neljapäev, 30. aprill 2020

Kõik, mis teed, selle teed ise endale I – Kui saamine on andmisest olulisem




Sina teed ja lood oma teel. Sina teed ja lood erinevalt erinevaid tulemusi. On neid, mis on argipäeva kohustuste ja rutiinide keskel sündivad. On neid, mis õppides ja kogedes tulevad proovimise ning katsetuste peale. On neid, mis sünnivad sügavalt Sinu seest, kui tunned vajadust luua, et anda iseendale väljund. Kõiki neid tegemisi võib laias laastus jagada kaheks valikuks – tahad teha või ei taha teha, pead tegema või on olemas vabadus teha. See, mida pead tegema on raskus ja vabaduse kaotus, sest seal ja seda ei tee Sina ise endale. See, mille tegemist vajad iseendale, sest põled leegiga, on toit Sinu enese hingele, kuid ühel hetkel vahetad Sina ise oma vaatenurka ja iseendale tegemisest saab teistele tehtu.

Sina kõnnid ja lood ning see on põnev teekond iseendani – avastamaks oma piire ja võimeid, kuidas olla Sina ise iseenda võimsa loojana. Ühel hetkel on Sinu looming Sinu enese pihkude vahel, ta oleks veel nagu Sinu, kuid tegelikult enam ei ole – Sinust väljaspool olles on ta Maailma sees kõigile nähtaval – nüüd saad Sina ise ennast Maailmaga jagada. Kuid igatseval moel on kahjuks Maailma sees ikka vähem neid, kes tahavad Sinu loomingust osa saada – võtta rõõmsa avatusega vastu seda, mida Sinul endast anda on. Lahtilaskmise hetkel on Sinu looming kui kingitus kõigile, kuid järgmisel sammul tahad Sa vastu saada – Sina tahad saamist kogeda ning Sinu sees kasvab vajadus saada. Sina tahad kindlatel tingimustel jagades Sinule vajaminevat enda vastu vahetada.

Selles kohas, kus Sina tegutsesid innuga, muutub ühel hetkel olulisemaks oma tulemuse kellelegi nähtavale edasi andmine - Sina ootad vastu tasu. Sinu loodud varandusel on lahti laskmisel oma hind, mida Sina vastu tahad – mida suurem on Sinu silmis oma loomingu väärtus, seda suurem ja võimsam peab olema Maailmast saadav vastus. Maailm kinnitab sellega Sinu arvamust. Õieti vastuvõetud jagamisega kasvab Sinu väärtus ja Sina tunned ennast rahulolevana – Sinul on olemas põhjus, miks Sina olemas oled ning kõige rohkem on Sind selles, mida oled enese hingega eneses enesele teinud.

Vastamata jäänud andmine on vaikus, mis lämmatab ja ahistab – selles ei ole vabadust, sest Sina vajad, et väljaspool Sind oleks Sinu poolt tehtule olemas soovijad ja need tuleb üles leida, et anda endale vajaminev vabadus tagasi. Mida rohkem ihkad seda, mida teistel on anda, seda meeletumaks läheb soov leida üles need, kellele anda edasi seda, mis Sina endast lood. See ülesanne on keeruline, sest teised peavad Sind vajama, kuna sel juhul annavad nemad endast seda, mida Sinule vaja on – tähelepanu.

Sina teed küll endale, kuid tulemus on teiste jaoks, sest vajad tähelepanu, millest oled sõltuvuses – Sina oled õppinud, et kui omad midagi hinnalist, siis saab selle jagamisel Maailmast tähelepanu vastu, kuid Sina tead, et selleks peavad teised seda Sinu poolt tehtut vajama, sest alles vajadus paneb nood liikvele, otsima ja endast vastu andma, et Sina saaksid saada ja sel juhul on vahetus võimalik. Sinus on vajadus, et teised vajaksid ja tahaksid Sind või Sinust osa omale, sest siis saad ka Sina oma osa. Oma vajaduse kasvades Sina ei saa aru, miks teised ei vaja seda, mis Sinul olemas on – miks teised ei vaja Sind, kui Sina oled olemas.

Tulemuse vastuvõtt on kontrollitav ja võrreldav ning kui see pole piisavalt suurte numbritega, siis Sinus on segadus – Sinu enese hinnang ja Maailma vastus ei ole ühesed. Tasakaal läheb Sinus paigast, kuna oled teinud, kuid keegi ei tundu seda vajavat ja seega Sina ei saa vastu ning jääd ilma – Sinul oli, kuid Sinul enam ei ole. Samm sai tehtud ja Sulle ei jäänud midagi. Vaatad teisi ja oled rahuloelmatu, Sinus on tühjus, sest Sina ei saanud endale.

Seda, mida Sina ei taha teha, kuid pead tegema, see tundub olevat teiste jaoks ja pärast tegemine – seal Sina pead enda oma ära andma. Kuid see, mida Sina tahad teha, selle pead suutma luua teiste jaoks ja pärast – sellele tuleb leida vastuvõtja, kes tahab ehk vajab Sinu poolt tehtut, et too annaks vastu. Esimesel tulemusel pole Sinu silmis väärtust, sest see on sunnitud ja seal maksad enesega. Sina ei hinda seda enese poolt tehtut, mida Sina pole teha tahtnud, sest Sina oled sellele vastupunninud ja see on tulnud üle Sinu. Kohas, kus PEAD tegema, tead, et teistel pole vastu anda st nad ei anna Sulle seda, mida Sina väärtuslikuks pead ja just sellepärast see tegemine tundubki Sulle iseenda sundimisena. Teisel tulemusel on Sinu silmis väärtus. Selle oled teinud õhinal valmis, kuid kui Sinul pole või ei ole õigel määral kedagi kellele anda, et jagada, siis seal saab endale tehtust teistele tehtu. Valmis saanu pole enam tehtud mitte enese jaoks, vaid selleks, et saada endale midagi vastu – Sina ei lepi ainult tegemiserõõmuga enese jaoks, vaid tahad kogeda Maailma puudutust õige tähelepanu näol.


Marianne

30.04.2020.a



kolmapäev, 29. aprill 2020

Kuidas saab laps olla oma vanema õpetaja






Kui laps kasvab oma teel ja alles õpib iseennast tundma ning kasutama ja Maailmaga suhtlema, siis tema nö kasvuperioodid ehk ealised iseärasused on kasvatusteadlaste poolt paika pandud raamid, milles mõõdetavad suurused sees selleks, et mõista normaalsust – milline on õige eakohane väljendus ning teada seda, mis, millal ja miks võib juhtuda ning üsna tavaliselt juhtubki. Kõik see on ilus, mis täppisteadusena välja on uuritud, eriti kui see sujub tasaselt ja nii möödaminnes, kuid ühe inimese kasvamine ei ole kunagi kerge töö, ei temale endale ega nendele, kellega ta sellel teel kokkupuutub ja ühes käib – inimesed kasvavad teineteisega koos.

