Murtud kokkulepe II - Ainult enese huvidega arvestamine

 

Kahte inimest ühendavas loos annab üks inimene, teisele, seletuse – Mina valisin/ käitusin/ otsustasin/ olin sunnitud - sellepärast. See – sellepärast – peab ära põhjendama, miks möödunu oli või tulemus/ olukord/ kogemus on-sai selline nagu see oli-on.

Tegemist on mingi ühise teekonnaga, mida ühendab/ ühendas mingi eesmärk või on-oli olemas põhjus, miks ollakse/ oldi koos. Seletus on vajalik, sest lugu ei ole tasakaalus, kuna on kahtlus või olemas on tõendid, et üks osapool ei ole tegutsenud eeldatava, lubatud tulemuse, ühise eesmärgi, ühes olemise, jne nimel.

See inimene, kes vajab teise seletust, on nõutu, solvunud ja pettunud, sest tema näeb ja teab, et teda on petetud, teda on alt veetud, temale on kahju tekitatud – tema ei saanud, tema jaoks ei ole olemas olnud, tema on jäänud ilma, jne. Tema poolt olemas olevaks usutu ei osutunud tema poolt kasutuses olnud tõeks – see tähendab, et tema tegi oma sammud vales.

Pettumine, solvumine, viha, kurbus annavad teada vaimse taseme häiritusest – informatsioon on segane - midagi on pildil valesti. Inimesele on antud vastus/ seletus, kuid see ei seleta ega põhjenda ära. See annab inimesele vaatenurga, et uskuda millesegi, kuid see jätab väga paljut küsimärgi alla.

Inimene, kes - läks teele/ valis teisega koos olla/ nõustus jääma/ valis panustada – tegi seda mingi konkreetse informatsiooni alusel. Inimesele teatavaks tehtud info näitas seda, mida ja kuidas pidi inimese jaoks olemas olema, mida ja kuidas tema pidi saama teha/ olla, mida ja kuidas temal oli võimalik kogeda – informatsioon andis teada teise valikud, eesmärgi, nõustumise – Mina ja Sina = Meie – sel moel, sellistena, selle pärast.

Ebakõla – tegelikkus ei kõlanud paika panduga kokku – aina rohkem sai selgeks, et inimene ei õnnestu ega saa lubatut ega ole tal võimalusi, sest loo teine osapool ei käi enese sõnade järgi, teise sammud viivad teda teisale – oli näha, et sellest ei saa oodatut ega ole selles lubatut. Loo seisma panemine, info küsimine – Mida oled Sina tegemas, miks Sina enese sõnu ei kinnita?

Mida Sina teed? Kus Sina oled? Mina olen endiselt Mina – Mina ootan ja vajan Sind, ühises. Mina vajan ja otsin, ühisele eesmärgile jõudmiseks/ Meie alles hoidmiseks, Sind. Mina vajan, et Sina kinnitaksid Meie algust. Mina vajan, et Sina teeksid ise ennast nähtavaks – annaksid informatsiooni, mis selgitab ja annab teada, mida võtad ette – Meie õnnestumiseks on vaja, et annad teada, et Sina võtad enda osa eest, Meie sees, vastutuse.

On üsna tavaline, et - sellepärast vastused, mis ei seleta ära - tähendavad, reaalsuses, ühise loo lõpu juures seismist – teine oli kõndinud teisale, teine oli juba lõpetanud ühise, teine reageeris ära tõukavalt – Meie-t ei olnud enam. Liigagi sageli selgub, et teine ei olnud seisnud täies tões - tõde on selles, et Meie-t, inimesele lubatud/ näidatud moel, ei olnudki kunagi olemas.

On nii inimlik, et inimene tahab uskuda ja loota - temale lubatu/ temal olemas olnu/ tema jaoks olulise – tõeks. Inimene ei taha võtta vastu muutunud/ muudetud/ avalikuks tehtud tegelikkust – tema toetub Meie loo algusele – tema tahab paika pandud eesmärgini jõuda, tema tahab ühises olla ja ühist kogeda – tema vajab enese Mina, kellel on, kes saab, kellele on võimalik – selleks vajab ta loo teist osapoolt samal moel nagu inimene ise olemas/ tegutsemas/ valimas on.

Kindlal teekonnal oleval inimesel ei ole lihtne seisma jääda ja reaalse informatsiooni alusel tegutsema hakata. On sage, et inimest segatakse selles – tema tähelepanu suunatakse, tahtlikult, mujale – teine ei anna, ka Meie kriisiks nimetatud kohas, tõest informatsiooni.

See – sellepärast vastus – on manipulatsioon informatsiooniga, et muuta enesesse suhtumist. See on katse vältida tähelepanu, sellele, mida infoga mängija tegelikult ise tegemata jättis, kuidas ise olla valis, mille nimel tegelikult tegutses. See on katse näidata ise ennast süütuna, kaastunnet vajavana. Seega on sobiv ka see, kui vastuse ootaja saab teada, et tema ise oli vale ja on käsil oleva olukorra eest vastutav.

On selge, et see inimene, kes valetas – alguses, teekonnal, selle lõpus - valetas ühise Meie ja selle loomise eesmärgi kohta/ valetas lubatu kohta – inimene, kes mõtles ümber, kuid ei avalikustanud seda – see inimene ei ole andnud ega anna selget ja üheselt paika pidavat informatsiooni. See inimene ei ole ühise tugevus – temaga ei saa arvestada – temaga koos ollakse üksinda.

On selge, et see inimene ei ole aus - enese Mina, oma tegude, valikute, väljenduste, eesmärkide koha pealt – ta ei paljasta teda tegutsema lükkavaid motivatsioone. Ta ei võta vastutust ega näe/ taha näha seda, mis kaasneb temaga – tema on petnud ja on alt vedanud – tema ei hoia ühist lugu tasakaalus ega kompenseeri enese poolt lubatu ära jäämist. Tema oli, kuni oli võimalik - tema kasutas seda, mis oli sobilik ning andis nii palju, kui pidi või tähelepanu ära pettis.

Selle asemel, et seista ausalt ja anda teisele teada enesele kuuluva vastutuse osa - annab ta sellepärast selgituse – Mina ei saanud, sest Minuga juhtus midagi. Mina ei saanud, sest see ei olnud võimalik. Mind segati ja takistati. Mina ei ole, midagi valesti teinud – Minus ei ole küsimus. Mina ei saanud, sest Sina oled selline – Sinuga ei saa koos olla/ teha - Sina tegid Minule sel moel, et Mina ei tahtnud.

See on enese Mina teise valgusesse seadmine. See on enese kannatustele, üle elamistele, kaotusele osutamine. Tähelepanu suunamine nii nagu peaks temale kaasa elama, teda toetama, tema ees vabandama, teda rahule jätma. See on enese tegelike sammude ja enese jaoks olulise tahtmise välja jätmine – tõde on, et just selle inimese sammud jäid puudu, need ei kõndinud lubatud suunas, nende eesmärk oli teine.

Selle inimese vaimse taseme häiritus, kes kohtub – sellepärast vastusega - tuleneb manipulatsiooniga kohtumisest – olulise ja kasutuseks kõlbliku informatsiooni asemel antakse temale kasutada teine info, tõde varjule jättes.

Mina ei saanud, sest ... . Mina pidin teisiti, sest ... . Minust sõltumatud asjaolud, sel moel kujunes välja, Minuga/ Minule juhtus, midagi takistas, sundis teisiti tegema – Mina ei saanud, Minust mitte sõltuvatel asjaoludel, olla/ osaleda/ teoks teha – Mina ei ole süüdi = Mina ei vastuta = Minul ei ole vaja midagi teha = Mina olen, ühisest ja selles aset leidnust, käed puhtaks pesnud = Minu Mina väline fassaad ei ole kannatanud.

On liigagi sage, et - ühist eesmärki, ühist teed, ühendavat põhjust - endiselt ühiseks pidav, võtab vastuse vastu ja toetub sellele – seega ta NÄEB, et teine tahtis, kuid ei saanud/ teine oli valmis, kuid teda takistati/ teine planeeris, kuid Mina ise segasin teda jne.

Informatsioon on kasutusel nii nagu teisele peaks kaasa tundma, teist peaks toetama, teise peaks rahule jätma – teine on selles loos kannatanu, sest teda on ülekohtuselt koheldud. Seega on ebaõige tema käest tahta/ vajada – Mina teen teisele liiga, kui ootan, et teine arvestaks Minuga/ kui vajan, et teine Minule vajamineval moel oleks. Mina olen süüdi, et olen tahtnud, et teine, Minule lubatu/ Minu poolt oodatu – kätte saada tahtmisega nõustuks.

Tegemist on manipulatsiooniga – manipuleeriva info edastanud inimene ei võta enda osa eest vastutust – ta ei astu nähtavale ega ütle – Mina vedasin, Sind ja Meid, alt. Mina petsin, Mina ei olnud Meie tugevus. Mina ei olnud juba alguses Sinu kõrval ja Sinuga ühes – tean, et Sina ei saanud, Minu valikute tõttu – oodatut, Sinule lubatut ega kas Sinu enda sammude tulemust – Sinust, üksinda, ei piisanud – kahe inimese loos oli vaja kahe inimese panust.

Manipuleerivas situatsioonis olemine ja manipuleeriva informatsiooniga kohtumine vajab tugevat enese põhja ja selget teadlikkust – informatsiooni laialdast avamist, erinevate kihtide eraldamist ja avalikuks saanu kriitilist töötlemist ning lõpuks reaalsuse vastu võtmist - ei ole seda, kuidas ja mida tahaksin/ vajaksin, et oleks – ei ole seda, mida ja kuidas väidetakse/ näideldakse olemas olevat - on see, mis ja kuidas on.

Vaimselt täis kasvanu mõistab enesele teatavaks saanud informatsiooni alusel – enam ei ole või ei ole kunagi olnudki Meie – Mina olen üksinda ja eraldi. Minul tuleb, enese huve silmas pidades, astuda enese sammud – teise poolt välja näidatud informatsiooni kasutades, kuid enam teisega mitte arvestades.

Teisega arvestamine ongi olnud ühise loo vastuolude põhjus – mõlemad arvestasid teise osapoolega, kuid vastutuse võtnu arvestas teisega, teistsugusel tasandil – tema pidas silmas mõlema jaoks enama loomist – temale luges see, kuidas teine ennast tundis ja mida teine vajas/ soovis – seega seadis tema oma sammud selle informatsiooni järgi, mida teine temale andis.

Manipuleeriva seletuse andnu pidas silmas enese huve ja temale ei lugenud see, mis ja kuidas sai teise osaks – seega ei olnud tema huvitatud sellest, mida ja kuidas temalt oodati, et tema kõrval olija tunneks ennast hästi ja hoituna – need vajadused nimetas tema valeks ja nende vajaduste täitmise jättis ta teise teemaks.

Tegelikkuse sõnastamine – see, et teine ei saanud/ ei olnud võimeline – on hämamine ja teisale suunamine – teine ise ei tahtnud ega osalenud – teine ei peatunud ega peatanud ega öelnud välja – see ja selline on Minu tegelikkus – vali oma sammud selle alusel – vali ise ja enese jaoks – ära Mind usalda, ära Minule toetu – Mina ei ole Sinuga ega arvesta Sinuga – Mina ei ole Sinu tugevus – Mina ei hoia Sinuga seotud ühist – Mina arvestan ainult iseendaga.

Aus informatsioon nõuab ausat inimest – seda inimest, kes võtab vastutuse iseenda poolt astutud sammude/ valikute/ väljenduste ja nendega kaasneva eest. On tavaline, et vaimset ja füüsilist vägivald kasutavas keskkonnas elav/ olev, vaimset ja füüsilist vägivalda kasutav inimene jätab enese tegeliku osa loost välja – selle asemel ta muudab selle ära ja ta osutab, kogu vastutuse, loo teisele osapoolele. Meie lugu saab teise tähenduse.

Sina ei saa seda, Minu käest, sest Sina ei peagi saama – Sina oled selline, kelle jaoks ei tehta ja, kelle pärast ei olda. Sinuga tuleb teisiti käituda – Sind tulebki karistada ja ilma jätta – vaata, mida Sina oled teinud ja, kuidas Sina oled olnud. Sina ei vääri ja Sinus ei ole väärtust – Sinul ei ole Minule väärtust vastu anda. Sina oled Minule liiga teinud – Sina oled Mind ära kasutanud. Minul on Sinuga koos olles vähem alles jäänud.

Manipuleeriva töötlusega kasvatatud inimene on harjunud, enesele osaks saava eest, vastutuse endale võtma – Mina ei saa, Minul ei ole - sest Mina ise. Mina olen teise vastu ebaõiglane olnud. Mina olen teisele liiga teinud. Mind ennast on liiga palju. Mina olen tahtnud seda, mis ei käi Minuga kokku. Mina olen vajanud teise käest seda, mida teine ei pea Minule andma. Mina käitun ja räägin valesti. Mina olen olnud halb ja vale – Mina ise olen enda takistus. Mina olen teist alt vedanud, et tema ei saanud, et temal ei ole, et temale ei jäänud alles.

