On
liigagi tavaline, et iga inimese elus on väga palju selliseid asju
ja teemasid, mida temal on raske käsitleda – sageli nõuavad need,
temalt, rohkem, kui ta võimeline on. See tähendab, et inimene peab
olema suurem, julgem ja tugevam – tegelikust iseendast – olema
rohkem ise, kui ta seda on.
Inimese
teadlikum Mina annab, olemas oleva informatsiooni alusel, teada,
milline valik tuleb inimesel teha, kuid sageli jätab inimene selle
sammu astumata, sest ta ei suuda seda teha – selle asemel ta veenab, ise,
ennast, et tema ei saa seda teoks teha, tema ei tohi seda teha, tema ei pea
seda tegema.
Enese
ümber pööramine tähendab teadmist – Mina kaotan rohkem, kui
vastu saan – Mina kaotan selle, mida, Mina ise, ei saa endale
korvata – lihtsalt ja selgelt – Minul siis ei ole enam ja Mina
siis enam ei saa – ja Mina pean sellega üksinda toime tulema,
sest, üsna sageli, ei ole mitte kedagi, kes lohutaks ja kaasa
tunneks – kes mõistaks seda kaotusevalu, mida inimene ise endale
põhjustab.
Pigem
on see nii, et mitte kellelgi ei ole temast kahju – teda
parastatakse, teda halvustatakse, teda nimetatakse, temast öeldakse
lahti – Sina oled vale, ebanormaalne, värdjas, tänamatu, uhke,
ülbe, kasvatamatu – osaks saav on Sinule paras, sest Sina oled
selle, oma käitumisega, ära teeninud.
Enese
valu sisse vaatamine on mõistmine – mitte keegi ei peaks seisma
valiku ees – kas Mina valin enese, enesele turvalise koha ja
olemise või kas Mina valin, enese hinnaga, selle/ need inimese(d),
keda olen harjunud/ õppinud omadeks pidama.
Rahu
tegemine iseendaga – see tähendab, et ei sunni ennast tegema
valikuid, mis ei ole head, et vältida seda, mida, usutakse, mitte
üle elavat.
Rahu
tegemine iseendaga on ise endale kaasa tundmine – see valik on väga
raske ja sellepärast on mõistetav, miks seda valikut olen edasi
lükanud ja proovinud teha kõik, mis võimalik, et seda ära hoida.
Mina ise mõistan ennast ja Mina ei mõista ennast hukka, vaid toetan
valikutes ja saadan teekonnal ja elan, enese valikud, üle, sest Mina
ise tean, et need on olnud vajalikud.
Usalduse
kaotus – see on teadmine – see inimene/ need inimesed ei ole,
Minu jaoks/ Minu vastu, turvalised – temaga/ nendega ühes olen
ohus, vägivallaga koheldud, vähendatud, välja jäetud, eraldatud,
hukka mõistetud, valeks nimetatud – Minule on EI öeldud. Minu
soovile ja vajadusele – olla iseendana ja kogeda turvalist ühes
olemist – on EI öeldud.
Inimene
jääb emotsionaalselt sõltuvaks sellest teisest, kes on võimeline
ja valmis temaga, emotsionaalselt, mängima – olema olemas ja
vältima kontakti, naeratades suhtlema ja vihates vastama, paitusega
saatma ja jõuga lööma, hellitusnime kasutama ja vähendavaid
nimetusi andma, toetuse andma ja võlglaseks nimetama.
On
hea ja on halb – mõlemad pooled on võimalikud ja reaalselt
teostatud. On loomulik, et inimene tahab püsivat pinda, et see
parim, mis ja kuidas on võimalik, jääks püsima. See teadmine, et
on võimalik, muutub lõksuks – see on see, mille nimel püüeldakse
teise poole ja proovitakse olla õige, et kindlustada, selles kohas/
selles suhtes, enesele vajaminev – hellus, headus, võimalused,
toetus, koos olemine.
See
on hirm ja ennast päästvad/ säästvad/ maandavad lahendused, mis
saadavad teekonnal, et tulla toime nendel hetkedel, kus head ei ole,
vägivald on tavaline, vähendamine reaalne ja see ei lõppe ära –
Minu Ei, ei peata, ei muuda seda ära – Mina ei saa tagasi seda
paremat, õigemat, head.
Mina
olen sellest ilma jäänud – Minul on see olemas – vaimne tasand
pendeldab nagu jo-jo – ärevus, hirm, paanika, sundmõtted,
väärtusetus, enesehävituslikud teod/ plaanid, enese valena kogemine
ja nägemine.
Manipuleeriva
käsitluse tulemus - vastutus on Minul endal – Mina ise põhjustan
enesele osaks saava. Haprust ja haavatavust süvendab teadmine - Mina
ise ei saa seda ära hoida – see ei allu Minu kontrollile – Mina
saan olla vale, selles, mis veel eile oli õige – kuidas alles hetk
tagasi oli tavaline. Mina ei tea ette, mis ja kuidas on järgmine
vale väljendus, olemine, tegu, mis toob kaasa vägivalla ja
vähendamise.
Sõltuvuslik
ühenduse vajadus ja hoidmine on täiesti mõistetavad, kui vaadata
otsa põhjusele – inimesel on vaja informatsiooni, et temaga
vältimatult/ kohustuslikult seotud keskkond on temale turvaline –
teda koheldakse/ hoitakse seal ja selles hästi – temal on kindel
teadmine olemas ja ta ei pea kartma enese pärast.
Kui inimene on oma vajadusest, turvalisuse järele, sõtluv - siis on
tavaline, et temaga seotus on olemas see üks, kellest lähtub
vägivaldse käitumise kasutamine ja normaliseerimine – teised
nõustuvad, vaikivad, toetavad, teevad kaasa, kuid too üks on see,
kes suudab mõjutada ja muuta kogu keskkonna dünaamikat ja seega on
loomulik, et turvatunnet vajav inimene kinnitab oma tähelepanu
sellele inimesele – otsib/ vajab tollega kontakti – üritab
tollele meeldida, kasulik olla.
Liider
on see, kes on andnud teistele teada, et nood ise ja nendega seonduv
sõltub temast – tema tähelepanust, ressurssidest, headusest –
tema määrab ja otsustab. Loomulikult on ta andnud teada, mis saab
siis, kui teda ei kuulata, temaga ei arvestata = tema on see Kes
suudab muuta ja mõjutada teiste inimeste elu ja olu – tema suudab teha
teiste elu hirmud tõeks - kuna ta on seda tõestanud, siis ollakse kuulekad.
See
üks, kes on liider – tema vaimne tase on keskkonna vaimseks
tasemeks – tema põhi mõtted ja väärtushinnangud on need, mis on
kasutusel ja mida järgitakse. Seega on mõistetav, et meeldida ja
õigena olla püüdja teeb seda nendel tingimustel ja alustel, mis on
tema jaoks maha märgitud.
Keskkonna
vaimne ja füüsiline liider annab – manipulatsioone ja passiivset/
avatud agressiivsust kasutades teada, kuidas temaga peab käituma ja
millised õigused on/ milliseid ei ole sellel teisel, kes temaga ühes
tahab olla.
Keskonna
vaimne/ füüsiline liider on lapse tasandile pidama jäänu, kes on
suutnud luua endale laiendatud Mina, mis tagab temale vajaminevad
väljendused, võimalused, lahendused – temale ei öelda EI – on
tema õigus, et tema vajadused on esimesel kohal ja tema poolt
kasutatu õige – tema Mina püsib samal tasandil – seda ei
suudeta vähendada – seda kinnitatakse üle, seda „austatakse”
ja tunnustatakse.
Inimene
on saavutanud enese vaimsele tasemele vajaliku keskkonna – seal ja
selles on nii nagu on temale vajalik – ta ei koge enese vaimset
piiratust ja kui tema tunded muututvad, temale endale, talumatuks,
siis on tal olemas see teine/ need teised, kelle vastu ise ennast
maha laadida, kelle arvelt oma Mina tõsta ja tõestada.
See
tähendab, et ühisest, mis koosneb kõikidest nendest, kes sellest osa
on – sellest ühisest on saanud, kellegi isiklik omand – see
inimene on üle enese ja teiste piiride läinud ja kontrollib seda
keskkonda. See on Laps, kes on loonud endale, olemas olevast, turvalise
Maailma ja hoiab seda sellisena – kõik vale on jäetud välja või,
kui ei saa välja jätta, siis hoitakse seda vähendamise ja
vägivallaga kontrolli all.
Laps,
kes on sündinud vägivalda ja vähendamist kasutava inimese ellu/
kasutavasse keskkonda – on valinud endale õppetunni – mida Mina
sellises olukorras teen – mille/ kelle Mina valin. On tavaline ja
loomulik, et laps peab õigeks valida Omad – valida lähedased ehk
lähedal olijad. See on normaalne, lapse normaalsust tõestav samm =
tema on õige ja käitub õigesti.
Tegelikult
on inimlapse ülesanne koguda kokku informatsioon, töödelda seda ja
teha, selle alusel, ISEENDA teadlik valik. Mina, inimesena, enese
elus – Mina vastutan enesele osaks saava ja enese poolt loodu/
valitu eest – Mina olen see, milles osalen ja mille olema loon.
Elades
vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ning alludes selle liidri
nõudmistele – olen, Mina ise, teinud enesest pantvangi ja võtnud
ise endalt vabaduse – kõik see, kuna ootan ja vajan Minu otsust
muutvat informatsiooni – Mina saan jääda, kui Mina olen oluline
ja Minule ei tehta haiget.
Väikene
laps, kes hoolitseb enese turvalisuse eest – ta on mõistnud, et
tema ei saa ära minna, temale ei ole mujal kohta – seega, tema
peab tegema, ennast ümbritseva keskkonna iseendale turvaliseks =
tema peab ootama seda informatsiooni, mis selle tõeks saamist
kinnitab ja seega ta on ja jääb ja loob ise endale uskumused, miks
ta tahab, ühes edasi olla ja, kuidas ta teist oluliseks peab.
Tegelik
põhjus, miks ta on teise, enese jaoks, oluliseks teinud - teine saab
anda temale emotsionaalse kindluse ja püsivuse – teine on lapse ankru ja lapse võti, olemaks seal, kuhu tema kuulub ja milles on
temal õigus olla - kasutusel oleva Mina pildiga kooskõlas olev olemine ja kuulumine.
Paradoks
– Mina saan kõik, kui Mina jään kõigest ilma – olla või
mitte olla – küsimus on selles, kuidas olla – millise
kvaliteediga enese elu elada.
Inimene jääb senikaua, kuni tema Mina kriis kestab - ta ei ole enesele öeldud/ näidatud EI-d vastu võtnud ega ole sellega arvestanud. Alles siis, kui ta nõustub ja arvestab teise inimese valikuga, siis saab ta vabaks ja astub/ asub enese teele.
Emotsionaalne
üksindus ja abitus viib emotsionaalse sõltuvuseni – enese vaimse
taseme raskus on häiriv ja ärritav, segaduses hoidev ja
väljapääsmatu olukord – lapsel ei ole vaimse taseme laiendatud
Mina, kellega enese raskusi jagada, kellele ise ennast vahendada/
avada = ei ole, austavat/ hoidvat/ mõistvat/ normaalsena näitavat
abi ja tuge, et ise ennast mõista, lahendada, vabastada.
Seega,
asendatakse üks teisega – vaimse taseme raskus suunatakse
füüsilisse vormi, mis on enesele käepärane ja jõukohane –
vaimne eneserahuldamine, füüsilises vormis – sõltuvused, mitte
eluterved/ mitte teadlikud lahendused, sõltuvuslikud väljendused,
Mina tõestamise/ kinnitamise vajadus, kellegi teise kasutamine –
vahendina, prügikastina, peeglina.
Informatsiooni
toonud ja alles hoidvatest tunnetest saab rahulikku elu häiriv
saast, millega ei ole midagi peale hakata – enese sees olevale, ja
häirivates kordustes/ kogemustes kasvavale, energiale on vaja suunda,
nime, päästikut, põhjust – selleks saab see, kes on olemas, kes
häirib, ärritab, segab, põhjustab.
Selline
käitumine, millest saab normaalsus, on tagajärg, sellele, et
häiriva ja mõistetamatu looga ei tegeleta seal ja sellel tasandil,
kus see asub – seega ei ole ka lahendavat lahendust oodata –
kasutusel olevad on asendused. Kuna ja kuni „huvitavad”
lahendused töötavad, siis inimene kasutab neid edasi.
Suletud
loo pealispind tähendab, et inimene vajab teist inimest – VAJAB
TEISE INIMESE KASUTAMIST VAHENDINA – seda siis, kui tema vaimne
piiratus, füüsilise häirena, endast märku annab. Selle all,
suletuna, on tegelik vajadus - teise inimese olemas olemine – lapse
jaoks ja pärast, siis, kui see lapsele eluliselt vajalik oli – see
on möödunu mälestus, mis on endiselt aktiivne ja hoiab lapse
vajadust täitmatuna.
Mina
ei saa ilma teiseta = Mind on jäetud üksinda = Mina olen abitu –
see sõnum, iseendale, tähendab, et inimese kasvamine on pooleli
jäänud – tema vaimse taseme korratus annab märku füüsilise
ärevusega/ pingega/ haigusega/ tundega.
Selle
taga on enesele antud, teostamatu, ülesanne - Mina ise pean, endale,
tagama selle teise, kes Minu vajadusi rahuldab = Minust hoolib =
Minuga, ise, olla valib = Mind abita ei jäta – Mina saan teda
usaldada.
