Saapad lähevad eest ära II - Minult on Minu elu ära võetud

 

Inimene, kes on see Kes tema ei ole, vajab enesele kinnitust – Mina olen olemas – Mina olen Mina – Mind nähakse - Mind tunnistatakse, Minuna. Mina olen olemas/ Mina olen Mina - kinnituse vajadus tuleb enese kasutuses olevast informatsioonist – Mina ei ole Mina - Mina ei saa olla Mina.

Inimese lapse põhi alus on teadmine – Mina tulin, sest Mind oodati – Mina tulin, sest Mind kutsuti – Minule oli koht antud, kuhu Mina sain tulla. See informatsioon on, kui enese selgroog ja ankur – inimese laps teab Kes tema on ja Miks tema olemas on.

Elu ei ole sile ega õiglane – see tähendab, et inimese laps saab enda kasutusse informatsiooni, mis lülitab teda tasa – see info tõestab ja osutab vastu pidist – Sind ei tahetud, Sina ei ole õige, Sina ei sobi, Sinule ei ole kohta, Sina ei oleks pidanud sündima, Sina pead ära minema, Sina pead olema teine, Sina OLED teine.

Vahel saab Mina kriis alguse enne sündi, vahel vahetult peale seda, vahel nõks aega hiljem – see tähendab, et inimese laps peab tõestama enese olemas olemise õiguse ära sellele, kes teda kutsus ning ka sellele, kes tema eest hoolitseb ja teda kasvatab.

Inimese laps, ise, peab looma põhjuse, miks teine temaga on ja tema jaoks on – laps peab tasuma teisele, enesega koos olemise eest, sest teine annab teada, et muidu tema ei valiks ja laps on ülekohtune raskus, keda peab taluma – laps ise ei loo enamat ega tasakaalusta – laps vähendab seda, kus tema on ja seda, kellega tema on.

Ajas läheb lugu samal moel edasi – on olemas lapsed, keda saadetakse/ viiakse kuhugi ja nad ei saa seda muuta ega peatada, kuid seal, kuhu neid saadeti, ei ole neile kohta – neil on õigus ja põhjus seal olla, kuid nad ei kuulu sinna – keskkond, kollektiiv ei tunnista teda ühise osaks – temale osutatakse, kui erinevale, valele ja segavale – tema, sellisena nagu tema on, jääb välja ja eraldi.

Ilma kohta jäänud ja jäetud laps on väga raske olla – ei ole põhja, millele toetuda ega põhjust pead püsti hoida – on häbi iseendana olemas olla. On selge ja inimlik, et laps tahab kuuluda ja õige olla – see toob kaasa vajaduse, et seal, kus tema on, on ta oodatud ja hoitud – et tema, iseendana, on oluline ja enama looja/ tooja – laps loeb.

Kohata jäetud ja jäänud lapsed ei sünni tühjast – nad sünnivad inimestele ja keskkonda, kes on ja kus ollakse, samal moel, ilma kohata jäänud ja jäetud. Üha süvenev Minade kriis – inimestele näib, et teised võtavad nende koha ja neile kuuluva ära – see on põhjus, miks inimesed ei saa iseendana olla – teine on tee peal ees – teine on inimesele kuuluvad atribuudid ja tähelepanu ära võtnud – inimene ei saa olla Mina, kuni ja kuna teine seda on.

Suguvõsade ja perekondade suutmatus ja tahtmatus võtta vastu see, mis ja kuidas on – selle asemel, et olla ja elada reaalsuses, kujundavad inimesed enese Maailma nii nagu nemad peavad õigeks, et oleks – see tähendab, et valest soost lapsed, valel moel sündinud lapsed, valede omadustega lapsed, vale välimusega lapsed, vale tervisega lapsed, valest inimesest sündinud lapsed on kuulutatud valedeks – neid peab ümber tegema, ära peitma, ära andma, ära tapma, ära saatma – olev ei tohi olla nii nagu see/ too olemas on.

Iga valeks nimetatud laps osutab teda ümbritsevas keskkonnas kasutusel olevat informatsiooni ja, kellegi vajadust Mina järele, mida teatud moel laps ei kinnita, vaid ära kaotab – Minul ei saa olla, Minul ei ole võimalik olla, Minul ei tohi olla – siis Mina ei saa olla Mina – siis Mina olen teine – siis olen Mina Vale.

Valed ja kohata jäänud/ jäetud lapsed on need, kelle kõrvalt on täiskasvanud ära astunud – neid on jäetud üksinda – Mina Sind ei taha, Mina ei ole Sinuga, Sina ei kuulu Minu juurde, Sina ei saa olla Meie.

Laps ise ei saa avada seda ust, mis tema ees on kinni pandud/ mis jääb tema ees suletuks – seda saab teha see, kes on selleks, et ise Minana olemas olla – oma/ suguvõsa lapse valeks nimetanud, lapse välja jätnud, lapse ära andnud, lapse ära saatnud, lapse ära tapnud – see energia, mis on ukse sulgenud, saab ukse avada, sest see energia hoiab – lapse ees - ust suletuna.

Siis, kui sellise teo teinud inimest ei ole enam elavana või too keeldub seda tegemast, siis saab seda teha see, kes on mineviku saadik – ka tema on kandnud samu põhi mõtteid ja ammutanud teadmisi samast infobaasist – tema on vaadanud pealt, nõustunud, toetanud, teostanud, kaitsnud ja õigustanud teostajat.

Seda saab teha see, kes on edasi kasvanud ja mõistmiseni jõudnud – siis Mina, kuid enam mitte – Mina tean teisiti ja mõistan teist moodi – Minu puhul vana enam ei kehti – Mina ei hoia ust suletuna – Mina avan selle - Mina ei kao ära ega muutu - laps ei saa võtta Minul ära seda, mis kuulub, sünniga, Minule. Mina tean, et lapsele kuulub see, mille tema on oma sünniga saanud ja see ei ole Mina ega kuulu see Minule.

Marianne

27.03.2026.a

Saapad lähevad eest ära I - Ole see, kes oled

 

Perekond ja suguvõsa saavad, ühiste nimetajate järgi, olemas olla, kuid alles inimesed ise teevad neist tõe – nimetuse tähendusele vastava koos olemise. Inimesed, oma valikute ja tõekspidamistega, annavad teada, mille nimel nad tegutsevad ja mida/ keda väärtuseks peavad ja mida/ keda mitte. Inimesed, oma sammudega, annavad teada, milline tähendus on, nende jaoks, ühisel – kellena nad ennast sealses näevad ja kellena on neil seal võimalus olla – kellena, kelle jaoks, on kohustus olla – kellena ei saada/ ei võimaldata olla.

Ühises on isiklikke teemasid, millest saavad ühised, sest need puutuvad, kellegi teise vastu või käivad teise pihta. Kellegi isiklikud teemad, ajad, kohustused, oskused, vajadused puudutavad teisi, sest neist saadakse osa, neist ollakse kohustatud osa olema ja osa saama. Vahel saavad neist, kellegi teise omad – need võetakse üle, sest need osutatakse, kellelegi teisele – Sina vastutad, et oli ja olema sai.

Mina pean – Minuga ei arvestata – Miks Mina pean siis, kui Mina ise ei taha ega saa ega ole. Mina teema ülestõusmine tähendab inimese täitmata jäävaid vajadusi ja mingisuguseid üle elamisi – see tähendab, et ühes olemise eest tuleb maksta – lugu ei ole ega püsi tasakaalus – enesele jääb vähem – üksinda ja eraldi oleks ja jääks rohkem ja saaks paremini.

Kollektiiv, mis X põhjusel on olema saanud, on justkui paljurakne elav organism, millel on võimalus olla homogeenne – kõigil osalejatel on olemas see osa, mis on teistega sama – see ei erine ega ole vastandlik. See ei ole ühendav nimi ega elukoht ega koos käimise põhjus, vaid need on samad väärtushinnangud ja samasugused põhi mõtted – ühine liidab ja on tugevus.

Teine võimalus on olla heterogeenne – vahesid jättev ja erinevusi rõhutav. Need on Minad, kes alles otsivad ennast. Need on Minad, kes alles tõestavad ennast. Nende erinevus toob kaasa ühise lõhkumise ja eraldi astumise/ seismise/ jätmise, sest nad väldivad koos olemisi, mis näivad neid kaotavat või teiseks muutvat. Nende eesmärk on olla Mina, kes ei luba iseennast ära kaotada – seega ei taheta olla teisega üks ega see sama.

Perekonnad ja suguvõsad on erinevates kasvufaasides – olemas olevad teevad nähtavaks selle, mis ja kuidas on, olevas ajas, oluline. Olemas olevad toovad välja selle, milles väljendub enamuse ühtsus ja millele on suunatud, tooni andvate, osa olevate isiklik areng ja kasvamine. Olemas olevad osutavad perekonna/ suguvõsa nimega tähistatud tõekspidamistele ja alles hoitavale – Meie, sellised ja sel moel.

Perekonna ja suguvõsa kasvufaasi saab üle kanda inimlapse kasvujoonele – väikese lapse ajast, kõrge vanaduseni välja. Inimese teekond kulgeb vastutuse võtmise, avatuse ja avaruse poole – mõistmine avardub ja vaimne tasand on avatud uuele ja enamat võimaldavale – inimene mõistab ise ennast ja näeb enesega kaasnevat – tema kogemused on tema rikkus või on tema koorem, millele otsitakse vastutuse võtjat - kogemuste läbi omandatu kasutamine osutab inimese vaimset vanust.

