Moonutatud reaalsus III - Siin saate pühkida jalgu!

 

Inimese huvitavad harjumused tähendavad õppetunde, mille eesmärgiks, liigagi sageli, ei ole teadliku ja elutervelt mõtleva, valiva, tegutseva inimlapse kasvatamine. Harjumus, kui sõltuvus, on käitumisemudel ja joonis, mida tuleb järgida – teades oma kohta, kohates märgusõna, alludes, rollina, rollile.

Mis siis, et inimene kasutab, kindlas kohas, ühte kindlat informatsioon – see ei muuda ära tõsiasja, et inimese kasutuses ja arusaamisi tähistavana on tal olemas ka teistsugused teadmised – ka need, mis kummutavad või vaidlustavad harjumustes käibel oleva.

Sageli on need teadmised, kui tajud, alateadvuses, varjatuna, salatuna, aktiivsest kasutusest väljaspool olevatena. Inimene ei usalda, ei julge, ei tea neid kasutada – tal puuduvad kogemused, kas need peavad paika või tal on juba olemas kogemused, et neid nimetatakse valedeks, keelatuteks, ebanormaalseteks.

Erinevate informatsioonide vastu pidisus ja harjutamise tulemusel kasutusel olev ei tee inimlast vabaks ja õnnelikuks, sest harjumus tähendab, sageli, teatud moel väljenduvat käitumist – alandlikkust, kuulekust, enese vaigistamist, vaikimist, käitumise/ välimuse muutmist, vabanduse palumist, midagi tegema tõttamist.

Kuulekas ja alluv ning oma kohta/ kohustusi teadev laps on vägivaldse ja vähendava kasvatuse tulemus. Tema tava on olla vägivaldse vanema laiendatud Minaks ja vaimset enese rahuldust teostava suure väljenduste sihtmärgiks, prügikastiks.

See tähendab, et - laps püsib paigal/ ei liiguta sobimatult/ ei räägi, kui luba ei ole antud/ teeb, mis nõutakse/ ei vaata silma/ talub ära osaks saava. Laps teab oma kohta ja kohustust – tema ise on andnud vanemale põhjuse, teda, sel moel kohelda st kasvatada/ õpetada/ korrale kutsuda. Rollide mängu rutiin, et suur saaks, ise, ennast, vajamineval moel, filtreerida ja rahuldada.

Elus on tavaline, et harjumus jääb sisse – inimene, ka suurena, reageerib, vägivalda ja vähendamist kasutavale teisele, samal moel nagu enese möödunus – inimene talub enesele osaks saavat, sest tema jaoks on toimuv loomulik ja loogiline asjade käik.

Loomulik ja loogiline tähendab magavat teadlikkust - inimene on enesele osaks saavaga harjunud ega vaidlusta seda, aktiivselt, kuid see ei tähenda, et see sobiks temale. Inimene ei tea, et tegelikkus ei pea olema selline – vägivallale ja vähendavale käitumisele on põhjus ja õigus öelda Ei.

Inimene ei tea, kuna tema ei ole kogenud, et – ühises ette tulevate ja isiklike teemade puhul on võimalik arutelu, läbi rääkimised – on võimalik, et ka inimesel on olemas oma sõnade/ mõtete/ vajaduste/ väljenduste/ tegude õigus – on võimalik, et inimest võetakse kuulda ja temaga arvestatakse. Et ei ole ainult ühe mehe show, vaid on kaks koos, kes teevad koos tööd, et koos olemine oleks, mõlemale, parem ja parim.

On tavaline, et teisele meelejärgi olemine ja teise jaoks õigena olemine, ulatub kaugemale – on tavaline, et sõltuvuslikud harjumused, kui Mina pildid, tulevad kaasa ka vägivaldsetest suhetest väljapoole – argisesse elu, kus inimesed, korraks, kohtuvad ja suhtlevad ning kellegi sammud toovad kaasa tagajärgi, mis viivad ühisest tasakaalu.

Ka siin on inimest hästi koolitatud – tema teab oma osa – sõnu, mida tal tuleb lausuda/ nägu, mis temal tuleb ette manada/ sammud, mis temal tuleb astuda.

See on tühi asi! Sellest ei ole midagi! Las see jääb! Lase sellel olla! Mina ise!

Tegelikkus - teise olemisel, väljendusel, valikul, teol - on olemas reaalsed tagajärjed ja need puudutavad inimest, kuidagi – tema on otseselt pihta saanud/ tema peab midagi enamat panustama/ tema peab midagi korda tegema/ tema ei saa enam midagi konkreetset/ temale jäi midagi vähem.

Ühiseks muutunud lugu, ootamatult ühiseks saanud väljal – kuid inimene peab teist rahustama - tema peab teisele teada andma, et teine on vaba ja inimene tegeleb enese osaks saanuga ise – teine saab ära minna ja lugu loetakse lõpetatuks.

Sageli ei tahaks inimene sel moel öelda ja vastutust ainult endale jätta, kuid teine lausub, ennast vabastavad, sõnad juba ise või ei tee juhtunust väljagi või ründab vihaselt, et - Sina ise seisid ees! või Ära tule ennast tähtsaks tegema!

See tähendab, et teine pani paika välja ja sellel aset leidnu – märkides ära enese osa ja inimese osa. Andes teada, kuidas tema lugu näeb ja mil moel see teda puudutas ning mida tema teeb ja mis jääb inimese osaks.

Teist vabastavad sõnad ja tegevus tähendavad harjumust, õpetust, valetamist – tegemist on vastuseisu vältimisega, tähelepanu vältimisega, enese Mina pildi järgimisega, julguse ja teadmiste puudumisega, kuid ka teisele, teise tunnete äratamiseks, informatsiooni andmata jätmisega.

Ega inimese harjumused tule tühjast – teist vabastav käitumine on lapsena kogetud manipulatiivse käsitlemise tulemus – Sina oled vanem! Anna nüüd teisele, tema tahab ka! Sina pead teisega jagama! Ära ole kade! Vaata, mida Sina nüüd tegid – teine on nüüd kurb, nutab, on lohutamatu! Küll Sina oled ikka isekas ja kade! Vaata, mida Sina, nüüd, oma Emale tegid – kas Sinul häbi ei ole! Kuidas Sina oma Emaga räägida – oled tänamatu/ kasvatamatu – Sind tuleb karistada!

Teise vabastamise, vabaks andmise/ teise informatsiooni järgi tegutsemise, käitumise puhul - on tegemist – ise enda vähendamise ja kaitseta jätmisega - enesest eraldi seisva teise eest vastutuse võtmisega - ühisele väljale tasakaalu loomise võimalusest ilma jäämisega.

Energia ei vaata nime ega aja taga maha jäetud jalajälgi – energia, mis on paigast ära, võtab vajamineva sealt, mis on temale lubatud – Mina olen vastutav - sõnad lausunu, maksab vahe kinni – ebaõiglus, mis inimese vastu tehti, ei saa õigeks tegelikul teel, sest inimene vabastab teise ja seega peab tema ise maksma enesele osaks saanu eest – tema osaks saavad reaalsed kogemused, temale jääb tegelik panustamine.

Sel moel tasakaalustuv lugu toob kaasa ennast maha tegeva, vihkava, vähemana nägeva inimese – lisaks sellele on ta solvunud ja kibestunud, sest teda ei toetata, teda ei aidata, tema vastu tehtut/ tehtavat peetakse õigeks ja normaalseks.

Inimene kannatab, kuna tema ise suunab ennast kannatama – elu annab õppetunnid, mühakad, varvastel tallujad, küünarnukiga pihta panijad, vahele trügijad, nina eest ära võtjad, millegi katki tegijad ja mingite piiride ületajad.

Kõik see, selleks, et inimene õpiks seisma sirgelt ja välja ütlema selgelt – see siin, selles, ei ole Mina ega ole see Minu – need on, kellegi teise sammud ja teod – need on tema vastutada. Mina ise panen paika ja ütlen välja selle, mis ühiseks muutunud loos aset leidnu tasakaalustab ja ühise välja lõpetab.

Õige on öelda – See juhtus, Käitusid hoolimatult, Ei arvestanud. Ennekõike on oluline öelda ise endale tõtt – teise tegu läks Minule maksma, teise sammu tõttu pean Mina kasutama oma ressursse – muidu ei oleks pidanud, muidu ei oleks olnud tarvis.

Siis, kui on olnud kogemata – teine ei näinud ette või teisel oli, olema saanut, raske ära hoida – siis, kui ka teine koges, millegi kaotust või puudutust, siis tuleb sellega arvestada – haiget saanut, komistanut ei tohi karistada lisaks – selles kohas on tasakaalu loomine üsna peen kunst – sageli võtab vastutuse see, kellel on, sellel hetkel, rohkem võimalusi ja ressursse, kuid võimalus tuleb jätta ka teisele midagi kanda.

Siis, kui loos on ka inimese enese osa sees – inimese sammu tõukest või vahetust osalusest sai olema, jätkus, lõppes Siis tuleb enese osa välja öelda ja selle eest vastutus võtta – Mina ja Minu oma – Mina ise tegelen sellega.

Siis, kui ühiseks saanud loo tasakaalust välja viimine saab olema teise tahtest ja hoolimatusest, teise poolt teostatud piiri ületamisest, teine jättis, tahtlikult ja eesmärgipäraselt, inimesega arvestamata, siis ei tule astuda rollide Maailma ning järgida sealses kehtivaid/ kehtinud reegeleid, vaid tuleb panna enda jalge alla pidav põhi – 

Mina olen oluline, Minu aeg on oluline, Minu aeg on väärtuslik, kuid siin ja selles Minuga ei arvestatud. Mina võtan nähtavaks tehtud/ nähtavaks saanud informatsiooni vastu – kuid see, mis ja kuidas aset leidis, ei olnud okey. 

Sellisel hetkel, mil tuleb piir panna ja ise, ennast nähtavaks tehes, ennast kehtestada - on eluterve viha tundmine lubatud ja õige – see on enese eest seismine - Mina vaatan otsa reaalsuses aset leidvale/ aset leidnule - Mina ütlen aset leidnu välja, osaks saavast tähelepanust/ käsitlemisest hoolimata.

Enese ja teise tegelike osade paika panemisega, kui kaugemalt vaatamise ja avatud teadlikkusega olemisega, kaasneb inimesena kasvamine – Mina ei vasta ühiseelu rollide mängu ootusele – Mina ei tee naeratavat nägu ega lausu, et - Ei ole midagi/ Las see olla/ Küll Mina ise!

Mina tean ja väljendan tõde – teise samm läks Minule maksma – teisel on õigus sellest teada saada ja see ei tee Mind – pahaks, hoolimatuks, häbistavaks, süüdistavaks, valeks, kasvatamatuks, teisega mitte arvestavaks. 

Mina ei tee, tõega, teisele liiga - Mina annan ühisele välja tõese informatsiooni ja seisan enese jälgede juurde - teise omad on temaga - väli teeb vahet ja taastab vajamineva tasakaalu, võimalikul moel.

Marianne

18.08.2026.a

Moonutatud reaalsus II - See Mina ei olnud kunagi mina

 

Lapse Mina tähendab lapse kogemusi, ise endast, läbi vanema/ Olulise Teise silmade, sõnade, väljenduste – tegemist on teise inimese informatsiooni omaks võtmisega – sama olemisega. Samastumine tähendab, kellegi teise tähelepanule vastamist – ise enda vastavaks kujundamist ja iseendaks pidamist – teise informatsioon on enesest teadliku olemise aluseks – Mina olen.

Vanema poolsed info edastused sööbivad väikese inimese vaimu ja füüsilise keha mällu, sest need puudutavad teda mitmel tasandil – need on visuaalsed, kuuldavad, füüsilised, tajutavad ja energeetilised – nende eest ei ole pääsu, sest laps on ilma kaitseteta ja filtriteta – vanem on õpetanud teda sel moel olema, sest sel viisil pääseb vanem lapse energiale ligi ja saab seda, enese huvides, ära kasutada.

Ebaterve läheduse avab võti – Mina olen Sinu Ema/ Sinu Isa – Sina oled MINU laps = Minu OMA – väikene inimene peatub, avaneb, talub, vastab teise poolt ette dikteeritud rollile – see on hüpnotiseeritud, tahte ja teadlikuseta olek – laps teab oma kohta – temale on käsk antud – Sina oled .. – väli on aktiveeritud, rollide täitjad paigale asetatud ja inimene, vanema rolli nime taga, on alustanud oma tegevust – lapse energia kasutamist.

