Rolliga tähistatu IV - Sundiv vajadus iseennast eksponeerida

 

Samal moel nagu siis, kui tunda õues sadava lume külmust, vihma jäisust, rahe teravust – samal moel nagu siis, kui tunda jalge alla jäävate kivide teravaid nukke, liiva karedat siidisust – samal moel nagu siis, kui kogeda lämmatavat palavust, lõdisema panevat külmust – samal moel saab inimene mõjutatud teiste inimestega seotuna olemisest.

Puudutused pihta ja vastu – energeetilised puudutused, mis mõjuvad ja mõjutavad – see on informatsioon, selle kohta, kuidas teised kogevad, näevad ja tõlgendavad. Inimene suhtub sellistesse sõnumitesse teist moodi, kui loodusega kaasnevatesse – inimene võtab neid isiklikult, sest sõnumid on edastatud konkreetselt temale – planeeritud ja seatud, jõudmaks sihtmärgile – see ja selline oled Sina - võta iseenda kohta käiv informatsioon kasutusele – tee sellest enese oma.

Miks see, kui Mina olen ise ennast nähtavaks teinud – toob kaasa häbitunde? Häbi seondub uskumusega - justkui oleksin, Mina, vale olnud - just nimelt sellepärast, mida ja kuidas Mina tegin, millisena Mina olin, et üldse olemas olen ja seda rõhutan.

Miks Mina usun enese valena olemisse? Uskumuse taga peitub segane ja vastuoluline informatsioon – halvustavad kommentaarid, seljatagused jutud, pilkude vahetused, pilkav naer, vaikus, füüsiline kontakt. Minule osutati ja Mind osatati – vahetu keskkond ei olnud kindlat ega toetavat tunnet loov.

Kogedes, enesele edastatut, pöördub inimese tähelepanu iseendale, sest informatsioon tehti nähtavaks peale tema enda sammu/ olemist/ väljendust/ valikut – järelikult Mina ise põhjustasin enesele osaks saava – järelikult Mina olin ja olen selline, kes on ära teeninud reaktsiooni, mis välja näidati ja mida kogeda anti.

Kuid, tegelikult, Mina ise ei tea, mille pärast Mina selline olen – Mina ise ei saa päris hästi aru, milline see Mina olen - Mina ise ei tea seda, mis ja miks on Minus valet? Segane informatsioon toob kaasa otsuse - järelikult olen Mina ise vale = vale käib Minuga kaasas – ei ole vahet, mida ja kuidas Mina valin teha, kõik saab vale olla ja valesti minna.

Ümbritsevate reaktsioon on tagasiside Minule – see annab ja näitab põhjendusi – Näe, Sina oled lollakas – näe, Sina oled nõme – näe, Sina oled pugeja – näe, Sina oled kõõm – näe, Sinus ei ole väärtust. Informatsiooni tõesena olemist osutab kaasa naeravate ja kaasa noogutavate arvu suurus – kõik näevad seda, millisena Mind näidatakse ja kõik kinnitavad sellise Minu olemas olemise üle – kõik nõustuvad, et selline Mina olen olemas.

Enesehäbi tähendab iseenda valeks tunnistamist. Selle taga on teiste poolt välja näidatud informatsiooni kasutusele võtmine ja isikliku otsuse tegemine - Mina ei tee ennast nähtavaks – siis teised ei pea Mind taluma ja Mind nägema ja Mind kogema – nende elu on siis parem ja kergem ja ilusam.

Kuid ilma nähtavaks tegemata elamine on raske, sest elu toob kaasa kohustused ja võimalused, kus peab astuma ja, kus tahaks astuda. Enese avalikuks tegemise kohustus ja võimalus toob kaasa hirmu – ebaluse, ärevuse, paanika, kahetsuse, varjamise, vaikimise, ära lõpetamise, mitte alustamise. Siis, kui Mina ei tee ega ole, siis Mina ei saa valesti teha – siis teised ei saa Minu valesid kogeda – siis Mina ei tee, iseendaga, teis(t)ele liiga.

Inimene, kes kardab ise ennast nähtavaks teha, loob endale võimalused, mis teda toetavad – ta ei saa minna, ta ei saa teha, ta ei saa olla – ta püsib seal ja selles, mis näib temale turvalisena – tegevusetuna, üksinda, tahteta, kõigega nõustuvana – tema ei otsusta, tema ei vali, tema ei ütle ega näita ennast välja.

Inimene, kelle sammu „valgustati” informatsiooniga ja, kes võttis vastu otsuse – lahendab, kellegi teisega seotud lugu üksinda - inimene piirdub iseendaga – tema on võtnud loo korda tegemise vastutuse enda peale – siis, kui tema ei tee ega ole, siis teine ei pea ütlema ega käituma – teisel ei ole enam põhjust.

See tähendab, et inimene suunab, ise ennast, teisele põhjusi andvaid tegevusi, olemisi, väljendusi vältima. Tegelikult väldib inimene temale osaks saavaid reaktsioone – kui tema kontrollib ise ennast ja hoiab, temale antud informatsiooni kasutades, ennast õigena, siis temale, teda „valgustaval moel”, enam ei reageerita.

Sellise lahenduse taga on vägivaldne kohtlemine ja manipuleeriv käsitlus – last on õpetatud, ehk vägivaldsete reaktsioonide ja moonutatud informatsiooni kasutama sundimisega, kuulekaks ja rolli järgivaks treenitud. See tähendab, et puudub loogika ja tõde, lapse tegude tegeliku olemuse kohta – kõik taandub last „valgustava” inimese vajadustele ja vaimse taseme piiratusele.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu ei vaidlusta temale informatsiooni andva teise motiive – inimene ei uuri neid, sest teine on Oluline – on vaidlemata selge, et teisel on õigus öelda, reageerida, teha – teine ise teab, näeb ja kogeb – teine teab paremini – teine tahab lapsele HEAD.

Oluline, kellele ei vaielda vastu, on see, kellest sõltutakse – sõltumine tähendab, et Oluline teine saab lõpetada vajamineva andmise, tagamise, võimaldamise. Oluline annab enda olulisuse kohta informatsiooni – Sina ise ei saa, Sinul endal ei ole – Sina sõltud Minust – Mina saan, kuid Mina ei pea – valik on Sinu.

On selge, et ilma Olulise teiseta muutuks inimese elu – siis temal enam ei ole, siis tema enam ei saa, siis temal ei ole enam võimalik – inimene jääks ilma kõigest sellest, mille kohta ei ole inimesel teistsugust lahendust olemas. Siis tal ei ole ka armastust – siis keegi ei armasta teda ega hooli temast. Seega ja seni, kuni oluline teine on oluline - on ta Oluline.

Vägivaldses keskkonnas on oluline tagada enese ohutus ja hoida enesega seotut sellises võtmes, millega suudetakse toime tulla – informatsiooni suudetakse käsitleda ja aset leidvale on lahendus olemas. See annab tunde, et justkui kontrollitakse enese elu ja enesega seonduvat – ebamugava ja häiriva vältimine on võimalik.

Asi, mida peetakse vägivaldses keskkonnas normaalseks, kuid mis on ometi ootamatu ja kaitsetuks tegev – on tõsiasi, et Oluline teine muudab oma käitumist - vastavalt käsitletava inimese poolt tehtule, öeldule, olemistele – see tähendab, et teine saab, ette hoitamata, muutuda külmaks, kaugeks, raevukaks, löövaks, karjuvaks, välja naervaks, vaikivalt suletuks.

Inimeste Maailmas on kokku lepitud – inimene, kes võtab ennast paljaks ja läheb teise ette - ennast, seksuaalselt, rahuldama, on valesti käituv inimene – teda nimetatakse Liputajaks. Sellele inimesele mõistetakse karistus, selle eest, et tema ei järgi ühises kehtivaid reegleid ja ahistab teisi oma käitumise ja vajadusega.

See inimene, kes teeb enese nähtavaks ja läheb ennast teise ette vaimselt rahuldama – karjudes, lüües, manipuleerides, vähendades, valetades – siis selle inimesega samasugust reaktsiooni ei järgne - seda inimest ei nimetata valesti käituvaks siis, kui tema roll on, rollide hierarhias, tema poolt ahistatust üle ja tema annab teada, et temal on põhjus olemas - teine ei saa muidu aru - teine ise põhjustas endale osaks saava.

Vägivald, sellises vormis, on aktsepteeritud – vaata, kus on Kõva Mees – pani Oma Sõna maksma/ vaata, kus on Tõeline mees – hoiab korra majas/ vaata, kus on Hea Ema – õpetab Oma lapse Kuulekaks. Vaimse piiratusega, enese rahuldaja, rahuldab ennast, sündmust vahetult kogeva ja aset leidvat pealt vaatavate, tähelepanu saatel – Mina, see ja sellisena – teine, see ja selline. Mina olen üle, parem, õige – teie tõestate seda.

Poisike, kes ärpleb - laps, kes enesele suurust juurde vajab. Enese, kedagi teist vähendavat, käitumist normaalseks pidav on laps, kellel on lastud üle piiride kasvada – inimese eneseteadlikkus on väärastunud – tema Mina on üle võlli – tema on tähtsam ja olulisem, kui teised/ keegi teine – temal on tõestused olemas. Pealt vaatajad - kes nõustuvad, vaikivad, takka kiidavad - annavad informatsiooni – Sina oled – Meie näeme Sind, sellisena.

Teise muutunud olek on see, mida vaimselt ja füüsilisest väärkoheldud inimene ei talu – tema ei tule selle informatsiooni töötlusega toime – selles muutuses on sees tõde, mida inimene ei ole valmis tõeks tunnistama – see informatsioon teeb nähtavaks selle, kuidas inimesesse suhtutakse – see annab teada ühise tegelikkuse.

See tähendab, et paika pandud Maailm, milles argipäev aset leiab, on vale – inimene elab vales – inimene ei ole seal, kus temal oleks ohutu olla ja elada – inimene on selle teise kõrval, kellele tema ei ole oluline – inimese Mina, millest tema kinni on pidanud, ei ole olemas – inimene ei ole see Mina, kellel on enesele oluline olemas – ta ei ole teisega seotud, sellisel tasemel, et teine arvestaks tema turvalisuse, heaolu ja vajadustega – selle asemel, just too, kaotab turvalisuse, eirab vajadusi ja rikub vaimset/ füüsilist tervist.

Vältimaks, järjekordset, tõe ees seismist ja tõega kohtumist, püüab inimene teha enda poolt kõik selleks, et teine ei muutuks teiseks. Selle pärast peab ta, „valgustamise” hetkedel, endale öeldut tõeks ja selle kasutamist enese kohustuseks – seega inimene väldib, vaikib, ootab juhised ja heakskiitu – siis teda kiidetakse, tunnustatakse, hoitakse, armastatakse – siis tuleb nähtavale see, mida inimene vajab ja tema saab seda kogeda – Minul on = Mina olen, teisega koos olles.

Kellegi teise informatsiooni, mis on mõeldud info sihtmärgiks oleva inimese vähendamiseks, kasutusele võtmine ja kasutuses hoidmine, tähendab vaimset piiratust, vaimset laiskust ja tõe vältimist – inimene ei ole võtnud ise enda eest vastutust.

Inimene ise jätab reaalsuses nähtavale toodu kõrvale ja valib selle, mis aitab temal ellu jääda. See on pikaajaline sõltuvus, mida aitab alles hoida haiget saanud psüühika. Inimene ei ole õppinud informatsiooni teistmoodi töötlema – tal ei ole välja kujunenud mehhanisme, kus alus on enese teadmine ja alles seejärel leiab aset, kellegi teise informatsiooni üle vaatamine ja sellest vale/ kasutuse kõlbmatu kõrvale jätmine.

Kellegi teise informatsiooni kasutamine tähendab, ennast piiravate ja vähendavate, uskumuste alles hoidmist – uskumused on ära seletavad ja ära põhjendavad info kogumikud, mis on kelleltki üle võetud ja on valedel andmetel loodud – inimene ei tea kõike ega kõiki tagamaid.

Uskumuste taga on soov/ on tõestamine, et oleks/ on teisiti või oleks/ on nii nagu väidetakse/ näideldakse olevat – oleks/ on ära seletavalt – vastavalt vajadustele ja tahtmistele. See inimene, kes tahab, et teda usutakse, millegi saamiseks/ millegi tagamiseks/ millegi vältimiseks, väidab tõeks selle, mis seda ei ole või ei ole sel viisil, kui tema seda näitab/ ütleb olevat.

Uskumuste loomine ja kasutamine on vägivaldse keskkonna ja manipuleeriva käsitluse tavalise töö protsess ja tulemus – inimese kasutusse antakse vale ja moonutatud informatsioon ning see väidetakse tõeks ja seda sunnitakse kasutama. See tähendab, et manipuleerivat käsitlemist kogev inimene ei saa valida enese samme tões – ta teeb neid pimedas ja vales.

Sellise olukorra teeb psüühiliselt häirivaks see, et vale ja moonutatud informatsioon on segatud tõesega – inimene näeb ja kuuleb seda, mille kohta tema teab, et see on tõsi – siis on seal see, mida ta peab tõeks – siis on seal see, millesse tema ei usu, kuid püüab uskuda - siis on seal see, mida inimene tajub/ teab tõeks, kuid temale tehakse selgeks, et see on vale - inimene ei mõista ega saa aru, inimene tahab, vale informatsiooniga, kellelegi halba teha.

