Nii heas, kui halvas III - Vaimu vägistamine

 

Inimese närvisüsteem teab, tajub kõike ja osaleb kõiges. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas elava lapse närvisüsteem saab olla üle elu suuruselt üle koormatud ja seega vajab laps rahu, enese rahustamist, närvisüsteemi tasa lülitamist, eneses ja enesega toimuva lahustamist, leevendamist.

Lapse oskused, teadmised, ressursid on piiratud – laps kasutab seda, mis on tema enda käe ulatuses – ise ennast ja enesega samas olijat. Ülepinges laps vajab lõdvestust ja maandust – see saab olla välja elamine – karjumine, löömine, lõhkumine, trampimine, jne – see saab olla enesega piirduv kehaline tegevus – küünte närimine, juuste sikutamine, nina nokkimine, peaga vastu põrandat löömine, enese lõikumine, masturbatsioon, jne.

Sage on, et laps kasutab, kellegi teise olemas olemist – lapsel on vaja sügavamat ja täpsemat manipulatsiooni, et vabaneda ja vabastada – teine aitab seda saavutada. Vanem aitab last lohutada ja tema muret mõista. Vanem aitab tunnet välja elada ja enese sisemuses toimuvat väljendada.

Lapseks olemise aeg tähendab arenemist – laps areneb ja täiustab enesele vajaminevat, seesama toimub ka enese vabastamiseks kasutatud tehnikaga. See, mida on kasutama õpitud – see, millest on abi saadud – see jääb kasutusse. Jääb kasutusse hoolimata sellest, et kasvades õpib inimene ennast ka muul moel rahustama/ rahuldama. 

Kasutusse jäämise põhjuseks on mõnu, mille tegevus kaasa toob – ajus toimuv keemiline muutus on see punkt, mida inimene kogeda tahab – temast on saanud sõltlane – täpselt samal moel nagu üha uut doosi vajav alkoholist, narkootikumidest, suitsust sõltuvuses olev inimene.

Üheks häbiväärsemaks ja ülekohtusemaks teoks nimetatakse seda, kui inimene vägistab, seksuaalselt, kellegi – kasutab füüsilist/ vaimset jõudu - kaustab teist enesele vajamineval moel, justnagu asja - teeb seda, mida teine ei taha, millega teine nõus ei ole, teeb seda, siis kui teine on abitu, teeb ise nii, et teine vastu ei saaks hakata ja teoga nõustub/ seda õigeks peab.

Palju vähem saadakse aru, et vaimne vägivald, inimese vaimu vägistamine, on samasugune kuri tegu – inimene rahuldab ennast, teist kasutades, ja tunneb sellest mõnu – ta on ekstaasis, kogu keha ja vaimu täitvate naudingute harjal ratsutades.

See, kes on kogenud, see teab ja saab aru, millest on jutt – vaimne ja füüsiline vägivald, ühendatud moel. Suur inimene kasutab oma suurust ja üleolekut, et last vähendada, maha teha, välja naerda, „tõeste” väidetega tulistada – näidates, kuidas vanem on see, kellele selles loos, on tehtud halba, ülekohut, tema vastu on eksitud – seejuures on vanem rõõsa ja roosa, helisevalt naerev, enese sõnadele/ käitumisele suuremat auditooriumi otsiv, jõudu kasutav – M I N A O L E N – S I N A O L E D – saa vahest aru.

Siis, kui üks inimene läheb teise juurde ja annab teada – Mina tunnen ennast halvasti, Mina ei taha, et Sina, Minuga, sel moel käitud – palun arvesta Minuga. Siis on see inimene kurb, katkine, õnnetu, kuid ta saab olla ka vihane ja solvunud – elutervelt vihane, oma piire pannes ja lootusetusest solvunud. Siis on sellest inimesest aru saada – tema kogeb reaalselt - tema vajab kontakti ja mõistmist, et temast aru saadaks, teda kuulda võetaks, hoitaks, lohutataks, et toimuks temale vajaminev muutus.

Manipuleeriva informatsiooni edastamine annab teada harjumusest ja harjutamisest – inimene kasutab väiteid ja näiteid, kui etendust – ta saab rääkida sellest, kuidas temale tehakse/ tehti liiga ja temaga ei arvestata – teha seda naerva näoga ja selge häälega, rääkida ebaõiglusest ja enesele pasa kaela valamisest/ enese laimamisest ning naerda, seejuures, kõlava ja heliseva häälega, mis kostub kaugele ning olla uhke, rind paisumas heast enese tundest.

Seda pealt vaatava ja seda kogeva inimese aju läheb lühisesse – pilt ei vasta sisule – reaktsioon ei kinnita edastatavat – inimene naudib enese sõnu ja esitust – ta on ekstaasis, mis süveneb – vaimselt piiratud inimene rahuldab ennast, avalikult – tema aju saab keemilise kokteili, millest see inimene on sõltuvuses – ta on samasugune sõltlane nagu alkohoolik ja narkomaan ja sama sage on see, et ta ei tunnista enese sõltuvust ega selle mõju ümbritsevatele – temaga koos olijad on tema harjumuse läbi kannatajad ja sellle kaassõltlased.

Kaassõltlane on pandud vastutama sõltlase heaolu ja vaimsete (vahel ka füüsiliste) vajaduste täidetuse eest – lapsele tehakse selgeks, et on tema kohustus ja ülesanne jälgida, et vanem oleks ja püsiks rahus ja rahuldatuna. Ja siis, kui laps eksib või vastustab, annab teada oma/ teistsuguse informatsiooni olemas olemisest – siis kirjeldab vanem, lapsele haiget tehes ja teda töödeldes, kuidas laps on halb, patune, tänamatu, aju loputatud – kõike seda naerva näo ja rahulikkusega, kõike seda lahke hääle ja hellitavate nimedega raamides või ka rõvedaid solvanguid teele saates.

Vägistamist teostav vanem jätkab oma tegevust ja keerab volüümi juurde siis, kui näeb, kuidas vägistatu hirmu tunneb, kokku tõmbub, nutma hakkab, enesele viga teeb, paanikas on, vabandada püüab.

Vägistaja reageerib tõelistele tunnetele sarkasmiga, halvustamisega, valu tegemisega, hülgamisega – Paras Sulle, ise tahtsid! Tunned ennast nüüd süüdi jah! Tead, et kuulsid tõtt! Temas ei käivitu toetuse ja kaitsmise vajadust ega peata ta ennast – ta vaatab ja naudib toimuvat – tema on Mina – võimas ja mängu juhtiv – tema kontrollib olukorda.

Vaimse vägistamise kaudu edastatav ülesanne – Sinul peab Oma Emast kahju olema, Sina pead teda toetama, tema kannatusi mõistma, temaga jääma, temalt vabandust paluma, süüdi olema, häbi tundma – teist nii halba last, nagu oled, ei ole – teist nii ülekohtust last, nagu oled, ei ole – just Sina oled see, kes tahab Oma Emale halba teha ja teeb kah.

Vägistamist kogenud laps on lühises - Mina pean seda, mida ja kuidas Mina ei näe – Mina ei näe kannatavat, murtud, väsinut, kurba, löödud inimest – Mina näen enesega rahul olevat ja enese väljendusest ekstaasis olevat inimest – Mina ei saa teda lohutada, temale tuge anda, sest ta ei vaja seda – ta ei anna selleks võimalust – ta toob välja, üha uusi, väiteid ja näiteid, kuidas tema kannatab ja kuidas Mina temale liiga teen – tundes, seejuures, rõõmu ja rahulolu.

Laps, kelle jaoks selline käsitlemine oli tavaline elu, sai vaimse ajukahjustuse – ta lülitus välja, ta hakkas ise endale haiget tegema, ta leiutas endale pinge maandamise vahendid – see oli vaimne ülepinge, mida oli raske taluda, sest see kogemus oli nii vale ja võigas – laps, vajas tuge ja mõistmist, kuid selle asemel tehti temast süüdlane ja talle anti kohustus olla Õige, sest tema ise endast/ enesele osaks saavast rääkides, oli vanema vastu eksinud – laps oli vanemale liiga teinud.

Keegi ei öelnud välja, et vanem ei talu tõtt, et vanem ei taha tõde teada – see ei ole informatsioon, mida vanem ootas ja kuulda tahtis – vanem nimetas selle vägivallaks, ülekohtuks, ebaõigluseks, laimamiseks, süüdistamiseks – Mina olen Sinu Ema – Oma Emaga nii ei käituta – Sina ei ole Minu Laps – Mina ei taha endale sellist last – Mina annan/ saadan Sinu ära – Mina karistan Sind – siis, kui Sinul enam Ema ei ole, siis Sa kahetsed, et kuidas olid ja mida tegid.

Kahetine nägemine – vastuoluline informatsioon – väikesel lapsel ei olnud sellist võimekust, et oma tunnete rägastikus jõuda tegelikkuseni – inimene on vägivaldne ja ületab piire, kasutab ühes olemist ja oma suurust/ jõudu/ võimu/ oskusi, et mängida enese mänge, lapse arvelt. Tegelikult inimene ei kannata ülekohtu käes ega otsi abi, toetust, vaid – elab ennast välja – naudib, kõige täiega, seda, mida ja kuidas teeb.

Sellise elu tagajärjed on võimetus ja oskamatus tulla toime samasuguste kogemustega, ka suure inimese ajas – vägistamist kogenud lapselt on ennast abistavad võimalused käest võetud – tõde teeb teisele haiget = lapse tõde on vale. Enesest tuleb vaikida, teisele tuleb järgi anda, teise valikuid tuleb taluda – kui Mina neid keelan, nende eest ära lähen, neile vastu reageerin, siis Mina käitun valesti – Mina teen teisele liiga. Laps ei saanud aru, et teda keelati teist, enesele mõnu tegemise ja selle kogemise, takistamast.

Vägistamist teostava vanema argumendid – Sina oled Minu Oma/ Mina teen Sinuga, mida tahan/ mitte keegi Sind ei aita/ mitte keegi Sind ei taha/ Sina oled Minule võlgu/ Sinul ei ole õigusi/ Sina oled Oma Ema elu ära rikkunud/ Sina ei ole normaalne/ vaata, mida ja kuidas Sina tegid/ vaata, milline Sina oled/ Sina teisiti ei oska, ei taha/ Sinust ei tule midagi.

Töödeldud laps usub seda, mida temale on öeldud – ta peab ennast kõige eest vastutavaks – tema on ebanormaalne, teisele liiga tegev, halb, ülekohtune, ebaõiglane, kasvatamatu, häbi tegev, häbistamist vääriv – ei ole vahet, mida ja kuidas tema teeb või on, kõike nähakse ja näidatakse sellisena.

Vaimselt ja füüsiliselt väärkoheldud laps jääb, sageli, oma aja lõksu – ta on suletud Maailmas, temal ei ole kuhugi mujale minna, keegi teine teda ei taha, kusagilt mujalt ta abi ei saa – seega ta talub ja vaikib, seega proovib ta ise ennast ära tõestada, õigustada – kuid ta ebaõnnestub.

Laps proovib paremini selgitada, täpsemini korraldusi täita, selgem ja konkreetsem olla – mitte millestki ei ole kasu – teine ei mõista teda, ei saa temast aru, nimetab teda ja tema „nõudmisi” valedeks ja kohatuteks, enesele liiga tegevateks. Elu, millele ei ole tulevikku – lootusetus, talumine – enese osaga nõustumine.

Mina olen. Minul on. Mina, olles Mina, hoian alles seda, mis Minul on. Pingeseisundis ja ärevusega täidetud laps ei mõtle selle peale, mis see on, mida temal, eksides, vastupidiselt käitudes, enam ei oleks. Mis on see, millest teda ilma jäetaks – kas ta seda ka tegelikult tahab ja vajab – kui jah, siis kas ta seda just sellelt inimeselt tahab ja vajab – vajadus, et vägistaja vägistatut paremini kohtleks ja temasse teistmoodi suhtuks, ei tähenda ju head ühes olemist ja ühist teed, vaid teise vajaduste teenijaks olemist.

