Vahel, kui võtad oma elu üsna
isiklikult, tunned, et on
liialt raske
või lihtsalt
igav oma igapäevast
teed käia, otsustad,
et valitud tee on osutunud
Sinu jaoks valeks.
Kuid veelenne, kui käega lööd ja
olevale selja pöörad, peatu hetkeks ja mõtle -
ehk see
ei olegi eksimine, võib olla Sina ise
oled see, kesei
taha otsa vaadata oma hirmudele või Sa
lihtsalt ei ole selle tee
jaoks veel valmis või oled olevast
loost hoopis
väljakasvanud. Ära laida ega nuhtle ennast tehtud valiku eest ega
põgene ummisjalu näivasse vabadusse,
vaid mõtesta enese
olemine ja kui vaja, siis luba
enesel uuesti valida, et uuel rajal uut hingamist leida ja kui kunagi juhtud oma nn vana looga kohtuma ehk oled Sa siis valmis temaga koos kõndima. Elu on
üllatusi täis.
Ühe inimese kasvamise teel tuleb ette igasuguseid hetki ja mitte
kõik neist ei ole head ega meeldivad kogeda. Üsna enese alguses
kogeb inimene kaotust – oma olemise muutust – ja sellest
tulenevat segadust ja mõistmatust. See, mis oli – see, milline
oldi – see, millisena enesena olemist kogeti - muutus hetkega –
enam ei olnud, enam ei oldud ja seega ei saanud enam kogeda. Kui
inimene ei tahtnud kogeda ennast olevas hetke sellisena nagu ta oli,
vaid seda, milline ta oli olnud, siis oli ta see Kes, kes kaotas oma
olemise vormi ehk rolli. Kogedes enese kaotust, lõi inimene enesele
uskumuse – kui on üks olemine, siis ei ole teist olemist - „Kui
Mina olen ..., siis Mina ei saa olla ... .”
Kaotusi kogenud inimene loob, endale, enese olemist tähistavad
sõnapaarid. Paari moodustavad need sõnad, mis tähendavad inimese
jaoks teineteise vastaspoolt, nii nagu hea ja halb, vale ja õige,
ilus ja kole, hoitus ja hülgamine, paks ja peenike, rikas ja vaene jne. „Olin Armastus ehk kogesin
ennast armastusena seni, kuni kohtasin põlgust, ükskõiksust, viha,
vaikust, vägivalda jne – siis ma ei olnud enam Armastus, vaid
Hüljatu.”
Igale oma olemisele, mida ei taheta kogeda, on olemas selle
vastaspool - Kes olemine - millisena tahetakse enesena olemist kogeda. Igal inimesel on omad sõnapaarid ehk
liikuvad pendlid, millel kiikudes põgeneda välja soovimatust, et
saavutada enese jaoks vajaminev. Sellel hetkel, mil ollakse oma
sõnapaari ühel poolel, ei ole võimalik olla teisel poolel olija.
Kuna pendlid ei peatu, sest inimene ise hoiab neid liikumises, siis
on ta kord üks ja kord teine.
Inimene, kes oli oma uskumuste loo alguse hetkel alles väikene laps,
tõlgendas enesega toimuvat eakohaselt – väljaspool teda oli
olemas see Kes, kes oli ja on võimeline muutma tema olemist –
heaks ja halvaks, õigeks ja valeks, ilusaks ja koledaks jne. Selle
välise Kes, tegi võimsaks tähelepanu osutamise ja jagamise võime.
Just tähelepanu oli see, mis muutis lapse enese kogemist ehk olemise
vormi. Aegade jooksul sai tähelepanust, mis alguses oli eluliselt
vajalik, sõltuvus – seda on vaja olemise jaoks – sellise olemise
jaoks, millisena soovitakse ise ennast kogeda.
Inimene tahab kogeda ennast hästi, õigena, ilusana, paremana jne –
oma uskumusest tulenevalt vajab ta sellisena olemise saavutamiseks
välist lülitit. Selleks võimsaks lülitiks, mis suudab muuta
inimese olemise vormi ehk tema Kes olemist, on talle osaks saav
tähelepanu. Kuid teiste inimeste tähelepanu ei ole see miski, mida
saaks kontrollida ja seega ei pruugi ega olegi see, muutuse
loomiseks, alati õige, püsiv ega ka piisav.
Selleks, et saada teiste tähelepanu osaliseks, peab inimene suutma
ja oskama, midagi õigesti teha ja kuidagi õieti olema.
Tähelepanupaistet otsides ja ka vältides, oma teel õnnestudes ja
kaotusi kogedes, inimene proovib ja katsetab ikka uuesti ning uuesti
– ta otsib võimalusi, mida kasutada, ta leiab lahendusi, mis
võiksid töötada ja tema ise annab iseendale ülesandeid, mis
peaksid tagama õnnestunud olemise. Hoolimata kõigest, mis juhtub ja
mida ta kogeb, inimene jätkab enesele vajaliku tähelepanu otsimist
senikaua, kuni tema on see Kes, kes kaotas oma olemise vormi.
Olen andnud, elu olevas hetkes, häirivalt vastu puudutavatele lugudele
tähenduse – olen Hüljatud. Selleks, et enesele valitud rollis
õnnestuda ja ollagi Hüljatud, vajan tunde kasvatamise jaoks
materjali. Seega, sirvin mõtetes sobivaid lugusid ja kogen uinunud tundeid uuesti,
kui näen mälestustes elustuvaid pilte ning kuulen kunagi lausutud
sõnu. Tunded kasvavad, mida kaugemale loovin teadlikkusest ja
sügavamale nendesse vajun – enese ära olnud ajast on mul kuhjaga tõendusi – mina ise ei ole andnud neid vabaks. Mul ei tule pähe
mõeldagi sellele, mida ja miks ma olen tegemas – olen avanud
ennast ja loon ise ennast rollina.
Hüljatu rolli jaoks vajalike lugude tähendused on ühesugused -
rolli loomise jaoks vajalikus võtmes. Lugusid on varuks mitmeid, et
oleks olemas valik ja suurem kogus, kust vajadusel võtta
tõendusmaterjali ja kasvatada ennast rolliga ühte. Magan
tunneteudus ega ole teadlik enese tegevusest ega ka põhjusest, miks
hämarus minus süveneb ja masendus haarab embusesse ning kurbus vallutab viimsegi paiga.
Enese raviks ehk olemise muutmiseks - vajan tähelepanu – just seda
õiget, millele mul oli ja on õigus, kuid jäi tegelikkuses saamata.
Vajan sellist tähelepanu, mis looks Hüljatud Inimese lugudes
muutuse – kui saan vajamineva tähelepanu osaliseks, siis ma ei ole
enam hüljatud, vaid see Kes, kes on Hoitud – saab kinnitust uskumus, et olen hoitud, kui minul on olemas õige tähelepanu, mis seda tõestab. Õige tähelepanu
toob kaasa olemise, milles saan tunda ennast enesele soovituna –
tunneteudus magades usun, et olen teiste looming.
