Olulise sõna puudu jäämine

 

Viha - Solvumine – Kurbus – tunnetega toodud sõnumid – Minu Maailm on häiritud – Mina ei taha, et oleks nii nagu on, kuid Mina ise ei saa seda korda teha – Mina ei saa enese sees olevast rääkida, sest mitte keegi ei kuula seda ega arvesta sellega – Mina ei loe.

On olemas keegi üks, kellega seotus on häiritud, sest too valib olla ja teha nii nagu ei ole Minule hea ega õige, kuid sellele osutamine, selle jutuks võtmine, selle muuta soovimine - see ei tule kõne alla, sest teine peab selliseid valikuid ja sellist käitumist normaalseks ja enese õiguseks.

Siis, kui meid ümbritsevad teised suhtuvad teise käitumisse ja valikutesse rahulikult ja näevad neid õigena ja põhjusega olema saanuna või teisal ka kurdavad ja ise tahaksid muutust, kuid nad ei peata, ei vastusta, ei otsi teist lahendust ega võta jutuks – nad ei ole jõud, millega ühes suunas astuda – nemad hoiavad keskkonna muutumatuna ja kõik see, mis häirib ja on valesti, kordub järgmises hetkes.

Just siis tõuseb viha ja lahvatab solvumine – ei ole ju õige ega ole ju hästi – miks teised sellest ei räägi – miks teised ei näe ega vaata seda, mis ja kuidas on tõsi - miks teised lepivad ja toetavad – miks teised teevad Minu valeks ja selle teise õigeks.

Vägivalla ja vähendatuse kogemine – Mina vajan läbi rääkimisi, et muutuks – Mina vajan, et keskkond muutuks ega tolereeriks – kuid Minul ei ole seda, kellega läbi rääkida – kuid Minul ei ole seda, kellelt tuge saada – olen üksinda.

Vägivaldsele käitumisele ja rollidele üles ehitatud keskkond – teine on ja Mina olen. Teise rollist tulenevalt tuleb seda teist teatud moel tõeks tunnistada ja kohelda – temaga tuleb arvestada ja temale tuleb, teda kinnitavalt, vastata – tema jaoks tuleb olemas olla nii, et temal oleks hea ja tema oleks õige.

Sõnades ja tegudes on vastu olu sees – teise teod ei kinnita tema sõnu ja teise sõnad ei kaota ära tema tegusid. Mina ei saa aru, et oleksin teise jaoks kallis ja oluline – Mina ei saa aru, et Mina, inimesena, seda oleksin. Mina olen mingis rollis ja valmis/ võimeline/ kohustatud teatud moel olema ja tegema – see osa on teise jaoks oluline.

Mõistmine – siis, kui Mina ei teeks ega oleks enese moodi, siis lastaks Minust lahti ja jäetaks välja – unustataks ära ega peetaks meeles, sest mitte Mina ei ole oluline, vaid see, mis ja kuidas saab olema läbi Minu ja kui Mina seda ei tee enam, üldse või ei tee senisel moel, siis pööratakse tähelepanu teisale ja otsitakse keegi teine – Mina ei ole asendamatu.

See tähendab, et Minule saab haiget teha ja Mind saab eirata ja kõrvale jätta – see ei loe, seda ei nähta sel moel nagu see tegelikkuses on ja tähendab. Mina olen üksinda oma tunnetega – sõnumid tulevad oleva kohta teateid tuues – Minul ei ole enesega sama taseme partnerit – on suhe, on seotus, milles Mina ei ole inimene, olen roll, et kinnitada teise rolli.

Aset leidev osutav, et Mina olen liiga lähedal ja liiga palju avatud – olen see ja sel moel nagu teine ise ei ole ega vali – meie ei kohtu seal, kus Mina olen – meie kohtume seal, kus teine on – tema dikteerib ja paneb paika ja valib – Mina ühinen, olen samas ja kõrval, Mina saan ja olen osa – sel moel jääb Minule vähem ja Minu jaoks jääb puudu – olen koos, kuid Mina külmetan ja olen üksinda.

Teise Maailm ja mõtete viis ärritab ja häirib – on vajadus muuta, et teostada muutus, et kogeda enesega sama. Vastustamine, vastu astumine, parandamine, info juurde andmine, enese mõistmise jagamine – vaata teisiti, ole teisiti, muuda ära. Teine ei vaja ega taha muutust, sest teine ei ole seda küsinud ega otsi välja pääsu, sest temal on hästi ja temaga on õigesti – tema on enese Maailma ise endale loonud ja see sobib temaga kokku.

Lahendus, enese vaimse ja füüsilise taseme teema jaoks, tuleb läbi iseenda – Miks ja mille olen teinud enesele nii oluliseks, et näen tupikut ega saa astuda – mis on see, millest ei ole valmis lahti laskma, et olla vaba ja käia, enesega koos kõlas olles, enese teel – miks mina ei tee rahu sellega, et on nii nagu on?

Kuna olen osa ja saan osa, siis Mina tahan enese tingimustel koos olla ja tahan enese mõistmise järgi kogeda ühist – Mina tahan ja vajan, et ollakse Minuga koos ja nähakse Mind – tahan ja vajan, et teine ei teeks ega valiks seda, mis jätab Mind välja ja eraldi – vajan ja tahan, et ühendus, Minuga, oleks olulisem ja alles siis tuleks see, mis saab Minu kaudu võimalikuks – Mina ei taha näha ja kogeda, et ühendus leiab aset siis, kui Minu käest on midagi vaja ning kui ei ole, siis ei ole ka Mind vaja.

Tähelepanu, mis pöördub Minule ja teeb nähtavaks Minu, on ajutine, on katkendlik, on piiratud – Mina ise jään sellest välja – Mina ei saa ennast juurde lisada – Minule ei ole kohta ega aega – kõige sellega, mis ja kuidas olen Mina ise, jään ja olen üksinda – kohtan ükskõiksust ja kogen pealiskaudsust.

Mina, inimesena ja teine, inimesena - meie kõnnime Maailmas – me oleme ja elame samas ajas ja seega me kohtume – omal moel me oleme ja elame kõrvu, kuid see ei ole, üksteisele, samaga vastamine – olen rollis, mingi lisandiga – teine nimetab Mind rolli nimega ja kutsub kallikeseks, kuid see ei ole seda, ja sellisena, Minu mõistmise järgi – Mind on kordades rohkem ja see veel olemas olev Mina jääb välja ja pimedusse – sellele ei jätku aega ega pöörata tähelepanu.

Mis on see, mis on Mind takistanud ja miks ei ole Minul olnud enese teed, millele, teisega koos olles, oma jalg asetada – Mina ei ole saanud Mina olla, sest siis Mina lõhun iseenda Maailma ära – Mina ise jätan ennast ilma, sest siis ei saa teine Minuga koos olla – Mina ei saa ega tohi teisele Ei öelda – Mina ei tohi temale keelata seda, mida ja kuidas tema valib ja tahab – temal on selleks õigus.

Manipuleeriva kasvatuse tulemus – vägivallaga käsitleja andis informatsiooni, et temal on õigus, teda ei tohi keelata ega takistada – tema omab rolli nimetust, kui Mina – tema ise teab ja valib, kuidas tema käitub ja miks tema sel moel kohtleb – kõik see, mille tema valib teoks teha, on õige.

Enese aja lugu, milles ei öeldud – mis on see, mille Mina tohin ära keelata – mis on see, millal Mina võin Ei öelda ja see peab – kes on see, kellele Minul on õigus Ei öelda ja teine peatub. Seega, puudus pidav pind, millele toetuda – olemas ei olnud kindlat teadmist, mis ja kuidas on õige – Minul puudusid Minuga koos kõlas olemise õigused.

Õiguste puudumine tähendas ise endale informatsiooni andmist – Mina ei saa teisele Ei öelda, sest Mina muutun siis valeks – Mind tõlgendatakse valesti ja osutatakse valeks – Mind nimetatakse lõhkujaks, halvustajaks, süüdistajaks. Minu Ei-ga ei arvestata – seda eiratakse – Mind koheldakse hukka mõistvalt – hea kaob, alles jääb külmus, põlgus, viha, välja naermine, füüsiline ja vaimne vägivald - üksindus.

Korduvad kogemused - kas sel moel nagu teisele sobib või ei üldse – avatust ei ole, läbi rääkimisi ei toimu ja muutus ei ole võimalik. Järjekordne mõistmine – kas nii nagu on või ei ole üldse – toob kaasa välja pääsuta olukorra, sest kui Mina valin enese ja olen aus, siis Mina ise jätan enda ilma sellest, mis ja kuidas on olnud senini võimalik – kuid, kui valin koos olemise ja vaikimise, siis Mina ise jätan enese ja elan vales.

Samm kaugemale ja enese sulgemine – see tähendab, et enam ei ole ootust, lähema läheduse järele ega ka proovimist, et anda ise endast teada, teha ise ennast nähtavaks ja saada enesele vajaminev tähelepanu. Olen edasi selles, mis on kohustus, sest olemas on teadmine – Mina olen Mina, Mina annan oma osa – olen olemas teise, kui inimese jaoks - seal, siis ja selles, kus temast endast ei piisa – seal olen pidav pind, ei vea alt ega kao ära.

Tõega kohtumine - korduvalt on osutatud Minule – Sina näed Maailma musta ja valgena – Sinu jaoks on kasutusel ainult kaks varianti, kuigi Maailmas on rohkem värve. Tegelikult ju ongi ainult kaks varianti, et olla vaimselt terve ja enesega kooskõlas – keskkond ja teine, kus Ei loeb, sest sellega arvestatakse sel moel, et Ei ei lõhu senist ära – keskkond ja teine, kus Ei loeb ja sellega arvestatakse, kuid selle kõlades astutakse välja, jäetakse välja ja üksinda.

Need, kolmandad ja neljandad variandid, on olnud välja pääsud ja olemise vormid, milles teine valib ise endale sobiva kauguse ja suhtele sisu - need ei ole olnud ausad, selged ega mõeldud mõlemale ja ühist hoidma - need on olnud koos olemised, siis ja sellises vormis, mille teine valib iseendale ja jätab siis, kui ei sobi või ei taha või mujal on lihtsam/ parem/ võimalusi rohkem.

Vägivaldse ja vähendava käsitlemise tulemus – soov ja vajadus Ei öelda, tähendab, et Mina olen vale ja pean ise ennast korda tegema – alles siis Minuga ollakse ja ühine jääb alles, kui ei sega teist sellega, mis on Minu isiklik teema. See on väärastunud informatsioonile toetuv keskkond – vägivallale ja vähendamisele Ei ütlemine ning tasakaalu hoidmise kohustusele tähelepanu juhtimine kohtab vägivalda ja vähendamist.

See tähendab, et ühes olijad ei ole võrdsed ega koos olemine ühes olemise alus - teisel poolel on x vanuses laps, kes ei näe ega mõista enese vastutust ning kelle vaimne piiratus annab tooni – on olemas teemad, millega tema ei ole võimeline tegelema ja, mida tema ei tunnista enese omadeks – tegemist on inimesega, kes ei ole kasvanud sinna maani, et osata arvestada ja vastutada enesega toimuva ja enese poolt tehtu eest – tema ei ole ühegi ühise tugevus, sest tema laseb jalga siis, kui tema jaoks on vaimselt raske.

Möödunu mõistmine ja mõtestamine - vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanul on sisemine võimetus Ei öelda, sest tema ei tea, mida tema tohib teisele keelata – tema ei tea, et temal on õigus iseendale – Minu suhtes ei tohi, Minu vastu ei või, Mind ei tohi puudutada, Minu asju ei tohi võtta, Minust ei tohi valet rääkida. 

Mõtestamine - Mind ei tohi petta - siis, kui teine väidab ja nimetab enda olevat teatud kindla rolli partnerina ja tahab luua/ olla ühine, siis see tähendab, et ollakse teatud moel lähedased ja see toob kaasa õigustatud ootused ja vastutuse võtmise - siis, kui oled, siis ole päriselt - siis, kui ei ole, siis ära nimeta ise ennast selleks, kes ja kuidas Sina ei ole.

Vaimne kasvamine tähendab paika pidava informatsiooni kasutusele võtmist - Mina saan Ei öelda – Mina saan piire seada ja raamid paika panna ja olla enesega koos kõlas. Minul on, enese jaoks valele ja tasakaalu rikkuvale, õigus Ei öelda, see lõpetada, sellest keelduda. 

Vaimne kasvamine tähendab ka reaalsuse tunnistamist - Minu valik ja sõnad toovad kaasa teise inimese valiku ja sõnad - Minu sammu tagajärjed jäävad Minu kanda - see tähendab üksindust seal, kus tegelikkus osutab eraldatust ja erinevust - see tähendab lõppemist ja lõpetamist, sest see, mis ei ole enesega koos kõlas, see on enese jaoks vale ja ennast piirav. 

Varasel hommikul istusin köögis ja kirjutasin vihikusse seda sama lugu - siis, kui olin mõned lehed juba täis kirjutanud, siis jõudsin Ei-ni, mida öelda ei ole saanud - vaimsel tasemel edasi kasvamine tähendas, et sellel hetkel läks lugu, füüsilises kehas, liikuma - lihas, mis oli olnud energeetiliselt pinges, pingestus füüsiliselt - aastaid olin olnud sundasendis - vasak käsi oli olnud tõstetud näo ja pea varjuks, et võtta vastu füüsilised ja energeetilised löögid. 

See tähendas, et sõnad - Ära löö - Sinul ei ole selleks õigust - olid jäänud välja ütlemata. See tähendas, et olin ise ennast varjanud ja kaitses olnud - mina ei olnud sirgelt seisnud ega teisele silma vaadanud - ma ei olnud olnud samal kõrgusel - olin olnud vähem ja väiksem ja abitu - Mina ei olnud seisnud enese eest ega enesega ühes - olin suhtes ja kohas, kus minuga ei arvestatud ja kus vägivald oli normaalne.

Marianne

25.03.2026.a

Senise läheduse hääbumine

 

Mina tahan teisiti, sest vajan teist moodi - või peaks olema, see lause, vastu pidine – Mina vajan teisiti, sest tahan teist moodi. Ei ole vahet kumba pidi kirjutada – vajaduse olemas olemine tähendab, et olemas oleva informatsiooni vastu võtmisega on teema – reaalsus puudutab, sest seda võetakse isiklikult – inimese mingi Mina on tema enda tee peal ees.

TikTokis nähtud, eluline lugu sellest, kuidas möödunu ära unustanud vana inimest tahetakse möödunuga siduda – talle antakse karp mineviku mälestustega – pildid, asjad, mis osutavad seda teda Kes ta oli. Vana naine on häiritud, ta ei taha seda karpi – ta seletab, et see ei ole tema – tema on teise nimega ja teine. Lapselaps püüab edasi – Mina ja Sina = Meie – Mina olen Sinuga seotud, sest Sina oled Minu vanaema. Vana naine ei kinnita seda seotust – tema tahab aset leidvast ära ja enese rahu tagasi – püüd, teda, tema möödunusse ja teiste olevikku ankurdada, häirib teda – tema kogeb seda vägivallana.

Tavaliselt kasvab inimese tahtmine, kui möödapääsmatu vajadus, siis, kui ise ei olda enam see, kes seni ja/ või keegi teine ei ole enam see, kes seni ja/ või keskkond ei ole enam see, mis seni. On midagi, mida ja kuidas enam ei ole ega tagasi saa ja/ või on midagi ja kuidagi, mida ise enam ei taha. On aeg muutuseks, sest on käes muutuse aeg.

Mina ise olen muutunud/ teine on muutunud – ühest küljest on see väide tõene, kuid teisest küljest väär. Mida pikem on inimese elu teekond, seda enam pealmine ja näimiseks/ näitamiseks valitu kaob – tegelikkus tuleb üha enam nähtavale. See, mis seni tasakaalustas, korvas, täitis ja tähendas, seda enam ei ole ega saa. Järele jääb see sama, mis on kogu see aeg olemas olnud – ehedamana ja silmapaistavamana.

Need inimesed, kes mõistavad, ise, ennast ja teisi rollidena, väljenduvad oma rollides teatud kindlal moel – Mina olen see – seega, siis Mina teen seda ja teist – sest teine on see ja selline/ sest siis teine vastab sel moel ja sellisena. Suhtlus, tasand, argipäev, harjumus, tavad.

See – seda ja teist – ei tähenda kõiges inimest, vaid osutab teatud kindlas rollis olemist – see näitab teatud kindlat rolliMina. Siis, kui roll/ rolliside/ rolli partner kaotab senise tähtsuse ja tähenduse, siis jäävad ära ühendavale rollile omased väljendused ja tegevused.

On sage, et siis, kui jäävad/ kaovad ära rollis olemise väljenduse valikud/ võimalused, siis suhe ei laiene ega selle kvaliteet jää samaks ega parane, et senisel moel jätkata või veel tugevamalt seotud olla. Selle asemel kohtutakse vajaduste ilmnemisega – Mina ei saa seda, millega Mina olen harjunud – Mina ei saa olla enam see Kes Mina olin, sest teine ei ole Minuga enam sama.

Öeldakse, et vanast peast inimesed muutuvad – tegelikkus on see, et nad ei muutu – neist saavad puhtama enese kõlaga inimesed, kes väljenduvad sel moel ja sellistena nagu aeg nende sisse settinud on.

On sage, et vanad inimesed valivad endale uue põhi Mina või on nende tegelikkus vana põhi Mina piiranguteta vallandumine – see Mina väljendab vajadusi, mis on elulised ja olulised ning kirjeldab seda, kuidas inimene ise ennast näeb ja tõlgendab ning osutab seda, mida inimene teistelt ootab – tema, see ja selline – keegi teine, see ja selline. Mina, see ja selline – see ja selline on see Mina, kellel on seda ja teist vaja – teatud kindlal moel ja täpsel ajal.

Neist, kes seni on olnud erinevate põhirollide ühenduste tähised, saavad inimese poolt valitud rollile partnerid – see ei ole muutus, mis tehtaks teadlikult ja läbi rääkimisi pidades – see on senise läheduse hääbumine ja ühendatuse sisu muutus ning see on pöördumatu protsess.

Aja kurb mäng – see, kes ootab endist ja on endine, see tunneb vajadust tasakaalustumise järgi – vajadus taastada ühendus, senisel tasandil ja senisel moel. Mina olen ju see – Mina olen Sinuga sel moel seotud = Mina sain olla sellisena. Mina, endiselt, olen Sinuga seotud, kuid Mina ei saa olla enam vanal moel, sest Sind, sellisena, enam ei ole – tegemist on muutunud, väljenduste, võimaluste ja sisuga, rollide ühendusega.

Mina kaotus – Mina kriis – miks Mina ei saa olla Mina – Mina tahan ennast tagasi – Mind tuleb, Minuna, kinnitada, sest Mina olen ju endiselt olemas. Mina kaotus, kui identiteedi kriis, tähendab seda, et ära jäävad senised, põhi rolle üle kinnitanud, väljendused ja sisu – järele jäävad rollide nimetused ja senise tagasi ootamise/ ära tõestamise vajadus, sest senine on muutunud.

Muutused tähendavad ka uusi ülesandeid ja kohustusi. Vahel keerab Maailm ennast pea peale – vanemast saab Laps ja senisest lapsest saab oma Ema/ Isa Vanem, sest senine vanem ei jää lihtsalt inimeseks ega Emaks/ Isaks, vaid vahetub ära - justkui Lapsena, haige/ väsinud/ nõudliku vanainimese rollis olijaks.

Muutunud suhtes annavad tooni uue identiteedi omandanud/ vana võimendunud identiteediga inimese vajadused, elu, soovid – vanem toob välja oma teemad ja ootab, neile, lahendusi ja/ või kinnitusi – senisel moel olnu jääb tema elust/ valikutest/ võimalustest välja poole – ta ei ühenda seda endaga - vana aeg, möödunusse jäänud kujul, ei mahu inimese oleva aja sisse ära.

Elule, olmele, füüsilise ja vaimse taseme vajadustele leitud lahendus tähendab, et enesega seotud teistest saavad laiendatud Minad – Mina on olemas, Mina teeb ja on, Minu jaoks, vajamineval moel. Mina olin = Mina olen – on dividendide välja võtmise aeg, sest Mina olen edasi - tegelikkuses teadvustama, et senist enam ei ole – kogu lugu on muutunud – senine põhi on kadunud, sest asemel on teine lugu.

Vaimse taseme häiritus – midagi on pildi peal valesti - inimesed, muudetud mustrites, näivad samadena, kuid nad ei saa enam samal moel olla – nende partner on muutnud mängu ja peab seda normaalseks. Uued alused – senist ei ole enam – olevat ei ole võimalik vanadesse raamidesse suruda – uus olemine tuleb iseenda poolt paika panna.

Täpselt samal moel nagu möödunus – aeg kordab ennast - laps kasvas ise olevaks ja eraldi seisvaks – ta ei olnud enam sama – temaga ei olnud võimalik, enam samal moel, ise ennast luua – vanemal tuli lapsest, kui senisest Mina kinnitajast, lahti lasta ja inimesena iseseisvuda – luua ise ennast iseendana, kuid enam mitte läbi lapse – sama seisab ees suureks kasvanud lapsel – temal tuleb vanemast lahti lasta ja iseseisvuda – Mina ise, ilma vanema läbi olema saamiseta.

Senikaua, kuni informatsioon häirib, sest see on kuulutatud söödamatuks – seni loeb inimene üles seda, mis ja kuidas on valesti – teine teeb nii ja naa, kuid ei tee ega ole õieti – temaga ollakse ja tema jaoks ollakse, kuid tema ei ole enam nii nagu tema oli vanasti – ühel pool jääb teda puudu ja teisal on teda üle – puudub tasakaal, sest seda Mina, kellena oli võimalik olla, seda enam ei ole – uut Mina ei ole veel olemas ega paigas – puudub informatsioon, millele toetuda, sest vana enam ei kanna.

Muutunud lugu ei tähenda alati, et uus oleks kõiges hea ja tervislik – vana inimese poolt valitud ja ajas settinud Mina, ei pruugi olla hoidev, toetav, arvestav, teadlik, positiivne, vastutust võttev – selle Mina väljendus saab olla samasugune lapsega – väsitavatele ja segavatele tunnetele filtri vajamine/ vajaduste kohese täidetuse ootus/ isepäisus/ informatsiooni vastustamine/ enesele osaks saava ja enesega aset leidva, kuid ka enese poolt tehtu, kellelegi teisele osutamine jne.

Muutunud tegelikkus tähendab, et Mina, kui inimene olen olemas – Mina, inimesena, olen teisega seotud rollide alusel, kuid läbi kohustusliku oleviku - siis, kui taandada kõik algusesse – inimese tasandile ja vaadata üle need kohustused, millest vabaneda ei saa, siis saab jätta kõrvale erinevad Mina-d, kellele tähelepanu vajada/ oodata/ vältida ja olla olemas inimesena, teise inimese jaoks ja pärast, kuid enese peale mõeldes ja ise ennast mitte ära kaotades – mis peamine, vana inimese poolt valitud Minaga sama tasandit mitte valides – ei ole eluterve seda Mina eitada, kaotada ega kinnitada – tuleb olla toimuvast teadlik ning näha inimest ja suhelda inimesega ning hoida suhtlus inimeste tasandil.

Marianne

24.03.2026.a

Malendid laual III - Mina ja Minu õukond

 

Surmale mõtlemine on loomulik ja eluline, kuid vahel ehmatab inimene justnagu üles – kuidas Mina sain sel moel mõelda – see näeb ju välja nii nagu Mina sooviksin teisele surma – justkui ootaksin seda. See näeb välja nii nagu saaksin sellest kasu, see meeldiks, tahaksin teisele halba. Inimene kogeb häbi – Minu mõtted osutavad Mind, teatud moel sellisena.

Tegelikkus – surm on inimese elu juurde kuuluv osa. Seega on surm teatud kogus kindlat informatsiooni ja tegevusi. On loogiline, et inimene mõtleb kaasa ja ette ning võtab vastu otsuseid. See ei tähenda teise inimese surma ootamist, vaid iseenda ette valmistamist selleks, mis on vältimatu – siis, sel viisil ning Mina siis ja sel moel.

Häbi ja hirm on vägivaldse ja vähendava keskkonna automaatsed reaktsioonid – Mis teised Minust mõtlevad = mis Minu osaks saab, kuidas Mind koheldakse ja kelleks Mind nimetatakse – milline tähelepanu Minule pööratakse ning mida ja kuidas Minu jaoks enam ei ole ega Mina enam saa.

Sellise informatsiooni, alateadlik, iseendale kasutada andmine, tähendab kasvamist vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ja tõenäoliselt samasuguses keskkonnas edasi viibimist. Vähendavad ja osutavad reaktsioonid on selle keskkonna normaalsus – see on inimese suunamine, teatud kindal moel olema – Sina oled/ Mina olen.

Sel moel mõeldes oled vale, sellisel viisil mõeldes oled vigane. Viga ei ole inimeses, kes kasutab enesel olemas olevat informatsiooni ja töötleb seda – tegemist on väärastunud keskkonnaga – tahtliku ja suunatud tõlgendusega – vähendamine, halvustamine, osutamine – see on võimalus luua võrdlus, et ise ennast paremini tunda ja paremana näha – Mina küll selline ei ole ega sel moel ei tee = Mina olen Õige.

Inimesed ei saa olla ega ole ühel ja samal meelel – inimeste kasutuses on erinev informatsioon ja kasutusel erinevad info kogumise, salvestamine ja töötlemise alused. Teise hinnang ja teise arvamus, ei tähenda seda, et üle hinnatud inimene oleks vale – tema valik ja sammud on erinevad ning need ei anna alust inimest halvustada ega häbistada – saab öelda oma arvamuse, kuid ei osutada inimest olema – Sina, see ja selline.

Vägivaldsele ja vähendavale keskkonnale on omane vaikida olulisest, moonutada seda, mida nähtavale tuuakse ja, mis juba nähtaval on ning vabaneda isiklikust vastutusest. Siis, kui keegi, ühise sees, midagi teeb või kuidagi on – siis ei küsita, miks Sina seda tegid – kuid, kui seda ka tehakse, siis ei tunta siirast huvi, et mõista, vaid see sõna – Miks - on osa Minana välja elamise rituaalist – Miks Sina seda tegid = kuidas Sina võisid = Sinul ei olnud õigust.

Vastuse – Miks Mina tegin/ olin - võib välja öelda, kuid seda ei kuulata ega võeta arvesse, sest vastust nõudev inimene on rolliMina – tema vajab enesele väljenduse võimalust ja seega ta kasutab seda, mis temal on olemas – see on tema enda informatsioon, mida tema ei muuda – ta saab võtta temale antud info vastu, kuid ta käänab selle enese loo osaks – seega ei jää see kunagi selliseks nagu see reaalsuses oli.

RolliMinana väljenduja kasvab suuremaks ja kõrgub enesega ühes olijast üle – tema on õige ja võimas ja määrav – ta on söövitav, lagundav ja vähendav energia, mis võtab töödeldavalt jõu ja ise olemise julguse – selles kohas ja loos ei ole kohta inimesele ega ka põhi rollis olijale – see on üle isiklike piiride mineva monstrumiga kohtumine. See on vaimne ja füüsiline väärkohtlemine – teine rahuldab ennast avalikult.

Möödunu jäljed – ärevus, häbi, hirm – soov peitu pugeda, tahe enese sammud ära kustutada, vajadus tähelepanu eest varjuda – inimene on kohtunud osutamisega – Sina tegid seda – ning sellele on järgnenud küsimus Miks ja inimene teab, mis teda ootab – teda ei kuulata ega mõisteta – ta ei saa olla õige – temasse suhtumine muutub – ta kaotab senise – tema on vähem ja vale.

Vähendavat ja vägivaldset keskkonda iseloomustab tõik, et isiklikult võetakse seda, mis tegelikkuses ei ole isiklik – inimesed tunnevad end olevat puudutatud sellest, kui keegi teine teeb seda, mis ei mahu nende mõtte maailma, nemad ise ei julgeks ega valiks, nad ei ole tulnud selle peale – erinevus ei liida ega ole tugevus, vaid lahutab ja vähendab.

Vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud inimesel on vastutus tegeleda iseendaga – enese kogemuste tagajärjel olema saanu on iseenda töö tulemus – on inimese enda asi see segadus, uskumused ja automaatsed reageeringud korda seada – peatuda ja peatada oma mõtete suund ning leida endast julgus olla iseenda informatsiooniga üks ja eheda iseendana.

Mina tegin, Mina astusin – nüüd keegi osutab, nüüd keegi küsib – Mina ei vähene ega karda ega tunne häbi – Mina ise tean, miks Mina astusin ja valisin. Mina tean, et Minu tegu-valik ei võtnud, kelleltki midagi vähemaks/ Mina ei kasutanud, kellelegi kuuluvat/ Mina ei tahtnud ega teinud, kellelegi halba - Mina tean, et Mina ei rikkunud tasakaalu, ühises.

Mina saan anda vastuse, kui on olemas see, kes kuulab ja on huvitatud. See, kuidas see keegi reageeris enne ja reageerib pärast – see on tema valik ja see ei ole Mina. See keegi saab öelda ja mõelda, et tema ise teinuks ja valinuks teisiti – see on tema õigus olla enese informatsiooniga koos kõlas – Mina ei kasutanud seda teadmist ega olnud Minul samasuguseid mõtteid või kui olidki, siis valisin enese tee ja kõndisin sellel.

Inimesena kasvamine – meie saame olla erinevatel arvamustel, kuidas midagi teha või lahendada või valida, kuid see ei anna alust isiklikuks minna – see ei anna õigust inimest vähendama hakata – ei ole lahendus, kasutada pealt nähtut või teada saadut selleks, et võrrelda ja võrdluse teel tuua välja rolliMina, kes pöörab kogu loo pea peale - toob lavale etenduse Mina, milles on temal pearoll ja ühises/ ümbruses olevad nimetab ise ennast kinnitavatesse rollidesse - see olen Mina ja Sina/ teie oled/ olete Minu õukond.

Marianne

20.03.2026.a

Malendid laual II - Järele mõtlemine

 

Automaatne liigutus tähendab, et inimese kasutuses on informatsioon, mille alusel tema reageerib – inimene ei peatu ega mõtle järgi ega täpsusta üle – inimene tegutseb ise endale antud juhendi järgi. Inimene sirutab käe, ulatab midagi, peatab millegi, annab millestki teada, tõttab toimetama, lahendab ära – inimene reageerib nii nagu tema käest oleks küsitud, oodatud, tahetud, vajatud – tema vastab millelegi, mida, ainult, tema kuulis ja nägi.

Mõnede inimeste automaatne reaktsioon tähendab suundumist, päästma seda, kes on hädas – on olemas see keegi, kes on enesest vähem, viletsam, nõrgem, abitum, vaesem, haigem, saamatum, vanem jne. Mitte, et teine seda kindlasti või üldse oleks, kuid päästma suunduva inimese kasutuses on informatsioon, et teine vajab päästmist ja tema on see, kes seda tegema peab - peab, sest tema saab seda teha.

Teisi inimesi ei tule ega tuleks päästa – teisi inimesi saab aidata ja toetada, vajaduse ilmnemisel ja abi küsimisel – teisele inimesele tuleb anda võimalus ise osutada ja teada anda, et, kas üldse ja mida tema vajab. Teise päästmine tähendab kontrolli võtmist ja oma tahte peale surumist ja, kellegi teise eest, vastutuse võtmist – kuid igale ühele tuleb tema enda tee kõndida jätta.

Automaatne reaktsioon tähendab, et päästmise vajadus on päästma tõttava inimese sees – see on tema ülesanne, iseenda kasutuses oleva informatsiooni alusel – Mina olen see Kes teeb seda ja seda – teise asemel, teise jaoks, teise pärast, sest teine ise ei saa, ei oska, ei tea. Päästja ei oota abi küsimist ega teise poolset selget märguannet – tema teab ise Kes tema on ja seega tema reageerib enesele kohaselt – seda ka siis, kui tema abist keeldutakse.

Automaatne reaktsioon tähendab, et inimene ei ole mõtestanud enese liigutust ja seega ta ei saa aru, et teise inimese päästmise taga on enese päästmine – see on enesele antud abi, läbi teise. Enese päästmine tähendab, et ilmnenud on informatsioon, millega inimene ei tule toime – see kaotab tema Mina ja inimene ei ole selliseks kogemuseks valmis – tema tahab iseennast tagasi.

Inimene, kes toimib ja toimetab enese väärtushinnangute ja põhi mõtete ja enese Mina, kui rolli, alusel ja järgi – see inimene täidab erinevatest rollidest tulenevaid ülesandeid samadel alustel - Mina sel moel ja sellisena – Mina väljendan hoolimist, toetust, olulisust sel moel ja sellisena – Mina teen ise ennast nähtavaks ja kogetavaks, sel moel ja sellisena – see ja selline tulemus, kogemus, lahendus, väljendus on Minule oluline.

Tavaliselt on peredest, gruppidest osa olevate inimeste vahel erinevad, ühises olulised ja ühisest tulenevad, ülesanded ära jaotatud – üks teeb ühte ja teine teeb teist – sellest saab selle grupi harjumus ja tava.

Inimesel, kes teeb midagi, korduvalt, on selle tegevuse suhtes oma standardid ja, kellelgi teisel, sama tehes, teised standardid. Inimesele, kes ühendab oma tegevuse Minaga – tulemus, tegevus, väljendus kinnitavad tema Mina – on eluliselt oluline säilitada kogu pakett – teekond ja tulemus ja reaktsioon sellele.

Vahel on nii, et inimene täidab oma ülesandeid ja enesele võetud kohustusi, kuid siis, kui tema hoole ja toetuse objekt teeb, vahel, ise endale vajamineva, siis ta teeb seda enese standardite alusel. Selles kohas tuleb nähtavale kvaliteedi ja suhtumise vahe – ise ei panustata, ise ei viitsita, ise aetakse läbi lihtsamalt ja valitakse teisiti.

Selles kohas tõuseb oma rolliMina ülesandeid täitnud inimese sees häire – Mina sel moel/ teine sel moel = teine ei hinda Minu tööd ja vaeva - teisele ei ole vaja samasugust kogemust, sest teine, ise valides ja ise tehes, ei tee samal moel – miks siis Mina teen ja Mina olen. 

Enese väärtusetuse kogemine ja mõttetuse nägemine viib sinnamaani, et inimene annab ise endale teada tulemuse - Mind ei ole vaja – Mind, sellisena nagu Mina olen, ei ole, teisele/ ühises, vaja. Ei ole vaja = Mina olen üle, vale, kasutu = Minul ei ole otstarvet.

Mind ei ole vaja – see on raske ja väljapääsuta informatsioon, selle inimese jaoks, kes saab enese Mina kinnituse läbi teise. Mina kriis tähendab, et inimene kogeb ja näeb enese kaotust – senist enam ei ole ja uut veel ei ole - seega, hirmu tundes ja ärevust kogedes, tahab inimene ise ennast tagasi – inimene vajab turvatunnet ja kindlust – siis, kui Mina olen Mina, siis on Minul koht olemas – siis olen Mina oluline ja vajalik – siis Mind ei jäeta kõrvale ega arvata välja.

Selles kohas, selle asemel, et mõista aset leidvat – nähtavaks on saanud kahe inimese erinevus, millessegi panustamisel ja suhtumisel ning välja tulnud on vahe, teatud kindla tegevusega/ panustamisega edastatavas sõnumis. See inimene, kes teeb/ annab ise endale, ei edasta ise endale sedasama sõnumit, mille toob nähtavale see, kes teeb temale ja tema jaoks.

Selles kohas, selle asemel, et mõelda järgi, milles ei peaks enam ise tegema ja kuidas ei peaks enam ise panustama, sest teine on võimeline tegema ja olema ise ning tegema ja olema iseenda informatsiooni alusel. Teisele ise määramise ja otsustuse jätmine on teisele kuuluva vastutuse üle/ tagasi andmine – teine on kasvanud sinna maani, teine on seal kogu see aeg olnud.

Selles kohas on võimalik mõtestada senist – kas Mina tegin ja olin, sel moel ja sellisena, ainult enese pärast ja enese jaoks - kas Mina tõestasin enese Mina, et olla õige. Või oli see teisele vajalik ja oluline – kas Minu tegevuses sisalduv sõnum ulatus teiseni ja ta mõistis seda.

See inimene, kes on kasvanud sinnamaani, et senini, kellegi teise poolt tehtu on temale endale jõukohaseks saanud, saab ise olema saamise vastutuse endale võtta – see on normaalne kasvamise teekond. Seda ei tuleks keelata ega vastustada – enese Mina säilitamise nimel ei tohiks seda vältida/ takistada, vaid selgelt ja üheselt teada anda – oli, nüüd on.

Inimesel on raske lahti lasta oma harjumustest – tema tahaks ise, sest tema ju teab, kuidas peab - ka see on kasvamise teekond – Mina enam ei, sest see toob kaasa kahju. Kuid siis, kui vahel ja vajadusel teha ja panustada edasi, siis mitte teha seda teisele ega selle Mina tõestamiseks, mida teine peab kinnitama, vaid teha enesele – Mina saan enesele võimaluse ja enese oskustest kogemuse, iseendale ning Mina saan teisele teada anda, et tema on oluline ja Mina toetan teda.

Inimene, kelle teekond ulatub vägivaldsesse ja vähendavasse minevikku, teeb selles kohas huvitava lükke – tema teeb ise ennast kasulikuks ja vajalikuks – inimene annab ise endale informatsiooni – Teine ise ei saa ega oska, teine ise ei saa aru, mida temale on vaja – Mina päästan teise ära – Mina tean, oskan, saan temast paremini – Mina tõestan ise enda ära – Minule on seda tõestust vaja.

Seda kõike sellepärast, et siis ei tule välja seda hetke, kus tuleb välja vahe – Minu standardid ja teise omad – teine annab ise endale selle, mida tema vajab ja tahab – tema ise teab, mis ja kuidas see on – tema saaks teisiti või samal moel, kui Mina, kuid ta ei vali seda teisiti ega sama ja see on tema jaoks okey.

See inimene, kes on saanud oma väärtuse ja tähenduse läbi teise, kogeb teise poolt nähtavaks tehtud valiku hetkel, et teda ei väärtustata, tema on üle ja tüliks = tema on kasutu = teda ei ole vaja. See on vägivaldse keskkonna informatsioon – ühises edasi olemiseks, teisega koos olemiseks, teise jaoks oluliseks olemiseks - oli vaja seda, mis tõestas iseenda väärtust ja olulisust – teise jaoks.

Siis, kui teine Mind ei vaja – siis see tähendab, et Minus enam väärtust ei ole ja Mina teise jaoks enam oluline ei ole - see tähendab elule ohtlikku teadmist – Mina kaotan iseenda = Mina ei tea, mis saab Minust edasi – teine läheb Minu juurest ära/ teine jätab Mind üksinda/ teine ei võta Mind kaasa/ teine vahetab Mind välja/ teine saadab Minu ära.

Valu tegev ja abituks muutev informatsioon - iseenda kogemused, kellelegi teisele osaks saanu pealt nägemine, kasutusel olev teave - Sinust ei ole kasu/ Sina oled Ei-keegi/ Sind ei ole, kellelegi vaja. See kõik toob kaasa vajaduse ja surve olla väärtus - olla teise jaoks oluline ja kasulik - olla parem tema ise, kui teine seda ise on, et olla asendamatu.

Alateadlik reaktsioon – päästa ja säästa – on möödunust kaasas ja ajas iseendaga sulandunud ülesanne – Mina, inimesena ja Mina, möödunud aja lapsena. Enese väärtuse ja olulisuse tõestamise vajadus – seda ka siis, kui ei pea ega ole vaja – teine saab ja saaks ise, teine ei ole abi ja toetust küsinud, teine manipuleerib ja varjab tegelikkust.

Tegelik elu – nähes pealt, kuidas keegi teine valib ise endale vajamineva teha ja anda seda, mis on olnud endale harjumus ja tavaline – sellel hetkel on loomulik kogeda kaotust – senine on läbi, edasi läheb teist moodi – teisele, teise ise saamiste jätmine on loomulik – see ei muuda teist ega ennast valeks – Minu aeg, iseendale, enese valikul - Mina ei pea seda teisele ära andma.

Iseenda mõistmine tähendab enese möödunu ja sealt kaasas olnu mõtestamist – vanale informatsioonile toetudes, ja ise ennast rolli Minana teadvustades, leidis aset Mina kriis ja oli loomulik, et Mina tahtsin päästa ise ennast - olla Mina edasi, kinnitatult – seega vajasin endale eesmärki – seega tegin Mina ise ennast kasulikuks – Mina päästsin teise ära, sest teadsin ju teisest paremini, mida ja kuidas too vajas.

Ajas oli sellest saanud minu Mina loomulik osa – minu enda väärtushinnangud ja põhi mõtted toetasid minu automaatset reaktsiooni ja seega ei tundnud see vale, kuid see tähendas, et mina ei peatunud ega mõelnud järele ega oodanud teise poolset vastutuse võtmist – teine ise küsib ja teine ise annab teada ja siis alles mina mõtlen järele ja annan teda, et mis ja kuidas on minule endale sobiv ja, mis mitte.

Erilised olukorrad, mis nõuavad kiiresti reageerimist, on teised – seal olen toeks ja aitamas – seni, kuni teine saab ise olemise tagasi/ olukord leiab lahenduse. Mina ei ole Päästja, et päästa ära ise ennast – mina olen inimene, inimeste Maailmas ja enese teel kõndimas - see tähendab ka seda, et mina näen, mõistan ja toetan inimest, kuid ei tõesta rolle.

Inimene, kes ei ole kasvanud inimesena, teisi inimestena nägema ja nende teekonda toetama - inimene, kelle minevik kasvatas Päästjaks ja, kes teab ennast läbi rolliMinade, mida kinnitavad teised - see inimene käivitub teisi päästma - tegema seda, millise ülesande tema ise on endale andnud - kuid see ei ole tema ise, inimesena.

See tähendab, et päästes, kedagi teist, teeb tema ise endale liiga ja temale jääb vähem siis, kui tema Mina ei tunnustata, teda enam ei vajata ja tema abi enam oluliseks ei peeta. Elu rolliMinana tähendab, et see inimene vajab enese Mina kinnitavat keskkonda - tema vajab neid, keda päästa. Ta on, kui täispurjedes paat, kui on olemas see/ need, kellest ta teab, et too/ nood ilma temata ei saa. 

Enese vajadusest sõltuvuses olemine tähendab, et tema ei soosi ega võimalda iseseisvaks kasvamist - ta ei kõnni kõrval ega ole sama ega astu toeks, taha plaanile jäädes - tema ise on alati üle, parem, õigem, targem, ilusam, toredam - teis(t)e ülesanne on teda, sellisena, kinnitada.

Siis, kui teda ei vajata ja tema ei saa ise endaga hiilata või ta on otsustanud sõnakuulmatut karistada, siis ta kaotab inimliku näo - ta saab pealt vaadata kurbust, haigust, elu muutusi, inimese kasvamise teekonda nii, et see ei puuduta teda - ta ei tunne kaasa ega mõista kannatusi - ta jätab üksinda, parastab, naerab, süüdistab, sest kui ei saa heaga, siis saab paremini - siis, kui tema ei saa, Päästjana, Mina olla - siis ta annab sel moel endale paremuse ja üle olemise - Sina, see ja selline/ Mina, see ja selline.

Mineviku vari kõnnib inimesega kaasas ja tema peab ise ennast valeks siis, kui tema ei ole ainus informatsiooni edastaja, teema lahendaja, korda tegija, vastuse otsija - tema ei saanud päästa, sest tema kordab, kedagi teist - tema segas vahele ja rikkus, kellegi teise etteaste ära - teda ei olnud vaja, teda ei oleks olnud vaja. 

Mina olen mõttetu, Mina olen Vale ja üle - see on mineviku informatsioon, selle inimese kohta, kes tegi midagi ja oli kuidagi ning sellele anti hinnang - Sina, see ja selline. Tegelikkus - midagi teinud, midagi teada saanud, midagi lahendanud inimene ei olnud vale - tema andis teada, mida tema valib ja milleks tema on võimeline - temaga ühes olija saab tema peale kindel olla - tema on tugevus, mitte nõrkus.

Vägivaldne ja vähendav keskkond on väga haige keskkond - see on vääraks keeratud informatsiooniga Maa ja Ilm - see ei toeta, ei näe ega tunnusta inimest - selle keskkonna moodustajad osutavad valeks ja nimetavad häbiks selle, mis/ kes erineb ja eristub ja häirib ja loob võrdluse - enesest erinev tehakse vähemaks. 

Vägivaldne ja vähendav Maailm kestab edasi seni, kuni kasutada samu teadmisi, mida seni on õigeks, tähtsaks, vajalikuks, oluliseks peetud ja vältida ise enese peaga mõtlemist ja isiklike kogemustega teada saadu kasutusele võtmist.

Tegin tühja, olin kasutu, ahvisin teist - tegelikkus - millisele informatsioonile mina toetusin ja miks mina oma sammu tegin - minu väärtushinnangud ja põhi mõtted - see kõik, milleni Mina olen kasvanud - julgus kasutada, enese kogemuste alusel ja teekonna kestel kogutud, teadmisi - seda ka siis, kui need lähevad vastuollu ühises/ üldises kasutuses olevate teadmistega või kutsuvad esile vähendavad/ vägivaldsed reaktsioonid. 

See inimene, kes annab teada, et - siis tema läheb ära/ siis enam koos ei ole/ siis ühte ei võta - see inimene annab teada, milleks tema võimeline on ja see tähendab, et vajaduse ja võimaluse ilmnedes ta sellise sammu ka ette võtab. 

See inimene, kes mõistab enese sõnade raskust ja võtab vastutuse tagajärgede eest, ei heida välja sõnu, mis teevad haiget, toovad kaasa hirmu ja näitavad vähemana olemist. Miks on vaja rääkida ära lõhkumisest ja välja jätmisest, kui väidetavalt ollakse koos ja nimetatakse ühiseks - sellel, kelle jaoks see on tegelikkus, sellel ei ole seda vaja teha - see, kelle jaoks on ühine kohtustus ja Mina tõestuse koht, see valib sellest, kes teda ei tõesta ja kus teda ei tõestata, lahti lasta - siis ei loe ühendav nimi ega koos oldud aeg - Minule ei ole Sind enam vaja - Sina oled Minu jaoks kasutu. 

See informatsioon saab ehmatada ja kurvaks teha, kuid see ei tapa ära - see on teise inimese valik ja selleks on temal õigus, kuid selle informatsiooni teatavaks tegemisel ei ole lood enam nii nagu need olid ja teine ei ole enam see Kes ta oli - temast on saanud inimene, kellega kunagi varem OLDI lähendane, kellega kunagi varem OLDI koos - ENAM MITTE ja see on okey - Maa ja Ilm vastavad reaalsusele - see on aus ja vabaks tegev tegelikkus.

Marianne

19.03.2026.a

Malendid laual I - Sukk ja saabas

 

Sageli pöörduvad inimesed teisest inimesest eemale ja vähendavad temaga kontakti, sest ei taha nii nagu on, vaid teisiti. Ühes oldust ja ühisest, kui väljapääsuta olukorrast, kasvab vaimse taseme häiritus ja see toob kaasa paha meele – teist tahaks muuta ja teise mõtteid tahaks parandada ning teise tähelepanu suunda tahaks teisale keerata.

Häiritud inimene mõistab lugu nii, et teine on vale – teine saaks ja peaks olema teist moodi, kuid ometi ei vali seda olla. Teine kõnnib justkui sissetallatud radu pidi – ikka teatud moel Maailma vaadates ja näidates – ikka samu sõnu ja väljendeid kasutades – see on nagu teatud kindel värvigamma ja lõhn ja käega katsutavalt füüsiline miski, mida teine hoiab elusana. Temaga koos olles saavad teised sellest osa – neist saavad selles osalised.

Teise poole saab ja võib vaatama jääda, kuid see on miski, mida ei saa muuta ega lahendada – lahendus ja muutus tulevad enese valikute ja mõtestamiste kaudu. Teisele võib vihjata ja teist saab parandada, teisega võib vaikida ja teisele saab keelduvalt vastata, kuid see ei aita, sest see on aktiivne vastu reageerimine – see on olulise informatsiooni vältimine ja eitamine.

Inimene on saanud informatsiooni, millega tema ei tegele – inimene ei esita iseendale küsimust - Mis Minuga lahti on – miks, Mind, teise inimese Maailm häirib? Teise valikute küsitavaks nimetamine toob kaasa selle, et inimene tunneb ise ennast valesti, sest tema näeb ise ennast valena – mis õigust on Minul teise inimese Maailma arvustada ja hinnata – see on tema valik ja vajadus – Mina ei saa temale seda ära keelata.

Teine on teine teema – küsimus on iseendas – Miks Mina olen häiritud? Tegemist on erinevate energeetiliste tasandite ja väärtushinnangutega. Teise Maailm häirib, sest suhtlus/ vestlus/ koos olemine on enese aeg, millest inimene tahab ka iseendale ja enesele vastu saada – kui temale just nimelt selle eest palka ei maksta.

Inimene ei taha olla teise mõtete ja sõnade anum – inimene ei taha tegeleda selle informatsiooniga, mida teine annab – Mina ei samastu, Mina näen teisiti, Mina mõistan teisiti – Minu jaoks on teise info tühi, kasutu, ühe külgne, vale, negatiivne, vähendav. Kõik katsed, seda tasakaalustada ja enama loomiseks suunata, jooksevad tühja – teine jääb sinna, kus tema on ja tegema seda, mida tema ise valib teha.

Erinevad tasandid tähendavad erinevust vaimses avatuses – Mina versus inimene – teine loob ise ennast teatud kindla Minana, kuid jätab kõrvale iseenda, kui inimese. See, kes kogeb häiritust, näeb ja kuuleb inimest, kes ei näe enese tegelikku osa - temale osaks saavas/ temaga seonduvas/ tema poolt tehtus ega võta enesega seonduva eest vastutust – ta on inimene, kes ei mõista, et nn töö ja tulemus on tellija materjalist ning inimese isiklikud sammud viisid teda sinna ja tema enda valikud hoiavad teda seal, kus ja mil moel tema on.

Tänu, tänulikkus, mõistmine, ilu, hea meel, kergendus, vastutuse võtmine, tasakaalustatud info andmine, kergemaks tegev ja tõstev, tõele vastav, positiivne jääb puudu. Teise poolt kasutatud sõnad ja suunad jätavad jagatu ja elus hoitu ühekülgseks ja kallutatuks – Minule tehti, Minu vastu oldi – Mina olen Ohver, Kannataja, Kaotaja, jne – justkui oleks tahetud meelega kõike seda, mis ja kuidas inimese osaks sai – teisiti oli küll võimalik, kuid just tema vastu ja temaga seoses taheti sel moel - nii kõlab inimese sõnades ja vaadetes.

Erinevus toob kaasa vajaduse tasakaalustada seda, millest saadakse ja milles ollakse osa – energeetiline foon enese ümber - seega läheb käiku - katse tasakaalustada teist, päästa teist, anda teisele teine vaatenurk – kuid see ei tõsta ega lahenda, sest teine vajab enese poolt loodud seisundit – tema tahab olla tunne ja olemine – teine on Mina, mille kohta tema annab informatsiooni – Minu kogemus, sellise Minana.

Teise päästmine, teise parandamine, teise vaatenurga andmine – tähendavad, enese energia abil, teise inimese tõstmist ja tavalisest kõrgemal hoidmist – seda kõike selleks, et ise ei peaks teisega samal moel nägema, kogema, hindama – teise informatsiooniga ühes ja samas olema.

Teisele vastu reageerimine ja teise muutmisele kohustamine toovad kaasa, aktiivse/ vaimse/ füüsilise, vastu panu ja vastu meelsuse – teine saab häiritud, sest teist ei lasta olla nii nagu tema seda tahab ja vajab – tema Maailma proovitakse sassi ajada ja teiseks muuta. Temaga käitutakse ülekohtuselt.

Teise inimese Maailm tähendab, et temaga seotud ja teda ümbritsev toetab teda ja laseb temal rahus olla. Tema Maailm on tema selle Mina kinnitaja, mida korraga enam ei tõestata ega nähta – Mina ei saa olla Mina = Minult tahetakse Mind ära võtta – Mina kriis toob kaasa Minade sõja.

Enesele vajaliku ja omase Mina kaotus ei tähenda, et inimene hakkaks, ise, ennast sügavamalt uurima ja enese Mina muutma – see tähendab inimesena kasvama. Harjumus laotab tuttava raja – inimene valib Mina(d), et iseendani tagasi jõuda ja tavaline Mina edasi olla.

Inimene näitab, et teda muutma kohustav/ suunav on selline ja teine Mina, kes teeb temale liiga ja on ülekohtune ja vale. See on võimalus, kuidas olla ise ennast kinnitav, läbi teise – luua ise informatsioon, mille kasutamine taastab korra ja omase Mina.

Vana mustri kasutamine tähendab, et ei toimunud arengut ega kasutatud aega mõtestamiseks ja uue loomiseks, vaid jätkati vanaga, sest see inimene, keda ärgitati ja tõugati, ise ei tahtnud astuda ega midagi muuta. Ta võis kurta ja sai rääkida raskustest, kuid ta ei teinud seda lahenduse otsimiseks ega teistsuguse elu alguseks, vaid enese Mina kogemiseks ja alles hoidmiseks – see informatsioon kuulub inimese Minaga kokku.

Rahu saabub hinge siis, kui mõista ise ennast – Mina saan aru, miks mind häiris ja mis mind segas – Mina ei ole vale ega ole minuga, midagi valesti – Mina näen, mõistan Maailma teisiti – Mina hindan enese aega ja valin enesele selle, mis ei ole minuga vastuolus ega vähenda mind.

See tähendab, et Mina ei lähe muutma teist – teisel on õigus valida enese tee ja enese valikud sellel. Neutraalsel maal kohtumine – Mina ei tee teise lugu isiklikuks, ei muuda ega suuna teist, aset leiab minimaalne ja asjalik kontakt, vajadusel ja võimalusel selle lõpetamine. 

Mina olen enesele oluline ja minu vaimne tervis ning energeetiline tasakaal on hinnalised - Mina ei pea olema kohas ega osalema suhtluses ega osaline suhtes, mis on minu jaoks tühi – seal ei ole informatsiooni, millega minul oleks midagi peale hakata ja sinna ei saa Minule olulist infot juurde anda. – Mina ei saa selles keskkonnas kasvada - Minul tuleks, ise, ennast, sõdade ja negatiivsuse vältimiseks, piirata. 

Mina olen mõistnud ise ennast - Minu jaoks on oluline enesega kooskõlas olemine - edasi kasvamine, enama loomine ja uue sammu tegemine - seda siis, kui see sünnib minu seest - on koht, on võimalus, on aeg ja mina valin ise ennast teoks teha.

Marianne

17.03.2026.

Oma asukoha kindlaks määramine VII - See, kelles on kõik vastupidi

 

Inimesed on ühes, kuid nad ei saa ega vali olla lähedases ühenduses, sest nende kasutuses olev informatsioon on erinev – see erinevus ei liida ega täienda, vaid lõhub ja lahutab. See erinevus ei ilmne kõikjal ja kõiges, kuid see on määrava tähtsusega, kuidas ühises aset leidvate teemadega tegeletakse ja mil moel nendesse suhtutakse. See erinevus tagab, et ennem lõhutakse, kellegagi kokku siduv ühine ära, kui tegeletakse selle ühenduse tervendamisega.

Inimesed, kes on kasvanud vägivalla saatel ja vähendamise mõju all, peavad enesele osaks saanut normaalseks ja tavapäraseks. Häirivaks ja haiget tegevaks küll, kuid ometi selliseks, mida tuleb taluda ja millega tuleb leppida siis, kui ei suudeta ega osata seda ära hoida. See tähendab, et inimese vastane vägivald, inimese vähendamine ja inimese – vaimsete/ füüsiliste/ eluliste - vajaduste eiramine on sama argised nagu hammaste pesu ja muutuv ilm.

Vägivalda kasutav keskkond on suletud keskkond – seal on käibel kindel informatsioon, mida ei muudeta ega mõtestata ega seata kahtluse alla – seda lihtsalt kasutatakse. See on suletud keskkond, sest sinna ei ole võimalik, keskkonda muutvat ja vägivalda teisiti tõlgendavat, informatsiooni juurde anda – seda ei võeta vastu, seda ei peeta õigeks, see nimetatakse ohuks ja valeks. 

Vägivaldne keskkond on õpitud/ omandatud/ ülevõetud vaimselt keeruliste kogemuste lahendamise muster – ühendatuid ühendab ühesugune info kogumise, töötlemise ja edastamise muster. Iga miski on saanud alguse millestki, sest seda on olnud, kellelegi vaja – informatsioonile suletud keskkond on selle alles hoidjale vajalik – tema saab sealses seda, mida mujal ei saa – vähendades, kedagi teist, saab tema tõstetud - ise ennast väljendades saab ise ennast välja elada.

Üks saab üle olla siis, kui on olemas see, keda on võimalik vähendada/ kes laseb ennast vähendada. Vähendamise kogemus on halb ja valus, kuid inimene kestab selle üle, sest see kaasneb, millegi olulisemaga – see on hind, mis tuleb maksta selle eest, et olles vähendatu, saab inimene teise inimesega kontakti ja olla vajalik, kuid kogeda ka enese kinnitust – Mina olen Vähem, Viletsam, Halvem – inimene teab Kes tema on – ta ei kaota ennast ära – Mina olen = Mina olen olemas – läbi teise.

Suletud keskkond tähendab koos olevaid/ elavaid inimesi, kes ei ole tulnud ega tule enese Mina kaotusega toime – nad on enese Mina kriisis ja leidnud sellele olukorral lahenduse – see keskkond aitab neil „ellu” jääda – nad on üksteise tugigrupp – selle jaoks, et üks saaks Mina olla, teine kinnitab seda olemist – rollid määravad ära selle, kes, keda, kellena kinnitab.

Mina kriis tähendab inimest, kes on enese kaotanud – ta ei ole/ ta ei saa enam olla see Kes ta oli ja tal ei ole uut iseennast või see uus Mina, kellena teda koheldakse ja, kelleks nimetatakse, ei lähe kokku tema endaga ja see on vägivaldne kogemus.

Kriis kestab, sest inimene tahab vana ennast tagasi. Kriis kestab, sest inimesel ei ole olemas seda põhja, millel, iseendana, teha oma sammud, suletud situatsioonist, välja ja edasi. Inimene elab edasi sunnitult – tema sammud ei tule vabast tahtest ega enese seest sündides – see Mina, kes edasi läheb, peab seda tegema – ümbritsev kohustab ega jäta valikut.

Vägivaldses keskkonnas osalejad on saanud endale uue Mina, mis aitab neil ennast paremini tunda ja näha, nad on saanud Mina, mida on võimalik teiseks vahetada – ka kõige vähem saab võimaluse olla parem Mina – seda siis, kui tema on teisele kasulik ja teise jaoks õige.

See tähendab, et siis, kui keegi valib endale Mina ja väljendub selle Minana, siis kasulik/ kasutada olev lubab sellel sündida – tema nõustub enesele antud/ jäetud Minana olema ja lubab ennast vastavalt kohelda – enese käitumise ja olemisega kinnitab ta teise Mina olemas olemist – tema teeb selle nähtavaks, et teine näeks enese peegeldust, võimu, tahet, suurust, ilu, õigsust – ise ennast sellisena, mis täidab tema vajadust olla see Kes suudab, muudab, on, määrab jne.

Erinevad Minad on infokogumikud – siis, kui üks Mina satub ohtu, siis saab valida teisi, millele toetudes jõuda tagasi algusesse – eneselt ära võetud Minana olema – see tähendab, et inimene on leidnud enese olukorda lahendava lahenduse – enam ta ei kaota ennast ära – temalt võidakse võtta Mina ära, kuid ta teab, kuidas seda tagasi saada.

Vägivaldse keskkonna hierarhia tipus on see, kes on jõudnud sellise positsioonini, et temalt ei võeta tema Mina ära – on midagi, milles teised sõltuvad/ erinevad temast ja seega nad kinnitavad üleval pool olijat sellesse rolli, mille too endale valib. Üleval pool olija annab teada Kes tema on ja milline tema on – allpool olevatel on kohustus sellist teda näha ja nähtavaks teha.

See, et keegi on teisest sõltuv, on informatsioon, miks kasutavad Mina kriisis olevad vanemad oma rolle ja rollide suhteid ära – kuna laps sõltub, siis on see pidav põhjus, miks vanem on üle ja tema Mina jääb/ peab jääma alles sellisena nagu Ema/ Isa rolli kandev inimene tahab/ vajab ennast kogeda.

Lapse kasvamine ja iseseisvumine tähendab, et vanema jaoks on tegemist võimu võitlusega – laps ei lase ennast kontrollida ega allutada ega nõustu, vanema Mina võimu ees, ise ennast teiseks muutma. Mina tahan, Minule on vaja, Mina tean, Mina ise, Mina ei taha, jne – see on enese Mina nähtavaks tegemine, mis tähendab, vanema tõlgenduses, temale vastu hakkamist – vanema Mina kehtetuks tunnistamist.

Mina kriisis oleva vanema jaoks on sellised olukorrad põrgu ja paradiis korraga – vanem kaotab oma Mina, vanem taastab oma Mina. Vanem kasutab jõudu ja informatsiooni, et tõestada, lapsele ja võimalusele ka suuremale vaatajaskonnale, enese tähtsust ja olulisust – Mina olen see ja selline – Sina oled see ja selline – kuula, kuuletu, järgi – kohtle Mind õigesti. On sage, et vanem jääb sellisest enese tõestuse võimalusest sõltuvusse.

Lapse vastu, kes teeb ise ennast nähtavaks, jõu kasutamine ja temaga manipuleerimine, näitavad oskamatust ja suutmatust tulla toime iseenda informatsiooniga ja vahendada ise endas toimuvat, arusaadavalt. Laps ei saa olla vanemale osaks saanu korvaja ega lahendaja – vanem ei tohi ennast, lapse peal, vaimselt rahuldada.

Laps ei saa vanema möödunut korda teha ega teiseks muuta – vanem, hoolimata oma teekonnast ja sellele kulunud ajast, on endiselt seal, kus tema Mina kriis, endiselt, kestab. Füüsiline vanem on seal, kuhu ta on jõudnud – vaimsel tasandil on inimene endiselt seal, kuhu ta jäi pidama ja, enese jaoks keeruliseks osutunu läbi kõndimise asemel, otsustas anda endale teise Mina või võttis kasutusele, kellegi teise poolt teatavaks tehtud, väidetava tema kohta käiva informatsiooni – see oled Sina = see olen Mina.

See üks või teine Mina valis tee ja läks, ise ennast maha jättes, ümber enesele söödamatuks tunnistatud informatsiooni. See tähendab, et inimesel jäi vaimne teekond pooleli – ta ei mõtestanud enesele osaks saanut ega tunnistanud seda enese kogemuseks. Selle asemel jäi kogemus vastu võtmatuks – inimene alles protestib – seda ei oleks pidanud olema saama, sel moel ei oleks pidanud osaks saama.

Protestimine tähendab, et inimene ei pea osaks saanuga seonduvat enese vastutuseks, kuid tal ei ole seda, kes oleks loo eest vastutuse võtnud – see tähendab, et keegi teine ei tee tema lugu korda – ta ei saa enese Mina tagasi – möödunu Mina kohta ei anta, seda tõeseks pidavat, informatsiooni - seega jääb alles see, mis kinnitab, et inimese vastu tehtu oli põhjustatud tema Mina-st. 

Inimene vajab Mina, et edasi minna – vaimne kasvamine tähendab mõistmist – Mina, tervikuna ja möödunu kogemusega ühes, olen tänases – Minu ülesanne on tegeleda kaasnenuga – on Minu enda vastutus tegeleda enese psüühiliste haavade ja vaimse kasvamisega. 

See, et Minule kaasnes, Minu vastu tehti ja oldi, on tõsi ja oli valus - see, et keegi teine valis sellises käitumise ja sel moel väljenduse, näitab seda teist ja tema kasutuses olevaid valikuid - Minule osaks saanu ei näita Mind - see, kuidas Mina sellele reageerin ja vastan, alles see teeb Minu nähtavaks.

Vaimse piiratusega inimesele on omane kasutada seda, mis töötab ja pidada tõeseks seda, mida väidetakse tema kohta käivaks tõeks – inimene harjub, samastub, sõltub – see tähendab, et inimene, kohates enese vaimset taktistust, ei piirdu ühe Mina vahetusega – ta teeb seda korduvalt ja vastavalt vajadusele – sõltuvalt sellest, millised on võimalused, milline kohtlemine osaks saab.

Erinevate Minade rohkus tähendab erinevaid keskkondi, milles inimene peab toime tulema ja peab kuuletuma/ vastama tingimustele. Vägivaldses keskkonnas kasvanu jaoks on erinevad Mina-d ühendatud – kõigi põhi on sama – see on inimese vähendamise käigus tema kohta teatavaks ja nähtavaks tehtud informatsioon – Mina see ja selline, Minu õigused/ kohustused - sellised.

Siis, kui suureks kasvanud inimene kogeb, enesega seoses ja enese vahetus ümbruses, samasugust ja samasisulist kohtlemist, suhtumist, tähelepanu, sõnu, füüsilisi reageeringuid nagu enese möödunus, siis ta läheb, vaimsel tasandil, tagasi sinna maani, kus temani jõudev oli sama – ta on Mina, kes ta ei taha olla, kuid tema peab olema – tal on halb olla, kuid temal ei ole teistsugust lahendust, kui talumine – tal võib olla teistsugune informatsioon, enesega seonduva kohta olemas, kuid ta ei saa sellele toetuda, kui tema põhi on endiselt vähendatud tema - ta ei saa oma uusi teadmisi ja mõistmisi kasutada, sest neid ei olnud tema möödunus.

See tähendab, et inimene ise ei ole enese lugusid lahti harutanud, neid mõistnud ja enese sees toimuvat mõtestanud – tema ise ei ole enese kasutuses olevat informatsiooni, kriitiliselt ja teadlikult, töödelnud. See tähendab, et tema ei ole teadlik iseenda Minast, kui tervikust – kes ja milline on tegelik tema ise – ta kasutab vägivaldses keskkonnas loodud informatsiooni põhja, millele on aegade jooksul lisandunud ka muud.

See tähendab, et inimene, kes ei taha olla see Mina, kellena teda nähti ja koheldi möödunus – et see inimene, kes on ise oma elus, ühte ja teist, enese kohta kogenud – paneb ise endast kokku Mina, kes ei ole see Kes ta oli. See Mina on möödunu Mina, vastupidisel kujul. See Mina tõestab, et möödunu teda enam ei ole = teda ei ole õigust ega põhjust vanal moel kohelda.

Ühe informatsiooni asemel teine – elu inimeste Maailmas ja inimestega koos tähendab pidevat informatsiooni edastamist, vastu võtmist ja töötlemist. Inimeste vahelised suhted oleksid lihtsamad, kui nähtavaks tehtav, kuulda saadu ja kogetu oleks kõigile sama – tuleb tõdeda, et see ei ole nii. Mõistmist ja ühtsust puudutavad teemad toovad kaasa tülid ja segaduse, kuna inimeste sees on kasutusel informatsioon, mis teeb võimatuks reaalsuses edasi antava info vastu võtmise, audentsel kujul.

See tähendab, et siis, kui informatsioon, enese sees, läheb keeruliseks ja kuumaks – on inimene võtnud, aset leidvat ja osaks saavat, isiklikult – mingi Mina, inimese sees, on kogenud puudutust – ühte Mina ei kinnitata, sest inimese teise Mina kohta antakse informatsiooni – Sina see ja selline.

Isiklik puudutus – EI - Mina ei ole see = hirm ja ahastus - Mina ei saa olla Mina = viha - Mina ei taha olla selline = teisel ei ole õigust – Minul on olemas informatsioon, mis kinnitab, et Mina olen Mina – enese teadmiste alusel.

Tavaliselt, see Mina, kellena inimene ennast teab ja näeb, on tema mingi põhirolli nimetus või Inimene, kui roll – see on see, mida inimeselt ära võtta ei saada, kuid inimese jaoks või tema suhtes muutub see, mis temale, selles rollis/ inimesena olevana, on võimalik või kohustuslik ja ka see, kuidas teda koheldakse.

Vastupanu ja Mina kriis tähendavad, et inimese senise põhi Mina õigusi ja võimalusi jäi vähemaks, kohustusi ja keelde tuli juurde, kuid muutust ja muutusega kaasnevat ei olnud kokku lepitud ja need ei hoidnud teda ega arvestanud temaga – inimene vastustas muutuse, sest uus ei kuulunud tema Mina juurde. Või, äärmuslikul juhul, nimetati inimene teise rolli – temast sai, korraga, teine Mina, kelle puhul enamus või kõik senisest oli kadunud ja kättesaamatu.

See, vägivaldne ja vähendav Mina muutuse kogemus, on põhjus, miks rahu ei püsi ja vägivald võetakse ühises kasutusele siis, kui inimesel ei lasta Mina olla – tema / temaga seonduva kohta tehakse teatavaks informatsioon, mis näitab teda teise Minana.

Teise Mina alusel on - tema kohta infot edastaval õigus kohelda teda endale vajamineval viisil/ inimene ise peab midagi teisiti tegema- kuidagi olema/ inimene ei tohi enam teha seda, mis oli temal vajalik- omane jne. Selline muutus on kogetav ebaõiglusena - Mina olen ohus, sest teine tahab Minule halba teha – teine ei taha, et Mina oleksin Mina ega ole huvitatud sellest, et Mina olen Mina.

Vägivaldne ja vähendav keskkond tähendab elamist inforuumis, kus miski, peale vägivalla, ei ole kindel. Isiksuse lõhestumise ehk erinevate Minade taga on erinev kohtlemine – siis, kui laps, midagi tegi või kuidagi oli, siis anti tema kohta teada, et nüüd tema ON = Sina oled, Sina jääd – seda kinnitati, korduvalt, erinevatel viisidel üle.

Vägivaldse käsitlemise juurde kuulub teiseks saamise võimaluse näitamine – siis, kui teed seda või sel viisil, siis oled Hea Laps, Usin Laps, Kuulekas Õpilane, Hoolas Õpilane jne. Info – siis oled Sina see ja selline – teisel juhul oled see ja selline. Kaks erinevat Mina, mida ei ühendata – Sina saad olla mõlemad, Sina saad ise valida, millisena väljendud – tagaside annab teada, millise Mina-na olid ja oled.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna tagasiside ei ole aus, paigas ega kasutuseks kõlblik – selle toel ei saa kasvada – seda kasutades ja tõeks pidades, vähendab inimene ise ennast. See on loogiline – inimese alg andmed suunavad teda, temale kättenäidatud moel, ise ennast nägema, tõlgendama, kohtlema ja teistele nähtavaks/ kogetavaks tegema.

Samuti on vägivaldses keskkonnas saadav tagasiside, kellegi teise isiklike teemade eest vastutust võtma kohustamine – ära Sina tee, siis Mina Sinuga ei ole – kui Sina teed ja oled, siis Minul on õigus Sind karistada, vähendada ja läksütada – põhjus, et Sina olid Minu vastu selline, Sina tegid Minule seda ja sel moel, jne. See on õpetus, miks mitte olla üks Mina, vaid olla teine Mina – teise poolt paika panduna, et vältida osaks saavat - kuulekuse ja allumisega teenida välja parem kohtlemine, mis muidu ei kuulu õiguste juurde.

Vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud inimesel on, vägivaldse keskkonnas, võimatu olla õige – üle olevas rollis inimene määrab, kellena tema inimest näeb ja kogeb – see ei loe, et inimene ise teab, et tema ei ole tahtnud selline olla ega teinud sellisena, kuid ta ei saa vastu – teda koheldakse ja tema kohta jagatakse informatsiooni, mis teeb tema, kui teatud kindal moel sellise ja teatud kindlal moel valiva/ tegeva/ oleva Mina nähtavaks.

Vägivaldses keskkonnas räägitakse, milline Laps või Inimene teine on, kuid ei tehta seda inimeste tasandil ja inimese kohta informatsiooni andes ja inimest mõistes ja kasvada aidates, vaid rollidena ja rollide kohta. See on inimese vastavus, kellegi teise standarditele – selle teise rolliMina olemisest tulenevad hinnangud ja otsused – need tõestavad, näitavad ja osutavad teda, teise kaudu – Sina halvem/ Mina parem – Sina vale/ Mina õige – Mina olin hea/ Sina tegid Minule liiga jne.

Inimene, kes vahetab enese Minasid, vastavalt olukorrale, on inimene, kes väldib tegelikkust – ta ei vali astuda mängust välja ja seista eheda ja ausa iseendana – see oleks vale samm, sest siis ta kaotaks oma Mina ja tema kohta saaks nii mõndagi huvitavat öelda ja mõelda – vägivaldne keskkond saaks siis informatsiooni, mida kasutada tema vastu – on võimalus, et temale antakse, selle keskkonna, vähima ja Vale roll.

Inimene, kes ei taha ise ennast nähtavaks teha – teeb enese nähtavaks – hoolimata valitud rollide „ilust” ja nendega kaasnevatest võimalustest – inimene teeb enese nähtavaks, inimesena – iga tema samm ja valik räägib tema tegelikkusest – seda ka siis, kui ta varjus püsib, ise ennast moonutab, enese kohta valetab ja nähtavale tulnut eitab või selle teiseks nimetab.

Tegelikkust vältiva inimese taak - tegelikult ta ei tea Kes ta on – teistega koos olles on ta see, kellena ta peab olema ja kellena ta saab olla ja kellena on, temal endal, vaja olla – kõik need olemised on suunatud tähelepanu poolt üle vaatamiseks ja tema poolt valitud olemisele vastama ootamisele – Mina, see ja sellisena – nähke ja kinnitage.

Inimene ise, enese sees ja oma tahtmises, valiks teisiti, oleks teisiti, vajaks teisiti – inimene tahaks olla, valida, teha teisiti, kuid ta ei tea, kuidas seda teha – sageli on põhjuseks see, et mingi tema Mina on tema tee peal ees – selle Mina kohta kasutusel olev informatsioon annab teada, mis ja kuidas on tema kohtustus, õigused, võimalused – ning loomulikult see, mida tema ei tohi ega saa – temal, sellisena nagu tema on, ei ole teatud kindlaid õigusi, võimalusi.

Kust inimene seda teab ja miks inimene sel moel usub – temale on öeldud, teda on võrreldud, teda on koheldud – korduvalt. See tähendab, et temale ei ole teistmoodi temast räägitud ja tema kohta ei ole teistsugust informatsiooni kasutusel olnud. See, mis on tavaline, sellest saab inimese normaalsus. See, mis on normaalne, see on ja jääb olema – ilmaga ei võitle – tuleb valida sobivad riided ja jalanõud või jätta õue minemata.

Inimesed, kes kasutavad erinevate Minade kohta käivat valmis informatsiooni, ei tule toime iseenda sees aset leidva info segadusega – enese sees olev informatsioon ajab loo keeruliseks – see häirib ja närib – see ei kinnita seda, mida vaja – see lükkab ümber, väidab teist, osutab valesti = Mina ei saa olla Mina.

Segadus annab märku Mina kriisist, enese kaotusest ja millekski/ kellenagi olemiseks kohustatusest – on kõlanud sõnad, nähtavaks tehtud liigutus – inimene reageerib möödunuga samal moel, automaatselt ja alateadlikult – enesele loomulikult – see olen Mina, sest Minuga räägitakse, kuna Mind nähakse.

Inimese sees olev informatsioon on seotud välises aset leidvaga ja sealses teada antavaga – inimese kasutuses olev informatsioon vastustab, midagi ja osutab, millelegi – see tähendab, et inimene tõlgendab ja suhestub – ta on reageerinud Minana, mingil tasemel, mingis loos olevana – inimene vastab seda Mina kinnitavalt või eitavalt. Inimene saab vastata ka Minana, kuid soovi/ vajadusega see mitte olla. Reageerimine, kui isiklikult võtmine, tähendab, et inimene ON see Mina, kes võttis kontakti vastu.

Vaimne häiritus tähendab, et inimene on lõhestunud – on üks Mina ja on teine Mina – inimene on korraga mõlemad. Vastu panu tähendab, et inimene tahab olla üks, kuid ta ei taha olla teine – vastu panu tähendab, et kinnitus tuli teise Mina kohta – seega esimest Mina justkui enam ei ole, sest, info puudu jäämise ja suuna muutusega, see annulleeriti.

Vägivaldse keskkonna argipäev - Sina oled - siis, kui tähelepanu suunati, siis seda tehti täiega - halb, halb ruudus ja kuubis - vale, vale ruudus ja kuubis - häbi, häbi ruudus ja kuubis. Head ei olnud, hästi ei olnud - sellisena ei saanud olla, seda endas ei olnud. 

Inimene tahaks olla enese Mina, kuid ta ei saa seda teha, sest tema kasutuses on informatsioon, mis näitab teda teisena – ta ei saa seda eirata – tema ise ei saa seda ära nullida, sest temale ei anta selle kaotamiseks informatsiooni – teda nähakse ja koheldakse teise Minana, jätkuvalt.

See ongi põhjus, miks inimene võtab kasutusele mingi rolli, kellena ta omab enese kohta, teisest üle/ tugevamana/ paremana olevat teadmist ja sellisena väljendudes saab ta olla Mina, kes sunnib teist - vale informatsiooni muutma ja õige Mina kohta käivat infot andma. 

Selle jaoks, et teine saaks aru, mida tema valesti tegi ja mida peab õigeks tegema, annab lõhestunud inimene teisele informatsiooni – Sina oled, enese käitumise/ väljenduste/ valikute põhjal, see ja selline – seega on Minul õigus Sind selle ja sellisena kohelda ja Sinul kohustus Mind, sel moel nähtavaks teha ja sellisena kohelda.

RolliMina kasutamine, enese taastamiseks, on, kui uuestisünd ja fööniksina tuhast tõusmine – Minana olemise elav tõestus. See on lahendus, millest inimene jääb sõltuvaks – ta tahab, üha uuesti, kogeda võitmatuse tunnet ja tähelepanu, sellele iseendale, keda ei saada temalt ära võtta – tema kohta ei ole teist informatsiooni olemas – Mina olen olemas= Mina olen hirmust vaba.

