Järeldus on tõene, kuna eeldus on tõsi

 

Kõige raskem, vägivaldsest ja vähendavast keskkonnast välja kasvamise teekonnal, on läbi kõndida oma kõige sügavaimad uskumused - enese, enesele osaks saanu ja ümbritseva/ kellegagi ühise Maailma kohta.

Need uskumused on nii sügavad, et need on nagu enese nahk, sisikond ja silmad. Need on enese osad, mis eristu ega irdu. Need on alused, enese kohta käivale – Mina olen, sest/ Mina teen, kuna/ Minuga võib-peab, sest/ Mina saan, kuna/ Mina ei oska, sest/ Minul ei ole, kuna/ Mina ei saa, sest/ Mina olen selline, kuna/ Mina pean, sest jne.

Need - sest ja kuna – on mingit kindlat uskumust kinnitav informatsioon, millel on pikk ajalugu ja korduv meeldetuletus. Uskumuste järgi elamine tähendab, et kinnitust ei ole vaja meelde tuletada – on olemas teadmine, mille alusel inimene TEAB enese kohta käivat. Järeldus on tõsi, kuna eeldus on tõene – inimene, oma olemas olemise ja elu elamisega, tõestab, pidevalt, enese tegelikkust.

Uskumus on informatsioon, mis ei vasta – täielikult või osaliselt – tõele. Uskumus on informatsioon, mis on piiratud teadlikkuse poolt asjade ära seletamiseks kasutusse võetud, kellegi teise poolt loodud ja kasutusse antud, mida on mitmel tasandil ja enamuse/ olulise teis(t)e poolt üle kinnitatud.

Uskumused on ennast vähendavad ja ennast hävitavad programmid – inimene ise hoiab alles ja kasutab informatsiooni, mis teda ennast vähemana näitab ja tema kohta, teda vähendavat, tõtt teab.

See tähendab, et väga raske on uskuda – tõeks pidada – seda informatsiooni, mida ei ole kunagi välja öeldud, kasutatud, mille olemas olemisest ei teata, mis ei ole pidama jäänud, mida on – enese puhul – valeks nimetatud. Kergem on uskuda juba teada olevaga samalaadset infot, kui midagi täiesti uut või vastupidist.

Uue teadmise kasutusele võtmise ja kinnistamise võimetuse taga on, korduv, seisma jäämine kohtades, kus teatavaks tehti/ teatavaks sai informatsioon, mis õigustas/ põhjendas kohaldatavat, nimetamist, eemale hoidmist, eraldamist, karistamist, füüsilist reaktsiooni, tulemust, välimust, olemust.

Teise inimese väljendus ja füüsiline reageering – sõnades, hääles, toonis, pilgus, mõttes, teos – haavas ja allutas. See tegi edastatavast reaalse – teine nägi, teine koges, teine teab. Ei olnud teadlikkust ega eraldi seismist – see ei ole Mina, see ei ole Minu – oli ühte liitev ühendus, mis soodustas vaimse kahjustuse sündi – Mina olen, Minuga võib, Minuga peab.

Inimlaps peatus informatsiooni edastusega seonduva ees – rollidele tugunedes ei oleks teine inimene pidanud sellist ja sel moel edastatavat informatsiooni teatavaks tegema. See ületas rollide piire, tegid rollid kehtetuks, sest need ei järginud ühes olemise peamist mõtet.

Ema/ Isa tahab Lapsega olla – Ema/ Isa tahab Lapsele head – Ema/ Isa teeb Lapsele head – Ema/ Isa hoiab Last = Ema/ Isa ei põhjusta Lapsele valu – kui teebki, siis ehmatab üles ja palub vabandust, lohutab, puhub peale – vanema valu ja ehmatus – lapse pärast, on tõeline – inimene ei tahtnud seda, mis ja kuidas olema sai.

Külmetavad, kalgid, vihased, raevukad, halvustavad, sarkastilised, valusad, osatavad, välja naervad, nimetavad sõnad näitasid eraldatust, haiget tegemise võimet ja tahet. Sel moel väljenduv vanem ootas, et laps, ise, paluks vanema käest vabandust, kahetseks tehtut ja lubaks enam mitte teha = lapsel on vanemast kahju, sellepärast, kuidas vanem pidi olema ja mil moel pidi tegema.

Laps ei saa ennast, vanema/ lähedase eest, kaitsta – tema ei lähe üle piiri ega seisa vanema vastu – see samm muudaks kogu lugu – rollid on need, mis teda, vanemaga, kokku seovad – Ema/ Isa on eriline = temaga sel moel ei käituta, temale sel moel ei tehta – Mina ei tee Oma Emale/ Isale haiget – Mina hoian teda = Mina hoian rollide piiridest ja rollide joonisest kinni, sest Mina olen laps. Ilma Emata/ ilma Isata Mind ei oleks olemas.

Edasine on ajalugu – inimene, kes ei eralda rolli ja inimest, ei lähe sellest kohast edasi – ta peatub samas hetkes ja kogeb info edastust uuesti – info, enese kohta, kinnistub veelgi tugevamini. See tähendab, et kui järgnevas ajas on samalaadseid, samasisulisi, sama tundelisi kogemusi, siis nendes avaneb möödunu ja läbi nende saab minevik inimese kätte – ta kuuleb, näeb, kogeb ja salvestab sama.

Mina olen – Mina tegin – Minuga ei käitutaks ega oldaks sel moel, kui Mina ei oleks alust andnud. Minust ei ole, midagi head – Mina rikun kõik ära – Minu pärast on teis(t)el halb – Mina teisiti ei oska – Minu hoolde ei saa midagi/ kedagi usaldada – Parem, kui Mind ei olekski – siis ei pea teine/ teised kogema seda, mida Mina tähendan/ mille Mina endaga kaasa toon.

Vaimse taseme piiratus on vaimse ja füüsilise väärkohtlemise tagajärg – tähelepanu on jaotunud kaheks – igas loos on olemas Paha ja on Hea. Väärkoheldud inimene teab – enesele osaks saava alusel – Mina olen paha, teine on Hea - Mina olen süüdi, sest teine on Ohver ehk kannatanu - Minu isekuse, teo, mõtlematuse, hoolimatuse läbi kannatada saanu.

Ohver – tema ei saanud ära hoida/ tema vastu tehti ja oldi/ teda kasutati ära/ temast ei sõltunud/ tema oma võeti vähemaks/ tema oma kasutati ära. Mina olen süüdi, sest Mina tegin seda – Mina põhjustasin teisele häbi/ Mina vajasin abi, tähelepanu/ Mina ütlesin seda, mida teisele ei tohi öelda/ Mina tahtsin seda, mis Minule ei kuulu/ Mina ei kuulanud sõna, jne.

Selline järelduste jada tähendab uskumist, et viga = enesele osaks saava põhjus on iseendas. See tähendab, et ei ole elutervet realismi – Miks on teisele tema enda väljendusi vaja, miks teine tahab sel moel väljenduda, mida see temale annab/ võimaldab, mida teine teeb/ mida teine ei tee – mis on tema eesmärk?

Avatud energeetiline haav – endiselt on aktiivne, loo ühine väli ja sellel aset leidev – teise informatsioon voolab, katkematult ja töötleb edasi. Inimene ise ei ole lõpetanud situatsiooni – ei ole lõpetanud energeetilisel väljal aset leidvat ülekannet – tema ei ole selle seest ja eest ära läinud – rollide ühendus ja rollide truudus takistab lahkumast ja teisest eraldi seismast.

Teadlik samm ja visualiseerimine – Mina ei ole teisega ühes ega samas – teine on, kui põrisev ja lendlev kärbes, klaasist kupli all. Näha on liigustused ja midagi pobisev suu, kuid sellest, mida ja kuidas teine räägib, ei ole aru saada - see on enesest eraldi – see ei ole enesega samas.

Üks kärbes sumiseb, oma elu elades – see on täitsa ok. Mõistmine, kui kärbes vabastada, siis hakkab too ümber pea tiirutama ja enese sita jälgi kõikjale jätma – piiridest kinni pidamist, austust ega puhtuse hoidmist ei ole – see ei kuulu kärbsega kokku – mitte üks asi ei ole temale püha.

Vägivaldsest ja vähendavast suhtest/ suhtlemisest/ keskkonnast välja kasvamise oluline samm – teise poolt edastatud informatsiooni peatamine ja välja toodud väidete üle vaatamine – enese informatsiooni avamine ja iseoma teadmiste, möödunu ja oleva tasakaalustamiseks, kasutusele võtmine – Mina, siis ja seal – Minu enda tegelikkus – Minu enda valikud – Minu enda põhjused.

Inimene oskab väga hästi olla õiglane – olla kaalukausina siis, kui tema sisemine kompass on vabastatud - siis tema teab vale ja tõde – tema ise ei saa ega vali valetada, temale võidakse valetada, kuid tema teab tõde enese, teise, aset leidnu kohta – inimene teab seda, mida temale ei öeldud, mis muudeti teiseks, mis mõeldi juurde.

Inimene ei ületa piire – ta teab, milles ja kuidas on tema vastutus – tema ei jäta seda teisele. Sama ta teab teise kohta, mis, milles ja kuidas on tolle teise vastutus – inimene ei anna ega pane ega nimeta sinna lisaks ja ta ei võta seda endale.

Vägivaldne ja vähendav käsitlus on süstemaatiline vale info andmine ja selle õigusesse uskumisele kohustamine ja selle kasutusele võtmise kohustuslikuks tegemine – töödeldava inimese sisemise kompassi töö on häiritud – inimene kasutab, kellegi teise informatsiooni.

Enese kompassi vabastamiseks tuleb enese uskumused üle vaadata – tuleb avada info katkestuse/ välja vahetuse koht ja võtta kasutusele enese teadmine – Mina ja Minu tegelikkus. Kas Mina tahtsin, kas Mina tegin, kas Mina olin – Ei, ei tahtnud/ Ei, ei olnud/ Ei, ei teinud.

Siis tuleb tasakaalu loomise koht – mida Mina tegelikult tegin/ miks Mina tegelikult tegin – selle tagajärjed teisele/ ühisele/ iseendale – milles ja millises ulatuses on enese vastutus. Mida saan kompenseerida, mida tuleb õppida, millise informatsiooni saan anda. 

Kes on tegelik kahju saaja? Kes on see, keda lugu puudutas? Kuid, kes on see, kes tegi sellest enese, kui Ohvri etenduse, kuigi selles oli tema osa vastutada, kuid tema ei teinud seda – selle asemel näitas ja esitles end kannatanuna, kahju saanuna.

Vaata – mida Sina – Minu lapsele tegid!!! – kuid, kes siis Mina olen – vahe on vahele tehtud = Mina ei ole oma Ema laps – mina olen ei keegi – Mina ei kuulu kuhugi – Minul ei ole seda, kes Mind, enda omaks nimetab ja Minu kaitseks seisab.

13-14 aastane mina – 3,5-4,5 aastane vennaga – meie maja kõrval oleva garaazi ehitusel, ei mäleta, kuidas juhtus – kuid armatuuri varras jättis, kuhugi, venna otsa ette, augu – verd ei tulnud, väike auk oli, viisin süles koju. Ukse avas ema, kes vaatas hukkamõistva ja põlgava pilguga – Vaata, mida Sina Minu lapsele tegid – justnagu oleksin tahtnud meelega ja ise teinud.

Olin osaline – oli elu – vend ei olnud minu elu ega minu vastutus – ta oli kohustus – kuna olin olemas, vanim ja olin võlgu – elu, toit, riided, peavari tegid võlglaseks – seega olin kohustatud, teatud, lapse vanema ülesanded endale võtma.

Seega sai vennast see, kes käis ja oli kaasas – tolle aja teadlikkusega minuga kaasas. Olin ja ei olnud hoolimatu – ei osanud mõelda ette ega arvestada väikese lapse piiridega. Elasin ja olin nii nagu elu kutsus ja aset leidis - vend sai sellest osa - mina ei saanud teda sellest välja jätta - mina pidin tema elust osa saama.

Venna hoidmine oli karm käsk – sellest ei saanud vaba olla, selles ei küsitud minu arvamust, soove, vajadusi – sellel ei olnud piire – see välistas minu lapseks olemise – pidin olema targem ja vanem tegelikust iseendast – enese arvelt.

