Oma asukoha kindlaks määramine II - Mina ei mängi, Mina elan

 

Valikuline kuulmine – inimene ei kuule ega haaku lainele – tema justkui ei hooli ega arvesta – ta näib külm ja kauge – eemal ja ära olev – tema justkui ei kuulnudki, midagi öeldavat ega temale teada antavat – tema ei näi olevat adressaat.

Vägivaldse keskkonna kasvatus – nähtavatele ja nähtmatutele märksõnadele reageerimine. Inimene reageerib hääletoonile, silma pilgutusele, sõna kasutusele, keha keelele, hingamisele. Vägivaldse keskkonna kasvandik, märksõna ilmnedes, lülitab ise ennast välja – siit Mina edasi ei astu – Mina ei tohi küsida, huvi tunda, sekkuda, ära segada, ennast tähtsaks teha. Mina ei kuule ega näe – teine ja teisega seonduv ei puutu Minusse.

See on kahekordne enese kaitse reaktsioon – enese vaigistamine ja eemaldamine, et teist mitte ärritada. Enese sulgemine, et enese eraldatust mitte näha ja enesesse suhtumist mitte kogeda – teisele ei ole oluline koos olla ja ennast jagada – teine tahab eraldatust ja enese rahule jätmist. See on teisega koos olemine, mis tähendab üksinda olemist, eraldi ja välja jäämist.

Siis, kui hilisemas ajas, seesama reaktsioon ilmneb, siis see tähendab samasugust kogemust – ühine ei ole ühine, teise elu on isiklik – sinna puudub kutse, sellele ei ole juurdepääsu. Teise poolt eraldatu tähendab, et selles kohas ühist ei ole, kuigi see, mis ja kuidas teine teeb ja otsustab, puudutab ka ennast. Osa andmata, ollakse osa – tagajärjed jäävad kanda, kuid nende tulemisega seonduva üle ei saa ise otsustada – teise Mina on tee peal ees.

Sina ei saa nagunii aru, Sinust ei ole asja, Sind see ei puuduta, Sina rikud ära – mine tegele enese asjadega. Miks Sa segad vahele ja teed ennast tähtsaks? Kes Sinu käest midagi küsis? Kes Sina üldse oled, et tuled siia, midagi arvama ja väitma? Kes Sina oled, et Minu käest aru nõuad?

Sähvavate ja eraldavate sõnadega ühes või ilma nendeta – eemale pööramine, vaikima jäämine, ära minemine, kurjalt/ salvavalt/ põlglikult otsa vaatamine, mõnitavate häälitsuste tegemine, millegi pihta virutamine. Kuid ka füüsiline reaktsioon pihta – käe või jala löök, tutistamine või tõukamine.

Välja jäetu üksindus – kõik see, mis puudutab ühist, teeb haiget. Ka mõte, sellele – mil moel Minust ja Minu kohta räägitakse. Siis, kui hästi – miks nad Minu endaga ja Minu kuuldes nii ei räägi? Siis, kui halvasti – kas tõesti, midagi muud ei ole olnud, miks keegi Minu kaitseks välja ei astu? Kuid, kui ei räägitagi – Mina olen ju olemas, kas Mina tõesti ei jää puudu – kuidas saavad teised tervik olla, kui Mind ei ole samas?

Välja jäetuse kogemine tähendab, et inimese sisemine kompass näitab suunda sinna, kuhu temale ei ole kohta jäetud/ antud. Inimene näeb ennast teis(t)ega ühes olevana, kuid ta ei saa seda teostada – teine/ teised ei ole temaga, teine/ teised ei võta teda endaga ühte. Sinna laua taha, kuhu kohta ei ole kaetud, sinna laua taha istuma ei mahu.

Jõud – elujõud – mis on Minu ja Mina – mis see tähendab, mis selle juurde kuulub. Kas tugevus on enese sees või enesest väljas – on, sest Mina olen või saab olla alles siis, kui Minu jaoks on. Elu mõte on elujõu allikas – enese tee, mis tõestab enese elu mõtet – milline jälg selle jätab – kas enese samm või kellegi teise tähelepanu tõestus.

Lapsed, kellel ei ole olnud tugevust, ümber enese – vanemad on lapse jätnud, kas ise (ka koos elades) või elu keerdkäikudes – need lapsed vajavad ja otsivad, et neid hoidev tugevus oleks väljaspool neid olemas, siis saavad nemad rahu ega pea ise tugevad olema – siis ei pea nemad täitma seda ülesannet, mis ei ole enese, kui lapse, oma.

Murtud vaimuga ja allaheitlikud inimesed on need, kes on kaotanud oma elu mõtte – selle miski, selle kellegi, kes oli enesele ankruks ja andis enese elule põhjuse – ilma ankruta puudub lapsel olemas olemise põhjus – tema olemas olemise mõte ja temaga kaasnev väärtus, tuleb läbi selle teise, keda ei ole sellel kohal, kus too peaks lapse jaoks olema ja seisma.

See tähendab, et, kas lapsel ei olegi olemas seda info allikat, kus enese tähtsuse ja olulisuse ja väärtuse kohta informatsiooni saada. See tähendab, et, kas lapsel on alguse allikas olemas, kuid seda kaudu, lapseni jõudev ja lapse kohta käiv, informatsioon on last vähendav ja väärtusetuks tunnistav. See tähendab, et kas alguse allikas ja ankur on olemas, kuid see on lapsest lahti öelnud, lapse ära andnud, lapsest keeldunud.

Lapsel, kellel puudub kontakt enese alguse allikaga või see on last vähendav ja vastustav, on rahuldamata kõik olulised vajadused – turvatunne, kuulumine, isiklike vajaduste tähtsus, enese tunnustamine ja olulisus. See tähendab, et lapsel puudub turvaline emotsionaalne ühendus – tal on emotsionaalne ühendus olemas, kuid see on vägivaldne ja teda vähendav.

Vähendatud lapsed ei tea ega näe ise ennast, tegelikus suuruses – nemad ei ole sellise avaruseni veel kasvanud ja neile ei ole sellise enda nägemist ka vahendatud. Vähendatud lapsed on Minad, kes teavad ennast teiste sõnade ja tegude järgi – nad ei ole ise ennast mõistnud ega mõtestanud, sest neile öeldakse ette, ja järgi, millised, missugused ja Kes nad on. Neid koheldakse ja tehakse nähtavaks selle järgi, kuidas neid kogeda on – neile antakse tõlge, mis ei vasta tegelikkusele.

Seega on nad inimesed, kes ei ole õppinud vaatama kogu oma sammu – iseenda seest lähtuvalt ja iseenda poolt astutuna – sellele suunavat, selle tegemist ja sellele järgnevat – Mina, sest Mina ise. See on põhjus, miks nemad oma sammude tagajärgede eest vastutust ei võta – seda ei ole olnud ja seda ei ole sellisena olnud, kui nemad ise seda ei näe ega ise ei tea ega ise valeks ei pea.

Enese kriitika puudub adekvaatses plaanis – enese kriitika põhineb rollidel ja võimalikul karistusel. Inimene ei pea oma sammu valeks siis, kui selle kohta ei anna tagasisidet see, kes on rollide hierarhias, temast üle – inimene ei pea seda valeks, kui tema suudab selle, mingi oma Mina õigusega, ära põhjendada – inimene ei pea seda valeks, kui see ei ole avalikuks tulnud – inimene ei pea seda valeks, kui see on tehtud selle vastu, kellest tema üle on ja tal on olemas põhjus, miks temal on selle konkreetse inimese vastu õigus selline olla.

Tegelikult – tähendab see, et tegemist on enese vastutusest teistmoodi aru saava inimesega – tema ülesanne on hoida korda rollide joonistes, teada oma kohta ja järgida enese kasutusse antud informatsiooni. See ei tähenda, et tema ise peaks oma sammude hingeelu lähemalt uurima ja mõtestama - nende tõlgendus ja tähendus sõltub enese rollist - sammuga seonduvat saab muuta teiseks ja sammu kohta kasutusel olev informatsioon näitab sammu, enesele/ kellelegi teisele, vajamineval moel.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu kasutuses olev informatsioon ei ole, kõiges ja kõikjal, tema enese oma - inimene kasutab informatsiooni, mille tema on üle võtnud sellelt, kellele tõe välja ütlemine ei sobi. See tähendab, et vägivaldses keskkonnas antakse vastutus, enese sammude eest, kellelegi teisele - Minul on õigus Sinuga sel moel käituda, sest Sina oled see/ Sina oled teinud seda/ Sinul ei ole, Minuga, samasuguseid õigusi - Sina oled vähem.

See inimene, kes on võtnud, kellegi teise vastutuse enese kanda - näeb ja teab enese ja teise samme mitte nii nagu need said astutud, vaid nii nagu neid vahendatakse. See tähendab, et inimene peab, iseenda sees ja iseenda jaoks, võtma kasutusele informatsiooni, mis ei ole tema endaga kooskõlas - see toob kaasa enesele vajamineva kompenseerimise vajadused, uskumuste kasutusele võtmise, sõltuvustesse jäämise ja vaimselt/ füüsiliselt ebatervislikud lahendused

Inimene, kes on saanud info, enese kohta – Sina oled, seda ja teist, teinud/ Sina oled, seda ja teist tegemas – teinud ja tegemas sellepärast, mis on Sinule, kunagi osaks saanud – vaata siia - siin on Sinu samm, Sinule, kellegi teise sammuga, kaasnenule järg.

See inimene – kes ütleb, et lihtsalt juhtus, las siis olla, Mina ei saa ise midagi teha – Mina olen Ohver, Mina olen selline, Minu elu on selline – see inimene lükkab isikliku vastutuse minema – ta elab, kuid ta ei osale, teadlikult, enese elu juhtimises – tema ei juhi oma laeva – tema erinevad Minad juhivad seda. Minad ei taha kuulda seda informatsiooni, mis nendega kokku ei sobi.

See inimene, kes mõistab ja näeb enese teed – see inimene teab, et temal on valik – kas jätkata kaasnenule järgneva kordamist või enese käitumist teadlikult muuta – see inimene mõistab, et tema ise on enese, kui laeva, kapten – tema jaoks on tõene informatsioon oluline ja ta kasutab seda - inimene ise valib, millise elu tema endale loob.

Perekond ja suguvõsa on meeskond – ühes on inimesed – igal ühel on olemas oma nimeline koht, mis tõestab, et koha omanik on ühe terviku osa. Ühisel on väga keeruline olla üks, kui on olemas need, kes elavad samas ajas ja mõjutavad ühist, kuid kes ei ole võtnud vastutust – nad kasutavad võimalust, mis on neile antud, kuid nad ei loo ühisesse enamat.

Nad loovad korratust ja muudavad jooniseid – kõik ei sobi – seega nad valivad, võtta ja jätta – nad lõhuvad, kuid ei paranda – nad loovad enesele oma Maailma ja võtavad endale selle, mida saavad/ tahavad kasutada, kuid nad ei hoia tasakaalu – nad on iseenda Maailmas ja sulgevad ennast sinna, kui ei sobi või häirib – Mina ise – Minu elu – ainult iseendale - ühine jääb sellest elust välja.

Vägivaldse keskkonna argipäev – kõik on vägivalda kasutavad/ vägivalda kogevad/ vägivallaga nõustuvad. Selle süsteemi südametunnistus - see, kelle sees on teadmine – Mind, inimesena, tuleb teisiti kohelda – tema on see, kes annab sellest teada – ta palub, et temaga arvestataks – ta pöördub vägivalla teostaja poole – kuid on tavaline, et see naerab ta välja, keeldub ja jätkab.

Südametunnistus tähendab vastutuse võtnut - inimene pöördub samas oleva teise poole, kes osaleb/ kes nõustub/ kes kannatab – taas Ei – samas olija valib vägivalla teostaja – ta annab teada, et on tollega üks – siin on enese huvid mängus. Teine saab ka valetada ja näidelda – olla nn oma jope, kuid sellel hetkel, kui vägivald leiab aset – tema vaikib, ta ei astu vahele – ta annab teada, et ise põhjustasid, kannata ära, teisel on õigus – Sina teed teisele liiga.

Need kohad, kus inimesed tarduvad, vaikivad, astuvad vastu, keelduvad - selle asemel, et öelda Stopp! ja seista, nähtavalt, vägivalla vastu – on kohad, kus muutust soovival inimesel puudub informatsioon, selle kohta, mis on pildil valesti – kas olen seda Mina või on see vägivalda teostav või vägivalda toetav/ õigustav teine.

Kahtlemine ja kahe vahel olemine tähendab, et ei ole olemas ega kasutusel teadmisi, millele kindlalt toetuda ega selget mõistmist, mis ja kuidas on õige. Vägivalda kasutajad ja selle toetajad suunavad enese vaatenurki õigeks tõlgendama. Näe sel moel, järgi seda - siis Sind ei puudutata - siis oled Meie.

Enese ja välise vaheline lahkheli toob kaasa vägivaldses keskkonnas edasi olemise ja enese vastase vägivalla võimaldamise – inimene ei taha ära minna ega välja astuda – inimene tahab olla edasi ja jääda edasi – Mina olen Mina - see siin on ka Minu ja ka Minuga seonduv.

Ühine vaimne teadlikkus – inimese Mina ei ole täis kasvanud – see on lapse tasand – see on rollide Maailm, kus ei ole inimesele, kui inimesele, kohta. Inimesed peavad olema rollis – siis saab neile teada anda, kuidas neid on õigus käsitleda ja kuidas neil on kohustus olla. Inimene peab saama olla rollis – siis saab teis(t)ele ette öelda, kuidas Mind tuleb kohelda ja siis saab paika panna, millised on Minu Mina õigused.

Laps kogeb häiritust, kui teda ümbritsev ja puudutav informatsioon ei ole ühene – laps osaleb vanema elus, kuid inimene ei ole lapsele, enese kõrvale, kohta andnud – laps ei ulatu inimeseni – kontakt on kauge ja külm. Mina olen – teine on – kuid pildil on midagi valesti – Meie ei ole Meie, enese tähenduses.

Vanem on rollis ja laps on rollis - rollide kohta on paika pandud reeglid - Mina see, selline - Sina see, selline - Meie järgime rolle. See tähendab, et kui vanemale, inimesena, midagi ja kuidagi ei sobi, siis ta paneb paika, järjekordse, piiri ja reegli, mis suunab, last, vanemaga arvestama - mitte inimesena kasvades, vaid rollina väljendudes. 

