Tuli – Valgus – Soojus – 5/ 10

Tuli põleb, valgustades Maailma jagab ta kõigile ja kõigele soojust. Tuli puhastab, valguses on selguse teadlikkus. Valgus loob turvalise ruumi ja tulest leviva soojuse käes rahunen ja avanen. Tules, Valguses ja Soojuses on elu.

Mulle meeldib tuld teha ja hoida teda elavana. Mäletan ühte esimestest öödest Soosaarel, teised magasid ja mina istusin soojas ning hämaras köögis, pliidi all põles veel tuli, mis heitis ukse ja pliidiraua vahelt seinetele ja lagedele veiklevaid valguse varje – oli suur kestev rahulik vaikus – mina olin koju jõudnud.

Mulle meeldivad põlevad küünlad, nad puhastavad hetke, ruumi ja aega. Ööde sees põledes hoiavad küünlaleegid magajad oma valguse varjus. Pimedas õues, laterna sees, annavad suuna eksinule ja seisavad valvuritena energiate teedel.

Soojuses on mõnus pehmus ja lõdvestav rammestus – vee soojus on sulnilt hellitav nauding, tekk katab ja hoiab enese kaitsvas embuses, lõhnav tee kannab soojuse lainetena kehasse laiali ja soe tass hellitab külmast kohmas sõrmi.

Päikesevalgus tundub nii loomulik igapäevase elu osa olevat. Eestis paistis päike oma päevasel teekonnal igast aknast sisse ja kuldas toad oma valguse soojusega üle. See iseenesestmõistetavus ei ole Soomes üldse nii tavaline, siin loeb see, millise mäe külje peal elatakse – milline aeg jääb varju, milline aeg jagab valgust. Üüritud maja asub sellel oru küljel, mis talvel on varjus. Aknast on orus laiuvatel põldudel päikese heledust näha, kuid maja asub teisel pool nähtavat joont – varjus on kõle külmus ja hämarus.

Sügisel, talvel ja varakevadel põlevad õues laternates küünlad, suvel päikesepatareiga lambid, sest mulle on oluline, välja pimedusse sisse vaadates, sooja ja elavat valgust näha. Silmside minu ja Valguse vahel loob ühenduse ja mina tean, et olen hoitud ja kodu on kaitstud. Kodumaja asub kõrgemal künkal nii, et päike ulatub teda paitama, kuid ma veel ei tea, kuidas on seal erinevatel aegadel, erinevatel hetkedel – see on alles käimata teekond, veel avastamata kogemused.

Ealised iseärasused, vist. Minu sisemine temperatuur on paigast nihkunud - kuumus levib lainetena, energia vool kiireneb ja ühe hetkega on pulbitsev torm minu sees, mis põletab olnu ja raugeb siis taas, taltudes vaikuse sisse - mina ei ole veel paigas ega süvendatud sängis – keha alles otsib oma uut rütmi ja rada - on üleminek ühest ajast teise.

Palun Valge Valguse puhastust, Valge Valguse kaitset ja pühitsust Valge Valguse sisse

Marianne

14.09.2019.a

Isepäine ise kõndimine = ise olemise vabadus – 4/ 10

Vabadus tähendab olla sõltumatu ja vaba ise olema, minna sinna, kuhu tahan siis, kui ise valin ning teha seda, mida ise soovin.

Ma ei ole kunagi tahtnud olla kuhjas ega segi. Mind teeb üsna okkaliseks, kui keegi astub liiga ligi ja puudutab mind oma kohal olemisega siis, kui olen kulgemas. Otsin pääseteed, kui minust ja teistest moodustub ühine tropp, mis takistab lahku ja eraldi voolamast ning pole ruumi, et põigelda mööda. Tunnen füüsilist raskust, sest peab tammuma, liiga kaua aega seisma koha peal, et edasi pääsu oodata. Teistest saavad piiravad seinad, mis ei lase hingata ega avarusega ühte sulanduda. See on teistest sõltumine, sest saan astuda vaid sinna, kus jääb ruumi ja teha seda alles siis, kui keegi eest ära läheb. Tunnen, kuidas teiste juuresolek ahistab ja vähendab ise olemise võimalust.

