See,
miks kusagil olime, oleme või saame olema, on üsna sageli erinev
sellest, mida me teele minnes, teel olles või kohale jõudes,
uskusime kogevat, eest leidvat, osa saavat.
Olime,
oleme, kogeme. Olime, oleme, kogeme olevas hetkes. Tunneme iseendas
tundeid. Me ei taha seda, mis on. Me ei taha seda, mida kogeme. Me ei
taha seda, mis puudutab vastu. Leinates kaotatut, kogeme ülekohut.
Tardume. Tahame ära ja välja. Eemale sellest, mis teeb haiget.
Mis
oli meie tegelik ülesanne, miks kõndisime ja olevaga ühes olime?
Me saime selle, mida vajasime. Me kogesime seda, mida vajasime. Me
kohtusime enesega. Kuid see ei meeldinud meile, sest ise ennast oli
keeruline kogeda. Mina keeldub vastuvõtmast teadmist, et hetk kadus
minevikku ja enesele lubatu jäi ära - ootused, lootused ja kogemuse
soovid olid olnud hoopis teistsugused.
Olime
valmis ennast teatud moel kogema ja tundma, kuid sellisena olemist ei
saabunud. Hetk pakub teisi võimalusi, et lubaksime iseendal olla,
proovida, kogeda. Meis on lühis, sest olemas olnud tee viis
ummikusse – vaja on teha ümberlülitus, kuid tunded on tee peal
ees. Edasi liikumiseks tuleks tunnetest lahti lasta või need läbi
elada.
Andke
aega iseendas olla. Andke aega iseendaga olla. Andke aega ise ennast
mõista. Hetk ei peatu ega oota mahajääjaid – kas kohe või
mitte. Kohe ei ole võimalik elavaid, kuid nimetuid tundeid olematuks
teha ja seega valime enesele toetuseks tuttavad tunded – viha,
jonni, kurbuse, solvumise.
Nende
tunnetega lahendame pealispinda, kuid ei vaata ennast ega enese lugu kõrvalt –
mis oli see, miks me olevas hetkes iseendaga kohtusime.
On olemas Vene nime kandev maa ja on olemas Ukraina, mis täna
seismas teineteise vastas. Need maad näivad olevat justkui
vastaspoolel, kuid tegelikult, olles ühel ja samal pendlil, istuvad
nad ühe ja sama poole peal – mõlemad tahavad, kaotust vältides,
võita. Võib ju küll liigitada ühe õigeks ja teise valeks, kuid
see on vaid värv, mis eristab ühe teisest – energia, mida mõlemad
kasutavad ja taasloovad, on sama.
Maailma riigid on jagunenud väljavalitud poole taha ja oma tegevuse
või tahtliku tegevusetusega, toidavad ka nemad pendlit nimega SÕDA.
Iga lisatud võimalus annab pendlile, edasi-tagasi liikumiseks, jõudu
juurde. Antud võimalused ja lisatud vahendid ei kaota pendlit ära,
sest on tõlgenduse ja vaatenurga küsimus, kas antav toetus on
kaotus või võit.
Sõja nimelise pendli paneb liikuma lõhkuv energia. Liikuv pendel
taastoodab lõhkuvat energiat. Pendli panevad liikuma inimeste viha,
hirm, kättemaks, katki või olematuks teha tahtmine, kaotusevalu,
võidu jahtmine, soov ja vajadus olla kellegi või millegi vastu ja
poolt. Mida rohkem püütakse saavutada vastaspoolt, seda sügavamale
vajutakse, seda raskem on liikumine, seda rohkem on ohvreid ja seda
suuremad on kaotused – pendel võtab oma.
Sõja vastassõna peaks olema Rahu, sest kui sõda ei oleks, siis
peaks valitsema Maailmas rahu. Sõja nimelisel pendlil kiikujaid
paneb liikuma soov – hävitada vastane, et vältida enese hävingut.
Püütakse võitu, et vältida kaotust. Tapetakse vaenlane, et jääda
ise ellu. Hävitatakse vastaspoole erinevad ressursse, et säästa
enese omi. Rahust ei ole siin juttugi, sest tegu on sõjarditega.
Võib ju otsida austust ümbritseva ja olemas oleva kohta ning
liigitada teatud tegusid kuritegudeks ja teisi ausateks ning
õigustatuteks – ka see on värv, sest iga tegu, mis tõuseb ja on
tehtud, kellegi või millegi pihta ja vastu, on vägivald ja ülekohus.
