Olemas olev

 

On olemas see, mis on olemas, kuid ometi elab, tegutseb ja reageerib inimene nii nagu oleks olemas ka kõik see, mida enam või veel ei ole ning kõik see, mida ta vaid oskab ettekujutada.

Marianne

20.01.2022.a

Hülgamise kogemusest kinni hoides

 

Katki astutud Hingesid ääretu laotus on täis. Veel enne, kui oskame hinnata teist inimest – võtta ta vastu kingitusena - oleme ta kiirustades hüljanud. Hülgame inimese, kui ei ole saanud teist käsutada/ kasutada nii nagu vajame ja tahame. Oleme ise ennast, hüljates, katki astunud.

„Mina ei ole piisav!” ütleb inimene ja klammerdub, hirmu tundes, millegi või kellegi külge. Enese kaotuse võimalus näib nii suur, et ei suudeta mõista seda, kuidas kõrvalolija, otsides vastust ise endale, igatseb või vajab veel midagi või kedagi. See on ebakindlus – kaotuse võimalus, et teine ei jää või ei tule tagasi, kui too leiab üles või käib kogemas seda, mida vajab. Hirmust tulenevad mõtted, vaatenurgad ja teod on korduva kaotuse kogemuse ähvardav eelaimus – ennast isetäitev ennustus, et ühel hetkel kaalukauss vajub ja ollaksegi taas see, kes on hüljatud.

Kogedes kaotust ja tundes ennast hüljatuna, on inimesel ise endast kahju. Ta kahetseb – see on viis, kuidas tulla toime teadmisega, et enam ei ole. Kahetsus hoiab inimest paigal, ootamas, et ehk ei ole otsus lõplik ja veel on alles võimalus, muutes minevikku, vahetada välja olevikus kogetavad tagajärjed. Kahetsus on enese süüdistus – kui oleks olnud, tehtud, osatud, jäetud olemata, tegemata - siis, ei oleks seda, mis on. Enese suutmatust kogedes, kasvab viha kellegi teise vastu, et saada juurde jõudu, olla olevikus oleva vastu.

Lahti laskmine tundub inimesele vahel hülgamisena, sest need on murrangulised hetked, mis tulevad ootamatult ja muudavad olemist, tegemisi, kohustusi ning saamist ja just selletõttu ei võeta sageli seda kogemust vabatahtlikult vastu. Lapsele öeldakse - „Oled suur – vastuta ise, tee ise, ole ise, saa ise!” See on ehmatav enese kaotus, kui korraga ei olda enam see, kes oldi. Kes siis ollakse?

Turvatunde tagasi saamiseks on vajadus olla hülgajaga, enese tähenduste järgi, tuntavalt ja nähtavalt ühte seotud. Hüljatut jääb saatama vajadus, saada oma olemine tagasi, senikaua, kuni ta ei ole andnud enesele teist tähendust. Hüljatu täidab ise endale antud ülesannet - ta peab kinni hoidma sellest, kes saab ja/ või tahab temast lahti lasta. Hüljatu teed tähistab vajadus - suuta olla, iga potentsiaalse hülgaja jaoks, õige, et temast hoitaks, tuntavalt ja nähtavalt, kinni.

Enese kaotuse ees hirmu tundev inimene klammerdub külge. Ta usub, et kui õieti hoida ja õigena olla ning vajadusi täita, siis minevik ei kordu. Ta püüab olla täiuslik st täita teine enesega – omada tolle teise jaoks kõiki külgi, ennetada, anda kätte soovitu, et ei oleks kohta puudusele ega sünniks ära minemise mõtet, vajadust uut jahtida, igatsuse järele astuda, kohta tühjusele ega võrdlustele. See on proov olla teise vari ja peegeldus – õigena see sama.

Ükskõik, mida tehakse, enese jälg jääb järele. See on piir, mis eraldab ühte teisest. Ka teise kõrval olles, ise endana ära kadudes, jäädakse ikkagi alles – see on enese tunded ja mõtted, olemine ja kogemine. Enese sees on üksindus, üksi olemine – enese hirmud. Neid ei saa ära kustutada ega päriselt ära kaotada, sest inimesel on elav, reaalsust vajaduste põhiselt muutev, ette kujutlus ja tema teed laotuvad, segaseid mustreid põimivate, uskumuste järgi.

