Inimese mõõtmise puu II - Üle piiride minev lähedus

 

Iga inimene on kohtunud inimesega, kes on vajanud laiendatud Mina ning enesele, konkreetset ja suurendatud, tähelepanu. See on olnud inimene, kes ei tulnud toime enese tunde Maailmaga ja ta kasutas, kedagi teist, et vabaneda/ lahendada enese sees toimuva(s)t.

Need on need situatsioonid, kus keegi hakkab teis(t)e isiklikke piire ületama – see keegi karjub, sõimab, sõimleb, naeruvääristab, võrdleb, vähendab, vaidleb, manipuleerib, vaidlustab, söödab tagasi, kasutab füüsilist vägivalda – see keegi kasutab, kellegi teise olemas olemist, et ise ennast, selle teise vastu/ kellegi teise ees, välja näidata ja välja elada.

Inimlapse arengus on tegemist etapiga, mis paigutub 1,5-4 aasta vanuse piiridesse, kus lapse aju ei ole võimeline toime tulema selle informatsiooni ära söömisega, mis temani jõuab – seda on liiga palju, see on häiriva/ mõistetamatu sisuga, lapsel ei ole selle töötlemise jaoks sõnu, mõistmist, ressursse, taluvust.

Seega pöördub ta enese laiendatud Mina poole – see on see suur, kes hoolitseb lapse vajaduste eest, keda laps nimetab Minu ... ja kes kutsub last Minu ... . Laps on mõistnud nende kahe vahelist ühendust ja ta teab, et see teine on tema jaoks mõeldud ja tema ise kuulub selle teisega kokku = side on tugev ja vastu pidav.

Sellest - Minu ehk Mina olen – Minu ehk teine on Minu jaoks – saab alguse rollide mäng, mis aitab tagada laiendatud Mina olemas olemise ja kätte saadavuse – inimene nimetab, avalikult või enese sees, kellegi teise mingisugusesse rolli ja teab/ näeb/ esitleb ennast selle rolli partnerina ja voila` - ta ongi saanud endale vajamineva – teine on tema jaoks, vajamineval moel, olemas.

Laps kasutab enesega kokku seotud suure vaimset võimekust, et ise enesega toime tulla. Tähelepanu saamiseks ja teema tõsiduse mõista andmiseks, laps väljendab ennast eakohase oskusega – ta karjub, lööb, mossitab, vihastab, tänitab, poeb laua alla, ütleb, et läheb ära, teeb endale/ kellelegi teisele haiget, lõhub, jne.

Sellise tegevuse põhjus - laps, kes on olnud mingisuguse informatsiooniga kimpus, on kogenud, et suur võtab lapsega toimuvat enese ülesandena ja annab lapsele sõnad, mõistmise, rahu, lahenduse, vabaduse, leevenduse. Suur talub ja peab vastu – suur ei jäta last, lapse sees toimuvaga, üksinda.

Eluterves keskkonnas on see jätkuva arengu üks etapp, mis läbitakse – vaimselt eluterve suur aitab lapsel täis kasvada – järk järgult, enesega toimuva eest, vastutus endale võtta – suur aitab jõuda mõistmiseni, et vastused leiab laps enese seest – tema käivitub, sest tema ise käivitab enda – seega saab laps ise ennast aidata ja ise enesega toimuvat muuta.

Kõik keskkonnad ei ole terved ja kõik vanemad ei ole eluterve vaimse tasemega. See tähendab, et see, millest lapsel jääb puudu, sellest jääb laps sõltuvusse – ta jääb seda vajama. Sellest saab pime vajadus, mida laps tahab rahuldada – ta tahab kogemust, et temal on ja tema saab, kuid ta ei mõista, milleks temale seda vaja läheb ja kellena ta seda vajab – tegelikult ta ei mõista, milline vajadus tal on – mis on laiendatud Mina otsiva/ vajava/ kasutava inimese pildil valesti.

Siis, kui vanem ei ole täis kasvanud, siis puudub suurel inimesel teadmine, mis on tema enda vastutus ja seega kasutab ta, enese, last enese laiendatud Minana – seega puudub lapsel samasugune võimalus – vanem keerab lapse arengulise kasvamise enese võimaluseks ja suunab lapse enese poolt kasutatavaks vahendiks.

See tähendab, et laps ei kasva täis – temal puudub tema arengule vajalik teekond - ta on fakti ette pandud – temal tuleb taluda, vanemale söömiskõlbmatu informatsioon ise ära süüa, vanema vaimse tasandi eest vastutus võtta, ise ennast muuta.

Emotsionaalne sõltuvus tähendab, et inimlaps ei oska, veel või ikka veel, ise oma tunnetega toime tulla, ise oma tundeseisunditega tegeleda – ta on sellesse etappi jõudnud/ selles etapis kinni, kus ta tõesti ei mõista ega oska ise ennast selgitada või ta juba teab, et see on vanema ülesanne või ta endiselt usub, et see on vanema/ kellegi teise ülesanne ja tema ei ole nõus seda valdkonda enda peale võtma = keegi teine on tema tunde autor ja põhjus.

Sellesse inimlapse arengu etappi kinnijäämine toob kaasa VEEL lahendamata jäänud olukorra – siis, kui inimene on harjunud laiendatud Minaga ja ootab temale teada olevat järjepidevust, sest tema omab teadmist, mis annab temale turvatunde – vanem/ vanema asendus on see, kes lapse vaimse taseme tööd aitab korras hoida.

Vanema asendus on see keegi, kes on sellises läheduses ja rollide seotuses, et teda saab, vajamineval moel, ära kasutada. Asendus on see, keda on võimalik vanemaga samastada ja enese eest hoolitsema panna – samasugused ülesanded, väljendused, kohustused - vaimne piiratus ei tee erinevustel vahet, vaid ühendab möödunu ja oleva nii, et sellest saab üks ja ainus.

Kuid siis, kui see tava saab rikutud – vanem/ vanema asendus on see, kes reageerib lapsele nii, et laps vajab vaimset filtrit ja turvalist sadamat – kuid just vanem ei ole turvaline ega hooli lapse turvatundest, siis lapsel ei ole seda teist, kelle poole pöörduda – tema on üksinda jäänud, sest teda on üksinda jäetud.

Ehmatus lööb inimlapse hinge kinni – ta on kokku saanud teda mitte kinnitava ja teda paigast viiva informatsiooniga - Kuidas saab Ema/ Isa, Minule, Oma lapsele nii teha! See ei ole õige – Mina olen ju Mina ja tema on endiselt Minu Ema/ Minu Isa! Laps teab, usub ja vajab - Maailm peab õigel moel käima ja vanem õigel moel käituma.

Iga läbi kõndimata jäänud lugu tähendab informatsiooni, millega ei ole, lahendavalt, tegeletud. Iga selline lugu omab hetke, mil aeg peatus – sellest ei läinud sirget ja selget teed edasi. Iga selline lugu tähendab, et inimese sees on info, millega inimene arvestab, kuid ta läheb sellest mööda, ilma sellega nõustumata.

Traumaatiline kogemus – ehmatus, solvumine, kaotuse kogemus – laps on kohtunud informatsiooniga, kuid ta ei tunnista seda tõeks – see ei ole, tema puhul, õige – tema vajab vanemat – tema vajab seda teist, kes teda aitaks, toetaks, mõistaks, lahendaks, lahustaks, vabastaks, leevendaks.

Laps on kohanemise võimeline ja seega õpib ta ellu jääma ja ise toime tulema, kuid ta ei ole astunud neid samme vaimse kasvamise tasemel – tema Mina Ise ei ole täis ja teadlik vastutus, enese ja enesega seonduva eest. Sammud on olnud sunnitud ja vältimatud, sest laps omab teadmist – tema vajab teist, tema ei saa ilma teiseta – tema on väike ja abitu – tema aitamine on vanema/ teise inimese kohustus.

Sellest ka need rollidesse nimetamised ja vaimse/ füüsilise vägivalla kasutamised/ vähendamised ja manipulatsioon – kindlal moel kindla informatsiooni edastamine, lahenduse kasutamine, et anda teada - Mina olen = teine on – Minu õigus on = teise kohustus on. See on tegelikele alustele tagasi viimise katse – Mina olen Laps = teine on kohustatud, selles kohas/ selles situatsioonis, Mind lapsena kohtlema.

Vaimne piiratus tähendab, et inimene käitub automaatselt, kuna see on mingi kindla keskkonna/ suhte/ isikuomaduse-väljenduse normaalsus ja tava – teist ei ole, teist ei kasutata, sest teist ei ole õpitud – kuna kõik teevad sama, siis tuleb olla esimene/ ainus/ tõestatu – tuleb olla see, kelle roll jääb peale, et saada vajaminev. Ka sellest saab harjumus, millesse inimene jääb kinni.

Emotsionaalselt piiratud inimene on enesega toimuvat lahendavasse informatsiooni kinni jäänud – füüsilise tasandi ehmatusele on järgnenud vaimse tasandi peatus – sealt ei lähe teed edasi – inimene ei ole õppinud, ise, enese eest täit vastutust võtma – olema teadlik – ahaa, Mina reageerisin, sellele ja sellele, tundena – Mina sain sõnumi, Minu sees oli salvestunud sõnum. Mina ise = Minu tee ja Minu töö.

Sellise teadlikkusega inimese jaoks ei saa möödunud aja lugu läbi – tema ootab Minu Oma Vanemat tagasi, et too enese ülesannet edasi kannaks – lapse käest on liiga vara lahti lastud. Sügaval inimese sees on tema Mina pildi põhjaks teadmine – Mina olen üksinda jäänud – Mind jäeti üksinda – Minu juurest mindi ära - kuna Minust ei hoolita, Minust ei tehta välja, Minuga ei arvestata, Mind ei taheta, Mind ei peeta oluliseks, Mind ei väärtustata, Mina olen vale olnud.

Sellise vaatenurga taga on teadmine – teisiti on võimalik, kuid Minuga seda teisiti ei ole, sest Mina olen Mina – Minu enda pärast. See on enesele osaks saava ära seletamine, mille algus ja süvendus on inimesele kasutada antud informatsioonis – teda on, vähendaval ja manipuleerival viisil käsitledes, selle teadmise poole suunatud.

Laps, kes ei seisa enese jalgeil ja kelle Mina pilt on vale, ei oska vaadata ega mõtestada tervikut – tema, inimesena – tema Lapsena – tema, lapsena – tema vanem, inimesena – tema vanem, rollis olevana – ümbritsev keskkond. Tema, vanema, keskkonna oskused, teadmised, vaimne tase, uskumused, mõistmised, kasutusel olevad lahendused.

Ohver, Hüljatu, Kaotanu – on enese kogemusele antud nimetus – on enesega toimunule antud nimetus – on enesele kindla tähelepanu vajadus – on enesele kindla vastu reaktsiooni saamise vajadus. Mina kogesin – Mina vajasin = Mina vajan, et ennast turvaliselt tunda, paremini tunda, selgemini tunda, lahenenuna tunda, õigena näha.

Ohver, Hüljatu, Kaotanu – on kindlas keskkonnas vajaminev nimetus, et anda teada enese tegelikkusest, kuna kasutusele on võetud mingi teine roll. See on see rollide vahetus ja võitlus – lapsest, kes vajab vanema mõistmist ja kaitset – sellest lapsest saab Süüdlane ja Häbi, kuna tema teeb oma Emale/ Isale liiga, käitub tollega valesti, ei tea oma kohta, piire – lugu pöörati pea peale ja laps jäi, kuigi temal oli õigus ja põhjus, enesele kuuluvast ilma.

*****

Pildike möödunust – kaks last, nii kuuene ja kahene, mängisid looduses – suvilast nii saja/ kahesaja meetri kaugusel, põõsaste ja puude varju jäädes. Korraga seisis nende kõrval põder. Suurem jooksis ema juurde, et toimuvast teada anda. 

Lugu lahenes õnnelikult. Põder läks, kellelegi liiga tegemata, oma teed. Torm leidis aset siis, kui ärevust toonud hetk oli möödas. Vanem nuhtles sõnumi toojat, kui hoolimatut ja teist hätta jätvat – põlgus, häbistamine. Vanem filtreeris ennast last kasutades.

Tegelikkus – on loomulik, et laps, ekstreemses ja enesesest mitte piisavas olukorras, pöördub suure inimese poole. Tegelikkus – põder oleks võinud ära jooksvale lapsele reageerida. Tegelikkus – ka suurem ei olnud ise seisvalt suur, ka tema vajas ehmatusest toibumiseks vanema toetust ja mõistmist – tegid õigesti, olid vapper, oli hirmus.

Selle asemel jäi suur üksinda ja tema kohta anti keskkonda informatsioon, mis ei vastanud tõele, vaid oli suunatud teda teatud kindlal moel näitama, selleks, et vanem saaks ise endale õiguse olla enese tunnete informatsiooni väljendus – et vanem pääseks puhaste paberitega – vanema vastutus on lastega toimuv ja neile osaks saav – et noorem teaks, kes teda hätta jättis ja temast ei hoolinud.

Ega sellised lood kao – neis peituv informatsioon jääb kasutusele – sellistel lugudel on tavaks koguda juurde samasugust informatsiooni ja see süvendab, kaalutletult, kallutatud suhtumist. Keskkond ei tasakaalustu – ühed/ üks saab teise arvelt – üks jääb teiseks – tema ei saa, selles keskkonnas/ nende teistega koos, kunagi seda vastu reaktsiooni, mis ja kuidas oli tema tegelik kogemus ja lugu.

*****

Täis kasvamine tähendab ise enesele info kasutada andmist – Mina mõistan ise ennast – Mina ELASIN ÜLE – Mina elasin üles, sest Mina jäin ellu - ehmatuse, äreva/ haiget tegeva kogemuse, füüsiliselt valusa reaktsiooni, vaimselt raske/ ebõiglase kohtlemise.

On loomulik, et see puudutas ja viis Mind tasakaalust välja. On täiesti loomulik, et Minu emotsionaalne tasand oli häiritud, sest erinevad tunded tulid erinevat informatsiooni tooma ja see viis Mind segadusse ja tasakaalust välja - kõik oli segamini ja kõike oli, korraga, liiga palju.

