neljapäev, 16. september 2021

Kapslitest koorumine



Minus on hirm,

et täna on juba lootuselt hilja -

ajal, mil oleksin võinud,

mina ei osanud,

ajal, mil oleksin saanud,

mina ei teinud,

ajal, mil oli selleks aeg,

mina ei hoidnud

ja nii õige hetk kadus,

väärtuslik aeg möödus.


Selles mööda läinud ajas

armastus kuhugi ära kadus -

oma elu elamise tähtsus,

oma mätta isekus,

oma tahtmised ja tunded,

olid elusamalt olulisemad.


Kuid, kas mina üldse armastasin?

Kuid, kas mina üldse oskasin kunagi armastada?

Kuid, kas mina üldse oskan teha vahet

oma tunnetel ja armastusel?


Mina teisi ei näinud,

sest ei vaadanud,

mina teisi ei kuulnud,

sest ei kuulanud,

selleks ei olnud aega.

Aeg oli see,

millel oli väärtus,

sest just aeg oli see,

mis kadus nähtavalt käest.


Elasime pealispindadel,

möödaminnes puudutades,

ennast hoides

ja ise ennast kaitstes -

hoolimatuse ja ükskõiksusena

tundus argise elu möödakäimine.


Ometi see sügavalt puudutas

ja eraldatust suurendas -

ennast lahti ühendades

ise enda sisse kapseldusime -

olime, sest olime ...,

näisime, sest olime ...,

näitlesime, sest olime ...,

üksikuna ennast tundsime,

sest olime ....


Kas see, mida pole alles hoitud, jääb üldse alles?

Kas sellest, millest pole hoolitud, saab hiljem osa?

Kas me üldse oskame armastada ja olla armastus, mitte armastuse vajadusest sündivad tunded?

Kas mina oskan olla armastus, mida Sina kuuled, näed ja endas tunned?

Kui ei, siis kas mina õpin selle selgeks?

Kuid, kas Sinul on aega ja soovi oodata sinnamaani, kuni olen mõistnud ja armastuse eneses üles leidnud?

Kuid, kas Sina siis üldse enam hoolid, vajad ja kogeda tahad?


Millal tunneme ja jagame

armastuse valgust,

millal kogedes

avaneme armastuse soojuses,

millal julgeme kooruda?


Marianne

16.09.2021.a 




teisipäev, 14. september 2021

Minejad tulevad tagasi

 


Tänases ajas püütakse seista homsele vastu ja selleks, et hoida eilsest alles, peaks Maailm jääma suletuks. Inimesi proovitakse hoida paiga peal paigal ja kontrolli all - nende teedele seatakse tõkkeid, olemistele pannakse piiranguid peale, valitakse neid märgistada ja jälgida, et teada, mida ja millal. InimHingi ei saa hoida kinni – kui ei saada ringiga, siis tullakse otse.

Igal inimesel on, aja sees, oma koht ja aeg, kus olla – tema tee ja ülesanded on seal. Inimene tunneb kutset ja vajadust minna, astuda välja ja edasi – järgmisesse hetke – inimesel on teadmine, et on aeg minna, et olla seal, kus on aeg olla. Aeg on ajaga ühes, see liigub vajadusel mõttekiirusel ja vahel justkui teo sammul. Kes ei saa minna füüsiliselt selle aja sees, see läheb ühest ajast ära, et sündida teises ajas ja teises kohas.

Need, kes lähevad enese valikul täna ära, need tulevad esimesel võimalusel tagasi. Neil on kaasas teadmised ja nad jätkavad uute võimalustega oma teed seal, kus on nende koht ja aeg olla. Nemad on saadikud sõnumiga, kes kui majakad on valguse võrgustikku loomas ja hoidmas. 


Marianne

14.09.2021.a

neljapäev, 9. september 2021

Tunnete segaduses olev inimene ei otsi enese mõistmist, vaid süüdlast

 


Sel hetkel, mil inimese sees on segadus, tunneb ta ennast häiritult ja ta ei tule toime iseendaga. Temas on avanenud tunne ja inimese rahus olemine on häiritud. Inimene ei saa päris hästi aru, mis ja miks temaga toimub, kuid selline halb olemine on ebameeldiv ja vale olemine. Häiritud inimene tahaks enese käest ära põgeneda, olukorrast välja astuda, kuid ta ei saa, sest segadus on tema sees ja seega kõikjal kaasas.

Sellel hetkel vajab inimene abi – teise inimese peegeldust selle jaoks, et mõista ise ennast. Inimene tahaks, et teine aitaks tal üles leida tee enese sisse ning näidata kätte lahendus, kuidas lõpetada ära see, mis toimub. Kuid väga sageli ei saa inimene, sellises olukorras olles, teise inimese käest abi, sest ta ei leia mõistmist ega toetust – teine inimene võtab tunnetes inimest ja tolle tundeid isiklikult. Lugu saab uue pöörde, sest nüüd on isiklikud mättad vastamisi.

Tunnete segaduses toimuv mõjutab nii peeglit, kui peegeldatavat. Tunnete segaduses olev inimene püüab kirjeldada enesega toimuvat, kuid see muutub eneseõigustamiseks ja -kaitsmiseks. Kuna inimene ei tea, mida ta täpselt tunneb, siis ta näitab oma sõnadega, miks temal on õigus tunda, kirjeldab seda teed, kuidas, millal ja miks ta tundma hakkas ning kuidas tunnetelaviin kasvas. Seda tehes asetatakse rõhk välisele faktorile - teise inimese tegudele, sõnadele, olemisele - päästikutele. 

Olles koos töö, ei ole see ometi enam koostöö, sest koos olemine muutub inetuks ja lõhkuvaks. Vastaspoolel olija ei peegelda tagasi avatust – tee otsimist, vaid suletust ja enesekaitset – ta reageerib täpselt samal moel, kui segaduses olija, kes kardab haiget saamist. Ennastkaitsev peegel nimetab segaduses oleva inimese olemist ja käitumist vähendavate, takistavate, halvustavate, üleolevate ja mahategevate sõnadega ning kasutab erinevaid käitumismustreid, kuidas ennast eraldi hoida ja segaduses olevat inimest oma tundmist lõpetama panna. Teise käitumise ja sõnade mõte on, et tunnetesegadus on vale, sellest tuleb vaikida, seda pole õige välja näidata ning inimene peaks ennast „korda tegema”, mitte oma sassis olemisega teist häirima. Abiotsijal ei ole sellist vastust hea ega õige tunne kogeda, sest see on süüdlase nimetamine. 

Vastasseisu kogevad inimesed tunnevad ennast ohvritena, sest nad mõlemad kuulevad ja näevad, et just neid süüdistatakse toimuvas. Kusagil peab ju olema süüdlane, sest rahu ju enam ei ole. Võtta on see, kes seisab vastas poolel, järelikult too peab olema süüdi, sest tema oli ja on kohal. Kuidas võtta – üks ulatas oma käe ja toetas teise avanemist ning teine võttis kutse mängule vastu.

Tunnete segaduse põhjus on tunnete kihtides ehk pealmistes tunnetes ja erinevates tõlgendustes enda olemise väljenduste kohta. Kindel on, et segaduses olev inimene tunneb, et tema on solvunud, vihane, kurb, ärritunud jne, kuna teine tegi nii või naa ja just seetõttu inimene ei saanud, ei tahtnud või pidi. Inimene tunneb, et ta on tunne ja ta kaitseb oma õigust olla tundes – selles, mis on siin ja praegu olemas.

