Inimlast ümbritsevate tegurite kogum IV - Elav õppevahend, teise elu loos

 

Ühine võimaldab selle, mida üksinda ei saa. Ühise kogemus/ ühes olemise võimalus – suunab ja sunnib sellele, mis ei ole üksinda olemise aja valu – ühine toob kaasa vajaduse, ühendatuna, ühes olla – kogeda head, hoidvat, ühte liitvat kohtlemist – Mind tahetakse ühte, Minuga tahetakse koos olla = Mina olen oluline.

Ühises – eraldatuna olemist, tava normaalsusest erinevat kohtlemist, valede levitamist, jõu kasutamist - nimetatakse kiusamiseks = inimesele ei tagata töörahu, inimest ei lasta rahus olla, teda sunnitakse muutuma, ennast vähendavale tegevusele, osaks saavat taluma ja enese vastu vägivalla kasutajaid – sellise kohtlemise eest – tänama või neilt vabandust paluma, et teine peab tegema seda, milleks kiusatu teist „sunnib” – tema on see, kellega teisiti ei saa.

Kasutatud väljenduste ja tegude tegelik eesmärk – kasutada inimest, kellegi eesmärkide täitmise vahendina – soov temast lahti saada – kellegi mängu ja Mina kinnitus, kellelegi pinna vabastamise vajadus.

Keskkond, milles viibijatel on õigus kohal olla – keskkond, mis ei kuulu ühele, vaid moodustub ühisesse kuulujatest – ei ole alati neutraalne ja kõigile hea ühes olemise kogemus. Sageli võtab keegi keskkonna üle või nimetab, enese poolt loodusse kuuluvad, enese omadeks – õigus käituda, valida, tegutseda nii nagu enesele sobib ja kasutada samas olijad enese huvides.

See tähendab, et inimesed ei ole, inimestena, võrdsed – keegi peab ennast paremaks, üle olevamaks, tähtsamaks ja ta annab sellest teada ning vajab sellisele enesele kinnitusi. See keegi jõuab tulemuseni, et kõik teised on tühised ja asendatavad – ainult tema mitte – tema on oluline – teda ei saa jätta – teda tuleb õigesti tähistada = tema on teiste kingitus, võimalus ja Jumal = oluline käib läbi tema = teda ei saa kõrvale jätta ega tühiseks nimetada.

Korduva mustri kee – kunagine tühisus annab endale, enese möödunut korvava – see tähendab, et tema tühistab järgneva, et, tollele peale astudes, tõestada enese tähtsus. See tähendab, et inimene täidab enese möödunu vajadust, mis ei saa kunagi täidetud, sest tema põhi Mina on tühine – inimene toetub teadmisele, mis annab temale teada Kes tema on.

Iga sõna, pilk, tegevus, väljendus, valik, mis läheb inimesest mööda, keelab teda, keelab talle, keeldub temast, vastustab tema, erineb temast – on vale ja ärritav – see on informatsioon, mis kinnitab tema tühisust. Seega kasutab ta enese kasutuses olevaid lahendusi, et ise ennast ära tõestada – jõuga, manipulatsiooniga, vähendamisega, valedega, enese tõega.

Inimene kasutab, enese tõestuseks = enese kaitseks – lahendusi ja väljendusi, mida ta on pealt näinud, vahetult ise kogenud, ise kasutama õppinud, mille tõhususes veendunud. Inimene vajab seda protsessi – tõuget, tegevust, tulemust – ta on sõltuvuses selle keemilisest koostisest ja saab rahulduse sellisest enese väljendusest – reaalne Mina kasv ja võim.

On loomulik, et see, mis on kunstlikult üles haibitud ja mida hoitakse, jõuga, kontrolli all – see aeg-ajalt laguneb, seda vastustatakse ja see kaob tuulde – inimene on tagasi enese möödunus. On loomulik, et inimene tahab rahu ja püsivust – tema informatsioon peab vastu ja temale vajalik on, tema jaoks, olemas – Minu kodu, Minu seinad, Minu sisu, Minu raha, Minu võim ja tahe.

Süstemaatiline vähendamine ja vägivald tähendavad samasisulise informatsiooni samaajalist erinevate tasandite edastust ja kinnitust. Mõju on valdav ja kinnistuv – käsitletav omandab mustri, teab enese kohta ja usub, enese kohta öeldu ja välja näidatu, tõeks = Mina olen.

On sage, et inimene, lapsevanema rollis olevana, kasutab, enese tähtsuse kinnituseks ja Mina tõstmiseks, last – inimese fantaasial ei ole piire, kuid naha vahele pugevat sügavust ning kasvavat ja kujunevat isiksust lõhkuvat jõudu on tema informatsioonil küll.

Sina oled Minu elu ära rikkunud – parem, kui Sind ei olekski olemas – kes Sind ikka tahab – vaata, mida Sina, oma Emale, tegid – oled tänamatu/ kasutu/ värdajas/ väärtusetu – otsi endale teine Ema – annan Su ära – viin Sind lastetuppa – kutsun Sinule miilitsa – Sinu pärast ei saanud Mina oma elu elada – Sinus ei ole mitte midagi head – Sinust ei saa mitte midagi – oled täpselt samasugune nagu see või too jne, jne, jne.

Lisaks sellele pilgud, hääletoon ja kehakeel ning vahetud ja korduvad tegevused. Kõik see on informatsioon, mille eest ei pääse pakku – see on meeletu kogus söödamatut infot, mida ei ole võimalik lahustada – see jääb endaga kokku – Mina – Mina olengi selline.

Piisab olemas olemisest ja teisega koos olemisest või lihtsalt Maailma sees olemas olemisest - kui teisel on juba paha/ kui juba teen teisele liiga/ kui juba võtan teiselt vähemaks/ kui juba tahangi, et teisel oleks halb.

Ennast ümbritsevas keskkonnas teatavaks saava, nähtavaks tehtud, välja öeldud informatsiooniga kohtumise tulemus – inimlaps, kes on jõudnud aru saamiseni - Parem, kui Mind ei oleks – Mina segan ära – Mina põhjustan – Minu pärast. Muidu oleks teisiti, kellelgi teisel oleks siis parem = teine teab seda.

Enese väärtusetuse kogemus – tunne, et Mina olen, kui liigne raskus, ilma milleta põranda lauad ei peaks raskuse all ägisema, vaid saaksid lõbusalt/ rahus olevalt nagiseda. Elusana, ühes olevana – ei saa, Mina, ennast kergemaks teha – Minu raskus on Minuga.

See on pealt nägemine ja vahetult kogemine – Mina olen olemas – Minul on oma nimeline koht olemas = Minul peaks olema õigus olemas olla – keegi ei peaks saama seda väärata – keegi ei peaks saama seda kohta tühistada = Mind ei tohi ühes olemisest välja jätta ega ühises, teistest erinevalt kohelda.

Kuid Minust pöördutakse ära – Minu juurest minnakse ära – oldi hetk koos ja siis valiti ära minna. Minu tulles jäädakse vait. Minust räägitakse üle ja mööda. Minu ees tehakse üks nägu ja räägitakse ühte – seljataga või eemale minnes teist. Mina olen nähtamatu. Minule antakse vale/ moonutatud/ kasutuskõlbmatu informatsioon. Minule edastatav tähelepanu ei püsi samana – on sõbralikum tähelepanu, on tühjus, on ükskõiksus, on viha. Mind koheldakse vaimse ja füüsilise vägivallaga.

Mina näen pealt ja vaatan kõrvalt - teistega on teisiti – teistega püsib tähelepanu samana, teised seotakse ühte – nemad saavad koos olla, neid tahetakse, neid oodatakse koos olema = nemad on olulised = nende olemas olemist/ neile elu andmist ei kahetseta.

Mina ei saaks teada ega kujuneks sellest vajadust ega otsiks Ma põhjust, ise endast – kui Ma ei teaks ega näeks, et on võimalik – täiesti reaalselt on võimalik, kuid Minu puhul tehakse erand.

See keskkond on Mind järele proovinud, näinud ja kuulnud ning seejärel enesest eraldanud. Minuga koos olija saab Minule osaks saavast osa – Mina vastutan teisele osaks saava eest. Minul tuleb ise ennast ära kaotada, et teisel oleks parem. Minu olemas olemine sunnib teist valima valikuid, mida ta ei taha vastu võtta.

Ära too teda Meiega ühte. Ära häbista Meid. Kui Sina tahad, siis hoia endale, kuid vii ta siit minema. Tema ei sobi siia – tema ei kuulu Meie hulka.

Möödunu mälestus - see oli vahetult kogetud katse – näidata last ja suunata muutusele, et saavutada parem tulemus, vastutuse jagamine. See, vahetult tajutud informatsioon – otseselt Mind puudutav ja inimeste elusid vahendav, mõjutav teadmine – järgnev on tänaseks isikliku aja lugu. Valik, mille raskus pandi Minu õlgadele – Minust sai raskus, millega teine pidi ühes elama – tema Mina tühistati ja Mina maksin selle eest.

Teadmine – Mina põhjustan teisele osaks saava – Minu ära minemine, ära olemine, vabastab teise – kui Mina, seda teades, ära ei lähe, siis olen süüdi teise elu ära rikkumise pärast.

Minu vastutus – inimeseks olemise raskus – keskkonna dünaamika mõistmine. On olemas liider/ on olemas vanim – mõjutaja, ette näitaja – tema paneb paika ja näitab ette, kes on oluline, kellega, kuidas käitutakse, mil moel ühine välja joonistatakse – kes selle sisse kuuluvad.

Ääre peal – inimene, kes ise tegi oma valiku. Oma elu, Minuga ühes, valides, teadis ta, et mida ja kuidas tema ise tahtis ja vajas – teadis ka seda, et Minuga ühes jäi see konkreetne tahtmine/ vajadus kätte saamatuks – ei saanud selle inimesega, ei saanud nende inimeste hulgas.

Inimene ei valinud mõtestades, mõista – see on piiratud mõtlemise võime ja madalate väärtushinnangutega keskkond. Omad hülgavad Minu, kui Mina võtan vastutuse. Omad hülgavad Minu, kuna Mina teen nähtavaks, kellegi teise valiku, mida ei taheta nähtavaks teha.

Dünaamika mõistmine, tegelikkuse nägemine – inimeste moraalsed valikud – inimene teeb nähtavaks selle, mis on temale väärtus – millised on tema põhimõtted, millele tema, inimesena, toetub – seda näinu ja kogenu teab seda, mis ja kuidas saab tema osaks, kui ta valib ühes olemise – lähedase ühise elu.

Iga inimene teeb moraalseid valikuid – kas ta valib inimesena või rollina – mille alusel ta valib ja millisel eesmärgil ta seda teeb. Need valiku tegemise kohad annavad teada, kes on temale, millises tähenduses, olulised ja keda ta kasutab oma vangerduste tegemiseks – ohverdab, kasutab, et saavutada, et omada, et ära hoida.

Keskkond, mis allub ja toetub vägivallale ja vähendamisele, tähendab inimsuhteid, milles mitte kellegi peale ei saa kindel olla – korduvad kogemused, et Mind jäetakse, Mind ei valita, Mind eraldatakse, Minu vastu pöördutakse – selleks, et ise saada, ise vältida, ise omada.

Seega on loomulik, et hüljatu ja kasutatu tunneb püsivat ärevust ja kogeb valiku hetkel hirmu – Mind ei valita, et teisele jääks alles. Mind nimetatakse valeks, et teine saaks õiguse enesele vajaminev valida. Minu vastu pöördutakse, sest teine annab enesele võimaluse, oma tundeid välja elada – tema frustratsioon, temale osaks saava pärast. Side, mis oli olemas, lõigatakse katki – ilma Sinuta on parem – ilma Sinuta Mind võetakse ühte = Mind ei jäeta välja.

Keskkond, mis ei vali tunnustada kõiki ühes olijaid – mingi erinevus/ kuidas sünniti/ kuidas, mil moel välja nähakse/ milline võimekus on/ millised eripärad on/ milliseid teadmisi kasutab ja vahendab, jne – on ebaturvaline ja vägivaldne inimest ümbritsevate tegurite kogum.

