laupäev, 29. september 2018




Inimene  vajab füüsilist väljundit, tal on tarvis rännakut teel, sest see, mis on väljas on ka sees. Kõndides teel edasi, kõnnib inimene ka endas edasi. Avastades Maailma väljas, avastab rändur Maailma enese sees. Kui inimene on enese sees edasi kõndinud, siis vajab tema keha füüsilist liikumist, et vanast energiast lahti lastes vabastada koht uuele teadmisele.

Iga samm Maailmas on inimese seest sündinud liigutus, Maailmast enese sisse vaadates kasvab mõistmine – Miks - ja lugu jätkub.


Marianne

29.09.2018.a

reede, 28. september 2018

Kuidas väljendada ennast sellena, kes Sa oled, läbi selle, kellena Sa oled – Kuidas väljendada oma hinge olemust läbi Naisena olemise – Meditatiivne rännak vol 36





Hing istub elumere kaldal ja lihtsalt on. Ta ootab hetke, kui tema aeg on käes, siis ta tõuseb ja kõnnib vette. Algul on ta pisike kui seeme, kuid ta kasvab ja kui tuleb aeg, mil ta sünnib, siis olles saanud endale keha, astub ta veest välja ja on pisikene poiss või tüdruk. Inimene kasvab ja teda õpetatakse ning suunatakse vastavalt soole. Inimene otsib kontakti oma olemusega, ta õpib, kuidas väljendada ennast sellena, kes ta on, läbi selle, kellena ta on.

Kui Sina astud peegli ette ja vaatad ennast, siis Sa näed, milline Sa oled. Sa näed enda ees naist, kellel on kurvikad vormid, naiselikud riided - see on Sinule, kui naisele omane välimus. Oma teel oled Sa vajanud välise kinnitust, sest kui Sind nähakse Maailmas Naisena, siis järelikult Sa oled Naine. Kuid üksi olles kaotad Sa vahel selle teadmise, sest siis pole Sinu kõrval mitte kedagi, kes tõestaks Sulle Sinu Naiseks olemist. Kui Sa sulged nüüd silmad ja Sa enam ei näe ennast ega mõtle sellele, kuidas Sa naisena peegeldud ega sellele, kes Sa tead end olevat, vaid lihtsalt oled enda sees. Kuidas Sa nüüd tead ja tunned, et Sa oled Naine?

Argipäev on olnud üsna argine aeg ja Sul ei ole olnud aega sügavale enda sisse vaadata. Sinul on olnud tegemist, et oma elus toime tulla ja teel püsida. Endasse vaatamine on elumere lainetesse astumine, aga Sinu sees on hirm, sest Sa ei tea, kas lained kannavad Sind. Täna lähed Sa kohtuma Naisega endas. Tema on Naine, kes Sa oled olnud läbi aegade, oled ikka ja jälle olnud siis, kui oled sündinud Naisena. Tema on Sinu Hinge osa, üks osa tervikust. Sinu Hinge mälestused on ka Sinu mälestused. Sinu Hinge kogemused on ka Sinu kogemused. See, et Sa neid ei mäleta, ei tähenda, et neid ei oleks olemas, sest unustamine ei muuda neid olematuks.

Sa vaatad endasse ja näed Naist, kes seisab merekaldal. Naine seisab mere ja kalda piiri lõhkuval kaljul, lained murduvad tema ees ja veest sündinud vahused piisad kukuvad tema jalgade ette. Naine seisab elumere kaldal ja vaatab kaugusesse. Tema pilk ulatub üle vee sinna, kus oled Sina. Naine ootab Sind. Ta ootab, millal Sa tuled ja võtad ta endas vastu.

Sina seisad kaldal ja meri on teie vahel. Sa tunned, kuidas veri Sinu kõrvades kohiseb - see on Naiste hääl, kes läbi vere Sinuga kõnelevad. Hääled hoiatavad Sind, püüavad tagasi hoida, hüüdes:” Ära astu merre! Ära kõnni Naisena sellel teel!” Vere kaudu edasi antud hoiatuses kõlab sõnum – Naisena elamine on valus, raske, verine ja üksik tee. Sa kuuled oma verd, kuid Sina astud vette ja asud Naise poole teele, sest Sinu sees on sündinud otsus jõuda Naiseni ja kohtuda temaga.

Oma teekonnal saad Sa märjaks ja Sinul on külm – see on külmus, mida Naine on elades tundnud. Sa lööd oma jalad vastu kive ära ja Sinul on valus – see on valu, mida Naine on oma eludes tundnud. Laine lükkab ja tirib Sind, tema tõuke peale Sa kukud, märjad seelikud teevad püsti tõusmise keeruliseks - Sina tunned jõuetust, viha, raevu, väsimust – ka neid tundeid on Naine elades tundnud. Sa kardad kaduda lainetesse, Sinul on hirm kaotada ennast, Sa kardad oma elu pärast – ka neid tundeid on Naine endas kandnud.

Just need Naise poolt kogetud tunded, mida Sina täna siin tunned, on need tunded, miks Sinul on olnud raske näha Naist endas. Sa tead, et need kogemused käivad Naiseks olemisega kaasas, kuid tänaseni on nad seisnud takistusena Sinu teel. Sa ei ole julgenud neist läbi astuda, et jõuda Naiseni endas ja nii ei ole Sa teadnud, et need tunded on osa Sinu teekonnast. Need on Sinu kui Naise valusalt rasked kogemused ja see teadmine Sinu sees on vastus, miks Naisena olles on elamine väljakutse. Sa ei tahtnud enam tunda ja kogeda ning nii valisid Sa mitte olla, sest kui Sa ei võtnud aega endas vastu, siis Sa lootsid, et oled uus ja kõik algab algusest. Kuid seni, kuni Sa pole Naiseni jõudnud, ei tea Sa, et see, mida Sa elumeres tunned ja koged on juba olnud – need on mälestused, mis elavad elusatena oma elu. Kui Sa nüüd usaldad jätkata oma teekonda, siis Sa jõuad Naiseni ja kohtud temaga elumere kaldal.

Naine on Sind oodanud ja võtab Sind vastu. Te seisate vastamisi, hoiate kätest kinni ja tunnetate teineteise olemas olemist. Sa avastad, et see mida või keda Sa Maailmas näed on Maailmas olemas. Te vaatate üksteisele otsa ja Sina astud läbi Naise silmade tema sisse. Sa näed seal sügavuses omaenda Hinge olemuse väljendust Naisena. Sinu Hinge südames on Armastuse helguses soojus ja valgus – see on Sinu kodu. Sa tunned, et oled koju jõudnud ja hingad sügavalt välja. Sa teed endas ruumi, Sa võtad vastu ja annad enda sees koha Naisele – olles koduks oma Hingele, oled Sa koduks iseendale. Sinu sees on olnud teadmine, et Sina oled Naine, kuid alles siis, kui Sa ise näed ennast iseendas Naisena, siis oled Sina selle teadmise vastuvõtnud.