Selle
ülesande taga on täitmist ootav vajadus – laps vajab
informatsioon, et teda abita jätnud inimest uuesti usaldada. Vajadus
kestab, kuna lapsel ei ole seda informatsiooni – teine ei anna
seda, mida laps vajab – teine, korduvalt, kinnitab üle selle, miks laps ei saa
seda teist usaldada.
Inimene,
kelle möödunus on hülgamise, eraldamise ja abita jätmise
kogemused ning need on markeeritud teise vajadusega, ei ole sellest
hetkest, teadlikult, edasi kasvanud. See tähendab, et tema ei ole
oma möödunusse uut informatsiooni juurde andnud – sellest ei ole
saanud Minu aja lugu, mis on möödunusse jäänud.
Seega,
püsib lugu muutumatuna, sest inimene, nii nagu möödunus, ootab/
vajab lahendust teiselt inimeselt – senikaua, kuni seda teist,
vajamineval moel/ või ei üldse, ei ole – senikaua, kuni see teine
ei ole enese poolt nähtavale toodud informatsiooni muutnud –
inimene ise asendab Olulist teist/ otsib Olulisele teisele asendust,
kellestki teisest/ elab Olulise teise puuduses/ kasutab kustutavaid
ja korvavaid abivahendeid.
Teise
vajamine teeb inimese, kellesti teisest sõltuvaks. Inimese
tundeseisund ja turvatunne sõltub, kellestki teisest, sest just see
teine saab anda inimesele vajamineva – teine saab anda inimesele
vajamineva informatsiooni - Mina olen Sinuga, Mina ei jäta Sind,
Sina oled Minule oluline = Minuga on kõik korras, Minu elu ei ole
ohus, Mina ei ole üksinda, Mina olen teise jaoks oluline = teine ei
jäta Mind abita, üksinda, eraldi.
Inimene,
kes alles ootab vajaminevat ja seega vajab olulist informatsioon/
seda edastavat teist – inimene, kes juba sõltub sellest teisest,
kes veel ei ole vajaminevat kinnitust andnud – see inimene on
tasakaalust väljas – temale vajaminev on temal puudu ja seega ta
ei saa olla rahus.
Inimene,
kelle möödunu ei ole korrastatud ja, kellel ei ole laiendatud Mina,
kuhu oma vaimseid raskusi suunata – see inimene elab ühes ja samas
infomullis – tema ise annab endale ühte ja seda sama
informatsiooni - Minul ei ole – Mina tean põhjust, miks Minul ei
ole - Mina olen olnud vale, Mina olen teinud valesti = tõestuseks
see, et teist, endiselt, vajamineval moel ei ole.
Inimene
ei ole oma loo sees üksinda – vägivaldne ja vähendav keskkond
aitab tal oma vajadust alles hoida – see on lapsele kahetise
informatsiooni andmine – Sinul on, Sina saad, Sina ei mõista seda/ Sina
ei peagi saama, Sinule ei ole vaja/ Sina teed liiga, Sina oled
tänamatu – Tule ja ole, kuid ära ela ega ära ole!
Vaimse
taseme ülekoormus ja lühised – informatsiooni ei saa kasutada,
sellest ei ole võimalik ühte ja söödavat teha – informatsioon
jääb auklikuks, mitte vastu pidavaks. Sest enese informatsioon on
olemas – Minul ei ole ja Mina ei saa – enesele vajamineval ajal ja viisil.
Üks
suuremaid kuritegusid, mida inimene saab teisele teha, on valetada –
Mina olen Sinuga ja Mina ei jäta Sind – kuid tegelikkuses teada,
et seda teist ei taheta oma ellu ja sellest teisest tahetakse eraldi
astuda või tema läbi kasu saada.
Samasugune petmine on teada
andmine - Sinul on võimalik, Minu käest, armastust ja hoidmist saada,
kui Sina oled selle välja teeninud ja selle vääriline – lõa
otsa panemine ja sõltuvusliku suhte sisse seadmine.
Inimesega
saab manipuleerida, kui ta ei ole vaimsel tasandil edasi kasvanud ja
tema tahab uskuda seda, mida temale lubatakse ja, millised pildid
temale ette maalitakse. Inimene vajab uskumusi, kui tema sees on
möödunu vajadused – soov kogeda seda, millest jäädi ilma ja mis
oli, siis ja seal, oluline ning oleks pidanud olema võimalik ja
kätte saadav.
Aktiivse
möödunu lahendus = teine on Minule oluline = teine tuleb
kindlustada, sest Mina vajan seda teist. Tegelikkus – Mina ei vaja
– Mina olen Mina ja Mina ise saan valida, kellega ja kuidas olen.
Mina ei sõltu teisest. Mina olen teisega seotud – see tähendab,
et Mina saan osa teise poolt tehtust ja oldust, kuid Mina ei sõltu
teisest ja teise tunnetest, teise rollist.
See
tähendab, et Mina saan olla rõõmus, õnnelik, vaba, turvaliselt –
seda ka siis, kui teist ei ole/ teine on solvunud/ teine on vihane/
vähendav – Mina saan minna ära ja olla eraldi ega pea, teise
heaks/ teise jaoks, midagi ette võtma.
Siis,
kui teine tuletab, Minule – manipulatsioone kasutades, rollidesse
surudes, vägivalda teostades - Minu kohustusi/ Minu kohta meelde –
siis Mina tean, et see ei ole õige ega Minu poolt põhjustatud
käitumine – teisel on eesmärk, mida lükkab tagant tema enda
vajadus – saada enesele tõestus, enese Mina kohta.
Minul
on enese Minale õigus - see tähendab, et teist tõukab tagant
laiendatud Mina vajadus = Vanema asenduse vajadus – inimene ei tule
toime oma tunnetega, kuna tema ei ole harjutanud, ise ennast, enese
vaimse tasemega tööd tegema, vaid ta on õpetanud, ise ennast,
kedagi teist kasutades, üleliigsest ja häirivast vabastama.
Minu
emotsionaalne seisund ei sõltu teisest – Mina olen teisest eraldi
ja lähtun iseenda kasutuses olevast informatsioonist. Minu tunded ei
sõltu teisest – Mina tean, et Minu tunded on Minu enda
informatsioon, mille Mina ise edastan endale. Seega on oluline need
avada ja mõtestada, mitte nende loomisesse ja kogemisse keskenduda.
Minu
vaimne ja füüsiline tasakaal ei sõltu teisest ja teise poolt
edastatavast informatsioonist - Mina ei pea teist korda ja õigeks
tegema ega ise ennast muutma ja kontrollima, et teine hoiaks oma info
edastuse Minule õige ja sobivana – teise emotsionaalse seisundi
korras hoidmine ei ole Minu ülesanne ega vastutus – Mina ei ole
selle korratust põhjustanud.
Teine
saab olla, mil moel iganes – Minu jaoks on okey - vajadusel, seadusest-teadlikumalt-tugevamalt, abi küsida/ otsida, teise juurest ise ära
minna, teise tegevus ise peatada – Ei öeldes ja teise tegevusele nime
andes – see on vägivald, see on manipulatsioon, see on
vähendamine, see on vaimsete vajaduste rahuldamine.
Aset
leidva, kõva häälega, välja ütlemine on info iseendale ja
ümbritsevale energeetilisele väljale – see ei ole tõestamine,
õigustamine, teiselt kinnituse ootamine. See on asjakohane
teavitamine – see on see, see leiab aset, seda on teadlikult
märgatud ja märgistatud.
Mõistmine – Mina ei sõltu teisest – Mina ei ole kohatu, vale, ülbe, uhke,
tänamatu, kui elan enese elu ega lase ennast häirida teise
mossitamisest, solvumisest, vihast, vaikusega vastamisest – need on
tema emotsionaalsed väljendused, pursked, manipulatsioonid,
harjumused – x vanuses lapse lahendused, mida kasutab inimene, kes
ei tule toime enese informatsiooni ja selle töötlemisega.
Teadlikkus
on kõige alus – Mina näen seda, mis leiab aset tegelikkuses, Mina
tean seda, mille ja miks ja kuidas olen Mina omandanud – Mina olen
teadlik enese vastutusest – tegelike, enese poolt tehtud sammude
tasakaalustamisest ja tasakaalu hoidmisest tervikus – teen vahet,
kus, kuidas ja millal seda tuleb teha. Sama ootan sellelt teiselt,
kellega olen seotud.
Sama
põhi mõte kehtib rollide Maailmas ja inimeste Maailmas – kuid
erinevus, inimeste valikutes, tuleb sisse inimeste väärtushinnangute
ja eesmärkide erinevusest. See on teadlikkus, et Rollide Mängu tasand on
see, kus üks saab teise arvelt, kohustades ja survestades –
enesest vähema, enesest sõltuva rolli kandjat, enesele, kui
rollile, alluma, kuuletuma – piire ületav inimene vajab, enese
filtreerimiseks, vahendit – seega ta kasutab seda teist, kelle
kohutuseks see on nimetatud.
Inimeste
Maailm tähendab vastutuse võtmist, enesega seonduva ja oma tegelike
sammude, tegelike tagajärgede eest. Erinevus on selles, mida inimene
enese osaks ja enesele kuuluvaks peab ja enese sammudeks nimetab.
See,
mida inimene peab, rolliga – enese Minaga - kaasnevalt, enese
õiguseks, seda ei tohi temale keelata – Laps, kes vajab Vanemat,
kui enese laiendatud Mina, ei nõustu ise ennast valeks pidama, kui
ta, enese vajaduste rahuldamiseks, kasutab, kedagi teist, kes on
vaimse piiratusega inimesele Vanema asendajaks. Rollide valik ja
ühendus tagab tulemuse - Laps hoiab Vanemat kinni – Vanem ei saa
ära minna ega Last üksinda jätta.
Lapse
emotsionaalse sõltuvuse taga on enese jaoks turvalise ja avatud
välise ruumi ning välisest abi vajamine – enese sees on paha ja
üksinda on raske. Abi vajadus ei ole see, mille eest peab maksma
kuulekusega, vägivalla ja vähendamise talumisega. See on üle
piiride lubamine ja enese, kui vahendi, kasutada andmine/
võimaldamine – see on enese müümine.
See,
mida roll peab, seda ei pruugi inimene tahta – inimene, Ema/ Isa
rollis olles, ei pruugi tahta anda lapsele oma aega, ressursse, enese
elus osa. Eriti ei taha inimene teha seda siis, kui tema tunded
tähendavad pimedust ja tema ise ei suuda, ennast, neist ära
lahutada ja ta vajab enesele laiendatud Mina.
Eriti
ei taha inimene teha seda siis, kui ta ei mõista enese vastutust –
temast, inimesest, sõltub tema rolli kvaliteet – tema ülesanne on
kasvatada, teadliku inimesena, teadlikku inimest. Inimene kasvatabki
inimest ja teeb seda enese võimekuse kohaselt – vanema roll
õnnestub täpselt nii hästi nagu on seda rolli kandva inimese
tegelikkus.
Inimene,
kes on enese vajadustest sõltuvuses, ei ole vaba – tema ei taha
ära anda, jagada, seda, mida temal ei ole – teda ennast, temale
endale. Seega on täiesti tavaline, et vanem hülgab lapse, jätab
lapse eraldatusesse, vaigistab lapse siis, kui laps ootab ja vajab
endale tähelepanu, mõistmist, tuge, aega.
Vägivaldne
ja vähendav vanem õpetab lapsele, et laps, vanema/ teiste käest,
ei tohi abi küsida ega abi oodata – lapsel tuleb ise hakkama
saada, enese vajadused kontrolli all hoida, kuna vanemat ei tohi
segada ega vanemale kuuluvat – kodu, elektrit, oma/ ühiseid asju
ei tohi enese omaks pidada.
On
abi vajaduse hetki, mis on lapsele jõukohased – kuid ikkagi kasutab laps jonni, kui protesti, et saavutada oma Mina tõestus – Ema/ Isa
kuulab = kuuletub ja lahendab. See on normaalse kasvamise juurde käiv protsess - vastupanu Mina muutusele. Kuid on abi vajaduse hetki, mida ei ole võimalik
ise ära lahendada ega sealses ise endale tuge anda.
Sageli
on need just need kohad, kus vanema poolt edastatud informatsioon
toob kaasa lapse turvatunde puuduse – laps ei saa oma vanemat enam
usaldada, kuid vanem keeldub lapsele vajaminevat informatsiooni
andmast – vanem purustab lapse Mina pildi ja laps jääb sellesse
hetke kinni – see tähendab kestvat kriisi – Mina ei seisa enam
senistel alustel – Mina pilt, mida laps proovib kokku panna, saab
olema vale ja teda ennast vähendav.
Ehmatuse
sügavus – kui teha vahe vahele, kui anda vanemale teada, lapse iga
arvestades ja lapse võimaluste piirides – nii ei saa, nii ei ole
hea, vaata Mind, kuula Mind, näe Mind, arvesta Minuga – kui teha
vahe vahele ja mitte olla vanemaga koos – ja siis näha, et vanem
ei otsi vastust, ei otsi lähedust, ei taasta suhet, ei ole mures –
vaid on vahega nõus ja rahul – või nimetab sellise käitumise
valeks, kapriisiks, kasvatamatuseks, solvumiseks, kadeduseks – või
tühistab, vähendab, karistab.
Siis
kogeb laps meeletu vahe tegemist – Minu Mina, kes Mina enam ei ole
– Minu Mina, kellena Minul tuleb olla. See toob kaasa selle, et
ajas võtab laps vanema tõlgenduse üle ja näeb/ hindab enese
käitumist ja valikut vanema info alusel.
Nii
ei tohi, nii ei ole õige – kelle jaoks, kelle puhul – inimesed
räägivad, inimesed arutlevad, inimesed lahendavad tegelikkust.
