kolmapäev, 30. mai 2018

Seistes kahe kodu vahel





Avastasin end hetkel, kui pidin ühest kohast teise ära minema, et ei tahagi seda teha, sest olin kohal ja juba paigas ning ei tundnud vajadust lahkuda – mina olin juba oma kodus. Olles oma igapäeva elus võisin mõelda endale asjad selgeks, tunda ja teada, kuid tegelikkus jõudis kohale kui olin liikumises, elasin elusalt, siis alles mõistsin, mida tegelikult vajan ja soovin, nii nägin vahet, mis on oluline, mis mitte. Sain aru, et olen vanast juba lahti lasknud, kui ei tahtnud enam vanadesse raamidesse tagasi pöörduda. Taipasin, et olin vajanud muutust, sest tajusin vana piirangute ja kohustustena. Uuest lahti laskmine oli raske, sest justkui kaotaksin taasleitud vabaduse.



Minu vana elu ja vanad asjad, mille olin ise endale valinud, olid paigas, seisvad ja muutumatud. Uues kohanen, muutun ja uuenen, vaatan ennast, näen võimalusi, teostan ja tegutsen. Vanas enam ei oska, ei taha või tundub, et ei saa ilma lõhkumata, mis on raske või võimatu. Ehk ei olegi seda vaja, võib lihtsalt lahti lasta, vanast välja astuda ja edasi minna, sest ainult mina ise hoian raskustest kinni, keelan endale vabaduse kerguse. Raskuseks on minu enda poolt kogutud asjad, mis vajavad minu energiat, et endisel kujul alles olla.

Uues on selge, mida tahan ei taha, vajan ei vaja, millel luban minna või jääda. Kui on eesmärk ja ma näen seda elavana, siis mõtlen välja, kuidas see saavutada. Kui plaane ei sünni ega kasva, siis on hoidmine, säilitamine ja tunnen end vangina, sest tegelikult vajan liikumist, arengut, selgust ja sihti, et mõista ja aru saada, mille jaoks ja pärast ma elan ja olemas olen.

Ma ei osanud oma igapäevast rada teekonnana näha, sest see tundus pideva ringina, kus jõudsin ikka ja jälle algusesse tagasi. Kus kordasin kordusi korduste järel: „Ma tegin ära!” seejärel: „Jälle pean otsast alustama!” Keskkond ise ei muutu, kui mina seda ja iseennast ei muuda. Siin Soomes olles sain aru, et mina vajasin muutust, sest see, mis oli minu elus enne, see ei olnud enam see, mida ma tegelikult endale tahtsin. Ära olles tundsin ja nägin vahet, sain aru, mis on mis. Mõistsin, mis on tegelikult liigne, ahistav, piirav – minule mittevajalik. Vanast ära minnes ja sellest eemal olles nägin, mille jätsin seljataha, kas ja kuidas see oli minu jaoks tegelikult oluline. Uues kohapeal elades kogesin, mida reaalsus tegelikult endaga kaasa toob, kuidas selle sisse sobitun ja kas see on see, mis paneb silma taas särama.


Nii ongi, et hetkel on minu elus veel kaks kodu, kuid ainult üks, kus soovin päriselt elada ja see on siin Soomes.

PS selline on vaade, kui istun maja ees trepil ja lihtsalt olen


Marianne
Soomemaal
30.05.2018.a

neljapäev, 24. mai 2018

Kas valida täidetud soov või tee





Sa seisad hetkes, kus Sinu käes on soovide laegas, sest Sa oled saanud kingiks ühe soovi täitumise ning nüüd tuleb Sul see võimalikult täpselt sõnastada ja lihtsalt välja öelda, sest siis ta täitubki -just siin ja praegu. Oi, kui palju oled Sa endamisi soove soovinud ja nende täitumisest unistanud, kuid nüüd, seistes siin, oled Sa segaduses, sest kardad oma võimaluse käest lasta. Sa alustad, kuid takerdud, sest mida iganes Sa välja mõtled ja öelda tahad ei ole täpselt see, mida Sa päriselt soovid.

Sa sead sõnu ritta ja tajud, kui keeruliseks see tegelikult osutub, sest ühe sõna muutmisega muutub tulemuse sisu. Alles nüüd saad Sa aru, milline vastutus Sinul oma sõnade eest lasub. Kui algul mõtlesid, et mis siin ometi nii rasket on, siis avastad, et sõnade lukku panek jätab alles tee, mida Sa võib olla astuda ei soovigi. Kuidas sõnastada siis oma soov, et saaksid täpselt selle, mida tahad, kui alles sõnu ritta seades näed, kuhu ja kuidas võib tee laotuda, kui palju on erinevaid võimalusi ja vähe kindlust, et kõik on täpselt nii nagu Sina seda soovid. Kui soovi täitumine on käega katsutav, siis ei ole see võib olla enam nii oluline ja Sa tegelikult ei tahagi seda soovida ning Sa otsid endas järgmist varjatud unistust.

Ehk mõistad Sa siis, et endale valikute ja võimaluste jätmine on vabadus elada ja valida ise oma tee ning jätad soovi alles, seni kuni Sa oled endas kindel, et see, mida soovides välja ütled on täpselt see, mida Sa kogu hingest ihkad kogeda.


Marianne
Soomemaal
24.05.2018.a

teisipäev, 22. mai 2018

Sõlmed on seotud meeldetuletuseks





Sõlm on kui rätiku nurka seotud meeldetuletus, sest sõlmimise hetkel ei olnud meis ressurssi, et teemaga tegeleda ja nii sidusime sõlme, et mäletaksime, kui tuleb aeg ja me suudame, oskame või tahame sõlme lahti teha, oma tundele otsa vaadata ja temast läbi minna. Oleme kui Scarlett O`Hara, kes ütles: „Ma mõtlen homme selle peale!”, kuid me jätame täpsustamata, millal see homme tuleb.