Kui Sa nüüd enda sisse vaatad, siis pimedus, nurgad ja kandilisus on sealt kandunud. Sa näed enda sees värve, mis väljendavad Sinu naiselikku olemust. Sinu sees on asjad, pildid, riided – kõik see, mis iseloomustab Sind Naisena. Sinu sees on pehmus, sujuv voolamine, nõtkus. Kergusega tantsid Sa merekaldal ühes tuulega, sallid vallatult lehvimas. Sinu kodu enese sees on Naise kodu, sest seal elab Hing, kelle olemus väljendub läbi Naisena olemise ja Sa lausud: „Naine - see olen Mina, sest Mina olen Naine!”

Sinu kogemused Naisena on need, mida Sina said kogeda vaid Naisena elades, aga see ei tähenda Naiseks olemise sisu. Need on inimese vaatenurgad, võrdusmärgid, kuid sisu ehk olemus on sügaval, ta on seal, kus on vabadus valida, sest Sina oled see, kellena Sa valid olla. Kogemused on teekond, inimese elu algusest alates lõpuni välja. Jah, nende sees on valu, kuid seal on ka ilu, helgus, valgus ja rõõm, sest seal on Armastus. Sinul on võimalus valida, kuidas Sina elad. Mälestused olnust saad Sa vabaks anda, sest see, mis on möödas on juba ära olnud. Sina elad siin ja praegu. Sina elad edasi ühest hetkest teise astudes, sest Hinge teekond jätkub. Elu Naisena on üks Hinge võimalustest, kuidas väljendada oma olemust. See on Sinu võimalus kogeda, kuidas käib suur ja võimas mäng nimega Elu, kui valid olla ja mängida Naisena.


Marianne 


28.09.2018.a

kolmapäev, 26. september 2018

Miks meie suhted meid ei rahulda II – Mis on tegelikult selle tunde taga





Kaks inimest loovad kohtudes suhte, kus kahest Mina -st moodustub ühine Meie. Kaks inimest astuvad loodavasse suhtesse ühel või mitmel sarnasel põhjusel ja neist saab suhtele alus ning raam. Kuid sealjuures on igal inimesel veel mõni teadlik või teadvustamata vajadus, miks ta seda suhet vajab ja on kindlasti olemas üks soov – tema salajane sõnastus iseendale, mille täitumist ta sellelt suhtelt ootab. Soov ongi see siht, mille inimene tegelikult endale seab ja seda rada järgides ta ka suhtes kõnnib ja oh üllatust, see soov täitub, sest ta saab oma suhtelt just selle, mida ta selles soovis soovis. Kuid, kuidas ja mida ta soovis ning miks täitunud soov teda ühel hetkel enam ei rahulda?

Suhte argipäev näeb välja selline, et koos täidetakse neid ülesandeid, mis endale ühiselt valiti, et jõuda ühise sihtmärgini – see on alguses paika pandud rada. Kuid millegipärast see inimesele ühel hetkel enam ei sobi – sellest ei piisa. Inimeses kasvab nimetu rahutus, sest ta soovib, ootab ja igatseb oma suhtelt midagi veel lisaks sellele, mida ta sealt juba saab. Inimene arvab, et küsimus on muutumises, kas tema ise või teine ei oska või ei taha muutuda selliseks, et suhtes oleks hea olla. Ta usub, et kui õigesti muutuda või midagi muuta, siis on seal, ühise Meie sees, taas hea olla.

Kui inimene astub loodavasse suhtesse, siis ta astub sinna tervikuna ehk kõige sellega, mis temaga kaasas käib. Kui kohtuvad kaks Inimest, kellest üks on Mees ja teine Naine ning nad otsustavad moodustada paari, siis neist saavad abikaasad või elukaaslased ja kui nad saavad lapse(d) siis nad on ka Ema ja Isa ning veel võivad nad koos olles olla ka sõbrad, töökaaslased jne, aga kindlasti on nad Mina ja Mina ning seal kusagil peidus on ka nende loovus ja sügavam olemus. Seega on suhtes kaks inimest, kelle tervikud moodustuvad nii paljudest erinevatest osadest. Kõndides sellel ühisel teekonnal inimesed kohanevad ning kasvavad ja selle käigus nad kaardistavad iseennast, sest nad saavad endast üha teadlikumaks ja muutuvad läbi selle endale nähtavamaks – nad saavad kontakti oma erinevate osadega.

Oma teel kõndides, endale lähemale jõudes, inimene kasvab ja avastab ennast, ta vaatab ning tunnetab iseennast, oma elu ja suhet teisiti. Ta näeb nüüd, et tema sees on nii palju erinevaid osasid ja ta soovib üha rohkem olla oma elus ning suhtes tervikuna. Kuid ta ju astus suhtesse tervikuna, miks ta siis nüüd korraga tajub, et ta ei ole seda? Inimene astus suhtesse sellena, kellena ta ennast sel hetkel defineeris – see oli tema, keda ta tundis ja teadis, kelle kohta ta ütles: „Mina olen ...” ja just sellele osale endast, kas teadlikult või alateadlikult, ta kaaslase valis. Inimene nägi teises inimeses seda osa, mis sidus neid kahte kokku ja läbi ühise Meie sai võimaluse luua oma ellu energiat, mida ta sel hetkel vajas, sellele osale endast, kellena ta just siis Maailmas kõndis.

Ennast otsides avastab inimene enda peidus olnud osad ja kasvades tegelikult alles nüüd tervikuks, tunnetab ta ka oma suhet, ühist Meie- t, teisiti. Ta oleks justkui teise inimesega koos, aga samal ajal ka mitte, ta tunneb ennast tihti üksikuna ja seda, et teine ei mõista teda. Ta otsib teise inimesega kontakti, et parandada oma enesetunnet ja tugevada oma sidet teisega. See tegevus kukub tal sageli kohmakalt välja ega saavuta eesmärki, sest tegelikult ta ei mõista, mis temaga toimub, mis juhtus, et nüüd on nii nagu on – suhe on, aga tema arvates see enam ei tööta, sest temal on selle sees halb olla. Ta tunneb ennast lõksus olevat, sest on proovinud ennast mõistetavaks teha, püüdnud muutuda ja muuta, kuid ta ei leia väljapääsu.

Küsimus on selles, et kui mitme osaga endast inimene tegelikult sellesse suhtesse astudes teise inimese osadega ühise sideme lõi. Millised olid need osad, mida ta siis endas juba tundis ja teadis, mille kohta ta ütles kindlalt: „Mina olen...”, sest tundes iseennast ja teades, kes ta on, oskas ta üles leida ja näha teises inimeses seda osa, mis tema enda osa paariline oli. Kui inimene suhtesse astudes veel ei tundnud ennast ning leidis teises üles ja lõi sideme ainult ühe või paari osaga endast, siis ülejäänud tema osad, mida ta siis veel ei teadvustanud olid ikkagi olemas, kuid nendega sidet ei sõlmitud. Nüüd ennast avastades ja erinevaid osi teadvustades otsib inimene ka neile kohta ühises Meie -s, sest ta on teadlik, kes ta on ja soovib tunda partneriga sidet ka nendes osades. 

