Elektrilöögi saanuna jääb inimene, vahel, vooluallika külge kinni – inimese lihased tõmbuvad krampi ja tema ise ei saa ennast vabastada – ta jääb voolu mõju alla senikauaks, kuni vool katkestatakse.
Sama toimub inimesega siis, kui ta kohtub ootamatu informatsiooniga – ta jääb situatsiooni kinni – ta ei põgene ega võitle, ta tardub paigale ja laseb asjadel juhtuda, seda senikaua, kuni ehmatavat infot edastav aktiivne ühendus kestab.
Tehniliselt võttes on tegemist aju ülekoormusega ja vaimse tasakaalu kaotusega, mitme tasandilist puudutust kogenuna ja sellele vastu reageerinuna - enese väärtushinnangutele, põhimõtetele, tegelikkusele väljakutset esitanud informatsiooniga kohtununa.
Et mis mõttes, et kas tõesti, et Minuga/ et Minule, et Mind ei oleks siin - enesekaitse vajadus, kontakti läheduse ja sisu muutuse vajadus, mida inimene ei ole võimeline realiseerima, tema instinktid on õiged, kuid tema ülejäänud reaktsioonid ei ole toimuvaga vastavuses – inimene, ise, ei ole suuteline kontakti lõpetama, teiseks muutma.
Mina vajan viha, Mina vajan tugevust – seda kohas, kus Mina olen haavatud, löödud, katkine – mingi informatsioon tõi kaasa teadmise, mis muutis Minu tasakaalus olemist, kuna see puudutas Mind, Minuga seonduvat – Mina sain haiget, Minul on valus, Mina tunnen ennast halvasti, valesti, katkisena.
Selle asemel, et olla kurb ja leinata – leinata ja kohaneda, enne, järgmise, eluterve sammu tegemist – olla paigal ja keskenduda eneses toimuvale, enese kogemisele, enesele aja andmisele - selle asemel peab inimene, kohe, mingi sammu ära tegema, sest teda sunnitakse liikuma või siis ta ei saa vajaminevat sammu astuda, sest teda sunnitakse paigale jääma.
See tähendab, et inimene teeb seda ja on sel moel, milleks ta ei ole valmis – ta teeb seda, milles teda, tervenisti, kohal ei ole – inimene ei ole tasakaalus, ta ei toetu pidavale pinnale ega tee, enese jaoks, õigeid otsuseid ega anna, enese jaoks, õigeid vastuseid – inimene on tasakaalust väljas, sest pidavat pinda ei ole – see kadus jalge alt, kui inimene informatsiooniga pihta sai.
Pihta saamine tähendab, et inimene ei ole võimeline kogu informatsiooniga, tasakaalus olevalt, kohtuma ega seda teadlikult töötlema – selle asemel teeb ta oma parima – on pealispind, on läbi lohistamine, on nõustumine, on välja elamine – inimese peamine eesmärk on varjata enesega toimuvat või seda, kui ülepinget, välja elada, et käsil olev situatsioon lõppeks ja ta saaks rahu, võimaluse ära minna.
Kurbus, kui vana Minaga lõpetamine ja olevaga rahu tegemine – inimene vajab kurbust, selleks, et enne uue teadmisega jätkamist, enese tähelepanu iseendale anda – inimene vajab seda hetke, milles ise ennast hoida, lohutada, toetada – vajadusel nutta ja katkine olla – Mina ei pea tugev olema, Minul on õigus nõrk olla.
Inimene vajab kohta ja hetke, kus uus informatsioon, sellega seonduv, selle kordamine - on temast eraldi ega jätku, aktiivsena. Inimene vajab rahu, et leida üles see, mis temale haiget tegi – inimene vajab rahu, et eraldada erinevad informatsioonid üksteisest ja vaadata otsa sellele, mis teda jalust niitis ja tegeleda selle konkreetse tundesõnumiga.
On tavaline, et inimese sees on läbi kõndimata haavad – hetked ja kohad, milles tema pidi olema tugev, sest elu ootas/ tahtis elamist, argipäev lükkas teda edasi - kuid kohta, aega, võimalust ei olnud haprusele, nõrkusele ega vajadusepõhisele toetusele - inimene pidi olema tugevam iseendast ja pidi suutma jätta haiget saanud iseenda selja taha.
