Esmaspäev, 31. august 2020

Inimeste uskumatud uskumused I - Kui seda, mis on, enam ei ole

 



Surmahirm – hirm kaduvikku kaduva elu pärast. On hetk, kus enam ei ole mitte millestki kinni hoida, et veel olla nähtavana olemas. Üks samm on jäänud ja ongi kõik. Ongi justkui lõplikult kõik. On tahe vastu hakates vastu võidelda. Ei taha andeks anda sellele, kes tegi tõuke, mis viis tasakaalust välja. Inimene ei olnud teadnudki enne, et lõpp võibki ära juhtuda, kui seisis kõikuvana kõrgel äärel ja ootas, kas tasakaal hoiab tagasi või viib hoog enesega kaasa. See oli hirm, kõike haarav ja halvav hirm, mis tarretas paigale, et inimene ise ei astuks, teeks ega hingaks – juuspeen niit hoidis teda alles.

Sina, Inimene, oled hoitud. Sina oled hoitud ka siis, kui lähed. Paned oma päevased riided kappi ja heidad voodisse magama. Uus hommik leiab Sind uutes rõivastes enesesse ärkamas. Kuid Sinus, Inimene, on hirm öö ees, mis on tihedalt vaikivat ja lämmatavat hämarust täis ajal, mil pimedus on seismas Sinu ja Valge Valguse vahel. Pimeduse sees olles oli Sinus hirm, sest arvasid end midagi kuulvat-nägevat, tajusid olematut. Kas oli seal veel keegi, kes teadis, et Sina oled olemas ja võis hiirvaikselt astuda ligi, et seistes Sinu kõrval puudutada Sind?

Oli ootus. Hirm kasvab ootuse teadmatuses - millal ja mis juhtub. Sina ei tea, mis juhtub seni, kuni pole veel ära juhtunud. Sina ei tea, milleks ja millal tuleb valmis olla. Ootuse hetk on sajandist pikem. Sina oled valvel ja valmis, kuid kust ja millal ja kuidas – Sa ei tea seda ja see on lõputult õudne, sest Sa ei näe valgust, vaid usud end kuulvat ja tajuvat ning Sinu kujutlusvõime ärkab üles ja maalib, Sinu enese ettekujutluse seest valides, nähtamatu Maailma nähtavaks.

Kas vaikuse lõpetab samm, mis teeb häält või ei ole ega tulegi enam mitte midagi? Ootuses oodates tahad, et lõppeks ära see hetk, juhtuks midagi nii, et enam ei oleks. Kuid Sina ei julge ise astuda ega liigutada, sest kardad, et Sinu enese samm on otsustava kaaluga ja Sina ise oled see, kes määrab ära, et lugu saab meeleheitliku pöörde – juhtubki see, mida oled ettekujutanud.

Siis, kui Sinu sees on hirm, mille käes tõmbud väikeseks kokku ja soovid, et oleksid nähtamatu ja kadunud, siis ei saa Sina olla enese sees, oma hirmu käes – Sa pead olema enese seest väljas, et olla enese eest väljas – olla valvel ja valmis, et suuta ennast kaitsta. Hirmul Sina pead olema suurem, kui Sina oled – hirmus keerad Sa ennast pahupidi. Astud ise enda seest välja, et mitte olla hirmu käes vangis.

On üks asi, mida Sina saad teha ja iseendale anda – Sina lood enese sisse, enese jaoks, uskumuse ...


Marianne

31.08.2020.a




Laupäev, 29. august 2020

Henken silmät - Hinge silmad

 



Hinge silmad

inimeses kaasas käivad,

nad teise inimese sisse

päris põhjani välja vaatavad.

Sinna kohta,

kus varjavate varjude,

peidetud saladuste,

ette ehitatud seinade,

kokkukantude sõnade taga,

Valge Valguse sees,

peopesale võetuna,

seisab alasti Inimene.


Hing Hingega saab kokku,

see, mis on,

on teadmine ...


Marianne

29.08.2020.a 

Reede, 28. august 2020

MINA TAHAB V – Valikute teeristide ettemääratud valik – Inimene ja tema Hing – Hing ja tema inimene

 



Valikute teeristid on inimeste eludes rasked kohad, sest keeruline on ära valida, ära otsustada. Kuidas ja mille alusel valida üks või võtta teine valik? Kes teab vastust küsimusele, milline neist on see õige ja milline see vale valik? Kas valik on üldse vaba ja on sellel päriselt mõtet?

Ja siis seal, selle inimese elus, kes saades midagi jääb millestki ilma – tuntakse enese sees, et tema eest tehti valik ära. Inimene ei ole rahul asjade kulgemisega. Ollakse vihased, pettunud, solvunud, ebaõnnestunud, väärtusetud – need on inimese tunded ja hinnangud iseendale. Tuntakse ennast kehvasti, sest see, millest nö ilma jäädi, tundus ihaldusväärsem, sest selle läbi oleks suurema, ilusama ja parema tähelepanu osaliseks saanud – inimese Mina oleks saanud särada.

Tegelikult on nö juhtunu lihtne – inimene sai selle, mida vajas – see oli ja on tema jutt. Kerguse tunne peaks olema inimese sees, sest tal on olemas ja seega ei tule enam valida ega mõelda, kuidas oleks õigem valida. Inimesel on aeg olla ja oma elu elada.

Kuid inimese MINA, see TAHAB, on see, mis ei lase tal rahus olla ja ärgitab võitlema – inimene tahab saada head ja õiget tähelepanu, sest see on MINA, kes tahab olla ilus, särav, suur, võimas, kõike ja veel rohkem – tahab ise valida seda, millist, millal ja kui palju tähelepanu enesele saada, et siis seda nautides iseenda olemas olemise üle uhkust tunda.

Inimene tahab olla suurem, kui enese Hing ja selle saavutamiseks kasvatab ta enese Mina suuremaks, et iseenda hääl oleks võimsam Hinge omast. Inimene tahab minna oma elu mängima ja olla vaba. Ta ei taha läbida õppetükke ega lahendada ülesandeid, mis Hingel oma teekonnal kaasas on. Hinge eneses kandja võtab appi oma tunded, et luua ja värvida iseennast, eristuda ajas ja olla säravam Hinge valgusest.

Inimese õpiaastad, tormakus ja vastuhakk. See on proov rebida ennast oma teest lahti ja luua, iseennast alles sündivana. Mina hääl sosistab inimesele kõrva – Sina suudad, Sina oled suur ja võimas! Inimene läheb enese vastu, tahab ja püüab, saab haiget ja tunneb valu, sest jalad on enese tee küljes kinni ja osaks saab see, mis on tema oma.

Hing tuli Maale, et inimese aega valgustada. Hing on õpetaja inimese sees, inimene on Hinge õpilane. Inimese teekond on õppimine, kasvamine iseendaga ühes olles. Ei ole kerge olla inimene, sest raske ja keeruline on eneses vastuvõtta iseennast, kui enese sees on koos Hing ja Mina. Mina, kes on ajaline ja Hing, kes on ajatu.

Inimene on kübe aegade tuulte meelevallas. Inimene kõnnib, kogeb ja tunneb oma elu nii füüsiliselt, kui ka vaimselt, ehedalt enese sees ja enesega – kelle eest ta seda teeb, kelle jaoks ta seda teeb ... Kadudes tuhana tuulde, ajaga sammaldub kivi, millel tema nimi ja unustuse hõlma vajudes poleks teda nagu olemas olnudki – Hing jääb, läheb tagasi ja tuleb tagasi – kõnnib ajast aega. Mis jääb alles inimesele või inimesest ...


Marianne

28.08.2020.a



Neljapäev, 27. august 2020

MINA TAHAB IV – Meie ise võtame oma vanemate „patud” enese kaela

 



Mina olen see, millisena mina ise ennast loon ja seda ka siis, kui mina ise ei tea ega mõista, miks ja mille jaoks ajal, mil magan oma elu elades ... Oli üks hetk minu aja loos, mil tunne vallutas ja allutas mind enesele nii, et kasvatasin oma Mina suuremaks iseendast ja võtsin enese ülesandeks, ellujäämise nimel, tagada enesele õige tähelepanu saamine, kuna olin salvestanud enese sisse tunde ajel uskumuse - minu Mina olemas olemine peab suutma luua väärtuse, kuna minu olemas olemine ei ole väärtus ... see on üsna huvitav vaatepunkt!

See oli minu enese vaatenurk, kuid algse loo põhjus ei olnud minus. Põhjus oli emas ja tema loos – ema lahendas iseenese elu – tema tegi seda oma Mina tahtel, oma ellujäämise nimel.

