Reede, 26. november 2021

Hirmude tuba

 


Kui minul ei ole, st ei ole vajaminevat minu poolt antud tähenduses, siis on kusagil keegi selles süüdi. Kuid, kui kedagi teist ei ole, kelle poole süüdistusi lennutada, siis olen ju süüdi mina ise. Seega olen ma ohver ja ka süüdlane.

On, kuid ei ole. Olen, kuid ei ole. Mina tahan, kuid ma ei saa. See, ei saa, on ka tahtmatus, mis on saada tahtmise soovist suurem. Tugevam tahe on see, mis hoiab tagasi, sest kui oleksin ennastkaitsvast kontrollist vaba, siis astuksin ja kogeksin. Seega mina ise ütlen iseendale, et ei saa ja seega mul ei olegi.

Kui hirm blokeerib mõtlemise, siis esmane ülesanne on tagada enese turvalisus. See tähendab keelde ja käske - tuleb teha midagi, mis annab kaotatud turvatunde tagasi. Ma ei mõtle, mida ma teen – teen seda, mida ellujäämise instinkt lühises ajule ette ütleb. Mul on hirm – tunne, mis tähendab kaotatud turvatunnet. Ma ei mõtle, vaid käitun. Ma ei peatu, vaid tegutsen valitult, sest mul tuleb ellujääda.

Kui ärevus vaibub ja saan taas hingata, siis avan ukse ja luban enesel ringi vaadata. Olen rahul sellega, et olen elus, kuid endiselt valvel. Käivitusin ja reageerisin tundena. Ma ei mõtestanud toimunut, sest ma ei mõistnud, mis ja miks minuga toimus. Kusagil on keegi, kes oli või tegi nii, et tundsin ennast ohus olevana. See keegi on süüdi ja mina olen ohver. Väldin valet - seda, mille talumisega ma toime ei tule, vihkan süüdlast – see on tegevus, millega hoian ennast tegevuses, et vältida enese sisse vaatamist. Enese sees haigutavas tühjuse pimeduses laiutab hirm.

Ometi ma ei ole ohver, sest minul on valikud ja võimalus leida lahendus. Kui ma tunnen, et minu turvatunne on ohus, siis valin olla teadlik ja vaadata olevale otsa – ma tean, mis toimub ja seega otsin vastust küsimusele Miks? - leides selguse, valin, kas üldse ja kuidas on vaja reageerida. See, et ma tunnen hirmu, ei tähenda seda, et mina pean olema hirm.


Marianne

26.11.2021.a



Kolmapäev, 24. november 2021

Järelvalve teostamine



Ükskõik, kui tugevalt inimene ise ennast või Maailma kontrollida püüab - see, mis tuleb, see tuleb nagunii ja see, mida ei tule, seda ei saa olema.

Mille jaoks siis kontroll?


Marianne

24.11.2021.a

Teisipäev, 23. november 2021

Rollide maagiline maailm XI - Inimene ise enda vastu

 


Mõnikord kasvab rolli omamise soov suuremaks, kui inimene ise on – tahetakse omada, et tunda sama, mida teised saavad ja just nii saadakse lapsi, astutakse suhetesse, võetakse naine või ollakse nõus mehega, vahetatakse töökohti, ostetakse majad, autod, valitakse sõpru, püüeldakse esikaantele ja tähelepanu valguse sisse – kõik selleks, et oleks olemas, kuid tihti ei saa sellest seda õiget – kogemus ei ole soovitu ja nii kasvab tühjus, sest välise ilme – rolli hoidva lahenduse säilitamiseks, tuleb suuta olla ja luua ennast sellisena, millisena ei olda – tehakse ise enesele liiga. Ollakse lõksus, sest iseenda sammudel on tagajärjed – iga rolliga kaasneb midagi – enese loomingu eest tuleb vastutada.

Ihaldatud rollist ja selle lahendusest saab iseolemist ahistav tegelikkus, kuid nagu inimesele kombeks – kui tema tahab ja vajab, siis seega tema peab - piiravast rollist ei saa iseennast vabaks lubada, sest rollikaotuse ees on hirm. Inimeses on hirm kaotada teda väliselt õigeks ja paremaks muutvad rollid, sest siis ei ole enam seda, mida uhkelt omada. Inimesel on hirm kaotada enesele vajalik roll, sest siis ei ole tal enam kohta, kus kogeda. Inimesel on hirm olla vale teiste jaoks, väljast vaatajate poole pealt vaadatuna ja hinnatuna, langeda põrmu ja saada hüljatud.

Rolli võib kaotada, selle võib ja saab ära võtta, kui ei vastata tingimustele. Vajades rolli, teeb inimene kõik endast oleneva, et see säiliks. Ta näitleb, näitab ennast ja väljendub sellisena nagu vaja, nii nagu tema usub, et on vaja. Inimene inimese vastu – inimene läheb ise enda vastu. Rollist ilmajäämist kartev inimene ei taha koos olla ega näidata seotust nendega, kelle kuvand ei ole tema imagole sobiv, sest see võib asetada ka teda valesse valgusesse. Inimene valib kanda õigeid riideid, kasutada õigeid sõnu ja näidata ennast õigete asjade või inimestega ühes – siis on ka tema õige. Ta hoiab kinni rolliga seotud suhetest, kuigi tema ise on katki ja vihane, masenduses ja tahtejõuetu, haige ja tablettidest sõltuv. Inimene usub, et seni, kuni on roll, seni on ta kaitstud – enese hirmu tõeks saamise eest.

Iga roll tähendab suhet, kellegagi või millegagi. Suhe on etendus, kus valitakse väljenduda ja oodatakse vastu. Kui rollist on saanud karistus, siis on rollipartner vale – too teeb nii nagu ei tohiks ja too ei tee nii nagu peaks – roll peab tagama vajaliku kogemise ja hea ning õigena olemise. Mida raskem on rollis olla, seda rohkem teeb inimene pingutusi, et see säiliks, sest omades rolli on tal olemas võimalus. Seal, kus on tegelikult võimalus enamaks, näeb inimene vanglat ja karistust – vajaminev roll ei taga õiget ja vajalikku, et ennast hästi tunda, vaid vastupidi - enese väljendus teeb iseendale liiga.

Rolli omamine ei tähenda seda, et peab kinni jääma ühte rolli – rolli raames saab valida väljenduda erinevate rollidena ja baasrollile saab anda teise tähenduse. Just enese poolt antud tähendus on see, mis hoiab inimest kinni ja tema väljendust raamides. Rollipartneriga ühes olemine ehk suhtes olemise kvaliteet seisnebki võimaluses, olla koos erinevates rollides, et kogeda ühiselt üksteise erinevaid külgi ja avastada ühes loomiserõõmu. Kuid, kui suhe jääb kinni või põhinebki ühel või ka kahel rollil, siis on see piiratus. Kuigi see võib aastaid töötada, on see siiski ahistav ning aeg-ajalt tõstab pead soov kogeda avarust ja tahet olemas olev ära lõhkuda, et anda enesele vabadus tagasi. Need on jahmatused, kui korraga on muutus – leitakse see, kes annab võimaluse proovida erinevat olemist ja tunnete kogemist – elul on taas võlu ja tuntakse erinevaid maitseid.

Rollipartnerid ühes loovad oma suhtest joonise. Ajas saab sellest muster ning enam ei peatuta ega mõelda oma igapäevaste olemiste ja valitud käitumiste üle ega ammugi otsita sõnade tähendust – rollinimede tähendust ega rollidele seatud ootusi – eesmärke ega seda, kuidas saab olemas olevat suhet paremini luua. Kui roll osutub valeks, siis on partner vale ja seega tuleb tema vastu võidelda või too väljavahetada – oma varbad on enesele lähemal. Inimesest on saanud roll, mida ta omab, ja kui kõlab märgusõna – nüüd oled roll nimega ... , siis hakatakse olema, alustatakse selle kuvandi, kuidas teatakse, et peaks olema, mängimist. Mängitakse kedagi, millisena võib-olla kunagi ka oldi või taheti olla, kuid enam ei olda.

Kingi enesele võimalus peatuda, et tunnetada iseennast ja küsida eneselt – „Mida olen tegemas? Mida kardan kaotada? Millal ja miks on minu turvatunne ohus? Millist rolli ma kannan? Millises rollis soovin ennast kogeda - miks? Milline ma olen ja millisena soovin ise ennast väljendada ja kogeda?” Kingi teisele võimalus luua ennast paremana – vaheta rolli, vaheta tähendust ja näe võimalust, kuid see ei tähenda alati ja kõiges vajaduste täitmist, vaid ka piire ja kokkuleppeid – Hingede koostööd.


Marianne

23.11.2021.a

Esmaspäev, 22. november 2021

Rollide maagiline Maailm X - Rollipartnerite rohkuses peitub üksinduse tühjus

 


Tänase aja kiires maailmas on inimestel rollipartneritest puudus, kuid teisalt valitseb ka üleküllus. Elu pakub, igale inimesele, meeletul hulgal rollipartnereid, kuid need on näilised, sest nood pole nagu päriselt päris, vaid see on virtuaalne maailm, oma kirevusega, täis erinevaid valikuvõimalusi. Inimesel on puudus, enese jaoks, päriselt õigetest ja reaalsetest suhetest – sellistest, kus on aega ja kohta, kuhu ja on julgust, et avaneda. Kuid enamus oma päevast veedab inimene kohtades, kus ei peatuta, et olla kohal, sest kõigil on kiire, sest ollakse, midagi siin- ja sealpool tegemas ja enesega väga ametis.

Värviliste ekraanide taga on nii palju erinevaid rolle, kuid need ei toida, vaid suurendavad tühjust ja üksindust, sest enamus neist luuakse mõtlematult, hetkeliste impulsside ajel. Kiiruga ja kirjavigadega trükitud sõnad, mis puudutavad pealispindu ja kõlavad sageli valesti, lendavad edasi-tagasi. Sõnad kõlavad lugejate jaoks valesti, sest tähendused on erinevad ja selgitusteks pole aega või teevad need loo, segadusse ajavalt, veelgi valemaks. Kujutelm sellest, milline inimene on, luuakse hetkega ja see jääb, sest käegakatsutavat ei ole. Keegi ei küsi, milline inimene iseendana on, sest seda ei ole vaja – fail salvestus ja lugu oli ära ning vahelduvas voos olev inimene januneb järgmise ergutaja järele.

Päris Maailmas ei ole seda elu, mis ekraanidelt vastu vaatab. Kuid virtuaalne maailm on vahel elulisem kui päriselt olemas olev, sest seal, just tolle sees, sünnib ja toimub, vahetub välja, saab hetkega luua ja ka põrmustada – seal on kogu Maailm korraga koos. Sellises maailmas olevad suhted just nagu on olemas ja pakuvad kõike, kuid nad jäävad ekraanide taha – teise maailma. Selles teises maailmas võib igaüks valida endale rolle ja lahendada neid nii nagu soovib. Vahetada nägusid ja nimesid – luua ennast reaalsusest erinevaks. Valida endale sobivad/ vajalikud grupid ja luua ise lehed või ühendused – ehitada üles see, mis on nuppudele vajutades võimalik – ulatuda ühest äärest teise ja ümber kõige. Olles ühel pool üksinda võib omada teisal sadu või tuhandeid nägude ja nimetustega „sõpru”.

Rollides olevad, valitud näopiltidega ning nimetusi kandvad inimesed, riputavad kostüümid varna, kui ühendavad ennast lahti ja lähevad mööda maad kõndides, punktist A punkti B. Netis ühte gruppi kuuluvad, ka teineteisele kommentaare jaganud või pöidlaid pannud FB näod jalutavad reaalses elus teineteisest rahus mööda, sest inimene ei tunne päris inimest ära või ei ole tal tolle teisega, päevavalgel, olevas hetkes midagi ühist. Päris elus on teine inimene liiga lähedal, ta on ehmatavalt reaalne ja teda ei saa olematuks muuta. „See seal ei ole mina, see seal olen mina rollis!” - ühes inimeses, kahes erinevas maailmas, on kaks erinevat inimest, kellel kaks erinevat elu.

Kus on see, koht ja aeg, kus erinevad Maailmad ühineksid, et oleks aega peatuda, kohaneda ja teineteist tundma õppides, iseennast tundma saada ja suhteid kasvatada. Kus ei hüljataks selle peale, kui keegi komistas või paotas ise ennast, vaid valitaks olla koos ja astuda ühes edasi. Tühjus avaneb, kui inimene tahab, astudes ühest välja koos kõige sellega, mis tal selle sees olemas on, et kogeda seda päriselt ka seal, kus tema ise päriselt olemas on. Tühjad pihud ja olematus – oli, kuid ei ole, sest seal kohtusid rollid, kuid ei kohtunud inimesed. Inimene ise loob ennast mitmeks, et tal oleks ja siis, ta ei leia enam ennast üles – kus ja milline on see, kes ta on päriselt – kui ühendus kaob ja ta ei saa enam olla ühes kõigega.


Marianne

22.11.2021.a

Reede, 19. november 2021

Inimese teed on huvitavalt huvitavad

 


Inimene saab ise ennast aidata – ta leiab viisi, kuidas seda teha. Poja nn nimevahetus on endiselt õhus – ikka veel on neid, kes kasutavad muudetud varianti või vaidlevad talle vastu või hoiavad eemale. Novembrikuu alguses sai ta võimaluse käia mööda asulat, koputada ustele ja tutvustada ise ennast.

Soomes on tavaks, et mitte kõike, mis seondub lapse huvitegevusega, ei pea kinni maksma vanemad, vaid lapsed ise osalevad erineval moel vajaliku raha kokku kogumisel. Iga aasta novembrikuus alustavad skaudid jõulukalendrite ja -kaartide müügiga. Osad käivad ustelt ustele, teised kasutavad vanemate või sugulaste abi. Müügil on mitmeid eesmärke – müües 12 kalendrit saab laps tavalise päkapikumärgi, 50 puhul saab varrukale hõbedase ja 100 -ga õnnestumisel kuldse märgi omanikuks. Igalt müüdud kalendrilt ja kaardipakilt läheb osa otse oma rühma rahakotti ja selle eest minnakse matkale. Seega võib püüda nii märke kui ka kasvatada ühist summat.

Igal aastal tõuseb küsimuseks see, kui palju on mõistlik kalendreid ja kaarte müüki võtta. Alguses tundus, et müümine ei ole keeruline – küllap ikka leidub neid, kes ostavad. Päris elu näitab, et väga lihtne see töö ei olegi. Kalender on tava aastast 1947 ja jätkunud, pilte vahetades, samasugusena aastast aastasse. Loomulikult ei ole seal šokolaadi – seega jäävad enamus lapsi sihtgrupist välja. Ostavad lastevanemad või vanemad inimesed – harjumusest, nostalgiast või kohusetundest.

Asulas, mis ei ole suur, on ka teisi skaute, kes otsivad samamoodi ostjaid. Kõigile lihtsalt ei jätku maksvaid inimesi ja seega tuleb rohkem ringi käia, et otsida üles need, kellel veel ei ole või leida teised variandid. Eelmisel aastal oli poeg esimeste hulgas ja 10 kalendrit ning 5 kaardipakki sai müüdud 2, 5 tunni jooksul. Sel aastal olid nobedamad jõudnud ette ja ring kasvas pikemaks ning ka aega kulus rohkem. Kokku sõitis ja kõndis poeg ringi üle viie tunni, kuid ikkagi sellest ei piisanud ja seejärel aitasime terve perega kaasa, et kõik võetu saaks ka müüdud. Selle aasta eesmärk – müüa 12 kalendrit – sai lõpuks täidetud. Lisaks neile, leidsid endale omaniku ka 24 kaardipakki – algul sai võetud 12, mis läksid kiiresti müügiks ja seejärel sai juurdegi võetud. Oma rühma toetuseks sai kogutud üle 100 euro – päris hea tulemus ju.

Kui poeg oli ringil, siis vahepeal ta helistas ja korra käis ka kodus - ta kuuldus üsna nördinult ja tahtis korra ka loo pooleli jätta, sest rohkem oli neid uksi, mille tagant kostus „Ei” või „Meil juba on” ja mõnel korral sai ta ka aru, et täiskasvanu valetas talle, kuid pole halba ilma heata. Iga ukse taga, millele ta koputas, oli keegi, kellele ta ennast tutvustas – Tere, mina olen Hendrik. See oli iseenda abi ise endale. Iga kord kõlas nimi ka tema enese kõrvus ja see tugevdas teadmist – Mina olen see, kes on Hendrik. Lisaks sellele kuulsid seda nime kõik need, kellega ta kohtus ja kindlasti oli nende hulgas ka neid, kes toetasid tema soovi olla Hendrik, kuid ka neid, kes püüdsid selle soovi naeruväärseks ja vastuvõtmatuks pöörata.

Inimese teed on huvitavalt huvitavad – küsimise peale abi tuleb, kuid, kas inimene oskab selle ära tunda, vastu võtta ja ise selle ellu viia.


Marianne

19.11.2021.a

Neljapäev, 18. november 2021

Rollide maagiline Maailm IX – Vananenud rollilahendused

 


Astume oma rollis olles, kui lavale ja oleme seal, ühes oma rollipartneriga, mängimas neid, kes valime olla, sellistena, millistena valime ennast väljenduda. Koos olles teeme oma samme, valime olemisi ja lahendusi – väljendume valitud moel. Reageerime teineteisele – vastame ja küsime, ühe liigutus kasvab välja teise omast – nähtavalt ja varjatult. Selleks, et lahendada oma rolli, anname enese ja teise tegelaskujule ning meie vahel toimuvale tähendused. Seejärel proovime ennast nende tähenduste ehk märksõnade järgi väljendada – nii sünnivad rollijoonised ja ilmneb mängitav lugu.

Olen Ema, sest minul on Laps. Milline on minu tähendus emana olemisele – Mina Emana – mida Ema teeb, mida Ema peab tegema. Sealsamas on minul Emana ootused sellele, milline peab Laps olema, et Emana oleks mul võimalus ennast hea ja õige Emana kogeda. Kuid kõik päevad ei ole sarnased – ühel päeval olen parim Ema Universumis ja teisel kõige mõttetuma ja segavam asi Maailmas.

Kui ei ole hea olla, sest eneses on paha ja häiritud olemine, kuna rollina olemine on ebamugav – teen/ annan/ ootan vastu nii nagu on alati olnud, kuid vana rollilahendus ei anna vajaminevat, sest kohtan sellele Lapse vastupanu. Midagi on kusagil valesti, sest Emana ma ei õnnestu – vana rollilahendus ei tööta enam. Seega astun Lapse vastu, et saaksin olla nii nagu olen harjunud.

Sisemuses tõuseb protest – Mina ei taha seda rolli kanda, kuid ma pean, oma rollilahendusest kinnihoidmiseks, olema sellisena nagu mina ei taha ennast kogeda. Tahan vabadust – olemist iseendana st kõik oleks nii nagu on kogu-aeg olnud – olen Ema enese tähenduses ja Laps minu jaoks vajalikus tähenduses Laps.

Elu toimub hetkes ja just seal sünnivad kokkupõrked. Kui olen Emana oma osa mänginud, kuid Maailm ei ole ikkagi õige, siis ma ei tea, mida teha. Tahan muuta olukorda, et minul oleks hea olla. Senised lahendused ei tööta, kuid ma ei oska midagi paremat välja mõelda, sest ka Laps ei aita mind. Laps tegeleb iseenda rolliga, sest ka tema otsib väljapääsu, kuna ta ei ole see, kes ta peab olema.

Seega sõdib Laps oma Ema vastu – ei ole koostööd. Mõlemad kasutavad vanu rollijooniseid – Ema tõstab häält, ähvardab ja määrab karistuse, et ennast aidata – ta teab, et roll ei kao, tema peab edasi Ema olema. Laps lööb ukse pauguga kinni ja karjub vastu, sest ta teab, et pääsu ei ole – tema peab edasi Laps olema. Laps tahab rahu olemise jaoks ja kohta, kus rahus iseendana olla. Seda, millise iseendana, ta ei tea, sest enamus oma ajast veedab ta nii nagu ta peab teiste tahtmiste järgi olema ning teise osa ajast ta lõdvestub ehk lülitab enesekontrolli välja ja lihtsalt väljendub kuidagi – tagajärgedega, mille eest ta ei taha vastutada.

Ma ei mõtle Miks? – mina teen. Kohates vastupanu – olen häiritud. Kuna rollilahendus ütleb ette, milline pean olema, siis otsin võimalust, kuidas seda edasi teha – tahan, et Laps laseks mul olla nii nagu pean Emana olema. Ma ei peatu ega küsi enese käest – Miks mina ise olen otsustanud, et just sellise Emana pean väljenduma. Olen kordus, loon kordust enese poolt etteantud raamide sees.

