pühapäev, 25. juuli 2021

Vana aja nikerdused

Kui küünist ja ärklikorruse põrandast ajalugu välja "kaevasin" ning pööningul kolasin, siis leidsin igasugu huvitavat vana aega. Soovisin aardeid alles hoida ja anda neile uus elu - esimesed tulemused on siin. Kasutatud on oma kodu erinevate aegade vana, kirbukate leide ja natukene ka uut - liim, nöör, kruvid ja riputuskonksud.

Vana kast piltidele raamiks


Suveraamatu reklaam

 Pildid Suomen Kuvalehti 1936


Pilte saab vahetada



Asi millegi riputamise jaoks ja all on riiul ka, tagaseinana kasutatud 50-60 -date mingit köögiplaati. 

Teadetahvel vanast kasti tagaseinast, riiul ja vanad aarded


Selle pildi peal tunudvad nad nõnna väiksed, kuid tegelikult on nende kolme pikemad mõõtmed  80, 60 ja 90 cm

Marianne

25.07.2021.a


 

laupäev, 24. juuli 2021

Mõnusalt pehme šokolaadimaitseline kook

 


Viimasel ajal saab enamus koogilugusid alguse sellest, et olemas olevale natukesele tuleb leida kasutuskoht. Sel korral vaatasid kapist vastu viimane ja väga pruun banaan ning ammu avatud võipakk. Surfasin neti avarustes ja leidsin ühe retsepti, mis sobis olemas olevaga ja tundus põnev katsetada. Lisasin kirjapandule omalt poolt banaanid, kookosehelbed ja vaarikad. Ma ei olnud enne nö laavakooki teinud, kuid teadsin, et sisu peab pehme ja kreemine jääma – selle tulemuse ma saavutasin. Kuigi mina ise oma küpsetist ei proovinud, nägi see reaalsuses väga hea välja ning veel enne, kui mul tuli pähe pilti teha, oli kook juba söödud.

Taigen

250 gr võid

5 muna

4 dl suhkrut

2 1/2 dl jahu

2 dl kakaod

1 dl kookosehelbeid või 1/2 dl kookosejahu

2 küpset banaani

2 spl vaniljesuhkrut

250 -300 gr vaarikaid

Valmistamine

Sulata või ja jäta see jahtuma. Vahusta teises kausis munad ja suhkur kollakasvalgeks vahuks. Sega omavahel kuivained. Lisa, veel leigele, võile munavaht ja sega. Lisa saadud segule purustatud banaanid. Seejärel nõrista läbi sõela segu hulka kuivained ja kalla sekka ka kookosehelbed. Sega. Määri lahtikäiv koogivorm võiga ja riputa üle kookosehelvestega. Vala taigen vormi ja pane vaarikad keskosale ja sega õrnalt taignasse. Küpseta kooki eelkuumutatud ahjus 175 c juures 40 -55 min. Küpsetusaeg sõltub ahjust ja küpsetaja soovist – kui pehmet kooki on soov saada. Ise lasin ahjus olla 50 min, selle ajaga jäi kook keskelt veel kreemiselt pehme. Võib-olla oleksin võinud juba ka varem välja võtta, et seda pehmet osa oleks rohkem olnud, kuid seekord siis sedaviisi. Tagasiside põhjal tundub, et selle koogi söömist soovitakse veel kord korrata.


Marianne

24.07.2021.a

reede, 23. juuli 2021

Ohvri teekonda tähistavad vastu kõrvetavad nõgesed

 


66-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/94098143/ohvri-teekonda-tahistavad-vastu-korvetavad-nogesed


Siin on minule endale ja miks ka mitte Sinule üks väljakutse – kallutame kaalukausse– valime näha ja kogeda head.

Tean, et ka Sina tead, kuidas on tunda ennast halvasti ajas, milles ei ole ega näe seda head, mis aitaks Maailma mõnusaks paigaks värvida. Ütleme, et enesetunne, enese sees olev tunne, on kehv ning seetõttu oleme rahulolematud iseenda, kuid veel rohkem selle suure Maailmaga, mis meid ümbritseb. Sellistel hetkedel tahaks, kellelegi ettejäävale, kõik hinge peal lasuva ja ülekohtusena tunduva ära anda – ja nii tulevad üle huulte sõnad, käed või jalad teevad teo, kuid ennekõike vohavad umbrohuna iseennast segavad mõtted, monoloogid ja tunded enese sees.

