Teisipäev, 31. oktoober 2017

Miks Sa vahel vihastud oma teel kohatud õpetajate peale?



Kellest tahes, eluteel kohatud sõnumitoojast, võib saada Sulle õpetaja suure algustähega, kuid ta võib jääda ka lihtsalt vahendajaks, olles kui raadio või televiisor, kes andis vaid teate edasi. Televiisori või raadio peale Sa ju ei vihastu ega ärritu, sest kui tekst või pilt ei meeldi, vahetad kanalit või vajutad aparaadi kinni. Teist inimest ei saa puldiga juhtida, kuid Sa võid vaadata temast kui iseloomust mööda, lastes tal olla see, kes ta on, sest sõnumitooja ei peagi Sulle meeldima.

Sõnum võib valus olla ja Sulle haiget teha, kuid seda ei teinud edastaja vaid sõnumis sisalduv Tõde. Võib juhtuda, et Sa ärritud, sest tunned, et teisel ei olnud õigust Sulle Tõde öelda - Mis mõttes ta minuga niimoodi räägib? Kes ta enda arvates on? Kes talle selleks loa andis? - aga Sa ju ise küsisid abi ja juhatust ning nüüd said selle ja anda sai seda vaid see, kellel oli vajalik info olemas. Lihtsalt saadud sõnum ei olnud sellisel kujul, selliste sõnade või mõttega nagu Sina soovisid sel hetkel kuulda ja selle asemel, et mõelda ja tunnetada öeldu mõtet, Sa vihastusid ja solvusid sõnumitooja peale.

Sel hetkel kaitsesid Sa iseennast, sest tundsid, et Sind rünnatakse peegliga, milles peegeldud Alasti Tõena ja see oli kõige viimane asi, mida Sa näha tahtsid, sest omamoodi soovisid Sa sõnumitoojale meeldida, kuid arvasid, et Alasti Tõde olles seda ei juhtu. Laps Sinus, vajas sel hetkel armastust, kuid seda ei osanud Sa sellest sõnumist leida, sest sõnumitooja rääkis Sinuga iseendana ja omas keeles, kuid see ei olnud selline viis, kuidas Sina olid valmis Tõde kuulma.

Saadud sõnum puudutas ust Sinus. Ust, mille Sa olid ära peitnud ja see avanes nii, et nüüd said Sina sinna sisse vaadata ja see oli Sinu enda valik, kas Sa astud sinna sisse või mitte. Kuid oma vihas ja valus olles, soovisid Sina ukse kinni lüüa ja see uuesti endasse peita. Selle asemel, et võtta sõnum vastu ja öelda – Jah, see olen Mina – ja vaadata iseendasse, vaatasid Sina sõnumitoojasse ja ootasid temalt lahendust, kuid tema ei saanud Sulle seda anda, mida Sina vajasid, sest vastus Sinu küsimusele oli Sinu enda sees peidus.

Kas Sina oled valmis kuulama ainult sõnumit, lastes selle toojal olla see, kes ta on? Info, mis edastaja kaudu Sinuni jõuab, võib aidata Sul järgmist sammu astuda, kuid see, kuidas Sina selle vastu võtad ja sellega toime tuled, sõltub juba Sinust endast. Sinul on Sinu valik. Alati.


Marianne

31.10.2017.a

Esmaspäev, 30. oktoober 2017

Ühe lüli nihkumine muudab tervet süsteemi




Inimese keha on tervik, mis moodustab ühtse toimiva süsteemi. Aastate jooksul juhtub nii mõndagi ja võib ette tulla, et mõni selle süsteemi osadest nihkub paigast ning see muudab kogu terviku toimimisviise. Kuid keha on väga kohanemisvõimeline ja, et edasi toimida, otsib ta uusi viise ja teid, kuidas süsteemi liikumises hoida. See, mis algul tundub, eelnevaga võrreldes, ebanormaalsusena, muutub aja jooksul normaalseks – inimene harjub peaaegu kõigega. Kuid kusagil on mälestus möödunust, kui oli veel teisiti ja kusagil on soov, et oleks nii nagu vanasti. Proovides erinevaid lahendusi võib leida selle, mis on muutuseks ja leevenduseks vajalik, kuid kindlasti on ka tagasilööke, mis heidutavad ja toovad endaga pettumuse. Kui leida üles esimene nihkunud lüli ja panna see uuesti õigesse asendisse võib ehk taas uskuda maagilisse puudutusse.

Kogemus

Minu selg, mis on minu keha keskteljeks, on aegade jooksul nii mõndagi kogenud ja see on toonud minu ellu nii palju pisaraid ja valu, iseendaga leppimisi, pettumusi ja viha, jõetust, erinevaid otsimisi ja töötavaid ning mitte töötavaid lahendusi.

Seljanõgusus on minuga juba lapsepõlvest kaasas, käisin küll ravivõimlemises, kuid see ei muutnud välimust. Kaheksa aastat tagasi, uisutades, niitis koer mind jalust nii, et kukkusin talle kaksiratsi selga ja selgroos toimusid nihked. Keeruline oli käia, sest valus ja ebameeldiv pinge tekkis selga. Arstid viga ei leidnud ja nii otsisin abi kiropraktikult. Läks kergemaks, sest pandi paika, mis paigast ära oli, kuid mina pidin püsti seismiseks lihaseid treenima hakkama ja aastaid käis minuga kaasa padi, mida ma istudes kasutama pidin. Võimlesin nii ise, kui käisin ka trennis ning lasin füsioterapeudil endale individuaalse kava koostada. Peaaegu kõik toimis, sest pinged ja valud leevenesid, kuid ma pidin olema järjepidev, sest muidu olukord halvenes. Padi, trenn, selja soojas hoidmine, istumiste ja astumiste peale mõtlemine, said minu elu normaalseks osaks. Shindoga tegelemine on muutnud minu olukorda väga palju, valud on jäänud minevikku, kuid enese hoidmine ja pidev mõte, mida ja kuidas võin ja ei või teha, käivad ikka kaasas.

Eelmise nädalal, reedest pühapäevani, käisin Tallinnas koolitusel ja kogesin võimsat muutust. Kohe loengu alguses sain teda, et esimene lüli, mis kunagi paigast nihkus, oli minu sabakont. See pidi juhtuma juba sündides või väga väikse lapsena, sest sellest lülist sai alguse ka seljanõgusus ning sellele järgnesid, doomino klotsidena, omakorda järgmised süsteemi muutused. Sain teada, et enne kui sabakont ei ole paigas, ei ole ükski positiivne muutus minu seljas püsiv.

Kolm päeva õppisime, kuidas iseennast ja teisi häälega kehaliselt aidata, milliseid täheühendeid kasutada, millisel kõrgusel ja, millise häälega laulda. Vaatasime, kuidas õpetaja laulmisel kaaslaste kehad, kui võluväel muutusid ja viimasel päeval muutusime ka ise võluriteks. Iseenda häälega loodud vibratsioon tõesti toimib ja luud nihkuvad paika, kust nad juba aastaid ära on olnud. Valitud juhendaja laulis minu sabakondi taas paika ja lisaks sellel leidis oma koha ka esimene kaelalüli – Atlas. Enne seda oli, lamades, minu otse hoitud pea tegelikult ca 15 kraadi viltu.

Mul on olemas salvestatud hääled, paberid nende nimede, laulmise õpetuse, mõjutatavate kohtade, õige järjekorra ja erinevate tähelepanekutega ning nüüd algab teekond õppimise ja harjutamisega, et omandada oskus, kuidas oma häälega kui võlukepikesega viibutades muutusi luua.

Ps Aitäh Sulle, Anneli, et Sinu hääl loob muutusi!

Ps Sain uue padja, millel tuleb fikseerumise ajal istuda – taas oo padi, mu armas padi ...


Marianne

30.10.2017.a

Laupäev, 28. oktoober 2017

Lauldes laupäevases vihmas




Eilne lumi tibutava vihma käes sulas,
voolates lõbusalt, lehelaevukesi ujutades,
uulitsa rentsleist vulinal alla.
Üksik vihmauss urbanistlikul põllul,
mustaval asfaldil nätsulärakate seas,
otsis kobestamist vajavat pinda.

Varahommikune linn oli vaikne ja tühi,
ristmikel foorid kui morset plinkides,
vaid üksteisele pilgutasid silma.
Autode kõhutuule asemel õhus
oli värskete saiade lõhn,
hõljudes ninna, ahvatledes kõhtu täitma.

Kõndisin rõõmsalt algavas päevas,
ei lugenud mulle taevast alla tulev vihm.
Jalad, lirts lärtsuval teel,
olid astumas ontlikult samm sammu järel.
Ümisesin iseendast sündivat viisi,
mis kasvas ja huulilt Maailma veerles,
nii, et seeliku lehvides oleksin tantsinud teel.

Veel varem, võimeldes, vaatasin kätt
ja lõin pildi sõrmusest sõrmes.
Järgmisel teekäänakul lebas,
langenud lehtede seas,
kui taevast maale libisenud hõbedane täht,
realiseerunud nägemus - üheksa helkleva kiviga ring.
Naerdes raputasin pead: „Ma küsisin ehet ja siin ta nüüd ootas, siis mind!”
Tõstsin ta üles ja libistades ootavasse sõrme, ütlesin: „Eks näis, mida Sa endaga tood, kui lendu lasen Sinust kirjutatud loo.”


Marianne

28.10.2017.a

Reede, 27. oktoober 2017

Eilsed pisarad




Valu võib ulatuda sügavale, juure tasandile, kuid ma ei ulatu temani enne, kui olen samm sammu järel astudes, pealmised kihid lahti arutanud.

Kui sisemus uskus, kuid keha kahtles, siis võisin tahtega küll olla, kuid minus ei olnud kooskõla ja lõpuks lõpetas ka sisemus uskumise, sest välimus ei peegeldanud teda, kui sisemus enam ei uskunud, siis ei näinud ta ka muutunud välimust.

Pisarad voolasid meeletust kergendusest, et nimetu sai nimega nähtavaks ja suurest tänutundest, et leidsin lahenduse ning, et peidus püsinu võis nüüd lõpuks ometi vabanedes minna.


Marianne

27.10.2017.a


Neljapäev, 26. oktoober 2017

Mina olen tüdruk – Füüsilisest puudutusest kasvab armastus




Ühes väikeses paituses peitub suur jõud – silitus, mis pehmelt libiseb üle keha jagab soojust, loob turvatunde ja kasvatab armastust. Algul nii värelev ja õrn puudutus kasvab suureks laineks, mis koondab keha tervikuks. Seisev energia läheb liikuma, see on protsess, mis vallandudes on avarduv ja süsteemi korrastav. Puudutust tajudes, keha lõdvestub ja lõõgastub, temas sünnib usaldus olla kohal ja peatuda, et kuulata iseennast. Puudutust janunedes, kasvab fustratsioon, inimene muutub rabedaks ja pinged vallanduvad emotsionaalsete pursetena.  Keha vajab armastust ja selle saab ta läbi füüsilise puudutuse.