Vaimse tasapinna segadus ja sellega kaasnev oli ja on loomulik – see oli ja on teatud aja hetk, mis lahenes, sest Mina rahunen, kuna Minul on anda endale selge ja tõene informatsioon - Mina ei pea, kedagi teist otsima ega tagasi ootama, sest Mina ei vaja kedagi teist – see on Minu enda aeg ja ülesanne. Mina ise enese segaduse olema lõin ja Mina ise selle lahendan.

Enese tugevus ja selgus – teine ja Mina ei ole üks ega sama - teine valis oma tee, teine läks minema, teine vastas vihaselt, teine reageeris manipulatiivselt, teine oli ärritunud, teine edastas lugu muutvat informatsiooni – on loomulik, et see ei ole normaalne ja oodatud reaktsioon – on loomulik, et käivitub enese kaitse ja enesele osaks saava ja teise muutmise/ kaotamise soov.

Aset leidvat mõistnuna on täiesti loomulik, et esimene samm on pidava põhja panemine, enese jalge alla, enese ja ühise loo tähiseks – Mina olen, teine on – Meie oleme rollidega seotud. Siit tõuseb küsimus - miks teine Minuga, kui rolliga, ei arvesta, miks teine Minust, kui rollist, ei hooli – mida Mina teinud olen, et Mina olen üksinda = Mina toetun rollile/ Mina väljendun rollina, kuid teine mitte.

Siis tuleb mõistmine, et teine valis oma käitumise/ väljenduse/ lahenduse teistsuguse informatsiooni järgi – teine ei valinud Meid ühendava rollina, vaid teisena/ teisele rollile toetudes – just see manööver tegi abituks ja tõi kaasa ärevuse, hirmu – mis Minust saab - Mina olen üksinda = teine ei tunnista Meie ühendust või ei pea seda oluliseks.

Õigetel alustel, õigetel rollidel põhineva ühenduse taastamise soov, enesele vajamineva ja teise kindlustamise soov – on oluline mõista, et see on väikese lapse ajast pärist harjumuslik sõltuvushäire – esimene ja peamine informatsioon – Mina vajan teist, Mina ei saa ilma teiseta, teine peab Minu jaoks olemas olema – see on lähema läheduse vajadus, kui on selles hetkes võimalik.

Läheduse kohta käiv informatsioon on vastandlik ja mitme tähenduslik - laps vajab lähedust, et kasutada laiendatud Mina võimalust - kuid tema laiendatud Mina tõukab teda eemale - laps vajab kaitset lähedal olija eest - lähedus on paika pandud rollidest tulenevalt - enese informatsiooni alusel peab lähedasest eemale minema, eemale hoidma või suuniste alusel, teise vastu/ teise jaoks, ise teist moodi väljenduma/ tundma - olema õigel moel kogetav, kasutatav = võimaldama teisele läheduse, mis ei ole enesele hea.

Enese peatamine ja enesele uue informatsiooni kasutada andmine – Mina olen inimene, Mina ei sõltu teisest, Mina seisan iseendana, Mina tulen toime. Mina annan enese lugudele teised lõpud – Mina ei jää üksinda, teise selga vaatama, teist tagasi ootama, teise muutumist vajama – Mina ei ole ABITU ehk ABITA JÄETU – Mina ise annan endale teadmise – Minu tunded on Minu enda informatsioon, millega Mina tegelen ise – Mina tean, miks Mina tunnen - tunne on Minu sõnum, Minule endale.

Seega Mina otsin üles, mida Mina tunnen ja seejärel annan endale aega olla enesega toimuvaga kooskõlas - olla kurb, olla õnnetu, olla vihane, olla rõõmus, olla õnnelik, olla olulise kaotanud – Mina ise annan endale võimaluse - mitte üle elada, vaid läbi elada – see on tundele nime ja sisu andmine, eneses selgusele jõudmine, enese sees oleva/ toimuva kogemine, enese sees toimuvast läbi kõndimine – ise enese vabastamine - tundest vabaks saamine - sõnum on vastu võetud ja selle energia on lahenenud.

Olles enese piirides ja teadlik inimesega arvestavast käitumisest - Mina ise panen, kellegi teisega, paika selle läheduse, mis on tõene - mitte rollide alusel, mitte rollidele toetudes, mitte rolli lähedust/ kinnitust vajades - vaid olemas oleva ja nähtavaks tehtud informatsiooni kasutades. Mina ise panen paika piiri, kuhu taha teine jääb - teine jääb sinna, kuna ja kuni on olemas teadmine, et lähedus, temaga, ei ole hea - teine kasutab seda ära.

Paberil ja sõnades lihtne, kuid päris elus raskem - kuhu panna piir Ema/ Isa rolli kandva inimese puhul - mis ja kuidas on õige ja õiglane, kõike, mis ja kuidas on olnud, arvesse võttes?

Marianne

28.07.2026.a

Kuuludes ei kuhugi - Võõrana võõrsil

Inimkeha on Hinge võimalus kõndida enese ees laotuval teel. On inimesi, kes elavad paikselt ja vaikselt, sest nad ei taha mujale ega teisiti – nende Hinge ei kutsu kaugused ega võõrad teed. Nemad ei ole ärkvel ega teadlikud enese möödunust ja see ei sega neid – see ei vii neid argiselt kursilt kõrvale. Neil on vabadus ja aeg elada sündimisega kaasa saadus ja näha end esiemade ja esiisadega ühes seisvana.

On inimesi, kes on kodutud ja ajatud, kuna neil ei ole paigal ja paigas hoidvaid juuri, sest nende Hing on tugevam ja teadlikum, kui nende füüsilise keha geneetiline kood. See tähendab, et on inimesi, kes, kuuludes, ei kuulu sinna, kuhu nad sündisid.

Neid ei taheta sinna, sest nad ei ole samad. Ka nemad ise kogevad enese erinevust ja näevad välja jäetust. Neid kutsuvad kauged teed ja neile saadavad sõnumeid möödunud ajad. Nende aeg ja tee on olla mujal. Nende aeg on lõpetada Hinge ülesanne/ ülesanded. Olla seal, kus on aeg olla. Teha seda, mida on aeg teha.

Olla võõrsil ja olla võõras. Inimese jaoks on see raske kogemus. Tema ju tahaks seda, mis ja kuidas on normaalne – olla teistega, enda omadega, üks ja sama, mitte välja jääda, mitte erineda. See ei õnnestu – kui inimene ise ei lahku ja teede kutset vastu ei võta, siis ta süüakse/ jäetakse välja – suunatakse eraldi olema - ära minema.

Üksindus – Hinge teekond on inimese üksindus. Ta kuulub oma inimkeha ja selle koodiga ühte kohta, kui Hingega teise kohta/ teistesse kohtadesse. Kuid sageli ei ole ta ka selles teises kohas oma, sest tema, oleva aja, inimkeha ei kuulu sealsete teistega kokku – tema keha kood ei ole sama.

Üksinduse kogemus on see siis, kui üks maa pind saadab inimese minema ja teine maa pind võtab Hinge vastu, kuna tollel on oma ülesanne, teekond, aeg just selles kohas ja ajas - inimene saab, siis endale olemiseks ja elamiseks koha, kuid see ei tähenda, et teda omaks peetakse – ta jääb võõraks ja erinevaks/ eristuvaks.

Mõistmine. Sageli ei tähendagi Hinge teekond seda, et seal, kus inimene tunneb end maa pinnaga ühes olevana, oleks ta koju jõudnud ja teiste inimestega üheks saanud. Inimese lugu on palju karmim – tema ülesanne on enesele olulise energia ja informatsiooniga koos olla. Selles kohas, selles maa pinnas on võimalus, mida mujal ei ole. 

Seega kõnnib inimene enesele jäetud sõnumite jälgedes – ta teeb seda justkui kodutuna ja pidetuna – ta elab oma inimese elu ja on osa geneetilisest koodist, kuid samas on ta osa kõigist nendest aegadest ja maa pindadest, millest Hingel on ülesanded kaasas.

Kes Mina siis olen - kui Mina olen, kuid Mina ei ole?

Marianne

27.07.2026.a

Salvestatud ja salvestunud sõnumite mitme kihilisus II - Minu moonutatud portree

 

Inimese sisse on salvestunud sõnumid, mida ta, ikka ja jälle, avab ja kasutab – osad on tema ise, erinevas vanuses ja erinevas teadlikkuses, salvestanud, kui olulised ja vajalikud, kuid ka mõistmatud ja lahendamist ootavad ning ka ära peidetud ja teiseks muudetud.

Kuid osad sõnumid on inimese sisse salvestatud – inimene ei ole neid ise mõtestanud ega nende tõepära, eelnevalt, kogenud. Vägivalla ja vähendamise ajal on inimene olnud ilma kaitse ja filtrita ning see tähendab, et kellegi teise informatsioon on tema osaks saanud – tema teab seda, tema kogeb seda, tema kasutab seda, kuid ta ei ole teadlik enese lõhestumisest ega tee vahet, kelle oma mingi informatsioon on ja miks see tema kasutusse on antud.

Vägivalda ja vähendamist kasutades edastatud informatsioon on mõeldud inimesega manipuleerima – kaotama tema teadlikkust ja elutervet mõtlemist, asendades selle teabega, millel on inimest vähendav/ ära kasutav/ suunav/ muutev/ tõkestav eesmärk.

See informatsioon on mõeldud inimese kuulekaks ja kontrollitavaks tegemiseks ja, et inimene ise kasutaks seda, ilma, et ta teisi variante kaaluks/ tõeseks peaks ning, et ta pöörduks tagasi nn alguse allika juurde, et kinnitust saada või uut teadmist hankida – eesmärk teha sõltuvaks info andjast.

Inimese kasutusse antud informatsioon on, kui, temast, portree maailmine - Sina oled selline. Sina reageerid sel moel, sest Sina oled selline. Sina oled selline, sest Sina reageerid sel moel. Kunstniku tõlgendatud joonistusel on inimest ära seletavad omadused, kui teda lõplikult paika panevad värvid ja kinni pitseerivad jooned. Inimene, kellel ei ole oma Mina paigas ega selgena, võtab selle pildi, enesest, kaasa ja kasutab seda ise enda ära seletamiseks.

Informatsioon ei ole kunagi ühene ja selge suurus – see on alati kihiline ja sellel on ühe ja sama inimese sees - erinevas eas, teadlikkuses, võimekuses - vastuvõtjad, tõlgendajad, kasutajad. Selleks, et eneses selgust saada, tuleb inimesel olla sellest faktist teadlik – muidu ta ei suuda enese sisse salvestunud mõistatusi lahenda.

Informatsioon, millegi-kellegi kohta/ millegi-kellegi suhtes, tähendab, et ei ole ainutl üks või ainult teine või ainult kolmas, vaid on üks ja teine ja kolmas ja neljas – kõik on korraga, midagi on esiplaanil, midagi jääb varjatuks, midagi mõjutab rohkem, midagi vähem, kuid kõik on üks suur infokogumik.

Kihiliseks teeb loo see, et inimene ei teadvusta oma erinevate tasandite ja erinevate Minade info töötluse ja kasutamise võimet – kuna teadlikkus ja eesmärgid on erinevad, siis ei ole kõigi jaoks kõike – on ainult teatud kindel ala. See, mis sellest väljapoole jääb, seda nagu ei oleks ja seega sellega ei arvestata, kuid ometi mõjutab kõik kõike.

Siis, kui möödunud aja laps on avanud sõnumi ja reageerinud sellele, siis ei ole temal suure aja teadlikkust ja oskusi. Siis, kui suur on avanud sõnumi ja sellele reageerinud, siis ta ei tea arvestada enesega, kui väiksega.

Mõlemad osad teevad valikuid ja lähtuvad enesele antud ülesannetest ja on loogiline, et inimene, kui kompuuter, on sellest segaduses, läheb, aeg-ajalt, lühisesse ning käitub mitte adekvaatselt. Põhjuseks see, et ta ei ole eneses üks – ta laguneb/ jaotub osadeks ja need osad seisavad üksteisest lahus, põrkuvad teineteisega ja on vastandlikud.

Siis, kui on üks ja teine ja erinevad tasandid mängus, siis oluline on see, millise valiku inimene teeb – kas ta arvestab kogu informatsiooni tervikuga või ta valib, sellest, välja ainult ühe. Oluline on see, millisele tulemusele ta jõuab ja millise eesmärgini tahab jõuda ja millise hinnaga on ta valmis seda tegema.

See on see koht, mil tuleb mängu üks või teine – inimene valib öelda ühele Jah, teisele Ei – mõlemad ei saa teoks ega ole võimalikud. Inimene tahab/ peab valima ühe ja jätma teise, sest mõlemad on ühildamatud.

Tegelikult inimesele näib, et erinevad informatsioonid, tema enda sees, on ühildamatud ja seega jätab ta osa enesest kõrvale, kui tülika ja segadusi tekitava. Inimene ei püüdle tervikuna olemise poole, sest ta ei saa aru, et tema erinevad Minad ja vanused on kõik üks tema – need on tema teadlikkuse osad, mis on erinevale kaugusele jäänud ja erinevate oskuste/ mõistmise/ vajadustega – kõik osad, inimesest, ei ole veel täis kasvanud.

Inimese kihilisuse mõistmiseks, harutan ühte sõnumit - „Tema läks reisile, Euroopasse.”

Teadvustamata - Mida ja miks Mina tunnen? - järeldab inimene loogiliselt, siis kui ta saab aru, et tema on oma tunnete poolt häiritud – järelikult Mina olen kade - teab ta vastust. Edasi järgneb tavaline tundeinfo kustutamine/ õigeks tegemine - Kuid Mina ei tohi kade olla – see on inetu tunne – teise pärast peab rõõmus olema = teisele peab rõõmsalt, positiivselt, toetavalt vastama/ vaatama = Mind ei tohi kadedana näha.

Inimene tegeleb nime saanud tundega ja selle kaotamisega. Kui teine saab seda, mida Mina ei saa, siis kui Mina ei rõõmusta, siis järelikult Mina kadestan teist. Mis muu põhjus siin saaks veel olla – see on see, mil moel on ennast õpitud tõlgendama ja tõlkima – kellegi teise informatiivse käsitluse tulemusel. Ega Sa kade ju ei ole. Sina oled kade – kas Sul häbi ei ole. Miks Sina ei taha teise pärast rõõmus olla – Mis Sinul viga on?

