Kui
meis kasvab rahulolematus oma eluga ja me tahame midagi muud, kui
see, mis on olemas, siis asjad ja inimesed häirivad meid, kuna
segavad olemast. Meil ei tundu rahu ega vabadust olevat. Üha rohkem
on neid asju, mida märgistame – Mina pean! Kõik puudutab, sest
tundub pihta käivat. Tahaks vaikust ja kaitsvaid piire, seejärel
vajame väljapääsu, et eemal olla, sest usume, et kusagil mujal on
parem, kuna seal ei ole kõike seda, mida me enam kogeda ei taha,
sest me ei tundu seda enam vajavat.
Meie
vabadus ja muutused on selles kohas piiratud, sest oleme millestki
või kellestki sõltuvad, kuid meis on vajadus lennata, et proovida
oma tiibu ning avastada uut endas ja ennast Maailmas - tahame kogeda
oma järgmist sammu, avada uks Maailma ja minna. Usume, et meie ise
teame, kuidas ja kuhu on vaja muutust, kuid see, millest või kellest
me sõltume, seisab meile vajalikule muutusele vastu. Tajume, et kui
koos ei saa edasi minna, siis tuleb astuda üksinda.
Kui
enam ei taha olla seal, kus oleme, kuid üksi edasi astumine on
hirmutav, siis vajame vastuolu kellegi või millegagi, et viha
kasvatades saada jõudu, et päästa end vabaks ja minna edasi.
Hirmust järgmise hetke ees, kus ei ole enam piiravaid seinu, vaid on
ääretu avarus, otsime võimalusi, kuidas oma elu elamisega toime
tulla. Vaatame enda ümber ja näeme seal seda, mis meid häirib
nii, et me ei taha enam olla kohas, kus oleme – mis on see, mida
meie ise ei saa seal iseendale anda.
Ootame
ja tahame, et väline muutuks, jagame infot selle kohta, mis meile ei
sobi, mida me enam kogeda ei taha. Meis kasvab vastuseis, viha
võimendub, sest seal, kus käib lahing oma vabaduse nimel, on sõda,
sest seal on vaenlane, kelle tegevus ähvardab hoida meid paigal ja
takistab muutmast meil oma elu. Viha kasvatamine annab jõudu, et
astuda eemale ja välja kohast, kus on seisak. Oma vihas lõhume
olemasoleva, sest vajame vabadust. Soov edasi minna muutub ainsaks
sammuks ellujäämise nimel – soov olla vaba on siht ja lahendus.
Ühel
hetkel oleme valmis edasi astuma, sest hirm tuleviku ees on hajunud,
kuna olulisemaks on muutunud olemas olevas hetkes ellujäämine ja
enese päästmise nimel mõistame, et turvatunde saame endale anda
vaid lahinguväljalt ära minnes. Eesmärgiks saab astumine ning enam ei ole vahet
sellel, mis saab ja tuleb, sest seal oleme vabad ja vabana olles
loome ise oma elu iseendale.
Marianne
19.08.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar