Reede, 30. aprill 2021

Suured ja väikesed valed lõhuvad inimeste Maailmu

 


Küsid ja öeldakse vastu, kuid see on kuidagi ebaõige, nendes sõnades on ebakõla sees ja hämarust peidus. Küsid üle, et arusaada, kindel pind taastada. Saad uue vastuse, järgmisegi, kuid ka need pole need. On jänesehaagid ja väidete segadusse ära eksitamine. Ei taheta välja öelda ega tunnistada – sõnad on, kuid need ei ole omad – enese sõnad jäävad enda sisse varju.

Ausa näoga ja säravail silmil käib valetamine. Kui osavate müügimeeste kõne, mis värvib valge mustaks ja pöörab jõed teist pidi voolama, on sõnad, mis Maailmas ära trükitakse ja välja öeldakse. Alustaks algusest ja lõpetakse ise enesele ja teistele valetamisega – enese valedes valena elamisega.

Kuidas oleks, kui sõnad ja teod oleksi ühesed ja selged? Miks valib inimene rääkida, et ta teeks nii, kui saaks või kui oleks võimalik või peaks, kuid jätab proovimata selle, kuidas oleks päriselt võimalik? Miks ei saa ega või, kui kõik võimalused on ju olemas – järelikult ei ole valitud olla ega teha – inimene valetab sõnade kuulajale ja iseendale.

Valedes elamine – Ma ei taha olla paks, kuid süüakse edasi nii nagu tahetakse. Ma ei talu, salli seda inimest, kuid siis tehakse naeratav nägu ja ollakse kui sula mesi. Ma tulen varsti tagasi, sest tahan Sinuga koos olla, kuid siis jäädakse ära viimase võimaluseni. Mina armastan Sind, kuid siis tehakse see kallis ja hinnaline oma järgnevate sõnade või tegudega väärtusetuks või vaenlaseks, keda lõhkuda.

Kuulates ja nähes sõnu, mis voolavad vahuna, olen tahtnud inimesi peatada ja näidata – „Sina valetad oma sõnades – sõnad ei kanna, sest räägid ühte, kuid teed teist, näitled ühe näoga, kuid elad teisena.”

Olen valinud olla peegel, mis valet nähes ja kuuldes, peegeldab ebakõla tagasi. Kunagi, kusagil enese ajas, keegi valetas nii, et minu sisse jäid jäljed. Seal ma ei saanud öelda ega vist mõistnud – ma ei tahtnud uskuda ja seega ei kasutanud selgitavat sõna – vale – valetamine.

Need sõnad, mida inimene ütleb teisele inimesele, jätavad jälje – mällu või paberile. Neid saab tagantjärgi ja teises kohas ning ajas mäletada ja vaadata. Vahel nad ajas ei pea ja kui seal oleks vaja pidet ja kindlust, siis kukutakse kildudena katki. Nähes sõnade auklikkust, kuid tahtes edasi uskuda, võetakse mäng vastu ja valetatakse iseendale. Kui valiks välja öelda, et teine valetab, siis too sõdiks vastu, sest ei taha üles tunnistada.

Olen elanud valede keskel, sest olen kogenud, et kui olen võtnud sõnu igavese tõena – uskunud, siis olen petta saanud – minule oli valetatud – sõnad ei pea. Varem ma ei mõelnud selle peale, millist rolli on mänginud valed minu elus, kuid viimasel ajal vaatasid peeglites vastu valed. Seisin neile vastu, püüdsin neid õigeks pöörata. Valed ei kadunud, neid tuli juurde ja ühel hetkel ma mõistsin – sõna Vale seest läheb tee edasi.

Inimeste olemise pealispind, mis jaguneb justkui kaheks ja tundub olevat selge, on tõde ja vale, must ja valge – see ei ole keeruline. See on pealtnäha nii, kuid inimeste sees on mustrid, mille käivitavad valed – tõdemused, hirmud, uskumused, eelarvamused ja avalikustatud hetked.

Kui kusagil ajas oli vale, mis puudutas, siis sellest jäi jälg. Kui valesid oli palju, siis jäävad jäljed ning neist saavad uskumused ja enese otsustest sünnivad mustrid. Inimestena ei saa me sellest arugi, et oma elus ja päevas ringikõndides teeme otsuseid – valime poole ja määrame sildi. Kuuleme sõnu ja näeme tegusid ning enese loo põhjal kõlab alateadvuses otsus – see on vale, see on õige.

Sellest tulenevalt reageerime, kuid ei saa sageli ise arugi miks. Kui öeldakse sõnu, mida tahame uskuda, kuid mille oleme otsustanud valeks nimetada, siis valetame iseendale, et uskuda selleks, et hoida enesele lootus alles – seekord ei ole nii. Seekord sõnad peavad ja teod on kindlad. Valed jäävad valedeks, iseennast pettes valetame iseendale ja pettume.

Mitte keegi ei seisa paigal ega igavesti oma väljaöeldu taga. Aja möödudes muutub inimene ja ta lähtub oma sõnades ning tegudes enese minevikust ja olevikust ning vajaminevast tulevikust. Ta ütleb ja valib teha vastavalt iseenda valikule. Vastus olevale on reageerimine või harjumus - hetke tõde. Tõe hetk – kui inimene ise usub, siis on see sel hetkel tema tõde. Kui inimene usub teadvat, tahab uskuda, usub tundvat, siis see kõik on selles hetkes tõde.

Kui nähakse pealt meile oluliste inimeste valesid st kuuleme sõnu ja näeme tegusid, siis see võib teha haiget ja enesekaitseks ühendame end lahti. See õpetab umbusklikuks, ennast kaitsvaks – tuleb teha otsus, kas ja millist tõde uskuda ning sellest tulenevalt valida pool ja otsustada enese reageerimine.

Olles alles kohtunud, usuvad inimesed st tahavad uskuda, et ollakse teineteisega ausad ja kõik nähtav ongi nii nagu on. Seal ei ole varje ega tagamõtteid, ärapeidetut ega teiseks pööratut. Kuid siis tulevad pettumused – enam kogetakse valet, kui tõtt, sest vahel ka vaikus või tegemata jätmine on valetamine.

