Neljapäev, 7. juuli 2022

Vastukarva pai

 


See, miks kusagil olime, oleme või saame olema, on üsna sageli erinev sellest, mida me teele minnes, teel olles või kohale jõudes, uskusime kogevat, eest leidvat, osa saavat.

Olime, oleme, kogeme. Olime, oleme, kogeme olevas hetkes. Tunneme iseendas tundeid. Me ei taha seda, mis on. Me ei taha seda, mida kogeme. Me ei taha seda, mis puudutab vastu. Leinates kaotatut, kogeme ülekohut. Tardume. Tahame ära ja välja. Eemale sellest, mis teeb haiget.

Mis oli meie tegelik ülesanne, miks kõndisime ja olevaga ühes olime? Me saime selle, mida vajasime. Me kogesime seda, mida vajasime. Me kohtusime enesega. Kuid see ei meeldinud meile, sest ise ennast oli keeruline kogeda. Mina keeldub vastuvõtmast teadmist, et hetk kadus minevikku ja enesele lubatu jäi ära - ootused, lootused ja kogemuse soovid olid olnud hoopis teistsugused.

Olime valmis ennast teatud moel kogema ja tundma, kuid sellisena olemist ei saabunud. Hetk pakub teisi võimalusi, et lubaksime iseendal olla, proovida, kogeda. Meis on lühis, sest olemas olnud tee viis ummikusse – vaja on teha ümberlülitus, kuid tunded on tee peal ees. Edasi liikumiseks tuleks tunnetest lahti lasta või need läbi elada.

Andke aega iseendas olla. Andke aega iseendaga olla. Andke aega ise ennast mõista. Hetk ei peatu ega oota mahajääjaid – kas kohe või mitte. Kohe ei ole võimalik elavaid, kuid nimetuid tundeid olematuks teha ja seega valime enesele toetuseks tuttavad tunded – viha, jonni, kurbuse, solvumise.

Nende tunnetega lahendame pealispinda, kuid ei vaata ennast ega enese lugu kõrvalt – mis oli see, miks me olevas hetkes iseendaga kohtusime.


Marianne

07.07.2022.a


Kolmapäev, 6. juuli 2022

Sügaviku kohal - Sõja pendel



 

On olemas Vene nime kandev maa ja on olemas Ukraina, mis täna seismas teineteise vastas. Need maad näivad olevat justkui vastaspoolel, kuid tegelikult, olles ühel ja samal pendlil, istuvad nad ühe ja sama poole peal – mõlemad tahavad, kaotust vältides, võita. Võib ju küll liigitada ühe õigeks ja teise valeks, kuid see on vaid värv, mis eristab ühe teisest – energia, mida mõlemad kasutavad ja taasloovad, on sama.

Maailma riigid on jagunenud väljavalitud poole taha ja oma tegevuse või tahtliku tegevusetusega, toidavad ka nemad pendlit nimega SÕDA. Iga lisatud võimalus annab pendlile, edasi-tagasi liikumiseks, jõudu juurde. Antud võimalused ja lisatud vahendid ei kaota pendlit ära, sest on tõlgenduse ja vaatenurga küsimus, kas antav toetus on kaotus või võit.

Sõja nimelise pendli paneb liikuma lõhkuv energia. Liikuv pendel taastoodab lõhkuvat energiat. Pendli panevad liikuma inimeste viha, hirm, kättemaks, katki või olematuks teha tahtmine, kaotusevalu, võidu jahtmine, soov ja vajadus olla kellegi või millegi vastu ja poolt. Mida rohkem püütakse saavutada vastaspoolt, seda sügavamale vajutakse, seda raskem on liikumine, seda rohkem on ohvreid ja seda suuremad on kaotused – pendel võtab oma.

Sõja vastassõna peaks olema Rahu, sest kui sõda ei oleks, siis peaks valitsema Maailmas rahu. Sõja nimelisel pendlil kiikujaid paneb liikuma soov – hävitada vastane, et vältida enese hävingut. Püütakse võitu, et vältida kaotust. Tapetakse vaenlane, et jääda ise ellu. Hävitatakse vastaspoole erinevad ressursse, et säästa enese omi. Rahust ei ole siin juttugi, sest tegu on sõjarditega.

