Inimese mõõtmise puu IX - Siis Seal Selles

 

Sageli on lapsepõlve kinni jäämise põhjus EI - mis öeldi välja, vaatas vastu, paistis kaugele, sai osaks, puges naha vahele. See EI tähistas paikka, millest edasi ei olnud miski enam sama. See EI muutis kogu lugu – tema saab, sel moel, Minule teha – tema tahab, sellisel viisil, Minule teha – tema tahab, sellisena, Minu vastu olla.

See on jahmatus ja tegelikkust üle täpsustada prooviv peatus – Kuidas saab TEMA, Minule, sel moel teha/ tahta teha – Kuidas saab TEMA tahta sellisena, Minu vastu, olla. Vastus on – saab, tahab ja on ning see on teisele okey. Sageli tuleb tunnistada, et teine on rahul sellega, kuidas oli ja mida tegi.

Hilisemas elus jääb inimene kinni pealispinnale – jääb kinni nendesse tundesõnumitesse, mis kirjeldavad osaks saavat ja vahendavad tegelikkust. Kurbus, solvumine, viha, kadedus, häbi, enese hävitamise mõtted – inimene ei taha näha ega uuesti kogeda – ta ei saa vabaks, enesele osaks saavast.

Tegelik raskuse punkt ei ole mitte selles, et inimene näeb pealt ja kogeb vahetult, vaid raskus peitub – Minu vastu olevas tegevuses sisalduvas sõnumis – seda peetakse normaalseks, õigeks, vajalikuks – teisel ei ole tahtmist, tarvet ega vajadust seda/ ennast muuta.

Pealispinna alla jääva sõnumi avamine ja vastu võtmine on lõpplikkusega kohtumine – see on teadmine, millega on inimesel raske toime tulla – Mina ei saa, enam, mitte midagi teha. See on enese Mina kogemine ja nägemine – tühisena, jõuetuna, petetuna, alt veetuna, lootusetuna, vähemana, hüljatuna, kaotanuna. Inimese positsioon, tähendus, võimalused, antud keskkonnas, teis(t)e jaoks – Mina ei loe, Mina ei ole oluline = muutust, Minu jaoks, ei tule.

On erinevus, kas see, veelahet märkiv, EI on öeldud mingile tegevusele või ise olema suunamisele. Laps solvub ja tunneb hirmu, võitleb vastu või tardub – tema Minu Mina läks katki ja see on trauma, millesse jäädakse kinni – mäletama, enese Mina tõestama ja tõstma, viha pidama, solvumisega tähistama.

Need on need kohad, kuhu lapsed komistavad kõige sagedamini ja mida mäletatakse kaugeski tulevikus, et kuidas ema/ isa oli ülekohtune, karistas, tegi liiga – lapse Mina sai mainekahju ja ta ei anna seda andeks = ta ei ole täis kasvanud ega mõista enese vastutust – see oli ka möödunus tema kanda ega seisnenud ainult ise tähtis olemises ja enese oma omamises.

Need on need kohad, mida tavaliselt mõistetakse siis, kui ollakse ise samasuguses hetkes ja saadakse samasugune kogemus – ollakse ise vanem, suur, kellel on lapsed, kellel on lastega tegemist – siis nähakse ennast kõrvalt, tagasi vaates ja kogetakse vanema rollis olnu eesmärki, mõtteid, ülesandeid ja tuntakse enese peal lapse reaktsioone.

Sageli leiab, siis, aset möödunust lahti laskmine – enam ei peeta viha ega olda solvunud, pigem tuntakse häbi, kahetsust ja ehk suudetakse ka naerda. Siis ollakse valmis vanemaga vabalt rääkimata ja möödunut, ühes, harutama – seda saab teha ilma sõda pidamata ja vanema vähendatuna olemist vajamata.

Teine teema on EI, mis on öeldud inimesele, kes on isiksus ja eraldi suurus – Ei-d kasutatakse isiku vähendamiseks, et hoida teda kontrolli all – EI öeldakse, et keelduda koos olemast/ koos tegemast - keelduda avatud/ vaimsest/ füüsilisest lähedusest. EI tähistab enesest eraldi hoidmist ja enese elust/ mingist ühisest välja surumist/ välja jätmist. Sõna EI annab teada, et energeetiline ring on suletud ja inimene jääb selle joone taha.

Vaimselt on väga raske, kui seejuures säilitatakse/ säilivad välised raamid ja ühised koos olemised, elamised, tegevused – perekond, klass, suguvõsa, klubiline/ ühenduslik tegevus, küla, sõbrad, tänav, kodumaja. Argine annab teadmise, et ollakse koos – energeetiline tasand annab teada, et ollakse eraldi.

Vaimne pinge väljendub füüsiliselt ja füüsilises – on vajadus maanduse, rahustamise, lahenduse, mõistmise, turvatunde järele. Väikene laps muutub füüsiliseks väljenduseks või hakkab põdema. Muutuse võimetus toob kaasa asendavad ja maandavad tegevused, ained – neist saavad harjumuslikud sõltuvused.

Vajadused kestavad, kui välised raamid ja reaalselt ühendavad miskid annavad teada, et inimene peaks olema teistega sama, temale peaks olema võimalik – enese vajadustega arvestavad muutused, teda ühte tahtvad ja ootavad väljendused peaksid olema normaalsus.

Veel raskem on taluda EI-d, kui oligi olnud teis(t)ega sama ja oligi olnud võimalik sama, kuid enam mitte – hoolimata kõigest, on enne ja on pärast. Erinevus on näha ja see kestab, sest seda hoitakse alles, teostatakse edasi ja sageli ka rõhutakse - spetsiaalselt.

Sügav ja kõike haarav kriis – enese Mina kaotus – Minul EI ole, Mina EI saa = Mina EI ole Mina, Mina EI saa olla Mina = Mina ei saa olla see, kellel on, kes ei kaota, keda ei kaotata ära.

Vajadus – MIND EI KAOTATA ÄRA – on vägivaldse ja vähendava keskkonna argipäev. Mõistmine - Mind kaotatakse ära = Minuga ei käituta/ ei olda nii nagu hetk tagasi/ nii nagu eile/ nii nagu öeldi, et ollakse. 

Kogemus – MINA EI SAA ISE ENNAST TAGASI = Minul EI OLE võimalik enese olukorda, ise, ära parandada ega teiseks muuta – Mina, Minu Mina olemas olemine, Minuga seonduv sõltub teisest.

Inimlapse vaimne tervis saab tõsiselt kahjustada, kuna pealispinnal vahetatakse sõnu ja argist, mis annab võimaluse loota ja uskuda, ka justkui näha – füüsiline koos olemine annab, läheduse soovijale, tunde, et tal on vajaminev olemas ning sageli ka näidatakse ja öeldakse, et ollaksegi koos.

Sageli tehakse seda läbi huvitavate väljenduste, mis valmistavad raskusi, üheselt aru saada – seega harjutab inimlaps valima selle, mis on temale vajalik ja jätma kõrvale selle, mis ei lähe kokku poliitilise korrektsusega. On tõde, et teda ka suunatakse nägema ja uskuma sellesse, millel ei ole pidavat põhja ja mis, korduvalt, petab.

Enesele valetamine ja enesele valetamisega nõustumine aitab enese vajadusi alles ja veritsevana hoida, kuna kõike läbib ja kinnitab korduvalt see Ei, mis paneb paika tegeliku läheduse ja ühenduse sisu – see koos olemine ei tähenda, ühises ajas, kokku kasvamist, vaid lahus püsimist. Ühine aeg, inimesena kasvamine, argine ja ühendatud elu-olu ei lähenda inimesi, vaid nende tegelik kaugus püsib samana või suureneb veelgi.

Valedel põhinevad koos olemised ja koos elamised – rollid ja asjaolud seovad inimesi kokku – inimesed ei saa oma kohustustest vabaks või nad väldivad enese nägude kaotust, kuid nad ei suuda ära kaotada enese, kui inimese, tegelikkust. Ja see ongi põhjus, miks, EI ütleja, EI lõpeta EI ütlemist ega lõpeta ühist – ei tee seda ausalt, selgelt ja enese vastutust, enese kanda võttes.

Inimestele, kes ei tee enese tegelikkust teoks, on taipumus süvendada kahe vahelist kraavi ja hoida alles informatsioon, mis annab selle kraavi sügavamaks kaevamiseks põhjuse. Selle inimesega koos ei loe tegelik elu ega selle võimalused – see inimene on lõpetanud ühise tee, juba aegu tagasi. Väline seisneb näo säilitamises ja enese Mina õigena hoidmises – vältimaks tähelepanu, mis teda vähendaks või Valena esitleks või tõe paljastaks.

Vägivaldsest ja vähendavast keskkonnast tulija kõige tõsisem eksam on tegeliku tõega koos seismine ja selle alusel enese otsuse põhjal tehtud sammude ära astumine – Mina ise astun lahkun, Mina ise lähen ära, Mina ise lõpetan ära, Mina ise panen ukse, enese järel, kinni.

Vaja on raudset enesedistsipliin ja väga tugevat tahet – Mina ei vaata pealispinda ega kuula sõnu ega otsi naeratust, vaid järgin tegelikkust – Mina ei ütle, enesele, ega veena, ise ennast, et ei ole vaja ära minna, kuna Mina olen see või ühine tähendab seda. On Minu ülesanne teha vahet tegelikkusel ja pealispinnal – teis(t)e motiivid ja teis(t)e suutlikkus olla aus – põhjani välja.

Inimene, kes andis endale lootuse või kinnitus mingi ühendava teguri külge, murdub ja vajub kokku siis, kui ta saab aru - tegelikkuses oodatakse tema ära minemist – alles siis ollakse vabad, lõdvestunud ja omadega ühes. See on mõistmine – Mina võiksin jääda ning siis tehakse hea nägu ja ollakse viisakas – kuid see on talumine, kuna oodatakse – Minu ära minemist - Minu ära olemist.

Tõega kohtumise hetkel on inimene habras, kuid samas ka tugev – kõik on selge, mitte miski ei jää varju ega muutu teiseks. Tõega kohtumise hetk avab möödunu ja osaks saanu on kaugustesse näha – see oli sama ka siis, seal ja selles.

Tõega üheks saamine tähendab ka enese teele tagasi vaatamist – Seal, siis, selles - Mina olen olnud õnnelik, jaganud, avanud, rõõmustanud, sest olin nägusid ja sõnu uskunud, sellist kogemust vajanud, mis siis, et vahepeal rebenes pealmine pind ja välja paistis seda teist, mis tekitas küsimusi ja jahmatust, kuid lasin sellel minna, sest olin rahul ja nautisin ennast – Mina saan olla olemas, Mind ei kaotata ära.

See tähendab ka möödunu valude ja ehmatustega kohtumist – Seal, siis, selles - Mina uskusin, et olin olnud oodatu ja lähedal, kuid siis tajusin vahet ja külmust, eemale hoidmist, sain teada enese välja jätmisest, nägin vaikima jäämisi ja teiste vahelist ühendatust – (ainult) Mind, sellest ringist välja jättes.

Mõistsin ja mõistan tegelikkust. Enese pingete põhjust. Enese sõltuvuste ülesannet. Enese Mina sisu. Kasvamine tähendab iseenda vastutust – valikuid ja samme, mida ei tee mitte keegi teine teoks - Mina lähen ise ära, Mina lõpetan ise ära, Mina keeldun ise. Mina olen suurem endast.

Senikaua, kuni uks ei ole suletud ja teisest ei ole saanud võõrast – sõitleb inimene ise endaga – miks Mina lähen ja lõpetan – miks Mina ise tahan enesele halba ja teen enese vastu kiusu – Mina ju saaksin, Mina ju kogeksin, Mina ju oleksin. 

Selline tegevus annab teada kahjustada saanud juhtimiskeskusest – on vajadus ühes olemise järele – teades kohta, kus saab olla üks – nähes teisi, kes justkui on koos – käivitub enese teadlikkusega manipuleeriv informatsioon, mille alusel toimub uskumine võimalusse, mida ei ole.

Mina mõistan ennast, kuid see on töö iseendaga – peatumine, ühenduse/ ühes olemise lõpetamine, enese ja oma ressursside jagamise lõpetamine. See tähendab ka naeratustele mitte vastamist, vaid tõsiseks jäämist ja napisõnalisust – ei ava ennast ega tee ka ameerikalikku Keep Smailingut.

Naeratus, mis möödunus tähendas enese Mina taastumist ja ühendust teisega – luba olla olemas, luba rääkida, jagada, lähedale minna. Naeratus, samasuguses situtasioonis, lülitas sisse alateadvuse ja tõi kaasa samasugused reaktsioonid – teise poole pöördumine, et koos olla ja järjekordse hülgamise/ enese kaotuse kogemuse.

Teine lülitas ennast sisse ja välja – täna naeratas ja võttis enesega ühte, homme jättis välja ega teinud nägema/ tundma. Ühel päeval jätkus tähelepanu ja oli ühes olemine, teisel päeval vaatas vastu vaikus ja ette keerati selg.

Enese kasutusse antav informatsioon - Mina olen olemas – olin eile ja olen täna - Mina olin ja olen siinsamas – teine valis ja valib enese järgi. Seega – Mind ei ole ka siis, kui teine valib naeratust kasutada ja sõbrana näidata. Mina ei kadunud ära ega andnud valikulisuseks põhjust – teine tegi seda iseendast lähtuvalt – Mina, lihtsalt, lõpetan selles kaasa mängimise.

Mõnikord on inimesel igav ja siis ta mängib, teise inimesega – põrgatab ja suunab toda, enese lõbuks ja huviks. Teda ei huvita inimene, tema elu, tegevused, oskused, teadmised, mõtted – mängiv inimene saab rahulduse sellest, et suudab panna inimese reageerima enda poolt näidatud suunas ja viisil.