Tänases saan aru, et Maimul oli raske ja ta otsis/ kasutas käepäraseid lahendusi, kuid ta tegi seda vägivaldselt, valetades. Ta ei näidanud enese tegelikku osa ega vastutust ega tänanud abi eest – ta ei seadnud eluterveid piire, et minu elu, lapsena, edasi kestaks – ta ei loonud ega hoidnud ühist, kui meeskonda. 

Mina ei olnud enam laps - olin suur, kelle elu oli, juba ammu, muutunud - see oli ära muudetud - sealt olid välja jäetud see, mida enam ei peetud vajalikuks, oluliseks, minule kuuluvaks. Oled vanem - oled suur/ suurem - oled targem - oled võlgu = Sinule ei ole, Sina ei saa - Sinul ei ole õigust tahta, sest Sina, enam ei ole see Kes olid.

Inimene läks üle teise inimese piiride, rikkus ära tasakaalu ja muutis süsteemi – nimetas ümber, põhjustas kaose – temast sai Ohver ja minust Süüdi olija, kes oli hoolimatu ja isekas = see, kes tahtis, et teisel oleks paha/ see, kes tegi teisele halba, sest tema oligi selline = tema ei muutu = teda tuleb eraldi hoida/ ühisest välja jätta - muidu teeb uuesti.

Vaimselt piiratud inimene, kes vajab abi ja toetust, saab kohustada seda, kes on allutatav ja kontrollitav - ei ole vahet, et tegemist on lapsega ja enesest vähemaga - on olemas, siis peab enesele saava eest tasuma, enese olemas olemise võlga tasuma. 

Sel moel ei õpetata, inimest, teist inimest mõistma ja nägema, vaid teisele, kui rollile alluma ja iseenda rollist tulenevalt, teisele vajamineval moel, kohustatud olema.

Vaimselt piiratud inimene, kes vajab enese ellu lohutust ja mõistmist - otsib/ loob endale võimaluse, kuidas seda saada - Ohvrile/ Kannatanule antakse lohutus ja tuntakse kaasa. Ohver saab olla siis, kui on olemas see, kes teeb liiga ja võtab vähemaks. 

Sel moel ei õpi inimene ise ennast mõistma ja enese vajadusse mõistvalt suhtuma - tema sõnatu vajadus otsib asendust ja väljendust - roll aitab tal saada vajamineva, kaude - tema vajadus, enese Mina olulisuse kohta, saab rahuldatud. Kuid tema vajadus, inimese toetuse ja abi järele, ei saa - inimesel ei ole inimest kõrval, sest inimene surub loo rollide Maailma.

Miks - kuna Minul ei olnud, siis ei pea ka Sinul olema. Inimene, kes elab oma suletud kogemuse sees - seega ta ei saa pealt vaadata, et teine ei koge, temaga, sama - seega ta ei taha pealt vaadata, et teisele saab osaks, midagi teist. 

Enese Mina väheneb, kui teisel on see, mida ja kuidas on enesele tahetud/ enesele vajatud - justkui teine võtaks inimeselt ära ja vähendaks teda - osataks ja nimetaks teda valeks - on võrdluse moment - siis, kui ühel on ja üks saab, siis teisel ei ole ja teine ei saa - teine võttis Minu oma ära = Mina näen teisel olevat, kui Mina ei saa seda endale.

Alles kannatav inimene ei taha, et teisel oleks parem ja teisiti - tema ei ole oma kogemust vastu võtnud ega sellega rahu teinud - ta ei ole kõndinud sinnamaani, kus ta seisab selle eest, et teisele saaks osaks parem, kui temale - tema ei taha teisele samu kogemusi - tema teab, et saab teisiti - tema valib teisiti - tema viib seda teisiti ellu.

Inimene, kes ei taha teisele paremat - on inimene, kes kasutab seda teist enese tõestamiseks - teine on vähem väärt, teine on tühisem, teist ei ole, inimesele, vaja. Parem oleks teisele juurde andmine ja teise olulisuse tõestamine - see ei tule kõne alla, sest see teeks inimesest vähema ja tema laseks ennast ära kasutada.

Inimene, kes kogeb ja näeb, et teda ei kaitsta ja tema peab taluma - kelle samm peatub möödunu informatsiooniga kohtumise paigas - teeb lapse kombel haiget ja lõhub - tema ei oska ega taha ehitada ega hoida turvalist ühist - tema tundeid on palju ja need segavad, teda, elamast - tema teeb, nendest, teiste teema - tema ei võta enese sammude eest vastutust - temale on liiga tehtud - tema elu on temalt ära võetud.

Inimene, kes ei teinud seda, mida teda väideti/ nähti tegemas - inimene, kes usaldab/ kasutab ennast vähendava teise informatsiooni - ei tea, tegelikku tõde, enese kohta - temal puudub enese teadlikkus - temal on hirm/ ärevus/ paanika, mis saadab teda - tema saab teha valesti, haiget - kuid tema ei tea ette, millal ja kuidas tema seda teeb.

See tähendab, et tema on nagu kurjast vaimust vaevatud - tema sees elab paha, kes ei lase tal hea/ parem olla. See tähendab, et inimesele puudub kontakt iseendaga - ta kardab ja väldib ise ennast - informatsiooni, enese kohta, on raske taluda.

See tähendab, et inimest on vaimselt väärkoheldud - tema teod ja olemised on saanud, kelleltki teiselt tõlgenduse ja tema ise, sellelt teiselt, nimetuse = inimene ei saagi ette teada seda, mida ja kuidas saab, tema, valesti teha - seda ütleb teine/ ütlevad teised - seda siis, kui valivad, kuidas teda kohelda. 

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei ole see, teavitamine, kunagi hea ja eelmisest parem, vaid ikka vähendava kallakuga ja nimetava suunaga - inimene ei kasva ega õpi oma teekonnal - inimest dresseeritakse tegema ja olema enese loomusele ja iseenda tegelikkusele vastupidiselt/ vastupidiseks. 

Inimene, keda kasvatakse rollile kuulekaks, ei õpi mõistma ja nägema enese tegelikke samme ja nende tegelikke tagajärgi ega õpetata teda enese tegelikkuse eest vastutust võtma. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei valita tema osa eraldada, sest tema kanda on ka teise/ teiste vastutus - kuna tema põhjustas, siis on tema asi lood korda teha - vabandada, häbeneda, vaikida, leppida, nõustuda. 

Kuna inimene on ise halb ja halvasti käitunud, siis on temale osaks saav temale paras ja tema enda poolt põhjustatud - ei ole mitte kellelegi kaevata ega abi tahta. Manipuleeriv kasvatus, mis suunab käsitletavat vaimselt ja füüsiliselt sõltuvaks ja iseseisvaks ning teisest eraldi olevaks ja teise poole püüdlevaks - vastandlikud ülesanded ja vastandlikud reeglid. 

Vaimne piiratus, vaimne kurnatus - ühest rahu ja selgust ei ole, kõik muutub teadmatus sunnas ja ajal - rollid jäävad, rollidega paika pandu jääb - see, kes on vähem, see ei saa tõusta kõrgemale - Mina ajalugu, mida vähendav ja vägivaldne keskkond alles hoiab, ei lase seda teha - inimesel ei lasta ära unustada Kes tema on ja mida tema teinud on.

Senikaua, kuni inimene seostab enese kohtlemise iseendaga - senikaua tema usub ennast olevat sellisena nagu temale öeldakse ja näidatakse - seni ta ennast ka sellisena näeb ja teab. Alles siis, kui inimene teab ise oma sammude sisu ja näeb ise oma sammude tagajärgi, siis ta ei kaota ennast ära ega võta ennast vähendavat informatsiooni tõesena - tema teab, et sellel on eesmärk - teda vahendina kasutada.

Teise poole püüdlemine ja teise muudetud sõnade ootus on kantud lootusest ja vajadusest - siis Minu elu, teisega koos, muutub teiseks. See oli aktuaalne ajal, mil koos olemine oli ainus võimalus. Suure ajas ei ole see enam primaarne - teise sõnad ja teod saavad jääda teise poolt valituteks - nendega ei tule kaasa minna.

Tuleb vaadata inimest - tuleb aru saada inimesest - tuleb mõista inimese motiive. Roll ei kao ära ega roll kaota ära inimest - inimeste vaheline suhtlus ja kaugus muutub teiseks - põhi on inimesed, alles seejärel tuleb roll - kõik inimesed ei ole valmis selleks, mida tähendab roll ja selle ülesanded/ võimalused - kõik vanemad ei ole valmis ja võimelised kasvatama inimlast - nad teevad ja annavad enese vaimse võimekuse parima - nad vahendavad ja kasutavad seda, mis on neile mõistetav ja käepärane - rollina elu lahendav kasvatab last rollide vaimus ja tões. 

On lapse asi valida enese tee ja kasvada möödunust välja - mitte jääda muutma möödunut, vaid looma enese olevat, enese teadmiste ja mõistmiste alusel. Mina - Minu tee ja sammud sellel.

Marianne

30.09.2026.a

Need teised tunded ka III - Jääv vastuolulisus

 

Vaimselt piiratud keskkonna reaalsus - korraga saab olla üks, kellele on võimalik - teine on vale - teisele ei ole kohta, võimalust, aega. Teine peab astuma tagasi - teadma oma kohta ja  järgima oma osa, kuuletuma, vaikima - tema peab andma teisele ruumi ja tähelepanu, enese arvelt. 

Mõlemal ei saa korraga olla, mõlemad ei saa korraga olla - ühe tunnete reaktsioonid, kui enese info töötlemisega kaasnev, on vajalikud ja õiged - teise omad ei ole - teise omad on lubamatud, piire ületavad, vähendavad.

Inimene, kes kannab lapse vanema rolli nime, kuid kes ei ole vaimselt täis kasvanud, vaid lapse tasandile jäänud - kohtub lapse/ enese kasvuraskuste, eluliste vajaduste ja ühise argipäevaga, kui konkurendiga - vaimne võimekus on piiratud - inimene kaotab oma rolli ja käitub, suure inimese ajas, lapsena - kuna temal on jõud ja asitõendid, siis peab tema olema Oluline ja tema saama, kohese, enese lahenduse, enesele väljenduse.

Oleva aja laps peab ruumi tegema möödunud aja lapsele, kes ei ole kasvanud täis - kelle kasutuses on möödunud aja lahendused, keda lükkavad tagant möödunud aja vajadused - kes peaks, kordusi läbi mängides, jõudma suurema teadlikkuseni, kuid ometi jääb kinni kordustesse - vaimse rahulduse väljendustest sõltuvuses olev inimene tahab saada keemiakokteili ja kogeda enese Mina tõestusi ja väljendusi - jah, seda oma lapse arvelt - laps on vahendiks vanemale vajamineva, mõnu ja rahuldust tekitava doosi, tagamiseks.

Olukord, mis lahendatakse Lapse ja Vanema arheotüüpe kasutades - vanem, inimesena, astub taha plaanile ja lapse teemaga tegeletakse ja lapsele võimaldatakse = laps saab signaali ja kinnituse - Mina olen oluline. 

Üle piiride kasvanud laps vajab seda kinnitust - ta ei talu, et tema kõrval on teine, kes ei allu korrale - ei sea ennast tahaplaanile, vaid tahab ka tähtis ja oluline olla - suur laps ei talu enesele konkurentsi - temale jääb vähem ja tema osaks saab vale, kui on olemas teine. 

Sageli on, vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, enesele kuuluva kaotuse kogemuse põhjuseks võrdluses osalemine – kellegi teise olemas olemine teeb nähtavaks, mis ja kuidas on võimalik – täiesti selgelt ja nähtavalt on võimalik. Samas on enese pealt teadmine – Mina ei saa, seda ja sel moel, kogeda, sest Minu puhul, seda ja sellist, ei valita = viga on Minus – Mina olen vale. 

Oleva aja laps ei saa seda, mille võtab endale möödunud aja laps. Möödunud aja laps ei tee vahet, et temal ei olnud möödunus ja tema ei saanud enese minevikus - läbi elamata tunded ja läbi kõndimata informatsioon tähendab, et oleva aja suur on erinevate tunnete segadus ja tema tahab neist vabaks saada - vabaneda ennast ahistavast energiast, mis annab märku, et KORRAGA on kõike liiga palju - inimene ei saa olla üks ega rahu ole võimalik.

Lahendus on endale selle rolliMina valimine, kellele on lubatud inimesele vajalikud väljendused ja kasutuses olevad lahendused. Roll tagab, et inimene kontrollib olukorda ja muudab toimuva enesele sobivaks - Mina olen/ Sina oled - Minu õigused/ Sinu kohustused.

