esmaspäev, 30. märts 2020

Uus normaalsus – Helesinise Maailma uks keerati lukku




Kui inimene astus uksest välja ja läks Maailma avastama, siis ta teadis, et alati saab argipäeva normaalsuse juurde tagasi pöörduda – ta käib, vaatab ära ja soovi korral tuleb tagasi selle juurde, mis on harjumusepäraselt omane ehk tavaline. Kuid, kui korraga on kõik tagurpidi, sest iga uus päev muudab olemas olevat ning see teistsugune ei ole enam kaugel ja eemal, vaid on siinsamas oma õues ja ronib otsapidi koju – kõige turvalisemasse paika, mis peaks võõrast ja vaenulikust puutumatuks jääma.

Nüüd tuleb, pitsitavaid reegleid järgides, tööd teha selle nimel, et tuba jääks puhtaks, sest inimene ise võib probleemi enesega ühes tuua. See hirmutab, sest väljas käies ja olles ei tea seda, millal ja kus võib olla see hetk, mis muudab enese ajalugu. Inimene muudab ise muutust valimata, see juhtub ära, inimene ise ei saa enese eest kohapeal otsustada. On hirm teadmatuse ees, kui tulevikus on kõik võimalik, sest enam ei tundu mitte miski kindel olevat – kõik on paigast ära ja turvatunne on habras, sest homne võib üldse tulemata jääda.

Mis see tegelikult maksma läheb, mille inimene vahetab endale, kui ta on Maailma sees, et saada ja korraga saab sealt lisaks palju enamat enesega ühes – see, mida ei näinud ja seega ei saanud ega osanud vältida. Kui paljust peaks ta loobuma, et püsida puutumatuna? Lõpuks tõmbab inimene oma hirmus ise need piirid, millest enam üle ei julge astuda, kui ta usub, et suudab nende taha jätta selle, mis ootab teda väljas, et teda kätte saada. Inimene ise muudab oma Maailma ahtaks ja lükkab kõik ohtliku selle seest välja – see on viis, kuidas hirmus elades oma elu, uues normaalsuses, elamisega toime tulla.

Kõik võimalikud variandid on võimalikud, sest kui öeldakse, et on olemas suur tõenäosus, et pea kõik haigestuvad mingil hetkel uude tõppe, siis on see hetk ees ootamas ja vältimatu. Küsimus on ainult selles, millal ja kui palju on sellel hetkel olemas teadmist ja ressursse, et selle olukorraga parimal moel toime tulla. Kes õnnestub, kellest läheb mööda – ei ole enam seda teed, mis viib tagasi, sest on nagu on ja ka see ei kehti enam homme – Maailm, mis oli paigas ja avatud piiridega, muutub üha väiksemaks – jäävad vaid seinad, mis hoiavad inimesi sees ja eraldi.

Ka loodus pannakse omal moel kinni, sest need kohad, kus oli ning on avarus ja vabadus, suletakse, sest paljudel tundub olevat soov kogeda seda kohta, mis on tänasest väljas, vaba ja turvalisena kõigi jaoks olemas. Täna ei saa enam kõikjale minna, sest maad, metsad, rabad ja kaljud suletakse siltide ja tõkkepuudega, inimkontroll tagab tühjuse. Jääb alles vaid see lapike, mis kuulub inimesele endale ja auto, mis viib endasse suletuna läbi ja mööda.

Kuhu tõmmatakse piir, kas ette või vahele või jätta see tõmbamata ning kulgeda omas, tehes seda seal, kus saadakse ja nii nagu saadakse ega lisata ise juurde, et hoida ennast sees ja ohtlikku Maailma väljas. Hirm on selle ees, et kui täna veel ei kasuta oma võimalusi ja ei omanda ega kasuta, siis homme ehk ei saagi, sest tänane vabadus võib homses juba kadunud olla. Kas sellest, mis inimeses ja inimesel on piisab, et homses päevas toime tulla, kui ta ei tea, mis on see oluline, mis peab olemas olema, et just tema pääseks, seisvast ajast, edukalt läbi.

Mida suuremaks, värve kasutades, kasvatatakse inimestes hirm, seda rohkem nad ise ennast piiravad ja kõike kontrollivad – neist saavad avarusele suletud nukud, kellega mängitakse mängu – suur kole koll käib mööda maad ringi – kord oli see kapitalism, siis teine haigus, kord kommunism, siis muu haigus, kord erinevate näogudega jumal, siis kolmas haigus, kord inimeste erinevad värvid, nüüd tänane viirus – kõik need erinevad vaated muudavad Maailmapilti nii, et teisest inimesest saab inimesele kõige suurem oht.

Ühele Helesinisele Maailmale pandi lukk ette ja võti peideti keeldude ning seaduste taha – ütle Sina, mitu päeva läheb veel aega, enne, kui usaldatakse ust paotada ja inimesi üksteise kõrvale lubada ...


Marianne

30.03.2020.a



pühapäev, 29. märts 2020

Minu Sauvo - Minu tee


seistes kõrgel kaljul ning vaadates maad ja merd

Lugude gruppi kirjutatud lugu 

Tulin Soome, sest tuli tulla – ei tahtnud, sest tundsin hirmu. Pidin ära minema, sest aeg oli minna – ei tahtnud, sest tundsin hirmu. Tulin tagasi, sest enam polnud teist teed – tundsin hirmu, sest ei teadnud, kui kaua saan tegelikult olla. See on minu lugu läbi erinevate lugude lähemale iseendale.

Erinevate aegade möödudes, peale 20 aastat, kohtusin Rakveres oma kunagise kallimaga, kellega abiellusin ja sain ühise lapse. Mehel oli ja on soome veres ja hinges. Tema oli olnud Sauvos aastaid tööl, kuid läks eestisse tagasi ja käis ka meie ühise ajal siin. Keeruline oli olla, kui mees ja isa oli nädalaid kodust ära. Tol, 2017.a, minu Soomega tutvumise suvel oli ta eestis tööl – pojal oli sünnipäev ja ta vajas vanemate vaba pinda – algsest ühest päevast sai kolm päeva. Nende päevade sees juhtus rohkem, kui on sõnu.