Kui kusagil suundutakse ühes pidevas jorus kuhugi, siis on minus vastupandamatu tarve keerata teisale, minna mujale ära, kas või ringe tehes edasi minna. Minus on vajadus, et ees oleks tühjus ja taga poleks saba. Nii ei ole eesolija kordamist ega tagant kedagi kandadele astumas. Jääb aega, et olla ja ruumi, et astuda ning valikut, et peatuda või minna ja hetk, et üksi olles vaadata endasse või endast välja.

Teistega ühes kulgedes võib põrgata kokku, jääda teele ette või peab tee vabanemist oodates seisma. Teiste kehade hääled, lõhnad ja puudutused häirivad, sest tungivad minu meeltesse ja minu keha reageerib – tahaks ennast kokku tõmmata, sulgeda ja katta – jätta teised endast välja, kuid hääled kõlavad kõrvus, lõhn ujub ninas ja kehale on jäetud jälg – teise inimese väljendus ja olemine, tunded ja liigutused kanduvad minu sisse edasi ja liigutavad ennast minu sees.

Mina vajan vahel ruumi, kus tean kindlalt, et seal ei ole teisi, kes vaataksid, juurde astuksid, teeksid hääli, liigutaksid vaikuse vabadust – kõik on paigal ja kindel. Seal olen enese rahus, sest olen vaikuse sees ja turvas. Mitte keegi ega miski ei sunni mind seal oma valikuid muutma või mind muutuma peale minu enda. Tean, et kui teine inimene on olemas, selles samas ruumis, siis ma ei saa teda vajadusel kõrvale ega välja lükata sellepärast, et soovin vabastada ruumi iseendale – mis iganes suuruses see ruum minu jaoks parajasti ka ei ole.

Vajan vaba ruumi, et minule jääks alles koht, kus olla, vajadusel ära minna ja näha potentsiaalset ohtu veel enne, kui temast reaalsus võrsub. Hirm, et mina ei saa seda, mida tahan siis, kui mina seda vajan, sest keegi teine on ees või vahel või omastab ise selle valiku. Teine on möödapääsmatu takistus ja mina ei saa endale piisavalt turvalist ja vaikset paika anda. Teise vabadus olemas olla meie ühises ruumis viib minult ise olemise vabaduse.

Isepäiselt kulgedes lähen sinna, kus mina ei sega teisi ega puuduta neid. Lähen sinna, kus teised ei sega ega puuduta mind. Lähen sinna, kus on vabadus ise enda vabaduses vaba olla.

Marianne

13.09.2019.a

Kirjutamine = selgus enese sees = enese vabaduse väljendus – 3/ 10

Kirjutamine see on tähtede mustrisse joonistamine valgel paberil. Võtan pliiatsi, kirjutan esimese sõna ja sellest kasvab lugu, kus kõnnin enese sees, enese kogemustest, enese poolt jäetud jälgedes.

Alguses oli vihik, tindipott, sulepea ja mingi kuivatustuustik – kordused, üha uuesti alustatud leheküljed, püüdlik tähtede maalimine ja hinded mõõtmaks tublidust, püüdlikust ja puhtust. Mäletan, et vihikust võeti valesti läinud leheküljed välja ja uued tuli taas täita, eksida ei tohtinud – ma ei saa aru, milleks see kõik vajalik oli – igal inimesel on omanäoline käekiri, mis eristub selgelt teistest, kuigi alguses olid (pidid olema) kõigil ühesuguse ja ühesuuruse kujuga tähed.

Kirjutasin etteantud töid, ma ei kirjutanud iseennast paberile. Tulid kirjandid – sisu hinnati heaks, kuid komad – need keerulised komad viisid hinde ikka alla. Kui ma püüdsin, siis tuli neid rohkem kui vaja ning kui piirasin, siis vähenes arv drastiliselt, kuid parajalt ei olnud neid pea kunagi ega ole tänaselgi päeval see asi teisti - tahan koma panna sinna, kus ma lugedes pausi teen või võtan ta ära sealt, kus see üleliigsena vale tundub. Teksti valmides loen kirjapandu mitmeid kordi üle ja püüan õiget koma kohta tabada, kuid ma tean, et nad lipsavad taas omatahtsi töös ringi – ma olen selle teema enda jaoks vabaks andnud.

