Laupäev, 31. märts 2018

Tolmuste asjade aastate pikkune (aja) lugu





Kas asjad minu ümber on seal sellepärast, et vajan neid olevikus või kunagi vajasin – olid olulised möödunus või arvan neid kunagi vajavat – ootel tuleviku jaoks. Mida tunnen, kui libistan pilgu üle mineviku asjade, millised mälestused meenuvad. Kas ma tõesti tahan neid alles ja enda juures kinni hoida. Kui palju neist ütleb mulle, et pidin selle ja selle ära tegema, et sellest saaks see või too, et asi muutuks mulle vajalikuks. Ometi ei jõudnud ma mingil põhjusel kunagi tulemuseni. Unistuste, soovide, tahtmiste, mälestuste tolmus seisab asjade (aja) lugu.

Miks hoian asjadest kinni, kui palju vaba ruumi ja liikuvat energiat saan juurde, kui lasen neil minna. Vabanemine ja aus olemine iseenda ja asjade vastu – kui mina päriselt neid olevikus ei vaja, siis ehk on kusagil keegi, kellele oleksid need olulised just siin ja praegu. Olen neid alles hoidnud, igaks juhuks, et kui midagi muutub, siis .... Miks ma ei usu, et vajaduse korral leian selle, mida vajan, mitte ei täida ikka ning jälle uut vana ja minevikuga. Muidugi on asju, mis liiguvad esivanematelt läbi minu tulevikku, kuid palju rohkem on aastate ajalugu, mida ma tegelikult homme ei vaja, sest olen muutunud ja ei taha neid ka täna.

Millistest asjadest saan tuge, mille keskel tunnen end hästi, millega lepin – tehes näo, et neid ei ole olemas, kuid tegelikult tajun, et enam ei taha, asjad piiravad nii, et olen pinges ja ei suuda end korrastada, sest võngume erinevalt.

Millises väärtuses asju hindan, kas emotsionaalses, tarbe või rahalises tähenduses. Kas ma tõesti olen õnnelik siis, kui hoian ja kogun tolmuseid mälestusi ning etteheiteid või elan avaruses ja kerguses – milline on minu palveränduri seljakott, kui pikalt lohiseb järel saba, kui keeruline on logistika, et liigutada end ühest kohast teise.

Valguse kiired, vaikuse kuldsed helmed, vabaduse kutsuv tee. Asjade ahelad – minu (elu) lugu neis ja läbi nende, kas loon nendega olevikku või säilitan mineviku lootuses elada tulevikus – see on minu enda valik. Minu seest kaob kahetsus, kui tunnen värske õhu sõõmu ja asjade jagamisest saadud rõõmu, ma olen nad uuele elule andnud, koorem kaob õlgadelt, ma hingan ja valin tee võimalustega, mille kinkisid asjad, mille andsin vabaks...


Marianne
31.03.2018.

Kolmapäev, 28. märts 2018

Olen vaba otsustama





Kantud koorma raskus selgub sel hetkel, kui panen ta maha. Alles siis tunnen, mida see tegelikult tähendas ja kui palju ta piiras ning kinni hoidis. Iseendale, veel vähem teistele, on nii raske tunnistada, et see, millest hoidsin kinni, mille nimel pingutasin oli tegelikult kandam, mis rõhus ja surus maadligi, kuid selles koormas oli üks tera, mis oli oluline ja selle nimel kandsin tervet kuhja. Tunnistamine, et varem arvasin end tahtvat, sest ei osanud teisiti või ei teadnud, et ka muud moodi on võimalik. Ilma kandamita tunnen, kuidas saan hingata, sest oled vaba otsustama ...


Juured on sügaval maas
ja ühendus kõrgel taevas,
mitte ühes kindlas paigas,
mis hoiaks kinni ja piiraks,
vaid kõikjal, kus käin,
olen, elan ja hingan.
Kogu Maailm on lahti,
uksed ootavalt avali -
Tule, no tule ometi!”


Marianne
28.03.2018.a

Teisipäev, 27. märts 2018

Päikesekullas





Meri on täis päikesekulda,
siruta vaid käsi ja korja,
proovi ja uuesti püüa.

On veepinnal tuhandeid helmeid,
Sinu peod täis vahuseid laineid,
üksik veepiisk kui sillerdav pärl,
vastu peegeldub terve Maailma värv.

Päike laotab merele raja
otse valguse ja soojuse poole.
Rohkem ei olegi vaja.
Astud kutsuvale teele,
elavale Elumere veele.

Kõik oleneb vaatenurgast,
Sinu sisemisest usust,
kas jalgealune pind,
kindlamast kindlamalt
kannab Sind.

Kui ehitad laeva,
mida laine kannab
ja ise valid suuna,
kuhu seilad,
maabumiseks ranna,
kuhu ankrusse heidad,
siis Ise oled kapten ja madrus,
oled üdini elus oma Elus


Marianne
27.03.2018.a

Esmaspäev, 26. märts 2018

Elu jäljed





Ma koristasin ja küürisin, vahel sekka torisesin, kuid siis mõistsin, et need kõik olid elu jäljed. Ma võin olla oma arvamusega, kuid ma ei suuda minevikku olematuks muuta ja ma olen täna kohas, kus on teiste inimeste elust jäänud märgid. See siin oli nende argipäev ja olevik, kus nad elasid ja olid omal moel, kuni lahkusid ja jäid vaid jäljed.