Erinevad olemised, välimused, teadmised, oskused, vanused - ei tähenda lahku viimist ja ületamatut tõket – sellest ei tehta põhjust, et lahutada ja sellest ei saa süüd, et põlu alla panna, kui ei ole otsust – seda inimest ühte ei võta, selle inimesega koos ei ole, selle inimesega hästi ei käitu – Meie otsime põhjuse, miks otsus on õige ja vajalik, Meie kasutame põhjust, et teostada otsus.

Eluterve ja teadliku inimese ülesanne ja vastutus - dünaamika mõistmine – Mina tean, kuidas see – konkreetne keskkond toimib. Mina ei püüdle, selles olijate, tähelepanu poole – püsin ühesena – näen, olen viisakas, tõsine, küsin, kui tegelikult on vastust vaja – kuid olen ja jään ise eraldi – Mina ise ei liida, ennast, teis(t)ega kokku.

Mina ei käivitu – eraldamist nähes ja välja jäetust tähele pannes - ega hakka liidri tähelepanule vastama, seda otsima, selle poole püüdlema, selle enesele kinnitamiseks võimalusi otsima/ looma. Mina jään ellu, kui Mina seda ei tee – kõik saab osaks siis, kui Mina ise ühte lähen ja ühes olemist kinnitan/ nõuan.

Jääb kõrvale mõte - Mina pean saama kokku kuuluda, kuna Mina, Minana, olen olemas. Selle asemel on teadmine - Minul oleks võimalik, kui see oleks Minu jaoks olemas. Mina ei ole kaotanud ega ole kaotamas võimalust, mida ei ole olnudki. Mina ise ei vali seda keskkonda – olen ainult senikaua, kuni Mina ise pean selles kohas olema, kus on teine/ teised. Me eksisteerime paralleelselt, kuid meie ei ühenda ennast kokku.

Vaimne kasvamine – teadlikud sammud ja kindlad valikud. Moraalse valiku tagamaade mõistmine ja avamine - energeetiline häiritus – teine tahab teistega ühes olla, temale on oluline ja võimalik. Teine ei julge ise ennast, eristuvana, nähtavaks teha – gruppi kuulumine annab turvatunde, liidrile meeldida püüdmine, liidri tähelepanu poole pöördumine, enese vajadusest kantuna.

Mõistan teise valikut – ei hinda selle moraalsust - ei keela, ei takista – ei pane valiku ette – et, kas Mina või keegi teine. Mina olen teisega senikaua, kuni Meie – Mina+ teine on ühine põhi ja peamine – teine ei ole teisega ühinenud, Mind välja jättes, Minu vastu olles, Mind nähtamatuks pidanud.

Kuid siis, kui täpsustada üle ühenduse mõiste, tähendus, lähedus ja soovida aset leidnu üle vaatamist ning inimese vastutuse võtmist – kuid, kui siis kohtab vägivalda ja vähendamist, loo ümber pööramist – siis on see selge vastus – aeg on lõpetada ühes olemise tähtsaks pidamine ja alles hoidmine – aeg on lahkuda, sest teine on, enese kõrvalt, juba ära astunud.

Moraalsed valikud – siis, kui on võimalus – siis, kui on vajadus – milline valik tehakse, millele kindlaks jäädakse, millest lahti lastakse. Pärast – parim kaitse on rünnak – pärast saab ennast vabastada – Minul oli õigus – endale/ enese elule, Minul ei olnud teist valikut – kas Sina oleksid tahtnud, et Minul oleks halb - siis oled egoist ja tänamatu – Sina ise tõukasid Mind sellele, Sina ei jätnud Minule teist valikut.

Inimesed unustavad oma valikute põhjuse – nad ei arvesta sellega, mida see enese kõrval olijale teada annab – nad ei arvesta sellega, et teada saadud info alusel saab valida enese teadmistele ja väärtustele kindlaks jääva valiku – kui Mind hüljati ja vahetati välja, siis Mina ei jää selle inimesega ega võtta teda enese ellu.

Ei midagi isiklikku – Just a Buisness – elav õppevahend, teise elu loos – teise võimalus valida, otsustada, astuda – enese väärtushinnanguid ja põhi mõtteid välja öelda ja välja näidata. Need ei kirjeldanud mind ega osutanud mind ega muutnud mind – need kirjeldasid teist, inimesena ja teise inimese teekonda – minu abiga tegi ta selle avalikuks.

Sama ka siin pool  - teise abiga sain mina valida, otsustada ja astuda - teise abi minu teekonnale. Omal moel peaks siis, ju istuma ühise laua taha ja üksteisel kätt suruma - Aitäh, panuse eest - teisiti ei oleks, inimesena kasvamine, sellistes sügavustes ja ulatuses võimalik olnud!

Kahjuks või õnneks, kuid Hingede kurbuseks, jäävad ühiste laudade taga istumised ära - õppetunnid ja õppevahendiks olemised ei tähenda, et õppetunnid oleksid läbitud ja lõpetatud - on liigagi sage, et inimesed loovad endale Maailma = ülevõetud keskkond kujundatakse enesele meelepäraseks - ja selles Maailmas saavad nad, oleva aja enesena, kuid tegelikkuses - oma vana jama sees edasi olevana - rõõmsalt ja rahus olevana edasi olla ja edasi toimetada - vanad harjumused ja mustrid kestavad ja on kasutusel, sest neid on vaja ja neid saab kasutada, kuna ja kuni on olemas see/ need, kes mänguga ühinevad ning enese kasutamist lubavad ja ise õppevahendit vajavad.

Marianne

03.09.2026.a

Inimlast mõjutavate tegurite kogum III - Teekond sinna, kus veel ei ole olnud

 

Siis, kui inimene otsustab astuda ja tegutseda, millegi suunas ja millegi nimel – on tal olemas andmed ja tõuge, miks ta seda teeb – näib võimalikuna, kindla tulevikuna. Seega inimene läheb teele ja ta annab endast parima – tema ju teab, mille ta enesele saab – tema ju teab, mida ja kuidas tema kogeda saab – tema on välja arvestanud, et on jõukohane ja ka hind on taskukohane.

Kindel siht ja selge tulemus takistavad uute teadmiste/ mõistmiste ja olemas oleva informatsiooni vastu võtmist ja nendega arvestamist – rahus olevana, rahu säilitavana, sama teed jätkavana. Inimene ei taha seda teadmist, mis põikab kõrvale tema teekonnast – mis näitab selle saavutamatust, muutust selles, makstavat hinda.

Siis ongi nii, et kui inimene on jõudnud, kuhugi kohale või jäänud seisma ja tal ei ole seda, mida tema teadis saavat – see on teistmoodi või ta ei jõudnudki selleni, siis on inimene kriisi situatsioonis – ta ei oodanud seda, ta ei olnud valmis selleks, mis ja kuidas on tema reaalsus = tal puuduvad ressursid ja jõud, et olevaga toime tulla.

Inimene, kes on kinni enesele lubatus – enese kogemises - tahab oma sammude tulemuseks kogeda seda, mille nimel/ järel ta teele läks. Kriis tähendab, et inimene toetub alguse infole – inimene jõudis, enese ettekujutuses, juba omada ja kogeda – Mina tahan lubatut tagasi saada, et saaksin, enesele – enese oma tulemuse – kinnitada – seda on vaja, et püsida rahulolevana, rahuldatuna, vabana – olla teekonna alguse otsuse salvestumise seisundis.

Inimene visualiseeris enese teekonna ja selle tulemuse, kuid ta koges reaalselt – ta suutis luua endas energeetilise seisundi ja, kuna see temale meeldis ja sobis, siis ta tahab seda tagasi saada – korrata, et kindla teadmisega omada – püsivalt.

Visaliseeritud kujutlust, sihina hoides, välistab inimene seda valeks nimetava, muutva, kaotava informatsiooni ja tegevuse – ta nõustub sellega, mis on õige – ta keeldub sellest, mis on vale – mis siis, et see kõik on üks reaalsus ja kõigega tuleb arvestada ja kõik saab osaks.

Informatsiooni valiv ja vastustav inimene lõhestab enese ja ta kaotab sideme reaalsusega – ta hoiab alles selle, mis kinnitab vajamineva tulemuse võimalikkust ja ta kaotab/ vastustab selle, mis teda vastupidisest/ raskustest teavitab.

Seega on ta määratud elama enesele loodud Maailmas, millel on kokkupuutepunktid reaalsusega, kuid raskuspunkt ja tõekeskus on tema enda poolt loodus = tema on õige, tema teab, kuidas asjad on ja peavad käima – inimene on valinud endale tulemuse, kuid ei teekonda.

Inimene käitub sel moel, kuna tema kujutlus on tema päästerõngaks, unistuste täitumise kohaks, paremaks olemiseks = inimene ei saa muuta oma olevat ega teiseks teha oma kogemusi/ omatavat – ta saab selle seal, kuhu tema teel on.

Sageli ei ole lugu nii lihtne, kui alguses tundub – inimesele vajaminev tulemus on mitme etapi taga. On sage, et inimene ei teadvusta seda, kuhu tema tahab jõuda/ mida tema tahab omada – ta keskendub sellele, kuidas ta saaks selle, mis võimaldab järgmise tulemuse, täidab põhi vajaduse – seega, kui inimene kohtab takistusi või ta juba kaotab – siis ta leinab kõige sügavamalt seda, milleni ta ei jõudnud, kuid ta tegeleb sellega, kus uks jäi suletuks või avanes teisale.

Inimene, kes vajab visaliseerimise tulemust, ei arvesta sellega, et alguse infole järgnev täpsustab tegelikkust – informatsiooni tuleb, iga astutava sammuga, üha juurde – selle alusel ei olegi võimalik või ei saagi nii nagu alguses paistis reealne olevat.

Vahel inimene valetab iseendale – oma sisimas on ta aru saanud, et ta ei vaja tulemust ega ka seda teekonda, selleni, kuid ta ei lõpeta kindlas suunas astumist – ta on lubanud, et ta saavutab – ta ei taha alla anda – tal ei ole teist eesmärki – ta tahab olla Mina Kes on jõudnud kohale – ta on valinud oma sihi, kellelegi näitamiseks, millegi tõestamiseks = ta ei taha kogeda seda tähelepanu, mis, senise tee pooleli jätnuna, temale pööratakse.

Inimene ei ole üksinda – sageli on tema eesmärk seotud, kellegi teisega – see teine peab andma oma osa – see teine peab kandma sama eesmärki – see teine peab toetama inimese teekonda. Selles kohas, kus tulemus libiseb käest või läheb maksma, kordades enam – teab ja näeb inimene selle põhjust – see on teine -

Mina jään ilma – teine jätab Mind ilma – teine ei tee, vajalike samme, et Mina saaksin enesele vajamineva. Mina pean mõjutama teist, et too teeks Minule vajaminevad sammud. Mina ei saa, midagi teha siis, kui teine ei arvesta Minuga = Mina jään ilma, kuna teine jätab Mind, Minule vajaminevast = Minu Omast/ Minule kuuluvast/ Minule lubatust, ilma.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna uskumus – Mina vajan teise armastust = Mina pean olema teise armastuse vääriline = Mina olen hoitud = Mina ei koge vägivalda ja vähendamist = teine tahab Minu vastu hea olla – tema tahab, et Mina kogeksin tema armastust = Mina ei pea küsima armastust = turvatunnet – see on Minu jaoks olemas.

Teekond armastuseni, kohas, kus turvatunne on puudu – tähendab keskendumist tulemuseks vajaminevale etapile – inimlaps peab olema ja tegema nii, et teine hakkaks teda armastama – tahtma teda armastada – seesama teine, kes on andnud teada, et ei armasta ega taha armastada.

Teekonnale minemise tõuge on informatsioon – inimene jõudis kogeda, et teine ei ole ohutu. Seega on rahu puudus ja on ärevus – inimene vajab informatsiooni, et tema saab ennast kaitsta = tema vajab kaitset, selle eest, kes kasutab vägivalda = seega, kindlasse keskkonda suletuna ja teise käeulatuses olevana, peab inimene saavutama tolle teise armastuse.

Inimeste hulgas levib uskumus, et armastus on ilus, hea, õige, õiglane - turvaline ja tingimusteta. On loogiline, et vägivaldses keskkonnas elav tahab kätte saada seda kogemust, mis on temale võimalik/ temale lubatu - Ema/ Isa armastab oma last = Ema/ Isa ei tee oma lapsele haiget.