See, sõltuvuslik hüpnotiseeritus – Sina oled, sest Mina tean, näen, ütlen = Mina olen, sest teine kinnitab Minu - on takistus enese teadlikkuse juurde. Selge teadlikkus tähendab, et vanem, kui – Minu oma = Mind omav inimene, kes on Minu EMA/ ISA - tuleb pjedestaaalilt maha tõsta ja nimetada inimeseks - tuleb eraldada vanem tema rollist, sest inimene ei võrdu oma rolli nimega.

See tähendab, et inimene, rollide lähedust märkiva nimetuse taga, ei ole, automaatselt ja võrduvalt, lapse heaks ja jaoks olemas ja tegemas. Rolli nime kandev inimene ei tähenda, automaatselt, lapsele turvalist kohta ja tema kasvamiseks vajalikku. Roll nime omamine ei tähenda, kõiges ja täpselt, rollile vastavust.

Inimese tegude ja teekonna vaatlemine annab teada, mida ja kuidas too valib ja mida mitte. Inimese kasvamise teekond ja õppetundide läbimise võimekus annab teada tema põhi mõtetest ja väärtushinnangutest. Ei ole vaja jääda kinni inimese sõnadesse ja tema kanda oleva rolli nimesse, vaid avada silmad ja vaadata otsa reaalsusele.

See, mida inimene ei oska – see, kuidas inimene ei vali – seda ei ole ka rollis olles või kui ta ka ponnistab selle nimel või püüab ennast ületavalt olla, siis see kogemus läheb temaga olijale maksma – temast saab võlgalne – kõik see, mis inimene annab, rolli partnerile, rolli täites, üle enese tegelikkuse, selle annab inimene enese arvelt. 

See, mida inimene oskab – see, kuidas inimene valib – see, millise võimekusega inimene elu mõistab - see on ka rollis oleva inimese tegelikkus. Roll on pealispind – väljendused, valikud, tegelik põhi on inimese oma.

Enese unest üles raputamine tähendab selgust – Mina, inimesena, ei pea teisele võimaldama seda, mida too Minult, kui rollilt, ootab – Mina, inimesena, ei pea teisele andma seda, mida too, rollidele rõhudes, Minu kohustuseks nimetab. Mina, inimesena, saan ise valida ja otsustada, mida ja kuidas Mina olen ja teen – millise läheduse paika panen, millise tähenduse anna, mil moel panustan.

Mina võtan, julgelt ja ausalt, lahti enese portree ja vaatan sellele otsa – Mina ise annan endale õige informatsiooni kasutada – Mina ise vaatan kogu lugu eemalt ja panen paika selle, mis, mida ja kuidas oli, tehti, valiti – kelle sammud, kuhu said astutud ja mille nimel. 

Mina näen ise ennast reaalsuses – Mina ei kasuta teiste silmi ega teiste hinnanguid. Mina ei ole enam väike, kes vajaks vanema kinnitust ja selgitust, mida teen ja kuidas olen, kuidas tunnen. Mina leian vastused ise üles.

Mina ei häbene ise ennast – see ei ole häbi ega vale, kui olen aus ja räägin reaalsusest. Mina teen valikud enese tähelepanekute ja teadmiste alusel. See ei tee Mind valeks, kui Mina ei vali olla koos Minu rolli kaaslasega – Mina ei ütle EI rollile, vaid inimesele, kes ei püsi enda piirides ja kasutab seotust ära – ta ei hooli enese osast ega võta vastutust – ta käitub nii nagu tema omaks suhet, et selles peab käima tema järgi ja tema tingimustel ning kui seda ei tehta, siis tema enam ei vali koos olla.

Enese koha teadlikkus - Mina ei saa solvata rolli ega olla rolli vastu ebaviisakas ja valesti käituv/ valena kogeda olev – Mina, inimesena, annan inimesele, tema tegevuse, väljendite ja harjumuste kohta informatsiooni – kui inimese tegelikkus inimesele endale ei meeldi, ei sobi, siis on see tema vaimne piiratus ja emotsionaalse tasandi harjumuslik käitumine.

Laiendatud Mina vajadus tähendab, et vaimset piiratust kogev inimene põrgatab palli tagasi - ta suunab, lapse aja suhtlemise stiiliga, raskesti söödava info edastajat Vanema rolli, et too võtaks Lapse tundetasandi eest vastutuse – Sina oled – Sinu ülesanne – vastuta – tee lugu korda – kinnita Minu Mina = Mina ise ei pea.

Tõhus koolitus tähendab, et – „õigesti” kohelduna – käivitub ka suureks kasvanud inimene – „õigesti” - oma osa täitma. Teise tunderaskused on Minu süü – Mina olen teise vastu vale olnud ja teisega ebaõiglaselt käitunud – Mina ei arvestanud enesele antud kohaga, teise suhtes. Nüüd tuleb Minul vastu võtta see, kuidas teine väljendub ja olla see Kes, kellena teine Mind näeb ja näitab.

Sajad ja tuhanded ja miljonid inimesed, sellel planeedil, magavad – nende teadlikkus, enesest, on salvestus, mis käivitub teatud kindlates situatsioonides. Salvestus tähendab, et inimene ei peatu ega täpsusta toimuvat, vaid alustab, energeetilisel väljal, millel ja millisena teine on teda märgistanud ja aktiveerinud, oma osa täitmist.

Hupsis – pole vahet, kes, tegelikkuses, inimest käsitleb, inimene käitub nii nagu teda on koolitatud – Hea Lapsena, Tubli Õpilasena ta täidab oma rollijoonist, sest tema ise ei ole andnud endale teist informatsiooni, mida kasutada – tema Mina on endiselt vale ja teiste info alusel kokku pandud ja paika asetatud.

Mina salvestise muutmine ei ole kerge töö, sest see on väga sügavalt isiksusega kokku põimunud. Kerge ei ole see ka sellepärast, et seda tuleb üksinda harutada – raske on leida, teekonnal kohatud kaasteeliste hulgast, õpetajat, kes on jõudnud inimese tasandile. Enamus õpetajaid pakuvad inimesele kogemusi, mis viivad teda tagasi möödunusse – nad käituvad temaga, samal, käsitleval moel nagu see tema möödunus aset leidis.

Takistuseks, sellel teel, saavad ka Minaga seonduvad uskumused – seega ei julge inimene enese möödunut avada – ta ei taha kohtuda selle sisuga – enese tegelikkusega. Inimene ei taha vaadata oma Mina = ta ei taha kogeda oma tundeid – häbi, valu, hirmu – et Mina olin selline, et Mina tegin sellisel moel, et Mina väljendusin sellisel viisil – Mina ei ole muutunud = inimesele ei ole antud informatsiooni, mille alusel saaks ta muutunud ennast "näha".

Inimesel tuleb vastu võtta teadmine – Mina ei ole mingi üks ja ainus suurus, vaid ise ennast tähistav nimetus – Mina ise, inimesena, kasvan edasi ja Mina ei ole enam ammu see, milline Mina olin. Senine Mina on olnud kokku kogutud ja üheks failiks saanud salvestus - kellegi teise sõnadest, häältest, pilkudest, tähelepanust, energiast, füüsisest – see ei ole Mina ega ole kunagi olnud – see Mina ei ole väga suures osas tõsi – see on vale, mida Mina ise olen kasutanud ja tõesena, PIDANUD, võtma.

Mina salvestuse sügavuse ja ulatuse paneb paika see mitu mõõdet on olnud haaratud salvestuse loomisel ja, milline neist on olnud määrava tähtsusega – teemad püsivad lahendamatud, kuna ja kuni inimene tegeleb oma möödunud ajaga 2D vaates – pealis pind ja suurema aja teadlikkus – sel moel ei ole möödunud aja tunded ja teadmised, temale, kätte saadavad ja seega ei ulatu ta õigesse sügavusse, et mõista möödunut ja laheneda olevas.

Mitme mõõteline salvestus on põhjus, miks inimese sisse suletu avaneb/ inimene käivitub häältes, lõhnades, puudutustes, sõnades, pilkudes, tunnetes, temperatuuris, jne sisalduvate märguannete peale.

See tähendab lõppematuid ja mõistmatuid ärritusi - inimene kogeb puudutusi, enese sees, enese pihta ja enese  ümber - justkui keegi teine liigutaks teda nähtamatuteks jäävatest nööridest ja tema on jõuetu ja abitu - tema ei kontrolli enesega toimuvat ja enesele osaks saavat ega ka enese, sunduslikke, väljendusi, valikuid, samme.

Üles ärkamine tähendab mõistmist - Mina reageerin, sest Minu sees on Mind reageerima suunav informatsioon - Mina ise annan enesele käsklusi ja ülesandeid - mitte keegi teine ei tee seda. Mina ise olen võtnud, kellegi teise info ja teinud sellest enese oma. Nüüd on aeg panna paika ise ennast ja olla kooskõlas tegelikku ennast puudutava tegelikkusega - see Mina, kes ma olen, kuid kunagi ei ole olnud - sellele Minale ei ole muid kinnitajaid, nägijaid, teadjaid, kui ainult mina ise.

Marianne

17.08.2026.a

Moonutatud reaalsus I - Enese kalibreerimine minimeerib tagajärjed

 

Inimese arengu üks etapp – keskmise ea kriis – on enese Mina kriis. Ega see ole esimene ega ka viimane – senikaua, kuni inimene elab, tuleb tal teha inventuuri ja paigutada, ise, ennast kuhugi ja seletada, ise, ennast ära, et anda, ise, endale tõene informatsioon kasutada – Mina, selline, sellisena.

Kriis tähendab, et inimene otsib vastuseid küsimustele - Kes Mina olen? - Kus Mina olen? - Milles Mina seisnen? - Kuidas Mina ei ole? - Kellena Mina väljendun? - Miks Mina olen? - Mida Mina tahan? – Mida Mina ei taha? – Kes Mina ei ole? – Kus Mind ei ole? – Milline Mina ei ole?

Kriisi põhjuseks on tasakaalust väljas olemine – inimese põhi, millele tema toetub, ei hoia ega toeta teda – kasutades oma uskumusi ja olles sõltuv oma harjumustest, veab inimene, ise, ennast alt – ta põrkub, komistab, pettub, kaotab, on rahulolematu, tunneb viha, ärritub, väsib, nutab, annab järgi oma sõltuvustele, vajab kompenseerimist, otsib asendusi – ennast härivaid tundeid on liiga palju ja ennast takistavaid ja muutuma/ kohanema/ tagant sundivaid kogemusi kuhjaga – inimene ei suuda nendes korda luua ja Maailm ei näi enam õige paik olevat.

On tavaline, et inimene otsib, häirituse põhjust, väljast – keegi teine, miski muu, midagi teist – on inimesega seonduva põhjuseks – Maailm ei ole endine, võimalused ei ole endised, nõutakse enamat, oodatakse täpsemat, tahetakse edukamat – Maailma nõudmised, tempo, vastused ei anna rahu ega taga kindlusetunnet = Mina ei ole, enam, see, kes Mina olin = Mina ei saa olla Mina.

Inimese, kui vaimse ja füüsilise isiksuse, kriisi põhjuseks on informatsioon, mille inimene annab, ise, endale - ta ei suuda ära sulatada, et see ei pea enam, kõiges, paika ja selles ei ole kõike seda, mis on tema reaalsus - ta ei ole kõigega, mis on tõde, nõus ja ta ei tea ega tunne ise ennast.

Kasutamiseks kõlbmatu informatsioon tähendab, et inimene on olnud mugav ja ta ei ole teinud inventuuri – tema andmed, iseenda kohta, ei ole päevakajastatud. Veel tõsisem teema on see, et on olemas info, mis ei ole kunagi paika pidanud – inimeses on väga palju valet. Veel tõsisem on teema, kui tema ise ei tea ega tunnista seda = inimene elab rollidena, kuid väldib ennast, kui inimest – paljastamast, avalikustamast, teadvustamast.

Keskmise ea kriis on seotud inimese funktsioonide muutusega – tema tava ei ole enam norm, keha ja tahtmine ei tee alati koostööd, tema ülesanded on muutunud, tema ressursid/ oskused/ vajadused täpsustunud – Mina pilt, mis on olnud tegude ja valikute aluseks, ei pea enam, kõiges, paika – inimene astub ise endale vastu, sunnib tagant, keelab, takistab – inimene ei tee, ise, endaga koostööd – teda ei näi olevat üks, teda on palju rohkem.

Inimese alguse spurt on kiire – tema jaoks on raamistik juba paigas, ajalised astmed on selged. Lasteaed, kool, sõbrad, huvitegevus, töö, pere loomine – Mina teen nii nagu teised, enne Mind ja Minu kõrval, teevad ja elavad. Mina kordan sama.