Hüljatuna olemine tähendab, et minu sisse elava jälje jätnud lugude teisel poolel olijad on hülgajad. See, kes hülgab, see on Vaenlane, sest ta teostab ülekohut. Kui mind on hüljatud ja kogu Maailm on vaenlasi täis, siis olen ma Ohver. Olen Ohver, sest Mina olen see, kes on jäänud ilma sellest, mida vajasin. Kogedes, justkui õigusega enesele kuuluva kaotamist - õige tähelepanu eneselt ära pööramist - kaotasin turvatunde. Turvalisuse taastamiseks vajaminevad sõnad on jäänud kuulmata ning lohutavad/ ülekohut heastavad kingitused saamata – need on lausutud ja ulatatud teistele. Sellisena seatud vaatenurk tagab Ohvri rollis jätkamist.
Minu sees on elavad mälestused sellest, et ma ei saanud seda, mida
vajasin ja nii jäin ma vajama. Ma ei unusta olnut, kuna elan
võrdlusi võimaldavas Maailmas – olen Mina ja on teised – kaalun
teisi ja ennast. Näen pealt enese ja teiste tegemisi, olemisi ja
tulemusi – minul ei ole seda, mida teised saavad. Vaadates teisi ja
nende saamisi ning kogemisi, kaotan üha uuesti ja kogedes hülgamist
– olengi see Kes, kes on Hüljatud.
Mina ise ei saa luua ennast juba ära olnud hetke ja seega puudub
minul endal võimalus Hüljatu lugu muuta. Mina olen olevas hetkes ja
loon selles ise ennast, kuid, enese jaoks soovituna olemise
nägemiseks, vajan enesele õiget tähelepanu, mis ulatuks, läbi
kõikide erinevate agade ja lugude, tagasi aja algusesse – täidaks
puuduse ja kustutaks nälja. Tundes nälga ja elades puuduses, tahan
kogeda pidevat ja õiget tähelepanu, sest suurem ja kvaliteetne
tähelepanu tagab paremad võimalused – sellega ühes saan olla
õigem, parem, parim, ilusam, vajalikum jne. Selline olemine on
vabadus, kus valedele tunnetele ega valele iseendale ei jää kohta.
Tunnen ennast hüljatuna, sest Mina ise vajan seda rolli, et
vastandudes, hoida ennast vaenlastest eraldi st näidata enese
saavutusi ja olemisi ainult enese omadena. See on lahendus, et püüda
kõik saadaolev tähelepanu enesele. Leinates kaotatut, räägin
sellest, kuidas olen ülekohtu käes kannatanud. Vajutan õlad längu
ja valin sobiva hääle - teen kõik selleks, et mind nähtaks
ohvrina. See on minu etteaste Ohvri rollis.
Olla Ohver on lahendus – see on mäng, milles on huvitav rollipartnerite valik. Saan olla Ohver, kui laval on olemas Vaenlane, kelle nähtav ja tuntav olemas olemine põhjustab ebasoovitavate tunnete kasvu minu sees. Kuna Vaenlane on see, kelle teod ja olemised on valed ning ebaõig(las)ed, siis, õigusega tema vastu pöördudes, saan võimaluse kasvatada enese sees viha. Viha on see, mis, pimestades, annab jõudu astuda kõigile ja kõigele vastu - olla tugevam ka enesest.
Olles valinud enesele Ohvri rolli, vajan lavale Süüdlast. Seda
teist, kellel peab olema süüdlase tunne, et temal on ja tema sai.
Süüdlane peab korvama enese poolt tehtud kahju, et taastada
tasakaal. Ohvri rollis olles vajan lavale Lohutajat. Seda teist,
kellel peab olema minust kahju. Lohutaja võtab mind hoida ja jagab
lohutust, et korvata saamata jäänu või kaotatu. Süüdlane ja
Lohutaja peavad suunama minule õige tähelepanu, et mina saaksin oma
rollis õitseda. Tähelepanu saavutamine aitab kogeda enese olulisust
– olen tähtis ja vajalik ning selle paistel näen ma enese
sellisena olemas olemist.
Kui olen saavutanud tähelepanemise, siis hindan selle kogust ja
kvaliteeti. Seda peab olema piisavalt palju, et täita vajadused.
Kuid kogen, et tähelepanu ei jää püsima või see ei ulatu oodatud
koguseni – see ei tööta st ei kustuta ega täida – janu ja
puudus suurenevad. Tunnen ennast vähemana – mina olen see, kellest
ei piisa – ma ei oma kontrolli Maailma ega teiste üle ja seega
olen jätkuvalt Hüljatud ja ikka veel olen ma Ohver.
Minu poolt tehtud tegu liigitati valeks. See otsus vahetas ära minu
olemise – olin endiselt tähelepanuvalguse käes, kuid enam mind ei
tunnustatud, vaid hoopis laideti. Minu enese tegu näitas mind ennast
halvast küljest, kuid mina ei tahtnud, kõikide silmade all, olla
see, kes oli halb ehk vale. Kuid ma ei saanud lugu teiseks muuta,
sest mina ei saanud enam oma tegu olematuks teha. Tagajärg jäi
enese kanda, kuid kogesin seda, kui karistust – sest mina olin
kaotanud enese teo tulemuse – selle, mis minust oli sündinud.
Tundsin ennast häbipostis olevana, sest justkui kõik teadsid seda,
et mina olin see, kes tegi vea. Kuna eksisin avalikult, siis minul
oli häbi. Häbi oli olla valguse käes vale. Häbina olles tahtsin
peitu pugeda – kaduda ära selle pärast, et mind unustataks ära,
sest kui enam ei mäletata, siis nagu ei olekski olnud. Kuid,
avalikkuse ees olles, ma ei saanud peitu pugeda ja seega olin enese
silmades valena edasi. Olin tunnistatud süüdi, sest mina ise
valisin oma sammud, kuid samas olin ka ohver, sest mul ei olnud enam
seda mind, kes ma olin enne – puhast ja õiget – mina ise
määrisin iseenda.
Halb on olla halb – see on ebameeldiv ja ebamugav tunne enese sees.
Tahtsin ennast kuidagi kaitsta, kuid ei saanud selleks võimalust.
Tahtsin ennast kuidagi hoida, kuid see ei näinud võimalik olevat,
sest olin ju teinud. Tahtsin ennast puhtaks pesta, et enam mitte vale
olla. Selle jaoks, et olla see, milline ma olin enne, vajasin õiget
tähelepanu - vajasin tähelepanuvalguse tagasi vahetust.
Häbistava tunde kogemine oli enese otsus, sest mina ei saanud
minevikus olnud iseennast ära muuta – mina ei saanud teiste mälu
ära kustutada. Sellest teadmisest sündis hirm, et ma ei saa enam
kunagi olla õige. Sellest teadmisest kasvas välja hirm, et valena
olemise otsus jääb mind saatma. Mina ei olnud vale – olin teinud
valiku enese tahtmiste järgi ja seega teadlikult valinud enese
otsuse. Kõlanud otsus mind ei muutnud – seda tegin mina ise.
Süüdlasena olemine oli roll, mille ühisel laval enese kanda
võtsin. Kuid ma ei teinud oma rollivahetust teadlikult, vaid
tähelepanuvalguse vahetuse ehmatav kogemus oli see, mis justkui
muutis mind teiseks. Mina ise oli see, kes samastas iseennast
rolliga ja seega olin ja tundsin, ennast ja endas, üleni.