Kuna ja kuni olukord püsib samana – vägivalda kasutav ei muuda oma käitumist – siis jääb kaugem eesmärk unarusse ja siht on armastusel = selle jaoks, et teise armastust ära tunda ja jätkuvalt oodata, teeb inimese aju huvitava lükke – inimene usub, et tema armastab toda teist – see annab temale jõu ja motivatsiooni püüelda teise poole ja tahtmise olla teise lähedal = sinna, kus teda ära tõugatakse – seal, kus tema armastust ei kohta.

Armastuseks kohtustatud inimene ootab ja vajab teise naeratust, naeru, head tuju, häid sõnu, koos olemist, koos tegemist – armastuse kinnitusi. Seega ta vastab armastuse väljendustele – turvalisele ajale – ta naeratab vastu, ta vaatab vastu, ta vastab vastu – teise poolt valitud väljendusele ja tasemele ja teemale – ta teeb seda, hoolimata sellest, et just äsja tema peale karjuti, teda löödi, teda karistati, teda minema saadeti, tema kohta „tõde” välja öeldi.

Selline valega vastamine – tegelikkusega mitte koos olev vastamine – saab inimese harjumuseks. Ta teeb seda ka mujal, kus teda vägivaldselt käsitletakse ja vähendavalt koheldakse – inimene jätab reaalsuses aset leidva ja keskendub oma eesmärgile – olla teise armastusele/ huvile/ sõbralikkusele vääriline.

Vägivaldsest keskkonnast välja kasvamisel on see harjumus väga visa kaduma, sest sellest lahti harjutamine nõuab male mängimise oskusi – inimene peab aru saama, miks tema loogika ei ole eluterve, kuigi see on loogiline. Loogiline kasutusse võtmiste põhjusi avades, kuid ei loogiline reaalsusega kohtudes.

Mida rohkem on inimene ise – enese isiklik infobaas – seda rohkem on tal tegemist enesega kokkupõrkamisega – enese hirmude ja uskumuste otsa komistamisega. Kuidas olla õige – millisena olla – kui on ära nähtud teise tava – vägivald ja vähendamine, vaheldumas tavalise ja argise ja vajatuga – armastuse kirjeldusega.

Mida rohkem oskab inimene sõnastada ja olla aus – see on vägivald, see on vähendamine, Mina ei põhjustanud, teine ise valis. Seda rohkem on inimesel raskusi teisega kohtumisel ja koos olemisel – vana harjumus ja armastuse vajadus, suunab valima ühte vastust – tegelikkus osutab teist vastust.

Lõhestumine väljendub igapäevases elus – siis, kui vägivallale järgneb argine normaalsus – tavaline suhtlus, argised kohumised/ koos olemised. Siis on inimesel raske olla „normaalne” - eneses üks – teine võib ja saab naeratada ja lobiseda = sõbralik ja ohutu näida, kuid see ei ole enesega sama – inimene peab ennast sundima samaga vastama/ inimene peab ennast tasa lülitama, et enese tegelikkust mitte välja näidata ja olla nii nagu on „õige”.

Ometi tahaks inimene samaga vastata – koos naerda ja koos, lihtsalt ja kergelt ja usaldavalt, lobiseda. Sisemised vastuolud ja võitlused toovad kätte tulemuse - samana vastamise võimetus viib usuni, et Mina olen ebanormaalne – Mina olen vale = Mina ei vasta teise väljendusele.

Mina valetan, kui naeratan, lihtsalt ja vabalt lobisen – vahel tundub isegi Tere! ületamatuna – sõna ei tule üle huulte. Mina olen vale, kui ei naerata, ei lobise ega vasta – teine arvab Minust halvasti, esitab küsimusi, saab vihaseks, pöördub ära = teine saab põhjuse, Mind, armastusest ilma jätta.

Mina tahan/ pean olema normaalne = pean suutma vastata teisele, teisega samal moel ja tasemel. Kuid teisega sama olemiseks on vaja uut informatsiooni – inimene vajab, ühtsena olemiseks, enese teist moodi väljenduseks, uut informatsiooni – see annab teada, et inimene ei ole astunud, vägivaldsest juhtumist, argiselt suhtlevate inimeste hulka = tema on seal, kuhu lugu jäi – tema ei astu sellest üle ja välja – tema tee läheb sellest läbi ja edasi, sellega arvestades.

Enesele seatud eesmärgi, kui teatud kindla tundeseisundi taastamiseks, vajab inimene infot – kinnitust, et tema saab endale lubatu. Minul oli olemas = Minul on olemas. Vägivaldne keskkond annab inimesele teada – Sinus on põhjus, et Sina ei saanud, jäid ilma, ei tundnud ära = Sina ise põhjustad enesele osaks saava.

Inimene, kes on õppinud, et tema ise põhjustab enesele osaks saava – teine on kohustatud ja sunnitud teda vägivaldselt ja vähendavalt kohtlema. Saab aru, et temast endast, enesega seonduva muutmiseks, ei piisa – tema vajab teist – teine peab tahtma teda teistmoodi kohelda

Täis kasvamine tähendab ise endale uue põhja ladumist – Mina teen ise oma otsuse, miks Minul ei ole – mida omamine maksma läheb – uus info kinnitub tõena – mitte, et teine on põhjus ja, et teise pärast = Minust ei piisa. Vaid – Mina ise juhin enese lugu – Minu kasutuses olnud põhjus on Minule põhjustanud kogemused, mis tegid haiget = Mina jäin vägivaldsesse keskkonda, Mina jäin Mind vähendava teise kõrvale.

Normaalsena olemise soov on viisakaks kasvatatud inimene ja teise valikule samaga vastav olemine – muidu olen Mina imelik – tähelepanu pööratakse Minule – Mina olen ebaviisakas, ei vasta teisele samaga – Mind koheldakse valena, sest teen teisele liiga, olen uhke, tähtis, ninakas = Mind sunnitakse olema normaalne = teise vastu kena ja viisakas olema, et teine ei tunneks ennast halvasti.

Mina pean olema hea, et teine ei tunneks ennast halvasti ja halvasti/ valesti kohelduna – kuid oleva hetke lugu ei näita seda, mis jäi lahendamata – teise ebaviisakus, vägivald, manipulatsioon – Minuga seoses, Minu vastu.

Ei olnud sõprust ega – ei olnud eksitus ega valesti mõistetud või üle reageeriv tunne – oli täiesti selge tegu – oli täiesti kindel valik. Mind sel moel ei kohelda = jääb alles ainult see, mis on vältimatu, teisele vaatab otsa tõsine ja vaikiv, kuid selge ja rahulik olemus = Mina ei ole Sinu olev hetk, vaid kogu Sinu ja Minu ühise aja informatsiooni tulemus.

Inimeste Maailmas mõtlevad loo osapooled teine teise peale – kindlusetunne, turvatunne, piiridega arvestamine. Ühine tee ja töö, et jõuda parima tulemuseni/ ühiselt paika pandud eesmärgini – eesmärk ei ole kindel tulemus, vaid see, kuidas selle poole liigutakse – ühine teekond, arvestamine sellega, kuhu, kuidas ja millal astutakse – millist informatsiooni antakse - on olulised.

Rollide Maailma ja inimeste Maailma kokkupuute punkt saab kaasa tuua väärtushinnangute konflikti. Rolli Mina mõtleb enese peale – Mina, Minu tulemus. Inimene mõtleb ka teise peale – mõtleb ette, otsib koos töö võimalusi, vahel võtab ka teiselt osa enese kanda. 

Rollis olija saab seda ära kasutada – ta ootab, et temale antakse, tuuakse, tema eest tehakse, temale vastatakse viisakalt hoolimata sellest, mida ja kuidas tema valib ja teeb. Üks mängib valgete kinnastega – teine astub puhaste kätega.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu loeb ja näeb ohumärke, kuid on sage, et tema ei arvesta, oma otsuste vastu võtmisel, nende tegelikkusega – Minu enda sammud viivad loo tasakaalust välja siis, kui Mina ei nõustu, Mina valin teisiti, Mina ütlen Ei – kuigi teen seda sellepärast, et muidu Mina panustan enese arvelt, teen ära selle, mida teine saaks teha ise või ei nõustu sellega, kuidas teine valib, Mind, kohelda.

Selge teadlikkuse asemel käivitub Valena olemise muster – Mina teen/ tegin teisele liiga – teise tunded on Minu vastutus = Minul tuleb teha sammud, mis annavad teisele vajamineva informatsiooni, teistsuguseks tundeks = tema on Minule Oluline. Teine on Oluline, tähtis – Mina arvestan teisega = Mina olen kohustatud tegema nii nagu teine tahab.

Siis, kui teise tegu ja väljendus, osutab piiride ületamist – annab teada tasakaalu rikkumisest. Siis Mina ei järgi ühises kehtivaid reegleid – Mina seisan enese eest – Mina ütlen välja tegelikkuse – Mina panen paika piiri – Mina ütlen välja selle, mis seab loo tasakaalu/ lõpetab situatsiooni.

Siis, kui teise vastus - teise füüsiline, sõnaline, väljendus annab märku – Sina oled vale, sellisena oled häiriv = Ära ole, ära väljendu - jää vait! Teed Minule liiga – tahad Minule halba! Sina tahad, et Mina kannataksin. Siis, kui teise hambad on nürid ja ta ei ulatu kurja tegema või kui teine laksutab ikkagi lõugu ja jätkab moraali jutlustamist.

Siis on see vägivaldses keskkonnas kasvanule ja elanule ohu märk. Isikliku turvatunde vajadus – kellegi teise negatiivsed tunded on häire – Mina ei ole turvalises kohas – Mind ümbritsev Maailm ei ole turvaline – see on ohtlik, sest selle sees on keegi, kes on Minu peale vihane, Minu peale pahane = tema tahab haiget teha, et halb saaks osaks = tema teeb seda siis, kui see on tema võimuses/ siis, kui Mina olen temaga koos.

Elustub vana seisund – keskkond on suletud – teine saab Mind kätte – teine maksab Minule kätte – Mina ei pääse = Minul ei ole kaitset. Ka aegu hiljem ja ka palju teadlikumana, kogeb inimene hirmu ja ärevust – see toob kaasa möödunu mustrisse astumise.

Mina olen käitunud valesti = Mina olen põhjustanud selle, et keegi tahab haiget teha, keegi saab halba teha. Mina ei ole reeglitest kinni pidanud = Mina tean tagajärgi, kuid Mina ei arvestanud nendega = Mina ise põhjustan enesele osaks saava.

Mina olen nähtavaks teinud enese sammu, valiku, otsuse – teine ei nõustu sellega, ta nimetab Mind valeks, et sel moel tegin ja sellisel viisil temaga käitusin. Minul ei ole õigust ega põhjust enese sõnadele, valikule. Kas tema moodi või ei üldse – survestamine, manipulatsioon.

Stopp – millise Maailma reegleid Mina rikkusin – rollide Maailma omi – seal on kindlaks määratud, kuidas pean käituma, et Minul oleks rahu. Inimeste Maailmas on eesmärk anda enesele rahu, silmas pidades inimeste Maailma – inimese tunded on tema enda teema ja vastutus. Mina ei ole teise prügikastiks ega laiendatud Minaks.

Elu õpetaja – ülesande, peatüki kordamise võimalus – mida Mina valin, kuidas Mina teen. Rollide Maailm paneb hinde – Õige/ Vale/ Tubli/ Lohakas. Nimetus annab õiguse ja põhjuse vastavalt kohelda ning karistada või premeerida – tasu tegemata jäetud/ ära tehtud töö eest.

Inimeste Maailm näeb ja näitab inimese arengut ja kasvamist – oleva aja sooritus - see ei tähenda ootustele vastamist, vaid mõistmist ja toe pakkumist - oled siia kinni jäänud, kordad sama mustrit, on vaja teadmisi - siia panen piiri, sest Sina ei järgi tasakaalu hoidmist ja tahad saada teise arvelt - sellele tegevusele ütlen Ei - see ei loo head, see toob kaasa tagajärjed, mida Sina ei saa ära parandada.