Olemas olevad kasutavad teadmisi, mida ammutatakse ühisest infobaasist – ühine informatsioon annab teada, millises vanuses ollakse ja millise teemaga tegeletakse – kas ollakse, kuhugi toppama jäänud ja korratakse midagi või ollakse vabad edasi minema.

Vahel räägitakse suguvõsade ja perekondade needusest – keegi, kusagil, saatis kurjad sõnad teele ja viskas halva pilgu peale – see, kellegi teise tegu, näib olevat põhjus, miks leiab aset ja miks ei ole hea – see keegi vastutab olema saanu, olemas oleva ja olema loodava eest. Kuid, midagi ei tule tühjast – igale loole on eelnenud midagi – möödunu saab võimaluse muutuseks – olemas olijad saavad seda teha.

Millegi soovimine on tasakaalu taastamise soov – negatiivse soovimine on vaimse piiratusega inimese soov ja vajadus – saa aru, kuidas Mina ennast tundsin, siis kui Sina tegid ja olid/ siis, kui teisel ei ole ja teine ei saa, siis Mina ei pea ennast halvasti tundma – Minu silmad näevad kätte maksu ja karistust – Minu silmad näevad õigluse jalule seadmist.

Teisele soovib vähemat see inimene, kes ei tule iseenda tunnetega toime – ta ei mõista iseenda vastutust ega enesega kaasnevat – tema otsib enese loo eest vastutuse võtjat – otsib seda, kes on see, kes põhjustas selle, mis ja kuidas sai tema osaks – need on isiklikud kogemused, millega ei ole rahu tehtud.

Vahel sõnavad omad oma ära – saadavad teele sõnad ja pilgu, et vähendada teist ja lõpetada isiklik kogemus. Inimene ei saa aru, et teisele soovides, teeb ta ise endale halba – sellest saab tema kogemus ja tema teekond – siis, kui tema aeg saab läbi või tema ei õpi, siis jääb see tulevatele kanda ja kogeda.

Võtke ära, vabastage – ei saa ära võtta ega vabastada sellest, mis on teekonnaks valitud. Oleva aja inimesed ei taha õppida siis, kui nad keelduvad vastutust võtmast – ei ole Minu teema, miks keegi teine ei ole ega tee – Minu elu kuulub Minule – Mina ei anna seda ära – Mina ei pea – Mina loon enesele sobiva – Mina ei kuuletu sunnile.

Perekond ja suguvõsa on süsteem – see, mis sinna sisse on ühendatud ja see, mis on sinna sisse programmeeritud, seda tehakse ja korratakse senikaua, kuni uut informatsiooni kasutavad ja vana uuel moel töötlevad inimesed avavad ja astuvad uue tee – nad ei korda enam, sest nad näevad teist moodi ja mõistavad teisiti – inimesed näevad ja mõistavad ise ennast teist moodi – inimesena ja inimese vastutust kandes.

Lastel on turvalisem ja selgem kasvada siis, kui on olemas vanem, kes hoiab turvalist ruumi – kes annab edasi inimese kasvamisega seonduvat informatsiooni – kes näitab ette teeraja, millel kõndida ja süütab valguse, mille saatel seda teha – kes toetub väärtushinnangutele ja põhi mõtetele, mis seavad paika tasandi, millest saab omane põhi, millele kasvav laps saab toetuda – see ei peta, ei vähenda ega hülga teda.

Perekond ja suguvõsa, kes on alles lapse kasvamise faasis ja, kus puudub ajatu, igavikuga ühendatud tarkus – kus ei ole vanemat, kes oleks kasvava lapse tugevus – seal on laps üksinda, teiste lastega ühes.

Lapsed lahendavad Maailma teisiti, sest nad peavad hakkama saama üksinda ja seega kasutavad nad neid teadmisi ja oskusi, milleni nemad ise kasvanud on ja ka neid, mille keegi teine neile kasutada annab. Siis, kui laps ise ei saa ega oska või ei julge, siis ta vajab, otsib ja loob endale autoriteedi, kui puudu jääva Vanema, keda uskuda, kellesse uskuda, kellega samastuda, keda eeskujuks seada, kellele toetuda.

Süsteem korrastab ennast – igal maha märgitud kohal peab olema keegi – siis, kui suguvõsas/ perekonnas Vanemat ei ole (ei loe see, et on rollidega tähistatud Ema/ Isa/ Vanaisa/ Vanaema/ suguvõsa vanimad liikmed elus ja olemas, kui need inimesed ei kanna oma kohaga seonduvat vastutust, vaid toimivad, vaimsel tasandil, kasvava lapsena) - siis saab selleks Vanemaks keegi teine – sageli mitte see, kellel rohkem tarkust ja selgust on, vaid see, kes liidab endale põhjuse, miks temal on õigus sellel kohal seista ja teistel kohustus teda õigel moel kohelda.

Liidetud põhjendus ja selle üle kinnitamise vajaduse põhjuseks on see, et inimene ei seisa enese koha peal või ole kantava nimeni kasvanud – ta tahab olla see, kes ta ei ole või veel ei ole. Siis, kui süsteem ei tunnista teda sellele kohale vastavaks, siis põhjustab süsteem olukordi, kus inimese ebakompententsus ja vale rüü tulevad nähtavale - kuigi seda ei pruugita tõeks uskuda või seda ei valita tõeks tunnistada. 

Süsteem saab inimest küll tunnistada, kuid ei sellisel kujul – siis otsib ja loob süsteem, temale, õppimise võimalused ja kasvamise kogemused – siin on Sinule trepi astmed ja lahendust ootavad teemad – kasva iseendani.

Lapsed, kellel puudub Vanem, kuid kes on valinud autoriteedi – jäljendavad süsteemi hierarhiat, kuid koopia ei ole sama originaaliga – laps, kes on valinud/ võtnud endale saapad, mis ei kuulu temale/ on tema jaoks liiga suured – ei kanna samu väärtushinnanguid, ei järgi samu põhi mõtteid ega näe vastutust samal moel nagu see, kes on kasvanud enese nimeni ja kohani.

Laps, kes ei püsi ega ole tegelikult, kohtab raskusi ja kogeb erinevaid tundeid – kuna ta ei ole, siis ta tahab olla Mina Kes on – see Mina on roll, keda peab teatud kindlal moel tõeks tunnistama. Enese Mina, iseendale säilitamiseks ja iseenda ära tõestamiseks, kasutab ta vägivalda ja vähendamist selle vastu, kes on sama, kes on oht, kes ei kuuletu, kes ei tunnista – ta vähendab teist, nimetades teda rolli, mis osutab vähemust ja saamatust ja valet - see, võrdluse võimalus, on Mina vajaja tunnistus ja tõestus.

Enesega samas olija, enesega sama olija vähendamine, vähendab kogu tervikut - see, keda suguvõsas/ perekonnas kuulatakse ja Oluliseks tunnistatakse, see loob energiatasandi, millel ühine toimib ja tõeks saab - see on oleva aja tase ja ühine infobaas. 

Need, kellele on määratud olla seal, kuhu neid ei tunnistata või kes ise ei vali, sest väldivad vastutust - nemad teavad ja tajuvad tegelikkust - nad on - nemad ei pea olema, et olla. Need, kes ise ei vali, need vaigistavad enda, sest nad tahavad, midagi muud, kui enese tee, millel tuleb käia - nad ei ole valmis maksma seda hinda, mis enese tegelikkus maksma läheb - nemad ei näe valgust ega mõista sõna väge.

Need, keda ei tunnistata, sest kogetakse nende väge ja valgust - neid kasutatakse võrdluseks - Mina vajadus, siis kui Mina olen tollest parem ja üle, siis Mina olen tõeline Mina. See tähendab, et suguvõsa/ perekond on väga sügavale sohu vajunud - nad keelduvad õigega üks olemast - nad keelduvad õige ühega sama olemast. 

Keeldumine tähendab, et nad keelduvad inimesena kasvamast ja takistavad teis(t)el seda tegemast - mida sügavamale sohu ollakse vajunud, seda tugevam on võrdluse ja vähenduse surve - siin ei saa Sina iseendana olla, Sinul tuleb siit ära minna = mine otsi ja kogu teadmisi, mis aitavad teha seda, mida eelnevad ja olevad ei ole valinud teha = Meil puudub selleks vajalik infobaas = Meie oleme ennast valgusele sulgenud, sest Meie vajadustest kantud eesmärgid ei kannata valgust = Meie tahame tagasi teha - Meie tahame korrata, et keegi teine kogeks sama - Meie tahame õiglust ja karistust - Meie tahame seda pealt näha - kellegi teise kaotus ja kannatused toovad rahu hingetusse südamesse.

Marianne

26.03.2026.a

Olulise sõna puudu jäämine

 

Viha - Solvumine – Kurbus – tunnetega toodud sõnumid – Minu Maailm on häiritud – Mina ei taha, et oleks nii nagu on, kuid Mina ise ei saa seda korda teha – Mina ei saa enese sees olevast rääkida, sest mitte keegi ei kuula seda ega arvesta sellega – Mina ei loe.

