Ühe väikese tüdruku lõhnav aeg

 

Kas suletud pudelist leiad kinnipüütud aja või elustub seda avades mälestus? Kas see lõhn, mis ammu lõppenud lõhnaõlist ninna kandub, on päriselt olemas või on see ainult magus mälestus?

Mäletan oma lapsepõlvest seitset päkapikku – lõhnavee pudeleid. Mäletan ka neid teisi, täiskasvanute omasid – pisikesi, lillepiltidega ja väga väärtuslikke - nende sees peitus lõhnade värviline maailm. Ükskõik, kui väikene tilk ka randmele poetati ja kõrvataha, jäljest võetud jälg jäeti, iga pudel sai kord tühjaks. Kui oli õnne, siis sain tühja, kuid väga olulise pudeli endale. Pudeli sees oli endiselt olemas lõhn, see oli mälestus seal olnust. Veega sai aega juurde kaubelda – vesi võttis lõhna endasse ja kandis edasi. Ei olnud enam, kuid oli endiselt alles.

Olid ajad, mil teatud lillede korjamine, nende lõhnavad õied ja vallatud värvid olid emotsioonid, mis tähistasid millegi olulise kättejõudmist ja olemist. Olid kogemised ja maitsed, mis vajasid üle proovimist, et leida enese jaoks kinnitust – oli ja on endiselt. Oli olnud ja järgnev kordus kordas olnut – avas tee tagasi ja sain võimaluse kogemust kinnitada.

Kevadised lõhnad ja värvid – esimene soe vihm kasepungi kastmas, kollased kullerkupud kraavi ääres, päikese värvi nurmenukud aasal ja tee sees, udukarvadega kaetud lillakad sinililled peitust mängimas, jänesekapsa magushapukas maitse, toomingate ulm, õunapuude valevus, piiblehetede mõrsjarüü värv ja pitsiline alläär. Oli uskumine, et kõik on alles ees – küll jõuab, veel on aega, sest on alles algus.

Suvise aja soe tuul ja kõrvetav päike, mestmaasikad kõrre otsas ja rohekasvalgete muulukate ümarlapikud nööbid, lainevahus meri, mis hoidis enese leebes embuses, peenralt võetud rohelised sibulad ühes kartulitega praetuna, viilutatud redised võisaial, Kirde saia krõbe nukk maasikamoosiga, esimesed kartulid soola ja võiga, küpsed tomatid soolakristallidega, kuumust õhkavad linnatänavad, pruuniks põlenud nahk, mis oli number väiksemaks jäänud. Kõike oli palju ja mitte miski ei tundunud otsa saavat – kõik kasvas üha edasi – oli keskpaik.

Sügisene tuul värvis puude lehed ja raputas nad seejärel teedele, jalge alla sahisema. Oli palju seda, mida enam ei olnud – suvine aeg oli äraõitsenud, valmis saanud, üleküpsenud. Põldudel sõitsid kombainide järel traktorid, mis aitasid keerata ette järgmist lehekülge – must muld lõhnas ja hiljem tuhmus halliks maastikuks. Puud olid jäetud alasti seisma – need olid raagus ja avasid vaated, salajased aiad ja peidetud orvad olid kõigile nähtavaks saanud. Kastanid raudtee äärsel tänaval kutsusid puid raputama – tule ja korja okkaliste kerade seest läikivaid mune. Veel oli õunu, ploome ja pirne naabertänava aedade taga ning, kui teadsid kohta, siis võis raksus käia või aiataha kukkunuid üles korjata – nii sai osa sellest, mida enesel ei olnud. Sügisevärvides tänavad, Kadrioru park ja mere rannad olid kutsuvad, sest kusagil sees jalutas ringi rahutus – oli tahtmine, kuid ei olnud eesmärki, sest ei teadnud, mis oleks kustutanud nälja. Oli vaibumise aeg, loodus sulges ennast, jäi kurbus, sest olin kaotanud selle, mida enam ei olnud.

