Ühise süsteemi infobaas I - Paika pandu ja kohale seatu - Kuid Miks?

 

Asendamine – alateadlik enese suunamine, tundma seda, mida saab ja võib ja on mõistetav. Vaimne piiratus tähendab enese mõistmatust - Mina ei tea, mida ja miks Mina tunnen, tegelikkuses – Minul ei ole õigust selleks – Minul ei ole õigust olla enese informatsiooniga kooskõlas – Mina pean, enese väljendamiseks/ enese kogemiseks, kasutama teist informatsiooni.

Tunnete mustrid – inimese tunnete teerajad on sisse tallatud – need on harjumuslikud ja iseenesest aset leidvad. Inimene ei mõtle nende peale, tema kasutab oma tundeid nii nagu on temale tavaks saanud. Seega ta ei peatu, ei keskendu ega süvene ja seega ta ei mõista ega muuda – ta lipsab tundma, tema suundub tundma – tundma tunnet, vajuma harjumuslikku seisundisse – kõik see, selle asemel, et tegeleda olemas oleva informatsiooniga – ausalt ja selgelt.

Inimene on enese tundeseisundist sõltuvuses – tema ise toidab ennast informatsiooniga, mis aitab tal tundena olla – kõige selle hulgast, kuidas tema võib ja saab reageerida, valib ta endale kindla tunde, mis väljendab/ kirjeldab/ eirab/ asendab seda informatsiooni, millega tema nõustuda ei saa, mida tema mõista ei oska, vastu võtta ei taha.

Inimene ei ütle endale, et – ka nii võib, ka sel moel saab, ka sel viisil on okey/ võimalik – Mina ei pea, teatud kindlal moel, saama, olema, omama, tundma – Mina saan valida teisiti, Mina saan elada teist moodi – see on tehtav. Minul on õigus olla õnnelik ja rahus, Mina ei pea kannatama ega ise ennast valeks pidama, häbenema, varjama – kuna, kellegi teise arvamus, hinnang, pilk, otsus, reageering, Minust erinevalt asjale läheneb.

Vägivaldne kasvatus ja vähendav käsitlus on üks põhjustest, miks inimene ei ole õppinud enesega aus olema ega iseendaga, konkreetselt, iseendast rääkima – Mina olen vihane, sest Mina – Mina olen kurb, sest Mina – Mina olen kade, sest Mina – Mina olen väsinud, sest Mina. Inimene ei ole õppinud enese reageeringuid, mida tema ise kirjeldab/ edastab endale tunnetega, mõistma ega ausalt olemas olevateks nimetama.

Keerulise mustrite rägastiku põhjus on enese töö korralduses – Mina ei tunne õigesti = Minu tunne teeb, kellelegi liiga. Mina ei tunne õiget tunnet = Minul ei ole selleks, mille valisin/ mida tahaksin kasutada, alust. Mina ei tohi, ise, ennast välja näidata/ avalikuks teha = selline Mina on keelatud, häbi väärne. Mina olen halb/ paha, kui Mina sel moel tunnen/ selle inimese vastu seda tunnet tunnen = Mina pean teisiti tundma = Mina pean teise jaoks teistsuguse tundena väljenduma.

See tähendab, et inimese, loomulik ja asjakohane, infovahetus iseendaga on ära keelatud, teiseks muudetud, asendustega täidetud, üle kirjutatud, kustutatud. Mina ei tohi – Mina pean. Minul ei ole õigust ega põhjust. Enese kontroll, enese piirangud, enese maha tegemine – enese muutmine, millelegi/ kellelegi vastavaks.

Selle asemel, et võtta tunnetes sisalduv sõnum vastu ja mõista ise ennast ning anda endale tagasiside – Mina mõistan ise ennast, Mina arvestan iseendaga toimuvat, Mina toetan ise ennast – Mina olen kohtunud informatsiooniga/ Minu seest on informatsioon esile tõusnud/ Minul läheb aega ja vaja on erinevaid resursse, et info ja sellega seonduvaga toime tulla/ toimetada.

Selle asemel, et seejärel selgineda – Mina tean Kes Mina olen, kus Mina olen, miks Mina reageerisin, mida Mina edasi teen. Selle asemel keskendub inimene, millegi alusel/ kellegi silmade jaoks, oma tunnete ja iseenda õigeks tegemisele ning enesele välja valitud tunde tundmisele. Inimene on selgusele jõudnud, et just selle tunde tundmiseks on temal õigus ja põhjus olemas – seega ta saab seda teha.

See tähendab, et inimene asendab, tegeliku informatsiooniga kaasneva tunde, teise tundega – inimene ise loob enda sisse segaduse – ta teeb enese loost kihilise ja varjava, moonutava ja kaotava – inimene kaotab sideme iseendaga – tema põhi ja tegelikkus libisevad tema käe ulatusest välja ja ta tegeleb pinnal olevaga – see pind kasvab aja jooksul, kordades, kõrgemaks.

Ega seegi nii selge ole, kui tunduda võib – on aegu, mil inimene, kellel on põhjus teatud kindlat tunnet tunda, tahab selle välja vahetada – teisele tundele loa ja õiguse saada. Selline tunnete vahetus on seotud Mina pildiga – on olemas Mina, kellel on olemas põhjus ja kohustus – inimesele on kasutada antud informatsioon - Kes ta on ja, kuidas tema reageerima peab/ reageerida tohib, kuidas mitte.

Olles Mina, kelle kohustus on tunda häbi ja alandlikkust, süüd ja kahetsust – tahab inimene olla Mina, kellel on õigus olla kurb, kaastunnet äratav, toetust pälviv, nõrk, abitu – tahab inimene olla Mina, kellel on põhjus olla õnnelik ja rõõmus ja vaba enese väljendustes. Tema ei taha temale osaks saavat tähelepanu – tema tahab teistsuguse tähelepanu osaliseks saada/ tema tahab ise endaga koos kõlas olla - teist moodi enesena olemist kogeda.

Tunde vahetuse soov annab teada, et inimesel on olemas info, mille alusel temal on olemas põhjus teisiti tunda, kuid tema ise ei luba endal tunnet ära vahetada, sest ta arvestab, kellegi teise informatsiooniga/ kellegi teise õigustega/ kellegi teise reageeringuga. Siis, kui see teine lubaks, nõustuks, toetaks, näeks, siis saaks see võimalikuks.

See on see rollide Maailma tõde – korraga saab olla üks või ka mitu, kui on olemas see üks, kes kinnitab teise(d) rolli – tema kaalub teised üles - olema teatud kindlal moel. See, kes on Halb, ei saa olla Hea – see, kes on Süüdlane, ei saa olla Ohver – see, kes on Häbi väärne, ei saa olla toetust omav. Üks on teise kinnitaja ja igal ühel on teada ja paigas oma Mina ampluaa.

Inimene peab teadma oma kohta ja tunnistama teise õigusi – siis, kui teine on ära tõestatud – tema kohta on olemas info ja tema kõrval/ seljataga on teda kinnitavad teised, siis ei ole see koht, kus vaielda ega lahingut lüüa – siis tuleb õigesti käituda ja õigel moel väljenduda – luua, ise, ennast tundena - Mina olen Häbi, Vale, Süüdi, Paha, Inetu – seda selleks, et kinnitada teist – teine saab teatud kindla tunde väljendusena olla – olla Ohver, olla Hea, olla Tubli, olla Väärtus, jne. See on süsteemi teadlikkus - olles teatud kindla süsteemi osa, inimene käitub õigesti – tema ise hoiab korda, süsteemi töökorras ja alles.

Inimene, kes elab tunnete segaduses, vajab viha/ solvumist/ kadedust/ raevu/ häbi, et tulla toime enesele osaks saava ja ennast häirivaga – inimene vajab viha ja kõiki neid teisi teda ennast vähendavaid tundeid, et tulla toime informatsiooniga, mida ta ei oska/ ei taha/ ei saa ära tõlkida/ ära süüa. Inimene vajab kõiki neid tundeid, kui olemisi, et tulla toime enese Minana olemise tagajärgedega – Mina kaotusega, Mina õigustega, Mina kohustustega – teisest vähemana olemine on kindla Mina õigus ja kohustus.

Elades kindlalt piiritletud süsteemis ja olles selle osa, kuid mitte selle looja, tähendab see, et inimene teab ise ennast, kui kindlat Mina – teda on kinnitatud, korduvalt/ vägivalda kasutades, mingisse kindlasse rolli. Inimene on saanud suunatud infoga koolituse – enam ta ei kahtle ega vaidle – tema teab, kelle kinnitaja tema on/ kes tema kinnitaja on.

See tähendab, et inimene ei saa enesest vabaks – ta jääb alati, selles süsteemis, iseendaks ehk rolliMinaks - kuid ta saab kasutada selle süsteemi võimalusi ja, enesega samu teisi/ enesest vähemaid teisi, kui vahendeid, et need teda õigesti ja vajalikul moel tunnistaksid – selle tähelepanu toetusel saab ta enesele teise Mina, kuid see kõik on ajutine.

See, mida saab anda, selle saab ära võtta ja seda saab muuta – teiste inimeste tähelepanu on muutuv suurus ega ole, lõpuni välja, kontrollile alluv. Loomulikult on põhjus ka selles, et inimene teab, enese sees, Kes tema tegelikult on – see on kõik see informatsioon, mis on tema kohta kasutusel olnud, et põhjendada temale osaks saavat, tema vastu tehtut, temalt nõutut.

Senikaua, kuni seda informatsiooni ei ole, süsteemi siseselt, valeks tunnistatud ja tema kohta ei ole teistsugust kasutusele võetud – senikaua inimene teab Kes tema on. See on tema alateadvuses, tema mustrites, tema uskumustes, tema harjumustes, tema sõltuvustes – see on tema teadlikkus ise endast – tema enese põhi, millele tema toetub.

Vägivaldne süsteem on kindlatele põhi mõtetele ja kindlale hierarhiale üles ehitatud – olemas on selle looja, kes tahab enesega seonduvat muuta, enesele seda, mida tema muidu ei saaks, enesele tähelepanu, kinnitust, võimalusi, vahendeid, võimu, jne.

Senikaua, kuni selle inimese vajadused on samad ja tema toetajad teevad samal moel – senikaua selles süsteemis informatsiooni kasutamine ja juurde loomine ei muutu – kõik on suunatud teatud kindlate parameetrite järgi käima – keegi ei lõhu süsteemi ära, sageli see lihtsalt võetakse üle – keegi tahab enese elu parandada ja seega ta võtab, jõuga/ manipulatsiooniga, töökorras oleva süsteemi endale.

Süsteemi olemus ja sisu on põhjus, miks inimene, kelle roll on olla vähem, vale, süüdlane, häbi – jääb samaks – teda ei tehta teistmoodi nähtavaks, teda ei kohelda teist moodi või kui see saab tema osaks, siis on see ajutine, piiratud, tingimustega, ostu kohustusega.

Inimene, kes tahab enese ellu muutust ja teistmoodi võimalusi ning vabadust – inimene, kes tahab lõpetada alateadvuses peituva Minapildi kasutamise - sellel inimesel tuleb üles otsida see süsteem, mille liikmeks ta on ja mida, tema ise, alles hoiab – tema on lojaalne, tema järgib korda ja reegleid, tema ei lõhu seda süsteemi ära, sest tema teab Kes tema on ja miks tema, just nimelt, see Kes on.

See on „huvitavatel” uskumustel põhinev püha kolmainsus – inimesel on olemas antipood = võrdlus objekt, kes on inimese Mina tõestus – see on see, kelles/ kellel on olemas need omadused, oskused, teadmised, võimalused, mida temas/ temal ei ole – mida tema kunagi ei saa ega oma. Kuna teises on, kuna teisel on, siis inimesel ei ole ja inimene ei saa – kahel ei saa olla korraga, sest kaks, mitte kunagi, ei ole samad ega võrdsed.

Loo kolmas osaline on Jumal – süsteemi Looja – ilma temata ei oleks teisi, ilma temata ei jää teisi – Jumal on see Kes teab, näeb, hindab üle ja kinnitab selle, kes milline/ missugune on. Loojat ja tema valikut ei saa kahtluse alla seada, teda tuleb austada, hoida ja armastada, sest Jumal on ainus – teist teda ei ole, teda ei saa asendada – teised on asendatavad, teisi saab ohverdada.

Inimene ei vihka oma Loojat = inimene ei saa seda isikut vihata = ta ei luba seda endale, sest temal ei ole selleks õigust – seega tema armastab oma Loojat = inimene loob, ise, ennast armastavana, hellana, hoidvana, meeldivana, õigena, heana, püüdlevana, kuulekana, alandlikuna, jne.

Sel moel toimides kaevab inimene ise endale lõksu – tema on ja tunneb, kuid selline tema ei peegeldu tagasi – tema Looja ei ole samasugusena, tema Looja ei näita välja samasuguseid tundeid – või, kui too ongi, siis vaheldudes ja muutudes ja tingimusi esitades. Inimene, Looja suhtes, tingimusi ei esita, kaitseid ette ei sea – inimene ei tee seda, sest tema ei ole Vale = ta teab, et see ei ole tema õigus.

Vihkamise/ enese kaitse vajaduse vahetamisest, armastuseks, saab sõltuvuslik vajadus – inimene ootab armastust, hoidmist, toetust – ta ootab vastust iseendale – tema ju on, miks teine samal moel ei vasta – inimene püüab veel rohkem, et õnnestuda ja ise kogeda seda, milleks tema võimeline on. Inimene on suuteline, reaalsuses ja reaalsena, nägema ja kogema armastust, mida ei ole olemas.

Inimese lõks, iseendale, seisneb asenduses ja teisenduses – tema kogeb tegelikkust, kuid ei vali vastata tegelikkusele. Inimene lähtub, oma väljendustes, oma rollist ja Minapildist – enese õigustest, koha teadlikkusest, kohustustest ning ta teab, et Jumalal on õigus teda karistada, hüljata, temale valu teha – kõik see väljendab ja kinnitab armastust, inimese vastu.

See fakt on ankur, mille külge, ilma valuta ja hoidvat armastust ootav ja vajav, inimene kinnitub. See, millesse inimene usub, selle olemas olemist ta näeb, mis siis, et ta seda ise ei koge – ta usub, et see on olemas, tema lihtsalt ei saa aru – ta usub, et see saab olema siis, kui tema õige on.

Uskumine on põhjus, miks inimene ei vihka seda, kes saab teda nimetada teiseks ja sellega teda päästa ja säästa senisest, vähemana olemisest, valuga kohtlemisest, häbistamisest. Inimene ei vihka seda, kes saab tema elu muuta – on loomulik, et ta tolle poole pöördub, teda oluliseks peab, talle meeldida püüab, teda armastab, teda päästjaks nimetab – tolle käes on võim ja ressursid – inimesel endal ei ole, inimene ise ei saa – tema ise ja temaga seonduv sõltub teisest.

Inimesele osaks saav tegelikkus ei kao ära – temale osaks saav on temale teada – ta on ühisel energia väljal ja tegelikkus on temaga üks – mis siis, et tema seda ise endale ei tunnista või selle olemas olemist temale ei kinnitata.

See on informatsioon, mida tema teab – sellega seoses on temas, täiesti loomulikud, tunded, mis asenduste ja teisenduste tõttu otsivad lubatut/ võimaluste kohast väljundit ja põhjust - on loomulik, et inimene vihkab seda, kes on temaga sama, kellega teda võrreldi/ võrrelda saab – see teine võtab inimesele kuuluva ära/ selle teise kõrval ja pärast on inimene vähem ja vale – sellel teisel on selline töö, maja, auto, lapsed, naine/ mees, välimus, omadused nagu inimene vajab, et tema osaks saaks see, mis teisele – parem tähelepanu, parem suhtumine, parem tulemus.

See on uskumine, et – alles siis, kui Minul on sama/ on teisest rohkem – alles siis, kui Mina oman sama/ oman teisest rohkem – alles siis, kui Mina oskan sama/ oskan teisest paremini – alles siis, kui Mina saan samal moel/ saan teisest enam – alles siis Mina olen parem, ilusam, õigem, teisega võrreldes – siis seda kinnitatakse suhtumisega, kohtlemisega, võimalustega – siis nähakse ja teatakse Mind teist moodi, teistsugusena. Kuid senikaua, kuni teine on Minust enamana ja teisel on Minust enam, senikaua Minuga seonduv ei muutu – seda ei muudeta, sest ei ole põhjust ega kinnitust.

Enesele osaks saanu/ saava ära seletamine. Enesele osaks saava ära põhjendamine. Enesele, teise valikute eest, vastutuse võtmine – teise põhjus olin/ olen Mina – Mina olen selline, kellega teisiti ei saa, kes ei ole ära teeninud, kes ei ole väärt, kellega peab – Minu puhul teine ei saa teisiti valida – Mina ise teen selle võimatuks – Mina olen Mina.

Tegelikkus - inimene ise kinnitab enda – süsteemi kuulumine teeb enese Mina elavaks – see on inimesega kõikjal, kuhu too läheb – inimene ise võrdleb ennast teisega, inimene ise nõustub võrdluse tulemusega, kui seda teeb tema ise või teevad teised, inimene ise vaikib, kui teda vägivaldselt ja vähendavalt koheldakse – tema ju teab enese Mina ja enese kohta.

Inimene võib ja saab mossitada, viha kasutada ja kade olla, ennast hävitada ja kättemaksu haududa, saatust/ kedagi teist, solvunult, needa – need on inimese tunded ja tema tunnete väljendused, mida tema kasutab, et endale osaks saavat kirjeldada ja selle mõjust, läbi asenduste ja teisenduste, teada anda – Mina kogen, Minul on halb, Mina ei tule toime, Mina tahan/ vajan teisiti.

Inimene, kellele on teada antud, et tema on Mina, kelle kohta kehtivad teatud kindlad reeglid ja kohustused ning kellel puuduvad teatud kindlad õigused ja võimalused. Inimene, kes on sellele informatsioonile alla kirjutanud ja hoiab kinni enese Mina pildist, ei ole võimeline oma elu muutma – ta otsib järgmise asenduse ja jõuab välja järgmise sõltuvuseni ning süvendab seniseid.

Inimest aitab teadlikkuse kasv – enese info välja avardamine ja toimuva mõistmine – enese tegeliku Mina üle otsimine ja iseendale pidava põhja jalge alla loomine. Senine Mina ei ole minu Mina - see on sel moel toimiv keskkond – selle sisse jäädes, seda alles hoides, seda toites – saab kõik see Minu osaks – Mina ise võimaldan selle. Kas see ongi see, mida ja kuidas Mina tahan endale? Kui ei, siis miks Mina ise selle endale valin?

Enesele osaks saanu põhjus on teatud kindla kollektiivi kasutuses olevas infobaasis ja selle haldajas/ toetajates – see on teatud kindla suunitlusega käitumiste ja reeglite raamistik. Selle olemas olemisel on kindel eesmärk, millest kõrvale ei kalduta – süsteemi Looja ja Arhitekt on inimene, kes tahab olla see Kes tema ei ole – seega vajab ta tõestust ja kinnitajaid, et olla Mina Kes tema olla tahab – olla enese tegelikkuse antipood. See tähendab, et inimene on, oma teadlikkuses, endiselt mingi süsteemi osa, milles temale on jäetud vähema koht ja kohustused. 

Tahtes olla enamat ja vajades oma ellu muutust, kasutab inimene süsteemi võimalusi ja süsteemi infobaasi - enese Mina loomiseks ja selle alles hoidmiseks on kõik vahendid ja lahendused head – mis siis, et need, kellelegi teisele haiget teevad või surmavalt mõjuvad – suur eesmärk nõuab ohvreid ja tulemus pühitseb abinõu.

Enese möödunust välja kasvamiseks tuleb mõista, et selle süsteemi, millest osa oldi/ ollakse, osatäitjatel on kindel vaimne teadlikkus – nad on manipuleeritavad – nende teadlikkus on muudetav – neid saab käsitleda vajamineval moel – nad kuuletuvad ja täidavad – nad on masinavärgi osad – nad teavad oma kohta ja õigusi – neid ümbritseb infoväli, mis kõike toimuvat selgitab ja osaks saavat põhjendab – teisiti ei saa, nendega teisiti ei saa, süsteemi omanik/ haldaja teisiti ei saa.

Too on Jumal, kes teab, korraldab ja päästab õigeid ja karistab eksinuid – Jumal on selle süsteemi päike – ilma temata jäävad teised hätta, hukkuvad, kaovad, kaotavad. Lapsed lahendavad Maailma – laste tasand – lapsed vajavad Vanemat, kes neid hoiaks, nende peale mõtleks, nendega arvestaks, nende elu lahendaks – kes annaks informatsiooni, et lapsed saavad olla Lapsed – neil on olemas see suur ja võimas/ julge/ osav Oluline Teine, kes lahendab kõik teemad ja võtab raskused enese peale – lapsed saavad olla lapsed.

Laste ülesanne on tunnistada oma Vanema eksimatust, õigusi, vajadusi, tahtmisi, tegusid – mitte nii nagu neid kogeda ja näha on, vaid nii nagu nende kohta räägitakse ja informatsiooni juurde luuakse. Ära käi Minu tegude järgi – käi Minu sõnade järgi – see osutub võimatuks ülesandeks, sest tegemist on kahe erineva tasandi ja kahe erineva teega – erinevad väärtushinnangud ja eristuvad põhi mõtted.

Sellises Maailmas elav laps saab endale võimatu ülesande – teha üheks ühildamatu – tema sees ei ole seda, mis on teises – teise sisse varju jääv ja teise poolt teada olev – see, miks teine valib ja teoks teeb – see põhjendaks ja seletaks ära, kuid teine ei vali seda avalikuks teha - seega jääb laps segadusse ja tegelema võimatuga.

