teisipäev, 31. detsember 2019

Okastega kroon - Mina ei saa, sest mina ootan





Okas torgib mind selles kohas, kus mina tahan küll muutust oma ellu, kuid ei taha seda ise teha. Mina ise hoian oma tundest kinni, et paigal seista, sest tahan, et Maailm ütleks – Tule! - ja võtaks mind vastu. Mina ei taha esimesena astuda, sest ta ei taha iseendast lahti lasta. Okas torkab, et mine ja astu - tee ise oma samm muutuste teel, kuid mina hoian ennast paigal ja lasen torgata, et veel enam ja suuremalt tunda.

Mina ise ei astu, sest ma kuulen enese sees – Mina EI SAA – ja siis ma tunnengi oma tunnet, kuid ma ei kuula ennast edasi ning nii ei kuule ma seda, mis tuleb sellele lausele järgi – Mina ootan! Minu tähelepanu on sõnadel - EI SAA - ja see teadmine kasvatab tunde, sest minule ju ei anta, minul ei ole võimalik, mina jään ilma jne. Mina ise jätan tähelepanuta selle, et – Mina OOTAN! - iseenda poolt tehtud otsuse - ja seni, kuni mina ootan, mina ei astu ...


Marianne

31.12.2019.a

esmaspäev, 30. detsember 2019

Võitlus peeglitega






Sinu ju peeglit katki ei löö selle eest,
mida tema Sulle näitab enese seest -
peegel lihtsalt vastu peegeldab
silmadele nähtamatut ja nähtavat.

Elus olev inimene
on kui üks peegel,
kes näitab Sinule seda,
mis on Sinu sisse salvestunud.

Sina ise käivitad salvestised,
Sina ise nendesse vaatad -
valikut valides,
järgmist sammu astudes,
oma teel peeglit kohates
iseendas kohtud iseendaga.


Marianne

30.21.2019.a

pühapäev, 29. detsember 2019

Takistusest sai pöörduks





Miks Mina -
paigal seisan
ja vastust nõuan -
tahan teada,
miks olen mina see,
kelle teel on takistus ees.

Takistus teel on kui sein,
mis ajab kiusu
ja pidurdab hoogu -
miks pean mina kannatama,
siin ja praegu peatuma.

Minul oli samm pooleli,
kuid nüüd ei saa edasi -
tahan, et sein kaoks,
läheks ise eest
ja mina saaksin
minna edasi.

Seinaga kohtudes
põrkun kui tagasi -
minul oli samm pooleli,
kuid nüüd pean uuesti
ise ennast kordama -
selleks, et edasi pääseda
tuleb sama maa läbida
ja mina pean lisaks
veel ühe sammu astuma.

Protestin kõvasti,
sest soovitu oli minu,
kuid siis tuli takistus,
mis on kui pöörduks,
mille sees olen lõksus -
minu tee jääb selle taha.

Miks mina pean
veel endast andma
ja teise võtme leidma,
miks mina ei saa
lihtsalt edasi minna.

Enese lõhkumise asemel
peatun ja vaikin,
vaatan seda,
kus olen ja mida tegin -
see olen Mina,
mina ise võtme leian,
loo lahendan
ja enesele tee avan.


Marianne

29.12.2109.a

laupäev, 28. detsember 2019

Kaks Hinge ühe keha sees





Anna tagasi sinna,
kust endasse võtsid -
Sina kahte kannad
ise enese sees.

Sina avanesid,
sest ühele lisaks
teist veel vajasid.

Kaks ühel ajal,
ühes ja samas kohas
ühte ruumi jagavad -
Sina erinevaid nägusid,
kui rolle vahetad.

Tahtsid vett segada,
allika sogaseks ajada,
sest Sina ei talunud
ega Sina ise ei tahtnud
iseennast alasti vaadata.

Sina ei armastanud iseennast
iseenda poolt tehtu eest.
Sina ise ennast karistad
ja ise oma Hinge häält
ise enese sees vaigistad.

Sina ise ei suutnud
oma Hinge vaikima sundida
ja sellepärast vajasid teist,
kes teeks selle töö Sinu eest.

Sina tead,
et Sina ise
teadlikult seda teed,
sest Sina kardad
olla ausalt ja ehedalt
alasti Sina ise
iseenda ees.


Marianne

28.12.2019.a

reede, 27. detsember 2019

Keeruline lihtsus – enesesse suletud lein





Keeruliselt tundunud lood osutuvad mõistes sageli üsna lihtsateks teemadeks – kogu lugu olenes sellest, millise külje pealt vaadata. Aastaid ei mõistnud ma iseennast ja sellepärast küsisin õpetajaid kohates endale abi, kuid ükski vastus ega tehtud otsus ei olnud kergust loov lahendus seni, kuni kõndisin mõistmiseni enda sees.

