pühapäev, 31. märts 2019

Kriipiv kahetsus





Kohtumistest teel jääb kehv ja kriipiv tunne sisse, kui oled astunud, öelnud või teinud veel enne, kui jõudsid eelmise sammu lõpetada. Sa ei võtnud endale aega maandumiseks, et seista kahe jalaga maas ega leidnud eneses selgust ja mõistmist, vaid tormasid lennates edasi. Reageerisid läbi tunnete ja tahtmiste, et kiiresti ja iga hinnaga saavutada tulemus - lõpetada kestev hetk.

Taas üksi olles tundsid end halvasti ning Sa ei teadnud, kas see, mida Sa tegid, oli see, mida Sa tegelikult teha tahtsid, sest Sa tundsid end, lükatu ja tõugatuna olles, sunnituna edasi astuma, Sa ei seisnud endas, vaid olid näivuses, sest vaatasid ennast väljast poolt, hindasid end teiste silmade mõõdupuuga ja olid justkui teise inimese loos, tema rajal, temaga koos ning siis juhtuski ja toimuski ära kõik see, mis oli ning edasi lennanuna jäi Sinu sisse rahutus sellest, mis oleks võinud olla, aga jäi olemata. Kriipiva kahetsusega tundsid, et Sina ise polnud tulemuseni kõndinud ja sellepärast ei olnud sellel Sinu ka nägu.


Marianne

31.03.2019.a

laupäev, 30. märts 2019

Palun pühitsust




Mummuliste kardinate vahelt
avatud aknast sisse,
kastene hommik astus.
Unisena sängist tõustes
päikesekirjule põrandale
jalgu toetades,
hingasin sügavalt sisse
ja uue päeva embusesse
usaldavalt astusin.
Käsi üles tõstes
ja mõnusalt ringutades
avali aknast välja,
kevadele vastu lendasin.

Värskusest niiskele samblale
esimese sammu astusin,
seisin keset laiuvat,
magusa mullana lõhnavat,
uut ja värsket kevadet.

Tundsin end õrna
ja nii haprana,
esimese õidepuhkeva
särava lillena -
mina elan ja kõnnin
Naisena.

Olen üleni kevade sees
ja palun pühitsust,
teele kaasa õnnistust -
tuule ja päikese
hella hoidmist,
Maa ja tule
tugevat toetust,
vee ja õhu
sulnist siidisust.

Kevad värvis tumedad veed
taevaga siniseks,
päike paistis kasvanud jõed
kullast säravaks,
tuul rahustas oma lembusega
tormavad veed
malbelt tüüneks,
hommik paitas minu põsed
õhetavalt punaseks.
Küpsenud armastuse magusus
huulil mänglemas,
olen mina, Naisena,
Maailmas elades
kevades kõndimas.


Marianne

30.03.2019.a



reede, 29. märts 2019

Sina ja Mina lood XIII – Mõistmatute sõnelused




Kui õpetades ja juhiseid jagades
hakkame teist inimest
mööda oma enese teed
kättpidi järele vedama,
et näe - siin oli nii
ja seal tundsin end naa,
edasi astusin niiviisi
ning välja jõudsin sedasi -
tee nüüd Sina ka,
sest see oli lahendus,
mis Minu elus toimis -

siis teise käest lahti lastes
saame enesele õlale patsutada -
Skaudi päevane heategu,
kui teise tema enese käest
lõpuks päästsime.


Kuid siis ütled Sina Minule,
et Mina ei mõista Sind
ja siis ütlen Mina Sinule,
et Sina ei mõista Mind,
ning üksteist mõistmata,
me sõneledes kõneleme -

Kuidas Sina ei saa aru,
mida Mina mõtlen või tunnen,
kuidas tegelikult olen
oma sõnade sees ja taga
ja mida Mina
üldse vajan või tahan,
millisena Mina
suurt Maailma
enese seest välja
vaadates näen.
Miks pean Mina
Sinule seletama,
ära rääkima
ja ettenäitama,
kuidas Mina,
kokku ja lahti käin.
Kuidas Sina aru ei saa,
et see siin olen Mina,
kes eraldi Sinust seisab
ja on Mina iseendana!”