Inimene ei saa enese minevikust vabaks, sest ta ei vabane sellest, kuna teda ei vabastata sellest - süsteem vajab toimimiseks põhjusi, asitõendeid, õigustusi, selgitusi - kõik see, mida on tehtud ja ka mitte tehtud, kuid näidatud teatud kindlal moel - kõik see on alles.

See on see kuri ja kuulus viimane kohtumõistmine - Piibel on kirjutatud inimesest, kuid inimeste poolt, tahtlikult, valesti tõlgendatud - Paradiis ja Põrgu - siis, kui oled teinud ja olnud, siis lähed ühte või teise - see on teadmine, siis saab see Minu osaks - Mina ei pääse sellest.

Kahestunud inimene, kelles on kaks poolt, mis on ühildamatud, sest nende tulemus on vastu pidine - igavene karistus, igavene pühitsus. See süsteem on üles ehitatud Jumala austamisele ja Jumala saadikutele/ vahendajatele - nemad vabanevad vastutusest, nemad on puhtad ja õiged - teised saavad eksida ja valed olla - teisi on õigus karistada ja hukka mõista - Hea tõestab Halva - Halb kinnitab Hea.

Informatsioon - tehtut ei ole võimalik parandada, midagi ei ole võimalik muuta, kasvamine ei ole võimalik - ainukene asi, mida saab teha, on kahetsemine, andestuse palumine, pattude lunastamine - selle hinnaga, mis nende eest määratakse. 

See on rollide alles hoidmine ja rollidesse suunamine - Sina tegid = Sina oled = Sina ei muutu. Inimesele õpetatakse, et vastutust ei tule võtta, inimesena kasvamine ei ole prioriteet, vaimsuse avardamine ei ole võimalik = inimese Mina jääb selliseks nagu Looja teda olema nimetas  ja ainult loojal on võimalik seda nimetust muuta - teha seda siis, kui inimene on olnud Jumalale kuulekas ja täitnud/ järginud reegleid, mis tema jaoks, Jumala poolt, on kirjutatud.

Sel moel toimiv keskkond on suletud süsteem, milles kehtivad ühe poolselt paika pandud reeglid ja kord - teised selle süsteemi liikmed peavad neid järgima ja selle süsteemi Haldajale/ Loojale/ Jumalale kuuletuma - ennast õige energiana looma ja vahendina kasutuseks kõlblikud olema.

Inimene, kelle vaimsus ja teadlikkus on lapse tasandil ega vali vastutada enese sammude tagajärgede eest - see inimene usub temale ja tema kohta öeldu tõeks ja ta vajab Jumalat, kes tema elu korras hoiab ja korda teeb. See inimene võib kaevelda, ebaõigluse üle, ja vihata, temaga võrreldavat, kuid ta ei lähe süsteemi ja selle Jumala vastu - ta muudab ise ennast, ta loob süsteemi sisse oma süsteemi või võtab olemas oleva üle - Mina pilt ja varjatud/ moonutatud enese tegelikkus.

Marianne

02.07.2026.a

Ühine energia ja väli XII - Enesena olemas olemise teadvustamine

Selleks, et tuleks välja hääl, mis kõlab krooksumisena, tõmbab konn ennast õhku täis ja siis ta liigutab seda õhku enese sees ringi ja selle tulemus ongi hääl, mis kostub kaugele – Krooks.

Inimlaps, kes on elanud ja kasvanud vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, kohates vägivalda ja kogedes vähendamist, peatab oma hingamise ja reageerib, enese teadlikkuse ja võimaluste piires, temaga toimuvale - tema kasutuses oleva informatsiooni alusel. See on harjumus, millest on saanud teadvustamata reaktsioon.

On tavaline, et vägivaldses keskkonnas olles, vägivalda kasutavale öeldes – arvesta Minuga/ ole Minuga teisiti/ Minul on halb – kostab vastuseks vägivaldne ja vähendav reaktsioon, mille eesmärk on vaigistada/ takistada/ maha teha – ära tüüta/ ära sega/ käitud valesti/ ei ole õigust – tegele ise endaga.

See laps - kes on abi vajanud/ abi otsinud - proovib, suurt inimest, enese informatsiooni tõelisuses ja olulisuses, veenda – õigustada abi vajadust, enesele ja tõestada abi olulisust, enese jaoks ja teha selgeks, et suur on kohustatud seda tegema – lapsele vajalikul moel.

Enese info edastus väljendub ea ja oskuste kohaselt – siis, kui sõnu ei ole või nendest ei piisa või välja öeldud sõnu ei kuulata, siis see saab tähendada karjumist, solvumist, jonnimist, protestimist, vaidlemist, nihelemist, hääle tegemist, tähelepanu äratamist/ otsimist, löömist, nähtavalt peitu pugemist, külje all seismist, enese vigastamist, korduvat liigutust, sarkasmi, naeru jne.

On tavaline, et üsna varsti õpib, vägivaldses keskkonnas viibiv ning tühistamise ja manipuleeriva käsitlusega kohtunud, laps ise olema/ ise tegema/ vaikima/ taluma/ ennast hülgama – viimase piirini abi mitte küsima. Põhjuseks see, et tema enese info on tühjaks tehtud – laps ei saa sellele toetuda, mida temal ei ole - lapsel ei ole seda, mille olemas olemist ei kinnitata – laps teab, et seega ei ole temal teatud õigusi ega teatud asjadele õigust.

Põhjus, miks suureks kasvanu - sageli üle piiride minevalt ja äärmustes kõndides, millegi vastu protestib, midagi tõestab, midagi õigustab, millegi üle vaidleb – erinevates vormides, erinevates kohtades - on möödunu jätk - Minu õigus – Mina tean, et Minul on õigus – Minul on olemas informatsioon, mis seda tõestab/ Mina olen nii suur, et Mind ei saa eirata - tühistatud laps tõestab ja õigustab, viimse võimaluseni/ kõikjal/ ka teiste eest ja pärast.

See on enesele vajalik kogemus, mis kunagi ei kaota mõtet – see tähendab, et inimese, ühe suunaline, tegevus ei lahenda tema tegelikkust – see ei muuda seda informatsiooni, millele inimene toetub – inimese sees olev laps teab, et kui tema otsustab abi küsida/ enese paremat kohtlemist tahta/ enesega seonduvalt, millegi muutmist soovida = ise ennast tähtsaks teha - siis tema info ei pea – temal ei ole oma tõde, kuna temal ei ole selle kinnitajat.

Vägivaldses keskkonnas viibija/ elanu on tugevam siis, kui ta kaitseb kedagi teist/ midagi muud - siis tema tõde ei kao ja ta saab seista, küll värisedes/ enese seest jõudu ja julgust leides, teise eest – teisel ei ole kedagi teist – tema on – tema on viimane kants – teise kohta ta teab, et nii ei tohi ja sel moel ei või – tema kinnitab, et teist ei tohi kiusta, lüüa, valesti kohelda.

Sama tugevust ja otsustavust ei ole enese puhul, kuna siis tuleb mängu mõistmine – teine ISE VALIB Minuga mitte arvestada, teine ISE TAHAB Minust mitte hoolida – sest Mina olen Mina. 

See Mina on enese kaustuses olev Mina pilt, mis õigustab enesele osaks saava ja annab teada, kuidas Minu puhul käitutakse – teise puhul ei ole seda Mina pilti segamas – teist nähakse nii nagu asi aset leiab ja sageli ka enesele osaks saavaga/ saanuga samastanuna - enese kogemus annab teada, kuidas sellist kohtlemist kogeda on.

Siis, kui laps saab kogemuse – teda kuulatakse ära, temaga nõustutakse, temaga arvestatakse, siis on see nii harjumatu ja ebatõene kogemus, kuna lapsel puudub harjumus, kuidas siis olla ja käituda – mil moel ennast tunda ja väljendada – tal puudub teadlikkus, kuid ka vabadus, teistmoodi valikuks.

Laps on juba ennast õhku täis tõmmanud, et ise ennast õigustada või hingamise peatanud, et enesele osaks saav vastu võtta – kuid siis, kui ta ei pea ega saa seda teha, siis on teda üle – tal ei ole ennast, kuhugi suunata ega millegi peale välja voolata – see hääl, mida ta oli õppinud tegema, selleks ei ole kohta ega vajadust.

Laps peab suutma, ise, ennast, nimelisest ja eesmärgipärasest, energiast vabastada - laps peab ise muutma oma seisundit, ilma, et tema saaks vajamineval moel väljenduda - krooksuda. See koht ja selline häiritus, vaimsel tasemel, näitab sõltuvuse olemas olemist - inimene lülitub, automaatselt - inimene reageerib, automaatselt - temal ei ole teist teed ega valikut. Temal endal tuleb see, alles, leida ja ise endale anda.

Laps, kellel ei ole olnud turvalist sadamat ega toetavat õlga ega mõistvat vastu võtmist, ei oska ega julge välja hingata – lihtsalt välja hingata – kergendusest, vabadusest – tugi ja mõistmine on olemas – Mina ei ole tühi ega vale, Mina olen olemas – tõelisena.

Mina olen, kuid Mina ei saa - see, mida Mina ei saa, muutub olulisemaks, kui kergendus selle üle, et Mina saan. Laps, kes on ise ennast ette valmistanud, tahaks vaimse enese rahulduse saada - ennast välja valada/ tühjendada, kellegi/ millegi vastu suunates. 

See tähendab, et kuigi laps ei pea käituma tavapäraselt - teda on kuulda võetud - väljendub temaga toimuv, korduvas, üle selgitamises, põhjendamises, õigustamises, enesele tähelepanu püüdmises/ tähelepanu suunamises/ enesel tähelepanu hoidmises. See tähendab, et last juhib alateadvus ja kehas olev, ärevusest ja hirmust tingitud, pinge.

Vägivaldses keskkonnas aset leidnud inimese tühistamise tulemus. Laps saab aru sellest - kes teda ei aita, kes teda ära ei kuula, kes teda ei vali mõista. Laps, kes otsustab enesele abi otsida/ enesele olulisele eesmärgile jõuda, otsib ja vajab tähelepanu – see tähendab, et alles on jäänud miinimum – Mina vajan tähelepanu – sellest eesmärgist jääb ära see, milleks seda vajati ja mille jaoks see oluline oli ja mida see tähendab.

Tühistatud laps SAI tähelepanu osaliseks – teda vähendava ja vägivaldselt kohtleva ning manipuleerivalt käsitleva tähelepanu osaliseks. Puudu jäi ja vaja oli teistsugust tähelepanu – seda õiget, mis lapsega arvestab ja last kinnitab, lapsele vajamineval moel.