Rollide Maailm nõuab balletitantsijalt, kindla lihase, kindlat pingutust – korduvalt, et täiuslikkus püsiks ja vaataja/ kogeja saaks nähtut nautida. Siis, kui eksida, mitte suuta, mitte olla – siis laguneb kõik laiali – oled vale, mine minema, tee ennast korda – pinguta tugevamini – ilma vajaminevat elamust pakkumata, oled kasutu – Sina ei võimalda oodatut = Sina ei vastanud ootustele.

Inimeste Maailm võtab vastu jagatud hetke – inimese teekonna. Inimene ei saa Vale olla = lõplikult paika pandu, kui muutumatu olla, keda on õigus/ põhjus sellisena kohelda – ta on teel kõndija, kelle valikutest ja väljendustest on näha, kuhu tema oma arengus on jõudnud.

Kuhu Mina ise keskendun – millele pööran tähelepanu – Rollide Maailm - Miks tema nii ütles, miks tema nii mõtleb = Minul tuleb ennast tõestada, Mina pean ennast õigustama, et teine enam ei teeks, et Minu vastus, teisele, oli õigustatud – teine peab edastatavat informatsiooni muutma - näitama välja, et tema tahab Minuga koos olla. 

Inimeste Maailm – Aitäh, et sain võimaluse kogeda, mil moel olen kasvanud. Teine on kogemuse osa – on, kui näitlik, rääkiv ja toimetav õppevahend – teine teeb võimalikuks ja nähtavaks selle, millele saan võimaluse vastata – teise olemas olemise ja astumise tulemusel sain, Mina, võimaluse lugeda informatsiooni, töödelda seda, teha oma sammud ja otsused.

Rollide Maailma põhi – Mina olen Laps Minul on Ema/ Isa = Mina saan temaga koos olla ja tema armastust kogeda. Soovid ja vajadused, mis jäävad täitumata – seda, mida ei ole, kuid oodatakse tõeks saavat, seda vajatakse – emotsioon on salvestanud selle, mida tahetakse enesele kindlustada, uuesti korrata, tegelikkuses kätte saada.

Inimese tegelikkusest ei saa mööda minna ja seda ei saa teiseks muuta – turvalisus on või ei ole – teist ei saa kohustada turvaline olema = inimest, kes on harjunud ennast filtreerima, rahuldama, muutma, kedagi teist, kui vahendit kasutades – see inimene seda ka teeb – armastus ei muuda lugu ega hoia seda õige poole peal.

Rollide Maailmas toimetav inimene on Mina, kes hülgab ja reedab kõik, kui see on temale vajalik – keegi teine, enesega samas, on võimalus, mida kasutada, et saada enesele vajaminev – Mina kogemus, Mina nimetus, Mina nägu, Mina võimalused.

Seega heidab see inimene „trammi alla” oma lapse – „rongi ette” oma lapselapse – et osutada, milline Ohver tema on, et temale on liiga tehtud – et osutada, kuidas teda peab selle lapse käest päästma ja säästma – et anda teada, et tema seda last ei taha ega vali, et kindlustada, kellegi teise käest saadav, enesele vajaminev.

See on see koht, kus inimene lõhestub - roll versus inimene - ohutuks ühes olemiseks ja rollitruudusest lähtuvalt näeb inimene teist, kui rolli - Minu Ema/ Minu Isa = Mina käitun nii nagu emade ja isadega ollakse. 

Inimene näeb inimest, kes valib oma käitumise ja väljenduse ning õigustab neid - inimene on võimeline oma lapsele haiget tegema, temast lahti ütlema, temaga mitte arvestama - ja siis seesama inimene pöördub tagasi, käitub nii nagu ei oleks ta, midagi teinud ega kuidagi olnud - ole nüüd Minule vastav - räägi, naerata, luba käe puudutus.

Elule oht, kui Maailmas on inimene, kes tahab halba, kes on võimeline halba tegema - vanema rollis olev inimene on suuteline kasutama sõnu, mis soovivad lapsele halba, õnnetusi, kannatusi - Maa pind ei kanna seda, kes oma Emaga halvasti käitub.

Viha, sōim, kibedus, kadedus, raev - kui laiali  pritsiv mürk - selle pärast, kuidas laps oma Emaga  on käitunud - mida on, Ema vastu, endale lubanud - tõtt rääkinud, Ei öelnud, ära läinud, on ära minemas. 

Justkui promillide mõju all - üks on kahestunud - tuleb käega silmi hõõruda ja pea selgeks magada - Mina näen ja kuulen inimest - inimene ütleb seda, mida tema mõtleb ja tahab - Mina, inimesena, ei saa sellisel moel käituva ja valiva inimesega ühes olla.

Rahulik ja selge olemus - sellele, ühisele, teele sai pandud punkt - see jäi siia, siit edasi kõnnin ise ja eraldi. 

See valik ei ole teisele kurja tegemine ja ebaõigluse põhjustamine ega inimese vähendamine.

Teise poolt valitud reaktsioon on teise Mina kriisi tunnus - sõltlasele vajamineva tavalise annuse ärajäämise nähud - tema ei saanud teise energiale ligi ega teist, vahendina, kasutada - seega ta filtreerib ja rahuldab ennast ning tõestab/ tõstab oma Mina.

Marianne

02.09.2026.a

Inimlast mõjutavate tegurite kogum II - Kättesaamatu

 

Minul tuleb ise enda eest hoolitseda – Mina olen üksinda – see teadmine on, kui sügav kuristik, mis haigutab jalgade ees – tee on peatunud sellesse kohta ja nüüd tuleb midagi teha ja kuidagi olla – väikene laps peab ise otsustama, millise sammu, millal ja kuhu tema teeb – kogu vastutus lasub temal endal – tema enda elu sõltub temast endast.

Maailm peaks olema põnevust täis ja avastamise indu pakkuv seiklus. Kuid siis, kui inimese ellujäämise reziim on käivitunud, vajab ta enesele pidet – inimene vajab teadmist, et temal on olemas piirid, mille sees on temal turvaline – nende sees ta ei pea ekslema, oma kohta otsima, raskustega kohtuma, üksinda olema, välja jääma, vägivalda/ vähendamist kogema – tema saab olla rahus, sest temal on rahu olemas – Minu Maailm on turvaline - Mina olen turvalises kohas.

Laps, kes on kasvanud ebaturvalises keskkonnas, kus tema enda ülesandeks on hoolitseda ise enda vajaduste ja meelerahu eest – teha seda, mis on vanema/ suure inimese ülesanne. Sellel lapsel tuleb otsida oma vajadustele lahendused, mis teda aitavad ja väljendused, mis teda hukka ei saada. Sellel lapsel tuleb leida/ anda endale turvaline koht. Sellel lapsel tuleb seada enese ümber kaitsvad piirid ja hoida ohud, endast, eemal.

Laps tähistab ja hoiab ise enese Maailma piire ja just see tähendab tema elu suurimat valu – laps, kes peab olema ise – hoiab oma Maailma sees ka neid, kes ei peaks sinna sisepiiri kuuluma – oma teadmistes on laps Oma vanema(te)ga/ lähedastega üks – nemad kuuluvad lapsega kokku – laps kuulub nendega kokku.

See tähendab, et laps on andnud endale ülesande, mida temal on võimatu täita – ta peab looma turvalise ruumi, kuid selle sisse ta arvestab inimesed, kes teevad temale haiget, ütlevad temast lahti, jätavad ta üksinda ja hooletusse – laps vajab nende inimeste eest kaitset, kuid tema ise hoiab neid enese lähedal – Mina pilt, kui energeetiline lõks, tähendab seda, et laps jaoks ei ole mitte ühtegi turvalist paika olemas – ka enese sees mitte.

Sageli toob see kaasa võimetuse enese sees olla – haiget tegevad inimesed on liiga lähedal ja kõiges kaasas – nende hääled, sõnad, pilgud, nimetamised, teod – korduvad, kõlavad, kestavad lapse sees – laps peab astuma enese seest välja ja otsima ennast ümbritsevast Maailmast koha, kuhu valu, hirmu, ärevuse eest pakku pääseda.

See laps on kasvanud reaalsuses, mis tähendab kogemusi, millest teda oleks saanud säästa ja päästa. Temaga oldi ja tema ümber oldi, kuid sageli oli see üksindus ja välja jäetud olemine – otsi ise oma tee, lahenda ise oma teemad ära. Need ei olnud, ainult, vaimse tasandi raskused, vaid elementaarne – söök, puhtus, riided, reaalseid vajadusi lahendada aitavad vahendid, wc-s käimine, tõene informatsioon.

Üle oma jõu, üle oma oskuste, üle oma teadmiste, üle oma võimaluste – siis, kui Mina tahan, siis tuleb Minul otsida endale lahendus, kuidas – siis, kui Mina vajan, siis tuleb Minul otsida endale võimalus, millisel moel. Kuid, kuidas seda teha, kui endal ei ole, kui ise ei oska, ise ei kõnni, ise ei saa, luba ei ole, ära on võetud?

Enese eest hoolitsemine on raske - kui ei ole sööki - kui on söök, kuid lusikas ei seisa peos – kui riided ei kuuletu - kui ei ole/ ei tohi vetsu - kui lööva rusika ja pihta lendavate sõnade eest ei pääse pakku – kui riided on seljast võetud ja midagi ei ole võimalik võtta ümber - kui ei pääse lahti siduma sõlme, mis vabastaks rippuma jäänud keha – kui alasti enese ümber kõrguvad nõgesed, jne, jne, jne.

Puudu jääb see vahe lüli, kes aitaks ulatuda, kogeda, vabaneda, lahendada. Sageli see vahe lüli on olemas, kuid too seisab ja vaatab pealt, keeldub, naerab välja, läheb minema – oled, ole siis ise.

Minuga ei arvestata – Mind nähtakse, Minuga räägitakse – kuid Mind nagu ei olekski olemas. Piir on maha märgitud, tegelikkus välja näidatud – Sinu elu on selline, otsi endale oma tee – ela oma elu ise.

See on korduv kogemus – siis, kui Mina lähen ennast meelde tuletama/ siis, kui Mina teen ennast nähtavaks – siis see häirib teist, siis see tõstatab küsimused – Mida Sina tahad/ Mida Sinule on vaja = Miks Sina oled olemas, Miks Sina segad = Miks Sa ei võiks ise hakkama saada.

Küsimused, mis ei ole küsimised – need on informatsiooni edastused, küsimustesse vormituna – Mina ei taha, et Sina, Mind, segad – Mina ei oodanud Sind, siia – Mina ei taha Sinuga tegeleda – Mina tahan üksinda/ kellegi teisega olla – Mine siit ära – Mine tegele ise endaga.

Isikliku elu kogemused tähendavad, et ka aegu hiljem seisab suur inimene valiku tegemise kohas – kas Mina tuletan ennast meelde ja ütlen välja oma tahtmise/ vajaduse või Mina vaikin ja olen ise. Olla või mitte olla.

Valiku tegemise raskuse põhjus – kumba tulemust Mina olen valmis taluma – kas olema ise, algusest peale, teades oma võimalusi ette või ennast nähtavaks teinuna ja endale vajaminevat küsinuna, kohtan teise reaktsiooni – välja paistab vastus - Ole ise, Ära tule, Mina ei anna, Sina ei saa, Hoia eemale!

Kaalumise koht – Mina tean, et ise ei saa/ üksinda ei pea – teine saaks, teisel on võimalus, teine on kohustatud – kuid siis, kui Mina ei küsi, siis ei saa Minu osaks – siis Mina ei näe seda, millise tundega teine Mind kohtab, mil moel Minust mõtleb, millisena näeb, mil moel valib, millise valiku teeb – informatsioon ja reaktsioon, millega Mina toime ei tule.

Miks Sina Mind rahule ei jäta? Mis Sinul jälle vaja on? Kaua Sa võid Minu närvidele käia? = Mina ei häiri = Mina hoian ära, Mina hoian eemale, Mina hoian, enese teemad, endale = Mina jätan, ise, ennast, enesele vajaminevast, ilma.

Kõige all on teadmine – teine ju teab Minu olemas olemisest – teine on kuulnud Minu vajadusest – teine on näinud Minu abitust – teine teab enese kohustusi – kuid tema ei arvesta sellega. Teine valib neid teadmisi mitte kasutada – ta laseb sellel olemas olla nii nagu seda ei oleks/ see ei puudutaks teda – kuid Mina saan ju läbi teise, teise kohustus on aidata, teine saab vahendada.

