Päikesekiiri püüdev müürilill

 

Kindlasti mäletad enese elust hetki, mil Sind jäeti kõrvale või välja. Need võivad olla kirbeltvalusad ja ka häbistavad kogemused sellest, kuidas Sinust mindi mööda, Sind jäeti kusagilt välja või keerati Sulle hoolimatult selg. Loomulikult tundsid Sa end sel hetkel halvasti – ei olnud kerge olla see, kellena Sina ise end sel hetkel nägid ja tundsid olevat.

Võib-olla oled lugenud raamatust või näinud filmis või ka ise kogenud seda, kuidas tantsuplatsi äärel seisjate hulgast valitakse välja see üks – enese jaoks õige. Nopitakse õisi, mis õitseksid kui valguse käes ning, kellede varju jäädes, jäävad väljavalimata need, keda nimetatakse müürililledeks. Neid, müüri äärseid, ei nähta või ülevaadatuna jäetakse kõrvale.

Sellistes lugudes on tegemist valitud vaatenurgaga – küsimus on selles, kuidas Sina seda lugu nägid ja tõlgendasid. Sinu otsuse ja valitud tunde aluseks sai Sinu asukoht – kus seisid Sina ja kus oli teine või olid teised - nii välises, kui ka selles Maailmas, mis enese sees.

Selleks, et kogeda välja jätmist või kõrvale lükkamist, on igas loos olemas too või nemad, kelle tegelikust või ka tegemata jäetud sammust, lugesid välja selle, mida see Sinu jaoks tähendas. Hüljatuna kogesid enese ära tõukamist või maha jätmist. Ohvrina tundsid ennast ebaõiglaselt karistada saanuna. Süüdlasena uskusid enese süüd. Väärtusetuna tajusid enese mõttetust. Häbina olles tahtsid maa alla vajuda. Inetuna, paksuna, vaesena, valena jne uskusid enese sellisena nägemise teise teo põhjuseks olevat.

„Kuidas Sa mind ei näe? Kuidas Sa ei taju, et ka mina olen olemas? Vajan tähelepanu – sidet Sinuga – jaga ise ennast minuga.

Kuid Sina ei näinud mind, sest ei vaadanud minu poole. Kuid mina nägin – tegelikkuses või enese ettekujutuses, kuidas olles kõrvu või samal teel – Sina valisid teise või astusid lihtsalt mööda. Ja mina langesin pjedestaalilt alla – kukkusin katki ja pudenesin tolmuks.”

Kuna Sina ise olid see, kes nägi võimalust ja tähelepanu suunamist, siis oli Sinus teadmine – oli võimalus, kuid Sina jäid sellest ilma. Kui Sina näed, enese sees, ennast teiste vahel või teedel olevana, siis Sa kogedki välja ja kõrvale jätmist, sest sellisel juhul teete te oma käike, kui males – mööda musti või valgeid ruute – hüpatakse üle, antakse tuld, vangerdatakse, muundatakse - kaotaja saab lüüa - mängulaua piires olevad liinid ja read on need, mis on oma sammude tegemiseks jäänud/ jäetud.

See, mis on Sinule oluline, sellega Sina ka ennast ühendad – Sina ise lood ühenduse enese poolt ettekujutatud joone abil. Tantsuplatsiserval oodates, nähes valijat, suunad temale oma tähelepanu ja lood temaga ühenduse teie kahe vahele. Kuid, kui teine on suunanud oma tähelepanu mujale, siis Sinul ei ole mõlemapoolselt toimivat ühendust. Kui too teine keeras selja või pööras tähelepanu Sinu kõrval olijale, siis see tundubki Sinu jaoks hülgamisena, kõrvale ja/ või välja jätmisena.

Armukadedus, üksindus, hüljatu, ohver – valitud tunded, enesele antud rollide nimed, kui näed ennast osalisena teiste lugudes. Enese poolt loodud ühendused – enesele nähtvad ja eneses tuntavad jooned, kui oled teiste teedel seisma. See on enese poolt loodud ämblikuvõrk, mis kleepudes külge, kägistab sinna sattunut. Keegi peab olema süüdi ja tulema appi, et lahendada lugu - õiglaselt.

Teis(t)e lugu on teis(t)e lugu. Teine tegi oma sammu, kui valiku, sest tema tahtis ühendust sellega, millele ta oma tähelepanu suunas. Ta ei teinud seda meelega, et Sind välja jätta või kõrvale asetada. Tema loodud ühenduses Sind ei ole. Iga inimene valib ise selle koha, kuhu ta oma tähelepanu suunab.

Inimene on oma Maailma keskpunkt, millest tema ise tõmbab sirgjooni enesele vajalikuni – loob sidemeid. Suunab enese tähelepanu, sooviga luua energeetiline ühendus. See ei tähenda, et ta astuks teis(t)est üle või jätaks kellegi välja. See sirgjoon ühendab kahte punkti – iseennast ja seda, kuhu tähelepanu on suunatud. Inimene saab ja võib ka vastata – võtta teise poolt alustatud ühendus vastu. Kuid inimene saab ja võib ka keelduda ennast ühendamast sellega, kes soovib sidet luua.

Energeetiline Maailm on süsteem, mis toimib, terviku erinevate osade vahel, teadlikult või ka alateadlikult, tähelepanu suunamist kasutades, ühendusi luues ja neid ka katkestades. Suunatud tähelepanu jagaja võib ja saab tähendada inimese jaoks, kui päikest, kelle kiirte valguse ja soojuse sees on hea olla. Tähelepanu annab paljugi juurde ja loob võimalusi enamaks ning just sellepärast on sellest ilma jäämist keeruline kogeda ja oma osa lisab juurde tõsiasi, et üsna sageli omab inimene tähelepanusõltuvust.

Marianne

28.10.2022.a

Jagatud Maa ja Ilm

 

Me polnud maja veel ära ostnudki – oli alles terviku kaheks jagamine - piiride paika panemine – meile ja teisele määramine - kui olukord oligi käes. Kogesin enese sees paanikat ja kaost. Kogesin seda, et Mina PEAN – lahti lastma ise endast – Oma Minast, kuid see tähendas turvatunde kaotust – olin kaitsetu.

Kohtusime õue serval. Aegade laegas avanes – eelnevad lood tõusid pinnale. Kaotuste jada, pean olemiste – talumiste kogemused. Taas väljapääsuta olukord. Minu enese sammud olid juhatanud mind kohale – olin lõksus. Olin, kui kahestunud – eemal olev ja keerises lendlev – lahendust otsiv mina ja see, kes, olles enese eest väljas, reageerimas tunnete tasandil. Tuli teha samm ja teisedki selle järel – lugu läks siit edasi.

Põllumees oli vaadanud maad üle ja teinud enese jaoks selgeks need piirid, mis eraldasid põllu õuealast. Tema ei olnud valmis kohtama teistmoodi lähenemisnurka ega ka EI-d enese tervikule. Tema nägi enese ees põlde ja oma visioone. Tema paigutas piirile poste, järgides enese joonist – kuidas kasutab ja mida teeb. Seal, kus oli olnud põld, nii 15 - 20 aastat tagasi, sellest pidi taas saama põld. Kraave pidid saama kaevatud siia ja sinna – tema tahtis oma tööd tegema hakata – tõsiselt ja nii nagu seda Soomes kogu see aeg on tehtud.

