Inimlast mõjutavate tegurite kogum I - Suuruste vahe

 

Häbi ja hirm – vaadata tagasi, enese möödunusse. Häbi ja hirm – üles ja tõeks tunnistada, enese valikuid ja samme. Häbi ja hirm – olla seotud möödunu enesega – Mina ei saa, midagi muuta ega teiseks teha – kõik jääb nii nagu see olema sai – Mina olin, tegin, valisin – Mina ise, ei keegi teine.

Häbi ja hirm – kui möödunu tuua tänasesse päeva ja sellest rääkida. Häbi ja hirm, kui keegi möödunust tuleb ja avab enese mälestused. Mida, siis Minuga tehakse – mõistetakse kohut, mõistetakse hukka – tuleb karistust kanda – häbeneda, ära minna, kaotada, kannatada, et korvata, midagi olnut ja kuidagi tehtut.

Möödunu raskus, enese õlgadel – üksinda seismine ja üksinda jäämine. Inimlaps ei ole ainult ise ja tema sammud ei ole ainult tema – temas on teda ümbritsev, temale osaks saanu, tema sammudele eelnenu ja järgnenu.

Vägivaldsele ja vähendavale keskkonnale on omane, et vastutab üks – kõigi ja kõige eest – kõikide teiste osa muudetakse sellele valikule vastavaks – üks on hea ja õige, kes on halva käes kannatanud – teine on halb, kes on liiga teinud ja paha olnud.

See üks on see, kelle kohta, suudavad ja tahavad, kõik ülejäänud, välja tuua informatsiooni, mis kinnitab ühte ja kustutab teise – ühekülgsus ja täpselt paika panemine. Minuga käib kaasas, Minu kohta räägitakse, mäletatakse, teatakse = see kõik olen Mina.

Inimlaps ei ole ainult enese mälestus ja tõde – suur osa tema teekonnast ja tema sammudest ning nende tõlgendusest, tuleb teda ümbritsenute käest. Nood jagavad enese kogemusi ja mälestusi – valikuliselt ja enesega sidudes.

Inimesed, kes keelduvad enese sammude juurde astumast ja enese tegelikke tegusid tõeks tunnistamast – mäletavad, ühist/ ennast/ kedagi teist, valikuliselt – enese viimistletud ja sääditud autoportree, mida ei tohi, labasuse ja kadedusega, rikkuda – aja helgus/aja tumedus – halvaks nimetatu foto, mis tehtud kuriteolt tabamise hetkel.

Kindlalt paigas olev ajalugu – kindlalt välja joonistatud inimesed – tähendavad paigale seisma jäänut – muutused ei ole selles keskkonnas võimalikud – kindlate inimeste kohta räägitu, on kui kalameeste jutud, milles kala, kes kinni püütud, kasvab üha suuremaks ja suuremaks.

Ühed saavad aja sees aina paremaks ja paremaks – teised lähevad ajas aina halvemaks ja halvemaks – ühise aja lugu ehitatakse kokku narratiividest, mida selles jagatakse, nähtavaks tehakse ja kehtiva tõena alles hoitakse – ühine infobaas, mida kasutatakse ja edasi antakse.

Valikulisus tähendab, et ära jäävad inimese kasvamise kohta käivad lood – ära jäävad inimesele võimaluse andmise kohad – ära jäävad tegelikkuses tehtud sammude avalikustamised – ära jääb võimalus olla üks tervik – headel on olemas nende varju pooled ja pahadel on olemas nende headus.

Mina ei ole, VEEL, sinna maani kasvanud. Inimene on üks huvitav mutukas – ta kahetseb, siunab, solvab, vihkab – teisi, Maailma, ise ennast – oma saamatust, otsustamatust, valesid valikuid, komistamisi, teadmatust, abita jäetust, ebaõiglust, ilma, mis kostitab vihmaga ja valitsust, kes tõstab õlle hinda.

Muidu Mina oleksin saanud, muidu Minul oleks olnud – see on tagantjärele tarkus. Inimene ei suuda tunnistada endale tõtt – Mina siis, seal, selles – veel ei osanud, veel ei teadnud, veel ei julgenud – Mina ei olnud, veel, selliste teadmisteni/ sellise iseendani kasvanud – nüüd näen, tean, mõistan rohkemat.

Selle mõistmise asemel – enese toetamise asemel - kasutab inimene informatsiooni - Mina oleksin pidanud, sest Mina oleksin ju saanud – kuid, kuna, Mina, ei saanud ega olnud seda, mis oli/ oleks pidanud, Minule, olema võimalik – siis Mina Olen Vale Mina.

On olemas Õige Mina ja on olemas Vale Mina – eksimused tähendavad, et Mina ei ole Õige = Mina ei suutnud ennast, selle nime vääriliselt, ära tõestada – Mina jätsin tegemata, olemata, valimata kõik selle, mis oleks Mind paremast poolest näidanud. 

Väide nii nagu oleks inimene, tahtlikult, sellise tulemuseni jõuda soovinud või nii rikutud meelega, sügava puudega, et tema teisiti ei oskagi/ teagi.

Valena olemine on manipuleerival kohtlemisel edastatav informatsioon – Sinul oli olemas võimalus, Sina oleksid saanud = Sina oleksid pidanud – kuid ja kuna Sina seda võimalust ei kasutanud, siis oled Vale = Sind ei saa Õigena kohelda = Sinu vastu ei saa hea olla = Sinule peab Sinu vigu meelde tuletama, et Sina neid enam ei kordaks – siis, kui kontroll kaotada, siis teed uuesti.

Enese Valeks nimetamine ja enese poolt tehtu vigadeks pidamine, on ise enese maha tegemine. See on enesele, vägivaldse kasvatuse ja manipuleeriva käsitlemise ajal, edastatud informatsiooni kordamine - Mina ei oska, Mina ei saa, Minust ei ole midagi, Minus ei ole väärtust, Mina ei oska olla kasulik, Mina teen halba = Mina tahan selline olla/ Mina olengi selline, kes teistmoodi ei suuda ega taha. Kontrollile ja tugevamale jõule kuuletun, muidu ei saa aru.

Kohtumine enese Mina pildiga – eksinu teos, valesti olnu sammus, halvasti käitunus ei ole, midagi head = mitte midagi head ega ilusat ega toetavat ei ole Minu kohta välja tuua. Tegelikkus – mitte, et ei oleks olnud ega oleks, vaid seda ei valitud öelda, näidata - sest siis ei oleks põhjust/ õigust selliseks käitumiseks ja sellisteks sõnadeks/ valikuteks/ tegudeks nagu need, vähemana koheldu suunas, olema said.

Tegelikult on enese sammud isiklikud õppetunnid – mis saab siis, kui – milline on siis tagajärg ja, mida Mina siis teen = on aeg ja koht teha nähtavaks enese moraal – põhi mõtted ja väärtushinnangud – millele inimene toetub ja mil moel tasakaalu taastab.

Vägivaldses keskkonnas läheb tegelik tagajärg vahetusse – laps saab enese kanda, kellegi teise vastutuse ja tema enese tegelikke samme suurendatakse, muudetakse ja nimetatakse ümber – laps ei rikkunud tasakaalu või kui ta seda tegi, siis ei sellises suuruses ja sisus, kui seda esitletakse.

Inimene ei kahetse kauget mõõdunut – miks, Mina, rääkida ei osanud, potil käia ei mõistnud, kõndida ei teadnud. Ei ole enese häbi ega valena kogemist, kuigi need oskused oleksid mõnigi kord päästnud ja säästnud ja ise olemise võimaluse pakkunud. Selle aja kohta on lihtne endale mõistev arusaam anda – Mina, veel, ei olnud nende oskusteni kasvanud.

Iga asi omal ajal – kõndimise, rääkimise, iseseisvalt potil käimise aeg ootas ees – see ei saanud mööda minna. Lapse sammud ei vääranud järgneva aja pärale jõudmist – ta läbis, proovides ja jätkates, erinevaid etapp, kuni jõudis tulemuseni – laps omandas uued oskused – edasise ajas ta täiendas ja viimistles neid.

Ümbritsev keskkond teadis, et areng on normaalne – ümbritsev keskkond teadis, milleni laps jõuab ja millised oskused, ta millal, omandab - vajadusel teda toetati ja tunnustati - esimesed sammud ja esimene sõna on info, mida jagatakse uhkusega ja peetakse, südame soojuse ja hellusega, meeles. 

Vaimse taseme kasvamisega – inimese täis kasvamisega - selliseid teadmisi ei ole – õpetus, mida inimlapsele jagatakse, on rollina käituma suunamine – rollile vastavaks kujundamine = kohe ja täpselt olemine.

Vaimne piiratus tähendab, et rolli nimest saab inimese lõks – Sina, Lapsena/ Õpilasena, pead, Minuga, õigesti käituma = Sina pead tunnistama Minu rolli nime ja olema nii nagu Mina Sind olema õpetan = Sinu tee ja töö on olla kuulekas, vastav, korralik ja täpne, ilma isetegevuseta.

On loomulik, et inimlapse kasvamine toob kaasa rollidest mitte kinnipidamise – kasvav inimene ei mahu rollide raamide sisse ära – teda on rohkem ja teda on teisiti ning tema tahab kogeda enese poolt valitud teed ja jätta sellele enese sammud, enese moel teoks saanuna.

Vägivallal ja rollidel püsiv Maailm peab ise olemist ohtlikuks ja just see on põhjus, miks lapsele vahendatu ei õpeta teda ise mõtlema ja ise Maailmast aru saama. Edasi antu on valmis vormitud produkt, mille, laps, peab vastuvaidlematult kasutusse võtma. Sellest väljapoole jääv on keelatu ja valeks nimetatu.

See tähendab, et inimlaps ei tea ega mõista, kus ja milles seisneb tema, kui inimese, vastutus – kuidas inimene hoiab inimeste Maailmas tasakaalu ega ületa sealseid piire. Selle asemel teab inimene, kuidas olla, rollina, õige ja täpne, selle rolli kandja vastu ja ees, kes on temast, tõestatult, üle/ parem/ õigem/ targem/ vanem/ rikkam/ ilusam, jne.

Seda teades, ja seda järgides, teab inimene, et temal tuleb nõustuda enesele osaks saavaga ja olla õige ka enese arvelt = üle oleva rolli kandja annab teada, mil moel inimene õige on ja, kuidas too vale on.

Inimene teab, et sellist korda, kuulekust ja täpsust ei ole vaja siis, kui teise roll on enesest vähem ja teine on inimese vastu vale olnud = siis ei pea inimene suunatud moel käituma, tema saab kontrollist ja kammitsatest vaba olla = ise öelda teisele, kuidas too olema peab.

Vaimne piiratus tähendab suletud teadlikkust – inimene ei tea ega näe, kuhu on temal kasvada = inimene ei tea ega näe, mida tähendab inimese tegelikkus. Rollina on ta juba pärale jõudnud, rollide Maailma põhi mõtted ja tõed selgeks saanud ning ta elab ja toimetab nende teadmiste järgi.