Sõlmed on ebamugavad ja tundlikud kohad, mida me ei taha endas puudutada. Osad meist ihkavad välise leebet silitust, armastuse paitust, mis leevendaks pinget, kuid osad ei talu, et keegi neid puudutab, sest see teeb haiget. Sõlm on vaimne valu, mis väljendub füüsilises kehas, et me tajuks tema olemas olu ja ei unustaks, et me sidusime ta vaid meeldetuletuseks.

Hoiame end pinges, et hoida valu tagasi, õppime sellega ühes elama. Valu tuleb lõdvenemise hetkel, kui laseme endal lõpuks olla ja ei võitle enam vastu. Kinnisurutud koht elustub ja energia liikvele minnes tunneme seda tervikuga. Lohutus peitub selles, et valu leeveneb ajas, kuid tema talumise teeb raskeks see, et ta tuleb ootamatult, on korraga kõiges ja kõikjal ning meid valdavas tundes ei mäleta me ilma temata olemist ja ei usu valuta elamisse. Just selle, kõike enda alla matva või endasse neelava, tunde pärast me oma teemaga ei tegelenudki ja hoidsime sõlme alles. Hirm, tunde vältimine, iseenda eiramine, teema eitamine – huvitav iseendale iseenda poolt valitud elu.

Sõlm on kohas, mida me endas ei armasta. Kohas, mida väldime, mida me endas ei vaata või näeme moonutatult. Seal, kus ei ole armastust on kõrb ja pimedus, seal on varju ja ellujäämise piir. Füüsilises kehas lõikab arst sõlme välja ja valu hoitakse rohtudega kontrolli all, kuid energeetilises kehas ja kehamälus pole sõlm veel lahti seotud, seal on teema endiselt lahendamata.

Kui endale ausalt tunnistada, siis kui palju me iseendast päriselt näeme, kui suurt osa endast suudame aktsepteerida ja tegelikult iseenda iseärasuste olemas olemist, aegade ja elamise jälgi endas vaadata. Me näeme seda, mida tahame näha, kuid milline on tegelikkus, mis peitub varjudes ilusaks maalitud eesriide taga, seal, kus on sõlmed, mida on ebamugav, vahel lausa vastikust tekitav katsuda. Puudutades tajume nende olemas olu, kui vaatame päriselt otsa, siis tunnistame nad tõeliseks ja enam pole võimalik ennast petta, sest seisame alasti iseendana ühes oma sõlmedega.

PS fotol on ainult üks kaev päris kaev


Marianne
Soomemaal 22.05.2018.a

esmaspäev, 21. mai 2018

Puu on isa, puu on ema, puu on elav hing





Inimesel on võim,
sest tundub talle,
et just tema võib
muuta Maailma
enda tahtmise järgi,
oma vajaduse nimel.

Saagu see siia
ja too tulgu sinna,
kui vaja,
siis võtab masina.
Keerab ringi maa,
kaob lill ja mesilane ka.
Puud kui kõrred
langevad loogu.
Plaanitu teostub,
siin kavand viiakse ellu.
Järgi jääb tühermaa,
aher ja eluta.

Miks ei saa
koos loodusega
ühes elada?
Kas tõesti peab
elava lõhkuma,
oma teelt kõrvaldama?

Ometi inimene elu austab.
Põllult leitud pesa,
veel koorumata neli muna
puutumata jätab.
Ta traktoriga mööda sõidab.

Kuid elujõus puud
murib ja murrab,
masinaga pihta sõidab.
Puu täna kaotab,
homme oma elu jätab.
Inimene maad võitis,
kuid tegelikult kaotas,
sest üks elav hing
teda enam ei toeta.

Inimene mullaks saab,
masin vanarauaks,
kuid on looduse ime,
et kusagil üks seeme,
kes ootab oma aega,
tühermaale külvatuna
temast sünnib
ja ajas suureks kasvab
üks puu, üks elav hing,
kes on isa, kes on ema
uusi lapsi kasvatama.


Marianne
Soomemaal
21.05.2018.a

pühapäev, 20. mai 2018

Fantastiline kingitus tänases päevas




Sain täna sellise sõnumi


Lp. Luulekevadel 2018 osaleja.

Teatame, et olete  jõudnud meie luulevõistlusel III vooru, avaldame võistluse paremiku luulevihikus vähemalt ühe Teie luuletuse. Hiljem tulevad luulevihikud müügile ka Apollo ja Rahva Raamatu kauplustes. Kutsume Teid ka Eesti Luuleliidu liikmeks astuma...

Luulekavad 2018  korraldustoimkond


Ma olen vapustatud, siiralt tänulik ja õnnelik!!!!!


Marianne
Soomemaal
20.05.2018.a



Mina ei pea, mina võin





Mina ei pea ....,
mina võin ...,
sest mina saan,
kui ma vaid soovin!


Mina ei pea Soomes elama, mina võin seda teha, kui ma vaid soovin, sest minul on see võimalus. Lasen oma hirmud ja piiravad tunded lahti ning luban endal elada elu, mis on minu oma siin ja praegu, just selliste võimaluste, avatud uste, kutsuvate teede ja uue keelega, looduskaunil kaljuste mägede, veetlevate järvede, ääretu ilma ja mere maal.



Päikselisel päeval, kui puhus suviselt soe tuul, mis sasis juukseid ja sikutas lehvivat seelikut, sõitsin tõukerattal ja tundsin siirast rõõmu – mina olin vaba – sest jala tõukest veerema läinud ratas tuhises mäest alla, tee lookles põldude ja metsi kandvate mägede vahel, mina olin kohal ja minul oli lihtsalt hea olla. Täiskavanud naisena olles tundsin end vallatu tüdrukuna, kes tajub, et käesolevas hetkes on terve Maailm oma täiuses olemas.