On olemas keegi üks, kellega seotus on häiritud, sest too valib olla ja teha nii nagu ei ole Minule hea ega õige, kuid sellele osutamine, selle jutuks võtmine, selle muuta soovimine - see ei tule kõne alla, sest teine peab selliseid valikuid ja sellist käitumist normaalseks ja enese õiguseks.

Siis, kui meid ümbritsevad teised suhtuvad teise käitumisse ja valikutesse rahulikult ja näevad neid õigena ja põhjusega olema saanuna või teisal ka kurdavad ja ise tahaksid muutust, kuid nad ei peata, ei vastusta, ei otsi teist lahendust ega võta jutuks – nad ei ole jõud, millega ühes suunas astuda – nemad hoiavad keskkonna muutumatuna ja kõik see, mis häirib ja on valesti, kordub järgmises hetkes.

Just siis tõuseb viha ja lahvatab solvumine – ei ole ju õige ega ole ju hästi – miks teised sellest ei räägi – miks teised ei näe ega vaata seda, mis ja kuidas on tõsi - miks teised lepivad ja toetavad – miks teised teevad Minu valeks ja selle teise õigeks.

Vägivalla ja vähendatuse kogemine – Mina vajan läbi rääkimisi, et muutuks – Mina vajan, et keskkond muutuks ega tolereeriks – kuid Minul ei ole seda, kellega läbi rääkida – kuid Minul ei ole seda, kellelt tuge saada – olen üksinda.

Vägivaldsele käitumisele ja rollidele üles ehitatud keskkond – teine on ja Mina olen. Teise rollist tulenevalt tuleb seda teist teatud moel tõeks tunnistada ja kohelda – temaga tuleb arvestada ja temale tuleb, teda kinnitavalt, vastata – tema jaoks tuleb olemas olla nii, et temal oleks hea ja tema oleks õige.

Sõnades ja tegudes on vastu olu sees – teise teod ei kinnita tema sõnu ja teise sõnad ei kaota ära tema tegusid. Mina ei saa aru, et oleksin teise jaoks kallis ja oluline – Mina ei saa aru, et Mina, inimesena, seda oleksin. Mina olen mingis rollis ja valmis/ võimeline/ kohustatud teatud moel olema ja tegema – see osa on teise jaoks oluline.

Mõistmine – siis, kui Mina ei teeks ega oleks enese moodi, siis lastaks Minust lahti ja jäetaks välja – unustataks ära ega peetaks meeles, sest mitte Mina ei ole oluline, vaid see, mis ja kuidas saab olema läbi Minu ja kui Mina seda ei tee enam, üldse või ei tee senisel moel, siis pööratakse tähelepanu teisale ja otsitakse keegi teine – Mina ei ole asendamatu.

See tähendab, et Minule saab haiget teha ja Mind saab eirata ja kõrvale jätta – see ei loe, seda ei nähta sel moel nagu see tegelikkuses on ja tähendab. Mina olen üksinda oma tunnetega – sõnumid tulevad oleva kohta teateid tuues – Minul ei ole enesega sama taseme partnerit – on suhe, on seotus, milles Mina ei ole inimene, olen roll, et kinnitada teise rolli.

Aset leidev osutav, et Mina olen liiga lähedal ja liiga palju avatud – olen see ja sel moel nagu teine ise ei ole ega vali – meie ei kohtu seal, kus Mina olen – meie kohtume seal, kus teine on – tema dikteerib ja paneb paika ja valib – Mina ühinen, olen samas ja kõrval, Mina saan ja olen osa – sel moel jääb Minule vähem ja Minu jaoks jääb puudu – olen koos, kuid Mina külmetan ja olen üksinda.

Teise Maailm ja mõtete viis ärritab ja häirib – on vajadus muuta, et teostada muutus, et kogeda enesega sama. Vastustamine, vastu astumine, parandamine, info juurde andmine, enese mõistmise jagamine – vaata teisiti, ole teisiti, muuda ära. Teine ei vaja ega taha muutust, sest teine ei ole seda küsinud ega otsi välja pääsu, sest temal on hästi ja temaga on õigesti – tema on enese Maailma ise endale loonud ja see sobib temaga kokku.

Lahendus, enese vaimse ja füüsilise taseme teema jaoks, tuleb läbi iseenda – Miks ja mille olen teinud enesele nii oluliseks, et näen tupikut ega saa astuda – mis on see, millest ei ole valmis lahti laskma, et olla vaba ja käia, enesega koos kõlas olles, enese teel – miks mina ei tee rahu sellega, et on nii nagu on?

Kuna olen osa ja saan osa, siis Mina tahan enese tingimustel koos olla ja tahan enese mõistmise järgi kogeda ühist – Mina tahan ja vajan, et ollakse Minuga koos ja nähakse Mind – tahan ja vajan, et teine ei teeks ega valiks seda, mis jätab Mind välja ja eraldi – vajan ja tahan, et ühendus, Minuga, oleks olulisem ja alles siis tuleks see, mis saab Minu kaudu võimalikuks – Mina ei taha näha ja kogeda, et ühendus leiab aset siis, kui Minu käest on midagi vaja ning kui ei ole, siis ei ole ka Mind vaja.

Tähelepanu, mis pöördub Minule ja teeb nähtavaks Minu, on ajutine, on katkendlik, on piiratud – Mina ise jään sellest välja – Mina ei saa ennast juurde lisada – Minule ei ole kohta ega aega – kõige sellega, mis ja kuidas olen Mina ise, jään ja olen üksinda – kohtan ükskõiksust ja kogen pealiskaudsust.

Mina, inimesena ja teine, inimesena - meie kõnnime Maailmas – me oleme ja elame samas ajas ja seega me kohtume – omal moel me oleme ja elame kõrvu, kuid see ei ole, üksteisele, samaga vastamine – olen rollis, mingi lisandiga – teine nimetab Mind rolli nimega ja kutsub kallikeseks, kuid see ei ole seda, ja sellisena, Minu mõistmise järgi – Mind on kordades rohkem ja see veel olemas olev Mina jääb välja ja pimedusse – sellele ei jätku aega ega pöörata tähelepanu.

Mis on see, mis on Mind takistanud ja miks ei ole Minul olnud enese teed, millele, teisega koos olles, oma jalg asetada – Mina ei ole saanud Mina olla, sest siis Mina lõhun iseenda Maailma ära – Mina ise jätan ennast ilma, sest siis ei saa teine Minuga koos olla – Mina ei saa ega tohi teisele Ei öelda – Mina ei tohi temale keelata seda, mida ja kuidas tema valib ja tahab – temal on selleks õigus.

Manipuleeriva kasvatuse tulemus – vägivallaga käsitleja andis informatsiooni, et temal on õigus, teda ei tohi keelata ega takistada – tema omab rolli nimetust, kui Mina – tema ise teab ja valib, kuidas tema käitub ja miks tema sel moel kohtleb – kõik see, mille tema valib teoks teha, on õige.

Enese aja lugu, milles ei öeldud – mis on see, mille Mina tohin ära keelata – mis on see, millal Mina võin Ei öelda ja see peab – kes on see, kellele Minul on õigus Ei öelda ja teine peatub. Seega, puudus pidav pind, millele toetuda – olemas ei olnud kindlat teadmist, mis ja kuidas on õige – Minul puudusid Minuga koos kõlas olemise õigused.

Õiguste puudumine tähendas ise endale informatsiooni andmist – Mina ei saa teisele Ei öelda, sest Mina muutun siis valeks – Mind tõlgendatakse valesti ja osutatakse valeks – Mind nimetatakse lõhkujaks, halvustajaks, süüdistajaks. Minu Ei-ga ei arvestata – seda eiratakse – Mind koheldakse hukka mõistvalt – hea kaob, alles jääb külmus, põlgus, viha, välja naermine, füüsiline ja vaimne vägivald - üksindus.

Korduvad kogemused - kas sel moel nagu teisele sobib või ei üldse – avatust ei ole, läbi rääkimisi ei toimu ja muutus ei ole võimalik. Järjekordne mõistmine – kas nii nagu on või ei ole üldse – toob kaasa välja pääsuta olukorra, sest kui Mina valin enese ja olen aus, siis Mina ise jätan enda ilma sellest, mis ja kuidas on olnud senini võimalik – kuid, kui valin koos olemise ja vaikimise, siis Mina ise jätan enese ja elan vales.

Samm kaugemale ja enese sulgemine – see tähendab, et enam ei ole ootust, lähema läheduse järele ega ka proovimist, et anda ise endast teada, teha ise ennast nähtavaks ja saada enesele vajaminev tähelepanu. Olen edasi selles, mis on kohustus, sest olemas on teadmine – Mina olen Mina, Mina annan oma osa – olen olemas teise, kui inimese jaoks - seal, siis ja selles, kus temast endast ei piisa – seal olen pidav pind, ei vea alt ega kao ära.

Tõega kohtumine - korduvalt on osutatud Minule – Sina näed Maailma musta ja valgena – Sinu jaoks on kasutusel ainult kaks varianti, kuigi Maailmas on rohkem värve. Tegelikult ju ongi ainult kaks varianti, et olla vaimselt terve ja enesega kooskõlas – keskkond ja teine, kus Ei loeb, sest sellega arvestatakse sel moel, et Ei ei lõhu senist ära – keskkond ja teine, kus Ei loeb ja sellega arvestatakse, kuid selle kõlades astutakse välja, jäetakse välja ja üksinda.