See tähendab, et kui inimene midagi lihvib ja parandab, siis rollide omamise, muutmise, kaotamise, loomise, põhjendamise tehnikaid – inimene kasutab oma leidlikust, selleks, et viimistleda väljendusi ja tõestusmaterjali, kuidas omada rolle, kes ei pea alluma, taluma, muutuma, vaikima, kohustusi täitma – kuidas saada endale roll, kelle vastu peab, keegi teine, pidevalt/ täpselt, õige olema = kinnitama inimese Mina, kui konkreetse rolliMinana olemas olemist.

Rollide Maailmas elava ja selle reegleid järgiva inimese lootusetus – enese poolt astutud sammude kahetsuse sügavus – mitte, et kellegi vastu on midagi tehtud ja, et kuidagi on valesti oldud, vaid – see on teadmine, et enese valikud toovad kaasa valusaid ja muutmatuid tagajärgi.

Inimene on ise põhjustanud enesele osaks saava - on asju, mida tema enam ei saa ja milleni tema enam ei küüni, kuna temale enam ei võimaldata = inimene on oma Valena olemise, lõplikult, ära tõestanud. Enam ei ole head ja halba, on ainult halb.

ENAM EI! - tähendab, et muutus, inimest ümbritsevas, ei ole enam võimalik – parandada ei saa, Mina iseloomustav pilt on paigas ja selle kohta antakse just nimelt seda Mina tõestavat/ kinnitavat informatsiooni – narratiiv, ühisesse, on loodud ja see elab oma elu, mõjutades elus oleva inimese reaalsust ja võimalusi.

Parandamise võimalus puudub = parem roll, ennast ümbritsevas keskkonnas, on inimesele kättesaamatu - just sellest see inimese kahetsus ja vimm võrsubki. Kahetsus, et tema ei osanud, õigel ajal ja ennetavalt, enesele osaks saavat ära hoida – vimm, et keegi teine, hoolimata oma tegudest ja valikutest, ei näi sellist igavikulist pitserit kandvat – moraali loetakse ühele, teise puhul see ei kehti = langenud inimene kinnitab teise valguse ja puhtuse.

Põrmu langenud – pjedestaalilt alla kukutatud – vale rüü on langenud ja õige nägu paljastatud – inimese teod ja valikud on näidanud ette tema tegelikkuse = vägivallale toetuv rollide Maailm on saanud põhjuse, et inimest väärtusetuks ja väärituks nimetada ning teda sellele vastavalt kohelda, et tunda ja näha ise ennast paremana, õigemana, õiglasemana.

Väärtusetu inimese ülesanne on teada oma kohta ja langeda põrmu - selle ette, kellest tema elu ja olu sõltub – selle ette, kellele ta on kurja teinud. Siis öeldakse, et inimene on enese väärikuse põrmu tallanud = tegelikkus – vägivalda kasutanud on inimese põrmu tallanud – vägivalda kasutav on kaotanud inimlikkuse ja käitub/ väljendub/ valib inimeste Maailma tasakaalu rikkudes.

Raske on, sellises reaalsuses, toimuvat mõista – Minu, inimesena, kasvamise teekond. Raske on sellises reaalsuses ise endale öelda – Mina, VEEL, ei olnud teise valikuni kasvanud – Mina, VEEL, ei olnud mõistnud, järele proovinud, teada saanud, julgust omanud - sest, see - VEEL ei olnud – ei loe enam.

Narratiivi kinnitatud inimene ei saa enesest vabaks = teda ei nähta ega kohelda teisiti, sest tema on see pidepunkt, millega Maailm üles tõstetakse – tema kinnitab Ohvrid, Head, Õiglased, Lahked, Süütud, Vajalikud, Väärtuslikud, jne – nemad saavad inimese, füüsilise, olemas olemise abil endale kinnituse = inimesega, teatud kindlal moel, käitumine annab põhjuse uskuda enese paremust ja headust ja õiglust ja ilu.

Üks asi viib teiseni – inimene, kellest on saanud, ümbritseva keskkonna aja loos, kindla osa täitja – teab, et teda koheldakse paremini, talutavamalt siis, kui tema suudab olla Õigem/ Parem. Enesele pidavat põhja vajades = vägivalla ja vähendamise vältimiseks - peab inimene suutma olla enese tegelikkuse antipood – kaotama/ kustutama ära enese „vead”, et olla, kellegi teise vääriline – too teine nõustub, siis, inimesega olema/ rääkima/ endale kuuluvat jagama.

Suletud keskkond, mis toimib kindlatel alustel – tähendab süsteemi, milles muutused on kontrollitud – see tähendab, et vähendatu narratiivi kandev inimene ei saa enesele vajaminevat muutust, normaalsel teel – ta ei saa öelda, et lõpetage selline käitumine – see teeb Minule haiget/ palun arvestage Minuga – Mina vajan teisiti.

Inimene saab seda mõelda, kuid ta ei saa seda välja öelda, sest rollide Maailma reeglite järgi puuduvad temal õigused, mida tema rollil ei ole. Inimese õigustest ei saa selles kohas rääkida, sest inimene – lihtsalt inimesena - on keegi, kes on tühine – Inimese, kui rolli, ees peab olema liide, mis annab teada tema positsioonist ja õigustest/ kohustustest = info, kuidas peab/ saab temaga käituda.

Inimene saab, enesele vajamineva muutuse, tähelepanu ümber suunamise teel – ta kaotab enese vaateväljast ära selle, mida on tegelikkuses vaja = normaalse ja eluterve teadlikkuse järgi vaja – selle asemel pöörab ta oma tähelepanu sinna, mida on, temal, võimalik ette võtta = ta pöörab tähelepanu sellele, kuidas olla õige ja kuidas vältida seda, mis on selles keskkonnas normaalne, kuigi see teeb haiget.

Inimene tõlgendab lugu nii, et tema on Mina, kellena olemist on võimalik muuta – inimene hakkab kindlat tüüpi kogemusi jahtima, et anda, ise, endale, ise ennast kinnitav kogemus – Mina õnnestun, Mina ei vea alt, Mina olen Hea/ Õige/ Vajalik/ Väärtus/ Tubli = Mina olen selline Mina = see on uue narratiivi loomise katse.

Inimene saab anda ja otsida endale kogemused, mis teda tõestavad – tema teisiti olemise oskusi ja tahtmisi ette näitavad. Kuid inimene, selleks, et saada muudetud suhtumise ja paremate võimaluste osaliseks – peab endast loodava narratiivi viima teiste kasutusse, et sellest saaks ühise loo põhi = et teised kinnitakse teda.

See on see rollide Maailma suurim vale ja suurim, teiste tähelepanust, sõltuvusse jäämise põhjus – mina ei saa olla Mina, kuni seda ei ole kinnitatud – konkreetse tähelepanu, käitumise, suhtumise, võimalustega ära tõestatud.

Mis siis, et inimene mõistab olla hea, lahke, toetav, kohusetundlik, korda hoidev, piiridest kinni pidav, teisele ruumi jättev, töökas = oskab olla kõikide nende, enese kohta kasutusele olevate omaduste/ nimetuste, vastas pool – ta ei usu enda, sellisesse, olemisse ega väärtusesse, kuni teda ei ole sel moel vaadanud ja kohelnud see/ need, kes teda teisiti nimetasid/ osutasid = teda enese lugudes kasutavad.

Püüeldes teatud kindla Mina poole = olla, kellegi teise standarditele vastav = olla nii, et too saab inimest kasutada, enese loos – Mina tegin Sinu = Sina oled Minule tänulik, Sina tõestad seda – Mina saan Sinu üle uhkust tunda = Sinuga seonduv tähelepanu tõstab, tõestab ja premeerib Mind – Sina vajad Mind = Sina oled alandlik, küsid ja palud ning täidad Minu tahtmised.

Püüeldes, sel moel, parema, ehk parema tulemusega, enese poole – ei muutu mitte midagi, sest inimene jätkab rollide Maailma reeglite järgimist. Selle jaoks, et olla teatud Mina, tuleb inimesel olla roll – olla see Kes, kelle puhul on teatud asjad välistatud = ta ei tee tegusid ega vali olemisi, mis teda Valeks nimetavad = neid ei nähta ega tunnistata tõeks/ sel moel nagu need tegelikkuses olema said.

Rollide Maailma tõde - vähendatu, kes püüab olla enesest parem - ei suuda seda kunagi = tema puhul näitavad reeglid ette, et tema tegusid, olemisi ja valikuid tõlgendatakse "õigesti" - teda valeks nimetavalt - tema head teod, tema isiklikud lood, tema tasakaalu hoidvad lood, tema poolsed Ei-d ja piiride tõmbamised - loetakse valedeks, ülekohtuks, vägivallaks = narratiivi kinnitus.

Roll ei ole inimene, vaid inimese omadustest, väljendustest, valikutest loodud kuvand, millest puuduvad need osa, mis ei sobitu kujundatava/ vormitava rolli näo juurde. Inimene õpib olema varjus ja püüdlema valguse poole – peitma ära enda valed ja särama õigena – mõlemat korraga ei saa – mõlemana olla ei saa = tagajärg on erinev.

Inimene, kes on harjunud reaalsusega, mis ei ole inimeste tasandi normaalsus, vaid vaimse piiratuse väljendus – omandab teatud kindlad ühendused – siis, kui midagi ei õnnestu, midagi ei saa kogeda, eesmärk jääb kätte saamatuks, keegi ületas inimese piire, inimene koges vähendamist, inimene vajas lisa informatsiooni, kuid see nimetati valeks, inimesele öeldi EI – siis tema teab - Mina – põhjus on Minus = Mina olen olnud Vale – Minule osaks saav on selle tõestus.

Iseeneselik automaatsus annab teada õppimata jäänud/ jäetud peatükist – Mina, inimesena – Minu tegelikud tagajärjed – Minu tegelik vastutus – Minu enese tunded ja nende sõnumid, iseendale.

Õppimata jätmisel on, otseselt, tegemist informatsiooni puuduse ja ühekülgsusega ning enese kogemustest järeldamisega. Inimene elas, kasvas ja toimetas keskkonnas, kus reaalselt olema saanud sammudest tulenev isiklik vastutus jäeti õhku või nimetati, kellegi teise kanda = sageli selle, kellele reageeriti, kellele, ennast kustutavat/ muutvat/ tõestavat, informatsiooni edastati.

Rollide aktiveerumine tähendas, et keskkonna narratiivi kohaselt, vähem ja süüdi olev pool teadis enese kohta ja tunnistas enese süüd = lubas endaga käituda nii nagu seda valiti teha = teine ei pidanud vastutama selle eest, kuidas tema ise ennast filtreeris ja väljendus – eesmärk pühitses abinõu.

Mõlemat poolt iseloomustas vaimse piiratuse tunnusmärk - enese sees olevad tunded nimetati teise poolt põhjustatuks – seega, see teine pidi andma, inimesele, teise informatsiooni kasutada = siis Mina enam ei tunne = Mina enam ei ole/ Minus enam ei ole.

Õige rolli kandja sundis teist sellele mudelile vastavalt käituma. Vale rollis olijal seda võimalust ei olnud – tema ei saanud ennast, vajaminevalt, filtreerida ja väljendada – temal puudus see, kes oleks temast vähem ja tema vastu vale olnud. Tema ülesandeks jäi püüd olla enese eelnevast parem ja õigem = teisel ei ole vajadust/ põhjust vaimseks ja füüsiliseks enese rahulduseks.