Kord oli aeg, mil ema soovis lapse emana saada mehelt õiget tähelepanu – Naisena tunnustamist – ehk abielusõrmust. Kogedes, et tema kui naine Naisena ei olnud väärtus, siis ehk saanuks ta olla seda Mehe lapse Emana – see oli katse suunata mehe tähelepanu enese väärtusele teise nurga alt, kuid see ei õnnestunud. Lapse olemas olemine ei toonud soovitud lahendust – enesele vajalik jäi kättesaamatuks. Laps oli vahend, kes ei töötanud ja osutus asjatuks, kuid reaalselt olemas olevaks valikuks. Laps ei kadunud olematusesse – temast pidi saama igapäevane kohustus. Lapse olemas olemine ei osutunud ema jaoks väärtuslikuks vahetuseks, vaid too oli valitud lahendus, mis ei õnnestunud, kuid taganemisteed ei olnud – ometi oli aeg, kus veel oli võimalik valida.

Emakõhus olles ma ei suutnud füüsiliselt ega reaalselt muuta ema tähelepanu vaatenurka, et saada enesele vajalik – ema pidi tundma minu olemas olemises väärtust enese jaoks. Mina sain vaid olla ja oodata otsust ajal, mil minust endast ei sõltunud mitte midagi – see oli kogemus, milles ürgne hirm kasvatas meeletu ja kõike hõlmava õige tähelepanu vajaduse ja hiljem ei lugenud enam, mille jaoks seda olevikus vaja läks, sest mina pidin selle kätte saama ja juba enesele saadu ei olnud kunagi piisav, sest mina ei mõistnud algust.

Emas olles olin mina ema ja nägin ennast läbi tema silmade ja tunnete – olime üks. Mina ei saanud võtta ennast eraldi – lahutada ära, et astuda ennast kaitstes vastu või minna ära. Sain olla Mina, et mõista, kus olen mina emast eraldi olevana. Tuli luua tugev Mina – enese kaitserüü, kelle ülesandeks sai ennast alles hoida ja selle võtsin sündides enesega kaasa, sest see oli minu lahendus, kuidas tunnet omades oma elu elamisega toime tulla. See kestis tänaseni – kui oli olemas oht või juhtuski nii, et minu Mina sai haiget, siis käivitus koheselt kohustus kindlustada enese jaoks õige tähelepanu. Ennast tõestades õigustasin – Vaadake - Mina olen väärt olemas olema! - et ei nähtaks seda, et Mina olen väärtusetu mina. See oli ammu tehtud otsus, mille täitmist kontrollisin, sest uskusin, et nii suudan hoida ennast elus.

Emakõhus olles mina ise ei suutnud saavutada tähelepanu vaatenurga vahetust, kuid see oli minu jaoks vajalik ja oluline. Seega ma jätkasin, olevates olevikes, iseenda kordamist - pidin teist inimest suutma mõjutada nii, et tema oleks-teeks-valiks minule vajalikust vaatenurgast – teise tähelepanu tulemus pidi olema minu jaoks õige, sest mina olin esmatähtis, sest minu Mina oli olemas – ainus, mida enese sees kuulsin oli – Mina tahan!!! ja peatumata ning mõtlemata tegingi seda, mida minu Mina tahab!


Marianne

27.08.2020.a

SEOTUD LOOD:

Solvumiste saladust lahendav võti on peidetud inimese sündimise aega

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/05/solvumiste-saladust-lahendav-voti-on.html

Kolmapäev, 26. august 2020

MINA TAHAB III – Tähelepanu jagamine ja selle eesmärgipärane suunamine

 


Avalikus ruumis olles saab inimene enesele tähelepanu ja selle kogemise jagab ta enese sees õigeks ja valeks. Õige on see, mis tagab temale vajaliku tulemuse – ilusa, hea ja võitmatuna olemine – inimene saab oma tahtmise – ta tuleb tähelepanu kogemisega toime. Vale tähelepanu on see, mis jätab temastnigela ja säratu mulje – see on kehv mälestus iseendast iseenda sees ja ta ei tunne ennast sellise tähelepanu all hästi. Ja selle vale tähelepanu kogemise hetkel torkab, enese sees, osatades teadmine, et inimene ei saa teha teisiti, sest ei saa enam ära muuta enesest jäetud muljet. See on kui jälg ühise mälu sees ja seda ei suuda inimene ära muuta ega teise vastu vahetada, sest sellist teda nähti avalikkuses ja kõik võisid teda vaadata nii nagu selle hetke vaatenurk neis oli – inimene kardab, et see oli halvim, mida ta ise ettekujutada oskab.

Vale tähelepanu pikaajaline kogemine on tegelikult mustri kordumine. Ja sellepärast, et mustri korduses tunneb inimene puudutust sügaval enda sees, on tal raske selle olukorraga toime tulla – enesehinnang langeb. Selles olukorras leiab inimene, et ainus võimalus iseendana toime tulla ja oma elu edasi elada, on suuta võimaldada enesele selline tähelepanu, mis tõstab teda paremasse valgusesse ja see käik, kustutades vana, vahetab olnu uue muljejälje vastu välja. Kuid nüüd tuleb leida veel eneses see külg, asi, pilt, tegu, nägu üles, mis seda kõike suudaks. Inimene läheb teele, otsib ja proovib – vahel lausa meeleheitlikult.

Kusagil inimese sees on mälestus, mis sunnib teda saama enesele õiget tähelepanu, kuid adumata üldse, milles õieti on küsimus ja kust see vajadus tuleb, saab, konkreetse tähelepanu kroonilises puuduses, tähelepanust valuuta. Inimene jagab oma tähelepanu siis, kui saab enesele vastu. Teistele osaks saava tõstva tähelepanu nähtav saamine teeb talle haiget ja kasvatab kadedust. Teadmises, et teised saavad enesele selle, mida temal endale ei õnnestunud tagada, tundub inimesele, et teised võtavad tema oma ära. Õige tähelepanu on kui õhk ja see on inimese loomulik vajadus hingata. Kuid inimene ei mõista, miks ja mida ta teeb ning, mida ja mille jaoks tal tegelikult tähelepanu vaja läheb.

Lahendamaks valusat tunnet temale osaks saanud vale tähelepanu kogemisest, otsustas inimene, et temal on vaja suuta suunata temale pööratava tähelepanu vaatepuntki, et alati vaadataks seda osa inimesest, mis jätab temast hea mulje. Inimese otsusest sündis muster, see on korduv lahenduskäigu kordamine. Ajas kasvades on ühest mälestusest kasvanud mälestuste teerada, mis viib teda tagasi algusesse. Inimene ei tea, et oma mälestusi on võimalik ümber teha – üha uuesti õiget tähelepanu tagaajades koob ta enese sisse mustri ja inimene kõnnib mustris, mille käivitab oma tunnetega – käib lahing – strateegia, rünnakud, planeeritud käigud – ei ole teadlikust ega peatust, sest kusagil enese sees on temas koopamehe hirm, mis kõnnib temas kaasa sealt algusest alates, kus veel ei olnud mõistmist – seal oli puhas ellujäämise nimel käiv võitlus. Inimese Mina oli valdav, ta tõusis relvile -see oli inimese ellujäämisinstinkt. Hinge häält ei olnud kuulda, inimese enese hirm lämmatas kõik muu – oli aeg loote või vastsündina – need on kogemused, mis puudutavad ellujäämist. Olles mustri käivitudes jõudnud tagasi loo algusesse ja seda ise mõistmata, elatakse täiskasvanuna oma elu selle ajalise osaga endast – vajaduse rahuldamisega sellisel tasemel kui see hetk mällu salvestus. Mälestuse ümbertegemise ootuse ja lootuse nimel enesesse lindistati.

Vahel inimene õnnestub ja ta saavutab oma eesmärgi, kuid huvitaval kombel ei jää nn õigest tähelepanust saadav rahulolu kestma – see ei täida – sellega ei olda rahul ja efekt lühike. Tänase päeva sildi all tahetakse tähelepanu, kuid sellest ei piisa, sest tegelikult vajatakse seda sinna aega, kus inimene jäi ilma – tal ei õnnestu olnut ja olevat aega ühendada. Janu jääb, sest ei ole jõutud mõistmiseni ega võetud iseennast vastu. Ollakse pidevas protsessis – esmase vajaduse täitmises, sest inimese Mina tahab ja selle saamiseks kontrollib Mina inimest.

Liikudes mööda salvestunud mälestusi ajas tagasi, jõudes mustri algusesse, tuleb inimene sealt eneses seigeldes tagasi – need on ellujäämismustrite keerdkäigud – inimene seikleb iseenda sees – see on ärkvel olles magamine – enese sees und nähes, mille tõelisusse uskudes, realiseerib enesega toimuvat olevikus.

Inimene tahab kustutada oma minevikku, kirjutada ära olnud hetk üle, kuid unenäos seigeldes täidab ta oma vajadusest tulenevat ülesannet – otsib võimalust anda enesele õige tähelepanu kogemine. See ei õnnestu, sest mälestus on salvestunud tunde üleskirjutis. Mälestuse muutmise õnnestumiseks tuleb mõista, kus ja milline on uni, kust algab ja kestab olevik. Iseenda tänases päevas iseenda teadlikkusega teadlikult und vaatama minnes teha seda teadlikult – ise muuta oma mälestust – olles mälestuses olevas hetkes, elada see uuesti läbi ja jõuda sellest, läbi astudes, välja.