Mõnikord on inimesel vaimse taseme raskused ja siis ta kasutab teist inimest vahendina - põrgatab ja suunab teda, enese vajaduste rahuldamiseks. Teda ei huvita inimene, tema elu, tegevused, oskused, teadmised, mõtted – ennast rahuldav inimene saab rahulduse sellest, et suudab panna inimese reageerima enda poolt näidatud suunas ja viisil.

Mänguri tava on avada kaardid ja panna tõde lauale – lõpetada kontakt ja reageerida tähelepanu muutusega/ tähelepanu ära kaotamisega. See on mängu osa või siis on huvi kadunud. Jäta Mind rahule või Sind ei ole, Minu jaoks, olemas.

Enese rahuldaja tava on, rahulduse saanuna, olla enesega rahul ja maandatud - ta on võimeline ja valmis tavaliseks suhtlemiseks või ta laseb ära kasutatust, kui kasutust, lahti - too on tühine ja mõttetu - Minul ei ole Sind vaja või ta mängib edasi ja hoiab konksu otsas, et tagada enesele vajaminev, sellisel moel või tulevikus.

Mängur ja enese rahuldaja jätavad, pallina kasutatu, enesest süüd otsima – mida Mina tegin, miks enam ei ole - miks Mina, enam, ei saa - mis on Minus valesti?

Inimene, kelle sees on vanad puudused ja kogemuse tagasi saamise vajadused – püüdleb teise poole, tunneb häbi, kogeb väärtusetuse tunnet, on solvunud – teema ei ole läbi räägitav – ta ei saa teise poole pöörduda ega anda teada – Hei, vaata ette, mida Sina teed ja kuidas oled! Inimene teab, et tema tekitaks hämmingut või kohtaks negatiivsust.

Sisse ja välja lülituv tähelepanu ja teiseks muutuv lähedus on koht, milles ilmneb emotsionaalne sõltuvus – inimene ei suuda ega saa rahus olla – tema ise ei saa endale rahu anda. Teise inimese muutunud olemine, välja vahetatud väljendus, muudab enese emotsionaalset seisundit - asjad ei ole korras, Mina ei ole andnud põhjust Minuga olla, kuna Mina olen andnud põhjuse, Mind eemale lükata – Mind on olnud liiga palju, Mina olen olnud liiga isiklikuks minev, Mina olen esitanud rumalaid/ lolle küsimusi, Mina olen ennast tähtsaks teinud – teine peab, sellest, Minule teada andma – Minu välja jätma, Mind välja lülitama.

Emotsionaalne sõltuvus teise inimese käitumisest, valikutest, väljendustest – teise poolt nähtavale toodud ja teatavaks tehtud informatsioonist – tagab selle, et inimene ise ei saa olla õnnelik, vaba, rõõmus, rahus olev – temal ei ole informatsiooni ega tähelepanu, mille alusel seda teha – teine peab andma vajamineva, et inimene saaks kogeda paremat enesena olemist.

See on uinunud vaimne tasand – teise tähelepanust sõltuvuses olija. Inimene on tagasi enese möödunus, kus ta vajas seda teist – vajas seda teist, kes kinnitas - Sinuga on kõik hästi, Sinuga saab kõik korda – Mina ei jäta Sind, Mina olen Sinuga.

See on see EI koht – teine võis olla sõnad lausunud, kuid need ei pidanud – laps võis oodata sõnu/ vajada kindlat tegevust, kuid neid ei tulnud – laps jäi üksinda ja eraldi ja välja. Lapsega oli, midagi valesti – laps põhjustas enesele osaks saava. See oli lapse seletus, millele aidati kaasa – Sina oled, olid, tegid – sellepärast Sina ei saa, Sinuga ei saa, Sinul, enam, ei ole.

Vajadus pidava ühenduse järele on inimlik ja loomulik - vajadus tähendab elamist ja olemist kohas, kus selle koha lubadus ja normaalsus ei saa teoks - laps ja vanem ei ole ühendatud - lapsele on EI öeldud ja ta ei ulatu enam vanemani - vanem on tema ette piiri maha märkinud.

Solvumiste ja Mina katki tegemiste/ kaotuste tagajärjel saavad ka lapsed märkida piire, vanemate ette - vanemaid välja ja eemale jättes - Minu, isiklikus elus, ei ole temale kohta - Mina talun, kuna pean - Mina lähen ära siis, kui olen 18, kooli lõpetanud. 

Ega laps vaata ja mõista vanemat, kui inimest - tema näeb rollis olijat, rolli täitjat, rollile vastavust - siis, kui inimene ei vasta nendele ootustele, normidele ega lapse vajadustele, siis jääb järele vältimatu, kuna laps, inimesena, ei ole ühendatud vanemaga - täidetakse rollidele ette kirjutatut ja suheldakse rollina, rolliga ning oodatakse rollina kohtlemist. 

Sellise valiku tegi laps, tegid mõlemad või tegi vanem - siis, kui mõlemad, siis on mõlemad vaimsel tasemel samad - siis, kui tegi laps, kes rõhutab rollidele, siis ei ole ta täis kasvanud ega mõista inimeste tasandit - siis, kui selle tegi vanem, siis on tegemist vanema vaimse tasemega või inimese valikuga. 

Vanema emotsionaalne külmus. Vanema poolt kasutatud vägivald ja manipulatsioonid. Vanema enese Mina vaimse rahuldamise väljendused. Vanema poolt lapse kasutamine enese laiendatud Minana, enesele vajamineval moel. Laps ei ulatu vanemani, vanem on vägivaldne, laps vajab vanema eest kaitset.

Kõige selle vahele ja järel tulevad tavaline argipäev ja paremad tujud - lapsele tundub, et tema on vanemaga ühendatud ja saab temaga koos olla - laps on õnnelik ja hirmul - tema saab ja temal on - kohe ta kaotab, sest ta on, taas, vale. Jo-jo - sisse ja välja lülitus. 

Mingitel hetkedel tundub, et parem ja kergem on olla kohas, kus ei ole ja kus ei saa, siis ei ole kaotuse hirmu ega uskumuse purunemist. Mina jääb alles - inimene saab olla kurb, tunda üksindust, pidada viha - ta saab olla ühendatud ja uskuda ühendusse = ta ei näe ega koge vahetult - enese välja jätmist, enese ära minemise ootamist, enese ära olemise normaalsust.

Sel moe saab inimene jätkata - enese petmist ja mängida kaasa süsteemis, kus ei räägita tõtt ja milles inimesed, kes ei tee teoks oma tegelikkust - teevad kurja teo - nad annavad võimaluse ennast armastada ja endaga ühes olla, kuid nad ei armasta vastu - nad ei taha seda teist enese ellu - on rolli ja inimese konflikt - teine ei ole kingitus, vaid karistus - inimene kaotab, ühises, rohkem, kui vastu saab. Teine on, tema jaoks, tühi ja vale.

Ärge rääkige selles kohas - Emade/ Isade/ Laste/ Õdede/ Vendade armastusest ja ühes olemise tugevusest - see on enese petmine. Tegemist on rollide nimedega - rollid on nimetus - rollid ei armasta ega tunne tahet koos olla - inimeste ette on pandud rollide joonised ja see on põhjus, miks inimesed ootavad ja eeldavad ja tahavad uskuda, et just neid, nende enda pärast, armastatakse - armastatakse, kui last ja vanemat ja õde/ venda.

Kuid rolli kandja ei järgi rollide jooniseid ja seega tuntakse ennast petetuna, sest enesele võimalik ja lubatu ei saa teoks = Mina olen vale = Minu elu on vale. Rollide nimetused võivad märkida ja tähendada, mida iganes, kuid valik KUIDAS ja KELLEGA selle valiku teeb inimene. 

Seega on inimesel mõistlik selle informatsiooniga arvestada ja mitte vajuda/ lubada ennast kiskuda rollide mängu. Seega on mõistlik olla seal, kuhu lauda on inimesele kaetud koht ja seista selle kõrval, kes on enese jaoks olemas, inimesena.

Siis, kui ei ole või siis, kui on midagi või ei kuidagi, siis ei tähenda, et ei saaks olla õnnelik ja rahus - inimene ise valib ja teeb iseenda ja oma elu. Rõõmustamise võimatus ja rahu saavutamise suutmatus annavad teada, et inimene tahab olla seal ja osa saada sellest, mis ei ole temale mõeldud - roll, mis näib ust avava võtmena, ei ava inimeste südameid.

Marianne

12.08.2026.a

Inimese mõõtmise puu VIII - Olemas olemise küsitavus

 

Inimese elus on üsna mitmeid teemasid, mis valimistavad temale raskusi – vaimseid ja füüsilisi üleelamisi. Üks kõige suuremaid traumasid tekitavaid teemasid on – EI-dega kohtumine. Ei-de Maailm on kirju ja kihiline ning sellega toime tulemiseks ja selles selguse leidmiseks on vaja palju rohkem tarkust, tugevust ja teadlikkust, kui inimesel sageli seda on.

Lisaks sellele paneb oma paine, pitseriks, see, et ega kõik Ei-d ole öeldud selgelt ja ausa põhjusega ning alati ei öelda Ei inimese käitumisele või väljendusele, vaid ka tema põhirollile või inimesele endale – keeldutakse tunnistamast tema õigusi, mis, tegelikkuses, ei ole vaieldavad ega ära kaotatavad.

EI on keeld, takistus, lõpp, muutus – on liigagi sage, et inimene ei ole selleks valmis, sellega nõus, suuteline seda taluma, sellest aru saama. Mind keelatakse, Minu Mina keelatakse ära, Minule keelatakse ära – Minult võetakse ära, Mina ei saa, Minul ei ole – Mina kaotan, Mina jään ilma, Mind ei ole.

Ei-d on kõige sügavamad sõlmed, inimese sees – informatsiooniga kohtumisest, minevikus, millest on jäänud failid, millest ei teata ja, mida ei osata avada. Ei-ga kohtumise hetked tähendavad tõlgendusi ja peatusi – inimene ei kasva, vaimselt, edasi, sest tal ei ole enese teed jalge alla jäänud/ jäetud.

On liigagi sage, et Ei-de tagajärjeks on sõltuvus teisest inimesest/ aseainest/ asendavast tegevusest ning EI on põhjuseks, miks on, enese sees, sügavale ulatuv abituse, hüljatuse, kaotuse kogemus – inimesel ei ole anda endale lahendust, mis teda aitaks ja tema elu muudaks – Ei-ga kaasnenu tasandaks ja selle kehtetuks tunnistaks.

On inimesi, kelle peal on Ei-de pitser – tundub, et inimene oleks, kui Ei-dega ühte pühitsetud – niipalju on ära ütlemisi, lahti ütlemisi, keeldumisi – enese kaotuse kogemusi. Mitmete sadade tuhandete kordne EI – kas Sina siis EI kuule ega saa aru – Sinule on EI öeldud.

Iga EI on energia, mis pannakse, ühisele väljale, tähistama tegelikkust – pealispinnal saavad inimesed sellest mööda ja ümber minna ning võib näida, et seda saab kompenseerida või olematuks muuta, kuid välja energias on iga EI seal, kuhu see on pandud ja iga EI täidab oma eesmärki, milleks ta on seatud.

Mind ei võetud vastu. Inimesele on EI öeldud. Elamine ja olemine seal, kuhu teda ei taheta. Laps kohtab EI-d siis, kui tema sündi ei oodata, ei tunnistata, ei pühitseta, bioloogiline vanem Ema/ Isa rolli ei vali, suguvõsa teda õigeks ei pea.

Laps kohtab EI-d siis, kui tema soovib/ vajab/ ootab lähedust. Siis, kui tema vajab enesele vaatajat ja vastajat – enese Mina peegeldust ja kinnitust, kuid ta jääb õigest - tegelikkust peegeldavast tagasisidest ilma. Siis, kui tema küsimused ei saa vastust. Siis, kui temaga ei arvestata, teda koju ei taheta/ ei oodata, tema inimlike/ tegelike vajadustega ei nõustuta.

EI ütlemine ja Ei-ga peatamine – Sina EI tohi seda teha, seda võtta, sel moel teha, sellisel viisil olla. Laps ümbritsetakse Ei-dega ja teda saadab EI – seda selleks, et last kaitsta, talle reegleid õpetada, temale lubatu ja keelatu vahest teada anda. On kasvamise aeg ja on õppimise koht.

On sage, et EI toob kaasa isiksuse kriisi – tuleks informatsioon sulatada, söödavaks teha, sellega nõustuda, selle järgi teha = tuleb olla see, kellele on õigus EI öelda ja, kellel tuleb Ei-ga arvestada. 

Kuid on aegu ja kohti, mil käärid tulevad sisse, sest EI on vastuolus, millegi olulisega – on vastuolus õigusega iseendale - Minule EI öelda EI/ Minule EI võimaldata Minule vajaminevat/ Minul EI ole võimalik Minule kuuluv/ Minu Mina EI kinnitata ära.

Kes Mina olen, kellena Mina olen, miks Mina ei ole, kuidas mina saan olla Mina – on küsimused, mis seisavad, informatsiooniga kohtunud, inimese tee peal ees ning tekitavad temas jahmatust, ärevust, hirmu, nõutust, häbi, viha, solvumist ja ootavad vastust. 

On tavaline ja eluline, et last saadavad Ei-d – piirid, reeglid. On tavaline, et need ei hülga ega keela last, kui inimest ära ega ähvarda teda oma põhirollist ilma jäämisega ega selle rolli õiguste ära keelamisega – Lapsel on õigus Emale/ Isale ja oma vanema poolsele hoidmisele, turvaliselt ja armastavalt teostatuna.

On last kasvatava/ saatva inimese töö ja tee anda lapsele kindlusetunne ja õpetada teda mõistma Ei-de vahel vahet tegemises - tema Mina pilti ei lõhutud ära, temale anti teada, millised on ise seisvumise teel tehtavad sammud - ainult tema ise saab need sammud astuda - vanem saab nendest teada anda, need ette näidata, nende astumise ajal, lapse kõrval seista.