PS Ostsin endale kaupulusest esimese soome keelse raamatu ja nüüd loen seda - Jojo Moyes „ Kerro minulle jotain hyvää & jos olisit tässä”


Marianne
Soomemaal

20.05.2018

teisipäev, 15. mai 2018

Inimesel on vajadus oma Tõde tõestada





Helistas inimene, kellega mina ei olnud pikka aega suhelnud. Meie, aegade tagune, viimane vestlus katkes, kui ma tundsin, et pean end ründe eest kaitsma ja otsustasin kõne lihtsalt pooleli jätta. Nüüd istusin, kõnelev telefon käes, suure tamme all ning kuulasin teist ja tunnetasin iseennast. Tajusin olulist muutust, kui võrdlesin ennast eelmise kõne ajal ja nüüd, siin ja praegu. Kõige suurem erinevus oli see, et käesolevas hetkes ma ei oodanud ega vajanud sellelt inimeselt mitte midagi. Just see oligi see, mis meid eelmine kord konfliktini viis. Tookord tahtsin ma talle selgeks teha seda, mida mina tundsin ja mõtlesin. Tahtsin meeleheitlikult, et ta saaks minust aru – mõtleks ja tunneks minu moodi. Ma proovisin igal moel tõestada, miks minul on õigus iseendana elamisele. Mina tahtsin, et ta tunnistaks minu Tõde.

Tamme all istudes sain aru, et minul on minu vabadus iseendana elamisele ja olemisele olemas. Mina ei pea seda teisele tõestama, sest nüüd ma tean, et tema ei saanud ega saa seda kunagi minule anda või ära võtta. Mina ei vaja iseendana olemiseks teise luba ega heakskiitu. Minu jaoks oli see kõne järjekordne kokkuvõttev test, kas ja kuidas mina olin oma õppetunnid läbinud ning edasi kõndinud. Tegelikult on see nii vabastav kui tajud, et suudad lasta teisel inimesel olla see, kes ta on. Püüd Maailma ja teisi inimese kontrollida, muuta või suunata enda soovide järgi, võtab iseendalt elamisejõudu, sest nii kõnnime teiste teedel ja proovime neid enese energiaga mõjutada. Jah, energiat saab juurde, kui meid kuulatakse ja järgitakse, kuid energia väheneb, kui meile võideldakse vastu, teisi peab veenma, mõjutama – tõestama oma Tõde.

Ma istusin ja kuulasin teist inimest. Tundsin, et see hetk oli lihtsalt kohtumine, meie kahe teed kulgesid korraks kõrvu. Mina ei astunud tema omale ega kutsunud teda endaga kaasa. Ma olin, kuulasin ja lasin kõigel minna. Teine inimene ei soovinud arutlust ega dialoogi minuga vaid pingelise mõttetöö tulemuse tõestust pideva vooluna edasi anda – ta tõestas mulle oma Tõde. Ma sain temast aru, kuid ei võtnud teda endasse – need ei olnud minu teemad. Tajusin kohti, kus oleksin võinud reageerida, vaielda või ennast tõestada, juba olin selleks valmis, kuid siis mõtlesin, et milleks, minul ei ole seda vaja. Mida see oleks mulle andunud? Mina oleksin loonud vastanduva kontakti ja andnud oma energiat kohta, kuhu ma ei soovinud seda jagada. Sain aru, et teisel inimesel on vaja endast välja rääkida, kuhjunud koormat vähendada. Keerasin telefoni looduse poole ja lasin tal kõnelda. Jätsin talle võimaluse rääkida Maailmaga, kuid nii, et mina ei lasknud võõraid sõnu endast läbi.

Kui lasta selline jutt endasse, kuulata jõuga öeldud sõnu, siis need salvestuvad ja hakkavad oma elu elama. See on kui programm, mis programmeeritakse kuulajatesse, et saavutada oma idee/ mõtte kui seemne idanemine, sooviga luua muutust kuulajas. Inimene, kellesse võõras sõna salvestub on nüüd alateadlikul moel mõjutatud. Temas sünnivad seosed ja punktid, mida ta ei ole teadlikult endas loonud. Ta ei ole kõndinud teed, et neid ise enda jaoks avastada. Kuulates võõraid sõnu võib ta võitlema hakata, enda Tõde tõestama või iseennast kaitsma tormata, kuid ta võib ka uskuda, et see kõik ongi kõige lahendus - vau efekt, uus teadmine. Jah, see võib üks või teine olla, kuid võib ka tõsiseks teemaks osutuda, sest inimene ei tea salvestunud sõnade tegelikku mõju iseendale. Kuulates täie pühendumisega, ilma filtriteta oleme kui tühjad anumad, keda täidavad nüüd teise inimese poolt, sisendavalt, välja öeldud sõnad, mis on kellegi teise programmi osad. Oleme endast vähem teadlikud, sest kuulame ja vaatame välist iseendas ning lähtume nendest tõdedest. Võime jäädagi neid uskuma, omamoodi pühaks pidama ja kummardama, püüdes end nendele vastavaks muuta.

Mina tahan öelda, et see, kui keegi kõnnib Maailmas ringi sooviga teisi muuta, siis see ei ole aus tee. Aus on iseendana olemas olemine ja teise inimese aktsepteerimine sellisena nagu tema on – püüdmata, soovimata, tahtmata, väljakutset omamata, pühendumata teda muuta, korrigeerida, suunata – mil iganes moel enda soovi/ uskumuste /Tõdede järgi kujundada.

Inimene on mõjutatav, sest ta soovib uskuda ja leida lahendust, kuidas just temal oleks võimalik kergemalt elada, tunda vähem valu ja kanda väiksemat koormat, aga teised ei saa neid lihtsalt ära võtta ega minema visata. Oma Tõde tõestades võidakse jätta mulje, et inimene ise ei vastuta oma sammude eest, sest tema teed suunatakse ja kontrollitakse, et tulemus saaks ootusele vastav. Kuid inimene ei saa jääda kandjat ootama, et see teda süles edasi kannaks, sest astuda tuleb kõigil ise. Inimene leiab tuge, kui ta ise on valmis astuma oma järgmise sammu ja ta küsib saatjat, kellega koos positiivse energia hulka suurendades see teha.

