Veiniks küpsemine - tulemuse vormistamine

 

Öeldakse, et hea vein läheb aastatega paremaks. Aeg annab arutust – seistes toimuvad muutused, mis toovad kaasa tugevama ja täpsema maitse, värvuse ja olemuse. Sama saab öelda ka inimese kohta – inimene settib ajas paremaks.

Enese ümber vaadates, ja laia Maailma kiigates, ei näi see kõikjal nii olevat. On küll, kuid konks on sõnas – parem – parim, mida olla võib ja, kuidas olla tahab. 

Selgitavam oleks sõna – täpsem. Inimene, iseendana, läheb täpsemaks – on selline nagu tema on siis, kui ta ei valeta, ei varja, ei proovi õige olla, ei taha meeldida, ei ürita ära hoida – ta lubab ja valib olla nii nagu tema ise õigeks peab ja tahab.

Inimene ongi täpsem – enesena parem. See, enesena parem, ei tähenda, et see oleks inimesena parim – inimesena kasvamise teekonnal = temaga koos olijad ja temaga kohtujad ei koge muutusi ja settimisi paremusena ega maitseid, naudinguid pakkuva elamusena, vaid kibedusena, hapuna, äädikasena, teravana, haigusnähtusi tektitavana – ajas aset leidnud protsesside tulemus ei ole teist lonksu võtma suunav.

Inimene on nagu vein – temas räägivad ilm ja tingimused, valgus ja pimedus, kuidas ja läbi mille on marju kandev taim kasvanud, mida pidanud läbi elama. Nii nagu vigneron - inimene, kes kasvatab, korjab, töötleb ja vääristab marja. Teeb sama inimene – tema enda tõlgendus, enese elust ja oma kogemustest, on, tema enda poolne, enese vääristamine – inimene ise seisab selle taga, milline ta on, millised tema põhi mõtted ja väärtushinnangud on – tema ise on materjal, keda tema ise vääristab – täpsemaks küpsetab.

Kuigi iga inimene, läbi enese aegade settinuna, on enesena, puhtam ja täpsem – siis teised on need, kes saavad maitsta ja kogeda teda, kui inimese töö ja vaeva tulemust. Ja liigagi sageli ei ole see, puhtus ja täpsus, magus ja sulnis, vaid kibe, torkavalt kuiv, oksele ajav ja enese kaitset vajav. 

Pudeli etikett ja kuju ei ole tõde/ tõend sellest, milline on pudeli sisu. See, et inimene avaldub oma eheduses, ei tähenda, et temaga peab, endiselt, olema nii nagu vanasti = vanade heade aegade nimel, mälestuseks, tänuks – õige on olla oleva aja reaalsuse põhjal. Teise tulemus ei pea enese elu kibedaks, valusaks, üksikuks tegema – seda ei pea jooma ega seda pea varuma. Saab EI öelda ja kaine olla. 

Marianne

14.09.2026.a

Vastastikune mõju ja võim

 

Jahmatus – kuidas saab, olemas oleva info alusel, jõuda selle tulemuseni, mis on teoks tehtud. Minu kasutuses olev ei anna sellist resultaati. Mind sunnitakse tegema seda, nõustuma sellega, milleni Mina ei näinud teed, mis ei tulnud Minule pähegi.

Oleva aja teadlikkus läheb segi möödunuga – oleva aja jahmatus ja enama loomise võimaluse nägemine, enesele oma vastutuse võtmise ja teisele tema vastutuse jätmise paika panemine - saab toonid abitusest ja solvumisest – lugu ei tohi lõpetatuks lugeda – Minuga peab arvestama.

Minu kasutuses oleva informatsiooniga peab arvestama – olevas ajas - tulemus ei loo ega taasta tasakaalu - loo teine/ teised osapool(ed) pühivad käed puhtaks ja astuvad oma teed = möödunud ajas - Minule tehakse liiga ja see ei lähe, kellelegi korda – öeldakse, et kõik on õige ja paras.

Oleva aja teadlikkus - Mina kõndisin teistsuguses tegelikkuses, kuid nüüd on see tee suletud – ühine lugu ei jätku seal, kus Mina olen. Mina pean tegema samme, mis tähendab, et Minul tuleb anda enese arvelt ja sellega ei arvestata – lugu on tasakaalust väljas. Teine kasutab Mind, vahendina, et saada/ tagada enesele vajalik tulemus ja Mina ei saa seda protsessi muuta – Minule jääb teise poolt paika pandud valik ja punkt.

Mõistmine – see, millest olen osa, see, kellega olen ühes – see ei hooli Minust, temale ei lähe korda see, mida tema valik Minule maksma läheb. Selle jaoks, et olla ja toimetada enese teadlikkuse tasandil, tuleks lõpetada ühine ja astuda senisest välja – see tähendab, et kaovad ära võimalused, mis seni olemas olid.

Oleva aja hetk ja möödunu kohtumine – saan, ühes olles, toimetatud ja oldud, hinnaga, mis see Minule maksma läheb, kuid varvas valutab, kohtumisest informatsiooniga – Mina ei ole oluline ega lähe teisele korda – Mina võin olla või mitte olla, ühiseks nimetatus - kuid reaalsuses teisele kuuluvas Maailmas ei muutu Minule osaks saavast/ Minu ära minemisest mitte midagi – ei ole kurbust, kuid saab olla kergendus ja parastamine.

Mina ei saa, teisele kuuluvas, enese tasandi teadmisi ühise toimimise alusteks seada – ühine tähendab teisi reegleid ja teist eesmärki – see ei ole kõigile, kes moodustavad ühise – see on selle vajaduste täitmise jaoks, kes omab seda ühist – tema lõi selle, tema haldab seda, tema lubab sinna, tema arvab sealt välja – kes tahab kuuluda ja osa saada, see peab reegleid järgima ja sõnale alluma.

Möödunus tähendas see päritolu perekonda – ainsat reaalsust, milles olla, ühes, sellises läheduses ja sel moel seotuna. Osa olevana oleks pidanud oluline olema – puudu jääma, oodatud olema. Tegelikkuses tähendas see üle olemist, välja jäämist, eraldi jätmist – ära sega, ära ole, mine ära, ära tule – Sind ei ole vaja, Sina ei kuulu siia – parem, kui Sind ei oleks olemas – Sina teed ja tood tüli – otsi endale oma/ teine koht.

Oleva aja ja möödunu kohtumine tähendab mineviku avanemist ja olevikuga segunemist - Ära anna seda teadmist, ära seda korda – selle alusel tuleb Minul muutus teha – ära minna, ühine lõpetada. Kuid Mina ei tea, kuhu minna ja kus olla – Mina ei peaks ära minema ega mujal olema, kuid see Oma, mis on Minu mõistes Minu Oma – ei ole seda – Minul ei ole sellele õigust.

Tähelepanu kahestumine – selle jaoks, et mitte vaadata tõde – selle jaoks, et uskuda ühisesse - aktiveerub uue informatsiooni vajadus – vaja on leida üles see, mis aitaks edasi olla ja edasi jääda – tõestada enese õigusi ja näha lubavaid võimalusi. Samal ajal ei suuda oleva aja teadlikkus ära kaotada valusat, kuid ausat tõde - vajaminevat – tegelikkust muutvat – informatsiooni ei ole ega tule.

Eksistentsiaalne küsimus - Olla või mitte olla – millisel moel olla ja milliseid kogemusi endale „võimaldada”. Jäädes, maksan Mina selle hinna, mis see Minule maksma läheb. Ära minnes, maksan Mina selle hinna, mis see Minule maksma läheb.

Laps ei pea võimalikuks Minu Oma-st ära minna – tema ei saa seda otsust teha – see tähendaks kaotada enamat, kui tema ise ja temale endale võimalik on. Suur saab kaaluda, poolt ja vastu argumente ning otsustada jääda või ära minna.

Otsustada enese väärtuste ja põhimõtete alusel, kuid ka nn ühise kasulikkust arvesse võttes – ei tee sellest Minu Oma, vaid kasutada antud võimalust ning teha seda enese teadmiste tasemel – teades, mis võib osaks saada – võimalused, millega tuleb arvestada.

Oleva aja ja möödunu kohtumine tähendab, et ühel ja samal ajal on mitu erinevat informatsiooni sisaldavat tasandit aktiivsena. Püsides pealispinnal, oleva aja teadlikkuses ja järgides, käsil oleva eesmärgi teed, jääb sageli hoomamata ühes olemist puudutav – tähendused, sisu, võimalused – ühise moodustavate teiste tegelikkus.

Täis kasvanud inimese Maailm tähendab teadmist, et teisi inimesi ja nende poolt tehtavat ei pea kontrollima ja teisi ei pea kartma – igaüks vastutab oma osa ja sammude eest ning kui toimub tasakaalu rikkumine, siis sellest teada andmisele järgneb koos töö tegemine. Kui on teema, mis puudutab kahte või enamat – siis leiab aset arutelu, kuidas seda, tasakaalu hoides ja taastades, kõige paremini lahendada.

Ühises tasakaalu rikkumine tähendab, et keegi on astunud sammud, mis on põhjustanud tagajärgi/ kogemusi, mida ei oleks pidanud olema saama – sammud/ nende tegemisel/ tegemata jätmisel ei arvestatud sellega, keda/ kelle arvelt vähendati – need ei andnud õiget informatsiooni, varjasid/ moonutasid – need tahtsid kasu saada.

Iga süsteem – olgu see, mis iganes inimestest koosnev ühine või inimeste poolt loodud, inimestele kasutada antud/ mõeldud miski – on vaimse taseme poolest selle looja/ hoidja/ halduri/ vanima inimese vaimse teadlikkuse tase – tema paneb paika piiri, mille tema täidab ja milles tema korda hoiab.

Keskkond, mis ei järgi inimeste Maailma tasakaalu hoidmise printsiipe, toimib, kellegi huvides – see tähendab, et süsteemi omanikul on omad plaanid – vajadusel/ tahtmisel tema ületab, kellegi/ millegi piire – määrab/ kohustab, enese huvides, teisi tegema seda, mis täidab tema vajadusi ja järgib tema eesmärke.

Vaimne piiratus tähendab võimetust ja tahtmatust kasvada edasi – ühises ette tulevaid kitsaskohti ei lahendata avatult ja tasakaalu taastavalt/ hoidvalt, vaid jõu positsioonilt - kellelegi kohta kätte näidates - kelleltki, midagi ära võttes - kedagi välja jättes - Mina määran, Mina otsustan, Mina tean, mida Mina teen = Mina tahan/ vajan.

Vanasti said kaks inimest lapse – tänasel päeval saavad lapse kasvatajad olla mitte lapse saanud. Vanasti ja olevas ajas sai ka üks last kasvatada, seda ei pidanud ega pea kahekesi tegema. Vanem on see, kes loob keskkonna, mille sisse ta annab lapsele koha – ühine, mis ei ole ühine igas selle sõna mõttes.

