Valitud värvid ja nurgad

 

Kuidas peopesale võtta

ja last kaitstuna hoida,

kuid avatud tiivad

on ta juba Maailma viinud?

Kuidas saaksingi last

elu elamise eest kaitsta

ja tema enese eest hoida,

kui enese Hinge valust

ei osata lahti lasta?

Suureks kasvanud laps

üldsegi ei tähenda

alati suurena olemist,

täiskasvanuna elamist,

sest vahel see sama suur,

ise enda sisse astub

ja seal väikese lapsena

on õnnetu ja abitu.

On selle väikese lapse valu

temast enesest suurem -

see on täiskasvamise tee,

kuhu enne ei jõua kohale,

kui enese lõpetamata lood

ükskord lahenduse leiavad.

Valud on risti tee peal ees,

nad olematuse sisse ei kao,

vaid nende vastu puutudes

kasvavad varjudest tunneteks.

Avanenud tunded on võimsad,

nende sisse ei julgeta astuda

ega ise suudeta vohamist taltsutada,

otsitakse ja vajatakse

väliseid lahendusi,

mis tasalülitades

enese hirmu,

enese sees,

vaiki vaigistaksid.

Tunnete vaikuses

kasvab ahastus -

ise eneselt

on enese poolt

tunded keelatud

ja elamise jõud ära röövitud.

Suure sisemuses

väikene laps nutab,

see kõlab kui appihüüd -

„Mina ei saa! Mina ei saa!”

Laps ise ennast

takistab astumast,

sest enese sees

ei ole mitte kedagi teist,

kes käes ulataks

ja ühes edasi kõnniks.

Enese sisse varjupugenuna

väljas ei ole seda suurt,

kes seisaks ja

tugev oleks.

Lugu on pooleli -

käest lahti lasknud laps

võib ka suurena olles

olla hirmu tundev laps,

kel tuleb ikkagi ise,

hirmude ja valude seast,

oma enese tee

üles ja välja leida.

Marianne

31.05.2021.a

Enesekaitsemüürid

 

Ootame ja vajame enesele kaitset neil hetkedel, mil oleme abitud, õrnad ja haavatavad. Ootame ja vajame enesele toetust neil hetkedel, mil oleme lootuse kaotanud, hirmul ja segaduses. Kaitseme ise ennast, valime erinevaid tehnikaid, amulette ja sõnu – kanname, kasutame ja usume, et saame abi, toetust ja oleme tugevad, sest meil on olemas see, mida oma uskumise kinnituseks vajame.

Kuid ometi kaitseme me ennast ka oma kaitsjate eest. Valime eemale hoida kõik võõra ja nähtamatu, sest see hirmutab oma teadmatuse ja eelarvamustega – tundmatu väline jõud võib olla ohtlik. Ise ennast kaitstes hoiame ka kaitsvad jõud eemal. See ei ulatu meieni, sest oleme ennast sulgenud ja välise välja jätnud. Ei ole vahet, kes või miks soovib meieni ulatuda, ta ei saa seda teha, sest meil on suured ja tugevad enesekaitsemüürid ümber.

Mõtle selle peale, mille ja kelle eest Sina iseennast kaitsta soovid ja kas ka tegelikkuses kõiki oma erinevaid tehnikaid, abivahendeid ja sõnu vajad. Mõtle selle peale, kuidas küsida just seda toetust, sellist saatmist ja vajalikku hoidmist, mida ka tegelikult vajab läheb. Ja kui küsid, siis lubab enesel see ka vastu võtta ja pea meeles tänada.  Konkreetsel hetkel öelduna - „Palun kaitset” „Võtan kaitse tänulikkusega vastu” „Tänan hoidmise ja toetuse eest” ....

Marianne

29.05.2021.a

Vaadates teist näen ise ennast

 

63-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/93578639/vaadates-teist-naen-iseennast

Sel hetkel, kui olen enese tunnete segaduses ja minus ei ole tasakaalu, ei näe ma teed välja. Näib, et olen eksinud ja rajalt kõrvale astunud, sest tunnen ennast mustriterattas pöörlemas, kuid ei oska peatada või peatuda – olen nimetu tunne. Selles hetkes ei taha ma midagi teada teistest. Sõna, meie või tema, ärritab, sest olen Mina.

Seal ja selles teises võib-olla midagi õiget ja kuidagi hästi, kuid kui olen eksinud ja alles on jäänud vaid mina, siis ma ei näe teed sinna, kus on hästi ja on ilus ja on rahu. Mina ei leia teed sinna, sest see seal ei ole mina ega minu. Segadus on minu enese sees ja mina ei tea, kust ja millisest otsast võtta kinni, et harutades, ise ennast lahti, jõuda enese mõistmiseni.

Seega, ärge rääkige mulle iseendast või teistest ega seadke eeskujusid. See ärritab, kui punane rätt härga ja sunnib vastu võitlema, sest kuulates ja vaadates kedagi teist, oleksin mina justkui vale. Kui ma oleksin see teine, siis ma juba oleksingi seda. Mina otsin seda valemit, kuidas siin ja praegu oma elu ära lahendada. Kuid, kui ma ei tea, mis ja miks minul on ega seda, mida vajan või isegi seda, mida tahan või ei taha, siis mul ei ole ... - kuid, mida ei ole. Minus on mõistmine, et on miski, mida ma ei saa enese teel, sest just võrdlesin ise ennast selle teisega. Ma nägin, et teisel on olemas see miski, mida minul ei ole, kuid millegipärast on see nimetu tunne, olemine või omamine, minu jaoks oluline, väga vajalik.

Võrdlusesse asetamine - eeskujude seadmine, sõnadega juhatuse andmine, osatab ja näitab näpuga – mina ei ole, mina ei saa. Jah, võiksin teisega koos rõõmustada, teda tunnustada ja kiita, kuid naeratus näol ja sõnad suust ei tule päris valutult. Mina teeksin justkui enesele liiga ja reedaksin iseennast, kui ei vali viha ega kadedust enesekaitseks või vaata altkulmu ega otsi madaldamise jaoks vigu. Mina ei saa teist valeks teha, et olla ise see õige, sest isegi enese sees kõlab tõe hääl – teine ei ole vale. Kuid minuna olemine ei anna mulle vajaminevat ja seega olen ikkagi, selle küljepealt vaadatuna, ise vale.

Enese austamine on kadunud käest – valena olles ei võta ma ise ennast vastu, vaid hülgan. Ei ole, Maailma poolse hülgamise kogemine, võrreldav sellega, mida mina ise võin ja saan iseendale teha. Maailm on ja kaob seljataha, kuid mina ise enese sees ei vaiki, vaid kinnitan oma uskumusi ja käivitan mustreid. See on minu enese soov lõhkuda ära ebaõnnestunud olemine, et mina ise enam ei oleks ega kogeks – oleksin soovimatutest tunnetest vaba ja tüüne.

Kuid mina ei ole meie ega see teine, vaid olen mina ise ja just sellest Minast hoian ma kinni, sest see ma olen ja see on see, mis minul on. Just nimelt seda teadmist – on see, mis on – on raske ja vastumeelne vastu võtta. Võtan, sest pean – mina ei saa iseennast ära vahetada ega oma minevikku just nüüd olematuks teha – ma kogesin ja nüüd olen tunne.

Mina ei hoia iseennast armastuse ega austusega, vaid vastumeelse kohustusena, sest Mina pean olema mina. Mina ei näe enesel väärtust, sest minevik ei anna jõudu, kui olevik on käes ja toimub. Tajun puudutusi iseendas ja mul puudub pidepunkt. Oleksin justkui iseenda juurest ära põgenemas, kuid hoolimata sellest, et teeksin võimalusel vahetuse ja jalad on juba maast lahti, ei saa ma vabaks ega ära minna. Mina ei taha iseendaga, iseendana olla. On jonn, et kui ma ei saa ja pean iseenda pärast tundma, siis mina ei tahaaaaaaa.

Kes tuleks ja võtaks mind sülle. Hellalt hoides sosistaks lohutavaid sõnu kõrva - „Aega on, aeg parandab haavad!” Kuid, kui just on uskumine, et aeg on kadunud ja enam ei ole? Aega tagasi ei pööra. Aeg on armutu, sest sellega ühes jäävad käidud teele jäljed – minu tunded. Nendega ühes on teadmine – ma olen vana, mina ei ole uus. Need tulemused, mis iseendana olles on olnud, on jäävad. Mina ei saa uuesti korrata, et veel kord proovida, sest oma olevikku ei suuda ma olematuks muuta.

Seega, ärge rääkige mulle teistest – mina ei ole nemad ega saagi olla, sest vaadates teist näen ma ise ennast. Olen siin ja praegu sellisena, millisena olen – Mina ise. Minus on hirm, sest tunnen kaotust – mina iseendana ei ole olnud hoitud. Mina ise hülgasin iseennast ja just sellepärast ei ole mul tasakaalu ega pidepunkti. Otsin oma tunnete segaduses teed, tagasi iseenda juurde. Kuidas paluda iseendalt andeks ja uskuda, et mina ise enam ennast ei hülga ja oskan ning tahan iseennast hoida? Millal on käes see aeg, mil mina ise olen enese jaoks väärtuslikum, kui ükskõik, mis ja mida ma Maailmas omada ja enesele saada võiksin? Kuidas õppida ise ennast austama ja millal suudab Mina, tänades, kummardada enese ees?

Marianne

28.05.2021.a

Mõju võim ja võimalused

 

Küsisin endalt, kust tuleb inimeste janu võimu järele, tahe minna ja jäädagi poliitikasse – olla see mõjutaja, kes jätab jälje, näitab suunda, on voogude avaja, keeraja, kuid ka peataja. Leidsin vastuse iseenda teelt. Oma avalikes ja samas ka väga isiklikes lugudes kõndides, olen selle inimest muutva kogemusega kokku puutunud. Küsimus on ühises ressursis – kõigi inimeste omanduses olevas ning jaoks ja hüveks mõeldud ressurssides.

Oma radadel astudes ja oleviku kitsaskohti kogedes ning neid lahendavaid võimalusi nähes, olen teinud koostööettepanekuid lihtsalt inimestele, kuid ka valitud ametikohtade esindajatele - poliitikutele, ametnikele ja esindajatele/ esimeestele. Olen teinud tööd ja näidanud teed selle nimel, et tõuseks tulu kõigile ja kasutataks võimalusi ja tehtaks ühiselt, et ühine olemine muutuks. Olen saanud oma püüdlustele erinevaid vastuseid – toetust, mõistmist, kaasaelamist, kuid kohanud ka vaikust, eitust, väljanaermist, mööda vaatamist, isiklike tunnetega regeerimisi. Olen püüdnud, inimeste Maailma, iseenda olemas olemise ja tegutsemisega mõjutada. Olen otsinud tähelepanu, et näidata, kõnetada ja otsida kaaslasi, et saavutada seda, mida olen mingil põhjusel pidanud vajalikuks. Olen küsinud ja otsinud lahendusi, kuidas kasutada neid võimalusi, mis kuuluvad justkui kõigile, kuid millel ometi on lubajad ja keelajad.