Aeg näitab, et sama ei tähenda samal moel – kõik elavad, samades raamides, täiesti erinevalt. Kuid, kuidagi peab ju olema õige – kuidagi peab ju suutma olla õige. Kuid kõik see, mida inimene valib või on sunnitud valima, ei ole endale/ kellelegi teisele õige ega paras. Kuid kõik see, mil moel välja kukub ja, kuidas olema saab, ei ole endale/ kellelegi teisele õige ega paras. Huvid, tahtmised, võimalused ristuvad, põrkuvad, kustutavad ja see toob kaasa pinged ja vastu seismised.

Alguse kiiruse järel hakkab aeg venima – kõik näib püsivat samades raamides – on argine aeg – on Minade nähtavale tulemise aeg. Nooruse uljus ja põlvini meri, mesinädalad, uim ja unelmad, laste väiksus ja armsus, lehvivad lokid ja tahtmistele alluv keha, saavad mööda ja paika loksuvad piirid.

Laste kasvades, neid kasvatades, neist lahti lastes – tööl käies ja argipäeva üleval pidades - elab inimene enese korduses – ta kordab ise ennast. Elu põhi ja raamid on paigas ning inimene tegeleb neid täitva sisuga.

On loomulik, et see toob kaasa igavuse, tüdimuse, adrenaliini otsimise ja uue vajamise – inimene vajab muutust, et kogeda ennast teisiti, kui see olevas võimalik on. Inimene vajab välist puudutust, et kogeda muutust ja olla, uuesti, elav – olla see keegi, kellel on vaba voli eksida, otsida, proovida, valida – olla see keegi, kes ei pea alles ja korras hoidma kõike seda, mis on juba enesele valitud – kuid samas olla ka see, kes ei pea minema Maailma, vaid saab lihtsalt kõigest sellest, mis on olemas, osa saada – peatuda, paigal püsida, rahus olla.

Inimene tahab kõike või näib tahtvat kõike – inimene ei taha kõike või ta ei tea, mida ja kuidas tema ei taha või tahab. Inimese Mina, kellena ta oli möödunus, ei ole sama enam olevas – osad asjad ja lood kestavad edasi inertsist, harjumusest ja tähelepanust – kuid inimene ei tea, veel, et ta ei taha vanal moel või ta juba teab, kuid ta ei suuda/ ei julge lõpetada ja muutust teoks teha.

Kriis tähendab, et inimene ei ole paigas ja ta ei saa rahu – temale ei anta rahu, tema ei oska luua rahu, temal ei ole aeg olla rahus, sest - need õppetunnid, mis möödunus jäid, temal, vastamata, need tuleb järgi õppida.

Läbimata õppetund tähendab, et inimesel puuduvad oskused, mida tema ei ole omandanud, kuid need on, temale, kui inimesele, eluliselt olulised - tema komistamised ja rahulolematus, tormid, mida tema põhjustab, sisemine segadus ja välja poole saadetud signaalid, on tema sammude tagajärg, millega tema ei oska/ ei taha/ ei tea arvestada – seega ei võta ta vastutust – ta ei jää enese sammude juurde, vaid nimetab need, kellegi teise süüks või kellegi teise nimeliseks.

Inimene ise ei ole omandanud inimese eluks vajalikke oskusi, kuna - on võtnud kasutusele pealt nähtud – ta on kopeerinud, kedagi teist, enese osaks saanut – on võtnud kasutusele kompenseerivad ja asendavad, kuna ei ole saanud tuge ja mõistmist, et vajalikke omandada/ harjutada – on saanud rollide kasvatuse ja seega tal puudub arusaam inimeste Maailmast.

Laps, kui õun või käbi, ei kuku, teda kasvatanud/ koolitanud, puust kaugele – laps õpib teda ümbritsevast, tema kasutuses ja temale võimalikuna olevast – ei ole ainult ühte ja kindlat allikat ega täpselt teistega sama – seega on kõik erinevad, kuid suuresjoones samad – on inimeste tasand – on rollide tasand.

Inimese põhi toetub sellele informatsioonile, mis oli teda vahetult ümbritsevas ja millele ta pidi, sellega arvestades, vastama – sageli on inimene endiselt, möödunus aset leidnu põhjal, kellegi teise rollile vastamas ja, ise, ennast, õigel moel, vastavaks tegemas. Ka aegu hiljem ja ka teistes suhetes.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei ole inimeste tasandi suhteid – suhted, kui suhtlus, taanduvad rollidele – inimesed järgivad rollide joonised, suhtlevad, käituvad, väljenduvad rollidena ning ootavad enesele vastu rollide vastuseid, et kogeda ise ennast Minana – teatud kindlas rollis olevana.

Õige Mina on see, keda koheldakse õigesti, keda vaadatakse õigesti, kellele vajaminev antakse õigel moel ja täpselt – paigas on piirid, reeglid, kord ja kõike seda saadab kontroll, et valvata ehk ära hoida valet ja kindlustada õige tulemus.

Möödunud aja lapsed, kes sunnivad oleva aja lapsi täitma lapsevanema rolli - möödunus vajaka jäämiste kompenseerimiseks, ülekohtu vältimiseks, õigel moel tähelepanu suunamiseks, vajamineva saamiseks – juhised, kuidas peab ja kuidas ei tohi. Möödunud aja kogemuste ära kustutamine, ära hoidmine. Möödunud aja kogemuste eest karistamine, kahjutasu nõudmine, vabanduse palumisele kohustamine, enese kaitsmine.

Inimene, kellest sai roll ja kelle kohustus oli olla vastav, sai koolituse, mis jäi tema harjumuseks ja millest sai tema, alateadlik/ normaalne, Mina. See Mina ei ole tegelik tõde – see on kogus informatsiooni, mida inimene kasutab ja on mingisugused harjumused, mis on inimese jaoks, tavalised/ elulised.

Kriis tähendab, et erinev informatsioon on omavahel vastuolus – kõik ei kinnita kõike ega selgita ära. Inimene peab suutma olla õigena, õigetes raamides, vana/ kinnistunud Mina pilti kasutades ja sellele vastates. Vastu olemised sünnivad, sest inimene on omandanud piisavalt informatsiooni ja kogenud suurel määral kogemusi, et näha vastuolusid ja tajuda ära ebakõlad – tema ei kõla kokku iseendaga, tema ei kõla ennast ümbritsevaga kokku – enam.

Mina ei ole Mina – Mina olen teine, teisiti – see keskkond, see suhe ei toeta Mind – see sunnib Mind olema see Kes Mina ei ole. Siis, kui Mina valin enda, kui Mina väljendun iseendana, siis see on konflikt, sest väline ei kinnita ega tunnista Mind, Minuna. Korduv kogemus - Mina ei ole õige, kuna olen vale – Mina ei saa ennast õigeks = keegi ei näe Mind õigena.

Inimene ei saa õigeks – ta ei saa olla harjumuspärase endana – ta ei saa olla enesega kooskõlas oleva iseendana. Inimene ei saa õigeks rollina – ta ei saa õigeks inimesena. Tema rolli partner ei järgi rollide joonised – tema rolli partner ei astu inimeste tasandile või tema rolli partner on lõpetanud rollide mängud.

Omad on võõrad, sest nad keelavad Minu, nad ei näe Mind, nad ei mõista Mind. Olukord on sama nagu inimese alguses - vanem keelab lapse Mina. Selle jaoks, et olla ise, tuleb astuda eemale ja olla ise - see tähendab vanemast/ omadest lahti laskmist ja ise seisvumist = iseenda tõelise Mina avastamist ja paika panemist.

Inimese kriis tähendab, et temaga seonduv/ seotud ei ole temaga sama - aset leiab rolli ja inimese konflikt – on üks, kes tahab hoida kinni rollidest ja see tähendab, et keelatakse ära inimene – on teine, kes ei vaidlusta põhi rolle, kuid ta tahab, et neis ollakse inimestena – mitte rollidena, mis tegelikult tähendab kohtlemise juhiseid, vajaduste täitmise järjekorra numbrit, väljenduste vabadust ja talumise kohustust.

Ei ole vahet inimese vanuses, tema teemad on samad, sest tegemist on samaga – inimese vaimse taseme kasvamise teemaga – Mina, inimesena – Kes Mina, ise, tegelikult olen – Kes Mina ei ole – Kes Mina olen ilma rollita/ rollina/ rollide taga – Millise rolliga olen, Mina ise, ennast samastanud/ lasknud ennast samastada?

Keskmises eas on füüsiline areng peatunud, pigem toimub kulumine ja taandumine. Inimene on rohkem paigal ja paigas, tal ei ole enam järgmisi etappe, mida möödunule võrdse innuga oodata – pigem ta tahab senist säilitada ja oleva peatada, sest ta teab, et vanus muudab kõike – number ja tervis loeb – see piirab teda ja märgib lõppevat aega. 

Inimene tahaks teisiti - piiratud Maailmas teisiti, kuid ta ei tea, kuidas seda teisiti saavutada, ilma, et ta senist ära ei lõhuks ja katki ei teeks - see Maailm on oluline, see on tema enda teekond ja aja lugu.

Kui inimese algus on olnud vägivaldne ja manipuleeriv ning inimesel puudub teadlikkus ja enesega side, siis inimene vastustab oma loomuliku arengu – ta ei nõustu teel ette tulevate õppetundidega, ta ei ole nõus teel kohatud õpetajate poolt nähtavale tooduga arvestama – see ei ole Mina ega Minu – see on see teine.

Inimene vastustab enese sammude tagajärjed ja ta ei tegele enese poolt rikutud tasakaalu taastamisega – ta ei ole nõus maksma selle eest, mida tema ise on korda saatnud. Tema ei ole teinud seda, mida tema ise ei tea ega näe – tema ei ole sellisena nagu tema ise ei näe ega tea. Ärgu teised valetagu ega süüdistagu ega tema head nime/ nägu sopaga määrigu.

Vastustamine tähendab, et inimene näeb ja teab, et temale tahetakse halba ja temale tehakse liiga – teda kiusatakse. Teised on valed ja teised peavad ennast muutma = inimese kohta teistsugust informatsiooni kasutama ja vahendama. Inimene võtab asju isiklikult – tehti nimme ja tema pihta – tema pärast = temaga ei arvestata = tema Mina ei tunnistata – teda tahetakse vähendada ja teise rolli suruda.

Inimese vaimne kriis on see aeg, mil tulevad üles lapsepõlve teemad, millega ei ole rahu tehtud - uus Mina ei sobitu vana Mina pildile – midagi tuleb tõeks tunnistada, millestki tuleb lahti lasta, millegagi tuleb nõustuda, millelegi tuleb Ei öelda – ise ennast tuleb lahti harutada ja tegelikkusele vastavalt kokku panna.

Vägivaldne ja vähendav Maailm tähendab Mina, kelle on kokku pannud teis(t)e poolt öeldu ja üle kinnitatu – seal ei ole seda, mida tõeks ei tunnistatud – seal ei tohi olla seda, mis oli märgitud valeks. Inimene peab teadma oma kohta = kasutama enese kohta seda informatsiooni, mis on temale kasutamiseks antud – tema peab kinnitama kedagi teist – alati või kätte näidatud hetkel.

Kriis tähendab, et inimese vaim võib olla valmis muutuseks, kuid kehas elavad vanad mustrid edasi ja inimese alateadvuses käivitub möödunu, kuna suletud infobaasi järgi usub ta end elavat vanas - Mina pean, mis siis, et enesega vastuolus olevana.

Inimene ise ei julge lubada olla endal Mina ise, sest esimese elupoole sundusega kohanemise õppetunnid, kuidas on, tema puhul, õige, on tema alus. Inimene ei ole võtnud kasutusele uut informatsiooni ega harutanud lahti situatsioone, et neid teistel alustel läbida.

Inimene elab kogu elu raamides ja reeglites – kuidas on õige, kuidas peab – kõigil teda ümbritsevatel on olemas arvamus, kuida peab olema õige – kui selle teadmise vastu eksitakse, siis sellest antakse teada – inimest koheldakse tähelepanuga, mis annab talle selge mõistmise, kuidas ta oli ja kuidas teda nähti.

Raamid ja reeglid ning Mina pean = Sina pead – on manipuleeriv, vähendav ja vägivaldne, kasvatuslik rolli surumine – Hea Laps, Kuulekas Kodanik, Tubli Õpilane, Viisakas Naaber, Korralik Naine, Mehine Mees, jne.

