Ühine energia ja väli X - Tema, kelle puhul puutumatus enam ei kehti

 

Inimene viibib infoga täidetud ruumis – siis, kui vaikivad sõnad ja vaibub aktiivne füüsiline väljendus, kuid füüsilised kehad on endiselt samas ja suhtlemas, siis ei kao informatsioon ära – lihtsalt selle edastuse sagedus ja viis muutub – see on varjatum, salajasem, kuid seda ausam – see on tajutav sellel tasemel, millel ei saa valetada.

Laps sünnib ja kasvab infoga täidetud ruumi(s) – oluline, sellest, on see, mis on tema endaga seotud – tema olemas olemine ja tema tähendus – millised tunded, teda ümbritsevas, temaga seonduvalt kaasnevad - see kirjeldab lapsele, kuidas temasse suhtutakse, mida tema tähendab. Tunded on selle informatsiooni väljendus, mida inimesed varjavad/ tõlgendada ei oska/ ei taha ja seega nähtamatuks peavad.

On olemas lapsi, kelle puhul ei rõõmusta keegi – laps ei too kaasa, midagi head – tema tulek on muutus, mida vastustatakse – tema tulekuga kaasneb informatsioon, mis ei ole vanale energiale söödav – suguvõsade vaimne tase ei ole seal maal, et mõista – ka sel moel saab, ka sel moel on võimalik - ka selline laps on võimalik – see ja nii on normaalne – see ja nii on Meile õige, sest just nii sai üks, Meie seast, olema - sest sellisena on üks, Meie seast, olemas.

Vana meele laadiga suguvõsa jaoks on lapse tuleku viis, ja sellega kaasnev, olulisem, kui see mille jaoks see vajalik oli. Valel moel sündinud lapse puhul/valel kujul-vale naha värviga oleva lapse puhul/ vale tervisega lapse puhul - kõlab nende otsus – parem on see, kui seda last ei ole, kui see, et ta on olemas - siis ei ole nähtav see, kuidas ta sündis, millisena tema olemas on.

Laps, keda ei taheta ja kellele ei ole olevate süsteemis kohta – ei ole seda, kes teda vastu võtaks – see laps kohtab haigutavat tühjust – ei ole kedagi, kes oleks teda toetamas, juhatamas – ei ole inimest, kes tähistaks uue inimese olema saamist - on ainult laps ise ja suur Maailm – laps peab ise ja üksinda valima ja looma enese tee. Peab ise leidma selle koha, kus temal on olemas eluks vajalik – ühendus tema möödunuga – temale kuuluvaga – enese kauge algusega.

Väikene laps ei saa ega taha ära minna – tema on seal, kuhu tema sündis. Seega saab tema osaks kõik see, mis ja kuidas on, tema puhul, selles keskkonnas olemas, kasutusel, võimalik – laps elab ja on teda ümbritsevatega koos - ühiselt loodud, ühiselt alles hoitud, ühisel energia väljal.

Tema puhul tähendab see seda, et teisega, kellega laps on sama, ei ole sama moel, teisega on erinev – vahe on näha, eraldus on näha ja tunda. Last kohtleva inimese sees on info, läbi mille, tema last näeb ja teab. Mitte, et laps oleks ja teeks, vaid seda kindlat last nähakse/ vahendatakse/ kirjeldatakse/ koheldakse, teatud tunde alusel – vastikus, põlgus, häbi, viha, ükskõiksus.

Vaatava inimese tundeinfo on tema enda ja tema endaga seonduva kohta käiv. Siis, kui too inimene vaatab last, siis ei näe ta last – see seal ei ole see laps, vaid vana energiat vastustav ja muutev miski – see on miski, mis näitab informatsiooni, mida ei olda võimelised ära sööma – vahel ei suudeta selle olemas olemistki taluda – seega ei taluta ka seda last.

Selles ajas, kus inimesed valivad, kellega koos oma teel kõndida – tuleb eriti teravalt esile info kogumise, vastu võtmise, töötlemise, edastamise erinevused – suguvõsade pärand ja inimesena kasvamise maa.

Siis oleks mõistlik teha analüüs ja arvestada kokku kogutud informatsiooni töötlemise tulemusega, kuid inimene ei tee oma elu lihtsamaks – ta mõtleb kuu ja tähed välja ja otsustab tahtele, hirmudele, hormoonidele, mingile/ kellegi survele järele anda ja ühise teega algust teha – ühise energia välja loomisega algust teha.

Kahe inimese poolt loodud väli ei ripu kusagil eraldi – see on ühe suure energia välja sisse kirjutatud fail – ümbritsev väli on selles tuntav ja nähtav – inimesed ise valivad, mille nad, ennast ümbritsevast, kasutusele võtavad ja nähtavaks teevad – selle informatsiooniga täidavad nad enese poolt loodud ja hoitava ruumi.

Eluterve ja turvaline on see infoga täidetud ruum, milles ei ole peidetut ja avalikku, vaid on üks, tõene ja aus informatsioon. Ebaterve ja turvatundeta on see infoga täidetud ruum, milles on olemas peidetud osa ja on olemas tuunitud avalikkus – välises olev ei pruugi ja sageli ei olegi aus ega tõene, vaid moonutatud ja kitsendatud.

Vägivalda kasutav on see keskkond, milles - info edastus/ info tähendus/ info tõele vastavus/ info kasutamise võimalus/ info kätte saadavus - ei püsi ühesena. Sellises keskkonnas on olemas teemad – turvalised ja tuttavad, millest rääkides ja mille kohta sõnumeid vahetades, inimesed teostavad info edastuse ja vastu võtmise takistusteta ja, mille kohta käiv ruum täidetakse laiendatud teadmiste hulgaga ning samas kinnitavad nad oma sõnad tegudega üle - seega on, seal ja selles, selge, et mis ja kuidas on olemas, miks ja kuidas tehakse.

Kuid siis, selle laia ruumi järel, tuleb koht, kus info on suletud/ piiratud/ tingimustega. Selles ruumis puudub samasugune vabadus, voolavus, avarus, ruumi täitmise võimalus. Võib oodata ja saab küsida, kuid infot ei anta juurde - vaikitakse või siis, kui seda tehakse, siis agressiivselt ja vastu tahtsi või siis, kui seda jagatakse, siis saab selguda, et see oli vale – teod ei kinnita üle või ka teod petavad – see tuleb välja kohtades, kus tegelikkus pressib sisse ja inimene tajub energeetilisel tasandil.

Lisaks sellele, vaba suhtluse ja avatud informatsiooniga täidetud laia ruumi järel, tulevad kohad, kus nähtavaks tehtud info ei ole kasutuseks kõlblik – omal moel antakse informatsiooni küllaga, kuid tehakse seda ühe poolselt/ ühinenute kambaga, kuid see info on kindla suuna ja sisuga – see vähendab, survestab, moonutab, takistab – see ei aita luua enamat – selle sees peab enesele olulise eest võitlema/ maksma, selle eest tuleb ise ennast kaitsta.

On vägivaldsele keskkonnale iseloomulik, et laiad ja kitsad ja moonutavad ruumid vahelduvad, sageli ette hoiatamata, kuid, pikemat aega selles viibides, juba ka ette arvatult. On loomulik, et sellises, vahelduvate piiride ja vahelduvat kohtlemist pakkuvas, keskkonnas olija tahab ja vajab vaba, voolava, laia, avatud infoga ruumi, sest selles saab ta olla turvaliselt - erinevate tajudega tunnetetav ja aktiivselt väljendatu ja hetkes rääkimata jääv püsib samana.

Kitsa ja moonutatud infoga täidetud ruum ei jää tühjaks, kuigi seda ei täideta samal moel nagu laiemalt avardatud ruumi – seda rohkem räägib seal tajutav ja see selle sisu on sageli õudsam, kui pealispinnal välja räägitav ja näidatav. Ühine energia väli vahendab, väljal viibijatele, sealses oleva – seda ei pea kuulma ega nägema – see on lihtsalt teadmine – et, mis ja kuidas on olemas.

Huvitaval kombel on inimesed pimedad – nad on ise ennast pimedaks teinud – nad arvavad/ usuvad/ loodavad/ tahavad, et nende tegelikkus jääb varju - seega nad eitavad seda, nad keelduvad/ keelavad sellest rääkimise. Justkui see kaotaks ära ja muudaks olematuks selle, mis on nähtavalt ja tajutavalt olemas.

Tajudega kogutud informatsioon on persona non grata – siis, kui ei ole veel välja öeldud, siis ei ole mõeldud – siis, kui ei ole veel tehtud, siis ei ole olemas – siis, kui ei ole täpselt ja selgelt sõnastatud, siis on see varjatud - siis, kui on tehtud, siis ei olnud see sel moel mõeldud - siis, kui oligi kõik õige, siis oli see vajalik/ õigusega/ põhjusega. Seega ei ole õigust ega põhjust rääkida sellest, mida ei ole, avalikult, avalikuks tehtud või ei olnud seda sellisena või oli olema saanud moel.

Kitsama ja moonutatud info ruumis teada saadu edastamine – sellele tähelepanu juhtimine - tähendab pasiivselt/ avatult teostatud vägivalla esile kutsumist – reageeritakse sõnumi toojale nii nagu tema oleks vale olnud ja valesti teinud.

Inimene, kes on keeldunud varjatut välja ütlemast, selle olemas olemise üles tunnistamisest – on ju vaikinud, on ju muutnud ja on katnud ega ole avanud ennast – seega on alatu tema kohta rääkida seda, mis teda halvast küljest näitab – tema ei ole ju seda avalikuks teinud.

Vaimse piiratusega inimene paneb rõhu sõnumi tooja isikule, tema poolt öeldule ja tehtule – kui inimese kohta räägitakse seda, mida tema on varjanud/ vältinud/ teisiti nimetanud – siis on see tema süüdistamine, selles, mida ja kuidas tema ei ole teinud – siis on see tema mustamine, selle eest, kuidas tema ei ole olnud.

Mis siis, et selle sama inimese tegusid/ valikuid/ väljendusi saatis ja suunas just nimelt seesama informatsioon, mida varjati, muudeti, teiseks nimetati – just seesama informatsioon tõi kaasa vägivalla kasutamise ja vähendamise teostamise – ajal, mil ühine tähendas kitsa ja moonutatud informatsiooniga välja.

Vägivaldses keskkonnas kasutusel oleval infol põhinevate konfliktide taga on, kellegi eluline vajadus ja, kellelegi oluline põhjus, tuua välja see, millest vaikitakse ja mida moonutatakse – oluline on juhtida tähelepanu sellele, mida infoga täidetud ruumi kitsendav ja moonutav inimene teeb ja mida see, kellelegi teisele/ ühisele, kaasa toob.

Konflikt tähendab, et teema avajat ei tervitata rahus – agressiivne tähelepanu pööratakse vastu selle poolt, kes keeldub, ühises aset leidvas, enese osale otsa vaatamast/ arutamast seda, miks ja mida tema moonutab ning miks ja millest tema vaikib.

Vaikija ja moonutaja jätab varju selle, mis on tema tegelik eesmärk – enese mäng, enese reeglite alusel. Põhjuseks see, et inimene ei mõista ühise välja olemas olemist – tema on teinud sellest enese oma, pannud piirid ja seadnud paika reeglid, kuidas ja mil moel temaga ollakse/ temale võimalik on/ temale võimaldatakse.

See tähendab, et tema saab vastu enam, kui annab – see tähendab, et ta kasutab seda, millest saab osa, enese huvides – ta varjab oma tegelikkust, sest kui see tuleks avalikult nähtavale, siis teda ei valitaks, temaga koos ei oldaks, temaga käitutaks teist moodi – tema ei saaks teise energiale ligi.