Ühine tähendab ühise territooriumi ja ühises olijate/ ühises olevate ressursside kasutamist – piiratud tingimustel. Ühine, kui tervik – kõik on olulised – sünnib inimeste kasvamise teel ja inimese poolt loodus. See tähendab, et ühine ei põhine rollidel, vaid inimestel – mitte rollid ei kohusta/ võimalda koos olla, vaid inimesed valitakse koos olema ja valivad koos olemise.

See tähendab, et laps, kes sünnib inimesele või kes võetakse inimese poolt kasvatada, ei ole automaatselt teisega üks ega ühine ole mõlemale samal moel ühine. Roll omab ja kasutab teist – inimene seisab inimesega ühes.

Vanema rollis oleva inimese kasvamise tase ja vaimne avatus/ piiratus osutavad, milline see ühine on, milles koos ollakse. Siis ongi nii, et vanem, inimesena – saab lapsele öelda – Mina ei vali Sind, Mina ei vali Sind endaga ühte, mine ära, mine mujale – see siin on Minu oma – see siin kuulub Minule.

Vanem annab teada, et tema ja laps ei kuulu kokku - vanem seisab lapsest eraldi - vanem, mis siis, et tema lapse sünnitas/ sünnile kaasa aitas/ kasvatada võttis - valib ja otsustab, kas ta tahab/ saab lapsega koos olla või mitte. Lapse soov, vajadus, tahtmine, teadmine siis ei loe.

Inimlapsel jääb üle arvesse võtta ja kasutada teada saadud informatsiooni – Mina ei valinud, Mind valiti, kuid Mina ei ole ennast ümbritsevat ise loonud ega alles hoidnud – Mina olen sellest osa saanud – Minust ei piisa, et Mina siin, selles ühises, omale päris koha saan. Siin olen omand ja vahend – siin ei ole Oma.

Siin, öeldes – Palun arvestage, ärge tehke haiget, ärge ära tõugake – kohtan vastust – Sina saad olla, siis ja senikaua, kuni nõustud osaks saavaga – teisiti ei ole ega teisiti ei saa – muidu oled ilma ja jääd välja – siis Sina siia ei sobi – siis Mina/ Meie Sinuga olla ei saa/ ei taha – sest Sina rikud Minu/ Meie elu ära.

Sellest kohast – Minust ei piisa, et Mina saaksin kuuluda ja ühes olla – võrsub enese vähendamise tava – parem, kui Mind ei oleks – Mina ei ole, kellelegi hea teinud/ head toonud – siis, kui Mind ei ole, siis ei saa Mina, midagi valesti teha – siis olen enese karistusest vaba = Mina ise põhjustan enesele osaks saava – siis, kui Mina ei „nõuaks” seda, mis Minule ei „kuulu”, siis oleks kõik hästi ja korras ...

Oleva aja teadlikkus läheb vastuollu möödunu vajadusega – teise sammud ületasid piiri, rikkusid ühes olemise head tava, kasutasid vahendina - siis, kui Mina vaikin valust ega räägi osaks saavast ega osuta tehtule – siis Mina saan olla ühes – siis Mina ei näe ega koge selle sama koha tegelikkust = siis Mina ei põhjusta enesele osaks saavat.

Aus olles - Mina ise olen osaline enesele osaks saavas - Mina kohtun teise valikuga = teine ei pea, kuid teine valib, sest tahab/ vajab sellist väljendit, väljundit – Mina ise võimaldan selle kasutamise, kuigi teades tõde, olen jäänud kohale ja teise käe ulatusse.

Marianne

11.09.2026.a

Sellel päeval

 

Punkt. Skaalal. Inimese elu on aktiivne liikumine – edasi minemine - see on muutumine, vastamine ja kohandumine, reaalse aja olevas ja sellest tulenevates valikutes. Inimene saab vaadata tagasi ja elada minevikus ning karta tulevikku ja vältida olevikku, kuid tema tegelik elu on reaalses hetkes.

Inimeste elu tähendab erineval hulgal inimesi, kellega ta kohtub ja oma elu jagab. Inimesed, kellest tema saab osa. Kõik, teekonnal kohatud, inimesed ei jää. Kõiki inimesi kaasa ei valita. Kõiki inimesi, endaga ühte, ei taheta. Kõikide inimestega koos olemine ei ole võimalik.

On tavaline, et osade inimeste puhul, kellega inimene sidet hoiab või kellele vastab, on tegemist harjumusest ja informatsioonist tuleneva kohutusega Mina/ Minul on/ Mina olen/ Mina oman.

Inimesel on teadmine, et teatud inimesed käivad temaga kaasas ja nendega ühendavad sidemed kestavad aja proovi. Need ei kao ära. Neid ei lõpetata ära. Rollid seovad kokku ja rollid kohustavad. Enese Mina on rolliga samastatud.

Suhe ja suhtlus. Inimesed usuvad, et rollide vaheline suhtlus tähendab suhet – ühendust, mis on ja jääb, kuna rollid ei kao ja neid ei saa ära võtta – läbi ja üle aegade kestab, kindlal joonisel, kindla koha täitmine.

Tegelikult on enamus suhetest, rolle omavate inimeste vahel, suhtlus, mingis kindlas vormis, sisus, vahemaas. Suhte indokaatoriks on ühenduse alles hoidmine ja selles kasvamine – reaalne elu, mõlema poole pealt jagatuna ja ühendatuna – inimesed kasvavad ühes edasi. Suhtlus on valitud - alustatud ja lõpetatud aja hetk, mil oldi samas.

Vanemaks saades mõistab ja teab inimene rohkem – see tähendab, et tema peaks oskama ja saama teha enese elust osa olevate/ osa saavate inimestega koos olemisest parema, kui varem. Kasvav inimene kasutab enesele teada olevast välja settinut – tema võtab kasutusele uusi teadmisi ja on loogiline, et ta kasutab, neid, enesega seonduvas – tema on, muutununa, senist muutev, kuid ei ära lõhkuv.

Täis kasvav inimene avastab, et kõik ei kasva temaga kaasa. Kõik ühes olemised ei ole vaba vooluga – osad on suhtlused, mis püsivad raamides – inimene peab kordama vana, teda suunatakse/ sunnitakse püsima vanas ja tegelikku ise ennast vähendama/ kontrollima – siis ja sel moel saab ta teis(t)ega, rahu säilitavana, koos olla = see on tingimus, et senine suhtlus/ kontakt jääks alles.

See tähendab, et inimene peab, kellegi teise - inimoskuste/ teadmiste/ valikute/ väärtushinnangute põhja enese põhjaks valima – see on platvorm, millel ühendus püsib. Täis kasvav inimene kogeb sellist ühendatust ühes olemisena, milles tema ei saa paraneda, parandada, paremaks. Punkt on tegeliku elu tee peal ees – teine pool ei panusta suhtesse – teine elab oma muutuvat elu mujal.

Ühine on hetk, millal kokku saadakse, paika pandud tingimuste alusel – sellest tahetakse emotsiooni, Mina pildi kinnitust, harjunud moel rollide täitmist. Seda, mis kaasneb ja vastu tuleb anda, seda talutakse kohustusest – Mina pean, sest Mina olen/ teine on. Enesele piiri märkimine – Mina olen, teen seda, väljendun selles, siis lähen ära ja sulgen, teise ees, ukse.

Inimene, kes avab ja pühendab ennast suhtena - Mina ei ulatu teiseni – see on suhtlus. Mina ei saavuta tugevamat ühendust/ ühtsust – see on suhtlus. Mina ei saa oma möödunu „eksimusi” ära parandada – see on suhtlus. Mind koheldakse/ Minuga suheldakse teatud kindlal moel, jäigalt ja kordustena – see on suhtlus.

See, mis püsib, edasi kasvamise võimalust andmata – muutub aja jooksul halvemaks, vähemaks, kitsamaks, räigemaks. Siis, kui lõpetada, võimalikuna olevasse, kui suhtesse uskumine, panustamine, selle suhteks nimetamine – siis jäävad järele riismed, teise poole tegelikkus tuleb nähtavale – ühenduse olemus ja sisu tulevad nähtavale – mitte, et seda enne ei oleks nähtud ega sellest aru saadud, siis vaadatakse sellele otsa ja tunnistatakse see tõeks.

On tavaline, et inimene hoiab - harjumustest/ uskumustest/ vajadustest - möödunu sidemetest kinni, kuigi tegemist on vana, kulunud, katkise, valu toova, otsatarvet mitte täitva asjaga, mis tähistab enese aja kulgu ja sisaldab enese mälestusi – Mina, Mina olen, Minul on.

Vanast riidetükist ja jalanõude paarist on kahju lahkuda, vanast kaisukarust ja mänguautost on kurb loobuda – teist sellist ei ole. Ennast on harjutud ühes nägema ja ühendust kogema. Kuidas Mina reedan selle Kes oli Minule oluline? Kuidas Mina lasen lahti, annan ära, viskan ära? Kui Mina teen sel moel, milline Mina siis olen? Kas olen tänamatu ja hoolimatu, ükskõikne ja isekas, et ei näe ega mõista väärtust?

On kasvava inimese vastutus panna enese aja teekonnale punkt. Mitte enese teekonda lõpetav, vaid kellegi teise poole tõmmatud joon ära kustutada. See on punkt, millest paremaks enam ei lähe. See on punkt, millest edasi on puudu, vajaduste kompenseerimine, leiutamine – vajadus on olemas, kuid seda ei saa täita – asi/ ühendus ei täida oma nime tähistavat funktisooni. Seega saavad vanadest riideesemetest – lapid, kaltsud, lapitekid, ära antav või prügimäe kraam.

Mina ei ole reetur ega tänamatu – sest see punkt, mis tähistas ühise lõpu algust, oli teise osapoole poolt paika pandud. Kunagi ja kusagil teine enam ei panustanud või ei olnudki seda teinud – teine suhtles rolliga, rollina.

On Minu enda asi olla enesega kooskõlas – seljataha jäi enese teekond, enese poolt astutud sammudega, enese poolt tehtud valikutega. Teine oli osaline ja sai osa – rõhk on sõnal OLI – enam ei ole.

Ajalugu ei ole vaja uueks kirjutada ega teist, ühistelt piltidelt, välja lõigata – ühiseid hetki tähistavaid numbreid ja päevi ei pea kartma ega häbenema – see on inimese tunnus, kes ei ole leidnud tasakaalu ja kardab vale olla. 

Enese osalusega päevad ja sündmused saab tõsta rollide tasandist kõrgemale ja olla täpsem – Mina, inimesena – Minu, kui inimese, sammud ja valikud – Mina kasvasin, mõistsin, kogesin, lõin olema, andsin võimaluse – Mina tähistan enese tee ja valgustan selle – teised said sellest osa, kuid teised ei kuulu sellele teele, sest see on Minu poolt jäetud jälgede rida.