Vaimselt piiratud inimene jääb enesele õpetatud järelduse tegemisse kinni ja proovib, siis mitte kade olla, et olla õige. Kuid häiritus, enese seest, ei kao ära, sest järeldus, enese kohta, on olnud vale. Inimene ei ole vaadanud sügavamale ega otsinud seda, mis on loo sees veel – inimene ei ole harjunud kihilise informatsiooni harutamisega – seega ta ei tea, et X suurus ja B suurus mõjutavad teda ning hoopis teisiti, kui algselt arvatud.

Erinevad kihid. Enese osa loos – vastutuse võtmine – siis, kui Mina ei oleks, teisele, näidanud olemas olevat võimalust, siis too ei oleks nüüd pettunud ega võimalikuna olnut kaotanud. Teise tunded ei oleks siis, üles ja alla, liikunud. Minul on kahju, et sellise kogemuse põhjustasin – see ei olnud see, mida ja kuidas tahtsin – kuid tulemus ei sõltunud Minust.

Teine kiht. Sõnades, välja öeldu taustal, paistis kätte, kui oluline üks inimene teisele on, aru oli saada, kui lähedane lähedus oli paika pandud – oli näha see, mida ja kuidas enam ei olnud. Vastutus ja hoolimine, kuid ka kaotuse kogemus – siis, kui täna on nii, mis siis saab olema tulevikus – info annab teada, et olevas on vahemaa juba suurenenud. See on teadmine – Mina ei saa seda protsessi muuta ega suunata – teerajad on lahknenud. Tean, milleni see võib viia – Mina ei saa ette ära kaitsta ega vältida.

Kolmas kiht. Järelikult läheb hästi ja tulevad toime ning seavad oma elu. On õnnestunud ja õnnelikud. Teavad, mida tahavad ja suudavad selle endale anda. Omal moel toob see kaasa rahu ja kergenduse.

Neljas kiht on automaatse järelduse üle vaatamine – Mina ei ole kade, Mina ei taha sedasama kogemust – Mina tean, et Minule meelepärane on Minule võimalik ja tehtav – Mina ei ela teiste kaudu ega väljendu teiste kaudu – teised ei võta Minult ära – Mina saan endale olulise ise endale anda.

Oluline mõistmine – see, kui peast käis läbi mõtte – nemad saavad seda, mida Mina, siin ja paregu, ei saa – siis ei tähendanud see kadedust ega halva inimesena olemist – see oli informatsiooni vastu võtmine ja enesele antud teave – info kogumine ja sellele enese osa lisamine – et anda ise endale teada, mis ja kuidas on Minule oluline – resile minek, kui vabaduse ja uute kogemuste kogemise võimaluse valimine.

Sama tahtmine/ vajamine ei tee inimest kadedaks, vaid ta on teadlik iseendast ja seega saab ise endaga arvestada. Tegeleda enda kurbuse tundega, kui kohe ei saa – tegeleda enda kaotuse tundega, kui samal moel ei ole võimalik – tegeleda enda rahuga, kui on kergendus, et ei pea samal moel. Jne.

Ühe lause sees, millega inimene on kohtunud, on nii palju koos ja peidus. Enese sees häirituse lõpetamiseks ja tasakaalu taastamiseks, on oluline teadvustada, et kõik esiletõusnud kihid vajavad eraldi hetki ja läbi mõtlemist ning mingile seisukohale jõudmist ja vajadusel, tegevuse kohta, plaani.

Eneses selguse ja korra loomine, kõiki tasandeid ja kõiki aspekte hoomanuna, on vaimselt avatud inimese tunnus – inimene kuulab ise ennast, inimene arvestab ise endaga, inimene mõistab ise ennast.

Laps on haavatav ja kergesti mõjutatav – siis, kui ta ei oska ise anda endale seda informatsiooni, mida ja miks tema tunneb ega saa aru, millele tema täpselt reageeris, siis tal puudub enese kindlus ja ta võtab kasutusele, kellegi teise tõlgenduse – eriti siis, kui seda öeldakse halvustavalt, vähendavalt, hukka mõistvalt, pilkavalt, solvavalt.

Laps näeb ennast, teise sõnades – see olen Mina, selline olen Mina. See Mina käib endaga kaasas – laps reageerib automaatselt – selline tunne, selle pärast. Vaimselt kasvava inimese tunnus on see, kui ta tabab ära ebakõlad – temale antud hinnang ei lähe kokku tema enda informatsiooniga. Ebakõla tähendab võimalust kõndida ise oma teekond ja jõuda välja enese selguseni.

Kunagi oli Tallinna lauluväljakul mingi maailmakuulsa fotograafi tööde näitus – seal oli üks sari sellest, kuidas üks inimene ära tapeti – tänaval maha lasti – samas olevad inimesed seisid ja vaatasid pealt ning lasid sellel sündida. Nad seisid ja tegelesid enda eludega edasi, kui eluta jäetud inimene tänavatolmus lamas.

Tulin näituselt välja ja olin väga häiritud. Nähtu ajas mind nutma – emale oma kogemusest rääkides, andis ta teada, et olen nõrganärviline – halvustavas võtmes. Sain aru nagu oleksin vale, ebanormaalne. Tänases tean, et mind tegi abituks, haavatavaks ja kurvaks see, et mitte keegi ei reageerinud – mitte keegi ei võtnud mitte midagi ette – kõik teadsid tulemust, kuid mitte keegi ei hoidnud seda ära. Keegi ei reageerinud ka siis, kui elu oli võetud - vaikus, ükskõiksus, tühjus.

Olen lugenud väga palju raamatuid läbi ja paljusid neist mitmeid kordi. Mõne raamatuga on olnud teised lood - ma ei saanud uuesti lugeda ega tegelikult ka lõpuni lugeda Stefan Sweigi Marie Antoinetti kohta käivad jutustust - Marie enda valik viis ta tapalavale - kuna see, pöördelise tagajärjega, otsuse koht ja selle tulemus jäid endiselt alles - siis ma ei olnud võimeline seda teekonda lõpuni käima ega ka kordama.

Neli aastat tagasi kirjutati pojale prillid välja ja samal ajal olid ka breketite kandmise aeg tulemas. See informatsioon tegi mind tundlikuks – rääkisin sellest emale ja see kõik ajas mind nutma. Tema korrutas, et kõik on korras ja korras – midagi ei ole lahti. Ole õnnelik, et breketid saab ja prillid on vajalikud,

Siis ma ei saanud kohe endast aru, kuid tänases mõistan – ma ei tahtnud oma lapsele sellist kogemust, ei tahtnud seda pidevat enese kontrolli ja piiratust, nii vara, tahtsin, et tal oleks, endiselt, muretum ja kergem aeg. Mina sain aru, et tema lapsepõlv sai teise taseme – ta pidi olema hoolikam, korralikum, järjepidevam, vastutustundlikum – oli enne ja oli pärast koht. Mina ei saanud seda muutust ära hoida.

Marianne

09.07.2026.a

Salvestunud ja salvestatud sõnumite mitme kihilisus I - Tegeliku sõnumi üles leidmine

 

Mõtted saavad ja annavad suuna – Mina olen – Mina olen kuidagi ja mingil moel - Mina tunnen ennast teatud moel. Tunne on tulnud ja endaga sõnumi kaasa toonud - Mina olen kurb, löödud, õnnetu, kaotust kogenu, vähem, abitu – Mina vajan hetke, enesele, et olla enesega kooskõlas. Mina vajan, enese sõnumi järgi – toetust, abi, hoidmist, jagamist – turvalist ruumi, ümber enese.

Kuid selle asemel, et seda vajaminevat ise endale anda – inimene ise sõidab enesest üle – inimene ise annab endale teise informatsiooni kasutada. Selle info sõnum on teine – selle teadmisega ei ole kurbusele, kaotusele, õnnetuna, vähemana, abituna olemisele kohta. Selle teadmisega ei ole õigust ega põhjust, kellegi teise tähelepanule, toetusele, kaastundele, abile. Selle teadmise alusel on selgelt piiritletud ja välja joonistuv ise, kindla millisena, olemine.

Inimene teab endale öelda – Mina täna, VEEL, ei saa, kuid paari päeva pärast/ mõne aja pärast/ kunagi olen minemas, tegemas, kogemas, omamas. See ei olnudki Minule oluline. Ah see olekski ebamugav ja väsitav olnud. Vaata, kui hea, et ei pea minema/ et ei saa teha/ et ei oma. Raha jääb alles. Aeg on paremini ära kasutatud. Jne.

Sel moel annab inimene endale teada, kuidas tema on pääsenud, õnnelik, rahul, nõus, et läks nii nagu läks, et on nii nagu on. Kõik nii nagu oleks eelnev vale olnud, mõttetu olnud. Kõik nii nagu oleks inimene, enne, enesele valetanud ja ise ennast tagant sundinud. Uus informatsioon annab temale teada, et nüüd on asjad korras ja õigesti – inimene teab, mida tema vajas/ vajab – tahtis/ tahab – inimene mõistab ise ennast, inimene nõustub iseendaga.

Tegelikkus - inimene tegeleb enesele valetamisega, enese suunamisega, enese tunnete muutmisega, tähelepanu ära vahetamisega. Üks informatsioon räägib üle teise – üks tunne kustutab ära teise. Harjumus – Mina ei või, Mina ei tohi, Minule ei jätku tähelepanu = Mina ei tohi/ Minul ei ole õigust/ Minul ei ole põhjust, siin ja selles loos, kurbust tunda ega kaotust kogeda – Mina ju ei kaota. On ainult hiljem, on ainult pärast – kuid mitte täna, mitte veel. Mina ei pidanudki saama. Minule ei läinudki vaja.

Tegelikkus – inimene annab endale teada - Mina ei tohi, ei saa olla enese tegelikkusega koos kõlas – Mina pean olema õige ja korrektne. Mina ei ole seda ise välja mõelnud – Mind on suunatud ja õpetatud sel moel käituma – Ära tule siia kurtma/ Ära pilli/ Sinul ei ole midagi viga/ Mõtled siin välja/ Teed ennast tähtsaks/ Ise põhjustasid, nüüd kannata ära/ Sina oled lihtsalt teise peale kade/ Ole vait/ Ära otsi kaastunnet!!!!!!!!!!!!!

Inimese informatsioon, mida tema ei ole vastu võtnud, mida tema ei ole mõtestanud, mille teerada tema ei ole lõpuni kõndinud – see informatsioon jääb alles ja ootab enesega tegelemist. Sõnum plingib ekraanil – kuid erinevalt arvutist, kus meil jääb suletuks, sinnamaani, kuni inimene selle avab ja läbi otsustab lugeda – siis tundega kaasas olev informatsioon ON JUBA kasutusse võetud informatsiooni tulemus – inimene on juba sõnumi läbi lugenud ja sellele reageerinud, kuid ta ei ole seda teadvustanud ega sellega teadlikult tegelenud = tema ei ole sellega nõustunud, sellele kohta andnud, sellele vastust andnud.

Seega, kui inimese elus on aset leidnud sündmus, millele tema on reageerinud kurbusega, toetust vajavana, kaotust kogenuna, hüljatuna, kuid tema ei ole sellisele endale aega, kohta, tähelepanu võimaldanud/ pühendanud – siis inimene vajab sellisele enesele tähelepanu ja ta asub seda endale võimaldama – ta räägib, enesega, tunnete kaudu informatsiooni edastades.

Harjumus tähendab harjumuslikkust – inimene avab enese aja lood, milles temal oli õigus kurb olla – see tähendab, et tema hakkab oma mälestusi sirvima ja ise endale, nende kaudu, informatsiooni andma – See, nii ja sedasi – Mina olen siin ja sellepärast kurb. See, nii ja sedasi – siin Mina kogesin kaotust ja sellepärast olen õnnetu. See, nii ja sedasi – Mina olen siin ja sellepärast lohutamatu.

Seda tegev inimene ei tõmba võrdusmärki – Ahaa, nii nagu möödunus, Mina, siin ja praegu – Mina olen kurb, Mina olen õnnetu, Mina kogesin kaotust – Mina ise annan endale märku – pane tähele, hooli endast, arvesta endaga, tunnista tegelikkust – ole kurb, siin ja praegu – teadlikult.

Ole enda vastu aus – see oli Minule oluline, tähtis, vajalik – Mina soovisin kogeda, Mina ootasin seda, Mina tahtsin sel moel – Mina ei tahtnud ilma jääda ega ise ennast ilma jätta. Mõistan toimuvat – praegu ei saa, sel moel ei saa, Minust endast ei piisa – tulevikus võin saada, hiljem on võimalik – kuid siin ja praegu annan enesele aega ja olen ise enda vastu aus.

Selle asemel, et võtta enese tegelik sõnum vastu ja lahendada seda enese sees, kaevab inimene kurbuse ja kaotuse augu, mille ta nimetab Ohvrikiviks, millele ohverdab iseenda ning seejärel ta istub selle sisse – nüüd tema teab Kes tema on, miks temaga on sel moel nagu on ja, mida tema tunneb.

Inimene on süvenenud enese möödunusse ja kaotanud selguse – ta käiab oma möödunud aja lugusid ja ketrab neis aset leidnut – ta käitub nii nagu möödunu oleks tema olevik = inimene mõistab endaga toimuvat, tema saab aru, kust tema tunded tulevad ja mida tema tunneb – tema näeb ja teab nende olemas olemise põhjust – tema on vastuse saanud.

Nüüd inimene teab, et tema on Ohver, kellele tehakse liiga, keda ei mõisteta, keda ei hoita, kelle vastu tehakse tahtlikult – meelega ja eesmärgipäraselt nii, et just temal olekski paha, halb, üksildane olemine – tahetaksegi, et inimene ennast sel moel tunneks ja kogeks nagu tema seda teeb. Nüüd inimene teab, et tema on Ohver, keda peab päästma ja säästma, hoidma ja lohutama – siis tema tunded vaibuvad, kuna enam ei ole põhjust.

Ohver on inimene, kellele on tehtud liiga – keegi on temale osaks saanus süüdi ja seega peab too inimese vastu tehtu eest vastutama ning tema ees vabandama. Ohver on inimene, keda päästetakse – keegi peab inimese päästma – temale vajamineva andma/ tagama ja vajadusel Süüdlast, õigel moel käitumises, tagant sundima. 

