Pühapäev, 30. juuni 2019

Uue vaatenurga kogemise võimalus





Aasta tagasi proovisin esimest korda SUP lauaga sõitmist ja see meeldis mulle väga. See oli võrratult vabastav kogemus – meri, päike, tuul, avarus ja mina selle kõige keskel ning sees. Sealt jäi minu sisse soov olla ise sellise laua omanik, kuid aeg läks edasi ja soov elas lihtsalt oma elu, sest ma ei võtnud midagi täpsemalt ette, et seda lauda enesele lähemale tuua – ma ei unustanud, kuid mul oli nii palju teisi uusi ja huvitavaid hetki, mida läbi elades kogeda.

Sel reedel randa minnes tõstis mees autost ühe suure kummalise kuju ja erinevate lisanditega koti välja - ma arvasin selle sisu ära – mitte mina üksi ei saanud, vaid terve meie pere sai ühe SUP laua omanikeks. Esimesel õhtul oli tuul liiga tugev ja ka järgmisel päeval tundus, et merele minek jääb ära, kuid soov uuesti sõitmist kogeda võitis ja ma läksin esimesena proovima, et kuidas siis on - seal olid rõõm, natuke värisevad jalad, hooti tormav tuul ja avarduv meri ning üsna paras kogus hirmu – kas ma jõuan õigele kaldale tagasi. Laud on kui pähklikoor, mis kandub lainetega ühes edasi. Ankrut ei ole, mida põhja visata, et saaks hetke puhata ja olla, sest kui vaiki jääda, siis viib vool enesega kaasa – kiiresti ja kaugele.



Uuel päeval ja teisel korral läksin vaikusega sihtmärgi poole teele, kuid tagasi tulles ilmus tuul ja asus vastu seisma – kolm korda viis ta lauda ise ümber keerates mind tagasi st mina aerutasin, kuid tuule jõule vastuhakk oli jõuetu. See oli hetk, kus tundsin, et ega midagi polegi teha – ma olen seal, kus olen ja kõik on nii nagu on. Tundsin hirmu mere suuruse ja sügavuse ees, hakkasin väsima. Toetust andis teadmine, et kaldad on kahel pool ja kuhugi ma ikka välja jõuan. Tõusin põlvedele ja hakkasin laulma, oma enese viisi ümisema, mul oli enese toetus ja ma jaksasin uuesti, sest olin enesele sihtmärgi seadnud. Tuul puhus vaiksemalt, lained ei seisnud teel ees ja ma liikusin edasi soovitud suunas – jõudsin kohale.

Taas tuli uus päev ja valitud sai teine rand ning enne sõitma minekut vaatasin You Tube-st SUP lauaga sõitmise kohta ühe video ja sain natuke targemaks – mitte meistriks, sest õppime toimub kogedes ja merel on iga hetk uus ning erinev nii nagu minagi. Läksin kolmandat korda teele ja taas tuli tagasi pöörates tuul ette ning väsisin vastu rühkimast, kuid jõudsin soovitud kaldale. Mõtlesin, et täna ehk enam mitte ... , kuid mehega oma kogemusi jagades andis ta soovituse, et pole mõtet lainetele ega tuulele vastu sõdida – tuleb mõelda ja olusi ära kasutada.





Täna käisin kolm korda lauaga merel ja soov üha uuesti sõitma minna on alles, sest see, mida ma kogen merel olles ei ole see, mida kaldalt vaadates näen – see on tõeliselt ilus, suurejooneline ja maagiline meri ühes taeva ja maaga ning mina olen kõige selle sees. Viisin pisema poja laua peal seda kõike kogema – jagasime ühes oldud aega – see oli mõnus ja soe retk. Ka teised pereliikmed kogesid oma enda kogemusi merel liuglemise, lainete ja tuule ühise aja sees. Mina olen tänulik uue vaatenurga kogemise võimaluse eest ja ma sõidan ning õpin edasi ...

Marianne

30.06.2019.a

Reede, 28. juuni 2019

Punased maasikad, vinguv viiul ja ELU-ga täidetud klaas





Väljas on suur suvi ja käes on punaseks küpsenud maasikate aeg. Ostes endale kuhja, suure kuhja lõhnavaid marju, täidan ühe lapse aja sees täitumata jäänud soovi – süüa tervetest maasikatest lihtsalt oma kõht täis - püüan täita oma tühjaks jäänud klaasi.

Ajas tagasi vaadates mäletan, et kõikjal olid maasikad limiteeritud ning ma ei saanud neid kunagi nii palju süüa, et minu sisse oleks jäänud teadmine, et marjad ei lõppe otsa ja ma võin neid võtta täpselt nii palju, kui minu sisse ära mahub ja enamgi veel. Jah, ma sain küll maasikaid, kuid minu sees oli siiani uskumine, et neid saab alati jaopärast, sest mul endal ei olnud neid ning need, kes võimaldasid maasikate söömise, pidasid olulisemaks neid muul moel realiseerida – säilitada maasikad järgnevate päevade jaoks. Suur suvine maasikate aeg tähendas magusat toormoosi Kirde saia viilu peal – ikka oli saia rohkem kui moosi, kuid sai oli tavalise argipäeva tavaline roog, aga moos mälestus kättesaamatutest maasikatest.

Jah, ma saan tagavarade kogumise mõttest aru ning ma püüan olnut ja inimesi mõista – mõistangi nende teguviisi – see on täiesti okey, kuid seal ajas, lapsena olles, oleksin ma ometi tahtnud vähemalt ühe korra saada loa, süüa nii palju maasikaid, kui mina ise valin ja tahan. Ühel suvel, 21 aastat tagasi, sain vist esimest korda selle võimaluse, sest ootasin tütart ja mul oli õigus rauale ning headele vitamiinidele – see oli vettpidav põhjus, miks astuda välja uskumusest, et maasikad on toormoos külmkapi külmas kättesaamatus kõhus. Sealt edasi sõin maasikaid rohkem, kuid säilitamine ja hoidistamine olid endiselt tähtsamad, kui niisama söömiseks jäetud kogus. Viimased aastad olen söönud maasikaid kilode kaupa ja jätnud hoidmise kõrvale, kuid ometi ka sel aastal elustus minus mälestus lapsest, kes ei saanud seda, mida ihkas. Minul on võimalus ja ma täidan oma soovi, kuid sellest ei piisa, sest lapse tass on endiselt täitmata.

Kui inimene tunneb ennast ohvrina, siis on kusagil keegi, kes on süüdlane selles, et inimene ei saa seda, mida ta tahab. Inimesel võis olla ja ta võis saada mida iganes, kuid ta ei lepi sellega, sest ta usub, et tema on väärt enamat. Tema jaoks on temale vajalik puudu ja seega on ta jäänud ilma. Inimesel on vaja teadmist, et tema pole saanud, sest siis on ta kannatanu ja tal on endast nii kahju – ta on ohver, kellele on tehtud liiga. Inimene ei vaata otsa oma enese elule, kui parimale võimalikule, sest tema vaatab Maailma poole ning nõuab enamat kui tal on - ta loodab, et teda päästetakse tema enda elu seest ja käest ning talle antakse see, mida tema tahab.

