Reede, 26. november 2021

Hirmude tuba

 


Kui minul ei ole, st ei ole vajaminevat minu poolt antud tähenduses, siis on kusagil keegi selles süüdi. Kuid, kui kedagi teist ei ole, kelle poole süüdistusi lennutada, siis olen ju süüdi mina ise. Seega olen ma ohver ja ka süüdlane.

On, kuid ei ole. Olen, kuid ei ole. Mina tahan, kuid ma ei saa. See, ei saa, on ka tahtmatus, mis on saada tahtmise soovist suurem. Tugevam tahe on see, mis hoiab tagasi, sest kui oleksin ennastkaitsvast kontrollist vaba, siis astuksin ja kogeksin. Seega mina ise ütlen iseendale, et ei saa ja seega mul ei olegi.

Kui hirm blokeerib mõtlemise, siis esmane ülesanne on tagada enese turvalisus. See tähendab keelde ja käske - tuleb teha midagi, mis annab kaotatud turvatunde tagasi. Ma ei mõtle, mida ma teen – teen seda, mida ellujäämise instinkt lühises ajule ette ütleb. Mul on hirm – tunne, mis tähendab kaotatud turvatunnet. Ma ei mõtle, vaid käitun. Ma ei peatu, vaid tegutsen valitult, sest mul tuleb ellujääda.

Kui ärevus vaibub ja saan taas hingata, siis avan ukse ja luban enesel ringi vaadata. Olen rahul sellega, et olen elus, kuid endiselt valvel. Käivitusin ja reageerisin tundena. Ma ei mõtestanud toimunut, sest ma ei mõistnud, mis ja miks minuga toimus. Kusagil on keegi, kes oli või tegi nii, et tundsin ennast ohus olevana. See keegi on süüdi ja mina olen ohver. Väldin valet - seda, mille talumisega ma toime ei tule, vihkan süüdlast – see on tegevus, millega hoian ennast tegevuses, et vältida enese sisse vaatamist. Enese sees haigutavas tühjuse pimeduses laiutab hirm.

Ometi ma ei ole ohver, sest minul on valikud ja võimalus leida lahendus. Kui ma tunnen, et minu turvatunne on ohus, siis valin olla teadlik ja vaadata olevale otsa – ma tean, mis toimub ja seega otsin vastust küsimusele Miks? - leides selguse, valin, kas üldse ja kuidas on vaja reageerida. See, et ma tunnen hirmu, ei tähenda seda, et mina pean olema hirm.


Marianne

26.11.2021.a



Kolmapäev, 24. november 2021

Järelvalve teostamine



Ükskõik, kui tugevalt inimene ise ennast või Maailma kontrollida püüab - see, mis tuleb, see tuleb nagunii ja see, mida ei tule, seda ei saa olema.

Mille jaoks siis kontroll?


Marianne

24.11.2021.a

Teisipäev, 23. november 2021

Rollide maagiline maailm XI - Inimene ise enda vastu

 


Mõnikord kasvab rolli omamise soov suuremaks, kui inimene ise on – tahetakse omada, et tunda sama, mida teised saavad ja just nii saadakse lapsi, astutakse suhetesse, võetakse naine või ollakse nõus mehega, vahetatakse töökohti, ostetakse majad, autod, valitakse sõpru, püüeldakse esikaantele ja tähelepanu valguse sisse – kõik selleks, et oleks olemas, kuid tihti ei saa sellest seda õiget – kogemus ei ole soovitu ja nii kasvab tühjus, sest välise ilme – rolli hoidva lahenduse säilitamiseks, tuleb suuta olla ja luua ennast sellisena, millisena ei olda – tehakse ise enesele liiga. Ollakse lõksus, sest iseenda sammudel on tagajärjed – iga rolliga kaasneb midagi – enese loomingu eest tuleb vastutada.

