Iseenda elu on enesele paras

 

Kurbus, viha, kadedus, ärrituvus, valu – vaimse taseme häiritus – tunnetega toodud sõnumid, iseendale – Minu elu on Minu enda kanda – Minu sammude tagajärjed on Minu enda kanda – kedagi teist ei ole ega tule – Mina olen Mina.

Tunded on kohal, sest tõde kõlab nii nagu oleks osaks saav normaalne – sel moel peabki, sel viisil on õige. See kõlab justkui parastamisena ja osatamisena – Sinu elu on Sinule paras – Sina oled JUST NIMELT SELLE ära teeninud. 

Raskused, väsimus, valu, üksindus – just selle olen Mina ära teeninud – ei midagi teist ega kuidagi teisiti, vaid selle. Protest, enese elu vastu – on kaitse ja on toetuse vajadus, kellegi teise kohal olemise vajadus – ollakse üksinda – olgu teisi, samas või lähedal, kuid inimene teab ja näeb, et tema on üksinda - tema on jäetud üksinda.

Eluliselt kogetav vajadus tähendab, et kunagi ja kusagil on vajaminev jäänud puudu - tegemist on inimesega, kelle jaoks ei ole olnud Olulist teist, vajamineval moel, olemas. Tegemist on mingis vanuses lapsega, kelle jaoks ei olnud vanemat, kui inimest olemas. Ei olnud seda, kes oleks öelnud ja andnud teada – Mina saan Sinust aru, Sina puhka ja mängi, toetu Minule, Mina aitan, Mina teen kergemaks – Minul on kahju, Mina mõistan Sind – Sina ei ole ega jää üksinda - Mina ei jäta Sind, üksinda.

Üksinduse paine all ägab laps, kellel oli juba väiksena kanda rohkem, kui tema ise seda oli – kellegi teise viha, valu, kurbus, kibedus, kadedus osutas temale ja puudutas teda – Sinu pärast Mina ei saa/ Sinu pärast Minul ei ole – Sina oled ja Sinus on põhjus.

Suur, kes osutas, et laps nõuab rohkem, kui temal on õigust, et laps on valesti, et laps on ristiks kaelas, et laps on karistus, et lapseta oleks kergem ja parem – see suur ei kandnud enese osa – tema jättis selle lapsele ja tegi sellega lapsele ülekohut.

See oli suure inimese tegemata jäänud vaimne töö – enese valu, väsimus, üksindus – viha, kui enese elu viha maitse, välja sülitamine – Minuga/ Minule – Sinu pärast – siis, kui Sina ei oleks/ siis, kui Sind ei oleks – siis oleks Minul kergem ja parem.

Vaimse taseme häirituse füüsiline sõnastamine - Minul endal ei ole olnud, Minul endal ei ole – Miks peab olema Sinul – see ei ole, Minu suhtes, õige ega õiglane - Mina ei taha ega pea, enese oma, Sinule ära andma - Mina ei taha ega pea Sinu jaoks olemas olema. 

Inimene, kes täidab oma rolli, kui mööda pääsmatut kohustust, kuid ei ole mõistnud oma rolli täitmise olemust – kas rolli nimetus käib kokku tema poolt nähtavaks tehtud tegelikkusega – kas tema on aru saanud, mis on tema poolt kanda võetud rolli põhi ülesanne – keda, kellena, tema kasvatab.

Suur inimene, kelle sees elab täitmata jäänud vajadus, igatseb kuulda sõnu ja kogeda tegelikkuses – Mina hoian Sind, Mina kaitsen Sind, Mina lasen Sinul olla laps, Mina hoian Sinu ruumi turvalisena – Mina vastutan selle eest, mida Sina ise veel ei oska ega saa - puhka, peatu – Mina teen ja olen ise.

Valu, viha, ärrituvus, kurbus, kadedus tulevad sellest, et seda teist ei ole ega saa olla – kõigil on enese tee astuda ja enese sammude tagajärjed kanda. Siis, kui anda enese oma ära – siis tähendab see, kellelegi teisele lisa - kasutusele lähevad selle teise ressursid ja võimalused – see teine peab oma ära andma ja ise kandma rohkem – temale jääb ka kellegi teise osa vastutada.

Enesele toetust vajab laps, kes ei ole kogenud ega näinud, kuidas teda kasvatanud suur oleks võtnud enese eest vastutust – ta ei näinud inimest, kes oleks tunnistanud enese väsimust, nõrkust, abi vajadust, üksindust - ta ei näinud inimest, kes oleks tunnistanud enese tegude/ väljenduste/ valikute põhjuse iseendaks  – kes oleks teinud seda nii, et see kandam oleks jäänud tema enda kanda – tema lihtsalt jagas inimese elu, teise inimesega ega pannud seda teise õlgadele ega osutanud seda teise süüks.

Ühine, mis ei ole samal moel ühine – tegemist ei ole enese tegelike tegude ja reaalsete võimete kohase vastutuse võtmisega – on olemas see, kes on jätnud enese osa maha – tema ei ole lahendanud enese sammudega kaasnenut ära – tema on kükitanud, kuid jätnud jäljed koristamata. Tema on jätnud enesest maha segaduse, kuid tema ise ei ole seda korda tegemas ega lahendamas. Keegi teine on need kanda võtnud või on need temale jäänud/ jäetud/ osutatud.

On nii sage, et inimesed ei mõtle, mis ja kuidas jääb neist, füüsilises ja vaimses plaanis, järele. Nemad elavad enese elu sees ja see on nendega seni, kuni neid enam, selles/ samal moel, ei ole. Siis on nad läinud/ välja astunud – nemad on vabad, nad on senisest lahkunud nii nagu oleksid sellega loo ära lõpetanud ja lõpetanuks lugenud, kuigi sellega tegeleb keegi teine, sest ega olema loodu lihtsalt õhku ei aihtu.

Lugu on tasakaalust väljas, sest möödunu ära lahendamine nõuab vaimset ja füüsilist tööd. Kellegi teise elu avamist, sellest osa saamist ja selle ära lõpetamist – parimal võimalikul moel ja enese ressursside toetusel. Otsustamine ja teoks tegemine, et mis ja kuidas ja kuhu. See, mida ise ei ole loodud ega valitud, selle kohta tuleb võtta vastu otsused – see on, kellegi teise füüsiline omandus, kui pärandus, mis jääb selle ära lahendaja kanda.

Vahel on füüsiline pärandus elavate poolt maha jäetud ja selle lahendamise eest ei maksta palka – ära läinu ei tasakaalusta enese osa. Kuna teine on elus, siis saaks ta osaleda ja osa anda, kuid ta ei tee seda – tema võib öelda aitäh ja kiita, kuid see ei ole see. Tema ei ole füüsiliselt ega vaimselt kohal ja olemas – tema peale ei saa toetuda – tema ei kanna enese poolt loodut ega vastuta enese poolt maha jäetu eest.

On sage, et enese poolt loodu maha jätja kannab ise ennast ja ootab, et teda toetatakse – veel enam vaimset ja füüsilist kohal olemist – veel enam üle piiride minemist ja loo tasakaalust väljas hoidmist. Ei ole meeskonda ega ühist, on ühes olemine ja teise elust osa saamine – ei ole võimalik toetuda ega hoidmist kogeda, vaid on teadmine – Mina teen teise eest ja teisele, sest teine ise ei vali sellega tegeleda, kuid siis, kui Mina ise ei teeks, siis jääksid tagajärjed Minu enese kanda – seega Mina teen enesele, kuid Mina ei ole seda, mis on, ise olema loonud.

Siis, kui inimene on ära surnud, siis on maha jäänud asjadest koosneva päranduse lugu teisiti – on selge, et inimest enam ei ole ja tema ise ei saa, kuid siis, kui teine on elus, on samas ja vaatab kõrvalt ega võta osa, kuid ometi tahab saada osa, et ka temale antaks ja jagataks – Sina tee töö ära ja anna tulemus Minule – anna Minu osa siia – siis tuleb vastutuse võtnul ja töö ära teinul, endal, määrata enese poolt tehtule hind, mis tasakaalustab tema poolt tehtu ja see hind tuleb ise küsida või tulemusest võtta - muidu temale seda ei anta.

Minu elu on Minule paras - see mahub Minu pihkude sisse ja Minu jalg leiab selles astumiseks koha - see, mille olen valinu teoks teha - see, mille eest olen valinud vastutuse võtta - selles kõiges on, midagi ka Minule endale - Minu õppetunnid, Minu kogemused, Minu teekond - see on ja jääb Minuga.

Marianne

24.04.2026.a

Konstellatsiooni väli - Mina nimetan Sinu - Sina oled ...

 

Energeetiline keskkond, kus sõnal on vägi - inimestest moodustatud ja inimeste vahelisi suhteid välja toov väli – Sina oled see – seega Sina ei ole enam senine Sina. Välja loonu sõna muudab ja määrab – sellel olija võib soovida teisiti ja proovida vastu olla ja enese tahet välja näidata, kuid sellel väljal on temale antud koht ja eesmärk, millest tema ise vabaks ei saa, kuna ja kuni teda ei ole, tema kohta käivast, sõnast vabastatud – seega koheldakse ja nähakse teda nimetavale sõnale vastavalt.

Enese koha tunnetus – lapsed, kes on kogenud sügavat hüljatust ja välja jäetust ja kuulnud, enese seostuse kohta Isaga/ Emaga, sõna EI, on elanud hetkes, milles saadud kogemus annab teada – Mina olen üksinda – Mina ei saa toetuda, sest Ema/ Isa ei seisa oma koha peal ega võta, Minuga/ Meiega seoses, enese rollis olemise/ väljenduse/ ülesannete eest vastutust.

Tühjus, enese kõrval, tähendab, kriisi - Minul on, kuid Minul ei ole - vanem on ennast, sõna kasutades, vabastanud ja enese kohaga seonduva lapse või kellegi teise kanda jätnud või ei ole ta sellele kohale, kedagi määranud.

Sageli on sünni järjekorras vanim laps see, kelle kõrvalt jääb vanem puudu – vanemat ei ole seal kunagi olnud või on vanem ära astunud – ise ennast ja/ või lapse teiseks nimetanud. Vanimal lapsel ei ole enam seda, mis ja kuidas oli varem – tema kõrval ei seisa tema tugevust ja tema ei saa enam Laps olla – tema põhi roll on, välja öeldult/ välja näidatult, välja vahetatud.