Marianne

10.09.2026.a

Inimest ümbritsevate tegurite kogum V - Laps, keda ei võetud vastu

 

On tavaline, et - mingis situatsioonis, mingis kohas - koos olevad inimesed lobisevad, maast ja ilmast, isiklikust elust ja üldisest olust - ühes olevad inimesed naeravad, millegi üle või millegi peale – kuid see ei tähenda, et nad, ühes olles, ühendatutena oleksid.

Sageli täidavad inimesed enese tühjust, valivad emotsioone, tühjendavad/ täidavad ennast, kasvatavad enese Mina, et vähendada, kedagi teist. Ühine ruum on tähelepanu ja energia saamise, vahetamise, jagamise koht.

Sageli inimene ei peatu ega mõtle järele - Kas Mina naeran kaasa/ kas Meie naerame koos/ kas Mina väldin üksindust, välja jäetust, eristumist/ kas Mina ühinesin, Mind, kedagi teist, vähendavatega – kas üks esineb ja teised plaksutavad talle või näidatakse, kellelegi kohta kätte või tajutakse/ nähakse/ kuulatakse, teineteist, päriselt.

Laps, kes kasvas vägivalla ja vähendamise saatel – vajas, eluliselt ja igatses hingeliselt, teistsugust ja teistmoodi toimivat sotsiaalset ruumi – turvatundega täidetut, pidava ja sama taseme ühendusega, ausa ühes olemisega, enese mõistmist pakkuva ja vägivaldsest käsitlusest vaba olemisega ühist ruumi.

Kogedes vägivalda ja vähendamist – pidevalt muutuvat keskkonda ja pendeldavat suhtlemist/ suhtumist - õppis laps ennast sisse ja välja lülitama – olema ilmetu, vaikiv, ära kaduv, paluv, häbi tundev – seda siis, kui teine mässles ja ennast tühjendas. Vastama naeratusega, ühendavate sõnadega ja lähedale astumisega, kui tähelepanu seda ootas ja suhtumine muutus.

Olemise ja väljenduse ümber lülitus, olevaga, enese, kaasajastamine – justkui masin, automaatselt, ühelt teisele, sooritanuna – kuigi vägivalla jäljed ei olnud kadunud, sisemine rahu ei olnud taastunud – olid ülekirjutatud, välja vahetatud, asendatud tunded – rõõm, ind, huvi, naer, lõbusus, avatus = sellisele Minule on kontakt olemas – päike tuli välja.

Alati ei õnnestunud ega teiseks, lülitus võimalikuks osutunud - Mis Sinul viga on, et mossitad, vaikid, pirtsutad - seda siis, kui ei võtnud, teise, teiseks vahetust vastu. Osaks sai viha ja välja naermine, füüsiline löömine, karistamine, välja jätmine – sel moel reageeris, suures, jonniv ja ärritunud laps, keda ei nähtud ega vaadatud nii nagu tema ennast, rahuldatuna, koges ja väljendus.

Suur ju naeratas ja näitas oma head tuju ja sõbralikku suhtumist – miks seda elet ei märgatud. Siis, kui oli paha tuju ja vimm või kadedus otsis väljapääsu, siis ju reageeriti hirmunult, ärevusega, vaikimisega, vabanduse palumisega, süü tundega – siis ju vastati nii nagu laps ootas ja vajas, et tema saaks jõudu ja näeks põhjust, miks enese sees oli paha olla – mis siis nüüd on teisiti.

Peegel, tee ennast korda – näita, Mind, õigesti – näita, Mind, õigena - Mina ei saa olla Mina = Sina pead tagama/ andma Minule, Minu Mina – Mina olen selline nagu Mina äsja olin – näe, näita ja kinnita!!!

Kui ei tee heaga, siis teed halvaga – siis Mina sunnin Sind, siis Mina käsutan Sind, siis Mina koolitan ja koolutan Sind – siis Sina tahad teha – näidata Minule, Minu headust, lahkust, rõõmsat meelt, sõbralikkust. Tee Maailm korda – ole Minuga kooskõlas.

Sellise kasvatuse ja käsitluse tulemus on, sügav ja ulatuslik, vaimne kahjustus – inimese juhtimiskeskus ei allu temale – ei ole kooskõlas enese kasutuses oleva reaalse informatsiooniga, vaid vastab, automaatselt, väljas aset leidvale – inimene avab sügavale juurdunud käitumismustri ja väljendub nii nagu teda ümbritsev keskkond näib temalt ootavat/ temale võimaldavalt.

Seega ta naerab ja avab ennast – pöördub päikese poole. Seega ta naerab kaasa – ka enese üle, ka kedagi teist vähendades ja välja jättes. Seega ta jääb vait – vaigistab enda, kui tajub/ kohtab samas olija negatiivsust, igavust, sarkasmi = Mina olin/ olen Vale. Seega ta kuulab ja noogutab kaasa. Seega ta vabandab ja selgitab ennast. Seega püüdleb ta tähelepanu poole – püüab näidata välja oma teadmisi, kogemusi, tänulikkust, vähemust - tunnustades teise tarkust, lahkust, võimekust, ilu, rikkust jne.

Inimene, kes tuleb vägivaldsest ja vähendavast minevikust, omab, sageli, absoluutset kuulmist - astudes keskkonda, viibides ennast ümbritsevas, saab selgeks, temale, ühes olevate inimeste vaheline dünaamika – ühes olla valivate, ühte valitute, välja jäetute, vägivalda kasutavate, teis(t)ele esinevate inimeste tegevus, väljenduste ajendid ja valitud tehnika.

Mina selles, Minu tähendus, Minu võimalused – allhoovuste ära tajumine ei valeta – see on energeetiliste võngete tajumine. Mida ja kuidas valitakse, mida ja kuidas mitte. Millised on eesmärgid. Mida sügavam on vaimne kahjustus ja võimsam alalhoiuinstinkt = elu päästev režiim – seda täpsemalt inimene, teada saadud informatsioonile, käitub.

Möödunuga seotud vajadused/ sõltuvuslikud harjumused aktiveeruvad, kui sotsiaalse ruumi dünaamika on sama – toimuvad sisse ja välja lülitused – eiramine/ nägemine, eraldamine, eristamine/ tähelepanu pööravate küsimuste esitamine – kellegi tunde tühjuse täitmine – see ei ole tähelepanu andmine ja kuulumine, vaid tähelepanu vajamine ja enesele väljundi andmine – enesega samas olevat teist kasutades.

Kasutuses olnud mustri muutmiseks on vaja erinevate informatsioonide lahus olemist ja erinevat analüüsi – möödunu mustrid ja oleva aja reaalsus + teadlikkus – see siin on sotsiaalne ebakõla – Mina ei vali naeratada ega lobiseda siis, kui teine seda valib teha. Mina valin olla kooskõlas, teise tegelikkusega – temal oli võimalus valida, olla olemas, pöörata tähelepanu - juba enne, teisiti, – kuid teine tegi seda alles siis, kui teised tähelepanu saamise variandid olid ära langenud, tuju tuli, ennast näidata sai.

Dünaamikat mõistnuna saab inimene anda endale tegevuse juhised - Minul ei ole vajadust esineda, tähelepanu omada, mingeid vajadusi täita. Mina arvestan nähtavaks tehtuga ega loo, teise katsele EI öeldes, ühist ruumi – Mina ei anna enese energiat, emotsiooni, aktiivset tähelepanu – olen eraldi ja neutraalne.

Vägivaldset käsitlemist ja korduvat hülgamist kogenule on selline valik väga raske samm – Mina ise ütlen enesele võimalikust ära = Mina ise jätan, ennast, enesele olulisest ja vajaminevast võimalusest ilma. Mina ise teen avaliku näo politiilise mõrva – annan teada, et ei osale = ei kuulu, erinen = põhjus eraldada, vägivalda kasutada.

Tegelikkus – Mina jätan, ennast, ilma narkootilisest ainest, minu aju keemiat mõjutavast reaktsioonist - teise naeratus kustub, vahetub ükskõiksuse, viha vastu – olemas olevat ei ole kunagi olemas olnud – sain seisundi, Mind mõjutanud, keemiliste ainete mõjul, kuid see tõi kaasa veel sügavama kukkumise, kui reaalsus, endisena, avanes – midagi ei olnud muutunud = olin võtta, olin jätta – prostituut – koos olemine/ koos olla saamine tähendas enese müügi vahendamist/ tehingut.

Üksindus – eraldatus – hüljatus. Möödunud ajas oli see hirmus, sest puudus teadmine – kuidas Mina, üksinda, toime tulen. Seega oli - välja jäetus, välja jätmine, eraldatus, eraldi jätmine - õudne ja hirmus kogemus – paanika ja ärevus = surmahirm – enese energeetilise tundeseisundi talumise võimetus.

Selle jaoks, et mitte kogeda seda, millega toime ei tulnud, tuli anda endale päästerõngas – Mina vastan teisele, Minu toetun teisele = siis ei ole üksinda, siis ei jäeta välja – asendamine, vahetus, tähelepanu suunamine.

Eluterve üksinda olemine – teadlik valik, kuna olen arvestanud reaalsusega. Mõistmisele järgneva otsuse tegemine – selle koha, seltskonna, suhtluse võimalused ja dünaamika ei ole Minuga kooskõlas ega Mind hoidev. 

Keskkonda, suhtlust, kohta mitte valivate ja lõpetavate punktide panemine muutub argiseks ja normaalsuseks = see ei võrdu Maailma lõpu ja igavikulise kaotusega – ei saa kaotada seda, mida ei ole kunagi omanud – ühes olemine ei tähendanud ühendatust, vaid ühel ja samal ajal, ühes ja samas kohas viibimist – meie, kes me ei ole olnud Meie.

Möödunu vajadustega inimene vajab Meie-t – enesele kohta, kindlat tähelepanu = see on Minu, see on Minu oma = Minult ei võeta seda ära = Mina ei kaota seda ära. Möödunu hirm, ellu jäämise raskus, inimhinge üksindus - käivitunud muster lõi möödunuga ühenduse - inimesel oli, kuna ta nägi ja sai kogeda ja siis talt võeti see võimalus ära - teise tähelepanu kustus, muutus, püsis teisal/ teisel.

Reaalne kaotuse kogemus - tähendab, et aktiivne on, paigal püsiva pinna ja samale tasemele jääva, suhte vajadus – see näitab, et tegemist on uue mõistmise, teadlikkuse, käitumise mudeli puudumise/ kasutusele võtmata jätmisega. Ei ole läbitud õppetundi - kuidas on elada reaalses reaalsuses – kuidas olla enese teadmiste ja kasvamiseks/ rahuks vajaminevaga kooskõlas. Enese informatsioon on teiste infoga arvestav, kuid enese omale toetuv.

Marianne

04.09.2026.a

Inimlast ümbritsevate tegurite kogum IV - Elav õppevahend, teise elu loos

 

Ühine võimaldab selle, mida üksinda ei saa. Ühise kogemus/ ühes olemise võimalus – suunab ja sunnib sellele, mis ei ole üksinda olemise aja valu – ühine toob kaasa vajaduse, ühendatuna, ühes olla – kogeda head, hoidvat, ühte liitvat kohtlemist – Mind tahetakse ühte, Minuga tahetakse koos olla = Mina olen oluline.