Inimesel ei ole olnud aega, et jõuda selgusele, mis on õige ja vajalik informatsioon, mis on teda allutav ja tema teadlikkusega manipuleeriv info. Inimesel ei ole olnud selgust, et teha vahet tegelikkusel ja kellegi isklikul tahtmisel. Inimene ei ole õppinud inimeste Maailmas elama – ta on saanud koolituse, kuidas tulla toime ja olla õige rollide Maailmas.

Rollide Maailma õpetus tähendab ette kirjutatut ja kontrollitut. Rollide Maailm tähendab kindlustatud valena olemisi – kellegi teise, kui rolliMina, vastu eksimist, kui olla Mina ise – enese moodi ja enese tõekspidamiste järgi.

Rollide Maailmale on omane, et mitte keegi ei anna selgust, kas eksimine oli inimese vastu või rolli vastu – kas põhi rolli vastu saab eksida, kas ja kus on õigus olla inimesena, kas põhi rollile osutamine, et paremini koheldaks, on isekus ja vägivald või inimese tegevusele tähelepanu suunamine – sellisele tegevusele/ väljendusele ei ole õigust, see ei kinnita rolle, see vähendab rolliga tähistatud inimest.

Rollide Maailm tähendab, et inimene peab ise ennast õigeks kalibreerima, et olla vastav, kellegi teise vajadustele/ rollile ja tagada enesele vajaminev – tema saab õiguse olemas olla siis, kui tema on õige ja õigena kogetav – kalibreerimine minimeerib ja maksimeerib tagajärjed.

Enese ajalugu – enesele osaks saanud reaktsioonidega – hoiab inimest ärevuses ja valvel – õigena ja valena olemise paine on suur. Möödunu ehmatused ja jahmatused – Minuga võib ja Minuga saab, kuna Mina olen Mina.

Mina kriis tähendab vastuolulise informatsiooni tõepärasust – mõlemad kehtivad, kuid mõlemad ei tähenda sama – inimene peab valima – inimene peab õigesti valima. Vastuoluline informatsioon tähendab, et inimene peab eelistama ühte ja jätma teise – mõlemat korraga ei saa – neid on võimatu ühendada.

Inimene, möödunule lojaalsena ja rollile truuna, peab valima, kas olla õige või olla vale – olles, kellegi teise vastu õige, on ta enese vastu vale – olles enese koha pealt õige, on ta, kellegi teise vastu vale ja see teine/ teist kaitsvad teised annavad talle sellest teada.

Mina pean ennast õigeks tegema – kuid - Mina tahan/ vajan/ tean ennast teisiti. Vastuse otsimine - kuidas olla õiglane ja õige - kuidas luua enese Maailmas tasakaal - mil moel hoida sidet enese möödunuga – kuidas olla olemas seal, kus kehtivad rollid ja inimesed ei vali inimest.

Reetur, uhke, tänamatu, valesti käituv, kasvatamatu, jne. Mina ei ole ju selline - Kes teeb ja on nii. Minu kasutuses olev informatsioon vastandub ennast vähendavatele ja osutavatele nimetustele. Enesele osutamine ja vähendavad hinnangud toovad kaasa häbi ja hirmu. Mina olen – Mina ei ole. Tegelik Mina on teis(t)ele vale.

Suletud infobaas ja valedele andmetele toetumine tähendab, et elustub vana aja hirm – Mina olen olnud vale = Mina teen teisele liiga. Põhjalik õpetus - iseendana olemine teeb teisele liiga – selle peab teisele korvama – teine annab teada, kuidas temaga valesti käituti ja kuidas peab olema, et õigena olla.

Aset leiab välise tähelepanu (ka ise enese poolt teostatuna) ja sisemise enese tegelikkuse konflikt. Milline info kogumik olla? On see – eksitentsiaalne - Olla või mitte olla - küsimus. Kui Mina olen enese, kui inimese, tegelikkus, siis ei ole Minul juuri ega omasid, siis olen vale ja reetur – üksinda, hüljatu, hukka mõistetu. Kui Mina olen teiste tegelikkus – siis astun enese vastu ja vähendan ise ennast. Milline valik valida – mil moel olemas olla?

Selles – Olla või mitte olla – küsimuses peitub huvitav nüke – inimene, ise, võtab oma kunagised kogemused, kui kindlad sõnad ja teatud moel osaks saanud reageeringud ning toetub nendele nii nagu need oleksid vahetult olema saanud – tema teeb seda selleks, et hoida, omadega, ühendust alles – see on vaimse tasandi seotus, mida ei ole võimalik füüsiliseks teha – vahe on juba vahel – mõlemad pooled on oma, otsustava, sammu ära astunud.

Teadlikkus tähendab ise endale uue info andmist - Mina ei reeda ega hülga - Mina tean enam, kui varem – Mina tean, et on veel - Mina tean, et olen kasvanud edasi, ja välja, suletud Maailma seest – senine ei olnud piir, mida ei tohtinud ületada, vaid teadmatus, mis ei näinud teed edasi.

Uus teadmine on põhjus, miks Mina ei saa olla vanal moel, sest vana on täis uskumusi, mis ei ole eluterved ega inimest kasvada aitavad ja toetavad. Vanad uskumused ja harjumused vabastavad inimese isiklikust vastutusest – nad annavad inimesele väljapääsu vaimselt rasketest olukordadest – inimene saab õiguse/ põhjuse valida endale roll ja ühes sellega kasutusse õigused ning põhjuse väljendusteks, mis annavad teada, kuidas teda kohelda tuleb ja tema poolt tehtut nägema peab.

Inimese kasvamine, vaimsel tasemel, on muutus, mis vajab uut sõnavara, suuremat selgust, ausust ja teoks tehtud samme. Mina ei vaidlusta oma kaasteelisi, kuid Mina ei vali neid, inimesena, enese reaalsesse ellu - sest Mina tean nende põhi mõtteid ja väärtushinnanguid - Minul ei ole nendega turvaline.

On inimesi, keda ei saa enese meeskonda valida, sest nad ei tee koos tööd – nad jätavad üksinda, löövad noa selga, tõmbavad vaiba alt, kasutavad enese jaoks vahendina – nad ei näe ega kohtle, Mind, inimesena ja nad keelduvad, enese, kui inimese kohta tõde teadmast – nende Mina pilt vastab mingi(te)le rollil(de)e, kuid ei tegelikkusele.

Kasvamine tähendab enese tegevusele õige tähenduse andmist - Mina ei jäta Omasid abita ega üksinda = Mina ei hülga neid - igal inimesel on omad valikud, sest kõigil on võimalus valida - Meie valikud on erinevad.

Mina ei ütle EI inimesele – Mina ütlen EI, inimese käitumisele – siis, kui inimene õigustab oma käitumist ja peab õigeks oma väljendusi ega ole nõus neid ümber vaatama, lõpetama – kuid Mina tean, et tegemist on manipulatsiooniga, vähendamisega, vägivallaga, laiendatud Mina vajamisega, enese rahulduse teostamisega - seega ei ole mõistlik sellises keskkonnas/ seltskonnas edasi viibida.

Ei ole vahet, kas inimene vastustab/ keelab ära enese vaba ja loomuliku arengu või mingi kindla ja konkreetse põhjusega arengu - mõlema sisu on üks – Eitus, peatus, tõrksus, takistus, suuna muutus.

Tegelikkuse vältimine tähendab, et inimene suunab oma tähelepanu mujale – tema ise toob enese ellu raskused, tema osutab süü, kellelegi teisele, tema ise loob endale haigused või ta elab, kellegi teise kaudu – inimene võtab teis(t)e elu(d) üle/ enese takistatud areng ladestub keha sisse, väljendub keha kaudu, teine on kõige põhjus.

Tegelikule informatsioonile vastu astumine tähendab enesega tegelemist – inimese poolt valitud moel. Ta saab võimaluse enesele teistsuguse tähelepanu küsida/ oodata – toetus, kaastunne, päästmine, säästmine – ta usub, et on ise enese ära peitnud, vahe vahele teinud.

Vaimse taseme raskuste korral tegeleb inimene füüsilise tasandiga – see on paremini kontrollitav, nähtav ja mõistetav. Laps, iseendana, oli vale – möödunu salvestus kehalise reaktsioonina, sest lapse vaimne tasand ei hammustanud pähklit katki. Iga, last, valeks nimetav ja valena kohtlev reaktsioon kutsus esile füüsilise vastuse. Keha mälu on sitke ja pime ühendus alateadvuses – see on osa enesest – sügavale sisse juurdunud.

See tähendab, et vaimne töö on jäänud kõrvale ja seega puudub selles loos vaimne teekond – inimene ei ole liblikas, et tema sünnib ja on kohe – inimesel tuleb ise kõndida mõistmisteni, millest tema ise aru saab ja omandada oskused, mis teda, kui inimest toetavad – omandada tuleb ka vaimsed oskused, et olla teadlik, mida tähendab ja hõlmab inimeseks olemine ja inimesena elamine.

Elu annab kuhjaga võimalusi – suurepärane õppimise võimalus avaneb seal ja selles, milles inimene saab olla vale/ ta on juba vale. See on ohu olukord, valvel olek, kaitsetus, alistumine. Enesest ei piisa, enese tõest ei ole kasu, enese piiridega ei arvestata. Enese surm = Mina ei saa olla õige = Mina ei saa olla Mina – see, keda koheldakse paremini, kellel on õigus Olulise teisega olla, kellel on õigus armastusele = kellel on kaitse ja turvatunne. See on vaimse töö tegemise koht – uue sõnavara, mõistmise, teadlikkuse kasutusele võtmine.

Mina ei ole vale = Mind ei ole õigust/ põhjust karistada. Ka siis, kui eksin = olin hoolimatu, ei olnud teadlik, tegin kogemata – ei ole õigust Mind, inimesena, vähendada. Kuid ka siis, kui tean rohkem ja olen eneses kindel – ei sobitu ega ole valitseva mõttemalli kinnitaja – kas siis ei ole õigust Mind, Valena ehk halvustavalt, kohta kätte näitavalt, hukka mõistvalt, vähendavalt, vägivaldselt, eiravalt kohelda. Selline reaktsioon ei näita Mind ja Minu poolt tehtut, vaid sellise väljenduse/ valiku/ sõnavara kasutajat.

Mina olen vale – see tähendab kogemust sellest, mis on endale oluline – turvatunne, ühes olemine, hea tähelepanu. Selle asemel on kasutuses teine suund – keha mäletab seda, mida keegi teine, oluline keskkond, kasutas, et anda Minu Valena olemisest Minule teada.

Mina olen Vale – see informatsioon vallandab reaktsiooni – enese reageeringu, millisena olla ja enesele antud ülesanded, et vältida möödunus osaks saanut. Enese häbi ja enese viha – Mina ise põhjustan enesele tagajärjed – Mina olen süüdi, et Minul tuleb kogeda – Mina ei oska/ ei suuda ära hoida – Mina vean alt, petan = Mina ise olen enesele osaks saava põhjus.

Mina ise olen põhjus – on vägivalda kasutanu poolt välja toodud informatsioon, mis vabastas teda, tema enda valikutest, väljendustest, eesmärkidest – Sina ise tahtsid, et, Mina, Sind sel moel kohtlen – Sina ei ole teistmoodi ära teeninud – Sina ei saa teistmoodi aru – Sind peab õpetama – Sinule peab koha kätte näitama.

Tegelikkus - Mina ei ole enese nõrgim lüli = Mina ei kasuta, enam, vägivalda ja vähendamist ja manipulatsioone teostanud teise informatsiooni. Mina, enesega kooskõlas olevana, olen enese tugevus. Minu alateadlikud ja alalhoidlikud vajadused, sõltuvused, on olnud enese vaimne piiratus ja keha mälu, mis ei ole aidanud avaneda teadlikkusele. Oluline ei ole Hea Minana olla saamise/ ühes olemise omamise kogemus, vaid kvaliteet – kuidas, ühes olemine/ Hea Nimi on võimalik, mis see läheb maksma – mil moel säilib tasakaal – mil moel see kõlab kokku Minus endas.

Vaimne piiratus mõistab informatsiooni, inimesena olemise kohta, kui valena olemist – Minu kohta räägitakse, näidatakse seda, mida ja kuidas ei ole olemas (ei ole olemas seda, mida ise ei tea või ei saa aru või ei tunnista), mida ei ole õigust rääkida = Mind halvustatakse, tehakse maha, vähendatakse. Inimene ei saa aru vahest – Mina pilt, mis on uskumused, mingi roll ei võrdu Mina inimesena.