Sõda kestab edasi, sest pendel on olemas ja seda toidetakse usinalt.
Mida rohkem lisatakse energiat, seda suuremaks ja tugevamaks pendel
kasvab ning seda rohkem on selle mõju maailmas tunda.
Sõda lõppeks, kui lõpetataks oma tahtmine, kuid see tähendab, et
teine pool saaks ju oma tahtmise. Mõlemal poolel on õigus ja
õigustus oma tahtmisele – mõlemad pooled jätkavad kinnitamist,
et nemad tahavad. Seda tehes ollakse samal poolel koos. Seega ei sünni tasakaalu. Seega pendel ei kao, sest seda
vajatakse toomaks ja loomaks rahu, kuid rahu ei saabu sõda pidades. Rahu on
koostöö, toetus, teineteise mõistmine – austamine – see on
teine energia. Sõdivad inimesed ei ole avatud ega saa elada rahus,
nad on valvel, valmis reageerima, tõstma relva, hävitama vaenlase –
enese realiseerimiseks vajavad nad vastu olevat ja sõdivat energiat.
Sõda jaotab inimesed erinevate poolte peale – ollakse vastu või
poolt ja kusagil on olemas ka need, kes ei näe sõda. Vastu ja poolt
olijate jaoks tähendab eristamine, et olemas on valed ja õiged ning
enese positsioneerimist – erinen sellest, olen teisega sama. Vastas
pooli valinud on tegelikult ühe poole peal summana koos ja tasakaalu
ei sünni, sest eesmärk on olla, erinevatel alustel, vastu. Vastu
olles nimetatakse oma energia lõhkuvaks ja lisatakse see sõja
nimelisele pendlile.
Maailma sees eraldi olevad osad ei taha luua tervikut, sest maailma
Minad tahavad näha ennast eraldi, sest nii saavad nad enesele
vajamineva tähelepanu osaliseks. Tähelpanu annab võimaluse tunda
vajaminevaid tundeid. Tähelepanuvalgus annab võimaluse – olla
..., saada ... , omada ... . Tähelepanu kaotus, aga kaotab võimaluse
- olla ... , saada ... , omada ... – järele jäävad hämaruses
ootavad tunded.
Mõlemad pooled püüavad, erinevate nippide ja vaatenurkadega
mängides, õige tähelepanu enesele hoida. Õige tähelepanu
tähendab toetust enese eesmärgile – lisa energiat – lisatud
ressursse. Mõlemad pooled proovivad, musta ja valge varjus olevale
hallile ehk nn eikellegimaale oma valgustkartvaid tegusid peites,
valet tähelepanu vältida. Proovitakse üle olla ja teist varju
jätta, olla rohkem ohver ja õige, kui süüdlane ja vale, sest
vaadates ühte, nähakse ka teist – üks saab toetuse, kuid teine
vastumeele osaliseks, ühele kuulub armastus, teist vaadatakse vihaga, üks kogeb valusat
kaotus samal ajal, kui teine tunneb võidurõõmu, üks elab hirmus ajal, mil teine astub
edasi julguse ning vapruse toel.
Eraldav tähelepanu loob vahe vahele. Inimeste Minad on erinevad
Maailmad. Minad on üksikisikud, kuid ka pered, grupid, riigid, keda
seob üks nimi, ühendab maa või tegevus. Mina hüvedest saavad osa
need, kes nimetavad ise ennast või keda tunnustatakse samana –
osana. Vastus sellele, miks kõik ei sobi kokku ega ole omaks saanuna
osad, on – tegemist on ressurssidega. Kellele kuulub, kui palju ja
kuidas see jaguneb.
Olemas olevat jaotatakse Mina piirides – minale kuuluv. Üks Mina,
nimetades Ukraina Vene maale kuuluvaks maaks ja ukrainlased valedeks,
olematuteks või venelasteks, läks relvaga allakirjutama oma tõde,
et selle maa ja sellega ühte kuuluvaga ise opereerida ning majandada
enesele sobival moel. Üks Mina, juhtides oma alluvate ja allutate tähelapanu suurelt, valjusti ja värviliselt valeks nimetatule - väldib tõsiasja, et Kuningas on alasti. Ukrainlased, sõda pidades, kasvatavad ise
ennast – vastavad küsimustele - kes nad on, kellena nad ennast
defineerivad, kus ja mis nimeline on nende kodumaa.