Need, kolmandad ja neljandad variandid, on olnud välja pääsud ja olemise vormid, milles teine valib ise endale sobiva kauguse ja suhtele sisu - need ei ole olnud ausad, selged ega mõeldud mõlemale ja ühist hoidma - need on olnud koos olemised, siis ja sellises vormis, mille teine valib iseendale ja jätab siis, kui ei sobi või ei taha või mujal on lihtsam/ parem/ võimalusi rohkem.

Vägivaldse ja vähendava käsitlemise tulemus – soov ja vajadus Ei öelda, tähendab, et Mina olen vale ja pean ise ennast korda tegema – alles siis Minuga ollakse ja ühine jääb alles, kui ei sega teist sellega, mis on Minu isiklik teema. See on väärastunud informatsioonile toetuv keskkond – vägivallale ja vähendamisele Ei ütlemine ning tasakaalu hoidmise kohustusele tähelepanu juhtimine kohtab vägivalda ja vähendamist.

See tähendab, et ühes olijad ei ole võrdsed ega koos olemine ühes olemise alus - teisel poolel on x vanuses laps, kes ei näe ega mõista enese vastutust ning kelle vaimne piiratus annab tooni – on olemas teemad, millega tema ei ole võimeline tegelema ja, mida tema ei tunnista enese omadeks – tegemist on inimesega, kes ei ole kasvanud sinna maani, et osata arvestada ja vastutada enesega toimuva ja enese poolt tehtu eest – tema ei ole ühegi ühise tugevus, sest tema laseb jalga siis, kui tema jaoks on vaimselt raske.

Möödunu mõistmine ja mõtestamine - vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanul on sisemine võimetus Ei öelda, sest tema ei tea, mida tema tohib teisele keelata – tema ei tea, et temal on õigus iseendale – Minu suhtes ei tohi, Minu vastu ei või, Mind ei tohi puudutada, Minu asju ei tohi võtta, Minust ei tohi valet rääkida. 

Mõtestamine - Mind ei tohi petta - siis, kui teine väidab ja nimetab enda olevat teatud kindla rolli partnerina ja tahab luua/ olla ühine, siis see tähendab, et ollakse teatud moel lähedased ja see toob kaasa õigustatud ootused ja vastutuse võtmise - siis, kui oled, siis ole päriselt - siis, kui ei ole, siis ära nimeta ise ennast selleks, kes ja kuidas Sina ei ole.

Vaimne kasvamine tähendab paika pidava informatsiooni kasutusele võtmist - Mina saan Ei öelda – Mina saan piire seada ja raamid paika panna ja olla enesega koos kõlas. Minul on, enese jaoks valele ja tasakaalu rikkuvale, õigus Ei öelda, see lõpetada, sellest keelduda. 

Vaimne kasvamine tähendab ka reaalsuse tunnistamist - Minu valik ja sõnad toovad kaasa teise inimese valiku ja sõnad - Minu sammu tagajärjed jäävad Minu kanda - see tähendab üksindust seal, kus tegelikkus osutab eraldatust ja erinevust - see tähendab lõppemist ja lõpetamist, sest see, mis ei ole enesega koos kõlas, see on enese jaoks vale ja ennast piirav. 

Varasel hommikul istusin köögis ja kirjutasin vihikusse seda sama lugu - siis, kui olin mõned lehed juba täis kirjutanud, siis jõudsin Ei-ni, mida öelda ei ole saanud - vaimsel tasemel edasi kasvamine tähendas, et sellel hetkel läks lugu, füüsilises kehas, liikuma - lihas, mis oli olnud energeetiliselt pinges, pingestus füüsiliselt - aastaid olin olnud sundasendis - vasak käsi oli olnud tõstetud näo ja pea varjuks, et võtta vastu füüsilised ja energeetilised löögid. 

See tähendas, et sõnad - Ära löö - Sinul ei ole selleks õigust - olid jäänud välja ütlemata. See tähendas, et olin ise ennast varjanud ja kaitses olnud - mina ei olnud sirgelt seisnud ega teisele silma vaadanud - ma ei olnud olnud samal kõrgusel - olin olnud vähem ja väiksem ja abitu - Mina ei olnud seisnud enese eest ega enesega ühes - olin suhtes ja kohas, kus minuga ei arvestatud ja kus vägivald oli normaalne.

Marianne

25.03.2026.a

Senise läheduse hääbumine

 

Mina tahan teisiti, sest vajan teist moodi - või peaks olema, see lause, vastu pidine – Mina vajan teisiti, sest tahan teist moodi. Ei ole vahet kumba pidi kirjutada – vajaduse olemas olemine tähendab, et olemas oleva informatsiooni vastu võtmisega on teema – reaalsus puudutab, sest seda võetakse isiklikult – inimese mingi Mina on tema enda tee peal ees.

TikTokis nähtud, eluline lugu sellest, kuidas möödunu ära unustanud vana inimest tahetakse möödunuga siduda – talle antakse karp mineviku mälestustega – pildid, asjad, mis osutavad seda teda Kes ta oli. Vana naine on häiritud, ta ei taha seda karpi – ta seletab, et see ei ole tema – tema on teise nimega ja teine. Lapselaps püüab edasi – Mina ja Sina = Meie – Mina olen Sinuga seotud, sest Sina oled Minu vanaema. Vana naine ei kinnita seda seotust – tema tahab aset leidvast ära ja enese rahu tagasi – püüd, teda, tema möödunusse ja teiste olevikku ankurdada, häirib teda – tema kogeb seda vägivallana.

Tavaliselt kasvab inimese tahtmine, kui möödapääsmatu vajadus, siis, kui ise ei olda enam see, kes seni ja/ või keegi teine ei ole enam see, kes seni ja/ või keskkond ei ole enam see, mis seni. On midagi, mida ja kuidas enam ei ole ega tagasi saa ja/ või on midagi ja kuidagi, mida ise enam ei taha. On aeg muutuseks, sest on käes muutuse aeg.

Mina ise olen muutunud/ teine on muutunud – ühest küljest on see väide tõene, kuid teisest küljest väär. Mida pikem on inimese elu teekond, seda enam pealmine ja näimiseks/ näitamiseks valitu kaob – tegelikkus tuleb üha enam nähtavale. See, mis seni tasakaalustas, korvas, täitis ja tähendas, seda enam ei ole ega saa. Järele jääb see sama, mis on kogu see aeg olemas olnud – ehedamana ja silmapaistavamana.

Need inimesed, kes mõistavad, ise, ennast ja teisi rollidena, väljenduvad oma rollides teatud kindlal moel – Mina olen see – seega, siis Mina teen seda ja teist – sest teine on see ja selline/ sest siis teine vastab sel moel ja sellisena. Suhtlus, tasand, argipäev, harjumus, tavad.

See – seda ja teist – ei tähenda kõiges inimest, vaid osutab teatud kindlas rollis olemist – see näitab teatud kindlat rolliMina. Siis, kui roll/ rolliside/ rolli partner kaotab senise tähtsuse ja tähenduse, siis jäävad ära ühendavale rollile omased väljendused ja tegevused.

On sage, et siis, kui jäävad/ kaovad ära rollis olemise väljenduse valikud/ võimalused, siis suhe ei laiene ega selle kvaliteet jää samaks ega parane, et senisel moel jätkata või veel tugevamalt seotud olla. Selle asemel kohtutakse vajaduste ilmnemisega – Mina ei saa seda, millega Mina olen harjunud – Mina ei saa olla enam see Kes Mina olin, sest teine ei ole Minuga enam sama.

Öeldakse, et vanast peast inimesed muutuvad – tegelikkus on see, et nad ei muutu – neist saavad puhtama enese kõlaga inimesed, kes väljenduvad sel moel ja sellistena nagu aeg nende sisse settinud on.

On sage, et vanad inimesed valivad endale uue põhi Mina või on nende tegelikkus vana põhi Mina piiranguteta vallandumine – see Mina väljendab vajadusi, mis on elulised ja olulised ning kirjeldab seda, kuidas inimene ise ennast näeb ja tõlgendab ning osutab seda, mida inimene teistelt ootab – tema, see ja selline – keegi teine, see ja selline. Mina, see ja selline – see ja selline on see Mina, kellel on seda ja teist vaja – teatud kindlal moel ja täpsel ajal.

Neist, kes seni on olnud erinevate põhirollide ühenduste tähised, saavad inimese poolt valitud rollile partnerid – see ei ole muutus, mis tehtaks teadlikult ja läbi rääkimisi pidades – see on senise läheduse hääbumine ja ühendatuse sisu muutus ning see on pöördumatu protsess.

Aja kurb mäng – see, kes ootab endist ja on endine, see tunneb vajadust tasakaalustumise järgi – vajadus taastada ühendus, senisel tasandil ja senisel moel. Mina olen ju see – Mina olen Sinuga sel moel seotud = Mina sain olla sellisena. Mina, endiselt, olen Sinuga seotud, kuid Mina ei saa olla enam vanal moel, sest Sind, sellisena, enam ei ole – tegemist on muutunud, väljenduste, võimaluste ja sisuga, rollide ühendusega.