Iseendale ja enesega kaasnevale tähelepanu suunamine tähendab tööd iseendaga – iseendast Mina pildi loomist - Mina olen selline, kes ei arvesta teisega, kes ei hooli teisest, kelle sammud teevad teisele liiga, kelle vajadused on ülekohtused, kelles ei ole väärtust, et temaga koos olla. Seega Mina ei küsi ega oota – tean, et ei ole õigust ega ole põhjust.

Manipuleerimine on õnnestunud – inimene, kes lähtus Meie loomise alguse põhi mõtetest ja, Meie sees olijana, enese õigustest – nõustus, et temal neid õigusi ei ole ja ühise alguse põhi mõtted ei loe. Seega uskus ja nägi tema täies tões, et tema oligi eksinud ja teisele liiga teinud.

Manipulatsioon on inimesele kindla ja konkreetse informatsiooni andmine – seda informatsiooni nimetatakse tõeks ja seejärel sunnitakse inimest sellega arvestama – seda iseendasse integreerima nii, et see, temaga vahetult/ temaga seotud loos-keskkonnas, aset leidnu ära seletaks – seejärel inimene näeb ja teab, kuidas oli ja on ning arvestab sellega.

Manipulatsioon on vaimse tasandi lühisesse laskmine – inimene peab ise endale ära seletama selle, mis ei seleta ära – vastuolud on sees. Vägivaldsest survest lähtuvalt muudab inimene enesele teada olevat – tema ise ei saanud õigesti aru – teise informatsioon on õige, inimese oma mitte. Manipulatsioonile allunu on enese informatsiooni üle kirjutada lasknud.

Vägivaldses ja manipuleerivas keskkonnas kasvanul on kaasas tuhandeid selliseid lugusid, kus tema kasutusse on antud „tõene” informatsioon ja teda on suunatud/ sunnitud seda kasutama. Iga „tõe” kasutusele võtmine on muutnud inimese teadlikkust – inimene enam ei usalda ega kuula iseennast – tema vaatab välja ja ootab sealt vastuseid/ juhiseid - muidu Mina ise tõlgin, seletan, mõistan valesti, sest Mina ise ei jõua sama tulemuseni - Mina tean, et vale tulemusega teen teisele liiga.

Vältimaks, iseenda „valede” tõlgenduste, tagajärgi - inimene ise enam ei mõtle ega arutle ega kahtle, inimene kuuletub ja järgib – inimene kasutab temale antud tõde – tema teeb selle enese omaks – inimene elab selle järgi ja toimib selle alusel, kuid ka siis ta pettub ja kannatab - ka see ei seleta kõike ära.

Vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud inimene, kes ikka veel usub, kuid ka endiselt loodab, et temaga manipuleeriv informatsioon on tõene, ei peatu ega sõnasta, tegelikkuses aset leidvat – teine valetab Minule - teine annab, Minule, vale informatsiooni kasutada. Teine ise teab seda, kuid tema ei tunnista seda ja ta ei lõpeta. Jätkuvalt veenab ta, Mind, enese tões ja solvub/ vihastab, kui teda ennast küsitavaks peetakse.

Ei ole Minu inimene see, kes ei arvesta ega hooli sellega, mis temaga kaasneb – temale ei loe, et Mina valin pimedas/ et Mina astun valele toetudes/ et Mina elan vales, uskudes sellesse, mida ja kuidas ei ole. Reaalsus – Mina ei oleks ega teeks ega annaks ega jääks ega suhtuks samal moel, kui Mina tõde teaksin – siis Mina valin teisiti.

Sina ju ise teadsid – Mina andsin ju mõista ja väljendasin ennast/ Mina vastasin, Sinule, teistsugusel moel/ Mina jätsin ju tegemata/ Mina suhtusin Sinusse, nähtavalt, teisiti – miks Sina ise Mind uskusid – miks Sina ise ennast petta lasid – Sina ise vastutad enesele osaks saanu eest.

Vint keeratakse peale – vaata, kes Sind tahab/ vaata ise ennast – olin Sinuga haletsusest, olin sundusest, kartsin Sind/ kedagi-midagi teist – Sinule osaks saanu on Sinu enda vastutus. Ise oled loll ja olid rumal, kui Mind uskusid – Mina ei ole Sind kunagi tahtnud – Sina ei ole Minule kunagi meeldinud – Sina oled, Minu jaoks, mitte keegi.

Miks Sina, Minule, nii teed – miks Sina, Minuga, sel moel räägid? Miks Sina – Ema – nii teed? Miks Sina – Ema – Minuga sel moel käitud ja Minu vastu selline olen? Mina olen ju Sinu Laps!!!

Vastus – Miks - seisneb inimese valikutes, põhi mõtetes ja väärtushinnangutes ja ennekõike inimese Mina pildis – kellena inimene ise ennast teab ja näeb – tema Mina õigused – tema poolt koheldu õigused ja kohustused. Vastus seisneb selles, mida valib inimene siis, kui tema saab inimesena valida. Vastuse leiab sellest, milline on inimese põhi ja milline on lapsega ühendava Meie olulisus, tähendus ja sisu.

Inimene, kes vähendab, süsteemaatilisest ja pikaajaliselt, teist inimest – peab seda enese õiguseks, sest see käib tema Mina õigustega kokku – tema on rollis ja teine on rollis – rolli alusel on inimesel õigus valida oma väljendused – teisel on kohustus neid taluda, neile alluda, neid õigeks pidada, neile õigel moel vastata. Teisel, rolli alusel, ei ole õigust neid valeks nimetada, ära keelata, küsitavaks pidada, neist „valel” moel rääkida.

Tegemist on vaimse taseme piiratusega – inimene teab ja näeb ennast rollina – inimene ei ole ega suuda olla iseendaga tervik – ta ei vali olla inimene, sest tema ei suuda ise ennast aktsepteerida ega tõeks tunnistada – tema kohta on olemas selline informatsioon, mida tema ei ole nõus tõeks tunnistama ja iseendaga ühendama – sellist teda ei ole/ sellist teda ei ole olemas olnud/ sellist teda ei tohi mitte keegi näha/ sellist teda ei tohi avalikuks teha/ sellist teda ei tohi temale endale näidata.

Ta ei vali olla inimene, vaid roll, sest sel moel saab tema ise endaga seonduvat muuta, väljendada ja lahendada – roll annab temale õigused, suuruse, võimalused, jõu, väljenduse – temaga ei vaielda, temaga arvestatakse, teda kuulatakse, tema lahendab ja laheneb, tema hoiab kontrolli all. Tema teeb selgeks, et tema vajadused on olulised - seega saavad need täidetud koheselt ja temale vajamineval moel.

Pöördudes tagasi ühise loo algusesse ja seistes seal Lapsena, kes vajab Ema kohal olemist ja Ema poolset vastutuse võtmist - tähendab see vaimset võimetust muuta enese lugu – see tähendab vaimset oskamatust vaadata lugu kaugemalt – vaadata, avada ja mõista seda kokku saanud ja koos kõndinud inimeste lugudena.

Laps, kes alles vajab ja ootab Ema - ei lükka ühist lugu endast kaugemale ega võta, uut tõde kasutusele võttes, olnut ja olema saanut alg osadeks lahti, et panna see uuesti kokku ja elada selles. Selle asemel näeb ja usub ta, et – Mina olen ise ennast alt vedanud – Mina olen selline, kellega ei saa ega saanud teisiti – olin rumal, et uskusin, et Mina saan, et Minule on võimalik – Mina ju teadsin, et see ei ole nii. See on järjekordne manipuleeriva informatsiooni lõksu jäämine ja selle kasutusele võtmine.

Lugu jääb avatult suletuks seni, kuni inimene ei ole valmis täis kasvamise jaoks vajalikke samme tegema – teise teadlikkuse tasandil informatsiooni vastu võtma ja töötlema - Emal oli õigus oma valikutele, sest ema tähendas Ema rollis olevat inimest. Minul, möödunud aja Lapsena, oli ja on õigus, inimesena, iseenda valikutele.

Tegelikkus – Minul ei ole ega ole olnud mitte midagi viga – teine on see, kes ei valinud/ ei pidanud oluliseks/ ei väärtustanud – tema põhi mõtted ja väärtushinnangud on olnud tema valikute aluseks. Tema oli sellisena ja tegi sel moel, sest vajas midagi/ sai midagi. Teine oli see, kes vältis, inimesena, ausust ja selgust – tema oli Lapsega koos vahelduvate rollidena ja aegajalt paljastuva inimesena – tema igapäevane põhi oli roll – tema muutumine toetus inimese põhjale.

Täis kasvamine tähendab ühises loos osalenu kõrvalt ja lähedusest ära astumist – senist Meie-t ei ole enam. Põhjuseks see, et ühine ei olnud samal moel ühine – teine ei olnud Minuga samal tasandil ega järginud Minu väärtushinnanguid. Teine valis vägivalla ja vähendamise ega olnud nõus vastutama enesega kaasneva eest.

Teisega seonduvas selgusele jõudnuna algab töö iseendaga – iseendaga aset leidnu sõnastamiseks ja ise enda mõistmiseks. Mina olin see, kes lähtus algsest eesmärgist, alguse ühendusest. Mina panustasin ja valisin sellest lähtuvalt. Mina võtsin lugu tõsiselt ja tõeselt. Mina kõndisin kindlal teerajal – Mina ei ebaõnnestunud selles – Mina olin tugevus ja Mina võtsin vastutuse – kuid Minust, üksinda kahe loos, ei piisanud.

Minu vajadused sündisid sellest, et teist ei olnud seal, kus tema väitis enda olevat ja teine ei kõndinud selle nimel, mida näis tegevat. Mina olin üksinda – Minule oli olnud oluline – Mina kaotasin enese aja ja ressursid. Inimlik soov, kompensatsiooni ja enese sammude tegeliku tulemuseni jõudmiseks – Mina ju panustasin selleks ja sellesse – kuid Mina ei saa, sest teine kõndis mujal, astus välja, sihtis midagi muud.

Tegelikkus – Mina ei pea teises inimeses kahtlema, teise varjatud teksti lugema, ühist vastutust üksinda kandma. Täis kasvanud inimene võtab ja näeb teist endaga samal moel – teine nõustub tegema/ olema, sest tema tahab seda – ta räägib sellest, mis on tema tõde – vastutus, võrdsus, ühine on mõlemale samal moel mõistetav ühine.

Mõistmine – teine on loo lõpetanud – tasakaalustamist ja vastutuse võtmist ei ole ega tule. Teine ei muuda olevat ega muudaks, sellel teekonnal, midagi. Mina olen siin ainus täiskasvanu – teine jääb oma manipulatsioonide juurde. Teine ei ole enam oluline – Mina ei tee, teist, Oluliseks – Mina ei anna teisele rolli, mis näitab Minu enda vähemust ja saamatust. Mina seisan eraldi ja olen üksinda – see ei ole kaotus ega hülgamise kogemus. Teist ei ole Minu kõrval ja see on normaalne – see on õige tulemus, ausa informatsiooni alusel – Mina nõustun iseendaga – Mina ise ei peta enam ennast.

Inimesed komistavad möödunu mõtestamisel – nad alustavad sealt, kuhu tuleb jõuda – nad alustavad teise ära seletamisest ja teise ära põhjendamisest – teise teekonna nähtavaks tegemisest – teise mõistmisest ja teisele kaasa tundmisest. 

See on täis kasvanud inimese tasand, kes näeb enesega ühes olnud inimest ja mõistab tema teekonda. Kuid see on ka Emale/ Isale lojaalne Laps, kes katab inimese poolt tehtut ja peseb rollis oleva vanema näo puhtaks, et teised teda "valesti" ei vaataks ega kohtleks.

Selle jaoks, et inimene annaks iseendale selle, mida tema vajab – enese kogemuste tõeseks tunnistamise – on tal vaja jätta teise teekond kõrvale ja vaadata otsa tõele – see oli, see leidis aset, seda tehti, see sai osaks – oluline on nimetada kõike õigete sõnadega – ilma pehmenduste, ilustamiste ja vabandusteta.

Minu lugu – Minu sees olev segadus, Minu haiget saanud psüühika on saanud olema vaimse ja füüsilise väärkohtlemise ning manipuleeriva informatsiooni tagajärjel. See inimene oli võimeline, see inimene ei peatunud, see inimene ei kahetsenud, see inimene jätkas.

Mina ei ole ebanormaalne ega ole väärtusetu ega ole lootusetu – Mina ei olnud teise inimese käitumiste/ valikute/ otsuste põhjus – tema ise oli seda – tema arvestas enda sammu tegemisel iseendaga. Mõistan, et mingites lugudes Minuga kaasnes see, millega teine, Minuga arvestavalt ja Mind säästvalt, toime ei tulnud – kuid ei kõigis ega kõiges. Tean, et Mina, lapsena, ei olnud vastutav selle eest, mis oli vanema rolli omava, vanema rollis oleva inimese tee ja töö.