Vägivaldse aja sees jäi järele õige tähelepanu vajadus – tähelepanu äratamisest ja tähelepanu enesel hoidmisest sai enesele antud ülesanne/ kinnisidee/ sõltuvus – oluline oli saavutada õige tähelepanu ja vältida valet tähelepanu.

Endale antud ülesanne tähendas seda, et laps tegeles tähelepanu, kui suurusega – temast sai Hea Laps/ Õige Laps/ Tubli Laps/ Sõnakuulelik Laps/ Ilus Laps/ Andekas Laps/ Tore Laps, jne – ta lõi ennast olema ja väljendas end sel moel, et parem tähelepanu oli temale tagatud/ tema puhul õigustatud – temal oli, tähelepanu andva suure tingimuste järgi, õigus paremale tähelepanule. Tulemuseks suur laps, kes teab ja usub - lava on Minu = tähelepanu on Minu, sest mina olen Mina.

Raske oli sellel lapsel, kelle puhu kasutati võrdlusi – oli olemas see, kellega teda sai võrrelda ja tema jäi alla. Raske oli sellel lapsel, keda kasutati vaimse eneserahulduse teostamise vahendina. Tema Mina pilt sai kindlad jooned ja sisu.

Sellel lapsel ei olnud võimalust olla see parem ja ilusam, selle lapse jaoks tõi temale osaks saav kaasa tõsisemad tagajärjed – enesele parema Mina vajaduse, teadmata, kuidas seda saavutada, sest mina oli Mina ja osaks saava kohta käivate tunnete talumise/ taltsutamise. Enese lava igatsemine/otsimine viis enese müümiseni - kustutavate/ asendavate tegevuste kasutamine viis ennast kahjustavate sõltuvusteni.

Inimene, kelle minevik kõnnib temaga kaasas – on inimene, kes toetub möödunule. Kuigi see inimene on kogenud teistsugust kohtlemist, õppinud uut juurde ja on teadlikum, siis möödunu räägib temas endiselt – tema reaktsioonid, mõtte mustrid, uskumused annavad teada tema vanusest, kuhu ta pidama on jäänud/ teemast, mille juurde ta on jäänud.

Suurena, teades ja aru saades, kes teda halvasti kohtleb, kes temaga ei arvesta - teab inimene oma kohta - ta on Mina, keda on õigus sel moel kohelda ja tühistada. Seega otsib ja vajab ta teise tähelepanu, tõestab ta enese lojaalsust, vaikib enese tõest ja teise poolt tehtavast, võtab vastu teise poolt pakutud tasandi ja tõlgenduse, müüb ennast - teise tähelepanu on oluline - see tuleb hoida talutavana, et vältida negatiivsust ja vähendavat kohtlemist, millega tegelemiseks ei ole teadmisi.

Suurena, teades ja aru saades, kes teda halvasti kohtleb, kes temaga ei arvesta – läheb, kasvult suur ja suurema teadlikkusega inimene, sellisest inimesest mööda – möödunu laps otsib tee, võimaluse, kellegi teise, kuidas edasi minna – tema teab, et Maailm on suurem – seal on olemas see, kes ise valib lapsega olla/ kellel on kohustus oma rolli täita – too saab selle eest palka

Selle inimese jaoks, kes, ei tervenisiti ega kõiges, möödunust välja ei ole kasvanud – on olemas tema uue aja kogemustega täidetud infobaas, kuid tema Mina pilt, teatud situatsioonides/ teatud keskkonnas/ teatud inimesega ühes, on sama. Tema teab oma õigusi, võimalusi ja kohta ning põhjusi, miks need nii on – kuna ja kuni Mina on endine, siis muutust ei ole.

Selle inimese jaoks ei ole teistmoodi valitud ja teoks tehtud samm, vaimses plaanis, kerge. Ühelt poolt - Mina näen teist võimalust/ Mina tean teist teed - kuid teisal inimene teab ja näeb, enese sees, et tema justkui eirab seda, kes on olemas – tema reedab teise, sellega, et annab tollele teisele ja neid ümbritsevale teada – seda teist ei ole Minu jaoks olemas, Mina ei vali teda, Mina ei ole temaga.

Seega tunneb ta ärevust, hirmu, paanikat, kuna on valesti käitunud – tema on süsteemi lõhkunud – tema ei allu kehtivale korrale – tema ei otsi teise käest tähelepanu ega vaja enesele tõestust, tema ei küsi luba ega tõesta enese õigusi, tema ei müü ennast maha, tema ei loo ennast teise rollile vastavana, tema ei lase ennast vahendina kasutada.

Sellise, alateadliku, reaktsiooni taga on elavalt meeles olevad kogemused – et siis, kui abi on küsitud ja abi ei ole antud, vaid last on maha tehtud - et siis, kui laps on näidanud initsiatiivi ning leidnud lahenduse/ toetuse mujalt – et siis, kui keegi teine, samas keskkonnas, on abi mujalt otsinud/ teistmoodi loo lahendanud/ last toetanud - siis on abi andmisest keeldunu käitunud nii nagu temale oleks liiga tehtud – too on solvunud, vihane, põlglik - kuidas said Sina Minule nii teha/ Sina häbistasid Mind, teiste ees/ Sina ei oska, Minule, tänulik olla/ Sina ei huvita seda teist/ kindlasti petsid selle, mis said, valega välja/ kindlasti kasutati Sind ära.

Agressiivne reaktsioon on rollina käitumine – enese Mina tõestamine, lapse arvelt, teda vähendades – inimest ei huvita see, mida ja kuidas laps vajas ega see, et lahendus oli võimalik ega see, et abi anti, sest see oli õigustatud ja, et lapsel sai sellest parem – selle asemel lahendab suur olukorra, ennast tõestades – Mina, Mina olen, Minu käest, Mina otsustan, Mina tean – Sina ise ei tea, Sinul ei ole õigusi – teised on halvad, teine tegi valesti = Mind ei tohi eirata, välja jätta, tühistada.

On vaja tugevust – vaimset ja füüsilist tugevust, et ise oma jalgadel seista ja ise ennast teise energiast/ info väljast eristada. Manipuleeriv, pasiivne/agresiivne käsitlemine on väga ahistav ja ebameeldiv kogemus. See on mõistmine, mida teine teeb ja mille teine on enesele eesmärgiks seadnud, kuid seejuures ei saa seda teist takistada ega seda teist, enese tegevust, tunnistama panna.

Sellised situatsioonid on rasked sellepärast, et need korduvad, kuna teine on, millegi pärast, oluline - kuid see ei ole hea ega hoidev koos töö/ koos olemine, vaid sellest ühes olemisest saab kahe erineva informatsiooni võitlus ja pidev vajadus ennast kaitsta. 

Teise eesmärk, hoolimata ametist või põhi rollist, ei ole enese tegelike ülesannetega seotud ja ühist hoidev, vaid isiklikust vajadusest kantud Mina tõstmise soov, mis on enese vaimsest rahuldamisest saadetud – ei olda võrdsed, vaid ollakse vahend, teise loos.

Seda hoolimata sellest, et teine peaks lähtuma samast eesmärgist, mis on temaga koos olijal – miks koos ollakse, miks ühendus loodi, mida küsiti, mida oodatakse - kuid see ei loe, kui teine tegeleb, esimese asjana, oma Mina tõestamisega, oma Mina postsiooni kindlustamisega ja seda tehes kasutab vähendamist, agressiooni, vale informatsiooni loomist ja levitamist, sõnumi tooja valeks nimetamist.

Sellise inimesega ei ole mõtet jageleda ega temale ennast ära tõestada. Küll saab ja tuleb teise tegevusele nimi anda ja tema eesmärk avalikult sõnastada. Küll tuleb endale teine tee otsida, seadusest abi otsida, enesele kindlaks jääda, ära minna. Info iseendale – Minu info on tõene, see on oluline, Mina tean, mis on Minu eesmärk – Mina tean, mida Mina, selles loos, olen tegemas.

On selge, et enese tugevus ei tule üleöö ega iseolemise haprus kao, hajudes tuulde ega enese jalgadel seisma jäämine sünni iseenesest – see tuleb harjutades ja vaimselt kasvades – tõene/ asjakohane/ laialdane informatsioon.

Siis, kui elu saadab teele kogemused, siis see on koht, milles kasvada ja võimalus, mida kasutada – Mina nüüd harjutan. Jah, see ei ole kerge, eriti siis, kui tegemist on tõsise ja reageerimist nõudva teemaga, millele on vaja õiget tulemust – inimesega arvestatakse, inimese vajadusest ja inimese informatsioonist lähtuvalt, kuid see info ja seda edastav tühistatakse, agressiivset manipulatsiooni kasutades.

Veel raskem on see siis, kui lugu saab erinevad tasandid - on avalik info edastus, kuid see ei ole sama, tegude ja sõnade varju peidetuga. Selline kogemus nõuab vaimse tugevuse ja võimekuse olemas olemist - informatsioonid tuleb üksteisest lahutada ning kõigega tuleb arvestada, kuid ei manipuleeriva infoga tegelema minnes, vaid algust silmas pidades ja tegelikkusele toetudes.

Harjutamine tähendab uue ja tegelikkusele vastava informatsiooni sõnastamist, kinnistamist ja kasutamist - seda ka siis, kui sellele ei saada kinnitust - loo teine osapool ei arvesta, nimetab valeks, väidab ülekohtuks, kasutab vägivaldseid lahendusi. 

Teine on samas, kuid teine ei ole sama - meie oleme ühel ja samal väljal, kuid Minu energia on teise omast eraldi - Mina ei anna enda energiat teise kasutusse - Mina ei võta teise energia tasandit vastu - meie energiad puutuvad kokku, kuid need ei segune. Mina olen Mina - hoolimata sellest, mida teine väidab ja näitab ning kuidas valib käituda - Mina ei kaota/ ei kustuta/ ei vaheta oma teadlikkust ära. 

Marianne

30.06.2026.a

Ühine energia ja väli XI - Võidu kirbelt valus maik

 

Siis, kui ollakse mõistnud vägivalla olemust ja vägivald on tehtud endale nähtavaks, siis on inimene alustanud teekonda, vägivaldsest keskkonnast välja. Inimene ei pea vägivalda enam normaalseks, vaid reaalseks, seal ja siis, kus ja kui inimesed ei oska/ ei taha/ ei vali ilma selleta toime tulla.

Inimene ei saa vägivalda Maailma seest ära kaotada, kuid ta saab ise seda enam mitte valida ja tema saab vägivalla nähtavaks teha siis, kui tema suhtes seda kasutatakse või temaga koos olija seda kasutab – siis nimetab inimene selle õige nimega ja ütleb sellele Ei – Mina ei nõustu, Mina ei vaiki, Mina ei toeta.

On nii inimlik, et see inimene, kes on alustanud muutust ja teostab seda, soovib/ loodab/ ootab, et tema möödunust ja olevikust ei saaks ära lõpetatud minevikku. Inimene soovib/ loodab/ ootab, et teda ümbritsev, temaga koos olev, kasvab koos temaga – mitte ei jää väikseks ja kitsaks nagu lapse aja riided ja jalanõud, mis tuleb seljataha jätta.

