neljapäev, 25. veebruar 2021

Valguse valgusel

 


Ajal, mil inimene hakkab küsimusi esitama ja oma rada otsima, on ta süüdanud küünla. Oma senisel teel peatuse teinud inimene tunneb eneses hirmu, sest ta ei tea oma uskumuste, mustrite ja tunnete segaduses, kuhu ta peab minema, kuidas ta peab olema ning missugusena ta peab oma elu elama.

Inimene kardab seda, mida ta näha võib. Seda, mida ta kogeda võib. Seda, mida ta kaotada võib. Seda, mida ta tunda võib. Seda, mida ta muuta ei saa. Inimese hirm on küünlaleegi võbeluses - kuidas hoida alles seda, mis võib iseenda ettevaatamatuse tõttu kustuda.

Inimene hoiab kinni enesekontrollist ja sõnast „Pean!”, sest sel moel usub ta suutvat seda, iseenda sees lootust kasvatavat, leeki põlemas hoida. Inimene näeb valgust enesest väljaspool olevat ja seega ta ei oma kontrolli selle üle ega ole tal usku enesesse, sest on teadmine – valgus võib juba järgmises hetkes kustuda.

Inimene vajab valgust, mis näitaks ümbritsevas Maailmas seda teed, millel tema saab astuda. Inimene hoiab küünalt enese käes ja selle valgus valgustab üht väiksest osa kõigest olemas olevast. Muu kaob hämarusse, moonutavate varjude sekka ja peitub pimeduse rüppe. Inimene ei näe ega tea, kus oma jalg maha panna.

Ületades enese hirme, kui kõrgeid mägesid, vaadates enese sisse, kui sügavusse, kasvab inimeses julgus ja tahe edasi astuda. Inimene on süüdanud laterna, milles põlev valgus on kaitstud vihma ja tuule eest. Valgus põleb tugevamalt ja säravamalt ning selle sõõr on suurem. Inimene saab, kobamata valguse ja pimeduse piiril, edasi astuda, teha oma järgmine samm kindlalt.

Inimene, nähes olevat valguses, mõistab Maailma ja iseennast. Varjude ja hämaruse pelutav tants on kadumas öhe. Olles valguse hoidja on inimene osa valgusest – ta näeb iseennast iseendana. Võttes oma lugudelt hämarusekatte kustutab valgus varjud ja inimene seisab iseenda ees nii nagu ta on – ta on teadlik iseendast.

Edasi astununa ja iseendale märkamatult on Valgus leidnud koha inimese sees – Inimene ise on Valgus. See, mis oli suletud, on nüüd avatud. See, mis oli ära peidetud, on nüüd nähtavana nähtaval – Inimene iseendana iseendale.


Marianne

25.02.2021.a



kolmapäev, 24. veebruar 2021

Õpetaja ja õpilane

 


Inimese iga samm on õppetund. Õpilane valib iseendale õpetaja ja õpetaja valib enda olemise ja vahendid, kuidas õpilane saab oma õppetunni iseseisvalt läbida. Õpetajaks olemine ei tähenda ettekujutlustes olevat ranget, kuid heatahtlikult toetavat inimest, vaid parimat võimalust, kuidas ja mil moel inimeselaps on valmis oma õppetunni vastuvõtma.

Õpetaja ega lapsevanem ei ole oma õpilase ega lapse loojad, vaid nad on võimalused, kuidas inimeselaps saab kohtuda oma õppetunniga. Õpetaja ja õpilane kohtuvad teineteisega, kui iseendaga – täpselt nii nagu nad on valmis avanema ja ise ennast vastuvõtma. See tee, mis saab läbi käidud, see õppetund saab läbitud.

Igaüks on oma enese looja ja omal kohal seismine st oma elu elamine, ei tähenda, et selle eest ja pärast ollakse üksteisele võlgu. Selleks, et olla tunne, peab inimene olema vahend. Võlad käivad inimestega kaasas, kui nad, olles oma tunnete kätte vangi jäänud vahendid, mängivad süüdlase ja ohvri mängu erinevate aegade ja elude sees. See on mäng, et hoida teist alles ja teisest kinni selle jaoks, et teid pooleli jättes vältida õppimist - vahetada oma vaatenurka - on õpetaja ja on õpilane. Kuid, kellel on julgus lõpetada ennastkaitsev tegevus, seista omal kohal ja öelda - Jah, mina võtan iseenda vastu.


Marianne

24.02.2021.a

teisipäev, 23. veebruar 2021

Inimeste Maailmas vahetatakse kasutud ja katkised vahendid välja

 


Inimeste Maailmas on inimesest saanud vahend ja inimene ise ei usu ega mäleta, et tema ise on looja. Inimeste Maailmas mõõdetakse ja kaalutakse inimese tulemust ning efektiivsust, sest on oma olemas olemise õigustamise ja tõestamise aeg. Inimese tähtsust ja vajalikkust mõõdetakse selle järgi, kui suure tähelepanu ja materiaalse tasu osaliseks tema sõnad ja teod saavad ning sellest pildist justkui selgub tõde, kas ta on ennast ära õigustanud ja tõestanud või mitte. Seega on tähtis inimese kui vahendi vajalikkus, kuid mitte see - missuguse iseendana elades on inimene ise õnnelik ja iseenda sees tasakaalus.



Inimeste Maailmas mäletatakse, loetakse lehtedest ja vaadatakse ekraanidelt katkiste inimeste lugusid. Need inimesed on katki, sest nad ei ole osanud, saanud või suutnud oma elu vanal moel enam edasi elada. Need inimesed on olnud vahendid, kes pidid igal oma järgneval hetkel saavutama uue kõrguse - eelmisest iseendast veel parema tulemuse. Maailmale ei lugenud see, kuidas või mis hinnaga võit saavutati – tähtis oli tulemus – see, kas oli või seda ei olnud. Tänases Maailmas on katki need inimesed, kes ei jaksa enam olla vahendid või on käes see aeg, mil neid, kui kasutatuna kasutuid, enam ei vajata.



Inimene, vahendina, kukub katki ja kaotab usu ning lootuse, kui teda ja tema elu senisel kujul enam ei vajata. Inimene ei tea, mida teha, kui tema olemas olemisel kaob eesmärk, mida täita. Inimene annaks ja teeks, kui temasse edasi usutaks ja tema poolt antav oleks alati piisav. Kuid inimeste Maailmas on nii, et ühed väsivad ja jäävad vanemaks ning uued kasvavad peale või inimene ise ei suuda, oska ega jaksa alati kõike, kuid ebavajalikuna teda ei vajata – inimeste Maailmas vahetatakse katkised või kasutud vahendid välja.


Inimeste Maailmas kehtib raha. Kuid see, kes maksab, tahab näha reaalset tulemust ja alles seejärel on ta nõus vastu andma. Seega tuleb inimeste Maailmas jõuda kõigepealt tulemuseni, sest selle alusel saab määrata palga või auhinna. Iga pooleliolev teekond tuleb lõpule viia – jõuda võidukalt finišisse, sest tulemuse ootajatel on õigus tulemust nõuda ja huvitaval kombel usuvad nad, et neile ollakse võlgu, kui inimene ei suuda talle seatud eesmärke täita. Eksinud inimene, vigase vahendina, peab andma vastuse, võtma vastutuse ja leidma tee, kuidas ise ennast ära parandada, et saavutada tulemus.



Inimeste materiaalses Maailmas imetletakse teekondi tagantjärele. Inimese teekonda tunnustatakse alles siis, kui ta on oma olemas olemise ära tõestanud. Õigustanud seda sellega, et tal on ettenäidata enese poolt tehtud võidukas(d) tulemus(ed). Kui tulemused on seda väärt, siis pööratakse inimesele tähelepanu, vaadatakse tema ajas tagasi ja saavutatu märgitakse ära ning jagatakse edulugu teistega. Kuid, kui püünele tõstetul uusi ja paremaid tulemusi ettenäidata ei ole või need ei sobi, siis on inimene ohver ja süüdlane, sest saavutamata tulemuse eest saab ikka kedagi süüdistada. Seega on inimene oma elu ja asjaolude ohver, kes kogeb ebaõiglust, kui tema ei õnnestu hoolimata sellest, kui pühendunud ja töökas ta on – inimene, iseendana, ei ole tulemuslik, kui inimene, vahendina, ei suuda ise endale vajaminevat tagada.



Kas inimene on looja või vahend? Kas inimene naudib ja maitseb seda, mida, missugusena ja kuidas ta teeb ja elab või näeb ta ainult finiši linte, mida kummis rinnaga peab suutma esimesena puudutada? Vahend usub, et tema eesmärk on olla vahendaja st toota kellelegi ja midagi vajalikku. Looja teab, et tema ise on see, kes on enese looming. Loojale ei ole tähtis tulemus, vaid teekonna olemus ja selle kogemine – teel olemine. Ometi just selles peitubki inimeste Maailmas konks, sest kui inimene on alles teel, siis tal ei olegi ettenäidata iseennast ära tõestavat tulemust. Sest, mida ja kuidas saab inimene ära tõestada, kui ta otsustab vahetada, muuta või valida, sest elab oma elu hetkes – eelmine tee ehk tulemuse saavutamine jäi suunda vahetades ju pooleli. Kuid ilma tulemusteta ei maksta inimeste Maailmas raha ja seega ei saa inimene tasuda oma elamise eest arveid. Ellujäämise nimel tuleb inimesel osata olla vahendina, kellegi teise eesmärgi täitmiseks. Inimene peab andma oma panuse, et saada eluks vajaminev vastu.



Kuidas olla looja, kellest on saanud vahend ja kes ei leia enam teed iseendani, seda kuuleme ja näeme, kui säravaid tulemusi andnud inimeste edulood vahetuvad esikaantel katkiste enesehävituslugude vastu. Nähes iseennast vahendina ja elades oma sassis tunnetes, on inimese sees tühjus, sest tema olemise kasumlikkust saab mõõta ja hinnata. Mis kasu on inimesest, kes on iseennast ära kaotanud ega tea enam, kust, kuidas ja kuhu tema tee edasi läheb?



Inimesel, vahendina, tuleb vastata tingimustele ja sobituda raamidesse, et suuta elada oma elu tulemuslikuna elades. Vahendil tuleb õnnestuda esimesel ja igal järgneval korral, sest tema on, oma olemas olemise eest, oma loojale võlgu. Kui vahend tahab st vajab enesele, siis tuleb tal kõigepealt suuta/ osata anda teisele ja seejärel vaadatakse ning hinnatakse tulemuse järgi, mida ja kui palju on inimesel õigus saada. Seega usub inimene, et tema ei tohi eksida ega peatuda, et otsida teist teed ja küsida iseendalt – Kuidas ja missugusena mina ise soovin oma elu elada?



Vahendi olemas olemise eesmärk on olla kellegi teise oma, sest igal vahendil on looja, kes on teinud valmis enesele vajamineva, et seda enese jaoks kasutada. Olles vahend, ootab inimene seda aega, mil ta saab olla päriselt vaba – olla eesmärgita vaba st lülitada iseennast, kui vahendit välja. Just selletõttu istub ta õhtuti tuimana teleka ees või suitsuses baaris. Kasutab iseennast uimastavaid ja oma tundeid tuimestavaid vahendeid. Joob ennast iseenda elu unustamise jaoks pildituks või sööb endale preemiat lubades külmkapi tühjaks. Kummutab ühe pudeli teise järgi tilgatumaks. Inimene vajab seda kõike, et suuta oma järgmist päeva alustada – olla olemas ja elada taas, kellegi teise pärast ja jaoks.



Inimene, kes ei usu vabadusse olla oma elu looja, hoiab kangekaelselt kinni oma igapäevaelust – teeb hoolimata kõigest edasi seda, mille eest temale on oldud nõus maksma. Kui inimene usub, et tema ise ei oska, saa või ei suuda olla looja, siis vajab ta seda, kelle jaoks ja pärast saab ta olla vahend, sest keegi teine annab/ tagab inimese igapäevaeluks vajamineva. See on vahendite Maailm, kus on peremehed, kes jagavad heaolu vastavalt oma sulaste suutlikusele anda/ tagada tulemus.



Kui inimene enam ei õnnestu, sest tal ei tule välja või ta enam ei taha. Kui inimene ise ei naudi selle tegemist, mida ta teeb ja ta ei näe iseennast selles, mida ta loob, siis on aeg peatuda, et vahetada vaatenurka ja muuta oma eesmärki. On aeg leida üles see inimene ja elu, milles ollakse ise ja nähakse iseennast. Kuid inimese peatumist ja oma elu muutmist takistab hirm – kuidas julgeda teha samm selle poole, mida inimene ise veel ei näe. Hirmu tundev inimene ei mäleta enam seda, mis tunne oli olla looja. Ennastkaitsev inimene hoiab kinni iseendast, kui vahendist – on oma elu elamine teiste ja pärast jaoks.




Oma tundest tulenevat ülesannet, kui oma olemas olemise eesmärki täites saab inimesest iseenda jaoks vahend. Tundemina võtab juhtimise üle ja inimene on masin, kes käivitub mõtlemata, miks ta teeb seda, mida ta teeb. Tundena olles ei ole inimene looja, kellel on vabadus olla ja kulgeda, vaid vahend, kelle olemas olemisel on ainult üks eesmärk – kasutada oma tundeid, et unustada oma olemus – olla looja.



Inimene võib ja saab iseendalt küsida – Kas selle eesmärgi, mis mind liigutama pani, lahenduseks olen valinud olla looja või vahend? Kas olen looja, kellel on loomise valikute vabadus või vahend, kellele on jäänud üks eesmärk, mida täita? Kas mina ise loon iseennast oma hetkes või usun, et olen vahend, kelle jaoks vajaminev tuleb läbi teiste? Kas ma olen teadlik iseendast või täidan tunnetest tulenevaid ülesandeid? Kas minu elu on karistus ja ülekohus ohvri ja süüdlase mängus, kus Pean Mina Ise või on minu elu, iseeenda võimalus olla ja kogeda oma elu elamist siin ja praegu?




Kuidas olla looja - see on vaatenurga vahetus. Kui olulised on teised, siis peab inimene suutma olla väärt, piisav ja tulemuslik – saavutama vahendina teiste jaoks ja pärast. Kui inimene ise on oma elu kui iseenda looja - ta on Valgus, Alguse Allikas ja Maailm, siis on kogu Maailm inimese ees valla.


Marianne

23.02.2021.a




esmaspäev, 22. veebruar 2021

Nael

 


Küsimus ei ole selles – mis, miks, kuidas või kui palju naela otsas ripub – vaid selles naelas endas, mis seina sees on.