Inimene viriseb tüütult pinisedes, käiates ja korrates oma linti. Ta hoiab virisemisega eneses ohvri energiat üleval, sest ta usub, et kord saab ta oma kannatamise, kui tehtud töö eest, preemiat. Virisemine on Maailmale tõestamine, kuidas inimene ei saa seda, mida tema tahab. Vingumine käib teistele närvidele, kuid see jätkub, sest nii maalib inimene oma halvast ja viletsast elust käega katsutavalt elava pildi – tal on seda endale vaja, sest siis ta näeb seda tegelikkusena.

Hoolimata vee olemas olemisest ja kogusest on viriseja klaasis vett alati puudu, sest seda on vähem. Tervikust puudu olev osa tähistab saamata jäänud kogust – inimene näeb seda, mida ei ole. Kuidas saab täita klaasi, lisada sinna see, mida olemas ei ole – tühi ruum tähendab tühjust - kestvat olematust. Tühjus on turvatunde puudumine, milles kõneleb hirm, et inimene võib ka olemas olevast ilma jääda, sest mida vähem on vett, seda rutem saabub aeg, mil klaas saab tühjaks. Hirmus sees olles elab inimene kohas, kus kõik on juba otsa saanud ning sellepärast elab ta pidevas puuduses  -ükskõik, milline vee hulk tema klaasis ka olemas on, ei kustuta see kunagi lõplikult tema janu. Inimene vajab lisa, nähtvalt pidevat vee juurde kallamist, et vältida joodava otsa lõppemist. Inimeses on hirm, et ta ei saa vajadusel vett juurde, kuna tema ise ei suuda alati iseendale vee olemas olemist tagada – elu tuleb temani läbi teiste inimeste, kellel on vastutus ja kohustus inimese elu heaolu tagamise eest.

Inimene viriseb, et see, kellel on rohkem või parem, jagaks enda oma, annaks talle lisaks, sest nii usub inimene saavat võimaluse kindlustada oma turvalisus. Inimene ei taha kulutada oma aega selle saamiseks, mille teine saab talle kohe ulatada. Kui teine tuleb ja võtab inimese klaasi täitmise enese ülesandeks ja midagi juhtub, siis tuleb tollel teisel tagada, et inimene saaks soovitu. Teise poolt astutavad sammud, et leida lahendus inimese klaasi täitmiseks, on lubadus anda ja oma lubadusi peab täitma ning seega on inimesel õigus nõuda, et teine hoolitseks tema heaolu eest ning teeks seda inimesele sobival moel ja kohe.  Inimene ei taha tunnistada, et tal on olemas, olemas olev vee hulk ega seda, et ta saaks ise leida lahenduse vee hulga suurendamiseks, kui ta vaid tahaks. Inimene teab seda, kuid ta usub, et tegelikult vajab ta enamat, kui see, mis tema ise endale anda suudab. Inimene usub, et tema ise võib ebaõnnestuda ja jäädagi ilma, sest tema sees on suur hirm - muutes ise oma olevikku rikkuda ära oma tulevik. 

Vinguva viiulina virisemine on katse sundida, ebameeldiva häälega mõjutades, teist tegema seda, mida inimene ise ei taha teha, sest ta kardab ära rikkuda oma tuleviku. Inimene jätkab teise tunnete saagimist, sest tahab kätte saada selle, mida endale ihkab. Kuidas saab inimene öelda iseendale, et tema ise ei andnud endale soovitut, kui jättis end vajaminevast ilma. Inimesel on vajadus anda vastutus oma klaasi täitmise eest kellegi teise õlgadele, sest siis ta ei pea tegema seda, mida ta ei taha ega muretsema selle üle, kas ja kuidas saab ta soovitu – tema saab täidetud klaasi ega pea otsima teed kaevule ja lahendust, kuidas sellest vett välja vinnata  – tema saab vabalt mängida ja teha seda, mida ta tegelikult teha tahab . Siis saab inimene, lapsena olles, olla laps iseenda poolt antud tähenduses ning juba hiljem, suureks kasvanuna, olla vaba iseenda poolt valitud elu elama, olles vaba  tüütutest kohustusest iseenda elus ning kartmata värvideta argipäeva hallust ja kaose külmi tuuli – teha täiskasvanu rasket tööd – olla täis kasvanu.

Hoides ohvrina meeles kõik oma ilma jäämised täidab inimene võimaluse korral, korvates olnut, oma tassi, kuid tass ei täitu, sest tass ei ole olnud kunagi tühi – vett on seal tõesti nii palju, kui seda on, kuid tühjust ei ole seal kunagi olnud, sest inimese tass on alati ääreni tema enda elu täis. On olnud ja on täis kõike seda, mis päriselt olemas oli ja on – kõike seda, millest inimene mööda vaatas, varjas teiste ja enese pilkude eest, kui keeras ennast ümber ja jättis olemas oleva enda selja taha peitu.

Mina ei saanud tervetest maasikatest kõhtu täis süüa, kuid ma sain magusat toormoosi pehme Kirde saia peal – võtan endas vastu selle, mida ma tegelikult sain – oma eluga täidetud klaasi – proovin suhkrust maitset, tunnen hurmavat lõhna, naudin saia ja moosi koos olemist minu keelel – see kõik oli reaalselt olemas, maitses, kestis ja täitis kõhtu ning meeli ... ja nii jätkus maasikaid ka minu homsesse päeva.

Seni, kuni inimene hingab viimast korda sisse ja viimane eluõie kroonleht langeb, on võimalik oma elu elamist nautides kogeda, sest seni on inimesel olemas ja alles ELU-ga täidetud klaas.

PS mõistsin, miks ema ostis maasikaid täpselt nii palju, kui ta ostis. Tänasel päeval on keeruline sellele vastusele tulla - transport. Emal oli kaks kätt, kaks last, vajalik söögikraam ja rahvast pungil ühissõidukid palaval suve päeval ...

Marianne

28.06.2019.a


SEOTUD LOOD

Mis juhtub siis kui tunned end ohvrina
Uka uka mina prii - peitusemäng ohvri rolliga




Kolmapäev, 26. juuni 2019

Inimene tahab unustada






Miks annab inimene endale lohutust,
kui vajab ära olnud aja kustutust,
tehtu või tegemata jäänu unustust.

Miks tahab inimene unustada,
olemas olnut mitte mäletada,
ise ennast elatud ajast kustutada.

Kas kõike olnut ja olevat
on liialt palju olemas olnud,
et kaasas taritavast elukandamist
on saanud maad ligi litsuv raskus.

Keha mürgiga uinutades,
andes endale lohutust,
meeled magama lauldes
luues endasse kergust,
kasvatades külge tiivad
mis elava mälu seest
uinunud inimese minema viivad.

Inimene ei oska teisiti
ennast lohutades paitada,
vaiksele unele kiigutada,
rahu sisse magama uinutada,
kui pole pudelit suul
ja selle kraadist sisu
voolamas kurgust alla.

Mälu on ergas ja alasti,
sosinad ja sahinad
löövad risti,
kahetsusest tiine
valutava peaga inimese,
kes ärkas üles
uue päeva hommikus,
kui varjud ja pimedus
olid ööga ühes
valgusesse haihtunud.

Laps saab endale sendi
ja selle eest jätski
või kihiseva Limpa,
kui tühja taarat
täis kotid
ammuli suuga
automaati tühjendab -
see on pakendiringlus
ning taas
lahkub liinilt uus alus,
millel täidetud pudelid reas -
inimese unistus
leida unustus ...


Marianne

26.06.2019.a



Teisipäev, 25. juuni 2019

Kus ja kes ma olen





Taevast alla astunud pilved
sinises vees ujuvad,
kalad neist lõunasöögiks
endale tükke ampsavad,
ja paadid kui metsikud hobused
neist otse läbi traavivad -
pind laineis lõheneb.