Jäiselt lõõtsutav tuul tõi kaasa näpistava niiskuse – varbad ja sõrmed vajasid sooja. Pea võis ka märjana pakase käes olla, sellel ajal ei olnud vahet – veri oli kuumem ja sooja jätkus ka mõnest sõnast. Esimene lumi oli puhastav ja vaigistav, kuid see ei jäänud – jalad tegid radu ja õrn vaip sai rikutud. Tulid pakasepäevad ja lumehanged, mis kõrgusid teede ääres. Suusad viisid edasi ja tõid tagasi. Villased dressipüksid olid kaetud lumetükkidega – villased karvad kasvatasid ennast. Jää oli libe – poiste hokiuisud olid esimesed, mis viisid jääle ja hoidsid püsti. Õppisin selgeks pääsukese, tagurpidisõidu ja kükitades jala ette sirutamise – kohmakas jäätants enese esituses. Kelgud tõid vuhinaga mäest alla, Mustamäe vanakas oli hirmutav, kuid mitte võimatu. 

Akendele sai tõstetud sussid – hommikuti võis leida mandariine või komme, öösel oli keegi need sinna sisse poetanud. ABC juurest toodud kuusk jagas lahkelt oma värvi ja esimesel päeval ka värsket ja salajast metsa hõngu. Krõbeda koorega verivorst oli sinnamaani hea, kuni hammas tabas hiigelsuurt pekitükki. Hiljem tulid kartulisalat ja rosolje, naeratavad viinerid ja sefiiritort. Nääripakid ja peod – punase ninaga näärivana, kes ootas salme. Kommipabereid sai alles hoitud – trühvli- või vahvlikomm oli parim, sest just nendel olid šokolaadised küljed, mida sai aeglaselt nautida. Säraküünlad sähvakaid pildumas, kui Kremli kellad oli ühe aja lõppenuks lugenud. Oli talvine koolivaheaeg ja veel oli taaskorduva alguseni aega.

Veega täidetud väikesed pudelid seisid kapinurgas või riiulil - alles oli võimalus avada aeg ja minna, et olla.

Marianne

15.10.2021.a

Peidetud tundmatu enese sees

 

Oma elust väsinud laps annab alla, kui ta ei jaksa enam oma elus toimuvale vastu võidelda. Laps murdub, kui ta kogeb, et temast endast ei piisa, et murda katki vaikus enese ümber. Tal ei ole enam jaksu põigelda kõrvale kõikide nende sõnade, pilkude ja löövate käte või jalgade eest, mis teevad talle haiget. Ta tõstab jalad maast lahti ja annab end voolule kaasa.

Haiget saav laps on tuhm teiste peeglitest vastu vaadates, ta on inetu ja väärakas – ebaõnnestunud tulemus. Haiget saav laps ei ole sära, kelle paistes oleks hea olla. Vägivalda kogeva lapse neelab pimeduse tühjus – ta kaotab iseenda. Lapse jaoks kannab vägivaldne kohtlemine eneses sõnumit – ära ole iseendana, Sinu koht ei ole siin. Vägivalda kogev laps usub, et just temas endas on viga, sest kõik see vale, mis juhtub, juhtub temaga. Laps võtab uskumuse vastu, sest see on üks ja ainus elu, mida ta teab – tema elab seda läbi.

„Olen see, kuidas teised mind näevad – kui nemad näevad mind valena, siis järelikult mina olengi. Kuna mina olen mina ja mina olen selline nagu mina olen, siis järelikult minu elu peabki olema selline nagu see on” - kui laps on valmis vägivalda kogema, siis sellega on ta tegija valitud sõnade, tegude ja olemisega nõustunud - kui seda ammust otsust ei ole üles leitud ega ringi tehtud, siis on loo tähendus jäänud samaks. „Mina pean ..., sest see on minu elu!” - ei ütle keegi teine, kusagilt väljast, vaid inimene ise iseendale.

Mida kartsin kaotada rohkem, kui ise ennast? Mis oli see, mille nimel olin valmis kogema? Mis oli see, mis pidi alles jääma, kui jäin ja olin?

Ajas kasvasin suuremaks, vanuse poolest täiskasvanuks. Olen otsinud teed, et mõista ja aidata iseennast ning olengi olnud näiliselt juba teine – mina ise uskusin seda, sest proovisin ennast tahtlikult muuta erinevate õpetuste ja ootuste ning enese kogemuste järgi. On aegu, mil on tundunud päris hästi olevat, kuid selline olemine ei jää püsima. Mind oleks kui kaks – peeglist vastu vaatav ja sisemuse varjudes peituv. Mustad kombitsad vangistavad valguse, kui ronivad päevavalgele – vahel vahetun välja, vahetan poolt ja olen peidetud tundmatu.