Vaimse kasvamise tunnus on see, et inimene näeb ja mõistab kasvamisega seonduvat - inimene ei pea jääma kinni sellesse seisundisse ja teadlikkusse, mille ta omandas möödunus. Inimese teekond on kasvada edasi - mõistes ja mõtestades - informatsiooni avades ja avardades, vaadata lugu kaugemalt ja rollidest väljas olevana. 

Inimene, kes tõestab sama, vajab sama - temal on vaja, et tema poolt kasutuses olev ja kasutada antav informatsioon ei muutuks. On loost osa saava inimese vastutus sellest aru saada ja mõista, miks teine sel moel teeb ja seejärel võtta see, hoolimata manipuleerivast tegevusest ja informatsioonist, enese sammude ja valikute tegemisel kasutusele. 

Marianne

03.02.2026.a

Murtud kokkulepe I - Parem, kui mind ei olekski

 

Tõdemus - Minu pärast – toob kaasa lahenduse – kui Mind olemas ei oleks, siis oleks teisel parem. On pealt nähtud ja on pealt kuuldud, on otse öeldud ja on otse näidatud – ilma Sinuta on Minul parem - Minu elu on lihtsam, kergem, ausam, õiglasem, vabam, häbita, hirmuta, kohustusteta, rahaga jne.

See on mitmeid tasandeid puudutav informatsioon – see on senini põhjaks olnud pinna sisse kuristiku tekkimine. Jahmatav vaikus, mis tähendab tõega kohtumist – Minu pärast saab teisele osaks ja sellepärast teine ei taha, et Mina, tema elus, olemas olen. 

Nõutus – kuidas saan Mina seda teisele anda – Mida Mina saan teha iseendaga – Mina olen ju olemas - Minul tuleb ise ennast ära kaotada – Mina proovin olla nähtamatu ja olla kerge – Mina ei küsi, ei palu, ei esita soove, ei otsi kontakti, ei tuleta meelda – Mind ei ole olemas - Mina ise ei tee ennast nähtavaks.

Inimese info, sellele, keda tema ei taha – Mina ei taha Sinuga koos olla – parem, kui Sind olemas ei oleks – kes Sind tahab – mitte keegi ei taha. See on inimese sõnum, iseendale – Mina ei taha sellist elu elada, teine segab Mind ja teisega kaasneb Minule. Mitte keegi ei taha teda - Mina üksinda pean olema ja tegelema – Mina olen see, kes ei pääse vabaks.

Enese ellu lämbuva inimese hüüe ja lahendus – Minu elu oleks ilma Sinuta parem. Võimetus, kohustusest lahti saada ja ise endale oma elu tagasi anda. Väsinud ja lootuse kaotanud inimese info lapsele, kes ei ole enese valik – lapsega kaasnes rohkem, kui vanem, inimesena, oli nõus maksma. 

Laps ei andnud, laps võttis – laps kaotas inimesele seni võimaliku ära ja kustutas ka tuleviku. Lapsega ühes ei ole vanemal enesele lahendust - tema ei saa enam oma vana elu ja võimalusi tagasi - möödunu Mina enam ei ole.

Inimene on enese elu lõksus – ta on vanema rollis, kuid see ei ole tema teadlik valik – inimesena seisab ta oma lapsest lahus – ta talub ja ta jätkab, sest tema peab – tal ei ole teistsugust lahendust, mida tema saaks kasutada. Tema on üksinda, sest teda on jäetud üksinda – kokkulepet on murtud, mõista antut ei tehtud tõeks – loo teine osapool võttis endale vabaduse ega astunud enesele võimalikuks saanud kohale.

Laps saab, endaga seonduvast, aru – sellest ka enesele võimalik lahendus - parem, kui Mind ei oleks – üldse ei oleks. Lapse teadmine on, et tema ema elu muutub siis, kui last ei ole. Lapse teadmine on, et laps ja ema kuuluvad kokku – laps ei saa aru rollidest, mille inimene saab, võtab, jätab – laps ei mõista, et Ema on inimene, kellega seob rollide ühendus - laps ei mõista, et inimesed ei pea koos olema – inimene saab ja võib elada oma elu ilma lapseta/ emata – nad ei pea koos olema ega koos elama – üks ei pea nähtamatuks muutuma/ ära surema, et teine saaks, enese elu, enesele sobival moel elada.

Laps saab selgelt aru, kui teda ei taheta. Laps saab aru, kui teda välditakse. Lapse seletus, mida on manipuleerivalt toetatud – Minu pärast, Mina olen selline – Mind ei saa ega ole põhjust armastada – Minus ei ole väärtust. Mina teen, teisele, oma olemas olemisega liiga. Mina olen teise elu ära rikkunud – teisel on ilma Minuta parem.

Teine – olgu ta, kes iganes – ei pea Mind armastama. Siis, kui teises ei ole ühte hoidvaid tundeid ja ta täidab kohustust, mida tema ei peaks täitma – talle ei maksta selle eest ja laps ei oma tähtsust, et tema saaks vanemat kohustada – välise tähelepanu mõjul vanem peab ja ka sellepärast, et laps toob endaga kaasa mingeid hüvesid, kuid need ei ole need, mida vanem, inimesena/ Naisena, vajab. Igal inimesel on õigus enese elu ise endale valida.

Mina olen liigne, välja jäetud ja vale - see tõdemus tuleb sageli välja ühises, mille osa ollakse – see on pealt nägemine, et kellegi teisega saadakse ja ollakse, kedagi teist valitakse ja hoitakse – Minule sama mitte, Minuga sama mitte. Minule sama ei kehti ja osaks ei saa. Mina segan teisi – ilma Minuta oleks neil parem – ei oleks varjamisi, vaiki jäämisi, salgamisi, viha, valet, jagamise/ andmise kohustust – teised saaksid elada vabalt ja ausalt.

Tegelikkus – Mina olen vales kohas – need ei ole Minu inimesed. Hoolimata ühendavatest rollinimedest ja ühisest ajast/ elukohast – see ei ole Minu koht, kus olla. Vajab tõelist tugevust ja otsustavust, et ise ennast lahti ühendada ja ära minna – lõpetada ühine, mis on tähendanud eraldatust ja välja jätmist.

Automaatne enesele antud informatsioon – parem, kui Mind ei oleks – on möödunu x vanuse mõistmine – Minul tuleb ennast, ise, ühiselt pildilt ära kustutada – Mina ei sobi ega sobitu siia – ühendav energia ja suhtlus liigub ümber Minu – Mind eraldades ja välja jättes.

Minu elu, selles keskkonnas, tähendab pendeldamist - hea tuju ja talumise hetkel olen heal moel koheldu – näen ja kogen, kuidas on teisele võimalik. Halva tuju ja talumatuse hetkel olen jäetu ja vihaga koheldu – näen ja kogen, kuidas on Minu puhul võimalik.

Täis kasvava inimese teadlikkus - Mina ei ole võtta ega jätta. Mina ei ole teise tunnete prügikast ja sõja pidamise tannermaa. Minuga sel moel ei käituta – see ei ole teise õigus ja Mina ise ei ole seda põhjustanud. See on teise valik sel moel käituda ja oma, seedimatut, informatsiooni väljutada. Isiklik tunnetehügieen ja tegemata jäänud vaimne töö.

Hüljatud inimese vajadus – soov, et Maailmas oleks olemas see keegi, kes ei laseks lahti, kelle jaoks oldaks oluline, kes jääb ühte ja tahab koos olla – kelle kompass näitab ühist. On mõistetav - see enese ära kaotamise soov, kui lapse jaoks ei ole mitte ühtegi sellist inimest olemas – lapsega ühendatud ja lapsele kätte saadavad on need, kes elavad ilma lapseta - nende elu on ilma lapseta parem. 

Tõde – olemas olles, Mina ei kuulu - olemas olevana, Minule ei ole kohta. Mõistmine – teised suhtlevad ja hoiavad ühist ilma Minuta – Mina olen sellest välja jäänud, sest Mina ei ole, ühise olemas olemiseks/ alles hoidmiseks, oluline. Teistel ja teiste jaoks olemas olev on ilma Minuta parem.

Elavad teevad nähtavaks aset leidva – vägivaldses ja inimest vähendavas keskkonnas elavad ei paranda ühist, tervikuna ja kõigile, vaid töö – enese elu korras hoidmiseks - käib sektsioonides. Mina tahan, Mina vajan, Minule on võimalik – Minu õigus, Mina kasutan seda. Mõtlemata sellele, mida see enesega ühes olija(te)le ja ühisele kaasa toob.

See inimene, kes on harjunud ise ennast valeks ja üleliigseks pidama - see inimene hoiab eemale sellest, kellel on ilma temata parem - inimene on nähtamatu ja kuuldamatu. Ta ei vali kohti ega koos olemisi, kus tema saaks teise tee peale jääda - teise elu segada. Ta käib läbi nendega, kes teda taluvad. Ta käib läbi nendega, kes näivad temaga koos olla tahtvad.

See tähendab, et inimene petab ise ennast - inimene võib ja saab ära minna, nähtamatu olla ja teda välja jätnud ühisesse mitte astuda, kuid siis, kui vägivaldne keskkond kestab edasi, siis see saab teda kätte - see ulatub temani läbi nende, kes mõlemale poolele sobivad ja mõlema poolega suhtlevad.

Inimene, kes valib selle kellegi, kes sama ühise osa, eraldamise ja välja jätmisega nõustuda ja aitab seda teostada, sest osaleb, kuid ei ütle seejuures, et ta mõistab kaasnevat ja temal on kahju – seega ta on inimene, kellele ühises aset leidev on normaalsus – tema ei võta midagi ette, et muutuks, ta ei otsi lahendust, et luua, kõigile, enamat. 

Tema aitab vägivallal edasi kesta – tema viib vägivalla sinna, kuhu see muidu ei ulatuks – tema ühendab erinevad ruumid – tema teeb ülekohut sellele, kellega tema ühes on – tema annab erinevuse kogeda – ta ei peatu ega ütle – Mina ei vali sel moel – see ei ole hea – Mina ei süvenda. Vaja oleks inimest, kes näeks enese kõrval inimest – Mina hoian Sinu ruumi turvalisena, Mina ei too vägivalda kaasa.

Vägivaldse Maailma puhastajad edastavad sama informatsiooni – Mina hoian Sinu ruumi turvalisena, Mina eraldan sellest selle, kes teeb Sinule liiga – tema on see, kes äratab Sinus tunded, millega Sina toime ei tule – tema kaotab Sinu Mina – tema loob ja annab edasi teistsugust informatsiooni. Selle jaoks, et Sina saaksid iseenda tunnetele põhjuse ja enese Minale kinnituse – tuleb selle teise kohta teatud kindlat informatsiooni luua ja kasutada – see annab Sinule õiguse Minana olla ja põhjuse ise enda eest seista.

Lapsed, kes vajavad Ema – lapsed, kes on ise kohanud vägivalda ja vähendamist – päästavad ise enda – selleks päästavad nad inimese – nad nõustuvad vanema poolt valitud Süüdlasega või nad ise valivad välja ühe, endaga samast – Meie teame, et tema on Sinu ärevuse, viha, raevu, sarkasmi, jne põhjus – ole selline ja sel moel temaga, ära ole Meiega – Meie oleme head ja Sinu poole peal. Seejärel pöörduvad nad teisest ära - ta ei ole Meiega sama - ilma temata on Meie elu parem.

Lapsed kordavad vanema mustrit - vanem, inimesena, ei ole toime tulnud temale teatavaks saanud informatsiooniga - tema Mina kriis kestab. Selle asemel, et tuua selgus, suurte inimeste Maailmas, ja anda seal teada, et teine osaline peab enda osa eest vastutuse võtma - selle asemel annab ta endale aseaine - laps on Mehe keeldumise ja lahkumise põhjus - laps on süüdi - Mees ei tahtnud SEDA last. 

Naine saab lapsega seonduva enese kaela - seega annab ta ühises ruumis teada - Mina tean, et laps on vale - Mina saadan ta ära, Mina annan ta ära, Mina nõustun ja annan teistele (ka lapsele) teada, et elu ilma temata on parem - elu temaga ühes on häbistav, raske ja ebaõiglane - laps oli see, kes sündis häbina. 

See on varjutatud lootus, et siis, kui last ei ole, siis tuleb Mees tagasi. Mees käis tagasi, kuid ei jäänud ega võtnud vastutust - see oli tema valik ja see ei sõltunud lapsest - laps ja tollega seonduv oli ka Mehe põhjendus, et mitte olla aus ja oma sõna pidaja. Selle asemel jagas ta petlikke lubadusi ja suunavaid vihjeid, kuid ei kunagi astunud samme, mis oleksid tema poolt võimalikuna näidatava tõeseks teinud. 

