Tundmatu aed

 

Teadsin Sinu nime,

kuid ma ei tundnud Sind.

Kuigi kõndisin kõrval

ja olin aegades ühes -

mina ei tundnud Sind.

Võisin käia Sinu ümber

ja küsides koputada,

kuid hoolimata sellest

jäid minule suletuks -

Sina ei avanenud

ega lubanud puudutada end.

Ehk ei olnud ma leidnud

või polnudki võtnud

üles seda võtit,

mis avanuks Sind -

olid ja jäid suletud aiaks,

mis varjatud pilkude eest.

Sinu välise näoga suhtlesin,

valitud maskiga koos olin,

kuid ma ei teadnud,

kuidas iseendas tunned,

mida endas mõtled,

tegelikult elust arvad.

Olid ära unustatud aed,

sest välise fassaadi taga,

mis kattis sisemist poolt,

olid seal kusagil sees

päris iseendana olemas.

Mina nägin küll Sind,

kui vaatasin,

kuid ma ei tundnud Sind,

kuigi ust küsivalt puudutasin -

minul jäi saamata luba

Sina olid ja jäid 

tundmatuks aiaks minule.

Marianne

11.05.2021.a

Kuldkalakese kolm soovi

 

Inimene on ikka üks huvitav mutukas – kui ta läheb ja istub maha suure vee äärde ning loobib ja veab ussi konksu otsas edasi-tagasi, siis ta ei kurda just eriti kõvasti, kui ühtegi kala kätte ei saa. Oli lihtsalt selline päev. Tuleb aeg ja ta läheb heas meeles tagasi, et püüda jälle seda, mille olemas olemist küll näeb, kuid kätte ei pruugi saada.

Kuid küsides/ oodates, midagi Maailma käest, pahandab inimene vaikuse ja äraütlevate vastuste peale. Kui ei ole tulemust, siis on jonn, solvumine, viha, pettumus, väärtusetus, sest inimene ei saanud seda, mida tahtis. Jäi olemata see, mis pidanuks juba käes olema.

Maailmas ja inimeste hulgas kõndides kaob rahu ega ole püsivust, sest kohe peab saama, õnnestuma, täide minema. Vee ääres olles ei tule pähegi kala peale solvuda, et too ei taha kaasa tulla. Kuid maa peal, inimeste vastu, kasvavad tunded, sest kusagil on olemas vastus küsimusele – Miks jäi saamata? Inimene ei tea seda vastust ja seega on temas segadus ning hirm – Mis on põhjus, kuidas seda muuta, kuid ehk ei saagi midagi teha?

Kui ikka päriselt ka ise kala süüa tahetakse, siis on tõsi see, et kala saab pärast poest kaasa osta. Vastuseta jäänuna tuleb edasi otsida, et leida teine lahendus ja tee või peatuda ja leida rahu – olles iseendas võib vastuse ka enese seest üles leida. Mis juhtuks, kui inimene kujutaks ette, et küsides/ oodates oldaks ka maa peal, kui kalamees, kes keskendub ümbrusega ühes ja rahus olemisele, mitte tulemusele - saadava saagi suurusele?

Püütud kalast saab kõhu täis. Heal päeval ise, teisel toidetakse päikeselaike armastavat nurrumootorit. Vastus, teiste käest, ei allu enese tahtele, sest see on vaba voli. Kui kala annab järgi ahvatlusele ja proovib ning neelab konksu alla, siis inimene kaalub äraantavat ja vastusaadavat, isiklikku tunnet ja annab või jätab tegemata ega põhjenda – see on tema õigus.

Kui enam ei peaks otsima ega ootama, sest, kui lahendus oleks käes, siis saaks kohe edasi tegutseda. Inimene jääb oma loo sisse kinni – Mina ei saa, sest ma ei saanud. Mulle ei antud. Mis ma teen, kui ma ei saagi, kui ei olegi ega leidugi teist võimalust? Paigal olemine ei ole ju tegelikult paigal püsimine, vaid teekond. Sammud enese sees, siis väljas ja vahel juhtub kõike ning toimub kõikjal ja kõiges.

Kuldkalakese kolm soovi – tahtmine, küsimine on, kui soovide soovimine. Kuid kuidas ja kust leida enese soove täitev kuldkala? Kas iga soov peab täituma? Kas iga küsimine peab vastuse leidma? Miks tundub, et ilma teistepoolse vastuseta ei saa saama ega olema seda, mis võinuks olla? Kuidas leida rahu ja elada oma elu samal moel, kui too tüüne ja aja möödumist mitte märkav kalamees - on nii nagu on, sest teisiti ei ole. 

Marianne

08.05.2021.a

Südamepisar

 

Kui kõik on ühes, kas siis, keelt välja sirutades ja ühe vihmapiisa kinni püüdnuna, lõpetan saju?

Aga, kuidas püüda kinni inimese südamepisar ja lõpetada valu?

Marianne

07.05.2021.a

Tagasipeegeldus

 

Vaadates peeglisse

iseennast ma ei näe -

olen võõras ja vale.

Mina ei ole õige

ega äratuntav enesele -

olen kaotanud iseenda,

millisena olin ära.

Tagasipeegeldumas on keegi,

keda ma ei tunne ega tea,

kuid ometi see seal

olen mina täna ...

Marianne

06.05.2021.a

Enese vead

 

Minu teel on takistus ees -

mina ei saa elada,

ise enda pärast,

ise endale kuuluvat elu -

mina ise olen takistus teel.

Mina ei saa ära vahetada

enese nina ega juukseid,

silmavärvi ega ripsmeid,

jalgade ega enese pikkust,

keha välist kuju või laiust.

Mina ei saa

iseennast välja vahetada,

midagi küljest ära võtta,

midagi teiseks muuta

ega olemas olevat

kuhugi kõrvale jätta -

seega, mina lihtsalt ei saa olla see,

milline ma päriselt olla igatsen.

Minu teel on takistus ees -

mina ise seisan tõkkena ees -

välimus omab määravat tähtsust,

sest sellisena just

seisan kõikide silmade ees.

Tahaksin välja näha

just nimelt sellisena,

mis ja kuidas

on minu meelest õige ja ilus.

Tahaksin välja näha

just nimelt sellisena,

mis annaks kindla teadmise -

iseendana olla on hea,

sest minul ega minus ei ole vigu.

Kõik oleks nii nagu peab

ega takistaks elamist,

kui enam mõtlema ei peaks

kõige sellest,

mis minu küljes on valesti,

üleliigne või puudu.

Oma enese vead

on alati meeles,

need paistavad välja

ja pilti minust muudavad.

Mida kõike ma saaksin

ja teha võiksin,

kuidas õnnelikult ja rahus elaksin,

kui vaid teistsugune oleksin!

Saab välimusest komistuskivi,

millest ei pääse üle ega ümber,

ma ei saa ära minna

ja ise ennast selja taha jätta.

Võtan enese kaasa

sinna ja tänna,

olen nähtav ja kaitsetu,

sest ei suuda varjuda

ega vigu varjata,

sõnad puudutavad,

pilgud torkavad,

tõmbun kössi

ja varjudes kõnnin,

soovides nähtamatuna olla

igatsen valguses särada.

Ehmatusest võpatan,

hirmudest värisen -

mida ma kardan,

mis on see,

mida mina ise

oma elu elades kardan?

Kardan, et olles sellisena,

millisena olen,

näen teiste pilkudes

ja kuulen sõnades

kõike seda,

mida mina ise

enesest mõtlen.

Kuulen ja näen seda,

kuidas enese sees

iseenda pärast tunnen -

mina ise ei ole enesega leppinud

ega ise ennast armastama õppinud ...

Marianne

04.05.2021.a

Unustatud mälestused

 

Mina olen vale -

nii endas tunnen,

sest näen -

olen olevas hetkes

olemas olles,

mingil moel vale.

Inimese poolt valitud olemisel on tagajärjed. Vale olemine tähendab, et inimene ei osanud olla õigena. See, millisena ta valis olla, ei olnud see, millega seonduvat tahtnuks kogeda. „Mina olen vale!” – on kui löök iseenda pihta – „Ära ole, ära tee!” Lausudes ise endale – „Mina olen vale”, kuuleb inimene iseendas – „Mina ei tohi olla!” Kui uuesti valitaks, siis jäetaks valimata – iseendaga koos olemine ei ole kingitus ja seega ollakse iseenda poolt hüljatud.