Mõlema poole, sõja jalgu jääjad ja sõja alles hoidjad, on ohvrid ja on ka süüdlased. Mõlemad
vajavad ohvrina olemist, sest mõlemad on ka süüdlased, kellegi või
millegi ees – see on sõja pendli seadus.
Inimene kirjutab oma aja loo mälestustes. Inimene valib mäletada
seda, mis toetab valitud vaatenurka – kellena ta oma lugu kirjutab.
Valitud vaatenurk ehk uskumus – olen oma elu ohver ehk
ebaõnnestunu, sest mul oli olnud olemas see, mida enam ei olnud - minu võimalused kadusid või need võeti ära - keegi oli selles süüdi (ka mina ise).
Võimalik vaatenurk – olid elu elamise õppetunnid - sain ise, oma
elu elamist kogedes, enesele vajalikud kogemused.
Kooli lõpetamise järel, ust sulgedes, on, inimesel, taskus
tunnistus või diplom, mis tõestab, et ta on tee läbinud ja omab
pädevusi – see on tema võti tulevikku. Ise ennast ebaõnnestunuks
nimetanuna tahtsin sellega öelda seda, et mina ei näinud võtmeid,
mis avanuks järgnevaid uksi – minule ei olnud midagi järele
jäänud, sest kõik oli juba ära olnud, võetud või kaotatud. Mina leinasin kaotust - iga uus kogetav kaotus süvendas leina, mis oli jäänud teadlikult leinamata.
See, mis on, sellel on põhjus, sellisena, olemas olla. See, mida ei
ole, sellel on põhjus, sellisena, olemas olemata olla. Seda, mis on, ei saa
olematuks muuta. Seda, mis on olemas, saab, teisest vaatenurgast
vaadates, teisel moel kogeda.
Keskkond, milles elasin, ei peegeldanud tagasi seda, mida lõin –
iseendast sündivat - mind. Looming kohtas vaikust, kukkus tühjusesse
– see kadus neeldudes. Süütunne näris, sest midagi pidi enese
olemas olemise tõestuseks tegema, kuid see, mis sündis vabaduses,
ei olnud kellelegi, peale enese, vajalik – sellele ei olnud turgu,
selle eest ei makstud, sellega ühes olin üksinda. Oli süütunne,
sest ma ei olnud kasulik – ei toonud tulu sisse – viisin hoopis
välja. Selle tegemine, milles tootnuks kasu, võtnuks vabaduse –
muutunuks, teiste poolt kasutatavaks, vahendiks.
Miks ikkagi valisin teha, kuigi teadsin, sest olid kogemused ja
tundsin, sest olid elavad tunded? Nägin teed, võimalusi ja soovisin
kogeda protsessi, et jõuda tulemuseni – anda oma osa, et luua
midagi sellist, mida veel või sellisena ei olnud olemas.
Ma ei saanud kõike ja kõikjal päris ise. Mul oli vaja tuge ja
toetust – ulatatud palasid, mis aidanuks luua tervikut – nii nagu
mina seda nägin. Mina sain ja ei saanud ka. Sain, kui küsisin, kuid
mitte alati. Ei saanud, kui kohtasin vaikust ja varjudesse peitumist.
Kuigi sündiv jäi kõigile kasutada, maksin iseendaga – seda, mida
vajasin mina – tulemust ega ka loomise protsessi – ei olnud keegi minult küsinud. Ei olnud,
kedagi teist, kes võtnuks minu enda, kui loomingu, sündimise eest
vastutuse endale.
Ilmajääja kibedus, kaotaja üksindus – enese elu. Kriipisin, ise
ennast, enese sees. Näris kadedus – igavese kaotuse valu.
Tahtnuksin kogeda ikkagi seda, mida nägin teistele osaks saavat. Sõi
hirm, et jäängi, enesele vajaminevast, ilma – ei ole sellist teed
minule. See mõruks tegi meele, see pipra tõi keelele, see viha
valis kaaslaseks teele.
Hoolimata sellest, kuidas olnut nägin ja ilmajäämisi ning kaotusi
kogesin, tegelikult, just minule, vajaminev ju minule anti - „Me
anname oma osa, et aidata Sind Sinu teel – oleme toeks, et saaksid
olla parim võimalik.” Kaasteelised jagasid kingitusi, kui olid
vajalikul hetkel kohal ja olid, tegid, rääkisid nii nagu vaja –
minule, kasvamise jaoks.