Algus on märku andmine – see ja nii ei ole okey, see teeb liiga –
sellele järgneb teise peatumise ja pühendumise ootus, et seejärel,
ÜHISELT, tegeleda ühises aset leidva teemaga – kelle osa, kelle
vastutus, kuidas edasi.
Vanem,
kelle jaoks, kasutusel olev/ valitud, lahendus on normaalne ja tema
ei pea ise ennast probleemiks, vaid võtab lapse informatsiooni
rünnakuna, vanema ise olemise ja enese määramise kohta,
süüdistamisena ja keelamisena. Vanemale, sellise info edastamine on
probleem – lapses on teema – too tahab ära lõhkuda vanema poolt
paika pandud korra ja Maailma – seega tuleb laps korrale kutsuda.
Ei
saa olla Ema/ Isa ega Lapse suhet, kui rollidel põhinevat ühendust,
kui vanema rollis olevat inimest ei saa lubada enese lähedale.
Usalduse kaotus tähendab teadmist, et ühised hetked lähevad
lapsele maksma – tema sisse jääb, aktiivsena, igatsus ja vajadus
avatutud ja hoitud läheduse järele. Läheb maksma hüljatu
kogemused – vanem ei võta vastu, vaid kasutab enese jaoks
avanenenud võimalusi ja rahuldab ennast vaimselt.
Sõltuvuslik
suhe, mis toob kaasa vaimse taseme lühise ja aju kahjustused –
suhe ja Mina pilt, kui Jojona olemine – on ja ei ole, Minul on ja
Minul ei ole, Mina olen ja Mina ei ole. Ei ole siis, kui on aeg
läheduse kinnituseks ja sügavama ühenduse teostamiseks. On siis,
kui olla mugav ja õige ning vältida tegelikkust, häirivat, elus
ette tulevat.
On
aeg ärgata ja sõltuvusest vabaneda. Teadlik inimene annab endale
informatsiooni kasutada – samasugused õigused nagu praegu, samad
õigused olid ka Minu möödunus, kuid siis neid eitati, eirati,
nimetati valeks ja kellegi vastaseks ülekohtuks, nendega ei
arvestatud.
Teadliku
muutuse algus on küsimused - kas Minul endal on okey – ega Mina
enese arvelt ei tee, ei ole, ei anna – ega Mina teist oma
piiridesse ei lase? Kui ei ole okey, kui olen enese arvelt, kui lasen
enese piiridesse – siis, miks Mina seda teen – miks Mina sellist
käitumist ära ei lõpeta?
Põhjus
on lihtsamast lihtsam – ei ole olemas mudelit, kuidas käituda vägivalda ja vähendamist kasutava lähedasega, veresugulasega. Ei
ole ühest ja kõigi poolt aktsepteeritud käitumiste kogumikku, mis
lahendab sellised olukorrad – elutervelt, asjalikult, suhet alles
hoidvalt, vaimset ja füüsilist tervist rikkumata.
Inimlast
õpetatakse kartma ja vältima võõraid, kommionusid, suitsetavaid,
joovaid, narkotsi tarbivaid, vägivaldseid, kiusavaid teisi,
väljaspool kodu seinu. Kuid need samad täiskasvanud, kes peaksid
tagama lapsele turvalise lapsepõlve – teevad seda kõike seal,
kust laps ei saa ära minna – seal nimetatakse see õigeks,
vajalikuks, kohustuslikuks, lapsega kaasnevaks.
Kui
mujal toimuva kohta on lapsel lahendused ja teadmised olemas, siis
kodu seinte vahele jääva kohta ei ole = seal need ei tööta, seal
neid ei järgita, seal lapsel ei ole, enesele, õigusi. See on põhjus,
miks laps on segaduses ja laseb endaga teha seda, mida valitakse teha
– teda on vaigistatud ja vangistatud – tema on roll, kellel ei
ole õigusi, kuid kellel on kohustused.
Vajadus,
mis toob kaasa sõltuvuse, teeb lapse, enese kannatuste hinnaga,
lojaalseks – laps ei reeda seda vanemat, keda tema vajab –
kellelt laps vajab informatsiooni, et laps saab vanemat, PÄRISELT,
usaldada - selleks, et laps saab abi, siis, kui temale seda vaja läheb
= seda siis, kui seesama vanem kohtleb last vägivaldselt ja jätab
lapse, vaimsel tasandil, üksinda.
Seesama muster jätkub - inimene on samal moel abitu nendes suhetes, kus lugu viiakse inimeste tasandilt ära - võetakse kasutusele rollid, mis tõestavad, kellegi üle olemisi ja õigusi ning teise vähemana olemist ja õigusestust - inimesele antakse, tõestatud ja paika pandud, Mina pilt kasutusse.
Valik on ikka ja alati seesama - kui tahad Minuga olla, siis oled Minule kuulekas - mitte keegi ei taha Sind = Sinul ei ole, kusagilt ega kelleltki, abi oodata = Sina ei tohi, kelleltki abi küsida, sest siis Sina häbistad Mind - siis pean, Mina, Sind karistama - rollide ja kohustuste tõestus, et tagada, enesele vajaliku, vahendi kättesaadavus.
Loo kestmise ja segaduse taga on põhjus - x vanuses inimene ei tea oma õigusi ega seda, mis ja kuidas on, tegelikult, normaalne. See, et keegi teine kasutab vägivalda ja vähendamist, ei tähenda, et tollel teisel on selleks õigus - teine VALIB käituda sel moel, sest ja siis, kui temal on selleks võimalus ja vajadus. Teise poolt valitud käitumine ei ole inimese vastutada ega korda teha ega ole tal kohustust seda taluda.
Tegelik
algus ja alus on inimesed – inimese valik saab nähtavaks -
sammuna, mille tema astub, väljendusena, mille tema teoks teeb.
Siis, kui inimene ei vali inimest - siis, kui inimene ei võta vastu
inimest - siis, kui inimene ei tee enese elus kohta inimesele, siis
rollid ei tee sellest koos olemisest/ koos elamisest, inimeste
tasandil põhinevat ühendust – Meie on pealispind – sügavamal
ollakse eraldi ja teise elust välja jäetud/ teise enese elust välja
jätnud.
See
tähendab, et ühendus jääb rollide tasandile ja rollidega
samastumisse – inimene samastatakse rolliga. Selle jaoks, et midagi
muuta, midagi saada, midagi tagada või vajalikul moel hoida, antakse
põhi rollidele liiteid ja omadustest/ väljendustest/ kohustustest
saavad nimetused.
See muutus toob kaasa võimaluse oodata, inimeselt, rollile vastavat käitumist/ olemist/ väljendust või annab põhjuse, temale, teatud kindla käitumise/ olemise/ väljenduse ära keelata.
See
tähendab, et inimest ei õpetata mõistma enese sammude tegelikke
tagajärgi – talle antakse kasutada informatsioon, mis on vale,
manipuleeriv, vähendav, osutav – see võimaldab kontrolli,
allutamise ja käituma/ olema/ väljenduma sundimise.
See
tähendab, et inimene ei õpi võtma vastutust enese tegelike sammude
eest – tegelikul määral ja tegelikus tähenduses. See tähendab,
et inimene ei tea ka teise inimese tegelikke samme ega tea, millisel
määral ja tähenduses on teisel, oma sammude eest, vastutus kanda.
Tegelike
sammude mõistmatus on omane inimestele, kelle vaimne tase on
piiratud – inimene on vaimse töö tegemisel olnud laisk, lohakas,
teadmatu - tal puuduvad vajalikud ühendused (nende asemel on loodud
mitte eluterved ühendused), tema aju on kahjustada saanud, teda
juhivad uskumused ja pimedad vajadused.
See
tähendab, et hoolimata lapse east välja kasvamisest, on inimene
jäänud oma arengus sinna aega pidama – mitte kõiges, kuid
tegelikult kõige olulisemas – enese Mina pilt ei ole adekvaatne,
inimene ei mõista hoida tervikus tasakaalu ja ta ei võta enese
tegelike sammude eest vastutust.
Inimene
ei oska seda, mida tema ei ole omandanud – siis, kui inimene ei ole
mõistnud, teadvustanud, mõtestanud, kogenud, katsetanud ja kinnitust saanud, siis ta
ei ole omandanud teadlikke oskusi, mis aitavad, temal endal, ise
ennast, kui ühte tervikut, mõista ja lahendada.
Vägivaldsele
ja vähendavale süsteemile/ keskkonnale on omane, et inimene ei võta
enese eest vastutust – inimene, kelle vaimsus on lapse tasandi
mõistmisega, on endiselt lapse mõistusega – Laps, kui roll, on
selle inimese aluseks.
Laps ei ole kohustatud tegema seda, mis on
temale raske/ mis temale ei kuulu ja selle jaoks, et seda Suurt, kelle ülesanne see on, õigel
rajal hoida, tuleb lapsel tõestada oma rolli tähtsust ja kasutada
ennast ümbritsevas süsteemis kehtivaid lahendusi – enese Minale
kuuluvate õiguste tõestamine, rollide kaudu.
See
tähendab, et inimene hüppab rollilt rollile, et saada, et tagada,
enesele vajaminev – seda enesele, kui inimesele, kuid
manipuleerides infoga ja sundides kedagi teist, tegema ja olema
enesele meelepärasel moel, ühises loos tasakaalu hoidmata ja üle
teise piiride minevalt.
Mäng,
rollidega, toob, vähendatule ja vähemale, kaasa sügavad ja ennast
hävitavad uskumused – Minul ei õigust, Minul ei ole õigusi =
Mina ei saa, Mina pean. Kasutusel on informatsioon, mis ei ole tõene
– see on midagi sellist, mida on vaja, et mäng – enesele
vajamineva tagamine – oleks töökorras.
See
tähendab, et Ema/ Isa rollis olev inimene annab lapse kasutusse
informatsiooni, mis vähendab inimlast, keda sel moel nimetatakse ja
piiratakse, kes selle alusel ise ennast defineerib. Mina olen Minu
roll – Minul on Minu Minale õigus/ Mina olen Minu roll – Minul
on kohustus olla Minu Mina = olla see Kes, vanemaga ühes, pean
olema.
Alguses
puudub lapsel Mina käsitlus – laps kogeb ennast läbi olemas
olemise – elavana, vahetuna, teoks tehtuna – ta on enesega üks.
Temal ei tõuse küsimusi, miks Mina olen või Mina ei ole – tema
on ja see on selge. Laps voolab ja muutub vastavalt võimalusele ja
soovile – ta kohandub ja koondub üheks.
Laps
reageerib sellele, mis näib temaga toimuvat ja temale reageerivat – takistus, paitus,
teekonna pikkus, külmus, ehmatus, soojus, naeratus – tal puudub
mõiste väsimus, tüdimus, raskus, vastumeelsus, lõbu – ta ei
käsitle ega analüüsi eneses toimuvat ja enesele osaks saavat –
laps tahab vabadust, et enesena edasi olla, et enesena olemist edasi
kogeda.
Laps
saab pahurdada, vabadust piirava, muutva, takistavaga – tal ei tule
välja, ta ei saa ise ennast lõpuni viia. Laps saab õppida selgeks,
et temaga seonduva lahendab keegi teine – teine teeb ära, teine
kõrvaldab raskuse ja laps pääseb vabaks.
Raskus
võib olla füüsiline – lapse sõrmed, oskused, teadmised, suurus
takistavad teda, kuid peamine raskus, millesse laps takerdub, on
vaimne – lapsel ei ole anda endale vaimseid teadmisi, tasakaalu,
ressursse – tema tunded on tema enda sees ja laps ei oska neid ära
lahendada, ära lahustada – tema ei oska, ise, ennast oma tunnetest
ära lahutada.
Nendel
hetkedel vajab laps laiendatud Mina – seda kedagi, kes suudab
muuta/ taluda/ mõista lapses toimuvat – anda informatsiooni
juurde, rahustada füüsilist keha, vahetada informatsioon välja, lõpetada pooleli olev tegevus,
et laps saaks edasi minna.
Lapse
aja alguses tähendab laiendatud Mina kindlust, turvatunnet, ühenduse
kinnitust – Mina olen. Laiendatud Minast saab alguse Mina pildi
kinnitus – Mina olen selline, Mina saan seda, Minul on see, Minule
on võimalik, Minule reageeritakse.
Lapse
Minapilt tähendab teise inimese vastust ja teadmisi – laps näeb
ennast läbi teise – vanem annab lapse kohta informatsiooni –
milline laps on, milline tähenduse lapsel on, millised võimalused
lapsel on, milline tähtsus lapsel on, mis on temas olulist, mis
mitte.
Laps
loob enese Minast pildi, selle informatsiooni alusel, millisena/ millal/
kuidas/ millistel tingimustel vanem lapsele reageerib ja teda nimetab
ning mil moel see info ümbritsevas kinnituse saab. Vägivaldne ja
vähendav keskkond kinnitab vägivaldset käsitlemist ja vähendavat
kasvatamist teostava vanema informatsiooni.
Vanem
on see, kes - lapse kasvades/ olude muutudes/ tunnete pimeduses/
isiklikest vajadustest lähtudes – lapse Mina pildi purustab ja
talle uue info kasutada annab – laps, kes oli eneses üks ja
sellisena normaalne, peab ise ennast ära lõhkuma – ta ei ole enam
kõike ja ta ei saa olla kõike. Vägivaldses keskkonnas on Mina
pildi suund üheselt kindel – talu, allu, vähene/ vähenda, ei
saa, ei ole.