Tema ei taha olla teisega koos, kui inimesega – ta kasutab teist, kui vahendit – teine on tema mugavuse tagaja. Teine on, kui Vanem, kes annab lapsele selle, mis too tahab, kes hoiab lapsest eemal teemad ja asjad, millega too ei taha tegeleda – need on lapsele liiga rasked/ liiga mõistetamatud/ need ei ole eakohased – lapsel lastakse olla laps, kes ei võta vastutust enese poolt tehtud sammude eest – varjus püsiv jätab eesmärgi varju, kuid tegelikkuses teevad selle nähtavaks teod, valikud, väljendused, jalajäljed – need ei jäta kahtlust ega hoia saladuses.

Kahe inimese vaheline ühendus on turvaline siis, kui ühine/ ühiselt hoitav info ruum on kogu aeg avar, voolav, aus, ühtne – siis ei ole läheduse/ üksinduse vaheldumist – külmuse ja kuuma sisse-välja lülitumist.

Vastasel juhul on pidev ärevuse seisund ja pinge maanduse vajadus – iga kitsas ja moonutatud ruum lõhub ühes olemise, sest see toob välja varjus püsiva, teiseks tehtu. Informatsioonid on ühildamatud – inimene hoiab ja armastab – inimene vihkab, kadestab, põlgab.

Kuidas saab informatsioon olla nii erinev ja vastandlik – milles seisneb tõde. Tõde on see, mis püsib varjus ja on avalikkuses moonutatuna – see paistab välja, see paiskub välja – see kõrvetab, lööb, hülgab – seda ei saa eirata – see annab täpselt teada, kuidas üks inimese teise suhtub, mida temast mõtleb, kelleks teda peab, kellena teda kasutab.

Vägivaldse keskkonna fenomen on see, et inimene ise õpib eirama tegelikkust ja kasutama temale kasutada antut, mis peaks kummutama temale osaks saanu ja selle ära seletama – tema ise on endale osaks saava põhjustaja – tema on olnud vale, valel moel, valet rääkinud, ülekohut teinud, teist käituma/ väljenduma sundinud – tema ise vastutab temale endale osaks saava eest.

Tüüpiline manipulatsiooniga teostatud tulemus on Laps, kellel on liited – Hea, Päästja, Tubli, Nähtamatu, Kuulekas, jne. Kuid ka - Tänamatu, Häbi, Värdjas, Vale, Üleliigne jne. Iga nimetus on nimeline energia, millisena laps on õppinud ennast looma – seda selleks, et temaga ühisel väljal olev saaks endale enese rolliMina tõestuse ja enesele väljenduse võimaluse – laps on tõestaja, prügikast, tähelepanu andja, energia võimaldaja.

Inimese nõrkus on see, et ta ei suuda lõpuni enese tundlikkust ära kaotada – see fakt toob kaasa alateadvusesse koguneva informatsiooni hulga suurenemise, mis mõjutab inimest, alateadlikult reageerima ja väljenduma, kuid ka enese hävituse mõtteid ja tegusid katsetama/ ellu viima.

Inimesel on väga raske enese sisse kogunenu jälile saada ja enesega toimuvat mõista – seega jääb ta vägivaldsesse keskkonda/ suhtesse kinni – ta annab ise endale info, tema ise loob olema info, mis näitab talle, et temal on olemas see, mida ja kuidas temal ei ole – mis näitab, et temaga seonduvas ei ole olemas seda, mis selles on.

See on harjumus – väga pikka aega kasutusel olnud harjumus. Inimene on enese käitumise mustrist sõltuvuses - tal ei ole harjumust enese mõtete suunda teisale keerata – tal ei ole harjumust, et ise, ühtsena seista – ise enda infoga täidetud ruumi ja enese energiat ühtsena hoida.

Mitte teine ega teised teod ja valikud, vaid inimene ise on see, kes on elanud ja toimetanud kahes erinevas info väljas – tunnistanud ühte ja vältinud teist, loonud ühte ja kustutanud teist, kasutanud ühte ja ülekirjutanud teist.

On selge, et selle tegevus algus oli enese kaitse ja püüd ära seletada enesele osaks saavat, kuid ka vägivald ja manipulatsioon – ühises ruumis kasutuses olnud informatsiooni kasutama sundimine. 

Last ümbritsev ja temaga seotud olija ei näidanud ega tunnistanud varju jäetava ja teiseks muudetava informatsiooni olemas olemist ja tõesust – laps, üksinda, ei suutnud ega osanud elada enese tõe järgi, kui seda tõde ei näinud mitte keegi olemas olevat ja laps sai karistada, kui ta oma "välja mõeldistest ja fantaasiatest" rääkis - laps oli puudega, aju loputuse osaliseks saanu - temal oli, midagi viga - laps ise ei oleks sel moel rääkinud ega osutanud - laps, rääkides sellest, mida ja kuidas tema nägi ja teadis, ei olnud laps - ta oli keegi teine.

On teadliku inimese, enese kasvatusest lähtuv, tee ja töö - kohtudes kitsendatud ja moonutatud info ruumiga - mitte hakata eneses põhjust otsima, mitte hakata juurde kirjutama, teisele vastav olema, olemas olevat ja osaks saavat teisiti nimetama, vähendama, teist õigustama.

Oluline on olla teadlik - Mina ei ole teisega üks ega sama - Mina olen teisest eraldi - teise sõnad, teod, väljendused, informatsioon ei tähenda Mind - need kuuluvad teise inimese juurde. 

Teise inimese informatsioon saab olla, Minu omast, erinev ja see on okey - see saab häirida ja segada, kuid see saab olemas olla - see on x suurus, milles sisalduvaga Mina arvestan - Mina arvestan sellega, mis jääb varjudesse, mida moonutatakse - Mina arvestan teise tegeliku eesmärgi ja tegelike sammudega.

Oluline on sulgeda oma silmad, kõrvad ja vaikida ning tajuda - olla ühendatud ühise info väljaga ja panna enese jalgade alla kindel põhi ning tugevdada enese Mina - Mina, selles keskkonnas - Mina, selle teisega koos - Minu eesmärk - Minu vajadus - Minu väli - Minu piirid - Minu reeglid.

Enese kasv tähendab, et enese välja korrastamine ja tegeliku tõe alusel otsuste tegemine, ei tähenda teisele liiga tegemist ega teisega mitte arvestamist - enese sammud on enesele olulised, et seista iseenda ja ühise välja tões.

On teise asi selle informatsiooniga kohtuda ja sellega toime tulla - teatavaks tehtu ei riku teise isiklikke piire ega vii ühist tasakaalust välja - see saab häiriv olla ja ongi seda siis, kui teine on ise ületanud enese piire ja viinud ühise tasakaalust välja ega taha oma sammude tagajärgede eest vastutust võtta. 

Suur inimene ei ole enam laps - teda ei pea säästma, teda ei päästma, kuid teda ei pea ka kasvatama - tema ette saab piirid panna, temale saab tema tegelikest tegudest tõtt rääkida, temale saab osutada tema tegelike sammude tagajärgede vastutuse - on tema enda tee ja töö, mida tema ise selle informatsiooniga peale hakkab. Sellest saab tema vastus, millega Mina arvestan, enese samme seades.

Marianne

25.06.2026.a

Ühine energia ja väli IX - Nõela teraviku suund

 

Inimene on imeline masinavärk – tema ise annab enesele juhiseid, mida ja kuidas teha, mida ja kuidas tunda ning siis ta täidab enese poolt ette antut/ ette näidatut. 

Enese teadlikkus on see, mis inimest juhib – see, kui palju tema ise endast teadlik on – miks tema ise teeb seda, mida tema ise suunab ennast tegema.

Informatsioon on inimese sammude ja valikute taga ja tõukeks – kelle info, millises vanuses, millises kohas, mille jaoks. On loogiline, et inimene kogub ise informatsiooni ja võtab seda, kelleltki teiselt, vastu – sellest kõigest saab ühine infobaas, mida inimene kasutab, vastavalt olukorrale ja sisse lülitustele.

On üsna sage, et erinevad informatsioonid ajavad inimese segadusse – tema tahaks ühte, kuid ta tunneb kohustust teha teisiti – tema vajab teatud kindlal moel lahendust, kuid ta jätab selle kõrvale, kui enesele keelatu – inimene väldib enesele tähtsat, sest ta teab, et see ei ole tema jaoks.

Inimene ise tühistab enda, inimene ise keelab endale vajamineva – enesele selja keeramise põhjuseks on kellegi teise/ mingi muu informatsioon, mille järgimine on tähtsamaks tehtud, kui ise enese kuulamine ja enesega arvestamine, mis justkui peaks olema esimesel kohal.

Inimest, kui kompassi, segadusse ajav ülesanne – Mina olen – seega Mina pean. Mina pean leidma ja looma enese sees tunded, mis jätavad kõrvale enese osaks saava negatiivsuse ja vägivalla. Mina pean tundma, kellegi teise vastu tundeid ja neid välja näitama, ilma, et Mina arvestaksin kogu informatsiooniga – kuna Mina olen – siis Mina pean.

Inimese last õpetakse, käituma, rollidele toetudes – Sina oled/ teine on – Sina tunned tema vastu/ tema tunneb Sinu vastu – Sina käitud nii/ tema käitub Sinuga nii. Selle informatsiooni sees on - käsk, sundus, lubadus, tõotus, ootus – Mina olen, teine on = Mina pean. Mina olen, teine on = teine peab. Mina olen, teine on = Minule saab olema see, mida teine, rollina, tunneb Minu vastu.

Seda isegi siis, kui ei ole ega saa kogeda – inimene ikka ootab – tema kannatab ja tema ootab. Mingi huvitava ime näol ka näeb, et temal on olemas see, mida ja kuidas temal ei ole. See toob kaasa rahulolematuse, kätte saada tahtmise, süüdlase otsimise, abi vajaduse – need on kindluse ja turvatunde vajadusest kantud soovid, mida hoiab alles inimese kasutuses oleva tõese info vastustamine.

Järjepideva õpetuse tulemus väljendub inimese sees oleva alateadliku surve näol - Mina olen – Mina pean – see tähendab, et inimese sees on ülesanne – temal tuleb olla Mina = olla vastav oma rolli nimele ja sellega seonduv. Seda isegi siis, kui teine ei vasta oma rolli nimele – ei ole armastust, ei ole hoolimist – on vägivald, manipulatsioon, hülgamine, vaikus, jne.

See tähendab, et inimene lülitub, automaatselt käituma, endale antud juhiste järgi. See tähendab, et inimene ei peatu, ei kogu informatsiooni, ei vaata tervikut, ei analüüsi osaks saavat – tema teab, kuidas tema peab olema ja väljenduma – millisele teisele peab tema vastama, seda isegi siis, kui teine, ise, tolle teise kanda olevalt rollilt oodatud kujul käitumas/ valimas/ väljendumas ei ole.

Inimese sisemine kompass tähendab muutuvat keskust – inimest juhib tema mingi Mina teadlikkuse tase. Selle Mina kasvufaas, arengu lugu, väärtushinnangud, põhi mõtted, eesmärgid, vajadused. Inimese poolt valitus on näha, milles seisneb selle Mina põhi, milliseid lahendusi tema kasutab, milliseid väljendusi valib, millisel moel oskab/ tahab/ valib tasakaalu hoida.

Inimest tähistavad erinevad Minad ja need kõik ei tähenda oleva aja suurust ja teadlikkust. On sage, et, mingites olukordades, inimene vahetub ümber – ta hakkab teisel moel rääkima, teisi otsuseid tegema, teistsugusena käituma, midagi muud muutub temale olulisemaks, kui hetk tagasi olnu - see tähendab, et inimese juhtimiskeskuses on koha sisse võtnud tema teine Mina – eelnev jäi tahaplaanile.

