Suur Maailm 24/ 7 on avatud

Minus on hirm, et jään kinni sellesse aega ja kohta ega pääse edasi, sest ikka ja jälle pean otsa vaatama kestvas olevikus asjadele ja inimestele, mida/ keda ma näha ei taha. Ma ei taha siin olla, sest tunnen, et siin olles pean ennast kaitsma välise eest, naerdes läbi pisarate – mis veel võimalik on, kuidas veel saab oma elu huvitavamaks elada – mina olen üüriline teise omandi sees.

Koledus ja räme inetus on ümberringi, sest seal on sassis ja segamini, kuhjas asjade ja katkise looduse mäed. See siin ei ole minu kodu ega õu. Siin majadel on salvestavad silmad ja majades pesata kägudena lendavad inimesed. Ei ole mul kardinaid, mida tõmmata ette, et ehitada seinu minu ja välise vahele. Vaatan aknast välja ja näen, sõidan läbi ning mööda ja näen, lähen õue kõndima ja ikka näen. Taas pööran pilgu teisale, sulgen silmad ja kõnnin selga keerates avaruse poole, sinna, kus olen vaba.

Maailma, minu ümber, kui lego klotse tõstetakse ringi. Huvitav on teadmine, mis täna saab pargitud akna alla, mida ja kust veel vähemaks võetakse või juurde listakse. On teadmatus, millal piiridest üle ja sisse sõidetakse, taas puudutades ja lükates, et oma omandi omamist rõhutades tõestada. Suurtel meestel, kes pole veel suureks kasvanud, on suured kompleksid. Kätega rinnale trummeldades ja jalga tõstes maad märgistades, möirgavad isased ahvid üle maa – see siin on minuuuuuuu ... meile, teistele, laenuks kasutada antud on see Maailm.

Need on majad, millel paberil on omanikud, kuid päriselt ei ole mitte kedagi, kes armastaks maja tema enese pärast. Maja on ühele omand, kinnisvara, mida on üürilised palgatud hoidma. Kui üürilisel tekibki kodutunne, siis ootamatult tuleb kusagilt huvitav üllatus, mis taas seab õigluse jalule – see siin on teie ajutine hetk, mis tundub ometi kestavat terve igavik. Kui üürimajas elad, siis pead tegema ja olema nii või naa, iseenda valikuid on vähe, leppimist ja vaikimist kuhjaga. Vahel tundub, et üürnikud polegi enese omad, vaid üürimajas elades peremehe omand.

Minus on tahe sisustada, luua endale turvaline pesa koduste seinte varju, oma maja sisse. Tunda päikest ja soojust, rahu ja vaikust, näha ilu enese ümber, et ust avades ja aknast välja vaadates Maailmas vahelduksid vaid looduse ja aja värvid ning mööda uitaksid loomad ja lendaksid linnud, et mitte kellegi ekskavaator ei purustaks maapinda ega nii mööda minnes saag langetaks puud, mis varju andes toeks mul oli. Omaniku õigused ja valikud ning üürniku valitud valik, kui ei sobi võta oma seitse asja, seljakott ja reisikepp – suur Maailma on 24/7 avatud.

Tulevad ja läheva üüriliste read. Ühed majale juurde lisavad, teised jälle vähendavad, ikka oma tahte ja tahtmatuse järgi, lubatu järgi, oskuste järgi – huvitavalt ja valikuliselt, kuid mitte keegi ei vaata maja ega tee selle järgi, mis majale on vaja. Maja, mis olles küll peavarjuks ei ole tegelikult ühelegi inimesele päris koduks, sest taas astuvad elanikud edasi, kui tuul pöördub ja malenuppe laual liigutatakse. Vaid ämblik, kes pilgu alt pääsenud, oma lühikeses ajas maja tõeliselt ja päriselt oma koduks peab.

Marianne

23.03.2019.a

Nähes oma Hinge Sa tead, et Sinul on tulevik

XL-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/nahes-oma-hinge-sa-tead-et-sinul-on-tulevik?id=85677831

... astudes uude hetke on inimesel surmav hirm ja taassündiv lootus kogeda ennast uuena ...