Olen tundlik sügavatele tunnetele, mida näen, loen ja kuulen – selle elan endas läbi. Üks nimetas seda põlastavalt nõrganärvilisuseks, teised on öelnud üht koma teist või kõrvale vaadanud. Mind on see külg eneses vahel tõsiselt häirinud, sest pisarad tulevad ka siis, kui on põhjust särada ja rõõmu tunda.

Olen otsinud ise ja oletanud, et see on ehk selle või teise või kolmanda pärast. Täna mõistsin, et need korrad on olnud minu enese lein, minu elus olemata jäänud või olemas olnud lugudes peitunu pärast. Kogedes vahetult enese sees, sest tundes tundeid avaneb lugu, millest pole veel läbi kõndinud ega seega ennast mõistnud – vabanen leinates kaotusest, mida olen tundnud, kui ei ole või olen kogenud seda, mis haiget tegi.

Kui oli käes koht ja hetk, kus ma avanesin, siis mina sulgesin ise ennast, sest valu ei pidanud selles hetkes ju olemas olema. Kaks vastandlikku suunda – avanemine ja sulgemine ning kahestudes moondunud mina. Ma ei leinanud, sest ei mõistnud iseennast, kuid tundsin, et mul oli endast väga kahju. Väljalubamata lein kasvas iga korraga suuremaks, sest kõik eelmised korrad olid veel alles. Ma leinasin iseenda elus olemata jäänud või valusalt tunnetatud kogemusi – seda, mida minul kunagi olema ei saa või mida mina kunagi olematuks või teiseks muuta ei suuda, sest see aeg oli juba minema läinud.


Marianne

27.12.2019.a



neljapäev, 26. detsember 2019

Valikute kohad





Jõulud on aeg, kus ollakse ja tehakse tavapärasest vähe või rohkem kuidagi teisiti, sest kõigil on omad lootused ja tihti on teiste peale pandud teatud ootused. Jõuludel on kokkuleppeliselt oma tähendus ja eesmärk, millest lähtuvad tavad ja kohustused, kuidas olla ja teha ning mida peab tegema, sest see on justkui õige, et olla hea ja ilus.

Neil päevadel tundsin endas segadust, sest erinevate inimestega seotud hetked, kui häälega lausutud sõnadega kõne, libisesid läbi meelte. Ikka ja jälle tõusid üles erinevad lood, mis kraapisid sisemust ja rahu nagu polnudki enam järel. Olin sassis ja häiritud, sest minu sees kõnelesid teiste hääled.

Otsisin vastust, kuid ei leidnud, sest ei mõistnud ühist nimetajat. Sain aru, et lood on seotud tähelepanuga, kuid see ei lahendanud teemat ära ega loonud kergust. Küsisin iseendalt – miks on minul tähelepanu vaja?

Seekord ei olnud küsimus teistelt tähelepanu püüdmise ega saamisega, vaid minu enda omaga – iseenda tegemistele tähelepanu pööramisega. Üles tõusid ja olemist segasid lood, kus oli valiku tegemise koht – kus oli veel võimalik teisiti valida, kui see, mille endas olin juba ära valinud. Teadsin, et veel oli aega olla, et uuesti valides näida teistsugune ning sellest tulenevalt jõuda ehk teise tulemuseni.

Vahetada oma valikut, et muutes muuta või jääda enda juurde, sest tehtud otsus oli enesele hea. See kahevahel olek ei lasknud tasakaalu taastada – veel olid jõulud, veel oli aega, et olla ja teha jõuludega seotud nö „õigeid” ja „ilusaid” valikuid.

Sõnadepaar – valikute koht – tõi rahu, sest iseennast mõistes selginesin. Mina ise näppisin iseennast, et ega ma ei tunne hirmu tagajärgede ees, mis võivad tehtule või tegemata jäänule järgneda – kas mina ise olen potentsiaalset tulevikku valmis vastu võtma ja vastutan oma enda valikute tagajärgede eest – selles oli küsimus.


Marianne

26.12.2019.a

kolmapäev, 25. detsember 2019

Valge Valguse valguses





Vajan valgust enese sisse,
pimedate sügavuste hämarusse,
et enam peitu ei poeks
ega kohta enesele leiaks,
kus maetuna varjudesse
olen mina ise
valusalt katki
ja segamini sassis.