Tunnete sees on tee ajas tagasi – seal kusagil on iseennast raputanud kogemuse kogemine, millele ei osatud tookord anda sõnalist tähendust. Midagi kogeti, kuid inimene kirjeldab seda hilisemas ajas õpitud tõlgendustega ning selle peal on erinevad lahendused, kuidas tulla toime sellega, mis on peidus enese sees. Inimene on valinud enesele tunded – vihane, et leida enesele jõudu seista enese eest, kurbuse, et mitte olla üksinda, solvunud, et märkida aeg ja jätta tagasitulemiseks tee alles, raevu, et kasutada ennast relvana jne.

Inimese sees on tunnete segadus, sest temas on uskumus, millega toimetulemiseks on ta vajanud enesele tundeid. Ühest kogemusest tulenev šokk ja sarnaste kogemuste kordus, kasvatasid läbi aja uskumuse tugevust, mil inimesel ei olnud iseendast veel kogemusi, sõnavara, eneselugemise oskust või ei jätkunud aega – seega ei olnud enese mõistmist – mis toimu(b)s – miks see algas. Kasvades on inimese enese tundmaõppimise sõnavara ja tähendused muutunud ja just sellepärast ei leia ta teed tagasi algusesse. Kuidas minna tagasi, kui lahendust otsitakse pealispinnal, kus on lahtised tunded ja on olemas nende „kasvataja”? Vastust otsitakse teise nurga pealt, sest küsimus on ja on olnud selles, mida tehti, kuid vastuse leiab, kui otsida üles sõnad ja nende tähendus - kuidas ja millisena inimene selle kogemuse tookord enese jaoks tõlgendas.

Inimene tunneb, sest tema tunneb. Inimene tunneb, sest oli nii nagu oli. Tunnete segaduses olev inimene tahaks lõpetada enda valena ja ennast häiriva olemise, et mitte enam kogeda Maailma poolset ebaõiglust. Tundeid tundev inimene kaitseb iseennast, sest ta ei taha olla vale – segaduses olija külvab segadust. Kuid ta ei oska olla õige, sest ta ei tea, kuidas lõpetada olukord. Tunded on olemas ja need varjavad selgust – enese mõistmist ei ole. Ka vastasolija ei mõista, sest tema ei näe inimese sisse. Inimene tunneb, sest tema usub, kuna temal oli kogemus, mis raputas tema olemist.

Inimene võib proovida lõpetada tundmine, kuid ta teeb seda õpitud moel – asendades ühe tunde teisega ja nii kasvatades veelgi pealmisi tundeid. Kuid okas on hinges ja paise koguneb, „õige” koha survestamisel – sarnase kogemuse kogemisel - valib inimene taas tuttavaid lahendusi ja otsib selgust pealmiste tunnete seast.

Vastaspoolel olija oli inimese jaoks olemas – aitas avada tee, kuid ta ei olnud „õigena” inimese jaoks olemas – vastas olija astus vastu, et inimene lõpetaks tundmise ja sellest kasvanud segaduse, mis näis olevat vastasolija süü. Mõlemad olid märgitud süüdlasteks ja mõlemad tundsid ennast ohvritena. See oli mõlema kasvamise koht - lõpetada isiklikult võtmine, astuda enese mätta otsast alla, püüda mõista teise inimese sõnadetagust Maailma – otsida neis teed ja nende tähendust.

Inimesel on kaasas üsna palju, enese teelt – sellest ja ka teistest aegadest, ennast piiravaid uskumusi. Uskumus on piirav, kui inimene annab enesele sõnumi – Mina ei saa ..., Mina ei või ..., Minul ei ole ..., Minust endast ei piisa, et ennast aidata, enesele anda jne. Piiravad uskumused kasvatavad vajadust astuda vastu, kaitsta, lõhkuda, et tagada enesele vabadus – enese alles hoidmine. Piiravas uskumuses on peidus inimese hirm, et kogetakse uuesti ning uskumus saab kinnituse ja seega usub inimene juba ette. Suures mängus nimega Elu, saabki inimene üsna kindlalt samasisulise kogemuse samadel ainetel – see on mängu ilu, võlu ja valu - toetus ja abi, et astuda läbi oma tunnete vabaduse poole – tee edasi viib enese seest.


Marianne

09.09.2021.a

teisipäev, 7. september 2021

Minu tahe sündigu, minu soov täitugu– Vanem teab paremini

 


Ühe inimese elu on täis katsetusi, proovimisi, püüdmisi, astumisi, valikuid jne – enese teostus erineval moel. Enese teostamise teel kõndides tahab, vajab, igatseb inimene vabana olemist, enese vabana tundmist, see tähendab, et ta ei peaks järgima reegleid, tundma piiratuse ahelaid, kordama kellegi õpetusi, järgima eeskujusid ega alluma eneseväljenduse kontrollile.

Kasvades saab inimene teadlikuks, et tema ei ole see keegi teine seal väljas, vaid hoopis kusagil enese sees olemas. Seega tahab ta leida üles ise ennast. Inimene ei saa ennast füüsiliselt peopesale võtta ega sisemust lahti kaevata. Ise ennast kõrvalt saab ta vaadata vastu peegelduva pildi pealt – see on moonutatud ja teiseks keeratud. Inimene avaneb tunnetega ning ta leiab tee enese sisse vaikuses, mõtisklustes, meditatsioonis.

Miks õpivad lapsed vanemate ja õpetajate vastu võitlema, sõdima, vaidlema ja seejärel iseendast vaikima, ise ennast hülgama, ise ennast kustutama? See on inimlapse lahendus, kuidas seista enese eest ajal, mil ta kogeb, et tema olemas olemist ei austata. Inimlapse sõna, tegu, tahe, soov ja olemas olemine ei loe ega ole oluline – neil ei paista olevat mõju avaldavat väärtust.

Ühe väikese inimese enese teadvuse mahasurumine tuleb nii kergelt, sest lapsest vanemad inimesed arvavad end teadvat õigeid lahendusi, vajalikke vastuseid, tarvis minevaid samme. Nii sageli juhtub, et võttes kord vastu otsuse – „Vanemana teatakse paremini ja õigemini, kuidas peab elu elama” - jäädaksegi seda järgima. Võib ju olla, et vanemana teataksegi ise paremini, kuidas ja miks, kuid öeldes ette, suunates, määrates reeglid - nö õpetatakse last elama, kuid tegelikult treenitakse teda enese soovide, oskuste, vajaduste, tahtmiste järgi. Sellisel juhul ei ole lapse elu lapse enese valik, vaid pealesunnitud tahtmine, millele vastataksegi suure tõenäosusega sõjaga – see on vastupanu vägivalla vastu. Pole vahet kui vana laps on, tema enese otsus on temale vajalik – tema lahendus on tema valik ja vastutus ning ta tahab seda ellu viia, et kogeda – õppida ise ennast Maailmas ja Maailma iseendas tundma.

Vanemate inimeste sees elab oma elu hirm - nad tunnevad juba ette hirmu tagajärgede ees ja seega vormitakse ning suunatakse inimlapsi nii nagu ise enese kaitseks vajatakse - et ei tuleks tegeleda ebameeldivate, aega võtvate, enese elu segavate, iseennast häbistavate, vastumeelsust äratavate, tundeid kasvatavate jne tagajärgedega.

See on inimesena kasvamine – oskus peatuda, et kuulata - teise inimlapse sõnade mõistmine, soovide, valikute, sammude, lahenduste ja tahte austamine. Mõistmine, et teise inimese puhul (ka veel sündimata laps on inimene) on tegu eraldi seisva inimesega, kelle valitud tegude eest ei tule võtta vastutust enese kanda, vaid olla kõrval ja inimlapse sooviavalduse korral ka toeks inimlapsele vajalikul moel.


Marianne

07.09.2021.

pühapäev, 5. september 2021

Tänane inimeste maailm on aseainete sõltlaste maailm

 


68-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/94498361/tanane-inimeste-maailm-on-aseainete-soltlaste-maailm

Kui inimene oli veel väike ja temaga juhtus/ toimus midagi ning ta koges sellega seoses hirmutavat tunnet, millega ta ei osanud toime tulla, siis jagati talle lohutust. See võluvõti, mis pidi last lohutama, oli tegelikult mõeldud asendamaks üht tunnet teisega. Sellesama mudeli võttis inimene oma kasvatajatelt üle - kui ta üksinda olles koges tundmatu, kuid hirmutava tunde puudutust ja kartis seda tunnet enese sees, siis andis ta enesele lohutuseks aseaine – selle, mis oli võimalik. Lohutuste ja aseainete maailmas ei õppinud inimene oma tunnetega kohtuma – ta jättis oma õppetunnid vastuvõtmata. Kuid tundmatud tunded ei kadunud ära, need kõnnivad inimesega kaasas ja nende pinnale kerkimise hetkel vajab inimene taas lohutust – oma aseainet.

Inimesest on saanud sõltlane - inimesel on aseainete sõltuvus. Aseained on need ained, mis kustutavad näiliselt midagi ära. Nende asjade omamine/ tarbimine, tegevuste sooritamine, vajalike inimeste õige tähelepanu ja nendega seonduv materiaalne/ hüvede/ vajalike tunnete maailm, vaigistavad soovimatu tunde. Inimene on sõltuvuses, sest ta vajab midagi, millega asendada olemas olev - halb heaga, vale õigega.

Sõltlasena müüb inimene ise ennast, et tagada enesele vajaminev. Sõltlane võitleb enese eest, et saada enda kätte see, mis peab olema tema. Kui vaja, siis kavaldab, varastab, petab, lööb, valetab – sõjas on kõik lubatud. Sõltlasena on inimene sõjas. Aseaine vajadus teeb sõgedaks, pimedaks, tundetuks. Sõltlasena on inimese ainus eesmärk see, mille tema ise on iseendale andnud - on vaja täita oma vajadus – see on elutähtis ülesanne. Vahet ei ole, millise aseaine lõksu inimene on jäänud kas see on aine - söök, jook, ravim, narkootikum jne, tegevus – seksimine, suitsetamine, küünte närimine, sport, autosõit jne, inimene - kelle olemas olemine või läbi, kelle saadakse vajaminev – need kõik on erinevad vahendid, mille omamine/ tarbimine tagab vajamineva, kuid tegelikkuses asendamise.

Seksi või eneserahulduse vajadus on üks võimalus, kuidas ise ennast aidata, et maandada eneses olevat ülepinget. Seksuaalne tegevus on vahend, kuidas koondada oma energiat ühte punkti, mis üle piiri minnes vallandab kontrollimatu kaose, milles inimese keha ja meeled saavad lõpuks ometi lõdvestuda. See on alateadlik lahendus, millest võib saada rahuldamata vajadus, kui inimene ei oska iseennast teisiti aidata ja ei mõista enese toimimist ega enesega toimuvat.

Seksuaalse eneserahuldamise soov kasvab vajaduseks hetkel, mil inimeses avaneb tunne, mis on keha ja aja sügavustesse salvestunud teema avaja. See tunne on kusagil inimese sees närivalt olemas, kuid inimene ei ulatu seda puudutama, et seda ise vallandada. See on tundeenergia sügaval alguse tasandil, kui inimesel ei olnud veel sellist mõistmist, et anda oma tundest jäänud mälestusele sõnalist tähendust. Selles ajas tulid inimest kiusanud tunnetele lahendused läbi teiste.

Seksuaalset ärritust tundev inimene kogeb eneses ärganud tunnet, kuid ta ei oska seda tunnet enda aja seest üles leida, sest tal ei ole anda enesele iseenda võtit – sõna – tunde nimetust, tähendust ega lugu. Inimene vajab seksuaalset tegevust, et ülepinget vallandades, pääseda oma enese nimetamata jäänud tunde käest põgenema. See on üks töötav võimalus, kuid mitte teemat lõpetav lahendus.

Sõltlane proovib ennast muuta, st kontrollida ehk allutada ise ennast oma tahtele. Kuid sõltlase vajadus, aseaine järele, on suurem tahe, kui enese nn korraliku ja õige inimese teel hoidmine. Sõltlase sees elab hirm – kaotada võimalus või jääda ilma oma aseainest. See on pidev ärevil ja valvel olemine. Oma elu sellisena kogemine ei tee inimesest paremat, sest see ei ole hea olemine. Sõjas olev sõltlane tunneb ja kasutab ennast vihasena, ärritununa, relvana, ohvrina, allaandjana – need ja paljud teised võimalused on tema erinevad lahendused, kuidas vältida selle tõeks saamist, mida ta kardab juhtuvat – varjus püsinud tundega kohtumist ja selle tundega üksi jäämist.

Sellisel teel aitab teha peatust, teadvustamine, et aseainet tarbides/ omades rahuldatakse nälga, kuid ei leita rahuldust – aseainega ei saa ennast täita. Selline tegevus on vahetuskaup – kui inimene ei taha kogeda oma tunnet, siis ta annab asenduse - inimene saab anda sellesama, mida talle anti või temal endal oli anda, kui ta abi vajas. Kui alguses oli hirm, sest inimene ei teadnud, miks ta tunneb ja kuidas enam mitte tunda, siis aseainetest sõltuvusse sattununa on ta muutunud masinaks, kes reageerides käivitub, et tarbides asendada. Rahu ega vabadust ei saabu, sest ollakse tegevuses vajamineva omamise kontrollimise ja laovarude täiendamisega ning kõigele lisaks on erinevatel aseainetel huvitavalt erinevad tagajärjed.

Inimene saab eneselt küsida - Kas nn hea tunde tagava asja/ tegevuse omamine/ kogemine teevad teda paremaks? Miks ta tegelikult valib enesele seda, mis ei loo temas endas enamat? Miks ta ei taha lahti lasta aseainest? Mida aseaine saab talle anda? Mida aseaine temaga tegelikult teeb? Mida ja kui palju on ta valmis maksma, et tagada selle saamine ja omamine? Kas ta näeb juba makstud hinda? Milline on see tunne, millisena ta ennast tunda ei taha?



Marianne Umborg

05.09.2021.a

laupäev, 4. september 2021

Jäetud asjade segadus

 


Oma eluajal inimene omab. Talle kuulub üsna palju ja erinevaid asju. Reeglina ta hoolitseb olemas oleva eest. Võtab vastu otsuseid, mida, millal ja miks oma varaga teha. Enamasti ei pretendeeri elava inimese varale mitte keegi ega nõua tema käest aruandmisi sellega seonduva eest. Kui tuleb aeg ja inimene suundub ühest ajast ära teise, siis läheb ta, kõige selle juurest, mis oli oma, tühjade kätega minema – materiaalse maailma omand jääb maha – seda ei saa kaasa võtta. Kuid Materiaalses maailmas peab olemas olevatel asjadel olema omanik, sest seal elavad inimesed tahavad omada olemas olevaid asju ning just selletõttu tekitavadki maha jäänud asjad suuri segadusi.

Maha jäetud asjad kasvatavad tundeid, loovad segadusi, sest see on energia, mida saab liigutada. Kui enne ei olnud vaja, st ei olnud võimalust, siis lahkunust järele jäänu peab saama uue omaniku ja selle ära jaotamine tuleb teha kellegi otsuste järgi. Otsused saavad olema subjektiivsed ja objektiivsed. Ühel pool on seadusega määratud pärijad ja nende kaitstud õigused või kohustused ning teisal looga seotud inimeste isiklikud mättad. Korraga oleks kui kõigil osapooltel, midagi arvata ja jagada kuidagi – võimalus on osa saada sellest, mis on üle ja seega saadaval. Võib ju öelda, et ei tahagi. Võib ju valida tahta. Kui võetakse vastu – makstakse riigile ja ametnikele. Kui jäetakse vastu võtmata – ikka makstakse ametnikele. Ametnikud ja riik tahavad saada oma sealt, kus on üle ja saada.

Leinaja sooviks leinata, omada aega, kohta ja õigust tunda rahus omi tundeid, kuid tal tuleb tegeleda kohustustega ja vastutada. Ajada asju, korraldada asju, otsustada asju. Iseenda jõud võetakse kokku, et olla tugev ja seega peavad tunded vaikima - jääma tagaplaanile – nii suudab inimene toime tulla kõige sellega, mis seondub ühe lahkunud inimese aja lõpetamisega.

Just selle tugevana olema pidamise tõttu ehk iseenda mahasalgamise pärast, vajab inimene kanalit, kuhu suunata kogetava ebaõigluse vastane protest. Inimene on kaotanud selle, keda enam ei ole – leinaja mätta otsast vaadatuna see ei ole aus ega õiglane. Lahkunut võib küll tema lahkumises süüdistada, kuid see ei aita – see ei too teda tagasi. Leinaja tunded – kurbus ja viha – saavad sageli teise vormi – kanali, kus on võimalik ennast elavate inimeste pihta välja valada. Asjade jagunemine saab tähtsaks, sest mingil moel tooks see kui lahkunu tagasi, asendaks puuduvat – maksaks valu kogemise eest.

Inimesel on võimalik mõelda läbi ja jagada ise oma asjad ära. Määrata ise nende tulevik ja kasutaja peale enese lahkumist või anda üle juba oma elu ajal. Testamendi tegemisega, oma otsuse teada andmisega võtab lahkuja vastutuse kõige selle eest, mida ta omab ja ta ei jäta koormat jääjate õlule, sest nood ei pea sel juhul ise otsustama – kuidas, kui palju ja kellele.

Hoolimata sellest, kas testament on tehtud või mitte, kasvatavad saada olevad asjad inimestes tundeid ja inimeste vahele pingeid. Saadavate asjade väärtus tõstaks kui saaja väärtust – testamendi puhul see näitab, keda lahkunu hindas rohkem või hoopis palju vähem. Kuid ära jagamata jäänud asjade väärtust hindavad jääjad ise – Kui suur on see hind, millele neil on õigus, milline on summa, mis tasakaalustaks nende kaotuse? Kuna kõik kõike ei saa ega saa alati ühepalju või enese mätta otsast vaadatuna õiglaselt, siis ikka on keegi, kes tunneb ennast puudutatuna.

Jääja vajab viha ja kohta, kus seda kasvatada ning neid, kelle pihta on tal õigus seda valada. Jääja pilgu järgi on tema maailm katki, sest seal ei ole enam seda, kes pidi olema alati olemas ja vajadusel lähedal. Asjad peaksid tehtud ülekohtu tasakaalustama, sest need seovad ajad ühte – osa lahkujast jääks justkui alles ja see hoiaks sideme elusana. Kuid asjad ei ole elusad ega nendega seonduv ainult kergus, sest asjad on materiaalsed ja neil on väärtus, mida saab mõõta rahas ja tunnetes.

Lahkunu eluajal ei olnud vajadust ega põhjust asjade järele, mida ei saanud omada. Saamine on alati kahe otsaga lugu - saadava võib vastu võtta, et seda ise omada, kuid saadava eest tuleb alati omal moel maksta - anda vastu, et luua tasakaal energiate Maailmas - luua kergust ja enamat, kuid lähedase kaotanu tahab tasu, mida omale hoida. Jääja saab hoida alles mälestust sellest heast, kuidas oli. Oli, sest enam ei ole, ka asjadega ühes enam ei ole - lahkuja ära minnes sai ühine aeg läbi. Tegelikult asjade jagamise ega jagunemise juures ebaõiglust ei ole, sest igaüks saab täpselt selle, mis toetab tema kasvamist inimesena ja vahel seda ka üsna huvitaval moel ...


Marianne

04.09.2021.a




reede, 3. september 2021

Kas poolikute või lõpetatud lugude tee

 




Vajalik luba anti ja eile said viimased kaks pinki, kuuest, lõpuks omadele kohtadele paigaldatud.


Inimese Maailmas ja tema seljataha jääval teel on kuhjaga lugusid - teid ja asju, mis on jäänud erinevatel põhjustel pooleli, lõpetamata. Kindlasti on mõned neist jäänud soovimatuse või huvi kaotamise pärast valmis tegemata või lõpuni kõndimata, kuid palju, palju enam on neid lugusid, mille jaoks ei ole olnud piisavalt aega, oskusi, vahendeid, võimalusi – on väga tahetud, kuid inimese tahtmisest alati ei piisa. Loomulikult on inimese teel olevatel lugudel ka oma seaduspära – need, millel on aeg valmis saada, need sünnivad. Need, mis ei ole selle inimese tee, need jäävad lihtsalt olemata.

Olen inimene – minulgi on olnud kuhjaga algusi ja lisaks sellele tohutult tahtmisi alata uuest algusest, sest olen soovinud kogeda tulemusi. Ikka ja jälle on lugusid, mis on minu meelest jäänud pooleli, st nendel teedel kõndides ma ei jõudnud sinna, kuhu olin näinud end jõudvat. Kõiki teid, mida olen alustanud, ei ole tahtnud ka lõpuni kõndida. Kõige rohkem on puudutanud ja erinevaid tundeid kasvatanud need pooleli jäänud lood, mis lähtuvad enese lähiümbrust – tuba, kodumaja, õu, tänav, linna, maa. Sealsed olemised ja võimalused ning ka inimesed. Nägemused sellest, milline kodu peaks olema, millisena inimesed võiksid olla, kuidas saaks olla ja see, mida üldse saan päriselt ära teha ning lõpuks ka see, kuhu välja jõuan.