Noorena olid mul kalenderpäevikud – need pisikesed märkmikud, kus iga päeva jaoks oli neli või viis rida. Sinna kirjutasin üles selle, kus olin käinud, mida teinud ja kuidas südame ning hingega lood parajasti olid. Neid väikseid teetähiseid oli päris mitu aastakäiku, kuid laiemalt ja lähemalt ma endast üles ei kirjutanud. Täpsemaks läksin ajal, kui sündis esimene laps, siis kirjutasin üles tema kasvamise ja arenemise teekonda, sinna vahele ka iseennast ja elamise maailmavalu. Kirjutamine ei olnud puhastus ega vajadus, vaid kohustus hoida alles mälestused, et kunagi hiljem saaks tütar neid soovi korral lugeda. Ja see päev tuli siis, kui tema mälestused vajasid minuga põrkumist ja ta ei leppinud sellega, et tegelikkus võis olla pisut või üsna palju erinev sellest, mida tema arvas olnud olevat. Esimese lapse aega kirjutasin 6 aastat, teise lapse oma kirjutasin ka, kuid juba vähem - ca 3a ja kolmandaga kirjutasin hoopis natukene - nii 9 kuud.

Enne seda aega, mil lendu lastud lood minust välja pääsesid, kirjutasin ajalehte kaks artiklit hoolekogust (olin 11 aastat kooli hoolekogu esimees) – soovisin oma mõtted välja öelda, siis kirjutasin Mõdrikul käies hulgaliselt koolitöid – esseesid, referaate, praktikapäevikuid ja aruandeid ning lõputöö – need kirjutised olid kõik kindlates raamides ja formaatides, kindla pikkuse ja eesmärgiga arvutisse toksitud. Ma ei nautinud nende kirjutamist, kuigi iga töö oli omamoodi ületamist vajav väljakutse ja mina tundisn vajadust olla parim. Tol ajal õppisin mitte millestki väga palju kirjutama - pratkika ülesanded, ennast analüüsima ja loomulikult arvutiga tööd tegema, sest kooli minnes ei osanud, peale mängimise, arvutiga midagi peale hakata.

Ma ei oskagi täpselt algust panna seda kohta täistama, kus lood minu sees avanema hakkasid. Loomulikult oli kool, kümme aastat tagasi, üheks alguse kohaks, seejärel kasvas minus vajadus ennast aidata ning ma läksin erinevaid õpetajaid ja praktikaid kogema. Kolm aastat tagasi oli üsna tormiline suvi, sest siis kohtusin Hingega, kellega olime ühes varasemas ajas seotud olnud – meie ühine tee oli seal pooleli jäänud. Me kohtusime, sulasime ja tõukusime meeletu kiiruse ja jõuga. Vajusin sügavale enese sisse otsima üles põhjuseid MIKS, soovisin, sest vajasin enese alles hoidmiseks leida tee kerguse ja valguse poole. Otsustasin ise endale õpetajaks olla ja ise enese töövahendiks ehk õpilaseks saada.

Oligi nii, et lood kasvasid üha suuremaks ja soovisid välja pääseda. Mul ei olnud mitte kellelegi sügavalt rääkida sellest, mis ja kuidas minuga toimus – kõigil inimestel olid omad elud ja teed – ning nii ma kirjutasin ja kirjutan enda seest välja kõik selle, mis minuga toimus(b). Ma ekslengi seni enese sees, kordan kordusi ja kohtan õppetunde, kuni olen mõistnud ja loo lendu lasknud. Kirjutan pastakaga paberile sõnad selles järjekorras, mida ma eneses ja Maailmas näen ja lõpuks mõistan ning hiljem kirjutan teksti arvutisse ja kirjutan looks, mis läheb lendu.