Märksõnad, mis olid alguses ja käivitavad inimest – MINA – EI – SAA. Sel hetkel jagunes Maailm kaheks – must ja valge, õige ja vale, saab ja ei saa – kus üks saab, siis järelikult Mina jään ilma, kus teine on õige, siis järelikult Mina olen vale – see on sõit ajakarussellil, mis on rikki läinud ja millelt maha ei saa, sest ei saada aru, et elatakse reaalset elu mälestuses olevana.

Teades, et temas endas/ temal endal on olemas mälestus, usub inimene, et see on jääv ja muutumatu, sest seda hetke uuesti läbi elamata ei saa seda muuta. Kuid uuesti seda läbi elada ei saa, sest see on juba ära olnud – lootusetu olukord, on tunne ja lõplikult kõik. Ometi, teades lugu, saab tundega ühes tagasi minna ja valida, millise tundega mälestus seljataha maha jäetakse. Tunne on võti, mis ootab käeulatuses, et inimene, kasutades oma tunde kogemist, lubaks endal olla ja kogeda, mitte võidelda vastu ja proovida ennast tunde olematuses veenda.

Mõistmata algust ja lahendamata teadlikult mälestust ei sünni muutust selles ajas, milles igapäevaselt elatakse. Inimene ei kuule ega vaata midagi ega kedagi, käed hoiavad ennast, sest ümber enese hiilib hirm, midagi peaks kohe kohale jõudma ja siis võib midagi hirmsat ja lõpplikku juhtuda – eneses olevas tundes olemine haarab inimese enesesse. Ta sulgub ja elab, mälestuses olevas tundes olles, ära olnud hetkes. Und nähes inimene magab ega saa ise sellest aru.

Inimese Mina sai kusagil haiget ja sellel hetkel ei ole kohta ega aega teise inimese mõistmisele. Ollakse Mina, sest ollakse mina. Ei vaadata lugu väljast ega endast eraldi. Tunne viib mälestuse sisse ja kannab eneses ülesannet, kuidas ellujääda – tuleb leida lahendus – kuidas ja viia see ellu. Inimene on leidlik ja ta leiab selle enesele ja seda kasutades võtab ning lisab selle oma ellujäämisõpetuste ehk uskumustest tulenevate kohustuste nimekirja – loob mustri.

Inimene on see, millisena tema ise ennast loob ja seda ka siis, kui tema ise ei tea ega mõista, miks ja mille jaoks ta seda teeb – magavana oma elu elades.


Marianne

26.08.2020.a


SEOTUD LOOD:

Mälestuste võim ja mõju

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2017/06/malestuste-voim-ja-moju.html

Veepeeglis muudetud mälestus

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2017/09/veepeeglis-muudetud-malestus.html




Teisipäev, 25. august 2020

MINA TAHAB II - Milline osa minust sai haiget, kui Mina ei saanud oma tahtmist

 


Mitte miski ei tundu olevat püsiv ega käegakatsutav peale argipäeva kohustuste ja minu enese. Kus ja milles on takistus, kui mina ei saa seda, mida minu Mina tahab? Kas teele minnes ütlesin iseendale, et mina pean saama, sest Mina tahan või soovisin kogemust kogeda?

Kui läksin teele, et püüda tulemust, siis saadud kogemus oligi ju tegelikult minu tulemus. Kuid ometi tunnen ennast puudutatuna, kui tulemus ei aidanud minu Minal särada ega taganud positiivset tähelepanu. On teadmine, et nähtaval astumisel on nähtav tulemus – tuuleta paat ei liigu ja aerudega sõudes lähevad peopesad katki. Jõuga enese liigutamine on eneselõhkumine. Tunnen eneses sundust – mina pean liikuma, sest pean saama nähtavalt positiivse tulemuse – Minaaaaa tahan!

Kui minu Mina sai haiget, siis see tähendab, et läksin tähelepanu saama ja avalikus ruumis olles teadsin, et ma sain enesele tähelepanu, kuid ma ei tulnud selle kogemisega toime. Tundsin, et mina ei saanud soovitud tähelepanu – seda õiget, mis oleks taganud minule vajaliku tulemuse ja seega ma kaotasin ning minu Mina tundis ennast puudutatuna ja nähtamatuna olevat – ta tundis ennast ohus olevat, sest ei olnud suutnud enesega malet mängides õigeid käike ette näha ja õigel moel ning ajal astuda.

Minu Mina sai haiget, kui avalikus ruumis jäin ilma soovitud tähelepanust ja selle asemel teadsin, et saadava tähelepanu kvaliteet või kogus jätsid minust kehva, inetu, viletsa jne mulje. Minus on teadmine, et mina ei saa seda teiseks teha, sest see hetk oli reaalselt kõigile nähtavalt olemas. Mina ei saa muuta ära olnut ja see teadmine ei anna rahu. Minu Mina tahab tunda, et ta on võimas ja tugev, sest oskab vältida enese jaoks valet ja võidab õige tähelepanu kogemise.

Minu Mina tahab jätta tegemata ja tunneb vastumeelsust, kui olen olnud sunnitud tegema seda, mille tulemusel saadava tähelepanuga ei tule ma toime – see on teadmine, et muljejälg minust jääb vilets. Tõestan rohkete sõnadega seda, millist tähelepanu endale vajan. Ennast õigustades ajan taga ühte konkreetset tähelepanu, vajan vaatamist sellele küljele, mida, ennast üles upitades ja valgusesse sättides, lahkelt näitan. See käik peab suutma eemaldada vale tähelepanu sellest küljelt, mis ei tohi välja paista.

Mis see on, mida inimesed vastuvõtta ei taha, kui nad tahavad ennast lohutada ja hoida eneses alles oma uskumusi? See on teadmine, et ei ole olemas oleks olnud ega poleks olnud, sest sellel ei ole tähtsust, mida või kuidas oleks teisiti valitud – erinevatel teedel käies või käimata jättes jõuab inimene ikkagi sinna, kus ta on, sest see on koht, kust tema tee viib edasi.

Ei ole vahet, kust ja kuidas oleksin astunud - tulemus oleks sama olnud. Haiget saanud Mina on see, kelle uhkus sai haavata, kui tahtsin särada ja tähelepanu. Mina ise sain kogemuse, millega ühes kasvan. Mida mina ise ilma tähelepanu saamata teeksin? Kas see on seesama, mida püüdsin teha või oleks see hoopis midagi muud?


Marianne

25.08.2020.a

Esmaspäev, 24. august 2020

MINA TAHAB I - Lood, mida välja ei räägita, sest need peidetakse enese sisse ära

 


Panen käe ette, tõmban piiri enese ja Maailma vahele. Mina ise ei luba enesel olla, sest olles ja trotsi lahtudes, olen habras, õrn ja murduv. Keegi võib küll öelda lohutavaid sõnu, kui proovides rääkida musta valgeks, kuid need on asjatud püüded, sest need ei muuda olevat või ära olnut.

Mina ju tean, mis mulle jäi – minul oli võti, mis pidi avama ukse, kuid ust enam ei ole - on varemed. Justkui kohe tõeks pidanud saava kokkukukkumine teeb haiget ja minul peab olema jõudu, et tõusta – teha segadus eneses korda ja leida ise ennast üles. Julgeda vaadata ja katsuda, milline ma haiget saanuna olen.

Astun eemale, et seista eraldi. Olles üksi jäänud, vaatan enese sisse – otsa iseendale – taas ei ole õnnestunud, taas olin vedanud iseennast alt. Ukse tagune Maailm jäi käeulatusest välja – mina ei saanud sinna sisse.

See on nagu enese narrimine – näen ust, sest ta tundub reaalselt olemas olevat ja ta kutsub mind. Ise usun, et mina olengi või minus on olemas võti, mis avab ukse ja mina ise ütlen enesele – Mine! - ja mina lähengi, astun, kuid ei saa edasi – otsin lahendusi, leian need ja taas astun, kuid ei saa edasi. Uks on ju olemas, kuid mina ei suuda seda avada.

Kas peaksin midagi teiseks suutma muuta, tegema-olema teisiti – kuid mida – mina olen ju mina. Minul on olemas see, mis minul on ja ei ole seda, mida minul ei ole. Lohutamine tundub kui osatamisena, sest mina ju nägin, et minul oli olemas võimalus. Tahan uskuda, et kui oleksin osanud-teadnud-teinud, midagi teisiti, siis nüüd ei oleks nii nagu on. Oleksin suutnud olla õige ega oleks nüüd vale – mina ise ei osanud iseennast hoida – minu Mina sai haiget ...


Marianne

24.08.2020.a

Laupäev, 22. august 2020

Luba ma vihkan Sind täna



 

Tere, nüüd me kohtusime.

