Sõnadetagi selge

Enese ära tõestamine on inimesele tuttav harjumus – Mina pean paremini seletama, välja näitama, ette ütlema, ära rääkima, üle põhjendama, paika pidavust tõestama - Minus on põhjus, et ja kui teine Mind ei mõista ja Minul on vastutus, et teine Minust aru saaks, sest Mina vajan teist/ teise käest õiget tähelepanu.

Enese ära tõestamise harjumuse taga on möödunu trauma – varases lapsepõlves aset leidnu – Mina pean, piiratud ja teisele mõistetamatute enese väljenduste abil, teisele ära seletama selle, mida Mina temalt ootan/ mida Mina vajan/ mis Minuga toimub/ et Minuga on midagi valesti/ et Mina ei taha nii nagu teine teeb ja on/ et Mina ei saa nii nagu teine tahab, et oleksin, jne.

Teine oli samas – teine vaatas pealt ja oli osa võtmatu, teine karjus ja lõi, teine oli ärritunud ja vale, teine läks mööda või ära, teine vaikis. Enesele osaks saanu ära seletamine – Mina tegin ja olin valesti – Mina ei osanud ega saanud teisele ise ennast selgeks teha.

Tegelikult – ei ole nii, et teine ei mõistnud või ei kuulnud ega näinud – teine ei valinud ega tahtnud – tema ei tahtnud olla olemas, aidata, toetada, lahendada – teine ei olnud seotud füüsiliselt ega vaimselt – teine ei samastund ega tundnud kaasa, teine ei kogenud endas ja seega ta ei valinud mõista.

Teine täitis kohustust ja oli eraldi – teine sai pealt vaadata ja mitte reageerida, sest lapse vajadus ei puudutanud teda – ta ei tahtnud anda lapsele sõnumit – Sina oled hoitud, Sinuga on kõik korras, Sina ei ole üksinda, Sina oled turvalises kohas, sest Mina olen Sinuga.

Selle asemel käis justkui võimu võitlus – Sina sõltud Minust/ Mina ise valin, millal ja kuidas/ Sina ei käsuta Mind/ Sina oled Minu ära tüüdanud/ Ole vait ja jäta Mind rahule/ elu oleks parem, kui Sind ei oleks.

Möödunu korrastamine - oli selge, et laps oli rahutu, et lapsel oli teema, et laps vajas abi – suur ei aidanud. Minus ei olnud ega ole viga – Mina olin selgelt väljenduv – teine ei tahtnud ja teine ei valinud. Mina ei oleks saanud veel rohkem panustada ega veel täpsemini väljenduda. Minust piisas, et edastada vajaminev.

Harjumus jääb, kui selle taga on eluline vajadus – Minu jaoks on oluline, et teine mõistaks ja oleks õige ja õigel moel. Seega – samasugused situatsioonid, kus esimestest sõnadest ei piisa, kus esimesest märku andmisest ei ole kasu, kus kontakti võtmisest ei sünni ühendust – ei tähenda seda, et iseendaga oleks midagi valesti ja Mina oleksin sõnatu/ hääletu või oleksin vähem ja väärtusetu. Tuleb mõista, et tegemist ei ole sellise ühendusega, kus teine oleks suunatud lähedusele ja ühisele – teise jaoks ei ole teema edastada sõnum – Sina ei lähe Minule korda.

Marianne

02.04.2026.a 

Saapad lähevad eest ära III - Pilk nii nagu oleks sunnitud sitta sööma

 

Inimesed, kellel on kindla Mina vajadus/ enese Mina üle kinnitamise vajadus, on inimesed, kellel on identiteedi kriis – nemad omavad informatsiooni, et nemad ise ei saa anda endale tähendust ja oma olemas olemisele põhjust – nad saavad olema ja loa, olemas olla, läbi kellegi teise tähelepanu ja sõnade.

See tähendab, et see teine saab oma sõnad öelda, kuid need ka tagasi võtta – see tähendab, et siis kaotab inimene oma tähenduse ja põhjuse – Kes ja miks Mina siis olen? 

Kriis tähendab, et inimene ei ole oma eluga rahu teinud – kriis ehk pidava põhja puudu jäämine ja desorienteeritus kestab, kuna inimene ei saa aru, mis ja miks temaga toimub ega seda, mida tema tegemas on – mis on teda tagant lükkava, Mina üle kinnitamise, vajaduse algpõhjus.

Mina kinnituse vajaduse taga on vajadus muuta oma möödunut – et see inimene, kes lapse tegi/ sünnitas/ kasvatas/ temaga koos elas, muudaks oma sõnu ja tegusid – muudaks nende kaudu edastatavat informatsiooni – tema on see, kes tahab ja vajab oma last – laps, iseendana, on temale oluline – tema seisab lapse kõrval, sest on võtnud tolle, oma ellu, vastu – inimene on jätnud oma Mina taha plaanile ja seisab, inimesena, lapse kõrval ega kao ära ega muutu teiseks ega muuda lapse algust ja tähendust ära.

Inimene, kellel puudub pidav ühendus iseendaga ehk Minu Mina, kellena inimene peaks, enese teada, olema, ei jää ilma Minata – see, kes on nimetatud Valeks, sellele antakse teada, kuidas tema saab olla Õige – kuidas tema saab jääda sinna ja olla seal, kus temal on õigus ja põhjus olla, kuid mida keegi teine peab enese omaks, sest väidab, et tema omab sealses õigust määrata seda Kes temaga, millisena ja millal, olla saavad ja tohivad – kes mitte.

Enesega koos kõlas olemata inimene leiab lahenduse, kuidas tulla toime oma ärevuse ja hirmudega ning iseenda valena olemise vältimisega – inimene peab saama olla Mina, keda teised tunnistavad ja kahtluse alla ei sea – tema peab looma võrdluse, mis teda ära tõestab – tema on, tema saab – võrdluses alla jääv ei saa ega ole – sel moel tegutsedes on vajaminev tähelepanu ja Mina tõestavad atribuudid enese kätte võetud ja Mina enesele võidetud – Mina olen = Mina näen ja tajun, teisega võrdluses, Kes Mina olen.

Vägivaldne ja rollidel põhinev keskkond ja süsteem ei ole huvitatud ise seisvatest Minadest ega võrdsest tervikust. Üks on juht, ja see üks on Oluline – teised on tema kinnitused. Oluline ise valib, kes ja kuidas teda kinnitab ja ka selle, kes ja kuidas temaga koos olla ei saa. Seda ka siis, kui kõigil on õigus ja põhjus olla seal, kus ollakse – Oluline jätab selle fakti kõrvale ja määrab, ühises aset leidva, enese vajaduste ja tahtmiste järgi.

Sellises koosluses on teistel Minadel, nende tegelikkust muutvad, piirid ees ja ise ennast vähendavad kohustused kanda – Olulise teisega ei tohi ega saa olla sama – peab võimaldama enesega võrdluse ja olema Olulisest ja/ või kellestki teisest vähem. Isiklikud vajadused ja arvamised ei tohi Olulise teise autoriteeti kõigutada/ kahtluse alla seada. Ühe Mina õigus, iseendale, on kõikide teiste kohustus.

Meeskond tähendab ühist Meiet, milles olijad on jõudnud ühise põhjani – see peab kõigi jaoks ja see kannab kõiki. Ühes olijad ei taha olevat teiseks teha – see tähendab, et nad ei taha seda ära lõhkuda, et parem oleks ja paremini saaks – nad ei taha kedagi välja jätta ega ise, teisale minna. See, kuidas on, ja see kes on, see on – see ei ole ega saa olla ega pea olema teisiti.

See tähendab ühises kasutuses olevat ja kõigi jaoks sama informatsiooni - see, miks Mina teisega/ teistega koos olen, on Minu enda valik – Mina ei lõhu ega sea kahtluse alla ega püri erinema/ esile tõusma – Mina ei taha teis(t)est parem olla (st Mina ei pea erinema ega parem olema) – Mina ei loo võrdluse hetki, et ise ennast tõsta ja kedagi teist vähendada – Mina saan olemas olla, sest Minule ei ole asendust ja ilma Minuta ei ole teis(t)el parem – Mina tähendan ka teisi, sest teised on valmis Minu, kui inimese, kõrvale astuma ja seljataha ühinema – Mina loen.

See on ka mõistmine, millised on, ühendava(te)st rolli(de)st tulenevad, ülesanded – neid ei vaidlustata – teisel aidatakse olla see Kes, tema, selles ühenduses on ja ka iseendana on. Ülesannete täitmise kvaliteeti saab aidata parandada, info vahetust saab aidata parandada – inimesena kasvamist saab toetada. Inimese kasvamine tähendab ühise kasvamist, sest mõistmine avardub ja teadlikkus selgineb – kasutusel olev informatsioon täpsustub ja kaasajastub.

See on mõistmine – see, kuidas on teisel Minuga koos olla, on Minu enda teha – on Minu valik, milliseks Mina selle teen – on Minu valik, millist informatsiooni, Mina, teise kohta kasutan (ka varjatult) – on Minu valik, mis on see, millise väljenduse ja informatsiooni, ise, nähtavaks teen – on Minu valik, kas see erineb varjatust või olen eneses ja enesega üks – oluline on see, et teine saab toetuda tõesele informatsioonile.