Just sellistel, mustjashallidel päevadel, kohtame inimesi ja lugusid, kes või mis ei ole meile Minu Inimesed ega Minu lood, sest need hetked ja kohtumised ei tee pai, vaid puudutavad pihta ning ärritudes käivitume tegema, ütlema, olema ja tundma – reageerima ja vastama läbi enese tunnete.

Maailma võlust saab maailm täis valu, segadust, vastukäimist – lapsed ei kuula sõna ega kasva ise, mees poetab sokke, jätab poriste jälgede rea, avab veel ühe pudeli, naine mäletab ja meenutab, tema sõnadevool ei näi lõppevat kunagi, naaber elab liiga kuuldavalt ja nähtvalt seina või aia taga, noorsugu proovib pöördeid ja detsibellide ulatust, valitsus või ülemus tutvustab järgmist suurepärast kokkuhoiuplaani, keegi ütles ei või heitis vale pilgu või sõna, hambad valutavad, selg ei kanna enam enese koormat ja rahakott, võrreldes arvetele kirjutatud numbritega, on õhuke, jne, jne, jne – selliste ebameeldivate ja enese jaoks valede asjade loetlemist võiks jätkata homseni, vahel ka kauemgi.

Seda kirjutades ma ei naera Sinu ega enese üle, ei võta kergelt ega pilka osatavalt. Tegelikult voolavad pisarad, sest on väsimus – oma elu elades olen, oleme väsinud, sest nii vale ja ebaõiglane näib Maailm – justkui oleksid prillid vahetusse läinud. Tunneme vajadust ennast kaitsta kõige selle eest, mis ei ole oma ega hoia. Kuid, kui inimene kaitseb iseennast, siis on ta sõjas, sest enesele vastu seisjaid näeb ta vaenlastena – ka ise ennast, kui ennast tuleb iseenda eest kaitsta. Vaenlane on kõik see, mis või kes nö tekitavad halva ja valena olemise tunde ega lase olla vabalt, sest segavad tunded segavad head(na) olemist.

Oma teel, kogetust järeldusi tehes ja otsuseid vastuvõttes, loome märksõnad inimeste, asjade ja toimuva kohta ning just need sõnad avavad uksed peidetule – astume Pandora laekasse meie enese sees ja me tunneme iseennast oma elu elades üsna kehvasti, sest ruumi ei ole ja õhku ei jätku. Oleme vangid, kes on jäetud, enese poolt võetud, vabaduseta. Tahaks, et keegi päästaks ära, kuid mitte keegi ei saa päästa inimest tema enese käest – iga inimese elu on tema enda elada.

Kuna kangelast ei tule ja keegi talle puhtaks ei roogi, siis nii sageli kõlab otsus – süüdi – see asi, inimene, juhtunu on süüdlane ja seega saab just sellest peapõhjus olnule ja olevale – vaenlane, kes tuleb eemaldada ekraanilt, sõnadega põrmustada, teoga koht kätte näidata. Valitud tegevus on see, mis peaks andma iseendale signaali – mina hoolin, mina kaitsen ise ennast vaenlas(t)e eest.

Kui on nii nagu on – elame oma igapäevast elu ja seda tehes meenub või näeme või kuuleme või saame osa inimesest/ loost, kes või mis ei ole just see minu, vaid keegi või miski, kellele/ millele mõtlemine kasvatab tundeid, siis selle asemel, et astuda tuttavale teele – vältida, tunda tõrget ja reageerida vaenlasele - leiame positiivse – otsime head. Kui tunneme tunnet pead tõstmas ja on tahe astuda sedasama, juba käidud ja korratud vana rada, siis on võimalus vahetada sagedust – vahetada vanad ja täiskirjutatud klaasid, uute ja säravate vastu. Vaadata oma elu ja iseennast lähemalt, anda enesele aega olla ja otsida head. Otsida seda killukest, mis valmistab enesele rõõmu. Otsida üles see kullatera, mille olemas olemise ja kogemise üle suudame tunda päriselt tänulikkust. Selline hea olemine ja sellise hea kogemine on olemas igas asjas, loos ja inimeses - oma enese soovi korral on võimalik see üles leida. 

