Trikid tähelepanuga I - Inimene vajab meeleheitlikult tähelepanemist siis, kui ta ei taha tähelepanu

Hippiii see siin on minu 700-s lendu lastud lugu blogis!!!!!!!!!!!!!!

Kui inimene elaks Maailma sees üksinda, siis tal ei oleks vaja oodata ega vältida teistepoolset tähelepanemist, kuid elades teistega koos saab ta nii küsimata kui ka küsides tähelepanu, sest teda pannakse tähele, kuna ta on teiste hulgas olemas. Inimene väldib kohti ja kohtumisi, kus ta saab sellise tähelepanu osaliseks, mida ta kogeda ei taha – st millega ta toime ei tule, kuid ta läheb lausa lennates sinna, kus teda mõnusalt ja meeldivalt tähelepannakse. Samuti võib ta teadlikult käia kohtades, kus ja millal ta teab, et jääb märkamatuna tähelepanemata. Inimene läheb uuesti sinna, kus tema tähelepanule vastatakse rõõmsalt ja positiivselt, kuid keerab ära ja protestib tagasimineku peale, kui kohtab tõrjumist, vaikust, vastumeelsust.

Kui teiste keskel elades juba tähelepanu jagatakse ja saadakse, siis tahab inimene ise valida ja otsustada mida, kuidas ja millal teda ja temaga seonduvat nähakse ning inimene tahab ise seada tingimused, et kontrollida, millist tähelepanu ta saab, sest ta soovib tunda end hoitu ja kaitstuna. Inimene kasutab selleks strateegiat – tähelepanu ümberlülitamist – ta teeb seda iga päev ja igal pool, nii iseendaga ja iseendas olles, kui ka teiste inimestega suheldes ja seotud suhetes.

Inimene kasutab oma strateegiat, et vahetada soovimatu tähelepanu all oleva endaga seotud osa selle vastu, mille vaatamisega ta toime tuleb – ta vahetab kõneainet, hakkab erilisemalt käituma, valib silmapaistvad riided või soengu, ostab omale kallid asjad – ta näitab seda, mida on valmis eksponeerima ja mis varjab selle, mille vaatamisega ta toime ei tule, sest ta usub, et saadav tähelepanu võib tõestada inimese väärtust või väärtusetust.

Kui inimesel on reaalne võimalus saada tähelepanu, mida ta ei soovi kogeda, siis vajab ta tähelepanu ümberlülitust, et suunata, saadav tähelepanu sinna, mida ta on endast valmis teistele näitama, kuid, kui ühte külge enese sisse ära peites ja teist esiletõstes jääb soovitud tähelepanu saamata, kasvab inimeses tähelepanuvajadus, sest ta vajab konkreetset tähelepanu, mida ta ei saa ise endale anda.

Kui inimene vajab meeleheitlikult tähelepanemist ja tahab seda nii väga, et läheb katki, kui ta seda ei saa, siis tegelikult ta ei taha tähelepanemist – ta ei taha tähelepanu siis, kui ta teab ja tunneb, et kohe vaadatakse ja hinnatakse seda osa temaga seonduvas, mida ta teistele näidata ei taha ja seega vajab ta tähelepanu ümbersuunamist. Inimene ise ei pruugi seda lüket mõista ega tähelepanuvajaduse tagapõhja näha – tema tunneb tõeliselt, et temal on puudu see toetav ja positiivne tähelepanu, mis aitaks teda oma teel edasi minna.

Tähelepanu puudus on see, kui inimene keskendub ja vajab sellist tähelepanu, mida tal ei ole ning selle saamine muutub üha olulisemaks, sest, mida tõsisem on oht saada selle tähelepanu osaliseks, mida ta ei taha kogeda, seda enam vaatab ja loeb inimene üles seda, mida tal ei ole, kuid seda suuremaks muutub puudus ja inimene vajub lootusetusesse, sest ta leiab üles kõik tõestused, kuidas tal ei ole. Olukord tundub väljapääsuta, sest inimesel on vaja nö õiget tähelepanu, kuid tal ei ole seda, sest ta ei kontrolli teiste käest saadavat tähelepanu – seega ta ei saa oma strateegiat kasutada ja tähelepanu ümberlülitada. Mida rohkem tunneb inimene põhjust üht osa endast peita, seda suuremaks kasvab tähelepanuvajadus teisele osale – tasakaal tema sees on paigast ära.

Inimesest ülevoolav tähelepanuvajadus saab sageli tõrjuva vastuse, sest see neelab teiste energiat – see, kes vajab tähelepanu, soovib saada täidetud, sest tal ei ole seda tähelepanemist, mida ta usub end vajavat – kuid tegelikult vajab tema nö varjatud osa tähelepanu alt välja jäämist.

Kui inimene tunneb, et ta otsib eriliselt tähelepanu – ta tunneb, et ta vajab suurel hulgal konkreetset tähelepanemist - siis tuleb tal iseendalt küsida, mis on see, mida ta ei taha, et temaga seoses nähakse – siis ta mõistab ennast ja tähelepanuvajadus väheneb. See ei ole enam nii meeleheitlik ja kõikevaldav tõestus, vaid loomulik inimeste vaheline huvi või huvipuudus, sest enamik inimesi on tegelikult ametis iseendaga ning ka neamd arvavad, et just neid vaadatakse, kui nad on avalikult nähtavad.

Jagamine

Minu lood sünnivad kogemuste kogemistest ja kogetu mõistmisest - seega, kui kogemust veel ei ole, siis ma kõnnin ja kogen seni kuni mõistan ja lasen kirjutades lendu. 

Minu sees kasvas vajadus saada toetavat tähelepanu selle tegevuse tulemusele, mida seostasin iseendana olemise vabadusena – saada Maailmast toetav ja positiivne vastus oma lendu lastu lugudele. See vajadus muutus eluliselt oluliseks. Tundsin, et olen lootusetus olukorras, sest vaatasin sinna, kust arvasin, et minul on õigus tähelepanu saada – lugesin üles kõik need kohad, kust ma ei saanud soovitut ja vajusin nii sügavale, et tahtsin ära minna ja kividega üheks saada – sest minul ei olnud minule vajalikku tähelepanu olemas.

Keerasin väite - mina vajan tähelepanu – ümber, öeldes endale - mina ei taha tähelepanu – kõlas uskumatult ja segadusse ajavalt, kuid ausalt endasse vaadates leidsin vastuse üles. Tegelikult ma ei tahtnud tähelepanu sellele minuga seonduvale osale, mida minu lood mulle tagasi toovad – mis on reaalne mõõdetav tulemus – seda ei olnud ettenäitamiseks olemas.

Vajasin tähelepanu, sest saadav toetav tähelepanu oleks nähtav tõestus, et minu poolt tehtav on õige ja vajalik ka teistele – see oleks kinnitus, et võin edasi teha – luba iseendana elada. Kohas, kus oli potentsiaalne võimalus, et pidin ettenäitama minu poolt tehtu mõõdetava tulemuse – eduka sissetuleku, et iseennast äraelatada, uskusin, et selle tõestuseks vajasin suuremat tähelepanu hulka, ning see annaks vajalikud vahendid, et iseenda ellu soovitud muutused ja vabadus luua.

Potentsiaalne tähelepanu tundus mulle minu tegevuse hindamisena. Ma ei tahtnud, et vaadataks seda, mida mõõta saab, vaid nähtaks seda, mida ja kuidas ma teinud ja elanud olen – ei ole paigal seisnud ega tuult tühjal väljal taga ajanud – olen loonud iseendast iseendale, sest see on minule oluline olnud. Kuid tähelepanu nö valele osale tähendas, minu jaoks, selle tulemuse hindamist ja mõõtmist, seda, kui väärtuslik on minu poolt tehtu teiste jaoks olnud – kui tähelepanu sisse ei too, siis on mõõdetav tulemus 0.

Mina mõistsin iseennast, sest nägin, mida ja miks ma teiste tähelepanu eest varjata püüdsin ja millele, sellel asemel, tähelepanemist vajasin. Sealt edasi nägin tähelepanu ümberlülitusi igal pool – see on väga levinud ja tavaline strateegia kõigil inimestel, sest teiste keskel elades saame me pidevalt soovitud ja soovimata tähelepanu osaliseks.

Marianne

26.08.2019.a