Ühises – eraldatuna olemist, tava normaalsusest erinevat kohtlemist, valede levitamist, jõu kasutamist - nimetatakse kiusamiseks = inimesele ei tagata töörahu, inimest ei lasta rahus olla, teda sunnitakse muutuma, ennast vähendavale tegevusele, osaks saavat taluma ja enese vastu vägivalla kasutajaid – sellise kohtlemise eest – tänama või neilt vabandust paluma, et teine peab tegema seda, milleks kiusatu teist „sunnib” – tema on see, kellega teisiti ei saa.

Kasutatud väljenduste ja tegude tegelik eesmärk – kasutada inimest, kellegi eesmärkide täitmise vahendina – soov temast lahti saada – kellegi mängu ja Mina kinnitus, kellelegi pinna vabastamise vajadus.

Keskkond, milles viibijatel on õigus kohal olla – keskkond, mis ei kuulu ühele, vaid moodustub ühisesse kuulujatest – ei ole alati neutraalne ja kõigile hea ühes olemise kogemus. Sageli võtab keegi keskkonna üle või nimetab, enese poolt loodusse kuuluvad, enese omadeks – õigus käituda, valida, tegutseda nii nagu enesele sobib ja kasutada samas olijad enese huvides.

See tähendab, et inimesed ei ole, inimestena, võrdsed – keegi peab ennast paremaks, üle olevamaks, tähtsamaks ja ta annab sellest teada ning vajab sellisele enesele kinnitusi. See keegi jõuab tulemuseni, et kõik teised on tühised ja asendatavad – ainult tema mitte – tema on oluline – teda ei saa jätta – teda tuleb õigesti tähistada = tema on teiste kingitus, võimalus ja Jumal = oluline käib läbi tema = teda ei saa kõrvale jätta ega tühiseks nimetada.

Korduva mustri kee – kunagine tühisus annab endale, enese möödunut korvava – see tähendab, et tema tühistab järgneva, et, tollele peale astudes, tõestada enese tähtsus. See tähendab, et inimene täidab enese möödunu vajadust, mis ei saa kunagi täidetud, sest tema põhi Mina on tühine – inimene toetub teadmisele, mis annab temale teada Kes tema on.

Iga sõna, pilk, tegevus, väljendus, valik, mis läheb inimesest mööda, keelab teda, keelab talle, keeldub temast, vastustab tema, erineb temast – on vale ja ärritav – see on informatsioon, mis kinnitab tema tühisust. Seega kasutab ta enese kasutuses olevaid lahendusi, et ise ennast ära tõestada – jõuga, manipulatsiooniga, vähendamisega, valedega, enese tõega.

Inimene kasutab, enese tõestuseks = enese kaitseks – lahendusi ja väljendusi, mida ta on pealt näinud, vahetult ise kogenud, ise kasutama õppinud, mille tõhususes veendunud. Inimene vajab seda protsessi – tõuget, tegevust, tulemust – ta on sõltuvuses selle keemilisest koostisest ja saab rahulduse sellisest enese väljendusest – reaalne Mina kasv ja võim.

On loomulik, et see, mis on kunstlikult üles haibitud ja mida hoitakse, jõuga, kontrolli all – see aeg-ajalt laguneb, seda vastustatakse ja see kaob tuulde – inimene on tagasi enese möödunus. On loomulik, et inimene tahab rahu ja püsivust – tema informatsioon peab vastu ja temale vajalik on, tema jaoks, olemas – Minu kodu, Minu seinad, Minu sisu, Minu raha, Minu võim ja tahe.

Süstemaatiline vähendamine ja vägivald tähendavad samasisulise informatsiooni samaajalist erinevate tasandite edastust ja kinnitust. Mõju on valdav ja kinnistuv – käsitletav omandab mustri, teab enese kohta ja usub, enese kohta öeldu ja välja näidatu, tõeks = Mina olen.

On sage, et inimene, lapsevanema rollis olevana, kasutab, enese tähtsuse kinnituseks ja Mina tõstmiseks, last – inimese fantaasial ei ole piire, kuid naha vahele pugevat sügavust ning kasvavat ja kujunevat isiksust lõhkuvat jõudu on tema informatsioonil küll.

Sina oled Minu elu ära rikkunud – parem, kui Sind ei olekski olemas – kes Sind ikka tahab – vaata, mida Sina, oma Emale, tegid – oled tänamatu/ kasutu/ värdajas/ väärtusetu – otsi endale teine Ema – annan Su ära – viin Sind lastetuppa – kutsun Sinule miilitsa – Sinu pärast ei saanud Mina oma elu elada – Sinus ei ole mitte midagi head – Sinust ei saa mitte midagi – oled täpselt samasugune nagu see või too jne, jne, jne.

Lisaks sellele pilgud, hääletoon ja kehakeel ning vahetud ja korduvad tegevused. Kõik see on informatsioon, mille eest ei pääse pakku – see on meeletu kogus söödamatut infot, mida ei ole võimalik lahustada – see jääb endaga kokku – Mina – Mina olengi selline.

Piisab olemas olemisest ja teisega koos olemisest või lihtsalt Maailma sees olemas olemisest - kui teisel on juba paha/ kui juba teen teisele liiga/ kui juba võtan teiselt vähemaks/ kui juba tahangi, et teisel oleks halb.

Ennast ümbritsevas keskkonnas teatavaks saava, nähtavaks tehtud, välja öeldud informatsiooniga kohtumise tulemus – inimlaps, kes on jõudnud aru saamiseni - Parem, kui Mind ei oleks – Mina segan ära – Mina põhjustan – Minu pärast. Muidu oleks teisiti, kellelgi teisel oleks siis parem = teine teab seda.

Enese väärtusetuse kogemus – tunne, et Mina olen, kui liigne raskus, ilma milleta põranda lauad ei peaks raskuse all ägisema, vaid saaksid lõbusalt/ rahus olevalt nagiseda. Elusana, ühes olevana – ei saa, Mina, ennast kergemaks teha – Minu raskus on Minuga.

See on pealt nägemine ja vahetult kogemine – Mina olen olemas – Minul on oma nimeline koht olemas = Minul peaks olema õigus olemas olla – keegi ei peaks saama seda väärata – keegi ei peaks saama seda kohta tühistada = Mind ei tohi ühes olemisest välja jätta ega ühises, teistest erinevalt kohelda.

Kuid Minust pöördutakse ära – Minu juurest minnakse ära – oldi hetk koos ja siis valiti ära minna. Minu tulles jäädakse vait. Minust räägitakse üle ja mööda. Minu ees tehakse üks nägu ja räägitakse ühte – seljataga või eemale minnes teist. Mina olen nähtamatu. Minule antakse vale/ moonutatud/ kasutuskõlbmatu informatsioon. Minule edastatav tähelepanu ei püsi samana – on sõbralikum tähelepanu, on tühjus, on ükskõiksus, on viha. Mind koheldakse vaimse ja füüsilise vägivallaga.

Mina näen pealt ja vaatan kõrvalt - teistega on teisiti – teistega püsib tähelepanu samana, teised seotakse ühte – nemad saavad koos olla, neid tahetakse, neid oodatakse koos olema = nemad on olulised = nende olemas olemist/ neile elu andmist ei kahetseta.

Mina ei saaks teada ega kujuneks sellest vajadust ega otsiks Ma põhjust, ise endast – kui Ma ei teaks ega näeks, et on võimalik – täiesti reaalselt on võimalik, kuid Minu puhul tehakse erand.

See keskkond on Mind järele proovinud, näinud ja kuulnud ning seejärel enesest eraldanud. Minuga koos olija saab Minule osaks saavast osa – Mina vastutan teisele osaks saava eest. Minul tuleb ise ennast ära kaotada, et teisel oleks parem. Minu olemas olemine sunnib teist valima valikuid, mida ta ei taha vastu võtta.

Ära too teda Meiega ühte. Ära häbista Meid. Kui Sina tahad, siis hoia endale, kuid vii ta siit minema. Tema ei sobi siia – tema ei kuulu Meie hulka.

Möödunu mälestus - see oli vahetult kogetud katse – näidata last ja suunata muutusele, et saavutada parem tulemus, vastutuse jagamine. See, vahetult tajutud informatsioon – otseselt Mind puudutav ja inimeste elusid vahendav, mõjutav teadmine – järgnev on tänaseks isikliku aja lugu. Valik, mille raskus pandi Minu õlgadele – Minust sai raskus, millega teine pidi ühes elama – tema Mina tühistati ja Mina maksin selle eest.

Teadmine – Mina põhjustan teisele osaks saava – Minu ära minemine, ära olemine, vabastab teise – kui Mina, seda teades, ära ei lähe, siis olen süüdi teise elu ära rikkumise pärast.

Minu vastutus – inimeseks olemise raskus – keskkonna dünaamika mõistmine. On olemas liider/ on olemas vanim – mõjutaja, ette näitaja – tema paneb paika ja näitab ette, kes on oluline, kellega, kuidas käitutakse, mil moel ühine välja joonistatakse – kes selle sisse kuuluvad.

Ääre peal – inimene, kes ise tegi oma valiku. Oma elu, Minuga ühes, valides, teadis ta, et mida ja kuidas tema ise tahtis ja vajas – teadis ka seda, et Minuga ühes jäi see konkreetne tahtmine/ vajadus kätte saamatuks – ei saanud selle inimesega, ei saanud nende inimeste hulgas.

Inimene ei valinud mõtestades, mõista – see on piiratud mõtlemise võime ja madalate väärtushinnangutega keskkond. Omad hülgavad Minu, kui Mina võtan vastutuse. Omad hülgavad Minu, kuna Mina teen nähtavaks, kellegi teise valiku, mida ei taheta nähtavaks teha.

Dünaamika mõistmine, tegelikkuse nägemine – inimeste moraalsed valikud – inimene teeb nähtavaks selle, mis on temale väärtus – millised on tema põhimõtted, millele tema, inimesena, toetub – seda näinu ja kogenu teab seda, mis ja kuidas saab tema osaks, kui ta valib ühes olemise – lähedase ühise elu.

Iga inimene teeb moraalseid valikuid – kas ta valib inimesena või rollina – mille alusel ta valib ja millisel eesmärgil ta seda teeb. Need valiku tegemise kohad annavad teada, kes on temale, millises tähenduses, olulised ja keda ta kasutab oma vangerduste tegemiseks – ohverdab, kasutab, et saavutada, et omada, et ära hoida.

Keskkond, mis allub ja toetub vägivallale ja vähendamisele, tähendab inimsuhteid, milles mitte kellegi peale ei saa kindel olla – korduvad kogemused, et Mind jäetakse, Mind ei valita, Mind eraldatakse, Minu vastu pöördutakse – selleks, et ise saada, ise vältida, ise omada.

Seega on loomulik, et hüljatu ja kasutatu tunneb püsivat ärevust ja kogeb valiku hetkel hirmu – Mind ei valita, et teisele jääks alles. Mind nimetatakse valeks, et teine saaks õiguse enesele vajaminev valida. Minu vastu pöördutakse, sest teine annab enesele võimaluse, oma tundeid välja elada – tema frustratsioon, temale osaks saava pärast. Side, mis oli olemas, lõigatakse katki – ilma Sinuta on parem – ilma Sinuta Mind võetakse ühte = Mind ei jäeta välja.

Keskkond, mis ei vali tunnustada kõiki ühes olijaid – mingi erinevus/ kuidas sünniti/ kuidas, mil moel välja nähakse/ milline võimekus on/ millised eripärad on/ milliseid teadmisi kasutab ja vahendab, jne – on ebaturvaline ja vägivaldne inimest ümbritsevate tegurite kogum.

Erinevad olemised, välimused, teadmised, oskused, vanused - ei tähenda lahku viimist ja ületamatut tõket – sellest ei tehta põhjust, et lahutada ja sellest ei saa süüd, et põlu alla panna, kui ei ole otsust – seda inimest ühte ei võta, selle inimesega koos ei ole, selle inimesega hästi ei käitu – Meie otsime põhjuse, miks otsus on õige ja vajalik, Meie kasutame põhjust, et teostada otsus.

Eluterve ja teadliku inimese ülesanne ja vastutus - dünaamika mõistmine – Mina tean, kuidas see – konkreetne keskkond toimib. Mina ei püüdle, selles olijate, tähelepanu poole – püsin ühesena – näen, olen viisakas, tõsine, küsin, kui tegelikult on vastust vaja – kuid olen ja jään ise eraldi – Mina ise ei liida, ennast, teis(t)ega kokku.

Mina ei käivitu – eraldamist nähes ja välja jäetust tähele pannes - ega hakka liidri tähelepanule vastama, seda otsima, selle poole püüdlema, selle enesele kinnitamiseks võimalusi otsima/ looma. Mina jään ellu, kui Mina seda ei tee – kõik saab osaks siis, kui Mina ise ühte lähen ja ühes olemist kinnitan/ nõuan.

Jääb kõrvale mõte - Mina pean saama kokku kuuluda, kuna Mina, Minana, olen olemas. Selle asemel on teadmine - Minul oleks võimalik, kui see oleks Minu jaoks olemas. Mina ei ole kaotanud ega ole kaotamas võimalust, mida ei ole olnudki. Mina ise ei vali seda keskkonda – olen ainult senikaua, kuni Mina ise pean selles kohas olema, kus on teine/ teised. Me eksisteerime paralleelselt, kuid meie ei ühenda ennast kokku.

Vaimne kasvamine – teadlikud sammud ja kindlad valikud. Moraalse valiku tagamaade mõistmine ja avamine - energeetiline häiritus – teine tahab teistega ühes olla, temale on oluline ja võimalik. Teine ei julge ise ennast, eristuvana, nähtavaks teha – gruppi kuulumine annab turvatunde, liidrile meeldida püüdmine, liidri tähelepanu poole pöördumine, enese vajadusest kantuna.

Mõistan teise valikut – ei hinda selle moraalsust - ei keela, ei takista – ei pane valiku ette – et, kas Mina või keegi teine. Mina olen teisega senikaua, kuni Meie – Mina+ teine on ühine põhi ja peamine – teine ei ole teisega ühinenud, Mind välja jättes, Minu vastu olles, Mind nähtamatuks pidanud.

Kuid siis, kui täpsustada üle ühenduse mõiste, tähendus, lähedus ja soovida aset leidnu üle vaatamist ning inimese vastutuse võtmist – kuid, kui siis kohtab vägivalda ja vähendamist, loo ümber pööramist – siis on see selge vastus – aeg on lõpetada ühes olemise tähtsaks pidamine ja alles hoidmine – aeg on lahkuda, sest teine on, enese kõrvalt, juba ära astunud.

Moraalsed valikud – siis, kui on võimalus – siis, kui on vajadus – milline valik tehakse, millele kindlaks jäädakse, millest lahti lastakse. Pärast – parim kaitse on rünnak – pärast saab ennast vabastada – Minul oli õigus – endale/ enese elule, Minul ei olnud teist valikut – kas Sina oleksid tahtnud, et Minul oleks halb - siis oled egoist ja tänamatu – Sina ise tõukasid Mind sellele, Sina ei jätnud Minule teist valikut.

Inimesed unustavad oma valikute põhjuse – nad ei arvesta sellega, mida see enese kõrval olijale teada annab – nad ei arvesta sellega, et teada saadud info alusel saab valida enese teadmistele ja väärtustele kindlaks jääva valiku – kui Mind hüljati ja vahetati välja, siis Mina ei jää selle inimesega ega võtta teda enese ellu.

Ei midagi isiklikku – Just a Buisness – elav õppevahend, teise elu loos – teise võimalus valida, otsustada, astuda – enese väärtushinnanguid ja põhi mõtteid välja öelda ja välja näidata. Need ei kirjeldanud mind ega osutanud mind ega muutnud mind – need kirjeldasid teist, inimesena ja teise inimese teekonda – minu abiga tegi ta selle avalikuks.

Sama ka siin pool  - teise abiga sain mina valida, otsustada ja astuda - teise abi minu teekonnale. Omal moel peaks siis, ju istuma ühise laua taha ja üksteisel kätt suruma - Aitäh, panuse eest - teisiti ei oleks, inimesena kasvamine, sellistes sügavustes ja ulatuses võimalik olnud!

Kahjuks või õnneks, kuid Hingede kurbuseks, jäävad ühiste laudade taga istumised ära - õppetunnid ja õppevahendiks olemised ei tähenda, et õppetunnid oleksid läbitud ja lõpetatud - on liigagi sage, et inimesed loovad endale Maailma = ülevõetud keskkond kujundatakse enesele meelepäraseks - ja selles Maailmas saavad nad, oleva aja enesena, kuid tegelikkuses - oma vana jama sees edasi olevana - rõõmsalt ja rahus olevana edasi olla ja edasi toimetada - vanad harjumused ja mustrid kestavad ja on kasutusel, sest neid on vaja ja neid saab kasutada, kuna ja kuni on olemas see/ need, kes mänguga ühinevad ning enese kasutamist lubavad ja ise õppevahendit vajavad.

Marianne

03.09.2026.a

Inimlast mõjutavate tegurite kogum III - Teekond sinna, kus veel ei ole olnud

 

Siis, kui inimene otsustab astuda ja tegutseda, millegi suunas ja millegi nimel – on tal olemas andmed ja tõuge, miks ta seda teeb – näib võimalikuna, kindla tulevikuna. Seega inimene läheb teele ja ta annab endast parima – tema ju teab, mille ta enesele saab – tema ju teab, mida ja kuidas tema kogeda saab – tema on välja arvestanud, et on jõukohane ja ka hind on taskukohane.

Kindel siht ja selge tulemus takistavad uute teadmiste/ mõistmiste ja olemas oleva informatsiooni vastu võtmist ja nendega arvestamist – rahus olevana, rahu säilitavana, sama teed jätkavana. Inimene ei taha seda teadmist, mis põikab kõrvale tema teekonnast – mis näitab selle saavutamatust, muutust selles, makstavat hinda.

Siis ongi nii, et kui inimene on jõudnud, kuhugi kohale või jäänud seisma ja tal ei ole seda, mida tema teadis saavat – see on teistmoodi või ta ei jõudnudki selleni, siis on inimene kriisi situatsioonis – ta ei oodanud seda, ta ei olnud valmis selleks, mis ja kuidas on tema reaalsus = tal puuduvad ressursid ja jõud, et olevaga toime tulla.

Inimene, kes on kinni enesele lubatus – enese kogemises - tahab oma sammude tulemuseks kogeda seda, mille nimel/ järel ta teele läks. Kriis tähendab, et inimene toetub alguse infole – inimene jõudis, enese ettekujutuses, juba omada ja kogeda – Mina tahan lubatut tagasi saada, et saaksin, enesele – enese oma tulemuse – kinnitada – seda on vaja, et püsida rahulolevana, rahuldatuna, vabana – olla teekonna alguse otsuse salvestumise seisundis.

Inimene visualiseeris enese teekonna ja selle tulemuse, kuid ta koges reaalselt – ta suutis luua endas energeetilise seisundi ja, kuna see temale meeldis ja sobis, siis ta tahab seda tagasi saada – korrata, et kindla teadmisega omada – püsivalt.

Visaliseeritud kujutlust, sihina hoides, välistab inimene seda valeks nimetava, muutva, kaotava informatsiooni ja tegevuse – ta nõustub sellega, mis on õige – ta keeldub sellest, mis on vale – mis siis, et see kõik on üks reaalsus ja kõigega tuleb arvestada ja kõik saab osaks.

Informatsiooni valiv ja vastustav inimene lõhestab enese ja ta kaotab sideme reaalsusega – ta hoiab alles selle, mis kinnitab vajamineva tulemuse võimalikkust ja ta kaotab/ vastustab selle, mis teda vastupidisest/ raskustest teavitab.

Seega on ta määratud elama enesele loodud Maailmas, millel on kokkupuutepunktid reaalsusega, kuid raskuspunkt ja tõekeskus on tema enda poolt loodus = tema on õige, tema teab, kuidas asjad on ja peavad käima – inimene on valinud endale tulemuse, kuid ei teekonda.

Inimene käitub sel moel, kuna tema kujutlus on tema päästerõngaks, unistuste täitumise kohaks, paremaks olemiseks = inimene ei saa muuta oma olevat ega teiseks teha oma kogemusi/ omatavat – ta saab selle seal, kuhu tema teel on.

Sageli ei ole lugu nii lihtne, kui alguses tundub – inimesele vajaminev tulemus on mitme etapi taga. On sage, et inimene ei teadvusta seda, kuhu tema tahab jõuda/ mida tema tahab omada – ta keskendub sellele, kuidas ta saaks selle, mis võimaldab järgmise tulemuse, täidab põhi vajaduse – seega, kui inimene kohtab takistusi või ta juba kaotab – siis ta leinab kõige sügavamalt seda, milleni ta ei jõudnud, kuid ta tegeleb sellega, kus uks jäi suletuks või avanes teisale.

Inimene, kes vajab visaliseerimise tulemust, ei arvesta sellega, et alguse infole järgnev täpsustab tegelikkust – informatsiooni tuleb, iga astutava sammuga, üha juurde – selle alusel ei olegi võimalik või ei saagi nii nagu alguses paistis reealne olevat.