Inimene, kes ei ole kogenud austavat ja hoidvat ühes olemist, siirast ja kõike täitvat ühte ootamist, enese kasvamisele toe olemas olemist – saab sellest unistada ja seda vajada, kuid ta ei tea, milline on seda kogeda.

Kuna ei ole olnud, siis ehk ka ei saa olema – isikliku elu isiklikud kogemused annavad teada – Mina olen põhjus, Mina jätsin ise enda ilma = see saab juhtuda ka Minu tulevikus – see paistab eluna, millel ei ole tulevikku – milleks minna teele, kui tulemus on sama – Mina olen ju sama. Enesehinnang ja Mina pilt – peegel ei peegeldanud õigesti.

Inimene ei saa aru, et ta on teel – see, et olevas ei ole ega saa, ei tähenda, et tema peab jääma sinna, kus ta ei saagi ja kus tema jaoks ei olegi. Olevik on tema teekonnast osa – ta kõnnib ja kõnnib, kuigi talle tundub, et tema seisab paigal – iga päev, iga hetk on võimalus valida – millise elu, Mina ise, endale valin – sinna poole Mina ka oma sammu teen.

Maailmas on miljoneid inimesi, kes elavad mõnu tunde vajadusest sõltuvuses olevatena. See tähendab, et igal sekundil kordub kusagil täpselt üks ja sama muster – inimesed on koos, üks on olnud hoolimatu ja teisega mitte arvestav, olnud ühendust mitte üle kinnitav – teine annab sellest teada – tegid, olid, ära tee, see teeb liiga, on valus, olen üksinda, Meie ei ole koos.

Muster tähendab, et siis, kui üks hakkab rääkima haiget saamisest ja haiget tegemisest, siis teeb teine sedasama – hoopis Sina teed nüüd või tegid seal ja selles haiget – Sina ei arvesta Minuga, Sina ei hooli, Sina rikud kõik ära – oli Sul nüüd vaja tühjast tüli teha – Mind süüdlaseks lavastada, Mind laimata – oled Sa nüüd rahul – oled nüüd õnnelik – kellele Sa seda tsirkust siin korraldad - ei ole vaja, siin, õrnakest mängida - Sinu pisarad Minule ei mõju - oled naeruväärne - vaata, mida Sina, Minule, tegid – kas Sina seda tahtsidki, et Mina vihaseks saan!

Muster tähendab kordamist – see inimene, kellele öeldi – peatu, mõtle järele, ära enam tee – see inimene ei mõista teist nii nagu teine on ja tunneb, sest tema enda puhul on tegemist kaitse mehhanismiga, mõnu toomise vahendiga. Tema sõnad on muster, need ei ulatu sügavale ega ole ta rääkimas isiklikku lugu, mis annaks teada, et inimene kogeb, vahetult, kurbust, valu, hirmu, üksindust.

Muster tähendab, et mõlemad osapooled kasutavad samalaadseid väiteid – Sina, Sinu käitumine, Sinu sõnad/ tegu – kuid üks naerab, särab, kõrgub ja laiub – on vastu võtmas ja nautimas tähelepanu – kuid teine kogeb oma kogemust, sügavalt ja elab läbi oma tundeid, sellega seoses.

Teise jaoks on see kohtumine samaga, sama relva ja sama mustriga vastajaga. See on tuttav sisu – Vaata, mida Sina, Minule, tegid/ Vaata, kuidas Sina, Minuga, käitud – tõlgendus - Vaata, milline Sina oled/ Kas Sinul häbi ei ole – Sina oled Vale!

Sõltuvusega inimene ei saa aru, et tema empaatiavõime on pärsitud – vägivaldsed ja vähendavad lood ei ole inimest toetavad ja vastuolusid lahendada aitavad – need on mõeldud tunnete töö vältimiseks. Seega ei õpi ta teist mõistma ja nägema inimese tasandil, vaid, enesest lähtuvalt, töövahendit kasutavana.

Töövahendite kasutamine – aa, tema võttis selle tööriista kasutusele, Mina võtan ka – tema kasutab sellist ja sellisel moel – Mina võtan kasutusele selle ja kasutan seda sellisel moel. Tööriista kasutamine on vajadusepõhine, siis kui enam ei ole vaja, siis saab tööriista käest panna, ei ole igatsust selle järgi ega sellega seonduvat – inimene teab, et see on temal olemas ja vajaduse ilmnedes saab ta seda kasutada.

See on põhjus, miks vägivalda kasutanu lülitub ümber nii nagu ei oleks midagi ega kuidagi olnudki – tema jaoks sai lugu läbi – temal ei olnud inimtunnete sügavust ega avatust – tema puhul oli tegemist harjumuspärase töö tegemisega – tõestamisega, kontrolli saavutamisega, tühistamisega, vähendamisega, mõnu tundmisega – Mina olen olemisega.

Siis, kui tulemus oli käes, siis ei olnud, enam, vaja teatud kindlaid tüüplauseid, väiteid, muutunud olekut kasutada – siis sai olla tavaliselt ja rahulikult – õnnelikult ja välja puhanult – mõnu oli kätte saadud – siis sai ka hea olla ja naeratada – Sina oled ju mõistlik/ ei oleks ju vaja olnud/ said ju isegi aru, et Sinul ei ole õigus(t)/ Sina ei taha ju uuesti haiget saada/ Halb Laps olla.

Emotsionaalne ja vaimne pärsitus tähendab, et inimene on roboti laadne – ta on käskluste ja tõestuste alusel ja paika pandud raamides. Mina võtan prahi maast üles = Mina olen Hea, Mina hoolin loodusest, Mina käitun korralikult – Mina saan tunnustava tähelepanu. Mina teen teisele kingituse = Mina olen Lahke, Mina hoolin teisest, Mina käitun õigesti – Mina saan tõestava tähelepanu.

Mina olen Isa, Ema, Abikaasa, Õde, Tädi, Laps – Mina teen seda ja seda, Mina väljendun sel moel, Mina täidan selliseid kohustusi – just need tõestavad Kes Mina olen. Mina tean, et see ei ole kogu Mina ega kõik Minu tegelikkus – kuid see on selline elu, millest Minul tuleb osa võtta – oma päris elu elan mujal ja teisiti.

Kuid siis, kui seda Head/ Lahket olemist ei kinnitata – siis Mina enam ei kingi, võtan kingituse tagasi, räägin tänamatusest ja ära kasutamisest = kingitus saadi, kuid Mina Heaks ei jäänud – õiglus tuleb jalule seada = Mina pean saama Hea/ Lahke/ Abivalmis olla.

Kuid siis, kui tahetakse teisiti – et ole küll ja tähista ühes olemist ka – kuid tee seda teisiti, tee Minuga arvestavalt ja Minust hoolivalt – kuula Mind, sest Mina tean, mis ja kuidas on Minule halb ja hea. Siit tuleb vastuseis – oot, oot, seda ei olnud kokkulepitud, seda ei ole Minule ette nähtud – see ei ole Minu osa ega ülesanne – see kuulub Sinule, tee ise, tegele ise.

Punktide üles lugemine ja nende üle arvet pidamine – tegin seda ja seda = Mina olen Hea/ Tubli/ Õige. Mis siis, et kaasnes hoolimatust, arvestamatust, kadedust, salaviha – kõike seda, mis andis teada, et headuse ja lahkuse taga on varjul ükskõiksus, hoolimatus, negatiivsus, eraldatus.

See ei loe – see on kõrvaline – loeb matemaatika – Mina tegin = Mina olen – Meie suhe on selleks, et Sina Mind ära tõestaksid – kõige selle eest, mis ja kuidas oled saanud, Mind, õigena vaatad ja õigel moel, õige nimega, kohtled.

Sina teed Minule liiga, kui räägid sellest, kuidas Mina ei olnud, kuidas Mina olin, millisena peaksin olema – Mina ei taha teistsugune olla – Mina ei saa enese Mina kaotada, sest Minul on enda tõestus olemas.

Inimeste reaalsed tunded on tõusunud ja sõnumeid toomas, kuid nende väljendus ja töö nendega on erinev. Möödunu kordub – osad on vahetunud – lapsest on saanud vanema mustrit kasutav suur – möödunud aja laps vastab samal moel nagu temale vastati – töövahendid on välja võetud, nüüd tehakse tööd, et siis, kui Maailm õigel moel paigas on, saab need kõrvale panna.

Inimene, kes on sõltuv oma mustrist, ei otsi lahendusi, paremat, ega taha luua enamat – tema mustri tähtsaim osa on enesele vajalik erutav kogemus. Seega ta ei panusta sinna ja sellesse, mis saab tema mängu ära rikkuda – ta ei taha ega saa olla teisega võrdne ja sama – ta peab teisest erinema, eraldi olema, teise kohta laskemoona omama – tema peab saama oma rahulduse.

Seega ta ei arvesta temale edastatava informatsiooniga – ta ei võta seda vastu, ta ei pea seda õigeks, seda ei ole temale vaja – seega kõik need miljonid, kes püüavad teisele toimunut, enesega, eneses, ühises aset leidvat vahendada – kõik need miljonid ebaõnnestuvad – nende tegevusel ei ole, neile vajaminevat, tulemust – paremat ühist, turvalisemat ühist, enese vabadust, enesega kooskõlas olevat elu.

Tervenemise esimene samm on tunnistada – Mina olen kunagine sõltlane/ sõltlase kaassõltlane – Mina olen osalenud mustris – Minu kannatused ja reaalsed tunded on olnud teise võimaluseks – Mina, ennast avades ja kaitset oodates, võimaldasin selle, et teine vägistas Minu – selles kohas, kus Mina olin haavatud ja vajasin kaitset – toimus vägistamine.

Mina näen mustri läbi – Mina olen normaalne, Minuga ei ole midagi valesti, Mina ei ole teisele, kui inimesele, kannatusi põhjustanud – Mina olen sõltlase mängus osalenud, Mina olen teda mõnu saamast takistanud/ seda temale võimaldanud.

Mina olen vaimselt terve, kuigi vägivalla ja vähendamise läbi kahjustada saanud – Mina olen endaga kooskõlas – siis, kui Mina räägin valust, kurbusest, kaotusest – siis Mina tunnen valu, kurbust, kaotust – siis on need kogemused Minu sees lahti – on pisarad, on haprus, on abitus, on valu.

Siis, kui Mina näen ja kogen, et teine on kurb ja õnnetu, siis Mina, spontaalselt, tahan teda toetada, talle kaitset pakkuda, tema kõrval olla, tema kogemust kergendada – Mina ei tee sellest etendust ega arva, et teine röövib Minu lava – Mina näen ja tajun inimest - Mina saan astuda tahaplaanile ja keskenduda temale - tema saab võimaluse olla avatud ja kaitstud.

Mina saan aru, et vägivalda ja vähendamist kasutav käivitub mustrina – ta ei kuule, ei näe, ei taju inimest, tema sügavustes ja toonides. Sel moel käituda valinuga ei ole, eluterve, lähedast ühendust hoida ja temale ei ole mõtet enesega toimuvast rääkida – tema ette saab panna piiri, olla konkreetne, piirata ühist/ ühes olemist, lõpetada kontakt – elada tuleb reaalsuses, otsa tuleb vaadata inimesele, mitte rollide kohta käivate uskumuste lõksu kinni jääda - koos ei olda rolliga, vaid reaalse inimesega.