Vaata Tõe jagajat, abi andjat, teenuse pakkujat lahtiste silmadega. Kas selle inimese endaga on kõik korras. Kas tema välimus, kehakaal, harjumused jne näitavad enese hoidmist, enda eest vastutamist. Kas tema ise on oma Tõe enese jaoks suutnud ära tõestada, kas temas endas on muutused toimunud või toimumas. Kas tema on kooskõlas või vähemalt teeb samme sellel teel, olles tegude tegemises mitte teoorias – oma sõnade ilus kinni. Kas tema ise oskab ennast kuulata ja annab endale seda, mida temal vaja on enne, kui ta tõttab teisi oma Tõega valgustama. Kas Tõde on üks ja ainus, mis kehtib/ töötab/ lahendab kõigi jaoks kõike ühte moodi.


Ehk on Tõde lihtsalt üks vaatenurk, nii nagu see lugu siin on minu tänane vaateviis.


Marianne
15.05.2018.a

neljapäev, 10. mai 2018

Õrnroheline loor





Lehed hiirekõrvul kikitasid,
kui pungad avali pakatasid.
Värskendav vihmasadu
kõndis vaikselt mööda radu.
Tibutades alla sadas,
Maale jõudu juurde jagas.
Kui võluväel muutus loodus,
kõik kasvas ja kosus.
Õrnrohelise looriga,
kevadvärske rüüga
said riietatud puud ja põõsad.

Kirju kojaga tigu
roomas mööda mustavat vagu.
Külvava traktori järel kõndis
hanesid parves, omajagu.
Konn võrgutavalt kraavis krooksus,
sookurg õrnalt kaasat huikas.
Kõigil oli tegemist,
uus algus ootas sisseseadmist.

Mina hargiga maad kaevasin,
kui ööbik puuladvas laksutas
jäin seisma ja kuulasin.
Ilma priiskava kleidita
kauneid aariaid esitas,
see oli nii lihtne ja armas.

Siis tuli üks varajane sääsk,
tüütult kõrva ääres pinisedes
enda suguvõsarohket suve ennustas...


Marianne
10.05.2018.a

kolmapäev, 9. mai 2018

Meie ühine hetk - naeratusega mäletan Sind





Käest mul võtsid
ja kõrgele mäetippu viisid,
kui peopesale laotasid
laiuvad metsad ja maad,
kõik selle minule kinkisid.
Kutsusid öise taeva alla
selili lebades vaatama,
säravaid tähti ja kuud näitasid.
Sinu sõnades oli kirge,
Sina puudutasid minu hinge.

Esimese koidukiirega ärkasime,
õrnalt armastust jagasime.
Teadsime sel hetkel,
sel ühisel tundeviivul,
et olime koos ühena -
teineteist täiendava tervikuna.

Sa tänast nautisid
ja homset ootasid.
Nii palju oli veel teha,
taas minna ja uut näha:
kogeda elu maitseid,
koguda Maailmu väikseid,
katsuda ääretu avaruse äärt -
iga Sinu elatud hetk oli väärt.

Sa teekonna ühte lõiku
minuga koos käies jagasid,
veel tajun Sinu puudutust,
ma mäletan meie kohtumist.

Ma tänan Sind selle eest,
mõtlen Sulle ja naeratan,
saadan Su teele valgust,
päevadesse päikesesoojust,
et näeksid edasi käia
ja jõuaksid Maailma äärele välja.


Marianne
09.05.2018.a

teisipäev, 8. mai 2018

Sina Ise oled Maailma parim kaaslane - Meditatiivne rännak vol 28





On kesksuvi, päike paitab Sinu palgeid, mesilased sumisevad laisalt kui nad õielt õiele lendavad, kõikjal lõhnab magusalt rammusa suvesoojuse järele. Sa kõnnid rohelises aias ja hoiad ühel inimesel käest kinni, te olete jalutuskäigul. Sa toksid varbaga teele jäävaid kivikesi, vahepeal jooksed kollastele ja kirjudele liblikatele järele ning püüad liblika kombel lendu tõusta, kuid siis lippad jälle tagasi ja võtad uuesti käest kinni. Sa tunned ennast turvaliselt, Sul on hea olla, Sa naeratad Maailmale ja tajud, kuidas kogu ümbritsev Maailm pilgutab Sulle lõbusalt silma.

Aianurgas kasvavate puude all seisab pikk pruun puust poom. Sa soovid sellele kõndima minna. Sa astud poomile ja vaatad, kuidas see lebab Sinu ees kui üks pikk ja sirge tee. Sa tunned, et Sa tõesti tahad mööda seda kõndida, minna algusest lõpuni välja. Sa oled otsustanud, et täna teed Sa selle ära. Sa astud esimese sammu ja see tundub nii lihtne, sest Sa näed teed enda ees ja Sinul hoitakse turvaliselt käest kinni. Sa teed veel mõned sammud, kuid see ei ole enam nii põnev, sest Sa ei saa end proovile panna. Sa otsustad katsetada, kuidas on, kui Sa paned silmad kinni ja seejärel kõnnid.

Sa suled silmad ja peatud hetkeks. Maailm on muutunud, sest Sa ei näe enam teed, kuigi Sa tead, et see on Sinu ees. Sa tead, et Sinul tuleb astuda ja tasakaalu hoida. Esimese sammu teed Sa kobavalt, teine läheb lihtsamalt ja kolmas tuleb juba väga hästi välja. Sa tunned, kuidas Sa muutud enesekindlamaks. Sinus kasvab julgus ja otsusekindlus teha oma järgmised sammud Ise, ilma toetava käe abita. Sa lased toetavast käest lahti ja nüüd oled Sa päriselt Sina Ise! Astud sammu ja naudid vabadust uuel moel. Sul õnnestuvad ka teine ja kolmas samm ning korraga Sa tajud, et Sa oled võimas ja suudad kõike. Sinu ümber on Maailm, kes toetab ja jälgib Sind ning ta näeb, kuidas Sa kõnnid, näeb seda, milleks Sina võimeline oled. Sa tunned, et siin selles Maailmas on Sinu jaoks kõik võimalik, kõik teed on valla ja uksed avali: „Mine ja kõnni, kus ja kuidas Sa iganes soovid!”