Juuksed – minu lugu

Eelnev tekst oli valmis juba mitu päeva tagasi, kuid tundsin, et see ei ole kogu lugu. Otsisin seda, miks mina vajan nii väga füüsilist paitust. Mis on see, mis minus peidus on. Võtmeks sai Vikingi`te muusika, mis muukis mind lahti. „Herr Manneling`i” ja „”Yggdrasil`i” lugude rütm, trummid ja tugev R, panid sisemuse värelema nii, et täna hommikul jõudsin lahenduseni.

Väiksena oli mul poisipea. Ei olnud pikki juukseid, mida kammida ja patsi punuda. Vastus, mis minu seest kasvas, raputas mind jälle nii sügavalt. Minu juuksed lõigati lühikeseks, et oleksin rohkem poisi moodi, sest nii meenutasin meest (isa). Minu välimus oli kui valusa haava näppimine, valus on, aga koorik sügeleb. Ma ei olnud enam armas, olin ebaõnnestunult ebameeldiv ja ma justkui ei väärinud enam füüsilist kontakti.

Täna seisin nuttes peegli ees ja ütlesin endale: „Ma olen tüdruk. Mul on ilusad juuksed!”- ja pisarad aina voolasid. Need sõnad, mis on tõesed, on nii valusad. Ma ei osanud sellist lugu oodata, see oli nii sügaval tajude tasandil peidus, et ka minu fantaasia poleks seda suutnud luua.

Täna, 46 aastase naisena, olen ma ikka tüdruk ja mul on ilusad juuksed.

Mis siis, et hetkel on ka juuksed nii muutunud, et aastaid püsinud lahk enam ei hoia ja soeng meenutab korratut sasipead, kus ükski salk ei ole oma kohta veel leidnud.


Marianne

26.10.2017.a


Kolmapäev, 25. oktoober 2017

Oma mätta otsast vaadates




Ühteaegu nii kurb, kui ka naljakas on see, kuidas vahel mõistmata olemuse tegelikku tuuma ja sisu, vahutan rääkida, puudutades vaid teema pealispinda. Alles edasi kõndinuna ja tagasi vaadates, saan aru, kuidas kõnelesin aiaaugust, nägemata seejuures aeda.

Aga, tõstmata oma pilku ja tervikut nägemata, räägingi ju sellest, millest aru saan, mis oma nina all, varvaste ees maas on. Kui tunnen piinlikkust ja häbi, siis ei luba endal eksida. Kui minus on julgust tunnistada käidud teed, siis annan endale võimaluse, iseendaga koos vabastavalt naerda.


Marianne

25.10.2017.a

Teisipäev, 24. oktoober 2017



Kordust  ei ole  ja kordamise võimalust ei anta.
Hetk,  mis on käes, sündis just äsja, et enne kadumist korraks Maailma puudutada.
Oli, mis oli, nüüd on see, mis on ja temast saab see, mis tuleb.
Sinu mõte, liigutus, sõna või puudutus sel kordumatul hetkel, kaduvikuna minevikku jääb.
Olevikus saad uue võimaluse – olla uuena, uuel moel.
Ära vaata tagasi, et näha, mida Sa tegid, vaid ole ja loo kordumatut,
ühte ja ainsat, Sinust enesest sündivat imet!


Marianne

24.10.2017.a


Esmaspäev, 23. oktoober 2017

Kaitsev pihlakane pulk




Unenäolise ilma pimedates voogudes supeldes,
libises pihlakane pulk oma kohalt
ja tasakesi hoovustes keereldes põhja vajus.
Pulk, mis kattis ja kaitses ust,
kust vanajumal inimese sisse hinge puhus.
Alt, lainete sügavusest tõusis käsi,
mis kannast haarates ja ühendust luues
avatud keha endale koduks valis.

Eesti muinasjuttude hulgas on lood painajatest, kes tulevad öösiti oksaaugu kaudu tarre ja kiusavad magavat inimest. Kui panna pihlakast tehtud pulk augule ette, ei pääse nad enam sisse või sees olles muutuvad nähtavaks ja ei saa enam välja. Tare on inimese keha ja painaja on koduta kulgeja, kes otsib endale kohta ja leides avatud ning kaitseta sissepääsu, siseneb inimesse.

Keha istudes tardub ja 
hämaraks looritatud pilgu sees,
varjamatu huviga jälgib ja kompab,
see, kes kunagi kodutuna hulkudes,
endale uue keha koduks valis.

Tulijaid on erinevaid ja sisenemise viise, mida nad kasutavad, on samuti erinevaid. On neid, keda kutsutakse ja lubatakse sisse. On neid, kes tulevad sõlmitud leppe alusel. On neid, kes tulevad öösel, mingi asja või eseme seest, siis kui asuvad magajaga ühes ruumis. On neid, kes kasutavad lihtsalt, oma teed käies, avanenud võimaluse ära. Maailm on nii kirju ja erinäoline.

Kui sügavusest voolas tema seest hääl,
mis kõneles sundivalt ja tahtvalt,
endale, kuulajat allutada soovivalt.
Mees, vaid avas suu ja temana rääkis too teine,
see, kes lepingu alusel temaga koos nüüd elas.
Ei, mees ei ole õnnelik, see, mis enne nii lihtne tundus,
nüüd taagana temaga kaasas käib.