Energeetilisel väljal aset leidva muutuse põhjus - Mina asendan selle, keda Minul ei ole, kuid keda Mina vajan. Asenduse võimalus nii vaimses, kui ka füüsilises plaanis – selle jaoks, et ise kogeda, et ise vabaneda, et ise endale lahendus anda, et ise endale väljendus anda. Asendus, et oleks enesele vajaminev rollipartner olemas. Vägivalda kasutavas ja inimest vähendavas süsteemis on asendamine tavaline nähtus – see on vaimse piiratusega inimese lahendus.

Sünni järjekorras järgmise lapse jaoks on olemas asendus – vanim laps asendab, käsu korras või ise valides või noorema käitumisele alludes, vanemat. Järgmise lapse jaoks saab ka originaal oma kohal olla - vanem ise on kasvanud edasi/ vanemale ei ole enam, kellegi teise asendamist vaja ja ta on järgmise lapsega koos nii, et tolle kõrval on koht täidetud.

Või on vanem ikkagi valinud asendamise, kuid see on pigem positiivne kogemus – laps on vanema asendus vanemale – oleva aja laps saab selle ja olla see, mida/ kellena vanema, Lapsena/ lapsena, vajas ja vanem kogeb nüüd seda läbi oma lapse – see olen Mina.

Iga asendust kasutav inimene, kui Mina, on kusagil üksinda – tema kõrvalt on puudu/ oli puudu enese Isa/ Ema/ mingi olulise rolli kaaslane – asendus võimaldab tal olla see Kes ta olla ei saanud, kuigi tema seda endiselt oli. Asenduse kasutamine tähendab, et inimene ei ole enese möödunust välja kasvanud – tema põhi Mina on tema minevikus, mis on ühendatud olevikuga.

Mina olen üksinda, kui rolli partneri kaotus – on Mina kriisis inimene – Minu kõrval peaks olema see/ too, kuid teda ei ole – kes Mina siis olen, kui teist ei ole. Inimene, kes teab Kes tema on, kuid ta ei saa sellena olla – otsib endana olemiseks vastas partnerit. Inimene, kes ei tea Kes tema on, nõustub olema, kellegi teise asendus - siis Mina olen see – teise jaoks, läbi teise olemine annab teadmise – Mina olen olemas.

Mina – Mina olen olemas – Mina saan tähelepanu, mis teeb Minu nähtavaks – on peamine vägivaldses keskonnas viibiva inimese põhivajadustest. Senikaua, kuni inimese teadlikkus annab signaale enese erinevusest - sellest, kuidas tema ise ennast näeb ja teab, sellest, kuidas teda koheldakse ja nimetatakse - senikaua vajab ta enese sees olevale teadmisele kinnitust ja välises aset leidva ümber lükkamist.

Ka siis, kui vägivald ja manipuleeriv käsitlemine on oma töö teinud, vajab inimene tähelepanu, et olemas olla – parema Minana ja parema tähelepanu saamiseks, et lõpetada ära kohad ja korrad, kus vaimset eneserahuldust teostav keegi, teda erinevalt kohtleb ja käsitleb.

Vägivalda kasutavas ja inimest vähendavas keskkonnas on tavaline, et inimese kohta öeldakse välja teda nimetav sõna ja teda koheldakse sellele sõnale vastavalt. Sõna, kui nimetuse andmine, tähendab, et keegi, selles keskkonnas, vajab selle sõna vastandsõna, et olla, enese jaoks, parem ja õigem Mina – siis teda ei vaadata ega kohelda valesti ega haigelt tegevalt ega hülgavalt. Vajadus, Mina järele, käivitab Mina taastamise/ tagamise protsessi ja enese kõrval olija nimetatakse enese võrdluseks.

Selle jaoks, et mitte olla Väärtusetu, Vale, Süüdi, Hüljatu, Häbi - otsib inimene seda sõna, kui rolli, kuidas olla, enese jaoks, parem ja talutavam Mina. Selle jaoks, et enesele kinnitus saada, vajab inimene selle sõna ütlejat, kuid kuna keskkond inimesele vajaminevat informatsiooni ei anna, siis inimene ise tõestab ära ja annab endale info, mida näha, kogeda ja kasutada – vajadusel ja võimalusel kasutab, kedagi enese võrdluseks – teise vähendamine tõstab vähendajat.

Aga see ei muuda tõsiasja – inimene, kelle kohta kehtib sõna, mida ei ole väljal muudetud, teab, et ise enda poolt antud sõna on tegelikkuse asendus – see ei ole päris – inimene on endiselt see, kelleks teda nimetati ja kelle koht temale anti.

Elu, vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, viib inimese tasakaalu keskpunkti paigast – inimene peab reaalsust tõeks – ainsaks ja enese kohta paika pidavaks tõeks. Tegelikkuses on tegemist, kellegi energiaväljaga, mis ei ole sama üldisega – on sarnane, kuid ei ole sama. Tegelikkus on väljaspool seda energiavälja, kuid seal ei ole neid, kes on ametis enese Mina kinnitamisega ja enesele koha andmisega/ kohast kinni hoidmisega.

Koht on see, millega kaasneb – inimene saab võimalused ja ülesanded – inimene saab privileegid ja kohustused. Ühes on ta teistega sama ja võrdne ning tema ülesanne on, oma kohal seistes ja iseendana olles, tasakaalu hoida ning tema ei pea ise ennast tõestama ega otsima/ vajama seda, kes teda tõestab, kuid teisal on ta üle ja enam – seal on, selle jaoks, et teda tunnustatakse ja tema saaks olla Mina, kui roll, tõestava(te) teis(t)e õigused tema omadest vähemad. 

Olles üle ja enam, saab olla ka all pool ja vähem - saab kaotada oma õigused, kui privileegid, mida ei tunnistata siis, kui olla see, kes on kellegi teisega võrdluses Vähem ja Valem ja Häbi väärsem.

Ei ole vahet, mil moel on inimest kasvatatud ja kuidas on teda koheldud, inimesel, endal, tuleb leida energeetiline tasakaal – inimesel tuleb ise kasvatada enesele jalad alla – Mina – inimesena – teise inimesega/ teiste inimestega koos. Minu kasutuses olev informatsioon on kooskõlas aegade teed tähistava süsteemiga.

On lapsi, kes ei ole kasvatanud enesele jalgu alla, sest nende kõrval on tühjus - laps ei ole kasvanud, inimesena, teise inimese kõrval ja kõrvale – laps toetub enese kasutuses olevale, enese teada olevale ja enesele mõistetavale informatsioonile, kuid see ei ole inimesena kasvamise jaoks, vaid rollis püsimiseks – Minule öeldakse Kes Mina olen/ olla saan – Mina ei tohi isetegevust harrastada ega ise ennast tähtsaks teha - siis Mina ei saa olla seal ega see, kus Mina olen ja Kes Mina olin.

On lapsi, kelle kõrvale jääb tühjus – vanem/ selle asendaja ei anna informatsiooni, mis annaks teada muutusest – laps jääb nimega, mis eraldab teda Isast/ Emast. Tühjus on eriti lootusetu siis, kui vanem sureb ära, ilma, et tema oleks muutnud enese ja oma lapse lugu.

Ära suremine, automaatselt, ei muuda energeetilisel väljal loodud lugu tagasi – elavad näitavad välja selle valiku, mille väljale jäänud, lahkunu informatsiooni kasutades, valivad. Kas sealses korratakse sama või ollakse kasvanud edasi ja saab olema uus info, et oli, kuid enam ei ole.

Süsteemis vale koha peal – vanem on andnud lapsele informatsiooni – Sina oled see, Sinu ülesanne on see, kuid see info ei toeta/ ei kinnita Lapseks/ lapseks olemist, vaid näitab ja kinnitab vanema rolli täitjat ja ülesandeid – mitte vanema õe/ vanema venna rolli, vaid justnimelt Lapse vanema rolli – kohustust olla järgmisele lapsele Ema/ Isa asendus ja ülesannete täitja.

Süsteemis vale koha peal - sageli võtab vanim laps, ise, enda kohuseks päästa ja säästa järgnevaid – olla ise see, keda laste jaoks, vaimses ja füüsilises plaanis ei ole – tema kogemus, tema info – Mina ei saanud/ Minul ei olnud – Mina teen ise nii, et teisel on ja teine saab, et teine ei pea jääma ilma ega kogema sama.

Enese kohast ilma jäetud lapsed on üle liigsed lapsed – nad ei saa seista enese koha peal, sest süsteemi energia vool on muutunud – vanem on last suunanud, teise koha peale nii, et ka ümbritsejad näevad seda ja võtavad selle omaks – sellest saab selle süsteemi normaalsus, sest elus olevad hoiavad seda energia voolu elavana.

See toob kaasa selle, et kui, füüsilises plaanis ja Maailmas, süsteemis olevad Lapsed Vanema asendust enam ei vaja, sest on ise seisvad/ vanem on nendega – siis jääb asendajana olnu üle – teda ei ole enam vaja, kuid kuna/ kuni temale ei ole uut nime antud, siis tema on teistest eraldi.

Siis, kui Vanema asendust enam vanal moel ei vajata, siis üsna sageli keerab lugu ennast pea peale – järgnevatest lastest saavad vanema päästjad. Selle jaoks, et lapsel oleks olemas, emotsionaalne ja sageli ka füüsiline, nähtav ja kogetav kontakt, emotsionaalselt küündimatu ja vaimselt piiratud vanemaga, siis saab laps selle enesele anda vanema päästjana – Mina olen see Kes, siis vanem on Minuga – Mina ise seon ennast vanemaga kokku - Mina annan endale rolli, keda vanemal Ohvrina, Abituna on vaja.

Selle jaoks, et olla Päästja, tuleb lapsel päästa vanemat, kellegi käest/ millegi eest – selle jaoks on vaja füüsilist objekti - sageli saab selleks see sama laps, kes varem vanemat asendas ja oli teise lapse jaoks olemas. Nüüd on ta üle ja vale ja konkurent – seega on võimalus teda kasutada enesega võrdluses – too teine on vale, tema on süüdi, tema on Minule/ vanemale osaks saanus süüdi – tema vastutagu.

Uus nimetus, uue koha andmine - võimalus, kuhu suunata enese sees olevad tunded ja olemised, mida ei saa anda sellele, kes nendega seonduva eest peaks vastutuse võtma – neid ei saa jagada vanemaga, kes ei ole enese koha peal, vaid on Ohver, Süütu, Vaene, Abitu.