See on mõistmine - vägivalla, vähendamise, vägistamise hetkel kasutuses olnud - sõnad, laused, nimetused, väljendid - ei tähendanud, sisuliselt, et see oleks olnud tegelik Mina ja, et räägitud oleks tegeliku Minu kohta. 

Kõik need sõnad, laused, nimetused, väljendused - kuulusid teise mustri juurde ja olid tema töövahenditeks - tema piits ja nahksaapad, tema libesti ja pornofilm - tema viis ennast erutada ja rahuldust saada. 

Need ei ole ega ole olnud Mina, Minu - need kuulusid/ kuuluvad teisele - need tegid/ teevad teda, inimesena, nähtavaks.

Marianne

09.10.2026.a

..., kui halvas II - Üks ja seesama muster

 

Mõnigi kord saab tunduda, et inimesel puudub empaatia võime või on ta, lihtsalt, pahatahtlik. Ta ei taha/ ei suuda teise inimese üle rõõmustada/ temale kaasa tunda/ tema asjadest huvitatud olla. Ta ei taha teisele toeks olla/ teist aidata/ teist kuulata. Ta ei taha ühist koos olemist paremaks teha – ta ei taha selles protsessis osaleda, sest ei pea seda vajalikuks ega enese kohustuseks. Justkui tõrge ja jonn oleks teisel ees.

On selge, et selline suutmatus/ tahtmatus/ suundumus toob kaasa kokkupõrkeid – seda nii reaalses elus, kui ka enese tunnetetasandil. Kas Mina olen siis halb inimene? – küsib see, kes ei tunne osa võtmist ega taha teisega seotust, sest tunneb teisiti ja tahab teisiti. Kas Mina ei tähenda siis teisele mitte midagi? – küsib see, kes ootab abi, tahab leida mõistmist, soovib ära kuulamist, vajab ühises muutust.

Lahti harutamata tunnete segadus – informatsioon on kätte saadud, kuid see on jäänud tahaplaanile, sest olulisemad on need tunded, mis sõnumeid tõid. Inimene otsib ja vajab väljundit oma tunnete energiale, selle asemel, et tegelda informatsiooniga. Tunded ei kao ära, sest inimene ei ole sõnumeid lahti harutanud ja seega tema ise tuletab endale meelde, mida tema ise tahab endale öelda. Seega säilib vajadus tunnete energia välja elamiseks ja välja näitamiseks.

Olles olnud, kellegagi koos, on moodustunud selle inimese kohta infofail, mis sisaldab, kokkuvõtvalt, kogetut, teada saadut. Teine teeb nii, käitub nii, räägib nii, reageerib nii, vastab nii, lahendab nii, usub nii, tahab nii, kasutab sellist häält, võtet, sõna, peatub siis, tormab minema siis, läheb blokki siis, muutub vaenulikuks siis, jne.

Sageli on selgeks saanud, et kõiges ja alati ei ole teisega hea koos olla – võib olla, et teine väldib vastutust, põikab üle piiride, ei ole hea meeskonna liige, valib enese, ühise asemel, manipuleerib, valetab, käitub agressiivselt, püüab ja väldib tähelepanu, jne.

See kõik tähendab, et selle inimesega ühises/ ühes olles – peab panustama rohkem, ette arvamatult, üksinda, enese arvelt – teine ei kuula, ei näe, ei arvesta, ei hooli, teeb tahtlikult. Teine peab enese valikuid enese õiguseks. Teine on enese väljendustest sõltuvuses. Teine ei ole võimeline ausat informatsiooni edastama, vastu võtma, kasutama – temal on enese tõed.

See tähendab, et ühine on ühe vastutus – tema hoiab ja reguleerib seda – tema teeb nii, et teisel oleks, temaga koos olles, hea olla – teine ei taha, olgu, olen ise – teine ei osale, olgu, teen ise – teine ei paku kaitset, olgu, otsin/ annan endale ise – teine ütleb, et ei ole armastust väärt, olgu otsin endale väärtust või ei küsi armastust.

Kõike seda nii nagu teine tahaks olla, anda, teha, kuid ei saa – seega ollakse teise asemel, teist oodates – seni kaua üksinda ja ise, kuni teine tuleb ja saab. Kuid teisel on, jätkuvalt, põhjused, miks ja kuidas tema ei saa.

Vahel on see tõsi. Vahel see tundub nii. On selge, et kui inimene on kasvanud üle ja viltu – siis on selle põhjus see, et temal ei ole olnud selget, ausat, tegelikkusel põhinevate piiridega inimest kõrval. Tema kõrval on olnud vaikus ja valed – seal ja selles, kus on väidetud olevat, seal ja selles ei ole oldud – seal ja selles, kus on väidetud mitte olevat, seal ja selles on oldud – pind ei ole pidanud, sein on tulnud vastu.

Inimlaps, kasvades, vajab selgust, korda, kindlust – ebamäärasus ja valed viivad teda eksiteele siis, kui tal endal ei ole sisemist tarkust ja distsipliini. Ta püsib õigetes piirides või püüdleb nende poole siis, kui tema sisemine kompass on töökorras. Kahjuks on vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanud lapse sisemine kompass katki tehtud või on selle töö tõsiselt häiritud – laps ei usalda ega kuula ega tea enese informatsiooni – tema tõde on temaga manipuleeriv mudel.

See inimene, kellele antakse järgi, kellele ei anta õiget informatsiooni, kellele seatakse isiksust ahistavad/ muutvad piirid, kes ei saa tehtud „vigu” parandada, kellele valetatakse, kellega manipuleeritakse – see inimene ei õpi enese piirides püsima ja teis(t)ega, tasakaalu hoidvalt, arvestama.

Inimene ei tea, milles ja kus tema piirid seisnevad – ta teab, kus ja millal tema peab seisma jääma ja taganema – seda siis, kui temale on vastatud vägivalla ja vähendamisega – siis, kui jõudu ei kasutata ja takistusi ei seata, siis ulatub inimene sinna ja sellesse, kuhu tal on võimalik ja vajalik laiuda.

Sellel inimesel puuduvad olulised vajaminevad teadmised ja kogemused – ta ei ole saanud harjutada – õige toetuse saatel ja ausa tagasiside alusel. See on inimene, keda on hüljatud siis, kui tema on vajanud tuge. See on inimene, keda on sunnitud armastama ja austama seda, kes on temaga vägivaldne. See on inimene, kes on elanud vales – tõde on muutuv ega seisa selles, mida ja kuidas räägitakse/ näidatakse.

See, mille üle saab rõõmustada – see, mille saamisel saab teist aidata – see tähendab mingit kindlat tulemust, mille see teine saab endale, kuid mille saamise/ kogemise eest tuleb andjal/ toetajal juurde/ ise maksta.

Minule ei ole vaja seda, mida teine saab/ tahab – kuid Mina pean osalema selles/ käima sellel teekonnal, mille lõpp punkt on tulemus teisele. Miks Mina – mis Mina selle eest saan? Teine saab tähelepanu, tunnustuse, materiaalse vahendi, iseseisvuse – Mind ei tõsteta au sisse, Mind ei tunnustata, Mina ei saa endale juurde, teine ei sõltu enam Minust – Mina ei ole enam oluline.

Siit tulebki arusaam – teine on Minule võlgu/ Mina tegin teise/ Mina olen teisest tähtsam, sest Mina olin targem/ Minul oli rohkem = alles siis, kui Minule tasutakse/ siis, kui Mina saan iseoma tähelepanu/ siis, kui Mina olen tunnustatud = siis, Mina saan enda oma tagasi ja tasakaal on taastatud.

Siit tulevad ka tavalised vägivaldse ja vähendava süsteemi väited – Laps on võlgu/ Laps ise ei ole midagi/ Laps peab vanemat austama = oma võla tasuma. Vanem on andnud lapsele kõik – elu, asjad, toidu, peavarju, riided – see laps, kes vaidleb, jonnib, tahab ja otsustab ise – on tänamatu = laps unustab, kes teda toitis ja kasvatas = lapse väljendused ei ole õiged – laps unustab kõige olulisema – selle, kelleta last ja lapsel ei oleks.

Teekond, teise tulemuseni, tähendab vastupanu – miks Mina/ Minule ei ole seda vaja/ teisel ei ole õigust Mind käsutada/ Mina tahan ise ja vaba olla/ anda, ainult, selle, mis ja kuidas Minule sobib ja siis, kui Minule sobib/ Mina lõpetan siis, kui Mina nii otsustan, enam ei taha, see on Minule raske-kulukas/ teine ei ole Minule sobiv, Minu vastu õige = tema ei arvesta Minuga, sellega Kes Mina olen.

Eluterve inimese puhul tähendab sisemine vastupanu sisemist konflikti - teise vajadus, abi teisele on olulised, kuid teine ei aita ise kaasa, vaid tekitab probleeme lisaks. Teise aitamiseks peab aitaja kohtuma raskuste ja vastukäimistega, mis puudutavad teda isiklikult. 

Abi läheb maksma enam, kui tema vastu saab ja kui see õiglane on. Eluterve tahtmine ja vajadus on öelda EI teekonnale - tulemus on hea, kuid see on kaugel - enne tuleb kogeda seda, nille kohta on teada, et see saab osaks.

Inimesi seob ühte rollide paar, kuid kui inimene peab teisele antut võlaks ja vajab, enese osa eest, nähtavat, eraldatut ja kestvat tähelepanu, siis see inimene ei ole selle ühenduse eest vastutust võtnud – ühendus ei ole inimeste tasemel, vaid see on peatunud rollide joonisel.

See tähendab, et inimene on paika pannud – Mina teen seda, panustan sellega – vastu saan selle ja teise. Kuid elu ja reaalsed vajadused/ võimalused ei ole joonisele märgitud – alles teekonnal selgub, et mis ja kuidas leiab aset ja siis selgub ka abivajaduse suurus ja vajamineva moodus ning andja südame avarus.

Kuna kõrval olija näeb pealt, saab osa, on ise osaline, siis on see tema võimalus, mõistes toimuvat ja aru saades inimesest, anda ja aidata inimesele vajamineval hetkel ja temale vajamineval moel, ilma, et sellest sünniks võlga ja igavesti siduvat kohustust.

Rollide suhtes on peidus ka lubadus – Minu Ema/ Isa on Minu jaoks olemas – tema arvestab Minuga – tema tahab, et Minul oleks hea, parem. Seda uskumust soodustab ka vanema rollis oleva inimese väide, mis kõlab uskumust kinnitavalt – Mina tahan Sinule head, Mina armastan Sind, ainult armastuse pärast teen ja olen, Mina olen andnud Sinule kõik.

Inimene, Ema/ Isa rollis – inimese teadlikkus, milline on selle inimese põhi vajaduste tase – Mina garanteerin selle – söögi, riided, peavarju. Sellele juurde saab siis, kui inimesel on hea tuju, võimalus tähelepanu saada – avalikus kohas ollakse parem ja lahkem, kui kodus. Juurde andmine lõpetatakse, kui see endale ei sobi, kui seda endale vaja ei ole, kui vajaminevat tasu ei saa.

Siis, kui lugu läheb isiklikuks – kas ja kuidas see sobib lapsele, mis temale meeldib, mis mitte, millised on lapse ealised/ füüsilised/ psühhilised/ tervislikud vajadused ning kuidas see temale antakse/ tagatakse – kas vajaminev/ nö lubatu antakse rollile või inimesele.

Siis ei saa vanem asjast aru – mida lapsele veel vaja on, miks too rahul ei ole – laps on indiviid, ta ei ole masin, lapsel on oma elu ja tunded – nendega tuleb arvestada. Vanem, kes täidab, piiratuna, rolli, ei taha kuulda ega näha seda, mis ja kuidas ei sobi – temal ei ole ressursse, tahtmist, vajadust enamaks – tema maksimum on täidetud, sageli ka ületatud – tema ei pea enam ega teisiti – lapsel ei ole õigust enamaks = enese tähtsaks tegemiseks - et vanem on kohustatud, kuna roll/ positsioon/ tiitel teda selleks kohustavad.