Nurgas hämaruse varjus
olen ehmununa kägaras.
Mängisin suurt mängu
nimega Elu,
kuni tornid kukkusid
ja klotsid kadusid,
sest kannatuse kaotasin,
kui tunnetesse komistasin.

Ise enese eest varju pugesin,
ise enda eest peitu läksin.

Olin suur ja võimas,
kui ehitised kerkisid,
kuid ebaõnnestusin,
kui loodu selline polnud,
kui uskusin end suutvat -
põlvili vajusin,
kaotuse all murdusin -
mina iseenda ära kaotasin.

Valge Valguse valguses
näen ennast selguses
ja ise ennast mõistan -
tule, ma kaisus hoian,
enese embuses lohutan,
tule ja ennast näita,
minule avane ...

Hoian ise endal käest kinni,
enesega ühes kõnnin
ja ise vastu eneses võtan -
olen ausalt alasti
ja ise endale otsa vaadates
ise endasse sisse astun.


Marianne

25.12.2019.a



teisipäev, 24. detsember 2019

Saan armastusest osa





Tahan teha
ja endast anda,
sest armastan seda,
mida teen täna.

Ise ennast avan
ja annan endast osa -
see kasvatab lisa
ja suurendab armastust veel.

Ilma armastuseta
annaksin lihtsalt ära,
unustaksin või peidaksin varju,
iseendast iseendale tehtu.

Kui tehtut pole minule vaja,
siis tahan sellest ära
või lahti saada -
mina ei oska
veel armastada seda.

Armastades võtan vastu
iseenda poolt loodu
ja õnnelik olen,
sest mina ise
saan iseenda
armastusest osa.


Marianne

24.12.2019.a

esmaspäev, 23. detsember 2019

Inimene näeb, kui suudab iseendast mööda vaadata





Austus elule ja lugupidamine elu ees, kuidas, kui inimene elab elusate ja elutute asjade maailmas. Asjad on tehtud ja mõeldud inimese jaoks, asjad on asendatavad ja tundetud. Üsna sageli muutuvad inimese jaoks ka teised inimesed asjadeks – nad on küll elusad, kuid ometi kui asjad, kellega mängida. Asja vastu puudub austus ja lugupidamine, sest asi on lihtsalt üks asi paljude seast.

Inimene muutub asjaks, sest igal inimesel on tunded, millega ühes käiakse ja millest läbi vaadatakse. Kui inimesel on teise inimesega halb või ebamugav olla, sest tema enda sees on tunded, siis ei ole temal seda „asja” vaja ja asja saab väljavahetada, see antakse ära tunnetest vaba vabaduse vastu. Kui on halb olla, siis järelikult on teine vale – inimene ei ole lugupidav, sest ta ei hinda elu, vaid arvestab iseendale sobivust – kui kasulik ja vajalik teine inimene temale on – kui inimesele pole vaja, siis pole oluline, kas asi on või ei ole olemas. Elu muutub väärtusetuks, kui sellel pole olulisust inimesele ega ühiskonnale.

Inimene läheb ja teeb haiget teisele inimesele, sest temas endas on valu, kuid ta ei peatu ega mõtle sellele, kuidas teine kogeb enda sees sama – ta ei taha teist säästa, vaid tahab, et teine tunneks tunnet – tema tahab panna ka teise inimese valutama. Inimene ei tunne ega kuule teise inimese südametukset – eluhäält. Inimene vaatab pealispinda ja hindab oma mugavust. Eemale hoidmine ja kokkupuute vältimine ei ole lugupidamine elu ees. Ükskõiksus ja haletsus on tunded ning need ei väljenda austust elavale. Inimene seisab endas ja lubab – las teine olla olemas seni, kuni too teda ei häiri ega sega – võib olla täpselt seni kaua, kuni tema ei pea oma tundeid tundma.

Inimene ei austa teist inimest, kui ta pole aus enese ega teise ees – teist vaadates vaatavad talle vastu tema enese mõtted ja tunded. Inimene ei näe teises elu, vaid iseenese sees olevat tunnet. Kui inimene ei saa teist inimest armastada, sest ta ei suuda selleks põhjust leida või ei oska ta teist ilma oma tunneteta vaadata, siis ei austa ta teise inimese vabadust olla tema ise – elada oma elu iseendana, sest too teine ohustab inimese vabadust. Inimene ei näe teist inimest, kui ta ei suuda mööda vaadata iseendast.