Minus tõusid küsimused, sest ei saanud aru sellest, miks peaks piiripost tulema keset meie maad – nähtav piir oli ju eemal. Teisi võimalusi pidi ju ka olemas olema. Miks ta peaks võtma meie maast endale osa? Miks tema peaks omandama tee ja meie maa vahele mingi kummalise siilu? Mis see loeb, et tema tahab teistmoodi, sest kui piir on paigas, siis tema saab seal, kus tema maa on, teha seda, mida tema tahab. Selge ja lihtne.

Põllumees jahmus, ta oli nõutu ja segaduses. Ta oli ärritunud, et mis mõttes ei saa ja peab arvestama. Mina olin segaduses ja abitu, sest ei saanud aru, miks ja kuidas põllumees meie vaatenurka ei mõista. Meie olime olnud ju kohal enne teda ja meile oli lubatud paberile joonistatud maaala. Piirid jagasid ju terviku kaheks – meie omaks ja teise omaks. Meile pidi saama see, mis oli pildi järgi lubatud. Põllumees ei mõelnud kaasa ega astunud õuele, vaid jäi seisma põldudele.

Selline võimalus, et põld ei olegi enam põld, kui seal kasvavad 15- 20 aastased puud, ei mahtunud temale pähe. Küsimus ei olnud ju enamas kui meetris või natuke üle selle, kuid tema tahtis vanadesse aegadesse tagasi ja võtta õueala servas kõrguvad kased maha. Ja ka seal ning teisest ja ka kolmandast ning neljandast kohast sõita traktoriga lähedale, lähemale ja kaevata sügavaid kraave ka sinna, kus neid, mäe otsas, eelnevate harijate poolt ei olnud kaevatud. Enese kaitsmiseks avaldas ta lootust, et kui ametimees tuleb kohale, siis too meie poolset lahendust ei aktsepteerigi ja tema saab ikkagi oma kätte, sest Soomes niimoodi piiride paika panemist ei tehtaaaaaa!!!!!

Olin hetkes, kus tundsin, et mitte millelgi ei ole mõtet – minu, meie, mõte temani ei jõua. Me ei kohtu poolel teel. Ei ole vahet sellel, kas ja kuidas, kui ta ootab, enese jaoks, lahendusena ametimehe võimu. Astume, siis laiali – jätame ära ostmise mõtte katki. Kodu ei tundu ju koduna, kui seal elades näen seda, mille olen kaotanud – enese alla jäämist.

Tegin sammu, kui tõmbasin hoogu maha ja andsin enesele ruumi vaadata lugu eemalt – mõistsin, et paberile tõmmatud joon saab olla sirge, kuid inimese poolt kujundatud maastikul see lookleb siia ning sinna. Meie ees oli ülesanne, sest uus, taas paberile pandav joon pidi selleks, et eraldada, ühendama kahte punkti sirgelt – mõlemas versioonis. See tõsiasi toob päris elus kaasa muudatused ja lahenduste otsimise, kuid see ei peaks tähendama ära võtmist ja välja jätmist. See, et on, ei pea tähendama, et peab jääma. See, et on, ei tähenda, et peab kaduma. See, et ei ole, ei tähenda, et ei võiks saada olema. See, et ei ole, ei tähenda seda, et peab saama olema. Mõlema poole pealt vaadatuna.

Põllumees tahtis edasi minna – jõuda lahenduseni – piiride ära märkimiseni. Ka tema tõmbus tagasi ja hakkas, ei enam, meie eest ära otsustanuna, meid fakti ette seadma, vaid selgitama oma vajadusi ja töö eripära. Nägin loo temapoolset külge ja temas inimest – ei enam ainult vaenlast. Lubasin enesel hinge tõmmata ja vabaneda kaitsvast poosist. Vahel kõndisime me juba kõrvu, kuid siis tajusin taas, et tema ei nõustunud meie vaatega välja, sest see koht ei pidanud temale koduks, vaid toetustega kaetud töökohaks saama.

Piirid said paika pandud, kuigi meid prooviti hirmutada ja meiega manipuleeriti. Visati õhku väiteid ja arve – makstava summa suurust ja selle, jonnimise ehk meie tahtmistega, seonduvat kasvamist. Seadusesse on sissekirjutatud, et töö eest maksab tellija – see, kelle osa mõõdetakse lahku algsest, saab arve. Kuigi mõlemad pooled olid ostmas, olime meie olnud kohal esimesena – meie tehingu aeg tähendas, et meie lahutasime ja meile jäi kohustus maksta töö eest. Tõstsin teema üles, et aus oleks jagada, sest mõlemad olime saamas kasu, kuid see küsimus kohtas vaikust ja pilke, mida oli võimalus mitmeti tõlgendada.

Läksime lahku sõbralikumalt, kui alustades ja maade peal kõndides. Tundsin omal moel kergendust, sest kohtumine ja vastamisi seismine olid jäänud seljataha, kuid samas näris seestpoolt loo lahendamatus – ma ei olnud saanud üle kontrollida seda, kas põllumees oli päriselt sõber või peitus tema sees vaenlane, kes ootamas sobivat hetke, et ...

Öised tunnid on need, mil avanevad suletud ja varjul püsinud tunded. Ärkasin nii kahe-kolme ajal üles ja jäin tunnete vangi. Olin ahastuses ja ahistatud. Hirmud voolasid välja ja maalisid maailma sisse seda, mida pelgasin. Hirmud kasvasid üha suuremaks, sest kõik võis olla võimalik. Kõik see, mida oskasin ette kujutada ja karta, kui päriselt juhtuvat, võiski tõelisuseks saada. Tegin tööd enesega – kõndisin oma tunnetest läbi - kogesin ja siis, kui leidsin loo alguse, võtsin kätte pastaka ja alustasin väljavoolavate sõnade kirjapanemist.

Põllumees vajab põllule jõudmiseks teed, mis kuulub meile ja läheb läbi meie õuest – 3m majani. Tema hakkab seda teed kasutama nii nagu omale kuuluvat. Tahtsin, kellelegi, vastu astuda ebaõigluse pärast. Tahtsin ära põgeneda ülekohtu eest. Minna lihtsalt ära, et mitte enam näha ja seejärel kogeda enese kaotust – kinnitust, et oma ei olegi oma. Tahtsin üles leida võimaluse, mis teeks nii, et põllumees enam ei tuleks ega kasutaks. Tahtsin eitada, keelduda nägemast, et, mis saab siis, kui valin astuda, ära osta ja elama asuda. Tahtsin omada, kuid ei tahtnud kogeda. Ei tahtnud omada, sest ei tahtnud kogeda. Järgnes kukkumine sügavikku – hirmude säng on põhjatu.