Ema ei saa, sest Laps ei taha – vastuseis sünnitab revolutsiooni – üks tahab, teine ei taha - Ema ei taha enam vastutada. Vastutama peavad täiskasvanud. Ema sooviks olla Laps ja jonnib vastu – Mina ei pea! See on rollist vabaks püüdmise soov. Lahendus ei ole rolli hülgamine, vaid tähenduse muutmine – uus rollijoonis – uued märksõnad, millele tuginedes olla olnust erineval moel Ema.

Kaks erinevat vaatenurka - Mida teeksin, kui ma valiks tahta, et roll oleks olemas – mul on vabadus valida, kas ma tahan või ei. Hoopis teine lugu on see, kui elan uskumuses, et mul puudub vabadus valida – seega olen lõksus, kuna ma pean olema, sest olen seotud – seega pean ellujääma. Midagi ei muutu, kui ma ei muuda tähendusi – sellega seoses vahetan märksõnadele tuginedes rollilahenduse ja see muudab rollijoonise.

Rolli sees lõksus olemine – on olemas, kuid mitte minule vajalikus tähenduses. Selle teadmise vastu sõdimine on oleva vastu võtmata jätmine. See on sõda - tahe teist muuta või ennast ohvrina tundev Laps – minul ei ole. Selleks, et saaksin võimaluse kogeda vajaminevat – saan õppimise jaoks vajamineva – rollipartner on rollis enese tähenduses.

Kui Laps sündis, siis valis Ema ise, millisena ta oma rolli lahendab – see on tema enda valik. Rolli lahendust saab iga hetk muuta – tantsida ühes partneriga, iseennast tundma õppides ja ise endast teadlikuks saades, mõtestada oma väljendus. Käib rollidesõda, kui proovitakse kinnihoida sellest, mis enam ei tööta – vanad lahendused on ajale jalgu jäänud.


PS Loos on kasutasin Ema ja Lapse nimelisi rolle, kuid sama sõda võib käia kõikides rollides, kus püütakse vanadest lahendustest kinni hoides, muuta oma olukorda või keelduda muutumast.

Marianne

18.11.2021.a

Kolmapäev, 17. november 2021

Rollide Maagiline Maailm VIII - Suhte lahendus Mehe ja Naise rollides

 


On üsna tavaline, et enesele kaaslast otsivatel inimestel on olemas, potentsiaalse kandidaadi hindamiseks, nimekiri vajaminevatest, kuid ka välistatutest omadustest, harjumustest, oskustest, harrastustest ning ka välimuse mõõdupuu. See on pikk loetelu, mis hõlmab paljut ja peaks tagama õnnestumise. Üles loetakse see, mida teine peab ja mida ta ei tohi, mis tal olla võib, mis on välistatud. See nimekiri on vajalik, et enesest aru saada ja selles järge ajades peaks inimene täpselt teadma, millist meest või naist ta otsib ja nii saab ta tolle õige, nn valede hulgast, hõlpsasti üles leida.

Elus juhtub ühte ja teist. Mõned paarid saavad ja jäävad kokku tõsise töö ja planeerimise tulemusena. Teised kohtuvad ja otsustavad proovida. Kolmandad leiavad, kusagil mujal koos olles, et tahavad ka paarina koos olla. Neljandad seisavad fakti ees ja astuvad selle sammu. Tänapäeval enam ei olegi kõik paarisuhtes vanal, harjunud moel – koos on ka mehed või naised, kuid ka nemad järgivad omal moel ühiskonnapildis sisseharjunud rolle – üks valib olla suhte Mees ja teine Naine. Ei ole vahet, kuidas algas või millisena jätkus - iga paari lugu on erinev. Kuid kas ikka on?

On üsna tavaline, et algused on meeldivad kogemused, mõnusad ja mugavad olemised. Kuid ühel hetkel lähevad lood sassi ja ühtehoidnud inimeste vahel on korraga segadus – tundub, et õigena olnu osutub korraga täiesti valeks. See, kellega oldi kõrvu ja sama, seisab vastas poolel ja on ühes olemise vastu. Kuidas sai minna valesti, kui prooviti välistada vead ja valida ning teha otsused kaalutletult õigesti? Mis on pildis valesti?

Koos elu elavate inimeste suhe pakub väga paljude erinevate rollide kogemise võimalusi. Just sellest tulenevalt on rollide teadlikkus ja nende tähendused ning ootused neile väga oluline info. Kui inimene valis enesele kaaslase väliste vaatluste tulemusel, hindas tema sobivust eeldustele tuginedes ja jäi oma ootuste täitumist ootama, siis päris elu pakub võimaluse reaalselt oma väidete paikkapidavust kogeda. Päevast päeva koos olles ja teineteisega kõrvuti elades selgub, et paljud küsimused on jäänud esitamata ning päris palju on seda, mida enese kohta teada saadakse. Inimese võitlus iseenda eest – tahtmatus ise ennast halvasti kogeda, kasvatab tunded inimeste vahele ja need muudavad kooselu lahinguväljaks – ollakse koos, kuid kokku ei saada – elatakse erinevatel planeetidel.

Kui kaks inimest elavad koos, siis kes nad on – millises rollis olles nad kohtuvad? Kes kellega kokku sai ja kes kellega koos elab? Kahe koos olles võib ja saab olla ühes inimestena, Mehe ja Naisena, abikaasadena, elukaaslastena, lastevanematena, Lapsena, Ema ja/ või Isana, sõpradena, toakaaslastena, ohvrina, süüdlasena, sõltlasena – need on mõned peamised rollid, kuid erinevaid valikuid on veel küllaga. Segases suhtes olijad ei ole küsinud enestelt, milline oli see roll, millele tegelikult kaaslast otsiti – valiti ühte, kuid taheti teist, valiti ühte, kuid saadi teine. Näiliselt valiti olla abikaasad/ elukaaslased ja/ või Mees ning Naine – seejärel asuti oma rolle lahendama ja siis just elu huvitavaks läkski.

Kui inimesed kaaslast otsisid ja valisid, kas siis osati eneselt küsida– milline on otsitava/ soovitud Mehe või Naise tähendus enese tähenduses ja milline on enesele valitud rolli tähendus – mina Naisena/ Mehena? Kas suhtes olev inimene märkab eneselt küsida, millises rollis ja millal ta on ning mida selles rollis olemine tema enda jaoks tähendab – millisena tema peab selle rolli jaoks olema? Seejärel on küsimus selles, kas suhtes kohtuvad erinevate rollide esindajad või ollakse enese rolli paarilisega ühes? Milline on selle suhte alus – peamine ühine roll uskumuste järgi, kuid alateadlik? Milliseid rolle veel valitakse mängida ja millised jäävad välja? Kas inimene leiab suhtes olles, enesele olulistele rollidele, partneri? Kui paljudes erinevates rollides saab ta ennast väljendada? Milline ja kui suur osa inimesest külmetab ja tunneb nälga – millist rolli soovitakse suhtes kogeda, kuid ei saada? Millist rolli peab kandma ja milline rollilahendus on pealesunnituna enese jaoks vale?

Mudeli järgi paikka pandult tundub õigena, et koos elades peaks suhte alus olema Mehe ja Naise roll. Siit tõuseb küsimus, milline on inimeste tähendus iseenda rollile ja vastaspartneri omale? Suhte pilt on sageli vale, sest Mees ja Naine jäävad kuhugi tahaplaanile, nende joonised ei õnnestu ja seega olemas olev suhe ei täida seatud eesmärki. Otsitakse abi ja erinevaid lahendusi, proovitakse, sõditakse, tahetakse muuta, valetatakse iseendale ja kaaslasele ning vaikitakse – otsitakse võtit, kuid nii sageli leitakse, et proovimise aeg sai otsa ja seega on suhe läbi ning minnakse uuele ringile. Ometi on ka neis, uutes lugudes, need samad vanad rehad ootamas, mille peale astudes saab ise endale haiget teha – õppida ise ennast kogedes.

Kuidas jõuda teineteiseni Mehe ja Naisena? Kuidas saavad Mees ja Naine kohtuda, kui see aeg, mil võidakse valida olla Mees või Naine, ollakse ametites oma teiste ühiste ja eraldi seisvate rollidega. Mil moel tugevdada omavahelist sidet, kui rolle, milles saab kõrvu olles olla, on palju ja küsimuseks tõuseb see, kuidas valitakse olla – teadlikult olles või tunnetena reageerides ja magades. Mõnede enesele valitud rollide partneriteks sobivad ka teiste rollide väljendused, kuid mitte kõigiga. Mees või Naine ei saa jõuda ühinemiseni oma nn teise poolega, kui teine valib olla laps, vanem, vaenlane.

See, millises toas oma suhtes ollakse, näitab seda, millist rolli valitakse teadlikult või alateadlikult mängida. Kui otsima asutakse, siis milline on see koht, kust ennast leitakse - köögist, teleka eest diivani pealt, lastetoast, garaažist, aiast, töölt ja kellena seal väljendutakse? Suhtele oluliseks saab teadmine, kellena jõutakse magamistuppa. Magamistuba kidub, kui suhte kese on mujal.

Inimene saab teha teadlik valiku, milline roll endale valida. See on teadlik valik – olla Mehe kõrval Naine ja Naise kõrval Mees. Kui valitakse ühiselt, et Mees ja Naine on suhte algus ja alus, siis ollakse koos, sest ollakse teineteise jaoks Mees ja Naine, siis see on see, mis seob ja millest saab luua suhte tugevuse. Järgmine samm on avastada ise ennast ja anda tähendus, kuidas on olla ja väljenduda Naisena? Kuidas on olla ja väljenduda Mehena? Maailmapilt muutub kui inimene on teadlikult kohal – olemas Mehena Naise kõrval või Naisena Mehe kõrval - silmad näevad teisiti, kehakeel kõneleb teisiti, rollilahendus sünnib teisiti, tuntakse ja tajutakse teisiti. Mehena või Naisena olemine on täiskasvanud inimese roll, salapärane, ahvatlev ja ihasid täis Maailm.


Marianne

17.11.2021.a

Teisipäev, 16. november 2021

Ühe tervenedes tervenevad kõik



Me kõik oskame nimetada, inimeste ajaloost, neid rahvuseid ja hõime, kes on kogenud ülekohut. Erinevaid aegu on mööda läinud ja seal, kus varem tehti ja kogeti, tundub Maa peal rahu olevat. See on näiline pealispind, sest rahu ei ole tehtud – InimHinged ei ole rahu leidnud. Ei ole rahus olemist, sest rahvus mäletab. Ei ole unustatud, kuigi ei tehtud tänases olevale. Olles rahvus ehk MEIE, tehti kõigile neile, kes selle nime sisse kuuluvad – eile, täna ja ka homme.