Suur on valinud ja ehitanud Maailma, milles laps elab – laps on suure valik, kuid see, kuidas laps selles, Maailmas, toime tuleb ja toimetab, see suurt ei huvita – las laps kobab pimeduses, las ta kogeb ja valutab, las leiutab lahendusi, mis ei ole eluterved. Elagu oma elu, mille ta on saanud – olgu selle eest tänulik.

Vastutust võttev vanem annab last ümbritsevasse keskkonda lapse kohta käiva teabe – See on Minu laps – teie, see ja too – laps on üks, Meie hulgast. Temaga tuleb käituda sel moel, teda tuleb kohelda sel viisil = temal peab Meiega hea olema.

Lapse kõrval mitte seisev vanem häbeneb, vihkab, eirab, väldib, vastustab lapsega seotust – Mina ei ole tema teenija – temal ei ole õigust Mind käsutada – Mina ei pea tema järgi jooksma. Mina lähen ära, kui lapsega seonduv tähelepanu puudutab Mind. Mina vaigistan lapse, et Minul oleks vähem tegemist, teemasid.

Ega inimest ümber ei kasvata – kui temas ei ole, kui tema vabast tahtest ei vali, kui tema on ära otsustanud – siis see on nii. Lapsel tuleb suureks kasvada – ise endaga seonduva eest vastutus võtta – Mina ei jää keskkonda, kus Minu vajadused, abi küsimised, kohtavad vaikust, eiramist, otsest keeldumist, vägivaldseid valikuid. 

Mina ei vali tuletada ennast meelde ega minna teise juurde, et näida ühes olevana – Mina teen teadliku otsuses – teine ei kuulu Minu Maailma – Minu sees on turvaline, sest see olen ainult Mina ise.

Elades ja kasvades vägivaldses ja vähendavas keskkonnas teeb laps ise endale kahju, sest tema omandab mõttemustrid, uskumused, harjumused, sõltuvused – et ise ennast säästa ja päästa, lahendada ja kaotada.

Elades, ühes kindlas keskkonnas, saab lapsele selgeks selle dünaamika – ta vaikib, ei otsi abi, talub, hoiab endale – laps teab, et tema ei saa abi ega leia mõistmist. Vahel laps usub, et tema kujutab endale oma vajadusi ette. Vahel laps usub, et tema – rääkides tõtt – valetab. Laps teab, et tema ise põhjustas enesele osaks saava – tema ei olnud abi välja teeninud, tema pidigi sel moel kogema.

Nagu olekski, tema puhul, õige ja vajalik – kogemusi kinnitav informatsioon, mida laps ise kasutab. Laps ei oska teiste inimeste valikuid tegelikust enesest ära lahutada – siis, kui teine ei vali, ei tähenda see, et lapsel ei oleks vajadusi, õigusi – temal on, kuid temal tuleb pöörduda selle inimese poole, kes teda aitab, kuulab, mõistab, toetab.

On kuri tegu, kui suur inimene suunab ja sunnib last uskuma, et tolle vajadused on väljamõeldised, lapse informatsioon vale ja tähelepanu otsimine, valu tundmine ja välja näitamine tsirkuse tegemine. Julmus, ükskõiksus, teadlikult abita jätmine - Mina olin ja olen normaalne - Mina vajasin abi ja tuge - seda ei kinnitatud ega tunnistatud ja see oli sel moel valinud inimese teadlik ja tahtlik otsus.

On erinevas vanuses inimlapse asi kasutada enese käsutuses olevat informatsiooni ja teha selle alusel enese valikud ja sammud. On palju kergem teada, et Mina olen ja teen ise – vaba ja selge valikuna, kui see, et on olemas inimene, kellel tuleks toetada ja kelle asi oleks aidata.

See, teise poole vaatamine ja teiselt ootamine/ vajamine – suunab oma tähelepanu enese teelt ära – ootama, küsima, vajama, ostma, et saada ja kogeda - leiutama ja looma võimalusi, kuidas seda võimalikuks teha. 

Sõltuvuslik harjumus, mis toob kaasa viltu kasvamise, enesesse mitte uskumise, enese potentsiaali sulgemise, allumise, enese müümise/ muutmise/ vaigistamise - ka enese hävituslikud mõtted, kuna keskkond ei muutu, teine ei muuda.

Inimene, kes on läinud oma valust ja üksindusest mööda, kuna on pidanud olevas hetkes hakkama saama – see inimene ei istunud maha ega tundnud läbi oma tegelikke tundeid – ei seda hirmu, ehmatust, valu, häbi, üksindust, mida ta koges – see inimene on jätkanud, vaigistatuna, tummana, solvununa, kadedana, vihasena – abi ja sõnumid enesele kaasneva tegelikkusega kohtumisel.

Minu elu ei ole karistus ega eksitus, et kusagil on õige variant või kunagi muutub õigeks – see on selline – kellegi teise sammude ja Minu enda sammude astumise tagajärjena. 

Tähelepanu konkretiseerimine – Minul on teema, mis ootab lahendust – mida Mina saan teha, et jõuda enese eesmärgini. 

Lahendada tegelik teema, ei tähenda, et tuleb otsida seda, kes aitaks või peab vaatama seda, kes ei aita ega nimeta - süüdistavalt/ tähelepanu äratavalt/ viha alles hoidvalt/ solvununa oodates - seda, kellega kaasnes.

Mina, Mina ise – võimalus proovida enese samme, oskusi, teadmisi – muidu ei oleks see võimalik – teisiti ei saaks Mina teada ega kogeda - just ja täpselt sel moel saan, Mina, inimesena kasvada. 

Kunagi ja mingil hetkel, ehk, on võimalik jõuda ka lihtsa tänuni - Aitäh! et andsid Minule võimaluse, oma samme proovida ja ise seisvust kogeda.

Marianne

01.09.2026.a

Inimlast mõjutavate tegurite kogum I - Suuruste vahe

 

Häbi ja hirm – vaadata tagasi, enese möödunusse. Häbi ja hirm – üles ja tõeks tunnistada, enese valikuid ja samme. Häbi ja hirm – olla seotud möödunu enesega – Mina ei saa, midagi muuta ega teiseks teha – kõik jääb nii nagu see olema sai – Mina olin, tegin, valisin – Mina ise, ei keegi teine.

Häbi ja hirm – kui möödunu tuua tänasesse päeva ja sellest rääkida. Häbi ja hirm, kui keegi möödunust tuleb ja avab enese mälestused. Mida, siis Minuga tehakse – mõistetakse kohut, mõistetakse hukka – tuleb karistust kanda – häbeneda, ära minna, kaotada, kannatada, et korvata, midagi olnut ja kuidagi tehtut.

Möödunu raskus, enese õlgadel – üksinda seismine ja üksinda jäämine. Inimlaps ei ole ainult ise ja tema sammud ei ole ainult tema – temas on teda ümbritsev, temale osaks saanu, tema sammudele eelnenu ja järgnenu.

Vägivaldsele ja vähendavale keskkonnale on omane, et vastutab üks – kõigi ja kõige eest – kõikide teiste osa muudetakse sellele valikule vastavaks – üks on hea ja õige, kes on halva käes kannatanud – teine on halb, kes on liiga teinud ja paha olnud.

See üks on see, kelle kohta, suudavad ja tahavad, kõik ülejäänud, välja tuua informatsiooni, mis kinnitab ühte ja kustutab teise – ühekülgsus ja täpselt paika panemine. Minuga käib kaasas, Minu kohta räägitakse, mäletatakse, teatakse = see kõik olen Mina.

Inimlaps ei ole ainult enese mälestus ja tõde – suur osa tema teekonnast ja tema sammudest ning nende tõlgendusest, tuleb teda ümbritsenute käest. Nood jagavad enese kogemusi ja mälestusi – valikuliselt ja enesega sidudes.

Inimesed, kes keelduvad enese sammude juurde astumast ja enese tegelikke tegusid tõeks tunnistamast – mäletavad, ühist/ ennast/ kedagi teist, valikuliselt – enese viimistletud ja sääditud autoportree, mida ei tohi, labasuse ja kadedusega, rikkuda – aja helgus/aja tumedus – halvaks nimetatu foto, mis tehtud kuriteolt tabamise hetkel.

Kindlalt paigas olev ajalugu – kindlalt välja joonistatud inimesed – tähendavad paigale seisma jäänut – muutused ei ole selles keskkonnas võimalikud – kindlate inimeste kohta räägitu, on kui kalameeste jutud, milles kala, kes kinni püütud, kasvab üha suuremaks ja suuremaks.

Ühed saavad aja sees aina paremaks ja paremaks – teised lähevad ajas aina halvemaks ja halvemaks – ühise aja lugu ehitatakse kokku narratiividest, mida selles jagatakse, nähtavaks tehakse ja kehtiva tõena alles hoitakse – ühine infobaas, mida kasutatakse ja edasi antakse.

Valikulisus tähendab, et ära jäävad inimese kasvamise kohta käivad lood – ära jäävad inimesele võimaluse andmise kohad – ära jäävad tegelikkuses tehtud sammude avalikustamised – ära jääb võimalus olla üks tervik – headel on olemas nende varju pooled ja pahadel on olemas nende headus.

Mina ei ole, VEEL, sinna maani kasvanud. Inimene on üks huvitav mutukas – ta kahetseb, siunab, solvab, vihkab – teisi, Maailma, ise ennast – oma saamatust, otsustamatust, valesid valikuid, komistamisi, teadmatust, abita jäetust, ebaõiglust, ilma, mis kostitab vihmaga ja valitsust, kes tõstab õlle hinda.

Muidu Mina oleksin saanud, muidu Minul oleks olnud – see on tagantjärele tarkus. Inimene ei suuda tunnistada endale tõtt – Mina siis, seal, selles – veel ei osanud, veel ei teadnud, veel ei julgenud – Mina ei olnud, veel, selliste teadmisteni/ sellise iseendani kasvanud – nüüd näen, tean, mõistan rohkemat.

Selle mõistmise asemel – enese toetamise asemel - kasutab inimene informatsiooni - Mina oleksin pidanud, sest Mina oleksin ju saanud – kuid, kuna, Mina, ei saanud ega olnud seda, mis oli/ oleks pidanud, Minule, olema võimalik – siis Mina Olen Vale Mina.

On olemas Õige Mina ja on olemas Vale Mina – eksimused tähendavad, et Mina ei ole Õige = Mina ei suutnud ennast, selle nime vääriliselt, ära tõestada – Mina jätsin tegemata, olemata, valimata kõik selle, mis oleks Mind paremast poolest näidanud. 

Väide nii nagu oleks inimene, tahtlikult, sellise tulemuseni jõuda soovinud või nii rikutud meelega, sügava puudega, et tema teisiti ei oskagi/ teagi.

Valena olemine on manipuleerival kohtlemisel edastatav informatsioon – Sinul oli olemas võimalus, Sina oleksid saanud = Sina oleksid pidanud – kuid ja kuna Sina seda võimalust ei kasutanud, siis oled Vale = Sind ei saa Õigena kohelda = Sinu vastu ei saa hea olla = Sinule peab Sinu vigu meelde tuletama, et Sina neid enam ei kordaks – siis, kui kontroll kaotada, siis teed uuesti.

Enese Valeks nimetamine ja enese poolt tehtu vigadeks pidamine, on ise enese maha tegemine. See on enesele, vägivaldse kasvatuse ja manipuleeriva käsitlemise ajal, edastatud informatsiooni kordamine - Mina ei oska, Mina ei saa, Minust ei ole midagi, Minus ei ole väärtust, Mina ei oska olla kasulik, Mina teen halba = Mina tahan selline olla/ Mina olengi selline, kes teistmoodi ei suuda ega taha. Kontrollile ja tugevamale jõule kuuletun, muidu ei saa aru.

Kohtumine enese Mina pildiga – eksinu teos, valesti olnu sammus, halvasti käitunus ei ole, midagi head = mitte midagi head ega ilusat ega toetavat ei ole Minu kohta välja tuua. Tegelikkus – mitte, et ei oleks olnud ega oleks, vaid seda ei valitud öelda, näidata - sest siis ei oleks põhjust/ õigust selliseks käitumiseks ja sellisteks sõnadeks/ valikuteks/ tegudeks nagu need, vähemana koheldu suunas, olema said.