Kuidas elada sellega, mis ja kuidas on nii, et mina jään ellu? Tean ju, et mina PEAN, kui valin elada selliste tingimustega kohas – ühes, enese jaoks, valega. Ma ei taha kogeda hetke, milles olen sunnitud tunnistama - olen lõksus – väljapääsuta olukorras olija. Kes tuleks ja teeks nii, et kustuksid hirmud – vale kaoks lihtsalt ära. Vajasin pidavaid piire ja seda oma, mida ei pea vaenlasega jagama.

Pidavad piirid märgivad minu jaoks ära selle paiga ja need asjad, millele teine astuda ja, mida kasutada ei tohi. Kuid ometi on need piirid ka selle teise piirid – tema õigus ja võimalused. Ruum, mida teine saab kasutada enese soovide järgi – ei küsi ega anna teada, mida ja kuidas ta plaanib. Mina ei tea, kas tema valikud on minu jaoks ohutud? Temal on tema õigus. Pean olema valmis ennast kaitsma, kuid ma ei tea, millal algab lahing. Näiline rahu, mis vahel, ei tähenda seda, et lahing oleks lõpetatud.

See ei ole enam minu oma, kui keegi teine kasutab minule kuuluvat nagu oleks see ka tema oma. Ei ole mingit austust ega taktitunnet – teine võib teha, mida tahes ja kuidas temale parajasti vaja. Minult ei küsita ja minul ei ole õigust öelda EI !!!!!! Teise olemas olemine annab temale õiguse omada. Olen kaitsetu, sest nähes teist olemas, kaotan igakord uuesti selle, mis oli/ on oma. Kaotan veel enne, kui midagi juhtunud on – ma ei näe võitu selles, et teine olemas on. 

Olin haavatud, sest kord haavusin, kui pidin tõdema, et jagasin olemas olevat veel ühe pretendendiga kõigele sellele, mis oli olnud ainult minu. See, mida jagasime, ei kasvanud ühes olles – seda jäi vähemaks, kuna kogesin, et oli võimalusi, millest jäin ilma. See on traumaatiline kogemus, mis on saatnud mind läbi erinevate lugude – olen vajanud kaitset ja pidavaid piire, millest vaenlaseks nimetatu ei saa astuda sisse – sellist Minu Oma kohta, kus olen sissetungij(te)a eest kaitstud.

Seal, kus on võitja, peab teine olema kaotaja, sest ainult üks saab olla võidu võtja - selline oli minu poolt loodud uskumus. Kaotasin kõikjal ja kõiges olulises, kus keegi, minu kõrvalt, oli võitja minu tõlgenduses - tema oli parem/ parim, kasu saaja, tähelepanu saav, väljavalitu, esile tõstetu, toetust kogev jne. Sellest tulenevalt oli vajadus, näha olemas olevana ja pidavana, hoida omale seda, mida pidasin enese võiduks - Minu Oma - kord kaotatu asendust erinevates vormides. Tegelikult ei kaotanud mina ka tol korral, sest olemas olev jäi alles - selle väljendus ja suurus muutusid - Maa ja Ilm jagunes ümber. Ehmatav kogemus tarretas paigale ja ma ei teinud sammu edasi. Kohanesin selles kohas, kuhu olin jäänud. Seletasin loo, selle aja mõistmise järgi, enesele ära ja selleks, et ellu jääda, valisin enese oskuste ja võimaluste järgi vahendid, andsin enesele ülesanded ja lahenduse, mis pidi välistama loo kordumise - uskumused, tunded, vajadused.

Marianne

27.10.2022.a

Face off

 

Olles kogenud puudutust,

seespool piire,

mis seismas

välise ees -

on inimene häiritud -

ta annab enesele häire.

See sisemine puudutus

tähendab rünnakut -

inimene

valib, enesele kaitseks,

enesekaitse -

oodates korduvat kogemist

ise ennast ta ette valmistab,

ise ennast ta lahinguks relvastab,

sest käimas on sõda -

vastas seismas on vaenlane.

Tollele tuleb astuda vastu,

et too lõpetaks,

et too mõistaks

ja mitte kunagi

enam nii ei teeks -

inimest ei tohi puudutada

tema isiklike piiride sees -

Mina

ei tohi saada

puudutatud.

Puudutus,

see inimest muutis -

teda suurest,

tagasi väikeseks,

ühe hetkega muutis.

Laps,

kes enese kaitsel,

relva valib,

sest tema sõda peab -

täis kasvanu arutleb,

edasi viivat teed otsib.

Sõda hoiab

sõdivad pooli paigal -

vaenlane tuleb allutada,

pihustada

ja põrmustada -

vaenlasest

tuleb lahti saada.

Kuid selle jaoks,

et turvatunne taastuks

on vaja taastada usaldus -

vaenlane peab

oma näo

sõbra näo

vastu välja vahetama.

Kuid selle otsuse,

kes on vaenlane,

kes sõber,

tegi laps ise,

tema oli see,

kes enese tõlgenduse järgi,

ühe nimetuse,

teise vastu,

välja vahetas.

Kui nägu saaks ära vahetatud,

siis laps loeks

teise ohutuks

ja tunnistaks

tolle enese sõbraks.

Alles peale seda

saaks ta

ohuseisundi lõpetada,

ette vaatlikuse

ja valmis oleku kohustuse,

vabana olemise vastu

välja vahetada.

Elu teeb asja keeruliseks -

oh ei,

inimene ise

see elab oma elu keeruliseks,

sest tema usaldus ei taastu -

kuna uskumine

saab vahetada pooli.

Kord on,

kord ei ole -

lootust enam ei jätku,

sest iga uus kordus

on sügavam pettumus -

see, kes varem oli sõber

see oli ja jääb

vaenlase nime kandma.

Inimene,

tahaks elada vabana,

ilma sõjaks valmistumata,

ilma sõda pidamata.

Kuid selle jaoks,

vajab laps uut kordust,

et oma kunagist otsust

ise ära muuta.

Kuid hirm takistab

kordust kogemast -

see tundub võimatuna -

otsus on ette teada -

usalduse kadudes

kinnistus otsus,

mis keelab üritamise.

Enese poolt valitu

on enesele peale sunnitud -

inimene on ärevil,

ta on stressis

ja on ärrituv -

vajalik foon,

on ootel olles,

juba üleval-

iga hetk,

iga liigutus,

iga sõna

on kontrolli all -

valmis olek number üks -

kohe 

peaks saabuma korduv,

enese otsust kinnitav kogemus.

Kuigi hetk on uus

ja ka see,

kes seisab vastas,

ei pruugi olla vana -

jätkab laps nii

nagu oleks ta taas seal -

ära olnud hetkes,

milles usaldus kadus.

Laps vajab sõpra,

kuid nähes enese sees vaenlast -

saab ta, vastu rünnates,

ühe uue vaenlase lisaks.

Vaenlast ei ole,

sõda ei ole -

on laps,

kes kardab kogemust -

enese tundena kogemise kordust.