On olnud väsinud kurbus saatjaks, jõuetu raskus õlgadel ja tahtmatus tõsta jalga, et astuda ees oleval teel järgmine samm, kui on teadmine, et mina ei saa, et minust endast ei piisa, et luua soovitud muutused, et teha nii nagu võiks siis, kui oleks olemas vajalikud vahendid, võimalused, oskused. Olemine, kui kalal, kes on jäänud kuivale. Vesi on kusagil olemas, kuid selleni ei ulatu ja seega ei ole ega saa anda enesele vajalikku.

Sellel aastal olen päris palju teinud ja toimetanud väljapoole. Astunud reaalseid samme, et sündiv saaks reaalselt olema. Avalikud teed on need, millel kõndides tean, et valmiv on tähelepanu vääriv tulemus. Kui teen kõigile, siis on justkui õigus vajalikele vahenditele. Seega olen valinud teha seda, mille saan lõpetada ja nii enesele öelda - on valmis – tegin ära – lõpetasin ära. Annan enesele võimaluse näha enese väljendust valmis olevana – saan selle seljataha jätta. Seega saan olla vaba, ei pea hoidma ega kordama. Avalikes lugudes ei pea lõplikult peatuma ega igavesti jääma ootama, et kunagi saan raha, on olemas jõud ja oskused. Valides selle tee, mille saan lõpuni viia, ei peta ma ennast ega jäta ootele – olen vaba looma, väljenduma, astuma.

Loodu jääb jälgedena teele, see on kõigile ja kõik, kes soovivad saavad sellest osa. Kuid, need teised, teised minu enese lood, need on ju ikka ka olemas – minu ümber. Ärkan hommikul poolikute lugude vahel, kõnnin nende sees ja seas ning õhtul heidan samasse magama – midagi sai tehtud, mõned teed jõudsid lõpuni, kuid nii palju on ikka veel kõike seda, mis ootab alles midagi – aega, raha, oskust, võimalusi.

Ometi oleneb lugude tähendus vaatenurgast, millega lugu vaadatakse ja hinnatakse. Ega lugude eesmärk ei olegi alati inimese mõistes lõppu tähistava tulemuseni jõuda, vaid teekond ja õppetund. Kui teel kõndimine on vajalik inimese kasvamisele, siis ta ka sellel teel kõnnib ja kui on vaja muutust, siis see ka sünnib. Kui õppetund on läbitud, saab üks etapp läbi, kuid, kuigi tundub, et uuena, jätkub ikka seesama tee, kuid juba järgmise kogemuse saamiseks ja uue mõistmise poole.


Marianne

03.09.2021.a

neljapäev, 2. september 2021

Tee jalge all

 



Üks ja seesama tee,

mida erineval moel

ja mitmel eesmärgil,

päev päeva järel läbisin -

õhtustel tundidel kõndisin

või rattaga hämaruses sõitsin.


Oli püüd vabaduse poole,

igatsus millegi nimetu järele,

sügav rahutus enese sees,

soov midagi kohata,

vajadus kedagi näha,

vaikust ja tormi tunda,

taas samale teele,

toast see ajas välja –

sundis minema minema.


Tee jalge all

oli võimalus

minna minema

argisest ajast,

ülejõu käivast kohast -

näiliselt enese elust.


Tee jalge all

oli tegevus,

enese liigutamine,

samm sammu järel,

jalg jala järel

maha pannes,

kogunenud pingeid

välja valades,

ikka edasi astudes,

näiliselt vabana olles.


Teele minek tähendas

uskumist ja lootust -

sel korral tee viib edasi,

toimub päriselt muutus,

kuid igal õhtul see purunes.

Kuigi keha füüsiliselt

pingest vabanes

jäid enese sisse

varjule tunded.


See tee

ei viinud minema

ega seda mööda

vabadusse pääsenud -

mõne kilomeetri järel peatusin

ja tagasi pöördusin -

sedasama teed mööda

taas tagasi astusin -

vabadusel olid piirid.


Meel looduse avaruses lahtus,

kuid äng hoidis enese embuses -

see tee ära ei viinud,

olevat argipäevas ei lahendanud -

tuli minna tagasi,

võtta koorem taas õlgadele

ja oma valitud ikkes jätkata.


Ei näinud vabadust

ega võimalust lõpetada,

oli hall enese sundus

ja ääretu kohustus.


Nägin eneses pilte,

kuidas sooviksin,

millisena olla võiks,

kuid ei saanud enesele anda

tõeks ega teoks teha.


Olev aeg

oli enese õrritamine,

valus osatamine

ja pilkavalt narrimine -

hoolimata kõigest

sinine lind jäi püüdmata,

hoolimata tahtest,

ülejõu käivast pingutusest,

mitte miski

peale enese valu ja viha,

ei jäänud kestma -

eilsest uuest

sai aja hammast all

vaikselt, kuid kindlalt

lagunev aeg.


Loodus võttis oma tagasi,

aeg viis algusesse tagasi,

tehtut tuli korrata,

taas sama jälle üle teha.


Kasutades aeg murenes,

käte all lagunes,

keha oli kurnatud,

ülejõu käiv pingutus,

jonn ja tahe üleval hoidsid,

edasi sundisid

nii kordusi kordasin.


Tee oli vabaduse tähis

vabadusse viiv võimalus,

mõõtsin selle pikkust,

teel oli sümboolne tähendus -

on olemas,

saan minna,

kui valin,

kuid ise tagasi hoidsin.


Uhkus – mina suudan,

krampis käed

ei lasknud lahti.

Kadus loomine

jäi alles kordamine,

laguneva aja hoidmine.


Parim võimalik

ei jäänud parimana püsima,

sest parim võimalik

oli olnud poolik,

ajutine lahendus

ei olnud kestev.


Ei saanud enesele seda,

mida vajasin,

hoolimata kõigest,

pidevast pingutusest,

tehtud tööst

suurest tahtest,

ikkagi ei saanud

anda ise enesele seda,

mida ise tahtsin

või väga vajasin.


Ei olnud rahul sellega,

mis oli,

kuid teiseks teha ei suutnud,

näris rahutus,

pinge kasvas,

oli hetk enne purunemist,

jäi enese

ning maailma vastane süüdistus -

olin ohver,

vajasin viha,

kasvatasin raevu -

suurenes vajadus

iseennast relvana kasutada,

et ise ennast vabaks

päästa ja saada -

hävitada vaenlane.


Tulnuks valida,

kuid tunnistada ei tahtnud -

välised vaenlased

olid vabaduse võtjad

need olid tee peal ees,

need tõid tee pealt tagasi,

need ei lasknud

ära minna päriselt,

neil olid omad vajadused,

neil olid omad tahtmised -

nood vajasid mind

enese olemas olemiseks,

kuid mina ei talunud enam seda,

et nood vajaksid ega tahaksid,

sest see võttis minult vabaduse.


Olles taltsutanud elevandi,

tema eest hoolitseda tuli,

kuid kui selle jaoks,

ei olnud vajalikke võimalusi

ega iseendal kõike oskusi

ega ülepea enam jaksu -

jätsin välja ütlemata tõe -

sellisel moel

elevant oli liiga suur

ja minu jaoks vale.