Võimetus ja võimatus olla kurb ja leinata, et olla haiget saanud iseendaga kooskõlas - toob kaasa Ohvri rolliga samastumise. Ohvri roll on võimalus olla inimene, kellele tuntakse kaasa, kellele peab lubama olla kannatanu – see inimene, kes saab õiguse ja koha oma kurbusele, selle NÄHTAVALE väljendusele.
Ohvri rollist saab harjumus – see tähendab, et ära ununeb ja ära kaob algus – see koht, kus inimene koges puudutust, kus inimene vajas peatust, kus inimene vajas lohutust ja kurbuse sülelust = Mina ei ole üksinda – Mina olen iseendaga üks.
Sõltuvus tähendab, et inimene läheb möödunust mööda ja ta on kohe seal, mis pakub asendust, leevendust, tähelepanu – inimene teab ja näeb ennast Ohvrina, inimene väljendub Ohvrina – Minuga toimus see, Minu osaks sai see = Mina olen.
Ohver on see, kes on viga saanud – Ohver on see, kes on kahju saanud – inimesega on ülekohtuselt, ebaõiglaselt, halvasti, hoolimatult käitutud. Ohver on kannatanu ja ta kannatab, millegi/ kellegi pärast, millegi/ kellegi süül – Minuga on, Mina tunnen, sest too seal/ sest tema seda.
Vajadus - toetuse, lohutuse, kui kurbusega kooskõlas olemise järele – selle asemel, et olla ise endaga – selle asemel, et anda ise endale vajaminev – pöördub inimene väljapoole – Ohver on leidnud endale Vanema/ otsimas ja vajamas endale Vanemat, kes peab tegema Lapse enesetunde paremaks, enese sees olemise talutavaks.
Vanem sai anda lapsele turvatunde, kindluse, lohutuse – laps sai võimaluse vaibuda, laheneda, kuid ka asenduse – lapsel oli raske tulla toime enese sees tulvava informatsiooni tõttu – vanem pööras oma tähelepanu ja laps kinnitus sellesse – omal moel kaotas aktuaalne aktuaalsuse, sest laps ei olnud enam üksinda, iseendaga – tal oli olemas tähelepanu, millele oma tähelepanu pöörata, mille käes ennast kogeda.
See on inimlapse kasvamisega kaasas käiv arengufaas – olemas on teine, kui enese laiendatud Mina – siis, kui lapsel on raske, siis ta otsib seda teist – teine tuleb ja tegeleb lapsega. Teise olemas olemine tähendab, et laps õpib pöörduma teise poole, otsima ja vajama seda teist – teine lahendab/ leevendab lapse teema.
Enese vaimse tasandi kasvamise alguses laps, kelle sees, midagi toimub, pöörab enese tähelepanu välja, teise poole – inimlapse areng tähendab seda, et inimene õpib pöörduma enese sisse – mitte karjuma, nutma, vaikima, vägivalda kasutama, justnagu oleks kõrvetada ja haiget saanud – vaid inimene õpib vaikust looma ja keskenduma enese haavale – Mis on see, mis Minuga toimub – mida ja miks Mina tunnen?
Laps, kes on kogenud Vanema/ Suure tähelepanu, kuid kelle jaoks on see olnud vastuoluline, katkendlik, vägivaldne, puudu jääv – sellest lapsest saab suure tõenäosusega Ohver – ta ei ole õppinud ise enda vaimse tasandi eest vastutust võtma – ta vajab teist/ ta otsib teist/ ta kasutab teist/ ta süüdistab teist – Mina olen = Minul peab olema = Mina ei saanud = Minul ei olnud.
See tähendab, et inimene ei mõista, et – Mina ise ei oska ega saa aru, sest Mina ei ole õppinud ise endaga tööd tegema – selle asemel vajab inimene, vaimse taseme informatsiooni paisude korral, välist abi, füüsilist lahendust, leevendust, asendust.
See tähendab, et ka suure inimese ajas on inimene kibestunud, katkine, süüdistav, Ohvri meelelaadiga – ta otsib ja vajab Vanemat, ta kohustab/ nimetab, kedagi Süüdlase, kui Vanema, rolli, sest see on lahendus, mida tema teab ja valdab.
See on väline jaht ja võitlus, mis ei aita saavutada rahu – inimene ei õpi, omaenese informatsiooniga, tööd tegema – tema kogeb, tema ise teab põhjust, kuid ta annab endale asenduse, teise suuna ja tegevuse näol – oma tegelikule tundele, läbi tähelepanu, asenduse. Asendades, algse tunde, kaotab inimene kontakti omaenese informatsiooniga.
