Iga inimene on kohtunud inimesega, kes on vajanud laiendatud Mina ning enesele, konkreetset ja suurendatud, tähelepanu. See on olnud inimene, kes ei tulnud toime enese tunde Maailmaga ja ta kasutas, kedagi teist, et vabaneda/ lahendada enese sees toimuva(s)t.
Need on need situatsioonid, kus keegi hakkab teis(t)e isiklikke piire ületama – see keegi karjub, sõimab, sõimleb, naeruvääristab, võrdleb, vähendab, vaidleb, manipuleerib, vaidlustab, söödab tagasi, kasutab füüsilist vägivalda – see keegi kasutab, kellegi teise olemas olemist, et ise ennast, selle teise vastu/ kellegi teise ees, välja näidata ja välja elada.
Inimlapse arengus on tegemist etapiga, mis paigutub 1,5-4 aasta vanuse piiridesse, kus lapse aju ei ole võimeline toime tulema selle informatsiooni ära söömisega, mis temani jõuab – seda on liiga palju, see on häiriva/ mõistetamatu sisuga, lapsel ei ole selle töötlemise jaoks sõnu, mõistmist, ressursse, taluvust.
Seega pöördub ta enese laiendatud Mina poole – see on see suur, kes hoolitseb lapse vajaduste eest, keda laps nimetab Minu ... ja kes kutsub last Minu ... . Laps on mõistnud nende kahe vahelist ühendust ja ta teab, et see teine on tema jaoks mõeldud ja tema ise kuulub selle teisega kokku = side on tugev ja vastu pidav.
Sellest - Minu ehk Mina olen – Minu ehk teine on Minu jaoks – saab alguse rollide mäng, mis aitab tagada laiendatud Mina olemas olemise ja kätte saadavuse – inimene nimetab, avalikult või enese sees, kellegi teise mingisugusesse rolli ja teab/ näeb/ esitleb ennast selle rolli partnerina ja voila` - ta ongi saanud endale vajamineva – teine on tema jaoks, vajamineval moel, olemas.
Laps kasutab enesega kokku seotud suure vaimset võimekust, et ise enesega toime tulla. Tähelepanu saamiseks ja teema tõsiduse mõista andmiseks, laps väljendab ennast eakohase oskusega – ta karjub, lööb, mossitab, vihastab, tänitab, poeb laua alla, ütleb, et läheb ära, teeb endale/ kellelegi teisele haiget, lõhub, jne.
Sellise tegevuse põhjus - laps, kes on olnud mingisuguse informatsiooniga kimpus, on kogenud, et suur võtab lapsega toimuvat enese ülesandena ja annab lapsele sõnad, mõistmise, rahu, lahenduse, vabaduse, leevenduse. Suur talub ja peab vastu – suur ei jäta last, lapse sees toimuvaga, üksinda.
Eluterves keskkonnas on see jätkuva arengu üks etapp, mis läbitakse – vaimselt eluterve suur aitab lapsel täis kasvada – järk järgult, enesega toimuva eest, vastutus endale võtta – suur aitab jõuda mõistmiseni, et vastused leiab laps enese seest – tema käivitub, sest tema ise käivitab enda – seega saab laps ise ennast aidata ja ise enesega toimuvat muuta.
Kõik keskkonnad ei ole terved ja kõik vanemad ei ole eluterve vaimse tasemega. See tähendab, et see, millest lapsel jääb puudu, sellest jääb laps sõltuvusse – ta jääb seda vajama. Sellest saab pime vajadus, mida laps tahab rahuldada – ta tahab kogemust, et temal on ja tema saab, kuid ta ei mõista, milleks temale seda vaja läheb ja kellena ta seda vajab – tegelikult ta ei mõista, milline vajadus tal on – mis on laiendatud Mina otsiva/ vajava/ kasutava inimese pildil valesti.