Tean, et Sina oled õpetaja -

oled minu teel, minule õpetaja.

Ei, mina ei tahtnud veel tulla.

Ei, mina ei tahtnud veel kokku saada,

sest enese sees ma teadsin,

et siis on käes aeg

teha järgmine samm -

astuda iseendana,

et võtta vastu iseennast.


Tahaksin kõvasti uskuda,

et Sina tulid minule haiget tegema,

kuid tean, et mina ise teen,

kui põrgatan end vastu Sind,

kui palli vastu seina -

mina mängin iseendaga

peitust ja pimesikku,

sest siis ma ei vaata

Sinule silma ja enese sisse.


Luba ma vihkan Sind täna.

Luba ma vihkan Sind täna,

et saada jõudu enesele juurde,

võtmaks vastu teadmist,

et Sina ei tee minu eest ära,

Sina ei ulata kandikul kätte.


Sina ootad. Sina ootad,

millal mina ise

leian eneses üles tee

ja astun enesele vastu,

teen ise oma sammu

ja makstes oma hinna

võtan ise oma elu vastu.


Tean, et oled minu kõrval,

ei lähe ära ega jäta üksi,

kuid ma tean,

et selle valu ja viha,

selle kurbuse ja pimeduse,

mis minu sees on,

nende tunnete, mida eneses kandsin,

et need saladused, mida eneses hoidsin,

pean läbi elama mina ise -

seda hetke ei saa ega tee,

keegi olematuks

ega võta minult ära.


Mina ise avan enda.

Mina ise võtan ennast alasti

ja mina vaatan ennast

ja näen ning mõistan -

mina ise olen oma elu

iseendana iseendale elanud -

ei keegi teine ega keegi muu.

Mina ise olen põhjus

ja mina ise olen tagajärg.


Mina ei saa enam

iseennast petta ega peita,

pole lootust

ega leia lohutust,

sest ei olnud olemas,

tulemas ega tegemas

minu asemel kedagi teist.

Mina ise olin see,

kes valis, astus, tegi ja elas.


Nägin ära selle,

miks mina olin

teinud, valinud, olnud -

mõistsin iseennast,

ei, mitte hukka,

vaid imetlesin

enese vaprust ja tugevust -

mina ise olin oma elu elanud,

et hoida ise ennast alles

oma elu elama.


Mina ise olin väärtus,

keda hoida ja kaitsta,

õrnhabras hetk,

mis võis kaduda -

mina ise võisin

iseennast iseendalt

ära võtta ja kaotada -

see teadmine oli põhjus,

miks minul oli olnud hirm,

minu enese sees,

oma elu elamise ees.


Inimesena elamine on võimalus,

mis on kaduv,

sest ühe InimNime aeg on üürike -

see teadmine on Inimese sees

Hinge teelt kaasas -

aeg saab ühel hetkel

lõpetava kuupäeva

ja sellest saab üks lugu

Hinge rändamise teel,

millest võetakse mälestus kaasa.


Hing võtab seljakotiga kaasa

mälestustena need lood,

mis jäävad pooleli,

kui need on pooleli jäetud,

Inimese poolt lõpetamata jäetud.


Tere, me kohtusime.

Tean, et Sina oled õpetaja,

vastu peegeldav peegel,

kelles näen ise ennast

ja saan kingiks võimaluse

lõpetada, iseenda loona,

ära üks lugu

Hinge rändamise teelt.


Marianne

22.08.2020.a 





Reede, 21. august 2020

Leia endale PÕHJUS IV – Mis juhtub, kui mustrite vundamenti enam ei ole

 


Meie õppetunnid, inimesena, algavad üsna sageli sellest, et saime selle, mida ei tahtnud või jäime ilma sellest, mis oli juba käega katsutavas kauguses. Kogedes reageerime tunnetega. Kasutame tundeid, et alustada vastupanu edasi liikumisele, sest tahame saavutada toimunule vastupidise tulemuse. See hetk on vaatenurga vahetuse koht. Küsimus on selles, kas me mõistame seda ja oleme valmis vaatama ringi, et leida üles too teine nurk ja vaadata sealt, kuidas on, kui näha Maailma ja ise ennast teise poole pealt. See on võimalus vaadata iseennast selle külje pealt, kuhu ei ole ehitatud varjavaid müüre ega ette laotud lugu teiseks muutvaid sõnu. (See lõik siin, ootas, nö valmiskirjutatuna, pea kaks nädalat oma aega. Täna kirjutasin siit edasi, algul endas, siis läbi elades ja hiljem väljakirjutades mõistmiseni jõudes. Mitte miski ei ole juhuslik ega ilma põhjuseta.)

See siin on lugu sellest, kuidas täna enese seest teed otsides kõndisin. No vot ja olengi nüüd siin kohas, kus on olen nö ilma jäänud ja on aeg, kus ja kas valin tahta, kasutada teist vaatenurka – veel ei taha. Tahan jonnida ja seda, et mul on enesest kahju ja tõsta lõug üles, et olla Mina Ise – olla tugev ja tulla Maailmas oma elu elamisega toime. 

Inimene otsib lahendusi, kuidas anda endale seda, mida ta vajab. Tal on olemas eesmärk, mida soovib saavutada ja vahendina on tal kasutada ainult tema ise. Inimesel on olemas eesmärk, mille peab saavutama, sest siis saab ta teostada seda, mida tahab. See on nagu enese ja oma eluga male mängimine, kus inimene mõtleb välja strateegia, paneb paika rajad, kuidas, kuhu ja miks ta astub, et jõuda hetke, kus ta saab öelda sahh-matt „shah mat” - kuningas on surnud – võit on käes.

Täna hommikul tundsin ennast halvasti. Kusagil minu sees ei olnud lood nii nagu oleksid võinud olla ja tundsin, et mul ei ole seda, mida vajasin, kuid ei saanud aru, mis see on, mida vajan. Alustasin enesehaletsusega. Vaatasin ringi, et kasvatada enese sisse viha. Otsisin, kuidas anda enesele läbi tunneteenergia jõudu ja võitlustahet juurde – kuid ei mõistnud, kelle vastu ja mille jaoks. Vaatasin endasse ja esitasin küsimusi. Ahaa – okey, mina vajasin tähelepanu, kuid miks ja mis oli see, millele ma ei tahtnud tähelepanu. See on nii, et mida meeleheitlikumaks läheb soov varjata seda, mida teistele näidata ei taheta, seda suuremaks kasvab vajadus saada teisale tähelepanu – üks on vaja vahetada teise vastu välja.

Kõndisin ja küsisin ja vastasin. Mida ma endast teada sain? Olin leidnud enese jaoks lahenduse, kuidas eemaldada takistus teelt. Olin võtnud omaks uskumuse, et see, mida siin avalikult teen – kutsun inimesi osalema ühises loomises ja minu poolt väljapakutud üritustest osa võtma – kohtab vaikust, sest Minu NIMI ei ole turvaline ega tuntud kaubamärk. On üks, kes kirjutab ja arvab, kirjutab ja reklaamib, kirjutab ja jagab jne – kuid las ta teeb seda, karavan läheb mööda teed edasi.

Uskusin, et kui minust tuleks – nii uskumatult, kui see ka minu enese või kellegi teise jaoks kõlab, ei vähem ega rohkem kui – Sauvo aastainimene – siis minu nimest saaks kullaprooviga kindlus. Siis kõlaksin kohalikele soomlastele tuttavalt ja turvaliselt ega oleks arusaamatu keegi, kes eile alles tuli ja täna juba tahab olla nii nagu oleks siin alati olnud. Ma ei tahtnud seda tiitlit niisama saada, vaid selle kõige põhjal, mida siin teiste ees olen teinud. Seda ei ole vähe olnud ja selles on väärtus olnud.

Mõistsin iseennast – minul oli teema, mis vajas lahendust ja ma leidsin tee, kuidas see saavutada ning tahtsingi selleni ulatuda, sest vajasin tugevat nime, et saaksin olles ja luues oma loomele tähelepanu ja osavõtjaid. Õhuloss kukkus kokku. Teisipäeval oli aastainimene pildiga lehes – see ei olnud mina ja täna kustutasin ära viis üritust, kuhu oli küll huvilisi, kuid ei ühtegi osaleda tahtjat. Seisin hetkes, mida ei tahtnud kogeda – olin teinud enesele liiga, andnud ära võimaluse, et keegi ikkagi tuleb, sest tahab tulla. Raske vastuvõtmise koht – minul enesel ongi täna olemas ainult see, mis minul olemas on – Mina Ise ja minu nimi.

Mäletan, et kusagil kevade lõpus või suve alguses see aastainimese mõte kusagilt tuli. Lasin sellel olla, sest miks ka mitte – kõik on ju võimalik, kuigi vahel tundub, et mitte üldse. Täna sain siis aru, mis selle mõtte-uiu tegelik põhjus oli. See oli minu enese poolt enese aitamiseks leitud lahendus, et saada enesele soovitu. Vaat, millist malemängu ma enese sees, justkui enese teadmata, iseendaga mängisin.