Laps on seotud nende inimestega, kes tema lähedal on. Ta ei ole kõigiga täpselt ühesugune ega ole ka ise koguaeg samasugune. Lapse tee on tähiseid ja tihedaid muutusi täis. Ta ei kõnni oma teel eraldi, vaid on nende seltsis, kes on teda saatmas ehk üles kasvatamas. Öeldakse, et laps on perepeegel ja õpetaja oma vanematele, kuid kuidas saab laps olla oma vanema õpetajaks, kui vanem on tema üleskasvataja ning oli juba olemas, kui laps alles sündis. Vanemas on ju rohkem kõike seda, mida ta teab, oskab ja juba kogenud on – vanem on ju lapsest vanem.

Iga pere elus on olemas huvitavad argised päevad, mil kodus tundub olevat sõda, sest midagi pole paigas ja pereliikmed käivad üksteisele pihta ning pinda – lapse „kasvatamine” tundub aia taha minevat ja oma võsukeste käitumisega ei ole üldse kerge toime tulla – vanemate katsed, oma tundeid kontrollides, lapsi kontrollida ei näi õnnestuvat - „Jah, miski on küll Taani riigis mäda.” Mida valitakse põhjuseks? Miks, kellel ja kelles on teema? Kelle käes on lahenduse võti?

Vanem ei taha uskuda, et temas endas võib midagi sassis olla, sest kuidas võtta vastu teadmine, et laps tuli ja näitab nüüd oma vanematele teed. Vanem on ju suurem ning targem ja tema sõna peab peale jääma – selles kohas, kus vanem oma õigust nõudes tahab, et laps lõpetaks oma tegevuse ja vait jääks ega oleks nähtavalt ning kuuldavalt olemas, ei taha vanem ise endasse vaadata. Ta sunnib suurema jõuga – karistuste hirmuga - lapse vait, et anda iseendale võimalus pääseda. Vanem otsib endale lahendust ja keerab kogu loo tagurpidi – lapsel on teema, sest lapsega on probleem ja seega tuleb lapsele leida lahendus nö otsida abi, kuidas muuta laps normaalseks ehk vanema jaoks probleemide vabaks.

Kes on, kelle loos, peaosaline, kes osaline? See, kes läheb põlema, kui tunneb ennast puudutatuna – selle teema see lugu on. Laps nö käivitab loo, kui teeb seda, mida ja kuidas ta teeb, kuid tegelikult avab vanem reageerides ise endas selle osa, mis on oodanud oma aega, et anda talle võimalus endasse vaadata ja kasvada. Laps seisab omal kohal, et aidata oma isa või ema tema kasvamisel – see ongi see, kuidas laps on oma vanema õpetajaks ja see tee on kahepoolne koostöö.

Kui teema ei ole lapse oma, siis laps mängib oma osa ning vanem reageerib ikka ja jälle ning see teema on vanema elus täpselt seni kaua, kuni vanem ise endaga tegelema hakkab – vaatab endasse ja otsib ning kõnnib oma teed iseendani. Seega, kui laps on ja puudutab, siis küsigu vanem ise endalt - Mis temaga tegelikult juhtus ja miks tema tunded temast endast suuremaks kasvasid? Mida tema tunded proovisid tema sisse ära peita?


Marianne

29.04.2020.as

teisipäev, 28. aprill 2020

Karantiin harutab üles inimestevahelised ühendused





(Mõni aeg tagasi kirjutatud, kuid alles täna lendu lastud lugu)

Ilma teise inimeseta,
kes vajaks ja ostaks,
võib omad ärid sulgeda,
sest ilma klienditeta jäädes
kassad tühjalt haigutavad.

Kui üks suur kootud kee
on inimeste armee
kui kõik töötab
ja ladusalt toimib.

See kee on tugev,
kuid hargnema hakates
silmus silmuse järel
vardalt jookseb maha -
jääb järele kuhi segadust
ja viimaseks algust
kinnitanud sõlm.

Kui inimesi polnud enam
kõndimas ega läbi käimas,
siis kee järele andis -
see, mis oli enne tugevus
see nüüd nõrkuse tunnus.

Vajatakse elusat inimest,
vajatakse teel olevaid
ja kohal käivaid
teenust tarbivaid inimesi,
sest ilma ei püsi
ja ärid ellu ei jää.

Mida annab välja mõelda,
kuidas inimesteni ulatuda,
ilma, et oleks ja peaks
nende vastu puutuma?



Marianne

28.04.2020.a

esmaspäev, 27. aprill 2020

Kes on iseenda sisse maalitud pildi autor





Kui kõnnid mustrite teed, siis võtad välisest kinni selle, mis sobitub Sinus oleva Maailmaga, see haakub ja jääb Sinu sisse. Sõnadena kuuldu on osa pildist, mille Sina ise oled juba enese sisse joonistanud. Sa ei „kuule” kõiki lausutud sõnu ja seega on Sinuni jõudev lünklik – seal on sõnad, mis asetuvad omadele kohtadele – need täiendavad ja kinnitavad mustrit, kuid teised lähevad puudutamata mööda. Sina lisad endasse võetutele omad täiendused ja nii saab sellest hoopis üks teine lugu – Sinu enese lugu, kuid Sina ei saa aru, miks see mööda ei lähe ja Sina selle loo „autorit” ära ei unusta.

See, kes kõneles, on pinnuna Sinus, sest see lugu, mille Sina ise endasse salvestades üles kirjutasid, on alles ja torgib. Sina ise avad loo uuesti ning astud selle sisse ja oled täpselt nii nagu see oleks just alles äsja juhtunud. Teine „räägib” Sinule seal seda, mille Sina temast ja iseendast kokku kirjutasid - teine täidab oma osa, et Sina saaksid võidelda selle tunde vastu, mida Sina endas tunda ei taha. Sina ei saa aru, et Sina ise lood kogu etenduse, sest Sinul on ju olemas see teine, kelle poole näpuga näidata – too seal peab olema süüdi!

Miks Sina nii teed? Sina teed seda sellepärast, et teise sõnade seas on/ oli Tõde sees. Selles ei ole vahet, kuidas ja miks teine täpselt ütles välja selle, mida too tahtis öelda. See oli teise mõtete ja tunnete pilt sõnades. Oluline on see, mida Sina seal kuulda ei tahtnud – Sinu jaoks oli keeruline ise endale tunnistada – „Jah, see on nii!” Selle asemel, kaitstes ise ennast, kuulsid Sina seda, mida endal kuulda lubasid. Kõik muu „kustutasid” ning alles jäetule lisasid ise värvid ning jätsid loo iseendasse, sest see oli Sinu pihta ebaõiglane olnud. Seega ei olnud Sinul enam põhjust otsida põhjust, miks teise poolt öeldu Sulle tegelikult pihta käis, vaid Sina said põhjenduse, miks mäletada – Sina ootasid kahjutasu.

Lugu ei kadunud ega hajunud, sest Sina seisid käed kõrvadel ja keeldusid kuulamast st vastuvõtmast iseennast sellisena nagu Sina oma alastuses olid. Sina pöörasid loo ümber, et oodata teist tagasi – luua kordused, et anda teisele võimalus võtta oma valed sõnad tagasi. See oli põhjus, miks endas teisele vastu vaielda. Sina ise kerid lugu enda sees üha uuesti ringiratast, et üha uuesti püüda ja proovida teise sõnu ära kustutada – et too ei ütleks korduses välja seda, mida Sina sõnadena kuulda, kuid tegelikult pildina endas, näha ei tahtnud.

