Kolmapäev, 31. oktoober 2018

Aeg on hetk, mis kestab, kuid ta ei peatu, et jääda



Ajutist tajume ajalisena ja alalist kogeme ajatuna, kuid aeg on hetk, mis kestab, kuid ta ei peatu, et jääda.

Ajutine on lohutav, sest on teadmine, et ükskord ta lõppeb, saab otsa. Ajutine on hirmutav, sest teda ei saa kinni hoida ega peatada ja nii tuleb hetk, kus tee on käidud. Alaline on kergendus, sest on teadmine, et ta jääb alatiseks kaaslaseks. Alaline on raskus, kui on teadmine, et see hetk ei lõppe ega kao kuhugi, sest on paratamatu. Tahad, et raskused oleksid ajutised nähtused, mis kaovad Sinu teelt. Soovid, et armastus oleks alaline ja kestaks ajatuna.

Kuidas mõõta alalise ja ajutise pikkust? Kas vaatenurga vahetusest võib ajutisest saada alaline ja alalisest ajaline? Kui pikk on hetk, millega mõõdame alalise kestust? Kuidas ulatume mõõtma, kui lõppu pole? Kui lühike on hetk, millega tähistame ajutist, mis alles algas ja just sai läbi?

Alaline ja ajutine on ajatud, vaid Sinu enese tunded ja emotsioonid loovad meeleolu, millega kõnnid ajatus hetkes. Alaline võib ootamatult lõppeda ja ajutisest saada igavik, sest Sinu selles hetkes tehtud samm on valik, mis muudab hetke. Mitte miski ei ole kindel ega jääv, sest kõik on näiline tunne, et aja pikkus on määratletav, luues illusioone tunnete kasvamiseks ja nii saad Sa selle, mida on Sinule kasvamiseks vaja.

Ajutiseks muudab hetke see, kui Sa kardad või soovid kogeda seda, mis sünnib sel hetkel, mil ta lõppeb. Alaliseks muudab hetke see, kui Sa kardad, et ta ei lõppe kunagi või soovid, et ta ei saaks kunagi otsa. Ajutine hetk – Sa ei ole enam siin selles hetkes, vaid elad ootuses, et ta saab kohe otsa. Alaline hetk – Sa ei astu edasi, sest oled siin selles kohas kinni, sest usud ja tunned, et nii on ja jääb. Alaline on petlik kujutelm, sest usud hetke ajatuna kestmas. Ajutine on petlik illusioon, sest usud teda ajalisena kaduvat. Alaline muutub ajutiseks, kui oled vaba edasi minema, sest ühendasid ennast lahti ja hiivasid ankru. Ajutine muutub alaliseks, kui avastad endas soovi jääda ja heidad ankru, et püsida paigal

Pole kindlalt mõõdetavaid algusi ega lõppe, et siin ja praegu tunned, et nüüd ongi algus, keskpaik või lõpp, pigem näed tagasivaadates, kus ja kuidas oli, sest siis oled juba olnud hetkest väljas ja eemal. Kestvas hetkes oled tundes, mis selles paigas Sinu sees on ja seda kogedes soovid, et hetk kestaks kui ajatu või lõppeks ajalisena. Hetk venib, kui Sinul on tüütu olla, sest ta on igav ega köida Sind endasse. Hetk lendab silmapilguna, kui Sinus on elevus ja uudishimu, mis seob meeled ja mõtted käesolevasse olemisse. Kas Sina elad ootuses, et käesolev hetk lõppeks, sest soovid, et ta saaks juba läbi või soovid olla ja kogeda kuni ta kestab?


Marianne

Soomemaal

31.10.2018.a

Teisipäev, 30. oktoober 2018

Silmapiir - üks puhkehetk





Kärsitus kasvab, kui kehas on energia, mis ei ole leidnud lahendust. Kogen paigalseisu, kui ei liigu nähtvalt. Keha tahab üha edasi astuda, meel ihkab värskeid elamusi kogemustena korjata – kõnnin sinna, kus silmapiir ja siis tulen tagasi, sest uus tee ei ole veel laotunud ja nii olen paigas ühes kohas paigal. Vaim puhkab ja ootab hetke, märki või sõna, mis annab märku – nüüd on aeg teele minna ...






Paigalseisu ei ole,
on peatus üks puhkehetk,
kohale jõudmine,
olnu ja oleva mõistmine,
iseendana olemisele keskendumine,
lubades minna,
lahti lastes
on vabadus
olla ja elada
nii täna
kui ka homme ...




Milline olen ma täna,
milline soovin homme olla,
kus seisan täna,
kuhu olen teel,
kuhu soovin jõuda,
milliseid kogemusi otsin,
milliseid elamusi kogeda tahan,
milliseks saan oma elu luua,
mida mina ise teha saan,
kuidas valin olla?


Marianne

Soomemaal

30.10.2018.a

Esmaspäev, 29. oktoober 2018

Mängud energiapallide ja tunnetega







Kõnnin Maailmas vabana ringi ja olen iseendana olemas. Kui mul on iseendas hea olla, siis ei lähe mulle korda, millised ja kuidas teised inimesed minuga kohtudes on. Kui minul on iseendas hea olla, siis teise tegu või sõna müksab kergelt või voolab puutumatult mööda ja mina olen edasi enese keskmes kindlalt seismas. Kui teine inimene mind häirivalt mõjutab, siis on minus juba enne seda kohtumist segadus või rahulolematus – mina ise olen juba tasakaalust väljas.

Kui ma kõnnin puule või postile otsa, põrkun seinaga, siis võin haiget saades küll nutta või naerda, kuid peale hetkelist peatust lähen oma teed ja ei võta enda peatajat endasse, endaga kaasa. Kuid põrkudes teise inimesega tassin kohtumise lugu endaga kaasas. Minu sees on soov, et teine saaks karistuse, mis teeks talle tagasi selle, mida tema minule tegi – peataks tema liikumise nii, et ta ei saaks edasi minna ja ehk vaataks ta siis tagasi ning näeks, mida ta minule tegi. Karistus annaks mulle märku, et õiglus on Maailmas olemas. Kuid, kes mõõdab õigust? Kes määrab karistusi? Kes ütleb, milline on õiglane tasu?

Tegelikult on inimeste põrkumise teemade sisuks energiad ning oluliseks saab see, millist energiat inimene kohtudes kannab ja millisega ta lahkub, kellel energia vabanes, kellel kogudes endasse pigem kuhjus. Kui ma olen teisele inimesele peatavaks puuks, siis tema reageerides vabaneb temas peitunud pinge ja tal on kergem olla, kui ta edasi kõnnib. Ehk mõtleb ta juhtunule tagasi uskudes, et temal oli õigus nii reageerida ja see teadmine annab talle positiivsuse muuta oma energia pluss märki kandvaks.

Küsimus on selles, kuidas käitun mina, kas astun sammu tunnete teele võttes vastu teise energiapalli ja muudan end ise oma tunnete ning mõtetega negatiivseks. Kas kohates teise viha käivitan eneses viha, sest tunnen ebaõiglust ja soovin, et teine saaks õiglase karistuse selle eest, et mind mõjutas. Kuid mitte keegi ei käskinud meil reageerida ega käituda nii nagu seda valisime teha, sest meil mõlemal oli vabadus valida, kuidas olla ja ennast väljendada.

Iga inimene kõnnib ringi oma energiaga ning kui temal või teisel on vajadus mängida, siis suhestutaksegi ja luuakse kontakt, et vabaneda või koguda energiat ja nii sünnibki ühest hetkest draama, mida kantakse endas ja millest heietatakse saagades.

Kui jään seisma ja vaatan juhtunud loole eemalt, siis näen, kuidas mina takistasin teise inimese teed ja too reageeris – hüples natuke, vabanes oma ülepingest ja läks siis taas oma teed. Minu enese valik on, kas reageerides põrkuda teisega või mitte. Kui ma võtan lugu teadlikult, siis näen, et minu tegevus peatas teise ja läbi selle aitas teda – mina olin teise inimese jaoks puu, kes seisis teel ees. Ma ei võta kohtumise lugu ega teise energiat endasse, sest ei ole seotud ega ühendatud ja nii ei ole siin tegu õigluse ega õigusega vaid inimeste vaba valikuga.


Marianne


Soomemaal

29.10.2018.a

Reede, 26. oktoober 2018

Valgusest said Sina alguse – Meditatiivne rännak vol 37




Taskupõhjas veereb Sul üks kuulike, ikka ja jälle mängid temaga kui pistad käe taskusse. Harjunult veeretad teda näppude vahel mõtlemata, millega on tegu ja miks ta Sinu taskus on. Võta täna see kuulike välja ja vaata, mis see on, mis Sinuga kaasas käib.

Sinu peopesal on väike valgusekera – valge valevus, sillerdus ja valgus – see on Sinu Hinge Valgus. See on Valgus, mille Sinu Hing, kellel on õigus Elule, sai laternana teele kaasa.

Veereta Valgust pihkude vahel, hüpita ja mängi temaga. Sa näed, et valgus muutub üha valgemaks ja heledamaks ning kera kasvab suuremaks - nüüd mahub ta vaevu Sinu ühele peopesale ära - Valgus on soe, helge, leebe ja armastav.

Kas Sa tead, miks Sa oled oma Valguse taskupõhja peitnud? Sina peitsid Valguse, sest ei tahtnud näha oma tundeid ja mõtteid, mida häbenesid või ei julgenud eneselegi tunnistada. Summutasid oma Valguse, et Sind läbi ei nähtaks, sest uskusid, et valguses oled kõigi ees alasti. Sa ei julgenud iseendana olla ja nii peitsid Sa iseennast ka iseenda eest ära.

Läbi aja oled Sa ise oma Valgust vähemaks keeranud, kuid mida vähem on valgust seda lähemale nihkub pimedus. Sinu sees on kasvanud hirmud, sest valguse ja pimeduse piiril vehklevad varjud elustuvad ja saavad näo Sinu kujutlustes loodud piltidest. Varjude tants on kui hirmude mets, mille siis oled ekslema jäänud. Sa näed pimeduse hämaruses tumedust ja Sa oled väsinud, sest edasi astumine on raske, kuna Sa ei näe kuhu ja kuidas Sinu rada kulgeb. Kui Valgus ei ulatu valgustama Sinu teed, siis Sina ei näe valikuid, märke ega teetähiseid. Sa kõnnid mööda rada, mida eristad vaid jalge all krudisevate kivide järgi ja hoides tähelepanu teel, oma jalgade ees, ei näegi Sa Maailma, mis Sinu ümber laiub.

Vahel puudutavad Sind mööduvad valgused, need on inimesed, kes kõnnivad Maailmas ringi. Sa kõnnid nende kannul, sest soovid, et nad valgustaksid ka Sinu teed, juhtataksid ja jagaksid enda Valgust. Vahel hiilid Sa salaja ligi, et teise Valguse soojuses enda külmetavat keha soojendada. Sa oled kurb, vahel ka vihane, sest teiste teedel on valgus, aga Sina kõnnid hämaruse pimeduses, sest mitte keegi ei anna ega laena Sulle oma laternat. Nii leiad end ikka ja jälle valguse ning pimeduse piiril kobamisi edasi astumas. Väsinult vajud Sa ühe puu najale istuma, sest ei jaksa ega taha enam edasi kõndida. Nii Sa siis istud ja ootad, et midagi juhtuks, mis näitaks või keegi tuleks, kes ütleks, kuidas edasi elada.

Sa otsid ja vajad välist valgust, mis peletaks Sinu hirmud, sest pimedus taandub Valguse ees. Ilma välise valguseta tundud olevat hämaruses abitu ja eksinuna. Kui süttib Valgus, siis kõik on justkui peopesal ja Sina oled nähtav ning nägija, kuid pimeduses oled üks nähtamatu osa varjudest. Sa otsid vastuseid, sest tahad teada ja üles leida Tõde, kuid Sa ei taha kõike teada ega näha, sest nii palju on asju ja teemasid, millest vaikid ja mööda vaatad – need peidadki varjudesse enese sisse. Kui Sina oleksid üleni Valgus, siis Sinus ei oleks kohta, kuhu peita kõik see, mida eelistad mitte näha. Sa tead paljut, kuid tahtlikult ei tea seda, mida Sa ei näe, sest seda justkui ei ole.

Kuidas Sa saaksid olla ilus, kui kõikjal oleks valge Valgus, kuidas saaksid Sa olla hea, kui Sinul ja Sinu sees on tumedad tunded ja mõtted, mis ärkavad ja kasvavad, kui kohtud iseendaga kaasteeliste peeglis. Headus on tunne ja ilu on välimus, kuid olemus olles Valgus ei ole ühte ega teist, sest ta lihtsalt on olemas Valgusena. Sina oled Inimene, kellel on Maailmas maine keha ja Sinul on oma teekond, millel kõnnid, Hinge Valgus laternana kaasas, Valguse poole, et taas temaga üheks saada. Kui julge Sa oled, kui palju usaldad olla Valgus. Kas Sinus on teadmine, et Sina ise oled Valgus ja Valgus on teadmine?

Sina inimesena otsid Valgust väljast, kuid nii valides otsid, vajad ja kummardad neid, kellest arvad teadvat, et nende käes on vastused, ning siis jääd Sa seisma, sest usud, et teiste lausutus ongi Tõde peidus, et nii on ja jääbki ega otsi ja küsi edasi. Kuid ühtegi kindlat Tõde ei ole olemas, sest on see, mis on praegu ja ka see muutub kohe. Sinu tee on teekond teadmiste juurde, kus alustad tähtedest, järgnevad sõnad, laused, sisu ja tähendused. Astudes edasi on iga järgnev samm uus hetk, mis liitudes olemasolevaga annab uue tulemuse, tähenduse ja mõtte ning nii muutub Sinu Maailm igal uuel hetkel. See, mida Sa enne ei teadnud seda ei olnud Sinu jaoks olemas, sest Sa ei näinud seda, kuid nähes Sa tead ja nii see ongi olemas. Kasvatades eneses Valgust näed uusi valikuid, võimalusi, märke, teetähiseid. Valgus on seal, kus on teadmine ja hämarus seal, kus on teadmatuse tundmatu maa. Valgus käib Sinuga kaasas, sest ta on Sinu sees – need on teadmised, mida oled läbinud ning nüüd on nad Sinuga. Kuid miski näiv ei ole jääv ja nii ei ole mõtet oma teadmistest kinni hoida.

Valgus on kogu aeg Sinuga olnud, Sinu taskupõhjas kaasa loksunud. Hoia teda enese pihkude vahel ja vaata Valguse sisse, Sa näed Maailma ja iseennast läbi tema. Sina oled Valgus, mis puhastab, lahustab ja vabastab. Lubades enesel olla ei ole Sul vaja kinnihoida, peita ega varjata, sest Sa oled näinud, vaadanud ja lasknud minna. Sa saad oma elu sellisena nagu see on, kui oled valmis vastu võtma oma ülesanded, vastutama iseenda, oma valikute ja elu eest – vaadates enesele otsa ja enese sisse valgusesse, kus ei ole enam kohta, kuhu peita varjudesse oma saladused – Sa oled puhas enese sees enese ees.