Võib ju otsida austust ümbritseva ja olemas oleva kohta ning liigitada teatud tegusid kuritegudeks ja teisi ausateks ning õigustatuteks – ka see on värv, sest iga tegu, mis tõuseb ja on tehtud, kellegi või millegi pihta ja vastu, on vägivald ja ülekohus. Sõda kestab edasi, sest pendel on olemas ja seda toidetakse usinalt. Mida rohkem lisatakse energiat, seda suuremaks ja tugevamaks pendel kasvab ning seda rohkem on selle mõju maailmas tunda.

Sõda lõppeks, kui lõpetataks oma tahtmine, kuid see tähendab, et teine pool saaks ju oma tahtmise. Mõlemal poolel on õigus ja õigustus oma tahtmisele – mõlemad pooled jätkavad kinnitamist, et nemad tahavad. Seda tehes ollakse samal poolel koos. Seega ei sünni tasakaalu. Seega pendel ei kao, sest seda vajatakse toomaks ja loomaks rahu, kuid rahu ei saabu sõda pidades. Rahu on koostöö, toetus, teineteise mõistmine – austamine – see on teine energia. Sõdivad inimesed ei ole avatud ega saa elada rahus, nad on valvel, valmis reageerima, tõstma relva, hävitama vaenlase – enese realiseerimiseks vajavad nad vastu olevat ja sõdivat energiat.

Sõda jaotab inimesed erinevate poolte peale – ollakse vastu või poolt ja kusagil on olemas ka need, kes ei näe sõda. Vastu ja poolt olijate jaoks tähendab eristamine, et olemas on valed ja õiged ning enese positsioneerimist – erinen sellest, olen teisega sama. Vastas pooli valinud on tegelikult ühe poole peal summana koos ja tasakaalu ei sünni, sest eesmärk on olla, erinevatel alustel, vastu. Vastu olles nimetatakse oma energia lõhkuvaks ja lisatakse see sõja nimelisele pendlile.

Maailma sees eraldi olevad osad ei taha luua tervikut, sest maailma Minad tahavad näha ennast eraldi, sest nii saavad nad enesele vajamineva tähelepanu osaliseks. Tähelpanu annab võimaluse tunda vajaminevaid tundeid. Tähelepanuvalgus annab võimaluse – olla ..., saada ... , omada ... . Tähelepanu kaotus, aga kaotab võimaluse - olla ... , saada ... , omada ... – järele jäävad hämaruses ootavad tunded.

Mõlemad pooled püüavad, erinevate nippide ja vaatenurkadega mängides, õige tähelepanu enesele hoida. Õige tähelepanu tähendab toetust enese eesmärgile – lisa energiat – lisatud ressursse. Mõlemad pooled proovivad, musta ja valge varjus olevale hallile ehk nn eikellegimaale oma valgustkartvaid tegusid peites, valet tähelepanu vältida. Proovitakse üle olla ja teist varju jätta, olla rohkem ohver ja õige, kui süüdlane ja vale, sest vaadates ühte, nähakse ka teist – üks saab toetuse, kuid teine vastumeele osaliseks, ühele kuulub armastus, teist vaadatakse vihaga, üks kogeb valusat kaotus samal ajal, kui teine tunneb võidurõõmu, üks elab hirmus ajal, mil teine astub edasi julguse ning vapruse toel.

Eraldav tähelepanu loob vahe vahele. Inimeste Minad on erinevad Maailmad. Minad on üksikisikud, kuid ka pered, grupid, riigid, keda seob üks nimi, ühendab maa või tegevus. Mina hüvedest saavad osa need, kes nimetavad ise ennast või keda tunnustatakse samana – osana. Vastus sellele, miks kõik ei sobi kokku ega ole omaks saanuna osad, on – tegemist on ressurssidega. Kellele kuulub, kui palju ja kuidas see jaguneb.

Olemas olevat jaotatakse Mina piirides – minale kuuluv. Üks Mina, nimetades Ukraina Vene maale kuuluvaks maaks ja ukrainlased valedeks, olematuteks või venelasteks, läks relvaga allakirjutama oma tõde, et selle maa ja sellega ühte kuuluvaga ise opereerida ning majandada enesele sobival moel. Üks Mina, juhtides oma alluvate ja allutate tähelapanu suurelt, valjusti ja värviliselt valeks nimetatule - väldib tõsiasja, et Kuningas on alasti. Ukrainlased, sõda pidades, kasvatavad ise ennast – vastavad küsimustele - kes nad on, kellena nad ennast defineerivad, kus ja mis nimeline on nende kodumaa.

Mõlema poole, sõja jalgu jääjad ja sõja alles hoidjad, on ohvrid ja on ka süüdlased. Mõlemad vajavad ohvrina olemist, sest mõlemad on ka süüdlased, kellegi või millegi ees – see on sõja pendli seadus.


Marianne

06.07.2022.a

Laupäev, 2. juuli 2022

Pöörduv pool

 



Endast antakse ära

energia, mateeria ja võim,

et pressida ise ennast edasi -

jõuga üles surudes,

pendel tõsta kõrgele.


Jalad on maast juba lahti,

inerts viib veel edasi -

järgneb kaaluta hetk,

milles uskumusetiivad

saavad murtud,

ärevas vaikuses

algab langus -

see on pöördepunkt.


Kivina laperdav

kukkumine sügavikku,

just sinna,

kus tegelikult juba ammu oldi,

kuid tahtejõu abil

ennast eemale hoiti.


Välja lööb haigus,

et püsida paigas,

et olla paigal,

kuid inimene,

see süüdlase nimetab

ja seda raviva rohu ostab,

et ennast korda tehes

taas minna,

edasi pürgida,

tippu kohale jõuda

ja pendel 

see õiges pooles hoida.


Marianne

02.07.2022.a

Reede, 1. juuli 2022

Valitud mälestused

 


Inimene kirjutab oma aja loo mälestustes. Inimene valib mäletada seda, mis toetab valitud vaatenurka – kellena ta oma lugu kirjutab.

Valitud vaatenurk ehk uskumus – olen oma elu ohver ehk ebaõnnestunu, sest mul oli olnud olemas see, mida enam ei olnud -  minu võimalused kadusid või need võeti ära - keegi oli selles süüdi (ka mina ise).

Võimalik vaatenurk – olid elu elamise õppetunnid - sain ise, oma elu elamist kogedes, enesele vajalikud kogemused.

Kooli lõpetamise järel, ust sulgedes, on, inimesel, taskus tunnistus või diplom, mis tõestab, et ta on tee läbinud ja omab pädevusi – see on tema võti tulevikku. Ise ennast ebaõnnestunuks nimetanuna tahtsin sellega öelda seda, et mina ei näinud võtmeid, mis avanuks järgnevaid uksi – minule ei olnud midagi järele jäänud, sest kõik oli juba ära olnud, võetud või kaotatud. Mina leinasin kaotust - iga uus kogetav kaotus süvendas leina, mis oli jäänud teadlikult leinamata.

See, mis on, sellel on põhjus, sellisena, olemas olla. See, mida ei ole, sellel on põhjus, sellisena, olemas olemata olla. Seda, mis on, ei saa olematuks muuta. Seda, mis on olemas, saab, teisest vaatenurgast vaadates, teisel moel kogeda.

Keskkond, milles elasin, ei peegeldanud tagasi seda, mida lõin – iseendast sündivat - mind. Looming kohtas vaikust, kukkus tühjusesse – see kadus neeldudes. Süütunne näris, sest midagi pidi enese olemas olemise tõestuseks tegema, kuid see, mis sündis vabaduses, ei olnud kellelegi, peale enese, vajalik – sellele ei olnud turgu, selle eest ei makstud, sellega ühes olin üksinda. Oli süütunne, sest ma ei olnud kasulik – ei toonud tulu sisse – viisin hoopis välja. Selle tegemine, milles tootnuks kasu, võtnuks vabaduse – muutunuks, teiste poolt kasutatavaks, vahendiks.

Miks ikkagi valisin teha, kuigi teadsin, sest olid kogemused ja tundsin, sest olid elavad tunded? Nägin teed, võimalusi ja soovisin kogeda protsessi, et jõuda tulemuseni – anda oma osa, et luua midagi sellist, mida veel või sellisena ei olnud olemas.

Ma ei saanud kõike ja kõikjal päris ise. Mul oli vaja tuge ja toetust – ulatatud palasid, mis aidanuks luua tervikut – nii nagu mina seda nägin. Mina sain ja ei saanud ka. Sain, kui küsisin, kuid mitte alati. Ei saanud, kui kohtasin vaikust ja varjudesse peitumist. Kuigi sündiv jäi kõigile kasutada, maksin iseendaga – seda, mida vajasin mina – tulemust ega ka loomise protsessi – ei olnud keegi minult küsinud. Ei olnud, kedagi teist, kes võtnuks minu enda, kui loomingu, sündimise eest vastutuse endale.

Ilmajääja kibedus, kaotaja üksindus – enese elu. Kriipisin, ise ennast, enese sees. Näris kadedus – igavese kaotuse valu. Tahtnuksin kogeda ikkagi seda, mida nägin teistele osaks saavat. Sõi hirm, et jäängi, enesele vajaminevast, ilma – ei ole sellist teed minule. See mõruks tegi meele, see pipra tõi keelele, see viha valis kaaslaseks teele.

Hoolimata sellest, kuidas olnut nägin ja ilmajäämisi ning kaotusi kogesin, tegelikult, just minule, vajaminev ju minule anti - „Me anname oma osa, et aidata Sind Sinu teel – oleme toeks, et saaksid olla parim võimalik.” Kaasteelised jagasid kingitusi, kui olid vajalikul hetkel kohal ja olid, tegid, rääkisid nii nagu vaja – minule, kasvamise jaoks.

See on vaatenurga valiku küsimus, kuidas antavat kogeda. Minu tahtmised, minu vajadused, minu tunded. Mina tahan! Mina vajan! Mina tahan kogeda ühte ja teist! Mina pean saama selle ja teise. Mina ei saa ühte koma teist. Mina saan hoopis selle ja teise. Mina ei taha seda, mille saan!!!!

See, mis tuleb ja osaks saab, on võimaluste valik, kuidas ja kuhu edasi. See on, oleva, toetus enese ülesande täitmiseks. Eeldus - võimalus olla parim mina ise. Väide - see on enese voolu takistav uskumus või teise vaatenurga valimine. Tõestus - millise vaatenurga valin - kõik töötab, kuid teema on selles, kuidas. 

Selge see, et kõik ei ole meeldiv ega kogema ahvatlev. Vastukarva silitus ei tundu paitusena, takistus teel ei näi kergusena. Miks mina? Miks just mina? Mina ei leppinud, hakkasin vastu, keeldusin ja protestisin, kurtsin ja põgenesin – eemale, ära ja välja. Minu looming ei täitnud mind võimaluste vabadusega - minu looming täitis mind tunnetega, mille eest põgenesin oma mälestustes.

Vaata oma tunnete taha - mida Sa leiad sealt – mina ei tahtnud solvumisest lahti lasta. Solvumine oli aja peatamine lootuses, et suudan oleva teistsuguseks muuta – tahtsin olevat teisiti kogeda. Uskumus, enese sees - kui olev ei ole minu poolt kontrollitav, siis olen ma ohus – ootamatute tunnete kogemine. Seega, oli vajadus muuta olemas olnu ja olev teistsuguseks – teha iseenda jaoks ohutuks. Tuli muuta jooni, mustreid, lõhkuda sidemeid, pugeda vahele, jääda silma, äratada tähelepanu, nähtamatuks muutuda, vaikida, olla asendamatu ja vajalik jne.