Inimeste Maailmas on liigagi tavaline, et ainult üks vastutab, ühises olijate, vaimse ühenduse taseme kvaliteedi eest või siis ei tee seda keegi, sest kõigil on füüsiline tasand käsil. Tegemist on ebakindlusest tuleneva häirituse ja hirmudega – inimeste teadvustamata vajadused ja enese sisse suletud lugude emotsioonide väljendused annavad tooni – inimesed kasutavad füüsilise tasandi lahendusi ka vaimsete teemade lahendamisel – vaimne piiratus paneb piirid ette.

Inimesed mõistavad vaimset tasandit pinna pealsena ja väliste parameetrite järgi – Mina olen vaimselt haritud inimene = Mina käin teatris, ooperit ja balletti vaatamas, klassikalise muusika kontserdil, näitustel, loen klassikuid, tellin ajalehti, valdan võõrkeeli, oman kõrgharidust, olen võimeline argumenteerima = Mina olen haritud ja vaimne inimene.

See, et ollakse omandanud mingid oskused ja pädevused ning saadakse osutada kultuuri tarbimisele, ei tee inimesest vaimselt haritud inimest – tema vaimne tasand saab olla sama piiratud, kui x vanuses väikese lapse oma.

Sellest räägivad tõekspidamised, mis inimest piiravad ja välistavad reaalse eluga toime tulemiseks vajaminevad muutused. Sellest räägivad uskumused, mis püsivad, hoolimata sellest, et on olemas informatsioon, mis lükkab need kõrvale. Sellest räägivad isiklikus elus ja ühises üles tõusvatele teemadele valitud lahendused. Sellest räägib Mina tõestamise vajadus ning vägivalla ja vähendamise kasutamine ning nende tegevuste normaalseks = enese õiguseks pidamine.

Mina olen Mina ja Sina oled Sina – jätame kõrvale Mina-d ja räägime Minust ja Sinust, Meie sees – teeme seda nii, et meie, seda ühist Meiet ära ei lõhu – räägime Minust ja Sinust, kui inimesest, mitte rolli Minast – räägime Sinu ja Minu põhi rollidest, kui inimese valikust ja vastutusest.

Vaimne piiratus ei mõista ega näe inimese ja rolli vahel vahet ega saa aru konflikti olemusest – see tähendab, et inimene ei ole eneses tervik – ta on erinevad rolliMinad ja tema ise valib (tahab valida), kellega/ kuidas tema on ja ei ole – inimene tahab valida/ öelda ette selle, kellena tema olla saab = milline tähelepanu temale pööratakse.

See tähendab, et osades suhetes ja mingis suhtluses ei ole tema pingutus ja ponnistus olla inimene, kes on mingis põhirollis või kõrvalrollis, vaid inimene, kes kujundab ennast mingile rollile vastavaks või tõestab, et ta on Mina, kui roll, mis ei tähenda kogu tema tegelikkust.

See tähendab, et siis kui roll ei õnnestu või inimesele vajalikku Mina ei tunnistata või ilmneb vajadus kindla rolliMina järele, siis kaob senine põhi ja suhtlus/ suhe viiakse uuele tasandile, sest sellest osavõtja toetub nüüd enese, kui inimese, tegelikule põhjale ja see ei ole üldsegi see, millega on harjutud/ arvestatud ega ka see, mida on seni tõeks peetud.

Inimene, kes ei taha seda, mis ja kuidas tema elu tähendab, näeb end olevat lõksus - roll kohustab teda olema seal, see ja sellega, kus, kes ja kellega ta olla ei taha – ta ei saa enese panuse vastu seda, mida tema vajab – tema annab ära rohkem, kui vastu saab – keegi peab selle temale korvama – keegi peab võtma vastutuse.

See tähendab, et mõlemal loo osalisel on halb olla – üks ei saa seda, mida tema, põhi rollis olijana ja ka inimesena vajab, sest teine ei taha temale seda anda – teine ei taha seda, mis ja kuidas temal on, sest tema ei saa selles seda, mida ja kuidas tema, inimesena/ mingis teises rollis olijana, vajab – suhe/ suhtlus/ seotus on seega valena kogetav.

Minu elu on Minule vale – see tähendab, et üks osapool sõdib põhirollist tulenevate ülesannete ja rolli kaaslase vastu – tema tahab senise ära lõhkuda/ ära lõpetada, et olla Mina ise – elada ise enda vajaduste, reeglite, tahtmiste järgi ja mitte sõltuda/ olla kohustatud kellestki teisest. Sellise suuna ja soovi taga on ainus lahendus, mis näib andvat selle, mida inimene vajab – tema teab, et tema teisiti ei saa.

Loo teine osapool teab ja tunnistab, enese ja teise, põhirolle, kuid tahab tähelepanu iseendale, kui inimesele, kes seda rolli kannab ja selles rollis väljendub – tea ja tunnista Mind, kui põhirollis olijat, kuid arvesta Minuga, kui inimesega – Mina ei vastuta Sinu isiklike teemade eest, sest Mina ei ole nende põhjustaja.

Nende kahe vaatenurga konflikt on erinevate vajaduste ja väärtushinnangute konflikt ning inimestel on erinevad eesmärgid. Enese eluga rahulolematu avaldab vastupanu olevale – Mina tahan ise otsustada, mida ja kuidas Mina endale valin ja kelle Mina oma ellu valin – olev ja Sina Minule ei sobi. Kuna olen sunnitud, siis olen Sinuga siis, kui Sina teed ise ennast Minule sobivaks – kui ei, siis Mina Sind ei taha – mine mujale, saadan Sind ära, oled üle jne.

See, kes peab sobivana olema, ei mõista, miks tema peab ise ennast muutma ja tema ei taha, kedagi teist valida ega mujale minna, sest tema ei peaks seda tegema ega saa tema seda teha – tema on ühise osa ning teisele ei ole asendust – teise roll, mis kahte ühendab, ei saa, kellelegi teisele kuuluda – siis, kui valida keegi teine ja/ või minna mujale, siis lugu muutub – siis ei saa, sobimatuks nimetatu, enesele kuuluvas rollis olla = siis ei saa inimene, oma Minana, tähelepanu.

Mõlema vajaduse lahenduse alus on sõnades üks, kuid mõttes teine – Sina pead Minu jaoks, õigena, olemas olema - Sina pead olema Sina, Sinul on roll, mida Sina pead täitma. Sina pead olema Ema/ Isa, sest Mina olen selles süsteemis Laps. Teisel - Sina pead olema Hea laps, Vaikne laps, Tubli laps, Eeskujulik laps, Ilus laps, Andekas laps jne – siis saan Mina olla Hea ema, Uhke ema, Aktsepteeritud ema jne.

Üks ei saa olla siis, kui teine ei ole – ema ei saa olla Uhke, kui tal ei ole last, kellega on võimalik uhkustada – ema ei saa olla Hea, kui laps ei käitu Hea ja Kuuleka Lapsena. See tähendab, et inimesel puudub Minana olemiseks vajaminev informatsioon, sest tema kasutuses on teda teiseks nimetav info – võrdlemise tulemus osutab Kes inimene on.

Mida suurem on vajadus olla enesele kättesaamatu Mina, seda rohkem on olemas seda informatsiooni, mille olemas olemist inimene tahab vältida. Enese muutmiseks vajab inimene, kellegi teise tähelepanu, kuid kui temal ei ole ette näidata seda, mis teda tõestaks, siis keegi temale vajaminevat tähelepanu ei anna – inimene mõistab oma salatut ja nimetut vajadust, olla Mina Ise, kui rolliMina, keda ei taheta tõeks tunnistada – see tähendab, et põhirolli partner on vale.

Erinevad tasandid ja erinev põhi - selles kohas on oluline jõuda mõistmiseni – mis on see, mida ja kuidas inimene tahab, kuid ei saa = ei oska ega mõista. Laps sõdib teise lapsega, enese Mina nimel – see on Mina, mida tema proovib, enesele valest lahus hoides, olema luua - see tähendab, et inimene ei oska ise ennast – teisest inimesest/ enese kohta käivast/ kasutusel olevast informatsioonist - ära lahutada ega tervikuna ette kujutada – see olen Mina, inimesena – Minu kanda on Minu vastutus, inimesena.

Ikka on veel seda, mida ei ole enesele valinud ega pea enese omaks ja enese sammude tagajärjed teevad iseendale liiga – ikka veel on enese elu kohustus ja on sundus – Mina pean seda, mida ja keda ise ei valinud - keegi teine peab vastutama selle eest, et Minu elu teeb Minule liiga.

Sõnastamata vajadus, millele on antud kanal, sest tegelikkuses on tegemist inimese vajadusega/ Naise vajadusega – inimene, kes tahab olla Hea Ema, saab olla Naine, kes ei mõista, et mitte laps ei ole tema vajaduste põhjustaja ja rahuldaja, vaid tegemist on vajadusega olla koos Mehega/ teise täiskasvanuga, et jagada enese elu, teed ja argist.

Inimene tunneb, Naisena/ inimesena, üksindust, sest ei ole kedagi, kes oleks temaga sama ja tema jaoks, temale vajamineval moel, olemas – inimene ei saa toetuda ega vaba olla – ta ei saa oma kandamit maha panna ega seda ära anda. Selles keskkonnas, kus tema elab, ei ole tema kõrval, temale vajamineval moel, tuge ja tugevust – nimetissõrmed ja tähelepanu osutab temale – Sina, Sina ise – Sinu valik – Sinu elu.