Uus nimetus ja koht tähendab kohustust olla see, kelle pärast vanem, keda päästetakse ja säästetakse, kannatab/ kannatas - too kindel laps tegi midagi ja oli kuidagi – vanemal oli/ on halb, sest see laps oli/ on vanema vastu vale.

Vanema päästmine on ka enese päästmine – enesele osaks saanu õigeks tegemine - Mina kannatasin/ kannatan, sest too teine tegi Minule midagi ja oli, Minu vastu, kuidagi – see informatsioon annab suuna, kellega saab olla avalikult/ õigusega/ põhjusega - vihane, solvunud, ükskõikne, vägivaldne - temast saab öelda lahti ja lahku astuda – enesele vajalikku kaotamata saab teha kõike seda, mida vanemaga ei saa teha, sest too ei mõista inimese kasvamise etappe loomuliku arengu osadena, vaid näeb neid võimu kõigutamisena - Mina kaotusena/ Mina kahtluse alla seadmisena/ Mina ära võtmisena. 

Inimene, kes saab aru, et tema lugu ei ole olnud tema lugu – tema ei ole saanud olla iseendana – see inimene küsib ise endalt - mis on pildil valesti – miks Mina tunnen ennast valesti – miks Mina näen ja kogen ise ennast Valena - Kes Mina olen, kellena, Mina, süsteemis olen, kellena olema pean, kellena olla saan, kellena ja kuidas mitte.

Mina ei ole Vale – Mina olen vaadanud ja kogenud, enese lugu, kellegi teise sõnade järgi ja kellegi teise silmade läbi – Minu enese mälestused ja kogemused, lapsena, on olemas – Mina ei ole osanud neid eraldada sellest kõigest, mis oli – Mina uskusin, et Minule antud, Mina kohta käiv, informatsioon oli tõene ja selle järgi pidin, selles süsteemis, olema/ käituma/ tegema.

Inimene, kelle kõrval on tühjus ja, kelle jaoks ei ole vanemat, kes teda asendusrollist vabastaks – see inimene saab enese infobaasi korrastada ise – Mina olen Mina ja Mina seisan enese koha peal – Mina tean Kes Mina olen ja Mina tean, et Mina ei vastuta selle eest, mis ja kuidas ei ole Mina – Mina ei ole Ema/ Isa/ Vale/ Süüdlane/ Häbi, jne – Mina olin laps ehk väikene inimene, Mina olen täis kasvanu ehk suur inimene.

Inimene, kes vabastab ise ennast, kellegi teise energeetilisest väljast ja nimetab ennast, teadlikult, Minana - seisab aegade teel ja üsna sageli on ta seal üksinda, sest teised on seal, kus nad valivad/ hangivad endale Mina-sid – neil, inimestena, ei ole jagu all – nad ei ole võtnud ise ennast vastu – nad keelduvad enese osast ja enese vastutusest, enese loos, sest selles loos nad ei saanud olla iseendana – olulise rolli kaaslane oli puudu, see oli asendatud, kellegi teisega ja sageli olid nad ise asenduseks ning ka nemad ise asendasid, enesele vajamineva, kellegi teisega. 

Kuna nende vaimne tasand on piiratud, siis nad ei näe ega mõista seda ja võtavad reaalsust, kui ainsat ja tõest tõde - jutt sellest, et aeg oleks võtta inimese vastutus kanda, näib neile solvamisena, vägivallana, Mina kaotusena - võta roll ära, kaota selle tagasi saamiseks vajalik ja inimene on hädas - Mind ei ole, Mind ei ole olemas - Mina vajan tähelepanu - Minu Minale - Minale, kui rollile.

Marianne

17.04.2026.a

Hoolimatuse sügavus

 

Vahel käib närvidele kõik see, kuidas lähedal/ läheduses olev teine teeb ja on ja valib – teise värvi kõla ja energeetiline foon on vastu meelne. See ei käi kokku enesega ega ole enesele hea – seda ei tahaks näha, kuulata, puudutada - sellest ei taha saada osa.

Sageli saab lahenduseks vahe vahele jätmine ja eraldatuse valimine. Siis, kui ei saa seda teha ja ikkagi saadakse osa, siis ollakse täpiline, tigedusest ja ärritusest – ei ole tahtmist vastu võtta teise inimese informatsiooni ega näha tema liigutusi ja miimikat ega olla tema energia väljas.

Üks lahendus on enese kohustamine – Mina pean jääma, suutma, taluma. Mina pean! - tähendab, et inimene läheb iseenda vastu, sest tema kasutuses on informatsioon, et temale vajaminev muutus ei ole võimalik ja tema ise ei saa, midagi/ kuidagi, teisiti teha – kõik jätkub samal moel – tema peab oleva, ise endale, söödavaks tegema.

Enesele on raske teha söödavaks seda, mis ei lähe enesega kokku - Mina ei saa koos olemisest seda, mida Mina vajan. Mina pean andma enam, kui vastu saan. Mina pean kogema seda, mis ja kuidas ei ole Minule hea. Vastu meelsus - teist ei taha enese ruumi ja teisele ei taha anda enese aega, sest teine on enese jaoks vale.

Valeks nimetatul on ajalooline taust – see on, teise tõlgenduste ja väljenduste ette teadmine – teise Maailma vaade on selline, teise mõtted on sellised, teise sõnad on sellise sisuga, teise meele olu on sellise värviga, jne.

Sageli saab ühisest ajaloost alguse harjumus – siis, kui närvidele käiv teine, ütleb lause, teeb teo ja väljendub, siis kõik eelnev on sellega üks – ise pannakse teise sõnadele, pealt nähtud ja enese peal kogetud, möödunu juurde ja tõlgendatakse läbi selle – lõpetatakse teise laused ise, jätkatakse teise mõtteid ise, eeldatakse ette ja oodatakse teostamist nii nagu see oleks, olevas hetkes, juba tõeks saanud – ollakse vastus teise sammule, mida veel ei ole astutud või ei ole sellisena olema saanud.

Kõik inimesed on erinevad ja erilised ja vahendavad seda, mis ja kuidas on iseendale oluline ja mõistetud. Vahel räägib inimene lühikeste lausetega – sõnu saab olla palju ja need saavad korduda, kuid need jäävad liiga lühikesteks – need ei loo pidavat pinda ega aita hoida tasakaalu, sest need on kuhugi kanti kallutatud. Kõike muud saab ja kindlasti ongi veel, kuid inimene peatub ja seisab selles, mis on temale oluline.

Vahel meeldib inimesele ka enese sõnade kõla, mõte, tegevus ja see toob kaasa selle, et ta kordab seda, mida äsja/ alles/ eile tegi, ütles, väljendas. Vahel on inimesel mingi enese teema pooleli ja seega viivad kõik teed selleni – ta kõnnib kohale jõudmata ja pooleli olevast saab argipäev – teda ümbritsev lõhn, tapeet, sisustus – see on selle inimese Maailm.

Mida ja miks Mina öelda tahan – kellele, mida, Mina räägin – kas tahan, ise ennast, teisele mõistetavaks teha – kas tahan enese elu ja olu jagada – kas räägin, läbi teise, iseendale – kas räägin tähelepanu saamiseks/ tähelepanu hoidmiseks - kas Mina ise ei teagi, mida öelda tahan – miks Mina ise ei hoia lugu tasakaalus – kas Mina olen enese tegevusest teadlik?

Siis, kui inimest tabas kõhu valu ja see vajas meditsiinilist sekkumist, mis tõi leevenduse. Siis, kirjeldas inimene oma üle elamisi, kui väga väsitavat ja häirivat kogemust – Mina, Minul, Minule, Minuga. Pikk jutt, lühikeseks jäävalt. Sellest jäi välja ühte ja teist, ühtesid ja teisi – ei olnud head ega häid sõnu.

Minul on hea meel, et Mina abi sain ja kõht enam ei valuta. On hea, et abi oli olemas. Ravi ja uuringud olid, Minu jaoks, väsitavad – Mina väsisin neist ära. Lisades, sõnu ja mõtteid, saab lugu tasakaalu – enam ei ole see, kuulaja jaoks, vildakas ja tervikut lõhkuvaks, kuigi edastaja jaoks oli ka tema varasemate sõnade sees see, mida tema tahtis öelda – Mina väsisin ära, Minu jaoks oli seda kõike liiga palju.

Inimene, kes räägib, osutab, jagab kallutatult – väljendub nii nagu temale, teda aidates, oleks tehtud liiga – ta räägib, kellegi teise kohta negatiivset, kuid jätab osutamata selle positiivse, mis kummutab tema sõnad/ mis annab alust seda teist parema ja tunnustava pilguga vaadata. Ta jätab ära enese osa – selle, mille tema ise tegi ja ka see mõjutas tema enese lugu/ mida tema ei teinud, kuigi oleks saanud ja ka see oleks tema enese lugu muutnud – lisaks sellele jätab ta ära enese vastutuse.

Sina käid Minule närvidele = Mina põrkun Sinuga ja vastustan Sind = Mina ei talu Sinu sõnu = Mina ei taha Sinu energiaga koos olla = Mina kogen seda valena – see ei jäta Mind ükskõikseks. Mina tean rohkem, Mina näen enamat – Mina tean ja näen seda, mille Sina jätad kõrvale ja varju – Mina tahan viia loo tasakaalu – teha nii, et erinevad osad ja osalised tuleksid nähtavaks sellistena nagu nad on – see muudaks kogu lugu ja annaks loole teise värvi ja energia.

Olles ise olnud see, keda saadeti pikalt, sellepärast, et väljendusin lühikeste laustega – informatsioon jäi lühikeseks ja ühekülgseks – selles puudus enese osa, tasakaalus olev suhtumine, põhjendus, mõte – kui see kõik seal oligi, siis ikkagi oli see, kellegi teise jaoks, häiriv kuulata ja ebamugav sellest osa saada - sellest ka tema reaktsioon ja valik.

Isiklik kogemus tõi kaasa selle, et Mina pidasin ise ennast valeks ja parandamatuks – uskusin, et Mina, iseendana, olen vale ja kõlbmatu – et Mina ei saa/ ei tohi olla iseendana - seega Mina ei teadnud loole lahendust, sest teadsin, et Mina ei saa olla keegi teine.

