MEDITATSIOON VOL 9 Tuule vägi

Otsi endale mugav asend. Lõdvesta oma keha. Lase argimõtetel minna. Ole kohal siin ja praegu. Hinga 3x korda sügavalt sisse ja välja ( 5). Hinga rahulikult, aeglasemalt, sügavamalt (20).

Sa kõnnid mööda rada (), mis viib Sind mereranda (5), Sa seisad kõrgel kaldal (5), Sinu ees laiub värve vahetav vahune meri (5), Sinu taga on rohelise lagendiku avarus (5), Sinu pea kohal on sügavast sügavam sinine taevas (5), Sinu jalad toetuvad kindlamast kindlamale kaljule (5), Sa seisad (), oled (), vaatad () ja tunnetada (15).

Sa tunned, kuidas tuul Sind tasakesi puudutab (5), Tuul tuleb vaikselt ja õrnalt Sind sasima (5). Sa tunned, kuidas Sinu energia kasvab (7), Ta ei mahu enam Sinu piiridesse (7), Sa sulandud tuulega ühte (14), Sa liigud kui tuul (7), Sa mõtled kui tuul (7), Sa tunned kui tuul (7), Sina oled tuul (14).

Sinu sisse on kogunenud ja kuhjunud nii palju erinevaid tundeid ja emotsioone (3) Sinu sees on pinged (3), Sinu sees on mured (3), Sinu sees on viha (3), Sinu sees on valu (3). Nüüd oled Sa tuul (5), Ja nüüd saad Sa nad kõik tuulena välja elada (5), lahti lasta (5) ja minema puhuda (5). Kui soovid, siis maruta (3), torma (3), lõõtsuta (3), vihise (3) - tee kõike seda, mida soovid ja ihkad (3). Sinine taevas (3), vahutav meri (3), kivised kaljud (3) ja roheline maa (3) toetavad, hoiavad ja juhatavad Sind (40)

Sa tunned (), kuidas Sinu energia hakkab koonduma (7) ja Sinust saab seeme (7), mille tuul hoolitsevalt maapinda külvab (7). Nüüd hoolitseb tuul Sinu kasvamise eest (3), Sinu kastmiseks toob ta vihmapilve kohale (7), Valguse ja päikesesoojuse kinkimiseks puhub taas pilved laiali (7), Sinu kaitseks külma ja tormituulte eest on ta kui soe sall Sinu ümber (7), Sinu püstihoidmiseks seisab ta Sinu toena (7), Tuul sosistab tasakesi Sulle kõrva möödunud aegade ja erinevate maade saladusi (5), tarkusi (5) ja õpetusi (5). Kuula ja jäta meelde, mida ta Sulle räägib (30).

Sa kasvad ja sirgud (7), kuni oled kasvanud iseendaks (7). See oled Sina (3), vaata oma käsi (3), keha (3) ja jalgu (3), Puuduta ennast (3), silita (3) ja tee pai (3), Liiguta ennast (3), tõsta jalg () ja tee esimene samm (3), harju uuesti kõndima (7). Astu nüüd tuulele vastu (3), ulata talle oma käed (3) ja tunneta teie ühtsust (7), Kallistades tuult (3) kallistad Sa ka iseennast (3), Tundes tuult (3) tunnetad Sa ka iseennast (3) - see kõik, mis on tuules () on ka Sinus, sest Sa kasvasid temast () temaga koos (21).

Sa oled täna oma Rännaku teinud. Hinga 3x sügavalt sisse ja välja (5) Hinga rahulikult. Kujutle oma varvastest ja kandadest väljuvaid kuldseid juuri. Need juured ulatuvad otse maa keskmesse. Sa oled ühendatud ja maandatud Sa oled siin ruumis tagasi.

Liiguta tasakesi oma sõrmi ja varbaid, tunneta oma keha. Tule tasakesi siia tagasi. Kui valmis oled tee silmad lahti. Tere tulemast tagasi.

Marianne

30.06.2017.a

Oleme  kui paadid, mis seilamas Maailma meredel. 

Katki  olles ja lekkides otsime võimalusi enda parandamiseks.

Kursilt eksides või uusi randu avastama suundudes, muudame oma sihti.

Elumere tormistel lainetel või tuuletutele vetel rännates

muutume, parandame ja kohandume, et

iseendile parimat võimalust valides,

oma eluenergiaga suure Maailma voolusängi vabades vetes voolata....

Marianne

29.06.2017.a

Mälestuste võim ja jõud

Avaldatud http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/malestuste-voim-ja-joud?id=78720952

Oma mälestusi täites voolasin ma armastuse energiast tühjaks...

Mälestus on salvestunud hetke tundeenergiaga pilt, heli, lõhn, sõnaline, füüsiline või vaimne aisting. Mälestus on salvestunud hoiatus ellujäämiseks, mis aktiveerub, et enne kui me tegutsema asume, tunneksime selle mälestusega seotud energiat ja oleksime valmis võimalikuks ohuks. Me kanname endas nii iseendi kui eelnevate sugupõlvede ja eelmiste elude salvestunud hetki - need on mälestustega edasi antavad teadmised.

Just põlvest põlve teadlikult või alateadlikult edasi kanduvad mälestused toovad suguvõsadesse kaasa salvestustega seonduvat energeetikat ja iga omas ajas elav sugupõlv tunnetab, kas energia saab nende elus vabalt voolata või võetakse siin olijatelt, et täita auke ja tühimikke, või kannab suguvõsas kanduv energia edasi emotsionaalset laengut, mis viib uuesti ja uuesti ellu eelnevate põlvede mustreid. Iga inimene uuest põlvkonnast saab võimaluse valida, millise energiaga ta mälestustest liitub, kas valib alandliku ja nö saatusega leppinu rolli või proovib vastuhakku, makstes eelneva eest kätte ja soovides oma tasu, või valib ta armastuse, mõistes ja teades, et igal olnud hetkel oli oma koht ja aeg ning tunnistab teadlikult, et need on vaid mälestused, mis liine pidi edasi kanduvad. Kui mälestus on meieni jõudnud, siis järelikult oleme temaga seotud ning ta aktiveerus kuna meis on temaga sarnane energia ja nüüd on meil soovi korral võimalus selle mälestuse energiat muuta.

Milline mälestus aktiveerus, seda liinipidi tagasi liigume ja selles salvestunud energiat käesolevas hetkes ka kanname. Mida rohkem on sarnaseid mälestusi, seda tugevam on edasi kanduva tunde energeetika ja seda tugevamalt ta käesoleva hetke tunnet võimendab. Mälestuses viibides oleme mõlemas, nii siin kui seal korraga, ja oleme sel hetkel see, kumma energiaga hetk oli tugevam, kas olnu või käesoleva oma. Tunded, mis käivituvad, proovivad meid samasse seisu viia - kui mälestus on täis positiivsust, siis annab see meile siia jõudu juurde, kui negatiivne või täitmist vajav, siis tühjeneme, andes oma mälestusele elujõudu juurde.