Peegelduv pilt muutub ja vaheldub,
pinnal leviv virvendus
silmade ees nähtut moonutab.
Nii nagu ülal sinises taevas,
nii ka all sinises vees,
nii nagu vetepeegli südames
nii ka väljas peopesa sees.

Olen pilvena taevaste tuulte käes,
olen pildina veepeeglisse kätketud,
kuid ma ei tunne ennast ära,
sest see, mis on pinnal
katteks laotuna ees,
varjab mind enese pilkude eest.

See on vaatenurga küsimus -
kas vaatan seest välja
ja näen sädelevaid värve
või vaatan väljast sisse
ja usun, et mina olen
muutuv peegeldus.

Olen siniste vete vangis,
olen sügaval vee sees
või siis avaras laotuses -
kus ja kes ma siis olen,
kas pilv taeva avaruses
või peidus peegelduse sees.

Ehk ma olengi
üks peegeldus vees,
kes ei jäta varje
ja lihtsalt kaob
kui kustub valgus -
kehatu ja pidetu
veepinna virvendus.

Ehk ma olengi
valge vahune pilv,
tuulte ja aurustuva vee
vaheline kokkumäng -
muutuv pidevas vahelduses -
tulen, olen ja lähen.



Kus ja kes ma olen -
veepind puruneb kildudeks,
veepiiskade kaskaadist
sünnib sillaks vikerkaar,
eilse ja tänase,
oleviku ja tuleviku vahele.



Pilv hajub päeva kasvades,
taevalaotus on sile ja selge,
alles jääb vesi,
millest kõik kord algas -
pilv sündis ja peegeldus vees,
pilv hajus ja veepind silenes.


Marianne

25.06.2019.a



Esmaspäev, 24. juuni 2019

Minu mälestused on Minu Aja Loo-ga Raamat







Mina, Inimesena, vajan mälestusi, et siduda end ühte Ajas olnud iseendaga, ühendades juba ära olnut olevaga ning asetada enda sees tallele see, milline ja kes olen mina Aja sees olnud. Minu mälestused on minu enese poolt kirjutatud - Minu Aja Loo-ga Raamat. See on subjektiivne mätas, millelt vaadates olen endasse salvestanud valikuliselt selle, mis minu teel on minule oluline olnud, mida ma ei vaja enam see kustub ja kaob aegade tuultes. Mina vajan mälestusi, et läbi mäletamise öelda endale, et mina olen juba varem olemas olnud. Ma elan hetkes, kus on see, mis on siin ja praegu, kuid minu sees on nii palju kaasas kõike seda, kõigest sellest, mis on juba ära olnud – see on selline mina, inimesena, keda enam ei ole, kuid ometi on ta omal moel olemas, sest mina olen olemas.

Mälestus on minu poolt kogetud tunde jäädvustus, mida usun või tean end kunagi hiljem vajavat - ma tahan mälestust enese sees alles hoides omada võimalust, et vajadusel saan oma tunnet korrata ja anda läbi selle endale võimalus enese hoidmiseks, rahu loomiseks enese sees ja tasakaalu taastamiseks Aja teel. Vahel sirvin oma raamatut, et külastada möödunud aegu ja kontrollida seda, mis on minu mälu sees veel alles. Teiste seas on seal mälestusi, mis meenutavad, et hoiatada ja on mälestusi, mis ootavad oma aega, et selginedes ja settides hajuda siis, kui olen ennast mõistnud ja iseennast iseendas vastuvõtnud.

Elavas hetkes võin vaadata tagasi ja haarata oma mälestuste järele, võtta arhiivist toimik ja sirvida endasse salvestunud pilte, milles olevad sõnad, helid, puudutused, lõhnad ja hääled elustavad tundeid, mille sisse saan astuda. Kui ma ei mäleta mälestusi, vaid minu sees on hämarusse peitunud tunne, siis tuleb see Aja seest kaasa, vere sees sosinal rääkides või keha kaudu Aja sisse avanedes, eelmiste elude lugusid elustades - need mälestused ilmuvad piltidena unenägudes või meditatsioonides. Minu sisse jäid ja jäävad, Ajast jäänud, jäljed puudutustest, mis ei elustu piltidena, sest on mälestused aegadest, kus ma ei hoidnud sidet iseendaga ja mind ei olnud kohal ja kehas, sest ma ei suutnud enam tunda – habras inimene oma kehas olla oli valus, sest inimese sees oli suur hirm surma ees - teadmine, et järgmisel hetkel tuleb kogeda elatava elu kaotust.

Läbi mälestuste astusin juba ära olnud Aega ja tõin sealt kaasa salvestunud tundeid, kuid kui ma ei kõndinud neist läbi, et olla teadlikult käesolevas hetkes, vaid kaotasin sideme enda Ajaga, siis olin taas tundena möödunud ajas ning elasin ühel ajal, ühes ajas, kahe ajana. Kolasin ajaloo kolikambrites ja mul oli halb olla, sest möödunu, rusuv elutu raskus, oli siin, täiesti tavalises argipäevas, minuga kaasas. Avasin tolmunud toimiku, sest vajasin abi ja selgust, mida ja miks ma tunnen – see oli Pandora laeka avamine enese sees – ma kadusin, sest elustasin üha uuesti juba ära olnud aega, kasvatasin tunnet aina suuremaks, et saaksin ometi aru, mis jäi tookord tegemata ning miks ma seda tunnet siin ja praegu vajasin. Kuid tundes olles jooksin tunde eest ära, sest ma kartsin seda, mis juhtub edasi – millega lugu lõppeb – ma ei ärganud üles ega näinud, et möödunud Aja lugu lõppes juba ammu, sest mina olen iseendana siin tänases päevas.

Aastaid nägin ma unenägusid, kus SS sõdurid lähenevad minu kodule, minu sees kasvas hirm, sest teadsin, et kohe kohe on nad kohal ja astuvad tuppa. Neid unenägusid nägin ma erinevates kodudes, mis ei olnud möödunuga muul moel seotud, kui ainult mina ja minu kodu mõiste. Täna sain aru, et see oli Aja Loo kordamine. Eelmine elu lõppes Saksamaal, kus juudisoost SS ohvitser viidi kodust hukkamisele. Mehe, sakslasest naine andis ise oma abikaasa üles. Mehe ja naise Hinged kohtusid siin selles elus ning „mehel” tuli Inimesena mõista oma „naist” ja läbi selle sai ta võimaluse lahti lasta salvestatud mälestusest, mida ta siiamaani, meeldetuletusena, enese kehas tundena alles hoidis.

Minu teele astus raamat, mis kõneleb sügavalt ja valusalt tolle tumeda, pruuni värvi aja, mälestustest - sõnades elustuvate piltidena. Ma tajusin, et sõnad ei kajanud enam minus vastu ega äratanud tunnet, mis unenägude sees kaasas käis. Mõistsin, et näen ära olnud lugu kõrvalt, mitte enam ohvri silmade läbi, vaid Inimesena, kes kuulab ja näeb ka teist, nö veriste kätega süüdlast, Inimesena. Oma eelmiste elude seotusest rääkivat lugu lendu lastes kõndisin teel edasi ja võtsin täie teadlikkusega vastu oma koha süsteemis. Mõistsin oma ülesannet siin selles ajas ja siis, ma ei vajanud enam ohvri rolli – ohver on see, kes ei võta enda osa eest, Aja Loos, vastutust ja usub, et tema peab lõputult saama, sest tal ei ole kohustust vastu anda ega maksta teise AJA eest. Võtsin enese sees vastu teadmise, et see tasu, mis minul Ajale tuli maksta ja see tasu, mis minule Aja poolt maksti, olid mõõdetud Ajas tasakaalu hoides. Mina ei olnud enam võlgu ja minule ei oldud enam võlgu - oluline oli, oma elust õppides, AJA mõistmine.