Vägivaldsest ja vähendavast keskkonnast välja kasvamine tähendab mõistmist - Minu info kohtab teise inimese info välja ja see ei pruugi Minuga sama olla. Näiline või reaalne seotus ei tähenda ühist eesmärki, vaid seda, et on olemas erinevad Mina teadlikkused ja erinev mõisted Minu omast.

Vägivaldsest ja vähendavast keskkonnast välja kasvamisel tuleb, vanade harjumuste ja uskumuste kasutusele võtmise põhjusena, tõeks tunnistada - Minul on raskusi informatsiooni väljenduste, edastuse ja sisuga kohtumisega. Mina kardan vägivalda ja vähendavat käsitlemist = Minul ei ole mudelit ega eluterveid oskusi, kuidas, siis, käituda ja mida, siis, ette võtta.

Automaatne informatsioon - Olen Vale – sisaldab endas väga laia informatsiooni - Mina ei saa seda, mida ootasin, Mina kaotasin oodatud kogemuse/ tulemuse, Mina ei saa enesele kinnitust = Mina ei ole see, kellel õnnestub, kes saab hakkama, Mina pean uuesti proovima, Minust ei piisanud, Mind ei aidata, et saaksin vajamineva tulemuse, teine vedas, Mind, alt.

Uskumus – Mina olen vale – omab enese vastaspoolt – on olemas uskumine, et Mina saan vajamineva/ enese kinnituse/ õige kogemuse - alles siis, kui Mina olen Õige. Valena olemine tähendab, et Mind hüljati ja karistati – Mind ei tunnistatud = Minule öeldi Ei – millega Mina toime ei tulnud.

Mina olen vale = Maailm ei reageeri, Minule, teatud kindlal moel. Tõestamine = Mina ei ole Vale = Minule tuleb reageerida teatud kindlal viisil – siis Mina ei kao/ siis Mind ei kaotata ära.

Inimene jääb kinni enese loo pealispinnale ja tunnete, kui tuuleveskitega, võitlema – inimene jääb kinni valena olemisse ja enese valena olemise kummutamisse. See tagab, et keha on pikaajalises ärrituse seisundis – Mina olen Vale sisaldab pidevalt aktiivsena olevat sõnumit – Mina ei tule toime, Mina olen abitu, Mina olen üksinda = hüljatu.

Valena olemise veskitega võitlemine tähendab, et inimesel puudub kontakt reaalsusega. Tema on ellu jäämise reziimil. Käsil on enese aja sügavaim punkt, millesse inimene on kinni jäänud – Mind jäeti abita – see on mõistmine – teise abiga oleksin jõudnud parema tulemuseni – teise abiga ei oleks valu kogenud – teise abiga oleksin Õige olnud = teine ei oleks Mind, siis, sellise kogemusega karistanud.

Uskumised, kui oleksin olnud parem, õigem, ilusam, targem, peenem, rikkam – võrsuvad kõik ühest ja samast potist – teine valib, mille alusel ta Mind kohtleb – teine saab valida teha haiget, jätta, olulisel hetkel, üksinda – teine annab teada, et tema valik lähtub Minust endast = Mina ise põhjustan enese kogemuse.

Teadlikkus – Mina ise ei põhjustanud – teine ise valis enda väljendused ja sammud – tema tegi seda enda järgi arvestades ja enese peale mõeldes. Teisele ei olnud teema teha Minule haiget või jätta situatsiooni, milles sain haiget. Tema valikud ja tema teod – reaalsed. Kuna olin ja elasin koos, siis said need Minu osaks.

See on teadmine – inimene võib valida seda, mis on temale okey – Mina, reaalsusele toetudes, saan valida, kas Mina olen sel moel elada valiva inimesega koos või mitte. Põhi rollid ei loe – loeb inimene, kes selle rolli taha varjub. Mina ei reeda ega hülga – Mina tean rohkem ja see ei ole kuritegu, vaid edasi kasvanud inimese tunnus.

Vägivalda normaalseks pidavale keskkonnale ja vähendamist teostavale inimesele on omane jätta varju kõik see, mis ja kuidas on inimesele endale võimalik, millised on tema TEGELIKUD õigused. Enesele sobiva Maailma alles hoidmiseks ja enesele kasuliku vahendi käepäraselt kuulekana hoidmiseks, on head kõik vahendid, mis aitavad seda tagada.

Seega tuleb alal hoida informatsioon - inimene sõltub teisest, tema ise ei saa ennast aidata - temal tuleb olla Õige teise vastu ja alles siis ta saab enesele vajamineva - inimesest, iseendast, iseenda jaoks ei piisa - tema vajab teist. Selles teadmises peitub teisest sõltuvuses olemine ja sõltuvusse jäämine.

Inimese teel on kohti ja olukordi, kus ja milles erinevad informatsioonid saavad kokku ja neid edastavad inimesed võitlevad Minu Oma Tõe eest - inimesed võitlevad Minu Oma Mina õiguste eest - millised peavad olema isiklikud võimalused, väljendused, osaks saav tähelepanu.

Enese korrektuur, üle aegade - Mina olin, siis ja seal ja selles, õige - Mina teadsin tõtt. Möödunusse tagasi vaatamine, hetkel, kui uus teadmine on kinnitust saanud - toob kasutusele vana mustri - enese sees, teisega rääkimise - et ära seletada, põhjendada, õigustada, et teine kinnitaks üle = teine ei kohtleks, valiks, väljenduks nii nagu see möödunus aset leidis 

Tegelikkus - informatsioon on vajalik iseendale - vaadates edasi, mitte tagasi - Mina tean nüüd rohkem, kindlamalt - siis Mina uskusin teist, kahtlesin endas, kartsin, häbenesin, olin üksinda - Mina uskusin, et teine tahab jõuda parema tulemuseni - sinna, kus ta saab Mind paremini kohelda - kogu aeg ja igas asjas. 

Mina ei saanud aru, et teine tahtis alles hoida sellised kordused - tema vajas Minu vähendamist ja vägivalla abil käsitlemist - temale oli seda vaja, mitte Minule - Mina tahtsin sellisest suhtlemisest vabaneda ja koos olemisse parema ühes olemise luua - teine ei tahtnud - see ei olnud tema eesmärk.

Sellest ka vastu olemine ja vastu seismine - teine koges, et teda tahetakse temale vajaminevast ilma jätta ja temalt teda ennast ära võtta, et vastu anda see Kes peab alluma, taluma, vähem olema - inimene, kes ei mõistnud inimeseks olemise põhi mõtteid, kuna tema elas ja toimetas rollide Maailmas ja vajas sellesse vajaminevat, et ise olukorda kontrollida ja ise enesele vajaminev tagada. 

Tema teadlikkus ja tema valikud. Inimesele tuleb jätta tema õppetunnid, kogemused ja tegelike sammude tagajärgede eest maksmise vastutus. Inimesele tuleb vastata inimesena - inimesele tuleb tähelepanu pöörata inimesena - see ei tapa ega muuda, sest see on aus reaalsus - see kõrvaldab rollide maskid ja toob nähtavale inimese.

Marianne

14.08.2026.a

Inimese mõõtmise puu IX - Siis Seal Selles

 

Sageli on lapsepõlve kinni jäämise põhjus EI - mis öeldi välja, vaatas vastu, paistis kaugele, sai osaks, puges naha vahele. See EI tähistas paikka, millest edasi ei olnud miski enam sama. See EI muutis kogu lugu – tema saab, sel moel, Minule teha – tema tahab, sellisel viisil, Minule teha – tema tahab, sellisena, Minu vastu olla.

See on jahmatus ja tegelikkust üle täpsustada prooviv peatus – Kuidas saab TEMA, Minule, sel moel teha/ tahta teha – Kuidas saab TEMA tahta sellisena, Minu vastu, olla. Vastus on – saab, tahab ja on ning see on teisele okey. Sageli tuleb tunnistada, et teine on rahul sellega, kuidas oli ja mida tegi.

Hilisemas elus jääb inimene kinni pealispinnale – jääb kinni nendesse tundesõnumitesse, mis kirjeldavad osaks saavat ja vahendavad tegelikkust. Kurbus, solvumine, viha, kadedus, häbi, enese hävitamise mõtted – inimene ei taha näha ega uuesti kogeda – ta ei saa vabaks, enesele osaks saavast.

Tegelik raskuse punkt ei ole mitte selles, et inimene näeb pealt ja kogeb vahetult, vaid raskus peitub – Minu vastu olevas tegevuses sisalduvas sõnumis – seda peetakse normaalseks, õigeks, vajalikuks – teisel ei ole tahtmist, tarvet ega vajadust seda/ ennast muuta.

Pealispinna alla jääva sõnumi avamine ja vastu võtmine on lõpplikkusega kohtumine – see on teadmine, millega on inimesel raske toime tulla – Mina ei saa, enam, mitte midagi teha. See on enese Mina kogemine ja nägemine – tühisena, jõuetuna, petetuna, alt veetuna, lootusetuna, vähemana, hüljatuna, kaotanuna. Inimese positsioon, tähendus, võimalused, antud keskkonnas, teis(t)e jaoks – Mina ei loe, Mina ei ole oluline = muutust, Minu jaoks, ei tule.

On erinevus, kas see, veelahet märkiv, EI on öeldud mingile tegevusele või ise olema suunamisele. Laps solvub ja tunneb hirmu, võitleb vastu või tardub – tema Minu Mina läks katki ja see on trauma, millesse jäädakse kinni – mäletama, enese Mina tõestama ja tõstma, viha pidama, solvumisega tähistama.

Need on need kohad, kuhu lapsed komistavad kõige sagedamini ja mida mäletatakse kaugeski tulevikus, et kuidas ema/ isa oli ülekohtune, karistas, tegi liiga – lapse Mina sai mainekahju ja ta ei anna seda andeks = ta ei ole täis kasvanud ega mõista enese vastutust – see oli ka möödunus tema kanda ega seisnenud ainult ise tähtis olemises ja enese oma omamises.

Need on need kohad, mida tavaliselt mõistetakse siis, kui ollakse ise samasuguses hetkes ja saadakse samasugune kogemus – ollakse ise vanem, suur, kellel on lapsed, kellel on lastega tegemist – siis nähakse ennast kõrvalt, tagasi vaates ja kogetakse vanema rollis olnu eesmärki, mõtteid, ülesandeid ja tuntakse enese peal lapse reaktsioone.

Sageli leiab, siis, aset möödunust lahti laskmine – enam ei peeta viha ega olda solvunud, pigem tuntakse häbi, kahetsust ja ehk suudetakse ka naerda. Siis ollakse valmis vanemaga vabalt rääkimata ja möödunut, ühes, harutama – seda saab teha ilma sõda pidamata ja vanema vähendatuna olemist vajamata.

Teine teema on EI, mis on öeldud inimesele, kes on isiksus ja eraldi suurus – Ei-d kasutatakse isiku vähendamiseks, et hoida teda kontrolli all – EI öeldakse, et keelduda koos olemast/ koos tegemast - keelduda avatud/ vaimsest/ füüsilisest lähedusest. EI tähistab enesest eraldi hoidmist ja enese elust/ mingist ühisest välja surumist/ välja jätmist. Sõna EI annab teada, et energeetiline ring on suletud ja inimene jääb selle joone taha.

Vaimselt on väga raske, kui seejuures säilitatakse/ säilivad välised raamid ja ühised koos olemised, elamised, tegevused – perekond, klass, suguvõsa, klubiline/ ühenduslik tegevus, küla, sõbrad, tänav, kodumaja. Argine annab teadmise, et ollakse koos – energeetiline tasand annab teada, et ollakse eraldi.

Vaimne pinge väljendub füüsiliselt ja füüsilises – on vajadus maanduse, rahustamise, lahenduse, mõistmise, turvatunde järele. Väikene laps muutub füüsiliseks väljenduseks või hakkab põdema. Muutuse võimetus toob kaasa asendavad ja maandavad tegevused, ained – neist saavad harjumuslikud sõltuvused.

Vajadused kestavad, kui välised raamid ja reaalselt ühendavad miskid annavad teada, et inimene peaks olema teistega sama, temale peaks olema võimalik – enese vajadustega arvestavad muutused, teda ühte tahtvad ja ootavad väljendused peaksid olema normaalsus.

Veel raskem on taluda EI-d, kui oligi olnud teis(t)ega sama ja oligi olnud võimalik sama, kuid enam mitte – hoolimata kõigest, on enne ja on pärast. Erinevus on näha ja see kestab, sest seda hoitakse alles, teostatakse edasi ja sageli ka rõhutakse - spetsiaalselt.