Ööbisime Sauvos, mäletan S-Marketit, pontsikuid ja ruumide jahedust. Sõitsime terved päevad ringi. Käisime Karuna vaatetorni juures ja pirunapellol, kõndisin esimest korda mööda kaljusid. Turu linnas viisid jalad linnusesse – kohtusin seal iseendaga. Jalutasime Meriteijos looduspargis. Veetsime päikeselise päeva Ruissalos.

Oma sisimas ma teadsin, et minu tee ja aeg on soome, kuid ei olnud kerge võtta vastu oma teekonda, mis ei ole üldse nii lõbus ja kerge – kogemused, mis tuleb läbi kogeda, mälestused, mis elustuvad kogemusi kogedes ja erinevad ajad, mis loovad segaduses, minu sees, selgust.

Minu Sauvo on olnud loodus, avarus ja vabadus. Kaljud, meri ja puud. Linnud, kes on toonud oma sõnumeid. Inimesed on olnud õpetajateks, juhatanud teed ja teinud seda, mis oli vaja ning olnud sellised nagu vaja – ka siis, kui ma neid üldse armastada ei tahtnud, vaid jonnisin ja oma Mina eest võitlesin. Kõik see siin on olnud vajalik minu edasi kasvamiseks.

Täna elan ma peatänava ääres, kollases majas ja minu tee on huvitav, vahel keeruline, sest mina olen ikka mina – võtan oma tee vastu ja kui ma ka ei taha, siis tuleb aeg, kus ma olen sees ja tunnen täiega – selles kohas ei ole teha muud, kui leida vastused ja kõndida läbi ja edasi.


Marianne

15.03.2020.a

reede, 27. märts 2020

Vabadus valida – vastutuse suurus ja kohustuse raskus




Oma teel kõndides valime uusi valikuid, läheme proovima ja maitsma – see tundub vabaduse magusus ja elu piiritute võimaluste paradiis. Kuid ühel hetkel saab mängust töö, lõbu kaob ja kasvab kohustuste mägi – oleme vastutavad oma tee ees. Töö muutub raskuseks ja enam ei ole üldse ilus, vaid, läbi oma tunnete vaadates, valus ja ülekohtune. Meie teel seisavad raskused, kui suletud uksed ja seinad ees, mida tuleb ise läbida st ise endas läbi elada.

Kaob põnevus, sest kusagil sügavuses ärkas hirm – hirm kogeda seda, et tee polegi sile ja siidine, vaid takistustest ja väljakutsetest konarlik – kasvab vastumeelsus teha järgmine samm. Selle asemel tõstame kisa ja protestime, sest nii tõestame oma soovimatust ja meie vastu suunatud ebaõiglust.

Kuid valitud tee on kui allamäge veerev piduriteta sõiduvahend, millel hoog juba sees ja see, mis tulemas on, jõuab kohe kohale. Sellepärast me proovimegi olemas oleva seest põgeneda, et seda peatada ja olematuks muuta. Me ei taha enam mängus osaleda, sest see tee ei meeldi meile üldse. Kui tunneme, et ei taha, siis muutub tee kohustuseks, mida peab tegema ja alal hoidma. Kui meie ise enam ei taha, kuid teeme, sest oleme seotud, siis on see kellegi teise jaoks või pärast tegemine - nii saame olla ohvrid ja leiame pidava põhjenduse, miks ei taha ülekohtu all kannatada ning keeldumine ja vastupunnimine on toimuvale õiged lahendused.

Kui mitu käänakut me teeme teele, et mitte näha ja tunnistada, et meie tee oli meie endi valik ja meie ise alustasime sellel kõndi. Käänakute taha jääv ei paista enam silma ja see, mis oli eile, selle võime vabalt ära unustada, sest meie trambime jalgu tänases päevas ja keeldume ise endaga koostööd tegemast – meie ise ei taha võtta vastutust oma enda valikutest loodud tee ees. Kui oleksime varem teadnud, kas siis üldse oleksime valinud?

Milleks kogu see trall, kui tegelikult ju teame, et oleme seotud ja pääsu ei ole – see siin on meie endi elu – me võitleme, sest ei näe väljapääsu. Paigale jäämine ja nõustumine oleksid allaandmise märgiks. Tegelikult teeme me seda kõike selleks, et vältida ühte tunnet, mida kogeda ei taha. See tunne juba puudutas meid ning me mõistsime, et ta on meie sees ärkvel, kuid me ei talu mõtet, et too võib kasvada suuremaks ja meid alla neelata. Oma tundele otsa vaatamise vältimine on see, mille nimel me teeme kõik, mis võimalik – ka paar minutit on päästev aeg, mille me enda hoidmise jaoks võidame.

Kui iseendi poolt valitud teel osaks saav kogemus pole meelepärane st kohtame raskusi, siis muutub tehtav kohustuseks, millest tahame vabaneda – seda ei ole enam väidetavalt vaja. Seega otsime endas üles põhjused, miks me ei saa – sellest saab mõjuv põhjendus, et võtta endale tagasi vabadus ja lahti lasta ehk lõpetada senine tee - teades, et me ei saa teha, siis järelikult enam ei peagi tegema.

Kohustust edasi kandes ja suutmata sellest vabaneda, tunneme ennast ohvritena, sest meile ei ole jäetud teist võimalust. Kohustuste raske tee tundub ülekohtune, sest sellel kõndides tehakse meile liiga ja vabadust ei jäeta alles – peab tegema täpselt nii nagu reeglid ja raamid ette näevad. Keegi teine ütleb, mida ja miks me peame tegema, et jõuda oodatava tulemuseni. Kasvab sisemine protest, sest meie ise ei ole nõus, et meid kasutatakse, kellegi teise soovide kohaselt, ära – mida peame tegema, seda meie ise ei taha teha.