Mina olin ennast muutnud, kuid mina ei olnud muutunud, sest mina ei olnud oma otsuseid muutnud. Need tähendused, mille olin Maailmale ja selle sees enesega toimuvale andnud, olid vanad – mina ei olnud tõlkinud iseennast iseenda jaoks ära. Olin jätkuvalt võimeline tundma endas nii nagu lapsena olles, kui kogesin toimuvat selliselt, mis kinnitasid ammust lugu. Olin iseennast iseenda eest nii hästi ära peitnud ja ka petnud, et justkui ei oleks midagi lahti ega veel tegemata, kuigi vahel olin ärev ja tundsin valena olemist.

Olen tähelepanust sõltuvuses. Olen tahtnud näha, kuidas teised mind näevad. Enese Maailmale jagamine on Maailmast tähelepanu küsimine – Kuidas Sina, kuidas teie mind täna näete? Kas ma olen muutunud? Kas mina olen valmis? Kas olen ma nüüd õige? Teiste tähelepanu pidi olema õige – minu tähenduses minu vajadusi rahuldav. Alguses tundus, et justkui leidsin üles ja sain kogeda, kuid selgus, et ikkagi see ei olnud see, minu jaoks, õige tähelepanu. Vajusin enese varjudesse, kui ei kuulnud ega näinud õiget vastust. Kuid teised ei saa anda minule vajaminevat. Minul endal tuleb leida üles vajamineva tähendus ja seejärel saan võimaluse muuta oma mustrit.

Väiksena ma ei teadnud seda, et on olemas võimalus, vahetades tähendusi, muuta ise oma elu. Olin seal, kus olin, sest pidin seal olema. Teisal ei saanud olla, sest sealt oli mind ära saadetud. Minu enese vaatenurk andis loole tähenduse – olin ohver. Kuna pidin olema, siis oligi nii nagu oli. Olin, kuid ma ei saanud olla iseendana – ma vajasin olemist sellises kohas, kuhu just mind oli tahetud. Kuid sellist kohta ei olnud minu Maailmas olemas – olin kõikjal külaline, ka kohas nimega kodu. Vajasin kohta, kus mind tahetaks nii nagu mina vajasin tunda – mina iseendana. Kuid sellist kohta ei olnud minu elus olemas – mind oli kõikjale saadetud ja seega arvati mind enne alati kusagilt välja – uskumus, et seda tehti just minu enese tõttu. Mina ei olnud kingitus, vaid karistus.

Olen tundnud ennast igas kohas mingil moel valena. Ma ei ole meeldinud ehk vastuvõetud iseendana – tervikuna. Kuna ma ei ole ikka veel õppinud ennast selgeks, siis ei ole osanud ennetada ega olla valmis, et kindlustada enese õigena olemine. Olen kogenud hülgamist, kui minu olemine/ tegemine ei ole meeldinud. On ära mindud, jäetud kõrvale, vaikitud, löödud sõnadega või füüsiliselt ja on ära saadetud. Kuid mina ei ole saanud iseenda eest ära põgeneda, sest ei ole olnud vahet, kus olin või kuhu läksin, lõpuks selgub kõigile ikkagi see, milline olen ja seega saabub vältimatu – olen taas vale. Ei ole olnud vahet, kuidas olin – vajadusel vahetatakse mind välja. See on enese hirm, mis käis kaasas kõiges uues.

Olen olnud enese jaoks vale, sest vajalik ei jää kunagi kestma. Hea olevik võib vahetuda põlgavaks, naeruvääristavaks, eemalehoidvaks suhtumiseks. Omasin uskumust, et oleksin suutnud „juhtuvaid” lugusid vältida, kui oleksin kuidagi teisiti olnud. Kuid oli ja olin, sest teised olid, kuna mina olin olnud ja teinud.

Oma elu elades ei ole ma ohver, kes peab kogema. Mina olen tulnud, sest olen olnud valmis kogema. Vastuvõtmine – minu enese elu on minu enese oma – iseenda looming iseenese jaoks. Tulin, sest sain võimaluse olla. Tulin, et olla kingitus iseenda jaoks. Tulin, et kõndides, läbi oma õppetundide, jõuda lähemale iseendale. Aja voolu muutnud ringid, mille mina ise olen erinevatl aegadel elumere lainetes ujudes tekitanud, vaibuvad, kui lõpetan enese vastu võitlemise – olnu on minu kasvamise teekond olnud. 