Ihaldatud rollist ja selle lahendusest saab iseolemist ahistav tegelikkus, kuid nagu inimesele kombeks – kui tema tahab ja vajab, siis seega tema peab - piiravast rollist ei saa iseennast vabaks lubada, sest rollikaotuse ees on hirm. Inimeses on hirm kaotada teda väliselt õigeks ja paremaks muutvad rollid, sest siis ei ole enam seda, mida uhkelt omada. Inimesel on hirm kaotada enesele vajalik roll, sest siis ei ole tal enam kohta, kus kogeda. Inimesel on hirm olla vale teiste jaoks, väljast vaatajate poole pealt vaadatuna ja hinnatuna, langeda põrmu ja saada hüljatud.

Rolli võib kaotada, selle võib ja saab ära võtta, kui ei vastata tingimustele. Vajades rolli, teeb inimene kõik endast oleneva, et see säiliks. Ta näitleb, näitab ennast ja väljendub sellisena nagu vaja, nii nagu tema usub, et on vaja. Inimene inimese vastu – inimene läheb ise enda vastu. Rollist ilmajäämist kartev inimene ei taha koos olla ega näidata seotust nendega, kelle kuvand ei ole tema imagole sobiv, sest see võib asetada ka teda valesse valgusesse. Inimene valib kanda õigeid riideid, kasutada õigeid sõnu ja näidata ennast õigete asjade või inimestega ühes – siis on ka tema õige. Ta hoiab kinni rolliga seotud suhetest, kuigi tema ise on katki ja vihane, masenduses ja tahtejõuetu, haige ja tablettidest sõltuv. Inimene usub, et seni, kuni on roll, seni on ta kaitstud – enese hirmu tõeks saamise eest.

Iga roll tähendab suhet, kellegagi või millegagi. Suhe on etendus, kus valitakse väljenduda ja oodatakse vastu. Kui rollist on saanud karistus, siis on rollipartner vale – too teeb nii nagu ei tohiks ja too ei tee nii nagu peaks – roll peab tagama vajaliku kogemise ja hea ning õigena olemise. Mida raskem on rollis olla, seda rohkem teeb inimene pingutusi, et see säiliks, sest omades rolli on tal olemas võimalus. Seal, kus on tegelikult võimalus enamaks, näeb inimene vanglat ja karistust – vajaminev roll ei taga õiget ja vajalikku, et ennast hästi tunda, vaid vastupidi - enese väljendus teeb iseendale liiga.

Rolli omamine ei tähenda seda, et peab kinni jääma ühte rolli – rolli raames saab valida väljenduda erinevate rollidena ja baasrollile saab anda teise tähenduse. Just enese poolt antud tähendus on see, mis hoiab inimest kinni ja tema väljendust raamides. Rollipartneriga ühes olemine ehk suhtes olemise kvaliteet seisnebki võimaluses, olla koos erinevates rollides, et kogeda ühiselt üksteise erinevaid külgi ja avastada ühes loomiserõõmu. Kuid, kui suhe jääb kinni või põhinebki ühel või ka kahel rollil, siis on see piiratus. Kuigi see võib aastaid töötada, on see siiski ahistav ning aeg-ajalt tõstab pead soov kogeda avarust ja tahet olemas olev ära lõhkuda, et anda enesele vabadus tagasi. Need on jahmatused, kui korraga on muutus – leitakse see, kes annab võimaluse proovida erinevat olemist ja tunnete kogemist – elul on taas võlu ja tuntakse erinevaid maitseid.

Rollipartnerid ühes loovad oma suhtest joonise. Ajas saab sellest muster ning enam ei peatuta ega mõelda oma igapäevaste olemiste ja valitud käitumiste üle ega ammugi otsita sõnade tähendust – rollinimede tähendust ega rollidele seatud ootusi – eesmärke ega seda, kuidas saab olemas olevat suhet paremini luua. Kui roll osutub valeks, siis on partner vale ja seega tuleb tema vastu võidelda või too väljavahetada – oma varbad on enesele lähemal. Inimesest on saanud roll, mida ta omab, ja kui kõlab märgusõna – nüüd oled roll nimega ... , siis hakatakse olema, alustatakse selle kuvandi, kuidas teatakse, et peaks olema, mängimist. Mängitakse kedagi, millisena võib-olla kunagi ka oldi või taheti olla, kuid enam ei olda.