Suletud keskkonnast tingituna on tavaline enese õiguse kaitsmine ja õigena olla proovimine – kuna ei saa ära minna, siis on kasutusel see, mis ja kuidas on selles kohas kätte saadav, enesele mõistmise kohane ning ka tavaline, pealt nähtud, lahendus.

Loo õigeks pööramise katse - siin ja selles loos olen Mina Laps - Mina vajan Lapsele lubatut, vajaminevat - kuid enese õigusele, paremale/ teistmoodi väljenduvale suhtumisele rõhumine – enesele olulisuse otsimine ja näitamine toob kaasa enese müümise võimalused ja vähendamise jätkumise – Ema/ Isa ei pea/ ei ole kohustatud, Oma Last, teist moodi kohtlema/ käsitlema.

On sage, et vanem valib endale, ennast ümbristevast keskkonnast, liitlase - vanem valib endale selle, kes tunneb, vajab, mõtleb samal moel nagu vanem - vanemale tehakse liiga = liitlasele tehakse liiga/ vanema elu on raske = liitlase elu on raske - mõlemal on ühine vaenlane - mõlemad pöörduvad ühe ja sama vastu - TEMA on MEILE osaks saava põhjus. 

Sel moel saab vanem endale kinnituse, et tema teod ja lahendused on õiged - ta saab kindluse, et temale vajaminev jääb alles = teine aitab teda selles - ta saab selle tähelepanu, kes teda mõistab, toetab ja lohutab = teine saab talle anda seda, mida ise vajab. 

Vägivaldse keskkonna tegelikkus. See, keda koheldakse paremini – see, kellele saab osaks parem – ei ühine vähendatuga, teda kaitsma ja mõlemale võrdsust soovima. Tema pöördub vastu – tema on pealt näinud, kuidas saab osaks – seega ta ei taha sellist kohtlemist kogeda. Tema saab uskuda enese tähtsust ja seega ta ei saa enese kinnitusest loobuda – Mina olen – Sina oled – tea oma kohta – Sinule osaks saav on Sinule paras. Tema teab - Sina tegid Minule liiga = Sinul ei ole õigust, siin, midagi tahta.

Mida suurem on vähendav tähelepanu, mida vähem on sõbralikkust, mida raskem on leida toetust, seda suurem on masendus ja enese olematusesse uskumine – väärtuse puudus ja kasutu – Mind ei ole, kellelegi vaja = Mina ei saa, enese vastu, paremat tulemust – Minu osaks jääb senine, sellest vähem.

See on valitseva dünaamika üle võtmine ja ise kasutamine – mida vähemana, ise, ennast näen, seda vähemaga Mina ise nõustun ja seda rohkemat talun = Mina pildi kinnistumine ja sellesse uskumine. Elule tervem on mõistmine – põhjus on keskkonnas ja selles valitavas – kuna ja kuni olen samas, siis Mina ise osalen selles, siis Mina ise võimaldan selle, mis osaks saab.

Võrreldav ja võrdlevad ei pea Minule osaks saavat valeks - nõustutakse, osaletakse, võimendatakse – seda enam saab erinevus nähtavaks. Võistlemine, kadedus, väärtusetuse tõestamine, viha, vähendamine.

Uskumine - Mina põhjustan teise tunded. Tegelikkus - teine kardab, teine peab tõestama oma väärtust, teine peab leidma enese olulisuse jaoks lisa materjali – teine kasvab üle oma piiride – usub enese Mina pilti, sest temal on selleks tõestus olemas – teda peegeldatakse olulise ja väärtusena.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna dünaamika – kui Mina ei taha kogeda seda, mis saab Minu osaks - siis Mina pean ise ennast korda tegema = Mina ei tohi teis(t)e vastu halb olla. Minul ei ole õigust väita, et on olemas Minu õigus – iseenda tõde ja vägivalla lõpetamise nõue ei saa olla tõene, sest siis olen tahtnud endale tähelepanu - Mina olen tähtis.

Mina ei saa, selles keskkonnas, olla tähtis, kui Minu kohta on teada, et Mind saab kohelda nii nagu teine seda valib teha – Mina olen tähtsusetu, Minust ei sõltu, Mind ei ole vaja – Minu olemas olemine/ isekus teeb teis(t)ele halba.

Möödunu liivakast - siis, kui ei ole ära seletavat seletust ega selgelt mõistetavat põhjust, miks ja kuidas Mina teen seda, mida Mina ei tee või vastus on viha, mis näitab, et Mina olen piiri ületanud – sel moel ei tohi – siis annab lapse ise endale seletuse – Mina olen vale, Mina olen kade – põhjus olen Mina – Mina ei saa, Minule ei ole võimalik, sest Mina olen Mina = Mina ei tohi juurde küsida, teistsugust oodata = Mina saan selle, mis ja kuidas Minule antakse.

See on vastutuse enese peale võtmine – teine tahab kogeda/teine ei taha kogeda – Mina pean ära arvama, mida teine vajab/ Mina pean teisele vajamineva võimaldama. Mina pean andma oma mänguasja ära, Mina pean teisega mängima. Mina pean vaikima, nõustuma, hea olema – Mina pean tõestama, et Mina ei ole kade ega isekas = Mind on hea vaadata, parem taluda.

Üks ei pea saama nii, et teine jääb ilma. Ühele võimalikuna olev ei pea tähendama, et teisele, see sama, ei ole võimalik. See on eluterves suhtes sel moel – vägivaldses ja vähendavas suhtes annab suhtumine teada sellest, millise tunde teine tekitab ja millisena tahetakse, ise, ennast kogeda ja näha – Oluline saab teada, et teda väärtustatakse ja teda on hea kogeda – vähendatu saab teada, et teda on halb kogeda ja teda peab taluma.

Sellest ka info – kadeduse kohta – tajudes ja nähes vahe tegemist ning tahtes turvatunnet ja kaitstust – siis ja sel moel oled Sina kade = endale tahtes, Sina ei taha, et teine saab = endale vajades, Sina ei taha, et teisel on = Sina tahad teisele ära keelata, Sina tahad teiselt ära võtta = teise oma on teise oma – see ei kuulu Sinule.

Mis see teine siia puutub? Teine on osaline ja erinevuse nähtavaks tegija. Teise saamise tõdemine ei tähenda kadedust, vaid mõistmist – ka Mina vajan tähelepanu, hoidmist, tuge. See tähendab, et juba on puudus ja juba on ilma jäämine. Teisele võimalik suurendab puudust – see on informatsioon – selles kohas tehakse vahet – selles kohas on erinev kohtlemine okey – mitte, et on põhjust erinev olla ja erinevalt kohelda, vaid on tahe ja valik ja võimalik ja normaalne seda teha.

Vahet tegeval inimesel on selge tahe ja kindel motiiv. Enese teadlikkuse ja vajaduse väljendamise kadeduseks nimetamine – vahet tegev ja hoidev inimene ei taha, et tema enda tegu/ valikut õigel moel nimetatakse – kadedusele osutamine annab teada, et põhjus on kadedaks nimetatus – temal tuleb ise endaga tegeleda, tema ei tohi teist süüdistada – kadedus ei ole normaalne tunne – see teeb inimene halvaks = teda on õigus halvustavalt/ vähendavalt kohelda – on tagatud enesele vajaminev.

Vägivaldne keskkond koosneb inimestest, kes valisid lapsi erinevalt kohelda ja selle erinevuse kohta teatud moel informatsiooni anda. Selles keskkonnas olijad võtsid informatsiooni kasutusele ja järgisid seda. Erinevuse rõhutamine, eristamine võimendus.

Üks asi on see, kui teised kasutavad ja järgivad. Palju tõsisem on see, kui eristatu ja erinevalt koheldu ise kasutab ja järgib – see on Mina pilt, mis ei ole tõene – see on enese kohta käiv info, mis ei ole tõene.

Vale informatsioon viib vale info alusel elamise ja olemiseni – lahendused ja ülesanded on ise ennast vähendavad ja kahjustavad. Mina jään ilma – siis, kui Minul on ja Mina saan, siis Mina võtan teiselt ära ja vähemaks, siis tuleb teine ja võtab Minult ära, Minult vähemaks – sest, kui üks saab, siis teine ei saa – siis kui üks on ühes, siis teine jääb välja – selline keskkond, kus teisele ei ole kohta, kus teisele ei jätku.

Mina pean olema üksinda siis, kui teine on ühte võetud, teisega jagatakse = siis Mina tean, et Minule ei ole ja Mina ei saa. Siis, kui on võimalus, siis pean olema enesest parem ja suurele vajalikum – tõestama, et olen suure tähelepanu ja temaga ühes olemise vääriline = suurel on Minuga parem, kui ilma Minuta või teisega.

Möödunu kogemuse sisu – suur tegi oma valiku, suur eelistas, eraldas, eristas – suur inimene tegi teadliku valiku ja tahtliku otsuse – ta ei eksinud, ta ei tahtnud teist moodi – temal ei olnud plaani oma käitumist muuta – see sobis temale. Suurele ei lugenud see, mida see Minu jaoks tähendas ja kuidas see Minule mõjus.

Täis kasvanud inimese teadlikkus – Minul ei tule jääda paigale, et enese õigust, paremale kohtlemisele – Mina olen ka olemas, Mina olen ka oluline – tõestada, vaid ära minna.

Tuleb aru saada, et senises mustris jätkamine tähendab kahjustada saanud aju ja keskkonna suletuse kogemist – väikese lapse tasand – laps on endiselt Meie – teine/ teised on temaga üks - laps ei ole tulnud toime informatsiooniga – osaks saav on tõene, seda ei muudeta – see jääb, see kordub – kuna laps on teiset()ega samas, siis kordubki – ka enese sees.

Inimest, hoolimata suureks kasvamisest, hoiab vägivaldses keskkonnas kinni (ka kaude, eemal ja väljas olles) muutuse soov – et keegi teine annaks seletuse – et keegi teine kinnitaks üle - see teine näeb kõrvalt, vaatab pealt ja annab teada – selline käitumine ei ole õige, tema ei teinud halba, teda ei tohi sel moel nimetada/ kohelda – see teine teab ja saab seda öelda.

Miks too teine ei tee – siis ju muutuks?! See on mõistmine, et vägivaldses ja vähendavas keskkonnas olijad, kes näisid sõbralikuna ja väitsid mõistvana – olid samal moel osalised – nad nägid pealt ja said aru – neil oli võimalus sekkuda ja lõpetada ja ise teistmoodi reageerida, kuid nad ei teinud seda.

NEMAD EI VALINUD SEDA TEHA – SEST NAD EI TAHTNUD SEDA TEHA – NEILE EI OLNUD SEDA VAJA – SEE EI OLNUD NEILE OLULINE – NEILE EI LÄINUD KORDA SEE, MIS JA KUIDAS SAI VÄHENDATU OSAKS.

JUTT SELLEST, ET EI JULGENUD VÕI EI SAANUD ARU VÕI EI OLNUD VÕIMALIK – ON TÜHI – SEE ON ENESE PUHTAKS PESEMINE JA VASTUTUSE VÄLTIMINE – SEE ON MANIPULATSIOON, ET ENESELE KAASTUNNET SAADA JA ENESESSE USKUMA SUUNATA = MINA EI OLNUD HALB, MINA EI TEINUD HALBA.

JUST KÕRVAL OLIJAD JA PEALT VAATAJAD EDASTAVAD TEADLIKKUST VÄHENDAVAT JA AJU MÜRGITAVAT INFORMATSIOONI – SINA ISE SAID ASJADEST VALESTI ARU/ OLE NÜÜD KANNATLIK/ TEISEL ON RASKE/ TEISEST TULEB ARU SAADA/ ISE OLED TEISE VASTU HALB OLNUD/ SINA OLEKSID VÕINUD JÄRGI ANDA/ SINA SAAD JU TEISITI TEHA/ ÄRA TULE, SIIS KUI TEINE MINUGA ON/ MINA EI SAA SIND VALIDA, SINUGA OLLA – SEE EI OLE TEISE VASTU ÕIGE/ MINA KAITSEN TEIST – MINA SÕLTUN TEISEST, jne, jne.

Minul on, Mina saan, kuna Mina olen Mina - seega Mina olen vaba valima, olema, kogema. Kuid, kuna Minul ei ole ja Mina ei saa, siis Mina ei ole Mina. Miks? Kes Mina siis olen? Miks Mind tõeks ei tunnistata? Kuhu Mina kadusin? Kuidas Mina enda tagasi saan?

Valed on õhus ja jalus. Võimalus on olemas, lubadus on antud – kuid see kõik on näiline. Teekonna käigus, sammude tegemisel, saab selgeks enese jaoks piiratud tegelikkus. Sina ära tee, Sina ära ole, Sina mine ära, Sina ei saa, Sina ei tohi, Sinule ei ole.

Selle asemel, et panna paika tegelikkus. Selle asemel, et olla, ise, aus ja anda võimalus panna ise ennast paika ja olla tegelikkusega üks. Selle asemel valib vähendatu elada kahes dimensioonis – näilises ja reaalsuses.

See tähendab pidevat valet ja pidevat valu, vaimse taseme häiritust – tuleb kohustada, ise ennast, olema enesele ohtlikus kohas nii nagu seal ei oleks ohtu – tuleb kustutada enese ohutunne, ei tohi järgida enese vajadusi – tuleb jääda, et kinnitada teis(t)e sõnu ja uskuda teis(t)e väiteid – olla nii nagu need oleksid tõesed. Siis ja sel moel on ja jääb ühine alles – on olemas koht, kus olla Mina, kes on Meie.

Tõese informatsiooniga kohtumise alguses on jahmatus ja mõistmatus. On jahmatav kaotuse kogemus – Mina olen olemas, kuid Mina ei saa enesele loomulikku, olulist, vajalikku. Varsti saab sellest ärevus, hirm, enese süü. Võitluse tahe, vastuhakk, jonn, kius, nutt. Hiljem saab sellest apaatsus, kuulekus, allumine, vaba tahte kaotus. Selline eksisteerimise vorm.

Mina olen Laps, kellel on Ema, kuid Ema ei taha Mind – Ema tahab, et Mina oleksin tema juurest/ kodust ära. Kuidas Mina saan olla laps, kellel on kodu – kuidas Mina saan olla Laps, kellel on Ema – kui need ei sõltu Minust? Mina saan olla Hea Laps, kuid ka see ei taga vajaminevat – Minust ei piisa.

Kasutuses olev ja kasutusse antu, ei anna kokku seda, mis ja kuidas on. On pidava pinna vajadus – Mina pean jõudma õige ehk ette näidatud tulemuseni, kuid see ei ole võimalik – tõene info on teine – see viib teise tulemuseni.

Ära võta isiklikult – ära olen nii tundlik – kujutad endale ette – Sinul on olemas, Sina ei saa sellest aru – Sina oled saanud vajamineva – Sina oled tänamatu – Sinule on sellest veel vähe – siin ei kuulu, midagi Sinule – Sinul ei ole õigust, millelegi, sest Sina ise ei ole neid ostnud endale, jne, jne, jne.

Kahe informatsiooni vaheline lahkheli. Mina pean nägema seda, mida ei ole – Mina pean uskuma sellesse, mida ei ole. Teine on Minuga koos = teine tahab Minuga koos olla. Tegelikkus – teine on Minuga koos, kuid teine ei taha Minuga koos olla – ta peab, kuid ei taha seda – teine otsib ja kasutab võimalusi, kuidas vältida ja eraldi olla.

Teisega koos olen vale ja häiritud. Üksinda olen tugev, tasakaalus ja enesega üks. Parem ja õigem on olla üksinda – see on enese tegelikkusega kooskõlas olemine. Mina ei ole vale – Mina muutun valeks selle kõrval, kes ei taha Minuga koos olla – tema loob olema selle informatsiooni, miks tema ei pea ega saa koos olla – kuidas tema ei saa koos olla – sest Minuga, sest Mina olen. Olles ja jäädes, jääb info alles, kasutusele, seda luuakse juurde.

Täis kasvamise tunnus – eraldi seismine ja eristamine ei tähenda ära kadumist ja elule ohtu, vaid enese infobaasi olemas olemist, korrastamist, kasutamist ja, kellegi teise omast lahus hoidmist = teise informatsioon ei ole, automaatselt, enese oma – vägivaldse ja vähendava inimese info ei ole, kõiges ja täpselt, tõene – see on muutuv ja manipuleeriv.

Mina ei seisa Sinu infovälja sees – Mina puutun sellega kokku – Mina ei võta Sinu tõlgendusi ja vajadusi vastu/ enda omadeks. Mina ei tardu ega kukku kokku Sinu sõnade ja tegude ees – Mina saan aru, mida ja miks Sina teed – Mina ei toetu oma vajadustele ega usu ega näe enam seda, mida ei ole – Mina näen ja saan aru sellest, mis on reaalsus – olgu see nii valus, kui see on, kuid ainult see aitab jääda ellu ja minna edasi.

Möödunu mustri, mõttekäigu, tunde vajaduse ilmnedes – on minu enda ülesanne jääda selgeks ja teadlikuks - milline Mina, Minade spektrist – millise infoga tegeleja vajab toetust, keskendumist, lisa informatsiooni, et mõista ise ennast, et mõista enesega toimuvat – millises vanuses, millises loos – mis on see, mida tunnete abil endale kirjeldan, endale öelda tahan.

Möödunu kaasavara – üle elu suurused tunnete paisud – erinevate tunnete üheaegne kohale jõudmine, avaldumine – millegi tundmine ja millegi enesele keelamine, millelegi kohustamine. 

Mina, inimesena, vajan abi ja informatsiooni - jah, Mina olen ise endale valinud, kuid see valik ei tähenda ainult Mind ja Minule - Mina ei ole enne selles kohas olnud, Minul ei ole ressursse/ oskusi - Mina ei tohi abi küsida - Minule ei ole abi ette nähtud - Mina, oma tahtmisega, teen teisele liiga - teised nii ei tee, teised saavad ise hakkama - siis, kui saan abi, siis see teeb Minust vähema, rumalama, võlglase - siis olen teise looming - mitte, et Mina sain oma eluga hakkama, vaid teine tegi selle, Minu eest, ära.

Mina olen osaline, milleski suuremas – Mina tegin selle, Mina saavutasin, Mina mõtlesin välja, Mina õnnestusin – hirm – see Mina ei osutu tõeks – Mina kujutasin endale ette, keegi teine tegi, Mina kasutasin kedagi teist ära. See Mina ei osutu õigeks – kohe leitakse mingi vaatenurk, mis osutab Mind valena, halvana, liiga tegevana. 

See Mina oli juhus – see oli eksitus – Mina ei ole, üksinda/ ilma teiseta, võimeline kordama – Mina tegin ennast tähtsaks = näitasin enda sellena Kes ei ole/ võtsin endale au, mis ei kuulu Minule = tahtsin, valedel alustel, enesele mitte kuuluva tähelepanu osaliseks saada.

Sellel hetkel, kui on põhjust olla rõõmus, uhke, rahul, rahus – sellel hetkel sõidab sisse möödunu informatsiooni ja Mina ei suuda seda olevast lahus hoida – seda teist on kordades rohkem, seda teist on kordades kauem olnud, seda teist on kordades enamad üle kinnitanud – kõik need teised on kohal Minu olevas ja nad varastavad selle hetke Minult – nad naeravad Mind välja, osutavad Minu tühisust ja siis nad lähevad minema.

Mitte keegi ei jää paigale ega jaga hetke – mitte keegi ei tunnista tõeks minu tegelikku teekonda – mitte keegi neist ei seisa minu kõrvale. Selles keskkonnas ja nende inimestega ühes ei ole mina kunagi piisav ega parem – nendega koos olen endiselt toores ja roheline – nad ei jõudnud oodata minu küpsemist ära – nad ei usu sellesse – nad näevad mind nii nagu valivad näha – nendele vajamineval moel, nende lugudes osalejana ja nende Minade kinnitajana.

Meie – vägivaldsesse Maailma tagasi pürgimise ja vähendava kohtlemise muutuse elava vajaduse taga on Meie tähendus – mida valusam on, ühes olemine, inimesele kogeda, seda enam üle piiride see on. 

Mina ja teised, kui hüljatus ja eraldatus, lõhub inimese turvatunde ja jätab ta üksinda = enesega sama Meie on vajalik lapsele, kes ei tule üksinda toime – laps vajab teisi, kui Minu Oma-sid – Oma-d kuuluvad lapsega kokku, Oma-d ei jäta last = laps on Omale oluline = Oma arvestab lapsega - lapsel ei ole, kedagi teist, Oma asenduseks. 

Vägivaldse ja vähendava tegelikkuse puhul on õigem ja elutervem see Meie, mis on enesest kauge ja enese isiklikust ruumist välja jättev – inimesed, ühises ajas. 

Enese koha pealt – on oluline see, millise informatsiooni, Mina, ise, enda/ teise/ toimuva kohta annan – on täis kasvanud inimese tunnus, et ta on õiglane – ta hoiab loo(d) tasakaalus – ta ei anna-ei kasuta teise/ enese/ toimunu kohta informatsiooni, mis ei vasta tõele - ta ei saa öelda välja seda, millele ei ole alust/ ta ei saa lugeda tõeks seda, millele tõendus puudub.

Selge ausus, ehe tõde – see ei tapa – see selgitab ja aitab seada lood tasakaalu – enese vähemus ja valena olemine saavad tähenduse – hoolimata sellest, miks, kuidas, mille alusel oli tehtud ja valitud – kasutusse võeti ja nähtavale jäeti informatsioon ja teod, millel oli suund vähendada ja vägivallale õigust tõestada.

Kogu informatsioon on kogu see aeg olemas olnud – miks seda siis ei kasutatud/ kasutata? Uskumine, kui ühise loo vastutuse enese peale võtmine - siis, kui Mina ise ei oleks teinud ega olnud ega valinud, siis ei saaks Minu kohta rääkida ja Mind vähemana kohelda = teised teadsid ja nägid, et ei olnud midagi, mille eest tunnustada - Mina ise andsin neile põhjuse ja seega ei olnud võimalik, millegi muu alusel, teisiti olla ja teist moodi väljenduda.

Tegelikkus - kui ei oleks olnud seda, mida välja toodi, siis oleks otsitud, midagi muud – oluline oli eesmärk, mida taheti saavutada – senikaua, kuni eesmärk on aktuaalne, ei muutu kasutuses olev informatsioon – see võib-olla üks kild, terves ehituses, kuid määravaks saab just see väike detail, mis lammutab olematuks ülejäänu.

See Mina - kes mina olen olnud, ei ole olnud see mina Kes mina ise olen olnud - see Mina tegi seda ja oli selline, mida ja kuidas mina ise ei olnud - võisin teha teod ja kasutada väljendusi, kuid nende põhjus ei olnud Mina kirjeldus, vaid minu teadmatus ja tunnete pais - siis ja seal oli teisiti, tänases tean rohkem - mina olen enese teekonnast, inimesena, õppinud.

Teise valikud ja otsused ei olnud Minu omad -  siis, kui mina sain neist osa, siis mina tegin neist enese omad - see oli eile ja seni, kuni mõistsin nende olemust ja tagajärgi - ise endale põhja ladununa, olen endale oma põhi mõtted kujundanud ja väärtushinnangud seadnud - see on minu teadlikkus ja tegelikkus.

Marianne

29.09.2026.a

Need teised tunded ka II - Olulisuse keerdkäik

 

Olulisuse keerdkäik – sellel hetkel, kui väljendada oma Mina, kui anda teada enesele olulisest – sellel hetkel kõlab vastus, mis põhineb vajadusel, tõestada enese olulisus – Kuidas Sina julged, Minule, sel moel teha – Kuidas Sina lubad endale sel moel käituda – Sina ei ole õige, Sina oled vale = Sina pead tõestama Minu olulisuse – Minuga sel moel ei käituta/ Minule sel moel ei öelda/ Minu vastu, sellisena, ei olda – tea oma kohta ja järgi oma kohustusi.

Tegelikult Mina ju pöördusin Sinu poole, et anda teada – Sina oled oluline ja Mina tahan Sinuga olla. Pöördusin, kuna Mina sain aru, et Sina ei pea Mind oluliseks ega taha Minuga (senisel moel) olla. Nüüd Mina tunnen hirmu, sest Sina ei usu Mind – Mina ei tea, mida see tähendab Minu jaoks – Mina ei ulatu Sinuni – Sina ei saa Minust aru.

Ehmatanud inimene, keda nimetatakse valeks ja hoolimatuks, püüab tõestada, et tema ei tahtnud teha teisele halba ega planeerinud haiget teha – Mina hoolin, kuid hooli Sina, Minust, ka – näita seda välja, kinnita seda üle – see, millele tähelepanu juhtisin, see, mille keelasin – see näitas, et Sina lubad endale vabadusi ja valid väljendusi, mis osutavad, et oled võimeline tegema ja, et tahad haiget teha. Miks see – kui väidad, et hoolid ja olen oluline?

Vägivaldse ja vähendava käsitluse tulemus - Mina olen vastutav – Mina põhjustasin teisele valu/ raskuse/ halva tunde – teisel on õigus Minu peale pahane olla – Mina rikkusin reegleid – Mina pean võtma vastutuse – Mina pean andma teisele teada, et Mina tegelen enese teemaga ise ja palun teise käest vabandust – Mina vastan teisele nii nagu teine seda ootab – olen süüdi, häbenen, naeratan vastu, vastan küsimustele, lobisen kaasa, avan energia.

Mina olen nii nagu ei oleks, midagi ega kuidagi olnud – Mina jätan seljataha ega vea kaasa – Mina ei tuleta meelde – Mina loon kerguse ja annan teisele vabaduse – teine ei ole, midagi valesti teinud ega ole kuidagi eksinud – Mina ise kujutasin ette, mõtlesin välja, tegin ennast tähtsaks – Mina olen pidur ja raskus – Mina tean enese kohta – Minuga teisiti ei saa – Mina ei saa teistmoodi aru, Mina ei ole teistmoodi välja teeninud = teisel on õigus ja põhjus kõigele sellele, mida ja kuidas tema, ise, valib ja tahab.

Teise informatsiooni alusel - Mina teen seda, mida Mina ei tee – kuid Mina ei tee seda, mida väidetakse/ näidatakse, et teen – Mina teen seda, mida tahan teha – Minul on vaja selgust, Mina tahan enesega toimuvast teada anda – Mina ei võta teise eest vastutust – Mina võtan vastutuse enese eest – Mina ei ole nõus Mind halvustavast ja nimetavast suhtlemisest osa võtma.

Seega - Mina ei vabasta teist vastutusest – Mina ei muuda oma sõnumit ja väljendust - Mina annan teisele õige informatsiooni kasutada – teine astus üle piiride, teine ei võtnud vastutust, teine ei arvestanud enese sammude tagajärgedega, teine tegi haiget, teine valetas, teine manipuleeris, teine oli ülekohtune, teine kasutas vahendina, teine toimis kasu saamise eesmärgil – hooliv inimene nii ei tee, teisega arvestav inimene sel moel ei vali.

Mustrisse astumine on manipuleeriva informatsiooniga tegelemine - Mina tegin seda, mida Mina ei teinud/ kas Mina tõesti tegin/ teine ju nägi ja teab ja seega ei valeta/ teine valetab – miks - miks teine tahab, et Mina näeksin ja teaksin ennast halvana? 

Mina ei saa suhet/ suhtlust, teisega, teiseks muuta – teine ei osale/ Mina olen üksinda – teine ei hooli sellest, mida ja kuidas Mina tunnen/ Mina ei jõua teiseni – teine muudab Minu sammud ja sõnad teiseks/ Mina olen olukorras kinni – seda ei ole võimalik lahendada. 

Mina pean vaikima ja lõpetama, siis taastub normaalsus = teine lõpetab vägivalla ja vähendamise, kui survestamise siis, kui käitun ja olen õigesti/ Minul ei ole turvatunnet – teine ei anna kindlust, et tema enam ei korda – teine teeb uuesti, sest peab seda enese õiguseks = siis, kui Mina eksin, siis teine annab sellest teada.

Mina ei teinud seda, mida Mina tegin/ Mina tegin seda, mida Mina ei teinud - erinevate tunnete tulv – erinevad sõnumid, ühel ja samal ajal – Mina, Minuga, Minule – see on nii, see tähendab seda, seda ei ole, pean, ei saa, tuleb, toimub, kaotan, kardan, teadmatus, lõpp, vajadus, jne.

Ahistus, uppumine – vaimse piiratuse tunnusmärk – on vajadus, kohe ja siinsamas, et tunnete segadus lõppeks ära, et Minul oleks turvaline, et Mina ei kaoks ära = et teine oleks, Minu jaoks, olemas – teine annaks Minu/ enese/ toimuva kohta õiget informatsiooni – et teine kinnitaks Minu olulisust – tema ei lase Minust lahti – tema ei taha, et Mina ennast halvasti tunnen.

Tunnete pais, mille taga seisab meeletu kiirusega muutuv Maailm – tegemist on vastandunud/ üle kirjutatute/ mõistetamatute informatsioonide, ühe ja sama aegse, ilmnemisega – Mina ja Minu koht, võimalused, kohustused, õigused selles muutuvas Maailmas – on kaotus, on kurbus, on hirm, on süü, on häbi, on viha, on solvumine – ei ole selge, mis Minuga toimub, kuna Minule ei ole selge, mida Mina tunnen = millisele tundele on, Minul, õigus ja põhjus olemas.

See on mõistmine – info on mitme kihiline ja mitme tähendusega – kõik on õige ja vajalik. Mina olen ÜHEL ja SAMAL AJAL, Mina olen KORRAGA erinevate informatsioonide reaktsioon – seega Mina ei saa olla ainult üks – Mina saan olla üks ja teine ja kolmas ja neljas, korraga.

Saan olla elutervelt vihane – saan olla enese piire teadvustav, teatav – saan olla tõsine, kuna kohtusin hoolimatusega - saan olla hirmul, kuna kardan osaks saavat – saan olla häbina, kuna Minule osutati ja Mind paljastati - saan olla kurb, et pidin sellise infoga kohtuma – saan tunda kergendust, et julgesin ennast välja öelda - saan olla inimene, kes vajab lohutust.

Ühel ja samal ajal tähendab, et Mina ei saa teha endast ühte teksti faili, kuna olen nii pilt, kui heli, kui maitse – olen elav ja olen elus ja reageerin väga erinevalt, väga erinevale – olen informatsiooni vastu võtmise ja töötlemise protsessis. Isegi siis, kui väljendun ja vastan - Mina ei ole, veel, tulemus – Mina vajan töörahu, kuid Mina ei saa seda – käib olulisuse tõestamine, teostan enesekaitset ja püüan, õigena olles, ellu jääda.

Katse olla korralik, katse olla normaalne – on enese tagant sundimine, et olla „normaalne” – mitte põhjustada, kelleski teises tundeid, mis on tolle teise jaoks halvad = teine reageerib vägivaldselt ja kohustab, Mind, temale vastavana olema – kuid see ülesanne tähendab enese informatsioonile vastu astumist – enese kompuutri välja lülitamist ja teisele allumist.

Mind kustutavale, Mind tõkestavale informatsioonile, kui tõesele töövahendile, keskendumine – kui Mina nõustun teisega ja vastan teise ootuste kohaselt, siis Mina lasen teise enesele ligi ja siis Mina kogen, vähendamist/ vägivalda – enese mitte olulisust, uuesti, kuna teine saab selleks võimaluse – Mina ise võimaldan selle.

Vaimse täis kasvamise tunnus - teades üht informatsiooni, saan järgida teist informatsiooni. Tunnistades tegelikkust - tean teise põhja – saan oma otsuse teha sellele tuginedes - see ei tee Minust valet, vaid teadlikku ja tegelikkusega koos kõlas oleva inimese, kes on võtnud vastutuse selle eest, millesse ennast segada, millest hoida eemale, mida valida, kellega tegemist teha.

Eluterve viha – enese abituse ja kaitsetuse kogemine – midagi muutub, midagi enam ei ole – Mina ei saa, enesele osaks saavat, muuta/ Mina ei saa senist tagasi/ Mina ei saa muuta olukorda teiseks – Mina tunnen viha – Mina aitan enesel toime tulla – Mina annan, ise, endale jõu, kehtestada enese piir, öelda Ei, minna ära, panna uks kinni – viha annab võimaluse olla tugevam, kui, selles hetkes, tegelikult olen.

Eluterve viha ei ole vähendav ja haiget tegev ega pime – see lahtub. Teine asi on ennast näriv ja endasse kogunev viha, mille taga on mõistmine - Mina pean, teise valikuga/ otsusega, leppima = Mina ei tohi teisele oma tegelikkust välja näidata, Mina ei saa teise käest abi küsida, Mina ei saa lohutust, Mina ei saa endaga koos kõlas olla = Mina ise ei saa oma elu muuta - see sõltub teisest. 

Selline leppimine ehk ilma avaliku vihata olemine, saab kohustuseks - Minu viha ei tohi välja paista - muidu olen Mina halb inimene – selles loos vale osapool – Mina teen teisele liiga. 

Kuid on tavaline, et peidetud viha väljendub passiivse ja varjatud agressiivsusena - kuid on tavaline, et see lahvatab välja, kui enese viha talumise võime on ületatud. Kuid on tavaline, et viha varjatud väljendamine saab harjumuseks ja pakub rahuldust. Kuid on tavaline, et varjatud viha sunnatakse sinna, kus ja sellele, kelle vastu on olemas avalik ja ära tõestatud põhjus olla viha saatel väljenduv reaktsioon.

Kaotuse ja muutuse kogemist saatev viha ei tee Mind pahaks. See ei tee Minust halba inimest. Viha taga on põhjus – Mina tahan Ei öelda, Minul on vaja piir, teise ette, panna, kuid see ei ole võimalik. Teine teeb reeglid, määrab, korraldab – Minu osaks jääb enesega tegeleda. Alistumine, enese õigeks tegemine – asjasse asjalikult suhtumine – Just a Buisnes. Vihata olemine – Mina olen sõbralik = Mina olen ohutu = Mina ei tekita probleeme – Minust ei ole tüli.

Laps, kui vähem ja mitte oluline, on see, keda on õpetatud mitte tüli tegema – mitte teise ajusid kruttima, mitte tähtsaks tegema, mitte sekkuma, mitte tahtma – vaikima, eraldi olema, kuuletuma, alluma, vajalikul moel vastama = vanem on teinud õigesti ja olnud õige, vanem on oluline – laps kinnitab seda = Mina mõistan Ema/ Isa - Mina ei tee temale tüli = Mina ei ole raskus, halb, paha, häbi.

Möödunus puudus lapsel eluterve ja asjakohane informatsioon. Suureks kasvanud inimesega on teine lugu – pöördumatu muutusega/ informatsiooniga kohtumine - Mina kohanen, teadlikult - Mina teen enesest võimaliku ja enesele vajaliku ning samas annan ise endale sõnumi – vägivald ei ole okey, selline suhtumin ei käi Minuga kokku – Mina sel moel kaasa ei tee.

Olulisim punkt – Minu vastutus on anda ise endale õige informatsioon – Mina kogen erinevaid tundeid, sest Mina kohtusin/ mõistsin/ kaotasin/ ise tahan/ ise vajan/ ise valiksin. See, et Mina ei saa - enesele vajaminevat läbi teise/ teisega koos töös või kohe ja paregu ise endale anda - see ei anna alust, ise, ennast ümber teha = panna ise ennast, enesele olulist/ vajaminevat, mitte tahtma.

Teadmine, mida ja kuidas Mina ise tahan/ vajan, ei muutu valeks ega muuda Mind valeks. See näitab, et Mina ise olen endast teadlik – olen ajakohane. Minul on alles teadmine, et Mina saan valida parima, mis selles hetkes, selles kohas on võimalik, jõukohane.

See tähendab ka ära minemise valimist, et anda endale võimalus otsida see koht, see keskkond, mis on Minule sobivam. On enese vastutus, mitte jääda torisema, põrnitsema ega kaotust kogema ja välist muutust ootama, vaid aset leiab teadlik otsus, olemas oleva informatsiooni alusel.

Marianne

29.09.2026.a

Need teised tunded ka I - Siis, kui Mina ei olnud normaalne

 

On inimesi, kelle ees on võrrand, mida ei ole võimalik lahendada – Mina pean oma Ema/ Isa/ Last armastama = Mina pean tahtma temaga koos olla. See tähendab – Mina pean suutma temaga koos olla – lubama teisel, Minu elus osaledes, endaga koos olla – selle hinnaga, mis see Minule maksma läheb.