Kuidas siis, kui enese põhi on laotud rollide Maailma tõdedele, kasvada inimesena – kuidas siis olla enesega kooskõlas ning toimuvast/ enesest teadlik. Siis, tuleks kogu enese eelnev lahti harutada ja uuesti, uuele informatsioonile toetudes, kokku panna – kirjutada enese aja lugu õigeks ja täpseks.

Eksimused ja vead, mis määrasid rollide Maailma süsteemis koha ja kohtlemise – kuidas, siis nendega lood on – milline on tegelik tagajärg ja milles seisneb õiglane karistus = kes mõõdab õiget ja valet ning otsustab tulemuse.

Inimene mõistab läbi kogemuste ja õpib läbi reaalsete harjutamiste = inimene ei ole koheselt valmis ega kõigest teadlik – ta kõnnib teadmisteni, kui ta valib inimesena kasvamise – uue ja avarama informatsiooni kasutusele võtmise ja vanast usust lahti laskmise.

Rollide Maailmast tulija õppused on rasked – tema aus tegelikkus – Mina valin ja astun, sageli veel enne, kui Mina üldse tean, mida ja kuidas Mina ise valin ning mis tulevik Minule toob – seega, Mina ei tea tagajärgi ette – need selguvad hiljem = Mina saan eksida = Mind koheldakse vähendavalt ja vägivaldselt = Mina ei saa iseennast muuta = Minu Mina = narratiiv Minu kohta - jääb, samas keskkonnas, samaks. See teadmine teeb inimese haavatavaks ja ennast kaitsvaks.

Inimese kasvamist näitab see, kuidas tema, ise, oma möödunu sammude tegemise põhjusi, sammude astumist ning nende tagajärgi mõistab ja näeb – ei, kellegi teise silmade ja enesele osaks saanud kohtlemise läbi, vaid avatud teadlikkuses ja distantsilt vaadatuna.

Kasvav inimene ei häbene kõnetut ja käimist mitte valdavat perioodi ja ennast = see ei võrdu paigale jääva Mina pildiga. Kasvav inimene tunneb kahetsust, et tema, siis, enese möödunus, enamat ei osanud ja paremini ei teadnud ega enese tegelikkust täpsemini mõistnud = tema ei saa, kellelgi teisele osaks saanut, ära muuta ega teiseks teha.

Tema saab teha inimeste Maailma kuuluva sammu – anda teisele teadmine – Mina mõistan, Mina enam ei vaja ega vali – Mina tean enam, kui siis ja seal = Mina enam ei käitu ega põhjusta. Kui seda teadmist ei võeta vastu, siis on see teise valik – inimene on omandanud uue oskuse ja sellest saab eluterve harjumus – seista oma sammude juurde ja otsida tasakaalu.

Inimene saab lubada endale rahu ja nõustuda, ise, endaga - Mina ei pea enese samme varjama, eitama ega ise ennast välja naerma, ära peitma – Mina saan pakkuda enesele lohtutust, kaotuse läbi elamise võimalust, kurbust tunda – enesele osaks saanut läbi elada ja sellest lahti lasta.

Inimesel, kes on elanud ja kasvanud vägivaldses keskkonnas, on raske tunnistada inimeste Maailma tõde – tundub võimatuna langetada rollid ja vaadata otsa inimestele ja nende tegudele – kuidas oli tegelikult, mida tähendas tegelikult – ei pidanud sel moel ja sellisel viisil – valiti – eesmärgipäraselt.

Vägivaldse ja manipulatiivse käsitlemise tagajärg on lõhestunud Mina pilt – justnagu dresseeritud koer, kes reageerib märksõnadele ja osaks saanule – Õige Mina/ Vale Mina – millega kaasneb harjumuslik käitumine ja tavapärase informatsiooni kasutusele võtmine – siis, kui keegi teine on saanud võidu, kasu, parema tähelepanu, olnud vähendav ja vägivaldne – siis leiab aset enese vähendamine – enese Vale Mina-na nägemine ja kogemine.

See on asendus – ellu jäämiseks vajalik samm – üksinda jäämise vältimiseks tehtud valik – Mina olen = Mina võtan teise poolse mängu vastu = Mina hoian Meie sidet = teine ei hülga ega jäta Mind = Mina jään ellu, saan enesele vajamineva.

Inimene asendab, kellegi teisega seotud loos, seda teist - inimene nimetab teise sammude tagajärje enese omaks - tema peab vastutama ja loo korda tegema = tähelepanu on temal = tema on üksinda jäetud = teisel on alibi olemas.

Rollide Maailm püsib Minadel – kahest inimesest, kellest üks on olnud teise sammu tagajärg ja teisest on saanud ka esimese sammu tagajärg – need inimesed jäävad Minadeks – nad ei jõua Meie-ni – oma lugude ühendamiseni – ühise mõistmiseni – nad saavad ühineda Meie-ks, kui on olemas keegi kolmas, kes on nendele mõlemale osaks saanu põhjustaja – nemad on koos ja Vale on eraldi – neid ja nende lugu kinnitamas.

Asendus on malepartii võitmiseks vajalik käik, kuid tegelikkuses toob see kaasa segaduse, vaimsel tasandil – inimesele osaks saanu, inimeseni jõudnud informatsioon, annab teada, millestki olulisest – inimene kaotas, inimesele selgus, midagi muutus – inimesel on vaja kohaneda, kaotusest läbi astuda, muutusega nõustuda – tal on vaja, teada saamisest, tegelikkusega nõustumiseni jõuda = see on reaalsus, milles Mina elan.

Enesele vajaliku, toetava ja kaitsva – Mina mõistan, Mina tunnen kurbust, Mina olen õnnetu, Mina kogen üksindust – tähelepanu pööramise asemel suunab inimene endale ise ennast vähendava tähelepanu – tema karistab ja on endaga karm.

Mina olen selline ja Mina olen, teise vastu, eksinud - seega pidigi Minu osaks saama see, mis sai – õpi ometi – enam ei tohi eksida, valesti valida – selline Mina ongi sellise tulemuse ära teeninud – Minule pidigi osaks saama = Mina ei saanud seda ära hoida.

Tegelik tõde – enese „motivatsiooni” äratamise kõne kohta - on pealt nähtu ja vahetult kogetu – täpselt sel moel reageeriti siis, kui väiksena midagi sai tehtud ja kuidagi sai oldud – kui oldi, kellegi teise, pettumus ja häbi ja häiriv tunne – kui keegi teine oli rollina ja ühises jäi puudu inimlikust toetusest ja mõistmisest ning tegija/ väljenduse valinu poolsest vastutuse võtmisest.

Möödunu ja selles aset leidnu mõistmiseks on vaja ausalt, inimeste Maailma teadlikkusele toetudes, vaadata otsa, ennast käsitlenud ja enese kohta narratiivi koostanud/ alles hoidnud/ kasutanud inimestele - ei, ei ole roll, mille taha saab varjuda/ millega saab välja keerutada.

On inimene, kes ei valinud teisiti, sest tahtis just sel moel ja selle hinnaga, mis see läks Minule maksma = temal ei olnud kahju, ta ei lõpetanud - temal olid valikud ja võimalused, kuid ta ei kasutanud neid. 

Ei ole muutust ega inimesena kasvamist, kui inimene ei vali tunnistada oma tegusid õige nimega ega taha/ saa anda informatsiooni enese kasvamise kohta. See ei tee teda Valeks, vaid annab teada sellest, millises kauguses olla, millise sisuga suhtlust hoida. 

Inimese kasvamise teel on kõik võrdsed - ei pea olema teatud kindel varustus, teatud suurusega pangaarve, teatud marki auto, teatud vanuse number, teatud haridus, et enne või sellepärast ei saa - kõigil on võrdsed võimalused - mõned kasutavad, mõned vabandavad - nii nagu koolis - mõni õppis endale, mõni tagajärgede pärast = jättis õppimata, kui oli võimalik - lasi, kellelgi teisel ära teha - ei omandanud, sest ei olnud huvitatud.

Mina olen Vale – see on vaatenurga küsimus – üsna sageli on untsuläinu parim, kui see, mis käest sai lastud või milleni ei ulatatud küündima. Tegelikkus on aus ja oma, selles on võimalused, mida muidu ei oleks.

Teadlikkus – valimata jäetu/ kättesaamatu on, kellegi teise oma või oli tühi loos – sellepärast ei pea kade, katkine, solvunud ega kibestunud olema, vaid saab rahus olla ja teisele kaasa rõõmustada, edu soovida, vaikselt ära libiseda, vaikida.

Oluline on mõista enese poolt tehtud valiku tegemise põhjust – kas see oli teadmatus/ teise info olemas olemine/ julguse puudus või sisaldas lugu teist eesmärki ja see sai määravaks – enese tegeliku motiivi üles otsimine on vaimse taseme töö, selle aus sõnastamine, vastutust võtva täis kasvava inimese märk.

Inimene ei saa seda Mina kogemust, mida tema ise endale ei vali – ei saa seda, mille eest ei ole valmis maksma seda hinda, mida see sisaldab. Inimene tahaks teisiti, valutumalt, vähema kaotusega. Olgu sellega, kuidas inimene valib ja, mille nimel tema sõdib, kuidas on - inimene saab selle, mis on tema sammude tulemus ja tema, kui inimese, teekonna jaoks vajalik.

Uue teadlikkuse kohane mõtestamine - osaks saav vähendamine ja vastu tulev vägivald ei ole Minu Mina tulemus ja põhjus - see on inimeseni jõudnud võimalus näidata enese kasvamist - mida ja kuidas Mina teen ja valin nüüd, kui Mina tean seda, mida varem ei näinud, ei teadnud, ei mõistnud.

Vägivald ei ole Minu valik, vägivald ei ole lahendus - vägivald on, seda kasutava inimese sõltuvuslik vajadus ja sisse harjutatud oskus, sel moel väljenduda ja enese Maailmas korda luua - x vanuses lapse tasand, kelle kasutuses on võimsamad relvad, kui tema vanus ja mõistus seda lubab - laps põhjustab kahju, mida tema ei ole võimeline mõistma ja ära parandama. 

Selle lapsega ei saa läbi rääkida ja selle lapsega ei ole, eluterve, lahingut pidada - lapsele tuleb EI öelda ja lapse ette tuleb piir panna - Mina ei mängi sellist mängu - Mina ei loo ega hoia Sinuga ühist - on ainult suhtlus või suletud uks.

Marianne

28.08.2026.a

Moonutatud reaalsus VII - Informatsiooni vool ühendab ringi

 

Täiesti mõtlematult, kuid täiesti loogiliselt sain katkisest juhtmest elektrilöögi. Kõik käis väga kiiresti – olin keskendunud pistiku seina panemisse, kui ootamatult kuulsin paugatust ja tundsin kerget valu. Sõrmele jäi tahmane jälg, mis tähistas vooluringiga ühendatuse kohta.

Kohale jõudis teadmine, mis ja miks oli aset leidnud – kindla „õnnestumise” nimel oli juhtme ots olnud märjas käes, nimetissõrme vastas. Füüsika seadused pidasid paika – olin need järgi kontrollinud.