Selle jaoks, et see nii ei läheks, on inimene valmis enesega olevat/ olijaid toetama ja sinna/ neile teadmisi jagama – inimest, inimesena kohtama – Mina näen ja tean, tea ja näe Sina ka – võta sama informatsioon kasutusele, vaata enese mustrid ja uskumused üle, näe vägivalda ning tee elutervel ja mitteelutervel elamisel vahet.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud laps on elanud tähelepanu muutuse ja vahelduvuse mõju all. Ta on tähelepanust sõltuvuses ja endiselt elamas selle vajaduses. See tähendab, et tema vajab õiget tähelepanu ja väldib valet tähelepanu. Õige on see, mis kohtleb teda soojalt ja hoidvalt ega tee temale liiga ega sunni teda endast taganema. Vale tähelepanu on see, mis toob temas nähtavale Mina, kellena olles on teda õigus kohelda vägivaldselt ja vähendavalt.

Seega, inimese tähelepanu, inimesele, mõjub sõltlasele tema vajadusi toitvalt ja teda nähtavaks tegevalt – see olen Mina, Mind nähakse, Mina saan olemas olla. See on rahu ja vabadus ja kergendus – vead ei ole enam vead, tehtul ja valikutel ei ole enam sama kaalu – inimese süü ja paine koormat on kergendatud – tal on õigus olemas olla, sellisena nagu tema on.

Inimese tähelepanu, inimesele, ei ole vähendav kogemus – see on inimese eneseteadlikkust tõstev võimalus ja temas enama nägemine – inimene on tähtis ja on oluline. See on sel moel nagu ei kunagi varem või siis harvadel kordadel aset leidnu. Kuid igatahes on see, midagi sellist, mille inimene võtab vastu ja tahab endale hoida – inimene, kes on elanud vägivaldses keskkonnas, teab seda moodust, kuidas tema saab seda teha – inimene võtab kasutusele manipulatsiooni.

See inimene, kes ise ei otsi ega ise ei taha, ei ole astunud muutuste teekonnale – tema jaoks on vägivald endiselt normaalne – haiget tegev ja vähendav küll, kuid see on tavaline – inimene on harjunud sellega. Inimene ise kasutab vägivaldseid ja vähendavaid lahendusi – ta ei tea/ ei oska/ ei vali teisi – tema jätkab nii nagu on tavaline. Inimene ei taha muuta keskkonda, inimene ei taha kaotada senist - kellegi olulise tähelepanu/ privileege/ vajaduste täidetust – need on temale olulisemad ja seega ta ei ole nõus välja kasvama ega senist lõpetama.

Inimene, kellele saab osaks teda toetav tähelepanu, ei ütle ausalt, et - Mina jään enese juurde ja Mina ei vali Sinu teed. Selle asemel inimene naudib temale osaks saavat tähelepanu ja peesitab selle paistel. Ta hoiab üleval kulisse, et toetus jätkuks ja energia tasand kestaks. Jah – tema petab ja valetab – tema ei tee samme, ta ei kohtu inimesega – tema võtab sellest kogemusest selle, mis ja kuidas on temale vajalik – teine on vahend selle saamiseks.

Manipuleeriva inimese tegevus tuleb välja – see saab avalikuks siis, kui teda toetanu jääb seisma, vait ja vaatab kogu loole otsa – kus ja milles astus ja väljendus tema ise – kus ja milles astus ja väljendus teine. Kes, milles ja millal hoidis ühist ruumi turvalise kohana. Kes, milles ja millal võttis oma sammude eest vastutuse.

Siis on valu ja kurbuse koht, sügav väsimus ja pettuse läbi nägemine – teise sammud jäävad puudu – teist ei ole kõrval ega mõistmas ega sama tegemas – teine näitles - teine ütles sõnu, mida temalt oodati – teine tegi liigutusi, mis markeerisid oodatut – teine tegi tagant tõugatuna ja ette öelduna, kuid ei ise valinuna – tema ei olnud võtnud informatsiooni omaks ega hakanud seda kasutama – tema tegi sunnitult - tegi seni, kuni see oli vajalik ja võimalik, et saada vajamineva tähelepanu osaliseks.

Siis, kui sellele juhiti tähelepanu – siis sai inimene vihaseks – muutus ründavaks ja vähendavaks – tema ei ole VEEL mõistnud ega aru saanud – tema ju tegi ja oli, mida oodati – tema ei saa, midagi teisiti teha – miks teine nüüd Ohvrina käitub – miks teine tähtsam olla tahab – mis mõttes teine enam ei aita – tema ju ei olnud aru saanud, millest jutt käis –teine peab teda õpetama ja temaga arvestama - tema tegi surve alusel – teda kasutati ära. Jne.

Muutunud tähelepanu vajutas sõltlase käima – too tahtis enesele vajalikku tagasi ja ta proovis seda saavutada, enese kasutuses olevate meetodidega. Loomulikult ta ei tunnistanud enese tegu ega valikuid – ta ju oli neid varjanud ega olnud neist rääkinud – seega ei olnud neid olemas ega teisel õigust neist rääkida. Ja, kui tema oligi teinud ja oligi olnud, mis siis – temal oli selleks põhjus ja õigus olemas – see oli teine.

Inimene, kes ei talu tähelepanu enesele, kui inimesele – ei võta enesele antavat informatsiooni vastu – ta ei ole inimesena, inimeste tasandil – temal on rolli teadlikkus. Aus tagasiside, tema valikute ja väljenduste kohta, kohtab erinevate rolliMinade plejaadi – agressiivset ja survestavat proovimist, et kas teine haakub ja võtab mängu vastu – kas jätkab vägivaldses ja vähendavas Maailmas olemist ja teise vajaduste täitmist.

Loomulikult käivad siia juurde ka – valeks nimetamine, välja jätmisega ähvardamine, maha tegemine, vähendamine – enese Mina tõstmiseks ja tõestamiseks vajalik tegevus ning vaimse eneserahulduse saamine. Kõik see näitab, et inimene ei ole astunud välja ega edasi, vaid on kasutanud ära seda, mida temale võimaldati.

Mina – üksinda/ Mina - teisega koos. On harjumus olla teisega, on turvaline olla teisega – Maailma ja Mina pilt, mida ei osata ega saada, hetkega, teiseks muuta – ise ennast ei saa ju välja vahetada – uuel moel nägeva ja kogeva iseendani tuleb kasvada – samm, sammu haaval.

Enese leina tuleb tõesena tunnistada, enese kaotus tuleb vastu võtta – Mina enam ei ole ja seega Minul enam ei ole ja Mina enam ei saa – Mina ei kuulu sinna, kus varem olin – Mina ei saa tagasi muutuda – möödunu kogemused on alles, kuid möödunud aja Mind enam mitte.

See tähendab uusi ja teist moodi teid, uusi ja teist moodi kogemusi, uusi ja teist moodi valikuid – seda sellelt tasapinnalt, kuhu olen praeguseks jõudnud ja millisena Maailma näen ja teadvustan. 

Võit, enese harjumuste üle, toob kaasa nukruse ja ajas lahtuva valu – see on normaalne asjade käik – tervenemine ja mõistmine – iga inimene valib enese tee ja sammud – inimene ei saa astuda sellel teel, mida tema ise ei ole endale valinud – Mina ei olnud preemia, et teine saab Minuga olla – Mina näitasin teisele võimalusi, mida tema on võimeline valima – seda siis, kui tema ise valib samme astuda – teine tegi oma valiku ja see on tema õigus.

Marianne

26.06.2026.a

Ühine energia ja väli X - Tema, kelle puhul puutumatus enam ei kehti

 

Inimene viibib infoga täidetud ruumis – siis, kui vaikivad sõnad ja vaibub aktiivne füüsiline väljendus, kuid füüsilised kehad on endiselt samas ja suhtlemas, siis ei kao informatsioon ära – lihtsalt selle edastuse sagedus ja viis muutub – see on varjatum, salajasem, kuid seda ausam – see on tajutav sellel tasemel, millel ei saa valetada.

Laps sünnib ja kasvab infoga täidetud ruumi(s) – oluline, sellest, on see, mis on tema endaga seotud – tema olemas olemine ja tema tähendus – millised tunded, teda ümbritsevas, temaga seonduvalt kaasnevad - see kirjeldab lapsele, kuidas temasse suhtutakse, mida tema tähendab. Tunded on selle informatsiooni väljendus, mida inimesed varjavad/ tõlgendada ei oska/ ei taha ja seega nähtamatuks peavad.

On olemas lapsi, kelle puhul ei rõõmusta keegi – laps ei too kaasa, midagi head – tema tulek on muutus, mida vastustatakse – tema tulekuga kaasneb informatsioon, mis ei ole vanale energiale söödav – suguvõsade vaimne tase ei ole seal maal, et mõista – ka sel moel saab, ka sel moel on võimalik - ka selline laps on võimalik – see ja nii on normaalne – see ja nii on Meile õige, sest just nii sai üks, Meie seast, olema - sest sellisena on üks, Meie seast, olemas.

Vana meele laadiga suguvõsa jaoks on lapse tuleku viis, ja sellega kaasnev, olulisem, kui see mille jaoks see vajalik oli. Valel moel sündinud lapse puhul/valel kujul-vale naha värviga oleva lapse puhul/ vale tervisega lapse puhul - kõlab nende otsus – parem on see, kui seda last ei ole, kui see, et ta on olemas - siis ei ole nähtav see, kuidas ta sündis, millisena tema olemas on.

Laps, keda ei taheta ja kellele ei ole olevate süsteemis kohta – ei ole seda, kes teda vastu võtaks – see laps kohtab haigutavat tühjust – ei ole kedagi, kes oleks teda toetamas, juhatamas – ei ole inimest, kes tähistaks uue inimese olema saamist - on ainult laps ise ja suur Maailm – laps peab ise ja üksinda valima ja looma enese tee. Peab ise leidma selle koha, kus temal on olemas eluks vajalik – ühendus tema möödunuga – temale kuuluvaga – enese kauge algusega.

Väikene laps ei saa ega taha ära minna – tema on seal, kuhu tema sündis. Seega saab tema osaks kõik see, mis ja kuidas on, tema puhul, selles keskkonnas olemas, kasutusel, võimalik – laps elab ja on teda ümbritsevatega koos - ühiselt loodud, ühiselt alles hoitud, ühisel energia väljal.

Tema puhul tähendab see seda, et teisega, kellega laps on sama, ei ole sama moel, teisega on erinev – vahe on näha, eraldus on näha ja tunda. Last kohtleva inimese sees on info, läbi mille, tema last näeb ja teab. Mitte, et laps oleks ja teeks, vaid seda kindlat last nähakse/ vahendatakse/ kirjeldatakse/ koheldakse, teatud tunde alusel – vastikus, põlgus, häbi, viha, ükskõiksus.