Igal nende sammul ja teol oli mõte ja eesmärk, nad ei mõelnud, et kunagi tuleb keegi ja vaadates jälgi, oletab, mida nad tegid või tegemata jätsid. Inimeste lahkudes jäid tegevused pooleli, said lõpetamatult lõpetatuks - plekid, ära viidud mööbli ja piltide pleekinud laigud, tolmus soovimatud esemed – aeg, mis peatus, kui uks pandi selja taga kinni - jäid kärbsed, kes kirjasid oma jälgedega vaikuse.

Mina vaatan läbi enda, ma ei tea, mida inimesed tundsid või mõtlesid, millest unistasid kui siin elasid. Mina näen vaid nende jälgi. Iga tegevus, mida tehti, oli millegi jaoks või pärast – käsi, mis silitas kassi, kui videvik laotus akna taha, kuid mina näen karvu, mis keelduvad toolist lahkumast.

Elades ei mõtle ju, et minu argipäev jätab minu elust märgid, sest minu olevik kestab. Lihtsalt ühel hetkel kohtuvad ühe inimese olevik ja teise inimese minevik. Minu koristamine on puhastamine, kui mineviku kustutamine, et algaks minu ajalugu, minu jälgede ja märkide tegemine.

... ja hommikul olid puhtaks pestud pliidil taas kassi käpajäljed, justkui oleks minevik öösel külas käinud ...


Marianne
Soomes
26.03.2018.a

Reede, 23. märts 2018

Kui sammud esimesel lumel




Tagasi astudes
ei tee olematuks
tehtud samme.
Kui märjal liival
või esimesel lumel
näed jälgede rida -
nii mälestus jäi maha.

Miks soovid kustutada,
kui kord otsustasid,
oma käigu valisid
ja jala maha asetasid.
See sammutud samm,
mille kord valisid
ja juba ära tegid,
see on läinud,
minevikku vajunud.

Kui klahvile sõrme panid
ja kõlas vale noot,
kas ehmatus
lõi hinge kinni.
Sinu kahetsus
on sammude kaja,
mis kõrvu jäi pidama.

Julgus uuesti valida,
panna pill helisema.
Vaikselt kobamisi,
ümisedes endamisi
leiad võtme,
kuidas õigeid rütme,
käsi paika seades
enesele kindlust andes
edasi astud.

Möödas on see,
mis seljataha jäi.
Oled siin, kus
jalg just astus.
Lase tundest lahti,
kartusest olla vale,
sest kõik on õige.
Iga uus samm
on järgmine proov
kuni õpid
ja viisi pead,
nii paned hinge laulma
südame armastama
julge vaid avali elada.


Marianne
23.03.2018.a

Neljapäev, 22. märts 2018

Iial ei jõua Sa endast ette





Kas tunned ära,
kuidas märkamatult taas
keha pingesse tõmbus,
vabali olemise sära
valvsusega asendus.
Ütled küll: lõdvestu
ja mõtted lased lendu,
kuid vaikselt hiilides
või hääletult seistes
nad ootel Sinu sees.
Silmanurgast pilguheit,
mõttelõngal sabast võtt
ja taas nad paigas ongi.

Käest antud kontroll,
mis on siis Sinu roll,
mil moel määrad
või ise rooli keerad.
Kuidas heita muretsemise rüü
kõige ohjes hoidmise püüd,
kui soovid, et kõik töötaks,
oleks olemas ja korras
nii, et enam mõtlema ei peaks,
alles siis ennast laseks lõdvaks
ja lihtsalt oleks.

Kõik on nii nagu ongi,
mis juhtub tuleb ikkagi,
sest mitte kunagi ei tea
Sa täpselt seda,
mis juhtub edasi,
iial ei jõua Sa endast ette
ja nii saadad sinna oma mõtte ...


Marianne
22.03.2018.a

Kolmapäev, 21. märts 2018

„Anna/ tee teisele seda, mida ise soovid saada”





Me kõik teame seda lauset: „Anna/ tee teisele seda, mida Sa soovid, et Sinule antaks/ tehtaks.” Kuid jagada saame seda, mis on meie sees olemas, sest selle saame kingitusena vabaks anda. Kuid puuduses on andmisel tingimus juures: „Annan, sest soovin sama kogeda, anna mulle tagasi.”

Seni, kuni me ise pole täidetud ja otsime välisest saamist, kuid anname endast siiski seda, mida soovime, et meile jagataks, siis anname enda arvelt, suurendame iseenda sisemist puudujääki ja kasvatame rahulolematust.


Marianne
21.03.2018.a

Teisipäev, 20. märts 2018

Kevade päevakäänd





Päike virgus ja liigutas,
kiired üle maa sirutas.
Purikas räästas higistas,
hirmust silmad kinni pigistas.
Tilk tilga järel alla potsas,
nii lomp üha suuremaks kasvas.
Hang katuselt alla kelgutas,
suure hooga lompi plärtsas
ja järjest väiksemaks sulas.

Lõbus kummikupaar
nii kogemata lompi sulpsas,
ta lihtsalt tahtis näha
kui kõrgel on sääriku säär,
kuid juba vett sisse voolas,
natuke jäine ja märg
oli kevadetervitus,
mis vallatult varbast näpistas.

Kuldnokk vastu maad koputas,
ise oli vait ja kuss,
et kevadet ootav vihmauss
nina välja pistaks ja uudistaks,
siis reisumees nälga kustutaks.
Esimese kevadlille pea
mustava mulla ja kulu sees
värvilise täpina vastu siras.
Päikese poole pööratud nina
tedretähti järjest sai kirja.

Mõnusa soojuse väes
on kevad lõpuks käes
ja vallatult vulisev oja
talve maale väetiseks laotas.


Marianne
20.03.2018.a

Esmaspäev, 19. märts 2018

Kas Õigus on alati Õige – Mis juhtub siis, kui minul ei ole Õigus





Kui mustris üks kivi muutub, siis laguneb kõik justkui koost ja see tuleb uuesti üles ehitada, kuid mina tahtsin kindlust ja piire, teadmist, et siin selles hetkes on kõik nii nagu ettekujutasin ja ettevalmistasin, sest olin iseendas kõik juba ette paika pannud. Midagi olin selgeks saanud ja ära õppinud ning nüüd arvasin, et nii ongi ja jääbki. Oskasin ja see tuli päris hästi välja, kuid korraga selgus, et olin üles ehitanud enda moodi süsteemi, kuid kusagil olin eksinud ja tegelikult minul ei olnud õigus. Kuidas sain eksida – mina, kes ei eksi kunagi, ning, et kõik, mis oli paigas, tuli korraga ümber muuta, sest üks osa, üks teadmine oli uus. Tervik lagunes, kuigi ülejäänu seisis endiselt, sest minul kadus kontroll Maailma üle, muutus tuli väljast ja süsteem, mis oli paigas, lagunes ühe sõrmenipsuga. Pidin end uuesti üles ehitama, looma kindluse ja turvatunde, mille sees tunneksin end taas hästi. Tahtsin kinnistada teadmist, et tean, oskan ja suudan õieti olla ja teha, sest minu kindlus on teadmine, et see, mida tean, tunnen ja oskan on täpselt nii nagu olema peab ja kui see on minu jaoks nii, peab see ka teiste jaoks nii olema.

Kumb on tegelikult  keerulisem, kas teadmine, et ka mina võin eksida või see, et tuleb uuesti õppida, kohaneda, proovida ja olla ebakindel. Raske on vaadata iseendale otsa ja tunnistada, et minul ei ole alati õigus. Võin sellest küll jonniga kinni hoida, põrnitseda teist altkulmu ja olla pahane, et täiuslikkus oli vaid minu ettekujutus, kuid süsteem laguneb seni kuni hoian kinni oma õigusest, sest sel hetkel kui lagunen mina, langeb kindlus ja nüüd kaitsen seda teise õiguse rünnaku eest.

Ma ei uskunud, et mina eksisin, mis siis, et teise õigus minu omast erines, kust tean, et tema õigus on õigem kui minu oma. Teda uskudes annaksin talle teadmise, et tema on parem – õigem. Ma ei vaadanud sisu ega uut teadmist vaid nägin teise rünnakut minu „Mina” pihta, kuid nii ei näinud, et uus teadmine aitaks edasi minna ja näha teisi vaatenurki. Ma nägin, et minu lagunemine juhtus teise pärast, kes võttis minult „minu õiguse.” Minus oli teadmine, et teine eksis ja seega oleks ta pidanud tunnistama minu õigust, sest see on õigem ja nii olen mina parem -  „Minu Õigus” on põhjus ja väärtus, miks minul on õigus elule, ma pean iseenda pärast uskuma, et Minul On Õigus.

Tegelikult on „minu õigus” vaid üks punkt, üks osa mustrist, mille olen endale loonud. See on lihtsalt üks uskumus, millest lahti lastes ei kao mina mitte kuhugi. Ma võin vaadata tänuga inimest, kes näitas kätte teekäänaku, kust olin keeranud teisale olles nii tegelikkusest eemaldunud. Tegelikult ei mõistnud mitte keegi mind hukka ega halvustanud, vaid minu enda jäikus ja õigus lükkasid mind reageerima, sest mina ise vajasin kindlust, et olen eksimatu. Miks ma üldse arvan, et see oli eksimine, kui ma ei ole kunagi päris valmis? See on mugavus, kui kõik on paigas, siis ei pea enam selle teemaga tegelema, sest see on juba tehtud ja valmis – ma ei tahtnud uuesti korrata, üle teha ega muutuda.

Ma vaatasin elule kui müürile, mis laguneb koost, kui selles üks kivi ära vahetada, kuid tegelikult jäin mina mosaiigina alles, uus on vaid teadmine, et kive saab vahetada ja nii muutub pilt ikka uuesti. Ei ole olemas ühte kindlat tõde ega õigust, oli vaid hetk, kus muster oli selline, millisena mina ta salvestasin ja alles hoidsin. Reaalsuses on ta uus, kuigi üks kivi vahetus on kõik endiselt alles, kuid uue teadmisega, uuel moel ja see kordub üha uuesti .... 😉 sest Minul On Õigus ....