Inimene kasvab suhtes tervikuna, sest ta on kogu aeg tervik, kuid algul ta ei olnud teadlik oma erinevatest osadest, sest ta ei olnud veel teadvustanud neid ega elanud olemusena läbi nende, kuid ometi mõjutasid need osad, kogu aeg, alateadlikult tema suhteid. Inimene otsib oma suhetes endale kodu, kus tema tervik looks suhte teise inimese tervikuga, olles nii teineteisele teiseks pooleks

Mida inimene oma segaduses otsib – Inimene ei tea, kes ta on. Hing tuleb siia Maailma oma õppetunde läbima, hing ei ole ainult mees või naine, hing on üks tervik läbi aja, kuid siin Maailmas saab hing keha, millel on soo tunnused, füüsilised ja füsioloogilised väljendusvormid, raamistik ühiskonnas jaotatud ülesannetega jne. Siin, selles elus on hinge ülesanne õppida, kuidas läbi oma olemuse väljenduda Naise või Mehena – leida enda seest üles see pool ja luua oma elu läbi selle poole ja just sellepärast ta otsibki enda kõrvale teist, selgelt väljendunud poolt, et moodustada koos tervik. Kuid seni, kuni Inimesel pole sisemist selgust, kes ta läbi oma olemuse siin Maailmas on, väljendub ta lihtsalt olemusena, olles kui kesksoost, sest ta on mõlemat, olles vajadusel Mees või Naine. Ta teab ja näeb, kes ta soo järgi on, kuid ta väljendub läbi õpitu, kogetu ja teiste inimeste.

Ühise Meie sees on inimesel vastaspool olemas, aga kui see suhe ei rahulda inimest, siis ta ei moodusta teise inimesega ühtset tervikut. Miks ei ole tervikut, kui on olemas Mees ja on Naine? Küsimus on inimese kasvamise loos, kui ta on pidanud oma olemas olu eest võitlema, on pidanud olema see, kelle kohta ta ütleb: „Mina pean!” aga ta ei pea olema Mees või Naine, sest ta peab täitma nendest rollidest lähtuvaid ülesandeid ja ta ei defineeri seega ennast: „Ma elan, sest mina olen Mees (Naine).” Sellise inimese jaoks on tema sugu talle roll, mida ta saab täita alles siis, kui tema vastaspool on tema kõrval. Seega talle tundub, et ühises Meie sees saab ta olla see osa siis, kui teine laseb tal olla, sest teine inimene on tema teine pool ja ta arvab, et ta saab olla Mees (Naine) alles läbi teise - „Mina olen, kui Sina oled, sest kui Sina oled Mees, siis järelikult Mina olen Naine”. Segaduses Inimene ei tea veel, kuidas olla Mees või Naine läbi oma olemuse, olla ka siis kui ta on üksi, on ilma rollita.


Marianne

26.09.2018.a

teisipäev, 25. september 2018

Miks meie suhted meid ei rahulda I – Kas muutumine on võti suhte parandamiseks





Kui kaks inimest otsustavad luua suhte, siis selle sees moodustub kahest Mina -st ühine ruum – Meie. See on koht, kus ühes olles on kahel inimesel koos hea ja turvaline olla. Selles kohas on olemas sellele suhtele omane miski, mida nad vaid koos olles kogeda, tunda ja jagada saavad – Meie sündis, sest koos olles on Meil parem.

Aeg möödub ja inimesed avanevad ning seetõttu on seal, Meie sees, vahel väga hea olla, aga vahel jälle meeletult halb ja valus elada, sest selles, Meie sees, just nende kahe inimese vahel, sünnivad just sellised tunded. Selle, Meie sees, tõusevad erinevad teemad selle jaoks, et inimesed, kes on Mina ja Mina, saaksid, Meie sees, ühiselt iseenda ja partneritena kasvada. Inimese muutudes kasvab temas vajadus muuta Meid ja Meie muutudes tõuseb vajadus muutuda inimesel – see on pidev liikumine. Meie sees otsitakse teemadele lahendusi, kas koos või siis eraldi ning aeg-ajalt soovitakse, et teine muutuks ja kui enam kuidagi muud moodi ei saa, siis muututakse ise või muudetakse ennast teadlikult. Kuid see ei tähenda, et siis lahenevad kõik teemad. Oh ei, siis ollakse vedanud, ühine Meie, Ameerika raudtee algusest kõrgusesse ja alles nüüd läheb õige sõit lahti – Mina ja Mina ühises vagunis üles ja alla kihutamas.

Ühine Meie on üks osa inimesest ja kui tal on Meie sees halb olla, siis ta proovib seda osa enda sees muuta, sest ta otsib lahendust, kuidas Meie -t parandada. Inimene püüab muuta seda osa oma elust, mis võib ta ilma jätta sellest, mis on talle oluline. Inimene teeb jõupingutusi, et kohas, kus ta näeb ohtu teda hoidva sideme katkemiseks, jõuda oma sõnumiga teise inimeseni, et näidata talle, mis lükkab neid teineteisest lahku. Kohas, kus Meie -st võib taas saada Mina ja Mina, püüab ta leida lahendusi, kuid need on tema enese näoga ja ei pruugi ulatuda teise mõistmiseni.

Muutudes muudetakse oma elu. Jah, see on nii, kuid see ei tähenda, et kõik ümbritsev selle muutuse kaasa teeb. Võib ju mõelda, et muutudes muutub kõik ilusaks, tuntakse ennast hästi ja ollakse õnnelikud. Oh, ei, kaugel sellest. Iga inimene käib oma rada mööda ja see, mis on ühele oluline ei pruugi sedasama teisele tähendada. Muutudes toimub muutus ennekõike inimese enda sees. Muutus muudab seda, kuidas ta Maailma näeb, sest vahetub tema vaatenurk ja sellega seoses juhtub tihti nii, et see, mis võis varem olla veel okey või millest osati mööda vaadata on nüüd alasti tõena seismas keset tuba – mööda ei pääse ja nähtamatuks ei muuda, sest muutudes libisesid valede loorid enesepettuse eest.

Ikka ja jälle juhtub, et ühise Meie päästmise asemel vastandutakse, seistakse vastamisi ja ollakse üksteisele takistuseks teel. Esimene keerab ennast teise poole ja soovib, et teine saaks aru, et nii ei saa enam edasi minna, sest see tee viib ummikusse. Kuid teine ei saa aru, miks esimene ei lase tal harjunud suunas edasi liikuda – miks muutuda, kui rada on juba sissetallatud.

Vastandutakse, sest inimeste sees on hirm, et teine ei hoia ega väärtusta ühist Meie -t. Inimene, kes on muutunud ja näeb läbi vahetunud vaatenurga alasti tõde ning võimalikke lahendusi ei taha enam vanal moel edasi minna. Teisel võib ka halb olla, aga ta püüab oma Maailma hoida muutumatuna paigal, kuid teise sammud teevad selle keeruliseks ja tema ei saa enam vanaviisi edasi elada.

Kui ühises ruumis on Meie asemel Sina ja Mina, siis tuleb vajadus muutuda sundusena, kohustusena muutuda teise pärast ning seda võetakse isiklikult ja hakatakse teisele vastu, sest ei osata näha seda, mida muutus või muutumatus tähendab ühisele Meie -le. Vastandudes seistakse oma territooriumil ja kaitstakse iseennast ning kui lugu algas Meie kaitsmisega, siis lõpuks võib see eesmärk silmist kaduda. Inimene võib muutuda lootuses oma suhet paremaks muuta, kuid üksinda on keeruline Meie -t „korda teha”, sest kui teine seisab iseenda eest ja pärast on ta ühise Meie seest välja astunud.