Iga valega vastamisi seismine on segadus ja tõke, sest ei ole nii nagu on. Kuid, kuidas on see, mis on, seda ei tea, sest ei ole õiget infot, millele toetuda, et õigesti reageerida ja tunda. Kui usutakse ja ollakse, siis pettutakse, sest olles uskunud valet, ollakse olnud ka ise vale – elanud valena vales. Kui oleks teadnud, siis ei oleks valinud ja siis ei oleks teinud ning nüüd ei oleks. Ollakse iseenda ja Maailma valede ohvrid.

Sõnad - „Mina armastan, oled kallis, mina hoian Sind, tahan Sinuga olla/ jääda/ elada, oled ainus jne” muutuvad valedeks, kui kogetakse elude argipäevi, kus on kõike – elavaid hetki, kohapeal sündinuid otsuseid, sõnu, tegusid ja kõik need ei kinnita üldsegi kord välja öeldud sõnu. Olevikus on näha ja tunda, et need sõnad saavad, tegudes ja juurde lisatud sõnades, vastupidise tähenduse. Inimese murduvad katki, sest ei ole tugevust või usku, millest hoida kinni, ei jää alles seda, mis peaks. Vahel on nii, et ei jää enam mitte midagi alles - vale lõhkus inimeste Maailma.

Milliseid sõnu ja millisel hetkel tehtud tegusid uskuda ja pidada õigeks, mida määrata valeks? Inimestena tahame uskuda igavese tõe olemas olemist. Teades, et öeldu või tehtu on nö õige sildi all vale, ei saada olla vaba, vaid tuleb valmis olla iseennast kaitsma, lahingut pidama. Selleks, et selline olukord lõpetada, tuleb vale paljastada – näidata oma ja teise valed valguse paistel välja, et Maailm saaks taas üheks.

Inimene tahab uskuda, sest ta tahab magada. Lasta oleval olla nii nagu on, sest siis ei pea ega tule, midagi teha. Seega valetab inimene iseendale seda, mida tema tahab näha ja kuulda, sest siis on justkui nii nagu peaks olema. Inimesed arvavad valetades, et teised on pimedad ja kurdid või unustavad sõnad ära, kuid tegelikult me kuuleme ja näeme sõnade taha ning inimeste sisse. Seega otsime lahendusi ja võimalusi, kuidas ärgata üles ning lõpetada oma valedes elamine. Inimene valib tegutseda nii nagu oskab ja kasutab valitud tõde relvana, et lõhkuda ära valede Maailm ja saada enesele vaba olemine.

Vale on oma energia, oleva olematuks muutmise jaoks kasutamine – oleva teise valgusesse asetamine.


Marianne

30.04.2021.a

Neljapäev, 29. aprill 2021

Mustrite sosinad

 


Inimene,

kuula iseennast,

kuula seda,

kuidas, millal ja mida,

Sina ise,

räägid enese sees.


Kuula seda,

milliseid sõnu,

Sina ise,

lausud iseendale,

mis on nende sisu

ja tähendus,

millist mõtet need kannavad,

millist eesmärki täidavad,

millise otsuse järgi

Sina ise neid kasutad.


Ei ole vaja

välist vaenlast

ega üldse kedagi teist,

vastu ja pihta,

puudutavaid sõnu lausuma.


Inimene ise,

iseennast põhjab,

vähendab ja maha teeb.

Inimene ise

iseennast nimetab,

halvustab ja hülgab.

Inimene ise

iseendale valetab,

oma vaatenurga teiseks käänab

ja iseenda hinge väänab.


Need sõnad ja laused,

mõtlematud mõtted,

on nii igapäevased,

taustal mängivad,

et neid ei haara

ega tähele pane,

kuid just

need sõnad ja laused

tundeid valivad,

käitumise määravad -

mustrite sosinad

iseenda kõrvus kõlavad.


Marianne

29.04.2021.a

Kolmapäev, 28. aprill 2021

Valetava Maailma valu

 


Selleks, et saavutada,

olla ja näida,

mitte puudutada,

et vastu saada,

inimene valetab.


Inimene lausub sõnu,

mis pole tõesed

või on pooleldi valged -

ebakõla -

tõde ei ole taga.


Hirm, et iseendana ei saa,

jäädakse ilma

või peab tegema,

kui ollakse ausalt õige.


Sõnadega saab

muuta ja maalida,

luua enesele näod ja lood,

et väliselt näida

ja ise ennast mitte näidata.


Ära lausu valet,

ära lihtsalt ütle,

et tahad muutust,

et teisiti oleks

ja vana enam poleks,

kui Sina ise

ei ole valmis

päriselt astuma,

olema ega tegema,

et Sinu enese sõnad,

päris Maailmas,

teoks saaksid

päriselt.


Marianne

28.04.2021.a

Teisipäev, 27. aprill 2021

Enesehäbi on häbi olla enesena olemas

 


Väide - Olen uhke enese üle! – tõi mulle pisarad silma ja tõmbas mind seestpoolt kortsu. Miks ometi, kui on olnud ja on jätkuvalt olemas põhjusi olla õnnelik ja särada kõigile ning kõigele vastu. Sellistel hetkedel ei ole mul olnud peeglit, mis peegeldaks vastu uhkena olemise. Ma ei kuulnud enese kõrvalolijailt – Mina olen uhke Sinu üle! - see on jäänud õigel hetkel kuulmata. Seega ma ei ole näinud enese väärtust lähedaste silmis. Tunnustust ja uhkust selle üle, et mind ei ole vaja häbeneda ega olemas olevat või kunagist sidet varjata.

On öeldud, et teised teevad ka, teised oskavad ka, teised suudavad ju ka ja nii ma õppisingi uskuma, et järelikult olen siis viletsam kopeerija, teiste järgi tegija, kui ei ole olemas midagi sellist, mis oleks just minu moel ja näoga - ainult minu saavutus. Tulevad teised, need, kellega pole koos olnud ega kasvanud, ja tunnustavad, kuid omadena olnud ja olijad jäävad eemale ja vaikivad. Miks ei suuda, taha või oska nemad väärtustada minu sammude tulemusi? Milline tunne seab piirid ette? Nemad on nemad, kuid mida sellised kogemused minuga on teinud ja ikka veel teevad?