Rahvuse mälus hõõguvad söed, mis ei kustu, sest rahvusena olemine ei lase olnut unustuse hõlma vajuda. Lood kanduvad edasi põlvest põlve – olnul ja oleval on ja tuleval saab olema - ühine mälu. Rahvus koges ülekohut ja kaotas - kannatusi ei ole korvatud. Kui oligi kusagil keegi, kes kellelegi ütles - „Kahetsen” - siis ei ole see see, mis lahendaks lugu ära. Olnut ei saa olematuks teha, lahkunuid ei saa tagasi tuua ja kogetu jäi mälestustesse hoiatustena alles.

Rahvus on nimetus ja südame tunne, kuid kogesid reaalsed inimesed, keda puudutati. Seega tuleb mõista Inimest, mitte rahvust. Kuna tegijad olid samuti rahvuse esindajad, siis seisaks üksik inimene justkui terve rahvuse ees ja teised tema vastu. Kuidas olla nii suur, et leida jõudu olla rahvusest suurem – võetakse oma rahvus appi. Kuid, see, kes tegi, oli inimene, ei rahvus. Päris inimesed tegid reaalsetele inimestele. Haiget saamine oli karistus vale nime kandmise eest – õigus tegudele tuli tugevama nime omamise eest.

Rahvus on kui kari ja valitud käitumise vari – õigustus olemisele, valitud tegemisele. Seistes üksinda rahvuse vastu ei ole Inimesel võimalust, sest tasakaal on paigast. See, kes poeb rahvuse taha, tunneb ennast kaitstuna, sest ta on üks paljudest – teised tegid ka, teised on ka – ühes olles ollakse palju ja keegi ei seisa üksinda – seega ei seista eraldi ega jääda ise silma – ühiste tegude eest ei vastutata üksinda.

Kui ühed läksid teiste vastu, siis kadus ära Inimene – järele jäid nemad – kari. Seega ei olnud tegemine vale, sest ei olnud seda ühte, kes oleks silmast silma vaadanud – ühte ei olnud, sest Inimest ei olnud. Kari on nimetu ja näota. Kari on palju, sellega võib juhtuda ja teha – üksi või mõned (-kümned, -sajad, -tuhanded) ei ole palju. Kari ei ole kaotus, sest see on kari.

Poetakse rahvuse taha, kuid tegelikult tegi üks inimene teisele inimesele. Inimene on see, kellel tuleb võtta vastutus – OMA teo eest. Inimene kannab küll karja nime, kuid tema ise ei ole kari. Mõistmine, et ollakse valesti teinud, ülekohtuselt valinud, on häbi ja eitus – ollakse nähtav ja alasti. Tuleb enese õigustamine ja vastu võitlemine – ollakse õige, sest ollakse KARJA LIIGE – st inimene ise justkui ei teinud, sest MEIE tegi – see on sama hea, kui keegi teine oleks teinud ja seega ollakse vastutusest vaba.

Kui inimene tunneb reaalset puudutust, siis ta mõistab, et tema on üks ja eraldi – tema sai pihta. Kari ei kaitse ega anna puutumatust – enese reaalsete tegude eest tuleb igal ühel ise maksta. Inimene ei vabane, kui Inimene ei võta vastutust. Inimene mäletab, et alles hoida. Inimene pöördub lugudes tagasi, et hoida olnud aega alles – ta ootab Inimest tagasi. Inimene vajab ootajat, et olles kunagi valmis, saab ta tagasi minna – seal on olemas see, kes mäletab ja annab ta vabaks – võlg saab makstud. Lõpuks taandub kõik inimesele – inimene seisab vastamisi Inimesega – Inimene seisab vastamisi ise endaga – inimene esindab rahvust, kuid võtab vastutuse iseendana – inimene vabastab inimese. Inimene avaneb Inimesele ja elab läbi enese aja loo – ühe tervenedes tervenevad kõik.

Võib-olla kari ja ollagi karja liige, kuid aegade teel seisab igaüks iseendana ja maksab enese poolt tehtu eest. Igal karjaliikmel on oma nägu ja nimi – aegade teel ta ei kao ära. Karjaliige on valitud roll ja uhke olemine – ollakse ja saadakse osa – kõigest heast, kuid ka halvast. Rahvust „ravides” võib ja saab teha konstellatsiooni – igale olnule ja olijale antakse oma koht aegade teel. See, kes on tänases ajas, ei saa mõista kohut selle üle, mis oli eile – tema saab seista omal kohal ja lubades olnul minna, võtta vastu see, mis on – aeg, kus ei ole.


Marianne

16.11.2021.a



Esmaspäev, 15. november 2021

See laps, kes ma ei olnud

 


Sõnal LAPS on mitmeid tähendusi ja kindlasti on osad neist tulnud läbi erinevate kogemuste, pärit erinevatest aegadest ja igaühe omadest vaatenurkadest vaadatuna. Kuid üks tähendus on inimestel ühine – laps on vabaduse sünonüüm.

Lapsena olemise aeg oli see on aeg, mil ei pidanud vastutama, vaid võis lihtsalt olla. Kui midagi juhtus, siis anti andeks. Kui midagi läks valesti, siis lohutati, et küll kõik saab korda. Kui oli valus või kogeti enesest raskemat tunnet, siis võeti sülle ja puhuti haiget saanud kohale peale. Kui midagi läks katki või rikki, siis keegi teine võttis vastutuse ja lahendas ära. Laps võis olla, sest temal ei olnud kohtustust hoida elu õigena ega pidanud ta suutma Maailma ära parandada.

Suur on suur – võites vabaduse vabalt valida on ta kaotanud vabaduse. Suurel inimesel on vajadus omada kohta, kus olla see laps, kelle õlgadel ei ole kõike seda, mida suurte maailm sisaldab. See on tahtmine omada hetke, milles olla ilma kohustuste ja vastutuseta. Suur inimene vahel lihtsalt ei jaksa vastuta kõige selle eest, mida tema ise on endale valinud ja enda jaoks loonud – enese sammudel on tagajärjed. Suur ei unusta ära seda, mis tal olemas on ja kui ta valibki mitte mäletada, siis tuletatakse talle üsna ruttu meelde kõik see, mida ta peab.

Laps võttis kivid ja puupulgad ning mängis nendega eile ühte ja täna teist – talle ei olnud vaja kõike, vaid piisas sellest, et ise oli olemas. Suur vajab ja seega suurel on, sest suurte inimeste maailmas peavad olemas olema asjad ja inimesed erinevate asjade ja tegevuste jaoks. See, mis on üks või see, kes teeb ühte ei ole teine ega tee teist – kõigil ja kõigel on eesmärk. Vähemalt peaks olema.

Vahel vajab suur inimene seda kohta, kus olla laps. See on vajadus olla laps enese paremas tähenduses - olla veel kord see, kes kunagi oldi või ei saadud olla. Laps tähendab enese algust – seda aega, mil kõik oli veel ees ja õige. See, mida lapsena pidi või sai teha, ei kukutanud enese Maailma katki. Lapsena olemise aeg on turvaline pesa. Laps ei pidanud olema või oskama olla veel kellegina – valima teisi rolle. Laps võis olla lihtsalt laps ja sellest piisas.


Marianne

15.11.2021.a

Laupäev, 13. november 2021

Tahtmine on taevariik – saamine on iseasi

 


Inimene oskab tahta seda, mille olemas olemist ta teab - ta on ise seda kogenud, pealt näinud, kelleltki kuulnud või kusagilt lugenud. See on lapse tahtmine, kes mingil endale teada oleval põhjusel valib tahta kogeda sama, mis on temal endal või kellelgi teisel olnud võimalik. Inimene ei oska tahta seda, mille olemas olemisest ta midagi ei tea.

Inimene võib luua ennast ükskõik millisena, kuid ta ei vali seda teha, sest teda segavad iseenda kogemisest, enese kogemustest ning ka kuuldust ja nähtust kokku pandud pildid. Inimesel on väljakujunenud uskumine, et see, mida ta näeb, kuuleb või kogeb on ainus teadaolev võimalus, kuidas saab olla.

Kui eilset ei ole, siis ei ole ka kõike seda, mis on olnud ja seega saab olla see, mis on olemas – kujutle seda, mida Sina veel ei tea – Sa ei ole seda näinud, kuulnud ega kogenud – kujutle endale Maailm, mis olemas olemata on olemas ja see saabki olema. Kujutle endale ise ennast, millisena Sa oled olemas, kuigi Sa ei teadnud, et sellisena on võimalik olemas olla ja väljenduda.


Marianne

13.11.2021.a

Reede, 12. november 2021

Rollide maagiline Maailm VII - Suhete rollijoonised

 



Inimene elab rollide Maailmas – see on suur näitelava, kus kõik on võimalik. Rolle on palju – neid saab võtta, jätta, väljavahetada, koguda, eitada. Inimene valib välja rollid, milles ta tahab ennast kogeda, et läbi rollina olemise iseendana olemist erineval moel proovida. Inimene väljendab ennast läbi valitud rollide – joonistab iseennast ja/ või oma tegelaskuju elavaks. Rollijoonised on nähtamatud jooned, mis määravad ettendatava füüsilise liikumise, hääle tooni, nähtava ja varjatud olemise, olemise eesmärgi, enese tähenduse. Inimene sobitab iseennast rolli, vahetab kesta ja sulandub – väljendub rollina.


Inimene, rollis olles, ei ole kunagi üksinda – tal on rollipartner olemas. Kui inimene esitab oma rolli, siis ta mängib ennast kellelegi nähtavaks. Kui inimene peab monoloogi iseendaga, siis see on kahekõne – rolli ja iseenda või ka kahe rolli vahel. Vahel on inimese väljendusvalikud vabad – see on improvisatsioon, kus midagi veel ei ole, kuid saab olema see, mida lavale luuakse. Teisal seavad rollide nimetused paikka piirid ja on olemas teadmine, mida, miks ja kellega ühes luuakse. Kaks ühes on koos olemine, koostöö, koos hingmine – eraldi või ühes – tunnetades ja vastates. Ühiseid lugusid muudab huvitavaks see, kuidas iseennast väljendatakse - kellena rollipartnerit vastu võetakse, kas valitakse olla iseendana või olemas oleva partneri vastas rollis olles või hoopis rolli vahetades, kellegi teisena. Laval joonistub välja valitud olemine, kuid mängus olles ja tunnete värvides, ei näe mängivad inimesed ennast kõrvalt, vaid nad tunnevad oma olemist ja reageerivad tunnetele tunnetega. Tunded on värvid, mis värvivad kogetava – nähakse seda, mille nägemist vajatakse.