Vaimse häirituse ja enese lõhestumise taga on teadmine – siis, kui Mina olen teine Mina, siis on teisel õigus Mind, temale vajamineval moel, kohelda – Minu osaks saab vaimne ja füüsiline vägivald – Mina ise ei saa ennast aidata – Minust endast ei piisa – kuna Mina olen Mina, siis ka keegi teine Mind ei aita.

Inimese jaoks, kes on harjunud vägivaldse keskkonna ja kohtlemisega, ei ole vägivald kõige hullem asi, mis saab juhtuda, sest selle jaoks on lahendused olemas. Vägivallast hullem on omada informatsiooni, et ollakse, kellelegi teisele, olulistes parameetrites, alla jäänud ja enese positsiooni, sellele teisele, kaotanud – justnimelt sellele teisele, keda on kasutatud enese antipoodina – selle jaoks, et olla ise parem/ õigem/ ilusam/ toredam/ võimsam – on see teine olnud inetu/ vaene/ halb/ vale jne.

Siis, kui teine enam ei ole see Halvem/ Inetum/ Valem/ Vaesem – siis see tähendab, et inimesel ei ole enese kinnitajat ja korraga on tema ise halvem/ vähem sellest, keda pidas enesest vähemaks ja halvemaks – Mina kriis on käes.

See tähendab, et inimene on kreenis ja uppumas, sest tema kasutuses on nüüd, enese kohta, täpselt seesama informatsioon, mida ta teise kohta kasutas – täpselt needsamad sõnad ja väljendused – nüüd koheldakse teda sellisena, nüüd nähakse teda sellisena – tema Mina on muutunud ja tema ei saa ise ennast tagasi.

Mina näen Sind sellisena/ Mina kogen Sind sellisena – kuid Mina ei näe ega koge Sind teistsugusena. On loomulik, et kellegi teise poolt edastatav ja inimese, kui Mina, kohta käiv informatsioon ei ole kõiges sama ega päri inimese enda informatsiooniga – seda eriti siis, kui inimene koosneb väga mitmest Minast ja tal puudub üks ja pidav tõelise enese põhi.

Selles kohas, kus vaimse piiratusega inimeste aktiveerunud Minad tulevad nähtavale ja edastavad enese tõestuseks/ enese kummutamiseks informatsiooni, on vastu seis, vastu panu, vastu hakkamine – inimesed ei suuda ega saa ega oska ise ennast väljendada ega mõistetavaks teha. Erinevad Minad ja rollid on segamini – kes, kellele, mida tahab öelda, ei ole selge.

On tavaline, et inimesed, kes on koos, suhtlevad, üksteisega, ühendatud põhi rollide alusel, kuid see on pealmine pind – tegelikult suunavad aset leidva loo jõujooni vägivaldse keskkonna hierarhias paika loksunud ja paika pandud rollid – teada on, millised õigused ja kohustused, selles keskkonnas/ nende inimestega ühes, kellelgi on ja mida ei ole/ mida ei saa.

Igas vägivaldses keskkonnas/ suhtes/ grupis on olemas selle omanik, kellel on põhjus olla tipus – tema on enese, teistest üle olemise, ära tõestanud – teda ei seata kahtluse alla, teised kinnitavad teda. Tema on see, kelle vajadustega, vastu vaidlematult, arvestatakse – siin on kaks põhjust, miks seda tehakse – esimene on samastumine ja teine on sõltumine.

Tipus olijale, tänuks saadava eest, viiakse kingituseks see, mida soovitakse enesele – teda päästetakse, säästetakse, tunnustatakse, toetatakse – temas nähakse ise ennast, keda ei päästetud ega säästetud – nüüd saadakse see, enesele vajalik, kogemus, kaude.

Seega on ühe positsioon kindel, kuid teiste omad mitte – nemad mängivad vägivaldses ja vähendavas keskkonnas erinevaid osi – nad saavad olla nii head, kuid ka pahad – vastavalt sellele, milline, tipus olija, vajadus on aktiveerunud ja millist enese Mina ta tõestada tahab.

Lisaks sellele on suletud keskkonnas olemas loo kolmas osapool – see on tipus olija antipood – siis, kui üks on hea, siis on teine paha – siis, kui üks on õige, siis on teine vale. Antipood on see, kes kinnitab tipus olija Mina – tema on see, keda kasutatakse võrdluseks. Kinnitajad kinnitavad tipus olija Mina kinnitamiseks vajaliku omaduse/ välimuse/ oskuse/ vahendi/ sammu/ teo võrdluse tulemuse.

Mida madalamale antipoodi surutakse ja, mida vähemaks teda nimetatakse, seda vähem ja madalam on seda tegeva inimese enesehinnang ja Mina kaotuse lävi – tema ise teab, et tema ei ole see, Kes tema on, kuid ta vajab teadmist, et tema on.

See on vägivaldse keskkonna fenomen – ei ole vaja seda, et informatsioon vastaks tõele – on vaja kasutada, enesele vajaminevat, informatsiooni nii nagu see oleks tõsi ja leida need, kes seda usuvad ja teha nii, et oleks olemas need, kes tahavad uskuda, sest tahavad kinnitada enese lojaalsust.

Vaimselt piiratud inimene ei lase enese informatsioonist lahti, sest ta kogeb sellega seonduvaid tundeid – tegemist on tundeseisundiga, mis kestab, sest inimene kogub, ümbritsevast ja osaks saavast, enese olemist kinnitavat informatsiooni. Inimesele võib ja saab öelda ning näidata teistsuguseid ja kasutusel olevat ümber lükkavaid teadmisi, kuid see ei loe – tema ei võta neid kasutusele. 

Tema kohta saab öelda – et ta on pime ja et ta on kurt - inimene on iseenda suhtes pime ja kurt - ta kogub tunnet elavana hoidvat informatsiooni, et anda ise endale teada - Mina tunnen, millegagi seoses, seda ja teist - Mina olen kurb, sest Mina leinan - Mina olen vihane, sest Mina olen kurb, sest Mina olen üksinda. Inimene vajab enese tähelepanu iseendale - Mina mõistan enesega toimuvat.

Mingi tunde loomise ja vajamise periood kestab senikaua, kuni inimene keeldub mingit olulist informatsiooni vastu võtmast ja tõeks tunnistamast. See on eituse periood - Minuga ei saa sel moel juhtuda, Minule ei saa sel moel osaks saada, Minuga ei tohi sel moel käituda, see inimene ei tohi Minule nii teha – Mina olen ju Mina. Kriis – Mina ei ole enam Mina – uus informatsioon ei käi Minuga kokku – see ei kinnita Mind üle - Mina olen Mina, kes Mina ei ole.

Vägivaldse Maailma tegevuse mõistmine toob kaasa enesele uue informatsiooni andmise – Mina ei kuula ega vaata seda, mida, sealses, Minu kohta öeldakse ja nähtavaks tehakse – Mina vaatan ja võtan vastu selle informatsiooni, mis puudutab teist, kui inimest – tema valikuid, väljendusi, lahendusi – tema võimet ja valikut koguda/ luua/ töödelda informatsiooni. Mina vaatan seda, mis on teise inimese eesmärk ja mida ta selle saavutamiseks ette võtab.

Vaimse piiratusega inimene ei taha enese kohta teada seda, mis osutab temale, kui inimesele ja põhi rollis olijale – vastutus, Sinu enda sammude tagajärgede eest, kuulub Sinule. Ta ei tunnista oma vastutust asjades, teemades, mida ta ei mõista ega selle inimesega seoses, kes on temast, tagataustal oleva info alusel, vähem.

Mustris olemise jäikus suunab teda keelduma oma mõtete ja käitumise harjumuste üle vaatamisest – seega pöörab ta loo ümber – Vaata, kuidas Sina Minuga käitusid, vaata, mida Sina, Minule tegid – vaata nüüd ise ennast – Sina ei ole normaalne = ei ole tavaline – Sina käitud Minuga valesti = Sina käitud Minuga erinevalt. Tee ise ennast korda = käitu Minuga tavaliselt = tavalise mustri alusel.

Vägivaldsel ja vähendaval suhtlemise tasandil olemise lõpetamine tähendab teadlikkust iseendana olemisest ja käimas olevast - Mina, inimesena, käitun Sinuga õigesti – lõpuks ometi teen Mina seda Sinu poolt välja näidatud ja teada antud informatsiooni alusel. Mina, inimesena, vastan sellele, mida Sina ise ei vali tõeks tunnistada ega ausalt välja öelda. Mina, inimesena, vastan sellele, mida Sina nimetad enese õiguseks - rollina. 

Mina vastan inimesena, sest Sinuga kaasneb see, mida ei tohi eirata – Sina kasutad vägivalda, vähendamist, manipuleerimist - Sina valetad ja jätad vastutuse võtmata. Sina ei ole tugevus ega sama – Sina oled eraldi seisev ja Sind tuleb arvesse võtta, kuid Sa ei ole enam sama, kes varem – Sa ei ole enam lähedane, sest ei ole eluterve, Sind enese lähedusse valida ja lubada, Sinu kasutuses olevate mustrite tõttu. 

Vägivaldse keskkonna mustri üks osa - Minade välja selgitamiste ja ära tõestamiste järel saab aset leida enese puhastumise ja üle kinnitamise „rituaal”, et oleks meeles, kuidas - selleks, et järgmine kord, kui tahta karistavat/ nimetavat kohtlemist ehk läksütamist vältida, ei tohi käituda. Selline tegevus on energeetiline pinge maha laadimine ning enese sees olnud ärevusest ja hirmudest puhastumine - see on enesele vajalik, enese üle kinnitamine. 

Vägivaldsele keskkonnale on omane, et ühes olemised kulgevad tsüklitena – nn vahejuhtum, millele järgneb hea ühes olemine, millele järgneb, taas, kellegi Mina suhtes aset leidev eksitus/ väär käitumine, et siis jälle ühes olla.

Siis, kui inimesed lähevad, "valest - Mina kaotavast kohast", ise ära või neid saadetakse ära - kuid, kui siis, mingi aja pärast, saavad inimesed kokku ja on inimesed koos, siis nad on seda nii nagu ei oleks lahendamata konflikti olnudki. 

Sellest ei räägita ja seda ei avata - see toob kaasa selle, et möödunus aset leidnu tuleb päevavalgele siis, kui on järjekordne Minade vastu seis – lahendamata jäänu on endiselt aktuaalne, sest sees on käibel olevas ja teoks tehtavas sees. Kuid, kuna vägivaldse keskkonna muster suunab piiratud vaimsusega inimesi teineteisega arvestamisega seonduvaid vastuolusid lahendama Minade tasandil, siis mitte üks tegelik teema ei saa lahendust - inimesed ei kohtu, Minad on  aktiivsed - nad on laval, tahavad sealt ära või nad pürgivad lavale või nad annavad laval sooloetendusi. 

Lugu ei jäänud pooleli seal, kus meie sõbrad olime ja hästi läbi saime, vaid selles kohas, kus Sina üle piiride läksid ja Minu vastu vaimset vägivalda kasutasid ega arvestanud sellega, mida Sinule, Sinu käitumise kohta, ütlesin. Meie ei ole sellesse kohta, kus sõbralikult koos olla, jõudnud – Meie suhe/ suhtlus jäi pidama sinna, kus vastu seis aset leidis – sellest kohast läks edasi kaks teed – meie võisime ühes käia ja koos olla, kuid meist ei saanud ühte – Sina ja Mina jäime eraldi.

Marianne

10.03.2026.a