Marianne

22.02.2021.a

pühapäev, 21. veebruar 2021

Valge Valguse jõul puhastumine

 


Hoia ise ennast, kasuta Valget Valgust lainena. Algusepunkt on Sinus ja Sinu seest avanedes läheb valgus kui lööklainena laiali. Sina oled üleni Valge Valgus. Astu samm ja ütle - Me ei ole enam ühes - Sina oled seal - Mina olen siin.


Marianne

21.02.2021.a

laupäev, 20. veebruar 2021

Ootel seisnud ajad

 


Ootel seisnud ajad on kõik need kohad minu aegades, kuhu mina olin jäänud ootele. Oodates vaatama kellegi või millegi poole, et saada vastus, mis lõpetaks pooleli oleva. Olen ise jätnud pooleli, olen olnud ootel, sest uskusin, et alles saadav vastus annab mulle vabaduse tagasi. Mina ise valin, millal ja kuidas – seega valin täna vabaduse ja lähen teele.

Ootel oodanud lood on läbi - ütlen mina ise täna – mina ise lõpetan vaikusetühjuse, keeran iseennast ümber ja teen esimese sammu enese poole tänase ajas. Lasen lahti iseenda poolt loodud takistustest – mälestused, tunded, haigused, märgid kehal – lasen lahti kõigest sellest, mille mina ise lõin iseendast iseendale, et mäletada kohti ja põhjusi, kuhu ja miks olin jäänud ootele – need on vastused, miks ma ei saanud edasi astuda.

Kõigis nendes kohtades olen seisnud seljaga enese tee poole. Need on olnud minu teed takistavad sõlmed minu enese aegades ja teedel. Minul ei ole neid enam vaja – ma ei oota, sest mul ei ole vaja oodata – ma ei ela ega kõnni oma mälestustes. Mina ise valin, millal lõpetan ootamise ja astun – teen seda nüüd ja praegu. Mina ei ole ohver ega süüdlane, minule ei olda võlgu ja mina ise ei ole võlgu. Võtan oma elu vastu nii nagu see on. Olen maksnud ja maksan selle hinna, mis see mulle maksab. Ütlen – Mul on kahju! Mina tänan! - keeran selja ära olnud ajale ja astun.

Tean, et see samm, mille teen, on vajalik. Tean, et minu poolt elatav elu on vajalik. Tean, et minu poolt loodav on vajalik. Ajas aeg tasakaalustub ja mul ei ole rohkem ega vähem, kui ma oma õppetundides vajan. Minul on olemas kõik see, mida oma järgmise sammu jaoks vajan – nii „hea” kui ka „halb”, mis aitab astuda – toetab sammu tegemist – nüüd on see hetk käes. Mõistan ja võtan vastu – teen oma sammu iseenda teel iseendast iseenda loomise poole.


Marianne

20.02.2021.a

reede, 19. veebruar 2021

Oma elu loojana elades

 


Võlg on võõra oma, sest võlgu olemine on enesele mitte kuuluva kasutamine. Kui inimese elu on antud võlgu, siis kellele see kuulub? Kes omistab inimese elu? Inimene ise omistab oma elu teisele, sest siis on tal olemas keegi, kelle pärast ja jaoks ning inimene ise saab mängida süüdlase ja ohvri mängu.

Kui ei ole inimese oma, siis ei ole temal vastutust kanda. Kui ei ole inimese oma, siis ei ole temal võimalusi muuta. Võlgu oleva inimese osaks on kohustused ja töö tegemine, sest võlg on võõra oma – inimese elu on teise oma. Inimene ise on iseenda jaoks see võõras, kellele tema ise on võlgu.

Olles olemas teise jaoks ei ole inimesel väärtust iseenda jaoks - tema väärtuse nimetab ja hindab see, kellele ta on võlgu. Inimene on vahend toomaks sisse vajaminevat, kuid olles asi, mille väärtus sõltub enese vastu saadava hinnas ja suuruses, ei suuda ta täita puuduse tühjust iseendas. Vahendina ei ole inimene ise oma elu looja.

Peremees ja sulane on rollid inimese sees. Tundeminadeks jagunenud Maailm, millel on kadunud kese. Inimene on peremehena andnud ja sulasena võtnud iseendale ülesande – Pean olema väärtuslik! See on inimese lahendus, kuidas täita oma eesmärk – tuua kasu oma elu omajale, et suuta olla kasulik iseendale.

Mida inimene saab siis, kui ta on väärtuslik? Mis on tal sel juhul olemas? Mida inimene enam ei pea kogema, kui ta on väärtuslik? Inimene ei pea tundma eneses hirmu kohata tühjust enese sees – see on hülgamise hirm. Kes teeb inimese elu korda ja terveks, kui ei ole nii nagu inimene seda soovis? Kes vastutab ja kes parandab oma elu elamise vead?

Inimene hülgab ise ennast, kui tema ei ole ega suuda olla väärtuslik. Ta võtab iseendalt vastu andami ja hoiab iseennast, kui ta on ja oskab olla väärtuslik. Inimese väärtus vahendina ei seisne selles, et tema olemas olemine on võimalus, vaid selles, kuidas ja millega ta tõestab oma olemas olemise väärtust – kui ta toob sisse ja toodab kasu peremehele, siis saab ta sulasena selle, mida tema vajab – uskumuse, et peremehele vajalikuna on ta väärtuslik ja too ei hülga teda – tema vigane elu saab parandatud ja õigeks seatud.

Inimene teeb ja astub siis, kui on olemas vajalik tulemus, sest muidu võib ta jääda ilma. Inimeses on hirm teha oma samm enne, kui on olemas just temale määratud nähtav tulemus. Sammule järgnev vastus peab olema koheselt ja käegakatsutavalt saadaval. Inimene ei usalda iseennast ega Maailma ja inimene ise hülgab iseennast, kui ta ei ole väärtuslik või tema väärtus on kaheldav.

Vahend on väärtusetuna väärtusetu – seda ei ole katkisena, kasutatuna ega kasutuna vaja. Vahendi võib välja vahetada ja minema visata. Vahendi võimed on piiratud, sest tema loomisel oli kindel eesmärk – ta tehti valmis, millegi jaoks ja pärast ning ta peab suutma oma elu elades selle ülesande täita. Seega, on vahend senikaua oma loojale võlgu, kui ta ei suuda oma elu elades olla väärtus oma kasutajale - oma olemas olemisest kasusaajale.

Teadmine – Olen hoitud! - inimene ise on olemas igas oma sammus, mida ta iseendana iseendast iseendale loob. Inimesel on vabadus luua, kui ta on valmis olema oma elu looja - kogema ja vastuvõtma. Olles oma elu looja ei jäta inimene iseennast maha ega astu enese seest välja iseennast hindama ja arvustama. Inimesel, kui loojal, ei ole iseennast kellegagi vaja võrrelda, sest kõik, mis temast sünnib, saab alguse elavas hetkes, kestes senikaua, kuni saab tehtud järgmine samm, valik, muutus, otsus. Inimese iga samm on võimalus olla, luua, astuda, tunda, maitsta, kogeda, vahetada, muuta, nautida, kuulata, näha, õppida, proovida – elada oma elu loojana.


Marianne

19.02.2021.a

neljapäev, 18. veebruar 2021

Lapse eluvõla suurus

 


Laps oli sündinud ja ta oli Maailma sees olemas ning ta vajas kõike seda, mida ta oma eluks vajas, kuid see visati sõnadena tema pihta – ema eluvalu, väsimus ja frustratsioon valati selle peale, kelle nähtav olemas olemine oli tõestus, miks oli halb olla, miks elu ei saanud muutuda, miks oma elu elamine oli ebaõiglane. Kui ei oleks, siis ei oleks ja siis ei peaks.

Mida saab laps oma olemas olemise eest vastu anda? Kuidas saab laps oma elu eest tasuda? Miks peab laps oma elu elamist, kui võlga tasuma? Lapsel ei ole võimalust võtta rohkem vastu, kui ta saab. Lapsel ei ole võimalust jätta oma elu eest seismata. Lapse ees oli küsimus – mida tema peab tegema - kuidas lahendada oma elu, mille vastuvõtmine/ elamine toob kaasa maksmata arve. Selle võla raskus oli ema pilgus ja suurus ema sõnades. Ema jaoks ei olnud laps kingitus ega võimalus, vaid raskus ja kannatus.

Laps võttis selle vaatenurga omaks ning tema lahendus, kuidas ise edasi olla ja oma elu elada, oli pidev enese ära tõestamine, sest enese väärtus iseendana oli null. Elu algas eile, mitte täna – võlad olid eilsest kaasas – tunderaskused. Laps elas oma vanemate tunnete raskuse all.

See, mis oli ära, see oli juba ära. See, mis on, on siin. Selle, nn eluvõla, tasub laps oma elu elades - süsteem hoiab tasakaalu. Tasa- ja tagasimaksmine ei tähenda materiaalsete väärtuste nähtavat liigutamist – see on peenmehaanika – oma osa andmine on oma elu elamine.

Last ei seo kohustus tasuda võlga selle eest, mis kunagi on ära olnud. Kõige selle eest, mida lapsega on jagatud, on ta omas ajas maksnud. Laps on vaba võlglase sidemetest. Laps ei ole võtnud enese omaks ega laenuga kasutada kellelgi teisele kuuluvat – lapse elu on lapse oma ja tema ise elab seda iga oma olemas olemise hetk.

Olevas hetkes saab iseendalt küsida – Kas ma tahan, kas ma vajan? – Mida mina saan/ olen valmis vastu võetava eest tasuma? – inimesel on valik. Inimene võtab oma elu vastu selle hinnaga, mis see temale maksma läheb. Inimene ei ole süüdlane ega ohver – tema elu ei ole võlgade tasumine ega sisse nõudmine. Inimene on ühenduses universumiga, ta loob seda, mis on võimalik ja võttes annab vastu selle, mis on võimalik.


Marianne

18.02.2021.a




kolmapäev, 17. veebruar 2021

Enese teadmata võlgu olles



 

Võlgu olemine – on võetud enesele see, mida ei ole päriselt ära antud ja nii omab inimene seda, mis ei ole oma. Vahel, seda isegi teadmata, ollakse võlgu jäänud, sest on vastu võetud see, mida anti või jagati laenuna. Andjal oli jagades olnud plaan, et osa saanuna läheb inimene kunagi tagasi ja maksab mingil moel oma võla kinni. Lugu on jäänud pooleli ja ootele, et kui kunagi tasutakse, siis alles lastakse inimene võlast vabaks.

Olles selle millegi enda omaks võtnud on inimene saanud enese teadmata külge sildi – võlglane, kellel on saadu eest alles maksmata. Ja nii tunnebki inimene vahel enese sees sundust, kohustust minna kuhugi tagasi, viia kellelgi midagi tagasi, midagi osta, tarbida, et tasuda midagi ja kuidagi, millegi eest. Mitte selle eest, mis on nähtav ja vahetub hetkes, vaid millegi enama, kusagil sügavamal oleva eest. Tuleb tasuda selle eest, mis oli antud selle jaoks, et saada hiljem tagasi, kuid sellisest tehingust andja ei rääkinud.  

Andja nägi andmise hetkel iseennast ohvrina - temalt võeti ja seega tema ise ei andnud. Kuna andmise hetkel ei tehtud vahetust ega antud ka kingitust, vaid inimest vaadati võlguvõtjana, siis andjat ja võtjat jäi ühendama energeetiline side, millest inimene ei olnud teadlik ja seega ei osanud ta seda lõpetada. Sellest sidemest tulenevalt on inimese sees olnud see endast andmise sundus - võlgu olemise tunne. Peab tegema seda, mida tegelikult ei taha teha, sest ei näe põhjust. Peab tasuma millegi eest, millele ei ole määratud hinda ja mis ei kuulu andajale.

Inimene on oma ajas, midagi endale saanud, oma osaks võtnud ja see on põhjus, mille eest tuleb maksta ka tagantjärgi, sest andja ei ole teinud rahu iseenda poolt tehtud otsuste ja sammudega – ta ei ole vastuvõtnud oma elu ega iseennast. Andja poolt jagatu on olnud laen – ohver ootab süüdlaselt tasu ebaõigluse talumise eest. Ohver oli, andis ja elas oma elu, kuid ei saanud vastu seda, mida tema vajas. See, kes sai, peab võlga tasudes maksma ohvri kannatused kinni. Kuid kannatuste suurusel ja kogemisel ei ole hinda ja senikaua, kuni inimene on astunud endalegi aru saamata ohvri ja süüdlase mängu, tunneb ta kohustust maksta, sest süüdlane on ohvrile võlgu.


Marianne

17.02.2021.a


teisipäev, 16. veebruar 2021

Kohtumine tunnete raskusega

 



Mulle meeldib käia seal, kus mina veel ei ole käinud, sest seal olen tundmatu – seal pole veel olnud ega teinud ja see, kes mind kohtab, vaatab otsa inimesele. Tema ei näe mind läbi minevikus minu poolt äratatud tunnete. Vabadus on selles kohas, kus kõik alles sünnib hetkes. Ahelad peituvad mälestustes, mis on kaasas ajast, mis on juba olnud.

Kui vastutulija eirab, siis võõra puhul ei tee ta välja teisest inimesest. Kuid, kui seda teeb tuttav nägu, siis vaatab ta nimelt just minust mööda. Mujal olen lihtsalt teine inimene, kuid seal, kus olen juba olnud, on olemas minust jäänud jäljed – värvid inimeste sees – kardan enese tundeid, mis minule tagasi ulatatakse. Tuttavate nägude hulgas vajan kaitserüüd, olen pingul, et olla valmis vastama ja vastuvõtma. Ma ei saa olla vaba ja enese kaitsmise pärast ma ei tahagi, enese vabaduse sees olles, olla koos nendega, kellega olen kuidagi ja kunagi ühes olnud või alles koos.

Tean, et kohtumise hetkel võin meeldida, kuid võin ka mitte, võin saada naeratuse ja lahke pilgu, kuid võin ka mitte. Kohtun ehedalt selle iseendaga, milline olen teiste silmis ja seal pole peitupugemiseks kohta – kõik on nii nagu on – tuntavalt. Võõras kohas ja võõraste hulgas ei loe see, kas ma eksin või mitte – ma ei pea selle ees hirmu tundma ja sellest tulenevalt ei ole mul vaja iseennast kontrollida. See, milline oskan sel hetkel olla, see on vabaduse looming. See, mis hetkes oli, see sündis ja kadus. Olen vaba oma ajas.

Mina ise ei näe, vaadates teisi, inimest, sest hirmu tundes otsin ja pelgan vastu vaatavat iseenda tunnet. Olen olnud iseenda moel ja moodi ning pelgan hinnet iseendana olemisele. Ohver minus - võin olemata olla, sest ei ole vahet, kas olen või mitte – ma ei saa muuta seda, mis juba on olnud. Süüdlane minus - ma ei taha kohtuda nendega, kes äratavad minu tunde. Tunne on, sest mina ise mäletan olnut ja sellest ajast on jäänud jälg minu sisse – mina ise olen enese ees süüdi.

Kusagil on veel lahtilaskmata tunne, veel üles leidmata hirm ja ma tean, et ühel päeval, ühes kohas, ühel kohtumisel ma kohtun tunnete raskusega ja just sellepärast kardan ma minna sinna, kuhu minust on jäänud jäljed.

Marianne

16.02.2021.a

esmaspäev, 15. veebruar 2021

Tõdemine




Üks tihane aknale lendas

ja raami pihta koputas -

ta kärbse unest üles äratas.



Üks oli ühel ja teine teisel pool klaasi.

Vaatasid tõtt ja tõdesid -

„Ei saa kätte,

teine on teisel pool klaasi!”


Marianne

15.02.2021.a


laupäev, 13. veebruar 2021

Valikute võimalus

 


Valimine ei tähenda paremaks ega halvemaks nimetamist - see on lihtsalt üks võimalus, kuidas valida.


Marianne

13.01.2021.a




reede, 12. veebruar 2021

See, mida veel ei ole loodud

 


Kindlad rollid ja neist tulenevad traditsioonid on Maailm, mis püsib kordustel. On, sest on olnud – jälgides võetakse üle mudelid ja suunatud tähelepanu saatel korratakse olnut – õpitakse. Selles Maailmas tähendab õppimine juba olemas oleva kordamist – ise ennast sobitatakse paika seatud raamide sisse, et olla nii nagu juba on oldud. See peaks olema inimese jaoks justkui ohutu, turvaline ja sobiv tee ning valik. Inimeste elude teed oleksid justkui ühed ja samad algused ja jooned, kuid ometi on kõik nende sees ja kõigi tulemused erinevad. Kuid hoolimata sellest valitseb võimul jäik hoiak, et inimesel tuleb ennast mahutada ja püsida seatud raamide sees, et olev saaks jätkuda.

Inimeste Maailm ei alanud täna ega eile, vaid väga ammu, seal kusagil kaugel. Ega see loe ja ega täpselt ei teatagi, kuidas kõik päriselt on olnud – on jäljed, millelt oletatakse, on mälestused, mida valikuliselt mäletatakse, on lood, mida valikuliselt edasi jutustatakse. Maailm näib tugevalt ja kindlalt paigal ja alles püsivat, kuid tegelikult on see jäiga ja pinges olevana iga hetk valmis illusioonina purunema, kui on olemas keegi, kes kahtleb kordamise vajaduses ja küsib iseendalt MIKS.

Inimeste Maailmas on uskumus, et tuleb vältida kaost ja segadust. Kaoses läheb ja minnakse kaotsi. Kõik ei tule ega jää ühes. Seega tuleb suuta vältida plahvatust algatav võimalus – inimesi ja inimeste sisemist ning välist Maailma tuleb kontrollida ja jälgida. Sellest tulenevalt on väljamõeldud seadused ning reeglid ja nende täitmisi kontrollitakse. Kontrollimise olemas olemine tähendab vabaduse puudumist ja vange ning vangivalvureid.

Inimesed on peeglitagusel maal kinni – nad on kinni ajas, mis on ära olnud ja sellest jäänud jälg on kadumas. Jälje hääbumine tõstab kiirust, sest aeg tiksub lõppu. Inimene on mänginud ühte ja sedasama mängu – kui viimased liivaterad ajas on veerenud üle ääre, siis keerab ta oma mälestuse sisse suletud aja juba ära olnud aega kordama. Inimeste aega tähistav arv on keeramiskordade järjekorranumber.

Inimesed näevad ühte ja sedasama und – inimeste Maailm asub ära olnud aegade, lugude, inimeste mälestustes. Inimene elab peeglis ehk ära olnud ajas. Inimene elab seal, kus kunagise teo tagajärg on põhjus, miks on karma ja võlad – jätkumine ja jätkamine. Inimese elu on töö tegemine kindlates raamides ja rollides. See on inimeste tegevuses hoidmine - tundena reageerimine ja sellest tulenevalt iseennast oma tundena tundmine. Inimeste Maailma vaatenurk – kõike on ja jääb puudu, kõike on ja jääb üle – valet on liiga palju ja õiget on liiga vähe. Olles on kõigil näiliselt midagi, kuid ära minnes ei ole kellelegi, midagi ühes.

Inimesel on võime luua siin ja praegu sündiv enese kordumatu olemine. On, sest oli, kuid veel ei ole olnud seda, mis on. See, mis on, seda veel ei ole olnud, sest seda ei ole veel ära olnud. Inimesel on olemas kõik see, mis on – selle on ta loonud ja kõik see, mida veel ei ole - ta ei ole seda veel loonud.


Marianne

12.02.2021.a




neljapäev, 11. veebruar 2021

Programmeeritud inimesed

 



Ei ole vaja väljamõelda ega programmeerida roboteid, sest Maailmas on olemas inimesed, kes käituvad ja on nagu robotid. Hoides nutiseadmeid enese käes ja vajudes netiavaruste sügavustesse, käituvad inimesed kui masinad. Nupule vajutamiseks teevad inimesed automaatse liigutuse ja järgmise ning järgmise. Inimesed reageerivad enese käivitajatele – piltidele ja sõnadele, mis vahelduvad. Inimesed järgivad radu, mis ei saa otsa. See on Maailm, kus ei ole vaja ise mõelda ega päriselt minna ja teha – kõik on olemas, kõik on valmis ja kõigest saab olla osa. Kui veel ei ole, siis keegi kohe paneb üles ja sellest saab osa nii nagu oleks ise päriselt teinud ja olnud.

Võrksüsteemi juhtimispult lülitab inimesi sisse ja välja, sest ekraanidele kuvatav on programmi teel juhitav. Senikaua, kuni pole kõlanud õiget remarki on inimesed vaikivate ja nähtamatutena taustal, vaatamas ja jälgimas. Kui toimub sisselülitus, siis ilmnevad näod ja voolavad hääled – sõrmed trükivad sõnu ja vajutavad märke – jäetakse iseendast jälgi. Tegevus tehtud, kustub valgus ja ollakse ootel. Oodatakse järgmist lülitust, et saada võimalus olla. Vajatakse uut lülitust, et enese vajutuste tulemusi ekraanil nähes, iseennast olemas olevana tunda.

Seal Maailmas, kus ollakse reaalne, seal ollakse füüsiline inimene. Seal, kus ollakse virtuaalne, ollakse programm – nime ja näoga kehatu hologramm. Tahe olla reaalne kisub inimest võrgus kaheks, sest on võimetus olla virtuaalses Maailmas reaalne. Võib olla küll ühendatuna võrgus ja sees, kuid süsteemi ja teiste inimeste eelistused ning valikud kuvavad või lülitavad teisi inimesi välja ja sisse ning lisavad või eemaldavad lehtedelt – inimesed kaovad, sest neid ei ole võrgus päriselt olemas ja inimesed saavad võimaluse võtta osa, kui neile on antud võimalus olla osa süsteemist.

Inimprogrammid programmeerivad enestele võrgus elamiseks täpselt sellised Maailmad, mille osana tahetakse iseennast näha ja kuulda ning nende sisse ennast ühendatakse, et näiliselt olemas olla – iseendast jälgi jättes laikida, jagada lugusid ja lisada kommentaare või vaikides, rohelise täpiga tähistatuna, teiste olemisi ja tegemisi pealt vaadates nö nähtamatutena omadel radadel kulgeda. Suures võrksüsteemis on inimrobotid, programmeeritud inimesed, hommikust õhtuni suure ja nähtamatu masina osadena ennast tegevuses hoidmas – suurt ja värvilist Maailma ehitamas ja elus hoidmas.


Marianne

11.02.2021.a

kolmapäev, 10. veebruar 2021

Kasutatud asjade jumal

 



Kas kasutatud asjad on kasutud?

Kas kasutatud asjad ja mõtted,

teod ja teed,

kohad ja inimesed

on kasutatuna kasutud?


Kui enam vaja ei ole,

siis kasutatud asjale

ilmas kohta ei ole.

Kasutatu on ära proovitud

ja täiega nähtud -

kasutatu on kasutatuna

juba seljataha maha jäetud.


Seda asja, mis on olemas,

kuid kasutatuna kasutu,

pole sellisel kujul enam vaja -

ajas kaotsi on läinud 

tema tähtsus ja tähendus

ja kasutatud asja järele

puudub vajadus.


Kasutatut seob olevikuga kokku mälestus

ja oleneb selle suurusest,

kas asi saab ajalooprügikasti visatud

või kuhugi nurka, alles jäetud.


Asjad on elutud asjad,

kuid inimene tahaks olnut tagasi,

et ära olnud aega uuesti kasutada.

Inimene tahaks ära olnus püsida,

sest see tundub turvalisem,

see paistab talle kindlam.


Loodud asjade jumal

on enese loodut petnud,

sest olles küll loonud

pole kasutatuna

kasutatud asjal

enam otstarvet

ja seega puudub

selle olemas olemisel

tähendus ja eesmärk.


Kasutatul asjal endal

on eesmärk olemas -

olla ja oodata aega,

millal ja miks

teda jälle on tarvis,

kuid kasutu asi on kasutu,

kui oodates,

ise endast

ei ole iseendale kasu.


Oo kasutatud Hingede Jumal

anna inimesele tähendus,

sea tema teele eesmärk,

mille poole sammuda,

tõde, mida otsida,

vastus, mida kuulutada.


Usk inimesele anna

ja lootus temas ärata,

et tõstaks oma pilgu

ja taevasse ta vaataks.

Üles – Sinu poole teele

oma soovid saadaks

ja porise halluse

taevasinise avaruse

vastu vahetaks.


Oma hääletus palves

inimene küsib Sinult kergust

ja tugevad tiivad,

mis kannaksid.

Inimene palub 

Sinult jõudu ja jaksu,

et temast endast

oleks ka kasutatuna,

oma maisel rajal astudes,

iseendale kasu.


Marianne

10.02.2021.a





teisipäev, 9. veebruar 2021

Kooselu pärmseenega – huvitavad salatid

 



I – Greibi võimas värskus

1 greip

2 keskmist küüslauguküünt

hapukapsast umbes pool greibi kogusest

1/2 spl oliivõli

1 tl jahvatatud linaseemneid

rohelist sibulat

sidrunit

Riivi küülauk, pigista peale sidrunimahla. Lase seista. Koori ja tükelda greip, lisa küüslaugule. Sega juurde hapukapsas. Salatile peale võid valida õli, linaseemneid, rohelist sibulat, pähkleid, seemneid. Lase seista vähemalt ca 10 min, et maitsed ühtlustuksid ja hapukapsas pehmeneks.


II – Teistmoodi arbuusisalat

1/4 osa 1,5-2 kg arbuusist

2 keskmist küüslauguküünt

1 suurema sidruni mahl

Riivi küülauk, pigista peale sidruni mahl ja lase seista. Tükelda arbuus enesele meelepärase suurusega kuubikuteks ja sega küüslauguga segamini. Lase seista.


III – Suvikõrvitsa rohelisus

1 keskmine poe suvekõrvits

2 varsselleri vart

1 suurema sidruni mahl

3 keskmist küüslauguküünt

jõhvikaid

rohelist sibulat

Riivi küüslauk ja pigista peale sidruni mahl. Riivi suvekõrvits jämedama riiviga ja sega küüslauguga segamini. Tükelda varsseller enesele sobiva suurusega tükkideks ja sega eelnevaga kokku. Lase seista. Peale pane jõhvikaid ja/ või rohelist sibulat.


IV – Šokolaadine peet

1 suurem peet või kaks väiksemat

1 mugulsibul

2 küüslaugu küünt

kookosrasv

1/2 tl kurkumi

jõhvikaid, mustikaid

Koori sibul ja tükelda see ribadeks. Sulata pannil kookosrasv ja kuumuta sibulaid madalal kuumusel. Koori ja riivi peet jämedama riiviga. Kui sibul on klaasistumas lisa peet. Sega ja jätka kuumutamist madalal kuumusel. Kui peet on poolküps, siis raputa peale kurkumi ja sega ühtlaseks. Kuumuta veel mõned minutid. Kurkumi võid lisada vähem või rohkem. Peedi ja sibula küpsust arvesta samuti enesele meelepäraselt. Oluline on, et ei küpsetaks kiiresti ega tugeval kuumusel. Teen korraga suurema koguse ja säilitan külmkapis. Peale pane enesele meelepärast - jõhvikaid, mustikaid, kookosrasva, seemneid, pähkleid.


V - Roheline salat

Kaks-kolm peotäit erinevat rohelist võimaluse ja maitseeelistuse järgi - spinatilehti, ruccolat, jääsalatit, rohelist salatit, võilillelehti, peedilehti jne

1 avokaado

1 varsselleri vars

sõrmepikkune tükk värsket kurk

1 hapendatud kurk

2 küüslaugu küünt

1/2 sidruni mahl

oliivõli

jahvatatud koriander

Riivitud küülaugule pigista peale sidruni mahl. Tükelda kõik ained enesele meelepäraselt ja sega omavahel või lao kihiti. Vala üle õliga ja peale võid riputada seemneid, pähkleid.


Küüslauk pehmeneb sidrunimahlas. Salatites olevate ainete koguseid saada timmida enesele meelepäraseks ja lisada neid aineid, mis on oma maitse järgi või võtta ära need, mis ei sobi. Peedisalatile või rohelisele salatile võid tugevama eine saamiseks lisada kala või muna. Kõrvitsaseemneid ja kreeka pähkleid leotan kaanetatud potis üle öö külmas vees. Järgmisel hommikul nõrutan ja nö pesen veel voolava vee all. Seejärel röstin 150 c ahjus, aeg-ajalt segades, kuni need on kaotanud niiskuse ja on prõksuvad. Katsu ja proovi maitset, et ei saaks liialt kuivatatud. Kõiki salateid olen võtnud einena teedele kaasa.

Head isu!


Marianne

09.02.2021.a

esmaspäev, 8. veebruar 2021

Kooselu pärmseenega - Enese silmis palki ei näe, kuid teises leian üles pisemagi pinnu

 



Pärmseen ei ole vaenlane ega keegi võõras kusagilt väljast, vaid on osa inimese enda süsteemist – seen on ära olnud aja lagundaja. Pärmseene üleküllus on inimese huvitavate valikute tulemus - iseenda otsuste tagajärg. Üle kolme kuu on nüüd sellest päevast möödas, kui otsustasin, et vahetan menüüd ja ei toida enam pärmseent. Enese otsust järgides on tulnud mul ise ennast kontrollida, et oma sõltuvustele mitte järgi anda. Ajas on täna juba lihtsam, kui oli alustades.