Rollina saanuna tuleb järgida selle suhte/ suhtluse joonist – olla andjale õige vastus, et kinnitada tolle Mina-sid – Hea, Lahke, Armastav, Töökas, Tubli, Õige, Väärtus, Oluline, Rahaks, Ilus, Tark, jne – tähelepanu vastavus ja selle püsiv kogetavus annavad inimesele vajamineva Minapildi kinnituse ja enesetunde – Mina olen.

See Mina olen on vajadus, sest inimene on juba andnud ja on juba teinud – seega ta juba ootab kiitust, tunnustust, tähelepanu – seega on temal juba puudu. Siit tulebki, et kui reaktsioon – kui tänu ja kummardus – on valed, valesti osutavad ja vaatavad ning veel enam/ teisiti nõudvad – siis rõhub vanem kätte saadule ja osutab endale, kui ära kasutatule – Sina oled kohustatud, sest Mina täitsin oma kohust = täida oma osa – ole oma rollile vastav = Mina juba olin.

Vaimselt piiratud inimene püsib temale mõistetavas – Mina teen = Mina saan – Mina andsin ja olin = Sina said ja nüüd Sina tänad. Mina, inimesena, ei pea – Mina, vanemana, olen kohustatud. See on koht, kus kõlab ähvardus – Mina võtan tagasi/ Mina enam ei anna = siis käitud õigesti, kui tead enese valiku tagajärgi.

Inimlapsele andmine - vanemal on võimalik, teatud piirides, tagada põhiline ja lisaks reaalsest elust lähtuv – lapsega arvestades – lapse huvid, tunded, iga, arusaam – see, kuidas inimene, vanema rollis olevana, seda andmise suurust, kohustust, täpsust näeb ja mõistab, on tema inimesena kasvamise tähis – kuhu ja milleni tema mõistmine on ulatunud.

Milline on sõnum, mille vanem lapsele annab – mis on see, millele tema jääb kindlaks – millal ja mille juures ta peatub – kellena ta last näeb, näitab ja kohtleb. Milles seisneb inimese vastutus või teab ja näeb ta, ainult, enese kohustust – mingil põhjusel peab, muidu ei valiks – laps saab sellest teada.

Vastutus – rolliga seonduvalt – Mina tean, et lapsel ei ole, kedagi teist, kes temale vajamineva annaks ega ole olemas lapsel mingit teist kohta, kus ta enesele vajamineva/ olulise saaks – Mina tahan anda temale turvatunde ja ise olemise vabaduse – Mina olen tema kõrval ja temaga – Mina ei pane teda, tahtlikult, vajama ja paluma, ennast müüma – loobuma sellest, mis on lapsele arenguks ja eluks vajalik – lapse mõõdupuu järgi. Mina olen lapse valinud ja enesega sidunud. On Minu vastutus, et laps ei pea seda kahetsema.

Inimene, kelle vaimne tase on piiratud, ei näe ega mõista enamat. Tema on kinni oma isiku vabaduses – Minu elu - Mina ise – Minu moodi – Minu tingimustel. On tavaline, et inimene ei pea seda valeks/ tasakaalu rikkuvaks, kuigi see põhjustab arusaamatusi, pahurust, häiritust, vastu käimisi. On tavaline, et kuna inimene ei erista seda, põhi mõtet, endast, siis ta ei uuri, kust see alguse sai ja miks tema seda kasutab.

Möödunud aja laps kõndis vanema teekonnal, vanema eesmärgi nimel, vanema elu ja valikute ülesannete täitjana. Sageli pidi laps endast rohkem andma ja vähem vastu saama, üle jõu tegema ja üle vanuse pingutama – olema nii nagu ta oleks juba suurem ja vanem – sellise elu ise endale valinud - vanema asemel, vanema vanemana olla otsustanud.

Oli tavaline, et vanem sundis last tagant, valet ja manipulatsioone kasutades – Sina oled kohustatud – Sinu töö ja tee – Sina oled võlgu – Sina oled suurem ja vanem – Sina pead saama/ tegema ise. Piir, lapse ja temalt oodatu vahelt, kadus ära – last, lapsena, nagu enam ei olnudki – lapsel, enesele ja oma ajale, õigusi ei olnud = kuna tema oli, siis ta oli kohustatud ja sellest kohustusest ta vabaks ei saanud.

Lugu ei olnud selge ega tasakaalus – lapse käest ei küsitud – millal/ milles/ kuidas ta saab – millal/ milles/ kuidas mitte – millal/ milles/ kuidas ta ei taha. Laps pidi tegema ka siis, kui ta teadis, et tema ei õnnestu, temast ei piisa. Laps ei saanud enese tööle vastu tasu, ta ei saanud, ühises olevaid ressursse, enese vajaduste jaoks kasutada, tal ei olnud õigust enesele vajaminevat saada – ta oli vahend, keda kasutati, kelle töö tulemus sai, kellegi teise omaks, kuid, kes ise sai laituse ja karistuse osaliseks, kui hakkas vastu, viilis, väsis, eksis.

Inimene ei kasvatanud inimlast – roll kasvatas rolli. Lapsele ei õpetatud ühist mõistma – ühine on see, millesse kõik annavad oma osa - tegelike võimete, oskuste, mõistmise, ülesannete, ea piirides - ühises on kõik olulised, ühises on tunnustus ja toetus olemas – seda ei pea välja teenima, seda ei saa teisele ära kaotada, sellest ei saa ilma jääda – eksimused saavad võimaluse parandusele – inimene saab näidata enda mõistmist ja kasvamist.

Selle asemel kuulis laps „motiveerivat” kõnet – Sinust ei ole asja/ millegagi Sa hakkama ei saa/ kellesse Sina läinud oled/ oled samasugune nagu too/ parem, kui Sind ei olekski/ Sinuga on alati üks häda/ oled saamatu ja häbiks/ Sind ei ole siia vaja/ Sina ainult tahad, vajad ja nõuad/ teiste peale ei mõtle/ oled isekas/ oma Emaga Sina ei arvesta, jne, jne, jne.

On loogiline, et kui samasugune stiil või suund on kasutusel või samal moel peab teise pärast ja teise jaoks ise endast ära andma, enesele mitte vajalikku tagama, siis lööb vana aja protest välja – ei ole Minu, ei ole Minule. Inimene on, endiselt, lapse tasemel ega ole kõndinud täis kasvanud inimese mõistmiseni.

Suhetes ja kooseludes, mis on oma olemuselt suhtlused, ollakse koos, sest nii peab/ nii on õige, kuid ei olda koos selleks, et tahetakse koos kasvada, koos ühine olla. Teatud moel küll ollakse, kuid siis piirdub see materiaalse ja füüsilisega – maja, auto, lapsed, arved, puhkus, seks – kuid ei vaimsega – välja jääb informatsioon, inimsügavuste ja elu/ olu nüansside kohta – empaatia – teise tajumine ja mõistmine – inimese nägemine ja inimesest aru saamine.

Selle jaoks, et inimest näha ja inimest mõista, tuleb vaatajal ja kogejal olla inimesena, mitte rollina – rollis olijal on ootused ja vajadused, mis ootavad, täpset ja täitvat, vastust rolli partnerilt. Need vajadused ja ootused on inimnäolised ja inimese põhjaga, kuid neil on rollist tulenevad mõjutused sees – Mina pean saama kogeda, sest teine on Minu ... .

Teine on Minu – seega Mina saan – saan täidetud need vajadused, mis on ühises elulised ja olulised, kuid ka need, mis on kaasas möödunust ja ületavad teise piire. Lapse tasandile jäänu ootab ja vajab samasugust kohtlemist nagu tema osaks sai või sellist, mida tema, enese möödunus, ootas ja vajas.

Suure aja suhted – lahendatakse, toimitakse samal moel nagu vanasti, nii nagu harjutud. Samasugune muster nagu lapsepõlvekodus kasutusel oli. Sama muster nagu ise endale leiutati – Mina olen, Mina pean saama kogeda.

Puudub mõistmine – puudu jääb isiklik vastutus – teine annab oma elu aja Minuga koos olemisele/ elamisele – kas Mina hindan seda, kas Mina annan temale sellest teada – kas Mina annan teisele võimaluse elada enese näolist elu – tema vajadused ja väärtused on olulised. Kas Mina tunnistan, et teisel on õigus valida, kuidas ja mil moel ta elab, kellega ta seda teeb – see saan Mina olla, kuid see ei pea Mina olema.

Rollidel põhinevas suhtluses elavad inimesed, ka koos olles, eraldi – on paha või hea, igav või vastumeelne, siis nii on, sest peab ja ollakse kohustatud – teisiti ei saa. Taas üks möödunu pärandus – Laps on Vanema oma/ ilma vanemata ei ole last/ keegi teine teda ei taha – roll liidab partneriga kokku = teist ei valita, teisiti ei valita. Omal moel on see elu, millel ei ole tulevikku – jäädakse kokku, heas ja halvas, sest ollakse Meie.

Mina pean sundusest saab üles ärgata – inimene saab kasvada iseendani – Mina ei pea olema suhtes, kuhu Mind ei taheta ega vajata – Minu oskusi, aega, jõudu, teadmisi, vahendeid küll – kuid ei Mind, inimesena, oma tunnete, vajaduste, teadmistega.

Mina ei pea jääma selle kõrvale, keda peab veenma ja kellele peab tõestama, et Mind tuleb kohelda teist moodi – valu tegemine ei ole armastus, hoolimatus ei ole kiindumus, arvestamata jätmine ei ole kvaliteetne ühes olemine – see on teise valik, millega Mina ei pea leppima, seda ainsaks võimalikuks vormiks uskuma. Minul on õigus valida – on Minu enda vastutus, kuidas Mina oma elu elan – see on Minu aeg ja Minu teekond.

Siis, kui öelda välja - Mina ei ole nõus vanal moel, Mina tahan teist moodi ja teistsugusena, sest Mina olen teistmoodi - siis tuuakse välja hea, mis peab korvama halva - Mina olen Sinusse panustanud, Sina ei ole ilma Minuta keegi, Mina tegin Sinu - Sinul ei ole õigust ennast valida. Sina oled Minu tulemus - Mina ei ole nõus kaotama, Halb olema - Sina ei tohi seda Minule teha.

See tulemus ja kogemus, mis tekitab omaniku/ omandi vaidlusi, on tegelikult järgmise valiku tegemise koht ja hetkeline peatus – oluline on teekond. Matemaatikas tähistatakse see sirge joonega, punktist A punkti B. Lihtsalt üks, katkematu, joon, ei midagi muud - ei kogemusi ega tegelikkust edasi andvat.

Elus ei ole, täpselt teada, millisest punktist liikuma hakatakse ega ole teada ka see, kuhu välja jõutakse. Just see on põhjus, miks sammud, kogemused, lahendused, valikud, teekonnal, on olulised – see on koht, kus ollakse reaalselt elu elamas ja kogemas ning ise ennast nähtavaks tegemas.

Inimesele lisaks antu on üks osa tervikust, kuid see ei tee ega tähista tema teekonda - see oli midagi, mida tema sai kasutada, mille abil sai enamat luua - sama asja, teo, summa, võimaluse saab, kellegi teise jaoks teha, heaks anda, kuid siis tuleb tulemus teine ja teistmoodi - siis ei ole see sama - teekonnad on inimese näolised, neid ei saa omistada sellele, kes nendel ei kõndinud ega sinna oma samme jätnud - käe ulatamine ja võimaluse andmine ei tähenda, et tehti samm, inimese eest ära.

See on põhjus, miks inimesed, kes ei ole ise kõndinud, ei ole ise kogenud, ei ole ise lahendanud, ei ole ise mõistnud - ei ole jõudnud teadmisteni, mida nemad ei ole omandanud. Emad saavad teha lapse eest ära selle, mis on nende oskused ja võimed - see on selle inimese teekond. Laps, kes sai võimaluse mitte teha ja mitte õppida - ei pidanud sellega nõustuma - oli tema valik mitte õppida - vanem ei teinud lapse eest samme ära = laps ei omandanud oskust ega harjumust.

Rollide Maailmas on oluline kogemine, kui kohal olemine – Mina olen – see tähendab juba vaja oleva tulemuse kätte saamist - vaja on kindlust, ühesena olemist, turvatunnet. Kuid iga teekond tähendab muutusi ja ette arvamatust –  vägivaldses ja vähendavas Maailmas tähendab see seda, et inimene saab oma Minast ilma jääda, ta saab selle kaotada, see saadakse temalt ära võtta, tal tuleb selle nimel pingutada, millegagi maksta ja arusaamatut/ enesele mitte vajalikku teha.

Üks ja seesama muster – vanem tahtis pidavat tulemust - Mina olen olemist - kuid ta vastustas teekonna, millel laps ise õpib mõistma ja arvestama, mitte ei tee seda, arusaamatutel alustel ja vastuolulistel põhjustel. Laps tahab tulemust - Mina olen - kuid vastustab teekonna – Mina juba olen, Mind ei tohi muuta, kohustada – Mina pean saama, oma elu, iseendaks jäädes - ise valida ja iseenda viisil elada.

Inimene, kes vastustab piirid ja kohustused, on laps, kes on suunatud ise olemisele ja senise lõhkumisele – temal ei ole hea, temaga ei arvestata, tema vajab muutust. Sellesse etappi kinni jäädes – saavutamata vajaminevat, püsivalt – jätkab inimene nii nagu ta oleks endiselt laps – tal saavad olla suure aja kohustused ja iseoma valikud, kuid siis, kui temalt oodatakse, vajatakse rohkem, kui ta nõus andma/ taluma on – siis ta hakkab vastu ja vajab Mina kinnitust – enese põhja, millele toetuda ja, millelt Maailmaga kohtuda.

See põhi on lapse aja teadlikkus ja mõistmine - seal ei ole suure inimese vastutust ja taluvust - suur on oma elu ise endale valinud ja kokku seadnud - laps ei ole, lapse valikud on tehtud tema eest, lapse elu on suurte poolt kokku pandud raamides ja paika pandud sisuga. 

Täis kasvamata jäänud inimene vaidlustab vanema rolliga seonduvad ülesanded ja kohustused - need on need samad, milleks teda vanasti kohustati - siis, kui tema varasem Mina olen enam ei kehtinud, sest vanem oli, ühepoolselt, muutnud lepingut - lapsest oli saanud see Mina, keda oli õigus kohustada, sundida, tööd tegema panna ja ka vanema ülesandeid täitma saata - igavus, raskus, jõuetus, oskamatus, vaba ja isikliku aja puudus, Mina õigusi ei olnud.

Teekonna vastustamine kaasneb elamisega keskkonnas, kus inimesesse suhtumine muutub ja tema senised/ temaga seni ühendatud võimalused kaotatakse – on elu piiratud teadlikkuses – on lapse tasand – on emotsionaalne ebastabiilsus ja küpsematus – iseoma informatsiooni edastavate tunnete talumise võimet ei ole – inimene käivitub ja vajab lahendust/ väljendust koheselt - Mina karje ja Mina vastupanu, Mina kaotuse hirm, kui surma kogemus.

Inimese vaimne küpsematus väljendub valitud lahendustes - selgeks on õpitud manipulatsioonid, kuidas saavutada enesele vajaminev – lugude ümber pööramised, teise tasalülitamised, tähelepanu teisale/ teisele juhtimine, vaikimisega piinamine, vaimne ja füüsiline vägivald – mängud energiaga – teise kasutamine enese maandamiseks ja rahuldamiseks.

Kõik see - Mina olen - kogemuse saamiseks ja alal hoidmiseks. Jätkuv Mina kriis - informatsioon ja kohtlemine aitasid selle seose loomisele kaasa - Mina olen, siis Mind hoitakse - Mina olen, siis Mind ei hoita - Mina tõestan ära, et Mina olen see, keda tuleb hoida, tunnustada, austada, heaks pidada, õigeks tunnistada, valedest/ rasketest kohustustest vabastada jne. 

Ajas on toimunud nihe - inimene kasutab enese poolt valitud/ kasutatud lahendustega pikitud protsessi, et saavutada tulemus - keemiline muutus ajus toob kaasa kõike haarava mõnu - see seik toob kaasa olukordade ära kasutamise ja juurde loomisi - inimene armastab teekonda, sest see pikendab ja süvendab tema avalikku enese rahuldust.

Marianne

08.10.2026.a

Nii heas ... I - Sõnadetagi selge

 

Palju jääb varju ja välja ütlemata – siis, kui inimesed on olnud koos ja ka ühes elanud, siis on neil olemas, üksteise kohta, infobaas – teadmised, mõistmised, mälestused, kogemused - sõnadetagi selged helilised/ füüsilised/ lõhnavad/ alateadvuslikud pildid, mis moodustavad faili - nimetusega – Tema.

Teise kohta on teada, mis talle meeldib, sobib, põnevust pakub, kurvaks teeb, viha loob, unistada aitab, rahuneda laseb, lõõgastuda võimaldab, raskusi tekitab, vastumeelsust põhjustab, solvumisele tõukab, jne. Samuti on teada teise uskumused, põhi mõtted, väärtushinnangud, vajadused, eesmärgid, sõltuvuslikud harjumused, mõtete käigud, jne.

See tähendab, et siis, kui see teine – öeldes oma lause, valides mingi väljenduse, avaldades kindlat soovi, tehes konkreetse teo, kasutades oma häält, tõstes oma pilgu – peaks faili omanik teadma ja tundma seda, mis ja miks sai öeldud ja tehtud, kuid ka seda, mis jäi varju, välja ütlemata, taha plaanile, muudeti teiseks – seda isegi siis, kui teine ise enesest aru ei saanud või aus olla ei valinud.

Inimene tajub ja teab teist – ta on teisega samas ja teise kõrval. Alati ei ole sõnu, üle rääkimist, kordust vaja – on tabatud toon ja vastu võetud sõnum – edasi ollakse ja minnakse nii nagu see oleks ühises ruumis, kõva häälega, välja öeldud.

Kõik inimese reageeringud ja enese väljendused ei ole teadlikud ja põhjani selged. Sageli väljendub inimene kaude, midagi asendades, ära peites - seda ka enese eest. Mina mõistan, toetan, ühinen, täpsustan – on ühise ruumi ja suhte tugevuse tähis - enesega ühes olija kohtab inimest, inimeste tasandil - ta teab ja näeb inimest tema mustrite, jooniste ja saladuste taga - seega ta ei lähe kaasa pinnal toimuvaga, vaid viib loo sinna, kust see pärit on.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas on vastuvõetud sõnum sama avalik ja selge, kui inimeste tasandi valinule, ka selle sisu ja sellega kaasnev puudutab inimesi, kuid see püsib mustrite ja jooniste rägastikus - Mina tean, mida ja kuidas ning miks Minust arvatakse, mida ja kuidas ning miks Mina tegema/ olema pean - teine vajab, tahab, kohustab = Mina reageerin temale vastavalt/ õigelt.

Siis, kui inimese igatsus, soov, vajadus, segadus on alles tõusmas pinnale – inimene vastab, reageerib, küsib, otsib tähelepanu, põrkub, otsib endale väljundit, süveneb endasse, väljendub rahutult ja segaduses olevalt. Inimene teeb ennast nähtavaks, sest proovib leida endas selgust. Seda isegi siis, kui tema ise ei teadvusta toimuvat.

See on koht ja aeg, milles lähedal olija saab inimest toetada – oma failis sisalduvat ja enese teadlikkust kasutades, inimese toetuseks vajaminevad sõnad ja suunad pakkuda - Sina ei ole üksinda, Mina olen Sinuga, Mina ei lähe ära. Sel moel saab ekslev pidava pinna jalge alla ja tal on olemas see, millele toetudes, selguse otsimist, jätkata.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas tähendab see - pidav pind, millele toetudes jätkata igapäevast elu ja oma tegemisi - enesele vajaliku Mina kinnitusi - Mina olen, Mina saan, Mina ei pea. Informatsioon, mis kasutusele võetakse ja, mida üle kinnitatakse, aitab taastada rahu ja lõpetada paanika - Mina ei kadunud ära, Mind ei kohustata ennast muutma, enesele olulisest loobuma.

Kuid siis, kui inimese tegevus kohtab vastust – eitust, keeldu, maha tegemist, eraldavat ja külmetavat vaikust, teiseks muuta kohustavat, siis see lugu ei peatu sinna – inimene kaotab selle, mida tema ei olnud, veel, sõnastanud ega üles leidnud – inimese alateadvuse piirimail toimuv ei olnud saanud, temale, mõistetavat sisu ja vormi.

Kaotus on tajutav, kuid see ei ole selge, faktiline, teadmine ja üleüldse ei ole inimesele päriselt selge, mis temaga/ temas toimus, kuna ühe aegselt oli tegemist mitme erineva tasandi ja looga – möödunu ja olevik - pealispind, vahetu, sügavuste hämarustes peituv.

Inimese muutunud energeetiline foon annab märku sellest, et kaotuse kogemus oli tajutav – inimene koges kurbust, lootusetust, üksindust, valu – nimetu Mina ei saa nimetut, nimetul Minul ei ole nimetut – nimetu igatus ja Maailma valu, mis on kohal ja reaalne, kuid mida ei saa kinni püüda ega avada.

Kaotuse kogemus, kui häiritus ja segadus, millega ei tegeleta õiges kohas – enese sees ja enesele küsimusi esitades - viib tähelepanu sellele, kes kaotuse kogemuse võimaldas/ põhjustas/ selles osales.

Inimene kogeb turvatunde puudust, üksindust, hüljatust - Mina olen teisest eraldi. Teine valis enese Mina järgi ja põhjal – teine ei kinnitanud ühist ega ühes olemist – teine ei tajunud Mind ega arvestanud Minuga = tema ei hooli Minust.

Inimene sõnastab oma kogemuse - see tähendab, et Minu vajadused ja soovid on Minu enda tee ja ülesanne. Mina olen üksinda, teisega ei saa arvestada. Suure inimese puhul on see reaalne elu – selle inimesega olen koos, kuid meie ei ole lähedased – Minu teema on sügavus ja tundlikkuse/ teadlikkuse tase, millel meie ei kohtu.

Suur, kes kõnnib enese mineviku radadel, elab läbi korduvat kogemust = toimuvas sisaldus informatsioon – Mina pean ise endaga tegelema, sest Mina olen üksinda, kuna teine ei taha Minuga koos olla. Teine tahab, vajab, teostab, Minust, eraldatust.

Eksistentsiaalsed küsimused - Miks Mina teisega koos olen, miks Mina võimaldan enesele osaks saava – Mina astun eraldi, ära, eemale. 

Suure mõistes tähendab see iseseisvust ja ise olemise selgust – enese piirid, enese vastutus. Mineviku radadel kõndinu eraldatus tähendab lapse tasandit – siis Mina kaon/ peidan/ lähen ära – teine otsib, märkab, muudab, kinnitab ühes olemist või olen ära senikaua, kuni teine on valmis koos olema/ kutsub tagasi.

Vahel saab reageering, kui vägivaldselt vähendav, vaikima kohustav ja üksinda käsutav sõnum olla tõsi, kuid vahel saab teine valida iseenda – enesest tulenevatel põhjustel – tema hirm, tema vajadus, tema turvatunde puudus on aktiivsed.

Kuid see ei tähenda seda, et ta koos olla ei soovinud/ ei sooviks. Selle hetke raskus, vajadus, ärevus, hirm, viha– infoga kohtumine, info töötlemine, selle tulemus – on reaktsioon, mille inimene nähtavaks teeb.

Inimese reaktsioon on see, mis temaga koos olnut ehmatab ja kõrvetab, temale valu teeb. Lapsel ei ole teadmist – teine ei teinud Minule, teine tegi enese pärast – teise sees toimuv, teisele raskusena olev otsis endale välja pääsu ja vormi – Mina olin samas, Mina sain sellest osa, Mina olin sellest osa.

Eluterves keskkonnas/ enesest teadlikuna olevana ehmatab inimene üles – ta saab aru, et tema läks üle piiride ja tegi seda, mis ja kuidas ei ole tema loomuses/ tema rollile sobiv/ teise puhul õiglane. Eluterve inimene, kuigi ta ei pruugi, enese reaktsiooni, osata/ julgeda sõnadesse panna – tunneb häbi, hirmu, kaotust – tema ei tahtnud, kuid kukkus välja – tema tahaks teisiti, kuid ta ei oska ega tea teist moodi.

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei ehmata inimene üles ega mõista enese osa loos – inimene tahab varju/ valguse kätte, jääda tähelepanuta/ saada tähelepanu, kui kinnitust, et tema oli õige ja normaalne = tema tegu, väljendus ei leia hukkamõistu ega sellele järgne karistust. Tema tegu nimetatakse nii nagu tema selle sõnastab – tema pidi, ei saanud teisiti, keegi teine/ miski muu oli teo põhjus, see oli tühine ja kahjutu.

Inimene, kes on kasvanud viltu ega ole õppinud võtma vastutust, vaid on jäänud sõltuvusse enese kasutuses olevast tehnikast ja vajab selliseid enese rahuldamise/ vallandamise vorme – peab neid enese õiguseks ja enesele lubatuteks – ta on jõudnud sellele tasandil, kus neist on saanud tema loomulik osa – ta omab informatsiooni ja kinnitust, et see on temale lubatu ja temalt oodatu.

Lapse tasandile jäänud vaimsus tähendab, et inimene ei kohta, eneses/ enesega/ enese poolt toimuvat teadlikult – tema on üks oma reaktsiooniga – tema ei saa seda endast eraldada ega seda kõrvalt vaadata. Seega ta ei saa aru, et toimuvat saab teisiti lahendada – Mina annan endale teise tee jalge alla – Mina saan peatuda ja arutleda, et harutada – Mina olen valmis ja võimeline eneses aset leidnust rääkima.

Sõna saab tähendada kordades enamat. Ühine tähendab kordades enamat. Ühine tähendab vahel seda, et midagi olulist saab läbi teise – teise abil, teise toel, teisega kaasas olles. Siis, kui öeldud saab sõna, mis sisaldab enamat ja teine, selle asemel, et mõista ja toetada – keeldub, lõpetab, katkestab oma osa andmast – siis jääb läbi teise saaja ilma, sest temast ei piisa, et ise endale vajaminev tagada, et teist enesele vajaminevasse suunda mõjutada.

Inimlast ei tajutud ega mõistetud. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas elamine ja olemine tähendas, et see valik oli sihilik ja tahtlik – eesmärk oli ilma jätta, mitte võimaldada, koht kätte näidata – saadi aru, et oli igatsus ja vajadus, kuid ei hoolitud ega tahetud anda.

Mina – aga Mina – Mina tean, et oli Minu aeg, oli Minu võimalus – Minul oli soov, oli vajadus, kuid EI seisis vahel ja tegi võimatuks = Mina ei saa/ Minul ei ole teisega koos – Mina saan üksinda – selle jaoks tuleb olla üksinda – selle jaoks tuleb olla eraldi – siis, kui teine kord on võimalik, siis otsustan ise = siis saab Minul olema. 

Inimene, iseseisvudes, saab anda endale vajamineva ja otsida ise lahendused - ta on üksinda tugevam, kui hülgava ja toeta jätva teisega ühes olles. Kuid on asju, mida inimene ei saa ise endale anda - need jäävad kaotusteks, mida ei ole kunagi võimalik kompenseerida ega asendada.

Minul ei olnud isa – miks Sinul peaks olema! Teise kohta käiv fail annab teada selle, mida välja ei öeldud -  Ärgu Sinul olgu, Sinul ei pea olema, Mina tegin nii, et Sinul ei oleks = Sina ei ole seda väärt, Sina ei oleks olnud selle vääriline! Sind ei tahetud.

Inimene, kes elas oma isaga koos ca 5 aastat, kes lahutati, aastateks, isast vägivaldselt, kes ise valis, 16 aastasena taas kokku saanuna, et tema ei taha oma isaga ühes elada ja koos olla – pealinn kutsus. Ütleb, et temal ei olnud, kuid temal ju oli - tema isa tahtis teda ja ei tahtnud tema juurest ära minna. Kuid Minul ei olnud isa mitte ühte päevagi - see mees, kes oma osa andis, teadis Minust, kuid ei valinud Minuga olla.

Kadedus, viha, õelus – see on laps, keda teise valu ja igatsus jätab ükskõikseks. Kes leiab põhjuse saada vihaseks ja väljendada põlgust, kui informatsioon astub isiklikule varbale - isiklikud kogemused, unistused, vajadused - läbi töötamata failid, mis endiselt torgivad ja närivad.

Laps ei ole avatud teadlikkusega inimene ja seega jääb temale kättesaamatuks tagamaa – sõnade taustal rääkiv – kas Mina ise tean, mida Mina öelda tahan – kas Mina ise mõistan, mis Minus kõneleb. Sõnadest pais ja sõnatus – pealispinna peal püsimine. Inimene ei ole õppinud sügavamale laskuma ja ise ennast avama. Seega jäävad harjumuspärased mõtted – sissetallatud rajad - sõltuvuslikud väljendused, mille eesmärk on saada vaimne rahuldus - keemiline reaktsioon. 

Teise kohta käiv fail, mis avaneb ilma sõnadetagi - toob kaasa enesest loodud faili kasutamise/ kasutusele võtmise - Mina. See Mina on inimesele ette antud informatsiooni sisu ja summa ning tema ise on neid tõestusi ja põhjendusi süvendanud – Mina ise olen/ Mina ise tegin, sest – Minust ei ole millekski = Minu elu pidi olema selline - see oli Minule määratud - valu ja hirm ei tähenda, et neid kogemusi tahetaks teiseks teha, et nende eest tahetaks päästa/ säästa - kõik on paras olnud = täpselt ja kindlalt, meelega tehtud.

Info vastu võitlemine – inimene hindab ja iseloomustab, ennast, enda kasvukeskkonna piirides – teda nähti, temale vastati. Inimene on ära määratud ja tema kohta käiv ära liigitatud, kõike seda kinnitas suhtumine. 

Enese Mina näib ära lõppenud ja ära lõpetatute teedena. Ei ole, justkui, põhjust, et ise ennast avada ja enese sisse vaadata – Mina ei taha teada ega tõeks tunnistada – Mina, sellisena = osaks saanud kohtlemise põhjal = Mina ei muutu ju, sest Mind ei kohelda/ vaadata teist moodi.

Just see, vahetu ja vähendav tähelepanu, on see, millest teed edasi ei lähe. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas inimene ei muutu - tema suhtes valitakse käitumist - mida tühisem, seda vähendavam, mida Olulisem, seda kontrollitum ja hillitsetum.  

Vähendamist ja vägivalda ei ole kunagi hea kogeda - vaja on julgust, et vaadata tagasi ja anda olnule enese seletus ja mõista enese/ teise valikute põhjust. Alles siis saab selgeks, et on loogiline ja mõistetav – tolles ajas, tolles vanuses, tolles hetkes - oli see nii, sest siis ei teadnud/ ei osanud/ ei mõistnud, veel, seda, mida tänases aru saan. 

On vaja täis kasvava inimese otsustavust, et ise ennast pidurdav, kellegi teise reaktsioon ja sellega nähtavale toodud info, endast eraldada – see on informatsioon teise inimese kohta – tema teadlikkus, tema ajend, tema eesmärk. See ei tähenda Mind ega ole see Mina.

Mitte keegi teine ei saa inimest karistada nii nagu tema ise – teiste tähelepanu hirmus – on võimeline seda tegema. Enese hülgamine ja enese karistamine = inimene ei taha kogeda, kellegi teise sõnu, pilke, sõnumit, füüsilist väljundit – see on enese üksinda jätmine – justkui enese seest välja astumine - Mina ei ole Mina. 

Seda ka aegu hiljem, kui aktiivne olukord on lõppenud - inimene on iseeneselik päästik - kunagise kogemuse korduv näilisus on nii tõene, et inimene on tagasi enese möödunus, kus see oli elav ja vahetu - ta on tagasi kogu selle informatsiooniga koos, mida teiste failid kaasa tõid - vähendatud, hüljatud, valeks nimetatud, hukkamõistetud, halvana koheldud Mina, mis ei kao ära.

Enesena olemist on võimatu taluda - enese Mina kohta käiv informatsioon on nii raske, et ei ole jõudu seda kanda - see on vaimse taseme piiratuse lagi - ei ole ruumi, kuhu sirguda, kuhu enese kohta käiv informatsioon lahti laotada. 

Inimlast kasvatanud keskkond ei näidanud, et on olemas inimeste tasand, seega jäi see kunagisele lapsele suletuks, saladuseks, keelatuks - tema ei saa minna sinna, kuhu temal ei ole õigust, põhjust minna - mille olemas olemisest tema ei tea.

Vaimne piiratus toob kaasa füüsilise ebamugavuse - on inimese harjumus katkestada see tundmus ja suunata ennast asendusse, väljendusse - tähelepanu läheb mujale ja mõte/ keha tegeleb uue ülesandega.

Tõeseks tunnistamine - teine tahtis vähendada, teine tahtis vägivalda kasutada – seda oli teisele vaja – Mina olin vahendiks, teise loos. Teine oli sel moel harjunud, teine oli enese käitumisest sõltuvuses – inimese vaimse taseme piiratus.

Parim kaitse on rünnak – tähelepanu teisale juhtimine, et enese varvas ei valutaks – Minul ei olnud - Sinul ei pea olema = Mees ei valinud Mind, Minust ei saanud ausa nimega Naist, Mehe kõrval = Minu kaotus, Minu valu, Minu solvumine, Minu häbi - Minu lugu, Mehe lugu - Meie lugu. Valides asenduse ei jõua inimene tõeni - Mind ei valitud, Mind ei tahetud - Sina ei puutunud asjasse - Mina tegin Sinust süüdlase.

Laps, teise inimese sõnu, hinnangut, reaktsiooni nähes ja kogedes - teisele osaks saanu eest süü enese kanda võtmine – Mina rikkusin teise elu ja võimalused ära, Mina põhjustasin teisele kannatused, Minu pärast oli teise elu vale = muidu teine nii ei ütleks ega nii ei teeks.

Valik, mida ei valitud, on ikkagi valik - keegi peab maksma vale valikuga ühes elamise eest – on loogiline, et kui vanemad ei vastuta selle eest, mida ja kuidas nemad tegid, siis saab selleks laps – sest on olemas teadmine, et ilma lapseta on inimesel vabadus olemas ja tema jaoks Maailma valikud teised. 

Inimene ei ole enese aja ja looga rahu teinud - Mina ei saa seda, mis teisel on = teine vanem valis vabaduse, mis oli ka lapsega jäänu õigus - seega oli laps karistus, mille talumise raskuse ja ülekohtu kogemise hinda ei maksnud mitte keegi kinni - inimene ei ulatunud eluni, mis oli tema oma.

Eluterve mõistmine - see ei ole Minu kandam – laps ei rikkunud ega põhjustanud – suurtel inimestel oli valik ja nad tegid ise oma sammud, sest nemad tahtsid, midagi saada, kogeda, saavutada, teada anda ja nemad tahtsid, midagi vältida, midagi mitte teha, mitte kogeda.

Ka siis, kui valikut ei ole – on igal inimesel ikkagi valikud olemas – siis, kui inimene ei saanud seda, mida tahtis ja ta ei nõustu tõeks tunnistama seda, mida ise tegi - siis ta põhjendab, et temal ei olnud valikut.

Valiku puuduse taga on tahe mitte maksta hinda, mille mõne muu valiku tegemine maksma läheks - enese kogemused ja isiklikud kaotused. Piiratud vaimsusega inimene tõlgendab enesele osaks saanut nii nagu tähendaks selle tõeseks tunnistamine, et justkui olnuks teisel suurem õigus teha enesele vajaminev samm - kuid temal mitte. Kuid reaalsuse tunnistamine ei tähenda, et oli õigust teha, vaid seda, et see sündmus sai olema.

Pigem toetas valiku puudust keskkonnas valitsev foon - naised on Emad, Emad peavad lapsega jääma ja teda kasvatama = oma risti kandma. Mehed on vabad ja õiged valima naist/ elu, mis on neile vääriline/ õige. Lapsega naine/ küüditatu/ isatu/ vaene/ positsioonita/ kõrghariduseta ei ole õige partii mehele, kelle väärtus on kõrgem - kelle elu on mõeldud enamaks, kui meelelahutus.

Enese ohvrina esitlemine - Mina kannatasin/ Minul ei olnud/ Mina ei saanud/ Sinule ei olnud vaja/ Sina ei peagi/ Vaata ennast - on võimalus luua võrdlus, et vältida enesele osutamist, et ise enda sammud tõid kaasa tagajärjed, mille üle inimene nutab ning see on võimalus saada lohutust ja paremat tähelepanu - inimene, kes on kogenud, mitmetasandilist, kaotust, vajab toetust, et ehitada sild eluni ja iseendani, millel/ kellel on tulevik olemas.

Vajamineva kaude hankimine räägib keskkonnast, kus inimest ei toetata – selles ei tajuta osaks saava tähendust, inimese elu mõõtkavas. Selles jäetakse inimene, oma informatsiooni ja selle töötlusega, üksinda - temalt oodatakse, et ta oleks kasutuseks kõlblik ja korras - ei tooks kaasa teistele ebamugavaid olukordi - nende sügavus ei ulatu toimuva tajumiseni - nad tahavad püsida pinnal ja vältida segaseid/ segavaid tundeid.

Inimesed saavad elada oma elu ära nii, et nad ei nõustu enesele osaks saanuga/ saavaga - nemad vajavad süüdlast, kes aitaks neil edasi elada ja olla - neil on vaja seda, kes põhjendab ära ja kelle vastu saab suunata enese vaimse ebamugavuse, kaotuse valu, lootusetuse, viha, kadeduse. On sage, et sellest saab nende harjumus - sõltuvuslik muster.

See tähendab, et selle inimesega ühes olemine, ühes kõndimine tähendab pidevat ja segavat vale informatsiooni - inimene kasutab asendusi ja põhjendusi, mis ei ole tõesed. Ta annab kasutada informatsiooni, mida ei saa kasutada - see viib infot töötleva masinavärgi lühisteni, ülepingeteni, tasalülitamisteni - on kergem, kui ei mõtle üle ja kaasa, vaid toimida - teise tões elada.

Fail, teise kohta - ei ole sõnu vaja, toimuv ja põhjendus on teada. Fail, enese kohta - enese koht ja enese ülesanded on teada. Kõik on nii nagu oleks välja öeldud. Uut ja teist informatsiooni ei saa sisse tuua ega kasutusele võtta - toimub kokku põrge, lahing, vähendamine, tühistamine - uus ja teistsugune ei sobi kokku teise loo ja lavaga.

Vaja on paigas püsivat selgust ja tugevust - teise fail on õiges valguses ja õige sisuga - kasutusel on informatsioon nii nagu see reaalsuses on, reaalsuses oli, reaalsuse toimib. Mis siis, et teine mängib ja esineb nii nagu kehtiks tema tekst ja õige oleks tema tekstiraamat - on enese elule oluline, et reaalsus püsib enese meeles ja sõnades - Mina ei mängi Sinuga kaasa - Mina saan Sind aidata ja toetada, Sinuga koos olla, kui meie räägime ja toetume sellele, mis ja kuidas on tegelikkus.

Marianne

06.10.2026.

Elu, millele ei ole tulevikku

 

Võimaluste otsimine, appelatsioonide esitamine, väidete kasutamine – olemas oleva informatsiooni vaidlustamine, tühistamine. Mina tahan teisiti – mitte, et tegelikkuse alusel teisiti, vaid enese moodi, enesele vajalikul moel teisiti – olemas olevat informatsiooni teiseks muutes – vastupidiseks muutes.

Mõnikord teeb laps kuriteo, mille eest ei peaks teda karistama. Mõnikord saab laps karistada, sest tema on kätte saadav ja tema kaotus on see, mis ei lähe maksma – tema saab lunastada selle, mida tema olemas olemine tähendas – on tema asi taastada tasakaal ja maksta põhjustatu eest.

Kõik lapse sigitanud inimesed ei taha oma last – mõned saavad keelduda vanema rollist – lõpetada lapse elu, varases staadiumis. Mõned saavad eirata lapse olemas olemise fakti – nad ei võta rolli nime vastu ja seega ei täida ka rollist tulenevaid ülesandeid.

Kõik lapse vanemad ei taha, peale järgi kogemist, last oma ellu – on erinev, millal see otsus sünnib, kohe alguses või mõne aja pärast. Mõned inimesed on ausad – nad annavad oma otsusest teada ja jättes lapse enese elust välja, astuvad nad lapse elust välja. Teised jäävad lapsega, kuid panevad lapse, enese valiku eest, maksma.

Elamine, informatsiooni sees - Sina oled Minu elu ära rikkunud – ilma Sinuta oleks, Minu elu, parem, õigem, ilusam, helgem, vabam, jne. Toob kaasa uskumise – Minus ei ole väärtust – kui Mina oleksin parem, õigem, siis oleks teine, Minuga ühes, õnnelik, rahul, rahus = kuna Mina ei ole, siis teine seda ei ole.

Info on, kui lööklaine – Maailm ei käi õiget pidi, kuid selle õigeks pööramiseks puudub lahendus – mida Mina nüüd teen – Mina tean, mida teine mõtleb ja tahab – Mina, olemas olles, rikun tema elu ära – saan aru, et tema tahab/ vajab oma elu (ilma Minuta elu ja aega) tagasi - Mina ei tea, millal tema Minust vabaneb.

Mina, suurena, mõistan – inimene ei olnud oma eluga rahul. Tema ei olnud ise endaga/ Maailmaga rahu teinud – temal oli olemas põhjus, miks tema asjad olid untsu läinud – põhjus oli laps, kelle tulek ja olemas olemine muutis ja mõjutas – inimene, enam, ei saanud - temale ei olnud, enam, võimalik - keegi teine valis selle info alusel oma sammud. Kaotus oli valdav – see oli suurem, kui inimene nõustus tõeks pidama ja taluma.

Kui Mina oleksin parem ja õigem olnud, siis teine oleks Minu valinud. Selle uskumuse taga oli vastutusest vabanenud Mees, kes põhjendas enese otsust teisega – Sinu enda pärast Sina ei saa Mind/ Minuga olla – Sina ei ole, Sinul ei ole, Sinus ei ole, Sina oled. See lause kaikus edasi - Naine ütles lapsele – Sinu enda pärast Sina ei saa – Sina ei ole, Sinul ei ole, Sinus ei ole, Sina oled.

Sinu enda pärast Sina ei saa – see on vaimne ja füüsiline väärkohtlemine ja manipulatsioon – see on konks, mille otsa inimene saab jääda – siis, kui – justkui lugu oleks veel muudetav ja soovide kohaseks muutuv. See on konks, mis muserdab inimest – Mina – põhjus olen Mina ise – Minu pärast Mina ei saa. Mina elan elu, millel ei ole tulevikku.

Inimese valikutel on tagajärjed – valides ühte, ei mõtle ega arvesta inimene sellega, mis on see, mis veel saab kaasa tulla. Ta ei arvesta enese ressurssidega, vajadustega, oskustega, et siis, kui on, siis peab seda ja teist ega saa seda ja teist. Püüdes sinilindu saab inimene kaotada isiklikud tiivad. Laps ei kao ära – päevast päeva on ta olemas – lõppematult, isekalt – pidev, kaotuse meeldetuletus ja igapäevane raskus.

Laps oli paras ja kätte saadav piksevarras – laps andis ja tagas põhjuse, et inimene saaks ise ennast välja valada, välja oksendada, välja elada. Vastikus, ebameeldivus, põlgus – laps oli vale, ebameeldiv, ebamugav – Mina ei saa teda armastada = Minul ei ole põhjust teda armastada = laps teeb, Minule, halba. Väide nii nagu laps ka päriselt tahaks seda teha.

Siis, kui teen vale liigutuse – siis ta tapab Minu. Siis, kui ütlen vale sõna – siis ta jätab Minu. Siis, kui vaatan valesti – siis ta lööb Mind. See on teadmine – siis, kui Mina ületan piiri, siis teine läheb ära, annab ära, jätab maha. Mina ise põhjustan enesele osaks saava – teine reageerib Minu teole, olemas olemisele, liigutusele. Uskumus, et teine ei saa teisiti teha – tähendab, et informatsioon, enese kohta, on kinnistunud.

Hülgamise vorm, mida laps teab tõesena, on tema eluline kogemus - vanem tegi teo, valis sammu, kinnitas otsuse - laps, seda kogedes, salvestas enese sisse informatsiooni - siis, kui Ema/ Isa ei taha/ ei saa Minuga koos olla - siis ta vabaneb Minust, sel viisil.

Laps, keda unustati/ jäeti kuhugi - teab seda vormi. Laps, kellele öeldi, kuidas teda karistatakse/ ilma vanemata jäetakse ja seda kinnitati teoga - teab seda vormi. Laps, keda taheti tappa - teab seda vormi. Mida väiksem laps oli ja mida abitumaks tegev see kogemus oli. Seda fataalsem see teadmine on - ta teab, kuidas tema puhul toimitakse.

Mina tean, et teine saab seda teha – ta on juba öelnud välja, ta on juba teinud teoks, teine juba tahab teha, teisel on juba olemas plaanid, kuidas seda teostada. Midagi ei muutu, plaanid püsivad alles ja neid tuleb juurde – inimene annab oma soovidest, vajadustest ja kavatsustest teada – ühine aeg ei ole pannud teda neid muutma.

Otsus on Minu – on teadmine, et kui Mina annan teise vabaks – siis teine läheb ära ega tule tagasi. Temal ei ole, kuhu tagasi tulla – see, elu Minuga, ei ole koht, mida tema tahab alles hoida – tema elu on mujal ja muus.

Väikesel lapsel ei ole sellist tarkust ja avarust.Väike laps on abitu – seega ta talub ja vaikib – ta ei ütle, et okey nüüd aitab, Mina lõpetatan ära, Mina lähen ära – sest Sina ei hooli, ei hoia, ei austa. Mina ei nõustu – Mina keelan, enese, sel viisil kohtlemise.