Vajasin võimalust olla see, milline ma olen ja teha seda, mida valin teha ning, et astudes oleks olemas koht, kuhu jalg järgmis(t)e sammu(de) tegemiseks panna. Oleks vaba võimalus loominguga ühes liikuda. Vajasin meeleheitlikult tähelepanu oma nime näitamisele, sest ei tahtnud, et mina ise vaataksin tõtt sellega, et olen saanud vabalt valida ja luua kõike, mida olen soovinud – minu nimi ei ole olnud takistuseks, kui minu lugudele on olemas olnud aeg ja koht.

Kõndisin järgmise uskumuseni – see, mis on minu jaoks väärtuslik, see on teiste jaoks väärtusetu, sest seda, mida minul on anda, seda ei ole teistele vaja, sest minu armastus ei suuda muuta Maailma. Miks tahan muuta – miks ei ole rahul armastusena olemas olles?

Minus on vajadus muuta, teha teisiti, sest siis olen see mina - nii tõestasin ennast iseendale. Olen tahtnud olla parim ja päästja, päästa inimene inimese käest ära. Tahtes muuta Maailma kasutasin jõudu ja vastupanu, et luua kaos. Kui on kaos, siis lõhkudes olemas olevat on vanade mustrite ja kohtade lammutamine-kaotamine. Vana kadudes saab luua uue ja see on minu võimalus seda teha ja, siis on selle sees olemas koht ka minule. Kuid muutust soovides ja muutusi teostades astusin ruumidesse ja võtsin enesele ruumi. Jätsin alles vähem, kui inimene ise polnud veel tahtnud-valinud muutust – tegin tema Maailma katki või määrisin selle ära – sest mina valisin olla kaos. Olen tahtnud omamata kohta omada kohta teiste Maailmade sees.

Oma teel teen ja loon, sest minul eneses on seda vaja. Lugude tulemus on minu enese muutumine, mitte Maailma muutmine. Minul endal on mind ennast iseendana vaja, kuid ma ei ela üksi ja iseendale palka ei maksa, selle saamiseks on mul vaja teistele meeldides vajalik olla. Valitud vaatenurk oli – teen, sest minule enesele on tulemus vajalik ja mina jään ilma, kui ei ulatu soovituni. Kaotuse hirmu tundes pean suutma olla teistele vajalik, et saada läbi nende enesele vajalik. Kui mõistsin, et mina ise vajan energiatantse ja ujumist vees ning luues selle võimaluse enesele ja teistele, siis jättes tulemata ja võimalust kasutamata, jätsid teised minu minule vajalikust ilma – seega olin mina ohver ja nemad (nimetud inimesed) olid süüdlased.

Uskumus – mina ise st minu poolt loodav on väärtuslik st vajalik minule endale, kuid kui see pole vajalik teistele st väärtuslik, siis järeldasin sellest, et teised ei tule minuga koos olema, sest mina ise pole väärtuslik. Vahet ei ole, kus, kuidas ja mida tegin, järeldus vaikivale tulemusele oli sama, sest Mina olin mina. Kasutasin võimalusi, kus nägin võimalust tõestada oma nime väärtust – tegin teiste jaoks, et siis kui tuleb minu enese aeg st minu lood, siis inimesed teavad ja võtavad mind vastu ja tulevad koos olema. Kuid nad ei tulnud, kuigi olid nö neile tehtu vastu võtnud. 

Täna olen püsinud tunnete sees, loonud uusi foone lisaks, sest ei ole leidnud teed edasi. Soovisin luua kaost ja püsida paigal, et oleks hirm ja lootusetus – tahtmatus edasi astuda. See on enese hoidmine, enese eest kaitsmine. Vanast mustrist lahti laskmine on valus ja vaevaline, sest olen ise ennast ära lammutamas. Olen ise uskunud, et pean ennast tõestama ja selle jaoks pean ennast õigustama – ära seletama – miks ja mille jaoks ma tahan seda, mida vajan. Olen rutanud iseendastki ette, sest uskusin, et pean seda tegema – Mina Ei Pea iseennast iseendale ega teistele ära tõestama.

Mis ja miks juhtus – eile läbielatud ja lendu lastud lugu lõhkus ära vundamendi ja vanad, tõestamiste-õigustamiste mustrid varisesid kokku. Lõin ise peatuse, et mustrites olnutest ja mustritest tulenevatest tunnetest, neid läbi elades, läbi astuda. Seega ei saanudki ega olnud kohta ja aega välisele Maailmale, sest oli aeg enese Maailma sees olla – vana, ära olnud aja varemete segaduses iseennast üles leida.


Marianne

21.08.2020.a



Neljapäev, 20. august 2020

Leia endale PÕHJUS III- Ärge võtke minult ära

 


Veel viimasel hetkel anus mees – Palun ärge võtke minult minu elu ära! - see võeti. Siinses ajas taheti minult elu võtta. Minu sees käis minuga kaasas hirm – kui minul oli olemas või kogesin enese jaoks, midagi olulist, siis kiskus minu sees kokku ja nägu väändus – hirmust minu sees kasvas suuremaks uskumus, et olin kaotamas ja minu seest kostus hääletu palve – Ärge võtke minult ära ...

Hingega kaasa tulnud ajaga elas keha mälus see viimase hetke hääletu palve. Siin ma ei kuulnud ega mõistnud ennast. Ei saanud aru sellest, mis oli saanud minu osaks nii, et see oli kõikjal ja kõiges – ka selles, mis oli uus ja sündis täna. Elasin kaotuses ja teadmises, et minult võetakse, sest minul ei ole põhjust ja ma ei suuda ära tõestada enese õigust olemas olevale. Olin alasti ja mul ei olnud mitte midagi peale armetu keha ja iseenda jaoks väärtusliku elu, kuid elu võeti ja keha jäi – enam ei olnud võimalik olemas olla.

Istume neljakesi lõkke ääres. Oleme olnud koos seal ja siin. Oleme neli Hinge, kes on Inimestena elanud ja elavad. Oleme ühes, sest oleme ühest allikast – oleme Algus. Vaatame lõkkesse ja me ei räägi, me teame. Heidame tulle Inimese mälestused ära olnust, juba ära olnud hetkest. Oleme kõndinud ja oleme tagasi algusesse jõudnud. Enam ei ole vaja mälestust alles hoida, sest Inimene on mõistnud oma osa ühises loos.

Hirmud söestuvad, uskumused katkevad, salvestunud ajaloost saab aja lugu. Enam ei ole tähtsust sellel, kes ja mida ja millal tegi. See, kelle käes oli võti, see avas lukud ja sidus valu tegeva aja enese küljest lahti. Andis vabaks nõudmise, et temale tuleb maksta talle tehtud ülekohtu eest.

Otsus oli kui tema eest ära tehtud, kuid see hirm, mis temas endas tema enese elu kaotamise pärast oli, viis tegelikult tee lõppu, see otsus tehti ära. Mees ise ootas, et lõpp tuleks ja lõpetaks ootuse ja see tuli. Tema ise ei tahtnud st ei julgenud edasi elada, sest tema oli see, kes ta sünnilt oli ja tema oli teinud seda, mida oli ise oma hirmus valinud teha. Ometi tahtis ta meeleheitlikult elada – oma elust kinni hoides edasi elada.

Ta ei suutnud enesele andeks anda seda, mida ja milles oli kaasa teinud ja olnud. Ta tahtis olla vaba, kuid seal ta ei saanud ega osanud enam seda olla ja lõputa õudus tundus piinavam, kui lõpuks ära valida – võimalus anda endale vabadus tagasi.

Mees ära olnud ajast võttis vastu oma tee ja Hing sai loa mälestus vallandada, et läbi keha toimuks läbi elamine ja vabanemine. Neli Hinge istuvad lõkketule ääres, nad ei räägi, nad teavad ja enam ei ole seda, mis oli. Neli Hinge seisavad nelja tee ristil ja kõnnivad omadel teedel.

Senikaua oldi ja oodati, et anda mehele võimalus jõuda iseendani ja olla koos iseendaga. See oli enese poolt valitud karistus iseendale – puhastus enese tõestamise õigustamiseks – põhjus, kuidas olla enesesüüst puhas.

Kuid mällu sööbis ja loo keerasid peegelpilti – valu ja hirm – enese kaotus, mis tundus viimasel hetkel teiste süü olevat – kui neid ei oleks olnud, siis ei oleks pidanud valima. See on TÕDE enese sees – siis ei oleks seda valikut valinud, vaid oleks edasi elanud.

Hinged ei räägi, Hinged teavad ja varjamisel ega peitmisel pole mõtet ega tulemust, sest need ei katta inimest Hinge silmade eest.