Sügav ja kõike haarav kriis – enese Mina kaotus – Minul EI ole, Mina EI saa = Mina EI ole Mina, Mina EI saa olla Mina = Mina ei saa olla see, kellel on, kes ei kaota, keda ei kaotata ära.

Vajadus – MIND EI KAOTATA ÄRA – on vägivaldse ja vähendava keskkonna argipäev. Mõistmine - Mind kaotatakse ära = Minuga ei käituta/ ei olda nii nagu hetk tagasi/ nii nagu eile/ nii nagu öeldi, et ollakse. 

Kogemus – MINA EI SAA ISE ENNAST TAGASI = Minul EI OLE võimalik enese olukorda, ise, ära parandada ega teiseks muuta – Mina, Minu Mina olemas olemine, Minuga seonduv sõltub teisest.

Inimlapse vaimne tervis saab tõsiselt kahjustada, kuna pealispinnal vahetatakse sõnu ja argist, mis annab võimaluse loota ja uskuda, ka justkui näha – füüsiline koos olemine annab, läheduse soovijale, tunde, et tal on vajaminev olemas ning sageli ka näidatakse ja öeldakse, et ollaksegi koos.

Sageli tehakse seda läbi huvitavate väljenduste, mis valmistavad raskusi, üheselt aru saada – seega harjutab inimlaps valima selle, mis on temale vajalik ja jätma kõrvale selle, mis ei lähe kokku poliitilise korrektsusega. On tõde, et teda ka suunatakse nägema ja uskuma sellesse, millel ei ole pidavat põhja ja mis, korduvalt, petab.

Enesele valetamine ja enesele valetamisega nõustumine aitab enese vajadusi alles ja veritsevana hoida, kuna kõike läbib ja kinnitab korduvalt see Ei, mis paneb paika tegeliku läheduse ja ühenduse sisu – see koos olemine ei tähenda, ühises ajas, kokku kasvamist, vaid lahus püsimist. Ühine aeg, inimesena kasvamine, argine ja ühendatud elu-olu ei lähenda inimesi, vaid nende tegelik kaugus püsib samana või suureneb veelgi.

Valedel põhinevad koos olemised ja koos elamised – rollid ja asjaolud seovad inimesi kokku – inimesed ei saa oma kohustustest vabaks või nad väldivad enese nägude kaotust, kuid nad ei suuda ära kaotada enese, kui inimese, tegelikkust. Ja see ongi põhjus, miks, EI ütleja, EI lõpeta EI ütlemist ega lõpeta ühist – ei tee seda ausalt, selgelt ja enese vastutust, enese kanda võttes.

Inimestele, kes ei tee enese tegelikkust teoks, on taipumus süvendada kahe vahelist kraavi ja hoida alles informatsioon, mis annab selle kraavi sügavamaks kaevamiseks põhjuse. Selle inimesega koos ei loe tegelik elu ega selle võimalused – see inimene on lõpetanud ühise tee, juba aegu tagasi. Väline seisneb näo säilitamises ja enese Mina õigena hoidmises – vältimaks tähelepanu, mis teda vähendaks või Valena esitleks või tõe paljastaks.

Vägivaldsest ja vähendavast keskkonnast tulija kõige tõsisem eksam on tegeliku tõega koos seismine ja selle alusel enese otsuse põhjal tehtud sammude ära astumine – Mina ise astun lahkun, Mina ise lähen ära, Mina ise lõpetan ära, Mina ise panen ukse, enese järel, kinni.

Vaja on raudset enesedistsipliin ja väga tugevat tahet – Mina ei vaata pealispinda ega kuula sõnu ega otsi naeratust, vaid järgin tegelikkust – Mina ei ütle, enesele, ega veena, ise ennast, et ei ole vaja ära minna, kuna Mina olen see või ühine tähendab seda. On Minu ülesanne teha vahet tegelikkusel ja pealispinnal – teis(t)e motiivid ja teis(t)e suutlikkus olla aus – põhjani välja.

Inimene, kes andis endale lootuse või kinnitus mingi ühendava teguri külge, murdub ja vajub kokku siis, kui ta saab aru - tegelikkuses oodatakse tema ära minemist – alles siis ollakse vabad, lõdvestunud ja omadega ühes. See on mõistmine – Mina võiksin jääda ning siis tehakse hea nägu ja ollakse viisakas – kuid see on talumine, kuna oodatakse – Minu ära minemist - Minu ära olemist.

Tõega kohtumise hetkel on inimene habras, kuid samas ka tugev – kõik on selge, mitte miski ei jää varju ega muutu teiseks. Tõega kohtumise hetk avab möödunu ja osaks saanu on kaugustesse näha – see oli sama ka siis, seal ja selles.

Tõega üheks saamine tähendab ka enese teele tagasi vaatamist – Seal, siis, selles - Mina olen olnud õnnelik, jaganud, avanud, rõõmustanud, sest olin nägusid ja sõnu uskunud, sellist kogemust vajanud, mis siis, et vahepeal rebenes pealmine pind ja välja paistis seda teist, mis tekitas küsimusi ja jahmatust, kuid lasin sellel minna, sest olin rahul ja nautisin ennast – Mina saan olla olemas, Mind ei kaotata ära.

See tähendab ka möödunu valude ja ehmatustega kohtumist – Seal, siis, selles - Mina uskusin, et olin olnud oodatu ja lähedal, kuid siis tajusin vahet ja külmust, eemale hoidmist, sain teada enese välja jätmisest, nägin vaikima jäämisi ja teiste vahelist ühendatust – (ainult) Mind, sellest ringist välja jättes.

Mõistsin ja mõistan tegelikkust. Enese pingete põhjust. Enese sõltuvuste ülesannet. Enese Mina sisu. Kasvamine tähendab iseenda vastutust – valikuid ja samme, mida ei tee mitte keegi teine teoks - Mina lähen ise ära, Mina lõpetan ise ära, Mina keeldun ise. Mina olen suurem endast.

Senikaua, kuni uks ei ole suletud ja teisest ei ole saanud võõrast – sõitleb inimene ise endaga – miks Mina lähen ja lõpetan – miks Mina ise tahan enesele halba ja teen enese vastu kiusu – Mina ju saaksin, Mina ju kogeksin, Mina ju oleksin. 

Selline tegevus annab teada kahjustada saanud juhtimiskeskusest – on vajadus ühes olemise järele – teades kohta, kus saab olla üks – nähes teisi, kes justkui on koos – käivitub enese teadlikkusega manipuleeriv informatsioon, mille alusel toimub uskumine võimalusse, mida ei ole.

Mina mõistan ennast, kuid see on töö iseendaga – peatumine, ühenduse/ ühes olemise lõpetamine, enese ja oma ressursside jagamise lõpetamine. See tähendab ka naeratustele mitte vastamist, vaid tõsiseks jäämist ja napisõnalisust – ei ava ennast ega tee ka ameerikalikku Keep Smailingut.

Naeratus, mis möödunus tähendas enese Mina taastumist ja ühendust teisega – luba olla olemas, luba rääkida, jagada, lähedale minna. Naeratus, samasuguses situtasioonis, lülitas sisse alateadvuse ja tõi kaasa samasugused reaktsioonid – teise poole pöördumine, et koos olla ja järjekordse hülgamise/ enese kaotuse kogemuse.

Teine lülitas ennast sisse ja välja – täna naeratas ja võttis enesega ühte, homme jättis välja ega teinud nägema/ tundma. Ühel päeval jätkus tähelepanu ja oli ühes olemine, teisel päeval vaatas vastu vaikus ja ette keerati selg.

Enese kasutusse antav informatsioon - Mina olen olemas – olin eile ja olen täna - Mina olin ja olen siinsamas – teine valis ja valib enese järgi. Seega – Mind ei ole ka siis, kui teine valib naeratust kasutada ja sõbrana näidata. Mina ei kadunud ära ega andnud valikulisuseks põhjust – teine tegi seda iseendast lähtuvalt – Mina, lihtsalt, lõpetan selles kaasa mängimise.

Mõnikord on inimesel igav ja siis ta mängib, teise inimesega – põrgatab ja suunab toda, enese lõbuks ja huviks. Teda ei huvita inimene, tema elu, tegevused, oskused, teadmised, mõtted – mängiv inimene saab rahulduse sellest, et suudab panna inimese reageerima enda poolt näidatud suunas ja viisil.

Mõnikord on inimesel vaimse taseme raskused ja siis ta kasutab teist inimest vahendina - põrgatab ja suunab teda, enese vajaduste rahuldamiseks. Teda ei huvita inimene, tema elu, tegevused, oskused, teadmised, mõtted – ennast rahuldav inimene saab rahulduse sellest, et suudab panna inimese reageerima enda poolt näidatud suunas ja viisil.

Mänguri tava on avada kaardid ja panna tõde lauale – lõpetada kontakt ja reageerida tähelepanu muutusega/ tähelepanu ära kaotamisega. See on mängu osa või siis on huvi kadunud. Jäta Mind rahule või Sind ei ole, Minu jaoks, olemas.

Enese rahuldaja tava on, rahulduse saanuna, olla enesega rahul ja maandatud - ta on võimeline ja valmis tavaliseks suhtlemiseks või ta laseb ära kasutatust, kui kasutust, lahti - too on tühine ja mõttetu - Minul ei ole Sind vaja või ta mängib edasi ja hoiab konksu otsas, et tagada enesele vajaminev, sellisel moel või tulevikus.

Mängur ja enese rahuldaja jätavad, pallina kasutatu, enesest süüd otsima – mida Mina tegin, miks enam ei ole - miks Mina, enam, ei saa - mis on Minus valesti?

Inimene, kelle sees on vanad puudused ja kogemuse tagasi saamise vajadused – püüdleb teise poole, tunneb häbi, kogeb väärtusetuse tunnet, on solvunud – teema ei ole läbi räägitav – ta ei saa teise poole pöörduda ega anda teada – Hei, vaata ette, mida Sina teed ja kuidas oled! Inimene teab, et tema tekitaks hämmingut või kohtaks negatiivsust.

Sisse ja välja lülituv tähelepanu ja teiseks muutuv lähedus on koht, milles ilmneb emotsionaalne sõltuvus – inimene ei suuda ega saa rahus olla – tema ise ei saa endale rahu anda. Teise inimese muutunud olemine, välja vahetatud väljendus, muudab enese emotsionaalset seisundit - asjad ei ole korras, Mina ei ole andnud põhjust Minuga olla, kuna Mina olen andnud põhjuse, Mind eemale lükata – Mind on olnud liiga palju, Mina olen olnud liiga isiklikuks minev, Mina olen esitanud rumalaid/ lolle küsimusi, Mina olen ennast tähtsaks teinud – teine peab, sellest, Minule teada andma – Minu välja jätma, Mind välja lülitama.

Emotsionaalne sõltuvus teise inimese käitumisest, valikutest, väljendustest – teise poolt nähtavale toodud ja teatavaks tehtud informatsioonist – tagab selle, et inimene ise ei saa olla õnnelik, vaba, rõõmus, rahus olev – temal ei ole informatsiooni ega tähelepanu, mille alusel seda teha – teine peab andma vajamineva, et inimene saaks kogeda paremat enesena olemist.

See on uinunud vaimne tasand – teise tähelepanust sõltuvuses olija. Inimene on tagasi enese möödunus, kus ta vajas seda teist – vajas seda teist, kes kinnitas - Sinuga on kõik hästi, Sinuga saab kõik korda – Mina ei jäta Sind, Mina olen Sinuga.

See on see EI koht – teine võis olla sõnad lausunud, kuid need ei pidanud – laps võis oodata sõnu/ vajada kindlat tegevust, kuid neid ei tulnud – laps jäi üksinda ja eraldi ja välja. Lapsega oli, midagi valesti – laps põhjustas enesele osaks saava. See oli lapse seletus, millele aidati kaasa – Sina oled, olid, tegid – sellepärast Sina ei saa, Sinuga ei saa, Sinul, enam, ei ole.

Vajadus pidava ühenduse järele on inimlik ja loomulik - vajadus tähendab elamist ja olemist kohas, kus selle koha lubadus ja normaalsus ei saa teoks - laps ja vanem ei ole ühendatud - lapsele on EI öeldud ja ta ei ulatu enam vanemani - vanem on tema ette piiri maha märkinud.

Solvumiste ja Mina katki tegemiste/ kaotuste tagajärjel saavad ka lapsed märkida piire, vanemate ette - vanemaid välja ja eemale jättes - Minu, isiklikus elus, ei ole temale kohta - Mina talun, kuna pean - Mina lähen ära siis, kui olen 18, kooli lõpetanud. 