Sõnad „Mina olen vale!” - on tegelikult, kui käsk iseendale – muutu olematuks, muuda ise ennast olematuks. Vale tähendab inimese programmis viga. Valena olemine ei oma vigade paranduse võimalust, sest see käivitab vajaduse kustutada. Inimeses on vajadus kustutada olnu – enese poolt tehtud viga, et sellest ei jääks maha mälestust. Läbi oma mälestustesse avanenud uste, läheb inimene tagasi. Inimene läheb läbi mälestuste oma ajas tagasi ja leiab ennast elava mälestuse seest üles.

Mälestus on vigane fail – tunne, mis ei ole vabanenud. Mälestus on blokk, mis takistab voolu. See on ühendus, mis sai loodud mäletamaks. Inimene saab selle soovi korral oma mälust kustutada või soovimatuse korral oma salasoppides alles hoida. Kuidas avada mälestust, mida ei taheta mäletada? Kuidas avada mälestust, mida ei mäletata – seda, mis oli enne seda aega, mida osatakse mäletada? Mälestus käib ja koputab, tuleb üha uuesti ja justkui teisena, kuid ikka ja jälle ning taas iseennast läbimängides, kuid ometi inimese silmad ei avane.

Inimene ei taha, et oleks olemas mälestus sellest, kuidas tema oli valena ja seega ei taha inimene mäletada. Kuid inimene mäletab ka siis, kui ta ei mäleta oma mälestust. Mälestus peegeldub Maailmast vastu ja seega astub inimene teistele, kui oma peeglitele, vastu, et mälestust ära kustutades sulguda. Edasi minekuks tuleks peatuda, olla ja enese sisse vaadata, et tundega ühes olles tagasi kõndida ja avatud silmadega kogeda seda olnut, mis on olevana olemas olnud.

Laps elu saab alguse ja ta sünnib maailma ning asub avastama seda ilma, milles ta elab. Laps avastab tunnete maailma – tema tunneb ja kogeb reaalselt iseennast. Laps tunneb erinevaid tundeid ja vahel on need olemist häirivad. Oma, kuid veel võõrast tunnet tundes, on lapse sees segadus ja ta väljendab iseennast nii nagu oskab. Laps proovib ise ennast iseendale ära tõlkida ja leida üles need sõnad, millele saab anda tähenduse ja, mis väljendaksid tema erinevat olemist.

Lapsel on olemas peeglid – temal on vanemad. Nendes peeglites näeb laps iseennast. Laps võtab vanema tunde väljendust, kui iseenda tunnet – tema tunne saab tähenduse läbi oma vanemate. Kui on aeg, kus väga väikene laps tunneb ennast kuidagi, kuid ei oska ise veel oma tundele nime ega tähendust anda, siis nähes vanema reaktsiooni, kui iseennast, võtab laps vanema tundepildi enda omaks.

Laps ja vanem vastamisi olles, on kokku üks Mina, kellel on üks nägu. Lapsele meeldib head ja toetavat iseennast vaadata, kuid vahel ei meeldi talle see, mida vastu näidatakse. Ometi laps usub, et see seal väljas on tõde – tema ise. Kuid, siis laps tajub, et väline pilt ja enese tunne ei ole alati samad – on ebakõla. Midagi on kusagil valesti. Nähes ennast läbi oma vanemate, kuid vaadates otsa sellele, mille kogemine ei ole õige, usub laps, et tema endaga on midagi valesti, sest see seal väljas on see Mina, keda tema tunneb ja oskab näha. Alguses on peeglisse vaadates ja vanemate tundeid eneses tundes, teadmine – tunnen ennast valesti. Oma vanemate peeglitesse vaadatud ajas muutub see mustriks - „Mina on vale!” - ja sellest kasvab lapse sisse uskumus – „Mina olen vale!”