See
tähendab, et vägivaldses keskkonnas on Mina pilt ühekülgne ja
välistab sinna paremate, ilusamate, tegelike, heade omaduste ja
teadmiste lisamise. Mitte, et lapses ei oleks ja mitte, et laps ei
oleks – neid teisi külgi ja omadusi ei näidata, ei tunnistata
tõeks, ei väärtustata, need keelatakse ja neid nimetatakse
halvustavalt.
Inimese
kasvamine tähendab iseendast teadlikuks saamist – enese Mina kohta
käiva informatsiooni lahti harutamist ja selles inventuuri tegemist.
Selle jaoks, et inimene oleks selles tegevuses edukas, peab ta
iseseisvuma – olema teadlikult eraldi sellest, kes oli lapse jaoks
Oluline teine – tema laiendatud Mina.
Vägivaldses
ja vähendavas keskkonnas on isesesivumine, kui enese eraldamine,
võimatu ülesanne – manipulatsiooni tulemusel on saanud lapsest
teisest inimesest sõltuv - laps vajab seda teist, sest ilma selle teiseta teda ei ole, sest ilma temal ei ole - lapse jaoks ei ole, kedagi teist, kes temaga ja tema jaoks oleks nõus olema - vanem talub teda, sest on kohustatud seda tegema.
Lapsele on antud teada, mis on see, mis temast endast
sõltub – kas ja kuidas on, temal ja tema jaoks, Ema/ Isa olemas = siis on Laps olemas. Laps
teab, et vanem saab temast lahti öelda, teda mitte tahta, temaga
mitte koos olla – seega hoiab laps nende kahe vahelist ühendust ja
laps ise vastutab selle eest, mis ja kuidas tema osaks saab.
See
tähendab, et laps ei saa ära lõhkuda seda, mille kohta on ta
andnud endale ülesande – Mina pean = laps kinnitab, enese hinnaga,
et tema tahab vanemat ja vanemaga olla.
See
tähendab, et vaimselt lapse tasandil olev inimene, ei saa ega luba
endal lõhkuda/ lõpetada neid suhteid, kus tema sõltub teisest ja
talle on teada antud, et tema ise saab seda suhet alles hoida ja selles, enesele, vajamineva tagada – olles teise jaoks õige ja õigel moel
olemas.
Inimese
kasvamisel ja iseseisvumisel on erinevad etapid – füüsiline
sõltumatus on kergemini saavutatav, sest see on inimese keha, mis
allub inimesele. Inimesed jäävad sõltlasteks – kedagi/ midagi
vajama (ka ressursse, võimalusi) - emotsionaalse sõltuvuse
tagajärjel.
Mina
vajan, alateadlikult ja pimesi – tähendab möödunu lahendusi ja
mõistmisi – selleks ja teiseks Mina vajan teist – sest Mina ise
ei saa, Mina ise ei oska, Minule ei ole võimalik, Mina ise ei pea. See on mingi Mina pildi uskumus – laiendatud Mina vajadus.
Mis
siis, et inimene tegelikult saab, oskab, temale on võimalik, temal
endal tuleb – infobaas, mida tema, teatud situatsioonides –
vaimset raskust kogedes, enesele tagasisidet saades ja enese
ressursside kaotust/ piiratust nähes kasutab, on selline, mille
alusel ta teab, et - Mina olen see, kes vajab teist.
Teise
vajamisel on erinevad tasandid – vajaduse algus on see, kus lapse
käest lahti lasti – millises kohas ja milles ta enese üksi
olemist ja sellega kaasnevat nägi ja koges. Koht, kus ta teadis, et
teise abil oleks tal olnud rohkem, paremini, täpsemini. Vajadus
tähendab, et ta ei suuda, ei taha, ei mõista uskuda seda kogemust
tõeks – ta tahab tagasi seda Mina, kellel oli ja kellele oli
võimalik.
Ajas
saab vajaduse algusest teisendus – teine inimene annab teada,
milles, miks ja kuidas, ainult ja just, tema lapse jaoks vajalik on.
Omades alguse kogemust, saab sellest, teadlikumast ja reaalsemast
kohast, asendus – laps hoiab, kaitseb ja päästab ise ennast enese
möödunust. Ta ei saa aru, et tegemist on teise looga – ta ei saa
aru, et ta tegeleb asendusega, mis ei lahenda ära tema sõltuvuslikke
vajadusi.
Teine
on Minuga = Minul on hästi. Teine suhtleb Minuga = Minul on hästi.
Teine vaatab Mind = Minul on hästi. Teine on olemas = Minul on
truvaline olla, Mina ei ole üksinda. Miinimum tase – peaasi, et
Mind ei hoita vaikuses, eraldatuses, üksinduses, abituna = abita
jäetuna.
Väga
väikese lapse tasand – oluline on, et teine oleks samas ja
ühendatud – see on peamine vajadus, mida saadab hirm – jääda
üksinda, eraldi, vaikusesse. See toob kaasa selle, et jäädakse
vägivaldsesse suhtesse ja nõustutakse vägivallaga.
Peamine on
säilitada elav kontakt. Kõik muu on talutav ja üle elatav – see
on, lihtsalt, hind, mis tuleb maksta selle eest, et teine ära ei
läheks, meelt ei muudaks, lahti ei ütleks ja last abituks ei
jätaks - järjekordselt ilma abita ei jätaks siis, kui see eluliselt ja tõsiselt vajalik on.
Alateadlik hirm ja korduv, enese kinnituse, vajadus - et teine aitaks teha sammu, mis on pooleli, mille järgi tuntakse vajadust, mis tuleb südamest, enese proovimise vajadusest - lapse elus ja arengus ja ajas loomulik ja vajalik samm, mis ootas ja vajas Ema/ Isa toetust - ja jäi seda ootama ja vajama, sest vanem reageeris ja valis teisiti.
Tegelikkuses on see informatsioon - Mina kogesin ja nägin Ei-d. Teine inimene oli olemas, teisele inimesele oli võimalik, kuid teine inimene valis oma väljenduse ja enese sammu, mis ei olnud tehtud Minule vajamineval moel.
See on mõistmine - kõiges ei saa teisele toetuda, kõiges ei ole teise abi võimalik - selle inimesega koos on ise olemist ja ise saamist rohkem ja ka Minu piire/ võimalusi ületavalt.
Kuid see ei tähenda, et Mina ei saa ega tohi abi küsida - see on mõistmine, et tuleb pöörduda selle inimese poole, kes on valmis ja võimeline Mind aitama ning kes teab ja näeb vahet, millal on tegemist ootamatu, toetust vajava ja eluliselt ohtliku olukorraga ja millal tegemist tegelikku tasakaalu taastamist ootava looga.
Lapse kasvamisest ja lapse ealisest/ elulisest/ teadmatusest tulenevad olukorrad on vanema rollis oleva inimese vastutus - need ei ole võlglaseks tegemised ja tänulikkusele/ alandlikkusele kohustavad. Ei ole vanemal õigust panna lapse õlgadele süüd, et tema rikkus oma Ema/ Isa elu ära, kuna oli olemas.
Tasakaalu taastamine tähendab, et inimese abi küsimist võetakse tõsiselt ja temale antakse, vahetult, teada, millisel moel - vastu abi andes, tänades, materiaalseid ressursse vahetades - inimene tasakaalu taastada saab. Siis, kui ka EI öeldakse, siis tehakse seda ise, enese otsuse eest, vastutust endale võttes - selgelt ja üheselt.
Inimene,
kui kunagine laps, ei tule tühjusest ega alga olevast hetkest –
inimene tuleb teda ümbritsenud, kasvatanud ja kujundanud
informatsiooni väljadega koos olemisest ja kokkupuutepunktidest.
Inimene
on saanud kasutusele teda ümbritsevate kasutuses oleva
informatsiooni – on teda ümbritsenud/ kasvatanud inimeste/
keskkonna vaimse avatuse/ piiratuse märk, kas lapsel on õigus enese
informatsioonile ja olemas oleva valikulisusele/ ümber vaatamisele
või ta peab kuuletuma ja, ilma filtrita, info vastu võtma ja seda
kasutama hakkama.
Vägivalda
ja vähendamist kasutavas keskkonnas on käibel informatsioon, mis on
täidetud kindlate uskumustega, kontrolli mehhanismidega ja tõrkega,
võtta vastu uusi teadmisi ning veel suurema takistusega uurida/
lahti lasta käibel olevast.
See
tähendab, et inimesed ei tee tööd, oma vaimsel tasandil – nad
reageerivad, päästikutest vallandunutena ja siis nad õigustavad
seda, mida tegid ning tõestavad, et neil oli põhjus olemas –
teine sundis sel moel käituma – seega ei olnud neil teist valikut.
Ära ole ega ära tee, siis Sina ise ei koge!
Vaimse
piiratusega inimene on sõltuv oma väljenduste vabadusest –
võimalusest reageerida nii nagu tema mingis kindlas hetkes valib,
tahab, vajab – see on tema normaalsus ja teda segavale olukorrale/
tema sees olevale häiritusele lahendus.
Nii
nagu on tüüpiline sõltlasele – vägivalda ja vähendamist
kasutava inimese käitumine ei ole temale endale probleem – tema ei
näe selles valet ega tegelemist vajavat teemat. See on lahendus,
millele oli põhjus olemas ja, mis töötas, inimese jaoks,
vajamineval moel – see on tema normaalsus.
Lisaks
sellele on inimesel olemas enese õigus – seega on loomulik, et
inimene ei näe enese kasutuses olevat lahendust/ kasutatud
väljendust probleemina – tema probleem algab alles siis, kui ta ei
saa seda enam kasutada, kui sellele, kui valele, tähelepanu
juhitakse ja selle kohta aru päritakse.
Enesele valitud
lahendus/ väljendus, millest kinni hoitakse, on sõltuvus nagu iga teine –
inimesel on seda vaja – ilma selleta ilmnevad ärajäämise nähud
ning inimene on abitu ja kaitsetu = ta ei saa seda, mida tahab. Inimene on ise ennast sellega samastanud – see on tema normaalsus
ja tema Mina, vääramatu ja vaidlustamatu, õigus.
Siis,
kui inimesele keelata tema Minu Oma/ Minu Mina või nimetada inimene
valeks, juhtides tähelepanu tema käitumisele, väljendustele,
väljamõeldud õigustele, siis saab probleemiks see, kes keelab,
tähelepanu juhib, teisiti tahab, samas kohas teistsuguse
informatsiooni välja toob.
Siis
reageerib mingis x vanuses laps, kes jonnib, solvub, vihastab,
manipuleerib, lööb, karjub, trambib, jne – kuna tema Mina ei
tunnistata, kuna temalt võetakse mänguasi ära, kuna teda
keelatakse – lapse mõistus ei võta vastu keelu/ muutuse soovi
põhjust – laps ei suuda toime tulla informatsiooniga –
emotsioonid löövad üle pea.
Inimene,
kes reageerib vägivaldselt ja vähendavalt, on lapse tasandile
pidama jäänud – tema on vaimselt piiratud – tema kasutuses on,
endiselt, väikese lapse mehhanismid ja reaktsioonid. Ta blokeerib
ennast informatsiooni eest, mis talle ei meeldi/ mis teda häirib/
mida ta ära süüa ei oska, ei taha, ei saa.
Ära
blokeeritud informatsioon tähendab, et esimene sõnum, mis kohale
jõudis ja millele inimene reageeris, on inimese mingi Mina
reaktsioon – ilmnes vajadus ise ennast tõestada, kaitsta, midagi
vältida, muuta – alateadlik/ harjumuslik/ sõltuvuslik/
Minapildilik automaatsus.
Reageeriv
inimene kohtus informatsiooniga, milles sisaldus midagi sellist, mis
teda isiklikult puudutas – lapse tasandil olija ei ole harjunud/
õppinud informatsiooni, enesest eraldades, taluma, koguma, vaatlema
ja töötlema – ta on alles sellel tasandil, kus tunded tulevad
sõnumeid tooma, kuid selle asemel, et lugeda tunnete abil nähtavale
toodud informatsioon läbi – keskendub inimene tunnete tundmisele
ja tundeenergia loomisele, sest sõnum on tema sees, mitte temast väljaspool.
Just
siis on inimene hädas enese sees olevate tunnetega ning vajab
enesele laiendatud Mina, kui kohta, kuhu ise ennast laiendada ja
lahendada. See on see hetk, kus häiriva/ puudutava info edastaja/
vahendaja muutub objektiks, keda on õigus/ põhjus vägivaldsel,
vähendaval, manipuleerival moel kohelda.
Mis
siis, et lahendusega kohtunul/ lahendusega koheldul on paha ja saab
elutervelt ning teisiti – lapse tasandil püsivale inimesele ei ole
seda teisiti vaja. Tema ei taha enese tegude tagamaad mõista ega
enese aja lugu lahendada – inimene tahab VABALT ja PIIRIDETA
väljenduda ning enesele omast kasutada nii nagu see tema jaoks õige
on. Minu Mina õigus.
Sõltlast
ei saa ega ole vaja päästa – teda ei saa päästa, sest sõltlasel
ei ole seda, millest oleks, teda, vaja ära päästa – teda ei saa
päästa ehk kaitsta ise enesest rahuldust saavast käitumisest ega
ise ennast rahuldavast tegevusest.
Sõltlast
ei saa päästa = lõpetada tema tegevused, kui tema ise valib ennast
kahjustava tee – kahju saab olla inimesest, kurb saab olla inimese
pärast, kuid sõltlane valib enese sammud ja seega on tal põhjus ja õigus
kogeda nende tagajärgi.