Marianne

26.10.2022.a

Need mängud liivakastis

 

Olen täiskasvanud -

mina suur juba olen -

valikuid ise teen,

nõusolekuid ise annan,

otsuseid ise vastu võtan,

kui vaja, siis ka keeldun

või teistmoodi tahan -

olen suur ja olen ise.

Kui kohas või loos,

kus või milles olen osa,

korraga kogen,

et mind lükatakse kõrvale

või välja jäetakse -

minu eest otsuseid tehakse

ja kokkuleppeid sõlmitakse -

siis lapseks taas kahanen.

Kui minu elu puudutavat

ilma minuta ära otsustatakse,

siis puudutatuna

tunnen ennast lapsena -

kadus turvatunne,

kui ebaõiglast kohtlemist tunda sain.

Taas ehedalt kogen,

et kuigi minule

tingimused pole vastuvõetavad -

mind ei kuulata,

vaid vaikima sunnitakse -

„Mida Sina ka tead!!!

Mida Sina ka mõistad!!!

Sina ära rikud!!!

Sina untsu keerad!!!

Ole vait

ja ära sekku!!!!”

Laps jääbki vait

või protestib vastu,

ta ära läheb

või siis jonnib vastu -

laps 

turvalist tunnet 

enesele vajab -

tähelepanu,

mis sõnaks -

Sina oled see,

kellega arvestatakse ...

Ka see suur,

kes alles laps ,

korduvat kogemust vajab,

et tema ise on see,

kes oma elu ise

määrata saab.

Ei ema ega isa,

ei kasvataja

ega ka õpetaja,

kes otsuseid vastu võtavad,

ei koge seda,

mis on seal,

kuhu nad lapse saadavad

ega koge nad ka seda,

mis on siis,

kui laps PEAB

elama,

olema,

tegema

nii

nagu suured

selle ära otsustavad.

Ei ole nemad need,

kes kaotust ja tundeid kogevad,

kui, eneste otsuste järgi,

lapse turvatundest ilma jätavad.

Suur väikeseks kahaneb -

ta abituks muutub,

kui lüliti klõpsab

ja tema ise

ei saa arugi,

mis toimub,

mis temaga juhtus,

miks on tunded,

mille nimed on kaotsis,

miks enese sees on segadus

ja masendav lootusetus.

See on see laps,

kes enese sees kõneleb -

Minust midagi ei sõltu,

mina ise

ei saa muuta

enese loo kulgu -

APPI – mind kuulge ja aidake!!!

Vanemaist

ega ka õpetajatest

ja samuti ka kasvatajatest

ei saa öelda lahti -

seega polegi välja pääsu.

See suur,

kes taas laps,

kogeb olukorda

lapse mätta otsast -

ja tema jääb alla

ning teised

üle need kõrguvad.

Inimesed,

kes on suured,

teevad ise otsuseid

ja ka kokkuleppeid sõlmivad -

laps, nende kõrval,

on ohver,

on hüljatu.

Valides appi viha,

valides appi solvumise,

soovib laps leida jõudu,

et ennast lahti ühendada

ja enese jaoks valest kohast

ning olemise seest ning eest -

ära minna.

Minna ära,

et tõmmata ennast kerra

ja käed ümber enese,

lohutavalt hoidmas,

oma haavu tohterdada.

Kui inimene

on ise ennast

ära kaotanud -

olles suur

on ta laps

täiskasvanute Maailmas,

siis sel üksinduse hetkel,

kurbus jääb

lapsele seltsi.

Suured inimesed

võivadki ja saavadki

olla täna ühesugused

ja homme teistsugused -

nemad enese eest seisavad

ja ise oma samme valivad -

nemad lapsega ei pea arvestama,

sest nemad teda suurena näevad,

kes ise teab

ja enesega seonduvat

korraldab ja seab.

Tule välja liivakastist,

tule välja kapi tagant,

tule välja nurgast

või laua alt -

tule -

omil jalgeil seisa.

Ütle välja see,

mida tahad öelda -

võta vastu see,

mis toimub ja tuleb -

Sinule vastatakse

ja oma sammude tagajärjed

need jäävad enese kanda

ja eneses kogeda -

Sina oled ju suur ...

Marianne

25.10.2022.a

Jõu demonstratsioon

 

Kuidagi väga vali

ja hirmutavalt lähedal

on äikest täis ilm -

Pikne üle ilma kaigub,

Kõu kõrval kumiseb,

Pikker pea kohal hõigub,

Äikesejumal see valjult kärgatab -

loodus,

see ennast loovalt

ja üsna vabalt

väljendab.

Marianne

23.10.2022.a

Kui kants on langenud

 

Kaotus on millestki ilma jäämine – see on leinamise teekond. See on protsess - teekond, eitusest enese kogemuse vastu võtmiseni. Kaotust kogeb inimene, kui lõplikku kinni olemist kohas, suhtes, ajas. See tähendab ka suhet enesega, enese elu, enese valikuid. Kaotus on väljapääsuta olemine.

Inimene kogeb kaotust, kui ta ei saa olla seal, omada või saada seda, kus olemist või mille omamist ta mingil põhjusel vajab. Masendus, apaatsus, eitus, stress, paanika, hirm, viha, raev, kurbus jne on enese välja- või ümberlülitamine, tõdemusele vastu reageerimine – see on soovimatus enese kaotust tunnistada, sest kaotuse tähendus võib ja saab olla ka, kui allajäämine, lüüasaamine.

Kaotuse vastu võtmine tähendaks tunnistamist, et võimalust, midagi muuta – teiseks teha – enam ei saa ega seda ole. Oma äraspidises loogikas usub inimene, et kuna ta ära olnut muuta ei saa, siis ei ole tal ka tulevikus võimalust – võimalusi muutusteks.

Kaotuse kogeja sulgeb ennast olevikule, sest seal saaks ta teha sammu tulevikku. Olevikuga on keeruline nõustuda - kaotajal tulevikku ei ole – kaotus on muutnud selle tema jaoks võimatuks. Kaotust ei saa minevikku ära kaotada, sest kogemust vastu võtmata, ootab see kogemus teda ees. Enese kaotust tunnistamata reageerib inimene ohule, Maailmale, ka enesele vastu, sest - "Mina ei saa enesele kaotust lubada."

Tegelikult saab inimene muuta oma minevikku – ta saab anda olnule teise tähenduse siis, kui ta vaatab enese lugu teise vaatenurga alt. See on võimalus, mis inimesel on olemas – enese samm annab teadmise, et tema on see, kes saab luua endale oleviku, milles on kõik võimalik, sest väljapääsu, kui võimaluse nägemine, tähendab erinevate võimaluste vahel valimist. Inimene on valmis järgmiseks sammuks.

Marianne

22.10.2022.a

Gravitatsioon

 

Teekond alla,

ei tähenda

sügavikku kukkumist.

Rada,

mis viib alla,

viib lähemale enesele.

Olles teel,

oled teel sinna,

kuhu viib Sind

Sinu enese tee.