Tegelikkus - Mina ei ole ega ole olnud Vale – pigem olen olnud mõtlematu ja, palju sõnalisena, sõnatu – Mina ei mõelnud, mida tahtsin öelda ega kuidas öeldu kõlas selle kuuljale – Mina väljendusin. Mina ei mõistnud, mis ja kuidas oli pildil valesti – Mina oleksin saanud ise ennast paremini väljendada – valida täis laused ja hoida jagatavad sõnad/ jagatava loo tasakaalus.

Muutuse võimetus – enesega seonduva parandamatus – suhtumine, mis ei muutu – pilgud, keha keel, energia, sõnad, häälitsused – ette teada olevad reaktsioonid – siis, kui Mina teen/ olen/ jagan, siis kõlab vastuseks see, mis ja kuidas ennegi  – Mina tajun ja näen suhtumist - harjumus toob kaasa selle, et Mina reageerin sellele, mida veel ei ole olnud või ei ole sellisena.

Mõtestamine - ühes olemine ei ole ainult ühe osalise teha ega ainult ühe osa poole vastutus. Selles kohas ja sellistes hetkedes on vaja kahe koos tehtud tööd – jaga tervikut, näe enese osa, mõista ise ennast, mõtle sõnade valiku ja nende kaudu edastatava peale. Kuna oleme koos, siis teeme koos olemise paremaks, ühes koos.

See tähendab, ühise paremaks tegemise nimel, tegutsemist ka selle poolt, kes vastab juba ette, ise lisab fooni ja värvi teise sõnadele. Üks osa pool saab öelda välja ja aidata kaasa – vaata tervikut ja edasta oma lugu, sellega arvestades – Mina, kuulates ja kohal olles, saan osa Sinu energiast ja Maailmast – see ei ole, alati ja kõiges, hea ega tõde ega kogu lugu.

Teine osa pool saab öelda välja ja aidata kaasa - vaata, kuidas Sina reageerid Minule - seda veel enne, kui Mina olen, midagi öelnud ja kuidagi teinud - Sina saad öelda endale Stopp ja lähtuda olevast, mitte ainult möödunust.

Mina ei taha, et Sina oled selline – Mina tahan Sind teisena ja teistsugusena kogeda – Mina tean, et Sinus on veel, seda ja teist, et Sina saad olla tasakaalus ja positiivne – Minul on selline kogemus olemas – Mina ei taha peatuda ega korrata negatiivsust – Mina tahan jätta, läbi käidud, lood seljataha ja õppida nendest.

Alati ei ole muutus ja mõistmine võimalikud – need inimesed, kes on loonud, ise endale, oma Maailma ja elavad selles nii nagu see oleks tervik, kõige sellega, mis seda ümbritseb ja sellesse puutub, hoiavad oma Maailma alles ja see tähendab, et endaga seonduv hoitakse, suunatult, alles – Mina, Minul, Minuga, Minule. 

See tähendab, et jagatakse seda ja nähtavale tuuakse see, mis kinnitab enese Mina – ja see tähendabki, et, võrdluse ja tõestuse vajaduses, on keegi teine kindlalt halvem, vähem, valem, negatiivsem, parandamatum – selle jaoks, et Mina olla, tuleb teisel olla – seda ka siis, kui tegelikkuses ei olda ega ole tehtud – Mina, kui rolli, vajadus on selline, et see välistab teistsugused lahendused, käitumised, võimalused.

PS Mina tean, et omal moel Sina hoolid, kuid Mina ei nõustu sellega, et Sina oled hoolimatu - siis, kui Sinu Mina vajab kinnitust, siis Sina ei hooli Minust, kui inimesest ja Sina, kui inimene, kaod enese Mina sammudes ära.

Marianne

16.04.2026.a

Enese loodud Maailma vang ja valitseja

 

Vahel on raske olla koos, selle teisega, kes on mingit pidi oluline ja lähedane, kuid samas see, kellest tahaks eemale minna ja sinna jäädagi. Mitte sellepärast, et teine ei oleks enam oluline ega lähedane, vaid sellepärast, et ise ennast kaitsta ja enesele hingamist anda – kuna teisega koos ei ole see alati võimalik. See ei tule välja siis, kui teine ületab piire, toob välja enese piirid ega võta enese ja enesega seonduva eest vastutust, kuid ka ühise ja ühes olemise eest vastutust.

On inimesi, kes on, enese poolt, iseendale loodud Maailma vangid ja valitsejad – nad hoiavad Maailma sees korda ja järgivad sealseid mustreid ja välistavad sealses kõik vale – valeks nimetatud informatsioon ja selle edastaja jäävad sellest Maailmast välja, saavad agressiivse kohtlemise osaliseks ja neid nimetatakse valetajateks, laimajateks, süüdistajateks, ajupestuteks.

On sage, et enesele Maailma loonud inimene on traumaatilise minevikuga inimene, kes on lahendanud enese elu sel moel ära – tema Maailm on tema kaitse ja tugevus – seal on ta see Kes ta tahab olla/ Kes ta peab olema, et mitte olla see Kes ta olla ei taha – see on Maailm, kus mina olen Mina. Mitte keegi ei tohi seda Maailma ära lõhkuda ega kahtluse alla seada.

Ära lõhkumine ja kahtluse alla seadmine tähendavad informatsiooni, mis näitavad inimest ja tema lugu ja tema tegevusi teist moodi – kuid teisiti ka, kedagi teist, kes selle inimese loos on saanud teatud piirid, omadused ja ajaloo. Enese Maailm on, kui nukumaja, milles selle koostaja ja mängija on paika pannud lava ja asetanud kohale tegelased ning mängib, sellel ja nendega, enesele vajamineval moel.

Siis, kui laps elab välja mõeldud Maailmas ja mängib enese mänguasjadega, siis see kuulub normaalse arengu juurde ja seda ei võeta traagiliselt ega nähta seda muutust vajavana – enamasti. Kuid siis, kui suureks kasvanud inimene elab päris elu nii nagu see oleks mängu asjadega kokku seatud lava, siis see häirib temaga seotuid, temaga koos olijaid ja temaga kohtujaid.

Inimene kohtleb ja mängib nendega nii nagu ka see oleks tema Maailm ja teised selles osalised – see tähendab, et teised peavad hoidma alles selle, mille inimene on olema loonud ja võtma tõeselt seda, kuidas inimene oma mängu mängib – nad ei tohi seda valesti mängida ega selles valed olla – stsenaarium peab pidama ja inimene saama olla see Kes, kes tema, enese Maailmas, on.

Vaimse piiratuse ja avatuse märk on see, mil moel inimene keerulisi ja ootamatuid olukordi kohtab, talub ja lahendab – kuidas tuleb inimene toime informatsiooni muutuse, lisandumise, puuduse, ebakõla, kogumise, töötlemise ja kasutusele võtmisega.

Kas ta on avatud ja võimeline nägema tervikut või ta keskendub mingile detailile ja/ või ta vastustab informatsiooni. Kas ta on ja jääb inimese tasandile või ta võtab kasutusele mingisuguse rolli või ta väldib mingit rolli või ta püüdleb mingi rolli poole. Rollide tasandi valimine tähendab, et inimene toob lagedale enese isikliku teema ja lugu suundub selle lahendamisele.

Inimese piiratusest annab teada see, kui ta räägib loo teise osalisega, enese sees ja annab ise endale teada, et tema ise ei saa mitte midagi teha ega ette võtta enne, kui see teine on oma sammu teinud. Enese sees kahekõne pidamine tähendab, et teine on Oluline – teine peab inimese informatsiooniga arvestama, selle vastu võtma ja selle järgi tegutsema/ valima/ käituma. Siis on olemas ühine tervik ja rahu Maa peal.

Teisega, enese sees, räägib/ vaidleb/ ennast tõestab see inimene, kes on Lapse tasandile pidama jäänud. Täis kasvanu tasemele jõudnu annab ise endale teada – olemas on selline informatsioon, mida Mina ei vaidlusta – nüüd jääb üle arutada, mida Mina, sellega arvestades, ette võtan. Mis on Minu eesmärk, mida Mina vajan, mil moel saan, enese/ ühise, teema lahendada – üksinda ja enese, kuid ka ühise eest vastutust võttes.

Mina ei vaidlusta informatsiooni – see tähendab, et inimene ei väitle teisega ega tõesta teisele – Mina, seda ja sel moel – Sina, seda ja sel moel. Teise informatsioon on teise tõde ja alus – seda ei pea suutma muuta ega pea teist sundima seda muutma. Inimene teeb selle punktiga rahu – ta ei vaidlusta enam seda, et tema on ja jääb teisega erinevale arvamisele, erinevale vaatele, erinevale mõistmisele – see on see informatsioon, millega inimene arvestab ja enese sammu aluseks seab.

Teisega rääkimine, enese sees, on, energeetilisises mõttes, ühise välja loomine ja enese energiaga teise elus hoidmine – see on enesele abi andmine, sest üksinda ei ole inimene võimeline tema jaoks keerulise, lõpetamata, vale looga toime tulema – inimene vajab teise kohalolekut ja teise muutust – teine muudab lugu.

See on suletud situatsioon, mis tähendab, et endiselt aktiivne lugu ei leia lahendust – inimene ootab ja vajab teist ega tee ise oma sammu edasi. Ta elab oma elu edasi ja toimetab argises, kuid selles kohas, kuhu ta vajab teist, on ta paigal – ta ei kasva sellest kohast edasi - seega püsib see koht samal informatsioonil, mis seni ja inimene ei õpi ise seisvalt ja eraldi olevalt seisma.

Täis kasvanu läheneb olukorrale terviklikult, kõige selle informatsiooni alusel, mida ja kuidas tema teab olevat – Mina, Minu vastutus – teine, teise vastutus – ühine, Minu vastutus selles. Terviku alusel otsustab inimene selle - mida ja kuidas Mina olen nõus kogema, kaasa tegema, mida mitte.

See tähendab, et - Mina ei oota, et teine ise, ennast, Minu info alusel korrigeerib – Mina ise annan teisele teada sellest sammust, mille Mina olen astunud – Mina valin seda ja olen sel moel, Mina ei luba endaga seda ega sel moel – Mina ise pean kinni enesega käitumise tõdedest – need ei ole, praegu, enam läbi arutatavad.

Seni, kuni inimene ei ole oma otsust vastu võtnud ja teoks teinud, on võimalik loo harutamine – teisega rääkimine ja teisele, enese teadliku valiku näitamiseks, võimaluse andmine. Arutelu algust tähistab info andmine – ühise ehk ühes olemise kohta – Mina, Minu kogemus - Sinu osa selles, Sinu vastutus selles – Mina ei ole nõus mõlema vastutust kandma – ei ole nii, et Sina teed, mida tahad ja kuidas valid, kuid ei vastuta selle eest.

