus selle kohta, et inimese teekond on olnud kordaläinud, peab olema vettpidavana mustvalgel kirjas. Kui seda tõestust ei ole kusagilt võtta ega ettenäidata, siis tundubki inimesele, et mitte miski tema teel ei ole võimalik – tema on lõplikult ebaõnnestunud ja parem õudne lõpp, kui lõputa õudus.

Inimeses endas on tahe lugu lõpetada, sest see, mis ei ole veel ära lõppenud, see on alles pooleli ja kui, siis selles pooleli olevas kohas küsitakse, et kuidas läheb ja kuidas siit edasi läheb, siis ei ole vahel justkui mitte midagi väärtuslikku vaatamiseks ulatada, sest lugu alles kestab ja lõppu pole veel ära olnud ning seega ei ole ka tulemust, mida hinnata. See, mis oli, see oli juba ära ega taga enam kindlalt seda, et soovitud tulemuseni üldse kunagi jõutakse – selle kohta ei ole võimalik anda garantiid. Sellest tulenebki uskumus, et ollakse ebaõnnestunud, kui pole olemas nähtavat ega käegakatsutavat tõestust, et ükskord õnnestutakse st jõutakse arvestatava tulemuseni.

Inimeses on tahe pooleli olev, st käesolev, hetk ära lõpetada, et anda enesele võimalus uuesti alustada. Hing saab oma sündi inimesena korrata, kuid inimene ei saa oma käesolevat elu uuesti korrata ega oma teed käies, iseenda kogemustest õppimist pooleli jätta. See, mis on olnud, see on juba läinud. Inimene seisab olevas hetkes, kus kõik on alles ja võimalik, sest siit sellest kohast teeb ta esimese sammu järgmisesse hetke – iga samm on uus algus, mille inimene ise astub oma elu luues. Inimene ei ole ebaõnnestunud ega saagi seda olla, sest tema ei ole veel ära olnud – Hing inimesena on olemas.




Seni kaua, kuni tee on inimese jalge all, tema teekond alles kestab ja kui selle nime ning näoga aeg saab lõpetava numbri, siis Hinge rännak ajas jätkub, sest tema kõnnib oma teel edasi. Hinge teekond Inimesena kestab ja igas oma elavas hetkes kirjutab ta oma lugu edasi.


Marianne

26.05.2020.a



esmaspäev, 25. mai 2020

Inimeste lood – Sauvon ihmisten tarinat????





Kirjutasin selle loo selleks, et anda inimestele teada, miks ja mille jaoks teen seda, mida täna teen. Lasin selle eile, soomekeelsena lugude grupis ja lehel, lendu.



Minu käest on küsitud, et kuidas siis lugudega jääb – mis saab inimeste omanäolistest Sauvoga seotud lugudest. Kas see tee on lõpetatud ja enam edasi ei lähegi? See tee ei ole läbi ega lõppenud – meie kõik kõnnime sellel teel edasi.

Olen üsna mitu korda tundnud, et olen ebaõnnestunud sellel teel, sest mul ei ole ette näidata tõestust, et me üldse jõuame mingi arvestatava tulemuseni. Eile mõistsin, et mina ei saa ebaõnnestuda, sest mina alles kõnnin ja ei ole veel lõppu kohale jõudnud – täna ei ole mina oma aja lõppu jõudnud ja senikaua kuni teekond kestab, on kõik alles ja võimalik – nii minul kui ka Sinul – meil kõigil on see nii.



Kaks kuud tagasi kasvas ja liikus kõik väga kiiresti – inimesed jagasid oma lugusid ja teised said neid lugeda. Mina kirjutasin ning käisin ja kohtusin inimestega. Meil olid ühised plaanid ja kavandatud teekond, kuid siis tuli peatus ja väline Maailm aeglustus. See oli settimise koht, kus kirjutasin lood sellest, mida olin mõistnud ja lasin need lendu.

Täna mõistan lugude vajalikkust veel enam, kui see oli eile. Igas tavalises argipäevas lahkuvad inimesed, statistiliste numbritena, meie kõrvalt. Hirmud lukustavad veel elavad eraldatusesse. Tasaselt on harjumuseks saamas elavatega distantsi hoidmine. Iga inimese lugu saab aina olulisema tähenduse, sest alasti tõde on see, et ükskõik kellel meist võib täna olla viimane päev siin selles ajas. Tänane päev viib meie kõrvalt inimesi, kellest kirjutame ise enda lugusid, kuid need ei kõnele nende inimeste häälena, vaid meie endi mälestustena, ära olnud meie ajast. Järele jääjad kirjutavad aegade jälgedele oma loo iseenda näoga.



Koos looduse ärkamisega hakkasid avanema suletud ruumid ja inimesed said loa teineteisega ühes olla. Mõtlesin enda sees, küsisin ja vastasin – otsisin teed edasi ja täna käin sellel. Mõistsin, et nii nagu alguses oli plaan – teha kogunemised ja olla ühes, et kuulata inimeste lugusid ja jagada inimestele oma lugusid – see ei oleks täna veel õnnestunud. Inimeste sees on hirm teiste inimeste ees. See, mis alguses oli unustatav ja meeldetuletust vajav, on nüüd harjumuseks saamas – inimeste sees on automaatne reaktsioon – teises inimeses peitub potentsiaalne oht. See kõik teeb väga haiget, sest ma tean, kui raske on sellest ühel hetkel lahti lasta – kui tuleb aeg ja öeldakse, et enam pole vaja karta, siis inimese sees on usaldamatusest jäänud blokk, mis ei luba teisi lähedale ja sunnib võpatades ohtu märkama, kui teine inimene astub liiga kõrvale. Inimene ise jääb kontrollima seda piiri ja vahemaad, mis hoiab teda tema enese jaoks turvas.

Minu sees kasvas vajadus inimestega ühes olla ja inimestega ühes olles inimeste jaoks teha – luua enamat ning olla ühes selle vabaduse sees, mis täna on võimalik. Kirbukad õuedes ja kohvikud aedades on üks võimalus, kuidas kohtuda inimestega ja tunda seda, et inimesed ei ole ennast, teisi väljajätvatesse, kastidesse sulgenud, vaid me saame kohtuda. Kui jääbki ka vahemaa, siis me ikkagi näeme üksteist ja saame silma silmast vaadates suhelda ja tunda, et oleme oodatud koos olema. See on oluline teadmine inimese jaoks – see avab tema suletust ja leevendab hirme, et tema ise on oht ja ära keelatu.



Meie aeg on meil täna olemas ja sellel teel käies on tõenäoline, et jõudes Sauvo päevani on võimalik selle raames luua lugudele oma koht ja aeg. Täna ideedest ülesehitamiseni jõudes on võimalik sellesse aega kohale jõuda. Inimese enese poolt edasi antud enese lugu on kingitus jääjatele – see on side ajas, mis seob inimesed inimestega, läbi oma sõnade, ühte.


Marianne

24.05.2020.a

pühapäev, 24. mai 2020

Võimalus




Teen tänases päevas selle sammu, mis täna on võimalik ...


Marianne

24.05.2020.a