Lisaks sellele olin saanud kinnituse, et olin osutanud sõrmega täpses suunas – kinnitus, selle kohta, oli reaalne kogemus – ei olnud vaja ega põhjust, kellelegi teisele osutada - vastutuse pidi võtma see, kes sai reaalse meeldetuletuse.

Seisin jahmunult ja proovisin selgitada aset leidnut – kas peaksin, nüüd, ennast kuidagi eriliselt tundma – kas peaksin, midagi ette võtma. Kõik näis justkui normaalne olevat. Võtsin kätte telefoni ja suhtlesin chatiga – ohtlik, otsi abi, ei tasu oodata, tuleb reageerida.

Juba siis, kui seisin juhe peos, tabasin end mõttelt, et mina ei ole normaalne – minu mõte käis seda rada, et mina ei saa abi otsida – ükskõik, kuidas minuga on, kuid ma ei saa minna, kellegi juurde ega kutsuda endale kiirabi, sest see ei ole õige – minul ei ole õigust ega põhjust, kedagi tülitada – mina ei tohi inimestele valetada ega ennast tähtsaks teha.

Kuidas Sinul häbi ei ole! – Vaata, mida Sina, Minule, tegid! – Kuidas Sinul piinlik ei ole, et teine pidi Sinu peale oma aega kulutama!

Häbi peab olema siis, kui see Sina on haiget saanud, ennast vigastanud, katki teinud ja vajab loo lahendamisel pädevat abi ja reaalset toetust.

Mina ei ole normaalne - sellel hetkel, kui viga tehes, ettevaatamatu olles, enesest mitte olenevatel põhjustel on, kuidagi, ise ennast vigastatud – ei ole hirmu ega rõõmu enese pärast, et olen korras ja terve – ei ole hirmu enese haava sügavuse ees – ei ole häda valu talumatuse pärast – vaid on hirm, kedagi teist tülitada – kellelegi teisele koormaks olla – kedagi teist enese loosse pühendada.

Paaniline hirm ja suutmatus tegutseda – esile on tõusnud informatsioon, mis ei lase edasi astuda, kuigi see kohtub reaalsusega - kui ikkagi on selline viga, et ise ei parane, siis Mina pean, kellegi poole pöörduma – äkki ikka ei pea ehk saan ise hakkama, võib ju olla, et on tühine.

Otsutamatus = abi vajadusest teada andmise võimetus. Möödunu informatsioonile toetumine – Mina, haiget saanuna/ katkisena, teen abi küsides, kellelegi teisele liiga – Mina kasutan teda ära. Mina olen vale ja häbistan seda, kes ennast Minu looga seob.

Meditsiini töötaja töö on aidata inimesi, mis iganes on nendega juhtunud ja millele nemad ise on kaasa aidanud. Meditsiini töötaja poole pöördumine ei ole vale, informatsiooni juurde küsimine ei ole vale – enese, kellegi teise, eest vastutust võttev inimene teab ja kasutab seda võimalust.

Lapsepõlve traumadega on üks huvitav asi – suur inimene, ise, võib rääkida, endale, tegelikkusele vastavaid teadmisi - tema saab kuulata, kedagi teist, kes näeb kõrvalt, kes hindab olukorda ja kes teab, millest räägib – kuid seesama suur ei võta seda informatsiooni vastu – ta ei kavatse seda kasutada – see ei käi tema kohta.

Miks Mina ei võta elutervet ja teadliku inimese informatsiooni vastu – möödunu info, mida ei ole suudetud vastu võtta ja ära sulatada, seisab tee peal ees. Inimene teab, et see, kelle ülesandeks oli/ kellel oli võimalus olla toeks, otsida abi, tagada abi saamine – see inimene vähendas lapse osaks saanut/ pilkas teda valu talumatuse pärast/ süüdistas ja häbistas last, et too teeb meelega teistele tüli – laps teeb ennast tähtsaks.

Väga raske vaimse taseme informatsioon – Mina olen Tema laps = Tema on Minu ema = kuid tema ei ole turvaline, lohutav, hoidev = tema on eemale tõukav, parastav, haiget tegev, üksinda jättev.

Üks hilisem mälestus, mis on osa tervikust – see oli üks mitmest, mis kõik süvendasid sama mõtet – Sina teed ja tood tüli, teised peavad Sinu pärast, Sina ei arvesta teistega.

11 aastane mina. Olin õues, kiikusin, tõmbasin kiige nööre keskele kokku, rõngas tuli konksu tagant ära, kukkusin alla, all oli kivi, mille vastu pahkluu ära lõin, püsti tõusta oli valus – vasakule jalale ei saanud toetuda.

Ema otsustas taksot mitte tellida – ta ei uskunud, et midagi tõsist oleks juhtunud. Siiski otsustas ta mind traumapunkti viia – bussiga sõites. Karistuseks, et tema pidi minu pärast muu kõrvale jätma – pidin ise hakkama saama. See tähendas ca 800 meetrit iseseisvat edasi liikumist bussipeatusesse, bussi tõusmist ja sealt veel mõni sada meeter maad ning järgmised trepid. 

Ema kõndis teisel pool tänavat, suu, solvunult, kriipsuks tõmmatuna. Vahepeal oli aedu või maja seinu, millest sain tuge. Vahepeal oli tühjus – ei olnud, millelegi toetuda. Mina ei nutnud, ei kurtnud, ei palunud - vaikisin ja tegelesin edasi minemisega. Mina ei läinud teisele poole tänavat ega ema ei tulnud teisele poole tänavat.

Traumapunktis tehti pilt, mis ei näidanud, et midagi viga oleks olnud. Sain sideme jala ümber. Öö ei olnud kerge ning järgmisel päeval oli jalg sinine, paistes ja jäik. Seekord võeti takso. Sel korral näitas pilt luumurdu. Jalg pandi põlvest saadik kipsi.

Ju see paha meel ja ärrituvus, siis välja valgus, kui esimesel korral käies, midagi viga ei olnud. Mina, tõtt rääkides ja valu kogedes, üksinda jäädes ja ise ennast aidates, olin teisele inimesele liiga teinud – ei olnud kergendust ega head meelt, et lapsega on kõik korras – oli enesele põhjustatu pärast enese tunneteenergia välja valamine – laps oli laiendatud Mina – vanemale oli liiga tehtud, vanemaga oldi ebaõiglaselt käitutud.

Hingamise peatus – ei ole olnud välja hingamist – on kasutada antud informatsiooni järgimine – minuga aset leidnu on tühine, minu haav on tühine, minu valu on tühine – sellest rääkimine on ülepingutatud tähelepanu otsimine, sellele abi otsimine on teise tülitamine.

Olukorra tõsidus – ei loe see, mida teised arvavad või mida teada annavad – oluline on see, millise informatsiooni mina ise endale annan – korrates enesele öeldut ja järgides enese poolt mõistetut – olin Mina ise jätnud ennast toest ja mõistmisest ilma – nägin, kogesin, teadsin, kuid ikkagi nimetasin tühiseks ja enese nõrkust, abitust, lohutuse vajadust valeks – Mina ei tohi, Minul ei ole õigust.

Ei tohi, ei ole õigust = Mind ei kuulata, Mind ei usuta, Mind ei toetata = Mina kohtan negatiivsust ja abist ilma jätmist. Hirm kogeda uuesti - parem on vältida, kui saada uuesti samasuguse kogemuse osaliseks = puudub eluterve ja ennast toetav lahendus, mida siis teha ja kuidas siis olla.

Haiget saanud psüühika – vägivaldne ja vähendav kohtlemine – vastupidine sellele, mida tegelikkuses oli vaja – inimene, kes teadis ja nägi, tegi oma järelduse – inimene, kes teadis ja nägi, vähendas ja jättis üksinda – Maailmas ei olnud mitte kedagi, kes oleks olnud toeks ja mõistnud tegelikkust – 11 aastasel lapsel on jalg valus ja iga samm, mille ta teeb, teeb ta läbi valu ja ta ei valeta ega otsi, sel moel, endale tähelepanu ega tee meelega tsirkust.

Suureks kasvanu lähtub tegelikkusest – kui katki on, kui tõsine on – ka Mina saan ise või tuleb abi küsida. Abi küsimine ei ole häbi ega vale, vaid vastutust võttev samm – Minuga on nii, Mina vajan abi. Pöördun nende poole, kelle amet see on ja, kes oskavad aidata. 

Kui tegelikkus ei olegi parandamist vajav, siis on ka meditsiini töötajad toetavad, et läks hästi ja on hästi - parem nii, kui teisiti. Kui tegelikkus ei olegi parandamist vajav, siis saab ka ise kergendatult hingata - on hästi, et ei ole tõsine - on asjad korras, et julgen ja mõistan abi küsida/ otsida.

Lapse, hilisema suure, Achilleuse kannaks on panuse tegemine teisele - loo lahendus on, kelleski teises ja seega on laps, ise, abitu. See teine peab last aitama, lapse jaoks olemas olema - lapsele vajalikul moel. Tähelepanu suundub teise ootamisele ja vajamisele.

Laps annab endale teada, et on olemas keegi, kes peab teda aitama/ saab teda aidata, kuid too ei tee seda - järelikult on kusagil viga, mille peab ära parandama. Viga on lapses, keda ei aidata - tähelepanu suundub enese valena kogemisele.

Lapse, hilisema suure, tugevus seisneb faktidele toetumises - olukord on selline, see ja see on võimalik, see ja see mitte - laps keskendub sellele, mis on temale võimalik - Mina vajan abi/ lahendust - Mina teen ära selle, mis vaja, et abini jõuda - Minul tuleb ära kõndida - teist lahendust ei ole ega tule.

PS ei vajanud kõrvalist abi, sõrmele jälge ei jäänud, tegemist oli "tavalise" tööle suunamisega - selles suunas ja sellise sügavuses oled kinni jäänud.

Marianne

26.08.2026.a

Moonutatud reaalsus VI - Räägitakse otse, ei vihjata läbi lillede

 

Laps ei tea, et suur ei tähenda kõiges suurt – Ema/ Isa saab olla täis kasvatamata jäänud inimene, kelle vaimne tase, mingites osades, on jäänud lapse tasandile. Laps ei mõista inimeste hinge elu ega tee vahet rollil ja inimesel – lapse jaoks on ema/ isa üks ja ainus suurus ning see suurus on seotud, lahutamatult, lapsega, sest lapsel ei ole, kedagi ega midagi teist – kes oleks, sel moel, Minu Oma.

Vanem on lapse tähis ja ankur – laps, usub ja teab, et tema saab olemas olla siis, kui vanem on olemas – üksinda = vanemata jäänuna, on temaga, midagi valesti ja tema elu ohus – laps peab olema Oma vanemaga koos, siis ta on tervik.

See on lapse Mina pilt, mis kirjeldab, temale, tema enda ja Maailmaga seonduvat. Inimeste vahelised suhted ja ühendatus – kes, kellega kokku käib ja miks. Lapse Mina ei seisa enese rollist ega enese vanuselisest tähisest eraldi – laps on, kõik kokku, üks Mina, keda koheldakse kõigi variantidega samastatult – kuigi aeg-ajalt erinevalt, siiski ühte koondava nimetusega – laps – see kinnitab teda, üheselt, Oma Emaga/ Isaga kokku.