Päästja ja Süüdlane on Ohvri loo tegelased, kellel on kohustus tegeleda Ohvri tunnete tasandiga. Tegemist on inimese jaoks vaimse taseme raskusega - inimese seab oma loo, teatud kindlasse ja mõistetavasse vormi ning eeldab teatud kindlat lahenduse käiku - tema on selles loos ootaja - teised tegutsevad ja võimaldavad. See on väikese lapse tasand, kelle eest ja jaoks mõtlevad, tegutsevad, tagavad vanemad/ suured inimesed - laps ise on väike ja abitu.

Selline, väikese ja abitu lapse tasand tuleb mängu siis, kui tegemist on looga, milles lapsest ei piisa - keegi teine on loos osaline, kuid ei täida oma rolli õigesti/ ei arvesta lapsega, õigel moel. See tasand tuleb kasutusele siis, kui laps seisab vaimse raskuses ees - tema ei saa ise endast aru - ta vajab vanemat, kes teda tõlgiks ja temale vajamineva annaks.

Inimene, kes on, olevas ajas, ise endale teise informatsiooni kasutada andnud ega ole ise enda tegelikkusega tegelenud – on enese lugu laiendanud ja kellegi teise või ka mitu osalist selle loo sisse toonud. Nüüd saab inimene oma tähelepanu sellele teisele/ nendele teistele suunata ja neilt lahendust oodata.

See tähendab, et inimene võtab lahti oma lemmiklood – need on need lood, kus teda on halvasti/ vähendavalt/ ülekohtuselt koheldud – need on need lood, kus inimest ei päästetud ega säästetud – need on need lood, kus teda jäeti üksinda ja ise oma tunnetega tegelema. Teine tegi ja oli, kuid siis läks minema või jäi ükskõikselt pealt vaatama või parastavalt osatama.

Need on lood, milles inimene on oma informatsioonis kindel – teine põhjustas inimese sees oleva tunde, teine tegi midagi, teine oli kuidagi ja see on põhjus, miks inimene, häiritult, reageeris – tema ei saanud teisiti, tema pidi sel moel tundma/ kogema. 

Need on lood, mis lõppesid ühel ja samal moel - teine ei arvestanud inimesega ega käitunud õigesti, ei olnud temalt oodatud moel - inimese tundeid ei lahendatud - inimene jäi oma tunnetega üksinda. Kuid, kuna tema ei olnud õppinud ega harjutanud sellises seisundis oleva endaga ise tegelema ega ise endas selgust looma, siis tema jäi ootama/ vajama seda teist, kes võtab selle ülesande enese peale. 

Ja senikaua, kuni laps seda teist minevikus ootas ja vajas ning olevikus ootab ja vajab, annab laps endale mingi uskumuse, mustri, lahenduse, kuidas enese sees kasvavat survet venitleerida ning kasvatab abitusest tulenevat viha ja süvendab enese solvumist, kuna teda on üksinda ja hooletusse jäetud - tema peab ise seda, mis ja kuidas ei ole tema ülesanne.

See suund toob kaasa enesele liiga tegeva teise vastu viha pidamise, enese solvumise süvenemise = teine, kes oli osaline möödunus, on osaline ka olevas – teine põhjustab, teise pärast kordub, teine ei hoia ära – teine teeb tahtlikult, meelega.

Ohvrina olemine ja Ohvrina enese kogemine püsib, sest tegemist on mineviku looga – see lõppes ära, see jäi sellise tulemuse juurde – see on möödunu, sinna ei saa informatsiooni juurde anda, sel moel, et teine oleks selles teine – inimene ei suuda muuta enese möödunut – sealses olnud teine ei muuda, möödunus, informatsiooni teiseks ega säästa inimest ega päästa inimest ära sellest, mis siis ja seal sai inimese osaks.

Inimene, kes teab ennast, enesele kasutada antud informatsiooni alusel, Ohvrina – hakkab Ohvrina käituma – ta otsib enesele, kui Ohvrile tähelepanu – ta otsib Süüdlast ja Päästjat – ta hakkab looma ja kasutama informatsioon, mis näitab teda Ohvrina, kedagi teist Süüdlasena ja sunnib, kedagi teist, Päästja rolli.

Inimene, kes tõlgendab enese lapsepõlve Ohvri vaatenurgast ja kelle jaoks Ema/ Isa/ keegi kolmas oli lapsele osaks saanus süüdi ehk selle loo Süüdlane, vajab sellesse loosse Päästjat. Tavaliselt säästavad ja päästavad last tema vanemad, olulised lähedased – kuid selles loos on neile juba koht antud ja seega ei saa nood last ära päästa.

Näib, et justnagu ei saa, kuid inimene on võimeline paljuks ja enamaks - laps kasutab asendamise metoodikat – ta kannab vanemate süü ja vastutuse, kellelegi teisele – nüüd on vanemad vabad last päästma/ säästma/ hoidma – lapsele vajamineval moel, kuid oh üllatust, vägivalda ja vähendamist kasutavad vanemad ei tee seda – nad käituvad lapsega nii nagu neile tavaks ja normaalne.

Seega nad kordavad oma tegevust ja seega laps peaks kogema samu tundeid, sest informatsioon on sama, kuid kuna laps on teinud asenduse käigu ära, siis ta ei näe ega tea ennast vanemate Ohvrina, vaid täpselt selle inimese ohvrina, kellele ta oma vanemate asenduseks välja valis – too on süüdi ja vastutav.

Seega peaksid vanemad, nüüd, last päästma ja säästma - laps kogeb ja näeb enese väärtusetust ja valena olemist, et tema vanemad temaga "õigesti" ei käitu. Nüüd on laps oma vanemate peale, õigustatult, pahane ja solvunud, sest vanemad jätavad ta hooletusse ja tõestavad, et ei armasta teda. See Maailm ei muutu kunagi õigeks, sest vanem, kes teeb haiget ja peab seda tegevust õigustatuks, ei päästa mitte kunagi last, sellise käitumise käest, ära.

Lugu on igat pidi tasakaalust väljas ja inimene enese mõistmisest väga kaugel. Ta on andnud enesele võimatu ülesande täita, kuid ta on selles meistri tasemele pürginud – inimene ei vihka oma vanemat/ vanemaid selle eest, mida nad tegelikkuses teevad – selle vägivalla ja vähendamise eest inimene vihkab, kedagi teist – reaalset teist ja/ või ise ennast. 

Inimene vihkab seda, kes on vastutav temale osaks saanu eest, kuid kes ei võta selle kogemuse eest vastutust - see keegi ei tunnista ennast Päästjana/ Süüdlasena ja seega too ka ei käitu sel moel nagu ta seda oleks. 

Pigem aktiveerib, kindlasse rolli suunamine ja survestamine, seda teist agresiivsusele, mis väljendub Päästjat/ Süüdlast vajava/ otsiva inimese nimetamisega Süüdlaseks ja päädib sellega, et too teine, selles samas loos, esitleb ise ennast Ohvrina. 

Lugu on saanud uue vindi ja taseme - see, kes teadis ise ennast Ohvrina, kogeb ja näeb pealt, kuidas tema lugu ja teadmine temalt ära võetakse, temale keelatakse ja keegi teine temale kuuluva koha/ nimetuse/ kohtlemise/ võimalused endale võtab.

Vihkamise taga on abitus, mis kestab edasi, kuna inimene elab ja on nende keskel, kes on nõus temale osaks saanuga, kes kordaksid ise samal moel, kes ei hoiaks ära – mitte keegi ei anna informatsioon, et laps saab hoitud – mitte keegi ei anna teada, et kahetseb möödunus aset leidnut – enese poolt astutud samme/ enese poolt tehtut/ enese vaikimist – mitte keegi ei anna teada, et nüüd tema mõistab, näeb ja valib teisiti = lapsel on temaga ohutu olla.

Kuna sellist informatsiooni ei ole ega tule, siis on laps endiselt samasuguses positsioonis – teda ümbritsev ei hoia teda, teda ümbristevad on valmis temale haiget tegema, on sellise tegevusega nõus, vaatavad seda pealt ega reageeri keelavalt, tõkestavalt – laps on, teistega koos olles, üksinda ja abitu.

Vägivaldsed keskkonnad ei oma tahet muuta käitumise tavasid – nad on suletud süsteemid, mis kordavad enese kasutuses olnut, sest nende kasutuses olev/ kasutusse antud informatsioon on sama. Selle põhjal jääb laps alatiseks Ohvriks = inimeseks, kes vajab mõistmist ja toetust ning ennekõike avalikku tunnustamist, et temale tehti liiga ja haiget, et teda vähendati – selliseks tegevuseks ei olnud põhjust ega õigust.

Möödunut ei saa ära muuta, möödunus aset leidnut ei saa teiseks teha – kuid möödunusse saab informatsiooni juurde anda – laps, kes on mõistnud, et teda koheldi halvasti ja tema informatsioon tühistati – on sõnastanud enesele osaks saanu ja sellega kinnitanud enese teada olevat.

Inimene, kes on oma möödunusse kinni jäänud, on seda teinud põhjusel, et ta ootab ja vajab enese teadmisele kinnitust, selles kohas, kus teod aset leidsid ja seda nende poolt, kes pealt nägid ja ise tegid. Inimene tahab selle informatsiooni selles ruumis avada ja nende inimesteni viia, et selles ruumis olemine muutuks ja, et, sealses, teda teisiti koheldaks.

Vägivaldses keskkonnas ja vägivalda kasutavate inimeste puhul on selline soov, kui muutust vastustav vajadus, läbi kukkumisele määratud – see informatsioon ei ole oluline ega vajalik, see info on vale ja häiriv, seega kohtab selle informatsiooni edastaja vägivalda ja vähendamist – ta annab võimaluse korrata möödunut.

Abi leiab ja tegelik lahendus on, kui inimene tegeleb enese looga, enese sees – inimene saab tõmmata piiri – Mina olen vastu võtnud informatsiooni, selle kohta, kuidas teatud süsteem töötab ja sealses olevad inimesed käituvad – Mina, ENAM, ei vali nendega koos olla ega SAMAL MOEL ühisest osa võtta.

Inimene saab anda endale peamise – iseenda mõistmise ja iseenda kurbuse hetke, et LÄBI kogeda enese kaotus – lõpetada seni pooleli olev lugu – Minu jaoks OLI/ OLID see koht/ see inimene/ need inimesed olulised – see on osa Minu loost ja ajast – Mina ei tahtnud neid kaotada ega nende juurest ära minna, kuid enam Mina ei nõustu sel moel käituda valiva(te) teis(t)ega ühes olla/ üks olla. Mina valin enese tee ja kõnnin sellel.

Mina mõistan ise ennast - tahtsin kogeda teatud moel ühes olemist, teatud moel osa olemist - Mina nõustun enesega, et selles kohas ja nende inimestega ei ole see võimalik. See ei tähenda, et see üldse ei oleks võimalik - on küll, sest teistmoodi käitumine ja valimine on Maailma sees olemas - Mina olen selle tõestus ja see ei tee Minust ebardit, värdjat, ülbet, uhket, tänamatut, valet.

Need väljendused on antud inimeste poolt, kes ei mõista enese ümber toimuvat ega näe teistsugust Maailma, kui see, millest osa ollakse ja milles elatakse. Mina olen sellest käitumisest ja keskkonnast välja kasvanud - senine oli väikeste laste tasand ja väikeste laste mõistmine, suurte inimeste kehades ja eludes olevatena, kuid ei täis kasvanud inimestena.

Marianne

08.07.2026.a

Inimese mõõtmise puu I - Süsteemi reaktsioon

 

Mõtted ei ole valed – tuleb olla julge ja astuda enese mõtete teel – ei loe, et need, alguses, tunduvad inetutena, näivad kohatutena, paistavad valedena, käituvad sõnakuulmatutena, kõlavad tüütute ja ära leierdatutena. See on, kellegi hinnang, millegi tõlgendus, mingi hirm, surve tajumine – ära ole aus, varja ennast, tee teiseks, ära mõtlegi.

Enese mõtted on teekond, mis sageli jäetakse pooleli või käiakse seda kindlat rada pidi – harjumus, sõnale kuulelikkus, teadmatus, teadvustamatus, tahtlikkus – mingi tunde kogemise vajadus. Nii nagu on õpitud toimetama, nii ka tehakse ega peeta seda muutust vajavaks.

Mõtted ei tule tühjast ega ole kasutud – neis on informatsioon sees – Mida Mina ise endale teada tahan anda? Millesse Mina kinni olen jäänud? Miks Mina nii huvitavalt arutlen/ usun/ tean? Millist otsust ei ole olnud valmis vastu võtma? Millisesse teemasse ei julge sisse astuda? Mida Mina häbenen? Kellena Mina olla ei taha?

Mõtted on teekond, millel on võimalik vaimselt kasvada – selleks tuleb võtta lahti enese kasutuses olev informatsioon – vaadata see üle, mõtestada kasutuses olnu, lisada sinna juurde, lõpetada millegi kasutamine – tuleb laduda endale põhi – Mina, Minu teadlikkus.

Surm ja inimene. Mida see tähendab, mida see endaga kaasa toob? Vahel seondub sellega vabaduse puudus, sest on võlgu olemise tunne – Mina olen Mina, seega olen Mina kohustatud teise jaoks olemas olema – teisele võimaluse andma, teise kasutada olema.

On tavaks, et surija soov täidetakse – teda aidatakse ja tema sõna võetakse kuulda, sest tema aeg on lõppemas. On tavaline, harjumuspärane, justkui kokkuleppeline, kuid ka lootus, et siis teevad inimesed oma elus inventuuri, sõlmivad kokku otsad, lahendavad ära sõlmed, taastavad tasakaalu, tasuvad arved, muudavad oma seisukohti = nemad kahetsevad, paluvad vabandust, mõistavad oma sammude tagajärgi = kergendus, vabanemine, pääsemine süüst, puhastumine.

On surija sõnumi kuulja töö, eelnevale ja olevas ajas olevale toetudes, panna oma valik paika, vastates küsimusele – kas teise soov on tõeline ja siiras või on see vormi täide. Tava ja harjumus on loo üks osapool, kuid teine lugu on tegelikkus – oma elu õhtus seisja saab teise olemas olemist ära kasutada.