Marianne

21.10.2022.a

Ämbritega kolistanud koristaja komistused

 

Ära tule,

ära astu sisse -

Sina katki teed oleva.

Hoia enesele

oma põhjused

ja head tahtmised -

maailma omaja,

Maa ja Ilm,

on tema enese oma.

Igal inimesel on omad harjumused ja elamise rutiin – väljamõeldud ja -töötatud süsteemid, kuidas on enese jaoks parem, õigem ja vajalikum. See, mis ühele inimesele võib tunduda korralageduse ja kaosena, võib-olla teise jaoks ainuvõimalik lahendus, kuidas oma ümbrust kontrolli all hoides, oma elu suuta elada.

Vahel saavad teistest häirivad sissetungijad, sest nemad, hoolimata oma õilsatest eesmärkidest ja head soovivatest vaatenurkadest, võivad teostada ülekohut, kui rikuvad ära olemas olnud terviku. Asjad justkui kaovad ära, kui nad on vahetanud asukohta. Võimalusi enam ei ole, kui asjad saavad ära visatud. Igapäeva rutiin on korraga häiritud. Turvatunne kaob, kui enam ei ole olemas enese poolt loodud Maailma.

Inimene koperdab varemete otsa – seal, kus oli, enam ei ole ja seal, kus ei olnud, korraga on. Kõik on teisiti, kui oli. Tuleb teha jõupingutusi, et luua kaosest enesele sobiv kord. Otsides, taga kadunud Maailma, tuleb mõelda ja pingutada rohkem. See kõik võtab niigi vähest jõudu veel vähemaks. Oma elu elamine muutus keerulisemaks. Stress ja pingutus toovad kaasa väsimuse. Inimesel on hirm, sest turvalised piirid on korraga kadunud.

Kuidas inimene oskab edasi toimetada ja kust ta ammutab jõudu, kui head soovinu, astudes uksest välja, jätab nn korrastatud Maailm seljataha? Kuidas aidata ise ennast, et oma Maailm, enesele vajalikul moel, uuesti üles ehitada?

Palun vabandust, ma ei tahtnud, kui tegin. Palun vabandust, et ei mõelnud, kui tegin. Mul on kahju, et tegin kahju, kui aidates, lammutasin turvalise Maailma ära.

Marianne

20.10.2022.a

Sügise langevad lehed

 

Ka täna ja mõni aeg edasi veel, jätkan argiseid toimetusi kodus, mis on olnud oma, kolm pikka ja lühikest aastat. Enese ümber on kõik see, mis on paikka pandud – veel ei ole me alustanud pakkimist. Ei taha elada kastide kõrval. Tuttavlik tuba on kodune tunne. Veel on elu justkui paigas ja muutumata. Ometi olen juba jätmas hüvasti – teen mõningaid asju siin viimaseid kordi. Käin, teen, kogen ja tõden – sellega või teisega lugu saab loetud lõppenuks – sulgen uksi. Käes on sügis, langenud lehed katavad maa.

Ühel õhtul, peale kohalikku „liputuspäeva”, lippu viiri vastu vahetades, mõtlesin taas tuleviku peale – kas ka seal vahetan – tähistan kalendrisse märgitud mõlema maa jaoks olulisi päevi ja arutasin endamisi ka seda, milline viir valida uue kodu lipumasti lehvima. Siia said igasse päeva valitud Soome värvid, sest tundus kummalisena ja natuke ehk ka ärritava võimalusena, märkida maapind Eesti omaks. Siinne maja on ju küla kesksel kohal – lehviv lipp või viir paistab ca kilomeetri kaugusele ja sellest sõidavad päevas mööda väga paljud. Uhke on olnud vaadata tuules lehvivaid lippe – kodumaa oma eriti.

Olen juba hoomanud, et suur osa tulevasi otsuseid, mis õuega seotud, võivad saada lahenduse tähelepanu ära jäämisest lähtuvalt. Meie poolt valitud samm tähendab tähelepanu seest välja astumist. Künka peal ja teede ääres elamine tagas selle, et pea iga meie liigutus ja tehtav muutus on olnud teistele nähtav. Seal jääme, meie ja loodus, omapäi – pole kedagi, kellele ette näidata oma tööde tulemusi ega tõestada, kui hoolas pererahvas naabruses elab.

Tähelepanu on tähendanud enamat kui tavaline ja varjule jääv õu või tagahoov – tean, et möödudes vaadatakse, võrreldakse, tuntakse uudishimu, kommenteeritakse, kuid loomulikult ka vaatamata jäetakse. Eile õhtul riisusin, kokku, langenud lehti, kuid ei lugenud kokku neid mööduvaid autosi, mille juhtidele lehvitasin ega ka neid inimesi, kellega teresõnu vahetasime – esimesi oli kindlasti üle kümne ja teisi jäi sama numbri piirimaile.

Igal lool on olemas erinevad küljed. See siin on koht, kus sain jagada teistele ja teistega. Ülejäävad õunad olen pannud tee kõrvale, nii jalutajatele, koolilastele, kui ka peatuda viitsinud autoga sõitjatele, kaasahaaramiseks. Erinevatest ülejäänud lauajuppidest ja madratsivedrudest ehitatud lillekastid, niidetud kraaviääred, korras peetud õu, põnevate kuubede ja maalitud piltidega veetünnid ja kompostikastid, kasvuhoonele, vanadest akendest, ehitatud seinad, vana heinaküüni ainulaadsed lahendused jne – pakuvad silmailu kõigile, kes viitsivad natukene pead keerata. Pidupäevadel lehvinud sinimustvalge või siniseristilipp jagasid ülevat meeleolu kõigile, kes pilgu tõstsid. Viie meetrisel kuusel särasid jõulude ootuses ja valgete pühade ajal tuled, mis näitasid inimestele koduteed ja aitasid luua meeleolu.

Seal seda võimalust ei ole. Omal moel on olnud selline elu ju väsitav, ärritav ja peale sunnitud, kuid siiski ka ühendus – võimalus olla osa. Langevaid lehti jagub kõigile – kõikjal, kus kasvavad puud ja põõsad ning ka seal, kuhu tuul nad lennutab ...

Marianne

14.10.2022.a

Kui kisub kitsaks

 

Sügav on see säng,

mille loonud sisemine äng -

see valu,

mis peidus enese sees,

saab füüsiliselt kogetavaks -

saatjaks ka välises.

Inimene on tugev -

ta vastu peab -

ise ennast püsti hoiab,

enese elu kui elab.

On sõnal tugevus

vastandsõna olemas -

enese haletsus.

Huuled,

kokku saavad pigistatud,

kui valu viheldab hinges -

enese haletsus -

ei,

see ei tohi võtta võimust.

Inimene tahaks halastust -

kogeda päästetuks saamist -

kuid ei ole kedagi,

kes kaasa tunneks,

kes lihtsalt mõistaks

kaotusi ja vaeva.

Kuid ei ole kedagi,

kes õla seaks toeks,

kelle sülle panna pea,

et oleks kord ometi

olla kerge ja hea.

