Ühine energia väli III - Elu tõed jätkuvate konstellatsioonide kajas

 

Aeg-ajalt, Inimeste Maailmas, on eksami koht – lava on valmis seatud, osalised on paigas, teema on ette antud ja siis kõlab märgusõna, mis tähendab korduvalt korratud etenduse algust. Seega ei tähenda see algust, vaid jätkumist – väga vana loo jätkumist. Suguvõsa/ suguvõsade liinide korduvat mustrit.

Vahel on laval ühe ja sama suguvõsa esindajad vastamisi või on nad üheks saanud suguvõsade esindajad või on nad kahe erineva suguvõsa esindajad, kes on, olevas ajas, mingi otsuse/ valiku/ nimetuse tõttu kokku (pidanud) saanud.

Vahel on lava mõeldud mõlema suguvõsa/ mõlemale suguvõsa esindajale – mõlemate konstellatsioon leiab aset või siis on üks olnud võlgu/ andnud lubaduse ja nüüd ta aitab, andes, enese kohal olemisega, võimaluse, teisel, mingi kindel lugu läbi kogeda ja läbi mängida.

Laval olijate väljendused, tunded, on võimendatud – põhjuseks see, et laval olijaid ei ole kaks, vaid väga palju – mõlema osalise seljataga on varjud, kes ootavad enese vabastamist. Kõik nad annavad oma osa – seega lisavad nad raskust, kuid samas ka loovad kergust – ka neis võitleb kaks poolt – see, millele nemad, siis ja seal, kindlaks jäid ja see, milleni nad välja ei jõudnud.

Elavad osalejad kogevad vana väsimust ja aegade raskust, jõuetust ja oma vaba tahte puudust – see on soov, et ometi juba lõppeks – Mina lõpetan ära – Mina vabastan enda – Mina lahkun lavalt – Mina valin enda – Mina ei talu enam survet, üksindust, mõistmatust, valu – Mind on ainult üks.

Mina ei taha Sinuga koos olla/ Mina ei saa Sinuga koos olla – seda sellepärast, et Sina oled selline, et Sina tegid seda ja teist. Versus. Mina ei taha sel moel koos olla – Mina olen Sinu valinud ja Mina tahan Sinuga koos olla, kuid ei sellise hinnaga.

Üks on proovinud ja otsuse teinud ja selle välja öelnud. Teine on proovinud ja otsuse teinud ja selle välja öelnud. Vahe on otsuse sisus – Mina ei taha Sinuga koos olla, sest tahan olla ilma Sinuta, kuna ILMA Sinuta on Minul parem – Mina tahan Sinuga koos olla, kuid teha/ kogeda seda koos olemist teisiti – ilma seda ära lõhkumata.

Laval on lepingu murdjad ja on need, keda on hüljatud – kõik need möödunud aegade isad/ emad/ lapsed/ mehed/ naised/ vanaisad/ vanaemad/ õed/ vennad/ tädid/ onud – kõik need, kes on öelnud kunagi Jah ja lubanud seda, millest kinni ei pidanud – kõik need, kes on kunagi öelnud Jah ning kutse vastu võtnud, kuid siis jäetust kogenud.

Valiku tegemisel välja öeldud põhjendus – Mina ei saa/ ei taha Sinuga olla, Sinu pärast – põhjendus, mis vabastas inimese, kes ISE mõtles ümber, kes ISE valis teise, kes ei näinud enesele mõtet/ tulu – see oli inimene, kes ei võtnud vastutust, kes ei nõustunud inimesena kasvama – ta ei õppinud teisiti olema – ise, inimesena, teisiti olema – ta läks kergema vastupanu teed, isiklikke huve silmas pidades ja teisele, enese sammu eest, vastutust kanda jättes – Sinu pärast purunes Meie suhe/ Meie on parem, kui Sind selles ei ole.

Laval olijaid toob kokku ja hoiab koos – see oluline samm, mis on jäänud astumata – see, kes teadis, et temaga ei taheta koos olla, hoidis koos olemist alles, selle hinnaga, mis see, siis ja seal, temale maksma läks – temal jäi tegemata aus samm – Sina ei vali Mind, Mina ei jää Sinuga – Mina annan Sind vabaks.

Teine, kes tahtis vabaks saada ja valis oma vabaduse, jättes vastutuse maha jäetule - tehes seda suurelt ja võimendatult - näidates ja rääkides ka teistele, kes mõlemaga samad/ samas - Vaadake teda, tema pärast PEAN MINA SELLE SAMMU ASTUMA - sest tema on selline - tema ei jäta Minule teist valikut/ Mina olen selle sammu ära teeninud. Nüüd on ausa ja avaliku vastutuse võtmise koht ja aeg.

Teine, kes tahtis vabaks saada - kuid ei julgenud oma sammu ära astuda - kuid ei näinud võimalust, kuidas seda teha - kuid jäi ja kasutas teist ära – nüüd Mina teen oma sammu, reaalsuses teoks, Mina ei jää kahe tee vahele kõlkuma ega valetama ega põhjust teisele osutama – Mina teen oma sammu teoks ja maksan selle eest hinna, mis see Minule maksma läheb.

See, mis on olev, selles möödunu pääseb mõjule – need ei ole Minu mõtted, soovid, sügavus, teod, tunded, valikud - need on keegi teine, kes oli enne – Mina olen vahendaja, lava võimaldaja, möödunu väljendaja.

Läbi Minu räägivad ja Minus väljenduvad need, kes vältisid tegelikkust ja tahtsid endale seda, mis ei olnud nende või kes tahtsid seda, mille eest ei olnud valmis maksma – nad tahtsid olla Mina, kes ei ole Vale olnud/ keda ei ole hüljatud/ kes ei ole oma tõelist palet näidanud/ kes saavad toetuse selle eest, mida nad ei ole kogenud/ kelle tegu-valikut ei tehta maha, jne.

Laval tuleb välja see, millises inimese kasvamise faasis suguvõsa(de) vaimne tase on – raskuse korral jalga laskmine ja enese tegude tagajärgede, kellelegi teisele jätmine – ühise lõhkumine, et Mina päästa ja säästa või ühes olema õppimine.

See tähendab, et inimesed, kes ei ole õppinud ega kasvanud, kuidas, inimestena, koos olla – on ise olemise ja ise õppimise faasis – Mina ei taha = Mina ei pea, siis, kui Mina ei vali seda, mis on/ kui Mina ei valinud seda, kuidas on/ kui Mina mõtlesin ümber – see ei ole Mina ega ole see Minu – Mina valin ise enda elu ja elan selle enese moodi.

Inimesed, kes on elanud ja kasvanud vägivaldses keskkonnas või kes puutuvad kokku väärtusküsimustega, milleni nad veel kasvanud ei ole – inimesed, kes on sõltuvad tähelepanust – põgenevad, varjuvad, keelduvad, hülgavad, kasutavad vägivalda, tapavad, et vabaks saada – nad vabastavad ennast sellest, kes neid segab ja takistab - see on keegi teine, see on miski muu, kui inimene ise.

Inimene ei sünni tühjast – ta sünnib sinna, kus on oldud ja kus saadakse olema – kunagi ammu sai loodud see, mille sisse sünnivad kõik järgnevad – iga inimene, kellele näib, et tema elab oma elu üksinda ja ise endale, elab seda selle suure ühise loo sees – tema valikud ja teod mõjutavad kõike ja kõiki.

Inimene, kes elab ise, siin ja praegu – annab endale informatsiooni – Minu elu, Mina olen selle algus. Inimene, kes suhtleb sugulastega ja räägib suguvõsa ajaloost, kuid teeb seda – seda sama ühist lõhkudes ja vähendades – annab endale informatsiooni – Mina olen õige, Mina tean, mida Mina teen – Mina valin enese elu.

Olevas ajas kõik see välja tulebki – see, kuhu ollakse välja jõudnud, annab teada, mis on jäänud tegemata. Inimesed ei ole koos ilma asjata – nende kokku saamisel on põhjus – sageli jõuab lavaline lugu välja väga konkreetsete arhetüüpideni – suguvõsades on olnud väga palju teatud kindlat liiki lugusid ja teatud kindlaid valikuid teinud inimesi – neid saab üheselt nimetada ja nii nad olevates võimenduvadki.

Eksami koht tähendab valikute tegemist – selle jaoks, et mõista, mis on eksami mõte, tuleb vaadata otsa sellele, mis oli ühes olemise valiku taga, millist sõnade paari esindatakse, mis on ühendava sõna tähendus, mis tegelikult takistab ühes olemist – Meie puudumine, Meie on pinna pealne, ja argine. Meie ei ulatu sügavale, see on moonutatud.

Inimesed, kes on olnud, kes on olemas, kes tulevad järel, tähendavad süsteemi – kindlalt paigutuvaid inimesi. Süsteem laguneb, sest ei ole ühist Meiet, kuna ja kuni inimesed ei jää, teisest lahti öeldes ja teisele vabadust andes, enese kohale – Meie laguneb, sest siis, kui ei ole ühte, siis ei saa olla ka teist – siis ollakse üksteisest lahti ühendatud.

Inimene, kes valis, kuid taganeb oma valikust – inimene, keda valiti, kuid ei nõustus ise seda valikut kinnitama – inimene, kes ei ulatu teiseni – inimesed, kes muudavad ühist, sealt enesele valesid välja jättes - need inimesed jätavad ühise, need inimesed jäävad ühisele väljale üksinda.

Küsimus on selles, kuidas olla Meie, kui kogemused ja vajadused räägivad võitlusest Mina eest – Mina tahan olla ilma teiseta – Mina tahan olla koos teisega. Süguvõsa esindajate ülesanne on jõuda ühte – Meie luua, Meie olemas olemist hoida - kaks inimest valivad koos olemise – parem on koos, mõistmisega, et paremini saab, kui kasvada inimesena.

Kuidas seda teha, kui, samal ajal, kõik eelnev võimendab ennast – Mine ära, jäta maha, astu eraldi, vaigista, keela, keeldu/ ära usu, ära lase ennast petta/ talu, vaiki, jäta maha. Mõlema tunnetele, vajadustele, sõnadele, soovidele, mõtetele, on koht – kõik see on sama Meie – üks ja sama lugu erineva külje pealt vaadatuna.

Iga eksam on kordus – mida Meie teeme nüüd, eelnevatega võrreldes, teisiti. Siis, kui teine on enese tee valinud, siis ära hoia teda kinni – vali ennast – anna teisele võimalus kogeda oma valikut, kohtuda oma valiku tagajärjega – lase tal minna ja kõndida enesele valitud tee – jah, teise valikuga nõustumine saab olla valus, hirmutav ja tunduda vale ning teadmiste järgi tegelikkust eirav, kuid see on selle inimese soov ja vajadus – temale tuleb jätta tema teekond, et tema saaks ise kanda oma vastutust.

Siis, kui teine on otsustanud, et temal on ilma parem, kuid ta ei julge/ ei taha/ ei oska seda välja öelda, siis, tegelikkust teades, on inimese kasvu näitav – ise selle lahti astuva sammu tegemine – Mina ei riputa ennast teise kaela ega ole teisele raskus, Mina lähen enese teele ja kõnnin sellele – Mina võtan vastu selle, mis on Minu ja Minule.

Ükski valik ei ole vale – kõik on vajalik selleks, et inimesed oleksid saanud oma kogemuse, mis saab siis, kui Mina teen oma valiku teoks. Kõikide kogemused on vajalikud selleks, et täiendada/ kinnitada/ ümber vaadata ühist info baasi.

Ja ongi nii, et laval olijate seljataga ootavad oma järjekorda need, kes tahavad lahku astuda, kel tuleb lahku astuda, kuid ka need, kes on seda teinud ja selle kogemuse saanud ning nüüd nad tahavad ühte astuda, et tegelikku ühist luua, hoida ja kogeda – elavad elavad enese elu, kuid samal ajal ka teiste omi – on nende enda teha, kuidas nad enese aega kasutavad ja kuhu maani, iseenda kogemustest, möödunust ja teiste valikutes õppimisega, välja jõuavad.

Ja ongi nii, et see suguvõsa, kelle ühine energia on miinuse poole peale jõudnud - lõhkumisi on olnud rohkem, kui ühte hoidmist ja käsil on suguvõsa liini üle vaatamine - süsteem lõpetab selle, mis toob kaasa kaose ega järgi alguse põhimõtet.

Seega, selle suguvõsa esindajad leiavad ennast, survestatult ja intensiivselt, õppimas, kuidas teha ja mõtestada ära sammud, mida on korduvalt valitud/ välditud - kuidas võtta vastu ennast puudutavad teadmised, teise inimese valiku kohta - kuidas luua ja hoida ühist. 

Selle jaoks, et lugu edasi liiguks, sünnivad suguvõssa lapsed, kes esindavad erinevaid osalisi, et võimendatult ja võimendatuna suuta korda saata muutus - ühed tahavad lõhkuda/ teised tahavad alles hoida - ühed tahavad ära lõhkuda selle, mis on nende jaoks vale ja need samad ühed tahavad alles hoida selle valiku, mis nad on endale andnud - ühine on siis parem, kui selle sees ei Valeks nimetatut.

See Vale on see, kelle ülesanne on kasvada, sellest, kes ei saa/ ei taha ilma teiseta olla/ elada - sinnamaani, et mõista - tema on tegeliku ühise hoidja - tema saab ilma teiseta elada, kuid tema ei saa nõustuda ühise lõhkumisega. 

Marianne

12.06.2026.a

Ühine energia väli II - Ühel ja samal põhinev

 

Vägivaldse keskkonna lõks, mis hoiab inimest vägivaldses ja vähendavas suhtes, on info – see ei olnud nii, teine ei saanud aru – justkui inimene ei mõistnud enese tegu või temale öeldut või ei oska enesega ühes olijat lugeda, justkui inimene ei tahtnud ega olnud võimeline - temal lihtsalt juhtus/ kukkus sel moel välja – KUID inimene saab mõista ja aru saada ja teisiti teha, kui veel oodata, veel paremini seletada, veel selgemalt tõestada, mida iganes.