Sõltuvus
on mingi Mina õigus ja seega inimene kaitseb enese õigust,
iseendale. Lapsel on õigus vanemale, kes ei jäta teda üksinda =
lapsel on õigus - suurele, tugevale, võimekale, raha omavale,
teadlikule, asjalikule, lahendavale, turvalisele - inimesele, kes
võtab, ise, vastutuse lapsele mitte kuuluva/ raskusi toova eest.
Vaimselt
lapse tasandil olev inimene teab, et tema on see, kellel on õigus/ vajadus Vanemale = vanema
asendajale, keda on võimalik lapsele lubatud moel = vahendina kasutada. Selleks saab see,
keda on võimalik selle rolli kandjaks sundida või kes ise valib
seda rolli kanda.
Olgu
tegemist vähendatuga või vabatahtlikuga, tegu on kindla rolli
võimaluse saanud inimesega, kes ei näe/ ei tea väljapääsu või
kes ise kasutab olukorda ära – mõlemal juhul on tegemist
inimesega, kes on jätkanud enese alateadvuses olevat mustrit –
mingi Minapildi järgimist siis, kui enese rollile on vastaspartner
olemas.
Olles
suur ja enam mitte laps, on inimene asendanud ühe oma rolli partneri
teisega ja on samal moel nagu enese eelnevas – tegemist on lapsega,
kelle jaoks on olemas Vanem/ Oluline teine ja laps teab/ usub, et see
teine tegeleb lapse jaoks raske, ebameeldiva, ebamugava, valega ning
laps saab tolle teise poole pöörduda ning teise poole ja peale ise
ennast laiendada.
Olles see, kes on nõus Vanema asendajaks olema või see, kes ei tea/ ei näe sellest väljapääsu - on tegemist inimesega, kes on asendanud tegeliku enese vajaduse, teise vajaduse rahuldamisega - laps, kes ei saanud vanemalt vajaminevat - laps, kes sunniti vanema jaoks Vanema asendajaks.
Mõlemaid
osapooli iseloomustab vaimse tasandi piiratus – kogu lugu korduma
suunav informatsioon püsib suletuna ja muutumatuna – see lihtsalt
on kasutusel. See on, midagi sellist, mida ei vaidlustata – selle
asemel vaidlustatakse rolle, kes on õige, kellel on kohustus kanda Vanema rolli ja, kellel on õigus Minale = Lapse rollile = olla see,
kes saab õiguse seada oma vajadused esimesele kohale ja kellele jääb
õigus teha oma vajadustest teis(t)e ülesanne/ülesanded.
Olles
vägivaldselt ja vähendatult koheldu või olles teise ära päästja,
tuleb mõista, et on oldud sõltlane, kes on vajanud teist kindlasse
rolli või ollakse sõltlase kaassõltlane, kuna on jätkatud
harjunud moel – on hoitud enese sõltuvust alles ja on aidatud
teisel oma sõltuvust alles hoida – seda on tehtud enese hinnaga –
kogemused on olnud vahetud ja vaimse taseme piiratus on jätkunud.
Sama
nagu sõltlane, kes valib enese, sama moel tuleb ise ennast valida,
kuid teha seda teistmoodi ja teistel alustel. See tähendab, et enam
ei ürita teha, endast, Maailma naba – seda, kelle vajadused on
esimesel kohal – et, kui on kuum, külm, nälg = vaimne piiratus,
siis on õigus sellest teada anda ja vajaduste täitmist nõuda =
kustutage, lahendage, leevendage, lõpetage, vähendage – Mina ei
talu enese energiat = andke Minule teine informatsioon ja Mina ise
saan luua ennast teist moodi olema, et ise ennast teisiti kogeda ja
näha.
Teadlik
enese valimine tähendab, et ei vaidle vastu, ei õigusta enese
valikuid, ei tõesta enese rolli, ei proovi teist ja tema väljendusi/
lahendusi muuta = ei võitle ega tegele teise sõltuvusega, vaid
kasutusele tuleb otsene kõne – Minuga nii ei käituta, Mina sel
moel ei nõustu, Mina sel viisil ei vali. Selgelt nähtavaks saab
peatumine, piir, punkt.
Kaassõltlasena
olemine tähendab, et inimene on teisele inimesele truu = tema täidab
oma rolli, tema teab oma kohta, tema teab enese Mina. See tähendab,
et laps hoiab ühise elu kulisse ja vanema head nägu = laps hülgab
iseenda ja nõustub enesele osaks saavaga = ta ei küsi abi, ta ei
otsi abi = tema jääb ja on nii nagu kõik oleks okey = see kõik,
selleks, et vanemat päästa ja säästa.
Laps
ei anna vanema kohta halba informatsiooni – tema ei käitu nii nagu
teised - tema ei hülga, tema jääb – vanem saab temale kindel
olla. Laps kaitseb enese vanemat, et toda valesti ei vaadataks, et
vanemat halvasti ei koheldaks, teda halvustavalt ei nimetataks –
mis siis, et vanem teeb ise, lapsele, haiget ja kohtleb vääralt ja
selle eest oleks ta kohustatud vastust andma, kuid laps on selle
endas teiseks keeranud – tema talub, sest tema on ära teeninud/
tema mõistab vanema raskusi – seega tema ei reeda.
Ega
laps ole selle ülesande endale teadlikult andnud – teda on selles
suunas juhatatud – Kuna Sina oled, siis Sina pead – Kuna Sina
oled saanud, siis Sina pead – Kuna Mina olen Sinu Ema, siis Sina
pead – kui tahad Minuga koos olla, siis Sina pead!
Lisaks
sellele valitseb ümbritsevas keskkonnas informatsioon - Meie oma
Emast/ Isast sel moel ei räägi – Oma Emale/ Oma Isale sel moel ei
tehta – Sina, rääkides väljamõeldistest, häbistad Mind/
perekonda/ suguvõsa/ Meie head nime – Sina oled kasvatamatu,
häbitu, vale, nagu teised = Sinule ei ole Meie hulgas kohta.
Lapsele
antakse valida – kas olla ühes või saada halvustava, vähendava
tähelepanu osaliseks. Temast endast sõltub, kuidas ja mil moel tema elu on
võimalik. Raske valik, millel on üks tee – laps ei mõista elu
ilma vanemata/ omadeta – üksinda, eraldi, välja jäämine
tähendab surma, kaitsetust – Mind ei ole, siis, olemas.
Sinul
peaks häbi olema – Sina ei ole OMA Ema ära teeninud/ Sinul ei ole OMA Emale õigust. Kui Minul ei ole OMA Ema, siis Mind ei ole olemas. Minul
ei ole OMA Ema, sest Mina ei ole teda ära teeninud – siis on Minul
häbi, kuna olen Vale – olen valesti olnud, valesti teinud, valesti
käitunud = Mind on õigus karistada.
Häbi ei ole inimese aus, ehe, loomulik reaktsioon - see on, kellegi teise sõnad, pilk, hääl, informatsioon, puudutus - Sina pead sel moel olema, sel moel tundma = sel moel kogetav ja nähtav olema. Sellest koolitusest saab iseeneselik enese muutmise kasutusele võtmine - siis, kui Mina teen/ olen, siis, kui Mind nähti/ vaadati - siis Mina tunnen ise ennast sel moel, sest Mina olen selline - nägemus, häbi kaasa toonud põhjustest.
Keskkond ja süsteem, kus kunagi õigeks ei saa, kus kunagi aus ei olda, kus vastutus jäetakse teisele - see on koht, kus inimesena kasvamine tehakse eksimuste ja valede käitumiste/ valikute korduseks - eksitakse rollina, teise rolli vastu - õige saab olla siis, kui olla õigena - rollile, rolli kuulekana.
Siia
kirjutatuna on selge, kuidas kohustuslikuks tehtud informatsioon on
last käsitlenud ja tema vaimse tasandiga manipuleerinud. Tegelikus
elus ei ole lapsel sellist mõistmist ja avarust ega pidet, et
sellisele info edastusele ja sisule kriitiliselt otsa vaadata – lapse elu on siin ja
praegu ja temal tuleb selles ellu jääda.
Teadmine
- on võimalik, et Minu Ema ei vali Mind ja, siis Mina jään üksinda
– see käivitab ellujäämise vajaduse ja laps teeb kõik selleks, et
ise ennast alles hoida = olla roll, kellel on partner olemas. Selle jaoks, et omada erilist ja ainsat, olulisimat, olulisima rolli partnerit - on vaja endale MINU OMA Vanem kindlustada
– olla nii nagu on õige - siis olen Mina olemas.
Minuga
on midagi valesti, kuna Minu Ema ei taha Mind = tema ütleb, et tema ei ole MINU OMA. See on
eksistentsiaalne kriis – Kes Mina siis olen. Kõigil on, kuid Minul
ei ole – Mina ei ole normaalne = Mina olen erinev, värdjas, vale. Ennast ümbritseva tähelepanu
talumatus – enese valena kogemine ja nägemine - olla enese Mina pilt on talumatu.
Minuga on valesti/ Mina olen vale - see on keskkonnas valitsev info - iga vanem tahab oma last - see on normaalne. Kui vanem karistab last või ei taha last, siis on põhjus lapses - on normaalne, et vanem armastab oma last.
Infoga täidetud keskkond tähendab erineval moel, samasisulist, edastatavat kinnitust sellele, mis on normaalne, mis mitte.
See tähendab, et tegelikkuses samastatakse roll inimesega - oled Ema, siis oled selline - oled Laps, siis selline.
Rolliga seonduvast hälbimise kohta antakse teada - ei ole õige, on vale, tee ise ennast korda.
Unustatakse ära ja jäetakse kõrvale, et enne tuleb ja põhjaks on inimene - iga inimene ei taha last (üldse või sündinuna) - inimene valib ise enda elu.
Inimese valikuga kohtunud Laps jääb, keskkonna ja informatsiooni survel, häbi tundma ja ise ennast valeks pidada - tema ei saa enese lugu korda teha - tema on põhjus, et temal Oma Ema/ Oma Isa ei ole.
Inimene saab olemas olla ja inimene saab ka last kasvatada, kuid küsimus on selles hinnas, mis see võimalus - Ema/ Isa on lapse elus osaline - lapsele maksma läheb.
Mõtte
töö tulemus. Lapseks olemine tähendab, et Mina olen olemas, kuid
ise ei saa, VEEL, kõigega hakkama. See tähendab, et see, kes kannab
Minu eest hoolt, see otsustab ja valib, mis ja kuidas on Minule
võimalik/ Minuga õige. Tema valik ja tahe saab Minu osaks.
Elu
tabab, kuid ei tapa – teine inimene tõstab käe ja tapab.
Mõistmine ja vahe tegemine – Mina räägin inimesest – Mina
räägin inimesest, kes kannab rolli nime – see nimi on olnud
kattevarjuks tegudele, mida inimesel ei ole õigust, teise inimese
vastu, teha.
Räägin
inimesest, kes sai ja tahtis teha, kuna kasutas ära võimalusi – tema oli
lapsele sobivas läheduses ja, senise läheduse säilitamiseks, näitas
ette ja tõestas ära, kuidas laps temast sõltub – veenis last
selles, et ilma Vanemata laps ei saa, üksinda ei saa ja keegi teine
teda ka ei taha.
Sel
moel manipulatsiooni kasutanu ei austanud, ei arvestanud, ei hoidnud
ega toetanud inimlast, vaid, toetudes rollile, rahuldas enese
vajadusi, teist ära kasutades, teise vastu olles ja teist allutades. Vale informatsiooni luues, kasutades, ainsana hoides, aitas kaasa ajukahjustuse algusele ja süvenemisele ning tegelikust enesest vähendatud ja vale Mina pildi loomisele ja alles hoidmise kohustusele survestades.
Siis, kui üks on, siis teine ei ole ega saa olla. Laps ei saa olla tähtis ega oluline = lapse inimlikud/ kasvamisest tulenevad/ elulised vajadused ei ole olulised, on vanemalt vähemaks võtvad ja vanema vastu valed - lapsel ei ole seda kohta, kuhu ega seda, kelle poole pöörduda - tema on enesega üksinda ja tema vajadused on valed, ebakohased, ülekohtused.
Laps teab oma kohta - vanem on andnud teada - Minu Mina
õigus – Minu roll on tähtsam ja seega olen Mina olulisem = Minu
vajadused on esimesel kohal, tähtsamad ja koheselt lahendust vajavad
= Minul on õigu Oma Lapsega teha seda, mida ja kuidas Mina õigeks
pean – Mina olen tema Ema/ Isa = Laps on Minu Oma = keegi teine ei sega vahele ega tule ütlema, kuidas Mina pean või Mina ei tohi.
Mina armastan oma last, Mina ju kasvata(si)n ja toidan/ toitsin teda, Mina olen talle kõik andnud - tema on tänamatu, tema ise on põhjus, et temaga peab karm olema ja teda peab karistama. Häbi tal olgu, kui ütleb Oma Ema kohta valet ja esitab Oma Emale tingimusi. Mina olen lapsele teada andnud, mida tema tohib ja mida mitte - laps ise valib, kas ta saab karistada või mitte. Mina ei löö, kui laps ei ole andnud selleks põhjust.
Lapse ootus ja lootus, et oleks normaalne ja õigesti, väljendub ka aegu hiljem. See on see pärast välja voolavad tunded ja sõnad - sai Minu osaks, Mina pidin kogema - olen Hüljatu, olen Ohver - Mina pean kohtama õigust ja kogema tunnistamist = Mina saan, Minule kuuluva, õige tähelepanu ja kohtlemise, osaliseks.
See on see kadedus, solvumine, viha, kibedus - Kus Sina siis olid - Mina olin, selles ja selles, üksinda - Miks Mina pean olema, ainult ja ikka, üksinda ja ise - oleva aja, suure aja, teekond ja sammud on kannatus ja on ülekohus. Korduvalt.