- nii ütled Sina Minule
ja seda sama
ütlen Mina Sinule,
me mõistmatutena
kõneldes sõneleme.


Liivast ehitatud linnad
ei ole kunagi ühesugused.
Inimesed ja nende elude teed
hoolimata tunduvast sarnasusest
ei ole iialgi samasugused.


Marianne

29.03.2019.a



neljapäev, 28. märts 2019

See, kelle nime ei tohi nimetada





Hirm on kui kuri, keda ei tohi nimepidi kutsuda, sest siis ta tuleb ja ongi meie eludes ning läheb täide, kuid tegelikult on ta meie igapäeva kaaslasena juba kohal ja olemas. Valetades iseendale salgame oma hirmud, soovides tõestada, et teda ei ole meie Maailmas olemas, sest nii usume end olevat vaprad ja tugevad.

Kuid andes oma hirmudele nimed anname endale pidavad jalgealused, millele astudes edasi minna.


Marianne

28.03.2019.a

kolmapäev, 27. märts 2019

Jaanalinnu vaatenurk





Peidame, kui jaanalinnud oma päid liiva alla, põgenedes häirivalt segavate teemade eest oma elus. Väldime kohti, asju, inimesi jne, mille või kellega seoses tunneme vastumeelsust ühes edasi astuda. Teeme seda kõike, sest meis on hirm, et me ei suuda lahendada ettetulevaid teemasid endale vajalikul moel ja peame taas seisma vastamisi tõelisusega, et oleme kaotades alla jäänud saavutamata seda, mida endale soovisime.


Marianne

27.03.2019.a

teisipäev, 26. märts 2019

Kui iseendana olles ei olda piisav




Pidades ennast teisest paremaks tunneme end tegelikult vähemana. Usume, et meid ei valita sellepärast, mida mei(l)s ei ole ning enese paremuse tõestamiseks otsime üles selle, mis mei(l)s olemas on. Üleolek on meie katse ennast kaitsta, et tunda end teisest üle olevat ja veenda iseennast paremana tundma. Tegelikult tunneme teise inimesega kohtudes hirmu, et meie puudutus iseendana olles ei ole teise tähelepanu äratamiseks ja peatamiseks piisav.


Marianne

26.03.2019.a

esmaspäev, 25. märts 2019

Keha valusad mustrid





Kusagilt kostus üks heli, mis katkestas vaikuse. See hääl tuli, oli ja hääbus. Heli kõlades keha võpatas veel enne, kui meel jõudis reageerida. Sa küll nägid, mis juhtus ja mõte liikus infoga, et ohtu ei ole, kuid Sinu keha oli juba reageerinud. Keha liikus omasoodu, Sinu tahtele allumatult. Sinu keha reageeris nii nagu oleks tõeliselt puudutada saanud. See on Sinu keha mälu, need on mustrid Sinu kehas, mälestused juba ära olnud hetkedest, mil Sina tundsid hirmu uuesti valu kogeda.

Kord usaldasid Sa Maailma olles avatud ja uudishimulik, sest soovisid kogeda, kui olid ja astusid, kuid siis said Sa haiget, sest Maailm astus, ootamatult ja ettehoiatamata, Sulle vastu ning Sina olid kaitsetu tema ees. Ütled endale, et võpatasid sellepärast, et ehmatasid ootamatu heli peale. Hääl kõlas ähvardusena, kasvatas hirmu ja sundis keha läbi võpatuse paigale, keelates edasi astumise. Pidid peatuma ja ringi vaatma enne, kui usaldasid edasi minna. Keha värises, sest proovis hirmust läbi vibratsiooni vabaneda, kuid Sina sulgusid ja surusid hirmu alla, sügavamale enda sisse. Sa keerasid, kui korki kinni, et hirm ei pääseks Sinust välja ja Sina ei peaks talle otsa vaatama.