Marianne

20.08.2020.a


Kolmapäev, 19. august 2020

On suur energeetiline vahe, kus ja millises paigas inimese poolt loodu kasvab

 


Kevadel oma õue koristama asudes, viisime küüni tagant minema hunnikute viisi vanu oksi, lehti ja käbisid. Alles jäi sõmer, huumuse, okste ja veel kõdunemata lehtedega segamini maa. Mõtlesin, et see on hea koht kõrvitsatele – on vari, küngas ja viljakas pinnas. Taimed sirgusid kiiresti neljaleheliseks, kuid siis saabus suvi ja selgus, et see koht ei olnud tegelikult kõrvitsatele sobiv. Tuulevari tagab selle, et keskpäevane päike, mis kõrvetab kõige tugevamalt, loob sinna kuuma ja seisva õhu. Pind on sõmer ja vesi voolab sellest läbi, pinnas ei hoia niiskust endas. Kastan õhtuti, kuid sellest ei piisa. Taimed püsivad elus ja kasvavad, kuid nad ei tunne rõõmu sellest, kus nad on ja see paistab välja – kui saaki üldse saab, siis tulevad väga minimõõdus kõrvitsad.

Samamoodi võtsin eneses sündinud lood, kui seemned ja sidusin need kokku kohtadega, kus oli võimalus korraldada inimestele seda, mida soovisin jagada. Uskusin, et need on sobivad paigad, sest seal tundusid olevat olemas peaaegu kõik vajalikud komponendid, et nende tee õnnestuks – mõeldud tehtud. Paikade omanikud nõustusid ja ürituste lehel on nad GO-Hostidena kirjas – energeetiliste ghostidena ehk vaimudena minu poolt loodavaga ühte seotud. Kuid edasi astudes selgus, et nendes kohtades oli minul võimalus iseendana kasvada, kuid ei kasvanud see, mille olin sinna istutanud. Lood kiratsesid hoolimata sellest, kui kõvasti mina ise pingutasin, et neid edasi aidata.

Kui koht ei ole sobiv ega pinnases vajalikku või ümbrus ei toeta, siis külvatud seemnest võib kasvada küll taim, kuid ta ei ole lopsakas, vaid kidur ja tema edasi kestmiseks tuleb teha tõsiseid pingutusi ning oodatud saak on nigel või jääb olemata. Kui paiga omanik, olles ise energeetiline side maaga, ei tunnusta ega taha ise kogeda seda, mis nö tema peal ehk tema maast kasvab, siis ei ole seemnega seonduv tema vastutus ja see, mis seemnena kasvama pandud ei leia seal toetust, et kasvades luua ennast paiga omanikule kingituseks, sest too ei näe sündivas kingitust iseendale. Jah, ta võib küll teha reklaami ja soovitada, kuid ta ei tea ja on vastu sellele, millest ta räägib, kui ta ise ei taha enesele sellist kogemust.

Mina võin ja saan luua ning läbi viia seda, mida veel ei ole olnud ja mis toetab inimesi nende teel. Kuid, kui ise olen valinud selleks paiga, kus päikest ei ole või see kõrvetades kuivatab, kus vett ei ole või see ujutab üle, kus mullas toitu ei ole või see lämmatab, siis võin enese seemet küll kaitsta ja õigustades tõestada – see ei kasva, vaid kiratseb ja kohtab vaikust ning takistusi. Minu loodud taim, mis on kokkuseotud vaimuga ei kasva seal, kus omanik ei usu ise seda vajavat või ei näe selles enama sündi. Ta näeb tulemas raha, kuid mitte taime ennast – koha omanikus endas lugu ei sünni, sest tema ise ei loo selles ennast.

Mul on kogemused, kui kõndisin kohvikute ja õuekirbukate teel, neis lugudes kasvasin ise ja kui oli raskus, mis takistas sündmuse valmimist, siis tuli abi, mis aitas edasi. Selles ajas olid olemas küll need inimesed, kellelt olin ise tuge küsinud ja seal oli ka neid, kes olid ise andnud lubaduse aidata, kuid siis valisid teise valiku ja võtsid oma õlad alt ära. Neil hetkedel astusidki ligi need teised, kellega mina polnud kohtunud ega koos olnud ja ulatasid oma panuse ning lugu läks edasi, et oleks tulemus, mis ühiselt sai inimestelt inimestele loodud. Nüüd sellist tuge ja toetust ei ole tulnud. Olen saanud toetusi ja tulemusi, et kasvada ise ja kõndida iseenda sees olevate lugude teel, kuid teistele inimestele loodav ei kasva edasi. Minu poolt valatud vesi kaob aurustudes ja see ei too oodatud tulemust. Mina kasvasin ja olin, et sünniks hetk ja looming, paiga omanikud ootasid, et antaks raha maa ja nime kasutamise eest.

Täna vaatasin otsa oma taimedele ja võtsin nende sõnumi vastu – on minu enese valik, kas olen jätkuvalt seotud seisvaga või vahetan kohta ja kui vaja, siis vajutan ka pausinuppu. Lood on minus ja Maailmas märksõnadena olemas, nad sünnivad kohal olles koha peal olles ja seda saan ma teha kõikjal seal, kus on olemas ja valmis sobiv pinnas, millel kasvada, et loodav oleks kingitus nendele. kes nähes selles enese jaoks kingitust, osalevad enama loomises. Minul on olemas seemned ja mina ise kõnnin ümisedes, tantsides ja kasvades edasi, et luua enamat inimeselt inimesele.


Marianne

19.08.2020.a

Teisipäev, 18. august 2020

Leia endale PÕHJUS II – Hinge (de) mälestus (ed)

 


Tõestamine on enese õigustamine. See on iseenda silmade ja kõrvade sulgemine. Suust voolavad sõnad, mille sisu peaks veenma kuulajaid-vaatajaid ja heli kustutama-lämmatama kõik välises toimuva. Olemine õige või valena, et kui tuleb valiku hetk, siis ei küsitaks, vaid saaksin-jääksin-oleksin-elaksin edasi. Tahtsin suuta muuta aega, et küsimust ei oleks üldse esitatud. See oli minu enese hirm, hirm oma olemas olemise hapruse pärast.

Kui sulgen ennast välisele, siis ma ei taha-suuda kuulata ega näha teise inimese vaatenurka, sest see on teine koht, lugu ja aeg. See seal ei ole minu Mina algus ega kese, kuid teisele inimesele on tema aeg, koht ja elu olulisemad ja elulisemad, kui keegi teine. Ometi on minu ja teiste inimeste lood olnud seotud. Minu tulek muutis ema olemist ja tal oli õigus küsida iseendalt, otsida põhjust.

Mina sündisin elama ja olen olemas tänases päevas. Kogemine, et teisel inimesel on võim otsustada minu elus olemise üle on kaitsetus ja abitus. See on teadmine, et mina ise ei suuda ega saa alati iseennast kaitsta. Sellest, et teised oma soovi korral saavad minu elu muuta või ära lõpetada – otsustada ise minu elu üle - jäi ajast jälg minu sisse.

Ma ei julgenud elama tulla, sest see tundus olevat kellegi teise pärast - mina ise ei näinud enese otsust. Ma ei tahtnud seda teha, sest 28 aastat enne minu sündi otsustati Saksamaal, et ühel mehel, kes sünnilt oli juut, ei olnud enam põhjust edasi elada – nimi, rahvus, veri ja välimus olid põhjused, miks seda luba enam ei antud – otsus viidi täide. Tulin tagasi, sündisin perre ja siis, peale mind ühines meiega see, kes oli olnud seal – ära olnud ajas – ülesandja, näpuga näitaja. Tuli minu kõrvale see, kes seal valis aja välja öelda „Tõe”, mis määras ühe inimese ajalise lõpu.

Hinged tulevad tagasi ühes mälestustega – kaks hinge ühes peres – kokku said ära olnud ja olemas olev aeg. Minu vajadus tõestada tuli sisemusest ja oli olemas nähtav valik – kas mina või tema. Ema valis ära, minu tundmise järgi. Teine tuli peale mind ja sai jääda koju. Mina veetsin aega ja sain kasvamise-kasvatuse nõukogude eesti erinevates asutustes, mis pakkusid lahkelt ööpäevaringselt lastehoidu, või lausa kooliveerandite kaupa kodudest eemal hoidmist. Taas oli minu üle ära otsustatud – valitud ja täideviidud.

Kui eelmises ajas ei „saanud” valida rahvust ja nüüd siin pereliikmeid, siis on ikkagi keeruline mõista, kuidas ema, kes on ema, sai justkui valida kahe vahel – ühe jätta koju ja teise saata Maailma – laps ei saanud sellest valikust aru. See oli ebaõiglus, sest ma ei saanud olla õige, kui mina ise ei valinud olla vale.