Marianne
19.03.2018.a

Reede, 16. märts 2018

Sisaliku elu päästev saba





Kui valitud valik osutub raskeks või muutub ühel hetkel meile sobimatuks, siis selle asemel, et vanast lahti lasta ja uuesti valida, hoiame temast kramplikult kinni, pidades seda oma kohustuseks või õppetunniks. Selle asemel, et olla vaba, vihkame neid, kes seda on või oleme pahased, et meid meie hädas ei mõisteta ega toetata. Miks keegi teine ei võta meie kohustust endale ega kergenda koormat?

Me tahame omada midagi käegakatsutavat, sest nii hirmutav on, kui ei ole mitte midagi kindlat peale vabaduse ja valikute rohkuse. Pole kindlust, kus oleme täna õhtul või homme päeval. Pole kohta, kuhu peitu pugeda või mille juurde tagasi pöörduda. Meid kinni hoidev punkt on kui saba, mis hoiab meid enda kütkes, köietatuna. Meis on hirm otsustada, on teadmatus, kui valusaks osutub vabaduse hind, kui me tagasi vaatame, et näha, mille jätsime seljataha.

Sisalik laseb oma sabast lahti ja loob teda, oma vabaduse nimel, vastavalt vajadusele, üha uuesti ja uuesti, sest ta soovib elada ...


Marianne
16.03.2018.a

Neljapäev, 15. märts 2018

Tegeliku olemuse malekäigud





Tegelik olemus valib meile väljakutseks ülesande, otsib koha, loob ühe või erinevad võimalused lahenduse leidmiseks ja mõistmiseks: „mis on mis” ja „miks” ning teab, kus ja kuidas aidata kehal tundest vabaneda. Tegelik olemus seab raja valmis ja meie „Mina” läbib selle omal moel, kas laseb ennast tundesse „uputada” ja jääb nö kursust kordama või kõnnib sellest teadlikult, teemat selja taha jättes, läbi.


Marianne
15.03.2018.a

Kolmapäev, 14. märts 2018

Miks vajad ellujäämiseks tugevaid tundeid





Energiavoolu endi sees tunnetame külmana, kuumana, karvade liikumisena, kananahana jne. Tunne on energia, mis tuleb ja läheb, nimetuna ta voolab, kuid nimega paneme ta seisma, anname konkreetsuse, et teda uuesti luua, taastada ja mälestustes elusana hoida, et uuesti end tunde seisundisse viia. Inimene elab tunnetes, sest see lisab elule värvi ja vürtsi, kuid annab ka vastandid, puuduse, ülejäägi, pinge ja plahvatades maanduse.

Me võime tunda, et meie elus on üks tunne ülekaalus või teisest on väga puudu, siis järelikult on meie tasakaal paigast, sest tühjust ei ole, kõik meis on alati täidetud. Me pöörame tähelepanu sellele tundele, mis kõige rohkem häirib meie toimetulekut, tavaliselt on see see, mida meis on vähe, millest tunneme puudust. Otsides erinevaid lahendusi proovime end täita, kuid see on keeruline, sest puuduse vastand, mida on palju, on võimendunud ja hõivanud teise koha. Kui me nüüd täidame puudust, siis tegelikult loome endas ülepinget, sest, mis iganes moel jaotunud tervikule lisades energiat üha juurde, toimub erinimeliste energiate vaheline võitlus piiride kaitseks, positsioonide hõivamiseks või säilitamiseks. Nii toome küll ajutist leevendust, kuid ülejääv on ikka jõupositsioonil, elujõulisem ja agressiivsem. Meil kulub väga palju jõudu, et teda vaba ruumi tekitamiseks kokkusuruda ja see omakorda viib surve suurenemiseni ning siis me ühel hetkel plahvatamegi. Üleküllusele tuleb anda võimalus väheneda, et see, mida on vähem saaks endale koha, kus kasvada, sest ta on kokkutõmbunud ning töötab kaitse- ja alalhoiurežiimil ning temas endas puudub ressurss iseseisvalt, ilma abita kasvada. Üht energiat vähendade, toimub, aga loomulik areng, et seejärel vähemust toetades, saavad energiad ise tasakaalustuda.

Seal, kus me oma tähelepanu hoiame seda toidame ja see energia suureneb või väheneb veelgi. Leides endas tunde, mida on vaja vähendada ning hoides oma mõtted tema juures, anname talle veelgi jõudu juurde. Kuid tegelikult oleks vaja leida talle kanal, kasutada üleliigne paremal võimalikul moel ära. Kui ütleme: „Ma olen vihane”, siis olemegi, kuid suunates oma tunde mingi konkreetse ülesande lahendamiseks, siis ühtlasi vähendame nii energiat, kui saame tugevama tõuke edasi minekuks.

Tegelikult on meil igal ühel oma põhjus, miks me toodame üht energiat iseendas pidevalt juurde, tekitades ise ülejäägi ja puuduse. Kunagi oli meil seda tundeenergiat vaja ja üks muster käivitab selle kogumist üha uuesti meie ellujäämise nimel. Seega me ise hoiame oma seisundit üleval. Me oleme õppinud seda tundeenergiat tootma ja selle abil oma igapäevast või pinget loovaid hetki üle elama. Meie elus on midagi väga tõsiselt paigast ära ja oleme tasakaalust väljas, sest oleme kohas, kus meil on väga halb olla. Mõte kohast, tegevusest jne käivitab meis energia tootmise, et selles situatsioonis ellu jääda. Seni kuni me ei ole leidnud ega kõrvaldanud pinge tekitamise allikat, kordub kõik ikka uuesti ja uskudes, et meil on seda tunnet vaja, loome endale situatsioonid, et seda üha uuesti taastoota või koguda. Iga meie tunne on nii tugev ja võimas, et sellega suudame ka teised inimesed lükata meile tundele lisa tootvasse situatsiooni. Võib olla meid häirib see ja me proovime tunnet endas alla suruda või ära peita, kuid me ei saa endas peituvat vulkaani olematuks muuta. Võib olla oleme unustanud tee sellest tundest välja, ei oska seda teha või ei tule isegi enam selle peale, et ka teisiti on võimalik, sest see on meie elu loomulik osa.

Mis on see põhjus, miks Sa ilma selle tundeta elada ei saa?

Mina vajasin „Viha”, et tulla toime Ohvri rolliga, sest kui tunned, et mitte midagi ei sõltu Sinust endast, siis oledki teiste lükata ja tõmmata. Viha – nende vastu, kes ei tee nii, et Sinul oleks hea olla. Viha – nende vastu, kes teevad nii, et Sinul on halb olla. Viha – Maailma vastu, et Sa pead sellist elu elama. Viha – iseenda vastu, et Sa ei suuda olla selline, et teised oleksid sellised ja annaksid selle, mida Sinul vaja on. Selle kõigega toime tulemiseks oligi vaja suurt ja pidevalt taastuvat „Viha.”

Seega vajasin ellujäämiseks viha, kuid Armastus minus oli allasurutud ja ma ei osanud ega suutnud teda kasvatada, sest minul ei olnud temast abi ja nii ma elasin janunedes Armastuse järele. Tundsin, et olen armastust väärt, kui teised seda mulle annavad ja nii ütlevad, elasin väliste märkide järgi, kuulamata iseennast. Kui keegi jagas armastust, siis minus oli ikka puudus, sest toitusin teiste jagatust ja ma ei tulnud selle pealegi, et saan seda ise endale anda - ohver ootab, et talle antakse. Kui tundsin, et mulle anti armastust, siis tahtsin kindlustada, et see oleks kui toit kogu aeg saadaval, kuid see ei olnud võimalik ja nii luuras „Viha” koguaeg suhete kõrval, et mind kaitsta. Ma kisendasin Armastuse järele, kuid elasin „Vihaga”, sest tema aitas ellu jääda.

Ohvri rollis olles oled iseenda ohver, sest oma uskumusega ei luba Sa endal elada sellist elu nagu Sa tegelikult saad elada, kui võtad vastutuse iseenda ja oma elu eest. Allaheitlikkus toob kaasa letargia, oled oma tundes ja ei liiguta, sest ei usu, et oled võimeline oma elu ja ennast muutma, et oskad ise astuda. Võitlustahe enda eest, küsimustele vastuste otsimine, aus endasse vaatamine ja tunnistamine, et „Mina olin”, kuid enam ei ole on võtmeks edasise ja oleviku juurde. Võib olla Sa ei leia veel üles või ei mõista, kust tundeuskumus alguse on saanud, kuid kui Sa oled mõistnud, kuidas ta Sinu see töötab on juba algus tehtud ja Sa saad edasi minna – vastandi poole, teel olles küll kõikudes ja kaheldes, kuid siiski tasakaalu taastades.


Marianne
14.03.2018.a

Teisipäev, 13. märts 2018

Taeva "Sinine galerii"




Taevalõuendile tuul
pilvedest pilte maalib,
mõnus vile suul
siia ja sinna neid nügib,
keerutades ja pööritades
kujunditeks vormib.

Kõik Maailma mustrid,
vahused pilveloomad,
müstilised vaated
ja maagilised hetked
tasa ja aeglaselt
taevavõlvil sõuavad.

Mina, kes Maa peal käin,
pead ühtelugu kuklasse ajan,
ikka ja jälle taevasse vaatan,
mõistatan, ära arvan,
mis on see, mida täna
tuul sinisesse vaatesaali
vaatamiseks välja pani.

Oma unistustes lendan,
pehmes pilvevillas istun,
nähtavast olematusest
läbi paistan ja astun.

Kui tuul igavusest käega lööb
ja pintsli nurka viskab,
siis puhudes lõuendist läbi
jääb pilvest alles räbal.
Mitte midagi ei jää
paigale ega kestma,
kunst, mis oli kord olemas
hajudes igavikku haihtus.


