laupäev, 30. detsember 2017

Teelise püha koda




Kui hingele on vaja pidet,
tunda suure ja nimetuga sidet,
siis astu korraks kõrvale rajalt,
pööra ära tolmuselt teelt
ja oledki kõrgete lagedega toas,
akendest langeva valguse joas
tantsiva kuldse vaikuse seas.

Selg puhkab kandami raskusest,
jalad käidud tee konarustest.
Sulgedes silmad ja hingates sisse,
oled täiesti kohal, iseenda sees.
On rahu, vaikus ja on selginemine.

See on koht, kuhu võid alati tulla,
kui soovid iseendaga olla,
kui Sinus on vajadus pideme järgi,
viibida hetk aegade sidemes,
tunda, et oled täna olemas,
sest olid eile ja usud, et hommegi veel.

Ei ole vahet, kus on see koht,
kas mere ääres või rohelises metsas,
lagedal lagendikul või torniga majas,
oluline on, et oled kohal,
oled osa ja kõigega üks.

Olgu Su kohal taevane avarus,
tähine taevas või pilvede laam,
kivine lagi või puude roheline kroon,
selg vastu kivi või varbad tolmusel teel,
kõigis neis paigus on Elu ja Hingus,
kuldse valguse algus.

Siin oled kui vastselt sündinud,
peopesa peal hoitud,
iseendana vastuvõetud,
siiralt ja piiritult armastatud.
Sinus on teadmine, et oled olemas,
nii suure ja võimsa kõrval ning sees,
viibid hetkes ja hingad ühes,
oled osa millestki veel,
oled osadus oma eluteel.

Lehtede sahin ja lainete müha,
tuulte ja liivade laulev hääl,
see kõik ja enamgi veel -
oled Sina.

Selles kuldse vaikuse valguses,
oled kui alles koorunud liblikas,
kelle kuivava tiiva sirutuses,
aimub üksainus otsatu armastus
ja lendu tõusmise usaldus,
teades, et igal Sinu sammul, sõnal ja teol
on kui tiivalöögi vastutus,
sest olles suuremast osa,
oled Sina osadus
ja Sinul on oma osa.
selle Maailma loos.


Marianne

30.12.2017.a

reede, 29. detsember 2017

Kui oleksid alustanud eile




Ei ole mõtet sõidelda endaga selle eest, kuhu oleksid jõudnud, kui oleksid alustanud eile. Oled täna siin, kus Sa oled ja nüüd, saad teha oma esimese sammu, et jõuda sinna, kuhu soovid minna. Kuigi kunagi ei tea, kuhu oleksid tegelikkuses välja jõudnud, kui oleksid alustanud eile või kuhu jõuad, kui alustad täna või hoopis homme – elu on huvitav ja üllatusi täis ning kindlasti ootab Sind teekäänaku taga, midagi uut ja omapärast ees!


Marianne

29.12.2017.a

neljapäev, 28. detsember 2017

Omamoodi kokkuvõte minu 2017-dast aastast




Nii vabastavalt ülev ja ühtlasi hirmutavalt kammitsev on teadmine, et mina ise loon, ise tunnen ja ise olen. Ikka tahaks ju vahel panna vastutuse, miks ma nii käitusin, tundsin või olin, kellegi teise õlule, öelda, et: ”Sina tegid, olid ja sundisid mind olema...”- miks tahtsin ohver/ alistatu/ allaandnu olla. Miks arvasin, et keegi teine saab mind „korda” teha? Kellel on võime muuta minu elu, kas teistel või minul endal?

Ma võin iseendasse vaadates otsida vabandusi ja põhjendusi, värvida üle – teha nn Potjomkini küla, kuid see ei muuda kuidagi seda, mis seal all tegelikult on. Mina ise olen aines ja materjal, millest olen vorminud iseenda ja oma elu. Mina ise küsin „Miks?” ja otsin „Kuidas?”, et jõuda tagasi algusesse, just sinna, kus kord sõlm sai sõlmitud, et seal see lahti sidudes, vabastada endasse kinni jäänud tunne.

Pööranud oma lugudele selja, ei teadnud ega näinud ma, millal neist keegi esile kerkis ja minust kinni haaras. Olin pinges, ootuses ja hirmul, sest kartsin taas lugude haardesse sattuda, teadsin, et nad on minu sees olemas, oodates vaid oma aega. Mitte lihtsalt tunnetes tunneldes vaid oma tundeid vaadeldes, mõistsin, et minul on minu lood ja ma uurisin neid järjekorras, milles nad esile kerkisid – need on kui minu elu kõhugaasid, mida ma ei suuda kinni hoida ega varjata ja nendest hoovav lõhn paneb vähemal või rohkemal määral mind ennastki puhast õhku ahmima. Keerates näoga lugude poole, olen ma valmis nendega kohtuma, sest vaid mina ise saan nad lahti harutada, et seejärel neid kui värvilisi õhupalle taevasse lendu lasta.

Iga loo üles leidmine on kui avastusretk iseendasse. Loen iseennast, vaadates mälestusi, mille olen ise endasse, oma tundeid tundes, salvestanud. Iga looga jõuan taas iseenda mõistmiseni, sest just mõistes suudan lahti lasta valust ja leian üles selle, kes ma tegelikult olen.

Lugudest ei pea kinni hoidma, see oleks kui salvestunud pildi sisse seisma jäämine. Mina ise saan muuta salvestunud tundeid, muuta oma mälestused kergeks, hetkeliseks leebuseks, mis minust läbi libiseb või jätta nad takjatena tugevalt ja torkivalt kinni hoidvateks – see on minu enda valik.

Minu elu inimesed on kui peeglid, milles minu lugu peegeldub. Kuhugi sinna pilti on peidetud võti, mille ma leian, kui ei võta peeglit isikliku solvanguna vaid vihje ja kaardina võtme juurde, mis keerab minus lahti ukse, mille taha on peidetud sõlmitud sõlm. Proovisin, kuidas õnnestub sõlme lahti harutada peeglisse vaadates – veel rohkem läks sassi. Pidin olema endas ja vaatama endasse, sest vaid nii leidsin õige lahenduse.

Seni kuni ma ei teadnud ega tundnud veel ennast, olin kui sassiläinud pilt, siis selle asemel, et jätkata rääkimist, mida võiks või kuidas peaks olema, alustasin iseenda üles harutamist. Haarasin kinni niidiotsast ja hakkasin seda tasakesi enda seest välja sikutama. Sellest kasvas teerada iseendasse. Ma leidsin tee, mida mööda kõndida. Minus kasvas julgus ja soov edasi minna. Segadus vähenes, kui kadus pilt, mille olin endast kujundanud. Ma nägin iseennast, sest minu sees avanes, põhjatu ja hirmutava pimeduse asemel, selgus ja sügavus.

Vabadus on see, kui räägin, mida tõeliselt mõtlen, st mina ja minu sõnad on kooskõlas, ma ei valeta endale ega Maailmale. Ma julgen olla aus ja tunnistada, kes ma olen ja mida ma soovin. Nii jäävad ära arusaamatused ja teisitimõistmised. Luban olla endal see, kes ma olen, võtmata endale rolle ja nägusid. Ma ei ei peida ega varja end, pugedes endasse peitu, jättes nii ruumi teistele – julgedes ise seista, kasvan ja täidan ennast ise.

Olen aus ka teiste vastu, sest ei taha enam kogeda hetke, kus mina või keegi teine, ei taha või ei jaksa enam ennast varjata. Mina ei taha enam tunda neid tundeid, mis kaasnevad sellega, kui kõik on korraga vale, on olnud etendus eluteatris, kus igaüks mängis kedagi teist, olnud rollis – nägu, teise sisuga, kuid mitte olnud tema ise, ausalt ja ehedalt.

Oma astutud samme tagasi võtta ega olematuks muuta ei saa, kuid ma saan otsida üles vastuse küsimusele: „Miks ma nii tegin?”, et mõista iseennast ja toetada ning kasvatada endas julgust ja usaldada astuda uus samm uuel moel.

Ma ei pea oma otsustesse kinni jääma, seisma kangelaslikult tõestades – mida või kellele – ma võin muuta ja muutuda, kui tahan või soovin. Kui minul on halb, siis pean ise otsima uut võimalust, proovima teist teed.

Iseenda vaatamiseks vaatan endasse, mitte ei pane end kellegi teise kõrvale või ei vaata end peeglist, sest nii vaatan ennast väljast, kellegi teise silmadega ja näen peegeldust, kellestki teisest – mitte minust endast. Küsimus on selles: „Kes ja kus ma olen?”, mitte: „ Kuidas ma paistan?”. Peegelpildina otsin põhjendusi, selgitusi, vabandusi, miks ma niisugusena paistan, mida ma tegelikult mõtlesin ja kes ma päriselt olen.

