Kuidas
minul, inimesena elades, on õigus valida endale vabadus, astuda
piiravatest raamidest välja, öelda raskustest lahti ja lubada
endale kergust, et elada vabaduses.
Vabadus
tundub allaandmisena, võitlemisest ja võistlemisest loobumisena,
kaotusena, et pole suutnud oma koormat võiduka lõpuni kanda. Kuid,
miks peaksin kandma, võitlema ja kannatama? Miks tundub vabaduse
valimine valena?
Maailmas
minu ümber on teised, on väga palju teisi, kes jätkavad oma
koormate kandmist. Nad küll vanguvad, kurdavad või katkevad, kuid
ei lase lahti. Inimesed valivad pudeli või tableti, mis värviks üle
ja kustutaks mälust reaalsuse tegelikkuse, et suuta homses päevas
oma elu elamist jätkata.
Oma
teel käies ma tõesti olen püüdnud ja andnud endast parima, kuid
vabadust valides uskusin, et ei finišeerunud – Aeg, mis oli mööda
läinud, oli tulemust jätmata otsa saanud. Kõik olnu oli juba ära
olnud ja kadunud, midagi alles jätmata võtnud vaid mälestused
enese kanda.
Tundub
uskumatult võimatuna, et ühest uksest sisse astudes ja selle tagant
uue ukse leidnuna ning selle avanuna ongi olemas kergus elus, sest
seda, mis kord oli, uksest väljudes enam kaasas ei ole. Miks peaks
oma elu elamine olema kui karistuse kandmine? Karistus karistab
karistajat. Tundsin süüd, sest minul ei olnud nähtavat takistust
ega raskust, mis tõestaks vaatajatele ja iseendale, et näe, mina
tõesti elan oma elu, kui rasket koormat kandes, üha edasi rühkides
ja kannatades.
Öeldakse,
et teisiti ei saa, sest see pole võimalik. Miks ei ole? Kuidas ja
miks saab olla ainult üks tee ja võimalus. Ei saagi olla, sest
tegelikult on olemas palju, tõeliselt palju erinevaid lahendusi.
Millisena ja mille neist valin iseendale?
Marianne
14.08.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar