Sina ei ole üksinda I - Mängime seda mängu õigesti!

 

Sina ei reageeri, Minule ja Minuga seoses, õigesti – Mina olen Mina ja Mina ei ole käitunud ega ole teinud nii nagu Sina, infoga kohtudes ja informatsiooni töödeldes, Minu suhtes valid olla – Minu kohta kehtib teine informatsioon, kuid Sina ei arvesta sellega.

Harjumus ja oskamatus – inimene räägib ja räägib, ta muudkui räägib ja räägib – ta osutab, kellegi teise tegemisele, olemisele, väljendusele – näe, vaata seda, mida ja kuidas tema tegi ja oli – oota, kuula seda, mil moel teine tegi ja oli. Sel moel võib ja saab inimene jätkata, aastaid ja kümneid – süvendada, oma sõnadega, jõele sängi, mis kuhugi ei vii, vaid tumeda ja petva soo loob.

Teisele osutades, ja teist arvustades ja kirjeldades, annab inimene enese kasutusse informatsiooni, mis on, omal moel, tühi – ta ei saa seda kasutada selleks, milleks ta infot vajab. Tegelikkuses vajab ta enese kinnitust – teadmisi enese kohta – Mina tunnen, Mina kogen, nüüd Mina tean - teise poolt tehtuga/ nähtavale tooduga/ välja öelduga seoses - seda ja teist - see, et Mina tunnen, näen ja mõistan, on okey - Minu info on õige - Mina, enese informatsiooni omades ja sellele toetudes, olen õige = normaalne.

Inimene tahab ise endale öelda, et - Minul on vaja arvestada sellega, kuidas teise poolt nähtavaks ja teatavaks tehtu Mind ennast mõjutab – Minu tegevus, selle infoga seoses – Mina ise ootan informatsiooni selle kohta, mida Mina ise edasi teen ja kuidas Mina ise käitun.

Inimene, kes usub, et tema enda informatsioon on vale, on vaimselt häiritud olekus - tema käes on reaalne kogemus, tema omab informatsiooni, kuid ta ei saa seda kasutada, kuna ta usub, et tema ei mõista aru saada õigesti - on olemas keegi teine, kes annab teada, et lugu ei ole nii nagu inimene seda näeb ja kogeb.

Teisele osutamine ja teise peal tähelepanu hoidmine tähendab, et inimene on enese harjumuslikust käitumisest sõltuvuses – tegemist on x vanuses lapse tasandil olijaga, kes ise, veel, ei saa/ ei tea/ ei või ega oska enesega toimuvat lahendada. Seega elab ta, oma segaste tunnetega, oma ärevaks tegevate tunnete sees edasi.

Tegemist on lapsega, kelle jaoks vajalikud lahendused tulevad läbi teise – laps edastab teisele oma sõnumi ja too teine teeb muutuse – teine, ise, muudab/ vahetab/ kaotab ära selle, mis ja kuidas lapsele ei sobi, millega laps toime ei tule, kuidas ja mida laps kogeda ei taha – vastutus, lapsega/ lapse sees toimuva eest, on teisel.

Väikese ja abitu ja mitte ise seisva lapse kasutuses olev informatsioon annab temale teada, et teine on see, kes saab ja teisel on võimalik – seega teine peab tegema muutuse selles, mida ei olnud hea kogeda, mis on, mingil põhjusel, vale. See on põhjus, miks laps teist vaatab, teisele osutab ja teda/ tema tegevust kirjeldab.

Vahe möödunuga on selles, et varem ei olnud väikesel inimesel sõnu või olid need piiratud, kuid ajas on see puudus kadunud – suuremaks sirgudes on sõnu palju ja enamgi veel. Vahe on ka selles, et varem väike olnu on nüüd suureks kasvanud ja teda ei saa eirata.

Inimene kirjeldab ja vahendab teatud kindla teise käitumisi ja tegemisi iseendale või kellelegi teisele, kes mõlemat teab või siis kuulamas on. Möödunu vaimne tase tuleb nähtavale inimese valikutes - siis, kui laps oli väga väike ja tal puudusid sõnad või need ei olnud piisavad või ta sunniti vaikima ega võetud teda tõsiselt, siis räägib inimene, oma teemast, mis ootab lahendust, kas enese sees, teise poole pöördudes või hoopis kellegi teisega, kes on mõlema jaoks autoriteet/ oluline/ pealtvaataja.

Sel moel teostatud info vahetus/ edastus on lapsele ohutum ning see võib-olla ainus võimalus, kuidas ta teab seda tehtavat. Laps otsib endast suurema, tugevama, olulisema ja loodab/ ootab, et too lahendab teema ära või vähemalt osutab poolehoidu ja toetust ning annab lohutuse. Laps räägib iseenda sees – siis teine ei lähe ära, ei muutu vastustavaks, ei saa olla vägivaldne, ei sega vahele, ei naera välja.

Harjumus püsib ka põhjusel, et inimene elab sellises keskkonnas ja suhtleb enesele sarnastega, kus ja kellega tõsistest ja elulistest teemadest ei saa/ei tohi rääkida. Kõik teevad sama – vahendavad enesega/ eneses toimuvat teise tegevusele tähelepanu pöörates, räägitakse/ arutatakse, kellelgi teisega või siis vaigistatakse, teema avanu/ päevavalgele toonu, jõuga ja teda vähendades – Sinul ei ole õigust Mind sundida tegema seda, mida Mina ei taha – Minul on õigus iseendale, iseenda moodi – Sina pead sellega nõustuma – Sina ei dikteeri Minule, Minu käitumist!!!!

Isiklik harjumus ja keskkonnas käibel olev hoiab inimest kinni kordustes – ta vahendab ja kirjeldab, kuid muutust ei sünni ja inimene on rahulolematu, kuid ta ei tee revolutsiooni, et, omile jalgele tõustes ja enese eest vastutust võttes, ise olla ja teha, vaid ta otsib viise, kuidas teiseni jõuda ja teist muutuma panna – ta teeb seda otse, kuid ei asjast rääkides ega mõistetavalt ning ta teeb seda ka kaude, läbi kellegi teise – et keegi teine sunniks muutumatut muutuma või et keegi teine kuulaks inimese ära ja peaks teda normaalseks – saaks temast aru, et inimese teema on teises.

On sage, et inimene vaibub masendusse, jääb kinni solvumisse, võtab kasutusele viha, takerdub kurbusesse siis, kui ta saab aru oma püüdluste lootusetusest. Kuid ta jätkab rääkimist, enese sees ja kuulavatele kõrvadele, sest ta on harjunud sel moel tegema ja ta saab anda endale teda ennast väljendava energeetilise seisundi – Minul on endast kahju – olen Üksik, Õnnetu, Ohver, Hüljatu, Mõistetamatu, Väärtusetu, Häbi, Vale, jne – Mina tunnen hirmu, et nii jääbki – Mina olen vihane, sest Minu teema on teisele savi, jne.

Inimene jätkab rääkimist ka siis, kui sellega kaasneb toetav tähelepanu – teda kuulatakse, temale elatakse kaasa, teda lohutatakse, teda hoitakse, temale antakse seda, millest ta väidab enda ilma olevat – Mina see ja selline – Minuga sel moel ja sel viisil. Rääkimine tagab selle, et inimene saab anda endale kinnituse ja ennast lahendava väljenduse.

Kõik see, sest inimene ei ole enese poolt valitud korduste tegelikku põhjust mõistnud. Kõik see, selle asemel, et öelda – Mina ei ole nõus, Minuga ei tehta, Mina ei pea taluma, Mina ei vali, Mina vajan muutust – selle asemel ütleb inimene – Sina tegid seda ja toda, ära tee, see on vale, see ei meeldi – muuda enese käitumist, väljendusi.

Teisele osutamine ja teise kirjeldamine näeb välja palumise, anumise, survestamise, valeks nimetamise, halvustamise, kritiseerimise ja süüdistamisena ning on üsna loomulik, et sellist tegevust vastustatakse ja kasutatakse ära. Rünnak kohtab rünnakut, palumine/ anumine annab teisele juhtiva positsiooni, süüdistamine/ kritiseerimine suunab abijõudude otsimisele, jne.

Eraldamatuse tunnusmärk – Minu laiendatud Mina - inimene teab ja näeb ennast teisega ühte seotuna – isiksuse kasvamine, kui teisest inimesest eraldumise protsess, on ära jäänud või pooleli jäänud – inimene sõltub, enese jaoks olulises, looga seotud teisest. Sellest ka teise tunnetamine, vahetult ja isiklikult võtmine – Minuga, Minu pihta.

Tegelikkuses oli teise tegu/ väljendus teise valik – teise poolt tehtud samm, mis sai ühises ruumis nähtavaks – seda sammu ei tule kustutada, valeks nimetada ega eirata - sellele on mõistlik teha vastu enese samm – Mina, iseendana, tervikut arvestades. Samm tuleb teha, mitte teisele, teise teed takistades, vastu astudes, vaid samal energeetilisel väljal iseendale õigel moel.

Selle asemel, sõnumi edastamise etappi kinni jäädes, inimene solvub, vihastab, ägestub, mandub, kadestab, masendub – inimene on, enese info alusel, enese tunne. Loo pealispind - Mina olen vihane, sest – Mina olen kade, sest – Mina olen solvunud, sest – sest Mina ei loe, sest Minust ei piisa – teine ei muuda ennast ega oma väljendusi ega oma valikuid – see on põhjus, miks Mina kogen ja näen ennast vähemana, haavatuna, välja jäetuna, väärtusetuna, mitte olulisena, jne.

See on vana/ olulise Mina kaotus ja teise/ soovimatu Mina päevavalgele tulemine – vanal moel koos olemine, kohtlemine on muutunud – inimene tõlgendab seda oma tähtsuse muutusega – inimene usub, et siis, kui tema oleks endiselt oluline ja tähtis, siis ei oleks sel moel ega tehtaks sel viisil. Mina kaotus on muutus, mis teeb valu ja teeb hapraks – inimene ei saa möödunut tagasi.

Lapse kasvamisega, perekonnas/ teise inimese elus toimuva muutusega seoses tulevad nähtavale suhte/ suhete põhi jooned – siis, kui midagi olulist kaob/ võetakse ära-vähemaks, on oluline, mis ja kuidas jääb alles. On sage, et midagi olulist oli markeerimas tugevamat ühendust või kompenseerimas seda, mis jäi puudu – muutus kaotas pealispinna ja tegelikkus tuli oma eheduses nähtavale – seda ei saanud enam eitada ega teiseks väita.

Sellest ka väide, et Mina olin laps, Mina enam ei ole, Mina ei saa lapsena olla – Mina tahan ise ennast tagasi – vajadus kestab ja kasvab ja närib, sest inimene elab samas möödunus edasi, kuid ta ei saa seda elavaks teha – tema ümber on samad inimesed ja samad nimetused, kuid oluline jääb vajakka – ta ei ole ega saa olla see Kes ta uskus enda olevat.

Inimene, kes jääb Mina kaotuse traumaga üksinda ja tahab enese Mina tagasi saada, ei kuula/ ei vaata/ ei mõtesta ennast/ teist/ lugu inimesena, vaid tõlgendab kõike ja kõiki läbi rolliprillide – põhirollid ja Minad, kui rollid – teise kohtustus olla õige - olla, õige rolli, õigel moel väljenduv ja õiget rolli kinnitav partner.

Inimesel on õigus valida enese väljendus ja olla enesele vajamineval viisil – valides, mingit rolli mitte kinnitava käitumise/ väljenduse, ei kao ära ühte siduv põhi roll – inimene lahendab seda teisiti või valib teise rolli/ valib olla inimesena – see on tema õigus.

Erineva/ vastandliku/ vastuolulise informatsiooni konflikti tagajärjed ja nendega toime tulemine vajab teadlikkust – millisele tasapinnale lugu viia ja millise teadlikkusega seda lahendada – Kes reageeris, Kes tunneb ennast puudutatuna – kellel puudub tähelepanu, Kes sai tähelepanu osaliseks - Kes Mina olen, kellena Mina teist näen ja kellena Mina tahan, et teine, Minuga, oleks.

Vahe tegemine ja mõistmine, et sõna – Kellena - on olnud samastatud sõnaga - Millisena - see, kui inimene tahab/ vajab, et temaga ollakse viisakas, hoidev, toetav, armastav – siis tuleb aru saada, et need on väljenduse viisid, kuidas keegi teine saab inimese vastu olla ja näidata, temasse, enda suhtumist, kuid ka hetke tundeid/ seisundit.

Valides hoolimatuse, vihkamise, maha tegemise, agressiivsuse – ei kaota ega muuda need põhi rolli, rolle, rollide nimetusi – väljenduv inimene valib, enda väljenduse, enese kasutuses oleva informatsiooni alusel ja enese vajadustele järgi andes ja enese eesmärkide poole suundudes – mingit sõnumit edastades/ mingile sõnumile reageerides/ ise ennast välja elades.

Sellel hetkel, kui teine, Kellena, ei reageeri õige/ vajaliku/ asjakohase Millisena – tuleb peatuda ja olemas olevat informatsiooni töödelda – Mina, Minu väärtused ja põhi mõtted, see suhe/ see seotus – teise valik – Minu valik – millise sõnumi Mina, teisele, edastan, kui see, millega Mina kohtusin, on tõde ja seda ei muuda ära ega oota selle teiseks tegemist – teine sai teha/ olla, sest ta valis seda teha/ sel moel olla.

Mina võtan nähtavale toodud informatsiooni vastu ja see tähendab, et tegelikult tuleb Minul astuda mingi samm, et olla enese informatsiooniga koos kõlas. See on mõistmine, et ei ole sõprust seal, kus teine on hoolimatu ja haiget tegev. Ei ole lähedust seal, kus teine on vägivaldne. Aset peab leidma loo tasakaalustamine – kaugemale astumine, kontakti vähendamine, piiride seadmine – Mina olen sama ja endine, kuid ei Sinuga – Mina tean, milleks Sina võimeline oled - Mina ei muutu - Mina muudan on väljenduse valikuid.

Kellena = Millisena – see tähendab, et Sina ei reageeri, Minule, õigesti – Mina olen Mina – Mina olen Laps, keda tuleb hoida ja toetada, tingimusteta. Ühes olemiseks, armastuseks, ei tohi esitada tingimusi – Minule ei tohi keelata seda, mis on Minu – ei ole õigust, Minult, Minule kuuluvat ära võtta – Mina olen Laps, keda Minu Ema armastab ja Minu Isa hoiab – Minu Ema/ Isa peab vastama sellele väitele - inimene, õigel moel millisena = Minu Ema/ Minu Isa.

Mina olen – Minuga ollakse – see on justkui leping, mida osalised täidavad. Siis, kui ühine/ ühte nimetav põhi on mäda, siis lepingu tingimused ei pea – Mina olen Mina, kuid Mina ei saa/ Minul ei ole – lugu on segane, kuna Mind nimetatakse Minuna, aga Mina ei saa olla Mina = Laps, millisena – puudu jääb õigel moel kohtlemine.

Väide, et kui kutsikaeas anda kutsikale süüa nii palju nagu too vajab, siis ei ole too, hiljem, enam lõputult näljane – koer sööb ja teab piiri, kust kõht on täis ja ta teab, et söök, tema jaoks, on olemas ja teda ootamas – tema ei jää sellest ilma ega pea seda välja teenima/ lunima. Kutsikas ei tunne hirmu ega ole temas ärevust, sest tema kasutuses on info, mida on üle kinnitatud.

Sama kehtib ka lapse kohta – siis, kui tema põhivajadus – enese, iseendana kogemine, on täidetud – siis tema, ise, ei täida, hiljem, oma puudu jäämisi – siis ta ei vaja Mina kinnitusi, mis väljendub asendus Minade vajamises – tunnustatud ja õigesti koheldud Minade vajamises – Mina, kellel on olemas see, mida lapsel, iseendana, ei ole olnud – õige ja püsiv, millisena, kohtlemine/ nähtavaks tegemine.

Varem sai olla eksitus, kuid hiljem on inimene suur – nüüd annab tema ise, enese kohta – teisele osutades ja teisest rääkides – samal moel informatsiooni – Mina olen Mina, Sina oled Sina - Sina pead olema Sina – Mind ja Sind kinnitaval moel. See, mida Mina, Sinu kohta räägin ja, mil moel Sind nähtavaks teen, ei kinnita Mind, sest sel moel ja sellisena Sina ei ole Sina.

Inimese vaatenurka ära seletav põhi mõte on õige – siis, kui Sina ja Mina oleme meid ühendavates rollides, siis tuleb Sinul olla ja väljenduda nii, et Mina olen ja jään Minaks – Sina ei muuda, oma väljenduste ja tegemistega, Mind ega ennast ära, sest Sinu kadudes, kaon Mina – kui Sina ei ole õigena, siis Mina ei saa olla Mina – Sina, teistsugusena, kohtled Mind teisena nii nagu Mina oleksin selleks loa andnud või selle ise põhjustanud.

Teadmatus - mõistmatus – pidava pinna kätte saamatus – on kaks-kolm erinevat tasandit – Mina ja Mina – Mina, inimesena, Mina põhi rollina ja Mina, Sinuga suhtes – Kes Mina olen, tegelikkuses – kes Mina olen, enese infole toetudes/ teise informatsiooni alusel.

Mina olen Mina – Sina pead, Sina ei saa vältida, Sinul ei ole õigust teisiti talitada. Sina näed, tõlgendad ja kohtled Mind valesti – Sina ei taju Mind, Sind ei ole Minu kõrval ega Minuga ühes – Me oleme, ühes ja samas koos olles, eraldi ja valesti – Mina, Sinuga ühes ja koos, ei saa olla õigel moel Mina, millisena.

Tähelepanuga vürtsitatud informatsiooniga kohtumise tulemus – põhjus on Minus - Mina, iseendana, ei ole teist moodi kohtlemist välja teeninud – teistsuguse kohtlemise kogemiseks on Minule juurde lisatud väärtust vaja või Mina ei saagi seda, sest olen, lõpuni välja, vale – Minuga teisiti ei saa.

Vanem ei ole andnud lapsele, ühest ja paigas püsivat, informatsiooni, et laps on ainus, olnud oodatud, endiselt oluline – siis, kui vanem on seda andnud ja sel moel väitnud, siis on ta selle väite ka ära kustutanud ja üle kirjutanud.

On tavaline, et Mina kaotusega ja koha segadusega seoses on olnud üks, järsk ja ootamatu, muutus – oli enne ja on pärast – mida täiendab läbi ühise aja kestev olulise info muutuvus ja vastandlikkus.

Selle tagajärjel on väikese inimese sees koha segadus – Kes Mina olen – Mina olen, kuid Mina ei saa Mina olla – Mind, Minuna, ei tunnustata ega väärtustata – Mind, Minuna, nimetatakse valeks ja sellepärast nimetatakse Mind ümber – vanem/ keegi teine teab/ annab teada Kes Mina olen – tema näeb Mind ja kohtleb Mind sellisena.

Jalgade maha toetamine - Mina olin ja olen, selles süsteemis, füüsiline laps, kellel oli ja on Lapse roll – kuid Mind ei koheldud, austavalt ja tunnustavalt, Lapsena ega ka inimlapsena. Minu õigused, iseendale, Lapsena ja lapsena, alati ei kehtinud – neid eirati, need nimetati, kellegi teise õiguse vastaseks – Mina, iseendana, olin vale ja tegin, oma olemas olemisega, kellelegi teisele liiga.

Mina olin Mina, kuid, seal ja siis, Mina olin teine – Mind osutati teiseks – Mind koheldi teistsugusena – Mind nimetati olema selleks, mis oli vastuolus Minuga – Minule anti kanda ülesanded, mis olid kellegi teise omad – Mind karistati sellise äärmusega, mis ei olnud Minu poolt tehtuga tasakaalus – Mina ei olnud süsteemi looja ega täiskasvanu – Mina olin laps ja olen Laps. Mina ei teadnud siis, et Mind ei saa tühistada, Mind ei saa kahtluse alla seada – Mina olen Mina, Mina tean Kes Mina olen – Mina olen inimene.

Varem olin samastunud rolliga ja sellest ka segadusse viiv uskumus - Mina olen see – olen see roll. Olles rollina, tõusis arusaamatus, kasvas meelepaha, pigistas hirm, vähendas häbi - Miks tema, Mind, õigesti ei kohtle, miks tema, Minule, Minu enda kogemist ei võimalda – Mina olen ju Mina – miks Mina ei saa lapsena/ Lapsena olemise kogemust.

Miks Mina ei saa enese kogemise võimalust – miks Minule seda ei võimaldata. Sageli tahab/ vajab inimene enese kogemise võimalust, kui enese tunde/ teema/ rolliMina kinnitust. Ta on pahane, solvunud, katki siis, kui teda ei mõisteta – ta on andnud enese kohta informatsiooni, et tema omab põhi rolli, tema sees on vajadus, tema ees on raskused, tema on teise jaoks olnud ja teinud, kuid see ei loe – tema kohta on kasutusel teine info, teine eirab tõsiasju, teine näeb ja kohtleb teistsugusena jne.

Sina ei ole eriline ega erinev - Ära tee ennast tähtsaks - Ära tüüta, ole ise - Mine ära ja ära sega - Käitu korralikult - Ole normaalne - Sellistest asjadest ei räägita - Sina ei ole siin ilmas üksinda, ka teised on olemas ja ka teistel on vajadused/ tunded/raskused.

Kõige sagedasem info, vastuolu taga, on see, et inimest koheldakse rollina ja ka inimene ise eeldab, et teda koheldakse rollina, kuigi tema ise tõlgendab seda Mina-na – selle rolli suhtes tuleb käituda teatud moel, selles rollis olijale tuleb võimaldada teatud asjad – see on lava, millel on kindlad tegelased ja kindlad raamid.

Lahkhelid, inimeste vahel, sünnivad siis, kui inimesed on põhi rollides, kuid ootus/ vajadus on selle kohta Millisena koheldakse ja siis, kui see ei vasta enese äranägemisele/ rolli nimele/ rolli teadlikkusele, siis kasvab vajadus, kohandada etendus enesele vastavaks – Mina olen ju Mina ja Sina oled ju Sina – mängime seda mängu õigesti.

Marianne

05.05.2026.a

Tabamatu ime

 

Raha muudab inimest – väide, selle alusel, kuidas inimese käitumine muutub siis, kui temal on raha – on vaba raha. Tavalisest mingis koguses rohkem – seda jääb üle, sellega ei pea, ilmtingimata, midagi katma ja kustutama.

Inimene ei muutu, tema muudab enese käitumist, sest ta ei pea keskenduma raha tegemisele ja raha alles hoidmisele, vaid ta saab anda endale kogemuse – Mina ei pea, enam, endale Ei ütlema. Mina saan anda endale informatsiooni, et Mina saan jätkata teed, seda seal, kus varem peatusin, teisale keerasin – enese jaoks, nn vale tee/ asenduse valisin.

Erinevad võimalused, põhi mõtted, väärtushinnangud – vaba raha omades tuleb välja see põhi, millel rahaga tegeletakse ja kuidas rahasse suhtutakse. Inimese teatud vaimne tase ja teadmised tulevad nähtavale siis, kui selleks on tingimused olemas – seega on loogiline, miks inimene oma käitumist, tavapärasest teiseks, muudab.

Raha muudab inimest – materiaalsed võimalused vahetavad inimese näo - vaba raha toob välja inimese mingi Mina – selle Mina rahuldamata vajadused – sellele Minale tähelepanu saamise ootuse - selle Mina ära tõestamine – Mina olen see Kes saab, Mina olen see, kellel on, Mina olen see Kes võib = Mina olen selline.

Enese ära tõestamise vajaduse taga on enese võrdlus, kellegagi - Minul ei ole – teisel on. Mina ei saa – teine saab. Mina tahan ka. Mina ei taha olla see Kes olen – Mina tahan olla teisega võrdne – samal moel, samal viisil.

Enese, pikaajaline, vähemana kogemine toob sageli kaasa endale antud ülesande - Mina tahan olla sellest teisest üle, et too ei peaks ennast paremaks ega suhtuks Minusse halvasti, halvustavalt, põlgavalt, eraldi hoidvalt, ükskõikselt. Siis, kui Mina olen üle, siis teisel ei ole õigust senisel moel käituda – tema kasutuses on siis teine info.

Raha kasutamise ja koguse erinevus tavaliselt lahutab inimesi siis, kui jutt on materiaalsest Maailmast ja maailmapildist – raha ei muutu lõhkuvaks teguriks siis, kui inimesi kokku siduv ühendus on vaimsel tasandil.

Materiaalses Maailmas muutub raha erinevus kinni maksmiseks, ära ostmiseks, ära tõestamiseks – inimeste võimaluste erinevus jääb suhte sisse ja nähtavaks. Vaimses Maailmas on raha erinevus võimalused, mida kasutada enama loomiseks, kuid ka tasakaalu hoidmiseks, sest omatava raha suurus ei ole määrav faktor – ise ennast ei pea, teisele, ära tõestama, et paremat kohtlemist ja tähelepanu kogeda.

Raha kogus ja selle kasutamise võimalused panevad paika piirid, mis märgivad seda, mida saab inimene endale lubada, mida mitte. Inimene, kes saab ja teeb siis, kui tema tahab, peab tõstma teise enesega samasse – maksma teise eest, et jagada ja kogeda sama või siis otsima enesega samasuguse, kes on ise ja keda ei pea toetama, et saaks ühes kogeda seda, mida ollakse võimeline ise endale pakkuma.

Möödapääsmatu erinevuse kogemine toob kaasa maha jäetuse ja välja jäetuse tunde, sest inimeste võimaluste piirid on üksteisest erinevad. Sama kehtib ka muus - erinevad vanused, erinevad füüsilised võimekused, erinev vaimne tase, erinev tervis, erinev sugu, erinev naha värv jne – kõik see, mis ei liida, vaid lahutab, sest inimesed ei pea teisega sammu ega ole samastatavad. Inimesed peavad tahtma koos olla ja ühes otsima selle, milles ja kuidas nad on võrdsed ja, samas, ei tee endale/ teisele liiga.

Enesele Ei ütlemine, enesele olulise ära keelamine - põhjustab erinevaid tundeid – isegi siis, kui sellega on harjutud, sest ise on ennast harjutatud, jäävad tunded enese sisse – lugu jääb, ikka ja jälle, poolikuks. Mina ei taha ja Minule ei ole vaja – on väljakujunenud põhjendus, miks seda, mis ei ole endale võimalik, ise ei taha.

Mina ei taha seda, mida Mina ei saa – siis, Mina ei koge vähemana olemist, erinevust, välja jäetust, hülgamist. Siis ei ole tundeid, millega Mina toime ei tule. Kõik teed viivad algusesse – siis, kui Minule ei anta ja Minuga ei jagata, siis Mina ei saa – siis Minul ei ole – siis Mina kogen erinevust, abitust, üksindust. Minule ei anta armastust = teine ei jaga, ennast, Minuga = Minul ei ole, teisega ühes, turvatunnet.

Inimese täis kasvamine tähendab reaalsusega kohtumist ja kohanemist - Mina ei valeta enam endale – seega ütlen tõtt – Mina tahan ja Minule on vaja, kuid, olemas olevatele andmetele tuginedes, Mina ise ei saa endale - vajaminevat, olulist, meelepärast - anda, teha, kindlustada, kompenseerida.

Uskumus - Mina ei ole väärt = Mina ei ole armastust väärt = Mina ei pea armastuse osaliseks saama = Minule ei pea andma seda, mida ja kuidas Mina vajan – ei pea siis, kui teine ei taha ega pea õigeks – teisi/ teist saadakse armastada, kuid Mind mitte – põhjus on Minus – Minus ei ole väärtust.

Mina ei ole väärtus uskumusega inimene on laps, kellel ei ole seda, kes oleks tema ankur ja tema jaoks kindlus – laps on lahti ühendatud ja see tähendab välja jäetust, ilma olemist ja üksindust - kohas, kus teda võrreldakse, kellegi teisega ja tema puhul koheldakse erinevat suhtumist, mida põhjendatakse tema endaga – see kõik näib karistusena, olemas olemise eest.

Inimesel võib ja saab olla teadmine, et tema on teisega seotud, kuid see ei tähenda reaalset kogemust, et see ka päris elus sedasama tähendab. Inimesel on vaja visuaalset ja füüsilist kogemust – Mina kuulun siia - selle teisega olen Mina üks.

Enesele osaks saanu mõtestamine - Mina tahtsin ja vajasin, kuid see ei olnud Minule võimalik – selles keskkonnas, selle teisega ühes, ei olnud Mina teisega koos – me olime ühes, kuid me ei moodustanud ühist – me olime ja jäime eraldi. Erinevuste välja toomine ja erinevustele rõhumine olid teise võimalus hoida vahet ja enesest eemale ja põhjendada enese väljendusi.

Vaba raha olemas olemine on olnud samastunud armastusega – Minul on, Mina olen armastust väärt – Minul ei ole, Mina ei ole armastust väärt – raha suurus on olnud enese kohta käiv lisa väärtus – siis Mina saan selle, mida Minul ei olnud – Mina tõestan enese ära – Mina olen väärt – teisel on põhjus olemas – tema saab ka Minuga olla – temal on tahe olla Minuga.

Mina ei taha - Minule ei ole vaja - siis Mina ei pea kogema, et raha ja selle suurus ei loe - see ei muuda tegelikkust, pealispinnal aset leidev ei tähenda püsivust ega tõde - siis, kui teine ei vaja seda väärtust, mis on Minule lisaks, siis teine ei jää ega ole - teine ei taha Minuga olla.

Midagi ei sünni tühjast – keegi koges, keegi põhjendas, keegi väljendas, keegi andis edasi – ühises infobaasis alles hoitud ja ühises ruumis kasutusel olevad teadmised. Algus ei ole inimese väärtusetuses, vaid peale sunnitud ühenduses ja teise vähendamise vajaduses, kus laps ei ole kingitus, vaid vale – laps võtab vähemaks ja võrdlus sellega, kes tõestab enese üle olekut. Vaimselt väärastunud infomaailm, kus üksteisele haiget tegemine on lubatud ja teise inimese vähendamine põhjusega õigustatud.

Inimene ei saa anda endale inimesi, keda ei ole tema jaoks olemas – kes ei vali teda, kes ei samastu temaga, kes ei seisa temaga kõrvu, kes ei pea teda enesega võrdseks ega enese elu oluliseks osaks. Inimene saab anda endale ühenduse maaga – otsida selle koha, mis võtab teda vastu ja inimene saab olla sellega üks – temal on juured – ta ei ole üksinda – tema on aegade teel, ühes eelneva, oleva ja tulevaga.

Marianne

28.04.2026.a

Iseenda elu on enesele paras

 

Kurbus, viha, kadedus, ärrituvus, valu – vaimse taseme häiritus – tunnetega toodud sõnumid, iseendale – Minu elu on Minu enda kanda – Minu sammude tagajärjed on Minu enda kanda – kedagi teist ei ole ega tule – Mina olen Mina.

Tunded on kohal, sest tõde kõlab nii nagu oleks osaks saav normaalne – sel moel peabki, sel viisil on õige. See kõlab justkui parastamisena ja osatamisena – Sinu elu on Sinule paras – Sina oled JUST NIMELT SELLE ära teeninud. 

Raskused, väsimus, valu, üksindus – just selle olen Mina ära teeninud – ei midagi teist ega kuidagi teisiti, vaid selle. Protest, enese elu vastu – on kaitse ja on toetuse vajadus, kellegi teise kohal olemise vajadus – ollakse üksinda – olgu teisi, samas või lähedal, kuid inimene teab ja näeb, et tema on üksinda - tema on jäetud üksinda.

Eluliselt kogetav vajadus tähendab, et kunagi ja kusagil on vajaminev jäänud puudu - tegemist on inimesega, kelle jaoks ei ole olnud Olulist teist, vajamineval moel, olemas. Tegemist on mingis vanuses lapsega, kelle jaoks ei olnud vanemat, kui inimest olemas. Ei olnud seda, kes oleks öelnud ja andnud teada – Mina saan Sinust aru, Sina puhka ja mängi, toetu Minule, Mina aitan, Mina teen kergemaks – Minul on kahju, Mina mõistan Sind – Sina ei ole ega jää üksinda - Mina ei jäta Sind, üksinda.

Üksinduse paine all ägab laps, kellel oli juba väiksena kanda rohkem, kui tema ise seda oli – kellegi teise viha, valu, kurbus, kibedus, kadedus osutas temale ja puudutas teda – Sinu pärast Mina ei saa/ Sinu pärast Minul ei ole – Sina oled ja Sinus on põhjus.

Suur, kes osutas, et laps nõuab rohkem, kui temal on õigust, et laps on valesti, et laps on ristiks kaelas, et laps on karistus, et lapseta oleks kergem ja parem – see suur ei kandnud enese osa – tema jättis selle lapsele ja tegi sellega lapsele ülekohut.

See oli suure inimese tegemata jäänud vaimne töö – enese valu, väsimus, üksindus – viha, kui enese elu viha maitse, välja sülitamine – Minuga/ Minule – Sinu pärast – siis, kui Sina ei oleks/ siis, kui Sind ei oleks – siis oleks Minul kergem ja parem.

Vaimse taseme häirituse füüsiline sõnastamine - Minul endal ei ole olnud, Minul endal ei ole – Miks peab olema Sinul – see ei ole, Minu suhtes, õige ega õiglane - Mina ei taha ega pea, enese oma, Sinule ära andma - Mina ei taha ega pea Sinu jaoks olemas olema. 

Inimene, kes täidab oma rolli, kui mööda pääsmatut kohustust, kuid ei ole mõistnud oma rolli täitmise olemust – kas rolli nimetus käib kokku tema poolt nähtavaks tehtud tegelikkusega – kas tema on aru saanud, mis on tema poolt kanda võetud rolli põhi ülesanne – keda, kellena, tema kasvatab.

Suur inimene, kelle sees elab täitmata jäänud vajadus, igatseb kuulda sõnu ja kogeda tegelikkuses – Mina hoian Sind, Mina kaitsen Sind, Mina lasen Sinul olla laps, Mina hoian Sinu ruumi turvalisena – Mina vastutan selle eest, mida Sina ise veel ei oska ega saa - puhka, peatu – Mina teen ja olen ise.

Valu, viha, ärrituvus, kurbus, kadedus tulevad sellest, et seda teist ei ole ega saa olla – kõigil on enese tee astuda ja enese sammude tagajärjed kanda. Siis, kui anda enese oma ära – siis tähendab see, kellelegi teisele lisa - kasutusele lähevad selle teise ressursid ja võimalused – see teine peab oma ära andma ja ise kandma rohkem – temale jääb ka kellegi teise osa vastutada.

Enesele toetust vajab laps, kes ei ole kogenud ega näinud, kuidas teda kasvatanud suur oleks võtnud enese eest vastutust – ta ei näinud inimest, kes oleks tunnistanud enese väsimust, nõrkust, abi vajadust, üksindust - ta ei näinud inimest, kes oleks tunnistanud enese tegude/ väljenduste/ valikute põhjuse iseendaks  – kes oleks teinud seda nii, et see kandam oleks jäänud tema enda kanda – tema lihtsalt jagas inimese elu, teise inimesega ega pannud seda teise õlgadele ega osutanud seda teise süüks.

Ühine, mis ei ole samal moel ühine – tegemist ei ole enese tegelike tegude ja reaalsete võimete kohase vastutuse võtmisega – on olemas see, kes on jätnud enese osa maha – tema ei ole lahendanud enese sammudega kaasnenut ära – tema on kükitanud, kuid jätnud jäljed koristamata. Tema on jätnud enesest maha segaduse, kuid tema ise ei ole seda korda tegemas ega lahendamas. Keegi teine on need kanda võtnud või on need temale jäänud/ jäetud/ osutatud.

On nii sage, et inimesed ei mõtle, mis ja kuidas jääb neist, füüsilises ja vaimses plaanis, järele. Nemad elavad enese elu sees ja see on nendega seni, kuni neid enam, selles/ samal moel, ei ole. Siis on nad läinud/ välja astunud – nemad on vabad, nad on senisest lahkunud nii nagu oleksid sellega loo ära lõpetanud ja lõpetanuks lugenud, kuigi sellega tegeleb keegi teine, sest ega olema loodu lihtsalt õhku ei aihtu.

Lugu on tasakaalust väljas, sest möödunu ära lahendamine nõuab vaimset ja füüsilist tööd. Kellegi teise elu avamist, sellest osa saamist ja selle ära lõpetamist – parimal võimalikul moel ja enese ressursside toetusel. Otsustamine ja teoks tegemine, et mis ja kuidas ja kuhu. See, mida ise ei ole loodud ega valitud, selle kohta tuleb võtta vastu otsused – see on, kellegi teise füüsiline omandus, kui pärandus, mis jääb selle ära lahendaja kanda.

Vahel on füüsiline pärandus elavate poolt maha jäetud ja selle lahendamise eest ei maksta palka – ära läinu ei tasakaalusta enese osa. Kuna teine on elus, siis saaks ta osaleda ja osa anda, kuid ta ei tee seda – tema võib öelda aitäh ja kiita, kuid see ei ole see. Tema ei ole füüsiliselt ega vaimselt kohal ja olemas – tema peale ei saa toetuda – tema ei kanna enese poolt loodut ega vastuta enese poolt maha jäetu eest.

On sage, et enese poolt loodu maha jätja kannab ise ennast ja ootab, et teda toetatakse – veel enam vaimset ja füüsilist kohal olemist – veel enam üle piiride minemist ja loo tasakaalust väljas hoidmist. Ei ole meeskonda ega ühist, on ühes olemine ja teise elust osa saamine – ei ole võimalik toetuda ega hoidmist kogeda, vaid on teadmine – Mina teen teise eest ja teisele, sest teine ise ei vali sellega tegeleda, kuid siis, kui Mina ise ei teeks, siis jääksid tagajärjed Minu enese kanda – seega Mina teen enesele, kuid Mina ei ole seda, mis on, ise olema loonud.

Siis, kui inimene on ära surnud, siis on maha jäänud asjadest koosneva päranduse lugu teisiti – on selge, et inimest enam ei ole ja tema ise ei saa, kuid siis, kui teine on elus, on samas ja vaatab kõrvalt ega võta osa, kuid ometi tahab saada osa, et ka temale antaks ja jagataks – Sina tee töö ära ja anna tulemus Minule – anna Minu osa siia – siis tuleb vastutuse võtnul ja töö ära teinul, endal, määrata enese poolt tehtule hind, mis tasakaalustab tema poolt tehtu ja see hind tuleb ise küsida või tulemusest võtta - muidu temale seda ei anta.

Minu elu on Minule paras - see mahub Minu pihkude sisse ja Minu jalg leiab selles astumiseks koha - see, mille olen valinu teoks teha - see, mille eest olen valinud vastutuse võtta - selles kõiges on, midagi ka Minule endale - Minu õppetunnid, Minu kogemused, Minu teekond - see on ja jääb Minuga.

Marianne

24.04.2026.a

Konstellatsiooni väli - Mina nimetan Sinu - Sina oled ...

 

Energeetiline keskkond, kus sõnal on vägi - inimestest moodustatud ja inimeste vahelisi suhteid välja toov väli – Sina oled see – seega Sina ei ole enam senine Sina. Välja loonu sõna muudab ja määrab – sellel olija võib soovida teisiti ja proovida vastu olla ja enese tahet välja näidata, kuid sellel väljal on temale antud koht ja eesmärk, millest tema ise vabaks ei saa, kuna ja kuni teda ei ole, tema kohta käivast, sõnast vabastatud – seega koheldakse ja nähakse teda nimetavale sõnale vastavalt.

Enese koha tunnetus – lapsed, kes on kogenud sügavat hüljatust ja välja jäetust ja kuulnud, enese seostuse kohta Isaga/ Emaga, sõna EI, on elanud hetkes, milles saadud kogemus annab teada – Mina olen üksinda – Mina ei saa toetuda, sest Ema/ Isa ei seisa oma koha peal ega võta, Minuga/ Meiega seoses, enese rollis olemise/ väljenduse/ ülesannete eest vastutust.

Tühjus, enese kõrval, tähendab, kriisi - Minul on, kuid Minul ei ole - vanem on ennast, sõna kasutades, vabastanud ja enese kohaga seonduva lapse või kellegi teise kanda jätnud või ei ole ta sellele kohale, kedagi määranud.

Sageli on sünni järjekorras vanim laps see, kelle kõrvalt jääb vanem puudu – vanemat ei ole seal kunagi olnud või on vanem ära astunud – ise ennast ja/ või lapse teiseks nimetanud. Vanimal lapsel ei ole enam seda, mis ja kuidas oli varem – tema kõrval ei seisa tema tugevust ja tema ei saa enam Laps olla – tema põhi roll on, välja öeldult/ välja näidatult, välja vahetatud.

Energeetilisel väljal aset leidva muutuse põhjus - Mina asendan selle, keda Minul ei ole, kuid keda Mina vajan. Asenduse võimalus nii vaimses, kui ka füüsilises plaanis – selle jaoks, et ise kogeda, et ise vabaneda, et ise endale lahendus anda, et ise endale väljendus anda. Asendus, et oleks enesele vajaminev rollipartner olemas. Vägivalda kasutavas ja inimest vähendavas süsteemis on asendamine tavaline nähtus – see on vaimse piiratusega inimese lahendus.

Sünni järjekorras järgmise lapse jaoks on olemas asendus – vanim laps asendab, käsu korras või ise valides või noorema käitumisele alludes, vanemat. Järgmise lapse jaoks saab ka originaal oma kohal olla - vanem ise on kasvanud edasi/ vanemale ei ole enam, kellegi teise asendamist vaja ja ta on järgmise lapsega koos nii, et tolle kõrval on koht täidetud.

Või on vanem ikkagi valinud asendamise, kuid see on pigem positiivne kogemus – laps on vanema asendus vanemale – oleva aja laps saab selle ja olla see, mida/ kellena vanema, Lapsena/ lapsena, vajas ja vanem kogeb nüüd seda läbi oma lapse – see olen Mina.

Iga asendust kasutav inimene, kui Mina, on kusagil üksinda – tema kõrvalt on puudu/ oli puudu enese Isa/ Ema/ mingi olulise rolli kaaslane – asendus võimaldab tal olla see Kes ta olla ei saanud, kuigi tema seda endiselt oli. Asenduse kasutamine tähendab, et inimene ei ole enese möödunust välja kasvanud – tema põhi Mina on tema minevikus, mis on ühendatud olevikuga.

Mina olen üksinda, kui rolli partneri kaotus – on Mina kriisis inimene – Minu kõrval peaks olema see/ too, kuid teda ei ole – kes Mina siis olen, kui teist ei ole. Inimene, kes teab Kes tema on, kuid ta ei saa sellena olla – otsib endana olemiseks vastas partnerit. Inimene, kes ei tea Kes tema on, nõustub olema, kellegi teise asendus - siis Mina olen see – teise jaoks, läbi teise olemine annab teadmise – Mina olen olemas.

Mina – Mina olen olemas – Mina saan tähelepanu, mis teeb Minu nähtavaks – on peamine vägivaldses keskonnas viibiva inimese põhivajadustest. Senikaua, kuni inimese teadlikkus annab signaale enese erinevusest - sellest, kuidas tema ise ennast näeb ja teab, sellest, kuidas teda koheldakse ja nimetatakse - senikaua vajab ta enese sees olevale teadmisele kinnitust ja välises aset leidva ümber lükkamist.

Ka siis, kui vägivald ja manipuleeriv käsitlemine on oma töö teinud, vajab inimene tähelepanu, et olemas olla – parema Minana ja parema tähelepanu saamiseks, et lõpetada ära kohad ja korrad, kus vaimset eneserahuldust teostav keegi, teda erinevalt kohtleb ja käsitleb.

Vägivalda kasutavas ja inimest vähendavas keskkonnas on tavaline, et inimese kohta öeldakse välja teda nimetav sõna ja teda koheldakse sellele sõnale vastavalt. Sõna, kui nimetuse andmine, tähendab, et keegi, selles keskkonnas, vajab selle sõna vastandsõna, et olla, enese jaoks, parem ja õigem Mina – siis teda ei vaadata ega kohelda valesti ega haigelt tegevalt ega hülgavalt. Vajadus, Mina järele, käivitab Mina taastamise/ tagamise protsessi ja enese kõrval olija nimetatakse enese võrdluseks.

Selle jaoks, et mitte olla Väärtusetu, Vale, Süüdi, Hüljatu, Häbi - otsib inimene seda sõna, kui rolli, kuidas olla, enese jaoks, parem ja talutavam Mina. Selle jaoks, et enesele kinnitus saada, vajab inimene selle sõna ütlejat, kuid kuna keskkond inimesele vajaminevat informatsiooni ei anna, siis inimene ise tõestab ära ja annab endale info, mida näha, kogeda ja kasutada – vajadusel ja võimalusel kasutab, kedagi enese võrdluseks – teise vähendamine tõstab vähendajat.

Aga see ei muuda tõsiasja – inimene, kelle kohta kehtib sõna, mida ei ole väljal muudetud, teab, et ise enda poolt antud sõna on tegelikkuse asendus – see ei ole päris – inimene on endiselt see, kelleks teda nimetati ja kelle koht temale anti.

Elu, vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, viib inimese tasakaalu keskpunkti paigast – inimene peab reaalsust tõeks – ainsaks ja enese kohta paika pidavaks tõeks. Tegelikkuses on tegemist, kellegi energiaväljaga, mis ei ole sama üldisega – on sarnane, kuid ei ole sama. Tegelikkus on väljaspool seda energiavälja, kuid seal ei ole neid, kes on ametis enese Mina kinnitamisega ja enesele koha andmisega/ kohast kinni hoidmisega.

Koht on see, millega kaasneb – inimene saab võimalused ja ülesanded – inimene saab privileegid ja kohustused. Ühes on ta teistega sama ja võrdne ning tema ülesanne on, oma kohal seistes ja iseendana olles, tasakaalu hoida ning tema ei pea ise ennast tõestama ega otsima/ vajama seda, kes teda tõestab, kuid teisal on ta üle ja enam – seal on, selle jaoks, et teda tunnustatakse ja tema saaks olla Mina, kui roll, tõestava(te) teis(t)e õigused tema omadest vähemad. 

Olles üle ja enam, saab olla ka all pool ja vähem - saab kaotada oma õigused, kui privileegid, mida ei tunnistata siis, kui olla see, kes on kellegi teisega võrdluses Vähem ja Valem ja Häbi väärsem.

Ei ole vahet, mil moel on inimest kasvatatud ja kuidas on teda koheldud, inimesel, endal, tuleb leida energeetiline tasakaal – inimesel tuleb ise kasvatada enesele jalad alla – Mina – inimesena – teise inimesega/ teiste inimestega koos. Minu kasutuses olev informatsioon on kooskõlas aegade teed tähistava süsteemiga.

On lapsi, kes ei ole kasvatanud enesele jalgu alla, sest nende kõrval on tühjus - laps ei ole kasvanud, inimesena, teise inimese kõrval ja kõrvale – laps toetub enese kasutuses olevale, enese teada olevale ja enesele mõistetavale informatsioonile, kuid see ei ole inimesena kasvamise jaoks, vaid rollis püsimiseks – Minule öeldakse Kes Mina olen/ olla saan – Mina ei tohi isetegevust harrastada ega ise ennast tähtsaks teha - siis Mina ei saa olla seal ega see, kus Mina olen ja Kes Mina olin.

On lapsi, kelle kõrvale jääb tühjus – vanem/ selle asendaja ei anna informatsiooni, mis annaks teada muutusest – laps jääb nimega, mis eraldab teda Isast/ Emast. Tühjus on eriti lootusetu siis, kui vanem sureb ära, ilma, et tema oleks muutnud enese ja oma lapse lugu.

Ära suremine, automaatselt, ei muuda energeetilisel väljal loodud lugu tagasi – elavad näitavad välja selle valiku, mille väljale jäänud, lahkunu informatsiooni kasutades, valivad. Kas sealses korratakse sama või ollakse kasvanud edasi ja saab olema uus info, et oli, kuid enam ei ole.

Süsteemis vale koha peal – vanem on andnud lapsele informatsiooni – Sina oled see, Sinu ülesanne on see, kuid see info ei toeta/ ei kinnita Lapseks/ lapseks olemist, vaid näitab ja kinnitab vanema rolli täitjat ja ülesandeid – mitte vanema õe/ vanema venna rolli, vaid justnimelt Lapse vanema rolli – kohustust olla järgmisele lapsele Ema/ Isa asendus ja ülesannete täitja.

Süsteemis vale koha peal - sageli võtab vanim laps, ise, enda kohuseks päästa ja säästa järgnevaid – olla ise see, keda laste jaoks, vaimses ja füüsilises plaanis ei ole – tema kogemus, tema info – Mina ei saanud/ Minul ei olnud – Mina teen ise nii, et teisel on ja teine saab, et teine ei pea jääma ilma ega kogema sama.

Enese kohast ilma jäetud lapsed on üle liigsed lapsed – nad ei saa seista enese koha peal, sest süsteemi energia vool on muutunud – vanem on last suunanud, teise koha peale nii, et ka ümbritsejad näevad seda ja võtavad selle omaks – sellest saab selle süsteemi normaalsus, sest elus olevad hoiavad seda energia voolu elavana.

See toob kaasa selle, et kui, füüsilises plaanis ja Maailmas, süsteemis olevad Lapsed Vanema asendust enam ei vaja, sest on ise seisvad/ vanem on nendega – siis jääb asendajana olnu üle – teda ei ole enam vaja, kuid kuna/ kuni temale ei ole uut nime antud, siis tema on teistest eraldi.

Siis, kui Vanema asendust enam vanal moel ei vajata, siis üsna sageli keerab lugu ennast pea peale – järgnevatest lastest saavad vanema päästjad. Selle jaoks, et lapsel oleks olemas, emotsionaalne ja sageli ka füüsiline, nähtav ja kogetav kontakt, emotsionaalselt küündimatu ja vaimselt piiratud vanemaga, siis saab laps selle enesele anda vanema päästjana – Mina olen see Kes, siis vanem on Minuga – Mina ise seon ennast vanemaga kokku - Mina annan endale rolli, keda vanemal Ohvrina, Abituna on vaja.

Selle jaoks, et olla Päästja, tuleb lapsel päästa vanemat, kellegi käest/ millegi eest – selle jaoks on vaja füüsilist objekti - sageli saab selleks see sama laps, kes varem vanemat asendas ja oli teise lapse jaoks olemas. Nüüd on ta üle ja vale ja konkurent – seega on võimalus teda kasutada enesega võrdluses – too teine on vale, tema on süüdi, tema on Minule/ vanemale osaks saanus süüdi – tema vastutagu.

Uus nimetus, uue koha andmine - võimalus, kuhu suunata enese sees olevad tunded ja olemised, mida ei saa anda sellele, kes nendega seonduva eest peaks vastutuse võtma – neid ei saa jagada vanemaga, kes ei ole enese koha peal, vaid on Ohver, Süütu, Vaene, Abitu.

Uus nimetus ja koht tähendab kohustust olla see, kelle pärast vanem, keda päästetakse ja säästetakse, kannatab/ kannatas - too kindel laps tegi midagi ja oli kuidagi – vanemal oli/ on halb, sest see laps oli/ on vanema vastu vale.

Vanema päästmine on ka enese päästmine – enesele osaks saanu õigeks tegemine - Mina kannatasin/ kannatan, sest too teine tegi Minule midagi ja oli, Minu vastu, kuidagi – see informatsioon annab suuna, kellega saab olla avalikult/ õigusega/ põhjusega - vihane, solvunud, ükskõikne, vägivaldne - temast saab öelda lahti ja lahku astuda – enesele vajalikku kaotamata saab teha kõike seda, mida vanemaga ei saa teha, sest too ei mõista inimese kasvamise etappe loomuliku arengu osadena, vaid näeb neid võimu kõigutamisena - Mina kaotusena/ Mina kahtluse alla seadmisena/ Mina ära võtmisena. 

Inimene, kes saab aru, et tema lugu ei ole olnud tema lugu – tema ei ole saanud olla iseendana – see inimene küsib ise endalt - mis on pildil valesti – miks Mina tunnen ennast valesti – miks Mina näen ja kogen ise ennast Valena - Kes Mina olen, kellena, Mina, süsteemis olen, kellena olema pean, kellena olla saan, kellena ja kuidas mitte.

Mina ei ole Vale – Mina olen vaadanud ja kogenud, enese lugu, kellegi teise sõnade järgi ja kellegi teise silmade läbi – Minu enese mälestused ja kogemused, lapsena, on olemas – Mina ei ole osanud neid eraldada sellest kõigest, mis oli – Mina uskusin, et Minule antud, Mina kohta käiv, informatsioon oli tõene ja selle järgi pidin, selles süsteemis, olema/ käituma/ tegema.

Inimene, kelle kõrval on tühjus ja, kelle jaoks ei ole vanemat, kes teda asendusrollist vabastaks – see inimene saab enese infobaasi korrastada ise – Mina olen Mina ja Mina seisan enese koha peal – Mina tean Kes Mina olen ja Mina tean, et Mina ei vastuta selle eest, mis ja kuidas ei ole Mina – Mina ei ole Ema/ Isa/ Vale/ Süüdlane/ Häbi, jne – Mina olin laps ehk väikene inimene, Mina olen täis kasvanu ehk suur inimene.

Inimene, kes vabastab ise ennast, kellegi teise energeetilisest väljast ja nimetab ennast, teadlikult, Minana - seisab aegade teel ja üsna sageli on ta seal üksinda, sest teised on seal, kus nad valivad/ hangivad endale Mina-sid – neil, inimestena, ei ole jagu all – nad ei ole võtnud ise ennast vastu – nad keelduvad enese osast ja enese vastutusest, enese loos, sest selles loos nad ei saanud olla iseendana – olulise rolli kaaslane oli puudu, see oli asendatud, kellegi teisega ja sageli olid nad ise asenduseks ning ka nemad ise asendasid, enesele vajamineva, kellegi teisega. 

Kuna nende vaimne tasand on piiratud, siis nad ei näe ega mõista seda ja võtavad reaalsust, kui ainsat ja tõest tõde - jutt sellest, et aeg oleks võtta inimese vastutus kanda, näib neile solvamisena, vägivallana, Mina kaotusena - võta roll ära, kaota selle tagasi saamiseks vajalik ja inimene on hädas - Mind ei ole, Mind ei ole olemas - Mina vajan tähelepanu - Minu Minale - Minale, kui rollile.

Marianne

17.04.2026.a

Hoolimatuse sügavus

 

Vahel käib närvidele kõik see, kuidas lähedal/ läheduses olev teine teeb ja on ja valib – teise värvi kõla ja energeetiline foon on vastu meelne. See ei käi kokku enesega ega ole enesele hea – seda ei tahaks näha, kuulata, puudutada - sellest ei taha saada osa.

Sageli saab lahenduseks vahe vahele jätmine ja eraldatuse valimine. Siis, kui ei saa seda teha ja ikkagi saadakse osa, siis ollakse täpiline, tigedusest ja ärritusest – ei ole tahtmist vastu võtta teise inimese informatsiooni ega näha tema liigutusi ja miimikat ega olla tema energia väljas.

Üks lahendus on enese kohustamine – Mina pean jääma, suutma, taluma. Mina pean! - tähendab, et inimene läheb iseenda vastu, sest tema kasutuses on informatsioon, et temale vajaminev muutus ei ole võimalik ja tema ise ei saa, midagi/ kuidagi, teisiti teha – kõik jätkub samal moel – tema peab oleva, ise endale, söödavaks tegema.

Enesele on raske teha söödavaks seda, mis ei lähe enesega kokku - Mina ei saa koos olemisest seda, mida Mina vajan. Mina pean andma enam, kui vastu saan. Mina pean kogema seda, mis ja kuidas ei ole Minule hea. Vastu meelsus - teist ei taha enese ruumi ja teisele ei taha anda enese aega, sest teine on enese jaoks vale.

Valeks nimetatul on ajalooline taust – see on, teise tõlgenduste ja väljenduste ette teadmine – teise Maailma vaade on selline, teise mõtted on sellised, teise sõnad on sellise sisuga, teise meele olu on sellise värviga, jne.

Sageli saab ühisest ajaloost alguse harjumus – siis, kui närvidele käiv teine, ütleb lause, teeb teo ja väljendub, siis kõik eelnev on sellega üks – ise pannakse teise sõnadele, pealt nähtud ja enese peal kogetud, möödunu juurde ja tõlgendatakse läbi selle – lõpetatakse teise laused ise, jätkatakse teise mõtteid ise, eeldatakse ette ja oodatakse teostamist nii nagu see oleks, olevas hetkes, juba tõeks saanud – ollakse vastus teise sammule, mida veel ei ole astutud või ei ole sellisena olema saanud.

Kõik inimesed on erinevad ja erilised ja vahendavad seda, mis ja kuidas on iseendale oluline ja mõistetud. Vahel räägib inimene lühikeste lausetega – sõnu saab olla palju ja need saavad korduda, kuid need jäävad liiga lühikesteks – need ei loo pidavat pinda ega aita hoida tasakaalu, sest need on kuhugi kanti kallutatud. Kõike muud saab ja kindlasti ongi veel, kuid inimene peatub ja seisab selles, mis on temale oluline.

Vahel meeldib inimesele ka enese sõnade kõla, mõte, tegevus ja see toob kaasa selle, et ta kordab seda, mida äsja/ alles/ eile tegi, ütles, väljendas. Vahel on inimesel mingi enese teema pooleli ja seega viivad kõik teed selleni – ta kõnnib kohale jõudmata ja pooleli olevast saab argipäev – teda ümbritsev lõhn, tapeet, sisustus – see on selle inimese Maailm.

Mida ja miks Mina öelda tahan – kellele, mida, Mina räägin – kas tahan, ise ennast, teisele mõistetavaks teha – kas tahan enese elu ja olu jagada – kas räägin, läbi teise, iseendale – kas räägin tähelepanu saamiseks/ tähelepanu hoidmiseks - kas Mina ise ei teagi, mida öelda tahan – miks Mina ise ei hoia lugu tasakaalus – kas Mina olen enese tegevusest teadlik?

Siis, kui inimest tabas kõhu valu ja see vajas meditsiinilist sekkumist, mis tõi leevenduse. Siis, kirjeldas inimene oma üle elamisi, kui väga väsitavat ja häirivat kogemust – Mina, Minul, Minule, Minuga. Pikk jutt, lühikeseks jäävalt. Sellest jäi välja ühte ja teist, ühtesid ja teisi – ei olnud head ega häid sõnu.

Minul on hea meel, et Mina abi sain ja kõht enam ei valuta. On hea, et abi oli olemas. Ravi ja uuringud olid, Minu jaoks, väsitavad – Mina väsisin neist ära. Lisades, sõnu ja mõtteid, saab lugu tasakaalu – enam ei ole see, kuulaja jaoks, vildakas ja tervikut lõhkuvaks, kuigi edastaja jaoks oli ka tema varasemate sõnade sees see, mida tema tahtis öelda – Mina väsisin ära, Minu jaoks oli seda kõike liiga palju.

Inimene, kes räägib, osutab, jagab kallutatult – väljendub nii nagu temale, teda aidates, oleks tehtud liiga – ta räägib, kellegi teise kohta negatiivset, kuid jätab osutamata selle positiivse, mis kummutab tema sõnad/ mis annab alust seda teist parema ja tunnustava pilguga vaadata. Ta jätab ära enese osa – selle, mille tema ise tegi ja ka see mõjutas tema enese lugu/ mida tema ei teinud, kuigi oleks saanud ja ka see oleks tema enese lugu muutnud – lisaks sellele jätab ta ära enese vastutuse.

Sina käid Minule närvidele = Mina põrkun Sinuga ja vastustan Sind = Mina ei talu Sinu sõnu = Mina ei taha Sinu energiaga koos olla = Mina kogen seda valena – see ei jäta Mind ükskõikseks. Mina tean rohkem, Mina näen enamat – Mina tean ja näen seda, mille Sina jätad kõrvale ja varju – Mina tahan viia loo tasakaalu – teha nii, et erinevad osad ja osalised tuleksid nähtavaks sellistena nagu nad on – see muudaks kogu lugu ja annaks loole teise värvi ja energia.

Olles ise olnud see, keda saadeti pikalt, sellepärast, et väljendusin lühikeste laustega – informatsioon jäi lühikeseks ja ühekülgseks – selles puudus enese osa, tasakaalus olev suhtumine, põhjendus, mõte – kui see kõik seal oligi, siis ikkagi oli see, kellegi teise jaoks, häiriv kuulata ja ebamugav sellest osa saada - sellest ka tema reaktsioon ja valik.

Isiklik kogemus tõi kaasa selle, et Mina pidasin ise ennast valeks ja parandamatuks – uskusin, et Mina, iseendana, olen vale ja kõlbmatu – et Mina ei saa/ ei tohi olla iseendana - seega Mina ei teadnud loole lahendust, sest teadsin, et Mina ei saa olla keegi teine.

Tegelikkus - Mina ei ole ega ole olnud Vale – pigem olen olnud mõtlematu ja, palju sõnalisena, sõnatu – Mina ei mõelnud, mida tahtsin öelda ega kuidas öeldu kõlas selle kuuljale – Mina väljendusin. Mina ei mõistnud, mis ja kuidas oli pildil valesti – Mina oleksin saanud ise ennast paremini väljendada – valida täis laused ja hoida jagatavad sõnad/ jagatava loo tasakaalus.

Muutuse võimetus – enesega seonduva parandamatus – suhtumine, mis ei muutu – pilgud, keha keel, energia, sõnad, häälitsused – ette teada olevad reaktsioonid – siis, kui Mina teen/ olen/ jagan, siis kõlab vastuseks see, mis ja kuidas ennegi  – Mina tajun ja näen suhtumist - harjumus toob kaasa selle, et Mina reageerin sellele, mida veel ei ole olnud või ei ole sellisena.

Mõtestamine - ühes olemine ei ole ainult ühe osalise teha ega ainult ühe osa poole vastutus. Selles kohas ja sellistes hetkedes on vaja kahe koos tehtud tööd – jaga tervikut, näe enese osa, mõista ise ennast, mõtle sõnade valiku ja nende kaudu edastatava peale. Kuna oleme koos, siis teeme koos olemise paremaks, ühes koos.

See tähendab, ühise paremaks tegemise nimel, tegutsemist ka selle poolt, kes vastab juba ette, ise lisab fooni ja värvi teise sõnadele. Üks osa pool saab öelda välja ja aidata kaasa – vaata tervikut ja edasta oma lugu, sellega arvestades – Mina, kuulates ja kohal olles, saan osa Sinu energiast ja Maailmast – see ei ole, alati ja kõiges, hea ega tõde ega kogu lugu.

Teine osa pool saab öelda välja ja aidata kaasa - vaata, kuidas Sina reageerid Minule - seda veel enne, kui Mina olen, midagi öelnud ja kuidagi teinud - Sina saad öelda endale Stopp ja lähtuda olevast, mitte ainult möödunust.

Mina ei taha, et Sina oled selline – Mina tahan Sind teisena ja teistsugusena kogeda – Mina tean, et Sinus on veel, seda ja teist, et Sina saad olla tasakaalus ja positiivne – Minul on selline kogemus olemas – Mina ei taha peatuda ega korrata negatiivsust – Mina tahan jätta, läbi käidud, lood seljataha ja õppida nendest.

Alati ei ole muutus ja mõistmine võimalikud – need inimesed, kes on loonud, ise endale, oma Maailma ja elavad selles nii nagu see oleks tervik, kõige sellega, mis seda ümbritseb ja sellesse puutub, hoiavad oma Maailma alles ja see tähendab, et endaga seonduv hoitakse, suunatult, alles – Mina, Minul, Minuga, Minule. 

See tähendab, et jagatakse seda ja nähtavale tuuakse see, mis kinnitab enese Mina – ja see tähendabki, et, võrdluse ja tõestuse vajaduses, on keegi teine kindlalt halvem, vähem, valem, negatiivsem, parandamatum – selle jaoks, et Mina olla, tuleb teisel olla – seda ka siis, kui tegelikkuses ei olda ega ole tehtud – Mina, kui rolli, vajadus on selline, et see välistab teistsugused lahendused, käitumised, võimalused.

PS Mina tean, et omal moel Sina hoolid, kuid Mina ei nõustu sellega, et Sina oled hoolimatu - siis, kui Sinu Mina vajab kinnitust, siis Sina ei hooli Minust, kui inimesest ja Sina, kui inimene, kaod enese Mina sammudes ära.

Marianne

16.04.2026.a

Enese loodud Maailma vang ja valitseja

 

Vahel on raske olla koos, selle teisega, kes on mingit pidi oluline ja lähedane, kuid samas see, kellest tahaks eemale minna ja sinna jäädagi. Mitte sellepärast, et teine ei oleks enam oluline ega lähedane, vaid sellepärast, et ise ennast kaitsta ja enesele hingamist anda – kuna teisega koos ei ole see alati võimalik. See ei tule välja siis, kui teine ületab piire, toob välja enese piirid ega võta enese ja enesega seonduva eest vastutust, kuid ka ühise ja ühes olemise eest vastutust.