Tegelikkus - laps, keda kellelgi vaja ei olnud, oli kõigile vajalik - lapsest sai ühises aset leidva ja oma vanemate vastutuse võtja ja neile vajaminevasse rolli kinnitaja - Süütud ja Ohvrina olemised. Vanemad vähendasid oma last - nad ei võtnud teda vastu, nad kasutasid teda ära - nad vajasid, et laps oleks vähem ja vale - nad jätsid ta välja ja üksinda - kõik said teda kasutada - enese osa, ühises, ja enese poolt astutud teekonna vastutuse ära anda. 

Minu pärast - parem, kui Mind olemas ei oleks - see on vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasutada antud informatsioon. Tegelikult - Mina saan olemas olla - Mina ei pea selleks luba küsima ega oma olemas olemist õigustama - Mina ei pea vanemate isiklikku valikut kinni maksma - inimesed tegi ennast teoks iseenda pärast - inimene jäi last ootama enese pärast - tema tegi valiku iseendale, kuid ei nõustunud sellega kaasnenuga.

Marianne

01.02.2026.a

Eluliselt oluline III - Ära tõuke reaktsioon

 

Info, enesele osaks saanu kohta, kui enese kohta käiv tõde, on iseendale Mina pildi loomine ja selle üle kinnitamine – Mina, sellisena. Mina vaesena. Mina väärtusetuna. Mina mitte olulisena. Mina inetuna. Mina tüütuna. Mina paksuna. Mina valena. Mina süüdi olevana. Mina ahnena. Mina võlgu olevana. Mina hoolimatuna. Mina ... , Mina ... .

Mina, sellisena, tähendab suletud lugu – see on teadmine, et ise ennast, ja enesega seonduvat, ei ole võimalik muuta – seega, saab osaks - sama kordub – samasugusele Minule reageeritakse ja samasuguse Minu kohta antakse informatsiooni.

Sageli inimene usub, et sellise – ebameeldiva ja ebamugava Mina muutuseks on vaja raha – siis saan Mina teisiti olla, siis olen teistsugune, siis saan võla ära maksta, siis olen oluline, siis olen väärtuslik, siis inetus ja paksus ei loe – sest siis on Minul olemas see lisa väärtus, mis kandub üle Minule. Siis Minusse suhtutakse teisiti ja siis Minu kohta antakse teada teist moodi.

Mina muutuse võimaldaks raha, kuid inimene teab, et raha on paha – see muudab Mind – siis saab Minu osaks negatiivne tähelepanu ja eraldav suhtumine – siis Minul enam ei ole, siis Mina enam ei saa – siis Minule oluline keskkond hülgab Minu – Mina tean, kuidas nad kirjeldavad ja mil moel suhtuvad raha omavasse inimesesse – tolle selja taga ja põhjust omades, ka tollele otse välja öeldes ja näidates - siis olen see Mina.

On tavaline, et vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanule toob isiklik raha kaasa hirmu, häbi ja süü tundmise – Minul on, kuid teisel ei ole. Paha olemine tundub nii, justkui oleks raha omaja selle teiselt ära võtnud või tema šansi, raha saamiseks, kustutanud. Enese võrdlemise võimalus toob kaasa teadmise, millise tähelepanu osaliseks saadakse – juba ette süü enesele võtmine – teise toimetulematus, informatsiooniga, tähendab, et Mina teen teisele liiga – Mina osatan teda.

See inimene, kes tunneb, teisel olevat ja teisele võimalikku, pealt vaadates, kadedust, viha ja enese häbi – kogeb enese informatsiooniga seonduvad tundeid. Vaimse taseme häiritus – tõdemus, et Minul ei ole ja Mina ei saa – tähendab, et teine on Minust parem ja teine on õigem. Vägivaldse ja vähendava keskkonna tegelikkus – erinev kohtlemine ja osutamine. Tunded on pealmine virvendus, tegelikkuses aset leidva varjutamiseks – Mina ei ole oluline, Minus ei ole väärtust, Mina olen vähem, sest Minul ei ole sama ega selliseid võimalusi.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanu on kriitiliste olukordade rahustaja – tema teab, mida tema peab tegema, et endaga kaasnevat minimeerida ja ära hoida. Seega ütleb ta endale – Mina pean teisega jagama/ teisele andma – Mina ise pean selle loo tasakaalustama – siis teine ei näe vahet ega pea Mind uhkeks ega suhtu Minusse teisiti. Siis Mind ei nimetata tänamatuks, võlglaseks, ahneks ega häbistata iseendana olemise ja oma valikute/ töö tulemuste eest.

Teise tunnetega seonduva eest vastutuse enese peale võtmine tähendab, et vaimse tasandi töö, informatsiooniga, on ära jäänud – inimesele ei ole selged, mis ja kus on Mina ja Minu – mis ja kus on teine ja teise. Tegemist on olnud manipuleeriva informatsiooni kasutamisega – Minule kuuluv ei ole, üldse või ainult, Minu, Mina pean jagama – Mina pean teisele endaga samasugused võimalused tagama.

Sellises kohas tulevad nähtavale lapsepõlve kogemustega kaasnev ja möödunule reageerimine – Sinul tuleb teisega jagada, Sinul tuleb teisele anda, Sina ei tohi teisele keelata – muidu oled kade, ebaõiglane, ahne, isekas – Sul ei ole õigust ainult endale tahta/ hoida – see ei kuulu Sinule, Sina ise ei ole seda endale ostnud – Minul on õigus määrata, mis on Sinu – siis, kui tahan, Mina võin kõik ära võtta ja Sina enam ei saa.

See tähendab, et enesele oluline ja enesele oma tuli, kellegi teise kasutusse ja käsutusse anda. Ei, ei olnud võimalik öelda, see ei kehtinud, see tõi kaasa negatiivse kohtlemise. Vanem/ kasvataja, kes vaatas pealt teise käes oleva/ teise oma tahtja tundeid või kes proovis õpetada jagamist – põhjustas tunded sellele, kellega ei arvestatud – tegemist oli temale kuuluvaga, tema poolt mängida võetuga. Täiskasvanu ei arvestanud, et jagama sunnitul oli õigus EI öelda ja mitte vastutada teise tunnetega seonduva eest – see oli vanema/ kasvataja töö ja vastutus.

Teadlikkus - Minule kuuluv on Minu – selle taga on Minu enese sammud – Mina ise olen sellesse kohta välja jõudnud – Mina ei ole teisele võlgu – see, et Minul on ja teisel sama ei ole, on Minu enda poolt valitud sammude tulemus ja on teise poolt astutud sammude tulemus – me ei ole kõndinud sama rada ega ole valinud samal moel.

Mina ei saa ja Minul ei ole, sest Mina olen selline – teisel on ja teine saab, sest tema on selline. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas aset leidev võrdlemine toob välja enese Mina vähendatuna kogeva inimese vaimse tasandi - Mina tähendab rolli - tegeliku inimese tahtmist ja sundust olla, kellenagi, teatud kindlal moel.

See tähendab, et inimeste tasand ja kontakt jäävad ära – inimest ja tema teekonda ei toetata, ei tunnustata, ei tähistata. Eristuvale/ häirivale inimesele antakse nimetus, omadused, iseloomustus, mis aitab seda tegeva inimese Minal jalgele tõusta ja pidaval pinnal seista – Mina ei ole selline – Mina olen, selles ja teisal, teisest parem ja õigem – tähelepanu suunamine aitab muuta enese vaimse taseme häiritust talutavaks.

See ei ole veel kõik - Mina puudutust, kui enese vähendamist kogenu näitab ja loetleb, mis oli raha/ võimalusi/ asju/ eneseteadlikkust omava inimese teekonnas tema – Mina andsin Sinule, selle ja teise/ Mina tegin Sinu heaks, seda ja teist/ ilma Minuta ei oleks Sinul olnud, seda ja teist. See on enesele info andmine – Mina olen parem, Mina olen väärtuslik, sest ilma Minuta Sind ei ole ja Sina ise ei saa.

See, et inimesel on, olevas, olemas raha/ võimalused/ asjad/ eneseteadlikkus, näeb selle tõlgenduse järgi välja nii nagu see oleks temal olnud olemas juba möödunus. Enese Mina tõsta tahtev kogeb lugu nii nagu temalt oleks rahasse hinnatavad väärtused ära võetud ja valega välja petetud – temale on ülekohut tehtud, sest – Mind on ära kasutatud.

Siis, kui tema oleks teadnud, et tulevikus temasse sel moel suhtutakse, siis tema ei oleks, teise jaoks ja pärast, teinud ega andnud - Mina näen oma osa, Sinu teekonnas, kuid Mina ei saa seda kasutada, sest Sina nimetad selle enese omaks. Raha/ asjade/ võimaluste/ enese teadlikkuse ja enese kindluse omaja, kes tähistab oma Mina piiri, justkui kustutab teise osa enese loost – teine ei saa enam endale au ega tiitlit, et tema ise on midagi kindlat teinud/ olnud/ saanud/ omanud.

Tegelikkuses pigistab king enese väärtuse tõestamise koha pealt – teine ei vaja Mind, teine saab ilma Minuta, teine ei ole Minust sõltuv, teine ei ole, Minuga võrreldes, enam vähem – Mina ei saa olla Mina = Mina ei saa, selles seotuses/ selles keskkonnas, olla endale vajaminevas rollis. Teine ei võimalda Minul enam sellisena olla ja nähtavaks tulla.

Mina kaotus ja selle taastamisega seonduv näitab, et tegemist on rollidel põhineva suhtlemisega, kuid ei inimeste vahelise suhtega. Sellest ka tahtmatus tunda rõõmu, inimese sammude ja temale osaks saava pärast ning võimetus tunnustada inimest – inimene, kui roll, ei ole vägivaldses keskkonnas väärtus – see ei maksa midagi – sellega ei saa tõestada ise ennast.

Teisele osaks saavat ja teise poolt omatut pealt vaadates – ei ole Mina kaotanu võimeline tõstma teise Mina endast tähtsamaks ja olulisemaks ega ka endaga samale tasemele – see tähendaks ise enda vähemuse tunnistamist, konkurendi olemas olemist ja võrdluse jätkumist. See tähendab, et seni on ise ennast paremaks peetud ja teist vähemaks – tunded on kohal, sest selline info on ümber lükatud ja inimesel on selle alla neelamisega tükk tegemist – aset leiab informatsiooni ära tõuke reaktsioon.

Taaskord on võrdlemine lahendus – parema Minana olemiseks ja enese sees paremini tundmiseks, toob Mina kaotanu välja informatsiooni, mis teda ennast tõestab ja tõstab, kuid teist vähendab. See inimene läheb isiklikus – ta toob teise teekonnalt, valikutest, tulemustest, omadustest, välimusest välja nn valesti oldu ja valesti teostatu – ta annab hinnangu ja määrab selle alusel - Sina oled selline.

Sel moel näib talle, et tema kirjutab ajaloo ümber – teist vaadatakse nii, kuidas ja sealt, kuhu tema tähelepanu suunab – siis, selle alusel, leiab aset uus võrdlemine, mille tulemus saab, temale endale, parem ja õiglasem. Teisele on, ühiselt, koht kätte näidatud – teine on tagasi seal ja sellisena, kus ta oli ja kellena teda saab, enese Mina tõstmiseks ja kindlustamiseks, kasutada.

Mina kaotanu valib ja vahetab rolle ja sunnib, teist, neile vastaspartneriks, vastavalt enese sees aset leidvale ja väljas toimuvale. On tavaline, et kindlas suunas osutamisel tuleb kasutusele võlgu olemise teema - teine on vale, sest teine ei täna piisavalt ja õigesti – Minu osalusega sai, Mina võimaldasin – teine ise ei oleks saanud – teine peab seda tõde välja näitama ja selle kinni maksma. Võlgu olemine ja tänamatu olemine osutab Ohvrina olemisele – see on tähelepanu vajadus – enese sees aset leidvale seletuse andmine ja iseendale parema Mina loomine ja tagamine.

Inimene on seal, kuhu tema ise on kõndinud ja temal on olemas see, mis on temale, tema enda valikutega kaasnenud. On tõsi, et inimese teekonnal on teiste inimeste osa sees – see on vahetus keskkonnas oleva ja lähedal olevate teiste osa – inimene on kasutanud ühises olemas olevat ja inimesele on antud kasutada teistele kuulunut/ teiste teadmisi, oskusi.

Inimeste tasandil peetakse loomulikuks toetada teise inimese teekonda – eriti veel selle oma, kes sõltub oma vajadustes, kellega elatakse ühes, keda nimetatakse Omaks, kellel on raskused, jne. Inimene, andes ja olles, mõistab tasakaalustamise vajadust ning paneb ise paika ja ütleb ka välja – see on toetus või see on vahetus. Lugu on selge ja samas kohas valiku tegemise võimalusega. Inimene ei peta inimest ega varja enese tegelikkust.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas käib andmine ja saamine rollide alusel – teine on see, Mina olen see – sellest tulenevalt, Mina pean teisele andma/ olema/ tegema. Oleval/ andval/ tegeval inimesel ei ole näi olevat valiku võimalust – seega ta ei mõtle läbi ega ütle välja, mida ja kuidas tema, tegelikult, saab/ tahab.

