Moonutatud reaalsus VII - Informatsiooni vool ühendab ringi

 

Täiesti mõtlematult, kuid täiesti loogiliselt sain katkisest juhtmest elektrilöögi. Kõik käis väga kiiresti – olin keskendunud pistiku seina panemisse, kui ootamatult kuulsin paugatust ja tundsin kerget valu. Sõrmele jäi tahmane jälg, mis tähistas vooluringiga ühendatuse kohta.

Kohale jõudis teadmine, mis ja miks oli aset leidnud – kindla „õnnestumise” nimel oli juhtme ots olnud märjas käes, nimetissõrme vastas. Füüsika seadused pidasid paika – olin need järgi kontrollinud.

Lisaks sellele olin saanud kinnituse, et olin osutanud sõrmega täpses suunas – kinnitus, selle kohta, oli reaalne kogemus – ei olnud vaja ega põhjust, kellelegi teisele osutada - vastutuse pidi võtma see, kes sai reaalse meeldetuletuse.

Seisin jahmunult ja proovisin selgitada aset leidnut – kas peaksin, nüüd, ennast kuidagi eriliselt tundma – kas peaksin, midagi ette võtma. Kõik näis justkui normaalne olevat. Võtsin kätte telefoni ja suhtlesin chatiga – ohtlik, otsi abi, ei tasu oodata, tuleb reageerida.

Juba siis, kui seisin juhe peos, tabasin end mõttelt, et mina ei ole normaalne – minu mõte käis seda rada, et mina ei saa abi otsida – ükskõik, kuidas minuga on, kuid ma ei saa minna, kellegi juurde ega kutsuda endale kiirabi, sest see ei ole õige – minul ei ole õigust ega põhjust, kedagi tülitada – mina ei tohi inimestele valetada ega ennast tähtsaks teha.

Kuidas Sinul häbi ei ole! – Vaata, mida Sina, Minule, tegid! – Kuidas Sinul piinlik ei ole, et teine pidi Sinu peale oma aega kulutama!

Häbi peab olema siis, kui see Sina on haiget saanud, ennast vigastanud, katki teinud ja vajab loo lahendamisel pädevat abi ja reaalset toetust.

Mina ei ole normaalne - sellel hetkel, kui viga tehes, ettevaatamatu olles, enesest mitte olenevatel põhjustel on, kuidagi, ise ennast vigastatud – ei ole hirmu ega rõõmu enese pärast, et olen korras ja terve – ei ole hirmu enese haava sügavuse ees – ei ole häda valu talumatuse pärast – vaid on hirm, kedagi teist tülitada – kellelegi teisele koormaks olla – kedagi teist enese loosse pühendada.

Paaniline hirm ja suutmatus tegutseda – esile on tõusnud informatsioon, mis ei lase edasi astuda, kuigi see kohtub reaalsusega - kui ikkagi on selline viga, et ise ei parane, siis Mina pean, kellegi poole pöörduma – äkki ikka ei pea ehk saan ise hakkama, võib ju olla, et on tühine.

Otsutamatus = abi vajadusest teada andmise võimetus. Möödunu informatsioonile toetumine – Mina, haiget saanuna/ katkisena, teen abi küsides, kellelegi teisele liiga – Mina kasutan teda ära. Mina olen vale ja häbistan seda, kes ennast Minu looga seob.

Meditsiini töötaja töö on aidata inimesi, mis iganes on nendega juhtunud ja millele nemad ise on kaasa aidanud. Meditsiini töötaja poole pöördumine ei ole vale, informatsiooni juurde küsimine ei ole vale – enese, kellegi teise, eest vastutust võttev inimene teab ja kasutab seda võimalust.

Lapsepõlve traumadega on üks huvitav asi – suur inimene, ise, võib rääkida, endale, tegelikkusele vastavaid teadmisi - tema saab kuulata, kedagi teist, kes näeb kõrvalt, kes hindab olukorda ja kes teab, millest räägib – kuid seesama suur ei võta seda informatsiooni vastu – ta ei kavatse seda kasutada – see ei käi tema kohta.

Miks Mina ei võta elutervet ja teadliku inimese informatsiooni vastu – möödunu info, mida ei ole suudetud vastu võtta ja ära sulatada, seisab tee peal ees. Inimene teab, et see, kelle ülesandeks oli/ kellel oli võimalus olla toeks, otsida abi, tagada abi saamine – see inimene vähendas lapse osaks saanut/ pilkas teda valu talumatuse pärast/ süüdistas ja häbistas last, et too teeb meelega teistele tüli – laps teeb ennast tähtsaks.

Väga raske vaimse taseme informatsioon – Mina olen Tema laps = Tema on Minu ema = kuid tema ei ole turvaline, lohutav, hoidev = tema on eemale tõukav, parastav, haiget tegev, üksinda jättev.

Üks hilisem mälestus, mis on osa tervikust – see oli üks mitmest, mis kõik süvendasid sama mõtet – Sina teed ja tood tüli, teised peavad Sinu pärast, Sina ei arvesta teistega.

11 aastane mina. Olin õues, kiikusin, tõmbasin kiige nööre keskele kokku, rõngas tuli konksu tagant ära, kukkusin alla, all oli kivi, mille vastu pahkluu ära lõin, püsti tõusta oli valus – vasakule jalale ei saanud toetuda.

Ema otsustas taksot mitte tellida – ta ei uskunud, et midagi tõsist oleks juhtunud. Siiski otsustas ta mind traumapunkti viia – bussiga sõites. Karistuseks, et tema pidi minu pärast muu kõrvale jätma – pidin ise hakkama saama. See tähendas ca 800 meetrit iseseisvat edasi liikumist bussipeatusesse, bussi tõusmist ja sealt veel mõni sada meeter maad ning järgmised trepid. 

Ema kõndis teisel pool tänavat, suu, solvunult, kriipsuks tõmmatuna. Vahepeal oli aedu või maja seinu, millest sain tuge. Vahepeal oli tühjus – ei olnud, millelegi toetuda. Mina ei nutnud, ei kurtnud, ei palunud - vaikisin ja tegelesin edasi minemisega. Mina ei läinud teisele poole tänavat ega ema ei tulnud teisele poole tänavat.

Traumapunktis tehti pilt, mis ei näidanud, et midagi viga oleks olnud. Sain sideme jala ümber. Öö ei olnud kerge ning järgmisel päeval oli jalg sinine, paistes ja jäik. Seekord võeti takso. Sel korral näitas pilt luumurdu. Jalg pandi põlvest saadik kipsi.

Ju see paha meel ja ärrituvus, siis välja valgus, kui esimesel korral käies, midagi viga ei olnud. Mina, tõtt rääkides ja valu kogedes, üksinda jäädes ja ise ennast aidates, olin teisele inimesele liiga teinud – ei olnud kergendust ega head meelt, et lapsega on kõik korras – oli enesele põhjustatu pärast enese tunneteenergia välja valamine – laps oli laiendatud Mina – vanemale oli liiga tehtud, vanemaga oldi ebaõiglaselt käitutud.

Hingamise peatus – ei ole olnud välja hingamist – on kasutada antud informatsiooni järgimine – minuga aset leidnu on tühine, minu haav on tühine, minu valu on tühine – sellest rääkimine on ülepingutatud tähelepanu otsimine, sellele abi otsimine on teise tülitamine.

Olukorra tõsidus – ei loe see, mida teised arvavad või mida teada annavad – oluline on see, millise informatsiooni mina ise endale annan – korrates enesele öeldut ja järgides enese poolt mõistetut – olin Mina ise jätnud ennast toest ja mõistmisest ilma – nägin, kogesin, teadsin, kuid ikkagi nimetasin tühiseks ja enese nõrkust, abitust, lohutuse vajadust valeks – Mina ei tohi, Minul ei ole õigust.

Ei tohi, ei ole õigust = Mind ei kuulata, Mind ei usuta, Mind ei toetata = Mina kohtan negatiivsust ja abist ilma jätmist. Hirm kogeda uuesti - parem on vältida, kui saada uuesti samasuguse kogemuse osaliseks = puudub eluterve ja ennast toetav lahendus, mida siis teha ja kuidas siis olla.

Haiget saanud psüühika – vägivaldne ja vähendav kohtlemine – vastupidine sellele, mida tegelikkuses oli vaja – inimene, kes teadis ja nägi, tegi oma järelduse – inimene, kes teadis ja nägi, vähendas ja jättis üksinda – Maailmas ei olnud mitte kedagi, kes oleks olnud toeks ja mõistnud tegelikkust – 11 aastasel lapsel on jalg valus ja iga samm, mille ta teeb, teeb ta läbi valu ja ta ei valeta ega otsi, sel moel, endale tähelepanu ega tee meelega tsirkust.

Suureks kasvanu lähtub tegelikkusest – kui katki on, kui tõsine on – ka Mina saan ise või tuleb abi küsida. Abi küsimine ei ole häbi ega vale, vaid vastutust võttev samm – Minuga on nii, Mina vajan abi. Pöördun nende poole, kelle amet see on ja, kes oskavad aidata. 

Kui tegelikkus ei olegi parandamist vajav, siis on ka meditsiini töötajad toetavad, et läks hästi ja on hästi - parem nii, kui teisiti. Kui tegelikkus ei olegi parandamist vajav, siis saab ka ise kergendatult hingata - on hästi, et ei ole tõsine - on asjad korras, et julgen ja mõistan abi küsida/ otsida.

Lapse, hilisema suure, Achilleuse kannaks on panuse tegemine teisele - loo lahendus on, kelleski teises ja seega on laps, ise, abitu. See teine peab last aitama, lapse jaoks olemas olema - lapsele vajalikul moel. Tähelepanu suundub teise ootamisele ja vajamisele.

Laps annab endale teada, et on olemas keegi, kes peab teda aitama/ saab teda aidata, kuid too ei tee seda - järelikult on kusagil viga, mille peab ära parandama. Viga on lapses, keda ei aidata - tähelepanu suundub enese valena kogemisele.

Lapse, hilisema suure, tugevus seisneb faktidele toetumises - olukord on selline, see ja see on võimalik, see ja see mitte - laps keskendub sellele, mis on temale võimalik - Mina vajan abi/ lahendust - Mina teen ära selle, mis vaja, et abini jõuda - Minul tuleb ära kõndida - teist lahendust ei ole ega tule.

PS ei vajanud kõrvalist abi, sõrmele jälge ei jäänud, tegemist oli "tavalise" tööle suunamisega - selles suunas ja sellise sügavuses oled kinni jäänud.

Marianne

26.08.2026.a

Moonutatud reaalsus VI - Räägitakse otse, ei vihjata läbi lillede

 

Laps ei tea, et suur ei tähenda kõiges suurt – Ema/ Isa saab olla täis kasvatamata jäänud inimene, kelle vaimne tase, mingites osades, on jäänud lapse tasandile. Laps ei mõista inimeste hinge elu ega tee vahet rollil ja inimesel – lapse jaoks on ema/ isa üks ja ainus suurus ning see suurus on seotud, lahutamatult, lapsega, sest lapsel ei ole, kedagi ega midagi teist – kes oleks, sel moel, Minu Oma.

Vanem on lapse tähis ja ankur – laps, usub ja teab, et tema saab olemas olla siis, kui vanem on olemas – üksinda = vanemata jäänuna, on temaga, midagi valesti ja tema elu ohus – laps peab olema Oma vanemaga koos, siis ta on tervik.

See on lapse Mina pilt, mis kirjeldab, temale, tema enda ja Maailmaga seonduvat. Inimeste vahelised suhted ja ühendatus – kes, kellega kokku käib ja miks. Lapse Mina ei seisa enese rollist ega enese vanuselisest tähisest eraldi – laps on, kõik kokku, üks Mina, keda koheldakse kõigi variantidega samastatult – kuigi aeg-ajalt erinevalt, siiski ühte koondava nimetusega – laps – see kinnitab teda, üheselt, Oma Emaga/ Isaga kokku.