Me väldime kohti, tundeid ja inimesi, kellega seonduvad meid tühjendavad mälestused ja, kuigi sellel kõigel ei ole enam tänase päevaga seost, ei soovi me ikkagi neid mälestusi aktiveerida. Meil on iga inimesega omad mälestused ja just sellepäras käitume, oleme ja suhtume neisse tundega, mis meie mälestustesse on salvestunud. Tegelikkuses on teine inimene muutunud, kuid jätkuvalt mälestuse energiat kandes ei saa me teist inimest kunagi uue ja avatuna vaadata.

Sündmus, mis salvestus, oli meelde jäänust tegelikult laiem, meelde tuletades mäletame ehk ka muid osi ja tundeid, kuid salvestasime olnust vaid ühe osa, selle, mis seondub meie suurima vajadusega sel hetkel, nt kui meis oli turvatunde vajadus, siis mäletame, kuidas pidime end kaitsma, mitte seda, kuidas olukorraga toime tulime. Kui meis ei olnud vajadust või saime täidetud, siis mäletame hetke helgust, positiivsust, head energiat. Seega mäletame seda tunnet, mis oli salvestuse hetkel ülekaalus, kas vajadus või täidetus ja seda energiat kannab endas ka mälestus.

Mälestusi saab muuta, me võime teadlikult õppida mäletama sellest hetkest teist tunnet – seda, mis seal tegelikult veel oli. Me saame vaadelda salvestunud tunnet, mille kaasa võtsime, kõrvalt ja huvitatult, samuti seda, mis juhtus ning kuhu välja jõudsime, ja leida üles see, mille oleksime võinud kaasa võtta. Seejärel õpime teadlikult mäletama positiivse poolega kaasnevat tunnet, katkestades sellega soovimatu energia voolu.

Kui mälestus aktiveerub ja me ei suuda sel hetkel energiaid lahus hoida, siis elame hetke üle parimal võimalikul moel ja hiljem, kui oleme valmis, vaatame salvestunud hetke uuesti ning muudame teadlikult kaasavõetud energiat. Kõik, mis juhtus, jääb alles, kuid vaatenurga muutusega muutsime juba salvestunud energiat.

Oluline on teadmine, et mis iganes juhtus, mis iganes sellest välja tuli ning kus iganes me hetkel oleme, oleme toime tulnud, sest oleme suutnud ka mälestuste energiat endas kandes edasi liikuda, küll raskemalt ja ennast kulutades, kuid me oleme seda teinud, sest tulime sel hetkel toime enda jaoks parimal võimalikul moel. Nüüd on aeg seda tunnistada, ennast tunnustades ja iseenda mälestuste eest vastutust võttes ja salvestunud energiast lahti lastes kasutada võimalust seda muuta. Kõik selleks, et meie ise, siin oma elus, iseendana igasse uude hetke uuena astuda saaksime.

Marianne

28.06.2017.a

Päev, mil ma katki läksin....

Jagamine

See juhtus pühapäeval kui ma tundsin, et minu armastuse vajadus on neelanud kogu armastuse, mis minus oli ja ma olen täiesti katki....

Ausalt tunnistades on minu lood mind tõeliselt muutnud. Ma olen neid kirjutades ja läbi elades suutnud muuta mitmeid mustreid, uskumusi ja oma igapäeva elu. Ma käisin pika tee, et olla valmis üheks rõõmusõnumiks, ma soovisin suuta rõõmustada kui see hetk kätte jõuab ja selle sõnumi saabudes ma tundsingi siirast rõõmu. Ma soovisin tunda end turvaliselt kui mul tuleb jagada lähedast inimest tema eelmise perega ja ma suutsin seda. Ma tõesti olen veel ja veel neid muutusi ellu viinud – minul ja minu lugudel on see võime.

Kuid pühapäeval lihtsast söögilaua vestlusest alguse saanud lugu, viis mind minu elu kõige läbimõeldumate lahkumise mõteteni. Ma kuulsin kõiki neid märkusi minu käitumise, hääletooni, nõudmiste jne kohta, mida olin kuulnud juba mitmeid kordi enne seda, aastaid ja isegi aastakümneid tagasi, teiste inimeste käest. Ma tundsin, et olen kõndinud pika tee, kuid jõudnud ikka tagasi algusesse. Justkui, midagi ei olekski muutunud ja minu soov muutuda osutunud võimatuks ning selle nimel tehtud töö ja lahendused ummikusse viivateks. Ma tõdesin, et olen ikka oma olemuses samasugune.

Ma jooksin kokku kui püüdsin tõestada, miks ma vajan ja olen nii oluline, et mind armastataks. Miks on mulle oluline kui minu lugudele tagasisidet antakse, neist hoolitakse ja kui suur osa nad minust moodustavad. Ma tundsin, et tegelikult ma ei pea tõestama oma perele ega maailmale, et olen oma lugudega oluline. Kuid ma tundsin, et ma ei saa armastust selles keeles, milles see minuni jõuab, sest mina vajan teist keelt. Samas sain aru, et ma ei saa sundida teisi andma seda, mida nad ei soovi, ei oska või ei viitsi.

Usalduse lugu hakkas sündima eelneval nädalal, kuid ma ei jõudnud kuidagi teda arvutisse kirjutada. Seni kuni ta veel minus ja paberil kasvas, tõi elu igapäev minuni usalduse teemaga seonduvaid väljakutseid, iga järgnev päev aina tõsisema. Pühapäevane oligi see kõige raskem – ma tundsin, et olen ebaõnnestunud inimesena inimeste seas. Ühel hetkel kaotasin usu iseendasse ja oma lugude võimesse. Sel hetkel tundsin, et see punkt on nüüd viimane. Ma olin leidnud endas üles selle, mida maailmaga jagada. Minust sündis see miski, mis on ainult minule oma. Ja, siis seisin ma kohas, kus nägin, et see ei tööta. Mida on siis minul jagada. Mis on see, mis annab mulle ja maailmale võtme muutusteks.

Oi mul oli endast nii kahju. Ma nutsin ja nutsin, valust tõmbusin kooku ja lebasin hääletus karjes. Ma käisin läbi ikka ja jälle oma mustrit. Ainus, millest ma suutsin kinni hoida, oli teadmine, et Mina ei ole vale. Ma otsisin uusi käitumisviise ja tegin plaane oma elu otste kokkutõmbamiseks. Ma sain aru, et väga palju selleks tegema ei peagi, sest olen seda teed juba kõndimas. Tegelikult olen tundnud, et minus puudub oskus ja teatud energia edasi minna. Minu eelnevad elud on lõppenud palju varem ja nüüd on elus olemise pidepunkti leidmine tunduvalt tõsisem väljakutse.