Kui öeldakse, et üks tõrvatilk rikub ära mee, siis üks hea sõna suudab väljaöelduna lohutada ja teha pai pisaraist kriimulisele põsele, toetada raskel hetkel ja tuua ka päikese pilve tagant välja – näe head ja Sa tunned endas head olemist ja Sina saad jagada head. Head jagades, ka iseendaga seda tehes, oled juba muutnud Maailma – enese oma - ja just sealt algavad ja sinna suunduvad kõik Sinu enese lood, sest kõik teed viivad Rooma – iseendani. See, mida teed, selle teed enesele. See, mis on sees, see on ka väljas. Sina lood iseennast, kui Maailma ja Maailma kui iseennast, läbi iseenda. See, mis on Sinu sees olemas, selle lood Maailmana nähtvaks.

Keskendu heale, positiivsele ja Sa märkad, et muudad oma Maailma heaks ja mõnusaks paigaks. Sinul ei tule pähe ennast kaitsta nende inimeste, asjade või lugude eest, kelle või mille üle oskad rõõmu ja tänulikkust tunda – Sina näed elu ja olemisi ja kohtumisi ja lugusid kingitustena. Ilma kaitses olemata, lood Sa ennast vabana, sest pole vaja valvel olla, valmisolekus number üks oodata, et kõigele valele koheselt vastu reageerida. Sinu ümber on olemas ja Sa kohtud - minu Inimestega.

Kogetud tunded, neile antud hinnangud ja vastuvõetud otsused – see ongi Maailmas olev ja tuntav enese sees – näed ja koged läbi enese valitud prillide. Ohvrilt võetakse ja talle jääb alati vähem. Kingituse vastuvõtnu kogeb head ja loob head – külvad seda, mida lõikad.


Marianne

23.07.2021.a

neljapäev, 22. juuli 2021

Sõnade värv ja paindlikkus

 



On üles otsitud vaatenurk

ja välja valitud sõnad,

et jätta peitu

enese mõtted

ja tegelik pale.


See on oskus

ilustada,

moonutada,

näidata,

suunata,

et välja öelda

sõnadena see,

mis oleks tõele

ligi lähedane.


Kui kuhugi lisada,

natukene ümber keerata,

teisalt ära võtta,

siis juba tundubki,

et öeldu saab

olla tõe moodi.


Sõnad, mis kaalutud

saavad valitud näo ja kuue,

kuid ometi

ei ole nad õiged -

kui hundid tallenahas,

need enese taha ja sisse

ära peidavad tõe.


Aus vastus

üle huulte ei tule,

tõesed sõnad

välja ei kostu,

sest, mis saaks,

kui tunnistataks,

sest, mis juhtuks,

kui ennast paljastataks.


Näiline kokku vajuks,

ja Maailm võib-olla

kildudeks puruneks

ja inimene ise

valusalt haiget saaks

oma enese

väljaöeldud sõnadega

puudutatud saaks.


Väljaöeldud vale

sunnib tõestama enesele,

et nii see oli,

et nii see ongi -

seega tuleb hoolega valida,

kuidas ja mida öelda.


Tuleb õiged sõnad leida,

kaalutud vaatenurk valida

ja teha seda nii,

et ka ennast ise

uskuma jäädakse,

kui tõde väänates

vale välja öeldakse.


Marianne

22.07.2021.a

kolmapäev, 21. juuli 2021

Jäämurdja jälgedes

 


Ilma tuuleta on laeva purjed nukralt sorgus. Tuuletus ajas võib küll olemas olla siht, kuid see jääb kättesaamatusse kaugusesse. Kui puhub tuul ja aitab kaasa, siis libiseb laev vaevata sinna, kuhu kapteni sõnad teda viivad. Kui tõuseb torm, siis jäävad alles erinevad võimalused, kuid laevajuhil on käsil üks ja ainus tegevus – alles jääda, tulla toime sellega, mis on ja olla valmis, et läheb veel hullemaks.

Eluvetel seilav ja eluteel kohatule lahendust otsiv inimene ketrab mõtetes lugusid või ootab midagi tulevat ja märku andvat. Inimene tahab otsust. Inimene vajab iseenda edasise tee valimiseks otsuseid. Seega mängib ta läbi möödunut, kolab ära olnud lugudes ja peab monoloogina kahekõnet Maailmaga. Selle kõige taga on soov - otsusta ära, tee lõpuks ometi otsus, et laeva saaks edasi sõita. Otsus on kui kaart, suund ja raam – mille järgi iseennast juhtida – seda omades ei ole enam vaja mõelda ega kahelda ega otsida – laev saab jäämurdja jälgedes veeteel seilata.

Kui inimesel ei ole otsust – iseenda poolt mingil põhjusel tehtud otsust, siis tal puudub juhis, kuidas erinevates olukordades käituda, mida öelda ja teha. Ei loe see, kas tuult on või ei ole, ilma otsuseta puudub inimesel selgus, siht ja vabadus. Inimene vajab otsust, sest siis saab ta ennast vabana tunda - ta on otsustanud ära, kuidas temal endal tuleb oma otsuste järgi käituda. Kui otsust kaaluv inimene pole enesele tunnet appi võtnud, siis tema sees on vaikus ja hääletus. Kui appi on valitud tunne, siis see tõstab tuule ja võib ka maru välja meelitada ning laev võib loovida sellega ühes ükskõik kuhu, sest ilma väljavalitud otsuseta ei ole ükski tee õige.

Tunnetetormis seiklev inimene võitleb enese ellujäämise nimel, sest millelgi muul ei ole tähtsust – on tehtud otsus - tuleb iseennast elus st tunnetest eemale hoida. Kõrvaltvaataja jaoks tundub see kurb ja vahel ka naljakas, mõnikord lihtsalt külmaks jättev, kuid enamus kordadel reageeritakse vastu, sest inimeses mäslev segadus proovib enese lahtiharutamiseks mõjutada kõiki teisi – et need teeksid ometi midagi.

Otsus viib liikvele, kuid otsus võtab ka vabaduse, enese otsuseid järgides koob inimene enesele käitumismustri ja hoiab sellest kinni. Otsuste segadus, otsuste puudus – millist ja miks valida, kust võtta selgus ja mille järgi ära otsustada? Kuid, miks vajab inimene otsust, kui ta sellega ühes võtab eneselt vabaduse?

Inimesel on hirm enese tegude, sõnade, olemise, väljenduse, loovuse ees – ta ei usalda ega austa iseennast olevas hetkes sündivana ja sellest tulenevalt on ta teinud otsuse – kontrollida ja järgida juhiseid. Inimesel on kohustus kontrollida ise ennast ja seega on ta välja valinud otsused, mis määravad ära tema käitumisjoonised ja kirjutavad talle ette stsenaariumid, millest peab kinni pidama. Inimesel on hirm kaotada kontroll enese üle ja seega ta ei saa anda enesele olemise vabadust, sest sellel on omad tagajärjed – tunded - ja nii ei lubagi inimene enesel olla vaba ja hetkes sündivana. Inimesel on hirm, et just tunded võtavad talt vabaduse ära – nendega peab võitlema, neid tuleb alla suruda, ära peitta, kustutada, unustada ja sellest tulenevalt on inimene teinud otsuse - valinud olla nimeline tunne või tundevaikuse ehk enese tasalülituse, valinud tegevused ja sammude järjestuse, et vältida soovimatult soovimatuks tundeks muutumist. 

Kui laev seilab sellistel vetel, kus ei ole tundemina valitsust, enese üle teostatavat kontrolli ega edasist määravaid juhised – enese poolt valitud otsuseid - seal on olemas austus iseenda vastu ja seega olemas vabadus olla avatud ja loov, liikuda vooluga ühes ja sündida igas hetkes uuena. Seal ei ole vahet, milline on ilm või mis tuleb, seal ja sellisena on kõik võimalik, õige ja vajalik - see on inimese elu iseendana.


Marianne

21.07.2021.a

teisipäev, 20. juuli 2021

Luba endal kasvada

 


Julge kasvada valitud eesmärgist edasi. Luba endal olla vaba valima, et vahetada vaatenurka – oluline on teekond, mitte väljajõudmine. Valida võib ka nii, et teekond ise on kasvamine, mitte raskus, mida kannad seni, kuni oled finišijoone ületanud. Just teel olemine on võimalus vabalt valida ja kasvada, mustrilõksudest mööda astuda. Mõista peegelpilte vaadata – need ei ole hävitamiseks või eiramiseks mõeldud, vaid Sinule kasutada antud – see on võimalus, olnut ja olevat mõistes, valida, kuidas, kuhu ja millal teha oma järgmine samm.


Marianne

20.07.2021.a

esmaspäev, 19. juuli 2021

Valede inimeste õiged kingitused

 



Elan ja olen koos valede inimestega,

elan ja olen koos vaenlastega -

minu jaoks valed on need,

minu jaoks vaenlased on need,

kes on päriselt

ja tuntavalt valed.