Tee jalge alla -

ära minemine,

tee rataste all -

adrenaliin.

See oli sümboolne palverännak,

enese lahustamine,

viha ära kasutamine,

seesmine puhastus.


Ääretuses oli vabadus,

seal ei olnud seda,

mis jäi seljataha,

kuid kuival maal,

valge laev ei sõitnud,

see ei tulnud 

ära päästmiseks järele,

taas tuli minna

teed mööda tagasi -

kuni mina ise

ei olnud lasknud lahti -

Minule kuuluvast 

Minus Omast.


Kuna enese põhjustel olin enesele ja Maailmale öelnud - Minu Oma – siis pidin omama, kuid tegelikult oli hind, mille omamise eest maksin suurem, kui minul oli anda. Oli vastas seis minu sees – tahtsin omada, kuid tegelikult ei jaksanud omamisega seonduvat kanda, ei tahtnud kogeda korduvat argipäeva ega tagajärgi.


Tee jalge all,

astun edasi,

ära olevast sinna,

kus olnud veel ei ole –

seal veel ei ole ...


Marianne

02.09.2021.a

kolmapäev, 1. september 2021

Suured sõnad



 

Nii soravalt ja vabalt voolavad välja ning lähevad tuulega ühes lendu – suured ja tugevad sõnad, mis kõlavad healt ja vajalikult – Oleks vaja, kui teeksime! Inimene tunneb ühtsuses jõudu – Oleme koos, ühes saame – teeme ära! - ja siis läheb inimene koju ning teiste pilkude eest varjavate seinte varjus teeb ta nii nagu on harjunud, sest keegi ei vaata ega näe tema tegemisi/ olemisi pealt.

Üksinda, kodus olles, autoga sõites või oma teedel kõndides, inimene ei ole Meie – puudub ühtsuse ühine jõud ja tahe. Ühele pole kõike ega alati vaja seda, mida Meie-le on vaja ja Meie-le pole alati tarvis seda, mida indiviidile on vaja.


Sõnad lausutakse,

sõnad jäetakse,

sõnad võetakse,

sõnad kannavad,

kui inimesed ise

neile jõu annavad ...


Marianne

01.09.2021.a

teisipäev, 31. august 2021

Inimene sõltlasena aseainete Maailmas


 

Sinu elus on olnud ning on asju ja tegevusi, mis käivitavad Sinu sees tugevaid reaktsioone, samuti leidub seal inimesi, kellega ühes olemine ei loo alati enamat. Nende asjade, tegevuste, inimestega seoses tunned Sa enese sees hirmu – kardad kaotada, midagi või kedagi – kardad jääda millestki ilma. Sellise olukorra kogemine ei tee Sinust paremat, sest see ei ole hea olemine. Sa tunned ja kasutad ennast vihasena, ärritununa, relvana, ohvrina, allaandjana – need ja paljud teised võimalused on Sinu erinevad lahendused, kuidas vältida selle tõeks saamist, mida Sa kardad juhtuvat.

Sinu elus on olnud väga palju selliseid hetki, mil oli võimalus kohtuda oma tundega, olla selle sees, elada see, läbi astudes, läbi ja lasta seejärel oma tundest lahti – see oleks olnud lihtsalt üks kogemus teel, oma elu maitsmine – oma tundele nime andmine. Kuid Sina ei kasutanud oma võimalust olla vaba, vaid õpitud lahendust, millega sidusid ennast tunde külge kinni.

Sinust on saanud sõltlane - Sinul on aseainete sõltuvus. Aseained on ained, mis kustutavad näiliselt midagi ära. Nende asjade omamine/ tarbimine, tegevuste sooritamine, vajalike inimeste õige tähelepanu ja nendega seonduv materiaalne/ hüvede/ vajalike tunnete maailm, vaigistavad soovimatu tunde. Oled sõltuvuses, sest vajad midagi, millega asendada nö halb nö heaga.

Kui olid veel väike ja kukkusid ning said haiget, siis jagati Sinule lohutust. Kui kaotasid midagi ära, tegid katki või jäid hoopiski millestki ilma. siis anti lohutuseks, kuid tegelikult tunnete vaigistamiseks - aseaine. Sellesama mudeli võtsid Sa oma kasvatajatelt üle - kui hiljem, suuremana, kogesid tundmatu, kuid hirmutava tunde puudutust ja kartsid seda tunnet enese sees, siis andsid lohutuseks aseaine – selle, mis oli võimalik. Lohutuste ja aseainete maailmas ei õppinud Sa oma tunnetega kohtuma – Sina ise jätsid oma õppetunnid kõrvale. Tunded ei kadunud ära, need kõndisid kaasas ja igal pinnale kerkimise hetkel vajasid taas lohutust – oma aseainet.

Sõltlasena Sa müüd ise ennast, et tagada enesele vajaminev. Sina võitled enese eest, et saada enda kätte see, mis peab olema Sinu. Kui vaja, siis kavaldad, varastad, petad, lööd, valetad – sõjas on kõik lubatud. Sõltlasena oled Sa sõjas. Aseaine vajadus teeb sõgedaks, pimedaks, tundetuks. Sõltlasena on Sinu ainus eesmärk see, mille Sina ise endale andnud oled - on vaja täita oma vajadus – see on elutähtis ülesanne. Vahet ei ole, millise aseaine lõksu Sa jäänud oled, kas see on aine - söök, jook, ravim, narkootikum jne, tegevus – seksimine, sport, filmid, autosõit jne, inimene - kelle olemas olemine või läbi, kelle saad vajamineva – need kõik on erinevad vahendid, mille omamine/ tarbimine tagab vajamineva, kuid tegelikkuses asendamise.

Küsi eneselt - Kas omamine/ kogemine teevad Sind paremaks? Miks Sa tegelikult valid enesele seda, mis ei loo Sinus endas enamat? Miks Sina ei taha lahti lasta aseainest? Mida aseaine saab Sinule anda? Mida aseaine Sinuga tegelikult teeb? Mida ja kui palju oled Sa valmis maksma, et tagada saamine ja omamine? 

Teadvusta, et aseainet tarbides/ omades rahuldad nälga, kuid ei leia rahuldust – aseainega ei saa ennast täita. Selline tegevus on Sinu vahetuskaup – kui Sina ei saa soovitut, siis annad asenduse - Sina saad anda selle, mida on anda, kui vajad. Kui alguses oli hirm, sest Sa ei teadnud, miks Sa tunned ja kuidas enam mitte tunda, siis aseainetest sõltuvusse sattununa oled muutunud masinaks - käivitud ja reageerid, tarbides vaigistad. Rahu ega vabadust ei saabu, sest oled tegevuses vajamineva omamise ja laovarude täiendamisega ning kõigele lisaks on erinevatel aseainetel huvitavalt erinevad tagajärjed.


Marianne

31.08.2021.a

reede, 27. august 2021

Sõnade mõte - Räägid teisele, kuid tegelikult iseendale

 


Vahel tunned pärast vestlusi ennast väsinuna ja tühjana, kasutasid küllaga sõnu, erinevaid värve ja enese jõudu, kuid ei suutnud ära tõestada, edasi viia, ära lõpetada. Jalad jäid kinni sinna, kus olid olnud – lahti ei saanud ja lendu ei pääsenud. Jäi järele väsimus, liiga liigutanud suu ja ületöötanud näolihased – hoolimata jõu koondamisest ja keskendumisest, pingutus ei viinud lugu edasi.

