Suvi

 

Kollase liblika tiivad

päikesesärä päevadesse toovad,

kirjatud liblika tiivad

seiklusi päevadesse loovad,

liblikad helesiniste tiibadega

soove ja unistusi täide viivad ...

Marianne

24.06.2021.a

Tähelepanupüüdja kulissidetagune

 

Päevast päeva hülgab inimene ise ennast. Nii palju on tema elus valitud olemisi, ütlemisi ja tegemisi selle jaoks, et saada enesele tähelepanu. Inimene vajab tähelepanu, et saada enesele võimalus olla ilusam, parem, õigem jne. Kuid ükski tähelepanu ei jää kestma, sest selles ei ole kunagi, midagi püsivat. Tähelepanu ei toida, sest hoolimata oma kõigist ponnistustest, ei suuda inimene tagada enese jaoks selle õigena olemist, suurust ega kvaliteeti. Olles tähelepanust sõltuvuses ei piisa inimestele kunagi ainult ühest piisast – iseendast.

Sõltlastena ei täida teda ka kogu Maailm, täis tähelepanu, sest saades tunda enesele pööratud silmi, kardab inimene seda kaotada. Seega on, kuid ei ole. On teadmine, et see hetk ei jää kestma ja sellest tulenevalt teeb inimene kõik endast oleneva, et jätkata tähelepanu äratamist ja hoida ennast, eristuvalt nähtavana, silmade vaateväljas.

Inimene on tähelepanunäljas, sest ta on suunanud iseenda fookuse Maailma – ta toidab Maailma, püüdes olla vajalik, õige ja meeldiv nende jaoks, kes on temast väljaspool olemas. Need teised seal, saavad inimest näha ja vaadata ning seega suurendada tema väärtust, muuta ja luua inimese elu ning anda vajamineva. Sellest tulenevalt on tema jaoks need teised väärtuslikumad, kui tema ise.

Inimene ei näe enese väärtust, sest ta usub end tegevat vigu ja valena olevana. Inimene hülgab ise ennast, kui ta leiutab enesele põhjusi ja sunnib ennast olema ja tegema seda, mida ja kuidas tema peab tegema ja millisena olema, et püüda enesele vaatajad. Inimene saadab ennast Maailma ja sunnib end olema õige. Olema selline, kes on õige kõigile neile, kes kusagil olemas olles saavad ja võivad teda tähelepanna. 

Inimene ei kuula ise ennast. Inimene ei austa ise ennast. Inimene ei armasta ise ennast. Inimene ei luba enesel olla iseendana, sest selline olemine ei pruugi olla õige ega tuua tulu. Sellest tulenevalt vaatab ja hindab inimene iseennast kõrvalt - millisena paistab ta väljast, kas ta on huvitav, eristuv, hästi ja moekalt riietatud, piisvalt õigete vormide ja mõõtmetega, andekas, eeskujulik, hea jne. Need kõik on erinevad mõõdupuud, mis määravad õigena või valena olemise ja peaksid tagama või takistavad soovitu kättesaamise.

Inimene usub, et ennast valena tundes peab ta end muutma, ära parandama, et mitte olla see, millisena ta on, vaid püüdma olla selline, millisena peab olema. Inimene ise ei jäta iseendale vabadust ega vabana olemist – loomist. Inimese ees on kujundid, eeskujud sellisest olemisest, mis toovad tulu ja edu. Need on teiste lood, mis terendavad silmapiiril, kui kättesaamatud sinilinnud. Inimene ei saa teha neid enese omadeks, sest see tema, kes seal väljas, teistele nähtaval on, ei ole tema ise, vaid näitleja, kes kasutab oma ülesannete täitmiseks erinevaid tundeid, et olla ja näida ning just sellepärast tunnebki ta iseennast hüljatuna – oma enese ehe olemus on olemise asemel näitleja – tähelepanu püüdja.