Igal rollil on oma rollilahendus – nn kokkuleppeline olemine, mis ühes enesega tehtud ja on suure Maailma sisene. Seega on rollis olemine midagi, mida peab justkui järgima ja just sellepärast olles roll nimega Süüdlane või Vale
või Häbi – valisin olla ja tunda kõike seda, mida roll tähendab ja sisaldab. Roll oli see, mida ja millisena ennast tundsin, sest mina ise valisin sellise enese väljenduse ja olemise. Öeldes ise endale –
Mina olen ... olingi see, kes ma valisin olla. Olles kindlas rollis, ei saanudki ma väljenduda teise rolli lahendusena ega kogeda teises rollis osaks saavat. Mina ise olen see, kes valib enesele rolli ja seega mina ise saan enda olemist muuta, kui vahetan teadlikult rolli.
Sellel
aastal siis sedamoodi. Kui sellesama video ja muusika põhjale
ehitasin, Sauvo valla eakatele meisterdatud, 220 jõulukaardi ja
3-klassi õpilaste jõululuuletuste abil, üles loo, siis ma ei
teadnud, et see sai avalikkuse ees olla ainult kolm päeva. Kuna
ühele või ka kahele või isegi kolmele 3-klassi õpilase vanemale
ei tundunud õigena nende laste tööde avalikuks tegemine, siis
tuli, koolidirektori otsusega, kõik 3-klassi õpilaste tööd
videolt eemaldada. See ei lugenud, et mitte kellegi töid ei saanud
konkreetsete isikutega seostada ja video lõpus olid kirjas, vaid
nende tegijate eesnimed, kes olid oma kaartidele ja luuletustele
nimeliselt allakirjutanud. Tegu oli tehtud ja seega jäi vastutus
tagajärgede eest iseenda kanda. Tegin otsuse võtta ära kõik kaardid, sest ma ei olnud ju tegelikult mitte kellegi käest luba küsinud - oleksin pidanud ainult vahendaja olema.
Vanema
poja poolt drooniga filmitud video pilt on endasse haarav ja tema
sõbra poolt aranžeeritud muusika köitev - teadsin, et need pidid
tagasi tulema ja kõigile nähtaval olema. Vabandasin avalikult neil
lehtedel, kuhu olin videod jaganud ja kirjutasin lõppu, et video
saab peale korrektuuri uuesti nähtavaks. Vajusin masendusse. Oli
häbi olla mina. Olin kurb, sest kuigi tulemus oli olnud ilus ja
helge, olin ma teinud vea - ei lugenud see, mida ma tegin, vaid see,
kuidas ma seda olin teinud. Olin jonnakas ja tahtsin oma lugu, kuid
ma ei teadnud, kuidas saanuksin seda teha, kui mul ei olnud enam
kaarte ega luuletusi. Vot, siis ma nutsin ja olin lihtsalt õnnetu -
mul oli olnud, kuid enam ei olnud ja ma ei näinud teed.
Vabandavate
postituste alla kirjutati toetavaid sõnu ning leidus inimesi, kes
lubasid oma kaartidest tehtud pilte kasutada. Sain sellest jõudu
juurde ja tegin avaliku pöördumise - üleskutse teha muutused koos
– palusin selle teostamise jaoks enesele jõulukaartide pilte ja
häälega loetud jõululugusid/ luuletusi/ nalju saata. Mõned
kaardid ja pildid saadeti teele, kuid nn ühisest tegemisest st osa
töö ära tegemise eest, ei olnud juttugi. Tõdesin, et kui soovisin
videost kõneleva loo teha, siis tuli seda minul endal teha, kuid ma
ei teadnud, kuidas saaksin seda teha, kui mul ei olnud seda millest
oskasin teha. Tahtsin luua kordust.
Tuli
mõte teha teekond jõulude poole – 24 erinevat ja nummerdatud
lugu. Oleksin võinud ise midagi kirjutada, kuid see oleks vajanud
tõlkimist ja olnud suurem ajakadu. Otsustain kasutada, kellegi teise
poolt kirjutatud, jõululisi luuletusi ja lugu. Sirvisin läbi kõik
potentsiaalselt sobiva sisuga soomekeelsed raamatud, mis meil kodus
olid ja leidsin üles mõned jõuludest kõnelevad luuletused.
Küsisin poja sõbralt, kas too loeks ka need häälega lindile –
tal ei olnud aega. Meie endi soome keel on erineva kõlaga ja seega
teadsin, et selle ülesande lahendamiseks tuleb üles leida päris soomlane.
Olemas
olid luuletused ja seetõttu tegin tiiru ka raamatupoodides, et leida
üles jõulude jaoks õige meeleoluga sobiv lugu, mida annaks ka
24-ks jagada. Mitte midagi ei jäänud ette. Kuid siis, istusin
laupäevaõhtul poja kõrval, kes alustas video puhastamist
väljajäävast ja lappasin ajaviiteks ühte 1961 aasta
koolilugemikku ja seal see lugu oligi. Lugu kannab pealkirja „Parem
tee” ja see jutustab ühest emast ning tema kahest lapsest – pojast
ja tütrest, kes läksid, 20-kopikat kaasas, suurde linna leiba ostma
ja pidid kohale jõudmiseks valima ema õpetuste järgi - parema tee.
See, kuidas, mis ja miks juhtus ja lõpuks välja tuli, ongi nüüd
videod vaadates kuulatav.
Kui
lugu sai leitud, siis teadsin, kelle poole ma abi saamiseks pöördun.
Loole sobivalt on tegu mehega – peategelane on poiss. Kuigi mees ei
ole enam esimeses nooruses, vaid kuldsetes kuuekümnendates, on ta poeg, kellel on ema ja küllap on temalgi oma elus nn parema tee otsimisi
ette tulnud. Küsisin ja ta nõustus andma hääle nii väljavalitud
luuletustele, kui ka loole. Vajalikud osad olid olemas ning nüüd
tuli need tervikuks põimida.
Kui
esimese video tegemise ajal istusin kõrval ja näitasin näpuga,
siis selle loo tegemine sai ka päriselt minu tegemiseks. Vabade
aegade ja omade tahtmistega on nii nagu on ja seetõttu tegin ja
õppisin ka ise selgeks, kuidas pilte õigesse kohta tõsta, nende ekraanil olemise
aega seada ja olemasolevast valikust nende, terviku jaoks sobival moel, ilmumisi ja ekraanil olemisi
valida. Tõstsin ka salvestatud lugusid sobivatesse paikkadesse. Tegin loost lugu – timmisin ja seadsin, et oleks ühine
tervik. Muusikaline pool jäi seekord veel võõraks ja see on see,
mis saaks palju parem olla, kuid jäi nii nagu see lõpuks jäi.
Video töötlemise taustal hiilib hirm, et loodav looming lipsab sõrmede alt olematusesse, kuid see on ka tõsiselt huvitav ja köitev - muutuste ja valikute tulemused on koheselt ja reaalselt nähtavad. See, mis olemist väsitab ja edasi minekut takistab, on valminud loo salvestamine. Loo päris ära
salvestamine võttis eile öösel 1,5 h. Selleks, et lugu ka Youtube
üles panna, on vaja see ka sinna keskkonda üleslaadida – veel üks
tund lihtsalt ootamist ja arvuti jälgimist. Ka see ei olnud veel
kõik, sest seejärel kulus aeg oodates, millal sealne keskkond
üleslaetavat videod oma igasuguste programmidega kontrollib ja töötleb.