Siis, kui vanem ei ole täis kasvanud, siis puudub suurel inimesel teadmine, mis on tema enda vastutus ja seega kasutab ta, enese, last enese laiendatud Minana – seega puudub lapsel samasugune võimalus – vanem keerab lapse arengulise kasvamise enese võimaluseks ja suunab lapse enese poolt kasutatavaks vahendiks.
See tähendab, et laps ei kasva täis – temal puudub tema arengule vajalik teekond - ta on fakti ette pandud – temal tuleb taluda, vanemale söömiskõlbmatu informatsioon ise ära süüa, vanema vaimse tasandi eest vastutus võtta, ise ennast muuta.
Emotsionaalne sõltuvus tähendab, et inimlaps ei oska, veel või ikka veel, ise oma tunnetega toime tulla, ise oma tundeseisunditega tegeleda – ta on sellesse etappi jõudnud/ selles etapis kinni, kus ta tõesti ei mõista ega oska ise ennast selgitada või ta juba teab, et see on vanema ülesanne või ta endiselt usub, et see on vanema/ kellegi teise ülesanne ja tema ei ole nõus seda valdkonda enda peale võtma = keegi teine on tema tunde autor ja põhjus.
Sellesse inimlapse arengu etappi kinnijäämine toob kaasa VEEL lahendamata jäänud olukorra – siis, kui inimene on harjunud laiendatud Minaga ja ootab temale teada olevat järjepidevust, sest tema omab teadmist, mis annab temale turvatunde – vanem/ vanema asendus on see, kes lapse vaimse taseme tööd aitab korras hoida.
Vanema asendus on see keegi, kes on sellises läheduses ja rollide seotuses, et teda saab, vajamineval moel, ära kasutada. Asendus on see, keda on võimalik vanemaga samastada ja enese eest hoolitsema panna – samasugused ülesanded, väljendused, kohustused - vaimne piiratus ei tee erinevustel vahet, vaid ühendab möödunu ja oleva nii, et sellest saab üks ja ainus.
Kuid siis, kui see tava saab rikutud – vanem/ vanema asendus on see, kes reageerib lapsele nii, et laps vajab vaimset filtrit ja turvalist sadamat – kuid just vanem ei ole turvaline ega hooli lapse turvatundest, siis lapsel ei ole seda teist, kelle poole pöörduda – tema on üksinda jäänud, sest teda on üksinda jäetud.
Ehmatus lööb inimlapse hinge kinni – ta on kokku saanud teda mitte kinnitava ja teda paigast viiva informatsiooniga - Kuidas saab Ema/ Isa, Minule, Oma lapsele nii teha! See ei ole õige – Mina olen ju Mina ja tema on endiselt Minu Ema/ Minu Isa! Laps teab, usub ja vajab - Maailm peab õigel moel käima ja vanem õigel moel käituma.
Iga läbi kõndimata jäänud lugu tähendab informatsiooni, millega ei ole, lahendavalt, tegeletud. Iga selline lugu omab hetke, mil aeg peatus – sellest ei läinud sirget ja selget teed edasi. Iga selline lugu tähendab, et inimese sees on info, millega inimene arvestab, kuid ta läheb sellest mööda, ilma sellega nõustumata.
Traumaatiline kogemus – ehmatus, solvumine, kaotuse kogemus – laps on kohtunud informatsiooniga, kuid ta ei tunnista seda tõeks – see ei ole, tema puhul, õige – tema vajab vanemat – tema vajab seda teist, kes teda aitaks, toetaks, mõistaks, lahendaks, lahustaks, vabastaks, leevendaks.
Laps on kohanemise võimeline ja seega õpib ta ellu jääma ja ise toime tulema, kuid ta ei ole astunud neid samme vaimse kasvamise tasemel – tema Mina Ise ei ole täis ja teadlik vastutus, enese ja enesega seonduva eest. Sammud on olnud sunnitud ja vältimatud, sest laps omab teadmist – tema vajab teist, tema ei saa ilma teiseta – tema on väike ja abitu – tema aitamine on vanema/ teise inimese kohustus.
Sellest ka need rollidesse nimetamised ja vaimse/ füüsilise vägivalla kasutamised/ vähendamised ja manipulatsioon – kindlal moel kindla informatsiooni edastamine, lahenduse kasutamine, et anda teada - Mina olen = teine on – Minu õigus on = teise kohustus on. See on tegelikele alustele tagasi viimise katse – Mina olen Laps = teine on kohustatud, selles kohas/ selles situatsioonis, Mind lapsena kohtlema.
Vaimne piiratus tähendab, et inimene käitub automaatselt, kuna see on mingi kindla keskkonna/ suhte/ isikuomaduse-väljenduse normaalsus ja tava – teist ei ole, teist ei kasutata, sest teist ei ole õpitud – kuna kõik teevad sama, siis tuleb olla esimene/ ainus/ tõestatu – tuleb olla see, kelle roll jääb peale, et saada vajaminev. Ka sellest saab harjumus, millesse inimene jääb kinni.
Emotsionaalselt piiratud inimene on enesega toimuvat lahendavasse informatsiooni kinni jäänud – füüsilise tasandi ehmatusele on järgnenud vaimse tasandi peatus – sealt ei lähe teed edasi – inimene ei ole õppinud, ise, enese eest täit vastutust võtma – olema teadlik – ahaa, Mina reageerisin, sellele ja sellele, tundena – Mina sain sõnumi, Minu sees oli salvestunud sõnum. Mina ise = Minu tee ja Minu töö.
Sellise teadlikkusega inimese jaoks ei saa möödunud aja lugu läbi – tema ootab Minu Oma Vanemat tagasi, et too enese ülesannet edasi kannaks – lapse käest on liiga vara lahti lastud. Sügaval inimese sees on tema Mina pildi põhjaks teadmine – Mina olen üksinda jäänud – Mind jäeti üksinda – Minu juurest mindi ära - kuna Minust ei hoolita, Minust ei tehta välja, Minuga ei arvestata, Mind ei taheta, Mind ei peeta oluliseks, Mind ei väärtustata, Mina olen vale olnud.
Sellise vaatenurga taga on teadmine – teisiti on võimalik, kuid Minuga seda teisiti ei ole, sest Mina olen Mina – Minu enda pärast. See on enesele osaks saava ära seletamine, mille algus ja süvendus on inimesele kasutada antud informatsioonis – teda on, vähendaval ja manipuleerival viisil käsitledes, selle teadmise poole suunatud.
Laps, kes ei seisa enese jalgeil ja kelle Mina pilt on vale, ei oska vaadata ega mõtestada tervikut – tema, inimesena – tema Lapsena – tema, lapsena – tema vanem, inimesena – tema vanem, rollis olevana – ümbritsev keskkond. Tema, vanema, keskkonna oskused, teadmised, vaimne tase, uskumused, mõistmised, kasutusel olevad lahendused.
Ohver, Hüljatu, Kaotanu – on enese kogemusele antud nimetus – on enesega toimunule antud nimetus – on enesele kindla tähelepanu vajadus – on enesele kindla vastu reaktsiooni saamise vajadus. Mina kogesin – Mina vajasin = Mina vajan, et ennast turvaliselt tunda, paremini tunda, selgemini tunda, lahenenuna tunda, õigena näha.
Ohver, Hüljatu, Kaotanu – on kindlas keskkonnas vajaminev nimetus, et anda teada enese tegelikkusest, kuna kasutusele on võetud mingi teine roll. See on see rollide vahetus ja võitlus – lapsest, kes vajab vanema mõistmist ja kaitset – sellest lapsest saab Süüdlane ja Häbi, kuna tema teeb oma Emale/ Isale liiga, käitub tollega valesti, ei tea oma kohta, piire – lugu pöörati pea peale ja laps jäi, kuigi temal oli õigus ja põhjus, enesele kuuluvast ilma.