Ühine ruum on selleks, et koos olles on enam kui üksinda käies, kuid kui koos olles tuntakse ennast üksinda, siis on kas üks pool või mõlemad teisele seljad keeranud. Kui kaks inimest ühises ruumis vastandusid, siis nad vaatasid peeglisse ja see, kes ei suutnud ennast vaadata, keeras selja. Ta ei tahtnud või ei suutnud võtta vastu teadmist, mida ta oli teinud või tegemata jätnud. Selga keerates ta ei vaadanud enam peeglisse ja hoidis ennast turvatundes, kuid ta võis ka rünnata sõnade või teoga, et lõhkuda pilt, sest tema sees kasvanud tunded ähvardasid tema enese olemas olu ja selles kohas ei olnud tal kohta ega mõistmist ühisele Meie -le.

Tegelikult oli peegeldunud peegeldus aus pilt sellest, kus ja kuidas ollakse ning küsimus oli selles, kuidas minna edasi, kuidas hoida ühist ruumi alles nii, et olles koos on mõlemal hea olla ja on ühine teadmine, et Meiena on parem kui Mina ja Mina eraldi. Kui ühist osa ei leita ja teisele otsa vaadates nähakse kuristikku, tunded kasvavad ja sunnivad ennast kaitsma, siis ühine Meie on katki ja ollaksegi Sina ja Mina. See on valus tõdemus, et ühel inimesel üksinda, muutugu ta nii palju kui tahes, ei ole võimalik ühist Meie -t parandada ega koos hoida ka siis kui püütakse teist kaasa vedada või liikuma lükata. Mis või kes hoiab siis koos, kas need on ühised kohustused ja lapsed, kes tähistavad Meie piire, kuid kui kohustused saavad otsa ja lapsed kasvavad suureks, kes või mis tähistab siis Meie -t.

järgneb


Marianne

25.09.2018.a

pühapäev, 23. september 2018




Pühitsedes  tänab inimene selle eest, mis on talle tema elus oluline ja tähtis. Pühitsedes tänab inimene selle eest, mis teda puudutas ja läbi mille on ta parim, kes ta parimal võimalikul moel olla saab.


Marianne

23.09.2018.a

reede, 21. september 2018

Sinu soovitud soovid lähevad täide





Kas Sa tead, et enamus Sinu soovitud soovidest täituvad, ja et kindlasti lähevad täide need soovid, mis on Sinu kasvamiseks vajalikud. Kas Sa tead, miks Sa kahtled oma oskuses või võimes soovida nii, et soovid täituksid. Sa ei tunne oma täitunud soove ära, sest Sa näed neid pigem karistuse kui kingitusena.

Soov on sõnastatud mõte, mis koosneb kolmest või enamast sõnast, kuid iga sõna tähendus on mitmekihiline ja koos olles loovad nad kõikvõimalikest valikutest pillerkaari. Proovi, mõtle välja üks soov ja vaata, kui palju erinevaid lugusid sellest hargneb ja Sa näed, et ei ole olemas ainult ühte kindlat teed.Kuid soovi soovides lood Sa oma kujutlusse ühe pildi sellest, mida täitunud soov Sinu jaoks kaasa toob ja seejärel astud Sa unistades selle pildi sisse, sest oled kindel, et just nii peab Sinu soov täituma. Soov täitub, kuid Sinu ja Maailma võimalustest lähtuvalt ning sellest, kus ja kuidas Sa oled ning milline õppetund tuleb Sul läbida. Sa soovisid, sest tahtsid midagi oma elus muuta, midagi uut või teist moodi kogeda. Sa soovisid, sest otsid oma teed. Maailma ja Sinu enda kingitus Sinule on see, et täitunud soovis Sa saadki selle võimaluse.

Olles soovinud elad Sa oma igapäevast elu edasi, kuid siis tulevad Sinu teele muutused, mis on ebamugavad, sest sunnivad Sind valima, liigutama, otsustama – nad ei lase Sul harjumuspäraselt edasi oleskleda. Sinu täituv soov on uus reaalsus, mida Sina ise muutudes lood. Sa saad selle, mida soovisid, aga alles siis, kui Sina ise astud vajalikud sammud – Sina ise täidad oma soovi. Jah, see tee võib olla valus, raske, keeruline, ebameeldiv ja just sellepärast Sa ei saagi aru, et see on Sinu täituv soov, sest soovides tahtsid Sa enesele parimat ja haiget ei tahtnud Sa küll endale teha.

Soovides oli Sul kujutluses pilt täitunud soovist ja see oli see, mida Sina oma ellu ootasid. Sina olid välja valinud ühe tee paljude seast, kuid see ei pruukinud Sinu jaoks õige olla ja nüüd, kui reaalsus on teistsugune, on pildist erinev, siis Sina ei tunne oma soovi ära. Sinu soov ei tulnud ukse taha ega koputanud, et: „Siin ma nüüd olen, võta mind vastu!” Need muutused, mis Sinu elus toimuvad, ei ole Sinu pildiga kooskõlas. Sa sõdid muutustele vastu, sest näed, kuidas Sinu Maailma piirjooned murenevad, midagi kaob Sinu elust, Sa ei saa vanaviisi olla ega uneleda unistustes – Sul tuleb vanadest, mitte töötavatest ja ebavajalikest asjadest, endas ning oma elus, lahti lasta. See on valus.

Selleks, et Sinu soov saaks täituda, tuleb Sul muuta oma elu, muutuda ise, lahti lasta ja astuda. Keskendudes sellele, mida Sinu elus enam ei ole või Sa ei saa ning olles sellest protsessist sündinud tunnete sees, näed Sa täituvat soovi oma elus karistusena ja Sa ei näe teed, millel astuda. Kuid vaadates läbi muutuste avanevat võimaluste Maailma, tajud Sa kingituse suurust, sest oled mõistnud, et Sinu soov tõi Sinu ellu parima, parimal võimalikul moel, Sina oled kogemuse võrra rikkam ja Sinu teekond jätkub.


Marianne

21.09.2018.a

kolmapäev, 19. september 2018

Armastus on Valguse olemus – Meditatiivne rännak vol 35





Sinu ees on mälestus ühest helgest hetkest Sinu elus. Selles hetkes tundsid Sa rõõmu ja olid puudutatud armastusest, kuid Sina ei suutnud naerda, Sinu silmadest voolasid pisarad ja Sa tundsid ennast kokku tõmbuvat. Sa ei saanud aru, mis Sinuga toimub ega mõistnud, Miks? Sina ei suutnud sellisel imeliselt ilusal hetkel naerdes elust rõõmu tunda. Nüüd oled Sa taas selles hetkes ja vaatad, läbi oma silmade, vaatad enda sisse.

Endasse astudes jõuad Sa oma südameni ning näed, et Sinu süda on uinunud ja tema ümber on hämarus, kus valgust on vähe, sest Sinu Hing on laotanud oma embuse südame kaitseks. Sinu süda on sulgunud, sest ta hoiab endas üht valu, mida Sina kogesid, kui pettusid armastuses. Hämarus on tihe ja läbipääsmatu, et uus valu ei leiaks teed südameni. Sügavat valu tundes Sinu süda ei laulnud enam Armastuse laulu ja Hinges kustus särav valgus, jäi vaid südant kaitsev hämarus. Sissehingamine annab Maailmale loa siseneda, kuid Sinu südames on valu ja kehas on hirm uuesti valu kogeda, seega Sinu keha ei luba õhul sügavale liikuda, sest ta kardab, et süda ei löö enam, kui valu jõuab kõikjale Sinu kehas ja siis lakkab Hing olemast – see on enesealalhoiuinstinkt.

Oma mälestuses tundsid Sa rõõmu, mis oli kui valgusekiir ning see ulatus läbi hämaruse südameni. Valgusekiirest tulvav valgus vähendas hämarust, keha tundis endas vaba ruumi ja tahtis sissehingata, kuid samal ajal soovis Hing valu vallandada ja nii vajas valu väljapääsu, aga õhk otsis sissepääsu, nad kohtusid ja oli teineteisele tõkkeks ees – õhk ei saanud sisse ega valu välja. Sinu poolt kogetud rõõm ei ulatunud keha täitma, sest õhk ei ulatunud sügavale Sinu sisse, kuid valu voolas õhuga segunedes Sinust välja ja kergendusest sündisid pisarad. Sinu Hing nuttis rõõmu tundes, sest kergendus oli nii vabastav. Hing nuttis, sest tema seest vallandus pinge, mida ta oli hoidnud endas, et Sinu südant kaitsta, vallandunud pisarad puhastasid Sind ja Sina said nüüd sügavalt sisse ning välja hingata.

Hing on armastuse aine, kuid ta unustab teadmise, kes ta on, kui Sinu süda ei laula armastuse laulu ja armastust on alles vaid piisake, mida hoida südames varjul. Hing usub, et ta lahustub olematusesse, kui see viimane piisake kaob. Hingel on valus, sest Sina mäletad, et armastus on valus, aga armastus kasvab armastuses ja hoides Sinu südant hämaruseses ei ole Hinges valgust ja armastus ei voola.

Sina saad ennast aidata. Mõtle sellele, mis on armastus Sinu jaoks, mida ta Sulle tähendab. Otsi enda mälestustest üles see koht, kus Sa tundsid armastust. Leides armastuse üles ja olles selles tundes, siis hoia seda tunnet enda sees alles. Armastus on nüüd Sinu osa ning endasse vaadates leiad Sa armastuse üles, sest nüüd Sa tunned ta ära. Usalda endal hingata, luba armastusel õhuga seguneda ja nii täidab armastus kogu Sinu keha.

Seisa nüüd peegli või vetepeegli ette ja seal oma silmi kohates vaata armastusega enda sisse. Endasse vaadates näed ning tunned Sa endas armastuse ära. Nähes ja tundes armastust endas, näed ja tunned Sa oma Hinge ära. Nähes oma Hinge oled Sa ta endas armastusega vastuvõtnud. Sinu Hing ärkab üles, kui Sa vaatad ja hoiad ennast armastusega. Hing ei ole enam kaitseks südame ümber vaid seisab olles kehaga üks ja hoiab südant oma peopesade vahel ning tõstab ta valguse soojusesse, süda virgub unest ja ärkab üles. Sinu süda tunneb soojust ja ta avardub, armastus tema sees vallandub ja täidab kogu Sinu keha. Sinu Hing teab, et olles armastus on ta valgus, sest ta on valguseolend, kes kõnnib valguses. Sinu Hing teab, et tema on armastus, mis on piir pimeduse ja valguse vahel. Hingevalgus on Sinu rüü, mis hoiab ja kaitseb Sind.

Vaata nüüd uuesti oma mälestust. Sa mõistad, et tookord Sa küll tajusid armastuse puudutust, kuid Sa ei mõistnud oma sidet temaga, sest Sa nägid armastust endast väljaspool olevat. Tänasest Sa tead, et Sinu sees olev armastus kinkis Sulle selle hetke, sest Sina elasid oma elu nii, et see hetk sai sündida – Armastus sündis läbi Sinu Armastuse. Siin ja praegu koged Sa seda hetke uuesti - Sa oled rõõmus, sest Elu Ime on Sind puudutanud. Valgus Sinu sees on kirgas, Sinu Hing hoiab laulvat südant oma peopesade vahel ja Sa naerad, Sinu naer on sillerdavalt voolav, paitav ja lustlik – Elu on Imeline. Sa vaatad ennast ja Sa tunned ennast Armastusena, sest Sina oled Armastus, Sinu sees on Armastuse laulev süda, mida hoiab oma peopesade vahel Valgust kiirgav Hing, kes puhas Armastuse aine.


PS peeglist möödudes ära vaata endast mööda ega lase pilgul lihtsalt üle libiseda, vaata ennast, vaata endasse ja Sa näed armastust ning Sa naeratad rõõmust.

Marianne

19.09.2018.a



teisipäev, 18. september 2018

Ühine ruum – Meie






Meie on selles ruumis,
kus kokku puutuvad
me kehad ja käed,
kus lähedalt möödume,
tajume, tunneme, kogeme -
teineteisele reageerime,
sest oleme seotud.

Üks sõna,
vastuvõetud otsus
ühise ruumi lõi,
kus seisame koos
ja oleme Meie.

Millise muusika taustale,
millised värvid seinale
me täna valime?
Kas seisame koos
ja oleme Meie
või enese eest
ja iseenda pärast
iseolemise nimel
ennast vabaks võitleme?

Lähedal olles
kokku puutudes,
peeglisse vaadates,
keda näeme,
kas iseennast
või teist?

Tehes oma samme,
kas tõukume või peatame,
toetame või hülgame,
kõrvu kõnnime
või lahku astume.

Kui ütleme,
et halb on olla,
millest mõtleme,
kas eraldi ühte
või koos olevat kahte?

Kui halb on ühel,
kuidas on siis teisel,
kui sisekliima
on Meil ühine?


Marianne

18.09.2018.a

esmaspäev, 17. september 2018

Kui saba oli veel Vajadusepõhise Maailma ukse vahel





jagamine

Minu lood sünnivad läbi kogemuste, aga kui mul ei ole veel kogemust, siis tuleb minu teele koht, kus ma saan selle, et mõista ennast ja Maailma ning seejärel, teemat endast väljakirjutades, läheb järgmine lugu lendu. Ma soovisin aega endasse vaatamiseks ja teed, millel kui rännakul kõndida ja ma saingi aja ning sain ka tee – soovid täituvad. Algul tundus, et mind on karistatud ja hüljatud, kuid siis mõistsin, et mulle on antud kingitus - hetk endale. Aeg endasse vaatamiseks on hetk, mis kestab seni kuni olen mõistnud, kuid ajaliselt on ta erinev ning ka läbitud tee pikkuseks on lõpmatus või üks silmapilk, mis oleneb sellest, millal ma endasse kohale jõuan. Rännaku teekond iseenesest ei ole raske, ta on füüsiliselt tehtav, kuid keeruliseks teevad selle aja, olgu see siis tund või paar, päev või kaks, tunded, mis minu sees kasvavad, võimendudes nii, et täidavad kõik mu meeled ja värvivad Maailma seni kuni otsustan, et nüüd aitab – ma ei uju enam tundes vaid ronin välja, seisan kaldal ja vaatan ennast ning oma lugu kõrvalt.