Andes, kellelegi loa meid puhastada, tervendada jne, anname loa meid avada, et vana ja mittevajalik saaks minna, kuid loodud ühendus on kahepoolne, midagi läheb ja võib olla, midagi tuleb vabanenud kohale, sest ust avades on teisel pool liikumas energia, mis otsib endale kodu. Kas meis on usaldus, aitaja suuruse ja oskuse kohta, et ta oskab meid kaitsta ja turvaliselt sulgeda.

Maailm meie ümber on avar kui ookean, kus ujuvad ringi erinevad energiad ja nad kõik ei ole üldse nii sõbralikud ja armastavad.

Hoia pihlakane pulk uksel ees ja koputust kuuldes ära ava, vaid vaata, kes on see, kes sissepääsu küsib. Ära kutsu sisse, vaid kõnni kõrvu. Pane elav tuleleek teie vahele, punane lõng randmele ja igaks juhuks hoia sõrmed ristis ka. Hirm pisendab ja tõmbab kokku, jättes pimedad nurgad - täida iseennast, iseenda hääle ja armastusega nii, et ei oleks tühja kohta nii, et Sina oled iseennast täis.


Marianne

23.10.2017.a



Pühapäev, 22. oktoober 2017

Ühine mõõtmatu armastuse ruum



Jah, inimene oskab ja suudab mägesid paigast liigutada, tõestades sellega iseendale ja teistele, et ta Ise on kõikvõimas. Kuid ometi loob oskus, teha teisele inimesele ruumi oma elus, imelise kingituse - ühiselt jagatud hetke.

Inimene, kes tunneb, et tema olemas olemine on kingitus, jagab sügavalt hingest voolavat mõõtmatut armastust. Inimene, kes lubab end aidata, tunneb harrast rahu ja piiritut tänu, et mõistis lahti lasta Mina Ise-st ja usaldas astuda sammu, teise inimesega koos.


Marianne

22.10.2017.a

Reede, 20. oktoober 2017

Elu võluliseim ime




Minu hingevalust sündinud ja silmanurgast veerenud,
meie ühes käidud teele poetunud pisar jäätus.

Öine vihm oli tulnud ja puhtaks pesnud,
vaikusest ja luuletatud luulest
üles ehitatud lossid ja mäed.
Saju rabinal robinal langenud piisad,
lõhkusid katted ja varjud,
mis laiali laotatult peitsid pilkude eest
meie kahe vahelised lõhed ja vahed,
mis iseendi kaitseks olime kaevanud
lõpetamata, rääkimata lugude eest.
Alles jäi alasti tegelikkus,
kirevate hilpude ja kõlisevate kulinate
tekitatud vahust,  puhtaks pestud Tõde.

Varahommikuse päikesetõusu hetkel,
kui sügavaim miinus lahutas meie suhte plusse,
tardus Maailm ootuse vaikusesse,
sest jalg tõusis, et astuda järgmine samm.
Samm, mis lõhuks jäised kaaned
ja lõpetaks teravate kildudega ühise loo,
Veristamaks end, kui tõotust andes – ei iial enam,
soojad ja elusad veretilgad,
jääksid tähistama valu okkail kõnnitud teed.

Veel enne, kui tald langes,
päikese kuldne kuma valgustas hinge,
soojuse paitus sulatas südame,
jäätunud pisar, kui hinnalisemast hinnalisem pärl,
minu peopesal sätendades sillerdas - valu on armastuse tähis.
Sinu miinus, minu miinusega, kokku meid plussiks taas liitis.

Elu näitas, kuidas vaid üks samm võib muuta Maailma.
Minu enda valik, kas valu teravad killud või jäätunud pisarad sulatanud armastuse soojuse võluliseim ime.


Marianne

20.10.2017.a

Neljapäev, 19. oktoober 2017

Isata kasvanud tütar




Seda, mida enda elus pole kunagi tundnud, seda ei saa ma tegelikult kaotada. Kui ei ole olnud kogemust, kuidas päriselt omada, siis ei ole ka sügavat mõistmist, mida tähendab teisele tema kaotus. Kuid ometi on ka minus valu sellepärast, mis oleks võinud olemas olla – see, mida mina lapsena, tütrena ja täiskasvanud naisena igatsesin ja vajasin.

Isa energeetiline puudutus kandub läbi füüsilise ja vaimse sideme, mis luuakse hetkel, kui mees tunnistab teadlikult, et temale on sündinud tütar. Iseendast sündinud lapse kasvatamine naiseks on isa ja tütre ühine teekond. Isal Isana, peab olema oskus kasvatada tütart sellisena nagu ta eraldiseisva isiksusena on, armastada teda nii iseenda tütre, kui ka täiskasvanuks sirgunud ja teise mehega abiellunud naisena. Julgus olla Isa, tuleb mehe enda seest, teda toetab tema naise tunnustus, oskus teha mehele ruumi lapse kasvatamisel ja naise terviklikkus, näha meest mehena ja isana ning tütart lapsena ja täiskasvanud naisena, kuid mitte konkurendina iseendale.

Keeruline suhe tütrega on seotud sinna kandunud, mehe ja tema emaga või mehe ja tema naisega (teiste naistega) lahendamata jäänud teemad, mis aktiveeruvad kui mingid jooned, viisid jne tütre käitumises, olemises, rääkimises jne meenutavad mehele olnut. Kui naisel on olnud lahendamata teemad isaga, siis kanduvad need tema pere ellu, kus naine on isa ja tütre suhte kõrvalseisja. Suhtes mehega leiab naine võimalused ja viisid, kuidas meest isakujuna kinni hoida ja nii täidab ta lünka enda sees, sest lapsena ei olnud ta kunagi nii piisav, et isa jääks tema pärast tema juurde.