Varem muutsid piltideta valged laigud mind ettevaatlikuks, sest häiris teadmatus, miks ei ole salvestunud hetki. Uskusin, et see oli kaotatud aeg, mille üle minul puudus kontroll, sest mind nagu ei olnud olemas seal ja siis ning see aeg oli minu teest puudu. Enam see ei sega, sest mul ei ole vaja nähtavat seotust möödunuga – ma olen siin, tänases päevas ja see on elav reaalsus. Mälestused on Minu Aja Loo-ga Raamat, mida saan soovi korral lugeda, kui küsides küsimusi vaatan endasse ja leian enese seest vastused.

PS Lahti laskmine, loobumine, vabaks andmine jne ei tähenda seda, et olnu kaob, sest seni, kuni ma ei ole mõistnud seda, miks ma vajasin seda, mis minus oli, seni ei toimu tegelikku vabanemist. Kui minu sisse jääb alles vajadus, siis otsin ma uue lahenduse, kuidas oma vajadust täita ja teen tõsist tööd, et oma lubadusest kinni pidada ning kannan endas süütunnet, kui tean, et tegelikult pole õnnestunud. See, mida ei ole enam vaja, see kaob iseenesest, sest seda pole enam. Iseendale tuleb Aega anda - anda Aega oma elu elada.


Marianne

24.06.2019.a


SEOTUD LOOD

Eelmiste elude seotus tänase elu sidemetes
Mälestuse mõõde
Veepeeglis muudetud mälestus
Mälestuste võim ja mõju



Neljapäev, 20. juuni 2019

Hingede ränd aegade tuultes





Ühe Inimese elu on üks pisikene kild Hinge kasvamise teekonnast. Hing valib oma raja ja taas inimesena sündides võtab ta oma elu vastu, kuid maapind on kõva inimese jalge all, õhk harjumatult kriipiv ja avar vabadus asendunud inimese hapra keha piiratud võimetega. Elule kasvades avastab inimene endas tunded ja oma sündi valuna kogedes võtab ta tunded endasse ning kõnnib tunnete sees magades edasi. Inimene magab alles, sest selgus ja teadmine on vahetunud tunnetega, mille sees ujudes ja enese kadumise ees hirmu tundes rabeleb inimene lainetes ekseldes ise oma allika vee sogaseks.

Kui Inimene kogeb oma sündi Valge Valguse kingitusena, siis on tunded tema võimalused ja vahendid, kuidas Maailmas kõndides ja ennast avastades iseennast uuesti luua ja Hingena kasvada. Sünnimaade vahelised kaugused, rahvused, sugu ja eluks antud Aeg on erinevate värvide kaskaad, mis aitab üles leida ja avada Hinge varjatud ning salajased sopid, pannes proovile inimese oskuse, ärkvel püsides, kasutada talle antud võimalusi Hingena edasi kõndimiseks. Hing kõnnib maa peal seni, kuni tema loomise allika vesi on selge ja ta tunneb ennast peegeldusi vajamata kõiksuse osana.


Marianne

20.06.2019.a



Kolmapäev, 19. juuni 2019

Homne päev





Kõik see, mis täna juhtumata jääb jõuab kohale homme. See müstiline homme on päev, mis käegakatsutavana terendab silmapiiril, milleni kohe ulatume või kuhu lükkame ootama selle, millele tänases veel aega ei ole. Homne päev on kui Buratino imedemaa – see on tulevik, mis saabub just homme, kuid jättes täpsustamata millal, sest homme tuleb iga päev peale tänast päeva.


Marianne

19.06.2019.a



Teisipäev, 18. juuni 2019

Oma elu elamine on elamusõpe elava materjalina







Inimene kogeb muserdavat paigalseisu, kui ta hoiab kinni lapse rollist ja võtab oma teel kohatud õpetajaid enda pihta ja pinda käivate lapsevanematena, kelle sooviks on teda muuta, painutada või murda oma suva ning tahte järgi. Lapsevanemad on kui lõhkumist vajavad haiget tegevad seinad, kes seisavad takistustena tema teel. Inimene saab haiget, sest tema ise viskub vastu seina, kui tahab takistust muutuma sundida. Lapse rollis olles hoiab inimene end kaitses ja seisab temani jõudvale vastu, sest võtab saabuvat kogemust isiklikult - oma ärganud tunnete sees magades, kogeb inimene Maailma vastuhakku - inimene usub, et tema teab Ise ja on oma Elu tark ning seega ei vaja ta õpetajaid vaid vanemaid. Vanem on see, kes hoolitseb ja teeb piisava jonnimise korral ise ära – õpetaja on see, kes seisab inimese kõrval, kuid sammud jätab inimese valida ja enese astuda.

Mõistes õpetajate olemust ja võttes vastu õpilase rolli astub inimene tunnete seest välja ja vaatab oma lugu kõrvalt. Ta näeb mutsreid ja seoseid ning enese ja õpetajate osa oma teel ning saab aru, et õppimine on tema enese tee – see on iseenda elu elamine ja oma valitud teel kõndimine – inimese tee ei ole kellegi teise jaoks ega pärast, sest kõik see, mida inimene teeb ja on, see kõik on temale endale ja tema sees temaga ühes. See on inimese enese poolt endale antud ja vastuvõetud kingitus iseendale - Inimese Elu tee on, kui elamusõpe iseenda elu elades iseennast elava materjalina kasutades.


Marianne

18.06.2019.a



Laupäev, 15. juuni 2019

Armastan või ei armasta - Mina tahan oma elu proovida





Kui võimalustest saavad takistused teel ja inimene näeb, et edasi viivaks lahenduseks on samm tundmatule maale, siis tuleb Hirm ja sosistab inimesele kõrva – Ära astu, sest Sina ei saa seal seda, mida Sina tahad, vaid edasi astudes saad Sa selle, mida Sina ei taha! Inimese sees kasvab hirm, kui ta usub, et astutud sammule järgnev tulevik on hirmutav teadmatus ning tema turvaline Maailm võib seal raamide purunedes kokku kukkuda – see on teadmine, et ta pole veel oma tiibu lennuks avanud, vaid ootab enese valmimist, kuid hirmu sees elades ei vaata inimene endasse, sest ta ei taha oma hirmu olemas olemist tunnistada ja ta ei vaata ka Maailma, sest ta ei taha hirmu enda sees üles äratada – seega seisab ta paigal ja pigistab oma silmad, oma enese elu ees, tugevasti kinni.

Inimene usub, et kui ta vaikib ega avalda ennast, kui ta seisab ega liiguta ennast, siis ta ei reeda ennast, sest ta ei vali ega astu ning seega ei saa ega ole ta õige või vale ja tema elus ei muutu mitte midagi – kõik jääb muutumatuna paigale, siis kui tema ise suudab vaikivana paigal seista. Kuid Maailm tema ümber liigub ja vaheldub vahetades nägusid ja ilmeid ning see häirib inimese vaikivana olemist, ta tõmbub kössi, et muutuste tuul ei leiaks teda üles ega näeks temas takistust, mille peal oma oskusi näidata või jõudu proovida – inimene kardab, et ta võib murdudes edasi astuda.