Vahel inimene valetab iseendale – oma sisimas on ta aru saanud, et ta ei vaja tulemust ega ka seda teekonda, selleni, kuid ta ei lõpeta kindlas suunas astumist – ta on lubanud, et ta saavutab – ta ei taha alla anda – tal ei ole teist eesmärki – ta tahab olla Mina Kes on jõudnud kohale – ta on valinud oma sihi, kellelegi näitamiseks, millegi tõestamiseks = ta ei taha kogeda seda tähelepanu, mis, senise tee pooleli jätnuna, temale pööratakse.

Inimene ei ole üksinda – sageli on tema eesmärk seotud, kellegi teisega – see teine peab andma oma osa – see teine peab kandma sama eesmärki – see teine peab toetama inimese teekonda. Selles kohas, kus tulemus libiseb käest või läheb maksma, kordades enam – teab ja näeb inimene selle põhjust – see on teine -

Mina jään ilma – teine jätab Mind ilma – teine ei tee, vajalike samme, et Mina saaksin enesele vajamineva. Mina pean mõjutama teist, et too teeks Minule vajaminevad sammud. Mina ei saa, midagi teha siis, kui teine ei arvesta Minuga = Mina jään ilma, kuna teine jätab Mind, Minule vajaminevast = Minu Omast/ Minule kuuluvast/ Minule lubatust, ilma.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna uskumus – Mina vajan teise armastust = Mina pean olema teise armastuse vääriline = Mina olen hoitud = Mina ei koge vägivalda ja vähendamist = teine tahab Minu vastu hea olla – tema tahab, et Mina kogeksin tema armastust = Mina ei pea küsima armastust = turvatunnet – see on Minu jaoks olemas.

Teekond armastuseni, kohas, kus turvatunne on puudu – tähendab keskendumist tulemuseks vajaminevale etapile – inimlaps peab olema ja tegema nii, et teine hakkaks teda armastama – tahtma teda armastada – seesama teine, kes on andnud teada, et ei armasta ega taha armastada.

Teekonnale minemise tõuge on informatsioon – inimene jõudis kogeda, et teine ei ole ohutu. Seega on rahu puudus ja on ärevus – inimene vajab informatsiooni, et tema saab ennast kaitsta = tema vajab kaitset, selle eest, kes kasutab vägivalda = seega, kindlasse keskkonda suletuna ja teise käeulatuses olevana, peab inimene saavutama tolle teise armastuse.

Inimeste hulgas levib uskumus, et armastus on ilus, hea, õige, õiglane - turvaline ja tingimusteta. On loogiline, et vägivaldses keskkonnas elav tahab kätte saada seda kogemust, mis on temale võimalik/ temale lubatu - Ema/ Isa armastab oma last = Ema/ Isa ei tee oma lapsele haiget.

Kuna ja kuni olukord püsib samana – vägivalda kasutav ei muuda oma käitumist – siis jääb kaugem eesmärk unarusse ja siht on armastusel = selle jaoks, et teise armastust ära tunda ja jätkuvalt oodata, teeb inimese aju huvitava lükke – inimene usub, et tema armastab toda teist – see annab temale jõu ja motivatsiooni püüelda teise poole ja tahtmise olla teise lähedal = sinna, kus teda ära tõugatakse – seal, kus tema armastust ei kohta.

Armastuseks kohtustatud inimene ootab ja vajab teise naeratust, naeru, head tuju, häid sõnu, koos olemist, koos tegemist – armastuse kinnitusi. Seega ta vastab armastuse väljendustele – turvalisele ajale – ta naeratab vastu, ta vaatab vastu, ta vastab vastu – teise poolt valitud väljendusele ja tasemele ja teemale – ta teeb seda, hoolimata sellest, et just äsja tema peale karjuti, teda löödi, teda karistati, teda minema saadeti, tema kohta „tõde” välja öeldi.

Selline valega vastamine – tegelikkusega mitte koos olev vastamine – saab inimese harjumuseks. Ta teeb seda ka mujal, kus teda vägivaldselt käsitletakse ja vähendavalt koheldakse – inimene jätab reaalsuses aset leidva ja keskendub oma eesmärgile – olla teise armastusele/ huvile/ sõbralikkusele vääriline.

Vägivaldsest keskkonnast välja kasvamisel on see harjumus väga visa kaduma, sest sellest lahti harjutamine nõuab male mängimise oskusi – inimene peab aru saama, miks tema loogika ei ole eluterve, kuigi see on loogiline. Loogiline kasutusse võtmiste põhjusi avades, kuid ei loogiline reaalsusega kohtudes.

Mida rohkem on inimene ise – enese isiklik infobaas – seda rohkem on tal tegemist enesega kokkupõrkamisega – enese hirmude ja uskumuste otsa komistamisega. Kuidas olla õige – millisena olla – kui on ära nähtud teise tava – vägivald ja vähendamine, vaheldumas tavalise ja argise ja vajatuga – armastuse kirjeldusega.

Mida rohkem oskab inimene sõnastada ja olla aus – see on vägivald, see on vähendamine, Mina ei põhjustanud, teine ise valis. Seda rohkem on inimesel raskusi teisega kohtumisel ja koos olemisel – vana harjumus ja armastuse vajadus, suunab valima ühte vastust – tegelikkus osutab teist vastust.

Lõhestumine väljendub igapäevases elus – siis, kui vägivallale järgneb argine normaalsus – tavaline suhtlus, argised kohumised/ koos olemised. Siis on inimesel raske olla „normaalne” - eneses üks – teine võib ja saab naeratada ja lobiseda = sõbralik ja ohutu näida, kuid see ei ole enesega sama – inimene peab ennast sundima samaga vastama/ inimene peab ennast tasa lülitama, et enese tegelikkust mitte välja näidata ja olla nii nagu on „õige”.

Ometi tahaks inimene samaga vastata – koos naerda ja koos, lihtsalt ja kergelt ja usaldavalt, lobiseda. Sisemised vastuolud ja võitlused toovad kätte tulemuse - samana vastamise võimetus viib usuni, et Mina olen ebanormaalne – Mina olen vale = Mina ei vasta teise väljendusele.

Mina valetan, kui naeratan, lihtsalt ja vabalt lobisen – vahel tundub isegi Tere! ületamatuna – sõna ei tule üle huulte. Mina olen vale, kui ei naerata, ei lobise ega vasta – teine arvab Minust halvasti, esitab küsimusi, saab vihaseks, pöördub ära = teine saab põhjuse, Mind, armastusest ilma jätta.

Mina tahan/ pean olema normaalne = pean suutma vastata teisele, teisega samal moel ja tasemel. Kuid teisega sama olemiseks on vaja uut informatsiooni – inimene vajab, ühtsena olemiseks, enese teist moodi väljenduseks, uut informatsiooni – see annab teada, et inimene ei ole astunud, vägivaldsest juhtumist, argiselt suhtlevate inimeste hulka = tema on seal, kuhu lugu jäi – tema ei astu sellest üle ja välja – tema tee läheb sellest läbi ja edasi, sellega arvestades.

Enesele seatud eesmärgi, kui teatud kindla tundeseisundi taastamiseks, vajab inimene infot – kinnitust, et tema saab endale lubatu. Minul oli olemas = Minul on olemas. Vägivaldne keskkond annab inimesele teada – Sinus on põhjus, et Sina ei saanud, jäid ilma, ei tundnud ära = Sina ise põhjustad enesele osaks saava.

Inimene, kes on õppinud, et tema ise põhjustab enesele osaks saava – teine on kohustatud ja sunnitud teda vägivaldselt ja vähendavalt kohtlema. Saab aru, et temast endast, enesega seonduva muutmiseks, ei piisa – tema vajab teist – teine peab tahtma teda teistmoodi kohelda

Täis kasvamine tähendab ise endale uue põhja ladumist – Mina teen ise oma otsuse, miks Minul ei ole – mida omamine maksma läheb – uus info kinnitub tõena – mitte, et teine on põhjus ja, et teise pärast = Minust ei piisa. Vaid – Mina ise juhin enese lugu – Minu kasutuses olnud põhjus on Minule põhjustanud kogemused, mis tegid haiget = Mina jäin vägivaldsesse keskkonda, Mina jäin Mind vähendava teise kõrvale.

Normaalsena olemise soov on viisakaks kasvatatud inimene ja teise valikule samaga vastav olemine – muidu olen Mina imelik – tähelepanu pööratakse Minule – Mina olen ebaviisakas, ei vasta teisele samaga – Mind koheldakse valena, sest teen teisele liiga, olen uhke, tähtis, ninakas = Mind sunnitakse olema normaalne = teise vastu kena ja viisakas olema, et teine ei tunneks ennast halvasti.

Mina pean olema hea, et teine ei tunneks ennast halvasti ja halvasti/ valesti kohelduna – kuid oleva hetke lugu ei näita seda, mis jäi lahendamata – teise ebaviisakus, vägivald, manipulatsioon – Minuga seoses, Minu vastu.

Ei olnud sõprust ega – ei olnud eksitus ega valesti mõistetud või üle reageeriv tunne – oli täiesti selge tegu – oli täiesti kindel valik. Mind sel moel ei kohelda = jääb alles ainult see, mis on vältimatu, teisele vaatab otsa tõsine ja vaikiv, kuid selge ja rahulik olemus = Mina ei ole Sinu olev hetk, vaid kogu Sinu ja Minu ühise aja informatsiooni tulemus.

Inimeste Maailmas mõtlevad loo osapooled teine teise peale – kindlusetunne, turvatunne, piiridega arvestamine. Ühine tee ja töö, et jõuda parima tulemuseni/ ühiselt paika pandud eesmärgini – eesmärk ei ole kindel tulemus, vaid see, kuidas selle poole liigutakse – ühine teekond, arvestamine sellega, kuhu, kuidas ja millal astutakse – millist informatsiooni antakse - on olulised.

Rollide Maailma ja inimeste Maailma kokkupuute punkt saab kaasa tuua väärtushinnangute konflikti. Rolli Mina mõtleb enese peale – Mina, Minu tulemus. Inimene mõtleb ka teise peale – mõtleb ette, otsib koos töö võimalusi, vahel võtab ka teiselt osa enese kanda. 

Rollis olija saab seda ära kasutada – ta ootab, et temale antakse, tuuakse, tema eest tehakse, temale vastatakse viisakalt hoolimata sellest, mida ja kuidas tema valib ja teeb. Üks mängib valgete kinnastega – teine astub puhaste kätega.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu loeb ja näeb ohumärke, kuid on sage, et tema ei arvesta, oma otsuste vastu võtmisel, nende tegelikkusega – Minu enda sammud viivad loo tasakaalust välja siis, kui Mina ei nõustu, Mina valin teisiti, Mina ütlen Ei – kuigi teen seda sellepärast, et muidu Mina panustan enese arvelt, teen ära selle, mida teine saaks teha ise või ei nõustu sellega, kuidas teine valib, Mind, kohelda.

Selge teadlikkuse asemel käivitub Valena olemise muster – Mina teen/ tegin teisele liiga – teise tunded on Minu vastutus = Minul tuleb teha sammud, mis annavad teisele vajamineva informatsiooni, teistsuguseks tundeks = tema on Minule Oluline. Teine on Oluline, tähtis – Mina arvestan teisega = Mina olen kohustatud tegema nii nagu teine tahab.