Keha mälu, mustrid kehas on kui puude aastaringid, mis kirjutavad üles info juba ära olnu kohta. Kustutades oma mälust valusa kogemuse salvestasid Sa selle meelepidamiseks oma kehasse. Heli kõlades reageeris keha nii nagu oleks taas käes see hetk, mis kord juba ära oli – mälestus avanes, kuid Sina ei mäletanud seda.


Marianne

25.03.2019.a



laupäev, 23. märts 2019

Suur Maailm 24/ 7 on avatud





Minus on hirm, et jään kinni sellesse aega ja kohta ega pääse edasi, sest ikka ja jälle pean otsa vaatama kestvas olevikus asjadele ja inimestele, mida/ keda ma näha ei taha. Ma ei taha siin olla, sest tunnen, et siin olles pean ennast kaitsma välise eest, naerdes läbi pisarate – mis veel võimalik on, kuidas veel saab oma elu huvitavamaks elada – mina olen üüriline teise omandi sees.

Koledus ja räme inetus on ümberringi, sest seal on sassis ja segamini, kuhjas asjade ja katkise looduse mäed. See siin ei ole minu kodu ega õu. Siin majadel on salvestavad silmad ja majades pesata kägudena lendavad inimesed. Ei ole mul kardinaid, mida tõmmata ette, et ehitada seinu minu ja välise vahele. Vaatan aknast välja ja näen, sõidan läbi ning mööda ja näen, lähen õue kõndima ja ikka näen. Taas pööran pilgu teisale, sulgen silmad ja kõnnin selga keerates avaruse poole, sinna, kus olen vaba.

Maailma, minu ümber, kui lego klotse tõstetakse ringi. Huvitav on teadmine, mis täna saab pargitud akna alla, mida ja kust veel vähemaks võetakse või juurde listakse. On teadmatus, millal piiridest üle ja sisse sõidetakse, taas puudutades ja lükates, et oma omandi omamist rõhutades tõestada. Suurtel meestel, kes pole veel suureks kasvanud, on suured kompleksid. Kätega rinnale trummeldades ja jalga tõstes maad märgistades, möirgavad isased ahvid üle maa – see siin on minuuuuuuu ... meile, teistele, laenuks kasutada antud on see Maailm.

Need on majad, millel paberil on omanikud, kuid päriselt ei ole mitte kedagi, kes armastaks maja tema enese pärast. Maja on ühele omand, kinnisvara, mida on üürilised palgatud hoidma. Kui üürilisel tekibki kodutunne, siis ootamatult tuleb kusagilt huvitav üllatus, mis taas seab õiguse jalule – see siin on teie ajutine hetk, mis tundub ometi kestavat terve igavik. Kui üürimajas elad, siis pead tegema ja olema nii või naa, iseenda valikuid on vähe, leppimist ja vaikimist kuhjaga. Vahel tundub, et üürnikud polegi enese omad, vaid üürimajas elades peremehe omand.

Minus on tahe sisustada, luua endale turvaline pesa koduste seinte varju, oma maja sisse. Tunda päikest ja soojust, rahu ja vaikust, näha ilu enese ümber, et ust avades ja aknast välja vaadates Maailmas vahelduksid vaid looduse ja aja värvid ning mööda uitaksid loomad ja lendaksid linnud, et mitte kellegi ekskavaator ei purustaks maapinda ega nii mööda minnes saag langetaks puud, mis varju andes toeks mul oli. Omaniku õigused ja valikud ning üürniku valitud valik, kui ei sobi võta oma seitse asja, seljakott ja reisikepp – suur Maailma on 24/7 avatud.