Lõpuks sai ka see aeg mööda ja lugu avalikult nähtavaks ja
jagatavaks – jõulud olid päästetud.
Teadmine – see on ühenduse loomine - olemas olev saab nähtavaks.
Selguse loomine – vanad ühendused kaovad mustrite murdudes. Seda,
mida enam ei ole vaja alles hoida, seda enam ei ole. Mustrid olid
teed, mis hoidsid lugu alles – olid iseenda poolt kirjutatud enese
lugu.
Minu tahtmine sündigu – ja siis ma kogen, et tahtmine ei täitu –
ma ei saa seda, mida ma vajan oma tahtmiste, isekuse järgi. Saan
teekonna nii nagu minule kasvamise jaoks on vaja. See on teekond,
mida mina ise sellisena ei valiks, sest sellel kohtun ma enesepoolt
loodud tunnetega, millega ma veel toime tulla ei oska või ei taha.
Aitäh Sulle, kes Sa tulid ja puudutasid – ma kohtusin iseendaga.
Inimene võtab inimesi ja lugusid isiklikult, sest ta võtab ise
ennast isiklikult. Tahtmata ise ennast tunda ja vaadata, suunab ta
oma tähelepanu välja – teistele. Inimene tahab, et teda
puudutanud lood ja teised inimesed muutuksid, vaikiksid, pildilt
kaoksid - siis saab inimene võimaluse olla sellisena nagu ta on nõus
ise ennast kogema.
Inimene võtab ise ennast isiklikult, kui ta ei meeldi enesele, kui
ta ei pea endast lugu, kui ta ei austa ennast, kui ta ei väärtusta
ennast - tema on see, kes eksib ja ei oska olla alati õige. Inimene
võtab ise ennast isiklikult, sest ta usub, et kui tema ise ei oleks
üks, teine või kolmas või teinud/ olnud nii või naa, siis oleks
lugu teisiti ja osaks saanud kogemused teistsugused. Vahel inimene
lepib enesega. Kuid siis, kui ta tahab, et oleks ja saaks ning ei
peaks ega oleks, siis peab ta enesega sõda. Inimene ei ole rahul
iseendaga – tema ise ei ole iseendaga rahu teinud.
Inimene saab iseenda puudutusest puudutatud – ta kogeb ennast
valuna ja vihana, külmuse ja soojusena, armastuse ja helgusena –
inimene on energia, mis otsib enesele sängi ja nii ta voolabki
sinna, kuhu ta iseendale võimaluse loob. Inimene võtab ise ennast
isiklikult - ta on loonud ennast tundena. Inimene on enese
looming – nimeline tunne - ja seega ta tunneb ennast ise endas.
Ära hoia kinni sellest,
mida enam ei ole,
lootuses, et kord sünnib muutus ja taas on käes see algus, mis oli
siis, kui valisid nad oma ellu. Need on vaid erinevate lugude lõpud,
mida oled alles hoidnud ja endaga kaasas
tassinud.
Olnut enese sees alles
hoides, hoiad ise ennast
paigal. Andes ära ootuse,
saad pääsme vabadusse.
Hoia oma elus seda, mis või kes on
olevas hetkes olemas ja mille või kellega ühes lood enamat.
Selle aasta novembri alguses viskas üks inimene kohalikus Fb grupis õhku küsimuse - Kas meie vallas on vajadust üksikutele vanainimestele jõulukaartide tegemise järele. See mõte tundus mulle teostatav, sest juba ülejärgmisel päeval ootas mind ees jalutuskäigusõprade kohtumisõhtu. Seal oli inimene, kellele sain selle küsimuse edasi esitada. Tema vastas jaatavalt ja ütles välja ka numbri - 60 koduhoolduses olevat eakat, kellele just oli hea jõulukaarti ulatada.
Mõeldud-tehtud. Läksin koju ja lõin ürituse - Jõulukaardid Sauvo eakale - kestusega kaks nädalat. Jagasin info laiali ja ise mõttes lootsin, et kui 60 kaarti kokku tuleb, siis on see päris hea tulemus. Esimesed kaardid potsasid meie postkasti juba ülejärgmisel päeval. Jagasin neid postitusena somes, et julgustada inimesi, näidates, et kaarte on tulnud ja millised need on - erinevad - igaüks oma moega.
Kaarte tuli lisaks ja igakord jagasin neist pilte ja kirjutasin postitusse, tänades, häid sõnu juurde. Kaartide arv kasvas ja tegijaid oli alates päevahoiust (2 ja 4 aastased), koolilaste , nn tavaliste inimeste kui ka kiriku kaarditöökojani välja. Ühel õhtul istusin köögilaua taga ja meisterdasin vanu kaarte kasutades ja neile juurde kleepides, joonistades, ka ise 7 jõululist salmiga kaarti. Kokku meisterdati 220 kaarti. See on tõsiselt suur arv.
Juba siis, kui kaartide tegemise aeg oli veel käimas, tuli mul idee teha helisev postkaart ja ka loosimine. Mõeldud-tehtud. Pildistasin üles kõik kaardid ja tegin neist kolaaze ja kokku ühe suure. Tähtaja saabudes avaldasin kõik kaardid ühe suure kaardina ja küsisin - Kui mitu kaarti tehti? Auhinnad olin kindlustanud kokkuleppeliselt kohaliku S-marketiga ja nii oli mul võimalik inimesi tänada ning häid jõule soovida 4-le inimesele - ühele, kes arvas arvu täiesti täpselt ära ja kolmele, kõigi vahel väljaloosituna nn lohutusauhinnad.
Kaartide edasi ulatamisega ja loosimise läbiviimisega sai üks joon alla tõmmatud, kuid lugu ju sellega ei lõppenud. Suvel kohalikule turuplatsile tehtud puust puu seisab endiselt omas paigas. Sügisel tehti ettepanek sinna helkureid, jagamiseks ja võtmiseks, riputada, kuid mina ei olnud sellega nõus. Mõte teostamiseks oleks inimesed pidanud pingi peale ronima ja kuna oksadel olevad lehed on naelutatud, siis need ei oleks talunud kiskumist/ väänamist. Seega ütlesin somes välja - EI.
Mina ei tahtnud olla see, kes teistelt midagi ära võtab, vaid anda võimalus teostada head. Kuna S-market toetas ka minu suvist üritust auhinnaga ja vanem poeg on seal tööl ning ka tema klassivend töötab seal ja ka tolle kasuema on sealne ülemus, siis jagasin nendega oma mõtet. Jõulupuu, mis kaunistamas poe õue, on see puu, millele saab helkureid riputada. Mõte meeldis, kuid nad ei võtnud vedu, kuna puu oli puudu. Kuna opile mineku ja käiguga ning lugudega rollidest, oli minu aeg täidetud, siis see mõte settis, kuni käes oli aeg astuda ja ma nägin teed ning jagasin seda eelmise nädala esmaspäeval poes kohatud ülemusega.