Ei-d saavad ära keelata isiksuse väljendused, kui kohatud ja kellelegi liiga tegevad – see on õpetamine, kuidas arvestada enese sammude tagajärgedega ja õppida ühises tasakaalu hoidma – tunded ja nendega seonduv ning isiklikud vajadused/ tahtmised ei tähenda, et kõrval olija oleks vahend ja laiendatud Mina, keda kasutada prügikasti ja kratina.

On lapsi, kellele, kui inimesele, on öeldud EI ja seda on tehtud korduvalt. Kes Sind tahab – kellelegi EI ole Sind vaja/ Sinule EI kuulu, siin, mitte midagi – seda siis, kui laps on omas kodus/ EI ole Sinu asi, kui laps küsib oma Isa kohta. Sina EI ole oodatud, Sina EI saa koju, Sind EI ole vaja. Mine ära, Mina anna Sinu ära.

Vanem annab teada, et laps EI ole oluline, last EI taheta, lapsele EI ole võimalik, last EI oodata, laps EI jää puudu, lapsele EI lubata – laps ei saa seda, mida tema ise ei saa endale anda, temal ei ole võimalik korvata seda, mis on tema õigus, mida tema ei pea paluma/ ostma.

On loomulik, et laps tunneb hirmu ja kogeb kaitsetust siis, kui tema on saanud Ei-dega kokku. On loomulik, et tema otsib põhjusi, miks ja proovib leida vastuseid, et anda endale, toimivaid lahendusi. On loomulik, et laps proovib meeldida, olla alandlik, hea, õige, vajalik, muutuda, alluda, pildilt kaduda. On loomulik, et laps kaotab/ muudab ise enda, sest ta kardab kaotada ühendatuse Olulise teisega, kelle kaudu laps saab olemas olla – olla enese Mina.

Lapse/ inimese mõistus ei võta toimuvat vastu, kuidas saab Minu Isa/ Ema/ Vanaema/ Tädi/ Onu/ Vend/ Õde/ Laps öelda Minule EI? Kuidas saab see roll, kellega on teine samastatud, öelda sellele rollile EI, kellega ollakse samastunud – rollide side, kui süsteemi selgitust, ei saa ju ära kaotada. Tegelikkus - Ei saab öelda inimeste vahelisele ühendusele – hoolimata, Meid ühendavatest rollidest, Mina ei vali Sind.

EI-ga kohtumised on sügavad kriisid – Mina pildi katki minemised ja üle kinnitused. Mina Ei ole – Mina olen. Laps, kelle aeg on täis kriise, mis ei leia selgust, ei ole vaba oma teel. Tema kaitse mehhanismiks on olla Õige, Vajalik, Kurt, Pime, Hea, Kuulekas, Vaikiv – ka siis, kui ajaline lapsepõlv on jäänud seljataha, need harjumuslikud sõltuvused töötavad edasi.

Omal moel on see, pikale ja kaua aega, pingule venitatud kumm, mis nõuab üha suuremat pingutust ja energiat. Selle alguse punkt on EI, mis on kõige kaugemal, kõige sügavamal, kõige tõesem – väljale asetatud lahti ühendatus, eraldatus, üksindus – see on näha ja see on tajutav.

Kurbus, kaotus, solvumine, viha on katteks sõnumile – Mind EI taheta, Mind EI ole vaja, parem, kui Mind EI oleks sündinud. Need mõtted ei ole tuulest tõmmatud ega enese poolt väljamõeldu, vaid, korduvalt, lapse kuuldes välja öeldu ja lapsele ette näidatu. Emal/ Isal/ kõigil on parem, kui Mind ei oleks – siin olen, Mina, vale, üle, häiriv, muidusööja, ära rikkuja, jne.

Eksistentsiaalne kriis on erinevate informatsioonide kokku puute punkt, millest ei vii teed edasi – Mis Mina siis teen/ Miks/ Mina olen ju olemas/ Mina pean. Tasakaalu otsimine ja lahenduse valimine, et jätkata seal, kust ära minna ei saa ja kesta seda, mis osaks saab ning üritada muuta seda, mis on võimalik – teha nii, et olla Õige, Ühte võetu, Vajalik, Väärtus – kui selline olla, siis ei taheta lahti saada, ära saata, välja jätta.

Tegelikkus – siis, kui EI öeldakse tegevusele, väljendusele, valikule, siis tuleb mõista, miks seda tehakse – on see tasakaalu, ohutuse, üle piiride minemisest teavitamine, teisale suunamine. Või on see põhjus, miks ei saada/ ei valita koos olla, koos elada või see on selgitus, millega varjatakse tegelik põhjus, miks on otsustatud teine inimene enese elust ja ajast välja jätta.

Vahe on sees – kas Ei öeldakse inimesele või tema poolt valitule. Vähendav ja vägivaldne keskkond ütleb EI inimesele. Mina EI taha Sind, sest Sina – Mina EI pea Sinuga, sest Sina – Mina ise valin enese elu ilma Sinuta, sest Sina.

EI, mis öeldakse käitumisele, väljendusele - ei lõhu ära ühendust ega vähenda inimest - see aitab kasvada ja mõista ise ennast. EI, mis öeldakse inimesele, lõikab ära ja muudab mõttetuks kõik katsed kasvada ja mõista - inimesele öeldud Ei-d jäävad igavesteks vigadeks ja otsa ette naelutatud siltideks, mida ei ole võimalik parandada ega muuta - inimese tegelikkus ei loe ega lähe korda. 

Inimene - kes ei mõista ise ennast/ kes ei saa aru enese tunnetest/ kelle Mina kinnituseks on, kellegi teise vähendamine, vähemana näitamine/ kes vahetab rolle, et tagada endale vajaminev/ kelle põhirolliks on olla Ohver, keda lahendatakse agressiivse Süüdistajana – see inimene eemaldab enese, vahetust, elust häiriva põhjuse – see on teine, kelle pärast, kes ei lase, kes ei võimalda.

Inimese eesmärk, EI öeldes, on eemaldada, teine, enese vahetust elust – selleks, et teisele ei peaks andma, teisega ei peaks jagama, teisega ei peaks olema – kuid teha seda nii, et too jääks alles enese lugude sisse – enese kinnitajaks, enese tundeenergiate sihtmärgiks, enese Mina allikaks.

Loo sisse alles jäämine toob kaasa väärale teele mineva suuna – Ei-ga kohtunu usub, et enesele osaks saava põhjus olen Mina – Minu enda pärast ei saa teine Minuga olla. Vaimselt piiratu mõistus võtab seda, kui võimalust - luba parandada enesele osaks saavat ning temast saab allunu ja kuulekas – teisest sõltuv.

Inimene annab endale võimaluse, et parandada ära Mina, keda alles hoitakse ja kellena teda koheldakse - tema peab teise elu ja kannatused õigeks tegema, sest tema, iseendana ja elavana, on need põhjustanud.

Sügavalt kurb tegelikkus – ei ole vahet, kuidas olla ja mida teha – EI on öeldud inimesele ja temast endast ei piisa, et seda tõsiasja muuta – ta võib osutada ühendavale rollile, ta võib üritada olla teise poolt valitud rollidele partneriks, ta võib ise ennast muuta ja kohendada, kuid ta jääb alatiseks selleks, kellest on põhjus lahti öelda ja eraldi olla – ta ei saa kunagi kindlustada suhet ega kogeda turvalist hoitust – tema ei oma kahe inimese vahelist suhet – teda hoitakse suhtluse raamides – kui temale ei sobi ja temal ei ole hea, siis talle öeldakse – Mine siis ära, siin EI ole Sinul õigust ega õigusi.

Inimene, kes ei arvesta ühisel väljal nähtavaks tehtud Ei-dega – sellel inimesel on halb ja on paha ning ta kogeb, üha uuesti, et enese Mina on vale – ta ei ole õige ega tasakaalus. Inimesel tuleb mõista, et temal on õigus enese elule, iseendale, vabadusele – see on tema oma, alles siis, kui lõpetada suhted, koos olemised ja elamised, kus on temale öeldud EI.

On ennast vabastav mõistmine – halb, ülekohus, valu on saanud osaks seal, kuhu Mind ei tahetud, kuhu Mind ei oodatud, kuhu Minule ei olnud kohta jäetud. On ennast vabastav mõistmine - ei lugenud pealispind ega välja öeldud sõnad - teine andis teada oma EI-st, läbi erinevate märguannete – oli Minu enda asi neid mõista ja nendega arvestada ja nende tõesuses kindel olla.

See on tunnistamine, et EI on EI ja seda ei pea vaidlustama ega ära keelama. See on tunnistamine, et ise ennast ei pea tõestama, õigustama, maha müüma – vägisi armsaks ei tee ja sunniga omaks ei saa. Siis, kui laua taha kohta ei ole kaetud, siis selle taha ka sööma ei kutsuta ja sellel olevat rooga ei jagata.

Identiteedi kriis – on aeg, mil inimene samastab, ise, ennast oma rolliga/ Minapildiga - Mina ei saa olla Mina, sest Mina ei saa olla põhi rollis ega kogeda põhi rollide ühendust – Kes Mina siis olen – kui ei saa, siis järelikult olen üksinda, eraldi, värdjas, vale = Minule ei ole õiget rolli partnerit – teine lahendab oma rolli valesti/ teisiti.

Stopp – rolli kasutamise võimalusest ilma olevana ja rollis olevana väljendumise võimalusest ilma jäetuna – ei tähenda, et Mina oleksin ära kadunud ega seda, et Minul puuduks võimalus olemas olla. See - olemas olemise võimetus - on olnud piiratud keskkonna tunnus ja enama nägemise oskuse puudus.

Teadlik tegelikkus - Mina saan olla inimene ja valida elada oma elu seal, kus see on võimalik. Mina ei võta kanda teiste vastutust – Mina ei ole teise valiku põhjus ega tee, teise valik, Minust süüdlast, et teine peab sellise valiku tegema. Mina kuulan ära, nõustun teisega ja lähen ära. Mina ei esita pretensioone ega nõua EI ümber vaatamist. Sellest ei oleks kasu, sest EI on juba väljale asetatud ja ta on, juba, oma eesmärki täitmas.

Teadlik tegelikkus - Mina ise olen põhjustanud enesele osaks saava – Mina ise olen võimaldanud enese kogemused ja tunded, kuna jäin ja olin ning ühendust kindlustasin ja teist vajasin. Mina pildi muutmine - olles olnud see, kellel peab olema nii ja võimalik naa, siis on enesena olemas olemisele kinnitus olemas – sellest uskumusest lahti laskmine tähendab vaimse taseme teadlikkuse muutust – inimeste Maailma astumist.

Roll ei tee Minust Mind – roll on seletus, kuidas ollakse ühendatud, kuidas tuleks olla koheldud, mis on ülesanded, millised on võimalused, miks on õigus rolli kohasele kohtlemisele, põhjus väljendusele. Ei ole vahet, kelle rollis ollakse ja kelle rolliga ollakse seotud – kõike seda läbib üks ja olulisim teadmine – inimene on rolli taga ja rolli alus – tegelikult ollakse suhtes ja suhtlemas inimesena ja inimesega.

Lapse kohustus ei ole olla oma Vanema, kui inimese, jaoks Õige – nõustuda, leppida, taluda teise inimese poolt valitud väljenduste, tegude, vajadustega. Lapse kohustus ei ole vastutada Vanema, kui inimese valikute, väljenduste, informatsiooni töötlemise raskuste eest ning siis, et olla või mitte olla, kohtuda Ei-dega, mis suunavad, sunnivad, kujundavad inimest muutuma – muutma ise ennast vastavaks, teise poolt ette antud juhenditele.

Jätkuv Mina kriis – Minule öeldi EI = Mina EI saa olla Mina – igas Ei-s, mis öeldakse inimesele ja milles keeldutakse inimestel põhinevast suhtest/ suhtlemisest, sisaldab lõpetus, ukse sulgemine, keeld, vabaduse piiramine, reeglitega ahistamine, vähendavate ja vägivaldsete käitumisega kohtlemine. Füüsilised kogemused, sest ei ole vaimset selgust.

Teised on rahul, teistele sobib, siis on teised. Sinule on öeldud EI, kuid – tegele sellega ise, saa üle, ära pane tähele, ise küsisid, tuligi öelda. Avalik ruum, ühine koht – Minule on selles EI öeldud ja see kinnitatakse üle – keegi on võtnud endale voli, et määrata ennast ümbritsev ja enesega seonduv, kuid seda tehes on ta astunud üle piiride, sest, rolli nime omades ja rolli väljendust teostades, kasutab ta võimu, mida temal, kui inimesel, ei ole.

Tuleb mõista, et Ema/ Isa rollis olev inimene lõi koha, kuhu Laps sai tulla, et olemas olla. Tuleb mõista, et vanema rollis inimene saab selle koha - enese kõrval/ lähedal – ära kaotada, sulgeda. Kuid Lapsele ei  saa keelata ära inimese elu – tuleb mõista, et Minule kui inimesele, on keelatud/ raskeks tehtud, kellegi teise elus osalemine – mida rohkem Mina püüan ühes olla ja ühte jääda, seda tugevamaks läheb surve, et lõpetaksin püüdlemise ja läheksin ise ära.

Üks Maailm suure Maailma sees – algus on seal, kus olid esimesed, kes lõid pere ja said lapsed, et jätkuks ja see on jätkunud – kõik järeltulevad ei taha jätkumist ja jätkamist – nad ei taha teha seda enese hinnaga – ei taha oma elu anda sellele, kes on enese jaoks vale ja häiriv = kannab kaasas informatsiooni, millega toime ei tulda.

Välja jätmine, välja lõikamine – enese Maailma korrastamine – selle Maailma, mis algas enesega ja piirneb enesega – ei loe, et see on ühise välja sees ja mõjutab tervikut. Inimesed valivad ja teostavad oma sammud, mis lähevad maksma kõigile, kes on ühisesse ühendatud – tervik ei saa olla tervik, sest seda ei ühendata tervikuks - olevad ei hoia seda ühisena – Ei-d on väljal ja muudavad põhi mõtteid ja energia liikumist.