See on vaatenurga valiku küsimus, kuidas antavat kogeda. Minu
tahtmised, minu vajadused, minu tunded. Mina tahan! Mina vajan! Mina
tahan kogeda ühte ja teist! Mina pean saama selle ja teise. Mina ei
saa ühte koma teist. Mina saan hoopis selle ja teise. Mina ei taha
seda, mille saan!!!!
See, mis tuleb ja osaks saab, on võimaluste valik, kuidas ja kuhu edasi. See on, oleva, toetus enese ülesande täitmiseks. Eeldus - võimalus olla parim mina ise. Väide - see on enese voolu takistav uskumus või teise vaatenurga valimine. Tõestus - millise vaatenurga valin - kõik töötab, kuid teema on selles, kuidas.
Selge see, et kõik ei ole meeldiv ega kogema
ahvatlev. Vastukarva silitus ei tundu paitusena, takistus teel ei näi
kergusena. Miks mina? Miks just mina? Mina ei leppinud, hakkasin
vastu, keeldusin ja protestisin, kurtsin ja põgenesin – eemale,
ära ja välja. Minu looming ei täitnud mind võimaluste vabadusega - minu looming täitis mind tunnetega, mille eest põgenesin oma mälestustes.
Vaata oma tunnete taha - mida Sa leiad sealt – mina ei tahtnud
solvumisest lahti lasta. Solvumine oli aja peatamine lootuses, et
suudan oleva teistsuguseks muuta – tahtsin olevat teisiti kogeda.
Uskumus, enese sees - kui olev ei ole minu poolt kontrollitav, siis olen ma
ohus – ootamatute tunnete kogemine. Seega, oli vajadus muuta olemas
olnu ja olev teistsuguseks – teha iseenda jaoks ohutuks. Tuli muuta
jooni, mustreid, lõhkuda sidemeid, pugeda vahele, jääda silma,
äratada tähelepanu, nähtamatuks muutuda, vaikida, olla asendamatu ja vajalik jne.
Minus on olnud kaks poolt - hirmunud laps, kes kogedes ennast hüljatuna, on vajanud kohta, kus tunda ennast turvalisena – vajasin nimelist paika
- enese juuri. Loov jõud, kes on vajanud vabadust kohtades, mis ahistas ja
seadis piire. Vajadus, avanedes, luua sellest, mis oli olemas, kohas,
kus seisin. Soov sündida kordumatuna. Vajadus sündida kordumatuna –
siis ei jää varju ega ole asendatav. Üks pool loomas vabadusest,
teine pool loomas enesele antud ülesannet täites. Loomingu erinevad
tähendused, allhoovused, mis märkamatuks jäädes, muutsid tulemuse
tähendust. Üks pool tegemas kõik, et leida ja kindlustada enesele vajatud kohta - teine pool andmas endast kõik, et hoida ennast eemale lõksust - enesele kuuluvast kohast.
Milline oleks olnud hetk, kui ma ei oleks selles, midagi tahtnud,
midagi vajanud, midagi kartnud, millegi vastu protestinud või
iseennast kaitsnud ajal, mil midagi jäi puudu, midagi olin kaotamas
või oli see juba minult „võetud”?
Vaatan ajas tagasi ja taas reageerin, kuid teen seda – huviga, head
soovides, rõõmuga, toetusega, avatusega, võimalusi nägevana. Mul
ei ole midagi kaotada ega karta – mina loon enese elu olevas
hetkes, mina ise valin oma mälestused. Näen ja tunnen enese sees
seda, mida valin näha ja kogeda - see on, enese poolt mälestustesse
kirjutatud, minu aja lugu.
Võimalus - Mida Sa näha tahad? Leia endale, esindajateks
konstellatsiooniväljale, sobivad esemed loodusest või toast. Vali
välja see esimene, kes takistab vabana olemist – sundmõtted,
vajadused, kaotused, ära ütlemised, hülgamised, halvasti ütlemised
jne. Vali ese, mis esindab seda inimest või sündmust ja aseta see,
enese ees olevale, väljale. Kui on ka teisi, keda lugu puudutab,
siis aseta ka tema/ nemad omadele kohtadele.
Võimalus - Pane paika oma isa ja ema. Kui Sinust on vanuse poolest
vanemaid vendi või õdesid, siis ka nemad. Kui järjekord on Sinu
käes, siis leia endale koht süsteemis. Lisa järgnevad õed/
vennad. Kui tajud, et kusagil peab veel keegi olema, kuigi teda ei
ole Sinu teadmiste järgi olemas, siis vali talle/ neile esindaja(d)
ja aseta sellesse kohta, kus see õige tundub.