Iga lugu on kusagilt alguse saanud, kuid ta on ka ise omamoodi algus, sest siit võrsub uus teadmine ning samal ajal on ta alati ka vana lõpp, sest ta on järg eelnenule ning ühtlasi on ta  ka kokkuvõte ja vahepeatus. Täna olen kolmandat nädalat taas Eestis, üksi iseendaga. Esimene nädal oli väga keeruline aeg, tundeid kasvas ja võsus, neist sündisid lood, mis ei oleks kusagil mujal avanenud ja ma leidsin lahendused teemadele, mis ulatusid väga sügavale minu sisse – aegade algusesse. Ma avastasin, et läbi aja on olnud mulle keeruliseks väljakutseks rollide sisu muutus, mitte nende kaotus vaid just see, et rollid muutuvad ajas. Kuid minu jaoks oli oluliste rollide muutus võrdne sellega, et ma jään neist ilma – ma ei osanud kohaneda, et toime tulla iseenda ja teise inimeste tunnete ning käitumisega. Need olid minu elus kohad, kus minu ees avanes kui kuristik, mida ma ei osanud ületada ja ainus lahendus tundus olevat lahkumine. Nüüd sain aru, et mitte keegi ei võta minult rolli ära, kui ma ise sellest ei loobu, sest roll jääb alles ka siis kui inimesed muutuvad. Küsimus on rolli sisus, selles, mida mina ise või teine inimene rollilt ootame ning see, kas võtame oma rollisisu kui üht võimalikku rollilahendust paljudest ja laseme inimestel inimestena olla – muutuda, kasvada, lahendada rolli omas võtmes või asume nõudma, et iga roll peab meid rahuldama nii, et saame selle, mida vajame. 

Siit jõudsin järgmise tee algusesse – Vajadused. Ma sain aru, et minu alateadlik Maailm on alles vajadusepõhine – ma oli kinni jäänud sinna aega, kus olin veel väga väike ja minu vajadused olid elulised – neist sõltus minu ellujäämine. Kasvades olin õppinud erinevaid käitumismustreid, et toime tulla, kuid ma polnud mõistnud, kust mind segavad tunded kasvavad ning miks ma käitun ja tunnen nii nagu seda valin teha. Seisin kohas, kus mõistsin Miks?, kuid mul puudus kogemus, mille alusel kasvada. Sain aru, et kui loon uue tee, siis see on uus muster mitte lahendus. Keeruline, kuid vabastav hetk minu enese jaoks oli, kui sain aru, et ka nüüd, olles täiskasvanu on minu vajadused, mis sõltuvad teistest inimesest, eluliselt tähtsad. See ei lugenud, et tegelikult nad seda ei olnud, kuid minu alateadvus hoiatas, et vajaduste rahuldamata jätmine on oht minu elule ja taas kasvas minus pinge, sest vajadused vajasid kohest lahendust ja ma ujusin tunnetes olles rahulolematu, ärevuses ja abitu.

Ma lasin teemal olla. Loo settides sõnastasin põhivajaduse – usaldada Armastust ja seejärel otsisin endas pilti, milline, kus ja kuidas ma seal kauges ajas olen. Kui nägin ennast kookonisse suletuna loote asendis, siis mõistsin, mida mul tuleb teha, et ma saaksin edasi minna - tuleb ärgata, tõusta ja Maailmas ringi vaadata. Abitu lapsena ootasin lahendusi välisest, sest ma ei uskunud endasse ega teadnud iseenda võimeid – olin paigal ja ootel. Kasvades mõistsin, et mitte keegi peale minu enese ei keela mul otsida lahendusi ja proovida uusi võimalusi, kui katsetan, siis õpin tundma oma võimeid, kasvab usaldus enese vastu ning edasi kõndides leian selle, mida vajan. Vajadus on ju inimese soov tagada enda heaolu, just tahe tunda end hästi suunabki tegutsema ja otsima lahendusi ning selleks tuleb tõsta pilk sissetallatud teelt, vaadata ringi, et kogeda, õppida ja avastada uusi võimalusi ning jätkata oma teekonda.


Marianne

17.09.2018.a

reede, 14. september 2018

Inimese Eluraamatu kaanele on kirjutatud Armastus – Meditatiivne rännak vol 34





Sa oled Laps, kes lebab käed hoidmas ennast, oled turvalises kookonis – iseenda sees ja tead, et on olemas Maailm ja oled Sina ning Sinul on elulised vajadused. Sul on hirm, et kui Sa ei saa seda, mida vajad, siis Sind ei ole enam. Sinu vajadused on niidid, millega oled Maailma külge ühendatud. Sa vajad Armastust, kuid Sa ei tunne ega taju teda. Sinu Maailm on vajadusepõhine – Sa saad selle, mida vajad siis, kui Sind vajatakse, kui pole vajadust siis pole ka Sind vaja.

Sa oled kookoni sees ennast nii väikeseks kerinud kui vähegi võimalik. Sul on hirm, et mis saab siis kui Sa oled suurem, sest kui Sind on rohkem, siis on Sul ka vajadusi rohkem. Sa usud, et kui Sa ei liiguta ennast, siis energiat ei kulu ja vajadusi ei teki, Sa lihtsalt oled ja hoiad ennast. Sa oled silmad sulgenud ja lebad vaikselt, sest Sa tead, et kui Sind on vaja, siis tullakse ja äratatakse Sind üles, Sa annad selle, mida Sinult oodatakse ja seejärel saad vastu selle, mida Sina vajad. Sa tunned end unustatud mängukannina, kes oli kord uus ja huvitav, kuid nüüd oled aegunud. Sa hoiad ennast kaisus, sest üksinduse vaikuses ei ole kedagi teist Sind hoidmas.

Sa tead, et on olemas sõna Armastus, kuid sa ei mäleta seda ja seega ei mõista Sa selle sõna tähendust. Sinu Maailma sõna on Vajadus, sest Sinul on vaja elus püsida. Sõna on üks lehekülg Sinu Eluraamatust, mida Sa üha uuesti loed. Sa ei tea, et selle raamatu sees on olemas ka teised leheküljed, et selle raamatu sisu on palju kordi suurem, värvilisem ja elulisem. Sa ei tea, et Sina ise oled see, kes oma raamatut kirjutad, loed ja tõlgendad. Sinu tunne on energia, mõte on tähendus, uskumine on pidepunkt, kuid teadmises on vabadus. Sa ei ole vaba, sest Sinul on kogemus, kus teadmisest ei olnud kasu – Sinul oli valus, valu hirmutas, see tegi üdini haiget – usaldades Armastust said Sina haiget. Kui Sulle teeb Maailmas elamine haiget, siis turvaline varjupaik ei ole selle Maailma sees vaid Sinu sisemuses, kuhu Sinu sisemine Laps sulgus kookonisse - Sina vaatad ja koged üha uuesti tunnet enese sees – loed jätkuvalt ühte lehekülge oma Eluraamatust.