Tegu jäi minu ja meie tiimi (minule loometöö ja abiliseks olemine ja mehel tehniline taip ja osavalt oskavad käed) teha - meil oli olemas üks tehiskuusk, ühe sain äraantavate asjade grupist juurde ja siis leidsin veel ühte-koma-teist ülejääkide hulgast ning ka ühest suurest prügikastist ja alustasin teekonda. Mõte arenes tegutsedes edasi ja nii lisandus kompositsiooni ka lumemees ja lumi ning nii kingitused, kui ka suusad. Sinist värvi kaabu on poevärvides. Kahjuks ei ole siiani õnnestunud saada kollast värvi salli, see jäi sinine. Kuid tegin kollased randid sinise kaabu ja nn kõhu äärde. Lumemees sai "kihiline" - nööbid, silmad, suu ja nina on puust, käed mingist autode juures kasutatavast võrgust ja puust - neid saab modulleerida ja liigutada sobivasse asendisse. Kõhu seest saab kaamerasse vaadates jõululisi hetki salvestada. Ka laternad said kompositsiooni ehtima pandud.
Ühise arutluse käigus leiti Jõulule ja puudele ka sobiv koht. Kui me kõike kohale viisime ja paikka hakkasime sättima, olin ma nii tänulik, et poe reklaam nii sobivasti taustale jäi ja sinised ning kollased värvid kokkuklappisid ja üleüldse kõik oli täpselt õige - taas oli olnud võimalus luua, midagi head, ilusat ja vajalikku sellest, mida väga enam või üldse ei vajatud. Helkureid on juba toodud ja viidud ning pood korraldab mingil päeval ka glögi ja piparkoogid - jõulud kõigile.
Helisev postkaart elas samal ajal oma elu. Kaardid olid olemas - edasi olid mõtted ja küsimised. Noorema poja klass kirjutas jõululuuletused, mille suure poja sõber sisse luges. Vanem poeg sõitis sõbraga mööda valda ja filmis drooniga talvist elu ja olu, loodust ja merd ja inimeste asumisi - ehitisi. Muusikaga on tänasel, autorite ja nende õiguste, ajal keeruline. Kuid õnneks pakub Youtube kasutamiseks tasuta raamatukogu ja vanema poja heliloojast lapsepõlvesõber oli nõus kirjutama 5 min loo Lumemehe multika muusika ainetele.
Lõpuks oli kõik koos ja kõik see tuli ka kokku panna nii, et oleks elu ja lugu. Kokkulõikamine võtab aega ja mõtlemist ning katsetamist, et kõik sujuks ja oleks kaasaviiv ja elamusi pakkuv. Eilne öö jäi päris magamata - olime lõpusirgel, sest leidsime mooduse, kuidas ka kaardid loole lisada ja liikuma panna. Viimistlesime ja täiustasime, lõikasime, kleepisime, venitasime ja kella kolme ajal ta nagu valmis oligi. Kuigi hiljem selgus, peale salvestamist, et apsakaid jäi ikkagi sisse.
Loodu, avaldamise jaoks, mitmekordne salvestamine oli üks pikk ja ikka üsna tõsiselt pikk jutt, mis võttis ühtekokku 5 tundi aega ja sellepärast me ei tõtanud enam midagi muutma - lugu jäi nii nagu ta valmis sai ning kõigile näha ja kuulata on. Ma olen tõesti väga tänulik ja õnnelik ja liigutatud - see, mida nägin võimalikuna, sai päris päriselt valmis loodud - ühiselt ja toetusega. Aitäh selle eest, et oli ja oldi - olen hoitud ja olge hoitud.
Siin, selle koha peal oli kaks päeva videolink, kuid täna enam ei ole. Kuna ma ei küsinud kõigilt kaartide tegijatelt ja luuletuse kirjutanutelt luba, nende või nende laste, loomingu avalikuks kasutamiseks, siis leidus üks või paar või enamgi inimest, kes ei olnud tehtuga rahul ja täna tuli koolidirektorilt käsk lugu avalikust ruumist eemaldamiseks. Järgisime juhiseid. Nüüd läheb aega, et video uuesti üles ehitada. Võtame ära kõik kaardid ja luuletused ja kasutame enese loomingut - jõulud Sauvos tulevad uuesti.
On
nii tavaline, et oma argises päevas inimene lahendab midagi ja
kusagil. Inimene otsib lahendusi iseenda olemist puudutavatele
erinevatele teemadele. Inimene ise lahendab oma elu huvitaval moel
ära, sest erinevad segadused, tunded ja toimumised, mis puudutavad
vastu ja ärkavad sees, vajavad lahendust – õiget vastust, õigena
olemist. Inimene, oma elu lahendamas, on kui erinevatele
matemaatilistele tehetele vastust otsimas, kuid tegelikult on kõik
erinevus – üks ja seesama tehe - kuidas kirjutada sõna IGAVIK.
Kui
inimene lahendab, siis ta teeb tõsiselt tööd selle jaoks, et ta
enam ei tunneks, et enam ei oleks või siis hoopis saaks olema ja
tundma. Lahendamine tähendab, et tuleb leida üles see lahendus, mis
töötaks – muudaks midagi ära - muudaks vale õigeks. Sageli
tähendab see ära muutmine seda, et enam ei peaks kogema seda,
millega toime ei tulda. Kuid leitud lahendused ei pruugigi lugu alati
ära lahendada või selle tulemus ei ole sobiv ega meeldiv – seega need ei tööta, sest ei täida eesmärki.
Selleks,
et inimene, reageerides, enam ei käivituks, tuleb vooluring ümber
ehitada, et korduvast kogemusest oleks võimalik jõuda teise
tulemuseni. Selle jaoks, et leida üles tõsiselt töötav lahendus –
tuleb korrata situatsiooni, mille tulemust soovitakse muuta. Seega on
inimesele vaja rollipartnerit, kes annaks võimaluse kogeda
vajaminevat tunnet. Kahe vahele loodud side on koht, kus inimene saab
olla nimetatud tundena. Kuid inimene ei oska teha muutust ega näe
võimalust teisal ega teistega, sest tema tahab tagasi seda kindlat
ühte ja ainsat, kellega ühes sai loo algus loodud. Inimene vajab
seda ühte, sest tema sees olevas ja tema olemist häirivas
mälestuses, on ta koos selle kindla teisega. Just selletõttu ei
taha inimene kingitusena vastuvõtta järgmisi – neid teisi – ta
ei usu, et need lood lahendaksid tema lugu ära – need tunduvad
pilkamiste ja karistustena. See on ohvri ülekohtune elu, mis ei ole
kuidagi seotud algusega.
Inimene
omandab elus ettetulevate olukordadega toimetulemiseks erinevaid
tehnikaid – eitab, vahetab, kustutab – ta koristab edukalt
pealispinda. Lugudes toimuvat vaatleb ta pinnalt, kuid kogeb sügaval.
Enese mõistmiseks ei leia ta aega, sest tundena olemine on lainetus,
mis segab allikavee sogaseks. Selgust ei saabu, sest inimene suunab
oma tähelepanu, tundena olles, tundega tegelemisele – tunde
kasvatamisele või kustutamisele. Inimene ei oska iseennast tundest
vabastada, sest tema tahab selle ära anda, ära lükata, ära
unustada – see, mis ei ole hea, see ei ole oma ega mina. Kuid, kui
inimene on valinud olla nimeline tunne, siis kuidas saab ta iseenast
iseendast eemaldada?