Poliitikas olemine ja võimu omamine on võimalus omada seda, mida muidu vajalikul hulgal ei ole – kasutada muutuste tegemiseks suuremat hulka ressursse ja saada oma soovidele ja ettepanekutele, nende elluviimist, toetavat tähelepanu. Poliitika tähendab võimalust kasutada kõigile kuuluvaid ressursse ja nende toel olla mõjuv ja võimas. Inimestele kuuluvad ressursid on kui võluvõtmed, millega luua, muuta, jätta jälgi – paremaid, õigemaid, omanäolisi.

Tegu on ressurssidega, mis peaksid justkui või vähemalt võiksid kuuluda inimesele st kõigile, kuid ometi need ei kuulu kõigile. Inimeste Maailmas on palju neid ametikohti, mis on konkurssidega täidetud ja need, kes saavad valitud, peaksid inimeste jaoks ja heaks oma tööd tegema, kuid ometi saavad just neist inimesi takistavad tegurid. Valitud on oma ametijuhendites ja ka sõnades, olemas ja tegemas inimeste jaoks, kuid tegelikkuses tähendab see seda, et enne inimest on vaated, seadused, reeglid ja ka isiklikud tunded - valitud sammud, tehtud otsused ei tule puhtalt lehelt, vaid valitu valitud vaatenurgast lähtuvalt.

Inimeste Maailm põhineb korral ja selle hoidmise/ saavutamise jaoks on loodud reeglid ja seadused, mida täita ja milles järge ajada. Ka inimeste Maailma ressursse jaotatakse reeglite ja seaduste järgi, proovitakse olla võrdne ja õiglane, sest inimesi on ühes kõigega nii palju, et kõigile ei pruugi ja ega jätkugi vajalikul määral. Kuid ometi ei ole mõju omavate inimeste töö tegemine alati raha ega materiaalse vara liigutamine, vaid tahe, soovi ja südamega anda seda, mis on kõigi jaoks olemas. Siia alla kuulub ka enese teel kohatud inimese ära kuulamine ja mõista proovimine – mis on see, mida inimene soovib öelda ja seejärel tema tee toetamine nii nagu see võimalik on – käe ulatamine, koos töö tegemine.

Kuid ametnike, poliitikute ja otsustajate isiklike tunnete põhjal valitud seaduste meelevaldne tõlgendamine, vaikimine või tutvuste järgi otsuste tegemine, ei ole inimlik ega inimeste hüvanguks, vaid enesekeskne enesekehtestamine, inimesest üle olev olemine. Kui inimene on astunud ja vastuvõtnud ameti, mis tähendab inimeste jaoks olemist ja tegemist, siis ei ole tal õigust teha vahet inimesel ja inimesel. Ei ole õigust oma isiklike tunnete põhjal valida, kelle vastu olla inimlik inimene ja kelle vastu olla ainult seaduste ja reeglitega valitu. Sellises maailmas on sugu, rahvused, värvid, vanused, kuulumised, oskused, välimus, suundumus inimesi saatvad tugevused või takistavad nõrkused. See ei ole koostöö, kui inimene jääb vastuseta, seaduste ja reeglitega välja ja ilma jäetuna. See on valitute poolt valitud kaitsetaktika – kaitsemüür, mille ülesanne on tegelikult kaitsta ise ennast oma tunnete tundmise eest ja hoida ressursse justkui õiglaselt, kuid tegelikult iseendale, et säilitada oma mõjuvõimu.

Kui inimene teeb ettepaneku, kuidas võiks ja saab olla, siis teeb ta sammu, et teha koostööd ja tal on õigus ärakuulamisele ja toetusele. Üks osa nendest ressurssidest, mis kuuluvad kõigile, kuulub ka temale, sest oma elu elades on ta osa ühiskonnast. Kõigile, kes on olemas, on õigus olla olemas. Mitte keegi ei tea, millal on olemas oleva inimese kord olla see, kellest sõltub Maailma tasakaal. Iga inimene loeb. Igal inimesel on oma lugu ja teekond. Tunnustamata, kõrvale jäetud, vaikusega mööda vaadatud inimene ei ole saanud toetust ja ta on kogenud, et on olnud mingil moel vale ja sellepärast pole tal olnud õigust osa saamisele – tema olemas olu ei ole olnud mõjuv põhjus.

Sellist kogemust omav inimene võib tunda oma valus kibedust, oma hirmus kadedust – ta tahaks ja vahel ka läheb ning teeb, et jätta oma jälg – ta lõhub ära selle, mille keegi teine tegi, läheb sodib ära nimelise pingi – see on peegeldus sellest, mida tema eneses tunneb – nii on temaga tehtud. Kui inimene on sügaval eneses pettunud, siis saab ressursside jagunemisest lõputu ülekohus – inimene tahaks inimeste Maailma ja ka iseenda elu muuta, kuid kui tema ei ole suutnud muutust luua – ta lööb käega ja heidab lahkelt kibestunud kommentaare, et saada natukenegi tähelepanu ja mõjutada oma olemas olemisega valitute vaikust ja rahus olemist.