Kord seisis Inimene peegli ees ja vaatas seda, millisena ta Maailmast vastu peegeldus. Inimese Hinge kohutas see, mida ta nägi, kui ta vaatas, millisena Inimene, Hinge väljendusena, Maa peal kõndis. Nähtu tundus talle nii õudne, et tema ise, kaaludes musta ja valget, mõistis enda üle kohtu. Hing otsustas, et tema peab olema süüdi, sest tema ülesanne juhatas Inimese teed ja seega määras ta ise endale karistuse. Hinge puhas rüü oli määritud ja Hing murdis oma tiivad, kui ta uskus, et tema ei ole väärt lendama, sest tema külvas Maailma valu ja kannatusi, kui kõndis Inimesena oma teel.

Kui Hing tundis end süüdi olevat määras ta endale karistuseks, Maa peal elades, kannatuste kandmise ja nii kõndis ta inimesena elades Vaevade põllul lootuses leida koht, kust sünnib Vikerkaar, uskudes selles olevat märk, et lõpuks on ta oma lunastuse leidnud. Suurim karistus, millega Hing sai end nuhelda, oli jätta ennast armastusest ilma ja tunda Inimesena elades Hirmu. Hirm oli see, mida Hing nägi Maailmast endale vastu peegeldumas, kui Maailm tundis õudu Inimese ees ja Hing võttis Hirmu enese kanda. Hirmu tundes koges Hing, et olevik kestab lõppematu lõpmatuse ja nii elas Hing Inimese sees kui põrgus, uskudes, et surres ta ei sünni uuesti – Hingel puudus tulevik.

See on inimpõlvede ajalugu, mis kestab inimese mälestustes, veres ja uskumustes – see kohiseb, kõneleb ja elab tema sees. See kõik on nii sügaval, et inimene ei mõista ega tea sinna vaadata. Kord võttis inimene hirmu endasse, andis talle koha enese sees ja nüüd toidab teda. Inimene ise astus hirmu sisse, sest ta nägi seda tõelisena. Inimene ise sulges ukse enese ja Valguse vahel.

Hirm on hulgus, kes otsib endale koda ja toitu. Võttes hirmu endasse lubab inimene ennast hirmule. Hirm on surm, mida inimene kardab. Tehes endas hirmule ruumi jääb inimesele alles pisku ja selleks, et ise enese sisse ära mahtuda kasvatab inimene oma keha suuremaks või astub enda seest välja. Inimene ise toidab oma hirmu kujutluste ja piltidega. Hirm kasvab üha suuremaks ja inimesele tundub, et teda hirmutav hetk jääb lõppematu lõppmatusena kestma. See on elav põrgu, kus inimene sureb hetkest hetke teadmisega, et ta ei sünni uuesti.

Inimeses on hirm valu tunda, kogeda seda, mille talumine tundub võimatu. Inimese keha on habras ja õrn, inimene murdub ja läheb katki ning see teadmine teeb haiget ja muudab kaitsetuks. Hirm sünnitab viha, tahte lõhkuda pimedus, mis ründab ja ei jäta inimesele ruumi olemise jaoks, sest hirm sunnib kokkutõmbuma, olematuks muutuma - seda, keda ei nähta, seda ei ole olemas, kui ei ole olemas, siis ei saa ka midagi juhtuda.

Kui kardetakse seda, mis saab siis, kui ... maalitakse pildid, mis on kujutlustest sündinud õuduslood, kuid närvekõditavast saab ahistus. Hirmu tundes kasvab ja saab jõudu see, mida kardetakse, sest see, mis on olemas kujutluses muutub nähtavaks ja hakkab oma elu elama. Reeglid, seadused, tavad - kõik see, mille vastu võib ja saab eksida on raamid, millega mõõta ja määrata, sõnu väänates, karistusi. Manipuleerimine, teadmatuses hoidmine, nimetu ja määramatu ohuga ähvardamine – see on hirmu all hoidmine, kuulekuse ja vaikuse nõudmine, masside valvates haldamine.

