Vahel tuleb otsa vaadata tõsiasjale, et lapse ja tema vanema suhe ei
ole tasakaalus – laps vajab oma vanemat, kuid vanem oma last samal
moel mitte. Küsimus ei ole igapäevases hoolitsuses ja argises koos
olemises, vaid enese jaoks selgena olevas teadmises ja selle
mõistmise teisele teada andmises – Millisel moel ja mille pärast
on teine inimene minu jaoks oluline.
Laps on ustav ja lojaalne oma vanemale - ta ei vali endale teist vanemat ega ütle olemas olevast lahti - ta võib tahta ja igatseda teistsugust lähedust ja ühenduse sisu, kuid ta ootab ja vajab seda oma vanemalt. Vanem ei pruugi samal moel oma lapsele ustav ja lojaalne
olla – ta ei ole seda siis, kui laps on kohustus, mida ta võimaluse
korral ei valiks – enese ausa info alusel ta sama teekonda uuesti
ette ei võtaks – enese ausat infot tõesena tunnistades -
võimaluse korral ta konkreetset last ei valiks.
Raske on selle inimese teekond, kes elab vales – olev ise või
selle sees on midagi/ kedagi sellist, mis on tema jaoks vale.
Inimesel on raske siis, kui tema jaoks vale on temaga samas ja on
temale liiga lähedal. Inimene ei vali valet – ta võib ja saab
valetada, endale ja teistele, et näidata ennast sellena, kellena tal
tuleb olla – ta võib ja saab täita oma rolli, kuid ta ei panne
sinna oma südant sisse.
Valetava inimese vale on tunda – valetava vanema vale mõjutab
lapsega seonduvat – vanema sisemuses peituv on näha ja kuulda
vanema valikutes ja tegudes – laps ise saab sellest aru – ka
ümbritsevad teavad tõde. Valetama harjunud inimesed nõustuvad
valega – nad aitavad seda teoks teha ja sel edasi kesta – valed on nende
normaalsus. Ära küsi seda, millele vastust teada ei taha – ära
räägi sellest, mis paljastab tõe - ära määri inimest ega laima teda - nõustu tema valedega.
See vanem, kes ei vali enese poolt valitut, annab lapsele oma
valikust teada nende kahe vahelise läheduse läbi – lapse ette
pannakse piirid, milles vanem tuleb temaga toime – vanem paneb
paika ka selle sisu, mida nende vahelises suhtes jagatakse ning mis ja kuidas selle sees võimalik on.
Nende piiride rikkumise ja reeglite vastu
eksimise eest saab laps karistada – vanem näitab ja ütleb ennast
välja. Nende piiride ja reeglite olemas olemine on lapse tegelikkus
selles ühises, mida ta vanemaga jagab. Enesele osaks saava ja temale seatud tingimuste alusel mõistab laps, et temast ei
sõltu ja temast üksinda ei piisa – vanem valib ja määrab nende
suhte.
Vanem, kui nende ühise suhte omanik, on see, kes dikteerib kahe
vahelise kauguse ja suhtluse sise – vanem teab ja ka laps teab seda, et ilma vanemata ei oleks seda suhet olemas – selle alusel ongi vanem see, kes nimetab
enese tingimused ja laps see, kes neid järgib. Laps, kui selle suhte vajaja ja enesele kindlustaja, püüab olla meelepärane ja õige ja vajalik ja väärtuslik, et
hoida seda suhet alles ja "töökorras" – ta ei ole vaba ega saa öelda ennast välja
– tema teab, et sellel on tagajärjed.
See on suhtlus, mis on näiliselt suhte vormi asetatud. See on kahe
vahelisest sidemest tulenev seotus – ollakse seotud rollidena, mis
sünniga saadud, kuid see side on kohustus, sest enesele saadud
rollipartner ja tollega seonduv ei ole enese vaba valik - vanem on olema ja tegelema sunnitud ning temalt on võetud vabadus - ta peab andma enam, kui ta vastu saab ja olema lähemal, kui ta tahab. Lapse olemas olemine ja vajadused dikteerivad vanemaga seonduva - inimesena ta ei ole vaba ega saa ennast välja öelda.
See tähendab, et selles suhtes, mõlema poole pealt vaadatuna, on
konflikt sees – rollipartner ei ole õigustanud temale pandud
ootusi – tema on petnud – tema ei ole parim – temaga ühes
oldud ajast jäävad meelde kaotused ja traumaatilised mälestused - see kehtib mõlema kohta.
Vanema poolt on valitud lähedus, mis välistab võrdsete ja hoidmisele suunatud suhte, kuid samal
ajal ollakse füüsilises läheduses ja säilib suhte väline vorm. On olemas, kuid see ei täida. Ühes olemist saadab valetamine – enese tegelikkust, avalikult ja
selgelt, vanem välja ei ütle, kuid see paistab välja ja sellest tuleneb
ka lapse ebakindlus ja selguse soovimine. Sellest tuleneb tema pidev ärevus ja
hirm. Tõde on aimamisi teada ja sellest tuleneb tema enese müümine – lapse meeles püsib
vajadus olla õige, et mitte anda vanemale põhjust suhte ära lõpetamiseks ehk
tegeliku kauguse teoks tegemiseks.
Kui tahta sellisesse suhtesse selgust ja enesele paremaid tingimusi, siis neid
ei võimaldata ja ausust ei valita. Läbirääkimised ei õnnestu,
sest vanem alustab vastu rünnakut, kui enese kaitset ja kasutab
manipuleerimist, et vältida enesega seonduvas muutusi. Tema ei taha
lähemat sidumist ega kõrvale astumist – tema ei ole eneselt
vabaduse võtmisega nõus. Tema ei panusta sinna, mida tema jaoks
vaja ei ole – teda ei ole sellises läheduses nagu laps ise (oma vajadustes) ennast paigutanud on.
Suhte korrastamist vajava ja tegelikkuse kohta info saamist ootava lapse soov on normaalne ja temale vajalik, kuid vanem ei saa aus olla ega lapsele vastuseid anda, sest tema ei taha ennast avalikuks teha ja selletõttu ta ei saa enese jaoks muud valikut anda, kui hoida last enese poolt paika pandud piirides senikaua, kuni laps tema poole püüdleb ja valesse kaugusesse püsivalt paika panna proovib.
Sel moel kestab olukord, milles üks ei saa, sest teine ei ole valmis - vanem ei saa enese jaoks valest vabaks, sest laps ei taha sõltuvust lõpetada - laps ei saa enesele vajaminevat lähedust, milles ta saaks enesele vajamineva, sest vanem ei ole sellega nõus.
Sellises suhtes olijal, kes tahab muutust ega soovi vanal moel jätkata,
tuleb peatuda ja toimuv ise lõpetada, sest aset leidev tuleb tema enese arvelt. Olulise info vastu võtmine - temal ei ole selles suhtes seda, mida ja kuidas temal endal ja tema jaoks ei ole. Tema
info on õige olnud – ühte siduv roll ei seo kokku konkreetseid
inimesi - teine ei ole teda, kui inimest, enesega ühte valinud.
See, mis on olnud olemas, ei ole kvaliteetne ega toonud osalistes esile paremat - nende kahe vahel on kaugus, mis, hoolimata jagatud ajast, ei ole vähenenud, vaid suurenenud. See tähendab, et senisel moel jätkates ei jõuta kunagi sellise suhtluseni, mis oleks kvaliteetne – sellise suhtluseni, milles oleks rahu olemas.
Tuleb lõpetada enesele valetamine ja vastu võtta tõde - mõlemad ütlesid EI teise käitumisele ja valikutele, kuid see tähendas, et tegelikkuses ütlesid mõlemad EI inimesele - ei üks ega teine valinud inimest näha, kuulda ja mõista vaid mõlemad lähtusid oma vajadustest - võitlesid ja vaidlesid vale vastu ning ajasid taga oma vajaduste täidetust.
Segaduses inimene püüdleb selguse poole – ta tahab teada tõde –
ta vajab infot, mis annaks talle teadmise selle kohta, mis ja kuidas
on tegelikult. Talle on vaja seda teadmist, et ise ennast selle
teadmise alusel paika seada – tegelikkuses olemas olevaga kohaneda
ja tegelikkusega tasakaalustada.
Inimene elab infoga täidetud ruumis – valetavas keskkonnas saab
talle selgeks, et samas olevate ja elavate inimestega ühes olemise
jaoks tuleb tal valetada, sest muidu teda karistatakse või jäetakse
välja või üllatus-üllatus – teda ennast nimetatakse valeks –
vale kardab tõe valgust.
Mõne valega leppimine või mingi loo valeks jäämine ei ole
inimesele keeruline ettevõtmine – ta saab sellest mööda vaadata
või see ei puutugi temasse. Kuid enesega seonduvasse valesse ei saa
inimene samal moel suhtuda – ta võtab teemat isiklikult, sest
enese tegelikkus puudutab teda otseselt – vale alusel tehtud
otsused osutuvad valeks – ka tagantjärgi.
Inimesele on oluline mõista - mis on see põhjus, miks temaga koos
ollakse, mida tema kohta tegelikkuses arvatakse, miks teda
tegelikkuses olema saaval moel koheldakse, milline on tema tegelik
koht olevas/ kellegi kõrval, millisel kaugusel ta enesele olulisest
teisest tegelikkuse asetseb ning millised on tema reaalsed võimalused
selles kohas/ enese jaoks olulise inimesega koos olles.
Valetavas keskkonnas jääb oluline info varju – tehakse tegusid ja
võetakse vastu otsuseid, mis on küsitavatel motiividel teoks tehtud
– nende tegelikke põhjuseid välja ei öelda, vaid osutatakse
näpuga selle poole, kes vahetult pihta saab, kel enese peal kogeda
tuleb, kes teema tõstatab, kes vastuseid küsib, kes muutust ellu
viia soovib – Sinu pärast.
Sel moel käitudes jätab tegija enese osa aset leidnust/ aset leidvast välja – ta ei räägi
enese motiividest ega tagamaadest, vaid suunab tähelepanu sellele,
kes on, osutava sõrme läbi, nähtavaks tehtud või on ise ennast nähtavaks teinud – otsi
vastust enese seest. Omal moel on osutajal tõsi taga – omal moel
peitub loo vastus ja võti selles, kellele osutatakse.
See inimene, kes otsib vastuseid, annab teis(t)ele teada - Räägi
minule tõtt! Küsimus on selles, kas ta kannab tõe välja – kas
tema kannatab tõe välja. Igal välja ütlemata tõel on alati
olemas põhjus – iga välja öeldud tõde läheb midagi olulist
maksma – selle eest maksab nii see, kes valetas, kuid ka see,
kellele valetati.