Tegelikult on sellise informatsiooni eesmärk juhtida tähelepanu suunda ja sisu - hoia oma tähelepanu teisel ja ütle, et too on Oluline – sel moel keerab tähelepanu ära tehtult ja tehtu tagajärjelt – et näha inimesest seal, kus teda ei ole ega ole tegemas seda, mida too ei vali teha – see on sugereerimine, vajadustel mängimine, uskumuse andmine, lootuse säilitamine, lahenduse kasutamine.

Sellise informatsiooni lõksu kinni jäämine on oote seisund – enese elu on ootele pandud - et millal siis teine lõpuks mõistab ja aru saab ja teoks teeb – vägivalla ja vähendamise lõpetab – et, kui teine ikka ja endiselt vasakule astub, siis on ise enese vaigistamine – teine ju ei tahtnud, teine ei ole veel aru saanud – et, kui enese soovid ja vajadused on endiselt olemas, siis nendega ootamine ja nendest vaikimine või siis rääkida/ arutada proovimine – hirm, ebakindlus, turvatunde puudus – sõnade sättimine, koha valimine, et teist mitte rabada ega segada – ei ole vabadust ega avatust – on endiselt üks suur jama – vägivald ja vähendamine kestavad edasi ja üks kannab kahe suure inimese suhte vastutust.

Tegelikkus – vahel võib ja saab olla, et inimene tõesti ei teadnud või veel ei mõistnud või tegi kogemata. Selleks, et näha teise tegelikke valikuid – peale olulise info edastamist, on vaja, et teine ISE otsib informatsiooni, ISE räägib toimunust, on ISE huvitatud muutusest – teine näitab selgelt välja, et on huvitatud enese kasvust, suhte paremast kvaliteedist ja on mõistnud peamist – temaga ei olnud hea, tema valikute/ oskuste/ teadmiste/ harjumuste tõttu – temal on vaja juurde õppida ja kindlaid asju harjutada.

Vägivaldne ja vähendav keskkond on äraspidine – see, kes annab teada vägivallast ja vähendamisest, see peab tõestama, et teda on kohustus teisiti kohelda ja tema peab ära seletama, miks vägivalda kasutav on kohustatud seda tegema. Mitte, et see oleks tavaline elu ja argine normaalsus, vaid teine peab teadma, miks tema on kohustatud enese harjumusi muutma ja ise ennast kontrollima – et, kuidas on, kellelgi teisel õigus määrata, mida inimene teeb ja mida ei tohi teha.

Selles kohas, kus öelda – see ei olnud hea/ õige/ aus – tuleb, vägivalda normiks pidavas keskkonnas/ vägivaldse tonaalsusega suhtes, erinevate informatsioonide konflikt - vägivalda kasutav ja õigustav ei püsi enese piirides ega taha ta mõelda teisele osaks saava peale – ta ei saa sellest aru, sest tema seletused ja mehhanismid käivad läbi vägivalla kasutamise ja selle talumise.

Tema ei taha kuulda enese distsiplineerimisest ja enese kontrollimisest, sest ta on x vanuses laps, kes endiselt ei nõustus sellega, mis ei ole tema kohustus – tema kohustus ei ole see, mida tema ise ei ole endale valinud – tema kohustus ei ole see, mis on kellegi teise teema – teisele osaks saav ja teisega toimuv ei ole tema teema - tema valib ise, kellega, kuidas ja miks – tema ei ole kõigiga sama ega samal moel – see sõltub sellest, kuidas teda koheldakse – kuidas teda, kui Last/ rolliMina, kinnitatakse – ta ei väärtusta seda suhet/ inimest, keda ta ei kaota – tema on sunnitud selles/ sellega olema.

Sel moel Maailma ära seletaval puudub täis kasvanud inimese teadlikus - tema Mina on roll, mida keegi teine/ tema ise tõestab – tema teab, et tema on suhtes tähtsaim ja tähtsam – teine saab olla läbi tema, teine ei saa olla ilma temata – seega teine, enese olemas olemiseks, vajab teda.

Laps, kes ei ole kasvanud inimesena, ei näe ega mõista teist inimesena – ta kasutab ja mõistab teist vahendina – ta ei näe ega mõista oma Ema/ Isa inimesena – ta näeb Ema/ Isa enese jaoks ja pärast olemas olijatena – neid ei saa olla, kui Last ei ole = neid ei ole siis nagu olemaski – laps ei tea ega tunne inimest – seda, kes on Ema/ Isa ilma Lapseta – seega tal puudub mõistmine, et vanema roll on ainult üks osa inimese elust/ teekonnast ja Laps ei pruugi olla selles tähtsaim ega igavene – inimene ei kao, inimene jääb alles ka siis, kui ta ei väljendu Ema/ Isa rollis olevana.

Lapse tasand tähendab, et kui suurele inimesele öelda – Sina ei tohi, Sinul ei ole õigust – teisega sel moel käituda, teise vastu sellisena olla – siis ta läheb lühisesse – mäng ei ole õigetes rööbastes – temale pööratakse teistsugune tähelepanu – teda ei kinnitata üle, teda vaadatakse teistsugusena – tema ei ole tähtsaim = tema on vähem = teda sunnitakse tegema seda/ tegelema sellega, mis ei ole tema kohtustus = temale on see vaimsel tasemel protesti äratav.

Vaimne piiratus, mis väljendub füüsilise reaktsioonina, tähendab, et inimene ei ole kõndinud mõistmiseni – tema tasand on endiselt lapse oma – Mina pean – teise vastu teist moodi olema/ teisega arvestama = enese Mina tahaplaanile jätma, sest Mind sunnitakse selleks – muidu Mind karistatakse/ Minule pööratakse häiriv ja ärritav tähelepanu – muidu Mind nimetatakse kadedaks, valeks, häbiks, isekaks, jne.

See tähendab, et lapse Mina tasandile jäänu ei ole kasvanud mõistmiseni – Mina olen teise vastu hea, hooliv, mõistev, sest Mina tahan teisele teada anda, et too on Minule oluline – Mina ei taha midagi vastu saada ega enese Mina tõsta/ tõestada, et vaata, kui õige ja tubli Mina olin/ olen – Minu jaoks on oluline, et teisel on Minuga hea – Mina olen enese eest ja ühise eest vastutuse võtnud.

Lapse tasandi teadlikkus – Mind vastustatakse/ Mina ei saa olla Mina/ Mind sunnitakse tegema seda, mis ei käi Minu Mina juurde – jonn, solvumine, vägivald, manipulatsioon. See tähendab, et rollide tasandil olev ja, käsil olevas teemas, lapse teadlikkusega inimene näeb ja kogeb enese kõrval Vanemat - seega pöördub Laps Vanema poole ja Vanema vastu, kes ei kuula/ ei näe teda ja kes ei täida oma kohust – Laps suunab ennast selle poole, kelle kohustus on taluda pingeid ja lahendada lapse tundeid.

Seega leiab aset samasugune võimu võitlus, mida inimene kasutas möödunus või mida tema, siis ja seal, ei saanud kasutada – nüüd ta siis väljendab ja näitab ennast – Mina näitan Vanemale, Mina tõestan ennast, Mina panen Vanema enesele alluma/ enese tahtmist täitma – Mina olen olemas.

Vahel on suure lapse partneriks keegi teine, temaga samast, sageli teine laps, kes oli tüliks, tülikas, segamas, vägivaldselt/ vähendavalt käitumas, samadele asjadele pretendeerimas – nüüd saab suur laps kasutada võimalust ja ennast väljendada, ennast välja elada.

Olgu see siis üks või teine variant ja rollide paar - inimene süveneb protsessi ja jääb seda nautima – ta jääb ennast tõestama ja nähtavaks tegema, kuid, sel moel, ta ei kasva täis. Ta ei lahenda möödunu situatsiooni ära – ta on enese loos kinni – selles kohas Mina pean saama olla Mina PUNKT

Suurte inimeste Maailmas kordub sama, mis lapsepõlves – lapse tasandil olija võtab kasutusele lapse lahendused ja võimalused, kuid kuna nüüd on tema suur ja teisega sama, siis ta teab, mida tuleb teha – see, kes julgeb Last takistada ja Lapse kohta, häirivat, informatsiooni anda, see kohtub tagajärjega – Lapsest saab Suur/ Vanem, kes ise valib ja otsustab, kuidas teise, kui enese vähendajaga/ enese vastustajaga, käituda. Selles, mida ta erinevate tasandite ja väärtuste konflikti lahendamiseks kasutab, tuleb nähtavale kasvamise keskkonnas õpitu.

Vägivalda kasutav muudab, sel moel, enesele osaks saanut, milles tema endiselt – tervikuna või aeg-ajalt – elab – tema õpetab möödunu Vanemat/ teist Last, kuidas teda tuleb kohelda ja kuidas tuleb temasse suhtuda ja ta teeb seda samal moel nagu temale osaks sai/ tema pealt nägi. Seega suur inimene solvub, jonnib, tänitab, pilkab, lööb, karjub, jne.

Tuleb tunnistada tõtt – inimese aju on plastiline ja taastumise võimeline – inimene on võimeline kasvama inimesena ja õppima, tõelises Maailmas, tõelist – inimeste vahelist - tasakaalu hoidma.

Tuleb tunnistada tõtt – kõik inimesed ei vali seda teed ja kõik inimesed ei ole selleks võimelised – seda siis, kui ajukahjustus on sügav ja laialdane ning inimene viibib, endiselt, vägivaldses keskkonnas/ suhtes ning tema hoiab kinni oma Minast ja õpitud mustritest/ reeglitest – ta on tähelepanust sõltuvuses ega suuda ise ennast kaotada – tema peab saama õige tähelepanu osaliseks – ta teab, et ilma vajamineva tähelepanuta jäädes ja ilma teda ära tõestava tähelepanuta olles – saab tema osaks see, mida ta ei talu – temale, tema enda kohta, informatsiooni edastav tähelepanu.

On teadliku inimese asi teha vahet, kas vägivalda kasutav/ kasutanud teine on valmis edasi kasvama või manipuleerib. On teadliku inimese vastutus teha, ainult, enesega arvestav valik - olles seotud lähedaselt sellega, kes ei vali inimesena kasvamist, on konfliktid ja vägivald garanteeritud - seega, samasse jäädes, saab see kõik, nii "ilus", kui ka valus, ka enese osaks.

Tasandite teadlikkuse ja piirangute erinevus tähendab, et mõlemal on halb – nii sellel, kes ei ole valmis kõrgema ja avarama teadlikkusega energiasse tõusma, kuid eriti sellel, kes peab, teisega lähedasemaks koos olemiseks, teise energiasse madalduma ja selles püsima, et teise „muutust” suunata ja oodata – kuid tegelikkuses tolle Vanema rolli täita ja Olulisuse tõestajaks olla.

Madalamal olija saab oma energeetilise toidu teise, kõrgemast, energiast – see tähelepanu, mis pööratakse ja antakse inimesele, on, tema jaoks, tema olulisusele rõhutamine, tähelepanu saamine, Mina kinnitus – seega tema ei taha, et midagi muutuks – temal on vajaminev energia doonor olemas – miks tema peaks olema ise seisev ja ise vastutav, kui tema saab sel moel läbi.

Tuleb jätta kõrvale igasugused rollid ja taandada lugu inimestele – inimene teeb ise ennast nähtavaks - inimene valib selle, mis on temale vajalik ja oluline. Madalama energia tasandil püsija saab manipuleerida ja väita, et tema ju tahab/ tahtis, kuid tema ei õnnestunud, sest tema ei saanud aru/ ei osanud/ ei mõistnud – kõik see selleks, et anda teisele eesmärk olla rollis - kasvatada, õpetada, toetada, mõista Last, kes ei taha ega vali suureks kasvada.

Tegelikkus – siis, kui inimene ei tunne siirast huvi, kui inimene ei astu reaalseid samme, kui inimene kasutab endiselt vägivalda ja vähendamist, toetab ja peab seda normaalseks ja on näha, et see ei vähene ja inimene, vägivalda kasutades, ise ei peatu ega ole oma tavasid muutmas – siis ta valetab ja varjab oma tegelikkust – ta nimetab selle teiseks.

Mine ära ega ära vaata tagasi. Vägivaldse keskkonna lõksu aitab lahti murda informatsioon – seega tuleb muuta enesele antud ülesannet – Mina ei pea teisele ära seletama, et teine oleks Minuga paremini ja hoolivamalt, et teine kohtleks Mind teist moodi – kinnitades Minu ja Meie suhte olulisust. Teine, valides koos olemise ja elamise, juba kinnitas seda – nüüd peaks see näha ja kogetav olema.

Tegelikkus – Minu osa on vastutada 100 % enese eest ja enese osa eest ühises – sama on teisega – tema vastutus on vastutada 100% enese eest ja oma osa eest ühises – Meie mõlemad teeme ühise – senikaua, kuni üks valib lapse tasandi ja vajab/ otsib/ loob endale Vanemat, ei ole see kahe täis kasvanu suhe – senikaua jäävad inimese/ Naise/ Mehe reaalsed ja õigustatud ootused tahaplaanile ja neist saavad täitmata jäävad vajadused.

Õpetades/ kasvatades/ taludes teist, sest teisega ei saa rääkida asjadest/ tegudest/ valikutest avalikult ja õigete nimedega – aset leiab informatsiooni ja selle edastaja vastustamine – on tegemist Lapse ja Vanema suhte tasandiga ja see on põhjus, miks teine käitub nii nagu Lapse rollile kohane – Vanem on miski, kes peab olemas olema, lapse jaoks ja pärast – tollel ei ole teisi ülesandeid ega teisi sama tähtsaid.

Vanema kohustus on teha nii, et lapsel oleks mugav ja hea olla. Kui koos ei ole hea – vanem käib kohustuste ja kontrolliga (vastuta ise/ vastuta ühise eest) pinna peale, siis Laps vastustab kohtlemise - tõestab enese Mina = tõestab enese rolli ja kohustused ära ja osutab neile/ sellele, mis ei ole tema ega tema vastutus ning suurema jama peale läheb hängib mujal, elab oma elu mujal. 