Olin lahti ühendatud ja üksinda ning sellest sündis kurbus, mis hoidis enese süles. Minule olulised päevad ei ole alati olnud olulised teiste jaoks – olen läinud ja olnud päriselt üksinda kõiges selles, mis on olnud. Sellest olen võtnud kaasa uskumuse, et mina olen vähem ja sellest tulenevalt kõnelenud endas iseendale – aga ega mina ei peagi saama, tundma, olema, mis nüüd mina, las teine saab ja on, minul ei ole õigust, sest olen võõras, vale, vähem, väljas, inetum, väärtusetum jne. Iseenda jaoks otsitud põhjused, miks on nii nagu on ega saa olla teisiti.

On olnud kaks poolt minus endas – ohver, kes teab, et ei ole väärt ja nii ongi pidanud olema ja – kade egoist, kes tahab ka, kui kusagil keegi teine saab. On olnud vajadus ennast tõsta ja tõestada, et olla igal sobival võimalusel tähelepanu valguses nähtaval, sest kusagil aegu tagasi ma ei saanud, sest ei olnud. Ma ei mäleta kohti ega kordi, mil oleksin olnud nii päriselt oluline, et selle üle oleks uhkust tuntud ja kui seda öeldigi, siis mina ei uskunud selle tõese olevat.

Olen teinud ja saavutanud, kuid ikka ja jälle tundsin, et võidud olid väikesed ja teod olematud, sest mul ei olnud minu jaoks vajalikku peegeldust saatmas – silmi, mis säramas uhkusest. Uskusin, et ma ei olnud ära teeninud – ikka pidi või sai olla kusagil keegi teine, kes oli parem või tänu kellele olin jõudnud sinna ja saanud teha seda, mis oli tulemus. Oli hirm, et keegi tuleb ja ütleb selle kõva häälega välja ja mina olen häbistatud ning valedelt tabatud. Hirm olla iseenda elu varas.

Ma ei tundnud endas ära seda, milline on see tunne, mis kannab nime – olen uhke. Ma ei osanud, enesele olulisel hetkel, anda endale sõna, et saaksin öelda - „Mina olen uhke enese üle!” Seega ma ei teadnud, mis oli see, mida ma tundsin, sest sügaval enese sees, allpool pealispinda, olin kahestunud – mul oli põhjus, miks olla, kuid ma ei saanud, sest ma ei osanud, kuna puudus peegel, millest ennast vaadata, et olla. Ma ei näinud iseennast, vaid tundsin kuidagi ja mingit moodi, kuid ma ei osanud seda tõlkida.

Ootasin, et keegi oluline inimene tuleks ja annaks mulle, väljast poolt mind, minu tundele nime st peegeldaks mind tagasi, kuid kuidas oleks saadud mind vajalikul moel peegeldada, kui minu sees valitses segadus. Ma tahtsin olla, kuid ei osanud olla, sest ma ei teadnud, mida ma tunnen ja seega olin moonutatud. Et saada enesele võimalus, sõna ja tunne ühendada, kasvas vajadus teha teiste jaoks ja pärast, sest nemad olid need, kes hindasid ja said anda. Seega ma ei teinud enesele ja kui ka alustasin iseendast, siis ei osanud näha ennast loojana, vaid vahendina.

Astusin ja taas tegin, sest tundsin loomepuhangut ja lasin kergusega loodu lendu, kuid ilma jäänuna ei olnud enam minus alles seda, mis oli minu võimalus. Ma kahetsesin, et tegin. Tundsin hirmu, et olin teinud valesti. Kartsin, et iseendana olemisele järgneb karistus. Tundsin viha, et ei suutnud tegemata jätta ja olin asetanud ennast sellisesse olukorda. Kartsin tagajärgi ega talunud vaikust. Peegeldust ei olnud, leidsin kõikvõimalikke põhjusi, miks ei pidanudki saama, olema, tundma – mina olin ju mina. Mina kogesin enesehäbi, oli häbi olla iseendana. Justkui oleksin alasti jäänuna kõigile nähtaval ja sellisena eemaletõukav.

Valinuna olla looja, kuid sisemise kõnes iseendale igasugu sõnu valides ja rääkides, kandsid need ühte mõtet – mina ei ole oluline. Seda tehes kustutasin iseennast, vähendades proovisin olematuks muuta, sest ei olnud olemas väärtust iseenda jaoks. Kogemusest sündis hirm, et kogemus kordub ja sellest sai alguse muster – teen ja kogen ning tõden – "Mina ei saa, sest mina ei ole!" Ma ei saanud oma lugude juurest edasi minna, sest vajasin, kellegi sõnu ja näha kedagi, kes oleks päriselt uhke selle üle, mida ja kuidas mina olin teinud ja olnud. Vajasin peeglit - õiget peeglit.

Otsuse – Mina ei ole .. - saab ümber mõelda ja minna teele, et avastada, kuidas on, kui mina ise olen - Mina olen .. . Hoian ise ennast ja näen eneses väärtust, sest ainult mina ise astun, teen ja valin olla nii nagu mina seda teen. Mina olen uhke, sest kogesin ja kogen iseenda poolt astutud sammude tulemusi – olin olnud ja olen looja. Mina olen looja, kes loob ise ennast läbi iseenda - olen valgus ja kingitus iseendale - mina ise saan iseenda elu elada ja olla uhke selle üle. 


Marianne

27.04.20121.a

Esmaspäev, 26. aprill 2021

Kuriteopartnerid

 


On vahel suhted, kui lõksud,

milles vabadus näib kadunud.

Ollakse ja ühes elatakse,

justkui koos olla tahetakse

ja teineteist talutakse,

kuid tegelikult vihatakse,

sest just teise olemas olemine

on ära võtnud vabaduse.


See on ühine õppetund,

mida koos olles läbitakse,

mille sees ühteaegu

nii vang kui valvur ollakse -

ollakse kuriteopartnerid -

kurjas teos kaaslased.


Ollakse ühes valinud

ja koos astunud

ning nüüd, ühiselt,

kantakse karistust.