Siis, kui vanem on emotsionaalse läheduse mõistes impotent, siis ta paneb lapse ette piiri, et vanemale ei tohi lähedale minna ega laps ei tohi, vanemalt, lähedust/ mõistmist otsida - see tähendab, et vanem keelab lapsele sideme, mida ei ole võimalik asendada ega üksinda teostada - ilma selleta jääb nende kahe vaheline suhtlus ja suhe argisele pealispinnale - inimesed võivad saada üksteisele harjumuseks, nad saavad sõltuda, kuid nad ei kasva kokku. 

Ilmas on palju selliseid suhteid, mis tegelikkuses on suhtlemise distantsi poolest liiga lähedases vormis – inimesed osalevad üksteise elus – nimetavad seda perekonnaks, suguvõsaks, sõpruseks, kuid neil puudub koht teise inimese kõrval. Seega on nad, enese ja rollide nimetuse järgi, seal, kus neid ei ole – sellises läheduse on teine üksinda ja eraldatuna.

See on põhjus, miks mõni jääb puudu ja teda igatsetakse ühte, kuid teine on üle, eemale tõrjutu ja välja jäetu. Inimene saab olla seal ja selles, kus temale, inimesena, on koht antud – ühendavast rolli nimest ei piisa.

Aegade teele kasvanud puul seisavad, rollide seotuse alusel, inimeste nimed, kuid see puu ei koosne rollidest, vaid inimestest. Närbuvad need puu oksad, kus vanemad ei anna lastele kohta oma elus. Kompass näitab valesti – üks vigane ühendus muudab süsteemi – viga kordub ja võimendub – olevad kordavad.

Inimesed lähevad mujale, sest nad ei vali inimest, vaid Mina. See inimene, kes elab koos inimesega, kellele tema on enese kõrvale ja oma ellu koha andnud – tema on teisega tervik – kuid tema on ilma koduta siis, kui teine ei ole samaga vastanud – Sina osaled Minu elus, kuid Sina ei ole Minuga üks – Mina, Sinu elus, ei osale - Sina oled selle, Minust, eraldanud.

Suguvõsa ja perekond tähendab ühist meeskonda - kõiki ühes, ei kedagi välja jättes. Vägivaldses keskkonnas jäetakse sobimatud välja ja antakse, süsteemi siseselt või väljastpoolt juurde võttes, kohad neile, kellele need ei kuulu. See toob kaasa selle, et ühine ei ole kunagi, ühtselt ja nähtavalt, ühine - kuid see ei muuda ära tõsiasja, et ühine, ka eraldi olles ja välja jättes, jääb alati ühiseks.

Näiliselt muudetu ja teostatu leiab aset ühel ja samal ajal, ühes ja samas kohas - inimesed ei vali kõiki osalisi näha ega kuulda - nad muudavad olematuteks ja nähtamatuteks need, kes ei sobi enese rolli tõestavasse mängu - nad kujutavad ja loovad neist enese mängule sobivad. 

Vastustamine ja vastu astumine tähendab pendli moodustamist ja pendlis kiikumist. Vägivalda ei saa välja juurida ega olematuks muuta - inimene saab, teadlikult, vägivalda mitte valida - mõistes enese tegude ja sammudega kaasnevat, saab ta aru sellest, milline samm/ tegu ületab piire ja vähendab teist, milline mitte - Mina ei mängi, Mina elan.

Marianne

24.02.2026.a

Oma asukoha kindlaks määramine I - Inimeste erinevad sisemised kompassid

 

See, et Minul oli olemas, ei tähenda seda, et oli olemas. Laps võtab enesega seonduvat iseenesest mõistetavusega – Mina olen – Minul on. Minul on see, mis ja kuidas on Minule võimalik, millest saan osa ja milles olen – see kõik kuulub Minule ja käib Minuga kaasas - alati.

Alles siis, kui laps kasvab suuremaks ning mõistab ja näeb enamat, siis tema sees süvenevad igatsus, vajadus, lootus – laps tahab tagasi seda, mida ja kuidas suurel temal ei ole. Minul ju oli – miks enam ei ole, kuidas Mina saan möödunu tagasi?

Vajaduste alles olemine ja lahenduste otsimine ning ebaõnnestumine, annavad teada, et tegemist on pealispinnaga – vastu võtmata jäänud informatsioon püsib, kõrvale lükatuna, nähtaval ja laps kogeb seda – tema vajadused annavad, temale, sellest märku.

See, mida ja kuidas laps pidas enesel olemas olevaks, ei olnud see, mis ja kuidas leidis aset. See, et lapsega oldi ja last võeti kaasa – ei tähendanud seda, et laps oleks olnud prioriteet, teadlik valik ja vaba tahe, vaid seda, et kuhugi pidi lapse panema ja keegi pidi temaga olema.

Vahe on suur – Minuga ollakse, sest olen teisele/ ühisele oluline. Minuga oldi, sest Mina olin olemas ja kedagi teist ei olnud, parajasti, last hoidvat suurt vabaks andmas. Kibeduse maik tuleb loole juurde, sest laps saab aru sellest, kui temaga olemine ja tema jaoks olemine ei tule südamest, vaid kohusetundest – suur kogeb kergendust, kui saab vabaks ja taas enese elu elama – ilma lapseta.

Haigutav kuristik – enese möödunuga ei ühenda mitte midagi, peale iseenda - möödunus ei olnudki ega olegi seda, mis oleks enese ankruks ja jäänuks, lapsele kuulunust, samaks – ei olnudki seda, kes oleks olnud oma inimene – ei olnud seda, kellega oleks olnud emotsionaalselt lähedast ja turvalist suhet.

Siis, kui suureks kasvanud laps vaatab enese ümber ega näe sealses ennast valinuid, siis saabub masendus, ahastus, kurbus, viha, solvumine – Mina olen ju teinud ja olen ju olnud – kas tõesti ei olnud Minus, midagi sellist, mis oleks hoidnud Minuga? Kas ühiselt tehtus, oldus ja loodus ei olnudki seda, mis paneks igatsema ja ühes olemist otsima?

Aus vastus on see, et loeb see, miks teine oli – ühes oldud aja tulemus ei ole Minu kvaliteedi ja kvantiteedi tagajärg, vaid valik, mis varem püsis varjus või ei olnud veel vormistatud. Ühes olemine ei olnud südame valik – see oli kohustus, valiku puudumine.

Minus on väärtust ja Mina saan olla oluline – see informatsioon on püüe aidata ise ennast. See on enese teekonnale tagasi vaatamine – sammud ja valikud, mis näitavad hoidmist, väärtusi ja põhi mõtteid – need on olulised iseendale, kuid ei valiku teinud teisele.

Enesele olulisele rõhumine on, kui enese müümine – vaadake seda ja toda, Minuga ühes saate selle ja selle. Tegelikkus on see, et teine ju koges ja teine sai ju osa – informatsioon oli olemas ja näha – ka sellega arvestati, ka see võeti arvesse – ka sellega ühes jõuti samale tulemusele.

Seega ei ole vahet, mida ja kuidas Mina olin või ei olnud – tuleb, ka aegu hiljem, võtta vastu informatsioon, et teine on jõudnud oma elus paika, kus tema valik on selline nagu see nähtavaks on tehtud. See ei ole eksitus ega mööduv kapriis – see on täie tõsiduse ja teadlikkusega tehtud valik. Aus on teise valikut austada ja lõpetada enese poolt alles hoitud ühenduse hoidmine.

Inimeste erinevad sisemised kompassid – laps, kes on suunatud ühisele ja enesega koos olija(te)ga koos olemisele/ inimene, kes on suunatud enese ellu – üksinda ja eraldi olema – need on põhi mõttelised erinevused, mis ei ühenda, vaid tõukavad eemale selle, kes ei ole enesega sama – vanem, kes valib enese elu, ei vali last selle sisse.

See ei ole vanema viga – see on inimese valik. Inimese valik, kes ei mõelnud selle peale, mis temaga kaasnes – lapsele valetamine, lapse petmine, lapsele osutamine, lapse süüdlaseks tegemine, lapse üksinda jätmine – miks ei saa, kuidas ei saa – justkui oleks saanud ja oleks võinud ja oleks võimalik – kuid lapsest tulenevalt mitte – inimene ise tahtnuks, kuid laps ei võimaldanud.

Räägime asjadest õigete nimedega – oleme lõpuni ja põhjani välja ausad – vägivaldses ja manipuleerivas keskkonnas kasvanu ei saa terveneda, kuni ta endiselt usub ja loodab, et tema jaoks oli ja tema jaoks oleks, kuid tema ise on põhjus, miks temal ei ole ega saa olla ega saa olema.

Vaimne ja füüsiline väärkohtlemine on rikkunud lapse psüühika – laps peab vägivalda normaalseks ja enesega kaasnevaks – Minuga teisiti ei saa, Minuga teisiti ei ole võimalik. Kirurg ei jäta inimese sisse seda, mis tekitab põletiku ja toob kaasa tagajärjed, mida ei ole võimalik parandada - kirurg eemaldab selle, et inimene/ inimese organism saaks terveneda.

Väärkoheldud laps peab ise olema ennast katki lõikav kirurg ja eemaldama enese seest uskumused, mis põhinevad tema enda väärtushinnangutel ja põhi mõtetel, kuid mis on käinud inimes(t)e kohta, kellega need ei ole samad – Minuga ei ole, midagi valesti – Mina ei ole vale – Mina olen panustanud ja jäänud inimes(t)ega, kellega olen seotud aegade tee puul, kuid ei sellel tasandil ja teadlikkuse alusel, mis on Minus ja olen Mina - seal teist/ teisi ei ole. 

Mina enam ei vali seda, mis/ kes ei ole minuga sama, mina enam ei panusta sinna, mida ei ole - mina olen reaalsuses olevaga kooskõlas.

Marianne

23.02.2026.a

Kehtetuks tunnistatud III - Otsused, mis ei olnud tehtud iseendale

Inimene teeb ise oma valikud ja viib täide oma otsused – vähemalt nii see peaks olema. Ometi saab inimene, aus olles ja enesega toimuvat mõistes, tõtt tunnistada – Minu valikud ei ole alati Minu omad olnud – Mina olen valinud, teise inimese ja/ või vahetus keskkonnas olevat informatsiooni kasutades, ise ennast kahjustavad valikud ja enesele liiga tegevad otsused.

Seda selleks, et vältida seda, millega Mina toime ei tule, mida Mina tõeks tunnistada ei taha, mille jaoks Minul lahendust ei ole. Kuid valinud ja astunud ka sellepärast, et Mina ise olen uskunud tõeks selle, mida arvasin tõesena olevat. Kuid valinud ja astunud ka sellepärast, et uskusin sel moel valimise ja astumise enese kohtustuseks olevat.

Kõige sagedasem põhjus, enesega kooskõlas elamise ja olemise vältimises, peitub inimese hirmus, kaotada – Minul enam ei ole, Mina enam ei saa. Väide nii nagu justkui mitte kunagi ei saa – kuigi see väide puudutab mingit konkreetset hetke, lugu, asja, kogemust - tundub see enese poolt kogetud informatsioon, kui lõplik punkt – Mina/ Minul/ Minule - ei iial enam.

On loogiline, et enesele antud uskumuse taga peitub informatsioon, mida inimene kasutab – tema enda kogemused ja temale kasutada antu. Siis Sina ei saa – siis Sinul ei ole – siis Sinule ei anta. On loogiline, et ka sellel väitel on olemas algus – siis, kui Sina ei tee/ ei ole seda ega ole sel moel – siis, kui Sina oled/ teed seda ja sel moel – siis Sina ei saa/ siis Sinul enam ei ole – sellest ka järelduse tegemine - kui Mina ei saa, siis Minul ei ole – teine otsustab Minu ja Minuga seonduva üle.

Suur keelab, suur võtab ära, suur ei anna, suur takistab, suur muudab – mitte, et lapsel ei oleks õigust saada/ omada/ väljenduda või tal ei oleks teist võimalust – lihtsalt suur otsustab, mida ja kuidas ja miks. Siin määran Mina, siin otsustan Mina – siis, kui, Sina, Minu tuju ära ei riku – siis, kui, Sina, Minu vastu eksid – siis, kui, Sina, Mind ei kuula, Minule vastu hakkad – siis Sina ei saa seda, mis on Sinule oluline/ mida on Sinule lubatud/ mis on Sinule võimalik olnud.

Rolli vastu eksimused, rollile allumatused - võimu võitlus, kontroll, allutamine, vähendamine, vaimne ja füüsiline vägivald – sest informatsiooni - Sina ei saa ja Sinul ei ole – järel lugu jätkub – siis Sina pead pealt vaatama/ siis Sina pead vabandama/ siis Sina pead karistust kandma/ siis Sina pead järele mõtlema/ siis Sina pead häbi tundma/ siis Sina pead üksinda olema/ siis Sina pead toidu ära sööma – Sina pead midagi tegema, et tõestada oma õigust, sobivust, välja teenitust, et Sinuga edasi oldaks, Sinule jälle antaks, Sinule jälle lubataks.

Loo sisse süüvimine - Mille vastu Mina eksisin, et Minule peab edastama informatsiooni – siis, Sina ei saa ja siis Sinule/ Sinul ei ole – lugu on lõpetatud/ tee on lõppenud. Selles otsuses ei ole välja toodud seda, mis on see, mille, tegelikult, toob kaasa Minu samm – mis on see, millele teine reageerib.

Kas Mina tõesti teen teisele liiga, kui ütlen ja näitan välja enese informatsiooni – kasutan enese mõistmist ja mõistust, söön enese moel, ei söö enesele sobimatut/liigset, riietun, kõnnin, mõtlen enesele sobivalt ja vajaminevalt, teen, enesele teada oleva informatsiooni alusel, iseennast puudutavad otsused jne – kas see tähendab, et Mina ei allu ja ei nõustu – kas see tähendab, et Mina ei ole õige, sest olen vale – kas see tähendab, et enese moel olles, olen teise vastu ülekohtune ja teise hinnangu järgi vale.

Põhjus, miks inimene hülgab enese ja valib, kellegi teise peale mõeldes – on rolli kuulekus – teisega arvestamine, rolli järgi, kuigi lugu puudutab inimeste tasandit või ka põhirolle. Rolli kuulekus tähendab, et inimest on kasvatatud vägivaldselt koheldes ja manipuleerivalt käsitledes – inimesele on antud informatsioon, erinevate rollide õiguste ja kohtustuste kohta – sellel ei ole väga palju pistmist tõega, sest rollid, mida inimesele vahendatakse, loovad inimestest Mina-d, keda peab kindlal moel kohtlema.