Vaatava inimese tundeinfo on tema enda ja tema endaga seonduva kohta käiv. Siis, kui too inimene vaatab last, siis ei näe ta last – see seal ei ole see laps, vaid vana energiat vastustav ja muutev miski – see on miski, mis näitab informatsiooni, mida ei olda võimelised ära sööma – vahel ei suudeta selle olemas olemistki taluda – seega ei taluta ka seda last.

Selles ajas, kus inimesed valivad, kellega koos oma teel kõndida – tuleb eriti teravalt esile info kogumise, vastu võtmise, töötlemise, edastamise erinevused – suguvõsade pärand ja inimesena kasvamise maa.

Siis oleks mõistlik teha analüüs ja arvestada kokku kogutud informatsiooni töötlemise tulemusega, kuid inimene ei tee oma elu lihtsamaks – ta mõtleb kuu ja tähed välja ja otsustab tahtele, hirmudele, hormoonidele, mingile/ kellegi survele järele anda ja ühise teega algust teha – ühise energia välja loomisega algust teha.

Kahe inimese poolt loodud väli ei ripu kusagil eraldi – see on ühe suure energia välja sisse kirjutatud fail – ümbritsev väli on selles tuntav ja nähtav – inimesed ise valivad, mille nad, ennast ümbritsevast, kasutusele võtavad ja nähtavaks teevad – selle informatsiooniga täidavad nad enese poolt loodud ja hoitava ruumi.

Eluterve ja turvaline on see infoga täidetud ruum, milles ei ole peidetut ja avalikku, vaid on üks, tõene ja aus informatsioon. Ebaterve ja turvatundeta on see infoga täidetud ruum, milles on olemas peidetud osa ja on olemas tuunitud avalikkus – välises olev ei pruugi ja sageli ei olegi aus ega tõene, vaid moonutatud ja kitsendatud.

Vägivalda kasutav on see keskkond, milles - info edastus/ info tähendus/ info tõele vastavus/ info kasutamise võimalus/ info kätte saadavus - ei püsi ühesena. Sellises keskkonnas on olemas teemad – turvalised ja tuttavad, millest rääkides ja mille kohta sõnumeid vahetades, inimesed teostavad info edastuse ja vastu võtmise takistusteta ja, mille kohta käiv ruum täidetakse laiendatud teadmiste hulgaga ning samas kinnitavad nad oma sõnad tegudega üle - seega on, seal ja selles, selge, et mis ja kuidas on olemas, miks ja kuidas tehakse.

Kuid siis, selle laia ruumi järel, tuleb koht, kus info on suletud/ piiratud/ tingimustega. Selles ruumis puudub samasugune vabadus, voolavus, avarus, ruumi täitmise võimalus. Võib oodata ja saab küsida, kuid infot ei anta juurde - vaikitakse või siis, kui seda tehakse, siis agressiivselt ja vastu tahtsi või siis, kui seda jagatakse, siis saab selguda, et see oli vale – teod ei kinnita üle või ka teod petavad – see tuleb välja kohtades, kus tegelikkus pressib sisse ja inimene tajub energeetilisel tasandil.

Lisaks sellele, vaba suhtluse ja avatud informatsiooniga täidetud laia ruumi järel, tulevad kohad, kus nähtavaks tehtud info ei ole kasutuseks kõlblik – omal moel antakse informatsiooni küllaga, kuid tehakse seda ühe poolselt/ ühinenute kambaga, kuid see info on kindla suuna ja sisuga – see vähendab, survestab, moonutab, takistab – see ei aita luua enamat – selle sees peab enesele olulise eest võitlema/ maksma, selle eest tuleb ise ennast kaitsta.

On vägivaldsele keskkonnale iseloomulik, et laiad ja kitsad ja moonutavad ruumid vahelduvad, sageli ette hoiatamata, kuid, pikemat aega selles viibides, juba ka ette arvatult. On loomulik, et sellises, vahelduvate piiride ja vahelduvat kohtlemist pakkuvas, keskkonnas olija tahab ja vajab vaba, voolava, laia, avatud infoga ruumi, sest selles saab ta olla turvaliselt - erinevate tajudega tunnetetav ja aktiivselt väljendatu ja hetkes rääkimata jääv püsib samana.

Kitsa ja moonutatud infoga täidetud ruum ei jää tühjaks, kuigi seda ei täideta samal moel nagu laiemalt avardatud ruumi – seda rohkem räägib seal tajutav ja see selle sisu on sageli õudsam, kui pealispinnal välja räägitav ja näidatav. Ühine energia väli vahendab, väljal viibijatele, sealses oleva – seda ei pea kuulma ega nägema – see on lihtsalt teadmine – et, mis ja kuidas on olemas.

Huvitaval kombel on inimesed pimedad – nad on ise ennast pimedaks teinud – nad arvavad/ usuvad/ loodavad/ tahavad, et nende tegelikkus jääb varju - seega nad eitavad seda, nad keelduvad/ keelavad sellest rääkimise. Justkui see kaotaks ära ja muudaks olematuks selle, mis on nähtavalt ja tajutavalt olemas.

Tajudega kogutud informatsioon on persona non grata – siis, kui ei ole veel välja öeldud, siis ei ole mõeldud – siis, kui ei ole veel tehtud, siis ei ole olemas – siis, kui ei ole täpselt ja selgelt sõnastatud, siis on see varjatud - siis, kui on tehtud, siis ei olnud see sel moel mõeldud - siis, kui oligi kõik õige, siis oli see vajalik/ õigusega/ põhjusega. Seega ei ole õigust ega põhjust rääkida sellest, mida ei ole, avalikult, avalikuks tehtud või ei olnud seda sellisena või oli olema saanud moel.

Kitsama ja moonutatud info ruumis teada saadu edastamine – sellele tähelepanu juhtimine - tähendab pasiivselt/ avatult teostatud vägivalla esile kutsumist – reageeritakse sõnumi toojale nii nagu tema oleks vale olnud ja valesti teinud.

Inimene, kes on keeldunud varjatut välja ütlemast, selle olemas olemise üles tunnistamisest – on ju vaikinud, on ju muutnud ja on katnud ega ole avanud ennast – seega on alatu tema kohta rääkida seda, mis teda halvast küljest näitab – tema ei ole ju seda avalikuks teinud.

Vaimse piiratusega inimene paneb rõhu sõnumi tooja isikule, tema poolt öeldule ja tehtule – kui inimese kohta räägitakse seda, mida tema on varjanud/ vältinud/ teisiti nimetanud – siis on see tema süüdistamine, selles, mida ja kuidas tema ei ole teinud – siis on see tema mustamine, selle eest, kuidas tema ei ole olnud.

Mis siis, et selle sama inimese tegusid/ valikuid/ väljendusi saatis ja suunas just nimelt seesama informatsioon, mida varjati, muudeti, teiseks nimetati – just seesama informatsioon tõi kaasa vägivalla kasutamise ja vähendamise teostamise – ajal, mil ühine tähendas kitsa ja moonutatud informatsiooniga välja.

Vägivaldses keskkonnas kasutusel oleval infol põhinevate konfliktide taga on, kellegi eluline vajadus ja, kellelegi oluline põhjus, tuua välja see, millest vaikitakse ja mida moonutatakse – oluline on juhtida tähelepanu sellele, mida infoga täidetud ruumi kitsendav ja moonutav inimene teeb ja mida see, kellelegi teisele/ ühisele, kaasa toob.

Konflikt tähendab, et teema avajat ei tervitata rahus – agressiivne tähelepanu pööratakse vastu selle poolt, kes keeldub, ühises aset leidvas, enese osale otsa vaatamast/ arutamast seda, miks ja mida tema moonutab ning miks ja millest tema vaikib.

Vaikija ja moonutaja jätab varju selle, mis on tema tegelik eesmärk – enese mäng, enese reeglite alusel. Põhjuseks see, et inimene ei mõista ühise välja olemas olemist – tema on teinud sellest enese oma, pannud piirid ja seadnud paika reeglid, kuidas ja mil moel temaga ollakse/ temale võimalik on/ temale võimaldatakse.

See tähendab, et tema saab vastu enam, kui annab – see tähendab, et ta kasutab seda, millest saab osa, enese huvides – ta varjab oma tegelikkust, sest kui see tuleks avalikult nähtavale, siis teda ei valitaks, temaga koos ei oldaks, temaga käitutaks teist moodi – tema ei saaks teise energiale ligi.

Tema ei taha olla teisega koos, kui inimesega – ta kasutab teist, kui vahendit – teine on tema mugavuse tagaja. Teine on, kui Vanem, kes annab lapsele selle, mis too tahab, kes hoiab lapsest eemal teemad ja asjad, millega too ei taha tegeleda – need on lapsele liiga rasked/ liiga mõistetamatud/ need ei ole eakohased – lapsel lastakse olla laps, kes ei võta vastutust enese poolt tehtud sammude eest – varjus püsiv jätab eesmärgi varju, kuid tegelikkuses teevad selle nähtavaks teod, valikud, väljendused, jalajäljed – need ei jäta kahtlust ega hoia saladuses.

Kahe inimese vaheline ühendus on turvaline siis, kui ühine/ ühiselt hoitav info ruum on kogu aeg avar, voolav, aus, ühtne – siis ei ole läheduse/ üksinduse vaheldumist – külmuse ja kuuma sisse-välja lülitumist.

Vastasel juhul on pidev ärevuse seisund ja pinge maanduse vajadus – iga kitsas ja moonutatud ruum lõhub ühes olemise, sest see toob välja varjus püsiva, teiseks tehtu. Informatsioonid on ühildamatud – inimene hoiab ja armastab – inimene vihkab, kadestab, põlgab.

Kuidas saab informatsioon olla nii erinev ja vastandlik – milles seisneb tõde. Tõde on see, mis püsib varjus ja on avalikkuses moonutatuna – see paistab välja, see paiskub välja – see kõrvetab, lööb, hülgab – seda ei saa eirata – see annab täpselt teada, kuidas üks inimese teise suhtub, mida temast mõtleb, kelleks teda peab, kellena teda kasutab.

Tegemist on rollide segadusega - inimene, kes kasutab - enesega koos olijaga suhtlemiseks ja enese väljendamiseks ja enesele vajamineva andmiseks/ tagamiseks/ saamiseks - laiu, kitsaid ja muutuva informatsiooniga ruume - on inimene, kes ei ole kõiges veel täis kasvanud.

Ta vaheldub suure inimese ja x vanuses laste tasandite vahel. Seal, kus ta on suur, seal ta püsib suure tasandil. Seal, kus tema kasvamine on pooleli jäänud, seal ta on laps, kelle partneriks on Vanem või teine laps.

See Mina vahelduvus tagab infoga seonduvad konfliktid ja erineva suhtumise oma kaaslasesse/ lähedasse. 