Pääsu vabadusse

ära kaotas enese otsus,

uksed sulgusid

ja tiivad murdusid.


Milleks kõik see,

koos oldud ühine elu

on teineteise talumine,

kootöö ja ühine tee

nii valusalt räbalais näiline.


Milleks, miks ja kui kaua -

puudub austus ja armastus,

ühes olemisest saanud

on tüütu argipäevane harjumus.


Inimesed ühes kannavad karistust,

nemad ise karistavad iseennast

oma valitud valiku eest,

et ei olnud jõudu

lahti lasta

veel võimalusel viimasel.


Jäädakse kokku,

et teist

oma olemas olemisega

piinavalt karistada.

Iseendalt võetakse vabadus,

sest enesest

saab kättemaksev Nemesis -

teisele elav ja tuntav meenutus,

tehtud vea meeldetuletus.


Ei ole enesega rahu

ega hinges leppimist -

on enese käest lastud elu,

kadunud aega leinatakse,

oma nõrkust kahetsetakse.


Mõistmine

või on see uskumine,

et on lõplikult hilja

takistab muutusi tegemast,

sest ei nähta võimalust.


Inimene ise on, teeb ja elab,

sest usub tõsimeeles,

et temale ei olnud jäänud

alles ühtegi võimalust

ja seega puudub valiku vabadus

avada uks ja vabadusse astuda.


Mäng kestab,

sest teist enese jaoks vajatakse.

Selleks, et olla kindel,

et loo teine pool kannatab,

olemas olemise eest maksab,

jäädakse ja ollakse

ning pealt vaadatakse,

kuid ise samas soos elatakse.


Ajas on omal moel

kahest saanud üks -

ühe loo kaks poolt,

kuid miks ometi

kaks inimest

ühte sidunud lugu ei lõpeta.


Vahel inimesel

lihtsalt puudub vabadus,

sest tee läheb edasi sealt,

kus tuleb ühes olemist kogeda

ja oma kogemusest õppida -

koos olles ja elades

aegade küsimus lahendada.


Aeg olla ühes

ei tähenda seda,

et peab jääma

ja lõputult kinni hoidma,

et enese teele

trellid jääksid alles.


Mis on see,

mida näha

ega vastuvõtta ei taheta?


Inimene ei armasta ise ennast

on selles loos tõdemine -

koos olles ei olda selline,

millisena ise ennast

näha tahetaks ja soovitaks -

ei saada ega osata olla

ja seega võideldakse vastu,

kaitstakse ise ennast

teise eest,

oma otsust kahetsetakse,

valusas vihas nii iseennast

kui ka teist

ikka ja jälle karistatakse.


Armastus on kadunud -

kuriteopartnerid,

koos olles,

armastuse ära kaotasid ...


Marianne

26.04.2021.a

Pühapäev, 25. aprill 2021

Valitud vaatenurkade valed



 

Nii sageli ollakse st tahetakse olla, suhtes teisest parem ja kuidagi õigem. Ennastkaitsev hirm ehitab pjedestaali, millel seistes olla paremana kõrgemal ja ulatuda targemana üle. Kui olla üle ja parem, siis teine peab tegema või andma selle jaoks, et näidata välja hindamist ja väärtustamist – hoidma kinni. Selleks peab suutma kasvatada ise ennast teisest suuremaks, kõrgemaks, paremaks, et ka enese silmis oma väärtus ära tõestada ja nii suunatakse iseenda tähelepanu ära sellelt, mida näha ega näidata ei taheta – on koht, milles jäädakse suhtes teisele alla ja sellepärast tuntakse/ nähakse ise ennast vähemana.

Loo sees on teadmine, et hoolimata sellest, milline teine on või teda näha tahetakse, ei saada, vanal moel, jätkata sel hetkel ilma tolle teiseta ja seega on hirm, et nähes väärtusetust, võib teine lasta lahti. Ei taheta näha, et teist on enesele vaja, vaid soov on näidata seda, mida teine peaks tahtma vajada, et hoida enesele. Valitud vaatenurka on vaja näidata, sest see justkui õigustab ära selle, miks ise ei panustata kõiges oma valikute ja iseenda poolt tehtud sammudega kaasneva tasumisel. See on ebavõrdsete suhe, vähema ja väärtusliku koos olemine, milles kallutatud vaated, et tõestada enese väärtust sellisena nagu ollakse. See on valedes valena elamine.


Marianne

25.04.2021.a

Laupäev, 24. aprill 2021

Prügi sünd

 


Mina nägin Sind täna,

Sina kõndisid teedel

ja Sinust jäljed

jäid maha.


Selles kohas,

kus enam ei olnud vaja,

pudenes liigne

sõrmede vahelt maha.

Olevast sai korraga see,

mida ei olnud kellelegi vaja.


Ilma mõtteta jäänu

sai kortsutatud kokku

ja selle värv tuhmus,

tuul endale võttis

ja veidi mängis,

kuid pea temagi tüdines -

nii prügi maailma sündis.


Mina nägin Sind täna -

Sinust prügi jäi maha!


Marianne

24.04.2021.a

Reede, 23. aprill 2021

In memoriam

 


Nii nagu kunagi

oma väikseid lapsi,

kes tööpäevade hommikuti

viidi ära hoidu,

viiakse oma vanasid vanemaid

ning jäetakse ootele sinna,

kus ollakse hoitud,

vahel ka enese eest kaitstud.


Kui lastele tullakse

õhtu saabudes järgi,

siis vanade vanemate

kodust ära olemise aega

ei lõpeta omade järeletulemine -

vanad saavad minna,

kui ollakse lahkunud ...


* * * *


Kui inimese enese hirmud

takistavad ära minemist,

olevikust väljapääsu nägemast,

siis tuleb abi ja toetus,

mis lahti seob

ja astuda aitab,

koha ja hetke annab,

kuhu ja millesse

kinni jääda ei taha.

Inimeses kasvab tahe

ära minna,

ta leiab jõu,

kasvab ja laseb lahti,

et astuda viimane samm -

lasta oma elust lahti ...