Teise sõnad olid tõesed, kuid Sina ei tahtnud neid kuulata teise tõlgenduse ja värvidega – need joonistasid Sinu sisse Sinust pildi, mida Sinul endal ei olnud hea vaadata ja see puudutas Sinu pihta ning Sina tahtsid, et Sina suudaksid samasuguse pildi Maailma ja teise seest ära kustutada. Sina usud, et kui teine Sind vaatab, siis Sina tead, mida ta näeb ja selleks, et suuta seda muuta, Sina kordadki lugu endas.

Selle asemel saad Sina lubada endal mõista, et sõnades, mis võtsid Sind Sinu sees alasti, oli olemas TÕDE, mis oli tolles päevas olemas, sest Sina olid seal selline, milline Sina olid. Kuid värvid, mis sellest loost pildiks saanule peale kantud said, olid Sinu enese lisatud looming – peitmaks ära seda, mida Sina ise vaadata ei tahtnud. Sina tundsid selles hetkes hirmu, et justkui jääks see pilt Sinust elama ning see, kuidas või milline Sina enne olid või pärast oled, ei loe. Sinus oli/ on hirm, et selline Sina, mis kord juba loodud sai, jääbki sellisena kestma.

Sina ise hoidsid seda, enese poolt loodud, pilti enese sees alles, kuid Sina tahtsid endale uut võimalust, et olla ilus ja hea. Sinu alastus ei muutnud Sind inetuks, vaid Sina ise vaatasid ennast läbi oma hirmude ja andsid endale sellise hinnangu. Teist uuesti kohates või temale mõeldes, tuleb Sinule taas see pilt meelde ja just sellepärast Sina ei taha seda inimest enam kohata, sest tema „kannab” inetut Sind endaga ühes.

Oma hirmude sees usud, et Sina ise ei saa seda pilti ära kustutada seni, kuni teine ei ole oma sõnu muutnud või tagasi võtnud. Teise sõnades oli tõde ning ei ole enam oluline, miks Sina olid selline või tegid seda, mille kohta need käisid – need on vaid otsitud põhjendused, mis ehk oleksid muutnud värve, kuid tõde nende sees jäi ikkagi samaks – Sina olid ja oled Sina – julge vaadata ise ennast iseendana ja öelda - Mul on kahju, kuid selline oli minu parim sel hetkel. Mina õpin oma teed käies. Ma ei hülga ennast ega põgene iseenda eest. Mina võtan iseennast vastu ja mina vastutan ise enda eest – mina armastan ise ennast


Marianne

27.04.2020.as

pühapäev, 26. aprill 2020

Sina oled kingitus ise endale








Sina elad oma elu, mitte sellepärast, et saada endale selle eest vastu, vaid sellepärast, et Sina saad seda iseenda moel teha ja just sellepärast lood Sa iseennast iseendast iseendale – parimal võimalikul moel – Sina oled, oma elu elades, kingitus ise endale.


Marianne

26.04.2020.a

laupäev, 25. aprill 2020

Soovitud muutuse saavutamiseks







Soovitud muutuse saavutamiseks, iseendas ja oma elus, on Sinul vaja tõeliselt tahta teha seda, mida Sinul muutuse teostamiseks teha tuleb. Seni, kuni Sina ise seda tegelikult ei taha, kontrollid Sina ise ennast. Sina ütled iseendale, et Sina PEAD tahtma, sest see ei ole Sinu eesmärk. Seni, kuni Sina tõeliselt ei taha, ei vaja Sa tegelikult muutust, vaid ajad taga ühte tunnet. Oma tegevuse tulemusena TAHAD Sina kogeda endas konkreetset TUNNET ja see on Sinu tegelik eesmärk.





Marianne

25.04.2020.a



reede, 24. aprill 2020

Miks meie, naisena elades, ei loo ise ennast Naisena




Nagu pärast vihma seeni, nii on olemas koolitusi ja õpetusi, kuidas õppida olema ja iseennast kujundades kasvatada endast Naine - kanda kleite ja oma juukseid ehetena, olla seksikas, müstiline, loov ja särav jumalanna. Käime ja loeme ning proovime – ühel õnnestub see natuke rohkem, teisel mõnevõrra vähem. Kanname väliseid rekvisiite, mis peeglisse vaadates peavad meenutama meile, kes me oleme – Naine. See on ilus väline Maailm, kuid meie kehad räägivad teist keelt ja me ei oska neid lugeda. Me ei oska/ suuda/ saa naisena elades alati Naine olla, sest meie ise ei loo ennast Naisena - meie loome ise ennast meheenergiana. (Mehed loovad iseendasse, ema ja naise puudusel, ise endast Naist).

Ajas kõndides, toimuvad meie kehades, pealispinnal ja selle all, muutused. Muutused ei ole ühesed, et kui kusagilt valutab või midagi on paigast, ära löödud, paistes jne, siis on see mõlemal kehapoolel täpselt see sama. Seda võib tunda olla küll mõlemal pool, kuid ühe poole ilmingud on võimendunud ja nähtavamad.

Inimene on tervik, ta on üks energia, mis kannab kahe poole nime – vasak ja parem, mees ja naine, pluss ja miinus – mis tahes nimi valida, mõte on ikka üks – kaks nime, mis hoiavad inimese sees tasakaalu. Vahel on ühte justkui rohkem ja teist vähem. Rohkem tundub olevat seda, mis on üle ja vähem seda, mida on puudu. Kuid tegelikult on rohkem seda, mida nähtavalt on vähem, sest see energia võimendub ja annab oma osa teisele lisaks – loob juurde seda nime, mida, inimese sisemise otsuse järgi, enam vaja läheb, et lahendada ülesanne. Pihta saab ja valu teeb see pool, mis on justkui kodust ära, teisele poole üle läinud. See energia viib tasakaalu ja seega vajab lahendust, sest tegelikult on ta omal kohal ja ka teises kohal.

Selleks, et ennast Maailma eest ja selle sees kaitsta ning enda eest seista, on naisele aeg-ajalt mehelikku tugevust lisaks vaja ja meie nö naispool annab selleks oma osa. Kuid mõnikord saab meheenergias olemisest märkamatult argipäev – me kõnnime selles edasi, sest meile tundub, et ilma selleta ei ole võimalik oma elus toimuvaga muidu toime tulla, kuid samal ajal saab keha vasak pool pihta ja haiget – ta vajab mõistmist ja annab meile märku – „Pane tähele, mida Sina teed!” Miks meil on vaja olla mehe energias? Miks meie, naisena olles, tunneme, et peame mehe rolli kandma?

Meie mehelik pool ei pea suutma rohkem, kui tema ülesanne on – tasakaalustada Naist. Naise kehas oleva energiana ei pea ta suutma naist meheks luua, sest ta on naise energia. Kui meie mehelik pool peab olema suurem ja vajab endale lisa, siis nähtub see meie vasakus pooles, mis peegeldab meile paremat poolt. Sel juhul, arvates, et vasak on nõrgem, antakse sinna nö väliselt juurde, kuid tegelikult ei ole midagi kusagil üle ega puudu, vaid küsimus on energia nimedes ja sellest tulenevates ülesannetes, mida meie ise alateadlikult või teadlikult oleme otsustanud suuta ja täita – millisena ja mille jaoks meie ise ennast tegelikult loome.