Inimene ise valib oma teele takistuse, kui tema sees on hirm, et astudes jääb ta endale olulisest ilma – inimene kardab kaotada iseenda – ta valib takistuse, et küpseda täis. Inimene valib endale „õpilase” rolli ja ta tahab, et takistusest saaks talle „õpetaja”, kes ütleks ette, kuidas ja mismoodi tuleks teha ja olla ning millised on õiged inimese elu elamise reeglid. Hirm inimese sees kasvab üha suuremaks, inimene jääb oma hirmu varju peitu, sest ta tõmbab ennast kokku, et muutuda pisemaks. Inimene usub, et tema elu ongi ainult selles paigas ja tema osaks on kuuletudes leppida. Elureegliteks saavad raamid, mille ta iseenda jaoks ise endale võtab, sest ta teab, et just nende sees püsib ta paigal – need on tema enese hirmud, mis hoiavad teda ühes kohas paigal ja takistavad edasi astumist, sest need hirmud elavad tema sees ja tulevad kaasas, kui ta astuda proovib.

Kui inimene kõnnib täis kasvamise poole, siis temas suureneb vajadus proovida ise, kuidas tema oma elu elab ning leida iseendast sündivaid lahendusi teel kohatud väljakutsetele. Inimene tahab proovida, kuidas tema ise oma elu muuta saab, oskab ja suudab – ta on valmis edasi astuma . Hirm tuleb ka siin temaga kaasa – inimesel on vajadus teha vahe, enda nö uue Mina ja vana elu vahele. Ta soovib endast maha jätta selle osa, mis püsis muutumatu takistusena tema teel ning hoidis teda kinni ja paigal. Vana seisev turvalisus muutub ahistavaks takistuseks, kui inimeses on hirm, et oma vana elu kaasa võttes ei saa tema muutnud elu uueks jääda. Kui võimalustest saab takistus teel ja inimene on oma hirmude sees küpsenud, siis ta soovib oma elu raamide sees muuta, kuid ta mõistab, et tema olemine ei suuda sundida takistust e „õpetajat” muutuma ja seega jõuab talle ühel hetkel kohale, et temal endal tuleb edasi astuda. Tema hirmudest on saanud hüppelaud uude hetke.

Inimene teab, et tema elu muutub, kui ta astub edasi, sest seal kohtab ta uusi võimalusi, mis paigal seistes temani ei jõuaks – tema ise läheb neile vastu ja ütleb „Tere!” - ta võtab positiivse rahuga endas vastu teadmise, et seal ja siis paistab, mis tulemas ja kuidas on. Astudes edasi teab inimene, et ta saab uuesti astuda ja valida, sest tal on tiivad ja tema saab lennata, kui ta tõuseb taeva alla, et uute kauguste poole suunduda.

See on lapsest täiskasvanuks kasvamise teekond, kui Maailmal pole enam piire, kartlik ettevaatus ja pärssivad hoiatused jäävad seljataha, sest inimeses on olemas kõik see, mis tal siin Maailmas olla saab – see on tema ise. Inimene ise loob ja kujundab oma elu. Inimene läheb lendu, sest ta soovib maitsta elu, et proovida muutumistest ja enese vastuvõtmisest tulenevat oma elu elamise maiku. Inimene näeb oma teel ust, ta avab selle ja astub uude algavasse olevikku. Inimene ütleb endale – Mina tahan astuda, et kogedes vastu võtta kõik see, mis saab siis, kui ... - Mina tahan astuda, et proovida oma elu elamist!


Marianne

15.06.2019.a

SEOTUD LOOD

Ma olen suur, kes on alles väike
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/03/ma-olen-suur-kes-on-alles-vaike.html




Reede, 14. juuni 2019

Täiskasvanud inimene suhtes, kas täis kasvanuna või lapsena






Mida suuremaks ja vanemaks laps kasvab, seda enam soovib ta kogeda iseenda loodud Maailma, astuda ise mööda enese valitud teed – see on iseseisvumise ja täis kasvamise teekond. Sellesse uude Maailma kuuluvad vastutus ja kohustus iseenda ning iseendaga seotu ees ja eest. Inimene läheb tööle, valib kaaslase, loob pere ja elab oma elu nii nagu tema oskab. Kaaslase valik ei ole juhuslik, sest see on õppimise teekond, mille sisse mahub palju ja erinevat. Suhted on eriilmelised ja muutuvad vastavalt partnerite enese kasvamisele, ootustele, vajadustele jne. Ühe suhte sees on mitu tasandit ja igal inimesel mitu nägu.

Inimene läheb suurde Maailma õppima ja kogema seda, mida ta veel ei tea, oska ega enese seest üles ei leia. Kaks inimest, kui kaks täiskasvanut, kellest üks on Naine ja teine Mees, seotakse ühte ning neist saavad partnerid elus. Rollid on ette antud, kuid lahendused sünnivad inimeste seest ja üllatuseks võib saada see, et ühe rollinime taga on tegelikult tegu inimesega, kes vaatab kaaslast kui „laps” ja võtab teda kui oma „vanemat”. Märkamatult saab tervikust ühele partnerile tema vajadusi täitev suhe – suhtes töötab ja otsib lahendusi see külg inimeses, milles jäi lapsena vajaka, millele ei olnud väljundit.

Võiks öelda, et mis siis, ehk see ei muuda palju, kuid tegelikult muudab küll, sest partneri rollilahendus lapsena tähendab mõlema jaoks palju enamat ja vähemat, kui kahe võrdse täiskasvanu suhe. Elu kaaslased ei saa ühisel teel kokku ega mõista teineteist, sest kõndides erinevatel radadel, kõnelevad nad erinevaid keeli ja suunduvad iseenda soovist ning missioonist lähtuvate sihtpunktide poole. Mees või naine, kes on vanuse poolest küll täiskavanu, kuid ühe osaga endast endiselt lapsepõlve radadel käimas ei ole veel valmis ega võimeline siduma ennast tervikuna tervikusse. Partner on nende võimalus saada saamata jäänu, jätkata olemist peatatud hetkest, elamist kohas, kust pole edasi astutud, sest oodatakse tähelepanemist, vajatakse midagi, mis täidaks tühjust.

Partnereid seob kokku ühes valitud tee, kuhu antakse endast osana see, mis on valmis siduma, sest selle täitmist oodatakse vajaduse rahuldamiseks. „Laps” ootab, et talle antakse, sest tema näeb, oma elu peeglist vaadates, ennast lohutamatu lapsena, kellele on Aja sees liiga tehtud ning ta tahab seda, mida tal ei olnud või siis temalt ära võeti. Partner on talle emaks või isaks, kuid keeruline on olla abielus mehega, kes näeb naises Ema või naisega, kes näeb mehes Isa.