Mina palun vabandust/ Mina kahetsen – see on enesele Mina kogemuse andmine – Mina olen selle sammu astunud, nüüd lahkun Ma puhta südametunnistusega – Mina olen kõik õigesti teinud – Mina olen lausunud sõnad – Minule tuleb õigesti vastata – Sina oled andeks saanud/ Sinul ei ole, midagi andeks paluda/ jätame selle teema = nüüd on kõik, Minu poolt on punkt pandud = Mina lahkun õigena.

Tegelikkus – inimene ei muudaks midagi - siis, kui aega oleks tal veel, siis ta jätkaks samal moel. Tegelikkuses ei huvita inimest teise kogemus ja teisele osaks saanu ega enese sammude tagajärjed – ta ei anna teisele, enese loos, teist kohta, kui ainult see vabastavate sõnade lausuja oma – vahendina kasutamine.

Vormi täiteks olemine ei kohusta kohale minema ega seda rolli, mis on jäetud, täitma – hoolimata sellest, et teise aeg on üürike, ei pea võimaldama teisele kogemust ja teadmist, et ollakse teda vabaks andnud ja puhtaks pesnud, ilma, et teine oleks tegelikult kahetsenud ja seda väljendanud.

Ilma, et teine oleks, selgelt ja üheselt, mõelnud, kellegi teise peale rohkem, kui enese peale – et see teine jääb ilma sõnumita, ilma olulise teadmiseta, ilma tähtsa kogemuseta – Mina ei saa seda hiljem enam teoks teha – Mina ei saa enam teist võimalust, et teisele ise ennast näidata - Mina saan seda teha, ainult, nüüd ja kohe.

Siis, kui mineja ei kahetse ega muudaks midagi – ei tee reaalseid samme, kuni tema aeg veel jätkub ega ole tal sõnumit, mis on tõene – siis ei pea temaga kohtuma minema ega ise ennast kasutada andma. See on vastus, teise tegelikkusele – see ei ole jonn ega kius ega solvumise väljendus – see on rahu ja kindlus, milles väljendub teadlikkus.

Mina olen teise vabaks andnud, Mina ei oota ega vaja temalt midagi – Mingu enese rahus – Mina võtan ühisest loost enese osa kanda, teise osa jääb temale – see ei ole enam ühine, milles teist ei ole – need on kahe inimese teed, mis ei ristu ega käi kõrvu – sõnum on möödunu kaja, mis andis võimaluse mõtete mõtestamiseks ja enesega kooskõlas oleva valiku tegemiseks.

Kõhklused ja kahtlused - kas Mina teen õigesti, kas Mina valin õigel moel - on loomulikud, sest üsna tõenäoliselt ei kinnita kaalutlusel olevat valikut mitte keegi - sel moel ei ole ju õigust valida - sel moel ei ole ilus ega viisakas teha. Üksindus ja eraldi jäetus,  hirm tagajärgede ees.

Süü tunne ja häbi tunne tulenevad ümbritsevas keskkonnas/ ühises süsteemis kasutusel olevast informatsioonist – Mil moel ja kuidas on, Meile, õige – ei loe, mida see maksma läheb ega see, mis on tegelikkus – loeb see, kuidas kehtivale normile vastav ollakse – loeb see, kuidas ümbritsejad hindavad ja millise hinnangu annavad.

Tähelepanu survele allumine - tähelepanu surve all, tegelikkusega kooskõlas oleva enese valeks pidamine, jättes kõrvale tegelikkuse, on rolli valimine, on rolli kinnitamine, on rolli truudus, on rollina olemise käitumise teostamine.

Roll ei tähenda inimest ega tähista tema vabadust – roll tähendab kindlat ja suletud infobaasi, kindlalt piiritletud ja suletud keskkonnas = Mina pean, sest Mina olen Mina. Mina tean oma kohta ja enese kohustusi – Mina ei tohi eksida ega teisiti valida – Mina ei tohi teist petta ega teda alt vedada – Mina pean kinnitama teise rolli = Mina pean võimaldama teisele vajamineva/ oodatava kogemuse, mis siis, et see ei ole tegelikkuse kinnitus – ei, midagi isikku - ainult rollid kohtusid ja täitsid formaalsuse.

Lõppu tähistava aja jooksul on võimalus näha inimese valikuid ja eesmärke – siis, kui inimene helistab ja räägib, ilmast ja kõrvalisest, kuid ei ütle kunagi, et tema tahab kokku saada, tema tahab koos olla, tema tahab olulist jagada – ei ütle isegi seda, et tema aeg on lõppemas, vaid see tuleb välja, kellegi teise jutust – kui tema ise valetab ennast haigeks ja keeldub kohtumast, kuigi see oli kokkulepitud ja nii temal, kui kohtumist oodanul on olemas teadmine, aja piiratusest.

Kuid siis, seesama inimene räägib teistele või teised räägivad teistele, et näe vaata/ näe vaadake, milline tänamatu, kasvatamatu, ülbe ja hoolimatu too on – tema ei lähe ega ole tänulik ega näita välja austust – Meie mõistame tema hukka = tema ei täida oma rolli = tema ei anna teisele rolli kinnitust. Ja nii siis seda tehtigi – näidati välja valeks pidamine, hukka mõistmine – keelduti kaastunnet avaldamast, keerati teisale, vastati vihaselt, jne.

Aja piiratus ei muuda põhi mõtteid ega sunni kuulekusele – enese sammu tegemiseks on oluline näha ära teise inimese sammud, mõistmise teel – tegelikud sammud, sinnapoole, mis annab teada inimese valikust ja mõtetest.

Siis, kui inimeste Maailma tasakaalustavaid samme ei sünni ja teoks ei saa, siis on see informatsioon, mida kasutada ning sellega seoses tuleb anda endale teada – Mina võtan vastu enese sammude tagajärje = süsteemi reaktsioon, veel võimalikuna oleva kohtumise ära jäämine. See on tegelikkusega kooskõlas olemise ja teadlikult tasakaalu hoidmise hind.

Enese samm on teisele vastus = Mina annan teis(t)ele võimaluse teha ennast nähtavaks – surija võtab vastu enese sammude tagajärjed – see, mida tema ei ole valinud, see tema omaks ei saa, seda tema kogeda ei saa. See ei ole karistus ega ülbus ega tänamatus, vaid teise tegelikkusele vastamine – tema ausa tegelikkusega arvestamine ja sellele, koos kõlas olevana, vastamine.

Marianne

07.07.2026.a

Ühise süsteemi infobaas II - Nägemisvõimetu

 

Mida Mina – TEGELIKULT – teise vastu tunnen? See on küsimus, mis näib, inimese jaoks, kergena ja vastust teadvana, kuid tegelikult on see raske, sest tõest vastust ei ole lihtne üles leida, veel keerulisem on seda endale tunnistada ja veel võimatum on seda, teisele, välja öelda.

Inimene on korrektne, täpne, kuulekas, loogiline, tõestav – Mina tunnen, Teise vastu, seda, mida Minu/ teise roll Minule ette näitab – seega Mina tean, mida ja kuidas Mina tunnen!

Ometi ei ole see vastus täpne – inimene osutab lubatud, ette nähtud, oodatud tunnetele, kuid tema jätab varju teised tunded – need on need, mida ei lubata tunda, mida valeks nimetatakse, mis teda valeks teevad ja valena näitavad – tema ei vasta ootustele, kokku lepetele, süsteemile.

Inimene teab seda, mida tema tegema peab ja, milleks tema kohustatud on, kuid tema tunneb neid teisi tundeid KA – sest tema tunded on informatsioon, iseendale, iseenda kohta – tunded edastavad sõnumeid ümbritsevas info väljas aset leidvast/ aset leidnust/ muutustest/ olulisest/ reageeringut ootavast. Tunded räägivad sellest, mida info inimese jaoks tähendab, inimesele tähendab – Mina ja Minu Maailm.

Mina pean tundma – Mina ei tohi tunda. Enese kasvamise aja jooksul on inimesele selgeks saanud põhi mõte - Mina pean tundma teise vastu seda, mida Minult oodatakse. See tähendab, et Mina pean ise ennast sellisel moel säädima, et Mina olen teisega ja teise jaoks, sõbralik, lahke, armastav, hooliv, toetav, abivalmis, leebe, naeratav, jne. 

See tähendab, et Mina ei tohi teise vastu vihane olla, teist eemale lükata, teist minema saata, teisele haiget teha – Mina pean mäletama seda Kes Mina olen ja Kes teine on ning sellele teadmisele toetuma ja sellest teadmisest lähtuma.

Mina olen see, kellena teine Mind näeb, näitab ja kohtleb. Teine on see, kellena tema ise ennast ära on tõestanud, ära on põhjendanud, ette on näidanud. Teine on teada andnud, kuidas temaga tuleb käituda, mida peab tema vastu tundma. Isetegevust ei ole, vabadust ei ole - piirid on paigas, reeglid on selged.

Mina tean, mida ja kuidas Mina tunnen - selline ilus idüll – suvine pilt lambaga, kes all paremas nurgas. Kuid maagilist vahendit kasutades osutus see pilt, hoopis, millekski muuks – maastikuks. Algselt oli kõigile näha vana ja naivistlikult lihtne pilt, mis varjas enese alla jäävat hinnalist maali – hoopis teist meeleolu, teist maastikku, teist tunnet.

Senikaua, kuni informatsioon on olemas ja oluliselt eluline, ei kao inimese tunded ära – tema väljendab enesele osaks saavat, enesega toimuvat, enese ees olevat ülesannet. Inimene, kes ei ole õppinud oma tundeid, kui informatsiooni, avama ja töötlema, vaid ise ennast nimelise tundena looma – ise oma energiat muutma ja sellisena väljenduma – see inimene valib tundena väljenduse ja tundena vallanduse, kuid ei olulise informatsiooniga kooskõlas olemise.

Inimene ise loob ennast energiana ja siis ta vajab sellele energiale põhjust, et ennast välja näidata ja välja elada. See, mida sõnadesse ei panda, see on segane – see, millele nime ei anta, see on nimetu – inimene ei saa toimetada sellega ja lahendada seda, mida tema ise ei mõista. Seega on ta energia, mis elab oma elu ega allu kontrollile ja korrale.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu õpib oma tundeid ära vahetama ja enese informatsiooni iseendale keelama. Tõsi on, et ta teeb sellega algust manipuleeriva ja survestava käsitluse tulemusel, kuid tõde on, et tema ise valib seda teha ja sellest saab tema normaalsus.

Inimene, kelle sees on vastakad tunded – on need, mida tema tundma peab ja on need, mida tema tunda ei tohi – mõlema poole tunded on aktiivsed ja olemas. Kuid see ei ole rahus olemine ega tasakaalus olemine, sest midagi on selles pildis väga valesti – inimene on õpetanud ise ennast tundma nii nagu tema peab seda tegema – ta on kohustanud ise ennast tundma, kuid see ei tähenda, et tema ka tunneb sel moel ega tähenda, et nendeks tunneteks on alust.

Oluline informatsioon ei kao inimese seest ära – tema ise ei lase sellest infost lahti, kuna see tähendab, midagi elulist ja olulist – temal on vaja seda kasutada, kuid tema ei tee seda. Kõlab ju kummalisena ja mõistmatuna, kui mõelda selle peale, kui paljud jäävad vägivaldsetesse suhtesse kinni ja väidavad, et armastavad seda, kes nende vastu käe tõstab – neil ju on see info olemas, miks nad siis seda ei kasuta.

Vastus on – inimesed teavad, kuid see ei tähenda nende jaoks seda, mida see tegelikkuses tähendab – nad on tegelikkuse asendanud, üle kirjutanud, kaotanud, muutnud, varjanud – seda kõike selleks, et tulla sellises keskkonnas, sel moel käituda valiva inimese kõrval toime – olla oma roll – olla oma rolli väljendus, olla oma rolli tunnete väljendus – ikka paremini, ikka kohustundlikumana.

Ja nad on tõhusad - sest on tõsi, et nad ei suuda vägivalda kasutavast teisest lahti lasta – selle asemel nad päästavad teda, nad õigustavad tema käitumist, nad leiavad sellele selgituse, nad varjavad enesele osaks saanut, nad häbenevad ise ennast, et nemad on – väärtusetud, halvad, inetud, vaesed, andetud, paksud = nemad ise on andnud teisele põhjuse, neid, sel moel kohelda.

Süü enese peale võtmine tähendab, et kogejad võtavad oma kogemuse eest vastutuse – viskavad ise ennast trammi alla, kuid ei tunnista vägivalda kasutava tegusid ebaõigluseks, valedeks, vägivallaks, hoolimatuseks, vihaks, kadeduseks, raevuks – nad leiavad asenduse, teise mõtte ja sisu, kaotavad ära, muudavad teiseks ja siis nemad ise kasutavad seda ÕIGET ja OHUTUT informatsiooni.

Nende inimeste ajalugu ei alga selles hetkes, kus Mehe/ Naise/ Alluva rolliga nõustutakse – asendamise ajalugu algab varajases lapsepõlves – inimesed õpivad, sest neid õpeatatakse sel moel tegema – see on kindla süsteemi tegelikkus ja argipäev – ühise info, ühine baas.

Inimene kasutab inimlapse peal vägivalda ja vähendamist, kuid nimetab seda teisiti – nimetab seda armastuseks, hoolimiseks, hoidmiseks, arvestamiseks. Inimene kasutab inimlapse vastu vägivalda ja siis ootab selle eest tänulikkust ja austust ning vastu armastust = ilma kaitseta ja filtrita olemist – ikka selleks, et tema saaks teha seda, mida ja kuidas tema, ise, otsustab teha, iseenda põhjustel.

Miljonid lapsed armastavad oma vanemaid, keda nad ei armasta – neil on alust teistsugusteks tunneteks, kuid ometi nad armastavad – tänades, tänulikuna olles, vajadusi täites, toeks olles, ära kuulates, nõustudes, valitud väljendusi taludes – nad on rollina – rollina tundmas ja väljendumas ja rolli kontakti võimaldamas – õigel moel, oodatud moel, kohustatud moel. Mina olen = Mina tean, kuidas Mina pean olema.