Kui inimene on kogenud, et kõigile mõeldud ressursside ebaõiglane jaotamine/ jaotumine on olnud see põhjus, miks tema ei ole saanud otsustada, määrata ega mõjutada inimeste ega iseenda Maailma, sest teda ei ole kuulda võetud ega toetatud, siis tahab ta kuuluda nende hulka, kes kasutavad kõigile kuuluvat st ka tema oma. Inimene tahab olla oma osa omanik, et ise otsustada, mida ja kuidas sellega võib ja saab teha.

Kuni inimesel on jõudu, lootust, usku ja ta leiab toetust, siis tahab ta ehitada ja luua. Seega soovib ta olla seal, kus on ressursside juhtimise koht, voogude määramise kraanid. Inimene usub, et seal ja siis on ta võimas, sest tema poolt tehtud valikud mõjutavad ja muudavad. Kuid võimule saades näib ta omavat seda, mis ei ole tegelikult tema oma – kõike, mis koos on. Valituna annab ta enese ära nägemise järgi olemas olevat sinna ja sellepärast, kuhu on tema meelest õige. Tema tehtud otsustel on põhjused - küsimus on inimese vaatenurgas, värvides, vanuses, rahvuses, kuuluvuses, soos.

Valitu on inimene ja ka temal on oma lugu, mis kõnnib temaga kaasas – see põhjus, miks tema tegelikult valis poliitika. Mis oli see, mida ta muidu ei suutnud ära teha, ellu viia? Mis oli ja on see, mis on tema, kui inimese jaoks oluline ja vajalik? Miks saab, hea tahtega, valitust inimesi takistav tegur? Küsimus on selles, kas valitu teeb oma otsuseid ja valikud sellepärast, et tahab teha koostööd ja enam ei oleks teistel nii nagu tema koges või keeldub ta koostööst, sest oma tunnetevangina kaitseb ta iseennast – et tema ei peaks enam kogema seda hetke, mil tema ei saa ega suuda mõjutada olemas olevat. Kunagise ebaõigluse kogemust omav valitu, kes kõigile kuuluvaid ressursse isikliku mätta otsast vaadatuna jagab või keelab, kõnnib edasi oma loos ja kõigile kuuluv on muutunud isiklikeks vahenditeks – õigus kasutada olemas olevat enda äranägemise ja tahtmiste järgi.

Marianne

27.05.2021.a

Inetu pardipoeg võlupeeglis

 

Inimene usub, et kui väljaspool teda on olemas peegel, mis näitab teda ilusa ja heana, siis lubab ta enesel avaneda, et uskudes tunda ja ollagi selline. Kuid peeglid võivad kaduda, pildid vahetuvad, inimene kasutab iseennast tundena, peeglite eneste tunded puudutavad vastu ja nii kaotab inimene eneseusalduse. Peegelpilti omamata ei usalda inimene olla, sest tal ei ole enese ega teiste jaoks olemas tõestust – vastuvaatavaid silmi, mis vaadates näevad teda ilusa ja heana.

Inimene on oma teel õiget peeglit otsimas, armastuse võlupeeglit endale igatsemas. Kõndides Maailmas ringi ja otsides sellist peeglit, mis näitaks iseennast sellisena, et inimene ise tunneks enese väärtust ja näeks iseenda ilu – otsib inimene peeglitest sellist iseennast, millisena nähes, julgeb tema ise iseennast armastada. Alguses olgu nähtav tõde väljas, siis alles seestpoolt välja avanemas. Inimene kõnnib sünkja ja tumedana, kui tal ei ole olemas mälestust iseennast ilusaks ja heaks muutvast peegeldusest – õige peegli peegeldust.

Ometi, hoolimata sellest, et inimene vajab peeglit, on Maailmas küllaga armastavaid ja häid peegleid, kelle pilt talle ei sobi, kellega ühes olles ei tunta ilusat ega ülevat armastust. Inimesele ei meeldi peeglid, kelle ümbris on vale, kes ise on valed – inimene ei näe neid ilusate ega headena või kui näebki, siis nende peegeldus ei täida teda. Seega ei sobigi kõik peeglid, sest inimene valib ja igatseb sellist, mis oleks tema jaoks õige, mille sõnadel oleks kaalu – seda peeglit, mis on väärtuslik ja ihaldatav – inimene ise tahaks olla selline peegel, kes juba on ilus ja hea ning seetõttu ei paista peegeldusi vajavat või saab ta neid lihtsalt olemise eest.

On olemas erinevaid peegleid. Üks on see, mis näitab inimest Maailmas ilusana ja heana, kuid inimene ei väärtusta vastuvaatavat peegeldust, sest peegel on tema jaoks vale ja selle peegli ees seistes ei ole vahet, millisena näidakse või käitutakse – inimene ei hooli tulemusest. Siis, on seal see teine peegel, mille sisse inimene tahab vaadata, et olla just selles peeglis see kõige-kõige ja just sellepärast proovib ta olla ja näida, et vastupeegelduvat pilti enesele meelepäraseks muuta. Inimene otsib, valib, näitleb, et saada soovitud tulemust – müüb ise ennast ning siis nutab, miks temal ei ole vabadust ega iseendana olemist.