Teine inimene on inimene nii nagu kõik teised inimesed ja kõigi nende sees on olemas see sama, mis Sinu ja minugi sees – Elav Elu Hingus. Inimene ei näe teist inimest iseendana, kui tema ei väärtusta iseennast ega iseenda elu – ei ole lugupidav ega avalda austust iseenda sees olevale – ELU -le. Elu – see on see, mida ei olnud inimese võimuses iseendale anda – tema võib selle küll ise endalt või teistelt võtta, kuid tema ei saa seda kunagi ise tagasi anda – inimene on olemas täpselt senikaua, kuni teda enam ei ole.


Marianne

23.12.2019.a



laupäev, 21. detsember 2019

Teel olles





Kui vahel juhtubki, et lähen tagasi sinna, kus olen juba käinud ja teen sedasama, mida varem justkui olen juba teinud, siis pole see, vanana vanas olles, äraolnu kordus, vaid uuena uue kogemine. Ka seal, kus on unustuste ja vaikuste tolm ei seisa aeg paigal, vaid liigub edasi.


Marianne

21.12.2019.a

reede, 20. detsember 2019

Tähelepanuvajadus on suurim sõltuvus Inimese teel




Mõned ajad tagasi ostustasin, et ei saada enam oma lugusid Alkeemiale, sest sain aru Miks mina seda olin teinud - tähelepanu - mõistes iseennast, ma ei vajanud enam nö suuremat kanalit ega avalikkust. Ometi, kui jõudsin selle loo lõppu, siis teadsin, et see lugu läheb teele, sest kuidas muidu oleksin saanud tõestada tähelepanuvajadusest sõltumist - seega sai sellest loost 46-s Alkeemias ilmunud lugu.

https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/tahelepanuvajadus-on-suurim-soltuvus-inimese-teel?id=88447637


Tähelepanu on energia, mis on osakesena meist kui elav kaup, mida vahetame, võtame ja anname. Tähelepanu jagades või saades võtame vastu ja anname endast ära, kuid see ei tähenda alati tasakaalus püsimist ja ennast iseendas hästi tundmast. Kui tunneme, et midagi on enda sees vajaka või üle, kuid ise ei oska, ei saa või ei taha teemat lahendada, siis kasutame teisi – vajame teiste tähelepanu – tõstatame teema välises, et leida lahendus eneses – oleme oma elude draamakuningannad ja -kuningad – mängime energiatega tõsiselt ja tormiliselt.

Mõtted ja teod, sõnad ja hääl – kõik see on energia liigutamine enese sees ja Maailmade vahel. Füüsiline ja vaimne liigutamine vähendavad ja suurendavad energia hulka. Kui ise ei oska ennast tasakaalustada, siis vajame teistelt võtmist ja teistele andmist - see tundub lihtsam tee, sest on kätteõpitud lahendus.

Teise inimese meile pööratud tähelepanu kannab endas mingi tundega täidetud energiat ja sellega saame puudutatud siis, kui reageerime – vastandume, kaitseme või võtame vastu. Meid vaadati st puudutati, sest meid nähti – usume, et seega oli see meile määratud, kuid kas oli tegelikult nii.

Mis on tähelepanu jagamise ja püüdmise eesmärk? Pilgul, puudutusel, sõnadel ja hääletoonil on sisu, mis viib meid energia lainetel kaasa ja reageerides me anname endast energiat, kas kokkupuute kustutamiseks või toetamiseks – meie energia suhtleb teise inimese energiaga. Meie füüsilisest ja vaimsest liikumisest tulvav energia tõukab ja haagib meid teistega ning me liigume ühes.

Inimene on tervik ja tema ise loob ning hoiab iseendas tervikut. Meie enese tunded ja mõtted on meie eneste energia vähendajad ja kasvatajad, meie ise loome paisud või kaevame kaevud ning meie ise takistame oma energia voolamise iseendas. Nö energia puuduses või ülekülluses otsime mugavalt, selle asemel, et iseendaga tegeleda, teist inimest, sest see on testitult töötav lahendus – otsime teiste inimeste tähelepanu ja sellega kaasnevat energia liigutamist.

Inimene on tähelepanust sõltuv, sest me oleme õppinud tähelepanemist vajama – tähelepanu tiivustab ja tähelepanemine pidurdab. Inimesed mängivad tähelepanuga ja vastavad energiatega, sest oleme harjunud tähelepanu olemas olemisega igas oma päevas, ema kõhus olemisest alates. Me reageerime, sest meie sees on erinevad päästikud, mis käitavad meid kui kogeme erinevat tähelepanemist või selle puudumist. Me peidame iseennast, kui kardame ja vihkame tähelepanu. Me armastame, püüame ja ihkame tähelepanemist, sest oleme õppinud selle paistel ennast soojendama ja avanedes kasvama. Erinevalt erinevad tähelepanemised ja vastamised - see kõik ongi teistele inimestele reageerimine ja see on tegevus, mille käigus liigub energia inimeste vahel.