„Mina ise olin see, kes ei osanud kingitust hoida. Pillasin selle katki – sain karistada. Kaotasin õige ja puhta inimese rolli – olen vale ja määritud – olin valgus, mille ise kustutasin.”

Hüljatus on enese kahetsus – kui saaks uue võimaluse proovida, ära olnu korda teha, siis jõutaks teise lahenduseni. Kahetsus kõnnib jalus – inimene ei saa muuta olnut. Süütunne riputab ennast kaela – jäädakse igavesti – halvaks, valeks, häbiks. Häbitunne sunnib ennast ära kaotama – Mina Olen! - hoolimata aja kulust ja edasi kasvamisest, jääb teo ja inimese vahele võrdusmärk.

Hülgamist kogedes tunneb inimene lahti laskmise valu ja ta otsustab - Hülgaja on vale – ning eraldab ise ennast. See on ennast kaitsev tegu – laiuv vahe ja pidav sein vahele. See tegu teeks justkui ise ennast tugevamaks ja puutumatuks, kuid tegelikult, määrab üksindusse ja hüljatust kogema. Inimene ei julge kokku astuda ega koos olla – sel juhul oleks ta, hülgamise, andeks andnud ja peaks oma mälestusest lahti laskma – hülgaja võidab.

Hüljatu mälestus, oma kogemusest, on alles, sest tema käest ei ole vabandust palutud. Seal - ära olnud hetkes, ei ole tema käest kinni võetud – hüljatu ei ole hoitud. Hülgaja läheb edasi nii nagu ei oleks mitte midagi olnud ega tema teinud. Hüljatu vajab hoidmist ja lohutust, et enese kangus leebuks, jonn lahtuks, viha vaibuks, et oleks julgust avaneda ja vaba olla.

Hüljatu ei anna ise iseendale andeks, õige, hea ja puhta inimese rollikaotust. Oma patte on raske kanda, enese vead teevad rüü auklikuks. Kantakse ise ennast, kui pattu, kahetsevat risti kaelas. Kõik teod on kusagil kirjas – seega nad ei kao ega unune. Jäetud jäljed ei ole rannale kirjutatud – meri ei uhu liiva siledaks – ei ole lootust, et olnu oli ära.

See, et inimene saab võimaluse ise ennast proovida, ei ole hülgamine. See, et vana aeg, olnu kordamine ja korduv kogemine, kui näiliselt kindel tee, saab otsa, ei tähenda hülgamist ega kaotust, vaid ise enese kogemise võimalusi. Elavaid kingitusi – teisi Hingi – ei saa, ainult enese jaoks, kinni hoida. See, mis ei ole oma, see ei ole oma. Kui enam ei hoia olnust või näilisest kinni, siis on võimalus vaadata ringi ja valida – tee läheb edasi. On olemas järgmised võimalused, proovimist ootavad lahendused – see on ise olemas olemise vabadus.

Marianne

19.01.2022.a

Hüljatud inimene otsib oma tundele autorit

 

Pean varjama oma tundeid. Pean nad ära peitma, siluma, varjutama. Tegema seda hoolimata sellest, et nad on olemas ja välja punguvad. Igal olemisel on tagajärjed ja sellepärast ei ole mina see, kes ütleks – „Just nüüd ma vihkan Sind! või „Praegu Sa ei meeldi mulle, sest tegid haiget.” või „Ma ei taha Sind näha, sest just nüüd oled viimane, kellega koos olla!” või „Ma tunnen Sind vaadates kadedust, sest Sinu kõrval kogen ennast väärtusetuna.” jne ja jne.

Kuna mina ei taha kogeda ettearvamatuid tagajärgi, siis ei saa ma olla avatuna ehe – mina ise ei luba seda endale. Seega, ma proovin mitte olla see, kes ma olen ja mitte tunda seda, mida ma tunnen. Kaotan iseenda enese sisse ära ja pealmine pool peab olevale vastupidine olema – ära pettev, vastuvõetav, korrektne, inimese sõbralik. Kuidas selline olla, kuidas seda saavutada, kui mina ei tunne ennast hoituna? Mina ei ole hoitud, sest mind hüljati - mina ise tegin seda. Mina ise hülgan iseennast, kui ei austa enese olemist, vaid selle asemel pean tähtsamaks teist. Seda teist, kelle puudutuse peale tunded ärkasid. Seda teist, kellega ühes olles tunded kasvasid suuremaks, kui mina ise. Vajan lahendust, otsin väljapääsu enese seest.