Enese algus on iseendas – enese tee läheb läbi iseenda - Mina võtan vastu kõik EI-d, mis on minule, erinevates aegades ja erinevates lugudes, öeldud – mina ei vaidle, ei tõesta, ei õigusta, ei vaja, ei võitle. Nõustun kõigega ja kõigiga, sest need EI-d on olemas ja need on tõelised.

See on mõistmine – iga EI on energeetiline sein, kivi, kraav, millest edasi ega mööda ei saa – tuleb keerata mujale, tuleb olla mujal, tuleb minna ära – ei ole Mina ega ole Minu = kellegi teise EI ei ole Minu korda teha ega vastutada - on Minu tee ja vastutus selle olemas olemisega arvestada ja see rahule jätta.

Inimene valis - mitte olla Minu isa. Inimene valis - teha aborti. Inimene valis - lõpetada ühise tee. Inimene otsustas enesele õige, parima, vajaliku - see on tema õigus elada enese elu, enesele sobival moel. Minul ei ole õigust esitada, teisele inimesele, pretensioone ja väidelda ning näidata tegelikkust - inimene on andnud teada enese otsusest ja PUNKT 

Marianne

11.08.2026.a

Inimese mõõtmise puu VII - Valiku tegemise valu

 

On liigagi tavaline, et iga inimese elus on väga palju selliseid asju ja teemasid, mida temal on raske käsitleda – sageli nõuavad need, temalt, rohkem, kui ta võimeline on. See tähendab, et inimene peab olema suurem, julgem ja tugevam – tegelikust iseendast – olema rohkem ise, kui ta seda on.

Inimese teadlikum Mina annab, olemas oleva informatsiooni alusel, teada, milline valik tuleb inimesel teha, kuid sageli jätab inimene selle sammu astumata, sest ta ei suuda seda teha – selle asemel ta veenab, ise, ennast, et tema ei saa seda teoks teha, tema ei tohi seda teha, tema ei pea seda tegema.

Enese ümber pööramine tähendab teadmist – Mina kaotan rohkem, kui vastu saan – Mina kaotan selle, mida, Mina ise, ei saa endale korvata – lihtsalt ja selgelt – Minul siis ei ole enam ja Mina siis enam ei saa – ja Mina pean sellega üksinda toime tulema, sest, üsna sageli, ei ole mitte kedagi, kes lohutaks ja kaasa tunneks – kes mõistaks seda kaotusevalu, mida inimene ise endale põhjustab.

Pigem on see nii, et mitte kellelgi ei ole temast kahju – teda parastatakse, teda halvustatakse, teda nimetatakse, temast öeldakse lahti – Sina oled vale, ebanormaalne, värdjas, tänamatu, uhke, ülbe, kasvatamatu – osaks saav on Sinule paras, sest Sina oled selle, oma käitumisega, ära teeninud.

Enese valu sisse vaatamine on mõistmine – mitte keegi ei peaks seisma valiku ees – kas Mina valin enese, enesele turvalise koha ja olemise või kas Mina valin, enese hinnaga, selle/ need inimese(d), keda olen harjunud/ õppinud omadeks pidama.

Rahu tegemine iseendaga – see tähendab, et ei sunni ennast tegema valikuid, mis ei ole head, et vältida seda, mida, usutakse, mitte üle elavat.

Rahu tegemine iseendaga on ise endale kaasa tundmine – see valik on väga raske ja sellepärast on mõistetav, miks seda valikut olen edasi lükanud ja proovinud teha kõik, mis võimalik, et seda ära hoida. Mina ise mõistan ennast ja Mina ei mõista ennast hukka, vaid toetan valikutes ja saadan teekonnal ja elan, enese valikud, üle, sest Mina ise tean, et need on olnud vajalikud.

Usalduse kaotus – see on teadmine – see inimene/ need inimesed ei ole, Minu jaoks/ Minu vastu, turvalised – temaga/ nendega ühes olen ohus, vägivallaga koheldud, vähendatud, välja jäetud, eraldatud, hukka mõistetud, valeks nimetatud – Minule on EI öeldud. Minu soovile ja vajadusele – olla iseendana ja kogeda turvalist ühes olemist – on EI öeldud.

Inimene jääb emotsionaalselt sõltuvaks sellest teisest, kes on võimeline ja valmis temaga, emotsionaalselt, mängima – olema olemas ja vältima kontakti, naeratades suhtlema ja vihates vastama, paitusega saatma ja jõuga lööma, hellitusnime kasutama ja vähendavaid nimetusi andma, toetuse andma ja võlglaseks nimetama.

On hea ja on halb – mõlemad pooled on võimalikud ja reaalselt teostatud. On loomulik, et inimene tahab püsivat pinda, et see parim, mis ja kuidas on võimalik, jääks püsima. See teadmine, et on võimalik, muutub lõksuks – see on see, mille nimel püüeldakse teise poole ja proovitakse olla õige, et kindlustada, selles kohas/ selles suhtes, enesele vajaminev – hellus, headus, võimalused, toetus, koos olemine.

See on hirm ja ennast päästvad/ säästvad/ maandavad lahendused, mis saadavad teekonnal, et tulla toime nendel hetkedel, kus head ei ole, vägivald on tavaline, vähendamine reaalne ja see ei lõppe ära – Minu Ei, ei peata, ei muuda seda ära – Mina ei saa tagasi seda paremat, õigemat, head.

Mina olen sellest ilma jäänud – Minul on see olemas – vaimne tasand pendeldab nagu jo-jo – ärevus, hirm, paanika, sundmõtted, väärtusetus, enesehävituslikud teod/ plaanid, enese valena kogemine ja nägemine.

Manipuleeriva käsitluse tulemus - vastutus on Minul endal – Mina ise põhjustan enesele osaks saava. Haprust ja haavatavust süvendab teadmine - Mina ise ei saa seda ära hoida – see ei allu Minu kontrollile – Mina saan olla vale, selles, mis veel eile oli õige – kuidas alles hetk tagasi oli tavaline. Mina ei tea ette, mis ja kuidas on järgmine vale väljendus, olemine, tegu, mis toob kaasa vägivalla ja vähendamise.

Sõltuvuslik ühenduse vajadus ja hoidmine on täiesti mõistetavad, kui vaadata otsa põhjusele – inimesel on vaja informatsiooni, et temaga vältimatult/ kohustuslikult seotud keskkond on temale turvaline – teda koheldakse/ hoitakse seal ja selles hästi – temal on kindel teadmine olemas ja ta ei pea kartma enese pärast.

Kui inimene on oma vajadusest, turvalisuse järele, sõtluv - siis on tavaline, et temaga seotus on olemas see üks, kellest lähtub vägivaldse käitumise kasutamine ja normaliseerimine – teised nõustuvad, vaikivad, toetavad, teevad kaasa, kuid too üks on see, kes suudab mõjutada ja muuta kogu keskkonna dünaamikat ja seega on loomulik, et turvatunnet vajav inimene kinnitab oma tähelepanu sellele inimesele – otsib/ vajab tollega kontakti – üritab tollele meeldida, kasulik olla.

Liider on see, kes on andnud teistele teada, et nood ise ja nendega seonduv sõltub temast – tema tähelepanust, ressurssidest, headusest – tema määrab ja otsustab. Loomulikult on ta andnud teada, mis saab siis, kui teda ei kuulata, temaga ei arvestata = tema on see Kes suudab muuta ja mõjutada teiste inimeste elu ja olu – tema suudab teha teiste elu hirmud tõeks - kuna ta on seda tõestanud, siis ollakse kuulekad.

See üks, kes on liider – tema vaimne tase on keskkonna vaimseks tasemeks – tema põhi mõtted ja väärtushinnangud on need, mis on kasutusel ja mida järgitakse. Seega on mõistetav, et meeldida ja õigena olla püüdja teeb seda nendel tingimustel ja alustel, mis on tema jaoks maha märgitud.

Keskkonna vaimne ja füüsiline liider annab – manipulatsioone ja passiivset/ avatud agressiivsust kasutades teada, kuidas temaga peab käituma ja millised õigused on/ milliseid ei ole sellel teisel, kes temaga ühes tahab olla.

Keskonna vaimne/ füüsiline liider on lapse tasandile pidama jäänu, kes on suutnud luua endale laiendatud Mina, mis tagab temale vajaminevad väljendused, võimalused, lahendused – temale ei öelda EI – on tema õigus, et tema vajadused on esimesel kohal ja tema poolt kasutatu õige – tema Mina püsib samal tasandil – seda ei suudeta vähendada – seda kinnitatakse üle, seda „austatakse” ja tunnustatakse.

Inimene on saavutanud enese vaimsele tasemele vajaliku keskkonna – seal ja selles on nii nagu on temale vajalik – ta ei koge enese vaimset piiratust ja kui tema tunded muututvad, temale endale, talumatuks, siis on tal olemas see teine/ need teised, kelle vastu ise ennast maha laadida, kelle arvelt  oma Mina tõsta ja tõestada.

See tähendab, et ühisest, mis koosneb kõikidest nendest, kes sellest osa on – sellest ühisest on saanud, kellegi isiklik omand – see inimene on üle enese ja teiste piiride läinud ja kontrollib seda keskkonda. See on Laps, kes on loonud endale, olemas olevast, turvalise Maailma ja hoiab seda sellisena – kõik vale on jäetud välja või, kui ei saa välja jätta, siis hoitakse seda vähendamise ja vägivallaga kontrolli all.

Laps, kes on sündinud vägivalda ja vähendamist kasutava inimese ellu/ kasutavasse keskkonda – on valinud endale õppetunni – mida Mina sellises olukorras teen – mille/ kelle Mina valin. On tavaline ja loomulik, et laps peab õigeks valida Omad – valida lähedased ehk lähedal olijad. See on normaalne, lapse normaalsust tõestav samm = tema on õige ja käitub õigesti.

Tegelikult on inimlapse ülesanne koguda kokku informatsioon, töödelda seda ja teha, selle alusel, ISEENDA teadlik valik. Mina, inimesena, enese elus – Mina vastutan enesele osaks saava ja enese poolt loodu/ valitu eest – Mina olen see, milles osalen ja mille olema loon.

Elades vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ning alludes selle liidri nõudmistele – olen, Mina ise, teinud enesest pantvangi ja võtnud ise endalt vabaduse – kõik see, kuna ootan ja vajan Minu otsust muutvat informatsiooni – Mina saan jääda, kui Mina olen oluline ja Minule ei tehta haiget.

Väikene laps, kes hoolitseb enese turvalisuse eest – ta on mõistnud, et tema ei saa ära minna, temale ei ole mujal kohta – seega, tema peab tegema, ennast ümbritseva keskkonna iseendale turvaliseks = tema peab ootama seda informatsiooni, mis selle tõeks saamist kinnitab ja seega ta on ja jääb ja loob ise endale uskumused, miks ta tahab, ühes edasi olla ja, kuidas ta teist oluliseks peab.

Tegelik põhjus, miks ta on teise, enese jaoks, oluliseks teinud - teine saab anda temale emotsionaalse kindluse ja püsivuse – teine on lapse ankur ja lapse võti, olemaks seal, kuhu tema kuulub ja milles on temal õigus olla - kasutusel oleva Mina pildiga kooskõlas olev olemine ja kuulumine.

Paradoks – Mina saan kõik, kui Mina jään kõigest ilma – olla või mitte olla – küsimus on selles, kuidas olla – millise kvaliteediga enese elu elada.

Inimene jääb senikaua, kuni tema Mina kriis kestab - ta ei ole enesele öeldud/ näidatud EI-d vastu võtnud ega ole sellega arvestanud. Alles siis, kui ta nõustub ja arvestab teise inimese valikuga, siis saab ta vabaks ja astub/ asub enese teele.

Marianne

07.08.2026.a

Inimese mõõtmise puu VI - Füüsilise läheduse vaimsed haavad

 

Emotsionaalne üksindus ja abitus viib emotsionaalse sõltuvuseni – enese vaimse taseme raskus on häiriv ja ärritav, segaduses hoidev ja väljapääsmatu olukord – lapsel ei ole vaimse taseme laiendatud Mina, kellega enese raskusi jagada, kellele ise ennast vahendada/ avada = ei ole, austavat/ hoidvat/ mõistvat/ normaalsena näitavat abi ja tuge, et ise ennast mõista, lahendada, vabastada.

Seega, asendatakse üks teisega – vaimse taseme raskus suunatakse füüsilisse vormi, mis on enesele käepärane ja jõukohane – vaimne eneserahuldamine, füüsilises vormis – sõltuvused, mitte eluterved/ mitte teadlikud lahendused, sõltuvuslikud väljendused, Mina tõestamise/ kinnitamise vajadus, kellegi teise kasutamine – vahendina, prügikastina, peeglina.

Informatsiooni toonud ja alles hoidvatest tunnetest saab rahulikku elu häiriv saast, millega ei ole midagi peale hakata – enese sees olevale, ja häirivates kordustes/ kogemustes kasvavale, energiale on vaja suunda, nime, päästikut, põhjust – selleks saab see, kes on olemas, kes häirib, ärritab, segab, põhjustab.

Selline käitumine, millest saab normaalsus, on tagajärg, sellele, et häiriva ja mõistetamatu looga ei tegeleta seal ja sellel tasandil, kus see asub – seega ei ole ka lahendavat lahendust oodata – kasutusel olevad on asendused. Kuna ja kuni „huvitavad” lahendused töötavad, siis inimene kasutab neid edasi.

Suletud loo pealispind tähendab, et inimene vajab teist inimest – VAJAB TEISE INIMESE KASUTAMIST VAHENDINA – seda siis, kui tema vaimne piiratus, füüsilise häirena, endast märku annab. Selle all, suletuna, on tegelik vajadus - teise inimese olemas olemine – lapse jaoks ja pärast, siis, kui see lapsele eluliselt vajalik oli – see on möödunu mälestus, mis on endiselt aktiivne ja hoiab lapse vajadust täitmatuna.