Tulevad ja läheva üüriliste read. Ühed majale juurde lisavad, teised jälle vähendavad, ikka oma tahte ja tahtmatuse järgi, lubatu järgi, oskuste järgi – huvitavalt ja valikuliselt, kuid mitte keegi ei vaata maja ega tee selle järgi, mis majale on vaja. Maja, mis olles küll peavarjuks ei ole tegelikult ühelegi inimesele päris koduks, sest taas astuvad elanikud edasi, kui tuul pöördub ja malenuppe laual liigutatakse. Vaid ämblik, kes pilgu alt pääsenud, oma lühikeses ajas maja tõeliselt ja päriselt oma koduks peab.


Marianne

23.03.2019.a

reede, 22. märts 2019

Nähes oma Hinge Sa tead, et Sinul on tulevik





... astudes uude hetke on inimesel surmav hirm ja taassündiv lootus kogeda ennast uuena ...

Kord seisis Inimene peegli ees ja vaatas seda, millisena ta Maailmast vastu peegeldus. Inimese Hinge kohutas see, mida ta nägi, kui ta vaatas, millisena Inimene, Hinge väljendusena, Maa peal kõndis. Nähtu tundus talle nii õudne, et tema ise, kaaludes musta ja valget, mõistis enda üle kohtu. Hing otsustas, et tema peab olema süüdi, sest tema ülesanne juhatas Inimese teed ja seega määras ta ise endale karistuse. Hinge puhas rüü oli määritud ja Hing murdis oma tiivad, kui ta uskus, et tema ei ole väärt lendama, sest tema külvas Maailma valu ja kannatusi, kui kõndis Inimesena oma teel.

Kui Hing tundis end süüdi olevat määras ta endale karistuseks, Maa peal elades, kannatuste kandmise ja nii kõndis ta inimesena elades Vaevade põllul lootuses leida koht, kust sünnib Vikerkaar, uskudes selles olevat märk, et lõpuks on ta oma lunastuse leidnud. Suurim karistus, millega Hing sai end nuhelda, oli jätta ennast armastusest ilma ja tunda Inimesena elades Hirmu. Hirm oli see, mida Hing nägi Maailmast endale vastu peegeldumas, kui Maailm tundis õudu Inimese ees ja Hing võttis Hirmu enese kanda. Hirmu tundes koges Hing, et olevik kestab lõppematu lõpmatuse ja nii elas Hing Inimese sees kui põrgus, uskudes, et surres ta ei sünni uuesti – Hingel puudus tulevik.

See on inimpõlvede ajalugu, mis kestab inimese mälestustes, veres ja uskumustes – see kohiseb, kõneleb ja elab tema sees. See kõik on nii sügaval, et inimene ei mõista ega tea sinna vaadata. Kord võttis inimene hirmu endasse, andis talle koha enese sees ja nüüd toidab teda. Inimene ise astus hirmu sisse, sest ta nägi seda tõelisena. Inimene ise sulges ukse enese ja Valguse vahel.

Hirm on hulgus, kes otsib endale koda ja toitu. Võttes hirmu endasse lubab inimene ennast hirmule. Hirm on surm, mida inimene kardab. Tehes endas hirmule ruumi jääb inimesele alles pisku ja selleks, et ise enese sisse ära mahtuda kasvatab inimene oma keha suuremaks või astub enda seest välja. Inimene ise toidab oma hirmu kujutluste ja piltidega. Hirm kasvab üha suuremaks ja inimesele tundub, et teda hirmutav hetk jääb lõppematu lõppmatusena kestma. See on elav põrgu, kus inimene sureb hetkest hetke teadmisega, et ta ei sünni uuesti.

Inimeses on hirm valu tunda, kogeda seda, mille talumine tundub võimatu. Inimese keha on habras ja õrn, inimene murdub ja läheb katki ning see teadmine teeb haiget ja muudab kaitsetuks. Hirm sünnitab viha, tahte lõhkuda pimedus, mis ründab ja ei jäta inimesele ruumi olemise jaoks, sest hirm sunnib kokkutõmbuma, olematuks muutuma - seda, keda ei nähta, seda ei ole olemas, kui ei ole olemas, siis ei saa ka midagi juhtuda.