Kumb ma siis olen? Kas see nägu, keda nähakse väljastpoolt vaadates või see olemine, kellena tunnen end enese sees? See on paradoksaalne valik, sest kui ütleksin ennast sõnadena välja, siis võetaks seda isiklikult ja enese sammu tulemusena, kogeksin enese tagajärgi nii sees kui väljas isiklikult. Kuid, kui jätaksin välja ütlemata, siis kogeksin ennast ikkagi isiklikult. Vastupaiskuvate tunnete ootus ja nende kogemine on hirm ja vabaduse kaotus. Kaotuse ees hirmu tundes, ma ei tegele tundega hetkel, mil see on avatud, vaid selle maha surumisega ja hea või tundetu näo tegemisega.

Ma kardan tunnetes inimest, sest ma kardan olla tema tunnete autor. Tunnet tundva inimese vastas seisan süüdlasena ja tunnen hirmu karistuse ees. Tundejõud kasvatab energiat ja annab tundvale inimesele võimu juurde – kardan tundeid tundva inimese reaktsioone ja tema sõnu, mis mind õigusega nimetavad. Teise poolt jõuga väljaöeldud sõnad - „Sina oled ... !” - oleksid justkui lõplikud ja jäävad otsused, sest kui olen, siis on kestev olevik. Olen see, kelleks nimetati, seega olin ära see, kes enne olin ja sellepärast tundub, et mina ise, ei saa enam kunagi ära olnud olemist tagasi.

Ma vajan kaitset, enesekaitset. Ma ei taha tundeid tundvat inimest näha ega tema vastu puudutusi kogeda. Tundev teine, oleks kui minu enese looming, mis läks aia taha. See ei ole mina – see on vale tulemus. Kui teine tunneb, siis mina ei taha ennast temaga ühes tunda – vahe peab jääma vahele. Teine ei tohi ulatuda puudutama ega tulla minu sisse. Kuid tundub, et tundev teine tahab, et ka mina tunneksin – võtaksin temalt vähemaks, parandaksin tema olemise ära. Kuid ma ei saa seda teha, sest ühes olles, saab meis mõlemais olema. Enese sees puudutust tundes, võtan tunnetelahingu vastu ja reageerin vastu. Tunnete tundja ei jää eraldi seisma – ta reageerib, sest tunneb ja andes tähendusi, reageerib veel enam ning võtab vastu otsuseid, kuidas ennast kaitsta ja asub neid realiseerima.

Me mõlemad reageerime, et suuta olla teisest üle. Me mõlemad tahame, et teine lõpetaks oma tunnete väljanäitamise ja tegeleks ise endaga enese sees – nähtamatult ja salaja. Teine peab olema see, kes kaotab oma tunde ära, sest me ei taha anda ära ruumi, teise tundele, ühise MEIE sees, sest iga üks on iseendale olulisem ja tunne, mis häirib enese olemist, on olevas hetkes kõige olulisem. Me sõdime tunnetega, teine teise vastu, et võita – teha ühine ruum enese omaks. Vajame oma tundele lahendust – seega otsime autorit, kes võtaks vastutuse ja teeks meid korda – parandaks tehtud vea ära - me vajame teist, et teha ennast korda.

Tunnetega sõdides, ei taha keegi olla tunnete autor. Kui, Maailma sees, ollakse enamjaolt oma loomingu üle uhked ja näidatakse enese seotust suurelt ette ning öeldakse kõva häälega välja, siis tunnetemaailmas ei astu keegi vabatahtlikult ette, et võtta vastu sõnad, mille tähendus on – „Sina oled see, kes on mind segava, häiriva ja valeks muutva tunde autor!” Ei taha olla tunde autor see, kes kogeb ega ka see, kes toetas puudutusega. Tunne on, elab ja segab, kuid pole kedagi, kes võtaks vastutuse – „Ei ole minu – see on Sinu!” – justkui oleks tunne üleloomulik nähtus, mis ise sündinud.