On aegu, kus sündiv lugu raputab mind kõikjalt läbi ja lahti, ma nutan veel ülegi lugedes – siis tean, et tekst töötab. Alguse plahvatused olid tugevamad füüsiliselt, kuid nüüd on ka suured muutused teadlikumad, vaatenurka vahetavad mõistmised. On aegu, kus lugusid tuleb ühes päevas mitu, siis on paus ja puhkus. Vahepeal tunnen hirmu, et äkki enam ei olegi, mitte midagi, millest kirjutada – kõik on ju Maailmas juba olemas. Vahepeal sünnivad väiksemad ja tavalisemad – argipäevased pildid ja siis ma ei saa aru, kas nüüd nii jääbki, kuid siis tuleb uus, suurem lugu ja ma näen, kuidas olen selle loo teel kõndinud läbi eelmiste lugude. Ma tean, et ma ei oleks jõudnud täna siia kohta, kui poleks astunud eelmisi samme, see sama on ka minu lugudega, kui ma poleks kirjutanud endast välja ja ära seda, mis minus kasvab, siis oleks see taas minu sisse peitu läinud või seni minu teele ette astunud, kuni ma pliiatsiga sõnu kirjutades enda sisse vaadates tagasi ja edasi lähen.

Tänasel päeval, kui blogis on 715 ja Alkeemias on avaldatud 45 sinna saadetud lugu, olen ma endas vastuvõtnud teadmise, et kirjutamine on minu töö ja mina olen enese töövahend. Minu ülesanne on kirjutada välja ja üles lood kogemustest, mis ma läbi olen kõndinud. Kirjutan välja selle, mida olen enese sees ja ees näinud ning mõistnud. Kirjutan selliselt, et lugeja mõistaks, miks temaga on nii nagu see on ja kuidas sellest kohast edasi minna. Ma ei kirjuta süüdistavalt ega halvustavalt – kõiki neid inimesi, kes minu teel kaasteelistena mind puudutanud on, olen mõistnud ja loos ausalt ka enda poole kirja pannud - loomulikult on ka minul tunded ja need käivad minuga reaalses Maailmas kaasas ja siin paistavad nad ka välja, kuid paberil on aus valgus. Ma ei karda endasse vaadata ja näha, sest ma tean, et mõistmisega saabub kergus ja vabadus – ma saan edasi astuda. Lood lähevad lendu ja ma jätan olnu seljataha. Vahel on vaja lugeda aegade taguseid lugusid ja siis ma imestan ning tunnustan ennast – ma ei hoia enam kõike meeles, sest ma elan selles hetkes, mis on siin ja täna, see, mis on lendu läinud oli eile ära – ja siis tulevad lood vahel ringiga tagasi – ma olen jõudnud kohta, kus mõistan mõistmise sees veel sügavamat ja pimedamat kohta – ma näen seda, mida varem ei osanud näha- ma ei näinud seda ajal, kui ma ei teadnud, et see on olemas.

Kirjutamine on vabadus öelda välja see, mida ja kuidas ma tunnen. Kirjutades loon enese sisse kergust ja nii vabastan ma eneses ruumi, kus saab järgmine kogemus looks kasvada ...

Marianne

12.09.2019.a

Võlukunst - olla inimene just sellisena, millise inimesena valime ise olla

Aitäh teile kõigile, kes te, kui ütlen naerdes läbi pisarate - nö elusate õppevahenditena, kuid ausalt tunnistades kaasteelistena, näitate mulle väsimatult seda, mida ma enese sügavustesse olen ära peitnud - aitäh minu pesakonnale!