Täitmata vajaduse vaatenurgast vaadates suhtutakse partnerisse, kui oma vanemasse, kuid isa ja ema täidavad lapse elus teistsugust rolli, kui seda teeb mees või naine. „Laps” on partneriga koos, sest vajades teist hoiab ta nende sidet, kuid iseseisvuda soovides lõhub ta suhet. „Laps” tahab sidet, et saada vajaminev, kuid ta ei taha suhet, sest ta vajab vabadust. Inimene justkui magab ega pole üles ärganud ega märganud, et ta on küll lapsepõlvest väljakasvades füüsiliselt edasi astunud, kuid vaimselt näeb ta, enda suhtes vastaspoolega, endiselt seda teemat, mida ta ei ole lapsena endas ära lahendanud. Tema enese lapseaja rahuldamata vajadustest lähtuvad hirmud ja soovid on suuremad, kui tema täiskavanuna elamise terviklikkuse tarve. Inimene ei võta vastu sõna Meie, sest tema käib oma Mina radadel ja näeb Maailma läbi enese lohutamata ja lahendamata jäänud valust sündinud pisarate.

Need osad, millega inimene ennast sidemes ei seo, kasvatavad suhtes rahulolematust ja sealt kasvav mõistmatus lõhub suhet. Partnerid ei saa aru, kuidas teine ei saa temast aru – naine ei saa aru, miks mees ei näe teda Naisena või mees ei saa aru, miks naine ei näe teda Mehena. Ei saa tunda end mehe või naisena, kui tuntakse ja väljendatakse ennast lapsena ega saa näha vanema asemel partnerit selles, keda vaadatakse lapse silmadega. Alateadlikult on teine inimene aseainena valitud täitma eneses haigutavat tühjust – see on mürk vee asemel, mis uimastab, kuid ei kustuta janu. Kuidas saab suhe rahuldust pakkuvalt toimida, kui mõlemad magavad avasilmi ega näe mustrit. Selles suhtes on tõusud ja mõõnad, pettumus ja lootus, unustada püüdmine ja enesepettus – suhe töötab omal moel, kuid abielu sildi all mängitakse hoopis teist lugu – vanema ja lapse lõpetamata jäänud mängu.

„Laps” ei ole ennast veel kõiges vastu võtnud, ta ei ole vaadanud ennast ausalt, sest tema täiskasvanu elu on seal, selles ajas, kus ta on üksi ilma „vanemata.” „Laps” tahab oma „vanema” käest saada seda, mille jaoks ta usub endal õigus olevat ning seal kõrval tahab ta iseenda poolt loodud Maailmas oma isiklikku elu mängida – seal, kuhu vanematel asja ei ole. „Laps” tahab esimesena saada kätte selle, mis temal saamata on jäänud ja alles seejärel võib ta vaadata seda, missugusena ja kuidas mujal lood käivad ning milline on vastasugupool, kes ei ole enam ema või isa aseaine.

Suhtesse toob tülid kaasa vaatenurkade erinevus, sest see, mis naise ja mehe vahel oleks jagamine ja ühine vastutuse võtmine, on „lapse” seisukohalt tüütu kohustus, mida temal enesel vaja ei oleks, sest temas on tung eralduda ja kasvada lahku, mitte kanda ühist koormat, sest „lapsena” suhtele vaadates ei ole see tema enese loodud Maailm, kuna tema on selle sisse asetatud ja ühes kaasa võetud. „Laps” ootab, et tuleb keegi teine, kes lahendab ära, võtab vastutuse ja muudab tema enese elu paremaks, sest see keegi teine teab, suunab, ütleb ette ja teeb ära - vastutab ise terviku eest, milles tema kaasas käib. „Lapse” täis kasvamine ongi iseseisvudes suhte lõhkumine ja lahti laskmine, et seista ja ise õppida, kuidas tema tiivad kannavad.

Partnerite vahel toimib see osa, milles ei saadud seda, mida lapsena vajati – seda osa hoitakse, sest see toidab vajadust. Vastu võetakse see osa, mida varem ei olnud, muu on üleliigne ja sekeldusi loov lisand. Saadav osa ei aita täis kasvada seni, kuni seda võetakse kui enese õigusena ja tasuna suhtes püsimise eest. „Laps” ei näe enese osa täiskasvanute suhtes ega mõista omapoolse panuse tähtsust. „Laps” võtab suhtest selle, mida ta vajab – ta ei näe seost oma panuse ja enese parema tuleviku nimel, sest enesest mitte lähtuv tegemine on teiste jaoks ja pärast sundusena kaasaskäiv kohustus – see tuleb tema olemise ja aja arvelt.

„Lapse” mõistes võib teine ilma või välja jääda, kuid tema peab saama oma ning soovi korral võib enese osa endale hoida. „Laps” ei jaga partneriga seda osa, kus ta on vanemast juba iseseisvunud, sest see on tema enese elu iseenda jaoks. „Vanemat” ei võeta, kui enese poolt valitud kaaslast kogu eluks, sest ta on juba olemas olev suhe, mille sees mängitakse lapse ja vanema rolle üha uuesti läbi, et täis kasvada. „Laps” usub, et tema järel tuleb ikka keegi teine, kes lahendab, lõpetab ja korraldab – see on keegi teine, kes vastutab.

Täiskasvanu teab, et tema ise on esimene ja viimane, tema otsib lahendused ja võimalused, kuidas need ellu viia. Tema teab, et teiste jaoks ja pärast tegemine on ühise osa hoidmine, sest ta näeb seost ja teab, et sellest sõltub tema enese heaolu. Tema mõistab sideme seotust ja toimimist, mitte lihtsalt andmise ja võtmisena vaid ühise jagamisena.


Marianne

14.06.2019.a



Neljapäev, 13. juuni 2019

Maju katsudes uue kodu valimine





Käivad huvilised
kattomas ja katsumas,
müügis olevaid maju,
kui näitusi uudistamas.
Küsimusi küsivad,
pilte klõpsivad,
seinu kopsivad,
pragudesse piiluvad -
ühe hetkega proovivad
kõike endasse haarata.

Maha istutakse,
käega üle libistatakse,
ennast kõige sisse kujutatakse,
tulevikku ette näha proovitakse.
Kuidas maja nähakse,
kas vigadega takistusena teel
või on lahendused terendamas ees.

Kas see on nüüd see õige,
kas siia jääme,
kas sellest saab kodu meile,
kas avastused on huvitavad,
kui suured tulevad arved,
kas jätkub aega
ja on küllaga tahtmist,
et võõrast majast
saaks omale kodune maja.

Kas majas on olemas kõik see,
mida heaks ja koduseks eluks
kõik tahavad ja vajavad.
Kas ise üldse teame,
milleta saame hakkama,
mis pinda käib
või närvid ära sööb,
mis on see miski,
mis ühe maja
omale omaseks teeb.

Majaga tuleb õu kaasa,
naabrid üleaedsed,
avatud vaatenurgad,
põhjatuulega koridorid,
lõhnad ja hääled.
Veel on proovimata,
kas vaikust öödesse jagub
ja päeval päike paistab sisse.

Maju ringi ei vahetata
ega tagasi viida,
sest maja pole vorst ega kleit,
ka auto ammugi mitte -
maja on palju enamat
ja palju suuremat.
see on tõsine vastutus
ja veel kord
suur vastutus -
kuid kuhu kaob vabadus ...

Otsuse tegemine
läheb kergemaks,
kui võtta plaani,
et sõlmitav liit
ei pea kestma igaviku,
vaid alguseks viis,
kiirelt mööduvat aastat
ja siis võib uuesti küsida,
kas on soov paigale jääda
või tahtmine edasi astuda.

On hirm, et kui ära ei otsusta
tuleb keegi teine,
kes maja saab endale.
On hirm teha viga,
kui otsustades
ennast siduda
tuleb hiljem
pärast proovimist
endale tõtt tunnistada,
et see polnudki see,
vaid oli suur soov astuda,
et lõpetada ootus
ja juba kohale jõuda.