Laps teab, et vanemat ei pea kuulama - kasvatav jutt on tühi, sest vanem ei hoia piire paigas ega jää oma Ei-le kindlaks. Laps on pealt näinud, kuidas Isa/ Mees kohtleb Ema ja seega on aru saanud, et vanemat ei pea hoidma ega vanema heaolu eest hoolitsema – too jääb alles, tahab last, andestab, vaikib, naeratab, küpsetab pannkooke, lohutab, annab vajamineva, ei näita oma valu ja muret välja, jne - Lapse ilmudes täidab oma rolli.

Lapse ja Vanema rollid ja nende täitmine annavad teada, et Vanem ei muuda oma otsust, Vanem on Lapse valinud – Laps ei ole Vanemat valinud = Laps ei ole kohustatud seda tegema ega seda välja näitama - Vanema peab olema tänulik ja õnnelik (st täitma Lapse kapriisid), et  Mina temaga olla tahan – tema tahtis Mind – kinnitagu siis, oma rolli täitmisega, et tahtis – kui Vanem ei tee seda, siis on tema Vale ja teeb Minule liiga.

Siis, kui surve, käitumisele/ väljendustele/ valikutele, on liiga "vale" ja ebamugav, siis Laps kolib mujale/ otsib-loob uue keskkonna ning annab seal teada, kuidas temale tehti liiga ja temaga käituti valesti – see on kindlal moel edastatava informatsiooni abil kindlal viisil vaatava/ kohtleva tähelepanu saamine = Lapse tasand püsib = Laps saab enese Mina kinnituse.

Lapse tasandile jäänu ja Lapse rolli kasutav ei ole õppinud, et suhe ja ühiselt loodu/ hoitav tähendab 50% ja 50% vastutust – seda lisaks materiaalsele Maailmale, ka vaimse ja füüsilise tasandi eest. See tähendab, et ei saa olema reaalseid samme, et ta on seda mõistnud. Seega on lugu tasakaalust väljas ja temaga koos olija on sunnitud rohkem panustama – vaikima, taluma, muutma, muutuma, et Laps oleks rahul, vägivalda ei kasutaks ja ühist ära ei lõhuks, kui otsustab teisale minna.

See suhe/ koos elu, mille üks osapool on Laps, kes täidab oma tegelikku rolli Lapse/ Vanema rollide alusel, näeb suhte selgitamise hetkel välja nii - Laps vaatab üle selle, milliseid rolli ülesandeid tema täidab/ täitnud on ja mida, enese elust, teise pärast ohverdab – see on see, millele tema vastu ei saa = see ei tõesta ega tõsta tema Mina = see ei ole temale vajamineva tähelepanu koht = tema jääb, seal ja selles, ilma tähelepanuta = vajaminev tähelepanu läheb teisele või teisega kaasneb Lapsele tähelepanu, mida too ei talu.

Vaadates üle kõik selle, mis ja kuidas on, materiaalselt üles loetavana/ enese kaotust kogenuna, tehtud ja ära antud – vaadates seda enese rolliMina prillidega ja kohustuste nimekirja kasutades - tema ei saa aru, et tema midagi valesti oleks teinud või teeks. Tema ju on ja annab oma osa – teda koheldakse ülekohtuselt – tema käest nõutakse seda, mida ja kuidas tema ei taha ega pea.

Lapse ja teda kinnitavate suurte tasandi valimine annab teada inimese teadlikkuse tasemest ja vaimse piiratuse suurusest. Ei ole temaga seotud inimese ülesanne olla Lapse Terapeudiks/ Õpetajaks/ Kasvatajaks/ Vanemaks – kõik need on rollide täitjad, kes on suunatud Lapse toetamisele, hoidmisele, tahtmisele – ning nende kohta kehtib teadmine - nemad saavad olla olemas siis, kui on olemas Laps – seega on nende asi osaleda Lapse olulisuse tõestamises ja Lapse vajaduste täitmises.

Laps saab otsida/ leida järgmise vanema, solvuda ja olla Mina Pean olema Ise – mis ei tähenda, et tema oleks tõeliselt ise – solvununa annab ta teada, et tal ei ole õiget Vanemat/ et Vanem peab oma rolli ülesandeid täitma. Laps ise saab ennast vabastada vanemaga suhtlemisest, kuid teda, enese lugudes, kui enese iseseisvuse tõestust alles hoides – ise ja eraldi oleva Lapse rolli kinnitus on enese Mina ankur.

Laps ei saa olla partner Mehele/ Naisele - inimene võib järgida rolli jooniseid, kasutada rollist tulenevaid võimalusi, kuid rollist tulenevate ülesannete täitmine ning ka selle tegemine, mida inimene teeks ja annaks endale üksinda, ei anna kinnitust, et tema tahab/ oskab teise inimesega, kui Mehena/ Naisena/ inimesena, koos olla. 

Selle info saab anda inimene, inimesele – Mina valin Sinu – Mina näitan selle välja sellega, kuidas Mina, inimesena/ Mehena/ Naisena, Sinusse suhtun, kuidas Mina Sinuga koos olen – ei ole vaja kõlavaid sõnu ja suuri žeste, mis viivad tähelepanu nende lausujale/ tegijale - need on sageli väikesed ja argised asjad, milles inimene valib teise ja kinnitab üle nende kahe seotust - teine tajub teda enesega samas ja näeb teda enda kõrval.

Lisaks sellele loob tugeva ühenduse ja annab pidava põhja jalge alla informatsiooniga tegelemise oskus - ühes olijad räägivad samas keeles ja toimetavad mõlemale mõistetavas ja, kui ongi nii, et üks mõistab ja õpib uut, siis ta vahendab selle teisele ja too võtab ka ise teada saadu kasutusele või kui on segadust loov teema, siis mõistetakse seda, kui mõlema vastutust ja mõlemad otsivad ühist hoidva lahenduse, mis toetab mõlemat.

Marianne

10.06.2026.a

Ühine energia väli I - Järel lainetus, mis tuleb pärast

 

On sage, et inimesed jäävad lõppematutena näivate lugude sisse kinni – on midagi, mis jätkub ja jätkub ja seda ei saa ära lõpetada – justkui maratoni läbimine, kus pingutus tuleb viimsetegi varude arvelt ja läheb ka üle nende – inimene, taludes ja jätkates, ületab iseenda.

Lõppematu lugu tähendab, et inimene ei näe ega mõista erinevaid samme, millest lugu koosneb – kusagil oli algus ja edasine on selle järg, mida ei suudeta ära lõpetada, teiseks muuta, selgelt sõnastada. Seega on loogiline, et inimene on segaduses ja pingutab edasi, et suuta tappa lohe, millele pead kasvavad tagasi kiiremini, kui inimene suudab neid kaotada.

On tavaline, et lõppematu ehk lõpetamata jäänud/ jääv lugu leiab aset vägivaldses ja inimest vähendavas suhtes/ keskkonnas. Inimene ei saavuta seda, mida tema vajab – ta ei saa anda endale turvatunnet ega kaitstuna olemist – oht on eluline ja alles ja inimesega vahetult seotud.

See hetk, mil inimene teeb nähtavaks oma sammu/ teatavaks oma vastuse – see hetk on, millegi konkreetse lõpetus – Ei/ Mina ei vali (enam) seda/ Mina (enam) ei taha/ Mina (enam) ei nõustu/ (nüüd) Mina valin selle/ (nüüd) Mina teen seda.

Inimene annab teada oma otsuse ja tema samm lähtub sellega seonduvast – inimene astub oma sammu(d), mis näitavad selgelt välja, millisel viisil tema oma otsuse täide viib – see on informatsioon, sellele, kes on looga vahetult seotud/ kelle samm tõi kaasa otsuse, mille inimene valis.

See, mis enese otsuse valinu sammule järgneb, on enese sammuga kaasnev järel lainetus, mille ulatus, sügavus ja sisu sõltub sõnumi saaja/ sõnumiga kohtuja vaimsest tasemest – millisel tasemel on too võimeline informatsiooni vastu võtma, töötlema ja edastama.

Siis, kui otsuse nähtavaks teinud sammuga kohtunud inimene ei ole valmis ega võimeline kuulama teda peatavat/ suunavat/ tema elu muutvat Ei-d/ tema tegu-valikut õigel moel nimetavat sõna, siis algab ajajärk, mil see inimene tegeleb Ei-ga toime tulemisega/ Ei-le vastamisega.

Just siis algabki see periood, mis näib lõputuna, sest siis leiab aset vastustamine/ loo ümber keeramine – Ei-ga kohtunust saab kannatanu/ erineval moel väljenduv vägivaldsus/ ümbritsevast toetuse otsimine, mis jagab inimesed leeridesse/ teise tulemuse saavutada püüdmine/ Mina tõestamine/ info edastaja vähendamine, jne.

Siis, kui sõnumis sisaldunud Ei vastustaja on suunatud info edastaja mõjutamisele/ samas olijate enese poole võitmisele/ enese, kui Ohvri-Kannataja, kohta tõendite loomise/ kogumise/ esitamisega/ tegeliku enese/ tegelike enese tegude varjamisega, siis see kõik saab temaga seonduvas olema – tema dikteerib/ püüab dikteerida väljal mängitavat.

Siis, kui sammu tegija oli ja on ja jääb mingil põhjusel samasse või mingiks ajaks seotuks, siis on see vaimselt väga raske ja füüsiliselt kurnav periood. Oma Ei-d tuleb uuesti üle kinnitada ja sellega seonduvaid samme uuesti asuda. Iga korduv Ei kohtab, uuesti, ägestuvat ja süvenevat vastu reaktsiooni – see tähendab, et tasakaalus püsimine on häiritud, sest rahu ei ole.

Aja faktor on see, mis viib inimese tasakaalu paigast – viib valima enesega vastuolus olevaid samme ja tegema ennast hülgavaid tegevusi, sest pidev negatiivsus ja vägivald jätab mulje, et Ei ütleja teebki teisele liiga, on suhte pidur ja ühises see halb – Mina ei muuda ennast ega ole teisele hea = Mina põhjustan teise reaktsiooni, kuna teen/ tahan temale halba.

Vägivallale Ei ütlemine, kui maraton, on vaimse pinge talumise võitlus – Ei vastustajale on oma tegevus loomulik – see on tema energia tasand, mida tema võimendab ja kasutab ning seal sündinud energiat, enese Mina haipimiseks/ olema loomiseks, ta tarbib.

See, kes on Ei öelnud, ootab rahu ja tasakaalu hoidvalt töötavat ühendust – kuid, selle asemel, peab ta ise ennast takistama ja pidevalt valvel olema, sest siis, kui ta on enese tava tasandil, siis teine võtab seda, kui luba ja võimalust – teine kordab, sest Ei-d enam ei ole/ see ei pea – see on murtav ja muudetav – siis, kui otsida nurk ja olla pika maa distantsiks võimeline, siis Ei langeb ja ei keela enam teda.

Reaalsus – kui Ei osutub, kellegi jaoks söömiskõlbmatuks, siis tuleb selgelt aru saada – Mina vastasin ja sellega lõpetasin loo. See, mis sellele järgnes, on teise poolne vastus, mis ootab Minult JÄRGMIST sammu ja JÄRGMIST konkreetset tegevust – kuigi see näib samana, siis see ei ole sama.

See, mis loo, korduvaks ja kestvaks teeb, peitub suhte/ keskkonna dünaamikas – esimene Ei öeldi vägivallale, vähendamisele, manipulatsioonile, üle piiride minemisele – vastustav ja vägivaldne ning manipuleeriv järel lainetus on oma olemuselt sama, millele inimene juba Ei ütles – seega mõlemad pooled kordavad sama ja seega näibki, et lugu jätkub, lõputuna.

On sage, et Ei ei lõpeta vägivalda, vaid annab põhjuse selle kordamisega jätkata – see tähendab, et inimene ei saa ennast ette ära kaitsta ega enesele vägivalla vaba elu garanteerida – seega ta ei tea ette, milline samm, millal ja millise vastuse kaasa toob – milline järel lainetus saab olema ja kui märjaks see teda pritsib või kui sügavale imeb või mustavalt poriseks kallab.

Inimene saab anda endale teadmised ja harjutada sisse oskused, kuidas sel juhul toimida ja millele kindlaks jääda – ta teab, et tema ei tee liiga ega ole suhte lõhkuja – tema tahab seniseid mustreid muuta ja teistsuguses energias koos olla/ koos tööd teha.

On nii loomulik ja omane, et inimene, kes on kasvanud/ elanud vägivaldses suhtes/ keskkonnas, püüab saavutada vägivallast vaba teritooriumi ja muuta enesega koos olijaid nii, et need ei sunniks teda astuma sammu, mis lõpetab ära selle, mis seni oli – inimene ei taha kaotada seda, mis/ kes on olnud oluline – kuid inimene teab, et enesele mõeldes, tal tuleb selline samm astuda siis, kui vägivallale öeldud Ei kohtab vägivalla kasvu.

Kogedes, teise aktiivset vastu tegevust, tuleb igasugune suhtlus lõpetada või viia miinimumini – Ei ütleja ei hoia ega toeta ühendust, vägivalda kasutavaga, sest ja kui tema ei ole vanem/ kasvataja/ õpetaja/ terapeut.

Siis, kui olukord kestab, sest miski tuleb enne, korra ja seaduste Maailmas, ära lõpetada, siis tuleb seda teha distantsilt, seadustele toetudes, piiratult ning ka vahendajaid kasutades. Ennast ei pea tule alla seadma ega enese surematust katsetama.

Kõik negatiivsus, mis sõnade ja tegudega väljendatakse, tuleb enesest, teadlikult, eristada – See ei ole Mina ega ole see Minu – Mina ei ole sellise sõnumi adressaat – teine kasutab Minu olemas olemist, kui vahendit ja prügikasti – see on vaimne eneserahuldus ja sisemuse väljendus.