Valega koheldud/ valega kohtunud inimesele valetati senikaua, kuni
tema ise endale valetas – omal moel oli tema see, kes dikteeris
selle aja pikkuse, mille tema ise endale kaotas – tema sulges oma
silmad ja kattis oma kõrvad ja vaigistas enese suu – tema valis
enese jaoks kuuldavale toodud valed ja tema ise valis olla vale –
senikaua, kuni ta elas selles keskkonnas, kus valetati ja nende inimeste kõrval,
kes talle valetasid ning ta uskus/ tahtis uskuda, et nad ikkagi räägivad talle tõtt – tema ise ei valinud elada enese tões ja ise
ennast tõeks teha.
Enese teekonnal kannatusi kogev inimene kohtub tõega - Jumal ei
armasta oma loomingut – kuid ta võib ja saab teda vihata ja
kadestada, saab talle haiget teha või tema vastu ükskõikne olla.
Looming ei saa aru – miks – miks mina – kas põhjus on minus –
vastus on see, et ta on loos osaline, kuid põhjus, miks just tema -
on temaga seonduvate tunnete kogejas – see, kes ei vali armastada,
see ei vali vastu võtta – ennast ega oma elu vastu võtta.
Jumala poolt valitud valed, mis ei jäta kohta armastusele, tulenevad
looja jaoks olevast valest – loomine ei tähenda, et looja peab
jääma loominguga seotuks ja temaga seonduva eest vastutama. On
loojaid, kelle jaoks on parem siis, kui looming elab oma elu oma
loojast sõltumata – see tähendab, et looming ei vali luua
sõltuvussuhet - ta ei jää ühendavat kontakti elavana hoidma ega seda süvendama siis,
kui Jumal seda ise samal moel ei vaja ega otsi – ta ei jää kerjama ega
ootama nende vajaduste täidetust, mis loojaga koos elades puudustena
märku annavad. Puudu jäämised räägivad tõest – seda, mida ei
ole, seda ei ole.
Lihtsustatult välja öelduna on inimeste valede taga nende isiklikud
motivatsioonid ja kellegagi liiga lähedane lähedus ning isiklike
ressursside panustamine ilma, et enesele, kui mingile olulisele
rollile/ iseendale, kui inimesele vajaminev väärtus vastu saadakse. Vale kestab senikaua, kuni sellesse usutakse ja seda kummutada püütakse - seni, kuni on olemas keegi, kes vajab, et vale oleks tõde.
Inimesed on ühed huvitavad mutukad, kes ise elavad oma ja ka teiste
elu keeruliseks – nemad ise jätavad ennast varjatuks ka enese
eest, mis siis veel rääkida teistest, kellele nad kohe kindlasti ei
ole valmis ennast tõeliselt avatuna ja täiega alasti näitama.
Inimesed ei räägi ega tunnista tõtt ega vaata tõde – nad
valetavad endale ja teistele – see on üsna tavaline.
Valides vale ja keeldudes tõest jäävad inimesed valede lõksu –
nad valivad uskumused – nad valivad manipuleerimise ehk inimeste ja
info käsitlemise - nad valivad enese osast vaikimise – nad valivad
vägivalla – nad näitavad kedagi teist enese asemel - nad vajavad
selliseid samme ja lahendusi, sest iga vale sünnitab järgmise vale.
Kõige suuremad valed sünnivad ja kõige valusamad teod tehakse
siis, kui inimesed ei tunnista seda, miks nad tegelikult teise
inimesega koos olemise valisid, seda endiselt valivad ja miks nad
tegelikult selle teisega enam koos olla ei taha. Inimene arvab, et
kui ta ei räägi sellest, mida ta tegelikult tunneb ja mõtleb ning
tahab ja vajab, siis see jääb varjatuks – mitte kellelgi ei ole
ju võimalik näha tema sisse ja sõnade taha ...
Inimesed unustavad ära, et nende teod ja sõnad ja väljendused ja
valikud ja olemised näitavad välja selle, mida nad tegelikkuses
mõtlevad ja enese sisemiseks tõeks peavad. Valetavad inimesed
kasutavad enesetsensuuri ja väärteabe edastamist ning pühendavad
meeletult aega selleks, et väita tõeks enese vale. Senikaua, kuni
inimene vajab oma valet ja varjab oma tegelikkust – seni ta ei tee
ennast nähtavaks ega näita välja oma tegelikke piire ega võta
vastutust enese tegude ja valikute eest selles kohas, kus ta valetab.
Kõigi inimeste lood ei ole muinasjutud – neis on küll
samasuguseid piirjooni ja sarnast sisu – kannatused, proovile
panemised, katsumused, keerulised üleelamised, vääriti mõistmised,
ülesannete lahendamised, rännakud, lõbusad hetked, unistused,
toetus, armastus jne – kuid sageli jäävad inimeste elud
teekonnana jätkuma – nad ei jõua ilusa ja õige lõpuni välja
või selle saavutanuna ei ole neil võimalik sinna püsima jääda –
teekond jätkub.
Valetav inimene levitab valet – ta nakatab selle keskkonna, milles
ta elab – ta teeb kurja, sest ta kaotab valguse. Valetav vanem
kasvatab last valede sees – valedega ühes kasvanud lapsel puudub
pidav põhi – tema ei tea, kus ja milles on tõde. Laps näeb ja
kuuleb ühte, kuid tajub ja teab teist – lapse kahtlused ja selguse
vajadus toob kaasa järgmised valed.
Valetav vanem ei vali valgust –
ta valib külvata pimedust – ta nõuab, et laps valetaks –
ennekõike vanemale, kuid seejuures ka iseendale. Valetav vanem näitab lapsele peeglitaguse maa reeglid ette – vägivald ja
vähendamine tulenevad armastusest – enesekaotus tähendab
kasvatatust ja õigena olemist – eneseteadlikkus on isekus ja
ülekohus - enese salgamine ja enesest vaikimine näitavad tugevust.
Valetava vanemaga kasvanud laps on saanud endale võimaluse olla
valgus – tal on võimalus tunnistada seda tõde, mis on olemas, kuid mida on varjatud ja moonutatud. Valega koos elanud laps on saanud võimaluse lõpetada valedega kaasnenud sõltuvus ja seista iseendana.
Teha seda isegi siis, kui talle ei jää alles mitte midagi peale
enese – vale vajudes ja tõe tõustes on tegelikkus nähtaval – on näha ka see, miks vanem valis lapse saada, mida ta tegelikult lapsest arvas ning mida tema vastu tundis - mis põhjusel ta valis selle, keda ta ei valinud siis, kui too oli olemas.
Kui laps on valinud ausa iseenda, siis ta ei vali enam oma vanema ja ka kõikide nende teiste, kes on valinud pimeduse, mustrit – tema
julgeb seista iseendana ja olla nähtaval – valguses seistes ta ei kao ära ega murdu - tal on kõik see, mis on tema jaoks olemas ning ta
on vaba valima elu, mis on õige temale endale.
Kõik kunagi alustatud lood ei jää kestma ja kõik kõrvu kulgenud
teed ei jää samale kaugusele. Ikka ja jälle tuleb ette, et need
inimesed, kes on elanud või olnud koos, mingil hetkel enam ei vali
seda – üks osapool on teisele Ei öelnud või on mõlemad oma
teedel mujale kõndima läinud – ühise asemel on valitud teised
rajad, millel kulgeda ja nüüd toimub tegelikkuse vormistamine.
Koos olemise poole pürginud lugude innukas algus ei tähenda, et
nende lõpetamine ja/ või senisest lähedusest kaugemale kaugusele
astumine sünnib rahus ja lahku minnakse üksmeeles. Rahu ei lasku
maa peale, sest keegi peab võtma vastutuse ja olema süüdi –
kulli ja kirja ei visata – näpp tahab osutada. Hoolimata sellest,
kuidas oli ja mil moel toimus, on tõde selles, et mõlema osapoole
sammud on viinud koos käidud teele punkti panemiseni – mõlemad on
andnud oma panuse selleks, et senise lähedusega suhe on lõpu
meetritele jõudnud.
EI sõnaga kohtumisest haiget saanud inimene ei nõustu selle tõe,
et mõlemad on osalised, paika pidavusega – tema Mina on saanud
valusa kolaka – tema võtab lugu isiklikult - hoolimata oma
senisest panusest ta ei saa enam olla see Kes ta oli – temalt on
tema roll ära võetud – ta ei suuda toime tulla teadmisega, et
tema, inimesena, ei suutnud oma rolli hoida – ta usub, et tal on
endiselt õigus oma rollile, kuid ta näeb, et teda, inimesena, ei
valita enam selle rolli täitjaks.
Enese osa eest vastutuse võtmata jätmine tähendab, et rahu ei ole
inimeste vahele tehtud – jätkuvalt on pingeid, arusaamatusi ja
erimeelsusi selle kohta, miks ühine aeg läbi sai ning esineb
mõistmatust, kuidas saab teine sel moel käituda ja nii isekalt
ainult enese jaoks ära valida.
Selliseid lugusid, kus enese tegelik osalus jäetakse varju,
iseloomustab üks ühine joon – üks osapool kahetseb teise jaoks
antut ja tehtut. Võimaluse avanedes viib ta ikka ja jälle jutu
sellele, kui palju tema panustas, mille võimaldas ja, kui hästi,
just ja ainult tema, üldse head tegi. Tema tõlgenduses on teine
selle kõik ära kasutanud ega ole selle eest vastu andnud ega ole
selle eest ka tänulik, vaid teeb ülekohut, kui heidab rollipartneri
üle parda – suudab/ saab/ julgeb talle Ei öelda.
Sel moel käituja annab enese osale nii suure kaalu nagu teist ei
olekski loo sees olemas olnud ega olnud endast andmas ega vastu
jagamas, vaid ainult võtmas ja isekalt ära kasutamas. Sel moel
käituja näeb teist negatiivses rollis oleva Valena ja ennast
positiivses rollis oleva Õigena. Õigena on tal õigus oma, suhtest
tulenevale, rollile ja teisel ei ole õigust seda ära võtta –
teine ei tohi ära minna ega ennast valida – teine peab kohale
jääma selleks, et enese kohta infot jagaja saaks oma rolli edasi
kanda - see tähendab - seda enese huvides ära kasutada.
Teisele, kui enese ärakasutajale, osutaja käitub sel moel, sest ta
tunneb, et temale on, EI öeldes, liiga tehtud – tema ju panustas -
tema saab näidata ning ette lugeda, mida ja kui palju koguseliselt.