Mina kaotus – Mina kriis – miks Mina ei saa olla Mina – Mina tahan ennast tagasi – Mind tuleb, Minuna, kinnitada, sest Mina olen ju endiselt olemas. Mina kaotus, kui identiteedi kriis, tähendab seda, et ära jäävad senised, põhi rolle üle kinnitanud, väljendused ja sisu – järele jäävad rollide nimetused ja senise tagasi ootamise/ ära tõestamise vajadus, sest senine on muutunud.

Muutused tähendavad ka uusi ülesandeid ja kohustusi. Vahel keerab Maailm ennast pea peale – vanemast saab Laps ja senisest lapsest saab oma Ema/ Isa Vanem, sest senine vanem ei jää lihtsalt inimeseks ega Emaks/ Isaks, vaid vahetub ära - justkui Lapsena, haige/ väsinud/ nõudliku vanainimese rollis olijaks.

Muutunud suhtes annavad tooni uue identiteedi omandanud/ vana võimendunud identiteediga inimese vajadused, elu, soovid – vanem toob välja oma teemad ja ootab, neile, lahendusi ja/ või kinnitusi – senisel moel olnu jääb tema elust/ valikutest/ võimalustest välja poole – ta ei ühenda seda endaga - vana aeg, möödunusse jäänud kujul, ei mahu inimese oleva aja sisse ära.

Elule, olmele, füüsilise ja vaimse taseme vajadustele leitud lahendus tähendab, et enesega seotud teistest saavad laiendatud Minad – Mina on olemas, Mina teeb ja on, Minu jaoks, vajamineval moel. Mina olin = Mina olen – on dividendide välja võtmise aeg, sest Mina olen edasi - tegelikkuses teadvustama, et senist enam ei ole – kogu lugu on muutunud – senine põhi on kadunud, sest asemel on teine lugu.

Vaimse taseme häiritus – midagi on pildi peal valesti - inimesed, muudetud mustrites, näivad samadena, kuid nad ei saa enam samal moel olla – nende partner on muutnud mängu ja peab seda normaalseks. Uued alused – senist ei ole enam – olevat ei ole võimalik vanadesse raamidesse suruda – uus olemine tuleb iseenda poolt paika panna.

Täpselt samal moel nagu möödunus – aeg kordab ennast - laps kasvas ise olevaks ja eraldi seisvaks – ta ei olnud enam sama – temaga ei olnud võimalik, enam samal moel, ise ennast luua – vanemal tuli lapsest, kui senisest Mina kinnitajast, lahti lasta ja inimesena iseseisvuda – luua ise ennast iseendana, kuid enam mitte läbi lapse – sama seisab ees suureks kasvanud lapsel – temal tuleb vanemast lahti lasta ja iseseisvuda – Mina ise, ilma vanema läbi olema saamiseta.

Senikaua, kuni informatsioon häirib, sest see on kuulutatud söödamatuks – seni loeb inimene üles seda, mis ja kuidas on valesti – teine teeb nii ja naa, kuid ei tee ega ole õieti – temaga ollakse ja tema jaoks ollakse, kuid tema ei ole enam nii nagu tema oli vanasti – ühel pool jääb teda puudu ja teisal on teda üle – puudub tasakaal, sest seda Mina, kellena oli võimalik olla, seda enam ei ole – uut Mina ei ole veel olemas ega paigas – puudub informatsioon, millele toetuda, sest vana enam ei kanna.

Muutunud lugu ei tähenda alati, et uus oleks kõiges hea ja tervislik – vana inimese poolt valitud ja ajas settinud Mina, ei pruugi olla hoidev, toetav, arvestav, teadlik, positiivne, vastutust võttev – selle Mina väljendus saab olla samasugune lapsega – väsitavatele ja segavatele tunnetele filtri vajamine/ vajaduste kohese täidetuse ootus/ isepäisus/ informatsiooni vastustamine/ enesele osaks saava ja enesega aset leidva, kuid ka enese poolt tehtu, kellelegi teisele osutamine jne.

Muutunud tegelikkus tähendab, et Mina, kui inimene olen olemas – Mina, inimesena, olen teisega seotud rollide alusel, kuid läbi kohustusliku oleviku - siis, kui taandada kõik algusesse – inimese tasandile ja vaadata üle need kohustused, millest vabaneda ei saa, siis saab jätta kõrvale erinevad Mina-d, kellele tähelepanu vajada/ oodata/ vältida ja olla olemas inimesena, teise inimese jaoks ja pärast, kuid enese peale mõeldes ja ise ennast mitte ära kaotades – mis peamine, vana inimese poolt valitud Minaga sama tasandit mitte valides – ei ole eluterve seda Mina eitada, kaotada ega kinnitada – tuleb olla toimuvast teadlik ning näha inimest ja suhelda inimesega ning hoida suhtlus inimeste tasandil.

Marianne

24.03.2026.a

Malendid laual III - Mina ja Minu õukond

 

Surmale mõtlemine on loomulik ja eluline, kuid vahel ehmatab inimene justnagu üles – kuidas Mina sain sel moel mõelda – see näeb ju välja nii nagu Mina sooviksin teisele surma – justkui ootaksin seda. See näeb välja nii nagu saaksin sellest kasu, see meeldiks, tahaksin teisele halba. Inimene kogeb häbi – Minu mõtted osutavad Mind, teatud moel sellisena.

Tegelikkus – surm on inimese elu juurde kuuluv osa. Seega on surm teatud kogus kindlat informatsiooni ja tegevusi. On loogiline, et inimene mõtleb kaasa ja ette ning võtab vastu otsuseid. See ei tähenda teise inimese surma ootamist, vaid iseenda ette valmistamist selleks, mis on vältimatu – siis, sel viisil ning Mina siis ja sel moel.

Häbi ja hirm on vägivaldse ja vähendava keskkonna automaatsed reaktsioonid – Mis teised Minust mõtlevad = mis Minu osaks saab, kuidas Mind koheldakse ja kelleks Mind nimetatakse – milline tähelepanu Minule pööratakse ning mida ja kuidas Minu jaoks enam ei ole ega Mina enam saa.

Sellise informatsiooni, alateadlik, iseendale kasutada andmine, tähendab kasvamist vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ja tõenäoliselt samasuguses keskkonnas edasi viibimist. Vähendavad ja osutavad reaktsioonid on selle keskkonna normaalsus – see on inimese suunamine, teatud kindal moel olema – Sina oled/ Mina olen.

Sel moel mõeldes oled vale, sellisel viisil mõeldes oled vigane. Viga ei ole inimeses, kes kasutab enesel olemas olevat informatsiooni ja töötleb seda – tegemist on väärastunud keskkonnaga – tahtliku ja suunatud tõlgendusega – vähendamine, halvustamine, osutamine – see on võimalus luua võrdlus, et ise ennast paremini tunda ja paremana näha – Mina küll selline ei ole ega sel moel ei tee = Mina olen Õige.

Inimesed ei saa olla ega ole ühel ja samal meelel – inimeste kasutuses on erinev informatsioon ja kasutusel erinevad info kogumise, salvestamine ja töötlemise alused. Teise hinnang ja teise arvamus, ei tähenda seda, et üle hinnatud inimene oleks vale – tema valik ja sammud on erinevad ning need ei anna alust inimest halvustada ega häbistada – saab öelda oma arvamuse, kuid ei osutada inimest olema – Sina, see ja selline.

Vägivaldsele ja vähendavale keskkonnale on omane vaikida olulisest, moonutada seda, mida nähtavale tuuakse ja, mis juba nähtaval on ning vabaneda isiklikust vastutusest. Siis, kui keegi, ühise sees, midagi teeb või kuidagi on – siis ei küsita, miks Sina seda tegid – kuid, kui seda ka tehakse, siis ei tunta siirast huvi, et mõista, vaid see sõna – Miks - on osa Minana välja elamise rituaalist – Miks Sina seda tegid = kuidas Sina võisid = Sinul ei olnud õigust.

Vastuse – Miks Mina tegin/ olin - võib välja öelda, kuid seda ei kuulata ega võeta arvesse, sest vastust nõudev inimene on rolliMina – tema vajab enesele väljenduse võimalust ja seega ta kasutab seda, mis temal on olemas – see on tema enda informatsioon, mida tema ei muuda – ta saab võtta temale antud info vastu, kuid ta käänab selle enese loo osaks – seega ei jää see kunagi selliseks nagu see reaalsuses oli.

RolliMinana väljenduja kasvab suuremaks ja kõrgub enesega ühes olijast üle – tema on õige ja võimas ja määrav – ta on söövitav, lagundav ja vähendav energia, mis võtab töödeldavalt jõu ja ise olemise julguse – selles kohas ja loos ei ole kohta inimesele ega ka põhi rollis olijale – see on üle isiklike piiride mineva monstrumiga kohtumine. See on vaimne ja füüsiline väärkohtlemine – teine rahuldab ennast avalikult.

Möödunu jäljed – ärevus, häbi, hirm – soov peitu pugeda, tahe enese sammud ära kustutada, vajadus tähelepanu eest varjuda – inimene on kohtunud osutamisega – Sina tegid seda – ning sellele on järgnenud küsimus Miks ja inimene teab, mis teda ootab – teda ei kuulata ega mõisteta – ta ei saa olla õige – temasse suhtumine muutub – ta kaotab senise – tema on vähem ja vale.