Inimese sees elab unistus sellest, milline ta tahaks olla, kuid ta ei näe ega tea teed sellise iseendani – ta sooviks olla, kuid temas on hirm, et kui ta oma silmad lahti teeb ja vaatab, siis näeb ta ennast sellisena nagu ta ausalt on. Kuid, mis saab siis, kui see ei ole see tema, vaid on teistsugune ja ta ei tea, kas ta siis suudab, oskab või tahab ennast armastada. Inimene kardab, et tema alasti tõde on ehk see, et temas ei olegi seda ainest, millisest iseendast ta unistanud on. Inimene ei saa, sest ta usub, et tal ei ole mõtet Maailma minna, kui ta ei saa ennast näidata, sest tal ei ole seda, mida ta soovib, et tal oleks – seda, mis teeb teda eriliseks ja kordumatuks – teeb teda temaks.

Kui inimene tunneb, et ta ei mahu ega sobitu mudelisse, mida ta enese ümber näeb, siis ta usub, et temal puudub mõte olla, kuna teistel tema ümber tundub justkui elamise mõte ja eesmärk olemas olevat – nad paistavad teadvat ja tegevat seda, mida tahavad. Kuid inimene ei tea, kuidas olla ja mida teha, sest see, mida ta enese ümber näeb ei tundu tema jaoks õige olevat. Tema ei taha valida nähtavaid mudeleid, tema tahab iseendana olla, kuid, kuidas seda teha – ta ei tea, mida ta selle jaoks tegema peaks. Inimene valib oma viisi, kuidas oma elu elamisega toime tulla – kas rapsib ja otsib väljapääsu; ehitab endale näod ja rollid, mis varjaksid tema sisemuse; lõhub ennast, et võimendada valu, mis ületaks teise või valib enese tasalülitamise – vaikuse müüri taha peitumise.

Inimene otsib põhjust, et katkestada hirmu tekitav teekond eesmärgi poole – elada oma elu iseendana – teiste nõuanded tunduvad talle katsena lükata teda üle ääre, otse üüratu hirmu sisse. Ka üks samm tähendab teekonda ja just sellepärast tuleb tal selle vastu seista või võidelda täpselt nii nagu tema seda oskab ja suudab - suunata tähelepanu enda seest välise vaenlase poole, et saada enesesse viha jõudu, et leida lahendus, kuidas ellu jääda. Inimene ei leia eneses jõudu, kui ta on vaikuse sees peidus, kus ei ole vaenlast, seega ei saa ta seal kasvatada tugevaid tundeid, mis annaksid talle jõu astuda Maailma. Mõtte puudumine on vajatud põhjus, et peatuda, jätta oma teekond pooleli – vaikus on kestev paus, peatus näiliselt peatatud Maailmas.

Inimene tunneb, et temast ei piisa iseendale, kusagil peab olema mõni muu põhjus, mis sunniks teda liigutama – kellegi teise eesmärk võiks olla ka tema eesmärk. Iseendale andmine oleks enese liigutamine, astumine vaikuse varjust välja valguse kätte. Oma teekond on see, mida inimene astub iseenda pärast ja enese jaoks, kuid kui inimene pole enese silmis väärtus, siis ta ei taha seda sammu astuda. Ta läheb kellegi teise eesmärgi poole, et kindlustada tolle teise, kui olulise väärtuse olemas olemine oma elus.

Inimeses on hirm, et kui juhtubki see, mis juhtub, siis pole tegelikult üldse mõtet astudagi, sest nii saab kindlustada selle, et seda ei juhtuks. Astumine tähendab kogeda reaalset hirmu, et juhtub see, mida inimene kartis ja teadmist, et juhtugi seda, mida ta soovis. Sel juhul saavadki teised inimese elu eesmärgiks – kui inimene annab teistele iseenda, siis võib-olla nad armastavad teda ja tema saab armastust tunda.

Inimene ei taha olla olemas selle jaoks ja pärast, kes ei armasta teda, sest siis ta ei koge armastust ega tunne ennast armastatuna. Kui inimene ei taha st ei julge iseennast vaadata ning pöörab eneselt tähelepanu ära ja suunab selle teisele inimesele, et too annaks talle vajamineva tähelepanu, siis kasvab inimeses armastava tähelepanu vajadus, sest ta soovib meeleheitlikult, et teda nähtaks – inimene vaataks ise ennast läbi teise imetlevate ja armastavate silmade, kui too teine näeb temas väärtust, sest inimene on andnud iseenda kui vahendi, et täita teise eesmärki.