Kas oleme meie ise, kui tervikuna st iseendana seismas või mängime iseenda hingele vajalikku puuduvat osa – valides kanda seda rolli, mida meie ise oma enda elus ei tunne – täidame tühikut oma igapäevases elus. Täidame seda kohta, mida ootame teistelt enese olemas olemisele vastu. Tahame olla enne väljas ja alles siis, usume saavat olla sees – välise puudusest jääb nälg, mida kustutame selle nimelist energiat iseendale iseendast andes – kui väljast ei saa, siis proovime seda ise anda, asendame, kuid teeme seda enese arvelt.

Mida meil, naistel, siis tavaliselt vajaka jääb – see on isa ja mehe ehk Mehe energia meie kõrvalt. Isa oli mees nimega isa või teda polnudki. Mees kandis küll mehe nime või teda polnudki. Ema ei saanud isa rolli kanda, sest ta on naine ja tema ei olnud ka ise tervikuna, kui tema isa polnud Isana olnud ja lapse isa polnud Mehena tema kõrval olnud. See on meie sees olev nälg, oma teise poole järgi, sest kui me oleme Naine, siis järelikult peaks meie teine pool ju Mees olema ning mees peaks oma olemas olemise tõestuseks, nähtavalt meist väljaspool olema, et meie ise näeksime teda enese kõrval seismas ja saaksime tunda ennast tervikuna.

Mehed ja isad on meie eludes olemas, kuid täiuslikkust kohtab harva ja tunded ning inimeste elude huvitavad keerdkäigud, võtavad või vähendavad selle kvaliteeti, mis näiliselt olemas on. Andke, siis ma olen versus mul on, sest mina olen – mina olen tervik Naisena. See on keeruline tee, sest juba väiksest peale oleme õppinud ise ennast lohutama, hoidma ja kaitsma selle eest ja vastu, mida meile vajaminevast vähem antakse või millest üldse ilma jäetakse – oleme ise endale emade, isade ja meeste eest – valime iseennast, iseenda jaoks, teist rolli kandma, et tunda ennast armastatuna ja hoituna. Anname iseendale saamata jäänud vajaliku tähelepanu ehk kogeme vastatud tundeid – iseendana kasvades, õitseme Maailmas peegeldudes. 

Kuidas saavutada tervikuna olemine, kui Maailm ei olnud vajamineval hetkel alati kohal või oli, kuid ei teinud seda õigena. Me õppisime, et meie ise ei ole tervikud ilma nende teisteta. Meil on neid vaja, sest me TUNNEME neist puudust, sest nende ülesanne oli/ on anda meile seda, mida meie oma teel ise ei saanud endale anda – füüsilist teist inimest, kes looks, õigena kohal olles, meist tervikut. Nii me oleme püüdnud, anda endale läbi oma aja seda, mida ema, isa ja mees oleksid, meie uskumuse järgi, ilusas ja täiuslikult õiges Maailmas meile ise andnud. Oleme mänginud ise oma energiatega – nimetanud, igatsusest valusa puuduse selle nimega, mida oleme oma teel enda kõrvale vajanud. Meie ise ei ole ennast alati Naisena loonud, vaid oleme püüdnud luua iseenast emana, isana või mehena. Nii me reageerimegi alateadlikult kohtades, kus tunneme välise puudutuse puudulikkust ja anname seal oma sisemisele endale vajamineva isa, ema või mehe ja sel juhul ongi meil endal, meis endas, meid ennast e Naist vähem ja nö teist poolt üle. Kui meie energia kannab teist nime, siis see ei ole nagu meie oma, vaid see kuulub sellele, kelle puudutust igatseme endas tunda.

Mida meie kehad meile jutustavad? Keda me endaga ühes kanname? Keda meil on vaja, et olla see, kes me olla tahame? Miks just seda nime kandev inimene meist puuduvat osa meile saab anda?

Selle nimeline inimene on olemas või on olnud osa meie elust – me oleme seotud olnud, kuid tema ei loo meid Naiseks ega muuda meie energiat teise nimeliseks. Meie ise teeme seda, kui asendame Maailmast saamata jäänu iseendaga – lihtsalt nimetame oma energia ümber ja loome sellega tasakaalutuse enese sisse ning see, mis on meie sees, on nähtavana väljas – meie kehad räägivad meie lugusid.


Marianne

24.04.2020.a



neljapäev, 23. aprill 2020

Enese üle kontroll laob blokid enese teele - Inimene hoiab ise ennast näljas





Blokk tähendab sõna STOP iseendas ja need on kontrollitud käitumisest tulenevad keelud ning käsud – peab tegema/ ei tohi teha – see on automaatne reaktsioon. Aeg on läinud ja seega inimene enam ei mäleta ega teadvusta, mis on olnud algne eesmärk – otsus - miks, millal ja mille jaoks see tehti. Aja möödudes on blokid muutunud püsivateks, need käivituvad automaatselt ja liiguvad edasi nendesse valdkondadesse, mis ei ole eesmärgiga seotud – need on saanud terviku normkäitumiseks ja sellest tuleneb nö korduvate mustrite jada inimese elus. Muster on viis, kuidas õpitult nö ära lahendada oma teemasid muutusi loomata, sest püsivat muutust ei ole sündinud seni, kuni muster kordub.

Seni kuni teine on inimese tunnete autor, ei saa ta aru, miks tema ise käitub ja teeb nii nagu ta seda valib teha. Teine vajutab justkui nuppu ja inimene reageerib. Seni, kuni inimene peab teist süüdlaseks, ei saa ta aru, et muster on tema enese sees olev, tema enese poolt iseenda kontrollimise tulemusel selgeks õpitud käitumine, mida tema ise järgib – see on tema enese joonis ja sammud sellel. Kuid ometi tundub inimesele, et teine tõmbab niite ja tema liigub nende tõmmete järgi – tema ei teeks ega oleks, kui teist ei oleks. Kuid tegelikult liigutavad inimest tema enese tunded – tema ise tunneb hirmu tunnet tunda ja seega keelab selle endale, tema ise tunneb soovi tunnet tunda ja seega lubab selle endale – see on tema kontroll oma tegevuse üle, et vältida vale tulemus – mitte tunda soovimatu tunde kogemist endas ning sellega õnnestudes, jõuda soovitud tundeni e oma vabaduseni.

Kontrollimisega hoitakse ennast millegi järgi näljas – inimene ise ei luba endale seda, mida ta muidu tahaks kogeda ja just sellepärast, väsinuna või tunnetes olles, lööb ta käega ja annab enesele järgi – no võta ja saa siis. Ise ennast kontrollides otsitakse teed ja põhjendusi, miks anda või ikkagi keelata endale keelatut - küsimus on selles, kumb pool jääb peale. Inimene ei kõnni teisi radu st ei otsi muutust, sest tal on juba rada jalge all ja siht silme ees, mida ta kõnnib ise ennast keelates ja lubades. Tema tee on kui pidev väitlus, kus kaalutakse õiget ja valet ning tuuakse välja üha uued argumendid, miks öelda enesele õpitud STOP või miks lubada.