Tähelepanuvajadus on suurim sõltuvus Inimeseks olemise teel. Inimene on kogenud, et nii tiivustav jõud, toetus ja armastus kui ka muserdav ja ennasthävitav vaikus tulevad tähelepanu kaudu – kuidas ja kas saame või kaotame tähelepanu. Tähelepanu on inimese jaoks olemas olemise tõestus. Inimeste keskel tähelepanuta jäämine või liigne saamine panevad küsima – Miks sain või ei saanud? ja otsima vastust – Kuidas saada või mitte? - sest tähelepanemisega ühes liiguvad hüved ja karistused. Inimese mõtted ja teod tiirlevad selle ümber, kuidas oma ellu suuremat ja paremat tähelepanu tõmmata, et selle kaudu üha uuesti energiate lainetel sõitmist kogeda.

Kas inimene on olemas selleks, et olla olemas või ta on olemas, sest ta on?


Marianne

20.12.2019.a

neljapäev, 19. detsember 2019

Kui ei suuda alles hoida, sest kaotus on igavene




Ühe inimese lahkumise teekond on aeg, kus tõuseb esile küsimus oma tunnete tundmise õiguse kohta. Kas üldse ja kui paljule on õigus tunda? Kes on lähim, lähedasem ja tunnetest väljapoole jääv kauge? Kuidas tunnete suurust, kogust ja võimsust mõõta? Kuidas on võimalik üldse midagi tunda või tundmata jätta? Kes sellel raskel ajal suudab ja jaksab lohutada ning tunneb kaasa kõigile kaotajatele? Kes suudab seista tugevana ja lubab teistel murduda?

See teekond tähendab ühe tähelepanu kaotusega toime tulemist ja iseenda tähelepanu jagamise kohustust samal ajal, kui tegelikult on vajadus hoida oma tähelepanu iseendas, et vältida enese lõpplikku kildudeks purunemist - Mina tunnen, sest mina näen, et olen kaotanud ja mina tean, et minul enam ei ole. – see, kuidas ja mida täpselt ei ole oluline – Mina tean ja tunnen, et vajan lohutust, sest mina tean, et siin selles Maailmas ei ole enam olemas.

Vajadus tunda endas julgust, et omada vabadust endas kogu kurbust tunda, seega vajatakse lohutavat ja mõistvat tähelepanu, kuid teised kaotajad tahavad ka tunda, sest omavad õigust oma tunnetele. Kes on õigem tundma kõige-kõige, sest on esimene leinajate reas – kuid, kust poolt ja kuhu vaadates - Miks oled ja tunned, kui mina tunnen ja olen ka? Anna ja jäta mulle ruumi ning luba minul tunda. Oma valus olen üleni valutav haav.

Minu teel on olnud mitmeid lahkumisi, mille pärast olen olnud ääretult kurb ning nutnud meeletult ja ahastavalt, kui enam ei olnud Maailmas seda Inimest või looma, kes seal enne olemas oli. Need lahkumised on olnud valusad kogemused, kuid samas ka keerulised, sest minu sees on olnud sisemine võitlus – kuidas hinnata oma tunnete suuruse õigust ja lubada endal olla kurb ka väljastpoolt nähtuna, kui lahkunu oli minu jaoks oluline, kuid mina ei olnud alati esimeses, teises ega ka veel kolmandas reas.

Tohin või ei tohi tunda, kui paljule st kui suurele hulgale oli minul õigus. Kuidas tuli minule üldse pähe mõte, et minu tunnetele olid piirid ees - teadsin, et kellelgi teisel oli suurem õigus tunda – tema oli lähemal ja oli lähedane. Minus oli hirm, et keegi võib tulla ja küsida – kuidas minul saavad sellised tunded olla, kui mina pole alati olnud või kaasas olnud ja siis öeldakse, et ei tohi tunda, sest pole õigust. Miks?

Mina ise ei lubanud endale tundeid, sest uskusin, et siis jääb teistele ruumi olla ja tunda. Keegi teine pidi saama tähelepanu ja lohutust, sest kui mina väljendaksin oma kurbust avalikult, siis justkui küsiksin ise lohutust. Ometi oli minu sees tarve leinata, kuid mina ise ei lubanud seda endale, sest mõtlesin sellele, kuidas teised mind mõistmatult vaatavad ka siis, kui tegelikult kedagi nägemas ei olnud. Uskusin, et oleksin pidanud ennast õigustama ja põhjendama, et oma kurbuse kogust tõestada - mõõtma ja hindama oma kurbuse suurust ning arvestama oma kaugust ja käitumise sobivust.