Enesega koos kõlas olemata olemine tähendab kahjustada saanud ja traumatiseeritud aju/ madalat enesehinnangut/ kindlalt püsivat, kuid valet Mina pilti/ enese piiride teadmatust, kehtestamise võimatust/ vaikimist/ enese vaigistamist/ sõltuvusi/ mustreid/ uskumusi, jne. See tähendab, et inimene elab, valetades, vales.

Eluterve viha – see on vajalik, et panna paika oma piirid ja öelda välja oma tõde – Minuga nii ei tohi, Mina ei ole sellega nõus, Minuga tuleb, siin ja selles, arvestada, Mina ei taha, Mina ei vali. Need teada andmised ei tee teisele liiga - need ei võta temalt vähemaks ega muuda temaga seonduvat - inimeste Maailmas ja inimeste eludes.

Eluterve viha on vahend, kuidas anda endale suurust ja jõudu juurde, et näidata oma tõsidust ja tahet – selle sees säilib teadlikkus, mida ja miks ollakse tegemas. Eluterve viha lahtub, kui piir on tõmmatud ja info on välja öeldud – inimene ei muutnud ennast vihaks, ta kasutas oma Hinge häält.

On tõsi, et kui Hinge hääl kõlab ja väljendub, siis inimese vastu vägivalda/ vähendamist kasutanu ja tema piire ületanu, nimetab selle vihaks ja vihasena olemiseks – ta ei oska vahest aru saada – tema kogeb karmust, tõsidust, konkreetsust, emotsioonitust, kindlat rahu – see mõjub külmana, peatavana, ootamatusena – senine enam ei kehti, samal moel enam ei saa – vahe on vahel ja naljad on lõpetatud.

Ebaterve viha on inimese valik, et anda endast teada ja ise ennast välja elada, et kehtestada, ise, ennast kohas, kus enesega ei arvestata ja enese piire on ületatud ning sellist tegevust korratakse ja Ei-ga ei arvestata. Ebaterve viha on seisund, milles inimesel kaob teadlikkus – ta on üleni tunne – ta annab endale võimaluse vallanduda – tema on saanud põhjuse ja nüüd tal on suund, kuhu ise ennast suunata ja välja elada.

Laps, kes ei ole saanud piire seada, kelle inimõigustega ei ole arvestatud, kelle Ei-ga ei arvestata, kuid kes ei saa ise ennast väljendada/ välja elada, selle vastu ja selle suunas, kes on olnud osaks saava põhjustaja ning lapse elu kvaliteedi peamine mõjutaja – see laps varjab oma viha ja vahetab selle armastuseks ja truuduseks – selleks tunde kogemuseks, mida ja kuidas tema ise vajab.

Kuid ega viha ära ei kao – elu ja olu on samad – seega otsib laps endale asenduse, keda tema saab vihata – kedagi teist, endaga sama ja samast – vähema, nõrgema, allutatava/ liiga tegija, enesele kuuluva ära võtja – enesele põhjustaja – see on keegi, kellega last võrreldakse/ kellega saab teda võrrelda/ kes saab seda ja sel moel nagu laps ise mitte/ kes on tulnud pärast last.

Ega see lahendus ole tuulest tõmmatud – see on pealt nähtud ja enese peal, sageli, vahetult kogetud – ollakse, kellegi teise viha põhjus = kellegi teise tunnete väljenduse võimalus. Vanem kasutab oma last vahendina - lapse peale saab ta olla vihane, lapse vastu saab ta oma viha väljendada - laps annab selleks põhjuse.

Vaimse piiratuse ja alateadvusliku lülituse tunnus – inimene keelab/ kustutab enese tegelikkuse ja asendab selle teise looga/ teise tundega – seal tohib, selles on õigus, seal on võimalik, selles on ohutu. Laps ei astu vastu, ei karista, ei nimeta, ei keela ära - lapsega ei pea arvestama, last ei kaotata - laps on omand.

Pime viha – informatsioon on varjatud, muudetud, asendatud – see tähendab, et enese loos puudub selgus ja mõistmine - järele jääb ürgne instinkt ja metsik raev – võitlus enese eest, vaenlase hävitamine, enese vallandumine – vihale on suund ja põhjus olemas – füüsiline akt.

Siis, kui vaadata süsteemile otsa ja mõista selle põhi mõtet – laps on vähem – vanem on suurem ja targem – vanem vastutab lapsele osaks saava eest – vanema ülesanne on hoida ja kasvatada inimlast – parimal võimalikul moel. Lapse kasvatamine annab teada vanema rollinime kandva inimese teekonnast ja tema kasvamisest.

Vanema ülesanne on hoida last vasaku käega – südame käega ühendatuna, et parema käega hoida eemal ohud. Vanema ülesanne on anda edasi mõistmised – enese ajast edasi kasvamise teadmised – sel moel on parem, mõistlikum, ohutum, võimalik. Vanema ülesanne on toetada lapse teekonda – aidata lapsel leida üles iseennast, et too saaks kõndida enese teel.

Vägivalda kasutav vanem on lapse käest lahti lasknud – ta ei kõnni lapsega kõrvu ega lapse seljataga – selle asemel ta sikutab last järgi, takistab, tõukab teda, jätab ta üksinda. Selle asemel ta teeb lapsele, parema käega, haiget – vanem kaitseb ennast oma lapse eest. Selle asemel annab ta lapsele teadmised, kuidas laps peab vanemale meelepärane olema – vanema uskumused ja mustrid kanda võtma. Selle asemel ta keelab lapsele ise olemise ära – laps saab rolli suunava käsitluse osaliseks.

On õige sel moel käituda valiva inimesega koos olles viha tunda – Hinge viha tunda. Kuid laps ei mõista ega näe sellist võimalust. Vähendatud laps saab kogeda pimedat viha, kuid ta ei tunnista seda kunagi – ta loob ennast armastavana ja hoidvana, toetavana ja sõnakuulelikuna, alandlikuna ja rolli meistrina – tema teadlikkus magab, sest tegelikkus on liiga õudne ja väljapääsuta, et selles ärkvel olevana olla.

See lahendus on põhjus, miks suureks kasvanud lapsed järgmisesse vägivaldsesse suhtesse astuvad ja sinna jäävad – nad on harjunud, sest nad on kõvasti ja hästi harjutanud – neile osaks saav on nende normaalsus – see käib Minaga kaasas – Mina olen Mina – seega Minuga võib, saab ja peab. Teist Mina ei ole ja seega ei ole ka teist võimalust, teist lahendust, teist teed.

Siis, kui lapse kasutada on informatsioon – teine ei hoia Mind, teine on Minule ohtlik. Siis, kui laps seda informatsiooni, selle inimese puhul, tõeseks ei tunnista, siis see info vajab väljundit ja suunda – siis laps leiab selle – tema leiab, kellegi teise, keda vihata või ta pöördub enese vastu, kui tema teadlikkus ei võimalda tal, kellegi teise vastu pöörata.

Ülekantud viha on mitemete sugupõlvede teekond – see on edasi antud teadmine – asendamine on nii sügav, et see toimub automaatselt – seda ei teadvustata – seda lihtsalt kasutatakse. See tähendab, et seda, keda on ohutu vihata, selle kohta on olemas põhjus, miks sel moel on õigus tunda. Tunne on üle kantud – keegi teine on välja valitud ja kellegi teise asemele pandud. See on keegi, kelle vastu saab suunata oma tunnete energia – selle, mis, enese siseste sosinate peale, on sündinud enesele osaks saava vastuseks.

Enese sügavuste põhjas olevad mõistmised, mida ei taheta/ ei osata/ ei mõisteta sõnastada – neid ei julgeta ka sõnadena välja öelda. Kui inimene ei saa otse, siis ta läheb ringiga – tema annab endale võimaluse – seega loob ta endale põhjuse ja ta teab, kelle vastu ja miks ta on vihane, keda peab enesest eemal hoidma, karistama, avalikult hukka mõistma, pilkama, kiusama – enese üleolekut/ paremana olemist/ õigena seismist tõestama.

Inimesed ühes – need on inimesed, kes ei vali või ei ole saanud olla ausad, kelle kasutusse on antud muudetud ja moonutatud infobaasid, kelle teadlikkusega on manipuleeritud - need inimesed on enese info segaduses – võimalused nagu vastutus, tähelepanu taluvus, ausus on rasked ja võimatud, sest neid ei ole õpetatud, harjutatud, võimaldatud.

Inimene vaatab enese ümber, näeb pealt, kogeb vahetult – osaks saavaga kohtunud inimene läheb lukku, see inimene sunnitakse vaikima – Meie ei räägi, Meie ei vaata, Meie ei tunnista, Meie lahendame lahendusega, mis töötab, mis siis, et see ei lahenda.

Meie vihkame seda midagi või kedagi, kes on legaalne variant ja Meile osaks saava põhjustaja – see on keegi teine – Meie hulgast väljapoole jääv – Meie saame teda ühiselt vaadata, jälgida, ühte moodi kohelda – Meie, ühes, oleme jõud ja tugevus – Meie ei lase endale liiga teha.

PS – Meie ei räägi sellest, mis toimub Meie sees – ei räägi sellest, mida üks teeb teisele. Meie ei nimeta seda, mis toimub Meie sees ja kellegi vastu, õige nimega või Meie vaikime sellest. Meie nimetame selle avaliku tegevuse teiseks ja õigeks ja põhjusega tehtuks. Me ei luba sellele tegevusele ja lahendusele tähelepanu juhtida ega seda keelata. Meie nimetame sellise tegevuse alatuseks, veaks, valeks – ohuks, Meie vastu.

Siis, kui Meie ei saa ega leia ühtegi Vaenlast väljaspoolt Meid, siis Meie leiame selle eneste hulgast – too on Meiega, too jääb Meiega – Me saame vahetult väljenduda ja Meil on olemas materjal, mida kasutada. Me kasutame ühte eneste hulgast – teeme seda nii nagu ta oleks Meie, kuid ta ei saa olla kunagi see Meie, kes kokku hoiab ja teda kasutab. Seega on too ühes, kuid alati väljas – ta on näiliselt ühes, kuid alati üksinda.

Möödunu kaja ei aita enese segadusest välja astuda - Sina tunned, sest – tema on põhjus, selles on põhjus, selline on põhjus. Vaata välja, vaata kedagi teist, vaata, ennast, kellegi teise silmadega. Vaata suunatult – vastus on juba teada. Harjutamine – tasa, suurelt, sügavustes, jõuga.

Vaimne piiratus on vähese vaimse tegevuse tulemus – inimese vastus on alati keegi teine, miski muu, vähendatud Mina. Automaatne vihkamine on enesele jõu andmine, et tulla toime informatsiooniga ja valada ise ennast välja, ebaõigluse ja ülekohtu pärast – see on vaimne enese rahuldamine. See tegevus ja teadlikkus ei vali, kelle vastu ja kuidas ega millal.

Mina tunnen – tema/ nende/ selle suhtes tunnen Mina ennast niimoodi, sest tema/ nemad/ see on selline ja seda teinud – Minu vastu. Jätkuv, korduv, vahetu, kuigi ei enam päriselt – see on vana informatsioon, mida inimene ise endale kasutamiseks annab.

Teine tegi/ teine oli – sellega seoses mingi inimese Mina tundis tunnet = informatsiooni selle kohta, mida teise valik, selle Mina jaoks, tähendas ja sisaldas – teisele oli ok sel moel käituda/ valida/ lahendada/ väljendada.

Oluline informatsioon on teadvustamiseks ja kasutamiseks – on midagi olulist, mida ei saa eirata. Sellega tuleb arvestada, seda tuleb kasutada – midagi/ kuidagi on vaja muuta – kuhugi tuleb piir tõmmata.

Muutuse vajadus tuleneb senise läheduse ja ühenduse sisu valena olemisest – teine on liiga lähedal ja teine kasutab seda olukorda ära, teine saab osa sellest, mida too ei väärtusta ega hoia - vaenlane ja oht on enese piiride sees.

Muutuse tegemisele suunava infot edastava objekti vahetus räägib tegelikkuses vajamineva muutuse vastustamisest. Inimene on edasi, kuigi käitumist ja lähedust ei ole viidud tegelikkusega kooskõlla, seega puudub, selles kohas/ selles suhtes, temas ja tema jaoks, tasakaal. Mina ei saa olla sel moel lähedane ega sel moel käituda, sel moel valiva teisega – Mina pean temaga käituma ja olema nii nagu tõest informatsiooni ei oleks olemas.

Enese osa ja enese kasutada oleva lahenduse kasutamata jätmine - siis, kui teine edastab informatsiooni, siis see on põhjus, miks Mina reageerin = teine ei tee, siis Minuga ei sünni = teine ärgu tehku. Teisele info andmine – Sina ei tohi, Sina ära ole, Sina ära tee – Sinul ei ole õigust, Mind, sel moel puudutada – Mina ei luba endaga sel moel käituda - Mina olen Mina, kas Sa siis ei näe ega tea!!!

Teadlikkuse välja lülitamine – tunnete tasand – tunnetena, tunnete väljendusena, häirivale vastu/ eest ära reageerimine. Vaimne enese rahuldamine. Mina tunnen oma Ema/ Isa vastu viha, sest Mina vajan jõudu ja julgust, et öelda välja enese sõnad - Minuga Ei või/ Minuga Ei tohi. 

Mina seisan enese eest ja enese kaitseks – Mina ei oota, et seda teeks Ema/ Isa, kes on tõstnud oma käe, kes on valanud ise ennast välja, kes on kasutanud mõnitamist, kiusamist, vaikimist, vaigistamist, sarkasmi, nõgestega kõrvetamist. Mina tean, et selle inimesega ei saa, Mina, arvestada.

Hinge vihal ja pimedal vihal vahe tegemine - sõnu on vaja aktiivse tegevuse peatamiseks/ lõpetamiseks - pime viha on suletud anum, mis ootab sihtmärgile jõudmist - ka aastaid ja kümneid hiljem. Rollilt tähelepanu ära suunamine, inimese vaatamine ja nägemine - teine ei ole roll, teine on inimene, kes sel moel elas oma elu ja lahendas selles ette tulevat.

See on mõistmine - teine ei näinud Mind – inimesena – tema nägi enese lugu ja enese sees olevate tunnete põhjustajat/ ennese tunnete vallanduse sihtmärki. See oli tema võimalus ja need olid tema oskused ja lahendused.