Siis, kui teise tegu ja väljendus, osutab piiride ületamist – annab teada tasakaalu rikkumisest. Siis Mina ei järgi ühises kehtivaid reegleid – Mina seisan enese eest – Mina ütlen välja tegelikkuse – Mina panen paika piiri – Mina ütlen välja selle, mis seab loo tasakaalu/ lõpetab situatsiooni.

Siis, kui teise vastus - teise füüsiline, sõnaline, väljendus annab märku – Sina oled vale, sellisena oled häiriv = Ära ole, ära väljendu - jää vait! Teed Minule liiga – tahad Minule halba! Sina tahad, et Mina kannataksin. Siis, kui teise hambad on nürid ja ta ei ulatu kurja tegema või kui teine laksutab ikkagi lõugu ja jätkab moraali jutlustamist.

Siis on see vägivaldses keskkonnas kasvanule ja elanule ohu märk. Isikliku turvatunde vajadus – kellegi teise negatiivsed tunded on häire – Mina ei ole turvalises kohas – Mind ümbritsev Maailm ei ole turvaline – see on ohtlik, sest selle sees on keegi, kes on Minu peale vihane, Minu peale pahane = tema tahab haiget teha, et halb saaks osaks = tema teeb seda siis, kui see on tema võimuses/ siis, kui Mina olen temaga koos.

Elustub vana seisund – keskkond on suletud – teine saab Mind kätte – teine maksab Minule kätte – Mina ei pääse = Minul ei ole kaitset. Ka aegu hiljem ja ka palju teadlikumana, kogeb inimene hirmu ja ärevust – see toob kaasa möödunu mustrisse astumise.

Mina olen käitunud valesti = Mina olen põhjustanud selle, et keegi tahab haiget teha, keegi saab halba teha. Mina ei ole reeglitest kinni pidanud = Mina tean tagajärgi, kuid Mina ei arvestanud nendega = Mina ise põhjustan enesele osaks saava.

Mina olen nähtavaks teinud enese sammu, valiku, otsuse – teine ei nõustu sellega, ta nimetab Mind valeks, et sel moel tegin ja sellisel viisil temaga käitusin. Minul ei ole õigust ega põhjust enese sõnadele, valikule. Kas tema moodi või ei üldse – survestamine, manipulatsioon.

Stopp – millise Maailma reegleid Mina rikkusin – rollide Maailma omi – seal on kindlaks määratud, kuidas pean käituma, et Minul oleks rahu. Inimeste Maailmas on eesmärk anda enesele rahu, silmas pidades inimeste Maailma – inimese tunded on tema enda teema ja vastutus. Mina ei ole teise prügikastiks ega laiendatud Minaks.

Elu õpetaja – ülesande, peatüki kordamise võimalus – mida Mina valin, kuidas Mina teen. Rollide Maailm paneb hinde – Õige/ Vale/ Tubli/ Lohakas. Nimetus annab õiguse ja põhjuse vastavalt kohelda ning karistada või premeerida – tasu tegemata jäetud/ ära tehtud töö eest.

Inimeste Maailm näeb ja näitab inimese arengut ja kasvamist – oleva aja sooritus - see ei tähenda ootustele vastamist, vaid mõistmist ja toe pakkumist - oled siia kinni jäänud, kordad sama mustrit, on vaja teadmisi - siia panen piiri, sest Sina ei järgi tasakaalu hoidmist ja tahad saada teise arvelt - sellele tegevusele ütlen Ei - see ei loo head, see toob kaasa tagajärjed, mida Sina ei saa ära parandada.

Rollide Maailm nõuab balletitantsijalt, kindla lihase, kindlat pingutust – korduvalt, et täiuslikkus püsiks ja vaataja/ kogeja saaks nähtut nautida. Siis, kui eksida, mitte suuta, mitte olla – siis laguneb kõik laiali – oled vale, mine minema, tee ennast korda – pinguta tugevamini – ilma vajaminevat elamust pakkumata, oled kasutu – Sina ei võimalda oodatut = Sina ei vastanud ootustele.

Inimeste Maailm võtab vastu jagatud hetke – inimese teekonna. Inimene ei saa Vale olla = lõplikult paika pandu, kui muutumatu olla, keda on õigus/ põhjus sellisena kohelda – ta on teel kõndija, kelle valikutest ja väljendustest on näha, kuhu tema oma arengus on jõudnud.

Kuhu Mina ise keskendun – millele pööran tähelepanu – Rollide Maailm - Miks tema nii ütles, miks tema nii mõtleb = Minul tuleb ennast tõestada, Mina pean ennast õigustama, et teine enam ei teeks, et Minu vastus, teisele, oli õigustatud – teine peab edastatavat informatsiooni muutma - näitama välja, et tema tahab Minuga koos olla. 

Inimeste Maailm – Aitäh, et sain võimaluse kogeda, mil moel olen kasvanud. Teine on kogemuse osa – on, kui näitlik, rääkiv ja toimetav õppevahend – teine teeb võimalikuks ja nähtavaks selle, millele saan võimaluse vastata – teise olemas olemise ja astumise tulemusel sain, Mina, võimaluse lugeda informatsiooni, töödelda seda, teha oma sammud ja otsused.

Rollide Maailma põhi – Mina olen Laps Minul on Ema/ Isa = Mina saan temaga koos olla ja tema armastust kogeda. Soovid ja vajadused, mis jäävad täitumata – seda, mida ei ole, kuid oodatakse tõeks saavat, seda vajatakse – emotsioon on salvestanud selle, mida tahetakse enesele kindlustada, uuesti korrata, tegelikkuses kätte saada.

Inimese tegelikkusest ei saa mööda minna ja seda ei saa teiseks muuta – turvalisus on või ei ole – teist ei saa kohustada turvaline olema = inimest, kes on harjunud ennast filtreerima, rahuldama, muutma, kedagi teist, kui vahendit kasutades – see inimene seda ka teeb – armastus ei muuda lugu ega hoia seda õige poole peal.

Rollide Maailmas toimetav inimene on Mina, kes hülgab ja reedab kõik, kui see on temale vajalik – keegi teine, enesega samas, on võimalus, mida kasutada, et saada enesele vajaminev – Mina kogemus, Mina nimetus, Mina nägu, Mina võimalused.

Seega heidab see inimene „trammi alla” oma lapse – „rongi ette” oma lapselapse – et osutada, milline Ohver tema on, et temale on liiga tehtud – et osutada, kuidas teda peab selle lapse käest päästma ja säästma – et anda teada, et tema seda last ei taha ega vali, et kindlustada, kellegi teise käest saadav, enesele vajaminev.

See on see koht, kus inimene lõhestub - roll versus inimene - ohutuks ühes olemiseks ja rollitruudusest lähtuvalt näeb inimene teist, kui rolli - Minu Ema/ Minu Isa = Mina käitun nii nagu emade ja isadega ollakse. 

Inimene näeb inimest, kes valib oma käitumise ja väljenduse ning õigustab neid - inimene on võimeline oma lapsele haiget tegema, temast lahti ütlema, temaga mitte arvestama - ja siis seesama inimene pöördub tagasi, käitub nii nagu ei oleks ta, midagi teinud ega kuidagi olnud - ole nüüd Minule vastav - räägi, naerata, luba käe puudutus.

Elule oht, kui Maailmas on inimene, kes tahab halba, kes on võimeline halba tegema - vanema rollis olev inimene on suuteline kasutama sõnu, mis soovivad lapsele halba, õnnetusi, kannatusi - Maa pind ei kanna seda, kes oma Emaga halvasti käitub.

Viha, sōim, kibedus, kadedus, raev - kui laiali  pritsiv mürk - selle pärast, kuidas laps oma Emaga  on käitunud - mida on, Ema vastu, endale lubanud - tõtt rääkinud, Ei öelnud, ära läinud, on ära minemas. 

Justkui promillide mõju all - üks on kahestunud - tuleb käega silmi hõõruda ja pea selgeks magada - Mina näen ja kuulen inimest - inimene ütleb seda, mida tema mõtleb ja tahab - Mina, inimesena, ei saa sellisel moel käituva ja valiva inimesega ühes olla.

Rahulik ja selge olemus - sellele, ühisele, teele sai pandud punkt - see jäi siia, siit edasi kõnnin ise ja eraldi. 

See valik ei ole teisele kurja tegemine ja ebaõigluse põhjustamine ega inimese vähendamine.

Teise poolt valitud reaktsioon on teise Mina kriisi tunnus - sõltlasele vajamineva tavalise annuse ärajäämise nähud - tema ei saanud teise energiale ligi ega teist, vahendina, kasutada - seega ta filtreerib ja rahuldab ennast ning tõestab/ tõstab oma Mina.

Marianne

02.09.2026.a

Inimlast mõjutavate tegurite kogum II - Kättesaamatu

 

Minul tuleb ise enda eest hoolitseda – Mina olen üksinda – see teadmine on, kui sügav kuristik, mis haigutab jalgade ees – tee on peatunud sellesse kohta ja nüüd tuleb midagi teha ja kuidagi olla – väikene laps peab ise otsustama, millise sammu, millal ja kuhu tema teeb – kogu vastutus lasub temal endal – tema enda elu sõltub temast endast.

Maailm peaks olema põnevust täis ja avastamise indu pakkuv seiklus. Kuid siis, kui inimese ellujäämise reziim on käivitunud, vajab ta enesele pidet – inimene vajab teadmist, et temal on olemas piirid, mille sees on temal turvaline – nende sees ta ei pea ekslema, oma kohta otsima, raskustega kohtuma, üksinda olema, välja jääma, vägivalda/ vähendamist kogema – tema saab olla rahus, sest temal on rahu olemas – Minu Maailm on turvaline - Mina olen turvalises kohas.

Laps, kes on kasvanud ebaturvalises keskkonnas, kus tema enda ülesandeks on hoolitseda ise enda vajaduste ja meelerahu eest – teha seda, mis on vanema/ suure inimese ülesanne. Sellel lapsel tuleb otsida oma vajadustele lahendused, mis teda aitavad ja väljendused, mis teda hukka ei saada. Sellel lapsel tuleb leida/ anda endale turvaline koht. Sellel lapsel tuleb seada enese ümber kaitsvad piirid ja hoida ohud, endast, eemal.

Laps tähistab ja hoiab ise enese Maailma piire ja just see tähendab tema elu suurimat valu – laps, kes peab olema ise – hoiab oma Maailma sees ka neid, kes ei peaks sinna sisepiiri kuuluma – oma teadmistes on laps Oma vanema(te)ga/ lähedastega üks – nemad kuuluvad lapsega kokku – laps kuulub nendega kokku.