Ei ole võimalik armastada seda, keda on raske/ ohtlik/ mõttetu/ kasutu armastada – keda ei hinnata, kelles ei ole väärtust, kes teeb haiget ega hooli sellest, kes jätab ükskõikseks, kes ei saa aru, kes mõjub eemale tõukavalt, kelle elukombed ja harjumused on kaugel enese omadest, kellega ei saa ega ole millestki rääkida, keda on häiriv vaadata, kes on petnud, valetanud, isekas olnud, jne.

Ühes olemine tähendab mõistmist - Mina kaotan rohkem, kui vastu saan – ühes, mina ei saa olla Mina – Minul tuleb ennast kaitsta, vaigistada, rohkem panustada, taluma sundida, loobuda, pealt vaadata, normaalne olla – enese tundeid, tahtmisi, reaalsust ja reaktsioone muuta/ mitte välja näidata, enese vajadustest loobuda.

Mõtete ja uskumuste lõks – inimene usub end armastavat/ olevat kohustatud armastama, kuna tema on rollis ja teine on rollis – nende rollide ühendusele on armastus ette kirjutatud. 

Sellest ka ootus, kogeda armastust ja sellest ka kohustus, pakkuda armastust, kuigi armastus ei ole käsutatav – mitte, et armastada ei osataks või ei ole armastust vääriv – hoopis teised tunded on samas ja sageli suuremad ning sundivamad, kui armastus = vabadus, kergus, rõõm, soojus.

Need teised tunded ka – Minu sees on teised tunded ka - Mina tunnen ühte ja teist ja kolmandat, sest informatsiooni on palju ja erinevat – armastuse ootus ja kohustus tähendab, et Mina pean jõudma ühele tasandile – olema enese sees üks, kuid Mina ei tea ega saa aru, kuidas seda teha.

Vägivaldse ja vähendava kasvatuse tulemus – on inimene, kes reageerib, ise, ennast kustutavalt, vähendavalt, takistavalt, keelavalt, muutvalt. Selle sama inimese teadvusesse on jõudnud aus ja ehe informatsioon – tema on sellega koos kõlas, kuid täpselt samal ajal käivitub programm, mis suunab teda „õigesti/ normaalselt” käituma – enese informatsiooni hülgama ja kellegi teise/ mingi teise info alusel olema/ toimetama/ vastama/ väljenduma/ tundma.

Vaata, milline Sina oled – Tee ennast korda – Ära ole selline – Sina ei ole normaalne – Sina ei ole mõistlik – Sina oled ebanormaalne - Ole normaalne – Ole nii nagu teised – Ära tee Minule häbi!

See on informatsioon, mis on algusest peale kasutamiseks kõlbmatu. See ei selgita, see ei aita laheneda, see ei aita mõista – see kohustab lõpetama kogu senise ja suunab olema, kuidagi teist moodi – teadmata, mida ja kuidas ja miks ei olnud õige ning ei ole selge, mis ja kuidas on õige.

On hinnang ja on tähelepanu, mis osutab põlgust, käsutab vihaselt, naerab välja, häbistab, keelab, kasutab füüsilist – ära ole, ära ole selline – Mina ei luba, Mina ei talu, Mina ei nõustu - Sinul ei ole õigust.

Emotsioonide tulv toob kaasa aju ülekoormuse - oma olemuselt sarnased tunded – ülim õnn, ülim hirm, ülim kaotus, ülim tajumine – šokk, liiga puhas ja võimas heli – häiritus, kõike on, korraga, liiga palju – kõigena ei saa olla, kõike ei saa kogeda – kõige jaoks ei ole aega ega ruumi ega teadlikkust.

Inimene ei saa heliseda, kui ta ei tea, millises toonis ta heliseb. Inimene ei saa välja kõlada, kui ta ei tea, millisena ta tohib olla. Inimene ei saa avalduda, kui ta teab, et teda tühistatakse. Inimene, tahtes väljenduda ja vajades lahenemist, otsib vormi, millisena ja valib sängi, kuhu voolata – energia saab nime ja välja pääsu.

Vahel on see viis – vaikus, sõnade asemel/ tardumine, hirmu asemel/ tuimus, valu asemel/ viha, ära minemise asemel/ naer, nutmise asemel/ lobisemine, tasa olemise asemel/ agresiivsus, kurbuse asemel.

See tähendab, et inimesest saab tuhmim, kõledam, kaledam, külmem - enese vari ja enesest vähem. See tähendab, et inimene kõlab üle toonides ja võimendatud värvides - ta manab ette ja paistab välja, kuigi ta esineb ja esitab seda, mida ei saa, selles kohas ja selles hetkes, olla. 

Enese vahetusest ja enese muutmisest saab harjumus, kui selline tegevus on kohustus ja tavalisus - sageli tähendab pikaajaline harjutamine seda, et inimene käitub automaatselt - ta ei teadvusta oma valikut, kuid ta tajub seda ebakõlana, mida ta ei suuda mõtestada/ sõnastada - ta toimib nii nagu on harjunud ja on tavaks.

Vägivaldse ja vähendava käsitluse osaliseks saanud inimene ei usalda ise ennast. Tavaline on enese valeks pidamine, sellega seonduvalt, häirituna kogemine – energia vabanemine tähendab energia muutmist – leiab aset õigena ja valena olemise vastandumine – väljendudes olen, õigena olles, vale – enesele väljenduse valides Mina ei ole enesega koos kõlas – olles üks, ei saa olla teine.

Naeratus kisub irveks, rõõm muutub nutuks, õnn väljendub hirmuna, hirm väljendub naeruna, kurbus väljendub reipa moega – grimass ja moondumine – vabaduse asemel kisub sisemus krampi, avardumise asemel toimub enese kokku surumine, enese kaitse asemel toimub enese avamine – füüsis ei tea, millist vormi võtta, sest inimese sees toimub võitlus ja vastasseis ning kõik see väljendub, suuremal või vähesemal määral, mikrotasandil ja makrotasandil.

Füüsiline ja vaimne reaktsioon, mida toetab enesele antud informatsioon – Mina kogen seda, Minule on see võimalik/ vajalik. Üks informatsioon kohtab teist infot – see, mis Minuga toimub, on vale – seda ei tohi olla – Mina ei tohi sellisena olla, Minul ei ole õigust selline olla, Minul ei ole põhjust sellisena olla – Mina pean tundma teisiti, Mina tunnen teisiti. Enese avamine ja enese sulgemine, ühel ja samal ajal. On suund tundma ehk olema – on käsk lõpetada senine, et teisena olla.

Enese üle kirjutamine, enese asendamine, on vana mudel, mida on aidanud elus hoida, alateadlik, enesega manipuleeriva ja enese jaoks väära info kasutamine. Mina tunnen, teise ees, hirmu/ Mina vajan, teise eest, kaitset/ Mina ei taha teisega koos olla, kuna teine ei arvesta Minuga - kuid Mina pean, teisele, ohutult ja teist vabastavalt, vastu naeratama, teisega, füüsilises läheduses, koos olema ja temaga, avatult/ vabalt, suhtlema.

Enese maha surutud emotsioonide taga on käsk – Ole korralik! Käitu korralikult! Ole normaalne! = Ära ole selline Sina nagu oled – Sina pead olema õige = selline, millist käitumist oodatakse – ei tohi olla selline, milline käitumine/ väljendus on keelatud, valeks nimetatud.

Mina pean olema enese/ teise rollile vastav – põhi on Ema ja Laps, millest tuleneb kohustus olla armastav, austav, usaldav, toetav = Mina olen Laps, kes kinnitab Oma Ema – kasutuses olev informatsioon suunab olema süüdi, vabandav, häbi tundev = Mina olen Laps, kes on teinud Oma Emale liiga, olnud temaga valesti.

Enese manipulatsioon, et tagada, kellegi teise vaimne mugavus – teisele ei tohi anda/ näidata informatsiooni, mida too teada/ kogeda/ näha ei taha. Mis siis, et teine on ise teinud haiget, olnud vägivaldne, valetav – mis siis, et teine on käitumise/ väljendusega kinnitanud hoolimatust, arvestamatust, ükskõiksust, tundetust, tühjust – teisele ei tohi vastata selle info alusel, teisele peab vastama nii nagu rollile ja isikule seatud ootused, teda, kohustavad.

Enese manipulatsioon, kellegi teise huvides, on enese hülgamine ja teise eest vastutuse võtmine – Mina pean tagama teisele vajamineva – hoidma teise turvalises seisundis – see on Minu kohustus ja vastutus – Mina ei tohi teist häirida, teise rahu rikkuda = Mina, iseendana, saan seda teha ja sellisena olla – siis olen valena olnud ja valesti käitunud = siis Mina ei armasta teist/ siis Mina ei hooli teisest/ siis, Mina teen teisele haiget/ siis Mina jätan teise üksinda.

Siis, kui Mina olen üks, siis Mina ei ole teine – kuigi ei üldista ega tee kokku võtet ega pane pitserit kõige alla – annan vastuse konkreetsele hetkele, konkreetsele teole, konkreetsele sõnale – see ei olnud hea – see ei kinnitanud Mind, Meie suhet – see näitas vahe maad, see osutas tahet, see selgitas tegelikkust = seda ei saa eirata.

Sina saad sel moel käituda, kui Sina seda valid – kuid Mina ei saa seda tähelepanuta jätta – Minul tuleb üle küsida, sellele tähelepanu pöörata – Mida Sina tahtsid öelda, Miks Sina kasutasid, Mida Sina tahtsid saavutada, Mida Sina proovisid vältida?

Sageli on kasutatud väljenduste taga energia vabastamine – enesega ühes olija kasutamine, enese huvide järgi ja vajaduste kohaselt – sageli on enese tundeid palju ja need on segased – need segavad elamist, sest enesele tuleb ennast keelata, sest ennast tuleb muuta, enese vastaselt käituda.

Siis, kui on ühed tunded, siis ei mahu teised samasse – siis, kui olla üks, siis ei saa olla teine – inimene väljendab, vahendab enesele vajaliku ja olulise. Väljendab ära ja siis ta saab teine olla ja teist moodi väljenduda – siis mahub viha asemel hoolivust, ärrituvuse asemel armastust, kibeduse asemel mõistvust, solvumise asemel sõbralikkust.

Kuid liigagi sageli on kasutatud väljenduste ja vabaduse taga tegelikkuse välja toomine – ei taheta koos olla, ei taheta sellises läheduses olla, ei taheta sellisel moel jagada – piir on vales kohas, elu on vales vormis – seisa sinna, kus on Sinu koht/ mine Minust kaugemale/ jäta Mind rahule/ Mina ei taha Sinuga jagada.

On tavaline, et see inimene, kes pidanud ennast muutma, varjama, kaotama, tühistama – et see inimene, kes on pidanud, teise jaoks ja pärast, enese vastaselt olema – paneb vastutuse teisele – teise pärast – teine ei lase Minul olla – teine käsib ja sunnib Mind.

Selle asemel, et jõuda välja eluterve teadlikkuseni – Mina, teise varajatud ja moonutatud informatsiooni alusel, olen võtnud tavaks vahetada ise ennast välja – teise tujude ja tahtmiste järgi. Mina ise olen valinud sellise lahenduse, et säilitada lähedus, et tagada, kestvas läheduses, enese turvalisus. Mina ise ei ole teadnud/ pidanud enese piire ega ole julgenud/ tahtnud teisele Ei öelda – selle asemel olen vaikinud, varjatult vastanud – olen teinud sama, mida teinegi – märkinud piire ja seadnud sisse reegleid.

Vaimselt piiratud inimesed, kes, selle asemel, et mõista toimuvat ja panna paika üks ruum, milles hoitakse tasakaalu ega rikuta piire ega kasutata vägivalda/ vähendamist – proovivad korraldada oma elu, kaude – lõhkudes ja vähendades seda, mis ja kuidas on vale. 

Selle asemel, et teha ise endale selgeks – Minu valik on Minu oma, Minu tunded on Minu omad – Minul on raskusi info vastu võtmise ja töötlemisega – Mina võtan isiklikult – teise aus info, Minu/ tema enda kohta, ei kaota ega lõhu Mind ära – teine annab teada, millega tuleb Minul arvestada – Minul (ja teisel) tuleb õppida selgeks vahe tegemine, mis on Minu enda teema, mis on teise teema, mis on ühine teema – Minu sees toimuv ei ole teise vastutada = teine ei pea ennast korda tegema, et Mina ei tunneks endas häiritust – informatsiooni toovate tunnete segadust.