Vaimne häiritus süveneb, sest kõik saab osutuda valeks ja vale saab olla väidetud tõeks – see on olukord, kus mitte millelegi ega mitte kellelegi ei saa loota ega kindel olla. Sellist olukord on väga raske taluda – seega usub inimene pimesi – kuuletub, allub, nõustub justnimelt sellega, kes teda väärkohtleb.

Vaimne teadlikkus - Mina ei võta Sinu informatsiooni kasutusele – see ei ole hea ega ole see tõde – see ei loo enamat. Tegelikkus – Mina ei astunud/ ei olnud/ ei valinud selleks, et kellelegi liiga teha või ennast tähtsaks pidada – Minu aluseks oli Minu enda vajadus, mõte, valik ja iseendal olev informatsioon.

Mõistmine – Minu, nähtavaks saanud tegu/ valik/ väljendus tekitas, kelleski teises informatsiooni tõrke ja too reageeris ise ennast, kui rolliMina, tõstvalt/ kinnitavalt. See ei olnud hea ega Mind toetav reageering. Negatiivse, maha tegeva, välja naerva kommentaariga valis „valgustava” informatsiooni edastaja endale Hindaja, Osutaja, Kohtumõistja, Õpetaja, Hea tegija, jne rolli.

Rolli valimine ja rolli asetumine andis teisele, häiriva informatsiooniga koos olemiseks, teise nurga ja teistsuguse väljenduse võimaluse – enam see ei puudutanud teda haavavalt. Teine võttis kasutusele informatsiooni, mis asenda ühe tema teisega – tema ise muutis, teda häirinud informatsiooni edastajaga seonduvat kasutades, enese kasutuses olevat, enese kohta käivat informatsiooni – tema ise asendas ühe enda kohta käiva info, teise enda kohta käiva informatsiooniga.

Vägivaldse keskkonna tavapära – enese teadmised on enese omad – neid ei jagata ega anta enesega konkureerivale, sest toda ei taheta enesest paremaks kasvatada. See toob endaga kaasa selle, et paremaks inimeseks õpetamise ja suunamise asemel, õpetatakse ja suunatakse inimest täpsemaks rolliks.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei anta inimesele/ ei jagata inimesega teadmisi, mis teeksid teda vabaks ja sõltumatuks – inimese kasutusse antakse uskumused, mis teevad temast sõltuva ja vähema – teadmisi/ ressursse/ võimalusi omav on üle, olulisem, tähtsam – inimene, kui rumal, ebanormaalne, puudulik –on vähem ja vale – seega on inimene see, kes ei jõua teisega samale tasemele – seega ta vajab, paremana olemiseks ja paremini saamiseks, teist - tõestatult.

Teadmine, millega „valgustava” informatsiooni sihtmärgiks olev inimene toime ei tule – Mina ei ole teise sõnades sisalduv ega teise tegudes väljenduv – teine tahab ja vajab, et Mina selline oleksin – teine tahab ja vajab, et Mina ise usuksin ennast sellisena olemas olevana ja sel moel väljenduvana.

Mõistmine - siis, kui teisel olid olemas teadmised/ oskused/ võimalused, kuidas Mina jõuaksin parema tulemuseni, parema väljenduseni – siis, kui teisel oli võimalus ja olemas oli põhjus, seista Minu kõrval ja olla toeks, inimese tasandil kasvamise teekonnal, siis tema valis seda mitte teha – käe ulatamise asemel tõukas ta Mind tema enda loodud pori sisse nii nagu see pori oleks olnud Minu enda sammudega loodud ja, porine Mina, Minu enese tegude tulemus.

Elu tee õpetaja, kes ei ole õpetaja tavalises ja harjunud mõttes, kuid kes on ikkagi õppetunni andja – seisa enese jalgade peal/ mõtle enese peaga/ arvesta enesega/ ära lase ennast eksitada/ ära tee ennast alluvaks/ ära usu seda, mille kohta tead, et ei ole, kuigi tahad, et oleks/ ära ole teise informatsioonist sõltuvuses/ ole inimene, ära nõustu rolliga/ ära ihale rolli, mis saadakse, kellegi tähelepanu ostes.

Õppetunni andjaga ei istuta pärast eksamit kohvikus ega tähistata ühist teekonda, vaid tema jääb kaugeks ja võõraks ning jätab õppetunni saaja üksinda – iseseisvalt oma tunnetega tegelema ja sõnumit harutama – Mina sain Sinuga seonduva teoks teha/ Sind sel moel kohelda, sest Sina ise võimaldasid selle.

Õppetunni andja ei tunne rõõmu vähendamise objektiks olnu poolt tehtud sammude ja tulemuste üle – tema tunneb kahju saanu tunnet, et andis oma osa – tema tunneb viha, raevu, kadedust, kui õpetuse saanu ei kahtle endas, ei ebaõnnestu, ei masendu, ei vaiki – ei ole sõltuv ega vajadustest juhitav - vaid elab vabalt ja rahus edasi.

Inimese vabadus ja sõltumatus, kui kahju saamine, väljendub negatiivsetes ja vähendavates reageeringutes ja sõnades ning ka üksinda jätmises. Mina ei taha Sinuga koos olla - Sina oled Minule haiget teinud - Minuga koos olemist ära kasutanud. 

Mind kasutati ära – Minul olevat kasutati ära – teine oleks pidanud olema ja saama ise, teine kindlasti oligi ja saigi ise, kuid valetas, et Minult vähemaks võtta – Minu poolt ära antu vähendas Minu väärtust – sellepärast kogen ja näen, Mina/ Meid ümbritsevad, ise ennast, teisega võrdluses, vähemana.

Ära kasutanu – tähendab katset, manipuleeriva informatsiooni saatel, jõuda enesele harjumuspärase hierarhia juurde tagasi – Mina kontrollin olukorda, sest Mina olen, Meist kahest, Olulisem, Targem, Tähtsam, Vajalikum – teine tunnistab, et ei saa ilma ega saanud ilma. Mina olen Ära kasutatu on, vajamineva informatsiooni puuduses, vajamineva informatsiooni kasutusele võtmine – ühe Mina kaotust kogedes, võetakse teine Mina kasutusele, et säiliks iseenda põhiMina sama alus – Mina parem/ teine, Minust, halvem,

Vägivaldsest keskkonnast välja kasvada ja vähendavat käsitlemist lõpetada aitavad teadlikud sammud. Uskumus, kui sõltuvuslik käitumine ja harjumuspärane mõtlemine – ennast nähtavaks tegev samm tõi kaasa häbi – see tunne oli tegelikkuse katmine – keskkond, mis ennast ümbritses, ei olnud hea ega toetav, vaid kahjurõõmus, eirav, eitav, vähendav.

Rollide järgi olulised ei olnud seda tegelikkuses – nad ei toetanud ega seadnud samme selleks, et Mina, nendega koos, parema tulemuseni jõuaksin. Nad andsid ühise pingutuse, et Mina, ilma nendeta, seda iseseisvalt teeksin - nad ei olnud nõus ega valmis, kasutusel ja olemas olevast, edasi kasvama – neil läks seda vaja – selle sees said nemad olla rolliMina-d, enese ja kellegi teise jaoks tähtsad ja olulised.

Inimesel, kellel ei ole olnud inimese teekonda toetava ja tunnustava tähelepanuga saatjaid, on väga raske võtta enda kohta kasutusele informatsiooni, mis on vastupidine tema kohta kasutusel olnuga. Inimene võib omada fakte ja näha oma samme, kuid ta ei usu neid tõeks, senikaua, kuni tema kasutab möödunud aja infobaasi – seda teiste käest ja suust alguse saanud „valgustavat” tõde.

On vaja avatust, vaimset teadlikkust ja otsustavust – Minul ei ole põhjust ennast häbeneda – Minul on õigus oma pea püsti hoida – Minul on vastutus enese informatsioon kasutusele võtta ja sellele toetuda ja ise, enesele vajamineva info allikaid juurde otsides, edasi astuda.

Vaimse tasandi avatus ei tähenda, et töö oleks tehtud – vägivallaga koheldu jaoks on enesehäbi füüsiline seisund – ärevus, hirm, enese takistamine/ vaigistamine/ maha tegemine ja, enese sees olevate teiste, füüsiline tähelepanu ja, teiste poolne, füüsiliselt kogetav informatsioon on, kui reaalne ennast ümbritsev foon ka siis, kui olla üksinda või tavapärasest eemal.

Inimene ise loob ja taastab selle fooni, et olla enese, vähendatud, kinnitus – Mina ise ei saa, Mina ise ei ole, Minus endas ei ole, Mina ebaõnnestun, Mina osutun valeks. Korduvad kinnitused on reaalse eluga – Eitused, kaotused, ehmatused, alt minemised – kohtumisel aset leidev, iseendale antud informatsioon - sai olema, sest Mina – ei saanud ära hoida, sest Mina – mis siis, et tegemist oli ette teadmatusega, enesest mitte sõltuvaga, kuid ka hoolimatusega/ unustamisega – inimeseks olemisega kokku käivaga.

Ennast ümbritsev foon, kui infoväli, sisaldab kõik seda, millele ja kuidas vägivaldses keskkonnas reageeriti - mitte tegijast/ teost/ teoga seotutest/ teo olema saamisest lähtuvalt - vaid seda tõlgendava inimese vajadusest – vaimsest eneserahuldusest – käsitletud inimene ei kohanud, enesele/ enesega seotule, adekvaatset ja toetavat reaktsiooni, vaid vähendavat kohtlemist ja vähemana näitamist.

Füüsiline seisund tähendab väikest last, kelle jaoks oli vägivaldne kohtlemine ja vähendav käsitlemine halvavad ja ära lõppevat lahendust mitte omavad olukorrad. Füüsiline seisund on füüsiline aisting ja kehaline reaktsioon – sageli saatis vähendavaid sõnu füüsiline puudutus – need on jäljed keha mälus. Energeetiline seisak, mis ootab ja vajab lahenemist – kehast välja voolamist, kuid puudub informatsioon, mille alusel ja kuidas seda teha.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu on inimene, kellel ei ole isiklikku vundamenti – vastuolulise ja, ise ennast, vähendava informatsiooni kasutamine kaotab pidava põhja inimese jalge alt – Kes Mina olen – kellena Mina nähtaval olen - millised on Minu õigused – millise Mina õigusetele saan Mina toetuda – kas Minul on üldse õigusi – kui on, siis, milles need seisnesid/ seisnevad?

See Mina, kes oli vägivaldses keskkonnas nähtavaks tehtu, ei olnud kunagi päris inimese Mina – see oli kellegi teise tõlgendus, looming, hinnang, vajadus. Sellel Minal ei olnud inimese ega põhirolli õigusi – sellel Minal olid need õigused, mida väärkohtleja õigeks nimetas ja võimaldas – õigus olla oma rollile vastav, õigus vanema vajaduste täitmisele/ vanemale allumisele, õigus nõustuda enda kohta räägituga ja lubada, teisele, ennast vähendavad väljendused teoks teha.

Mina olen Hea Laps – Mina täidan oma kohustust, vanema ees – Minule ei kuulu siin midagi – Mina ise ei saa – Mind ei ole, kellelegi vaja – mitte keegi ei taha Minuga koos olla – Minust ei saa mitte kedagi – Mina olen vanemale/ teistele häbiks – Mind ei peaks olemas olema – Ema ei saa aru, kuidas Maa Mind talub – Minu tegusid ei saa andeks anda – Minule ei ole õigustust.

Nähtavale toodu ja valgustatud Mina oli rüü, mida Mind sunniti selga panema, et oleksin teise poolt kogetud tunnete/ seisundi põhjustaja – et oleksin infoallikas, teise poolt valitud, teisele vajamineva rolliMina jaoks – tema sai rahulduse ja väljenduse võimaluse, kui uskus enese poolt kasutusele võetud informatsiooni tõesena olevat – ta nägi seda, mida enese rahuldamiseks vajas – ise ennast ära tõestav/ vallandav reaktsioon - temale, vajamineval ja harjunud moel, suunatud tähelepanu olemas olemine.

Vägivaldselt vähendatul ei olnud õigusi – inimesel on õigused – põhirollis olijal on õigused – õigused töörahuks ja rollist tulenevale ning alles jäävad ka inimõigused. Väärkoheldud inimese kohta kasutati põhirolli nimetust ja ealist ajajärku, mis tegi temast ühe ja sama ning sellega seoses anti teada – laps on vanema oma/ lapsel ei ole õigusi/ laps sõltub vanemast – vanem saab ja võib lapsega teha seda, mida vanem ise tahab ja, kuidas vanem ise valib – last ei kuula keegi, last ei päästa keegi – lapsel ei ole õigust vanemale vastu hakata.

Mõistmine – käitumine, väljendused, olemine, valikud, informatsioon – oli teise inimese valik – mis siis, et piiratud vaimsuse ja ennast suunavate vajaduste saatel teoks tehtud – kuid see kõik oli teise inimese valik – temal oli võimalus valida teisiti ja teistmoodi, kuid ta ei teinud seda.