On inimese vastutus mõista ise ennast ja eneses toimuvat ning mitte lahendada ennast seal, kuhu enese teema ei kuulu. Ei ole aus panna lapsele vastutus, et tolle pärast ei ole Meest või ei saa vabadust kogeda – lapse sünd ja lapse kasvatamine on inimese valik – on tema enda sammude tagajärg, et on nii nagu on.

Lapse vähendamine ja vägivallaga lapse kohtlemine ei muuda inimese lugu – valitud lahendus osutab, et tegemist on vaimsest piiratusest tuleneva enese rahuldamisega – on vajadus kompenseerida enesele osaks saav – siis, kui osutada laps valeks ja näha lapse süütunnet või lapses valena olemisi, kuid ka hirmu ja valu – siis on õigus vihale ja paremale enese tundele.

Lapsele antav informatsioon – Sina oled vale, Sind ei ole vaja, Sina ei oleks pidanud sündima, Mina ei taha Sind, mitte keegi ei taha Sind – on vaimne vägivald – siis, kui ise ei taha, siis tuleb ühes olemine ära lõpetada ja anda laps sinna, kus teda tahetakse ja kus teda vääralt ei kohelda – laps teab, miks, kuidas ja kellega tema on – ta ei ela kahtlustes, vales ega hirmus – laps ei ole mänguasi ega eluta asi ega vahend, vanema tujude ja tahtmiste lahenduseks.

Lapsele valetamine, lapsele vale informatsiooni andmine, on lapse väärkohtlemine – laps ei pea tõestama ise ennast ega müüma ennast vanemale. Lapsele, keda ei taheta, kes on vanemale vastik – ei ole õigust rääkida võlast, kohustustest, vanemaga õigest käitumisest – vanem on sulgenud lapse ees ukse – laps ei pea lunima sisse pääsu ega paluma ukse avamist, mida hoitakse suletuna.

Inimene, kes täidab vanema rolli, kuid, kes teab enese sees, et tema lapsega olla ei taha – on muutnud kogu lugu – temal on vastutus anda laps vabaks – ära oota, Mina ei muutu – Sinul on õigus valida ise enda elu - Mina sinna ei kuulu. 

Jätkates, vanema rolli täitmist, on tarvis inimesena kasvamist – vastutuse võtmist, enese eest – Mina olen ja teen, sest Mina ise valin seda teha – selle eest ei pea Minule maksma – Mind ei pea kinni maksma – koos olemine ja enese väljendus on Minule ok - see on koht ja suhe, kus ja milles Mina valin olla ja väljenduda inimesena.

See inimene, kes ei tea, mis on tema käitumise ja väljenduste taga, see inimene on rahulolematu – tema füüsiline keha ei ole rahus ja tema vaimne tasand on häiritud – tema ei jaksa süveneda endasse ega oska mõtestada aset leidvat. Siis, kui ühises on konflikt – inimene ei saa olla Mina, inimese Mina ei tunnistata, inimese Mina jaoks ei anta informatsiooni, inimene nimetatakse teiseks – siis on vajadus frustratsiooni välja elamiseks ja, Mina taastamise teostuse läbi, energeetilise laksu saamise järele – Mina olen, Mina väljendun.

On tavaline, et see inimene, kes tunneb ennast halvasti ja ei saa olla Mina, otsib endale tähelepanu ja loob enese jaoks võrdluse – on olemas see, keda vähendades, saab tema tõstetud ja on see/ need, kes tõestavad selle võrdluse õigel moel.

See tähendab, et ühine muutub paremuse tõestamise ja vähendamise kohaks. See tähendab, et ühes olemine on saanud ühe inimese mängu väljakuks – kogu ühes olemise olemust ja ühes olevate tähendust on muudetud – senikaua, kuni inimene oma mängu mängib, ei saa ühine olla ühist tähistava sõnaga sama ja ühises olijad ennast tähistava sõnaga samad.

On tavaline, et ühise muutmine, enese vajaduste rahuldamise kohaks, on häiriv, kuid märkamatuks jääv – see sulandub ühisega kokku, sest tegelased ja nende nimetused on samad ja ka tegevused on sarnased – lihtsalt kasutusel olev informatsioon annab teada, kuidas saab ja kuidas peab ning kuidas ei saa ega tohi ning kellena ollakse.

Siis, kui ei tea seda, mida otsida, siis seda ka ei näe – siis, kui ei taha muuta seda, mis häirib, kuid on vajalik, siis seda ka ei muudeta. See ongi põhjuseks, miks ühises aset leidva nn vastuolude lahendamine tähendab - fakti ette panemist, kuulamast keeldumist, inimese mitte nägemist, inimese mõistmise ära jäämist - inimene on roll, mida kasutatakse, kellegi vähendamise liiteks.

Sina Minuga ei arvesta = Sina ei hooli = Sinul on ükskõik = Sina tahadki, et Mina kogeksin – need on üha järgnevad vaimse teadlikkuse allakäigutrepi astmed, kuid ka valusad ja hülgavad mälestused. 

Sina Minuga ei arvesta – seda saab öelda see, kes on loonud mängu enese Mina loomiseks, taastamiseks, hoidmiseks – see on ähvardus, manipulatsioon, et suunata teist õigele rajale. Seda saab öelda ka see, kes on olnud teise mängus vahendiks – kurb ja valus tõdemus – Minust, iseendana, ei piisa, sest sellisena ei ole Mind vaja - sellisena ei ole Minule kohta.

Selle jaoks, et lõpetada senine ja jõuda välja tegeliku ühenduseni – ühendava sõna tegeliku tähenduseni ja olla omal kohal nii, et see on võimalik energeetiliselt, on vaja ümarlauda, kus kõik keskenduvad ühisele - kes Meie oleme, kellena Meie ühise moodustame – see on ühise põhja loomine informatsioonist, mis on vääramatu – ühised, inimest toetavad ja inimest nägevad ja inimest nähtavaks tegevad, väärtushinnangud ja põhi mõtted.

Ülesanne, mis ootab lahendust. Kõigi osalemine, ära kuulamine, ausa informatsiooni andmine, vastutuse võtmine, arutelu, ühisele tulemusele jõudmine – inimese puudutus – see, kes peab/ tunneb, et tema peab ja ei saa ise valida – temale sellekohase mõistmise andmine. 

Mina saan aru, et sinul on ebameeldiv ja ebamugav – olev ei ole Sinule vastav, Sinule tundub ühine/ ühes olemine isikliku aja raiskamisena – need on sõnumid, kuidas enese olukorda tõlgendad – seal on mingi hirm/ vajadus, midagi olulisemat, millestki keeldumist – Sina ise ei kuula ega mõista enese sõnumit ja sellepärast tundub ühine/ kellegagi koos olemine – Sinule ohuks, valena – kui Sa oma hirme/ vajadusi ei ava ega neid ei tunnista ja neile lahendust ei otsi, senikaua Sa vabaks ei saa.

Inimese kasvamist märgib tema jõudmine enese tõe ja tegevuseni - Mina võtan vastutuse – Mina ei sõdi möödunu vastu ega osuta seda, kellegi teise süüks – Mina ei otsi ega vaja endale seda, kelle vastu välja elada ja kelle pihta ise ennast, seedimatuna, välja valada.

Mina lahendan ise enese mineviku ära – Mina ei jäta sinna sõlmi sisse, et meenutada, kus oli ülekohus, et mäletada, kus oli vähendamine. Mina valin võtta vastu kogu loo – informatsiooni nii nagu see oli ja on.

Sellel hetkel, kui tunnistan tõde, saan olla kurb, ehmatanud ja šokis – informatsiooni vastu võtmine viib senisest tasakaalust välja, sest olen üks, kõige sellega, mida siis ja seal tõeks ei tahtnud/ ei osanud tunnistada – on loomulik, et siis reageerin vastu ja vallandavalt. 

Selline seisund kestab mõninga aja, sest kiigun, kui pendlil – jahmatus ja kurbus, viha ja valu – seda senikaua, kuni tasandun ja informatsiooni vängus on lahustunud – sellest on saanud enese elu osa, see ei tee enam haiget ega vaja vastustamist – olen võimeline sellega ühes elama – sellest on saanud Minu lugu.

Mina ise valin, kuidas Mina oma sammud teoks teen – on need Minu enda omad, tõest informatsiooni aluseks võttes või on need, kellelegi teisele omistatud – teine sunnib, seega Mina pean – Mina ei ole vaba, Mina olen sõltuv – Mina olen teise sõnadest ja tähelepanust sõltuv.

Nii lihtne on korjata enese olevast kaasa hetki, kus on liiga tehtud. Liiga tegemise kogemuse taga on kooslus, mis ei hoia ühte, kus tuleb välja eraldatus ja hoolimatus. Selliste sõnumite taga on sama loo jätkumine – ollakse, vahetult või ühendatult, keskkonnas/ ühises, kus eraldamine, hoolimatus, vägivald, vähendamine ning vahendina kasutamine on tavaline normaalsus.

Vägivaldsel moel teostatavas/ kogetavas ühises ei kuulata ega nähta inimest, sealses surutakse ise olemine maha ja esile tikkuja nimetatakse selleks, kellel ei ole õigust olla sel moel. Siis, kui tõsta ühises aset leidev valguse sisse ja öelda, et tahetakse muutust, siis leidub keegi, kes hakkab ise ennast tõestama – keegi Mina tõestab enese õigusi ja keeldub, kedagi teist kuulamast, tõeks tunnistamast, selle teisega arvestamast – Minul on õigus oma Minale.