Enesele valitud rollis on partnerile ja iseendale seatud ootused – see on ühine rollijoonis, mida püütakse teostada, sobitades ennast iseendi poolt paikka pandud raamidesse. Selleks, et roll õnnestuks tahetakse ja vajatakse, et partner vastaks vajaminevalt. Oleks õige tahtja tähenduses, et saaks olema see, mida on vaja enese jaoks luua – ettekujutust, kuvandit – oodatud kogemust. Kuid nii sageli selgub, et teine ei mõista ega saa aru. Selle mõistmatuna väljenduva partneri sammud muudavad mustrit, takistavad teed või tõukavad ettevalmistamatult astuma, olema - väljenduma. Sünnib segadus.


Veel tõsisem üllatus tabab inimest, kui selgub, et ka tema ise ei ole selline nagu oleks vaja, et väljamõeldud joonis sünniks. Rollis olles selgub, et inimene tahaks tegelikult hoopis midagi muud või kuidagi teisiti – ta ei paindu või ei taju rütmi ning võib-olla ei ole ka partner õige. Valitud roll oli tupik, sest inimene ei taha ennast sellise iseendana nagu ta oskab rolli lahendada, kogeda. Inimene tunneb, et ta ei õnnestu – roll ei kuuletu – ta ei oska olla selline, et rollis olemine oleks hea olemine. Hüütakse eneste sees appi, sest lõks on kinni langenud – oli joonis, kuid seda ei saada luua, sest miski ei vasta tingimustele ega usutule. Lõks langes kinni, kui rolli ei saa järgmises hetkes hüljata – inimene on seotud, sest tema sammul olid tagajärjed.


Elava elu kogemine on hoopis midagi muud, kui ettekujutus, sest loodu sünnib hetkes – see on improvisatsioon. Proovitakse peatuda, et anda enesele aega hingata ja kohaneda ning mõelda välja õige lahendus või nõutakse kordust, et lugu muuta. Proovitakse muuta kaaslast või iseennast, et seeläbi õnnestuda. Kuid vabadust ei püüa ega saa panna puuri – looming ei tunne piire ja tunded puudutavad ebamugavalt või valusalt vastu.



Marianne

12.11.2021.a

Neljapäev, 11. november 2021

Öös on asju



 

Öö on kui nurk, mille taha ei näe. Nurk on väljakutse – tahe piiluda ümber, et näha teist poolt. Soov astuda edasi, et jõuda sinna kohta, mis on siinsamas - kohe käeulatuses – teisel pool hämarat aega.


Marianne

11.11.2021.a

Kolmapäev, 10. november 2021

Suured Lapsed täiskasvanute Maailmas

 


Suure Maailma sees on olemas väga palju neid inimesi, kes, nähtvalt suurtena, toimetavad täiskasvanute Maailmas – käivad tööl, omavad ja kasvatavad lapsi, on võtnud naise või läinud mehele, teenindavad erinevaid laene, tohivad osta alkoholi ja loteriipileteid, võivad viibida luba küsimata öösiti väljas ja keegi ei küsi neilt, kellega te koos lennukile või laevale lähete, kus on teie hooldaja – teie eest vastutaja. Seda pole vaja, sest inimene on ju füüsiliselt täiskasvanu. Seda ta võib olla, kuid, kui inimene ei ole veel täis kasvanud, siis oma sisemuses on ta alles laps. Küsimusele, Kes ta on, võib suur inimene vastata, et täiskasvanu, kuid tegelikult on tema põhiroll olla Laps.

Lapse Maailm on vajaduste, tahtmiste ja saamiste maailm. Selles maailmas loeb see, kui kiiresti saavad lapse vajadused/ tahtmised täidetud. Olulise tähtsusega on see, kui pikk on ooteaeg ja kas saadakse esimesena või tuleb kellegi järgi oodata. Määravaks saab see, kas soovitu saadakse kätte, omatakse kogemist või jäädakse sellest ilma. Lapsel on keeruline tulla oma tunnetega toime, kui tema vajadust eiratakse – seda keeldutakse täitmast. Ilma jäämine või selle tõenäosus on oht, sest laps on see, kelle heaolu ja elus olemine sõltub kellestki teisest - täiskasvanust.

Täiskasvanute Maailmas käivad ringi ja elavad oma erinevaid elusid suured Lapsed. Nende elud ei ole just lihtsad, sest sageli ärkavad neis tunded, millega nad toime ei tule. Nad tunnevad viha, kadedust, solvumist, kurbust, üksindust, väärtusetust, hüljatust, raevu, masendust – neil ei ole võtit, kuidas ise ennast aidata ja keegi teine ei taha seda teha või ei oska seda õigesti teha. Proovitakse erinevaid võimalusi - kontrollitakse ise ennast, käiakse teraapiates, minnakse lahku, vaikitakse, juuakse, lüüakse, karjutakse – valatakse ennast erineval moel välja. Abi ei saada, sest jonnida on kuidagi imelik, jalgu trampida mõtettu, pikali viskamine tähendaks haiget saamist - ollakse täiskasvanu, kes ei ole täis kasvanud ja seega vajatakse enese kõrvale päriselt täis kasvanud inimest. Suured Lapsed peavad vastutama selle eest, mille eest nad ei ole võtnud vastutust – oma elu eest. Vastuolu seisnebki selles, et nad peavad vastutama kõige selle eest, mis seondub nendega täiskasvanute Maailmas, kuid nad ei vastuta ise enda eest. Suur Laps kogeb üha uuesti, et suur Maailm ei kuuletu temale ja see tekitab  hirmu, Laps, selle Maailma sees, on abitu ja hüljatud.

Täiskasvanust Laps tahab endiselt seda, mida ta vajab - see tähendab seda, mida temal ei ole. Sellise suure Lapse elu muutub keeruliseks, kui tema kõrval saadakse, omatakse nähtavalt, midagi sellist, mis on Lapse jaoks olulise tähendusega. Tegelikult ei ole vahet, mis see on, mida keegi teine saab või kusagil omab – oluline on see, mida saamine/ omamine Laps tähenduses esindab. Olevas hetkes ilma jäämist ehk hülgamist kogev täiskasvanu läheb lapsena tagasi oma mööda läinud aega. Sinna kohta, kus vajaduse rahuldamata jäämine tähendas ohtu. Oht tähendas turvatunde kaotust ja seega pidi keegi kusagil, midagi tegema, kuidagi olema - lahendus pidi tulema väljast – lapsel oli saamise vajadus, et turvatunne taastuks.

Täiskasvanu ajas toimuvad alateadvuse sees tagasilülitused – suur inimene tunneb olevas hetkes ohtu ja seejärel käivitub ootus, et saabuks lahendus – vajadus ootab täitmist. See on täpselt samamoodi, kui siis, mil ta oli laps ja koges traumaatilist kogemust, mis jättis oma jälje ja mida ta nüüd, aegu hiljem, korduvalt proovib parandada - vajadus anda endale tagasi turvatunne.

Laps tunneb, teise saamist/ omamist/ kogemist pealt vaadates või enese soovile/ olemisele eitust kuuldes/ kogedes – „Minul ei ole! Mina ei saa! - järelikult - Mina jäin/ jään ilma! - See on oht Minu olemas olemisele.” Kui on oht, siis ei ole turvatunnet. Turvatunde taastamiseks ehk ärganud tunde kustutamiseks, vajab Laps kohest positiivset vastust enese vajadusele - seda, mis teisel on, teise saamise lõpetamist või saamise mitte nägemist – Laps vajab vajamineva kogemist. Pole vahet, kui palju, mida ja kuidas saadakse – oluline on signaal – vajaduse rahuldamine – saamise kogemine. Turvatunde kaotanud Lapse jaoks on oluline, et toimuks saamine, sest see on esmavajadus ja alles seejärel tuleb kõik muu. Kui väike Laps jäi oma ajas ilma, siis suurena olles, kui keegi teine nähtavalt ei koge olulise omamist/ saamist, siis Laps usub, et see on tema jaoks alles – tema Maailm on näiliselt turvaline.

Enese ammune aeg on minevik, kuidas saaks see olla olevik? Suurtel Lastel on oma lugude algused meelest läinud ja seega ei mõisteta, et pealispinnal toimuv ei ole päris see ning ärganud tunnete all võib ja saab veel kusagil midagi olemas. Ebamugav olemine, ise ennast ebameeldivana kogemine peab saama lõpetatud. Kuid enese lugu ei osata muuta, kui ei osata ise ennast lugeda – mitte tormata tunnetena tundma, vaid otsida oma tunnete ärkamise tegeliku põhjuse tähendust. Laps kasvab täis, kui ta õpib ise ennast tundma, oma tundeid juhtima ja võtab vastutuse iseenda olemise, sammude ja tagajärgede eest ise endale. Ise ennast on mõistetud, kui teatakse, milline on, Maailma lugemisel nähtvalt toimunu tähendus enese jaoks.

Täiskasvanud inimene saab öelda enesele – STOP – Kes ma olen? Kas mina olen Laps või olen Täiskasvanu? Mida kogetav minu jaoks tähendab? Kas see on tõsi – kas see peab tänases päevas paikka?


Marianne

10.11.2021.a

Teisipäev, 9. november 2021

Rollide maagiline Maailm VII - Eedeni Aed – elavate Inimeste aed

 


Inimene ei taha minna kohta ega teha midagi sellist, kus olles ja mida tehes, ta ei taha ennast kogeda – õppida, kui ta ei õnnestu, koristada või nõusid pesta, kui ta ei näe selles tegevuses võimalust särada ja luua enese jaoks põnevat kogemust ega kodus olla, kus ümbritsevad rekvisiidid (ka elavad inimesed) ei ärata enam inspiratsiooni või koos olla nendega, kes haigutavad tema sõnade peale, naeruvääristavad või keeravad põlastavalt pea ära, kui ollakse enese moodi või räägitakse eneses peituvast.

Inimene keeldub ennast erineval moel avamast, kui ta ei taha ise ennast sellises rollis kogeda või kardab ta rollipartneri reageeringut – puudub julgus olla ehe, avastamise rõõm on asendunud hirmuga. Lõksus olevate ja sumbunutena tunnevad ennast need, kes annavad alla ja lootusetute ning muserdatutena tarduvad ja vaikivad – loovad ise ennast aina suuremaks, nähtavamaks – elavandiks portselani poes – inimene enese elus – üks ettearvamatu samm ja olev puruneb kildudeks, näilisuse fašaad mureneb ja kaardimajake kukub kokku. Tõeliselt tugev isiksus jääb enese juurde ja hoiab iseennast alles ning avaneb õide puhkedes seal, kus see on võimalik – iseendana loomise vabadus – kasvab edasi ise endana parimal võimalikul moel.