Mina ei saa ilma teiseta = Mind on jäetud üksinda = Mina olen abitu – see sõnum, iseendale, tähendab, et inimese kasvamine on pooleli jäänud – tema vaimse taseme korratus annab märku füüsilise ärevusega/ pingega/ haigusega/ tundega.

Selle taga on enesele antud, teostamatu, ülesanne - Mina ise pean, endale, tagama selle teise, kes Minu vajadusi rahuldab = Minust hoolib = Minuga, ise, olla valib = Mind abita ei jäta – Mina saan teda usaldada.

Selle ülesande taga on täitmist ootav vajadus – laps vajab informatsioon, et teda abita jätnud inimest uuesti usaldada. Vajadus kestab, kuna lapsel ei ole seda informatsiooni – teine ei anna seda, mida laps vajab – teine, korduvalt, kinnitab üle selle, miks laps ei saa seda teist usaldada.

Inimene, kelle möödunus on hülgamise, eraldamise ja abita jätmise kogemused ning need on markeeritud teise vajadusega, ei ole sellest hetkest, teadlikult, edasi kasvanud. See tähendab, et tema ei ole oma möödunusse uut informatsiooni juurde andnud – sellest ei ole saanud Minu aja lugu, mis on möödunusse jäänud.

Seega, püsib lugu muutumatuna, sest inimene, nii nagu möödunus, ootab/ vajab lahendust teiselt inimeselt – senikaua, kuni seda teist, vajamineval moel/ või ei üldse, ei ole – senikaua, kuni see teine ei ole enese poolt nähtavale toodud informatsiooni muutnud – inimene ise asendab Olulist teist/ otsib Olulisele teisele asendust, kellestki teisest/ elab Olulise teise puuduses/ kasutab kustutavaid ja korvavaid abivahendeid.

Teise vajamine teeb inimese, kellesti teisest sõltuvaks. Inimese tundeseisund ja turvatunne sõltub, kellestki teisest, sest just see teine saab anda inimesele vajamineva – teine saab anda inimesele vajamineva informatsiooni - Mina olen Sinuga, Mina ei jäta Sind, Sina oled Minule oluline = Minuga on kõik korras, Minu elu ei ole ohus, Mina ei ole üksinda, Mina olen teise jaoks oluline = teine ei jäta Mind abita, üksinda, eraldi.

Inimene, kes alles ootab vajaminevat ja seega vajab olulist informatsioon/ seda edastavat teist – inimene, kes juba sõltub sellest teisest, kes veel ei ole vajaminevat kinnitust andnud – see inimene on tasakaalust väljas – temale vajaminev on temal puudu ja seega ta ei saa olla rahus.

Inimene, kelle möödunu ei ole korrastatud ja, kellel ei ole laiendatud Mina, kuhu oma vaimseid raskusi suunata – see inimene elab ühes ja samas infomullis – tema ise annab endale ühte ja seda sama informatsiooni - Minul ei ole – Mina tean põhjust, miks Minul ei ole - Mina olen olnud vale, Mina olen teinud valesti = tõestuseks see, et teist, endiselt, vajamineval moel ei ole.

Inimene ei ole oma loo sees üksinda – vägivaldne ja vähendav keskkond aitab tal oma vajadust alles hoida – see on lapsele kahetise informatsiooni andmine – Sinul on, Sina saad, Sina ei mõista seda/ Sina ei peagi saama, Sinule ei ole vaja/ Sina teed liiga, Sina oled tänamatu – Tule ja ole, kuid ära ela ega ära ole!

Vaimse taseme ülekoormus ja lühised – informatsiooni ei saa kasutada, sellest ei ole võimalik ühte ja söödavat teha – informatsioon jääb auklikuks, mitte vastu pidavaks. Sest enese informatsioon on olemas – Minul ei ole ja Mina ei saa – enesele vajamineval ajal ja viisil.

Üks suuremaid kuritegusid, mida inimene saab teisele teha, on valetada – Mina olen Sinuga ja Mina ei jäta Sind – kuid tegelikkuses teada, et seda teist ei taheta oma ellu ja sellest teisest tahetakse eraldi astuda või tema läbi kasu saada. 

Samasugune petmine on teada andmine - Sinul on võimalik, Minu käest, armastust ja hoidmist saada, kui Sina oled selle välja teeninud ja selle vääriline – lõa otsa panemine ja sõltuvusliku suhte sisse seadmine.

Inimesega saab manipuleerida, kui ta ei ole vaimsel tasandil edasi kasvanud ja tema tahab uskuda seda, mida temale lubatakse ja, millised pildid temale ette maalitakse. Inimene vajab uskumusi, kui tema sees on möödunu vajadused – soov kogeda seda, millest jäädi ilma ja mis oli, siis ja seal, oluline ning oleks pidanud olema võimalik ja kätte saadav.

Aktiivse möödunu lahendus = teine on Minule oluline = teine tuleb kindlustada, sest Mina vajan seda teist. Tegelikkus – Mina ei vaja – Mina olen Mina ja Mina ise saan valida, kellega ja kuidas olen. Mina ei sõltu teisest. Mina olen teisega seotud – see tähendab, et Mina saan osa teise poolt tehtust ja oldust, kuid Mina ei sõltu teisest ja teise tunnetest, teise rollist.

See tähendab, et Mina saan olla rõõmus, õnnelik, vaba, turvaliselt – seda ka siis, kui teist ei ole/ teine on solvunud/ teine on vihane/ vähendav – Mina saan minna ära ja olla eraldi ega pea, teise heaks/ teise jaoks, midagi ette võtma.

Siis, kui teine tuletab, Minule – manipulatsioone kasutades, rollidesse surudes, vägivalda teostades - Minu kohustusi/ Minu kohta meelde – siis Mina tean, et see ei ole õige ega Minu poolt põhjustatud käitumine – teisel on eesmärk, mida lükkab tagant tema enda vajadus – saada enesele tõestus, enese Mina kohta.

Minul on enese Minale õigus - see tähendab, et teist tõukab tagant laiendatud Mina vajadus = Vanema asenduse vajadus – inimene ei tule toime oma tunnetega, kuna tema ei ole harjutanud, ise ennast, enese vaimse tasemega tööd tegema, vaid ta on õpetanud, ise ennast, kedagi teist kasutades, üleliigsest ja häirivast vabastama.

Minu emotsionaalne seisund ei sõltu teisest – Mina olen teisest eraldi ja lähtun iseenda kasutuses olevast informatsioonist. Minu tunded ei sõltu teisest – Mina tean, et Minu tunded on Minu enda informatsioon, mille Mina ise edastan endale. Seega on oluline need avada ja mõtestada, mitte nende loomisesse ja kogemisse keskenduda.

Minu vaimne ja füüsiline tasakaal ei sõltu teisest ja teise poolt edastatavast informatsioonist - Mina ei pea teist korda ja õigeks tegema ega ise ennast muutma ja kontrollima, et teine hoiaks oma info edastuse Minule õige ja sobivana – teise emotsionaalse seisundi korras hoidmine ei ole Minu ülesanne ega vastutus – Mina ei ole selle korratust põhjustanud.

Teine saab olla, mil moel iganes – Minu jaoks on okey - vajadusel, seadusest-teadlikumalt-tugevamalt, abi küsida/ otsida, teise juurest ise ära minna, teise tegevus ise peatada – Ei öeldes ja teise tegevusele nime andes – see on vägivald, see on manipulatsioon, see on vähendamine, see on vaimsete vajaduste rahuldamine.

Aset leidva, kõva häälega, välja ütlemine on info iseendale ja ümbritsevale energeetilisele väljale – see ei ole tõestamine, õigustamine, teiselt kinnituse ootamine. See on asjakohane teavitamine – see on see, see leiab aset, seda on teadlikult märgatud ja märgistatud.

Mõistmine – Mina ei sõltu teisest – Mina ei ole kohatu, vale, ülbe, uhke, tänamatu, kui elan enese elu ega lase ennast häirida teise mossitamisest, solvumisest, vihast, vaikusega vastamisest – need on tema emotsionaalsed väljendused, pursked, manipulatsioonid, harjumused – x vanuses lapse lahendused, mida kasutab inimene, kes ei tule toime enese informatsiooni ja selle töötlemisega.

Teadlikkus on kõige alus – Mina näen seda, mis leiab aset tegelikkuses, Mina tean seda, mille ja miks ja kuidas olen Mina omandanud – Mina olen teadlik enese vastutusest – tegelike, enese poolt tehtud sammude tasakaalustamisest ja tasakaalu hoidmisest tervikus – teen vahet, kus, kuidas ja millal seda tuleb teha. Sama ootan sellelt teiselt, kellega olen seotud.

Sama põhi mõte kehtib rollide Maailmas ja inimeste Maailmas – kuid erinevus, inimeste valikutes, tuleb sisse inimeste väärtushinnangute ja eesmärkide erinevusest. See on teadlikkus, et Rollide Mängu tasand on see, kus üks saab teise arvelt, kohustades ja survestades – enesest vähema, enesest sõltuva rolli kandjat, enesele, kui rollile, alluma, kuuletuma – piire ületav inimene vajab, enese filtreerimiseks, vahendit – seega ta kasutab seda teist, kelle kohutuseks see on nimetatud.

Inimeste Maailm tähendab vastutuse võtmist, enesega seonduva ja oma tegelike sammude, tegelike tagajärgede eest. Erinevus on selles, mida inimene enese osaks ja enesele kuuluvaks peab ja enese sammudeks nimetab.

See, mida inimene peab, rolliga – enese Minaga - kaasnevalt, enese õiguseks, seda ei tohi temale keelata – Laps, kes vajab Vanemat, kui enese laiendatud Mina, ei nõustu ise ennast valeks pidama, kui ta, enese vajaduste rahuldamiseks, kasutab, kedagi teist, kes on vaimse piiratusega inimesele Vanema asendajaks. Rollide valik ja ühendus tagab tulemuse - Laps hoiab Vanemat kinni – Vanem ei saa ära minna ega Last üksinda jätta.

Lapse emotsionaalse sõltuvuse taga on enese jaoks turvalise ja avatud välise ruumi ning välisest abi vajamine – enese sees on paha ja üksinda on raske. Abi vajadus ei ole see, mille eest peab maksma kuulekusega, vägivalla ja vähendamise talumisega. See on üle piiride lubamine ja enese, kui vahendi, kasutada andmine/ võimaldamine – see on enese müümine.

See, mida roll peab, seda ei pruugi inimene tahta – inimene, Ema/ Isa rollis olles, ei pruugi tahta anda lapsele oma aega, ressursse, enese elus osa. Eriti ei taha inimene teha seda siis, kui tema tunded tähendavad pimedust ja tema ise ei suuda, ennast, neist ära lahutada ja ta vajab enesele laiendatud Mina.

Eriti ei taha inimene teha seda siis, kui ta ei mõista enese vastutust – temast, inimesest, sõltub tema rolli kvaliteet – tema ülesanne on kasvatada, teadliku inimesena, teadlikku inimest. Inimene kasvatabki inimest ja teeb seda enese võimekuse kohaselt – vanema roll õnnestub täpselt nii hästi nagu on seda rolli kandva inimese tegelikkus.

Inimene, kes on enese vajadustest sõltuvuses, ei ole vaba – tema ei taha ära anda, jagada, seda, mida temal ei ole – teda ennast, temale endale. Seega on täiesti tavaline, et vanem hülgab lapse, jätab lapse eraldatusesse, vaigistab lapse siis, kui laps ootab ja vajab endale tähelepanu, mõistmist, tuge, aega.

Vägivaldne ja vähendav vanem õpetab lapsele, et laps, vanema/ teiste käest, ei tohi abi küsida ega abi oodata – lapsel tuleb ise hakkama saada, enese vajadused kontrolli all hoida, kuna vanemat ei tohi segada ega vanemale kuuluvat – kodu, elektrit, oma/ ühiseid asju ei tohi enese omaks pidada.

On abi vajaduse hetki, mis on lapsele jõukohased – kuid ikkagi kasutab laps jonni, kui protesti, et saavutada oma Mina tõestus – Ema/ Isa kuulab = kuuletub ja lahendab. See on normaalse kasvamise juurde käiv protsess - vastupanu Mina muutusele. Kuid on abi vajaduse hetki, mida ei ole võimalik ise ära lahendada ega sealses ise endale tuge anda.

Sageli on need just need kohad, kus vanema poolt edastatud informatsioon toob kaasa lapse turvatunde puuduse – laps ei saa oma vanemat enam usaldada, kuid vanem keeldub lapsele vajaminevat informatsiooni andmast – vanem purustab lapse Mina pildi ja laps jääb sellesse hetke kinni – see tähendab kestvat kriisi – Mina ei seisa enam senistel alustel – Mina pilt, mida laps proovib kokku panna, saab olema vale ja teda ennast vähendav.

Ehmatuse sügavus – kui teha vahe vahele, kui anda vanemale teada, lapse iga arvestades ja lapse võimaluste piirides – nii ei saa, nii ei ole hea, vaata Mind, kuula Mind, näe Mind, arvesta Minuga – kui teha vahe vahele ja mitte olla vanemaga koos – ja siis näha, et vanem ei otsi vastust, ei otsi lähedust, ei taasta suhet, ei ole mures – vaid on vahega nõus ja rahul – või nimetab sellise käitumise valeks, kapriisiks, kasvatamatuseks, solvumiseks, kadeduseks – või tühistab, vähendab, karistab.

Siis kogeb laps meeletu vahe tegemist – Minu Mina, kes Mina enam ei ole – Minu Mina, kellena Minul tuleb olla. See toob kaasa selle, et ajas võtab laps vanema tõlgenduse üle ja näeb/ hindab enese käitumist ja valikut vanema info alusel.