Rollide Maailmas pääseb oma kohustusest vabaks siis, kui suudetakse/ osatakse vahetada rolle - teine on sellises rollis, kellele raha ei pea andma - ise ollakse sellises rollis, kes ei pea teis(t)ele raha andma. Rolli vahetuseks/ tagamiseks vajamineva informatsiooni loomine ja kasutusele võtmine on eneseabi. 

Selline lugu on algusest peale kreenis, sest ega inimesed oma põhirolle, mille alusel nad koos on ja teisele annavad/ teisega jagavad, ära ei kaota. See on see info - Mina olen selline, kes ei pea - Sina oled selline, kellele Mina ei pea.

Mina pean! - on põhjus, miks andja/ tegija/ vahendaja ei mõista, iseenda poolse tasakaalu hoidmise ja iseenda poolt astutud sammude vastutust - see on põhjus, miks Mina kaotuse kriisides tullakse lagedale tõega – Mina ise ei oleks tahtnud, Mina ei oleks pidanud, Mina tegelikult ei tahtnudki, Mina valetasin tookord, jne. Selleks, et ise vastutusest vabaneda, järgneb põhjustajale osutamine - Sina valetasid Minule, Sina kasutasid Mind ära, Sina petsid välja, Sina varastasid jne. Oled uhkeks ja ülbeks läinud = Sina ei arvesta oma kohaga.

Kõige selle põhjuseks mõistmine – Mina ise võimaldasin teisel jõuda sellesse kohta, kus tema on Minust parem, üle, targem, ilusam, rikkam jne. See on katse endale kuuluv tagasi võtta – siis teine on ise ja siis teine enam ei ole - Mina tegin teisest sellise, Mina võimaldasin selle tulemuse. Sellise info välja toomine tõestab inimese kasutuses olevat uskumust – Mina olen teisest üle/ teine on Minust vähem.

Mina ja Minu omaks nimetamine ja osutamine tähendab, et antu ja tehtu võetakse energeetiliselt tagasi – see eristatakse ja eraldatakse ning nimetakse enese omaks – Minu oma, Sinu poolt ära võetuna ja ära kasutanuna. See – Minu oma, mida enam tagasi ei saa/ mida tagasi keeldutakse andmast – tuuakse nähtavale ja seda demonstreeritakse ka ümbritsevale – vaadake, mida ja kuidas TEMA – MINULE tegi.

See tähendab, et - „teise oma ära kasutanu” - inimesena, ei saa olla õige ega ole tal võimalik välja toodud võlga tasa teha – temast ei piisa, tema olemas olemisest ei piisa, tema poolt tehtust ja antust ei piisa. See tähendab, et lugu, mida oli võimalik muuta ja tasakaalustada möödunus, on avatuna olevikus ja seal ei ole see võimalik – tasumine oleks enesele ülekohtu tegemine ja tegeliku loo tasakaalust välja viimine.

Kellegi enese ees võlglaseks ja enese ära kasutajaks nimetamine, tähendab, et tegemist on vaimselt piiratud inimese enesefiltreerimisega – tegemist on temale vastu võetamatuks osutunud info enese võimete kohase töötlusega.

Hinnanguline osutamine – tähendab, et inimest on nimetatud rolli, mis aitab teisel inimesel suunata tema vastu oma viha, põlgust, üle olekut – see on võimalus olla püsivalt rolliMinana, võrdluses selle inimesega, kelle kohta on, tõestatult, olemas informatsioon, et see teine saab ise, teine on ise, teine on saavutanud parema tulemuse/ olemise, kui on see/ kui on võimalik sellele, kes temaga ise ennast võrdleb.

Vaimselt piiratud inimesele on omane, et ta ei tunne rõõmu sellele inimesele osaks saava/ omatava kohta ega pühitse selle inimese teekonda, keda tema on kasutanud enese Mina tõestuseks ja tõstmiseks. Selline inimene on teise inimese vastu - selline vanem on oma lapse vastu, ka väikese lapse vastu - avalikult/ halvasti varjatult kade, vihane, agressiivne, solvav, vähendav, pilkav – inimese Maailm ja elu on ebaõiglased, temale tehakse ülekohut – tema näeb pealt, et on võimalik ja saab olemas olla, kuid see ei ole olnud tema reaalsus. Võib ka olla, et temal oli, kuid tema jäi ilma. Võib ka olla, et temale lubati, kuid teda peteti.

See on kaotuse kibedus ja Minu enda pärast` tõestus, sest Mina olen selline`. On inimlik, et inimene vihkab „tõe” kordajat/ paljastajat – viha annab jõu püsti seista ja edasi kesta. Vaimselt piiratud inimene on suletud keskkonnas – vajamineva saamiseks on võimalik kasutada olemas olevat. „Tõe” paljastaja suunas käivitub manipulatsioon ja vähendamine – tema kohta informatsiooni loomine ja avaldamine – kõik selleks, et too oleks selline, kellega võrdlus ei tapa, vaid tõstab.

Huvitaval kombel on inimene suuteline elama ja toimima, tõde teades, nii nagu seda ei oleks olemas. Inimese aju ehitab Maailma, kus on sees see, mis ja kuidas on temale vajalik – reaalsus annab koha väljamõeldisele. Inimene näeb/ kuuleb/ teab seda, mis kinnitab tema poolt loodut. Temaga võib rääkida ja talle saab teistsugust Maailma näidata, kuid inimene ei võta seda informatsiooni vastu – selle asemel osutab ta rääkija puudulikkusele – Sinule on ajuloputus tehtud, Sind on ära ostetud, Sina tahad Minule halba jne.

Enesele vajalik tõestus läheb nii sügavale välja, et inimese psüühika on jäädavalt kahjustatud – ta ei ole võimeline tõega ühes elama, ta ei ole võimeline tema Mina kaotavaga ühes olema. Enese abiks ja võimsamaks tõestuseks vajab ta samal moel nägijaid ja teadjaid – ta mürgitab enese ümbruse – ta nõuab kuulekust ja enese tõe kasutamist ja enesele vajalike sammude kordajaid – teised ei tohi teisiti valida ega teisiti rääkida – ka nemad peavad valest inimesest lahti ütlema ja temaga samal moel käituma.

See inimene, kelle vastu on, süstemaatiline, manipuleeriv ja vähendav rünnak korraldatud, ei püsi, sellega kokkupuutudes ja koos elades, eneseteadlikuna ja vaimselt tervena – tema kaotab kontakti iseendaga – vahetus keskkonnas aset leidva ja enese jaoks olulise inimese poolt teostatud kohtlemise alusel võtab ta iseenda kohta kasutusele temale edastatud informatsiooni – Mina olen selline.

See – Mina olen selline – on püsiv infobaas, sest inimene harjub, endale osaks saavat ja mitte võimalikku, normaalseks pidama – Minu enda pärast – teine ei saa teisiti, teine ei saa Mind armastada, teine peab sel moel olema/ käituma/ valima/ väljenduma– Mina olen sellise suhtumise ära teeninud – Mina ise olen sellise väljenduse teisele peale sundinud. Kui Mina oleksin/ teeksin/ väljenduksin teistmoodi, siis teisel ei oleks põhjust - see on ühise loo tasakaalustamine – üksinda, ühises aset leidva eest, vastutamine.

Valus ja vabastav on ärgata tõeluse sisse ja teadvustada – Mina, tegeliku iseendana - see informatsioon on keskkonnas kogu see aeg olemas olnud – kõik, kes on olnud seotud vägivaldse tegevuse ja vähendava käitumisega, on seda teadnud – kõik on seda eitanud, varjanud, moonutanud – suunatud tegevuse ja informatsiooniga, kindlas rollis hoidmisega, on välditud Minu kohta käiva info, Minuga seotud keskkonnas, kasutusele võtmist.

Omad ei ole olnud Omad – ühes olijad on nõustunud ja vajanud, et Mina oleksin vähem – neist vähem ja valem, võlglaseks, süüdlaseks ja väärtusetuks nimetatuna. Minu hirm, et Minus ei ole midagi head ja Minu häbi, et Mina ei saa olla hea – põhines valedel andmetele ja tõel – selles keskkonnas ja sel moel käituda valivate inimeste hulgas ei valita teistsugust Mind nähtavaks teha – seal ei ole see võimalik. Tegelikule vastavat Mind, nende hulgas, ei saa olla, sest siis ei saaks nemad olla enesele vajalikud Minad.

Perekonnas, suguvõsas laiutav viha ja kadedus – inimesed ei vali/ ei suuda/ ei oska/ ei taha teise üle rõõmustada ja tema samme tunnustada. Selle asemel valitakse vigade otsimine, maha tegemine. Vastu käimine ja vastandliku informatsiooni kasutamine tähendab, et kasutusel on erinevad tasandid – puudub ühene põhi, puuduvad samad väärtushinnangud ja põhi mõtted – inimesed, inimestena ja inimesed, rollidena, on koos ja suhtlevad, kuid nad ei ole koos ega suhtes – nad ei ulatu teineteiseni.

Rollides olijad ei paljasta ennast inimestena ja nad ei talu ega nõustu inimesega koos olema – nad vajavad rollides olijaid ja rollide kinnitajaid. Rollina olemine tähendab kohendatud ja varjatud olemist – kõike ei räägita, kõike ei räägita nii nagu on olnud ja on tehtud – inimest hoitakse, teda aidatakse, temaga nõustutakse – temast luuakse ja hoitakse alles sellise Mina kohta käivat pilti, mida inimene vajab/ tema roll temale tagab.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasutusele võetud uskumus - Mina ei ole väärtus – on manipuleeriva käsitlemise tulemus. See uskumus toob kaasa teadmise, et Minu aeg, töö, oskused, teadmised ei maksa – nende eest ei maksta Minule, sest neid ei peeta väärtuseks ega oluliseks – neid ei ole, kellelegi vaja.

Minu poolt loodut ja tehtut ei ole, kellelegi vaja - see on vägivaldse ja vähendava keskkonna õnnestunud käsitlemine. Inimese tegelikud sammud, saavutused, tulemused ei saanud neile vastavat tähelepanu – neid näidati vähematena, viletsatena, puudulikena, teiste pealt maha tehtutena. Ikka ja jälle see sama – Sinus ei ole väärtust ega erilisust – kõik, mis Sina teed, on valesti tehtud ja tuleb, kellegi teise arvelt – Sinust endast ei ole midagi – Sina ise ei kõlba kuhugi.

Pikaaegne vägivaldne isikut vähendav käsitlemine jõuab välja sinna, kus inimene peab enese kohta kasutusel olevat tõeks ja enesele osaks saavat normaalseks. See on vigaseks ja värdjaks õpetamine – see on informatsiooni mullis hoidmine – vanema isiklike vajaduste tõttu on temal selliseks muudetud last vaja – vanemal on olemas enda rollile vajaminev partner – vanem on Ohver – kui Minul on selline laps, siis Minu elu ja selles aset leidev on põhjusega – see ei saagi teistsugune olla – Minul ei ole teistsugust võimalust = Mina ei pea, midagi teisiti tegema.

Ise ennast piiravad ja vähendavad uskumused tähendavad, et inimene tahab ja vajab midagi, sest sel moel nagu tema on ja valib teha, tema seda ei saa - kuid ta ei ole valmis erinevaid teid katsetama, sest tema uskumused hoiavad teda paigal – ta näeb ja teab, et tema ei saa – Mina olen selline` olemise pärast.

On tavaline, et inimene, kelle kasutuses on ise ennast piirav uskumus, on kellegi peale/ millegi pärast solvunud – tema on peatanud aja ja ootab kompensatsiooni/ muutvat informatsiooni. Ta ei ole nõus selle Minaga, kellena teda näidatud ja koheldud on – tegemist on Mina kriisiga – inimene ei ole edasi kasvanud, hoolimata suuremaks kerivatest numbritest on tema vaimne teadlikkus möödunu tasemel.

Inimese täis kasvamise teekond tuleb nähtavale, iseendast, iseendale loodavate ja iseendale antavate väärtustega/ vahenditega seoses – kas inimene PEAB seda tegema, sest keegi teine ei tee seda tema jaoks/ tema eest või ta teeb seda, sest ta vastutab ja kõnnib ise.

Rahaga seonduvad uskumused ja käitumine näitavad inimese vaimse küpsuse taset - Siis, kui Mina küsin raha, enese poolt tehtu eest, siis teen ise ennast tähtsaks, siis võtan teiselt vähemaks, siis petan teist – Minul ei ole õigust ega põhjust rahale – Mina ei ole ära teeninud – teine ei saa enese poolt antule sama väärset väärtust vastu. Mina saan raha läbi teise – teen teisele tööd, olen kasulik, maksan iseendaga – teine määrab Minu väärtuse ja seejärel annab, temale sobiva, tasu – teine on oluline, minust olulisem.