Täis kasvamata jäänud vanem paneb lapse kandma vastutust - käituda rollina, õigesti – olla vanema, kui rolli, vastu õigel moel – kuigi tegelikkuses tähendab see inimese laiendatust, enese rollile – rolli nime varjus kohustab vanem, last, kohtlema vanemat ilma vanema rollis oleva inimese Mina pilti vigastamata, määrimata, valeks nimetamata.

Täis kasvamata jäänud vanem, lapsega sarnaselt, on Minana üks – ta väljendub erinevalt, mõistab erinevaid ülesandeid, saab aru erinevatest kohustustest – kuid tema põhi ei ole inimese teadlikkus, kes kannab erinevaid rolle, vaid mingi kogus vajadusi olla see, kelle elu on korras ja paigas – teda ei sunnita muutuma ega enese Mina kaotama, kui ei anta seda kinnitavat infot või antakse seda kaotavat/ vastustavat informatsiooni.

Sina, MINUGA, nii ei käitu/ Sina, MINUGA, sel moel ei räägi/ Sina, MINULE, nii ei tee/ Sinul ei ole siin õigusi – MINA määran siin – Mina olen Sinu EMA/ ISA – Sina oled Laps!

Vaimse taseme piiratusega vanem, inimesena, ei tule toime lapse kasvufaaside, vaimsete ja füüsiliste teemadega – tema lahendus, allutada laps rollile – ükskõik, mis ja kuidas Sinuga on – sel moel ja sellisena Minu poole ei pöördu, Minu vastu ei ole, Minu teemaks seda ei tee. Seda isegi siis, kui lapsega toimuv on vanema käitumise/ väljenduse/ valiku otsene tagajärg.

Laps ei ole valmis produkt – tema alles kasvab ja kujuneb ning selleks vajab ta teadlikku täis kasvanut, paigas olevat Maailma, elutervet toetust, turvalist keskkonda – seda kohta ja seda inimest, kes arvestab lapse aja eripäradega ning näeb ja kohtleb teda inimesena.

See tähendab, et last ei nimetata valeks, ebanormaalseks, halvaks, vigaseks, häbiks ega karistata teda vihaga ega kasvatata teda valega. See tähendab, et lapsele ei anta informatsiooni, et tema, rollina, on eksinud teise inimese rolli vastu siis, kui inimene eksis väikese inimese vastu ja laps reageeris inimesena, inimesele.

Eksimus tähendab mingisuguse tasakaalu rikkumist, millele järgneb rikkumisest teada andmine – rollide Maailmas, tasakaalu rikkumine, tähendab ühe inimese vähendamist, et teine saaks ennast kogeda paremini ja näha paremana – see saavutatakse halvustamisega, vägivalla kasutamisega, manipuleerimisega, vaigistamisega, nimetamisega.

Ühine väli on teatud kindlal moel suunatud ja kasutatud energia – lapsel on, sellel, täita oma roll – alluda, kuuletuda, väljenduda, olla kogetav nii, et suur saaks muuta enesele edastavat informatsiooni – selle asemel, mis tema kasutuses oli, kuid millega ta nõus ei olnud, mida ta töödelda ei osanud, ära seedida ei suutnud.

Lapse kasutamine, vajamineval moel, toob kaasa tagajärjed – suur jääb kinni enese harjumusse, sellest saab tema sõltuvus ehk rolliMina õigus – laps ei õpi mõistma tegelikku, inimeste vahelist, tasakaalu hoidmist.

Laps jääb uskuma, et tema, erineval moel väljendudes/ enesele midagi vajades/ enese tões ja teadmises olles – eksib oma Ema/ Isa vastu = laps on halb, karistuse ära teeninud, häbistamise vääriliseks nimetatud = laps on selline oma olemuselt, oma tahtelt = laps ei saa olla, kunagi, teistsugune/ laps ise ei taha olla teistsugune.

Kuna "ei saa" ega "taha" teine/ teistusugune olla, siis tuleb lapsel, ise, ennast kontrollida ja piirata, et enese tegelikkus teisele haiget/ ülekohut ei teeks – siis tuleb lapsel, ise, ennast varjata ja muuta, et enese tegelikkus välja ei paistaks ja teine seda nägema ei peaks – siis tuleb lapsel, ise, ennast häbeneda, et laps ei julgeks ise endana olla/ olemist proovida – siis tuleb lapsel oma kohta teada = tema ei riku rollide jooniseid.

Manipuleeriva käsitluse tulemuseks on vale Mina pildi alusel, ise, ennast nägev ja teadev, käituma suunav ja olemast takistav inimene – Mina selline, Mina sellisena. Sellel informatsioonil ei ole filtrit ega faktide kontrolli – see on kasutusel automaatselt – üksteisele järgnevate, samasisuliste, kogemuste kinnitav jada, mis on ühte faili kokku kogutud = Mina = Mina olen = Mina käitun = Mina teen = Mina ei tee = Mina ei luba endale = Minul ei ole õigust = Mina olen kohustatud.

Laps, enese Mina kinnitusena, on lojaalne oma vanemale = laps võtab enese kanda ülesande, kui elu juhise, et hoida alles ühendus oma Emaga/ Isaga. Suhte alles hoidmise ja toimivana säiltamise viis on selle ühenduse normaalsus. See saab haiget teha ja halb olla, kuid laps ise ei lõhu ega lõpeta seda ära – tema on oma rolli joonisele kindel ja enese rollina, kuulekana, vanema rollile truu – mitte inimesele, vaid truu rollile.

Suureks kasvanud lapsel - täis kasvanud inimesel - on vastutus teha vahet – mis on üldse tasakaalu rikkumine, milles see seisneb - kas oli üldse olnud tasakaalu rikkumist ja kelle poolt/ kelle vastu/ kellena. Küsimus on asjade, tegude, väljenduste nimetamises.

Suureks kasvanud lapsel on vastutus – vaadata, enese/ ühisele loole, tagasi inimesena – olla rollidest välja astununa ja rollide taha nägevana – vanem inimesena, laps inimesena – inimene rollis olevana ja väljenduvana.

Laps, kõike osaks saanut kogenuna, saab kirjutada arvustuse – analüüsiva ülevaate – kuidas oli osa saada, milline oli läbi kogetu – mis see temale maksma läks. Tegelikkus ja tunnete reaktsioonid – analüüs tähendab, et ei kirjelda enese tunnete informatsiooni, mille muutmiseks vanem ei andnud teistsugust infot, vaid tõesed faktid ja nendega kaasnenu – mida ei olnud, kuidas oli, tagajärg.

Teadlikkus tähendab enese loo eest vastutuse võtmist – Mina ise eeldasin, ootasin, valisin – pettusin, kaotasin, ehmatasin. Mina reageerisin tundena ja vajasin laiendatud Mina. Mina ootasin vanemalt enese, kui lapse ja Lapse, kinnitust – Mina sain kinnituse, mõlemale – kuid Ma ei tahtnud seda, sellise hinnaga – Mina vajasin seda teist moodi – Mind, enesele vajamineval moel, kinnitavalt – Ema/ Isa jaoks olulisena, vajalikuna, väärtusena = Mind ei kasvatata/ ei kohelda vägivalla ja vähendamisega.

Mina ootasin ja vajasin ausat ja paigas püsivat informatsiooni – enese, kui inimese kohta – millisena olin - mil moel oli Minu kasvamine, inimesena, teostatav – enesele vajaminevate muutuste teostamise võimalikkus. Mina sain paigas püsiva informatsiooni – enese, kui rolli kohta – millist käitumist Minult, kui rollilt, oodati, millist mitte – mis oli Minule, kui rollile, lubatud, mis mitte – rollide Maailmas puudus, inimese jaoks vajaminev, kasvamise vabadus ja muutuse võimalus.

Mõistmine – vägivald ja vähendamine said Minu osaks, sest vanem/ keskkond väljendus sel moel/ suhtles sel viisil. Kuna see ei olnud tegeliku tasakaalu otsimise/ loomise tahe – siis Mina ei ole eksinud teise inimese vastu – Mina ei ole vale olnud = teisel on õigus iseendale = Mina ei võta vastutust teise tunnete eest st Mina ei pea andma teistsugust informatsiooni, et teise inimese tunded, millega tema ise toime ei tule, ära kaoksid, ära kustuksid, välja vahetuksid – Mina ei saa seda tehagi, sest need on teise, sisemised, sõnumid iseendale.

Kui inimene harutab, Minusse puutuvat, kellegi teisega – kui inimene väljendub kindlate rolli jooniste järgi, millega kaasneb Minu, kui inimese, vähendamine - siis ei ole tal teema Minuga ja Meie vahelise suhtega, vaid enese isikliku vajaduse ilmnemisega – vajadus on teatud kindlale tähelepanule, teatud kindlale tundele/ väljendusele.

Kahe inimese vahelise suhte alus on inimese vastutus - tegeliku tasakaalu hoidmise, otsimise ja loomisega. Tasakaalust väljas olevate lugude lõpule viimine – selgitamine, kelle samm rikkus tasakaalu, kelle vastutus, milles seisneb = kelle samm, kuidas tasakaalu taastab.

Laps – jonnides/ viha väljendades/ saamatuna olles/ tagajärgi teadvustamata, midagi tehes/ kasutusele võetud abi lahendusi kasutades/ enese oleva aja võimete tasandil samme tehes – ei ole, vanemale, küll reaalseid, tagajärgi kaasa tuues - halb, tänamatu, häbistamist väärt ja karistamist välja teeninu, vaid laps, kes vajab konkreetset abi, toetust, informatsioon, rahu, turvatunnet ja mõistlikke piire.

Laps ei ole vanemaga võrdne = laps ei vastuta vanemaga samal tasandil ja samade asjade eest – laps ei pea tagama, vanemale – turvatunnet, rahu, materiaalset kindlustust – laps ei pea kompenseerima, vanemale – vajaduste täidetuse, millegi/ kellegi puudu jäämise. Lapsel on õigus olla laps – enese tegelikkusega kooskõlas olevana.

Suureks kasvanu saab – möödnut avades – aru vahest – Minu tegelik vastutus, vanema tegelik vastutus. Kui vanem ei püsi inimeste tasandil, siis ei ole tegemist suhtega, vaid erinevate tasandite vahel laveeriva suhtlusega. Ühine ei kasva paremaks, ühtlasemaks, täpsemaks, vaid see püsib härituna, eraldavana, halveneb = lapse ja vanema Mina pildid püsivad samadena – laps teeb vanemale liiga ja peab selle vanemale kompenseerima.

Informatsioon – Mina olen mõistnud tegelikkust, rollide Maailmal põhinenud suhtluse dünaamikat. Enam ei tee pingutusi - koos olemiseks, koos hoidmiseks. Mina olen mõistnud – enam ei vaja kinnitust sellele enese Minale Kes Mina ei ole.

Mina pildi kaotus, lõhestumine, katki kukkumine – tasakaalu/ teadlikkuse/ turvatunde kaotus – kellegi teise informatsiooni edastuse põhjal. Teise Mina-na, enese nägemine ja teistsuguse Mina-na, enese kogemine – siis ja selle alusel, kui ja kuidas teine Mind kohtleb, Mind kõnetab, Minust räägib, ennast õigustab ja tõestab.