Inimene veenab ja põhjendab iseenesele – Teen selle ära/ jõuan sinnani, siis saan! Mulle ei olegi vaja, sest nii on parem! Seda ei saa, siis saan teise valiku! Jätan ennast ilma, olen kannatlik ja pean leppima! Mis see üks samm ikka teeb! Täna olen, homme alustan uuesti! - jne. Selle tulemusena inimene ei teagi, milline tema ise on ja mida tema ise tahab kohas ja hetkes, kus tema saab, lihtsalt ise olles, ise valida. Kui ta pääseb kord vabaks, siis kustutab ta esimese asjana oma nälja ning janu ja seejärel tunneb süümekaid, et on enesele häbiks ja samas tunneb ta hirmu, sest kordusena, oma mustrit uuesti valinuna, ei saa ta soovitud tundeid kogeda ja ta ei näegi teist, muutnud teed enese ees.

Inimene on see, mis on ja juhtub siin ning praegu – seal, selles saabuvas hetkes, ei ole teda veel olnud, sest ta ei suuda oma tulevikku tegelikult ette ära määrata st kontrollida. Inimene on siin ja praegu vaba, sest kõik on võimalik – see siin on tema elu iseendana – vaba Hingena.


Marianne

23.04.2020.a

kolmapäev, 22. aprill 2020

Enese üle kontroll on ennast pidurdav nõudmine – Kelle käes on inimese vabaduse võti






Ennast kontrollides kulgen justkui tähistatud rajal – käin seal, kus ei tee seda, mida ei tohi teha ning käin seal, kus teen seda, mida pean tegema – otsin seda moodust, mis oleks õige ja toimiv – viiks lahenduseni. Kui õnnestub, siis kulgen kõigest ohtlikust mööda, kuid kui üks või enam, kontrolli all olevaist, keelatud tundeist vahutab üle piiride ja lööb kaane pealt, siis purskun tundeenergiana olles välja kõik selle, mis on minu sisse kogunenud. Teen lõpuks ometi seda, mida tahan, sest mina tahan seda teha ja teen seda seni kaua, kuni olen ennast välja vahutanud ja/ või ise ennast kontrollile allutanud.

Tahan karistada Maailma selle eest, et mina pean iseennast kontrollima, kui mina ei tulnud toime tunnetega, mis minu sees, Maailmaga ühes mängides, kasvasid. Lihtne mäng muutus võitluseks, kes keda kontrollib, kui sain vihaseks, sest tundsin ennast ohvrina – Maailm ei mänginud ausalt. Ta ei võtnud mind tõsiselt, kui reageeris minule tunnetega ning just nende tunnete käes ja ees oli minul halb olla – tundsin, et minule tehti liiga ja nii astusingi ohvrina olemise rajale – vastasin tunnetega.

Maailm valib erinevaid viise, kuidas mind reageerimiseni viia. Ta otsib ja katsub, kas on veel mõni uks, mis avaneb tunnete ees ja viib mind tagasi – vastastikkuse tunnetemänguni, kus erinevad energiad kohtuvad, et teineteise pihta ennast maandada. Seni, kuni mina ei reageeri tunnetega vastu on temal halb olla, sest tema tunded kasvavad ja elevad tema sees, ja kui tema ei oska/ suuda/ taha nendega ise, ilma mängupartnerita, tegeleda, siis tahab tema neist lahti saada st kellegi teise pihta visates endast välja valada, et saavutada tühjus, millest luua vaikuse ja rahuga tasakaal.

Mina tunnen, et teine on minu tunnetes süüdi, sest tema, oma otsimise ja proovimisega, vajutab erinevaid nuppe, kui päästikuid minus – mida pikem on kontakt ja tugevam surve seda tõenäolisem on see, et mina lähen tunnetesõjaga kaasa. Kui annan alla, siis annan järgi st lõpetan püüdluse teist kontrollida, kuid kui tahan kontrolli enda kätte ja peale jääda, siis võitlen vastu – võitlusesse astudes käivitub muster ja mina kasutan samu fraase ja mõttekäike, et lahendada olukord – teen seda nii nagu eelmistel kordadel – kordan sissetallatud rada.

Olen täiega sees ja ei suuda näha olukorda kõrvalt, sest tunded ja sõda nendega on kõikjal minu sees ja ümber. Mina ei oska teha sammu eemale st mina ei saa seda teha, sest mina pean suutma kõik tunded, nii iseenda kui teise omad, enese kontrolli alla saada – teen seda selleks, et soovimatud tunded lõpetada. Kuid mustris olles teen ma kõik endast oleneva, et muster võimalikult täpselt väljajoonistuks ja nii ma jätkan kordamist seni, kuni saavutan mingi kontrolli või teine teeb sammu mustrist välja – rikub joonist – ja minul on vaja seisatuda, et aru saada, mida ja kuidas edasi teha.

Tundesõjast tulenev tundeväsimus on tundekülmus enese sees – sellega ühes olemine ja sellest välja tulemine võtab elavat energiat ning sellepärast väldin neid inimesi ja situatsioone, kes või mis võivad viia mustri kordumiseni. Kuid minu enese tee on huvitava huumoriga, sest selle, mida mina kogeda ei taha, saan ikkagi kätte ja kui ma väga keeldun ning vastuprotestin, siis veel topelt kuhja ja lisanditega.

Kes tegelikult keda kontrollib, et mina enesele vajamineva õppetunni ikka kindlalt kätte saaksin – kas teen seda mina ise või suur mäng nimega Elu. Tundub usutavam, sest see võiks ju nii olla, et see on Elu, kuid tegelikult olen see mina ise, sest minu enese poolt valitud sammud on need, mis viivad minus endas oleva mustri kordumiseni. Mina Ise olen oma Elu Autor, sest minul endal on seda oma kasvamise teekonnal vaja. Valitud valikud olenevad sellest, millise eesmärgi täitumise nimel mina kõnnin – küsimus on selles, mida mina tahan endale saada. Tegelikult ongi vahe ainult selles, kas minu eesmärk on vajaminev tunne või lihtne vabaduse ääretu avarus, kus kõik on võimalik.

Ma olen vaba, kui tunded ei seo ega nende jahtimine või vältimine loo vajadust kontrollida. Seal - Mina olen, sest olen olemas – mitte - Mina olen olemas, sest tahan, et saaksin olema st tundma. See on vaatenurga küsimus, kas vabadus algab vajaminevast tundest või on tegelikult kogu aeg, siin ja praegu, igas olevas Elu hetkes, minus ja minu teel olemas.

Mina ise olen see, kes ei taha teha, sest kordan enesele endas – Mina ei tee! - sest mina tahan kontrollida olukorda. Mina ei tee seda, mida mina ei suuda kontrollida – mina ei taha iseennast kontrollida st anda tulemust, mida minule täna pole vaja. Täna vajan teist tunnet – mina tahan juba täna olla vaba.