Täis kasvamata jäänud vanem paneb lapse kandma vastutust - käituda rollina, õigesti – olla vanema, kui rolli, vastu õigel moel – kuigi tegelikkuses tähendab see inimese laiendatust, enese rollile – rolli nime varjus kohustab vanem, last, kohtlema vanemat ilma vanema rollis oleva inimese Mina pilti vigastamata, määrimata, valeks nimetamata.

Täis kasvamata jäänud vanem, lapsega sarnaselt, on Minana üks – ta väljendub erinevalt, mõistab erinevaid ülesandeid, saab aru erinevatest kohustustest – kuid tema põhi ei ole inimese teadlikkus, kes kannab erinevaid rolle, vaid mingi kogus vajadusi olla see, kelle elu on korras ja paigas – teda ei sunnita muutuma ega enese Mina kaotama, kui ei anta seda kinnitavat infot või antakse seda kaotavat/ vastustavat informatsiooni.

Sina, MINUGA, nii ei käitu/ Sina, MINUGA, sel moel ei räägi/ Sina, MINULE, nii ei tee/ Sinul ei ole siin õigusi – MINA määran siin – Mina olen Sinu EMA/ ISA – Sina oled Laps!

Vaimse taseme piiratusega vanem, inimesena, ei tule toime lapse kasvufaaside, vaimsete ja füüsiliste teemadega – tema lahendus, allutada laps rollile – ükskõik, mis ja kuidas Sinuga on – sel moel ja sellisena Minu poole ei pöördu, Minu vastu ei ole, Minu teemaks seda ei tee. Seda isegi siis, kui lapsega toimuv on vanema käitumise/ väljenduse/ valiku otsene tagajärg.

Laps ei ole valmis produkt – tema alles kasvab ja kujuneb ning selleks vajab ta teadlikku täis kasvanut, paigas olevat Maailma, elutervet toetust, turvalist keskkonda – seda kohta ja seda inimest, kes arvestab lapse aja eripäradega ning näeb ja kohtleb teda inimesena.

See tähendab, et last ei nimetata valeks, ebanormaalseks, halvaks, vigaseks, häbiks ega karistata teda vihaga ega kasvatata teda valega. See tähendab, et lapsele ei anta informatsiooni, et tema, rollina, on eksinud teise inimese rolli vastu siis, kui inimene eksis väikese inimese vastu ja laps reageeris inimesena, inimesele.

Eksimus tähendab mingisuguse tasakaalu rikkumist, millele järgneb rikkumisest teada andmine – rollide Maailmas, tasakaalu rikkumine, tähendab ühe inimese vähendamist, et teine saaks ennast kogeda paremini ja näha paremana – see saavutatakse halvustamisega, vägivalla kasutamisega, manipuleerimisega, vaigistamisega, nimetamisega.

Ühine väli on teatud kindlal moel suunatud ja kasutatud energia – lapsel on, sellel, täita oma roll – alluda, kuuletuda, väljenduda, olla kogetav nii, et suur saaks muuta enesele edastavat informatsiooni – selle asemel, mis tema kasutuses oli, kuid millega ta nõus ei olnud, mida ta töödelda ei osanud, ära seedida ei suutnud.

Lapse kasutamine, vajamineval moel, toob kaasa tagajärjed – suur jääb kinni enese harjumusse, sellest saab tema sõltuvus ehk rolliMina õigus – laps ei õpi mõistma tegelikku, inimeste vahelist, tasakaalu hoidmist.

Laps jääb uskuma, et tema, erineval moel väljendudes/ enesele midagi vajades/ enese tões ja teadmises olles – eksib oma Ema/ Isa vastu = laps on halb, karistuse ära teeninud, häbistamise vääriliseks nimetatud = laps on selline oma olemuselt, oma tahtelt = laps ei saa olla, kunagi, teistsugune/ laps ise ei taha olla teistsugune.

Kuna "ei saa" ega "taha" teine/ teistusugune olla, siis tuleb lapsel, ise, ennast kontrollida ja piirata, et enese tegelikkus teisele haiget/ ülekohut ei teeks – siis tuleb lapsel, ise, ennast varjata ja muuta, et enese tegelikkus välja ei paistaks ja teine seda nägema ei peaks – siis tuleb lapsel, ise, ennast häbeneda, et laps ei julgeks ise endana olla/ olemist proovida – siis tuleb lapsel oma kohta teada = tema ei riku rollide jooniseid.

Manipuleeriva käsitluse tulemuseks on vale Mina pildi alusel, ise, ennast nägev ja teadev, käituma suunav ja olemast takistav inimene – Mina selline, Mina sellisena. Sellel informatsioonil ei ole filtrit ega faktide kontrolli – see on kasutusel automaatselt – üksteisele järgnevate, samasisuliste, kogemuste kinnitav jada, mis on ühte faili kokku kogutud = Mina = Mina olen = Mina käitun = Mina teen = Mina ei tee = Mina ei luba endale = Minul ei ole õigust = Mina olen kohustatud.

Laps, enese Mina kinnitusena, on lojaalne oma vanemale = laps võtab enese kanda ülesande, kui elu juhise, et hoida alles ühendus oma Emaga/ Isaga. Suhte alles hoidmise ja toimivana säiltamise viis on selle ühenduse normaalsus. See saab haiget teha ja halb olla, kuid laps ise ei lõhu ega lõpeta seda ära – tema on oma rolli joonisele kindel ja enese rollina, kuulekana, vanema rollile truu – mitte inimesele, vaid truu rollile.

Suureks kasvanud lapsel - täis kasvanud inimesel - on vastutus teha vahet – mis on üldse tasakaalu rikkumine, milles see seisneb - kas oli üldse olnud tasakaalu rikkumist ja kelle poolt/ kelle vastu/ kellena. Küsimus on asjade, tegude, väljenduste nimetamises.

Suureks kasvanud lapsel on vastutus – vaadata, enese/ ühisele loole, tagasi inimesena – olla rollidest välja astununa ja rollide taha nägevana – vanem inimesena, laps inimesena – inimene rollis olevana ja väljenduvana.

Laps, kõike osaks saanut kogenuna, saab kirjutada arvustuse – analüüsiva ülevaate – kuidas oli osa saada, milline oli läbi kogetu – mis see temale maksma läks. Tegelikkus ja tunnete reaktsioonid – analüüs tähendab, et ei kirjelda enese tunnete informatsiooni, mille muutmiseks vanem ei andnud teistsugust infot, vaid tõesed faktid ja nendega kaasnenu – mida ei olnud, kuidas oli, tagajärg.

Teadlikkus tähendab enese loo eest vastutuse võtmist – Mina ise eeldasin, ootasin, valisin – pettusin, kaotasin, ehmatasin. Mina reageerisin tundena ja vajasin laiendatud Mina. Mina ootasin vanemalt enese, kui lapse ja Lapse, kinnitust – Mina sain kinnituse, mõlemale – kuid Ma ei tahtnud seda, sellise hinnaga – Mina vajasin seda teist moodi – Mind, enesele vajamineval moel, kinnitavalt – Ema/ Isa jaoks olulisena, vajalikuna, väärtusena = Mind ei kasvatata/ ei kohelda vägivalla ja vähendamisega.

Mina ootasin ja vajasin ausat ja paigas püsivat informatsiooni – enese, kui inimese kohta – millisena olin - mil moel oli Minu kasvamine, inimesena, teostatav – enesele vajaminevate muutuste teostamise võimalikkus. Mina sain paigas püsiva informatsiooni – enese, kui rolli kohta – millist käitumist Minult, kui rollilt, oodati, millist mitte – mis oli Minule, kui rollile, lubatud, mis mitte – rollide Maailmas puudus, inimese jaoks vajaminev, kasvamise vabadus ja muutuse võimalus.

Mõistmine – vägivald ja vähendamine said Minu osaks, sest vanem/ keskkond väljendus sel moel/ suhtles sel viisil. Kuna see ei olnud tegeliku tasakaalu otsimise/ loomise tahe – siis Mina ei ole eksinud teise inimese vastu – Mina ei ole vale olnud = teisel on õigus iseendale = Mina ei võta vastutust teise tunnete eest st Mina ei pea andma teistsugust informatsiooni, et teise inimese tunded, millega tema ise toime ei tule, ära kaoksid, ära kustuksid, välja vahetuksid – Mina ei saa seda tehagi, sest need on teise, sisemised, sõnumid iseendale.

Kui inimene harutab, Minusse puutuvat, kellegi teisega – kui inimene väljendub kindlate rolli jooniste järgi, millega kaasneb Minu, kui inimese, vähendamine - siis ei ole tal teema Minuga ja Meie vahelise suhtega, vaid enese isikliku vajaduse ilmnemisega – vajadus on teatud kindlale tähelepanule, teatud kindlale tundele/ väljendusele.

Kahe inimese vahelise suhte alus on inimese vastutus - tegeliku tasakaalu hoidmise, otsimise ja loomisega. Tasakaalust väljas olevate lugude lõpule viimine – selgitamine, kelle samm rikkus tasakaalu, kelle vastutus, milles seisneb = kelle samm, kuidas tasakaalu taastab.

Laps – jonnides/ viha väljendades/ saamatuna olles/ tagajärgi teadvustamata, midagi tehes/ kasutusele võetud abi lahendusi kasutades/ enese oleva aja võimete tasandil samme tehes – ei ole, vanemale, küll reaalseid, tagajärgi kaasa tuues - halb, tänamatu, häbistamist väärt ja karistamist välja teeninu, vaid laps, kes vajab konkreetset abi, toetust, informatsioon, rahu, turvatunnet ja mõistlikke piire.

Laps ei ole vanemaga võrdne = laps ei vastuta vanemaga samal tasandil ja samade asjade eest – laps ei pea tagama, vanemale – turvatunnet, rahu, materiaalset kindlustust – laps ei pea kompenseerima, vanemale – vajaduste täidetuse, millegi/ kellegi puudu jäämise. Lapsel on õigus olla laps – enese tegelikkusega kooskõlas olevana.

Suureks kasvanu saab – möödnut avades – aru vahest – Minu tegelik vastutus, vanema tegelik vastutus. Kui vanem ei püsi inimeste tasandil, siis ei ole tegemist suhtega, vaid erinevate tasandite vahel laveeriva suhtlusega. Ühine ei kasva paremaks, ühtlasemaks, täpsemaks, vaid see püsib härituna, eraldavana, halveneb = lapse ja vanema Mina pildid püsivad samadena – laps teeb vanemale liiga ja peab selle vanemale kompenseerima.

Informatsioon – Mina olen mõistnud tegelikkust, rollide Maailmal põhinenud suhtluse dünaamikat. Enam ei tee pingutusi - koos olemiseks, koos hoidmiseks. Mina olen mõistnud – enam ei vaja kinnitust sellele enese Minale Kes Mina ei ole.

Mina pildi kaotus, lõhestumine, katki kukkumine – tasakaalu/ teadlikkuse/ turvatunde kaotus – kellegi teise informatsiooni edastuse põhjal. Teise Mina-na, enese nägemine ja teistsuguse Mina-na, enese kogemine – siis ja selle alusel, kui ja kuidas teine Mind kohtleb, Mind kõnetab, Minust räägib, ennast õigustab ja tõestab.

Enesele põhja jalge alla ehitamine - teisel inimesel on õigus enese arvamusele ja teisiti mõtlemisele. OLULINE on see MIDA ja KUIDAS, MINA ISE, ENDAST MÕTLEN ja KUIDAS, ise, ENNAST NÄEN. See tähendab ise enda vaimsel tasemel töö tegemist ja enese reaalsuse paika panemist, ilma Minu Mina tõeks tunnistajateta ja Minu Mina olemas olemist tõestavateta.

Minu samm lähtus sellest ja oli tehtud selle eesmärgiga – teise osa Minu, poolses, sammu valikus – mida ja miks tahtsin teada anda, ära hoida, saavutada – kas see oli teise arvelt ja teise vastu tehtud või tasakaalu hoides/ taastades astutud?