Ma vajusin sügavale sisse, tardumuse ja vaikuse kaitsvasse varju. Tundsin, et võime olla taas avatud on siinsamas – vaid üks ainus samm, kuid selle astumine tundus nii võimatuna raske, et lihtsam oli jääda sügavate lainete alla või astuda viimane samm.

Ma teadsin, et kirjutamine aitab, aga ma ei tahtnud seda teha, sest soovisin oma tunde sees olla, seal kus mul on endast nii kahju ja kus ei ole kohta usul ja usaldusel endasse ega muutustesse. Usalduse lugu ei saanudki varem lendu minna, sest ta viimane osa sai paberile alles pühapäeva hommikul. Seejärel tuli see endas nii sügaval läbi elada, et saaksin edasi minna - Tasakaal, vastutuse võtmine ja armastus – ja alles siis, sain loo lendu lasta. Kirjutamine vabastas tardumusest, andis võime taas suhelda ja võimaluse olnut kõrvalt vaadata.

Minu sees on vaimne väsimus ja magusa šokolaadise koogi isu. Ma kõnnin oma teed tempos, mis on iseennast usaldades järelikult mulle jõukohane ja tulemusi loov. Kuid pühapäeval palusin ma siiralt, et näeksin eesootavat ja tajuksin sihtkoha energiat, selleks, et leida endas jõudu edasi olla, kuid ma ei näinud (vist) või, siis ei tundnud seda ära või olin lihtsalt oma tunnetes nii sügaval, et sealt ei paistnud see kätte.

Ma proovin maailma usaldada ja olla leplik, kuid, siis tundsin, et viha on hea, see annab jõudu, et edasi olla. Minu raputamiseks, olid avalikus rannas jälle inimesed ja nende lahtised koerad või vastupidi. Kui suur mastif tuleb ühe korra haukudes ja teeb minu ümber tiire, las ta siis olla, ehk saavad tema inimesed seejärel aru, et ma ei soovi sellist kogemust uuesti läbi elada. Kuid oo ei, see koer tuleb nüüd koos oma terjerist sõbraga ja koos on neil suurem võim ning territoorium. Omanike asjatud tagasi kutsumised ei viinud soovitud tulemuseni. Ise veel nutust ja oma läbielamisest nõrk, ei pidanud ma vastu ja palusin viisakalt koerad kinni võtta. See naine vastas „viisakalt”, et: „Ole nüüd, las sel olla, me tunneme oma koeri, nad ei tee mitte midagi.” ja tõesti, see naine ei teinud midagi. Hetk hiljem kasvas minus lause, mida ma soovisin sellele naisele öelda:

„Sa ei kontrolli oma koera, veel vähem suudad Sa iseennast kontrollida ja oma teo eest ei ole Sa valmis vastutust võtma.” - seejärel sain ma aru, et see lause oli mulle endale, minu usalduse loo võtmeks.

PS veel mõni hetk ja ma saan, kahte erinevat, Art Cafe mõnusat tordiviilu nautida....

Marianne

27.06.2017.

Maailm mängib – Kas Mina usaldan kaasa mängida?

Astudes uue päeva hommikul Maailma, kas olen siis avali ja lahti, avatud kõigeks, mis mind ees ootab – andma, võtma, suhtlema ja olema või ei tunne ma end turvaliselt, ma ei usalda iseennast, seda, mil moel ma toime tulen – seisan oma piiride ja ootustega kõrval – ei usalda kaasa mängida. Ma ei uskunud, et Maailma mängud on minu jaoks turvalised, sest ei usaldanud olla ja näidata end iseendana. Mind ümbritsesid raamid – ettevalmistus ja kontroll – ma seisin oma piire kaitstes.

Kui minus kadus usaldus, kadus ka turvatunne, sest oli hirm uuesti haiget saada ja ma õppisin end kaitsma. Kas ma siis ei usaldanud välist või iseennast? Mina ei usaldanud iseennast, sest ei saanud mängimisega hakkama. Midagi juhtus - väline tegi midagi sellist, mida mina ei oodanud ja see viis mind endast välja. Olukord, millega ma enam toime ei tulnud, sest ei osanud seda lahendada ja selja taha jätta. Juhtus see, mis käis minu pihta ja mina ei tundnud end turvaliselt. Ma ei usaldanud, sest mina ei kontrollinud enam iseennast, hetke ja ammugi mitte välist, seega ma ei suutnud kindlustada, et see ei juhtu uuesti.

Ma tegin kord oma elus otsuse, mis muutis mitme inimese elu. Ma soovisin välise toetust ja mõistmist, kuid selle asemel mõisteti mind hukka ning loeti tehtud otsus valeks. Ma vajasin vaid armastust, kuid ümbritsev jättis mu karistuseks sellest ilma. Ma tõestasin ja õigustasin tehtud otsuse õigsust – minu õigust teha oma valikuid. Tõestasin, sest vajasin välise kinnitust, et olen õige ja armastuse vääriline. Andsin võimu välisele, andes talle loa, et ta saaks mind mõõta ja kaaluda ning seejärel otsustada, kas olen õige või vale ja määrata minu tehtud teole hind. Ma ei usaldanud iseennast, sest ei julgenud endale silma vaadata ja võtta vastutust oma tehtud valiku eest. Mina ei usaldanud iseenast mõõta, sest mul oli hirm, selle ees, mida ma iseenda poolt tehtud valiku eest maksma pean. Üks minu samm tõi kaasa sündmuste ahela, mille lõppu ma astudes ei näinud ja tulemust ette ei teadnud. Mul oli hirm, sest ma ei olnud kindel, mis saab minust kui ma ei tule oma astutud sammu tulemusega toime. Ma ei usaldanud ennast, sest ma nägin, kuidas ma olen ja mida ma teen ning tunnen kui julgen Maailmaga mängida.

Andes võimu ja otsuste õigsuse kaalumis välisele, ei võta ma tegelikult vastutust tehtud valikute eest - elan ja olen, ning, siis lasen välisel teha otsuse – kui saan hindeks hea, olen väärt armastust, kui halva hinde, siis olen hukkamõistetud ja jään karistuseks armastusest ilma. Välise mõõtmine ei tee minu tehtut paremaks ega halvemaks, sest tehtu ise jäi samaks, küsimus on minu vastutuse võtmises, kas olen teadlik sellest, mida ma tegin ning mina ise pean suutma iseendale otsa vaadata ja tunnistada:” Jah, see olen mina. Jah, mina tegin nii. See oli parim võimalikest. Mina tegin oma otsuse, sest armastan iseennast.” Mitte üks väline ei suuda minu elu mõõta, sest nemad teevad oma otsuseid ja valikuid iseendi mõõdupuude järgi. Mina kaalun ja mõõdan iseennast ning mind kaalub ja mõõdab suur süsteem – need on need kaks kaalu, mis määravad minu poolt makstava hinna või saadava tasu. Välise mõõdupuuga kaalumise lubamine on ülekohtu loomine, ebaõiglase tasu maksmine ja oma süsteemi tasakaalust välja lükkamine.