Senikaua, kuni Mina ise ei ole selgusele jõudnud - milles seisneb uba, kelle teema tegelikult on - senikaua olen mõjutatav ja manipuleeritav, enese kaitset teostav ja enese Mina eest seisev. Senikaua, uskudes ja vajades teist, olen valmis võtma vastutuse selle eest, kui teine ei oska toime tulla enese sees toimuvaga - allun jonnile, mossitamisele, solvumisele, löömisele, karjumisele, asja(de) ära võtmisele - muudan ise ennast, et teine saaks vaibuda ja tasaneda.

Lapsed liivakastis - ühised mänguasjad ja isiklikud mänguasjad - Minu võimetusest tõusnud viha ei ole õigus teist lüüa, et too mängib ega jaga, et Minul tuleb ka teisega jagada ja teisele anda. Teise jonn - saada endale see, millega Mina mängin, ei tähenda seda, et Mina pean selle temale andma - Minul on õigus iseenda piiridele ja võimalustele.

Suutmatus oodata, võimetus selgust luua – vaja on kohe, siin ja praegu, et lõppeks ära ja rahu taastuks – Mina nõuan, Mina tahan, Mina vajan – enese rahu, turvatunnet, tasakaalu = Mina ei ole õppinud rahunema – tunnete informatsioonis korda tegema = Mina ei talu vaimset pinget, kui enese surma – väga väikese lapse tasand – mina tahan ja vajan enese Mina kinnitust – kohe, siin ja praegu.

Vanemate tahtmatus ja suutmatus, panna piire ja mõista lapsi, viib selleni, et lapsele antakse last piiravad ja ära kasutavad korraldused - lapsele võimaldatakse see, mida too tahab - lapsele keelatakse see, mis on tema. 

Jaga teisega - ega Sina ju kade ei ole - kas Sinul häbi ei ole - Teie laps on kasvatamatu. Ära nüüd nuta - kohe saad, võta ja mängi - teine juba annab - teine ei ole kade - Teie laps on hästi kasvatatud. 

Kui suuremaid isiksusi vahele segamas ei ole - siis kõlab tunnetes tormleva lapses suust - siis Sina ei ole ENAM Minu sõber - siis Mina, Sinuga, ENAM, ei mängi - siis Mina, Sinule, ENAM x asja ei anna - siis Mina lähen, mängin, olen sõber sellega.

Kohustamine, millest ei pääse ja valikud, mis ei ole head - teine on Minule oluline, Mina ei ole selline - Mina annan teada, et teine on oluline ja, et Mina ei ole kade, isekas, häbi tegev = Mina astun iseendale vastu ja ostan endale selle, mille, muidu, kaotaksin - teisega koos olemise, parema Mina.

Hirm ja häbi, enese kaitse ja enese teadlikkus, solvumine ja kurbus - erinevad tunded, sest on erinevad informatsioonid - Minu õigus, iseendale ja omandile, nimetati ebaõigluseks ja halvaks käitumiseks - Mind jäeti üksinda, Mind ei kaitstud, Mind hüljati, Mind vahetati välja - Mina, teisega ühes - mil moel ja millisena.

Nimetamata jäänud, läbi kõndimata jäänud tunded ja informatsioon on see, mis jääb tee peale ette - häiritus ja selgusetus viib ühes olemise vältimise ja ühise lõhkumiseni - parem on eemal olla sellest, kelle kohta käiv informatsioon on ennast ja oma rahu häiriv.

Kuid ega see, teadlik/ alateadlik, otsus lõpeta rollide sidemeid ja rollidest tulenevat suhtlust - see tähendab, et ollakse kohustatud olema armastust ja olulisust väljendav ja edastav - see tähendab, et ollakse enesega vastuolus, eneses toimuvat eirav - jääb viha, solvumine, ärevus, ärrituvus teise vastu ja teise puhul - teine ja tema olemas olemine kohustab selleks, milleks valmis ei olda - enese sees on teekond, sinna maani, kõndimata.

Liigagi sageli on lihtsam jätta teekond pooleli ja leppida saatusega - jätkata, ühise, enesele ostmisega - jätkata vahe hoidmisega - lihtsam on kinnitada, et teine on vale ja oli vale, kui jõuda eneses selguseni - mida, mille alusel, Mina ise tegelikult tunnen. Mina ei pea - teist vihkama - selleks - et ise ennast armastada = ise endaga rahu teha.

Marianne

23.09.2026.a

Känd, millest võrsud III - Kui Sina oleksid Mind kuulanud

 

Vajadus, kinnitada enese informatsiooni – Sina oled, Minule, Oluline/ Mina vajan Sind/ Mina nõustun Sinuga - on möödunu pärandus – karistatud ja väärkoheldud laps annab teada, et tema on mõistnud enese eksimust, tema palub vabandust, tema enam ei tee, tema ei lähe ära, tema ei riku reegleid – tema on Õige = teisel on võimalus lapsega olla, teine peaks nüüd saama lapsega olla.

Informatsiooni saab üle anda ja normaalsus taastub, kuni järgmise tsükli korduseni. Informatsiooni saab teatavaks teha, kuid sellele ei reageerita vajamineval moel – eraldatus/ Valeks nimetamine, kui karistus, jätkub. Informatsiooni ei ole võimalik edastada – ei ole võimalik kokku saada, ei võeta kuulda.

Informatsiooni edastuse ootuses saab oodata aastaid ja kümneid. Informatsiooni edastades hoitakse alles ühendused, mis ei tööta õigesti/ mille teisel poolel ei ole mitte kedagi. Sel moel antakse andeks ja võetakse teine vastu – siis, kui too tuleb, siis kui too seda tahab – tolle teise tingimustel ja tolle teise jaoks õigetes piirides.

Mustri kordamine, mustris jätkamine – tuttav ja turvaline – oma – see olen Mina - see Minu ELU. Vaimse ja füüsilise vägivalla tagajärg - ajukahjustuse ulatus ja sügavus – normaalsus, mida peetakse, enda puhul ja ennast ümbritsevas keskkonnas, ainsaks ja õigeks tõeks.

Turvatunde vajadus, mida ei suudeta täita – inimene ei saa, ise, ennast teisega kokku liita/ kokku panna – teist ei ole tema jaoks olemas/ ei ole vajaminevas läheduses/ ei ole vajamineval moel – teine ei säästa ega päästa inimest, teise poolt teostatud vägivalla käest ja endast eraldamise eest.

Turvatunde vajaduse kestmise põhjus - Vaata – mida Sina, Minule, tegid – Vaata, kuidas Sina, Mind kohtled – Sina pead Mind tagasi võtma, tagasi lubama = Sina pead oma läheduse ja energiavälja avama – Sina oled kohustatud – Sinul ei ole õigust keelduda.

Energeetilise tasandi kontakti loomisele kohustamine – kui ei saa naeratuse ja heaga, siis võetakse jõuga – vägivald ja vähendamine – hakka vastu või vähene – lase Minul tormleda ja ennast välja elada, lase Minul tunda ennast suuremana ja võimsamana – tähtsamana – olulisemana. Anna end Minu käsutusse ja kasutusse.

Vägivaldse ja vähendava kohtlemise talumise/ nõustumise taga on vaimne raskus, enesele teatavaks saanud informatsiooniga kohtumisel – Mina ei lähe teisele korda/ teine ei seisa Minu kõrval/ teine ei astu Minu kõrvale/ teine arvestab ainult iseendaga/ Minul tuleb ühine lugu tasakaalustada = maksta rohkem, kuna teine ei võta enese osa eest vastutust = teine jätab üksinda ega anna kindlust, turvatunnet, selget vastust.

Ühises loos ei vaata, teine, kõiki fakte ega arvesta tervikuga – teine ei jäta ennast tahaplaanile ega vali tasakaalust väljas olevast loost lähtuvalt – teine ei vali Minule õiglasemat/ parimat/ vajaminevat = teine, inimesena, valib iseenda – ta ei arvesta ega hooli, et see teeb Minule haiget, halba, võtab vähemaks – teine annab teada, et tema elab/ tahab elada oma elu ilma Minuta = on rollide ühendus/ on hetkeline kokkupuude, kuid ei kunagi inimeste oma.

On rollide ühendus - teise poolt kantava rolli kohta kehtib informatsioon - selles rollis olev inimene hoolib, toetab, arvestab, mõistab, kaitseb - enese poolt kantava rolli kohta kehtib informatsioon - teise poolne, tema rolli kinnitus, saab Minu osaks, sest mina olen Mina.

Vanem(ad) ja kasvukeskkond – edastab ja sisaldab informatsiooni, mis on see, mida lapsega jagatakse, millest teda jäetaks välja, mis ja kuidas on temale võimalik, mis ja kuidas mitte. Vanem toimetab selle informatsiooni alusel – keskkond võtab selle teadmise vastu, nõustub sellega ja järgib seda.

Vanem, kes annab/ tagab lapsele vajamineva – söögi, riided, peavarju, hoolitsuse – saab seda teha kohustusest lähtuvalt – tema kanda on roll - nii rolli nimetatud teevad. Kuid kohustuslik andmine ja tagamine ei pruugi tähendada rõõmu ja kergust, vaid vaeva ja tüli – lugu on tasakaalust väljas – vanema rollis oleva inimese lugu on tasakaalust väljas.

See inimene, kes peab lapsega olema/ ühes elama/ tema vajadusi täitma – tema, inimesena, teab, mil moel, kellega ja millisena tema ise oma elu elada tahab – kuid, kui ta teab, et tema ei saa seda elu endale lubada – tema ei saa oma kohustustest vabaks saada, tegelikku nägu paljastada, mitte keegi teda, inimesena, ei päästa ega säästa, tema enda elu seest ja käest.

Siis on Laps, sellele inimesele, ülekohut tegev raskus = tema ei saa lapsest vabaks ilma oma mainet kahjustamata, tagajärgi kogemata ja seega ta ei ole valmis maksma seda hinda, mis annaks elu, mida tema ise tahaks kogeda - siis nimetab, vanema rollis olev inimene, ühte jäämise/ ühes olemise hinna lapse võlaks ja kohustuseks – laps peab tunnistama vanema ohverdust – vanem on andnud lapsele rohkem, kui inimene pidi/ tahtis/ vajalikuks pidas.

See inimene, kes annab teisele/ jagab teisega seda, mida tema peab enese omaks ja teab, et temale jääb alles vähem, kuna tema ei saa vajaminevat vastu = tema elu on vale, lapse pärast. See inimene, kes annab, justkui, heast südamest/ lapse vajadusest lähtuvalt, kuid ei ole valmis kohtuma reaalsusega/ enese kohta käiva tõega – tahab tagasi saada selle, mille tema ära andis = oled Minule võlgu või ta kasutab andmise fakte survetamiseks.

Sina said – Sina pead olema õige = Vaata, mida Sina, Minule, tegid/ Mina ei oleks pidanud andma, Mina sain valida, kuidas ja kas anda, kuid Mina andsin/ Sina ei jätnud, Minule, teist võimalust = Sina oled olemas – Sina oled tänamatu, vale, ahne, isekas, halb, häbitu = tunne ennast süüdi olevana, palu vabandust, vaiki, muutu.

See tähendab - mängime mängu edasi – Mina olen tähtis/ vajalik/ oluline – Sina oled vähem/ abitu/ alandlik = Sina ei tohi öelda ega näidata, et oled iseseisev ja saad ise, et Sina tahad/ vajad teisiti, et senises oli halba = Mina olin Vale = Mind on õigus halvasti kohelda.

Vaimselt piiratud inimene on tupikus, millest on ainult üks väljapääs = Minu poolt tehtu, oldu ja antu peab andma summa, mis ei muutu kunagi teiseks – Mina jään iseendaks = Mind ei tohi teisiti nimetada ega teistmoodi kohelda.

Sel moel ühist ja ennast lahendava inimesega koos olemine, koos elu, ei ole turvaline, aus ega tasakaalus – vägivalla lõpetamise asemel/ loo tasakaalustamise asemel – keeratakse lugu teiseks/ saadu teeb võlglaseks ja annab aluse halvasti kohelda/ ära antu üle peetakse arvet – üks kahaneb, sel ajal, kui teine suureneb.

Faktid - Mina andsin = Mina pean saama õige kohtlemise osaliseks = Mina pean jääma Õigeks, Heaks, Vajalikuks = Minu kohta ei tohi anda informatsiooni, mis näitab Mind teisiti – Valena, Halvana, Süüdi olevana. Sina, saanuna – pead teadma oma kohta ja täitma oma rolli – kinnitama Mind, õigel moel.