Inimene, suureks kasvanuna, vahetudes välja – vahetades seda Mina, kes otsuseid teeb – on vaimselt häiritud – ta elab ja toimetab, endiselt, tema oleva aja elus, kuid tema oskused ja lahendused ja väljendused on mingi x vanuses lapse omad – see tähendab, et puudu jääb sisemisest rahust, informatsiooni töötluse võimest, eneseteadlikkusest – inimene ei ole oleva aja enese jaoks parim – ta püüab olla parim, selle lapsena, selle lapse jaoks, kes ta oli.

On sage, et inimesed on iseenda poolt kaevatud lõksus. Inimene võtab - teda ümbritseva keskkonna survel ja enese vajadusest lähtuvalt – teda ümbritsevas olevate inimeste kasutuses ja keskkonnas käibel oleva infobaasi kasutusele, ilma, et tema ise oleks selle sisu paika pannud.

See tähendab, et inimene ei ole kogu enese kasutuses olevat informatsiooni ise järele proovinud ega selle tõepärasuses ise veendunud – ta on info üle võtnud ilma filtriteta. Tema teekond, inimesena, annab talle võimalused - tema kasutusse antud/ temale peale sunnitud/ tema enda poolt mõistetu ülekontrollimiseks.

Senikaua, kuni inimene kasutab ega vaidlusta või kasutab, kuigi kahtleb teada olevas/ kuigi juba teab teisiti – senikaua jätkab ta vana infobaasi kasutamist – mis tagab selle, et tema kordab vanu mustreid ja kasutab vanu uskumusi – tema kannab möödunut edasi – tema teeb selle elavaks ja võimalikuks.

See tähendab, et inimene ei lähtu elutervest mõistmisest, vaid tema ise sunnib ennast jääma/ olema sinna ja taluma seda, kus ja kuidas ei ole temal hea olla. See tähendab, et tema ise sunnib ennast looma – vajalike tunnete tundmiseks – infot. See tähendab, et tema ise sunnib ennast kaotama ära seda informatsiooni, mis teda, õigel moel tundmast, takistab.

See tähendab, et kestavad inimsuhted, mis on täis vägivalda ja vähendamist. Inimene ise sunnib ennast edasi olema, teist armastama, teises leidma seda, mis on hea ja ilus, et see tunnistaks tolle teise enesele õigeks ja omaks.

Kuid see miski, mis leidub, ei korva ega muuda ära seda, mis ja mida on veel. Kogedes ise ja nähes pealt, mis ja kuidas saab enesele/ kellelegi teisele osaks, on see selge teadmine – käitumine kordub, see saab ka Minu osaks – teine kasutab, sest teine on võimeline. Mina ei tee imet, Minu olemas olemine ei tee imet – Mina ei muuda teist ära ega võlu teda teiseks.

Täis kasvanud inimene mõistab enese vastutust – tema on see, kes valib endale kaaslase/ ümbruse – tema ise on see, kes kasutab teada olevat informatsiooni, et teha, enese jaoks, parimad/ vajalikud otsused.

Täis kasvanud inimene on see, kes seab, teise inimesega kokku siduva ühenduse tingimuseks ja põhjaks, ühesugused/ enese kasvamist toetavad väärtushinnangud ja põhi mõtted. Täis kasvanud inimene annab endale aru, et enesega ühildamatu tuleb jätta kõrvale ja välja – enese elu on enese aeg – teist ei ole ega tule.

Täis kasvamist märkiva sammu tegemine on, vägivaldses keskkonnas kasvanu/ vägivaldses suhtes olnu jaoks, vaimselt väga raske otsus - Kuidas Mina võin/ Kuidas Mina saan/ Minul ei ole õigust – Mina olen Mina = Mina kannan rolli nime – rolli nime, mis on teise inimesega seotud. Kuidas Mina saan, teisele, sel moel teha = teine ei nõustu Minu otsusega.

Kahtluse ja kõhkluse hetkel tuleb selgelt teadvustada – Mina olen inimene – see on Minu algus, põhi ja teekond. Rollid on võimalused, mida valida – vastas rollide kandjad on inimesed – Mina ei ole ühendatud rolliga – Mina olen ühendatud inimesega, kuid Mina ise valin, kas Ma teen selle ühenduse elavaks – kas Mina ise annan, teisele inimesele, oma elus koha.

Kahtluse ja kõhkluse hetk tähendab tunnistamist – Mina olen olnud informatsiooni poolt mõjutatud – omal moel aju pestud – Minu kasutuses on olnud õpitud ja harjumuslik mõtlemine ja käitumine – Mina olen järginud pealt nähtud mustreid – Mina olen üle võtnud uskumusi, mis on olnud teiste omad – Mina olen kasutanud lahendusi, mis ei ole olnud Minu omad.

Peamine on olnud Mina pilt – Mina, mingis kindlas keskkonnas, suhtes, mingi kindla informatsiooni alusel. Mina olen – järelikult Mina pean tolle teisega koos olema ja tolle teise vastu selliseid emotsioone tundma ja väljendama. Mina pean tollele teisele kindlat tähelepanu pühendama, teatud läheduse andma, kingitusi tegema, temaga hea olema – kõik see on info, selle kohta, et Mina, rollina, teist armastan, oluliseks pean = kinnitan tema rolli, kuid ei inimest.

Enese kohustamine, enesele ülesande andmine, järgnev on juba ajalugu. Inimene, kes on kogenud vägivalda, vähendamist, halvustamist, tähelepanu vahelduvust, inimesena toetuseta jätmist – see inimene sirutub tähelepanu ja puudutuse poole – see on tingrefleks, lootus, vajadus, usaldus – ilma järel mõtlemata ja ilma tegelikkust mõistmata/ mõtestamata.

Sõltuvus tähendab, et inimene on uue annuse vajadusest kantud – temas on vajamineva korduse ootus, et kogeda möödunus, mis kunagi mööda ei ole läinud, puudu jäänut – ära võetut, raskesti kätte saadavat, tingimustega reguleeritut.

See tähendab, et inimene, suurena, valib sellise suhte/ jääb sellisesse suhtesse, kus kordub möödunu – temaga käitutakse samal moel, tema ise käitub samal moel = selle tagab samasuguse informatsiooni nagu möödunus, kasutamine.

Juhtimiskeskuse Mina on vahetunud – Mina olen, olemas oleva informatsiooni alusel = nüüd Minul on, nüüd Mina saan kogeda ja tõeline olla. Vajaminev hetk ja puudutus on, kui solaariumi lambi all, lõdvestumine – Mina olen õige olnud, teine vastab Minule, õigel moel = Meie suhe toimib.

Tegelik elu, vägivaldses ja vähendavas suhtes, tähendab erinevate Minade sisse ja välja lülitumist. Tehtud naeratus, manipuleeriv taga mõte ei ole päris ega jääv – see ei ole tasane tugevus. Sellest ka sisemine häiritus ja ärevus – kaua kestab, miks ei jää, mida Mina saan teha/ pean tegema, kuidas saab tagada – selleks, et oleks, tuleb teha nii, et teine teeks – ise või sunnitult.

Olukorra kontrollimine – ootus, lootus, hirm, viha, kadedus, häbi, paanika – kõik see, selle asemel, et mõista – ei ole ehe, ei ole päris, ei jää, on tingimustega. Mäng tähelepanuga, sõltuvuses hoidmine, vägivald, vähendamine - eesmärgipärane.

Esimene samm, koos olemiseks, läheduseks, elu jagamiseks – on tõese informatsiooni kogumine ja sellega arvestamine - teine inimene ja tema valikud, alles seejärel läheduse paika panemine ja ühendava suhte sisu valimine või eraldumine, ühenduse loomata jätmine.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu elutervete lahenduste/ valikute tegemiseks on oluline teadvustada – Mina olen olnud sõltuvuses asendusest/ aseainetest, kuid need ei ole olnud tõelised ega lahendavad lahendused – nende abil ei ole saavutanud vajaminevat – stabiilset, hoidvat, võrdsete suhet.

Ei ole mõtet paluda inimest – palun hoia Mind/ palun arvesta Minuga – kui see sama inimene on juba, ja korduvalt, näidanud enese valikud ette – selle, mida temale tähendan/ millise koha on tema, oma elus, Minule jätnud/ kellena tema Mind näeb, kohtleb, vahendab.

Ei ole mõtet seda käitumist vaidlustada – et Haloooo!! miks Sina teed seda, mida valid teha, kui Mina olen ju Mina ja Sina oled ju Sina – miks Sina, meie rollidest kinni ei pea – miks Sina, Minusse, õigel moel ei suhtu!??!?

Inimene, rollis olles, jääb inimeseks – selle inimese põhi, väärtushinnangud, mõtted, teadlikkus, eesmärgid, vajadused tulevad nähtavale ja on kasutuses. Inimene kohtub ja suhtleb inimesega – teadliku ja ka alateadliku lähenemisega inimene teadvustab rolle ja toetub inimeseks olemisele – teise ja enese rolli täitmise eetika ja tase.

Siis, kui on selgeks saanud, kuidas suhtutakse ja mil moel valitakse väljenduda – et vägivald on normaalsus ja vähendamine lahendus – siis on mõistlik enese järel uks sulgeda ja, ühes olemisest, lahkuda, seljataha vaatamata. 

Selles sammus saab olla kurbust ja ka kaotust – ühes oldud aja leina, kuid ka enese aja kasutamise kurbust – Mina ise võimaldasin, Mina ise valisin enese õppetunni pikkuse.

Selles sammus on enesele antud lubadus – Minul on õigus olla rõõmus ja kogeda vabadust – Mina ei sunni ennast olema suhtes ja kohas, kuhu olen või saan olla seotud rollidega – Mina valin aluseks inimese tasandi ja see on kontekst, milles toimetan ja millest lähtun.

Marianne

24.06.2026.a

Ühine energia ja väli VIII - Sõnade tühjus/ sõnade täidetus

 

Siis, kui aset on leidnud tühistamine – õige info, õigele inimesele, õigel hetkel - jäeti vastu võtmata = sellega ei tegeletud, oodatud ja vaja mineval moel. Selle asemel anti teada – ei ole õige isik infot edastama/ ei ole õige inimene sellist infot edastama/ ei olda õige isik infot vastu võtma/ info ei ole õige/ infot ei anta õigel hetkel-õiges vormis/ info teeb ülekohut/ info on väljamõeldis.

Siis, kui on aset leidnud tühistamine – siis on sellise käsitlemise osaliseks saanud inimese vaimne tasapind häiritud – tegelikkus ja tegelikkus ei sobi kokku – ühes ja samas ajas ja kohas on, vähemalt, kaks erinevat tegelikkust, mis vastanduvad – need ei loo ühist teed ega ühist pinda – need ei vaata, loole, ühel moel.

Saab ka olla, et tühistatud inimesele öeldakse – Mina kuulan ära, Mina arvestan, Mina tegelikult olen juba arvestanud. Tühistamine tähendab, et inimene kuuleb ja näeb sõnu, kuid ei näe ega koge nendega seonduvaid samme – tegelikkus on teine – sõnad ei saa selles teoks.

Veel „toredam” on, kui selgelt on näha, et tehakse, järjekindlalt, vastu pidiselt – tehakse seda sama, ja üha uuesti, miks üldse informatsioon eluliselt oluliseks muutus. Hoolimata ära kuulamisest ja vastu öeldust, jätkatakse nii nagu ei oleks midagi öeldudki.

Tegelikkus - keskkond/ inimene on sõnumi vastu võtnud, selle töödelnud ja tulemusele jõudnud – tema poolt valitud samm on valitud teatud kindlale põhi mõttele tuginedes ja teatud kindlaid väärtushinnanguid järgides. Ja need ei tähenda sama ega täienda pöörduja välja toodut, vaid need väldivad, sunnivad, suunavad – ühe poolsete ja jäikade reeglite järgi käituma ja piirides püsima – ei saa enam informatsiooni edastada, ei ole õigusi/ võimalusi, seninegi keelatakse ära, seni varjudes püsinu tehakse selgeks ja nähtavaks.

Info ei muutunud kunagi valeks ega kohatuks ega liiga tegevaks – lihtsalt kogu lugu keerati teisale – tähelepanu juhti isikule, kes edastas/ ajale, mil seda tehti/ viisile, kuidas seda öeldi/ sõnade kogusele/ sisu mõttele/ isikule, kes sõnumi sai jne.

Inimene, kes on kohanud tühistamist – sai teada, et teda ei kohelda inimesena, kuid teda saadakse kohelda Inimese, kui rollina – tema senine rolli lahendus/ ette kujutus sellest/ inimese tasand lükati ümber – ta sai teada, et tema ei ole teisega võrdne – tema on vähem ja neid kahte ei ühenda võrdsete tasand – on juhtpositsioonil olev ja on tollele alluv.

Tühistatud inimesele anti kindel kast – temal ei ole, selles keskkonnas/ kindla inimesega koos – vabadust ega õigusi olla enese/ kogu tões, otsida muutuseks tuge ja võimalusi – teine ei toeta, teine torpedeerib = teeb vajamineva võimatuks. Inimesele anti teada, et teine omab suhet/ suhtlust – läbi rääkimisi, selle kohta, kuidas see toimub ja milles seisneb, ei võimaldata.

Inimene, kes on kohanud tühistamist, on vaimsetes raskustes – ta üritab pinnal püsida ja jalgadele pidavat pinda leida/ anda. Ta üritab teada saadut söödavaks teha – ta proovib seda vastustada, ta üritab sellega nõustuda, ta üritab seda eitada, ta üritab sellele tähelepanu suunata – tema ei taha peatuda ega teemat lõpetatuks lugeda – tema ei saa nõustuda sellega, et tema vaikib, sellest, mis on endiselt aktuaalne ega ka sellest, mis tema osaks saab.

Vägivaldses keskkonnas elanu ja kasvanu tunnus – sõnad, enese sees – sõnad, iseendale, teisele – aga Mina ju, aga tema ju, aga Minu tõde, aga teise roll ju, aga Minu eesmärk, aga teise teod – siin on erinevus, siin need ei kattu, siin need ei ole tõesed – väitlus, seletus, põhjendamine, õigustamine - see on enese kaitse ja enese abistamise vorm.

Tasapindade erinevus, manipulatsioon informatsiooniga – kõik see, mis öeldi ja tehti, on samal väljal olemas. Manipulatsiooni sisu ja tegevuse eesmärk – kõigest sellest, mis on olemas, valitakse välja mingi kindel vaatenurk, detail ja seejärel pööratakse tähelepanu sellele – tõstatakse üles põhjus/ osutatakse millelegi – sellest saab kogu loo keskpunkt.

Sel moel kaotatakse ära ülejäänu, jääb see detail, mille abil välditakse/ keeldutakse/ suurendatakse/ survestatakse. Ühel pool - vaata sinna, vaata seda, vaata sel moel. Teisel pool - Mina näen/ Mina tean/ Mina pean oluliseks.

Tühistatu peatumine ei tähenda alla andmist, nõustumist, kasutusele võtmist, lõpetamist. See tähendab selgust ja selget vahe tegemist – Minu teadlikkus/ Minu võimalused – mida enam Mina püüan, et jõuda teiseni, et too arvestaks tervikuga ja teemaga selles – seda enam Mind tühistatakse, seda enam manipulatsioon võimendub.

Väga raske on keskenduda tegelikkusele – tagataustale jäetule, mis on nähtav ja kogetav kõiges. Mõte tahab minna harjunud rajale – tõestused, õigustused – elava kontakti hoidmisele, info edastamisele. Uus detail, järgmise väite kummutamine, veel täpsem seletus – soov hoida lugu aktiivsena, et jõuda välja enesele vajalikule/ olulisele tulemusele – Mina loen, Minuga arvestatakse.

Sõnad, enese sees, on enese sees olevale pingele suuna valimine ja enese sees aset leidvale väljenduse vormi andmine. See on oskamatus tulla toime tormiga, enese sees – erinevate tunnete segadusega – erinevad tunded on aktiivne, nimeline, energia – inimene loob ise ennast. Aktiivne seisund tähendab, et inimene ise annab endale informatsioon, millele tema, ise, reageerib.

Erinevate tunnetega olema loodud ja aktiivseks tehtud informatsiooni ümbritseb/ täidab ahastuse, lootusetuse, abituse foon – Mina olen tühistatud = minu Mina ei ole olemas = Minust ei piisa = Mina ei saa, selles keskkonnas/ selle teisega ühes, enesele olulist muutust ellu viia. Nukrus, tühjus, jõuetu viha.

Inimene ei kohanud inimest, inimeste tasandil – inimene nägi ja koges inimest, kellel oli kanda kindel roll ja selles rollis olijal oli kindel eesmärk. Too inimene teostas seda/ tegutses selle nimel. Kuna eesmärgid ei olnud ühised, siis ei olnud ka ühist teed, vaid aset leidis vastu seis – ühe osalise eesmärgi tühistamine, et teise oma saaks kehtida. 

Tegemist ei olnud põhi rollidega, millel seotus/ suhtlus põhines - tegemist oli enesele valitud/ saadud rolliMinaga, millele loodi õiget rollipartnerit - see oled Sina, Minuga koos - Sina käitud nii moodi, Sina teed sel moel, see on Sinule keelatud, seda Sina ei saa, sest Sina ei ole Minuga sama/ Minu poolt aktsepteeritud.

Peatumine tähendab rahu tegemist – see on otsa vaatamine sellele, mis on endiselt aktiveeritud, mis endiselt vajab teistsugust informatsiooni. Teistsuguse info vajaduse taga on – teekonda peatanud tunded - eitus, uskumatus, oma informatsiooni olemas olemine, õudus. See kõik on tõsi – see kõik toimub päriselt – see kõik saab Minu osaks – Mina näen pealt, Mina olen osaline selles, kuid Minust ei piisa – kõik jätkub samal moel ja, kui teen ise ennast nähtavaks, siis kohtan vaigistamist, tühistamist, valeks nimetamist, avalikku häbistamist, vähendavatele reeglitele allutamist.

Teine valib - teine teeb tahtlikult – see ei ole eksitus ega teadmatus ega aru saamatus – see on kindla tahte ja eesmärgi nimel teoks saavad sammud. See ei ole sama Minuga. See ei ole ühine tee – see mõjutab Mind, kuid Mina ei vali samal moel. Mina ei võitle ega tormle – Mina annan endale tee jalge alla – Minu võimalused, Minu ressursid – siis, kui olen üksinda, siis, kui olen teisega koos.

Enese sees, enesega rääkimine ja teisele info andmine, teistsuguse tulemuse ootus ja soovimine – see on lapse tasand ja enese väljendus/ vallandus, ohutus kohas. Suure inimese elus on aeg enese sammu tegemiseks – Mina sain info kätte, Mina annan enda sammust/ otsusest teada – edaspidi käitun sel viisil, lahendan sel moel – võtan kasutusele selle/ vajadusel kasutan seda/ saan teha otsuse lõpetada suhtlus.

See on enese energia ruumi korrastus – Mina olen teisega ühisel energia väljal, kuid Mina ei ole teisega üks – Mina ei ühenda enese energiat teise omaga ega proovi, teist, enesega samale tasandile tuua ega astu ka teise tasandile, et teisega kontakti, alles/ talutavamana, hoida.

Mina ei ole abitu ega ole ohver, olen inimene, kes kohtas manipuleerivat ja tühistavat käsitlemist. See on teadmine, mida kasutan – toetudes, endiselt, enese põhi mõtetele ja järgides, jätkuvalt, enese väärtushinnanguid.

Marianne

23.06.2026.a

Ühine energia ja väli VII - Käsi, mis peatab - sõna, mis tühistab

 

Üsna sageli ei tähenda rollid, mille inimene on ise endale võtnud – Ema/ Isa – ega need rollid, mille eest inimene saab palka ja millega seonduvalt on temal täita kindlad tööülesanded, et nende, kui kindlates rollides olijate, poole pöördumine tähendab rollidest tulenevaid samme ja pöördujale vajaminevat lahendust.

Ei loe see, et Laps pöördub vanema poole või võtab ühendust nt kliendisuhtes olija, et anda edasi seda, mis on temale oluline. Selle asemel, et keskenduda informatsioonile ja läheneda teemale, oma rollist lähtuvalt - ei püsi rollis olija, kahte ühendaval tasemel, võrdsete sidemes olevana – ühist meeskonda moodustavana, kellel on ühine eesmärk, vaid ta esitab tingimused ja reeglid, kuidas temaga käitutakse ja temasse suhtutakse ja mida, millal ja kuidas tema tahab/ on nõus – kuid nende tingimustega nõustumine tähendaks meeskonna ja ühise eesmärgi puudumist – selle inimese reeglid torpedeerivad parima tulemuse ja parema lahenduse.

Vägivaldse keskkonna tunnus on, et üsna sageli tundub inimesele, seal elades ja selles toimetades, et tema poolt edastatud sõnum ei jõua kohale, sest teda ei mõisteta. Tema poolt öeldule tuleb vastu rohkelt sõnu, mis eiravad, tühistavad, kustutavad, muudavad ja need ei vii vajamineva sihini.

Sõnu ei lausuta, vastu, sama mõttega ega samal tasandil – neil on kindel eesmärk – lõhkuda ühine, kehtestada piirid ja kinnitada reeglid, mida lausuja kontrollib ja paigas hoiab – kõik selleks, et teema tõstataja teaks oma võimalusi, õigusi, kohustusi – tema ei määra ega ole võrdne – tema peab kuuletuma ja järgima.

Edastatava info tühistamine ja selle teada andja vähendamine tähendab, et inimene on kohtunud vägivaldse ja vähendava käsitlemisega – tema osaks on saanud manipuleerival moel teostatud, pasiivses või aktiivses agressiivses vormis, info edastamine.

On loogiline, et sellist käsitlemist kohanu jahmatab – kuidas teine nii saab/ miks teine sel moel teeb/ mis on põhjus. On loogiline, et tühistatu vaatab enese poole – kas tema oli vale, kas tema tegi teisele liiga, kas tema ei kasutanud mõistetavaid/ õigeid sõnu – mis on põhjus, miks teda peab korrale kutsuma, reeglitele allutama ja piiridega paika panema.

On loogiline, kui teema on eluliselt oluline, et siis inimene proovib ennast ära seletada – sama infot teistmoodi sõnastada, enese õigust tõestada – temal on põhjus olemas, temal on õigus kontaktiks/ info edastuseks ja ka eesmärgile jõudmise toetuseks.

On selge, et vägivaldses keskkonnas ei loe võrdsus ega vaba info vahetus. On selge, et vägivalda teostav saab tuult purjedesse ja sõidab täies tuules edasi – vähendamine muutub laialdasemaks ja välja öeldud info veelgi enam söödamatuks – sellega ei ole midagi teha, see ei aita, see ei lahenda, see sunnib vaikima, kuuletuma, ära minema.