Rollidega kaasnev on erinev, sest ühe vastu on lubatud see, mida teise vastu mitte – Sina, Mind/ Minuga/ Minule, ei tohi, sest Sinul ei ole selleks õigust – Mina Sind/ Sinuga / Sinule tohin, sest Minul on selleks õigus.

Rollid on samastatud inimesega – see, kelle vastu on õigus ja justkui isegi peab – sellele öeldakse ja näidatakse, et temaga seonduv ei muutu – temale ei tule õigusi juurde – kuid tema ise saab enesele osaks saanut ära hoida, siis kui ta vastab temale ette „kirjutatule” ja on teise vastu õige. Üle piiri minevad eksimused kohtavad karistust ja osutamist – püsi ette näidatus ja ole lubatud/ kohustatud moel.

Ühes olijate erinevad õigused - milles ühte osapoolt on õigus vähendada, karistada, minema saata, välja jätta - näitab rollide ühendust, rollide kokkupuudet, mis ei ole tähendanud mõlema jaoks sama ja enamat – inimese ja põhirolli õigusi on rikutud, sest ühendus on sisaldanud valet, vähendamist, ära kasutamist – teod ei ole kinnitanud sõnu ja ühe eesmärgi varjus, varjatult/ salatult, on kõnnitud varju jäetu nimel.

Rollide ühenduse põhi - Mina olen Sinuga/ osalen Sinu elus, sest olen Sinu Ema/ Isa/ Vend/ Õde/ Tädi – asemel on - Mina olen Sinuga siis, kui Sina tunnistad Minu õigusi Sind käsitleda ja kohelda, Minule vajamineval moel - Sinul endal samasuguseid õigusi ei ole – Sinul ei ole õigust Minule – Mina olen Meie suhte omanik.

Minul ei ole, sest siis Mina ei saa – selle hirmu põhi on vanema ja lapse rollide ühenduse kohta käivas – siis Sinul Ema ei ole/ siis Mina Sind ei taha. Minul ei ole ja Mina ei saa hirm istub sügaval inimese sees – see on lapse ehmatus – Ema ei ole asendatav - laps ei taha ega saa oma ema kaotada.

Siis Minul ei ole enam Ema - see on informatsioon, mille poole, vägivallaga koheldavat, last suunatakse – on loomulik, et last tabab hirm ja ehmatus – tal ei ole kogemust ega mõistmist, mida siis teha. Seega on täiesti loogiline, et laps on hingetu – Mind ei ole siis enam olemas – Emast ilma jäädes kaon ka Mina. See on identiteedikriis – Kes Mina siis olen.

Ema on lapse elu sünonüüm – laps omab ja kasutab nende kahe suhte vundamendi kohta käivat põhi informatsioon – Mina olen, sest ema tahtis, et Mina saaksin olema – Minu ema tahab Mind - Minu ema tahab Minuga koos olla, sest Mina olen tema laps.

Laps, kes on kogenud Ema rolli kandva inimese valikut – Mina ei taha Sind – inimene on oma lapse ära andnud, maha jätnud, teda vähendanud, ära tapnud – see laps otsib neid kahte ühendavat lüli – laps vajab enesele teadmist, et vanem tahtis teda ja jääb temaga seotuks – inimene edastab informatsiooni, et on endiselt tema Ema.

Laps, kes ei ole vaimselt täis kasvanud inimese tasandile jõudnud, ei suuda toime tulla informatsiooniga – Ema rollis olnud inimene ei vali Mind, isiklikel põhjustel – inimene saab ära öelda, lahti lasta, minema saata, tappa proovida, vaimset ja füüsilist vägivalda teostada – inimene on Ema rolli põhi. Inimene ei taha, temale võimalikku, rolli kanda või kasutab seda, enese huvides, ära – enese teadlikkusest ja vajadustest lähtuvalt.

Lapse hinge kinni panev ehmatus tähendab vajamineva informatsiooni puudust – lapsel puudub vastus küsimusele - mida Mina siis teen, kui Minul Ema enam ei ole. Vägivalda kasutav suur annab „toetava” vastuse – siis, Sind, ei taha keegi – siis, Sinul, ei ole perekonda – siis, Sina, oled üksinda.

Laps ei saa aru - miks temal, siis, enam ei ole - miks teda, siis, on vaja karistada - miks on Ema oma otsust muutnud. Kaotusele rõhuv ja osutav informatsioon toob välja lapse abituse, võimetuse, üksinduse, sõltuvuse ja suunavad last, enesele vajalikust, pimesi kinni hoidma.

Pimedat enesesundust ehk vähese teadlikkusega last tõukab tagant enese kasutuses olev informatsioon - siis, kui teine keeldub - Minule vajaminevat andmast/ Minuga, Minule vajamineval moel, olemast – siis Mina ei saa selle teisega ühes olla, siis Minul ei ole seda, mida Mina vajan – Mina kaotan, Mina jään ilma – armastusest, kodust, hoidmisest, asjadest.

Lapse jaoks tähendab sõna - Armastus – pidavat põhja – olemas olemise kindlust ja turvatunnet – Maailma püsib piirides, mis hoiavad last – laps teab, kes tema on ja kellega tema on – lapsel on oma koht olemas – ta oli ja on oodatud ja temaga ollakse. Laps teab, et tema – iseendana - on hinnaline ja vajalik – tema tuleku soovi kinnitatakse üle.

Mina kaotan/ Mina jään ilma - on lõpetamata laused ja ehmatusega täidetud hetk – siis Mina ei tea, Kes Mina olen ja mida Mina edasi teen - kuid ka sealt läheb tee edasi – valik on, millisele rajale. Laps, kes teab ühenduse sisu – Ema = Laps – vaatab selle suhte üle – ta võtab vastutuse selle hoidmise eest – ta proovib ja püüab teha nii, et Ema teda tahaks ja temaga jääks – laps jääb inimesega, kes teda ei vali - laps on rollile truu.

Inimene, kes järgib, pimesi, temale antud valikut – siis, kui Sina – see inimene ei küsi endalt, millise hinnaga, Mina, ühes olla saan – millist hinda makstes, Minu jaoks, on teisega ühendav suhe olemas. Inimene hoiab kinni, temale võimalikust, et Mina ja Minul oleks olemas ja Mina saaksin, kuid see, kuidas tema saab ja mis temale võimalik on – see teda ei täida ega hoia – inimene müüb, ise, ennast sellele, kes on öelnud ja näidanud, et tema oma last ei taha.

Inimene seisab oma sõnades, jääb nendes kindlaks – rollides olija vahetab enese nägu ja ühenduse sisu. Vägivaldses Maailmas saab olla üks ja saab olla teine – siis, kui tahta ja valida, siis on üks – siis, kui tahta ja valida, siis on teine – esimesega vastupidine.

See inimene, kes vahetub ja vahetab, on siis, kui see on temale mugav ja kasulik või ta ei saa vabaks – kuid teda ei ole siis, kui jäämine on raske ja kulukas – sageli vaimselt kulukas – inimene peaks iseendaga tegelema ja oma rolli panustama – kuid partner ja temaga koos olemine ei ole see tasu, mida inimene hindaks ja enese jaoks oluliseks peaks.

Vägivalda teostav ja manipulatsiooniga last käsitlev vanem ületab hea tava piiri – tema ei anna teada lapse, kui inimese, õigustest – vanem ei vali seda teha, sest tema ise ei pea nendest kinni – seega ei õpeta ega näita, vanem, lapsega seotus, lapse tegelikku vastutust. Vanem ei eralda inimese vastutust ja põhirollis oleva inimese vastutust, sest see tooks nähtavale vanema tegude ja sõnade tegeliku sisu.

Selle asemel kõlab - Sina teed Minule – Sina käitud Minuga – vanem võtab lapse samme, valikuid, väljendusi, olemisi, vajadusi isiklikult – justkui laps teeb ja on vanema vastu – tahtega, meelega. Väide nii nagu laps saaks ja võiks teisiti, kuid laps ise ei vali seda, sest tema tahab oma Ema kiusata, vähendada, käsutada, kasutada.

Laps, nimme ja meelega - hüppab loiku/ sööb häälekalt/ laulab enese häälega/ riietub enese valikul/ väsib päevast/ ei tule toime oma emotsioonidega/ kurdab valu/ kardab teda hirmutavat/ tahab enesele vajaminevat/ ei nõustu temale öelduga/ vaatab vanemale, hirmunult, otsa, vanema käitumisele reageerides/ naerab enese nalja peale jne.

Laps ei pane ennast ootele ega lase vanemal rahus elada – laps ei kustuta ega kaota ennast ära – laps on halb ja vanema vastu. Vanemal on vajadus reageerida, et last korrale kustuda ja enesega arvestama panna – inimesel on vajadus, seega annab vanem endale lahenduse, kuidas saab tema seda teha, endale vajamineval moel.

Vanem, kohates enese vaimset piiratust, tahab ennast füüsilisse väljendusse suunata – seega annab ta endale põhjuse ja õiguse seda teha – laps on selline ja selline, seega peab last teatud moel kohtlema – laps ei saa muidu aru – laps ei saa, teisel moel, temale öeldust/ temalt oodatust aru.

Tegelikkuses see tähendab seda, et vanem ei oska oma sõnumit teistmoodi sõnastada ja ta ei pöördu, Emana/ inimesena, lapse, kui Lapse/ inimese, poole – vaid ta teeb seda oma põhirolli nihkega ja lapsest saab selle nihke vastaspartner.

Vanem, lapsele antava informatsiooniga, suunab last endale sobivaks – vanem, ise ennast vaimselt rahuldades, saab vallanduseks põhjuse ja sihtmärgi – laps on vanema tunnete energia prügikast. Vanem on inimene, kelle tundehügieen on puudulik – inimene ei mõista seda, mis on tema enda vastutus ega võta ta vastutust selle eest, mis tema tegudega/ vajadustega/ väljendustega, kuid ka lapse vanemaks olemisega kaasneb.

Vanem pöördub lapse poole, et vältida enese sõnumeid, iseendale – siis, kui laps püsib temale ette antud raamides ja ette öeldud moel, siis lapse liikumine ja olemas olemine ei too kaasa vanemat häirivat informatsiooni – kui laps on piire ületanud, siis saab inimese vaimne tasakaal häiritud ja tema annab sellest teada – lapsele, kui enesega toimuva autorile.

Nihkes olev roll tähendab, et vanemal on ettekujutus oma rolli Minast, keda Laps peab samal moel nägema, tunnistama, kohtlema. Sina pead, Minu jaoks, õige olema – viisakas ja kuulekas olema. Sina pead, Mind, õigel moel kohtlema – austama, tänama. Sina ei tohi, Mind, vaidlustada – käskudele, keeldudele tuleb alluda täpselt ja koheselt, vastu vaidlemata. Sina pead, Minuga, Sinule lubatud viisil rääkima – ei tohi vastu haukuda ega ülbe olla – see tähendab, et Sinu arvamus ja Sinu teadmised on Sinu omad ja need jäävad Sinu teada. Jne. Jne.

Lapsele ette kirjutatu näib olevat justkui seotud kasvava inimese õpetamise ja kasvatamisega, kuidas teist inimest õigesti kohelda ja tema õigusi, iseendale, vaidlematult tõeks tunnistada, kuid tegelikult on see lapse suunamine, vägivalda ja manipuleerimist kasutades, et rolliMina kaotust kogev inimene saaks oma sõltuvusega kaasnevat vajadust rahuldada.

Vanem, inimesena, kogeb identiteedikriisi ja vajab pidavat pinda jalge alla – Kes Mina olen – rollina kasvatatu, rollina kasvanu, rolliga samastanu, rolli kaotanu – laguneb koost, kui tema rolli, selles rollide ühenduses, ei tunnustata ja temaga suheldakse seda vastustavalt.

Vastustamine lähtub mitte sellest rollist, mis seob kokku, vaid sellest Minast, kellena ise ennast ja teist identifitseeritakse – Mina, sellisena – teine, sellisena. Siis, kui teine rikub rollide jooniseid ega tea oma kohta ja õigusi, siis tuleb temale neid meelde tuletada – Mina olen Meie suhte omanik – Sinul tuleb Minuga arvestada – siis, kui Sina Mind ei kuula ega tunnista – siis saad Sina karistada, siis jääd Sina Minust ilma – siis Sinul ei ole enam Mind ega seda, mida Mina saan Sinule anda – seejärel mitte keegi ei anna seda Sinule.

See tähendab, et Laps suhtleb ja on koos Emaga, kes on paika pannud neid ühendava – lapsel on selles teatud õigused ja kohustused – vanem on need paika pannud ja vanem kontrollib nende täitmist – lapsel ei ole oma sõnale õigust ega ole tema teadmistele sealses kohta – kas nii või ei üldse.

Vanem lõpetab ühenduse ja rolli täitmise, kui laps ei allu ega kuuletu – see sõnum tähendab, et kahte ühendavat vundamenti ei ole – lapsele teada olev on osutunud valeks – laps ei ole oluline – vanem ei hoia temast kinni. Ühist ei saa paremaks muuta – see saab olla talutav, siis kui olla vanema jaoks talutav.

Siinkohal küsiks kriitiline meel, et mida olen Mina siin tegemas – see ei ole see, mida Mina endale soovin ja mida Mina olen tegemas olnud – kahjuks ei ole lapsel/ väärkoheldul sellist kriitilist meelt siis, kui tema jätkab pimesi püüdlemist ja on rollile kuulekas.

Lapse roll ei tähenda, et seda kandval inimesel oleks võimalus omada kõike ja enamat ja paremaks kasvamist, vaid temale kasutada antud informatsioon ja teda suunavad kogemused näitavad, milline tuleb temal olla – selles infos on sees kahte ühendava suhte alus ja lapse ülesanded/ kohtustused/ võimalused – siis, kui Mina olen Mina ja Mina järgin enese rolli, siis Mina saan, Mina võin, Minul on, kuid Mina ka pean.