Hea Ema on inimene, kes ei taha Minule head – see inimene naerab Minu üle, see inimene kasutab Minu olemas olemist, et ise ennast paremina tunda ja paremana näha. Väsinud kurbus – selles kohas, inimesena, olen mina üksinda.

Kasu saava ja kasu toova Maailmaga kokkupuude. Soovitused, käsud, head tahted ei ole olnud head – need ei ole olnud tasakaalu loovad ega hoidvad, vaid vahelt lõikavad, petvad – vale info alusel valima suunavad. 

Mina ei saa, seda infot kasutades, teha parimat valikut – Mina ei saa teist kuulata ega temaga arvestada. Teise informatsiooniga ei ole, midagi peale hakata – see on Minu jaoks kasutu. See ei ole Minu ega Mina – see ei puuduta Mind – see informatsioon eksisteerib teise energia välja sees ja kuulub temale – see käib tema kohta – tema kasutab seda.

Inimene ei ole kunagi valmis produkt – et täidab kindalt ja vastu vaidlematult ning püsib ühesena. Elu seadsupärasus seisneb selles, et inimene kohtub olukordadega, mis avavad tema sees olevat ja ta reageerib, mingil kindlal või ette arvamatul moel – enese kogemise kogemused, mis ei jää ainult iseendaga seonduvateks, sest ikka ja jälle on kusagil keegi, keda inimese samm puudutab, vahetult või läbi lainetuse.

Enese kogemise kogemused teevad nähtavaks inimese – millise ja kelle informatsiooni ta kasutusele võtab, mida ja kuidas tema kasutab, kus ja milles tema peatub, kuidas tema olukorda käsitleb, milles ja millal ta vastutuse võtab.

Siis, kui inimese samm puudutab teist ja inimene eirab, tahtlikult, enese tagajärgi või ei oska neid veel näha, siis ei tähenda, et teda peab hukka mõistma ja nimetama. Oluline ühendus, oluline ühes olemine tähendab, et esimene samm on anda, piire ületanud inimesele, informatsioon ühenduse tugevuse kohta – Sina oled Minule oluline, Sinuga toimuv on Minule oluline, Sinu poolt tehtav on Minu jaoks oluline.

Palun arvesta Minuga – Sina oled sellises läheduses, kus Sina saad olla ebaturvaline – Sinu valikud ja lahendused ei ole, alati ja kõiges, Minuga/ ühisega arvestavad – see on siis, kui Sina ei kinnita, Meie ühendust, alguse tasandil üle – see on siis, kui Sina oled ja käitud nii nagu oleksid üksinda – Sinu peale ei saa kindel olla – Sina ei ole seal, kus oled väitnud end olevat/ oled lubanud olla – Sina jätad Mind, Meie sisse/ inimesena, üksinda.

Vägivaldse keskkonna tavaline reaktsioon siis, kui inimene on piire ületanud, ainult iseendaga arvestanud, kuid ka täiesti tõsiselt enese piirides seisnud ja teisega arvestanud – Vaata nüüd ennast – vaata, milline Sina OLED! Vaata nüüd, mida Sina MINULE (kellelegi teisele) TEGID! Kuidas Sina saad selline olla!!! Kas Sinul endal halb ei ole, selline olla!

Sõnum ja reaktsioon nii nagu inimene oleks meelega ja tahtega, teise vastu, teinud. Tähelepanu suunamine isikutele – Sina tegid – Mina kannatan – Sina eksisid Minu rolli vastu. Tegelikkuses ei oska laps mõelda enesest kaugemale – ta ei oska vaadata enese ette. Lapse reageeringud, valikud on kiired ja vastavad, millelegi/ kellelgi, midagi tahtvad ja midagi ära hoidvad. 

On vanema vastutus aru saada, mida laps tegelikult tahtis, mõtles, millele reageeris, mida vajas. Tavaliselt on see üsna loogiline, lihtne ja kellegi teisega/ millegi muuga kaasnev. Vanema asi on lahutada ära üks info teisest – toetada lapse valikuid ja õpetada mõtlema enesega kaasneva peale.

Vägivaldse ja vähendava reaktsiooni valinud vanem – Nii ei tohi, ära kunagi enam tee. Sina oled paha, Mina ei taha/ ei talu Sind!!! Vanema ülevõlli minev reaktsioon ehmatab lapse ära – Mina, sellisena, kes põhjustas vanema muutuse.

Selleks, et vältida tulemust, väldib laps algust – enese informatsiooni alusel, ise, ennast mõistmast, tõlgendamast, aitamast. Laps, kes on ära hirmutatud, ootab enesele luba ja juhendeid väljast. Väline informatsioon saab enese valikute aluseks. Siis Mina ei ole, sest siis Minuga ei kaasne.

Jama on majas, sest inimene ise mõistab ennast hukka – inimene ise mõõdab ennast teiste sõnade ja pilkudega – see on seletus, miks inimene ise ennast häbeneb, valeks peab, halvana näeb – ta ei kasuta enese informatsiooni, vaid kõikide nende oma, kes on temaga vägivaldsel ja vähendaval moel käitunud. See on haiget saanud psüühika ja väga väikese lapse hirm, kes on endiselt vägivaldses ja vähendavas keskkonnas.

Vaimset eneserahuldust teostavate inimestega kohtumine ja koos olemine tähendab meeletut kogust informatsiooni, millega ei ole mitte midagi peale hakata – see on nagu sõelaga vee kandmine ja kokku mitte sobivatest tükkidest tõele vastava pildi kokku panemise üritus – lootusetu üritus – inimese aju tegeleb informatsiooni töötlemisega, millel ei ole saba ega sarvi, vaid see on vaimset tasandit koormav praht ja eksitav saast. 

Senikaua, kuni inimene peab, ennast rahuldava teise, sõnu ja tegusid tõeseks ja enesele kuuluvaks, on inimene sõltuv teisest – teine annab teada, milline informatsoon, inimese kasutuses olevast, on tõene ja oluline, mis mitte. Siis, kui inimene "ise" ei oska või ei saa aru, siis Hea Inimene aitab teda - annab kasutusse selle, mis on "õige" ja mille kasutamine, inimesele endale, on vajalik - ta ju tahab, et teisel, temaga koos olles, oleks hea.

On loogiline, et väärkohtlev inimene nimetab käsitletava informatsiooni valeks ja ebaõiglaseks – see näitab teda ja tema tegusid teistmoodi. See on ka põhjus, miks sel moel käituda valiva inimesega ei ole võimalik jõuda ühise ja pidava põhja peale - sel moel käituda valiv inimene ei saa ennast rahuldada inimese ees ja vastu, kes temale ei reageeri ega teda tõsiselt ei võta. 

Võtab tõsiselt ja reageerib teisel tasandil - arvestab teise taseme ja kavatsustega - eirab, keeldub, lõpetab, ütleb välja - Sina tegeled vaimse eneserahuldamisega ja vajad, et seda pealt vaadatakse ja sellele õigel moel reageeritakse - kuid Mina ei võta Sinu informatsiooni vastu ega kasutusele - see ei ole Mina ega ole see Minu - see kõik kuulub Sinule ja jääb Sinuga - Sinule on seda vaja.

Marianne

14.02.2026.a

Rolliga tähistatu III - Otse ja sirgelt, põhjani välja

 

Laps on väikene inimene – lapse elu ei alga siis, kui ta on kõiges ise ja enam ei sõltu – lapse elu algab enne tema sündi – lapsel on õigus elada oma elu vahetus hetkes. See tähendab, et suurel inimesel ei ole õigust nõuda lapselt vaikimist/ teisega, kes ise lapsega ei arvesta, arvestamise kohustust/ enese ootele panemist/ enese vaigistamist/ enese muutmist – vastu iseenda tegelikkust.

Laps, isiksusena, kujuneb selle informatsiooni saatel, milles tema kasvab ja millega teda kasvatatakse. Käbi ei kuku kännust kaugele – see informatsioonväli, milles vanem elab ja mille vanem loob – see on lapse normaalsus ja tema kasutuses – laps saab osa kõigest – nii nähtavast, moonutatust, kui ka tavasilmale nähtamatust.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanud lapsel on kaasas teemad, mis häirivad tema toimetulekut ja nii vaimset, kui ka füüsilist tervist. Teemade lahendamine on keeruline ega õnnestu hästi, sest manipuleeriva informatsiooniga käsitlemise tulemusel peab laps oma teemade alguste põhjusi normaalsuseks.

See, mis on normaalne ja põhjendatud, seda laps ei haruta ega vaidlusta – see käib temaga kaasas. Seega eksleb ta ennast ümbritseva ja enese sisemise info väljades ning püüab selgusele jõuda selles, mis on pildil valesti.

Valede võrgus olles ei oska/ ei saa/ ei taha/ ei või laps kasutada seda informatsiooni, mis annab teada sellest, mida tema ise, vahetult, näeb ja kogeb – tema lahendus, mis on, teiste kasutuses olevana, pealt nähtud, teistelt üle võetud ja teiste poolt kasutama sunnitud – välises olev informatsioon peab muutuma – selle edastaja peab selle õigeks tegema – lapsele sobivaks/ rollile kohaseks.

Vägivaldses keskkonnas on vägivald normaalne käitumise vorm – see häirib ja teeb haiget, kuid seda ei peeta, oma olemuselt, valeks. Vägivalda õigustatakse – selle kasutamiseks on olemas vajadused ja põhjused. Vägivallaga kokkupuute vähendamiseks loodetakse enese olulisusele – Mina olen rolliga tähistatu – siis Minu vastu ei olda - siis Minu vastu ei tehta.

Inimene, kes valib vägivalla ja peab seda normaalseks – saab olla vägivaldne kõikide vastu – seda ka siis, kui ta käitub kusagil meeldivalt, toetavalt ja hoidvalt. See on valik, millisena olla – inimese põhi on seal ja selles – kus, milles, mil moel, miks tema, ise, vägivalla valib teostada.

Siis, kui temaga ühes olija näeb pealt, kellelegi teisele osaks saavat, siis on see teadmine – sama saab aset leida ka Minuga – siis, kui on põhjus olemas – Mina ise annan/ Minuga seonduvat saab kasutada vägivalla kasutamise tõukeks - siis teine valib sellise lahenduse. See on mõistmine, et vägivalda kasutav inimene ei peatu, et valida teistsugune tasand ja teine lahendus – inimene läheb, otse ja sirgelt, iseenda põhjani välja.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna kõige laastavam mõju on lapse väärkohtlemise tagajärjel kokku pandud ja kasutusele võetud Minapilt – infobaas lapse kohta. See on informatsioon, mida kasutavad lapsega seotud ja laps võtab selle enese teadmiseks – see, teiste sõnades – selline, teiste tegudes – see, teiste tähelepanu kaudu TAGASI peegeldudes, olen Mina.

Mina ise olen põhjus, miks Minu vastu vägivalda kasutatakse – Minu puhul on vägivald ja vähendamine normaalsus – Mina ei ole teistsugust kohtlemist välja teeninud. Uskumus, mis tagab, et laps ei vaidlusta üle tema isiklike piiride minevat käitumist, vaid proovib hankida endale parema rolli, et saada parema/ talutavama kohtlemise osaliseks.

Vägivallaga koheldu ja seda normaalseks pidav ei vaidlusta vägivalda – ta vaidlustab rolli – tema enda kasutuses oleva informatsiooni järgi on tal olemas Lapse roll/ mingi muu põhi roll, mis osutab seda, kuidas temaga tuleb käituda – tema enda poolt kokku kogutud teadmiste alusel on tema enda tegudes ja väljendustes olemas seda, mille alusel on põhjust teda teistmoodi nimetada ja teisel moel kohelda – tema enda mõistmise järgi ei mängita temaga ausalt – teised ei pea oma põhi rollist kinni – nad ei järgi selle, üldiselt kokkulepitud, kohustusi ja ülesandeid – seega nad ei anna lapsele seda, mis ja kuidas on Lapse õigus.

Rolli rõhutamine, rollile osutamine, rolli vajamine – on paigast ära oleva tasakaalu taastamise püüe, kohas ja tasandil, millel, aset leidev, ei ole saanud alguse. Tegelik põhjus on rolli nime kandvas inimeses – vanema rollis oleva inimese vaimses teadlikkuses ja võimekuses ning vastutuse võtmise ulatuses – kas vanem mõistab ja näeb kogu pilti või valib endale tervikust mingi osa ja ülejäänu jätab lapsele/ kellelegi teisele kanda.

Inimene, kes mõistab, ja näeb, ise ennast, kui rolli – kohtab, vägivalda, vähendamist, hülgamist, Ei ütlemist, valetamist, negatiivsust jne, rollide tasandil – see on Mina kriis – Minu Mina kinnituseks ei antud vajaminevat informatsiooni – Mina ei saa olla Mina = Minuga ei arvestata = Mind on õigus kohelda vägivaldselt – Minu kaitserüü, vägivaldses keskkonnas, on kadunud - Mina olen, ootamatult, oma olulisuse/ väärtuse/ tähtsuse kaotanud.