Kui teine, küsis – Mida tahad öelda, mis on sõnade mõte? - siis said vihaseks. Teise sõnad ärritasid – Kuidas ta aru ei saa, miks ta ei mõista? - pingutasid veel, näitasid sõnadega ette. Rääkisid sellest, mida tundsid, näitasid ära olnud ajas olevat teed – seda, millepärast ennast selliselt tundsid. Kuid ei öelnud välja seda, mis oli peidus selle all, mida sõnadega väljendasid. Ise ei mõelnud, mida mõtlesid, kui ütlesid. Rääkisid kaudselt, värvidega illustreerivad pildid maalisid. Sa muudkui rääkisid ja rääkisid, sest sõnade taga oli mõte, kuid see kadus sõnade tulvas. 

Sõnad mulisesid, neist sai vaht ja lõpuks praht. Mõtted olid ja läksid lendu, kuid seda põhjust, miks sai kõneldud, ei saanud välja öeldud. Ei peatunud ega endalt küsinud – mis on see, mis sunnib tagant, ütlema ja endast kuhjaga välja valama seda, mida tunned ja mida ei tunne, mida tahad ja mida ei taha. Ise ei saanud iseendast aru ja seega ei selginenud – jäi eneselegi mõistmatuks see, milline ja milles oli jutu iva. Rääkisid teisele, kuid tegelikult iseendale – vajasid selgust - ise enda mõistmist - kuid, kuidas saab kuulaja mõista, kui rääkija ise endast aru ei saa ...


Marianne

27.08.2021.a

neljapäev, 26. august 2021

Sõltuvus on inimese nõrkus

 



67-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/94414825/soltuvus-on-inimese-norkus

Suhted, mis ei tee inimest paremaks, on sõltuvussuhted. Nendes olles ta ei vali olla helgem – kõrgemas sageduses. Sõltuvussuhtes olles, inimene justkui ei saa olla parim võimalik, sest tema sees on vastamisi seisvad tunded – mingil põhjusel ta vajab seda suhet, kuid mingil põhjusel ta ei taha sellist suhet. Ometi hoiavad inimesed selliseid suhteid alles, sest nad tunnevad hirmu vajaminevast ilmajäämise ees. Säilitatakse sõpru, kaaslasi, abielu, püütakse meeldida oma vanematele, lastele ning sugulastele ja nii seistaksegi sageli küsimuse ees, kuidas suuta olla helge sellega, keda tegelikult ei valiks, kui ei oleks nii nagu on.

Inimene vihkab enese nõrkust olla sõltuv ja põlgab enese hirmu seista üksinda. Inimene vihkab olukordi, millesse ta on lõksu jäänud ning temas kasvav viha pöördub vastas seisja poole ja tolle vastu, sest just too on süüdi selles, et inimesel on halb olla – too teine ei ole inimese jaoks sobiv ega õige. Nii väga tahetaks, suhtes olijate vaheline, õhk selgeks ja hingatavaks klaarida, kuid ei saada – inimene ise ei luba enesele seda teha. Inimesega käib kaasas vanarahva tarkus - Vanasse kaevu ei sülitata, kui uut ei ole veel olemas. Nii kantakse oma elus kaasas koormana suhet, milles peab näima, tegema, olema ja andma nii, et püsiks alles see, mida tegelikult ei taheta, kuid, mis annab inimesele selle, mida ta vajab.

Enesele vajamineva säilitamine sunnib inimest olema sellisena, kes ta tegelikult ei ole ega taha olla. Sõltuvusuhetes ei olda iseendana. Ollakse kui laval ja mängitakse valitud rollilahenduses – see ei ole vaba olemine, sest inimene loob ennast teise jaoks ja teisele näitamise pärast. Inimene ei luba enesele olla vaba, sest sellise olemise tulemus on ettearvamatu – suhe ei pruugi vastu pidada inimesele, kui iseenda väljendusele.

Sõltuvussuhte valinud inimene on iseendana luku taga, kuid see on vägivald enese vastu. Inimesest saab ülekohtu käes kannatav ohver. Süüdlaseks jääb suhte teine pool, sest tolle teise pärast kogu see näitemäng ju käib. Vabana olemise jaoks peaks inimene olema vaba, kuid vabadust ei saa ta enesele lubada, sest inimene kardab kaotada vajaminevat, kuid vajaminev tähendab teist inimest ja kui see teine inimene ise ei ole „õige”, siis just sellepärast peabki suhtest sõltuv olema vale st inimene ei saa olla vaba – see on suletud ring.

Suhtes olles tuleks eneselt küsida – kas suhtes olles kardetakse midagi kaotada. Kui kardetakse kaotada teist inimest st temaga seonduvat, siis ollaksegi sõltuvussuhtes. Sõltuvussuhtes olev inimene ei usu olevat oma elu looja, sest ta näeb ise ennast ja teist vahenditena. Kartes endale vajaminevast ilmajäämist ei näe inimene iseennast kunagi tervikuna. Seega just teise olemas olemine ja/ või olemisest tulenev lisaväärtus on vajalik selle jaoks, et inimene saaks tunda ennast tervikuna. Inimene ei näe ennast tervikuna, sest ta on osa enesest andnud hirmule – hirmu kodu on inimese sees. Olles ise tervikuna ei ole inimesel põhjust tunda hirmu kaotada läbi teise tulev/ saadav – temale ei ole seda vaja. Sõltuvussuhe on õppetund, mida inimene ei taha läbida – ta ei julge suhtest lahti lasta ja seista üksinda st iseendana, ta ei taha jätta vajaminevat vastuvõtmata ja luua iseendast iseendale – sõltuvussuhtes olev inimene ei väärtusta ega austa enese loomingut – ise ennast.


Marianne

26.08.2021.a

kolmapäev, 25. august 2021

Siira huvi enese vastu tõkestab iseenda hirm

 



Tunneme huvi välise ja suure Maailma vastu, kuid see avastusretk, millised me ise oleme, on tõkestatud häbi, süütunde, ärevuse, hirmuga – Mida ma enese sees peidan? Mida minuna – sellisena olemine tähendab? See ei ole huvitatud huvi, vaid asjaosalise subjektiivsus – millise hinnangu peame leitud tulemusele andma, kas olema aus, ütlema läbi lillede või salgama maha. Milline on õige otsus, millisel on vähem valesid tagajärgi?

Ise ennast uurides tõuseb hulk küsimusi - Kas ja kui olen, siis, mida see tähendab – kas olemine määrab olema? Miks olen? Kuidas mitte olla sellisena nagu olen? Kuidas suuta/ osata olla õige – see õige, milline peaksin mingil põhjusel olema? Kuidas varjata teiste eest ära see, mida enese seest leidsin? Inimesel puudub julgus olla aus, olla ehe, olla iseendana – ta on iseenda ja teiste tunnetega kõrvetada saanud.