Tunne sündis kahe või enama muutuja koosmõjul, kuid tundest lahti saamiseks on vaja omajagu tööd teha – enesega. Inimene ei taha, tundva enesega, üksinda olla – on hirm jääda tundele alla. Tundepimedus tundub kuristikuna, millest ei ole väljapääsu. Tundev inimene vajab tundest vaba ruumi, et oleks olemas koht, kus seista tundest eraldi, et näha valgust ja luua selgus enese sisse. Tundev inimene vajab toetust iseendale, kuid kogeb hülgamist. Tal puudub toetus, kui ei tunnistata tunde olemas olemist – tunnet eitatakse või proovitakse sellest teise tundega üle olla. Ei ole kedagi, kes ulataks käe raskel hetkel ja toetaks libedal teel. Ei ole kedagi, kelle jalad peaksid, pea jääks selgeks ja süda armastavaks. Ei ole kedagi, kes võtaks vastu tunde.

Senikaua, kuni tunne on olemas – teema ei kao. Inimene, kes on, oma teed käies, kaotanud turvatunde – on hüljatu. Ta koges hülgamist, kui väljendudes ennast tundena, võttis teine teda isiklikult ja tundis ka - vastu. Hüljatu varjab oma tundeid uue hülgamise hirmus. Hüljatu sõdib tunnetega uue hülgamise vastu. Ta vajab esimese asjana kinnitust sellele, et on kindlalt hoitud ja turvas ning alles seejärel, lubab ta endal mõelda tunde olemas olemisele - võimalusele, et lool on teised küljed olemas.

Inimene on see, kes on seotud ja enamuse oma ajast veedab ta teiste inimestega ühes. Kui ta, hülgamisehirmus, on õppinud oma tundeid eitama, varjama, ülekirjutama, ära kustutama, siis asub ta, tuntavalt olemas olevale, tundele autorit otsima. Tunnet tundev inimene vajab vastutuse võtjat, süüdlast, vaenlast – see on enese tegevuses hoidmine ja vaba ruumi otsimine, et leida koht, kuhu ja see keegi, kellele oma tunne ära anda. Tundele autorit otsiv inimene ei vaata oma tundele otsa – see olen mina ise. Ega küsi - „Mida ma kardan? Mille tõeks saamine on nii hirmus, et ma vajan tunnet?"

Marianne

18.01.2022.a

Valguse varjud

Hallid varjud,

valguse varjus,

kaldale uhutuna

rannakivil istumas,

kobaras konutamas.

Vesi viis endaga elud,

kuid Hinged,

edasi nemad ei saanud.

Valget valgust tunneli lõpus

puudutama ei ulatanud.

Puudus pimeduses valgus,

jäi varju uue tee algus -

nii jäädi paigale.

Aegade hämus

on vetevood eksinuid neelanud,

enda alla mattes,

kehad vastu võtnud.

Need, kes valguseta jäänud,

saamata või tahtmata,

edasi minemise võimaluseta,

olid jääma mõistetud.

Vaikides istusid,

aegajalt nihkusid -

ruumi tulijatele tegid.

Valgus tuli ja seisis,

hallidega oli ühes.

Ta ei mõistnud ülesannet,

selgitavat lugu küsis -

ootas märguannet.

Ta korduvalt tagasi pöördus

ja lõpuks enese osa mõistis -

valguse süütas

ja laternad kätte jagas -

Valgusel saatel

hallid edasi astusid.

Vaikne laine loks,

tasane tuule emb,

seisnud ajale

lahendus leidus.

Hallid varjud valguses -

nähtamatuid nähes,

olid nad olemas.

Oma aega lõpetades,

jalge alla uus laotus.