Hirm tarretab oma jäisusega, hoiab paigal alandliku ja kuulekana. Alandlikkuses nõtkutakse põlvedest, et kummarduda ülemate ees. See, kes ei karda, seda ei saa allutada ega anastada ja nii külvatakse hirmuseemned, et inimene tõmbuks kaitsesse, kahtlustused ja umbusaldus ümbritseva vastu levivad siis kulutulena. Inimesest kaob julgus ja sära tuhmub, sest ikka on kusagil keegi, kellel on suurem ja õigem võim määrata reeglid, süüdistada, mõista kohut kaaludes õiget ja valet, otsustada karistuse suurus ja kustutada valgus.

Inimeses on hirm, et talle jääb kättesaamatuks ning ta ei saa elada hetkes, kus kõik on olemas, kus mitte midagi ei ole üle ega puudu, kus on soe, valge ja kergus olemas olla. See on Sinilind, kui elamise lunastus, mille poole ollakse, püüeldes ja ihates, teel. See on see, mis on seal, kus inimest veel ei ole, sest inimene on kinni käesolevas hetkes, ta on Hirmu käes vangis. Inimeses on lootus, et kord tuleb ka tema jaoks aeg, kus on helgem, valgem, palju parem ja ilusam, kui see, mis on praegu. Kui kõnnitakse pimeduses, siis usutakse, et kord saabub Valgus Valge laevana, kuid Valgus on iga inimese sees olemas.

Inimene kardab, et ta ise ei oska oma elu õigesti elada, sest inimene elab teadmisega, et kord saabub päev, mil ta seisab kohtu ees ning tema puhtust ja elu hinnatakse ning kaalutakse. Kuid igal Hingel on oma teekond ja ülesanne, vahel tuleb vastu astuda, rikkuda ja murda – kogemuse saamiseks. Kardetud põrgu - see, millega inimest hirmutatakse ja kontrollida püütakse, öeldes talle, et see ootab teda ees, on tegelikult inimese enda hirm inimese enda sees. Nö kohtu ette astumine on oma hirmule otsa vaatamine. Põrgus põlev puhastustuli, mis eraldab puhtad hinged mustadest, mõistes ühed igaveseks põrgutulle, aga teised lubab taevariiki, on hirmust läbi astumine. Hirmu sisse astumine on suremine, see on hetk, kus enam mitte midagi ei seo ega ole, läbielatud tunderaskus põleb tuhaks ja inimene tõuseb kergusest üles poole, sündides uuesti uuena uude hetke.

Hing ise mõistis kord end süüdi, määras karistuse ja ainult tema ise saab end vabastada ning anda endale tiivad tagasi. Hingel on hääl, mis kõneleb inimese kehast, kui Inimene lubab sellele vallanduda. Hing otsib sidet Maailmaga, soovib rääkida, et ennast kuuldavaks teha ja vabaneda sellest, mis tema sisse on kogunenud – lasta oma hirmudel minna, et hirmu lahustudes vabastada Inimese keha Valgusele.

Rännak

Sina, Inimesenarmas ära jäta hirmu tundes oma sammu pooleli, vaid astu edasi. Sina ise murdsid oma tiivad, kui uskusid, et Sina oled vähem ja Sinu Hing on must. Jah, alati Sina inimesena ei tea ega mõista, miks Sa valisid nii olla, teha, elada, sest see on Hinge teekond – osa suurest Mängust. Sa ei anna enam oma keha hirmule koduks, Sina ise oled enese sees ja kui tunnedki hirmu, siis vaatad talle otsa ja astud temast läbi, sest see, mis kord tuleb, tuleb nagu nii ja saab Sinu osaks. Sina ei ole nähtamatu, sest Sina oled olemas.

Kõigel siin Maailmas on oma hääl, ka Hingel Sinu sees on oma hääl. Hing kõneleb Sinu ja Maailmaga läbi Sinu hääle. Mine istu jõe kaldale, seisa mere rannale, kõnni metsas, sõida maanteega kulgedes kaasa, kallista puud või leba kivil tähistaeva all. Ühine Sind ümbritseva häälega, lase sellel ennast hoida ja toetada, et julgeksid avaneda ja usaldada Hingel kõnelda. Voola ja liigu kaasa ürgse ja iidsega, astu ühes algsete elementidega. Sageduse muutus Sinu sees on see, mis vallandab tõkke ja nii saab Hing Maailmaga kõneleda.