Inimene peab olema tugev

see sõna -

tugevus -

tähendab enese kontrolli.

Turjale laotud koorma all

inimene ei vannu alla

ta katki ei murdu -

ta on tugev -

ta kannab enese valu

teel koidiku poole.

Inimene,

kes on valinud

mitte näha seda,

mida ta näha ei taha

seda ka ei vali vaadata.

Kui ei vaata oma ajas tagasi,

siis ei näe ka teed edasi.

Marianne

13.10.2022.a

Sina ei ole selline nagu Su lõin

 

Mäletan aastakümneid tagasi, kui tookord sai sõbrannaga paika pandud oma unistuste ja ootuste väline nägu – oma tulevase mehe välimus. Täna järgi mõeldes, on huvitav - me ei kahelnud selles, et kord ta saab olemas olema. Mees pidi olema pikk, tumeda peaga ja natukene tõmmugi – eks ta sinna, selle aja filmikangelaste poole kaldus - Timothy Dalton, Mr Rochester-ina, oli meid mõlemaid puudutanud.

Teadsime ka seda, millist marki pidi pulmasõiduks kasutatav auto olema – Volga, millel kardinad tagaaknal. Auto värvi ma ei mäleta, kuid kardinatel pidid olema lilled või olid need mummud või olid ühel ühed soovid ja teisel teised. Kust ja kuhu tuli sõita või, kuidas meie mehe pidime leidma või mees meid või, kuidas ühine elu pidi kulgema, seda me ei arutanud. Fantaasia jäi nende kahe ettekujutuse juurde pidama.

See oli väline vaatamine – sisemist ei osanud me määratleda ega olnud sel ka sellisel kujul tähtsust. Mehe õige välimus tähendas ka sisemist ilu – ühes paketis mõlemad koos. Sama kehtis ka Volga kohta – valikul sai määravaks see, mida just see automark esindas – edukust, head töökohta, vahendeid ja võimalusi. Sõbranna onu oli kusagil juhtival positsioonil tööl ja tema kasutuses oli hall Volga ning käsutuses ka autojuht.

Isasid meil kahel, kodudes, ei olnud ja seega puudus vahetu kogemus, kuidas on, kui ema kõrval seisab mees - isa. Jäi pealt nägemata, milline on päris elus olev suhe. Mõlemate emad hoidsid isasid saladuses – ei olnud pilte, jutte ega ka kohtumisi, mis aidanuks luua elusa ja päris inimese. Ka teiste eludest nägime, vaid pealispindu – argipäev jäi suletud uste taha. Kui oligi mõista, et kõik ei olnud sile ega särav, siis meil/ minul ei pidanud nii ju minema.

Aega on läinud edasi nii umbes kolm tosinat. Teel on olnud erinevaid suhteid – erinevad rollid ja neis partnerid või igatuste kaugusele jäänud rollid ja ka enese meelest omatud rollid, kuid, milles tegelikult partner puudus. Iga suhe ei ole olnud hea ja hoidev. Mõni oli ahistav ja vale – no ei töötanud sujuvalt – oli takistusi ja vastukäimisi – pidime olema, sest olime, kuni enam ei olnud.

Ei ma mõistnud siis, et ebakõla sündis, kui oli roll ja ka partner olemas, kuid tema või suhe ei olnud minu jaoks õiged, sest need ei olnud sellised, millised nad pidid olema minu tähenduses – sellisena nagu mina nad loonud olin – enese sees – juba ette valmis.

Siinse kooli kahel esimesel aastal kontrolliti noorema poja terviklikku arengut. Mõlemal korral esitati talle ka küsimus – Kas Sinul sõpru on? Esimesel, eelkooli aastal, luges poeg ette need mängukaaslased, kellega ühised mängud õnnestusid või saadi koolijärgselt kokku, nende või meie pool. Teisel aastal, kui oli alanud tegelik elu ehk ellujäämise õppused – suhteid ei jälginud ega silunud enam õpetajad, vaid lapsed ise valisid ja vahetasid, kellega ja kuidas olla ühes. Tolle aasta alguses olid suhted katkised – vahel narriti, ka kiusati ja löödi.

Kui arst kordas oma küsimust, siis jäi poeg vakka – sõpru ju ei olnud, sest sõber poleks ju nii teinud. Kuidas tunnistada üles, et ühtegi sõpra ei ole – mida see enese kohta ütleb? Ütlesin sõna sekka – oleks mõistlik valida teine sõna, sest sõbra tähendus on teine, kui olemas olevad suhted klassiõdede-vendadega. Arengu seisukohalt suhted olid ju olemas – tegu oli koolivendade või mängukaaslastega, kellega koos käidi koolis ja omal moel ühes tegutseti, kuid sõbra rollis olijale partnerit, sel hetkel, ei olnud.

Seal, enese teises kümnendis, kuid tegelikult pole numbris vahet – igas vanuses - on olnud teadlikud, kuid ka alateadlikud ootused ja vajadused enesele, suhetele, rollipartneritele – milline peab olema – eelduseks oli enese tähendus – mida saan kogeda, kuidas olla. Küsimus ei olnud partneris, kui inimeses – tollele iseloomulikud omadused, oskused, tahtmised, harjumused, ettekujutused ja ka valupunktid, vaid ikka selles, kellega mina olin suhtes – enese poolt loodud pilt ja rahuldatud või rahuldamata jäänud vajadused, kaotatud kogemiste purunenud unistused.

Kui kõrval või vastas oli ema, õde, vend, sõbranna, klassiõde, mees, töökaaslased, siis pidid nad olemas sellised nagu mina ise, nähtu, loetu ja igatsuste põhjal, olin nad, nimetavate sõnade taha, loonud. Kuid, kui nad ei olnud seda, sest loomulikult osutusid nemad teiseks – pildid ei ühtinud ega inimesed käitunud nii nagu oleksid pidanud - nemad oli valed ja selleks, et mina ei kogeks oma segaseid tundeid, vaid saaksin tunda ennast hästi, nägin ma vigu neis – nemad pidi ennast muutma, et mina saaksin kogeda õiget olemist.

Esimest korda abielludes, oli korraga nii palju seda, mida ma ei olnud veel kordagi kogenud. Oli seda, mis toimis, kuid ka seda, mis ei toiminud. Olid uued võimalused, mida sain, kuid ka need, mida pidin ja mida ma ei saanud. Ometi uskusin end suutvat olla õige, sest lõin ennast abielus oleva naise rollis olles sellisena nagu minul oli ettekujutus sellest rollist. Kuid see seal ei olnud mina. Mina ise ei teadnud veel sedagi, kuidas olla naisena, rääkimata sellest, et ma ei teadnud, kes olin mina - rollide taga – ilma maskideta. Mina ei olnud veel kasvanud sinnamaani.