Enesele põhja jalge alla ehitamine - teisel inimesel on õigus enese arvamusele ja teisiti mõtlemisele. OLULINE on see MIDA ja KUIDAS, MINA ISE, ENDAST MÕTLEN ja KUIDAS, ise, ENNAST NÄEN. See tähendab ise enda vaimsel tasemel töö tegemist ja enese reaalsuse paika panemist, ilma Minu Mina tõeks tunnistajateta ja Minu Mina olemas olemist tõestavateta.

Minu samm lähtus sellest ja oli tehtud selle eesmärgiga – teise osa Minu, poolses, sammu valikus – mida ja miks tahtsin teada anda, ära hoida, saavutada – kas see oli teise arvelt ja teise vastu tehtud või tasakaalu hoides/ taastades astutud?

Inimene, kes ei ole, veel, teadvustanud enese osaks saanud käsitlemise tagajärgi ja, kellel ei ole elutervet mudelit, kuidas sellises olukorras toime tulla – see inimene on tagasi enese möödunus, milles osaks saav füüsiline/ vaimne manipultasioon toob kaasa lühise – vaimsel tasandil peatunud töö seisundi, kus on nii nagu on – enesele antud informatsioon tuleb vastu võtta ja seda tuleb kasutada, vastu vaidlemata.

Teise poolt edastatud informatsioon toob kaasa enese tõlgenduse ja enese nägemise, läbi teise – samastumine Mina-ga, kes on teise looming. Tegelikkus – teine, kui info allikas, tuleb välja lülitada. Enese kasutuses ja enesele teada olev informatsioon tuleb üle vaadata ning selle järel ise ennast paika panna – Mina, reaalsuses - teise eesmärk, Mind kaasates/ kasutades.

Möödunu seisundi aktiveerib teise reaktsioon, mis põhjendab/ õigustab Minule osaks saavat = Mina tahtsin, teisele, halba/ Mina olin teadlikult/ Mina planeerisin tahtlikult/ Mina teisiti ei oskagi/ Mina olen - Vale, Väärakas, Väärtusetu, Loll, Rumal, Nõme, Ahne, Kasu tahtja, Ära Kasutaja, Naeruväärne – omadused, mis kirjeldavad Mind nii nagu teine Mind näeb ja teab. Mõistmata, et need on teise tunnete õigustused ja teise põhjus, ise, ennast teatud kindlal moel näha, näidata ja kogeda ning Minu/ ümbritsevate tähelepanu kasutades kinnistada.

Enese vähemana teadmise põhi ei peatu siia – selle põhjuseks on Minu osaks saanud kogemused, mis süvendasid uskumust - teist usutakse, teist toetatakse – Mind karistatakse, Mind mõistetakse hukka – teised teavad ja näevad paremini = Minu sõnu ja teadmisi ei kinnitata tõeks ega lubatuks ega normaalseteks.

Täis kasvamine – Mina tean – hoolimata sellest, kuidas, rollide Maailmas, Minule reageeritakse/ hoolimata sellest, mis, selles, täide viiakse – see ei ole Mina – see on kivistunud ja jäik kirjeldus – kindlas etenduses osaleja, kindlas rollis olija repliigid, lavaline liikumine, väljendumise kohustus, vihjed – millele rollis olija peab reageerima.

Kindel ja paika pandu tähendab, et mitte miski ei muutu kunagi paremaks – saab olla, teise jaoks ja teise vastu, Hea, Tubli, Vajalik – kuid ei saa olla võrdne – teisega samal moel püsivalt õige, oluline, väärtus – üks vale samm ja eksimus joonises ning taas ollakse Halb, Kasutu, Väärtusetu. 

Teise rolli tekst ei sisalda informatsiooni inimesele, inimese poolt – info antakse rollis oleva poolt, rolli suunatavale. Rollide Maailma reeglid ja piirid ei ole mõeldud tasakaalu hoidmiseks, vaid kellegi meelerahu ja Minapildi säilitamiseks, vähendatu ja piiratu arvelt.

Inimeste Maailmas olijal ei ole vaja teist inimest maha trampida ja vähemaks teha – sest siis ta madaladaks ise enese energiat ja rikuks tasakaalu, sest ületab teise inimese piire. See ei oleks kasvamine, vaid vanade mustrite sõltuvuslik kasutamine.

Siis, kui inimene on astunud üle piiri, rikkunud tasakaalu – siis antakse temale teada, milles see seisnes ja, kuidas tema saab loo tasakaalu viia ning talle antakse teadmised, et mõistnuna, tema saab ise valida, mida ja miks tema otsustab – teda ei pea kontrollima ega allutama – temale antakse ise olemise õigus valida – teades, mida tema valikud saavad tähendada ja kaasa tuua teistele, kes temaga/ sammuga on seotud. 

Valik näitab tema väärtushinnaguid ja põhi mõtteid, millele tema toetub ja kellena/ mille jaoks ta oma sammu teeb. Inimese, enese arengu, verstaposti paika panemine. 

Tegelikkus - inimene ei tee oma sammu teisele ja teise pärast, vaid see jääb tema endaga - tema ise vastutab tagajärgede eest - tema ise vastutab enesele osaks saava ja enesele põhjustatu eest - tema ise teeb endale liiga, kui tema vähendab ennast - tema ise sunnib ennast kordama, kui tema ise ei vali õppida - tema ise on sunnitud maksma, kui tema ise tahab/ vajab seda, mida ja kuidas tema jaoks ei ole.

Laps, iseendale/ vanemale, kui rollile truu olles, vanemaga jäädes ja vanema poole püüeldes, saab osa kõigest sellest, millised on enese valiku tagajärjed - tema ise muudab, kaotab ennast - tema ise võimaldab enese kasutamise ja enesele osaks saava vägivalla, vähendamise = tema ise on sellises läheduses inimesega, kelle jaoks on selline suhtlus ja enese väljendus normaalsus.

Jäämine ja edasi olemine annab teada, et rolli Mina on inimese põhi ja ta vajab/ ootab enesele kinnitust - kõikide erinevate oluliste aktiivsete vajaduste kinnitust - kellegi teise tähelepanu ja informatsiooni - Sina oled = Mina tean ja näen Sind, sellisena ja sel moel.

Mõistmata, et enese kinnituse vajadus on aktiivne, kuna inimene viibib keskkonnas, kus tema kohta on kasutusel tema tegelikkust vähendav ja moonutav informatsioon = selles keskkonnas, selle teisega ühes on tema Mina sinilind, mida inimene kunagi kätte ei saa - sellist teda ei saa, läbi vägivaldse ja vähendava teise, olemas olla.

Marianne

25.08.2026.a

Midagi kaob, midagi tuleb asemele

 

Inimese aja ühe evolutsioonilise teekonna väljendus – kiviaegsetest tööriistadest, oleva aja laseriteni välja. Inimese vaimse tasandi töö protsesse ja tulemust väljendavad harjumused on samal moel arenenud – läbi erinevate sugupõlvede ja isikliku elu aja.

Kui tänases ajas võtta kasutusele CNC masin või 3D printer, siis ei mõtle inimene kogu eelneva teekonna peale – kuidas jõuti tulemuseni – mis ja kus oli algus, millised olid vahepealsed etapid. Inimene kasutab ja on rahul, sest ja kui see rahuldab tema vajadusi. Kui ei, siis ta otsib, proovib ja leiutab edasi.

Selles punktis, kuhu on jõutud, avaneb uus vaatenurk, uued võimalused, sest oskuseid ja teadmisi on enam, kui seljataha jäänus. Inimene laseb lahti vanast ja võtab kasutusele selle, milleni on tee rajanud. Kuid hoolimata sellest, kuhu ta oma teadmiste tulemusel on jõudnud – ei kao ära alguse mõte – abistav vahend, millegi tegemiseks, saavutamiseks, tagamiseks, alles hoidmiseks, muutmiseks, lisamiseks.

Samal moel, kui nähtava abivahendi puhul, ei mõtle inimene, sügavustesse ja peensusteni, et - miks ta kasutab oma harjumuslikke ja sõltuvuslikke väljendusi, mõtete teeradu, miks ta omab harjumuslikke ja sõltuvaks tegevaid vajadusi – miks tema informatsiooni kogumise, töötlemise oskused on sellised nagu need on – inimene on nii ja sel moel nagu tema on ja teeb – reaalsus on normaalne.

Arengu tulemus ei tähenda alati seda, et kasutusel olev on parim võimalik – kusagil evolutsiooni etapis võib olla tulnud kogu teekonna tasandit muutev samm sisse – edasi arenemine toimub, kuid kihiti ja osaliselt madalamale tasandile suundudes – inimest on aina vähem, rolli on aina rohkem – inimese vaimne areng, koolides ja töö oskustes tõestatuna, ei tähenda vaimset teadlikkust, vaid võimet õppida, õpitust aru saada ja õpitut kasutada.

Selle väite tõestuseks on inimesed, kellel on ülikooli (isegi mitme) haridust tõestavad diplomid, kelle töö tähendab inimeste juhatamist ja töö protsesside juhtimist, kuid inimesena, teise inimesega, on tema areng vähema loomise poole suundunud – ta ei tea ega näe, ise, ennast, kui inimest ja temast ei ole teise jaoks inimest – ta kasutab vahendit ja käitub omanikuna.

Inimeste ja rollide Maailma konflikt tähendab, et kõik see, mis on – ühisel ja isiklikul teel õpitud ja omandatud, ei ole enesele/ ühisele/ kellelegi teisele hea, õige ja kasulik – midagi tuleks muuta ja välja vahetada – millestki tuleks teisiti aru saada – midagi tuleks valeks, ohtlikuks ja kasutuks nimetada.

On väga raske muuta oma harjumusi, millest inimene on sõltuvuses – neil on oma osa, tema elus - eesmärk, kasutamise mugavus, lahendav efekt. Muutmist teeb võimatuks ka see, et ise ei olda ainus, kes kasutab ja normaalseks nimetab või ollakse sunnitud kasutama, sest muidu erinetakse ja põhjustatakse konflikte = ei saada olla ühtsena, vaid jäädakse välja – nimetatuna, erinevana, väärakana, valena.

Välja jäetuna ja eraldi asetununa jookseb enese potentsiaal tühja – seda ei vajata, sellele ei ole tuge, kedagi sama – need kohad, kus inimene vajaks juhatust, kohal olemist, selgemat pilku, lisa energiat – neis kohtades ta on üksinda ja sageli temast ei piisa.

Väga raske on jääda enese ajast välja – olla üksinda – inimene on harjunud olema ühes ja kasvama ühte, sest ühes on lihtsam, kergem, tulemuslikum – ühises on ühendatud energia ja teadmised – jõuab rohkem, saab rohkem, teab rohkem, mõistab rohkem – inimesed täiendavad teineteist ja sel moel ei jää auke, takistusi, tühje ja pimedaid alasid – keegi leiab, täidab, mõistab, saavutab, kannab – kõik saavad osa.