Inimestel on peeglite vastu tunded. Inimene sööb silmadega ja tunneb iseendas. Ta ei kuule, sest vist ei oska alati oma südamega ühenduses olla. Inimene võib küll kuulda ja näha, kuid ta räägib tunnetest ja kogeb peegleid tunnetena. Inimene oskab üles lugeda kõik need tingimused, mis peavad ühel õigel peeglil olema, et peegeldus temast saaks õige, kindlustades nii enesele võimaluse seejärel ise olla. Inimene heidab minema, lööb oma sõnadega katki need peeglid ja peegeldused, kelle olemas olemist ta ei väärtusta.

Väärtus on väärtuslik, kui peegel on iseendale kallis ja selle valgus ihaldatavaid tundeid äratav. Õige tähelepanu on õigete peeglite olemas olemine – vajadus, et õigena peegeldav peegel on õigel hetkel olemas – päästab ära, ulatab käe, hoiab, armastab, ka siis, kui inimene ise kahtleb, kaotab julguse, ei näe enese väärtust, on hirmude küüsis vangis. Inimene tunneb astudes ja oma elu elades, et on ilus ja hea, sest ta on nii endas tundnud, kuid ta ei näe seda, kui puuduvad peeglid, mis tema olemist kinnitaksid – näitaksid nii, et inimene ise näeks.

Inimene ei usu enese olemist, sest ta on kaotanud, midagi olulist – teadmise – ta ei kuula ega vaata iseennast südamega. Peeglid on ja neid ei ole ka. On kaalumiste ja mõõtmiste kohad. Kahtlused, kõhedus, vaikus, hirm, kaalutus. Ilma peegliteta need tiivad, mis kandsid, kaovad ja nii kaotatakse kõrgust – enese väärtust. Kukutakse kiiresti, sest ollakse vahetanud olemise tunde vastu. Kui veab, siis saab inimene kriimustada ja ta jääb jalule. Kuid kaotades usu enesesse, vajub ta sügavusse, kust vahel ei leitagi enam teed välja.

Inimene, kui inetu pardipoeg, vajab võlupeeglit, kuid ta ei julge vaadata ringi, sest temas on hirm – ta ei leia seda ühte ja õiget peeglit, sest seda ei ole tema jaoks olemas. Ei ole väga vahet, kas ollakse juba suur või alles väike, inimene otsib, sest ta vajab kasvamise jaoks neid peegleid, millel oleks kaalu ja tähtsust, sest tema eneseväärtus kasvab, kui need õiged teda õieti Maailmale ja iseendale tagasi peegeldavad. Seni, kuni pole peegleid, muutub inimene, enese arust, üha väärtusetumaks, sest tal puudub esimene peegeldus – oma Hinge nägemine - Hing enese silmadest vastu vaatamas. 

Inimene leiab oma Hinge enese seest. Öeldes - "see seal väljas ei ole mina ega saagi olla, sest mina näen st tunnen, läbi oma tunnete vaadates, seda, mida tegelikult olemas ei ole" - sulgedes silmad, asetades oma vasaku käe rindluule, avades südame ja vaadates iseendasse kohtub Inimene iseendaga – Valge Valgusega.

Marianne

26.05.2021.a

Ebakõla kahe vahel

 

Ei saa üksi ära lahendada, kahe jaoks, seda teemat, mis sündinud ühises tantsujoonises ja ainult koos olles saab elu. See, mis on Meie sees, see on Meie sees ühine. Saab lahendada enese jaoks ja pärast, kuid see on ühe tee, seda ja seal ei kõnnita ühes. Lahendades iseenda moel, iseenda sees, ise enda jaoks, ei saa inimene aru, miks teema ei lahene Meie sees. Ühine tants on pooleli jäänud, paarist on saanud soolod ja monoloogid – koos olles ei olda koos - on ebakõla kahe vahel.

Marianne

25.05.2021.a

81 korda - "Vali mind!"

 Meie vallas algas nägude paraad -

on see aeg, mil külla tulevad nad,

leian neid hulgi postkasti seest

ja tee peal olles,

postide peal reas,

mulle laialt naeratamas vastu .

Kõik, kes vastu vaatavad

ka välja hõikavad -

„Tee oma valik - vali mind!”

81 erinevat nägu ja nime -

kõigil omad mõtted

ja teostamist ootavad ideed.

Varsti ongi käes

valiku tegemise hetk,

kuid mille järgi valida,

kuidas ära otsustada,

kas tuleb minevikku kiigata,

olevat olevikku vaadata,

lubavaid sõnu uskuda?

Unistused on ilusad,

lubadused kenad -

tahetakse, suudetakse,

muudetakse, hoitakse -

kõike, kõiges ja kõigile.

Ometi ma tean,

et igal pool ja alati,

on olemas tore Kui ...

ja hiljem tuleb sõber Oleks ...

Hoian käes sätitud pilte

ja välja kaalutud sõnu -

ma ei tunne inimesi,

kes on kindlasti head

ja igatepidi toredad

ja võivadki kõike seda

osata, tahta ja suuta,

kuid mina ei oska uskuda,

sest valikuid on palju

ja kõik nad lubavad.

Kui valiks seekord

teha päris teisiti,

nii nagu siin ja meil tavaks,

ilma poliitilise jooneta,

palgas tasu saamata,

soovi omades,

kuid raha puudusel,

talgu korras teeks tööd.

Need, kel päriselt

on võimalus ja tahe,

süda omal kohal

ja tegusad käed,

et Sauvos elu hoida,

et Sauvot elus hoida,

et Sauvo inimest hoida,

astuvad ja teevad ühiselt

talgutööga ise tulemusi loovad.

Jõuan tagasi algusesse,

küsides, mille järgi valida,

kui on nii nagu on -

mina ju ei tunne Sind,

kes Sa seal pildi peal oled.

Minul on Sinu sõnad

ja vaatan Sinu pilti -

kuidas valida õigesti

nii, et sõnadega lubatu.

ilusaks ja heaks

maalitud Maailm

ka päriselt täituks?

Marianne

24.05.2021.a

Ulatan käe

 

Ära jää seisma,

üle mõtlema

ega head-halba kaaluma.

Kui Sina täna

ise ei astu

tee ega ole,

siis homme

lihtsalt ei ole

olemas seda,

mis võinuks olla.

Ulatan käe,

et saaksime anda

ja ühiselt luua

palju enamat

kui üksinda.

Marianne

23.05.2021.a

Kahetsen

 

Kahetsedes valikut,

sõnu ja tehtut,

pole vahet,

sest olnut olematuks

ei ole võimalik muuta.

Kuid sõna - kahetsen

peab veenma,

et kui saaksin

aega pöörata tagasi,

siis nüüd oleksin

valinud teha teisiti.

Patu kahetsus

on enese lunastus,

sest väljaöeldud kahetsus

on enese süü

ülestunnistus.

Kahetsedes leinan taga

kaotatud aega

ja teisiti olemist -

saamata jäänud

ja saadud kogemust.

Marianne

22.05.2021.a

Valus hetk

 

Vahel minu sees kriibib

ja kuidagi käriseb -

vahel mina igatsen,

päris oma isa

endale tahaksin.

Omada mälestust

ühisest ajast,

mäletada kogemust

koos olemisest.

Jah, see soov läheb mööda,

jah, see tunne ununeb,

senikaua, kuni näen

üht väikest tüdrukut,

oma isaga ühes olles,

olemisest rõõmu tundmas.

Vahel ma tunnen igatsust,

siis seisatun,

peatub aeg,

on valus hetk -

olematut taga leinan.

Marianne

21.05.2021.a

Elu liiga tõsiselt võttes

 

Minu tugevus ja nõrkus on üksinda tegemises st alustamises ja oma nägemuse elluviimisel. Kui idee on suurem, kui mina ise st minul endal ei ole kõiki vajalikke osi, siis tuleb üles leida need, kes saades aidata ka tahavad seda teha. Tulge minuga mängima – tuleb ette astudes öelda või kõrvade sisse sosistada. Ameerika tantsutüdrukud, klassieliit, on see võrdkuju, mis edasisele hirmudest kantuna nimetajaks antud. Kas naerdakse välja või loetakse omaks?

Miks ei võiks piisata lihtsalt sellest, et olen olemas ja lähemegi koos edasi. Tunnen hirmu, sest kardan – mina võin osutuda valeks ja minust endast ei piisa, jään väljajäetuna seisma vaikuse sisse, mille täidavad kõnelevad pilgud, mis minu hirme kinnitavad. Juba enne astumist otsin seda õiget võimalust, kuidas võidelda, ennast kaitsta, lohutada – need on erinevad lahendused, kuidas tulla toime oma tunnetega, mis ärkavad ja kasvavad minu sees. Mõtlen ja pean plaani juba ette, et mitte tunda oma soovimatuid tundeid – hüljatud, üksindus, kurbus, viha, solvumine, jonn, vastumeelsus, kadedus, lootusetus. Otsin lahendusi, kuidas saada st tagada enesele vajaminevate tunnete kogemine – edu, toetus, uhkus, kaitstus, armastus, vajalikkus, positiivne tähelepanu, tunnustamine. Mustrid, minu enese loodud mustrid. Oma aja lugudes olnuna iseenda poolt ise enese jaoks loodud.

Olen tugev ja võitmatu, kui näen teed ja selle astudes tean, et minu enese käes on kõik vajalikud võtmed ning mitte keegi ei saa mõjutada tulemust – mina ise teen selle ära. Ma ei sõltu ega pea ootama, astun ise oma eesmärgi poole. Ikka ja taas see eesmärk, mis saab tähtsamaks, kui olevik – olevas hetkes elamine. Uskumine, et kui sinilind on minu käes, siis ei väära miski ega keegi midagi. Uhkus ja rõõm, et suutsin, ise kõndisin läbi, hoidsin oma sõnade au, kui lippu kõrgel – mina olin, minu jäljed märkisid tee. Jahtides eesmärki - saavutada tulemus, müün iseennast.

Mida tähendab loomine – kas väljamõeldud tulemuse saavutamist või teekonda? Kas olen üldse peatunud, et mõelda sellele, kuidas vastan elus kohatule – kas lausun Jah või ütlen Ei? Kas olen avatud või protestin, et pean .. ? Kas ma annan enesele loa olla või ennastkaitstes keelan?