Ma tõestan seni kuni olen kindel, et otsustasin õieti. Kui suudan lõpetada tõestamise ja õigustamise, siis olen leppinud oma otsusega ja olen võtnud vastutuse tagajärgede eest. Ma ei vaja tõestamist kui usun oma sisemas, et tegin parima, mis sel hetkel võimalik. Ma ei anna enam välisele võimu minu tegude kaalumiseks, sest ei vaja tema kinnitust Oma Elu õigsusele, sest mitte keegi teine ei ole minuga minu otsustes ja valikutes. Ainult minul endal on minu enda mõõtmise mõõdupuu ja ka mina ise ei pea seda endale piiravaks raamiks seadma. Andestan iseendale, sest armastuse ja kuulumise vajadust ei ole võimalik iseennast armastamata täita. Kui astun Maailma ja usaldan temaga mängida, siis pean olema valmis vastutama iseenda tehtud otsuste tagajärgede eest – ma pean maksma hinna või võtma vastu tasu, mis on tasakaalus suure süsteemi kaalude ja minu enda mõõdupuu järgi - tasakaal, vastutus ja armastus.

Marianne

26.06.2017.a

Lähetus ellu...

Ole seal, kus Sa olla soovid
Tee seda, mida teha tahad
Mine sinna, kuhu hing ihkab
Leia see, mis on Sinu
Hoia seda, kes on Sinuga
Astu, lenda või tantsi
Liigu täpselt nii nagu Sina vaid oskad, suudad ja saad.....


Ema
21.06.2017.a

Pinge lahendamine – kaks lugu

Jagamine

Pinge kasvab, sest tamm on ees – energia, mis soovib liikuda, koguneb ühte kohta ja me otsime alateadlikult või teadlikult päästikut, mis laseks tammi õhku ning vabastaks kuhjunud tunded ja emotsioonid. Pinge laheneb, kas läbi lõdvestuse või plahvatava purske. Tunded, mis said sees hoitud, saavad nüüd nähtavaks, võimaluse voolata ja me vabaneme.

„Vandumine”

Mina ei luba endale vandesõnade kasutamist. Mulle ei meeldi vanduvad inimesed. Ma ei saa aru, kuidas inimesed ei suuda end kontrollida. Kuid nüüd mõistan, et teatud juhtudel, on selline sõnade kasutus inimese pinge lahendamise viisiks. See on see, kuidas tema tuleb toime kuhjuvate tunnetega - tema lahendus olukord iseenda jaoks lahendada. Okey, sellest saan ma juba aru ja kui nüüd mees teatud hetkedel vannub (nt poldid ei tule lahti või, midagi läheb ikka täitsa metsa), siis ma mõistan teda.

„Eneserahuldamine või iseenda armastuses elamine”

Ma otsisin endas tähendust armastusele. Seda tehes leidsin vastuse küsimustele Miks mina ennast lapsena rahuldasin, Miks tegid seda teised lapsed: sõimes, lasteaias, laagris, kodudes, sanatoorses koolis? Kohtades, kus Maailma oli karm, sõnad tegid haiget, kus puudus füüsiline turvatunne, kus ei olnud armastust. Lõpuks ometi ma mõistsin ja sain aru - me jagame, saame ja kingime sellisel viisil armastust iseendale. Need sügavad, kogu keha läbistavad lained, vabastavad igal tasandil kui me vaid lubame.

Armastuses jagame seda, mida peame kõige väärtuslikumaks, seda, mis tõestab meie väärtust, see, mis on meile endile kõige olulisem. Jagades armastust soovime seda kõike ka saajale kinkida.

Millegi hea endale lubamine, on armastuse jagamine iseendale. Millal peatus armastuse energia vaba vool? Miks armastus energia voolamine on pisarateni valus? Miks endale juurde andmine kisub kokku? Millal ma jälestasin ennast nii, et keelasin armastuse? Millal tundus, et minu olemasolu ei ole armastus?

Minu jaoks tähendas armastus ema rinnal olemist ja rinnapiima imemist. See oli füüsiline kontakt, mis pakkus turvatunnet, jagas armastust ja lõdvestas pinged. Rinnapiim, imemine, lutt, eneserahuldamine.

Lapse vajadus füüsilise kontakti järele vanemaga - südamega silitus, pai, kallistus, musi, süles hoidmine täidavad vajadust armastusele, turvatundele. Lapsena otsisin kuhjunud pingetele päästikut ja leidsin selle iseendas. Eneserahuldamine – rahu, rõõm ja armastus läbi iseenda keha - see toimub läbi minu, minuga, minu sees. Armastus, mida väline ei saa minult ära võtta ega ilma jätta.

Hukkamõist ja häbistamine välise poolt tõi endaga kaasa selle, et täiskasvanuna ennast rahuldades tundsin pinge vabanedes sisemist füüsilist valu ja süngust, mitte positiivsust ja kergust. Justkui teeks ikka midagi keelatut ja häbiväärset. Ma pidasin iseenda poolset pinge valla päästmist räpaseks ja soovisin, et seda teeks väline,sest siis ei ole mina teinud taunitavat ega ole seega eemale tõukav. Seega ma elasin uskumuses, et ükskõik mil moel, iseendale armastust jagades, olen ma häbiväärne ja teen, midagi keelatut ja varjamist vajavat.

Eneserahuldamine – mina armastan iseennast. Mis nime ma oma tegevusele annan, seda sisu ja tähendust see minu jaoks kannab. Pannes oma tegevusele nimeks HÄBI, tegin ma iseenda armastamise häbiväärseks, inetuks ja taunitavaks. Tegelikult olen ma armastus, mis jagab, leevendades pingeid, iseendaga armastust.

Aitäh!

Marianne

20.06.2017.a

Uue õrn aimdus

Leebumine, andestamine, vabastamine/ vabanemine. Vana surm on uue algus. Üks energia hääbub, et tema jäetud jäljest saaks uus avaneda. Ühe teeraja lõppu tähistav käänak muutub uue alguseks.

Vana harjumuse niit, mis juhtis mõtet, on katkenud, kuid jälg temast on veel alles. Jälg, mis tallatud rajana on oma ja tuttav. Ma ei tea, kuis kulgeb uus, kuid ma tunnen ta kutset, mis paistab õrna aimdusena või on see minu kujutluspilt. Jalg, mis on tõstetud õhku, on valmis toetama talda, selleks, et edasi minna.