Kuid korraga Sa taipad, et oled üksi. Sinu ümber on ehmatav avarus ja Sa ei taju enda ümber mitte kedagi ega midagi, kust haarata abi saamiseks kinni. Sa soovid tunda, et Sind hoitakse ja armastatakse ning seda, et Sinu käest ei oleks lahti lastud. Kogu hingest vajad, et just nüüd aidataks Sul turvaliselt edasi kõndida. Kuid Sa tajud, et Sa oled üksi ja pead Ise astuma oma sammu, kuid see osutub korraga Maailma kõige raskemaks ülesandeks. Sind ümbritsev tühjus on nii hirmutav, et Sa jääd seisma ja ei julge enam edasi astuda. Sa lööd tasakesi kõikuma, lähed tasakaalust välja ja kardad kukkuda. Sind haarab paanika. Sa ei tea, mida teha, sest kardad, et nüüd on kõik läbi ja kohe saad Sa füüsiliselt haiget. Hetk peatub ja Sa oled oma tunde sees, Sa oled justkui selle sees kinni ja lõksus.

Kuid siis avad Sa oma silmad. Sa oled taas päikeselises päevas kohal. Sa näed, et Sinu kõrval ollakse, seistakse käed välja sirutatud ja valmis Sind iga hetk kinni püüdma. Sa haarad käest kinni ja järgmisel hetkel tunned terves kehas rahunemist, sest tajud füüsilist toetust ja tead, et Sa oled turvaliselt hoitud. Sa taastad oma tasakaalu, seisad ja rahuned. Siin, selles kohas, on Sinul võimalik valida, kas kaitstult turvalisele maapinnale astuda või jätkata oma teed. Hetk vaikust ja Sina valid edasi kõndimise.

Esimese sammu astud Sa taas teise käest kinni hoides, kuid siis tahad Sa uuesti enda võimeid proovile panna. Taas lased Sa teise käest lahti. Sinu jalad on kindlalt poomile toetatud, see on Sinu punkt, millele ehitad üles oma tasakaalu. Sa mõistad, et oluline on leida üles usk iseendasse, leida enda sees tasakaal ja astuda oma järgmine samm. Iga samm on oluline, sest selle sooritamisest sõltub, kas kukud või jääd teele. Sina Ise astud oma järgmise sammu. Sa keskendud sellele, kuidas Sina seda teed. Sa tead, et see õnnestub, sest enne kui Sa jala maha asetad, kuulad Sa iseennast ja tajud teed oma jalge all. Uuesti suled silmad ja astud veel ühe sammu ning teisegi.

Korraga Sa mõistad, et oluline pole see, kas Sa kõnnid avali või suletud silmadega, oluline on see, kuidas Sa seda teed. Oluline on see, et teaksid, kus Sa oled, mida Sa teed, kuidas ja kuhu Sa astud. Sa võid end proovile panna, Sa võid kukkuda, Sa võid enda jaoks ebaõnnestuda, kuid tegelikult on need kõik vaid Sinu enese sammud Sinu teel ning mitte üks samm ei ole Maailma lõpp vaid järgmise algus. Sa saad aru, et peale igat sammu saad Sa uuesti valida, kuidas ja kuhu Sa astud. Sina ise valid oma viisi. Sinus on olemas punkt, millele luua ja ehitada oma tasakaal. Sinu turvatunne oled Sa ise, sest Sa tead, et Sina oled kõigeks võimeline, kui Sa vaid Ise seda usud ja endal tunda lubad. Sa armastad iseennast, sest Sina oled Maailma parim kaaslane, kelle käest kinni hoides saad edasi rännata.

Sa oled poomi lõppu välja jõudnud. Sa avad oma silmad ja kui liblikas tõused lendu, hüppad Sind ootavate käte vahele ja saad osaks suure kallistuse enne, kui jalad maapinnale libistad ning uuesti käekõrval edasi kõnnid või joostes Maailma avastama suundud.


Marianne
08.05.2018.a

esmaspäev, 7. mai 2018

Lootusetuse lõpmatus - Sinu käsi libises liiga vara peost





Ma mõistsin Sind üle aegade


Sa tunnistad, et Sinul on väga halb iseendana elada. Sa seletad seda nii paljusõnaliselt, et Sinust ometi aru saadaks, kuid mida rohkem Sa pingutad, seda enam saad aru, et Sind ei mõisteta ja lõpuks Sa vaikid. Sa küsid: „Mida ma pean tegema?” Sulle vastatakse, kuid Sina leiad üles kõik maailma põhjused, miks Sina ei saa mitte mingil moel nii teha. Edukalt suudad Sa ennast sõnaliselt kaitsta ja vastase argumendid ümber lükata – maatasa teha, sest teiste soovitused on Sinu jaoks valed, Sind ei ole mõistetud.

Sa vaatad välise pealt, milline Sa peaksid välja nägema. Näed teiste väliseid külgi, arengut, toimetulekut, saavutusi, kuid Sa ei näe teiste inimeste sisse. Sa võrdled ennast ja lood endale pildid raamideks ning proovid siis nende järgi elada. Sa analüüsid ja hindad enda vastavust ning võimekust toime tulla piltidel kujutatu järgi. Pidevalt tõestad endale, et Sina oled normaalne, sest püüad sarnaneda teistele. Sa tunned end elavana kui võimete piiril kõndides lõhud ennast. Maandamiseks vajad füüsilist valu või tuimestavaid aineid.

Ümbritseval on Sinu suhtes oma ootused, sest nad eeldavad, et Sa tead ja teed seda, mida Sa tahad ning tuled iseendaga toime. Sinus kasvab vastumeelsus, sest tajud survet ja kohustust ootustele vastata. Sa ei taha olla ega teha teiste jaoks ega nende pärast. Kuid tegelikult Sa ei tea, mida Sa tahad ja survele järgi andes valid tegevusi, mida tegelikult ei taha teha, sest Sulle tundub kõik vale olevat.