Öeldes – Jah või lausudes - Ei, võtan mina Maailma vastu. Selle enese poolt valitud vastusega valmistan iseennast ette. Selle Ei ning selle Jah taga, on lugude ajalugu. Need on mustrid, mis hammasratastena lähevad liikvele. See on üksteisega seotud lugude kett, mida olevikus sisse lülitades, jõuab läbi keerdude kaugele tagasi – alguse aega. Mina ei taha – mina tahan. Olen – ei ole nõus mängima. Tahan mängida sellises olevikus, kus ei ole kohustust, tööd ega sundust – Mina pean! Kus on võimalus luua sellest, mis on. Luua seda, mida eneses näen. Kuid, mida ma Ei või Jah lausudes nägin? Mida ma jõudsin näha - mina tundsin tunde mälestust ja sellest ka valitud vastus.

Tundes nälga või omades kohustust süüa teha ning seistes oma köökappide ees ja nuputades, mida olemas olevast on võimalik teha, ei ole mul alati olemas kõike seda, mida võiks olla. See teeb valiku keeruliseks, sest soovide täideviimiseks tuleb läheneda loole paindlikult, olla tõeliselt loov, vajadusel nimetada eesmärke ümber, asendada ja proovida.

On valik, kas minna poodi, kui pole just palgapäevaeelne rahakoti kõhnus või sobimatu aeg, saab minna sinna, kus keegi teine teeb tellimise peale toidud valmis, loobuda üldse söömise plaanist või kasutada olemas olevat võimalust – vihkamist kasvatamata, solvumist tundmata, jonnides trampimata ja ohvrina korrutamata, et kõht on tühi! On võimalus luua, olla loov ja leida lahendus.

Kas ma tahan, et oleks olemas valikute rohkus või see, et tegelikult mina ei peaks enam valima? Kui mul on olemas vajaminev, siis ma enam ei vali, vaid astun edasi. Kuid, kui minul ei ole, siis tuleb peatuda, otsida ja valida – vahetada vajadusel vaatenurka. See ongi see, miks ma vahel ei saa ega mul ei ole – on aeg valida, vaadata ja vaatenurka seada. 

Seega, kui väljaspool kööki ei ole olemas alati kõike seda, mida võiksin vajada/ tahaksin omada ja mulle ei anta soovitut, siis kasutan seda, mis on, võtan vastu selle, mis ulatatakse ja otsin seda, mis kõnetab. Ei saa luua täpselt seda, mida olen enesele ettekirjutanud, kui see ei ole minu tee – eesmärk ei ole finiš ega ettenäidatav tulemus, vaid olevikus loomine. Ütlen Ei asemel Jah – olen avatud, et mängida – luua olevas seda, mis justkui ise ennast loob – ise ennast iseendana.

Marianne

20.05.2021.a

Tundepuuri suletuna

 

Oma mõtetes ringi tammud,

sest on nii nagu on -

otsid enese sees lahendust,

kuidas lahendada ära.

Oma mõtetes ringi tammud,

sest on nii nagu on -

lahendamatust olukorrast,

kui kinnisest puurist,

väljapääsu otsid.

Oma mõtetes ringi tammud,

sest on nii nagu on -

Sina ei taha ulatada kätt,

oma solvumisest kinni hoiad

ja nii iseennast,

näiliselt küll välja olukorrast,

kuid tegelikult,

ise ennast,

tundepuuri sisse sulgesid.

Marianne

19.05.2021.a

Ei ole kerge olla inimene

 

Inimene saab tulles enesele nime ja tema algust tähistavad numbrid, millest saab lugeda tee pikkust – selle inimesena kõnnitud aega. Ei ole kerge ülesanne olla inimene. Tulla ja olla ning elada kõige selle keskel ja kõigega ühes, mis parajasti on ja tuleb. Olla ja kokkupuutudes elada oma igapäevast elu koos inimestega, kes samas ajas tulevad, on ja lähevad. Tulevad ja toovad iseennast kaasa, on ühes endaga ja minnes viivad enese ära.

Kui oma alguses on inimene võitmatu, sest kõik tundub võimalik olevat – seni, kuni on aega, on võimalus, et leidub võimalus. Kuid siis jääb aeg aeglasemaks, see on ja ei kao – võimalusi ei näi enam leiduvat. On teadmine, et teekond saab otsa – see aeg on kättejõudmas, kuid teadmata on kui kaua või palju veel, mis mahub ja mille jaoks ei jätku enam aega. Mööduv on kadunud kiiresti. Ühes kehaga väsib vaim, sest tee lõppedes on keha, kui skafandri võimed vähenenud ja ressursid tunduvad ülekulutatud olevat. On nii nagu on ja inimene lihtsalt ei jaksa enam oma elu elada. Enese, elu sees, hoidmine võtab jõudu ja Maailma ning iseendaga seonduvat on korraga liiga palju.

Milleks kõik see, kui enam ei ole vaja, sest enam ei ole vaja. Kui ainuke ülesanne, millega toime peab tulema on enese toimimas hoidmine ja ka sellest võib ükskord saada ületamatu raskus, sest ise enam ei jaksa, oska ega saa. Inimeste Maailmas leidub lahendus – leidub kohti, kus olla, kus lubatakse olla ja hoitakse väsinud inimest senikaua, kuni aeg tiksub lõpuni ja saabub see hetk, millest saavad tema teed lõpetavad numbrid. Saab tõdeda – siis sündis – seni kõndis – siis lahkus.