Rollide konflikt tuleb nähtavale kohas, kus loo üks osapool hoiab alles seotust ja tahab seda paremaks muuta – et mõlemal oleks selles hea ja mõlemad panustaksid sellesse. Kuid loo teine osapool keeldub sellest, sest tema on inimesena mujal – roll on tema kohustus ja teda kohustav – ta on, sest tema peab – ta on, sest tahab/ vajab sellest midagi – ta on, kui see on temale mugav – kuid ta ei ole teisega koos inimeste tasandil – ta ei vali inimest – ta ei nõustu ega taha seista teisega kõrvu, sest ta ei taha olla sama ega aus – siis ta jääb võrdluses alla – siis ta ei saa oma vajadust rahuldada – siis ta ei saa, teist, enesele sobivasse kaugusesse lükata ja sobival moel hoida.

On sage, et ühendatud rollides olijad ei ole võrdsed – ühel on rohkem teadmisi, ressursse, võimalusi. Teisest üle olevas rollis olijal ei ole õigust minna inimese vastu ja inimest vähendada – enese positsiooni ära kasutada ja enese asendit rõhutada ja enese poolt antavast ilma jätmisega ähvardada – eriti, kui tegemist on enesest sõltuvuses olevaga.

Inimese vastu minemine tähendab kohta, kus rollide suhe kaotab kehtivuse – lugu on viidud inimeste tasandile – inimene lahendab, vastab ja valib inimesena, iseendale, kui inimesele. Valik, kuidas astuda, vastata – lähtub reaalsuses aset leidvast – mitte sellest, kuidas peaks ja võiks ja mil moel tahaks/ vajaks.

Enese normaalsus – enese kasutuses olev informatsioon, väärtushinnangud ja põhi mõtted – ei tähenda, et sama on enesega seonduvas – seega tuleb lähtuda reaalsusest ja jätta kõrvale võimalused, potentsiaal ja teadmised, mida omatakse ja tahetakse kasutada – saab siis, kui teine on kõndimas samas – muidu on tegemist vastandumisega ja kokku põrgetega ning iseenda kurnamisega.

Enese teadlikkus - see inimene, kes on vägivaldne ja manipuleeriv, jääb enesega seotust välja – inimene, kes suudab, tahab, valib haiget teha ega ehmata sellest üles – see inimene ei ole armastav, hooliv ega toetav – sellisele väljendusele, kui see ka vahel esineb, ei saa kindel olla, sest see veab alt – see vahetub vägivallaks, vihaks ja hülgamiseks. Teine laseb lahti siis, kui olev temale ei sobi – ta ei paranda ega otsi ega loo koos käimiseks teed.

Vägivaldset Maailma alles hoidev inimene valib olla positiivsena väljenduv ja kogetav siis, kui see on temale mugav ja kasulik. Kuid siis, kui tema seedimatute tunnete objekt ei ole hästi kogetav, siis tema laseb lahti, lööb, läheb minema, karjub, solvab, halvustab – seejuures annab teada, et tema käitumine on normaalne ja põhjendatud – temal endal ei ole halb – tema naudib, sest see on temale väljenduse võimalus ja loomulik suhtluse stiil.

Vägivaldses keskkonnas kahjustada saanud psüühika ei talu, vastupidiseks ja tingimustega piiritletud, muutuvat informatsiooni – täna armastan, sest – täna ei armasta, sest – täna olen, homme ei ole. Vägivald jätkub, sest puudub pidav põhi – ühine tee ei ole ühine, sest teine võtab ennast ära ja tagasi – ühist ei ole võimalik parandada, sest seda ei ole.

Vahetus keskkonnas halvustavat kohtlemist kohtav inimene kogeb enesehäbi, mis teda pidurdab ja sunnib tegema enese jaoks valesid otsuseid. Aastaid kestnud vältimatu kogemus viib selleni, et inimene tunneb häbi juba ette – omades informatsiooni, et keskkond võib käituda hülgavalt, välja naervalt – kuid teadmata, kuidas ümbritsev reageerib avalikuks tulevale, on inimene häiritud ja ta pigem peatub, kui julgeb ennast nähtavaks teha.

Inimene väldib eksimist ja valeks nimetamist – need on olukorrad, millest ei saa vabaks – see on informatsioon, mis jääb temaga ja varjutab järgneva. Ei ole vahet, mida ja kuidas valib inimene, järgnevas, möödunu jääb elusaks – nii nagu oleks vahetus hetkes olnud ja teinud.

Häbi, et Mina olen olemas ja Mina teen oma sammu – see on hirm, kohata hukkamõistu ja valeks nimetamist ning sellele järgnevat – siis Sina oled/ siis Sina ei saa/ siis Sinul tuleb/ siis Sina jääd ilma/ siis Sinul enam ei ole.

Häbi ei ole enese tegeliku tunde informatsioon ega reaktsioon – häbi on, kellegi poolt teada antu ja ette näidatu üle võtmine ja enese omaks tegemine. Enesehäbi on inimest vähendav seisund. Häbi õpetab ise ennast varjama ja muutma – see on tahtlik suunamine – siis enam ei tee ega ole, siis kuuletub. Häbi sunnib üksinda olema ja teisi vältima – hirm osaks saava ees – Mind, sellisena, nähakse = Mind koheldakse teatud moel.

Häbiga käib kaasas rollile allumine ja enese hülgamine – teine inimene, kes saab negatiivselt reageerida, on enesest olulisem – teisele ei tohi liiga teha – iseennast ei tohi valida siis, kui see teisele liiga teeb – teine kaotab oma Mina = teine tunneb tundeid, millega tema kohtuda ei taha. Seega teine TEAB, kuidas Mina olla ei tohi ja olema pean – Mina kuuletun, sest valeks nimetavat kohtlemist on raske taluda.

See tähendab, et inimesele on antud häbiga tähistatud informatsioon kasutada – teda on suunatud seda järgima ja tema teod, väljendused, olemised, valikud, otsused, enesevabadus on kohanud häbistavaid ja vähendavaid reaktsioone – osutamist, nimetamist, välja naermist, halvustamist, põlgust, sarkasmi, vägivalda, hülgamist, mõistmatust – nii nagu tema teeb, ei tee, mitte keegi/ ei tee korralik Laps/ armastav Ema/ hooliv Inimene jne.

See tähendab, et inimest ei ole kasvatatud inimesena, vaid rollina. See tähendab, et inimesele ei ole õpetatud enese tegudega kaasnevat mõistma ja nägema – kui korra/ kaks tegi, siis on see ja selline – tehtu jääb igavesti inimesega kaasnevasse infobaasi – muutus ei ole võimalik, sest ümbritsev ei ole võimeline muutuma – inimesed ei kasva, vaid seisavad paigal – kõigil on möödunust, midagi kaasas, kuid midagi ei unustata ega anta andeks, sest millestki ei suudeta lahti lasta.

Tegi Minule/ oli Minu vastu/ käitus Minuga – isiklikult võtmised, mida ei osata mõista ega taheta mõtestada - seega vajatakse eraldatust ja rolliMinadena õiget kohtlemist – seega ei õpita üksteisega, kui inimestega, arvestama ja ise endaga seonduva eest vastutust võtma – enesele vale, kõik ühes potis – nii inimese, kui põhirolli, kui rolliMinade jaoks vale oleva lahendus on olla rollis, kelle kohta on öeldud, kuidas teda tuleb kohelda – lahendus on, et teine on rollis, mis annab teada, kuidas tema peab olema/ mida temale ei ole lubatud.

Inimene ei ole valmis produkt – ta ei tea ette seda, mida tema ei ole proovinud – inimene ei tea ette, kuidas tema käitub enese jaoks ebamugava informatsiooniga kohtudes/ kriisi situatsioonides/ vägivaldse ja manipuleeriva inimesega koos olles/ ennast kaitstes ja väljendades – ta ei tea seda siis, kui temal ei ole olemas põhja, millele tema, inimesena, toetub ja pidama jääb.

Inimene ei ole algus – tema on endaga kaasneva filter ja vastus. Alles isiklike kogemuste järgselt saab inimene mõista enesele osaks saanut ja enese poolt tehtut – inimese kasvamine sõltub suuresti teda ümbritsevast keskkonnast ja sealses kasutusel olevast – inimene võib välja mõelda ja teisiti tahta, kuid selle jaoks, et tema õnnestuks, on tal vaja teist/ teisi, kes temaga ühinevad. Vägivaldses keskkonnas teisiti tahtev nullitakse ära – ta ei saa olla vaba ja iseendana, ilma vägivaldsete ja vähendavate kohtlemiste osaks saamata.

Vägivaldses keskkonnas ellu jäämine tähendab valikuid, mida ei kiideta heaks ega tunnistata õigeks – ka tavalised valikud ja sammud saavad samasuguse hinnangu osaliseks. Inimene, kes ei ole arvestanud teisega ega osanud mõelda ette, enesega kaasneva peale – inimene, keda on provotseeritud ja tahtega vähendatud - see inimene saab teha tegusid, mida on häbi meenutada – Mina, sellisena.

See – Mina, sellisena – millega seoses inimene tunneb enese sees häbi – on vahetu kasvukeskkonna hinnangute ja väljenduste kogum – inimene näeb ja seejärel kogeb ennast sellisena nagu temale on kirjeldatud ja teda on koheldud – kõik on ühes ja samas – hinnang ja järgnev – ühist ei ole, ühisest jäetakse välja, ühine keerab selja, ühine jätab ilma – Minule ei kuulu, Minul ei ole, Mina kaotan, Mina jään ilma – Mina olen üksinda.

Enese teekonnast õppiv inimene ei mõista ise ennast hukka – see, et tema oli ja tegi, ei tähenda, et tema jääb ja on – temal on võimalus ja tahe kasvada edasi – mitte vajada valikuid, mis on olnud, millegi kompenseerimised ja tulnud mõistmatusest.

Vägivaldses keskkonnas aset leidnu kohta oleks õigem öelda – tulemus sai selline, vale ja puuduva informatsiooni tõttu – inimese kasutuses ja teada olev informatsioon oli puudulik ega toetanud inimest temale vajalikul hetkel.

Enese häbistamine ja hukka mõistmise asemel oleks õigem kahju tunde tundmine – Minul on kahju, et selline tulemus sai – Mina ei tahtnud sellist – Mina proovin, mõistes tagajärgi, teisiti – Mina ei karda valida ja proovida – Minul on toetus olemas – Minu tegude ja valikute kohta antakse õiget informatsiooni – Mina alles õpin ja kasvan – Minule antakse teada, et ühine on alles ja tee läheb edasi – Minul on võimalik enamat luua.

Vägivald ja manipuleerimine ei kao seni, kuni inimesed selliseid valikuid vajavad. Ühist ei hoita seni, kuni inimene ei tule toime iseenda tunnetega – ta ei tea ega taha teada, mis on see, mille eest tema ise vastutab. Ta ei ole kõndinud mõistmiseni – Minule kaasnes, Minuga kaasnes – Minu osa, teise loos, ühises. Rollist sõltuvuses olevana ja rollile kuulekana ta ei oska ära lahutada – enese, kui inimese, osa – teise, kui inimese, osa.

Tema vundament tähendab ainult teda – see ei ühenda teda teisega – ta on enese tugevus, enese jaoks – seega lõhub ta ühise – ühes olemise - siis, kui see on temale ohtlik – temale kaasneb see, millega tema ei taha kohtuda, mille eest tema ei ole nõus vastutama, mis nõuab vaimset kasvamist – tema jääb endaga ja jätab enda jaoks vale – vale on see, mis teda ära kaotab ja valesti kohtleb – see ei ole tema Minaga koos kõlas – mitte inimesega, vaid rolliMinaga.

See inimene, kes on olnud teisega seotud ja on uskunud, et neid kahte ühendab vundament, mida ära ei lõhuta – pettub ja saab haiget siis, kui ta soovib, et ühist oleks võimalik paremaks muuta – Minuga arvestatakse, Mind, inimesena, ei vähendata – Minuga seotust hoitakse alles.

Enese valu on identiteedikriisiga kaasnev – Mina ei ole, teise jaoks see, kellena arvasin enda olevat – Minul ei ole, Mina ei saa – Mina olen kaotanud = Mina olen kadunud, sest Mina tähendan teise jaoks hoopis midagi muud – Minu katse, luua enamat ja hoida ühist, tähendab teise jaoks tema Mina allutamist, kontrollimist, vähendamist – teise sundimist käituma nii nagu tema rollile ei ole kohane ega õige – tema ei nõustu – seega lõpetab ta ühise ja jätkab sealses, kus ja milles tahab ja kuhu tema on endale vundamendi ladunud.

Reaalsuses oleva informatsiooni vastu võtmine ja selle alusel valimine ja oma sammude tegemine ei tähenda isiklikuks minemist ja teise kiusamist/ teise vastu ebaõigena olemist ehk teise rolliMina kinnitamata jätmist - see tähendab põhi rollide ja inimeste kohta käiva tagasiside andmist. Reaalsuses oleva informatsiooni vastu võtmine ja selle alusel valimine ja oma sammude tegemine ei tähenda isiklikult võtmist – et vaata, mida Tema, Minule, tegi – et vaata, kuid Tema, Minuga, käitus – vaid enese vastutuse võtmist ja olevaga tasakaalus olemist.

See tähendab, et ei vastusta, ei vaidle, ei võitle, ei nimeta valeks ega kaota ka ennast ära, vaid see tähendab enese põhi mõtete ja väärtushinnangute välja näitamist ja iseendana seismist – Mina valin sel moel ja Mina astun sellises Maailmas.

See tähendab, et võitle enda, kui põhirolli – Laps, Ema, Õde jne eest – roll näitab mingit ühendatust, kellegi suhtes – selle, kellegagi ei pea olema suhtes – saab, kuid ei pea. Saab siis, kui see on samal moel ühine ja oluline – kuid ei vali siis, kui see tähendab enesest vähendatud rolli surutust, milles inimene peab vaikima, ise ennast häbenema ja enesena olemas olemist varjama, et alles siis teine nõustub ühes olema. 

Sellise ühes olemise eest tuleb kallist hinda maksta - sellele ühendusele ei laota vundamenti - enesest ei piisa - Minu sammud ei hoia, Minule, alles seda, mida teine ei vali luua - olin üksinda ja jäin üksinda. Aus üksindus on aus - selles ei tule ennast müüa ja on teada, millele saab loota, mis on tegelikult olemas.

Marianne

21.02.2026.a

Kehtetuks tunnistatud II - Aeg, mil hõigates ei kajanud ise endale vastu

 

Väär kohtlemine – vääral viisil kasvatamine – vääras suunas kasvama suunamine – inimesele kasutu ja teda vähendava informatsiooni andmine. Informatsioon on vastuoluline, valetav ja edastajat vastutusest vabastav ning sageli temale kasu toov.