On tavaline, et inimene, kes on kasvanud ja elanud vägivalda kasutavas ja vähendamist teostavas keskkonnas, omab teatud harjumusi – sisse harjutatud reageeringuid ja kasutusele võetud lahendusi. On tavaline, et hoolimata sellest, et inimene on suureks kasvanud ja ta on võimeline kohanduma ja paindlik olema, kordab ta, sellisel hetkel, seda ennast, mis oli tema tava möödunus.

See tähendab, vägivaldses vormis edastatud info ees, tardumist ja abituks jäämist – see on väga väikese lapse tasand. See tähendab, et oleva aja teadlikkus kaob ja inimene on tagasi seal, kus teise info oli olulisem ja tõesem, kus enesel puudusid vajaminevad lahendused/ võimalused – ennekõike jäi puudu selgest ja selgitavast informatsioonist, millele toetudes seista ja kohtuda manipulatsiooniga nii, et see ei vii tasakaalu paigast – oleva aja teadlikkus jääb alles.

On tavaline, et tühistatud inimese enese abi on enese sees rääkimine – see tähendab, et teine, oma rollist/ ametist, lähtuvalt, ei võtnud enese rollile vastanud, enese ametist tulenevat sõnumit vastu – temaga ei saanud rahus olevalt ja rahu säilitavalt rääkida, sest tolle inimese eesmärk oli – lõpetada ühendus, lõpetada rolli samasväärsus – see oli info andmine ja piiride paika panemine, kuidas reeglid käivad, kuidas temaga käitutakse – Mina – Sina – Mina seda ei tee, Sina sel moel ei tohi.

Rääkimine, enese sees, on tühistamist kohanu tunnusmärk – see on inimene, kes teab, et teda ei aktsepteerita – tema informatsiooni ei võeta tõsiselt ja teda ei kohelda austavalt. Rääkimine, enese sees, on enesele põhja andmine ja loo ära seletamine, ohutus ja turvalises kohas.

See on ka enese veenmine, et enese informatsioon, enesele osaks saanu kohta, on õige – kuigi samas inimene kahtleb selles, teise välise väljenduse ja sõnade tõttu. Kahtlemine on loomulik, kuna tegemist oli manipulatsiooniga – varjatud, moonutatud, tähelepanu suunava, survestava informatsiooni edastusega.

Inimene ei püsi ühtsena - ta kahestub - ta ei tea, mida uskuda, mida mitte - mis siis, et tema peale karjuti, teda löödi, teda jäeti üksinda, temaga räägiti solvavalt - inimene teab, et ta ei teinud, midagi sellist, mis oleks õigustanud sellist reaktsiooni - teine lahvatas justkui ei millestki ja suutis anda kõrvetava etenduse - teine tundus suures tões ja õiguses olevat - sellises välja elamises ei olnud märkigi sellest, kuidas töödeldav ise lugu nägi ja, mida enese/ teise kohta teadis.

Inimene ei püsi ühtsena – ta kahestub – ta ei tea, mida uskuda, mida mitte - mis siis, et temaga räägiti justkui rahuliku häälega, meeldiva tooniga ja neutraalsete sõnadega, milles, aegajalt, küll kumas läbi sarkasm, ülbus, naeruvääristamine, viha. 

Hoolimata pealispinnal püsinud tüünusest ja sõnade edastusest ei olnud selles vestluses seda, mida inimene ootas ja vajas – Mina kuulan, Mina arvestan, Mina pean Sinu vajaduse täitmist, eesmärki oluliseks, sest Mina olen – enese ameti/ rolli kinnitamine ja teises partneri nägemine – oleme Meie – toimime ühise nimel, toimime ühise jaoks/ seisan Sinu kõrval ja toeks.

Ärevus – ärritus, viha, hirm, jahmatus – see on teadmine, et - kuna kinnitus jäi ära ja ühist ei loodud ja sõnumiga ei arvestatud ja isiksust vähendati, siis see kordub uuesti, kuna ja kuni kontakt on oluline ja eluline – teisiti ei saa, teisest ümber ei saa.

Väikese lapse kogemus – Minule oluline inimene teeb Minuga nii – paneb Minu ette piiri, et Mina temani ei ulatuks – seab paika reegli, et Mina teda ei tülitaks ja temalt abi ei küsiks. Mida Mina nüüd teen – laps vastab küsimusele, miks teine nii teeb – põhjus on Minus – Minuga teisiti ei saa. Mina pean alluma reeglitele ja kontrollima enese käitumist = arvestama teise informatsiooniga ja mitte vaidlustama seda.

Lapsed ei jää väikesteks lasteks. Suureks kasvamise teel kogeb inimene suhteid ja suhtlemist, kus tema informatsiooniga arvestatakse ja teda ei tühistata. Sellised kogemused toovad uut teadmist ja annavad kindlust – Mina olin õige, Minust saadi aru, Mind mõisteti, Mind toetati, Minu kõrval seisti.

Nö ajas paika pandud suhted või värsked kogemused, mis kukutavad enese põhja välja – toovad kaasa vana ja uue informatsiooni vahel valimise – uued teadmised vaidlustavad vana ja vanad harjumused/ uskumused õõnestavad uut – Minul on ju õigus, miks teine Minuga/ endaga ei arvesta ega pea kinni Meie mõlema rollidest – Minul ei ole õigust, Mina olen Mina = suhtluse tasand on sama möödunuga – sama sisuline, samade väljendustega, samal moel teostatud.

Kahe tõe vaheline dilemma toob kaasa enese sees, aktiivsena, püsimise – üha uuesti, enese argumentide üle kordamine ja tähelepanu valutaval teemal hoidmine. See annab teada, et inimesele on konkreetne teema oluline – ta tahab mingile tulemusele jõuda, mingile asjale lahenduse leida, mingi olukorra ära lõpetada – kuid temast endast ei piisa, vaja on teise kohal olekut ja kaasa töötamist.

Siis, kui ei saa otse, siis tuleb minna ringiga – siis tuleb võtta kasutusele teised meetmed, toetuda seadustele, otsida mujalt abi/ ühendust – siis ei pea seisma jääma ega ära lõpetama – siis ei pea nõustuma ja taluma – siis on võimalik midagi teha – siis tulebki enesele jäänud sammud astuda.

Kasutusele võetud sammude planeerimine ja teostamine toob kaasa ärevuse ja tasakaalust väljas olemise – inimene loeb olukorda nii nagu justkui tema oleks vale, kasutaks valesid lahendusi, teeks teisele liiga = Mina ei arvesta teise informatsiooniga, teen seda tahtlikult ja sihikindlalt.

Tegelikult on tegemist juba tasakaalust väljas oleva looga – tavalised, loogilised, normaalsed lahendused ei ole aidanud – kuna teema on eluline ja oluline, siis on vaja samme, mis aitavad jõuda eesmärgile – teemaga tegeletakse ja seda lahendatakse – vajadusepõhiselt – see tähendab kohe.

Kahtlemine ja kõhklemine ning enese analüüs annab teada viibimisest vägivalda ja vähendamist kasutavas keskkonnas – olulist informatsiooni ei võeta vastu, sellega ei tegeleta asjakohaselt – selle asemel keeratakse lugu mujale – kellegi isiklik Mina vajab tõestamist ja enese reeglite kehtestamist – Sinul ei ole õigust, Sina ei saa, Sina ära arva endast siin midagi.

Õnnitlused – edasi minemine ja enese õiguste välja selgitamine ja nende kasutamine annab teada, et oled ära tabanud manipuleerival moel edastatud informatsiooni olemuse ja suutnud selle sõnastada. Oled andnud endale ja ka ümbritsevatele/ enese kehtestajale teada, et Sinu enda eesmärk ja sammud on olnud õiged ja vajalikud.

See tähendab, et järgmisel korral oled ette valmistunud ja tead, mis ootab ees ning seetõttu keskendud enese eesmärgile – kordad kasvõi papagoina ega lähe jõuga suunatud rajale ega jää kuulama manipuleerivat sugestsiooni, vaid lõpetad selle – räägime olulisest, lõpetage demagoogika. 

Teise sõnade ja tegevuse eesmärk on .. – sõnastad manipulatsiooni sisu. Omalt poolt annad teada - Minu eesmärk – edastada olemas oleva kohta, esimesel võimalusel, seda puudutavale info ja saada konkreetselt seda konkreetset teemat lahendava tegevuskäigu kohta info.

See on, ühisele väljale, elutervete, asjakohaste ja rollidest tulenevate piiride paika panemine ja ülesannete jaotus – Sina oled/ Mina olen – Sinu ülesanne/ Minu ülesanne – enese osa täitmiseks, enesega seonduva arvestamiseks Mina vajan/ Mina ootan Sinult – Sinu info, millest oled aru saanud, mida oluliseks pead – Sinu samm, mis kinnitab samal tasandil seismist, samade asjadega tegelemist, samal moel enese koha peal seismist, samasuguste väärtushinnangute ja põhi mõtetega koos tööd – ühiselt enama loomist.

Muinasjuttudel on ilusad lõpud, kuid elus ei tähenda elutervete piiride seadmine ja asjakohase informatsiooni andmine, et teine pool teeb, vabatahtlikult ja koos tööd soovivalt, samme, mis viivad parema tulemuseni – ega inimene ei kasva üleöö teiseks ja teistmoodi Maailma nägevaks – see inimene, kellele roll on võimalus oma Mina, enese tingimuste järgi, tõsta ja tõestada, see seda ka teeb.

See ongi täis kasvanud inimese ja lapse vahe – inimene võtab olemas oleva informatsiooni kasutusele ja lähtub sellest – enam ta ei eelda ega oota ega peatu, vaid ta läheb kohe, selgelt ja sirgelt, edasi – mis siis, et see saab tähendada ringi tegemist või muidu loost välja jäävate, teiste inimeste, asjasse kaasamist.

Rollist tulenevate kohustuste ja ülesannete täitmine ei tähenda, et inimene ise valib, kas ta neid täidab, kellega ta koos neid täidab, millal tema neid täidab, mille eest tema neid täita valib – asjakohane ja sekkumist vajav informatsioon on teade, et teatud sammud tuleb teha nüüd ja kohe või tõesti esimesel võimalusel. 

Üheselt on selge, miks sammud on vajalikud ja neid ei väldita, kuna mingi Mina vajab tõestust ja kinnitust ja siis, teine ise valib ja loob endale, enda Minale vastavat, rollipartneri - Minuga käitutakse nii, Minule võimaldatakse see, Minuga arvestatakse selles - Minu Mina rollipartner käitub sel moel ja on sellisena - teistsugust partnerit Mina ei näe ega aktsepteeri. 

Sel moel, enese tegelikule rollile ja tegelikele ülesannetele toetuva informatsiooni saamisel, läbi Mina kehtestamise olukorda suhtuval ja lahendaval tuleb vaadata peeglisse ja vahetada ametit või asuda täiendõppele.

Marianne

18.06.2026.a

Ühine energia ja väli VI - Õigete nimedega teod ja sõnad

 

Enese häbi - kui enese pärast viha ja enese ees hirmu tundmine - põhjus on enese kasutuses olnud informatsioon – info, mille on lapsele andnud suur inimene. Suur teab, millest räägib, suur teab, mida tähendab – laps ise ei tea, ei mõista, ei saa aru – laps toetub suurele – laps näeb ja kogeb suure inimese reaktsioone ja väljendusi, mis kinnitavad edasi antavat.