Sa ei ole vaadanud Maailma läbi oma südame ja seega Sa ei teadnud, et kui Sa läbi südame vaatad, siis peegeldud Sa Maailmast iseendale vastu sellisena nagu Sa oled, kuid Sina oled vaadanud Maailma läbi oma tunde, läbi oma vajaduste. Sa ei ole vaadanud oma Eluraamatut väljast ja nii ei teadnud Sa, mis sõna on kirjutatud selle kaanele - Armastus. Sa oled lugenud ühte ja sedasama lehekülge, mis on juba olnud ja möödunud – see on Sinu mälestus hetkest, kus Sa olid veel väga väike ja vajasid teisi, kuid nüüd oled Sa suur, kes näeb kaugemale ja sügavamale. Sinu südames on Armastus, mida oled hoidnud enesele, enese jaoks. Usalda avaneda ja luba Armastusel enese sees voolata. Lase Armastusel ulatuda kõikjale, kus on seni olnud vajadus, Armastuseta oled Sa olnud kui veeta kõrb. Sa puudutad Maailma Armastusega, Sa hingad, kuuled, näed ja tajud Armastust.

Armastus on Sinu Maailmas ja kuhu iganes Sa vaatad, peegeldub Armastus Sulle vastu. Kui Sa võtad vastu selle Armastuse, mida Sa Maailmas näed ja tajud, siis see on kingitus Sinule, sest see on Sinu enese oma, sellel on koht Sinu sees ja Sa ei vaja Armastuse tundmiseks kellegi heakskiitu ega luba. Sa arvasid tänaseni, et Sinul ei ole selleks õigust, sest uskusid, et see Armastus, mis Sulle Maailmast vastu peegeldus kuulus teistele või oli kellelegi teisele mõeldud. Tänasest Sa tead, et see Armastus, mida Sa Maailmas näed ja tajud on Sinu, sest Sina peegeldad selle sinna, Sina oled Inimene, kelle Eluraamatu kaanele on kirjutatud Armastus.

Kui Sa nüüd enese sisse vaatad, siis näed Sa seal Last, kes on püsti tõusnud, avastab ja vaatab ennast ning Maailma. Laps tantsib liblikatega koos, sest Sinu sees on muusika, on helid -Sinu sees on elu. Sina oled Armastus ja Armastus on Sinu elu. Sa näed ja tajud Armastust endas ja Maailmas ning Sa tead, et Sa mõistad selle sõna tähendust, sest Sa oled teda kogenud ja nüüd tunned ta ära. Vaadates Maailma läbi südame on Armastus värviline kaleidoskoop, mis moodustab üha uusi mustreid ja kõikjal kuhu Sa vaatad on Elu ja Ilu, sest Armastus on võlukunst, mis muudab kõik, mida või keda ta puudutab, Armastuseks.

Sa arvasid, et keegi peab tulema ja õpetama Sulle Armastuse keelt, et Sa oskaksid selles keeles rääkida ja lugeda ninbg tunneksid ta ära, kui teda Maailmas kohtad. Sa soovisid, et keegi õpetaks Sulle Armastuse Võlukunsti, et Sina saaksid Maailmas Armastusega elada. Mitte keegi ei saa Sulle õpetada seda, mida Sa ei usu. Mitte keegi ei saa Sulle õpetada Armastust, sest Sina ise oled Armastus – kõik see, kuidas Sa valid olla ja teha, täna ja alati ning siin ja kõikjal. Sina lihtsalt ei uskunud, et see oledki Sina ise, kes Sulle Maailmast vastu peegeldub – nii puhas, ilus ja üdini Armastust täis.

Nüüd Sa naeratad, sest Sa tead, et see on nii – Sa oled seda alati teadnud, kuid nüüd Sa lubad endal olla. Sina oled Eluraamat, Sinu sees on nii palju erinevaid ja huvitavaid lehekülgi. Iga leht saab läbi loetud, sellele eelnes eelmine ja järgneb uus, keera julgelt lehti ja avasta kui põnev Sa oled. Lehekülgedel on kirjas Sinu elu ja Sina ise oled kaaned raamatu ümber, Sa võid raamatu alati kinni panna, et lugeda kaanele kirjutatut võid ennast sirvida, kuid Sa ei pea raamatu sisse kinni jääma.

Armastus ei ole mitte kunagi valus. Valu tuleb läbi tunde, mis kasvab, kui Sinu sees olnud vajadusele andis Maailm vastuse, mis jättis Sind üksi seisma ja Sa tunned hirmu enese pärast ning Sa ei tea, kuidas olla või mida teha – sel hetkel alustad Sa uut teekonda ning valu on vaid üks hetk, see on Sinu kogemus, mis talletub Sinu Eluraamatusse.

Valu on valitud olek. Inimene vajab valu, et hoida ennast uue kogemuse eest, kui tal puudub usaldus, et Maailm annab talle selle, mida ta vajab. Kui Maailm ei anna inimesele seda, mida ta vajab, et too saaks ennast hästi tunda, siis inimene tunneb, et Maailmas pole Armastust. Kuid Maailma vastus inimese vajadusele oli TÕDE – Sa ei ole abitu, Sa oled olemas, tõuse üles ja astu ISE!

Sinu ümber siin Maailmas on Inimesed, kellel on omad Eluraamatud, kõik nad on erinevad, kuid kõigi nende kaantele on kirjutatud üks ja seesama sõna - Armastus ja seda näevad ning mõistavad lugeda kõik need, kes vaatavad ja loevad Maailma läbi oma südame, läbi Armastuse.


Marianne

14.09.2018.a



kolmapäev, 12. september 2018

Kes on kelle jaoks vajalik – Kui 47 aastane avastab, et minu „Mina” on vaid minu Maailma keskpunktiks





Kui laps sünnib siia Maailma, siis on tal ema vaja, kes tema vajaduste eest hoolitseb – teda elus hoiab. Laps kasvab teadmisega, et tema on oma ema maailma keskpunkt, sest tema heaolust sõltub ema oma ja tema vajadused on emale täitmiseks - ta tunneb, et see on tema õigus, sest ta on oluline. Kui laps kasvab suuremaks siis ta avastab, et ema maailma sisse mahub palju rohkem kui ainult tema, ta kogeb, et tema vajadused ei ole enam nii olulised ja tal tuleb õppida enese heaolu eest ise vastutama. Laps õpib tundma, et on olemas tema Mina ja on teiste inimeste Minad ning need on erinevad – tema vajadused ja heaolu ei võrdu teiste omadega. See on loomulik areng ja käib kasvamise juurde.

Kuid vahel ei kasva Laps vanemast lahku vaid ta lahutatakse emast veel enne kui ta on mõistnud erinevate minade, vajaduste ja heaolu olemust. Tema lapsepõlves oli hetk, kus ta avastas, et tema oli küll olemas ja tal olid elulised vajadused, kuid ema ei pööranud neile tähelepanu. Lapse turvatunne sai riivatud, sest ta ei teadnud, kuidas oma vajadustega ise toime tulla ning ta tajus, et tema ise ei suuda ega oska iseenda heaolu eest vastutada. Lapse sees oli uskumus, et tema heaolu on Maailmale oluline ja seega on ka tema vajadused teistele olulised, kuid need jäid rahuldamata ja Laps oli abitu. Kui laps emast lahutati, jäi tema sisse arusaam, et kaks Mina moodustavad koos ühe – Lapse Mina, sest tema on ju Maailma keskpunkt.