Marianne

17.01.2022.a

Hapukoorekoogiga maitsestatud pühapäev

 

50g võid

4 muna

2 dl suhkrut

500 g hapukoort

2,5 dl maisijahu (nisujahu)

1 tl vanillisuhkrut

1 tl küpsetuspulbrit

3 spl kakaod

Sulata või ja jäta jahtuma. Vahusta munad suhkruga valgeks vahuks. Lisa vahule hapukoor ja seejärel leige või. Lisa segule omavahel hästi ära segatud jahu, vanillisuhkur ja küpsetuspulber. Jaga taigen pooleks või 1/3 ja 2/3. Lisa ühele poolele või sellele 1/3 taignale kakao – sega. Määri sobiv küpsetusvorm võiga ja tõsta seejärel ühest taignapoolest kulbitäis vormi keskele. Tõsta vaheldumisi erinevaid segusid, üksteise peale, vormi keskele. Eelsoojenda ahi 180 c kuumuseni ja küpseta 35 min. Küpsetusaeg võib varieeruda ahju omadustest lähtuvalt.

Kuigi netist leitud retseptis oli soovitus kasutada maisijahu, siis selle puudumise tõttu sobis hästi ka nisujahu. Maisijahuga oleks tulemus olnud kindlasti päikselisem. Kakao lisamisel muutus selle taignaosa koostis ja kuigi tõstsin kihiti ning peal on ringid näha, segunes 2/3 põhjaosa ühtlaselt pruuniks. Koguseid arvestasin 1,5 kordselt ja kasutasin 28 cm vormi. Kook kerkis kohevaks, kuid vajus jahtudes alla. Koguseid suurendades pikenes küpsetamise aeg pea tunnini.

Perele kook maitses – pehme ja mõnus.

Marianne

16.01.2022.a

Milles olen osa

 

Mäletad, kuidas Väikevend igatses enesele koera? Ta küsis ema käest hinnangut enese väärtuse kohta - „Kui kallis ma olen?” Vastust kuuldes, palus ta võimalust saada osa sellest suurusest endale. Enese väärtusest osa enese jaoks kasutades, oleks ta saanud endale sõbra osta. Väikevend vajas oma sõpra, sest kõikidel teistel oli olemas keegi, kellega koos olla. Kui Väikevennal oleks olnud koer, siis ei oleks ta tundnud ennast üksikuna.

„Mina ei ole osa - Mina olen hüljatud - Mina olen väärtusetu - Mind ei taheta” jne – need on tuttavad väljendid, mida kogetakse ehmatavalt reaalselt. Need väljendid on, Maailma ja kogemusi tõlgendades, enese otsused, mis püsivad mõtetes, lipsavad vahel välja suust ja salvestuvad valutavas hinges – enese olulisuse kogemine, ühises olemises, on vastavuses ühiste ressursside kasutamise võimalusega, enesele vajalikul hetkel, enesele vajalikul moel. Hoolimata vanusest, sugupoolest, tervislikust seisundist, kuuluvusest, rahvusest, oskustest, isikliku vara suurusest jne on inimese jaoks eluliselt oluline vabadus, ise valida olemas olevast vajalik ja seda kasutades, tagada enese eluks vajaminev, turvatunne ja areng. Kuid sageli saadab inimest, muserdavaid jälgi jättev, vastupidise korduv kogemine.

Oma aja alguses ollakse justkui oma vanemate omand – nemad on need, kes otsustavad selle üle, kas pidada soov või vajadus vajalikuks või mõttetuks – antakse, vanematele sobival ajal ja moel, või jäetakse ilma. Perekonnas, lasteaias, koolis, tööl, elukohas, avalikus ruumis, ühingutes ja seltsides, ühiskonnas - kõikjal on sama mudel, sest seadused ja raamid on paigas. Ei ole, iseenda olemise, olevikuga tasakaalustamist, vaid paigas on kindlad rahavoo omajad ja kontrollijad, kellaajad, määratud kohustused ning kokkulepitud hinded ja tasud. Ei loe see, mida hetkes vajatakse, vaid see, mida peab ja saab. Tavaliselt ei ole ümbritseva jaoks argument see, mida ütleb inimese enese tunne ega see, mille järgi on temal vajadus ning, mida ja kuidas ta tahaks just nüüd proovida ja kogeda või mitte. Selle jaoks ei ole sageli aega, kohta ega vajalikke ressursse.