Jaksa edasi otsida ja küsida endasse vaadates vastuseid, sest Sina oled enesele peegel, kuhu vaadates näed oma teed. Kui Sulle peegelduses ei meeldi oma tunded ja mõtted, siis vaheta vaatenurka ning astu läbi Hirmust, mis Sinus on Valguse ees, kui kardad avastada seda, mis Sinu sügavustes peidus on. Kohates oma teel takistust ei saa Sinu küsimusele Miks?, anda vastust teine inimene, sest Sinul on tunne ja teema ning seega on vastus Sinu sees. Jah, mõni vastus tuleb kergemini, kuid teiseni jõudmine võrdub mäetipu vallutamisega, kus hirm, väsimus ja jõuetus kasvatavad mägesid, kuid tea, et ausus enese ees lammutab müüre, täidab kraave ja ehitab teid. Vaata julgelt endale otsa ja enese sisse, sest hinnanguid ja arvustamisi siin ei ole, sest hindeid Sulle ei panda ja tulemus on see, milleni Sina ise jõuad. Sina oled raamat, mida Sina ise kirjutad iseendast iseendale. Sina oled Valgus, kes näitab enesele teed muutes valgemaks hetke, et näeksid lugeda seda, mida Sa endasse kirja oled pannud.

Sinu rada võib ju olla juba sissetallatud teedel ja teistele järgi kõndides, kuid see võib olla ka seal, kuhu teed pole veel tehtud. Astu kõrvale ja jäta oma jäljed sinna, kus oled esimene. Kui vaja keera ringi ja mine uuesti teele, sest nii näed Sa seda, mida enne tähele ei osanud panna ja võid üles leida selle, mis Sind ammu oodanud on – avastad aarde ja vaikuse paiga – Valguse enese sees.


Marianne

Soomemaal

26.10.2018.a

Teisipäev, 23. oktoober 2018

Elavad märklauad II – Kaotatud enesemääramise õigus





Kui laps tuleb ja ütleb, et teda löödi, narriti või kiusati, siis on sageli esimesteks küsimusteks: „Miks ta Sind lõi? Mida Sina enne tegid?” Vanem alustab sellest, et püüab välja uurida, mis ja miks juhtus, et sellest lähtuvalt, kas siis lohutada või leida, et lapsed lihtsalt klaarisid omavahelisi tülisid. Miks ei võiks esimesena öelda: „Mul on kahju! See on vale käitumine, sest kellelgi ei ole õigust teist lüüa, teha tahtlikult sõna või teoga haiget!” Vanema sees on hirm, et ehk oligi laps ise süüdi ja teisel oli õigus teda lüüa, narrida või kiusata.

Sõnadega või füüsilisel moel löömist keelates öeldakse: „Nii ei tehta, ei tohi, pole ilus, see on vale!” – Miks? - sest see teeb haiget ja on valus kogemus. Kuid see oligi ju inimese eesmärk, sest seda ta sooviski teha, just sellega suutis ta end kehtestada ja oma tugevust/ üleolekut näidata.

Tahtlikult teisele inimesele haiget tegeval inimesel puudub oma elus tunne, et ta määrab oma elu ja saab seda, mida ta vajab/ soovib. Inimene tahtis vabaneda tundest, et temast endast ei sõltu midagi ja ta lahendas selle tunde siis, kui nägi, kuidas tema sõna või tegu muutis teise inimese hetke – ta ei lasknud teisel inimesel olla selline nagu too oli või teha seda, mida too tegi. Ta oli võimas, sest tema tegu või sõna määras ja muutis – temast sõltus teise inimese heaolu.

Haiget tehakse sellele, kes on justkui kindlalt olemas, kelle kadumise pärast ei tunta hirmu, kellest jõud käib üle, kelle valu nägemine ei too kaasa ehmatust oma teo pärast vaid annab üleoleku tunde.

Inimene seisab iseendana olemise eest. Teda ärritab ja viib endast välja see, kui ta ei saa või tal ei lasta olla nii nagu ta tahab, vajab või soovib, sest Maailm sõidab tema ellu sisse, astub teele ette, on tema isiklikus ruumis ja häirib tema olemist, siis inimene reageerib ennast kaitstes -– ta astub vastu sellele, kelle tegevus/ olemine/ sõnad võtavad talt justkui enesemääramise õiguse ära ...

... kuid inimesel on alati enesemääramise õigus, sest tema ise valib, milline ta on, kuidas ta reageerib ja millisena ta väljendub. Elamise väljakutse - julgus ja oskus, iseendale ja teistele haiget tegemata, iseendana Maailmas olemas olla.


Marianne


Soomemaal

23.10.2018.a

Esmaspäev, 22. oktoober 2018

See on tervendus





kui seisad enese eest aegu hiljem hetkes, kus kordub juba olnu ja Sa kandud mälestustesse kätketud tunnete sisse – nii lahendad olevikus teemat, mis puudutab sügavalt ja valu voolab pisaratena välja.


Elavad märklauad I

Inimesed teisele haiget teevad
kui sõnu heidavad
või käe tõstavad.
Nii inimesed teevad
sest see on neil tavaks.

Seina ääri mööda hiilid,
peidad treppide alla,
kaotad end ära,
et keegi ei näeks,
olemas olemist ei märkaks.

Löök kõhtu
lihtsalt valu teeb.
Heidetud sõna
hinge haava lööb.

Seisad ja ootad,
seisad ja võtad vastu.
Kui tehtud tegu,
siis edasi astute.

Kuid jäljed jäävad,
nähtamatud armid:
kardad palli,
et näkku see lendab,
Tõstetud käe ees
kööku tõmbud.