Mis on see miski, inimene sees, mis vajab ja seega otsib jätkuvalt tähelepanu? Milline vajadus on kasvanud nii suureks, et see varjutab ja kirjutab üle kõik ülejäänu nii, et inimene ei saa ise sellest enam arugi? See on inimese uskumus, et tema ise ei saa olla iseenda ja oma elu looja, sest tema tahab rohkem ja kohe ning ilma segavate tunneteta tunda ennast hästi. Maailmas on olemas need teised, suured ja võimsad, kes saavad anda ja jagada, ilma nendeta ollakse kübe.

Inimene on ise ennast avanud, et püüda kinni kõik väljastpoolt tulev õige ja vajalik. Inimene on haavatav, sest ulatab iseenda, kui vahetuskauba Maailmale, et toita neid silmi, kes võivad vaadata. Inimene on sulgenud ennast iseendale ja on näljas – talle ei piisa ühest piisast – iseendast, kuid Maailm ei kustuta tema janu. Maailm ei näe kulisside taha – inimene ei ole avanud iseennast iseendale – valinud olla iseenda looja ise endana.

Marianne

23.06.2021.a

Omaniku otsingud

 

Otsin omanikku -

seda, kes hoiaks,

kuid ei jätaks,

seda, kes vajaks,

kuid ei hülgaks.

Olen olnud

justkui ühe

ja ka teise oma.

Olen ise ennast

välja pakkunud

ja vahel ka müünud,

kuid ikka ja jälle,

omanikku kaotades,

olen üksinda jäänud.

Olen olnud hea,

püüdnud olla parim,

kuid see ei loe,

sest saadav

ei jää püsima,

jääb vajaminev

kätte saamata -

olen koduta,

sest olen hüljatud.

Seisan Maailma ristteedel,

olen eneses kurbusest märg,

kannan kaelas silti -

Mina otsin omanikku.

Ennast hüljatuna tundes,

vajan enesele seda,

kelle oma olla.

Ometi ei saa

mind keegi teine

kunagi ega kuidagi

omada.

Olen iseenda oma

ja nii ei saa

mind keegi teine

ka hüljata,

kuid ennast

hüljatuna tundes

olen ise ennast,

üksinda jättes,

taaskord hüljanud.

Ise ennast hüljates

saatsin enese,

kui toast välja -

mina ja otsi,

enesele omanik leia.

Otsi üles see,

kes Sind tahab

kui tema jaoks

oled õige.

Leia üles see,

kes Sind vajab,

kui oled õige.

Kas see tähendab,

et hülgamise põhjus

oli tõesti see,

et olin iseenda jaoks vale

ja see tähendab,

et ka mina ise

ei saa iseennast

omada -

olen vaba olema ...

Marianne

22.06.2021.a

Eba kindlus

 

Olen ebakindel,

sest mina ise

ei ole eneses kindel -

mina võin olla vale,

kuid olla ka õige -

ise mina ei tea,

millisena tundun,

välja teistele paistan.

Olen nii,

nagu olla valin,

kuid puudub peegel -

see küll on,

kuid pilt ei räägi -

peeglil ees

on pokerface.

Sellest ei loe,

midagi välja,

sest mul puudub

teisest kogemus

ja seega ma ei tea,

kas minu olemas olemisel

on teise silmis

mingigi väärtus.

Mis hirm see on -

kaalukauss on langenud

võin olla või mitte olla,

selles vahet ei ole,

sest enam see ei loe -

otsus on tehtud

ja mina ise

ei saa seda muuta.

Mina ei näe ega kuule

teise valitud näo taha -

mina ise järeldan,

mina ise olen otsuse teinud

ja ära valinud -

olin iseendana olles

taas vale olnud,

sest teisiti valinuna

oleks võinud 

kõik teisiti olla.