Kingi enesele võimalus peatuda, et tunnetada iseennast ja küsida eneselt – „Mida olen tegemas? Mida kardan kaotada? Millal ja miks on minu turvatunne ohus? Millist rolli ma kannan? Millises rollis soovin ennast kogeda - miks? Milline ma olen ja millisena soovin ise ennast väljendada ja kogeda?” Kingi teisele võimalus luua ennast paremana – vaheta rolli, vaheta tähendust ja näe võimalust, kuid see ei tähenda alati ja kõiges vajaduste täitmist, vaid ka piire ja kokkuleppeid – Hingede koostööd.


Marianne

23.11.2021.a

Esmaspäev, 22. november 2021

Rollide maagiline Maailm X - Rollipartnerite rohkuses peitub üksinduse tühjus

 


Tänase aja kiires maailmas on inimestel rollipartneritest puudus, kuid teisalt valitseb ka üleküllus. Elu pakub, igale inimesele, meeletul hulgal rollipartnereid, kuid need on näilised, sest nood pole nagu päriselt päris, vaid see on virtuaalne maailm, oma kirevusega, täis erinevaid valikuvõimalusi. Inimesel on puudus, enese jaoks, päriselt õigetest ja reaalsetest suhetest – sellistest, kus on aega ja kohta, kuhu ja on julgust, et avaneda. Kuid enamus oma päevast veedab inimene kohtades, kus ei peatuta, et olla kohal, sest kõigil on kiire, sest ollakse, midagi siin- ja sealpool tegemas ja enesega väga ametis.

Värviliste ekraanide taga on nii palju erinevaid rolle, kuid need ei toida, vaid suurendavad tühjust ja üksindust, sest enamus neist luuakse mõtlematult, hetkeliste impulsside ajel. Kiiruga ja kirjavigadega trükitud sõnad, mis puudutavad pealispindu ja kõlavad sageli valesti, lendavad edasi-tagasi. Sõnad kõlavad lugejate jaoks valesti, sest tähendused on erinevad ja selgitusteks pole aega või teevad need loo, segadusse ajavalt, veelgi valemaks. Kujutelm sellest, milline inimene on, luuakse hetkega ja see jääb, sest käegakatsutavat ei ole. Keegi ei küsi, milline inimene iseendana on, sest seda ei ole vaja – fail salvestus ja lugu oli ära ning vahelduvas voos olev inimene januneb järgmise ergutaja järele.

Päris Maailmas ei ole seda elu, mis ekraanidelt vastu vaatab. Kuid virtuaalne maailm on vahel elulisem kui päriselt olemas olev, sest seal, just tolle sees, sünnib ja toimub, vahetub välja, saab hetkega luua ja ka põrmustada – seal on kogu Maailm korraga koos. Sellises maailmas olevad suhted just nagu on olemas ja pakuvad kõike, kuid nad jäävad ekraanide taha – teise maailma. Selles teises maailmas võib igaüks valida endale rolle ja lahendada neid nii nagu soovib. Vahetada nägusid ja nimesid – luua ennast reaalsusest erinevaks. Valida endale sobivad/ vajalikud grupid ja luua ise lehed või ühendused – ehitada üles see, mis on nuppudele vajutades võimalik – ulatuda ühest äärest teise ja ümber kõige. Olles ühel pool üksinda võib omada teisal sadu või tuhandeid nägude ja nimetustega „sõpru”.