Vähendavat ja vägivaldset keskkonda iseloomustab tõik, et isiklikult võetakse seda, mis tegelikkuses ei ole isiklik – inimesed tunnevad end olevat puudutatud sellest, kui keegi teine teeb seda, mis ei mahu nende mõtte maailma, nemad ise ei julgeks ega valiks, nad ei ole tulnud selle peale – erinevus ei liida ega ole tugevus, vaid lahutab ja vähendab.

Vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud inimesel on vastutus tegeleda iseendaga – enese kogemuste tagajärjel olema saanu on iseenda töö tulemus – on inimese enda asi see segadus, uskumused ja automaatsed reageeringud korda seada – peatuda ja peatada oma mõtete suund ning leida endast julgus olla iseenda informatsiooniga üks ja eheda iseendana.

Mina tegin, Mina astusin – nüüd keegi osutab, nüüd keegi küsib – Mina ei vähene ega karda ega tunne häbi – Mina ise tean, miks Mina astusin ja valisin. Mina tean, et Minu tegu-valik ei võtnud, kelleltki midagi vähemaks/ Mina ei kasutanud, kellelegi kuuluvat/ Mina ei tahtnud ega teinud, kellelegi halba - Mina tean, et Mina ei rikkunud tasakaalu, ühises.

Mina saan anda vastuse, kui on olemas see, kes kuulab ja on huvitatud. See, kuidas see keegi reageeris enne ja reageerib pärast – see on tema valik ja see ei ole Mina. See keegi saab öelda ja mõelda, et tema ise teinuks ja valinuks teisiti – see on tema õigus olla enese informatsiooniga koos kõlas – Mina ei kasutanud seda teadmist ega olnud Minul samasuguseid mõtteid või kui olidki, siis valisin enese tee ja kõndisin sellel.

Inimesena kasvamine – meie saame olla erinevatel arvamustel, kuidas midagi teha või lahendada või valida, kuid see ei anna alust isiklikuks minna – see ei anna õigust inimest vähendama hakata – ei ole lahendus, kasutada pealt nähtut või teada saadut selleks, et võrrelda ja võrdluse teel tuua välja rolliMina, kes pöörab kogu loo pea peale - toob lavale etenduse Mina, milles on temal pearoll ja ühises/ ümbruses olevad nimetab ise ennast kinnitavatesse rollidesse - see olen Mina ja Sina/ teie oled/ olete Minu õukond.

Marianne

20.03.2026.a

Malendid laual II - Järele mõtlemine

 

Automaatne liigutus tähendab, et inimese kasutuses on informatsioon, mille alusel tema reageerib – inimene ei peatu ega mõtle järgi ega täpsusta üle – inimene tegutseb ise endale antud juhendi järgi. Inimene sirutab käe, ulatab midagi, peatab millegi, annab millestki teada, tõttab toimetama, lahendab ära – inimene reageerib nii nagu tema käest oleks küsitud, oodatud, tahetud, vajatud – tema vastab millelegi, mida, ainult, tema kuulis ja nägi.

Mõnede inimeste automaatne reaktsioon tähendab suundumist, päästma seda, kes on hädas – on olemas see keegi, kes on enesest vähem, viletsam, nõrgem, abitum, vaesem, haigem, saamatum, vanem jne. Mitte, et teine seda kindlasti või üldse oleks, kuid päästma suunduva inimese kasutuses on informatsioon, et teine vajab päästmist ja tema on see, kes seda tegema peab - peab, sest tema saab seda teha.

Teisi inimesi ei tule ega tuleks päästa – teisi inimesi saab aidata ja toetada, vajaduse ilmnemisel ja abi küsimisel – teisele inimesele tuleb anda võimalus ise osutada ja teada anda, et, kas üldse ja mida tema vajab. Teise päästmine tähendab kontrolli võtmist ja oma tahte peale surumist ja, kellegi teise eest, vastutuse võtmist – kuid igale ühele tuleb tema enda tee kõndida jätta.

Automaatne reaktsioon tähendab, et päästmise vajadus on päästma tõttava inimese sees – see on tema ülesanne, iseenda kasutuses oleva informatsiooni alusel – Mina olen see Kes teeb seda ja seda – teise asemel, teise jaoks, teise pärast, sest teine ise ei saa, ei oska, ei tea. Päästja ei oota abi küsimist ega teise poolset selget märguannet – tema teab ise Kes tema on ja seega tema reageerib enesele kohaselt – seda ka siis, kui tema abist keeldutakse.

Automaatne reaktsioon tähendab, et inimene ei ole mõtestanud enese liigutust ja seega ta ei saa aru, et teise inimese päästmise taga on enese päästmine – see on enesele antud abi, läbi teise. Enese päästmine tähendab, et ilmnenud on informatsioon, millega inimene ei tule toime – see kaotab tema Mina ja inimene ei ole selliseks kogemuseks valmis – tema tahab iseennast tagasi.

Inimene, kes toimib ja toimetab enese väärtushinnangute ja põhi mõtete ja enese Mina, kui rolli, alusel ja järgi – see inimene täidab erinevatest rollidest tulenevaid ülesandeid samadel alustel - Mina sel moel ja sellisena – Mina väljendan hoolimist, toetust, olulisust sel moel ja sellisena – Mina teen ise ennast nähtavaks ja kogetavaks, sel moel ja sellisena – see ja selline tulemus, kogemus, lahendus, väljendus on Minule oluline.

Tavaliselt on peredest, gruppidest osa olevate inimeste vahel erinevad, ühises olulised ja ühisest tulenevad, ülesanded ära jaotatud – üks teeb ühte ja teine teeb teist – sellest saab selle grupi harjumus ja tava.

Inimesel, kes teeb midagi, korduvalt, on selle tegevuse suhtes oma standardid ja, kellelgi teisel, sama tehes, teised standardid. Inimesele, kes ühendab oma tegevuse Minaga – tulemus, tegevus, väljendus kinnitavad tema Mina – on eluliselt oluline säilitada kogu pakett – teekond ja tulemus ja reaktsioon sellele.

Vahel on nii, et inimene täidab oma ülesandeid ja enesele võetud kohustusi, kuid siis, kui tema hoole ja toetuse objekt teeb, vahel, ise endale vajamineva, siis ta teeb seda enese standardite alusel. Selles kohas tuleb nähtavale kvaliteedi ja suhtumise vahe – ise ei panustata, ise ei viitsita, ise aetakse läbi lihtsamalt ja valitakse teisiti.

Selles kohas tõuseb oma rolliMina ülesandeid täitnud inimese sees häire – Mina sel moel/ teine sel moel = teine ei hinda Minu tööd ja vaeva - teisele ei ole vaja samasugust kogemust, sest teine, ise valides ja ise tehes, ei tee samal moel – miks siis Mina teen ja Mina olen. 

Enese väärtusetuse kogemine ja mõttetuse nägemine viib sinnamaani, et inimene annab ise endale teada tulemuse - Mind ei ole vaja – Mind, sellisena nagu Mina olen, ei ole, teisele/ ühises, vaja. Ei ole vaja = Mina olen üle, vale, kasutu = Minul ei ole otstarvet.

Mind ei ole vaja – see on raske ja väljapääsuta informatsioon, selle inimese jaoks, kes saab enese Mina kinnituse läbi teise. Mina kriis tähendab, et inimene kogeb ja näeb enese kaotust – senist enam ei ole ja uut veel ei ole - seega, hirmu tundes ja ärevust kogedes, tahab inimene ise ennast tagasi – inimene vajab turvatunnet ja kindlust – siis, kui Mina olen Mina, siis on Minul koht olemas – siis olen Mina oluline ja vajalik – siis Mind ei jäeta kõrvale ega arvata välja.

Selles kohas, selle asemel, et mõista aset leidvat – nähtavaks on saanud kahe inimese erinevus, millessegi panustamisel ja suhtumisel ning välja tulnud on vahe, teatud kindla tegevusega/ panustamisega edastatavas sõnumis. See inimene, kes teeb/ annab ise endale, ei edasta ise endale sedasama sõnumit, mille toob nähtavale see, kes teeb temale ja tema jaoks.

Selles kohas, selle asemel, et mõelda järgi, milles ei peaks enam ise tegema ja kuidas ei peaks enam ise panustama, sest teine on võimeline tegema ja olema ise ning tegema ja olema iseenda informatsiooni alusel. Teisele ise määramise ja otsustuse jätmine on teisele kuuluva vastutuse üle/ tagasi andmine – teine on kasvanud sinna maani, teine on seal kogu see aeg olnud.

Selles kohas on võimalik mõtestada senist – kas Mina tegin ja olin, sel moel ja sellisena, ainult enese pärast ja enese jaoks - kas Mina tõestasin enese Mina, et olla õige. Või oli see teisele vajalik ja oluline – kas Minu tegevuses sisalduv sõnum ulatus teiseni ja ta mõistis seda.

See inimene, kes on kasvanud sinnamaani, et senini, kellegi teise poolt tehtu on temale endale jõukohaseks saanud, saab ise olema saamise vastutuse endale võtta – see on normaalne kasvamise teekond. Seda ei tuleks keelata ega vastustada – enese Mina säilitamise nimel ei tohiks seda vältida/ takistada, vaid selgelt ja üheselt teada anda – oli, nüüd on.