Miks vajan veel vana? Miks tahan tunda ta piire ja seinu? Miks soovin ikka veel teadmist, et ma tean, kuidas oli? Ma ei tea, mida vanast jätta või kaasa võtta. Ma piiran end, sest hirm on astuda vanale teele. Ma luban, kuid ei tea, kas see on uuele rajale algus.

Kuidas olla uus kui ma olen vana, kes valis uue raja. Kas astuda nii, et jälgin igat oma sammu? Kas astuda nii, et olen vaba ja juhtub see, mis juhtuma peab, või oskan ma kuulata ennast ja tunnetada hetke, enne järgmist sammu, kas rada on uus või jälg on vana.....

Marianne

17.06.2017.a

Elamise Hääl ja Viisid

Ma luban oma energia voolama, piiride ja piiranguteta liikuma:

Merelainetega kaasa lippama, maruna tormama, et leebudes õrnalt loksuda,

Kaldavee päikesesärasse peegelduma, koidukumasse virguma,

Linnulauluna metsadesse helisema ja taevalaotusesse tõustes avarduma,

Lõkketule soojusesse kumama, praksudes sädemeid sütitama,

Tuulena Maailma avastama, mägede ja metsade hääli kuulama,

Lagendike avarustesse tantsima ja sügavike sügavustesse sukelduma,

Tormi ja äiksena pahurdama, õrna ja vaikse paiga puudutama

Mina ise hällin ja marutan,

Mina ise uurin ja avastan,

Mina ise helisen ja kuman,

Mina olen see, kes ma olen,

Olen seal, kus ma olla soovin

Nii nagu mina vaid oskan, valin ja voolan

Mina elan oma elamise Hääle ja Viisidega.

Marianne

16.06.2017.a

Kuidas ma usun iseennast, et mina olen tervik

Ma olen tervik. Ühel hetkel mõjutas mind väline nii, et ma tundsin tunnet. Tunnet, mis tekitas minus emotsioone. Emotsioone, mis ei olnud meeldivad. Mulle tundus, et kui ma neid tunnen, siis on minus midagi puudu. Ma arvasin, et tervik ei tunne negatiivsust vaid lihtsalt on oma rahulolus. Ma ei teadnud, et suhe välisega tekitabki erinevaid tundeid. Tundeid ja emotsioone, mis olenevad minu ja välise suhte iseloomust, kokkupuutepunktist ja meie olemustest.

Kui ma tundsin, et puudu on turvatundest, siis sündis vajadus selle täitmise järgi. Kuna vajadus tekkis kontaktist välisega, siis lõin uskumuse, et tema saab turvatunde minult ära võtta ja tagasi anda. Väline ei oma võimu luua minus puudust, ma annan selle talle ise läbi oma reaktsiooni – hirmu.

Hirm. Ma ei usu ega usalda iseennast, sest minus on Hirm, sest kunagi tungis väline vaimselt või füüsiliselt minu piiridest sisse. Mulle tundus, et ma ei saa iseenda kaitsmisega hakkama. Jah, välisel on võimalus mulle haiget teha. Ma elan turvatunde puuduses, sest tunnen hirmu kuna usun, et ühel hetkel teeb väline mulle uuesti haiget. Võib olla teeb, võib olla ei tee. Kuid tema võimu uskudes ja iseennast mitte usaldades elan ma turvatunde puudusega.

Kõlab uskumatult kui ma ütlen iseendale, et tegelikult olen ma tervik, kus mitte midagi ei ole puudu ega üle. On vaid tunded, emotsioonid ja uskumused, et see nii ei ole. Ma mäletan hetki, kus tundsin armastust iseendas. Ma teadsin, et armastus on Minus ja Mina olengi armastus. Väline oli väljas, ta võis teha, mis tahes, kuid mind see ei mõjutanud, sest kõik ümbritsev voolas eemal ja minu pealt maha.

Kas usaldada iseennast, et olen tervik või uskuda välist, et temal on võime minult võtta ja tagasi anda. Kuidas taas iseennast usaldada.

Minu keha on tervik. Kui sean ja suunan oma mõtteid, kuid keha on paigal, siis suudan õppida uusi käitumisviise kaitseks välise eest, kuid ma ei ole tervik, sest ma ei usu ega usalda iseennast. Minu füüsiline keha hoiab kinni minu tunnete füüsiliste reaktsioonide mälestused. Kui väline tegi haiget, siis minu keha reageeris. Nii nagu minu silmades on mälestuseks pilt, kõrvus heli, on kehas mälestus tema rektsioonist minu kaitseks. Mina olen tervik ja ma reageerin tervikuna. Selleks, et leida lahendus usaldusele tuleb lahendada see küsimus tervikus. Ma võin tegeleda iseenda kehaga, kuid seni kuni mõte on mängus oman ma kontrolli ja see ei anna tulemust terviku täitmiseks. Ma võin käsuga lõdvestada oma keha osi, kuid sealt ei vabane mälestus, mis seal on. Ma ei tea ega tunne teda seni kuni pole andnud talle nime. Minu keha reageerib, enne kui ma jõuan mõelda ja käivitab uuesti minus vajaduse turvatunde järele.

Võtmeks on heli. Heli ei oma mõtet, ta on energialaine, mis liigub minust läbi, pannes keha võnkuma. Heli, mis on füüsilises kontaktis minu kehaga st heli allikas on vahetult keha peal, kohal, kõrval, all ja, mida ma saan liigutada terve keha ulatuses. Heli, mis tuleb mulle sobivast instrumendist tiibeti kellad, kristall-helikauss, trumm, gong, tuulekell jne. Heli lained lainetavad minus ja minu keha reageerib igal tasandil, igas kohas. See on protsess, mis vabastab suletud mälestused. Seisnud energia pääseb liikuma ja iga uus laine puhastab.

Marianne

15.06.2017.a

Katkised Eestimaa Killud....

Pühendatud Vanavanaemale, kes jäi Siberi mulda, et mina saaksin kord sündida.

Vanaisale, emale ja tädidele, kes tulid, kuid ei saanud kunagi Oma Koju tagasi.

Üks Eestimaa kild viidi läbi aja ja ruumi võõrale maale – Venemaale.

Nemad jäid ilma oma kodumaast ja -majast, sest neid saadeti siit välja - kaugele Siberi teedele.

Omad eesti inimesed saatsid püssidega eesti inimesi Eestimaalt välja.

Nemad jäid ilma oma kodumaast ja -majast, loksudes täistuubitud vaguneis raudsetel teedel.

Laste pilk riivamas kodutalu mängumaid, Vanaema pilk kaitsva kattena lastelaste peal.

Rongi rattad kõlksumas: Hirm, Hirm, Surm, Elu, Elu, Surm, Hirm, Hirm.

Miks? Kuhu? Mille eest? Pikk ja lõputa tee, trellid ja püssid. Hirm, Hirm.

Kuidas leida tee tagasi? Kuidas saavad lapsed tagasi kui mind enam ei ole? Hirm, Hirm.