Algul tundub, et lahkujast jääb maha tühik - justkui oleks keegi ühe hamba naeratusest välja tõmmanud. See on valus, kui kohale jõuab tõdemus ja on vale, sest olevat ei saa tagasi muuta. Tasapisi astuvad, igas järgnevas päevas, inimesega ühes harjumus ja nukrus – oli, enam ei ole. Liiv vajus sõrmede vahelt ja tuul viis selle kaasa. Inimesest jäävad elusate jälgedena maha mälestused, nende inimeste poolt enesesse salvestatud piltide ja lugudena, kes olid ühes ja kõndisid kõrvu. Nendes mälestustes inimene elab edasi. Asjad, millega ühes oldi, jäävad seisma ja teiste kätes räägivad edasi uute omanike lugu.

Ei ole kerge olla inimene, sest, kogu numbrite vahele jääv, aeg on oma aja erinev kogemine. Erinev kogemine, olemine ja tundmine – oma elu elamine, mis vahel paistab olevat lõpmatu – kui veel ei saa ja ka siis, kui enam ei saa. Aeg on see, mida keegi ei saa peatada ega sellega ühes sündinut olematuks teha. Aeg – inimesena elatud aeg. Inimesele on antud aega tulla, et olla ja ära minna. Oma lugu lõpetades jätta seljataha numbrid, nimi ja veel ehedatena olevad mälestused, mis kuluvad aja sees, neid sirvivate inimeste mäludes, erinevaks sellest, mis ja kuidas kõik oli. Mälestustesse jäävad lüngad, väljaunustatud hetked. Ajas kasvab unustusesammal, mis tasapisi katab, kui kustutades olnu - ära olnu. Ei ole kerge see ülesanne olla inimene.

Marianne

17.05.2021.a

Enese poolt valitud paha meel

 

Miks tagasivaadates,

just selles hetkes,

mil olnu on möödas

ja täideviidud

tulemus on käes,

tõuseb kellegi teise

kiitvaid sõnu kuuldes,

tolle teise vastu

jonn ja viha.

See on solvumine,

enese haprus ja kaitsmine -

kui see,

too teine,

oleks olemas olnud

ja käe ulatanud

selles hetkes,

kui vajasid toetust,

igatsesid hoidmist,

siis ei oleks

raskel hetkel

tundnud hirmu

ega lootusetust.

Selle teise

puudutuse puudus

oleks aidanud

enese hirmust üle.

Nüüd tolle teise sõnad

ära olnud aja avavad,

alles hoitud tunded

pinnale tõstavad -

„Sina ei hoidnud,

mina tundsin!”

Sellel hetkel

ei tunne rõõmu ega uhkust

enese sammude üle,

vaid oma tunnet,

mis veel läbi tundmata.

Oli olnud hirm

olla üksinda,

ise valida

ja astuda –

„Mina ei õnnestu,

tee jääb pooleli.”

Kuid, kuidas muidu

teada saanuks,

kuidas on,

kui teed ja valid,

oled ja proovid,

täpselt iseendana

oma sammud astud?

Ometi tahad,

et too teine,

end süüdi tunneks.

Teise rõõm

ja kiitvad sõnad

hirmu äratavad -

teine tahab seda,

mis on enese

kõnnitud tee,

võtta endale,

saada osa -

tal ei ole selleks õigust,

sest teda polnud kohal.

Mida valid mäletada,

kas seda, mis oli

ja mida ei olnud,

või seda, mis sai

ja nüüd olemas on?

Kas võtad vastu

teise ulatatud käe

ja ise enese üle

siirast rõõmu tunned?

Marianne

15.05.2021.a

Täidetud sõnad

Täna hommikul kella 5 ajal astusime värskesse hommikusse ja sõitsime pinke paigaldama. Pingid said omadele kohtadele ja mina olen tõsiselt uhke enese üle ja samas ka liigutatud - sain anda erinevatele inimestele selliseid kingitusi, mida mitte keegi teine ei ole teinud. Üks mees - ühe ema poeg, sai viia oma 90 aastase ema, ema nime kandvale pingile istuma ja lugeda talle ette enese kirjutatud loo oma emast. Üks mees - ühe ema poeg, saab istuda oma ema nimelisel pingil ja vaadata paremale, kus on tema sünnitalu ja ema ajalugu, vaadates vasakule näeb mees oma kodutalu, kus sai elatud ühe ja ka teise naisega ning, kuhu sündisid tema lapsed. Täna toimetab ja elab seal tema vanem poeg. Üks osa projektist sai ellu viidud, viimased kaks pinki on ootamasseda aega, mil maanteeamet annab nende paigaldamiseks loa.

Ilmi

Sauvon poluilla kävelijän kiitoshetki

Ihmislapsen länstuoli

Täällä olet turvassa

Tyyne

Tyyne aina muisti mainita

"Puol seihtemä pit aina olla maijot laituril."

Djäkn, Lindelöf, Siernkors

"Anna itsellesi herttainen hetki ja kulje nyt tämä aikojen retki."

9b 2021

Üks ettevõtmine on ootel, kuid teine üritus alles käimas - "Nartsissisibulate taaskasutamine - kevade toomine Sauvo" Eesmärk on koguda kokku äraõitsenud lilled, kuivatada sibulad ja istutada need sügisel asula sissesõidutee äärde ja/ või haljasaladele. Tänaseks on juba 4 inimest oma lilled toonud ja näib, et sügisel on, mida istutada ja kevadel seda, mida oodata ja mille ilu ning värve nautida.

Marianne

14.05.2021.a