Laps, kes on kasvanud pidevas häire olekus – ta ei tea, millal ja milles seisneb otsuse vormistamine – tal ei ole rahu ja kindlust, tal on ärevus ja hirm. On ellu jäämise režiim – see on teadmine, et elu on ohus ja ei pruugi näha järgmist päeva - see on teadmine, et ei tea ette, kuhu saadetakse/ kuhu jäetakse. Sel moel elav laps ei pane piire, ta talub – võtab osaks saava vastu – tema ei lõhu ega ütle lahti – tema vajab teist/ teine on temale oluline = teine otsustab tema elu üle.

Suur kogus viha, et enese eluga toime tulla – see ei ole õiglane ega aus – Mina ei peaks, siin ja selles, üksinda olema – see ei ole ainult Minu loodud ega ainult Minu valik – teine ei vastuta, teine valib enese - teine jätab Mind üksinda = kõik jääb Minule, kõik jääb Minu kanda.

Viha olemas olemine, viha vajamine on märk sellest, et inimene ei ole, veel, kohale jõudnud - tema on üksinda see Meie, mille seest teine on ära. On segased tunded, mis on kohal, ühe ja sama aegselt – on kaotus, on kurbus, on lootusetus, on üksindus, on häbi, on füüsiline ja vaimne raskus, on reaalse Maailma teemad, on isikliku elu muutuse koht.

See on teadmine, et üksinda oleksin, Mina, teise valiku teinud, teist moodi otsustanud – Mina ei oleks teinud sammu, milles arvestasin kahega. On väga suur vahe sees, kas inimene teab, algusest alates, et tema on üksinda või ta teab teise/ teiste olemas olust.

Inimene, kes teab teis(t)e olemas olemisest - teab/ usub, et teda aidatakse, toetatakse = tema ei pea kõike ise oskama, omama, teadma, saama – vajadusel tema saab, temale antakse, temaga jagatakse, teda aidatakse – ta on rohkem ja tugevam, kui üksinda - ta ei ole üksinda – temaga ollakse, tema jaoks ollakse.

Sageli on naised need, kes jäävad, ühes tehtud valiku(te)ga, üksinda. Mees valib enese, mees on kusagil olemas, kuid teda ei ole seal ja selles, millest ta on osa olnud/ millesse on osa andnud/ mille on olema loonud/ mida on lubanud hoida. Ta võib ja saab ka kohal olla, kuid temale ei saa toetuda.

Inimese kasvamine – nõrgemad lülid ja pidamatud põhjad langevad ära, jään ainult Mina ise – enese valikud ja enese piirides – Mina ei toetu, kellelegi – Mina olen sirgunud suureks ja toetunud maha – see on Minu elu ja Minu valik. Jah, eile oli teisiti. Jah, eile oli teistmoodi. Tänases tean, et see oli eile – see jäi sinna, seda ei tulnud kaasa.

Sellise kasvamise teeb raskeks teise inimese, teiste inimeste olemas olemine – nad figureerivad, nad aitavad, nad näitavad ja nimetavad end Omadena olevat, kuid neile ei saa toetuda – nemad ise valivad, milles ja millal ja kuidas nad kohal käivad, abiks on, osalema nõustuvad.

Nad on Omad, kes on külalised ja võõrad – nad on Omad, kes lõhuvad ja toovad kaasa kahju, sest nende põhi mõtted ja väärtushinnangud ei aita tervikut hoida, kindlust hoida – neid ei ole siis ja selles, milles abi on päriselt vaja - sest nad valivad, keelduvad, lasevad lahti, aitavad, haiget tehes ja hüljates ja tingimusi esitades.

Nad on Omad, kes annavad ja toetavad, sest näevad pealt ja tahavad – kuid siis, kui lugu ei lähe nendele meelepäraselt, siis vastanduvad, nimetavad saadu võlaks ja enese ära kasutamiseks – nad annavad teada, et nende sõna peale ei saa loota – nad otsustavad ümber ja võtaksid tagasi, kui see võimalik oleks.

Just see – antu tagasi võtmise soov, saadu ära kustutamise tahe, raskusi teades, abita jätmise otsus – on informatsioon, mida on raske vastu võtta – see muudab kõike – see muudab kõik teiseks – see tugevus ja enama olemas olemine, mis andis kindlust, et ei olda ega jääda üksinda – see on valeks osutunud, see ei ole pidanud paika.

Haiget saanuna ja reedetult, üksinda jäänuna, ei jaksa toetuda tõele, et tegelikult on parem ja õigem, kui neid ei ole – nad ei saa haiget teha, kui Mina neile ust ei ava. 

Teades tõde, on aus tunnistada - seotuse alles hoidmine oleks olukorra ära kasutamine – siis, kui Mina luban osa olla, osa saada, siis Mina saan selle, mida Minul ei ole – tutvusi, võimalusi, jõudu, julgust, tugevust, seltsi, raha, maine, tiitli – siis Mina ei ole üksinda – siis Mina müün enese maha, sest Mina olen, teis(t)ega koos olles, endiselt üksinda.

Joo karikas põhjani – tunnista tõde – teine ei ole Meie ja ta ei ole Minu tugevus – üksinda on rohkem, ausam, tugevam, õigem, vabam, kindlam. Teine ei kuulu Minu ja Minu poolt loodu piiride sisse – teine on sellest välja pool – Mina olen, teadlikult, teisest eraldi – seda Meie-t, mis varem oli/ näis olevat – seda ei ole olemas.

Enese elu lõksus olev vanem kasutab last vahendina – see, mida ta ei saa/ ei taha/ ei vali öelda sellele, kes teda üksinda jättis – see inimene ei lõhu seda sidet, lootust, mis tal alles on – enese häirituse valab ta lapse peale – inimene lõhub sideme lapsega, et minna tagasi sinna, kust tema välja jäi.

Aus tõde - inimene ei tunnista tõeks, et tema jäi välja, sest teda ei valitud = temal ei ole, kuhu tagasi minna. Lihtsalt Naine mäletab aega, enne last – siis oli, siis sai - siis oli veel lootus, sest kõik oli, veel, võimalik - peale sammu sai selgeks, et lootus/ näilised lubadused olid olnud tühjad.

See Mees, kes tahab Naisega olla ja temaga ühist luua/ hoida – see Mees ei otsi ega loo põhjusi, miks tema ei saa Naisega olla. Sellise Mehega, kes otsib põhjusi, kuidas jääda Naisest eraldi, kuidas jätta Naine eraldi, kuidas Naine vale on – sellise Mehega ei saa Meie olla, sest see jääb alatiseks Mina/ Sina – Minu elu/ Sinu elu – Minu elu seisab Sinu elust eraldi.

Siis, kui vanem ei viinud, enese möödunus, ühes olemist lõpetavat sammu lõpuni, siis on lapse asi see samm ära astuda – selles kohas ei loe Ema ja Lapse rollid – alus on see, mida inimene mõtleb, valib, teostab, tahab.

Siis, kui Sina ei vali Mind, siis ei saa meie olla Meie – oled Sina, olen Mina – ausam ja õigem on olla üksinda, sest Sina ei hoia ega hinda Mind/ Minuga ühist. Mina panen siia punkti – Sina jääd välja – Sina ei ole Minuga üks ega ole olnudki – Mina nägin ja hoidsin seda suhtlust, kui Meie-t.

Raske on see samm, kui mõista ja näha enamat – Mina ei ole see, kes teise jätab = Mina ei anna teada, et teine oleks nagu väärtusetu ja tähtsusetu - Mina, teadlikult, ei vali sel moel teostavat ühendust.

Mina olen see, kes teisega koos olemist ei vali – põletik ravitakse välja, põletikuline koht, vahel, lõigatakse välja – sest põletik, süvenedes ja levides, mürgitab ja nõrgestab organismi. Ühise markeerija, kes lõhub ühes olemist, on põletik. On aeg enese tervenemisele – Mina ei parane, kuni olen teisega Meie – Minu energia oleks seal, milles peaks olema koos kaks, kuid olen üksinda.

Isiklikud piirid – Mina tean, kust algan ja milles seisnen Mina – teine ei kuulu sinna, teisel ei ole õigust sellele – Minul on õigus Ei öelda, kontakt lõpetada, mujalt abi otsida, ära minna. Mina ei ole teise elu ära rikkumise põhjus – teine tegi valiku, teine tegi otsuse, kuid teine ei võtnud selle eest vastutust = tema ei tunnistanud enese tagajärgi enese omadeks.

Inimene, kes vajas lohutust ja kaitset, tugevust ja mõistmist – valiku teinud inimest ei tule karistada ja üksinda jätta. Siis, kui inimene kogeski, enese sammude tagajärgi, siis on Oma nime kandvad need, kes peaksid tema kõrval seisma ja temale toeks olema – inimesel oleks olemas tugi, mille abil käia läbi teatavaks saanud informatsiooni vastu võtmise ja läbi töötamise etapid, et jõuda uue Mina pildini, uue Maailma olemas olemiseni – eluni, millel on tulevik.

Kuid siis, kui seda tuge ei ole – abi saab küll olla füüsiline ja materiaalne ning Omad käivad „külas”, kuid kui tuge ei ole vaimses plaanis – seal on hukka mõist ja häbistamine, vaikus, eraldatus, maha jätmine, selja pööramine, ühise tulemuse ainult ühe, vastutuse võtnud osapoole, süüks panemine, seljataga rääkimine, vajaminevast abist ilma jätmine – siis on üksindus veel suurem – jätkub elu, millel ei ole tulevikku, sest inimest ei tunnistata inimesena, vaid vea teinuna, kes ei saa andeks, kelle tegu ei unustata – Sina olid ja oled selline.

Ei ole, kedagi, kes oleks tema poolel – kes aitaks ületada kuristikku, millele tuleb sild ehitada. Selle asemel antakse informatsioon – silda ei saa ehitada – Sinul ei ole õigust silda ehitada – Sina oled X – hinnang inimesele, nende poolt, kes ei ole kunagi sama elu elanud, samu kogemusi saanud, samasuguste valikute ees seisnud, kuid ometi näivad nad teadvat, et tehtud valikud ja otsused olid valed.

Kaks lööki üheaegselt, kaks kaotust üheaegselt – seal, kus peaks olema tugi – seal tuleb ennast kaitsta – seal tuleb enesele määratut taluda - sellest tuleb, ise, ennast eraldada – Maailm, mida enam ei ole – Meie, mida enam ei ole.

Sellisel ühisel ei ole enam tulevikku - üksinda on ausam ja elule tervem – enese kindlus, enese tugevus, enese julgus, enese võimalused – Mina – inimene ehitab silla iseendale, iseendani.

On huvitav, et inimene, kes on kogenud ise, kordab tehtut - teeb ise sama. On huvitav, et just naised reedavad naise ja astuvad mehe toetuseks. On huvitav, et just naised toetavad meest tema nõrkuses, valikus, vastutuse võtmata jätmises. On huvitav, et just naised mõistavad hukka naise, kes valib lapse, kes võtab vastutuse, kes lõpetas vägivaldse suhte. 

On huvitav, et just naised nimetavad naist häbistavate sõnadega - ei olnud õigust, sel moel, last saada/ ei olnud õigust meest hüljata/ ei olnud õigust isekas olla/ ei ole õigust mehe kohta tõtt rääkida. Naine, sel moel valinuna, häbistas suguvõsa. Inforuum, milles mees on tähtis ja oluline - naises puudub väärtus - naine on keha, mille abil müüa ennast mehele.

Just selline valik jätab naise, sügavaimal moel, üksinda - ta ei kuulu meeste Maailma ja ta ei saa tuge naiste Maailmast - õigetel alustel, õige valiku teinuna on ta mõlemast välja jäetud. Rollide Maailm - ei inimeste oma, kuid inimeste valikud puudutavad inimest.

Marianne

02.10.2026.a