Hirm tarretas pisarad silmadesse, Külmus jäätas nad terasteks kildudeks,

mis veristavad hinge kui see laulda ja rõõmustada ihkab – Naer läbi veriste pisarate.

Hirm laste südameis, et kõik kord kordub, sest nemad jäid ilma oma mängumaast.

Võõras must mets, võõras muld, veel võõram mustjas jõgi, võõras keel ja võõras meel.

Üks Eestimaa kild viidi läbi aja ja ruumi võõrale maale – Venemaale.

Kes said tulid tagasi – katkised Eestimaa Killud.

Kes jäid, jäid unele võõrale maale, võõra mulla sisse, jättes/ andes osa Eestist võõrale maale.

Kehad nimetus hauas -seal, nimed kehatul haual – siin.

Mullast oled Sa võetud ja mullaks Sa said, võõra maa mullaks,

et võõrsil saaks Eesti hingega lilled võrsuda.

Tuules eesti keelsed viise hällida, teistele eestimaa Kildudele – Mäletage, Mälestage, Meenutage.

Mullana mullas Su süda, hing tuulena vaba otsimas lõputut koduteed....

Pisarad, mis lõpuks voolama pääsevad puhastavad katkisi Kilde ja kehatuid hingi....

Marianne

14.06.2017.a

Armastuse vajadus ehk Armastuse keele erinevad viisid

Inimene mõistab seda armastuse keelt, mille kaudu ta sai lapsena tunda, et teda armastatakse. Keel, mis oli inimest lapsena ümbritsenud välise väljendusviisiks, mille kaudu ta koges armastust, siis kui temas oli armastuse vajadus. Täiskasvanuna ongi meie armastuse keel just selline, millisena me armastust lapsena kogesime. Kindlasti väljendati meile armastust ka teistel viisidel, kuid rääkida oskame nii nagu kogesime.

Armastus on ühes meie turvatundega, olemas olemise rõõmuga, usuga elule ja õigusele olemas olla. Armastus saab alguse meist, kuid selle kinnitus lapsele tuleb välise peegeldusest - kuidas, mil viisil ja moel ning millal me oleme saanud tagasiside – see on meie armastuse keele kogemus. Nii nagu õppisime oma vanematelt emakeele, nii saime oma kasvatajatelt kaasa ka armastuse keele.

Armastus on kõige alus. See on vundament, millele toetub meie tervik. Kui kasvab armastuse vajadus, suureneb vajadus järgmise ja järgmise tunde täitmise järele. Armastuse vajadus sünnib kui me keelame endale armastuse, kui me tunneme, et meie olemasolu ei ole armastus, kui me ei usalda armastust, kui armastus teeb haiget ja on füüsiliselt pisarateni valus. Armastus on esimene, millest tunneme puudust ja viimane, mille saame täidetud ja ometi on meie olemuse teadmine armastuse olemasolust see, mis meid edasi viib ja elule mõtte annab.

Meis endis on olemas meie tegeliku olemuse armastuse keel – meie keel. Armastuse vajadus tekkis, sest meie keel ja välise keel olid erinevad. Me ei saanud armastust nii nagu vajasime, kuid õppisime ära selle keele, kuidas meile seda jagati ja nii anname seda ka edasi. Seega õppides oma lapsi ja lähedasi kuulama ja tundma, õpime ka teisi armastuse keele viise.

Armastust jagades on võimalik armastuse energiat kasvatada – teda andes ja vastuvõttes, kuid jagades teda viisil, mis ei ole meie endi armastuse keel on võimalik, et me ei oska või ei luba endal seda energiat vastu võtta. Me anname teisele energiat, soovides teda õnnelikuks teha, kuid jagades energiat ja seejärel kasvanud armastuse energiat mitte vastu võttes, kasvatame iseendis armastuse puudujääki. Kuid alateadlikult soovime jätkata jagamist, et ometi kord ise täidetud saada. Kuid iseenda sees oleva armastuse vajaduse saame täidetud kui tunneme ära iseenda tegeliku olemuse armastuse keele, õpime ta selgeks ning asendame seejärel, väliselt õpitud keele, iseenda keelega.

Just need viisid, mida me õpime teisi lugedes, mida kasutame neile armastust jagades, mõjutavad meid endid. Need on meie olemuse viisid, see mille kaudu me saame täidetud. Saame täidetud kui lubame välisel anda ja anname iseendile loa armastuse energia vastu võtta. Vastu võtta avanedes, usuga rõõmule, elule, oma olemasolu õigsusele ja turvatundele, ka siis vastu võtta kui teame, et võime välise käest haiget saada, sest meie armastuse keele viisid on erinevad. Meis on teadmine, et armastus on meis endis, meie ise oleme armastus ja meie täidame end läbi iseenda. Me anname ja Maailma annab vastu, armastuse energia voolab, ei ole puudust, seisakut ega ülejääki. Armastus voolab kõiges ja kõigis tingimusteta.

Beethoveni 9 sümfoonia Ood Rõõmule:

https://www.youtube.com/watch?v=TXnqbYJGUkQ

Marianne

13.06.2017.a

Meie Vajadused

Kui meis endis või meie kehas on millestki puudu/ vajaka, siis läbi kasvava vajadusetunde, proovime end täita, et iseennast taas tervikuna tunda ja just see paneb meid otsima võimalusi ning viise, kuidas seda saavutada. Iseennast ja oma keha tundes, teame, mida selleks on vaja ja tühimik saab täidetud. Kuid keha ja iseennast tundmata täidame ennast aseainetega, nende viiside ja võimalustega, mis on varem justkui aidanud ning, millega oleme harjunud, seega vajadus, millegi konkreetse järgi on harjumuspärane sissetallatud rada, kuidas oleme õppinud ennast täitma.

Kui me peatuks ja küsiks: Miks me seda konkreetset asja vajame? , Kas see on tõesti see, mida me ka tegelikult tahame? või tundub, et see, mida me vajame on kättesaamatu ja me täidame end aseainetega, sest ei suuda võimaldada kvaliteeti. Seega kui nt meie turvatunne ei ole tervik, siis seni, kuni ta saab täidetud, ongi meil erinevates olukordades ebaturvaline tunne ja me otsime võimalusi ümbritsevast, kuidas seda täita. Täidame koguse, massi, nõudmiste ja tujudega välise suhtes. Kui me nüüd teame, et puudu on turvatundest ja me oleme teadlikud, et teised inimesed meid täita ei saa, siis ei ole meil neile sellekohaseid ootusi ja jääb vaid alateadlik muster, mis käivitub vajaduse tekkides, nüüd tuleb osata seda märgata ja harjumuspärane mõte ning tegevus katkestada.