See, kes on ise valitud, kellegi teise viha objektiks ja, kelle kohta on kasutusele võetud vale/ moonutatud informatsioon – selle kohta kehtib veel üks MINA PEAN! - kohas, kus tema ise on andnud endale asenduse/ tema on ülevõtnud keskkonnas oleva kõikide viha objekti.

Mina ei tohi tunda selle teise vastu seda, mis Minu kaitsed langetab, teise Minu lähedale lubab, mis temale lahkust osutab ja sõprust näitab – Mina pean meeles pidama, et Mina vihkan teda, kardan teda, põlgan teda, olen tema peale solvunud - Mina otsin ja vajan seda ning hoian meeles selle informatsiooni, millele saan toetuda - see näitab Minu tegevuse õigsust ja vajadust.

Põhjuseks see, et selle teise vastu tunnen Mina kõike seda, mida Mina ei saa tunda oma Ema/ Isa vastu – neid on ainult üks, neid ei saa kaotada, Minul ei ole õigust, nende vastu, sel moel tunda = Minul ei ole informatsiooni, et see on lubatud = Minul on informatsioon, et see on keelatud.

Üles otsimise mäng – enesele põneva ülesande andmine – mis Minuga toimub, mida Mina tunnen, mida Mina vajan, mida Mina tahan, miks Mina reageerisin – alguse punkt on Minus endas.

Seiklus – mõistmine – Mind ei õpetatud olema aus, Minul ei lubatud olla aus - Mina ei õppinud enese informatsiooni, elutervelt, vastu võtma ega teadlikult käsitlema ja seega Mina ise ei teinud, selle põhjal, avalikke ega selgeid otsuseid.

Mõistmine - enesele osaks saanu mõtestamine - see ei olnud Mina, keda teine vaatas ja tõlgendas ja, kelle kohta informatsiooni edastas – see, keda teine nägi, oli kindla rolli, kindlale rollile, vajaminev partner – teise sees oli põhjus, miks tema sellise rolliMina olemas olemist vajas. Tema asendas, tema valis, tema põhjendas, tema vallandus.

Minul on õigus tunda seda, mida ja kuidas Mina tunnen – Minul on õigus iseenda informatsioonile – Minul on põhjus sellega tutvumiseks ja sellega tegelemiseks. Minul on õigus enese otsustele ja enese sõnadele – vastusele – vastus sellele, millega kohtusin, mis puudutas, mis mõjutas, mis haiget tegi, mis riivas, mis tähendas midagi olulist – siis Mina ei vasta kohustatud armastusega, lahkusega, naeratusega, kutsega, nõustumisega – Mina vastan tõsidusega, selgete sõnadega, otsutava kindlusega, lõpetava vaikusega, loo seest ära minemisega.

Mina ei ole võlgu – Minu olemas olemist ei ole õigust ära kasutada - rolli nime eest ei pea maksma vahendiks olemisega. Mina ei olnud koos rolliga – Mina olin koos rollis oleva inimesega – kuid inimesel ei olnud ega ole õigust selliseks käitumiseks, valikuteks, lahendusteks, väljendusteks – tema valis sel moel käituda ja oma rolli nime kasutada, et tema inimesenäolised teod saaksid võimalikuks.

Mina arvestan selle informatsiooniga ega nõua teiselt teistsugust käitumist, sest Mina ei jää temaga ühte ega kokku. Teise valikud on tema teekond - teise põhi mõtted on tema põhi, millele tema toetub - teise väärtushinnangud on tema teoks saavad sammud. Tema võimalus ja viis oma elu elada - inimesena.

Mina mõistan ja näen - Minul on enese tee jalge alla - Mina olen teadlik iseendast - Mina ei ole enam väikene laps - Mina ei vaja teist, et olemas olla - Mina saan, teisega seoses, tunda kõiki tundeid = olla tegeliku informatsiooniga koos ja ühes kõlas.

Marianne

06.07.2026.a

Ühise süsteemi infobaas I - Paika pandu ja kohale seatu - Kuid Miks?

 

Asendamine – alateadlik enese suunamine, tundma seda, mida saab ja võib ja on mõistetav. Vaimne piiratus tähendab enese mõistmatust - Mina ei tea, mida ja miks Mina tunnen, tegelikkuses – Minul ei ole õigust selleks – Minul ei ole õigust olla enese informatsiooniga kooskõlas – Mina pean, enese väljendamiseks/ enese kogemiseks, kasutama teist informatsiooni.

Tunnete mustrid – inimese tunnete teerajad on sisse tallatud – need on harjumuslikud ja iseenesest aset leidvad. Inimene ei mõtle nende peale, tema kasutab oma tundeid nii nagu on temale tavaks saanud. Seega ta ei peatu, ei keskendu ega süvene ja seega ta ei mõista ega muuda – ta lipsab tundma, tema suundub tundma – tundma tunnet, vajuma harjumuslikku seisundisse – kõik see, selle asemel, et tegeleda olemas oleva informatsiooniga – ausalt ja selgelt.

Inimene on enese tundeseisundist sõltuvuses – tema ise toidab ennast informatsiooniga, mis aitab tal tundena olla – kõige selle hulgast, kuidas tema võib ja saab reageerida, valib ta endale kindla tunde, mis väljendab/ kirjeldab/ eirab/ asendab seda informatsiooni, millega tema nõustuda ei saa, mida tema mõista ei oska, vastu võtta ei taha.

Inimene ei ütle endale, et – ka nii võib, ka sel moel saab, ka sel viisil on okey/ võimalik – Mina ei pea, teatud kindlal moel, saama, olema, omama, tundma – Mina saan valida teisiti, Mina saan elada teist moodi – see on tehtav. Minul on õigus olla õnnelik ja rahus, Mina ei pea kannatama ega ise ennast valeks pidama, häbenema, varjama – kuna, kellegi teise arvamus, hinnang, pilk, otsus, reageering, Minust erinevalt asjale läheneb.

Vägivaldne kasvatus ja vähendav käsitlus on üks põhjustest, miks inimene ei ole õppinud enesega aus olema ega iseendaga, konkreetselt, iseendast rääkima – Mina olen vihane, sest Mina – Mina olen kurb, sest Mina – Mina olen kade, sest Mina – Mina olen väsinud, sest Mina. Inimene ei ole õppinud enese reageeringuid, mida tema ise kirjeldab/ edastab endale tunnetega, mõistma ega ausalt olemas olevateks nimetama.

Keerulise mustrite rägastiku põhjus on enese töö korralduses – Mina ei tunne õigesti = Minu tunne teeb, kellelegi liiga. Mina ei tunne õiget tunnet = Minul ei ole selleks, mille valisin/ mida tahaksin kasutada, alust. Mina ei tohi, ise, ennast välja näidata/ avalikuks teha = selline Mina on keelatud, häbi väärne. Mina olen halb/ paha, kui Mina sel moel tunnen/ selle inimese vastu seda tunnet tunnen = Mina pean teisiti tundma = Mina pean teise jaoks teistsuguse tundena väljenduma.

See tähendab, et inimese, loomulik ja asjakohane, infovahetus iseendaga on ära keelatud, teiseks muudetud, asendustega täidetud, üle kirjutatud, kustutatud. Mina ei tohi – Mina pean. Minul ei ole õigust ega põhjust. Enese kontroll, enese piirangud, enese maha tegemine – enese muutmine, millelegi/ kellelegi vastavaks.

Selle asemel, et võtta tunnetes sisalduv sõnum vastu ja mõista ise ennast ning anda endale tagasiside – Mina mõistan ise ennast, Mina arvestan iseendaga toimuvat, Mina toetan ise ennast – Mina olen kohtunud informatsiooniga/ Minu seest on informatsioon esile tõusnud/ Minul läheb aega ja vaja on erinevaid resursse, et info ja sellega seonduvaga toime tulla/ toimetada.

Selle asemel, et seejärel selgineda – Mina tean Kes Mina olen, kus Mina olen, miks Mina reageerisin, mida Mina edasi teen. Selle asemel keskendub inimene, millegi alusel/ kellegi silmade jaoks, oma tunnete ja iseenda õigeks tegemisele ning enesele välja valitud tunde tundmisele. Inimene on selgusele jõudnud, et just selle tunde tundmiseks on temal õigus ja põhjus olemas – seega ta saab seda teha.

See tähendab, et inimene asendab, tegeliku informatsiooniga kaasneva tunde, teise tundega – inimene ise loob enda sisse segaduse – ta teeb enese loost kihilise ja varjava, moonutava ja kaotava – inimene kaotab sideme iseendaga – tema põhi ja tegelikkus libisevad tema käe ulatusest välja ja ta tegeleb pinnal olevaga – see pind kasvab aja jooksul, kordades, kõrgemaks.

Ega seegi nii selge ole, kui tunduda võib – on aegu, mil inimene, kellel on põhjus teatud kindlat tunnet tunda, tahab selle välja vahetada – teisele tundele loa ja õiguse saada. Selline tunnete vahetus on seotud Mina pildiga – on olemas Mina, kellel on olemas põhjus ja kohustus – inimesele on kasutada antud informatsioon - Kes ta on ja, kuidas tema reageerima peab/ reageerida tohib, kuidas mitte.

Olles Mina, kelle kohustus on tunda häbi ja alandlikkust, süüd ja kahetsust – tahab inimene olla Mina, kellel on õigus olla kurb, kaastunnet äratav, toetust pälviv, nõrk, abitu – tahab inimene olla Mina, kellel on põhjus olla õnnelik ja rõõmus ja vaba enese väljendustes. Tema ei taha temale osaks saavat tähelepanu – tema tahab teistsuguse tähelepanu osaliseks saada/ tema tahab ise endaga koos kõlas olla - teist moodi enesena olemist kogeda.

Tunde vahetuse soov annab teada, et inimesel on olemas info, mille alusel temal on olemas põhjus teisiti tunda, kuid tema ise ei luba endal tunnet ära vahetada, sest ta arvestab, kellegi teise informatsiooniga/ kellegi teise õigustega/ kellegi teise reageeringuga. Siis, kui see teine lubaks, nõustuks, toetaks, näeks, siis saaks see võimalikuks.

See on see rollide Maailma tõde – korraga saab olla üks või ka mitu, kui on olemas see üks, kes kinnitab teise(d) rolli – tema kaalub teised üles - olema teatud kindlal moel. See, kes on Halb, ei saa olla Hea – see, kes on Süüdlane, ei saa olla Ohver – see, kes on Häbi väärne, ei saa olla toetust omav. Üks on teise kinnitaja ja igal ühel on teada ja paigas oma Mina ampluaa.

Inimene peab teadma oma kohta ja tunnistama teise õigusi – siis, kui teine on ära tõestatud – tema kohta on olemas info ja tema kõrval/ seljataga on teda kinnitavad teised, siis ei ole see koht, kus vaielda ega lahingut lüüa – siis tuleb õigesti käituda ja õigel moel väljenduda – luua, ise, ennast tundena - Mina olen Häbi, Vale, Süüdi, Paha, Inetu – seda selleks, et kinnitada teist – teine saab teatud kindla tunde väljendusena olla – olla Ohver, olla Hea, olla Tubli, olla Väärtus, jne. See on süsteemi teadlikkus - olles teatud kindla süsteemi osa, inimene käitub õigesti – tema ise hoiab korda, süsteemi töökorras ja alles.

Inimene, kes elab tunnete segaduses, vajab viha/ solvumist/ kadedust/ raevu/ häbi, et tulla toime enesele osaks saava ja ennast häirivaga – inimene vajab viha ja kõiki neid teisi teda ennast vähendavaid tundeid, et tulla toime informatsiooniga, mida ta ei oska/ ei taha/ ei saa ära tõlkida/ ära süüa. Inimene vajab kõiki neid tundeid, kui olemisi, et tulla toime enese Minana olemise tagajärgedega – Mina kaotusega, Mina õigustega, Mina kohustustega – teisest vähemana olemine on kindla Mina õigus ja kohustus.

Elades kindlalt piiritletud süsteemis ja olles selle osa, kuid mitte selle looja, tähendab see, et inimene teab ise ennast, kui kindlat Mina – teda on kinnitatud, korduvalt/ vägivalda kasutades, mingisse kindlasse rolli. Inimene on saanud suunatud infoga koolituse – enam ta ei kahtle ega vaidle – tema teab, kelle kinnitaja tema on/ kes tema kinnitaja on.

See tähendab, et inimene ei saa enesest vabaks – ta jääb alati, selles süsteemis, iseendaks ehk rolliMinaks - kuid ta saab kasutada selle süsteemi võimalusi ja, enesega samu teisi/ enesest vähemaid teisi, kui vahendeid, et need teda õigesti ja vajalikul moel tunnistaksid – selle tähelepanu toetusel saab ta enesele teise Mina, kuid see kõik on ajutine.

See, mida saab anda, selle saab ära võtta ja seda saab muuta – teiste inimeste tähelepanu on muutuv suurus ega ole, lõpuni välja, kontrollile alluv. Loomulikult on põhjus ka selles, et inimene teab, enese sees, Kes tema tegelikult on – see on kõik see informatsioon, mis on tema kohta kasutusel olnud, et põhjendada temale osaks saavat, tema vastu tehtut, temalt nõutut.

Senikaua, kuni seda informatsiooni ei ole, süsteemi siseselt, valeks tunnistatud ja tema kohta ei ole teistsugust kasutusele võetud – senikaua inimene teab Kes tema on. See on tema alateadvuses, tema mustrites, tema uskumustes, tema harjumustes, tema sõltuvustes – see on tema teadlikkus ise endast – tema enese põhi, millele tema toetub.

Vägivaldne süsteem on kindlatele põhi mõtetele ja kindlale hierarhiale üles ehitatud – olemas on selle looja, kes tahab enesega seonduvat muuta, enesele seda, mida tema muidu ei saaks, enesele tähelepanu, kinnitust, võimalusi, vahendeid, võimu, jne.

Senikaua, kuni selle inimese vajadused on samad ja tema toetajad teevad samal moel – senikaua selles süsteemis informatsiooni kasutamine ja juurde loomine ei muutu – kõik on suunatud teatud kindlate parameetrite järgi käima – keegi ei lõhu süsteemi ära, sageli see lihtsalt võetakse üle – keegi tahab enese elu parandada ja seega ta võtab, jõuga/ manipulatsiooniga, töökorras oleva süsteemi endale.