Iseendaga koos olles ja elades tahame ise ennast muuta, kujundada, varjata – sellest saab võitlus ja planeeritud käitumine, mustrid ja eitused – kontrollitud ja peale sunnitud käitumine. Seda tehes puudub austus enese vastu. Leitud kõrvalepõiked „normaalsusest” võtavad julguse enese sisse ja veelgi lähemale astuda. Paneme käed kõrvadele ja silmad kinni – sulgeme ise ennast iseenda eest. Kui ei näe, siis ei ole, sest seda, mida ei tea, seda ei ole olemas ja nii võime kergemalt hingata – mina ei ole. Kuid inimesena tahame/ ei taha, vajame/ ei vaja, oleme puuduses ja ülekülluses – tunneme tundeid ja reageerime tunnetega. Avaneme tahtmatult ja tahtlikult – kasutame ise ennast relvana, objektina, vahendina, sest võtame ise ennast ja teisi isiklikult.

Kuidas olla enese vastu austav ja siiralt ning toetavalt huvitunud enesena olemisest – Vau, mida ma tegin, kuidas valisin teha ja öelda! – See on nii lahe, milline mina olen! Kuidas olla heatahtlik, toetav ja naerusuine, kui oma elu elamine ei olegi kuiv ja eksimusi karistav eksam? Kuidas lubada olla sellisel iseendal nagu oleme, olevas hetkes sellisena olemas? Austus ja armastus oleva vastu – vastu võtmine sellisena nagu olev on – see ei ole halb ega hea – ollakse olemas iseendana. Vaatenurga vahetus vahetab vaatamise vaatenurga - valitud nurgast tulenevate järelduste tegemise ja hinnangute andmise. Mis see on, mille inimene kaotab, kui ta valib olla iseendana? Inimene kardab enese sees üles ärkavaid ning tuntavalt iseenda vastu põrkavaid ja pihta tulevaid tundeid - inimene kardab iseenda tundeid - olla vale tundena.


Marianne

25.08.2021.a

teisipäev, 24. august 2021

Aja hambad

 


Aja hambad purevad,

lausa nähtavalt järavad -

ajaga kaasas olev

mureneb ja laguneb,

tükkideks pudeneb

ja aja lõppedes,

maha jääb musta mullana

või aevastama ajava tolmuna.


Vaikselt ja märkamatult

algab lagunemise algus -

olev saab ilusa värvuse -

erinevais värvitoonides

samblarohelist,

roostekarva vaske

pronksjat oranzi -

aja paatina on hinnaline.


Vanaduse halluses

värvid tuhmuvad,

kunagine tugevus

aja kadudes

läheb kaotsi.


Aja jälgede haprus -

ettevaatamatu liigutus,

vihmavee valing,

jäise lume raskus,

tuulehoo tormakus -

oli, enam ei ole -

aeg ajast sai jagu -

tuleb tuul ja jäljed pühib.


Marianne


24.08.2021.a

esmaspäev, 23. august 2021

Elul ei ole peatust

 


Elul ei ole peatust – see algab, jätkub, kestab ja lõppeb. Inimese elu on aeg erinevate numbrite vahel. Inimese aeg on piiratud – see ei kesta igavesti. Vahel pöörleb inimene kui orav rattas ja näib, et tema ise ei saa valida, millal tema ise valiks astuda või peatuda. Kuna inimeste Maailmas on ajad paika pandud, siis need – kinni pandud ajad - lükkavad inimest astuma, tegutsema või sunnivad paigale. Inimese elu aeg on saanud piirid – puudub vabadus, ajatu hetk enese jaoks. Ajapuuduses elav inimene alustab oma järgmise sammu tegemist hetkel, mil selle tegemise aeg on tegelikult juba läbi saanud.

Inimese elus puudub vabadus – olemine – sest täidetakse tühjust – aega sinnamaani, kuni algab või lõppeb järgmine ajatähis. Oodatakse, et olev saaks läbi või järgmine alguse. Ajaga hädas olev inimene on tegevuses – aja täitmisega, aja ootamisega – tema teel on stopperid, mis näitavad alustamise ja lõpetamise hetke ega jäta valikuvabadusi. Ollakse teel, mis on nähtavalt märgitud juba ette. Ajatähistega tähistatud teel kõndides kontrollitakse aega ja iseennast. Aja kaotanud inimesel ei näi kunagi aega jätkuvat – enese aega ei ole enese jaoks olemas.

Inimene ei saa olla rahus – temas ei ole rahu, sest ta ei tohi unustada, kui kaua aegade vahe või vahede vahele jääv aeg kestab. Ta ei saa st ei tohi tagajärgede hirmus unustada asju, mida ja millal ta peab ära tegema ning just see võtabki olemise vabaduse. Inimene peab ise ennast kontrollima, et tema peab piiratud aegadest kinni. Inimene ei saa lubada enesele kaotada ajataju – aja pikkust ja selle üürikest hetke. Ta peab jõudma kohale, olema kohal ja minema ära õigeaegselt. Tal tuleb jätkuvalt arvestada ja arvutada. Sobituda ja sobitada iseennast aega – see ei ole loomulik, vaid vägivaldne, kuid inimene on osa ja seega terviku toimimisest sõltuv – reeglid, kohustused ja hulk erinevaid kellaaegu.

Hetkel, mil inimene mõistab, et ta on kaotanud oma aja – see sai läbi elatud ja seega ära kulutatud, haarab inimest kurbus ja ta tunneb, et kõik on olnud ja on mõttetu. Inimene ei tunne kergust ega ole tal tiibu edasi astumiseks, sest kaotatud ajas ei olnud valgust, mis annaks jõudu edasi olemise ja minemise jaoks. Inimene ei näinud selles ajas olemises väärtust – oldud aeg ei olnud hinnaline kingitus – oma aega ära andes jäi õiglane vahetuskaup tegemata. Inimesel ei ole mälestust, mille helgus tõstaks ta kõrgemale argipäeva halluse ja tavaliste kohustuste seest. Ei olnud seda hetke enesele, mis olnuks jäägitult – Minu aeg Minule. Seda hetke ei olnud, sest inimene ei tundnud endas sellist tunnet ja seega ei saanud ta sellise tundega mälestust kaasa võtta.

Kuidas valida enesele olemise aeg – see aeg, mil on aega kohal olla ja olemas olla? Kui inimene ei saa valida (näiliselt) aegade algusi ja lõppe, siis saab ta valida, kuidas ta valib olla selles ajas, mis talle on antud kasutada. Kas ta valib elada selle teiste jaoks ja pärast või on see aeg, mille ta on andnud enesele – kas tal on aega olla oma aja sees kohal?

Oma teedel tormates ja oma elu kiirustades elades, näib inimese aeg seda rutemini otsa saavat, mida enam ta kiirust juurde lisab – ükskõik, mida ta teeb, on tema aeg juba enne otsa saanud. Aega ei saa jätkuda, sest seda ei olnud olemas juba siis, kui ta teele läks. Inimene on valinud vaadata oma elule, kui ära olnud ajale.

Ajatu hetk on hetk, mil ei ole vahet, millal see otsa saab. Ollakse seal, kus ollakse ja aega on. Aeg, mida ei kardeta kaotada ega ära kulutada, ei näi otsa saavat – seda jätkub, see jätkub – inimesel on aega, et olla. Hetkel, mil inimene tunneb, et ta on valmis ja lõpetanud selles ajas olemise, ongi aeg teha järgmine samm ...


Marianne

23.08.2021.a