Kui tunne salvestab uskumuse ja elab suletud paigas edasi, siis sellest kasvavad ajas, toetavatest kogemustest, ühendused, mis moodustavad uskumust tõestava ja kinnitava mustri. Seni, kuni inimene tundesse ei astu ega seal ringi ei vaata, ei näe ta tervikut ega teed välja ja edasi. Oli, mis oli, siis, kus ja kui oli – teadmine, et mina olen ja elan kustutab selle vaatenurga, mis oli ära.

Uskumus oli minu usutunnistus, mis andis mulle õiguse tunda oma tunnet, ohvrina nõuda õigluse mõistmisel karistust süüdlasele – ja olla ise valge ning puhas. Ma ei mäletanud, sest ei tahtnud mäletada, et mina ise valisin enesele oma lood ja seda ka siis, kui ma ise justkui veel ei saanud või ei tahtnud – ajal, mil keegi teine oli võimeline täideviima oma tahtmise – abort või riputama üles sõlme ja lükkama pingi jalge alt ära. Hirm siin, selles ajas, lõi silla sealse ajaga – võimalus tagasi minna, et mõista ja olla koos ja toeks neile, kes tegid seal ajas oma tööd ja sellele, kes iseendas hirmu tundes otsustas iseennast kaitsta.

Inimese elul ei paista ega tundu olevat alati ja igal pool väärtust. Inimene saab olla üleliigne, segav, arusaamatu eksitus ja ülekohus õiglusetundele, lihtsalt statistiline number paberile kirjapanduna. Kui ei ole inimest, siis ei ole probleemi ja olijatel-jääjatel on valikute vabadus – võimalus elada oma elu edasi iseenda moel. Tahe olla vaba on inimese õigus oma elu üle otsustamisel ja määramisel.



Minus oli sisemine sundus ja vajadus suuta tõestada iseenda õigena-vajalikuna-väärtuslikuna olemist, et võimalikul ja teadmata hetkel tuleva valiku tegemise kohas oleks olemas põhjus jääda. Vahe on selles, millise vaatenurga mina enesele valin. Kas selle, kus olen tunde sees olles uskumust alal hoides iseenda vangistuses ohvrina hirmu all küürutamas või aega ja enese valitud teed mõistes, olen loost ja tundest väljas ja on vabadus ...


Marianne

18.08.2020.a

Esmaspäev, 17. august 2020

Leia endale PÕHJUS I - Vaadake mind!!!! , sest Mina tõestan oma elu elamist

 



Kui kõik see, mis on ära olnud, on seljataha jäänud, mis siis alles jääb, et tõestada st õigustada oma olemas olemist. Kui üks ema küsib oma lapselt kui iseendalt – Ütle mulle üks põhjus, miks Sina peaksid elama? - mida oskad siis väljamõelda ja öelda. Milline on see põhjus, mis tõestades ära õigustab enda elusana olemas olemise?

Võtsin omaks, et minul tuleb suuta seda teha, sest iseendana olemas olemine ei olnud väärtus. Ära olnut seljataha jättes olin olevas hetkes väärtusetu. Ei olnud võimalik võimatut suuta. Tegin, olin ja andsin, kuid ükski neist ei andnud piisavalt põhjendust, et nüüd tõesti piisab ja enam kunagi ei pea. Lapsena tundus minu lugu ebaõiglane, sest mina ise ei saanud valida tulla – ema ja isa koos olemine lõi võimaluse ja mina tulin (valisin kasutada võimalust). Jah, nüüd tean seda, mida tookord väiksena ei teadnud, kuid see väike laps minu sees oli see, kes ei olnud suureks kasvanud, sest ta uskus endiselt, et temal tuleb leida põhjus, mis rahuldaks ema nii, et tema saaks elama jääda.

Ikka veel, kuigi ise olin suureks kasvanud, polnud ma mõistnud, et osake minust oli seal minevikus kinni ja mina ise tänases päevas olin rahutu, sest oli nii palju neid asju ja lugusid, mis pidid saama heakskiidu, tunnustuse, et mul oleks olemas põhjus, mida ettenäidata, kuid möödunu kaob liivana sõrmede vahelt ja hajub suitsuna tuules. Taas seisin üksinda väljal, võtsin seltsiks kurbuse, tõstsin lõua üles ja ütlesin trotslikult Mina Ise – ja astusin sinna, kus kedagi ei olnud ega keegi näinud mind. Seal eemal ja eraldi ma ei pidanud tõestama, vaid sain olla täpselt nii nagu tahtsin. Olin olemas, lihtsalt olemas nii nagu kõik muu minu ümber. Puu ei küsinud põhjust, sammal ei tahtnud vastust, mäed lubasid tasu küsimata enesel kõndida, tuul paitas möödudes põske ja päike hoidis soojas embuses – kõik oli ja on nii nagu nad on.

Inimeste hulgas ja kõrval olles, nähtaval ja silme all, alustasin õigustuse otsimist. Tegin, et näidata ette põhjus, sest olin ja elasin vaatamise jaoks – heakskiidu ootel. Mina ise polnud väärtus ega nimi kaubamärk – otsisin endiselt vastust küsimustele - Milline on piisav põhjus? ja Kuidas ma selle leian ja teoks teen nii, et olen sellega nähtavalt ja kogu oma elu igavikulise aja, ühte seotud?

Numbritega mõõdetav tulemus on statistika, kuid see ei ole vabadus. Vabadus on astuda oma samm edasi, mitte jääda ootama tulemust. Tulemus ei ole tõestus ega põhjus elavana olemas olemiseks. Mina astusin selleks, et tulemust oodata ja näha ning kogeda, kas saan või mitte enesele pidava põhjenduse ja, et tunda ennast õnnestununa, pidin alati selle saama. Kuid see, mis sammule järgneb on ainult üks võimalus, see ei ole ainus ega siduv või lõplik ja sundus. Mina ei ole teiste pärast olemas. Mina olen olemas kõigega ühte seotuna – üks on kõik ja kõik on ühes - seega olen ma olemas iseendana oma elu elama. Elamine ja iseenda vastuvõtmine on Inimese tee.

Sõdisin vastu teadmisele, et minu elu on parim võimalik, mis saab olla siis, kui mina ise astun, valin ja kasutan võimalusi, kuidas ja millisena ise oma elu elada. Uskusin, et kui suudan ära põhjendada, siis saan tasu st olla ja elada paremini-ilusamini-kergemini – ennast ära tõestades oleks elu pidanud muutuma ja minul olema õigus lihtsalt olemas olla.

Lood sellest, mis, miks ja kuidas unustatakse ära, jäävad alles märksõnad, millele reageeritakse tundena - „Ei suuda tõestada!” „Minult võetakse ära!” „Mina jään ilma!” - kui nägin oma elus vähemalt ühte neist lauseist tõesena, siis uskusin, et teine ja kolmas on ka olemas või kohe tulemas. Need laused olid iseenda poolt kootud võrgus, ajalõnga pidi liikuv hoiatav signaal – Appi, minu aeg saab otsa! - ja tunne olin mina ja mina olin tunne.


Võtan vastu kõik olemas oleva ja selle, mis olnud kui ka tuleva – see on minu elu.


Marianne

17.08.2020.a

Laupäev, 15. august 2020

Suletud silmadega vaatamine

 



Kõik see, mis võlub meid teise inimese juures võib sama hästi muutuda vastumeelseks. See, mida näeme teises võib olla võimas ühendav side, kuid ka tugevalt eemale tõukav.

Mõtle nüüd sellel, et kui Sa paneksid oma silmad kinni ega näeks teise välimust, ilmeid ja neid häirivaid pisiasju, mis sageli kasvavad suurteks teemadeks. Kuidas ja millisena Sina siis teist inimest NÄED? Kuidas ja millisena teine inimene Sinule siis kogeda tundub?


Marianne

15.08.2020.a

Reede, 14. august 2020

Vau, kui lahe on iseendana hetkes sündida

 

Inimese elu elamine on kui näitelavadel erinevates etendustes ja vaatustes mängimine. Uues hetkes algab uus vaatus. Vahel on kaalasteks uued tegelased, siis jälle vanad. Nii nagu meile meeldib vaadata sketše, mis sünnivad olevas hetkes kohapeal ja teevad nalja, nii meeldib meile vaadata ka sarju, kus inimesed elavad ekraanide sees nii nagu meie ise nende ees.

Sarjades on põnevust, kui me näeme, et oli ja juhtus midagi, siis teame, et järelikult kusagil tuleb sellele järg, kuid me ei tea, millal see juhtub. Sarjades on saladused, mida varjatakse ja millega manipuleeritakse ning, mis tulevad päevavalgele kõige ootamatumates kohtades ja siis selgitatakse ära, mis juhtus, kes ja miks keegi tegi või tegemata jättis. Sarjas järgneb, lugu jätkub ja kestab edasi.