Marianne
13.03.2018.a

Esmaspäev, 12. märts 2018

Alla neelatud tunne ja emotsionaalne söömine





Kunagi on keegi öelnud või vaadanud meid pilguga, mis on jätnud meie sisse teadmise, et tundeid tundes võime olla koledad, halvad, inetud jne. Me oleksime tundes olles justkui väärtusetud, sest meid ei tahetud näha sellisel kujul. Kord oleme midagi väärt, kord ei ole – ühe skaala kaks otsa. Jah, tundes olles võime moonduda, sest oleme tundenäoga, kuid see ei anna alust meid lahterdada, et oleme või ei ole armastust väärivad. Meist keegi ei ole tunne, mida me tunneme, me lihtsalt viibime selle sees, vahel oleme lõksus, vahel jalutame sellest läbi, kuid alati oleme iseendana olemas, küll võib olla hädas ja toetust vajavad, kuid ikka ja alati armastuse ja valguse olendid.

Tunnet tundes me justkui ahmime õhku sisse ja kui see on suruv ning rõhuv tunne, siis tõmbume kehaliselt kokku. Meie kopsud ei saa korralikult tööd teha ja me ei suuda sügavalt väljahingata. Me hingasime tunde endasse ja tardusime, et mitte näidata, milliseks tunne meid muuta võib ja kui me välja ei hinga, siis jätame ta enda sisse peitu ning neelame alla. Kuid tunne ei ole midagi, mida saaks olematuks muuta, ta liigub meis omasoodu, aeg-ajalt aktiviseerudes, käivitudes ja sel juhul võime tunda, kuidas kurgus on klomp või sees on ebamugavustunne. Meie käsi sirutub söögi järele, et see tunne füüsiliselt kustuda või endas alla suruda. Keha soovib tundest vabaneda lükates teda üles, kuid meie surume teda toiduga uuesti enda sisse peitu. Selle asemel peaksime tõusma, andma kopsudele ruumi ja võimaluse hingata sügavalt välja, hingata tunne endast välja.


Marianne
12.03.2018.a

Pühapäev, 11. märts 2018

Mina Ise – vahel ka täiskasvanuna jonnides





Me kõik vajame aeg-ajalt tuge ja toetust. Mitte keegi ei saa hinnata teise inimese sekundi pikkust, kui ta pidi või peab astuma enda jaoks raske sammu, võib olla ta vajas või vajab sellel hetkel teise inimese tuge. Laps õppis jonnides – Mina Ise – olen tugev, saan ise hakkama, ma oskan ja suudan. Kuid aeg-ajalt tuleb täiskasvanuna endale tunnistada, et nüüd on see koht, kus tuleb teise inimese toetust küsida või pakutav vastu võtta, et jõuda ühise koostööna kaugemale kui iial üksi oleks jõudnud.

Aitäh Sulle, Tulvi, meie ühise tee eest!


Marianne
11.03.2018.a

Füüsiline puudutus annab meie kehale signaali teise inimese tunnetest





Kui suhtes puudub füüsiline lähedus, siis süveneb kehas puudus, sest üks omavaheline kommunikatsioonivahend, mis annab selles suhtes teineteisele kohalolemise, hoidmise, jagamise ja kindlustunde, on puudu, siis kinnitub kogu tähelepanu teisele omavahelisele suhtluskanalile – kõnele - püüdes sealt leida toimiva suhte kinnitust keha jaoks. Rahulolematus süveneb, sest kõne jääb tihti pinnapealseks ja keha ei saa sealt oma tunnetust kätte, sest läbi keha puudutuse saame kinnitust sõnadele ja vastupidi. Sõnade paitus ja füüsiline kontakt annavad kokku terviku, mida hing tunnetab, et seejärel tajutavat usaldades armastusele avaneda.

Inimene ise ei suuda suhtes teist inimest asendada, sest suhte toimimiseks on vaja kahte inimest ja mõlema osapoole nii vaimse, füüsilise kui hingelise sideme ja suhtluse toimimist. Iga meel saab kinnituse omal moel ning oluline on, et kas see, mida kuuleme, näeme ja tunnetame on omavahel kooskõlas või on kusagil ebakõla, sest inimene ei suuda kõigis kolmes oma tegelikke tundeid peita ja vähemalt üks neist annab edasi meid rahutuks tegeva signaali, siis näeme valet pilti, kus tükid ei sobi omavahel kokku ja ootame üha uuesti kontrollides, kas eksisime või nägime õieti ja otsime, kus on viga. Me sulgeme ennast ja ei jaga füüsilist lähedust, kui sõnad ja see, mida me näeme ei lange kokku.

Suhtluskanal, mis toimib, peaks justkui andma kinnituse ka teise eest, kuid tal on keeruline tervikut luua ja anda asendust meie rahulolu jaoks. Puudust tundes, kas otsime asendust/ kinnitust või sulgeme ennast, kuid meil on justkui radar püsti, mis registreerib ümbrust, kui kuuleme meid kõnetavat märksõna, siis keerame ennast sinna, ootame kordust ja loodame, et leiame kõik vajamineva ühest kohast, mis meid avaks ja kasvama paneks. 