Erinevad arengu suunad – ühes saab rohkem – ei tähenda alati seda, et kõigile samal moel ja viisil. Inimestest on saanud vahendid, keda kasutatakse paremini ja tulemuslikumana – kellegi isiklikes huvides ja tõusvat/ pidevat sissetulekut silmas pidades. Vahend ei tähenda vaimset arengut, vaid vaigistatud ja kammitsetud vaimsust – kasulikuks olemist silmas pidades.

Ajaloolises/ kindla keskkonna/ suguvõsa mastaabis Suurtel/ Vanematel inimestel ei ole, oma visioone teostades/ sõltuvustele järgi andes, kahju ega süüme piinu, eesmärgi poole suunduvale teekonnale jäävatest ristide arvust, tühjaks kulutatud kehadest, vaimset tühjust ja tasakaalutust täitvatest/ rahuldavatest räsitud hingedest.

Inimene toidab oma vaimu või teda sunnitakse seda tegema, kasutades valetavaid tõdesid – neid teadmisi, mis takistavad vaba, loova, küsimustele vastuseid otsiva arengu – inimene õpib pähe valmis produkti ja kasutab seda absoluudina – välistatud ja karistatud on kõik see, mis jääb sellest välja, kummutab selle ja näitab teistsuguse Maailma olemas olemist. See inimene on vale, kes sel moel teeb – teda suunatakse, kontrolliva ja suunava tähelepanu toel, tagasi õigele teele.

Samal moel leiab aset suguvõsades ja perekondades – vanem annab lapsele kasutada valmis produkti – enese vaimse taseme teekonna tulemuse – õpi pähe, korda, järgi, kasuta. Maailm on selline, Mina olen selline, Sina oled selline – Minu õigused, Sinu õigused ja kohustused – Minu/ kellegi teise suhtes.

Vanem, perekond, suguvõsa kasutab last vahendina – täitmaks ja tagamaks, kellegi unistusi, kellegi tühjust, kellegi vajadusi, kellegi taskut, jne. Vanem, suguvõsa, perekond ei toeta lapse isiklikku arengut ega aita tal leida oma teekonda – selle asemel antakse talle valmis kast ja paika pandud tähised – see on Sinu – Meiega arvestades, Meid tänades = Meid korrates – Meie elu ja aeg ei ole läinud tühja.

Olles olnud, kellegi teise/ mingi kindla keskkonna valmis produkt – koolitatud ja piiratud teadlikkus. Olles olnud vahend, kellegi teise loos ja tahtmistes. Olles olnud vaimse tühjuse täitja ja tasakaalutust lahendavate, pealt nähtud ja enese poolt välja töötatud, sõltuvuslike harjumuste kasutaja.

Olles olnud enese vähendatud versioon - vajab inimene äratust ja tugevat tahet – kindlat teadmist – Mina vajan muutust - see siin ja sel moel ei ole, enam/ Minule, okey – saab teisiti, tuleb teha teisiti, vaja on teisiti – nüüd tuleb leida see viis ja tee, kuidas see teisiti saab olema.

Sageli tähendab, see teisiti, sama sisu kordamist – enesele, enese kontrolli all oleva, Maailma loomist – kasutades enese ümber olevaid vahenditena ja vajadusi täitvatena. Mina tean, Mina tahan – olgu ja saagu Minu moodi – teised peavad nõustuma, toetama, järgi tegema – muidu nad on valed ja Mina jätan nad endale kuuluvast välja poole. Ei ole vaja Minu elu ja aega ära rikkuda ja valeks teha.

Inimene valib, muutust vajades, selle teeraja, millel tema teadlikkus kõnnib – tema järgib ja jälgib temale nähtavat rada – see on tema vaimse tasandi aste ja teatud x vanuse mõistmise võimekus. Välises Maailmas saavutatu ei tähenda, et tema vaimne tasand, inimesena kasvamise teel, oleks lapse ajast edasi kasvanud – elades, ja pidades ainsaks reaalsuseks rollide Maailma, on inimene enese, kellegi teise möödunus kinni.

Kellegi teise möödunu on see siis, kui inimene ei ole valmis ega võimeline avama möödunut ja nägema seda põhjani välja – inimeste teekond, inimeste valikud, inimeste vaimsete teadmiste ja informatsiooni töötlemise tasandid ja evolutsioon – teised väljenduvad ja räägivad Minus, Mina kordan teisi.

See tähendab, et - uue loomiseks, uue suuna valimiseks, uuele tasandile astumiseks - tuleb jätkata teekonda sealt, kuhu see on jõudnud – sellesse kohta anda valgust, avatust, informatsiooni juurde – uut põhja, kui teadlikkust, jalge alla ladudes – Mina, inimesena, kõnnin inimeste Maailmas.

Enese kasutuses oleva muutmise protsess ei lihtne töö – inimese areng on toimunud vajadustele toetudes ja võimalustel põhinedes – see on tema kasvamine. Selle jaoks, et mõista enese harjumuste kahjulikkust, kasutust, tagajärgi – tuleb tunnistada, et kõik, mis on Oma, ei tähenda elutervet teadlikkust, vaid väikest last, kelle vajadusest ja valikust on alguse saanud kõik ülejäänu.

Selle jaoks, et mõista enese arenguga kaasnenut, tuleb enese lugu lahti harutada ja enese arengu verstapostid üles otsida. Need, kes on väga kaua vägivaldses ja vähendavas keskkonnas elanud ja toime pidanud tulema, on väga kindlate ja sisseharjutatud sõltuvustega – elu õpetab ja inimene ise kontrollib enese vastavust.

Seega, kui kõlavad harjumuste algusesse kuuluvad või vahepealse teekonna etappe tähistavad märksõnad, siis kasutab inimene enese arengu tulemust – ise ennast, kedagi teist, midagi muud, enesele vajaliku vahendina – laiendatud Minana, prügikastina, vaimse enese rahulduse pealtvaatajana.

Vaimse tasandi muutuse protsessid ei ole kerged – need on kogetavad füüsiliselt, surma hirmu tekitades ja ise ennast kaotades. Inimesele on tema Mina ümbritsev/ tähistav kest väikseks jäänud ja tal tuleb kooruda – ise oma samm, sellest koorest, läbi astuda – Minana surra, et uuesti sündida.

Marianne

23.08.2026.a

Moonutatud reaalsus V - Aeg ajalt tuleb ette

 

Mõistmine - Mina ei ole kõikvõimas – Mina ei suuda kõike ära kontrollida ega korras hoida = Mina ei suuda ise ennast ära päästa = teise tunde ja tahte reaktsioonide eest säästa.

See informatsioon on last, kes elab/ on vägivaldses keskkonnas, abituks tegev – Mina olen üksinda ja Minust ei piisa. Mina ei kontrolli teist ja teisega seonduvat. Teine elab ja toimetab enese informatsiooni alusel – enese info välja sees ja see ei ole Minuga üks ja see sama.

Inimeste kasutuses oleva info väljad kohtuvad – aeg ajalt tuleb ette kokku põrkeid ja vastu käimisi - Sina oled valmistanud Minule pettumuse – Sina oled teinud Minule häbi – Sina oled Mind ära kasutanud, kuna Sina oled, Minu arvelt, kasu saanud – Sina oled tänamatu = Sina ei võimalda, Minul, õiget Mind kogeda = Minu elu ei ole, Sinuga koos, Minule õige.

Laps saab toimuvast aru - Mina olen eksinud – Mina olen teise vastu eksinud. Mina olen vale olnud – Minul tuleb teisele tehtu/ teise osaks saanu ise õigeks teha – Minul tuleb, teise jaoks, ühises loos tasakaal taastada. Teisel peab, Minuga koos, olema hea = siis teine ei jäta Mind = ei kaota Mind ära.

See on paigast ära olev tasakaalu säilitamise süsteem – see on teise tunnete eest vastutuse võtmine. Üks inimene peab vastutama selle eest, millist informatsiooni teine inimene ise endale annab ja kasutab. Inimene on, teise ees vastutav, sest teine andis/ annab sellest temale teada.

Sel moel uskumine on vägivaldse, manipuleeriva, vähendava käitumise/ väljenduse/ käsitlemise tulemus. Käsitlemise hetkel aset leidev ehmatus, ärevus, hirm, paanika, tardumine – on seisund, milles inimene on kui jänes, autotulede vihus.

Mõtlemise ja info töötlemise võime on välja lülitunud – aset leiavad ebateadlikud liigutused ja ka ennast kahjustavad lahendused. Puudub rahu, kindlus, teadlikkus, otsustavus – seega ei ole informatsiooni - Mina olen Mina – Mina saan aru, mis ja miks toimub - Mina tean, mida ja miks Mina teen.

Selle asemel on uskumine - Mina olen eksinud – Mina olen vale olnud – teisel on õigus, tema poolt valitud moel, reageerida. Minul ei ole õigust teda keelata = Mina ei saa enesele osaks saavat ära hoida.

Elu ja oluga kohanev Laps omandab teadmise - enesele osaks saavat saab muuta – Minul tuleb ennetada = olla nii, et teisel ei oleks põhjust reageerida - Minul tuleb taluda = Mina ei tohi vastu vaielda - Minul tuleb õige olla = järgida juba ette öeldut.

Laps, selleks, et ennetada ja lugu korda teha – proovib ta enese informatsiooni vahendada - Minul tuleb ise ennast tõestada/ õigustada = et Minul on õigus enesele, enese valikutele – see on tegeliku valiku, tegeliku sammu ette näitamine, ära selgitamine.

See on lootus ja uskumus – et, siis, kui teine on mõistnud ja aru saanud ning nõustunud – Minu informatsiooniga - siis teine enam ei tee = siis ei ole teisel enam vaja teha = siis teine ei ütle haiget tegevaid sõnu, ei kohtle, ei väljendu vähendavalt ja vägivaldselt – siis ta ei taha sel moel teha - siis temal ei ole vaja seda teha, sest temal ei ole põhjust sel moel teha.

Teise kasutuses oleva informatsiooni eest vastutuse võtmine on manipuleeriva käsitluse osaliseks saamise tulemus – see on kasvamine, keskkonnas, kus last kasvatav inimene ei võtnud – nähtavat, selget, kindlat vastutust - enese tegude, enese väljenduste, enese valikute, enese sees toimuva eest.

Osutav ja süüdistav tähelepanu oli suunatud lapsele - Sina – Sinu pärast – Mina ei saanud teisiti - Sina ise põhjustasid, Sina ise küsisid. Mõistev ja toetav tähelepanu oli suunatud vanemale – kellele oli tehtud liiga, kelle vastu oli käitutud valesti, ebaviisakalt, haiget tegevalt – laps oli seda teinud.

Lapse tegelikkuse ja ühises aset leidva tõlgendamise tulemuse teatavaks tegemine tõi kaasa lühises aju/ väljalülitatud aju – vaikides, nõustudes, osaks saava talumine, teada antava tõeseks pidamine.

Häiritud teadlikkus ja tõele mitte vastav Mina pilt = mitte keegi ei andnud/ ei kasutanud tõest informatsiooni – kasutusel oli kindla suunitlusega info ja seda võimendav tähelepanu– eesmärgiks, õigus käituda enese poolt valitud moel.