Ega laps vaata ja mõista vanemat, kui inimest - tema näeb rollis olijat, rolli täitjat, rollile vastavust - siis, kui inimene ei vasta nendele ootustele, normidele ega lapse vajadustele, siis jääb järele vältimatu, kuna laps, inimesena, ei ole ühendatud vanemaga - täidetakse rollidele ette kirjutatut ja suheldakse rollina, rolliga ning oodatakse rollina kohtlemist. 

Sellise valiku tegi laps, tegid mõlemad või tegi vanem - siis, kui mõlemad, siis on mõlemad vaimsel tasemel samad - siis, kui tegi laps, kes rõhutab rollidele, siis ei ole ta täis kasvanud ega mõista inimeste tasandit - siis, kui selle tegi vanem, siis on tegemist vanema vaimse tasemega või inimese valikuga. 

Vanema emotsionaalne külmus. Vanema poolt kasutatud vägivald ja manipulatsioonid. Vanema enese Mina vaimse rahuldamise väljendused. Vanema poolt lapse kasutamine enese laiendatud Minana, enesele vajamineval moel. Laps ei ulatu vanemani, vanem on vägivaldne, laps vajab vanema eest kaitset.

Kõige selle vahele ja järel tulevad tavaline argipäev ja paremad tujud - lapsele tundub, et tema on vanemaga ühendatud ja saab temaga koos olla - laps on õnnelik ja hirmul - tema saab ja temal on - kohe ta kaotab, sest ta on, taas, vale. Jo-jo - sisse ja välja lülitus. 

Mingitel hetkedel tundub, et parem ja kergem on olla kohas, kus ei ole ja kus ei saa, siis ei ole kaotuse hirmu ega uskumuse purunemist. Mina jääb alles - inimene saab olla kurb, tunda üksindust, pidada viha - ta saab olla ühendatud ja uskuda ühendusse = ta ei näe ega koge vahetult - enese välja jätmist, enese ära minemise ootamist, enese ära olemise normaalsust.

Sel moe saab inimene jätkata - enese petmist ja mängida kaasa süsteemis, kus ei räägita tõtt ja milles inimesed, kes ei tee teoks oma tegelikkust - teevad kurja teo - nad annavad võimaluse ennast armastada ja endaga ühes olla, kuid nad ei armasta vastu - nad ei taha seda teist enese ellu - on rolli ja inimese konflikt - teine ei ole kingitus, vaid karistus - inimene kaotab, ühises, rohkem, kui vastu saab. Teine on, tema jaoks, tühi ja vale.

Ärge rääkige selles kohas - Emade/ Isade/ Laste/ Õdede/ Vendade armastusest ja ühes olemise tugevusest - see on enese petmine. Tegemist on rollide nimedega - rollid on nimetus - rollid ei armasta ega tunne tahet koos olla - inimeste ette on pandud rollide joonised ja see on põhjus, miks inimesed ootavad ja eeldavad ja tahavad uskuda, et just neid, nende enda pärast, armastatakse - armastatakse, kui last ja vanemat ja õde/ venda.

Kuid rolli kandja ei järgi rollide jooniseid ja seega tuntakse ennast petetuna, sest enesele võimalik ja lubatu ei saa teoks = Mina olen vale = Minu elu on vale. Rollide nimetused võivad märkida ja tähendada, mida iganes, kuid valik KUIDAS ja KELLEGA selle valiku teeb inimene. 

Seega on inimesel mõistlik selle informatsiooniga arvestada ja mitte vajuda/ lubada ennast kiskuda rollide mängu. Seega on mõistlik olla seal, kuhu lauda on inimesele kaetud koht ja seista selle kõrval, kes on enese jaoks olemas, inimesena.

Siis, kui ei ole või siis, kui on midagi või ei kuidagi, siis ei tähenda, et ei saaks olla õnnelik ja rahus - inimene ise valib ja teeb iseenda ja oma elu. Rõõmustamise võimatus ja rahu saavutamise suutmatus annavad teada, et inimene tahab olla seal ja osa saada sellest, mis ei ole temale mõeldud - roll, mis näib ust avava võtmena, ei ava inimeste südameid.

Marianne

12.08.2026.a

Inimese mõõtmise puu VIII - Olemas olemise küsitavus

 

Inimese elus on üsna mitmeid teemasid, mis valimistavad temale raskusi – vaimseid ja füüsilisi üleelamisi. Üks kõige suuremaid traumasid tekitavaid teemasid on – EI-dega kohtumine. Ei-de Maailm on kirju ja kihiline ning sellega toime tulemiseks ja selles selguse leidmiseks on vaja palju rohkem tarkust, tugevust ja teadlikkust, kui inimesel sageli seda on.

Lisaks sellele paneb oma paine, pitseriks, see, et ega kõik Ei-d ole öeldud selgelt ja ausa põhjusega ning alati ei öelda Ei inimese käitumisele või väljendusele, vaid ka tema põhirollile või inimesele endale – keeldutakse tunnistamast tema õigusi, mis, tegelikkuses, ei ole vaieldavad ega ära kaotatavad.

EI on keeld, takistus, lõpp, muutus – on liigagi sage, et inimene ei ole selleks valmis, sellega nõus, suuteline seda taluma, sellest aru saama. Mind keelatakse, Minu Mina keelatakse ära, Minule keelatakse ära – Minult võetakse ära, Mina ei saa, Minul ei ole – Mina kaotan, Mina jään ilma, Mind ei ole.

Ei-d on kõige sügavamad sõlmed, inimese sees – informatsiooniga kohtumisest, minevikus, millest on jäänud failid, millest ei teata ja, mida ei osata avada. Ei-ga kohtumise hetked tähendavad tõlgendusi ja peatusi – inimene ei kasva, vaimselt, edasi, sest tal ei ole enese teed jalge alla jäänud/ jäetud.

On liigagi sage, et Ei-de tagajärjeks on sõltuvus teisest inimesest/ aseainest/ asendavast tegevusest ning EI on põhjuseks, miks on, enese sees, sügavale ulatuv abituse, hüljatuse, kaotuse kogemus – inimesel ei ole anda endale lahendust, mis teda aitaks ja tema elu muudaks – Ei-ga kaasnenu tasandaks ja selle kehtetuks tunnistaks.

On inimesi, kelle peal on Ei-de pitser – tundub, et inimene oleks, kui Ei-dega ühte pühitsetud – niipalju on ära ütlemisi, lahti ütlemisi, keeldumisi – enese kaotuse kogemusi. Mitmete sadade tuhandete kordne EI – kas Sina siis EI kuule ega saa aru – Sinule on EI öeldud.

Iga EI on energia, mis pannakse, ühisele väljale, tähistama tegelikkust – pealispinnal saavad inimesed sellest mööda ja ümber minna ning võib näida, et seda saab kompenseerida või olematuks muuta, kuid välja energias on iga EI seal, kuhu see on pandud ja iga EI täidab oma eesmärki, milleks ta on seatud.

Mind ei võetud vastu. Inimesele on EI öeldud. Elamine ja olemine seal, kuhu teda ei taheta. Laps kohtab EI-d siis, kui tema sündi ei oodata, ei tunnistata, ei pühitseta, bioloogiline vanem Ema/ Isa rolli ei vali, suguvõsa teda õigeks ei pea.

Laps kohtab EI-d siis, kui tema soovib/ vajab/ ootab lähedust. Siis, kui tema vajab enesele vaatajat ja vastajat – enese Mina peegeldust ja kinnitust, kuid ta jääb õigest - tegelikkust peegeldavast tagasisidest ilma. Siis, kui tema küsimused ei saa vastust. Siis, kui temaga ei arvestata, teda koju ei taheta/ ei oodata, tema inimlike/ tegelike vajadustega ei nõustuta.

EI ütlemine ja Ei-ga peatamine – Sina EI tohi seda teha, seda võtta, sel moel teha, sellisel viisil olla. Laps ümbritsetakse Ei-dega ja teda saadab EI – seda selleks, et last kaitsta, talle reegleid õpetada, temale lubatu ja keelatu vahest teada anda. On kasvamise aeg ja on õppimise koht.

On sage, et EI toob kaasa isiksuse kriisi – tuleks informatsioon sulatada, söödavaks teha, sellega nõustuda, selle järgi teha = tuleb olla see, kellele on õigus EI öelda ja, kellel tuleb Ei-ga arvestada. 

Kuid on aegu ja kohti, mil käärid tulevad sisse, sest EI on vastuolus, millegi olulisega – on vastuolus õigusega iseendale - Minule EI öelda EI/ Minule EI võimaldata Minule vajaminevat/ Minul EI ole võimalik Minule kuuluv/ Minu Mina EI kinnitata ära.

Kes Mina olen, kellena Mina olen, miks Mina ei ole, kuidas mina saan olla Mina – on küsimused, mis seisavad, informatsiooniga kohtunud, inimese tee peal ees ning tekitavad temas jahmatust, ärevust, hirmu, nõutust, häbi, viha, solvumist ja ootavad vastust. 

On tavaline ja eluline, et last saadavad Ei-d – piirid, reeglid. On tavaline, et need ei hülga ega keela last, kui inimest ära ega ähvarda teda oma põhirollist ilma jäämisega ega selle rolli õiguste ära keelamisega – Lapsel on õigus Emale/ Isale ja oma vanema poolsele hoidmisele, turvaliselt ja armastavalt teostatuna.

On last kasvatava/ saatva inimese töö ja tee anda lapsele kindlusetunne ja õpetada teda mõistma Ei-de vahel vahet tegemises - tema Mina pilti ei lõhutud ära, temale anti teada, millised on ise seisvumise teel tehtavad sammud - ainult tema ise saab need sammud astuda - vanem saab nendest teada anda, need ette näidata, nende astumise ajal, lapse kõrval seista.

Ei-d saavad ära keelata isiksuse väljendused, kui kohatud ja kellelegi liiga tegevad – see on õpetamine, kuidas arvestada enese sammude tagajärgedega ja õppida ühises tasakaalu hoidma – tunded ja nendega seonduv ning isiklikud vajadused/ tahtmised ei tähenda, et kõrval olija oleks vahend ja laiendatud Mina, keda kasutada prügikasti ja kratina.

On lapsi, kellele, kui inimesele, on öeldud EI ja seda on tehtud korduvalt. Kes Sind tahab – kellelegi EI ole Sind vaja/ Sinule EI kuulu, siin, mitte midagi – seda siis, kui laps on omas kodus/ EI ole Sinu asi, kui laps küsib oma Isa kohta. Sina EI ole oodatud, Sina EI saa koju, Sind EI ole vaja. Mine ära, Mina anna Sinu ära.

Vanem annab teada, et laps EI ole oluline, last EI taheta, lapsele EI ole võimalik, last EI oodata, laps EI jää puudu, lapsele EI lubata – laps ei saa seda, mida tema ise ei saa endale anda, temal ei ole võimalik korvata seda, mis on tema õigus, mida tema ei pea paluma/ ostma.

On loomulik, et laps tunneb hirmu ja kogeb kaitsetust siis, kui tema on saanud Ei-dega kokku. On loomulik, et tema otsib põhjusi, miks ja proovib leida vastuseid, et anda endale, toimivaid lahendusi. On loomulik, et laps proovib meeldida, olla alandlik, hea, õige, vajalik, muutuda, alluda, pildilt kaduda. On loomulik, et laps kaotab/ muudab ise enda, sest ta kardab kaotada ühendatuse Olulise teisega, kelle kaudu laps saab olemas olla – olla enese Mina.

Lapse/ inimese mõistus ei võta toimuvat vastu, kuidas saab Minu Isa/ Ema/ Vanaema/ Tädi/ Onu/ Vend/ Õde/ Laps öelda Minule EI? Kuidas saab see roll, kellega on teine samastatud, öelda sellele rollile EI, kellega ollakse samastunud – rollide side, kui süsteemi selgitust, ei saa ju ära kaotada. Tegelikkus - Ei saab öelda inimeste vahelisele ühendusele – hoolimata, Meid ühendavatest rollidest, Mina ei vali Sind.

EI-ga kohtumised on sügavad kriisid – Mina pildi katki minemised ja üle kinnitused. Mina Ei ole – Mina olen. Laps, kelle aeg on täis kriise, mis ei leia selgust, ei ole vaba oma teel. Tema kaitse mehhanismiks on olla Õige, Vajalik, Kurt, Pime, Hea, Kuulekas, Vaikiv – ka siis, kui ajaline lapsepõlv on jäänud seljataha, need harjumuslikud sõltuvused töötavad edasi.