Sa keskendud võitlusele välisega, sest Sulle tundub, et ta tahab Sulle enda Tõde peale suruda, tahab Sind enda sarnaseks muuta. Sa võitled, sest soovid meeleheitlikult leida iseenda erinevused, oma tee omal moel. Sa oled väsinud ja ei leia endas jõudu, sest kõik, mis Sa teed on Sinu jaoks mõttetu. Kõik on pidev kordus, ring, kus Sina eeslina tarbetult rasket koormat vead. Kõik on juba tehtud ja olemas, millegi uue loomine tundub võimatu. Sa istud trepil kui teeristil ja ootad, millal Sind kaasa viidaks, et tuleks ometi lõplik lahendus ja edasi oleks puhkus vaikses vaikuses.

Sul on päriselt halb olla. Sa tahad, et Sind aidatakse, sest Sa saad aru, et Sul on tõsiselt abi vaja. Kuid ometi oled Sa olukorras, kus abi ei jõua Sinuni. Miks? Sa oled kinni jäänud jonniva, kuid lohutust vajava lapse seisundisse. Sa oled laps, kes ei tunne, et tal käest kinni hoitakse hetkel, kui tema alles õpib elama. Keegi Sulle oluline on Sinu käest lahti lasknud enne, kui Sina selleks valmis olid ja see hirmutav üksinduse tunne ja kohustus/ sund ise hakkama saada on Sind paigale tarretanud.

Lapse jonn ei lase Sul sellest tundehetkest lahti lasta, sest Sa tead, et siis pead Sa end Ise liigutama hakkama. Jonnid, sest ei taha võtta vastutust iseenda eest endale. Sa oled kohas, kus on hirm, et järgmine samm tabab tühjust. Sa küsid teistelt, mida teha, sest arvad, et nemad näevad Sinu teed ja teavad, mis on Sinu jaoks õige, aga lapsena jonnid vastu ja tahad ise teha, nii kõigudki Sa abi vajaduse ja ise tahtmise otsustavuse vahel ning tegelikkuses järgmist sammu ei astu. Teed valikud, milleks oled sunnitud, Sul on raske lahti lasta juba tehtud sammudest, kuid veel keerulisem on valida uusi.

Mida Sa tegelikult ei tee – Sa ei kuula ennast ega vaata enda sisse. Kui Sa, aga ei kuula ega vaata ennast, siis Sa ei tea, mida Sinul tegelikult vaja läheb. Sa ei hoolitse iseenda vajaduste eest ja see kasvatab Sinus puudust. Kõik Sinus januneb armastuse järele, kuid oma jonnis Sa seda vastu ei võta ja iseendale oled sa otsustanud iseenda armastamise keelata – selle taga on valu, hirm iseendana haiget saada, kuid ilma ennast armastamata ei leia Sa tõelist põhjust, miks elada, olemas olla.

Ära keskendu vihale teiste vastu ega enesehaletsusele, kui Sa pead iseenda pärast iseenda jaoks elama/ tegema, vaid ole oma olemises ja vaata iseennast selle sees. Sina ise valisid oma sammu, Sina ise saad teha muutuse ja valida uuesti vastavalt sellele, mida Sina tunned, vajad ja soovid.

Hirm valu tunda, kartus haiget saada on loomulik, sest kui Sa enda tunde sisse vaatad, siis tundub, et upud ja kaod sinna sisse, kuid tegelikult Sa juba läbid teda, sest vabanenud tunne libiseb Sinust läbi ja lahtub. Kui Sa saad üle hirmust jalg maha toetada, siis on lahendus juba sündinud. Usalda, et sel hetkel oled Sa hoitud, Sinu käest hoitakse kinni ja Sa ei ole üksi seda sammu tegemas.

Sa leiad abi, kui Sinus on olemas tahe, soov edasi liikuda, kui Sina ise oled valmis teise inimese käest kinni võtma, et koos järgmised sammud astuda – see on Sinu enese otsus ja valik. Sul tuleb endale tunnistada, et oled lapsikult käitunud, jonninud oma iseseisvuse nimel ja vajanud lohutust armastusena, sest Sina ise seisid abile vastu. Kas Sinus on olemas julgus olla Mina Ise – kõigega, mis sellega kaasneb, ka iseenda armastamisega ning vastutuse võtmisega ise enda ees ja eest.

Ma ei tee Sinu enese pärast Sinu eest Sinu samme ära, sest mina ei ela Sinu eest Sinu elu.


Marianne
07.05.2018.a

laupäev, 5. mai 2018

Soosaare talu, kas kodu Sinule


Tänaseks on talu uue omaniku kodu

Tere Sulle!

Soosaare talu ootab uut peret, kes soovib just siin, avaral, looduslikult mitmekesisel ja põneval maastikul, privaatsust ja turvatunnet pakkuvas kodus oma igapäevast elu elada. 1940. aastal ehitatud palkmajas asuv kodu ei ole lõplikult valmis vaid siin on väga erinevaid võimalusi, kuidas kujundada majapidamine oma soovide ja vajaduste järgi. Maja asukoht on väga hästi valitud, sest päike puudutab kõiki tube nii, et toad on valged ja päikeseküllased. Kõrgemal asuva koht on hoidnud keldri alati kuivana.

Elumaja renoveeriti põhjalikult 1997-2000. aastatel. Teine korrus ehitati välja 2004. aastal. Samal ajal valmis lokaalne kanalisatsioon. Aknad vahetati 2015.a. Kahes, esimese korruse, toas on algupärane palksein viimistletud ilusaks ja hubaseks interjööriks. Köögis, vannitoas ja suures toas on seesama võimalus alles teostamata. Küttena on kasutusel wc/ vannitoas põrandaküte, alumisel korrusel köögipliit koos soojamüüriga ja plekkkestaga ahi, teisel korrusel kiiresti soojust andev väike kamin. Elektrikatkestuse korral on tagatud soojus ja söögivalmistamise võimalus. Lisaks on katusepindu ja päikesepaistet, et võtta kasutusele päikesepaneelid ning tuult ja avarust, et ehitada tuulegeneraator ja luua endale veel rohkem sõltumatust pakkuva majapidamine.

Elamises on kasutatud valdavalt naturaalseid materjale (laud, palgid) ja sooje toone. Teine korrus on tubadeks jaotatud kahepoolsete riiulitega, mis lasevad soojusel ja valgusel levida, suurendavad vaba pinda ja on soovi korral kergesti eemaldatavad. Esimene korrus on laudpõrandatega, köögis on linoleum, teisel korrusel lakitud OSB plaat, mis annab lastel võimaluse mängida nii, et seal saab rahulikult ka ratta ja autodega sõita ning vanemad ei pea kriimude pärast oma pead vaevama.

Just lastele on see kodu turvaline mängumaailm, suur õu kasvavate kiige- ja ronimispuudega, kus mängida jalgpalli ja joosta. Oma tee, mis on ääristatud kaskede ja tammede alleega, pikkust on 450m, külavahetee asub alles künka taga ja on kaugel eemal ning see loob turvalise keskkonna, kus niisama jalutada või rattaga sõita.

Mõtiskluste ja avaruse nautimiseks on oma kivikangur. Kevadel ja sügisel naudid sookurgede huikeid. Metstuvid poetavad oma valgeid sulgi ja laulavad kumedalt. Suvel punab teeäär metsmaasikatest. Sügisel leiad oma puude alt kase-, tõmmu- ja kuuseriisikaid, erinevaid puravikke, võitatikuid ja kogritsaid. Kitsede, jäneste, põtrade ja rebase rajad kulgevad omasoodu, vedamise korral võib näha ka põllul jalutavat karu – loodus on ümber ja kodu selle sees.

Majapidamise juurde kuuluvad veel abihoone, mis on ühendatud vee, elektri ja kanalisatsiooniga, kütteks alumisel korrusel saunaahi, teisel päikeseküllane elamine pliidi ja soojamüüriga; suur garaaž; puukuur; laut; kasvuhoone ja küün. On metsa, kust teha küttepuid; on aiamaad, kus kasvatada ilutaimi; on heinamaad, kui pidada loomi, on peenramaad oma tarbeks, on põldu, mis on kasutuseks vaba. See kõik pakub nii erinevaid võimalusi, kui vaid on olemas nägemus ja soov, kuidas oma pere elu kujundada. Helista ja lepi kokku aeg, et tulla, vaadata ja ise kogeda.


Vahvaid valikuid ja huvi avastamaks, milline on Sinu Maailm!


Marianne
05.05.2018.a




reede, 4. mai 2018

Kohtumine Isaga, iseendas – Meditatiivne rännak vol 27





Pühendatud isata kasvanud Lastele ja lasteta kõndinud Isadele

Sa oled üksinda mänguväljakul. Sa istud kiigel ja õõtsutad end tasakesi edasi-tagasi. Sa oled kurb, sest tunned end üksikuna. Sa oled õnnetu, sest soovid olla koos oma isaga. Sa oled nõutu, sest Sa ei tea, kuidas see saaks võimalik olla. Sina ei tea ega tunne oma isa, sest täiskasvanutel on oma valikud ja teed, Sinu isa valis enda omad, kuid tema rada ei kohtunud Sinu omaga. Sina oled laps, kes soovib kõige loomulikumat asja siin Maailmas – olla koos oma isaga. Sa soovid tunda tema kohalolu, tajuda tema armastuse toetust igale Sinu hetkele ja tunnetada igal moel, et just Sina oled oma isale oluline.

Sa suled oma silmad ja korraga seisad Sa teel, millel on aiavärav. Avades värava jõuad Sa aeda, kus kasvavad erinevad puud, silla alt voolab vulisedes läbi ojake, päike paistab, kõikjal on soe valgus ja Sinul on turvaline olla. Täna kohtud Sa siin oma isaga, kohas, kus ei ole eilset ega homset, pole seda, mis on olnud ega seda, mis tuleb. On hetk, kus Sina ja Sinu isa kohtute armastuse valguse soojuses.

Ühel pingil, kastanipuu all, istub mees, keda Sa ei ole kunagi näinud, aga Sa tead, et tema on Sinu isa. Sa lihtsalt tead seda. Isa tõuseb püsti ja astub Sulle vastu. Ta seisatab hetkeks, siis kükitab nii, et tema silmad on Sinu silmade kõrgusel. Te vaatate teineteisele silma. Sa näed isa silmades iseennast vastu peegeldumas, Sa vaatad edasi ja nüüd näed oma isa inimesena, Sa tajud tema hinge ja näed tema teekonda.

Isa sirutab Sinu poole oma käed, Sina ulatad enda omad vastu ja isa võtab õrnalt Sinu käed enda pihkude hoida. Sa tunned füüsiliselt isa kohalolu. Isa tõmbab Sind õrnalt enda poole ja Sa toetad end tema vastu. Sa vaatad lähedalt tema silmadesse ja lõpuks usaldad Sa teda kallistada. Algul oled ebalev ja hoiad end kangelt, kuid siis voolad Sa üle ääre ja nutma puhkedes haarad isast kramplikult kinni. Sa nutad kibedaid ja valusaid pisaraid, Sa rappud. Kuid täna, siin ja praegu tunned Sa esimest korda, kuidas isa Sind tõeliselt hoiab. Sinu nutt ei ole enam enese lohutamiseks, vaid on valust vabastav ja pingetest puhastav. Sa tunned, et just siin ja praegu saad Sa lõpuks ometi olla oma isa tütar. Selles hetkes on kõik see olemas, mida Sa oled vajanud, igatsenud ja soovinud tunda ja teada.

Isa on Sind endale sülle tõstnud ja tasakesi kiigutades hoiab Sind enese südame ligi. Sa tajud tema südametukseid ja tunned tema reaalset kohalolu. Sa nutad, kuni pisaraid jätkub. Sa nutad seni, kuni sõlmed Sinu sees lõdvenevad ja lahti sõlmuvad. Sa nutad seni, kuni tunned, et enam ei ole mitte midagi lahti lasta, andeks anda ega muuta vaja. Kõik on täpselt nii nagu on, sest Sinu isa on siin Sinuga koos.