Inimesel on raske lahti lasta oma harjumustest – tema tahaks ise, sest tema ju teab, kuidas peab - ka see on kasvamise teekond – Mina enam ei, sest see toob kaasa kahju. Kuid siis, kui vahel ja vajadusel teha ja panustada edasi, siis mitte teha seda teisele ega selle Mina tõestamiseks, mida teine peab kinnitama, vaid teha enesele – Mina saan enesele võimaluse ja enese oskustest kogemuse, iseendale ning Mina saan teisele teada anda, et tema on oluline ja Mina toetan teda.

Inimene, kelle teekond ulatub vägivaldsesse ja vähendavasse minevikku, teeb selles kohas huvitava lükke – tema teeb ise ennast kasulikuks ja vajalikuks – inimene annab ise endale informatsiooni – Teine ise ei saa ega oska, teine ise ei saa aru, mida temale on vaja – Mina päästan teise ära – Mina tean, oskan, saan temast paremini – Mina tõestan ise enda ära – Minule on seda tõestust vaja.

Seda kõike sellepärast, et siis ei tule välja seda hetke, kus tuleb välja vahe – Minu standardid ja teise omad – teine annab ise endale selle, mida tema vajab ja tahab – tema ise teab, mis ja kuidas see on – tema saaks teisiti või samal moel, kui Mina, kuid ta ei vali seda teisiti ega sama ja see on tema jaoks okey.

See inimene, kes on saanud oma väärtuse ja tähenduse läbi teise, kogeb teise poolt nähtavaks tehtud valiku hetkel, et teda ei väärtustata, tema on üle ja tüliks = tema on kasutu = teda ei ole vaja. See on vägivaldse keskkonna informatsioon – ühises edasi olemiseks, teisega koos olemiseks, teise jaoks oluliseks olemiseks - oli vaja seda, mis tõestas iseenda väärtust ja olulisust – teise jaoks.

Siis, kui teine Mind ei vaja – siis see tähendab, et Minus enam väärtust ei ole ja Mina teise jaoks enam oluline ei ole - see tähendab elule ohtlikku teadmist – Mina kaotan iseenda = Mina ei tea, mis saab Minust edasi – teine läheb Minu juurest ära/ teine jätab Mind üksinda/ teine ei võta Mind kaasa/ teine vahetab Mind välja/ teine saadab Minu ära.

Valu tegev ja abituks muutev informatsioon - iseenda kogemused, kellelegi teisele osaks saanu pealt nägemine, kasutusel olev teave - Sinust ei ole kasu/ Sina oled Ei-keegi/ Sind ei ole, kellelegi vaja. See kõik toob kaasa vajaduse ja surve olla väärtus - olla teise jaoks oluline ja kasulik - olla parem tema ise, kui teine seda ise on, et olla asendamatu.

Alateadlik reaktsioon – päästa ja säästa – on möödunust kaasas ja ajas iseendaga sulandunud ülesanne – Mina, inimesena ja Mina, möödunud aja lapsena. Enese väärtuse ja olulisuse tõestamise vajadus – seda ka siis, kui ei pea ega ole vaja – teine saab ja saaks ise, teine ei ole abi ja toetust küsinud, teine manipuleerib ja varjab tegelikkust.

Tegelik elu – nähes pealt, kuidas keegi teine valib ise endale vajamineva teha ja anda seda, mis on olnud endale harjumus ja tavaline – sellel hetkel on loomulik kogeda kaotust – senine on läbi, edasi läheb teist moodi – teisele, teise ise saamiste jätmine on loomulik – see ei muuda teist ega ennast valeks – Minu aeg, iseendale, enese valikul - Mina ei pea seda teisele ära andma.

Iseenda mõistmine tähendab enese möödunu ja sealt kaasas olnu mõtestamist – vanale informatsioonile toetudes, ja ise ennast rolli Minana teadvustades, leidis aset Mina kriis ja oli loomulik, et Mina tahtsin päästa ise ennast - olla Mina edasi, kinnitatult – seega vajasin endale eesmärki – seega tegin Mina ise ennast kasulikuks – Mina päästsin teise ära, sest teadsin ju teisest paremini, mida ja kuidas too vajas.

Ajas oli sellest saanud minu Mina loomulik osa – minu enda väärtushinnangud ja põhi mõtted toetasid minu automaatset reaktsiooni ja seega ei tundnud see vale, kuid see tähendas, et mina ei peatunud ega mõelnud järele ega oodanud teise poolset vastutuse võtmist – teine ise küsib ja teine ise annab teada ja siis alles mina mõtlen järele ja annan teda, et mis ja kuidas on minule endale sobiv ja, mis mitte.

Erilised olukorrad, mis nõuavad kiiresti reageerimist, on teised – seal olen toeks ja aitamas – seni, kuni teine saab ise olemise tagasi/ olukord leiab lahenduse. Mina ei ole Päästja, et päästa ära ise ennast – mina olen inimene, inimeste Maailmas ja enese teel kõndimas - see tähendab ka seda, et mina näen, mõistan ja toetan inimest, kuid ei tõesta rolle.

Inimene, kes ei ole kasvanud inimesena, teisi inimestena nägema ja nende teekonda toetama - inimene, kelle minevik kasvatas Päästjaks ja, kes teab ennast läbi rolliMinade, mida kinnitavad teised - see inimene käivitub teisi päästma - tegema seda, millise ülesande tema ise on endale andnud - kuid see ei ole tema ise, inimesena.

See tähendab, et päästes, kedagi teist, teeb tema ise endale liiga ja temale jääb vähem siis, kui tema Mina ei tunnustata, teda enam ei vajata ja tema abi enam oluliseks ei peeta. Elu rolliMinana tähendab, et see inimene vajab enese Mina kinnitavat keskkonda - tema vajab neid, keda päästa. Ta on, kui täispurjedes paat, kui on olemas see/ need, kellest ta teab, et too/ nood ilma temata ei saa. 

Enese vajadusest sõltuvuses olemine tähendab, et tema ei soosi ega võimalda iseseisvaks kasvamist - ta ei kõnni kõrval ega ole sama ega astu toeks, taha plaanile jäädes - tema ise on alati üle, parem, õigem, targem, ilusam, toredam - teis(t)e ülesanne on teda, sellisena, kinnitada.

Siis, kui teda ei vajata ja tema ei saa ise endaga hiilata või ta on otsustanud sõnakuulmatut karistada, siis ta kaotab inimliku näo - ta saab pealt vaadata kurbust, haigust, elu muutusi, inimese kasvamise teekonda nii, et see ei puuduta teda - ta ei tunne kaasa ega mõista kannatusi - ta jätab üksinda, parastab, naerab, süüdistab, sest kui ei saa heaga, siis saab paremini - siis, kui tema ei saa, Päästjana, Mina olla - siis ta annab sel moel endale paremuse ja üle olemise - Sina, see ja selline/ Mina, see ja selline.

Mineviku vari kõnnib inimesega kaasas ja tema peab ise ennast valeks siis, kui tema ei ole ainus informatsiooni edastaja, teema lahendaja, korda tegija, vastuse otsija - tema ei saanud päästa, sest tema kordab, kedagi teist - tema segas vahele ja rikkus, kellegi teise etteaste ära - teda ei olnud vaja, teda ei oleks olnud vaja. 

Mina olen mõttetu, Mina olen Vale ja üle - see on mineviku informatsioon, selle inimese kohta, kes tegi midagi ja oli kuidagi ning sellele anti hinnang - Sina, see ja selline. Tegelikkus - midagi teinud, midagi teada saanud, midagi lahendanud inimene ei olnud vale - tema andis teada, mida tema valib ja milleks tema on võimeline - temaga ühes olija saab tema peale kindel olla - tema on tugevus, mitte nõrkus.

Vägivaldne ja vähendav keskkond on väga haige keskkond - see on vääraks keeratud informatsiooniga Maa ja Ilm - see ei toeta, ei näe ega tunnusta inimest - selle keskkonna moodustajad osutavad valeks ja nimetavad häbiks selle, mis/ kes erineb ja eristub ja häirib ja loob võrdluse - enesest erinev tehakse vähemaks. 

Vägivaldne ja vähendav Maailm kestab edasi seni, kuni kasutada samu teadmisi, mida seni on õigeks, tähtsaks, vajalikuks, oluliseks peetud ja vältida ise enese peaga mõtlemist ja isiklike kogemustega teada saadu kasutusele võtmist.

Tegin tühja, olin kasutu, ahvisin teist - tegelikkus - millisele informatsioonile mina toetusin ja miks mina oma sammu tegin - minu väärtushinnangud ja põhi mõtted - see kõik, milleni Mina olen kasvanud - julgus kasutada, enese kogemuste alusel ja teekonna kestel kogutud, teadmisi - seda ka siis, kui need lähevad vastuollu ühises/ üldises kasutuses olevate teadmistega või kutsuvad esile vähendavad/ vägivaldsed reaktsioonid. 

See inimene, kes annab teada, et - siis tema läheb ära/ siis enam koos ei ole/ siis ühte ei võta - see inimene annab teada, milleks tema võimeline on ja see tähendab, et vajaduse ja võimaluse ilmnedes ta sellise sammu ka ette võtab. 