Laps võtab omaks oma vanemate hinnangud – sõnad, pilgud, hääletoonid, füüsilised väljendused - need on peeglid, mis näitavad lapsele seda, mida ta ise ei oska näha. Laps ei taha alati vaadata seda, mida ta näeb – erinevat iseennast vanemate peeglis – kuid ta kogeb, et tema ise võib enda olemist vahetada, kuid tema ei saa välist pilti iseendast ise ära muuta. See Mina seal väljas ei allu tema tahtmisele ega vajadustele.

Suurte inimeste mälestustes sees on aeg, mil keegi teine „kinkis” oma ärganud tunde ära ja inimene ise võttis selle lahkelt endale, sest oli tundnud iseennast süüdlasena. Inimene kannab enesega kaasas uskumust, et just tema põhjustas sellise pildi ja hääle ja füüsilise puudutuse. See on lapse maksmata võlg, sest mitte kuidagi ei suuda ega saa inimene olla õigena, kui ollakse enese sees ja kaitseks otsustatud olla vale.

Inimese vajadus, ise ennast kaitsta, tuleb uskumusest, et ollakse vale st tuntakse ennast valesti st tuntakse tunnet, millele ei osata anda nime ega tähendust. Olen vale – on inimese otsus, kui vundament, millele on laotud inimese enese nägemise, tundmise ja hinnangute otsuste summa. Ükskõik, kuidas inimene ka ei õpi iseennast kontrollima või erinevaid tehnikaid kasutama, senikaua, kuni temas elab uskumus - "Mina olen vale!" – on ta enese otsuse järgi vale. Valena olev inimene tunneb oma tundeid kui valesti olemist, kuid ta ei suuda leida lahendust, et osata olla õigena. Inimene ei leia lahendust, sest tegelikult ei tea ta oma tunde nime.

Ära oli aeg, mil laps nägi iseennast ja vanemaid ühena. Kasvades näeb ja teeb ta selget füüsilist vahet iseenda ja nende vahel, kuid last jääb saatma süütunne, sest tema usub end olevat oma vanemate tunnete autor. Lapsel on kaasas uskumus – „Mina olen vale!” Suureks kasvanud lapsed olid kord liiga väikesed, et mäletada hiljem kõiki mälestusi, mida nad mäletavad. Seega ei saa nad aru, miks ja kuidas selline uskumus neid saadab. Kuidas leida üles ja mõista seda, mida ise ei mäleta?

Suureks kasvanuna on inimesel kaasas oma tunde tõlgendus, mis on mälestusse salvestunud pilt vanemate tundeminade peeglist. Laps tundis iseendas, kuid nägi ennast valena – see ei olnud tema ja sealt tuli tõdemus – „Mina on vale!” Inimene ei saa enda sisse tagasi minna enne, kui on leidnud iseenda seest võtme – teinud vahet iseenda ja oma vanemate tunnetel. Inimese minapilt on olnud moonutatud, sest Mina ongi olnud vale – pilt ja tunne ei läinud omavahel kokku. Tuleb sulgeda silmad ja iseennast kuulates avada oma tunne. Inimene leiab lahenduse, kui ta võtab vastu oma mälestusse salvestunud tunde ning õpib seda tundma ja annab ise sellele nime ja oma tähenduse.

Ei olda õiged ega valed, vaid on olemas erinevad vaatenurgad. Tundeid tundev inimene ei ole vale ega ole temaga, midagi valesti. Tunded on inimese elu osa ja on inimese enese võimalus öelda iseendale -„Mina ei lase oma tunnetel takistada iseennast olemast see, milline mina ise valin olla!”

Marianne

03.05.2021.a

Suured ja väikesed valed lõhuvad inimeste Maailmu

 

Küsid ja öeldakse vastu, kuid see on kuidagi ebaõige, nendes sõnades on ebakõla sees ja hämarust peidus. Küsid üle, et arusaada, kindel pind taastada. Saad uue vastuse, järgmisegi, kuid ka need pole need. On jänesehaagid ja väidete segadusse ära eksitamine. Ei taheta välja öelda ega tunnistada – sõnad on, kuid need ei ole omad – enese sõnad jäävad enda sisse varju.