Inimene, kes ei ole, veel, teadvustanud enese osaks saanud käsitlemise tagajärgi ja, kellel ei ole elutervet mudelit, kuidas sellises olukorras toime tulla – see inimene on tagasi enese möödunus, milles osaks saav füüsiline/ vaimne manipultasioon toob kaasa lühise – vaimsel tasandil peatunud töö seisundi, kus on nii nagu on – enesele antud informatsioon tuleb vastu võtta ja seda tuleb kasutada, vastu vaidlemata.

Teise poolt edastatud informatsioon toob kaasa enese tõlgenduse ja enese nägemise, läbi teise – samastumine Mina-ga, kes on teise looming. Tegelikkus – teine, kui info allikas, tuleb välja lülitada. Enese kasutuses ja enesele teada olev informatsioon tuleb üle vaadata ning selle järel ise ennast paika panna – Mina, reaalsuses - teise eesmärk, Mind kaasates/ kasutades.

Möödunu seisundi aktiveerib teise reaktsioon, mis põhjendab/ õigustab Minule osaks saavat = Mina tahtsin, teisele, halba/ Mina olin teadlikult/ Mina planeerisin tahtlikult/ Mina teisiti ei oskagi/ Mina olen - Vale, Väärakas, Väärtusetu, Loll, Rumal, Nõme, Ahne, Kasu tahtja, Ära Kasutaja, Naeruväärne – omadused, mis kirjeldavad Mind nii nagu teine Mind näeb ja teab. Mõistmata, et need on teise tunnete õigustused ja teise põhjus, ise, ennast teatud kindlal moel näha, näidata ja kogeda ning Minu/ ümbritsevate tähelepanu kasutades kinnistada.

Enese vähemana teadmise põhi ei peatu siia – selle põhjuseks on Minu osaks saanud kogemused, mis süvendasid uskumust - teist usutakse, teist toetatakse – Mind karistatakse, Mind mõistetakse hukka – teised teavad ja näevad paremini = Minu sõnu ja teadmisi ei kinnitata tõeks ega lubatuks ega normaalseteks.

Täis kasvamine – Mina tean – hoolimata sellest, kuidas, rollide Maailmas, Minule reageeritakse/ hoolimata sellest, mis, selles, täide viiakse – see ei ole Mina – see on kivistunud ja jäik kirjeldus – kindlas etenduses osaleja, kindlas rollis olija repliigid, lavaline liikumine, väljendumise kohustus, vihjed – millele rollis olija peab reageerima.

Kindel ja paika pandu tähendab, et mitte miski ei muutu kunagi paremaks – saab olla, teise jaoks ja teise vastu, Hea, Tubli, Vajalik – kuid ei saa olla võrdne – teisega samal moel püsivalt õige, oluline, väärtus – üks vale samm ja eksimus joonises ning taas ollakse Halb, Kasutu, Väärtusetu. 

Teise rolli tekst ei sisalda informatsiooni inimesele, inimese poolt – info antakse rollis oleva poolt, rolli suunatavale. Rollide Maailma reeglid ja piirid ei ole mõeldud tasakaalu hoidmiseks, vaid kellegi meelerahu ja Minapildi säilitamiseks, vähendatu ja piiratu arvelt.

Inimeste Maailmas olijal ei ole vaja teist inimest maha trampida ja vähemaks teha – sest siis ta madaladaks ise enese energiat ja rikuks tasakaalu, sest ületab teise inimese piire. See ei oleks kasvamine, vaid vanade mustrite sõltuvuslik kasutamine.

Siis, kui inimene on astunud üle piiri, rikkunud tasakaalu – siis antakse temale teada, milles see seisnes ja, kuidas tema saab loo tasakaalu viia ning talle antakse teadmised, et mõistnuna, tema saab ise valida, mida ja miks tema otsustab – teda ei pea kontrollima ega allutama – temale antakse ise olemise õigus valida – teades, mida tema valikud saavad tähendada ja kaasa tuua teistele, kes temaga/ sammuga on seotud. 

Valik näitab tema väärtushinnaguid ja põhi mõtteid, millele tema toetub ja kellena/ mille jaoks ta oma sammu teeb. Inimese, enese arengu, verstaposti paika panemine. 

Tegelikkus - inimene ei tee oma sammu teisele ja teise pärast, vaid see jääb tema endaga - tema ise vastutab tagajärgede eest - tema ise vastutab enesele osaks saava ja enesele põhjustatu eest - tema ise teeb endale liiga, kui tema vähendab ennast - tema ise sunnib ennast kordama, kui tema ise ei vali õppida - tema ise on sunnitud maksma, kui tema ise tahab/ vajab seda, mida ja kuidas tema jaoks ei ole.

Laps, iseendale/ vanemale, kui rollile truu olles, vanemaga jäädes ja vanema poole püüeldes, saab osa kõigest sellest, millised on enese valiku tagajärjed - tema ise muudab, kaotab ennast - tema ise võimaldab enese kasutamise ja enesele osaks saava vägivalla, vähendamise = tema ise on sellises läheduses inimesega, kelle jaoks on selline suhtlus ja enese väljendus normaalsus.

Jäämine ja edasi olemine annab teada, et rolli Mina on inimese põhi ja ta vajab/ ootab enesele kinnitust - kõikide erinevate oluliste aktiivsete vajaduste kinnitust - kellegi teise tähelepanu ja informatsiooni - Sina oled = Mina tean ja näen Sind, sellisena ja sel moel.

Mõistmata, et enese kinnituse vajadus on aktiivne, kuna inimene viibib keskkonnas, kus tema kohta on kasutusel tema tegelikkust vähendav ja moonutav informatsioon = selles keskkonnas, selle teisega ühes on tema Mina sinilind, mida inimene kunagi kätte ei saa - sellist teda ei saa, läbi vägivaldse ja vähendava teise, olemas olla.

Marianne

25.08.2026.a

Midagi kaob, midagi tuleb asemele

 

Inimese aja ühe evolutsioonilise teekonna väljendus – kiviaegsetest tööriistadest, oleva aja laseriteni välja. Inimese vaimse tasandi töö protsesse ja tulemust väljendavad harjumused on samal moel arenenud – läbi erinevate sugupõlvede ja isikliku elu aja.

Kui tänases ajas võtta kasutusele CNC masin või 3D printer, siis ei mõtle inimene kogu eelneva teekonna peale – kuidas jõuti tulemuseni – mis ja kus oli algus, millised olid vahepealsed etapid. Inimene kasutab ja on rahul, sest ja kui see rahuldab tema vajadusi. Kui ei, siis ta otsib, proovib ja leiutab edasi.

Selles punktis, kuhu on jõutud, avaneb uus vaatenurk, uued võimalused, sest oskuseid ja teadmisi on enam, kui seljataha jäänus. Inimene laseb lahti vanast ja võtab kasutusele selle, milleni on tee rajanud. Kuid hoolimata sellest, kuhu ta oma teadmiste tulemusel on jõudnud – ei kao ära alguse mõte – abistav vahend, millegi tegemiseks, saavutamiseks, tagamiseks, alles hoidmiseks, muutmiseks, lisamiseks.

Samal moel, kui nähtava abivahendi puhul, ei mõtle inimene, sügavustesse ja peensusteni, et - miks ta kasutab oma harjumuslikke ja sõltuvuslikke väljendusi, mõtete teeradu, miks ta omab harjumuslikke ja sõltuvaks tegevaid vajadusi – miks tema informatsiooni kogumise, töötlemise oskused on sellised nagu need on – inimene on nii ja sel moel nagu tema on ja teeb – reaalsus on normaalne.

Arengu tulemus ei tähenda alati seda, et kasutusel olev on parim võimalik – kusagil evolutsiooni etapis võib olla tulnud kogu teekonna tasandit muutev samm sisse – edasi arenemine toimub, kuid kihiti ja osaliselt madalamale tasandile suundudes – inimest on aina vähem, rolli on aina rohkem – inimese vaimne areng, koolides ja töö oskustes tõestatuna, ei tähenda vaimset teadlikkust, vaid võimet õppida, õpitust aru saada ja õpitut kasutada.

Selle väite tõestuseks on inimesed, kellel on ülikooli (isegi mitme) haridust tõestavad diplomid, kelle töö tähendab inimeste juhatamist ja töö protsesside juhtimist, kuid inimesena, teise inimesega, on tema areng vähema loomise poole suundunud – ta ei tea ega näe, ise, ennast, kui inimest ja temast ei ole teise jaoks inimest – ta kasutab vahendit ja käitub omanikuna.

Inimeste ja rollide Maailma konflikt tähendab, et kõik see, mis on – ühisel ja isiklikul teel õpitud ja omandatud, ei ole enesele/ ühisele/ kellelegi teisele hea, õige ja kasulik – midagi tuleks muuta ja välja vahetada – millestki tuleks teisiti aru saada – midagi tuleks valeks, ohtlikuks ja kasutuks nimetada.

On väga raske muuta oma harjumusi, millest inimene on sõltuvuses – neil on oma osa, tema elus - eesmärk, kasutamise mugavus, lahendav efekt. Muutmist teeb võimatuks ka see, et ise ei olda ainus, kes kasutab ja normaalseks nimetab või ollakse sunnitud kasutama, sest muidu erinetakse ja põhjustatakse konflikte = ei saada olla ühtsena, vaid jäädakse välja – nimetatuna, erinevana, väärakana, valena.

Välja jäetuna ja eraldi asetununa jookseb enese potentsiaal tühja – seda ei vajata, sellele ei ole tuge, kedagi sama – need kohad, kus inimene vajaks juhatust, kohal olemist, selgemat pilku, lisa energiat – neis kohtades ta on üksinda ja sageli temast ei piisa.

Väga raske on jääda enese ajast välja – olla üksinda – inimene on harjunud olema ühes ja kasvama ühte, sest ühes on lihtsam, kergem, tulemuslikum – ühises on ühendatud energia ja teadmised – jõuab rohkem, saab rohkem, teab rohkem, mõistab rohkem – inimesed täiendavad teineteist ja sel moel ei jää auke, takistusi, tühje ja pimedaid alasid – keegi leiab, täidab, mõistab, saavutab, kannab – kõik saavad osa.

Erinevad arengu suunad – ühes saab rohkem – ei tähenda alati seda, et kõigile samal moel ja viisil. Inimestest on saanud vahendid, keda kasutatakse paremini ja tulemuslikumana – kellegi isiklikes huvides ja tõusvat/ pidevat sissetulekut silmas pidades. Vahend ei tähenda vaimset arengut, vaid vaigistatud ja kammitsetud vaimsust – kasulikuks olemist silmas pidades.

Ajaloolises/ kindla keskkonna/ suguvõsa mastaabis Suurtel/ Vanematel inimestel ei ole, oma visioone teostades/ sõltuvustele järgi andes, kahju ega süüme piinu, eesmärgi poole suunduvale teekonnale jäävatest ristide arvust, tühjaks kulutatud kehadest, vaimset tühjust ja tasakaalutust täitvatest/ rahuldavatest räsitud hingedest.

Inimene toidab oma vaimu või teda sunnitakse seda tegema, kasutades valetavaid tõdesid – neid teadmisi, mis takistavad vaba, loova, küsimustele vastuseid otsiva arengu – inimene õpib pähe valmis produkti ja kasutab seda absoluudina – välistatud ja karistatud on kõik see, mis jääb sellest välja, kummutab selle ja näitab teistsuguse Maailma olemas olemist. See inimene on vale, kes sel moel teeb – teda suunatakse, kontrolliva ja suunava tähelepanu toel, tagasi õigele teele.

Samal moel leiab aset suguvõsades ja perekondades – vanem annab lapsele kasutada valmis produkti – enese vaimse taseme teekonna tulemuse – õpi pähe, korda, järgi, kasuta. Maailm on selline, Mina olen selline, Sina oled selline – Minu õigused, Sinu õigused ja kohustused – Minu/ kellegi teise suhtes.