Selle kokku kuhjatud suurusega näib ta olevat ostnud teise endale –
ta teeb teise enese võlglaseks, et too annaks tagasi selle, mida ta
vajab – temale kuuluva rolli, kui iseenda.
Sel moel suunab ta teise ehk nö ühise tähelepanu – enese, kui
inimese, valikutelt ja tegudelt sinna kohta, kus saab, teisega võrdlemisel, tuua välja tema
paremust - tema raha, aega ja tööd. Inimene, kes usub, et tema on
kaotanud oma väärtuse, näitab ette materiaalse maailma väärtused
– need on vastuvaidlematult ja üheselt mõistetavad ja kokku
loetavad – nende väärtus ajas ei kao – neid saab kokku liita,
ümber arvutada ja, olenevalt asjaoludest, ka kõrgemalt hinnata.
Tähelepanu suunamise võtab inimene ette siis, kui ta kogeb ennast,
enese jaoks, vales rollis olevana ja selle jaoks, et ennast paremini
tunda ja tugevamat trumpi omada, annab ta endale võimaluse – ta
võrdleb - ta näitab ennast paremana ja teist halvemana – ta
tõestab, kuidas tema faktid on nii tugevad, et teine ei suuda neid
väärata – teisel ei ole sellel suunal samaväärset vastu panna.
Ennast tõstes vähendab ta teist kordades – ta näitab, et teisel
ei väärtust – tema ei näe seda.
Ennast, enesega seonduvate väärtuste toel, tõstes saab ta endale
rolli, mida on parem kogeda - tal on olemas suurus, milles,
teisest ja ka lagedale toodud valest iseendast, üle olla. Oma teoga
muudab ta ennast, enese ja pealtvaatajate silmis – sel moel suudab
ta käimas olevas protsessis ellu jääda ja samas loodab ta loole
teistsuguse lõpu hankida. Tema vaidlustamatut väärtust tunnistades
valitakse ta tagasi kahte ühendavasse rolli – argumendid annavad
selleks õiguse ja põhjuse – teine hindab teda taas kõrgelt.
Sel moel teeb inimene, kes tegelikkuses ei usu, et teda, tema enda
pärast, valitakse – kui tema maksab peo kinni, siis on tal olemas
tõestatud väärtus, millega tema kontrollib olukorda, ostab endale vajamineva ja tagab selle olemas olemise – temale on koht olemas.
Sel moel teeb inimene, kes tegelikkuses ei mõista koos olemise
sügavamat sisu ega näe selles enesele, kui inimesele, võimalusi
ning ega ole ta võtnud vastutust iseenda eest, ei inimesena ega ka
ühisega seonduvas.
Inimene oli oma kohal ning panustas oma aja ja ressurssidega, kuid ta
ei panustanud enese, inimesena, kasvamisse teise inimese kõrval ega
ka olemas oleva ühenduse alles hoidmisesse – tegelikkuses ta sõdis
teisega enese pärast – kaitses enese piire ja õigusi – hoidis
teist enesest eemal. Tegelikkuses ta ei vaadanud enese sisse ega
mõistnud enese isiklike piiride mõju toimuvale. Tegelikkuses
„kaotas” ta valusad teemad, vaikis olulisest ega otsinud päriselt
lahendavaid lahendusi, vaid hoidis alles näilist välist –
koltunud piltidega raame, mille sisu oli ammu auklik ja paigatud.
Enesele olulise rolliga samastumine tähendas enesest teadliku
inimesena olemise ja väljendumise kadumist/ vältimist - see
tähendas, et samal moel nagu iseendaga, ei valinud ta ka teisega
avatud ja ausat kontakti – ta oli kohal ja täitis oma osa – ta
oli kohal rollina ja selle piirjoontes nähtaval, kuid ta ei
hoolitsenud ega seisnud selle Meie eest, milles ta osales – ta ei
valinud teist, kui inimest, vaid hoidis alles võimalust, mis tagas
talle vajamineva rolli.
See, kes enese poolt antud väärtused toob välja selleks, et teist
vähendada - ei saa aru ega üle sellest, et teine enam ei vaja teda
– teine on nüüd ise ega ole enam sõltuv. Olles ise elanud
olulise rolli sõltuvuses/ olulise rolli piiratuses - oli ta hoidnud
teist enese rollist tulenevas sõltuvuses ja sama nagu iseendaga
valinuna - tema vastuseis, iseenda kui inimesena kasvamisele,
tähendas, et ta ei toetanud ka teise kasvu – ta hoidis teist
tagasi ja enesele allutatut piirides, et mitte kogeda enese piiratust
ja vähemana olemist – sel moel oli ta vältinud enese tundeid,
millega tema ise ei tegelenud, kuid nüüd said need teda ikkagi
kätte.
Toimuv on rolli seotusest tuleneva suhtega seonduva muutusega kaasnev
– kui üks enam ei taha, siis teine enam ei saa – see, kes enam
ei taha, valib senise lõpetada, et sel moel teha teoks muutnud/ muutunud enesega kooskõlas olev muutus, kuid
see, kes ei saa vanal moel jätkata, kuid tahab vältida muutust
enesega seonduvas, kasutab uue ja ohtliku olukorra lahendamiseks vana mustrit,
mille järgi enese tunded on teise süü – kõige põhjus on
teises.
Vana muster läheb kasutusse, sest sel moel loodetakse vältida
muutust – sel moel valib inimene, kes on senini vältinud muutusi –
ta on kannatanud valet ja kohanenud ebamugavustega, kuid ta ei ole
teinud sammu, et enese tegelikkuses midagi muuta selleks, et
tegelikkuses midagi muutuks – tema ei saa muuta, sest ta on suletud
anumas, millest puudub väljapääs – tema peab ja tema ei saa ning
enesega seonduv vale on samas olijate süü – nemad kiusavad ja
segavad ja võtavad vähemaks ning kasutavad ära.
Jep – see inimene ei ole vastutav enesega seonduva ja toimuva eest
– keegi teine on - tema enese poolt, temale endale, ette kujutatud
Maailma pilt annab talle vastutusest vabanemiseks põhjuse. Jep –
see on inimene, kelle isiklik piir on saanud takistuseks – ta on
sama Lapsega, kelle jaoks muutus tuleb läbi Olulise Teise – läbi
Õige Olulise Teise. Lapse eest hoolitsetakse, toimuvat pehmendatakse
ja ebamugav vaigistatakse. Lapse elu tehakse elamise vääriliseks - teine annab lapsele, tema olemisele ja olemas olemisele loa ja tähenduse.
See inimene, kes ei ole valmis muutuseks, mis tuleb läbi tema enda -
on ootel, et ümbritsev muutuks ehk korrastaks ennast sel moel, et temal endal ei tuleks midagi
eneses muuta – tema saab olla iseendana. See tähendab, et just
sellise kogemuse ta saabki – ümbritsev muutub ning puutub tema
vastu või läheb eest ära - tema püsib pingsalt samana ja ootab,
kuid Maailm ei muutu ega püsi paigal temale vajamineval moel.
Vältimaks muutust eneses – kohanemist, nõustumist, vastu võtmist,
lahti laskmist, ümber mõtestamist, teadvustamist – proovib ta enesega seotud Maailma ja teisi muuta –
takistada nende kontrollimatut ise olemist ja valimist. Kui
sõltuvuses hoidja mõistab, et teisel ei ole hirmu tema kaotamise
ees ja teine saab ise Maailma sees hakkama – siis ta saab aru, et
otsest sõltuvust näitav trump enam ei tööta ja ta käib välja
järgmise – inimese isikliku osa, omaenese teekonnast, olematuks
vähendamise – sel moel edastab ta info - minu poolt antu oli Sinu
olemas olemise võtmeks.
Ilma minuta oleksid Sa olnud EI-keegi - Sind ei oleks olemaski –
mina tegin Sinu – minu panus, Sinu jaoks, andis Sulle selle
võimaluse. Nüüd, kus Sa oled kõik võtnud ja enam ei ole võtta/
enam ei taha - lähed Sa minema – oled häbitu ja tänamatu. Vaata
ennast – Sind ei ole kellelegi vaja – mitte keegi ei taha Sind
sellisena – Sinu endana, ilma minu poolse väärtuseta, ei ole
Sinul väärtust.
Need väited on katse süüd osutada ja häbi tundma panna – teisel ei ole
õigust ennast valida ega ole teisel väärtust enesena olemas olla.
Inimese maha tegemine edastab infot – Ära ole iseendana ehk ära
ole inimesena – ole rollina – rolliga ning rollis olevana ja
rollis olevaga tulen toime! Selle taga on uskumus - Mina olen olemas siis,
kui teine on olemas! Hirm ja paanika - Kes ma olen siis, kui teist ei
ole – Kes ma olen siis, kui teine on teine?
Inimene, kes valib rollide Maailma, on sideme enesega kaotanud - tema
on see, kes on olnud teda vähendava rolliga teiste poolt samastatud
ja ka ise sellega samastunud - nüüd vajab ta endale teistsugust
rolli, et olla teistsugusena, sest senise rolliga kaasnenu tegi valu –
see roll oli põhjus, miks kellelgi teisel oli õigus temale haiget teha ja
teda kannatama panna.
Isikliku piiri olemas olemise tõttu – enesega seonduvast vastusest
vaba lapsena - inimene ei tea või ei arvesta inimeseks olemise tõega – roll on inimese valik ka
siis, kui teda selle kandjana nähakse ja sellisena koheldakse –
tema ei pea valima enese jaoks vales rollis väljendumist. Tema ei
ole roll – tema on inimene, kes ise valib endale väljenduse ja
olemise. Tema jääb igas oma rollis olevana ja väljenduvana inimeseks, kes vastutab iga enese rolliMina poolt astutud sammude eest.
See inimene ei mõista, et roll, mille ta saab teisega koos olles, ei
ole tegelikkuses see väärtus, mille kaotust ta kardab – see on
tema võimaluste kohane roll, millega ühes saab ta endale kinnituse
– tema on normaalne – temal on väärtus, mis tõstab ja tõestab
tema väärtust. Selle uue enese väärtusega on ta ühiskonnas/
keskkonnas nähtaval – sel moel saab ta enese möödunust vabaks – siis tema enam ei ole enese vana ja vale Mina.
Rolli vajav ei näe ennast ega oma rollipartnerit inimesena, vaid
vahenditena. Isegi siis, kui talle ei sobi rollipartner või rolliga kaasnev,
siis ta ei saa sellest seotusest keelduda – ta on selle seotuse
vang, kes ei saa endaga seonduvat muuta, sest ta ei saa enda motiive
nähtavaks teha - ta peab maksma iseendaga ja selle eest paneb ta maksma oma rollipartneri - ta elab ennast tolle peal välja/ näitab endaga toimuva selle teise süüks.