On sage, et Ei, mis on öeldud vähendamisele/ ära kasutamisele/ vägivallale - toob kaasa loo ümber pööramise – väljal muudetakse lugu – see, kes tegi liiga, vähendas, vallandus – näitab ja näitleb, kuidas tema kannatab ja kahju saab – tema tahab endale seda, mis ei kuulu temale – tema kasutab võimalust ja rikub, teadlikult ja tahtlikult, välja tasakaalu – ta paneb enese vastutuse teise nime alla ja tahab enese teo/ valiku tegemise valeks nimetamise/ avalikuks tegemise eest kahjutasu.

Inimene, kes on nimetatud, ühisel energia väljal, teise vastutust kandma – teab, et kuigi temale tehti liiga ja tema taastas tasakaalu, enese sammuga/ enese Ei-ga – see inimene saab olla haavunud ja kaitsetu, et kuidas nii saab ja kuidas nii tehakse ja kuidas sel moel usutakse, et just teda karistatakse ja temalt, veelgi, vähemaks võetakse.

Tõde – saab ja tehakse senikaua, kuni on Maailma sees olemas inimesed, kes kasutavad alatuid võtteid, maskeeritud manipulatsioone, varjatud ja avalikku vägivalda, seni saab see võimalikuks.

Siis, kui olla lõppematu küünlapäevana kestva loo sees – siis, kui iga Ei ja teadlik tasakaalu hoidmine, kohtab järgmist vägivalla ja vähendamise katset/ võtet – siis selleks, et mõista, näha läbi ja mõtestada see, mis ja kuidas sai enese osaks – on oluline teha teadlikud sammud, teadlik valik, teadlik reageerimine – miks ja millele Mina Ei ütlesin.

Enese seotus looga, loo algus – Mina ise tahtsin seda, Mina ise valisin selle, Mina ise osalesin ja seega olen Mina seotud sinnamaani, kuni saan panna viimase punkti, mil Ma ei ole kohustatud enam teisega seotud olema – siis on ühine väli lõppenuks loetud ega ole enam aktiivne.

Senikaua, kuni olen ühendatud ja kestab järel lainetus – senikaua kestab enesele, eluterve ja teadliku, informatsiooni andmine – milline ja ainult on see osa, mille eest Mina vastutan – see on see, mis on Minu hoida – teise tunded ja raskused, informatsiooniga seoses, on tema enda vastutus ja teekond.

Vägivallale Ei ütlemine ja sellele kindlaks jäämine on jõudu, julgust, otsustavust ja selgust vajavate/ väljendavate sammudega tähistatud teekond. See on Minu teekond ja Minu sammud sellel – oluline on see, mida Mina valin, kuidas Mina reageerin – see on Minu kasvamine, Minu võimalus – lapsepõlves/ möödunus aset leidnu kordus, et, möödunust välja kasvades, ise endale pidav põhi laduda – Minu väärtushinnangud ja Minu põhi mõtted – vägivalda kasutav annab võimaluse neid väljendada ja teoks teha – see on Minu teekond, inimesena, kes on vägivaldsest keskkonnast ja mustritest välja kasvamas/ välja kasvanud.

Inimene ise muudab enese lugu, sellega, millise energia ta ühisele väljale annab – inimene loob ennast sellisena nagu ta enese kohta usub – siis, kui teda on vägivaldselt koheldud ja vähendatud, ja tema usub selle enese süüks ja enese sammud, vastuseks teisele, teisele liiga tegemiseks – siis selle energia ta väljale annab ja teine saab võimaluse olla kannataja/ kannatanu.

Siis, kui olla teadlik ja selge ka enese sees, siis on välja energia tõega üks ja teisest saab vale Dimitri, kelle seljas on rüü, mis ei kuulu temale ja tema näo ees on mask, mis ei peida tema tegelikku palet – tema tegelikud sammud ja tegelikkus on näha ja seega, tema osaks saavad tagajärjed, mille tema ise on põhjustanud, iseendale.

Marianne

09.06.2026.a

Klubi valitutele II - Põhi peab juba ammu

 

On liigagi tavaline, et, vägivallaga ühes kasvanud, laps elab ka vägivallata keskkonnas või teda otseselt mitte puudutava vägivallaga ühes nii nagu oleks vägivald endiselt tema normaalsus – teatud kindlad situatsioonid, helid, lõhnad, maitsed, sõnad, väljendused, liigutused - toovad möödunu tagasi ja teevad sellest oleviku – laps teab, et tema vastu on õigus ja põhjus vägivalda kasutada – ta ainult ei tea, millises vormis ja millal see aset leiab.

Möödunu kestab ja see on häiriv – laps pöördub, otse või mõtetes, vanema(te) poole – seal on põhjus, seal on süü. Vanema pärast, vanema tõttu ei olnud Minu elu normaalne ega õige – mälestus enesele osaks saanust, enese teadlikkus, võrdlus, kellegi teisega, enese kasutuses oleva info alusel – Mina, Laps = Minu elu peab olema Minule sobiv/ Minu elu pidi olema selline. Vanema vastutus, et ei olnud – vanem ei teinud seda selliseks, vanem ise põhjustas osaks saava.

Öeldakse, et anna oma vaenlastele/ enesele haiget teinutele andeks, siis oled parem ja suuremeelsem – see valem ei tööta, sest see ei ole kaasa kõndiva möödunu lahendus. Möödunu jääb ohtlikuks ja ärevaks tegevaks seni, kuni laps ei ole ise seisvunud – ise vanemast lahku astunud ja ise oma teed kõndimas.

Laps tahab kõige loomulikumat asja Maailmas – olla oma Ema/ Isa/ lähedasega koos, turvaliselt ja hoituna – see on põhjus, miks laps, ka enese mälestustes, ennast Olulisest Teisest ära ei lahuta – siis on ta ju üksinda ja ilma kaitseta – kuid just nii ta ongi üksinda ja ilma kaitseta, temale osaks saava vägivalla käes – ta on samas ja kõik see, mis on tõsi, saab lapse osaks, ka kauges olevikus.

Laps ootab seda, mida tema vajab – laps, ka suureks kasvanuna, ootab seda, mida tema vajab. See on põhjus, miks ta tahab teha oma mälestused ringi – saavutada koos olemine, milles on turvaline, mis on hea mälestus. See on põhjus, miks laps otsib ja teab põhjust – Mina olin selline, et Minuga teisiti ei saanud/ vanema elu oli raske olnud ja sellepärast too ei saanud – seega ei olnud võimalik.

Kui on teada, mis oli pildil valesti, siis on ju võimalik, et seda saab parandada – laps proovib olla õigem ja parem, meeldida ja sobida vanemale, et too saaks oma raskused ületada ja ennast lapsele pühendada – vastata lapsele, lapse poolt nähtavaks tehtule – valides lapse energia tasandi ja väljenduse.

Inimesele on antud aeg ennast nähtavaks teha – kui vägivalda kasutanud inimene jääb oma harjumuste juurde ja vastustab selle, kes teda takistab, kes tema tegevuse kohta tõtt räägib – siis on selge, et see inimene on oma teadliku valiku teinud – tema kohta on informatsioon olemas – seesama kehtis ka möödunus.

Seega on suureks kasvanud lapse ees ülesanne - lahutada ennast ära ka möödunus – mitte solvununa, vihasena, kadedana, häbistatuna – vaid enese teed kõndiva inimesena, teis(t)e inimes(t)e kõrval – Minu teekond – teise teekond – mingil hetkel olime kõrvu, mingil hetkel olime ühes, kuid see ei tähendanud, et meist oleks saanud samal moel Maailma mõistvaid ja teisega arvestavaid inimesi.

Vana hirm, valu, solvumine, kadedus, uhkus, häbi, süü on suletud info edastamine, mis püsib kindla tunde energia abil elavana – see on lahendamata jäänud situatsioon, mida välditakse või mille vastu sõditakse ja mille kohta ei ole lisa informatsiooni – seega, ollakse nii nagu situatsioon, ehk info edastus, kestab edasi – pidev kinnitus sellele teadmisele, mis sai siis ja seal, enese möödunus, teatavaks.

Tegelikkus – informatsioon ongi püsinud samana/ info ei ole enam ammu sama – kuid inimene ei ole möödunut avanud ja sinna uut informatsiooni juurde andnud ega vanu teadmisi lahti harutanud. Usaldamatus/ ebakindlus/ viha/ häbi/ süü/ kätte maksu soov – on enesele antud teadmise alusel valitud/ väljendatud reaktsioon, korduv. Mina ei taha teada, Minuga ei tohi nii käituda, see ei saa olla tõsi.

Möödunu samaks jäämise põhjuseks on see, et puudu jääb selgusest ja seletavast informatsioonist – tegelikkuse sõnastamisest, tegeliku kannataja tunnistamisest, terviku nägemisest – millisel tasemel/ millise teadlikkusega oldi/ kuidas sai olema – mis viis reaalse teoni – mõistmine ei tähenda valitu toetamist ega teoga nõustumist, vaid aru saamist, et, siis ja seal, teisiti ei olnud võimalik – selliste lähte andmete alusel oli tehtud tegu/ samm oodatav tulemus.

Minu Ema/ Isa sai Mind lüüa, Mind üksinda jätta, Mind söögita jätta, Minu peale karjuda, Mind halvustada, Mind nõgestesse visata jne – inimene valis valiku, sest tahtis seda teha, sest tal ei olnud teist lahendust, sest ta sai selle kaudu endale vajamineva, sest see oli selles keskkonnas tavaline lapse/ teise inimese kasvatamine/ kohtlemine.

Teise tegu ei tähenda Mind – see, et teine inimene valis teha oma teo, ei tähenda, et Mina olen või pean olema temaga sama = nõustuma valikuga, et ei saanudki teisiti. Mina olen selle inimese Laps/ laps, rollide järgi ja ilma sündimise tõttu, kuid see ei kohusta Mind, temaga jääma – valiku taga seisab see, kuidas Mind reaalselt koheldakse, Minusse reaalselt suhtutakse, kelleks nimetatakse.

See, et oldi koos, ei tähenda, et peab koos olema – koos olemiseks on vaja enamat, kui rollide ühendusele rõhumine – ühes olemise jätkamiseks on vaja, et vägivaldse teo tegija annaks teada oleva hetke mõistmise – kas ta õigustab, tõestab ja kordaks või ta jätab enese taha plaanile ja nõustub sellega, et tema ei olnud parim kaaslane – tema oleks saanud paremini, kui tema teadlikkus oleks olnud avaram, selgem – kui ta ei oleks enese Mina tõestanud, taga ajanud, tõsta tahtnud.

Ühine ei jätku siis, kui teine vastustab enese teel astumise ja teekonnal tehtud sammude nähtavaks tegemise. Siis, kui teine valib rolliMina ja tõestab, sellele toetudes, et tema ei saanud ega pidanud ega pea, midagi teisiti tegema. Rollile toetumine ja, kellelegi teisele osutamine, tähendavad, et inimene vastustab enese kasvamise – ta keeldub informatsioonist, mis on olemas.

On inimese enda vastutus anda ise endale tõene informatsioon ja vastata küsimusele - kas sisemise lapse vajadusest, kas ühisest olemas olemisest, tulenev teema – lähema läheduse hoidmine/ saavutamine on töö all – kas Mina ise saan, midagi teha – kas Mina saan möödunust õppida ja mõistnuna, teised valikud valida – kas valik saab olla ühise jaoks või ainult iseendale?

Selles kohas on oluline olla aus ja vastata küsimusele – kogu ühise aja loo dünaamika näitab ette - Kellena on Mind nähtud - kas teise poolt tehtud sammud on ka olevas ajas tõesena oleva järg – et Minu valikud ei ole olnud teist, kui inimest hoidvad või on need möödunu põhjal/ millegi muuga seonduva põhjal tehtud – Mina olen osaline ja see puudutab Mind, kuid loo raskuspunkt on mujal – Mind kasutatakse vahendina/ prügikastina.

Selge ja konkreetse info andmine - kas Mina ise saan, midagi teha või mitte. Siis, kui saan ja ka tahan, siis vajalike/ võimalike sammude astumine. Kui ei ole vajalik/ võimalik, siis peatumine ja teema lõpetamine – kaugema kauguse ja ühenduse sisu paika panemine.

Täis kasvanu paneb senisele lähedusele punkti – Minu otsus, Minu valik, Minu enda pärast. Sama pädeb teise koha pealt vaadatuna – tema enda valik, tema enda pärast. See on mõistmine - Mina ei ole vastutav teise valiku pärast – kuid Mina olen osaline selle olema saamisel – Minu olemas olemine/ samas olemine/ Minu poolt antud/ nähtavale toodud informatsioon on see, mille alusel teine valis/ valib. Teine saaks ka teisiti valida, kuid tema info töötluse tulemus suunas teda sellise otsuseni.

Sageli on olevas ajas osaks saav kohtlemine möödunu alles hoidmine – sel juhul oleks ebaterve minna lintšitavaks – see inimene, kes kaitseb enese viha, uhkust, solvumist, valu, kadedust, hirmu, häbi – ei ole inimene, kes mõistaks enesega toimuvat ja vabastaks ise ennast oma möödunust.

Tema on suunatud oma tunnete alles hoidmisele ja nende õigustamisele – tema vajab tunnete jaoks materjali ja energiat – seega ta selle ka hangib ja seda juurde loob. Tema ei taha enese kasutuses olevast informatsioonist lahti lasta, sest see tõestab teda ära – Mina.

Mina, mida tõestatakse, on enese kogemus, mida ei tunnistatud möödunus tõeks ega nimetatud seal sellisena – laps jäi üksinda, sest teda jäeti üksinda. See, kes oli oma sõna andnud, et seisab lapse kõrval, see ei teinud seda – tema oli lapsest lahti lasknud või ei saanud seda teha, sest teda ei olnud olemas või ei olnud lapsega ühes.

Laps vajab seda, kellele anda ülesanne ennast hoida – laps vajab seda, kes kaotaks ära, muudaks ära, lahendaks ära, teeks ise ära, raviks ära, puhuks peale, kuid ka maandaks ja taluks lapse pinged – seda selleks, et laps saaks olla laps – enese aja juurde kuuluvate vabaduste ja võimalustega.