Mina ei taha Sind - Sina oled Minu jaoks vale - Sina oled Mind ära tüüdanud - Sina oled Mind ära kasutanud – Mine siit ära - Sind ei ole, kellelegi vaja – Sinus ei ole väärtust – Sina oled Eikeegi – mitte keegi ei taha Sind - Sind ei ole, Minu jaoks, olemas.

Kõik need laused on väga tõsine informatsioon, millega sageli kaasneb mingisugune füüsiline reaktsioon – löömine, sakutamine, ära saatimine, üksinda jätmine, sarkasm, sööbivad pilgud, põlgus, häbistamine, välja naermine, karjumine, jäätav/ eraldav vaikimine jne.

Sageli kaasneb väärkohtlemisega vahetus keskkonnas kaja – ümber olevad teised nõustuvad, vaikivad, teevad kaasa, saavad julgust veel rohkem teha. Suhtlus käib ümber töödeldava nii nagu teda ei olekski – temast ei räägita ja teda ei nähta – tema võib midagi öelda ja küsida, kuid keegi ei vasta talle – tema sõnu ja liigutust nagu ei olekski olnud.

Temast võidakse rääkida, maha tegevalt ja häbistavalt, tema kuuldes. Keegi võib öelda, et ütle talle seda ja teist – kuigi seistakse kõrvu või ollakse samas, kuid otse ei räägita. Temaga rääkimisel võidakse jääda vait ja lihtsalt lahkuda või jääda tuimalt otsa vaatama või välja naerda – ootamatu läheduse muutus.

Erinevatel tasanditel, üheaegne ja korduv, samasisuline tegevus rikub töödeldava lapse psüühika – teda ümbritsev kinnitab, edastatava/ kasutuses oleva, sõnumi erinevatel viisidel ja see mõjub sööbivalt – erinevad meeled koguvad, tõlgendavad ja salvestavad sama informatsiooni samaaegselt.

See tähendab, et väärkohtlemisega seotud tegevus ei ole kogemata komistamine ja edastatuga kaasnev kergelt mööduv, vaid automaatseks harjumuseks saav Mina kogemus – Mina = Mina olen, Minuga peab, Minule saab osaks. See tähendab teadmist, et teisiti ei ole ja teisiti ei saa – enesele osaks saav on enese normaalsus.

Ehmatavat teadmist edastanud sõnumiga kohtunud laps seisab hingetuna – tema hingamine on peatunud, sest ta on saanud löögi päikesepõimikusse – ta ei saa sügavale ega välja hingata, sest ta ei saa/ ei oska seda teha – temal ei ole edasi viivat teed jalge all ja ta ei tea, kus, temaga seoses, on teine.

Ema poolt öeldu ja välja näidatu – Mina ei taha Sind/ Mina ei ole Sinu Ema – on kõlanud, kuid vanem ei anna teada, mida tema ette võtab. Siis, kui vanem enam ei taha, siis peaks vanem ise ütlema, mida ja kuidas tema saab, mille ja kuidas tema teoks teeb – mis saab lapsest edasi. Vanema asi on anda enda sõnadele järg, et laps saaks ise ennast paika panna – teada, kes, mis ja kuidas ON tema jaoks olemas.

Vanem ütleb ja näitab ennast välja – see on energeetiline jälg, mis mõjutab kõiki ja kõike. Kõike muutva informatsiooni edastamisest saab väärkohtlemine – vanem jätkab oma kohustuste täitmist – on lapsega, teeb lapse jaoks ja pärast – just nagu oleks ümber mõelnud ja tahab jätkata.

Vägivaldne keskkond annab märku kordusega – vanem jõuab välja selle punktini, kus ta, varem öeldut, kordab. Laps, kes usaldas korraks kergendunult hingata, on taas hingetu. Kogu see aeg on ta kõndinud vales – tema jalge all ei ole olnud kindlat ja pidavat pinda – vanem ei taha teda, sest tema on vanema jaoks vale – hoolimata sellest, mis ja kuidas vahepeal oli – hoolimata sellest, et vanem naeratas, andis kommi, pani mandariini sussi sisse, tegi süüa, pesi pesu – vanem valetas.

Hoolimata sellest, et laps oli olemas ja proovis vanemale sobida, meeldida, tema teelt hoiduda, oli lapsena ja vanem vastas temale – see aeg oli kõnnitud tühja. Laps ei olnud meeldima hakanud ja endiselt laps ei sobinud. Mitte midagi ei olnud muutunud – ennast tühistav kogemus – Mina ei saa, Mina ei õnnestu, Minus ei ole – ennast kinnitav tõestus – põhjus on Minus – põhjus olen Mina ise.

Mõistmine - Mina elan kohas, kus Mind ei taheta – kõik teavad ja näevad seda, kuid Meie moodustavad inimesed käituvad nii nagu see oleks normaalne. Tegelikult ei ole. Laps elab häiritud seisundis – tema teab, et tema on vales kohas, sest tema on vale ja üle, kuid samal ajal on ta õige ja õiges kohas – ta on laps, temal on ema ja tema elab oma emaga koos.

Füüsilise ja vaimse tasandi häirituse püsivaks põhjuseks on see, et mõlemad informatsioonid on tõesed – see tähendab, et lapsel on õigus sellele, millele temal õigust ei ole. Tema on rollina õige – tema on inimesena vale. Inimene on see, kes ei taha ega talu teda – inimene peab taluma kohustust, millele temal ei ole lahendust.

Hingamine on pindmine, katkendlik, seisatuv – vahelihas on pinges – ei ole vabadust ega kergendust ega välja hingamist – enese sügavus on täis peatatud hetki – neid hetki, millest teed edasi ei vii. Pidava pinna laotumiseks ei ole vajaminevat informatsiooni antud ega nähtavaks tehtud.

Peatatud hetked on korduvad löögid päikesepõimikusse – see tähendab, et hingamine ei ole normaliseerunud – ei ole vabadust, kergust, julgust, avatust – ei ole enese olemas olemisest rõõmu – ümbritsevas ei ole seda, kes oleks siiralt rõõmus ja kelle poole usaldaks, avatuna, sirutuda – ei ole seda, kes jääks samaks – Mina tahan Sinuga olla – Mina valin Sinu – Sinu oled Minu jaoks oluline.

Väärkoheldud lapsel puudub aus ja selge informatsioon - mis saab Minuga edasi, mida ja millal vanem otsustab, milline on tema seletus, et ta jätkab. Argiste hetkede ja vägivaldsete kohtade vaheldumine tähendab, et laps ei tea, kus ja kes vanem on – laps ei tea, milline on vanema tegelikkus – laps ei tea, millal vanem valetab, millal räägib tõtt.

Väärkoheldud laps õpib endaga seonduvast – ta elab mitmel informatsiooni tasandil korraga – need tasandid on vastupidised ega kinnita teineteist üle. Laps õpib enda kohta öeldut ja käivat kõrvust mööda laskma, teiseks muutma, taluma, mitte kuulma ja nägema. 

See tähendab, et laps ei vasta tema kohta käivale, enda kohta teada saadule – ta ei tee oma samme, seda tõeseks nimetades – see on enese kaitsmine – siis nagu ei ole, siis saab teisiti uskuda.

Enese poolt püüab laps olukorda lahendades meeldida, kuulekas olla, hea olla, vaikida, ära kaduda – proovida vanema meelt muuta ja teda endaga koos hoida. Ta saab selleks jõudu ja indu sellest, kui temaga rahus ollakse ja teda argises rahus kohatakse - ta saab selleks uskumist juurde, kui temale öeldakse, et tema jaoks tehakse ja tema jaoks ollakse – ta kohustab ise ennast – Mina, lapsena, PEAN vastama Minule seatud ootustele ja kohustustele – Mina PEAN olema nii nagu lapsed on ja vanemaga käituvad - laps armastab oma Ema/ Isa - laps tahab olla hea ja õige.

Heade ja halbade kogemuste erinevad lahendused. See on pealmine ja tavapärane elu – oma sisimas teab laps enda kohta käivat tõde – kõik teed viivad välja madala enesehinnanguni – see on, väärkohtlemise ajal edastatud informatsiooni kasutades, kokku pandud enese kohta käiva Mina pilt – Mina see/ Mina olen selline.

Madala enesehinnangu ehk ebaadekvaatse enesehinnangu taga on täiesti loogiline põhjus - vägivaldses keskkonnas ja vääralt kasvatatud lapsel ei ole enese kohta teistsugust informatsiooni kasutusele võtta – temale edastatut korratakse, üha uuesti, üle – see kinnistub erinevate tasandite kogemuste kaudu – ümbritsev keskkond kordab seda kajana – Sina oled – Meie näeme/ teame/ kogeme Sind sellisena.

Vägivaldse keskkonna tavaline seisund – pinna all püsiv ärevus ja hirm – inimene ei ole saanud, ise, ennast tegelikkuse järgi paika panna – inimene ei tea, millal vääralt kohtlev teine muutub ja justkui pidavana näiva pinna järjekordselt ära lõhub – see on teadmatus, milline Minu tegu/ olemine/ väljendus määravaks saab ja millise informatsiooni teine välja ütleb – kui sügavale ta ühendust lõhub.

Vägivaldne väärkohtlemine viib välja selleni, et laps talub vägivalda ja vähendavaid sõnu - see on tema paratamatus. Laps kardab, kuid ka tahab kuulda sõnu, mis annavad teada, mida vanem teeb edasi - vanema reaalne plaan, mil moel ta teostab lapsest lahti ütlemise. 

Vägivaldse ja manipuleeriva käsitlemise tulemus - laps on, kui hüpnotiseeritu ja tahtejõuetu - laps on kinnitunud temale informatsiooni andvale teisele - ta ei lahku, ta kuulab, ta võtab vastu, ta kogeb, ta hoiab kontakti - selle põhjuseks on see, et laps ei taha lõhkuda seda, mis on habras ja temale vajalik - parem lõputa õudus, kui õudne lõpp.

Äraspidiseks teeb selle loo see, et vanem, kes on välja öelnud enese, kui inimese info - nõuab lapselt rolli kuulekust ja enesele allumist ja enesele õiget tähelepanu – Mina olen Hea Ema – kõige selle eest, mida ja kuidas Mina olen Sinu jaoks olnud ja teinud, Sina PEAD Minule tänulik olema.

Kuid, kuidas saab hea ema olla see, kes ei taha oma last, kellel on lapsega koos olles halb olla, kellel on lapsest kõrini, sest laps on ülekohus, raskus ja välja kannatamatu. Kuidas saab inimene olla hea ema, kui ta lööb, karjub, karistab last selle eest, et vanem ei tule iseendaga toime ega suuda ise enda informatsiooni töödelda – selle asemel osutab lapse süüks ja lapse vastutada. Vanema vaimse ja füüsilise vägivalla põhjus olevat laps ise – laps tahab, et teda sel moel koheldakse.

Vastuoluline informatsioon rikub ära lapse psüühika ning õpetab teda vägivalda ja vägivaldseid suhteid normaalseks pidama. Väärkohtlemine suunab last enese informatsiooni kustutama, eirama, muutma, kasutuskõlbmatuks tunnistama – selle asemel on laps kohustatud kuulama seda ja nõustuna sellega, kes TEAB lapsest paremini.

Last väärkohtlev vanem tegeleb vaimse eneserahuldamisega ja peab seda õigeks. Inimene valib oma käitumise ning kasutab oma rolli ja selle positsiooni ära. Tegelikkuses ei ole inimesel olemas õigust sundida last paigale ja taluma, vägivaldsel viisil edastatavat, informatsiooni, mis on tema jaoks kasutu ja valesse suunda juhatav.

Vägivaldset väärkohtlemist talunud lapsel tuleb, oma järgnevas elus, lisada, igale oma uskumusele ja iseennast peatavale/ määravale/ vähendavale, enese poolt kasutuses olevale ja kellegi teise poolt antavale informatsioonile – uus ja tegelikkusele vastav teadmine. Alles seejärel saab valida selle pinna, millele astutakse ja mille alusel seda tehakse.

Ennast parandav tegevus tähendab enese kasutuses oleva informatsiooni tegelikkusele vastavusse viimist – mida pikem ja sügavam oli vägivaldne periood, seda tõsisemalt ja kriitilisemalt tuleb, enese, seni kasutuses olnud informatsiooni suhtuda. Enese Mina, milleks on ise ennast usutud ja nähtud – ei ole seda mitte.

Laps tahab uskuda, enesega seotute kohta, head – ta vajab oma uskumusi, sest muidu ei tuleks ta osaks saavas toime. Inimene võib ja saab valida enese teekonna, kuid ta ei saa sundida teisi seda kaasa tegema – laps ei ole halb ega tänamatu, kui ta ei vali vägivaldse ja väärat informatsiooni andva inimesega koos olla ega tema sõnade järgi käia – laps vaatab tegusid, kuhu ja kuidas need kulgevad.

Peab ikka väga katki olema selle inimese Maailm, kes tahab, et laps oleks vähem ega julgeks oma elu ise elada, vaid jääks sõltuvaks, alluvaks, kontrollitavaks ja juhitavaks. Peab ikka väga madal olema selle inimese enesehinnang, kes vajab ise enda paremini nägemiseks ja kogemiseks seda, et laps oleks selline nagu väärat informatsiooni loova ja kasutava inimese sõnad last kirjeldavad ja inimese, lapse vastased, teod teada annavad. Enese õigus - Mina teen seda ja olen selline, sest laps vajab/ põhjustab/ tahab.

Marianne

18.02.2026.a

Maali autor ei ole teada

Kehtetuks tunnistatud I - Ajal, mil Mina suri

 

Inimese lahendus, iseenda jaoks, et mitte olla vale – siis, kui Mina ise nimetan – siis, kui Mina ise annan vaatenurga – siis, kui Mina ise loon informatsiooni – siis Mina ei ole vale, sest Minul on enese õigust põhjendav materjal olemas – siis, kui teine on – siis Mina ei ole – siis Mina ei pea olema - siis Mina ei saa olla.

Enesele valitud ja otsitud põhjus – teine on vastutav - see on inimene, kes ei ole enese teo eest vastutust võtnud. Ta ei taha tunnistada enese teo suurust ja sügavust – ta ei taha, et teda valeks peetakse. Ta teab, et temale ei ole õigustust - ta on inimene, kes ei leia mõistmist – ta on inimene, kes on üksinda vastutama jäetud, kuid ka tema tahab ise oma elu elada.