Mina ei võta enese peale ülesannet, et Sind tasakaalus ja rahul/ rahus olevana hoida – Mina ei piira ega vaigista ise ennast ega vaiki ega talu, et Sina ei muutuks agressiivseks ja negatiivseks ja vältivaks ja vaikivaks. Sinu poolt valitud ja väljendatud energia mõjutab Sinuga ühes olemist – see puudutab Mind, sest Mina olen ja saan ühisest osa.

Tüli tõuseb suure lapse ja täis kasvanu vahel siis, kui välja öeldakse see, mis ja kuidas, teise käitumises/ valikutes/ väljendustes ei meeldi ega ole hea. Erinevad vaatenurgad tõukavad erinevatele radadele – siis, kui Mina olen Sinule Oluline, siis Sina ei räägi Minule seda, mida Mina kuulda ei taha – siis Sina räägid ilmast ja tervisest ja headest asjadest – siis Sina ei räägi Minule sellisest Minust, keda olemas ei ole või millisena Mind näidata ei tohi – Sina ei tohi Mind valesti kohelda.

Täis kasvanu ütleb välja selle, mis on reaalsus, sest tema tahab lahendust – vanal moel edasi minna ei saa, seega on vaja muutust – muutuse saab teha informatsiooni alusel – oli nii, on naa ja eesmärk on jõuda sel moel koos olemiseni. Siis, kui Sina oled valmis koos tööd tegema, siis jätkub suhe/ suhtlus vanal moel – siis, kui seda ei ole, siis teen Mina ise, enese jaoks vajamineva, muudatuse – ühine ei ole enam vanal moel ühine – Sina ei saa, Minuga, enam vanal moel ühes olla.

Laps, kes on kasvanud suureks, kuid ei ole õppinud rollidest vaba olema ega ole harjutanud, ennast, tõega arvestama – on inimene, kes on inimese vastutusest vaba ja enese piiridest väljas – ta ületab teiste omasid, sest ei näe neid või ei pea neid oluliseks, sest tema Minal on sellised õigused, mis lubavad tema tahtmised ja valikud ning ta teab/ nõuab, et teise Minal puuduvad sellised õigused, mis annaksid õiguse takistada suure lapse valikuid ja tegemisi.

Samas saavad tal olla ja kindlasti ongi vaimse taseme piiratusest tingitud piirid ees – ta käitub teatud kindlal moel ja teatud moel väljendumise välistab – see tähendab, et ta ei ole avatud informatsioonile ega ole võimeline seda reaalsuses töötlema, vastu võtma, vana üle vaatama ja kehtetuks tunnistama ning uut informatsiooni kasutusele võtma.

Omane on see, et temal ei ole mõistmist selle kohta, mida tema piirid kaasa toovad – mil moel need piiravad tema enda vabadust ja ahistavad temaga koos olijaid. Veel vähem saab ta aru sellest, mida tähendab see, kui tema enda piirid korraga enam ei pea või tema ise otsustab käituda ilma nendeta.

Inimene, kes elab enese Maailmas nii nagu see oleks ainus ja tõeline, ei võta vastutust ühegi ühise eest, millest tema on ja saab osa. Jah, ta saab toetada materiaalselt ja võib olla lahe kaaslane, kuid selles kohas, kus on vaja vaimse taseme vastutust ja vaimsel tasemel koos tööd – selles kohas käitub ta nii nagu lapsele kohane – Mina ei vastuta, ei ole Minu teema, Minuga nii ei käituta, Mind peab õigesti kohtlema, Minu kohta valet ei räägita – see tähendab, et tema ei haruta ega aruta ühist ja ise ennast, vaid ootab ja vajab valmis produkti – lapse mängu asju ja nukumaja, milles mäng käib tema vaimse taseme võimete järgi.

On suhteid, mida ei saa päris ära lõpetada - ollakse kohustusega seotud. Siis, kui see tähendab suhtlust sellise inimesega, kellel on oma Maailm, milles tema on Mina ja see Maailm erineb reaalsusest ja tema keeldub olemast inimene või ka enese põhi rollis olija, siis see tähendab informatsiooni, mida ei saa eirata - siis see tähendab enesele küsimuse esitamist - Mis ja kuidas on Minu, kui inimese, jaoks oluline?

Siis, kui vastus on - Minu vaimne tervis ja rahu, siis annab see märku täis kasvanust, kes saab aru, millega on tegu. See tähendab, et inimene ei nõustu teise mängu kaasa mängima ja teise jaoks nn õige olema, vaid ta paneb enese jaoks, ise enesele informatsiooni andes ja ise enesega arutades, paika plaani, mis toetub teadmisele - 

Minu vaimse teadlikkuse tase on selline ja informatsioon, mida kasutan, selline -Mina ei toetu teisele, sest teine ei ole Minuga sama/ samas - Mina tean, et ei ole olemas ühist, mille eest mõlemad on võtnud vastutuse - on ühes olemine, mingil ajal ja mingites piirides - Mina ei pea selles osalema - Mina olen vaba valima, enese valiku, enese teadmiste järgi. 

Mina ise hoian suhte hetked teatud piirides, mida Mina ise ei ületa ja Mina ei lähe teise mänguga kaasa ning Mina annan teada sellest, kui olukord läheb käest ära - teine ületab piire, vajub oma Maailma, annab valet informatsiooni, suunab rollide vahetuse poole - Mina ei ole nõus jätkama, Mina lähen ära, Mina lõpetan kõne, Mina sellel teemal ei räägi - need ei ole ähvardused, vaid konkreetsed sammud - Sina tegid oma sammu - see siin on Minu oma ja Mina teen/ tegin selle teoks. 

Marianne

10.04.2026.a

Auguliseks näritud lehed

 

Kõige sagedasem, inimese, ennast kahjustava käitumise/ mõtlemise/ valiku taga on väär informatsioon – inimene kasutab informatsiooni, mis ei ole tema oma, mis ei ole tõene, mis on mõeldud tema teadlikkusega manipuleerimiseks, mis on vananenud, millest tema ise ei saa aru – tema ise ei ole selleni jõudnud.

Inimeste Maailma täidavad rahaga seotud negatiivsed ütlused – Raha on Sind ära rikkunud/ Oled isekas-uhke-ahne/ Sinule ei tohi raha anda/ Mis mõttes tahad raha – see on Minu oma/ Sina ei ole ära teeninud/ Sina ei ole midagi väärt/ Sinus ei ole väärtust/ Vaata nüüd ise ennast – vaata seda, milline Sina oled/ Siin ei ole midagi, mis oleks Sinu/ Oled muiduleivasööja/ Kes seda tahab, mille Sina oled valmis teinud/ Sind ei ole vaja/ Kas Sa tõesti uskusid, et Sinust on asja ja tulemus oli Sinu enda tee ja töö, jne.

Siis, kui selliseid lauseid saadavad mõnitavad, välja naervad, pilkavad, vihased, solvavad, ärritunud, salvavad sõnad, füüsilised liigutused ja pilgud ning seda kõike vürtsitab samalaadne toon, siis mõjub edastatav informatsioon kõrvetavalt ja paigale jahmatavalt - Mis on Minuga valesti?

Erinevate informatsioonide kokku põrge toob kaasa vaimse tasandi lühise – reaalse füüsilise ja vaimse väärkohtlemise vaimutühja talumise – ei ole selgeid mõtteid ega iseendana, teise informatsioonist eraldi, seismist – on vaimutühi seisund.

Inimest vähendav ja vaimset selgust häiriv kogemus. Siis, kui selliseid kohtlemisi on olnud mitmeid ja need on tulnud ootamatult ning kindlas keskkonnas on need olnud suunatud, justnimelt ja sageli ainult, enese pihta ja nende taustal on muutunud kohtlemine, siis saab sellistest kogemustest selgust loomata jäänud koht – sellest saab Oluline Info Minu kohta. Informatsioon, mis salvestub, kuid mida ei ole ise otsustatud.

Siis, kui seista sellises hetkes, kus enese poole saadetakse teele halvustav negatiivsus ja sõnad, vähendava informatsiooniga, siis keskendub kogeja tähelepanu välisele – teise poolt edastatavale ja sellega toime tulemisele – kuid ei sellele, miks ollakse häiritud seisundis.

Vähendav informatsioon justkui naelutab kogeja paigale – ta ei saa ära minna, ta ei oska midagi öelda, ta ei suuda situatsiooni lõpetada, sest temal ei ole selleks oskusi ega teadmisi – seega võtab ta vastu selle, mis tema poole tuleb ja ta talub seda hetke.

Väga ebamugav on vaadata endasse ja olla iseendana, sest ei ole informatsiooni, millele ise toetuda. See on harjumatu tegevus, mis nõuab julgust ja kontsentreeritust – julgust ja tugevust seista teise poolt edastatust lahus – olen Mina ja on teine – on Minu informatsioon ja on teise informatsioon – Minu oma kehtib ja on tõene ka siis, kui teine seda ei kinnita.

Teadlikkus - Mina ei pea, ise ennast, teisele ära tõestama ega teise oma vaidlustama – mõlemad informatsioonid saavad olemas olla ja kasutusel olla – oluline on see, et Mina lähtun enese omast. Mina ei keskendu teise tekstile ja füüsilisele väljendusele, vaid inimesele, kes on läinud üle piiride ja kellega ei ole võimalik koos olla/ koos tööd teha.

Siis, kui suuta vaadata enesele pööratud tähelepanust läbi, siis enesele üllatuseks leidub enese seest küsimus, mis jäi möödunus küsimata või ei saanud seal vastust – Miks Minul ei tohi raha olla? Miks Minul ei ole õigust raha omada? Mis teeb Mind, teis(t)est, erinevaks? 

Küsimus on kohane, sest kõikidel teistel on, teiste raha omamine ja kasutamine on normaalne ja õige – neid ei mõisteta selle eest, sel moel ja määral, hukka – ka sõnade teele saatja ise kasutab ja omab ning peab seda õigeks.

Mis iganes põhjusel keegi, kunagi, kusagil edastas oma informatsiooni – see oli tema sõnum, millegi teada andmiseks ja tema tõlgendus, millega kohta – see ei ole Mina ega ole see Minu. 