Mitte üheski suhtes ei ole inimene üksinda, vastutus tehtu ja tegemata jäänu ees on kõigil osapooltel.

Minu lugu

Isa ei ole olnud minuga isana koos, üheski reaalses hetkes ega kohas minu elus. Ma ei mäleta, et oleksin teda lapsena oodanud, mõelnud või lootnud oma ellu. Ma lihtsalt ei mäleta seda. Isa oli see, kes paljudel teistel oli olemas, kuid minul mitte. Minu lapsepõlves oli nii palju olemata asju ning tugevaid tundeid ja valusid, millega tuli lihtsalt leppida ja õppida toime tulema – isa ei mahtunud vist enam sinna.

Paar korda viidi mind isale näha, kuid ka need hetked on minust kadunud. Esimest korda abielludes, kasutasin aadressi hankimiseks tutvusi ja saatsin talle kutse pulma, sest sel hetkel oli minus veendumus ja usk, et sellisel päeval võiks isa ometi tütrega koos olla. Ta ei tulnud. Kord juba ise ema olles, küsisin oma emalt: „Miks minul ei olnud Isa?” Minu ema vastus oli: „Kui minul pole isa olnud, siis miks Sinul oleks pidanud olema?” Sel hetkel kõneles minu emas, tema enda, isa kaotuse valu. Ometi on temal olemas kogemus armastavast ja hoolivast isast oma elus, kuid suurem sellest tundest on valu hinges - sellepärast mis tal olemas oli, kuid millest ta ilma jäi.

Tänaseks on minu isa juba mitu aastat surnud, tema mind naisena ja minu peret näinud ei olegi. Isaga energeetiline side sündis, kui käisin konstellatsioonides ja meditatsioonides lahendasin teemasid. Kuid ma tean, kus asub tema haud ja seal olen ma isadepäeval käinud küünlaid süütamas.

Abiellusin endast 11 aastat vanema mehega, kellel oli minust 11 aastat noorem tütar. Väga keeruline lugu, sest ma ei olnud veel täiskasvanuks kasvanud, polnud õppinud ennast tundma ega mõistnud, et käitun abielus nii naise kui tütrena ja pean oskama olla ka kasuema rollis. Kuid sel hetkel olin ma valmis mägesid liigutama ja ei mõelnud raskuste peale. Abielludes sain endale selle, mida minul lapsena ei olnud – koomiksid, üllatusmunad, telekamängud, värvilise teleka jne. Ka mees ise ütles, et proovib anda seda, millest olin ilma jäänud.

Et olla vajalik ja parim, püüdsin kõigist kõige parem olla. Võtsin endale nii emade, isade, vanaemade, kui sõprade rollid ja kohustused, kuid ma ei olnud mina ise. Tegelikult oli mul väga halb olla, sest ma ei saanud aru, miks minu sees on kasutütre vastu nii erinevad tunded. Ma ei taibanud, mis mind käivitab, mis sunnib käituma nii nagu vahel käitusin. Ma püüdsin ja proovisin mitte olla, teha ja tunda. Vihkasin ennast ja teisi selle eest, et ebaõnnestusin. Jah, praegu ma tean, et mul oli valus näha ja tunda isa ja tütre vahelist sidet – seda, mida minul ei olnud kunagi olnud. Kuid, siis ei suutnud ma tunda teiste pärast rõõmu, et neil on see, mida minul polnud. Neil hetkedel oli mul valus ja kurb, ma tundsin end üksikuna ja sellest sidemest väljajäetuna.

Aeg läks, meil sündis oma tütar ja kasutütar kolis ära – jah, selles oli oma osa ka minu käitumisel. Aeg läks ja esimene abielu lagunes, kuid sel hetkel ei osanud ega mõistnud ma mõelda isa ja tütre vahelise sideme peale, sest ta ei kadunud ju ära, elas lihtsalt teises kohas. Läks veel aega ja abiellusin uuesti, mehega, kellel oli ka teismeline tütar - kui üks õppetund on ikka läbimata, siis tuleb teda uuesti ja uuesti lahendada. Kuigi seekord ei elanud tüdruk meiega, selgus, et ma ei oska, suuda ega jaksa ikka veel. Jälle proovisin, kuid need tunded, mis tulevad sügavalt seest on nii võimsad, et ma lihtsalt ei tahtnud sellises olukorras olla, mida ma ei osanud lahendada. Jäi nii, et isa ja tütar kohtuvad mujal ja mina selles suhtes ei osale. Läks veel aega ja minu tütre isa suri - kuidas, siis mõista sügavuti selle kaotust, mida pole kunagi omanud.

Mõistmine minus, mis ja miks oli olnud, saabus, kui sündis lugu "Kui mina tunnen kadedust...". Isade ja tütarde suhet kõrvalt vaadates anti mulle võimalus, mõista ja lasta lahti oma valust, kuid selle asemel istusin mina oma valu sees ja kaitsesin ennast, sest ei tahtnud ega suutnud valu tunda. Nüüd on minus mõistmine, et hoolimata sellest, kas mina olen või ei ole olemas, tahan või ei taha, jäävad teiste inimeste vahelised suhted ja sidemed ikka alles. Mina saan olla ainult mina ise, kohas, kus mina olen ja sidemes, mis on minuga seotud ja minult ei saa mitte keegi ära võtta seda, mida minul ei ole ega ole kunagi olnud. Sama moodi ei saa võtta keegi minult seda, mis minu sees või minul olemas on.
Mina ei ole mitte kunagi üksi, sest mina ise olen alati iseendaga koos.


Palun vabandust nende käest, kellele ma haiget tegin

Marianne

19.10.2017.a

Teisipäev, 17. oktoober 2017

Elulainete voog




Tõusu tippudel, ei vaata ega mõõda me mõõnade sügavust, sest meid ümbritseb piiritu avarus, võimaluste rohkus ja taevas on käega katsutav. Põhja puudutades tunduvad päästvad laineharjad nii kaugel ja kättesaamatud ning meie kohal kõrguvad seinad purustavalt võimsad.

Viibides hetkes, oleme unustanud, et tõus ja mõõn käivad käsikäes, üksteise järel. Põhjast tõusev jõud loob uue tipu ja tõusu raskus viib jälle langusesse – see on korduv elulainete voog.


Marianne

17.10.2017.a

Esmaspäev, 16. oktoober 2017

Keha laulab tantsides - meditatiivne rännak vol 16




Täna kõnnid Sa mere kaldal – vee ja liiva piiri peal. Liiv, mis tasakesi krudiseb, vetrub Sinu jalgade all. Lained, mis Sinu jalgu embavad, on õrnad ja hoidvad. Merevesi on soe ja mõnus. Suve kollane päike paistab mere sillerdama ja lained, mis randuvad, on kui kuldselt helkivad vahuhobused. Seal samas Sinu ees, sünnib vahust, helesinist värvi, hobune. Hobune, kes astub Sinu juurde, puudutab Sind õrnalt ninaga – ta kutsub Sind endaga kaasa. Sa paned oma peo vastu hobust - tema nahk on soe ja sile. Sa teed talle pai ja toetad end viivuks tema vastu. Sa tunned, kuidas teie südamed ühes löövad. Sa tunned hobuse tugevust ja Sa usaldad teda. Tõustes kõrval olevale kivile, võtad Sa tema lakast kinni ja tõused hobuse turjale. Nüüd lähete te koos teele.

Alguses sammub hobune aeglaselt, et Sa saaksid harjuda ühise liikumisega ja, et teie rütmid sobituksid. Sa kohaned ja oled valmis selleks, mis Sind ees ootab ja nüüd lähebki ratsu traavides liikvele - ikka kiiremini ja kiiremini, lennates kui kehastunud tuul mere ja kalda piiril. Sinu juuksed ja kleit lehvivad, nad on kui tiivad, mis teid lendu viivad. Mere soolaseid piisku voolab Sinu pealt alla, päike soojendab ja tuul jahutab teid. Sa tunned kergust, sest mitte miski ei takista teid. Sa tunned vabadust, sest piire ega raame ei ole. Sa tunned, kuidas teie kehad tõusevad ja langevad koos, teie vahel ei ole ruumi, te olete ühena liikumises. Sa tunned, et see oledki Sina ise, kes seal rannal tuulena lendab. See oled Sina, Sulle omases olemises.

Hobune aeglustab oma liikumist, sest te olete jõudnud lõkkeni, mis Sinu jaoks siia rannale on ehitatud. Sa libistad ennast hobuse seljast alla ja tunned, et oled maaga ühendatud. Kallistades tänad hobust ja Sa vaatad, kuidas ta taas merega üheks saab.

Astudes nüüd lõkke äärde, tajud Sa tema helkivaid leeke oma keha peal tantsivat ja Sa tunned, et ei soovi veel paigale jääda - Sinu keha soovib edasi liikuda, ta tahab tantsida. Sa kuulad Sind ümbritseva looduse hääli ja iseenda südamelaulu, need on viisid, mille järgi Sa tantsima hakkad. Algul oled Sa veel kohmetult kohmakas, häbelik ja natuke nõutu, kuid siis meenutad seda vabadust ja kergust, millega Sa ratsu seljas liikusid. Piirid Sinu sees lahustuvad, enam Sa ei mõtle, lihtsalt oled ja lased oma kehal liikuda nii nagu tema ise seda soovib ja suudab.

Vahepeal tuleb tuul Sind vallatult sikutama ja müksama, siis on liivas mõned lohud ja Sa komistad, kuid Sa leiad endas tasakaalu, kohaned maailmaga väljaspool Sind ja tantsid edasi iseenda rütmis. Nii tuleb ka Sinu elus ette olukordi, mis segavad olemist ja hetki, millega tuleb kohaneda, et seejärel taas iseenast leides, uuesti oma elutantsu tantsida.

Sellel rannal tantsides, oled Sa vaba. Sa liigud iseenda poolt loodud muusikas – see on Sinu hinge viisile loodud südamelaul, mida Su keha laulab tantsides. See on Sinu olemise loomulik rütm ja liikumise samm – see on Sinu elutants.


Marianne

16.10.2017.a

Pühapäev, 15. oktoober 2017

Tänavalaternate maagilised varjud




Sügisöö pimedus on hääletu ja tume,
tinased pilved on katnud taeva päevase jume,
kaskede kuldkollase kuue
linna uulitsale jalge ette vaibaks
on pühkinud taeva tuuline luud.
Pilvedest jätkuvalt piserdab vett,
kõik on niiskusest tiine nii, et
astudes kuldsel vaibal,
hääli ei kostu ja samme ei kaja.
Öine linn on ääretu ja tühi,
ei inimesi ega masinaid,
vaid tänavalaternad vaikse varjuteatrina
loovad piltidena hääletuid lugusid.