On inimesi, kes on, enese poolt, iseendale loodud Maailma vangid ja valitsejad – nad hoiavad Maailma sees korda ja järgivad sealseid mustreid ja välistavad sealses kõik vale – valeks nimetatud informatsioon ja selle edastaja jäävad sellest Maailmast välja, saavad agressiivse kohtlemise osaliseks ja neid nimetatakse valetajateks, laimajateks, süüdistajateks, ajupestuteks.

On sage, et enesele Maailma loonud inimene on traumaatilise minevikuga inimene, kes on lahendanud enese elu sel moel ära – tema Maailm on tema kaitse ja tugevus – seal on ta see Kes ta tahab olla/ Kes ta peab olema, et mitte olla see Kes ta olla ei taha – see on Maailm, kus mina olen Mina. Mitte keegi ei tohi seda Maailma ära lõhkuda ega kahtluse alla seada.

Ära lõhkumine ja kahtluse alla seadmine tähendavad informatsiooni, mis näitavad inimest ja tema lugu ja tema tegevusi teist moodi – kuid teisiti ka, kedagi teist, kes selle inimese loos on saanud teatud piirid, omadused ja ajaloo. Enese Maailm on, kui nukumaja, milles selle koostaja ja mängija on paika pannud lava ja asetanud kohale tegelased ning mängib, sellel ja nendega, enesele vajamineval moel.

Siis, kui laps elab välja mõeldud Maailmas ja mängib enese mänguasjadega, siis see kuulub normaalse arengu juurde ja seda ei võeta traagiliselt ega nähta seda muutust vajavana – enamasti. Kuid siis, kui suureks kasvanud inimene elab päris elu nii nagu see oleks mängu asjadega kokku seatud lava, siis see häirib temaga seotuid, temaga koos olijaid ja temaga kohtujaid.

Inimene kohtleb ja mängib nendega nii nagu ka see oleks tema Maailm ja teised selles osalised – see tähendab, et teised peavad hoidma alles selle, mille inimene on olema loonud ja võtma tõeselt seda, kuidas inimene oma mängu mängib – nad ei tohi seda valesti mängida ega selles valed olla – stsenaarium peab pidama ja inimene saama olla see Kes, kes tema, enese Maailmas, on.

Vaimse piiratuse ja avatuse märk on see, mil moel inimene keerulisi ja ootamatuid olukordi kohtab, talub ja lahendab – kuidas tuleb inimene toime informatsiooni muutuse, lisandumise, puuduse, ebakõla, kogumise, töötlemise ja kasutusele võtmisega.

Kas ta on avatud ja võimeline nägema tervikut või ta keskendub mingile detailile ja/ või ta vastustab informatsiooni. Kas ta on ja jääb inimese tasandile või ta võtab kasutusele mingisuguse rolli või ta väldib mingit rolli või ta püüdleb mingi rolli poole. Rollide tasandi valimine tähendab, et inimene toob lagedale enese isikliku teema ja lugu suundub selle lahendamisele.

Inimese piiratusest annab teada see, kui ta räägib loo teise osalisega, enese sees ja annab ise endale teada, et tema ise ei saa mitte midagi teha ega ette võtta enne, kui see teine on oma sammu teinud. Enese sees kahekõne pidamine tähendab, et teine on Oluline – teine peab inimese informatsiooniga arvestama, selle vastu võtma ja selle järgi tegutsema/ valima/ käituma. Siis on olemas ühine tervik ja rahu Maa peal.

Teisega, enese sees, räägib/ vaidleb/ ennast tõestab see inimene, kes on Lapse tasandile pidama jäänud. Täis kasvanu tasemele jõudnu annab ise endale teada – olemas on selline informatsioon, mida Mina ei vaidlusta – nüüd jääb üle arutada, mida Mina, sellega arvestades, ette võtan. Mis on Minu eesmärk, mida Mina vajan, mil moel saan, enese/ ühise, teema lahendada – üksinda ja enese, kuid ka ühise eest vastutust võttes.

Mina ei vaidlusta informatsiooni – see tähendab, et inimene ei väitle teisega ega tõesta teisele – Mina, seda ja sel moel – Sina, seda ja sel moel. Teise informatsioon on teise tõde ja alus – seda ei pea suutma muuta ega pea teist sundima seda muutma. Inimene teeb selle punktiga rahu – ta ei vaidlusta enam seda, et tema on ja jääb teisega erinevale arvamisele, erinevale vaatele, erinevale mõistmisele – see on see informatsioon, millega inimene arvestab ja enese sammu aluseks seab.

Teisega rääkimine, enese sees, on, energeetilisises mõttes, ühise välja loomine ja enese energiaga teise elus hoidmine – see on enesele abi andmine, sest üksinda ei ole inimene võimeline tema jaoks keerulise, lõpetamata, vale looga toime tulema – inimene vajab teise kohalolekut ja teise muutust – teine muudab lugu.

See on suletud situatsioon, mis tähendab, et endiselt aktiivne lugu ei leia lahendust – inimene ootab ja vajab teist ega tee ise oma sammu edasi. Ta elab oma elu edasi ja toimetab argises, kuid selles kohas, kuhu ta vajab teist, on ta paigal – ta ei kasva sellest kohast edasi - seega püsib see koht samal informatsioonil, mis seni ja inimene ei õpi ise seisvalt ja eraldi olevalt seisma.

Täis kasvanu läheneb olukorrale terviklikult, kõige selle informatsiooni alusel, mida ja kuidas tema teab olevat – Mina, Minu vastutus – teine, teise vastutus – ühine, Minu vastutus selles. Terviku alusel otsustab inimene selle - mida ja kuidas Mina olen nõus kogema, kaasa tegema, mida mitte.

See tähendab, et - Mina ei oota, et teine ise, ennast, Minu info alusel korrigeerib – Mina ise annan teisele teada sellest sammust, mille Mina olen astunud – Mina valin seda ja olen sel moel, Mina ei luba endaga seda ega sel moel – Mina ise pean kinni enesega käitumise tõdedest – need ei ole, praegu, enam läbi arutatavad.

Seni, kuni inimene ei ole oma otsust vastu võtnud ja teoks teinud, on võimalik loo harutamine – teisega rääkimine ja teisele, enese teadliku valiku näitamiseks, võimaluse andmine. Arutelu algust tähistab info andmine – ühise ehk ühes olemise kohta – Mina, Minu kogemus - Sinu osa selles, Sinu vastutus selles – Mina ei ole nõus mõlema vastutust kandma – ei ole nii, et Sina teed, mida tahad ja kuidas valid, kuid ei vastuta selle eest.

Mina ei võta enese peale ülesannet, et Sind tasakaalus ja rahul/ rahus olevana hoida – Mina ei piira ega vaigista ise ennast ega vaiki ega talu, et Sina ei muutuks agressiivseks ja negatiivseks ja vältivaks ja vaikivaks. Sinu poolt valitud ja väljendatud energia mõjutab Sinuga ühes olemist – see puudutab Mind, sest Mina olen ja saan ühisest osa.

Tüli tõuseb suure lapse ja täis kasvanu vahel siis, kui välja öeldakse see, mis ja kuidas, teise käitumises/ valikutes/ väljendustes ei meeldi ega ole hea. Erinevad vaatenurgad tõukavad erinevatele radadele – siis, kui Mina olen Sinule Oluline, siis Sina ei räägi Minule seda, mida Mina kuulda ei taha – siis Sina räägid ilmast ja tervisest ja headest asjadest – siis Sina ei räägi Minule sellisest Minust, keda olemas ei ole või millisena Mind näidata ei tohi – Sina ei tohi Mind valesti kohelda.

Täis kasvanu ütleb välja selle, mis on reaalsus, sest tema tahab lahendust – vanal moel edasi minna ei saa, seega on vaja muutust – muutuse saab teha informatsiooni alusel – oli nii, on naa ja eesmärk on jõuda sel moel koos olemiseni. Siis, kui Sina oled valmis koos tööd tegema, siis jätkub suhe/ suhtlus vanal moel – siis, kui seda ei ole, siis teen Mina ise, enese jaoks vajamineva, muudatuse – ühine ei ole enam vanal moel ühine – Sina ei saa, Minuga, enam vanal moel ühes olla.

Laps, kes on kasvanud suureks, kuid ei ole õppinud rollidest vaba olema ega ole harjutanud, ennast, tõega arvestama – on inimene, kes on inimese vastutusest vaba ja enese piiridest väljas – ta ületab teiste omasid, sest ei näe neid või ei pea neid oluliseks, sest tema Minal on sellised õigused, mis lubavad tema tahtmised ja valikud ning ta teab/ nõuab, et teise Minal puuduvad sellised õigused, mis annaksid õiguse takistada suure lapse valikuid ja tegemisi.

Samas saavad tal olla ja kindlasti ongi vaimse taseme piiratusest tingitud piirid ees – ta käitub teatud kindlal moel ja teatud moel väljendumise välistab – see tähendab, et ta ei ole avatud informatsioonile ega ole võimeline seda reaalsuses töötlema, vastu võtma, vana üle vaatama ja kehtetuks tunnistama ning uut informatsiooni kasutusele võtma.

Omane on see, et temal ei ole mõistmist selle kohta, mida tema piirid kaasa toovad – mil moel need piiravad tema enda vabadust ja ahistavad temaga koos olijaid. Veel vähem saab ta aru sellest, mida tähendab see, kui tema enda piirid korraga enam ei pea või tema ise otsustab käituda ilma nendeta.

Inimene, kes elab enese Maailmas nii nagu see oleks ainus ja tõeline, ei võta vastutust ühegi ühise eest, millest tema on ja saab osa. Jah, ta saab toetada materiaalselt ja võib olla lahe kaaslane, kuid selles kohas, kus on vaja vaimse taseme vastutust ja vaimsel tasemel koos tööd – selles kohas käitub ta nii nagu lapsele kohane – Mina ei vastuta, ei ole Minu teema, Minuga nii ei käituta, Mind peab õigesti kohtlema, Minu kohta valet ei räägita – see tähendab, et tema ei haruta ega aruta ühist ja ise ennast, vaid ootab ja vajab valmis produkti – lapse mängu asju ja nukumaja, milles mäng käib tema vaimse taseme võimete järgi.

On suhteid, mida ei saa päris ära lõpetada - ollakse kohustusega seotud. Siis, kui see tähendab suhtlust sellise inimesega, kellel on oma Maailm, milles tema on Mina ja see Maailm erineb reaalsusest ja tema keeldub olemast inimene või ka enese põhi rollis olija, siis see tähendab informatsiooni, mida ei saa eirata - siis see tähendab enesele küsimuse esitamist - Mis ja kuidas on Minu, kui inimese, jaoks oluline?

Siis, kui vastus on - Minu vaimne tervis ja rahu, siis annab see märku täis kasvanust, kes saab aru, millega on tegu. See tähendab, et inimene ei nõustu teise mängu kaasa mängima ja teise jaoks nn õige olema, vaid ta paneb enese jaoks, ise enesele informatsiooni andes ja ise enesega arutades, paika plaani, mis toetub teadmisele - 

Minu vaimse teadlikkuse tase on selline ja informatsioon, mida kasutan, selline -Mina ei toetu teisele, sest teine ei ole Minuga sama/ samas - Mina tean, et ei ole olemas ühist, mille eest mõlemad on võtnud vastutuse - on ühes olemine, mingil ajal ja mingites piirides - Mina ei pea selles osalema - Mina olen vaba valima, enese valiku, enese teadmiste järgi. 