Vahel muutusin kurvaks, kui nägin, et teine sai midagi, mida ma ei osanud enda vajadusena sõnastada ja mina jäin ilma. Ma tundsin, et minus endas on midagi närivalt puudu ja otsisin selle täidet teistelt, lootuses, et see on just see, mida mina vajan. Ma julgesin ennast tunnustada alles siis, kui väline oli mind märganud ja kiitnud, sest kui väline mind näeb, teab ja ütleb, siis järelikult olengi hea. Jäin üha uuesti ootama tagasisidet, et öeldaks, et olen tubli olnud. Ma mossitasin ja kaotasin kannatuse, sest ma ei saanud seda nii tihti, sellisel hulgal ja viisil, mida mina vajasin. Ootasin tunnustust selle eest, mida tegin tegelikult välisele. Asetasin ennast näitusele, et mulle antaks teistega võrdluses hinnang. Kus olin mina ise, kus see, mida teistele näitasin?

Selle asemel, et selgitada iseenda solvumisi ja tujusid, mis tulevad justkui teiste tegevuste tagajärjel ja oodata, et teise muutunud käitumine parandab siis mind ja minu olemist, on mõttekam tunnistada, et: „Jah, mina ise ole selline, et millegipärast mõjutab väline mind ja mina ise reageerin iseenda tunnetega nii.” Otsida vastus küsimustele Miks? ja Mida mina tahan?, mitte hoida kinni sellest, mida mina ise tegelikult sellisena ei taha, lootuses, et teise muutumine muudab loo selliseks, et mina ise ei pea muutuma või ise oma olemise parandamiseks midagi päriselt, reaalselt ette võtma.

See lugu saigi alguse siis, kui ma otsustasin, et otsin endast vastuseid ja muudan ise oma elu, sest uskusin ja teadsin, et mina saan sellega hakkama – ma tulen toime ja leian enda seest üles tee ja võtmed, mis avavad uksi, mille ma iseenda sisse olin ära peitnud, sest mina hoolin endast, austan ja armastan iseennast ja oma teekonda.

Selles aastas on olnud nii palju üllatusi ja leide, puhastavaid pisaraid ja lõkerdavat naeru, siin on olnud kõike ja rohkemgi veel, kuid kõige rohkem on olnud vabanemist ja armastust ...


Marianne
28.12.2017.a

PS See on Sulle, kes Sa minu lugusid loed ja ikka mulle endale ka


Mina võin kirjutada ja öelda, et see on nii, see toimib, viib edasi ja elu muutub, kuid seni kuni inimene ise pole proovinud, ausalt proovinud, julgenud olla ja päriselt vaadata, öelda ja elada, sest alles siis saab ta tunda, kuidas see tegelikult elus toimib ja mida ning kuidas vabastab ja muudab. Kui elu täna ja siin küsib küsimuse või annab valiku, siis vasta ja vali iseendana, astu see samm, julge olla Sina ise, täna ja praegu ning siit edasi ikka ja alati. Tõsi, vahel väldid, mis iganes põhjusel, vahel valitud valik ei meeldi või teeb elu lihtsalt huvitavaid uperpalle või vahel ei oska veel vastata – see kõik on okey – see oled Sina ise. Sa ei olegi veel valmis, Sa alles muutud ja kujuned, just nii nagu Sina ise oma elu ja ennast kujundad ning vormid. 

kolmapäev, 27. detsember 2017

Sina ja Mina lood IX – jagatud koht




Eilse loo eellugu

Minukäest ei küsinud mitte keegi, kas Mina Sind tahtsin, et Sina tulid ja olemas olid. Mina lihtsalt pidin Sind tunnistama ja omaks võtma. Kuid Ma ei mõistnud ega saanud aru, et kui Mina olin juba olemas, kordumatu ja ainukesena, miks oli siis veel kedagi teist Minu kõrvale vaja.

Sa olid kui kingitus Minule, kuni Ma nägin, mida Sinu tulek tegelikult, Minu jaoks, tähendas. Sina tähendasid valu, hüljatust, eraldatust ja kõrvalejäetust uuest, vast loodud sidemest. Sina ei olnud Minu valik, Mina pidin Sinuga leppima, kuid Ma ei õppinud Sind armastama.