Seejärel algab vaidlus, kelle Mina on olulisem – kes on see, kelle Mina infoga arvestatakse, kelle omaga mitte – see tähendab, et ühist ei ole – mõlema Mina ei mahu ühise sisse ära. Mina pean/ Sina pead Minu jaoks olema, et Mina saaksin olla Mina – inimesed on tähelepanuta jäetud. Mis on eesmärk – Mina või toimiv ühine. Mis on sobiv ja hea üksikisikule ei ole seda teineteisega seotutele.

Ühes olevad ja elavad inimesed ei tähenda alati ühist – seda, miks ja kuidas koos ollakse, näitab see, mil moel ja mille alusel seda teostatakse – jälgides mustrit ja energiaid on võimalik ära öelda, mida ja miks ollakse tegemas – kas see on ühele kuuluv süsteem või ühine, milles on koht kõigile.

Mida olen Mina siin tegemas – enesele kuuluv põhi roll ei tähenda, et selle peaks valima – tegelikkus annab teada, kas selles kohas ja teatud teise elus on endale, põhi rollina/ inimesena, koht olemas või mitte – see on informatsioon, mille alusel tuleb enese sammud valida ja teoks teha.

Minu lugu ei tähenda, et see oleks sama teisega - Minu sünni lugu ei pea tähendama üldlevinud väidet – taheti, oodati ja sellepärast - vaid see on reaalsuses aset leidnuga arvestamine – mees tahtis seksi ja kasutas võimalust ja vältis vastutust – tema ei tahtnud ega oodanud last – naine tahtis sõrmust ja nime vahetust, hiljem elamispinda – tema ei tahtnud ega oodanud seda last – tema tahtis oma vajaduste täitmist.

Suurte inimeste tegelikkus ja valikud olid nende omad – suletud uksed ei tähenda, et peaks ootama sisse laskmist, et peaks taga nutma seda, mida ei saanud kogeda – Mina ei pidanud saama, Mina võisin saada, kuid see ei olnud Minu lugu – Mina olen enese sünni loo vastu võtnud ja sellega rahu teinud. See ei tee Mind katki ega muuda Mind väärtusetuks – Mina teen ise oma elu ja astun ise oma sammud – see tähendab ka seda, et Mina ei jää ega ole seal, kus ühine on kellegi mäng ja osalised vahendid selles – see on Minu teadlik valik.

See tähendab, et mõistan enese valikuga kaasnevat - Mina jään alatiseks valeks nende jaoks, kes ei mõista ega toeta Minu valikut, sest olen see, kes ei toeta nende valikut, vaid näib tahtvat ära lõhkuvat selle, kus saadakse olla Mina, rollina, sest on olemas kinnitav, sõltuv ja kohustust tundev publik. 

On olemas need, kes näevad Minu valikus uhkust/ ülbust/ hirmu/ häbi/ väärtusetust - selliste omaduste osutamine annab võimaluse võrdluseks - iseenda Mina kinnitamiseks ja Minana jäämiseks. See, kes elab Mina vajaduses, on sellise olukorraga rahul ega taha sellesse muutust - ise, midagi tegema ei pea - Maailm püsib õigena. Siis, kui tõestatud võrdlus on ära ega ole silma all, siis ei pea kartma ega aktiivselt võimlema - siis saab rahus iseendana olla. 

Inimesena kasvamine tähendab mõistmist - mina ei pea olema ega tahtma kuuluda sinna, kuhu olen ühendatud ja, kus on õigus olla. Mina valin olla seal ja nendega, kus ja kellega on minule, inimesena, koht ja aeg olemas - mina ei sünni ega kao võrdluses teisega - mina olen ja jään iseendana - mina loen, sest mina jään puudu ja ilma minuta on vähem.

Marianne

01.04.2026.a

Olen olemas, olevas

 

Minu silmad ei ole avatud seal ega avane need sinna, kus mind ei ole – mind ei ole seal, kus on minu ajast jäänud jälg. Minu keha ja silmad ei ole avatud seal, kus mind ei ole – nende kaudu ei ulatuta minuni. Aja teele jäänud fotod, millel minu kujutis, ei tähenda mind – see on möödunusse jäänud hetk.

Sulgen eneseni toonud teed – mina ei ole energeetiliselt ühendatud enesest jäänud kujutistega. Siis, kui keegi vaatab pildil olevate silmade sisse, siis tema näeb seal ise ennast – see inimene peegeldub ise endale tagasi. 

Siis, kui keegi saadab, pilti vaadates või kujutist meenutades, teele - negatiivsed, vähendavad, valetavad sõnad ja mõtted, siis need jäävad selle inimesega - tema ise lõikab seda, mida tema külvab. 

Siis, kui keegi lõhub pildi või puudutab seda jõuga, siis läheb katki paberi tükk ja puudutatakse paberi pinda - see ei ole energeetiline ühendus minuni – mina ei vaata vastu ega ole seal – mina olen kohal enese reaalsuses.

Marianne

30.03.2026.a

Saapad lähevad eest ära II - Minult on Minu elu ära võetud

 

Inimene, kes on see Kes tema ei ole, vajab enesele kinnitust – Mina olen olemas – Mina olen Mina – Mind nähakse - Mind tunnistatakse, Minuna. Mina olen olemas/ Mina olen Mina - kinnituse vajadus tuleb enese kasutuses olevast informatsioonist – Mina ei ole Mina - Mina ei saa olla Mina.

Inimese lapse põhi alus on teadmine – Mina tulin, sest Mind oodati – Mina tulin, sest Mind kutsuti – Minule oli koht antud, kuhu Mina sain tulla. See informatsioon on, kui enese selgroog ja ankur – inimese laps teab Kes tema on ja Miks tema olemas on.

Elu ei ole sile ega õiglane – see tähendab, et inimese laps saab enda kasutusse informatsiooni, mis lülitab teda tasa – see info tõestab ja osutab vastu pidist – Sind ei tahetud, Sina ei ole õige, Sina ei sobi, Sinule ei ole kohta, Sina ei oleks pidanud sündima, Sina pead ära minema, Sina pead olema teine, Sina OLED teine.

Vahel saab Mina kriis alguse enne sündi, vahel vahetult peale seda, vahel nõks aega hiljem – see tähendab, et inimese laps peab tõestama enese olemas olemise õiguse ära sellele, kes teda kutsus ning ka sellele, kes tema eest hoolitseb ja teda kasvatab.

Inimese laps, ise, peab looma põhjuse, miks teine temaga on ja tema jaoks on – laps peab tasuma teisele, enesega koos olemise eest, sest teine annab teada, et muidu tema ei valiks ja laps on ülekohtune raskus, keda peab taluma – laps ise ei loo enamat ega tasakaalusta – laps vähendab seda, kus tema on ja seda, kellega tema on.

Ajas läheb lugu samal moel edasi – on olemas lapsed, keda saadetakse/ viiakse kuhugi ja nad ei saa seda muuta ega peatada, kuid seal, kuhu neid saadeti, ei ole neile kohta – neil on õigus ja põhjus seal olla, kuid nad ei kuulu sinna – keskkond, kollektiiv ei tunnista teda ühise osaks – temale osutatakse, kui erinevale, valele ja segavale – tema, sellisena nagu tema on, jääb välja ja eraldi.

Ilma kohta jäänud ja jäetud laps on väga raske olla – ei ole põhja, millele toetuda ega põhjust pead püsti hoida – on häbi iseendana olemas olla. On selge ja inimlik, et laps tahab kuuluda ja õige olla – see toob kaasa vajaduse, et seal, kus tema on, on ta oodatud ja hoitud – et tema, iseendana, on oluline ja enama looja/ tooja – laps loeb.

Kohata jäetud ja jäänud lapsed ei sünni tühjast – nad sünnivad inimestele ja keskkonda, kes on ja kus ollakse, samal moel, ilma kohata jäänud ja jäetud. Üha süvenev Minade kriis – inimestele näib, et teised võtavad nende koha ja neile kuuluva ära – see on põhjus, miks inimesed ei saa iseendana olla – teine on tee peal ees – teine on inimesele kuuluvad atribuudid ja tähelepanu ära võtnud – inimene ei saa olla Mina, kuni ja kuna teine seda on.

Suguvõsade ja perekondade suutmatus ja tahtmatus võtta vastu see, mis ja kuidas on – selle asemel, et olla ja elada reaalsuses, kujundavad inimesed enese Maailma nii nagu nemad peavad õigeks, et oleks – see tähendab, et valest soost lapsed, valel moel sündinud lapsed, valede omadustega lapsed, vale välimusega lapsed, vale tervisega lapsed, valest inimesest sündinud lapsed on kuulutatud valedeks – neid peab ümber tegema, ära peitma, ära andma, ära tapma, ära saatma – olev ei tohi olla nii nagu see/ too olemas on.

Iga valeks nimetatud laps osutab teda ümbritsevas keskkonnas kasutusel olevat informatsiooni ja, kellegi vajadust Mina järele, mida teatud moel laps ei kinnita, vaid ära kaotab – Minul ei saa olla, Minul ei ole võimalik olla, Minul ei tohi olla – siis Mina ei saa olla Mina – siis Mina olen teine – siis olen Mina Vale.