Kohustuste raske koorem kanda – tahame vabaks selle kandami alt, sest tunneme, et seal ei ole meil võimalust valida. Selles kohas oleme sunnitud kuuletuma ja järgima juhendit, mis on meie elu juba ette paika pannud. Protestis on lootus, et kui tõmbame Maailma sõtta, siis pääseme tegemisest – tähelepanu liigub mujale. Kui meie valitud teest saab meile kohustus, siis on meil õigus tunnete jõule – nendele tunnetele, mida oleme valmis tundma ja kasutama, et oma elu elamisega, iseendi poolt valitud teel kõndides, toime tulla.

Seni on meie tee vastumeelne kohustus kuni oleme leidnud selles tees üles selle, miks see meile endile oluline oli ja on ning võtame ise enda tee eest vastutuse vastu – kui oleme võtnud vastutuse, siis seisame oma teel ja astume. Oleme võtnud vastutuse, kui seisame teadlikult hea selle eest, et selle, mis täna on olemas, anname homsele edasi ja seda tehes anname endast parima võimaliku – täna oleme meie ise olemas ja meie ise anname iseendast parima, et olla homme ise endana olemas.


Marianne

27.03.2020.a

neljapäev, 26. märts 2020

Ka see päev läheb mööda



Kiri lugude grupi liikmetele

Kuigi täna võib meile tunduda, et aeg, mil ennast turvaliselt tundes saab taas inimestega ühes olla ja kõrvu istudes jutte vesta, on teadmata kauguses. Täna tundub õigem olevat piirid vahele tõmmata ja oma olemises püsida, sest on suur hirm nähtamatu ees, mis võib vaikselt teise sees olemas olles muuta meie elu teadmatuseni.

Meie tänast päeva võib võrrelda töö tegemisega, mida teeme iseenda ja oma lähedaste nimel. Teeme tööd iseendaga, et säilitada piirid ja täita reegleid. Me teeme seda selleks, et homne päev oleks olemas ja meie ise oleksime seal olemas.

Kui meie esiemad ja esiisad tegid terve pika nädala tööd, siis laupäeva õhtul ei jäädud lihtsalt koju oma väsinud keha puhkama, vaid nad läksid ühes välja, et koos teiste inimestega olla – tantsida, laulda ja lugusid vesta. Elusate, elavate hingedega ühes olemine oli oma hinge toitmine.

Öeldakse, et nüüd oma tubade vangistuses me muutume ja Maailm ei ole kunagi enam endine. Õige, eilne sai läbi ja tänane läheb mööda, kuid kunagi pole olnud, et inimene ei oleks tahtnud teiste inimestega enam koos olla. Ja lood, need on olnud saatjateks kõikjal, kus inimene on pidanud ühe osa oma ajast kinni ja paigal olema. Lood hoidsid selle aja elusana, sest need jutustasid sellest, mis oli olnud ja kuigi inimese hinges oli hirm, siis läbi nende lugude elas inimeste sees lootus, et hämarale päevale järgneb hoopis teine ja valgem aeg – ise oma elu elamise vabaduse aeg.

Kuigi me täna ei tea, millal oleme, oma tänasest päevast, taas vabad ja saame päriselt koos olla, siis ühel hetkel tuleb see laupäev ja me saame tõeliselt üheskoos olla. See koht on siin selleks, et meie saaksime jagada oma lugusid ja kuigi me ei istu täna kõrvu lõkke ääres, oleme me siiski ühes – me oleme vaid ühe kliki kaugusel teineteisest – valmis kuulama üksteise lugusid, mis jutustavad sellest, et igasuguseid aegu on olemas olnud ja sellest me teame, et ka see aeg läheb mööda ja jõuab kohale uus päev.


Marianne

26.03.2020.a

kolmapäev, 25. märts 2020

On aeg, sest just neil oli aeg





Kui selgus see,
kui haavatavad oleme,
sest kurva tõena teada saime -
see, mis meist kaugel
ja teisel pool, üle ääre -
ulatub meid puudutama -
Maailm suleti.

Aeg jätkus omasoodu,
kuid inimeste päev
sai piirid ette -
kui liivakella sisse
inimesed lukustati.

Inimene küll näeb, kuidas aeg
tera, tera haaval alla niriseb,
kuid ometi talle tundub,
et oma elu elamise aeg peatati,
sest elatava elu osa ootele pandi,
sest elatava elu osa pooleli jäeti,
kui inimesed kodudesse suunati -
elage ja olge nelja seina vahel,
silmast silma ärge kohtuge,
suuremat distantsi pidage
ja ei mingil juhul
üksteist füüsiliselt ärge puudutage.

On ühes inimeseloomas
ohtlik tõbi nähtamatuna peidus -
sai ühest inimesest teisele hunt,
kes ringi silkab tallenahas.
On sünkjas teadmatus,
kui kaua kestab veel
see vaikuse/ haiguse tänane päev.
Millal on taas olemas
õige aeg mõelda
päris homsele,
sellele ajale,
mil lukud lahti tehakse
ja Maailm vabadusele
taas avatakse.

Ajal, mil üle ilma
kõneles arvude prognoos -
oleme kiirelt vananev ja
üle ääre ajav rahvas -
inimese aeg üha pikemaks kasvas.
Kui pole ressursse ega töötegijaid,
kes suudaks kõiki ülal pidada -
küsimused üle avaruste kõlasid.

Küll vastused saabuvad
ja lahendused leiduvad,
kuid, kas sellist lahendust
me ikka tõesti soovisime -
viiruse mudel töötab
ja inimeste arvu vähendab.
Niidab vikat halastamatu hooga
just neid, kes vanemad,
nõrgemad ja haavatavamad.

Kuid see pole kerge tee,
haigus pole üldse ilus,
ta on hingematvalt valus.
Igal statistilisel numbril
on oma nägu ja nimi.
Igal Hingel on oma aeg -
nende liivakellas
õhku jääb liiga väheks,
et oleks veel kord jaksu
oma ajavoolu uuesti alata.
Liiv on kuiv ja tolmune,
kõrbekuumusena põletab,
ühe hinge taas tuhastab,
kui haigus populatsiooni vähendab.

Inimesel endal pole nagu süüd
ja tundub, et tema ise ei valinud,
vaid saatusõrm temale osutas,
kui julm juhus välja valis.
Inimese elutee käänakud -
valus igatsus
ja armastuse puudutus -
olla veel hetke alles,
olla veel oma elu elamas.
Kuidas hoida seda
viimast liivatera
üle serva veeremast alla ...

... on aeg, sest just neil oli aeg ...


Marianne

25.03.2020.a



teisipäev, 24. märts 2020

Hirm, et vaikusele järgneb tühjus





Tundsin, et minul on osa
sellessamas etenduses,
mis täna on kavas.
Käin, olen ja teen,
kuid olen laval üksinda.
Tundsin, et pean midagi tegema,
sest mina pean siin olema,
kuid ma ei saanud aru,
mille või kelle jaoks see kõik,
kelle mängus ma tegelikult mängisin.

Lava on tühjust täis,
saalis publikut hõredalt,
pealtnägijad istuvad vaikides.
Näen vaatajate nägusid,
kuid nad ei tundu elusad,
sest sellessamas etenduses
nad ei paista osalevat.

Ma tahtsin ära minna,
ei tahtnud olla enam siin,
tahtsin mängust astuda välja,
teha seda veel enne,
kui saalist lahkub viimane.

Kui enam pole laval partnereid,
kes kohal olles suhtleks
ja vaikuse müüre lammutaks,
siis kasvab sisemuses hirm,
et järgmises vaatuses
seisan igavikulisel laval
tumma tühjuse ees,
sest olen ainus,
kes on jäänud kohale.

Põnevana tundunud
minu nimega mäng
ei köida ega paelu -
pole vaatajaid ega saatjaid -
olen täiesti üksi jäänud,
olen alguseruudul tagasi.

Tundub, et olen kõik teinud
ja endast ära andnud -
nii palju kui võimalik
ja rohkemgi veel
ehk oleks nüüd aeg lõpetada,
kuid miks mulle tundub,
et minul tuleb astuda edasi,
sest etendus ei ole veel läbi -
seesama mäng,
ikka ja alles,
kestab veel.

Inimeseloom on üks
suur mugavusetsoon -
astub siis edasi,
kui on takistusteta tee
ja teeb, kuni on kerge veel!

Ma ei tahtnud olla selles kohas
ja kõndida sellel teel edasi,
sest ma ei tahtnud kogeda
takistusi vaikivate nägudega.
Kuidas mina saan
nad elustada
ja osi panna mängima,
kui vaikimine
ja vastusõdimine
on avalikud protestid
etenduses nimega Elu
sees toimuva vastu.

Inimene ei võta vastu,
sest ta ei taha olla osa.
Osa võttes ja osa saades
tuleb ise ennast ületada -
teha, midagi sellist,
mida täna ei tundu
enesele veel vaja olevat -
täna on tänane päeva,
mis alles kestab
ja selle päeva sees
võib jääda ja jätta pooleli,
kui pole tahtmist,
viitsimist ega oskust -
näiliselt.

Inimene ei taha teha seda,
mis teda ei puuduta,
sest see tema elu
ja teda ennast ei paranda.
Inimene ei taha teha seda,
sest tegelikult see puudutab
ja talle uut teed juhatab.

Kui astub, siis võtab vastu
ja on valmis vastuvõtma,
kuid inimene ei taha,
sest sellel teel
tuleb tal ikka veel
ise ennast ületada.

Ühed mängivad rollis -
nad paigal seisavad ja vaikivad,
teised mängivad rollis -
nad seisvat paigast püüavad nihutada,
ühtedel on aeg seista ja vaiki olla,
ühtedel on aeg oma jõudu proovida -
neid ei oleks koos ega vastamisi,
kui nad ise oma teel astuksid edasi ...


Marianne

24.03.2020.a

esmaspäev, 23. märts 2020

Ühe aegade taguse mustri tagamaa




Aegade tagused otsused elavad tänases päevas edasi, inimesed mängivad korduvaid mustreid läbi, et loo algust üles leides ja loos edasi kõndides, vanas lõpus olnule lahendus leida – ootus ja otsused – rahu jõuab südametesse ja meelte rahunedes saabub selgus ja sellega ühes uus algus, sest läbi aegade kestnud lugu ei pea enam elusana alalhoidma ..


Aegade taga, 
aja sees
elas ja oli kord mees,
kes valitses,
sest maad omas.
Mees leidis naise
ja endale poja sai,
kuid aegade tuul
viis lahku neid.

Mehel oli 
nimi ja oli maa.
Mehel oli, 
kuid ei olnud poega -
maa jäi pärijata,
sest ei olnud kedagi,
kes õige nimega
ja seega polnud võimalik
seda edasi anda.

Mees ei saanud kunagi teda,
miks naine ei naasnud
ega temale jäänud poega.
Mehe süda, 
valutades, jäätus
ja mees oma Maailma
ise endasse sulges -
tema oli omanik,
sest vaid temal oli nimi.

Aegade keest 
üks lüli katkes,
kui mees 
omale kohale ei asunud
ega tõrvikut käes hoidnud -
tema olemas olevat 
edasi ei andnud.