Enese
sees selguse leidmine on keeruline, sest ühendus lugude algustega on
ülekirjutatud ja kulgeb läbi tundelõksude. Inimene on selline,
milline ta on - enese sees on kõike ja igasugust - seetõttu on
ise endaga kohtumine ebamugav ja häiriv – inimene võtab ise
ennast isiklikult. Ise ennast kogedes tahab ta loomulikult ennast
ilustada, valet eitada ja koledat varjata - see on enesekaitse - see on üks valitud lahendus. See, ise olemine, on
erinevate hinnangute ja tähendustega joonistatud pilt, mis võib
pealispinnalt kaduda või seal muutuda, kuid jooned, mis enese sisse
said tõmmatud, jäävad ka nähtamatutena olemas olevateks.
Inimene
ei taha minna oma ajas tagasi tagasi, sest ei taha seal iseendaga
kohtuda. „Mina ise tegin! Mina ise olin! Mina ise valisin!” -
kusagil ei olnud ega ole kedagi teist. Enese käes on võti, mida ei
taheta omada, sest sellega saab iseennast, kui Pandora laegast avada.
Kui kõik olemas olev on olemas, siis saa enam silmi sulgeda. Ära
olnut ei saa korrata – erinevad teed viivad korduva reageeringuni
selle jaoks, et mõista ise ennast - võtta ise ennast iseendana vastu.
Pole
vahet, kes täpselt on käesolevas hetkes loo teine pool – energia
otsib lahendust – muutmist ehk muundamist. Olevas hetkes toimuv on
olevas hetkes olemas olev võimalus – lahendus, mis lahendab kogu
loo ära – toimuv lugu toimub olevas hetkes – Igavikulises
hetkes. Veel lahendamata olevad lood loovad kordusi ja nii seisab
inimene ikka ja jälle valiku ees, milline lahendus loo lahenduseks
valida – kas kordus või tee iseendani - "Olen,
sest olen ja see on üks huvitav olemine."
Vaadates, oma
teel ees olevat seina, suudad Sa vaatluse ja vaikse sissehingamisega
rohkem kui lõhkumise ja lammutamisega. Rusikatega seina peksmine
oleks mõttetu, karjumine väsitaks ja viha lõhuks Sind ennast. Rahu
tehes ja rahus olles Sa
mõistad, kuidas sein ei
olegi sein, vaid tee,
millele Sina ise olid
takistuse loonud.
Nohu
- see on energia pais, mis algul väljendub kumiseva peaga, kinnise
nina, aevastamise ja vabalt voolava vesise piserdamisega, hiljem üha
paksemaks ja sitkemaks muutuva tatiga. Nohu on rõhkude muutus. Nohu
on segadus, olemine on häiritud, väline kaob – keskendumine
enesele. See on kontrolli kaotus. Tundub nagu oleks kõik paigale ja seisma jäänud, kuid väljendudes, ühte punkti koondumisena ja
kogunemisena, on vana ehk ära olnu ja üleliigseks osutuva
väljutamine - see on aktiivne protsess. Keha tahab vabaneda sellest,
mida inimene ei taha enesele tunnistada ega vabaks anda.
Nina
on ees ja kohal enne, kui inimene ise. Nina on ellu sekkuja ja elu
vahendaja. Nina on, kuid inimene ei näe seda, sest ta on valinud
mitte näha. Kui inimesel ei näi olevat, siis varjul/ varjus on
olemas. Nohu on kohal, kui jaanalind on pea liiva alt väljavõtnud
ja näeb Maailma sellisena nagu see on – pole kohta, kuhu peituda,
sest olev on olemas.
Ei
pääse edasi – surve kasvab, et kogudes jõudu voolata välja.
Keha väljendab inimese soovi võtta oma vabadus tagasi – enese ja
Maailma üle kontrolli omamine osutus võimatuks. On olnud, kuid ei
ole nähtud – ei osatud või ei tahetud vaadata. Olnu saab nähtvalt
olevaks, et inimene saaks oleva vastu võtta ja lasta olnul minna.
See on õppetund – läbimurre järgmisesse – võimalus.
Nohu
– see on lapse solvumine, kes ei luba enesel astuda ja hoiab ise
ennast tagasi – madalamas sageduses - „Mina ei hinga oma elu
sisse”. Keskendudes kolmandale silmale – tõsta enda energia
teadlikult kõrgemale. Ausus enese sees – iseenda sõnade
vastuvõtmine - „Mina ei saa olla enam see, kes ma olin – olen
see, kes ma olen”
Sõnad
on kerged öelda, kuid palju keerulisem on nende järgi käia. Tundub
võimatu anda käest ära see, mis on oma, sest seda tahaks alles ja
enesele hoida.
Sõnad
on lihtsalt sõnad, kuid ühe inimese jaoks on kõige raskem lasta
lahti lugudest, asjadest ja inimestest, mida ta ei ole tegelikult
mitte kunagi omanud.
Sõnad
võivad ju olla, kuid nähes, et on võimalik, siis, kuidas öelda enese otsusega
lahti võimalusest ise järele proovida, kui alles seejärel oleks
teadnud, kas oleks või ei oleks tahtnud omada.
Sõnad
tähendavad, et justkui peaks enese oma ära andma, millestki
loobuma, päriselt ilma jääma, kuid nende tähendus võib ja saab olla ka - Lase kontrollist lahti - Anna ise ennast vabaks - Luba ise enesel minna - Ära hoia enam kinni ega takista ise enese teed - nii
saad vabaduse olla ning luua ja võimaluse edasi astuda ...
Astudes,
oma uude aega, küsib inimene – Kes ma olen? - ja talle vastatakse
– Sina oled laps. See on teadmine enese sees – enese algus ja
kese – Mina olen Laps. See teadmine on ja saab üha olulisemaks,
sest inimese lapsel on vaja enese koda ehk Hinge kodu, kuhu tagasi
pöörduda – kohta, kus ta teab, kes ta on.
Inimesena
olemine tähendab piiramatuid võimalusi väljenduda – luua ise
enda olemist. Inimese lapsel on olemas avastamise rõõm ja julgus
olla ise enda moodi – kõik on võimalik, sest tema ise saab luua
ennast erineval moel kõigeks ja kõigena. See on vabadus olla –
võimalus valida enese olemist – anda olemisele tähendus ja
ollagi. Kuid kõik see, millisena ja kuidas inimese laps valib olla,
ei leia heakskiitu ega toetust. Inimese laps, kes koges kergust ja
indu, hakkab komistama, sest ta põrkab vastu paigal olevat ja vastu
astuvat, kui ümbritsev vormib teda enesele meelepäraseks ja
sobivaks.
Oma
teel kogeb inimese laps, et enesena olemine on vahel hea ja kerge,
kuid saab olla ka vale ja ebamugav. Mõnikord ongi lihtsalt helge ja
päikeseline olemine, kuid teisel hetkel saab temast endast raskus,
keda tuleb ise kanda. Iseendana olemine saab õnnestuda, kuid ka
ebaõnnestuda, sest sellisena, millisena inimene valib olla, ei leia
ta alati toetust ega mõistmist, sest ümbritsev Maailma võib anda vastuse – vastu reageerimise, millega inimese laps ei oska toime tulla. Läbi õhu lendavad väljaöeldud sõnadena ning enese sees
ootavad vastust küsimused – Miks ja Kuidas. Inimese lapse tunded
on ärganud ja elavad oma elu. Alati ei ole selgust ega mõistmist,
sest puuduvad vastused, mis lahendaks ära.