Kui pisikene vajadus jääb meis täitmata, siis kasvab ta suureks puuduseks, mis mõjutab igat meie eluvaldkonda. Me hakkame enese täitmise võimalust otsima kõikjalt ning vajame seda kõigest ja kõikidelt, kellega kokku puutume. Selline teguviis täidab vajadusest tulenenud rahuldamatuse tunnet, kuid ei tee meid terviklikuks. Seega ühe kindla osa puudumine meie tervikust mõjutab kogu meie suhtlust välisega ning välisega kohtumisel tekkiv emotsioon on seotud sellega, kas meis on olemas antud teemaga seonduv vajadus. Kui on, siis meie reaktsioon välisele on meie, täitmata osa, tunde peegeldus ning me oleme suletud mustriringi. Kui ei ole vajadust, siis oleme vabad emotsiooni kujunemisele ja avatud uuele.

Teades, mis on algtunne, millele on kogu enese täitmiste mustrite jada loodud, kuid me ei ole veel alguspunkti täitnud on edasiseks alguseks olemas teadmine, mis tunne see on ja seega on võimalus iseendaga suhelda. „Jah, ma tean, et mul on nt turvatunde puudus, kuid selline valitud viis mind ei täida ja nii käitudes, olles, öeldes, mõeldes jn täidan end aseainetega”- Seega on meil võimalus oma käitumist muuta. Olulised on: teadmine, milline on algtunne; teadlikkus, kuidas vajadust märgata; valikud, kuidas täitmisviise valida ja teadlik vastutus otsustamisel, mida teha, et end taas tervikuna tunda.

Marianne

11.06.2017.a

Universumi kingitus, Sinu vastutus - vaba energia hulk Maailmaruumis

Alkeemias avaldatud
http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/universumi-kingitus-vaba-energia-hulk-maailmaruumis?id=79121704

Miks võivad pärandused ja kingitused olla tülide allikaks?
Vastus Sinu küsimusele - Miks on mõistlik jagada?

Kingitus või pärandus on kui teatud vaba energia hulk Maailmaruumis, mis on saadaval, ja ehk, on olemas rohkem kui üks selle potentsiaalne uus omanik. Teada on info, et keegi saab selle omanikuks, keegi saab selle endale juurde liita ja see on ahvatlev. Kuid saadava energia eest tuleb alati maksta, midagi vastu anda ja selle eest, vastutust võttes, vastutada.

Teatud arvul inimestel oli võimalik see energia saada, kuid sai ainult üks või jagati võrdselt või said kõik erinevaid suurusi erinev arv. Energia jagunes täpselt nii nagu selle andja seda soovis, kuid on võimalus, et tema tehtud otsus viis süsteemi tasakaalust välja. Tasakaal kaob kui on saanud ainult üks teiste hulgast või kui keegi tunneb, et tema on saanud ebaõiglaselt vähem või on üldse ilmajäänud.

Rahulolematu ei suuda mõista, miks selline otsus tehti. Ta tunneb pahameelt andja suhtes ja temas kasvab ebaõiglusest tulenev vimm saaja vastu. Põhjus, miks ta ei lepi, on võib olla, tema ja andja vahelistes suhetes, midagi, mis teeb valu ja, mida enam ei ole võimalik selgeks rääkida. Nüüd, saab ta oma valu elada, rahulolematusena saaja vastu, välja.

Saaja on ehk õnnelik uue energiahulga üle ja tal on selleks ka õigus, kuid kui süsteemi tasakaal on paigast nihkunud saab ta sellest teadlikuks. Võib olla varjab ta, siis end õigustuse kilbi taha, et andja tegi oma otsuse ja jagas. Jah, jagaja tegi iseendas otsuse ja andis, seega tema vastutab oma valiku eest. Saaja, kes energia vastuvõttis vastutab selle otsuse tagajärgede eest ise. Seega teeb igaüks oma otsused ja vastutab nende otsuste tagajärjede eest. Saajale võib tunduda, et kuna tema ei teinud otsust anda, miks peab tema nüüd ise andma. Kuid tema tegi otsuse energia vastu võtta ja sellest tulenevalt tuleb temal tasakaal võimalikult hästi taastada ja seda tehes, tuleb meeles pidada, et jagatakse midagi, mis ei olnud saaja (te) oma.

Tasakaalu on võimalik taastada. Selleks tuleb leida saajal iseendas aus vastus, mida tuleb teha, kas jagada saadut, anda omalt poolt midagi või otsida mõni muu lahendus. Võib olla on võimalik vähem saanuga kokkuleppida nii, et kõik osapooled on sellega nõus. Võib olla ei ole rahumeelne lahendus võimalik, siis tuleb energia saajal leida tee, kuidas tasakaal iseenda järgi taastada.

Vähem saanu jaoks on see tugeva ja tasakaalus oleva isiksuse küsimus, kuidas suudab tema jagaja ja enam saanu otsustega toime tulla. Kui ta jääb, justkui laps, nõudma võrdsust või oma tahtmist, siis lööb ta enda tasakaalu paigast ja selle eest tuleb tal endal kunagi maksta. Seni kuni pole tasakaalu ja süsteemi seaduste järgi õiglast otsust, võib rahulolematu pool teha oma tunnete ja tahtmistega saajale haiget. Tasakaalu taastudes, teeb ta haiget iseendale.

Kui saaja on teinud endas otsuse, jagada saadud energiat omal moel, teeb ta rahu iseendas. Kui tehtud otsus on õiglane süsteemi seaduste kohaselt, siis on ta vaba oma energiat kasutama. Kui otsus ei ole tasakaalu taastav, siis tuleb tal veel mingil moel süsteemile maksta. Kui otsus on õiglane, kuid teine pool ei lepi sellega, siis jääb see tema enda süsteemi ja tema ise maksab selle leppimatuse eest – see närib ja sööb tema enda energiat vähemaks.

Kui on võimalus saada vaba energia hulk, siis kaalu, kas võtta vastu või mitte, tee otsused iseendas, vali parim võimalik, vajadusel otsi tasakaalu ja otsusta.

Marianne

09.06.2017.a

Perekonna ja suguvõsa süsteemi korrastumine - Miks tekivad peres tülid ja arusaamatused kui üks selle liige kõnnib eneseleidmise teel?

Sa käid oma teed, kuid millegi pärast puudutavad Sinu sammud ka Sinuga lähedalt seotud inimesi perekonnas ja suguvõsas. Mõnikord võivad puudutused olla kerged, kuid vahel päris tõsised. Kui seotud inimesed ei süvene iseendasse vaid näevad nö oma saatuse taga, kellegi karvast kätt, hakkavad nad süüdlast otsima. Kui ta on leitud, proovitakse teda, sõnade ja tegudega mõjutades, oma teed mööda käimist lõpetama, kui see ei aita võidakse otsida kaitset välistelt jõududelt, lubades neil sekkuda, et lõpetada oma pere või suguvõsa süsteemi korrastumine. Kuid mitte keegi ei saa pakkuda kaitset inimesele tema enda eest.