Selle koha 
ja maa peal
vanad olijad 
hoidsid oma omale.
Uued tulijad 
võisid tulla -
nemad said loa kasutada,
kuid nimi ei olnud nende
ega maa 
võinud nende oma olla -
vahe 
oli tõmmatud ja jäetud 
inimeste vahele.

Mustrite maagiat mõistsin,
kui pilku teerajalt üles tõstes,
ja killud üheks pildiks liites,
sain aru, 
et olin olnud,
vaid ühes etenduses osatäitja.

Mustrit nähes 
ja aegade sisse,
läbi lugude tagasi kõndides -
ära olnu ise läbi elasin -
võtmeteks Isa ja Poeg – Mees.

Lõkked maa peale süütasin,
jääd sulatades, 
Maa üles äratasin -
naise ühes pojaga
koju tagasi juhatasin.

Nimed on sõnad siltidel,
et liigitada 
ja nii tehes
võib valet või õiget osutada -
inimene on Inimene
kõigi oma nimede taga.
Maad võib, 
kirjade ja registrite järgi
enese omaks pidada,
kuid tegelikult 
on oluline see,
kes päriselt 
seda Maad,
millel ta kõnnib 
ja elu elab, 
armastab.

Selle oma on nimi,
kes oma Maad
oma südames kannab,
ja selle ees 
on võtnud vastutuse -
see, mis on täna siin,
see oli eile olemas
ja anti edasi,
see,
mis on täna siin,
selle annab, 
oma maad armastav, 
Inimene edasi.

Mees on tõrvikukandja -
üks lüli aegade kees -
Maailm on tema alles hoida.


Marianne

23.03.2020.a



pühapäev, 22. märts 2020

Mäng sõnadega





Öeldes ja mõeldes – Raskus – mõtleb inimene, et ta parem ei teeks, sest tema ise ei taha seda, mille saab oma tegemise tulemusena. Öeldes ja mõeldes – Põnevus – läheb inimene innuga teele, sest ta tahab kogeda seda, mille valmis teeb.

Tegelikult on küsimus inimese vaatenurgas oma teekonnale – see tähendab saadava tulemuse ja kogetavate tunnete suuruste võrdlust. Teekonna pikkus on see, mis tuleb endal käia ja kogetavad tunded need, millega makstakse tulemuse eest. Seega inimese - kas tahab või ei taha - tähendab kalkuleeritud ja mõõdetud otsust, sest teele minnes tuleb kõndida, kogeda ja vastu võtta  - ise endale loodud elu.


Marianne

22.03.2020.a

laupäev, 21. märts 2020

Mees – isa, poja ja Mehena








Kes oli enne, kas poeg või isa – need on inimese kaks erinevat rolli, mida ei saa olemas olla ilma teiseta – mõlemat rolli kannab Mees. Kas enne pidi olemas olema poeg, et mees saaks olla isa või pidi enne mehest kasvama isa ja siis alles sai ta poja või enne pidi mehest kasvama Mees, olles ühteaegu nii poeg, isa ja mees.

Isal on poeg, see on mees tema kõrval, kui mees on iseennast Mehena vastu võtnud. Vastu võtmine tähendab – teades, et tänane on saadud eilsest, hoida seda alles ja luues täna endast parima võimalik  anda see homsesse edasi. Vastu võtmata jätmine tähendab, et tänast tuleb Minu Omana iseendale, igavikuna kestvas tänases päevas, alles hoida. Nii, nagu oma sisemist Meest, hoiab mees oma poega.

Poeg tahab olla parim võimalik Isa – see, kes tal oli või keda tal polnud. Isa tahab ja ei taha pojas ennast näha – poeg on peegel, kelles paistavad välja iseenda head ja vead. Poeg on nimekandja, see on liin, mida mööda liigub veri. Poeg on see, kes pärides võtab vastu, et edasi viia. Poeg on tõrvikukandja – suguvõsa nime, juurte ja lugude hoidja.

Poeg on mehe jaoks peegel, kes näitab teda ennast – mehe sisemise Mehe peegeldus. Kui väliselt nähtav on korras siis ehk keegi ei vaata sisse ja kui poeg on eraldi ning eemal, siis ta ei ulatu puudutama meest. Poeg on väljas ja eemal, kui isa hoiab teda enesest lahus, sest ei näe neid ühes – isal on hirm endasse vaadata ja see takistab poega lähedale lubamast. Poeg kasvagu ja sirgugu ise meheks – isal ei ole vastutust, sest ta ei ole ise ennast veel mehena vastu võtnud.

Mees teab neid vigu, iseenda kogemuste põhjal, mida poeg võib ja saab teha – suutmatus hoida, mehe poolt tehtud, Maailma terve ja muutumatuna alles. Pole midagi, mis jääks mehele, kui tema Maailma enam ei ole, sest Maailm, mehest väljaspool, on muutunud olulisemaks, kui tema ise. Parim võimalik väljas on see, mida mees on iseenda jaoks osanud luua, kuid see ei ole parim võimalik, millisena mees iseennast, iseenda sees, loonud on.

Kui mees ei ole iseennast vastu võtnud, siis ta ei saa energeetiliselt edasi anda nime ja maaga seonduvat – kui pole võtnud, siis pole ka anda. Katkenud lülid - maad, millel on omanikud, kuid pole peremeest ja tühjaks jäänud majad, kus ammuste aega tolm ja katkised pered sees. Kui mees ei võta ennast vastu, siis ta ei austa olnut ega tulevat – temas on hirm, sest vastutus on koorem, mida ta ei oska ega suuda hoida, sest tema hoiab alles iseennast. Mehe sees on üks pisike hirmunud ja haiget saanud poisike, kes tahab, sest vajab, iseenda jaoks turvalist paika. Kuna mehel pole enese sees hea olla, siis peab see paik olema väljaspool teda – see on see Maailm, mille ta sai oma nimega kaasa ja mida ta nüüd omab. See Maailm peab tema jaoks õige ehk turvaline olema – kõik, kellest või millest lähtub oht, on asetatud sellest Maailmast väljapoole ja just sellepärast saabki sellest mehele Minu Oma.