Nii ei tohi, nii ei ole õige – kelle jaoks, kelle puhul – inimesed räägivad, inimesed arutlevad, inimesed lahendavad tegelikkust. Algus on märku andmine – see ja nii ei ole okey, see teeb liiga – sellele järgneb teise peatumise ja pühendumise ootus, et seejärel, ÜHISELT, tegeleda ühises aset leidva teemaga – kelle osa, kelle vastutus, kuidas edasi.

Vanem, kelle jaoks, kasutusel olev/ valitud, lahendus on normaalne ja tema ei pea ise ennast probleemiks, vaid võtab lapse informatsiooni rünnakuna, vanema ise olemise ja enese määramise kohta, süüdistamisena ja keelamisena. Vanemale, sellise info edastamine on probleem – lapses on teema – too tahab ära lõhkuda vanema poolt paika pandud korra ja Maailma – seega tuleb laps korrale kutsuda.

Ei saa olla Ema/ Isa ega Lapse suhet, kui rollidel põhinevat ühendust, kui vanema rollis olevat inimest ei saa lubada enese lähedale. Usalduse kaotus tähendab teadmist, et ühised hetked lähevad lapsele maksma – tema sisse jääb, aktiivsena, igatsus ja vajadus avatutud ja hoitud läheduse järele. Läheb maksma hüljatu kogemused – vanem ei võta vastu, vaid kasutab enese jaoks avanenenud võimalusi ja rahuldab ennast vaimselt.

Sõltuvuslik suhe, mis toob kaasa vaimse taseme lühise ja aju kahjustused – suhe ja Mina pilt, kui Jojona olemine – on ja ei ole, Minul on ja Minul ei ole, Mina olen ja Mina ei ole. Ei ole siis, kui on aeg läheduse kinnituseks ja sügavama ühenduse teostamiseks. On siis, kui olla mugav ja õige ning vältida tegelikkust, häirivat, elus ette tulevat.

On aeg ärgata ja sõltuvusest vabaneda. Teadlik inimene annab endale informatsiooni kasutada – samasugused õigused nagu praegu, samad õigused olid ka Minu möödunus, kuid siis neid eitati, eirati, nimetati valeks ja kellegi vastaseks ülekohtuks, nendega ei arvestatud.

Teadliku muutuse algus on küsimused - kas Minul endal on okey – ega Mina enese arvelt ei tee, ei ole, ei anna – ega Mina teist oma piiridesse ei lase? Kui ei ole okey, kui olen enese arvelt, kui lasen enese piiridesse – siis, miks Mina seda teen – miks Mina sellist käitumist ära ei lõpeta?

Põhjus on lihtsamast lihtsam – ei ole olemas mudelit, kuidas käituda vägivalda ja vähendamist kasutava lähedasega, veresugulasega. Ei ole ühest ja kõigi poolt aktsepteeritud käitumiste kogumikku, mis lahendab sellised olukorrad – elutervelt, asjalikult, suhet alles hoidvalt, vaimset ja füüsilist tervist rikkumata.

Inimlast õpetatakse kartma ja vältima võõraid, kommionusid, suitsetavaid, joovaid, narkotsi tarbivaid, vägivaldseid, kiusavaid teisi, väljaspool kodu seinu. Kuid need samad täiskasvanud, kes peaksid tagama lapsele turvalise lapsepõlve – teevad seda kõike seal, kust laps ei saa ära minna – seal nimetatakse see õigeks, vajalikuks, kohustuslikuks, lapsega kaasnevaks.

Kui mujal toimuva kohta on lapsel lahendused ja teadmised olemas, siis kodu seinte vahele jääva kohta ei ole = seal need ei tööta, seal neid ei järgita, seal lapsel ei ole, enesele, õigusi. See on põhjus, miks laps on segaduses ja laseb endaga teha seda, mida valitakse teha – teda on vaigistatud ja vangistatud – tema on roll, kellel ei ole õigusi, kuid kellel on kohustused.

Vajadus, mis toob kaasa sõltuvuse, teeb lapse, enese kannatuste hinnaga, lojaalseks – laps ei reeda seda vanemat, keda tema vajab – kellelt laps vajab informatsiooni, et laps saab vanemat, PÄRISELT, usaldada - selleks, et laps saab abi, siis, kui temale seda vaja läheb = seda siis, kui seesama vanem kohtleb last vägivaldselt ja jätab lapse, vaimsel tasandil, üksinda.

Seesama muster jätkub - inimene on samal moel abitu nendes suhetes, kus lugu viiakse inimeste tasandilt ära - võetakse kasutusele rollid, mis tõestavad, kellegi üle olemisi ja õigusi ning teise vähemana olemist ja õigusestust - inimesele antakse, tõestatud ja paika pandud, Mina pilt kasutusse.

Valik on ikka ja alati seesama - kui tahad Minuga olla, siis oled Minule kuulekas - mitte keegi ei taha Sind = Sinul ei ole, kusagilt ega kelleltki, abi oodata = Sina ei tohi, kelleltki abi küsida, sest siis Sina häbistad Mind - siis pean, Mina, Sind karistama - rollide ja kohustuste tõestus, et tagada, enesele vajaliku, vahendi kättesaadavus.

Loo kestmise ja segaduse taga on põhjus - x vanuses inimene ei tea oma õigusi ega seda, mis ja kuidas on, tegelikult, normaalne. See, et keegi teine kasutab vägivalda ja vähendamist, ei tähenda, et tollel teisel on selleks õigus - teine VALIB käituda sel moel, sest ja siis, kui temal on selleks võimalus ja vajadus. Teise poolt valitud käitumine ei ole inimese vastutada ega korda teha ega ole tal kohustust seda taluda.

Marianne

06.08.2026.a

Inimese mõõtmise puu V - Abist ilma jäetu

 

Tegelik algus ja alus on inimesed – inimese valik saab nähtavaks - sammuna, mille tema astub, väljendusena, mille tema teoks teeb. Siis, kui inimene ei vali inimest - siis, kui inimene ei võta vastu inimest - siis, kui inimene ei tee enese elus kohta inimesele, siis rollid ei tee sellest koos olemisest/ koos elamisest, inimeste tasandil põhinevat ühendust – Meie on pealispind – sügavamal ollakse eraldi ja teise elust välja jäetud/ teise enese elust välja jätnud.

See tähendab, et ühendus jääb rollide tasandile ja rollidega samastumisse – inimene samastatakse rolliga. Selle jaoks, et midagi muuta, midagi saada, midagi tagada või vajalikul moel hoida, antakse põhi rollidele liiteid ja omadustest/ väljendustest/ kohustustest saavad nimetused. 

See muutus toob kaasa võimaluse oodata, inimeselt, rollile vastavat käitumist/ olemist/ väljendust või annab põhjuse, temale, teatud kindla käitumise/ olemise/ väljenduse ära keelata.

See tähendab, et inimest ei õpetata mõistma enese sammude tegelikke tagajärgi – talle antakse kasutada informatsioon, mis on vale, manipuleeriv, vähendav, osutav – see võimaldab kontrolli, allutamise ja käituma/ olema/ väljenduma sundimise.

See tähendab, et inimene ei õpi võtma vastutust enese tegelike sammude eest – tegelikul määral ja tegelikus tähenduses. See tähendab, et inimene ei tea ka teise inimese tegelikke samme ega tea, millisel määral ja tähenduses on teisel, oma sammude eest, vastutus kanda.

Tegelike sammude mõistmatus on omane inimestele, kelle vaimne tase on piiratud – inimene on vaimse töö tegemisel olnud laisk, lohakas, teadmatu - tal puuduvad vajalikud ühendused (nende asemel on loodud mitte eluterved ühendused), tema aju on kahjustada saanud, teda juhivad uskumused ja pimedad vajadused.

See tähendab, et hoolimata lapse east välja kasvamisest, on inimene jäänud oma arengus sinna aega pidama – mitte kõiges, kuid tegelikult kõige olulisemas – enese Mina pilt ei ole adekvaatne, inimene ei mõista hoida tervikus tasakaalu ja ta ei võta enese tegelike sammude eest vastutust.

Inimene ei oska seda, mida tema ei ole omandanud – siis, kui inimene ei ole mõistnud, teadvustanud, mõtestanud, kogenud, katsetanud ja kinnitust saanud, siis ta ei ole omandanud teadlikke oskusi, mis aitavad, temal endal, ise ennast, kui ühte tervikut, mõista ja lahendada.

Vägivaldsele ja vähendavale süsteemile/ keskkonnale on omane, et inimene ei võta enese eest vastutust – inimene, kelle vaimsus on lapse tasandi mõistmisega, on endiselt lapse mõistusega – Laps, kui roll, on selle inimese aluseks.

Laps ei ole kohustatud tegema seda, mis on temale raske/ mis temale ei kuulu ja selle jaoks, et seda Suurt, kelle ülesanne see on, õigel rajal hoida, tuleb lapsel tõestada oma rolli tähtsust ja kasutada ennast ümbritsevas süsteemis kehtivaid lahendusi – enese Minale kuuluvate õiguste tõestamine, rollide kaudu.

See tähendab, et inimene hüppab rollilt rollile, et saada, et tagada, enesele vajaminev – seda enesele, kui inimesele, kuid manipuleerides infoga ja sundides kedagi teist, tegema ja olema enesele meelepärasel moel, ühises loos tasakaalu hoidmata ja üle teise piiride minevalt.

Mäng, rollidega, toob, vähendatule ja vähemale, kaasa sügavad ja ennast hävitavad uskumused – Minul ei õigust, Minul ei ole õigusi = Mina ei saa, Mina pean. Kasutusel on informatsioon, mis ei ole tõene – see on midagi sellist, mida on vaja, et mäng – enesele vajamineva tagamine – oleks töökorras.

See tähendab, et Ema/ Isa rollis olev inimene annab lapse kasutusse informatsiooni, mis vähendab inimlast, keda sel moel nimetatakse ja piiratakse, kes selle alusel ise ennast defineerib. Mina olen Minu roll – Minul on Minu Minale õigus/ Mina olen Minu roll – Minul on kohustus olla Minu Mina = olla see Kes, vanemaga ühes, pean olema.

Alguses puudub lapsel Mina käsitlus – laps kogeb ennast läbi olemas olemise – elavana, vahetuna, teoks tehtuna – ta on enesega üks. Temal ei tõuse küsimusi, miks Mina olen või Mina ei ole – tema on ja see on selge. Laps voolab ja muutub vastavalt võimalusele ja soovile – ta kohandub ja koondub üheks.

Laps reageerib sellele, mis näib temaga toimuvat ja temale reageerivat – takistus, paitus, teekonna pikkus, külmus, ehmatus, soojus, naeratus – tal puudub mõiste väsimus, tüdimus, raskus, vastumeelsus, lõbu – ta ei käsitle ega analüüsi eneses toimuvat ja enesele osaks saavat – laps tahab vabadust, et enesena edasi olla, et enesena olemist edasi kogeda.

Laps saab pahurdada, vabadust piirava, muutva, takistavaga – tal ei tule välja, ta ei saa ise ennast lõpuni viia. Laps saab õppida selgeks, et temaga seonduva lahendab keegi teine – teine teeb ära, teine kõrvaldab raskuse ja laps pääseb vabaks.

Raskus võib olla füüsiline – lapse sõrmed, oskused, teadmised, suurus takistavad teda, kuid peamine raskus, millesse laps takerdub, on vaimne – lapsel ei ole anda endale vaimseid teadmisi, tasakaalu, ressursse – tema tunded on tema enda sees ja laps ei oska neid ära lahendada, ära lahustada – tema ei oska, ise, ennast oma tunnetest ära lahutada.

Nendel hetkedel vajab laps laiendatud Mina – seda kedagi, kes suudab muuta/ taluda/ mõista lapses toimuvat – anda informatsiooni juurde, rahustada füüsilist keha, vahetada informatsioon välja, lõpetada pooleli olev tegevus, et laps saaks edasi minna.

Lapse aja alguses tähendab laiendatud Mina kindlust, turvatunnet, ühenduse kinnitust – Mina olen. Laiendatud Minast saab alguse Mina pildi kinnitus – Mina olen selline, Mina saan seda, Minul on see, Minule on võimalik, Minule reageeritakse.

Lapse Minapilt tähendab teise inimese vastust ja teadmisi – laps näeb ennast läbi teise – vanem annab lapse kohta informatsiooni – milline laps on, milline tähenduse lapsel on, millised võimalused lapsel on, milline tähtsus lapsel on, mis on temas olulist, mis mitte.

Laps loob enese Minast pildi, selle informatsiooni alusel, millisena/ millal/ kuidas/ millistel tingimustel vanem lapsele reageerib ja teda nimetab ning mil moel see info ümbritsevas kinnituse saab. Vägivaldne ja vähendav keskkond kinnitab vägivaldset käsitlemist ja vähendavat kasvatamist teostava vanema informatsiooni.

Vanem on see, kes - lapse kasvades/ olude muutudes/ tunnete pimeduses/ isiklikest vajadustest lähtudes – lapse Mina pildi purustab ja talle uue info kasutada annab – laps, kes oli eneses üks ja sellisena normaalne, peab ise ennast ära lõhkuma – ta ei ole enam kõike ja ta ei saa olla kõike. Vägivaldses keskkonnas on Mina pildi suund üheselt kindel – talu, allu, vähene/ vähenda, ei saa, ei ole.

See tähendab, et vägivaldses keskkonnas on Mina pilt ühekülgne ja välistab sinna paremate, ilusamate, tegelike, heade omaduste ja teadmiste lisamise. Mitte, et lapses ei oleks ja mitte, et laps ei oleks – neid teisi külgi ja omadusi ei näidata, ei tunnistata tõeks, ei väärtustata, need keelatakse ja neid nimetatakse halvustavalt.