Mitte üks teine ei saa inimese tunnete ja kurbusega, neid ära lahendavalt, tegeleda – teine saab anda sõnad, tähelepanu, kohal olemise, kuid kannatada saanu peab ise oma sammud astuma ja enese sees, iseenda informatsiooniga, tööd tegema – teada saama, mida ja miks tema tundis, et teada, mida ja kuidas tema edasi valib teha, teadmisega, milline Maailm, tema suhtes/ temaga seonduvalt/ teda puudutades, on ja, et see Maailm ei muutu teiseks.
See punkt on põhjus, miks inimene vajab Ohvri rolli – ta saab asenduse sellele, mida tema ei vali teha – mõista, et tema sees toimuva autor on tema ise – väline Maailm sai teha ja saab olla, mil moel iganes, kuid inimese jaoks on vajalik see, mida tema teeb ise enda informatsiooniga – Miks Mina olen kurb? Mida Mina, iseendalt, vajan, siis, kui Mina olen kurb?
Aktiivne vajadus tähendab asendusest sõltuvusse jäämist – inimene peab saama olla Ohver – teised peavad teda tunnistama Ohvrina – kuna teised käituvad ja teevad valesti = siis on inimene, tõestatult, Ohver - inimene on, automaatselt, Ohver siis, kui ta on kohtunud informatsiooniga, mis vajab, millegagi kohanemist – inimene on, automaatselt, Ohver siis, kui tema kõrval/ temaga samas on keegi, kes selle laadse tähelepanu saab, on seda päriselt.
See tähendab inimesi, kes suunavad oma lood ja jutustavad oma kogemused sellisena, et neile tehti liiga/ et neile tahetakse liiga teha/ et neile tehti, tahtlikult, liiga. See tähendab väga suurel hulgal vale informatsiooni andmist – kellegi kohta valetamist, enese osa kõrvale jätmist, lugude muutmist – teise olemas olemise/ teise tegude kasutamist tähelepanu pendli töös hoidmise jaoks – Mina, Minu tähelepanu – teine, temale kuuluv tähelepanu.
See tähendab halamist, kurtmist, süüdistamist – pidevat negatiivset fooni ja vähendava energia taseme hoidmist. Ei ole kergust, vabadust, võimalusi, lahendusi – on raskused, ebaõiglus, kannatused – üha rohkem, üha tugevamalt, üha laiemalt – üha rohkem enesega sama – Mina tunnen, Mina kogen, Mina olen.
Huvitav on see, et inimene valib, Ohvrina väljendumiseks ja vajamineva tähelepanu saamiseks, seltskondi/ keskkondi – millisel laval, millisena esineda. Mitte kõikjal ta ei kannata ega ole vähem. On etendusi ja lavu, millel ta särab ja lendleb – on kohti, kus temast saab Ohver, sest selles kohas on olemas see, keda saab Süüdlasena esitleda – on kohti, kus temast saab pärjatud Ohver, sest seal tunnustatakse tema kannatusi.
Kannatusi kogenud inimesele peab andma vajamineva, kannatusi üle elanud inimese jaoks peab olema temaga, tema moel, kannatustega kohtunud inimese heaks peab panustama – et kergendada, et leevendada, et parandada, et anda teada – Mina ei tee, Sinule, haiget/ ülekohut = Mina tean, mida Sina oled kogenud = Mina hoian Sinu emotsionaalset seisundit = Sina saad olla Ohver = Mina tunnustan Sind, selle eest, et Sina talud oma elu = et Sina talud seda, mida Sina muuta ei saa - oma minevikku, millest teed oleviku, kus on Süüdlane, kes teeb Sinule, tänases, liiga.
Miski ei saa alguse tühjast ega ole võetud kasutusele ilma põhjuseta - Ohvrid moodustavad keskkonna, kus valitsevad rollid - inimesele toetust ja mõistmist ei ole, inimene peab suutma olla nii nagu temaga ei oleks midagi juhtunud, nii nagu temal ei oleks midagi viga ega tema tunneks midagi – mis siis, et juhtus, tunneb, vajab.
See on keskkond, kus on kohustus olla õige – selline nagu lubatakse olla, kellena olemist oodatakse, kellega ja kuidas suheldakse – kuid ei ole luba olla elutervelt vihane, kurb, katki – sellisele iseendale, sellisel moel, ei ole seal kohta ega aega – emotsionaalne võimetus olla teise jaoks kohal ja olemas, ise ennast tahaplaanile jättes.