Minu tee ja vastutus on hoida tasakaalu – tasakaalustada materiaalse ja ka vaimse vahetuse lugusid. Mitte võtta võõrast, mitte petta – olla aus, anda ausat informatsiooni. Minul on õigus enese raha omada ja kasutada, määrata ise enese panusele hind ja võtta vastu see, mis Minule kuulub, mis on seotud ka Minule antakse, mis Minule võimalik on. Mitte keegi ei tee seda Minu eest.

Väära informatsiooni kasutusele võtmise ja kasutamise jätkamise põhjuseks oli see, et mitte keegi ei öelnud ega osutanud, et sel moel, nagu koheldi, ei olnud õige teha ja neid sõnu, mida kasutati, ei olnud põhjust öelda – see oli sel moel väljenduda valinud inimese enese sees oleva välja näitamise koht – tema sisu ja tema vaimne tase – see ei olnud piibel ega konstitutsioon, millel tõtt vanduda.

Automaatsus tähendab, et inimene vaibub osaks saava tähelepanu ees – see on harjumuslik reaktsioon, millest puudub teadlikkus – on vaimu tühjus. Sellises hetkes, kus saab osaks ja selles kohas, kus leiab aset, on inimesena kasvamise koht – ise tuleb enesele jalad alla kasvatada, et oleks, millele toetuda – Mina, Minu teadmised – enese kohta, Maailma kohta, raha kohta, selle ja teise kohta.

Siis, kui seista ise ja olla teadlik, siis saab olla tark, tagantjärele – siis saab selgeks enese valikute tagamaa - selle jaoks, et vältida negatiivset tähelepanu ja vähendavat kohtlemist, oli sisemine tõrge võtta enese panuse eest raha, oli hirm öelda aus summa, oli ärevus omada raha.

Isiklik kogemus - Mina ei tohi omada, Mina ei saa omada, sest siis järgneb negatiivsus, vähendamine, eraldatus, valeks nimetamine, ära võtmine, vägivald. Sügav häbi tunne ja paanikani kasvav ärevus siis, kui tuleb teha ise ennast nähtavaks – Mina tahan raha, Mina mõtlen raha peale, Mina otsin teed, kuidas kasvatada saadava raha summat = Mina olen vale.

Mina olen Vale on õpetus, et osad inimese mõtted on valed ja osad inimese mõtted on häbi - nii ei tohi mõelda, nii ei ole õige mõelda, sest siis olen vale. Tegelikkus - kõik mõtted on okeyd - mõte tuleb vastu võtta, sest see on informatsioon, millegi kohta -  suunates oma energia ja tähelepanu, mõtte maha surumisele, kustutamisele, ümber tegemisele, paneb inimene ise ennast tegema tööd, mis häirib tema enda vaimse tasandi tasakaalu. 

Õige on tunnistada kõiki oma mõtteid ja mõelda need läbi - mitte valedena ja häbenedes, vaid täiskasvanu teadlikkusega - Minu mõttel on põhjus olemas - Mina austan ise ennast ja hoolin enesest - Mina vastutan enesega seonduva eest - seega Mina võtan oma mõtte vastu ja, sellega seoses, annan ise endale vastuse ja valin, vajadusel, sammu või teen otsuse - ei ole lolle ega valeks nimetatavaid küsimusi, vaid on informatsiooni vajav/ ootav/ otsiv inimene.

Elu tahab elamist – lapse jaoks käib Maailm nii, et lapsele vajalik tuleb läbi teise – inimene, kes saab aru, et tema ei tohi raha omada, ootab ja vajab seda, kellegi teise käest – vaimsel tasandil, materiaalses mõistes, on inimene lapse tasandil ja vajab vanemat, kes täidaks tema vajadused – laps ise ei saa, ise ei oska, ise ei pea – seega suureks kasvanud laps ise ei vali ega vastuta, vaid vajab.

Sageli on materiaalse Maailmaga seotud uskumused üle võetud eelnevatelt – need antakse edasi informatsiooni kasutades ja möödunut taas luues. Seega on olevatel raske leida seda vastust, mis tähistab mustri loomise algust ja takistab vabana voolamist ja iseendana elamist. Sel juhul ei jää üle muud, kui lahutada ära enese lugu, kellegi teise omast – ei pea olema selge, kelle omast – see ei ole Mina ja see ei ole Minu – see oled Sina ja see on Sinu – Mina annan ära selle, mis ei kuulu Minule.

Seejärel jääb üle võtta kasutusele tõele ja ajale vastav informatsioon ning nendel hetkedel, kui vana harjumus tuleb päevavalgele, tuleb see avada ja teadlikult ümber teha – Mina, tegelikult ja Minu tegelikkus, reaalsuses - Mina iseendana - Minu infobaas, mis on Minu enda poolt läbi töötatud, kokku pandud ja kasutusele võetud.

On loomulik, et sellel hetkel, kui keegi pommitab vähendavate sõnade ja vägivaldsete füüsiliste väljendustega, on raske keskenduda enese ees olevale ülesandele - siin aitab mõte sellest, et teine võib jääda oma tegevuse juurde, kuid enese ja teise vahel on sein, kardin, mille taga teine maigutab suud - tema poolt edastatu ei ulatu iseendani - teisele on öeldud STOPP ja kahe vahel on piir, mida teine ei saa ületada. 

Aeg on maha võetud, et tegeleda enese jaoks olulisega - seda enne, kui üldse midagi vastata või mingil moel, avalikult, teisele vastu reageerida - kaugema distantsi saab teoks teha, ära saab minna - see on okey, kui see on vajalik ja sel hetkel ainus lahendus, mida ollakse võimeline ja valmis teoks tegema.

Marianne

08.04.2026.a

Ära olnu on juba ära olnud

 

Enese mineviku lood ja haavad teevad haiget, sest mälestused on ebamugavad, häirivad ja valusad – inimesed ei vabane enese möödunust, lugude pärast, millele ei ole pandud punkti. Pooleli jäetus tähendab energeetilist ühenduse säilimist – see on energeetiline ühendatus energia väljaga, mida hoitakse alles, et seal aset leidnut jätkata.

Inimeste jaoks valulised teemad ei leia lõpetatust – mälestusi sirvides, ja pooleli jäetust enese sees kogedes, võetakse möödunu lahti, kuid seda ei lõpetata ära ja see tähendab, et energeetilist ühendust, teise inimese ja ühte siduva looga, ei lõpetata ära. Inimene on valmis jätkama – ta on justkui olevaks saanud möödunus kohal ja see teeb möödunust reaalse – on loomulik, et inimese energia on seal, kus tema näeb ja teab ennast olevat.

Inimeste Maailmas ja inimeste vahel tuleb ette arusaamatusi – see toob kaasa vastu olemised ja vastu hakkamised, seletamised ja õigustamised – info vahetus ja info nähtavaks tegemine. Miks oli ja mis sai olema – mida ei olnud ja mida ei peaks olemas olema – kuidas peaks mõtlema ja vaatama ning kuidas ei tohi mõelda ega vaadata. Peale info vahetust peaks segadus leidma lahenduse – selgus peaks saama loodud, et inimesed saaksid jätkata ühes ja kõndida kõrvu.

Kõik info vahetused ei saavuta selgust ja kõik info jagamised ei taga koos olemist ja kõrvu kõndimist. Osad info vahetused jäävad justkui pooleli – inimene jäetakse üksinda, temale ei anta võimalust rääkida, ta saab rääkida, kuid see ei loe – inimene tahaks jätkata, sest ta ei ole saanud ennast välja näidata ja enesele olulist välja öelda või see, kuidas teda tõlgitakse ja näidatakse, ei ole see, mida ja kuidas tema ise teab olevat.

Inimesed, kes ei saa võimalust lõpetada info vahetust enesele vajamineva tulemusega, peavad ise ennast kokku korjama ja koos hoidma ja kõike meeles pidama – seda selleks, et jätkata argist elamist, kuid ka selleks, et oodata toimunule jätku – seda kohta ja aega, milles saab ja on võimalik. Seega inimene ootab ja hoiab meeles ja on valmis reageerima – seda ka aastaid ja kümneid hiljem.

Inimeste vahelise vastu olu lahendamise eesmärk peaks olema kahe vahelise suhte paremaks tegemine, kuid on tavaline, et inimesed ei lahenda ühist, vaid isiklikku – käsil on Mina teema – kuula Mind ära, tunnista Mind, näe Mind – vaata ise ennast, tunnista ise ennast – Minu loos oled Sina selline – nõustu sellise ise endaga – Minu loos olen Mina selline – tunnista Mind Minuna – Sina pead, Sina oled kohustatud.

Lood ei leia lõpetatust, sest loo üks osapool ei tule ühiselt loodud väljale, et ühiselt ühist jätkata, vaid selleks, et enese Minale kinnitust saada ja endale väljenduse võimalus anda. See tähendab, et tema ootab ja nõuab teise kohal olekut, enese rahuldamiseks ja enese näitamiseks ja enese kinnitamiseks – teine on teise tegevuse teoks saamise vahendiks.

See tähendab, et teist kasutav ei istu selle sama teise kõrvale ega haruta ühist – ei ole Meid, kes on sellesse kohta KOOS välja jõudnud – selle asemel on ja jääb – olen Mina/ oled Sina – on vastu seis, on eraldi seis – on enese Mina väljenduseks lava loomine, paika seadmine ja kasutamine.

Energeetiliselt tähendab selline tegevus teise inimese väärkohtlemist – tähelepanu ja sõnadega tuuakse inimene kohale, hoitakse teda kinni ja pannakse ta enese loo sisse – märgusõnade kõlades ja tähelepanuga aktiveerides, inimene avab ise ennast ja teeb enese teise loos osaliseks – inimese energia annab välja loojale võimaluse ise ennast nähtavaks ja olemas olevaks teha.

Välja looja saab olla ka inimene, keda vääralt koheldakse – inimene on näinud segadust ja soovib selgust ja ootab teiselt koos töö tegemist. Teine tuleb kohale ja võtab osa, kuid ei ühises mõttes, vaid enese kasu plaanis – teine kasutab inimese poolt loodud välja ja ühendab ennast tema energiaga ning NÄIB suunduvat sinna, kuhu inimenegi astub ja tegevat seda, mida inimene ootab teist tegevat.