Maantee äärses kõrtsis on kohalik pidu,
ansambel tantsitab publiku hõredaid ridu.
Laule on palju ja kõigil rütm on üks,
meloodiat, mis puudu jääb, asendab bass.
Kõik seltskonnad saalis on erinevat nägu
ja igal inimesel tantsida oma lugu.
Paarid on koos ja üksikud ootel,
kuid müürililli siin täna ei ole,
sest noori mehi on rohkem kui neide.

Miski siiski jääb puudu ja vaid tantsuga õhtu piirdub -
üksikud täna siin paarideks ei moondu.
Autod on ees, et mujale minna,
sinna, kus valik on uhkem ja võimalusi rohkem.
Paar, kes kui õhtusöögi tagant telerit vaatas,
lahkub kui võetud saab viimane amps.
Üksikud põrandal proovivad veel,
et sammudega maalida oma kutse,
jutustada lugu see, mis täna on hingel,
kuid varsti ka nende järel sulgub uks.
Ansambel vahet ei tee,
kas tantsivaid paare on rohkem või vähem,
seni kuni need, kes alles on jäänud
veel jaksavad tammuda või kepsakamalt liikuda.

Tantsides hing ei valeta,
keha asetub asendisse, vormub poosi -
see tänasel õhtul on tema laul,
hääl, mis liikudes voolab ja elustub.
See on side, mis seob ja säde, mis süttib,
kui muusika mängib ja hingel on hea.

Kõlab viimane lugu ja pillid pannakse kotti,
valvur ukse juures kõlistab võtmekimpu -
tänaseks pidu on otsas ja läbi.
Autode tuled ja käivitushääled,
masinad linna vaikust häirides kaovad,
Alles jääb hääletu uulits ja laternate maagilised varjud,
kes, kui keegi pealt ei vaata
tantsivad aknast nähtud paaride lugusid -
seda, mis varjuna varjudes varjul ja salas on hoitud.


Marianne

15.10.2107.a

Reede, 13. oktoober 2017

Mitte keegi ei ole nähtamatu




Meis kõigis on suuremal või vähemal määral olemas hirm, et meid ei mäletata ja me ei taha olla nähtamatud inimese jaoks, kellega kunagi olulist hetke jagasime.

Rannal käies astume liival, mis koosneb imepisikestest kividest – liivateradest. Eemalt vaadatuna on liiv lihtsalt liiv, kuid lähemalt silmitsedes on iga tera ainulaadne ja kordumatu. Kõndides märkame neid kive, mis köidavad meie pilku, teised on neile vaid liivana taustaks. Meeldinud kivi korjame üles ja teda vaadates tunnetame, kas ta on oluline, kui on, pistame tasku, kui mitte, laseme ta vabaks. Kodus võtame taskust kivi ja paneme kapile. Vahel vaatame, vahel unustame. Lähevad aastad ja kivi uuesti käes hoides, kas mäletame veel seda hetke, kohta ja tunnet, mil ta leidsime?

Elus on ju samamoodi – kõnnime inimeste hulgas ja näeme möödujaid, mõne tunneme ära, mõne nime oleme unustanud, kuid mõnest astume mööda neid nägemata ja mäletamata. Võib olla mõni neist mäletas meid, kuid meie olime juba unustanud. Ka meie ise kohtume teel nendega, kes meid enam ei mäleta. Kas pole me siis oma jälge jätnud, et oleme nüüd justkui nähtamatud?

Kas on võimalik kõigile kaasteelistele meelde jääda? Jah, on inimesi, kes meenuvad paljudele, need kelle elu on kui valgusvihus, kes on seal kuhu vaadatakse. Kuid meie, kes me elame lihtsalt oma elu, kes meid mäletab?

Kõike ja kõiki ei saagi ega jõuagi mäletada, sest mälestused tuhmuvad, tunded ununevad ja elud voolavad oma radu. Kuid meie elus on ju hetki, kus kohtame silmapaari, kes naeratab meile vastu. Ei loe möödunud aastad ega muutunud välimused - tema mäletab just meid ja meie mäletame teda, sest meie mõlema hinges on ühise mälestuse jälg. Jälg, mis elustub taaskohtudes ja täidab meid oma lihtsa ja kerge rõõmuga.

Olulised on need kohtumised ja jäljed, mis on tõelised, kus mäletatakse just meid endid. Loeb ka üksainus tõeline jäetud jälg, mis näitab, et oleme kõndinud, olnud ja elanud ja see on meie mälestuste keele lükitud kivikene.


Marianne

13.10.2017.a

Neljapäev, 12. oktoober 2017



Unistusi  reaalsuseks loov jõud on ime, mis kasvatab meis usku ja lootust, et  lahendust otsiv lugu leiab, armastusega ühes käies, õnneliku lõpu ...


Marianne

12.10.2017.a

Kolmapäev, 11. oktoober 2017

Sügisekirju lehelind




Õrnroheline pisike lehenurgake,
kevadel pungast välja puges.
Udusulis poisikesest, suve jooksul täismees sirgus.
Sel ajal kui oma võimeid proovis,
ta kõrgel oksal kindlalt kinni püsis,
ta lehvis ja kiikus – tõsiselt taeva poole end sudis.

Ühed linnud puu otsa pesa tegid,
päeviti laulsid ja õhtuti jutte vestsid,
kaugetest maadest ja suurest veest,
Lehele võluvaid pilte maalisid.