Sellest ka vajadus teistsuguse informatsiooni järele. Sellest ka õigustused ja tõestused, et ollakse, endiselt, Mina - Mina ju olen Mina – anna, Minule, Minu kohta käiv informatsioon – anna Minu Mina tagasi. Sellest ka osutamised ja vastutuse alla kuuluva näitamised, et ka teine on endiselt teine – Sina ei tohi Mind teisiti kohelda - mängida tuleb ausalt, Minu ja Sinu kanda olevate rollide järgi.

Inimeste vaheliste segaduste ja vastu käimiste põhjuseks on tavapärastest Minadest kõrvale põikamine siis, kui inimene edastab informatsiooni – selles ja sel moel tuleb Minuga arvestada – siin ja selles oled Sina eksinud – siin ja selles oled Sina oma rollist väljunud – siin ja selles ei ole, Sina, Minu rolli üle kinnitanud.

Vähene enese teadlikkus ja vaimne piiratus toovad kaasa informatsiooni segaduse – inimese kohta käiv ja rollis olija kohta käiv informatsioon on segamini – inimene ise ei mõista neid eraldada ja ka informatsiooniga kohtuja ei oska/ ei taha/ ei saa seda teha.

Häiritud kommunikatsiooni põhjuseks on selgeks tegemata jääv informatsiooni vahetuse alus – kellena ja kellele oma sõnum edastatakse ning kes selle kätte saab ja kes sellele reageerib. See tähendab, et esimesena asjana oleks tarvis paika panna suhtluse põhi – siin ja selles Meie kohtume, kuid selle asemel kaob Meie, sest inimesed tõestavad õigust iseendale – Mina, rollina, iseenda järgi.

Tavapärasest erinev tähendab seda, et inimesed ei ole puhtad rollid ega lihtsalt inimesed, vaid kogu see infobaas, mis iseenda ja teise kohta kasutusel on – seal on sees see, mis on selles suhtes tavaline, mis on selles lubatud, mida selles ei esine, mida selles ei lubata – kellel, millised õigused, nähtamatud ja nähtavad, on olemas. Sellest segadusest tulenebki küsimus – Kes Sina oled, et Minuga sel viisil räägid?

Tavapärane saab häiritud siis, kui inimene, ise, iseenda, kui inimese kohta käiva või oma põhi rolli kohta käiva tasandi asemel, esitab oma sõnumi mingi teise rolliga – sellel, teises rollis olijal, on õigus olla/ käituda/ väljenduda/ valida/ otsustada teistsugusel moel – kasutada jõudu/ informatsiooni, olla üle, vähendada enesega koos olijat.

Ühendava rolli/ tasandi vahetus tähendab, et suhtlus ja suhe on viidud teisele tasandile – siis, kui Mina väljendun sel moel ja ütlen välja selliseid sõnu, siis Sina arvestad Minuga – Mina ei jäta, Sinule, teist võimalust. Mina sunnin Sind, oma rollile partneriks – Mina suunan/ osutan Sinu, enesega samal tasandil olevaks.

Tavapärane saab häiritud ka siis, kui inimene edastab oma sõnumi, kuid seda ei võeta kuulda – temale öeldakse, et temal ei ole õigust seda öelda ega sel moel öelda, sest tema roll ei luba sellist käitumist või väidetakse talle, et inimene on senist rikkunud – on ise valinud endale rolli, mis ei kuulu temale või on selle teiselt ära võtnud või ei tunnista teisele kuuluvat rolli.

Vägivaldse keskkonna Minade konflikti lahenduseks on see, et enese Mina piire ütletanud inimene peaks vaikima ja ise loo õigeks tegema – enese rolli juurde tagasi pöörduma ja temaga seotud inimese rolli üle kinnitama. See, mille juurde suunatakse tagasi pöörduma, ei ole põhi roll, vaid inimese kohta kasutusel oleva infobaasi järgne Mina – kuna Sina oled see, siis Sina pead olema sellisena.

Kõik teed viivad algusesse – pealispinnal toimuv on alguse saanud/ jätku saanud, millestki, mis on inimese sügavustes ja annab endast märku – sellega kaasneb välises ilmnev. On vaja avatud vaimset teadlikkust ja inimese nägemise oskust, et mõista, mis põhjustab pealispinnal aset leidva – milline põhivajadus sunnib ja suunab inimest, enese poolt valitud väljendustes, lahendustes, sõnades, tegudes, ise ennast nähtavaks tegema, vastama, reageerima.

Alguse põhjus on inimese töötingimustes – kas temale, rollis olevana, on tagatud töörahu – kas tema ise saab valida, kuidas tema saab oma rollis olla – kas temal on õigus öelda, kui tema piire, inimesena, rollis olles rikutakse – kas temal endal on olemas oskus teha vahet, kus on inimene, kust algab roll – kas temaga, kui rolliga ja inimesega arvestatakse austavalt.

Peamine töökliimat mõjutav tegur, mida vägivaldses ja vähendavas keskkonnas viljeletakse – inimese põhi rolli partner ei väärtusta ühendust, ei hoia seda, ei tööta ühes olemise parema tulemuse nimel – selle asemel teostatakse vähendamist ja kasutatakse vägivalda – sel moel antakse teada, et inimene, kellega ollakse seotud/ inimene, kelle kohta öeldakse Minu/ inimene, keda on ise valitud/ inimene, kellele lubatakse, et ollakse tema jaoks olemas – näeb ja kogeb vastupidist – temal ei ole seda, mida temal väidetakse olevat – seega on loomulik, kui ta annab teada, et Mina olen Mina, arvesta Minuga – ole Minuga, õigel moel.

Alguse põhjus on informatsioonis, mida inimene ei ole olnud suuteline vastu võtma - see lõhub tema Maailma ära, see kaotab tema Mina ära - senine on muutunud. Seega suunab inimene oma tähelepanu lahendustesse ja väljendustesse, milles ta annab teada, et teda ei ole õigel moel koheldud - tema ei saa, temal ei ole, temal tuleb - inimene loob ise ennast tunnetena ja otsib võimalust laheneda. Minuga ei arvestata - Mina ei ole oluline - Minuga võib - see on Mina kriis - ühe aja lõppemine. 

Vägivaldses keskkonnas kasvanud inimene on harjunud oma tunneteenergias olema – see on tema loomulik normaalsus – iseendale edastatud sõnumitest valitu, et ellu jääda, edasi kesta, ise ennast ja enesele osaks saavat ära seletada – kuid tegelikult on see vaimne laiskus – rollide tasand ja iseenda, kui rolliMina, kaotuse taga leinamine ja muutuse hirm – Mina ei saa, Minul ei ole - Mina ei ole Mina - Minul ei ole Mind.

See on enesele antud informatsiooni voos seismine – kuidas saab teine, Minule, sel moel teha – kuidas saab teine, Minu vastu, selline olla. See Mina on roll – rollis oldust/ aset leidnust/ jagatust/ tehtust infobaas, teisega seotud ajas – Mina, see, sellisena, kõike seda. Ilma rollipartnerita enam ei ole, enam ei saa – Mind ei ole enam.

Harjumus, võimalused ja enese kasutuses olev informatsioon on põhjus, miks inimene tahab ise ennast tagasi – alati ei tähenda see, et teine, inimesena, oleks oluline – vaid teise kohal olek on vajalik, et ise endaga üks olla – Mina, rollina, olemine on oluline – inimene, kes on samastanud ise ennast rolliga – inimene, keda on samastatud rolliga – harjumuspärane seisund ja kohustus.

Siis, kui teha samm ja astuda inimese tasandile, siis on vaatenurk ja vastus teine – inimene valib, millisena tema väljendub ja kellega tema koos on – inimene saab jätta ühise aja kõrvale – inimene saab enesel oleva rolli või senise rollipartneri tühiseks nimetada ja mujale minna. Inimene ei tee – Minule ja Minu vastu – inimene väljendub iseenda väärtushinnangute kohaselt ja põhimõtete järgi.

Sageli sunnib inimest oma rolliMina tagasi „tahtma” süü tunne – Mina olen eksinud, Mina olen vale olnud – Mina ei saa ise ennast õigeks teha – Minule ei anta selleks võimalust – Mina jään alatiseks Valeks/ Veaks/ Süüdi olevaks. See tähendab, et inimene ei saa mõjutada enese kohta kasutusel olevat infobaasi – tema ei saa sinna uut informatsiooni juurde anda ega vana muuta. Seega ta teab, kuidas temast mõeldakse ja ka seda, mis saab tema osaks, kui ta infobaasi haldaja(te)ga kokku saab.

Sellise süü tundmise taha varjub kohusetunne – inimest on kohustatud vastama temale antud informatsioonile – tegelema temale antud infoga – Sina oled selline, Sina oled see – Sina ei arvesta, Sina ei hooli. Selleks, et vältida vahetult osaks saavat tähelepanu ja kohtlemist ning saada tagasi endale kuuluvad võimalused – inimene siis arvestab ja hoolib – vastab teise vajadustele – kinnitab teise rolliMina – mitte põhi rolli, vaid selle juurde kuuluvaid liiteid ja teisi, teise poolt valitud/ ihaldatud/ vajatud, rolle.

Vägivaldsest Maailmast üles ärkamine – Mina, inimesena – teine, inimesena – milline on Minu kontakt teise inimesega – milles see seisneb, milles see väljendub – kas teine otsib Mind üles – kas teine loob võimalusi, et koos olla – millal valib teine, Minuga, koos olla – mida ta enda elust, Minuga, jagab – millal ja kuidas ta enese jaoks olulisest teada annab – millega ta Minu informatsioonist arvestab – kui oluline on teisele Meie suhe – kas see on suhtlus või suhe - mida, Mina, enam ei saa ja kuidas, Minu jaoks, enam ei ole, kui Mina teisega kokku ei saa/ koos ei ole - mis on see, mida Mina jään taga igatsema - kas sellist asja ongi olemas  jne.

Enesele üllatuseks avastab inimene, et kontakt põhines tema enda initsiatiivil, jätkus tema enda talumise arvelt ja oli kauge – ühendus põhines rollidel – Hea Laps, Hea Ema – harjumuspärased rollijoonised. Mina teen seda – teine teeb seda. Mina räägin seda – teine räägib seda. Mina olen sellisena – teine on sellisena. Inimene külmetas ja oli üksinda, sest teine inimene oli kauge ja suletud.

Seega oli loogiline, et inimene tundis vajadust/ kohustust minna ja olla - tema roll ja temale öeldu andsid aluse ootuseks ja lootuseks ning nägemiseks - siis, kui inimene väga vajab ja loodab, siis ta suudab näha seda, mida ei ole - siis ta suudab näha olematuks selle, mis ja kuidas on olemas. Seega on loogiline, et inimene tahtis teisele teada anda, et tema vajadus on täitmata - seega on loogiline, et teine ei mõistnud teda - teine ju täitis oma rolli - mida tema oleks veel pidanud tegema - tema oli kõik andnud ja teinud.

Inimene ise saab muuta enese loo kulgu siis, kui ta peatub ja sõnastab oma vajaduse - inimlik soojus, inimlik kontakt - ühendus ei kao, sest inimene on valinud teise inimesega koos olla - ei ole Mina tõestamisi ega Mina kaotusi - mõlema jaoks on oluline ühendust hoidvad ja ühist paremaks muutvad valikud ja sammud. 

Vajadus annab teada, et enesele olulist ei ole olnud ega ole olemas - seega ei ole mõtet seda oodata - roll ei tähenda inimest, roll on joonis, mille inimene nähtavaks teeb - inimene ise valib, mille tema nähtavale toob, mille varju jätab, mille teoks teeb, milles ei osale. 

Konflikt sünnib siis, kui, rollidel põhinevas, oodata teiselt seda, milles tema ei vali panustada. Konflikt sünnib siis, kui teine ei ole enese valikuid ausalt välja öelnud. Konflikt sünnib siis, kui ta valetab ja eitab. Konflikt sünnib ka siis, kui teine on öelnud, kuid temaga ei arvestata. 

Minu eest ei otsustata - Mina ise otsustan enesega seonduva. Inimese täis kasvamisest annab teada see, kui tema võtab vastu informatsiooni, mis on olemas ja arvestab sellega ega nõua, et temaga ollakse/ tema jaoks ollakse, mingitest rollidest tulenevas suhtes, siis, kui teine on andnud teada, et tema ei vali/ ei tunnista/ ei näe enda kõrval inimest. 

Teise valikud on temale õiged. Mõlemal on õigus valida enese tee - inimene ei pea nõustuma teise valitud taseme ja käitumisega - tema ei pea andma neisse oma energiat - tema saab elada ja olla teisal.

Marianne

12.02.2026.a

Rolliga tähistatu II - Oma elutee valimine

 

Kellele jääb möödunu – kelle hooleks anda eelnevate jäljed – kes neid kannab ja kes neid edasi annab? Iga suguvõsa elavad liikmed kannavad eneses ja enesega ühes möödunut ning annavad seda edasi – iga elava inimese valikutes on näha see, mille eest tema seisab – milline on sõnum, mida just tema peab oluliseks alles hoida, nähtavaks teha ja oma sammudega kinnitada.