Kui kardetakse seda, mis saab siis, kui ... maalitakse pildid, mis on kujutlustest sündinud õuduslood, kuid närvekõditavast saab ahistus. Hirmu tundes kasvab ja saab jõudu see, mida kardetakse, sest see, mis on olemas kujutluses muutub nähtavaks ja hakkab oma elu elama. Reeglid, seadused, tavad - kõik see, mille vastu võib ja saab eksida on raamid, millega mõõta ja määrata, sõnu väänates, karistusi. Manipuleerimine, teadmatuses hoidmine, nimetu ja määramatu ohuga ähvardamine – see on hirmu all hoidmine, kuulekuse ja vaikuse nõudmine, masside valvates haldamine.

Hirm tarretab oma jäisusega, hoiab paigal alandliku ja kuulekana. Alandlikkuses nõtkutakse põlvedest, et kummarduda ülemate ees. See, kes ei karda, seda ei saa allutada ega anastada ja nii külvatakse hirmuseemned, et inimene tõmbuks kaitsesse, kahtlustused ja umbusaldus ümbritseva vastu levivad siis kulutulena. Inimesest kaob julgus ja sära tuhmub, sest ikka on kusagil keegi, kellel on suurem ja õigem võim määrata reeglid, süüdistada, mõista kohut kaaludes õiget ja valet, otsustada karistuse suurus ja kustutada valgus.

Inimeses on hirm, et talle jääb kättesaamatuks ning ta ei saa elada hetkes, kus kõik on olemas, kus mitte midagi ei ole üle ega puudu, kus on soe, valge ja kergus olemas olla. See on Sinilind, kui elamise lunastus, mille poole ollakse, püüeldes ja ihates, teel. See on see, mis on seal, kus inimest veel ei ole, sest inimene on kinni käesolevas hetkes, ta on Hirmu käes vangis. Inimeses on lootus, et kord tuleb ka tema jaoks aeg, kus on helgem, valgem, palju parem ja ilusam, kui see, mis on praegu. Kui kõnnitakse pimeduses, siis usutakse, et kord saabub Valgus Valge laevana, kuid Valgus on iga inimese sees olemas.

Inimene kardab, et ta ise ei oska oma elu õigesti elada, sest inimene elab teadmisega, et kord saabub päev, mil ta seisab kohtu ees ning tema puhtust ja elu hinnatakse ning kaalutakse. Kuid igal Hingel on oma teekond ja ülesanne, vahel tuleb vastu astuda, rikkuda ja murda – kogemuse saamiseks. Kardetud põrgu - see, millega inimest hirmutatakse ja kontrollida püütakse, öeldes talle, et see ootab teda ees, on tegelikult inimese enda hirm inimese enda sees. Nö kohtu ette astumine on oma hirmule otsa vaatamine. Põrgus põlev puhastustuli, mis eraldab puhtad hinged mustadest, mõistes ühed igaveseks põrgutulle, aga teised lubab taevariiki, on hirmust läbi astumine. Hirmu sisse astumine on suremine, see on hetk, kus enam mitte midagi ei seo ega ole, läbielatud tunderaskus põleb tuhaks ja inimene tõuseb kergusest üles poole, sündides uuesti uuena uude hetke.

Hing ise mõistis kord end süüdi, määras karistuse ja ainult tema ise saab end vabastada ning anda endale tiivad tagasi. Hingel on hääl, mis kõneleb inimese kehast, kui Inimene lubab sellele vallanduda. Hing otsib sidet Maailmaga, soovib rääkida, et ennast kuuldavaks teha ja vabaneda sellest, mis tema sisse on kogunenud – lasta oma hirmudel minna, et hirmu lahustudes vabastada Inimese keha Valgusele.