Vanem, perekond, suguvõsa kasutab last vahendina – täitmaks ja tagamaks, kellegi unistusi, kellegi tühjust, kellegi vajadusi, kellegi taskut, jne. Vanem, suguvõsa, perekond ei toeta lapse isiklikku arengut ega aita tal leida oma teekonda – selle asemel antakse talle valmis kast ja paika pandud tähised – see on Sinu – Meiega arvestades, Meid tänades = Meid korrates – Meie elu ja aeg ei ole läinud tühja.

Olles olnud, kellegi teise/ mingi kindla keskkonna valmis produkt – koolitatud ja piiratud teadlikkus. Olles olnud vahend, kellegi teise loos ja tahtmistes. Olles olnud vaimse tühjuse täitja ja tasakaalutust lahendavate, pealt nähtud ja enese poolt välja töötatud, sõltuvuslike harjumuste kasutaja.

Olles olnud enese vähendatud versioon - vajab inimene äratust ja tugevat tahet – kindlat teadmist – Mina vajan muutust - see siin ja sel moel ei ole, enam/ Minule, okey – saab teisiti, tuleb teha teisiti, vaja on teisiti – nüüd tuleb leida see viis ja tee, kuidas see teisiti saab olema.

Sageli tähendab, see teisiti, sama sisu kordamist – enesele, enese kontrolli all oleva, Maailma loomist – kasutades enese ümber olevaid vahenditena ja vajadusi täitvatena. Mina tean, Mina tahan – olgu ja saagu Minu moodi – teised peavad nõustuma, toetama, järgi tegema – muidu nad on valed ja Mina jätan nad endale kuuluvast välja poole. Ei ole vaja Minu elu ja aega ära rikkuda ja valeks teha.

Inimene valib, muutust vajades, selle teeraja, millel tema teadlikkus kõnnib – tema järgib ja jälgib temale nähtavat rada – see on tema vaimse tasandi aste ja teatud x vanuse mõistmise võimekus. Välises Maailmas saavutatu ei tähenda, et tema vaimne tasand, inimesena kasvamise teel, oleks lapse ajast edasi kasvanud – elades, ja pidades ainsaks reaalsuseks rollide Maailma, on inimene enese, kellegi teise möödunus kinni.

Kellegi teise möödunu on see siis, kui inimene ei ole valmis ega võimeline avama möödunut ja nägema seda põhjani välja – inimeste teekond, inimeste valikud, inimeste vaimsete teadmiste ja informatsiooni töötlemise tasandid ja evolutsioon – teised väljenduvad ja räägivad Minus, Mina kordan teisi.

See tähendab, et - uue loomiseks, uue suuna valimiseks, uuele tasandile astumiseks - tuleb jätkata teekonda sealt, kuhu see on jõudnud – sellesse kohta anda valgust, avatust, informatsiooni juurde – uut põhja, kui teadlikkust, jalge alla ladudes – Mina, inimesena, kõnnin inimeste Maailmas.

Enese kasutuses oleva muutmise protsess ei lihtne töö – inimese areng on toimunud vajadustele toetudes ja võimalustel põhinedes – see on tema kasvamine. Selle jaoks, et mõista enese harjumuste kahjulikkust, kasutust, tagajärgi – tuleb tunnistada, et kõik, mis on Oma, ei tähenda elutervet teadlikkust, vaid väikest last, kelle vajadusest ja valikust on alguse saanud kõik ülejäänu.

Selle jaoks, et mõista enese arenguga kaasnenut, tuleb enese lugu lahti harutada ja enese arengu verstapostid üles otsida. Need, kes on väga kaua vägivaldses ja vähendavas keskkonnas elanud ja toime pidanud tulema, on väga kindlate ja sisseharjutatud sõltuvustega – elu õpetab ja inimene ise kontrollib enese vastavust.

Seega, kui kõlavad harjumuste algusesse kuuluvad või vahepealse teekonna etappe tähistavad märksõnad, siis kasutab inimene enese arengu tulemust – ise ennast, kedagi teist, midagi muud, enesele vajaliku vahendina – laiendatud Minana, prügikastina, vaimse enese rahulduse pealtvaatajana.

Vaimse tasandi muutuse protsessid ei ole kerged – need on kogetavad füüsiliselt, surma hirmu tekitades ja ise ennast kaotades. Inimesele on tema Mina ümbritsev/ tähistav kest väikseks jäänud ja tal tuleb kooruda – ise oma samm, sellest koorest, läbi astuda – Minana surra, et uuesti sündida.

Marianne

23.08.2026.a

Moonutatud reaalsus V - Aeg ajalt tuleb ette

 

Mõistmine - Mina ei ole kõikvõimas – Mina ei suuda kõike ära kontrollida ega korras hoida = Mina ei suuda ise ennast ära päästa = teise tunde ja tahte reaktsioonide eest säästa.

See informatsioon on last, kes elab/ on vägivaldses keskkonnas, abituks tegev – Mina olen üksinda ja Minust ei piisa. Mina ei kontrolli teist ja teisega seonduvat. Teine elab ja toimetab enese informatsiooni alusel – enese info välja sees ja see ei ole Minuga üks ja see sama.

Inimeste kasutuses oleva info väljad kohtuvad – aeg ajalt tuleb ette kokku põrkeid ja vastu käimisi - Sina oled valmistanud Minule pettumuse – Sina oled teinud Minule häbi – Sina oled Mind ära kasutanud, kuna Sina oled, Minu arvelt, kasu saanud – Sina oled tänamatu = Sina ei võimalda, Minul, õiget Mind kogeda = Minu elu ei ole, Sinuga koos, Minule õige.

Laps saab toimuvast aru - Mina olen eksinud – Mina olen teise vastu eksinud. Mina olen vale olnud – Minul tuleb teisele tehtu/ teise osaks saanu ise õigeks teha – Minul tuleb, teise jaoks, ühises loos tasakaal taastada. Teisel peab, Minuga koos, olema hea = siis teine ei jäta Mind = ei kaota Mind ära.

See on paigast ära olev tasakaalu säilitamise süsteem – see on teise tunnete eest vastutuse võtmine. Üks inimene peab vastutama selle eest, millist informatsiooni teine inimene ise endale annab ja kasutab. Inimene on, teise ees vastutav, sest teine andis/ annab sellest temale teada.

Sel moel uskumine on vägivaldse, manipuleeriva, vähendava käitumise/ väljenduse/ käsitlemise tulemus. Käsitlemise hetkel aset leidev ehmatus, ärevus, hirm, paanika, tardumine – on seisund, milles inimene on kui jänes, autotulede vihus.

Mõtlemise ja info töötlemise võime on välja lülitunud – aset leiavad ebateadlikud liigutused ja ka ennast kahjustavad lahendused. Puudub rahu, kindlus, teadlikkus, otsustavus – seega ei ole informatsiooni - Mina olen Mina – Mina saan aru, mis ja miks toimub - Mina tean, mida ja miks Mina teen.

Selle asemel on uskumine - Mina olen eksinud – Mina olen vale olnud – teisel on õigus, tema poolt valitud moel, reageerida. Minul ei ole õigust teda keelata = Mina ei saa enesele osaks saavat ära hoida.

Elu ja oluga kohanev Laps omandab teadmise - enesele osaks saavat saab muuta – Minul tuleb ennetada = olla nii, et teisel ei oleks põhjust reageerida - Minul tuleb taluda = Mina ei tohi vastu vaielda - Minul tuleb õige olla = järgida juba ette öeldut.

Laps, selleks, et ennetada ja lugu korda teha – proovib ta enese informatsiooni vahendada - Minul tuleb ise ennast tõestada/ õigustada = et Minul on õigus enesele, enese valikutele – see on tegeliku valiku, tegeliku sammu ette näitamine, ära selgitamine.

See on lootus ja uskumus – et, siis, kui teine on mõistnud ja aru saanud ning nõustunud – Minu informatsiooniga - siis teine enam ei tee = siis ei ole teisel enam vaja teha = siis teine ei ütle haiget tegevaid sõnu, ei kohtle, ei väljendu vähendavalt ja vägivaldselt – siis ta ei taha sel moel teha - siis temal ei ole vaja seda teha, sest temal ei ole põhjust sel moel teha.

Teise kasutuses oleva informatsiooni eest vastutuse võtmine on manipuleeriva käsitluse osaliseks saamise tulemus – see on kasvamine, keskkonnas, kus last kasvatav inimene ei võtnud – nähtavat, selget, kindlat vastutust - enese tegude, enese väljenduste, enese valikute, enese sees toimuva eest.

Osutav ja süüdistav tähelepanu oli suunatud lapsele - Sina – Sinu pärast – Mina ei saanud teisiti - Sina ise põhjustasid, Sina ise küsisid. Mõistev ja toetav tähelepanu oli suunatud vanemale – kellele oli tehtud liiga, kelle vastu oli käitutud valesti, ebaviisakalt, haiget tegevalt – laps oli seda teinud.

Lapse tegelikkuse ja ühises aset leidva tõlgendamise tulemuse teatavaks tegemine tõi kaasa lühises aju/ väljalülitatud aju – vaikides, nõustudes, osaks saava talumine, teada antava tõeseks pidamine.

Häiritud teadlikkus ja tõele mitte vastav Mina pilt = mitte keegi ei andnud/ ei kasutanud tõest informatsiooni – kasutusel oli kindla suunitlusega info ja seda võimendav tähelepanu– eesmärgiks, õigus käituda enese poolt valitud moel.

Sina oled Minule liiga teinud – Sina oled Mind petnud = Mina ei saa olla Mina. Mina kaotust kogev inimene on kohtunud oma enda tunnete informatsiooniga ja temal ei ole teadlikkust/ elu terveid oskusi, kuidas sellises olukorras toime tulla = ta ei suuda oma tundeid ära taluda ega nimetada.

Seega ta sülitab oma tunded välja – ta annab enesega toimuvast teada, ta kasutab last, kui enese laiendatud Mina, kelle vastu ja pihta ta saab, enese seest, enesele söömiseks kõlbmatu välja oksendada.

See on, x vanuses, väike laps, kellel puuduvad eluterveks ja teadlikuks eluks vajaminevad oskused, teadmised, kapasiteet – ta ei suuda ega oska, ise ennast, enese informatsioonist ära lahutada – seega ta ei saa oma tunnetest eraldi seista – seega ta ei saa kogu informatsioonist ülevaadet, et seda, selle reaalsuses, töödelda.

Inimene ei ole õppinud tegema vahet selles, mis on ja milles seisneb - tema tunnete energia, tema tunnetega kaasa toodud sõnumid, tegelikkuses edastatud informatsiooni sisu ja enese sisse salvestunud mälestustega aktiveeruv tundeseisund.

Kõik see on informatsioon, mis on kohal ühe aegselt - sellest selekteerib inimene välja selle, mida tema talub, mis teda/ temaga toimuvat kinnitab ja kõigele sellele reageerib inimene nii nagu tema, ülepinge korral, on harjunud tegema – välja elama, enesest teada andma, teist kasutama.

Vägivaldses keskkonnas kasvamisega seonduv informatsioon on mitme kihiline – Minu osaks sai – mida see Minu jaoks tähendab – oli valus, olen kurb, kogesin hirmu, vajasin tuge = Mina olin laps. Mina näen mustreid ja mõistan vägivalla tagamaad – Mina ei vali samu lahendusi – Mina tean rohkem.

Teise pettumus/ viha ei ole Minu põhjustatud – see on teise valik. Mina saan vaadata üle kogu loo ja enese sammud selles. Kas Mina, tegelikult, rikkusin tasakaalu – kas Mina, tegelikult, tahtsin teist vähendada/ teise arvelt kasu saada – kas Mina, tegelikult, petsin teist, jätsin olulise teabe andmata, ei arvestanud teise poolt teada antuga.