Annan vabaks selle, mida enam ei ole.

Võtan vastu selle, mis on.

Oma järgmist sammu astudes avan tee sellele, mis tuleb.

Marianne

14.10.2021.a

Elades enese vaenlasena või sõbrana

 

Mis on täna see, mida mina ise saan iseenda jaoks teha? See ei tähenda olemist ega tegemist, kellegi teise vajaduste/ tahtmiste jaoks ega järgi, et läbi teisele tehtu enesele vajaminevat saada, vaid – Mis on see, mida mina ise, ise ennast kuulates, iseenda jaoks, läbi iseenda, siin ja praegu saan luua? 

PS ikka homme ja ülehomme ka ...

Marianne

13.10.2021.a

Alla neelatud sõnade välja ütlemine

 

Kui ei taha, siis ei pea! – ei loe mitte ükski argument kohas, kus seisavad vastamisi kaks inimest, kellest üks tahab ja teine ei taha. Otsustajad jäävad oma otsuste juurde. Kas ei ütleja jätab enesele vabaduse alles, kui valib poole ära? Kas siis, kui üks pool tahab, kuid teine ütleb ei, tahtaja ise peab? Mis juhtuks, kui mõlemad valiksid öelda – Mina ei taha! - kas siis on mõlemad vabad ja mitte keegi ei peagi? Inimene võib valida välja öelda EI, kuid tema otsusel on tagajärjed, mis puudutavad teda ennast. Inimese igal sammul on oma tagajärg ja see on põhjus, miks täna on nii nagu on.

Lainetus – igale tõukele järgneb liikumine, mis mõjutab nii puudutajat, kui ka puudutatut. Surve ja vastupanu – eest ära minek ja kukkumine. Ükski liigutus ei sünni lihtsalt õhust – midagi oli enne olemas, kuidagi toimus ja puudutas – doominokivi kukkudes puudutuste ahel vaid jätkus. On, sest oli.

Kui inimene kogeb enese suhtes ebaõiglast ja mitte austavat käitumist, siis soovides lõpetada sellise käitumise kogemine ja astudes enese puudutajale vastu, et toda peatada võib kostuda tolle käest vastu – „Kui mina ei taha, siis mina ei pea!” Kui ei taha, siis ei tee, sest kui ikka ei taha teha/ olla selline nagu peataja soovib/ tahab/ vajab, siis ei ole seda. Ei loe argumendid ega ükski põhjendus. Ei on ei ja muutust ei järgne.

Teist peatada proovinud inimene läheb selle vastuse peale lühisesse, sest kui too teine ei taha, kuid inimene vajab, siis peab ta oma vajaduse täitmiseks midagi tegema. Kuid mida? Inimeses on teadmatus, mida valida teha, et teine lõpetaks Ei ütlemise. Lahenduse otsimine on häiritud seisund, millest vajatakse väljapääsu. Inimesel on teadmine, et teine ei muutu ega vali ennast muuta. See teadmine tähendab, et tõenäoliselt kogemine kordub mingil x hetkel. Järelikult tuleb selleks x hetkeks valmis olla, kuid segadus jätkub, sest inimene ei tea ette, kuidas ta peab reageerima, et see jääks viimaseks korraks. Kuidas teha tollele teisele selgeks, et enam ei tohi – ei või? Teine peab teisiti valima, kuid kui ta ütleb taas - Ei?

Inimene hoiab ennast valvel sellega, et näitab enesele tõendeid, miks on vaja ja on õigus ennast kaitsta ja oma tahtmise juurde jääda. Seda tehes usub inimene end väljapääsu otsivat, kuid tegelikkuses on tema tähelepanu minevikus – selles hetkes, mil ta koges teise – Ei-d. Inimene on oma elustunud mälestuse sees, sest tema jaoks tähendab soov teise vastust muuta, et lugu on alles pooleli – sellele ei ole lahendust olemas.