Marianne

21.06.2021.a

Hülgamise hirm on kaotust kartva inimese hirm

 

Hülgamise hirm on see hirm, millega iga inimene on mingis oma aja hetkes kokku puutunud. See on hirm kaotada enese jaoks see võimalus, läbi mille saadakse see, mida vajatakse enese alles olemise jaoks – vajadused täidetakse, lahendused leitakse, tunded lahustatakse. See on hirm kaotada võimalus, kui võluvõti, mis muudab Maailma tagasi õigeks ja heaks – annab tagasi hea olemise.

Inimene kogeb hülgamist sõnade ja tegude kaudu. See juhtub siis, kui need ei ole ühesed – ühel pool on, kuid teisal ei ole. Inimene lubas sõnade järgi endal uskuda, et tema on hoitud, kuid siis kaotas oma usu tegude järgi või juhtus see vastupidi või eile oli olemas, kuid täna enam mitte. Inimene uskus, sest talle lubati, kuid koges hülgamist, sest näiliselt olemas olevat ei olnud olevas hetkes olemas.

Hülgamine tähendab, et seistakse enese jaoks nähtavalt ja tuntavalt üksinda ning eraldi. Selline kogemus kinnitab inimese uskumust, et tema olemas olemine ei ole oluline. Sel hetkel avaneb pimedus, mis haarab inimese endasse ja inimene ei tea, kas sellel on olemas äär ja kas tema leiab selle üles. Inimene ei tea, kas selline tunne jääb kestma nii, et tema ongi jäävalt.

Mina olen hüljatud – on inimese uskumus, mis kestab. See lause on kui kinnitus, mis saab üha uue ja uue kinnitava korduse. Mina olen, Mina olin – mina tundsin ... . Mina tundsin - ei tähenda jäävust, vaid ühte hetke, valitud võimalust teiste hulgast. Mina olen - on otsus, mida inimene kannab enesega kaasas ja ta loob üha uusi olukordi, et saada enesele selle kohane kinnitus. Kuidas nii? Inimese poolt valitud vaatenurk andis ja annab just sellest nurgast lähtuva tähenduse kõigele, mis seostub hülgamise ja hoidmisega. Inimesel on ees kui prillid ja kasutada sõnadest märksõnad, mis näitavad talle tõde st tõestavad oma uskumust. Inimene ei vali, kuidas on või veel võiks olla – otsus on juba olemas ja see kehtib.

Lapse Maailm puruneb kildudeks sel hetkel, kui ta tajub end olevat see, kes ta oma hirmus kardab tõeks saavat – Mina olen ... - tundub nii lõplik ja jääv. Tundega üksi jäämine, tundes olemine, tundena väljendumine – laps ei leia sellest teed välja, sest see on Mina Olen. Laps ei tea ega tee vahet oma tundel ja iseendal – on tundemina ja on mina. Laps ise valis olla, kuid ta ei tea seda, et tema on oma tunde autor ja temal endal on võimalus valida ja vahetada oma olemist. Küsides iseendalt – Miks mina valisin olla hüljatud? Mida see minule annab? Mida hüljatuna olemine väljendab ja tähendab?

Nimeta mälestused, hämaras minevikus, on kui sisemised paised, milles on ühest väikesest killust alguse saanud kääriv protsess. Suletud ruumi suletud sisemine pinge kasvab järjest tugevamaks. Kontsetratsioon – tähelepanu keskendumine ühele ja selle osa kaal kasvab teistega võrreldes, et ühel hetkel lõhkeda ja välja purskuda st puhastuda. See on võimas protsess, milles on koos segadus ja häiritus ning kõik kohad on täis ära olnud aega – enese tugevat tunnet täis. Selles hetkes on - Mina olen ... - suurem, kuis see mina, keda inimene teab ennast olevat. Tunnete segadusest saab tundesõgedus.