Kes ette ütleks,
kes märgi saadaks,
kuidas on õige -
öelda ausalt „Jah, see pole see!”
ning edasi otsides oodata ...
või
„Jah, mina valin selle tee!”
ja tuleviku sisse astuda ...


Marianne

13.06.2019.a

Teisipäev, 11. juuni 2019

Miks Inimene ise ennast Hirmuga hirmutab





Hirm on külm ja kõle, see on paanika hetkel, kui õhk hakkab otsa saama. Hirm on jäine hingus, mis verd tarretades jätab alles ainult ühe tee, selle, mida mööda peab astuma, et ellu jääda. Külvates hirmuseemneid tahetakse teiselt inimeselt võtta vabadus vabalt valida – alles jääb ellujäämisinstinkt.

Inimene kardab hirmu, sest talle tundub, et hirm on suur ja võimas, lainena rulluv ja enda alla mattev loodusjõud. Inimene on loonud oma hirmust pooljumal, kellest ta usub, et soovi korral neelab too inimese alla, kui liigutada ennast valesti või anda väljahingates märku sellest, et ollakse elus. Kuid tegelikult on hirm vaid üks tunne, valik valikute hulgast, mida inimene vajab oma teel käies. Hirmud on inimese sees olles üksteisega nii läbi põimunud, et pole aru saada, kas enne oli hirm või kartus, milline oli esimene hirm ja kust algab viimane hirm. Inimene on oma hirmud enda sisse ära peitnud nii, et kui ta vajab hirmu jõudu edasi astumiseks, siis elustuvad vanad salvestused ja sisselülitudes toovad kaasa hirmude mere. Sel hetkel ei mäleta inimene enam, et ta vajas hirmust saadavat jõudu hüppamiseks, sest ta tegeleb ellujäämise nimel hirmude eest põgenemisega, uskudes, et ta tunneb hirmu selle ees, millisena ja kuidas jõuab temani Maailma vastus, tema poolt valitud sammule ja arvab, et sellest vastusest sõltub kogu tema edasine elu.

Erinevate hirmude sees ja all on hirm olla „Mina Ise” - olla ise oma olemuse väljendusena – inimene tahab astuda, et edasi minna ja ennast realiseerides anda endale võimalus, olles parim „Mina”, luua parim elu iseendale. Kuid sageli seab inimene astudes esikohale selle, millise mulje ta endast jätab. Milline on õigem tee, kas astuda iseendana või sellisena nagu usutakse, et eesmärgi – parema tuleviku - nimel peab olema. Tulevik, mis sõltub teistest ei ole see sama, mis sünnib inimese vabadest valikutest, vaid sellest, kui hästi ta suudab ennast, hirmuga hirmutades, hirmu sees elades kontrollida.

Inimeses on hirm kogeda iseenda poolt loodud olevikku. Tema sees on hirm, et tema parim pole olnud piisav, et tema jaoks parim olevik saaks realiseeruda. Inimene ei usalda iseennast, sest ta tunneb hirmu oma ettearvamatuse pärast. Inimene tahab Maailmale näidata ennast ilusa ja heana, et saada preemia olemise eest – see ei ole vabadus olla „Mina Ise” - vaid tõsine töö, et luua endast töötav kuvand. Inimese sees on hirm kogeda pettumust, sest kui Maailma vastus ei ole selline, mida ta ootas, siis tuleb tal uuesti astuda ja seega vajab ta taas hirmu jõudu, et hüpata, kuid inimene vajub, peatades astumise, hirmude merre, selle asemel, et kasutada oma hirmu hüppelauaks tulevikku – see on mustri kudumine seni, kuni inimene ei kuula ega näe iseennast.

Hirmuga iseenda hirmutamine

Mina ei armastanud inimest sel hetkel, kui tundsin tema ees hirmu, sest hirm sundis mind põgenema, vastu astuma või jalge ette heites kuuletuma. Hirmu käes ma ei avanenud ega olnud rahus, vaid reageerisin enese valitud moel, valides selleks viisi, millest arvasin, et see aitab minul edasi püsida. Hirmu tundes ei olnud ma vaba, sest olin põgenik, kel polnud kodumaad, kuna enese ees hirmu tundes kaotasin armastuse enese sees. Hirmuga silmitsi seistes haarasin päästja järele, otsisin seda, mis osutuks päästvaks käeks ja tõmbaks mind, minu enese loodud kujutluste soost välja. Hirm aitas kasvatada usku, millegi või kellegi vastu, muutes tolle suuremaks kui elu, sest mulle tundus, et kellegi teise käes on võti, mis avab ukse ilusamasse paika, kui see, kus asusin.

Valisin hirmu kohas, kus tundsin, et mina pole hoitud, sest ma ei uskunud, et minule jagatakse armastust iseendana olemise eest. Kartsin, et tähelepanu, mis mulle Maailma astudes osutatakse, ei võta mind vastu, vaid tõrjub tagasi – uskusin, et minu elu pealtvaatajad eiravad või teevad mind maha ega kuula minu olemist. Hirm lõi minu sisse värina, ebameeldiva olemise, mis aitas astumise asemel hüpata, et teha ära see, mille tegemist vältisin.

Olles kohas, kus teadsin, et minu poolt tehtavast sammust sõltub minu enese tuleviku kvaliteet, vajasin hirmu, et hüpata. Hirmu eesmärk oli tõsta minus adrenaliini taset ja lennutada mind seejärel eesmärgi poole, kuid Inimesena kõndides jäin hirmu sisse kinni hetkel, kui võtsin endasse hirmu selleks, et takistada ennast tegemast seda, mida tegelikult tahtsin teha. Sellest, et iga minu samm enese tuleviku poole toob kaasa Maailma vastused, teadsin, et mina ei suuda oma saabuvat tulevikku kontrollida, kuid ma sain ja seega püüdsin iseennast kontrollida ja nii ma külvasin ise enda sisse hirmuseemneid. Enda sees hirmu tallel hoides ei kasutanud ma hirmu jõudu hüppamiseks vaid mina ise hirmutasin ennast hirmuga peatuma. Hirm takistas mind ka endale tõtt rääkimast ja sellepärast ei leidnud ma enese seest üles seda, mida ma tegelikult teha tahtsin – ma ei teadnudki, et mina ise olen hirmu taga peidus ja minus on hoopis soov astuda edasi, selle asemel, et hirmu käes hirmu tunda Ma ei saanud aru, milline on hirmu osa minu valikutes, ma ei mõistnud seda, miks ma vajasin hirmu – hirm lihtsalt oli konstantne suurus minu sees ja elus.

Mina ise ei lasknud oma hirmudest lahti, sest arvasin need olevat minu enese muutumatud osad, kuid täna mõistsin, et hirm on üks minu poolt valitud tunne, mille jõudu ma vahel vajan. Sain aru, et astudes Maailmale mulje jätmiseks, loon enese parema homse asemel Maailma jaoks paremat tulevikku. See on loomulik, et mina ei saanud ennast usaldada, kui lõin oma tulevikku Maailmale mulje avaldamiseks, sest siis sai olevikuks selline „minu elu”, mis oli Maailma soove täita püüdes loodud. Kuidas ma sain ennast usaldada, kui astudes ei lähtunud enda huve silmas pidades. Mina ise hoidsin ennast hirmuga paigal, sest siis ei saanud ma, vabalt valitud valikust lähtuvalt, uut sammu enese tuleviku loomiseks teha. Hirmu endasse võttes kaotasin armastuse, sest hirm on armastus ELU kõverpeeglis.