Inimene, kes kasutab ühist energia välja enese rahuldamiseks ja enese välja elamiseks ja enese Mina kinnitamiseks, lõpetab aktiivse loo nii, et see ei saa lõpetatud – ühist ei seata tasakaalu ja inimesed ei jõua rahuni. Seejärel jätab ta ära kasutatu seljataha ja enese elust välja – tema ei tahtnud ühises muutust – tema ei taha, et teine muutuks ega toimuvat mõistaks – tema ei taha teist ega ühist paremini – tema tahab teist kasutada sellisena nagu teine ise selle võimalikuks teeb.

Loo teeb võikaks see, et vahendiks olnule antakse õlekõrs ja jäetakse lootus – siis, kui Sina, siis Mina. Kuigi avalikult öeldakse, et Ei kunagi ja Ei kuidagi, siis kuhugi, sõnade ja tegude vahele, jääb alati sisse konks, mis haagib teisele tulemusele jõuda tahtnu enda külge – kala neelas konksu alla ja ikka veel loodab ja usub, et tegemist on vabalt ujuva ussiga, kellest sai tema kõhutäis.

See, keda kasutati, see jääb ühendatuna maha, sest tema tahtis ja tahab jõuda teisale – sinna, kus tema enam ei ole see, kelleks teda nimetati/ kellena teda koheldi/ kellena teda näidati, sest tema kohta on kasutusel teine informatsioon, mille alusel tema on nähtavaks tehtud endast parem ja teisega võrdne – see on informatsioon, mis oli ja on olemas, kuid mida seni ei ole kasutusele võetud.

Tegelikkus on aus – möödunut pooleli olevana kogev inimene ei saa seda tulemust, mida tema teab olemas olevat ja temale võimalik olevat, sest tema ees on uks suletud. Inimene saab minna sinna, kus on temale koht antud ja, kuhu on teda kutsutud. Energeetiliselt lõpetamata lood tähendavad suletud uksi – mitte üks vabandus, mõistmine, muutus, vastutuse võtmine ei aita jõuda teisele tulemusele – on suletud uksi, mida enesena kasvamine ei ava.

Senikaua, kuni inimese ette on pandud piir ja tema ees on suletud uks, seni inimene teise inimeseni ei ulatu – tema on teise elust välja jäetud. See tundub kahtlase väitena, sest inimesed ju käivad läbi, saavad kokku, suhtlevad ja jagavad – kuid see on pealispind, mis ei tähenda põhja. Inimese tegelikud sammud ja valikud teevad nähtavaks selle, mis saab olema ja on olemas reaalselt.

Inimesi ühendavas süsteemis on iga inimene omal kohal ja igal inimesel on oma ülesanne – see tähendab, et on tema asi võtta temale antav ja anda see edasi temast järgnevale. On inimesi, kes ei täida oma ülesannet – nad võivad keelduda vastu võtmast ja nad saavad keelduda edasi andmast – see, mis ja kuidas on nende käes, see on Minu ja Mina – see ei saa kuuluda teisele.

Sellise valiku teinud inimesed annavad enese otsusest teada – Sinule ei kuulu siin midagi, Sina oled Ei-keegi, Sind ei taha keegi. Võib arvata, et mis need sõnad loevad ja ega inimene päriselt nii ei mõtle. Iga sõna on energia ja, kui seda saadab kinnitav tegevus, siis see on kui pitseri panemine, mida kinnitatakse enese allkirjaga.

On lapse ilmale toonud ja olema loonud mehe ja naise ülesanne ühendada kahest sündinud laps oma suguvõsaga – anda suguvõsale teada – see siin on Minu, see siin on sama Minuga – Mina seisan temaga ühes. On suguvõsa ülesanne võtta see informatsioon teadmiseks ja võtta laps endaga ühte. 

On vanemaid, kes ei tee seda sammu – nad ei seisa lapse kõrvale ega nimeta teda enesega samaks – nad keelduvad, nad eitavad, nad teevad nii nagu last ei oleks, nad valivad nii nagu laps ei oleks oluline – nad ei ole lapsega samad – nad ei ava lapsele ust – seda ka siis, kui nad selle lapse elus osalevad.

Kahjuks elavad väga paljud inimesed sellises olukorras ja sellise valiku teinud teise inimesega koos ning püüavad või loodavad, et olukord muutuks ja kannavad enesel süüd ja tunnevad eneses häbi, kui see ei õnnestu. Tegelikkuses tuleb ootus lõpetada, väljal olemine lõpetada ja teisale minna. Ei ole vahet, kes ukse sulges ja piiri ette pani – see suhe ja seotus tuleb, kui aktiivse/ elus oleva/ vahetuse ja jagamise võimalikkusega, enese sees ära lõpetada - see ei ole seda.

See inimene, kes avab energia välja ja kasutab seda enese huvides või see, kes astub teise poolt loodud väljale ja maskeerib oma tegevuse, see inimene on energia vampiir – tema saab ise ennast elavana luua teise tähelepanu saatel ja energia toel – ta võtab teiselt, ta kasutab teist – mida rohkem tema poole püüelda ja mida enam temale tähelepanu pöörata, seda rohkem on energiat, mis kasvatab teda elusamaks ja suuremaks.

Sel moel tegutsev inimene saab enesele vajamineva energia annuse ka teisega kokku saamata – tema teab, et teine ootab ja vajab teda, et ühes edasi olla ja ühist jätkata. Aega-ajalt ta ilmutab ennast ja annab teada, et võib-olla ja ehk ning ka seda, et teine saab asjadest valesti aru ning temale ei ole teema olla kohal ja suhelda nii nagu ei oleks mitte midagi aset leidnud.

Energia vampiir tajub ära ja leiab üles need kohad, kuhu teda tagasi oodatakse ja vajatakse – tema on oma mürgi jälje sinna jätnud – haav püsib avatuna ja teise energia ära kasutaja hoiab ise ennast ühendatuna – ka läbi aegade, ka üle vahemaade.

Aset leidnu mõtestamine – energeetilise välja hoidmine tähendab seda, et ise ennast ootele pannud inimene ootab teist tagasi, et ise enesega üheks saada – teisega kontakt lõpetada või see teisele tasandile viia. Inimene hoiab välja alles, sest tema ootab järgmise sammu tegemist – selleks sammuks on tal vaja informatsiooni – see, mis on kasutada, seda ei ole tema kasutuskõlblikuks tunnistanud.

On teadliku inimese vastutus mõista – ühist lugu saab ühiselt harutada siis, kui on olemas see teine, kes on tegemas sama – mõlemad on huvitatud samast, mõlemad on võrdsed – ei ole tahet ega vajadust teist vähendada, mõlemal on vastutus, mõlemad soovivad teisele ja endale paremat tulemust, mõlemad toetavad teist.

Siis, kui aset leiab monoloog, süüdistamine, kohtu mõistmine, võrdlemine, vähendamine, vägivald, enese rahuldamine, kontaktist keeldumine, infoga arvestamisest keeldumine, Mina tõestamine – siis ei ole see aeg ja koht, kus ise ennast avada ja teisel enese energiaga ühineda lasta ega ise ennast teise energiaga ühendada.

Siis see on koht ja aeg, kus teha vahe vahele ja mõista, et see on ühe Mina etendus, milles ollakse selle Mina publik ja söök. Selline hetk tuleb selgelt ja koheselt lõpetada ning ise ära minna või teine lahkuma suunata.

Energeetilised haavad, mis ilmutavad ennast mälupiltide ja tunnetesõnumitega, on energeetilised ühendused inimestega, kes lõid energeetilise välja, enese huvides või kasutasid ära seda võimalust, mida neile pakuti – see ei olnud loodud kahele ühiseks teeks, millel koos kõndida, vaid üks kasutas teist ära.

Sina Ei muutu/ Sinuga Ei saa/ Sina jälle/ Sina Ei oska/ Sina Ei ole – selline EI, vägivaldses keskkonnas ja vähendavas suhtes, tähendab kutset enese tõestuseks – hoia ennast seotuna, püüa, anna oma energiat, toeta energeetilist välja, hoia seda elusana – taha olla see Mina, kes Sina, ilma Minuta, olla ei saa. Anna Minule võim – nimeta Mind oluliseks = vaja Minu tähelepanu, et Mina Sind teisena näeksin ja näitaksin – usu, et alles siis saad Sina olemas olla – seni oled Vale ja tühine Ei-keegi.

Väärkoheldud inimese aju on saanud kahjustada – Ei, enese kohta, on info – Minul on võimalik – seega Mina ootan – Mina ootan võimalust, et ise ennast tõestada. See tähendab, et inimene ise allutab ennast teisele ja seega on ta teise söök, kasutades sõnu - Minust endast, selleks ja teiseks, ei piisa – Mina vajan teist.

Teadlik vastutuse võtmine - teist ei ole ega tule – see on tema valik, sest tema ei taha ega ole huvitatud teistsugusest lahendusest, tulemusest – temale sobib see, mis ja kuidas on – teine ei oota Minu edasi kasvamist ja mõistmise avardumist – vastupidi – teine ei taha, et toimuvast teadlik oleksin ja ise seisvalt seisaksin.

Energeetilised ühendused, mis on olnud avatud ja mida keegi teine, kusagil mujal, on enese huvides kasutanud – saavad kogetavaks siis, kui olla teadlik aset leidnust ja toimuvast – keha annab teada, kus need asuvad ja kas need on aktiivsed. On enese ülesanne kaasajastada oma infobaas ja anda ise endale uus, tegelikkusele vastav, informatsioon kasutada.

Elu annab võimaluse ja toob teele situatsiooni(d), kus on tajutav, et ühendust võttis/ ühenduse lõi see, kes oli harjunud energiaga ühenduma ja seda, enese huvides, tarbima. Selles kohas aitab rahulikkus, tasakaalukus, eraldatus ja sõnad – Mina süütan valguse – inimene annab endale ülesande – see tähendab, et ta suunab oma tähelepanu mujale ja keskendub tegevusele – visualiseerib valguse ja enese selle sisse.

Lapsed, keda ei ole vastu võetud ega suguvõsaga ühendatud, ei pea seda nägema karistuse ja ebaõiglusena, vaid võtma seda, kui fakti – enese elu reaalsuses – Mina, Minuga sel moel. Inimeste valik ja teadlikkus – nende vastutus ja teekond – see ei ole Minu ega Mina.

Enese elu reaalsuse teeb raskeks ühendatuse puudus – ei ole, kuhugi pöörduda ega kusagilt toetust, ehk pidava pinda, saada – see tähendab, et see lüli, kes peaks andma eelevatelt edasi, ei täida oma ülesannet – tema koha peal on vaikus, tühjus või ka neelu koht või seda kohta ei ole nagu olemaski.