Senikaua, kuni päris elus ei ole kordust olnud, et selles enese jaoks vajalik võit saavutada, mängib inimene üha uuesti oma mälestust, et lahendada selle sees lugu ära, kuid see tähendaks loo muutmist, et jõuda soovitud Ja-ni, aga seda ei ole võimalik teha. Lugu oli nii nagu see oli – öeldi/ tehti/ oldi nii nagu valiti teha ja olla. Inimene ei saa panna teise suhu teisi sõnu ega muuta tolle või enese tegevusi mällu salvestunud filmilindil. Inimest vabastav lahendus on loo tähenduse mõtestamisel ja sellest sündinud sammudel. Ära olnud minevikku vastuvõttes sellest lahti laskmine – oli, enam ei ole. On see, mis on.

Inimeses on hirm kogeda. Inimese hirmu suurendab uskumine, et temal ei ole head ega töötavat plaani. Inimene teab, et ta peab enese kaitseks, midagi tegema, kuid ta ei tea mida. Inimene saab võtta vastu selle, mis on. See, mis on, on tema eelmise sammu tagajärg – häirivalt tuntav lainetus. Tasakaalu ei sünni, sest inimene ei luba enesele rahu - tema ise hoiab ennast valvel ja reageerib juba ette. Inimene on teinud eneses otsuse – vaja on leida lahendus – tuleb leida teist muutuma mõjutav vahend. See on enese tegevuses hoidmine. Meeldetuletamine, tunde tundmine – sest inimene on ise endale öelnud – Mina Pean!

Mis juhtuks, kui inimene lõpetaks reageerimise ja ütleks ise endale – Mina ei pea! Kuid inimene usub edasi, sest tema tahab, kuid tahtmine on taevariik, aga saamine ise asi. Inimese meelde jäävad kinni need inimesed, kes ei ole teinud nii nagu tema on tahtnud – Kui teine ei taha, siis inimene peab! Kuidas kaitsta sellises loos ise ennast? Inimene ei ole peatunud, et mõtestada oma loo tähendust, vaid jätkanud tunnete tundmist. See on vigane fail ehk korduv muster. Inimene ei taha kogeda, kuid teine ei lõpeta Ei ütlemist. Inimene reageerib, sest ta kogeb.

Inimese sees on väljaütlemata sõnad – See, mida teine valib teha, on vale, sest see on vägivalla kasutamine. Inimene valib olla peegel ja näitab puudutajale teda ennast – annab oma sõnadega tegija teole tähenduse. Inimene ei lase enam teha seda, mida too valis teha. Enne võttis inimene tehtu vastu ega näidanud välja seda tähendust, mida see tema jaoks tähendas. Nüüd seisab ta jalad maas ja vaatab tegijale otsa – silmast silma. „Mina ei pea – mina ei võta teise tegu vastu!” Öeldes välja oma sõnad – kuuleb teine, mida ta on tegemas ja sellega jääb vastutus tehtud teo eest talle enesele. Välja öeldud sõnad on ilmaruumis olemas ja need on nähtavad. Astudes üle piiri teeb tegija teo, mille eest temal tuleb maksta – teadlikult tehtud valik.

Emana oma lapse lugusid lahendades, reageerisin neile enese loos – minu enda lood on olnud elavana alles ja nende sees olnud, veel vabastamata jäänud tunded, avanesid, lapse loos osalisena olles, päevavalguse sisse. Kuid mina ei mõistnud iseennast, sest mina ei näinud enese lugu – mina kogesin seda tunnetena. Mina ei leidnud lugu lahendavat lahendust tänasest päevast, sest lapse lood on tema enese omad. Lapse teema püsimine, võimendumine ja omal moel kristalliseerumine on minu enese loo settimine. Lapse lugu, meie ühises ajas, on võti minu ajas olnu juurde. Lapse lugu on juba lahenenud, kui suunan oma tähelepanu enese ajale ja astun oma tunde sisse ning leian sealt vajamineva lahenduse – tähenduse, sõna ja teo.

Reageerisin isiklikult, sest kusagil oli algus – tänane, mind puudutanud lugu, oli minu enese lugu. Sõdisin tunnetega vastu, sest ei tahtnud näha ega võtta seda teadmist vastu. Enese ajas tagasi vaadates mõistsin, et tol korral kaitsesin ennast enese oskuste järgi – vaikisin, peitsin ennast ja naersin ühes. Mina ei öelnud sõnu välja – mina neelasin oma sõnad alla. Pole vaja midagi muud, kui minna, oma mälestusega ühes, ajas tagasi, olla, kogeda ja öelda tegijate poole pöördudes välja oma sõnad. Ka aegu hiljem välja öeldud sõnad muudavad loo tähendust – tegijad vastutavad oma tegude eest.

Marianne

12.10.2021.a

Mina omab inimesena olemist

 

Mida tähendavad väljendid – Otsusta oma südamega. Kuula oma südamega. Tunneta oma südamega. Räägi oma südamega. Millega siis – kas tunnetusega – tunnetega – tunneteta?

Südamel on mitmeid tähendusi – see võib olla organ, tuum, armastuse kuvand. Süda on kese – enese keskpaik – Alguse Allikas. Tegu ei ole tunnetega, vaid olemisega – kõikusesega ühenduses olemisega. Küsimus ei ole selles, millises paigas või kuidas ollakse, vaid millisena valitakse olla – milline energia olek endale valitakse.

Inimese jaoks on keeruline olla, kuidagi või midagi - olla sellisena, mida ta ei ole veel teadlikult kogenud, sest tal ei ole kogemust, nime, mille tähendus oleks mõistetav ega eeskuju. Enese sees olevale ja toimuvale ei ole võimalik teistelt malli võtta, sest see ja seal on kõigil nii nagu on. Kuidas on, kui ei ole ja kuidas ei ole, kui on? Kes ütleb vastuse, kuidas seda mõista ja kuidas hinnata oma olemist? Kui inimesel puudub kogemus, siis ta ei tea, millal on - milline on, et ta saaks anda enesele kinnitava teadmise – nüüd ja nii ongi.

Olemas olemine nii nagu p´oldaks olemas, on avardumine. Inimese mõtted, tunded, reageeringud on enese tegevuses hoidmine – tunnetatavalt iseenda jaoks olemas olemine. Inimene ei saa olla kõikjal, kui ta kontrollib enese piire ja seisundit. Enese olemas olemise kontrollimise lõpetamine, avardumine, ilma tuntavate piirideta olemine, vabastab ja puhastab, sest inimene ei seisa vastu ega hoia kinni. Energia ei seisa paigal. See, mis on, see läheb. See, mis tuleb, see läheb läbi, et anda teed enese järel tulevale. Olematus ei ole tühjus tavatähenduses. Avardunud olemine on olemas olemine, kuid inimese mõistes ei ole, sest seda, mida ei saa kinni ega alles hoida, seda ei saa omada. Inimene vajab omamist, et kinnitada enese inimesena olemist.

Inimese Mina piirid hoiavad inimese suletuna. Mina on vangistanud inimese vaba meele. Selleks, et inimene ei peatuks ega läheks „lendu”, hoiab Mina inimest töös. Inimese töö on iseennast, kui energiat, erinevate tunnete energiaks nimetades, väljendada tundeenergiana. Mina tahan – Mina vajan – seega Mina olen nimeline tunne. Tunne on reageering – voolu takistamine – millegi omada tahtmine. Tahtes omada, otsustab ja valib inimene tunnetega – tunnetena olles tunnete ülesannetest lähtuvalt. Tundetuna olles on inimene ise ennast tasalülitanud – välja lülitanud. Avardununa olemises olles tulevad vastused justkui ei kusagilt – ei olnud, kuid on olemas. Neid teadmisi ei ole vaja kaaluda ega neis kahelda – need tulevad nii nagu on.

Marianne

08.10.2021.a

Tõlkes kaduma läinud – Öise hämaruse hirmud

 

Inimene annab teadlikult ja alateadlikult kõigile ja kõigele, mis temaga või tema ümber toimub, tähendusi. Tähendused on olulised, vähem olulised ja ebaolulised – liigitus sõltub sellest, kui väärtuslikuks või ohtlikuks on inimene need enese jaoks hinnanud. Inimene valib oma elus samme iseenda poolt tehtud tähenduste järgi, kuid sageli on see, miks inimene valib neid astuda, üks vaatenurk, kuid see, mida astutud samm veel tähendada võib, on sageli hoopis teine lugu.