Suguvõsa vaimsus antakse edasi suguvõsa harude vanimate naiste sõnades ja tegudes, tegutsema/ valima suunamises ning ka toetuses ja tunnustuses. Nemad on need, kes annavad vastsündinud lapse kohta teada – tema, selline. Lapse sünni järel välja öeldu ja teistele edastatu jääb suguvõsa energias kehtima ja last saatma.

Vanad naised loovad infobaasi nii nagu laps oleks sündinud neist ja neile või neid mitte puudutavana - laps on eraldi ja väljas. Lapse kohta välja öeldu käib selle kohta ja alusel, kuidas kogevad ja tõlgendavad, naised, lapsega kaasnevat – isiklikult võtvalt. Laps toob nähtavale selle, kuidas naised on elanud – milles nad on kõndinud. Vanade naiste vaimne tase määrab, naiste, informatsiooni vastu võtmise ja info lugemise/ töötlemise oskuse vaatenurgad ja kõrguse.

Vaimse taseme erinevad astmed. Laps toob kaasa häbi – lapse sünd häbistas lapsega seotuid. Inimene pelgab ja põlgab ise ennast – seega mõistab ta hukka ja nimetab valeks selle, mis võib tema „head nime” määrida ja teda ennast mõjutada – teda valel moel kohelda. See on põhjus, miks lapsest, kes ei sünni vanade naiste poolt heakskiidetud moel või sellisena/ soolisena nagu temalt on oodatud, öeldakse lahti – ei ole Meie suguvõsa Oma = ei ole Mina.

Teisal toob laps kaasa rõõmu, sest laps on lootus ja uue algus – suguvõsa on õnnistatud – kõikide tee läheb edasi, keegi ei ole elanud ega olnud asjata – olijatel on, kellele edasi anda. Lapse üle rõõmustav inimene on lapse oma ellu vastu võtnud – ta on vaba ja ta astub lapse kõrvale – tema on valmis last saatma – tema jaoks olemas olema – laps on sama enesega. See inimene mõistab ja näeb inimese kasvamise teekonda.

Laps sünnib kõigist ja kõigile – elavad ei saa last omada ega määrata. Lapsel on oma oluline osa kõigi eludes. Piiratud mõistmine tähendab vaatenurka, et laps võtab vähemaks ja toob kaasa isiklikud raskused – seega, temaga, endale kuuluvat ja olulist, ei jagata. Mina tähtsus – Minu elu on Minu oma – Minu elu on oluline – Mina olen oluline.

Sina ei ole Meie – selline sõnum paneb energia voolamise kinni. Vanad naised ei anna enese käes hoitavat edasi – nemad keelduvad ja keelavad – nad ootavad enese sõnade ja tegude järgimist – korra hoidmist. Kuid seda tehes astuvad nad üle piiride – neil ei ole volitusi, kuid nad teostavad ennast nii nagu neil oleks – nad kontrollivad informatsiooni alles hoidmist ja selle järgi toimetamist – see tähendab, et lapse kohta kasutusel olev infobaas täieneb ajas – järgnev kinnitab algust.

Sõna on võti – sõna sisaldab informatsiooni, mida peetakse tõeks. Laps, kellele on kaasa antud ja kelle kohta on kasutatud sõna - Häbi/ Vale/ Värdjas/ Ebard – peab seda enda kohta käivaks. Temal ei ole endale teist sõna anda ja seega näeb ta ise ennast ning enese tegusid/ samme/ olemisi/ väljendusi - Oma Sõna valguses – Mina, see – Mina, sellisena. 

Sõna põhjendab ära nii lapsele osaks saanu, saava, kui ka lapse enda. Laps võib tahta ja igatseda olla teistsugusena, laps saab heita meelt ja kõndida kurbuses, kuid need on pinnale jõudvad virvendused, sest lapse ei saa Oma Sõnast lahti lasta – talle ei anta teist sõna, tema kohta ei kasutata teist sõna ja tema ise hoiab enesele antut, kui suguvõsaga ühendava seotuse tõestust, iseendaga - Mina ja Meie.

Eelnevate poolt edasi antu ei tähenda, et ollakse teekonna lõppu jõudnud, vaid eelmiste poolt kasutuses olnu, vahetuna või tõlgendatuna, edasi andmist. Kasutusel olnu ja kasutusele võetu tähendab mingisugust mõistmise taset ja see ei tähenda parimat inimesena kasvamise teekonna plaanis, vaid kellegi üksiku või koondunud ühise, mingi aset leidnud kogemuse pärast, millegi tõeks uskumist.

Vähendavate sõnade kasutamine ja vähendavate tegude teostamine annavad aimu vaimsest piiratusest – kuhugi kinni jäämisest. On sõnastatud teadmine ja sellega jäädud. Sageli on see vägivaldse kogemuse tagajärjel sündinu – inimene ei ole lugu avanud ega enese kogemust vabaks andnud – tema tee on põike teinud, sest tema tahab lugu/ ennast/ kedagi teist õigeks teha – Mina ei ole/ Meie ei ole, selline/ sellised.

Kord ja kontroll, mis peavad tagama ja ära hoidma ning õige informatsiooni edastama – Mina, see ja selline/ Meie, need ja sellised. Enese kaitse, võimaliku osaks saava vältimine. Hirm läheb nii sügavale välja, et Omad söövad Oma ära – heidavad välja, sunnivad alluma, nõuavad sõna järgimist.

On tavaline, et sel moel koheldud ja nimetatud laps võtab sõna omaks ega kahtle selles – ta saab oodata ja paluda, et teda teisiti koheldakse ja teiseks nimetatakse – kõige selle alusel, mis temas veel on, mida tema veel on teinud, mida tema veel oskab – kuid see ei õnnestu, sest teda ümbritsev püsib kasutuses olevatel sõnadel.

On nii tavaline, et inimene jääb püüdlema seda, mis näib temale võimalik olevat – see on see, mis temale peaks rolliga kaasa tulema – Mina, see – Minul on. Sageli see Minu oma näib inimesel olemas olevat – ta saab seda katsuda ja kogeda – peaaegu, sest see, mis on näiline, see kaob, kustub, puruneb – sellest ei saa pidavat pinda jalge alla.

Inimesele on omane jahtida enese eesmärki – muuta ise ennast kurdiks ja pimedaks ning jätkata püüdlemist selle poole, mis on Maailma sees olemas. Inimene sirutab käed õuna järele, mis kasvab tema käe ulatusest väljaspool – tuul liigutab oksa ja õun näib juba sõrmi puudutavat, kuid oks kiigub üles tagasi ja pöördub hoopis teisale. Inimene, kellele näis, et tema on õnnistatud, jääb tõusma varvastele ja loodab järgmise tuuleiili peale.

Siis, kui õuna on oodatud ja kätte saada püütud, siis inimene heidab meelt – Mind kiusatakse, Minu vastu tehakse meelega, Mina ei ole õuna väärt – sellepärast Mina ei saa seda kätte – Minule ei anta seda – tahtlikult ja meelega.

Inimene, kes pimesi püüdleb heakskiidu ja tunnustamise poole seal, kus tema kohta on kasutusel infobaas, mida ei muudeta, sest selles olev on kasutusel mingi kindla eesmärgi pärast – see inimene ei peatu ega võta enesega seonduvat informatsiooni vastu – inimene rõhub rollidele – teatud kindlas rollis olija peab teatud kindlas rollis olija jaoks teatud kindlal moel olema ja tolle vajadusi täitma – rollid on ja kehtivad, kuid rolli ülesandeid ei täideta, inimesele vajamineval moel.

Millist informatsiooni ja mille jaoks olen Mina kasutanud – Minu kasutuses on olnud teistelt üle võetud otsused ja tõeks peetud teiste teod – kuid need ei ole Mina ega ole need Minu. Minu teadlikkuse tase ei ole jäänud möödunu tasemele. Mina mõistan tegelikkust – Mina töötlen, olemas olevat ja möödunust edasi kandunud, informatsiooni teise teadlikkusega – Mina avardan vaimset tasandit.

Mina mõistan sõna – Kaasneb – tähendust – Minuga kaasneb – teis(t)ega kaasneb – teine on inimene – inimesega kaasneb – tema teekonnaga kaasneb – tema kogemustega kaasneb - tema valikutega kaasneb – tema poolt vastu võetud, kokku kogutud, tõlgendatud ja kasutatud informatsiooniga kaasneb – see on tema valik ja on tema vastutus.

Minul on Minu enda valik ja vastutus – Mina ei pea võtma kasutusele ega jätkama selle kasutamist, mille kohta Mina ise tean – enese vahetute kogemuste kaudu - et see ei ole kõik – sellest viib tee edasi – möödunu ja eelnevate kogemusest saab sündida enamat – seda saab teisiti mõista ja teistmoodi kasutada – selleks on vaja teistsuguseid valikuid, teist moodi astutud samme ja teistsugustel alustel sündinud otsuseid – sõnade Mina ja Meie tähenduse avaram ja sügavam sisu – kvaliteet, väärtushinnangud ja põhi mõtted.

Inimese jaoks loeb see, mida ja kuidas temast mõeldakse – inimesele tundub, et tema ei saa Maailma sees elada siis, kui teda nähakse ja temast räägitakse vähendavalt, halvustavalt, pilkavalt, „tõde” teatavaks tegevalt – seda selles, mida tema ise ei ole teinud, kuidas tema ise ei ole päriselt olnud – see tundub nii ebaõiglasena, sest tema ei saa seda informatsiooni ära muuta – temalt ei küsita, teda ei mõisteta.

Inimene võtab selliseid kohti raskelt – need mõjuvad masendavalt, vihaseks tegevalt, abituna kogetavana, sest inimene teab, et teiste mõttes olev, sõnades öeldu ja tegudes väljendatu mõjutab teda – teiste valikutega kaasneb temale – ülekohtune ja ebaõiglane elu – teised näevad ja tõlgendavad teda enese või kellegi teise poolt ette antud informatsiooni järgi.

Vahel inimesele tundub, et teda ei olegi olemas - temal ei ole mõtet edasi elada ja edasi olla, sest tema tegelikkus kaob ära - selle asemel on kasutuses see, mida keegi valib välja mõelda ja, kuidas tahab ära tõlgendada. 

Inimene, keda ei nähta - on inimene, kelle teod ja valikud ei kao ära - neid ei valita näha, näidata, tunnustada - seda ei valita teha, sest rääkijatel, osutajatel, vastajatel on vaja teistsugust informatsiooni - nemad saavad teha iseenda nähtavaks ja oma valiku teoks siis, kui on olemas põhjus - siis, kui seda päriselt olemas ei ole, siis nad kasutavad selleks seda, mis on - kujundavad sobivaks või loovad ise olema selle, mida ja kuidas on neile vaja.

Selle jaoks, et leida üles enese tee ja käia iseenda südame järgi, tuleb inimesel läbida kõige raskem õppetund oma elus – ühenda, ühendatuks jäädes, ise ennast lahti sellest, mis on oma aja ära elanud. Inimesel tuleb teha otsused enese teadlikkuse alusel – möödunu jääb möödunusse siis, kui see ei kasva, samas tempos ja samadele põhi mõtetele/ väärtushinnangutele toetudes, edasi.

Inimene ise valib, mille tema möödunust kaasa võtab, mida tema oluliseks peab ja mida enese sammudega kinnitab – igas põlvkonnas on midagi, mis on olnud oluline ja väärtus – see tuleb kaasa võtta ja seda tuleb edasi anda – inimeste teekonnad on olulised ja hinnalised. 

Inimese teekonnale tuleb tagasi vaadata läbi selle inimese tõe, kes selle kõndis – mis oli tema põhi – milline vajadus tema tegusid ja valikuid suunas – milline teadlikkus temal, vajadusega seotud vanusest lähtuvalt, kasutusel oli – inimese mõistmine, selle informatsiooni alusel, muudab tema sammud mõistetavaks.

Laps, kes kasutas vanade naiste poolt antut, enda kohta käivat sõna, ei pea selle sõnaga ühte jääma – Mina, teades/ kogedes/ tundes ise ennast ja mõistes eelkäijaid, annan ise endale Oma Sõna – Mina, inimesena - Mina olen osa, Mina annan oma osa, Mina saan osa – kõik see, mis on Minule mõeldud, see jõuab Minuni ja Mina annan, luues enamat, selle edasi. 

Varem see ei jõudnud, sest mina ei teadnud tõde – mina ise uskusin, et minu jaoks ei ole ja minuni ei jõua. Nüüd tean, et see ei olnud tõde – mina ei olnud suunatud oma tee poole – mina olin olnud suunatud nende poole, kes, ise enda Maailma ära seletamiseks ja iseenda kaitsmiseks, ise endale sõna kasutada andsid. Mina ei pea ootama nende meele muutust – see on nende lugu ja nende vastutus. Minul on enese tee, mida mööda käia – minu valikud, minu enda informatsiooni alusel, on minu vastutus.

Marianne

11.02.2026.a

Rolliga tähistatu I - Maailm kukub saba peale

On huvitav tava, et inimene elab Maailmas nii nagu temal oleks olemas see, mida ja kuidas temal ei ole ja siis, kui ta saab kinnitava informatsiooni, et ei olegi ega saagi olema, siis ta on pahane, õnnetu, solvunud, kurb, hirmul ja nõudlik. Selline reaktsioon annab teada, et inimene kasutab vale informatsiooni ja lähtub oma valikutes sellest, mida ei ole ega saa, reaalsete andmete alusel, võimalikuks.