Ausa näoga ja säravail silmil käib valetamine. Kui osavate müügimeeste kõne, mis värvib valge mustaks ja pöörab jõed teist pidi voolama, on sõnad, mis Maailmas ära trükitakse ja välja öeldakse. Alustaks algusest ja lõpetakse ise enesele ja teistele valetamisega – enese valedes valena elamisega.

Kuidas oleks, kui sõnad ja teod oleksi ühesed ja selged? Miks valib inimene rääkida, et ta teeks nii, kui saaks või kui oleks võimalik või peaks, kuid jätab proovimata selle, kuidas oleks päriselt võimalik? Miks ei saa ega või, kui kõik võimalused on ju olemas – järelikult ei ole valitud olla ega teha – inimene valetab sõnade kuulajale ja iseendale.

Valedes elamine – Ma ei taha olla paks, kuid süüakse edasi nii nagu tahetakse. Ma ei talu, salli seda inimest, kuid siis tehakse naeratav nägu ja ollakse kui sula mesi. Ma tulen varsti tagasi, sest tahan Sinuga koos olla, kuid siis jäädakse ära viimase võimaluseni. Mina armastan Sind, kuid siis tehakse see kallis ja hinnaline oma järgnevate sõnade või tegudega väärtusetuks või vaenlaseks, keda lõhkuda.

Kuulates ja nähes sõnu, mis voolavad vahuna, olen tahtnud inimesi peatada ja näidata – „Sina valetad oma sõnades – sõnad ei kanna, sest räägid ühte, kuid teed teist, näitled ühe näoga, kuid elad teisena.”

Olen valinud olla peegel, mis valet nähes ja kuuldes, peegeldab ebakõla tagasi. Kunagi, kusagil enese ajas, keegi valetas nii, et minu sisse jäid jäljed. Seal ma ei saanud öelda ega vist mõistnud – ma ei tahtnud uskuda ja seega ei kasutanud selgitavat sõna – vale – valetamine.

Need sõnad, mida inimene ütleb teisele inimesele, jätavad jälje – mällu või paberile. Neid saab tagantjärgi ja teises kohas ning ajas mäletada ja vaadata. Vahel nad ajas ei pea ja kui seal oleks vaja pidet ja kindlust, siis kukutakse kildudena katki. Nähes sõnade auklikkust, kuid tahtes edasi uskuda, võetakse mäng vastu ja valetatakse iseendale. Kui valiks välja öelda, et teine valetab, siis too sõdiks vastu, sest ei taha üles tunnistada.

Olen elanud valede keskel, sest olen kogenud, et kui olen võtnud sõnu igavese tõena – uskunud, siis olen petta saanud – minule oli valetatud – sõnad ei pea. Varem ma ei mõelnud selle peale, millist rolli on mänginud valed minu elus, kuid viimasel ajal vaatasid peeglites vastu valed. Seisin neile vastu, püüdsin neid õigeks pöörata. Valed ei kadunud, neid tuli juurde ja ühel hetkel ma mõistsin – sõna Vale seest läheb tee edasi.

Inimeste olemise pealispind, mis jaguneb justkui kaheks ja tundub olevat selge, on tõde ja vale, must ja valge – see ei ole keeruline. See on pealtnäha nii, kuid inimeste sees on mustrid, mille käivitavad valed – tõdemused, hirmud, uskumused, eelarvamused ja avalikustatud hetked.

Kui kusagil ajas oli vale, mis puudutas, siis sellest jäi jälg. Kui valesid oli palju, siis jäävad jäljed ning neist saavad uskumused ja enese otsustest sünnivad mustrid. Inimestena ei saa me sellest arugi, et oma elus ja päevas ringikõndides teeme otsuseid – valime poole ja määrame sildi. Kuuleme sõnu ja näeme tegusid ning enese loo põhjal kõlab alateadvuses otsus – see on vale, see on õige.

Sellest tulenevalt reageerime, kuid ei saa sageli ise arugi miks. Kui öeldakse sõnu, mida tahame uskuda, kuid mille oleme otsustanud valeks nimetada, siis valetame iseendale, et uskuda selleks, et hoida enesele lootus alles – seekord ei ole nii. Seekord sõnad peavad ja teod on kindlad. Valed jäävad valedeks, iseennast pettes valetame iseendale ja pettume.