Tegelikult on kõik, Maailmas olemas olev, ühine Inimeste ressurss, kuid see ei jagune vajaduste ega soovide järgi, sest siis sünniks puudus ja kaos – väidetavalt ja tõestatult. Kaos sünnib, kui igaüks vaatab ainult enese mätta otsast, seab ja astub oma samme oma tahtmise järgi ning hirmudest ja vajadustest lähtuvalt kindlustaks oma olemas olemist. Selline anarhia on välditud, sest kõik osad ühisest tervikust ei jagune kõigile - neil on olemas omanikud või on nimetatud kindlad isikud kasutajateks või väärtuse eest vastutajateks. Seega, ei ole kõigile kättesaadav võimalus luua, iseendast alates suure Maailmani välja, ühise ressursiga, mis iganes enamat.

See, mis kokkuleppeliselt on ühine, seda jagatakse, väljavalituile, reeglite järgi ja olulisuse järjekorras. Kõikjal üleskirjutatud eeskirju ei ole – seal tuleb küsida ja midagi vastu anda/ teha. Vahel saab vajamineva vajalikul hetkel, kuid üsna sageli kogetakse ilma jäämist ja seega välja jätmist – on, kuid mingil põhjusel ei ulatuta vajaminevani. Kui inimene kogeb ilmajäämist ja seega väljajätmist, siis ta pingutab oma olemist, et maksta iseendaga – tal tuleb suurendada enese väärtust nende silmis ja jaoks, kelle otsused ja teod jagavad vajaminevat – ka hellust, hoidmist ja armastust.

Nn tavalises olukorras see toimib, sest leidlikud ja kohanemisvõimelised inimesed kompenseerivad vajamineva, millegi muuga või kasutavad enese varusid. Kuid vajaduse suurenedes ja puuduse süvenedes võib inimene jõuda kriisi. Kriis saabub siis, kui inimesel endal ei ole enam, enese jaoks, vajaminevaid ressursse ega ka võimekust mujalt saada. Kriisi jõudnud inimene on võtnud enese arvelt ära rohkem, kui vastu saanud – tal puudub toetus enesena olemise jaoks.

Kui endal ei ole enesele vajaminevat, kuigi ollakse olemas ja midagi ka teinud/ andnud, kuid kättesaadavast ei jätku puuduse kogemise kaotamiseks või ei jää seda üle inimesena olemise või inimesena edasikasvamise jaoks, siis kaob elult mõte ja tulevad päevavalgel uputavad uskumused – väärtusetu, mõttetu, hüljatud. Mõtte kaotanud inimesele tundub täiesti reaalselt, et temal ei ole mõtet enam edasi elada. Tal ei ole enam vajadust edasi elada, sest tal ei ole võimalik endale antud ülesannet täita.

Selleks, et saada ühistele ressurssidele paremini ligi, tuleb kuhugi kuuluda – koonduda ühise eesmärgi taha või sildi alla. Olles sees ja koos, tuleb anda panus, et saada vastu see, mida enesel ei ole. Kui oldakse väljas, siis ei olda oma ega saada osa - selge. Kuid, ressursse ei pruugi enese jaoks saada ka siis, kui ollakse osa ja kuulutakse kokku, sest ka selles kohas on reeglid ja astmed – olulisuse järjekorrad ning ikkagi keegi otsustab, kellele ja kui palju. Kui ei saada, enese jaoks vajalikku osa, siis tundub, et olles osa ei olda tegelikult osa.

Kui inimesest saab täiskasvanu ja iseenda eest vastutaja, kes käib tööl ja loob enesele oma perekonna, siis ta kogeb, et ikkagi ei ole ta alati ja kõige jaoks piisav. Temas ja temal on vajadused, mis vajavad rahuldamist ja unistused, mida sooviks täita, kuid Maailm on nii seatud ja toimiv, et nähtav ja olemas olev ei ole alati tema jaoks olemas. Selleks, et saada ligi ühisele ja ise otsustada jagamise järjekordi ja suurusi, luuaksegi erinevaid ühendusi – ühes olemisi ning selle soovi täitumise lootuses meelitatakse inimesi poliitiliste jõududega liituma.