Omal moel on see, pikale ja kaua aega, pingule venitatud kumm, mis nõuab üha suuremat pingutust ja energiat. Selle alguse punkt on EI, mis on kõige kaugemal, kõige sügavamal, kõige tõesem – väljale asetatud lahti ühendatus, eraldatus, üksindus – see on näha ja see on tajutav.

Kurbus, kaotus, solvumine, viha on katteks sõnumile – Mind EI taheta, Mind EI ole vaja, parem, kui Mind EI oleks sündinud. Need mõtted ei ole tuulest tõmmatud ega enese poolt väljamõeldu, vaid, korduvalt, lapse kuuldes välja öeldu ja lapsele ette näidatu. Emal/ Isal/ kõigil on parem, kui Mind ei oleks – siin olen, Mina, vale, üle, häiriv, muidusööja, ära rikkuja, jne.

Eksistentsiaalne kriis on erinevate informatsioonide kokku puute punkt, millest ei vii teed edasi – Mis Mina siis teen/ Miks/ Mina olen ju olemas/ Mina pean. Tasakaalu otsimine ja lahenduse valimine, et jätkata seal, kust ära minna ei saa ja kesta seda, mis osaks saab ning üritada muuta seda, mis on võimalik – teha nii, et olla Õige, Ühte võetu, Vajalik, Väärtus – kui selline olla, siis ei taheta lahti saada, ära saata, välja jätta.

Tegelikkus – siis, kui EI öeldakse tegevusele, väljendusele, valikule, siis tuleb mõista, miks seda tehakse – on see tasakaalu, ohutuse, üle piiride minemisest teavitamine, teisale suunamine. Või on see põhjus, miks ei saada/ ei valita koos olla, koos elada või see on selgitus, millega varjatakse tegelik põhjus, miks on otsustatud teine inimene enese elust ja ajast välja jätta.

Vahe on sees – kas Ei öeldakse inimesele või tema poolt valitule. Vähendav ja vägivaldne keskkond ütleb EI inimesele. Mina EI taha Sind, sest Sina – Mina EI pea Sinuga, sest Sina – Mina ise valin enese elu ilma Sinuta, sest Sina.

EI, mis öeldakse käitumisele, väljendusele - ei lõhu ära ühendust ega vähenda inimest - see aitab kasvada ja mõista ise ennast. EI, mis öeldakse inimesele, lõikab ära ja muudab mõttetuks kõik katsed kasvada ja mõista - inimesele öeldud Ei-d jäävad igavesteks vigadeks ja otsa ette naelutatud siltideks, mida ei ole võimalik parandada ega muuta - inimese tegelikkus ei loe ega lähe korda. 

Inimene - kes ei mõista ise ennast/ kes ei saa aru enese tunnetest/ kelle Mina kinnituseks on, kellegi teise vähendamine, vähemana näitamine/ kes vahetab rolle, et tagada endale vajaminev/ kelle põhirolliks on olla Ohver, keda lahendatakse agressiivse Süüdistajana – see inimene eemaldab enese, vahetust, elust häiriva põhjuse – see on teine, kelle pärast, kes ei lase, kes ei võimalda.

Inimese eesmärk, EI öeldes, on eemaldada, teine, enese vahetust elust – selleks, et teisele ei peaks andma, teisega ei peaks jagama, teisega ei peaks olema – kuid teha seda nii, et too jääks alles enese lugude sisse – enese kinnitajaks, enese tundeenergiate sihtmärgiks, enese Mina allikaks.

Loo sisse alles jäämine toob kaasa väärale teele mineva suuna – Ei-ga kohtunu usub, et enesele osaks saava põhjus olen Mina – Minu enda pärast ei saa teine Minuga olla. Vaimselt piiratu mõistus võtab seda, kui võimalust - luba parandada enesele osaks saavat ning temast saab allunu ja kuulekas – teisest sõltuv.

Inimene annab endale võimaluse, et parandada ära Mina, keda alles hoitakse ja kellena teda koheldakse - tema peab teise elu ja kannatused õigeks tegema, sest tema, iseendana ja elavana, on need põhjustanud.

Sügavalt kurb tegelikkus – ei ole vahet, kuidas olla ja mida teha – EI on öeldud inimesele ja temast endast ei piisa, et seda tõsiasja muuta – ta võib osutada ühendavale rollile, ta võib üritada olla teise poolt valitud rollidele partneriks, ta võib ise ennast muuta ja kohendada, kuid ta jääb alatiseks selleks, kellest on põhjus lahti öelda ja eraldi olla – ta ei saa kunagi kindlustada suhet ega kogeda turvalist hoitust – tema ei oma kahe inimese vahelist suhet – teda hoitakse suhtluse raamides – kui temale ei sobi ja temal ei ole hea, siis talle öeldakse – Mine siis ära, siin EI ole Sinul õigust ega õigusi.

Inimene, kes ei arvesta ühisel väljal nähtavaks tehtud Ei-dega – sellel inimesel on halb ja on paha ning ta kogeb, üha uuesti, et enese Mina on vale – ta ei ole õige ega tasakaalus. Inimesel tuleb mõista, et temal on õigus enese elule, iseendale, vabadusele – see on tema oma, alles siis, kui lõpetada suhted, koos olemised ja elamised, kus on temale öeldud EI.

On ennast vabastav mõistmine – halb, ülekohus, valu on saanud osaks seal, kuhu Mind ei tahetud, kuhu Mind ei oodatud, kuhu Minule ei olnud kohta jäetud. On ennast vabastav mõistmine - ei lugenud pealispind ega välja öeldud sõnad - teine andis teada oma EI-st, läbi erinevate märguannete – oli Minu enda asi neid mõista ja nendega arvestada ja nende tõesuses kindel olla.

See on tunnistamine, et EI on EI ja seda ei pea vaidlustama ega ära keelama. See on tunnistamine, et ise ennast ei pea tõestama, õigustama, maha müüma – vägisi armsaks ei tee ja sunniga omaks ei saa. Siis, kui laua taha kohta ei ole kaetud, siis selle taha ka sööma ei kutsuta ja sellel olevat rooga ei jagata.

Identiteedi kriis – on aeg, mil inimene samastab, ise, ennast oma rolliga/ Minapildiga - Mina ei saa olla Mina, sest Mina ei saa olla põhi rollis ega kogeda põhi rollide ühendust – Kes Mina siis olen – kui ei saa, siis järelikult olen üksinda, eraldi, värdjas, vale = Minule ei ole õiget rolli partnerit – teine lahendab oma rolli valesti/ teisiti.

Stopp – rolli kasutamise võimalusest ilma olevana ja rollis olevana väljendumise võimalusest ilma jäetuna – ei tähenda, et Mina oleksin ära kadunud ega seda, et Minul puuduks võimalus olemas olla. See - olemas olemise võimetus - on olnud piiratud keskkonna tunnus ja enama nägemise oskuse puudus.

Teadlik tegelikkus - Mina saan olla inimene ja valida elada oma elu seal, kus see on võimalik. Mina ei võta kanda teiste vastutust – Mina ei ole teise valiku põhjus ega tee, teise valik, Minust süüdlast, et teine peab sellise valiku tegema. Mina kuulan ära, nõustun teisega ja lähen ära. Mina ei esita pretensioone ega nõua EI ümber vaatamist. Sellest ei oleks kasu, sest EI on juba väljale asetatud ja ta on, juba, oma eesmärki täitmas.

Teadlik tegelikkus - Mina ise olen põhjustanud enesele osaks saava – Mina ise olen võimaldanud enese kogemused ja tunded, kuna jäin ja olin ning ühendust kindlustasin ja teist vajasin. Mina pildi muutmine - olles olnud see, kellel peab olema nii ja võimalik naa, siis on enesena olemas olemisele kinnitus olemas – sellest uskumusest lahti laskmine tähendab vaimse taseme teadlikkuse muutust – inimeste Maailma astumist.

Roll ei tee Minust Mind – roll on seletus, kuidas ollakse ühendatud, kuidas tuleks olla koheldud, mis on ülesanded, millised on võimalused, miks on õigus rolli kohasele kohtlemisele, põhjus väljendusele. Ei ole vahet, kelle rollis ollakse ja kelle rolliga ollakse seotud – kõike seda läbib üks ja olulisim teadmine – inimene on rolli taga ja rolli alus – tegelikult ollakse suhtes ja suhtlemas inimesena ja inimesega.

Lapse kohustus ei ole olla oma Vanema, kui inimese, jaoks Õige – nõustuda, leppida, taluda teise inimese poolt valitud väljenduste, tegude, vajadustega. Lapse kohustus ei ole vastutada Vanema, kui inimese valikute, väljenduste, informatsiooni töötlemise raskuste eest ning siis, et olla või mitte olla, kohtuda Ei-dega, mis suunavad, sunnivad, kujundavad inimest muutuma – muutma ise ennast vastavaks, teise poolt ette antud juhenditele.

Jätkuv Mina kriis – Minule öeldi EI = Mina EI saa olla Mina – igas Ei-s, mis öeldakse inimesele ja milles keeldutakse inimestel põhinevast suhtest/ suhtlemisest, sisaldab lõpetus, ukse sulgemine, keeld, vabaduse piiramine, reeglitega ahistamine, vähendavate ja vägivaldsete käitumisega kohtlemine. Füüsilised kogemused, sest ei ole vaimset selgust.

Teised on rahul, teistele sobib, siis on teised. Sinule on öeldud EI, kuid – tegele sellega ise, saa üle, ära pane tähele, ise küsisid, tuligi öelda. Avalik ruum, ühine koht – Minule on selles EI öeldud ja see kinnitatakse üle – keegi on võtnud endale voli, et määrata ennast ümbritsev ja enesega seonduv, kuid seda tehes on ta astunud üle piiride, sest, rolli nime omades ja rolli väljendust teostades, kasutab ta võimu, mida temal, kui inimesel, ei ole.

Tuleb mõista, et Ema/ Isa rollis olev inimene lõi koha, kuhu Laps sai tulla, et olemas olla. Tuleb mõista, et vanema rollis inimene saab selle koha - enese kõrval/ lähedal – ära kaotada, sulgeda. Kuid Lapsele ei  saa keelata ära inimese elu – tuleb mõista, et Minule kui inimesele, on keelatud/ raskeks tehtud, kellegi teise elus osalemine – mida rohkem Mina püüan ühes olla ja ühte jääda, seda tugevamaks läheb surve, et lõpetaksin püüdlemise ja läheksin ise ära.

Üks Maailm suure Maailma sees – algus on seal, kus olid esimesed, kes lõid pere ja said lapsed, et jätkuks ja see on jätkunud – kõik järeltulevad ei taha jätkumist ja jätkamist – nad ei taha teha seda enese hinnaga – ei taha oma elu anda sellele, kes on enese jaoks vale ja häiriv = kannab kaasas informatsiooni, millega toime ei tulda.

Välja jätmine, välja lõikamine – enese Maailma korrastamine – selle Maailma, mis algas enesega ja piirneb enesega – ei loe, et see on ühise välja sees ja mõjutab tervikut. Inimesed valivad ja teostavad oma sammud, mis lähevad maksma kõigile, kes on ühisesse ühendatud – tervik ei saa olla tervik, sest seda ei ühendata tervikuks - olevad ei hoia seda ühisena – Ei-d on väljal ja muudavad põhi mõtteid ja energia liikumist.

Enese algus on iseendas – enese tee läheb läbi iseenda - Mina võtan vastu kõik EI-d, mis on minule, erinevates aegades ja erinevates lugudes, öeldud – mina ei vaidle, ei tõesta, ei õigusta, ei vaja, ei võitle. Nõustun kõigega ja kõigiga, sest need EI-d on olemas ja need on tõelised.

See on mõistmine – iga EI on energeetiline sein, kivi, kraav, millest edasi ega mööda ei saa – tuleb keerata mujale, tuleb olla mujal, tuleb minna ära – ei ole Mina ega ole Minu = kellegi teise EI ei ole Minu korda teha ega vastutada - on Minu tee ja vastutus selle olemas olemisega arvestada ja see rahule jätta.

Inimene valis - mitte olla Minu isa. Inimene valis - teha aborti. Inimene valis - lõpetada ühise tee. Inimene otsustas enesele õige, parima, vajaliku - see on tema õigus elada enese elu, enesele sobival moel. Minul ei ole õigust esitada, teisele inimesele, pretensioone ja väidelda ning näidata tegelikkust - inimene on andnud teada enese otsusest ja PUNKT 

Marianne

11.08.2026.a