Vastukarva pai kordus, kui ma ei saanud kogeda päris seda maailma, mis pidi abielludes olemas olema. Proovisin olla õige – luua veel paremat ettekujutust, et sobida, see pidi tagama õige vastuse. Aeg läks, ma ei tahtnud enam mängida - trots tõstis pead ja ma ei mugandunud ega nõustunud enam. Sageli ei tulnud ma oma tunnetega toime, sest ma ei mõistnud ise ennast. Suhe pidi olema ju selline, kus tunded jäid heade poole peale. Kõik see, mis ületas nähtamatut piiri, oli ülekohus ja karistus. Lugu oleks pidanud olema korras - oli ja oldi, kuid päris elus ei loonud inimesed ühes seda, milleks oli võimalus olemas.

Tegelikkus ja tähendus, vorm ja sisu on olnud teised. Hoolimata sellest, et püüdsin oma erinevaid osi, kantavate rollide lahendusi ja suhteid partneritega, õigesti hoida, ei oldud minuga ega olnud ka mina ise iseendaga rahul – rahu ei olnud. Vajasin midagi ja kuidagi teisiti – seda õiget – et ettekujutus läheks tegelikkusega kokku. Kui raamat või film ei sobinud, siis sai valida alati teise. Kui raamatus või filmis oli keegi paha, siis sai ta karistada või palus ta vabandust ning parandas maailma ära – tegi printsessi õnnelikuks.

Sama malli soovisin ja kasutasin ka elus - tuli vahetada rollipartnerit või elada ilma. Kuid kõiki rollipartnereid ei saa välja vahetada – ei oma vanemaid, õdesid-vendi ega ka ise ennast. Suhted olid, kuid ei minu tähenduses. Sama pädes ka vastas poolte peal – ka mina iseendana, ei olnud rollipartnerina nende ettekujutus, neile vajaminevas tähenduses. Valede inimeste kokkusaamised jäid katkendlikeks, kibedate kogemuste ja solvunud pettumuste jadaks. Kui on, kuid ei ole, siis on nii nagu ei olekski, kuigi olemas olles on võimalus olemas – saab küll, kui võtta enese valitud prillid eest ja tegeleda iseenda tunnetega, mitte projitseerida neid vastaspoolele – pidada partnerit enese tunnete autoriks. Elada reaalsuses ja teadvustada vahet selle vahel, mida ise oodatakse ja mis olemas on.

Suhted ei pea olema enesele peale sunnitud, et need peavad töötavatena olemas olema, kui nad on olemas. Viisakaks saab jääda, kuid nägusid ei pea tegema – kasutama maske, mis varjavad tegelikkuse – enese sees toimuva – selle, millega ei ole rahu tehtud – enese kaotused ajas – siis, kui ei saadud seda, mida vajati, sest vastas olija ei olnud õige, vaid oli vale kohal olija.

Ka kaasa tulnud rollides saab olla aus. Sundides ise ennast olema see, kellena ei olda, valetatakse kõigile – meil on hästi, me oleme ühes – meil suhe töötab. Läheb küll üle kivide ja kändude, tehes teel olijatele haiget, kui peetakse seda alles sellisena nagu see peab väljast poolt vaadatuna paistma. Hupsis.

Inimesed ei võta vastutust selle eest, mida ollakse tegemas, sest vaatenurk on keeratud teisale - on süütunne ja vabaduse iha – leinatakse kaotust ja tuntakse viha – ma ei taha, kuid pean – pean, kuid ei oska – suhe ei tööta vajalikul/ õigel moel. On hirm lasta lahti, anda partner ja ise ennast vabaks. Ei ole ju õige ega õigustatud, kui hoitakse kinni – seda, mida ei ole – kui ei ole selliselt töötavat suhet, milles on mõlemal poolel hea olla – koht ja aeg, milles võimalus olla ja iseendana vastuvõetust kogeda.

Kuidas kõlaks vastutus - tegeletakse omade tunnetega – võetakse vastutus enese omade eest endale, antakse tagasisidet ja teada oma soovidest, vajadustest. Ei vaikita ega kanta kauna, sest inimene, kellel on halb, kuid, kes ei võta, midagi ise ette, õpib süüdistama teisi ja ise ennast kaitsma – sulgeb ennast teise eest ja loob Meie sisse oma Maailma, mis samal moel jätkates, kasvab suuremaks. Jääb alles Mina – Meie kaob – nii nagu oli ja on sees, see saab nähtavaks väljas. Suhted katkevad – ei ole ühes olemist, sest sellest on juba ammu lahti lastud – ajal, mil selgus, et tegu oli valega ja enese kaotus – enese tähendusest tulenevad vajadused ja igatsused jäid täitumata ning suhtest tulenevate kohustuste eest makstav hind oli lõpuks liiga suur kogeda.

On nii nagu on – vastu reageerimine tähendab rahulolematust olevaga – saad muuta seda, mida saab muuta – enese vaatenurka, enese suhtumist – seda Maailma pilti, mille ise oled enesele loonud.

PS selleks, et elu ikka huvitav oleks ja õppetundide eest põgenema ei pääseks – selle, mille jaoks oled tulnud ja mida on tarvis kogeda, et õppida – see ulatatakse Sulle lahkelt kätte – seotus nende inimestega, kellest pole selles ajas pääsu – rollid ja rollipartnerid, mis ja kes anti Sinuna sündides Sulle kaasa ...

Marianne

12.10.2022.a

Enese määritud portree

 

Enese sõnadega – Mina olen ... - määrad ennast olema. Mõne olemisega oled rõõmuga nõus, teisi oled valmis kandma, kui vaid oleks võimalust ja põhjust olla, teisal sõdid vastu, keeldud, protestid – ei taha ennast sellisena näidata ega näha. Saad olla hea – saad olla halb, saad olla ilus – saad olla inetu. Väljavalitud sõnadega saad joonistada enese portree.

Peatu hetkes ja mõtiskle vähe – võta ette mõni kripeldama jäänud situatsioon. Vali selline mälestus, mille sündides tundsid ennast halvasti. Vaata oma ajas tagasi ehk on seal mõni nimi, millega Sind hüüti selle asemel, et kasutada õiget nime. Või võta vaatluse alla kiire hommik või närviline tööpäev või väsinud õhtu – hetked, milles Sa ärritusid ja nähvasid või enam ei tahtnud. Millised sõnad Sa enesele ulatasid – mida seal enese kohta järeldasid? Milliseid sõnu Sa enese nimetamiseks kasutasid, sest Sina ise tegid järeldusi enese kohta, teiste tegemiste, sõnade, olemiste ja ka enese kogemiste, takistuste, pean olemiste põhjal.

Kirjuta need sõnad üles ja vaata nende taha – miks Sina usud või tahad või tunned, et pead see või need nimed olema. Kas oled? Ei ära õigusta ennast ega proovi tõestada ära. Küsimus on selles – kas Sa oled ka päriselt see, kelleks Sina ise ennast nimetasid. Kas Sa tahad päris tõsiselt see KES olla?

Mõned võetud või antud nimetused on süütud – need on leebed konstateeringud, teised toetavad Sind või lugu naljaks keeravad, mõni sõna on asine ja olukorda kirjeldav, kuid enamus haiget ja maha tegevad.