Nüüd on käes Sinu kord. Vali enese esindaja ja vaata, kuhu Sina
ise selles loos paigutud. Vaata enese ees olevat välja ja hinga. Mis
sõnad sulle keelele tulevad, kellele kinnitad oma pilgu, keda Sa
vaadata ei taha. Millised tunded tahavad pinnale tõusta. Olles
iseendas, oled ka väljal ja teisedki on seal. Sinul on võimalus
küsida, välja öelda ja liikuda. Valiku valinuna ja sammu teinuna,
peatu ja hinga – tunneta seda, mis toimub Sinus ja mis toimub
väljal – kui Sina teed oma sammu, siis teeb seda ka keegi teine.
Te olete seotud.
Lugu hargneb kõiksusega seotud väljal, seal ei ole kohta õige ega vale arutelul
ega kättemaksul – on töö iseendaga. On vastutus ruumi hoidmise
ees. Teistele ei tehta liiga ega ülekohut – see ei ole
kättemaksmise koht. See, mis tehtud vastu, see tõuseb enese vastu.
Siin ei ole kohta enese ega maailma kontrolli all hoidmisel. Olles
väljal, tunned enese sees ja samas näed ennast kõrvalt– mustrid
ja tunded, mis olid segi ja sassis, selginevad – avaneb, alateadvuses, see, mis on
seotud väljal oleva looga.
Vali kaugusi ja vaatenurki. Hinga ja tunneta endas. Tajud teisi ja
iseennast. Tajud, kui keegi tahab liikuda kuhugi poole. Tee üks samm
korraga – liiguta korraga, vaid loo ühte esindajat. Iga tehtud
sammu järgi peatu ja hinga. Tajud järgmisi sammud – üks samm
viib järgmiseni. Võib ilmneda vajadus lisada, kellelegi tuge juurde
või vahetada esindaja ese, valimata jäetute hulgast olevaga, välja –
kasvamine suuremaks või kahanemine väiksemaks või uus etapp. Olles
väljaga ühenduses, tajud, mida, millal ja kuidas on vaja teha.
Konstellatsioon on nagu tants, mida tantsides luuakse nähtamatu
nähtavaks.
Looga lõpuni jõudes, lase väljal olla, kuni oled hingates mõistmise ja teadmise vastu võtnud. Keha hingab välja. Seejärel kustuta väli – korja asjad kokku
– neist on taas saanud asjad.
Pannes väljale üles selle süsteemi, millesse Sina ise kuulud, näed Sa,
enese ees ja tunned enese sees, seda kohta, mis on Sinu – võta see
vastu. Sa kuulud. Sina, olles osa, saad ja annad oma osa – olles
omal kohal on energiaring tervik.
Kui laps on kogenud oma ema või isa tundepurset, siis ta on laps,
kes on saanud trauma. Seega on tema see, kes vajab hoidmist,
lohutamist ja kohta turvalises Maailmas. Hoolimata oma püüdlustest,
ei koge ta ennast kunagi päriselt hoituna ega lohutatuna ning ta ei leia endale turvalist kohta seni, kuni ta pole oma ema ja/ või isa vastu võtnud.
Laps on oma koha ise maha jätnud - ennast hüljatuna kogev inimene on hüljanud oma vanema(d).
Laps ei seisa, oma vanema kõrval, kõrval oleva inimesena, kes
mõistaks, miks toimus see, mis oli. Tundega pihta saanud laps
mõistab oma vanema hukka, sest too oli ju see, kes teostas ülekohut.
Laps ei näe ega tunne, et tema vanem on see, kes vajab tuge ja
hoidmist ajal, mil enese elu elamine on väljakannatamatult
keeruline. Laps peab meeles ega unusta hetke, mil tema Maailm muutus
– oli enne ja on pärast. Olnut tagasi ei saa ja olevat ära
kaotada ei taha. Traumaatilise kogemusega laps valib olla solvunud ja
haiget saanud laps ka siis, kui tema ise on suur – see on kirbelt
kibe valu suure inimese sees.
Jah, vanem on see, kes on suurem ja kogenum. Kuid, kas see tähendab,
et ta oskab ja suudab, saab ja teeb alati õigesti kõike, kõigi
mõõdupuude järgi? Suur on see, kellel on kaasas oma elukogemused
ja ülesanded. Suur ei ole igas oma hetkes suur – tal on minevik
kaasas – omaenese aja valusad jäljed.