Tunnen, et minul tuleb ise ennast kontrollida, kuid tegelikult tuleb mul endal lahti lasta ise ennast pidurdavast nõudmisest – Mina ei saa, sest mina ei taha! Mina tahan olla kohe, ilma vahetuseta st tahan saada e juba olla saanuna, mitte ise kasvatada ennast soovituni edasi. Seni, kuni minus on uskumus, et Maailm on minu tunnete autor ja mina olen siin tema jaoks ja pärast, on Maailma käes minu vabaduse võti. Seni, kuni tunnen tundeid ja kordan kordusi st pean ära tegema selle, mida mina ei taha teha – läbi õppetundide ise kasvada – on minult minu vabadus ära võetud. Mina ise näitan enesele teed vabaduse poole siis, kui kordan mustrit – kuid seni, kuni minule tundub, et see tegevus võtab minult vabaduse, siis alles õpin, kuidas mina ise vastutan oma tehtud sammude ja nende tagajärgede eest.

jätkub ...


Marianne

22.04.2020.a



teisipäev, 21. aprill 2020

Enese üle kontrolli on vaja, et ise keelata endale oma tahtmised – Oma tunnet, kui sinilindu püüdmas









Võtan vastu otsuse, et minul on midagi muud oma elus vaja – mina tahan olla teistsugune, mina tahan saada midagi juurde või mina tahan enesest midagi eemale hoida. Selle eesmärgini jõudmiseks on vaja midagi teisiti teha, et ma seda teeksin ja suudaksin teha, siis hakkan mina ise ennast kontrollima – keelama ja lubama – mida tohin ja mida mitte – pean peatuma või pean tegema – nii saab minust endast iseenda jälgija – õige ja vale tegevuse, olemise ning oma vabaduse üle otsustaja.

Minul on vaja iseennast kontrollida, sest ma tean, et muidu mina ise teeksin/ valiksin teisiti, sest olles vabana valiksin selles hetkes, kus ma olen ja annaksin enesele soovitu – ei piiraks ennast ega vaataks või mõtleks oma homsele päevale, sest olen siin ja kui minul parajasti ei ole vaja, siis ongi nii. Kuid ma tean, et kui mina täna ei tee, siis minul soovitut või mina ise soovituna homses ei ole. Seega olen otsustanud, et minul ei tohi igas hetkes olla vabadust vabalt valida ja nii ma kaalun teemasse puutuvat selle järgi, kui õige või vale see soovitud samm minu eesmärgile jõudmiseks on.

Iseenda kontrollijana ei tunne ma vabadust ise endana olles, sest mina kujundan ja kasvatan ise ennast ning teen seda piitsa ja präänikuga. Tundes hirmu selle ees, et ma ei õnnestu, keelan enesele enamat kui tarvis ning ennast õnnestununa või lohutust vajavana nähes premeerin lisaga, et siis nõks hiljem, süümekaid tundes, antu tagasi võtta ja järgmine kord veel vähem anda – mina ise hoian, enese mõõdupuudega mõõtes, eneses tasakaalu.

Mina võtan kontrollija ametit tõsiselt ning seetõttu püüan mina ise ennast hämada ja piiratud raamidest välja astuda. Minu sees käib vägikaikavedu – milline osa minust jääb peale ja milline kaotab – kui kergelt löön käega ja lasen minna või kui tugevalt hoian piire enese ees ja valvan, öeldes Mina pean!, iseenda üle.

Kontrollides mina pean mitte tahtma seda, mida ma muidu endale teeksin, oleksin või valiksin – mina tahan, kuid ei tohi, sest mina olen nii otsustanud. Kontrolli ongi vaja selle jaoks, et keelata ise endale oma tahtmised, sest lubades endal tahta, otsiksin lahendusi, kuidas saada ja anda iseendale selle, mis ei ole minule, minu enda otsuste järgi, hea. Magus teeb paksuks, liha haigeks ja loomadele haiget, vale käitumine toob vastureaktsioone, tegevusetus jätab ilma jne – minu enese mõtlematud valikud ja otsused võivad kaasa tuua olukorra, kus tunnen tundeid, mida mina ei taha tunda – hetk, kus tunnen ennast iseenda pärast halvasti – mul on häbi, sest kaal pole õige; mina ei õnnestunud, sest olin ikkagi vihane; tunnen enese vastu vastumeelsust, sest valitud käitumine ei andnud soovitud tulemust jne. Mida kõike ma enesest ei mõtle ja enese sees ei tunne, kui mõistan, et ei suutnud ise ennast piisavalt õigesti kontrollida ja sellest tulenevalt ei kuulanud iseennast – siis ütlen enesele – Mina ei armasta iseennast, ma vihkan seda, milline ma olen ja mina tahaksin olla keegi teine või kusagil mujal, aga mitte siin oma elu elada!

Miks on minus hoolimata kõigest vajadus tahta ja teha endale seda, mis ei ole minu jaoks hea – olla ja teha seda, mis toob enesega tagajärjed kaasa – üha uuesti on minu elus kohad, kus mina tunnen tundeid, mille sees ja ees ei ole üldse hea olla. Miks olen taas samasuguses hetkes, mis kord oli juba ära – koht minu elus, kus ma lubasin ise endale, et see ei kordu enam – mina ei pea enam kogema neid tundeid, mille sees olles, mina iseendana olles, iseendaga toime ei tulnud. Just selliste kordumiste vältimiseks, mina kontrollingi ise ennast, et suuta läbi viia muutusi – katkestada muster.

Kohad, kus mina valisin tunnetega on need hetked, kus kordusi kogedes, tuleb minul ise ennast kontrollida – seal pean ise suutma valida, kas tahan tunda st tohin või ei taha tunda st ei tohi. Seal ma püüan kontrollida enne ja alles siis lubada või keelata iseendal oma tahtmise järgi teha, sest olen kogenud, et minu vabad valikud ei ole minu jaoks alati õiged. Kontrollin ise ennast, sest tahan tunda iseenda sees teist tunnet – seda, mida mina vajan. Tahan ise anda enesele vajamineva, kuna teisiti mina seda ei saa, sest mina ei suuda Maailma kontrollida ja seega pean mina kontrollima ise ennast.

Minu hirm, kaotada soovitud hetk, suurendab kontrolli, et ma igal juhul jõuaksin sinna. Mina püüan sinilindu – silmapiiri – seda, mis on kusagil väljas, kuid mitte minu sees. Teostan kontrolli selle üle, mille tulemus või tulemuse tagajärg puudutab mind ennast. Kontrollin üha tugevamalt, et jõuda sellesse kohta, kus saan anda endale loa olla vaba – mina tahan jõuda sinna, kus saan vajamineva tunde st, selle tunde sees, millest jäin kunagi ilma, olla, sest seal olles tean, et olen eesmärgile jõudnud ning võin lõpuks puhata – kuid, kui jõuangi kunagi soovitud tundeni, siis tajun, et see ei jää püsima ...


jätkub


Marianne

21.04.2020.a

esmaspäev, 20. aprill 2020

Õige tähelepanu on see tähelepanu, mida vajad soovimatus rollis edasi olemiseks





koos olemata koos olles


Õige tähelepanu toetab Sind selle tegevuse tegemisel, mis Sinul parajasti pooleli on, selles kohas, kus Sa oled, selle rolli sees, mida Sina seal kannad. See on tegevus, mida Sinul tuleb selles rollis ka edaspidi teha, sest see on Sinu rollilahendus. Õiget tähelepanu on Sulle vaja selleks, et Sa tunneksid – Mina olen õnnestunud! - see on Sinu jaoks vajalik kinnitus – Kui mina teen, siis järelikult saan! - kuid reaalsuses Sina tunned, et Sina ei saa selles rollis olles Sinule vajalikku tähelepanu kätte.