Tegelikult on enese sammud isiklikud õppetunnid – mis saab siis, kui – milline on siis tagajärg ja, mida Mina siis teen = on aeg ja koht teha nähtavaks enese moraal – põhi mõtted ja väärtushinnangud – millele inimene toetub ja mil moel tasakaalu taastab.

Vägivaldses keskkonnas läheb tegelik tagajärg vahetusse – laps saab enese kanda, kellegi teise vastutuse ja tema enese tegelikke samme suurendatakse, muudetakse ja nimetatakse ümber – laps ei rikkunud tasakaalu või kui ta seda tegi, siis ei sellises suuruses ja sisus, kui seda esitletakse.

Inimene ei kahetse kauget mõõdunut – miks, Mina, rääkida ei osanud, potil käia ei mõistnud, kõndida ei teadnud. Ei ole enese häbi ega valena kogemist, kuigi need oskused oleksid mõnigi kord päästnud ja säästnud ja ise olemise võimaluse pakkunud. Selle aja kohta on lihtne endale mõistev arusaam anda – Mina, veel, ei olnud nende oskusteni kasvanud.

Iga asi omal ajal – kõndimise, rääkimise, iseseisvalt potil käimise aeg ootas ees – see ei saanud mööda minna. Lapse sammud ei vääranud järgneva aja pärale jõudmist – ta läbis, proovides ja jätkates, erinevaid etapp, kuni jõudis tulemuseni – laps omandas uued oskused – edasise ajas ta täiendas ja viimistles neid.

Ümbritsev keskkond teadis, et areng on normaalne – ümbritsev keskkond teadis, milleni laps jõuab ja millised oskused, ta millal, omandab - vajadusel teda toetati ja tunnustati - esimesed sammud ja esimene sõna on info, mida jagatakse uhkusega ja peetakse, südame soojuse ja hellusega, meeles. 

Vaimse taseme kasvamisega – inimese täis kasvamisega - selliseid teadmisi ei ole – õpetus, mida inimlapsele jagatakse, on rollina käituma suunamine – rollile vastavaks kujundamine = kohe ja täpselt olemine.

Vaimne piiratus tähendab, et rolli nimest saab inimese lõks – Sina, Lapsena/ Õpilasena, pead, Minuga, õigesti käituma = Sina pead tunnistama Minu rolli nime ja olema nii nagu Mina Sind olema õpetan = Sinu tee ja töö on olla kuulekas, vastav, korralik ja täpne, ilma isetegevuseta.

On loomulik, et inimlapse kasvamine toob kaasa rollidest mitte kinnipidamise – kasvav inimene ei mahu rollide raamide sisse ära – teda on rohkem ja teda on teisiti ning tema tahab kogeda enese poolt valitud teed ja jätta sellele enese sammud, enese moel teoks saanuna.

Vägivallal ja rollidel püsiv Maailm peab ise olemist ohtlikuks ja just see on põhjus, miks lapsele vahendatu ei õpeta teda ise mõtlema ja ise Maailmast aru saama. Edasi antu on valmis vormitud produkt, mille, laps, peab vastuvaidlematult kasutusse võtma. Sellest väljapoole jääv on keelatu ja valeks nimetatu.

See tähendab, et inimlaps ei tea ega mõista, kus ja milles seisneb tema, kui inimese, vastutus – kuidas inimene hoiab inimeste Maailmas tasakaalu ega ületa sealseid piire. Selle asemel teab inimene, kuidas olla, rollina, õige ja täpne, selle rolli kandja vastu ja ees, kes on temast, tõestatult, üle/ parem/ õigem/ targem/ vanem/ rikkam/ ilusam, jne.

Seda teades, ja seda järgides, teab inimene, et temal tuleb nõustuda enesele osaks saavaga ja olla õige ka enese arvelt = üle oleva rolli kandja annab teada, mil moel inimene õige on ja, kuidas too vale on.

Inimene teab, et sellist korda, kuulekust ja täpsust ei ole vaja siis, kui teise roll on enesest vähem ja teine on inimese vastu vale olnud = siis ei pea inimene suunatud moel käituma, tema saab kontrollist ja kammitsatest vaba olla = ise öelda teisele, kuidas too olema peab.

Vaimne piiratus tähendab suletud teadlikkust – inimene ei tea ega näe, kuhu on temal kasvada = inimene ei tea ega näe, mida tähendab inimese tegelikkus. Rollina on ta juba pärale jõudnud, rollide Maailma põhi mõtted ja tõed selgeks saanud ning ta elab ja toimetab nende teadmiste järgi.

See tähendab, et kui inimene midagi lihvib ja parandab, siis rollide omamise, muutmise, kaotamise, loomise, põhjendamise tehnikaid – inimene kasutab oma leidlikust, selleks, et viimistleda väljendusi ja tõestusmaterjali, kuidas omada rolle, kes ei pea alluma, taluma, muutuma, vaikima, kohustusi täitma – kuidas saada endale roll, kelle vastu peab, keegi teine, pidevalt/ täpselt, õige olema = kinnitama inimese Mina, kui konkreetse rolliMinana olemas olemist.

Rollide Maailmas elava ja selle reegleid järgiva inimese lootusetus – enese poolt astutud sammude kahetsuse sügavus – mitte, et kellegi vastu on midagi tehtud ja, et kuidagi on valesti oldud, vaid – see on teadmine, et enese valikud toovad kaasa valusaid ja muutmatuid tagajärgi.

Inimene on ise põhjustanud enesele osaks saava - on asju, mida tema enam ei saa ja milleni tema enam ei küüni, kuna temale enam ei võimaldata = inimene on oma Valena olemise, lõplikult, ära tõestanud. Enam ei ole head ja halba, on ainult halb.

ENAM EI! - tähendab, et muutus, inimest ümbritsevas, ei ole enam võimalik – parandada ei saa, Mina iseloomustav pilt on paigas ja selle kohta antakse just nimelt seda Mina tõestavat/ kinnitavat informatsiooni – narratiiv, ühisesse, on loodud ja see elab oma elu, mõjutades elus oleva inimese reaalsust ja võimalusi.

Parandamise võimalus puudub = parem roll, ennast ümbritsevas keskkonnas, on inimesele kättesaamatu - just sellest see inimese kahetsus ja vimm võrsubki. Kahetsus, et tema ei osanud, õigel ajal ja ennetavalt, enesele osaks saavat ära hoida – vimm, et keegi teine, hoolimata oma tegudest ja valikutest, ei näi sellist igavikulist pitserit kandvat – moraali loetakse ühele, teise puhul see ei kehti = langenud inimene kinnitab teise valguse ja puhtuse.

Põrmu langenud – pjedestaalilt alla kukutatud – vale rüü on langenud ja õige nägu paljastatud – inimese teod ja valikud on näidanud ette tema tegelikkuse = vägivallale toetuv rollide Maailm on saanud põhjuse, et inimest väärtusetuks ja väärituks nimetada ning teda sellele vastavalt kohelda, et tunda ja näha ise ennast paremana, õigemana, õiglasemana.

Väärtusetu inimese ülesanne on teada oma kohta ja langeda põrmu - selle ette, kellest tema elu ja olu sõltub – selle ette, kellele ta on kurja teinud. Siis öeldakse, et inimene on enese väärikuse põrmu tallanud = tegelikkus – vägivalda kasutanud on inimese põrmu tallanud – vägivalda kasutav on kaotanud inimlikkuse ja käitub/ väljendub/ valib inimeste Maailma tasakaalu rikkudes.

Raske on, sellises reaalsuses, toimuvat mõista – Minu, inimesena, kasvamise teekond. Raske on sellises reaalsuses ise endale öelda – Mina, VEEL, ei olnud teise valikuni kasvanud – Mina, VEEL, ei olnud mõistnud, järele proovinud, teada saanud, julgust omanud - sest, see - VEEL ei olnud – ei loe enam.

Narratiivi kinnitatud inimene ei saa enesest vabaks = teda ei nähta ega kohelda teisiti, sest tema on see pidepunkt, millega Maailm üles tõstetakse – tema kinnitab Ohvrid, Head, Õiglased, Lahked, Süütud, Vajalikud, Väärtuslikud, jne – nemad saavad inimese, füüsilise, olemas olemise abil endale kinnituse = inimesega, teatud kindlal moel, käitumine annab põhjuse uskuda enese paremust ja headust ja õiglust ja ilu.

Üks asi viib teiseni – inimene, kellest on saanud, ümbritseva keskkonna aja loos, kindla osa täitja – teab, et teda koheldakse paremini, talutavamalt siis, kui tema suudab olla Õigem/ Parem. Enesele pidavat põhja vajades = vägivalla ja vähendamise vältimiseks - peab inimene suutma olla enese tegelikkuse antipood – kaotama/ kustutama ära enese „vead”, et olla, kellegi teise vääriline – too teine nõustub, siis, inimesega olema/ rääkima/ endale kuuluvat jagama.

Suletud keskkond, mis toimib kindlatel alustel – tähendab süsteemi, milles muutused on kontrollitud – see tähendab, et vähendatu narratiivi kandev inimene ei saa enesele vajaminevat muutust, normaalsel teel – ta ei saa öelda, et lõpetage selline käitumine – see teeb Minule haiget/ palun arvestage Minuga – Mina vajan teisiti.

Inimene saab seda mõelda, kuid ta ei saa seda välja öelda, sest rollide Maailma reeglite järgi puuduvad temal õigused, mida tema rollil ei ole. Inimese õigustest ei saa selles kohas rääkida, sest inimene – lihtsalt inimesena - on keegi, kes on tühine – Inimese, kui rolli, ees peab olema liide, mis annab teada tema positsioonist ja õigustest/ kohustustest = info, kuidas peab/ saab temaga käituda.

Inimene saab, enesele vajamineva muutuse, tähelepanu ümber suunamise teel – ta kaotab enese vaateväljast ära selle, mida on tegelikkuses vaja = normaalse ja eluterve teadlikkuse järgi vaja – selle asemel pöörab ta oma tähelepanu sinna, mida on, temal, võimalik ette võtta = ta pöörab tähelepanu sellele, kuidas olla õige ja kuidas vältida seda, mis on selles keskkonnas normaalne, kuigi see teeb haiget.

Inimene tõlgendab lugu nii, et tema on Mina, kellena olemist on võimalik muuta – inimene hakkab kindlat tüüpi kogemusi jahtima, et anda, ise, endale, ise ennast kinnitav kogemus – Mina õnnestun, Mina ei vea alt, Mina olen Hea/ Õige/ Vajalik/ Väärtus/ Tubli = Mina olen selline Mina = see on uue narratiivi loomise katse.

Inimene saab anda ja otsida endale kogemused, mis teda tõestavad – tema teisiti olemise oskusi ja tahtmisi ette näitavad. Kuid inimene, selleks, et saada muudetud suhtumise ja paremate võimaluste osaliseks – peab endast loodava narratiivi viima teiste kasutusse, et sellest saaks ühise loo põhi = et teised kinnitakse teda.

See on see rollide Maailma suurim vale ja suurim, teiste tähelepanust, sõltuvusse jäämise põhjus – mina ei saa olla Mina, kuni seda ei ole kinnitatud – konkreetse tähelepanu, käitumise, suhtumise, võimalustega ära tõestatud.

Mis siis, et inimene mõistab olla hea, lahke, toetav, kohusetundlik, korda hoidev, piiridest kinni pidav, teisele ruumi jättev, töökas = oskab olla kõikide nende, enese kohta kasutusele olevate omaduste/ nimetuste, vastas pool – ta ei usu enda, sellisesse, olemisse ega väärtusesse, kuni teda ei ole sel moel vaadanud ja kohelnud see/ need, kes teda teisiti nimetasid/ osutasid = teda enese lugudes kasutavad.

Püüeldes teatud kindla Mina poole = olla, kellegi teise standarditele vastav = olla nii, et too saab inimest kasutada, enese loos – Mina tegin Sinu = Sina oled Minule tänulik, Sina tõestad seda – Mina saan Sinu üle uhkust tunda = Sinuga seonduv tähelepanu tõstab, tõestab ja premeerib Mind – Sina vajad Mind = Sina oled alandlik, küsid ja palud ning täidad Minu tahtmised.