Hoidmine ei tähenda seda, et alati on olemas st pidevat nähtavat kinnitust oma uskumusele. Hülgamist kogenud lapses on hirm, et temale olulist teist ei ole tema jaoks olemas ja seega ta ei saa seda, mida vajab. Sellest tulenevalt vajab ta, oma hirmu tundes, kohe ja nähtavat kinnitust, et ta on hoitud. Laps vajab tagasi turvatunnet, et tema olemine loeb ja seega on ta oluline st ta saab selle, mida vajab, sel hetkel, kui tema tunneb vajadust ja väljendab oma soovi.

Laps valib enese aitamiseks jonni ja solvumise – Mina tahan! Mina pean! Laps valib selle lahenduse, mis peaks tagama soovitud tulemuse. Ta teeb oma valiku eakohase oskuse, kord juba töötanud lahenduse järgi või kordab pealt nähtud võimalust. Jonniv ja solvunud laps astub eraldi, et ta oleks nähtav ja väljendab oma ohvrina olemist nii, et vanem tunneks ennast süüdlasena ning tuleks ja teeks lapse Maailma korda.

Sellist kogemust omav suureks kasvanud inimene ongi jäänud enese sisse üksinda. Kogemus tänases viib ta, läbi oma mälestuste, tagasi aega, mil ta eraldi astumise otsuse tegi. Seega näeb ja tunneb ta ennast endiselt eraldi olevana ja valib tänases ajas sama lahenduse, et ükskord ometi leida lahendav lahendus ja laps saaks ära olnud ajas eraldi olemise ära lõpetada.

Täiskasvanu mõistab, et on olemas erinevad vastused, olukorrad ja hetked, sest võimalusi on palju ja nende valimine ei tähenda hülgamist ja kindlasti hüljatuna olemist, vaid inimeste erinevaid vaatenurki ja eneste tundeid. Kui küsimise, st vajaduse, peale ei saada soovitut, siis on võimalik astuda oma järgmine samm ja otsida teist teed. Küsimus on selles, kas küsitu/ oodatu on vajaduse täitmiseks või edasi viiva tee toetuseks? Vajaduse täitmist otsides jääb inimene kinni sinna, kus ta usub endal olevat õigus või nähtav võimalus saada. Seega oodatakse ning otsitakse lahendust, kuidas potentsiaalset vajamineva andjat andma panna. Edasi minemiseks peab suutma teist inimest muuta/ mõjutada/ sundida – jonniva ja solvunud lapse lahendused sünnivad selle eesmärgi täitmiseks.

Kui inimene mõistab, et tema on iseenda autor ja lahendused on tema enese valida, siis ta ei jäta ennast kinni aega ja kohta, kus tee lõppeb seisva seinaga, vaid otsib ja valib ise oma tee läbi iseenda – Maailm on võimalusi ja lahendusi täis. Inimene ei karda enam kaotust st kaotada seda võimalust, mille leidis ja nüüd justkui omades proovib erineval moel sealt enesele vajaminevat saada. Laps ootab senikaua, kuni tema saab, sest ta peab saama vajamineva, siis ta ei ole hüljatud.

Inimesel on vabadus olla ja valida, sest ei ole olemas ainult üks võimalus, vaid neid on lõppematu arv ja need saavad nähtvaks, kui lasta lahti oma hirmudest – Mina olen ... ja seega pean ..., et enam ei oleks ... . Kellegi teise käes ei ole enda olemist ja nimetamist muutvaid võluvõtmeid. Ootuses oodates on mõistmine – mitte keegi ei tule ära päästma ja hülgamine kestab. Laps ei saa ega oska iseennast aidata, sest tema lahendused tulevad läbi teiste.

Ära olnud ajas seisev ja solvunud laps, ootab vabandust, lohutust, tasu selle eest, et tema on pidanud ootama. Laps on oodanud, sest tema vajab oma olemise lõpetamiseks, enese tähenduse ja mõõdupuu järgi, märguannet, mis annab talle kinnituse, et teda on mõistetud ja nii enam ei tehta – enam teda ei hüljata.