Vahel võtavad inimesed vastu ja viivad ellu otsuseid, mida ei peaks valima – nad ei otsusta ainult enese eest, kuid nad teevad otsuse iseendale. Laps, ema kõhus olles, on teadlik enese ümber toimuvast. Ta kuuleb ja tajub enese kohta tehtud otsust – seega kõnnib ta enese surma tähendava teekonna kaasa. Seega ta ootab seda hetke, mil teda enam ei ole. Suletud vaikus – hääletu hirm, paanika, sügav kurbus – Mind ei taheta – Mina lahkun.

Inimene, kes on elanud abordi üle, kuid on kaotanud enda – enese kõrval vaikis selle süda, kes oli olnud enesega üks ja sama – Mina - Mina tajusin ennast – Mina teadsin enda olemas olust – Mina enam ei ole - Mina kadusin ära – Mina surin ära. Mõistmine – olin Mina ja oli teine – teist enam ei olnud – teine oli lahkunud – Mina olin üksinda.

Möödunu mälestus - sellest, kuidas inimene istus wc potil ja tundis kergendust, kui kostus pehme plöts – see tähendas mõistmist, kui oluline ja vajalik oli inimesele elu ilma lapseta – ilma Minuta. Vanemas aset leidnud kergenduse mäletamine – Mina valmistan vanemale pettumuse – Mina olen olemas.

Hirm, et vanem kordab uuesti oma tegu – siis, kui ta mõistab, et ebaõnnestus, siis ta viib oma otsuse ellu. Teadmatus – millal tuleb Minu aeg. Teadmatus – millal tuleb Minu kord kätte. Vanema reaktsioon oli meeles – vajadus, jõuda vajamineva tulemuseni, jäi alles. Mina olen ohus – Minule ei ole turvalist kohta.

Laps annab ise endale informatsiooni - parem, kui Mind ei oleks olnud – Teine oleks toonud kaasa parema – Teine oleks olnud, vanema jaoks, õige. Parem, kui Mind ei oleks - on aset leidva ära seletamine ja olukorda muutvale lahendusele osutamine. Vanem tahtis last – vanem mõtles ümber – vanem tahtis Minust vabaneda – vanem näitab välja, et tema ei taha Minuga koos olla – Mina olen tema jaoks vale. Teise lapsega tahaks – teise lapsega oleks tahtnud – see on pealt nägemine, et teise lapsega tahab.

Selle taga on võimetus ja tahtmatus kogeda enese elu – ikka ja jälle näha ja kogeda külmust, ükskõiksust, viha, vaiki jäämisi, ära pööramisi, vahe tegemisi, salvavaid pilke – informatsiooni enese kohta. Mõistmine – Mina ei suuda ega saa ega oska ennast ära muuta – Mina ei saa olla Teine – Mina ei saa vanemat päästa.

Teise inimese suhtumine, minusse, ei ole olnud minu kätes – mina ei saanud seda teiseks muuta – see oli teise inimese valik – tema kasutuse oleva informatsiooni alusel - see oli tema elu ja tema vajadus. Minul ei olnud ega saanud olla kohustust - ise ennast õigeks teha ja enesega kaasnevat korvata - lootes ja uskudes, et siis oleks saanud teisiti olema. Mina teadsin, kus ja millal ja milline ja miks otsus oli tehtud.

Mina ei jää sinna, kus inimene ISE VALIB luua ja anda endale informatsioon, mille alusel tema ise ennast väljendab – tema vajadus, ise ennast, vaimselt rahuldada. Inimene saaks, minuga, ühes ja rahus elada, kuid tema ise ei soovi seda teha – tema ei saa seda teha, sest siis oleks tema vale – siis tuleks temal enese valikutele, otsustele ja tegudele ausalt otsa vaadata - tema väljenduste põhjus oli temas endas.

Minu jaoks on küsimus selles, millise informatsiooni saatel mina, ise, oma elu elan – millesse usun, mida tõeks pean, millised seletused annan, millised põhjendused kasutusele võtan. Mina saan jätta rollid ja valida inimese tasandi – mina saan mõista inimese valiku tagamaad – tema elu ja tema võimalused – tema tee käia.

Mina ei arvusta ega mõista hukka – Mina tegelen enese tunnetega ja astun sammud, mis teevad teoks teise inimese valiku – jätan maa vahele, lähen ära. Minu valik ei ole minu vastu suunatud ülekohus – see on teise inimese valiku austamine – see on teise inimese vabastamine – teda ei sunnita oma sammu tagajärjega kaasnevat kohustust kandma - Mina annan Sinu vabaks.

Inimene, oma nime ja oma numbritega tähistatud aja saanuna, elab oma elu ainsa korra – sellisena – seega temal on õigus proovida ja valida ja teoks teha. Tema, sellisena, ei saa teist võimalust – tema elu on temale antud aja hetkes võimalik. Tema sammud on tema omad ja nende tagajärjed jäävad temaga.

Mõned inimesed on vanemad, kui teised. Mõnede inimeste teadmised on sügavamad, kui teistel. Seega kogevad, näevad ja teavad nemad enamat, kui teised. Seega räägivad neis hääled, mida teised ei taju. Seega astuvad nad samme, mida teised ei mõista.

Ühine teist moodi, teistel alustel – kõigile ühte moodi, kõiki ühte võttes. Energia vaba vool. Ühes olemine, päriselt – ühendatuna – ühes olles. See, et selline ühendus, on oluline – ei tähenda, et see on olevas ajas saavutatav.

Seda mõistnuna tulebki inimese Hinge väsinud kurbus – teekond jätkub, veel ei ole mõistetud, veel ei taheta – olijad ajavad taga teisi tasandeid ja järgivad teisi väärtushinnanguid – neil on selleks õigus – nad õpivad enese kogemustest.

Järelikult on nad valinud edasi õppida – vaidlustamine, enese valikute järgimine – iseseisev töö. See ei ole eluohtlik, kuid on loomulik, et enesega ühendatu valikud puudutavad ja toovad kaasa erinevaid sõnumeid – Mina, Minule, vaatenurgad.

Mina sündisin teisest – Mina ei sündinud teisele = Minust ei saanud teise omandit. Minul on õigus iseenda elule – see tähendab, et ainus, mida Mina ise saan kontrollida ja juhtida, on Minu enda elu valikud. Teiste omi mitte.

Teiste valikud ei kaota Mind ära – Minust eraldi astumine, Minust eraldi olemine, Minule Ei ütlemine - ei tähenda Minule surma soovimist ja selle otsuse teostamist. Mina ei kaota oma elu siis, kui teine saab enda oma tagasi – tema aeg saab jääda iseendale.

Uskumus - Mina kaotan enese elu – see oli möödunu mälestus ja selles sisalduv teadmine – Mina ei olnud teisega sama – teine oli olnud minuga samas, kuid teine ei olnud minuga sama – me olime kaks eraldi olevat inimest. Mina ei saa teise asemel elada ja Mina ei saa teist asendada. 

Teise inimese kahetsus - enese valiku tagajärjega koos elamine - on tema tunded - tema teol oli tunnistaja. Enesele suunava informatsiooni andmine - teine oleks parem valik olnud - vale jäi - justkui oleks vale valesti käitunud ja ise oma elu päästnud, siis kui teise hukka saatis. Suunatud vaatenurk - laps tegi lapsele - mitte vanem lapsele.

Põhjus lapse peale vihane olla ja enese elu raskustele sihtpunkt anda. Lahenduse kasutusele võtmine andis võimaluse seda edasi kasutada - siis, kui on raskus - siis, kui on ebamugavus - otsi ja osuta, kuidas laps selle on põhjustanud.

Laps, kes jääb - laps, kes proovib päästa - laps, kes tunneb ennast süüdi olevana - laps, kes näeb ise ennast vastutavana - aitab teise inimese sõltuvust alles hoida - temast saab teise sõltuvuse kaassõltlane - tema vajadus olla õige, teist päästa ja säästa, Maailma korras hoida.

Tema saab seda teha siis, kui elab sellises kohas ja selle inimesega kõrvu, kes on Ohver - siis on tema Süüdlane, kellest saab, enesele osaks saavat saatust vältides, Päästja - enesele antud vaatenurk ja informatsioon, kuidas vabaneda süüst, mida ei saa õigeks teha - teine vajab seda teist, kes põhjustab tema kannatused.

Ühe ja sama pendli osad - kaks inimest, kes kiiguvad ja kaaluvad teine teist alla ja üles - mõlemad vajavad oma ellu muutust, kuid kumbki ei astu mängu lõpetavat sammu - Mina ei ela teise elu - Mina elan iseenda elu/ Mina elan enesega kooskõlas - ütlen oma tõe välja ja teen selle teoks. 

Haiget saanud psüühika - harjumatus ja suutmatus olla Mina ise - vaimsel tasandil - siis, kui on olemas keegi teine, kes põhjustab, siis ei käi Minu enda sammu teostama suunanu Minu kohta - siis sellist Mind, sellisena/ sellise valiku teinuna/ sel moel otsustanuna - ei ole olemas. 

Enesega rahu tegemine - Mina ise valisin, Mina ise otsustasin, Mina ise vajasin, Mina ise tahtsin. Mõistmine - Minu valikuga kaasnes teisele/ teistele - Mina ei saa tehtut muuta ega õigeks teha - Minul tuleb selle teadmisega elada. 

Minul tuleb elada selle teadmisega, et Minu kohta on olemas informatsioon, mida keegi teine saab kasutada - kuidas, millal ja miks ja kas tema seda teeb - see sõltub tolle teise vajadusest ja vaimsusest, mõistmisest ja mõistusest. See on ka teadmine, et teise suhtumine ja loole hinnangu andmine ei osuta Mind, vaid seda teist - tema mätas ja sisu.

Marianne

17.02.2026.a

Rolliga tähistatu IV - Sundiv vajadus iseennast eksponeerida

 

Samal moel nagu siis, kui tunda õues sadava lume külmust, vihma jäisust, rahe teravust – samal moel nagu siis, kui tunda jalge alla jäävate kivide teravaid nukke, liiva karedat siidisust – samal moel nagu siis, kui kogeda lämmatavat palavust, lõdisema panevat külmust – samal moel saab inimene mõjutatud teiste inimestega seotuna olemisest.

Puudutused pihta ja vastu – energeetilised puudutused, mis mõjuvad ja mõjutavad – see on informatsioon, selle kohta, kuidas teised kogevad, näevad ja tõlgendavad. Inimene suhtub sellistesse sõnumitesse teist moodi, kui loodusega kaasnevatesse – inimene võtab neid isiklikult, sest sõnumid on edastatud konkreetselt temale – planeeritud ja seatud, jõudmaks sihtmärgile – see ja selline oled Sina - võta iseenda kohta käiv informatsioon kasutusele – tee sellest enese oma.

Miks see, kui Mina olen ise ennast nähtavaks teinud – toob kaasa häbitunde? Häbi seondub uskumusega - justkui oleksin, Mina, vale olnud - just nimelt sellepärast, mida ja kuidas Mina tegin, millisena Mina olin, et üldse olemas olen ja seda rõhutan.

Miks Mina usun enese valena olemisse? Uskumuse taga peitub segane ja vastuoluline informatsioon – halvustavad kommentaarid, seljatagused jutud, pilkude vahetused, pilkav naer, vaikus, füüsiline kontakt. Minule osutati ja Mind osatati – vahetu keskkond ei olnud kindlat ega toetavat tunnet loov.

Kogedes, enesele edastatut, pöördub inimese tähelepanu iseendale, sest informatsioon tehti nähtavaks peale tema enda sammu/ olemist/ väljendust/ valikut – järelikult Mina ise põhjustasin enesele osaks saava – järelikult Mina olin ja olen selline, kes on ära teeninud reaktsiooni, mis välja näidati ja mida kogeda anti.

Kuid, tegelikult, Mina ise ei tea, mille pärast Mina selline olen – Mina ise ei saa päris hästi aru, milline see Mina olen - Mina ise ei tea seda, mis ja miks on Minus valet? Segane informatsioon toob kaasa otsuse - järelikult olen Mina ise vale = vale käib Minuga kaasas – ei ole vahet, mida ja kuidas Mina valin teha, kõik saab vale olla ja valesti minna.

Ümbritsevate reaktsioon on tagasiside Minule – see annab ja näitab põhjendusi – Näe, Sina oled lollakas – näe, Sina oled nõme – näe, Sina oled pugeja – näe, Sina oled kõõm – näe, Sinus ei ole väärtust. Informatsiooni tõesena olemist osutab kaasa naeravate ja kaasa noogutavate arvu suurus – kõik näevad seda, millisena Mind näidatakse ja kõik kinnitavad sellise Minu olemas olemise üle – kõik nõustuvad, et selline Mina olen olemas.

Enesehäbi tähendab iseenda valeks tunnistamist. Selle taga on teiste poolt välja näidatud informatsiooni kasutusele võtmine ja isikliku otsuse tegemine - Mina ei tee ennast nähtavaks – siis teised ei pea Mind taluma ja Mind nägema ja Mind kogema – nende elu on siis parem ja kergem ja ilusam.

Kuid ilma nähtavaks tegemata elamine on raske, sest elu toob kaasa kohustused ja võimalused, kus peab astuma ja, kus tahaks astuda. Enese avalikuks tegemise kohustus ja võimalus toob kaasa hirmu – ebaluse, ärevuse, paanika, kahetsuse, varjamise, vaikimise, ära lõpetamise, mitte alustamise. Siis, kui Mina ei tee ega ole, siis Mina ei saa valesti teha – siis teised ei saa Minu valesid kogeda – siis Mina ei tee, iseendaga, teis(t)ele liiga.

Inimene, kes kardab ise ennast nähtavaks teha, loob endale võimalused, mis teda toetavad – ta ei saa minna, ta ei saa teha, ta ei saa olla – ta püsib seal ja selles, mis näib temale turvalisena – tegevusetuna, üksinda, tahteta, kõigega nõustuvana – tema ei otsusta, tema ei vali, tema ei ütle ega näita ennast välja.

Inimene, kelle sammu „valgustati” informatsiooniga ja, kes võttis vastu otsuse – lahendab, kellegi teisega seotud lugu üksinda - inimene piirdub iseendaga – tema on võtnud loo korda tegemise vastutuse enda peale – siis, kui tema ei tee ega ole, siis teine ei pea ütlema ega käituma – teisel ei ole enam põhjust.