Minul on, Mina saan, sest Mina olen Mina – see informatsioon toob kaasa vajadused, et oleks reaalselt olemas – enese teadmiste alusel peab jõudma välja õige tulemuseni. Veel huvitavam on, et inimene ei peatu ega tee oma infobaasi korda, vaid ta jätkab nii nagu oleks vajadustega tähistatu tema jaoks võimalik – mitte, et mujal ja teisiti, vaid olemas olevate viguritega mängides.

Minul on, teatud andmete alusel – see tähendab matemaatilist tehet – inimene liidab, midagi kokku ja saab tulemuse – see peab Minul/ Minu jaoks olemas olema. Olemas olemine ei tähenda alati seda, et tehe oleks liitmisega seotud – sageli on vajadus aktuaalne, sest liitmise asemel tuleks lahutada, et saada, enese jaoks, õige tulemus. Teisal inimene lahutab, kuid segadust tekitab see, et tegemist on liitmisega – tuleb juurde panna, ei saa vähemaks võtta. Vajadus, ehk tasakaalu puudus, sünnibki just sellest, et olemas olevad suurused ei anna kokku, iseendale ära lubatud/ ette näidatud, vajaminevat tulemust.

Siis, kui tehtes kasutatavad suurused on kindlal moel olemas, siis ei saa lahendada tehet nii nagu need ei oleks sellised. Kuid inimesele on omane, teha nägu, et see, mis on, ei ole nii nagu see on – kõik selleks, et jõuda välja enesele vajamineva tulemuseni - sest Minul on nii, seega Mina saan kogeda/ omada seda, mis peaks olema, rollidega tähistatuna, Minule võimalik.

Rollidega tähistatuna – mingis asjas/ loos valib inimene ise või temale on juba antud roll ja inimene lähtub selle rolliga seonduvast – Mina, Minul on, Mina saan. Rolliga seonduv on infobaas, millele inimene toetub. Roll tähendab lava ja etendust ja selles osalejaid.

Inimene ei mängi üksinda – iga rolli õnnestumiseks on oluline partneri olemas olemine. Etenduses osalevatel teistel on rollid juba olemas või inimene ise nimetab neid rollidesse, enese omast lähtuvalt. Sageli nimetab inimene, kellegi teise ümber – iseendale on vaja teistsugust/ teatud kindlat rolli ja seega ka sellele rollile partnerit.

Etenduses osaledes eeldab inimene, et teised kinnitavad tema rolli sel moel, et tema saab ise ennast kogeda – Mina, see. Seda ka siis, kui teised ei ole teadlikud neile antud ülesandest, kuid seda ka siis, kui teised on partneri rollis ja kinnitavad inimese rolli üle, kuid mängivad oma tingimuste järgi.

Maailmas on kuhjaga rolle, mida inimene saab iseendale valida ja seal on ka neid, mida ta iseendale ei saa ning seal on ka neid, mida ta saab omada, teatud tingimustel, kuid võib neist ka ilma jääda – lisaks sellele on seal rolle, mida tema ei saa ära vahetada, kuid ta saab neid tähtsusetuteks muuta, et jätta enese jaoks valed sisud või valed rollipartnerid kõrvale.

On rolle, mida inimene ei taha tähtsusetuks muuta – need on enese algusega ja ise enesele valituga seotud – Mina, see. Üks kõige olulisem ja määravama tähtsusega, kuid ka kõige suuremaid segadusi tekitav roll on Lapse roll, sest see kattub lapseks olemisega.

Kuna sellel rollil ja ealisel ajal ei ole selgeid vahesid ega teadlikkusega paika pandud erinevust, siis saab sellest üks ja seesama kompott – Mina = Laps - sest last koheldakse tema rollist lähtuvalt, kuid ei väikese inimesena.

Samastumine ja samastamine teevad inimese isikliku loo keeruliseks – pole selgelt aru saada, mis on rolliga seotud, mis on Minuga, kui inimesega seotud. Samal moel on see segane teistele, lapse elus osalenutele. Nõudmised ja vabadused rollile, nõudmised ja vabadused inimesele. Segane periood toob kaasa informatsiooni segaduse – inimene, kes ei ole ise ennast veel leidnud ega olema loonud, kaotab ise enda ära.

Vägivaldses keskkonnas on tavaline, et kasvatus tähendab manipuleerivat suunamist – vanema ja keskkonna nägemus Lapsest peab saama ellu viidud, et siis, last, sellisena kogeda ja demonstreerida. Rollile vastavaks kasvatamine ei tähenda inimese kasvatamist – rollil puuduvad tunded – roll ei anna iseendale tunnetega informatsiooni – roll on looming, mille inimene peab sooritama.

Rollina kasvamine tähendab üht suurimat segadust inimese elus – rolli kasvatab rollis olev inimene – rollis olija ei mõista ega lahenda inimese tunnetega seonduvaid teemasid – ta võib ja saab tegeleda nende tagajärgedega, kuid ta ei tegele nende alguse põhjustega. Seda eriti siis, kui tema ise on nende sünnile kaasa aitaja.

Selles kohas tulebki mängu matemaatiline tehe – laps, inimesena, pöördub vanema, kui rolli poole ja ootab enesele vastu Last, rollina, tunnustavat inimest. Pretensioonid Emale/ Isale – Sina oleksid pidanud olema Minu jaoks olemas, sel viisil ja sellisel moel – Mina vajasin endale sellist rollipartnerit.

Enesele lapsepõlves vajamineva rollipartneri vajadus kõnnib inimesega kaasas – ta tahab jõuda sellisesse kohta, olla sellises suhtes, olla sellisena, mida temal siis ei olnud ja millisena tema siis ise ei saanud olla, sest puudus enese rollile vajaminev partner. 

Puudulik teadlikkus – Mina, rollina – Mina, lapsena, inimesena – kaks erinevat Maailma, mida täidab erinev informatsioon, mis on omavahel lootusetult sassis. Tegelikkus - rollile partner oli, kuid inimesele, inimese vajaduste ja soovide järgi, ei olnud.

Rollijoonis sünnib vahetus hetkes – vaheldumisi ja samal ajal astutud sammud – teineteise poolt mõjutatud. Möödunus olema saanud joonist ei saa olevikus teiseks muuta – sealt ei saa samme ja tegusid vähemaks võtta ega saa sinna juurde panna, et siis oleks teistmoodi kogetav – teistsugune mälestus, teistsugusest iseendast, sündinud.

See, mida teha saab, on teadlikkuse avardudes, vaadata otsa tegelikkusele – enese lapsepõlve ja seal aset leidnu kohta tuleb kasutusele võtta olemas olnud informatsioon ja tehe saab olema õige vastusega – see on teadmine, miks oli ja miks ei olnud.

Vägivaldses keskkonnas kasvanul ja elanul on tõese informatsiooni kasutusele võtmisega raskused, sest kogu see aeg tähendab vale info sees olemist – kuhjaga lubadusi, väiteid, näiteid, tõestusi selle kohta, mis ei ole päris ega tõde.

Vägivaldse keskkonna suurim psüühikat katki tegev põhjus on valed – inimesel ei ole pidavat põhja, millele toetuda. Inimese kasutusse antav informatsioon teeb kõike muud, kui aitab inimest selgusele jõuda ja enese sees korda luua. Inimesel ei ole midagi, mida saaks omaks nimetada ja turvaliseks pidada – kõik on muutuv ja ära võetav - ka tema ise. Ainus asi, millele saab kindel olla, on see, et vägivald kordub.

Vägivaldses keskkonnas ja vähendava kasvatuse saatel kasvanud inimene teab enese sees tõde, mis on konfliktis tema sees oleva teise teadmisega. Minu Mina, kui Lapse õigused -  teine tahab Minule halba/ teine tahab Mind solvata/ teine tahab Minule haiget teha - teine ei tohi Minu vastu selline olla/ teisel ei ole õigus Minuga sel moel käituda.

Teine teadmine puudutab - Minu Mina, rollina, kelleks vägivaldses keskkonnas on nimetatud – Minu vastu tohib/ Minu puhul tohib/ Minuga seoses peab/ Minuga teisiti ei saa/ teisel on õigus väljendusteks, tegudeks, valikuteks.

See Mina, kelle vastu tohib ja peab, on vägivaldses keskkonnas tõelisem Mina – sellele vastatakse ja sellele reageeritakse – seda hoitakse elavana. See Mina on põhjus, miks lapsepõlve puudutav informatsioon hoiab inimest vangis – tal ei ole enese kohta teistsugust informatsiooni kasutusele võtta – temaga ühes ei ole inimest, kes teistsuguse info alusel partneriks oleks.

Seega pöördub ta vanema, kui rollis olija poole – ole Minu vastu teistsugune – anna Minu kohta teistsugused teadmised, et Mina ise saaksin need enese kohta kasutusele võtta. Vägivaldse keskkonna Ema/ Isa tõlgendab sellist soovi nõudmise ja pretensioonina. Inimene võtab isiklikult enese rolli soorituse kohta antavat teadmist ja selle asemel tahab kuulda, et tema oli Hea Ema/ Õige Isa/ Parim Ema/ Lahe Isa – Laps on saadu eest tänulik ja inimese panust tunnustav.

Nii nagu siis nii ka olevikus – inimene, kes ei ole vaimse tasandi teel edasi kasvanud, pöördub tagasi vägivalla poole - piiride ületus, rolli suunamine, isiku vähendamine, jonnakas ja kõnekas vaikimine, tunnete välja oksendamine – eesmärk pühendab abinõu – siis, kui inimene ei tule toime enese kasutusse antud informatsiooniga, siis tema ise valib endale rolli, kelle kohta see ei käi ja suunab, agressiivselt, teise selle rolli vastaspartneriks – Heal Emal on tänulik Laps, Lahedal Isal on rõõmus Laps.

Kui see, vaid olekski nii – laps ju seda tahtiski, et temal oleks hea ema ja lahe isa – kuid tema mälestused, isiklikest kogemustest, räägivad teist juttu – sellepärast ta vanema(te) juurde tagasi pöördubki, et vanem(ad) annaks(id) teistsugust informatsiooni, mida laps saaks kasutada, et vanema(te) väide oleks tõene. Sellepärast laps ju vanema(te) poole tagasi pöördub, et anda teada – Mina ei kinnita Sinu poolt välja toodud rolli liiteid üle – need ei ole tõesed – Minu kogemused, Sinuga, räägivad teistsugusest minevikust.

Vaimse ja füüsilise väärkohtlemise osaliseks saanud lapse psüühika on haiget saanud – see ei ole tasakaalus, sest laps nõustub enese vastu kasutatava vägivallaga – laps peab seda normaalseks. See on põhjus, miks ka suureks kasvanuna, aktiveerub temas - ohu kohta teada andva häire  – vägivald, piiride ületus, vähendamine - tagajärjel, endast ära olev seisunud.

Rahu ja tasakaalu kaotav häire toob kaasa ärevuse, paanika, hirmu – Maailm kukub saba peale. See on seisund, mille põhjustaja on olemas oleva/ kasutuses oleva/ vaja mineva informatsiooni segadus, puudus, üleküllus ning reaalse info vastu võtmise, töötlemise ja kasutamise töökorras oleva mehhanismi puudulik olemas olemine.

Informatsiooni segaduses – mis on õige, mis leiab aset, Kes Mina olen, millised on Minu õigused, kellena teine Mind kohtleb – läheb inimese selgelt ja loogiliselt mõtlemise võime lukku – inimene on lühises ja päästab ise ennast – ta reageerib enesel olemas oleva informatsiooni alusel – teine ei tohi/ teine enam ei tohi – Mina pean enese õigust tõestama – Mina pean oma uut, eelmisest erinevat, rolli tõestama.

Sel moel tõlgendab olukorda laps, kellel on suure aja Mina ja väikese aja Mina informatsioon kasutusel – üks vaidlustab teise. Sellises olukorras jääb käimas oleva loo õige lahenduse kasutamine piire ületava teise vastutuseks. Too on suur – too peab Lapsega õigesti käituma ja reegleid jälgima, kuid seesama suur just vägivalla teoks teeb ja lapsega, endiselt, ei arvesta.

Suureks kasvanud laps teab, et tema piire ei tohi ületada ja seega ta tõttab ise ennast füüsiliselt päästma – teisele füüsiliselt selgeks tegema, et enam ei tohi, enam ei või – Mind peab kuulama, Minuga tuleb arvestada. Sõnalised seletused ja õigustused, et põhjendada ise ennast ära.

Inimese ülesanne on raske, sest Laps põhjendab seda, mida tema ise ei usu – tema poolt kasutuses olevad lahendused annavad teada, et tema põhi on vägivaldses keskkonnas kasutusel olnud Mina, kelle olemas olemist ümbritsev/ aset leidev tõeks tunnistab – temaga tohib, tema vastu tohib, tema vastu peab.

