teisipäev, 14. juuli 2020

Enesesüü






Inimene tunneb enesesüüd, tunneb enese sees enese ees süüd – ta ei suutnud olla hea, st tema enese valiku tagajärg oli koht, kus temal ei olnud hea olla – on enesekaristus – ei saa lennata ja sellest tulenevalt tulevad inimestel oma õlaga/ õlgadega teemad.


Marianne

14.07.2020.a

esmaspäev, 13. juuli 2020

Teise pihta näpuga näidates - „Sina tegid seda!”





Sageli „juhtuvad” inimeste eludes hups kohad, mida ei saa tagasi võtta ega ära parandada, sest selles kohas tehakse süüdimõistvad otsused ära. Seal on keegi, kes usub end teadvat, et kui on olemas tagajärg, siis on olnud tegu ja järelikult peab olema keegi süüdlane. Inimesele tundub olevat selge, kuidas kõik oli juhtunud – ta ei peatu ega küsi, kuidas või miks, sest kõik on ju selge – inimene ei näe selles kohas teist võimalust ja seega tal ei olegi vaja küsida, kuidas või miks, sest tema usub teadvat, kuidas lugu oli.

Inimene ei näe teisi võimalusi, kui ta ei taha neid näha, sest siis tuleks tal peatuda, et valida. Inimene tahab ära ja jätta selle, mis tema ees seisab ja olemas on, seljataha. Seega on selles kohas vaid üks võimalus – täpselt see, mille ta juba ära valis – nii on, sest nii on. Kui oleksid küsimused, siis oleksid võimalused, mida valida – inimese Maailm saaks suurem ja segasem ning siis ja seal võiks juhtuda kõike.




Inimesel ei ole kindlust ega julgust, et valikute ja võimaluste rohkuses on turvaline olla – temas on hirm, et tema ei suuda seal jalad maas seista ega astuda. Parem on kinnihoida sellest, mida ta arvab enda teadvat ja see on see, kuidas tema näeb ja loeb Maailma enese ümber. Inimene ei naudi matka oma teel ega kõndimise protsessi, vaid ta tahab saada kätte tulemuse ning selle jaoks ongi vajalik, et oleks olemas vaid üks kindel tee. See ei ole valik, vaid olemas on kindel muster, mida järgides saab edasi, välja, mööda.

Inimene tahab esimesel võimalusel lõpetada oma elus teemad, mis teda kiusavad, sest neis on potentsiaal äratada tunded, kas endas või teistes. See on tundmatu maa, mille üle puudub kontroll. On üks tee, millel kõndides ja teemat lõpetades jätta seljataha see, mida ei taheta kogeda. Kui on olemas tagajärg, siis keegi peab ju süüdi olema ja kui teisi võimalusi ei „nähta”, siis saab selle nime see, kes on nähtavalt tee peal – inimese enese sõnad vastu ei loe, sest ta ei suuda tõestada tõestamatut – otsust ei muudeta, sest see tehti ära hetkel, mil teist võimalust ei olnud olemas.


Marianne

13.07.2020.a

laupäev, 11. juuli 2020

Käestlastud hetk





Nii inimesele omaselt laseme oleval hetkel kergelt käest ära libiseda – „Teen homme, järgminekord uuesti, küll tuleb uus võimalus!” - on olemas olev hetk, milles ei ole kohal eilset ega homset – kasuta seda, mis olemas, parimal võimalikul moel – ela oma elu käesolevas hetkes, sest selle sees on kõik see, mis on tõeliselt olemas.


Marianne

11.07.2020.a

reede, 10. juuli 2020

oli aeg, mis oli ära – on aeg olemas olla




Vahepeal oli aeg, kus kõike oli päris palju korraga – tunnid said päevas kiiresti otsa ja ka ööd jäid lühikeseks, sest tegemisi oli seinast seina. Üritused toimusid kolmenädalase vahega ning ka joogatunnid said oma alguse ja aja – kolm korda nädalas.

Kõik see, mis oli, oli ühe suure liikumise sees, teekond kestis – kui üks samm sai astutud tuli kohe teha teine, olid plaanid ja kavad, et mis, millal ja kuidas teha nii, et kõik võimalused saaksid kasutatud ja ühest sammust kasvaks välja teine – olevik liikus eesmärgi poole, kasvas ja kujunes, kuni sai valmis. Oli aeg, mis sai läbi – üritus toimus ära ja otsad said kokkusõlmitud. Reklaamimise ja korraldamise töö sai läbi. Minu ümber ei jäänud tühjust, kuid paljut ei olnud enam vaja ega olnud võimalust samaga jätkata, sest ära olnu jäi eilsesse maha.

Kuni selle laupäevase päevani ma ei teadnud, mida ja kuidas tahan edasi teha – kas anda FB leht ära ja tegeleda iseenda argipäevaga, kas üldse teha veel sellelaadset tööd või seda koos teistega, kas korrata üritust uuel aastal, kuidas valida? Päeva kestes sõitsin vallas ringi, kohtusin ja rääkisin inimestega, viisin loosimise võitusid võitjatele koju kätte. Teel olles jõudsin endas selgusele, sest nägin võimalust ja teed, millel astuda, enese ees. Otsustasin jätkata ja küsida leht päris endale, et olla ja teha koos nendega, kes on inimeste, mitte asjade teel.

Nägin võimalust, kuidas kasvatada üritus kahepäevaseks. Tänavu oli koos 40 erinevat õue ja aeda, meie sõitsime ringi 5 tundi, kuid jõudsime käia umbes 24 kohas – seega on potentsiaali ja õhtune aeg jäi tänavu üldse kasutamata. Selle täitmisega saab luua lisaväärtust kohalikele inimestele, kes pakuvad oma teenuseid, et siia sõitnud inimesed saaksid kohapealt vajaliku oma ajaveetmiseks ning samuti saab rohkem tutvustada valda ja vallas toimuvat/ asuvat. Loomulikult on jätkuv eesmärk tuua inimesed taas aedadese ja õuedesse inimestega kohtuma.