Lapse alateadvusesse jäi muster, mis käivitub täiskasvanu eas siis, kui Laps on olukorras, kus tema heaolu tundub sõltuvat teisest inimesest ja tal tuleb viibida keskkonnas, mida ta ise ei suuda muuta, et tagada kontroll oma vajaduste rahuldamiseks. Selles kohas kasvavad temas ebamäärased tunded ja tal on iseendana väga halb olla. Ta on abitu, sest ta ei saa mitte kuidagi teist inimest muuta ega sundida teisiti käituma, et too teeks või oleks nii, et Lapsel oleks hea ja turvaline olla. Laps saab uuesti valusa kogemuse, et ta ei ole oluline, sest teine ei rahulda tema vajadusi.

Täiskasvanu, kelle sees on selline Laps, käib Maailmas ringi uskumusega, et teised on seal olemas tema jaoks ja pärast. Kui ta kohtub, suhet luues, teise inimesega, siis tema jaoks liitub teise Mina tema omaga ja moodustub üks tervik - Lapse Mina ning sellele ühisele Minale on kõige olulisem Lapse heaolu. Tal ei tule pähegi, et teisel on oma soovid ja tahtmised, sest teise Mina ei ole tema jaoks olemas - Laps laienes, kasvas ja teine sai tema osaks. Laps usub endiselt, et teised inimesed tulevad tema Maailma selle jaoks, et temal oleks hea olla, et tema vajadustest saavad teiste inimeste vajadused, sest ta usub, et nii koos olles saab ta selle, mida vajab ja tema heaolu on tagatud. Lapses on veendumus, et teistel on teda vaja, sest tema heaolust sõltub nende heaolu, kuid täiskasvanuna saab ta ikka ja jälle haiget, kui avastab, et teda ei ole vaja, sest teised tulevad ilma temata toime ja elavad ilusasti edasi ka siis, kui teda nendega ei ole. Lapse sees on abitult jõuetu viha, kui teine inimene ei lahenda tema vajadust. Laps ei saa päris tõsiselt aru, miks ei ole tema vajadused teisele olulised, sest kui ta annaks Lapsele selle, mida too vajab, siis tunneks Laps ennast hästi ja ka teisel inimesel oleks tema kõrval hea olla.

Laps ei taha selliseid inimesi oma ellu, ta väldib ja eirab neid, kui kohtub siis on tema sees üks okas, mis torkab ja tuletab olnut meelde. Laps mäletab, et tema vajadus ei olnud sellele inimesele oluline ja tema sees on teadmine, et teine ei vaja teda ega taga Lapse heaolu ka siis, kui Lapse elus on Lapsele oluline vajadus. Selline inimene ei ole Lapse jaoks usaldusväärne, sest ta ei suuda teist kontrollida ja seega on tema turvatunne koos olles ohustatud. Laps sooviks hõivata teise Mina ja teha selle enese osaks, et kontrollida ühist Mina ja tagada sellega oma vajaduste rahuldamine, kasutada ühiseid ressursse enese hüvanguks ja ta usub siiralt, et sellega ühes tagab ta ka teise heaolu, kuid tegelikult ta ei tea ega näe teist, sest on ju ainult üks Mina – tema oma.

Kui Lapsel on halb olla, siis ta räägib ja seletab, mis talle ei sobi, kuidas temal on vaja, et oleks suhtes teisiti, kuidas teine peab muutuma - ennast muutma, et tema heaolu oleks tagatud. Laps on küll ealiselt täiskasvanu, kuid sellise käitumisega on ta ikka kui abitu imik, kes nutab ja laliseb: „Tehke nii, et rahuneksin, siis on teil hea olla!” Lapse sees on alles uskumus, et lahendus tema teemale tuleb läbi teise, kes on tema vajadust mõistnud ning kuna ta on koos olles kohustatud Lapse heaolu eest vastutama, siis ta annabki Lapsele selle, mida too vajab. Laps võib jonnida, uksi paugutada või ära minna, kuid see ei lahenda tema mustrit.

Lapsele tundub lihtsam olla üksi, siis ei sõltu tema heaolu kellestki teisest ja üksinda olles võtab täiskasvanu vastutuse enda eest endale ja rahuldab oma vajadused ise. Kuid suhetes ja olukordades, kus ta võib sõltuda teistest on keeruline ja Laps ei tea, kuidas tagada oma vajadused, kui need pole teisele olulised, kas käituda ja olla kui üksi, kuid milleks siis suhe. Usaldades ja lootes võib uuesti haiget saada ja pettuda, seista tundes, et ta pole oluline, kui tajub, et teise inimese heaolu ei sõltu tema omast ja Lapse vajadused polegi esmatähtsad.

Lapse sees on alles uskumine, et tal hea olla ja hüved olemas siis, kui teisel inimesel on teda vaja, kui ta on tema juurest puudu. Koos olles on ta olemas läbi teise, sest ta on Maailmas sellepärast, et teda vajati. Tema sees on alles tunne, et ta ei saa koos olles ise oma olukorda muuta, sest on abitu ja peab leppima sellega, mida teised talle annavad. Ta võitleb enda koha ja enese eest, kuid Maailm ei ole ainult vajadusepõhine - on vajadus tuleb inimene, kes lahendab, kui pole vajadust siis pole inimest vaja.

Laps sooviks õppida selgeks uue käitumismustri, et tulla toime, kuid see ei ole lahendus. Kas: „Ma olen Sinuga, kui Sa vajad mind ja tagad minu heaolu” või „Ma olen Sinuga, sest mina vajan Sind, minu heaolu on minu enda teha, kuid ma tean, et koos on mul parem.” Lapsel tuleb kasvada sisemiselt, et jõuda sellises olukorras lapse tasandilt täiskasvanu omale, see on vaatenurga vahetusele ja mõistmisele järgnenud muutumine.

Laps vajas Maailma sündimiseks ja suureks kasvamiseks oma ema, sest ilma temata ei oleks teda olemas olnud. Inimesed, kes Lapse ellu astuvad, tulevad selleks, et Lapsel on neid vaja, sest siis saab tema olla see, kes ta teisega koos olles on – kui tal on Ema, siis tema saab olla Laps jne – Laps ise vajab seda tunnet ja teadmist, et teine inimene on tema elus olemas. Suhetes kasvanud tunnetest edasi kõndides avastab Laps endas seest selle Maailma, mida ta läks suurest Maailmast otsima.

Laps ei saa muuta ega sundida teisi muutuma, ta saab otsida lahendust läbi enese. Laps teab, et ta on Maailmas olemas ja selle tõestuseks ei vaja ta teisi, kuid ta vajab teisi, et kogeda ja tunda seda, mida teised talle anda saavad. Laps vastutab iseenda ja oma heaolu eest. Täiskasvanuna on tal õigus valida, kus ja kuidas olla, kui turvatunne ei ole tagatud, siis on tal õigus ära minna ja valida koht, kus on turvaline ja hea olla. Iga inimene on olemas Maailmas ise iseenda jaoks.


Marianne

12.09.2018.a



teisipäev, 11. september 2018

Päikese kuldsed kiired





Päikese kuldsed kiired
sügistormis murdusid,
langenud lehtedena
maale poetusid.

Suvesoojuse värvid
tuules lendu läksid,
kollaste kuhjadena
nüüd rohul säravad.

Tule korja,
pihku püüa,
tuppa kaasa
saad suve viia.

Kuldkollane valgus,
helge mälestus -
suvi on laual vaasis
ja toas on soojuse hingus,
kui sügis vihmana
taevast voolab alla.


Marianne

11.09.2018.a