Inimene annab, tõlgendust vajavale, tähendusi, endasse jälgi jätnud kogemuste põhjal. Inimene ise annab oma kogemusele tähenduse, mille põhjal valib vajamineva tunde. Esimesele korrale järgnenud kordused tõestavad õigust väljavalitud tundele. On lugusid ja asju, millel ei ole kinnitatud tähendusi – otsustatud tunnet – need on neutraalsed ja neid kohatakse sündivas hetkes ilma valmisolekuta.

Jälje jätnud lugudes on lugudel kinnitatud tähendus ja sellest tulenevalt otsus täitmiseks – tunne on valitud. Valitud tundena olemine on reaktsioon, millega lahendatakse/ võetakse vastu olukorda. Just nii sünnib korduv käitumis- ja tundemuster. Inimene jätkab ühel ja samal moel – enesele tuttava märguande kõlades ta reageerib sellele nii nagu eneses sai ära otsustatud. Inimene ei peatu, et mõtestada toimuvat ja anda endale võimalus mõista enese lugu ja toimimist ning alles seejärel otsustada olevas hetkes, mida ja kuidas.

Pimedusest kostub hääl, kuid kuna hääletekitajat ei nähta ja põhjust ei teata, kuid inimesel on kusagil olnud teda puudutanud kogemus, siis sellest lähtuvalt võib see tähendada, et pimeduses peitub mingi oht, järelikult tuleb karta ja selle jaoks vajab inimene hirmu. Inimene on teinud otsuse ja tal tuleb seda täita ning seega ta reageerib enesele vajalikul moel.

Inimene otsustas, et pimedus on ohtlik – ta ei näe, ta kuuleb ja kujutab ette. Oma ärevuses otsib inimene lahendust – ootab, et midagi juhtuks, mis kinnitaks ohutust või tõestaks, et tema hirm on põhjendatud. Inimene ei saa uinuda, sest tema ise hoiab ennast üleval ja valvel. Tema ise loob iseendas tunde ja toidab seda oma ettekujutustes piltidega ja alateadvuses olevate kogemustega. Otsus – pimedus on ohtlik, tähendab seda, et inimene peab kartma – seega tunneb ta hirmu. Selleks, et võtta vastu otsus – enam ei ole vaja karta st enam ei ole tunnet nimega hirm vaja ja võib enesele teise tunde tundmiseks valida – tuleb inimesel nähtavalt, vaimselt või füüsiliselt reageerida – tegutseda selliselt, millele tema ise on andnud hirmu ületava tähenduse – inimesel on olemas tingimused, mille täidetus annab talle teadmise, et nüüd ei ole vaja enam hirmu tunda – kui tingimused on täidetud, siis kaob hirm ära.

Inimesed kohtuvad ja vahetavad kuulmisi – öeldakse välja sõnad, mis lausuja tähenduses tähendavad ühte, kuid kuulaja omas teist. Inimesed võtavad teise lugusid isiklikult ja reageerivad, mitte iseendale – ise endasse vaatamiseks, vaid teine teisele vastu. Kuulaja tunneb väljaöeldud sõnade puudutust iseendas, sest tema ise tõlgib kuuldud loo sõnad enese tähenduste keelde. Sõnade väljaütleja näeb oma loo vastuvõtmist ja tõlgendab kuulaja reaktsiooni enese tähenduste järgi. Inimesed lähevad laiali, kuid kannavad olnut endas, sest tunnevad kohtumisest jäänud ebamugavat jälge enda sees. Inimesed tunnevad, et teine oleks justkui tulnud nende sisse ega lähe enam ära.

Inimesed ei mõista teist inimest, sest nad ei tunne ise ennast. Inimene ei tunne ise ennast, sest ta ei ole teadlik sellest, et igal ühel meist on olemas oma keel – enese poolt antud tähendused. See, vaid iseendale kuuluv keel, koosneb enese ja Maailma tõlgendustest, mis on antud erinevates aegades ja erinevatel aegadel. On uue aja tähendused, mis on igapäevased ja kergemini üles leitavad, kuid need, mis keeravad suhted sassi ja viivad inimese tunnetekuristiku servale, peituvad kusagil kaugemas, ära unustatud, kuid mitte vaikivas ajas.