Valed ja kohata jäänud/ jäetud lapsed on need, kelle kõrvalt on täiskasvanud ära astunud – neid on jäetud üksinda – Mina Sind ei taha, Mina ei ole Sinuga, Sina ei kuulu Minu juurde, Sina ei saa olla Meie.

Laps ise ei saa avada seda ust, mis tema ees on kinni pandud/ mis jääb tema ees suletuks – seda saab teha see, kes on selleks, et ise Minana olemas olla – oma/ suguvõsa lapse valeks nimetanud, lapse välja jätnud, lapse ära andnud, lapse ära saatnud, lapse ära tapnud – see energia, mis on ukse sulgenud, saab ukse avada, sest see energia hoiab – lapse ees - ust suletuna.

Siis, kui sellise teo teinud inimest ei ole enam elavana või too keeldub seda tegemast, siis saab seda teha see, kes on mineviku saadik – ka tema on kandnud samu põhi mõtteid ja ammutanud teadmisi samast infobaasist – tema on vaadanud pealt, nõustunud, toetanud, teostanud, kaitsnud ja õigustanud teostajat.

Seda saab teha see, kes on edasi kasvanud ja mõistmiseni jõudnud – siis Mina, kuid enam mitte – Mina tean teisiti ja mõistan teist moodi – Minu puhul vana enam ei kehti – Mina ei hoia ust suletuna – Mina avan selle - Mina ei kao ära ega muutu - laps ei saa võtta Minul ära seda, mis kuulub, sünniga, Minule. Mina tean, et lapsele kuulub see, mille tema on oma sünniga saanud ja see ei ole Mina ega kuulu see Minule.

Marianne

27.03.2026.a

Saapad lähevad eest ära I - Ole see, kes oled

 

Perekond ja suguvõsa saavad, ühiste nimetajate järgi, olemas olla, kuid alles inimesed ise teevad neist tõe – nimetuse tähendusele vastava koos olemise. Inimesed, oma valikute ja tõekspidamistega, annavad teada, mille nimel nad tegutsevad ja mida/ keda väärtuseks peavad ja mida/ keda mitte. Inimesed, oma sammudega, annavad teada, milline tähendus on, nende jaoks, ühisel – kellena nad ennast sealses näevad ja kellena on neil seal võimalus olla – kellena, kelle jaoks, on kohustus olla – kellena ei saada/ ei võimaldata olla.

Ühises on isiklikke teemasid, millest saavad ühised, sest need puutuvad, kellegi teise vastu või käivad teise pihta. Kellegi isiklikud teemad, ajad, kohustused, oskused, vajadused puudutavad teisi, sest neist saadakse osa, neist ollakse kohustatud osa olema ja osa saama. Vahel saavad neist, kellegi teise omad – need võetakse üle, sest need osutatakse, kellelegi teisele – Sina vastutad, et oli ja olema sai.

Mina pean – Minuga ei arvestata – Miks Mina pean siis, kui Mina ise ei taha ega saa ega ole. Mina teema ülestõusmine tähendab inimese täitmata jäävaid vajadusi ja mingisuguseid üle elamisi – see tähendab, et ühes olemise eest tuleb maksta – lugu ei ole ega püsi tasakaalus – enesele jääb vähem – üksinda ja eraldi oleks ja jääks rohkem ja saaks paremini.

Kollektiiv, mis X põhjusel on olema saanud, on justkui paljurakne elav organism, millel on võimalus olla homogeenne – kõigil osalejatel on olemas see osa, mis on teistega sama – see ei erine ega ole vastandlik. See ei ole ühendav nimi ega elukoht ega koos käimise põhjus, vaid need on samad väärtushinnangud ja samasugused põhi mõtted – ühine liidab ja on tugevus.

Teine võimalus on olla heterogeenne – vahesid jättev ja erinevusi rõhutav. Need on Minad, kes alles otsivad ennast. Need on Minad, kes alles tõestavad ennast. Nende erinevus toob kaasa ühise lõhkumise ja eraldi astumise/ seismise/ jätmise, sest nad väldivad koos olemisi, mis näivad neid kaotavat või teiseks muutvat. Nende eesmärk on olla Mina, kes ei luba iseennast ära kaotada – seega ei taheta olla teisega üks ega see sama.

Perekonnad ja suguvõsad on erinevates kasvufaasides – olemas olevad teevad nähtavaks selle, mis ja kuidas on, olevas ajas, oluline. Olemas olevad toovad välja selle, milles väljendub enamuse ühtsus ja millele on suunatud, tooni andvate, osa olevate isiklik areng ja kasvamine. Olemas olevad osutavad perekonna/ suguvõsa nimega tähistatud tõekspidamistele ja alles hoitavale – Meie, sellised ja sel moel.

Perekonna ja suguvõsa kasvufaasi saab üle kanda inimlapse kasvujoonele – väikese lapse ajast, kõrge vanaduseni välja. Inimese teekond kulgeb vastutuse võtmise, avatuse ja avaruse poole – mõistmine avardub ja vaimne tasand on avatud uuele ja enamat võimaldavale – inimene mõistab ise ennast ja näeb enesega kaasnevat – tema kogemused on tema rikkus või on tema koorem, millele otsitakse vastutuse võtjat - kogemuste läbi omandatu kasutamine osutab inimese vaimset vanust.

Olemas olevad kasutavad teadmisi, mida ammutatakse ühisest infobaasist – ühine informatsioon annab teada, millises vanuses ollakse ja millise teemaga tegeletakse – kas ollakse, kuhugi toppama jäänud ja korratakse midagi või ollakse vabad edasi minema.

Vahel räägitakse suguvõsade ja perekondade needusest – keegi, kusagil, saatis kurjad sõnad teele ja viskas halva pilgu peale – see, kellegi teise tegu, näib olevat põhjus, miks leiab aset ja miks ei ole hea – see keegi vastutab olema saanu, olemas oleva ja olema loodava eest. Kuid, midagi ei tule tühjast – igale loole on eelnenud midagi – möödunu saab võimaluse muutuseks – olemas olijad saavad seda teha.

Millegi soovimine on tasakaalu taastamise soov – negatiivse soovimine on vaimse piiratusega inimese soov ja vajadus – saa aru, kuidas Mina ennast tundsin, siis kui Sina tegid ja olid/ siis, kui teisel ei ole ja teine ei saa, siis Mina ei pea ennast halvasti tundma – Minu silmad näevad kätte maksu ja karistust – Minu silmad näevad õigluse jalule seadmist.

Teisele soovib vähemat see inimene, kes ei tule iseenda tunnetega toime – ta ei mõista iseenda vastutust ega enesega kaasnevat – tema otsib enese loo eest vastutuse võtjat – otsib seda, kes on see, kes põhjustas selle, mis ja kuidas sai tema osaks – need on isiklikud kogemused, millega ei ole rahu tehtud.

Vahel sõnavad omad oma ära – saadavad teele sõnad ja pilgu, et vähendada teist ja lõpetada isiklik kogemus. Inimene ei saa aru, et teisele soovides, teeb ta ise endale halba – sellest saab tema kogemus ja tema teekond – siis, kui tema aeg saab läbi või tema ei õpi, siis jääb see tulevatele kanda ja kogeda.

Võtke ära, vabastage – ei saa ära võtta ega vabastada sellest, mis on teekonnaks valitud. Oleva aja inimesed ei taha õppida siis, kui nad keelduvad vastutust võtmast – ei ole Minu teema, miks keegi teine ei ole ega tee – Minu elu kuulub Minule – Mina ei anna seda ära – Mina ei pea – Mina loon enesele sobiva – Mina ei kuuletu sunnile.

Perekond ja suguvõsa on süsteem – see, mis sinna sisse on ühendatud ja see, mis on sinna sisse programmeeritud, seda tehakse ja korratakse senikaua, kuni uut informatsiooni kasutavad ja vana uuel moel töötlevad inimesed avavad ja astuvad uue tee – nad ei korda enam, sest nad näevad teist moodi ja mõistavad teisiti – inimesed näevad ja mõistavad ise ennast teist moodi – inimesena ja inimese vastutust kandes.

Lastel on turvalisem ja selgem kasvada siis, kui on olemas vanem, kes hoiab turvalist ruumi – kes annab edasi inimese kasvamisega seonduvat informatsiooni – kes näitab ette teeraja, millel kõndida ja süütab valguse, mille saatel seda teha – kes toetub väärtushinnangutele ja põhi mõtetele, mis seavad paika tasandi, millest saab omane põhi, millele kasvav laps saab toetuda – see ei peta, ei vähenda ega hülga teda.

Perekond ja suguvõsa, kes on alles lapse kasvamise faasis ja, kus puudub ajatu, igavikuga ühendatud tarkus – kus ei ole vanemat, kes oleks kasvava lapse tugevus – seal on laps üksinda, teiste lastega ühes.

Lapsed lahendavad Maailma teisiti, sest nad peavad hakkama saama üksinda ja seega kasutavad nad neid teadmisi ja oskusi, milleni nemad ise kasvanud on ja ka neid, mille keegi teine neile kasutada annab. Siis, kui laps ise ei saa ega oska või ei julge, siis ta vajab, otsib ja loob endale autoriteedi, kui puudu jääva Vanema, keda uskuda, kellesse uskuda, kellega samastuda, keda eeskujuks seada, kellele toetuda.