Miks inimene ei anna ise endale tähelepanu. Miks inimene ise ei vaata ennast armastusega – inimene ei näe enese väärtust, kui ta ei näe ennast sellisena, millisena ta usub/ soovib, et tema peaks olemas olema. Aus ja ehe inimene on alasti, seal ei ole varju, kuhu peita enda „inetused” ega metsa, millest loota leida soovitud ennast - inimeses on see, mis on seal on – tema ise – täpselt sellisena, millisena ta valib olla. See ongi võlukunst - olla inimene just sellisena, millise inimesena tema ise valib olla.

Marianne

11.09.2019.a

Raamatud = lugemine = lugude Maailm – 2/10

Teiseks hetkeks oma elust valin raamatud – need on minu värvilised kaaslased teel. Raamatud on Maailm, kus ära käia, kui on vaba hetk olla või vajan ära minemist kohast, kus olen. Raamatud on kotis või korvis kaasas ja kapi või laua peal ootel – ootamas seda hetke, millal avan kaaned ja lähen uuele teele, uusi seiklusi kogema.

Kes ei mäletaks Tibu raamatut, ka mina mäletan seda – siis vist õppisingi lugema. Tõsiselt tähtis oli Nukitsamehe läikiv köide, mis asus baarikappi klaasuste taga – käed pidid pestud olema ja lugedes istusin toolil raamat laua peal. Järgmisena meenuvad J. Liivi luuletused ja „Üks jahimees läks metsa” - need olid lohutuseks ja pinnal püsimiseks vajalikud sõbrad siis, kui olin nii 10 -11- aastane ja käisin Keila-Joa Sanatoorses internaatkoolis. Ma tõesti lugesin neid kahte raamatut üha uuesti ja uuesti – mul ei olnud ega seal poleks saanudki kaisukaru embusesse võtta – need sõnad ja read, mis mustrisse kirjutatud, olid minu soe vari ja lohutav kate. Lugedes olid raamatud minu Maailm, kuhu teistel asja ega luba siseneda ei olnud.

Viieteistaastaselt otsustasin, ma ei mäleta küll miks, lugeda läbi kõik Balzaci valitud teosed, kõik 15 paksu punasekaanelist köidet. Ma tean, et lugesin need läbi, kuid täna ma väga palju neist enam ei mäleta – ju see oli tolle aja väljakutse iseendale, kuid see, mida mäletan oli see, et raamatutest rääkimine ei tundunud teistele inimestele huvitav aines olevat – ma olevat kuiv ja kummaline, sest rääkisin raamatutest pärit lausetega. Varem, kui mul ei olnud veel väga palju nö õigeid ja omi raamatuid, siis lugesin ühte lugu mitu ja mitu korda, eks nii need laused minu sisse kasvasid ja huulilt kõlasid.

Raamatutega seostuvad raamatukogud ja inimesed sealsete laudade/ lettide taga. Mina ei olnud koolides popp ega oodatud kaaslane, pigem pidin otsima endale varjulist paika, kuhu peitu pugeda siis, kui vahetunni ajal olid mõne jalad, käed või sõnad valmis valusalt pihta puudutama. Raamatukogud olid vaiksed, varjulised ja tolmuse lõhnaga kohad. Töötajatel oli aega, et rääkida ja jagada elu, mis kõneles raamatutest. Seal tundsin ennast oodatuna, rahule jäetuna ja ise oma vabadusega.