Marianne

23.04.2021.a




Neljapäev, 22. aprill 2021

Maailma inimeste sõnade taga ja sees

 


Kui alles oli hommik,

siis oli värskus

ja uudsuse võlu.

Asjad ega lood

veel ei omanud

määravat tähtsust.


Oli usus teadmine,

meie oleme koos,

et ühes proovida

ja raskused ületada.


Päevavalguses

nägime seda,

mida enne ei olnud,

sest meie ise

ei olnud tahtnud

teineteist põhjani vaadata.


Nägime varjude taha,

harjumuste sisse

ja valede kleepuvat võrku -

olime küll riides,

kuid hoolimatult alasti.


Vahel vastamisi seisime,

oma valu ja hirme

teineteise pihta

välja valasime.


Vahel proovisime mõista

ja olevat siluda,

et oleks enesel hea olla -

oleme võidelnud.


Vahel tundsime vajadust

keerata seljad

ja niisama lihtsalt

jätta see teine

oma ajast välja.


Õhtu hämaruses

pigistav äng kasvas.

Õhust jäi puudu,

sest enesele ruumi

ei olnud jäänud alles.


Ei olnud arusaada,

kelle käed olid kaelal,

kas enese

või hoopis teise omad

kinni nöörisid kõri.


Klaaskupli all lõksus

kaks suud maigutavat ele,

veel ei olnud hilja,

midagi teha

ja kuidagi olla,

kuid ühise päeva väsimus

andis käsu – „Mine sängi

ja magama heida!” -

ehk hommik tuleb õhtust targem.


Öö tulles hirm kasvas,

et kui enam ei ole,

siis kuidas ja mis saab.

Pimeduses puudus valgus,

et näha teed,

kus algusest alata.


Pimeduses hirm

hoidis endas -

tuli jääda,

sest ei nähtud võimalust

kuidas oleks võimalik

olla või ära minna.


Tuli unustada

ja loobuda,

tuli väljavahetada see,

mida ja kuidas

tahaks olemist omada,

millisena olla

ja ühiselt astuda.


Ööst kasvas hommik

ja oli olemas ahvatlus,

sest tee kutsus,

kuid harjumus,

kui tüütu paratamatus

hajameelselt selja keeras

ja kuulekalt argipäeva astus -

vana ja sissetallatud rada,

kulunud mustrite read.


Hommik ei olnud äratus

ega säravas valguses

uue tee algus.

Jalg komistas,

sest tabas tühjust -

ei olnud olevat,

sest juba eile

oldi teineteisest loobunud.


Oli käes see vaatus,

milles püss teeb pauku.

Hups - nii kogemata

läks laeng laval lahti.


Äike müristas,

sest tinarasked pilved

avanemist ootasid -

see, mis oli,

seda ei olnud olnud

ja see, mida ei olnud

see oli olnud.


Oli aeg luua selgus,

ise endale seletada

ja oma lugu mõista -

vaadata oma sõnade taha

ja iseenda sisse.


Kuid veel enne

oli viimane tahe,

et teine oleks see,

kes otsuse teeb -

heidab päästerõnga

või etenduse eesriide langetab.


Marianne

22.04.2021.a

Kolmapäev, 21. aprill 2021

Minust endast piisas(b) - puudutustest sündinud päris elu

 


On hetki, kus inimese mõtetes seisab ja suust kostub – „Minust ei piisa!” See on enesehaletsus ja kahjutunne, et on olemas midagi nii suurt ja liigutamatut, millega ise toime ei tule. Kuid tegelikult piisab igast inimesest, küsimus on muidugi selles, millise hinnaga. Kuid selleks, et sünniks väikegi muutus, piisab igast üksikust inimesest, kes astub ja teeb päriselt.

Muidugi on koos kergem astuda ja lihtsam muutust teostada, sest ühes olles on jõudu, oskusi ja teadmisi rohkem. Meie – mina, mees ja vanem poeg koos oma sõbraga, täitsime, neljal õhtul, 15 suurt kotitäit prügiga, mille kogusime kokku 10 tunni ja 11 km matka jooksul teeäärtest, kraavidest ja haljashaladelt. Olin loonud ürituse – teeme kodukoha puhtaks – koos. Olin läinud ja käinud koos mehega ühel õhtul oma sõnade järgi. Teisel õhtul kutsusin inimesi kaasa, kuid kõndisin üksinda. Kolmandal korral läksid poisid ja tegid oma töökoha ümbruse ning veel enamgi korda.

Oma kolmanda korra võtsin plaani, sest oli olnud inimene, kes kirjutas, et tema tahab ka tulla ja koos teha. Olin mõelnud, et enese eeskujust on juba rohkem kui küll, kuid samas teadsin, et ühes suudame me rohkem ära teha. Leppisime aja ja koha kokku ning too lubas veel oma sõprugi kaasa võtta. Kirjutasin selle peale teate Fb-sse ning kutsusin ka teisi meiega ühes olema. Kuid taas kogesin, et minust ei piisanud - mina ei osanud ega suutnud inimesi endaga kaasa tegema kutsuda.

Kokkulepitud ajal ja kohas olin mina üksinda see, kes oli olemas, et ka tegelikult minna. Kedagi teist ei tulnud ja isegi selgitavat sõnumit ei potsanud postkasti. Alustades koristamist, leidsin ühe esimese asjana Marianne kommipaberi. Mõistsin, et see seal oli minu tee – olla üksi, ilma nö kohalike pärismaalaste toeta koristamas meie ühist õueala.

Milline oli minu õppetund – minust piisab, kuid millise hinnaga. Oma sõnadest kinnipidamisel on iseenda füüsilise ja vaimse pingutuse hind. Keegi ei maksa selle eest, kui keegi pole tellinud seda, mille ise plaani pidanuna teoks teen. Kas ja kui palju olen mina ise nõus iseendale maksma?

Ma ei olnud vihane nende peale, kes autode aknaid avades olid visanud liigse välja. Ma olin solvunud, et mind oli jäetud üksinda sellega, mis häiris minu silmi. See tunne tuli ja läks, ta ei jäänud püsima. Mees jättis oma plaanid ja tuli taas minuga ühes. Selle maa puhastamine, mille olin mõelnud ära teha, muutus lõpuks väsitavaks tööks. See, mis pidi olema kergem jalutuskäik, ühiselt läbiviidud koristus, sai tehtud kahe jõul. Kehaliselt kurnav, järjest raskemaks muutuv kott, tolm, kaldu olev maa, üles-alla kükitamine ja kummardamine, veepuudus. Vee kaasa võtmine oleks tähendanud lisa kandamit.

Minust endast piisab – mina st meie neli jätsime jälje. Olin, olime ära teinud. Pöialde arvust Fb piltide all ei ole kasu, sest need ei ole reaalne jõud. Tegin seda, mille tulemusena sain selle, mida soovisin näha – prügist vaba looduse seal, kus jalutan või sõidan aeglaselt autoga.

Sõnadest ei piisa, kui jäädakse ootama hetke, milles on ... ja siis, kui ... - milles oleks olemas kõik vajalik ja siis, kui ka teised on olemas. Oli veel üks koht, kus tegelikult minust endast piisas. Poliitikute ja valimistel kanditeerijate sõnadevoolu vaadates, kasvas soov olla see, kes päriselt teeb ära. Seista oma sõnade taga ja kõigi nende innukate maailma parandajate ja muutjatega ühes ja koos, teha midagi head ning vajalikku ja see ka päriselt ära teha.

Kirjutasin loo inimese hirmudest ja tema sammudest päris elus. Tõstsin kõigi ette mõtte olemas oleva väärtustamises – pingid kirikuküla peatänava ja läbi maastiku kulgeva matkaraja äärde. Hõiskasin välja – „Teeme ära! Teeme oksjoni, loterii, mõttetalgud!” Vastu tulid mõned pöidlad, ei poliitikute nimede alt. Üks naine kirjutas kommentaariks, et pingid on nende perele väga vajalikud, sest vanus on juba kõrge ja füüsiline võimekus madal. Kuid mitte keegi ei andnud endast teada, et tema ongi ka päriselt valmis tegema.

Olin valmis mõtet nurka viskama, sest uskusin, et minust endast – üksinda minust ei piisa. Kuid ometi jätkasin selle otsimist, mida mina ise saaksin päriselt ära teha, kui ma tõeliselt soovin, et pingid oleksid olemas. Välja mõtlesin. Helistasin ühele kohalikule mehele, kellel firmad ja suur süda. Rääkisin oma plaanist – 4 pinki loodusrajale kohtadesse, kus avarus, põllud ja jõgi - ja tema kiitis selle heaks. Ta lubas pingid oma firmas lasta valmis teha ja andis maaomanike telefoninumbrid, et nendega maakasutuse osas kokkuleppida. Helistasin ja küsisin – nõusolekud anti heal meelel. Asula sisse ma ei astunud, sest seal on omad nõuded ja vaja enamat.

Seega, pingid tulevad ja minust endast piisas, et kogu lugu edasi liiguks. Tuli küsida tuge ja toetust, kuid teha seda sellelt, kes päriselt saab ja tahab muutusi ellu viia – päris inimeselt päris Maailmas. Oodates, et oleks, teeb inimene pingutusi, et saaks olema see, mis tähendab algust, kuid tegelikult on igal inimesel võimalus suunata oma energia oma mõtete päriselt teoks tegemisele - Mis on see, mille ja mida mina ise saan ära teha selle jaoks, et saaks olema?

PS pinkidega ühes kõlas kõva häälega tegelikult veel üks mõte - National Geographicu kollased aknad ka siia, minu tänasesse kodukohta. Mõtetes alustasin ainult oma valla piiridega, kuid siis mõistsin, et need projektid on ühised ja üle piiride. Mõtlesin välja nime ja loo, mis oleks akende taga. Eile saatsin kirja kohalikule Leader-ile. Täna tuli vastus, mis ei mõistnud hukka ega laitnud mõtet maha. Kiri saadeti edasi järgmisele ja nüüd näeb, mis ja kuidas edasi. Vähemalt olen ma päriselt astunud, täpselt nii nagu mina seda täna oskasin ja suutsin.


Marianne

21.04.2021.a

Teisipäev, 20. aprill 2021

Eelda head

 


Eelda head – kas see tähendab uskumist, et kõik läheb nii nagu inimene ise seda tahab st ilma pettumusteta, haiget saamisteta, valu ja pisarateta. Sellisena tunneb inimene ennast siis, kui ta ei saa – jääb ettekujutatud heast ilma ja soovitu enesele saamiseks, tuleb tal, kuidagi-midagi teisiti teha. Soovitu on sinilind, millel kindel kuju ja värv, kuid ometi on see miski, mida keegi ei ole kunagi näinud ega saa seega täpselt öelda, milline see sinine lind on.

Sinilinnul on muutuv suurus ja tähendus selle jaoks, et inimene saaks enesele enese kasvamise jaoks vajaliku kogemuse. Inimesel on tahe, et oleks olemas kohe ja praegu, et oldaks kaitstud ja hoitud, sest siis on julgus ja teadmine või on see hoopis uskumine, mida peaks saama võtta, anda ja kaotada.

Eelda head – teise nägu on sama, mis tema varjatud mõtted. Teise sõnad peavad, teine ei kavanda isekalt ega astu eemale, välja või vastu. Eelda head – uskumine, et saadakse see, mida vajatakse st tahetakse. Kui enam ei eeldaks, vaid valiks teadmise, siis tähendab see enese tee vastuvõtmist. Ometi on just teadmist raske vastuvõtta ja sellega leppida. Teadmine, et olev ongi see, mida inimene vajas. Inimene reageerib tunnetega – see on vastuhakk, sest tema ei valinud ega tahtnud tulemust – oma tundeid tunda.

Kelle teed inimene käib? Kes ja mitu kõnnivad tema teel? Ükskõik, mida inimene ka põhjenduseks toob, tehes oma sammu, teeb inimene selle enese jaoks ja enese pärast. Seega on tulemus enese oma ja küsimus on selles – Millisest vaatenurgast inimene vaatab? Kuidas ta ise ennast tunneb? Miks, kuidas, kuhu ja millisena valib ta astuda? Kas ollakse ohver, kes ei saa midagi muuta, sest elu on karistus? Kas ollakse süüdlane, kelle pärast ei saa midagi muutuda, sest elu on karistus? 