Kuigi inimene võib iseendale kinnitada ja seda uskudagi, et tema ei oska või ei saa olla kõike seda, millisena ta unistab olla ja näiliselt loobub oma soovidest ning püüdlustest, siis tegelikult ta ei vaiki, vaid otsib võimalusi, kuidas olla ja tunda. Ta ihaldab nende inimeste poole, kes näivad oskavat luua ennast enese jaoks paremana. Inimene tahab olla koos nendega – olla ühes, et saada osa, kogeda puudutust ja muutuda seeläbi paremaks, enamaks. Inimene kadestab selliseid teisi, eneste kõrval, sest ta ei oska ega saa võimalust olla sama – tunda ennast sellise iseendana. Inimene vihkab selliseid teisi, sest nende nägemine võimendab piiratuse tunnet ja suurendab ahastavat võimetust. Inimene keerab elule selja, kui ta ei loo ise ennast.

Inimene ei oska, saa ega suuda olla sama – samasugusena, et saada võimalus tunda sama. See ei ole võimalik, sest pealt vaadatav lugu ei ole pealtvaataja lugu – tema ei saa olla kordus, sest see ei ole vabastav kogemus. Samana olles oleks ta tolle teise kuvand, kuid sel moel ei looks inimene ise ennast, vaid muudaks ennast teise sarnaseks. Kuid inimene ei ole ka sarnanedes sama, kui teine. Inimene on olemas ise endana, sest just erinevus loob enamat – see rikastab.

Kuid enese lapsepõlve ja kasvamise lugude taakasid kaasas kandes, usub inimene, oma kogemustele tuginedes, et ta on vähem, iseendana väärtusetu, sest teda on vormitud, enese loojate ehk vanemate poolt, kindlatesse rollidesse ja tähendustesse. Just täpselt nii nagu nemad seda oskasid, soovisid ja enese jaoks vajasid. Kasvamise teel kaotas inimene teadmise, et tema ise on ise enda looja – temal endal on vabadus valida ise enda väljendus, rollid ja nende lahendused – proovida, kogeda ja tunda ennast elusana elavana.

Lapse kasvatamine ja tema seaduste ning omamisinstinkti järgi omamine, ei tähenda kivistunud rolle ega raame, vaid vabadust anda parimad tingimused, et laps saaks ennast luua ise endana. See ei tähenda kõiges järgi andmist, kõikide soovide täitmist ega ka raha ja luksust, vaid iseolemise vabadust ja see tähendab iga lapse puhul erinevaid asju. Astuda välja vanema rollist ja kohtuda, ei lapsega, kes vajab õpetamist ja kasvatamist, vaid Inimesega – ise endana elava Inimesega. On oskus ja suur kingitus, anda lapsele võimalus kogeda erinevaid rolle, julgustada teda valikutes ja toetada raskustes ning leida ühiseid lahendusi, mis aitaksid luua olemasolevaid ja etteantud rolle erinevalt, leida ning näha tähendusi, mõista mängu ilu ja valikute rohkust. Elada elavana ja sündida igas järgnevas hetkes, kartmata lasta lahti olevast – ei saa olema kordust, sest mitte miski ei kordu kunagi täpselt samamoodi – olnu on ära olnud.

Inimene ise annab endale tähenduse ja elab ning näeb ja kogeb ennast, väljendab ja väljendub enese järgi. Laps loob ja annab kogetule tähendusi, kuid võtab need ka teistelt üle nende pilkude, sõnade, toonide, reaktsioonide ehk vastuste järgi ja kujundab ennast nii nagu oskab, ea ja oma kogemuste järgi. Ära loo tänuvõlglasi ega arvete maksjaid, vaid seisa vajadusel kõrval, kui inimene kõnnib oma teel ja ulata käsi, mitte ära tegema ega enesest või valest eemale hoidma, vaid olemas olemise märgiks – lase lapsel luua iseennast – saada oma kogemus. Sina ise oled see laps, see inimene, kes avastab Maailma ja iseennast läbi ise enda. 

Enesele antud tähendust saab, vahetades vaatenurka, muuta – inimese tähendus on loov vabadus. Luba enesele olla vabadus, leia ise ennast iseenda seest üles ja voola sinna, kuhu soovid, sellisena nagu võimalusi näed. Leia kohad ja avane seal, kus on võimalus luua ise ennast ja ise endast iseendale ja seeläbi kõigile, enamana.



Marianne

09.11.2021.a




Esmaspäev, 8. november 2021

Rollide maagiline Maailm VI - Avanemine - eneseloomise vabadus

 


Inimese igapäevane elu on olla mingil moel Meie – olla rollis ja olla rollipartner, kellelegi või millelgi. Meie-na olemine ehk rollis olemine on olemine erinevate suhete sees. Inimene võib olla ka suhteid püüdmas või vältimas või tegemas pingutusi, et olemas olevaid muuta, väljavahetada või neist vabaks saada. Suhted, suhtumine, suhestumine – koos olemise hetked – erinevate inimeste, eesmärkide, ootuste, tähenduste, oskuste, vajaduste, igatsuste, hirmude, kogemuste jne kohtumiste lood.

Miks kohtudes kokku jäädakse? Mida ühes luuakse? Mida tahetakse ja mida ei taheta, ühes olles, kogeda? Kui on, siis on – kuid, kas see on see, mis on parim ja loob enamat? Kas koos olles ka tegelikult tahetakse koos olla või on see vajadus, kohustus, hirm, paratamatus, allaandmine? Kas võimalusel astutaks eraldi või ollaksegi kokku kasvanud?

Suhteid on palju, neid jätkub, ühe inimese aja algusest alates, tema viimase hetkeni välja. Vahel tundub, et on võimatu hoida töökorras või alles neid suhteid, mis on, sest aeg ei püsi paigal ja kannatused on kerged katkema – ei ole vaja seda, mis ei ole hea. Tahetakse suhet, soovitakse olla, kellegagi koos ja seepärast ollaksegi välja välitutega koos ja nii kohtub inimene inimesega, et olla ühes suhtes koos.

Kui palju on ühes olijates ühist – kui mitmes erinevas rollis nad saavad, oskavad ja tahavad koos olla? Kui palju on neis teineteisele avatust – kas ja kuidas avanetakse teises? Kas toimub üksteist mõistev ja juba alustatud sammu jätkav tants või põrgatakse vastu suletust, sumbutakse teise vaikuse sisse, kui uputav pimedus neelab alla soovi astuda, et tunda ühes olemist?

Seda juhtub nii sageli, et suhetes olles, inimesed sulgevad ise ennast, jätavad teise oma lugudest välja, seisma eraldi ja üksi olema. Ollakse valmis olema erinevates rollides, kuid tasalülitamiste tulemusel kohtutakse ainult kindlates – turvalistes või kohustuslikes rollides. Inimesed kõnelevad süüdistavalt ja kõlavad kurbusega, sest tunnevad, et neid ei kohelda Inimestena. Inimesel ei lasta särada ja ta ei taha olla, ta ei saa olla ega jaksa oma elus - rollis olla.

Kui vanemad näevad lapses, vaid last, kes on nende oma ja seega peab olema õige vanemate meelest ja jaoks, siis, kuidas kasvab laps täis - kus on see koht, kus ta kohtub iseendaga? Kui laps näeb vanemas, vaid enese vajaduste täitjat ja seda inimest, kes ta ema või isa on, ei oska ta rolli tagant näha. Kui olla koos sõpradega, kes tunnustavad enese keskel neid ühendava märksõna jaoks sobivat osa inimesest, siis kuidas varjata oma teisi olemisi või kuidas teha endast see, kes ei olda, et saaks loa olla? Kui käiakse tööl ja ollakse rollis nimega tööline – ei enamat, siis vahel ju tahaks, et oleks veel, saaks olla veel ja avaneda. Kui olla ja elada koos selle mehe või naisega, kes näeb kaaslast asjana või vajaduste täitmiseks vajalikus rollis olijana, siis seda jääb väheks, et olla ühes tugevad ja kasvada, kõrvu käies, koos edasi. Sellistes suhetes saab tunda ennast hästi ja loovana, vaid etteantud piirides – rolli raamide sisse surutuna, ülejäänud osa inimesest külmetab. Kui on soov tõusta ja teha, et proovida ning maitset kogedes luua endast veel enamat, siis astutakse välja, jäetakse seljataha ja vahetatakse kohti.

Sellepärast tunnebki inimene ennast õnnistatuna, kui ta kohtub ja saab võimaluse olla koos inimesega, kes näeb teda ennast ja võimaldab tal olla iseendana – väga erinevates rollides, mida vaid valitakse proovida. Just selletõttu võidakse vältida või piirata suhtlust nende inimestega, kelle jaoks ollakse kuvand – kindel roll, kindlas tähenduses – ei enamat. Keerulisemaks osutub lugu, kui ollakse koos kohas, mida nimetatakse enese koduks või pereks ning ka neis kohtades, kus veedetakse enamus oma ajast. Seal ja neis suhetes oleks olemas nii palju erinevaid võimalusi, mida proovida, et tunda ennast elavana ja kogeda iseolemise magusust, kui ... .

Inimesel on suur soov tunda ennast turvaliselt, see tähendab, et tal on olemas koht ja võimalused avaneda loova iseendana. On õnnelikud need, kes kasvavad, elavad ja saavad olla kohtades ja ühes inimestega, kes ja kus toetatakse inimest, kui Inimest st tema rollide paljusust. On õnnetud need, keda seob side kokku nende inimeste ja kohtadega, kellega koos ja kus saadakse olla, vaid üks roll kindlas tähenduses. Kui valiks veel olemisi ja olekski, siis tõuseks riid, karistused, etteheited, halvustamised. Nii tehakse vastu reageerimisega selgeks, et selline rolli või rollilahendus ei ole sobivad ega vastuvõetavad.

Teismelise ärritavalt tunderikkad ja värvilised pursked on erinevate rollide kogemise soov, allasurutud olemuse frustratsioonist sündinud tulemäng. Kummastavana ja silmipööritava panevana tundub keskealiste meeste ja meeleheitel koduperenaiste ihalus olla ja kogeda enamat, kui see elu, mida elatakse ja need rollid, millesse ollakse vajunud. Otsitakse võimalust luua endast ja kogeda midagi palju enamat, kui see igapäevane muster, mis kordub ja mille sammud on ettemääratult ära arvatavad.

Hall kae langeb tardumusena inimese peale, kes ei saa võimalust, vahetades rolle, särada iseendana. Ta vaibub ja leegi kustudes vajab ta arsti, kes määraks rohud, pudelit, mis aitaks lõõgastuda, toitu, mis lohutaks, seksi, mis vabastaks, tegevust, mis väsitaks füüsiliselt. Vajatakse seda midagigi, mis aitaks edasi elada selles pealesunnitud vaikuses.

Valitakse lahtreid ja kaste, kus saab turvaliselt olla selline, milline tahetakse olla – rahuldada enese vajadus väljenduda – lubatud moel ja kindlaksmääratud raames. Tuimas suhtes olemisest tähtsamaks saavad sõbrad, baarid, mets, spordisaalid, ringid, kooskäimised, ka töö või kool jne – kohad, kus rihmad on maas – ollakse vabalt ise endina ja/ või selle küljena endast, kuhu saab ja tohib suunata loova energia, et suuta edasi elada igapäevase elu raamides, rollide kivistunud tähenduste ehk kujunditena.

Inimene õpib, et väline külg ja olemine loeb, sest valitakse, hoolitakse ja tunnustatakse välimuse järgi, sest see hõljub silmade ees ning seega peab olema vastuvõetav vaadata – sisemust ei pea vaatama, seda saab varjata. Enese väljendust saab valida, muuta ja vahetada, vajadusel piirata ja seada – kujundada ennast vastuvõetavaks, et oleks alles võimalus olla ning teisal vastuhakkavaks ja lõhkuvaks jõuks, kui enam ei taheta olla, siis lüüaksegi vabadusse viiv uks lahti ja voolatakse täiega välja.

Tuntakse üksindust ja kurbust ja jõuetust ja viha, kui nähakse, et kaaslane avab ennast mujal, loob ennast ja enamat olulisest suhtest väljaspool – ollakse koos, vaid harjumusest, uskumusest, ühel või mõnel kindlal siduval põhjusel ja ollakse õnnetud, sest suhe ei ole õnnelik, kui üks selle osa on õnnetu ja mahajäetud – too külmetab ning on näljas, sest tal ei ole kellele või kellega ühes luua – tal ei ole rollis olles, enesest enama loomiseks, rollipartnerit. Inimene on kadunud ühe kindla rolli taha ära ja teda ei olekski nagu enam olemas. Võib-olla ei osatagi või ka ei taheta igapäevase argipäeva taha näha.

Suurlinna tulede säravas valguses võib ja saab leida palju rohkem tähelepanu ja see tundub ahvatlevam, kui oma kindel rutiine täis roll, millest on seni kinni hoitud. Teine koht ja teised inimesed aitavad kapist välja tulla, vahetada plaati, pakuvad suurema valiku erinevaid rolle ja ehk ka selle ühe, mida vajatakse – see, kus saab olla sellisena nagu on soovitud olla. Minnakse otsima ja proovima, sest ollakse olnud pikalt millegi järgi näljas – otsimas võimalus luua endast enamat, et proovida enesena olemise kogemusi.

Seega tundubki vahel, et ainus enese jaoks hea olemine on seal, kus saab olla säravana - iseendana. See on võimalus avaneda ühes igatsetud rollis või proovida vabalt enesena olemise võimalusi – rollide lahendusi nendele külgedele, mis on enese sees olemas ja püsinud varjus seatud raamide taga. Just sellepärast astutaksegi välja rolliraamidest ja purunevad suhted – inimese soov olla enamat, kui üks osa endast – vajadus olla tervik, luua ise ennast tervikuna ja olla iseendana vastu võetud - olemas on rollipartnerid enese erinevatele osadele ja nii sünnib enamst ühiselt looduna veel enam.


Marianne

08.11.2021.a

Pühapäev, 7. november 2021

Isa otsimas - Mina olen laps

 


Oma teel, enesele lähemale, olen tegelenud igasuguste ja väga erinevate lugudega. Kõige muu hulgas olen rännanud ajas tagasi, kõndinud enese eelnevates eludes, maa aja loos ning ka suguvõsa poolelijäänud aegades. Olen tulnud lahendama lahendust oodanud lugusid, olen sündinud enese jaoks ja ka ema liinis kulgeva suguvõsa pärast.

Selle aja loos ei ole mul olnud isa. Oli küll üks mees, kes andis oma osa, et saaksin olema, kuid mul ei olnud olemas seda, keda oleksin saanud kutsuda isaks – päris oma isa. Olen tundnud, et ei tunne nagu midagi ja ei ole vahet, kas oli või ei olnud, sest ei olnud ju. Ma nagu ei vajanudki isa, sest ema oli olemas. Olin seadnud oma vaatenurga nii, et kui ei olnud, ju siis ei pidanudki olema. Ema ja tema suguvõsa naised olid need, kes olid reaalselt olemas ja see oligi kõik.

Veel eestis olles tegin konstellatsioonides mõned tööd ja sekka harjutused, kus isa kuju oli olemas. Olen kirjutanud nii mõnedki lood isast, kui oli aeg kohtuda isaga endas ja andnud talle koha enese sees. Olen käinud tema haual ega pole vihanud seda meest, kes ta oli, sest ma ju ei tea tegelikult, milline ta oli. Olen mõistnud oma vanemate lugu – mehe ja naise lugu. Olen teinud rahu ega ole tundnud vajadust omamise järele, sest, mida ikka oskan igatseda, kui ei ole olnud kogemust ega ka võimalust. Ema oli see, kes oli minu looja ja mina temale võlgu – nii nägin lapsena oma lugu – olin tulnud ema suguvõsale.

Sealses liinis on olnud aegade ületamisi ja leitud lahendusi, kuidas oli, kui enam ei ole ja nüüd on – energia voolab, sest takistused on läbi kõnnitud ja tühjad kohad täidetud. Olen olnud suguvõsa võimalus – see, kes tulijana oli aja võimalus. Isaliin on olnud suletud aeg – pole olnud teed, millel kõndida ega nähtavalt võtmeid, et avada veel leidmata uksi ega ma tea, kas neid selles ajas ongi.

Eelmisel nädalal nägin Fb-s teadet, et Turu linnas on konstellatsiooni hetk tulemas. Teadsin kohe, et see on teade minule. Oli aeg minna ja olla. Ma ei ole siinpool lahte ühelgi sellisel kohtumisel osalenud ja viimasest eesti omast on ka juba aastaid möödas. Olin lihtsalt ja rahulik, kuigi ei teadnud, miks ma lähen. Vastus tuli meiliga, milles info toimuva kohta kirjas. „Kui laps on valmis emast lahti laskma, siis astub isa esile – on aeg kohtuda oma Isaga.” Mõistsin teadet, sest üsna alles oli olnud matk enese, ema ja tema isa ajas tagasi ning lugugi lendu lastud – seega oli aeg lasta lahti.

Kohal olles ja ühe inimese lugu kuulates, olid enese pisarad juba lähedal – lugu oli avanenud. Mõistsin, et olin sulgenud ennast enese eest ning peitnud igatsuse ja vajaduse enese sisse ära. Olid harjutused, kuid neist said minule tööd. Oli nii nagu eestis ei olnud kogenud. Olid kokkuvolditud paberid rollinimega kätes ja märkmepaberid kirjutatuga põranda poole – ei olnud, kuid oli, ei näinud, kuid teadsin.

Esimesena tuli küsimus – Miks? Oli tahtmine olla raevutsev laps – voolata purskega välja, kuid see jäi – lahtus. Tahtsin osata isa endas näha – kuidas saab olla isa minu sees, kui mul ei ole temast pilti ega mälestust isana. Mul ei olnud valgust – isa ei olnud. Pisarad voolasid. Sõnastasin ülesande - tuleb leida üles see viis, kuidas näen oma isa enda sees. Olen muutunud, sest tajusin erinevalt. Olin kohal Hinge ja Inimesena. Hing oli algus ja teadlikkus. Inimene elas läbi ja väljendus. Enese loo ajal olin osa teiste lugudest, tajusin erinevaid kihte ja jooni. Ma ei kaotanud ennast tunnete sisse ära.

Tuli meditatsiooni aeg ja veel üks harjutus. Toimus oluline minu aja samm – Isa ja Ema ühendasid käed ja kõlasid sõnad – Meil on laps. Harjutuses olles laps ja olles isa, oli isal häbi ja ta palus vabandust, et ta ei teinud seda, mis oleks loonud enamat. Oli isa, kelle näojooni tahtnuks üle joonistada, et salvestada isa füüsilise ja elavana enesesse, kuid see jäi tegemata, sest nägu ei olnud päriselt tema oma.

Tuli teadmine, mille võtsin vastu – Minul on isa! Minu isa on olnud reaalne – Inimeste Maailmas oli kord päriselt olemas mees, kes on Minu Isa. Seejärel tuli teadmine – Mina olen Laps. Minul on olemas see Aeg, mille sees olen Laps – Mina olen oma Isa Tütar ja minu vanemad on võtnud endas vastu – Meil on Laps!

Siinne konstellöör andis uue vaatenurga – loo sees olles ei pea silmad alati lahti olema. Kui ollakse vastamisi, võib ja saab panna silmad kinni. Tahtsin, kuid ei julgenud, lubasin ja panin. Suletud silmadega olin olemises. Loo väline pool ei häirinud ega ka oma mõtted selle üle, kuhu ja kaua täpselt vaadata, ei seganud. Näod justkui moonduvad ja vaadatu silmad kaugenevad teineteisest ning enese omad väsivad – silmade liigutused tunduvad liigsetena. Enese sees olles oli rahu ja kui vaatasin ka teise suletud silmi, siis see ei seganud – kõik oli nii nagu oli.


Marianne

07.11.2021.a

Laupäev, 6. november 2021

Rollide maagiline Maailm V - Rollide riiud - poolelijäänud lood

 


Elus ei ole alati kõik nii nagu tundub, et on – on küll nii nagu näib, kuid on veel kuidagi teisiti. See, mida usutakse endast teadvat, ennast nägevat ja olevat, ei pea alati ja igas loos paikka. Valides olla roll, võib ja saab inimene olla rollina rollis. Vahel jäävad inimese jaoks vajalikud ja olulised rollid pooleli, sest enne saab see aeg otsa, milles on võimalik rollis olemisest põhjustatud tunded ära tunda, vastuvõtta ja turvaliselt vallandada, et vabanenult edasi astuda. Need on pooleli olevad lood, mis käivad inimesega kaasas ja justkui elavad ise oma elu.

Inimene, olles alles väike, vajas oma vanemat, kes oleks tema jaoks vanemana olemas, st lapse jaoks õigena olemas. Kuid elus ei ole kõik lood õnnelikud ja päikeselised ning üsna sageli on nii, et enese lood teevad haiget ka aastaid hiljem, kuigi ollakse juba suur ja ammusest ajast kaugele kasvanud. Iga laps vajab oma vanemat, sest ta vajab teadmist, et Maailma sees on olemas vähemalt üks koht, kus on tema jaoks alati turvaline olemine ja vähemalt üks inimene, kes võtab teda tingimusteta vastu.