Joonista paberile enese sõnadest maailm ja siis, joonista ise ennast nii nagu Sina oma sõnadega ennast nimetad. Mida Sa nüüd näed enese ees? Millisena Sa seda joonistust koged?

Anna enesele aega, et hingata ja rahuneda. Keegi ei ründa ega vaata pealt. See on üks võimalus ise ennast vaadata. Loe kirjapandud sõnu ja mõtestada nende tähendusi – need ei ole Sina, vaid eesti keeles leiduvad väljendid kirjeldamaks Maailma. Võta negatiivset väitev sõna – ava enese lugu ja lõpeta enese olemine ära.

Mina olen Väärtusetu – see, et Sa ei saa soovitut või leidub keegi, kes ei hinda Sind, ei tähenda seda, et Sina oleksidki ilma väärtuseta. Soovitu on ihalus või ka vajaminev, kuid see ei tähenda, et enesele hinde/ hinna panemine on ainus võimalus teha järgmine samm. Väärtusetusetuse tunne on ohvrirolli energia – ohver ei võta vastutust, tema otsib süüdlast ja seda, kes teeks loo korda ning maksaks kahjutasu.

Mina olen Inetu – millise mõõdupuuga Sina ennast mõõdad, kelle silmadega vaatad? Kellega ja miks ennast võrdled? Mida tähendab inetuna olemine – mis jääb saamata või kogemata? Kas ilus olemine täidaks selle soovi? Ehk Sa ei julge tõsta silmi, sest kardad kohata peeglit sellise iseendaga, mis näitab Sinu silmadega nähtu kinnitust.

Mina olen Valetaja – teise süüdistus määras olema. Kui Sa ei valetanud, siis Sa ei ole ju valetaja, kuid, kui Sa tegelikult valetasid, siis võta vastutus oma teo eest, kuid see ei määra Sind olema.

Mina olen Hüljatu – kes ja millal Sind hülgas? Miks Sa liigitad oma kogemuse hülgamiseks? Kas see ka tegelikult oli hülgamine? Mida tähendab sõna hülgamine Sinu antud tähenduses? Kas see tähendus peab paika tegelikkuses? Hüljatu on taas ohvri erinev nägu.

Mina olen Luuser, Ebaõnnestuja, Käpard, Saamatu, Äpu – oli kogemus, mis tundus nime õigustavat – see oli hetk, kuid nimetus jäi. Üks tegu, kogemus, juhtumine, ei määra olema – see on vaatenurk toimunule – käest kukkunud klaas, vaiba taha komistamine, mingi asja ebaõnnestunud parandamine – see on koht, kus Sina ei taha tegeleda tagajärgedega – keegi peab koristama killud, puhtaks pesema määritud riided, võib-olla komistasid Sa teiste nähes, tegid kukkudes riided katki või said valusasti haiget. Hinnang iseendale, sest looga tuleb edasi tegeleda – ei saa seljataha jätta ega vabaks. Taas ohvri erinevad väljendused.

Enese hinnang iseendale on see, mis määrab Sinu olemise – olema. On olemas ka olemised, mis tulevad teiste käe läbi – tema pärast pead, tema ütles, tema tegi - need annavad signaali, et järelikult oledki. Vähendavate ja halvustavate nimedega nõustumine on enese vastu olev olemine – sundus, ülekohus. See toob kaasa ohvri energia. Sõnade ori. Nimetatud inimesel puudub enese nime jõud – tal kaob tahe, pole algatust, et oma elu muuta, on viha võõra vastu ja vimm, sest oma elu ei sobi – see ei ole õige - seda ei saa elada - seda peab kandma.

Sõnade maailm on lai, variatsioone mitmeid, võimalusi ise ennast nimetada või lasta seda teistel teha, on palju. Seega oled ja ei ole ka. Kas pead olema? Kas jääd olema? Loomulikult ei taha Sa olla need vastumeelesed ja vastuvõetamatud olemised. Püüad, parandad, kontrollid, kaitsed, sõdid, annad alla. Võimalik lõpetav lahendus tundub olevat suuta olla teine äär – teha nii, et Sina ise või teised saaksid anda põhjuse/ õiguse kanda vale valiku vastandsõna või tuleb sundida nime andjat oma otsust muutma.

On olemas vajadused ja on olemas igatsused, kuid, kui tunned, et peab olema ja nimesid kandma, sest on kohustused ja väljapääsuta olukorrad, siis on see määritud portree, mille Sina ise oma sõnadega oled enesest maalinud. Kes Sina tahad/ valid olla? Loo teisiti vaatamiseks on võimalused olemas. Nime jõu kaotanud sõna jääb alles, kuid selle olemas olemine ei tähenda ju maailma lõppu.

Kuidas pesta oma silmad puhtaks sellest, mida usud end olevat - nägemast ennast sellisena, millisena usud, et pead olema, kuna oled määranud ise ennast olema?

Mida tahad omada? Millest kardad lahti lasta? Mille kaotusega Sa toime ei tule? Milline enese nägu – roll - on Sinu jaoks eluliselt olulise tähtsusega? Roll, mille kaotus tähendaks iseenese kaotust, sest oled ennast sellega samastanud. Selle kaotus või muutmine põhjustaksid segadust – ettearvamatust – on hirm, et mis siis saab, kui ...

Roll ei ole Sina ise. Nimetamine on rolli kandmine. Roll on võimalus, vahend, hetkes seotuse selgitus. Roll ei pea jääma. Roll saab muutuda. Leia ise ennast üles – milline ja kus oled Sina ise.

Reageerisid nimele poolt või vastu, sest kaitsed ise ennast kogemast seda, millega toime ei tulnud. Võta aeg maha – maailm ei lähe katki ega lõppe selle koha peal. Sa ei pea vältima oma tunnet, proovides seda eirata, kustutada ega sõdida sellele vastu. See, millel lubad tulla, see saab tulla, et olla. See, millel on luba olla, see saab minna. See, mis saab loa minna, see ei jää ootama vastu võtmist. Nimed – olemised – rollid - on enese valik – võimalus elada oma elu erinevates variatsioonides.

Marianne

11.10.2022.a

PS 

Mina olen Kärnasuu – ohatisi tuli ikka ja jälle ning need moonutasid huuli ja nägu. Jah, minul olid ohatised ja kärnadega kaetud huuled – kuid vahel – ei kogu aeg. Teised andsid nimeks selle, mis jäi silma - samastasid. Mina ise tegin otsuse - võtsin nime vastu. Mina ei ole kärnasuu, sest see ei ole mina.

Mina olen Pigivigi ja Notsu – kord oli valge pluusi all roosa alusärk, mis kumas läbi. Läksin ära ja eemale, kui oli võimalik. Reageerisin nimedele, kui mind teisiti ei kutsutud – eiramine tundus vahel võimatuna olevat. Mina ei ole pigivigi ega notsu – need ei tähenda mind. Neid kasutati narrimiseks, et näha, kuidas ma reageerin ja selleks, et eraldada välja eneste hulgast. Sõnad ei tee mind katki.

Millised on Sinu sõna(d)?