Mina ise hoian suhte hetked teatud piirides, mida Mina ise ei ületa ja Mina ei lähe teise mänguga kaasa ning Mina annan teada sellest, kui olukord läheb käest ära - teine ületab piire, vajub oma Maailma, annab valet informatsiooni, suunab rollide vahetuse poole - Mina ei ole nõus jätkama, Mina lähen ära, Mina lõpetan kõne, Mina sellel teemal ei räägi - need ei ole ähvardused, vaid konkreetsed sammud - Sina tegid oma sammu - see siin on Minu oma ja Mina teen/ tegin selle teoks. 

Marianne

10.04.2026.a

Auguliseks näritud lehed

 

Kõige sagedasem, inimese, ennast kahjustava käitumise/ mõtlemise/ valiku taga on väär informatsioon – inimene kasutab informatsiooni, mis ei ole tema oma, mis ei ole tõene, mis on mõeldud tema teadlikkusega manipuleerimiseks, mis on vananenud, millest tema ise ei saa aru – tema ise ei ole selleni jõudnud.

Inimeste Maailma täidavad rahaga seotud negatiivsed ütlused – Raha on Sind ära rikkunud/ Oled isekas-uhke-ahne/ Sinule ei tohi raha anda/ Mis mõttes tahad raha – see on Minu oma/ Sina ei ole ära teeninud/ Sina ei ole midagi väärt/ Sinus ei ole väärtust/ Vaata nüüd ise ennast – vaata seda, milline Sina oled/ Siin ei ole midagi, mis oleks Sinu/ Oled muiduleivasööja/ Kes seda tahab, mille Sina oled valmis teinud/ Sind ei ole vaja/ Kas Sa tõesti uskusid, et Sinust on asja ja tulemus oli Sinu enda tee ja töö, jne.

Siis, kui selliseid lauseid saadavad mõnitavad, välja naervad, pilkavad, vihased, solvavad, ärritunud, salvavad sõnad, füüsilised liigutused ja pilgud ning seda kõike vürtsitab samalaadne toon, siis mõjub edastatav informatsioon kõrvetavalt ja paigale jahmatavalt - Mis on Minuga valesti?

Erinevate informatsioonide kokku põrge toob kaasa vaimse tasandi lühise – reaalse füüsilise ja vaimse väärkohtlemise vaimutühja talumise – ei ole selgeid mõtteid ega iseendana, teise informatsioonist eraldi, seismist – on vaimutühi seisund.

Inimest vähendav ja vaimset selgust häiriv kogemus. Siis, kui selliseid kohtlemisi on olnud mitmeid ja need on tulnud ootamatult ning kindlas keskkonnas on need olnud suunatud, justnimelt ja sageli ainult, enese pihta ja nende taustal on muutunud kohtlemine, siis saab sellistest kogemustest selgust loomata jäänud koht – sellest saab Oluline Info Minu kohta. Informatsioon, mis salvestub, kuid mida ei ole ise otsustatud.

Siis, kui seista sellises hetkes, kus enese poole saadetakse teele halvustav negatiivsus ja sõnad, vähendava informatsiooniga, siis keskendub kogeja tähelepanu välisele – teise poolt edastatavale ja sellega toime tulemisele – kuid ei sellele, miks ollakse häiritud seisundis.

Vähendav informatsioon justkui naelutab kogeja paigale – ta ei saa ära minna, ta ei oska midagi öelda, ta ei suuda situatsiooni lõpetada, sest temal ei ole selleks oskusi ega teadmisi – seega võtab ta vastu selle, mis tema poole tuleb ja ta talub seda hetke.

Väga ebamugav on vaadata endasse ja olla iseendana, sest ei ole informatsiooni, millele ise toetuda. See on harjumatu tegevus, mis nõuab julgust ja kontsentreeritust – julgust ja tugevust seista teise poolt edastatust lahus – olen Mina ja on teine – on Minu informatsioon ja on teise informatsioon – Minu oma kehtib ja on tõene ka siis, kui teine seda ei kinnita.

Teadlikkus - Mina ei pea, ise ennast, teisele ära tõestama ega teise oma vaidlustama – mõlemad informatsioonid saavad olemas olla ja kasutusel olla – oluline on see, et Mina lähtun enese omast. Mina ei keskendu teise tekstile ja füüsilisele väljendusele, vaid inimesele, kes on läinud üle piiride ja kellega ei ole võimalik koos olla/ koos tööd teha.

Siis, kui suuta vaadata enesele pööratud tähelepanust läbi, siis enesele üllatuseks leidub enese seest küsimus, mis jäi möödunus küsimata või ei saanud seal vastust – Miks Minul ei tohi raha olla? Miks Minul ei ole õigust raha omada? Mis teeb Mind, teis(t)est, erinevaks? 

Küsimus on kohane, sest kõikidel teistel on, teiste raha omamine ja kasutamine on normaalne ja õige – neid ei mõisteta selle eest, sel moel ja määral, hukka – ka sõnade teele saatja ise kasutab ja omab ning peab seda õigeks.

Mis iganes põhjusel keegi, kunagi, kusagil edastas oma informatsiooni – see oli tema sõnum, millegi teada andmiseks ja tema tõlgendus, millega kohta – see ei ole Mina ega ole see Minu. 

Minu tee ja vastutus on hoida tasakaalu – tasakaalustada materiaalse ja ka vaimse vahetuse lugusid. Mitte võtta võõrast, mitte petta – olla aus, anda ausat informatsiooni. Minul on õigus enese raha omada ja kasutada, määrata ise enese panusele hind ja võtta vastu see, mis Minule kuulub, mis on seotud ka Minule antakse, mis Minule võimalik on. Mitte keegi ei tee seda Minu eest.

Väära informatsiooni kasutusele võtmise ja kasutamise jätkamise põhjuseks oli see, et mitte keegi ei öelnud ega osutanud, et sel moel, nagu koheldi, ei olnud õige teha ja neid sõnu, mida kasutati, ei olnud põhjust öelda – see oli sel moel väljenduda valinud inimese enese sees oleva välja näitamise koht – tema sisu ja tema vaimne tase – see ei olnud piibel ega konstitutsioon, millel tõtt vanduda.

Automaatsus tähendab, et inimene vaibub osaks saava tähelepanu ees – see on harjumuslik reaktsioon, millest puudub teadlikkus – on vaimu tühjus. Sellises hetkes, kus saab osaks ja selles kohas, kus leiab aset, on inimesena kasvamise koht – ise tuleb enesele jalad alla kasvatada, et oleks, millele toetuda – Mina, Minu teadmised – enese kohta, Maailma kohta, raha kohta, selle ja teise kohta.

Siis, kui seista ise ja olla teadlik, siis saab olla tark, tagantjärele – siis saab selgeks enese valikute tagamaa - selle jaoks, et vältida negatiivset tähelepanu ja vähendavat kohtlemist, oli sisemine tõrge võtta enese panuse eest raha, oli hirm öelda aus summa, oli ärevus omada raha.

Isiklik kogemus - Mina ei tohi omada, Mina ei saa omada, sest siis järgneb negatiivsus, vähendamine, eraldatus, valeks nimetamine, ära võtmine, vägivald. Sügav häbi tunne ja paanikani kasvav ärevus siis, kui tuleb teha ise ennast nähtavaks – Mina tahan raha, Mina mõtlen raha peale, Mina otsin teed, kuidas kasvatada saadava raha summat = Mina olen vale.

Mina olen Vale on õpetus, et osad inimese mõtted on valed ja osad inimese mõtted on häbi - nii ei tohi mõelda, nii ei ole õige mõelda, sest siis olen vale. Tegelikkus - kõik mõtted on okeyd - mõte tuleb vastu võtta, sest see on informatsioon, millegi kohta -  suunates oma energia ja tähelepanu, mõtte maha surumisele, kustutamisele, ümber tegemisele, paneb inimene ise ennast tegema tööd, mis häirib tema enda vaimse tasandi tasakaalu. 

Õige on tunnistada kõiki oma mõtteid ja mõelda need läbi - mitte valedena ja häbenedes, vaid täiskasvanu teadlikkusega - Minu mõttel on põhjus olemas - Mina austan ise ennast ja hoolin enesest - Mina vastutan enesega seonduva eest - seega Mina võtan oma mõtte vastu ja, sellega seoses, annan ise endale vastuse ja valin, vajadusel, sammu või teen otsuse - ei ole lolle ega valeks nimetatavaid küsimusi, vaid on informatsiooni vajav/ ootav/ otsiv inimene.

Elu tahab elamist – lapse jaoks käib Maailm nii, et lapsele vajalik tuleb läbi teise – inimene, kes saab aru, et tema ei tohi raha omada, ootab ja vajab seda, kellegi teise käest – vaimsel tasandil, materiaalses mõistes, on inimene lapse tasandil ja vajab vanemat, kes täidaks tema vajadused – laps ise ei saa, ise ei oska, ise ei pea – seega suureks kasvanud laps ise ei vali ega vastuta, vaid vajab.

Sageli on materiaalse Maailmaga seotud uskumused üle võetud eelnevatelt – need antakse edasi informatsiooni kasutades ja möödunut taas luues. Seega on olevatel raske leida seda vastust, mis tähistab mustri loomise algust ja takistab vabana voolamist ja iseendana elamist. Sel juhul ei jää üle muud, kui lahutada ära enese lugu, kellegi teise omast – ei pea olema selge, kelle omast – see ei ole Mina ja see ei ole Minu – see oled Sina ja see on Sinu – Mina annan ära selle, mis ei kuulu Minule.

Seejärel jääb üle võtta kasutusele tõele ja ajale vastav informatsioon ning nendel hetkedel, kui vana harjumus tuleb päevavalgele, tuleb see avada ja teadlikult ümber teha – Mina, tegelikult ja Minu tegelikkus, reaalsuses - Mina iseendana - Minu infobaas, mis on Minu enda poolt läbi töötatud, kokku pandud ja kasutusele võetud.

On loomulik, et sellel hetkel, kui keegi pommitab vähendavate sõnade ja vägivaldsete füüsiliste väljendustega, on raske keskenduda enese ees olevale ülesandele - siin aitab mõte sellest, et teine võib jääda oma tegevuse juurde, kuid enese ja teise vahel on sein, kardin, mille taga teine maigutab suud - tema poolt edastatu ei ulatu iseendani - teisele on öeldud STOPP ja kahe vahel on piir, mida teine ei saa ületada. 

Aeg on maha võetud, et tegeleda enese jaoks olulisega - seda enne, kui üldse midagi vastata või mingil moel, avalikult, teisele vastu reageerida - kaugema distantsi saab teoks teha, ära saab minna - see on okey, kui see on vajalik ja sel hetkel ainus lahendus, mida ollakse võimeline ja valmis teoks tegema.

Marianne

08.04.2026.a