Minus on olnud kaks poolt - hirmunud laps, kes kogedes ennast hüljatuna, on vajanud kohta, kus tunda ennast turvalisena – vajasin nimelist paika - enese juuri. Loov jõud, kes on vajanud vabadust kohtades, mis ahistas ja seadis piire. Vajadus, avanedes, luua sellest, mis oli olemas, kohas, kus seisin. Soov sündida kordumatuna. Vajadus sündida kordumatuna – siis ei jää varju ega ole asendatav. Üks pool loomas vabadusest, teine pool loomas enesele antud ülesannet täites. Loomingu erinevad tähendused, allhoovused, mis märkamatuks jäädes, muutsid tulemuse tähendust. Üks pool  tegemas kõik, et leida ja kindlustada enesele vajatud kohta - teine pool andmas endast kõik, et hoida ennast eemale lõksust - enesele kuuluvast kohast.




Milline oleks olnud hetk, kui ma ei oleks selles, midagi tahtnud, midagi vajanud, midagi kartnud, millegi vastu protestinud või iseennast kaitsnud ajal, mil midagi jäi puudu, midagi olin kaotamas või oli see juba minult „võetud”?

Vaatan ajas tagasi ja taas reageerin, kuid teen seda – huviga, head soovides, rõõmuga, toetusega, avatusega, võimalusi nägevana. Mul ei ole midagi kaotada ega karta – mina loon enese elu olevas hetkes, mina ise valin oma mälestused. Näen ja tunnen enese sees seda, mida valin näha ja kogeda - see on, enese poolt mälestustesse kirjutatud, minu aja lugu.


Marianne

01.07.2022.a



Neljapäev, 30. juuni 2022

Hetk enesele anna



Jalg on juba sirutunud välja,

et samm teha ära,

käsi on haaramas

seda, milleni ulatub -

oled valmis,

enese meelest,

teele minema.


Istu minu kõrvale,

hinga välja ja ole,

vaikus las kõneleb.

Käed soojaks tee

ja aseta kõhule -

lihtsalt ole.


Unusta enese soovid,

ka selle tahtmise,

mida ego soovib,

ka selle sihi,

kuhu vajadus kibeleb,

ka selle tee,

mille mustriks oled laotanud.


Lihtsalt ole

ja kuula,

kuidas vaikuses

keha sinuga kõneleb,

kuidas hing Sinule

sõnumi saadab.


Kui oled kuulnud

ja eneses mõistes,

sõnumi vastu võtnud,

siis täna ja teele mine.


Marianne

30.06.2022.a

Kolmapäev, 29. juuni 2022

Konstellatsiooniväli – Nähtamatu saab nähtavaks

 


Võimalus - Mida Sa näha tahad? Leia endale, esindajateks konstellatsiooniväljale, sobivad esemed loodusest või toast. Vali välja see esimene, kes takistab vabana olemist – sundmõtted, vajadused, kaotused, ära ütlemised, hülgamised, halvasti ütlemised jne. Vali ese, mis esindab seda inimest või sündmust ja aseta see, enese ees olevale, väljale. Kui on ka teisi, keda lugu puudutab, siis aseta ka tema/ nemad omadele kohtadele.

Võimalus - Pane paika oma isa ja ema. Kui Sinust on vanuse poolest vanemaid vendi või õdesid, siis ka nemad. Kui järjekord on Sinu käes, siis leia endale koht süsteemis. Lisa järgnevad õed/ vennad. Kui tajud, et kusagil peab veel keegi olema, kuigi teda ei ole Sinu teadmiste järgi olemas, siis vali talle/ neile esindaja(d) ja aseta sellesse kohta, kus see õige tundub.

Nüüd on käes Sinu kord. Vali enese esindaja ja vaata, kuhu Sina ise selles loos paigutud. Vaata enese ees olevat välja ja hinga. Mis sõnad sulle keelele tulevad, kellele kinnitad oma pilgu, keda Sa vaadata ei taha. Millised tunded tahavad pinnale tõusta. Olles iseendas, oled ka väljal ja teisedki on seal. Sinul on võimalus küsida, välja öelda ja liikuda. Valiku valinuna ja sammu teinuna, peatu ja hinga – tunneta seda, mis toimub Sinus ja mis toimub väljal – kui Sina teed oma sammu, siis teeb seda ka keegi teine. Te olete seotud.