Siis, kui tähelepanu ikkagi osutab ja informatsioon vaidlustab, siis selles kohas tuleb kasutusele asendus - siis, kui Minule ei anta õiget Mind kinnitavat tähelepanu, siis Mina lähen räägin, kellelegi teisele – mida Mina olen teinud ja kuidas Minuga on käitutud = Minule on tehtud liiga = Mind tuleb kaitsta, hoida, õigena kinnitada. Siis saan Mina vajamineva tähelepanu ja Mina kogemuse – Mind toetatakse, Minuga nõustutakse, Sind vähendatakse.

Vägivaldse keskkonna muster - vähenda ennast – ära ole Sina – ole see, kellena pead olema, kellena lubatakse olla = tea oma kohta ja õigusi. Vanem annab, oma eeskujuga ja info edastusega, ümbritsevatele teada, kuidas tema last näeb ja millisel moel last kohtlema peab – vajadus kindlustada enese Mina, teised kordavad ja järgivad.

Laps saab käituda „valesti” ja olla vanema vastu „halb”, kuid vanema rollis oleval inimesel on tugigrupp ja inimene teab, et tema Mina ei kao enam ära. Ajas muutub selline lahendus parimaks võimaluseks – las laps olla halb ja vale – see annab põhjuse saada suurema koguse, õigema ja täpsema, tähelepanu osaliseks. See suunab koguma ja tootma, lapse kohta, rohkem seda informatsiooni, mis viib soovitud tulemuseni – enese Mina kinnituseni, vajamineva tähelepanu saatel.

Väga raske on astuda välja sellest, mida on peetud normaalseks – vägivaldses keskkonnas kasvanud inimesel ei ole informatsiooni – temal puudub vajaminev tugigrupp - mis annaks alust teistsuguseks Maailma pildiks ja teistsuguseks enese kogemuseks = Minu tagajärjed ja olemas olemine. 

Enese tegelikkusest vähemaks vähendatu on seesama Mina, keda vanem nimetas „toredate” nimedega, et tagada enesele vajaminev Mina – vanema sõltuvuslik keemiline kokteil, mis aitas tunda rahulolu, leevendust, mõnu, turvatunnet = enese vajaduste täidetust.

Pidades tõeks, uskudes õigeks, elades vales, hoolimata pealispinnal maha mängitavast ja näilisest olemas olemisest, tuleb, täis kasvaval inimesel, otsa vaadata enese ja ennast ümbritseva tegelikkusele - mis ja kuidas on võimalik, mis ja kuidas mitte.

On eluterve inimese vastutus olla seal kohas ja ühes sellega, kellega ühendus on elav ja aus = ühes olemist hoidev ja väärtustav. Mitte, et peab olema ja teisest saab kasu, vaid tegemist on päriselt ühte hoidva ja edasi kasvava ühes olemisega – inimeste kasvamine tuleb nähtavale ja kogemustega teada saadu võetakse kasutusele.

See tähendab, et tuleb vahet teha inimeste ja rollide Maailmadel – vägivald ja vähendamine tähendavad, et inimene kasutab rolli võimalusi ära – tema lubab/ võimaldab/ nõuab endale kohtlemist, mida tema tahab kogeda, kuidas tema tahab ise ennast väljendada – tema keelab ära selle, millega tema nõus ei ole – tema rõhub rollide seotusele ja enese olulisusele/ tähtsusele = temaga peab/ temaga ei tohi.

On täis kasvava inimese vastutus saada aru, et rollidel põhinevas suhtes, milles üks on Olulisem ja teine Tähtsusetu – et selle sees antavast tuleb keelduda või kohe hinda küsida ja see ära maksta - sellisest ühes olemisest tuleb keelduda, teise ette tuleb piir panna, teisest tuleb eemale astuda, teine tuleb enese elust välja jätta, sest saadust kasvab võlg ja saab relv – et enese poolt antu jääb alati valeks ja tühiseks ning enese osalemist nimetatakse, jätkuvalt, teise ära kasutamiseks – ühes olemine annab teisele võimaluse koguda informatsioni, mida rünnakuteks kasutada ja lähem lähedus pakub võimaluse enese mänge mängida.

Inimese alateadvus peidab paljut – keha ja vaimne tase reageerib sellele, mida palja silmaga ei näe, mis on maskeeritud või täis kasvanud inimene kontrollida ei vali. Kohates tõrjuvat vaikust, teise jäigastumist, manipuleerivat teema vahetust, käivitub möödunu muster – alguse saab enese vähendamine ja enese võimendumine.

Enese reguleerimine – Mina ei räägi, Mina ei ole, Mina ei avaldu – siis Mina ei ole vale, siis teine ei pea eemale minema, siis teine tahab/ saab Minuga olla. Enese regulatsioon – tühjuse täitmine, muutuse kustutamine, enese esitlemine – see on volüümi juurde keeramine, et kutsuda esile vajaminev reaktsioon – Mina olen õige, kõik on korras/ Mina saan elada välja oma närvilisuse, ebakindluse, väiksuse, hirmu – siis, kui Mina täidan ruumi, siis Mina ei näe, ei kuule ega taju, et Minuga ei olda – siis Mina ei ole ohus = Mina kuulen, näen ja tunnen ennast = Mina ei ole üksinda.

Enese vähendamine ja enese reguleerimine, et mitte jääda üksinda, kohas, kus ei olda üksinda, tähendab automaatsust ja enese kontrolli – enese ahistamist, tühistamist, jälgimist, korrale kutsumist – abinõud, mille omandamisele aidati kaasa ja mille juurdumist toetas aeg, jätkuvalt samal moel töötavas keskkonnas.

Siis, kui jõuda punktini, kus enam ei jaksa või on jäädud, hoolimata pingutusest, reaalselt üksinda – siis keha elab ennast välja ja annab toimuvast teada – kitsad, kõvad ja õmblustega riided ahistavad ja teevad haiget. Keha ei talu valu ega külma - on vajadus soojuse ja rahu järele. Enam ei ole jaksu kontrollida ja kontrolli alla hoida. Asjadel, mis ei allu kontrollile ja mida ei saa ära lõpetada või milles enesest ei piisa – neil ei ole mõtet, kuna enesel ei ole mõtet.

Keha keeldub edasi minemast ja valet loomast. Keha keeldub minemast kohta, kus ühes olemine tähendab üksinda jäetust, välja jäetust, valena olemist – on ette teada või juba alguses on näha vahe tegemine ja jätmine = tähelepanu pööramine/ tähelepanu kustumine – küsimuse küsimine, jutu sisse tõmbamine ja siis ära pööramine, vaikimine, kellegi teisega rääkimine - vägivaldseks ja vähendavaks muutmine - manipulatsiooni kasutamine, valetamine.

Keha teab ette, mis ees ootab – kui Mina ei lähe, siis Mina ei koge. Aus üksindus on rahu, vaikus, vabadus – ei toimu pendeldamist, muutust, vahetust, ei ole valitud vaikust.

Elu tähendab reaalsust ja selles aset leidvat. Vanem, kes on lapse paika pannud ja last pidevalt vähendav – ei talu ega tule toime lisaks tulevate teemadega – ei kasvufaasidega, reaalse elu juhtumistega, abi vajadusega – liiga palju, liiga lähedal, liiga valesti – peatu, peata, lõpeta, saa ise.

Inimene ei lähtu teadmisest – see on elu – elus võib ja saab kõike ette tulla. Inimene ei lähtu teadmisest - kuna Mina olen oma valiku teinud ja ise endale oma elu valinud, siis on Minu enda vastutus olemas olla – kedagi teist ei ole ega tule – Mina ei jäta last üksinda – Mina annan, lapsele, teadmise, et Mina olen olemas ja Mina jään alles.

Vähendav vanem annab lapsele teada enese, kui inimese, tõe – siis, kui Sina oled vale – siis Mina lähen ära/ siis saadan, Mina, Sinu ära – siis Mina kasutan vägivalda, et Sina oleksid õige – siis Sina ise hoiad distantsi, Sina ise valid käitumist, Sina ise lahendad ise - kuna Sina ise saad valida, kas oled õige või vale - Sina ise tead, mis ootab ühel hetkel, mis teisel = Sina oled info saanud – siis ära sunni Mind valima seda, mida Sina kogeda ei taha, kuid Sina ise küsisid.

Siis, kui olla elanud läbi teise – siis, kui olla saanud loa elada, teiselt – siis on raske elada endale – olla nii oluline, et ise elus olla. Siis ei ole elul mõtet – sest siis ei ole teadmist, et Mina olen, kellelegi vajalik ja oluline.

Ka see on möödunu jälg – möödunus ja ehk ka olevas ei olnud kedagi, kes oleks andnud, selgelt ja üheselt paika pidavalt, teada – on hea ja on õige, et Sina oled olemas – Maailm, Sinuga ühes, on parem, kui ilma Sinuta.

Oluline teine/ olulised teised andsid teada, et parem, kui ei oleks, parem, kui ära läheksid, parem, kui ei tuleks – Maailm on, kordades, halvem paik, kui Sina selle sees oled/ Sinuga peab koos olema - siis on parem, kui Sind ei ole.

Enese vähemana, ja mõttetuna, nägemine kestab, kui enese elu sees on inimesed, kes kordavad möödunu sõnumit. Vajaminevat informatsiooni ei ole – mitte keegi ei näe ega tunnista olulisust = see on vanus, milles tähtis ja õige informatsioon tuli läbi teise = see on kasvamine keskkonnas, kus enese info ja enese olemas olemine nimetati valeks ja, kellegi teise vastu olevaks/ kedagi teist vähendavaks.

Ise endale tähenduse andmine – Mina tahan elada, iseenda pärast ja jaoks – Mina olen endale oluline, Minu elu võimalused on endale olulised. Vägivaldses keskkonnas kasvanu peaks, selle informatsiooni tõeseks pidamiseks, tunnistama – Minu Maailm on turvaline paik = Mina tunnen ennast turvaliselt. 

Kuid ta ei saa seda teha – tema teab, et ei ole – Maailm on hirmus, hülgav ja haiget tegev, kuna selle sees on inimesed, kellele tema ei lähe korda – kes on teda jätnud ja ise enda valinud = ühist ei ole võimalik taastada/ luua – teine on sellises kauguses, et teiseni ei ulatu.

Hooli minust - arvesta minuga - siis, kui on kogemus, et ei hoolita, siis, kui on aru saamine, et ei arvestata, siis pöördub möödunud aja sisse suletud laps tagasi sinna, kust tema peaks hoituse ja arvestamise kogemuse saama - Sina oled, Minule, oluline = Mina hoian Sind.

Selle asemel kohtab laps vähendamist ja hülgamist ning talle antakse põhjendus, miks selline väljendus/ käitumine on õiglased - laps ise on põhjustanud enesele osaks saava = laps ei pea saama seda, mida tema ei ole välja teeninud - laps ei saa olla sellises läheduses, kus ta saab teisele haiget teha/ teise jaoks vale olla/ teisele närvidele käia/ teise elu ära segada.

Mina olen vähem, väärtusetu, tähtsusetu, mitte oluline - Minule osaks saav on Minule paras - see on Minu enda süü. Selline Mina languse trepp viib sügavale ja enese hävituse mõteteni - sellelt ei ole tagasiteed - kedagi ei ole, kellega ühes, parema Mina poole, tõusta ja kõndida.

Tegelikkus - teine ei pidanud sellisel moel olema ega sellist väljendust kasutama - teine valis seda teha enese seest lähtuvatel põhjustel. Mitte laps ei põhjustanud endale osaks saavat, vaid vanem valis selle, kuidas tema last kohtles ja esitles - vanem, inimesena, valis selle ise, sest tema tahtis sellega kaasnevat.

Inimene kujundas enese Maailma enesele sobivaks - inimene lükkas lapse, enesest, sellesse kaugusesse, milline tagas/ võimaldas temale vajamineva. Inimene kasutas ühist aega selleks, et lõhkuda ühendatust ja tagada enese eraldatus - inimene elas seal ja selles, kuhu laps ei kuulunud/ kus lapsele ei olnud kohta/ kus laps oleks inimese elu ära rikkunud.

Mina tegin seda heast südamest/ Mina tegin seda armastusest/ Sina ei jätnud Minule teist võimalust/ Minul ei olnud teist valikut/ Sina ei saanud muidu aru/ Kui Sina oleksid Mind kuulanud, siis Mina ei oleks pidanud tegema, olema ....

Marianne

22.09.26.a