Laps, kes otsib vanemat ja annab - jõuga/ manipulatsiooniga/ rollide mänguga/ vähendamisega – teada, kes/ kuidas teda hoidma peab – kohtas oma teel väga suurt muutust – tema oli üksinda – tema, lapseks olemise fakt ei lugenud – tema osaks sai see, mida ja kuidas üks laps ei pea kogema/ tegema.

See valu, see hirm, see solvumine – see on see, mida suureks kasvanud inimene, ikka veel, ei tunnista – ta ei ava oma tundeid ega võta neis sisalduvat informatsiooni vastu – tema, inimesena, ei taha ise endast teada – seega kanaldab ta, enese sees oleva, endast välja ja osutab, kellegi teise süüks = too on vastutaja.

Tunnete taas loomise mehhanism tähendab, et see inimene on leidnud endale põhjuse, miks sai tema osaks ja kes selle eest vastutab – seesama perekonna/ suguvõsa/ keskkonna ühine must lammas, kes ka ise midagi tegi ja kuidagi oli, kuid ei sel määral ega moel, et temale suunatu oleks õigustatud – temaga ühise keskkonna moodustajad kasutavad tema olemas olemist ära – neil on enesele põhjus anda – tema, tema pärast – tunded kasvavad ja vohavad, sest see – tema pärast – tähendab väidet, et muidu ja ilma temata oleks teisiti olnud.

Tõde on selles, et tolle musta lamba ära kaotamine ei oleks muutnud tegelikkust – tema ära olemine oleks saanud vähendada osaks saanut või vastupidi, tolle olemas olemine tegelikult vähendas osaks saavat – sest tegelik vägivalla põhjus seisnes, kelleski teises ja milleski muus – ühise välja loojas ja hoidjas – tolle teod ja valikud põhjustasid väljal olijatele osaks saava.

Laps, ka suureks kasvanuna, on tark – ta ei hammusta kätt, mis teda toidab – ta ei hammusta selle inimese kätt, kellega seotust ta ei saa katkestada – seega teeb ta seda, ühises olevast, sellega, kelle kaotus ei lähe midagi maksma – seega projitseerib ta tolle vastu kõik selle, mis on enese osaks saanud ja enese sees jama.

Näib, et inimene on andnud endale pidava põhjuse ja kõik on korras – tegelikkus on vastupidine – sellest annab märku vajadus teatud kindla tundeseisundi ja tunneteenergia vallanduse järele. Vajadus on kasutada vahendit ja prügikasti.

Enese lugu on õigeks tegemata – tegelik vastutaja ei ole nimetatud vastutama ja seega kestab, alateadvuses või ka reaalsuses, möödunu edasi – tegelik vägivalla allikas on aktiivne ja vägivalla kasutaja teeb seda üha uuesti – kuid vägivalla manipulatsioonides kahjustada saanud aju näitab lugu teiseks tehtuna – tegelik vägivalla kasutaja on hunt, lamba nahas – too saab olla Ohver, ajal, mil kogu loo teine laps, kui samasugune tegelik kannataja, on saanud süüdlase pitseri kanda.

Teadlikult selle elu valimine, milles saab olla vabam ja avatum ja tõega lähedasem – tähendab ka tõsiste sammude tegemist – vähendatud/ lõpetatud kontakt – minimeeritud sisu. Täis kasvanud inimene teeb teoks selle, mida väikene laps ei olnud võimeline tegema – täis kasvanud inimene astub teadlikult lahku ja eraldi seisma, seda ka enese möödunus – tema on proovinud ja tema on teada saanud – ta kasutab olemas olevat informatsiooni nii nagu see on.

Teise pärast – on vastutuse teisele andmine – teine peab tegema vajamineva sammu, siis on Minul olemas, siis saan Mina kogeda = siis saan Mina Laps olla. Minust endast ei piisa, et olla Laps, enese vajaduste/ tõekspidamiste järgi – see on teise järgi ootamine, see on teise vajamine = enesele info andmine, et alles siis olen, et alles siis saan olla = siis Minu elu muutub teiseks. 

Minu enese otsus, Minu enda pärast ja Minust piisab. Enese poolt makstava hinna kogemine – Mina ei ela paremini, Mina elan teisiti ja see on rahu, sest Mina tean, mille Mina vastu saan – mille, kaotuse hinna maksnuna, enesele valin – mille, vähendatud/ lõpetatud kontakti, olulise inimesega, vastu saan. 

Vägivalla, vähendamise, ükskõiksuse, viha, häiritud kommunikatsiooni vabam elu – sest seni, kuni ühte jään ja ühes olen, seni saab teine teha seda, mis ja kuidas on tema normaalsus. Lahku astumine, eraldi olemine ei tähenda kätte maksu, viha, solvamist, süü osutamist = teise tagasi ootamist, teisele märku andmist, et olen ja ootan ja vajan, vaid selget ja teadlikku valikut – informatsiooniga, mis osutab tegelikkust, nõustumist – see on tõsi – Mina ei vastusta, ei muuda – Mina nõustun, et see on olemas.

Marianne

05.06.2026.a

Klubi valitutele I - Valiku tegemise valu

 

Valitud liikmetega klubi liikmete hulka valituks tulemiseks peab olema vähemalt kahe, pikaajalise ja austatud/ rikka/ teenetega/ vanima, liikme soovitus – see on informatsioon, et nemad vastutavad välja valitu eest ja annavad teada, et too on võrdne ja vääriline ega ole teistele segadusi põhjustav.

Laps sünnib suguvõssa kahe inimese soovitusel ja vastutusel. Vanemad annavad teada, et laps on kõigiga sama - Meie anname tema eest oma sõna. Küllaltki sageli ei ole vanemad ise enese koha väärilised ega vastuta enese tegude/ valikute eest ja see tähendab, et nad ei ole ka lapse kõrval ega temale toeks, vaid jätavad ta enese hooleks, sõnumiga – Minule/ Meile ei ole teda vaja.

Siis, kui inimene klubist lahkub või ta sealt välja visatakse, siis tuleb temal tagastada kasutuses/ hoiul olnu ja lõpetada, enese, klubiga seostamine/ klubi nime kasutamine nii nagu oleks ta endiselt selle liige ja sellega seotud.

Siis, kui suguvõsa keeldub lapsest, siis kui suguvõsa elavad liikmed – just nimelt teatud kindla suguvõsaliini nime kandjad – keelduvad lapsega ühes olemast ja teda ühte võtmast, siis on see sõnum sellest, et ollakse klubist välja heidetud ja sellesse pääs on takistatud – tehakse kõik, et seda vältida.

Sellise informatsiooniga kohtumine tähendab, et siis tuleb enese klubiga seostamine lõpetada ja kasutusel/ hoiul olnud asjad tagastada – sõnumiga, et Mina olen arvestanud selle infoga, mis on Minule teada antud ega ühenda enam ega pretendeeri klubiga seonduvale/ klubi liikmetele võimalikule – see ei ole Mina ega ole see Minu.

Füüsilise ja vaimse tasapinna häiritus on ärev seisund – midagi on ees ootamas, kuid inimene ei oska sellega seonduvat ära sõnastada. Tulev on veel nimetu, kuid negatiivne. See, sisemine ärevus, on mälestus enese haprusest, haavatusest, jõuetusest – Minust ei piisa – Mina ei saa endale osaks saavat ära hoida ega ära muuta – Minu osaks jääb kogeda, sest Mina olen üksinda – mitte kedagi ei ole Minuga sama ega Minu kõrval seismas.

Ei ole nii, et vägivaldses keskkonnas viibijad neelaksid kõik alla ja nõustuksid kõigega. Aeg ajalt, teades, et ollakse õige, et sellel korral ei ole ise eksitud ega vale oldud, leiab laps endas jõudu ja tahet, et tegelik tõde välja öelda ja nähtavaks teha. Aeg ajalt, teades, et ise ollakse see, kellele on liiga tehtud ja tahtes näha õiglust = vajades tunda toetust, soovides kogeda lohutamist – ütleb laps välja – Minule tehti haiget/ liiga – tema tegi Minule/ tema oli Minu vastu.

Siis, kui olla see, kes on ühise keskkonna must lammas või kui vanemal ei ole ressursse/ viitsimist – siis kõlab vastu – ise oled/ olid süüdi – aga, mida Sina ise tegid – kindlasti tegid ise, midagi sellist, et teisel oli õigus/ luba teha – Sina ise oled alati algataja ja kiusaja – see oli Sinule paras, selle ja teise pärast, sest Sinuga teisiti ei saagi. Heal juhul pääseb sõnade saunaga, „paremal” juhul antakse füüsiline meeldetuletus, et ära tule segama, kituma, teist mustama.

Vägivaldne keskkond on jagunenud/ jaotatud leerideks – on ühed, kes on omad ja üks/ kaks/ mõned, kes seda ei ole. Need, kes ei ole omad, neil ei ole lootust õiglusele ja toetusele – Vaata seda – juba tolle olemas olemine ja nägemine on piisav põhjus, et teda valitud moel kohelda – Vaata, milline oled, vaata ennast selle järgi, mil moel, Meie, Sind kohtleme ja Sinusse suhtume – see on Sinu peegeldus.

Süsteem, mis põhineb vägivallal ja toetab vägivalda, ei kaitse kiusatut – ei kaitse seda, kelle vastu ollakse pöördutud, keda vähendatakse, keda vajatakse enese Mina kinnitamiseks, kes peab olema vähem, et keegi teine saaks olla rohkemat, keda kasutatakse vahendi ja prügikastina. Vägivaldne süsteem hoiab ja toetab seda, kes on süsteemi hierarhia tipus olija soosik ja tema positsiooni/ valikute/ põhi mõtete/ väärtushinnangute kinnitaja/ teostaja.

See inimene, kes julgeb EI öelda, tegelikkuse nähtavale tuua, endale osaks saavaga mitte nõustuda – see inimene kogeb, vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, sügavat üksindust – Minuga ei ole kedagi, mitte keegi ei nõustu Minuga, mitte keegi ei näe/ ei tunnista lugu nii nagu see on/ Mina kogen ja tean.

See inimene, kes on kasvanud ja elanud vägivaldses keskkonnas, tajub ja näeb ära üksinduse – seal, kus on inimese vastutus ja inimesena olemine, seal on tema üksinda. Ta tajub ja mõistab eraldatust ja erinevust – ta saab aru, kui ja milles tema kõrval ei seista/ tema kõrvale ei astuta. Ta saab aru, et teda jäetakse just siis, kui tema, inimesena, vajab teis(t)e tuge, hoidmist ja mõistmist.

Sellist inimesest vaadatakse kõrvalt, osutatakse ja otsustatakse – temale ei ole tuge vaja, tema on tugev ja saab hakkama. See on tõsi – temal ei ole muud üle jäänud – tema on üksinda siis, kui ta ei nõustu osaks saavaga, teise tegude vastutust kandma, valest/ tõest vaikima, tema on jäänud enese/ veel kellegi sammu tagajärjega.

Tema ei vaja toetust, sest saab ise/ Mina ei taha teda toetada, sest tema ei ole seda ära teeninud – see tähendab, et inimest ei saa rolli Minana väljendumiseks kasutada – teda ei saa päästa/ temaga koos olemine tooks kaasa vale tähelepanu ja rolli, mida ei olda nõus kandma.

Tugev on, kui pidalitõbine, kes terveneb siis, kui teda on mugav kasutada ja temaga ei kaasne vähendavat/ negatiivset tähelepanu – olles teisega sama, oldaks ju temaga sama – kõik, mis saab osaks teisele, saab osaks ka endale.

Sel moel saab lapsest lahti lasta Ema/ Isa, sel moel saavad ära „kaduda” lähedase rolli nimetusega inimesed, kuid ka samas keskkonnas viibijad. Inimene muutub nähtamatuks või siis välditavaks, sildistatuks ja välja lükatavaks.

Ega enesele osaks saanud möödunu ära ei kao – see jääb inimese keha mällu. See on ärevus, haprus, haavatavus, sügav üksindus. See ilmneb siis, kui inimene on valimas/ valis sammu, mis juba kohtas või üsna tõenäoliselt kohtab negatiivsust – üle piiride minevat ja ebaõiglast kohtlemist/ suhtumist/ tegevust/ väljendust – kellegi teise isiklikud tunded osutusid tollele teisele mitte söödavateks ja nüüd too inimene tegeleb enese Mina tõstmise ja sammu teinu vähendamisega. Ta teeb seda mõlemat ümbritsevat süsteemi kasutades ja ümbitsejate jõule toetudes/ jõudu kasutades – Meie ja Sina.

Minu õigus, Minul on õigus – aga, kus on Minu õigus. See, et kogu informatsiooni alusel on õigus, see ei loe. Haiget saanud laps tahab jõuda teisele tulemusele – olla koos kõlas tegelikkusega – kui tema on haavatud, siis ta saab seda olla – ta ei pea ise ennast, ka vägivalda kasutanu ees, kaitsma, õigustama, tõestama, varjama, maha tegema, vägivallaga nõustuma, muutma – laps vajab olemist nii, et kellegi teise tegu ja sellega kaasnev oleksid nähtaval nii nagu ja miks need tehti ja seega last kaitstakse, hoitakse ja lohutatakse.

Vägivaldses keskkonnas on tavaline, et ühisest eraldatu osaks saav nimetatakse, millegi tagajärjeks – tema on teinud/ olnud/ valinud/ väljendanud nii, et teda peab sel moel kohtlema – temaga teisiti ei saa = tema peab vaikides ja ilma vastupanuta taluma seda, mis ja kuidas saab tema osaks.

Mõistmine – see, et, mida Mina tegin ja, kuidas Mina olin, ei tähenda, et see, mis sai Minu osaks, oleks olnud õiglane ja aus – võrdne, proportsioonis, tasakaalu taastav. See, mis ja kuidas sai osaks, see oli valik, väga paljude valikute hulgast – teostus oli valiku teinu väljenduse vajadusest, eesmärgist ja teadlikkusest lähtuv. See ei tähenda, et see andis teada Minu kohta ega seda, et see oli Minule paras. Mina ei olnud sellist, vägivaldset, vastust/ reageeringut ära teeninud.