Mitte keegi ei seisa paigal ega igavesti oma väljaöeldu taga. Aja möödudes muutub inimene ja ta lähtub oma sõnades ning tegudes enese minevikust ja olevikust ning vajaminevast tulevikust. Ta ütleb ja valib teha vastavalt iseenda valikule. Vastus olevale on reageerimine või harjumus - hetke tõde. Tõe hetk – kui inimene ise usub, siis on see sel hetkel tema tõde. Kui inimene usub teadvat, tahab uskuda, usub tundvat, siis see kõik on selles hetkes tõde.

Kui nähakse pealt meile oluliste inimeste valesid st kuuleme sõnu ja näeme tegusid, siis see võib teha haiget ja enesekaitseks ühendame end lahti. See õpetab umbusklikuks, ennast kaitsvaks – tuleb teha otsus, kas ja millist tõde uskuda ning sellest tulenevalt valida pool ja otsustada enese reageerimine.

Olles alles kohtunud, usuvad inimesed st tahavad uskuda, et ollakse teineteisega ausad ja kõik nähtav ongi nii nagu on. Seal ei ole varje ega tagamõtteid, ärapeidetut ega teiseks pööratut. Kuid siis tulevad pettumused – enam kogetakse valet, kui tõtt, sest vahel ka vaikus või tegemata jätmine on valetamine.

Iga valega vastamisi seismine on segadus ja tõke, sest ei ole nii nagu on. Kuid, kuidas on see, mis on, seda ei tea, sest ei ole õiget infot, millele toetuda, et õigesti reageerida ja tunda. Kui usutakse ja ollakse, siis pettutakse, sest olles uskunud valet, ollakse olnud ka ise vale – elanud valena vales. Kui oleks teadnud, siis ei oleks valinud ja siis ei oleks teinud ning nüüd ei oleks. Ollakse iseenda ja Maailma valede ohvrid.

Sõnad - „Mina armastan, oled kallis, mina hoian Sind, tahan Sinuga olla/ jääda/ elada, oled ainus jne” muutuvad valedeks, kui kogetakse elude argipäevi, kus on kõike – elavaid hetki, kohapeal sündinuid otsuseid, sõnu, tegusid ja kõik need ei kinnita üldsegi kord välja öeldud sõnu. Olevikus on näha ja tunda, et need sõnad saavad, tegudes ja juurde lisatud sõnades, vastupidise tähenduse. Inimese murduvad katki, sest ei ole tugevust või usku, millest hoida kinni, ei jää alles seda, mis peaks. Vahel on nii, et ei jää enam mitte midagi alles - vale lõhkus inimeste Maailma.

Milliseid sõnu ja millisel hetkel tehtud tegusid uskuda ja pidada õigeks, mida määrata valeks? Inimestena tahame uskuda igavese tõe olemas olemist. Teades, et öeldu või tehtu on nö õige sildi all vale, ei saada olla vaba, vaid tuleb valmis olla iseennast kaitsma, lahingut pidama. Selleks, et selline olukord lõpetada, tuleb vale paljastada – näidata oma ja teise valed valguse paistel välja, et Maailm saaks taas üheks.

Inimene tahab uskuda, sest ta tahab magada. Lasta oleval olla nii nagu on, sest siis ei pea ega tule, midagi teha. Seega valetab inimene iseendale seda, mida tema tahab näha ja kuulda, sest siis on justkui nii nagu peaks olema. Inimesed arvavad valetades, et teised on pimedad ja kurdid või unustavad sõnad ära, kuid tegelikult me kuuleme ja näeme sõnade taha ning inimeste sisse. Seega otsime lahendusi ja võimalusi, kuidas ärgata üles ning lõpetada oma valedes elamine. Inimene valib tegutseda nii nagu oskab ja kasutab valitud tõde relvana, et lõhkuda ära valede Maailm ja saada enesele vaba olemine.

Vale on oma energia, oleva olematuks muutmise jaoks kasutamine – oleva teise valgusesse asetamine.

Marianne

30.04.2021.a