Ma ei näinud ega tundnud, et Sinul oleks oma koht olnud, sest tundsin, et Mina pidin iseenda oma ja Minule kuuluvat Sinuga jagama. Tundsin, et Minul ei olnud enam oma kindlat kohta, sest Sina tulid Minu asemele ja Minust sai külaline. Me ei olnud justkui üheaegselt olemas, sest meid hoiti eraldi ja võeti üksikult ning Ma ei näinud ega tundnud, et meil mõlemal oleks oma kindel koht olemas olnud ja nii Mina ei õppinudki selgeks, kuidas olla ainult iseenda kohal, kui viibime ühel ajal ühes kohas.

See, mis oli Minu, seda ei tohtinud Sina puudutada ega omada, kuid Sinu oma oli ka Minu oma, sest Sina, olles Minu koha peal, pidid Minule maksma – tasuma ülekohtu eest, mida Sinu tulek oli teinud. Seal oli Minu küsimus: „Mida head oled Sina Minu jaoks teinud?” Ma ei leidnud ühtegi positiivset tunnet ja seega pidid Sa maksma, sest Sinu olemasolu oli valu ja kohustus, mida Mina pidin taluma, millega tuli leppida.

Mina pidasin võitlust, kumb meist on parem esimene. Soovisin, et Sina jääksid meie võrdluses alla, seisaksid alati Minust taga pool, et Mina saaksin kogu tähelepanu, kõik kingitused ja jagamatu armastuse. Mina tahtsin kinnitust, et Mind oli vaja ja Mind pidi armastama, sest Mina olin olulisem, erilisem ja tähtsam, sest Mina olin esimene.

Mina ei uskunud, et Sina Mind armastad, sest Ma teadsin seda, mida teinud olin, kes Ma Sinule olnud olin. Ometi Ma tahtsin, et just Sina vajaksid Mind ja annaksid sellega Mulle tunde, et Mina olen oluline. Ma tahtsin, et Sina tunnistaksid, et Minul on olemas Minu oma koht.

Ma vajasin kontrolli Sinu üle, sest Ma ei julgenud Sinust lahti lasta, sest Ma ei uskunud, et vabana tahad Sa Minu juurde tagasi tulla. Ma tundsin, et Mina polnud Sind väärt, sest Mind oli juba korra kõrvale jäetud ja eraldatud.

Minul ei olnud õigust tasu nõuda selles eest, et Sina tulid ja olemas olid, justkui oleks Minu võimuses olnud anda või ära võtta luba Sinu sünniks. Kui väga Ma ka ei püüdnud ega tahtnud, ei saanud Ma tegelikult kunagi seda, mis Sinul oli ja mida Sinule anti. Ma võisin võtta asju, kuid Mina ei saanud muuta Sind ega Sinu kohta olematuks. Meil mõlemal olid ühised inimesed ja asjad, mida me jagasime, kuid nad ei olnud ei Sinu ega Minu omad, me olime seal ühtemoodi külalised.

Minul on olemas Minu kindel koht, millel Mina seisan ja ka Sinul on olemas, Sinu oma koht, millel Sina seisad. See, mis on Minu, ei ole Sinu oma ja Sinu oma, ei ole Minu oma. Mina ei pea enam jagama ega andma, sest Minus ei ole seda kohustust ja Mina saan selle, mille Ma iseendale loon. Minus on selgus ja mõistmine, miks ja kuidas see lugu sündis, kuid Ma ei näe veel päris selgelt, kuidas lugu edasi läheb.


Marianne

27.12.2017.a

teisipäev, 26. detsember 2017

Mina tean, et Sina oled olemas


Homse loo järg

Ma tean, et Sina soovid seda üht ja ainsat sõna, tegu, oskust, kingitust, armastust, mis teeks Sind eriliseks. Mis muudaks Sind nii hinnaliseks, et Sind ei kaotataks, unustataks ega jäetaks mitte kunagi. Sa soovid midagi, mis oleks kindlalt ainult Sinu oma, Sinule antud, Sinuga jagatud ja Sinule hoitud. Sa soovid olla osaline ja oluline, olla üks ja ainus, silmapaistvalt särav kui täht. Sa soovid tunda Armastust, olla Armastatud ja elada Armastuses.