Harjumus, et enesele osaks saanu/ osaks saava kõigile nähtavaks tegemine ja sellele vastavalt reageerimine, ei ole võimalik, toob kaasa masenduse, lootusetuse, viha, kadeduse, enese tapu mõtted – aga Mina – aga Mina ei loe, sest Mina ei ole Meie – Mina olen teistega koos ja samas, kuid Mina olen üksinda.

Eraldi olemisel on veel üks hind - iga valik, mis teha enese kaitseks, ilma tegelikku tasakaalu rikkumata ja ilma, tegelikult, kellelegi liiga tegemata – iga selline valik nimetatakse valeks ja ebaõigeks – Kuidas saad, Sina, teisele sel moel teha – vaata ise ennast, kas Sinul häbi ei ole – kas Sul häbi ei ole iseendana olla!

Mitte üks samm ei tule tühjast – iga samm on vastus, millelegi – iga samm on, midagi arvesse võttes – otsus, millegi kohta, millegi alusel ja see ei ole mõeldud haiget tegema, solvama, vähendama – seda kogetakse sel moel, sest ei ole harjutud sellega, kui ei lasta mugav olla = et siis, kui keegi valib vägivalla ja vähendamise, et siis nõustutakse selle teoga ja arvestatakse, et ju ta pidi, ju tal oli vaja, ju oli teine selle välja teeninud.

Mis siis, et tegi – sellest ei ole vaja tüli tõsta, numbrit teha, sellest ei ole vaja rääkida – mis Sa tuled teist häbistama, süüdistama, maha tegema – perekonna/ suguvõsa musta pesu pesema – vaiki – vaigista end = teine ei saa, midagi teha, et tema selline on, tema pidi/ temale oli vaja/ tema vastas sellele, mis tagas tema reaktsiooni – tema ei põhjustanud – tema oli sunnitud – ise küsisid ja ise tahtsid.

Vastutuse võtmine ja enese teekonna mõistmine - teine sai, Minule, haiget teha, korduvalt, sest Mina jäin sinna, kus teine sai seda teha. Mitte, et teise pärast pidin, enese kasutuses olevat lahendust kasutama, vaid – Mina ise valisin lahenduse, kuidas vähendada vägivallaga kohtumist – Mina ise valisin, kuidas seda neutraliseerida, ära hoida, taluda. Ja Mina ise ei rääkinud teisega/ teisele sellest, millest too teada ei tahtnud.

Ellu jäämiseks kasutusele võetu on vajalik selleks, et vägivaldses ja vähendavas keskkonnas edasi kesta/ edasi viibida – ei taluta mõtet lahkumisest, kui ühise lõpetamisest ega tulda toime ise eraldi astumisega. Kuid kohandumine – huvitavate lahenduste kasutusele võtmine tagab vägivalla kestmise/ osaks saamise. 

Vägivalda kasutavale lapsele ei õpetata või ta ei ole võtnud õppust ja seega ta ei hooli enesedistsipliinist ega ise oma piiride hoidmisest ja teiste omade austamisest – laps ei vali õppida, kuna ja kuni ta saab läbi sel moel nagu temale sobib ja vajalik on.

Vägivaldses keskkonnas olijad, kes peavad vägivalda normaalseks ja õigustatuks ja vältimatuks ja enesele õigeks, ei mõista vägivalda avalikustava, vägivaldsele keskkonnale Ei ütleva motiive/ samme – Sina oled muutunud, Sina oled uhkeks läinud, mis Sina endast õige arvad, Sina ei ole keegi – Sina ei tule Mind/ Meid õpetama – kas nüüd peab ise ennast kontrollima hakkama, et Sinu reeglitele vastata.

Inimene, kes ei pea valeks enese poolt teostatut, nimetab ebaõigeks selle, kui teda keelatakse kasutamast seda, mis kellelegi teisele haiget teeb/ kedagi-midagi vähendab/ ühist välja mõjutab – see tähendab, et see inimene ei ole kasvanud sinna maani, kus ta mõistab ja näeb enese tegude tagajärgi ja ta ei näe enese vastutust nende tagajärgede tasakaalustamiseks.

Kuidas Sina võisid temale nii teha – vaata, kuidas teine nüüd ennast tunneb – Sina põhjustasid teisele tunded, mis teda häirivad. Sina oled isekas – Sina ei mõelnud teise peale – kas Sina ei võinud siis vait olla ja ise oma asjadega tegeleda - teisele ei räägita sellest, mida tema kuulda ei taha – mis siis, et teine on teinud ja olnud, seda ei pea temale nina alla hõõruma – sellest vaikitakse, sellest räägitakse teisiti = seda ei ole olnud.

Manipuleeriva informatsiooni mõju – inimene, kes rääkis sellest, mis ja kuidas on olnud ja mis ei ole hea – seesama inimene kogeb süü tunnet, häbi tunnet – kõik näevad, mida Mina tegin – Mina olen Halb, Vääritu, Tänamatu – Mina ei hoolinud teisest = Mina ei arvestanud temaga = Mind on õigus karistada.

On Minu asi lugu korda teha ja teisele mõeldes, tema tunnete lõppemise jaoks, enese informatsioonist loobuda ja teise oma kinnitada. STOPP – teise tunne on teise valik – tema enda informatsioon, iseendale, mida tema tõeks ei tunnista/ ei mõista/ omada ei taha. Teine tahab teistsugust informatsiooni, et ise ennast paremana näha ja ise, enese sees, ennast paremini tunda – sellest ka sundus, et info andja/ info avaja muudaks oma sõnu/ olemist/ läheks ära.

Ühises on teada osa olevate inimeste oskused ja võimekus, erineva informatsiooniga kohtumisel ning nende poolt kasutusel olevad reaktsioonid – on loogiline, et ei taheta kogeda seda, mis ei ole hea ja hoidev – ei taheta kogeda seda, mis teeb haiget ja ületab piire – seega tehakse seda, milleks tuntakse olevat kohustatud ja välditakse Pandora laeka avamist.

Vägivaldse keskkonna argipäev - siis, kui informatsiooni ei muudeta ega varjata, siis avaldub x vanuses laps oma eheduses – välja ilmuvad lapse lahendused, et vältida informatsiooni ja sellega tegelemist – selle asemel läheb käiku info edastaja/ info olemas olemise välja tooja mõjutamine – Mina ei tahaaa/ Mina tahaaan – karjumine, trampimine, mossitamine, solvumine, viha, löömine, millegi katki tegemine, tänitamine – füüsiline väljendus, mis avaldub vaimse piiratuse tagajärjel – info on kaasa toonud lühise, vastustamise – sageli ei saa laps ise arugi, missugune info teda jalust niitis.

Mida väiksem laps, seda selgem ja avalikum on tema, enesele osaks saavat, vastustav reaktsioon. Mida suuremaks laps kasvab, seda enam oskab ta ise ennast varjata ja tasandada, kuid ta ei kaota ära seda, mida ta teeb – tema reaktsioon saab olema hillitsetum manipulatsioon, peenelt viimistletud sarkasm, passiivne agressiivsus, vahendajate kaudu eesmärgile jõudmine, pikaajaline distants, kuid ka avalik vägivald – füüsiline löömine ja karistamine – seda selle vastu, kes on vähem ja kellel ei ole ühise toetust selja taga.

Senikaua, kuni vägivallaga töödeldu teadlikkus on piiratud, on tavaline, et lapse tasemele jäänud inimesega kohtumise ajal/ kohtumise järel annab vägivallaga kohtunu enesele informatsiooni – kuna teine tegi, siis teise pärast = Mina ei pea midagi tegema/ Mina ei saanud, midagi teha – Mina olen Ohver, Abitu, Üksinda.

Sama ütleb ka see, kes füüsiliselt ja vaimselt vägivaldne oli – teise pärast = Minul ei olnud teist valikut, teine oli Minu vastu ebaõiglane, vägivaldne = tema andis Minule/ Minu kohta informatsiooni, mis tegi Minule liiga = seega, Mina ütlesin ja näitasin enda välja – Minuga ei tohi sel moel käituda – valisin oma teo, väljenduse, kuna teine ei saanud sõnadest aru.

Tegelik informatsioon – see, teise pärast, on teisele suunatud tähelepanu – see suunatakse teise isikule, kelle võimuses on muuta enese informatsiooni sisu ja väljendust, et anda tollele teada, mida too peab tegema - kuid tegelikult tähendab see teise poolt edastatud informatsiooni, mille alusel inimene ise teeb oma valiku – teise poolt edastatu on üks osa sellest informatsioonist, millega inimene arvestab – inimene lisab sinna ka enese oma, ühises oleva, alateadliku.

Vägivaldne keskkond toetub rollidele ja õigus, enesele, on sellel, kes tõestab/ kes on tõestanud/ kes on tõestatud ära. Seega on tema õigus valida väljendus ja teise ülesanne seda taluda. See, kellel on õigus enese väljendusele, teeb seda enese sisemist kasvu järgides – see, mis on lubatud lapsele, keda keegi ei keela ja miski ei takista, seda inimene ka teeb.

See, kelle kohustus on taluda – teeb seda enese harjumustele toetudes ja enesele osaks saanud manipulatsioone järgides. On tõsi, et tema sammud on sageli ennast piiravad, ennast vähendavad, enesele olulist välistavad – tema ise teeb sammu, mis teda ennast jätab temale endale vajaminevast ilma. Tegelikult ei näi temal head valikut olevatki – kõik on halb, kuid ikkagi on midagi, mis on halvem.

Seni vägivallale allunu teadlikkuse kasv - Minu sammu suunas teadmine - teise käitumine on vägivaldne/ teine peab vägivalda normaalseks/ teine ei lõpeta vägivalda – seega, Mina ise tegin valiku, kuidas selle teadmisega toimetan. Valikud on olnud erinevad - Mina läksin ära, et vältida osaks saavat, kuid seejärel olin Mina vihane/ kurb, et ei saanud olla seal ja sel moel, kus ja kuidas seni olin ning kus oli ka Minul õigus olla.

Mina ise karjusin/ mossitasin vastu – siis olin ka Mina avalikult vägivaldne. Mina leidsin mooduse, kuidas vältida teise ärritamist – seega valetasin/ vaikisin olulisest, seega leidsin asenduse/ lahenduse, kuidas saada endale vajaminev, seega loobusin olulisest, seega olin ärrituv, kurb, väärtusetu, tühine.

Puudulik kommunikatsioon, häiritud kommunikatsioon – inimene, kes ei tule toime temale edastatud informatsiooniga, vastustab info ja selle edastaja - info edastanu ei tule toime temale vastu tuleva informatsiooniga – teise sõnaline/ füüsiline/ energeetiline vastus ei ole, tema jaoks, õige – selle vältimine ja eluterve valiku mitte tegemine tähendab teema eest varjumist ja iseenda varjamist.

On tavaline, et kui informatsiooni vältiva inimese teadlikkus ei kasva ja vaimse taseme töö võimekus ei parane, siis selline olukord kestab ja süveneb – laps, kes ei õpi enese distsipliini ega elutervet vastutuse võtmist ega mõista enesega toimuva tegelikku põhjust – kasutab seda, mis on tema jaoks töötav lahendus ja käepärane harjumus – anda teisele, kui puudu jäävale/ õigel moel vastavale lapse vanemale, teada, mis on tolle teise ülesanne – muuda, säästa, hoia, kaitse, väldi, talu.

On selge, et sellise olukorra lahendamiseks tuleks ühiselt või siis ühepoolselt muuta seni kasutusel olnud mustrit ja teha eluterved valikud – lõpetada vägivalla kasutamine/ lõpetada vägivalla talumine. Ühine saab kesta edasi siis, kui on võimalik olla aus ja inimene omab teadlikkust, elutervet enese distsipliini ja võtab vastutuse enese, kui inimese/ ühendav rolli kandja/ ühises osa olemise, eest.

Väga harva tahab muutuda see, kelle jaoks vägivald on normaalne elu osa ja kasutusel olev lahendus – tema on ise enda vägivallale üles ehitanud – see kinnitab teda ja sunnib temaga olijat kuulekusele ja suunab õigel moel kohtlemisele – laps, kes on pidanud taluma ebaõiglust ja vale moel kohtlemist – teostab vägivallaga õpetamist ja kontrolli, kuidas temaga tohib ja mil viisil ei tohi – siis ei tehta ega olda tema vastu.

Mida kauem ta sel viisil Maailmaga suhtleb ja enese kohta informatsiooni annab, seda loomulikum see tema jaoks on – Mina, Minuga kaasnev, Minule ei vaielda vastu, Mind ei eirata, Minule on lubatud, sest Mina olen, teis(t)e toetusel, enese Mina ära tõestanud.

Vägivaldse mustri katkestab tavaliselt see, kelle vastu on vägivald kasutusel ja, kellel ei ole toetust, enese Mina tõestuseks, et vägivalda, päriselt, vältida/ lõpetada. Tema enese kasv on mustrit muutvaks teguriks – kuid senikaua, kuni ta seda teinud ei ole, surub keskkond teda järjest vähemaks, et vaadata, millal tema piir vastu tuleb – mida kauem olla talunud ja mida vähem on enese Mina, seda kauem see osa, mustri teekonnast, kestab.

Olulist ja vajalikku sammu – enese pärast – takistavad valiku võimalused – siis, kui lähen seda teed, siis ootab Mind see ees – siis, kui keeran sinna, siis saab Minu osaks see – siis, kui valin tolle tee, siis kaotan selle. Vägivalda kasutavasse keskkonda/ suhtesse jäämise taga on peidus inimese valik – millises vanuses iseennast tema päästab ja säästab – mis on temale oluline, mida tema kaotada/ lõhkuda/ asendada ei taha/ ei saa.

Otsusel – enese pärast – on alati mingi hind, mis selle eest tuleb maksta – senise kaotuse võimalus teeb haiget ja on ebaõiglane – see suunab vaatama teise poole – siis, kui teine ei teeks/ ei oleks – siis, Mina ei peaks, ei teeks, ei oleks, ei valiks.