Sina oled Minule liiga teinud – Sina oled Mind petnud = Mina ei saa olla Mina. Mina kaotust kogev inimene on kohtunud oma enda tunnete informatsiooniga ja temal ei ole teadlikkust/ elu terveid oskusi, kuidas sellises olukorras toime tulla = ta ei suuda oma tundeid ära taluda ega nimetada.

Seega ta sülitab oma tunded välja – ta annab enesega toimuvast teada, ta kasutab last, kui enese laiendatud Mina, kelle vastu ja pihta ta saab, enese seest, enesele söömiseks kõlbmatu välja oksendada.

See on, x vanuses, väike laps, kellel puuduvad eluterveks ja teadlikuks eluks vajaminevad oskused, teadmised, kapasiteet – ta ei suuda ega oska, ise ennast, enese informatsioonist ära lahutada – seega ta ei saa oma tunnetest eraldi seista – seega ta ei saa kogu informatsioonist ülevaadet, et seda, selle reaalsuses, töödelda.

Inimene ei ole õppinud tegema vahet selles, mis on ja milles seisneb - tema tunnete energia, tema tunnetega kaasa toodud sõnumid, tegelikkuses edastatud informatsiooni sisu ja enese sisse salvestunud mälestustega aktiveeruv tundeseisund.

Kõik see on informatsioon, mis on kohal ühe aegselt - sellest selekteerib inimene välja selle, mida tema talub, mis teda/ temaga toimuvat kinnitab ja kõigele sellele reageerib inimene nii nagu tema, ülepinge korral, on harjunud tegema – välja elama, enesest teada andma, teist kasutama.

Vägivaldses keskkonnas kasvamisega seonduv informatsioon on mitme kihiline – Minu osaks sai – mida see Minu jaoks tähendab – oli valus, olen kurb, kogesin hirmu, vajasin tuge = Mina olin laps. Mina näen mustreid ja mõistan vägivalla tagamaad – Mina ei vali samu lahendusi – Mina tean rohkem.

Teise pettumus/ viha ei ole Minu põhjustatud – see on teise valik. Mina saan vaadata üle kogu loo ja enese sammud selles. Kas Mina, tegelikult, rikkusin tasakaalu – kas Mina, tegelikult, tahtsin teist vähendada/ teise arvelt kasu saada – kas Mina, tegelikult, petsin teist, jätsin olulise teabe andmata, ei arvestanud teise poolt teada antuga.

Kas Mina, tegelikult, olin teise poolt öeldu ja välja näidatu, koheldu ja vahendatu – ei olnud. Kas Minu vaikimine, häbi, hirm, lootusetus, vastu vaidlemine, õigustamine - oli, tegelikult, enese Mina tõe ees vankumine ja põhjusega osaks saanud karistuse vältimine – et olin arg ja häbitu, tunnistamaks enese tegelikkust ja enese poolt tehtut?

EI - Mina reageerisin teise füüsilisele ja vaimsele käsitlusele – Minul oli sellega raske toime tulla - Mina ei saanud aru, miks peab, teine, sel moel Minuga käituma = Mina ei saanud enesele osaks saanut ise ära hoida ega ära lõpetada – teine tegi ja väljendus seni kaua, kuni tema valis olla ja teha – see ei sõltunud Minust. Mina sain proovida ennetada, et teine ei vajaks sellist käitumist.

Vägivaldse kasvatuse osaliseks saanul on raske olla ja jääda enese informatsiooniga ühte – seista teise info väljast eraldi ja jääda enese rahu sisse – jääda enese infoga ühte nii, et teise poolne info on nähtavalt ja teadlikult eraldi ning arvesse mitte võetav suurus – raske on seda teha, kuna see toob kaasa vastandumise, teise tunnetest saadetud väljendused, koos olemise lõppemise.

Mõistmine – teine vajab/ tahab oma väljendust – tema on sellest sõltuvuses. Teine ei mõista enesega toimuvat ja teine ei võta eneses toimuva eest vastutust. Tema lihtsalt filtreerib ennast - oksendab välja ja paiskab pihta – paras Sinule, säh Sulle.

Enese teadlikkus – enesele antud tõene informatsioon on aset leidva mõtestamise võti. Info kokku kogumine ja läbi vaatamine – Minu, tegelik, vastutus - Minu tegelikkus – Minu, tegelikud, valikud – Minu, tegelikud, sammud – Minu, tegelik, eesmärk – Minu, tegelik, ühise ruumi hoidmine - ehe ja aus reaalsus.

Vastutuse võtmine - siis, kui tõesti eksisin ja olin ületanud piire, siis tuleb Minul, enese osas, lugu tasakaalu seada – astuda sammud, mis võimalikud ja vajalikud, vabandada, enese osa märkides ja kompenseerida ületatu.

Kuid, kui tegemist on teise valikuga – kogeda enese tundeid - pettumust/ viha/ häiritust - kasutada Mind laiendatud Minana, prügikastina – siis tuleb selge vahe sisse teha – see ei ole Mina ega Minu. Teine ei otsi tasakaalu, vaid kasutab ära võimalust.

Kui inimene näeb/ vajab peatust, et tõstatada tasakaalu taastamise teema, siis on tal kohustus anda teada, milles on asi ja arutleda tema poolt tõstatatud teema üle – anda võimalus koos tööd teha – arutlev info vahetus, et lõpetada lugu mõlemale rahu toovalt – mõlemad saavad võimaluse kogeda, et teda võeti kuulda ja temaga arvestati – mõlemal on võimalus näidata oma väärtushinnanguid ja põhi mõtteid, teise austamist ja ühise hoidmist.

See tähendab, et teema tõstatanu kohustus on vaadata otsa enese tegelikkusele ja enese reaalsuses tehtule, kuid ka sellele, mis on tema sees ja ainult tema teada – kas see on see, mida tema vahendab või see on see, mida tema kasutab enesele vajamineva saamiseks.

Kas ta edastab enese, kui inimese informatsiooni või rolli oma – kas ta edastab informatsiooni inimesele või rollile – kas ta edastab informatsiooni põhi rollis olijale, et täpsustada ühist alust või selleks, et sundida inimest enese tundele vastavasse rolli - enese tunnet muutvasse-kustutavasse rolli.

Vanem seob lapse enesega kokku – Sina oled Laps, Mina olen Sinu Ema/ Isa – Sina oled Minust sõltuv, Minust vähem = Sina pead Minule kuuletuma, Sina ei tohi teha seda ja teist, sest see ei ole ilus, hea, õige – Sina teed, seda, Minu vastu = Sina teed Minule halba = Sina tahad Minule halba teha, kuna Sina oled Isekas, Laisk, Kasutu, Tänamatu, Paks, Inetu, Andetu, jne.

Vanem tõstatab teema ja väidab, et ühises on tasakaal rikutud – laps on saanud, midagi ja laps on olnud, kuidagi - vanema arvelt ja vanemale liiga tehes. Vanema poolsed teema tõstamise kohad ei ole, lapsele, inimeseks olemise kasvamise õpetused, vaid kohtuotsused, mida tema ei saa ära muuta – kuna on olemas, siis tegi – kuna tegi, siis on – kuna on, siis jääb olema.

Vägivaldsele keskkonnale on omane hoida alles põhjused, mis märgivad inimese vähendamise kasutamise õigust ja suunavad teda kindlat tüüpi rolli - ei ole vaja pikalt jahuda – saab hakata kohe kasutama – käsitletav astub, teise poolt valmis seatud, lavale, millel ta võtab sisse oma koha ja annab, sellega, oma energia teise kasutusse. Käsitletav ise paneb oma pea pakule, et teine saaks giljotiini kasutada.

Osaks saanud vägivald, vähendamine, manipulatsioon tegelikkusega, on reaalsuses aset leidnud – see on fakt – seda ei pea õigustama ega tõestama. Vägivalda ja vähendamist kogenu ülesanne ei ole anda, jätkuvalt, informatsiooni - selle kohta, mis ja kuidas sai tema osaks – see ei muuda enam midagi – möödunu jääb muutumatuks.

Enesele osaks saanut vahendades filtreerib inimene, ise, ennast – ahmib õhku ja seisab paigal – Mina kriis. Inimene ootab ja vajab midagi – õigeks mõistmist, vabastamist, kahjutasu, vabandamist – Õige Minana olemist, olla saamist, nähtavaks tulemist – Mina, Minu osa, ühisel väljal – selline, sellisena.

Kõik need lood – milles on inimesele liiga tehtud - on lood, milles, tema ise, ei ole tegeliku enda osa eest vastutust võtnud. Tema on rikkunud tasakaalu – tema on asetanud enesega seonduva vastutuse, kellegi teise õlgadele – Minu tunded/ Mina pilt on teise põhjustatud – Mina saan ennast tunda/ näha/ kogeda teistmoodi, alles siis, kui teine – teeb midagi, on kuidagi.

Inimene on võtnud, kellegi teise vastutuse enese õlgadele. Mina olin teise põhjus – Minule osaks saanu oli Minu enda tagajärg. Lugu, mis ei ole selge, seda lugu ei ole inimene läbi kõndinud - seega elavad need lood tema sees edasi.

Inimene vastustab informatsiooni, millega tema toime ei tule – kui Minule tehti haiget, kuidas see Minu enda süü on – lapse tasandil olev ei mõista hinda, mida temal tuleb oma elu/ kellegagi koos olemise/ valiku eest maksta – Mina olen süüdi = oli põhjus Mind kohelda.

Kuid - Miks just sellisel moel, miks just nii? Eksistentsiaalne küsimus – Mina = Minuga saab, võib ja tohib. Tegelik vastus ja vastutus – Minuga sai, Mina elasin/ olin teisega koos – Mina vastasin teisele/ Mina kasutasin teise poolt loodut/ Mina astusin oma sammud/ Mina väljendusin enese moel/ Mina osalesin teise elus/ Mina otsustasin enese valikud – Mina andsin, enese osa, ühisesse/ ühise alles hoidmisesse.

Vaimse ja füüsilise vägivalla osaliseks saanul on raske jõuda, enesele osaks saanus, enese osani – teda eksitavat informatsiooni on väga palju – temale on seda antud, teda on aidatud selle loomisel, tema ise on seda loonud – sellest on saanud tema enda infobaas, milles ta ei eralda terasid sõkaldest – tema on kõik ja ei midagi – teda ei ole ilma teiseta.

Mina olen teise muutuse põhjus, sest Mina tegin, olin ja teine reageeris MINULE = Mina muutsin teda = tema muutis Mind - teine andis Minu kohta informatsiooni, mis näitas - Mind, teist, Meie lugu - teist moodi ja teistsugusena. 

Laps ei tea ega mõista tegelikku põhjust – tema kohtab, näeb ja kogeb välises aset leidvat – teise inimese, ootamatult, muutunud käitumine, ehmatust kaasa toov reaktsioon, sügav ja hülgav vaikus – Mina olen teinud selle, Mina olen selle põhjustanud = Minu süü ja vastutus = Mina pean tundma süüd – olema energia, mida teine saab kasutada enese vajaduste rahuldamiseks. 

Enese taastamise protsess - siis, kui teine on ennast väljendanud ja välja elanud, siis taastub endine - siis on sama - Mina olen olemas, kuna teine on, Mind, Minuna, nägevana, olemas.

Marianne

22.08.2026.a