Laps ei mõista, et suur valetab, kaitseb, varjab, moonutab – suur viskab lapse trammi alla, et mitte tunnistada tegelikkust, millega tegelemiseks ei ole temal oskust, jõudu, teadlikkust, tahtmist. Suur annab lapsele tõlgenduse, mis ei ole aus ega õige ega hoidev – see on vale, vähendav ja vägivaldne ning kellegi teise vastutust, enese kanda võtma sundiv.

Laps on selline = laps ei saa enesega midagi teha = tema jääb selliseks = halvaks, häbiks, inetuks, värdjaks. Seksuaalselt ära kasutatud laps ei ole süüdi ega põhjus. Täiskasvanud inimene on. Siis, kui eakas mees rahuldas enese vajadusi, alla nelja aastase tüdruku peal, siis ei olnud laps süüdlane ega põhjus – tema oli vahend. Siis olid vastutajad mees, vanemad, keskkond.

Enesele vajaliku lahenduse kasutamine toob kaasa enese häbi – hirmu ja viha – Mina olen selline = kellegi teise seletus ja põhjendus. Ebateadlikkus – ei ole informatsiooni, selle kohta, mis on tegelikult halb, mis mitte - millele on tegelikult õigus, millele mitte.

Puudub mõistmine, et lahenduse kasutamine on tagajärg – on olemas midagi, mis otsib väljundit/ lahustumist/ sängi – olemas olev energia vajab vabastamist – korduv ja samasisuline informatsioon toob kaasa tunded, mis tähendavad informatsiooni, millega laps toime ei oska tulla/ mida tõeks tunnistada ei taha/ millest ise aru ei saa – vastu võtmata jääv info tähendab, pidevat, ärritavate ja häirivate tunnete seisundit.

See, mida laps, enese abina, kasutama hakkab, ei tule tühjast – tavaliselt on olemas vahetu kogemus, pealt nägemine, pealt kuulmine, kellegi poolne info jagamine, kasutama sundimine, kuid ka enese katsetus.

Info, mida täiskasvanu jagab, ei pruugi olla õige ega vastutustundlik tegu, kuid see saab olla lapsele vajalik avastus – see aitab teda, see lahendab midagi ära. Vale ja õige koos, mis tagab igavese dilemma – Mina olen vale, kui kasutan seda, mida Minuga tehti, kuigi tegu ei olnud õige – siis olen Mina vastutav, et Minuga tehti – siis, kui Mina ei kasutaks, siis oleks see kinnitus, et Mina ise ei nõustunud ega põhjustanud.

Seksuaalsus on inimese loomulik osa, füüsilise ja vaimse inimese väljenduse võimalus, mida saab kasutada erinevatel tasanditel, info edastamiseks, üles leidmiseks, vabastamiseks – see on ka enese keha ja meele korrastamine – tasakaalu taastamine – ennast pingeist vabastav, enese lühisesse laskmise vorm.

Enese rahuldamine annab võimaluse selleks, mida muidu on raske saavutada – tulemus vallandab pinge, mis on olnud nimetu –Mis on pildil valesti/ mis on Minuga valesti? - see, mida ei tea ega oska nimetada, sellele ei leia ka lahendust – see kordub uuesti, seega kordub ka valitud lahendus uuesti.

Siis, kui laps õpib selgeks enese lõdvestumise, teda häirivast nimetust, ja hakkab kasutama enese rahuldamist, siis see räägib tema vaimse taseme häiritusest – tema on pidevas ärevuse seisundis, sest erinevaid ärritajaid ja söömiskõlbmatut informatsiooni on, tema jaoks, liiga palju. Tal ei ole turvalist kohta ega turvalist inimest – ta on, kõige raskemaga enese elus, üksinda jäetud.

Laps, ka suurena, kes vajab pingete maandamist, kasutab enese rahuldamist, teatud kindlal moel sooritatud seksuaalset akti – selle jaoks, et inimene jõuaks enesele vajamineva tulemuseni - vajab ta kindlaid samme, sõnu, hääli, pilte, lõhnu, valgust, riideid, jne - selle jaoks, et laps saaks lõõgastuda ja vajaminevat vabadust kogeda, on vaja, et keegi teine teda rahuldaks, keegi teine teatud moel ütleks, teeks, oleks – mitte, et laps peab kogu lava üles seadma ja ise tegutsema, vaid ta saab ennast teise kätte usaldada ja teine annab/ teeb vajamineva – laps lihtsalt kogeb ja lõõgastub - ta ei pea enese eest ise hoolt kandma.

Seksuaalsete fantaasiate/ sundmõtete/ kinnismõtete taga on vajadus kogeda teatud rituaali – see rituaal annab teada, mil moel leidis aset esimene, olulisim, kogemus – oli see pealt nähtud ja üles ärritav/ oli see enese peal tehtud – keegi teadis, mida tegi, keegi kasutas vahendina/ oli see kasutama õpetatud- ühiselt õpitud/ oli see, midagi muud, mis erutas üles ja suunas tegutsema.

Lapsepõlve pimeduse taga on vägivald, mis ei ole õigustatud – osaks on saanud, midagi mis on olnud õudne, valus, häbi, seletamatu - Mina olen selline = Mina ei muutu, Minule ei ole õigust, Minu poolt kasutatule/ tehtule ei ole õigustust – seda ei saa andeks anda = sellesse ei suhtuta teist moodi.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud laps võtab, enese vastu tehtu eest, vastutuse enda peale – tema ise põhjendab/ nõustub sellega, miks temaga valitakse käituda nii nagu seda tehakse - Minuga ei olda ühes, Minust keeldutakse, Mind karistatakse – nii tehakse sellega nagu olen Mina. Laps õigustab tegijaid ega vastusta osaks saavat ega nimeta küsitavaks enese poolt kogetut – Teisel on õigus, sest põhjus on Minus – Mina olen selline, kellega teisiti ei saa = lapsele ei ole antud teada, et saab.

Keskkond ja sealses tõeks peetav – mitte tegija, vaid see, kelle vastu tehti, on põhjustaja. Mitte tegija, kasutama õppetanu on põhjustaja, vaid see, kes tõi teema nähtavale/ see, kes ei vaikinud/ see, kes võttis kasutusele ja tegi seda enese teadlikkuse järgi.

Info, millega ei taheta, midagi teha – see pöörab tähelepanu tegijale, temaga koos olijale, vaikijale, kaasa aitajale. Mina pilt, mida inimene ei tunnista tõeks – inimene ei tule toime infoga, iseenda kohta - siis, kui teine ei räägi/ ei näita/ ei väljenda, siis ei pea mõtlema – siis, kui nimetatud süüdlast on põhjus karistavalt/ nähtavaks tegevalt kohelda, siis kaob halb enese tunne – enese kohta teada saadu saab enese väljenduse võimaluse – siis, kui teine on, siis Mina ei ole – teine on välja teeninud. 

Kindlal moel suunatud ja väljendatud, kindla sisuga tähelepanu/ väljendused/ sõnad/ liigutused - on vaimne enese rahuldamine, füüsilises vormis. See on sama nagu enese seksuaalne rahuldamine, kuid aktsepteeritavamal viisil ja omal moel veelgi eksponeerivam, sest see, kes vaimset enese rahuldust kasutab, saab oma lõõgastuse kätte tähelepanu äratades ja tähelepanu nautides - ta on vaimne liputaja. 

Ka tema jääb enese kasutuses olevast sõltuvusse, kuid tema teod on veelgi vägivaldsemad, sest nad on sööbivad ja lõhkuvad - tema saab rahulduse, kedagi teist kasutades ja kedagi teist vähendades/ vägivaldselt koheldes - ta ei saa ennast aidata pimedas, üksinda, teki all - tema vajab publikut ja vähendatavat.

Ega vägivalla ja vähendamise kasutaja ei nimeta ega pea OMA käitumist halvaks/ küsitavaks – need on vajalikud ja alati on neil põhjused olemas – alles siis, kui tema enda vastu tehakse – keelatakse, nimetatakse õige nimega, siis see on vägivald ja ülekohus – teda takistatakse olemast ja elamast enese vabaduses – Mina - õigus, iseendale, seatakse kahtluse alla.

Seksuaalsus on normaalne kasvava lapsega seonduv maastik – on normaalne, et lapsed uurivad ennast ja teisi – on normaalne, et lapsi huvitab enese keha ja sellega seonduv – on normaalne, et lapsed vahendavad seda, mida teavad/ oskavad – nad jagavad enese kogemusi ja tegevusi. On normaalne, et see on kasvufaas, mida ei pea häbenema ega enese häbina kandma.

Enese keha kasutamist ei saa inimesele ära keelata. Enese keha kasutamist, enese vajaduste rahuldamiseks, ei saa inimesele ära keelata. Ühiselt ja kokku lepitult teostatud uurimis matku ei ole vaja häbeneda – inimlapsel on igasugused huvid, kõigil ei ole need teistega samad – nukud, autod, ehitamine – mõnel on varajane seksuaalsus tee, mida mööda astuda.

Ei ole okey kasutada, enese vajaduste rahuldamiseks, kedagi teist vahendina, jõuga, kavalusega, manipuleerimisega – see läheb üle isiklike ja hea tava piiride. Sellised mõtted ja vajadused annavad teada, et inimene vajab ausat ja inimest mõistvat informatsiooni, selle kohta, mis on tema vajaduse taga/ mis sellega kaasneb teisele, kasutatule/ mis on enese vastutus.

Inimese enese kasvatus tähendab, et inimesel tuleb õppida mõistma, et enese sammudega kaasnevad tagajärjed ning on neid, mida ei saa enam olematuks teha ning on neid, millega kaasneb tasakaalu rikkumine - nende eest tuleb vastutus võtta - ühisel väljal tasakaalu rikkunud inimesel tuleb anda väljale informatsioon, mida ollakse mõistnud, mida ja kuidas ollakse aru saanud, mida ja kuidas enam ei tehta ning kuidas nüüd valitakse - inimene on ise ennast nähtavaks teinud ja teine teab/ teised teavad, kus inimene seisab ja mil moel valib ühes olla.

Nimetades häbiks ja keelates vajamineva ning osutades, et ei mõisteta/ ei ole aktsepteeritav - pannakse inimene lukku ja ta läheb põranda alla – ta ei lõpeta ära, ta ootab võimalust, ta tunneb süüd, ta kogeb enese häbi ja viha – ta püsib suletud seisundis – ta ei kaota ära oma vajadust, vaid selle kasutamine suureneb – ta ei õpi ise ennast mõistma ja teist moodi ennast lahendama/ kanaldama – ta ei kasva inimesena – ta püsib pimeduses ja varjudes, viha ja häbi on tema kaaslaseks.

See inimene on vähese teadlikkusega ja vaimse piiratusega keskkonna kasvandik – selles keskkonnas, selle keskonna moodustavad inimesed sulgevad teema, lülitavad tasa, kustutavad ära selle, millega toime ei tulda – puudub eluterve teadlikkus ja mõistmine – teema, mida ei olda võimelised harutama/ arutama, annab teada vältivate inimeste enese häbist ja vihast, mis pöördub selle vastu, kes toob nähtavale – nende inimeste/ perekonna/ suguvõsa - saladused, varjud, hirmud – Meie ei ole = Mina ei ole – siis ei saa Minu osaks = siis Mind ei kohelda värdajana/ siis Mind ei nimetata häbiks/ siis Mind ei jäeta välja, hüljata.

Selline on keskkond, mis omab infobaasi, mis on jagatud kaheks - on see, mida tunnistatakse ja, millest räägitakse ning on see, mida ei tunnistata ja, millest keeldutakse rääkimast. See tähendab, et inimesed ei ole võimelised olemas oleva ja tegelikkuses aset leidva informatsiooniga tööd tegema - seda ei avata, seda ei mõtestata, selles ei tehta muutusi, sinna ei anta uusi teadmisi juurde, kasutusel oleva jääb alles ja kasutusele - see on ise ennast sööv ühine, mille moodustajad jätkavad enese rahuldamise kasutamist, vaimses ja füüsilises vormis.