Süstemaatiline ja kindla eesmärgiga, pikaajaline, vaimne ja füüsiline vägivald - vanem andis teada, et laps ei ole oluline, lapsest ei ole kasu, laps ei too tulu, laps kasutab/ tarbib/ kulutab – laps elab võlgu, on muidusööja, vere imeja. Vanem andis teada, et laps, iseendana, ei ole selles keskkonnas, kus ta on, mitte midagi head teinud – laps, iseendana, ei too midagi juurde. Laps toob kaasa kulud, töö, kannatused, häbi – lapses ei ole väärtust, et tasuda vanema töö ja vaev.

See tähendab, et lapsele ei antud edasi head ja kergust, vaid kannatused ja vaeva nägemine – lapsele ei näidatud, et inimene saab olla teise jaoks oluline – lapsele ei antud teada, et iseendana olemine on oluline ja olemas olemisel on väärtus. Laps elas keskkonnas, kus temal pidi olema lisa väärtus – muidu oli ta tühine ja tüliks. Laps oli tunnistatud väärtusetuks – ta ei toonud, sündides, vajaminevat kaasa ega toonud seda ka hiljem.

Sellise info välja sees kasvanud lapsel puuduvad reaalses elus toimetamise teadmised – laps ei ole enese tegelik Mina ega oska enda eest seista – ta ei tea, milles ja kus seisnevad tema piirid – ta ei tule toime, elutervelt ja teadlikult, manipuleeriva ja vägivaldse käitumisega – ta allutab ja vähendab ennast ise – ta annab enese oma ära, ta peab ennast süüdlaseks, ta loobub enesele olulisest, ta ei küsi enda poolt loodule väärilist vahetust. Põhjuseks – Mina olen selline, kellele saab osaks ja kelle kohustuste juurde see kuulub.

Ta ei tea, milles seisneb tema tegelik vastutus – ta näib teadvat, mis temaga kaasneb ja ta püüab teise meele muutusi, informatsiooniga kohtudes, ennetada ja minimeerida. Kuid ta ei ole õppinud nägema ega mõistma tegelikke, enesega kaasneva tagajärgi – ta ei näe ega töötle kogu olemas olevat informatsiooni – ta valib endale sobiva ja vajaliku – ta reageerib Minana ja inimesena, kuid ei tee sellel vahet.

Seega jääb ta kinni enese Minade rägastikku ja võtab kõike isiklikult – ka teiste teemasid ja teiste poolt tegemata jäetut. Inimene, kes ei oska enese osa, teiste omast, ära lahutada – on inimene, kes teab, et temal ei ole selleks õigust – ühises kasutusel olev informatsioon annab teada, et Süüdlane vastutab.

Iga inimene, kes on, kusagil ja kunagi, nimetatud Süüdlaseks ja selleks, tolles ajas ja loos, jäänud – kiigub pendlis – see tähendab, et tema on, temale pööratud tähelepanu saatel, muutuv Mina. Tõestatult on ta Süüdlane, kes enesele öeldu ja näidatu põhjal teab, et tema seda on – kuid samas teab ta, enesele osaks saanu põhjal, et tema on Ohver, keda ei ole tunnistatud tõeks. Kuid see, et tema kannatusi ei võeta tõsiselt ega lugu muutvalt – ühises tasakaalu viidult – ei kaota ära tema vajadust olla Ohver.

Seega kõigub ta pendlis – keskkond sunnib teda Süüdlase rolli ja kui ta on kahjustatud psüühikaga inimene, siis ta selles rollis ka on – kuid tema allasurutud teadlikkus sunnib teda otsima kohti, keskkondi ja lugusid, kus tema saab olla Ohver – võimalus, kus tema suudab ja saab ise ennast ära tõestada.

See on põhjus, miks inimene, kes on, mingis loos ja keskkonnas, tõestatult Süüdlane – kasutab enese lapsi/ lähedasi, et teha, ise, endast ära tõestatud Ohver. Sel moel proovib tema ise ennast tasakaalustada – kompenseerida teisal aset leidnu/ endiselt aset leidev. Vajadus toob kaasa sõltuvuse – lahendamata lugu toob kaasa sõltuvuse süvenemise ja lahenduse kasutamise jätkamise – enesega ühes on alati olemas see keegi, kes on Süüdlane, et inimene saaks olla Ohver.

Ohvreid ei ole kunagi ainult üks – Ohvrid tähendavad hierarhilist süsteemi – üks on tõestatult peamine Ohver – teised, kelle jaoks tema on Oluline, kinnitavad teda. Peamine Ohver on see, kes nimetab vahetu keskkonna Süüdlase ja vabastab sellega teised – neist saavad päästetud, säästetud, tõestatud – nemad saavad olla õndsad, sest nemad on lunastatud – nende tegusid ei mõisteta hukka, Süüdlaseks nimetamisega – peamine Ohver ei vaata nende tegusid ega vae nende olemisi sellise rangusega.

Kuid siis, kui nood ei allu ega kuuletu, siis ta vaatab lood ümber – siis ta saab nimetada ka neid Süüdlasteks. On tavaline, et päästetud ja säästetud alluvad, kuna tunnevad hirmu – teine on neile andnud, teine on nende jaoks teinud – nemad on teise käest vastu võtnud, teise oma ära kasutanud – nemad on ise, midagi teinud ja kuidagi olnud. Hirm põhineb teadmisel, et nende kohta on materjali kasutada ja nende kohta saab selle ka välja mõelda.

Ohvrid on lapsed, kellel ei ole vanemat, kes võtaks lapsega seonduvas vastutuse nii, et laps saaks olla laps. Ohvrid on lapsed, kelle kõrval ei ole täis kasvanut, kes võtaks vastutuse vanema/ kasvataja poolt tehtud valikute/ väljenduste/ otsususte eest – selle asemel on olemas suur, kes osutab lapsele – Sina vastutad - ka kõige selle eest, mis kaasneb kellegi teisega.

Ohvrid on lapsed, kes määravad, eneste hulgast, vanema rollis olija ja ka selle, kes on põhjustanud neile osaks saava ja sageli ka vanemale osaks saava – see on keegi, kes on põhjustanud selle, et vanem ei saa Suur olla. Peamine Ohver on see, kellel on teistest rohkem/ kes saab, nähtavalt, ise – tema on see, kes hoolitseb, et „lapsed” ei vastutaks ja nälga ei jääks. Peamine Ohver näitab lastele kätte selle, kes on aset leidvas süüdi – seega saavad lapsed sihtmärgi, kes on nende vaimse tasandi häirituse põhjus ja lahendus.

Ohvrid on inimesed, kelle Maailma mõistmine käib lapse tasandil. See tähendab, et inimene ei ole enesega seonduvas olulist vastutust vastu võtnud. Laps vajab hoolitsust ja, enese asemel, vastutuse võtmist, veel, enesele rasketes ja ebamugavates teemades – isiklikud valikud/ sammud/ otsused – majanduslikud vahendid.

Lapsel on kindel süsteem – laps küsib/ vajab/ tahab, vanem annab, laps saab – vanem hoolitseb lapse täitmata vajaduste eest. Laps ei lähe mujale ega mõtle, kuidas tema ise saab – temal ei ole teistsugust Maailma. Mina ise, sellisena – on see, mis hoiab inimest paigal ja ootel. Mina kriis, mis kestab – inimene ei ole astunud, teadlikult, sammu, mis ühendab möödunu ja oleva – suletud lugu on tee peal ees.

Siis, kui ei ole nn päris ja tõelist vanemat, annab laps endale asenduse – selleks, saab see, keda tema tõestab – peamine Ohver hoolitseb lapse tasandil oleva eest. See on väga äraspidine mäng – Ohvri hoolitus on senini täitmata jäänud vajaduse kompenseerimine – justkui vanem hoolitseks lapse eest – laps ei pea ise tegema/ vastutust võtma. Laps, süüdlasena, tõestab Ohvrit – laps hoolitseb, et vanemal oleks parem tuju, kergem koorem - siis suhtub vanem, lapsesse, vägivalda mitte kasutavalt.

Inimesel, kes on võtnud vastutuse, kõikide enesega seotud valdkondade eest, ei ole kindlat süsteemi – tema otsib ja proovib erinevaid võimalusi. Inimene otsib ja proovib, mida tema ise oskab/ saab luua/ vahetada – tema jaoks on olemas valikute vabadus.

Tema näeb enese poolt tehtut ja hindab selle väärtust – tema ei koge süüd, kui tema selle vastu, midagi küsib. Tema ei koge süüd, kui tema on endal olevaid võimalusi kasutanud – sel moel käitumine ei tee teda uhkeks ega ahneks. Tema ei tunne süüd, kui tema on enesel olevaid materiaalseid vahendeid kasutanud – tema ei tunne hirmu, et kust tema saab juurde – tema ei tunne kadedust selle pärast, mis teisel on. Tema teab, et tema saab ja on ise. Tema teab, et teine on maksnud enesel oleva eest – teine ei pea enda oma ära andma ega kasutada lubama.

Hirm ja häbi, rahaga seoses - siis, kui laps raha sai ja tegi ise oma valikud, siis oli laps raha valesti ära kasutanud – seda ei jäänud alles – vanem pidi uuesti andma. Valikud olid valed, kui need viisid 0 -ni. Raha kasutamisega liitub vanema emotsioon – tema poolt antud raha ära kasutamine tõi kaasa negatiivsuse – rahaga seonduv ei olnud vaba ega positiivne – selles ei nähtud ega näidatud kergust. Vanema info – Mina pean siis jälle – laps ei arvesta ega hooli – laps ei tea seda hinda, millega raha tuleb = laps ei arvesta Minuga.

Möödunu kogemused ja edasi antav informatsioon - raha kasutamine, kui selle tahtlik vähendamine, tähendavad puudust - raha omamine ja kasutamine ei ole normaalne – see ei too head ega loo enamat. Isiklik kogemus - Mina olen õige ja Minul on raha siis, kui Mina seda ära ei kuluta = Minu valikud on valed – siis, kui Mina valin, siis ei jää raha alles.

See tähendab, et käibel olevate uskumustega on raha vaba liikumine seisma pandud, sest see on valeks nimetatud. Uskumus – Mina saan anda teistele (hea tähelepanu säilitamine), kuid mitte kulutada enda peale (see tooks kaasa negatiivse tähelepanu). Teiste vajadused on olulised – nende täitmine teeb Minust parema, kuid enese omad mitte – siis olen isekas ja hoolimatu.

Teiste toetusele ei tohi loota, teiste käest ei tohi küsida – Minul ei ole selleks õigust ja see võetakse tagasi, vastu võtmine nimetatakse ära kasutamiseks, vastu võetu ära kasutamine teeb võlglaseks. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasutusel olevad väljendid ja põhjendused – siis, kui inimene tunneb vaimse tasandi häiritust/ kaotab enese Mina – siis ta annab teada, mis tema häirituse põhjustas ja kuidas selle saab kõrvaldada.

Vanem, kes kasvatab last, kuid on endiselt lapse tasandil - kui Minul oleks võimalik valida, siis Mina ei annaks enda oma ära – kes Minule annab – keegi ei hooli sellest, kuidas Mina saan – Mina ise pean selleks vaeva nägema – laps saab niisama – tema on muiduleivasööja. Info töötlus tähendab, et enese sees aset leidev saab kindla suuna – möödunu ja olevik on ühendatud, sest mõlemas üks ja see sama ülekohus – vanema vaimse teadlikkus tase – Minule peab andma – Mina ei pea veel üksinda ega ainult ise.

On tavaline, et lapse tasandil olev vanem arvestab lapse rahaks - Minul raha ei ole ja Mina raha ei saa, sest laps on olemas - sellise info väljas kasvanud laps usub, et teda võetakse vastu, armastatakse ja hoitakse alles siis, kui temal on raha = kui tema tähendab raha - ilma selleta on tema tühine ja väärtusetu ja tema olemas olemisel ei ole mõtet. 

Samas on lapse pealispinnal teadmine - raha omades, Minu jaoks oluline keskkond hülgab Minu. Samas on lapse sees sügav tõde - Mina ei saa raha omada, sest see on Minu elule ohtlik. Lõhestusmine toob kaasa sügava teadmise - Mina ei jõua armastuseni ja heaks kiiduni - see tähendab, et laps on võtnud vastutuse ja hoolitseb, üksinda, kogu loo tasakaalu eest.

Samade uskumuste saatel kõnnivad edasi Ohvrid. Inimese kasvamist tähistab isikliku teadlikkus tõstmine ja vaimne kasv - senini salatud ja moonutatud informatsiooni kasutusele võtmine ja teadvuse avardamine - erinevate Minade informatsiooni, inimesele teada olevast ja ühises infoväljas olevast, eristamine - Mina, inimesena - mida ja kuidas Mina tean ja tunnen, iseenda sees, iseenda informatsiooni põhjal. 

Marianne

30.01.2026.a

Eluliliselt oluline II - Süsteemi seaduste rikkumise eest karistatu

 

Raha ei muuda inimest teiseks – see toob välja tema tegelikkuse. Raha ja sellega seonduv toob välja inimeseks olemise põhja – hirmud, vajadused, väärtushinnangud, põhi mõtted ja tõeks pidamised, Mina pildi, info töötlemise, reaktsioonid.