Pealiskaudseid suhteid on meie elus piisavalt palju, kuid sügavaid on vähe ja neis me ootame, et see, mida näeme, kuuleme ja tunneme on omavahel kooskõlas. Tunnetades, et kusagil on ebakõla saame teise inimese käest küsida: „Mis toimub, kuidas ma saan Sind aidata?” ja sealt edasi oleneb, kas inimesed räägivad ausalt või mitte – see on iga inimese enda valik ja tuleviku tee.


Marianne
11.03.2018.a

Laupäev, 10. märts 2018

Kuidas leian tugevuse ja kindluse





jagamine

Oma elus seisan kohas, kus tuleb valida. Minu sees voolavad ja kasvavad tunded ning võimenduvad emotsioonid. Täna jõudsin taas enda mõistmiseni, välja kirjutades pealispinnal toimuva, liikusin samm sammu järel sügavamale ja leidsin endast tugevuse. Vastused tulevad, kui jõuda õigete küsimusteni, nendeni, mis viivad taipamiseni, pildi selginemiseni ja edasi ...

Mina kandun ajas tagasi looduse järgi, mäletan puid ja põõsaid, kohti mere ääres ja metsas, teekäänakuid, lagendikke ja kive, päikeselaike, tuuleõhku, lõhnu ja värve. Inimesed tulevad piltidesse hiljem. Loodus on see, mida olen kogu elu enda osaks pidanud ja ennast tema osana tundnud. Inimesed kaovad, muutuvad ja ei pea enda sõnadest kinni, kuid loodus on olnud, kogu minu elu, minu jaoks olemas. Ma lähen ikka ja taas tema juurde ning sisse, ta võtab mind alati vastu. Minu kindlus on teadmine, et loodus on olemas, käega katsutav ja selja vastas tuntav – mina tema sees ja tema minus.

Tunnen, et otsus on justkui minu eest ära tehtud, olen valikute ees, kuid minu sees on tunne, et mina ise ei ole sellele teelahkmele veel jõudnud, vaid mind on siia tõstetud, et nüüd pean otsustama, midagi ära tegema. Kuidas valida, kui ei tea, mida see minu jaoks tähendab ja endaga kaasa toob. Ei ole ju nii, et teen otsuse ja sellega asi lõppeb, siis alles kõik ju algab, doominokivid hakkavad üksteise järel kukkuma ja mina ei tea, kuhu see välja viib või seda, kas tulemus mulle üldse meeldibki.

Mind teeb vihaseks ja muudab jonnivaks, et teised juba eeldavad ning teevad mind puudutavaid otsuseid, kuid mina ise ei ole veel valmis valima, alles kõigun, justkui poleks juuri, millest kinni hoida ega tasakaalu, kust alustada astumist. Minus ei ole kindlust ega selgust, tundub, et pean tegema nii palju otsuseid, mis on kaasneva ja kohustustega seotud. Ma ei saa astuda ja siis tagasi pöörduda, kui valin, siis võidan midagi juurde, kuid minul tuleb loobuda nii mõnestki mulle olulisest teemast, kohast ja asjast.

Mina, täiskasvanud inimene, vajan sel hetkel turvatunnet, hoidmist ja füüsilist tuge. Soovin tunda hoidvaid käsi enda ümber, et tajuda mõistmist ja aja andmist, et kui olen tõeliselt valmis, siis alles astun, lähen ja olen. Alles siis, kui minu sees on kasvanud tahe ja usk, siis on olemas see, millest hoida kinni, millele toetuda. Kuid mulle tundub, et pidet veel ei ole, kas ma ei näe või ei tunne seda. Pole selget sihti, kõik võimalused on etteantud, kuid see kivi, mis annab kindla tõuke, ei ole veel langenud.

Kui keegi annaks võimaluse proovida, et tunda, kuidas sobib, mis meeldib, kuid ma ei näe, kuidas see võimalik on. Pean otsustama, sest oodatakse minu järgi, pean tegema otsuse kellegi jaoks ja pärast, kuid, kus olen seal mina ise. Vanasti vaatasin teemat ja minu motoks oli „Alusta algusest”, omal moel kehtib see praegugi, kuid kui vanasti närisin end tahtejõuga läbi, siis nüüd ei ole ma enam nõus ennast mõttetult lõhkuma. Soovin mõista, tunda selgust ja kindlust ning näha, kust tee algab.

Lõpuks saan aru, et ikkagi olen üksinda, nii otsustamises kui sammu astumises, sest need on minu, kui mina valin ja kõnnin. Mina oma seisemise tunde ja tahtega valin, millest lasen lahti, mille annan vabaks ja mille juurest suudan ära minna. Ma olen suutnud minna ja lahti lasta kohtadest, kus minu tahtest ei sõltu ega muutu enam midagi. Maa, loodus on kuulunud kellelegi teisele ja nende õigus on olnud muuta ümbrust nii, et minu jaoks kaob side, jäävad vaid mälestused.