Püüeldes, sel moel, parema, ehk parema tulemusega, enese poole – ei muutu mitte midagi, sest inimene jätkab rollide Maailma reeglite järgimist. Selle jaoks, et olla teatud Mina, tuleb inimesel olla roll – olla see Kes, kelle puhul on teatud asjad välistatud = ta ei tee tegusid ega vali olemisi, mis teda Valeks nimetavad = neid ei nähta ega tunnistata tõeks/ sel moel nagu need tegelikkuses olema said.

Rollide Maailma tõde - vähendatu, kes püüab olla enesest parem - ei suuda seda kunagi = tema puhul näitavad reeglid ette, et tema tegusid, olemisi ja valikuid tõlgendatakse "õigesti" - teda valeks nimetavalt - tema head teod, tema isiklikud lood, tema tasakaalu hoidvad lood, tema poolsed Ei-d ja piiride tõmbamised - loetakse valedeks, ülekohtuks, vägivallaks = narratiivi kinnitus.

Roll ei ole inimene, vaid inimese omadustest, väljendustest, valikutest loodud kuvand, millest puuduvad need osa, mis ei sobitu kujundatava/ vormitava rolli näo juurde. Inimene õpib olema varjus ja püüdlema valguse poole – peitma ära enda valed ja särama õigena – mõlemat korraga ei saa – mõlemana olla ei saa = tagajärg on erinev.

Inimene, kes on harjunud reaalsusega, mis ei ole inimeste tasandi normaalsus, vaid vaimse piiratuse väljendus – omandab teatud kindlad ühendused – siis, kui midagi ei õnnestu, midagi ei saa kogeda, eesmärk jääb kätte saamatuks, keegi ületas inimese piire, inimene koges vähendamist, inimene vajas lisa informatsiooni, kuid see nimetati valeks, inimesele öeldi EI – siis tema teab - Mina – põhjus on Minus = Mina olen olnud Vale – Minule osaks saav on selle tõestus.

Iseeneselik automaatsus annab teada õppimata jäänud/ jäetud peatükist – Mina, inimesena – Minu tegelikud tagajärjed – Minu tegelik vastutus – Minu enese tunded ja nende sõnumid, iseendale.

Õppimata jätmisel on, otseselt, tegemist informatsiooni puuduse ja ühekülgsusega ning enese kogemustest järeldamisega. Inimene elas, kasvas ja toimetas keskkonnas, kus reaalselt olema saanud sammudest tulenev isiklik vastutus jäeti õhku või nimetati, kellegi teise kanda = sageli selle, kellele reageeriti, kellele, ennast kustutavat/ muutvat/ tõestavat, informatsiooni edastati.

Rollide aktiveerumine tähendas, et keskkonna narratiivi kohaselt, vähem ja süüdi olev pool teadis enese kohta ja tunnistas enese süüd = lubas endaga käituda nii nagu seda valiti teha = teine ei pidanud vastutama selle eest, kuidas tema ise ennast filtreeris ja väljendus – eesmärk pühitses abinõu.

Mõlemat poolt iseloomustas vaimse piiratuse tunnusmärk - enese sees olevad tunded nimetati teise poolt põhjustatuks – seega, see teine pidi andma, inimesele, teise informatsiooni kasutada = siis Mina enam ei tunne = Mina enam ei ole/ Minus enam ei ole.

Õige rolli kandja sundis teist sellele mudelile vastavalt käituma. Vale rollis olijal seda võimalust ei olnud – tema ei saanud ennast, vajaminevalt, filtreerida ja väljendada – temal puudus see, kes oleks temast vähem ja tema vastu vale olnud. Tema ülesandeks jäi püüd olla enese eelnevast parem ja õigem = teisel ei ole vajadust/ põhjust vaimseks ja füüsiliseks enese rahulduseks.

Kuidas siis, kui enese põhi on laotud rollide Maailma tõdedele, kasvada inimesena – kuidas siis olla enesega kooskõlas ning toimuvast/ enesest teadlik. Siis, tuleks kogu enese eelnev lahti harutada ja uuesti, uuele informatsioonile toetudes, kokku panna – kirjutada enese aja lugu õigeks ja täpseks.

Eksimused ja vead, mis määrasid rollide Maailma süsteemis koha ja kohtlemise – kuidas, siis nendega lood on – milline on tegelik tagajärg ja milles seisneb õiglane karistus = kes mõõdab õiget ja valet ning otsustab tulemuse.

Inimene mõistab läbi kogemuste ja õpib läbi reaalsete harjutamiste = inimene ei ole koheselt valmis ega kõigest teadlik – ta kõnnib teadmisteni, kui ta valib inimesena kasvamise – uue ja avarama informatsiooni kasutusele võtmise ja vanast usust lahti laskmise.

Rollide Maailmast tulija õppused on rasked – tema aus tegelikkus – Mina valin ja astun, sageli veel enne, kui Mina üldse tean, mida ja kuidas Mina ise valin ning mis tulevik Minule toob – seega, Mina ei tea tagajärgi ette – need selguvad hiljem = Mina saan eksida = Mind koheldakse vähendavalt ja vägivaldselt = Mina ei saa iseennast muuta = Minu Mina = narratiiv Minu kohta - jääb, samas keskkonnas, samaks. See teadmine teeb inimese haavatavaks ja ennast kaitsvaks.

Inimese kasvamist näitab see, kuidas tema, ise, oma möödunu sammude tegemise põhjusi, sammude astumist ning nende tagajärgi mõistab ja näeb – ei, kellegi teise silmade ja enesele osaks saanud kohtlemise läbi, vaid avatud teadlikkuses ja distantsilt vaadatuna.

Kasvav inimene ei häbene kõnetut ja käimist mitte valdavat perioodi ja ennast = see ei võrdu paigale jääva Mina pildiga. Kasvav inimene tunneb kahetsust, et tema, siis, enese möödunus, enamat ei osanud ja paremini ei teadnud ega enese tegelikkust täpsemini mõistnud = tema ei saa, kellelgi teisele osaks saanut, ära muuta ega teiseks teha.

Tema saab teha inimeste Maailma kuuluva sammu – anda teisele teadmine – Mina mõistan, Mina enam ei vaja ega vali – Mina tean enam, kui siis ja seal = Mina enam ei käitu ega põhjusta. Kui seda teadmist ei võeta vastu, siis on see teise valik – inimene on omandanud uue oskuse ja sellest saab eluterve harjumus – seista oma sammude juurde ja otsida tasakaalu.

Inimene saab lubada endale rahu ja nõustuda, ise, endaga - Mina ei pea enese samme varjama, eitama ega ise ennast välja naerma, ära peitma – Mina saan pakkuda enesele lohtutust, kaotuse läbi elamise võimalust, kurbust tunda – enesele osaks saanut läbi elada ja sellest lahti lasta.

Inimesel, kes on elanud ja kasvanud vägivaldses keskkonnas, on raske tunnistada inimeste Maailma tõde – tundub võimatuna langetada rollid ja vaadata otsa inimestele ja nende tegudele – kuidas oli tegelikult, mida tähendas tegelikult – ei pidanud sel moel ja sellisel viisil – valiti – eesmärgipäraselt.

Vägivaldse ja manipulatiivse käsitlemise tagajärg on lõhestunud Mina pilt – justnagu dresseeritud koer, kes reageerib märksõnadele ja osaks saanule – Õige Mina/ Vale Mina – millega kaasneb harjumuslik käitumine ja tavapärase informatsiooni kasutusele võtmine – siis, kui keegi teine on saanud võidu, kasu, parema tähelepanu, olnud vähendav ja vägivaldne – siis leiab aset enese vähendamine – enese Vale Mina-na nägemine ja kogemine.

See on asendus – ellu jäämiseks vajalik samm – üksinda jäämise vältimiseks tehtud valik – Mina olen = Mina võtan teise poolse mängu vastu = Mina hoian Meie sidet = teine ei hülga ega jäta Mind = Mina jään ellu, saan enesele vajamineva.

Inimene asendab, kellegi teisega seotud loos, seda teist - inimene nimetab teise sammude tagajärje enese omaks - tema peab vastutama ja loo korda tegema = tähelepanu on temal = tema on üksinda jäetud = teisel on alibi olemas.

Rollide Maailm püsib Minadel – kahest inimesest, kellest üks on olnud teise sammu tagajärg ja teisest on saanud ka esimese sammu tagajärg – need inimesed jäävad Minadeks – nad ei jõua Meie-ni – oma lugude ühendamiseni – ühise mõistmiseni – nad saavad ühineda Meie-ks, kui on olemas keegi kolmas, kes on nendele mõlemale osaks saanu põhjustaja – nemad on koos ja Vale on eraldi – neid ja nende lugu kinnitamas.

Asendus on malepartii võitmiseks vajalik käik, kuid tegelikkuses toob see kaasa segaduse, vaimsel tasandil – inimesele osaks saanu, inimeseni jõudnud informatsioon, annab teada, millestki olulisest – inimene kaotas, inimesele selgus, midagi muutus – inimesel on vaja kohaneda, kaotusest läbi astuda, muutusega nõustuda – tal on vaja, teada saamisest, tegelikkusega nõustumiseni jõuda = see on reaalsus, milles Mina elan.

Enesele vajaliku, toetava ja kaitsva – Mina mõistan, Mina tunnen kurbust, Mina olen õnnetu, Mina kogen üksindust – tähelepanu pööramise asemel suunab inimene endale ise ennast vähendava tähelepanu – tema karistab ja on endaga karm.

Mina olen selline ja Mina olen, teise vastu, eksinud - seega pidigi Minu osaks saama see, mis sai – õpi ometi – enam ei tohi eksida, valesti valida – selline Mina ongi sellise tulemuse ära teeninud – Minule pidigi osaks saama = Mina ei saanud seda ära hoida.

Tegelik tõde – enese „motivatsiooni” äratamise kõne kohta - on pealt nähtu ja vahetult kogetu – täpselt sel moel reageeriti siis, kui väiksena midagi sai tehtud ja kuidagi sai oldud – kui oldi, kellegi teise, pettumus ja häbi ja häiriv tunne – kui keegi teine oli rollina ja ühises jäi puudu inimlikust toetusest ja mõistmisest ning tegija/ väljenduse valinu poolsest vastutuse võtmisest.

Möödunu ja selles aset leidnu mõistmiseks on vaja ausalt, inimeste Maailma teadlikkusele toetudes, vaadata otsa, ennast käsitlenud ja enese kohta narratiivi koostanud/ alles hoidnud/ kasutanud inimestele - ei, ei ole roll, mille taha saab varjuda/ millega saab välja keerutada.

On inimene, kes ei valinud teisiti, sest tahtis just sel moel ja selle hinnaga, mis see läks Minule maksma = temal ei olnud kahju, ta ei lõpetanud - temal olid valikud ja võimalused, kuid ta ei kasutanud neid. 

Ei ole muutust ega inimesena kasvamist, kui inimene ei vali tunnistada oma tegusid õige nimega ega taha/ saa anda informatsiooni enese kasvamise kohta. See ei tee teda Valeks, vaid annab teada sellest, millises kauguses olla, millise sisuga suhtlust hoida. 

Inimese kasvamise teel on kõik võrdsed - ei pea olema teatud kindel varustus, teatud suurusega pangaarve, teatud marki auto, teatud vanuse number, teatud haridus, et enne või sellepärast ei saa - kõigil on võrdsed võimalused - mõned kasutavad, mõned vabandavad - nii nagu koolis - mõni õppis endale, mõni tagajärgede pärast = jättis õppimata, kui oli võimalik - lasi, kellelgi teisel ära teha - ei omandanud, sest ei olnud huvitatud.

Mina olen Vale – see on vaatenurga küsimus – üsna sageli on untsuläinu parim, kui see, mis käest sai lastud või milleni ei ulatatud küündima. Tegelikkus on aus ja oma, selles on võimalused, mida muidu ei oleks.

Teadlikkus – valimata jäetu/ kättesaamatu on, kellegi teise oma või oli tühi loos – sellepärast ei pea kade, katkine, solvunud ega kibestunud olema, vaid saab rahus olla ja teisele kaasa rõõmustada, edu soovida, vaikselt ära libiseda, vaikida.