Mina olin kurb, sest seisin kohas, kus olin lohutamatu, sest mina kaotasin enese jaoks selle, mida mina ise alles hoida ei suutnud. Mina vajasin lohutust, sest ka minul ei olnud enam seda, mis varem oli – teadsin, et mina ei saa enam kunagi tagasi seda, mis oli olnud – mina ei saa enam ühtegi kohtumist selle aja sees – inimese või loomaga, kes oli mind näinud ja vaadates puudutanud.

Reaalse, olemas olnu kaotusest veel valusam oli kaotada seda, keda polnud kunagi omanud või üldse tunda saanud - lõplik hüvastijätt, kui polnud puudutustki - lohutamatu lein, kui saabus mõistmine, et siin, selle aja sees, ei saagi kunagi olema - lahti laskmine iseenda, kui haiget saanud lapse, sügavast igatsusest - reaalne kaotuse valu.

PS eile st reedel, päev peale loo lendu laskmist, jalutasin jõe kaldal ja kõndisin endale lähemale. Mõistsin, et kui aegu tagasi jäi minu sees olnud lein välja leinamata, siis kõndis see minuga ühes ja ootas oma aega. Ma oli küll lapsena leinanud kaotatut, kuid ei olnud oma kaotusevaludest vabanenud - minu sees olid mitmed valud, mis olid jäänud, sest mina ei olnud ennast vabana ega õigena tundnud, et avatuna leinata. Kahel korral oli mind keelatud tunda nii tugevalt või üldse olla lohutust vajav, sest kaotus polnud teise inimese mõistes oluline. Kõige sügavamal oli peidus lein isa kaotusest - mõistmine, et siin, selles Maailmas ei olnud ega saanud füüsilist isa minu kui lapse elus kunagi olema. Just see käivitas leina, kui lahkusid mehed, kelles oli minu jaoks Isa peidus olnud. Mina ise ei tahtnud oma valu vabaks anda, sest katkisena olles vajasin ISA, et ühesolemist reaalselt kogeda.


Marianne

19.12.2019.a

kolmapäev, 18. detsember 2019

Sina ja Mina lood XIX - Mina tean, et Sina tead, et Mina tean ...





Mina tahan,
et Sina teaksid seda,
et Mina tean.
Mina tahan,
et Sina teaksid seda,
et Sina pole enam varjus
pimeduse sees -
Mina olen Sind näinud.

Mina tahan,
et Sina tuleksid iseendas
olnu juurde tagasi
ja vaataksid otsa sellele,
mida ja kuidas
valisid olla ja teha.

Kui Sina tead,
et Mina tean,
siis Sina tead,
et Sina pole pääsenud puhtana.

Mina tahan,
et Sinu sees kasvaksid tunded,
siis olen Mina,
kui palli Sulle edasi andnud.

Minul on siis kergem -
see on Minu protest
ja ennastkaitsev võitlus,
et oleks olemas õiglus.

Kui Sina lihtsalt lähed
ja kergena oled,
siis jääks ebaõiglus
okkana Minu meelde,
kaotuse hinnana rahutus
tundeid kasvatades minu sisse.

Mina tahan,
et Sina teaksid seda,
et Mina tean -
siis ei saaks Sina
olla täies rahus
ja tüüne,
sest Sina ei tea,
mida Mina saan ja võin
oma teadmisega teha.

Siis saan Mina minna
ja rahus olla,
sest Minu käes on
manipuleeriv relv -
kui Mina tahan,
siis tulen
ja vaatan Sinule otsa -
ning Mina näen,
mida Sina teed,
kui Sina tead,
et Mina tean.


Marianne

18.12.2019.a

teisipäev, 17. detsember 2019

See ei ole minu oma





SEE ei ole minu oma,
seda mina endale ei võta
ega enese sees hoia -
SEE läheb voolates mööda.

Kuid, kui mina ei tea,
mis on see,
mis on minu oma,
siis pole selgeid piire.

Minu ja Maailmade vahel
on üks otsatu ja ääretu maa,
mida mina kontrollida ei suuda -
ükskõik, kuidas proovida
ja kui kõvasti püüda.

Sellel lõppematusesse kulgeval maal
on kõik lood minu omad -
mina olen neis, kui soos sees.
Mina olengi kõikjal ja kõiges,
sest kõik on minuga ühes.