Lugu hargneb kõiksusega seotud väljal, seal ei ole kohta õige ega vale arutelul ega kättemaksul – on töö iseendaga. On vastutus ruumi hoidmise ees. Teistele ei tehta liiga ega ülekohut – see ei ole kättemaksmise koht. See, mis tehtud vastu, see tõuseb enese vastu. Siin ei ole kohta enese ega maailma kontrolli all hoidmisel. Olles väljal, tunned enese sees ja samas näed ennast kõrvalt– mustrid ja tunded, mis olid segi ja sassis, selginevad – avaneb, alateadvuses, see, mis on seotud väljal oleva looga.

Vali kaugusi ja vaatenurki. Hinga ja tunneta endas. Tajud teisi ja iseennast. Tajud, kui keegi tahab liikuda kuhugi poole. Tee üks samm korraga – liiguta korraga, vaid loo ühte esindajat. Iga tehtud sammu järgi peatu ja hinga. Tajud järgmisi sammud – üks samm viib järgmiseni. Võib ilmneda vajadus lisada, kellelegi tuge juurde või vahetada esindaja ese, valimata jäetute hulgast olevaga, välja – kasvamine suuremaks või kahanemine väiksemaks või uus etapp. Olles väljaga ühenduses, tajud, mida, millal ja kuidas on vaja teha. Konstellatsioon on nagu tants, mida tantsides luuakse nähtamatu nähtavaks.

Looga lõpuni jõudes, lase väljal olla, kuni oled hingates mõistmise ja teadmise vastu võtnud. Keha hingab välja. Seejärel kustuta väli – korja asjad kokku – neist on taas saanud asjad.

Pannes väljale üles selle süsteemi, millesse Sina ise kuulud, näed Sa, enese ees ja tunned enese sees, seda kohta, mis on Sinu – võta see vastu. Sa kuulud. Sina, olles osa, saad ja annad oma osa – olles omal kohal on energiaring tervik.


Marianne

29.06.2022.a


Teisipäev, 28. juuni 2022

Viimane piisk - Laps hülgas oma vanema



Kui laps on kogenud oma ema või isa tundepurset, siis ta on laps, kes on saanud trauma. Seega on tema see, kes vajab hoidmist, lohutamist ja kohta turvalises Maailmas. Hoolimata oma püüdlustest, ei koge ta ennast kunagi päriselt hoituna ega lohutatuna ning ta ei leia endale turvalist kohta seni, kuni ta pole oma ema ja/ või isa vastu võtnud. Laps on oma koha ise maha jätnud - ennast hüljatuna kogev inimene on hüljanud oma vanema(d).

Laps ei seisa, oma vanema kõrval, kõrval oleva inimesena, kes mõistaks, miks toimus see, mis oli. Tundega pihta saanud laps mõistab oma vanema hukka, sest too oli ju see, kes teostas ülekohut. Laps ei näe ega tunne, et tema vanem on see, kes vajab tuge ja hoidmist ajal, mil enese elu elamine on väljakannatamatult keeruline. Laps peab meeles ega unusta hetke, mil tema Maailm muutus – oli enne ja on pärast. Olnut tagasi ei saa ja olevat ära kaotada ei taha. Traumaatilise kogemusega laps valib olla solvunud ja haiget saanud laps ka siis, kui tema ise on suur – see on kirbelt kibe valu suure inimese sees.

Jah, vanem on see, kes on suurem ja kogenum. Kuid, kas see tähendab, et ta oskab ja suudab, saab ja teeb alati õigesti kõike, kõigi mõõdupuude järgi? Suur on see, kellel on kaasas oma elukogemused ja ülesanded. Suur ei ole igas oma hetkes suur – tal on minevik kaasas – omaenese aja valusad jäljed.

