Esmaspäev, 26. september 2022

Ekslev Inimeselaps

 



Kui ajahammas,

mis pureb olevat,

on lukustanud silmad

ja Inimeselaps

välja enam ei näe,

siis järele jäävad

mälestused olnust,

mis elustuvad

ja ettekujutused,

mis alateadvusest

vallandudes,

aega viita aitavad

ja ka ümbritsevaid hääli

ära seletavad.


Kui ümber olevat

enam ei näe

ja enese seest,

ära põgeneda ei saa,

siis avanevad

suletud ja unustatud lood -

olnu elavaks taas saab.


Siis olevikul enam

olevaga seost

ei ole,

sest varjudesse peitunud

vanad lood

pinnale ujuvad -

suletud silmad

kinolinaks saavad.


Kõik on ehe

ja nii vahetu -

see on ehmatav

ja reaalselt päris.


Inimeselaps on kindel,

et see, mida ta näeb,

on just see,

mis olevikus aset leiab

ja ikka kestab veel.


Ta oma jutuga,

läbi elatust,

teisi ehmatab,

sest nood ei näe seda,

mida tema kogeb.


Varjudes ekseldes

puudub varje peletav valgus,

hämarus valdab meeli,

ei saa pakku põgeneda

ja puudub väljapääs -

Inimeselaps,

enese sees,

on vangis.


Kuidas aidata,

kuidas teed välja näidata,

kuidas valgus süüdata?


Luua ette kujutus

või valida mälestus,

valgest valgusest,

mis toetaks ja juhataks.


Saab süüdata küünla,

mis valgustades väljas

jagab valgust ka sees -

hubisev leek

varjud kaugemale ajab.


Küünlast,

saab pimeduse sees,

suunda näitav majakas -

Valgus valgust näitab

ja Inimeselaps näeb,

kuhu jala

saab toetada -

tee laotub tema ees.


Küünla valgus on soojus,

mis, külmetavat Inimeselast, soojendab -

selles on kasvava lapse julgus

ja armastavate vanaemate toetus,

selles on tüüne rahu

ja hellas embuses hoidev vaikus -

see on sild kahe Maailma vahel.


Vaadates põlevat leeki

näeb Inimeselaps enese elu -

ta on väljas

ja ta on sees -

ta mõistab enese lugu -

Valgus ära ei kustu -

Inimeselaps teeb oma sammu -

ühe loo lõpust

saab teise algus.


Marianne

26.09.2022.a

Reede, 23. september 2022

Ellujäämise plaan

 


Anna mulle põhjus

Sind tundena kohata,

et suuta

loobuda sellest,

mida Sina saad anda.


Anna mulle põhjus

Sind vihata,

siis saan jõu

lahku astuda,

et pettumusest ennast säästa.


Anna mulle põhjus

Sind karta,

siis saan tõuke

joosta eemale,

et ennast valu eest kaitsta.


Anna mulle põhjus

Sind põlata,

siis saan tõusta

ja Sinust üle kõrguda,

et ennast võimsamana tunda.


Anna mulle põhjus

Sind pilgata,

siis saan seista

ja Sulle otsa vaadata,

et ise ennast paremana tunda.


Anna mulle põhjus,

hirm hüljata,

siis julgeksin loota,

et saan soovitu.


Anna mulle põhjus

Sind usaldada,

siis saan tuge

jääda paigale,

et tulevat ise kogeda.


Anna mulle põhjus

oma tunne muuta,

see välja vahetada,

et ise ennast päästa,

et ise ennast säästa,

et ise ennast kaitsta

kaotuse eest,

mida olen kogemas ette.


Marianne

23.09.2022.a

Neljapäev, 22. september 2022

Sündimise kogemus

 


Kui teised on koos, kuid mina olen nähtavalt üksi, siis on see välja jätmine. Kui lähedale astudes või mööda kõndides, tehakse vahe vahele, siis on see eemale tõmbumine. Kui olemas olevat ei jagata, see tähendab, et ei looda ega hoita sidet, siis on see eraldatus.

Algusest sai alguse hülgamisehirm - kuid, kelle oma see on. Ammuste aegade tagune mälestus on niit, mis ühendab ajad – kannab, olnust, olnu olevikku.

Kui löök pihta oli energias jõud, mis eraldas ja lõikas läbi ühenduse – tõukas välja. Olen langenu – ma ei tea, kas olin/ olen ohver või süüdlane ega seda, kas see oli/ on ülekohus või karistus.

Minult võeti valgus – sündisin Inimesena. Olen vangis inimese keha sees – ma ei ole enam kõikjal ega kõiges – ma ei ole valgus ega jumal. Olen hüljatud. Olevik tundub igavikulisena, sest see kestab.