Inimese
laps kogeb kohe oma alguses, et tema ise ja tema olemine saavad
tähelepanu osaliseks. Tähelepanu on midagi sellist, mis on nagu
tema oma, kuid ei ole ka. Üsna kiiresti saab ta aru, et temale
pööratud tähelepanu ei püsi alati ühesugusena – see vaheldub,
sest kord on see ühte ja kord teist moodi. Inimese laps kogeb enese
peal, et iga tähelepanu ees ja käes ei ole hea olla. Alati ei
toetata tema olemist ega hoita teda turvaliselt, sest tähelepanu
võib olla ka karistav ja hülgav. Soov, kogeda ennast hästi ja
hoituna, kasvatab vajadust, seda võimaldava, tähelepanu järele.
Tähelepanu sõltuvus ilmneb, kui inimese laps võtab appi tunded, et
tulla toime erinevate tähelepanemistega ja vajalikust tähelepanust
ilma jäämisega.
Inimese
laps tahab tunda ennast enese sees hästi – seda olemist aitavad
saavutada nn head tunded, mis hoiavad olemise rahulolevana – õige
ja õnnelikuna – midagi ei ole viga. Viga ilmneb, kui tunded
segavad ära olemise ega lase kogeda ennast sellise iseendana,
millisena soovitakse. Seega tuleb viga ära parandada ja inimese laps
teab lahendust - selle jaoks tuleb leida õige tähelepanu, mis aitab
ise ennast veatuna tunda – tunda olemist, et luua ennast õigena.
Inimese
lapse olemise tähelepanemine – talle pööratud tähelepanu –
saab võtmeks, kuidas on õigena olemine ja valena olemine. Inimese
laps õpib oma kogemustest, et õige tähelepanu toetab teda ja vale
tähelepanemine vähendab teda. Seega on õige tähelepanu omamine
oluline, sest see annab võimaluse olla õige ja väärtuslikuna ning
kuna tähelepanust on saanud olemise alus ja võimalus, siis tuleb
leida endale olemised ehk rollid, kust saab ja tähelepanu jagajad
ehk rollipartnerid, kes annavad vajamineva.
Vajaduste
maailma astudes saab oluliseks ja ka eluliselt vajalikuks õigete
ja vajalike rollide ning rollipartnerite omamine - „Looge mind –
nähke mind ja ma olen!” Kui balletikoolis puudutab õpetaja kepiga
õpilase kehal õiget kohta, et aidata luua poos või anda tunda
lihast, mida pingutada, siis elus on tähelepanu see, mis aitab olla
õige ja luua soovitut. Inimese laps valib väljendusviise ja ihkab
enese sees – „Palun andke mulle tähelepanu – nähke mind
minule vajalikul moel – siis ma saan võimaluse olla – oskan
ennast luua.”
Kui
inimese laps jõuab uskumuseni - „See, KES mina olen, ei ole õige
olemine” siis on see rollisegadus. Inimese laps, kes on samastanud
ühe oma rolli – omatava lapse rolli – iseendaga ja ta usub, et
temas on viga, siis sellest teeb ta järelduse – „Mina olen
viga.” Ise endana väljendumine – rollina väljendumine - ei
olnud õige saavutus, sest tuntakse pettumust – Maailma käest
tulnud vastused ei olnud õiged, sest need ei andnud soovitut –
inimese last ei nähtud talle vajalikul moel. Sellest tulenevalt on
vaja teist olemist ehk rolli, kus ja kuidas ta saab olla õige - luua ennast enesele vajalikul moel.
Nähes
ja kogedes, õigena ja valena olemist, oskab inimene luua ennast nähtu
ja kogetu järgi, seega on tal vaja rolli, millel on vajalik tähendus
ja rollipartnereid, kes on temale vajamineval moel õiged. Oma
baasrolli kaotanud inimese laps usub lahendusse, et temal tuleb leida
üles see oma üks ja õige roll, kuid seda on raske ellu viia, kui
inimene kogeb, et rollide omamine ei aita ega taga vajaminevat ning
ka rollipartnerid ei ole õiged, kui nad ei anna soovitut.
Inimese
vajadus, õige tähelepanemise järele, süveneb, sest mitte miski ei
püsi ega jää olema õigena. Kõik muutub ja vahetub – olevik
muudab olnu olematuks või vahetab teiseks. Oma rolli kaotanud
inimene ei tea, kes ta on ega seda, kus on tema koht – Hinge kodu
ja seega ta ei tea, kuhu ta kuulub – milline on tema roll selles
Maailmas, mille sees ta elab. Vajadus tähelepanu järgi sunnib teda
valima ja olema, enesele liiga tehes, enese vastu – temast saab
vahend, et anda enesele vajaminev – sõltlase viimane võimalus –
inimese laps müüb ise ennast.
Haiget
saanud inimese laps põgeneb tähelepanu eest, sest temas on kogemus
- „Mina ei kogenud ennast hästi” - iseendana väljendumisele
vastati valesti - Maailm näitas teda ehmatavalt valesti, kui ei
peegeldanud teda, tema enese jaoks, vajalikul moel tagasi. Valest
tähelepanemisest sai hirm kaotada ise ennast ja õigest tähelepanust
sai võti enesena ehk õigena elamise juurde.
Tänapäeva maailmas jääb üha vähemaks kohti, kus tähelepanuta
jäämise võimalus on olemas. Kui ongi olemas selline hetk, siis inimene oleks
nagu ikka edasi, nägemata kedagi tunneb ta enesel silmi, mis teda
vaatavad. Kui seda metsa ees ei oleks, siis ... . Kui neid silmi ei
oleks, siis ... . Kui ei oleks, siis oleks ...
Ise ennast kaitsev ja rahus
olemise aeg on tähelepanu alt väljas olemise aeg – varjus ja
eraldi püsimine. Kuid hämaruses olles kasvab inimese lapse sees
rahutus – tahtmine luua, et kogeda, olla ja väljenduda, et olemas
olemine nähtavaks ja kogetavaks luua. Seega astub ta, enese moel, taas lavale,
valgusevihku seisma, et püüda ja kogeda, proovida ja olla.
Baasrolli kaotanuna saab ta valitavates rollides olles võimaluse
olla Kes - see keegi, kes ta muidu ei ole. Võimaluse olla sellisena, millisena
ta iseendana olla ei saa või ei oska ise ennast luua, sest temale endale, iseendana, ei
jagata vajalikku tähelepanu – teda ei panda õigel moel tähele. See on must
ja valge Maailm, kus on kaks võimalust – on või ei ole – kui
ole, siis ei saa olla ega olema. Tähelepanust sõltuv nimese laps on kaotanud enese tähenduse.
Kuhu,
miks ja kelle käest Sa tähelepanu vajad? Mida õige ja vajalik tähelpanu Sulle annab,
tähendab ja jagab – millisena olemist Sa enese jaoks vajad?
Inimene takerdub hinnangutesse. Pinna pealsusest saab pind – enese
tõlgendus on tõde. Olgu nähtav, milline või kes tahes – ei ole
vahet, sest ollakse juba ära lugenud ja tähendus antud.