See tähendab, et laps on andnud endale ülesande, mida temal on võimatu täita – ta peab looma turvalise ruumi, kuid selle sisse ta arvestab inimesed, kes teevad temale haiget, ütlevad temast lahti, jätavad ta üksinda ja hooletusse – laps vajab nende inimeste eest kaitset, kuid tema ise hoiab neid enese lähedal – Mina pilt, kui energeetiline lõks, tähendab seda, et laps jaoks ei ole mitte ühtegi turvalist paika olemas – ka enese sees mitte.

Sageli toob see kaasa võimetuse enese sees olla – haiget tegevad inimesed on liiga lähedal ja kõiges kaasas – nende hääled, sõnad, pilgud, nimetamised, teod – korduvad, kõlavad, kestavad lapse sees – laps peab astuma enese seest välja ja otsima ennast ümbritsevast Maailmast koha, kuhu valu, hirmu, ärevuse eest pakku pääseda.

See laps on kasvanud reaalsuses, mis tähendab kogemusi, millest teda oleks saanud säästa ja päästa. Temaga oldi ja tema ümber oldi, kuid sageli oli see üksindus ja välja jäetud olemine – otsi ise oma tee, lahenda ise oma teemad ära. Need ei olnud, ainult, vaimse tasandi raskused, vaid elementaarne – söök, puhtus, riided, reaalseid vajadusi lahendada aitavad vahendid, wc-s käimine, tõene informatsioon.

Üle oma jõu, üle oma oskuste, üle oma teadmiste, üle oma võimaluste – siis, kui Mina tahan, siis tuleb Minul otsida endale lahendus, kuidas – siis, kui Mina vajan, siis tuleb Minul otsida endale võimalus, millisel moel. Kuid, kuidas seda teha, kui endal ei ole, kui ise ei oska, ise ei kõnni, ise ei saa, luba ei ole, ära on võetud?

Enese eest hoolitsemine on raske - kui ei ole sööki - kui on söök, kuid lusikas ei seisa peos – kui riided ei kuuletu - kui ei ole/ ei tohi vetsu - kui lööva rusika ja pihta lendavate sõnade eest ei pääse pakku – kui riided on seljast võetud ja midagi ei ole võimalik võtta ümber - kui ei pääse lahti siduma sõlme, mis vabastaks rippuma jäänud keha – kui alasti enese ümber kõrguvad nõgesed, jne, jne, jne.

Puudu jääb see vahe lüli, kes aitaks ulatuda, kogeda, vabaneda, lahendada. Sageli see vahe lüli on olemas, kuid too seisab ja vaatab pealt, keeldub, naerab välja, läheb minema – oled, ole siis ise.

Minuga ei arvestata – Mind nähtakse, Minuga räägitakse – kuid Mind nagu ei olekski olemas. Piir on maha märgitud, tegelikkus välja näidatud – Sinu elu on selline, otsi endale oma tee – ela oma elu ise.

See on korduv kogemus – siis, kui Mina lähen ennast meelde tuletama/ siis, kui Mina teen ennast nähtavaks – siis see häirib teist, siis see tõstatab küsimused – Mida Sina tahad/ Mida Sinule on vaja = Miks Sina oled olemas, Miks Sina segad = Miks Sa ei võiks ise hakkama saada.

Küsimused, mis ei ole küsimised – need on informatsiooni edastused, küsimustesse vormituna – Mina ei taha, et Sina, Mind, segad – Mina ei oodanud Sind, siia – Mina ei taha Sinuga tegeleda – Mina tahan üksinda/ kellegi teisega olla – Mine siit ära – Mine tegele ise endaga.

Isikliku elu kogemused tähendavad, et ka aegu hiljem seisab suur inimene valiku tegemise kohas – kas Mina tuletan ennast meelde ja ütlen välja oma tahtmise/ vajaduse või Mina vaikin ja olen ise. Olla või mitte olla.

Valiku tegemise raskuse põhjus – kumba tulemust Mina olen valmis taluma – kas olema ise, algusest peale, teades oma võimalusi ette või ennast nähtavaks teinuna ja endale vajaminevat küsinuna, kohtan teise reaktsiooni – välja paistab vastus - Ole ise, Ära tule, Mina ei anna, Sina ei saa, Hoia eemale!

Kaalumise koht – Mina tean, et ise ei saa/ üksinda ei pea – teine saaks, teisel on võimalus, teine on kohustatud – kuid siis, kui Mina ei küsi, siis ei saa Minu osaks – siis Mina ei näe seda, millise tundega teine Mind kohtab, mil moel Minust mõtleb, millisena näeb, mil moel valib, millise valiku teeb – informatsioon ja reaktsioon, millega Mina toime ei tule.

Miks Sina Mind rahule ei jäta? Mis Sinul jälle vaja on? Kaua Sa võid Minu närvidele käia? = Mina ei häiri = Mina hoian ära, Mina hoian eemale, Mina hoian, enese teemad, endale = Mina jätan, ise, ennast, enesele vajaminevast, ilma.

Kõige all on teadmine – teine ju teab Minu olemas olemisest – teine on kuulnud Minu vajadusest – teine on näinud Minu abitust – teine teab enese kohustusi – kuid tema ei arvesta sellega. Teine valib neid teadmisi mitte kasutada – ta laseb sellel olemas olla nii nagu seda ei oleks/ see ei puudutaks teda – kuid Mina saan ju läbi teise, teise kohustus on aidata, teine saab vahendada.

Suur on valinud ja ehitanud Maailma, milles laps elab – laps on suure valik, kuid see, kuidas laps selles, Maailmas, toime tuleb ja toimetab, see suurt ei huvita – las laps kobab pimeduses, las ta kogeb ja valutab, las leiutab lahendusi, mis ei ole eluterved. Elagu oma elu, mille ta on saanud – olgu selle eest tänulik.

Vastutust võttev vanem annab last ümbritsevasse keskkonda lapse kohta käiva teabe – See on Minu laps – teie, see ja too – laps on üks, Meie hulgast. Temaga tuleb käituda sel moel, teda tuleb kohelda sel viisil = temal peab Meiega hea olema.

Lapse kõrval mitte seisev vanem häbeneb, vihkab, eirab, väldib, vastustab lapsega seotust – Mina ei ole tema teenija – temal ei ole õigust Mind käsutada – Mina ei pea tema järgi jooksma. Mina lähen ära, kui lapsega seonduv tähelepanu puudutab Mind. Mina vaigistan lapse, et Minul oleks vähem tegemist, teemasid.

Ega inimest ümber ei kasvata – kui temas ei ole, kui tema vabast tahtest ei vali, kui tema on ära otsustanud – siis see on nii. Lapsel tuleb suureks kasvada – ise endaga seonduva eest vastutus võtta – Mina ei jää keskkonda, kus Minu vajadused, abi küsimised, kohtavad vaikust, eiramist, otsest keeldumist, vägivaldseid valikuid. 

Mina ei vali tuletada ennast meelde ega minna teise juurde, et näida ühes olevana – Mina teen teadliku otsuses – teine ei kuulu Minu Maailma – Minu sees on turvaline, sest see olen ainult Mina ise.

Elades ja kasvades vägivaldses ja vähendavas keskkonnas teeb laps ise endale kahju, sest tema omandab mõttemustrid, uskumused, harjumused, sõltuvused – et ise ennast säästa ja päästa, lahendada ja kaotada.

Elades, ühes kindlas keskkonnas, saab lapsele selgeks selle dünaamika – ta vaikib, ei otsi abi, talub, hoiab endale – laps teab, et tema ei saa abi ega leia mõistmist. Vahel laps usub, et tema kujutab endale oma vajadusi ette. Vahel laps usub, et tema – rääkides tõtt – valetab. Laps teab, et tema ise põhjustas enesele osaks saava – tema ei olnud abi välja teeninud, tema pidigi sel moel kogema.

Nagu olekski, tema puhul, õige ja vajalik – kogemusi kinnitav informatsioon, mida laps ise kasutab. Laps ei oska teiste inimeste valikuid tegelikust enesest ära lahutada – siis, kui teine ei vali, ei tähenda see, et lapsel ei oleks vajadusi, õigusi – temal on, kuid temal tuleb pöörduda selle inimese poole, kes teda aitab, kuulab, mõistab, toetab.

On kuri tegu, kui suur inimene suunab ja sunnib last uskuma, et tolle vajadused on väljamõeldised, lapse informatsioon vale ja tähelepanu otsimine, valu tundmine ja välja näitamine tsirkuse tegemine. Julmus, ükskõiksus, teadlikult abita jätmine - Mina olin ja olen normaalne - Mina vajasin abi ja tuge - seda ei kinnitatud ega tunnistatud ja see oli sel moel valinud inimese teadlik ja tahtlik otsus.

On erinevas vanuses inimlapse asi kasutada enese käsutuses olevat informatsiooni ja teha selle alusel enese valikud ja sammud. On palju kergem teada, et Mina olen ja teen ise – vaba ja selge valikuna, kui see, et on olemas inimene, kellel tuleks toetada ja kelle asi oleks aidata.

See, teise poole vaatamine ja teiselt ootamine/ vajamine – suunab oma tähelepanu enese teelt ära – ootama, küsima, vajama, ostma, et saada ja kogeda - leiutama ja looma võimalusi, kuidas seda võimalikuks teha. 

Sõltuvuslik harjumus, mis toob kaasa viltu kasvamise, enesesse mitte uskumise, enese potentsiaali sulgemise, allumise, enese müümise/ muutmise/ vaigistamise - ka enese hävituslikud mõtted, kuna keskkond ei muutu, teine ei muuda.

Inimene, kes on läinud oma valust ja üksindusest mööda, kuna on pidanud olevas hetkes hakkama saama – see inimene ei istunud maha ega tundnud läbi oma tegelikke tundeid – ei seda hirmu, ehmatust, valu, häbi, üksindust, mida ta koges – see inimene on jätkanud, vaigistatuna, tummana, solvununa, kadedana, vihasena – abi ja sõnumid enesele kaasneva tegelikkusega kohtumisel.

Minu elu ei ole karistus ega eksitus, et kusagil on õige variant või kunagi muutub õigeks – see on selline – kellegi teise sammude ja Minu enda sammude astumise tagajärjena. 

Tähelepanu konkretiseerimine – Minul on teema, mis ootab lahendust – mida Mina saan teha, et jõuda enese eesmärgini. 

Lahendada tegelik teema, ei tähenda, et tuleb otsida seda, kes aitaks või peab vaatama seda, kes ei aita ega nimeta - süüdistavalt/ tähelepanu äratavalt/ viha alles hoidvalt/ solvununa oodates - seda, kellega kaasnes.

Mina, Mina ise – võimalus proovida enese samme, oskusi, teadmisi – muidu ei oleks see võimalik – teisiti ei saaks Mina teada ega kogeda - just ja täpselt sel moel saan, Mina, inimesena kasvada. 

Kunagi ja mingil hetkel, ehk, on võimalik jõuda ka lihtsa tänuni - Aitäh! et andsid Minule võimaluse, oma samme proovida ja ise seisvust kogeda.

Marianne

01.09.2026.a