Nemad ei anna seda,

mida vajan,

nemad ei tee seda,

mida tahan,

nemad ei ole nii

nagu soovin -

nendega ühes olemine,

nendega koos elamine,

on valesti olemine.


Mida teen,

kui elan ja olen ühes

valede inimestega -

minu vaenlastega -

mina kaitsen,

mina kaitsen ise ennast.


Valedega inimestega,

enese vaenlastega,

ühes olev inimene,

kaitseb ise ennast

oma laste eest,

oma vanemate eest,

oma õdede ja vendade eest,

oma mehe ja naise eest,

oma inimeste eest,

oma Maailma eest.


Oma = minu -

minu oma -

mina oman -

ühes olles

Meie ollakse -

vaenlasega ühes olles,

Meie sees,

ühes kohas, 

teine teisele,

liiga lähedal ollakse.


Vaenlase otsused,

sammud ja teod

otseselt puudutavad,

tehtu või tegemata jäetu

paigast lükkab

või liikumist takistab.


Olles Meie,

olen sõltuv

ühisest olemisest

ja seega,

minu elus,

vaenlasega ühes olles,

puudub vabadus -

olen Meie sees vangis

ja selles kohas

ja nende inimeste vahel,

ära kaob austus

ja väga raske 

on leida armastust -

vaenlane vaenlast ei hoia,

ja meie sees olles

teineteise jaoks valed ollakse.


Mida see tähendab -

on vale, ollakse vale -

ühes olles ei ole

vabadust jäänud alles,

ehitades kaitseid ja seinu,

valides erinevaid relvi,

olen valvel ja ennast kaitsmas.


Tuleb ausalt üles tunnistada

ja sõnadena välja öelda,

et need valed inimesed,

et need vaenlased,

tegelikud on õiged -

need on minu Inimesed,

kuid minu pilgu läbi,

minu vaatenurgast vaadatuna,

just nemad on nemad,

kes minule liiga teevad

ja kohtades, kus on raske,

hetkedes, mil on valus,

lihtsalt minu hülgavad -

nad käest lahti lasevad

ja üksinda seisma jätavad -

upu või õpi ujuma.


Tänu tundmise asemel,

oma õpetajaid vihkan

ja vaenlaseks nimetan -

miks mina nii teen,

miks mina just nii

teha valin ...


Kui inimene on valmis

järgmist sammu astuma,

kuid ta seisab rahutuna,

paigas püsib rahulolematuna

ja klammerdub näilise

turvalise olemise külge,

siis leiab ta tuge ja toetust

ja saab Hingedelt 

abi päris tõhusalt.


Sellel, kelle võimalik,

see, kes leidub lähedal,

see jalad maas seisab

ja omal kohal on -

too sõnad ütleb,

toob teo teeb,

mis krampis sõrmed avab

ja kui vaiba,

nõtke liigutusega,

tõmbab ära jalge alt,

ja nii kaob ära,

kindlana tundunud,

maapind

minu jalge alt.


Tasakaalu kaotan

ja minul endal,

liigutus teisale

teha tuleb -

üks samm astuda,

vaatenurka vahetada

ja oma tiibu proovida.


Sellised kohad

murdumisena tunduvad,

vägivallana paistavad

ja valusalt pihta löövad,

ära tõukamisena näivad -

inimesed nähtavalt

mind hülgavad

ja üksinda seisma jätavad -

upu ära või uju välja -

iseenda kätes on valik.


Kui tõuseb viha,

siis tunnen ennast ohvrina,

kellele on tehtud liiga

ja keda tabas ootamatult

turvatunde kaotus -

valede inimeste hulk kasvab,

vaenlaste arv tõuseb

ja ennastkaitsvalt elan.


Lööjale otsa vaadates,

hülgaja kõrval astudes,

kuidas leida tänulikkust,

kui näen ja vaatan välist

ja enese ees näen vaenlast -

minu jaoks valet inimest.


Ei ulatu pilk

teise sügavusse,

käe ulatanud,

Hinge puudutama

ja nii ma ei tea

ning nii ma ei tunne

suurt ja sügavat

armastust

ja seega 

ei sünni ka tänulikkust,

seni kaua,

kuni hoian ülal kaitset

näen enese ees vaenlast 

ega mõista

ega oska,

minu Inimest,

tänada kingituse eest.


Marianne

19.07.2021.a