Rännak

Sina, Inimesenarmas ära jäta hirmu tundes oma sammu pooleli, vaid astu edasi. Sina ise murdsid oma tiivad, kui uskusid, et Sina oled vähem ja Sinu Hing on must. Jah, alati Sina inimesena ei tea ega mõista, miks Sa valisid nii olla, teha, elada, sest see on Hinge teekond – osa suurest Mängust. Sa ei anna enam oma keha hirmule koduks, Sina ise oled enese sees ja kui tunnedki hirmu, siis vaatad talle otsa ja astud temast läbi, sest see, mis kord tuleb, tuleb nagu nii ja saab Sinu osaks. Sina ei ole nähtamatu, sest Sina oled olemas.

Kõigel siin Maailmas on oma hääl, ka Hingel Sinu sees on oma hääl. Hing kõneleb Sinu ja Maailmaga läbi Sinu hääle. Mine istu jõe kaldale, seisa mere rannale, kõnni metsas, sõida maanteega kulgedes kaasa, kallista puud või leba kivil tähistaeva all. Ühine Sind ümbritseva häälega, lase sellel ennast hoida ja toetada, et julgeksid avaneda ja usaldada Hingel kõnelda. Voola ja liigu kaasa ürgse ja iidsega, astu ühes algsete elementidega. Sageduse muutus Sinu sees on see, mis vallandab tõkke ja nii saab Hing Maailmaga kõneleda.

See kogemus võib olla ehmatavalt hirmutav, sest Sinu seest vallandub hääl, mis ei ole Sinu oma, aga justkui on ka. See hääl on võõras, kauge, sügav ja võimas. Selles hääles on ürgsus ja igavikuline mõõde. Ava ennast ja lase Hingel kõneleda. Lase häälel vallanduda ja voolata, tõkked murduvad, hirm uhutakse mustusena välja ja Sinule on taas ruumi enese sees. Kasuta oma häält, Sinu hääles kõneleb Hing ja läbi selle oled Sa ennast peopesale võtnud. Ära vormi ega otsi sõnu, kõrgust ega oskust. Hing räägib häälena voolates iseendana ehedalt väljendudes.

Sinu enese Hinge hääl on see, mis hoiab ja lohutab Sind, peseb ja puhastab, hoiab peopesal armastuse hellas süleluses. Valgus Sinu sees süttib, kui Sa näed oma Hinge, kuuldes teda oma hääles Sinuga rääkimas. Nähes oma Hinge Sa tead, et Sinul on tulevik. Sina sünnid igas uues hetkes uuena astudes läbi Hirmu elavana Valguse sisse.


Marianne

21.03.2019.a





kolmapäev, 20. märts 2019

Palun kaitset ja puhastust





Seal, kus pole pimedust
on olemas Valgus.
Seal, kus pole valgust
on olemas pimedus.
Kahe Maailma
kokkupuutepiiriks
on unede hämarus.

Seal hämaruses
hulgub miski üksinduses,
mis võõra ja vaenulikuna,
musta ja kahjulikuna,
vale ja salalikuna,
varjudes hiilides,
hämarusse varjudes,
pimeduses kosudes,
piiride ja tõkete taga
sissepääsu otsides
oma võrku koob.

See miski otsib kodu,
varjupaika endale.
Hinge Valgus
on virvatuli,
mis lähemale meelitab.
Magava inimese rahu,
öö tintjas vaikus,
uks vaikselt kääksus,
põrandalaud kriiksus,
kui tulija majas kõndis
ja unedesse hirmu külvas.

Mis siis, et inimene,
mitte näha tahtes
sulgeb oma silmad.
Mis siis, et inimene,
mitte kuulda tahtes
kinni paneb kõrvad
ning teeb näo,
et olemas ei ole,
see Maailm meie ümbert ei kao.

See, mis läbi hirmu
materialiseerub,
reaalsuses elustub
on kogemus,
mis osaks saab.

Peale õudset unenägu,
peale hirmsat nägemust
palu kaitset ja puhastust -
olnu Valguse sisse anna ära -
Valgus inimese puhastab,
Valgus musta lahustab,
hulguse valu leevendab.