Inimene ei mõista, et tegemist on aegade ühendumisega - möödunus kohtas inimene samasugust situatsiooni ja möödunus koges inimene samasuguseid raskusi - see on tolle aja lapse sõnum, iseendale - Mina mõistan ise ennast - siis oli Minule tuge ja mõistmist vaja = siis oli Minul raske - siis olin Mina, veel, väike ja abitu.
Inimene, kes ei saa aru enesega toimuvast - kogeb tundeid, millega laps oskab endale kirjeldada enesele osaks saavat. Suur, kes kogeb ülekohut ja näeb karistust, sest teda ei aidata ja tema on üksinda ja elu on raske, toob mängu karma ja saatuse, et anda endale teada - midagi ei muutu.
Minu elu ei muutu - kõik on see sama vana jama, sest Mina olen Mina - see on laps, kes kogeb ja näeb üksindust ja teab, et temal on olemas Ema/ Isa, kes saaks toetada ja aidata, kuid ei vali seda teha, ei vali seda teha lapsele vajamineval viisil ja ajal.
Vaimse kasvamise teekond - kasvada Lapsest inimeseks, kes on olnud laps - sellise lapsepõlvega nagu see oli ja sel moel elule vaatavate ja elu lahendavate inimestega ühes nagu nood olid. Teist ei olnud, teisi ei olnud - see ja selline oli võimalik.
Mind ei määra minu minevik - olulised on kõik, minevikust olevikku, tehtud sammud ja valikud - ausad ja nähtaval olevad ja nähtavaks saavad - need räägivad minu aja loost ja minu kasvamise teekonnast.
Läbi
aegade kestnud ärevus - sisemine surve, olla valmis halvimaks, mida
ei oska ette ära arvata. Paanika, hirm, abitus – selle taga on
teadmine - Mina olen teinud, midagi sellist, mida ei ole, ENAM või
ei ole olnud kunagi, võimalik ära parandada – Minule osaks saav
on selle kinnitus.
Magamise
ära keelamine, üleval püsimise kohustus. Minu välimus, mingi olemine,
valik, väljendus, omadus, tegu on põhjus – osaks saav on selle
tagajärg – kohe saab see Mind kätte – see on vältimatu, sest
Mina ei saa ENAM mitte midagi teha – Minust ei sõltu mitte midagi.
Püsimine
kogemuses – mõistmise hetkes – muidu ei saaks olema, kui Mina ei
oleks olemas – parem, kui Mind ei oleks = see on enesega seotud
keskkonnas olemas oleva/ enesega seotud inimeste kasutuses oleva
informatsiooni üle võtmine. See toob kaasa eksistentsiaalse
küsimuse – Mina olen, kuid Mind ei tohi olemas olla = Mind ei
taheta.
Püsimine
paigal - see tähendab, et Mina ise ei astu loost edasi, Mina ise ei
anna sinna informatsiooni juurde, sest ei mõista enesega toimuvat –
olen alateadvuse tasandil kinni. Seega ei ole teed, edasi, vaid on
kestev igavik.
Kordused
– samasisulised kogemused, mis ühenduvad möödunuga - argises
päevas on Minuni jõudnud informatsioon - Mina ise põhjustasin/
põhjustan enesele osaks saava – Mina, üksinda, olen nähtaval,
kedagi teist ei ole – mitte keegi teine ei astu esile ega võta
enese osa eest vastutust. Seega olen üksinda. Mina ei tea seda, et keegi
teine väldib vastutust.
Alateadvuses
on paaniline hirm – Mina ei saa magada, sest on teadmine, et mitte
kedagi ei ole enese kaitseks olemas – öös on asju, mis juhtuvad
pimeduse ja vaikuse varjus – nendeks peab valmis olema. Neid peab
avatud silmadega kohtama – on uskumus, et siis – kuid ei tea, mis
see siis on – ehk on lootus, et siis neid asju ei saa olema.
Tegelikkus
– siis ei ole juhtuv ootamatu – Mina tean, et see on tulemas –
seega Mina ootan, millise sammu, sõna, teo, väljenduse keegi teine
teoks teha valib. Alles siis, kui on ära tehtud ja on ära olnud,
siis saan magada, rahu tagasi – siis Ma tean, kuidas Minuga on.
Mõistmine
- Mina ei saa mitte kedagi, ette ja ära, kontrollida – igaüks
teeb seda, mida valib teha ja jääb selle juurde, mis/ kuidas on
tema jaoks õige. Millegi lõppu tähistav tulemus ei sõltu Minust.
See ei tähenda Mind – see tähendab teise inimese valikut, mis
puudutab Mind.
Kusagil
kauguses on olemas informatsioon, mis on Minule kasutuda antud/ teada
antud – Mina ei leia seda üles. Saan anda endale suure Mina
mõistmisi, kuid need ei ava suletuna seisnud ust – Mina ei ulatu
iseendani – Mina ei mõista ega näe enese lugu, sest seda tuleb
teha möödunud aja enese silmade läbi – see on Minu möödunus
aset leidnud mälestus, mis püsib varjus.
Sina
rikkusid Minu elu ära – löök, rusikaga, kõhtu, kus olin Mina.
Ehmatus – üles ärkamine – löök oli tabanud ootamatult –
ette hoiatamata. See oli füüsiline – valus ja häiriv. Löögile
järgnes tegu – kindel, teadlik, tahtlik.
Olin
juba suur – olin neljanda/ viienda kuu piirides – olin Mind tappa
plaaniva inimese kõhus – mitte kedagi ei olnud Minu jaoks olemas.
Oli pime ja Ma teadsin, mis järgneb – veel natukene ja Mind ei saa
enam olema - Mul on valus ja Mind põletab kuumus.
Kogesin
inimese kergendust, rõõmu ja rahul olemist, kui teine Mina wc potti
sulpsas. Teadsin, et inimene kogeb seda sama Minu surma korral –
kuid Mina ju suringi selles hetkes, sest Mind tapeti ära – inimene
teadis, et oli oma eesmärgi saavutanud. Ta ei teadnud, et oli olnud
kaks, mitte üks.
Mingil
põhjusel jäin alles. Kuid ka samasugused kogemused jäid alles.
Hiljem jätkusid – põlgavad, külmad, hülgavad silmad ja keha
ning suu, millest tulistati välja sõnu – Sinu pärast Mina ei
saanud oma elu elada – Sina rikkusid selle ära – oled nüüd
rahul, oled nüüd oma tahtmise saanud?
Vaikus,
hingamise peatus – inimesel oli õigus – lapsega ühes ei olnud
tema elu see, mida ja kuidas tema ise tahtis, seda ja selles, elada - kuid igal inimesel on
õigus enesele. Inimese tõde vaatas vastu ja kaotas sõnad, sest
Mina ei osanud, selle informatsiooni peale, midagi vastata – Minul
ei ole, kellelegi, ära lahendavat lahendust anda.
Vastu
vaidlemine ja enese kaitsmine on informatsiooni andmine, et vähendada
enese süüd ja osa – teine ju valis ise oma elu, st ka Minu –
teine ju elas ise oma elu, igas oma päevas, st Minuga ühes ja ka
Minust eraldi olles. Kuiv tõde – Mina olin ju osa sellest ja see
oli see osa, mida ja kuidas teine endale ei tahtnud ega sellisena
vajanud.
Mõistmine
– inimene, peale seda, kui on Minuga koos olnud – teostaks uuesti
abordi, kuna ta kahetseb, et ei korranud poolenisti viltu läinud
tegu – teine kahetseb, et ei jäänud enesele kindlaks – ta ju
teadis, mida ja kuidas tema tahab, mida ja kuidas mitte.
Teise
õigus, elada enese elu, enesele õigel moel. Minul ei ole selleks
õigust, sest teine ei taha Mind – teine võtab antu tagasi –
teine kustutab Minu ära. Ainus õige valik on ära minna ja uks,
enese järel, sulgeda. Teine ei pea elama/ olema Minuga koos –
teisel on õigus valida enese tee. Minu tee on selle informatsiooniga
arvestada ja teist, enesest, ise vabastada – teostada tema poolt
pooleli jäänu.
Selle
aja peamine ülesanne – ka Hinge teekonnalt kaasas olevad ülesanded
on sama sisuga – mine ära, jäta teine rahule, ära sunni endaga
koos olema, ära kohusta ennast valima – võta informatsioon vastu
ja arvesta sellega – Mina ei kuulu teise ellu ega teise kõrvale –
teine ei vali Mind sinna, teine ei anna Minule, sinna, kohta.
Uskumine
– Mina olin/ olen vale = muidu oleks teisiti = Mina saaksin kogeda
teistsugust lähedust, koos olemist. See on enese päästmine ja
enesele lootuse andmine – siis, kui saab olla teisiti, siis saab ka
kogemus olla teistsugune = siis olen Mina teistsugune = siis Mind ei
ole vaja ära tappa.
Lootuse
kübe tähendab, et olemas on võimalus, et muutus on võimalik.
Võimalus näib nii nagu teistsugune olemine on kohe kohale jõudev –
jääb üle, vaid see ära vormistada. Tegelikkus – see on enese
petmine – pettus on võimalik manipuleeriva informatsiooni saatel –
Sinul ju on, Sinule on antud, Sina ei mõista, Sina ei saa aru, Sina
ei ole välja teeninud = veel ei ole, veel ei saa, kuid on, on
võimalik.
Tegelikkus
– inimene valis, oma elu, elada ilma Minuta – see on temale õige
viis. Teine ei kaalu teisiti, ta ei oota teist moodi olemist, ta ei
otsi teist moodi koos olemist. Tema on juba lõpppunkti jõudnud ja
selle teoks/ teatavaks teinud.
Alateadvuses
peituv hirm – teine kordab oma tegu – teine teeb uuesti aborti –
teine tapab Minu ära ja sel korral ta õnnestub – nüüd on ta
eneses kindel ja seega viib oma töö lõpuni. Minul ei ole
õigust, kuid ka võimalust, teda takistada – seega Mina ei saa elada. Minu elus olemine
rikub teise elu ära – meie ei saa, mõlemad, ühe ja sama aja
sees, olemas olla.
Viha
ei olnud pime – teine tegutses suunatult, temal oli olemas eesmärk,
ta ei kahetsenud ega tundnud hirmu – tema ei olnud oma tunnetest
pime, ta oli teadlik ja sihikindel. Teine oli külm ja kalkuleeriv,
ta vaatas pealt ja jälgis, ta lihtsalt ei viinud lõpuni, kuid ta
liikus sinna suunas ja mängis piiriga.
Teine
kordas oma tegu – ta hoidis Minu pead vee alla – ei olnud õhku –
ei saanud hingata. Teine teadis, et tema saab oma tahte täide viia –
teda ei huvitanud tagajärjed. Talle ei olnud Mind vaja. Huvitaval
kombel ei jäänud Minu keha mällu hirmu vee vastu – Ma teadsin,
et vesi ei ole hirmus – Mina nägin inimest – Me vaatasime,
sellel hetkel, üksteisele silma.
Teine
ei ehmatanud üles ega kahetsenud ega tundnud enese ees hirmu –
nähes, milleks ja kuidas ta on võimeline. See ei olnud tema tegelik
piir, ta sai ka sügavamale astuda. Teadmine - selle inimesega koos
ei ole kunagi turvaline – selle inimesega koos jääb alles hirm,
enese pärast.
Aju
teeb trikke ja vahetab põhjuse ära. Kartes enese elu pärast, sest
teine on valmis tapma = koos teisega ei elu võimalik – muudab aju
informatsiooni, elulise ja argise põhjusel = ilma teiseta ei ole elu
võimalik – see tähendab teise info kasutusele võtmist = teise
armastamine, teise oluliseks pidamine – mõistmata selle idiootse
valiku tegelikkust.
Rolli
pimedus, rolli truudus – Mina, rollina, teisega ühes, sest teisel
on Minuga ühte siduva rolli nimi – Minu Ema = Minu Laps. Muudan
vaatenurka, vahetan tasandit – näen inimest, olen inimene – Mina
ei mängi seda mängu kaasa, Mina astun sellest mängust välja –
Mina olen näinud ja kogenud inimest.
Minu,
rolliga kaasnevad, tunded on olnud Minu teejuht ja sõltuvuse
allikas. Need ei olnud tegelikud tunded – tegeliku inimese vastu –
olin roll, rollina, rolliga, kuid ikkagi enesena – sellisena nagu
Minule võimalik ja loomulik – Minu põhi mõtted ja
väärtushinnangud.
Mõistmine
- Minu inimlikkus ja loomulikkus ei leia teises inimeses vastu võttu
ega samaga vastamist. Need koormavad teda, häirivad teda. Minul ei
ole Meie parandamise võimalust. Suhet ei saa ära parandada –
lähedam lähedus ei ole võimalik - üks osapool ei saa seda üksinda
teha.
Vägivaldses
keskkonnas tähendab selline elu iseenda kontrollimist ja, teise ees,
kuulekana olemist. See tähendab teise kasvatamatust – teise
tegemata töö, iseendaga, jääb temaga olija õlgadele – vastutus
teise tunnete eest, teise üle piiride minevate reageeringute
talumine, teise Mina tõestamised jäävad enese tööks - õigeks
teha, õigel moel vastata. Siis, kui ise ennast ära parandada, siis
teine võib valida kasti pandud ja reeglitega sääditud Minuga koos
olla, muidu mitte.
Kahjustada saanud aju tähendab ühendusi, mis on loodud informatsiooni alusel,
mis ei kanna ja tegelikkust, mis ei saa teoks – teine tahab, teine
on nõus, kuid Mina ise takistan teda. Mina ei võimalda temale
enesega olla, kuna olen Vale.