Või on siiski lootust st julgust võtta vastu vabadus elada ise oma elu. Iga hetk, mida ei taheta ega taluta, on täpselt nii pikk, kui kaua hoiab inimene ise oma tunnet endas elusana - reageerib oma tundele, teisi tundeid appi võttes, vastu.


Marianne

20.04.2021.a

Esmaspäev, 19. aprill 2021

Ajas, mil vaikus tegi haiget



 

Ikka ja jälle kohtasin vaikust. Tegelikku ja ette kujutatut. Vaikisid need, kelle nime tean või nägu olen näinud. Mina „nägin” neid vaikivatena siis, kui nad ei rääkinud minuga sellest, millest mina tahtsin rääkida ja ajal, mil mina ootasin vastust vastu. Ja, just seega tundsin, et seisin vaikuses, sest minul ei olnud vastust. Olin jäänud vastu kostva hääleta – minu poolt tehtud heli kadus, sumbus vaikivasse müüri. Nägin enese vastu seatud seina, milles nimed ja näod, tugevasti kokkuhoidvad – neid oli seal palju ning nad kõik olid ühes ja koos. Kõik nad vaatasid mind ja kõik nad vaikisid.

Minu ettekujutus maalis loo tõeseks ja nii ma tundsingi päriselt – mina ei suutnud ja seega ma ei õnnestunud – mind ei olnud, sest ma ei peegeldunud enese jaoks tagasi. Vajasin peegleid, millest paista enesele ja teistele välja.

Olin jäänud vaikuse lõksu. Olen tahtnud seda ära lõhkuda. Vajasin võtit ja seega otsisin lahendust, kuidas seisjaid paigalt ja paigast lükata. „Ärge tehke mulle vaikusega haiget! Palun jagage kuuldavaid ja nähtavaid sõnu!”

Minul on olnud iseenda poolt iseendale antud ülesanne täita – suuta leida tee ja viis, kuidas olla ja teha nii, et seisvat vaikust ei oleks enam olemas. Olen reageerinud vastu ja pihta ega ole lõpetanud reageerimist ja lasknud vaikuseajal olla. Ma ei ole olnud seal, kus olin, vaid ettekujutatud pildis, kus olid koos kõik teised, keda mina sellesse hetke vajasin.

Vaikivad need, keda ei ole minu elavas hetkes. On hääletud ja varjus need, kes ei ole käimas olevas vaatuses osalised – see ei olnud nende ega ka meie ühise loo hetk. Enesele vaikivaid kujusid ettekujutades või nende piirjooni nähes, olen proovinud neid äratada ja reageerima panna – tahtnud elustada peatunut. Me olime erinevatel teedel, sest ei olnud nende aeg minuga ühes laval olla. Olen võidelnud ja enesele ning kõigile vaatajatele tõestanud, et saada soovitut. Olen unustanud sammudega valitud suuna ja oma enese tee. Olen võidelnud üha uuesti sündivate lohepeadega – tuult pööritavate tuuleveskitega. Olen olnud ohver, kes ei saanud aru, miks minu eest ei tehtud ära seda, mida mina ise olin valinud teha.

Iga minu samm on minu enese otsus. Mulle meeldib mängida sõnadega ja neid väljakirjutades luua elavaid lugusid, reaalseid muutusi ja paremat homset, inimest, Maailma – ehitada ja kujundada iseenda jaoks see koht ja inimesed, milles ja kellega ühes oleks hea st turvaline olla. Luua see koht, milles olen armastatud ja hoitud.

Minu ajas oli koht, kus ma ootasin sõnu. Mina vajasin neid, et teada, mis saab edasi. Mis saab minu eluga edasi. Olin olnud kohal, kui küsiti ja anti vastuseid, kuid ma ei teadnud, milline tuleb otsus ja millal see tehakse. Olime koos, kuid ma ei kuulnud ega näinud seda, mis toimus väljaspool mind - teise inimese sees – tema mõtetes. Nii nagu ma tookord vajasin kuuldavaid sõnu, ootasin ma neid edasi – mõistamata tegelikult miks. Kuuldavad ja nähtavad sõnad pidid päästma elule või lõpetama tee. Ema ei rääkinud minuga – ta vaikis ja mina olin ikka veel seal – mitmeid aastaid tagasi – ära olnud ajas. Hirm sulges ukse.

Seega, mina vajasin vaikijaid, et astuda edasi minnes tagasi. Kuid mina ei olnud astunud enese loo vaikuse sisse, vaid võitlesin vaikusele vastu.


Marianne

19.04.2021.a




Pühapäev, 18. aprill 2021

Oleme

 


Teise nähtav olemas olemine ei muuda mind ega minu lugu olematuks. Kõigele olemas olevale on oma koht, kus olla ja aeg, milles olla, olemas.


Marianne

18.04.2021.a

Laupäev, 17. aprill 2021

Valikud

 



Võin kuulda jagatud sõnu

ja nende mõttest saada aru,

kuid mina tahan ise

ära proovida selle,

kuidas on minna ja kogeda

iseenda teel päris ise astuda ...


Marianne

17.04.2021.a


Reede, 16. aprill 2021

Tasakaalu otsides - samm

 


Mis on see, mida mina ise pean tõeliseks võiduks oma huvitavalt erinevates päevades? See on enese olemas olemine. See, et oma tunnete sügavustesse kukkudes, olen suutnud ja jaksanud teha järgmise sammu. Seda ka siis, kui valgust ei ole näinud ja mõtet, oma elule ja iseendale, ei ole leidnud.

Minus on ärganud igatsus, ennastkaitsev vajadus, soov ja tahe proovida, et kogeda, kuidas on - kui ... ja sel hetkel ma teengi oma sammu, tasakaalu otsides järgmise. Liigutamine viib tardumusest välja. Liikumine on enese energia äratamine. Olles üles ärganud, olen valmis trotsima, olema ja elama.