See kogemus võib olla ehmatavalt hirmutav, sest Sinu seest vallandub hääl, mis ei ole Sinu oma, aga justkui on ka. See hääl on võõras, kauge, sügav ja võimas. Selles hääles on ürgsus ja igavikuline mõõde. Ava ennast ja lase Hingel kõneleda. Lase häälel vallanduda ja voolata, tõkked murduvad, hirm uhutakse mustusena välja ja Sinule on taas ruumi enese sees. Kasuta oma häält, Sinu hääles kõneleb Hing ja läbi selle oled Sa ennast peopesale võtnud. Ära vormi ega otsi sõnu, kõrgust ega oskust. Hing räägib häälena voolates iseendana ehedalt väljendudes.

Sinu enese Hinge hääl on see, mis hoiab ja lohutab Sind, peseb ja puhastab, hoiab peopesal armastuse hellas süleluses. Valgus Sinu sees süttib, kui Sa näed oma Hinge, kuuldes teda oma hääles Sinuga rääkimas. Nähes oma Hinge Sa tead, et Sinul on tulevik. Sina sünnid igas uues hetkes uuena astudes läbi Hirmu elavana Valguse sisse.

Marianne

21.03.2019.a

Palun kaitset ja puhastust

Seal, kus pole pimedust

on olemas Valgus.

Seal, kus pole valgust

on olemas pimedus.

Kahe Maailma

kokkupuutepiiriks

on unede hämarus.

Seal hämaruses

hulgub miski üksinduses,

mis võõra ja vaenulikuna,

musta ja kahjulikuna,

vale ja salalikuna,

varjudes hiilides,

hämarusse varjudes,

pimeduses kosudes,

piiride ja tõkete taga

sissepääsu otsides

oma võrku koob.

See miski otsib kodu,

varjupaika endale.

Hinge Valgus

on virvatuli,

mis lähemale meelitab.

Magava inimese rahu,

öö tintjas vaikus,

uks vaikselt kääksus,

põrandalaud kriiksus,

kui tulija majas kõndis

ja unedesse hirmu külvas.

Mis siis, et inimene,

mitte näha tahtes

sulgeb oma silmad.

Mis siis, et inimene,

mitte kuulda tahtes

kinni paneb kõrvad

ning teeb näo,

et olemas ei ole,

see Maailm meie ümbert ei kao.

See, mis läbi hirmu

materialiseerub,

reaalsuses elustub

on kogemus,

mis osaks saab.

Peale õudset unenägu,

peale hirmsat nägemust

palu kaitset ja puhastust -

olnu Valguse sisse anna ära -

Valgus inimese puhastab,

Valgus musta lahustab,

hulguse valu leevendab.

Marianne

20.03.2019.a

Sinu Hing räägib Sinu hääles– Meditatiivne rännak vol 42

Kord seisis Inimene peegli ees ja vaatas seda, millisena ta Maailmast vastu peegeldus. Inimese Hinge kohutas see, mida ta nägi, kui ta vaatas, millisena Inimene, Hinge väljendusena, Maa peal kõndis. Hinge puhas rüü oli määritud ja ta seisis selle vaatepildi ees alasti. Nähtu tundus talle nii õudne, et tema ise, kaaludes musta ja valget, mõistis enda üle kohtu. Hing otsustas, et tema peab olema süüdi, sest tema ülesanne juhatas Inimese teed ja seega määras ta ise endale karistuse. Hing murdis oma tiivad, kui ta uskus, et tema ei ole väärt lendama, sest tema külvas Maailma valu ja kannatusi, kui kõndis Inimesena oma teel.

Kui Hing tundis end süüdi olevat määras ta endale karistuseks, Maa peal elades, kannatuste kandmise ja nii kõndis ta inimesena elades Vaevade põllul lootuses leida koht, kust sünnib Vikerkaar, uskudes selles olevat märk, et lõpuks on ta oma lunastuse leidnud. Suurim karistus, millega Hing sai end nuhelda, oli jätta ennast armastusest ilma ja tunda Inimesena elades Hirmu. Hirmu tundes koges Hing, et hetk kestab lõppematu lõpmatuse ja nii elas Hing inimese sees kui põrgus, uskudes, et surres ta ei sünni uuesti – Hingel puudus tulevik.