Mida suurem on inimese Mina teadlikus, endast, lapse tasandil  ja tema peamised Minapildid pärit lapseks olemise ajast - seda tõenäosem on, et suur inimene on suure aja inimsuhtes paaris Vanema rollis olijaga - täis kasvamata inimene viib suhte raskused lapse tasandile ja käitub samal moel ning suhtub suure aja Vanemasse lapsena - enese Mina tõestava, vabastava, vajaduste täidetust ootava/ vajava Lapsena.

See on põhjus, miks inimese suhtumine ja käitumine muutub - välja paistab ja paiskub inimese teadlikkus iseendast ja oma kaaslasest/ lähedasest - miks tegelikult koos ollakse - mida koos olemine tegelikult tähendab - millisel arengu astmel on suur Laps ja millisel arengu astmel on kahe vaheline suhe.

Sageli on suhtes koos kaks tasandeid vahetavat inimest. Sageli on suhtes koos kaks last, kuid nende teadlikkus, endast, on erinev - üks võtab vastutuse teise inimese käitumise eest - üks on Vanema rolli täitev laps, kes on süüdi teisega toimuvas - teine on Laps, kes annab teada, lapse aja lahendusi/ väljendusi kasutades - kuidas temaga käituma peab ja, et tema vajadused on esimesel kohal.

See tähendab, et jätkub lapseks olemise aeg ja suurte inimeste suhe on, väliselt ja vormiliselt, suurte inimeste rollide suhe, kuid tegelikkuses liivakast - see tähendab, et kaaslasega ollakse koos, kui Vanemaga, kellega küll seksitakse ja jagatakse argipäeva, kuid ei vastuta ühiselt loodu vaimse taseme eest ega olda, kõiges ja kõikjal, suure aja partneriks.

See väljendub mõistmatusena, vägivallana, hülgamisena, kadedusena, mossitamisena, vaikimisena, karjumisena, manipuleerimisena, kaaslase petmisena, jne.

Vägivaldse keskkonna fenomen on see, et inimene ise õpib eirama tegelikkust ja kasutama temale kasutada antut, mis peaks kummutama temale osaks saanu ja selle ära seletama – tema ise on endale osaks saava põhjustaja – tema on olnud vale, valel moel, valet rääkinud, ülekohut teinud, teist käituma/ väljenduma sundinud – tema ise vastutab temale endale osaks saava eest.

Tüüpiline manipulatsiooniga teostatud tulemus on Laps, kellel on liited – Hea, Päästja, Tubli, Nähtamatu, Kuulekas, jne. Kuid ka - Tänamatu, Häbi, Värdjas, Vale, Üleliigne jne. Iga nimetus on nimeline energia, millisena laps on õppinud ennast looma – seda selleks, et temaga ühisel väljal olev saaks endale enese rolliMina tõestuse ja enesele väljenduse võimaluse – laps on tõestaja, prügikast, tähelepanu andja, energia võimaldaja.

Inimese nõrkus on see, et ta ei suuda lõpuni enese tundlikkust ära kaotada - ta on väljal ja ta on väljal oleva informatsiooniga üks – see fakt toob kaasa alateadvusesse koguneva informatsiooni hulga suurenemise, mis mõjutab inimest, alateadlikult reageerima ja väljenduma, kuid ka enese hävituse mõtteid ja tegusid katsetama/ ellu viima.

Inimesel on väga raske enese sisse kogunenu jälile saada ja enesega toimuvat mõista – seega jääb ta vägivaldsesse keskkonda/ suhtesse kinni – ta annab ise endale info, tema ise loob olema info, mis näitab talle, et temal on olemas see, mida ja kuidas temal ei ole – mis näitab, et temaga seonduvas ei ole olemas seda, mis selles on.

See on harjumus – väga pikka aega kasutusel olnud harjumus. Inimene on enese käitumise mustrist sõltuvuses - tal ei ole harjumust enese mõtete suunda teisale keerata – tal ei ole harjumust, et ise, ühtsena seista – ise enda infoga täidetud ruumi ja enese energiat ühtsena hoida.

Mitte teine ega teise teod ja valikud, vaid inimene ise on see, kes on elanud ja toimetanud kahes erinevas info väljas – tunnistanud ühte ja vältinud teist, loonud ühte ja kustutanud teist, kasutanud ühte ja ülekirjutanud teist.

On selge, et selle tegevus algus oli enese kaitse ja püüd ära seletada enesele osaks saavat, kuid ka vägivald ja manipulatsioon – ühises ruumis kasutuses olnud informatsiooni kasutama sundimine. 

Last ümbritsev ja temaga seotud olija ei näidanud ega tunnistanud varju jäetava ja teiseks muudetava informatsiooni olemas olemist ja tõesust – laps, üksinda, ei suutnud ega osanud elada enese tõe järgi, kui seda tõde ei näinud mitte keegi olemas olevat ja laps sai karistada, kui ta oma "välja mõeldistest ja fantaasiatest" rääkis - laps oli puudega, aju loputuse osaliseks saanu - temal oli, midagi viga - laps ise ei oleks sel moel rääkinud ega osutanud - laps, rääkides sellest, mida ja kuidas tema nägi ja teadis, ei olnud laps - ta oli keegi teine.

On teadliku inimese, enese kasvatusest lähtuv, tee ja töö - kohtudes kitsendatud ja moonutatud info ruumiga - mitte hakata eneses põhjust otsima, mitte hakata juurde kirjutama, teisele vastav olema, olemas olevat ja osaks saavat teisiti nimetama, vähendama, teist õigustama.

Oluline on olla teadlik - Mina ei ole teisega üks ega sama - Mina olen teisest eraldi - teise sõnad, teod, väljendused, informatsioon ei tähenda Mind - need kuuluvad teise inimese juurde. 

Teise inimese informatsioon saab olla, Minu omast, erinev ja see on okey - see saab häirida ja segada, kuid see saab olemas olla - see on x suurus, milles sisalduvaga Mina arvestan - Mina arvestan sellega, mis jääb varjudesse, mida moonutatakse - Mina arvestan teise tegeliku eesmärgi ja tegelike sammudega.

Oluline on sulgeda oma silmad, kõrvad ja vaikida ning tajuda - olla ühendatud ühise info väljaga ja panna enese jalgade alla kindel põhi ning tugevdada enese Mina - Mina, selles keskkonnas - Mina, selle teisega koos - Minu eesmärk - Minu vajadus - Minu väli - Minu piirid - Minu reeglid.

Enese kasv tähendab, et enese välja korrastamine ja tegeliku tõe alusel otsuste tegemine, ei tähenda teisele liiga tegemist ega teisega mitte arvestamist - enese sammud on enesele olulised, et seista iseenda ja ühise välja tões.

On teise asi selle informatsiooniga kohtuda ja sellega toime tulla - teatavaks tehtu ei riku teise isiklikke piire ega vii ühist tasakaalust välja - see saab häiriv olla ja ongi seda siis, kui teine on ise ületanud enese piire ja viinud ühise tasakaalust välja ega taha oma sammude tagajärgede eest vastutust võtta. 

Suur inimene ei ole enam laps - teda ei pea säästma, teda ei päästma, kuid teda ei pea ka kasvatama - tema ette saab piirid panna, temale saab tema tegelikest tegudest tõtt rääkida, temale saab osutada tema tegelike sammude tagajärgede vastutuse - on tema enda tee ja töö, mida tema ise selle informatsiooniga peale hakkab. Sellest saab tema vastus, millega Mina arvestan, enese samme seades.

Marianne

25.06.2026.a

Ühine energia ja väli IX - Nõela teraviku suund

 

Inimene on imeline masinavärk – tema ise annab enesele juhiseid, mida ja kuidas teha, mida ja kuidas tunda ning siis ta täidab enese poolt ette antut/ ette näidatut. 

Enese teadlikkus on see, mis inimest juhib – see, kui palju tema ise endast teadlik on – miks tema ise teeb seda, mida tema ise suunab ennast tegema.

Informatsioon on inimese sammude ja valikute taga ja tõukeks – kelle info, millises vanuses, millises kohas, mille jaoks. On loogiline, et inimene kogub ise informatsiooni ja võtab seda, kelleltki teiselt, vastu – sellest kõigest saab ühine infobaas, mida inimene kasutab, vastavalt olukorrale ja sisse lülitustele.

On üsna sage, et erinevad informatsioonid ajavad inimese segadusse – tema tahaks ühte, kuid ta tunneb kohustust teha teisiti – tema vajab teatud kindlal moel lahendust, kuid ta jätab selle kõrvale, kui enesele keelatu – inimene väldib enesele tähtsat, sest ta teab, et see ei ole tema jaoks.

Inimene ise tühistab enda, inimene ise keelab endale vajamineva – enesele selja keeramise põhjuseks on kellegi teise/ mingi muu informatsioon, mille järgimine on tähtsamaks tehtud, kui ise enese kuulamine ja enesega arvestamine, mis justkui peaks olema esimesel kohal.

Inimest, kui kompassi, segadusse ajav ülesanne – Mina olen – seega Mina pean. Mina pean leidma ja looma enese sees tunded, mis jätavad kõrvale enese osaks saava negatiivsuse ja vägivalla. Mina pean tundma, kellegi teise vastu tundeid ja neid välja näitama, ilma, et Mina arvestaksin kogu informatsiooniga – kuna Mina olen – siis Mina pean.

Inimese last õpetakse, käituma, rollidele toetudes – Sina oled/ teine on – Sina tunned tema vastu/ tema tunneb Sinu vastu – Sina käitud nii/ tema käitub Sinuga nii. Selle informatsiooni sees on - käsk, sundus, lubadus, tõotus, ootus – Mina olen, teine on = Mina pean. Mina olen, teine on = teine peab. Mina olen, teine on = Minule saab olema see, mida teine, rollina, tunneb Minu vastu.

Seda isegi siis, kui ei ole ega saa kogeda – inimene ikka ootab – tema kannatab ja tema ootab. Mingi huvitava ime näol ka näeb, et temal on olemas see, mida ja kuidas temal ei ole. See toob kaasa rahulolematuse, kätte saada tahtmise, süüdlase otsimise, abi vajaduse – need on kindluse ja turvatunde vajadusest kantud soovid, mida hoiab alles inimese kasutuses oleva tõese info vastustamine.

Järjepideva õpetuse tulemus väljendub inimese sees oleva alateadliku surve näol - Mina olen – Mina pean – see tähendab, et inimese sees on ülesanne – temal tuleb olla Mina = olla vastav oma rolli nimele ja sellega seonduv. Seda isegi siis, kui teine ei vasta oma rolli nimele – ei ole armastust, ei ole hoolimist – on vägivald, manipulatsioon, hülgamine, vaikus, jne.

See tähendab, et inimene lülitub, automaatselt käituma, endale antud juhiste järgi. See tähendab, et inimene ei peatu, ei kogu informatsiooni, ei vaata tervikut, ei analüüsi osaks saavat – tema teab, kuidas tema peab olema ja väljenduma – millisele teisele peab tema vastama, seda isegi siis, kui teine, ise, tolle teise kanda olevalt rollilt oodatud kujul käitumas/ valimas/ väljendumas ei ole.