Isa võtab suure taskurätiku ja pühib ära Sinu pisarad, ta aitab Sul nina nuusata. Natuke Sa häbened, kuid ometi on see nii loomulik ja lõpuks ajab see Sind juba naerma. Sa toetad oma pea isa õlale ja lihtsalt oled. Isa käed hoiavad Sinu ümbert kinni ja ta ise sosistab Sulle kõrva, kui väga ta on seda hetke oodanud, et ta saaks Sinuga koos olla. Ta räägib Sulle, kuidas Sa oled just selline nagu tema Sind endale ettekujutas, kuidas Sa talle meeldid, kui väga oluline oled.

Isa räägib Sulle endast, milline laps tema oli, mida tegi, mõtles ja tundis. Sina tunned ennast selles jutus ära, sest teis on nii palju ühist. Sa naerad koos isaga tema juhtumiste üle, kurvastad koos tema valude pärast ja lohutad teda. Isa räägib Sulle oma valikutest ja otsustest. Sa tunned, et täna, siin ja praegu Sa mõistad teda, sest saad aru, et Sinu isa on inimene, kes on elanud oma elu omal moel ja see on talle maksma läinud hinna, mida ta on pidanud tasuma ja see tee ei ole kerge olnud. Isa palub Sinu käest vabandust, ta ütleb: „Mul on südamest kahju, et minu valikud on Sinule haiget teinud.”

Sa istud isa süles, kuulad teda ja tunned teie vahelist sidet. Isa räägib Sinuga ausalt ja südamest nii, et Sa lõpuks ometi mõistad teda ja saad aru, miks Sinu elu on olnud selline nagu on olnud – miks just Sina kasvasid ilma isata. Täna Sa lased neist sõnadest lahti, sest füüsiliselt ei olnud isa küll Sinuga, kuid Sa kasvasid isaga koos, sest see osa, mille tema endast Sinu sünni jaoks andis, on olnud kogu aeg Sinu sees olemas – Sina oled kasvanud isaga koos, sest ei ole olnud päevagi üksinda – Sinu sees on Sinu isa ja koos temaga temale eelnenud põlved, see on tugev side üle aegade. Oma valus oled Sa sellest enda osast mööda vaadanud, oma kurbuses ei ole Sa seda osa mõistnud, oma solvumises oled Sa selle sügavale ära peitnud.

Kui Sa nüüd seisad siin, siis tajud, kuidas Sa tõesti oled koos isaga kasvanud. Sinu sees liiguvad tunded, mõtted ja Sa klõpsad paika – Sa oled tervik – kahe inimese poolt antu on loonud kolmanda – Sinu – ainulaadse ja kordumatu ime. Sa hingad sügavalt välja. Sa tunned, kuidas Sul on kergem ja vabam olla. Sa justkui kasvad. Korraga hakkad Sa südamest naerma, sest nii hea on iseendana olemas olla. Sa tänad oma isa ja nüüd tunned, kuidas armastus Sinu sees võbeleb ja täna, siin ja praegu suudad Sa oma isale öelda: „Ma armastan Sind, Isa!”

Sa mõistad, et seni keskendusid Sa sellele, mida Sinu elus ei olnud, mida ei saanud – Sa mõtlesid puudusele. Sa ei ela enam sellele, mida isalt ootad või vajad, vaid Armastusele, mida te ühiselt jagate, sest Sinus on teadmine, et Isa on Sinu sees olemas, Sa ei oota enam enda täitmist, ei süüdista ega mõista kedagi hukka. See kõik on olnud lihtsalt Sinu elu ja Sinu enda vaatenurk andis elule oma värvi.

Füüsilises Maailmas, tunnete tasandil, inimeste vahel võib ja juhtubki kõike, kuid need kaks Hinge, kes kunagi kohtusid, olid täiesti teadlikud sellest, mis nende vahel on ja olema saab ning see, et just Sina nendest sündisid on Sinu Isa ja Ema armastuse tõestus, sest nende, iseendast jagatud armastuse kingitustega oled sündinud Sina - nende ühine kingitus sellele Maailmale.


Sa tõused kiigelt ja lähed oma teele. Sinuga on teadmine, et Sinu Isa on alati Sinuga koos, ta on Sinu sees ja Sa tead, et oled alati oma Isa Armastatud Tütar.


Marianne
04.05.2018.a



kolmapäev, 2. mai 2018

Kangekaelne kontroll





Kord olin kaitsetu,
sügavalt haavatav.
Ma olin abitu
mind vallanud tunde ees,
sain haiget
ja valu kogesin.

Sel hetkel ei saanud
või tõesti ei osanud
tundest lahti lasta.
Jätsin ta endasse,
panin peitu enda sisse.

Kui otse ja sirgelt ei saa
tunde sisse vaadata,
siis keeran ta ringi,
pööran nurga alla.
Teda ümber nimetades
teen justkui kavala lükke,
sest peeglist vaadates
ei saa ta mind kätte,
ei ulatu puutuma.

Kohates peegeldust,
tunnen ärevust,
hirm kasvab
või viha kosub,
sest soovin kontrollida
olukorda endale allutada.
Keskendun välisele,
peegelduse kustutamisele,
aga mitte varjatud tundele.

Kuid peidetud tunne

otsib väljapääsu
ja nii kardan juba enne,
kui peegeldust kohtan.
Panen paika piirid,
sean elule raamid
ning keeran välisele selja.

Ma saan öelda,
et kardan välises seda
või vihkan seal teda
ja ma tean,
et kui toda kunagi ei kohta
siis elu on ilus,
sest see, mis peegeldub elus
minu sisse ei puutu.

Peidetud tunde peegeldus
välises avaldunu välgatus.
Kuid peegeldus ei tekita
vaid äratab uinunud tunde.

Hirmu tunnen
või viha kasvatan,
kui kontrollida mina
ei suuda olukorda.
Pean peeglit vältima,
ennast kaitsma,
peidetud tunnet hoidma
vaikse ja uinuna.

Kangekaelne kontroll,
millel on kandev roll,
kui keskendun välisele,
mitte peidetud tundele.

Usaldades olen haavatav,
valu pisarad,
mis on hangunud
üles ärata
ja lase voolama ...

Marianne
02.05.2018.a