Süsteem korrastab ennast – igal maha märgitud kohal peab olema keegi – siis, kui suguvõsas/ perekonnas Vanemat ei ole (ei loe see, et on rollidega tähistatud Ema/ Isa/ Vanaisa/ Vanaema/ suguvõsa vanimad liikmed elus ja olemas, kui need inimesed ei kanna oma kohaga seonduvat vastutust, vaid toimivad, vaimsel tasandil, kasvava lapsena) - siis saab selleks Vanemaks keegi teine – sageli mitte see, kellel rohkem tarkust ja selgust on, vaid see, kes liidab endale põhjuse, miks temal on õigus sellel kohal seista ja teistel kohustus teda õigel moel kohelda.

Liidetud põhjendus ja selle üle kinnitamise vajaduse põhjuseks on see, et inimene ei seisa enese koha peal või ole kantava nimeni kasvanud – ta tahab olla see, kes ta ei ole või veel ei ole. Siis, kui süsteem ei tunnista teda sellele kohale vastavaks, siis põhjustab süsteem olukordi, kus inimese ebakompententsus ja vale rüü tulevad nähtavale - kuigi seda ei pruugita tõeks uskuda või seda ei valita tõeks tunnistada. 

Süsteem saab inimest küll tunnistada, kuid ei sellisel kujul – siis otsib ja loob süsteem, temale, õppimise võimalused ja kasvamise kogemused – siin on Sinule trepi astmed ja lahendust ootavad teemad – kasva iseendani.

Lapsed, kellel puudub Vanem, kuid kes on valinud autoriteedi – jäljendavad süsteemi hierarhiat, kuid koopia ei ole sama originaaliga – laps, kes on valinud/ võtnud endale saapad, mis ei kuulu temale/ on tema jaoks liiga suured – ei kanna samu väärtushinnanguid, ei järgi samu põhi mõtteid ega näe vastutust samal moel nagu see, kes on kasvanud enese nimeni ja kohani.

Laps, kes ei püsi ega ole tegelikult, kohtab raskusi ja kogeb erinevaid tundeid – kuna ta ei ole, siis ta tahab olla Mina Kes on – see Mina on roll, keda peab teatud kindlal moel tõeks tunnistama. Enese Mina, iseendale säilitamiseks ja iseenda ära tõestamiseks, kasutab ta vägivalda ja vähendamist selle vastu, kes on sama, kes on oht, kes ei kuuletu, kes ei tunnista – ta vähendab teist, nimetades teda rolli, mis osutab vähemust ja saamatust ja valet - see, võrdluse võimalus, on Mina vajaja tunnistus ja tõestus.

Enesega samas olija, enesega sama olija vähendamine, vähendab kogu tervikut - see, keda suguvõsas/ perekonnas kuulatakse ja Oluliseks tunnistatakse, see loob energiatasandi, millel ühine toimib ja tõeks saab - see on oleva aja tase ja ühine infobaas. 

Need, kellele on määratud olla seal, kuhu neid ei tunnistata või kes ise ei vali, sest väldivad vastutust - nemad teavad ja tajuvad tegelikkust - nad on - nemad ei pea olema, et olla. Need, kes ise ei vali, need vaigistavad enda, sest nad tahavad, midagi muud, kui enese tee, millel tuleb käia - nad ei ole valmis maksma seda hinda, mis enese tegelikkus maksma läheb - nemad ei näe valgust ega mõista sõna väge.

Need, keda ei tunnistata, sest kogetakse nende väge ja valgust - neid kasutatakse võrdluseks - Mina vajadus, siis kui Mina olen tollest parem ja üle, siis Mina olen tõeline Mina. See tähendab, et suguvõsa/ perekond on väga sügavale sohu vajunud - nad keelduvad õigega üks olemast - nad keelduvad õige ühega sama olemast. 

Keeldumine tähendab, et nad keelduvad inimesena kasvamast ja takistavad teis(t)el seda tegemast - mida sügavamale sohu ollakse vajunud, seda tugevam on võrdluse ja vähenduse surve - siin ei saa Sina iseendana olla, Sinul tuleb siit ära minna = mine otsi ja kogu teadmisi, mis aitavad teha seda, mida eelnevad ja olevad ei ole valinud teha = Meil puudub selleks vajalik infobaas = Meie oleme ennast valgusele sulgenud, sest Meie vajadustest kantud eesmärgid ei kannata valgust = Meie tahame tagasi teha - Meie tahame korrata, et keegi teine kogeks sama - Meie tahame õiglust ja karistust - Meie tahame seda pealt näha - kellegi teise kaotus ja kannatused toovad rahu hingetusse südamesse.

Marianne

26.03.2026.a

Olulise sõna puudu jäämine

 

Viha - Solvumine – Kurbus – tunnetega toodud sõnumid – Minu Maailm on häiritud – Mina ei taha, et oleks nii nagu on, kuid Mina ise ei saa seda korda teha – Mina ei saa enese sees olevast rääkida, sest mitte keegi ei kuula seda ega arvesta sellega – Mina ei loe.

On olemas keegi üks, kellega seotus on häiritud, sest too valib olla ja teha nii nagu ei ole Minule hea ega õige, kuid sellele osutamine, selle jutuks võtmine, selle muuta soovimine - see ei tule kõne alla, sest teine peab selliseid valikuid ja sellist käitumist normaalseks ja enese õiguseks.

Siis, kui meid ümbritsevad teised suhtuvad teise käitumisse ja valikutesse rahulikult ja näevad neid õigena ja põhjusega olema saanuna või teisal ka kurdavad ja ise tahaksid muutust, kuid nad ei peata, ei vastusta, ei otsi teist lahendust ega võta jutuks – nad ei ole jõud, millega ühes suunas astuda – nemad hoiavad keskkonna muutumatuna ja kõik see, mis häirib ja on valesti, kordub järgmises hetkes.

Just siis tõuseb viha ja lahvatab solvumine – ei ole ju õige ega ole ju hästi – miks teised sellest ei räägi – miks teised ei näe ega vaata seda, mis ja kuidas on tõsi - miks teised lepivad ja toetavad – miks teised teevad Minu valeks ja selle teise õigeks.

Vägivalla ja vähendatuse kogemine – Mina vajan läbi rääkimisi, et muutuks – Mina vajan, et keskkond muutuks ega tolereeriks – kuid Minul ei ole seda, kellega läbi rääkida – kuid Minul ei ole seda, kellelt tuge saada – olen üksinda.

Vägivaldsele käitumisele ja rollidele üles ehitatud keskkond – teine on ja Mina olen. Teise rollist tulenevalt tuleb seda teist teatud moel tõeks tunnistada ja kohelda – temaga tuleb arvestada ja temale tuleb, teda kinnitavalt, vastata – tema jaoks tuleb olemas olla nii, et temal oleks hea ja tema oleks õige.

Sõnades ja tegudes on vastu olu sees – teise teod ei kinnita tema sõnu ja teise sõnad ei kaota ära tema tegusid. Mina ei saa aru, et oleksin teise jaoks kallis ja oluline – Mina ei saa aru, et Mina, inimesena, seda oleksin. Mina olen mingis rollis ja valmis/ võimeline/ kohustatud teatud moel olema ja tegema – see osa on teise jaoks oluline.

Mõistmine – siis, kui Mina ei teeks ega oleks enese moodi, siis lastaks Minust lahti ja jäetaks välja – unustataks ära ega peetaks meeles, sest mitte Mina ei ole oluline, vaid see, mis ja kuidas saab olema läbi Minu ja kui Mina seda ei tee enam, üldse või ei tee senisel moel, siis pööratakse tähelepanu teisale ja otsitakse keegi teine – Mina ei ole asendamatu.

See tähendab, et Minule saab haiget teha ja Mind saab eirata ja kõrvale jätta – see ei loe, seda ei nähta sel moel nagu see tegelikkuses on ja tähendab. Mina olen üksinda oma tunnetega – sõnumid tulevad oleva kohta teateid tuues – Minul ei ole enesega sama taseme partnerit – on suhe, on seotus, milles Mina ei ole inimene, olen roll, et kinnitada teise rolli.

Aset leidev osutav, et Mina olen liiga lähedal ja liiga palju avatud – olen see ja sel moel nagu teine ise ei ole ega vali – meie ei kohtu seal, kus Mina olen – meie kohtume seal, kus teine on – tema dikteerib ja paneb paika ja valib – Mina ühinen, olen samas ja kõrval, Mina saan ja olen osa – sel moel jääb Minule vähem ja Minu jaoks jääb puudu – olen koos, kuid Mina külmetan ja olen üksinda.

Teise Maailm ja mõtete viis ärritab ja häirib – on vajadus muuta, et teostada muutus, et kogeda enesega sama. Vastustamine, vastu astumine, parandamine, info juurde andmine, enese mõistmise jagamine – vaata teisiti, ole teisiti, muuda ära. Teine ei vaja ega taha muutust, sest teine ei ole seda küsinud ega otsi välja pääsu, sest temal on hästi ja temaga on õigesti – tema on enese Maailma ise endale loonud ja see sobib temaga kokku.

Lahendus, enese vaimse ja füüsilise taseme teema jaoks, tuleb läbi iseenda – Miks ja mille olen teinud enesele nii oluliseks, et näen tupikut ega saa astuda – mis on see, millest ei ole valmis lahti laskma, et olla vaba ja käia, enesega koos kõlas olles, enese teel – miks mina ei tee rahu sellega, et on nii nagu on?