Sellel lõppematul maal olen mina
kõigile ja kõigele valla -
olen lükata ja tõugata,
talluda jalge alla,
sest mind ei ole näha.

Kus on
SEE minu oma,
kus see on,
mis on päriselt oma?

Kus olen mina,
kus saan olla mina
iseenda oma?

Mina ei saa edasi minna,
sest kõik on oma
ja endale kuuluva juurest
ei saa ju ära minna.

Mina ise otsin üles põhjused,
miks mina ei saa
ja nii mina ise ei näe,
sest ei vaata
üldsegi seda,
kuidas mina ise saan.

Miks, siis mina ise tahan,
et kõik see seal
oleks minu oma -
kui mina olen kõikjal ja kõiges,
siis on kõik minu
olemata tegelikult mina.
Olles kõikjal ja kõiges
ei vastuta tegelikult mina
mitte millegi eest.



Selleks, et eraldi seista
ja olla oma
tuleb enesele piirid luua,
et teha vahe
enda ja Maailmade vahele.
Seega ütlen sellele,
mis pole oma -
SEE ei ole minu oma!



Marianne

17.12.2019.a

esmaspäev, 16. detsember 2019

Palju huvitavaid inimesi





Meie argipäevas on asju, mida tihti ja tegelikult vaatame üsna ühelt poolt ning me oleme kinni selles oma tõeses vaatenurgas.

Oma teedel käies kõnnime üsna palju teistest mööda ja keerame neilt pilgu ära, sest ei taha, et teine tuleks ja puudutaks meid – meie ei taha teda vaadata ega kogeda. See kõik tundub mõttetu ja liiast ning seega me lihtsalt astume mööda või keerame selja.

Me hoiame iseennast, et olla eemal ja väljaspool teiste teedest. Hoiame eemale, et ei kohtuks nendega, kes võivad olla igavad, valed, koledad, meis tundeid äratavad jne. Usume, et meil puudub huvi ja tahtmine kohtuda. Püsime oma piiridega piiratud maailmas, sest seal on kindel ja turvaline olla.

Loo üks pool on see, et me väldime seda, mida me ei taha, kuid loo teine külg on see, mida me ei saa - me ei jaga iseennast. Möödudes me ei kohtu ega ava ennast, kuid nii jätame iseennast ilma võimalusest näidata ennast Maailmale st teistele inimestele. Miks meie ise ei taha ennast näidata ja avada?

Me ei taha teist inimest vaadata siis, kui tegelikult meie ise ei taha iseennast näidata. Me ei taha iseennast näidata siis, kui meie ise ei taha iseennast vaadata.


Marianne

16.12.2019.a

laupäev, 14. detsember 2019

Me oleme seotud





Sina ja Mina - me oleme ühte seotud, kuid mitte ahelatena ühte sõlmitud. 
Sina ja Mina - me oleme seotud, sest puudutades puudutame.
Sina ja Mina - me oleme energia - igaüks vabadusena voolamas oma sängis.


Marianne


14.12.2019.a

reede, 13. detsember 2019

Õrnhaprad klaasid





Huvitav ja natukene naljakas oli kaeda (kuid tegelikult mitte), et mida rohkem inimesed endale jooke sisse kallasid, seda õrnemalt ja ettevaatlikumalt nad ennast hoidsid ning tasemini kõndisid – justkui oleksid nad klaasid, kes võiksid ümber või katki minnes kogu oma sissejoodud väärtusliku kraami, laiali laotades, kaotada.


Marianne

13.12.2019.a

neljapäev, 12. detsember 2019

Mälestusega ühes elades





Ühel päeval tuli aeg, kus Sina ei leidnud korraga enam endas üles põhjust, sest ei näinud teises inimeses seda, miks Sina temaga koos olla valisid. Teine oli nime järgi küll oma, kuid tundus ehmatavalt võõras. Sina oleksid temaga just kui alles, täna ja praegu, avatud silmadega vaadates kohtunud. Sina ei osanud võtta endas vastu seda, mida nägid, sest Sina elasid tänaseni oma mälestuse sisse jäänud pildiga ühes.


Marianne

12.12.2019.a

kolmapäev, 11. detsember 2019

Tõkke taha toppamine





Sinu elus on hetki, kus aeg tundub otsa saavat ja Sa tormad üha meeletuma kiirusega edasi, et jõuda ära teha kõik see, mis Sinul on veel vaja valmis saada. Kuid siis tuleb ühel hetkel peatus, kus sirvid juba ära olnut selleks, et näidata iseendale seda, mida Sina tegid. Läbimõtlematu ja läbitunnetamatu seisab, kui suur sasipundar, tõkkena Sinu teele - see väljendub haiguse või seisatuma paneva ehmatusena, et Sina saaksid AJA vaiki olles paigal seista ja vaadata iseendasse ning näha ise ennast – elada läbi oma elu  - meel sileneb ja saabub rahu ...