Sa oled selles rollis eelneva kokkuleppe tulemusel, kuid Sa ei taha selle sees enam olla, sest ilma õige tähelepanuta ei ole Sinul seal hea olla – Sa teeksid ja oleksid edasi, kui saaksid endale vajamineva, sest see hoiaks Sind paigas ja tegemas. Õige tähelepanu on Sinu tasu oma „töö” tegemise eest. Sina ootad tasu väljastpoolt, sest see tegevus ise ei lisa Sinusse ega Sinule enamat – Sina ise ei anna oma tegevust tehes iseendale vajaminevat, sest Sinul ei ole seda anda - Sina ei vaja seda tegevust endale.

Sa ei taha oma rolli enam hoida, sest soovid olla vaba uuesti valima, et sõlmides uus kokkulepe, kohandada saadav ja antav vastavalt sellele, milline Sina täna oled ja millisena Sina seda rolli täna, uuest algusest alates, lahendaksid. Rolli sisu on ajas muutunud, sest Sina ise oled muutunud, kuid Sina ei ole tahtnud või saanud selle rolliga ühes edasi kasvada, sest Sina ei ole saanud seda, mida Sinule on vaja – rollist vaba aega. See roll on kui raamid, mille sees oled kujundina – Sina ise tõrjumas rolliga kaasnevat – teed vajaliku, kuid ei taha enamat teha, anda ega vastuvõtta. Sina ei mängi, sest rollist on saanud Sinu jaoks kohustus – see ei ole vabadus ega enam võimalus.

Sina ei näe selles rollis enam võimalust, sest Sina tunned, et seal ei saa Sina seda, milles kasvada edasi – Sina saad tunded, mis lõhuvad Sind ennast – see ei viia edasi, vaid hoiab paigal, et läbi korduste, katkiste hetkede sisse tagasi minna. Sina ei oska ja Sina ei taha, sest Sina teed ise endale oma Mina valikutega haiget. See, mis Sina enese vastu saad – Sa võid sellest lahti lasta – ei ole Sinu jaoks kingitus ja seega Sa ei loo endast enamat, vaid reageerid ainult siis, kui see on vajalik st vältimatu. Sa tunned, et teine loo ennast Sinule, sest Sina ise ei ole talle kingitus, vaid raskus, millega tuleb tegeleda – Sina oled see, kellega ühes tulevad tunded suhte sisse.

Huvitaval kombel on Sinu rollipartneril täpselt seesama tunne – teie ühises suhtes on huvitavast mängust saanud mõlema jaoks töö, sest teie ülesandeks on saanud hoida ise ennast alles sellel teel, mida tähendab selles rollis koos olemine.

Algul, suhte esimestel aegadel, olid ilusad ja head tunded nö soovimatute tunnetega tasakaalus, kuid õppetundide raskusaste on muutunud ja helgusest on saanud paratamatus, mitte võimalus ühes kasvada. Keeruline on ühes kõndides kasvada, kui te peegeldate ja peegeldute teineteisele iseendina alles siis, kui on sõda. Te ei avane teineteisele, sest olete sulgenud hea ja ilusa enesesse – õrna iseenda – usute, et teine ei väärtusta ühes olemist, kuna on hoolimatu ja teeb haiget – lükkab ja tõukab oma tunnetega tunnete sisse ja teeb seda just siis, kui te pole ettevalmistanud ega taha neid tunda. Kuna sõda pidades ja iseendana regeerides tunnete te mõlemad ühel ajal, siis tunnete ennast üksinda olevat, sest teist ei ole kõrval toetamas ega kätt ulatamas, vaid teine otsib võimalust ja lahendust, kuidas sundida teist peatuma ja lõpetama oma tunde tundmine, sest kumbki teist ei taha teise tundega kohtuda ega seda näha – Sina käid teise pihta, kui Sina oled iseendana iseendas sassis – te mõlemad tunnete tegelikult hirmu, et teie olete oma olemas olemisega teise tundes süüdi ja peate vastutama oma tehtu eest – kuid samas usute, et just teine on teie sees oleva tunde autor.

Rollis olles paned Sina iseendale maski ette ja lahendad rolli maskina, mitte iseendana. See on selle rolli joonis, mis hoiab selle rolli toimimas, kuid see ei ole kui Sina sellena, kes Sa vabana olles oleksid, sest see on tunnete tundmiste ja tekitamiste vältimiseks leiutatud erinevate käitumisstiilide ning pidurdus- ja tõukejõudude kogum mustrina. See on lahendus, kuidas hoida suhe tüüne ja tasasena – ilma nurkadeta, kuhu ei lisata iseennast. Kuna suhtes ei ole Sina kui Sina, vaid kujund, siis on Sinul seal halb olla ja sellepärast tahad Sina tasu väljastpoolt st rollipartnerilt selle eest, et Sina selles rollis üldse edasi oleksid – see on Sinu õige tähelepanu vajadus.

Sinu enda aeg on see aeg, kus Sina saad olla Sina ise – vabalt ja voolavalt. Aeg, mille eest vajad õiget tähelepanu on see aeg, kus Sina tunned ja usud enda olevat ning tegevat teise jaoks ja pärast – see on aeg, kus Sina väldid tunnete kasvu endas ja teises ning seal oled Sina kujundina valvel kaitsmaks iseennast tunnete tundmise ja tunnete käes seismise eest.


Marianne

20.04.2020.a



pühapäev, 19. aprill 2020

Mina armastan teid





Teed köidavad enese külge,
sest otsa need ei saa,
mind lõputusse kaugusesse
endaga ühes viivad nad.



Lähen ja üha edasi kõnnin,
pole tagasi vaja pöörata,
sest silmapiir on veel püüdmata.



Uus käänak, mägi ja org -
täna siin pole veel olnud,
mina siin pole veel käinud.



Teel käies ja olles
on olemas kõik see,
mida vajan enesele -
oleme ühes mina ja tee.



Ma armastan teid
ja ma vajan neid -
teel kõndides
ja edasi kulgedes
tean ja tunnen,
et mina olen vaba
see on minu teekond,
millel edasi käin ...





PS see siin on selle blogi 900-s !!!!! lugu - minu teekond läbi aja, erinevatel teedel, erineval moel, edasi kulgedes ...




Marianne

19.04.2020.a

laupäev, 18. aprill 2020

Välja ja sisse hingates vabanemine ja vabastamine






Kui oma teel olles hingad enesele ootamatult sügavalt välja, siis selles kohas lasid ise ennast vabaks, ei hoidnud enam iseennast paigal – lubasid endal sirguda - võtsid oma tee vastu kui mõistsid õppetundi.

Kui oma teel olles hingad enesele ootamatult, kui tühja kohta täites, sügavalt sisse, siis selles kohas vabanes Sinu sees ruum, milles vana energia oli kinni olnud - vana lahustus - mõistes oma õppetundi võtsid oma tee vastu.