See tähendab, et inimene suunab, ise ennast, teisele põhjusi andvaid tegevusi, olemisi, väljendusi vältima. Tegelikult väldib inimene temale osaks saavaid reaktsioone – kui tema kontrollib ise ennast ja hoiab, temale antud informatsiooni kasutades, ennast õigena, siis temale, teda „valgustaval moel”, enam ei reageerita.

Sellise lahenduse taga on vägivaldne kohtlemine ja manipuleeriv käsitlus – last on õpetatud, ehk vägivaldsete reaktsioonide ja moonutatud informatsiooni kasutama sundimisega, kuulekaks ja rolli järgivaks treenitud. See tähendab, et puudub loogika ja tõde, lapse tegude tegeliku olemuse kohta – kõik taandub last „valgustava” inimese vajadustele ja vaimse taseme piiratusele.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu ei vaidlusta temale informatsiooni andva teise motiive – inimene ei uuri neid, sest teine on Oluline – on vaidlemata selge, et teisel on õigus öelda, reageerida, teha – teine ise teab, näeb ja kogeb – teine teab paremini – teine tahab lapsele HEAD.

Oluline, kellele ei vaielda vastu, on see, kellest sõltutakse – sõltumine tähendab, et Oluline teine saab lõpetada vajamineva andmise, tagamise, võimaldamise. Oluline annab enda olulisuse kohta informatsiooni – Sina ise ei saa, Sinul endal ei ole – Sina sõltud Minust – Mina saan, kuid Mina ei pea – valik on Sinu.

On selge, et ilma Olulise teiseta muutuks inimese elu – siis temal enam ei ole, siis tema enam ei saa, siis temal ei ole enam võimalik – inimene jääks ilma kõigest sellest, mille kohta ei ole inimesel teistsugust lahendust olemas. Siis tal ei ole ka armastust – siis keegi ei armasta teda ega hooli temast. Seega ja seni, kuni oluline teine on oluline - on ta Oluline.

Vägivaldses keskkonnas on oluline tagada enese ohutus ja hoida enesega seotut sellises võtmes, millega suudetakse toime tulla – informatsiooni suudetakse käsitleda ja aset leidvale on lahendus olemas. See annab tunde, et justkui kontrollitakse enese elu ja enesega seonduvat – ebamugava ja häiriva vältimine on võimalik.

Asi, mida peetakse vägivaldses keskkonnas normaalseks, kuid mis on ometi ootamatu ja kaitsetuks tegev – on tõsiasi, et Oluline teine muudab oma käitumist - vastavalt käsitletava inimese poolt tehtule, öeldule, olemistele – see tähendab, et teine saab, ette hoitamata, muutuda külmaks, kaugeks, raevukaks, löövaks, karjuvaks, välja naervaks, vaikivalt suletuks.

Inimeste Maailmas on kokku lepitud – inimene, kes võtab ennast paljaks ja läheb teise ette - ennast, seksuaalselt, rahuldama, on valesti käituv inimene – teda nimetatakse Liputajaks. Sellele inimesele mõistetakse karistus, selle eest, et tema ei järgi ühises kehtivaid reegleid ja ahistab teisi oma käitumise ja vajadusega.

See inimene, kes teeb enese nähtavaks ja läheb ennast teise ette vaimselt rahuldama – karjudes, lüües, manipuleerides, vähendades, valetades – siis selle inimesega samasugust reaktsiooni ei järgne - seda inimest ei nimetata valesti käituvaks siis, kui tema roll on, rollide hierarhias, tema poolt ahistatust üle ja tema annab teada, et temal on põhjus olemas - teine ei saa muidu aru - teine ise põhjustas endale osaks saava.

Vägivald, sellises vormis, on aktsepteeritud – vaata, kus on Kõva Mees – pani Oma Sõna maksma/ vaata, kus on Tõeline mees – hoiab korra majas/ vaata, kus on Hea Ema – õpetab Oma lapse Kuulekaks. Vaimse piiratusega, enese rahuldaja, rahuldab ennast, sündmust vahetult kogeva ja aset leidvat pealt vaatavate, tähelepanu saatel – Mina, see ja sellisena – teine, see ja selline. Mina olen üle, parem, õige – teie tõestate seda.

Poisike, kes ärpleb - laps, kes enesele suurust juurde vajab. Enese, kedagi teist vähendavat, käitumist normaalseks pidav on laps, kellel on lastud üle piiride kasvada – inimese eneseteadlikkus on väärastunud – tema Mina on üle võlli – tema on tähtsam ja olulisem, kui teised/ keegi teine – temal on tõestused olemas. Pealt vaatajad - kes nõustuvad, vaikivad, takka kiidavad - annavad informatsiooni – Sina oled – Meie näeme Sind, sellisena.

Teise muutunud olek on see, mida vaimselt ja füüsilisest väärkoheldud inimene ei talu – tema ei tule selle informatsiooni töötlusega toime – selles muutuses on sees tõde, mida inimene ei ole valmis tõeks tunnistama – see informatsioon teeb nähtavaks selle, kuidas inimesesse suhtutakse – see annab teada ühise tegelikkuse.

See tähendab, et paika pandud Maailm, milles argipäev aset leiab, on vale – inimene elab vales – inimene ei ole seal, kus temal oleks ohutu olla ja elada – inimene on selle teise kõrval, kellele tema ei ole oluline – inimese Mina, millest tema kinni on pidanud, ei ole olemas – inimene ei ole see Mina, kellel on enesele oluline olemas – ta ei ole teisega seotud, sellisel tasemel, et teine arvestaks tema turvalisuse, heaolu ja vajadustega – selle asemel, just too, kaotab turvalisuse, eirab vajadusi ja rikub vaimset/ füüsilist tervist.

Vältimaks, järjekordset, tõe ees seismist ja tõega kohtumist, püüab inimene teha enda poolt kõik selleks, et teine ei muutuks teiseks. Selle pärast peab ta, „valgustamise” hetkedel, endale öeldut tõeks ja selle kasutamist enese kohustuseks – seega inimene väldib, vaikib, ootab juhised ja heakskiitu – siis teda kiidetakse, tunnustatakse, hoitakse, armastatakse – siis tuleb nähtavale see, mida inimene vajab ja tema saab seda kogeda – Minul on = Mina olen, teisega koos olles.

Kellegi teise informatsiooni, mis on mõeldud info sihtmärgiks oleva inimese vähendamiseks, kasutusele võtmine ja kasutuses hoidmine, tähendab vaimset piiratust, vaimset laiskust ja tõe vältimist – inimene ei ole võtnud ise enda eest vastutust.

Inimene ise jätab reaalsuses nähtavale toodu kõrvale ja valib selle, mis aitab temal ellu jääda. See on pikaajaline sõltuvus, mida aitab alles hoida haiget saanud psüühika. Inimene ei ole õppinud informatsiooni teistmoodi töötlema – tal ei ole välja kujunenud mehhanisme, kus alus on enese teadmine ja alles seejärel leiab aset, kellegi teise informatsiooni üle vaatamine ja sellest vale/ kasutuse kõlbmatu kõrvale jätmine.

Kellegi teise informatsiooni kasutamine tähendab, ennast piiravate ja vähendavate, uskumuste alles hoidmist – uskumused on ära seletavad ja ära põhjendavad info kogumikud, mis on kelleltki üle võetud ja on valedel andmetel loodud – inimene ei tea kõike ega kõiki tagamaid.

Uskumuste taga on soov/ on tõestamine, et oleks/ on teisiti või oleks/ on nii nagu väidetakse/ näideldakse olevat – oleks/ on ära seletavalt – vastavalt vajadustele ja tahtmistele. See inimene, kes tahab, et teda usutakse, millegi saamiseks/ millegi tagamiseks/ millegi vältimiseks, väidab tõeks selle, mis seda ei ole või ei ole sel viisil, kui tema seda näitab/ ütleb olevat.

Uskumuste loomine ja kasutamine on vägivaldse keskkonna ja manipuleeriva käsitluse tavalise töö protsess ja tulemus – inimese kasutusse antakse vale ja moonutatud informatsioon ning see väidetakse tõeks ja seda sunnitakse kasutama. See tähendab, et manipuleerivat käsitlemist kogev inimene ei saa valida enese samme tões – ta teeb neid pimedas ja vales.

Sellise olukorra teeb psüühiliselt häirivaks see, et vale ja moonutatud informatsioon on segatud tõesega – inimene näeb ja kuuleb seda, mille kohta tema teab, et see on tõsi – siis on seal see, mida ta peab tõeks – siis on seal see, millesse tema ei usu, kuid püüab uskuda - siis on seal see, mida inimene tajub/ teab tõeks, kuid temale tehakse selgeks, et see on vale - inimene ei mõista ega saa aru, inimene tahab, vale informatsiooniga, kellelegi halba teha.

Vaimne häiritus süveneb, sest kõik saab osutuda valeks ja vale saab olla väidetud tõeks – see on olukord, kus mitte millelegi ega mitte kellelegi ei saa loota ega kindel olla. Sellist olukord on väga raske taluda – seega usub inimene pimesi – kuuletub, allub, nõustub justnimelt sellega, kes teda väärkohtleb.

Vaimne teadlikkus - Mina ei võta Sinu informatsiooni kasutusele – see ei ole hea ega ole see tõde – see ei loo enamat. Tegelikkus – Mina ei astunud/ ei olnud/ ei valinud selleks, et kellelegi liiga teha või ennast tähtsaks pidada – Minu aluseks oli Minu enda vajadus, mõte, valik ja iseendal olev informatsioon.

Mõistmine – Minu, nähtavaks saanud tegu/ valik/ väljendus tekitas, kelleski teises informatsiooni tõrke ja too reageeris ise ennast, kui rolliMina, tõstvalt/ kinnitavalt. See ei olnud hea ega Mind toetav reageering. Negatiivse, maha tegeva, välja naerva kommentaariga valis „valgustava” informatsiooni edastaja endale Hindaja, Osutaja, Kohtumõistja, Õpetaja, Hea tegija, jne rolli.

Rolli valimine ja rolli asetumine andis teisele, häiriva informatsiooniga koos olemiseks, teise nurga ja teistsuguse väljenduse võimaluse – enam see ei puudutanud teda haavavalt. Teine võttis kasutusele informatsiooni, mis asenda ühe tema teisega – tema ise muutis, teda häirinud informatsiooni edastajaga seonduvat kasutades, enese kasutuses olevat, enese kohta käivat informatsiooni – tema ise asendas ühe enda kohta käiva info, teise enda kohta käiva informatsiooniga.

Vägivaldse keskkonna tavapära – enese teadmised on enese omad – neid ei jagata ega anta enesega konkureerivale, sest toda ei taheta enesest paremaks kasvatada. See toob endaga kaasa selle, et paremaks inimeseks õpetamise ja suunamise asemel, õpetatakse ja suunatakse inimest täpsemaks rolliks.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei anta inimesele/ ei jagata inimesega teadmisi, mis teeksid teda vabaks ja sõltumatuks – inimese kasutusse antakse uskumused, mis teevad temast sõltuva ja vähema – teadmisi/ ressursse/ võimalusi omav on üle, olulisem, tähtsam – inimene, kui rumal, ebanormaalne, puudulik –on vähem ja vale – seega on inimene see, kes ei jõua teisega samale tasemele – seega ta vajab, paremana olemiseks ja paremini saamiseks, teist - tõestatult.

Teadmine, millega „valgustava” informatsiooni sihtmärgiks olev inimene toime ei tule – Mina ei ole teise sõnades sisalduv ega teise tegudes väljenduv – teine tahab ja vajab, et Mina selline oleksin – teine tahab ja vajab, et Mina ise usuksin ennast sellisena olemas olevana ja sel moel väljenduvana.

Mõistmine - siis, kui teisel olid olemas teadmised/ oskused/ võimalused, kuidas Mina jõuaksin parema tulemuseni, parema väljenduseni – siis, kui teisel oli võimalus ja olemas oli põhjus, seista Minu kõrval ja olla toeks, inimese tasandil kasvamise teekonnal, siis tema valis seda mitte teha – käe ulatamise asemel tõukas ta Mind tema enda loodud pori sisse nii nagu see pori oleks olnud Minu enda sammudega loodud ja, porine Mina, Minu enese tegude tulemus.

Elu tee õpetaja, kes ei ole õpetaja tavalises ja harjunud mõttes, kuid kes on ikkagi õppetunni andja – seisa enese jalgade peal/ mõtle enese peaga/ arvesta enesega/ ära lase ennast eksitada/ ära tee ennast alluvaks/ ära usu seda, mille kohta tead, et ei ole, kuigi tahad, et oleks/ ära ole teise informatsioonist sõltuvuses/ ole inimene, ära nõustu rolliga/ ära ihale rolli, mis saadakse, kellegi tähelepanu ostes.

Õppetunni andjaga ei istuta pärast eksamit kohvikus ega tähistata ühist teekonda, vaid tema jääb kaugeks ja võõraks ning jätab õppetunni saaja üksinda – iseseisvalt oma tunnetega tegelema ja sõnumit harutama – Mina sain Sinuga seonduva teoks teha/ Sind sel moel kohelda, sest Sina ise võimaldasid selle.

Õppetunni andja ei tunne rõõmu vähendamise objektiks olnu poolt tehtud sammude ja tulemuste üle – tema tunneb kahju saanu tunnet, et andis oma osa – tema tunneb viha, raevu, kadedust, kui õpetuse saanu ei kahtle endas, ei ebaõnnestu, ei masendu, ei vaiki – ei ole sõltuv ega vajadustest juhitav - vaid elab vabalt ja rahus edasi.

Inimese vabadus ja sõltumatus, kui kahju saamine, väljendub negatiivsetes ja vähendavates reageeringutes ja sõnades ning ka üksinda jätmises. Mina ei taha Sinuga koos olla - Sina oled Minule haiget teinud - Minuga koos olemist ära kasutanud. 

Mind kasutati ära – Minul olevat kasutati ära – teine oleks pidanud olema ja saama ise, teine kindlasti oligi ja saigi ise, kuid valetas, et Minult vähemaks võtta – Minu poolt ära antu vähendas Minu väärtust – sellepärast kogen ja näen, Mina/ Meid ümbritsevad, ise ennast, teisega võrdluses, vähemana.