Inimese kasvamine tähendab iseendast teadlikuks saamist – enese Mina kohta käiva informatsiooni lahti harutamist ja selles inventuuri tegemist. Selle jaoks, et inimene oleks selles tegevuses edukas, peab ta iseseisvuma – olema teadlikult eraldi sellest, kes oli lapse jaoks Oluline teine – tema laiendatud Mina.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas on isesesivumine, kui enese eraldamine, võimatu ülesanne – manipulatsiooni tulemusel on saanud lapsest teisest inimesest sõltuv - laps vajab seda teist, sest ilma selle teiseta teda ei ole, sest ilma temal ei ole - lapse jaoks ei ole, kedagi teist, kes temaga ja tema jaoks oleks nõus olema - vanem talub teda, sest on kohustatud seda tegema. 

Lapsele on antud teada, mis on see, mis temast endast sõltub – kas ja kuidas on, temal ja tema jaoks, Ema/ Isa olemas = siis on Laps olemas. Laps teab, et vanem saab temast lahti öelda, teda mitte tahta, temaga mitte koos olla – seega hoiab laps nende kahe vahelist ühendust ja laps ise vastutab selle eest, mis ja kuidas tema osaks saab. 

See tähendab, et laps ei saa ära lõhkuda seda, mille kohta on ta andnud endale ülesande – Mina pean = laps kinnitab, enese hinnaga, et tema tahab vanemat ja vanemaga olla.

See tähendab, et vaimselt lapse tasandil olev inimene, ei saa ega luba endal lõhkuda/ lõpetada neid suhteid, kus tema sõltub teisest ja talle on teada antud, et tema ise saab seda suhet alles hoida ja selles, enesele, vajamineva tagada – olles teise jaoks õige ja õigel moel olemas.

Inimese kasvamisel ja iseseisvumisel on erinevad etapid – füüsiline sõltumatus on kergemini saavutatav, sest see on inimese keha, mis allub inimesele. Inimesed jäävad sõltlasteks – kedagi/ midagi vajama (ka ressursse, võimalusi) - emotsionaalse sõltuvuse tagajärjel.

Mina vajan, alateadlikult ja pimesi – tähendab möödunu lahendusi ja mõistmisi – selleks ja teiseks Mina vajan teist – sest Mina ise ei saa, Mina ise ei oska, Minule ei ole võimalik, Mina ise ei pea. See on mingi Mina pildi uskumus – laiendatud Mina vajadus.

Mis siis, et inimene tegelikult saab, oskab, temale on võimalik, temal endal tuleb – infobaas, mida tema, teatud situatsioonides – vaimset raskust kogedes, enesele tagasisidet saades ja enese ressursside kaotust/ piiratust nähes kasutab, on selline, mille alusel ta teab, et - Mina olen see, kes vajab teist.

Teise vajamisel on erinevad tasandid – vajaduse algus on see, kus lapse käest lahti lasti – millises kohas ja milles ta enese üksi olemist ja sellega kaasnevat nägi ja koges. Koht, kus ta teadis, et teise abil oleks tal olnud rohkem, paremini, täpsemini. Vajadus tähendab, et ta ei suuda, ei taha, ei mõista uskuda seda kogemust tõeks – ta tahab tagasi seda Mina, kellel oli ja kellele oli võimalik.

Ajas saab vajaduse algusest teisendus – teine inimene annab teada, milles, miks ja kuidas, ainult ja just, tema lapse jaoks vajalik on. Omades alguse kogemust, saab sellest, teadlikumast ja reaalsemast kohast, asendus – laps hoiab, kaitseb ja päästab ise ennast enese möödunust. Ta ei saa aru, et tegemist on teise looga – ta ei saa aru, et ta tegeleb asendusega, mis ei lahenda ära tema sõltuvuslikke vajadusi.

Teine on Minuga = Minul on hästi. Teine suhtleb Minuga = Minul on hästi. Teine vaatab Mind = Minul on hästi. Teine on olemas = Minul on truvaline olla, Mina ei ole üksinda. Miinimum tase – peaasi, et Mind ei hoita vaikuses, eraldatuses, üksinduses, abituna = abita jäetuna.

Väga väikese lapse tasand – oluline on, et teine oleks samas ja ühendatud – see on peamine vajadus, mida saadab hirm – jääda üksinda, eraldi, vaikusesse. See toob kaasa selle, et jäädakse vägivaldsesse suhtesse ja nõustutakse vägivallaga. 

Peamine on säilitada elav kontakt. Kõik muu on talutav ja üle elatav – see on, lihtsalt, hind, mis tuleb maksta selle eest, et teine ära ei läheks, meelt ei muudaks, lahti ei ütleks ja last abituks ei jätaks - järjekordselt ilma abita ei jätaks siis, kui see eluliselt ja tõsiselt vajalik on.

Alateadlik hirm ja korduv, enese kinnituse, vajadus - et teine aitaks teha sammu, mis on pooleli, mille järgi tuntakse vajadust, mis tuleb südamest, enese proovimise vajadusest - lapse elus ja arengus ja ajas loomulik ja vajalik samm, mis ootas ja vajas Ema/ Isa toetust - ja jäi seda ootama ja vajama, sest vanem reageeris ja valis teisiti.

Tegelikkuses on see informatsioon - Mina kogesin ja nägin Ei-d. Teine inimene oli olemas, teisele inimesele oli võimalik, kuid teine inimene valis oma väljenduse ja enese sammu, mis ei olnud tehtud Minule vajamineval moel.

See on mõistmine - kõiges ei saa teisele toetuda, kõiges ei ole teise abi võimalik - selle inimesega koos on ise olemist ja ise saamist rohkem ja ka Minu piire/ võimalusi ületavalt. 

Kuid see ei tähenda, et Mina ei saa ega tohi abi küsida - see on mõistmine, et tuleb pöörduda selle inimese poole, kes on valmis ja võimeline Mind aitama ning kes teab ja näeb vahet, millal on tegemist ootamatu, toetust vajava ja eluliselt ohtliku olukorraga ja millal tegemist tegelikku tasakaalu taastamist ootava looga.

Lapse kasvamisest ja lapse ealisest/ elulisest/ teadmatusest tulenevad olukorrad on vanema rollis oleva inimese vastutus - need ei ole võlglaseks tegemised ja tänulikkusele/ alandlikkusele kohustavad. Ei ole vanemal õigust panna lapse õlgadele süüd, et tema rikkus oma Ema/ Isa elu ära, kuna oli olemas. 

Tasakaalu taastamine tähendab, et inimese abi küsimist võetakse tõsiselt ja temale antakse, vahetult, teada, millisel moel - vastu abi andes, tänades, materiaalseid ressursse vahetades - inimene tasakaalu taastada saab. Siis, kui ka EI öeldakse, siis tehakse seda ise, enese otsuse eest, vastutust endale võttes - selgelt ja üheselt.

Marianne

05.08.2026.a

Inimese mõõtmise puu IV - Vaba enese valik - olla olemas või mitte olla olemas

 

Inimene, kui kunagine laps, ei tule tühjusest ega alga olevast hetkest – inimene tuleb teda ümbritsenud, kasvatanud ja kujundanud informatsiooni väljadega koos olemisest ja kokkupuutepunktidest.

Inimene on saanud kasutusele teda ümbritsevate kasutuses oleva informatsiooni – on teda ümbritsenud/ kasvatanud inimeste/ keskkonna vaimse avatuse/ piiratuse märk, kas lapsel on õigus enese informatsioonile ja olemas oleva valikulisusele/ ümber vaatamisele või ta peab kuuletuma ja, ilma filtrita, info vastu võtma ja seda kasutama hakkama.

Vägivalda ja vähendamist kasutavas keskkonnas on käibel informatsioon, mis on täidetud kindlate uskumustega, kontrolli mehhanismidega ja tõrkega, võtta vastu uusi teadmisi ning veel suurema takistusega uurida/ lahti lasta käibel olevast.

See tähendab, et inimesed ei tee tööd, oma vaimsel tasandil – nad reageerivad, päästikutest vallandunutena ja siis nad õigustavad seda, mida tegid ning tõestavad, et neil oli põhjus olemas – teine sundis sel moel käituma – seega ei olnud neil teist valikut. Ära ole ega ära tee, siis Sina ise ei koge!

Vaimse piiratusega inimene on sõltuv oma väljenduste vabadusest – võimalusest reageerida nii nagu tema mingis kindlas hetkes valib, tahab, vajab – see on tema normaalsus ja teda segavale olukorrale/ tema sees olevale häiritusele lahendus.

Nii nagu on tüüpiline sõltlasele – vägivalda ja vähendamist kasutava inimese käitumine ei ole temale endale probleem – tema ei näe selles valet ega tegelemist vajavat teemat. See on lahendus, millele oli põhjus olemas ja, mis töötas, inimese jaoks, vajamineval moel – see on tema normaalsus.

Lisaks sellele on inimesel olemas enese õigus – seega on loomulik, et inimene ei näe enese kasutuses olevat lahendust/ kasutatud väljendust probleemina – tema probleem algab alles siis, kui ta ei saa seda enam kasutada, kui sellele, kui valele, tähelepanu juhitakse ja selle kohta aru päritakse.

Enesele valitud lahendus/ väljendus, millest kinni hoitakse, on sõltuvus nagu iga teine – inimesel on seda vaja – ilma selleta ilmnevad ärajäämise nähud ning inimene on abitu ja kaitsetu = ta ei saa seda, mida tahab. Inimene on ise ennast sellega samastanud – see on tema normaalsus ja tema Mina, vääramatu ja vaidlustamatu, õigus.

Siis, kui inimesele keelata tema Minu Oma/ Minu Mina või nimetada inimene valeks, juhtides tähelepanu tema käitumisele, väljendustele, väljamõeldud õigustele, siis saab probleemiks see, kes keelab, tähelepanu juhib, teisiti tahab, samas kohas teistsuguse informatsiooni välja toob.

Siis reageerib mingis x vanuses laps, kes jonnib, solvub, vihastab, manipuleerib, lööb, karjub, trambib, jne – kuna tema Mina ei tunnistata, kuna temalt võetakse mänguasi ära, kuna teda keelatakse – lapse mõistus ei võta vastu keelu/ muutuse soovi põhjust – laps ei suuda toime tulla informatsiooniga – emotsioonid löövad üle pea.

Inimene, kes reageerib vägivaldselt ja vähendavalt, on lapse tasandile pidama jäänud – tema on vaimselt piiratud – tema kasutuses on, endiselt, väikese lapse mehhanismid ja reaktsioonid. Ta blokeerib ennast informatsiooni eest, mis talle ei meeldi/ mis teda häirib/ mida ta ära süüa ei oska, ei taha, ei saa.

Ära blokeeritud informatsioon tähendab, et esimene sõnum, mis kohale jõudis ja millele inimene reageeris, on inimese mingi Mina reaktsioon – ilmnes vajadus ise ennast tõestada, kaitsta, midagi vältida, muuta – alateadlik/ harjumuslik/ sõltuvuslik/ Minapildilik automaatsus.

Reageeriv inimene kohtus informatsiooniga, milles sisaldus midagi sellist, mis teda isiklikult puudutas – lapse tasandil olija ei ole harjunud/ õppinud informatsiooni, enesest eraldades, taluma, koguma, vaatlema ja töötlema – ta on alles sellel tasandil, kus tunded tulevad sõnumeid tooma, kuid selle asemel, et lugeda tunnete abil nähtavale toodud informatsioon läbi – keskendub inimene tunnete tundmisele ja tundeenergia loomisele, sest sõnum on tema sees, mitte temast väljaspool.

Just siis on inimene hädas enese sees olevate tunnetega ning vajab enesele laiendatud Mina, kui kohta, kuhu ise ennast laiendada ja lahendada. See on see hetk, kus häiriva/ puudutava info edastaja/ vahendaja muutub objektiks, keda on õigus/ põhjus vägivaldsel, vähendaval, manipuleerival moel kohelda.

Mis siis, et lahendusega kohtunul/ lahendusega koheldul on paha ja saab elutervelt ning teisiti – lapse tasandil püsivale inimesele ei ole seda teisiti vaja. Tema ei taha enese tegude tagamaad mõista ega enese aja lugu lahendada – inimene tahab VABALT ja PIIRIDETA väljenduda ning enesele omast kasutada nii nagu see tema jaoks õige on. Minu Mina õigus.

Sõltlast ei saa ega ole vaja päästa – teda ei saa päästa, sest sõltlasel ei ole seda, millest oleks, teda, vaja ära päästa – teda ei saa päästa ehk kaitsta ise enesest rahuldust saavast käitumisest ega ise ennast rahuldavast tegevusest.

Sõltlast ei saa päästa = lõpetada tema tegevused, kui tema ise valib ennast kahjustava tee – kahju saab olla inimesest, kurb saab olla inimese pärast, kuid sõltlane valib enese sammud ja seega on tal põhjus ja õigus kogeda nende tagajärgi.

Sõltuvus on mingi Mina õigus ja seega inimene kaitseb enese õigust, iseendale. Lapsel on õigus vanemale, kes ei jäta teda üksinda = lapsel on õigus - suurele, tugevale, võimekale, raha omavale, teadlikule, asjalikule, lahendavale, turvalisele - inimesele, kes võtab, ise, vastutuse lapsele mitte kuuluva/ raskusi toova eest.

Vaimselt lapse tasandil olev inimene teab, et tema on see, kellel on õigus/ vajadus Vanemale = vanema asendajale, keda on võimalik lapsele lubatud moel = vahendina kasutada. Selleks saab see, keda on võimalik selle rolli kandjaks sundida või kes ise valib seda rolli kanda.

Olgu tegemist vähendatuga või vabatahtlikuga, tegu on kindla rolli võimaluse saanud inimesega, kes ei näe/ ei tea väljapääsu või kes ise kasutab olukorda ära – mõlemal juhul on tegemist inimesega, kes on jätkanud enese alateadvuses olevat mustrit – mingi Minapildi järgimist siis, kui enese rollile on vastaspartner olemas.