Kas Mina, tegelikult, olin teise poolt öeldu ja välja näidatu, koheldu ja vahendatu – ei olnud. Kas Minu vaikimine, häbi, hirm, lootusetus, vastu vaidlemine, õigustamine - oli, tegelikult, enese Mina tõe ees vankumine ja põhjusega osaks saanud karistuse vältimine – et olin arg ja häbitu, tunnistamaks enese tegelikkust ja enese poolt tehtut?

EI - Mina reageerisin teise füüsilisele ja vaimsele käsitlusele – Minul oli sellega raske toime tulla - Mina ei saanud aru, miks peab, teine, sel moel Minuga käituma = Mina ei saanud enesele osaks saanut ise ära hoida ega ära lõpetada – teine tegi ja väljendus seni kaua, kuni tema valis olla ja teha – see ei sõltunud Minust. Mina sain proovida ennetada, et teine ei vajaks sellist käitumist.

Vägivaldse kasvatuse osaliseks saanul on raske olla ja jääda enese informatsiooniga ühte – seista teise info väljast eraldi ja jääda enese rahu sisse – jääda enese infoga ühte nii, et teise poolne info on nähtavalt ja teadlikult eraldi ning arvesse mitte võetav suurus – raske on seda teha, kuna see toob kaasa vastandumise, teise tunnetest saadetud väljendused, koos olemise lõppemise.

Mõistmine – teine vajab/ tahab oma väljendust – tema on sellest sõltuvuses. Teine ei mõista enesega toimuvat ja teine ei võta eneses toimuva eest vastutust. Tema lihtsalt filtreerib ennast - oksendab välja ja paiskab pihta – paras Sinule, säh Sulle.

Enese teadlikkus – enesele antud tõene informatsioon on aset leidva mõtestamise võti. Info kokku kogumine ja läbi vaatamine – Minu, tegelik, vastutus - Minu tegelikkus – Minu, tegelikud, valikud – Minu, tegelikud, sammud – Minu, tegelik, eesmärk – Minu, tegelik, ühise ruumi hoidmine - ehe ja aus reaalsus.

Vastutuse võtmine - siis, kui tõesti eksisin ja olin ületanud piire, siis tuleb Minul, enese osas, lugu tasakaalu seada – astuda sammud, mis võimalikud ja vajalikud, vabandada, enese osa märkides ja kompenseerida ületatu.

Kuid, kui tegemist on teise valikuga – kogeda enese tundeid - pettumust/ viha/ häiritust - kasutada Mind laiendatud Minana, prügikastina – siis tuleb selge vahe sisse teha – see ei ole Mina ega Minu. Teine ei otsi tasakaalu, vaid kasutab ära võimalust.

Kui inimene näeb/ vajab peatust, et tõstatada tasakaalu taastamise teema, siis on tal kohustus anda teada, milles on asi ja arutleda tema poolt tõstatatud teema üle – anda võimalus koos tööd teha – arutlev info vahetus, et lõpetada lugu mõlemale rahu toovalt – mõlemad saavad võimaluse kogeda, et teda võeti kuulda ja temaga arvestati – mõlemal on võimalus näidata oma väärtushinnanguid ja põhi mõtteid, teise austamist ja ühise hoidmist.

See tähendab, et teema tõstatanu kohustus on vaadata otsa enese tegelikkusele ja enese reaalsuses tehtule, kuid ka sellele, mis on tema sees ja ainult tema teada – kas see on see, mida tema vahendab või see on see, mida tema kasutab enesele vajamineva saamiseks.

Kas ta edastab enese, kui inimese informatsiooni või rolli oma – kas ta edastab informatsiooni inimesele või rollile – kas ta edastab informatsiooni põhi rollis olijale, et täpsustada ühist alust või selleks, et sundida inimest enese tundele vastavasse rolli - enese tunnet muutvasse-kustutavasse rolli.

Vanem seob lapse enesega kokku – Sina oled Laps, Mina olen Sinu Ema/ Isa – Sina oled Minust sõltuv, Minust vähem = Sina pead Minule kuuletuma, Sina ei tohi teha seda ja teist, sest see ei ole ilus, hea, õige – Sina teed, seda, Minu vastu = Sina teed Minule halba = Sina tahad Minule halba teha, kuna Sina oled Isekas, Laisk, Kasutu, Tänamatu, Paks, Inetu, Andetu, jne.

Vanem tõstatab teema ja väidab, et ühises on tasakaal rikutud – laps on saanud, midagi ja laps on olnud, kuidagi - vanema arvelt ja vanemale liiga tehes. Vanema poolsed teema tõstamise kohad ei ole, lapsele, inimeseks olemise kasvamise õpetused, vaid kohtuotsused, mida tema ei saa ära muuta – kuna on olemas, siis tegi – kuna tegi, siis on – kuna on, siis jääb olema.

Vägivaldsele keskkonnale on omane hoida alles põhjused, mis märgivad inimese vähendamise kasutamise õigust ja suunavad teda kindlat tüüpi rolli - ei ole vaja pikalt jahuda – saab hakata kohe kasutama – käsitletav astub, teise poolt valmis seatud, lavale, millel ta võtab sisse oma koha ja annab, sellega, oma energia teise kasutusse. Käsitletav ise paneb oma pea pakule, et teine saaks giljotiini kasutada.

Osaks saanud vägivald, vähendamine, manipulatsioon tegelikkusega, on reaalsuses aset leidnud – see on fakt – seda ei pea õigustama ega tõestama. Vägivalda ja vähendamist kogenu ülesanne ei ole anda, jätkuvalt, informatsiooni - selle kohta, mis ja kuidas sai tema osaks – see ei muuda enam midagi – möödunu jääb muutumatuks.

Enesele osaks saanut vahendades filtreerib inimene, ise, ennast – ahmib õhku ja seisab paigal – Mina kriis. Inimene ootab ja vajab midagi – õigeks mõistmist, vabastamist, kahjutasu, vabandamist – Õige Minana olemist, olla saamist, nähtavaks tulemist – Mina, Minu osa, ühisel väljal – selline, sellisena.

Kõik need lood – milles on inimesele liiga tehtud - on lood, milles, tema ise, ei ole tegeliku enda osa eest vastutust võtnud. Tema on rikkunud tasakaalu – tema on asetanud enesega seonduva vastutuse, kellegi teise õlgadele – Minu tunded/ Mina pilt on teise põhjustatud – Mina saan ennast tunda/ näha/ kogeda teistmoodi, alles siis, kui teine – teeb midagi, on kuidagi.

Inimene on võtnud, kellegi teise vastutuse enese õlgadele. Mina olin teise põhjus – Minule osaks saanu oli Minu enda tagajärg. Lugu, mis ei ole selge, seda lugu ei ole inimene läbi kõndinud - seega elavad need lood tema sees edasi.

Inimene vastustab informatsiooni, millega tema toime ei tule – kui Minule tehti haiget, kuidas see Minu enda süü on – lapse tasandil olev ei mõista hinda, mida temal tuleb oma elu/ kellegagi koos olemise/ valiku eest maksta – Mina olen süüdi = oli põhjus Mind kohelda.

Kuid - Miks just sellisel moel, miks just nii? Eksistentsiaalne küsimus – Mina = Minuga saab, võib ja tohib. Tegelik vastus ja vastutus – Minuga sai, Mina elasin/ olin teisega koos – Mina vastasin teisele/ Mina kasutasin teise poolt loodut/ Mina astusin oma sammud/ Mina väljendusin enese moel/ Mina osalesin teise elus/ Mina otsustasin enese valikud – Mina andsin, enese osa, ühisesse/ ühise alles hoidmisesse.

Vaimse ja füüsilise vägivalla osaliseks saanul on raske jõuda, enesele osaks saanus, enese osani – teda eksitavat informatsiooni on väga palju – temale on seda antud, teda on aidatud selle loomisel, tema ise on seda loonud – sellest on saanud tema enda infobaas, milles ta ei eralda terasid sõkaldest – tema on kõik ja ei midagi – teda ei ole ilma teiseta.

Mina olen teise muutuse põhjus, sest Mina tegin, olin ja teine reageeris MINULE = Mina muutsin teda = tema muutis Mind - teine andis Minu kohta informatsiooni, mis näitas - Mind, teist, Meie lugu - teist moodi ja teistsugusena. 

Laps ei tea ega mõista tegelikku põhjust – tema kohtab, näeb ja kogeb välises aset leidvat – teise inimese, ootamatult, muutunud käitumine, ehmatust kaasa toov reaktsioon, sügav ja hülgav vaikus – Mina olen teinud selle, Mina olen selle põhjustanud = Minu süü ja vastutus = Mina pean tundma süüd – olema energia, mida teine saab kasutada enese vajaduste rahuldamiseks. 

Enese taastamise protsess - siis, kui teine on ennast väljendanud ja välja elanud, siis taastub endine - siis on sama - Mina olen olemas, kuna teine on, Mind, Minuna, nägevana, olemas.

Marianne

22.08.2026.a

Moonutatud reaalsus IV - Teine rikkus Minu Mina ära - teine lasi sellel katki kukkuda

 

Inimene ehmatab, solvub, vihastab, tardub, on hirmul, läheb lukku, puruneb kildudeks - siis, kui tema saab aru, et temale on valetatud. Temale on jäetud rääkimata, temale on räägitud osa loost, temale öeldu ei pea paika, teda on teadjate hulgast välja jäetud – tema ei ole teadnud kogu ja täpset informatsiooni, temale ei ole tegelikkust vahendatud, esimesele võimalusel – räägiti alles siis, kui teisiti ei saanud ja nii nagu seda valiti teha.

Aset leiab Mina kriis – on rollide mitte vastavus – kuidas sai Tema, Minule – Oma ... , sel moel teha. Fakt, et sai ja tegi, on tunnetetormi põhjuseks - Mina ei ole Mina – Mind ei ole enam – Kes Mina olen – Kes Mina teise jaoks olen?

Tunded tähendavad vastuseta küsimusi – Milline on Minu tähendus teisele? – Milline on suhtes olijate lähedus? – Milline on ühenduse alus, sisu, eesmärk? Millised neist enam paika ei pea või mitte kunagi paika pidavana ei ole olnudki? Mis, kus ja milles on tõde? Kas teine on, üldse, valmis/ nõus täit tõtt välja rääkima?

Inimene pehmendab enesega toimuvat – ta juhib omab tähelepanu sellele informatsioonile, mis on talutavam ja mis õigustab enese tundeid. Inimene, ise, annab endale selgitused – Okey, tema sai teha, sest tema on – loetelu teatud kindlatest isiku omadustest, harjumustest, haridusest, töökohast, sõpradest jne on põhjuseks – sellised inimesed teevadki/ valivadki/ ongi sel moel – mida temast muud oodata oligi.

Lisaks sellele oskab inimene anda enda tunnete jaoks vajalikku materjali - Okey, tema sai teha, sest Mina olen – loetelu teatud kindlatest isiku omadustest, vanusest, välimusest, ressurssidest, kehakaalust, päritoluperekonnast, jne. Sellistega nagu Mina sel moel käitutaksegi – mida muud Minul tahta ongi.

Seejärel, kui lugu ära selgitav, teise ja enese Mina on paika pandud, tuleb veelgi tõsisem kukkumine – kohale jõuab järgmine informatsiooni laks – Mina elasin vales – Mina ei oleks siis, sel moel olnud ega seda teinud, kui oleksin teadnud, kogu, tõde.

Inimene näeb konksu, kuhu kinnituda, et oma tundeid edasi toota – siis, kui Mina oleksin teadnud, siis Mina oleksin saanud, juba varem, korda teha, et ennetada, et vältida sellist tulemust – Mina oleksin saanud, suutnud, osanud, teadnud olla õige – siis Minule ei oleks pidanud, saanud valetada = Mina ei oleks pidanud olema hetkes, kus Minu Mina on katki tehtud.

Seejärel suundub tähelepanu enese aja ja ressursside kaotusele – kogu see aeg Mina ju jagasin, ennast ja enese oma, teisega, olin teise pärast ja jaoks olemas – kui oleksin teadnud, siis ei oleks seda teinud – Minu oma oleks jäänud Minule – nüüd on teine, selle, valega ära võtnud.

See on enese häbi – Mina oleksin siis õige olnud = teine ei oleks saanud, teades enese tegelikkust, Mind ära kasutada. See on ettekujutus – seljataga naermisest ja pilkamisest ning tegelike tunnete paljastumisest – millise pilguga, tegelikult, teine vaatas ja millise tundega, tegelikult, koos oli. Pidas lolliks, rumalaks, sest olin, uskudes, loll ja rumal.

Ehmatav avastus – kui teine sai, selles ja sel moel, valetada, mida ja millal ta veel on valetanud. Inimene vaatab kogu loole nii nagu enam ei oleks, midagi endisena – kõik on kaheldav ja kahtlane – kõik võib ja saabki olla vale – millesse siis uskuda, millele toetuda – mis on siis päris ja tõeline.

Inimesel on enesest kahju – külla tulevad masendus, kurbus, olemas olemise mõtte puudus – ei ole julgust astuda ega uskuda, tunnete energia hoiab paigal ja aitab „eksimusi” vältida – ei ole luba, kellelegi toetuda – ei ole luba, kedagi uskuda – inimene on pidetu. Mina kriis kestab – ta kogeb enese tundesõnumeid.

Olen Sinuga, kuid - Ära valeta Minule! Olen teiega ühes, kuid - Ärge valetage Minule! Valega kohtumine tähendab, et - Mina lähen katki = Mind ei ole enam olemas – Minul tuleb enese elu uuesti üles ehitada – Minul tuleb ise ennast kokku lappida.

Minule valetati – Mina olen see, kellele peab valetama – Minule ei saa tõtt rääkida – Mina ei kuula seda – Mina ei mõista seda – Mina ei usu seda – Mina sunnin, teist, valetama – Mina ise olen põhjus.

Teise vale on valus kogemus ja ühises tasakaalu paigast viiv tegu, sest on olnud pimesi/ usaldav uskumine ja teisele lootmine. Mina tean, mida teine tahab, arvab, vajab, tegemas on – Mina saan tema peale kindel olla = Mina tean, kus teine asetseb, millele Meie toetub ja miks meie koos oleme.

Mõistmine - teise vale on teise südametunnistusel ja tema valiku(te) nähtavaks tulemine – vale on inimese põhi mõtete ja väärtushinnangute ning inimeste vahelise suhte/ suhtluse indikaator. Vale teeb nähtavaks tegelikkuse – milles, valetatakse, mil moel valetatakse ja miks valetamine valitakse – mida ja kuidas inimene endale lubab, mida ja kuidas mitte.

Jah, teise inimese valedega kohtumine on valus ja raske, kuid üks teine vale on sellest määravama tähtsusega – see on ise endale valetamine. Siis, kui inimene usub, kellegi teise valet/ milleski muus seisnevat valet – siis, kui inimene ise kinnitab endale, et just see on tõde, millele tema saab toetuda, siis tema ise valetab endale.

Inimene, kes ise annab endale kasutada informatsiooni, mis põikab kõrvale reaalsusest, valetab ise endale. Inimene, kes loeb mingeid märke, toetub eeldusele/ oletusele ja ise annab endale teada – Mina tean, see tähendab seda – Mina tean, Minul on see olemas – Mina olen, sest Minule on kinnitus olemas - Mina tean, see viib selleni.

See on põhi, mille inimene ise endale annab, et seejärel sellele toetuda – järgnev peab seda põhja kinnitama, selle saavutama, alles hoidma – inimene tahab kogeda, uuesti ja püsivalt, seda tundeseisundit, millega ta enesele lubatut, olemas olevat kinnitas ja koges.

Inimene, kes usub, loodab, vajab - see inimene valetab endale – tegelikkus – ta ei tea tulemust, tulevikku ette – inimene saab olla tark, alles tagantjärgi – siis, kui tema on juba näinud ja on ära kogenud, kuidas sai olema.

Seega on mõistlik anda endale aus informatsioon kasutada – Mina ei tea tulemust, kuna – Mina ei tea teise tegelikkust - Mina ei tea kogu informatsiooni. Uskumine ja lootmine, millessegi, ei tähenda seda, et saab olema ja ongi nii nagu Mina tahaksin/ vajaksin/ usun/ panustan, et on ja saab olema.

Minust ei piisa = Mina ei tee, selles loos, teise osa/ samme teoks – Mina ei tee ega tea teise valikuid ja nende tegemise põhjuseid – Mina ei tea, millist informatsiooni teine kasutab, mille on enesele eesmärgiks seadnud ja, mil moel on ta võimeline panustama, ühisesse.

Tõele vastava informatsiooni kasutusele võtmine vabastab inimese pingest ja asjatust ootusest ning valusast kogemusest ja kibedast kaotusest – seda siis, kui teine ei olnudki, vajaduste/ uskumuste/ lootuste/ eesmärkide kohaselt, õige ja vastav – seda siis, kui teine ei vormistanud inimese poolt oodatud/ vajatud tulemust ära.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas/ suhtes kahjustada saanud kompuuter on see, mis paneb inimest ise endale valetama ja loomulikult teda ka suunatakse seda tegema – tema peab kinnitama valetava teise alibi.

Inimeste suhted põhinevad, millelgi/ tulenevad millestki – Mina olen + Tema on = Meie oleme – see on ühine põhi ja ühendatud ruum. Suhte kvaliteet ja ühes olijate lähedus sõltub sellest, mida see Meie tähendab ja milles see seisneb – Kes kokku said ja Kes koos on.

Rollidel põhinev Maailm tähendab, et suheldakse ja koos elatakse rollidest tulenevalt. Põhi ja teadlikkus on Mina olen x roll – teine on x roll. Meie peame koos olema, sest Meie oleme kokku mõeldud – Mina kinnitan teist ja teine kinnitab Mind = Mina, rollina, saan olemas olla, läbi teise = Mina vajan, rolliMinana olemas olemiseks, teist.

Rollidest alguse saanud suhteid saab lahendada rolle valivana või inimesena. Roll tähendab kujundatud, piiratud, tähelepanule vastavaks vormitud Mina. Inimene tähendab ausat tegelikkust – ta ei muutu ega muuda enda Mina, et olla, millelegi vastav või suunata teist, enese muudetud Mina, rollile partneriks.

Roll ei tähenda, et oldaks inimese tegelikkusena ega seda, et valitakse teist, kui inimest, endaga ühte – rolli nimi ja sellega kaasnev on olulisem – seega saab inimese välja vahetada, kui too ei ole enese vajadustele vastav – teise, kui rolliga kaasneva eest, ei olda nõus maksma – inimesele ei tehta välja - enda kinnitusele makstakse tasu.

Roll tähendab, et teist on vaja – Mina kinnituseks, energia vahetuseks, laiendatud Mina omamiseks. Mina üksinda, kõiges/ selles, ei saa = teisel on, teine oskab = teine annab Minule ka - ühendavaid rolle omades, teine peab Minule andma, Minu jaoks olemas olema. 

Inimeste suhe tähendab, et koos olles saab luua enamat – mõlema energia, teadmised, oskused koos teevad kokku parema tulemuse – on sünergia. Inimese põhi vajadused ja arenguks oluline ei ole kaup, millega teda kontrolli alla hoida, vaid normaalsus, mis on temale võimalik = ta ei pea kartma, et seda ei ole, seda ei anta, selle eest nõutakse enese müümist.

Rollidel põhinevad suhted tähendavad ühiselt jagatud hetki ja kogemusi, kuid ei pruugi tähendada lähedust. Inimeste vahelised suhted tähendavad ühise aja hindamist ja väärtuslikuks pidamist – inimesed kasvavad sellel teel kokku ja saavad lähedasemateks.

Inimene külmetab rollidel põhinevates suhetes – emotsionaalne külmus, isiklikuks/ inimese arenguks vajalike võimaluste piiratus, vägivald ja vähendamine, vabaduse puudus. Inimese energiat kasutatakse ära – selle abil luuakse vähemat, laiendatakse enese Mina, rahuldatakse ja filtreeritakse ennast.

Rollidel põhinevas suhtes on tähelepanu relv ja mõjutuse vahendiks – sellega saab hoida inimest kontrolli all, sundida teda alluma, taluma, muutma, muutuma, ennast hävitama. Tähelepanu on suunatud inimest nimetama, et saada õigus, teda, teatud kindlal moel kohelda. Tähelepanu on inimese kohta käiva teabe edastamiseks – oled see, sellisena oled vale, pead olema see.

Inimeste vahelistes suhetes on tähelepanu toetuse ja mõistmise andmine/ kinnitamine – see suunatakse sellele, mis takistab ühist ühisena olla, mis segab inimese arengut ja vaimset/ füüsilist heaolu.

Tähelepanu vahendab tegelikkust ja hõlmab inimese valikute mõju, kellelegi teisele/ ühisele - tähelepanu on suunatud inimese kasvamisele – Sinu hetke teadlikkus, Sinu sammude tagajärjed – siin ja selles tuleb Sinul vastutus võtta – Sinu sammude tagajärjed on rikkunud tasakaalu, need on puudutanud kedagi teist.

Rollidel põhineva suhtluse ja inimeste vaheliste suhte konflikt ilmneb kohas, kus ühine ei lähenda ja teisega lähedus ei ole võimalik. Inimesed on elanud ja olnud koos, nad on ühes elanud läbi ja lahendanud ühte ja teist, kuid sellest teekonnast ei ole saanud Meie-t, vaid on jäänud vahe ja eraldatus – on Mina ning välja jäänud/ välja jäetud Mina, kellele ei ole teise kõrval kohta – nagu oleks olemas ühine põhi, kuid ühist ruumi ei looda, selle loomist ei võimaldata, see keelatakse, see lõhutakse.

Mina olen Vale – Mina olen olnud vale – on informatsioon siis, kui see teine, kes on valinud rollide Maailma – ette hoiatamata, kuid ka ähvardusi öelnuna, teist põhjuseks toonuna - kaotab senise läheduse/ keeldub lähedusest/ vahetab välja tähelepanu/ vaikib/ kasutab vägivalda/ on sarkastiline/ valib, kellegi teise/ vaheldub käitumises, väljendustes, kohtlemises jne. Teine näitab välja, et tema ei ole oma ega turvaline – teine annab teada, et tema jaoks ei olda oluline.

Teisele alibi andmine on manipuleeriva käsitluse tulemus – inimene otsib põhjust endast – Minul oli ju, miks Minul enam ei ole – Mina sain ju, miks Mina enam ei saa – mida Mina tegin – kuidas Mina vale olin = miks Mina ilma jäin?

Pealt nähtud võrdlus – Mina ise pean, kuidagi/ mingil põhjusel, vale olema, sest teine, teis(t)ega saab ja on. Mina olen kõik ära rikkunud, sest teine enam ei taastu – ei vaheta ennast naeratama ja ühte lubama = ühise olemas olemist võimaldama. Minule on teatavaks saanud, et teine ei taasta senist ühendust enne, kui Mina olen osanud õigena olla – see on hirmutav info, sest Mina võin uuesti eksida ja siis jään jälle ilma/ üksinda/ valeks.

Vägivaldne suhtlus ja vähendav kohtlemine annavad teada, et põhjus on eemale lükatus, eemal hoitus – tema oli vale, tema ei olnud õige = ta ei kinnitanud teist õigel moel, teine ei saanud ennast/ teda õigel moel kogeda – valesti olemine tuleb korda teha.

Rollidel põhineva suhtluse ja inimestel põhineva suhte konflikt tähendab üha kasvavate valede hulka – üks ei vali tõtt rääkida ja teine ei vali küsida küsimusi, mille vastusega ta toime ei tule - ta ei vali kohtuda informatsiooniga, millega tema toime ei tule.

Rollidel põhineva suhtluse ja inimestel põhineva suhte konflikt tähendab üha kasvavate valede hulka, sest rollide tasandile jäänu ei vali tunnistada tõtt – ei enese tegelikkust, ei enese tõeseid eesmärke ega ka teise tegelikku tõde tõeks tunnistada - kuid ta saab enese tõe välja näidata ja seda kogeda anda – see on see külmus, vägivaldsus, ükskõiksus, üksinda jätmine.

Kuid ta saab selle ka välja öelda – nii nagu alkohol lõdvendab inimese rollinäo ja inimene avaldub enese eheduses – nii ka enese rahulduse ja laiendatud Minana olemise hetked on kohad, kus tõde öeldakse välja – see ja see oli vale, selles ja selles peitus vale – tegelikkus oli ja on selline – Mina olen – Sina oled – Meie-t ei ole.

Mina ei ole Sind kunagi tahtnud – kes Sind üldse tahab – vaata ennast – Sina ei ole väärt, et Sinuga koos olla – Sinust ei ole millekski = Sina ei anna/ ei taga vajaminevat tähelepanu, rolliMina.

Sina võtad Minult vähemaks, Sina kasutad Mind ära = Sinuga koos olles olen Mina sunnitud selleks, mida Sina ei saa Minule korvata = Mina ei taha, et Sinu Mina oleks Minust üle ja parem – et Sind saaks, Minuga, võrrelda – Mina ei taha seda informatsiooni, mida Sina edastad, mille Sina üles tood.

Inimese põhi – inimese väiksus ja vaimne piiratus – Mina, mis ei talu enesele vajaminevale konkurenti – Mina, kes peab teisest vabaks saama, et ise endana elada = tõestada endale/ Maailmale/ kindlale teisele Mina olemist, Mina suurust, Mina olulisust = parema, ilusama, võimsama, ainsa Mina kogemus.

Inimene, kes ei tule toime ausa informatsiooniga ega suuda seda enesele söödavaks teha - vajab laiendatud Mina, kelle abil ise ennast filtreerida ning läbi teise, enesele vajamineval moel, ise ennast näha ja kogeda.

Möödunud aja lahendus – inimese vaimne võimekus on jäänud, selles kohas, lapse tasandile pidama – laps pöördub vanema poole, et kasutada teise inimese energia välja ja vaimset avatust – laps protestib, sõdib, vaidleb, väldib, keeldub – ta tegeleb vaimse piiratuse füüsilise väljendusega, turvalises ja enesele kuuluvas keskkonnas.

Kinni jäämine tähendab, et inimene ei ole astunud järgmist sammu – selleks vajalik tugi ja mõistmine jäid, möödunus, ära – vanem andis järgi – lõpetas piiri panemise, andis lapsele meelehead, tegi ise ära, lasi ennast peksta, enesega, kui inimesega, halvasti käituda.

Vanem andis järgi – inimene astus esile – vastas lapsele samal moel – välja tuli vanema rollis oleva inimese vaimne piiratus ja info vastuvõtmise, kogumise, töötlemise oskused. Suur inimene käitus samal moel – karjus, peksis, sõimles, vastustas – kasutas last enese laiendatud Minana ja temaga ühendatud energiat enese sisemuse välja oksendamiseks.

On loomulik, et sellises olukorras ei õpi laps isiklikuks vastutuseks ja vaimselt teadlikuks eluks vajalikke oskusi. Talle ei ole õpetatud inimese piire nägema ja tajuma – teda on koolitatud rolli piirides püsima ja rolli nimedele vastavana olema.

Roll ei soojenda – inimene vajab ja otsib inimest ja inimesega lähedust. Suhted, milles on põhjus ja vajadus tõsta üles aususe ja läheduse teema – on suhted, milles kehtib tava, et toimub sisse ja välja lülitumisi – oled/ ei ole – olen/ ei ole.

Need on suhted, milles ei ole turvatunnet, sest - ühine oli ja on/ ühist ei ole ega saa olema - kuigi ühine jääb alles. Need on suhted, milles üks püsib kindlates rolli piirides – ta markeerib, oma kohal olemisega, ühte siduvat põhi rolli, kuid ta on inimene, kes ei ole teist, inimest, enesega ühte valinud. Rollina olles ta on teisega, kuid inimesena väljendudes ta lükkab, teise, enesest eemale – ühendavad rollid, elukoht, keskkond jäävad alles.

Inimene, rolliMina taga, on valinud koos olla - mingi kasu saamise eesmärgil, vabaks saamise sammu astumata jätmise tõttu, enese Mina tõestamise/ tõstmise vajadusest lähtuvalt. Teise Valeks nimetamine on tema moodus, kuidas kontrollida suhtlust, läheduse kaugust, ühenduse sees toimuvat, enese, ühisesse/ ühisest tulenevate, panustamise kohustuse suurust/ sellest vabana olemist.

Roll ei panusta inimese kasvu ega inimese toetusesse – rollina väljenduvaga koos olev inimene jääb üksinda siis, kui tema, kui inimese, elus on raskused, abi vajadus on suurenenud, käsil on tõsised muutused. Ta ei näe ega leia enese kõrvalt õlga, millele toetuda ega teist, kes temaga jääks – tema, inimesena, on üksinda.

Inimene vajab selgust ja seega vajab ta informatsiooni, millele toetuda – Minul on olemas see, Minule on võimalik see, Mina saan arvestada sellega. Rollil põhineva suhtluse ja inimese suhte konflikt tähendab, et inimesel ei ole sellist, vajaminevat, informatsiooni endale anda – ta ei tea, mis ja kuidas on temale võimalik – tema sõltub teisest ja teise valikutest – teine saab olla, kuid teine saab ka selja keerata ja abita jätta.

Inimene vajab selgust ja seega vajab ta informatsiooni, millele toetuda – inimesel on vajaminev informatsioon olemas – ainult tema ise valib seda mitte kasutada – tema tahab tegelikkust teistsugusena – ta ei ole valmis reaalsusega kohtuma.

Ühegi inimese valed ei püsi, täiuslikus, varjus ega saada neid, kõiges, ära peita – inimese tegelikkus tuleb nähtavale pisiasjades, tema reageeringutes, tema valikutes, tema toonis ja kehakeeles, ilmetes ja energias.

Rolli nimi ei ole tõe tähis ega sõnad ole tõe kinnitus – vaja on vaadata tervikut ja näha, välja sätitu taha jäetut – punased lipud tähistavad kohti ja teadmisi, millega tuleb arvestada – siin ja selles ei kõla kokku, on vastuolu sees, on näha väärtushinnangud, on kogeda põhi mõtted.

Siis, kui inimene ei vali tegelikkust näha, seda tõeks tunnistada, seda teadmist kasutada, siis tema valetab ise endale – tema ise paneb ennast olukorda, kus tema elab vales ja temale valetatakse – tema aitab teisel valetada – tema annab teisele alibi.

Kaine peaga, enese rahuldamise hetkest väljas pool, eitab rollide tasandile pidama jäänu enese tegevust ja valikuid – Kuidas saad, Sina, Minu kohta sel moel rääkida! – Kuidas saad, Sina, Mind niimoodi kohelda! – Mina olen ju Sinuga, mida Sina veel tahad! – Mina olen Sinu jaoks olnud ja Sinule andnud, Sina oled tänamatu! – Mina olen Sinu Ema – Mina olen ainus, Mind tuleb austada ja hoida!

See on manipulatsioon ja erinevas astmes agressiivsus - rollide kasutusele võtmine/ tähelepanuga osutades, nimetamine/ vähendamise ja pasiivse agressiivuse teostamine/ loo ümber pööramine – see annab märku inimesest, kes valib valetada.

Temaga ei pea kaasa minema – temaga ei pea kaasa mängima - temalt ei ole vaja/ võimalik tõe kinnitust saada – ta ei tee seda, sest ta ei ole selleks võimeline – ta ei suuda enese tõelist inimese nägu paljastada.

Ta saab vastu rünnata ja mingisuguse, valitud, tõe välja öelda siis, kui ta saab anda endale rolli, milles see on tema õigus. Ilma vajamineva rollita, tõega nurka aetuna, teeb ta võimalikult palju haiget – tema tundetu ja tunnete sügavus paistab ja paiskub välja – füüsiline ja vaimne vägivald, reaalselt teostatuna.

Häiritud teadlikkus tähendab, et siis, kui on tõe rääkimise hetk, siis inimene eitab temale teatavaks saanut – siis, kui on valetamise hetk, siis inimene tahab uskuda selle tõeks, kuigi ta teab, et see ei ole seda.

Inimene ise valib selle, millesse tema uskuda tahab ja saab – inimene ise valib selle, mis kinnitab tema Mina, keda ei ole olemas – temal ei ole selle Mina kinnituseks tõest materjali – kuid ta saab uskuda, siis kui ta näitab endale kätte selle info, mida on võimalik selle Mina olemas olemise kinnituseks kasutada – mis siis, et see on vale – kui see on olemas, siis seda saab kasutada.

Vaimses ja füüsilises tasakaalus püsimiseks tahab ja vajab inimene ühte ja ainsat reaalsust – seda, mis püsib paigal ja on paigas ja see ei muutu ega seda muudeta ära. Inimene on selles sama ja inimese jaoks on selles sama.

Tegelikult on see juba inimese tegelikkus – rollidel põhinev suhtlus, mida teostatakse vägivalda ja vähendamist kasutades, põhineb samal ja püsib samana. On inimene isiklik teema, et tema ei ole sellega nõustunud ja on tahtnud seda kogeda teistsugusena, selles olla teist moodi – et olla teise jaoks see Kes ta ei ole.

Enesega, kui inimesega, kooskõlas olemiseks - tuleb inimesel teha seda, milleks tema ise ei ole, seni veel, valmis olnud ja mida tema ise on, seni veel, keeldunud valimast – see siin, Mind ümbritsev ja Minu osaks saav, on tegelik ja üheselt paika pidav reaalsus – see on selline PUNKT

Inimesel tuleb ise teha ära oma otsus ja see teostada – selle inimesega koos on Minul sellised võimalused puudu, kuid sellised kogemused tagatud. Mis siis, et Mina saaksin, näilise, koos olemise – saaksin tähelepanu ja suhtlemise, et kogeda koos olemist ja uskuda ühise olemas olemisse, Minu moodi.

Mina tean, et selle koos olemise hind läheb Minule maksma iseenda – Mina pean olema rollina, sest inimesena olles toon, Mina, suhtluse sisse konflikti – rollidel põhinevat suhtlust ei saa viia inimeste vahelise suhte tasndile.

See, kelle jaoks ja kellega koos saan olla, enesest vähendatuna, roll – selle inimesega koos olemisest ei ole mõistlik teha oma aja kulutamise kohta – varem või hiljem jään Mina üksinda, Minule tehakse, tahtega, haiget – Minule näidatakse koht kätte – oled vähem, oled vale = oled see roll, et Sind oleks, õigus ja põhjus, sel moel kohelda ja kindlal viisil näidata = võrdlus teisega, võimalus teisele. 

Kuid ei kohta, tähelepanu, hoidmist, austust inimesele, inimesega - see on see, kuidas teine valib olla inimene, rolli nime võimalusi kasutavana. Suunates tähelepanu rollile, kuid soovides tähelepanu inimesele, teeb ukse avanu endale osaks saava ise võimalikuks,

Marianne

20.08.2026.a

Moonutatud reaalsus III - Siin saate jalgu pühkida!

 

Inimese huvitavad harjumused tähendavad õppetunde, mille eesmärgiks, liigagi sageli, ei ole teadliku ja elutervelt mõtleva, valiva, tegutseva inimlapse kasvatamine. Harjumus, kui sõltuvus, on käitumisemudel ja joonis, mida tuleb järgida – teades oma kohta, kohates märgusõna, alludes, rollina, rollile.