Mind hoiavad kinni puud, mille olen istutanud, mille eest tunnen end vastutavat. Mina tean nende lugu, andsin neile koha, et nad saaksid suureks sirguda, kuid ära minnes ei saa ma neid kaasa võtta ning nende tulevik ei ole siis enam minu otsustada. Kuidas ma vaatan neid ja tean, et andsin neile võimaluse, kuid ära minnes annan loa nad olematuks muuta. Kuidas saada jõudu puudelt, mis enam ei kasva, mille juurde ei saa kunagi tagasi tulla, et mõõta nende tüve ja võra ning olla hetk nendega?

Mina, linnas kasvanud naine, olen puude ja metsa, mere ja avaruse, päikese ja pilvede rändamise, kivide, kalda ja küngaste usku – looduse usku – kõiges selles olen mina olemas, sealt saan jõudu ja tuge. Maamärgid, mis minu elus olema peavad, puutüve krobelisus, lainete müha, veepinna virvendus, rannalt korjatud kivide soojus, metsa kaitsev embus ja silmapiiri kaugus lõpmatuses, ritsikad, muulukad, sügise kõdunemise lõhn ja valge puhta lume krudin, vaikus ja öötaeva mustjas linik täheteedega nii, et langev soovitäht on näha ja käele püüda ....


Marianne
10.03.2018.a

Reede, 9. märts 2018

Sinu kingitus Minule





Õppetund

Sa ei anna seda, mida ootan,
lihtsalt minu kõrval olemas oled.
Seda, mida igatsen ja loodan,
see tuleb minul endal leida,
endast ja Maailmast üles otsida.

Minule jääb jagatud hetk,
otsa vaadatud silmapilk.
Kas võtan selle ja hoian
või leppimatult lisa nõuan.
Tahan kindlustada,
et ka homme oled minuga.
Tahan Sind endale hoida,
paigale lukustada,
sest kardan Sind kaotada,
et leides üles vabaduse,
puurist põgenemise tee,
jätad minule üksinduse -
hetked ilma Sinuta.

Sinule see midagi ei loe,
sest Sina ei tee ja kohustatud pole
minu tahtele vastavalt elama,
õpetuste ja nõudmiste järgi tegema.
Sa oled vaba kui lind,
Sinul on oma tahe ja hing.
Suurim kink, mis Sinul on anda
on see, et siin ja praegu
oled Sa kohal, koos minuga.
Kui tahad lähed lendu,
kui soovid viibid hetke veel.

Loeb vaid see,
kui kannatlik on minu meel,
kas mina ise olen Sinuga siis,
kui Sina oled minule olemas.
Ütlemata: „Oota natuke veel,
minul ei ole praegu aega!”

Kui pöördun ära,
siis sulgen Sinu kui ukse,
kui käed avan,
siis kingiks saan Maailma -
saan Sinu
- üheks -
Meie jagatud hetkeks.
Kas võtan vastu ja hoian
ning kalliks pean seda,
et saan olla Sinuga koos,
vaid üks, minule,
Sinu elust kingitud hetk.


Marianne
09.03.2018.a

Neljapäev, 8. märts 2018

Naine - Ebamaine

Oled merevahust sündinud Naine,
tundemere muutlik laine,
mõistmiseks müstiline,
vaatamiseks ebamaine.
Tuld on vaja, et põleda,
kuumuse palangus elada,
mineviku lummusest ärgata,
lõõmavalt Maailma armastada,
mahlast Elu januneda.
Arm voolab silituse järgi,
keha kooldub paile vastu
energia puudutus viib Su tuulena lendama ....


Ilus ja väega oled Sina - Naine!

Marianne
08.03.2018.a




Kuidas on Sinuga lood





Täna on täna,
nii palju on teha,
sinna minna
ja seal olla,
pole aega
vabaks lasta
ega puhata,
iseennast hoida,
hellitada ja armastada.

Alles siis hakkan elama
kui saabub homme,
kui on nii või on naa,
kui on aega
jääda iseendaga,
mõelda ja olla,
lihtsalt vabana.

Vaat, siis hakkan elama,
iseenda moodi valima,
kui keegi teine
pealt ei vaata ega kuula,
lasen rihma lõdvaks
ja päästan enda vabaks.
Teen seda, mida tahan,
nii nagu oskan,
ja mitte keegi mind ei keela.

Minu õige elu algab homme,
seni panen end ootelehele.
Täna veel ei saa,
sest pole aega
enda peale kulutada.
Ma võin vaid mõelda,
sest ei julge öelda:
Ma lähen välja,
ise endaga kõndima!”

Täna hetke leian aega,
võtan viimase minuti viivu,
kui peegli ees teen tiiru,
korraks veel vaatan endale otsa
ja juba tormangi välja,
sest Maailm ootab,
nii palju on otsida,
avastada, teha ja näha,
kuidas elu käib -
mina tahan ka,
kõike ja korraga.

Päeval laua taga istudes,
korraks pead kätele toetades,
päikeselaigus tukkudes,
unes unistada julgen -
Homne on juba käes.
Ma näen ja tunnen teda! -
taas telefon helisebki juba.

Õhtul unne vajudes,
pead padjale pannes,
väsinult ohates
mõtlen kahetsedes -
täna taas tormasin
ja endast ette kõndisin,
küll kaasas ja kõrval astusin.
Kuid, kelle elu ma elasin?


Marianne
08.03.2018.a