Marianne

18.04.2020.a

reede, 17. aprill 2020

Uue lehe alguses





Kordust luues mäletad olnut ja tead piire - mis, mida ja kuidas – seal valid teisiti, kui puhtalt lehelt alustades - Sa oled juba kogenud.

Uue lehe algusest teele minnes oled lihtsalt ja vabalt iseendana - seal alles juhtub kõik see, mis võimalik.


Marianne

17.04.2020.a

neljapäev, 16. aprill 2020

Tasuta kingitused on kui tasu olemas olemise eest






Need kohad elus, kus oled tundnud ennast abituna – oled vaadanud välja, Maailma sisse, ja otsinud sealt lahendust – Sa ei ole vaadanud endasse. Oled tundnud, et Sina oled katki, sest astusid enda piiridest välja ja jätsid iseennast tunnete sisse.

Ennast tunnetevangina tundes, valid Sa erinevate enesekaitsete vahel. Sa, kas tormad välja ja proovid erineval moel tegutsedes sundida Maailm teisiti tegema, käituma, olema – Sina proovid Maailma enda kontrolli alla saada. Kui Sa tunned ja tead, et Sina seda ei suuda, siis kontrollid Sina iseennast – hoiad ise ennast tardumuses, et mitte reageerida, siis oled kui masin, kelle tunded on väljalülitatud. 

Sinul ja Sinu sees on tunded, kuid Sa ei taha neid alati tunda – samm välja ei lahenda olukorda, sest Maailm teeb seal ikka seda, mida tema tahab ja temaga põrkudes võid lahvatada ning tagajärjed, Sinu ettearvamatule käitumisele, on Sinule endale ohtlikud. Seega püsid endas ja eraldad tunded – lülitad ennast tasa ja sellega seoses kaovad tunded, ka ilusad. On ainult rõhuvalt summutav raskus, mille oled enese peale laotanud, et paigas püsida.

Kõigele sellele, mis tuleb ja Sinult vastust küsides vastu puudutab, Sa ei taha reageerida – tahad kõik välise endast eemale hoida. Kui vastad, siis teed seda tõrksalt ja vastumeelselt – Sina sõdid ja kannatad. Viha on Sinu sees, kui lased endal vastu reageerides tunda – Sina ei taha olla selles kohas oma elus – Sinul ei ole siin hea olla – Sina oled koos, tahtmata koos olla. Sa tunned, et Sina ei anna enesele seda, mida vajad – teised tulevad enne Sind. Sina kaitsed ennast, kuid Sina ei hoia iseennast.

Sina tead, et võiks olla teisiti, kuid Sina ei saa seda, sest Sina ei ole ega ela täna selles hetkes, kus on teisiti. Sinul ei ole teist valikut, sest Sinule ei jäetud selleks võimalust – Sa elad ja seega Sina oled. Sa ei võta oma elu mänguna, vaid raske tööna, sest Sina ei ole vaba. Sina ei näe st Sina ise ei lase endal näha ega valida erinevaid võimalusi – Sina tahad, et oleks nii nagu Sina selles kohas tunned end vajavat – Sina tahad enese vastu saada kingitust – Sina vajad õiget tähelepanu.

Selle eest, mille eest ei maksta, seda ei hinnata. Kuid kui ühel hetkel küsiti saadu eest tasu, siis tõusis Sinus torm, sest enese oma, seda, mida Sinul ära tuleb anda – oma aega, see muutus hinnaliseks, sest vastusaadav pole olnud Sinu enese jaoks väärtuslik – see ei ole ega ole olnud vahetus. Sinu elu on tasuta kingitus olemas olemise eest – Sina ei küsinud seda endale ja seega ei taha Sina selle eest vastu anda – vastutada ise enda eest.

Sinu elu elamine ei ole vahetus, sest see, mida Sina annad, selle eest Sina ei saa õiglast tasu. Sind ei ole mõtet lõksu püüda, meelitada või hirmutada, et ise enda eest vastutust võtmata Sa ei võida. Pole võimalik kaotada seda, mida olemas veel ei ole, sest Sina tead – Sina oled ekslik ja Sina ei suuda alati õige olla ning seega ei ole lotovõit ehk Sinu õnnestumine ette kindel. Sinul ei ole seda, mida Sinul ei ole, kui Sina ise ei suuda seda enesele anda  – nii kaovad unistused.

Sina ja Maailm ei vaheta, sest Sinul on kohutus olla kohal ja elada. Sina ei näe selles kohas väärtust ja sellepärast Sina ei taha maksta iseenda omaga - aja eest ühes, sest Sina juba maksad – ise endaga – Sina tunned oma elu elades tundeid. Sina pead, sest oled see, kes Sa oled – Sina ei saa seda valida. Tundeid tundes kaob Sinul kontroll, Sina ei suuda seda hoida. Sina tahad ära vahetada selle, millega Sa toime ei tule – Sa ei saa vahetada iseennast – seega vahetad Maailma – lülitad ennast tasa.

Kuidas oleks valida – Sina tahad, sest oled see, kes Sa oled – Sina ei taha seda vahetada, sest see oled Sina ...


Marianne

16.04.2020.a



kolmapäev, 15. aprill 2020

Kes või mis tuleb ühes ja kaasa




Erinevates avarustes
teiste tegemisi
jälgivad silmad
ja kuulavad kõrvad -
üle ja läbi ulatuvad,
varjudesse peituvad
nähtamatud kombitsad.

Avad lihtsalt järgmise ukse,
kui sõrmega vajutad klikke
ja kõige sellega,
mis tuleb ja osaks saab,
poeb ligi ja puudutab,
midagi tajumatut
ja silmale nähtamatut.

On ühel „tavalisel” programmil,
mitu mitmekülgset kihti,
mitu erinevat eesmärki.

Vaid üks ainus
näpuga vajutus
ja ahel käivitus -
astus avali uksest sisse
ja tegi seda, mida tahtis see,
kes infot koguda
ja enda varjule kuju
soovis saada.

Huvitavad pluginad,
varjatud tagumised uksed,
sõbra näoga sõnumid -
sügavast mustavast august,
kui kratid ja puugid
välja ronivad,
ennast külge liidavad,
saavad osa ja võtavad,
teise nime ning näoga
oma toimetusi teevad -
ilma inimese teadmata
on suurde võrku ühendatuna
ta liidetud mitme erinevaga.


Kuidas blokkida
ja ära keelata,
kuidas suuta ennast kaitsta
ja kuri eemale hoida,
kuidas tundmatut mustrit,
osata üldse näha ja
keelt mõistmata muuta?

On hirm vastu võtta
ja ennast ühendada,
sest on teadmine -
kontrollile allumatut Maailma
ei suuda tegelikult
mitte keegi kontrollida -
võrgud püsivad ja elavad
seni kuni elekter
liinide kaudu liigub
ja tuppa tuleb
ning sellega ühes võrgu
sisse või välja lülitab.




Marianne

15.04.2020.a


teisipäev, 14. aprill 2020




Sina  saad uuesti sündida ja elada, kuid Sina ei saa oma sündi ega elu  korrata.


Marianne

14.04.2020.a