Peale aktiivset hetke võib inimene kinnitada, enesele/ veel kellelegi teisele, oleva aja informatsiooni üle ja tõestada iseendale selle ära, kuid tema turvatunne ei taastu, sest ta teab, et temaga ühes või tema läheduses on inimene, kes mõtleb ja käitub nii nagu möödunus oli ja sealses olnud tegid.

See teadmine toob kaasa vägivaldses keskkonnas elamise ja turvatundeta olemise jätkumise – vägivald kordub, seda ei saa ära hoida, sellega tuleb ühes elada. See on ärevus ja hirm, sest ei tea ette, millal see kordub ja millises ulatuses – üks on kindel, et mingil x hetkel kindlasti.

Maailm, milles inimene elab, ei ole ega saa olema 100% turvaline – sellises Maailmas elamise ja toime tulemise jaoks tuleb inimesele kasvada vaimselt täis – teha tööd iseenda teadlikkusega – Mis see on, mis Mind käivitab – milline informatsioon see on, mille alusel Mina reageerin?

Mina pean enese õigust tõestama – Mina, see – Minuga ei tohi/ Minule ei tohi. Iseendale antav informatsioon nii nagu teine teeks Minule – meelega, tahtega ja eesmärgiga. Teadlikkus – tegelikult Minul puudub teise kasutuses olev informatsioon, mille alusel tema oma valiku/ sammu teeb - seega on teisel, temast lähtuv, põhjus olemas. Võib mingil juhul olla, et teine on enese kasutuses oleva juba teada andnud ja nüüd lihtsalt kinnitab seda üle.

Hirm, ärevus, paanika, ahastus, raev, kurbus, alandlikkus tähendavad reageeringut, milles aluseks on kahestuv Minapilt – Mina, möödunus ja olevikus, sellisena – aktiivne reaktsioon lähtub enese alateadvuse tugevama ja tõelisema Minana olevana.

Mõistmine – Mina ei tea teist ja teise teo/ valiku tõuget, Mina ei saa teist kontrollida ega teist, temale vajaminevat/ olulist tahtmist, muutma panna. Mina saan võtta kasutusele informatsiooni – et, mis ja kuidas on ning kasutada seda.

Laps vaatab tagasi ja näeb rollis olijat – inimene vaatab tagasi ja näeb inimest – inimene näeb teist reaalsena – tolle teise oskused, võimalused, vajadused, väärtushinnangud, põhi mõtted, valikud – see on informatsioon, mis annab teada tolle teisega seonduva – seal on näha see, mis ja kuidas on võimalik, mis mitte.

Seal, kus ei ole, sealt ei ole ka võtta – sellelt, kes ei anna, sellelt ei ole vaja küsida. Inimese kasutuses on informatsioon selle kohta, mis ja kuidas oli ja on võimalik, mis mitte – reaalse informatsiooni kasutamine kaotab ära puuduse – inimene on tasakaalus – ta ei toetu sellele, mida ei ole ega oota seda, mida ei ole saada.

See tähendab, et inimene on õigetes mõõtmetes ja ka temaga seotud on õigetes mõõtmetes. See tähendab, et Ema ja Isa on inimesed, kes ise valisid enese teekonna - neilt ei ole põhjust nõuda teistmoodi valikuid ega möödunu "korda" tegemist - nende reaalsus on nende oma ja nemad kasutavad enese infobaasi. 

Inimesel on õigus enesele oma elu valida ja luua - teine inimene ei pea sama valima ega kaasa tegema. Laps, kes on suureks kasvanud, saab, enese teadmiste alusel, ise oma raja valida - selles on näha tema väärtushinnangud, põhi mõtted ja teadlikkus - see on teekond, mille eest tema vastutab. 

Möödunu ei ole olnud asjata - omal moel on möödunud aja laps oluliste teadmiste võrra rikkam - tema lapsepõlv on teadmiste laegas, milles aset leidnud kogemused annavad võimaluse valida - milline põhi iseendale laduda, et sellele, inimesena, toetuda. See on sama, mida tegid ka temale eelnenud - igal ühel kukkus see omal moel välja ja igaüks maksis enese teekonna eest selle hinna, mis see temale maksma läks.

Marianne

10.02.2026.a

Murtud kokkulepe IV - Oleme ausad ja räägime asjadest nii nagu need olid ja on

 

Põhi roll on inimeste kokku saamise ja koos olemise alus – Mina ja Sina = Meie. See on veresidemega loodud/ allkirjaga paika pandud joonis, kuid inimesed ise ehitavad selle põhja, millel ja milles Mina olen teisele lähedal/ teisega lähedane – millistel tingimustel.

Vaimselt piiratud inimene loob ise ennast rollina – Mina olen selline – vahetus keskkonnas käibel olevast, enesele seatud tingimustest, ülevõetud uskumustest ja iseenda vajadustest lähtuvalt – see Mina ei tähenda, kõiges ja täpselt, inimest – vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei tea, ei saa, ei oska ega julge inimene olla iseendana.

Vanem loob ühise põhja, iseendale ja lapsele – Meie - lapse osaks saab see, mis ja kuidas on vanema, kui inimese poolt paika pandud. Laps, kasvades ja arenedes, proovib piire ja soovib muutusi – enese järgi ja olemas olevat mitte tõsiselt võttes – proovime teisiti, Mina vajan teisiti, teisiti on võimalik – otsime, ühes, Meile sobiva teisiti üles.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas elanud ja jätkav vanem ei taha ega talu muutusi – enese Maailma käest anda, enese kontrolli ära kaotada – ise ennast käsu alla seada – laps peab alluma ja kuulekas olemas – lapsel tuleb arvestada sellega, mis oli enne ja on nüüd – laps ise ei ole seda Maailma valmis teinud – laps ei tohi seda lõhkuda ega küsitavaks nimetada.

See tähendab, et laps elab Maailmas, mis on valmis – see tähendab, et laps on suhtes, mis on paigas – see tähendab, et laps peab elama iseendaga vastuolus – tema ei saa muuta ega mõjutada – teda ei kuulata ja temaga ei arvestata – tema informatsioon ei loe – temale antakse kasutada eel olevate oma – käi selle järgi, mõista selle järgi.

On tavaline, et suureks kasvanud inimene vaatab enese möödunusse tagasi ja teda puudutab selles miski – need on Minu täitmata jäänud vajadused. Inimest hoiab möödunu lugude sees kinni - Minu vajadus, et Minuga arvestatakse, Minu järgi. Vajadus on muutmise ja muutuse võimaluse puudumine – Mina ise ei saa, Minust ei piisa – ühine ei muutu, sest see ei kuulu Minule – Mina saan sellest osa, Mina annan sellesse osa, kuid see kõik leiab aset kindlate jooniste järgi.

On sage, et inimene, erinevates vanustes, on tahtnud ise ennast mõistetavaks teha – Palun arvesta Minuga - on tavaline, et vastuseks kõlab ärritunud mõistmatus - Mis mõttes arvesta Sinuga – Sinule anti ja antakse süüa, riided, voodi – Sinu vajadused on ju täidetud. Mida Sina veel tahad – ollakse mõistetamatu ja lisatakse hinnanguks – Sina oled tänamatu – Sina ei hinda seda, mis ja kuidas on Sinule antud.

Sama jätkub hilisemas elus – Minuga arvestamise tase toob kaasa Minu täitamata jäänud vajadused. Keskkond ei kohandu ega kohandata seda Minule vastavaks, vaid Mina pean seda tegema ise, enese arvelt – ümbritsev peab saama jääda vanal moel edasi kestvaks/ olevaks – Mina ei tohi selle vaikust häirida. Kes Minuga arvestab? Sama küsivad ka teised – ka Mina pidin ja ka Mina ei saanud – millepoolest Sina eriline oled!

Vajaduste täitmata jäämisega kaasneva paine peamine põhjus on lähtekoht – Mina olen Laps, Minuga ollakse koos sellepärast, et Mina olen olemas – Mind on valitud, Mind on tahetud – Ema/ Isa valis(id) Minu tulemise – Mina olen oluline – Mind hoitakse, sest Mina olen väärtus.

Elu annab lapsele kogemused, et tema ei ole oluline. Väike inimene omab väidet, kuid see ei saa tõestust – ümber lükkamised jätkuvad. On loomulik, et laps tahab jõuda ennast kinnitavale pinnale – Mina olen oluline = Minuga arvestatakse, Minu informatsioonist lähtuvalt, sest tahetakse, et Minul oleks hea elada ja õige olemine.

Laps, kes kogeb, et tema ei ole enese tõde - põhjendab, endale osaks saavat, enesele kasutada antud suuna tõttu – muidu Mina oleksin ja muidu Mina saaksin, kuid – viga on Minus, Minu enda pärast ei saa ega õnnestu – Mina olen selline, kes ei saa teisiti/ kellega ei saa teisiti/ kelle jaoks ei ole teisiti. Sõna - viga - annab usu, et võimalik on parandus. Sõna - teisiti - annab usu teistsugusest võimalusest.

Tegelikkus – räägime asjadest õigete nimedega. Lapse sünd ei tähenda alati seda, et just teda oleks valitud ja, et tema, inimesena/ iseendana, on oluline. On sage, et lapse olulisus ja mitte olulisus peitus/ peitub lapsega kaasnevas – vanemale osaks saavas. 

Lapse tähendus moodustub sellest, mida vanem peab taluma, mida vanem on kaotanud, mis on vanemale võimalik, millised ressursid on vanema kasutuses, milline Mina pilt on vanemal iseenda kohta kasutusel, milline on tõde lapse sünni kohta.

Laps ei tea vanema informatsiooni – laps lähtub iseendast ja vanemast, põhi rollide ühendusest ja enese Mina kohta kasutusel olevast informatsioonist – Mina, Laps + Isa/ Ema = Minul on. Täitmata jääv vajadus – Minul ei ole seda, mis ja kuidas Minul on. Vastuseta küsimused – Miks Minul ei ole, miks Mina ei saa – mis on pildil valesti?

Räägima asjadest õigete nimedega - Laps segas suurte inimeste elu – laps sai olema, see teadmine oli olemas, kuid siis selgus, et kellelgi ei olnud vajadust/ tahtmist olla lapsega päriselt koos - seda last ei olnud vaja, ta oli üle. Suured ei olnud rahul – laps segas enese elu elamast ja oli tüliks/ tülikas. (See) laps ei olnud Minu valik – Mina ei taha oma elu sel moel elada.

Ajas sai lapsest harjumus, kuid ei vastutust võtvat valikut. Seega käis laps külakorda ja oli riigi poolt peetavates asutustes, kuid mitte kusagil ei olnud temale kohta, mis oleks teda oodanud ja tagasi igatsenud – tõde oli, et teda pidi taluma siis, kui temast ei olnud pääsu. Seega ei olnud lapse vaimsed/ füüsilised vajadused suurtele olulised. Laps pidi sobituma teiste ellu – laps pidi arvestama teistega, sest teised pidid tegema tema jaoks ruumi ja andma ära oma ressursid.

Vajaduste kestmine põhineb usul, et on olemas, kuid kätte saamine on raske ja tingimustega. Siis, kui nüüd olla teadlik – Mina segasin suurte elu ega olnud vaba valik – Mina ei olnud loomulik ja ühisesse sulanduv osa, vaid eraldi olev ja eraldi jäetav – tagastatav, ära saadetav. See, kellele jäi viimane tool, see pidi endaga võtma. Mind ümbritsev keskkond oli selline – lapse „sõbralik”. Möödunu mõistmine – Minul ei ole, kelleltki saada ega kelleltki oodata – see toob kaasa selle, et vajadusi, endisel kujul, ei ole enam olemas.

Inimene, olles olnud laps, toetus Lapse kohta käivale informatsioonile - Mina olen oluline = Minuga arvestatakse, Minust ja Minu informatsioonist lähtuvalt – Minu elu paremaks ja kergemaks tegevalt. Tegelikkus - Minuga arvestati – Minust ja Minu informatsioonist lähtuvalt – suured reageerisid, sellele, iseendast lähtuvalt ja nõudsid, et laps arvestataks nendega - kuna laps põhjustab teis(t)ele, siis laps vastutab – seega laps allub, vaikib, talub, läheb mujale, ei tee ennast tähtsaks.

Suured ei mõistnud, et laps ei mõelnud ise ennast välja ega olnud kiusuks – lapsega aset leidev oli loomulik areng, ealised kasvuraskused, isikulised omadused, keskkonnaga kaasnev – lapsega seonduv oli alguse saanud või mõjutatud reageeringutest suurtega kaasnenule – suured olid enne, suured olid samal ajal ja suured tulid pärast.

Räägime asjadest õigete nimedega – see seab paika õige mõõtme ja annab teada põhja, millele toetuda – see vaigistab enese vajadused ja aitab olla õigetes piirides. See tähendab, et enam ei püüdle ega igatse selle inimese poole, kelle elu lapsena segasin ja kes ise last ei valinud ning kes väljendas seda tõde, lapsega/ teistega ühes olles.

Sina oled Minu elu ära rikkunud – tõlge – Mina kahetsen, et Sinu sain/ Sinuga koos olin – Mina ei kordaks. Mina ei tahtnudki Sind – inimene ei taha koos olla. Mina ei vaja Sind – koos olemiseks peab Minust kasu olema, kuid senini ei ole olnud. Sina oled vale/ ebanormaalne/ Sind on liiga palju – väljatoodud põhjendused, mis seletavad ära koos olemise mitte valimise.