Kuidas põgeneda enese eest, kui ei saa välja enese seest? On kaks ühes – ühena või eraldi seisvatena. Eraldi seisvatena on see hirmust kantud suletus - vastu hakkamine - Mina on suur või alistumine - enese eitamine. Koos olles on see sümbioos - enese vastuvõtmine.


Marianne

22.09.2022.a



Kolmapäev, 21. september 2022

Kohustuslik paber

 


Inimene istus laua taga

ja oli elav inimene -

jutt oli inimlik ja mõistetav -

ei olnud kusagil katastroofi

ega ka buldooserit tellida vaja.


Inimene istus arvuti taha

ja ametliku dokumendi

valmis kirjutas -

kõik leitu,

ametlikus keeles,

kirja pani.


Ametlikul paberil

on kirjas külmad faktid,

konkreetsed ja ühesed sõnad,

milles pole soojust ega elulist,

neil pole kaasas inimlikku seletust -

kirja on pandud,

vaid „puhas tõde”.


Kastides on ristid,

ja teisal kokkuleppelised märgid,

mis olles küll tõsi,

ei ole tegelikult kogu tegelikkus,

sest igaüks

loeb kirjapandut

läbi omaenese mõistmise,

teadmiste,

ettekujutuse,

hirmude,

eituste,

soovide.


Paberil kirjas on üks,

kuid tõlgendada

saab seda kõike

erineval moel.


Leitud ebakõlade nimekiri

tundub kohutav,

kargavad silma puudused,

sest välja on toodud

parandamist vajavate

kohtade nimekiri -

see tähendab,

aegade jälgedes,

teha tulevad töid,

see kõik tähendab arveid,

väljamakstavaid summasi,

enese aega ja kulu.


Sõnadest kumab läbi,

et vana on liigagi vana

ehk vanasti küll õigesti ehitati,

kuid tänaste nõudmiste järgi,

saab kogu lugu vaadata teisiti -

tuleb uuendada,

tuleb muuta,

tuleb vahetada -

kuidas teha,

maja säilitades,

100 pikka aastat,

olematuks

või hoopis teiseks.


Vana,

on tänase mõõdupuu järgi,

liiga vana,

ta uuest erineb -

on teistsugune.


Panga jaoks erinevus

ei ole voorus,

pank see vahendab raha

enese mõõdupuude järgi,

pank ei ole

lihast ega luust inimene,

vaid seaduste

ja kriteeriumide kogum -

kalkuleeritud numbrid.


Kohustuslike paberite järgi,

objekte ja subjekte

hinnatakse -

kui puhtad on paberid,

kui suured on võimalused

ja kui tõenäosed kaotused -

tulemus,

mis edasise tee,

kas tõkestab

või avab,

välja prinditakse.


Kui ei vea,

siis ei saa,

kui veab

siis saab -

heakskiidu -

palju õnne

teie lotopilet

tõi teile kaasa võidu

saate osta kodu

ja laenu tasudes,

uut elu elama asuda.


Marianne

21.09.2022.a

Teisipäev, 20. september 2022

Eelkäija – Teel kõndija – Järeltulija

 


Korjasin küla kõnnitee ääres ploome, mis olid puu pealt rohule pudenenud. Pensionipõlve pidavad tänavanaabrid olid jalutuskäigul ja astusid ligi. Mees ütles, et tema mäletab, kuidas aegu tagasi, nii umbes kümmekond aastat varem, kohtas ta täpselt sellesama kohapeal meie eelkäijat, sedasama tegevust tegemas.

Tookord oli samuti olnud rohkelt ploome ja neid oli jagatud lahkelt ka teelkäijatega. Kordasin olnut ja kallasin pool ämbritäit päikesekollaseid ploome nende kotti tühjaks. Vahetasime veel mõned sõnad ja juba nad jalutasidki taas edasi.

Tundsin enese sees soojust – olin kogenud aegade puudutust – mind oli ühendatud olnuga. Nägin ennast ajateljel olevana – olin jätnud sinna jälje. Aeg läheb edasi, ikka omal moel ja senikaua, kuni kasvavad ploomipuud, võivad kohtuda sellesama kohapeal tänavanaabrid ja meie järeltulijad. On üsna tõenäoline, et sel hetkel saavad kõlama sõnad - Mina mäletan, kuidas ...


Marianne

20.09.2022.a

Esmaspäev, 19. september 2022

Pisaratega pikitud naer



Inimese parim võimalik tähendab üht tõeliselt huvitavat kogemust. Mõistan, kuid tunnen eneses. Tänaseks olin kohalikuga pea kõik ühendused lahti sõlminud (kinnisvara veel sekka ei loe), järele oli jäänud üks elav ühendus – kohalik vana aeg.