Ma ei ole kõike põhjalikult läbiuurinud, et teada ülitäpselt, miks ja kuidas. Olen sirvinud neid artikleid, mida google on minu küsimuste peale ette laotanud. Neist olen võtnud selle, mis sobib ja jätnud need teadmised, mis tundusid liigsed. Apteegi ega rohupoodide abistavate valikute poole ma ei pöördunud. Olen järginud teadmist, et abi saab küüslaugust, oluline on piimhappebakter ja sobivamad on kibedad ning mõrud toiduained ning vältida tuleb magusaid maitseid. Hea on juua puhast vett, sest kui süüa pärmseenele ebameeldivat toitu, siis too kaitseb ennast ja selle käigus vallandub keemiline kokteil, mida on vaja lahustada. Kasuks tuleb liikumine ja saunas higistamine.

Selge on see, et on olemas teatud toiduained, mida on mõistlik vältida ja teised, mida on sobiv kasutada. Kui lugeda seda nö valede toiduainete nimekirja, siis see on üsna pikk ja õigemaid ning minule sobivaid nimetatakse pigem napilt. Alguses oli raske. Torisesin iseendas ja olin õhtuti näljane, vahel lausa tige, sest tundsin, et minule tehti ülekohut. Mina ise hoidsin ennast näljas, sest ei söönud enese jaoks piisavalt suuri koguseid. Kaal kukkus koheselt, kui enne olin 63 kg, siis esimese kuu lõppedes jõudsin 58 kg peale. Nüüd püsivad numbrid 60 kg kandis. Esimeste märkidena muutusest oli see, et kadusid liigesevalud ja painduvus paranes ning hommikuti ei olnud silmad enam udused. Sügelus on vähenenud, kuid aeg-ajalt on tugevamaid puhanguid, kui toidus on rohkesti küüslauku või olen vahetult enne magamaminekut greipi söönud. Magamise ajal ju vett ei joo ja nii on seene vastureaktsioonist tulenev elementide kontsentratsioon keha jaoks kõrge.

Toiduvalikuga on olnud kerge, kuid samas ka raske. Ega ma ju ennegi kõike enam ei söönud, kuid nüüd jätsin menüüst välja ka puuviljad ja marjad, mis olid olnud magusaks maitseks ja aidanud luua vaheldust. Just nimelt banaan või õun olid tavaliselt need, mille järgi haarasin, kui olin kusagil väljas või veresuhkur langes tuntavalt. Otsisin neid variante, kuidas saaksin süüa nii, et toidus oleks sidrunit ja küüslauku. Seda viimast kuumutamata kujul tarbida on üsna suur väljakutse ja see teeb suures koguses ka suule haiget. Olen enda jaoks loonud salatid - sobivad kooslused, mis aitavad toorest küüslauku süüa ja hoida ennast nö mõruna.

Erilisi isusid, millegi nimetu ja täpse järele, ei ole tulnud ja söömissööste ka mitte. Ainult leib on see, millest on vahel, kui söödavast, raske mööda vaadata. Kuid enam ei ole sellist tugevat tahmist, et nüüd võtan ja söön tagajärgedele mõtlemata. Armastan kreeka pähkelid ja kõrvitsaseemneid nende maitse ja struktuuri pärast. Lisaks sellele hoiavad nad ka kõhu kauem täis, kui ainult rohelist või köögivilja süües. Vahel söön teadlikult rohkem, kui hetkel vaja, sest mõtlen ette selle peale, kuhu, mida tegema ja kui kauaks lähen, et oleks jaksu ja energiat olla ja nautida aega, mitte mõelda söögile.

Kodussöömisega ei ole küsimust, sest teen ise toidu valmis ja see on ootel. Saan vajadusel võtta ja ennetada oma näljatunnet. Keeruline on poodides käimine ja need ajad, mil nälg on juba tuntav, kuid kodu alles kaugel. Poodides tuleb meelde, sest ma näen ju neid, et olemas kõik need teised asjad, mida ma praegu ei vali süüa. Tahaksin, ausalt öeldes - ikka vahel tahaksin. Kurb on mõelda, et teised söövad ja neil on endiselt alles nii palju erinevaid maitseid ja võimalusi, mida nautida. Kuid mina ... . Kusagilt lugesin välja, et läheb vähemalt kaks aastat enne, kui võib jõuda päris tulemuseni. Kaks aastat, appppiiiii, kui pikk see aeg on. Enese otsus, iseenda valik.

Väljas söömas käinud ei ole. Kõikjale ei saa ka minna ja kõikjale ei taha ka minna. Näljasena pole hea olla kaasas ega kohas, kus minule sobivat ei leidu. Ei taha alati ja kõigilt küsida täpseid koostisi ja öelda ette, millest ei tohi või tohib minu toit koosneda. Teenindajate elu keeruliseks tegevalt tundub tellida toitu, mis täidab ka päriselt kõhtu, mitte ei anna võimalust istuda ühes ja süüa teistega koos. Kõikjal on ju igasugu lisandid ja ega ka kokad/ teenindajad isegi tea, mida kõike kõiges on. Isegi ohututena näivates teepakkides on tegelikult suhkur juba sees.

Ühel õhtul, peale matkamist, istusime bensiinijaama kohvikus ja jõime teed-kohvi. Mul oli pool tassi juba joodud, kui kusagilt meenus, et teepakkides on suhkur sees. Võtsin google lahti ja seal see oligi. Suhkrut lisati täpselt selle firma, sellesse teepakki, mille olin valinud. Järgmisel öösel nägin unes, et sõin valget suhkrut ja tundsin seda täiesti reaalselt oma keele peal. Öösel vallandus alateadvuses hirm – mis ma nüüd teen, mis juhtub, millised on tagajärjed – suhkrut ei tohi ju süüa!

Vahel tundub see lihtsalt enese narrimisena, kui mõelda väljasöömise peale. Juba varemgi oli mul sageli enda toit kaasas, sest ma ei eeldanud, et mujal on olemas see, mida mina söön. Võtsin oma kaasa, sest nii hoolitsesin iseenda eest ja vältisin teiste kahetsust või õlakehitust, et ei ole olemas minule sobivat. Ka nüüd võtan oma toidu kaasa ja arvestan sellega, et mujalt ei peagi olema midagi võtta – see, mis on, see on ja sellega tuleb koduni vastu pidada. 

Minu igapäevamenüü koosneb kõigest järgnevast – küüslauk, avokaado, sibul, peet, värske kurk, suvikõrvits, hapendatud kurk, ise tehtud hapukapsas, jõhvikad, muna, kala, oliivõli, spinat, roheline sibul, petersell, kookosõli, sidrun, pomelo, greip, porrulauk, varsseller, kõrvitsaseemned, kreeka pähklid, chia seemned, linaseemned, ruccola, peedi lehed, jääsalat, lehtkapsas, roheline salat, arbuus, koriander, piprad, kurkum, värske kapsas. Neist olen loonud enese jaoks sobivad kooslused ja magus maitse on ka siin loetletus täiesti olemas. Seni, kuni maa oli lume alt väljas ja lehed veel rohelised sõin ka võilillelehti ja juurtest tegin mõrudamaitselist pulbrit.