*****
Pildike möödunust – kaks last, nii kuuene ja kahene, mängisid looduses – suvilast nii saja/ kahesaja meetri kaugusel, põõsaste ja puude varju jäädes. Korraga seisis nende kõrval põder. Suurem jooksis ema juurde, et toimuvast teada anda.
Lugu lahenes õnnelikult. Põder läks, kellelegi liiga tegemata, oma teed. Torm leidis aset siis, kui ärevust toonud hetk oli möödas. Vanem nuhtles sõnumi toojat, kui hoolimatut ja teist hätta jätvat – põlgus, häbistamine. Vanem filtreeris ennast last kasutades.
Tegelikkus – on loomulik, et laps, ekstreemses ja enesesest mitte piisavas olukorras, pöördub suure inimese poole. Tegelikkus – põder oleks võinud ära jooksvale lapsele reageerida. Tegelikkus – ka suurem ei olnud ise seisvalt suur, ka tema vajas ehmatusest toibumiseks vanema toetust ja mõistmist – tegid õigesti, olid vapper, oli hirmus.
Selle asemel jäi suur üksinda ja tema kohta anti keskkonda informatsioon, mis ei vastanud tõele, vaid oli suunatud teda teatud kindlal moel näitama, selleks, et vanem saaks ise endale õiguse olla enese tunnete informatsiooni väljendus – et vanem pääseks puhaste paberitega – vanema vastutus on lastega toimuv ja neile osaks saav – et noorem teaks, kes teda hätta jättis ja temast ei hoolinud.
Ega sellised lood kao – neis peituv informatsioon jääb kasutusele – sellistel lugudel on tavaks koguda juurde samasugust informatsiooni ja see süvendab, kaalutletult, kallutatud suhtumist. Keskkond ei tasakaalustu – ühed/ üks saab teise arvelt – üks jääb teiseks – tema ei saa, selles keskkonnas/ nende teistega koos, kunagi seda vastu reaktsiooni, mis ja kuidas oli tema tegelik kogemus ja lugu.
*****
Täis kasvamine tähendab ise enesele info kasutada andmist – Mina mõistan ise ennast – Mina ELASIN ÜLE – Mina elasin üles, sest Mina jäin ellu - ehmatuse, äreva/ haiget tegeva kogemuse, füüsiliselt valusa reaktsiooni, vaimselt raske/ ebõiglase kohtlemise.
On loomulik, et see puudutas ja viis Mind tasakaalust välja. On täiesti loomulik, et Minu emotsionaalne tasand oli häiritud, sest erinevad tunded tulid erinevat informatsiooni tooma ja see viis Mind segadusse ja tasakaalust välja - kõik oli segamini ja kõike oli, korraga, liiga palju.
Vaimse tasapinna segadus ja sellega kaasnev oli ja on loomulik – see oli ja on teatud aja hetk, mis lahenes, sest Mina rahunen, kuna Minul on anda endale selge ja tõene informatsioon - Mina ei pea, kedagi teist otsima ega tagasi ootama, sest Mina ei vaja kedagi teist – see on Minu enda aeg ja ülesanne. Mina ise enese segaduse olema lõin ja Mina ise selle lahendan.
Enese tugevus ja selgus – teine ja Mina ei ole üks ega sama - teine valis oma tee, teine läks minema, teine vastas vihaselt, teine reageeris manipulatiivselt, teine oli ärritunud, teine edastas lugu muutvat informatsiooni – on loomulik, et see ei ole normaalne ja oodatud reaktsioon – on loomulik, et käivitub enese kaitse ja enesele osaks saava ja teise muutmise/ kaotamise soov.