Kaks ja pool aastat olin, ühes köögis istudes ja vahel tänavatel jalutades, pea iga nädal kohtunud 91-aastase naisega. Siin nimetatakse sellist koos käimise vormi – jalutussõpradeks. Möödunud aja jooksul olime seigelnud mitmetes lugudes – naine oli jaganud minuga oma elu aega.

Täna hommikul helises telefon ja teisel pool oli see naine. Tõsise meelega teatas ta oma pika arutelu tulemuse – tema pidukleidi ja villaste sokkide kadumise taga pidin olema mina. Ahaaah. Ta teadis ka seda, miks ma olin seda teinud – vea nimi oli kleptomaania ja seda omavad inimesed lihtsalt peavad varastama. Ohoooh!!!

Jah, tean, et selliseid hetki esineb ja sarnastele järeldustele tulevad üle maailma väga paljud eakad – nende lähedased või muidu tuttavad võtavad nende asju isiklikult. Pihta käivad süüdistused, tegelikult ju laim ja alusetu otsus. Kuid tegelikkuses on see enese kaitse – lahendus, kuidas hoida oht enesest eemale.

Mind ajas naerma, kuid ikka nutma ka - miks mina????? Kobasin enese sees – oli hirm seista, „valgustavas” valguses, avalikkuse ees. Tundsin hirmu selle üle, et kui ta siis läheb ja räägib kohatud inimestele seda, mida ta minust usub, siis, mida need teised, minust mõtlevad. Tegelikult võivad ju kõik, igal hetkel, rääkida kellestki teisest just seda, mida tahetakse ning kõik võivad mõelda kõike nn oma rikutuse astemest lähtuvalt.

Argumenteerisin ja soovitasin ära kadunud asjade otsimiseks abi küsida. Otsus jäi pidama. Nägin, et sõnade vahetamisel edasist mõtet ei olnud. Jõudsin oma jutuga sinnamaani, et enam ma ei vali tema koju minna. Selle peale tuli kiiresti vastu, et kohe-kohe oled nagunii ära minemas. Kah õige. Lõpuks ütlesin talle lihtsalt – Aitäh ja Kiitos tuli vastu ka tema poolt. Head aega sai lausutud ja telefonikõne lõpetatud – läksime laiali.

Vot, see oligi nüüd see, parim võimalik, kogemus, kuidas Sauvo lasi minust lahti – anti võimalus ja mina ise ühendasin iseennast lahti – olen vaba minema sinna, kuhu tee edasi viib.


Marianne

19.09.2022.a

Laupäev, 17. september 2022

Südamekoda

 


Kus on kodu,

milles avaldub kodu,

mis teeb ühest kohast kodu -

kodu see on koda -

oma südamekoda.


Kodu on keskkond,

enese kindlus

vabana olemise võimalus -

enesena avaldumise väljendus.


Iga olemas olev koht

on omaette isiksus,

igas kohas

on olemas see,

mida teisal ei ole.


Kui silm näeb

ja on tahtmine omada,

kas siis – hiljem,

olen ma rahul 

ja elan enesega rahus?


Milline argipäev on olulisem,

milline kaotus vähem hoomatavam,

milline olemine vajalikum,

milline ilmajäämine tundub võimatuna?


On hirm,

et äkki ikkagi selgub,

et see polnudki see -

võib-olla ma ei tunne

ise ennast nii hästi

ja avaldun alles seal,

siis, kui on hilja -

kogedes kaotusi.


Ei tahaks minna ja olla,

seal ja selles,

kus tuleb leppida selle valega,

mida muuta ei saa.


Mis on olulisem,

kas vältimatu

ja eluliselt olulise lähedus

või privaatsus ja vabadus?


Mida saan ühes,

mida ei ole teises,

mida ja kuidas pean

ühes või teises -

kas ma ikka päriselt tahan?


Otsust teha on keeruline,

sest kui enese sees

on varjul olnud igatsus,

rahuldamata vajadus,

kas siis valik

on siht selle täitmiseks

või päris asjalik kaalutlus?


Kui ei ela üksi,

vaid meid on kokku enam,

siis on meil igaühel

olemas omad soovid,

kuid peidus ka hirmud.


Kas oma soovi täita püüdes

olen õiglane?

Kas teen ühele või teisele

ülekohut mõnel moel?


Mis on täpselt see,

mis sobib kõigile?

Kus on see õige,

kus on hea kõigil?


Otsustamise hetk läheneb

ja valik teha tuleb -

välja saab valida ainult ühe

ja selle ühe sees

alguse saab argipäev ...


Marianne

17.09.2022.a