Marianne

20.03.2019.a



teisipäev, 19. märts 2019

Sinu Hing räägib Sinu hääles– Meditatiivne rännak vol 41





Kord seisis Inimene peegli ees ja vaatas seda, millisena ta Maailmast vastu peegeldus. Inimese Hinge kohutas see, mida ta nägi, kui ta vaatas, millisena Inimene, Hinge väljendusena, Maa peal kõndis. Hinge puhas rüü oli määritud ja ta seisis selle vaatepildi ees alasti. Nähtu tundus talle nii õudne, et tema ise, kaaludes musta ja valget, mõistis enda üle kohtu. Hing otsustas, et tema peab olema süüdi, sest tema ülesanne juhatas Inimese teed ja seega määras ta ise endale karistuse. Hing murdis oma tiivad, kui ta uskus, et tema ei ole väärt lendama, sest tema külvas Maailma valu ja kannatusi, kui kõndis Inimesena oma teel.

Kui Hing tundis end süüdi olevat määras ta endale karistuseks, Maa peal elades, kannatuste kandmise ja nii kõndis ta inimesena elades Vaevade põllul lootuses leida koht, kust sünnib Vikerkaar, uskudes selles olevat märk, et lõpuks on ta oma lunastuse leidnud. Suurim karistus, millega Hing sai end nuhelda, oli jätta ennast armastusest ilma ja tunda Inimesena elades Hirmu. Hirmu tundes koges Hing, et hetk kestab lõppematu lõpmatuse ja nii elas Hing inimese sees kui põrgus, uskudes, et surres ta ei sünni uuestiHingel puudus tulevik.

See on inimpõlvede ajalugu, mis kõneleb inimese mälestustes, veres ja uskumustes – see kohiseb, kõneleb ja elab tema sees. See kõik on nii sügaval, et inimene ei mõista ega tea sinna vaadata. Kord võttis inimene hirmu endasse, andis talle koha enese sees ja nüüd toidab teda. Inimene ise astus hirmu sisse, sest ta nägi seda tõelisena. Inimene ise sulges ukse enese ja Valguse vahel. Hing oselle inimese sees vangis, kes ise värvib seinad ja lae mustaks ning kelle kujutlused Hirmust täidavad kehaHing Inimessees otsib lunastust, mis peseks ta puhtaks nii, et ta saaks taas olla Valgus valguses.

Hing ise mõistis end süüdi, määras karistuse ja ainult tema ise saab end vabastada ning anda endale tiivad tagasi. Hingel on hääl, mis kõneleb inimese kehast, kui Inimene lubab sellele vallanduda. Hing otsib sidet Maailmaga, soovib rääkida, et ennast kuuldavaks teha ja vabaneda sellest, mis tema sisse on kogunenud – lasta oma Hirmudel minna, et hirmu lahustudes vabastada Inimese keha Valgusele.


Rännak

Sina, Inimeseloom ära jäta hirmu tundes oma sammu pooleli, vaid astu edasi. Sina ise murdsid oma tiivad, kui uskusid, et Sina oled vähem ja Sinu Hing on must. Jah, alati Sina inimesena ei tea ega mõista, miks Sa valisid nii olla, teha, elada, sest see on Hinge teekond – osa suurest Mängust. Sa ei anna enam oma keha hirmule koduks, Sina ise oled enese sees ja kui tunnedki hirmu, siis vaatad talle otsa ja astud temast läbi, sest see, mis kord tuleb, tuleb nagu nii ja saab Sinu osaks. Sina ei ole nähtamatu, sest Sina oled olemas.

Kõigel siin Maailmas on oma hääl, ka Hingel Sinu sees on oma hääl. Hing kõneleb Sinu ja Maailmaga läbi Sinu hääle. Mine istu jõe kaldale, seisa mere rannale, kõnni metsas, sõida maanteega kulgedes kaasa, kallista puud või leba kivil tähistaeva all. Ühine Sind ümbritseva häälega, lase sellel ennast hoida ja toetada, et julgeksid avaneda ja usaldada Hingel kõnelda. Voola ja liigu kaasa ürgse ja iidsega, astu ühes algsete elementidega. Sageduse muutus Sinu sees on see, mis vallandab tõkke ja nii saab Hing Maailmaga kõneleda.