Marianne

11.06.2019.a



Esmaspäev, 10. juuni 2019

Oma lugude valimine





Kas Sa tead, kuidas Sina ise märkamatult lood oma elusid? Sa kõnnid oma teedel ja kohtad lugusid, millest Sinul puudub kogemus ja Sa lausud endamisi – vaat seda sooviksin näha, kogeda, puudutada. Kuid võib juhtuda, et nähes lugu keerad Sa pilgu teisale, sest nähtut Sa oma ellu küll ei tahaks, kuid mõttes oled Sa juba asetanud ennast loo sisse ja tundnud elavalt tunnet, mis Sinus kasvab, kui Sina ise oled selle loo sees.

Pealtnähtud lood puudutasid Sind, sest Sa tundsid tunde tõmmet ning siis, ühes Sinu elu loos, on Sinule antud võimalus proovida, kuidas on, kui Sina tunned ...


Marianne

10.06.2019.a

Pühapäev, 9. juuni 2019

Nägemus sinises taevas





Kuuse rohelise ladva tagant
ilmus taevasse valge ingel -
läbi sinetava laotuse lendas,
maapeal ratastel veerev,
kuid taevas noolena kiire -
tiibadega tänase aja ime.


Marianne

09.06.2019.a

Laupäev, 8. juuni 2019

Millise mulje ma iseendana olles jätan





Aeg tõi teele kohtumise ja mina tegin nii nagu valisin teha – mina ei vastanud tervitusele - kuid ma ei tundnud ennast hästi, sest võtsin kokkupuutest kaasa teadmise, et väljaspoolt vaadatuna - mina ei käitunud viisakalt. Tundsin enese sees pahameelt, sest teine seisis seal, kus ta oli, mina reageerisin ja tema vaatas pealt. Mõttes sõitlesin enesega, et oleksin pidanud suutma teistmoodi käituda sellepärast, et ilusam välja paista. Kuid ma ju ei tahtnud, sest tegelikult olin endaga kooskõlas, sest see, kuidas ennast sisimas tundsin, see paistis ka välja. Mina ei olnud rahul, sest kahtlesin enese õiguses, kui lubasin endale iseendana olemise, sest olin ebaviisakas olnud – mind sai võrrelda teistega ja mina erinesin. Teistele võis anda kiituse, sest neist jäi hea mulje – nemad olid viisakad. Kuid, kas siis sisemus polegi tähtis, kui olulisem on see, kuidas suudame oma välise külje ilusa ja heana hoida?

Väikesest peale saame teele kaasa ja õpime selgeks kohustuse, vastates ja kombeid järgides, olla teiste vastu viisakas. Viisakus tähendab, kontakti luues või vastuvõttes, ühendava silla loomist inimeste vahele. Kuid just sellest sündis minu sees sisemine konflikt – kui mina ei tundnud ennast teise inimesega ühes olles turvaliselt, siis vältisin sideme loomist, sest see tähendanuks teisega kaasa astumist ja andnuks talle märgi, et ta võib lähemale tulla. Ometi tundsin endas sundust olla viisakas, kuid kuidas seda teha, kui ma ei taha olla avatud ja teist vastuvõtta.

Vaatasin endasse, et näha, mis on sõnade „viisakas” ja „kohusetundlik” taga ning leidsin sealt järgmised sõnad „avalik hukkamõist” ja „karistus”. Kusagil oma elus olin kogenud avalikku hukkamõistu hetkel, kui olin alasti tunne, sest ei suutnud või ei tahtnud ennast, nägu vahetades, teiseks muuta ning sellele järgnes karistus. Võtsin endasse uskumuse, et mina ei või olla Mina, kui mina olen tunne. Ma olin samastanud ennast tundega, mis minus teise inimese vastu kasvas ja kosus, sest ma ei suutnud või osanud tunnet endast eristada.

Minu sees on olnud kohustus kui käsk – olla teiste vastu viisakas – hoolimata sellest, mida ma teise inimese vastu tunnen ja kuidas mul iseendas olla on. Oli aeg, kus minult nõudvalt oodati viisakat käitumist isegi siis, kui teine inimene oli teinud minu vastu teo, kuid ikkagi eeldati minult nö normide täitmist, kuid need normid lähtusid nõudjate endi maailmavaatest, aga minu sisse jäid jäljed ja minu enese poolt ehitatud raamid.

Teise inimese viisakusest lähtuv samm oli minu jaoks kui kohustus vastata, sest mina nägin teise sammus eeldust, et mina astun talle vastu. Ma ei saanud sel hetkel üksi ja eraldi otsustada, sest teine seisis ja vaatas seda, mida valin teha ja kuidas käitun. Minu sees oli sundus olla korralik ja vastata, kuid ma ei tahtnud järgida kohustust, vaid soovisin vaba olla, et ise valida. Kuid nähes teist astumas tundsin, et minule ei olnud vabadust jäetud - kas teha enese soovi järgi ja minust jääb inetu, kuid ebaviisaka ning käituda mitte oskava inimese mulje või sundida end vastates näitlema valena. Kuid nende valikute vahel valides ei olnud ma enesega rahul ega tundnud ennast iseenda sees hästi.

Just see, minu sees olev sisemine konflikt, muutiski sellised kohtumised keeruliseks, sest mul tuli kiiresti otsustada selle üle, kuidas käituda ning korraga sai valida ainult ühe valiku. Kuna mõlemad ning ka kolmas valik – astuda naeratades vastu - tundusid olevat valed, siis ma ei tahtnud teise inimesega kohtuda seni, kuni uskusin end leidvat töötava lahenduse või siis loota jätkuvalt heale õnnele, mis ei viiks meid kokku.

Võtmeks sai mõistmine, mis oli minu antud tähendus „viisakas olemisele” ja sellest, et nö vaenlasega kohtudes lähtusin oma tundest, mis oli solvumisega peatatud ajas kaasas ning see oli olnud igakordne põhi ja lähtekoht, milles kaalusin oma reageerimise valikut. Minus oli protest ebaõigluse vastu, et pidin suutma olla see, kes ma selles hetkes ei olnud ning tegema seda ainult sellepärast, et teine inimene oli ka Maailmas olemas – see oli justkui tugevam argument, millega sundida mind viisakas olema. Ma pidin igakord teisega kohtudes üha uuesti tema olemas olemisega leppima. Mina ei tahtnud võtta teist naeratades vastu, sest minus oli uskumus, et nii tehes oleksin nö vaenlasega ühte seotud, kuid mina ei tahtnud teist oma ellu, ma tahtsin vaba olla. Minu reageeringus oli selge sõnum – mina loon nähtava piiri, mis seisab seinana teise inimese ja minu vahele.

Kas olla ilus, aga vale või olla aus, kuid käituda valesti – see olnud võitlus minu enese sees, millele kohtudes keskendusin. Ma ei ole enam ajas, kus keegi teine saab mind lihtsalt sundida astuma enne, kui mina ise seda tahan. Minul on luba olla selline, milline ma valin olla. Mina ise annan endale loa olla ja astuda siis, kui mina ise olen selleks valmis. Minul on luba, sest ma annan endale loa – see lause vabastas mind raamide seest.


Marianne

08.06.2019.a