Hirmust valu ees
tuimaks muutud.
Isegi usud,
et see on normaalne
ja õige.
Ju ise oled süüdi,
sest Sina ju oled ja teed,
sest teine tahtis
ja pidi lööma,
sõna lendu laskma -
oled elav märklaud.

Keegi ei astu vahele,
ei pane kätt ette.
Ärge tehke,
jätke järele!
See ei ole õige!

Sügaval minu sees oli uskumus, et mind ei usuta ja minu sõna ei loe, kuigi räägin iseenda eest ja tõtt. Ma ei julgenud iseendana olla, sest uskusin, et mina ei saa olla. Sain kogemuse, kus ei pidanud ennast enam kaitsma ega õigustama. Mulle öeldi, et mind mõistetakse, sest löömine on vale ning sellest rääkimine on loomulik ja vajalik, et tegu enam ei sünniks.


Ma seisan ja olen,
veel tugevam täna,
kui eile olin.
Ma jäin ellu
ja edasi kõnnin.


Marianne

Soomemaal

22.10.2018.a



Pühapäev, 21. oktoober 2018

Soovitud kogemus – laval laulmine





jagamine

Kasvasin teadmisega, et mina ei oska laulda, sest ei pea viisi. Muidugi olen ma läbi aegade laulnud ja ümisenud omaette olles, teinud seda laulupidudel, koosolemistel, raadio või maki saatel jn, kuid mul puudus kogemus, milline on tunne, kui ma seisan ja laulan laval. Varem mul ei olnud sellist soovi, sest polnud ju oskust, mida teistele näidata.

Läbi aja on inimeste ees rääkides seismine olnud minu jaoks tõsine teema - hääl ei kandnud, värises ja katkes ning keha võbises kui haavaleht. Need olid rasked kogemused, kus närveerisin juba aegu enne, kui pidin avalikkuse ees seisma. Ma ei tahtnud neid, kuid ikka ja jälle leidsin end kohast, kus pidin seda tegema. Ma ei nautinud neid hetki kunagi.

Aasta tagasi sügisel kohtusin Alicija Eiliakase ja iseenda häälega. Ma kogesin, et ma oskan laulda, sest minul on hääl olemas. Lihtsalt vaja on teada, kuidas laulda, tuleb otsida õige koht endas, harjutada ja nautida vabana oma olemist.

Soomes on inimestel kombeks käia karaoke õhtutel ja laulda. Inimesed lihtsalt tulevad kokku ja veedavad oma aega laulades neid laule, mida soovivad. Istusin ühel sellisel õhtul kohalikus baaris ja vaatasin ning kuulasin inimesi. Enesele üllatuseks leidsin, et ma soovin seda kogemust. Samal õhtul ma ei läinud lavale, sest laulud olid võõrad, aga mina soovisin laulda mitte veerida ega komistada. Läks aeg ja ma tulin tagasi ning uus õhtu oli ootamas. Päev enne seda valisin youtubist laulu ja harjutasin. Sõnad ja viis said selgeks, laulus oli minu jaoks mõte ning ma soovisin seda laval laulda.



Kohale jõudes otsisin raamatust nime järgi laulu üles, kirjutasin selle paberile ja viisin DJ kätte, kes teatas rõõmsalt, et olen ülejärgmine. Ma ei närveerinud ega põdenud, sest teadsin, et ma teen seda, mida olen valinud teha - see oli minu enese soov, ei olnud kohustus ega raskus, mida ületada. Tuli aeg ja läksin. Küsisin veel, kuidas mikrofoni käsitleda, sest ka see oli minu jaoks uus kogemus ja juba laul algaski. Ma ei näinud inimesi, sest keskendusin laulmisele, sõnade püüdmisele, viisi ja enese kokkukõlamisele. Ma ei seisnud kangestunult vaid õõtsusin kaasa ja laulsin oma laulu. Vahel hääl värises kui proovisin tugevamalt laulda, siis jooksid sõnad eest ära, aga see ei häirinud mind, pigem ajas naerma ning ma lihtsalt jätkasin sealt, kuhu laul oli jõudnud.



Ma olin rõõmus ja enese üle uhke, sest mulle meeldis see kogemus. Ma olin rahul ja nautisin enese sees tunnet, mida see kogemus mulle andis. Ma olin põnevil teadmisest, kuidas ma iseennast avastan, kui valin, et proovida, milleks ma võimeline olen.

Tol õhtul oli minu sees soov uuesti lavale minna, et nautida rohkem olemist, kuid ma ei läinud, sest mul ei olnud teist laulu väljavalitud. Nädal läks mööda ja ma mõtlesin, et nüüd olen laval laulmise ära proovinud ja tean, mida see tähendab, see ei ole enam väljakutse ning ma võin selle teema vabaks anda. Samuti olen ma teadlik, et teistele inimestele elamuse pakkumiseks tuleb mul veel kõvasti harjutada ja seega mõtlesin, et karaokeõhtud võib lõppenuks lugeda, kuid ära ütle iial sõna iial. Eile kohtusin lauluga, mis köitis mind nii väga, et olen valmis seda õppima, sest ma soovin kogemust, kuidas mina laulan seda laulu lava peal – edastan lauldes oma sõnumi Maailmale.




Marianne


Soomemaal

21.10.2018.a

Neljapäev, 18. oktoober 2018

Mees ja Naine tantsimas läbi aegade – Igatsus kohtuda teise Hingega, et kogeda puudutust – Meditatiivne rännak vol 36







Kui Mees üles ärkas, siis ta teadis, kus ja kes ta oma elus on. Mees oli unes pika teekonna läbi käinud – ta oli iseenda iseendas üles leidnud. Mees teadis, et ta on Mees, kui Universum, kellele kuulub Maailm. Mees seisis omal kohal ja oli iseendana olemas.

Mees tõusis ja läks. Ta kõndis mööda teed kuni jõudis kõrgele mäele, kust ta sai oma Maailma vaadata. Maailm oli nii suur ja avar, sest sinna mahtus kõike – orgusid, mägesid, jõgesid, järvi, puid, põõsaid, loomi ja linde. Mees seisis ja oli kõige selle sees – see oli tema Maailm. Mees korjas oksi ja tegi mäele suure lõkke, mis andis sooja ja valgust. Mees istus ja vaatas lõkketuld. Mees oli üksi, sest tema kõrval ei olnud kedagi, ka oma Maailmas ringi vaadates ei olnud ta kedagi näinud - kas ta ongi üksi ja üksinda?

Kui Naine üles ärkas, siis ta teadis, kes ja kus ta oma elus on. Naine oli unes pika tee maha kõndinud – ta oli iseenda iseendas üles leidnud. Naine teadis, et tema on Naine. Ta seisis oma kohal ja oli iseendana olemas.

Naine tõusis ja läks. Ta kõndis Maailmas kuni jõudis koseni. Ta istus kivile ja vaatas vetepeeglis endale otsa. Naine uuris, milline ta välja näeb, kui ta on sündinud siia Maailma Naisena. Naine leidis oma silmadest igatsuse – ta teadis, et temas on soov leida Mees, kellega tantsida ühes. Naine on Hinge väljendus Naisena, kuid Hing mäletab ka aegu, mil ta on olnud ja väljendunud Mehena ja seda Meest, kui osa iseendast, igatseb ja otsib Naine Maailmas ringi kõndides. Naine soovib tantsida ja olla üks selles hetkes, kui kaks inimest liuglevad ühes joonistades Elutantsu tantsides mustreid oma teedele.

Naine võttis end riidest lahti ja astus vette. Ta lasi veel üle oma keha voolata, veepuudutus ihul oli mõnusalt õrn ja pehme. Naine sulges oma silmad ja oli – nii hea oli olemas olla.

Naine astus veest välja, ta ei pannud enam riideid selga, sest ta ei vajanud neid enese katteks ega kaitseks. Kõik see, kes ja milline ta oli, oli ilus – Naine oli iseendana kaunis. Edasi kõndides voolas, viisi veeredes, laul tema huulilt. Naine tantsis, sest iga tema samm oli uus ja avastusi täis – Maailm oli imedest tulvil.

Mees kuulis Naist laulmas, ta tõusis ja kõndis mäelt alla. Mees läks Naisele vastu. Naine hiilgas kuldselt, mitte kunagi varem polnud ta nii ilus ja elus olnud kui täna, siin ja praegu, Mehega kohtudes. Mees ei olnud kunagi varem nii alasti Maailma ees seisnud – Mees oli oma mäelt alla tulnud, et kohtuda Naisega.

Mees hoidis oma Armastust peopesal – see on tuli, mis põleb heleda leegiga, kuid ta ei põleta ega kõrveta - Armastus valgustab ja soojendab. Mees kinkis oma Armastuse Naisele, see on võti, mis avab Maailma, mille Mees on hoidnud Naisele.

Naise sees on igatsus kohtuda Mehega, kuid seal on ka hirm, sest andes Mehele koha oma südames on ta kui habras klaas Mehe pihkude vahel ja Naine ei tea, kas Mees hoolib või kuidas ta hoiab teda. Läbi aegade on Naist jäetud keset tantsu üksinda seisma, tema kõrval ei ole olnud kedagi, kes püüaks ta kinni enne, kui tema süda kildudeks puruneb.

Naine vaatab Mehe silmadesse. Ta sukeldub sügavustesse. Naine teab, et on olnud enne ja tulevad pärast nende ühist aega kohad, kus on tunded ja pinnavirvendused, kuid see siin on hetk, kus ta on Mehega koos ja see on oluline. Naine on varem vaadanud pealispinda, väliseid jooni ja tegusid, kuid ta ei ole seni saanud Mehega kohtuda, sest Mees on end varju hoidnud. Täna, siin ja praegu on Mees ja Naine iseendina, ei ole katteid ega kaitseid, õrn haprus ja haavatavus on osutunud tugevuseks, sest Armastus põleb nende sees. Enam ei hõõgu söed kamina nurgas, olles südamesopis varjul, täna elavad Naine ja Mees Armastuse leegis, mis soojendab, värvib ja valgustab.

Naine võtab Mehe Armastuse oma pihkude vahele – see on suurim kink, mis ta kunagi saanud on. Naine vaatab Mehele otsa ja sukeldub tema silmade sügavusse, Naine ulatub Mehe südameni, ta näeb kõige salajasemat paika Mehe sees ja ta tunneb, et Mees on nii habras ja õrn – Mees on alasti Naise ees. Naine igatseb tunda, kuidas Mees puudutab teda sügavalt.

Naine, võttes Mehe Armastuse vastu, võtab vastu Mehe ja annab talle koha enese kõrval Mehe kingitud Maailma sees. Mees teab ja tunneb, et tema Armastus on hoitud, sest tal on koht Naise südames. Mees ulatub sügavale naise sisse, sest Naine ei kaitse ega varja ennast. Mees on oma puudutuses õrn, sest ta hoiab Naist, kes hoiab tema Armastust. Naine avab ja hoiab Meest endas, ta lubab Mehel tulla ja olla. Ühinemises on Hingede kohtumise hetk, sest Mees ja Naine kogevad ühes hurmavat Armastust ja joovastavat rõõmu, mis kasvab neis, kui nad kuulavad, vaatavad ja tantsivad koos nii, et puudutus suudab äratada ja vallandada laine, mis täidab neid üleni.

Ma näen Sind, sest ma vaatan Sinu silmadesse. Ma avan end, sest olen kohal ja olemas. Sinu puudutus leiab vastuse minu sees. Ma võtan Sind vastu, Sina täidad minu ja mina Sinu!”

Mees ja Naine tantsivad ühes ja neil ei ole vahet vahel, sest nad on üks. Mehe ja Naise Hinged on kohtunud ja nad koos Alguse Allikal, kohas kus kõik on üks.


Marianne


Soomemaal

18.10.2018.a

Teisipäev, 16. oktoober 2018

Kas takistus ikka on alati takistuseks





Ikka ja jälle kohtame oma teel takistusi, millele otsime lahendusi. Vahel on edasi minek nii raske ja võimatuna näiv, sest mingi teema hoiab meid paigal ja me ei pääse mitte kuidagi temast mööda ega üle, kuigi ihkame nii väga edasi liikuda.

Tegelikult on iga teema kui pall, mille leiame oma teelt. Nähes pallis taksitust keerame käised üles ja asume lahendama. Kuid võib olla ei olegi pall takistuseks, vaid pallil on takistus ees.

Tõeliselt pingutust nõudev on suruda alla või hoida paigal üleskerkida soovivat palli. Samasugust mõttetult kulutatud jõudu rakendame püüdes alla veereda tahtvat palli ülespoole lükata.

Ehk on meis endis takistus peidus, mis segab pallil oma teed minna. Astu kõrvale, vaheta vaatenurka ja lahendamatu teema veereb ise alla või tõuseb üles ning tee saab vabaks.


Marianne


Soomemaal

16.10.2018.a

Pühapäev, 14. oktoober 2018

Karikakramäng – olla koos või mitte olla





Huvitavalt keerulised on siin Maailmas paarisuhted, kus naisi lihtsalt ei mõisteta ja meestest ei saada üldse aru. Kohtutakse, ollakse, elatakse, jäädakse või minnakse – olla koos või mitte olla – nii mängitakse argipäevas karikakramängu, kuid küsimus on: „Kuidas olla koos?” Mis seal siis keerulist on, suhe see on ju lihtne, täpselt selline nagu filmides nähtud, raamatutest loetud, eeskujude pealt maha viksitud, unistustes unistatud. Kuid kas ikka on? Tegelikult ju ei ole ja just see tekitabki mõistmatust ning fustratsiooni, sest õhus ja inimeste vahel on küsimus - Mis on pildil valesti, et Meie suhe ei õnnestu?

Mees ja Naine on kui kaks torni, kellel vallid ja kraavid enesekaitseks ümber ehitatud. Kaks inimest, kes saavad kokku alles siis, kui sillad lastakse alla ja võred tõstetakse uste eest üles. Ollakse koos, kuid elatakse oma tornides. Kaitstakse ennast inimese eest, kes on justkui kõige lähemal, aga ometi hoitakse teda endast kaugemale ning ehitatakse müürid vahele. Usutakse, et Armastus on valus, sest killud, mis kord purunenud südamest jäävad, teevad tuntavalt haiget ja nii hoitakse oma südant varjus ja kaitstuna.

Inimene on oma tornis ootel, sest ta soovib, et teine annaks talle selle, mis tema sees puudu on – inimene vajab, et teine teeks ta tervikuks – selles on tahe, et teine looks läbi iseenda inimese elu, kuid nii ollakse teise looming. Inimene teab ja näeb teed, kuidas teine võiks teha nii, et inimesel enese sees hea olla oleks. Vajadusest sünnib viha ja on valus olla, kui teine ei tee ega anna seda, mida inimene vajab või võtab vajamineva lahkudes endaga kaasa. Vajaduses on sõltumine, mis annab omal moel inimesele kindluse, et teine on tema elus olemas vähemalt seni kuni ta annab. Sõltuvus seob inimesed kokku, kuid nii kaob vabadus. Vajaduses on ka hirm, mis saab siis, kui enam ei anta või enam ei vajata. Kuidas siis olla, kui kaob vajadus? Mis jääb vajaduse kadudes alles?

Kaks inimest koos on paar, sest nad näevad teist enese eludes, kuid see on väline Maailm, aga enese sees, olles tornis, on nad tegelikult üksi, sest seal ei ole teist inimest kõrval - olles koos ollakse tegelikult üksinda. Tornis leiab inimene kaitset ja varju teise eest, seal on tema turvaruum ja see on see, mida ta ise endale pakkuda saab. Torn on müür iseenda „Mina” ümber, sest seda tuleb hoida ja kaitsta seni, kuni inimene pole veel mõistnud, milline ta on siis, kui ta seisab iseendana ise ja üksi.

Inimene on Hing, kes kehastub Maale, kas Mehe või Naisena ja tema tee on õppida läbi kogemuste tundma iseennast, et väljendada ennast sellena, kes ta on, läbi selle, kellena ta on. Et mõista oma olemust tuleb inimesel kohtuda iseendaga, st tal tuleb võtta vastu teadmine, et ta on see, kes ta on ja teha seda nii, et endasse vaadates ta näeks ennast sellena, kellena ta sündis, kas siis Mehe või Naisena. Inimene, kes ei ole veel kohtunud endas Mehe või Naisega on segaduses siis, kui tema kõrval on kaaslane, sest ta ei tea tegelikult, kuidas ja milline iseendana olla. Ta on olemas ja tunneb end Mehe või Naisena alles siis, kui teine näeb temas Meest või Naist. Ta on olemas ja tunneb end Mehe või Naisena alles siis, kui teine äratab temas Mehe või Naise. Ta on olemas ja tunneb end Mehe ja Naisena alles siis, kui teine on tema kõrval Mehe või Naisena. Ta on olemas, kuid läbi teise inimese. Selline inimene on rahulolematu, sest ta näeb enda peegeldusest, et ta on Mees või Naine, kuid ta ei oska sellisena iseenast väljendada, ta vajab teist inimest kõrvale, et teine näitaks talle teed, astuks esimese sammu ja kutsuks teda kaasa.

Paarina olles on suhtes olemas oma koht Mehele ja oma koht Naisele, nii moodustub vastanditest üks tervik. Kui inimeses ei ole selgust, kes ta on, siis ollakse küll suhtes, aga suhe on sassis. Kui Mees või Naine pole ennast endana näinud, siis ta ei tea, kus ja milline on tema koht. Tantsitakse koos, kuid sammud pole selged, astutakse ja põrgatakse kokku, sest mõlemad tahtsid just sinna oma jalga panna või siis ei julgeta astuda, sest ei teata, kus on see õige koht, kuhu tohib astuda, aga nii ühist mustrit ju ei sünni. Juhib see, kes on tugevam ja soovib liikuda, ta õpetab, juhendab, kuidas ja kuhu, kuid nii pole ühist loomingut. Võib olla on inimene lihtsalt laisalt mugavam ja lasebki teisel toimetada, et küll kuidagi ikka saab, mis siis, et longates, aga parem see, kui üksi olla. Suhe on, sest üks hoiab koos, aga kui teist kõrval ei ole, siis ollakse üksi ja omapäi – alles siis sünnib looming, sest on vabadus olemas olla. Suhtes koos olles kestab segadus, põrgatakse tunnetes tunnetega kokku, sest elatakse ja ollakse välises, kus pinnavirvendustest saavad alguse draamad ja lahingud, kus „Minad” sõdivad, kuid kusagil inimese sees, tornis, on haiget saanud Hinged üksi ja üksinda, nutmas lohutult lohutuse järele.

Olles suhtes olemas läbi teise inimese antakse talle luba anda ja võtta, kuid nii jäetakse teisele ka võimalus inimest oma tahtmise järgi luua ja kustuda. Kui inimene ei tea, kes ta on, siis ta kaitseb ennast, et olemas olla ja ta otsib ning ootab välisest seda, mida vajab, et olemas olla – kinnitust sellele, et ta on olemas. Kui inimene ei näe iseendas iseennast, siis on ta rahulolematu, kõigutatav ja haavatav, sest vajab välise tegusid, kes tagaksid tema heaolu.

Inimene seisab oma tornis ja on üksi, kuid seal pole peeglit ja ta ei näe, kes ta on, kuid Hingel on olemas kogemused eelmistest eludest, kuidas elada Mehena või Naisena ja see teadmine jõuab inimeseni, kui ta endale otsa vaadates sügavale enese sisse vaatab. See, mida inimene näeb on tema Maailmas olemas. Ta kohtub endas Mehe või Naisega, kui võtab end vastu ja annab enesele enese sees koha. Olles enesest teadlik seisab inimene suhtes oma kohal ning ta teab, kes ja milline ta on, sest ta tunneb ennast. Ta ei vaata ega vali välise reegleid ega raame, sest ta teab ise, milline ta on. Ta ei vali olla see, kes ta olema peaks, vaid ta on see, kes ta tegelikult on.

Inimene on iseendana olles tervik ja loob ise oma elu iseendale ning selles on vabaduse kergus - inimene on, sest ta on olemas. Kui inimene on ise olemas ega vaja olemas olemiseks teist enese kõrvale, siis ta seisab teise kõrvale, kui ta on valinud selle valiku ja selles lihtsas olemises on kingitus kogu Maailmale. Sel juhul tantsitakse teise inimesega sobitudes ja kohandudes koos, sest seistakse teineteise kõrval, ollakse olemas ja nähakse teist ning nende ühine elu on improvisatsioon, kus mõlemad loovad ühist joonist. Koos olemine on inimeste olemuse väljendus loovusena, kus koosolemisest sündival energial on suurem väärtus, sest kaks tervikut loovad ühes enamat.


Marianne

Soomemaal

14.10.2018.a