Laps, kes on kogenud oma vanema mitut palet, tahab vanemale meeldida, olla tema jaoks õige ja vajalik. Inimene, kellel on olnud enese jaoks „vale” vanem, koges hülgamisehirmu iga kord, kui ta seisis valiku ees, kas valida oma olemine ja väljendumine meelepärasena ehk „õigena” oma looja(te) jaoks või valida iseendana olemine, ükskõik, milliseid tagajärgi see ka kaasa võis tuua. Hülgamishirmu endas kandev inimene kardab suhetes eksida, sest siis võib ta rollist ja/ või rollipartnerist ilma jääda. Hirmu tundes peidab ta iseenda ja püüab olla partnerile meelejärgi.

Kui inimene on kinni jäänud lapse ja vanema vahel mängitavasse rollimängu, siis on tema baastasandil jäänud ühe põhirolli mäng pooleli – laps ei ole saanud olla laps enese tähenduses, ta ei ole saanud lapsena avaneda turvalises keskkonnas, et õppida ise ennast tundma ja ise oma sammude eest vastutama. Oma täis kasvamise teel klammerdub selline inimene suhetesse, mis on olemas. Ta astub nende sisse ja tahab olla ning osa saada täiega, et nautida lõpuks ometi vallandumist ja iseendana vastuvõtmist.

Kuid, ikka ja jälle kogeb inimene, et ta on vale – teda on lihtsalt liiga palju ja üle. Kohates enese väljendumistele eitavaid, keelavaid, halvustavaid, vaikivaid reaktsioone, valib ta lahenduseks iseenda sulgemise, et olla selline nagu teda rollipartneri reageeringutega olema kujundatatakse. Inimene on masendunud ja segaduses. Ta on solvunud, vihane ja kurb. Roll on, kuid tema iseendana on vale. Roll on, kuid suhe ei õnnestu, sest inimene on rollina rollis. Inimene on rollisegaduses – tema erinevad rollid on omavahel riius – inimene on nähtavalt ja nimega ühes rollis, kuid tegelikult proovib ta, olemas olevas suhtes, võtta käsile lapse rolli ära lahendamise.

Inimene, kelle põhiroll on lapse oma ja lapse vajadustest lähtuvate tähenduste, ootuste ja lahendustega, ei mõista teadlikult, et kõikides oma teistes rollides olles, väljaspool lapse ja vanema oma, ei ole ta Laps – teda ei nähta ega võeta lapsena. Inimene kannab teisi rollinimetusi ja sellest tulenevalt ootavad kõikide teiste rollide partnerid temalt just neile rollidele vastavaid olemisi, tegemisi, lahendusi. Inimese, erinevate rollide partnerid, kohtavad, kohtlevad ja väljenduvad temale kui rollile nii nagu nemad rollis olijatena, rollis olemise jaoks, vajavad.

Purunenud, katkiste ja rahuldust mitte pakkuvate suhetepagasiga inimene püüab väga. Ta õpib käituma ja kontrollima ise ennast. Ta joonistab enesele ette käitumismustreid, et vältida suhete purunemisi ja kaotusi. Seega peaks ta justkui suutma olla õige ja vajalik ning oskama rollipartnerist kinni hoida – vahel see õnnestub, kuid vahel jälle mitte. Inimene pingutab tõsiselt, kuid ikkagi ta ei tea seda põhjust, miks lähevad tema suhted katki ja tema oma rollipartneritega tülli. Kõigest sellest jääb halb maitse suhu ja hinnangutena enesele nimetab ta ennast silte kandma. Tema enese väärtus on madalam Kroonlinna nullist ja suhteid, mida ta vajab, kardab ta kui kurja hunti. See on inimese korduv mustrite jada, mida ta ei oska lõpetada ega ära lahendada.

Inimene hoiab kinni, enesele ja teistele liiga tehes, nendest suhetest, mida ta kardab kaotada. Ta ütleb lahti neist suhetest ja rollipartneritest, kus ta ei saa ja kes ei anna talle, kui lapsele, seda, mida ta tahab ja vajab. Sellised suhted on valed ja teevad haiget, sest rollipartnerid ei võta tema mängu vastu. Teised ei saa temale rollipartnerid olla, sest inimene ei seisa oma rolli sees – ta valgub laiali, püüab olla kõiges, et olla vajalik ja meelepärane ning ta tahab rohkem ja enam, kui roll ette näeb – kõike ja tingimusteta.

Inimene ei leia rahu, sest vajadused sunnivad teda tagant ja nii komistab ta üha uuesti enese jaoks „valedesse” suhetesse. Inimene astub innuga üha uutest ustest sisse ja on lapselikult rõõmus – nüüd on olemas, nüüd saab ta täidetud – seekord on kõik õige, kui ta ainult oskab olla see õige ja osutub vajalikuks. Inimene väldib uste paotamist, et vältida seda hetke, milles ta osutub valeks. Ta kontrollib ise ennast – hoiab ennast piiratuna ja suletuna, teisega distantsi jättes, jääb ta iseendana eemale. Inimene proovib mitte reageerida, kui kõlavad teada ja tuntud märksõnad. Ta väldib lähedast kontakti, et mitte langeda lõksu, sest ta usub ja räägib iseendale, et teine nagunii ei taha teda, sest naeratused on tehtud ja lahkus vaid pealispind – see ei ole tõsi, sest see ei ole tema, keda tahetakse – see on ainult roll, mida ta peab täitma. Kuid, küsimus on taas selles, et tema ise tahab olla ainult üks ja ainus roll – tema on see, kes vajab kohta, kus olla laps enese tähenduses.

Kui ei ole tehtud nii nagu laps vajab, st tema jaoks turvaliselt, siis on see tegemine vale – laps ei võta osa, ei anna ennast sinna, mis ei ole tema jaoks õige. Täiskasvanud inimene, lapsena, peab olema rohkem, õigem ja parem, kuid ta ei saa seda olla iseendana, sest temas elab uskumus, iseendana olles on ta vähem. Iseenda kogemustest sündinud otsus ütleb talle, et tema Minu Mina on see, kes peab olema rohkem ja seda suutma nähtavalt, avalikult tunnustatult ja jätkuvalt.

Kuid miski ei näi aitavat, sest mitte miski ei täida ega lahenda – olevik ei saa ega suuda kustutada segadust ära ega täita tühjuse pimedust – teadmatust enese sees. Inimene tunneb, et tal on midagi vaja, kuid ei tea, mida täpselt, millisesse oma aega ja kuhu kohta selles ajas ning millise rolli jaoks – „Kes on see, kes minus vajab seda, mida ma vajan?”

Laps peab saama kogeda, kuidas kõik käib tema ümber ja läbi tema – tema on keskpunkt. Lapse olemine peab olema tähtsaim, sest tema vajadused võivad olla eluliselt olulised. Vajadused annavad märku vallandumata tunnetest – inimene vajab lapse ja vanema rolli, sest ta otsib kontakti iseendaga. Lapse tunnetega kontakti saamine ja nende lahendumine saab sündida suhtes – rollis olles. Laps vihkab neid rollipartnereid, kes ei taha tema vajadusi näha ega täita ning ei lase tal olla lapsena. Üheski suhtes ei ole tal õiget rollipartnerit – oma vanem on endiselt vale ja/ või teda enam ei ole ning teised suhted on teised rollid. 

Rollipartner võib kutse mängule ka vastuvõtta ja ollagi täiskasvanud inimesele lapsevanema eest. Partner valib olla emalik/ isalik, õpetav, kasvatav, ennast süüdi tundev või ka lohutusi jagav – emana või isana andmas lapsele seda, mida too oma vajaduste täitmiseks vajab või teeb võimalikuks selle, et laps ei pea oma sammude tagajärgede eest vastutust enese kanda võtma – temal on vanem olemas.

Need, kes ei võta mängu vastu, arvavad tolle lapse kiiresti eneste hulgast välja, sest seisavad omadel kohtadel ja seavad piirid – ei anna lapsele vajaminevat ega lase endaga manipuleerida. Keegi neist ei ütle välja – „Sa käitud nagu laps!” ja kui nad ka ütleksid, siis see mõjuks solvavalt ja vastupanu tekitavalt. Täiskasvanu eitab, sest ta ei taha vaadata endasse – viga ei ole temas. Keegi ei ütle toetavalt - „Sina valid lapse rolli, sest Sinu sees on suletud tunded.” Teistel ei ole aega, tahtmist ega vajadust olla koos jonniva lapsega – olla tollele ema, isa või kasvataja eest ega anda talle lohtutust või kingitust, mis kustutaks ärganud tunded.

Inimesel tuleb ise tegeleda iseendaga ja lahendada ise ennast ära, kuid inimene ei mõista, mida ja kuidas, sest ta ei saa aru, mis on pildil valesti ja seega ta ei tea, mida ta tegema peab. Ta on nii nagu tema oskab olla. Inimene tunneb ning kogeb ühe uuesti, et mitte keegi ei aita ja mitte keegi ei mõista teda - tema on vale.

Kui anda täiskasvanule, kes on lapse rollis, järgi ja anda talle see, mida too oma tunnete kustutamiseks vajab, siis ei pea laps võtma vastutust enese tegude ja olemise eest. Ta ei kohtu enesega, ta eitab olemas olevat, sest lapse rolli valimine ei ole teadlik valik, vaid alateadvuse lülitus. Täiskasvanu reageerib lapsena, kes on ohver – elu on ebaõiglane ja teised teevad liiga. Teda ei armastata ja ta ei saa olla see, kes ta on, kuid kes ta siis on – seda küsimust ta eneselt ei küsi.

Ärka üles ja teadvusta seda, mida oled tegemas ja miks on nii nagu on. Ole teadlik rollidest, milles oled – milline roll on see, mida vajad olemas olemiseks – kes on see, kes Sa pead olema? Ole teadlik mõistmise ja armastuse näljas olevast, külmetavast ja hüljatud lapsest enese sees – aita ise ennast teadlikult – kasva täis – teadlikult. Mida tunned/ vajad/ koged lapsena olles? Millisena ja kellena täis kasvanud inimene teadlikult valib olla? Lapsel ja täiskasvanul on sõnadele ja lugudele erinevad tähendused – leia üles enese tähendused. Võta ise ennast vastu – võta vastutus iseenda olemise ja väljendumise eest – tee seda teadlikult.


Marianne

06.11.2021.a