Ära kasutanu – tähendab katset, manipuleeriva informatsiooni saatel, jõuda enesele harjumuspärase hierarhia juurde tagasi – Mina kontrollin olukorda, sest Mina olen, Meist kahest, Olulisem, Targem, Tähtsam, Vajalikum – teine tunnistab, et ei saa ilma ega saanud ilma. Mina olen Ära kasutatu on, vajamineva informatsiooni puuduses, vajamineva informatsiooni kasutusele võtmine – ühe Mina kaotust kogedes, võetakse teine Mina kasutusele, et säiliks iseenda põhiMina sama alus – Mina parem/ teine, Minust, halvem,

Vägivaldsest keskkonnast välja kasvada ja vähendavat käsitlemist lõpetada aitavad teadlikud sammud. Uskumus, kui sõltuvuslik käitumine ja harjumuspärane mõtlemine – ennast nähtavaks tegev samm tõi kaasa häbi – see tunne oli tegelikkuse katmine – keskkond, mis ennast ümbritses, ei olnud hea ega toetav, vaid kahjurõõmus, eirav, eitav, vähendav.

Rollide järgi olulised ei olnud seda tegelikkuses – nad ei toetanud ega seadnud samme selleks, et Mina, nendega koos, parema tulemuseni jõuaksin. Nad andsid ühise pingutuse, et Mina, ilma nendeta, seda iseseisvalt teeksin - nad ei olnud nõus ega valmis, kasutusel ja olemas olevast, edasi kasvama – neil läks seda vaja – selle sees said nemad olla rolliMina-d, enese ja kellegi teise jaoks tähtsad ja olulised.

Inimesel, kellel ei ole olnud inimese teekonda toetava ja tunnustava tähelepanuga saatjaid, on väga raske võtta enda kohta kasutusele informatsiooni, mis on vastupidine tema kohta kasutusel olnuga. Inimene võib omada fakte ja näha oma samme, kuid ta ei usu neid tõeks, senikaua, kuni tema kasutab möödunud aja infobaasi – seda teiste käest ja suust alguse saanud „valgustavat” tõde.

On vaja avatust, vaimset teadlikkust ja otsustavust – Minul ei ole põhjust ennast häbeneda – Minul on õigus oma pea püsti hoida – Minul on vastutus enese informatsioon kasutusele võtta ja sellele toetuda ja ise, enesele vajamineva info allikaid juurde otsides, edasi astuda.

Vaimse tasandi avatus ei tähenda, et töö oleks tehtud – vägivallaga koheldu jaoks on enesehäbi füüsiline seisund – ärevus, hirm, enese takistamine/ vaigistamine/ maha tegemine ja, enese sees olevate teiste, füüsiline tähelepanu ja, teiste poolne, füüsiliselt kogetav informatsioon on, kui reaalne ennast ümbritsev foon ka siis, kui olla üksinda või tavapärasest eemal.

Inimene ise loob ja taastab selle fooni, et olla enese, vähendatud, kinnitus – Mina ise ei saa, Mina ise ei ole, Minus endas ei ole, Mina ebaõnnestun, Mina osutun valeks. Korduvad kinnitused on reaalse eluga – Eitused, kaotused, ehmatused, alt minemised – kohtumisel aset leidev, iseendale antud informatsioon - sai olema, sest Mina – ei saanud ära hoida, sest Mina – mis siis, et tegemist oli ette teadmatusega, enesest mitte sõltuvaga, kuid ka hoolimatusega/ unustamisega – inimeseks olemisega kokku käivaga.

Ennast ümbritsev foon, kui infoväli, sisaldab kõik seda, millele ja kuidas vägivaldses keskkonnas reageeriti - mitte tegijast/ teost/ teoga seotutest/ teo olema saamisest lähtuvalt - vaid seda tõlgendava inimese vajadusest – vaimsest eneserahuldusest – käsitletud inimene ei kohanud, enesele/ enesega seotule, adekvaatset ja toetavat reaktsiooni, vaid vähendavat kohtlemist ja vähemana näitamist.

Füüsiline seisund tähendab väikest last, kelle jaoks oli vägivaldne kohtlemine ja vähendav käsitlemine halvavad ja ära lõppevat lahendust mitte omavad olukorrad. Füüsiline seisund on füüsiline aisting ja kehaline reaktsioon – sageli saatis vähendavaid sõnu füüsiline puudutus – need on jäljed keha mälus. Energeetiline seisak, mis ootab ja vajab lahenemist – kehast välja voolamist, kuid puudub informatsioon, mille alusel ja kuidas seda teha.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu on inimene, kellel ei ole isiklikku vundamenti – vastuolulise ja, ise ennast, vähendava informatsiooni kasutamine kaotab pidava põhja inimese jalge alt – Kes Mina olen – kellena Mina nähtaval olen - millised on Minu õigused – millise Mina õigusetele saan Mina toetuda – kas Minul on üldse õigusi – kui on, siis, milles need seisnesid/ seisnevad?

See Mina, kes oli vägivaldses keskkonnas nähtavaks tehtu, ei olnud kunagi päris inimese Mina – see oli kellegi teise tõlgendus, looming, hinnang, vajadus. Sellel Minal ei olnud inimese ega põhirolli õigusi – sellel Minal olid need õigused, mida väärkohtleja õigeks nimetas ja võimaldas – õigus olla oma rollile vastav, õigus vanema vajaduste täitmisele/ vanemale allumisele, õigus nõustuda enda kohta räägituga ja lubada, teisele, ennast vähendavad väljendused teoks teha.

Mina olen Hea Laps – Mina täidan oma kohustust, vanema ees – Minule ei kuulu siin midagi – Mina ise ei saa – Mind ei ole, kellelegi vaja – mitte keegi ei taha Minuga koos olla – Minust ei saa mitte kedagi – Mina olen vanemale/ teistele häbiks – Mind ei peaks olemas olema – Ema ei saa aru, kuidas Maa Mind talub – Minu tegusid ei saa andeks anda – Minule ei ole õigustust.

Nähtavale toodu ja valgustatud Mina oli rüü, mida Mind sunniti selga panema, et oleksin teise poolt kogetud tunnete/ seisundi põhjustaja – et oleksin infoallikas, teise poolt valitud, teisele vajamineva rolliMina jaoks – tema sai rahulduse ja väljenduse võimaluse, kui uskus enese poolt kasutusele võetud informatsiooni tõesena olevat – ta nägi seda, mida enese rahuldamiseks vajas – ise ennast ära tõestav/ vallandav reaktsioon - temale, vajamineval ja harjunud moel, suunatud tähelepanu olemas olemine.

Vägivaldselt vähendatul ei olnud õigusi – inimesel on õigused – põhirollis olijal on õigused – õigused töörahuks ja rollist tulenevale ning alles jäävad ka inimõigused. Väärkoheldud inimese kohta kasutati põhirolli nimetust ja ealist ajajärku, mis tegi temast ühe ja sama ning sellega seoses anti teada – laps on vanema oma/ lapsel ei ole õigusi/ laps sõltub vanemast – vanem saab ja võib lapsega teha seda, mida vanem ise tahab ja, kuidas vanem ise valib – last ei kuula keegi, last ei päästa keegi – lapsel ei ole õigust vanemale vastu hakata.

Mõistmine – käitumine, väljendused, olemine, valikud, informatsioon – oli teise inimese valik – mis siis, et piiratud vaimsuse ja ennast suunavate vajaduste saatel teoks tehtud – kuid see kõik oli teise inimese valik – temal oli võimalus valida teisiti ja teistmoodi, kuid ta ei teinud seda.

Hea Ema on inimene, kes ei taha Minule head – see inimene naerab Minu üle, see inimene kasutab Minu olemas olemist, et ise ennast paremina tunda ja paremana näha. Väsinud kurbus – selles kohas, inimesena, olen mina üksinda.

Kasu saava ja kasu toova Maailmaga kokkupuude. Soovitused, käsud, head tahted ei ole olnud head – need ei ole olnud tasakaalu loovad ega hoidvad, vaid vahelt lõikavad, petvad – vale info alusel valima suunavad. 

Mina ei saa, seda infot kasutades, teha parimat valikut – Mina ei saa teist kuulata ega temaga arvestada. Teise informatsiooniga ei ole, midagi peale hakata – see on Minu jaoks kasutu. See ei ole Minu ega Mina – see ei puuduta Mind – see informatsioon eksisteerib teise energia välja sees ja kuulub temale – see käib tema kohta – tema kasutab seda.

Inimene ei ole kunagi valmis produkt – et täidab kindalt ja vastu vaidlematult ning püsib ühesena. Elu seadsupärasus seisneb selles, et inimene kohtub olukordadega, mis avavad tema sees olevat ja ta reageerib, mingil kindlal või ette arvamatul moel – enese kogemise kogemused, mis ei jää ainult iseendaga seonduvateks, sest ikka ja jälle on kusagil keegi, keda inimese samm puudutab, vahetult või läbi lainetuse.

Enese kogemise kogemused teevad nähtavaks inimese – millise ja kelle informatsiooni ta kasutusele võtab, mida ja kuidas tema kasutab, kus ja milles tema peatub, kuidas tema olukorda käsitleb, milles ja millal ta vastutuse võtab.

Siis, kui inimese samm puudutab teist ja inimene eirab, tahtlikult, enese tagajärgi või ei oska neid veel näha, siis ei tähenda, et teda peab hukka mõistma ja nimetama. Oluline ühendus, oluline ühes olemine tähendab, et esimene samm on anda, piire ületanud inimesele, informatsioon ühenduse tugevuse kohta – Sina oled Minule oluline, Sinuga toimuv on Minule oluline, Sinu poolt tehtav on Minu jaoks oluline.

Palun arvesta Minuga – Sina oled sellises läheduses, kus Sina saad olla ebaturvaline – Sinu valikud ja lahendused ei ole, alati ja kõiges, Minuga/ ühisega arvestavad – see on siis, kui Sina ei kinnita, Meie ühendust, alguse tasandil üle – see on siis, kui Sina oled ja käitud nii nagu oleksid üksinda – Sinu peale ei saa kindel olla – Sina ei ole seal, kus oled väitnud end olevat/ oled lubanud olla – Sina jätad Mind, Meie sisse/ inimesena, üksinda.

Vägivaldse keskkonna tavaline reaktsioon siis, kui inimene on piire ületanud, ainult iseendaga arvestanud, kuid ka täiesti tõsiselt enese piirides seisnud ja teisega arvestanud – Vaata nüüd ennast – vaata, milline Sina OLED! Vaata nüüd, mida Sina MINULE (kellelegi teisele) TEGID! Kuidas Sina saad selline olla!!! Kas Sinul endal halb ei ole, selline olla!

Sõnum ja reaktsioon nii nagu inimene oleks meelega ja tahtega, teise vastu, teinud. Tähelepanu suunamine isikutele – Sina tegid – Mina kannatan – Sina eksisid Minu rolli vastu. Tegelikkuses ei oska laps mõelda enesest kaugemale – ta ei oska vaadata enese ette. Lapse reageeringud, valikud on kiired ja vastavad, millelegi/ kellelgi, midagi tahtvad ja midagi ära hoidvad. 

On vanema vastutus aru saada, mida laps tegelikult tahtis, mõtles, millele reageeris, mida vajas. Tavaliselt on see üsna loogiline, lihtne ja kellegi teisega/ millegi muuga kaasnev. Vanema asi on lahutada ära üks info teisest – toetada lapse valikuid ja õpetada mõtlema enesega kaasneva peale.

Vägivaldse ja vähendava reaktsiooni valinud vanem – Nii ei tohi, ära kunagi enam tee. Sina oled paha, Mina ei taha/ ei talu Sind!!! Vanema ülevõlli minev reaktsioon ehmatab lapse ära – Mina, sellisena, kes põhjustas vanema muutuse.

Selleks, et vältida tulemust, väldib laps algust – enese informatsiooni alusel, ise, ennast mõistmast, tõlgendamast, aitamast. Laps, kes on ära hirmutatud, ootab enesele luba ja juhendeid väljast. Väline informatsioon saab enese valikute aluseks. Siis Mina ei ole, sest siis Minuga ei kaasne.

Jama on majas, sest inimene ise mõistab ennast hukka – inimene ise mõõdab ennast teiste sõnade ja pilkudega – see on seletus, miks inimene ise ennast häbeneb, valeks peab, halvana näeb – ta ei kasuta enese informatsiooni, vaid kõikide nende oma, kes on temaga vägivaldsel ja vähendaval moel käitunud. See on haiget saanud psüühika ja väga väikese lapse hirm, kes on endiselt vägivaldses ja vähendavas keskkonnas.

Vaimset eneserahuldust teostavate inimestega kohtumine ja koos olemine tähendab meeletut kogust informatsiooni, millega ei ole mitte midagi peale hakata – see on nagu sõelaga vee kandmine ja kokku mitte sobivatest tükkidest tõele vastava pildi kokku panemise üritus – lootusetu üritus – inimese aju tegeleb informatsiooni töötlemisega, millel ei ole saba ega sarvi, vaid see on vaimset tasandit koormav praht ja eksitav saast. 

Senikaua, kuni inimene peab, ennast rahuldava teise, sõnu ja tegusid tõeseks ja enesele kuuluvaks, on inimene sõltuv teisest – teine annab teada, milline informatsoon, inimese kasutuses olevast, on tõene ja oluline, mis mitte. Siis, kui inimene "ise" ei oska või ei saa aru, siis Hea Inimene aitab teda - annab kasutusse selle, mis on "õige" ja mille kasutamine, inimesele endale, on vajalik - ta ju tahab, et teisel, temaga koos olles, oleks hea.

On loogiline, et väärkohtlev inimene nimetab käsitletava informatsiooni valeks ja ebaõiglaseks – see näitab teda ja tema tegusid teistmoodi. See on ka põhjus, miks sel moel käituda valiva inimesega ei ole võimalik jõuda ühise ja pidava põhja peale - sel moel käituda valiv inimene ei saa ennast rahuldada inimese ees ja vastu, kes temale ei reageeri ega teda tõsiselt ei võta. 

Võtab tõsiselt ja reageerib teisel tasandil - arvestab teise taseme ja kavatsustega - eirab, keeldub, lõpetab, ütleb välja - Sina tegeled vaimse eneserahuldamisega ja vajad, et seda pealt vaadatakse ja sellele õigel moel reageeritakse - kuid Mina ei võta Sinu informatsiooni vastu ega kasutusele - see ei ole Mina ega ole see Minu - see kõik kuulub Sinule ja jääb Sinuga - Sinule on seda vaja.

Marianne

14.02.2026.a