Eemale hoidmine ja eemale tõmbumine – teisele ruumi vabastamine. Olin olnud seal, kuhu kohta ei olnud antud – olin olnud teisele liiga lähedal ja sellest ka häiritus. Asjad saavad mõistetavaks – Mina ei olnud vale. Mina tõlgendasin oma lugu moonutatud informatsiooni saatel ning enese väärtushinnangute ja põhi mõtete alusel.

Mina ei kaotanud armastust, hoidmist, olulisust - parem suhtumine oli lähtunud teise hetkelisest paremast talumise võimest. Uskumine, et Mina olen oluline, põhjustas vaimse taseme häirituse ja emotsionaalsed pinged, sest järjest kuhjuv vastupidine info ootas enese usu kinnitust – vajasin tõestusi, et olen oluline – pinge kestis, sest keskkond jätkas kinnitamist – oleme Sinuga, kuid Sina ei ole Meile oluline.

Kuidas saab tema, Minule, sel moel teha – kuidas saab, Ema/ Isa/ Tädi jne, sel moel, Minule/ Lapsele, teha - nüüd on see mõistetav, kuidas sai. Roll ei teinud – inimene valis ja tegi.

Laste „sõbralik” ja lastele „turvaline” keskkond. Laps on vanema valik, vanem hoolitsegu ja vastutagu ja jätku teised mängust välja – ei ole vaja teiste kaela peale saata. Keskkond, kus inimest ei nähta ega toetata – ollakse üksinda – pealispinnal nimetatakse Omaks seni, kuni saabub aeg/ tuleb tahtmine minna koju/ mujale või laps muutub tülikaks. Kõik said ära minna, vanem ei saanud – sellest ka pahane meel, väljapääsmatu olukord, viha selle vastu, kes põhjustas - laps.

Vägivaldses keskkonnas on vaja vägivalda läbi nägevat ja lapsega seonduva eest vastutust võtvat täiskasvanut – vaimse tasandi teadlikkus, olemas olevaga ja osaks saavaga kaasneva kohta. Ainult äärmisel vajadusel – ei ole õige anda last selle inimese hoida, kes teda oluliseks ei pea – see on lapsele tunda ja kogetav. Mitte, et inimene on kohustatud ja peab, vaid tema ise soovib ja ise valib olla lapse tugevus – olla lapse jaoks ja pärast, teda ennast aluseks võttes.

Siis, kui Mina olin nõrk, haiget saanud, eksinud ning vajasin abi ja toetust – siis Sina mõtlesid enese peale ja tegid valiku iseendast lähtuvalt – Sina valetad/ Sina simuleerid/ Sinul ei ole midagi viga, ole ja saa ise. Mina nägin ja kogesin, kuidas Sina reageerisid ja valisid – selle põhjal, ei saa Mina, iseennast, kui last, Sinu hoolde anda – Mina tean, mis saab Minu osaks siis, kui „Mina teen ennast tähtsaks” ja segan Sind – kuigi tegelikkuses vajasin Sinu hoolt ja tugevust.

Inimese kasvamist näitab see, mida tema edasi annab, millised väärtushinnangud ja põhi mõtted tema tegudes, sõnades, valikutes edasi kanduvad. Mõistmise ja arvestamise erinevad tasandid – Minuga kaasnes/ Minuga kaasneb – kas Mina olen võimeline tasakaalustama teisele osaks saanut/ osaks saavat.

Vaimne ja füüsiline väärkohtlemine on selline kogemus, mida ei ole võimalik, seda teinul, tasakaalustada – need tagajärjed jäävad väärkoheldud inimese kanda ja lahendada. Need jäävad, lahtiste lugudena, inimesega senikaua, kuni inimene kasvab vaimselt täis – ta ei ole enam Laps ega nõua Ema/ Isa/ x isiku kohal olemist, vaid tema mõistab ja näeb inimeste teekondi – temaga kaasnes, teisega kaasnes – kõik on omavahel seotud.

Rollide Maailma sundus - Lapse kohtustus – olla, enesele antu ja enese jaoks tehtu eest, tänulikkust välja näitav – see on raske ülesanne, kui see, mis ja kuidas oli – oli, lapse ja inimese, jaoks vale. Tegelikkuses tuleks sellise energia vahetuse vältimiseks, kus tuleb tänada selle eest, mis ei ole olnud enesele hea ega enesega arvestamine, piirata koos olemist ja vältida ühise jätkamist.

Täis kasvamine tähendab elu elamist reaalsuses, mitte selle järgi, mis ja kuidas peaks olema võimalik olla või väidetakse/ näideldakse olevat olemas. Vägivaldse keskkonna lõks – kasutusel on ja kasutusele võetakse teiste inimeste informatsioon – enese oma jääb kõrvale, sest enese oma on vale. Teise oma peab kasutama, mis siis, et see ei seleta ega lahenda. Kuid enese elu on ju enese oma - ei ela ju, kellelegi teisele ega teistele vaatamiseks välja panduna, vaid, iseendaga, iseendale.

On sage, et vägivaldses keskkonnas kasvanud jätkavad samas mudelis – see on neil veres. Iga järgmine aste on eelmisest veel agressiivsem ja inimest vähendavam vägivald – kuid ometi ei mõtestata möödunut ega otsita teed, kuidas ravida keskkonda – seega jääb kõrvale ühiste väärtushinnangute tõstmine – selle asemel allutatakse, kontrollitakse, lõpetatakse ühine, jäetakse, enesega seonduvast, välja – korratakse kõike seda, mis sai enesele ja enesega samas olnutele ja enesele eelnenutele osaks.

Ei ole, midagi enese kindlust lõhkuvamat ja isikut vähendavamat, kui teadmine, et ollakse ohver – enesele osaks saanut ei saanud ära hoida, sest ei olnud kedagi, kes oleks seda teinud, ajal, mil inimese osaks sai see, mis ei kuulunud temale, kuid inimene ise ei saanud ennast aidata ja see, kellega kaasnes, ei võtnud vastutust või ei saanud olla inimese tugevuseks või ei olnud teda olemas.

Ohver on inimene, kes ei usalda enesega seotut ja seotuid – oma kogemuste järgi ei ole temal, millelegi/ kellelegi toetuda ega kedagi Oma. Kuid ometi vajab ka tema, inimesena, seda kohta ja seda teist, kus ja kellega temal oleks turvaline olla.

See on põhjus, miks ei ole midagi lõhkuvamat ega kedagi agressiivsemat, kui ohver, kes tõestab, et tema on Ohver – teiste ohvrite hulgas. Vajadusest - Mina olen oluline - on saanud Olulise isiku rollis olemise tõestamise vajadus. Mina tean, et Mina ei ole teie jaoks oluline – Mina tõestan, et Mina olen Oluline ja teil tuleb Minuga arvestada. Inimesed, kes ei arvesta heaga – peavad arvestama, jõuga kohtudes.

Vägivaldse keskkonna teadlikkus – inimene ei ole oluline – inimene on oluline siis, kui temal on olemas roll, mis teeb temast Olulise – tema kohta on kasutusel informatsioon/ tema kasutuses on atribuudid/ temal on ette näidata tõestus, mis näitab/ osutab/ tõestab teda Olulisena - teiste jaoks olulisena/ teistest olulisemana.

Vägivaldne keskkond on pungil inimestest, kes vajavad olulisust – iseenda olemas olemise olulisust – just neid on valitud, just neid ei hüljata, just neid ei nimetata valeks. Olulisust on vaja, et nad ei kaotaks privileege ega õigusi - see, kellest nad sõltuvad, ei hülga neid - neil on põhjus olemas olla.

Elu on neid õpetanud – nad võitlevad oma olulisuse pärast – nad kaklevad Olulise isiku rolli pärast – ka omad ei ole omad, sest ka Oma saab võtta endale kuuluva ära. Omad on nagu iga teine piiratud võimalustega keskkond – selleks, et aset ei leiaks, osaks ei saaks ja ilma ei jääks – tuleb selle sees enese Olulisus ära tõestada ja siis sellisena olla. Kui ei õnnestu rollis olla, siis tuleb Olulise isiku soosingus olla.

Vägivaldses keskkonnas on inimene, Olulisele isikule, oluline siis, kuid teda saab kasutada vajamineval moel ja ta ei too endaga kaasa tagajärgi, mis seavad Olulise isiku rolli kahtluse alla või nimetavad teda teise rolli.

Vanema roll on olulisem Lapse omast – vale Laps, kellega kaasnevad häirivad tagajärjed, ei saa vanemale, midagi anda ega temale vajamineval moel tasuda – laps kasutab ära selle, mida tema ise ei ole lauale toonud ega olema loonud.

Vägivaldse keskkonna rollide Maailmas ei ole Ema ja Laps võrdsed – laps on vanema oma. Laps allub ja kuuletub, lapsega ei arvestata, sest lapse arvamus ei loe. See ei ole inimeste taseme teadlikkus ega võrdsus, milles mõlemad on vastutavad ühise eest – vanem, inimesena, on vastutav lapsega seotus aset leidva eest – vanemal ei ole õigust enese positsiooni ära kasutada ja last, enese vaimsest piiratusest ja rahuldamata vajadustest lähtuvalt, väärkohelda.

Vanema ja lapse kohta käiv uskumus, mis takistab inimest täis kasvamast – on vanema vastu tuntav armastus/ armastuse tundmise kohtustus. Inimene usub, et temaga on, midagi valesti, kui tema ei suuda/ ei oska oma Ema/ Isa armastada või tema ei saa, hoolimata enese osaks saavast, vanema vastu tuntavast armastusest vabaneda.

Vägivaldse keskkonna tegelikkus - armastuse välja teenimine, enesele heakskiidu ostmine/ otsimine - ei tähenda armastust ega olemas oleva armastuse poole püüdlemist. Selline käitumine tähendab vajadust ja katset muuta enesega seonduv turvalisemaks ja suunata vägivaldselt käituvat inimest ennast paremini kohtlema.

Meeldimine, hea lapsena käitumine, vanema päästmine – seda selleks, et olla oluline ja väärtuslik, kuid see ei ole armastuse märk, vaid ellujäämiseks vajalik väikese lapse lahendus. On enese petmine uskuda, et armastus ei leia vastust ja see hüljatakse. On enese petmine uskuda, et armastus on olemas – ise ei tunne seda ära või ei oska seda hinnata. Vägivaldses keskkonnas armastuseks peetu ja usutu on ellujäämiseks vajalik käitumise viis ja täpsena olemise eest premeerimine.

Vajadus tunda, midagi legaalset ja head, Oma Ema/ Oma Isa vastu – on, vägivaldses keskkonnas kasutusel oleva informatsiooni survel, enesele võetud kohustus, süü tunne, lojaalsus – see ei ole inimese vaba tahe, vaid manipuleeriva informatsiooniga ja vägivaldse käitumisega suunatud tundeseisund ja tundekäitumine – Mina, sellisena, siis see tähendab, et Mina armastan – siis Mind armastatakse – siis Mina olen Oluline – Minuga kaasneb vanemale hea tunne.

Armastus ei käi ega teki kasumliku väärtuse järgi – armastus tähendab turvatunnet ja teadmist – see inimene ei jäta Mind – see inimene arvestab Minuga – tema kompass on Minuga koos olemisele suunatud – Minul on olemas koht tema elus – temal on vähem ja kõledam siis, kui Mind ei ole temaga.

Täis kasvamine tähendab mõistmist – hoolimata sellest, mis ja kuidas sai minu osaks - mina ei ole Ohver. Mina ei kahetse ega häbene oma elu – olen võtnud selle vastu, kõige sellega, mis selles on olnud ja kuidas on. Tean, et tänase teadlikkuse järgi teeksin ja valiksin teisiti, kuid siis ja seal ei olnud minus neid teadmisi ja mina ei olnud üksinda – siis ei olnud mina, veel nii tugev, et seista eraldi ja jääda enesele kindlaks.

Minul on endast kahju, et otsisin ja ootasin seda, mida ja kuidas ei olnud. Ootuse taga oli aktiivne vajadus – minul on olemas, minu jaoks on olemas, kuid mina ei saa seda kätte ega kogeda - kasutada antud info alusel oli minu jaoks olemas, kuid minu enda informatsiooni järgi see nii ei olnud ega ole.

Oleks teadmine, mis kinnitab õigel teel olemist – möödunus oleksin sama tulemuseni jõudnud, kus tänases olen – samad piirid, samad valikud. Ka möödunus tegin otsuseid ja valisin samme, kuid ma ei jäänud nende juurde. Põhjuseks – minule kasutada antud informatsioon, mis aitas elus hoida vajadust – olla oluline. Informatsioon ei kõlanud kokku sellega, miks head sooviv ja armastusest rääkiv jättis kõrvale minu informatsiooni, kuidas ja milles tuleb minuga arvestada. Ma ei olnud oluline, sest see kõlas vägivaldses maailmas nii, et tahtsin olla Oluline – teisest olulisem.

Marianne

06.02.2026.a