Rollides olevad, valitud näopiltidega ning nimetusi kandvad inimesed, riputavad kostüümid varna, kui ühendavad ennast lahti ja lähevad mööda maad kõndides, punktist A punkti B. Netis ühte gruppi kuuluvad, ka teineteisele kommentaare jaganud või pöidlaid pannud FB näod jalutavad reaalses elus teineteisest rahus mööda, sest inimene ei tunne päris inimest ära või ei ole tal tolle teisega, päevavalgel, olevas hetkes midagi ühist. Päris elus on teine inimene liiga lähedal, ta on ehmatavalt reaalne ja teda ei saa olematuks muuta. „See seal ei ole mina, see seal olen mina rollis!” - ühes inimeses, kahes erinevas maailmas, on kaks erinevat inimest, kellel kaks erinevat elu.

Kus on see, koht ja aeg, kus erinevad Maailmad ühineksid, et oleks aega peatuda, kohaneda ja teineteist tundma õppides, iseennast tundma saada ja suhteid kasvatada. Kus ei hüljataks selle peale, kui keegi komistas või paotas ise ennast, vaid valitaks olla koos ja astuda ühes edasi. Tühjus avaneb, kui inimene tahab, astudes ühest välja koos kõige sellega, mis tal selle sees olemas on, et kogeda seda päriselt ka seal, kus tema ise päriselt olemas on. Tühjad pihud ja olematus – oli, kuid ei ole, sest seal kohtusid rollid, kuid ei kohtunud inimesed. Inimene ise loob ennast mitmeks, et tal oleks ja siis, ta ei leia enam ennast üles – kus ja milline on see, kes ta on päriselt – kui ühendus kaob ja ta ei saa enam olla ühes kõigega.


Marianne

22.11.2021.a

Reede, 19. november 2021

Inimese teed on huvitavalt huvitavad

 


Inimene saab ise ennast aidata – ta leiab viisi, kuidas seda teha. Poja nn nimevahetus on endiselt õhus – ikka veel on neid, kes kasutavad muudetud varianti või vaidlevad talle vastu või hoiavad eemale. Novembrikuu alguses sai ta võimaluse käia mööda asulat, koputada ustele ja tutvustada ise ennast.

Soomes on tavaks, et mitte kõike, mis seondub lapse huvitegevusega, ei pea kinni maksma vanemad, vaid lapsed ise osalevad erineval moel vajaliku raha kokku kogumisel. Iga aasta novembrikuus alustavad skaudid jõulukalendrite ja -kaartide müügiga. Osad käivad ustelt ustele, teised kasutavad vanemate või sugulaste abi. Müügil on mitmeid eesmärke – müües 12 kalendrit saab laps tavalise päkapikumärgi, 50 puhul saab varrukale hõbedase ja 100 -ga õnnestumisel kuldse märgi omanikuks. Igalt müüdud kalendrilt ja kaardipakilt läheb osa otse oma rühma rahakotti ja selle eest minnakse matkale. Seega võib püüda nii märke kui ka kasvatada ühist summat.

Igal aastal tõuseb küsimuseks see, kui palju on mõistlik kalendreid ja kaarte müüki võtta. Alguses tundus, et müümine ei ole keeruline – küllap ikka leidub neid, kes ostavad. Päris elu näitab, et väga lihtne see töö ei olegi. Kalender on tava aastast 1947 ja jätkunud, pilte vahetades, samasugusena aastast aastasse. Loomulikult ei ole seal šokolaadi – seega jäävad enamus lapsi sihtgrupist välja. Ostavad lastevanemad või vanemad inimesed – harjumusest, nostalgiast või kohusetundest.

Asulas, mis ei ole suur, on ka teisi skaute, kes otsivad samamoodi ostjaid. Kõigile lihtsalt ei jätku maksvaid inimesi ja seega tuleb rohkem ringi käia, et otsida üles need, kellel veel ei ole või leida teised variandid. Eelmisel aastal oli poeg esimeste hulgas ja 10 kalendrit ning 5 kaardipakki sai müüdud 2, 5 tunni jooksul. Sel aastal olid nobedamad jõudnud ette ja ring kasvas pikemaks ning ka aega kulus rohkem. Kokku sõitis ja kõndis poeg ringi üle viie tunni, kuid ikkagi sellest ei piisanud ja seejärel aitasime terve perega kaasa, et kõik võetu saaks ka müüdud. Selle aasta eesmärk – müüa 12 kalendrit – sai lõpuks täidetud. Lisaks neile, leidsid endale omaniku ka 24 kaardipakki – algul sai võetud 12, mis läksid kiiresti müügiks ja seejärel sai juurdegi võetud. Oma rühma toetuseks sai kogutud üle 100 euro – päris hea tulemus ju.