Marianne

11.12.2019.a



teisipäev, 10. detsember 2019

Kui homme enam ei ole





Tundub ju tegelikult kummaline, et hoolimata sellest, et me täiesti tõsiselt hoolime ja arvame ennast teisest inimesest aru saavat, kui tema tunneb oma vanaduse valu ja väsimust, kuid siis tahame ikkagi, et ta oleks meie jaoks alles - oleks olemas, sest ta on alati meie elus olemas olnud.

Kuidas saaksime temast ise lahti lasta ja öelda – see on okey, kui Sa lähed, sest see on Sinu elu ja Aeg. Sellel astumise sammul on meie eneste valu hirmust kaotuse pärast nii suur, et me tahame seda hetke igal võimalusel edasi lükata. Meis on ületamatu hirm selle ees, et kaotus saab olema lõplikult igavene.

Me oleme olnud tugevad olles ikkagi nõrgad, sest üks teine on meist eespool alati olemas olnud, siis kuidas olla nüüd tõeliselt tugev ja suuta seista päriselt ja lõplikult üksinda, kui meie käsi teise peost on lahti libisemas ...


Marianne

10.12. 2019.a



esmaspäev, 9. detsember 2019

Hämaruse sisse suletud Maailm





Mereliival lainevahus
kõnnib kaldale hämarus -
päeva seest kaob valgus.

Siis, kui valgus
on mahakeeratud,
varjud ja puud
ühte sulavad.

Avarus muutub tihkeks
maadligi suruvaks raskuseks -
tundub, et tee peal ees
seisab läbipääsuta takistus.

Pimedusest saab sein,
millest läbi
ja sisse ei näe -
silmad on avatud,
kuid Maailm on suletud,
hämaruse sisse ära peidetud.


Marianne

09.12.2019.a

laupäev, 7. detsember 2019

Elus on hetki





Elus on hetki, kus usud ja näed rohkem, kui tegelikult olemas on. Sulged oma silmad ja kõrvad olemas oleva ees ning näed ja kuuled vaid seda, mida uskuda tahad. Jutud ja pildid tunduvad nii reaalselt ja usutavalt ilusad ning head ja Sa loodad, et sellel muinasjutul tuleb õnnelik lõpp. Ootad unistuse täitumist ja ilusat lõpetatust, kuid kas Sina ei mäleta, et lugude sees ei ole kõik tegelased valged ja head.

Selleks, et loo kangelane suudaks ja saaks ennast tõestada, ootavad teda teel takistused ja väljakutsed, et tema proovilepanek oleks igatepidi igakülgne. Ikka on kusagil keegi, hallikarva paharet, kes ehitab lõksud, meelitab ja seob võrku, et kangelane tunneks tundeid, kui millestki ilma jäädes on oht teerada kaotada.

Elus seisab selline tegelane reklaamis ja lubab. Lubab nii ausalt ja ilusalt, et tahad teda uskuda, sest Sinul on vaja seda, mida too lubab. Paharet loob illusiooni, millesse Sina usud ja just selle mustkunsti, kui etenduse eest maksad Sina oma koolitamise piletiraha.

Okey, lugu läheb edasi, sest Sinul on vaja tulemuseni jõuda ja seega Sina küsid endalt – Kuidas? ja astud edasi. Kuid, kui lähedki mööda oma teed minema, siis tahaksid ju, sest tunned end vajavat, õiglust ja õigust. Miks paharet peaks pääsema minema sellega, mis kuulus Sinule ja mille vastu jagati kuhjaga ilusat õhku, mis hajus, sest sisu ei olnud. Nii väga tahaksid määrata karistuse, et nahutades näidata oma jõudu. Mida Sina tegelikult teha saad – palju ei midagi, sest õhust loodut ei püüa ja illusioone reaalsusega vahele ei võta.

Sina lähed ja teed seda, mida Sinul on vaja teha, kuid üks okas jääb, sest Sina ei saa aru – kuidas Sina ei näinud särava sillerduse taha, andsid reaalselt ja nüüd oled ilma jäänud – välja sirutatud peopesadele jäi nähtav tühjus ... paharet sai võtta, sest Sina ise andsid.


Aitäh Sulle, loo eest!


Marianne

07.12.2019.a