Inimesed astuvad, vabatahtlikult ja ka teist väljapääsu nägemata, nimelistesse kastidesse - sellega teevad nad teiste ja eneste vahele vahe. Kastis olijate ühine jõud on tugevus, et hoida ühiselt loodud suurused ja võimalused endale. Poliitiline jõud on võim, et võtta, teistes kastides olijatelt, võimalus kontrollida ühist vara, sest kui kõigile ei jätku, siis tuleb jagada tervik osadeks ja enese osa sellest, peab saama nii suureks, et sellel oleks võim ja jõud omada kindlat kontrolli terviku loodud ja omanduses olevate ressursside üle.

Kõik ei taha ega saa kuuluda kastidesse ja seega võivad nad omada justkui määramatut vabadust, kuid selles vabaduses on neil võimalusi ja võimekust täpselt nii palju, kui enesel, selle teostamiseks, ressursse on või iseennast kasutades osatakse hankida. Kui ühise ressursi kasutamise võimalusest ilma jäänud inimene kogeb, et kõige jaoks ei saa ning alati ei ole, siis jäävad mõtted elluviimata, teod pooleli - enese loominguline sünd on saanud takistuse – inimene ei saa astuda sinna, kuhu sooviks. On soov proovida, sest nähtud võimalus on kui uks, mida soovitakse avada, et kohtuda sellega, mida veel ei ole loodud ega kogetud. Kuid iga võimalus ei tähenda alati vajadust. Võib küll olla ka vajadus, kuid sammu elluviimise teostamine ja ka jätkusuutlikus sõltub sellest, kui suur on ressursse kontrolliva ja käsutava poole vajadus.

Meie – ei ole nimeliste kastide sisud, vaid inimesed ilma piiride ja vahedeta. Meie on see, kus iga osa on oluline. Iga osa olemine on oluline. Iga osa kasvamine on tähtis tervikule. Kui osal enesel jääb puudu, et kasvada ja areneda edasi, siis ta saab ta kasutada ühist olemas olevat, sest iga osa on oluline terviku jaoks. See, mis inimesest enamana sünnib on oluline kõigi jaoks. Ühes on olemas kõik ja üks loob osana kõigile.

Marianne

14.01.2022.a

Leia ennast üles

 

Kui esitada enesele küsimus – Kus ma olen? - siis paneb see õlgu kehitama, sest ollakse ju seal, kus parajasti ollakse. Kuid tõsiselt – esita enesele küsimus – Kus mina olen? Leia ise ennast üles – Sa ei pruugi olla elavas hetkes, vaid kusagil mujal – ka aegu tagasi. Vaata enese sees olles seda, mida Sa teed, kus Sa oled ja miks Sina seal oled? Kas Sa ootad või põgened? Kuid põgenedes ootad ja oodates põgened? Mille või kelle eest sa põgened? Mida või keda Sa ootad? Mida või keda sa kardad?

Öeldakse, et inimene on ennast ära kaotanud, kui ta on nähtavalt tasakaalust väljas, ei ole mõtetega kohal ja justkui lendab kusagil mujal. Pidevalt midagi juhtub ja toimub, asjad kukuvad või kaovad. Tunded lahvatavad ja kustuvad hetkega, põletakse särinal ja kustutakse vaikusesse. Ollakse ja ei olda ka - energia on kakofooniline. Ennast ära kaotanud inimene, olles seal, kus ta on, on seal, kus teda ei ole – ta on jäänud enese seljataha.

Pealispinna toimetused, argine rutt, tahtmiste tagaajamine, vajaduste rahuldamine – see on enese pidevas liikumises hoidmine. See on peatumata ja mõtlemata, eesmärkide järgi, tunnete ajel tehtud otsuste täitmine. Enese tegevuses hoidmine on automaatne käivitumine ja reageerimine. Sellisel moel minnakse veel rohkem paigast ära, sest viiakse ise ennast paigast ära – iseendast kaugemale.

Kui kummina tõmmatakse ennast pingule ja justkui venitakse välja – edasi, ikka edasi – ise endast kaugemale ära. Kusagil on viimane piir ja kumm enam ei veni – korraga ollakse tagasi seal, kus oldi. Kaotatakse kõik see, mis unenäos olemas oli – vahepealne aeg on vahelt kadunud ja kohtutakse ise endaga.

Marianne

13.01.2022.a