Inimese sisemine kompass tähendab muutuvat keskust – inimest juhib tema mingi Mina teadlikkuse tase. Selle Mina kasvufaas, arengu lugu, väärtushinnangud, põhi mõtted, eesmärgid, vajadused. Inimese poolt valitus on näha, milles seisneb selle Mina põhi, milliseid lahendusi tema kasutab, milliseid väljendusi valib, millisel moel oskab/ tahab/ valib tasakaalu hoida.

Inimest tähistavad erinevad Minad ja need kõik ei tähenda oleva aja suurust ja teadlikkust. On sage, et, mingites olukordades, inimene vahetub ümber – ta hakkab teisel moel rääkima, teisi otsuseid tegema, teistsugusena käituma, midagi muud muutub temale olulisemaks, kui hetk tagasi olnu - see tähendab, et inimese juhtimiskeskuses on koha sisse võtnud tema teine Mina – eelnev jäi tahaplaanile.

Inimene, suureks kasvanuna, vahetudes välja – vahetades seda Mina, kes otsuseid teeb – on vaimselt häiritud – ta elab ja toimetab, endiselt, tema oleva aja elus, kuid tema oskused ja lahendused ja väljendused on mingi x vanuses lapse omad – see tähendab, et puudu jääb sisemisest rahust, informatsiooni töötluse võimest, eneseteadlikkusest – inimene ei ole oleva aja enese jaoks parim – ta püüab olla parim, selle lapsena, selle lapse jaoks, kes ta oli.

On sage, et inimesed on iseenda poolt kaevatud lõksus. Inimene võtab - teda ümbritseva keskkonna survel ja enese vajadusest lähtuvalt – teda ümbritsevas olevate inimeste kasutuses ja keskkonnas käibel oleva infobaasi kasutusele, ilma, et tema ise oleks selle sisu paika pannud.

See tähendab, et inimene ei ole kogu enese kasutuses olevat informatsiooni ise järele proovinud ega selle tõepärasuses ise veendunud – ta on info üle võtnud ilma filtriteta. Tema teekond, inimesena, annab talle võimalused - tema kasutusse antud/ temale peale sunnitud/ tema enda poolt mõistetu ülekontrollimiseks.

Senikaua, kuni inimene kasutab ega vaidlusta või kasutab, kuigi kahtleb teada olevas/ kuigi juba teab teisiti – senikaua jätkab ta vana infobaasi kasutamist – mis tagab selle, et tema kordab vanu mustreid ja kasutab vanu uskumusi – tema kannab möödunut edasi – tema teeb selle elavaks ja võimalikuks.

See tähendab, et inimene ei lähtu elutervest mõistmisest, vaid tema ise sunnib ennast jääma/ olema sinna ja taluma seda, kus ja kuidas ei ole temal hea olla. See tähendab, et tema ise sunnib ennast looma – vajalike tunnete tundmiseks – infot. See tähendab, et tema ise sunnib ennast kaotama ära seda informatsiooni, mis teda, õigel moel tundmast, takistab.

See tähendab, et kestavad inimsuhted, mis on täis vägivalda ja vähendamist. Inimene ise sunnib ennast edasi olema, teist armastama, teises leidma seda, mis on hea ja ilus, et see tunnistaks tolle teise enesele õigeks ja omaks.

Kuid see miski, mis leidub, ei korva ega muuda ära seda, mis ja mida on veel. Kogedes ise ja nähes pealt, mis ja kuidas saab enesele/ kellelegi teisele osaks, on see selge teadmine – käitumine kordub, see saab ka Minu osaks – teine kasutab, sest teine on võimeline. Mina ei tee imet, Minu olemas olemine ei tee imet – Mina ei muuda teist ära ega võlu teda teiseks.

Täis kasvanud inimene mõistab enese vastutust – tema on see, kes valib endale kaaslase/ ümbruse – tema ise on see, kes kasutab teada olevat informatsiooni, et teha, enese jaoks, parimad/ vajalikud otsused.

Täis kasvanud inimene on see, kes seab, teise inimesega kokku siduva ühenduse tingimuseks ja põhjaks, ühesugused/ enese kasvamist toetavad väärtushinnangud ja põhi mõtted. Täis kasvanud inimene annab endale aru, et enesega ühildamatu tuleb jätta kõrvale ja välja – enese elu on enese aeg – teist ei ole ega tule.

Täis kasvamist märkiva sammu tegemine on, vägivaldses keskkonnas kasvanu/ vägivaldses suhtes olnu jaoks, vaimselt väga raske otsus - Kuidas Mina võin/ Kuidas Mina saan/ Minul ei ole õigust – Mina olen Mina = Mina kannan rolli nime – rolli nime, mis on teise inimesega seotud. Kuidas Mina saan, teisele, sel moel teha = teine ei nõustu Minu otsusega.

Kahtluse ja kõhkluse hetkel tuleb selgelt teadvustada – Mina olen inimene – see on Minu algus, põhi ja teekond. Rollid on võimalused, mida valida – vastas rollide kandjad on inimesed – Mina ei ole ühendatud rolliga – Mina olen ühendatud inimesega, kuid Mina ise valin, kas Ma teen selle ühenduse elavaks – kas Mina ise annan, teisele inimesele, oma elus koha.

Kahtluse ja kõhkluse hetk tähendab tunnistamist – Mina olen olnud informatsiooni poolt mõjutatud – omal moel aju pestud – Minu kasutuses on olnud õpitud ja harjumuslik mõtlemine ja käitumine – Mina olen järginud pealt nähtud mustreid – Mina olen üle võtnud uskumusi, mis on olnud teiste omad – Mina olen kasutanud lahendusi, mis ei ole olnud Minu omad.

Peamine on olnud Mina pilt – Mina, mingis kindlas keskkonnas, suhtes, mingi kindla informatsiooni alusel. Mina olen – järelikult Mina pean tolle teisega koos olema ja tolle teise vastu selliseid emotsioone tundma ja väljendama. Mina pean tollele teisele kindlat tähelepanu pühendama, teatud läheduse andma, kingitusi tegema, temaga hea olema – kõik see on info, selle kohta, et Mina, rollina, teist armastan, oluliseks pean = kinnitan tema rolli, kuid ei inimest.

Enese kohustamine, enesele ülesande andmine, järgnev on juba ajalugu. Inimene, kes on kogenud vägivalda, vähendamist, halvustamist, tähelepanu vahelduvust, inimesena toetuseta jätmist – see inimene sirutub tähelepanu ja puudutuse poole – see on tingrefleks, lootus, vajadus, usaldus – ilma järel mõtlemata ja ilma tegelikkust mõistmata/ mõtestamata.

Sõltuvus tähendab, et inimene on uue annuse vajadusest kantud – temas on vajamineva korduse ootus, et kogeda möödunus, mis kunagi mööda ei ole läinud, puudu jäänut – ära võetut, raskesti kätte saadavat, tingimustega reguleeritut.

See tähendab, et inimene, suurena, valib sellise suhte/ jääb sellisesse suhtesse, kus kordub möödunu – temaga käitutakse samal moel, tema ise käitub samal moel = selle tagab samasuguse informatsiooni nagu möödunus, kasutamine.

Juhtimiskeskuse Mina on vahetunud – Mina olen, olemas oleva informatsiooni alusel = nüüd Minul on, nüüd Mina saan kogeda ja tõeline olla. Vajaminev hetk ja puudutus on, kui solaariumi lambi all, lõdvestumine – Mina olen õige olnud, teine vastab Minule, õigel moel = Meie suhe toimib.

Tegelik elu, vägivaldses ja vähendavas suhtes, tähendab erinevate Minade sisse ja välja lülitumist. Tehtud naeratus, manipuleeriv taga mõte ei ole päris ega jääv – see ei ole tasane tugevus. Sellest ka sisemine häiritus ja ärevus – kaua kestab, miks ei jää, mida Mina saan teha/ pean tegema, kuidas saab tagada – selleks, et oleks, tuleb teha nii, et teine teeks – ise või sunnitult.

Olukorra kontrollimine – ootus, lootus, hirm, viha, kadedus, häbi, paanika – kõik see, selle asemel, et mõista – ei ole ehe, ei ole päris, ei jää, on tingimustega. Mäng tähelepanuga, sõltuvuses hoidmine, vägivald, vähendamine - eesmärgipärane.

Esimene samm, koos olemiseks, läheduseks, elu jagamiseks – on tõese informatsiooni kogumine ja sellega arvestamine - teine inimene ja tema valikud, alles seejärel läheduse paika panemine ja ühendava suhte sisu valimine või eraldumine, ühenduse loomata jätmine.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu elutervete lahenduste/ valikute tegemiseks on oluline teadvustada – Mina olen olnud sõltuvuses asendusest/ aseainetest, kuid need ei ole olnud tõelised ega lahendavad lahendused – nende abil ei ole saavutanud vajaminevat – stabiilset, hoidvat, võrdsete suhet.

Ei ole mõtet paluda inimest – palun hoia Mind/ palun arvesta Minuga – kui see sama inimene on juba, ja korduvalt, näidanud enese valikud ette – selle, mida temale tähendan/ millise koha on tema, oma elus, Minule jätnud/ kellena tema Mind näeb, kohtleb, vahendab.

Ei ole mõtet seda käitumist vaidlustada – et Haloooo!! miks Sina teed seda, mida valid teha, kui Mina olen ju Mina ja Sina oled ju Sina – miks Sina, meie rollidest kinni ei pea – miks Sina, Minusse, õigel moel ei suhtu!??!?

Inimene, rollis olles, jääb inimeseks – selle inimese põhi, väärtushinnangud, mõtted, teadlikkus, eesmärgid, vajadused tulevad nähtavale ja on kasutuses. Inimene kohtub ja suhtleb inimesega – teadliku ja ka alateadliku lähenemisega inimene teadvustab rolle ja toetub inimeseks olemisele – teise ja enese rolli täitmise eetika ja tase.

Siis, kui on selgeks saanud, kuidas suhtutakse ja mil moel valitakse väljenduda – et vägivald on normaalsus ja vähendamine lahendus – siis on mõistlik enese järel uks sulgeda ja, ühes olemisest, lahkuda, seljataha vaatamata. 

Selles sammus saab olla kurbust ja ka kaotust – ühes oldud aja leina, kuid ka enese aja kasutamise kurbust – Mina ise võimaldasin, Mina ise valisin enese õppetunni pikkuse.

Selles sammus on enesele antud lubadus – Minul on õigus olla rõõmus ja kogeda vabadust – Mina ei sunni ennast olema suhtes ja kohas, kuhu olen või saan olla seotud rollidega – Mina valin aluseks inimese tasandi ja see on kontekst, milles toimetan ja millest lähtun.

Marianne

24.06.2026.a