Raamatukogust laenutasin hulgi - peaaegu ikka nii palju, kui ettenähtud piir lubas. Neelasin kiiruga ega mäletanud kõiki autoreid ja pealkirju, põnevad lood vajasid ju läbi kõndimist, sest taas oli uus köide riiulil ootamas. Kui ei mäletanud, kas olin või ei olnud lugenud, siis kaanepildi või loo järgi sain ikka aru, kas olin või ei olnud selle raamatuga ühes ajas olnud. Soomes ei ole ma veel raamatukokku jõudnud, ju siis pole vajadust olnud, sest siin loen keele õppimiseks soomekeelseid köiteid ja nood on kirbukates niivõrd hea hinnaga saadaval, et vahel ostan neid lihtsalt sellepärast juurde, et ma saan neid endale lubada. Loen, ikka loen – kõigist üksikasjadest ja detailidest ei pruugi teises keeles küll aru saada, kuid loo sisu ja mõte jõuab kohale ning kui on hea raamat, siis lähen ikka tema sisse ära nii, et ümbrus kaob ja vaikib.

Läbi aja olen endale ostnud üsna palju raamatuid, varem käisin antikvariaatides, siis sai poest ja sealsetest leiunurkadest valitud. Hiljem kasutasin riiulite täiendamiseks Rakvere raamatukogu kevadisi sümboolse hinnaga müüke. Raamatud on minu vajadus - soov hoida neid peos ja endale soetada, et siis, läbi lugenuna, need riiulile tolmu koguma asetada. Eesti kodu kokkupakkimisel vaatasin üle kõik riiulid ja köited, lisaks minu valitutele oli riiulitele aja jooksul lisandunud teise ja veel kolmandagi inimese kogu ning neid kokku oli terve suur hulk, kuid ma ei võtnud kõiki kaasa – ma ei valinud enam punase aja lugusid, võõrkeelseid ulmekaid ja kriminulle ning neid lasteraamatuid, mille sisu oli tegelikult valus ja vägivaldne – jah, mina ise lugesin neid varem, kuid nüüd, pojale ettelugemiseks raamatuid otsides, panin väga palju neist riiulisse tagasi – need ei ole head sõnad, mis teevad kellelegi haiget. Kolimise kõige raskemad ja kõige suurem arv kaste oli raamatutega täidetud kastid.

Kui ma elasin veel emakodus, siis raamatud olid minu sünonüümiks – ma teadsin, millised nad on, kui palju neid on ja ma olin haavatav, sest nad seisid minust eraldi, kuigi ma tundsin ennast neis osaline olevat ja nendest osa saavat. Täna ei vaja ma enam raamatuid enese tõestamiseks ega enesele tõestuseks, ma ei pea omama kõiki ega läbi lugema kõike, mis kirja on pandud. Raamatud on kaaslased siis, kui ma valin nendega koos kõndida.

PS Täna on minu sünnipäev, see on uus number, mis meelde jätta ning üheks kingiks küsisin endale mõned eestikeelsed jutukad. 

Marianne

10.09.2019.a

Jalgratas = vabadus – 1/ 10

Soome FB-s antakse edasi väljakutset jagada kümnel päeval oma elu kümmet olulist hetke, ei inimesi ega loomi. Ma otsustasin vaadata oma 1-10-t ja jagada neid lugusid. Selle otsuse võtsin vastu eile õhtul, kui sõitsin oma vanal ja päevi näinud rattal ühest kodust teise. Ma ei pidanud üldse rattaga sõitma minema ja sellepärast oli mul pikk ning lainetav seelik seljas, kuid siis selgus, et hoiaksin teiste aega kui võtaksin eestist toodud ratta ja ületaksin ise vahemaa. Ma voltisin seeliku kokku, panin selle otsad vöö vahele ning istusin ratta selga ja läksin taas teele. Selle, ilusat rohelist värvi rattaga olen sõitnud aastaid, käänulistel ning pikkadel teedel olen nautinud vabadust ja Maailma lõputut avarust.

Ma ei mäleta oma rattasõidu kogemusi varasest ajast, kuid seda ma mäletan, kuidas kuueaastaselt võtsin maal suure meeste ratta ja läksin sellega sõitma. Kõik oli tore, kuid tagasikeeramine osutus arvatust raskemaks ja ma kohtasin betoonist elektriposti – põlv oli katki ja vajas õmblust. Ma mäletan oma reaalset hirmu, et see protseduur viiakse õmblusmasinaga läbi, kuid õnneks tehti teisiti – nõel oli kuidagi kõver ja niit teistsugune – peale seda sain pepsi-colat. Valu ega täiskasvanute riidlemist ei mäleta – silmade ette tuleb ikka see post oma nurgaga – mul oli kolm valikut – nõgesed, sõnnikuhunnik või post – valisin posti.