Elavana oma elu kogemine on ahvatlus ja karistus ühteaegu, kuid see on võimalus kogeda iseenda teed – astuda edasi ja luua iseennast olevas hetkes elavana. Igas päevas on võite ja kaotusi – uue päeva hommikul ärgates, on võimalus valida - kuidas, kuhu ja millisena oma järgmise sammu teen. Seda ellu viies – kogen elamist.


Marianne

16.04.2021.a


See lugu on uue Fb rühma „Minun toiveista, ajatuksista, unelmista on saanut totta” esimene jagatud lugu. Selle rühma loomise eesmärk on anda inimestele koht, kus jagada omi lugusid sellest, kuidas nende unistustest, mõtetest ja soovidest on saanud tõde. Koht, kus inimesed leiaksid teiste lugudest inspiratsiooni ja jõudu, et ise astuda ja oma elu teoks teha.

https://www.facebook.com/groups/minuntoiveistaajatuksistaunelmistaonsaanuttotta





Neljapäev, 15. aprill 2021

Raamidest ja piiridest vaba

 



Ei ole ma poliitik

ega püünele pääsu otsiv kandidaat,

seega võin rääkida,

sõnu seada

ja päriselt tegusid teha.


Minul ei ole vaja

teemasid alles hoida,

et oleks kõneainet,

millele viidata

ja millest juttu teha,

kui küsitakse – miks ja mida.


Juu, see on nende võimalus -

jätkuvalt rääkida,

pikalt ja laialt seletada,

et seda ja teist

võiks ja peaks tegema,

kui oleks nii

või tehtaks teisiti.


Neil on amet,

mis näeb vist ette -

seista ja arutada,

püsida paigal ja väidelda,

tõestada ja vastu vaielda -

olla asjalik tõsise näoga.


Mina olen vaba valima

ja seega valin tegutseda,

parimal võimalikul moel

teha ära see,

mis on täna minu võimuses -

teen, sest olles olemas

seisan oma sõnadega ühes.




Oma elu otsingud - huvitaval moel on igal teel olemas huvitavad käänakud - prügi nägemine teedel ja kraavides ning poliitilise rahva lõputud sõnavõtud, kuid vähesed teod, puudutasid mind. Lõin ürituse – „Meie Sauvo kevadkoristus” Kuid sõnaseadjad ei võtnud sel korral sõna ega näidanud meelsust. Seega läksin ise ning kutsusin ka teisi kaasa – tänaseks on viie inimese jõul ära koristatud umbes 10 km teeääri ja vähekene haljasalasid. Kokku on kogutud 6 suurt pürgikotitäit prügi ja peale selle veel ühte koma teist. Prügikoguse nägemine ja tehtud aja ning maa pikkuse kirjapanemine tõi kõvasti laike, kuid ei „poliitikute” toetust, kes tehtud töö tunnustamise asemel kurtsid ühe teise postituse all, kui hukas on elu ja inimesed. Teine postitus jagas pilti sellest, missugune oli kraav enne, kui meie selle koha ära koristasime ... pilt pandi Fb alles siis, kui tegelikkuses enam ei olnud ...


Marianne

15.04.2021.a

Kolmapäev, 14. aprill 2021

Peata peatus – InimHingede aeg on käes

 


Aeg muutub üha kiiremini. Uus seaduspärasus on see, et ei ole enam seaduspärasust, et oodates saabub kordus – see, mis tundub täna kordusena, on tegelikult järgmine samm muutunud Maailmas. Kõik osalejad asetuvad omadele kohtadele. Väike liigutus osutub suureks, sest loob enesega ühes laine. Erinevad lained liiguvad üle maakera. Ühele järgneb teine, sünnib erinevaid ja järjest „huvitavamaid” laineid - mitte üks valdkond ei jää puudutamata. Üha enam on võimalik tunda ja näha, kuidas ollakse seotud.

On proov peatada toimuv. Tehakse erinevaid katseid, kuidas võiks ja saaks ning võetakse vastu otsuseid, et jõuda tasakaalu st kohta, kus toimuv oleks kontrolli all. Sellisesse aega, kus ei juhtuks, vaid oleks olemas ainult see, millele teatakse ja osatakse leida selline lahendus, mis viib soovitud tulemuseni. Kuid käes on aeg, kus väljavalitud lahenduse tulemust ei osata ette öelda ega näha. Iga samm muudab tänast lootuses, et ehk on sellest abi ja saab tagasi pöörduda. Ära olnud aega ei saa tagasi pöörata, sest on see, mis on ja selles hetkes on küsimus, kuidas ja mida valida, kui loo teeb keeruliseks teadmine, et sammu eeldatav tagajärg ei ole kunagi see, mis tulemusena saabub.

Inimesed ja inimeste Maailm raputatakse lahti, äratatakse unest üles. Enam ei saa, sest ei ole võimalik jääda vanasse malli. Iga laine on järgmine õppetund, kuidas lasta vanast lahti ja leida see tee, mis kuulub oleviku juurde. Iga laine on energia, mis avaldub tundena ning veereb üle Maa ja läbi inimeste. Selle eest ei saa plehku panna ega seda ootele jätta. Nüüd on aeg ärgata, olla kohal ja valida – olla olevas hetkes ja lennata ääretus avaruses, kuigi ei ole enam eilse korduse pidepunkti, mis annaks petliku turvatunde ja looks illusiooni, et on olemas raamid ning piirid, mis kaitsevad, kuid tegelikult piiravad vabadust.

InimHingede aeg on kätte jõudnud ja see käib inimlapsele üle mõistuse. Julgus olla iseendana olemas. Olla algus ja lõpp. Olla voolamas täpselt nii nagu see „juhtub” st iseenda loominguna, vanade tunnete ja mustrite põledes, igas järgnevas hetk uuesti sündides. Uuesti sündimine ei tähenda ainult rõõmu uuest ja puhtast algusest, vaid see on kiusavalt valus, sest füüsiline Maailm püsib paigal ja paigas ning ei lase võtta neid vorme, mis toetaksid muutunud olemust - peeglisse vaadates näeb inimene eilset veel alles olevat. On aeg kahe aja piiril - Inimeste ja Hingede ajad ühes ajas.


Marianne

14.04.2021.a