Marianne

17.06.2026.a

Ühine energia ja väli V - Oluliselt eluline

 

Hülgamise kogemus on sügav üksindus – Mind on jäetud = Mina olen üksinda jäänud - igavesti. Hülgamise kogemus on põhjatu hirm – Mina olen üksinda = Mina ei tea, mis Minust saab, sest Minu tugevust ei ole Minuga.

Hülgamise kogemus on informatsioon, millega laps kohtus, kuid mida ta ära ei suutnud süüa - Mina ei ole oluline - Minu Ema/ Isa saab/tahab elada ilma Minuta ja see on temale okey. 

Hülgamine = Mina ei ole oluline = Minul ei ole mõtet = Mind ei ole vaja. Laps ei oska anda enda olemas olemisele eesmärki - tema teadlikkus liidab teda vanemaga üheks - nad saavad olemas olla, ainult, koos.

Hülgamise kogemus on varase lapsepõlve kogemus, mille sisse ei ole antud uut informatsiooni – sinna ei ole antud uut teadmist ja see tähendab, et lapse sõnad, mõistmised, tunded on endiselt alles ja täiesti oluliselt elulised. Sarnane kogemus toob kaasa automaatse tõlgenduse, mis on möödunu oma, mitte tänasesse aega kuuluv.

Uskumus - Mind ei tohi ega saa hüljata, sest Mina olen oluline – siis, kui hüljatakse ja jäetakse, siis järelikult ei ole oluline. Mina, kui Laps, ei ole oluline oma Emale/ Isale, sest tema saab Mind jätta – temale ei tee see paha ega haiget = tema ei võta midagi ette, et koos olla – Mina ei näe ega saa aru, et tema tahaks seda.

Elu tõde - Mind ei tohi hüljata, sest Mina ei tule ilma teiseta toime. Tundeinfo - Mina tunnen hirmu = Mina olen jäänud üksinda – Mina ei tea, mida teha/ kuidas olla = eluline kogemus, et Mina ei saa ise ennast, enesele vajaminevas, aidata.

Pealispind – Mina olen oluline = Mind ei hüljata. Sellest sügavamal - Minust ei piisa = Minule on vaja teist. Ehmatava kogemuse tõlgendus - Mina ei ole, sellisena, oluline. Lahendus - Minul on vaja olla teise jaoks oluline = Mina olen meelepärane, vajalik, õige = siis Mind ei saa hüljata.

Hirm on tundega kohale toodud informatsioon - Mina olen üksinda - Minul tuleb ise oma elu korraldada. Mõistmine - vanem on süüdi, vanem põhjustab - siis, kui tema ei, siis Mina ei.

Kuna ja kuni hülgaja ennast ei muuda ega lugu korda ei tee, senikaua tunneb ehk edastab ise endale informatsiooni, kuna näeb/ kogeb/ teab, laps ennast hüljatuna = üksinda.

Lapse lahenduse taga - tuunida ise ennast / teha ise ennast paremaks = õigeks - on elu vägivaldses keskkonnas – info edastusele, lähedusele, abile, mõistmisele olid seatud tingimused – need ei olnud normaalsed õigused – neid sai ära võtta, piirata, keelata, nende eest sai tasu nõuda, teatud moel käitumist oodata – lapse elulised vajadused nimetati valedeks, last nimetati ebanormaalseks, värdjaks – temale ei saa ega ole võimalik neid anda.

Lapse kogemused, et siis, kui temal oli paha ja valus, siis vanem vaatas pealt ja eiras ega arvestanud ja sai, teades, ka meelega ja tahtlikult teha. Lapse kogemused, et siis, kui tema andis endast teada/ tahtis seda teha, siis vanem keeldus/ vaikis/ ei vastanud/ karjus vastu – lapsel oli vaja ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha – laps sai aru, et vastutus, et vanem Mind tähele paneks ja Minuga arvestaks, on Minul endal.

Sellest mõistmisest sai alguse – suhte/ suhtluse eest vastutuse enesele võtmine, Olulise Teise vajamine, ootamine, järgi minemine, tõestamine, selgitamine, enese maha müümine, meeldida püüdmine, Hea/ Kuuleka/ Eeskujuliku/ Tubli Lapse roll, enese maha salgamine, enese viha ja häbi, kuid ka teiselt nõudmine ja teise sundimine.

Oleneb möödunud aja lapse vanusest, millise valiku inimene valib ja teoks teeb. Mis oli selle lapse puhul töötanud ja mille ta oli välja mõelnud/ mida oli pealt näinud. Lapse vanus on see aeg, mil leidis aset usalduse ja kindluse kaotus – oli enne ja pärast koht – edasine oli selle koha kinnitus ja selles sisalduva info kinnistumine. Lapse elus oli hülgavat informatsiooni kordades rohkem, kui seda ümber lükkavat ja teda ühes olema tahetud/ oodatud infot.

Ebaterved suhted – vägivalla ja vähendamisega nõustumine ning neid teostava inimesega jäämine - saavad alguse siis ja sellest, kui lapsel, kes omab hülgamise kogemust ja tunneb elulist hirmu, ei ole vägivalda ja vähendamist mitte kasutavat inimest, keda, kas või mõttes ja kaugelt, enese ankruks pidada.

See tähendab, et lapse elus ei ole seda, kelle kohta laps teab, et too inimene peab ja teab lapsest ega pea tema vastast vägivalda õigustatuks ega hülga last, vaid ta elab selles kauguses, sest ei saa seda – ka lapsele mõistetaval ja tõeks pidaval põhjusel - muuta.

Kuna ja kuni selline informatsioon puudub, siis see, kelle külge laps ennast kinnitab ja kellega seob, on seesama inimene, temaga samas, kes hülgamise kogemust kordab ja lapse elulist hirmu süvendab.

See seotus, mida laps ise alles hoiab, toob kaasa ebaterved mustrid ja lahendused, sunnib otsima sisemise pinge maandusi, vajaminevaid asendusi – sest just see seotus on see, mille eest laps kaitset otsib, millesse tuge vajab ja enese mõistmist ootab – valu ja hirm ei lõppe ega kao kunagi.

Terved põlvkonnad, ühe ja sama kogemusega – suguvõsa liinis kulgeb, järgnevalt järgnevale, hülgamise kogemus – omad hülgavad omi – vanem hülgab oma lapsed – piiratud vaimsus toob kaasa sama kogemuse edasi andmise – vanem ei mõista oma tegu ega selle tagajärgi või ta ei taha oma last – ta tahabki temast lahti saada – inimene vabaneb probleemist, enese elus, et saada vastu see, mida ja kuidas tema vajab – elu enesele, enese tingimustel.

Hülgamise kogemusega suureks kasvanud inimesed teevad sama, mida nad tegid lapsena – elades vägivaldses keskkonnas, kus ei ole eluterveid teadmisi ja suhteid ning olles harjunud senisega, pidades just selliseid valikuid normaalseteks, kuna teisi ei ole olnud saadaval, siis kinnitavad nad ennast selle teise külge/ püüdlevad selle teise poole, kes on võimeline neid hülgama.

See on inimene, kes on seda teinud, kes on seadnud enesega koos olemisele tingimused, kes sunnib seda inimest, kes tahab, et temaga ollakse ja tema vajadustega arvestatakse, vaikima/ muutma/ valima/ muutuma, kuid ka kuuletuma ja alluma.

See on inimene, kes ei hooli põhi rollide nimedest – tema jaoks on inimesed tüliks ja vahenditeks, tema võtab ja jätab, määrab ja otsustab. Talle ei loe sugulussuhted – ta täidab neid kohusetundest lähtuvalt, kuid vabastab ennast siis, kui need on teda häirivad ja vabaneb neist, siis ja kohe, kui see on võimalik. Ta ei õpi möödunust ega paranda suhteid – ta talub seda, millest ei saa vabaks.

Tingimuste esitamise taga on enese elu üle määramine ja ergas ise teadvus, kuid ka informatsiooniga toime tulematus ja konkurentsi vältimine – inimene ei tule toime tema enda kohta edastatava infoga – tema Mina pilti ei tohi mõrvata/ mustata ning temaga samas on keegi, kes on sama, kellega saab teda võrrelda, mille alusel saab tema olla see, keda jäetakse – seega jätab tema juba enne või teeb ta nii, et just teda tahetakse.

Valiku tegemine, mis lähtub hülgamise hirmust, lõhub suguvõsa – inimesed valivad pooli, väldivad kedagi, lõpetavad suhtlemise – kõik see, selleks, et vältida üksindust, jäetust – kõik selleks, et vaigistada hirmu ja tagada enesele eluliselt vajalik.

Elu näitelaval, kui konstellatsioonis, on Hülgaja selle Vanema/ täiskasvanu esindaja, kes tema külge kinnituvaid lapsi hülgas – seda mitte selleks, et nood saaksid, lõpuks ometi, kogeda turvalist koos olemist ja hoitud ühes olemist, vaid, et lapsed saaksid täis kasvada – Vanemast lahti laskmise etapi läbi käia ja Vanemale, tema poolt valitud, ilma lapseta eluga nõustuda.

Hülgamise hirm on ka sellel, kes paneb enesega koos olemisele tingimused ja on võimeline ära minema – tema vajadus, tähelepanu ja hoidmise järele, avaldub avalikus ruumis – seal, kus on tähelepanu ja see keegi, kes on selles kohas olulisim ja kõigi tähelepanu saaja – seal teeb senine Bitch ennast nähtavaks ja loob tollega sideme, et kogeda ühendatust ja kogeda/ näidata/ näha enese erilisust - et mitte olla hüljatu/ tühistatu.

Mina olen hüljatud = Mina olen võtta ja jätta – see on lapse seletus oma kogemustele – vanem viib hoidu ja tuleb järele, vanem jätab koju ja tuleb tagasi, keegi võtab lapse ja tagastab tolle – võeti ja jäeti, korduvalt = ei saanud kõikjale kaasa, ei olnud kõikjal koos – vanem läks ära, oli eraldi, keeldus last kaasa võtmast, põhjendas seda lapse isikuga/ omadustega/ tegudega.

Jätmise kogemus – see siis, kui see maha jäämine/ eraldi olemine tegi valu ja hirmutas. Võtmise kogemus – see siis, kui viidi ära, kuid ei tahtnud minna. Hülgamise kogemus – see siis, kui oldi paigas, milles ei tahetud olla – see oli siis, kui ei saanud = ei olnud luba minna sinna, kuhu taheti minna. Asjana olemise kogemus – laps, kelle vajaduste ja tunnetega ei arvestatud, kellele oli öeldud, et teda võidaks ära saata, alatiseks - võidaksegi mitte järgi tulla, mitte kunagi.

Vaimne ja füüsiline vägivald, manipulatsioon informatsiooniga, tekitades tahtlikult hirmu, häbi, ärevust. Asjade nimetamine õigete nimedega – Mind kasvatas vaimse piiratusega, vähendamist ja vägivalda kasutav inimene, kes hirmutas, ähvardas, teostas – see tõi kaasa abituse, ebakindluse, teadmatuse.

Hirm enese pärast, hirm enesele osaks saava pärast. Mind anti hoiule ja jäeti võõraste juurde, kellele olin tüliks ja nad ei varjanud seda. Vanem käis, Mind kaasa võttes, palumas ja survestamas, et talle antaks võimalus Mind ära saata – korduvalt.