Tegelikkus
– teine on siis, kui tema peab ega saa vabaks, siis, kui temal on
mugav, temale on kasulik – muidu mitte. Teine ei hoia suhet ega pea
seda oluliseks – see on miski, mida ei ole hirm ega kahju kaotada –
teine elab oma elu ilma selleta – teine osaleb, kuid elab, juba,
ilma selleta.
Manipulatsioon,
informatsiooniga, ja argine päev annab lootuse, et saab, ise ennast
ja enesega seonduvat, ära parandada = muutus on võimalik = seega on
ootus, millal see aset leiab = iga hetk, mis, muutumatuna, möödub,
on kaotuse kogemus – veel mitte, veel teine ei vali, veel olen
Vale. Üksinduse talumiseks, tugevana olemine – pidev eraldatuse ja
hüljatuse kogemus – teine ei anna informatsiooni, mis annaks aluse
rahuks ja kindluseks.
Ärevuse
põhjus – Mina pean, midagi tegema, sest Mina olen vastutav = Mina
saan anda endale vajamineva = kuid Mina ei saa, midagi teha – olen
kõik juba teinud. Hirm, et kuulen uuesti, näen uuesti, kogen uuesti
– ära ütlemist, hülgamist, välja jätmist, ära minemist,
vägivaldset kohtlemist – taas olen vale olnud, jälle olen vale
olnud – Minust ei piisa, mitte kunagi.
Minuga
ei taheta olla, Minuta on parem elada. Teise sõnum – teise sõrm
osutab Minule – peale Minu sõnu, tegu, väljendust on vaikus ja
tühjus – ei ole vastust, ei ole informatsiooni, millele toetuda,
mida kasutada. Uskumine – ainult siis, kui Mina oleksin olnud
teisiti, teinud teisiti, siis oleks teisiti – ainult Mina vastutan.
Aeg
olla suur, aeg on olla täis kasvanud – on aeg võtta vastutus –
avada kogu lugu ja vaadata enese samme ja vaadata teise omi – enese
eesmärki, teise eesmärki – seal ja selles on vastus, on
tegelikkus. Sammud ei viinud kokku ega hoidnud koos, sest eesmärgid
olid erinevad - üks tahtis koos olla, teine tahtis lahus olla.
Viis kuud elu inimese kõhus, kelles ei saanud kindel olla - oli teada, mida too valis ja tahtis - oli olemine teise energia väljas ja elamine tema sees - see oli teise suhtumise ja tunnete tajumine. Oli hirm magada, sest see oli aeg, mil Mind oli tabanud ehmatus - kui ei maga, siis saan ise ennast kaitsta - kuigi ei tea, mil moel see oleks võimalik olnud.
Hommikuse
ärevuse taga oli teadmine – Mina ei ole õigesti olnud ega õigel
moel käitunud, valinud. See on ärkamine Maailma, milles kõik on
endine – silmi lahti tehes tabab teadmine - mitte midagi ei ole
muutunud – Mina ei ole mitte midagi õigesti teinud = Mina ei ole
endale vajaminevat suutnud tagada – Minul ei ole õigust sellele,
mis ja kuidas Minul on – Minul ei ole õigust elule.
Ühe
informatsiooni varjus on olnud teine – mõlemal näiliselt sama
tee, kuid erinev eesmärk. Üks on inimesena kasvamine – Minu enese
teekond, iseendani – kogemused on kasvamine – olen üksi ja jään
üksinda, sest Mina seisan kõigest eraldi – olen osa ja saan osa,
kuid ei ole sama = Mina ei ole teisega üks ja sama.
Mina ei ole enam teise inimese kõhus - olen teise inimese seest väljas - olen ära sündinud - olen lahus - teise valikud ja teod ei ole enam samal moel fataalsed. Me ei ole enam üks - Minul on olemas jalad, käed ja enese tahe - saan valida ja teostada enesele olulise ja vajaliku.
Teine
tee on iseenda ja enese poolt „katki” tehtu parandamine. Enese
kõlblikuks muutmine, sobivaks tegemine, õigeks kasvatamine – siis
Minuga ollakse, siis Mind võetakse ühte, siis Mind ei jäeta välja
= siis on Minul see, mida ja kuidas vajan – kogemus ja mälus pilt,
et Mina ei jää/ ei jäänud üksinda – teine on, teised on Minuga.
Mõistmine
– Mina olen parandanud suhteid, mida ei ole olemas. On olnud
suhtlus – erinevates vormides ja erinevates lähedustes.
Kujuteldavad kaaslased, varjukujude Maailmas, mis on, kuid ei sel
moel nagu olen Mina. Minu fiktsioon, et mitte võtta vastu
tegelikkust. Kasutusel oli informatsioon, mis ei parandanud ega
muutnud olevikku ja osaks saavat – on aeg valida enese elu.
Laps
– selle jaoks, et vanem Minu valiks – selle jaoks, et vanem saaks
Mind armastada – selle jaoks peab, esimesena, olema hea ja õige
vanemal – siis saab tema anda Minule selle, mida ja kuidas Mina
vajan – hoidmise ja turvatunde – tema poolt, temaga ühes.
Tegelikkuse
sõnastamine - Minul oli/ on halb, sest vanem oli/ on vägivaldne ja
vähendav – Minul ei ole temaga hea. Eluterve mõistmine – Mina
valin iseenda – Mina ei päästa enam vanemat, kes ei vaja
päästmist tema enda sammude tagajärgedest.
Vanem
pani Minu õlgadele ülesande, mille tegelik sisu oli - vanem vajas
õigust ja põhjust kohelda Mind nii nagu tema seda õigeks pidas ja
mingis hetkes vajas. Olin olnud tema laiendatud Mina – puhver,
maandaja, poksikott, prügikast, pidav põhjus – olin olnud tema
vaimse eneserahuldamise objekt ja mitte söödava informatsiooni ja
talumatu Mina pildi muutmise võimalus ja vahend.
Väikesel
lapsel ei ole lahendust, mis lõpetaks tegelikkuse – lapse võimalus
on asendada üks informatsioon teisega – vanem on oluline – Mina
ei jäta teda – Mina hoolin temast – Mina annan talle sellest
teada – Mina olen tema jaoks olemas – tema saab Minu peale kindel
olla = siis ja sel moel olen Mina Õige.
Minu
Ema = Mina olen tema Laps – õigel moel – vanem annab teada,
milline see õigem mood ja viis on. Manipuleeriva käistlemise
tulemus on inimene, kes ohverdab enda – keegi teine tuleb enne
Mind, Mina saan hakkama, Mina tulen toime, Mina olen tugev(am)/
osavam/ vastu pidavam/ vanem/ targem/ korralikum/ tagasihoidlikum.
Kõik see, et teada ja teada anda, kuidas peab olema, tegema,
väljenduma, kogema.
Males
valitud käik, selleks, et ellu jääda, selleks, et ise ennast
päästa, selleks, et vajadused, millest on saanud harjumuslik
käitumine ja mõtlemine, oleksid täidetud. Males kirjutatakse lahendused üles, need õpitakse pähe ja neid kombineeritakse, kuid inimene kustutab ära selle ühenduse, miks tema ise endale ülesande andis, mille alusel ta seda tegi
ja, kuidas kasutusele võttis – edasine on ajalugu – kompuuter
järgib, pimesi, neid käsklusi, mida ei ole TEADLIKULT ära muudetud.
Iga
inimene on kohtunud inimesega, kes on vajanud laiendatud Mina ning
enesele, konkreetset ja suurendatud, tähelepanu. See on olnud
inimene, kes ei tulnud toime enese tunnete Maailmaga ja ta kasutas,
kedagi teist, et vabaneda/ lahendada enese sees toimuva(s)t.
Need
on need situatsioonid, kus keegi hakkab teis(t)e isiklikke piire
ületama – see keegi karjub, sõimab, sõimleb, naeruvääristab,
võrdleb, vähendab, vaidleb, manipuleerib, vaidlustab, söödab
tagasi, kasutab füüsilist vägivalda – see keegi kasutab, kellegi
teise olemas olemist, et ise ennast, selle teise vastu/ kellegi teise
ees, välja näidata ja välja elada.
Need on need situatsioonid, kus inimene otsib, suurendatult ja kindla tüübilist, tähelepanu. Ta püüab meeldida, hea olla, tubli olla, töökas olla, kasulik olla, seltskonna hing olla, ilus olla, kõhn olla, hästi/ õigesti riides olla, tark olla, rikas olla jne.
Eesmärk on kuuluda ja ühes olla. Eesmärk on tähelepanu keskpunktis olla. Eesmärk on mitte üksi jääda. Teis(t)ega koos olemine on turvaline - see on teis(t)ega sama olemine.
Inimlapse
arengus on tegemist etapiga, mis paigutub 1,5-4 aasta vanuse
piiridesse, kus lapse aju ei ole võimeline toime tulema selle
informatsiooni ära söömisega, mis temani jõuab – seda on liiga
palju, see on häiriva/ mõistetamatu sisuga, lapsel ei ole selle
töötlemise jaoks sõnu, mõistmist, ressursse, taluvust.
Seega
pöördub ta enese laiendatud Mina poole – see on see suur, kes
hoolitseb lapse vajaduste eest, keda laps nimetab Minu ... ja kes
kutsub last Minu ... . Laps on mõistnud nende kahe vahelist ühendust
ja ta teab, et see teine on tema jaoks mõeldud ja tema ise kuulub
selle teisega kokku = side on tugev ja vastu pidav.
Sellest
- Minu ehk Mina olen – Minu ehk teine on Minu jaoks – saab alguse
rollide mäng, mis aitab tagada laiendatud Mina olemas olemise ja
kätte saadavuse – inimene nimetab, avalikult või enese sees,
kellegi teise mingisugusesse rolli ja teab/ näeb/ esitleb ennast
selle rolli partnerina ja voila` - ta ongi saanud endale vajamineva –
teine on tema jaoks, vajamineval moel, olemas.
Laps
kasutab enesega kokku seotud suure vaimset võimekust, et ise enesega
toime tulla. Tähelepanu saamiseks ja teema tõsiduse mõista
andmiseks, laps väljendab ennast eakohase oskusega – ta karjub,
lööb, mossitab, vihastab, tänitab, poeb laua alla, ütleb, et
läheb ära, teeb endale/ kellelegi teisele haiget, lõhub, jne.
Sellise
tegevuse põhjus - laps, kes on olnud mingisuguse informatsiooniga
kimpus, on kogenud, et suur võtab lapsega toimuvat enese ülesandena
ja annab lapsele sõnad, mõistmise, rahu, lahenduse, vabaduse,
leevenduse. Suur talub ja peab vastu – suur ei jäta last, lapse
sees toimuvaga, üksinda.
Eluterves
keskkonnas on see jätkuva arengu üks etapp, mis läbitakse –
vaimselt eluterve suur aitab lapsel täis kasvada – järk järgult,
enesega toimuva eest, vastutus endale võtta – suur aitab jõuda
mõistmiseni, et vastused leiab laps enese seest – tema käivitub,
sest tema ise käivitab enda – seega saab laps ise ennast aidata ja
ise enesega toimuvat muuta.
Kõik
keskkonnad ei ole terved ja kõik vanemad ei ole eluterve vaimse
tasemega. See tähendab, et see, millest lapsel jääb puudu, sellest
jääb laps sõltuvusse – ta jääb seda vajama. Sellest saab pime
vajadus, mida laps tahab rahuldada – ta tahab kogemust, et temal on
ja tema saab, kuid ta ei mõista, milleks temale seda vaja läheb ja
kellena ta seda vajab – tegelikult ta ei mõista, milline vajadus
tal on – mis on laiendatud Mina otsiva/ vajava/ kasutava inimese
pildil valesti.
Siis,
kui vanem ei ole täis kasvanud, siis puudub suurel inimesel
teadmine, mis on tema enda vastutus ja seega kasutab ta, enese, last
enese laiendatud Minana – seega puudub lapsel samasugune võimalus
– vanem keerab lapse arengulise kasvamise enese võimaluseks ja
suunab lapse enese poolt kasutatavaks vahendiks.
See
tähendab, et laps ei kasva täis – temal puudub tema arengule
vajalik teekond - ta on fakti ette pandud – temal tuleb taluda,
vanemale söömiskõlbmatu informatsioon ise ära süüa, vanema
vaimse tasandi eest vastutus võtta, ise ennast muuta.
Emotsionaalne
sõltuvus tähendab, et inimlaps ei oska, veel või ikka veel, ise
oma tunnetega toime tulla, ise oma tundeseisunditega tegeleda – ta
on sellesse etappi jõudnud/ selles etapis kinni, kus ta tõesti ei
mõista ega oska ise ennast selgitada või ta juba teab, et see on
vanema ülesanne või ta endiselt usub, et see on vanema/ kellegi
teise ülesanne ja tema ei ole nõus seda valdkonda enda peale võtma = keegi teine on tema tunde autor ja põhjus.
Sellesse
inimlapse arengu etappi kinnijäämine toob kaasa VEEL lahendamata
jäänud olukorra – siis, kui inimene on harjunud laiendatud Minaga
ja ootab temale teada olevat järjepidevust, sest tema omab teadmist,
mis annab temale turvatunde – vanem/ vanema asendus on see, kes
lapse vaimse taseme tööd aitab korras hoida.
Vanema
asendus on see keegi, kes on sellises läheduses ja rollide seotuses,
et teda saab, vajamineval moel, ära kasutada. Asendus on see, keda
on võimalik vanemaga samastada ja enese eest hoolitsema panna – samasugused ülesanded,
väljendused, kohustused - vaimne piiratus ei tee erinevustel vahet,
vaid ühendab möödunu ja oleva nii, et sellest saab üks ja ainus.