Kui mees pole osanud luua oma naisele turvalist paika, millest saab tema enese kese, siis pole tal toetust ega pere tugevust. Ta on küll mees, kelle juurde kuuluvad tema nimega seonduvad elusad ja eluta asjad sh ka naine ja lapsed – mees on omanik. Ei ole tervikut, kui mees ei ole ise loonud Maailma, milles tema Naine saab luua, iseendale ja nende ühisele, enamat. Mehele on tema Maailm – Minu Oma – seda ei jagata, sest sellel on omanik ja see kuulub mehele st seal kehtivad tema reeglid ja sellel maailmal on tema enese poolt loodud piirid. Hirm, arm ja karistus – ise oma hirmude kütkeis olles karistab mees eksinuid, kes peavad paluma armu ja olema tänulikud selle eest, et võivad mehe maailmas viibida. Maailm on mehe oma – see on ruum ümber tema Mina, mis peab hoidma mehe turvatunnet.

Kui mees ei seisa Mehena omal kohal, siis on peresüsteemis kohad paigast ära – suhte/ süsteemi sees on erinevad energiad, sest kantakse Nimesid ja igal nimel on oma, teistest erinev, energia. Kui Nimekandja ja tema tegelik koht ei vasta nimele, siis on suhe sassis, sest ühe rollinimekandja mängib tegelikult teist rolli. Kuid tühja kohta ei ole – selleks, et süsteem saaks töötada, võtab keegi teine selle koha ja on oma rolli nimega teise koha energias. Keegi ei mõista, mis on valesti, sest inimesed on, nimed on, kuid süsteem töötab destruktiivselt – inimestel on seal see halb olla, tahetakse ära ja koos olles kestab riid selleks, et lõhkudes vale ära lõhkuda ja korralageduses kord luua – kõik tahavad oma õigetele kohtadele asetud, kuid ei saa, kui Mees ei ole mõistnud enda osa süsteemis ja võtnud ise ennast Mehena vastu. Mees on esimene ja viimane – temaga algab ja temasse lõppeb ring – see on Maailm, mille tema on loonud ja mida tema hoiab – see Maailm on ringina üks lüli erinevate aegade kees.

Oma Nime kandes kasvab pojast Mees. See, mis mehel on, ei ole tema Minu Oma, sest see, mis Mehel on, on antud läbi aegade edasi – ühelt Mehelt teisele Mehele – see on veri, nimi, mis kannavad endas suguvõsa energiat. See võetakse vastu ja antakse edasi – seda ei omata, seda kantakse tõrvikuna, et valgustada ja tähistada – suguvõsa liini lülid on terved, energia voolab vabalt ja kõik Mehed seisavad oma kohtadel.


Marianne





reede, 20. märts 2020

Üksildaste südamete kurbus


Foto autor - Hendrik

Selles kohas, Maailma sees,
kus puudu on armastus,
on üksildaste südamete kurbus -
nad ei ole osanud armastust üles leida
ja neil ei jätku õhku, et hingata.

Justkui kalad kaldale heidetuna,
paistavad inimesed olevat
valede aegade jälgedes,
ilma armastuseta suhetes.
Kõik nagu oleks olemas,
kuid midagi ei jää alles -
kõik kaob pihkude vahelt,
hingeni ei ulatu
ja Hinge ei puuduta.

Ilma armastuseta jäetud süda
ei laula vaid külmetab.
Vaja on tugevat soojust,
mis jäisuse sulatab.
Pead pingest valutavad,
kraadiklaasid purunevad,
kopsud ilma õhuta jäävad -
õpi ennast armastama,
leia tee ja ise ennast armasta -
haigeks jäädes inimene õpib
ise ennast armastama.


Marianne

20.03.2020.a

neljapäev, 19. märts 2020

Uute ja vanade vahel haigutav vahe maa






See on ühe Maa lugu – ühe pere lugu – aeg ja koht, kus inimene kaotas oma sideme maaga. See on selle paiga lugu – vahe uue ja vana vahel. Uued tahavad seda, mida neil siin ei ole – juuri. Maa nime kandmine loob sideme ja annab juured. Õigete nimedega inimeste lahkudes jääb alles maa, mida keegi teine ei saa, sest nad ei kanna maaga ühte nime – sellel, kelle oli, see ei tahtnud endale – tema ei võtnud oma teed vastu. Teised ei saa edasi anda, sest neil ei ole mida anda – maa ei ole nende oma. Maid on ostetud ja müüdud, kuid pole võetud vastu – pole ennast Maaga seotud – inimene ei ole osanud iseennast, siin selle maa peal, armastada. Armastus ei kadunud, seda ei leitud üles, sest ei olnud ega ole aega, et iseendaga iseendas olla.

Kivide sees on mälestused, mis kõnelevad läbi aja, inimeste lugusid, inimeste lugudes. Siin, selles kohas, on valusad vermeis haavad - juba ära olnud hetked, millest veel pole lahti lastud, sest lugusid vestes neid edasi ei räägita ja nii neid enam nagu ei mäletataks, kuid nad on koha energias ja paiga nimega ühes. See, millest ei räägita, on päriselt alles, sest lugu elab ja kestab edasi. See, mis oli eile, on täna siinsamas paigas – uued tulijad ja vanad olijad mängivad üha uuesti, uutes kordustes, vana lugu korrates, et ükskord ometi teise nurga alt vaadates, tänases päevas, ära olnu ära lahustada.