Kui poeg oli ringil, siis vahepeal ta helistas ja korra käis ka kodus - ta kuuldus üsna nördinult ja tahtis korra ka loo pooleli jätta, sest rohkem oli neid uksi, mille tagant kostus „Ei” või „Meil juba on” ja mõnel korral sai ta ka aru, et täiskasvanu valetas talle, kuid pole halba ilma heata. Iga ukse taga, millele ta koputas, oli keegi, kellele ta ennast tutvustas – Tere, mina olen Hendrik. See oli iseenda abi ise endale. Iga kord kõlas nimi ka tema enese kõrvus ja see tugevdas teadmist – Mina olen see, kes on Hendrik. Lisaks sellele kuulsid seda nime kõik need, kellega ta kohtus ja kindlasti oli nende hulgas ka neid, kes toetasid tema soovi olla Hendrik, kuid ka neid, kes püüdsid selle soovi naeruväärseks ja vastuvõtmatuks pöörata.

Inimese teed on huvitavalt huvitavad – küsimise peale abi tuleb, kuid, kas inimene oskab selle ära tunda, vastu võtta ja ise selle ellu viia.


Marianne

19.11.2021.a

Neljapäev, 18. november 2021

Rollide maagiline Maailm IX – Vananenud rollilahendused

 


Astume oma rollis olles, kui lavale ja oleme seal, ühes oma rollipartneriga, mängimas neid, kes valime olla, sellistena, millistena valime ennast väljenduda. Koos olles teeme oma samme, valime olemisi ja lahendusi – väljendume valitud moel. Reageerime teineteisele – vastame ja küsime, ühe liigutus kasvab välja teise omast – nähtavalt ja varjatult. Selleks, et lahendada oma rolli, anname enese ja teise tegelaskujule ning meie vahel toimuvale tähendused. Seejärel proovime ennast nende tähenduste ehk märksõnade järgi väljendada – nii sünnivad rollijoonised ja ilmneb mängitav lugu.

Olen Ema, sest minul on Laps. Milline on minu tähendus emana olemisele – Mina Emana – mida Ema teeb, mida Ema peab tegema. Sealsamas on minul Emana ootused sellele, milline peab Laps olema, et Emana oleks mul võimalus ennast hea ja õige Emana kogeda. Kuid kõik päevad ei ole sarnased – ühel päeval olen parim Ema Universumis ja teisel kõige mõttetuma ja segavam asi Maailmas.

Kui ei ole hea olla, sest eneses on paha ja häiritud olemine, kuna rollina olemine on ebamugav – teen/ annan/ ootan vastu nii nagu on alati olnud, kuid vana rollilahendus ei anna vajaminevat, sest kohtan sellele Lapse vastupanu. Midagi on kusagil valesti, sest Emana ma ei õnnestu – vana rollilahendus ei tööta enam. Seega astun Lapse vastu, et saaksin olla nii nagu olen harjunud.

Sisemuses tõuseb protest – Mina ei taha seda rolli kanda, kuid ma pean, oma rollilahendusest kinnihoidmiseks, olema sellisena nagu mina ei taha ennast kogeda. Tahan vabadust – olemist iseendana st kõik oleks nii nagu on kogu-aeg olnud – olen Ema enese tähenduses ja Laps minu jaoks vajalikus tähenduses Laps.