Ka meie eludes juhtub midagi ülimalt argist, seal on vastamisi seismised, tülid või on lahkhelid, siis ollakse ja tülitsetakse, minnakse teise tuppa, lahku ja ollakse eraldi, siis tullakse tagasi, kohtutakse, tehakse nägusid ja kui libastutakse lavale jäetud banaanikoore peal, jätkatakse pooleli jäänud lugu – tülitsetakse edasi. Vahepeal oli reklaam ja seega tegevus püsis pausil – see on seebiseriaal iseenda kodus ja argises elus.

Kui valiks nüüd vahetada vaatenurka. Teha enese sees otsus, et iga järgnev hetk on uus vaatus, kus on selle hetke lugu mängimisel. Hoolimata sellest, kes ja mida eelmises päevas, elus, hetkes ütles või tegi on käes uus lugu – sketš, millel ei ole pistmist eilse ega homsega. On vaid praegu, nüüd ja siin – mängime ja proovime. See tähendab, et me ei hoia eilset lugu meeles ega võta sealt tuld kaasa, et selle valgel mängida justkui uue sildi all vana kordust, sest meis on olemas elav tunne, millest meie ise lahti ei lase. Kuidas on, kui valime olla vabana vabaduses – luua iseenda elu elavas hetkes olles.

Lastel puudub mõõdetava aja mõiste ja seega on neil keeruline mõista eilset või homset aega. On olemas hetk, milles ollakse ning seal on olemas täpselt see ja võimalik kasutada ainult seda, mis seal olemas on – kõik sünnib ehedalt selle koha peal. Proovime, kuidas eile ära unustatud aeg tuleb meil täna välja – ei ole eilset ega homset, on täna ja meie ise elame selle sees.


Marianne

14.08.2020.a

Neljapäev, 13. august 2020

Suletud piirid ja väljajäetud inimesed

 



Selle loo sees on koos mitu lugu - tegelased ja põhjused on samad - on tulija ja olija, on nimi ja koht, on piir vahel ja väljajätmine - ei jagata ära olnud ja olevat aega. Kirjutades elasin eneses läbi inimeste rändamisi, uue koha peale kolimist ja sealsete, vanade olijate tundeid. Hiljem, kui olin juba eemal, siis sain aru, et see oli minu sündimise lugu - ei pea kolima maa peal, ühest kohast teise, sama saab kogeda sündides ja elades ühe pere sees. Sellest kogemusest sündis minu otsus olla - Mina Ise , et tõestada oma elu elamist.

Üksik puu kasvab lagedal väljal. Seal üksinda seistes on ta erinevate aegade tuulte käes, kui inimene, kes Mina Ise-na tõestab oma elu elamist. Puu on nii tugev, kui on seda tema süda ja juured maa sees. Tal ei ole nähtavat seltsi ega tuge seal väljal. Ta ei ole kasvanud ühes ega ole koos teistega. Puu on küll suure Maailma sees, koos kõigega, kuid ta on nähtavalt eraldi.

Lind nokas või tuul oma embuses kandsid seemne ühes endaga ja poetasid seal paigas maha. Inimene inimeste hulgas valis ise olla Mina Ise. Puu sirgus ja inimene kasvas. Puu ei saa vahetada kohta ega astuda mujale elama – tema on ja jääb sinna, kus ta on. Inimene saab valida, kuidas ja millisena ta oma elu elab. Ta võib istuda toas, lukustada enda Maailma seest välja. Kõndida metsades, hulkuda rabades ja tõmmata oma mütsi silmile. Püüdes nähtamatuks jääda, hiilida vaikselt varjudes. Tõmmata piire teiste ja enese ette ja vahele, et olla iseendale nähtavalt eraldi.

Inimene sünnib maa peale ja rahvuse sisse, oma vanematele ja naabrite kõrvale – ta tuleb inimeste hulka elama. Inimesega ühes on erinevad nimed - ta saab oma vanematelt teda eristava nime, riigilt rahvuse ja kodupaigalt enesele sünnikoha. Nimedega ühes käivad samanimelised inimesed. Kui kõigil on sama nimi, siis nad oleksid justkui koos, sest nad on nime sees koos. Kuid hoolimata sellest, et nimed on küll samad sõnad, ei ole inimesed alati ühess – see juhtub siis, kui nad ei näe teises iseennast.

Kui aegade tuul lennutab inimest ühest paigast ära, teise paika, siis ta on seal tulija, kes tuli. See tulija, kes ei ole oma, see on võõras ja see teadmine loob inimeste vahele piiri, kus üks on sees ja teine jääb välja. Piirid on inimeste vahel ja ees, neist ei tohi ega taheta üle astuda. Piiridega ühes käivad reeglid, nähtamatud ja nähtavad. Need nähtamatud on kirjutatud aja- ja kohamäluna inimeste sisse ja just neid on kõige raskem järgida ja on keeruline neist kinnipidada. Nende rikkumine selgub sageli siis, kui sammud on astutud ja teod on tehtud, on ära tehtud. Need piirid jagavad inimesed Minuks ja Sinuks – Sina-d on võõras ja väljas. Mina-d on omad ja nendega ollakse ühes. Need inimeste ja nimede vahelised piirid ei järgi loogilisi teid ega avalikke kaarte. Nende piiridega tähistab inimene oma Mina piire suures Maailmas.

Olles koha nimega seotud peaks inimene saama olla kohaga ühes st samanimeliste ja seal elavate inimestega koos, kuid ta ei sulandu ega saa olla seltsis, kui need nähtamatud ajast tulenevad piirid on ees ja vahel. Maa võtab inimese vastu ja hoiab teda. Soovides olla inimestega koos, kuid saamata seda, saab tulija haiget ja loob omad piirid, tõmbub nende sisse ja ehitab müürid, mille sees elab Mina Ise – oma elu.

Oma piiride sees on ta väljas nö eikellegi maal, kuid tema elukohas on ajalugu, mille sees on seal olnud ja äraolnud inimeste lood. Nemad seal ei ole tulija algus. Tema on tulnud ja astunud majja – võtnud selle endale. Kuid inimeste mälus on ajad, kui seal elasid ja olid veel teised. Kuigi tulija ei võtnud kelleltki mitte midagi ära ja on seal, kus temal on õigus olla, vaatavad inimesed teda, kui sissetungijat – see Maa, mis oli nende oma, sest seal elas üks Mina, on nüüd ära võetud, sest seal elab Sina.

Viisakust on õpetatud kodus ja koolis, omandatud kasvamise teel, kuid need on head välised kombed – see ei ole inimese süda. Inimesel ei ole vaja Sina-sid, tema vajab teist Mina, et tunda ennast turvaliselt. Inimese Maailm on terve ja hoitud, kui seal kestab see aja lugu, mille sees ta on tundnud ennast kodus olevat. Inimene ei saa olla enam see, kes ta oli, kui tal ei ole enam alles seda, mis temal oli – tema elu ja aeg leiavad koha mälestuste riiulil.

Koha peale tulijal ei ole algusega sidet, sest teda ei olnud siis, kui oli ... ja oldi ... . Ta sai tulla ja saab olla kellegi teise asemel, keda enam ei ole. Kuigi inimene teab, et ära läinu lahkus ise, on temas tunne, et tulija võttis ära läinu koha endale ja sellepärast ei saa üks Mina enam tagasi tulla. See on kibe valu inimese sees, kui ta mõistab, et ta ei saa tagasi seda, mida enam ei ole. Ta ei saa endale tagasi tuua ära olnud aega. Inimese mälestustes on sees, mis oli ja see ei sulandu tulijaga, vaid seab piirid vahele ja, kui paiga peale jäävad alles need Sina-d, kes on õppinud olema väljas ja eraldi, siis nad ongi nimest ja kohast eraldi. Tulijate ajamälus on teadmine, et neid ei võetud Mina-na ega seotud olnuga ühte. Neile anti ostetud majade võtmed ja öeldi Tere tulemast!, kuid ei avatud ajasüdant – nende koht mälestustes on teisel pool aja piiri – oli enne ja on nüüd.

Mälestusteaega jäänud inimesed oleksid kui endiselt elus, elamas samal ajal samas kohas. Ära läinud Mina-de majad on kui nukkudemajad, mis elustuvad mängijate kätes – mälestustega mängijad liigutavad aja lugu ja kardinaid ette tõmmates jätavad nad Sina-d, kui võõrad nende taha – oma eludest välja, kohaga seotud mälestustest välja.




Kui inimene on olemas, siis tema on see lüli, kes annab olnu edasi – tema on side ajas, ühendus olnu ja oleva vahel. Kui inimene annab edasi, siis olija olevikus saab hoida ja anda kunagi ise edasi – nii kestab aeg olijate olemas olles edasi. Inimesel on anda, sest tema on sündinud ja elanud – temas ja temal on tema enda ja eelnevate aegade mälestused. Kui inimene ei anna edasi, siis katkeb lüli, sest seda, mida pole edasi antud, seda ei saa hoida ega edasi anda. See on elavate inimeste kohustus ja vastutus – Mina annan oma ja olnud aja edasi sellele, kes on olemas.


Marianne

13.08.2020.a