Kui palju mälestusi, kui palju ootamisi tuleb läbida veel enne, kui inimene jõuab tagasi algusesse. Kõik need enese sisse salvestunud hetked, kannavad hülgamise hirmu st hüljatuna olemist – see on tume ja eneses hoidev hirm. Hirmul laps on kibestunud suur inimene, sest Maailm ei oota teda kunagi järgi st ei paranda vana viga ära. Kuid laps ise ei astu kaasa st ise vastutades omal teel, sest ta ei ole veel valmis selle jaoks.

Ei saa kaotada seda, mida olemas ei ole, kuid ometi hülgamise hirmuga ühes elades kogetakse üha uuesti kaotust – olen hüljatud. See on oma enese usu, et ollakse hoitud, kaotus, sest ise vahetatakse see välja – olen/ ei ole – usun/ ei usu. Kui on nii, siis ollakse, kui naa, siis ei olda. Uskumisi omav inimene ei seisa jalad kindlalt maas – ta ei ole vastuvõtnud teadmist – tema on hoitud, sest tema on olemas ja seega on kõik võimalik – inimene ise loob oma reaalsuse.

Otsi üles, see ootama jäänud laps iseendas ja läbi avanenud mälestuste astu tema juurde. Nüüd, ise ennast mõistes, hoia ja soojenda last st iseennast ja sulata enese otsus. Seejärel, ühes ning ühte kõndides, kasva tänasesse päeva. Sina oled üks ja valmis tegema oma järgmist sammu oma teel – tee see nüüd ja ära olnud aeg lahustub olematusesse.

Marianne

20.06.2021.a

Kastepiisas Maailm on peidus

 

Kastepiisas Maailm on peidus, kuid vahel ei kustuta ühe inimese janu ka terve ookeani täis vett. Läksin teele – lõin ürituse – hommik rannal. Liikumine, liigutamine, eneses olemine, helid ja vaikus. Tahtsin teha ja nagu ei tahtnud ka. Teised kusagil tegid ja vist sellepärast tundsin vajadust luua. Oli hirm, et kordub ära olnud aeg. Tullakse, kuid ei tulda tagasi. Tullakse, kuid mina ei kõneta ega puuduta. Jään üksi, ümber vaikus ja tühjus. Sõites mõtlesin endamisi, et parem, kui kedagi ei tulegi, siis ei pea kogema ega tundma – sest ükskõik, mis on või ei ole – mina olen ikka Mina. Justkui see määraks kõik juba ette ära ja oleksin juba enne algust kaotanud.

Ühed juba olid rannal ega lasknud ennast segada, kuid kedagi ei tulnud juurde. Jäid luiged, mina ja loodus. Tegin seda, mida tavaliselt teen – oma päevase rutiini – keha liigutamine ja ühes sellega ajas kõndimine. Alustasin enese harutamist. Mõistsin, et ei mõista veel kõike ja enesele öeldes – Küll tuleb koht ja aeg, mil näidatakse ja ma saan vajamineva kogemuse – avasin värava ja kogemus tuli.

Tulin rannast ja oli see aeg, mil noorem poeg läks kõrvaltänava kirbukapäevale omi asju müüma. Läksin kaasa, et aidata tal ennast sisse seada ja asjad laiali laotada. Seal olid inimesed. Mina tundsin neid – me olime kohtunud. Seal olid inimesed, kes olid, kunagi varem, minule vastu naeratanud ja öelnud toetavaid ja huvitunud sõnu, kuid siis oli tulnud hetk, milles nägin, et neile saadetud kirjad olid kohanud vaikust ja neid polnud avatudki. Olin küsinud küsimusi, et saada vajalikku infot ja ei teinud seda ainult endale, vaid kõigile mõeldud ürituste korraldamise jaoks. Info oli see miski, mis oli justkui kõigi oma, kuid minuga seda ei jagatud – need olid muuseumi lood, mille jagunemise tee peal seisid vaikivad inimesed ees.