Teekonnal kõrvu kõnnitud kaasteeliste inimpõhjad on pärandina üle võetud infobaasid – seal sees on inimestele osaks saanud kogemused, mõistmised ja kaotuse valu – seal on sees pooleli jäänud protsessid – inimesed on jäänud isiklikesse ja ühistesse lugudesse kinni ega ole neist edasi kasvanud.

Kinni jäämine tähendab, et lugu ei avardata ja sinna ei anta uut informatsiooni juurde – jääb sama teadlikkus, millega lugu suleti. Inimene kasutab temale antud ja tema poolt aru saadud selgitusi – sai Minu osaks, sest Mina – seda ka siis, kui enesele osaks saanu kaasnes, millegi endast sõltumatuga ja endasse mitte puutuvaga – inimene seletab, iseenda kogemusi, iseendaga – Minu pärast.

Minu pärast - see on siis, kui inimesel ei ole olemas teadmist sellest teisest, kes osutab enda osa – Minu samm oli enne – Sinule kaasnes. Mingi kogemus sai inimese osaks – see kaasnes, millegagi – inimene ei olnud selles esimene ega ka viimane – temast tehti loos osaline või tema ise valis seda olla – lugu algas aegu enne, kulges paralleelselt ja kestis peale seda edasi. Kuid ei olnud seda, kes oleks võtnud vastutuse - Minust algas, Mina põhjustasin.

Inimene jäi looga seotuks, sest ta ei mõtestanud oma kogemust – ta ei eraldanud tegelikkust, enese kasutuses olevatest uskumustest – ta ei võtnud vastu enese samme – ta ei pööranud tähelepanu enesele osaks saanu läbi elamisele ja vabastamisele. Ta jäi otsima vastust - Kes Mina olen, et Minuga sel moel tohib ja saab – inimene, kellele kaasnes, jäi vajama informatsiooni, et tema on see Mina, kellega ei tohi ega saa juhtuda.

On tavaline, et Mina segaduses on inimesed, kellel puudub tõene informatsiooni, enese tegeliku osaluse ja põhjustava tähtsuse kohta. Nad ei tea, kas nemad ise oleksid saanud, endale osaks saanu, ära hoida ega tea, mida nad oleksid pidanud selleks tegema. 

On tavaline, et Minu pärast selgituse on andnud endale elu ohvrite lapsed - nende vanema(te)le kaasnes, kellegi teise sammudega - seega ei ole vanemad lapse tugevuseks - elu on vanemat nuhelnud ja vanema murdnud - haavatu on inimene, kes ei ole Ema/ Isa - ta ei täida oma rollist tulenevaid ülesandeid õigesti või ei üldse. Laps ei saa olla Laps. 

On tavaline, et Minu pärast selgitust kasutavad Ohvrite lapsed - Ohvri, kui rolli lapsel ei ole täiskasvanut, kes vastutaks lapsele osaks saava eest. Selles kohas, kus vanem peaks selgelt välja ütlema - Minuga kaasneb/ kaasnes, Mina ise põhjustasin - ja vastutuse võtmisega vabastama lapse - vanem väldib vastutust - ta jätab selle, kellelegi teisele - tavaliselt lapsele endale. Vanem on Ohvri rollis ja see keegi teine/ miski muu/ laps ise - saab rolli, mis on vanemale osaks saanu põhjustaja. 

Iga kogemus toob kaasa enese kasutusse antud informatsiooni uuenemise või vana üle kordamise. Uskumused tähendavad, et info ei ole uus, sest juba teada olev saab korduva kinnituse - kui Minul/ Minu vanematel oleks olnud raha, siis ei oleks Minu/ nende osaks saanud – kuid, kuna ei olnud, siis sai. Selgitus - ilma rahata olemine tähendab mingi kindla Mina olen selline` olemist – see on põhjus, miks Minuga võib, Mind ei aidata ega säästeta.

On tavaline, et pealmine ja igapäevaselt kasutuses olev uskumus ei ole sama inimese sees oleva uskumusega – sügavuste pimeduses on varjul pöördelise tähtsusega kogemuse põhjendus, mis määrab inimese tegelike sammude/ valikute/ otsuste/ saamiste teoks tegemise – see on õpetus, kuidas ellu jääda – kuidas/ mida peab, kuidas/ mida ei tohi.

Varjatud uskumus antakse edasi pärandina – sellest ei räägita otse, kuid see on alateadvuse tasandi informatsioon, mida vahendatakse nähtaval olevate ja nähtavale toodavate sõnade, lugude, kirjelduste, reaktsioonide, tähelepanu, Mina-de, jne – abil ja keeles. Iga suguvõsa jutustab enese lugu mitmetel tasanditel.

On tavaline, et midagi väga vajav inimene on hädas iseendaga – Mina ei saa, Minul ei ole – ja siis ta põhjendab seda enese Minaga ja siis ta vajab väljast seda, kes on süüdi, et inimene sellise Minana on ja olema peab. Süüdlase vajamise põhjuseks on see, et inimest koheldakse ja tehakse nähtavaks, ebaõiglaselt ja ülekohut tegevalt, selle Minana, kellena tema olema peab – tema ei saa enese lugu muuta, sest temal ei ole vajaminevat, et tema Mina muutuks.

Tavaliselt vajab inimene, enese Mina muutmiseks, raha – ta teeb ja annab oma parima, kuid raha ei jõua temani ja see ei jää temaga. Vaimselt piiratud inimesel on raske jõuda selguseni – miks see nii on – sest ta ei vaata enese loo põhja välja

Sügavuste saladus tähendab, et inimesele vajaminevat ei ole tema enda otsuse pärast – see otsus ei pruugi olla tema enda oma, kuid tema on selle üle võtnud ja kordab seda. Kogemus sai inimese osaks – sellega seoses on enese kasutusse antud informatsioon – Minul/ vanematel oli raha, see on põhjus, miks sai Minu/ nende osaks. Järeldus – parem on, kui Minul raha ei ole, sest see toob kaasa halvad ja valusad tagajärjed.

Isiklikud elulised kogemused, kuid ka manipuleeriv informatsioon ja vägivaldne kohtlemine – mõjutamine mitmel tasandil – teatud moel raha omamine nimetati valeks ja selle alusel saadi võimalus inimeste omand ära võtta. Ära võtmise seaduslikuks õigustuseks nimetati teatud moel raha omavad inimesed valedeks, riigi reeturiteks, kulakuteks, rahva vere imejateks – avalik häbistmine ja hukka mõistmine.

Ausat kohtumõistmist ei olnud, vanad seadused ei kehtinud, uus informatsioon keeras senised põhi mõtted pea peale. Inimesed ei olnud kaitstud – ei olnud kedagi, kes oleks ära hoidnud ja ei olnud kuhugi pöörduda, et õiglus jalule seada. Inimestest sai kübemed, kes ise ei määranud enesega aset leidvat.

On loomulik, et uue Maailma korra peale võtavad vaimselt piiratud inimesed kasutusele neile antud tõe ja teevad sellest enese tee. Vältimaks, kordumist, järgitakse juhiseid ja ollakse kuulekad – see teadmine on naha all ja vereringes. 

Kuid siis inimesed imestavad, miks neil ei ole, miks nemad ei saa, miks neile ei piisa. Seega nad ei tule selle pealegi, et nemad  ise kardavad raha ja peavad paremaks, kui seda neil ei ole. Kuid siis nad elavad oma elu ja kogevad puudust ja võimetust – Minul ei ole – Minu raha ei ole Minu oma – see on Minult ära võetud – kuid Mina ei tea, kus ja kelle käes see on.

Vaimselt piiratud inimene näeb ja teab, et selle on ära võtnud see, kellele tema enda oma ära andis – lapsele, sugulasele, riigile. Seega on nood inimesele võlgu – seega on nood süüdi, et inimesel ENAM ei ole. Vaimse piiratusega inimene näeb ja teab neid, kes peaksid tema eest hoolt kandma - lapsed, riik, sugulased - kuid, kuna inimene kogeb puudust, siis ta teab, et tema eest ei kanta hoolt.

Ükskõik, millise kandi pealt vaadata - ikka on inimene Ohver, kellele tehakse liiga – inimene ise ei saa, sest tema on Mina, kellel ei ole raha ega võimalusi ega tutvusi. Lisaks sellele on ta selline Kes on vähem, väärtusetu, mitte oluline. 

Taaskord võtab üksinda jäetud inimene vastutuse  - Minu pärast - Mina ise teen valed otsused, Mina ise ei oska oma raha kasutada, Mina ise raiskan oma raha ära. Taaskord võtab inimene vastutuse - Minu pärast - Mina olen selline ja selline.

Inimese Mina, kelle pärast inimesele osaks saab, ei muutu ega kasva - see jääb samaks. See tähendab, et tegemist on lapsega, kelle teadlikkus püsib lapse tasandil - laps täidab, kellegi teise ülesandeid ja kannab iseendaga seonduvat, kui kohustust. 

Laps teab, mis temal puudub - Minu jaoks ja pärast peab olemas olema täiskasvanu, kes hoolitseb ja vastutab, kuid seda täiskasvanut Minul ei ole. Ei ole, sest vägivaldne ja vähendav keskkond ja Ohvrina käituv vanem on suunanud lapse tähelepanu "õigele" rajale - Sinu enda pärast - sest Sina oled selline.

Sama informatsioon, mis on põlvkonnalt põlvkonnale edasi antud. Põhjuseks Ohvrid ja nende vaimne tasand - ohvrimentaliteet. Ohvreid ei vahendata inimestena - neid näidatakse kannatajatena - seega puudub neil tugevus ja jõud, kuid ka vastutuse võtmine. 

Ohvrite poolt tehtut ei vahendata reaalsuses aset leidnuna - nad oleksid justkui elavad lahkunud, kellest "halba" ei räägita. Seega jäävad nende osalusel olema saanud sammud ja teoks tehtud teod ilma nende nimeta - need, kellele nende poolt tehtuga kaasnes, seisvad üksinda ja vastutavad senikaua, kuni nad mõistavad toimuvat ja eraldavad enese osa ühisest.

Ei ole vaja oodata ega nõuda, et inimene võtaks enese sammude eest vastutuse - piisab vaimsest teadlikkusest - inimene annab ühisesse energiasse teada enese osa ja seisab selle juurde - inimene annab teada ka sellest, kus - tema suhtes/ kellegi teises suhtes, siis kui ta vastutab tolle teise eest/ ühise suhtes - sai tasakaal rikutud. Siis, kui sellel samal hetkel, tasakaalu rikkuja ei vasta, vastutust võtvalt või teda ei ole enam elus, siis jääb see süsteemi hooleks. Vastutuse võtnu on vaba edasi minema - tema ei ole enam looga seotud - tema ei pea seda, ilma teiseta, üksinda tasakaalus hoidma.

Marianne

28.01.2026.a

Eluliselt oluline I - Ebanormaalne normaalsus

 

Minu informatsioon, Minu sees, Minu kohta, millegi suhtes. See tähendab sõnavara, mõisted, arusaam, energeetiline tase, kasvukeskkonnas valitsenud mikrokliima, seletused ja reaktsioonid.

Vaimse taseme avarus - raha on käibevahend – selle omamine ja kasutamine on normaalne tegevus. Vaimse taseme piiratus - raha on häbi ja selle omamine on vale – seda ei ole hea ega õige omada. See on iseenda informeerimine – selle põhjal, kuidas suhtuti rahasse, kasvukeskkonnas ja, kuidas tegi seda enese jaoks Oluliseks nimetatud inimene.

See on vahetu osa saamine sellest, kuidas suhtuti raha omavasse inimesesse. Seega on täiesti loomulik, et inimene ei taha ise endale sellist kohtlemist ja suhtumist, mis on halvustav ja põlastav. See on endale antav teadmine - kui Minul ei ole, siis Minust sel moel ei räägita ega mõelda – siis Mind ei kirjeldata sellisena – siis suhtutakse Minusse paremini.

Vajadus, saada hea tähelepanu ja parema kohtlemise osaliseks, on väga inimlik soov, vägivaldses ja vähendavas keskkonnas. See on koht, kus on ühel ja samal ajal võimalik hea ja halva suhtumise osaliseks saada. Soov, et suhtumine oleks hea, näitab vajadust selle järele – seega on loomulik, et inimene ei taha olla see Kes, kelle osaks saab halb ja negatiivne.

Raha omamine toob kaasa häbi – raha annab õiguse inimest häbistada. Selle uskumuse põhjus on teel kaduma läinud. Algne häbi tulenes võrdluse alusel loodud Mina pildist – riided, toit, elamine, haridus, välimus, kodu, sõbrad, suhtumine jne.

Võrdluse alusel, enesele hinnangu andmine/ saamine – Mina olen vähem, väärtusetu, inetu, halb, jne. Iseendale ja/ või teiste poolt teada antud põhjus – Mina olen selline, kuna Minul raha ei ole – Minul raha ei ole, kuna Mina olen selline.