Senikaua, kuni inimene püüdleb tema jaoks saadaval olnud rollist saadava väärtuse poole, on tema sees alles tema vana Mina –
tema traumaatilised mälestused hoiavad vana rolli, kui teda ennast, ikka veel alles - selletõttu peidab ta sellist iseennast ega ava ennast ega näita ennast ega tee oma
tegelikke piire nähtavaks.
Enesega seonduvas muutust vältiv inimene soovib vältida valgust –
ta on nõus ka enesele mitte vajalikku ja isegi enese jaoks valet
suhet alles hoidma – ta kardab muutuste protsessi ja selle tulemust
– ta kardab enese, kui inimese, tegude ja valikute päevavalgele
tõusmist – tegelikkuses kardab ta oma vana rolli – et see tema
ongi päris tema ise. Ta ei mõista, et inimesena kasvamine näitab
inimese tegelikku teekonda – tegelik muutus näitab eilse ja oleva
vahet – eilne oli kogemus, mis andis võimaluse õppida – olev
saab olla läbitud õppetunnile järgnevad sammud.
Suhted, mis on põhinenud allutamisel, vähendamisel ja valel,
lähevad katki valusalt – need ühendused lõhutakse ära ja sellel
hetkel, kui senisest keelduja püüdleb vabaduse ja valguse poole
ning muutusest keelduja teda takistab ja selles protsessis osalemast
keeldub, ei ole seal kohta üksteise toetusele ja mõistmisele –
viha ja valu on tõenäolisemad tunded, mis esile tõusevad ja teist
vaenlasena näitavad – viha annab jõudu – ühele, et ennast
lahti murda ja teisele, et senist alles hoida või muutustega seonduvat teist enesest lahti murda.
Enese tunnetele vastava info sõnastamine – mind on ära kasutatud
ja teine on seda teinud - see on vastutajale osutamine. Enese jaoks
lahenduse otsimine. See on info edastus teisele - usu seda, mida
räägin ja kuidas näitan – usu selleks, et Sina vajaksid mind.
Vaja mind – näita mulle seda, mida mina vajan – näita, et olen
rollina väärtuslik - näita mulle minu väärtust - tõestad sellega, et olen endine ehk möödunuga võrreldes muutunud.
Kui on mõistetud, et teine ei jää, siis vähendades selle teise
väärtust, annab inimene ise endale sõnumi – Mina ei tahagi Sind,
sest Sinu väärtus oli ainult see, mille mina Sinu sisse panustasin
– minule ei ole Sind vaja! See sõnum aitab näha toimuvat nii nagu
see olnuks inimese enda valik – tema ei taha seda teist ja
sellepärast lükkab ta selle teise endast ära ning endaga
seonduvast välja.
Sel moel enesega toimuvat mõistev inimene ei hinda enese tegelikkust
– ta ei väärtusta olnut ega näe möödunus enese kasvamise
teekonda – ta ei näe väärtusena seda, millised võimalused temal endal selles rollisuhtes olid – mida tema ise, tänu sellele, et tal oli
just selline rollipartner olemas, kogeda ja enesele vastu sai.
Enese kaotust kogedes kahetseb ta seda, et tema panustas tühja –
ta ei saa omada oma rolli ja sellega seonduvat siis, kui teist ei ole. PS teine võib ja saab olemas olla ja rollide ühendus ei kao ka kuhugi, kuid teist ei ole olemas siis, kui teine ei ole Õige partner Õigele rollile. Seda uskumust alal hoidev inimene kaotab taaskord oma väärtuse
ja süü selle eest langeb teise õlgadele. Mõistmata tegelikkust
tõstatab inimene erinevate väärtuste teema – ta vähendab teist
sel moel vähemaks, et see oleks vähem sellest iseendast, kellena
tema ise ennast kogeb ja näeb - Sina oled väärtusetu – ainult minu poolt
antul oli olemas väärtus.
Tegelikkusega manipuleerija jätab enese osa loost välja – ta
vähendab ja muudab seda. Just selle sammuga viib ta toimunu/ toimuva
tasakaalust välja – kõik vale on kellegi teise poolt tehtud ja
tema vastu tehtud – ta ei näe ega tunnista enese osa loos – ta
ei võta enese teekonda vastu. Teda ei ole seal, kus tema tunded tegi koosolemise põrguks. Teda ei ole seal, kus tema sõnad
muutsid loo kulgu – teda ei ole seal, kus tema teod lõpetasid
ühise tee. Ta keeldub tunnistamast tõeks seda, et ta oli
nähtaval – tema poolt valitav ja tegelikkus olid näha - tema teod ja valikud edastasid tegeliku tema kohta käivat infot. Kuid tema ei tunnista seda enesega seonduvaks, vaid teise väljamõeldisteks, sest tema peitis ennast rolli taha ega
näidanud end välja inimesena.
Inimeste vaheline ja inimese sisene segadus ja mõistmatus taandub
olemas oleva info väärale käsitlusele – üks osapool vajas
rolli, kuid ei inimest ja teine osapool tahtis selleks, et rollis
edasi olla, töökorras olevat kontakti teise inimesega. Selle jaoks,
et koos olemine parem oleks ja paremini välja tuleks, oli vaja seda,
et inimene tegeleks iseendaga - võtaks vastutuse oma isiklikest
piiridest tulenevate takistuste eest – tunnistaks nende olemas
olemist ja tahaks ise nendega seonduvat muutust, et olla parem selleks,
et olema saaks parem – mõlemale.
See inimene, kes valis endale rolli/ kes oli nõus sünniga kaasnenud rolliga selleks, et tagada enesele vajalik olemine – ei valinud ega
vajanud teist, kui inimest, enesega ühte ja kõrvale - tema ei plaaninud selles suhteseoses inimesena kasvada ega teise kasvamisse panustada - tema tahtis
omada võimalust, kuid ta ei tahtnud muutust – see seotus oli temale vajamineva rolliMina
kinnitus ja selle nähtavaks tegemise võimalus.
Tavaliselt saavutab inimene enesele vajaliku iseendana olemise sõltuvussuhtes - mingi kindel roll annab selleks võimaluse - selles kohas, kus keegi teine on temast sõltuvuses, saab tema määrata ja valida, kuidas ja kellena see teine teda näeb ja kohtleb. Sellise lahenduse põhjuseks on see, et tema enese vale Mina sai alguse sõltuvussuhtes - seal ja siis valis keegi teine, kuidas ja kellena teda nähti, esitleti ja koheldi.
Seal ja siis osaks saanud tähelepanu suund muutis teda - olevas tähelepanu suunamine näitab kätte õige tähelepanu suuna, et tema saaks võimaluse muutuseks. Kuid möödunuga samasuguse lahenduse kasutamise peamine ja olulisim punkt on selles tõsiasjas - kellena, siis ja seal, inimene ise ennast koges - tema ise nägi ja koges ennast enese jaoks valena nende kogemuste tõttu, mis talle osaks said ja enese poolt läbi kõndimata tunnete alusel.
Laps on vanemast/ täiskasvanust sõltuvuses - kui suurel inimesel on olemas selline enese muutuse kogemus ja uskumus olemas, siis ta kasutab võimalust ja lapsest saab tema uue rolliMina kinnitaja. See tähendab, et ta kaotab lapse eneseteadlikkuse ja kasutab tema vastu vaimset/ füüsilist vägivalda. See tähendab suurt tõenäosust, et laps ei saa enesele vajamineval moel Laps olla ja ta püüab seda saavutada hiljem ja teistes suhetes. See tähendab, et laps ja vanem ei kohtu inimestena - laps ei ulatu oma emani/ isani, kui inimeseni, sest need on oma rollist sõltuvuses. See tähendab, et nemad, inimestena, ei võta oma rollis tehtud sammude eest vastutust.
See tähendab, et traumaatilise kogemuse tagajärjel võtab laps samasuguse mustri enesega kaasa. See tähendab, et suure tõenäosusega saab tal olema partner, kes temaga sama üritab teha või kellega tema ise samal moel üritab teha. See tähendab ka seda, et on üsna suur tõenäosus, et tema ise oma laste puhul sama kasutada valib.
See muster kordub seni, kuni ei ole mõistetud toimuvat ega ole võetud vastutust enese, kui inimese, kes ise valib endale rolle ja ise valib enesele valitud rollides väljendused, eest. Sama oluline on see, et ollakse nõus tegema tööd nende isiklike piiridega, mis takistavad enese inimesena kasvamist. See tähendab, et ollakse valmis tegema enesega seonduvas muutusi selleks, et teisel enese kõrval oleks parem - arvestatakse selle teise, kes kogeb seda koosolemist reaalselt, infoga, sest väärtustatakse selle inimese olemas olemist enese elus.
Mida ja kuidas mina ise mõtlen ja tean enese kohta – manipuleerivast
keskkonnast pärit inimene on sageli ja ääreni täidetud teiste
inimeste sõnade, uskumuste, arvamuste ja tahtmistega – tema sees
on pildid ja teadmised iseendast teiste vaadete järgi. See tähendab,
et ta on omaks võtnud vale iseenda – see tema ei ole tegelik tema.
Manipuleeriv minevik tähendab, et inimesel puudub kontakt iseendaga
– eriti räigetel juhtudel ta keeldub enesest, sest ta ei taha olla
see, kellena teda on nimetatud, vaadatud, kõnetatud ja koheldud. Ta
tahab sellise iseenda enese sisse ära peita – varjata selleks, et
unustada. Ta tahab olla parem endast – ta püüdleb sellise iseenda
poole – ta võib suuta näida eilsest paremana – ta võib leida
peegleid, kes kõnelevad talle head ja näitavad teda priimana - kuid ta ei ole kunagi vaba, sest ta teab enese sees peituvat tõde - temal on minevik.
Inimene püüdleb selliste peeglite ja tähelepanu poole, kes annavad
talle vajamineva iseenda, kuid ega olev ära ei kao – see möödunust
kaasas olev tema, kes elab enese sees, on endiselt alles. Inimese
suurenenud ja kindlale vaatenurgale suunatud tähelepanuvajadus annab
märku sellest, et ta püüdleb ühe tähelepanu poole selleks, et
vältida teist. Justkui looks tähelepanu teda olema – annaks
võimaluse olla vajamineva enesena või sunniks olema iseendana.
Olles suunatud väljapoole – välisele olemisele ja väljendumisele,
et saada tagasiside – kontrollib inimene enese õigena olekut –
tema peab olema vormis ja sobiv – tema väline nägu ja vorm ja
olemine peavad tegema teda heaks ja ilusaks ja õigeks. Kõigeks
selleks, kes ta enese minevikus ei olnud – olla ei saanud, sest ta
pidi olema see, kellena teda tunnistati – temal ei olnud
teistsuguseid peegleid.
Sellisel inimesel on loo lahendus teada – võtmeks on tähelepanu –
tema vajab tähelepanu, et vältida tähelepanemist. Kõik taandub
enese algusesse – tema ei olnud seal see, kellena teda vaadati ja
kõnetati ja koheldi ja esitleti – seega ei ole tema ka see,
kellena ta ennast olevas ise esitleb ja, kellele tähelepanu vajab –
see on möödunu vastand – ta peab suutma olla see, kes ta ei ole.
See tähendab, et tal tuleb tagasi minna ja ise ennast valgusesse
tõsta – vaadata otsa tegelikule iseendale. See tähendab, et tal
tuleb teha vahet tegelikkusel ja kaalutletud manipuleerimisel –
igal suunitletud sõnal ja pilgul ja teol oli olemas oma eesmärk ja
see ei tähendanud head ega toetust temale – kasvamisele iseendana - käsitlemine tagas, et ta püsis ette antud piirides ja kätte näidatud raamides.
See tähendab, et tal tuleb tagasi minna ja, iseendale ning teistele kuuluvas vahet tehes, kustutada ära need
peegeldused, mis ei ole olnud tõesed, kuid mida ta oli uskunud
eneseks. Petlike peegelduste kadudes jäävad alles enese teod ja
sõnad ja olemised.
Nüüd on aeg vastata küsimusele - mis on olnud
sel moel hirmutavat ja masendavat, et inimene valis teised ja jättis
iseenda – see on olnud võimetus saavutada õige iseendana olemist
– manipuleerimist kasutanud teis(t)e sõnade ja tegude kaudu anti
edasi info – Sina oled vale – mina ei vali Sind, sest Sa oled
vale – mina ei anna seda Sinule, sest Sina oled vale – mina ei
jaga Sinuga, sest Sina oled vale – mina ei võta Sind kaasa, sest
Sina oled vale – mina ei taha Sind näha, sest Sina oled vale –
meie jaoks oled Sa vale - aset leidnu on Sinu süü, sest Sina ise oled vale.
Sõna VALE – sisaldas kõike, mis ja kuidas oli võimalik olla ja teha ja valida –
tähelepanu oli pidevalt ja jõuliselt suunatud valena olemisele –
õigena olemist ei õnnestunud saavutada, sest see ei kuulunud selle
mängu juurde, milles osaleti – loo tegi lahendamatuks see, et
tegemist oli enese eluga. Manipuleerivate inimestega ühes ei
saanud olla inimesena, vaid nendega koos olemiseks tuli osaleda rollina – Vale sobis põhjendama
teistega toimunut ja nende isiklikke tundeid – keegi pidi vale olema, et anda
selgitus, miks oli nii nagu oli – Vale olemas olemine andis, kellelegi teisele võimaluse olla Õige.
Kusagil oli algus ja, milleski oli ka põhjus – teis(t)e teed ei
ole enese omad ega vastutada. Enese valikud ja sammud on enese poolt
teoks tehtud – neid ei saa olematuks muuta, kuid neid tuleb vaadata
selles ajas ja hetkes toimuvatena, milles nad olema said ning arvesse võtta ka neile järgnenut – millise teekonna on inimene
läbinud ja millise iseendani kõndinud – kas ta on ennast ja oma sammude tagajärgi enesele mõistnud – kas ta valiks uuesti sama või mitte
– kas ta kahetseb ja näeb enese osa teisega seonduvas või mitte.
Minevik on möödunu – enese olevik näitab ette tegelikkuse.
Möödunule ennast kaotanu kardab seista iseendana siis, kui tema
peal on plekid – ta ei ole enam valge ega puhas – tema ise
on ennast ära määrinud. Möödunut olematuks ei ole võimalik teha
– seega ei kao ka plekid ära – inimene saab vale iseenda ära
kaotada - valida endale rolli, millele tähelepanu püüda.
Seda lahendust oli vaja nende hulgas, kes jäävad osutama plekkidele - nad ei vaata inimest
ja tema teekonda, vaid näevad ennast – kindla rolliga samastatud inimese olemas olemine
annab neile enese jaoks vajaliku info – siis saavad nad olla iseendana
– enesele vajamineva rollina, sest nad ei ole enese möödunust veel välja kasvanud - nad vajavad selle alles hoidmist.
Sellest, et inimese sees toimub vastuseis, annab teada põletiku olemas
olemine kehas – midagi on valesti ja sellega tuleb toimetada.
Aktiivsesse faasi jõudnud protsess toob kehale mädased vistrikud ja
paised – teema tõuseb nähtavale - plekid on päeva valguse käes - olemas olevat ei saa enam varjata.
Paise/ vistrikuga kohtumisel avaldub tõeline hirm - et olengi selline, et jäängi selliseks, et kaotangi olemas oleva siis, kui olen nähtaval päris iseendana - siis mind ei valita - minust öeldakse lahti. Enese inetus on kõigile näha
– paised ja vistrikud aitavad tõe lagedale toomisele kaasa. Paised moonutavad välimust – inimene ise saab muuta enese kohta mõeldavat – tema ise valib enese kohta käivaid uskumusi ja sõnu. Paise/ vistrik näitab, et inimene ei ole valinud ennast iseendana näha ega tunne ennast. Paise teeb nähtavaks sisemise koleduse ja vastikuse enese vastu – viha ja häbi ja hirmu enesena olemise pärast.
Põletik – ohu näitajad on üleval – ennast rünnatakse. Mädanemine on protsess – vana ja vale mädaneb ehk laguneb ära. Kelle sõnade ja pilkudega on inimene ennast vaadanud – kuidas on tema ise ennast kohelnud – enese sisse ära peidetud iseenda häbi on olnud tema enese valik – inimene ise on olnud nõus sellega, kuidas teda koheldi ja vaadati ning nimetati – tema ise uskus need tõesed olevat. Enese sõnad ja iseenda mõtted enese vastu – see on info enese
kohta.
Paisega/ vistrikega märgitud
inimene häbeneb ennast – ta kardab teise inimese pilku ja otsust –
ta kardab vastumeelsust ja eemale põrkumist – ta ei tea vastust
küsimusele - Kas Sa võtad mind vastu, kui Sa näed mind sellisena? Selles
räägib Olulise Teise tähelepanu järgne vajadus ja selle olulisus – Kui teine saab minuga
koos olla ja otsa vaadata ja lähedale astuda, siis ma sirgun ja avanen, sest järelikult olen ... - mis iganes head ja toetavat suudab inimene enese kohta välja mõelda ja öelda - kuid, kui ei - siis kängun ja varjun, sest järelikult olen ... - mis iganes negatiivset ja vähendavat suudab inimene enese kohta välja mõelda ja öelda.
Oluline on vahe tegemine – möödunus tehtud valik ja kasutusel
olnud käitumine ei tähenda tervikut ega lõpplikkust, vaid
õppetunni läbimise võimalust. Möödunule ja enese teekonnale tuginedes saab vahet teha valel ja tegelikkusel - manipuleeriva käsitlemise osaks saanu teab, et tema minevikus on valet ja on ennast – aset leidnust enese osa eraldamine tähendab, et tegemist on enese valguse kätte lubamisega ja käsil on tervenemine. See tähendab selja sirgu ajamist ja
iseendana olemist ka siis, kui paise moonutab/ pleekinud plekid
märgivad möödunut – see seal olin/ see siin olen mina – mina ei häbene
ennast – mina ise olen ennast ja oma teekonna vastu võtnud - ma ei ela möödunus - olen see, kes ja milline olen enese muutuvas olevas.
Enese möödunusse jääb inimene kinni tänu oma ehmatusele – Ka
nii on võimalik! Ka sel moel saab olla! - enese jalgu kammitseb
hinge kinni lööv avastus ja vääramatu tõde – enese kogemus
annab teada sellest, et isiklikult teda vähendaval/ teda puudutaval
moel saab Maailma sees olla ja on võimalik.
Kogemuse võrra rikkam inimene on korraga palju vaesem ning ta on
haavatud – tema Maailm ei ole enam kunagi samasusugune, sest selle
sees on keegi, kellel on võimalik korrata enese poolt tehtut ning ka
inimene ise ei saa enam samasugusena olla, kuna nüüd ta teab, mis
ja kuidas veel on võimalik.
Ehmatus tähendab, et inimene ei vaata enese loole sellest välja ja
kõrvale astununa ega kae seda uudishimuga – Ooo, ka nii on
võimalik – see on huvitav! Isiklikult võtmine tähendab, et
inimene reageerib toimunule – ta ei jää ükskõikseks, sest lugu
on seotud temaga – see tähendab tema jaoks midagi väga olulist –
üsna sageli tundub, et ka elulist – elu ohtu seadvat.
Laps, kes kogeb – minu ema/ isa suudab minule haiget teha - minu
ema/ isa saab mind karistada ja hüljata – minu ema/ isa tahab, et minul oleks
halb – see laps ei ole enam kunagi endine – temal on olemas info,
mis muudab teist inimest – see inimene kaotab sära ja saab juurde
tumedaid värve – see inimene ei tohiks olla kõige lähem või
seista kõige lähemal, kuid ta on endiselt läheduses, kus ta saab
lapsega seonduvat muuta ja kõigutada.
On üsna tavaline, et elu saab lapse seada olukorda, kus tema Ema/
Isa asemel seisab temaga vastamisi inimene, kes on valinud iseenda –
pannud ette mingi teise rolli näo või valinud teistsuguse sisu -
see uus keegi ei ole lapsega ühes paadis ega jälgi lapse huvisid,
vaid astub lapse vastu ja/ või jätab ta üksinda. Vanem rikub sel
moel turvalist ja tuttavat mängu - ta vahetab rolli ja kohtleb last
sellest rollist lähtuvalt nii nagu laps ise oleks muutunud.
Ehmatav on see lugu sellepoolest, et välised piirjooned ja ümbrus
on samad – ollakse kodus/ koos ja ema/ isa on kohal, kuid see
kohalolija ei ole kohal lapse jaoks ega tema, kui lapsega, ühes – see tõik suurendab lapse
ehmatust. Laps mõistab - minuga seonduv ei ole minu emale/ isale
oluline– talle ei loe see, mil moel mina temaga koos olles ennast
tunnen või kogen – emale/ isale ei ole oluline see, kuidas ja
millisena on minul teda kogeda. Iseseisvaks kasvamisega kaasnev paratamatus -
olen oma emast/ isast eraldi, sest ema/ isa ei ole minuga koos.
Ehmatust kogenud laps vajab selgitust – selget infot toimunu, kuid
ka sellele eelnenu ning järgneva kohta. Ta vajab teadmist selle
kohta, miks ja mis tegelikkuses toimus. On üsna tõenäoline, et
rolle vahetav vanem ei tee peatust ega anna selgitusi – laps võib
ju küsida või jääda, enese sees, selgituste ootele, kuid seda,
mida vanem endale ei tunnista, seda ta ka lapsele ei avalda – kuid
ta võib ja saab väita toimunu lapse süüks – põhjus oli lapses.
See on enese kasvamise jaoks väga suur samm, kui korraga on olemas
info - selles kohas, kus ollakse koos ja ühes, ollakse enese jaoks
olulises üksinda – on selgunud, et see, mis on enese jaoks vajalik
ja ka ühises võimalik, on oluline ainult iseendale – teisele
mitte. Enesega ja ühises toimuv ei ole teisele oluline sel moel, et
teine võtaks vastutuse iseenda ja koos olemise eest – teise tegu/
sõnad ei hoia, vaid lõhuvad lähedust ja annavad teada, et teine ei
taha sel moel kokku seotud olla.
Aset leidnu annab teada, et teine ei panusta ühes olemisse – see
teine kohtleb valesti st mitte ühte siduva rolli kohaselt, see teine
eraldab endast ja jätab üksinda, see teine ütleb, et tee siis ise/
ole siis ise. Kuidas saab olla koos, kui teine seda ei vali? See on
üsna keeruline ülesanne, eriti veel siis, kui tegemist on tõsiasjaga,
et elatakse koos ja ollakse sellest teisest, kes ei vali, sõltuv.
See vanem, kes ei ole võtnud inimesena vastutust oma rolli eest, see
vanem kohtleb seda last, kes temast sõltub, vähendavalt – ta elab
oma frustratsiooni ja pinged ja segased tunded lapse peal välja –
laps on nende põhjus – laps vallandab/ toob need oma käitumiste
ja tahtmiste ja tujude ja olemas olemisega pinnale – lapse pärast
on vanemal paha olla - laps ei arvesta vanemaga – sellise lapsega,
kes ei arvesta oma emaga/ isaga, ei saa vanem lähedane olla – ta
ei taha olla lähedal ja lapsega arvestav, sest talle on seda last,
kui vaenlast vaja.
Omal moel on oma vanemast sõltuva lapse suu suletud – laps elab
oma elu, ta tajub toimuvat ja ta kogeb enda vajadusi, kuid ta ei saa
endaga seonduvat muuta – ta ei saa muuta enese tegelikkust – ta
saab muuta iseennast ja leida endale lahendusi, mis on temale
võimalikud. Kuid temast ei ole võrdset vanemale – vanem ei asetu
tema kõrvale, et nüüd jagame ja kuulame ning arvestame
teineteisega – parandame teadlikult ühes olemise kvaliteeti.
Ka sellise kogemusega lapsed kasvavad suureks ja lähevad laia
Maailma oma isiklikku elu elama – see, mis jäi möödunus
õppimata, selle õppetunni saab inimene enese kestvas olevikus
kindlasti kätte – tema teed ristuvad manipulaatorite, türannide,
Ohvrite, Agressorite, Lastega jne – eesmärk on kasvada välja
sõltuvussuhtest ning valida enese piirid ja enesele suhted/ seotused, mis
paika pandud ja valitud enese teadlikkusest tuleneva selgusega.
See tähendab, et kui enese möödunus inimene vaikis, siis olevikus
ta enam ei pea sama tegema – selle jaoks, et saada toimuvas aset
leidva kohta ja tuleviku planeerimise jaoks infot, on võimalik teha
ennast teatavaks. Enesega toimuva ja suhte eest vastutuse võtja saab
olla see, kes - saades üksinda jääva ja välja jätmise kogemuse
osaliseks - ütleb toimuva välja – peatu(me) – muuda(me) – ära
mine ära/ ärme jätkame samal moel. Temas on olemas teadmine ja
tahe – muutus on võimalik ja see on oluline selleks, et ühine
tegelikkus saaks parem - mõlema jaoks.
Selle jaoks, et toimuks ka tegelik kasvamine ja sõltuvusest
vabanemine, on vaja möödunu kordust. Korduses mängitakse välja
kunagise ema/ isa osatäitmine – see, kes ei võtnud enese ja
lapsega seonduva eest vastutust, ei tee seda ka olevikus - muutuse
vastu seisja protestib – temale ei ole seda vaja, sest teema on
teises – teema on Lapses. Seega - valib ta öelda Ei – valib ta
minna ära – valib ta manipuleerida – valib ta olla agressiivne
ja teha vahe vahele – kõiges selles on sõnum sees - Sinu heaoluga seonduv ei ole
Minu tee ega Minu lugu.
On õige, et teema on Lapses – laps valis, oma möödunus, olla
lähemal, kui vanem sellega nõus oli – laps vajas, oma möödunus,
seda, mida vanemal anda ei olnud – laps tegi, oma möödunus,
ennast vanemast sõltuvaks – temal sai olla siis, kui vanem andis –
tema oli siis, kui vanem teda nägi ja kohtles – vanem, kes ei
kohelnud last väärtusena, oli olulisem, kui laps seda enese jaoks
ise oli – laps panustas vanemasse/ nende ühes olemisse ning see andis talle enda kohta
info – tema enese väärtushinnangute järgi tema ei ole väärtus, sest tema nõustub sellega, kelle jaoks tema ei ole armastust ja hoidmist
väärt – tema olemas olemine ja väärtus sõltusid teise inimese
tähelepanust ja vajadustest – kui teine valis/ tahtis siis oli,
kui ei, siis ei olnud.
Inimese elus ja kasvamises toimuva muutuse märgib ära oluline
murdepunkt – lahti murdmine toob kaasa lahti murdumise – see ei
ole Minu ega Minule, kus enesega seonduv ja ühine ei ole muudetav.
Kui on olemas reaalsus, mis ei ole hea ega hoidev, siis kohe
kindlasti see ei ole normaalsus. Kus kõrvu ei seista ja võrdsed ei
olda, kus õlga ei ole toetuseks ega info edastus ole aus, kus piire
pole paika pandud ja isiklikuga ei arvestata – siis selline
reaalsus on muudetav ja seda on vaja muuta, sest on olemas põhjus –
halb on olla, sest sellist ühes olemist valides ollakse nõus enese
vähendamisega. Sellise reaalsuse muutmise jaoks on vaja tõeliselt
tahta ja pingutada – uue koos olemise taseme valimine on võimalik, selleks on
koht ja on aeg olemas.
Ühel hommikusel tunnil lubasin vallanduda pisaratel, mis tõid välja
enese aja valu – sõnastasin läbi enese elu kestnud reaalsuse – parem
minule ja seejuures parem ka ühisele või minu parim võimalik ühisele oli vajalik olnud ainult
minule. Minu sõnum – kõnnime koos ja läbime õppetunni,
pingutame ja vaatame endasse – ei olnud kusagil ühine valik olnud.
Selle asemel valiti minuga manipuleerida, mind vaigistada,
vägivaldselt kohelda, naeruvääristada, valeks nimetada, eirata ja
välja jätta. Muutuse asemel oli valitud reaalsus ilma minuta.
Väga raske on olnud elada koos ja olla ühes inimestega, kes
tegelikkuses ei hoolinud ega arvestanud, kuigi väitsid ja näisid seda
tegevat. Valus, kuid ka vabastav, oli mõistmine, et olen üksinda - minule ja minu teadmiste järgi vajalik ja oluline ei olnud seda
teis(t)ele – mind sisaldav ühine oli olnud ainult minule oluline. Kogesin seda
hülgamisena, sest mind ei valitud. Aus enese vastus oli lõpetada ja
astuda välja ning minna ära ja ollagi eraldi – seda olen teinudki
– kuid kogesin seda hülgamisena, sest mina ei valinud.
Lapsed, kes ei ole õppinud vastutama - haiget saanud lapsed, kes
valivad enese - lõksus olevad inimesed, kes ei vali olla ausad –
kõik nad on need, kes ei hoia ega ehita ühist – nemad kasutavad
võimalusi ja tarbivad vajaminevat ning jätavad siis, kui tuleb
vastutus võtta – nad ei vali jääda kohale ja ennast nähtavaks
teha, sest see ei ole nende oma ja nemad ei pea, kui ei saa st ei taha. Nad saavad ennast ka nähtavaks teha, kuid nende sõnad lõhuvad illusiooni - minul oli kogu see aeg halb, mina ei tahtnudki, Sina oled vale olnud, keegi Sind ei taha jne.
Mõistmine – mina ja minuga seonduv, parimal ja arvestavamal moel, on
olnud oluline ainult minule. Kuigi ema saanuks olla ja panustada - ta
ei valinud seda teha. Tema parastas – ise Sina olid ja Sinu enda
pärast. Tema näitas põhjuse - minul ei olnud ega pea olema
Sinulgi. Jne. Jne.
Ema valis vägivalla ja õigustas seda. Tema valis nimetada
teeskluseks reaalse valu – katkise jalaluuga sundis ta läbima üle
kilomeetri maad mööda tänavaid, et seejärel bussiga traumapunkti
sõita. Ta valis villased püksid ahjukuumuses põlenud ihule. Ta
valis mind nimetada ajupestuks ja halvaks lapseks. Ta ei valinud mind, kui last, mõista ega minu teekonda, lapsena, toetada ega enese tegude eest, nendes lugudes, vastutust
võtta – tema kõrval olin mina ja minuga seonduv oluline mulle
endale. Tema pidi taluma ülekohtust kohustust. Minuga ühes ta ei
olnud vaba – temal ei olnud minuga koos parem ja enam, vaid alati
vähem ja halvem.
See ei olnud minu süü – tema ei valinud kasvada ühes –
isiklike õppetundide raskused ja valud valis ta minu süüks
nimetada. Meie ühine Meie oli oluline minule – ei temale. Valik on
igal inimesel oma – suhteid suhtlusetasandil hoidvale inimesele ei
ole suhteseotus ja suhte kestmine olulised – vahel on see tema
paratamatus.
Minu mõistes on olnud ühine ja alles jääv kõik see Meie, kes me
kokku sündisime. Andsin selle Meie alles hoidmise jaoks oma panuse –
vajaduse ilmnedes ja võimaluse olemas olemisel lõin selle Meie
jaoks ruumi ning hoidsin seda, et teine saaks sinna tulla ja selles
olla. Hoidsin seda ruumi selleks, et mina saaksin selle, mida vajasin
– teine on omal kohal seismas ja Meie-t tähistamas – olin
kaassõltlane – olin sõltuv teise sõltuvusest – vaikida tuli
sellest, mis oli selle teise jaoks vale.
Teise olemas olemine oli vajadus – siis ma ei ole üksinda – siis
ma ei ole hüljatud – siis ma olen olemas. Hirm, üksinda jääda
ja olla, takistas peatumast ja oma infot väljaütlemast – seisin
teise eest, et olla olemas enese jaoks. Sel moel ma ei jätnud
teisele tema õppetundi – võimalust teha ise oma valik teoks –
ma ei klammerdu – teine võib ära minna. Mina ei võtnud vastutust
enesega toimuva eest – arvestada olemas oleva infoga ja teha
otsused/ valikud selle järgi. Iseendale ära minemise lubamise
asemel valisin vaikimise, vaigistamise ja uskumise, et teine on
olulisem, kui mina ise. Selline lahendus oli ja on vale.
Laps, möödunus, ei ole sama, mis täiskasvanu olevas, kuid lapse
vajadused ja igatsused ja üleelamised käivad temas kaasas ka siis,
kui ta on suur, kes endiselt igatseb olla Laps. Käivad kaasas siis,
kui ta ei ole, endale teistsugust lahendust andes, ise vabastanud
ennast ootusest. Ootusest, et tema on Laps, kes on oluline, hoitud ja
armastatud ning temaga arvestatakse – kõike seda sel moel, et tema
sellest üheselt aru saab.
Igal inimesel on olemas mälestused valust, hirmust, solvumisest,
hülgamisest, kurbusest – need on reaktsioonid vahetule kogemisele
ja enesega seonduva reaalsuse mõistmisel. See tähendab, et suureks
kasvanud inimeses saavad alles olla soov ja vajadus, et enese
möödunus olnuks teistmoodi – kui varem ei olnud ja ei saanud,
siis nüüd saab – saab minna enese ajas tagasi ja lõpetada
sealses ootus – saab astuda enese mälestuse sisse ja muuta enese
valikut.
Minu sõime ja lasteaia aeg tähendasid viite päeva ja nelja ööd
nädalas. Mingil perioodil ootasin siis, kui varastasin hetki
lasteaia aknal, mil minust noorem viidi aiast koju või toodi sealt
aeda. Vajasin tulijate/ minejatega kontakti – vajasin teadmist, et
olen oluline. Enese igatsus mäletab, et vahel ma ei tabanud seda
olulist hetke või kasvataja oli jaole saanud ja saatnud mind
rühmaruumi tagasi. Enese valusad mälestused annavad teada, et nägin
tulijaid või saatsin pilguga minejaid, kuid - pilku ei tõstetud –
mind aknalt ei otsitud.
Minu reaalsus – minuga seonduv on oluline minule. Saan enese
tunnetega kaasneva info vastu võtta - kurbus, valu, üksindus,
kadedus, hülgamine, solvumine, kaotus – need olid märksõnad
enesega seonduva kirjeldamiseks. Muutus on võimalik – mina saan
minna oma elu elama – lähen teadlikult akna pealt ära ja sellega
lõpetan – teiste oluliseks tegemise – lõpetan nendelt enese olulisust tõestava info ootamise. Enam ei ole vaja minna ootama ja igatsema, sest see ei
anna minule vajaminevat. Minu elu toimub seal, kus mina olen - mängin teiste lastega ühes.
Aedadelt ja maja seintelt tuge otsiv mina ei oota enam, et ema
tunnistaks minu valu ja näitaks välja toetuse – võtaks takso või
tuleks appi. Lahendan isikliku loo ära nii, et mina ei panusta
teisele. See on iseendale mõistmise andmine – ema ei vali
teistsugust võimalust, sest ta ei taha – järelikult jään ainult
mina – kusagilt mujalt ei ole toetust tulemas – tuleb enese
jõududega sihtpunktini jõuda – sel moel pöördub tähelepanu
emalt ära ja toimub keskendumine enese tegevusele.
Tavaliselt astus ema trollis/ trammis/ bussis minust eemale ja valis
vaikida ning mitte ühes olla – astun ise eemale ja lähen mujale
seisma – teen seda just täpselt nii nagu me ei olekski koos. Mitte
minu juurest ei minda ära, vaid mina ise valin endale lahenduse –
olen nii nagu oleksin üksinda ja on oluline minule. Olen küll
üksinda, kuid ei samas – ei ole solvunud ega ootamas. Olen
paralleelses Maailmas – selles, kus on minule sobiv rahu olemas.
Kui peatus tuleb ja väljume, siis kõnnin rahvaga ühes temaga kõrvu, et koos
edasi minna.
Ema manipuleerib ja sõnastab huvitavaid väiteid ja/ või on
vägivaldne - lähen sellest kohast, kui on võimalik, ära – astun
teise tuppa ja võtan ette raamatu või käsile värvimise või
muusika kuulamise. Annan endale eesmärgi ja tegevuse – loon
enesele oma ruumi. Kui ei ole võimalik ära minna, siis vaikin ja
keskendun millelegi muule – sulgen silmad ja ümisen viisijupikest
– mis iganes. Ma ei püüdle tema poole ega proovi ennast
mõistetavaks teha – sellel ei ole mõtet, sest kuulajat ei ole.
Enesega seonduv on oluline minule – sellepärast lõpetan
teadlikult koos olemise. Võimaluse korral lahkun korterist.
Lõpetan ootused kõigis neis aegades ja kohtades, kus valisin uskuda, et mina
ei saa ilma teiseta – lõpetan ootused kõigis neis kooslustes, kus
valisin uskuda valesid selle asemel, et vaadata otsa tõele – teine
ei valinud mind – talle ei olnud oluline minuga koos olemine.
Kõikide nende uskumutse taga on olnud kunagine kogemus, kus tõepoolset
ilma teiseta oleksin jäänud olemata – kunagine abordi kogemus –
hilisemas ajas ei ole see uskumus enam paika pidanud – jään olema
ka siis, kui Olulist Teist ei ole – siis lihtsalt on teistmoodi.
Nii
pikale, kui ennast mäletan olen tundnud ennast hüljatuna – teise
inimese poolt ära tõugatuna. Olen kogenud ennast hüljatuna siis -
kui minule on selg keeratud - mind on välja jäetud - minule ei ole
vastatud - mind on üksinda seisma jäetud – minuga ei ole infot
jagatud – mind ei ole ühte olema kutsutud. Olen olnud, oma
uskumuse läbi, veendunud tões - Mina olen Hüljatud – olin
samastanud ennast oma kogemusega.
Hülgamine,
kui teoks tehtud akt, oli minu poolne tõlgendus teise inimese
käitumisele – see oli automaatne järeldus, mis tõi kaasa
sellisena olemise seisundi, milles tundsin hülgamisega kaasnevaid
tundeid – justkui oleksin Hüljatu nime kandvasse vanni sisse
kukkunud ja kõik selle nimega kaasnev korraga ja täiega minus
avaldunud. Vanni ääred olid kõrged ja vesi tegi need libedaks –
välja ei pääsenud – ulpisin enese otsusega kaasnevas.
Hüljatuna
oli mul paha olla, kuid ma ei peatunud, et aset leidva üle järele
mõelda – mis tegelikult toimus ja miks mina seda sel moel
tõlkisin. Kui inimene väga kindlalt usub midagi ja kinnitab selle
tõesena olevana, siis on põhjust küsida – miks ta vajab, et see
nii oleks – mida see olemine talle annab. Seega – miks oli vaja,
et mina oleksin hüljatud – mida see teadmine minule andis?
Hüljatuna
olemine andis iseolemise vabaduse ja põhjuse olla õige – kui mind
ei taheta, siis minul ei ole vaja olla ühes sellega, kes/ mis on
minu jaoks vale – olen üksinda ja seisan enese eest ja jaoks. Okey
– see oli lahendus, mis andis võimaluse, kuid küsimuseks jäi
see, miks ma ennast seejuures halvasti tundsin – miks oli vaja oma
tundeid reaalselt tunda ja nende sisse ära uppuda – uskuda täie
tõsidusega, et olengi hüljatud siis, kui mina ise seda olemist
vajasin.
Minu
uskumuse taga oli kunagine, ärevust ja hirmu tekitava emotsionaalse
fooniga, kogemus, millega ma olin kokku puutunud ja see oli minu
sisse jälje jätnud – tolle aja tunnete poolt edastatud info andis
mulle teada – olen üksinda jäetud = olen hüljatud – see oli
tolle aja teadlikkuse poolt antud vastus selle selgituseks, mis oli
minu osaks saanud.
Järgnevas
kasutasin sama markerit – märkisin hülgamisega ära need
kogemused, milles mind jäeti üksinda siis, kui vajasin teise
inimese kohal olemist/ enese kõrval seismist. Olin hüljatud siis,
kui vajasin teise inimese nähtavat ja tuntavat kohal olu – olemas
olemist, just nimelt, minu jaoks. Olin hüljatud siis, kui teine
inimene ütles minule ära või pöördus minu vastu – enam ta ei
olnud seal, kus ta oli olnud. Olin hüljatud siis, kui ema ei olnud
Ema, vaid see keegi teine, keda ei huvitanud minuga seonduv – see
teine tegi sõnade ja kätega haiget – see teine astus minu vastu
ja talle ei lugenud minu valu ega väiksus – selles hetkes Ema ei
olnud minu jaoks olemas ega kõrval seismas.
Hülgamist
kogenuna hülgasin enese jaoks vale – vastasin samal moel. See oli
lapse lahendus, kuidas enese olevas ellu jääda ja toime tulla
teadmisega, et ema ei ole minu Ema. Sellest sai püsiv käitumise muster –
enese möödunut mõistamata kasutasin sama lahendust kõikjal, kus
mind hüljati – mind ei valitud või minust öeldi lahti ja minul
ei olnud enese olevat võimalik muuta – teise inimese valik jäi kehtima
või ta ei andnud mulle uut ja vajalikku infot, et ta on mõistnud ja enam ei tee.
Hüljatuna
olemine ja hülgamise teostamine ei ole olnud head kogemused – minu
loomuses ei ole jätmist – olen kasvanud kohusetundlikuks ja
vastutavaks – tahan olla ja panustada parema olemise jaoks – ma
ei lase jalga, vaid seisan inimese kõrval – olen tema jaoks olemas
– otsin lahendusi ja võimalusi ja teen tööd tulemuse nimel. See tähendab, et sageli olen võtnud vastutuse ka teise ja teisele kuuluva eest.