Ära tee, ära sunni Mind astuma sammu, mida Mina teha ei taha - see soov, et teine mõistaks inimese valu ja inimesele osaks saavat ja tema ees seisvat – on väga pika ajalooga vajadus, et teine, ühes olles, hoiaks ega teeks valu – kuid seda, teise mõistmist, ei saa olema, sest see, kes õigustab enese valikut ja peab vägivalda normaalseks, ei saa aru vägivaldsest mustrist välja astuja sammu sügavusest ja otsuse tähendusest – selle asemel nimetatakse sammu tegija rolli, et saada võimalus võrdluseks ja enese Mina tõestuseks ning järgi kõlab informatsioon - nõrk, tunneb süüdi, on vale, ilma temata on Meil/ Minul parem.

Enese tões seismisel, ja tegelikkusega koos olemisel, on oma hind – see on Minu enese valikuga kaasnev ja Minu enda maksta – kahte korraga ei saa – siis, kui tahan ja siis, kui enam ei taha, siis tuleb valida – vägivalda ei saa lõpetada, vägivalda ja vägivallast vaba koos olemist ei saa ühendada – vägivalla valinu juures/ temaga koos ei saa olla, sest, varem või hiljem, too kordab oma tegevust.

Marianne

04.06.2026.a

Kääridega eemaldatu - Maailmale on oma valikut näidatud

 

Käärid on inimesele abivahendiks, et lahendada, leevendada ja tõestada. Enese aja loo piltidelt lõigatakse välja need, keda enesega ühte ei taheta, keda ei taluta, keda valeks peetakse – sel moel jäävad albumitesse hetked, mis on ära nüsitud – ajalugu on muudetud – aja kulg on nähtavaks tehtud.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud inimese ajukahjustuste ja ennast kahjustavate valikute taga on informatsiooni vastuolulisus – see informatsioon, mis antakse põhjenduseks ja kasutamiseks, ei ole kooskõlas tegelikkusega – seda informatsiooni ei saa elutervelt kasutada. Vastuolulise informatsiooni kasutamise tagajärjel saavad ajus olema ühendused, mis näitavad inimese vaimse taseme piiratust - tema mõistmisel on piirid ees.

Inimesed, kes on sunnitud koos olema/ elama, valivad, enese elu enese järgi kohandamiseks, erinevad viisid. Eluterve ja teadlik tee – kõigil, kes on olemas, on õigus olla olemas ja osa, kõigil on õigus hästi olla – keegi ei pea parandama oma olemist/ enese tunnet/ Mina pilti teise arvelt. Eraldatust ja vahe tegemist ei tohi olla – isiklikud teemad tuleb lahendada ise enda poolt ning ebaselgest ja häiritud kommunikatsioonist tulnevad ühiselt. Eesmärk on ühine – ilma teiseta ei ole ühist.

Vägivaldses keskkonnas on tavaline, et üks osapool annab endale/ teistele teada, et elu oleks parem siis, kui ühte teatud kindlat isikut ei oleks – too on süüdi selles, et temal, sageli ka kellelgi teisel, on paha ja too on põhjustanud midagi sellist, mida too ei saa enam ära parandada – seda ei unustata. Mina pean/ Meie peame teda karistama, tema eraldama – tema ei ole Meie – Minul on halb, kui tema on Minuga samas – Mina pean tegema seda, mida valin tema suhtes teha, sest tema põhjustab selle.

Inimene, kelle elus on juhtunud ühte ja olema saanud teist. Inimene, kelle vaimne tase on piiratud, ei tegele enese vaimsete teemadega elutervelt – tema ei vali aru saada, et tema enda valikutel/ sammudel/ väljendustel on tagajärjed ja tema ise on vastutav nende eest. Tema ei vali aru saada, et tunded on tema enda omad – tema võime informatsiooni töödelda, vastu võtta, edastada.

Selle asemel, et ise enesega tööd teha, annab vaimselt piiratud inimene endale põhjuse, kuidas tema on kaotanu/ petetu/ solvatu/ ohver/ karistatu – keegi teine põhjustas temale osaks saanu, see keegi tahab, et temal oleks halvasti – tema elu oleks parem ja õigem siis, kui seda teist ei oleks tema elus ega ka nende teiste elus, kes on mõlema ühine.

Mis silmist see meelest – see ei pea selles loos paika - ega ta seda teist ka päriselt lahti ei lase – tema jätab selle teise alles oma jutudesse ja tõestustesse – jätkuv põhjendus, õigustus ja võrdlus – kõiges kumab läbi enese Mina tõestus – tema saab olla teatud moel selline, kuna teine on teatud moel selline.

Kuna päris elu kokkupuuteid ei ole või on need vähesed, siis süveneb möödunu ja kasutatakse teistelt teada saadut, millele on antud oma värving ja tõlgendus – kõigest sellest saab kokku enese Maa ja Ilm, mis hoiab alles, kaitseb ja tõestab ise ennast – haavatuna, solvatuna, haiget saanuna, vihasena.

Laps, kes elab seal, kus teda ei taheta – tema on vanema, suguvõsa, perekonna halva ja ebaõiglase elu/ kogemuste/ suhtumise põhjustaja – ilma temata oleks kõigil parem ja kõik õige. See informatsioon on ühisele väljale, osaks saanu/ osaks saava põhjendamiseks ja enese tunnetele suuna andmiseks, kasutada antud ning selle info alusel siis kõik usinalt toimetavad ja seda ka väljendavad.

See laps elab vaimse ja füüsilise vägivallaga koos ning kogeb manipuleerivat informatsiooniga töötlemist. See tähendab, et tema aju saab vastandlikke signaale, mis tagavad vaimse taseme häirituse, ülekoormuse, lühised. Vanem on, teeb süüa, peseb pesu, ravib, räägib, ostab jäätist, viib teatrisse. Vanem karjub, lööb, vaikib, ütleb, et Sina oled vereimeja, ära kasutaja, häbiväärne.

Laps saab aru vanema/ ka teiste tegelikkusest – see on tuntav ja nähtav – seda ei ole võimalik peita – hoolimata pealispinnal toimuvast ja vägivalla vabadest perioodidest, on seda jahmatavam paljastus siis, kui vanema, kellegi teise inimese põhi avaneb – tõde, mis siis välja öeldakse ja teod, mis siis teoks tehakse, on õudust äratavad.

On loogiline, et laps, kelle kasutuses on teadmine – See on Minu Ema, Mina olen tema Laps – paneb enese sees paika selle põhja, millele toetuda – see on ja see jääb – Mina olen ja Mina jään, sest Ema on ja jääb Minuga. Lapse Maailma filosoofia on lihtne - Ema peab Minuga olema – Mina pean Emaga olema = see on õige ja eluliselt vajalik koos olemine  = Mina olen Laps = Mina vajan olemas olemiseks Oma  Ema. 

Järelikult valib laps selle informatsiooni, mis toetab ja hoiab nende kahe ühendust ja paneb paika ühise tee tähised – riided, söök, voodi, asjad, Emaks nimetamine ja Ema kutsumine, Lapse nimetusele vastamine, reaalne kontakt, Ema igatsus ja ka kõik see, mida kultuuris tavaks peetakse – Ema/ Lapse rolliga kaasnevad traditsioonid ja käitumine ning ka tunded.

Järelikult eirab laps seda, mis neid kahte lahutab ja ühendust häirib. Vahe tegemine ja informatsiooni valikulisusest saab selle suhte tava ja sellega kaasas käiv – laps, kellel on olemas tegelik informatsioon, on võtnud vastutuse ja hoiab nende kahe ühendust, et mitte kasutada seda infot, mis on temale teada.

Laps loeb, tema kasutusse antud infost, välja selle, mis toetab tema vajadusi – Sinul ei ole, kedagi teist/ Sind ei taha mitte keegi – Mina pean Sinuga olema/ Omasid hoitakse – omade pärast nutetakse – ei hamstri surma pärast.

Vägivallaga töödeldud laps loeb välja, et temaga tahetakse olla, et vanem on see, kes ei jäta teda, et omad jäävad omadeks – kedagi teist ei ole ja keegi teine ei taha ja hamster on tühine loom – vanem on see, kes on lapse valinud. 

See on informatsioon, mis last teis(t)ega ühte seob – seda ka siis, kui tegelikkuse dünaamika on teine. Seda ka sellepärast, et just neid samu lauseid korrutatakse üle ja hoolimata vastikust/ viha näitavast kohtlemisest ollakse endiselt koos.

Kahjustada saanud aju peab saavutama ette antud tehtele ette antud suurustega ette antud tulemuse, kuid on selge, et see ei õnnestu, sest kasutatakse valesid andmeid, vales tehtes. Laps vaatab rolle ja kasutab seda infot, mis rolle kinnitab ja rollide seotust tähistab. Tema jätab kõrvale inimesed ja inimeste valikud.

Ema teeb Minule süüa – järelikult olen Mina tema Laps = meid ühendav side peab. Ema lööb Mind ja karjub Minu peale – järelikult olen Mina olnud Halb Laps = side peab. Ema vaikib Minuga koos olles/ Ema läheb Minu juurest ära – järelikult olen Mina olnud Paha Laps = side peab. Laps ei saa aru, et rollid tähistavad inimeste paiknemist, millegi suhtes ja midagi aluseks võttes, kuid inimesed valivad/ teevad suhted tõeks.

Mina ei saa(nud) Sinuga teisiti – Sina ei jäta(nud) Minule teist võimalust – Mina pean/ pidin Sinuga sel moel. Laps õpib ära seletama - Mina ise põhjustan enesele osaks saava – Minuga teisiti ei saa/ ei pea – Mina olen selline. Seega laps ei vaidlusta ega seisa enda eest – ta teab ju, miks tehti, miks oldi, miks valiti.

See – Sinu enda pärast - väide on tõde ja on vale. Vale – inimene ei põhjusta teise inimese reaktsiooni ja kindla eesmärgiga tegevust – väljendus ja reaktsioon on reageeriva inimese valik – vastus, millelegi – samm, eesmärgi poole suundumiseks.

Õige – siis, kui inimene ei arvesta temale nähtavaks tehtuga, temale teada antuga, temale teatavaks saanuga, siis ta kogeb, üha uuesti, seda, mil moel temaga käitutakse ja temasse suhtuda valitakse – seda siis, kui tema läheb sinna ja on koos nendega, kellega teda seovad rollide nimed, kuid kuhu teda ei oodata ja kes teda, inimestena, ei taha.

Laused - Sinul ei ole kedagi teist/ tule, kui tahad ega Mina/ Meie Sind ei keela – ei tähenda tugevat ühendust ja tahtega koos olemist, vaid sunnitust ja väidet, et inimene püüaks teis(t)e tähelepanu ja tahaks meeldida/ teise vastu õige olla, et nn kutsujad/ lubajad saaksid õige Minana olla.

Sellel hetkel, kui oleks ausa vastuse koht – sellel hetkel inimesed peidavad oma tegelikkuse, sest tahavad olla õiged, kuid ega see ei kaota nende tegelikkust ära – siis, kui minna ja istuda kõrvu, siis pöördutakse mujale, vaikitakse küsimuse peale või nähvatakse üleolevalt – ära sega, ära puutu, ära tee ennast tähtsaks – ära ole olemas.

Inimene ise pikendab enese agooniat siis, kui tema jääb kinni rollide tasandile ja proovib seda inimeste omaga ühendada – kui te olete olemas, siis ärge tehke Minule haiget – ärge andke teada, et teie ei taha Minuga koos olla – kinnitage ühendust – Mina külmetan ja olen üksinda – olen väljas ja eraldi.

Rollide ühendus kinnitatakse üle pulmades, matustel, juubelitel, paberi majandust järgides ja seadusi täites, kuid need ei tähenda inimeste vaheliste ühenduste kinnitamisi. Sageli tähendavad need peale sunnitust – Mina pean, sest Mina olen/ teine on – Meie peame käituma reeglite kohaselt ja etendama ühises etenduses enese osa – andma võimaluse kogeda teis(t)el ennast rolli Mina(de)na.

Ninapidi juures olemine ei aita mõista aset leidnut/ toimuvat ega tervikpildist ülevaadet saada, lisaks sellele ei toeta inimest ka tema enda aju, mis töötab ennast kahjustavate mustritega, mida hoiavad alles informatsioonid, mis ei ole enese omad/ elu terved/ tõesed.

Enese aja lugusid avades on näha aset leidnu ja osaks saanu – valikud, mis on tehtud, sammud, mis on astutud, informatsioon, mida on kasutatud/ olema loodud/ nähtavale toodud – seal ja selles on näha tegelikud eesmärgid ja dünaamika – vaata, tunnista tõeks, võta vastu ja kasuta – ära tee teiseks ega loe välja seda, mida ei ole ega ära võta kuulda sõnu, mis väidavad, et Sina ei saa aru või Sinuga teisiti ei saa/ teisiti ei pea, ise põhjustasid.

Saab teisiti ja võib teisiti, kui valitakse olla teistsugusena ja teha teist moodi – enese ümber vaadates on näha, kuidas samad inimesed saavad, tahavad ja valivad. Siis, kui olla see, kelle puhul ei valita, siis tuleb küsimusi esitada ja neile ise vastata – Mind ei taheta, Minuga ei taheta, Mind ei valita, Minuga ei valita – teis(t)ega küll – teis(t)ega saab ja tahetakse ja valitakse – vahe on näha.

On selge, et kohtades, kus enam ei saa eitada, ilustada, teiseks teha – nendes kohtades toob avalikuks ja nähtavaks tehtu kaasa kriisi – on loomulik, et selline hetk on kogetav Mina kaotusena – Mina olen, kes teab, et Minul on, kogeb, et Mina olen, kellel ei ole – tõde on ehmatav, valus ja hingamist peatav.