Oma kümnendaks sünnipäevaks sain kingituseks kokkupandava ratta ja olin selle üle õnnelik, kuid seda varjutasid kaduvad kruvid ja selle tõttu logisevad porilauad ning ära tulnud pakiraam. Ma ei mäleta, et oleks tookord kuhugi kaugele või pikalt sõitnud – ju ma seal kodu lähedal ja majade vahel sõitsin, kui seal ei olnud veel vabadust.

Aeg läks, mina kasvasin ja tulid teised ajad – vabaduse kättesaamise nimel korraldati roheliste rattaretki „Kuidas elad ... ?” Ma ei mäleta enam täpselt, kust ja kuidas see soov sinna minna minus alguse sai, kuid ma mõistsin, et tahan väga ja pean minema. Tol ajal mul ratast ei olnud ja selleks, et pääseda sõitma tuli ratas laenutada. Laenutus asus Pirital, kuid mina olin alaealine ja seega pidi laenutama keegi täiskasvanu. Ema, millegi pärast seda ei teinud ja nii pöördusin tädi poole, kes sõitis viimasel võimalikul hetkel Tabasalust Piritale. Mina ja sõbranna istusime Pirita kino kõrval tee äärekividel, sõime poest ostetud plaaditorti ja ootasime, kas tädi jõuab õigeks ajaks kohale – ta jõudis.

Esimene retk viis mind 1989 aastal Virumaale. Meie telgil ei olnud püstitamiseks vaiu, kuid esimesel õhtul, keegi kusagil raius meile võsast õiged vaiad ja seega olid nad olemas, kuid see tähendas seda, et vaiad kinnitasime hommikul minu ratta külge ja nii ma sõitsin kogu päevateekonna, et õhtul oleks nad taas võtta. Otse sõitmine ei olnud teema, kuid keeruline oli kuhugi keerata ja vahemaad teistega tuli ka hoolega arvestada. Kokku käisin 8-l rattaretkel.

Igal aastal, kui kevad endast märku andis, tundsin kripeldust endas – ihkasin taas teele minna, sest see tähendas vabadust ja kõike seda, mis sellega kaasnes ning teadmist, et ma sõidan ja kogen, sest olen olemas. See õhetav kihelus on tänaseni alles, kuid nüüd on nii mõnedki asjad teisti – ma lähen ja sõidan, kuid ei pea seda organiseeritult tegema – mina ise olen parim kaaslane endale ja telgis magamine ning vihm ja külmad ööd, kõrvetav päike ja liivased, nii 2-3 km pikkused lõigud ja kogu varanduse kaasa vedamine jne – ei tundu enam boonuse ega väljakutsena vaid nuhtlusena - ühest küljest olen ma kindlasti mugavam, kuid teisalt hoian ennast.

Siin Soomes on mul olnud juba mitu ratast, viimane FB kirbukal meepurgi vastu vahetatu on hea sõber, kellega koos vahemaid mõõta - kui vähegi võimalik, siis esimese sõiduvahendina valin ratta ja lähen sellega teele – vabaduse tuules teedele rändama.

Marianne

09.09.2019.a

Elav elu hetk

Meie enese elu muutub raskuseks ja tundub pidurdava koormana, kui tormame temast ette ja mööda ning veame pingutades enese järel. Me tõttame edasi astuma, et käesolevast hetkest väljapääseda, sest püüame enese jaoks kindlustada järgmisesse hetke jõudmise, kuid üks hetk, mis kestab kui silmapilk, on ajatu seni, kuni oleme ta läbi kõndinud. Loomulikult tundub elu meile pidurina, kui veame järele seda, mis tõmbab meid tagasi – elav hetk toob meid tagasi, et saaksime omal kohal oma elu elada.

Marianne

07.09.2019.a