See kogemus võib olla ehmatavalt hirmutav, sest Sinu seest vallandub korraga hääl, mis ei ole Sinu oma, aga justkui on ka. See hääl on võõras, kauge, sügav ja võimas. Selles hääles on ürgsus ja igavikuline mõõde. Ava oma hääl ja lase Hingel kõnelda. Lase Hingel laulda ja läbi laulu puhastuda. Lase häälel vallanduda ja voolata, tõkked murduvad, hirm uhutakse mustusena välja ja Sinule on taas ruumi enese sees. Kasuta oma häält, Sinu hääles kõneleb Hing ja läbi selle oled Sa ennast peopesale võtnud. Ära vormi ega otsi sõnu, kõrgust ega oskust. Hing räägib häälena voolates iseendana ehedalt väljendudes.

Sinu enese Hinge hääl on see, mis hoiab ja lohutab Sind, peseb ja puhastab, hoiab peopesal armastuse hellas süleluses. Valgus Sinu sees süttib, kui Sa näed oma Hinge, kuuldes teda oma hääles Sinuga rääkimas. Nähes oma Hinge Sa tead, et Sinul on tulevik. Sina sünnid igas uues hetkes uuena astudes läbi Hirmu elava Valguse sisse.


Marianne

19.03.2019.a





esmaspäev, 18. märts 2019

Kohustuse hajudes saabus vabadus





Aeg peatumatu eskalaatorina
sõidutab edasi üha,
jättes kaugele maha,
kättesaamatutena
juba ära olnud
mälestuste rea -
pildid olnud hetkedest.

Tahaks korraks veel
tunda ja puudutada,
olnus olevikuna viibida.
Tajuda väikese lapse
keha siidisust,
tema piimalõhnalist
kukla lohku.
Kuulda tema
vallatult lõkerdavat
naerude rõkatust.
Vaadata varahommikul
seda päikeselaiku,
mis toa tapeedile
maalis hüppava päikesejänku.
Astuda rohul,
mis siis oli pehmem
ja palju, palju rohelisem.

Lapsest kasvanud
on suur inime -
sülle ja kaissu
ta enam ei roni
ega nii hästi mahu,
kui oli siis,
palju aegu varem.

Seal väikesed pruunid varbad
on kaldaliiva kaevunud,
nüüd suured pruuni varbad
on kaldaliiva kaevunud -
laps suureks on kasvanud.
Päev päeva järel veeres,
kuid ometi nii märkamatult
pisikestest helmestest
pikaks ajakeeks see kasvanud.

Kui kord last süles kandes
Maailmale vastu astudes,
korraks tagasi vaadates
ei kohanud pilku toetavat
ega kätt saatvat,
tundsin end üksi jäetuna
üksinda olevat.

Kuidas ma oskan,
kuidas ma õnnestun,
kui ma veel ei tea
mitte kui midagi,
sest olla Ema
on nii hirmutav -
abitus, kohustus ja vastutus,
üksi habrast elu hoides.

Emal tuli olla,
paigal püsida
ja kohale jääda.
Kõik teised võisid minna,
muutuda või ära kaduda,
kuid ema jäi
algul süles hoidma,
siis kõrvale kõndima
ja hiljem seljataha,
kui lapsel oli aeg
Maailma astuda,
pilguga teekäänakuni saatma.

Tõotus ühte sidus,
kammitses lubadus -
ema oli, on ja jääb.

Ema tundis,
et see laps,
kes suureks kasvas
ta täna vabaks andis -
kohustus, mis sidus
korraga hajus.
Enam ei pidanud
paigale jääma
kohal olema,
ega lapse
tagasitulekut ootama -
ema oli vaba
edasi astuma
ise suurde Maailma minema ...


Marianne

18.03.2019.a