Kuid ei ole õieti vahet, milline või kuidas näeb inimene väljast
poolt välja või millise numbri ta oma eale märgib – Hing,
inimese sees, on ajatu, eatu ja veatu.
Iga suur inimene kannab endiselt rolli nimega Laps, kes ta on oma
vanemate jaoks, kuid ta ei ole enam seesama laps, kes ta kunagi oli.
Rollide nimed on jäänud samaks, kuid ei laps ega tema vanemad ole
need, millised nad olid. Suureks kasvanud inimene lahendab enda, kui lapse
rolli ja täiskasvanud lapse vanem oma rolli, olnust teistmoodi. Nad
on joonistanud ühises ja eraldi olevas ajas enesele joonised, mida
järgida. Kohanenud oludega või kohandunud vältimatuga. Mõlemad
pooled on läbi elanud rolli muutuse – vananenud lahendused ega
väljendused ei ole jäänud püsima, sest neid ei tahetud või ei
saadud enam kasutada.
Täiskasvanud Laps on keegi, kellel on/ oli ema ja/ või isa. Oma
rollis olles järgib tema joonis neid teid, millisena ta saab
väljenduda, milline ta valib olla ja milline ta ei tohi olla.
Joonised ei ole sirged jooned, vaid looklevad, põiklevad ja
keerutavad, neis on olemas ka hämar ala – teemad, mida ei
puudutata, lood, millest vaikitakse – erimeelsused, mured, valusad
ja häbistavad mälestused/ kogemused. Suur inimene ei vali oma
vanematega kõigest ausalt rääkida – olla vaba oma muredes ja
valudes, ka valedes. Ta ei aseta enam kogu elamise raskust vanemate
õlgadele ega räägi avalalt kõigest, mis tema elus toimub. Ta on
suur, kes ei ole enam laps, kuigi rollinimi on endiselt kaasas.
Enne täiskasvamist oli inimene õigusega laps – ta oli väike,
kelle eest hoolt kanti. Kui enne oli nii, et vanem aitas ja lahendas,
võttis vastutuse enese kanda, siis laps andis edasi või valis jätta
tegemata. Kuid suureks kasvamise teel koges ta ehmatavat tõde –
enese elu on enese oma – on kohad, kuhu tuleb üksinda minna ja
hetked, milles peab ise olema – ise ja üksinda läbi elama.
Suurelt ei võeta vähemaks ega vastutust ära – vastupidi – seda
tuleb juurde, sest suur saab ja võib ning tahab ja peab.
Suurel lapsel tuleb olla suur ja see suur on see, kes tuleb toime ise
ega koorma oma vanemaid kõigega, mida ta kogeb, peab või vajab.
Suur hoiab iseennast iseendale ja tuleb toime – peab tulema, sest
ta on suur. Tema on oma elus esimene ja ka viimane – see on
vastutuse võtmine. Esimene, kes astub ja kogeb proovides elu elamist
enese moel ja viimane, kes maksab iseenda sammude tagajärgede eest.
Lapse sündides võttis vanem endale lapsevanema rolli ja see ei
tähendanud kõiges sedasama, kes või milline ta enne või mujal
valis olla. Vanem on see, kellel on kohustus kasvatada oma laps üles
– teha seda, oma rollile tähendust andes, enese moel ja seda ise
lahendades. Laps kasvas vanema reeglite, õpetuste ja toetuste
saatel. Ta ei olnud ega saanud alati olla see, milline tema ise on,
sest see oleks toonud tülid või segaduse kaasa. Lapse suuremaks
kasvades, võtsid mõlemad enesele enesena olemise vabadust
järk-järgult tagasi. Lahku minnes – olid nad vabad olema
iseendina – enam ei olnud ja enam ei pidanud. Algul tundus see
vahel keeruline, sest harjumused olid järel, kuid üha rohkem tuli
ise olemist ja saamist – iseendana olemise kogemist ja õppimist.
Enam ei olnud kohustust olla, vaid võis valida, kas, millal ja
kuidas olla. Rollid sai teised tähenduse ja uued lahendused.
Kui oma aja alguses on laps lihtsalt laps, siis suureks kasvades
saab ta valida üha rohkemate rollide hulgast. Ta loob sidemeid,
valib kohti ja ameteid, proovib ühte ja tahab teist. Iseenda valikud
toovad kaasa tagajärgi, veel rohkemaid rolle ja veel enam erinevaid
lahendusi ja väljendumise võimalusi. Lapse maailm kasvab üha
suuremaks, seal on üha rohkem olnust erinevat ja rollipartnereid –
aeg lahutab ajad, vahe maa kasvab vahele. Kõike ei jõua, ei saa, ei
ole vaja ega ka taheta jagada. Laps elab oma ajas ja Maailmas ning vanem enese omades.
Vanem jätkab vanemana olemist – omal moel, võimalikul viisil. Ta
ei pea enam tõstma last esimeseks ega arvestama tolle eluliste
vajadustega. Tal on vabadus olla ise ja enese jaoks olemas. Üha
rohkem on seda aega, kus ta on ise iseendaga – lähemal ja
sügavamal. Tal on võimalus proovida ja kogeda oma elu kohustustest
vabana. Kui vanem oli veel väikese lapse vanem, siis ta oli see
suur, kes vastutas ja ei koormanud oma last iseenda olemiste ega
vajadustega. Ta jättis rääkimata üsna palju, jättis jagamata
veelgi enam – kõike ei saanud ega ka tahtnud võib-olla ka ei
tohtinud – tema oli lapse vanem ja seega jäid osad rollid ja enese
küljed varju ning tahaplaanile. Kohtusid ja koos olid Laps ja tema
Vanem.
Suure lapse vanem(ad) ja täiskavanud laps on need, kes nad on, kuid,
kuidas nad valivad kohtuda – kas rollidena või inimestena? Omal
moel peab olema laps ja vanem edasi ka siis, kui enam ei pea olema.
Seadus määrab, vastutus kohustab, süda kutsub, aega ulatatakse
edasi, sest traditsioonid kõnelevad ühises veres. Mõnikord on lugu
valesti, sest inimestel on valus – valus on siis, kui ollakse
ennast rolliga samastanud – see üks roll on saanud kõikide
rollide aluseks. Kui see üks ja ainus, mis on, ei ole see koht, kus
on hea olla ja kust saab vajamineva, vaid on suur segadus ja
pulbitsevad erinevad tunded, siis on inimene kaotanud ise enda – ta
tahab olla, sest tal on rollinimi, kuid ta ei saa olla, sest roll ei taga talle vajaminevat – ta ei saa selles luua ennast ja endale
sellisena nagu ta tahaks endana olemist kogeda. Inimesel tuleb leida
enesele tähendus ja vastus küsimusele – Kes ta on.
Vanemaks jäävate vanemate aeg tundub tagasi liikuvat – üha
vähemaks jääb rolle, sest enam ei käida, ei valita ega taheta.
Elu õhtul võib juhtuda, et hoopis vanem tahab või vajub, olles
väsinud vastutamast ja kohustuste kandmisest, lapse vabadusse. Ühel
hetkel võib rollide lahendus muutuda – lapsest saab vanem oma
vanemale, kes on jõudnud tagasi oma algusesse – aega, mil ta on laps. See on
uus võimalus lahendada oma rolle ja väljenduda inimesena.