Mis siis, et inimene kasutab, kindlas kohas, ühte kindlat informatsioon – see ei muuda ära tõsiasja, et inimese kasutuses ja arusaamisi tähistavana on tal olemas ka teistsugused teadmised – ka need, mis kummutavad või vaidlustavad harjumustes käibel oleva.

Sageli on need teadmised, kui tajud, alateadvuses, varjatuna, salatuna, aktiivsest kasutusest väljaspool olevatena. Inimene ei usalda, ei julge, ei tea neid kasutada – tal puuduvad kogemused, kas need peavad paika või tal on juba olemas kogemused, et neid nimetatakse valedeks, keelatuteks, ebanormaalseteks.

Erinevate informatsioonide vastu pidisus ja harjutamise tulemusel kasutusel olev ei tee inimlast vabaks ja õnnelikuks, sest harjumus tähendab, sageli, teatud moel väljenduvat käitumist – alandlikkust, kuulekust, enese vaigistamist, vaikimist, käitumise/ välimuse muutmist, vabanduse palumist, midagi tegema tõttamist.

Kuulekas ja alluv ning oma kohta/ kohustusi teadev laps on vägivaldse ja vähendava kasvatuse tulemus. Tema tava on olla vägivaldse vanema laiendatud Minaks ja vaimset enese rahuldust teostava suure väljenduste sihtmärgiks, prügikastiks.

See tähendab, et - laps püsib paigal/ ei liiguta sobimatult/ ei räägi, kui luba ei ole antud/ teeb, mis nõutakse/ ei vaata silma/ talub ära osaks saava. Laps teab oma kohta ja kohustust – tema ise on andnud vanemale põhjuse, teda, sel moel kohelda st kasvatada/ õpetada/ korrale kutsuda. Rollide mängu rutiin, et suur saaks, ise, ennast, vajamineval moel, filtreerida ja rahuldada.

Elus on tavaline, et harjumus jääb sisse – inimene, ka suurena, reageerib, vägivalda ja vähendamist kasutavale teisele, samal moel nagu enese möödunus – inimene talub enesele osaks saavat, sest tema jaoks on toimuv loomulik ja loogiline asjade käik.

Loomulik ja loogiline tähendab magavat teadlikkust - inimene on enesele osaks saavaga harjunud ega vaidlusta seda, aktiivselt, kuid see ei tähenda, et see sobiks temale. Inimene on osaks saavast häiritud - tema vaimne tasakaal on paigast ära ja füüsilisel tasandil ilmnevad tagajärjed.

Inimene ei tea, et tegelikkus ei pea olema selline – vägivallale ja vähendavale käitumisele on põhjus ja õigus öelda Ei. Inimene ei tea, kuna tema ei ole kogenud, et – ühises ette tulevate ja isiklike teemade puhul on võimalik arutelu, läbi rääkimised.

On võimalik, et ka inimesel on olemas oma sõnade/ mõtete/ vajaduste/ väljenduste/ tegude õigus – on võimalik, et inimest võetakse kuulda ja temaga arvestatakse. Et ei ole ainult ühe mehe show, vaid on kaks koos, kes teevad koos tööd, et koos olemine oleks, mõlemale, parem ja parim.

On tavaline, et teisele meelejärgi olemine ja teise jaoks õigena olemine, ulatub kaugemale – on tavaline, et sõltuvuslikud harjumused, kui Mina pildid, tulevad kaasa ka vägivaldsetest suhetest väljapoole – argisesse elu, kus inimesed, korraks, kohtuvad ja suhtlevad ning kellegi sammud toovad kaasa tagajärgi, mis viivad ühisest tasakaalu.

Ka siin on inimest hästi koolitatud – tema teab oma osa – sõnu, mida tal tuleb lausuda/ nägu, mis temal tuleb ette manada/ sammud, mis temal tuleb astuda.

See on tühi asi! Sellest ei ole midagi! Las see jääb! Lase sellel olla! Mina ise!

Tegelikkus - teise olemisel, väljendusel, valikul, teol - on olemas reaalsed tagajärjed ja need puudutavad inimest, kuidagi – tema on otseselt pihta saanud/ tema peab midagi enamat panustama/ tema peab midagi korda tegema/ tema ei saa enam midagi konkreetset/ temale jäi midagi vähem.

Ühiseks muutunud lugu, ootamatult ühiseks saanud väljal – kuid inimene peab teist rahustama - tema peab teisele teada andma, et teine on vaba ja inimene tegeleb enese osaks saanuga ise – teine saab ära minna ja lugu loetakse lõpetatuks.

Sageli ei tahaks inimene sel moel öelda ja vastutust ainult endale jätta, kuid teine lausub, ennast vabastavad, sõnad juba ise või ei tee juhtunust väljagi või ründab vihaselt, et - Sina ise seisid ees! või Ära tule ennast tähtsaks tegema!

See tähendab, et teine pani paika välja ja sellel aset leidnu – märkides ära enese osa ja inimese osa. Andes teada, kuidas tema lugu näeb ja mil moel see teda puudutas ning mida tema teeb ja mis jääb inimese osaks.

Teist vabastavad sõnad ja tegevus tähendavad harjumust, õpetust, valetamist – tegemist on vastuseisu vältimisega, tähelepanu vältimisega, tähelepanu vajadusega, enese Mina pildi järgimisega, julguse ja teadmiste puudumisega, kuid ka teisele, teise tunnete äratamiseks, informatsiooni andmata jätmisega.

Ega inimese harjumused tule tühjast – teist vabastav käitumine on lapsena kogetud manipulatiivse käsitlemise tulemus – Sina oled vanem! Anna nüüd teisele, tema tahab ka! Sina pead teisega jagama! Ära ole kade! Vaata, mida Sina nüüd tegid – teine on nüüd kurb, nutab, on lohutamatu! Küll Sina oled ikka isekas ja kade! Vaata, mida Sina, nüüd, oma Emale tegid – kas Sinul häbi ei ole! Kuidas Sina oma Emaga räägida – oled tänamatu/ kasvatamatu – Sind tuleb karistada!

Teise vabastamise, vabaks andmise/ teise informatsiooni järgi tegutsemise, käitumise puhul - on tegemist – ise enda vähendamise ja kaitseta jätmisega - enesest eraldi seisva teise eest vastutuse võtmisega - ühisele väljale tasakaalu loomise võimalusest ilma jäämisega.

Energia ei vaata nime ega aja taga maha jäetud jalajälgi – energia, mis on paigast ära, võtab vajamineva sealt, mis on temale lubatud – Mina olen vastutav - sõnad lausunu, maksab vahe kinni – ebaõiglus, mis inimese vastu tehti, ei saa õigeks tegelikul teel, sest inimene vabastab teise ja seega peab tema ise maksma enesele osaks saanu eest – tema osaks saavad reaalsed kogemused, temale jääb tegelik panustamine.

Sel moel tasakaalustuv lugu toob kaasa ennast maha tegeva, vihkava, vähemana nägeva inimese – lisaks sellele on ta solvunud ja kibestunud, sest teda ei toetata, teda ei aidata, tema vastu tehtut/ tehtavat peetakse õigeks ja normaalseks.

Inimene kannatab, kuna tema ise suunab ennast kannatama – elu annab õppetunnid - mühakad, varvastel tallujad, küünarnukiga pihta panijad, vahele trügijad, nina eest ära võtjad, millegi katki tegijad ja mingite piiride ületajad.

Kõik see, selleks, et inimene õpiks seisma sirgelt ja välja ütlema selgelt – see siin, selles, ei ole Mina ega ole see Minu – need on, kellegi teise sammud ja teod – need on tema vastutada. Mina ise panen paika ja ütlen välja selle, mis ühiseks muutunud loos aset leidnu tasakaalustab ja ühise välja lõpetab.

Õige on öelda – See juhtus, Käitusid hoolimatult, Ei arvestanud. Ennekõike on oluline öelda ise endale tõtt – teise tegu läks Minule maksma, teise sammu tõttu pean Mina kasutama oma ressursse – muidu ei oleks pidanud, muidu ei oleks olnud tarvis.

Siis, kui on olnud kogemata – teine ei näinud ette või teisel oli, olema saanut, raske ära hoida – siis, kui ka teine koges, millegi kaotust või puudutust, siis tuleb sellega arvestada – haiget saanut, komistanut ei tohi karistada lisaks – selles kohas on tasakaalu loomine üsna peen kunst – sageli võtab vastutuse see, kellel on, sellel hetkel, rohkem võimalusi ja ressursse, kuid võimalusel tuleb jätta ka teisele midagi kanda.

Siis, kui loos on ka inimese enese osa sees – inimese sammu tõukest või vahetust osalusest sai olema, jätkus, lõppes. Siis tuleb enese osa välja öelda ja selle eest vastutus võtta – Mina ja Minu oma – Mina ise tegelen sellega.

Siis, kui ühiseks saanud loo tasakaalust välja viimine saab olema teise tahtest ja hoolimatusest, teise poolt teostatud piiri ületamisest, teine jättis, tahtlikult ja eesmärgipäraselt, inimesega arvestamata, siis ei tule astuda rollide Maailma ning järgida sealses kehtivaid/ kehtinud reegeleid, vaid tuleb panna enda jalge alla pidav põhi – 

Mina olen oluline, Minu aeg on oluline, Minu aeg on väärtuslik, kuid siin ja selles Minuga ei arvestatud. Mina võtan nähtavaks tehtud/ nähtavaks saanud informatsiooni vastu – kuid see, mis ja kuidas aset leidis, ei olnud okey. 

Sellisel hetkel, mil tuleb piir panna ja ise, ennast nähtavaks tehes, ennast kehtestada - on eluterve viha tundmine lubatud ja õige – see on enese eest seismine - Mina vaatan otsa reaalsuses aset leidvale/ aset leidnule - Mina ütlen aset leidnu välja, osaks saavast tähelepanust/ käsitlemisest hoolimata.

Enese ja teise tegelike osade paika panemisega, kui kaugemalt vaatamise ja avatud teadlikkusega olemisega, kaasneb inimesena kasvamine – Mina ei vasta ühiseelu rollide mängu ootusele – Mina ei tee naeratavat nägu ega lausu, et - Ei ole midagi/ Las see olla/ Küll Mina ise!

Mina tean ja väljendan tõde – teise samm läks Minule maksma – teisel on õigus sellest teada saada ja see ei tee Mind – pahaks, hoolimatuks, häbistavaks, süüdistavaks, valeks, kasvatamatuks, teisega mitte arvestavaks. 

Mina ei tee, tõega, teisele liiga - Mina annan ühisele välja tõese informatsiooni ja seisan enese jälgede juurde - teise omad on temaga - väli teeb vahet ja taastab vajamineva tasakaalu, vajalikul ja võimalikul moel. Sageli on õppetunni võimaldamine isiklik panus, mille läbi leiab aset tasakaalustamine.

Mina ise ei pea jääma kontrollima ja pealt vaatama - Mina ei pea jääma loo sisse kinni, et teisel tuleks Mind ja Minu osaks saanut tunnistada, et Mina ise saaksin, ennast, enesele vajamineval moel kogeda. 

Mina lasen loost ja teisest lahti - võtan kaasa enese kogemuse, kui õppetunni ja enamat teades, kõnnin enese teel edasi. Teise tee ja valikud on temaga - need ei ole Minu ega Mina.

Ühise välja moodustanud lood, milles tasakaal on jäänud ühe kanda - on põhjus, miks inimesed, üle aegade jälle kokku saavad. See inimene, kes ei ole rahu saanud, kutsub teise kohale - see inimene, keda vabaks ei ole antud, sel tuleb osaleda - sellel, kes ei ole õppetundi läbinud, tuleb järeleksam sooritada. 

Seega, saadakse, mingisugusel hetkel ja mingisuguses situatsioonis, kokku, et etendus saaks alata. Õppetunni teema on üks - võtta kaasa enese osa ja jätta teisele tema osa ning anda väljale ja teisele teada enese piiridest, tegelikkuses aset leidvast ning lõpetada ühendatud välja alles hoidmine.

Marianne

18.08.2026.a