Meie suguvõsa süsteemid on vanad ja nende ajaloos on juhtunud igasugu erinevaid asju ja nii nagu tänapäeva arvutid teostavad süsteemide korrastust, teevad seda ka suguvõsa süsteemid. Korrastamise eesmärk on energia vaba liikumine ja selle nimel tuleb suguvõsa liikmetel teha tööd, sest see parandab ka nende endi elu kvaliteeti ja lubab neil iseenda valitud rajal käia.

Sa oled hakanud tegelema iseendaga, otsid vastuseid küsimustele ja soovid oma elu muuta. Selle protsessi käigus Sinu energiad muutuvad, Sa vabaned tasapisi vanast ja lood koha uuele. Perekonna või suguvõsa süsteem, mis oli lahendatud teemaga seotud, saab jõudu juurde ja soovib end veel rohkem korrastada. Selleks suunab ta ka teisi, Sinuga seotud, süsteemi liikmeid liikuma, et nende abil veel suuremaid muudatusi luua. Kui, siis suunatav ei astu oma samme, vaid püsib jonnakalt paigal, tulevad tema teele väljakutsed. Algul on need väikesed, kuid eirates, kasvavad vihjed üsna suurteks nii, et päris keeruline on neist mööduda ja nad võivad viia isegi selleni, et oma elus püsimise nimel, peab suunatav hakkama muutuma.

Võib juhtuda, et lahenduse leidnud pool lükkab liikuma energia, mis annab teistele süsteemiliikmetele jõudu oma sammude astumiseks ja nii võib osalistele tunduda, et vau kui lahe, ma suudan ja saan ning tunnen end viimase peal olevat. Kuid siis, välise mõju lõppeb ja liikmed peavad ikkagi ise oma teed kõndima hakkama.

See kõik võib tekitada muutumatus liikmes viha muutja vastu, sest ta seostab just teda, iseendaga juhtunu taga. Kuid muutv pool ei ole süüdi, see on muutumatu poole tegemata töö tulemus. Tema valik, astuda või jätta astumata oma sammud, on see, mille tagajärgi ta tunda saab.

Suguvõsa ja perekonna süsteemid jäävad alati otsima iseenda korrastamise võimalusi läbi oma elavate liikmete. Sinu enda ja süsteemi energia teavad Sinu võimeid ja potentsiaali, Sinu teele tulevad ülesanded, mis on just Sinule jõukohased ja koos oma suguvõsa eelnenud liikmete heasoovlikul ning armastaval toel oled Sa võimeline oma teed kõndima, iseenda, eelnenud ja järeltulevate põlvede hüveks.

Kõik algab esimesest sammust, usalda see astuda.

Marianne

08.06.2017.a

Avades uue päeva ukse....

Avades uue päeva ukse, võib Sulle tunduda, et kõik on endine, kuid tegelikult oled nii Sina ise kui kogu Sind ümbritsev Maailm muutunud. Seega elad, oled ja tegutsed Sa täna uuena uues Maailmas. Sind toetab usk muutuvasse iseendasse, sest Sinus on teadmine, et Sa saad hakkama, sest alati oled ju saanud. Lausu, siis: „Tere, uus hetk, Mina seisan avatult siin, valmis kohtuma huvitavate üllatusetega iseendas ja Maailmas!”

Marianne

07.06.2017.a

MEDITATSIOON VOL 8 Armastus Meie Südameis...

Kingitus Sinule....

Otsi endale mugav asend. Lõdvesta oma keha. Lase argimõtetel minna. Ole kohal siin ja praegu. Hinga 3x korda sügavalt sisse ja välja ( 5). Hinga rahulikult, aeglasemalt, sügavamalt (20).

Sinu ees on uks (). Vaata, mis värvi ta on (5) ja kui suur ta Sulle paistab (5). Sa astu talle lähemale ja vaatle (), mis materjalist ta tehtud on (5). Kas ta on puidust, lilledest, taimedest, metallist või millestki muust (10). Siruta nüüd käsi ja puuduta ust (5), tunneta tema pinna mustreid (5) ja temperatuuri (10). Libista oma peopesa õrnalt, justkui paitades, mööda tema pealispinda (10) Lükka nüüd tasakesi ja uks avaneb (5).

Sa seisad avatud uksel ja vaatad iseenda südamesse, oma armastuse ruumi (7). Vaata, milline ta Sulle paistab (10). Astu nüüd tasakesi tuppa (). Toa seina peal on kell (3) vaata, mis aega ta Sulle näitab (5) kui ta seisab, siis keera ta üles(10). Toal on aknad (3) kui nad on kinni, siis lükka nad avali (3) ja vaata, milline vaade sealt Sulle avaneb (10). Ole nüüd hea ja otsi üles koristusvahendid (7) ning asu oma armastuse ruumi puhastama (5). Vaata ringi (5), asjad, mis on üleliigsed vii välja (10). Võib olla leiad Sa mõne eseme, mida soovid parandada ja puhtaks pesta, siis tee seda (10). Pese aknaklaasid ja soovi korral riputa kardinad akende ette (10). Pühi tolm ja pese põrandad (10). Pane lauale linik ja vaasidesse lilled (7) kui soovid, siis süüta küünlad (30).

Sa oled nüüd oma armastuse ruumi puhastanud ja pühitsenud (10). Sa istud kiiktooli (3), vaikne tuul liigutab kardinaid akende ees (5), Sa vaatad avatud uksest välja (5). On vaikus ja on rahu (5) vaid südametukse kell teeb tasakesi tik ja tak (15).

Tuul lükkab tuppa õhulise pilve (7), see on armastuse energia (7), mis täites toa ümbritseb Sind hellalt ja pehmelt (21). Sa tunned, kuidas armastus Sind tasakesi varbaist kõditab (7) ja juustest vallatult sikutab (7). Armastus paitab Sind (7) ja Sa tunned, et see, mis on väljas on ka sees – armastuse energia täidab Sind (21). Sina oled armastus oma armastuse ruumis (5) Sa istud ja kiigutad end tasakesi kohas, kuhu Sa alati saad tagasi tulla, iseenda südamesse iseenda armastuse sisse (30).

Sa oled täna oma Rännaku teinud. Hinga 3x sügavalt sisse ja välja (5) Hinga rahulikult. Kujutle oma varvastest ja kandadest väljuvaid kuldseid juuri. Need juured ulatuvad otse maa keskmesse. Sa oled ühendatud ja maandatud Sa oled siin ruumis tagasi.

Liiguta tasakesi oma sõrmi ja varbaid, tunneta oma keha. Tule tasakesi siia tagasi. Kui valmis oled tee silmad lahti. Tere tulemast tagasi.

Marianne

06.06.2017.a