Keerasin rattaga õuele ja seal tõstis üks naine pea ning naeratas minule. Tema taga, natukene eemal, seisis teine ja ka tema nägu säras lahkusest. Need olid nemad, kes olid olnud ja nüüd nemad olid. Korraga olin kaoses. Mind valdas paanika. Ma ei teadnud, mida teha ja kuhu minna. Ma ei olnud valmis inimestega kohtuma ega koos olema. Tegin ära selle, mis vaja ja sõitsin koju tagasi. Olin kokku varisemas, midagi oli nii sügavalt avanenud, et olin enese sisse vajunud. Minu seest vallandusid hääled, pisarad voolasid ja ma olin tunne või tunded, kuid ma ei teadnud – miks ja mis nimeline?

... Nii raske on lahti lasta kaotusest – Mina ei saa või Minul ei ole. See on tunnete Mina, mis vajab tundeid. See Mina, mis tahab tunda, sest on valitud vaatenurk – Mina kaotan, Mina kaotasin – olen kaotanud. See on häbi, et ebaõnnestusin ja seda nähti. Hirm, et teisiti ei saa ega oska ja kõik kordub. Viha, sest pean olema ja oma elu elama - mina olen mina. Kurbus, et lohutada ja hoida ise ennast. Kadedus, sest on nähtavalt olemas teised, kelle võite enda kaotusega võrrelda. Tõusevad süüdistused, sest olen ohver.

See on vana ja juba sissetallatud rada. Mina ei loo sellel kõndides enamat, vaid kordan vana. On laused, mis kordavad korduvalt kordunut. Kui alustan, siis kusagil libisen taas vana teele ja tunnen ennast halvasti, sest mina olen sama vana jama. Ma ei mängi ega vaata ringi, et olla, vaid kardan olemist, sest see tähendab tundmist.

Tõmban ise vana aja kaasa ja ühte. Kui teaksin vastust küsimusele – Miks? Kui oleks olemas täpne põhjus toimuvale ja selge seletus, mis näitaks kogu loo ära, siis mul oleks olemas tee ja teaksin ning saaksin otsustada, mida teha, muuta, kuidas astuda. Kuid minul ei ole ja seega olen segaduses.

Teiste olemas olemine, teiste olemas olu, on see, miks mina ei saa – järelikult pean olema üksi ja seega olengi üksinda, sest teistega ühes olles oleksin valvel ja hirmul või avatuna olles saaksin haiget. See on kunagine otsus – olen üksi, eraldi ja väljas – seega annan ja loon enesele võimalusi, kuidas seda otsust täita.

Ometi lähen uuesti ja uuesti teele, et olla ühes, sest minu sees on igatsus koos olemise järele, kuid selle peal on uskumusest tulenev otsus. Mina olen mina edasi ka siis, kui aeg on läinud edasi ja ma võin tunda uuesti – seega – üksi olemine on ainus lahendus. Miks kardan tunda, mida ma kartsin tunda? Eraldi seismine, üksi olemine. Mis on see, mille kaotasin – usu endasse – kaotasin usu iseendasse, kui imesse.

On vajadus olla koos, kuid kas ükskõik, mis tingimustel või minu poolt etteloetud punktide järgi? Kui lähen ära, siis ei saa minna tagasi – kui ei ole ... , siis ei saa ... . Valed on ümberringi - lahkelt naeratades on võetud vastu, kuid seejärel, tegelikkuses – hüljatakse. Ma ei tea, mis ja miks on õige. Sõnad ja pildid ei lähe kokku. Minu sees on paanika. Mul ei ole kohta, kuhu minna. Olen maha jäänud. Olen jäätanud ise enda.

Ma tulin ja Sina naeratasid vastu nii nagu oleksin olnud oodatud ja Sina tundnud rõõmu selle üle, et saame koos olla. Kuid Sinu naeratav nägu oli kui hoop. Minus tõusis paaniline vajadus põgeneda ja pugeda peitu, sest eile olid Sinul teise plaanid ja teod. Mina ei saa Sind uskuda. Mina ei või Sinuga koos olla, sest olen haavatud. Sina ei hoidnud mind siis, kui Sind vajasin. Sina muutud ja muudad ise ennast. Sina ei näi täna sellisena nagu olid eile ja ma ei tea, millisena valid olla homme.