Olles suur ja enam mitte laps, on inimene asendanud ühe oma rolli partneri teisega ja on samal moel nagu enese eelnevas – tegemist on lapsega, kelle jaoks on olemas Vanem/ Oluline teine ja laps teab/ usub, et see teine tegeleb lapse jaoks raske, ebameeldiva, ebamugava, valega ning laps saab tolle teise poole pöörduda ning teise poole ja peale ise ennast laiendada.

Olles see, kes on nõus Vanema asendajaks olema või see, kes ei tea/ ei näe sellest väljapääsu - on tegemist inimesega, kes on asendanud tegeliku enese vajaduse, teise vajaduse rahuldamisega - laps, kes ei saanud vanemalt vajaminevat - laps, kes sunniti vanema jaoks Vanema asendajaks.

Mõlemaid osapooli iseloomustab vaimse tasandi piiratus – kogu lugu korduma suunav informatsioon püsib suletuna ja muutumatuna – see lihtsalt on kasutusel. See on, midagi sellist, mida ei vaidlustata – selle asemel vaidlustatakse rolle, kes on õige, kellel on kohustus kanda Vanema rolli ja, kellel on õigus Minale = Lapse rollile = olla see, kes saab õiguse seada oma vajadused esimesele kohale ja kellele jääb õigus teha oma vajadustest teis(t)e ülesanne/ülesanded.

Olles vägivaldselt ja vähendatult koheldu või olles teise ära päästja, tuleb mõista, et on oldud sõltlane, kes on vajanud teist kindlasse rolli või ollakse sõltlase kaassõltlane, kuna on jätkatud harjunud moel – on hoitud enese sõltuvust alles ja on aidatud teisel oma sõltuvust alles hoida – seda on tehtud enese hinnaga – kogemused on olnud vahetud ja vaimse taseme piiratus on jätkunud.

Sama nagu sõltlane, kes valib enese, sama moel tuleb ise ennast valida, kuid teha seda teistmoodi ja teistel alustel. See tähendab, et enam ei ürita teha, endast, Maailma naba – seda, kelle vajadused on esimesel kohal – et, kui on kuum, külm, nälg = vaimne piiratus, siis on õigus sellest teada anda ja vajaduste täitmist nõuda = kustutage, lahendage, leevendage, lõpetage, vähendage – Mina ei talu enese energiat = andke Minule teine informatsioon ja Mina ise saan luua ennast teist moodi olema, et ise ennast teisiti kogeda ja näha.

Teadlik enese valimine tähendab, et ei vaidle vastu, ei õigusta enese valikuid, ei tõesta enese rolli, ei proovi teist ja tema väljendusi/ lahendusi muuta = ei võitle ega tegele teise sõltuvusega, vaid kasutusele tuleb otsene kõne – Minuga nii ei käituta, Mina sel moel ei nõustu, Mina sel viisil ei vali. Selgelt nähtavaks saab peatumine, piir, punkt.

Kaassõltlasena olemine tähendab, et inimene on teisele inimesele truu = tema täidab oma rolli, tema teab oma kohta, tema teab enese Mina. See tähendab, et laps hoiab ühise elu kulisse ja vanema head nägu = laps hülgab iseenda ja nõustub enesele osaks saavaga = ta ei küsi abi, ta ei otsi abi = tema jääb ja on nii nagu kõik oleks okey = see kõik, selleks, et vanemat päästa ja säästa.

Laps ei anna vanema kohta halba informatsiooni – tema ei käitu nii nagu teised - tema ei hülga, tema jääb – vanem saab temale kindel olla. Laps kaitseb enese vanemat, et toda valesti ei vaadataks, et vanemat halvasti ei koheldaks, teda halvustavalt ei nimetataks – mis siis, et vanem teeb ise, lapsele, haiget ja kohtleb vääralt ja selle eest oleks ta kohustatud vastust andma, kuid laps on selle endas teiseks keeranud – tema talub, sest tema on ära teeninud/ tema mõistab vanema raskusi – seega tema ei reeda.

Ega laps ole selle ülesande endale teadlikult andnud – teda on selles suunas juhatatud – Kuna Sina oled, siis Sina pead – Kuna Sina oled saanud, siis Sina pead – Kuna Mina olen Sinu Ema, siis Sina pead – kui tahad Minuga koos olla, siis Sina pead!

Lisaks sellele valitseb ümbritsevas keskkonnas informatsioon - Meie oma Emast/ Isast sel moel ei räägi – Oma Emale/ Oma Isale sel moel ei tehta – Sina, rääkides väljamõeldistest, häbistad Mind/ perekonda/ suguvõsa/ Meie head nime – Sina oled kasvatamatu, häbitu, vale, nagu teised = Sinule ei ole Meie hulgas kohta.

Lapsele antakse valida – kas olla ühes või saada halvustava, vähendava tähelepanu osaliseks. Temast endast sõltub, kuidas ja mil moel tema elu on võimalik. Raske valik, millel on üks tee – laps ei mõista elu ilma vanemata/ omadeta – üksinda, eraldi, välja jäämine tähendab surma, kaitsetust – Mind ei ole, siis, olemas.

Sinul peaks häbi olema – Sina ei ole OMA Ema ära teeninud/ Sinul ei ole OMA Emale õigust. Kui Minul ei ole OMA Ema, siis Mind ei ole olemas. Minul ei ole OMA Ema, sest Mina ei ole teda ära teeninud – siis on Minul häbi, kuna olen Vale – olen valesti olnud, valesti teinud, valesti käitunud = Mind on õigus karistada.

Häbi ei ole inimese aus, ehe, loomulik reaktsioon - see on, kellegi teise sõnad, pilk, hääl, informatsioon, puudutus - Sina pead sel moel olema, sel moel tundma = sel moel kogetav ja nähtav olema. Sellest koolitusest saab iseeneselik enese muutmise kasutusele võtmine - siis, kui Mina teen/ olen, siis, kui Mind nähti/ vaadati - siis Mina tunnen ise ennast sel moel, sest Mina olen selline - nägemus, häbi kaasa toonud põhjustest. 

Keskkond ja süsteem, kus kunagi õigeks ei saa, kus kunagi aus ei olda, kus vastutus jäetakse teisele - see on koht, kus inimesena kasvamine tehakse eksimuste ja valede käitumiste/ valikute korduseks - eksitakse rollina, teise rolli vastu - õige saab olla siis, kui olla õigena - rollile, rolli kuulekana.

Siia kirjutatuna on selge, kuidas kohustuslikuks tehtud informatsioon on last käsitlenud ja tema vaimse tasandiga manipuleerinud. Tegelikus elus ei ole lapsel sellist mõistmist ja avarust ega pidet, et sellisele info edastusele ja sisule kriitiliselt otsa vaadata – lapse elu on siin ja praegu ja temal tuleb selles ellu jääda.

Teadmine - on võimalik, et Minu Ema ei vali Mind ja, siis Mina jään üksinda – see käivitab ellujäämise vajaduse ja laps teeb kõik selleks, et ise ennast alles hoida = olla roll, kellel on partner olemas. Selle jaoks, et omada erilist ja ainsat, olulisimat, olulisima rolli partnerit - on vaja endale MINU OMA Vanem kindlustada – olla nii nagu on õige - siis olen Mina olemas.

Minuga on midagi valesti, kuna Minu Ema ei taha Mind = tema ütleb, et tema ei ole MINU OMA. See on eksistentsiaalne kriis – Kes Mina siis olen. Kõigil on, kuid Minul ei ole – Mina ei ole normaalne = Mina olen erinev, värdjas, vale. Ennast ümbritseva tähelepanu talumatus – enese valena kogemine ja nägemine - olla enese Mina pilt on talumatu.

Minuga on valesti/ Mina olen vale - see on keskkonnas valitsev info - iga vanem tahab oma last - see on normaalne. Kui vanem karistab last või ei taha last, siis on põhjus lapses - on normaalne, et vanem armastab oma last.

Infoga täidetud keskkond tähendab erineval moel, samasisulist, edastatavat kinnitust sellele, mis on normaalne, mis mitte. 

See tähendab, et tegelikkuses samastatakse roll inimesega - oled Ema, siis oled selline - oled Laps, siis selline. 

Rolliga seonduvast hälbimise kohta antakse teada - ei ole õige, on vale, tee ise ennast korda.

Unustatakse ära ja jäetakse kõrvale, et enne tuleb ja põhjaks on inimene - iga inimene ei taha last (üldse või sündinuna) - inimene valib ise enda elu. 

Inimese valikuga kohtunud Laps jääb, keskkonna ja informatsiooni survel, häbi tundma ja ise ennast valeks pidada - tema ei saa enese lugu korda teha - tema on põhjus, et temal Oma Ema/ Oma Isa ei ole.

Inimene saab olemas olla ja inimene saab ka last kasvatada, kuid küsimus on selles hinnas, mis see võimalus - Ema/ Isa on lapse elus osaline - lapsele maksma läheb.

Mõtte töö tulemus. Lapseks olemine tähendab, et Mina olen olemas, kuid ise ei saa, VEEL, kõigega hakkama. See tähendab, et see, kes kannab Minu eest hoolt, see otsustab ja valib, mis ja kuidas on Minule võimalik/ Minuga õige. Tema valik ja tahe saab Minu osaks.

Elu tabab, kuid ei tapa – teine inimene tõstab käe ja tapab. Mõistmine ja vahe tegemine – Mina räägin inimesest – Mina räägin inimesest, kes kannab rolli nime – see nimi on olnud kattevarjuks tegudele, mida inimesel ei ole õigust, teise inimese vastu, teha.

Räägin inimesest, kes sai ja tahtis teha, kuna kasutas ära võimalusi – tema oli lapsele sobivas läheduses ja, senise läheduse säilitamiseks, näitas ette ja tõestas ära, kuidas laps temast sõltub – veenis last selles, et ilma Vanemata laps ei saa, üksinda ei saa ja keegi teine teda ka ei taha.

Sel moel manipulatsiooni kasutanu ei austanud, ei arvestanud, ei hoidnud ega toetanud inimlast, vaid, toetudes rollile, rahuldas enese vajadusi, teist ära kasutades, teise vastu olles ja teist allutades. Vale informatsiooni luues, kasutades, ainsana hoides, aitas kaasa ajukahjustuse algusele ja süvenemisele ning tegelikust enesest vähendatud ja vale Mina pildi loomisele ja alles hoidmise kohustusele survestades.

Siis, kui üks on, siis teine ei ole ega saa olla. Laps ei saa olla tähtis ega oluline = lapse inimlikud/ kasvamisest tulenevad/ elulised vajadused ei ole olulised, on vanemalt vähemaks võtvad ja vanema vastu valed - lapsel ei ole seda kohta, kuhu ega seda, kelle poole pöörduda - tema on enesega üksinda ja tema vajadused on valed, ebakohased, ülekohtused.

Laps teab oma kohta - vanem on andnud teada - Minu Mina õigus – Minu roll on tähtsam ja seega olen Mina olulisem = Minu vajadused on esimesel kohal, tähtsamad ja koheselt lahendust vajavad = Minul on õigu Oma Lapsega teha seda, mida ja kuidas Mina õigeks pean – Mina olen tema Ema/ Isa = Laps on Minu Oma = keegi teine ei sega vahele ega tule ütlema, kuidas Mina pean või Mina ei tohi. 

Mina armastan oma last, Mina ju kasvata(si)n ja toidan/ toitsin teda, Mina olen talle kõik andnud - tema on tänamatu, tema ise on põhjus, et temaga peab karm olema ja teda peab karistama. Häbi tal olgu, kui ütleb Oma Ema kohta valet ja esitab Oma Emale tingimusi. Mina olen lapsele teada andnud, mida tema tohib ja mida mitte - laps ise valib, kas ta saab karistada või mitte. Mina ei löö, kui laps ei ole andnud selleks põhjust. 

Lapse ootus ja lootus, et oleks normaalne ja õigesti, väljendub ka aegu hiljem. See on see pärast välja voolavad tunded ja sõnad - sai Minu osaks, Mina pidin kogema - olen Hüljatu, olen Ohver - Mina pean kohtama õigust ja kogema tunnistamist = Mina saan, Minule kuuluva, õige tähelepanu ja kohtlemise, osaliseks.

See on see kadedus, solvumine, viha, kibedus - Kus Sina siis olid - Mina olin, selles ja selles, üksinda - Miks Mina pean olema, ainult ja ikka, üksinda ja ise - oleva aja, suure aja, teekond ja sammud on kannatus ja on ülekohus. Korduvalt. 

Inimene ei mõista, et tegemist on aegade ühendumisega - möödunus kohtas inimene samasugust situatsiooni ja möödunus koges inimene samasuguseid raskusi - see on tolle aja lapse sõnum, iseendale - Mina mõistan ise ennast - siis oli Minule tuge ja mõistmist vaja = siis oli Minul raske - siis olin Mina, veel, väike ja abitu.

Inimene, kes ei saa aru enesega toimuvast - kogeb tundeid, millega laps oskab endale kirjeldada enesele osaks saavat. Suur, kes kogeb ülekohut ja näeb karistust, sest teda ei aidata ja tema on üksinda ja elu on raske, toob mängu karma ja saatuse, et anda endale teada - midagi ei muutu. 

Minu elu ei muutu - kõik on see sama vana jama, sest Mina olen Mina - see on laps, kes kogeb ja näeb üksindust ja teab, et temal on olemas Ema/ Isa, kes saaks toetada ja aidata, kuid ei vali seda teha, ei vali seda teha lapsele vajamineval viisil ja ajal.

Vaimse kasvamise teekond - kasvada Lapsest inimeseks, kes on olnud laps - sellise lapsepõlvega nagu see oli ja sel moel elule vaatavate ja elu lahendavate inimestega ühes nagu nood olid. Teist ei olnud, teisi ei olnud - see ja selline oli võimalik. 

Mind ei määra minu minevik - olulised on kõik, minevikust olevikku, tehtud sammud ja valikud - ausad ja nähtaval olevad ja nähtavaks saavad - need räägivad minu aja loost ja minu kasvamise teekonnast.

Marianne

04.08.2026.a