Isa tundis, et maa on MINU OMA – ta ei jaganud seda, sest maa oli tema oma – tema tugevus, juured ja side iseendaga. Maa oli tema ainus varandus, mis allus ja kuuletus, mis seisis ühe paiga peal paigas – ta nägi ennast maaga ühes – pojale ei olnud seal kohta. Poeg ei saanud kodus teha seda, mis oleks sidunud teda maaga ühte – tema sai vaid kasutada. Poeg ei saanud seda, mida vajas iseendale – tunda endas Oma Maa armastust. Armastuse puudus on inimese sees haigutav tühjus. Ilma armastuseta ei olnud hea olla, poja olemas olemisest ei sõltunud homne päev – ta ei õppinud vastutama. See, kes on juurteta, võtab ja kasutab, ei anna endast vastu, sest talle ei loe, kas läbi inimeste edasi antav kestab edasi - täna on tema aeg ja sellel ajal pole olnud eilset ega tule homset päeva. Isa võttis maa endale ja enda sisse. Maa ei ühendanud, vaid lahutas – õnnistus muutus karistuseks.

Maa on võetud ja antud kasutusele selleks, et saada endale OMA – kasutatakse, sest ollakse täna olemas ja kõik kuulub inimesele. Kasutades vaadatakse seda, mida inimene vajab maalt – ei vaadata tervikut ega seda, mida on maale vaja. Kasutades võetakse vajaminev – see on ühepoolne – maast saab vahend. Kui inimene austab seotust ja elu liikumist, siis ta hoiab energia voolamas – selleks, et maa seest ja käest saada, on vaja enne vastu anda – armastada oma ehk kõigile kuuluvat Maad.

Armastuses kõndiv inimene hoiab, sest tema on täna olemas, ta ei oma, vaid hoolitseb, et maa oleks ka homme olemas. Kui kõik on MINU OMA, siis seal pole homset, vaid ainult tänane päev, mis kestab igavesti – terve ühe inimese aja. Isa oli ja omas, kuid ta ei tahtnud edasi anda, sest see oleks tähendanud, lahti lastes, OMA ära andmist. Ilma armastuseta sai Maa hoidmisest kohustus, kadus põnevus ja alles jäi raskus – tulemust ehk homset päeva ei olnud enesele enam vaja – tänane päev alles kestis ja selle sees tuli ellu jääda.

Sina, kes Sa kõnnid täna Maa peal, vastutad selle eest, mis on täna olemas. Sina hoiad seda alles ja anda selle edasi – Sina oled võtnud vastutuse, sest elad teadmisega, et peale tänast tuleb homne päev.


Marianne

19.03.2020.a



kolmapäev, 18. märts 2020

Suured mustrid on silmale nähtamatud




Mis on see, mida me veel ei tea, kuna ei ole seda näinud, sest pole osanud õige nurga alt vaadata – inimesed mängivad, oma eludes elades, erinevaid mustreid läbi – korrates kordusi, üha uuesti taas luues, et luua muutusi. Majade, kohtade ja rahvuste sisse on salvestunud energiad – need on läbi aja korduvad lood. Öeldakse – nii on, sest alati on olnud ja seega saab olema, kuid tegelikult on, sest on ära olnud – katkeb kordus, kui mustrit nähes lugu mõistetakse.

Inimene kolib vanasse majja ja tema elu muutub, kui maja pole puhas valge leht, vaid sinna sisse on kirjutatud lugu, mis ootab lahendust. Inimene mängib iseendaga läbi kord juba asetleidnu – siin, selles elus, oma tänases päevas. Inimene kolib uude paika ja ta mängib sealsete inimestega ühes – sinna kohta salvestunud lugu(sid), et iseenda ja teiste tegevust mõistes leida lahendus, kuidas muuta ja katkestada uuesti korduv aja lugu. Inimene sünnib rahvuse sisse ja kordab seal oma rahva lugu, sest see on tema veres ja kõneleb tema sees, läbi erinevate aegade, ühe loo aja loona. Inimene mängib kaasa, sest ta on osa suuremast – inimene on mängija etenduses nimega Elu.

Inimene ei saa aru, miks temal endal ja teiste eludes toimub kõik nii nagu on, tahaks ju teisiti, kuid ometi viivad kõik teed Rooma – kordub kordustena ära olnu. Maja, paik ja rahvus taastoodavad ühte ja sama energiat, sest veel lõpetamata lugu vajab enese alles hoidmiseks sobivat verd. Inimesed, kes mängivad loo sees tunnevad ennast seotuna olevat, sest nende veres on olemas sobiv energia. Nende inimeste, erinevate aegade, aja loos on olemas mälestus, mis sobitub suurde mustrisse.

Öeldakse, et ära olnut ei saa muuta, sest nii on juba olnud – tegelikult inimesed saavad muuta just sellepärast, et nii on olnud – iga kordus on loodud selleks, et luua muutus. Kui kordust ei oleks, siis poleks ka mitte midagi muuta, sest uus sündiv hetk looks enda iga hetk uuena – vana fööniksi ära põledes tõuseb uus tuhast. Muutumatut kordust on tarvis märkamiseks ja muutmise tee nägemiseks.

Läbimängitava loo lahendamise muudab keeruliseks ühe killu puudumine, ilma selleta on raske näha ja mõista tervikut – keegi ei räägi sellest, mis ja kuidas tegelikult enne oli – igas majas, paigas ja rahvuse sees on lood, millest vaikitakse – neid pole edasi räägitud ja nii pole kedagi, kes mälestust edasi annaks – on vaid korduv mäng, mille õiget sisu ei tea keegi, sest seletav kavaleht on trükkimata jäetud.

Kuidas võtta vastu teadmine, et kuigi pea igale inimesele tundub, et tema on täna siin esimest korda, sest see on tema elu tänane päev ja seda ei ole veel ära olnud – on üsna tihti tegelikult käimas suur kordus, sest see lugu, milles tema kaasa mängib on juba varem ära olnud. Uskumisega, et oma minevikku ei saa muuta, loob inimene ise oma ellu kordusi, et anda endale võimalus läbi oleviku muuta ise oma tulevikku.

Mäng on mälestuse elus hoidmine, et oleks võimalik loost välja astudes ja seda kõrvalt vaadates mõista ära olnut. Mõistes, et ollakse loost väljas ei vastata tundega, vaid nähakse teed edasi, kuidas lõpetada lugu – mõistes olnut ja lubades möödunul minna, sest enam ei ole mälestust vaja – etendus sai läbi, inimesed pole enam lugu, vaid on iseendana oma teel.


Marianne

18.03.2020.a



teisipäev, 17. märts 2020

Inimkübe on üks osa kõiksuse hulgas




Tuul puhub vilistades valjusti,
merd kallaste vahele tõukab -
meri rahutult mässleb ja vahutab,
juurde voolates üha uuesti
ikka ja jälle proovib edasi -
kas suudab Maa endale allutada.


Sõites üle kivide ja kaide
vahujänesed randuvad kaldaliiva -
kivid paigal püsivad,
kaid püsti seisavad -
inimlaps tormist ilma nautides,
seisab vetepiiskade sajus.

Tuule müha ja lainete kohin
sisemist segadust harutavad,
mida suurem on väljas maru,
seda tasasemaks vaikib meel.
See kõik, mis väljas sünnib,
inimese enese kütkes hoiab.

Looduse meeletu jõud
ja tema ääretu suurus
on ühteaegu lõpmata ilusad
ja kõike purustavalt võimsad -
meri vaibub kaldaliivas
ega saa inimest kätte.

Tuul mängib sellega,
mis ette jääb ja liikvele läheb.
Seistes mastimänni varjus
selg vastu sihvakat tüve
on inimesel juured -
ta on paiga peal paigas -
üks osa kõiksuse hulgas.


Marianne

17.03.2020.a



esmaspäev, 16. märts 2020

Numbrite maagia - Ma olen nii kuulsusetu




Lähen ja astun – teen seda sellepärast, et minu sees on soov ennast väljendada. See, mis on minu sees kasvanud leiab vormi ja läheb Maailma oma elu elama. Tunnen ennast vaba ja võimsana – naudin seda olemist, mida tähendas enda sees loomine ja lõpuks tajutavat kergendust, kui näen oma loomingut valminuna enese ees.

Kuid, siis tuleb rahutus ja mul ei ole enam seda, mis minus oli – ma ei ole enam ootuse ärevuses ega õhinas, et nüüd ja kohe sünnib ime. See kõik on juba ära olnud. Seni, kuni ma ei kõnni tuntavalt uue teel ega vaata enese sisse, vaatan Maailma ja kontrollin üle seda, kuidas minu looming oma elu elab. Kui minu sees enam ei ole, siis tahan läbi lendulastu kogeda põnevust ja tunda rahul olemist.

Kontrollin seda, kuidas loomingul läheb. Kontrollin, sest tahan anda endale turvatunde – kui mina astun ja teen, siis teised on minuga. Siis on minus teadmine, et kõndides oma teel, nemad näevad ja näitavad selle välja, et on minuga ühes ja käivad kõrval. Kontrollin, kes, kui palju ja millal – kasvab rahulolematus ning võsub pahameel – nii vähe, seda ei ole hulgas, sellelt ei saanud. Võtan isiklikult, sest loon võrduse, kuna olen alles seotud.

Minu sees on hirm vaadata kui palju inimesi on reageerinud, sest kardan seista seal väljas üksinda. Number, mis minu sees rahulolemist hoiab, on minu enese poolt mingil x hetkel paika pandud – seda on vähe, see on paras ja see on kingitus. Number tähendab saadava tähelepanu kogust, mis kindlustab või vähendab turvatunnet, õnnestumise suurust ja minu seest väljas oleva Mina väärtuse hulka.

Turvatunne on ohus, sest näen endas inimesi, kes on olemas, kuid pole reageerinud – ma ei saa aru, miks nad ei ole seda teinud – ma ei tea, mis on valesti läinud. Selleks, et olla rahulolev ehk täidetud, peab olema minus rahu, milles olemine püsib tagasiside ja tähelepanu peal. On uskumus, et teisiti tehes ei oleks ma tasakaalust väljas ja sel juhul oleksin püsinud heas tundes. Oma uskumust uskudes, hoian mina ise alles sidet olnu ning oleva vahel ja otsin kohta, mida oleksin võinud teisiti teha.

Ometi ka tähelepanu saades kasvab minu sees rahulolematus ehk tühjus, sest saadav ei jää püsima. Tehtu ei ole igavesti tähelepanu keskmes – uus elu tuleb ja läheb mööda. Mina välises jään maha sinna kohta, kuhu ajaskaalal paigutusin. Ma ei saa seda hetke korrata, sest see on juba läbi – kaotan iseenda ja sellepärast tunnen tühjust endas. Kui suudaksin olla rahus, siis saaksin väljahingata ja kergelt edasi astuda. Kui ma oleksin midagi teisiti teinud, kas siis oleks midagi teisiti olnud, kuid olnut enam muuta ei saa – on tulemus – ja on enese vastuvõtmine.

Pahameel ehk viha annab jõudu, et lasta olnul minna ja vaadata edasi ning astuda uus samm. Seni, kuni vajan, et vana veel töötaks ehk täidaks, pole uut sihti ja on tasa kaaluta olek – minul oli, kuid enam ei ole, sest minu sees veel ei ole. Sel hetkel on väline olulisem, sest seal olen olemas – kui loodav oli minu sees, siis olin mina kõik ja enamgi veel. Minu seest väljas olev Mina viib tasakaalu, sest seal oleks mind justkui rohkem. See oli minus – see ei ole mina – mina ise olen siin, enese sees.


Marianne

16.03.2020.a