Enese
kahestunud olemise tõttu olen põlenud, ängistatu ja vangistatuna,
enese sees siis, kui ma ei ole, olemas olevate andmete töötluse
alusel, saanud valida jäämist – hülgamist kogenuna olen pidanud
õigeks hüljata, kuid, kui ma ei ole suutnud/ ei ole lubanud endal
seda teostada - siis olen olnud rusutud ja masendunud ning otsinud
võimalusi, kuidas muuta olevat/ teist inimest – on olnud tõeliselt
raske, sest ma ei ole valinud ennast.
Olles
hülgamise teoks teinud, siis olen kahetsenud ja tahtnud tagasi minna
– olen ennast süüdistanud selle eest, et ma ei jäänud – olen
tundnud häbi enese valiku pärast ja hirmu enese teoks tehtud sammu
tõttu. Olen arvustanud ja hinnanud ennast valeks ja isekaks –
justkui minul ei oleks õigust ega luba valida ennast. See tähendab, et vaatasin ja hindasin ennast, kellegi teise sõnade ja tegude alusel - teiste poolt edastatud info alusel teadsin ju, kuidas ei tohi ja mil moel peab teisega arvestama ja teise jaoks olemas olema - ka ennast kaotades ja vähendades ja valu kogedes.
See
alaline võitlus oli loonud järgmise mustri – väga pikki perioode
olen enese sees tõestanud ja väidelnud – miks mul oli põhjus
hüljata ja miks mul ei olnud õigust seda teha. Olen üha uuesti
lapanud möödunut läbi ja andnud korduvalt endale ette infot, mille
alusel ma otsustasin valida – tõestanud, et olin õige ja tegu oli
vajalik.
Olen
rääkinud iseendale, et ma ei saanud teisiti, kuid samas kahelnud
eneses ja sõidelnud ennast – pidev süü tundmine, toimunu pärast,
ei ole lasknud vanadest lugudest lahti lasta – olen oodanud
vastust, et tegin õigesti – mul oli õigus hüljata ning samas
olen vajanud tegelikkuses aset leidvat muutust, et vana lugu saaks
teistsuguse lahenduse - siis ma ei pea inimest hülgama.
Eile
sain lõpuks aru – mõistsin ennast – kunagised traumaatilised
kogemused, mis sisaldasid jahmatavat tõde - olen üksinda, sest
teisele ei loe minu olemas olemine ega valu – ema tahtis minust
vabaneda siis, kui ta mind ootas – ta tegi ise midagi, kuid see ei
õnnestunud – alla aastasena ta sidus mu kättpidi voodi külge ja
kui ma ennast üle voodi ääre keerasin ning kättpidi rippuma jäin
siis, kuigi ta oli samas, koheselt ta appi ei tõtanud – ta vaatas vaikides ja lasi mul olla – vähe hiljem otsustas ta mind karistada ja
võttis vaikides mult riided ning jättis alasti tuppa – ta oli vaikides samas ja
lasi mul sel moel olla – nõks aega hiljem viskas ta mind, taaskord ilma riieteta, kõrgete nõgeste
keskele ja läks ise minema.
Mitte
ühelgi korral ei järgnenud kokku saamist ja koos olemist - kahetsust, rahustamist, hoidmist, lubamist - olnust vaikiti nii nagu seda ei oleks olnudki - elu jätkus argiselt. Ema tegi oma teod, sest ta tahtis ennast teoks teha – anda edasi
mulle oma info – tema ei taha mind – justnimelt mind. Emadel on
õigus oma info lastele teatavaks teha, kuid neil ei ole õigust seda
läbi füüsilise ja vaimse valu tegemise teha.
Hülgamine
tähendas tegelikkuses muutunud/ muudetud piire – inimese poolt
paika pandud läheduse astet ja suhte/ suhtluse sisu – seda, mil
moel ja millega ta oli valmis panustama ja millele, teisega seoses,
ta EI ütles. Hülgamine oli valulik ja ohtlik läheduse astme muutus
– teatavaks oli saanud info, et ema oli ennast asetanud sellele
kaugusel, et temaga ühes ei olnud olemas turvatunnet ja temaga
seotud suhtluses ei olnud arvestamist ega hoidmist – omal moel olin
ma temaga koos olles jätkuvalt üksinda.
Seda
mõistnuna vajasin iseenda, olemas olevaga, vastavusse viimist –
temale samal moel vastamist – samasugune kaugus ja sisu – kuid ma
ei suutnud seda, sest olin laps ja vajasin oma ema, kes oli samas
olemas – ma püüdlesin tema poole ja vajasin teistsugust infot –
fakte, et ta otsustab ümber, et ta mõtleb ümber, et ta vajab mind
ja tuleb lähemale, et ta tahab minuga koos olla ja seega ta püsib
minu kõrval – minu mõistes tugines meie ühine põhi meie kahe koos olemisele - see oli lapse normaalsus, et ta on oma emaga koos - kuid ma ei mõistnud, et see oli normaalsus, mis ei pidanud olema reaalsus.
Ajas sain üha uuesti kinnitust sellele, et tegelikkuses muutusi ei toimunud – me elasime ja toimetasime
samas ning ta suutis pealispinnal argisust säilitada, kuid ikka ja
jälle see pind murenes ning siis paistais välja tegelikkus – ka
tema oli järjekindel – ta jäi endale kindlaks lõpuni välja – alasti põlgus ja vastikus ja vale seda katma. Seega ma olin ja jäin hüljatuks - sel moel andsin endale teada tema tegelikest piiridest.
See
ei olnud mina, keda ta minus nägi ja see ei olnud minu häbi, mida
mina kogesin – see kõik oli tema enese info tema enda kohta –
tema ei suutnud ise ennast vastu võtta ja mina tõin selle poole
temast esile – tema sügavamad kohad ja pimedamad nurgad – tema
valu ja viha ja raev ja häbi ja kahetsus.
Kuid ta oli osav – ta
jättis väga tõepärase mulje, et see kõik olin mina – mina ise
olin põhjus, miks tema nendes tunnetes väljendus – need kaasnesid
minu sünni ja olemas olemisega, kuid need tunded ei olnud mina. Mina
tähendasin kaotust – ma ei olnud väärt tema panust ja aega –
ta ei saanud sellest suhtest enese jaoks vajalikku ega vastust – ta
ei tahtnud seda, mis oli minul anda. Kuid see ei tee mind valeks ega
väärtusetuks – mina lihtsalt olin talle lähemal, kui ta talus ja
tegelikkuses endale soovis/ vajas.
Mina
ei olnud ega ole hüljatud – see oli lapse mõistmine, mille enesele selgituseks andsin – see oli vahe sisse tegemise ja piiri
ette panemise kogemus – see oli kauguse mõiste, milles oluline
suhe tegelikult asetses. See sõna andis edasi kogemusega kaasnevat
valu ja hirmu ja mõistmatust ja samas ka lõplikust – teoks tehtud
otsust.
Mind
ei hüljata ja mina ise ei hülga – need on muutunud/ selgeks
saanud/ teatavaks tehtud isiklikud piirid, milles suheldakse ja
kaugused, mis inimeste vahele jäävad. Selginevad piirid ei tähenda hülgamist, vaid
muutust läheduses ja sisus – olin ise mitte asjakohaselt asetunud või
teine oli seda teinud – avalikuks/ teatavaks tehtud info andis
juhtnöörid, kuidas ennast korrigeerida – ei saa olla lähemal,
kui teine seda on, sest vale lähedus kajastub kogemustes – teist/
ennast on liiga palju või liiga vähe – esile tõusevad vajadused või avaneb vastumeelsus/ viha.
Mina
ei hülga inimest – valin temaga, enesele teatavaks ja selgeks saanud info
alusel, enese jaoks sobiva kauguse – suhtlemise vähendamine,
kindlatesse piiridesse viimine või ka lõpetamine ei tähenda
hülgamist – ma ei jäta teist inimest hätta või viletsusse –
mina ei vastuta temaga toimuva ega tema isiklike valikute eest, kui see ei kuulu
minu kohustuste hulka. Toetan piiride taha jäetud/ jäänud teist siis, kui see on vältimatult vajalik
või ise valin seda teha. Samal moel on ka suhtlemisega - vältimatu, välditav, keeldumine, nõustumine enesega arvestades.
Piiridele kindlaks jäämine ja teise
omadega arvestamine ei tähenda, et minu elu oleks ohus – mina ise
vastutan enese eest ja olen enese jaoks olemas siis, kui mina ise ei hülga
ennast – üksi jäetuna külmetasin seni, kuni panustasin sellesse, kus kohas ja selle
hoidmisele, kelle kõrval ei olnud minule, kui minule, tegelikkuses kohta – võisin samas olemas olla, sest mingi
ühise nimetaja alusel oli mõlemal õigust/ põhjust samas olla - see oli võimalus olla Meie - kuid piirid näitasid, et me ei olnud koos selle Meieni
kõndinud – teist ise valimata jättes või enese valimatust kohates, olime jäänud eraldi seisvateks Minadeks ja toimuv endiselt Minu ja Sinu looks.
Inimene ei
saa emana/ isana olla, kui ta inimesena ei oska – inimene ei saa emana/ isana jääda olema/ tegema/ väljenduma, kui
see ei ole selle inimese tegelikkus. Inimese isiklikud piirid tulevad läbi lähedase suhte ja seotuse avalikuks - see on põhjus, miks suudab Ema/ Isa oma Lapsele haiget teha ja tema valu pealt vaadata.
Inimesed, kes ei ole võtnud vastutust enesega seonduva eest, poevad oma rollide taha - nad vajavad rolli, mis annab neile õiguse olla Õige - roll tagab puutumatuse - nende vigu ei tohi vigadeks nimetada ega inimest nende tegemise eest vastutust võtma suunata. Kui üks roll enam ei päde või ei pea, siis valivad nad endale teise või kolmanda rolli, milles saavutada enesele vajaminev - sel moel kaovad Emad, Isad, Lapsed, Õed, Vennad, Tädid - asemele tulevad Vanainimesed, Lapsed, Päästjad, Süüdistajad, Ohvrid, Agressorid, Süüdimatud, Pilkajad, Kohtumõistjad jne.
Enamiku lapsepõlve traumade sisu on üsna üks - laps kohtus inimesega, kuid
vanem/ täiskasvanu jättis oma inimnäoliste tegude eest vastutuse võtmata – ta
nimetas need teod ja väljendused lapse süüks ja enesele kuuluva rolli õiguseks.