Suurel on olnud, oma elule, ümbritsevale ja kaaslastele, värvilised ootused, toitvad lootused, edasiviivad unistused, maailmavaadet määravad uskumused. See, mis elab ja sünnib inimese kujutlustes, ei taga ega tähenda realiseerumist päris elus. Seega on suur see, kes ei jaksa alati olla see, kes on valmis kõiki ja kõike korras hoidma ning vastutama kõigi ja kõige eest. Ka suur vajab kohta, kus olla hoitud ja turvas. Sageli tal ei ole seda. Sageli ta ei leiagi seda. Liiga sageli on ta sellest ilma jäänud.

Sõnad, mis voolavad välja, on tõlgendus sellest, kuidas enese elu elamine tundub ja enese sees olemist kogetakse. Tegu, mis käib, kellegi vastu või pihta, on vastuhakk omaenese elule, väljakutse Maailmale. Ahastav ja mässav vastu hakkamine, kuid ka oleva seinu lõhkuv ja purustav tegu, on katse päästa iseennast enne, kui elumerelained lõplikult neelavad alla.

Vanem püüab nii kaua, kuni on võimalik, olla tugev ja saada hakkama, sest tema kohustuseks on olla, olevas hetkes, see, kes on täiskasvanu. Kui karikas on juba ääreni täidetud, siis ei mahu sinna enam juurde. Sageli on just laps oma süütus, kuid vahel ka ära kasutavas, isekuses see, kes lisab viimase piisa. Sel hetkel, kui vanemast saab väikene laps, kes kogeb valusat ja lõplikku kaotust - ta murdub. Murdudes tuleb päevavalgele traumaatilise kogemusega laps aegade tagant. Laps kohtub lapsega, kes peab olema suurem ja tugevam, kui ta seda on.

Kahjuks saavad puruneva inimese kildudega pihta teised. Killud haavavad ja poevad naha vahele. Kild aitab, haavatul, meeles pidada ja mäletada – ära unusta ära – pea meeles. Laps ei oska või ka ei taha vaadata oma ema ja/või isa sisse – näha teda inimesena. Inimesena, kellel on „vead”. Inimesena, kes ei oska, suuda ega ka saa olla kogu aeg õige ja ilus. Laps ei taha endale valet ja vigadega vanemat – tema tahab parimat – just temale sobivat, vajalikku ja õiget. Traumaatiline kogemus tähendab enese, kui lapse ja oma vanema kaotust – enam ei ole oma kohta süsteemis. Solvunud laps ei võta ise ennast ega oma vanemat vastu – see ei ole tema lugu, sest vanem oli see, kes ütles, tegi ...

Traumaatilise kogemusega suur laps otsib endale abi, erineval moel. Vahel talle tundub, et ta on iseennast juba äralahendanud ja kõik peaks olema korras. Enam ei ... , kuid ikkagi ... . Kui ise ennast on mõistetud – leitud üles eneses oleva loo algus, siis saabub omal moel rahu. On teadmine, miks ja kuidas – enam ei pea otsima ega vastu võitlema või eneses kaevama. Iseennast on tervendatud, kuid ei olda veel paigas – oma kohal, kohal. Laps ei ole astunud tagasi oma vanema juurde – ta seisab ikka veel eraldi.

On aeg minna tagasi oma vanema juurde, kes jäi murdununa seljataha. Olla tema kõrval ja vaadata teda Hinge silmadega. Mõista valu, vaeva, pisaraid, tööd ja näha kaotuse kogemust. Olla oma vanema kõrval inimesena, kes toetab inimest ja hoolib teisest inimesest. Ema ja isa on lihtsalt inimesed, nii nagu isegi ollakse, kelle jaoks ema või isana olemine on vastava rolli täitmine – üks osa endast, kuid ei tervik. Parim võimalik oligi parim võimalik – alati oleks saanud veel hullemini olla, kuid ei olnud.

Selle jaoks, et suur inimene saaks olla tervik ja paigas, tuleb tal astuda oma kohale tagasi – võtta oma vanemad vastu sellistena nagu nad on – see on minu Isa, see on minu Ema. Näha ja tunda ennast oma vanematega ühes olevana - mina olen oma vanemate Tütar/ Poeg - kohale jõudnuna hingata välja.


Marianne

28.06.2022.a