Enese liigutamine on oluline ja kuna nüüd on kergem, sest liigesed ei anna tunda, siis naudin seda, mida on võimalik väljas teha – uisutan, suusatan, sõidan jalgrattaga, käin kõndimas, loodusradadel mägedes ronimas ja loomulikult pea igapäevane shindo, mis on ühendatud shiatsu massaažiga. Nüüd pean lugu ka saunast – higistamine aitab kehal puhastuda. Võtan raamatu ja veeklaasi ühes, panen saunamütsi pähe ja lähen istun lavale juba siis, kui ahi on alles jõudu kogumas – nii soojenen ise tasapisi ja jaksan kauem olla.

Täna ma ei tea, kuidas täpselt see teekond jätkub ja mida huvitavat ma veel kogeda saan. Mul on eesmärk ja sellepärast olen valinud süüa ja olla nii nagu söön ja olen. Samas ma tean, et toit on ainult üks osa kogu loost, sest tegelikult on minu enese tunded ja kunagiste otsuste tagajärjed see, miks on nii nagu on. Kusagil on olemas vastus – miks mina ise pärmseent vajasin ja mis on see, mille mina pidin enesele selle tulemusel saama - Enese silmis palke ei näinud, kuid teistes leidsin üles pisemagi pinnu. Ma ei tea kõike ega tea, kas saan teadmagi, kuid küsin ja astun kogemuste teed mööda edasi.


Marianne

08.02.2021.a

laupäev, 6. veebruar 2021

Olemas olemine



 

Lasen minna sellel, mida enam ei ole. Võtan vastu selle, mis on. Tehes oma sammu avan tee sellele, mis tuleb.


Marianne

06.02.2021.a

reede, 5. veebruar 2021

Veatu ja vigadeta õpetaja – Iseenda elust õppija

 


Selle jaoks, et inimene saaks võimaluse olla õpetaja, on tal vaja õpilast. Senikaua, kuni ei ole õpilast, on inimene ise alles õpilane. Inimene ei võta oma õppetunde vastu seni, kuni ta usub, end olevat teistest targem ja õigem ning sellest tuleneva õigusega on ta teistest paremana üle ja seega teistele eeskuju ehk õpetaja. Kuid tegelikult on ta selle sama inimese õpilane, keda ta enese pärast ära tahab muuta. Inimesel on vaja allutada teine enese õpilaseks, et saada võimalus olla üle ja näidata ette, kuidas peab olema ja elama – siis ei ole inimesel vaja ise õppida st tunnistada ausalt ise endale, kuidas ta ei tea kõike seda, mida ta ei tea.

Inimene, kes kõnnib inimeste seas, vaatab neid teisi enese ümber ja näeb seal seda, mida või kuidas teisiti peaks tegema. Ta usub end nägevat teist inimest ja tunneb vajadust muuta ning ära parandada kõik see, mis on teises vale ja vigane. Inimene näeb teistes, kui peeglites, ise ennast ja iseenda teemasid. Peeglites vaatab inimesele vastu ja osatab teda kõik see, mida inimene ei saa, ei taha, ei oska, peab, mida tal ei ole, mida ta vajab, milline tema ise on. Just seetõttu võtab inimene oma peegelpilte isiklikult st protestib vastu – „See ei ole minu elu. See seal ei ole mina, sest mina ei ole selline!” Inimene ise ei taha näha ennast sellisena, milline tema ise on valinud olla.

Süsteemi ja looduse seadused ei muuda end ega kohandu inimese tahtmiste või vajaduste järgi – inimene on kõige selle sees, mis oli ja on – tema aeg on õppida, kuidas elada ja olla, ilma Maailma muutmata ja vahetades enese vaatenurki, olla iseenda elu vaatleja – olla olemises st energiana voolamises. Ennastkaitsev inimene ehitab seinad ja lõhub sillad, sest hirm ei luba avatuna olla, et vastuvõtta ja anda. Iga inimene, kes on Õpetaja, on süsteemi parandaja, kelle ülesanne on olla omal kohal ja aidata inimest tema teel – olla kohal, et inimene leiaks eneses jõu ja julguse ehitada sillad ja langetada müürid, iseenda teel käies, iseenda sees.

Kuid see inimene, kes vajab õpetajana olemist, tahaks käia kõikide ees ja teel, et näidata, kuhu ja kuidas peab ning on õige, sest see on see, millesse tema ise usub või tahab uskuda. Teisiti ei ole ega saa olla, sest tema ise ei näe ega oska teisiti olla. Kui inimene on teistest üles, siis ei saa teine olla tema peegliks ja seega ei näe inimene enese vigu. Seega tuleb inimesel uskuda, et just tema on parem ja ta peab otsima selle tõestuseks võimalusi, kuidas iseennast ja teisi seda uskuma panna – leida endale õpilased, keda õpetada. Inimene, kelles on soov olla veatu ja vigadeta, ei ole leppinud iseendaga ning seega ei ole ta vaba enesekontrollist. See inimene kontrollib ise ennast, sest temal on eesmärk – ta peab suutma olla see, milline ta peab olema, kuid ta ei saa olla selline, sest tema ei taha lahti lasta iseendast - loobuda olemast Mina Ise – TundeMina.

Senikaua, kuni miski teises ja teine ise häirib, näeb ja tunneb inimene teises ära iseennast. Kui teine enam ei käivita inimest, siis on rahu, sest vajadust, kedagi teist või midagi ära muuta, enam ei ole. Inimest ei saa ette või tagant järgi järele õpetada. Inimest ei saa õpetada, kuidas ta peab oma elu elama. Inimene ise saab õppida oma elu elades. Inimene ei saa olla õpetaja, kui temal ei ole ega ta oska anda teisele inimesele seda, mida tollel selles hetkes vaja läheb. Inimene ei vali olla selle inimese õpilane, kes ei näe enese kõrval inimest, vaid iseennast ja võitleb, iseenda sees, selle teadmise vastu. Inimene vajab enese jaoks teadmist – „Olen iseendana hoitud sel hetkel kui astun. Olen hoitud, kui olen seal, kus mind veel ei ole.”

See on iseennast vabastav teadmine – „Mina ei tea kõike, mina ei pea teadma kõike.” See on olnud inimese ennast kaitsev uskumus – „Kui tean kõike, siis olen lõpuni kaitstud.” Iga järgmine samm on inimese enese vastuvõtmine ja iseenda avastamine, siis on see, mis on ja tal on võimalus võtta ise ennast vastu, olles see, kes, mis või milline ta on.

Inimene usub, et tema ülesanne siin elus on iseenda hoidmine – nime ja näoga Mina Ise olemise alles hoidmine. Inimene ei tulnud Maale, et õpetada, kuidas peab ja on õige elada. Inimene tuli Maale selle jaoks, et ise õppida. Inimese uskumus - „Olen õpetaja!” - tähendab enesekaitset – „Olles õpetaja, mina ei saa ega pea olema õppija!” Inimene tuli ja on, et oma elu elades kogeda elus olemist, kui õppimist. See on iseenda vastuvõtmine, kui vaadates peeglisse saab ta ausalt ja ilma hinnanguteta enesele öelda – „See, seal teises, olen mina. See olen mina.”

Teise inimese ülesanne on olla peegel. Olles võtnud iseenda vastu, peeglid kaovad – inimene on iseendas üks. Peegleid võib tahta muuta või proovida katki teha või neid eirata ja inimene on ka seda kogenud – tema erinevates aegades on kordused – uued peeglid, kes tulevad ja on selle jaoks, et inimene näeks ise ennast. See on suurim kink, mida teine inimene saab inimesele anda – näidata ausalt ja ehedalt inimest, inimesele endale.


Marianne

05.02.2021.a