Elu toimub hetkes ja just seal sünnivad kokkupõrked. Kui olen Emana oma osa mänginud, kuid Maailm ei ole ikkagi õige, siis ma ei tea, mida teha. Tahan muuta olukorda, et minul oleks hea olla. Senised lahendused ei tööta, kuid ma ei oska midagi paremat välja mõelda, sest ka Laps ei aita mind. Laps tegeleb iseenda rolliga, sest ka tema otsib väljapääsu, kuna ta ei ole see, kes ta peab olema.

Seega sõdib Laps oma Ema vastu – ei ole koostööd. Mõlemad kasutavad vanu rollijooniseid – Ema tõstab häält, ähvardab ja määrab karistuse, et ennast aidata – ta teab, et roll ei kao, tema peab edasi Ema olema. Laps lööb ukse pauguga kinni ja karjub vastu, sest ta teab, et pääsu ei ole – tema peab edasi Laps olema. Laps tahab rahu olemise jaoks ja kohta, kus rahus iseendana olla. Seda, millise iseendana, ta ei tea, sest enamus oma ajast veedab ta nii nagu ta peab teiste tahtmiste järgi olema ning teise osa ajast ta lõdvestub ehk lülitab enesekontrolli välja ja lihtsalt väljendub kuidagi – tagajärgedega, mille eest ta ei taha vastutada.

Ma ei mõtle Miks? – mina teen. Kohates vastupanu – olen häiritud. Kuna rollilahendus ütleb ette, milline pean olema, siis otsin võimalust, kuidas seda edasi teha – tahan, et Laps laseks mul olla nii nagu pean Emana olema. Ma ei peatu ega küsi enese käest – Miks mina ise olen otsustanud, et just sellise Emana pean väljenduma. Olen kordus, loon kordust enese poolt etteantud raamide sees.

Ema ei saa, sest Laps ei taha – vastuseis sünnitab revolutsiooni – üks tahab, teine ei taha - Ema ei taha enam vastutada. Vastutama peavad täiskasvanud. Ema sooviks olla Laps ja jonnib vastu – Mina ei pea! See on rollist vabaks püüdmise soov. Lahendus ei ole rolli hülgamine, vaid tähenduse muutmine – uus rollijoonis – uued märksõnad, millele tuginedes olla olnust erineval moel Ema.

Kaks erinevat vaatenurka - Mida teeksin, kui ma valiks tahta, et roll oleks olemas – mul on vabadus valida, kas ma tahan või ei. Hoopis teine lugu on see, kui elan uskumuses, et mul puudub vabadus valida – seega olen lõksus, kuna ma pean olema, sest olen seotud – seega pean ellujääma. Midagi ei muutu, kui ma ei muuda tähendusi – sellega seoses vahetan märksõnadele tuginedes rollilahenduse ja see muudab rollijoonise.

Rolli sees lõksus olemine – on olemas, kuid mitte minule vajalikus tähenduses. Selle teadmise vastu sõdimine on oleva vastu võtmata jätmine. See on sõda - tahe teist muuta või ennast ohvrina tundev Laps – minul ei ole. Selleks, et saaksin võimaluse kogeda vajaminevat – saan õppimise jaoks vajamineva – rollipartner on rollis enese tähenduses.

Kui Laps sündis, siis valis Ema ise, millisena ta oma rolli lahendab – see on tema enda valik. Rolli lahendust saab iga hetk muuta – tantsida ühes partneriga, iseennast tundma õppides ja ise endast teadlikuks saades, mõtestada oma väljendus. Käib rollidesõda, kui proovitakse kinnihoida sellest, mis enam ei tööta – vanad lahendused on ajale jalgu jäänud.


PS Loos on kasutasin Ema ja Lapse nimelisi rolle, kuid sama sõda võib käia kõikides rollides, kus püütakse vanadest lahendustest kinni hoides, muuta oma olukorda või keelduda muutumast.