Väited nii nagu muudaks raha ilusamaks ja targemaks või tooks tarkus ja ilu endaga raha kaasa. Väide saab tõsi olla, kuid see ei tähenda, et raha omamine seda teeb – inimene ise valib, mida tema rahaga teeb ja millisena tema, ise, seda kasutades - ennast loob/ näeb/ väljendab.

Ajas jäi sõna - HÄBI - kasutusele, kuid põhjuseks sai ümberpööratud seletus – ise ennast vähemana kogev ja nägev inimene sai anda endale parema Mina, kui tema nimetas raha häbiks ja raha omava häbituks – tõusikud, vereimejad, peenutsejad, kulakud – vaade nii nagu oleksid raha omavad selle, kelleltki ära võtnud, välja petnud, ära varastanud, teisi seda saamast takistanud.

Selline suhtumine andis teada, et raha omanikud peavad ennast tähtsaks, teistest üle olevaks ja paremaks – nemad rikuvad reegleid ega arvesta teistega – seega tuleb neile koht kätte näidata. Seega tuleb neisse vähendavalt ja põlastavalt suhtuda, et enese arvamust väljendada. Enesele antud ja enese kasutuses olev informatsioon andis õiguse selleks.

Tegelikkuses tähendas see ise enda tunneteinfo suunamist ja enese vaimsele häiritusele põhjuse andmist – inimese Mina tõusis taas jalgele ja taastas enda õigena olemise, teist vähendades ja valeks nimetades. Inimene sai võimaluse ennast normaalseks nimetada ja normaalsena tunda – temal ei olnud midagi viga/ tema ei olnud midagi valesti teinud/ tema oli elanud oma elu endale võimalikul moel.

Huvitaval kombel see vaatenurk ja teadmine, et raha omav on tõusik ja elab häbis, vaibusid siis, kui tuli raha omava inimese jutule minna või teda kohati tee peal ning too naeratas ja tegi juttu. Inimese viha ja põlgus, kui üle olemine, muutus teisal naeratuseks, leebuseks, meelituseks, tunnustuseks, alandlikkuseks jne. Kodus pöörduti teistsuguse väljenduse juurde tagasi – seal oldi, väidetavalt, ausad.

Kahestunud Maailm – kodus räägiti ühte, väljas käituti teisiti – ühese info ja käitumise puudumine tähendas, kõike vahetult kogeva ja pealt nägeva, alles kasvava inimese jaoks selgusetust, mis tõi kaasa vaimse tasandi häirituse, muutuva informatsiooni tõttu. Enese teadlikkuse vaigistamine. Alateadlik, kuid ka survestatud info kasutusele võtmine ja samal moel enese käituma suunamine – vältimaks vägivaldseid korrale kutsumisi ja negatiivset suhtumist.

Väide – inimene, kellel on raha, ei ole hea ega õige. See on Maailmas aset leidva enesele ära seletamine – Mina teen tööd, olen aus, kuid sellest ei piisa – Mina ei saa sama palju ja Minul ei ole sama palju. Võrdlemise tulemus toob kaasa selgituse – rikkal on suguvõsa selja taga, temal on parem perekonnanimi, tema vanemad on rikkad, tema elab/ käitub/ valib teisiti – tema ei ole aus ega õige jne. Minul sedasama ei ole – sellepärast Minul ei ole. Mina samal moel ei vali/ ei oska/ ei tee – sellepärast Minul ei ole.

Enese poolt kasutusse võetud, kasvukeskkonnas käibel olnud, iseloomustus, raha omava inimese kohta, toob kaasa fakti – inimene teab, et – Mina ei saa raha omada, sest siis Mina ise olen enese poolt kasutatud kirjeldus. Kuid ka siis, kui Mina ei oma, ka siis olen Mina enese poolt kasutuses olev kirjeldus. Kumbki variant ei ole hea ega näi õiglane – Minu Mina on vähem või Mina saan vähendava suhtumise osaliseks.

Kasutusel olev informatsioon, mida ei ole teadvustatud ega avatud, tähendab, et ei ole vaadatud selle põhjani välja – kust selline info on tulnud ja, miks see on kasutusele võetud. Loo taga on selgitused ja põhjused – sai Minu osaks ja jäin ilma, sest Mina olen vaene, vaesest suguvõsast, Minul ei ole välimust/ haridust/ tutvusi – Mind ei võetud ühte, sest Minul olid seljas viletsad riided – Mind ei valitud naiseks/ seltskonda, sest ei osanud nii „peenelt” käituda/ rääkida. Jne.

Veel kogemusi - raha tegi inimese uhkeks ja valivaks – tema valis teisiti – tema ei olnud enam sama – tema lubas endal olla/ riietuda/ süüa/ väljenduda teistmoodi. Raha tõi kaasa erinevust märkiva vahe, võimalustes ja valikutes – see, mida ja kuidas sai üks, seda ei saanud teine. Ühist ja sama jäi vähemaks.

Veel kogemusi - võrdlevat suhtumist välja näitav keskkond tõi kaasa isikliku puudutused – välja naermised, solvamised, vägivalla, eraldamise, jne. Raha omav lubas ja sai endale rohkem – temale justkui reeglid ei kehtinud – tema ees taanduti, temale anti andeks, temale lubati valida.

Omatava raha kogus eristab ja märgistab inimesi – osad saavad nähtavateks ja teised jäävad nähtamatuteks - raha vähesus justkui kaotab inimese ära. Kuid ka nähtamatuks jääv kogeb ennast nähtavaks tehtuna - temale pööratud tähelepanu märgib teda raha omavast eristaval ja vähendaval moel. 

Raha on võimalus, kuidas inimene saab ise ennast väljendada ja kogeda. Raha ei muuda inimest, pigem saab öelda, et nähtavalt raha omav inimene on iseendana – see on tema inimpõhi, millele tema toetub – see oli ka varem olemas – nüüd saab ta ennast piiranguteta realiseerida – ta ei pea enam vaikima, vaigistama, meelitama, alluma.

Vaene ja rikas tähendavad omatava ja kasutatava raha kogust märkivat erinevust, kuid neist on saanud rollide nimetused – inimesed samastatakse/ samastuvad rolliga. Tema on selline/ Mina olen selline. Inimene näeb, kogeb ja loob ennast iseenda kasutuses oleva Mina pildi alusel. Inimene suhtub teisesse temast loodud Mina pildi alusel. Piiratud vaimsus, mis toob kaasa suletuse - avatud info töötlemist ja uute teadmiste otsimist, integreerimist ei toimu.

Tegelikkuses on kõigil suurtel inimestel olemas raha – inimesed ei ole rahatud. Kuid inimene nimetab ise ennast rahatuks – Minul ei ole raha - siis, kui temal ei ole võimalust osta seda, mis on olemas ja, mida tema osta tahaks. Tegelikult annab inimene ise endale vale informatsiooni kasutada ja seega näeb ta ennast ilma rahata olevana. Rahatu on ta ka siis, kui tal on võimalik ära maksta oma arved, osta esmatarbekaubad, kütus autosse, söök jne. Tegelikult nimetab ta ennast rahatuks, kellegi teisega võrreldes – Minul on vähem = Minul ei ole.

Tegemist on sõnade kasutamisega, kuid igal sõnal on oma energia ja tähendus – inimene teab, näeb ja valib enda kasutuses oleva informatsiooni alusel – tema ise loob enda Maailma. Sellest tuleneb, et inimene tõkestab enese tee, ei vali ise endale samme, mis viivad teda ohtu ja toovad kaasa soovimatud tagajärjed.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu ja vähendavat kohtlemist kogenu kardab vaimset ja füüsilist vägivalda – seega teeb ja valib tema oma otsused sellise kohtlemise vältimiseks. Samuti on ta sõltuv ennast reageerima suunavatest vajadustest. Seega ei saa olulised otsused ja valikud ning rahaga seonduv tehtud/ kohatud täie potentsiaali, avatuse ja vabadusega – vaimne piiratus segab, lülitab tasa ja paneb tegema ise ennast vähendavaid otsuseid.

Inimene tuleb enese möödunust – tema kogemused ja mõistmised kujundavad tema mõtete Maailma. Inimese vaimse tasandi arengul on oluline teda ümbritsev kasvukeskkond ja tema jaoks Oluline teine – tolle inimese teadlikkus, valikud, lahendused, uskumused, vaimne tasand, avatus, info kogumise ja töötlemise oskus, jne

Lapse kasvataja on see, kes annab edasi, rahasse ja seda omavasse/ kasutajasse suhtumise ning raha tähenduse/ kasutamise/ saamise põhitõed. Siis, kui vanemal on ja on olnud vähe raha, võib olla, et sellest on ilma jäädud ning selle saamine ei ole kerge ja seda ei ole vajaduste järgi, siis on tõenäoline, et inimese hirm teeb teda ettevaatlikuks – ta ei looda lapse peale, ta ei taha kontrollist vabaneda, ta ei taha endale vajaminevat/ olulist kaotada/ ära anda. Selline olukord saab teha inimese ka kadedaks.

Seega otsib inimene põhjust, miks lapsele raha mitte anda - lapsele ei anta raha, sest laps ei ole seda väärt – laps ei ole raha välja teeninud – laps ei oska raha kasutada – lapsele ei ole raha vaja, sest tal on kõik olemas – laps raiskab raha ära.

Vaimselt piiratud vanem leiab endale lahenduse, kuidas ise enda hirmu kustutada – ta osutab ennast õigustavale põhjendusele – laps on selline/ lapse kohta kehtivad sellised reeglid. Vaimselt piiratud vanema lahendus on näidata, et laps on vähem, vale ja ilma õigusteta. Hirm, mille taga on isiklikud kogemused ja reaalne elu, justkui kaob ära – vanem saab võimaluse tunda ennast paremini – enese sees olev paha tunne on leidnud põhjuse ja saanud lahenduse – vanem EI PEA Oma raha ära andma.

Oluline on mõista, mõtestada ja info kasutusse võtta – kaasneb – teise inimese vaimsel tasandil aset leidvaga kaasneb ümbritsevatele – see on inimese valikute/ otsuste/ väljenduste mõju vahetult temaga seotutele. Kaasneb – enese materiaalse olukorra ja sellega seonduvaga kaasneb enesele, kuid ka enesest sõltuvatele. 

Oluline on see, millise vaimse teadlikkusega inimene oma elu elab ja selles toimetab. Vaimne piiratus ja avarus annab raha omamisele ja kasutamisele erineva tähenduse. Vahe tuleb sisse juba sellest Kes raha omab või ei oma. Vaimne piiratus annab rahakoti analüüsile selgituse ja väljenduse - põhjuseks raha omava ja raha mitte omava inimese kohta kasutusel olev infobaas - Mina olen selline, siis kui Minul on – Mina ei saa olla selline, siis kui Minul raha ei ole – siis Mina olen teine.

See näitab, et vaba raha ja selle omamise/ kasutamise loomulikkus ei kuulu inimeseks olemise põhja juurde – tema Mina muutub rahaga seoses. See on rollidel põhinev teadlikkus – põhjuseks keskkonnas käibel olevad mustrid, mis kirjeldavad raha omavaid ja rahatuid ning põhjendavad suhtumist, osutavad käitumist ja seavad piiranguid. See toob kaasa uskumuse, et ühed on paremad, kui teised – raha kogus tõestab seda.

Tegelikult on kõigil, mingisuguses vääringus ja suuruses, raha – ka omatavaid asju/ oskusi/ teadmisi on võimalik rahaks teha. Seega on küsimus raha arvus ja selle kasutamise võimaluses/ oskuses. Raha koguse alusel tuleb vahe sisse sellest, et inimesed ei saa samaväärselt elada – on sage, et enama loomine jääb piiratud rahaliste ressursside taha – tahaks ja valiks, kuid ei ole vahendeid.

Raha on käibevahend – seda on normaalne omada ja kasutada. Raha ei ole häbi ega häbista seda omavat/ selle kasutajat – inimene näitab välja ja teostab selle, milline ja kuidas ta on ka ilma rahata. On tõsi, et raha on võimalus kasvada ja väljenduda inimesena – võimaldada selle abil endale olulist ja vajaminevat, kuid inimesena kasvada, enesest luua ja inimeseks jääda saab ka vähesema rahaga.

Vahe, raha omamisega seonduva kohta, tuleb sisse vaatenurgast – kas inimene kogeb ja näeb enese piiratust ja ta jääb seisma/ valib vähema/ kergema või ta mõistab reaalsust, kuid see ei takista teda – inimene, kes tahab, leiab võimaluse ja lahenduse, kuidas. Inimene, kes ei taha – inimene ei taha siis, kui teda takistavad enese uskumused ja hirmud - annab endale põhjenduse, miks ja kuidas tema ise ei saa - seega ta ei proovi ega otsi seda, kuidas tema saaks ja võiks - seega vajab ta Olulist teist, kes võtaks vastutuse ja hoolitseks "abitu" inimese eest.

Marianne

28.01.2026.a