Suurel on olnud, oma elule, ümbritsevale ja kaaslastele, värvilised
ootused, toitvad lootused, edasiviivad unistused, maailmavaadet
määravad uskumused. See, mis elab ja sünnib inimese kujutlustes,
ei taga ega tähenda realiseerumist päris elus. Seega on suur see,
kes ei jaksa alati olla see, kes on valmis kõiki ja kõike korras
hoidma ning vastutama kõigi ja kõige eest. Ka suur vajab kohta, kus
olla hoitud ja turvas. Sageli tal ei ole seda. Sageli ta ei leiagi
seda. Liiga sageli on ta sellest ilma jäänud.
Sõnad, mis voolavad välja, on tõlgendus sellest, kuidas enese elu
elamine tundub ja enese sees olemist kogetakse. Tegu, mis käib,
kellegi vastu või pihta, on vastuhakk omaenese elule, väljakutse
Maailmale. Ahastav ja mässav vastu hakkamine, kuid ka oleva seinu
lõhkuv ja purustav tegu, on katse päästa iseennast enne, kui
elumerelained lõplikult neelavad alla.
Vanem püüab nii kaua, kuni on võimalik, olla tugev ja saada
hakkama, sest tema kohustuseks on olla, olevas hetkes, see, kes on
täiskasvanu. Kui karikas on juba ääreni täidetud, siis ei mahu
sinna enam juurde. Sageli on just laps oma süütus, kuid vahel ka
ära kasutavas, isekuses see, kes lisab viimase piisa. Sel hetkel,
kui vanemast saab väikene laps, kes kogeb valusat ja lõplikku
kaotust - ta murdub. Murdudes tuleb päevavalgele traumaatilise
kogemusega laps aegade tagant. Laps kohtub lapsega, kes peab olema
suurem ja tugevam, kui ta seda on.
Kahjuks saavad puruneva inimese kildudega pihta teised. Killud
haavavad ja poevad naha vahele. Kild aitab, haavatul, meeles pidada
ja mäletada – ära unusta ära – pea meeles. Laps ei oska või
ka ei taha vaadata oma ema ja/või isa sisse – näha teda
inimesena. Inimesena, kellel on „vead”. Inimesena, kes ei oska,
suuda ega ka saa olla kogu aeg õige ja ilus. Laps ei taha endale
valet ja vigadega vanemat – tema tahab parimat – just temale
sobivat, vajalikku ja õiget. Traumaatiline kogemus tähendab enese,
kui lapse ja oma vanema kaotust – enam ei ole oma kohta süsteemis.
Solvunud laps ei võta ise ennast ega oma vanemat vastu – see ei
ole tema lugu, sest vanem oli see, kes ütles, tegi ...
Traumaatilise kogemusega suur laps otsib endale abi, erineval moel.
Vahel talle tundub, et ta on iseennast juba äralahendanud ja kõik
peaks olema korras. Enam ei ... , kuid ikkagi ... . Kui ise ennast on
mõistetud – leitud üles eneses oleva loo algus, siis saabub omal
moel rahu. On teadmine, miks ja kuidas – enam ei pea otsima ega
vastu võitlema või eneses kaevama. Iseennast on tervendatud, kuid ei olda
veel paigas – oma kohal, kohal. Laps ei ole astunud tagasi oma
vanema juurde – ta seisab ikka veel eraldi.
On aeg minna tagasi oma vanema juurde, kes jäi murdununa seljataha.
Olla tema kõrval ja vaadata teda Hinge silmadega. Mõista valu,
vaeva, pisaraid, tööd ja näha kaotuse kogemust. Olla oma vanema
kõrval inimesena, kes toetab inimest ja hoolib teisest inimesest.
Ema ja isa on lihtsalt inimesed, nii nagu isegi ollakse, kelle jaoks
ema või isana olemine on vastava rolli täitmine – üks osa
endast, kuid ei tervik. Parim võimalik oligi parim võimalik –
alati oleks saanud veel hullemini olla, kuid ei olnud.
Selle jaoks, et suur inimene saaks olla tervik ja paigas, tuleb tal
astuda oma kohale tagasi – võtta oma vanemad vastu sellistena nagu
nad on – see on minu Isa, see on minu Ema. Näha ja tunda ennast
oma vanematega ühes olevana - mina olen oma vanemate Tütar/ Poeg - kohale jõudnuna hingata välja.