See inimene, kes mõistab enese sõnade raskust ja võtab vastutuse tagajärgede eest, ei heida välja sõnu, mis teevad haiget, toovad kaasa hirmu ja näitavad vähemana olemist. Miks on vaja rääkida ära lõhkumisest ja välja jätmisest, kui väidetavalt ollakse koos ja nimetatakse ühiseks - sellel, kelle jaoks see on tegelikkus, sellel ei ole seda vaja teha - see, kelle jaoks on ühine kohtustus ja Mina tõestuse koht, see valib sellest, kes teda ei tõesta ja kus teda ei tõestata, lahti lasta - siis ei loe ühendav nimi ega koos oldud aeg - Minule ei ole Sind enam vaja - Sina oled Minu jaoks kasutu. 

See informatsioon saab ehmatada ja kurvaks teha, kuid see ei tapa ära - see on teise inimese valik ja selleks on temal õigus, kuid selle informatsiooni teatavaks tegemisel ei ole lood enam nii nagu need olid ja teine ei ole enam see Kes ta oli - temast on saanud inimene, kellega kunagi varem OLDI lähendane, kellega kunagi varem OLDI koos - ENAM MITTE ja see on okey - Maa ja Ilm vastavad reaalsusele - see on aus ja vabaks tegev tegelikkus.

Marianne

19.03.2026.a

Malendid laual I - Sukk ja saabas

 

Sageli pöörduvad inimesed teisest inimesest eemale ja vähendavad temaga kontakti, sest ei taha nii nagu on, vaid teisiti. Ühes oldust ja ühisest, kui väljapääsuta olukorrast, kasvab vaimse taseme häiritus ja see toob kaasa paha meele – teist tahaks muuta ja teise mõtteid tahaks parandada ning teise tähelepanu suunda tahaks teisale keerata.

Häiritud inimene mõistab lugu nii, et teine on vale – teine saaks ja peaks olema teist moodi, kuid ometi ei vali seda olla. Teine kõnnib justkui sissetallatud radu pidi – ikka teatud moel Maailma vaadates ja näidates – ikka samu sõnu ja väljendeid kasutades – see on nagu teatud kindel värvigamma ja lõhn ja käega katsutavalt füüsiline miski, mida teine hoiab elusana. Temaga koos olles saavad teised sellest osa – neist saavad selles osalised.

Teise poole saab ja võib vaatama jääda, kuid see on miski, mida ei saa muuta ega lahendada – lahendus ja muutus tulevad enese valikute ja mõtestamiste kaudu. Teisele võib vihjata ja teist saab parandada, teisega võib vaikida ja teisele saab keelduvalt vastata, kuid see ei aita, sest see on aktiivne vastu reageerimine – see on olulise informatsiooni vältimine ja eitamine.

Inimene on saanud informatsiooni, millega tema ei tegele – inimene ei esita iseendale küsimust - Mis Minuga lahti on – miks, Mind, teise inimese Maailm häirib? Teise valikute küsitavaks nimetamine toob kaasa selle, et inimene tunneb ise ennast valesti, sest tema näeb ise ennast valena – mis õigust on Minul teise inimese Maailma arvustada ja hinnata – see on tema valik ja vajadus – Mina ei saa temale seda ära keelata.

Teine on teine teema – küsimus on iseendas – Miks Mina olen häiritud? Tegemist on erinevate energeetiliste tasandite ja väärtushinnangutega. Teise Maailm häirib, sest suhtlus/ vestlus/ koos olemine on enese aeg, millest inimene tahab ka iseendale ja enesele vastu saada – kui temale just nimelt selle eest palka ei maksta.

Inimene ei taha olla teise mõtete ja sõnade anum – inimene ei taha tegeleda selle informatsiooniga, mida teine annab – Mina ei samastu, Mina näen teisiti, Mina mõistan teisiti – Minu jaoks on teise info tühi, kasutu, ühe külgne, vale, negatiivne, vähendav. Kõik katsed, seda tasakaalustada ja enama loomiseks suunata, jooksevad tühja – teine jääb sinna, kus tema on ja tegema seda, mida tema ise valib teha.

Erinevad tasandid tähendavad erinevust vaimses avatuses – Mina versus inimene – teine loob ise ennast teatud kindla Minana, kuid jätab kõrvale iseenda, kui inimese. See, kes kogeb häiritust, näeb ja kuuleb inimest, kes ei näe enese tegelikku osa - temale osaks saavas/ temaga seonduvas/ tema poolt tehtus ega võta enesega seonduva eest vastutust – ta on inimene, kes ei mõista, et nn töö ja tulemus on tellija materjalist ning inimese isiklikud sammud viisid teda sinna ja tema enda valikud hoiavad teda seal, kus ja mil moel tema on.

Tänu, tänulikkus, mõistmine, ilu, hea meel, kergendus, vastutuse võtmine, tasakaalustatud info andmine, kergemaks tegev ja tõstev, tõele vastav, positiivne jääb puudu. Teise poolt kasutatud sõnad ja suunad jätavad jagatu ja elus hoitu ühekülgseks ja kallutatuks – Minule tehti, Minu vastu oldi – Mina olen Ohver, Kannataja, Kaotaja, jne – justkui oleks tahetud meelega kõike seda, mis ja kuidas inimese osaks sai – teisiti oli küll võimalik, kuid just tema vastu ja temaga seoses taheti sel moel - nii kõlab inimese sõnades ja vaadetes.

Erinevus toob kaasa vajaduse tasakaalustada seda, millest saadakse ja milles ollakse osa – energeetiline foon enese ümber - seega läheb käiku - katse tasakaalustada teist, päästa teist, anda teisele teine vaatenurk – kuid see ei tõsta ega lahenda, sest teine vajab enese poolt loodud seisundit – tema tahab olla tunne ja olemine – teine on Mina, mille kohta tema annab informatsiooni – Minu kogemus, sellise Minana.

Teise päästmine, teise parandamine, teise vaatenurga andmine – tähendavad, enese energia abil, teise inimese tõstmist ja tavalisest kõrgemal hoidmist – seda kõike selleks, et ise ei peaks teisega samal moel nägema, kogema, hindama – teise informatsiooniga ühes ja samas olema.

Teisele vastu reageerimine ja teise muutmisele kohustamine toovad kaasa, aktiivse/ vaimse/ füüsilise, vastu panu ja vastu meelsuse – teine saab häiritud, sest teist ei lasta olla nii nagu tema seda tahab ja vajab – tema Maailma proovitakse sassi ajada ja teiseks muuta. Temaga käitutakse ülekohtuselt.

Teise inimese Maailm tähendab, et temaga seotud ja teda ümbritsev toetab teda ja laseb temal rahus olla. Tema Maailm on tema selle Mina kinnitaja, mida korraga enam ei tõestata ega nähta – Mina ei saa olla Mina = Minult tahetakse Mind ära võtta – Mina kriis toob kaasa Minade sõja.

Enesele vajaliku ja omase Mina kaotus ei tähenda, et inimene hakkaks, ise, ennast sügavamalt uurima ja enese Mina muutma – see tähendab inimesena kasvama. Harjumus laotab tuttava raja – inimene valib Mina(d), et iseendani tagasi jõuda ja tavaline Mina edasi olla.

Inimene näitab, et teda muutma kohustav/ suunav on selline ja teine Mina, kes teeb temale liiga ja on ülekohtune ja vale. See on võimalus, kuidas olla ise ennast kinnitav, läbi teise – luua ise informatsioon, mille kasutamine taastab korra ja omase Mina.

Vana mustri kasutamine tähendab, et ei toimunud arengut ega kasutatud aega mõtestamiseks ja uue loomiseks, vaid jätkati vanaga, sest see inimene, keda ärgitati ja tõugati, ise ei tahtnud astuda ega midagi muuta. Ta võis kurta ja sai rääkida raskustest, kuid ta ei teinud seda lahenduse otsimiseks ega teistsuguse elu alguseks, vaid enese Mina kogemiseks ja alles hoidmiseks – see informatsioon kuulub inimese Minaga kokku.

Rahu saabub hinge siis, kui mõista ise ennast – Mina saan aru, miks mind häiris ja mis mind segas – Mina ei ole vale ega ole minuga, midagi valesti – Mina näen, mõistan Maailma teisiti – Mina hindan enese aega ja valin enesele selle, mis ei ole minuga vastuolus ega vähenda mind.

See tähendab, et Mina ei lähe muutma teist – teisel on õigus valida enese tee ja enese valikud sellel. Neutraalsel maal kohtumine – Mina ei tee teise lugu isiklikuks, ei muuda ega suuna teist, aset leiab minimaalne ja asjalik kontakt, vajadusel ja võimalusel selle lõpetamine. 

Mina olen enesele oluline ja minu vaimne tervis ning energeetiline tasakaal on hinnalised - Mina ei pea olema kohas ega osalema suhtluses ega osaline suhtes, mis on minu jaoks tühi – seal ei ole informatsiooni, millega minul oleks midagi peale hakata ja sinna ei saa Minule olulist infot juurde anda. – Mina ei saa selles keskkonnas kasvada - Minul tuleks, ise, ennast, sõdade ja negatiivsuse vältimiseks, piirata. 

Mina olen mõistnud ise ennast - Minu jaoks on oluline enesega kooskõlas olemine - edasi kasvamine, enama loomine ja uue sammu tegemine - seda siis, kui see sünnib minu seest - on koht, on võimalus, on aeg ja mina valin ise ennast teoks teha.

Marianne

17.03.2026.