Inimlast õpetatakse ise ennast vaigistama, üle kirjutama, valeks nimetama – Sinul ei ole häda midagi/ vaata, mis Sinu elus head on/ Sinul ei ole õigust, põhjust õnnetu olla – ise tegid, lugu ei olnud selline, see tunne ei ole õige, selline väljendus on vale, Sina – sellisena, teed liiga – vaata nüüd, mida, Sina, teisele tegid.
Vägivaldne ja vähendav keskkond on see, kus inimesed, kui rolliMinad, tõttavad tähelepanu poole, reageerivad tähelepanu peale, manipuleerivad tähelepanuga, et vältida ebamugavat, et tagada vajaminevat.
Keskkond, kus piirid on valed ja tasakaal on paigast – inimesed ületavad teis(t)e piire ja tasakaal seisneb valedel alustel. On nii tavaline arusaam, et siis, kui üks kannatab oma emotsionaalse ahtuse käes, siis peab keegi teine olema milleski süüdi, et kannataja saaks endale vajamineva väljenduse/ tähelepanu asenduse – Mina olen, sest Sina oled – Sina oled, sest Mina olen.
On tavaline, et „süüdi” on laps, kes juba iseenesest on vähem – vanem pöördub lapse poole tehnikaga, mida on valus, vaimselt ja füüsiliselt häiriv kohata, taluda – informatsiooni voog on mitme tasandiliselt aktiivne – justnagu elektrilöök – laps jahmatub paigale, ta on abitu – vanema informatsioon ja väljendus töötleb last, kasutab teda ära.
Selles tegevuses ja väljenduses on näha ja kogeda Vanema rolli kandva inimese teadlikkuse tase – hoolimatuse, ükskõiksuse, vägivalla, manipulatsiooni ulatus – see lõhub last ja lõikab katki vanema-lapse vahelise ühenduse – inimene on inimese vastu, inimene kasutab last, kui vahendit.
On loomulik ja loogiline, et selline hetk, mil lapsele paljastatakse tegelikkus, tähendab meeletult suurt kogust informatsiooni, mis puudutab erinevatel tasanditel – inimeste vahelise ühenduse haprus, pinna pealsus, tähendus.
On loomulik ja loogiline, et sellisel hetkel on laps kurb – see on igavikuline kurbus - see, mida ei ole, seda ei ole – Minul ei ole, Mina ei ole, Minuga ei olda – Mina tean ja näen seda, mis ja kuidas on olemas.
Kui inimlaps teeb oma otsuse/ sammu, reaalsele informatsioonile toetudes, siis on temal õigus olla kurb – sest ta teeb, valib midagi sellist, mida tema ise, ilmnenud informatsioonita, ei oleks valinud teha – see ei käi kokku tema tegelikkuse, väärtushinnangute, põhimõtetega – ta astub iseendale vastu.
Inimlaps on kurb, sest tema lõpetab selle, mida tema omas, tema ise valis ja kuidas tema ise oli – seega vajab inimlaps aega, et leinata – tema peab kohanema, nii teada saaduga, kui ka enese otsusega – tema peab nõustuma enese otsusega ja olema valmis seda ellu viima.
Kahe Mina võitlus ja vastuseis – kahe erineva Mina erinev informatsioon – Mina tean – seega Mina lähen ära, lõpetan ära, muudan ära, annan ära – kuid siis Mina kaotan enda, endal oleva = Mina teen ju iseendale liiga.
On nii inimlik anda endale võimalus ja suunata oma tähelepanu - Mina ei teeks oma otsust siis, kui teine ei valiks, ei teeks, ei oleks teinud oma sammu – teine ületas piire, ei arvestanud, võttis vähemaks, kaotas tasakaalu – kuid see ei loe temale = tema ei näe lugu sel moel = temast ei ole Minule abi = Minu valiku tegemisele lahendust.
On nii inimlik, et inimlaps toetub oma õigustele ja tegelikkusele - Mina tean, et Minul on õigus ja võimalus sellele, millele Mina, nüüd, ütlen Ei - mille Mina ise eneselt ära võtan, ise enesele ära keelan – kuid Mina pean seda tegema, sest Mina tean, mida jäämine, kaasa toob – siis kogen seda, mida ja kuidas Mina ei pea õigeks, mis teeb Minule haiget.
See on juba suure inimese sammude tegemise analüüs – väikesel lapsel sellist teadlikkust ja vaimse taseme avarust ei ole – lapse aju on õrn ja kaitseta – siis, kui vanem kasutab manipulatsioone, vähendamist ja vägivalda, siis saab lapse aju kahjustada – informatsioon, erineval moel edastatuna, on füüsiline suurus – see paneb lapse olukorda, kus teda raputatakse, loobitakse, kukutatakse, vaigistatakse, üle kirjutatakse, kasutama sunnitakse.
Lapse aju on pinge all – informatsioon ja selle edastus teeb liiga, sest selles sisaldub nii paljut – laps ei ole võimeline sellega, rahus olevalt/ rahus püsivalt, tööd tegema/ ühes olema – laps jääb energia lainetuse kätte – ta on abitu, ta lülitub välja, ta vajab enesega kooskõla, ta otsib paigal püsivat ja ühest suurust, ta vajab enese pinge vallandust, pingele suunda – ta ei saa seda, talle keelatakse see.
Suutmatus ja oskamatus valida, teatavaks saanud informatsiooni alusel, toob kaasa tõsiasja, et laps peab, oma järgmise sammu, tegema veel enne, kui ta on kohanenud, kui ta on oma kurbuse leinavana väljendanud, kui ta on enesele uue tee andnud, teise lahenduse leidnud.
Inimene vajab viha, et olla tugevam selle hetke iseendast – inimene vajab elutervet viha, et seista enese jalgeil ja öelda välja oma sõnad. Eluterve viha ei ole pime, et purustab ja vähendab, kui inimene väljendab enese sees toimuvat tunnetesegadust. Eluterve viha on jõud ja tugevus, kindlus ja selgus – see on inimHinge väljendus ja tase.
On tavaline, et inimene, keda on vähendatud ja vägivallaga kasvatatud, jääb viha lõksu kinni – inimene vajab viha, kuna olukord on üle tema – inimene kogub ja väljendab viha, kuid ta reageerib takistustele, sundusele, kohustustele – nagu koer, kes näitab hambaid ja hammustab.
Viha vajadus, pinnapealsus, kasutamine näitab, et inimene ei ole tasakaalus – ta ei ole oma eluga/ millegi-kellegagi selles rahul, kuid ta ei lahenda ära põhjust, ta kasutab viha, kui maandust ja vastust – Minu piir, Minu piiri ületati – Minule tehti liiga, Mina vastan sellele, samaga, õpetusega.
Kuidas ja kellena Mind koheldakse/ milline on Minu positsioon/ millist abi, millal Mina saan/ kui palju on, Minul, aega iseendale/ kas Mina saan endale vajamineva/ mis viib Mind, tegelikult, tasakaalust välja/ kas Mina räägin tõtt/ kas Mina ise olen endaga tasakaalus/ mis on see, mida Mina pean, kuid ise endale ei valiks?
Vägivaldse ja vähendava keskkonna reaalsus - vahel tuleb alluda vägivallale, piiride ületusele – Mina, vähem, vähendatu – lugu ei saa õige, midagi ei muutu, Minule osaks saanut tõeks ei tunnistata – pidi, sai, tuli, kukkus välja. Minu tunnetele ei ole kohta, õigust – see oleks vale reaktsioon. Tähelepanu pendel. Kurbus on informatsioonis sisalduv – teise valiku, sammu, väljenduse tegelikkus = Minu vastus sellele.
Mina kogen teise viha – Minust on saanud teise Elu viha – Mina olen teise viha põhjus, Minu olemas olemine, teise ruumis, teeb teisele liiga, võtab temalt vähemaks – teine tahab Minu osa vähendada, Mind oma ruumist välja saada/ välja saata – iseendast eraldada, et panna piir sinna, mil moel ja kuidas on tema jaoks õige.
Minu osa, Ema rolli kandnud inimese elus – inimesele kuulunud territoorium, inimese isiklik maaala – milles see seisneb ja millega on tähistatud. Inimese võimetus viia oma elu tasakaalu – võimetus tagada enesele vajaminevat.
Viha, vastikus, ebamugavus – Mina olin asendus – Mind oli ohutu ja käepärane vihata – ise ennast välja elada ja Maailma õpetada, Maailmale vastata, ise ennast kaitsta – Mina, Mina, Mina. Inimene, kes läks enese tegelikkusest mööda, kes pööras tähelepanu välja, kes nimetas Vanema, kes pidi suureks kasvanud Lapse emotsionaalse taseme prügikast ja poksikott olema.
Tegelikkus, mida suureks kasvanud inimene ei tunnistanud - kuigi Ema oli ühise loonud ja hoidis seda – ei olnud see, ainult, tema oma – kodu, perekond, suguvõsa on ühine ruum, kõigile, kellele, seales, on koht antud.
Inimene, ühist tahtmata, ühist talumata, tõmbab piiri – see, siin, on Minu – siin ja selles ei ole, midagi Sinu – Minu asjad, Minu ressursid, Minu korter. Inimene näitab, et ühist ei ole – tema ei tunnista ühist.
Kuid tegelikult jäi ühine alles – Ema ei arvestanud tõsiasjaga – Mina ei olnud tema isiklik elu – Mina sain sellest osa, sama temaga – seega oli tal kohustus ja vastutus Minuga, ühises, arvestada. Minu piire mitte ületada – lõpetada vägivald, vähendamine, manipuleerimine – olla inimene, arvestada inimesega.
Inimese mõistmine, inimesele – tema kogemuse jaoks – ruumi tegemine – oli õigus, oli põhjus – kurbuseks, leinaks, vihaks, hirmuks – kuid ei olnud õigust viha välja elavaks reaktsiooniks.
Inimese kurbus, inimese lein – Minu vajadus on eluline ja oluline – kuid laps tuleb, segab, tahab, vajab – aga Mina, aga Minu elu, aga Minu aeg. Viha vajadus, et suuta ja teha ja edasi olla – viha, et anda endast teada, eneses toimuvast teada – sõnad, karistamine, karjumine, löögid.
Vägivaldse keskkonna tegelikkus – siis, kui anda inimesele mõistmise ja avanemise koht – siin oled Sina haiget saanu – siin saad oma tunnetega üks olla - siis see tähendab lähedust ja avatust, milles tehakse haiget – harjumuslik lahendus, millest inimene on sõltuvuses – inimene suunab oma tähelepanu välja - temast saab Ohver ja keegi peab olema Süüdlane.
Seega hakkab Ohver enesega ühes olijat vähendama – teda Süüdlase rolli suruma, teda sellisena kohtlema, tema kohta sellist informatsiooni andma – küsimus on tähelepanu vajaduses – Mina, Minul, Minule.
Inimese mõistmine, teda toetavalt - selle võimaluse saab anda inimesele, kes ise on näinud enese väljendusi, harjumusi, uskumusi, lahendusi, mustreid ja mõistnud, ise, nende tähendusi/ tagajärgi – inimese toetamine saab toimuda siis, kui tema on, juba, võtnud vastutuse – tema enam ei korda, tema peatub enne harjunud sammu tegemist.
Inimene näitab oma kasvamist sellega, kui ta on suuteline taluma ja töötlema informatsiooni – vaatama enese möödunusse, vaatama enese sammude tegelikkust, tagajärgi – ta on võimeline taluma tähelepanu iseendal, iseendale – ta ei käivitu, ei vastusta, ei vähenda, ei pööra seda ümber, ei vaja seda mujalt.
Vähendavas keskkonnas kohatakse inimese mõistmise taset - Ohvri ja Süüdlase stsenaariumi kohaselt – kui inimene ei reageeri vähendavaid tehnikaid kasutades ja ta on inimesega, inimesena – siis see on tõlgendatav nõrkusena, alla andmisena, süüdi tundmisena, kuid ka vägivallana – sellest saadakse kinnitus oma üle piiride minevale käitumisele – Mina tegin õigesti/ Minu väljendus oli õige/ Mina pidin, sest see oli Sinule paras. On võidu rõõm, enese tähtsuse, olulisuse kogemine - Mina olen, tõestatult, Sinu Ohver.
Sigade ette pärleid ei visata – see, et mina ei vali sama, et minu väärtushinnangud ja põhimõtted ei ole samad, ei tähenda, et mina pean jääma vägivaldsesse ja vähendavasse keskkonda/ suhtlusesse – seal ei ole, minule, kaaslasi – vägivald ja vähendamine kuuluvad vaimselt piiratud ja rollide Maailma sulgunud inimeste kasutuses oleva tehnika hulka.
Teine on inimene, teisel on võimalus valida - teine teeb oma valiku - on minu vastutus seda teadmist tõena näha ja tõsisena võtta - minu valik, iseendale, milline see saab olema - kaugem, eraldi, väljas, piiratud - mina ei tee, sellega, endale liiga - mina annan endale vabaduse, mina hoian oma vaimset ja füüsilist tervist.
Marianne
18.11.2026.a