Kuna olen osa ja saan osa, siis Mina tahan enese tingimustel koos olla ja tahan enese mõistmise järgi kogeda ühist – Mina tahan ja vajan, et ollakse Minuga koos ja nähakse Mind – tahan ja vajan, et teine ei teeks ega valiks seda, mis jätab Mind välja ja eraldi – vajan ja tahan, et ühendus, Minuga, oleks olulisem ja alles siis tuleks see, mis saab Minu kaudu võimalikuks – Mina ei taha näha ja kogeda, et ühendus leiab aset siis, kui Minu käest on midagi vaja ning kui ei ole, siis ei ole ka Mind vaja.

Tähelepanu, mis pöördub Minule ja teeb nähtavaks Minu, on ajutine, on katkendlik, on piiratud – Mina ise jään sellest välja – Mina ei saa ennast juurde lisada – Minule ei ole kohta ega aega – kõige sellega, mis ja kuidas olen Mina ise, jään ja olen üksinda – kohtan ükskõiksust ja kogen pealiskaudsust.

Mina, inimesena ja teine, inimesena - meie kõnnime Maailmas – me oleme ja elame samas ajas ja seega me kohtume – omal moel me oleme ja elame kõrvu, kuid see ei ole, üksteisele, samaga vastamine – olen rollis, mingi lisandiga – teine nimetab Mind rolli nimega ja kutsub kallikeseks, kuid see ei ole seda, ja sellisena, Minu mõistmise järgi – Mind on kordades rohkem ja see veel olemas olev Mina jääb välja ja pimedusse – sellele ei jätku aega ega pöörata tähelepanu.

Mis on see, mis on Mind takistanud ja miks ei ole Minul olnud enese teed, millele, teisega koos olles, oma jalg asetada – Mina ei ole saanud Mina olla, sest siis Mina lõhun iseenda Maailma ära – Mina ise jätan ennast ilma, sest siis ei saa teine Minuga koos olla – Mina ei saa ega tohi teisele Ei öelda – Mina ei tohi temale keelata seda, mida ja kuidas tema valib ja tahab – temal on selleks õigus.

Manipuleeriva kasvatuse tulemus – vägivallaga käsitleja andis informatsiooni, et temal on õigus, teda ei tohi keelata ega takistada – tema omab rolli nimetust, kui Mina – tema ise teab ja valib, kuidas tema käitub ja miks tema sel moel kohtleb – kõik see, mille tema valib teoks teha, on õige.

Enese aja lugu, milles ei öeldud – mis on see, mille Mina tohin ära keelata – mis on see, millal Mina võin Ei öelda ja see peab – kes on see, kellele Minul on õigus Ei öelda ja teine peatub. Seega, puudus pidav pind, millele toetuda – olemas ei olnud kindlat teadmist, mis ja kuidas on õige – Minul puudusid Minuga koos kõlas olemise õigused.

Õiguste puudumine tähendas ise endale informatsiooni andmist – Mina ei saa teisele Ei öelda, sest Mina muutun siis valeks – Mind tõlgendatakse valesti ja osutatakse valeks – Mind nimetatakse lõhkujaks, halvustajaks, süüdistajaks. Minu Ei-ga ei arvestata – seda eiratakse – Mind koheldakse hukka mõistvalt – hea kaob, alles jääb külmus, põlgus, viha, välja naermine, füüsiline ja vaimne vägivald - üksindus.

Korduvad kogemused - kas sel moel nagu teisele sobib või ei üldse – avatust ei ole, läbi rääkimisi ei toimu ja muutus ei ole võimalik. Järjekordne mõistmine – kas nii nagu on või ei ole üldse – toob kaasa välja pääsuta olukorra, sest kui Mina valin enese ja olen aus, siis Mina ise jätan enda ilma sellest, mis ja kuidas on olnud senini võimalik – kuid, kui valin koos olemise ja vaikimise, siis Mina ise jätan enese ja elan vales.

Samm kaugemale ja enese sulgemine – see tähendab, et enam ei ole ootust, lähema läheduse järele ega ka proovimist, et anda ise endast teada, teha ise ennast nähtavaks ja saada enesele vajaminev tähelepanu. Olen edasi selles, mis on kohustus, sest olemas on teadmine – Mina olen Mina, Mina annan oma osa – olen olemas teise, kui inimese jaoks - seal, siis ja selles, kus temast endast ei piisa – seal olen pidav pind, ei vea alt ega kao ära.

Tõega kohtumine - korduvalt on osutatud Minule – Sina näed Maailma musta ja valgena – Sinu jaoks on kasutusel ainult kaks varianti, kuigi Maailmas on rohkem värve. Tegelikult ju ongi ainult kaks varianti, et olla vaimselt terve ja enesega kooskõlas – keskkond ja teine, kus Ei loeb, sest sellega arvestatakse sel moel, et Ei ei lõhu senist ära – keskkond ja teine, kus Ei loeb ja sellega arvestatakse, kuid selle kõlades astutakse välja, jäetakse välja ja üksinda.

Need, kolmandad ja neljandad variandid, on olnud välja pääsud ja olemise vormid, milles teine valib ise endale sobiva kauguse ja suhtele sisu - need ei ole olnud ausad, selged ega mõeldud mõlemale ja ühist hoidma - need on olnud koos olemised, siis ja sellises vormis, mille teine valib iseendale ja jätab siis, kui ei sobi või ei taha või mujal on lihtsam/ parem/ võimalusi rohkem.

Vägivaldse ja vähendava käsitlemise tulemus – soov ja vajadus Ei öelda, tähendab, et Mina olen vale ja pean ise ennast korda tegema – alles siis Minuga ollakse ja ühine jääb alles, kui ei sega teist sellega, mis on Minu isiklik teema. See on väärastunud informatsioonile toetuv keskkond – vägivallale ja vähendamisele Ei ütlemine ning tasakaalu hoidmise kohustusele tähelepanu juhtimine kohtab vägivalda ja vähendamist.

See tähendab, et ühes olijad ei ole võrdsed ega koos olemine ühes olemise alus - teisel poolel on x vanuses laps, kes ei näe ega mõista enese vastutust ning kelle vaimne piiratus annab tooni – on olemas teemad, millega tema ei ole võimeline tegelema ja, mida tema ei tunnista enese omadeks – tegemist on inimesega, kes ei ole kasvanud sinna maani, et osata arvestada ja vastutada enesega toimuva ja enese poolt tehtu eest – tema ei ole ühegi ühise tugevus, sest tema laseb jalga siis, kui tema jaoks on vaimselt raske.

Möödunu mõistmine ja mõtestamine - vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanul on sisemine võimetus Ei öelda, sest tema ei tea, mida tema tohib teisele keelata – tema ei tea, et temal on õigus iseendale – Minu suhtes ei tohi, Minu vastu ei või, Mind ei tohi puudutada, Minu asju ei tohi võtta, Minust ei tohi valet rääkida. 

Mõtestamine - Mind ei tohi petta - siis, kui teine väidab ja nimetab enda olevat teatud kindla rolli partnerina ja tahab luua/ olla ühine, siis see tähendab, et ollakse teatud moel lähedased ja see toob kaasa õigustatud ootused ja vastutuse võtmise - siis, kui oled, siis ole päriselt - siis, kui ei ole, siis ära nimeta ise ennast selleks, kes ja kuidas Sina ei ole.

Vaimne kasvamine tähendab paika pidava informatsiooni kasutusele võtmist - Mina saan Ei öelda – Mina saan piire seada ja raamid paika panna ja olla enesega koos kõlas. Minul on, enese jaoks valele ja tasakaalu rikkuvale, õigus Ei öelda, see lõpetada, sellest keelduda. 

Vaimne kasvamine tähendab ka reaalsuse tunnistamist - Minu valik ja sõnad toovad kaasa teise inimese valiku ja sõnad - Minu sammu tagajärjed jäävad Minu kanda - see tähendab üksindust seal, kus tegelikkus osutab eraldatust ja erinevust - see tähendab lõppemist ja lõpetamist, sest see, mis ei ole enesega koos kõlas, see on enese jaoks vale ja ennast piirav. 

Varasel hommikul istusin köögis ja kirjutasin vihikusse seda sama lugu - siis, kui olin mõned lehed juba täis kirjutanud, siis jõudsin Ei-ni, mida öelda ei ole saanud - vaimsel tasemel edasi kasvamine tähendas, et sellel hetkel läks lugu, füüsilises kehas, liikuma - lihas, mis oli olnud energeetiliselt pinges, pingestus füüsiliselt - aastaid olin olnud sundasendis - vasak käsi oli olnud tõstetud näo ja pea varjuks, et võtta vastu füüsilised ja energeetilised löögid. 

See tähendas, et sõnad - Ära löö - Sinul ei ole selleks õigust - olid jäänud välja ütlemata. See tähendas, et olin ise ennast varjanud ja kaitses olnud - mina ei olnud sirgelt seisnud ega teisele silma vaadanud - ma ei olnud olnud samal kõrgusel - olin olnud vähem ja väiksem ja abitu - Mina ei olnud seisnud enese eest ega enesega ühes - olin suhtes ja kohas, kus minuga ei arvestatud ja kus vägivald oli normaalne.

Marianne

25.03.2026.a

Senise läheduse hääbumine

 

Mina tahan teisiti, sest vajan teist moodi - või peaks olema, see lause, vastu pidine – Mina vajan teisiti, sest tahan teist moodi. Ei ole vahet kumba pidi kirjutada – vajaduse olemas olemine tähendab, et olemas oleva informatsiooni vastu võtmisega on teema – reaalsus puudutab, sest seda võetakse isiklikult – inimese mingi Mina on tema enda tee peal ees.