Tänase aja tähendus on elu jooksul selgeks õpetatust õpitud suure inimese kogemuste tähendus – need on ülekirjutatud lood. InimHinge kõvakettale on oma aegade jooksul salvestunud palju ja mitmekesist. Plaat on üks ja see käib ringi – oleks nagu uus aeg ja hetk, kuid samas seesama vana jama. Lahendust leidmata lugu kordub nii nagu oleks olemas, vaid loetud arv salvestisi ja needki katkised. Grammofon keeratakse üles, plaat pannakse peale, nõel asetatakse õigesse paikka ja mäng algab. Inimesed tulevad kokku ja etendavad lavadel tõsist mängu – kordavad iseendi ja teiste jaoks lugusid, mis Hingedel pagasis kaasas, et inimene leiaks lahenduse, mõistaks ise ennast – lahendaks ennast ära – leiaks üles ära unustatud tähenduse, mis avab tee, et astuda korduvast mustrist välja.

Inimesed ei mõista nendega toimuva ja iseendi poolt korraldatud mängu võlu. Inimesed teevad tööd. Inimesed elavad oma elu nagu tööd. Inimesed valivad appi tunded, et erinevatele puudutustele reageerides ennast liigutada ja Maailma muuta. Inimesed puhkavad, kui nad lülitavad ennast tasa – lülitavad segavad tunded välja. Kuid tunded ei kao ära, sest inimene on energia, mis väljendub Tundemina juhtimisel tunnetena. Tundemina ütleb ette, kuidas tuleb reageerida ja inimene ise valib olla valitud tunne ning mäng jätkub ...

Marianne

07.10.2021.a

Inimese nimi on kahe teraga mõõk

 

Tänase aja Maailmas ära ütle iial – Ei iial! Homset ei tea keegi ette ja kui eladagi hetkes, milles ei mõtle homsele, siis enese tulevik ei kao kusagile. Vaadates otsa oma vastsündinud lapsele ja valides talle Maailma kõige ilusamat nime, ei tea uhked ja õnnelikud vanemad ette, kuidas nende poolt valitud nimi võib last tema teel õnnistada või karistada.

See, et täna elatakse seal, kus ollakse, ei tähenda, et just sinna ka igavesti jäädakse. Võib küll olla, et püsitakse ühe paiga peal paigas, kuid samas võivad saatuse looklevad teed viia mujale ära. Teed võivad viia inimese kaugele maale, kuid võivad tuua ka kauge maa lähedale. Inimestel on juured, mis seovad teda aegade ja maaga, kuid inimene on kübe, kes läheb aegade tuultes lendu.

See, kes tuleb kaugelt või see, kes läheb mujale ära, ei ole kohale jõudes kunagi sama, kui on olijad tema ümber. Ta võib olla nendega sarnane ja jääda hulgas märkamatuks, kuid tema ja teiste vahel on vahe vahel. Kohale jõudnu on see, kes on teisest kohast ja ajast – tema loo algus ja käidud teed on kusagil mujal. Kuigi kirjatähed ja välimus võivad olla samad ning leitakse ka ühiseid jooni, siis tegelikult tulijate ja olijate Meie ei ole kunagi päriselt Meie.

Vahetades Maa peal kohta, vahetatakse aega ja ajalugu, sest astutakse ühtede lugude seest välja, teiste lugude sisse. Vahetades oma kodu alust maad võib inimene kaotada oma nime ja ühes sellega osa enesest. Erinevates kohtades annavad samasugused tähed kokku võõraid sõnu, mida lugedes suud ei käändu nii, et oskaks neid välja öelda - need ei ole omad. Elatakse kõrvu ja kõnetatakse teineteist, sest kuidagi tuleb teist inimest ju kutsuda ja sellepärast vahetatakse kaugemalt tulnute nimed vahel välja.

Selleks, et jääda, tuleb tulijal kohaneda, kohanduda ja olla vastuvõetav. Kumb pool kohandub, kes mugandub, milline sõna enese või teise märkimiseks valida, kas see, mis ütlejatele suupärane või jääda enese juurde? Inimene ei ole see, kes ta oli, kui ta ei saa olla see, milline ta oli – temal tuleb muutuda. Inimese nimi on side enese alguse ja ajaga. See on võit, kuid samas ka kaotus, kui elatakse väljapool enese koduseinu teise nime all. Päevas nime vahetav inimene ei sulandu, vaid vahetab kesta.

Marianne

05.10.2021.a