See on inimpõlvede ajalugu, mis kõneleb inimese mälestustes, veres ja uskumustes – see kohiseb, kõneleb ja elab tema sees. See kõik on nii sügaval, et inimene ei mõista ega tea sinna vaadata. Kord võttis inimene hirmu endasse, andis talle koha enese sees ja nüüd toidab teda. Inimene ise astus hirmu sisse, sest ta nägi seda tõelisena. Inimene ise sulges ukse enese ja Valguse vahel. Hing on selle inimese sees vangis, kes ise värvib seinad ja lae mustaks ning kelle kujutlused Hirmust täidavad keha. Hing Inimese sees otsib lunastust, mis peseks ta puhtaks nii, et ta saaks taas olla Valgus valguses.

Hing ise mõistis end süüdi, määras karistuse ja ainult tema ise saab end vabastada ning anda endale tiivad tagasi. Hingel on hääl, mis kõneleb inimese kehast, kui Inimene lubab sellele vallanduda. Hing otsib sidet Maailmaga, soovib rääkida, et ennast kuuldavaks teha ja vabaneda sellest, mis tema sisse on kogunenud – lasta oma Hirmudel minna, et hirmu lahustudes vabastada Inimese keha Valgusele.

Rännak

Sina, Inimeseloom ära jäta hirmu tundes oma sammu pooleli, vaid astu edasi. Sina ise murdsid oma tiivad, kui uskusid, et Sina oled vähem ja Sinu Hing on must. Jah, alati Sina inimesena ei tea ega mõista, miks Sa valisid nii olla, teha, elada, sest see on Hinge teekond – osa suurest Mängust. Sa ei anna enam oma keha hirmule koduks, Sina ise oled enese sees ja kui tunnedki hirmu, siis vaatad talle otsa ja astud temast läbi, sest see, mis kord tuleb, tuleb nagu nii ja saab Sinu osaks. Sina ei ole nähtamatu, sest Sina oled olemas.

Kõigel siin Maailmas on oma hääl, ka Hingel Sinu sees on oma hääl. Hing kõneleb Sinu ja Maailmaga läbi Sinu hääle. Mine istu jõe kaldale, seisa mere rannale, kõnni metsas, sõida maanteega kulgedes kaasa, kallista puud või leba kivil tähistaeva all. Ühine Sind ümbritseva häälega, lase sellel ennast hoida ja toetada, et julgeksid avaneda ja usaldada Hingel kõnelda. Voola ja liigu kaasa ürgse ja iidsega, astu ühes algsete elementidega. Sageduse muutus Sinu sees on see, mis vallandab tõkke ja nii saab Hing Maailmaga kõneleda.

See kogemus võib olla ehmatavalt hirmutav, sest Sinu seest vallandub korraga hääl, mis ei ole Sinu oma, aga justkui on ka. See hääl on võõras, kauge, sügav ja võimas. Selles hääles on ürgsus ja igavikuline mõõde. Ava oma hääl ja lase Hingel kõnelda. Lase Hingel laulda ja läbi laulu puhastuda. Lase häälel vallanduda ja voolata, tõkked murduvad, hirm uhutakse mustusena välja ja Sinule on taas ruumi enese sees. Kasuta oma häält, Sinu hääles kõneleb Hing ja läbi selle oled Sa ennast peopesale võtnud. Ära vormi ega otsi sõnu, kõrgust ega oskust. Hing räägib häälena voolates iseendana ehedalt väljendudes.

Sinu enese Hinge hääl on see, mis hoiab ja lohutab Sind, peseb ja puhastab, hoiab peopesal armastuse hellas süleluses. Valgus Sinu sees süttib, kui Sa näed oma Hinge, kuuldes teda oma hääles Sinuga rääkimas. Nähes oma Hinge Sa tead, et Sinul on tulevik. Sina sünnid igas uues hetkes uuena astudes läbi Hirmu elava Valguse sisse.

Marianne

19.03.2019.a

Kohustuse hajudes saabus vabadus

Aeg peatumatu eskalaatorina

sõidutab edasi üha,

jättes kaugele maha,

kättesaamatutena

juba ära olnud

mälestuste rea -

pildid olnud hetkedest.

Tahaks korraks veel

tunda ja puudutada,

olnus olevikuna viibida.

Tajuda väikese lapse

keha siidisust,

tema piimalõhnalist

kukla lohku.

Kuulda tema

vallatult lõkerdavat

naerude rõkatust.

Vaadata varahommikul

seda päikeselaiku,

mis toa tapeedile

maalis hüppava päikesejänku.

Astuda rohul,

mis siis oli pehmem

ja palju, palju rohelisem.

Lapsest kasvanud

on suur inime -

sülle ja kaissu

ta enam ei roni

ega nii hästi mahu,

kui oli siis,

palju aegu varem.

Seal väikesed pruunid varbad

on kaldaliiva kaevunud,

nüüd suured pruuni varbad

on kaldaliiva kaevunud -

laps suureks on kasvanud.

Päev päeva järel veeres,

kuid ometi nii märkamatult

pisikestest helmestest

pikaks ajakeeks see kasvanud.

Kui kord last süles kandes

Maailmale vastu astudes,

korraks tagasi vaadates

ei kohanud pilku toetavat

ega kätt saatvat,

tundsin end üksi jäetuna

üksinda olevat.

Kuidas ma oskan,

kuidas ma õnnestun,

kui ma veel ei tea

mitte kui midagi,

sest olla Ema

on nii hirmutav -

abitus, kohustus ja vastutus,

üksi habrast elu hoides.

Emal tuli olla,

paigal püsida

ja kohale jääda.

Kõik teised võisid minna,

muutuda või ära kaduda,

kuid ema jäi

algul süles hoidma,

siis kõrvale kõndima

ja hiljem seljataha,

kui lapsel oli aeg

Maailma astuda,

pilguga teekäänakuni saatma.

Tõotus ühte sidus,

kammitses lubadus -

ema oli, on ja jääb.

Ema tundis,

et see laps,

kes suureks kasvas

ta täna vabaks andis -

kohustus, mis sidus

korraga hajus.

Enam ei pidanud

paigale jääma

kohal olema,
ega lapse
tagasitulekut ootama -

ema oli vaba

edasi astuma

ise suurde Maailma minema ...

Marianne

18.03.2019.a

Selguse helguses

Võttes oma elu paratamatusena, millega pead leppima, saab sellest kui kivi, mille otsa alatasa valusalt komistad. Võttes oma Elu kingitusena, saab sellest suur ja põnev seiklus, mis rõõmustab kergusega südant ja armastusega Hinge.

Marianne

17.03.2019.a

Eluteel antud lubadused ja jalgpall

Kirsi´le

Sina seisad täna, siin ja praegu, just sellisena nagu Sina oled. Sinus ei ole midagi üle ega midagi puudu, sest kõik see, milline Sa oled valinud olla, on Sinule vajalik olnud ja selles kõiges ei ole õigustust õigele ega valele  või süüdi olemisele– see kõik oled Sina ise endale. Siin ei ole oleks ega poleks teid, sest selle kõik oled Sina ise endale enda jaoks valinud.

Kuid ometi Sa ei meeldi enesele, sest tunned sundust muutuda, muuta end selliseks, millisena Sina veel ei oska olla ja nii valid Sa iseennast kaitsta ja varjata. Sa oled unustanud, et Elu on üks suur mäng, kus Sina mängid mängu, kuidas on olla siis, kui Sa valid olla ...

Sina oled jätnud mängu ja võtnud kõike tõiselt, hoides läbi raskuste kinni sellest, millisena Sina valisid kord olla, kuid sulgenud end teistele valikutele. Sa kaitsed ennast ja oma õigust valitud olemisele ning Sa astud vastu neile, sealhulgas ka iseendale, kes arvavad, et Sina peaksid, sest Sa saaksid olla teistsugusena, kui see, millisena Sina oled.

Sinu suurim kink endale on see, et Sina oled olemas. Võta end armastusega vastu ja hoia end peopesal. Tunne rõõmu ja naudi elumaitseid, sest Sinul on võimalus mängida, kuidas on olla siis, kui Sina valid olla ...   ning teha seda juba täna, siin ja praegu ning igal järgneval uuel hetkel, kui Sa seda valid.

Marianne

16.03.2019.a