Süsteemi olemus ja sisu on põhjus, miks inimene, kelle roll on olla vähem, vale, süüdlane, häbi – jääb samaks – teda ei tehta teistmoodi nähtavaks, teda ei kohelda teist moodi või kui see saab tema osaks, siis on see ajutine, piiratud, tingimustega, ostu kohustusega.

Inimene, kes tahab enese ellu muutust ja teistmoodi võimalusi ning vabadust – inimene, kes tahab lõpetada alateadvuses peituva Minapildi kasutamise - sellel inimesel tuleb üles otsida see süsteem, mille liikmeks ta on ja mida, tema ise, alles hoiab – tema on lojaalne, tema järgib korda ja reegleid, tema ei lõhu seda süsteemi ära, sest tema teab Kes tema on ja miks tema, just nimelt, see Kes on.

See on „huvitavatel” uskumustel põhinev püha kolmainsus – inimesel on olemas antipood = võrdlus objekt, kes on inimese Mina tõestus – see on see, kelles/ kellel on olemas need omadused, oskused, teadmised, võimalused, mida temas/ temal ei ole – mida tema kunagi ei saa ega oma. Kuna teises on, kuna teisel on, siis inimesel ei ole ja inimene ei saa – kahel ei saa olla korraga, sest kaks, mitte kunagi, ei ole samad ega võrdsed.

Loo kolmas osaline on Jumal – süsteemi Looja – ilma temata ei oleks teisi, ilma temata ei jää teisi – Jumal on see Kes teab, näeb, hindab üle ja kinnitab selle, kes milline/ missugune on. Loojat ja tema valikut ei saa kahtluse alla seada, teda tuleb austada, hoida ja armastada, sest Jumal on ainus – teist teda ei ole, teda ei saa asendada – teised on asendatavad, teisi saab ohverdada.

Inimene ei vihka oma Loojat = inimene ei saa seda isikut vihata = ta ei luba seda endale, sest temal ei ole selleks õigust – seega tema armastab oma Loojat = inimene loob, ise, ennast armastavana, hellana, hoidvana, meeldivana, õigena, heana, püüdlevana, kuulekana, alandlikuna, jne.

Sel moel toimides kaevab inimene ise endale lõksu – tema on ja tunneb, kuid selline tema ei peegeldu tagasi – tema Looja ei ole samasugusena, tema Looja ei näita välja samasuguseid tundeid – või, kui too ongi, siis vaheldudes ja muutudes ja tingimusi esitades. Inimene, Looja suhtes, tingimusi ei esita, kaitseid ette ei sea – inimene ei tee seda, sest tema ei ole Vale = ta teab, et see ei ole tema õigus.

Vihkamise/ enese kaitse vajaduse vahetamisest, armastuseks, saab sõltuvuslik vajadus – inimene ootab armastust, hoidmist, toetust – ta ootab vastust iseendale – tema ju on, miks teine samal moel ei vasta – inimene püüab veel rohkem, et õnnestuda ja ise kogeda seda, milleks tema võimeline on. Inimene on suuteline, reaalsuses ja reaalsena, nägema ja kogema armastust, mida ei ole olemas.

Inimese lõks, iseendale, seisneb asenduses ja teisenduses – tema kogeb tegelikkust, kuid ei vali vastata tegelikkusele. Inimene lähtub, oma väljendustes, oma rollist ja Minapildist – enese õigustest, koha teadlikkusest, kohustustest ning ta teab, et Jumalal on õigus teda karistada, hüljata, temale valu teha – kõik see väljendab ja kinnitab armastust, inimese vastu.

See fakt on ankur, mille külge, ilma valuta ja hoidvat armastust ootav ja vajav, inimene kinnitub. See, millesse inimene usub, selle olemas olemist ta näeb, mis siis, et ta seda ise ei koge – ta usub, et see on olemas, tema lihtsalt ei saa aru – ta usub, et see saab olema siis, kui tema õige on.

Uskumine on põhjus, miks inimene ei vihka seda, kes saab teda nimetada teiseks ja sellega teda päästa ja säästa senisest, vähemana olemisest, valuga kohtlemisest, häbistamisest. Inimene ei vihka seda, kes saab tema elu muuta – on loomulik, et ta tolle poole pöördub, teda oluliseks peab, talle meeldida püüab, teda armastab, teda päästjaks nimetab – tolle käes on võim ja ressursid – inimesel endal ei ole, inimene ise ei saa – tema ise ja temaga seonduv sõltub teisest.

Inimesele osaks saav tegelikkus ei kao ära – temale osaks saav on temale teada – ta on ühisel energia väljal ja tegelikkus on temaga üks – mis siis, et tema seda ise endale ei tunnista või selle olemas olemist temale ei kinnitata.

See on informatsioon, mida tema teab – sellega seoses on temas, täiesti loomulikud, tunded, mis asenduste ja teisenduste tõttu otsivad lubatut/ võimaluste kohast väljundit ja põhjust - on loomulik, et inimene vihkab seda, kes on temaga sama, kellega teda võrreldi/ võrrelda saab – see teine võtab inimesele kuuluva ära/ selle teise kõrval ja pärast on inimene vähem ja vale – sellel teisel on selline töö, maja, auto, lapsed, naine/ mees, välimus, omadused nagu inimene vajab, et tema osaks saaks see, mis teisele – parem tähelepanu, parem suhtumine, parem tulemus.

See on uskumine, et – alles siis, kui Minul on sama/ on teisest rohkem – alles siis, kui Mina oman sama/ oman teisest rohkem – alles siis, kui Mina oskan sama/ oskan teisest paremini – alles siis, kui Mina saan samal moel/ saan teisest enam – alles siis Mina olen parem, ilusam, õigem, teisega võrreldes – siis seda kinnitatakse suhtumisega, kohtlemisega, võimalustega – siis nähakse ja teatakse Mind teist moodi, teistsugusena. Kuid senikaua, kuni teine on Minust enamana ja teisel on Minust enam, senikaua Minuga seonduv ei muutu – seda ei muudeta, sest ei ole põhjust ega kinnitust.

Enesele osaks saanu/ saava ära seletamine. Enesele osaks saava ära põhjendamine. Enesele, teise valikute eest, vastutuse võtmine – teise põhjus olin/ olen Mina – Mina olen selline, kellega teisiti ei saa, kes ei ole ära teeninud, kes ei ole väärt, kellega peab – Minu puhul teine ei saa teisiti valida – Mina ise teen selle võimatuks – Mina olen Mina.

Tegelikkus - inimene ise kinnitab enda – süsteemi kuulumine teeb enese Mina elavaks – see on inimesega kõikjal, kuhu too läheb – inimene ise võrdleb ennast teisega, inimene ise nõustub võrdluse tulemusega, kui seda teeb tema ise või teevad teised, inimene ise vaikib, kui teda vägivaldselt ja vähendavalt koheldakse – tema ju teab enese Mina ja enese kohta.

Inimene võib ja saab mossitada, viha kasutada ja kade olla, ennast hävitada ja kättemaksu haududa, saatust/ kedagi teist, solvunult, needa – need on inimese tunded ja tema tunnete väljendused, mida tema kasutab, et endale osaks saavat kirjeldada ja selle mõjust, läbi asenduste ja teisenduste, teada anda – Mina kogen, Minul on halb, Mina ei tule toime, Mina tahan/ vajan teisiti.

Inimene, kellele on teada antud, et tema on Mina, kelle kohta kehtivad teatud kindlad reeglid ja kohustused ning kellel puuduvad teatud kindlad õigused ja võimalused. Inimene, kes on sellele informatsioonile alla kirjutanud ja hoiab kinni enese Mina pildist, ei ole võimeline oma elu muutma – ta otsib järgmise asenduse ja jõuab välja järgmise sõltuvuseni ning süvendab seniseid.

Inimest aitab teadlikkuse kasv – enese info välja avardamine ja toimuva mõistmine – enese tegeliku Mina üle otsimine ja iseendale pidava põhja jalge alla loomine. Senine Mina ei ole minu Mina - see on sel moel toimiv keskkond – selle sisse jäädes, seda alles hoides, seda toites – saab kõik see Minu osaks – Mina ise võimaldan selle. Kas see ongi see, mida ja kuidas Mina tahan endale? Kui ei, siis miks Mina ise selle endale valin?

Enesele osaks saanu põhjus on teatud kindla kollektiivi kasutuses olevas infobaasis ja selle haldajas/ toetajates – see on teatud kindla suunitlusega käitumiste ja reeglite raamistik. Selle olemas olemisel on kindel eesmärk, millest kõrvale ei kalduta – süsteemi Looja ja Arhitekt on inimene, kes tahab olla see Kes tema ei ole – seega vajab ta tõestust ja kinnitajaid, et olla Mina Kes tema olla tahab – olla enese tegelikkuse antipood. See tähendab, et inimene on, oma teadlikkuses, endiselt mingi süsteemi osa, milles temale on jäetud vähema koht ja kohustused. 

Tahtes olla enamat ja vajades oma ellu muutust, kasutab inimene süsteemi võimalusi ja süsteemi infobaasi - enese Mina loomiseks ja selle alles hoidmiseks on kõik vahendid ja lahendused head – mis siis, et need, kellelegi teisele haiget teevad või surmavalt mõjuvad – suur eesmärk nõuab ohvreid ja tulemus pühitseb abinõu.

Enese möödunust välja kasvamiseks tuleb mõista, et selle süsteemi, millest osa oldi/ ollakse, osatäitjatel on kindel vaimne teadlikkus – nad on manipuleeritavad – nende teadlikkus on muudetav – neid saab käsitleda vajamineval moel – nad kuuletuvad ja täidavad – nad on masinavärgi osad – nad teavad oma kohta ja õigusi – neid ümbritseb infoväli, mis kõike toimuvat selgitab ja osaks saavat põhjendab – teisiti ei saa, nendega teisiti ei saa, süsteemi omanik/ haldaja teisiti ei saa.

Too on Jumal, kes teab, korraldab ja päästab õigeid ja karistab eksinuid – Jumal on selle süsteemi päike – ilma temata jäävad teised hätta, hukkuvad, kaovad, kaotavad. Lapsed lahendavad Maailma – laste tasand – lapsed vajavad Vanemat, kes neid hoiaks, nende peale mõtleks, nendega arvestaks, nende elu lahendaks – kes annaks informatsiooni, et lapsed saavad olla Lapsed – neil on olemas see suur ja võimas/ julge/ osav Oluline Teine, kes lahendab kõik teemad ja võtab raskused enese peale – lapsed saavad olla lapsed.

Laste ülesanne on tunnistada oma Vanema eksimatust, õigusi, vajadusi, tahtmisi, tegusid – mitte nii nagu neid kogeda ja näha on, vaid nii nagu nende kohta räägitakse ja informatsiooni juurde luuakse. Ära käi Minu tegude järgi – käi Minu sõnade järgi – see osutub võimatuks ülesandeks, sest tegemist on kahe erineva tasandi ja kahe erineva teega – erinevad väärtushinnangud ja eristuvad põhi mõtted.

Sellises Maailmas elav laps saab endale võimatu ülesande – teha üheks ühildamatu – tema sees ei ole seda, mis on teises – teise sisse varju jääv ja teise poolt teada olev – see, miks teine valib ja teoks teeb – see põhjendaks ja seletaks ära, kuid teine ei vali seda avalikuks teha - seega jääb laps segadusse ja tegelema võimatuga.

Inimene ei saa enese minevikust vabaks, sest ta ei vabane sellest, kuna teda ei vabastata sellest - süsteem vajab toimimiseks põhjusi, asitõendeid, õigustusi, selgitusi - kõik see, mida on tehtud ja ka mitte tehtud, kuid näidatud teatud kindlal moel - kõik see on alles.

See on see kuri ja kuulus viimane kohtumõistmine - Piibel on kirjutatud inimesest, kuid inimeste poolt, tahtlikult, valesti tõlgendatud - Paradiis ja Põrgu - siis, kui oled teinud ja olnud, siis lähed ühte või teise - see on teadmine, siis saab see Minu osaks - Mina ei pääse sellest.

Kahestunud inimene, kelles on kaks poolt, mis on ühildamatud, sest nende tulemus on vastu pidine - igavene karistus, igavene pühitsus. See süsteem on üles ehitatud Jumala austamisele ja Jumala saadikutele/ vahendajatele - nemad vabanevad vastutusest, nemad on puhtad ja õiged - teised saavad eksida ja valed olla - teisi on õigus karistada ja hukka mõista - Hea tõestab Halva - Halb kinnitab Hea.

Informatsioon - tehtut ei ole võimalik parandada, midagi ei ole võimalik muuta, kasvamine ei ole võimalik - ainukene asi, mida saab teha, on kahetsemine, andestuse palumine, pattude lunastamine - selle hinnaga, mis nende eest määratakse. 

See on rollide alles hoidmine ja rollidesse suunamine - Sina tegid = Sina oled = Sina ei muutu. Inimesele õpetatakse, et vastutust ei tule võtta, inimesena kasvamine ei ole prioriteet, vaimsuse avardamine ei ole võimalik = inimese Mina jääb selliseks nagu Looja teda olema nimetas  ja ainult loojal on võimalik seda nimetust muuta - teha seda siis, kui inimene on olnud Jumalale kuulekas ja täitnud/ järginud reegleid, mis tema jaoks, Jumala poolt, on kirjutatud.

Sel moel toimiv keskkond on suletud süsteem, milles kehtivad ühe poolselt paika pandud reeglid ja kord - teised selle süsteemi liikmed peavad neid järgima ja selle süsteemi Haldajale/ Loojale/ Jumalale kuuletuma - ennast õige energiana looma ja vahendina kasutuseks kõlblikud olema.

Inimene, kelle vaimsus ja teadlikkus on lapse tasandil ega vali vastutada enese sammude tagajärgede eest - see inimene usub temale ja tema kohta öeldu tõeks ja ta vajab Jumalat, kes tema elu korras hoiab ja korda teeb. See inimene võib kaevelda, ebaõigluse üle, ja vihata, temaga võrreldavat, kuid ta ei lähe süsteemi ja selle Jumala vastu - ta muudab ise ennast, ta loob süsteemi sisse oma süsteemi või võtab olemas oleva üle - Mina pilt ja varjatud/ moonutatud enese tegelikkus.

Marianne

02.07.2026.a