13 aastast jääb puudu natukene vähem, kui kaks nädalat, mil sain telefonikõne, milles anti teada ühe inimese surmast. Edastatud sõnade kuulamise hetkel kogesin väga sügavat kaotust – minu maailm ei olnud enam endine, sest kõik see, millele olin seni toetunud, osutus valeks – sain teada tegelikkuse, mis oli olnud teada ju kogu enese elu, kuid olin suutnud seda üle kirjutada, eirata, ära põhjendada, tõeks mitte tunnistada, enese elu tavaliseks nähtuseks pidada – sellel hetkel ei olnud seda enam võimalik teha.

Ära oli surnud mees, kes oli andnud osa endast, et saaksin olema, kuid kes ei valinud olla minule Isaks. Tema surm ei olnud värske uudis, matused pidid aset leidma mingil järgneval päeval. Kõik teised, kes looga seotud olid, teadsid, kuid kellelegi teisele, peale kõne teinud tädile, ei olnud oluline sellest minule teada anda – ei emale, ei õele, ei vennale. Nemad jagasid sellel hetkel ühist ja kinnitasid selle üle. Kõigile neile oli normaalne, et mina jäin, nende ühisest, välja.

Nende valik andis minule teada, kuidas oli, kellena olin. Maailm ei olnud enam endine. Enam ei saanud ma tõde ära muuta – see oli liiga alasti ja selge – kõik olid seda pealt näinud ja kõik, peale tädi, kinnitasid selle normaalseks.

Teadsin aega ja kohta, kuid ma ei läinud kohale, sest mind ei olnud kutsutud – suguvõsa, kes teadis minu olemas olemisest, valis täpselt nii nagu varemgi – ei ole oodatud Meiega ühte – ei kuulu Meiega kokku. Ega lahkunule ole oluline see, kes teda saatma tuleb ja, kes mitte – elavad teevad nähtavaks selle, kes on ja, kes ei ole. Ei pea kohale minema, et etenduses osaleda või olla isekas, et teiste oma ära rikkuda – pulmades on olemas kontvõõra roll, matustel mitte.

Kas mina, siis lõpetasin ja õppisin oma mõistmisest – ei - see oleks olnud ju liiga „lihtne” – ja minu aju oli juba nii palju kahjustada saanud, et oli küll valus, kuid ikka veel tahtsin ühes olla ja ühte kuuluda. 

Seega jätkasin, minule oluliste, inimeste enese elu osaks pidamist - nad jäid puudu sellest ja sealt, mis ja kuidas oli minule oluline. Jätkasin ühenduse hoidmist, enese sees. Jätkasin igatsuse ja ühes olemise vajaduse täitmise ootust. Kuid jätkasin ka kõndimist – olin juba alustanud enese otsinguid.

Mida enam kasvasin edasi ja mõistsin mustreid, vägivalla olemust. Seda enam mõistsin ühise tähendust ja vastutuse võtmist. Kuid ega minu teekond muutnud ära teisi, nemad jäid ikka sinna ja selle juurde, mis ja kuidas oli nende normaalsus.

Mina püüdsin, väga kõvasti püüdsin õpitut ja omandatut vahendada ja tegelikkuses normaalset – vägivallast vaba Maailm näidata, kuid ma ei õnnestunud. Vägivalla valinute vägivalla kasutamine süvenes ja võimendus. Veel enam valet ja negatiivsust, et mind eemale hoida ja paika pandut mitte muuta – veel enam välja lõikamisi ja eraldatust ja teise „usku” pööramisi.

Veel enam vaimse vägivalla kasutamist nende vastu, kes olid seotud minuga, kuid ise süütud – minu lapsed. Ja mitte keegi ei mõistnud, mis on pildil valesti – lastele tehti haiget, lapsi jäeti ja võeti, lapsi nimetati valedeks, laps võrreldi ja võrdluse tulemused tehti nähtavaks.

Enese teadlikkuses tuleb tunnistada tõtt - Mina ise põhjustasin enesele osaks saava – vägivalda kasutav ja vähendamist teostav peab enese käitumist/ valikuid õigustatuks ja seda eriti siis, kui tema peab seda, mida tema ei taha – tema ise ei ole endale valinud. Rollid võivad olla, kuid inimene otsustab ja valib ise, kellega/ kuidas/ millal.

Kuidas on õige, kuidas on normaalne. Need on küsimused, millele vastatakse erinevalt. Vägivaldses keskkonnas viibiv vastab, et õige on see, mille puhul ei kohelda vägivaldselt ega nimetata valeks.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu normaalsus on vägivald – Ema mõnitab/ lööb/ karjub – järelikult Mina olen olnud Halb Laps, keda peab sel moel kohtlema = side peab. Õde naeruvääristab – järelikult Mina olen olnud valesti käituv/ valiv Õde, kellel nüüd antakse teada, kuidas ei tohi ja, kuidas tuleb = side peab. Vend valetab ja manipuleerib – järelikult olen olnud Õde, kellele ei saa/ ei tohi tõtt rääkida, et mitte kohata muutuvat suhtumist = side peab.

Inimeste tasand – mõnitamine, löömine, karjumine, naeruvääristamine, tahtlik ja eesmärgipärane valetamine on valikud ja reaalsus, kuid ei ole normaalsed ühist hoidvad ja enesega koos olijat ühte liitvad tegevused. Inimeste valikud, enese Mina kogemiseks ja väljendamiseks ja suhtumisest teada andmiseks.

Siis, kui info andmine – Sinu selline käitumine ei ole ok ega hoidev – kohtab vägivalda ja manipuleerivat käsitlemist, siis on õige valik sellist kohtlemist kaasa toov suhtlemine lõpetada. Ei ole õige muuta ise ennast, et vältida teise poolt valitud reageeringuid ja olla mugav, et kindlustada teisega koos olemine, talutaval moel.

See on harjumuslik sõltuvus, ise enda kasutuses oleva info alusel – ükskõik, milline käitumine/ väljendus/ valik, millega kaasneb tähelepanu ja kontakt, tähendab seotust, mis peab – Mina olen, Minul on.

Väikese lapse tasand, kes on andnud ise endale ülesande hoida oma elus see/ need, kes on temale eluliselt olulised – need, kes on enese Mina kohta käiva Maailmapildi osad ja keda ei saa sellest ära lahutada ilma, et käivituks Mina kriis. On loomulik, et laps ei taha ise ennast ohtu seada, vaid ta tegeleb enese elu alles hoidmisega.

Kuid selle taga saab olla ka süü ja häbi tunne – Mina olen Emale/ Isale võlgu – Mina olen sündinud, kasvanud, ära kasutanud – Mina pean temaga olema, tema jaoks olemas olema = Mina pean Ema/ Isa/ suguvõsa/ kultuuriruumi juhendite järgi käituma ja valima = Mina pean teis(t)e huvid esiplaanile seadma = Ema/ Isa annab teada, kas ja kuidas olen õige – Mina ei tohi olla isekas = Mina ei tohi enese ja kogu olemas oleva informatsiooni alusel valida/ samme teha/ tõde välja öelda.

Kuid selle taga saab olla ka, kellegi teise vastutusekoorma kandmine – teisele lapsele vanemaks olemine – tegelik vanem on jätnud enese ülesanded ja nimetanud need vanima omadeks ja kontrollinud nende täitmist ning karistanud nende täitmise kvaliteedi tõttu.

Pidev surve ja informatsiooniga töötlemine – Sina oled = on Sinu kohustus. Laps, kes saab karistada, õpib kohustetundlikust ja ei pane vanema vastutust maha ka siis, kui teine laps on suur ja ise. Alateadvuses või täiesti avalikus kasutuses olev ühendus ajus, mis suunab valikuid tegema ja olema.

Vanem jättis oma töö tegemata – ta ei andnud tõest informatsiooni selle kohta, kuidas õed-vennad tegelikult on ja teevad – ta ei jätnud valikut – tema tegi õdede-vendade suhte vihaks ja ikkeks – ta kasutas lapsi ära ja seadis neid üksteise vastu - tema on teiega aset leidnu põhjus - ka vanem oli sama lapse ohver või see, kes päästis teisi - jättes kõrvale tõsiasja, et tema oli selle ruumi looja ja hoidja ning nn vale oli samal moel laps, kes vajas vanemat, mitte ei asendanud toda ega vastutanud vanemaga samal moel.

Vanem jättis oma töö tegemta siis, kui näitas ette, kuidas tema oma õdedega valis olla – käärid, valed, viha – ei õppimisi, mõistmisi, vastutuse võtmisi, ühise otsimisi, ühist hoidvaid lahendusi – välja künast solk ja risu – siin, Minu elus, ei ole kohta Sinule.

Inimeste tasand – siis, kui inimeste kätte on jõudnud oluline informatsioon, mis puudutab teatud kindlat ringkonda, siis annab info käsitlemine ja valikuline edastamine teada, kes on Meie, kes mitte – kellega soovitakse koos olla ja ennast jagada, kellelt saadaks tuge ja mõistmist.

Rolli järgi tervikusse kuuludes ja ühist ajalugu omades, ei tähenda need faktid, et on normaalne sel moel tegelikkuse nähtavale toovaid enesega ühes oleva(te)ks pidada. On enese teadlikkus anda endale uus informatsioon kasutada - meie olime koos, meie elame ühes ajas, kuid mina ei lähe sinna, kus on teised ega püüdle nende poole, kes on oma valiku teinud ja selle välja näidanud – nemad elavad nii nagu mind ei oleks olemas.

Mind ei ole nende jaoks olemas – tähendab, et mina ei jaga oma elu ega ise ennast. Mina olen oluline ja väärtus – kui mina lähen ja olen, siis selleks, et mina olen oodatud ja oluline. Mina ei vali minna ega olla, kui see toob nähtavale eraldamise ja vähemana kohtlemise – inimesed ei tee kogemata ega ekslikult - inimese valivad välja näidata enese sees peituva – inimesed valivad üle kinnitada enese eesmärgi.

Minul on valik – minul ei ole vaja vägivaldset kohtlemist ja vähendavat suhtumist kogeda – kui mina ise ei lähe, siis ei ole võimalik minu vastu teha – kui mina ei sunni enesega ühes olema, siis ei ole võimalik minu vastu olla. Seljataga aset leidev, jutud ja sõnad on kontrollile allumatu ja seda ei ole võimalik muuta - "teadjad" ja "info" edastajad loovad nähtavale ise ennast - mida nemad külvavad, seda nemad ise ka lõikavad.

Ilma minuta on parem – see lause lõhub lapse – see on informatsioon, et teine valis, peale kaalumist ja ühes olemist - teine teab – ta on kindel – tema otsus on lõplik = laps ei muutu kunagi, lapsel ei ole kunagi võimalik oma vigu ära parandada. Lõplik on selle otsus, kes on aastaid enese valikule kinnitusi loonud, kinnitajaid otsinud ja ise ennast nähtavalt selgeks teinud.

Ilma sinuta on teisiti – minul tuleb õppida olema ilma ühes olemiseta, enam ei ole samal moel, kuid see ei tähenda, et see oleks parem – see on selline, sest teisiti ei ole. See teisiti olemine on selle inimese tee, kelle valik ei olnud teisest inimesest lahku astuda, vaid inimese käitumisest teada anda – käitumine, mis tähendab vähendamist ja vägivalda, on muudetav.

Jah, on küll, kuid siis, kui inimene valib mõista enese käitumisega kaasnevat ja näeb olema saavaid tagajärgi ja ta siis valib mitte enam teha. Kuid on karm tegelikkus, et vägivalla valinule ja vägivalda normaalseks pidavale on vägivald vajalik abi vahend – ta ei ole õppinud teistmoodi toime tulema ega elu lahendama. 

Siis, kui ta on suur inimene, siis see tähendab, et tema on endiselt x vanuses lapse tasandil olev kasvatamatu isiksus, kelle norm on, vägivalla abil, minna üle piiride, kehtestada, ise, ennast ja nautida selle Mina olemist, keda ei keelata/ ei piirata/ ei kontrollita/ ei sunnita/ kes ei pea võtma vastutust enese poolt korda saadetu eest – kõik oli põhjusega, teisiti ei saanud ja nii pidigi – teine oli osaks saava ära teeninud.

Laps kasvab täis - vastutust võtvaks ja enese piirides seisvaks siis, kui tema kõrval on täis kasvanud inimene. On loogiline, et kui last kasvatab laps, siis sellest midagi head välja ei tule - lapsed on konkurendid samale ja see, kes on enesele olulisest/ vajaminevast ilma jäämas ja peab seda, mida tema ise ei ole endale valinud - teda sunnitakse tegema seda, mis ei ole enese Minaga kooskõlas/ mis on raske ja vastumeelne, kuid ka vaimselt keeruline/ mis takistab enese elu elamast - isiklik laps saab takistada vanema plaane - siis lapse tasandil olev vanem käitub lapsena ja kasutab lapse lahendusi - tal puuduvad teadmised/ oskused, mis on täis kasvanul.

Laps ei saa anda teisele lapsele seda, mida too vanemalt ootab - lähedus ja turvatunne. Laps ei saa anda teisele lapsele seda, mida vanem oma lapselt ootab - enese Mina kinnitamist ja kunagiste täitmata jäänud vajaduste kompenseerimist ja möödunu kustutamist/ õigeks tegemist. 

Kahjuks ei saa lapse tasandile pidama jäänud vanemat tema vanematele tagastada, et tehke oma töö lõpuni - hoidke lapse ees piire ja aidake tal jõuda enese vastutuse mõistmiseni ja ühise hoidmiseni - tema ei ole seda olema loonud, tema asi ei ole seda kasutada nii nagu see kuuluks ainult temale ja tema saab võtta sellest just ja ainult selle, mis temale sobib ja välja lõigata selle, kes, tema jaoks, sinna ei sobi. 

Kahjuks jäävad sel moel elu ära elada valinud vanema jäljed maha ja tema lapsed jätkavad sealt, kus lugu pooleli jäi - inimese täis kasvamisega - mõnel läheb see teekond õiges suunas, kuid teis(t)el vastutust vältivas suunas - käärid on endiselt heaks lahenduseks, et aja lugu ära nüsida ja aja kulg ette näidata - Mina ja Minu Maailm.

Marianne

01.06.2026.a