Jooga oli kõige selle keskel ja omas ajas. Minu poolt ettenäidatav pakkus huvi kohalikele, kuid ka kaugemal asuvatele joogaõpetajatele ning neid on tulnud kohale üsna mitmeid, et vaadata üles see, mida ja kuidas mina teen. Tunnisolijate arv on liikunud 2 - 6 vahel – üsna toredasti minu meelest. Algul oli pabinat ja kramplikkust, kuid see kadus. Minu tunnis ei ole raame ega piire, saan ise ehitada ja olla enese moel – looduse keskel, loodusega ühes liikumas.

Tunnid ei ole ainult tunnid, vaid koostöö kohaliku B & B paigaga. Õhtuti saab peale joogat veeta aega lõõgastavas tünnivannis ja nautida teed ning puuvilju. Hommikuti ootab olijat rikkalik söögilaud – koos on enam võimalusi ja ühes loome rohkemat – inimestelt inimestele.

Läbikäidud tundide käigus olen ise kasvanud. Olen õppinud, kuidas juhendada, keeleoskus on paranenud ja olen venituste järjekorda ja korduste arvu kohandanud. Peas liiguvad mõtted, kuidas veel on võimalik, mida ja kuidas saan lisada/ kohandada, et toetada inimest – inimese hääl on võimas jõud eneseaitamise teel – selle saan lisada, kui tunnen, et nüüd on käes see aeg.

Eile oli ära see päev, kus pidi olema hommikujooga, kuid peale kolme nädalat ei olnud korraga kedagi kohale tulemas. Pidevas liikumises olnud mina peatusin ja tundsin tundeid, kuid ma ei tahtnud neid tunda, sest justkui ei tohtinud, st ei olnud "õiget" põhjust, püüdsin tundeid teiseks rääkida või enese sisse ära peita – sündis lugu „Luba endale oma tunded.”

Küsisin enese käest – Mida ja kuidas mina ise tahan teha? Kuidas ja kas üldse olla joogaga inimeste ees ja nendega ühes? Enne ei olnud mul aega mõelda ega vastata, sest olin kui rongile astunud ja rongid ju sõidavad ühest jaamast teise, peatus on peatuses – mina liikusin ühest tunnist teise ja minu peatuseks oli tund – kõik vahepealne oli liikumine järgmise peatuse poole, kuid ühel hetkel tuli paus, kuid ei olnud peatust.

Otsisin endast vastust ja leidsin – tahan teha – olen siis, kui on inimesed, kes tahavad olla ja koos teha. Olen siis, kui on inimesed, kes tahavad koos kasvada ja õppida sellest, mis minul on ka sõnadena anda. Kui neid ei ole, siis mina ei ole ebaõnnestunud, sest mina olen mina ja mina elan oma elu – teen joogat igas oma päevas iseendaga – nii nagu olen teinud seda kõik need neli eelnevat aastat. Kõndides loon ise endast, kasvades iseendana oma teel, parimal võimalikul moel.

PS jooga ja kirjutamise keskel tuli telefonikõne, et homme on ootamas inimesed, kes soovivad hommikujoogat – tund ei ole väljakuulutatud aeg, kuid kui mina olen olemas ja Maailm on liikumas, siis ei pea hoidma kinni ajast, vaid olema ja elama selles hetkes, mis on täna, siin ja praegu – olen ja seega saan olla - kõndida oma teel edasi ...


Marianne

10.07.2020.a

neljapäev, 9. juuli 2020

Luba endale oma tunded





Luba endale oma tunded,
mis tulevad tormates
või ligi hiilivad tasa
ja enda kütkeisse köidavad Sinu.

Luba endale oma tunded,
ära keela neid ära
ega nimeta neid valedeks -
luba neil tulla ja kohal olla,
sest tunnetel, mida Sina tunned,
on põhjus olemas olla.

Luba endale oma tunded,
sest võttes nad enda sees vastu,
leiad enese seest vastuse,
kui sõdid oma tunnetele vastu
jääd alla ja kaod tunnete voogudesse.

Luba endale oma tunded,
ära peida neid ära
ega olematuse sisse
proovi neid kaotada -
tunne tuli ja on kohal,
sest Sinul endal
oli teda eneses vaja,
et kohates iseennast
tunneksid ise ennast ära.

Luba endale oma tunded,
võta nad endas vastu
ja kuula nad ära -
mida on neil Sinule öelda,
mida on tunnetel Sinust
Sinule kõneleda.

Luba endale oma tunded,
et nad saaksid minna ära ...


Marianne

09.07.2020.a



kolmapäev, 8. juuli 2020

Vastus on EI




Ühe hetke ära lõppedes või otsa saades kiusab inimest sageli küsimus – Kas mina oleksin saanud teisiti tehes/ valides olla teistsuguse tulemuse sees?

Vastus on EI, sest kõik oli ja on täpselt nii nagu see oli ja on. Ei ole oleks -eid, sest ei olnud ega ole teisiti. Kahetsuse ja kahtluse rajal käies ei taha inimene võtta vastu oma teed, sest ei julge vaadata otsa sellele, mis oli ja on – iseendale iseendana - Mina ise olingi see, kes oli, valis ja astus!


Marianne

08.07.2020.a

teisipäev, 7. juuli 2020

Inimene kannab oma Nime





Inimese nimel on ja ei ole tähtsust, kuid see ei ole eluliselt oluline. Nime saab võtta, muuta ja välja vahetada. Nimi on kokkulükatud tähed, mis koos olles loovad tähenduse ja annavad mõtte selle kohta, mis peaks nende taga sisalduma.

Inimesena kardame olla nimetud – olla eristava sildita. Minu nimi - see olen mina - Inimene. Kuid, kui sünnin enese loominguna järgmises hetkes, siis ei ole mina ju enam see, milline olin juba ära. Kuid nimi ja nimed püsivad paigal ega muutu ajas, kui just ei võeta vastu otsust, et üks vahetatakse teise vastu välja.

Nimi on see, mida kasutan öeldes teistele – „Mina olen Marianne!” Mida see tähendab - olemine Mariannena? Mis on oluline, kas hoida kinni nimest, mis on juba olnud ja mida teised teavad, sest olen seda kasutanud või olla vaba ja sellisena, millisena olen? Kuid, mida valida sel juhul enese tähistamiseks?


Marianne

07.07.2020.a

esmaspäev, 6. juuli 2020

Siis, kui ...