Hülgamine on teadmine – mitte keegi ei tule Minule järgi, Minule appi, Minule toeks – olen täiesti üksinda – inimesed on ja olen nendega seotud, kuid just need samad, nn Omad, inimesed jätavad Minu siis, kui Mina neid kõige rohkem vajan – seda ka siis, kui just nende enda sõnad ja teod näitavad üksindust ja välja jäetust, eraldatust ja hukka mõistu - nad ei mõtle ümber ega vali teisiti - nad jäävad oma sõnade ja tegude juurde - Minul tuleb õppida seda informatsiooni reaalsena ja tõesena ja õigena võtma.

Kõiges selles oli informatsioon, mis põhjendas ja süvendas elulist hirmu – isa ei valinud üldse Isaks olla - ema ei tahtnud Minuga koos olla – siis, kui ja seni kaua, kuni oli võimalik – valis ta võimaluse, et olin ära. Koos oli ta siis, kui teist võimalust ei olnud. Kuid, olles koos, andis ta endale võimaluse, kuidas väljendada vastikust, ebameeldivust, põlgust, viha, et mina olin Mina ja tema pidi Minuga koos olema – kuna keegi teine seda ei teinud/ ei tahtnud.

See ei olnud hülgamine – see oli täiskasvanud inimese valik, kuidas tema endaga toimuvat põhjendas, väljendas, lahendas. Temale meeldis olla rollis – siis ta naeris ja säras, kui oli keegi, kellele esineda, kellele lahkust/ sõbralikkust näidata – kuid ka siis suutis ja oskas ta, selle sära ja naeru seest, salvata ja halvustava pilgu heita – Minu poole ja Minu pihta - tema väljendused ei sündinud Minu olemas olemisest, vaid tema isiklikest vajadustest ja valikutest.

Tänase aja teadlikkus – teine inimene ei hülga Mind – teine inimene valib selle, kuidas tema käitub. Mind ei ole võimalik hüljata = maha jätta/ ootele panna/ õigeks muutuma suunata, et siis tullakse tagasi, kui tahetakse/ viitsitakse/ kohustust tuntakse/ sunnitud ollakse/ vajaduse täidetust oodatakse/ rollile kinnitust tahetakse.

Kohates, vägivaldset kohtlemist ja kogedes vähendamist, Mina ei jää ootama, sest Mina ei ole asi, mida on võimalik jätta ja võtta – Mina kõnnin oma teel edasi – lihtsalt, vahepeal Ma kõndisin, kellegi teisega kõrvu või olin teisele lähedal.

Nn tingimuste esitamine, vägivald ja vähendamine oli viis, kuidas teine reguleeris meie vahelist lähedust ja suhtlust. Minu tee ei vii enam sellise inimese lähedale – olen jõudnud mõistmiseni, et kogetu saab osaks siis ja seni, kuni võimaldan, teisele, enese eluga kokku puute – seega ei ole enam teede ühendatust ega kõrvu astumist – teine saab elada oma elu, temale vajamineval moel, väga kauges kauguses – ilma Minuta ja see on Minule täiesti okey – see on hea ja õige, sest tema ei oska ega taha Mind hoida/ hinnata/ oluliseks pidada - mitte, et Minus ei ole, vaid teine ei vali olemas olevat näha.

Mina ei kao ilma teiseta - Mina ei ole üksinda - Mina jään enesega - Mina jäin üksinda, sest olin teisega ja läksin teisele, mõtetes/ soovides/ vajadustes, järgi ja ootasin teist enese juurde - Mina olin ootel - Minu elu algas, siis ja sealt, kui olemas oli teine - senikaua, kuni teist ei olnud, olin Hüljatu = ei olnud seda, kes oleks Mind võtnud kaasa, Minuga olnud, Mina jaoks olnud - ootasin tingimusi ja piire - enesele mõistetavat ühes olemist.

Selle jaoks, et koos olla, ei pea vastama tingimustele ja ennast müüma - selle jaoks piisab tahtest koos olla - siis, kui seda ei ole, siis ei ole ka koos olemist. Koos olemine on ruumi, mis kunagi ei kao, laiendamine - teisega enese elu ja aja jagamine - üks võimalus, kuidas valida, kuid ei peamine ega vältimatu.

Marianne

16.06.2026.a

Ühine energia ja väli IV - Põhi mõtete vastu eksimine

 

Vanemate patud nuheldakse laste kaela – vanemate, kui vanimate – siis, kui suguvõsa energia suuna eest vastutajate elu teekond on lõpule jõudnud, siis nende poolt pooleli jäänud/ jäetud teekonnad saavad uued kõndijad – juba vanemate elu ajal on näha, kes, järglastest, millise mustri/ ülesande/ väärtuse/ põhi mõtte üle võtab ja kuidas valib samastuda. Mustrid ja lahendused, mis antakse edasi, on elusad, sest lapsed täidavad vanema osa – nad astuvad tema jalgade jälgedes.

Enese elu teedel kõndijatel on raske teha vahet iseendal ja üle võetul – sel moel ollakse samastunud ja omaks võtnud, et vahet ei osata teha ega näha – sel moel kogetakse survet ja manipulatsioone, et jätkata vanal moel – sel moel ollakse harjunud, et ei nähta mõtet, millelegi teistmoodi – sel moel ollakse leppinud, et muutused ei ole võimalikud – sel moel ollakse õppinud, et samm, teisale, toob kaasa vägivalla ja vähendamise – kontrolli, alles hoida.

Mis ja kus olen Mina – kuid, mis on see, mida isa ei valinud ja valis. Mis on see, mida ema ei valinud ja valis. Millist eesmärki nende valikud kandsid, mille eest jäi vastutus võtmata – millised tagajärjed nimetati, kellegi teise omadeks – mil moel inimene valis vastutada ja kasvada – mille nimel ta seisis – milliseid väärtushinnanguid ja põhi mõtteid kandis – mille vastu ta eksis. Kuidas ta enese poolt loodud välja hoidis. Jne.

Lapsed saavad vanema kanda olnud ülesande/ vanema poolt loodud korratuse endale, sest suguvõsa energia tahab vabaks saada, et vabana voolata. Inimese vaimse taseme piiratus on see, mis tekitab suguvõsa moodustanute vahele vahed, ehitab seinad, võtab kasutusele valed, teostab vägivalda – see, mis on mõeldud tasasena voolama, uusi mõistmisi omandama, ühises enamat looma – tekitab kaose, külvab viha, hoiab alles mürgi.

On loogiline, et ennast tervendav süsteem ei salli sellist käitumist. On loogiline, et inimesed, elades oma elusid, kohtavad õppetunde, mille läbimine saab eksami kohaks – kas on vana mõtestatud ja uut mõistetud või jätkatakse samal moel – vahesid hoides, valetades ja vägivalda kasutades.

Elu näitelava - kolm last ja kaks teed – kaks tütart ja üks poeg. Vanema valik, millele tema, oma elu elades, kindlaks jäi, on teada. Tütred on inimese ees seisnud valikud ja poeg on vanema nähtavaks saava valiku kinnitaja – tema on see, kes osutab vanema valikule – tema valib selle kelle/ mille toeks, nähtavalt samme astudes, tema seisab.

Üks tütar kõnnib vana mõtestades, uut õppides ja senisest edasi kasvades – teine tütar kõnnib, vana alles hoides, inimest vähendavaid mustreid kasutades – poeg valib, mõlema tee informatsiooniga kohtununa ja neid ise kogenuna, kummal teel tema jätkab – kummal teel kogetav ja kumma tee eesmärk on temale oluline.

Olevas ajas elavad on need, kes näitavad kätte suguvõsa vaimse taseme – see on see tase, millele/ kellele, nähtavalt/ ühiselt, toetus antakse. Suguvõsa liikmete jalgade jäljed teevad nähtavaks tee, mis on valitud käia ja teevad nähtavaks ka selle, miks see valik on tehtud. Ei pea rääkima, et näha – kõik on teada – kõik teavad seda – nii eelnevad, olevad, kui ka tulevad.

Elu näitelava ei alga tänases, selles on sees eelnevate põlvkondade poolt pooleli jäetu – vanaisad/ vanaemad/ vanad vanad vanad. Kaugemalt vaadates, ja väärtushinnanguid jälgides ja põhi mõtteid üles otsides, on näha, mis ja kuidas on jätkunud – mida ei ole olnud – mida inimesed ei ole valinud.

Turvalist ja hoitud välja ei ole olnud – loojad ei ole oma välja ise hoidnud/ nende poolt loodud väljale ei ole olnud tuge/ väljal ei ole olnud edasi kandjat – naised, keda on valitud, jäävad meeste kõrval üksinda ja toeta - lapsed, kes on kahe suguvõsa ühinemise tähised, on olnud jäetud üksinda ja enese vaimse taseme kanda.

Ühe ja sama suguvõsa naised ei ole seisnud teisele naisele/ teise naise lastele toeks – enese päästmine ja säästmine – ühist tähistavate laste elude hinnaga. Elu laval olijad kordavad ühte ja seda sama – nad astuvad laste/ naise kõrvalt ära – nende teod ja sammud põhjustavad lastele/ naistele osaks saavaid tagajärgi – nemad toovad nähtavale laste/ naiste vahel vahe tegemise - suguvõsa liikmete poolt välja jäetud lastega on naised valges, kuid ei elavad – naised on üksinda.

Eelnevas sugupõlves oli kolm õde, kes kandsid isa meeleheidet – järgisid informatsiooni, millega too ei leppinud – suguvõsa nimi pidi edasi kanduma – vanimad tütred ei saanud mehele minna ega nime ära vahetada, kolmas sai selle võimaluse, kuid see ei tähendanud head ega turvalist teekonda – Mehe suguvõsa ei kiitnud naist heaks – naisele jäi teenija staatus, enese tervise hinnaga.

Nii nagu isa ei tahtnud tütart, nii ka Mees ei tahtnud Naist enese kõrvale ega näinud teda endaga samana – Isa tahtis seda, mida tütrel ei olnud anda – Poeg oli perekonna nime edasi kandja. Isa jättis tütred, kui kasutud. Mees võttis Naiselt selle, mille jaoks Naine oli olemas – naine oli Mehe vajaduste täitja.

Mees oli kasvanud isekaks – troon oli ainult tema päralt – seega ei olnud tooli, millel Naine saanuks istuda - seega ei olnud krooni, mida Naine saanuks kanda. Naine tegi Mehe tähtsamaks lastest ja ka iseendast – Naine jäi Mehest sõltuvaks – ta ei tahtnud/ ei osanud/ ei mõistnud/ ei julgenud Mehest lasti lasta – Naine ei tahtnud kogeda hülgamist/ nimetamist/ halvustamist/ põlu alla panemist - seega oli ta nõus täitma Teenija/ Vajaduste täitja rolli - seega ta ei valinud elada oma elu Naisena.

Ega Mees ja tema teod tulnud tühjast - Naisele osaks saava taga oli teine Naine, kes ei nõustunud konkurendiga, suguvõsa tasemega, lapse sünni viisiga - teine Naine suunas ja juhatas - teine Naine andis informatsiooni, millele Mees toetus - Mees tegi nähtavaks oma suguvõsa vaimse taseme valiku - tema teod kinnitasid seda, mis ja kuidas kestis edasi - Naine ja Mees ei saanud üheks, sest Mees, hoolimata troonist, kroonist ja jumaldavast tähelepanust, ei kasvanud Meheks - ta jäi Lapseks, kes valis Ema, kui Naise, kellest tema lahti ei lasknud/ ei olnud veel lahti lasknud - Naine ei saa astuda sinna, kus temale kohta ei ole - kus teine Naine on ees.

Marianne

15.06.2026.a