Tuleb ära põgeneda valede juurest. Ma ei jaksa enam, olen väsinud vastu võitlemast ja ennast kaitsmast. Ma olen nii väsinud ja katki. Ma ei julge välja minna, et kohtuda nägude ja sõnadega. Ma olen nii vale, sest ma tunnen valesti. Ma olen, teen ja elan nii valesti. Minust jäävad määritud jäljed teele. Tahan ära lõpetada, sest see etendus siin, ei ole üldsegi hea. See teeb minule haiget – mina ise teen oma tunnetega iseendale haiget.

Kas see on uskumus või teadmine, et kui ei oleks, siis polekski vahet. Ega vist ei olegi – see on minu tee ja valikud sellel. Kaob jõud ja mõte, tiivad ei kanna – on paigalseis. Olen avatud ära olnud aega ega mõista ise ennast. Sina oled alles laps – ütleb Aeg. Mis on see, mis räägib läbi teise? Millist osa too teine etendab?

Kui mina ei saaks seda, mida vajan, kui mul ei oleks lootust kinni püüda seda, mida vajan – oma eesmärki, kas ma siis üldse teeksin või valiksin teisiti? Kui vastan – ei – siis ei ole see minu tee, kuid ometi kõnnin sellel, seltsiks tunded ja vajadused. Kui vastan - ja – siis olen vaba looma, sest ei karda kaotusi. Minus on hirm teiste muutlikuse ees. Minul ei ole kindlat pinda, millele toetuda ega vastuseid ja sellest sünnib paanika. Olen valgusevihus ja selles hetkes ei ole mul kaitset.

Marianne

19.06.2021.a

Mõistetamatu kordus – tunde äratus

Silmad avan -

taas on hommik,

kätte Maailma võtan

ja selle sisse sukeldun.

Midagi ei ole muutunud,

sest ikka veel,

on kõik selle Maailma sees,

haigelt tegevalt,

endine.

Ikka veel

tuleb enese

eest ja pärast

võidelda -

ma ei ole nähtav

ega meeles.

Ei ole jälgijaid

ega kaasaelajaid -

on sigin ja sagin

ja toimetused,

kuid minu ümber

säilib vaikus.

Maailm on ilma minuta

liikumist jätkanud -

ei ole oodatud

ega seltsi vajatud -

olen või ei ole -

vahet ei ole.

Kedagi ei ole ootamas,

et ühist kõndi jätkata,

kedagi ei ole vajamas,

et sõnu vahetada,

kedagi ei ole kutseid lähetamas,

et kokku saada päris elus.

On uued pildid,

mida vaadata,

on uued teemad,

millest rääkida,

on uued lood,

millele kaasa elada.

Olen maha

või välja jäänud -

Maailm on nähtavalt

edasi liikunud.

Minu poolt jäetud jäljed

on seljataha jäänud -

ust avades selgus -

mind ei olnud oodatud.

Eilset justkui poleks olnudki -

taas tuleb alata uuesti,

jagada oma lood,

kirjutada oma tekstid,

üles panna pildid -

et olla nähtav,

et olla ühes,

et olla voos -

FB Maailmas koos.

Nii kergelt tuleb üksindus

ja temaga ühes kurbus -

on olemas päris elu

ja on olemas virtuaalsus -

mina olen ja elan

kahes Maailmas korraga,

kuid väga raske

on neid ühendada.

Taas on hommik -

silmad avan,

Maailma kätte võtan

ja selle sisse sukeldun -

mõistetamatu kordus -

uus hommik

tähendab tunde äratust -

kuid, millal mina ise

tegelikult üles ärkan ...

Marianne

17.06.2021.a