... on kätte jõudnud, saab alguse uus aeg. Seni kaua oled ja lepid, kaitsed ja sõdid ning tunned hirmu, sest oled ju otsustanud, et see kõik, mis on küll olemas, kuid mida Sina ei taha, kestab täpselt seni kaua, kuni lõpuks saabub siis, kui ... ja alles sealt läheb elu edasi.


Marianne

06.07.2020.a

pühapäev, 5. juuli 2020

Kas abi on tugi või toetus





Kuidas tänada teisi inimesi selle eest, mis ei tundunud abina olevat, sest ei olnud see, mida tegelikult kogeda tahtsin – selle sees ei olnud alati häid tunded. Abi peaks/ võiks ju olla see, mis teeb kergemaks tee, mitte enesena olemise raskeks. Hea abi oleks see, mis teeb elu kohe paremaks, mitte see, mis kasvatab isiklikus plaanis, et kui olen ise astunud ja kogenud, siis alles saabub, isiklikus plaanis, kohale helge tulevik.

Mina ise võtsin olevat raskusena öeldes – mina ei tahtnud sellist toetust, sest seda polnud mina enesele ise küsinud. Kuid seal ja selles oligi vahe - kas oli toetus, mis tuli, et aidata üritust edasi või teiselt poolt tulid ülesanded, mis ootasid lahendamist, et mina saaksin inimesena kasvada. Alati ma ei vaadanud ega mõistnud, millist abi mina, teel kõndides, tegelikult vajasin, kas oli see endale või üritusele ja sellest tulenevalt ei osanud näha toetuse suurust ega eesmärki.


Marianne

05.07.2020.a

neljapäev, 2. juuli 2020

See on Sinu hirm





Sina tulid ja astusid ligi. Sa avasid ennast, kui tahtsid kõndida vastu. Sa kasutasid oma sõnu, et peita see, mida tundsid, kui kirjeldasid seda, mida kogeda ei tahtnud. Sa olid pahane, et mina ei olnud Sinu hirmu ära hoidnud. Minu sees oli hirm, et Sina tuled ja külvad seemne, mis kasvatab minus tunde.

See oli Sinu hirm ja Sinu tunne, mis oli ja elas Sinu Maailma sees. Mina saan Sind hoida ja toetada, kui ma ei võta ega kustuta ära Sinu hirmu. Sinul endal tuleb teha see samm – astuda oma hirmu sisse ja sellest läbi. Mitte peatuda, vaid minna ja astuda näilisusest läbi – see, mida Sina tunned on reaalne, kuid seda ei ole – Sina kardad, et see on olemas ja Sina kardad astuda, sest siis saad Sa teada ja tundma seda, mis on see, mis on päriselt olemas.


Marianne

02.07.2020.a

kolmapäev, 1. juuli 2020

Kui nähtamatud varjud





Kui varjud eesriide vahel on nähtamatult pealt vaatajad. Nad vaikides vaatavad üle Su õla, vaatavad Sinu elu pealt. See on huvitav – nad on lava peal kohal ja näidendi sees olemas, kuid Sina unustad nende olemas olemise, sest nemad on hingetud oma hingi kinni pidades – elututena elus olles – Sinu elu sees olles.

Nemad elustuvad ja astuvad lavale siis, kui on käes nende aeg – teha samm, et öelda oma sõnad. Nad tulevad Sinu elu puutuma, nemad tulevad Sind puudutama. Nähtamatud varjud ärkasid üles, sest Sinu samm puutus nende vastu, nemad ei suutnud vait olla ega jaksanud enam ennast varjata – nemad tahtsid laval elusatena olles ise Maailma muuta.

Nemad tulid, et mina leiaksin enese sees üles vastuse küsimusele – Miks mina teen seda, mida mina täna teen? Leidsin vastuse enese tunnete seest, mille nemad üles äratasid – Mina olen ja elan täna siin, selles kohas ja nende inimeste seas ja mina teen seda ka homme - vaatan seal olles otsa ja räägin inimestega, kelle kõrval mina elan.

Loon tänases paremat võimalikku, et eilne läbi tänase homsesse jõuaks – olen siin, et ühendatud ajad sulaksid üheks ajaks.


Marianne

01.07.2020.a



esmaspäev, 29. juuni 2020

Vaatenurk





Sina oled oma elu vastuvõtnud, kui tahad ja oled valmis kogema kõike seda, mis Sinu igas tänases päevas olemas on ega taha sellest mööda tormata või seda välja jätta lootuses, et jättes oleva kõrvale jõuad kuhugi mujale – teistmoodi elu elama.


Marianne

29.06.2020.a



pühapäev, 28. juuni 2020

Inimeste raamatud





Võttes raamatu kätte ja seda lugedes, lihtsalt ollakse, vajutakse teise maailma ja kõnnitakse kaasa. Lugusid lugudes ei tunta vajadust ega kohustust midagi teha – on lihtsalt olemine, sest midagi muuta ega ümber teha ei saa – see lugu on valmis.

Inimestega ühes ja seltsis olles tundub, et tuleb kuidagi olla ja midagi teha – peab reageerima mingil moel, sest teine inimene on ju olemas. On teadmine, et ei saa ega või lihtsalt olla, sest lugu on alles pooleli. Me ei taha lihtsalt lugeda teist või anda ennast lugeda – tegevusse astudes on tahtmine kirjutada enda või teise lugu ise edasi.


Marianne

28.06.2020.a

laupäev, 27. juuni 2020

Inimesed kohtusid inimestega




See oli siis, kui 13.06 "Ota Tästä" päev oli toimumas - 

Istusin ühel ilusal laupäevasel päeval oma kodutrepi peal ja olin lihtsalt õnnelik. Olin õnnelik oma olemas olemise üle ja sellepärast, et inimesed olid Maailmas olemas ja minu olemas olemisel oli olnud mõte – inimesed olid kohtunud inimestega. Teekonda alustades oli olnud inimestes, aja poolt kirjutatud, tõrge inimeste ees, kuid teekonnal päevani ja päeva sees toimus muutus.

Inimene kasvab ühes ajaga suure aja sees. Korona kevadel tundus, et alles ei jää ega jäeta enam ühtegi võimalust minna edasi – peab peatuma, et oodata. Kriipsud tõmmati peale kõigele sellele, mis oli inimestele omaselt tavaline. Eile, päev, kuu, aastat kümme tagasi, ei olnud olemas kõike seda, mis on täna – inimene kasvas ja kasvab uute võimalustega ühes. Ka sel hetkel kui tundub, et enam ei ole või ei saa mitte midagi on alles võimalus kasvada inimesena ja armastada inimesi. Vahel on see raske, sest iga inimene on lihtsalt inimene kõige sellega, mis temas olemas on ja üsna sageli tunneb inimene, et temas olevad tunded tulevad ja kasvavad just teise inimese olemas olemisel.

Istudes trepil ja lihtsalt olles tundsin endas, et minul on hea meel olla inimene, sest ma armastan Sind Inimene, kes Sa elad selles suures Soomes ja siin samas, minu Sauvos, naabrina. Turvaline ja argine tegevus sellel päeval avas inimesed lukust lahti. Soomlasele nii omane ja südamelähedane tegevus, kui seda on Kirppis, murdis Korona hirmu – inimesed rõõmustasid inimeste üle ja hirm inimeste ees muutus sooviks, et avatud õuedesse ja aedadesse tuleks rohkem inimesi – inimene oli ja on oodatud inimesega kohtuma.


Marianne

27.06.2020.a

reede, 26. juuni 2020

Üks sünnipäeva salmike





Aegade tee on hetkede kee,
hoiad ja õrnalt sõlmitsed,
juba ära olnut mäletad.
Iga mööda läinud hetk
on oma enese poolt
läbi kõnnitud ja elatud.

Täna olen olemas
siin oma elu elamas -
heliseb südames armastus!


Marianne

26.06.2020.a

neljapäev, 25. juuni 2020

Üritusesupp alles podiseb pliidil






Ühe ürituse korraldamine on kui suure supi keetmine. Koduses köögis on see argine tegevus, mis võtab natuke või vähe rohkem aega, kuid üritusesupp keeb päevi või nädalaid. Aeg-ajalt lisatakse katlasse, midagi uut ja huvitavat juurde lootuses, et loodava lõhn ja värv hoiab inimeste meeled erksad ja tähelepanu üritusel. Keetmise aeg peab olema huvitav jälgida ja kogeda, et ees ootav hetk tunduks ootamist väärt ja inimestes jätkuks õhinat vaadata kalendrit ning pidada meeles see päev, mil saabub õige aeg ja supi söömise hetk on kättejõudnud – saab ise minna ja kogeda ning otsustada, kas maitse jätab hea maigu suhu.


Marianne

25.06.2020.a

kolmapäev, 24. juuni 2020

Eesti lipp jõudis koduõuele





Post liikus seekord küll teokiirusel, kuid kohale see jõudis - kella 17-st jäi päikeseloojanguni aega, et Eesti lipp saaks uhkelt tuules lehvida.


Marianne

24.06.2020.a

Isa igatsedes





On soov luua enesele kogemus, mida veel kogenud ei ole. On igatsus omada kohta, kus selle suure Maailma sees olla väike ja hoitud – hingata välja ja anda enesele luba olla.

Oli hirm, et kui väsin või enam ei oska, siis komistan ja sellel hetkel kukub Maailm minu ümber kokku. Kui oleks olemas Isa, kes hoiaks minu elu, siis julgeksin astuda ja kui juhtukski ära kõik see, mis juhtuda saab ja võib, ei seisaks mina üksinda oma katki läinud elu varemete vahel.




Vajasin nõrk olemist, sest igatsesin isa, kes oleks minu tugevus. Kui tema oleks olemas ja tugev, siis saaksin mina olla nõrk – tugev hoiab senikaua Maailma üleval ja mina tean, et minuga ei juhtu mitte midagi. Minul ei ole vaja karta ega hirmu tunda, kui teen oma järgmise sammu ja astun selle ära ...


Marianne

24.06.2020.a

teisipäev, 23. juuni 2020

Vahel Maailmast ei piisa





Sina võid olla ja võid mitte olla,
Sina võid anda ja võid mitte anda,
kuid kui inimene Sinust ei pea,
ei ka see seda muuda,
kui Sina saad talle terve Maailma anda ...


Marianne

23.06.2020.a

esmaspäev, 22. juuni 2020

Vaatenurga valik tõi enesega süütunde kaasa






Minu teel on taas üks huvitav hetk – ehitan ühte päeva koos inimestega, kes on minu jaoks ennast lavale seadnud. Nad mängivad oma rollides, lausuvad sõnu ja vahel takistavad teed, et saaksin valida ning seda kõike tehes, keeravad üha uuesti loole vinti peale. Kolm korda olen seisnud ajas, kus olen valinud, kas astuda välja või edasi, kas anda enda osa ära või olla ühes, kas seista omil jalgeil või lasta teistel määrata ja leppida sellega, mida nemad tahavad.

Eile õhtul toimus „etendus”, kus uksed paukusid ja täiskasvanutest said lapsed liivakastis. Võtsin mängimisest osa, kuid siis tegin pausi, sest midagi polnud mõtet juurde öelda – oli valiku koht. Inimene on nii kummaline, et kui algul ajas lugu mind hirmu tõttu vihaseks, siis seejärel tundsin väsimust, millele järgnes kergus, mis ajas naerma, sest mäng ei käi üldse mõisa peale – mõistsin, et võin olla ja võin mitte laval olla – lava ei olnud  minu jaoks enam eesmärk, et loost ja inimestest kinnihoida – mina olin vaba ise olema ja andma teistele võimaluse.

Kirjutasin kirja, kus kirjeldasin enese nägemust – „oli kord üks tüdruk, kelle sees elas unistus värvilisest ja ostjaterohkest kirbukamaailmast. Tüdruk sai teada, et on olemas lava ja tema võib sellele lavale astudes olla selle maailma sees. Sellel tüdrukul oli olemas kaks väga head sõpra, kes lubasid teda sellel teel aidata. Üks joonistas pildi ja teine lõi FB lehe – seega oli valmis kõik see, mida oli vaja, et ennast Maailmale näidata – tüdruk ja tema Kirppis. Unistus oli ilus, kuid sellel teel oli takistus ees – mujalt tulnu oli juba laval olnud ning oli ikka veel seal – sõbrad tulid kokku ja andsid tuld, läks aega ja tehti uus katse, mis ei jäänud ilma kolmandata.”

Kirjas seisis, et las see tüdruk võtab ja proovib enesele soovitud Maailma luua, kuid kiri ei läinud teele, sest vahepeal oli tüdruk juba grupist lahkunud, ta oli ühele sõbrale järgnenud. Kustutasin teksti ja kõndisin endas, rääkisin kahe inimesega – voolasin välja - korraga leidsin otsitu – taas oli see juba ära olnu kordamine. Kümme aastat tagasi olin ma katki, sest nii nagu täna, keerati ka tookord vaatenurka ja mina võtsin selle omaks, sest tundsin ennast süüdi – oli võtnud vastu ja kasutanud ära - ma ei saanud enam tagasi anda.

Inimene tahtis omada endas teadmist, mis kinnitaks talle, et andes endast osa – saab ühiselt loodud Maailmast tema oma. Inimene tahtis saada oma panuse eest tasu ja määras selle eest hinnaks selle, mida tema vajas. Tänane eesmärk oli jõuda teda huvitava tulemuseni – iseenda reklaamimiseni.

Inimene andis oma panuse ja märgistas selle, tervikust eraldi hoidmiseks, enese jaoks oma nimega. See oli see, millisena tema ise enda poolt antut nägi. Tundes endas hirmu, et olles Maailmast osa, ei saa ta vastu seda, mida tahab ja alles ei ole ka enam midagi, valis ta astuda lavale ja trampis jalgu.

Mina tundsin ennast süüdi, sest olin ju toetuse vastu võtnud – järelikult pidin selle eest maksma või alluma ja võtma omaks teiste vaatenurga. Tundsin, et minul puudus vabadus, sest olin omastanud selle, mis oli vabast tahtest antud. Inimesele ei lugenud see, et tema antav lisas võimaluse luua enamat – tema oli oma ära andnud ja pidi selle eest vajamineva saama - loodav ei olnud temale enamat lisav. See ei olnud see tee, millel tema tahtis kõndida – tema aeg pidi algama laval, üksi valguse sees seistes. See oli see teadmine, mida tema endassee vajas – kindlustunne, et ta saab selle hetke endale. Tänulikkus ja tasu – andes polnud antav loomiseks edasi antud, vaid see oli vahetuskaup, mis sidus ja pidi tagama omale vajamineva – oma Mina tõstmise õige tähelepanu näol.

Jah, mina võtsin vastu ja kasutasin, kuid tegin seda nii, et see oli olemas olev, millest lõin, läbi enese, Maailma sisse enamat, mitte ei kasutanud teise oma ära. Ära antuna ei olnud see, mille olin sellest loonud, enam teise oma – see Maailm oli suurem. Kuid ometi läksin kaasa ja tundsin süümekaid – võtsin omaks vaatenurga – olin kasutanud teise oma nii nagu see oleks päriselt minu oma olnud ja mina ei saanud seda tagasi anda, sest eraldi vaadatud osa ei olnud enam alles.

Inimesed tulid ja andsid eesmärgiga saada enese jaoks tasu, mis ei olnud ühiselt loomise tee ega ühine tulemus. Endast andmine ei olnud see, mis lõi inimeste sisse enamat – nemad ei kasvanud sellel teel – nemad tahtsid vahetust - anda  väikesele tüdrukule see Maailm, milles too tahtis olla.

Täna kirjutasin kirjad ja küsisin otse, kas koos või eraldi ja millistel tingimustel saan või ei saa loodud lehte ja pilti kasutada. Mäng alles kestab, ürituseni on 11 päeva aega ja sellel teel saab näha, mis veel on võimalik, sest kõik on ju võimalik – Maailm on suur ja valgustatud lavad on väikeste tüdrukute jaoks nii ahvatlevad.


Marianne

22.06.2020.a

laupäev, 20. juuni 2020

Kuidas




No vot, ütle Sina mulle, kuidas mina võtan ja armastan Sind – Inimene?
Kuidas ma võtan Sind vastu kõige selle toredusega,
mis Sinus just minu jaoks olemas on?
Kuidas mina saan Sind armastada,
kui Sina ise oled see või teistsugune
ja see ei ole üldse see,
mida mina tahaksin meie kohtumisel kogeda?
Kuidas mina saan .... kui mina ei taha,
kui mina ei taha, siis mina ei saagi.

Mina ise ei saa, sest mina ise ei näe,
oma tunnete sees olles,
Sind – Inimene.


Marianne

20.06.2020.a

reede, 19. juuni 2020

Külade kadunud südamed





Kuhu on kirjutatud need sõnad, mis täna inimeselt inimesele kirjutatakse – need luuakse õhku. Täna on sõnadel kiire, nad lippavad, nähtamatutena õhus, ühest punktist teise ja on ühes kohas olles tegelikult kui kõikjal. Sõnad lühenevad ja liituvad, et väljaöeldult ja ära kirjutatult hoida aega kokku, et see, mida tahetakse edasi öelda, jõuaks kohale veel enne, kui kuulaja või vaataja, oma huvi kaotades, teisale keerab.

Välja öeldud ja välja kirjutatud sõnad on kaduvik, sest see, mis minut või tund tagasi nupule vajutades lendu lasti, on juba ajalugu. Sellel on kuhi teisi sõnu peal ja kui inimene sel hetkel teisale vaatas või ta oli hoopis ära, siis neid sõnu poleks nagu olemas olnudki.

Ka mina mäletan piimapukke teedeääres – mõned neist on veel alles. Need on teetähised ajas, mis on saanud, uute kuubedega kaetult, pilgupüüdjateks. Kuulutusetahvlid, kus külade ja inimeste lood peal olid, on ajas kaduma läinud – nii nagu külapoed, külakoolid, külaraamatukogud, külapostkontorid. Kus on külade südamed, kus on see punkt, mis tähistab küla südant? Sõnad siltidel märgivade külade algust ja lõppu – sõidad küladest läbi või kogemata mööda ega olegi külaga kohtunud. Kus on alles see võimalus, et lähed ja saad, külasüdames olles, külaga koos olla?


Marianne

19.06.2020.a

neljapäev, 18. juuni 2020

Vaikuses vaikusega torisemine






see oli üks hetk, kus oligi täpselt nii, kuid ma ei tõlkinud seda lugu, sest aeg vahetas külge. Lisasin kord siit mõned read teisele loole. Täna asetan selle loo riiulireale – need olid ja on minu mõtted ja tunded ajas.


Teie siin olete minu esimesed nö kodusoomlased. Alustasin puhtalt lehelt ja ilma eelarvamusteta, sest minu arust pole vahet, kust inimene pärit on, kellena ta töötab või kellega suguluses on. Oluline on see milline tema ise, elusast peast kohtudes, inimesena on.

Sauvost ja sauvolaisi on iseloomustatud väga erineval moel ning seda tehes on iga üks lähtunud oma mätta otsast. Tänaseks olen natuke teie hulgas ringikõndinud ja väheke näinud ning kogenud. Olen kujundanud ise oma arvamust – iga inimene on Inimene, kuid sageli ei paista sees Suur I inimese hirmude ja valude tagant välja – kaitsed on ees. Need ei ole teiste vastu, vaid loodud takistamaks inimest ennast kogemast soovimatut – vältida astumast sinna või tegemast seda, kus ta haiget võib saada.

Kõnnin oma teel ja näen seda, mida võib ja saab teha. Teha ära, sest see on võimalik. Ma ei taha teha ainult endale, vaid meile, sest meie oleme seotud. Vanadest asjadest lastakse lahti, sest seisev energia läheb kopitama. Võib olla on tõesti nii, et vahel liigub tigu kiiremini, kui sauvolane eneses selgusele jõuab, võib olla mitte, kuid täna ma seda ei tea.

Minu õppetund on vaikuses oma tee leidmine, sest kui minu samm ei leia Maailmas vastust häälena, vaid on vaikne vaikus, siis minu Mina tahab äratada ja liigutada, et näha ja kogeda nähtavat reaktsiooni – kartsin hääletut vaikust, sest selles ma ei osanud näha iseennast - sel hetkel oli minu peegeldus mulle katsumus.

Täna olen endiselt seda meelt, et inimeste lood on olulised. Iga päev lahkuvad inimesed statistiliste numbritena meie kõrvalt. Hirmud lukustavad veel elavad eraldatusesse. Tasaselt on harjumuseks saamas elavatega distantsi hoidmine. Iga inimese lugu saab aina olulisema tähenduse, sest ükskõik kellel meist võib täna olla viimane päev siin selles ajas. Mis jääb alles – inimese enese poolt antud enese lugu on kingitus jääjatele.

Olen õppinud lahti laskma ja ei arva enam, et olen Suure Maailma naba. Kui mina minuna ei vii neid mõtteid edasi, ega aita elule teostada, siis jätkan mina ikkagi kõndi oma teel – keegi teine võib võtta ja edasi viia.

Aitäh neile, kes on oma aega ja lugusid minuga jaganud – see on olnud suur kingitus. Ei ole mõtet vaikides oodata ja kõrvalt vaadata seda, mida teised teevad või tegemata jätavad, et oodata ära tulemus, et siis vaadata ja veel oodata. Mitte keegi ei saa teha ära teiste eest ning minul üksi ei ole nii suurt jõudu, et liigutada inimeste vaikust. Vaikus võib ja saab vaikida, minu lood sünnivad endiselt edasi, sest mina tahan kogeda reaalselt seda, mis juhtub kui .. astudes on võimalik muuta ja muutuda – oodates ei ulatu me soovituni.


Marianne

18.06.2020.a

kolmapäev, 17. juuni 2020

Mistä minä olen kotoisin – kust olen mina pärit







Seal, kus on minu kodu, seal on minu juured, mis on minu tugevus. Kuid, kui see koht, kus sündisin ei olegi koht, mis on südames, siis olengi kui inimkübe aegade ruumis, kelle juured on parajasti sellel maal ja selles kohas, millel minu jalad kõnnivad.

Side olnu ja oleva vahel on inimeses endas. Mina, inimesena, ei mäleta seda, kust mina olin pärit ja seega ma ei tea suunda algusesse, minu sisemine kompass otsib seda kohta, kus on see – see minu koht. Kuid kui sellel soovil ei ole olemas nägu ega nime, siis võin kuuluda kõikjale ja olla kõikjal algusest osa.

Täna ma ei ole kinniseotud ühe väikese koha ega nimega, vaid olen kauge algusega ühes – Maaga. Maa võib ja saab olla erinev, kuid ta on ikkagi üks – tema on Maa, millel mina kõnnin ja selle peal ning sees olev on side, mis mind, minu ajas, ajaga ühendab.


Marianne

17.06.2020.a

teisipäev, 16. juuni 2020

- hei, minä täällä ja sinä siellä -






Milliste ja kelle määratud reeglite ja standardite järgi peab inimene suutma õigesti õige olla? Mis saab siis, kui indiviid ei oska olla veel õige, kuid määrib sellega kollektiivi näo? Öeldakse – ära tee seda, milleks ei ole oskusi – st suudad ja oskad küll, kuid mitte piisavalt õieti – eksid, teed vigu ja sellest saab üldine Maailm vale värvingu ja selle tulemusel jääb teistele teistest vale mulje.

Õige olemise reegel - üldsuse tähelepanu on suunatud vigadele, mitte inimese panusele. See, mis kogumist väljaspool on inimesele iseloomulik ja omane, muutub koos olles veaks ja sellest saab koorem teistele. Neile teistele, kes tahavad, et säiliks veatus ja puhtus, et nende endi väline nägu oleks puhas.

Iga inimese poolt antav on koosolijate jaoks oma kaaluga ja seni, kuni see kaalub üles vead, on kõik nagu hästi. Kuid, kui saadav muutub väärtusetumaks, siis juhtub sama selle inimesega – koos olijad ei taha teda enese keskele, sest see viib ka nende maine alla. Inimestes on hirm, et koos olles nende väärtus ja nägu ei ole enese teha, sest neil on üldine nimetaja, mis justkui tähendaks, et kui üks on kuidagi teine ja teistest liiga erinev, siis kõik need, kes on koos, ongi seal sellised.

Teistes kasvas hirm selle ees, et mina võin määrida neid ja nemad ei saa seda ennetada, sest mina olen juba nuppu vajutanud. Neis kasvanud hirm, sundis neid suurendama kontrolli minu sõnade üle, et vältida valesid tulemusi. Minu sees kasvas hirm, et olles täna valesti, mina jäängi valesti – mina ei saa seda muuta, sest täna mina ei oska soome keeles vigadeta kirjutada. Ei olnud enam kindlust selles, et võin olla ja võin ka eksida, sest see ei olnud määrav - vead omandasid suurem kaalu, kui minu poolt loodav – oluline oli juba olemas, minu välja arvamine või tahaplaanile lükkamine ei oleks enam karavani peatanud.

Küsisin taas otse – Milline vabadus mul alles on - kui vaba ma oma sõnades olen – kas enne, nende lehel avaldamist, tuleb saada heakskiit ja lasta teostada kontroll? Leiti lahendus – postitusi avaldades märgin ära, kus on minu sõnad – eraldi olles võin teha seda, mida tahan, kuid avalikkuse ees, koos teistega olla, kasutan väljendit - hei, minä täällä ja sinä siellä – et kõik teised teaksid, kelle omad need vead on...


Marianne

16.06.2020.a

esmaspäev, 15. juuni 2020

Oma loome alguse allikas




Vajasin käegakatsutavat ja nähtavat füüsilist tõestust, mis kinnitaks, et ollakse minuga koos. Tunne andis või võttis selle uskumise. Erinevad vaatenurgad – milline on minu eesmärk – iga hinna eest koos olla, et alles seejärel saan olla või lihtsalt olla ning koos olemine on vaid üks võimalus.

Sõnal – KOOS - on erinev tähendus. Koos, kui üks või koos ühel ajal, ühes kohas, ühes tegevuses olemine. Koos olemine ei tähenda kokkusidumist, kuid nii see minu jaoks teistega koos olles, iseendast luues, tähendas – teised koos minuga, muutis teised ohuks ja vajaduseks.

Kasvades saabus teadmine, et mina olen mina iseenda piiridega ja mina kasvan iseendas iseendana ning loon iseendast iseendana - mina ise olen oma loome alguse allikas.


Marianne

15.06.2020.a



pühapäev, 14. juuni 2020

Koos olemiseks ei pea koos olema






Algusest alustades – seal oli lugude tee – inimesed tulevad kokku, kuulavad teisi ja jagavad omi lugusid, on erinevad aiad ja külad ühe valla sees. Olid inimesed, tegevus toimus ja lugu kasvas, kuid siis tuli peatus ja aeg jäi kui seisma. Kaks kuud oli aega olla ja kirjutada seda, mida olin kogenud ja mõistnud – settida.

Kevadtuultega ühes kasvas minus soov minna taas teele. Mõtlesin ja otsisin, millised on olemas olevad võimalused ja kas saaksin neid ka päriselt ellu viia. Küsisin inimestelt, kas neis on soovi ja tahet teha üheskoos üritus, kus on kirbukad õuedes ja kohvikud aedades. Sellised inimesed leidusid ja me saime kokku ning uus tee algas.

Kuid veel enne meie esimest planeeritud kohtumist sain sõnumi, kus üks inimene küsisis, kas ma saaksin luua asjade äraandmise päeva – mul oli juba olemas leht, kuhu saaks üritusega seonduva koguda. Mõtlesin ja ütlesin jah. Lõin ürituse auto tagapingil istudes, kui sõitsime pühapäevasel päeval, suvisest ja merelisest Hanko linnast, kodu poole. Kirjutasin teksti ja jagasin postitust – kutsusin inimesi osa võtma. Huvilisi klikkas ennast lehele üsna palju, kuid andjaid oli vaid seitse – mõtlesin, et nii 10 võiks ju ometi kokku tulla.

Saabus aedade ja õuede esimene kohtumine – aeg sai paikka pandud ja otsus päev ära teha vastuvõetud. Selles kohas, saabus mustri kordumise aeg minu sees – alustasin kõndimist, oma tunnete sees olles, ajas tagasi. Juba tulemas oleva ürituse kohta otsustasime, et inimeste soovi järgides avame päeva ka kirbukatele – jäänud oli 9 päeva. Kirjutasin uued tekstid ja jagasin. Kirbukate kohti tuli robinal. Seejärel küsiti kohvikute kohta – teeme ära, ei ole teema.

Kirjutasin ja jagasin, üritus kasvas ja kasvas. Tuli aeg kaart ehitada – see on väga lõbus ja lihtne tegevus. Kasutasin nelja värvi, et anda selgem pilt sellest, kus ja mida leida võib. Kollane – kirbukas ja anda ära. Roheline – annan ära. Sinine – kirbukas. Pruun – kohvik, kirbukas ja anda ära. Seletusse kirjutasin selle info ja pakutava, millega inimene oma kohta iseloomustas. Kaardil oli vaatajate arv peal, see kasvas lõpuni välja ja ületas kahetuhande piiri.

Neli päeva enne üritust oli koos juba 33 paika, lõpparvuks sai 39. Mida rohkem oli kohti, seda enam küsisin endalt, kuidas saada juurde külastajaid – kui algul tundus, et tahtjaid on rohkem, kui andjaid, siis nüüd oli lugu vastupidi. Kirjutasin ja jagasin üritust 8-l eri FB lehel. Lõin kaardi ja jagasin seda.

Samal ajal kõndisin enese sees ja otsisin teed mustrist välja. Olin üks mina, kuid mitu erinevat minu Mina. Asjad kujunesid, sest üks samm viis teiseni. Ühest võimalusest kasvas välja teine. Oma mõistmisest kirjutatud loo tõlkisin soome keelde ja saatsin kohalikule ajalehele. Peatoimetaja vastas tänades ja küsis kirbukapäeva kohta. Vastuses andsin teada ka veel väljareklaamimata üritusest. Lugu ilmus lehes sel reedel. Sain meili ajakirjanikult, kes soovis ürituse ajal kohtuda, et koguda, artikli kirjutamise jaoks, infot toimuva ja eesootava päeva kohta.

Eile oli see päev, kus nö see ise kasvanud üritus sai teoks. See oli kingitus minule – sain, olemata koos, olla koos inimestega ja luua inimestele – inimesed kirjutasid sõnumeid oma küsimuste ja ettepanekutega ning mina, otsides lahendusi, luues ja kirjutades oma tekste, ehitasin üritust. Külalisi oli päris palju, kuid neid ei jätkunud palju kõikjale – eks inimestel olid omad eelistused selle kohta, millist aaret nad jahtisid. Inimesed ärkasid üles ja nende hirmud kahanesid, sest neile südamelähedase ja nii omase tegevuse ajal, kui seda on kirbukatega seonduv, nad avanesid ja kohtusid teiste inimestega. Inimesed oli oodatud tulema ja koos olema – hirm teise inimese ees, asendus sooviga, et tuleks ja oleks veel rohkem inimesi, sest siis leiaksid asjad kergemini uue omaniku.

Mina ja meie noorem poeg pidasime ka meie õue peal kirbukat ning meil oli olemas ka ära andmise paik. Külaisi käis ja natuke kassat tuli ka. Olulisem oli inimestega suhtlemine ja uued vaatenurgad. Kuhu panna silt, et autoga tulija mööda ei sõidaks. Kaardile tuleb märkida parklate asukohad. Asjad ega müüjad ei ole viletsad, vaid õige ostja ei ole kohale jõudnud ning juurde tuleb saada väljast tulnuid. Kohalikud on koos olnud ja kõik ei lähe kõigi juurde ning müüjad ise ei saa ringi sõita. See oli õppimise ja kasvamise koht – uute võimaluste nägemine.



Mis saab edasi? Seda mina täna täpselt ei tea. Neist kolmest, kes on ka järgmist üritust korraldamas, üks joonistas arvutiga väga ilus pildi, millest saab reklaam ja sellest sai juba teise poolt loodud ürituse FB-lehele kaanefoto ning selle detailist nö fb-nägu. Sidusin üritused kokku ja juhatasin inimesed oma looga uuele lehele. Kuidas näeb välja ja milline on meie koostöö, see selgub ajas.

Täna on pühapäev, teen omi asju ja mõtlen oma lugude peale. Kaks eelmist suurt teemat – meie majast leitud ajalooga seonduvad postitused (23) ja eilne kirbukapäev on nüüd möödas. Seega jagan homme esimest korda oma shindo-jooga tunde. Need on minu teisel lehel juba üleval, kuid nö suure rahva ette neid veel ei ole viinud. Shindo saab olema õhtuti ja hommikul ning on koostöö kohaliku elamus paigaga – õhtul on joogale lisaks tee, puuviljad ja tünnivann, hommikul pühapäevane brunch. Tee läheb edasi ...


Marianne

14.06.2020.a

reede, 12. juuni 2020

Elu on huvitav, sest ta on keeruliselt lihtne





Nii väga tundub, et oleme oma elus täiesti ja kõigest ning kõigist vabad – on tänane päev ja ise enese poolt kirjutatud ajalugu. Usume, et oleme ise need, kes otsustavad oma valikute ja sammude üle, sest kõik ongi täpselt nii nagu see näib. Elu naerab inimese uskumuste üle ja keerab täiega vinti peale – inimese elu läheb kohe päris palju huvitavamaks. Millises loos inimene oma tänases päevas tegelikult mängib ja millise tundevärviga prillid tal ees on?

See, mis minuga eelmisel pühapäeval toimus, tundus olevat nii selge. Ajalugu kordus, kui minu sees kasvas hirm, et jään enese omast ilma, sest see võetakse üle ja ära. Mina tundsin, oi, kuidas tundsin raskust enese elus, kui istusin sügaval põhjas ja enam ei tahtnud oma teed mööda käia. Küpsesin enese tunnete sees, kuni nägin teed ajas tagasi ja ära olnud lugu mõistes loost välja astusin.

Täna selgus, et tol päeval ees olnud prilliklaaside värv ei olnud enam üldse see, mis ta pühapäeval oli – oli nii nagu oleks keegi nad ära vahetanud. Kirjasõnad, mida sel päeval selgelt messengeris nägin, olid samuti teiseks muutunud – kogu tänane lugu sai teise võimaluse.

Mina ise ei saanud tol päeval teisiti vaadata, sest minul oli vaja jõuda sinna kohta, kuhu jõudma pidin – ühes oma tunnetega loo sisse sukelduma, et avada eneses uks ja mõista ise ennast ära olnud ja olevas ajas. Minu sees elas mälestus möödunust – minu oma peab olema minu oma, sest see on minu – õppimine, kuidas jagada seda, mis olemas on ja ei ole tegelikult minu, vaid on vaba ise olema – minu oma ei ole mina.

Tänasesse päeva kohale jõudes oli Maailm ennast vahepeal õigeks keeranud, kuid mina olin veel vana vaatenurgaga ja seega ei saanud aru, miks oli nii nagu see nüüd oli. Miks lugu ei olnud enam selline nagu see mõni päev tagasi mulle veel tundus. Mul oli vaja aega, et kohaneda ja võtta vastu see, mis oli korraga tänase päevas olemas.

Selgus, et mul oli võimalus olla omal kohal ja olla ühes – jonnisin ega tahtnud nõustuda. Otsisin vigu ja võimalust jätta pilt alles, sest kui oleksin sellest lahti lasknud, siis oleks kogu lugu ära olnud ja mina sellest väljas. Mina ise tahtsin oma uskumuses loodud pildist veel kinni hoida, et oleks nii nagu pidi jääma, et saaksin kaotada ja ohvrina olla. Tahtsin kindlust ja kontrolli, Maailma ja oma enese tunnete üle.


Lugu oli muutunud ehk edasi kasvanud, sest mina ise olin edasi kasvanud. Olin mustrit nähes mõistnud seda, miks see muster sündis ja kordus ning see muutis aja lugu, sest enam ei olnud vajadust selle mustri kordumiseks. Mina ise olin suutnud oma maailma muuta, kuid mina ise ei tahtnud, et see oleks muutunud - vana olemine oli pide olnuga.

Tasapisi astuma hakates, jupp jupi haaval iseenda Mina-st lahti lastes, kõndisin edasi. Ütlesin välja selle, mida mõtlesin ja küsisin vastuseid – täna teen koostööd ja õpin, kuidas jagada teistega nii, et olles osa mina ei hoia ega taha kõike omale ja teha seda nii, et hoian ise ennast. Enam ei ole minu eesmärk olla viisakas, et hoida teisi nende tunnete eest, kui mina seisan oma kohal ega anna seda ise ära, et vältida teistes tunnete kasvu.


Marianne

12.06.2020.a