TikTokis nähtud, eluline lugu sellest, kuidas möödunu ära unustanud vana inimest tahetakse möödunuga siduda – talle antakse karp mineviku mälestustega – pildid, asjad, mis osutavad seda teda Kes ta oli. Vana naine on häiritud, ta ei taha seda karpi – ta seletab, et see ei ole tema – tema on teise nimega ja teine. Lapselaps püüab edasi – Mina ja Sina = Meie – Mina olen Sinuga seotud, sest Sina oled Minu vanaema. Vana naine ei kinnita seda seotust – tema tahab aset leidvast ära ja enese rahu tagasi – püüd, teda, tema möödunusse ja teiste olevikku ankurdada, häirib teda – tema kogeb seda vägivallana.

Tavaliselt kasvab inimese tahtmine, kui möödapääsmatu vajadus, siis, kui ise ei olda enam see, kes seni ja/ või keegi teine ei ole enam see, kes seni ja/ või keskkond ei ole enam see, mis seni. On midagi, mida ja kuidas enam ei ole ega tagasi saa ja/ või on midagi ja kuidagi, mida ise enam ei taha. On aeg muutuseks, sest on käes muutuse aeg.

Mina ise olen muutunud/ teine on muutunud – ühest küljest on see väide tõene, kuid teisest küljest väär. Mida pikem on inimese elu teekond, seda enam pealmine ja näimiseks/ näitamiseks valitu kaob – tegelikkus tuleb üha enam nähtavale. See, mis seni tasakaalustas, korvas, täitis ja tähendas, seda enam ei ole ega saa. Järele jääb see sama, mis on kogu see aeg olemas olnud – ehedamana ja silmapaistavamana.

Need inimesed, kes mõistavad, ise, ennast ja teisi rollidena, väljenduvad oma rollides teatud kindlal moel – Mina olen see – seega, siis Mina teen seda ja teist – sest teine on see ja selline/ sest siis teine vastab sel moel ja sellisena. Suhtlus, tasand, argipäev, harjumus, tavad.

See – seda ja teist – ei tähenda kõiges inimest, vaid osutab teatud kindlas rollis olemist – see näitab teatud kindlat rolliMina. Siis, kui roll/ rolliside/ rolli partner kaotab senise tähtsuse ja tähenduse, siis jäävad ära ühendavale rollile omased väljendused ja tegevused.

On sage, et siis, kui jäävad/ kaovad ära rollis olemise väljenduse valikud/ võimalused, siis suhe ei laiene ega selle kvaliteet jää samaks ega parane, et senisel moel jätkata või veel tugevamalt seotud olla. Selle asemel kohtutakse vajaduste ilmnemisega – Mina ei saa seda, millega Mina olen harjunud – Mina ei saa olla enam see Kes Mina olin, sest teine ei ole Minuga enam sama.

Öeldakse, et vanast peast inimesed muutuvad – tegelikkus on see, et nad ei muutu – neist saavad puhtama enese kõlaga inimesed, kes väljenduvad sel moel ja sellistena nagu aeg nende sisse settinud on.

On sage, et vanad inimesed valivad endale uue põhi Mina või on nende tegelikkus vana põhi Mina piiranguteta vallandumine – see Mina väljendab vajadusi, mis on elulised ja olulised ning kirjeldab seda, kuidas inimene ise ennast näeb ja tõlgendab ning osutab seda, mida inimene teistelt ootab – tema, see ja selline – keegi teine, see ja selline. Mina, see ja selline – see ja selline on see Mina, kellel on seda ja teist vaja – teatud kindlal moel ja täpsel ajal.

Neist, kes seni on olnud erinevate põhirollide ühenduste tähised, saavad inimese poolt valitud rollile partnerid – see ei ole muutus, mis tehtaks teadlikult ja läbi rääkimisi pidades – see on senise läheduse hääbumine ja ühendatuse sisu muutus ning see on pöördumatu protsess.

Aja kurb mäng – see, kes ootab endist ja on endine, see tunneb vajadust tasakaalustumise järgi – vajadus taastada ühendus, senisel tasandil ja senisel moel. Mina olen ju see – Mina olen Sinuga sel moel seotud = Mina sain olla sellisena. Mina, endiselt, olen Sinuga seotud, kuid Mina ei saa olla enam vanal moel, sest Sind, sellisena, enam ei ole – tegemist on muutunud, väljenduste, võimaluste ja sisuga, rollide ühendusega.

Mina kaotus – Mina kriis – miks Mina ei saa olla Mina – Mina tahan ennast tagasi – Mind tuleb, Minuna, kinnitada, sest Mina olen ju endiselt olemas. Mina kaotus, kui identiteedi kriis, tähendab seda, et ära jäävad senised, põhi rolle üle kinnitanud, väljendused ja sisu – järele jäävad rollide nimetused ja senise tagasi ootamise/ ära tõestamise vajadus, sest senine on muutunud.

Muutused tähendavad ka uusi ülesandeid ja kohustusi. Vahel keerab Maailm ennast pea peale – vanemast saab Laps ja senisest lapsest saab oma Ema/ Isa Vanem, sest senine vanem ei jää lihtsalt inimeseks ega Emaks/ Isaks, vaid vahetub ära - justkui Lapsena, haige/ väsinud/ nõudliku vanainimese rollis olijaks.

Muutunud suhtes annavad tooni uue identiteedi omandanud/ vana võimendunud identiteediga inimese vajadused, elu, soovid – vanem toob välja oma teemad ja ootab, neile, lahendusi ja/ või kinnitusi – senisel moel olnu jääb tema elust/ valikutest/ võimalustest välja poole – ta ei ühenda seda endaga - vana aeg, möödunusse jäänud kujul, ei mahu inimese oleva aja sisse ära.

Elule, olmele, füüsilise ja vaimse taseme vajadustele leitud lahendus tähendab, et enesega seotud teistest saavad laiendatud Minad – Mina on olemas, Mina teeb ja on, Minu jaoks, vajamineval moel. Mina olin = Mina olen – on dividendide välja võtmise aeg, sest Mina olen edasi - tegelikkuses teadvustama, et senist enam ei ole – kogu lugu on muutunud – senine põhi on kadunud, sest asemel on teine lugu.

Vaimse taseme häiritus – midagi on pildi peal valesti - inimesed, muudetud mustrites, näivad samadena, kuid nad ei saa enam samal moel olla – nende partner on muutnud mängu ja peab seda normaalseks. Uued alused – senist ei ole enam – olevat ei ole võimalik vanadesse raamidesse suruda – uus olemine tuleb iseenda poolt paika panna.

Täpselt samal moel nagu möödunus – aeg kordab ennast - laps kasvas ise olevaks ja eraldi seisvaks – ta ei olnud enam sama – temaga ei olnud võimalik, enam samal moel, ise ennast luua – vanemal tuli lapsest, kui senisest Mina kinnitajast, lahti lasta ja inimesena iseseisvuda – luua ise ennast iseendana, kuid enam mitte läbi lapse – sama seisab ees suureks kasvanud lapsel – temal tuleb vanemast lahti lasta ja iseseisvuda – Mina ise, ilma vanema läbi olema saamiseta.

Senikaua, kuni informatsioon häirib, sest see on kuulutatud söödamatuks – seni loeb inimene üles seda, mis ja kuidas on valesti – teine teeb nii ja naa, kuid ei tee ega ole õieti – temaga ollakse ja tema jaoks ollakse, kuid tema ei ole enam nii nagu tema oli vanasti – ühel pool jääb teda puudu ja teisal on teda üle – puudub tasakaal, sest seda Mina, kellena oli võimalik olla, seda enam ei ole – uut Mina ei ole veel olemas ega paigas – puudub informatsioon, millele toetuda, sest vana enam ei kanna.

Muutunud lugu ei tähenda alati, et uus oleks kõiges hea ja tervislik – vana inimese poolt valitud ja ajas settinud Mina, ei pruugi olla hoidev, toetav, arvestav, teadlik, positiivne, vastutust võttev – selle Mina väljendus saab olla samasugune lapsega – väsitavatele ja segavatele tunnetele filtri vajamine/ vajaduste kohese täidetuse ootus/ isepäisus/ informatsiooni vastustamine/ enesele osaks saava ja enesega aset leidva, kuid ka enese poolt tehtu, kellelegi teisele osutamine jne.

Muutunud tegelikkus tähendab, et Mina, kui inimene olen olemas – Mina, inimesena, olen teisega seotud rollide alusel, kuid läbi kohustusliku oleviku - siis, kui taandada kõik algusesse – inimese tasandile ja vaadata üle need kohustused, millest vabaneda ei saa, siis saab jätta kõrvale erinevad Mina-d, kellele tähelepanu vajada/ oodata/ vältida ja olla olemas inimesena, teise inimese jaoks ja pärast, kuid enese peale mõeldes ja ise ennast mitte ära kaotades – mis peamine, vana inimese poolt valitud Minaga sama tasandit mitte valides – ei ole eluterve seda Mina eitada, kaotada ega kinnitada – tuleb olla toimuvast teadlik ning näha inimest ja suhelda inimesega ning hoida suhtlus inimeste tasandil.

Marianne

24.03.2026.a