Marianne

18.11.2021.a

Kolmapäev, 17. november 2021

Rollide Maagiline Maailm VIII - Suhte lahendus Mehe ja Naise rollides

 


On üsna tavaline, et enesele kaaslast otsivatel inimestel on olemas, potentsiaalse kandidaadi hindamiseks, nimekiri vajaminevatest, kuid ka välistatutest omadustest, harjumustest, oskustest, harrastustest ning ka välimuse mõõdupuu. See on pikk loetelu, mis hõlmab paljut ja peaks tagama õnnestumise. Üles loetakse see, mida teine peab ja mida ta ei tohi, mis tal olla võib, mis on välistatud. See nimekiri on vajalik, et enesest aru saada ja selles järge ajades peaks inimene täpselt teadma, millist meest või naist ta otsib ja nii saab ta tolle õige, nn valede hulgast, hõlpsasti üles leida.

Elus juhtub ühte ja teist. Mõned paarid saavad ja jäävad kokku tõsise töö ja planeerimise tulemusena. Teised kohtuvad ja otsustavad proovida. Kolmandad leiavad, kusagil mujal koos olles, et tahavad ka paarina koos olla. Neljandad seisavad fakti ees ja astuvad selle sammu. Tänapäeval enam ei olegi kõik paarisuhtes vanal, harjunud moel – koos on ka mehed või naised, kuid ka nemad järgivad omal moel ühiskonnapildis sisseharjunud rolle – üks valib olla suhte Mees ja teine Naine. Ei ole vahet, kuidas algas või millisena jätkus - iga paari lugu on erinev. Kuid kas ikka on?

On üsna tavaline, et algused on meeldivad kogemused, mõnusad ja mugavad olemised. Kuid ühel hetkel lähevad lood sassi ja ühtehoidnud inimeste vahel on korraga segadus – tundub, et õigena olnu osutub korraga täiesti valeks. See, kellega oldi kõrvu ja sama, seisab vastas poolel ja on ühes olemise vastu. Kuidas sai minna valesti, kui prooviti välistada vead ja valida ning teha otsused kaalutletult õigesti? Mis on pildis valesti?

Koos elu elavate inimeste suhe pakub väga paljude erinevate rollide kogemise võimalusi. Just sellest tulenevalt on rollide teadlikkus ja nende tähendused ning ootused neile väga oluline info. Kui inimene valis enesele kaaslase väliste vaatluste tulemusel, hindas tema sobivust eeldustele tuginedes ja jäi oma ootuste täitumist ootama, siis päris elu pakub võimaluse reaalselt oma väidete paikkapidavust kogeda. Päevast päeva koos olles ja teineteisega kõrvuti elades selgub, et paljud küsimused on jäänud esitamata ning päris palju on seda, mida enese kohta teada saadakse. Inimese võitlus iseenda eest – tahtmatus ise ennast halvasti kogeda, kasvatab tunded inimeste vahele ja need muudavad kooselu lahinguväljaks – ollakse koos, kuid kokku ei saada – elatakse erinevatel planeetidel.

Kui kaks inimest elavad koos, siis kes nad on – millises rollis olles nad kohtuvad? Kes kellega kokku sai ja kes kellega koos elab? Kahe koos olles võib ja saab olla ühes inimestena, Mehe ja Naisena, abikaasadena, elukaaslastena, lastevanematena, Lapsena, Ema ja/ või Isana, sõpradena, toakaaslastena, ohvrina, süüdlasena, sõltlasena – need on mõned peamised rollid, kuid erinevaid valikuid on veel küllaga. Segases suhtes olijad ei ole küsinud enestelt, milline oli see roll, millele tegelikult kaaslast otsiti – valiti ühte, kuid taheti teist, valiti ühte, kuid saadi teine. Näiliselt valiti olla abikaasad/ elukaaslased ja/ või Mees ning Naine – seejärel asuti oma rolle lahendama ja siis just elu huvitavaks läkski.

Kui inimesed kaaslast otsisid ja valisid, kas siis osati eneselt küsida– milline on otsitava/ soovitud Mehe või Naise tähendus enese tähenduses ja milline on enesele valitud rolli tähendus – mina Naisena/ Mehena? Kas suhtes olev inimene märkab eneselt küsida, millises rollis ja millal ta on ning mida selles rollis olemine tema enda jaoks tähendab – millisena tema peab selle rolli jaoks olema? Seejärel on küsimus selles, kas suhtes kohtuvad erinevate rollide esindajad või ollakse enese rolli paarilisega ühes? Milline on selle suhte alus – peamine ühine roll uskumuste järgi, kuid alateadlik? Milliseid rolle veel valitakse mängida ja millised jäävad välja? Kas inimene leiab suhtes olles, enesele olulistele rollidele, partneri? Kui paljudes erinevates rollides saab ta ennast väljendada? Milline ja kui suur osa inimesest külmetab ja tunneb nälga – millist rolli soovitakse suhtes kogeda, kuid ei saada? Millist rolli peab kandma ja milline rollilahendus on pealesunnituna enese jaoks vale?

Mudeli järgi paikka pandult tundub õigena, et koos elades peaks suhte alus olema Mehe ja Naise roll. Siit tõuseb küsimus, milline on inimeste tähendus iseenda rollile ja vastaspartneri omale? Suhte pilt on sageli vale, sest Mees ja Naine jäävad kuhugi tahaplaanile, nende joonised ei õnnestu ja seega olemas olev suhe ei täida seatud eesmärki. Otsitakse abi ja erinevaid lahendusi, proovitakse, sõditakse, tahetakse muuta, valetatakse iseendale ja kaaslasele ning vaikitakse – otsitakse võtit, kuid nii sageli leitakse, et proovimise aeg sai otsa ja seega on suhe läbi ning minnakse uuele ringile. Ometi on ka neis, uutes lugudes, need samad vanad rehad ootamas, mille peale astudes saab ise endale haiget teha – õppida ise ennast kogedes.

Kuidas jõuda teineteiseni Mehe ja Naisena? Kuidas saavad Mees ja Naine kohtuda, kui see aeg, mil võidakse valida olla Mees või Naine, ollakse ametites oma teiste ühiste ja eraldi seisvate rollidega. Mil moel tugevdada omavahelist sidet, kui rolle, milles saab kõrvu olles olla, on palju ja küsimuseks tõuseb see, kuidas valitakse olla – teadlikult olles või tunnetena reageerides ja magades. Mõnede enesele valitud rollide partneriteks sobivad ka teiste rollide väljendused, kuid mitte kõigiga. Mees või Naine ei saa jõuda ühinemiseni oma nn teise poolega, kui teine valib olla laps, vanem, vaenlane.

See, millises toas oma suhtes ollakse, näitab seda, millist rolli valitakse teadlikult või alateadlikult mängida. Kui otsima asutakse, siis milline on see koht, kust ennast leitakse - köögist, teleka eest diivani pealt, lastetoast, garaažist, aiast, töölt ja kellena seal väljendutakse? Suhtele oluliseks saab teadmine, kellena jõutakse magamistuppa. Magamistuba kidub, kui suhte kese on mujal.

Inimene saab teha teadlik valiku, milline roll endale valida. See on teadlik valik – olla Mehe kõrval Naine ja Naise kõrval Mees. Kui valitakse ühiselt, et Mees ja Naine on suhte algus ja alus, siis ollakse koos, sest ollakse teineteise jaoks Mees ja Naine, siis see on see, mis seob ja millest saab luua suhte tugevuse. Järgmine samm on avastada ise ennast ja anda tähendus, kuidas on olla ja väljenduda Naisena? Kuidas on olla ja väljenduda Mehena? Maailmapilt muutub kui inimene on teadlikult kohal – olemas Mehena Naise kõrval või Naisena Mehe kõrval - silmad näevad teisiti, kehakeel kõneleb teisiti, rollilahendus sünnib teisiti, tuntakse ja tajutakse teisiti. Mehena või Naisena olemine on täiskasvanud inimese roll, salapärane, ahvatlev ja ihasid täis Maailm.


Marianne

17.11.2021.a