Kuid
siis, kui see tava saab rikutud – vanem/ vanema asendus on see, kes
reageerib lapsele nii, et laps vajab vaimset filtrit ja turvalist
sadamat – kuid just vanem ei ole turvaline ega hooli lapse
turvatundest, siis lapsel ei ole seda teist, kelle poole pöörduda –
tema on üksinda jäänud, sest teda on üksinda jäetud.
Ehmatus
lööb inimlapse hinge kinni – ta on kokku saanud teda mitte
kinnitava ja teda paigast viiva informatsiooniga - Kuidas saab Ema/
Isa, Minule, Oma lapsele nii teha! See ei ole õige – Mina olen ju
Mina ja tema on endiselt Minu Ema/ Minu Isa! Laps teab, usub ja vajab
- Maailm peab õigel moel käima ja vanem õigel moel käituma.
Iga
läbi kõndimata jäänud lugu tähendab informatsiooni, millega ei
ole, lahendavalt, tegeletud. Iga selline lugu omab hetke, mil aeg
peatus – sellest ei läinud sirget ja selget teed edasi. Iga
selline lugu tähendab, et inimese sees on info, millega inimene
arvestab, kuid ta läheb sellest mööda, ilma sellega nõustumata.
Traumaatiline
kogemus – ehmatus, solvumine, kaotuse kogemus – laps on kohtunud
informatsiooniga, kuid ta ei tunnista seda tõeks – see ei ole,
tema puhul, õige – tema vajab vanemat – tema vajab seda teist,
kes teda aitaks, toetaks, mõistaks, lahendaks, lahustaks, vabastaks,
leevendaks.
Laps
on kohanemise võimeline ja seega õpib ta ellu jääma ja ise toime
tulema, kuid ta ei ole astunud neid samme vaimse kasvamise tasemel –
tema Mina Ise ei ole täis ja teadlik vastutus, enese ja enesega
seonduva eest. Sammud on olnud sunnitud ja vältimatud, sest laps
omab teadmist – tema vajab teist, tema ei saa ilma teiseta – tema
on väike ja abitu – tema aitamine on vanema/ teise inimese
kohustus.
Sellest
ka need rollidesse nimetamised ja vaimse/ füüsilise vägivalla
kasutamised/ vähendamised ja manipulatsioon – kindlal moel kindla
informatsiooni edastamine, lahenduse kasutamine, et anda teada - Mina
olen = teine on – Minu õigus on = teise kohustus on. See on
tegelikele alustele tagasi viimise katse – Mina olen Laps = teine
on kohustatud, selles kohas/ selles situatsioonis, Mind lapsena
kohtlema.
Vaimne
piiratus tähendab, et inimene käitub automaatselt, kuna see on
mingi kindla keskkonna/ suhte/ isikuomaduse-väljenduse normaalsus ja
tava – teist ei ole, teist ei kasutata, sest teist ei ole õpitud –
kuna kõik teevad sama, siis tuleb olla esimene/ ainus/ tõestatu –
tuleb olla see, kelle roll jääb peale, et saada vajaminev. Ka
sellest saab harjumus, millesse inimene jääb kinni.
Emotsionaalselt
piiratud inimene on enesega toimuvat lahendavasse informatsiooni
kinni jäänud – füüsilise tasandi ehmatusele on järgnenud
vaimse tasandi peatus – sealt ei lähe teed edasi – inimene ei
ole õppinud, ise, enese eest täit vastutust võtma – olema
teadlik – ahaa, Mina reageerisin, sellele ja sellele, tundena –
Mina sain sõnumi, Minu sees oli salvestunud sõnum. Mina ise = Minu
tee ja Minu töö.
Sellise
teadlikkusega inimese jaoks ei saa möödunud aja lugu läbi – tema
ootab Minu Oma Vanemat tagasi, et too enese ülesannet edasi kannaks
– lapse käest on liiga vara lahti lastud. Sügaval inimese sees on
tema Mina pildi põhjaks teadmine – Mina olen üksinda jäänud –
Mind jäeti üksinda – Minu juurest mindi ära - kuna Minust ei
hoolita, Minust ei tehta välja, Minuga ei arvestata, Mind ei taheta,
Mind ei peeta oluliseks, Mind ei väärtustata, Mina olen vale olnud.
Sellise
vaatenurga taga on teadmine – teisiti on võimalik, kuid Minuga
seda teisiti ei ole, sest Mina olen Mina – Minu enda pärast. See
on enesele osaks saava ära seletamine, mille algus ja süvendus on
inimesele kasutada antud informatsioonis – teda on, vähendaval ja
manipuleerival viisil käsitledes, selle teadmise poole suunatud.
Laps,
kes ei seisa enese jalgeil ja kelle Mina pilt on vale, ei oska
vaadata ega mõtestada tervikut – tema, inimesena – tema Lapsena
– tema, lapsena – tema vanem, inimesena – tema vanem, rollis
olevana – ümbritsev keskkond. Tema, vanema, keskkonna oskused,
teadmised, vaimne tase, uskumused, mõistmised, kasutusel olevad
lahendused.
Ohver,
Hüljatu, Kaotanu – on enese kogemusele antud nimetus – on
enesega toimunule antud nimetus – on enesele kindla tähelepanu
vajadus – on enesele kindla vastu reaktsiooni saamise vajadus. Mina
kogesin – Mina vajasin = Mina vajan, et ennast turvaliselt tunda,
paremini tunda, selgemini tunda, lahenenuna tunda, õigena näha.
Ohver,
Hüljatu, Kaotanu – on kindlas keskkonnas vajaminev nimetus, et
anda teada enese tegelikkusest, kuna kasutusele on võetud mingi
teine roll. See on see rollide vahetus ja võitlus – lapsest, kes
vajab vanema mõistmist ja kaitset – sellest lapsest saab Süüdlane
ja Häbi, kuna tema teeb oma Emale/ Isale liiga, käitub tollega
valesti, ei tea oma kohta, piire – lugu pöörati pea peale ja laps
jäi, kuigi temal oli õigus ja põhjus, enesele kuuluvast ilma.
*****
Pildike
möödunust – kaks last, nii kuuene ja kahene, mängisid looduses –
suvilast nii saja/ kahesaja meetri kaugusel, põõsaste ja puude varju jäädes.
Korraga seisis nende kõrval põder. Suurem jooksis ema juurde, et toimuvast teada anda.
Lugu lahenes õnnelikult. Põder läks, kellelegi liiga tegemata, oma teed. Torm leidis aset siis, kui ärevust toonud hetk oli möödas. Vanem
nuhtles sõnumi toojat, kui hoolimatut ja teist hätta jätvat – põlgus,
häbistamine. Vanem filtreeris ennast last kasutades.
Tegelikkus
– on loomulik, et laps, ekstreemses ja enesesest mitte piisavas
olukorras, pöördub suure inimese poole. Tegelikkus – põder oleks
võinud ära jooksvale lapsele reageerida. Tegelikkus – ka suurem
ei olnud ise seisvalt suur, ka tema vajas ehmatusest toibumiseks
vanema toetust ja mõistmist – tegid õigesti, olid vapper, oli
hirmus.
Selle
asemel jäi suur üksinda ja tema kohta anti keskkonda informatsioon,
mis ei vastanud tõele, vaid oli suunatud teda teatud kindlal moel
näitama, selleks, et vanem saaks ise endale õiguse olla enese
tunnete informatsiooni väljendus – et vanem pääseks puhaste
paberitega – vanema vastutus on lastega toimuv ja neile osaks saav
– et noorem teaks, kes teda hätta jättis ja temast ei hoolinud.
Ega
sellised lood kao – neis peituv informatsioon jääb kasutusele –
sellistel lugudel on tavaks koguda juurde samasugust informatsiooni
ja see süvendab, kaalutletult, kallutatud suhtumist. Keskkond ei
tasakaalustu – ühed/ üks saab teise arvelt – üks jääb
teiseks – tema ei saa, selles keskkonnas/ nende teistega koos,
kunagi seda vastu reaktsiooni, mis ja kuidas oli tema tegelik kogemus
ja lugu.
*****
Täis
kasvamine tähendab ise enesele info kasutada andmist – Mina
mõistan ise ennast – Mina ELASIN ÜLE – Mina elasin üles, sest
Mina jäin ellu - ehmatuse, äreva/ haiget tegeva kogemuse,
füüsiliselt valusa reaktsiooni, vaimselt raske/ ebõiglase
kohtlemise.
On
loomulik, et see puudutas ja viis Mind tasakaalust välja. On täiesti
loomulik, et Minu emotsionaalne tasand oli häiritud, sest erinevad
tunded tulid erinevat informatsiooni tooma ja see viis Mind segadusse
ja tasakaalust välja - kõik oli segamini ja kõike oli, korraga, liiga palju.
Vaimse
tasapinna segadus ja sellega kaasnev oli ja on loomulik – see oli ja on teatud
aja hetk, mis lahenes, sest Mina rahunen, kuna Minul on anda endale selge ja tõene informatsioon - Mina ei pea, kedagi
teist otsima ega tagasi ootama, sest Mina ei vaja kedagi teist – see on Minu enda aeg ja ülesanne.
Mina ise enese segaduse olema lõin ja Mina ise selle lahendan.
Enese
tugevus ja selgus – teine ja Mina ei ole üks ega sama - teine valis oma tee, teine läks minema, teine
vastas vihaselt, teine reageeris manipulatiivselt, teine oli ärritunud, teine edastas lugu muutvat informatsiooni – on loomulik, et
see ei ole normaalne ja oodatud reaktsioon – on loomulik, et
käivitub enese kaitse ja enesele osaks saava ja teise muutmise/ kaotamise soov.
Aset leidvat mõistnuna on täiesti loomulik, et esimene samm on pidava põhja panemine,
enese jalge alla, enese ja ühise loo tähiseks – Mina olen, teine on –
Meie oleme rollidega seotud. Siit tõuseb küsimus - miks teine Minuga, kui rolliga, ei arvesta, miks
teine Minust, kui rollist, ei hooli – mida Mina teinud olen, et Mina olen üksinda = Mina toetun rollile/ Mina väljendun rollina, kuid teine mitte.
Siis
tuleb mõistmine, et teine valis oma käitumise/ väljenduse/ lahenduse teistsuguse informatsiooni järgi –
teine ei valinud Meid ühendava rollina, vaid teisena/ teisele rollile toetudes – just see manööver tegi abituks ja tõi
kaasa ärevuse, hirmu – mis Minust saab - Mina olen üksinda = teine
ei tunnista Meie ühendust või ei pea seda oluliseks.
Õigetel
alustel, õigetel rollidel põhineva ühenduse taastamise soov,
enesele vajamineva ja teise kindlustamise soov – on oluline mõista, et see on väikese
lapse ajast pärist harjumuslik sõltuvushäire – esimene ja
peamine informatsioon – Mina vajan teist, Mina ei saa ilma teiseta,
teine peab Minu jaoks olemas olema – see on lähema läheduse
vajadus, kui on selles hetkes võimalik.
Läheduse kohta käiv informatsioon on vastandlik ja mitme tähenduslik - laps vajab lähedust, et kasutada laiendatud Mina võimalust - kuid tema laiendatud Mina tõukab teda eemale - laps vajab kaitset lähedal olija eest - lähedus on paika pandud rollidest tulenevalt - enese informatsiooni alusel
peab lähedasest eemale minema, eemale hoidma või suuniste alusel, teise vastu/ teise jaoks, ise teist moodi väljenduma/ tundma - olema õigel moel kogetav, kasutatav = võimaldama teisele läheduse, mis ei ole enesele hea.
Enese
peatamine ja enesele uue informatsiooni kasutada andmine – Mina
olen inimene, Mina ei sõltu teisest, Mina seisan iseendana, Mina
tulen toime. Mina annan enese lugudele teised lõpud – Mina ei jää
üksinda, teise selga vaatama, teist tagasi ootama, teise muutumist vajama – Mina ei ole
ABITU ehk ABITA JÄETU – Mina ise annan endale teadmise – Minu
tunded on Minu enda informatsioon, millega Mina tegelen ise – Mina
tean, miks Mina tunnen - tunne on Minu sõnum, Minule endale.
Seega Mina otsin üles, mida Mina tunnen ja
seejärel annan endale aega olla enesega toimuvaga kooskõlas - olla kurb, olla õnnetu, olla vihane, olla rõõmus, olla õnnelik, olla olulise kaotanud – Mina ise annan endale võimaluse - mitte üle elada,
vaid läbi elada – see on tundele nime ja sisu andmine, eneses selgusele jõudmine, enese sees oleva/ toimuva kogemine, enese sees toimuvast läbi kõndimine – ise
enese vabastamine - tundest vabaks saamine - sõnum on vastu võetud ja selle energia on lahenenud.
Olles enese piirides ja teadlik inimesega arvestavast käitumisest - Mina ise panen, kellegi teisega, paika selle läheduse, mis on tõene - mitte rollide alusel, mitte rollidele toetudes, mitte rolli lähedust/ kinnitust vajades - vaid olemas oleva ja nähtavaks tehtud informatsiooni kasutades. Mina ise panen paika piiri, kuhu taha teine jääb - teine jääb sinna, kuna ja kuni on olemas teadmine, et lähedus, temaga, ei ole hea - teine kasutab seda ära.
Paberil ja sõnades lihtne, kuid päris elus raskem - kuhu panna piir Ema/ Isa rolli kandva inimese puhul - mis ja kuidas on õige ja õiglane, kõike, mis ja kuidas on olnud, arvesse võttes?