Selles kohas ei aita paanika ega ahastus ega erinevad tunded – selles kohas aitab rahu ja teadlikkus – Mina olen olemas, Mina olen Maailmaga ühendatud – see, mida oli Minule anda, see vajab vastu võtmiseks ja töötlemiseks ja edasi andmiseks, enam teadmisi ja võimeid, kui seni on süsteemis olnud. Olles ühendatud Maailmaga olen ühendatud igavikuga ja see andmebaas on terviklikum ja tervem – see annab teadmised ja põhja jalge alla, et Mina ei ühineks ega ühendaks ennast selle samaga, mis ei ole hea ega eluterve.

Möödunus saab olla inimesi, kes on loonud energiavälju või jäänud, kellegi teise omasse kinni ja nad on teinud järgneva(d) põlve(d) enese valikuga üheks – on ühendanud järgneva(d) sinna, mis ei tähenda algset süsteemi, vaid on, kellegi Mina toitmiseks mõeldud.

Inimesed, kes teavad ja nimetavad ise ennast Ohvritena, on teiste inimeste energiaid enese toiduks kasutavate väljade omanikeks, elus hoidjateks. Need on inimesed, kes on kaotanud kontakti iseendaga – kelle Mina kriis endiselt kestab, kuigi nad on andnud/ loonud/ saanud endale kasutada Mina/ erinevad Minad – enese sees on nad tühjad – nad ei kasva inimesena – nemad loovad ise ennast, teiste tähelepanu saatel ja teiste energia jõul.

Siis, kui on oldud ühendatud, kellegi teise süsteemi ja oldud, kellegi teise toiduks, siis tuleb sellise tegevuse jätkamine lõpetada – selleks tuleb alustada algusest – tuleb olla inimeste tasandil, tuleb jätta kõrvale rollid ja põhi rollid – tuleb näha inimesi ja arvestada inimestega – see informatsioon loeb ja selle alusel tuleb ise oma sammud seada. 

Roll ei muuda ega taga – roll annab võimaluse, avab tee lootusele, tagab enese pettuse – kõik, mis on ette kujutatav, see on ka kaotatav ja kätte saamatu. Reaalsus on see, milles elu aset leiab. Enese energiat ei ole mõtet anda sinna, kus peab muutma ja teiseks tegema - see on koht, mida hoitakse muutumatuna, sest keegi vajab seda sellisena. Enese energia saab ja tuleb anda sinna, kus muutus saab olema enese sammuga ühes - seda ei vastustata, sest see võetakse vastu ja sellele tehakse koht - see on nii nagu oleks enese sammu kogu aeg oodatud ja see on kogu see aeg seal olemas olnud. 

Marianne

07.04.2026.a

Sõnadetagi selge

Enese ära tõestamine on inimesele tuttav harjumus – Mina pean paremini seletama, välja näitama, ette ütlema, ära rääkima, üle põhjendama, paika pidavust tõestama - Minus on põhjus, et ja kui teine Mind ei mõista ja Minul on vastutus, et teine Minust aru saaks, sest Mina vajan teist/ teise käest õiget tähelepanu.

Enese ära tõestamise harjumuse taga on möödunu trauma – varases lapsepõlves aset leidnu – Mina pean, piiratud ja teisele mõistetamatute enese väljenduste abil, teisele ära seletama selle, mida Mina temalt ootan/ mida Mina vajan/ mis Minuga toimub/ et Minuga on midagi valesti/ et Mina ei taha nii nagu teine teeb ja on/ et Mina ei saa nii nagu teine tahab, et oleksin, jne.

Teine oli samas – teine vaatas pealt ja oli osa võtmatu, teine karjus ja lõi, teine oli ärritunud ja vale, teine läks mööda või ära, teine vaikis. Enesele osaks saanu ära seletamine – Mina tegin ja olin valesti – Mina ei osanud ega saanud teisele ise ennast selgeks teha.

Tegelikult – ei ole nii, et teine ei mõistnud või ei kuulnud ega näinud – teine ei valinud ega tahtnud – tema ei tahtnud olla olemas, aidata, toetada, lahendada – teine ei olnud seotud füüsiliselt ega vaimselt – teine ei samastund ega tundnud kaasa, teine ei kogenud endas ja seega ta ei valinud mõista.

Teine täitis kohustust ja oli eraldi – teine sai pealt vaadata ja mitte reageerida, sest lapse vajadus ei puudutanud teda – ta ei tahtnud anda lapsele sõnumit – Sina oled hoitud, Sinuga on kõik korras, Sina ei ole üksinda, Sina oled turvalises kohas, sest Mina olen Sinuga.

Selle asemel käis justkui võimu võitlus – Sina sõltud Minust/ Mina ise valin, millal ja kuidas/ Sina ei käsuta Mind/ Sina oled Minu ära tüüdanud/ Ole vait ja jäta Mind rahule/ elu oleks parem, kui Sind ei oleks.

Möödunu korrastamine - oli selge, et laps oli rahutu, et lapsel oli teema, et laps vajas abi – suur ei aidanud. Minus ei olnud ega ole viga – Mina olin selgelt väljenduv – teine ei tahtnud ja teine ei valinud. Mina ei oleks saanud veel rohkem panustada ega veel täpsemini väljenduda. Minust piisas, et edastada vajaminev.

Harjumus jääb, kui selle taga on eluline vajadus – Minu jaoks on oluline, et teine mõistaks ja oleks õige ja õigel moel. Seega – samasugused situatsioonid, kus esimestest sõnadest ei piisa, kus esimesest märku andmisest ei ole kasu, kus kontakti võtmisest ei sünni ühendust – ei tähenda seda, et iseendaga oleks midagi valesti ja Mina oleksin sõnatu/ hääletu või oleksin vähem ja väärtusetu. Tuleb mõista, et tegemist ei ole sellise ühendusega, kus teine oleks suunatud lähedusele ja ühisele – teise jaoks ei ole teema edastada sõnum – Sina ei lähe Minule korda.

Lapsele on vaja, et tulla toime eneses toimuvaga, rahustavat pilku, sõna ja puudutust - Sina ei ole üksinda, Sinuga on kõik korras, Sinuga saab kõik korda - Mina olen Sinuga. Kui selline sõnum jääb puudu ning selle asemel on ükskõiksus ja valesti/ kohatult reageerimine, siis on loomulik, et laps jääb sisemiselt pingesse ja ta ei saa ise ennast lõdvestada, sest ta on koos teisega, ta on keskkonnas, kus tema ei lähe korda.

Inimene, kes hoolib, on huvitatud ja toetav - ka siis, kui ta esimesel korral ei kuulnud/ ei kuulanud, kui tema ise oma valikul mööda pani - annab teada, et tema on huvitatud paremast tulemusest ja aset leidvast - see huvi ja toetus on selgelt näha ja tunda - see viib oodatud, vajaminevate, paremate tulemusteni.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas on tavaline, et emotsionaalne külmus ja ükskõiksus, lapse vastu, süvenevad ja saavad uue vormi - Sina said valesti aru/ see ei ole nii/ Sina oled liiga tundlik/ mõtled igasugu asju välja/ tahad endale tähelepanu - väide nii nagu see oleks vale ja häbi/ Sinul ei ole õigust tingimusi esitada/ Sina oled Ei-keegi, jne.

Siis, kui varem oli laps väike ja nö kahjutu ja kergesti nullitav, siis suuremaga on sama asja jaoks vaja enamat - manipulatsiooni ja vähendamist ja vaimset/ füüsilist vägivalda, vaikimist - suur on suurem ja sõnumid selgemad. Seega juhitakse tähelepanu sellele, et oma õigustatud soovides ja vajadustes on inimene ise vale - sel moel ei ole õige ja see teeb teisele ülekohut. 

Inimene, kes elab ja toimetab sel moel valiva teisega ühes ja sel moel toimivas keskkonnas, elab jätkuvas pinges ja vajab varjatut pinget vallandavaid/ maandavaid mehhanisme ja lahendusi. Lisaks sellele usub ta, et enesele osaks saavat ei ole võimalik muuta, sest tema on vale ja saab asjadest valesti aru - temal ei ole õigust ega põhjust paremat ja toetavamat kohtlemist oodata. 

Jutt Jumalast on õige - selles kohas ja sellelt teiselt ei ole inimesel teistsugust kohtlemist oodata - teine ei vali, sest teine ei taha - teine ei ole huvitatud ega toetav - inimene ei lähe teisele korda. Teine saab öelda, et see ei ole nii ja tema hoolib, kuid teise teod ja lahendused ja vastused räägivad tema tegelikkusest.

Teine on Minule oluline - teist teist ei ole - Mina ei saa teda asendada - Mina jään üksinda. Maailmas ei saa mitte kedagi asendada ega ka teiseks muuta, kuid ise saab endale rahu anda - enese jaoks vale kohtlemise saab lõpetada - tuleb valida keskkond ja seltskond selle järgi, kus ollakse huvitatud ja toetav - kus enese informatsioon on oluline ja loeb - kus minnakse teisele inimesele, inimesena, korda. 

Üksteisega ja tõese/ olulise informatsiooniga arvestamine on normaalne tegevus - see ei ole privileeg ega kapriis ega ülekohus - see on täiesti normaalne inimeste vahelise suhtluse osa. Lihtsalt see inimene, kelle jaoks vägivald on normaalne elu osa ja, kes teab ise ennast ja näeb teisi, kui rollides olijaid - mõistab teise info alusel olema kohustamist iseenda piiramisena, käsutamisena, allutamisena - põhjuseks see, et tema teadlikkus ei ole inimese oma, vaid rolli oma - tema ei pea olema see ja selline, kuidas teine tahab - see ei ole tema vastu õige.

Inimene, kes keeldub olemast ja tegemast teise "tahtmise" peale, on vaimselt piiratud inimene - teda ennast on väärkoheldud või on tema ajukeemia selline, et ta on suuteline haiget tegema ja vägivaldne olema nii, et see teda ei puuduta - ta ei samastu ega mõista enese tegevuse sügavust - ta naudib valu tegemist ja teise valu kogemist - see lõõgastab ja erutab teda. See on tema energia saamise võimalus - tema rolliMina elustumine, kasvamine, elus hoidmine, välja näitamine. See, et temaga teisele kaasneb - ongi tema eesmärk.

Marianne

02.04.2026.a