Leht kuulas ja tõsiselt plaane pidas,
mida sooviks ta näha ja kuhu minna -
sinna mäe taha tahaks kiigata
ja seal eemal on nii palju veel vaadata.
Rahutus hinges, Leht proovis end lahti tõmmata,
sest uued seiklused ootasid ees
ja rännumehe hing, elas tema sees.

Lõpuks tuli sügis, tuulega koos,
raju korraks vaid puud müksas
ja täismehest lehe, oksa pealt kaasa kaksas.
Taeva alla tõustes, Leht sai korraga tiivad,
mis kandsid ja edasi viisid – nii sündis Lehest Lind,
kes sügistuultega kaasa lendas.

Samal hetkel ma vaatasin puud,
ja justkui nägin seal viimast lehte,
kuid siis tuli tuul ja raputas puud,
leht vabanes ja õrnalt tuules liugles,
silm pilkus, kui leht lehvitas tiibu
ja linnuna taevasse tõusis.
Ta tegi minu kohal tiiru ja hüüdis -
Hüvasti, vidiit, soojale maale lendan nüüd siit!

Pilku tõstes, kõrgel hanede seas,
lendas üks sügisekirju lehelind,
ühes teistega parve kolmnurkses reas.


Marianne
11.10.2017.a


Teisipäev, 10. oktoober 2017

Elu, kui (palve)ränduri teekond




Igal hommikul alustame algusest, võtame seljakoti ja ränduri kepi, paneme kokku oma reisikava ja otsides kompassilt suuna, läheme teele - kes asub kõndima palveränduri teel, kes oma igapäevase argielu radadel.

Oma moodi soovime igalt algavalt päevalt tuttavat ja turvalist teekonda. Hoiame sellest kinni, et mitte lõhkuda argist rutiini. See on meie mudel ja muster, mille ise loome ja alles hoiame, seades nii iseendale ja Maailmale piirid. Võib olla on meis hirm muutuste ees, kartus, et meie välised sammud toovad kaasa sisemise muutumise ja sisemised kasvamised loovad uue välise.

Ränduriteed kõndides teame, et iga päev on uus, seni nägemata ja läbi elamata kogemus. Oleme vabad ja avatud, muutuste ootuses. Ometi on see kõik, ka iseenda igapäeva teed käies võimalik. Kuigi siin oleme ootel – teeme selle ära, käime seal ära ja alles siis jõuame iseenda juurde, et olla see, kes oleme, seal, kus oleme. Millise osa oma päevast, siis tegelikult iseendale jätame? Miks on oma elu elades, iseenda avastamine ja tundma õppimine nii keeruline?

Vist sellepärast arvamegi, et tuleb kuhugi kõndima minna, sest nii raske on ennast üles leida ja eraldada ümbritsevast. Tundub, et igapäeva elu maha jättes on enese leidmine käega katsutav. Tahame minna otsima seda, mida oma tänases päevas ei leia. Lahkuda selle juurest, mis tekitab rahulolematust, häirib ja ei lase meil oma elu elada. Minna palveränduri teele, sinna, kus teisedki on aegade algusest tänaseni, iseennast otsimas käinud. Teele, kus on kindlad rajad, märgid ja sihtpunkt ning raamitav tõend, et oleme oma teekonna läbinud.

Hea küll, käime ära, õpime tundma ja oleme õnnelikud, kuid siis tuleme oma ellu jälle tagasi. Siia, kus ootab vana ja teised, kes pole meiega koos rajal käinud. Tõeline teekond jätkub, sest nüüd, ennast tundes, tuleb meil sellisena oma argielus edasi kõndida. Kaua suudame? Kas paneme ennast jälle ootele – teisel teel olin mina, siin see, kes praegu pean olema – kõnnin seni kuni jaksan, et siis jälle minna.

Tundub, et rändurirajal oli kergem, sest seal kõndijatel oli üks ühine tee ja eesmärk. Üksteist toetati ja julgustati edasi minema, tunnustati läbitud tee eest, mõisteti seda, mis teel kogetud sai ja oldi üks, oma jagatud hetkes – me jõudsime sihile. Elus on kõigil oma teed ja eesmärgid, kokkupuutepunktides põrkume, vaatame korraks teisele otsa, jagame oma lugu ja läheme taas oma rajale.

Rasketest radadest ja kõrgete mäetippude vallutamisest, tõelisemast tõelisem on väljakutse elada oma igapäeva elu palverändurina. Tõeliselt märgata, austada, hoida, tunnustada ja armastada iseennast igas oma päevas. Vaadata igat uut päeva, seni nägemata ja läbi elamata kogemusena, leida argiselt tuttavatest hetkedest, kohtadest ja inimestest üles nende muutused ja neid edasi viinud sammud, toetada neid teekaaslasi, kellel on tuge ja julgustust vaja ning jagada hetki, kus meie ise või keegi teine, jõudis oma ükskõik kui pisikese eesmärgini.

Soovin, et leiaksid oma päevas hetke ja koha, kus saad kõndida välja oma sisemise ja füüsilise rahutuse. Astuda seni kuni enam ei ole häirivaid mõtteid, enam üldse ei mõtle, jääb vaid liikumise rütm ja rahu ning lihtsalt olemas olemise nauding. Tegevus ja tegu, millega tuled toime, olek, milles on hea olla ja tunne, et oled iseenda jaoks midagi ära teinud - kogemus iseendaga koosolemisest, läbi ise enda silmade Maailma vaadates – näha ja tunda ennast elusana, sest kõik, mis tegid, tegid iseendale. Sinu teekond, siht ja eesmärk on elada siin ja praegu, just sellisena nagu Sina oled ja olla soovid.


Marianne

10.10.2017.a