Oluline on mõista enese poolt tehtud valiku tegemise põhjust – kas see oli teadmatus/ teise info olemas olemine/ julguse puudus või sisaldas lugu teist eesmärki ja see sai määravaks – enese tegeliku motiivi üles otsimine on vaimse taseme töö, selle aus sõnastamine, vastutust võtva täis kasvava inimese märk.

Inimene ei saa seda Mina kogemust, mida tema ise endale ei vali – ei saa seda, mille eest ei ole valmis maksma seda hinda, mida see sisaldab. Inimene tahaks teisiti, valutumalt, vähema kaotusega. Olgu sellega, kuidas inimene valib ja, mille nimel tema sõdib, kuidas on - inimene saab selle, mis on tema sammude tulemus ja tema, kui inimese, teekonna jaoks vajalik.

Uue teadlikkuse kohane mõtestamine - osaks saav vähendamine ja vastu tulev vägivald ei ole Minu Mina tulemus ja põhjus - see on inimeseni jõudnud võimalus näidata enese kasvamist - mida ja kuidas Mina teen ja valin nüüd, kui Mina tean seda, mida varem ei näinud, ei teadnud, ei mõistnud.

Vägivald ei ole Minu valik, vägivald ei ole lahendus - vägivald on, seda kasutava inimese sõltuvuslik vajadus ja sisse harjutatud oskus, sel moel väljenduda ja enese Maailmas korda luua - x vanuses lapse tasand, kelle kasutuses on võimsamad relvad, kui tema vanus ja mõistus seda lubab - laps põhjustab kahju, mida tema ei ole võimeline mõistma ja ära parandama. 

Selle lapsega ei saa läbi rääkida ja selle lapsega ei ole, eluterve, lahingut pidada - lapsele tuleb EI öelda ja lapse ette tuleb piir panna - Mina ei mängi sellist mängu - Mina ei loo ega hoia Sinuga ühist - on ainult suhtlus või suletud uks.

Marianne

28.08.2026.a

Moonutatud reaalsus VII - Informatsiooni vool ühendab ringi

 

Täiesti mõtlematult, kuid täiesti loogiliselt sain katkisest juhtmest elektrilöögi. Kõik käis väga kiiresti – olin keskendunud pistiku seina panemisse, kui ootamatult kuulsin paugatust ja tundsin kerget valu. Sõrmele jäi tahmane jälg, mis tähistas vooluringiga ühendatuse kohta.

Kohale jõudis teadmine, mis ja miks oli aset leidnud – kindla „õnnestumise” nimel oli juhtme ots olnud märjas käes, nimetissõrme vastas. Füüsika seadused pidasid paika – olin need järgi kontrollinud.

Lisaks sellele olin saanud kinnituse, et olin osutanud sõrmega täpses suunas – kinnitus, selle kohta, oli reaalne kogemus – ei olnud vaja ega põhjust, kellelegi teisele osutada - vastutuse pidi võtma see, kes sai reaalse meeldetuletuse.

Seisin jahmunult ja proovisin selgitada aset leidnut – kas peaksin, nüüd, ennast kuidagi eriliselt tundma – kas peaksin, midagi ette võtma. Kõik näis justkui normaalne olevat. Võtsin kätte telefoni ja suhtlesin chatiga – ohtlik, otsi abi, ei tasu oodata, tuleb reageerida.

Juba siis, kui seisin juhe peos, tabasin end mõttelt, et mina ei ole normaalne – minu mõte käis seda rada, et mina ei saa abi otsida – ükskõik, kuidas minuga on, kuid ma ei saa minna, kellegi juurde ega kutsuda endale kiirabi, sest see ei ole õige – minul ei ole õigust ega põhjust, kedagi tülitada – mina ei tohi inimestele valetada ega ennast tähtsaks teha.

Kuidas Sinul häbi ei ole! – Vaata, mida Sina, Minule, tegid! – Kuidas Sinul piinlik ei ole, et teine pidi Sinu peale oma aega kulutama!

Häbi peab olema siis, kui see Sina on haiget saanud, ennast vigastanud, katki teinud ja vajab loo lahendamisel pädevat abi ja reaalset toetust.

Mina ei ole normaalne - sellel hetkel, kui viga tehes, ettevaatamatu olles, enesest mitte olenevatel põhjustel on, kuidagi, ise ennast vigastatud – ei ole hirmu ega rõõmu enese pärast, et olen korras ja terve – ei ole hirmu enese haava sügavuse ees – ei ole häda valu talumatuse pärast – vaid on hirm, kedagi teist tülitada – kellelegi teisele koormaks olla – kedagi teist enese loosse pühendada.

Paaniline hirm ja suutmatus tegutseda – esile on tõusnud informatsioon, mis ei lase edasi astuda, kuigi see kohtub reaalsusega - kui ikkagi on selline viga, et ise ei parane, siis Mina pean, kellegi poole pöörduma – äkki ikka ei pea ehk saan ise hakkama, võib ju olla, et on tühine.

Otsutamatus = abi vajadusest teada andmise võimetus. Möödunu informatsioonile toetumine – Mina, haiget saanuna/ katkisena, teen abi küsides, kellelegi teisele liiga – Mina kasutan teda ära. Mina olen vale ja häbistan seda, kes ennast Minu looga seob.

Meditsiini töötaja töö on aidata inimesi, mis iganes on nendega juhtunud ja millele nemad ise on kaasa aidanud. Meditsiini töötaja poole pöördumine ei ole vale, informatsiooni juurde küsimine ei ole vale – enese, kellegi teise, eest vastutust võttev inimene teab ja kasutab seda võimalust.

Lapsepõlve traumadega on üks huvitav asi – suur inimene, ise, võib rääkida, endale, tegelikkusele vastavaid teadmisi - tema saab kuulata, kedagi teist, kes näeb kõrvalt, kes hindab olukorda ja kes teab, millest räägib – kuid seesama suur ei võta seda informatsiooni vastu – ta ei kavatse seda kasutada – see ei käi tema kohta.

Miks Mina ei võta elutervet ja teadliku inimese informatsiooni vastu – möödunu info, mida ei ole suudetud vastu võtta ja ära sulatada, seisab tee peal ees. Inimene teab, et see, kelle ülesandeks oli/ kellel oli võimalus olla toeks, otsida abi, tagada abi saamine – see inimene vähendas lapse osaks saanut/ pilkas teda valu talumatuse pärast/ süüdistas ja häbistas last, et too teeb meelega teistele tüli – laps teeb ennast tähtsaks.

Väga raske vaimse taseme informatsioon – Mina olen Tema laps = Tema on Minu ema = kuid tema ei ole turvaline, lohutav, hoidev = tema on eemale tõukav, parastav, haiget tegev, üksinda jättev.

Üks hilisem mälestus, mis on osa tervikust – see oli üks mitmest, mis kõik süvendasid sama mõtet – Sina teed ja tood tüli, teised peavad Sinu pärast, Sina ei arvesta teistega.

11 aastane mina. Olin õues, kiikusin, tõmbasin kiige nööre keskele kokku, rõngas tuli konksu tagant ära, kukkusin alla, all oli kivi, mille vastu pahkluu ära lõin, püsti tõusta oli valus – vasakule jalale ei saanud toetuda.

Ema otsustas taksot mitte tellida – ta ei uskunud, et midagi tõsist oleks juhtunud. Siiski otsustas ta mind traumapunkti viia – bussiga sõites. Karistuseks, et tema pidi minu pärast muu kõrvale jätma – pidin ise hakkama saama. See tähendas ca 800 meetrit iseseisvat edasi liikumist bussipeatusesse, bussi tõusmist ja sealt veel mõni sada meeter maad ning järgmised trepid. 

Ema kõndis teisel pool tänavat, suu, solvunult, kriipsuks tõmmatuna. Vahepeal oli aedu või maja seinu, millest sain tuge. Vahepeal oli tühjus – ei olnud, millelegi toetuda. Mina ei nutnud, ei kurtnud, ei palunud - vaikisin ja tegelesin edasi minemisega. Mina ei läinud teisele poole tänavat ega ema ei tulnud teisele poole tänavat.

Traumapunktis tehti pilt, mis ei näidanud, et midagi viga oleks olnud. Sain sideme jala ümber. Öö ei olnud kerge ning järgmisel päeval oli jalg sinine, paistes ja jäik. Seekord võeti takso. Sel korral näitas pilt luumurdu. Jalg pandi põlvest saadik kipsi.

Ju see paha meel ja ärrituvus, siis välja valgus, kui esimesel korral käies, midagi viga ei olnud. Mina, tõtt rääkides ja valu kogedes, üksinda jäädes ja ise ennast aidates, olin teisele inimesele liiga teinud – ei olnud kergendust ega head meelt, et lapsega on kõik korras – oli enesele põhjustatu pärast enese tunneteenergia välja valamine – laps oli laiendatud Mina – vanemale oli liiga tehtud, vanemaga oldi ebaõiglaselt käitutud.

Hingamise peatus – ei ole olnud välja hingamist – on kasutada antud informatsiooni järgimine – minuga aset leidnu on tühine, minu haav on tühine, minu valu on tühine – sellest rääkimine on ülepingutatud tähelepanu otsimine, sellele abi otsimine on teise tülitamine.

Olukorra tõsidus – ei loe see, mida teised arvavad või mida teada annavad – oluline on see, millise informatsiooni mina ise endale annan – korrates enesele öeldut ja järgides enese poolt mõistetut – olin Mina ise jätnud ennast toest ja mõistmisest ilma – nägin, kogesin, teadsin, kuid ikkagi nimetasin tühiseks ja enese nõrkust, abitust, lohutuse vajadust valeks – Mina ei tohi, Minul ei ole õigust.

Ei tohi, ei ole õigust = Mind ei kuulata, Mind ei usuta, Mind ei toetata = Mina kohtan negatiivsust ja abist ilma jätmist. Hirm kogeda uuesti - parem on vältida, kui saada uuesti samasuguse kogemuse osaliseks = puudub eluterve ja ennast toetav lahendus, mida siis teha ja kuidas siis olla.

Haiget saanud psüühika – vägivaldne ja vähendav kohtlemine – vastupidine sellele, mida tegelikkuses oli vaja – inimene, kes teadis ja nägi, tegi oma järelduse – inimene, kes teadis ja nägi, vähendas ja jättis üksinda – Maailmas ei olnud mitte kedagi, kes oleks olnud toeks ja mõistnud tegelikkust – 11 aastasel lapsel on jalg valus ja iga samm, mille ta teeb, teeb ta läbi valu ja ta ei valeta ega otsi, sel moel, endale tähelepanu ega tee meelega tsirkust.

Suureks kasvanu lähtub tegelikkusest – kui katki on, kui tõsine on – ka Mina saan ise või tuleb abi küsida. Abi küsimine ei ole häbi ega vale, vaid vastutust võttev samm – Minuga on nii, Mina vajan abi. Pöördun nende poole, kelle amet see on ja, kes oskavad aidata. 

Kui tegelikkus ei olegi parandamist vajav, siis on ka meditsiini töötajad toetavad, et läks hästi ja on hästi - parem nii, kui teisiti. Kui tegelikkus ei olegi parandamist vajav, siis saab ka ise kergendatult hingata - on hästi, et ei ole tõsine - on asjad korras, et julgen ja mõistan abi küsida/ otsida.

Lapse, hilisema suure, Achilleuse kannaks on panuse tegemine teisele - loo lahendus on, kelleski teises ja seega on laps, ise, abitu. See teine peab last aitama, lapse jaoks olemas olema - lapsele vajalikul moel. Tähelepanu suundub teise ootamisele ja vajamisele.

Laps annab endale teada, et on olemas keegi, kes peab teda aitama/ saab teda aidata, kuid too ei tee seda - järelikult on kusagil viga, mille peab ära parandama. Viga on lapses, keda ei aidata - tähelepanu suundub enese valena kogemisele.

Lapse, hilisema suure, tugevus seisneb faktidele toetumises - olukord on selline, see ja see on võimalik, see ja see mitte - laps keskendub sellele, mis on temale võimalik - Mina vajan abi/ lahendust - Mina teen ära selle, mis vaja, et abini jõuda - Minul tuleb ära kõndida - teist lahendust ei ole ega tule.

PS ei vajanud kõrvalist abi, sõrmele jälge ei jäänud, tegemist oli "tavalise" tööle suunamisega - selles suunas ja sellise sügavuses oled kinni jäänud.

Marianne

26.08.2026.a