Aset leidvat mõistnuna on täiesti loomulik, et esimene samm on pidava põhja panemine, enese jalge alla, enese ja ühise loo tähiseks – Mina olen, teine on – Meie oleme rollidega seotud. Siit tõuseb küsimus - miks teine Minuga, kui rolliga, ei arvesta, miks teine Minust, kui rollist, ei hooli – mida Mina teinud olen, et Mina olen üksinda = Mina toetun rollile/ Mina väljendun rollina, kuid teine mitte.
Siis tuleb mõistmine, et teine valis oma käitumise/ väljenduse/ lahenduse teistsuguse informatsiooni järgi – teine ei valinud Meid ühendava rollina, vaid teisena/ teisele rollile toetudes – just see manööver tegi abituks ja tõi kaasa ärevuse, hirmu – mis Minust saab - Mina olen üksinda = teine ei tunnista Meie ühendust või ei pea seda oluliseks.
Õigetel alustel, õigetel rollidel põhineva ühenduse taastamise soov, enesele vajamineva ja teise kindlustamise soov – on oluline mõista, et see on väikese lapse ajast pärist harjumuslik sõltuvushäire – esimene ja peamine informatsioon – Mina vajan teist, Mina ei saa ilma teiseta, teine peab Minu jaoks olemas olema – see on lähema läheduse vajadus, kui on selles hetkes võimalik.
Läheduse kohta käiv informatsioon on vastandlik ja mitme tähenduslik - laps vajab lähedust, et kasutada laiendatud Mina võimalust - kuid tema laiendatud Mina tõukab teda eemale - laps vajab kaitset lähedal olija eest - lähedus on paika pandud rollidest tulenevalt - enese informatsiooni alusel peab lähedasest eemale minema, eemale hoidma või suuniste alusel, teise vastu/ teise jaoks, ise teist moodi väljenduma/ tundma - olema õigel moel kogetav, kasutatav = võimaldama teisele läheduse, mis ei ole enesele hea.
Enese peatamine ja enesele uue informatsiooni kasutada andmine – Mina olen inimene, Mina ei sõltu teisest, Mina seisan iseendana, Mina tulen toime. Mina annan enese lugudele teised lõpud – Mina ei jää üksinda, teise selga vaatama, teist tagasi ootama, teise muutumist vajama – Mina ei ole ABITU ehk ABITA JÄETU – Mina ise annan endale teadmise – Minu tunded on Minu enda informatsioon, millega Mina tegelen ise – Mina tean, miks Mina tunnen - tunne on Minu sõnum, Minule endale.
Seega Mina otsin üles, mida Mina tunnen ja seejärel annan endale aega olla enesega toimuvaga kooskõlas - olla kurb, olla õnnetu, olla vihane, olla rõõmus, olla õnnelik, olla olulise kaotanud – Mina ise annan endale võimaluse - mitte üle elada, vaid läbi elada – see on tundele nime ja sisu andmine, eneses selgusele jõudmine, enese sees oleva/ toimuva kogemine, enese sees toimuvast läbi kõndimine – ise enese vabastamine - tundest vabaks saamine - sõnum on vastu võetud ja selle energia on lahenenud.
Olles enese piirides ja teadlik inimesega arvestavast käitumisest - Mina ise panen, kellegi teisega, paika selle läheduse, mis on tõene - mitte rollide alusel, mitte rollidele toetudes, mitte rolli lähedust/ kinnitust vajades - vaid olemas oleva ja nähtavaks tehtud informatsiooni kasutades. Mina ise panen paika piiri, kuhu taha teine jääb - teine jääb sinna, kuna ja kuni on olemas teadmine, et lähedus, temaga, ei ole hea - teine kasutab seda ära.
Paberil ja sõnades lihtne, kuid päris elus raskem - kuhu panna piir Ema/ Isa rolli kandva inimese puhul - mis ja kuidas on õige ja õiglane, kõike, mis ja kuidas on olnud, arvesse võttes?
Marianne
28.07.2026.a