Tegelikult omal moel Sa ju kõike seda oledki. Just nimelt, omal moel. Kuid Sa tahad seda kõike nii nagu endale ettekujutad või tunda oskad ja see ei lähe alati välisega kokku, sest Elu ei ole kunagi üks ja ühene, sest muutujaid on rohkem ja muutusi veel rohkem.

Teine Hing näeb Sind just sel hetkel kui ta päriselt peatub ja Sind vaatab. See on hetk, kus kõik väline ja omad teemad on kõrvale jäetud. On lihtne selgus, mõistmine ja hingede Valgus, mis on Sind tõstnud. Sa ise oled peatunud, et silmi tõstes lubada iseendasse vaadata.

Neid hetki ei peagi ega saagi palju ja koguaeg olemas olla, pole võistlust ega kogumist. Kui kord oled seda tunnet kogenud, et Sind on Sinu erilisuse nähtud ja armastatud, siis hoia seda endas, kui kallimast kallimat kingitust, sest see, mis kord on olnud, seda ei saa kustutada ega olematuks muuta – see on Sinuga Sinus koguaeg kaasas – oska vaid ise seda hoida ja ise ennast, kui kõige olulisemat siin Maailmas, Armastada.

Mina tean, et Sina oled olemas. Usu, et minus on teadmine, et just Sina oled Maailmas olemas. Üks ja ainuke, kordumatult erinev. Kuidas ma seda tean? Ma tunnen ja tean, et Sina oled osa Minust ja ma tunnen ja tean, et Mina olen osa Sinust. Mina ei saa kaitsta Sind Maailma, valude ja Sinu enese eest, kuid Mina annan Sulle kindluse teadmisega, et Mina seisan omal kohal, Sinu kõrval.


Marianne

26.12.2017.a

pühapäev, 24. detsember 2017

Rohelise Vaikuse Hetk



Rohelise kuuse vaigune lõhn,
tasaselt hubiseva küünla sära.
Toad on köetud ja toidud tehtud,
on kerge vaikuse rahulik hetk.
Kell tasase tik-takiga kuhugi ei torma
ja Sinul on aega lihtsalt olemas olla.
Just sellisel hetkel kuuledki, kuidas
elab, tuksub ja heliseb Su rinnus
Elav Elu Hingus


Marianne

24.12.2017.a

laupäev, 23. detsember 2017

Naerata, Sinu naerus heliseb Armastus




Lumises metsas, tasakesi Sinu kannul,
kõnnib üks ammune mälestus.
Vargsi Sinust kinni haarates,
kui oksa paituses juustest kaob pannal.
Sinu mõtteisse poeb möödunu aimdus
ja silmis kasvab ajakillust naeratus.

Oli hetk, kus kraevahele lumi pudenes
ja Sind ehmatas jäise helbe puudutus.
Nüüd Sinu huulil on kelmikas naeratus,
sest lumeliniku soe päike sulatas.

Huulilt pudeneb rõõmupärleid naerusäras,
Sinu naer kasvab ja edasi kandub,
puult puule lenneldes heljub.
Sa naerad laulma oma enese hääle,
Sinu naeratus rõkatab helisema laane.
Naeratad ja Sinu naerus heliseb Armastus.
Sina ise oled kui helisev naer ja Sinu sees, elab Armastus


Marianne

23.12.2017.a


neljapäev, 21. detsember 2017

Ära osta Olevikus aega Tulevikku




Ostes Olevikus enda jaoks Tulevikku aega, elan hetkes, mil teen või olen, kellegi teise jaoks, et siis, kui homne päev lõpuks kohale jõuab, endale elada.

Täna enam ei pane ma oma Mina ootele ega kõrvale. Ma tean, et igas minu elatud hetkes on olemas see, mida ma vajan. Minus on olemas julgus ja tahe tunnistada, et iseendale luba andes ja kätt sirutades võin võtta ja anda iseendale seda, mida ma soovin ja nii seisan ma omil jalgeil ning hoian ja armastan ise ennast.

Usaldan lihtsalt hetkes olemist, mis kestab täpselt nii kaua kui ta on. Minus on kergus olemas olla, sest mõistan, et see koht ja aeg on just need, kus mina praegu olla saan. Ilma ajaliste piirangute ja tähisteta eemaldan raamid enese seest ja ümbert. Sügavalt sisse ning välja hingates tunnetan enese sügavust ja avarust. Seisatades veendun, et Maailm ei saa otsa vaid kõik, mis minu ümber on, liigub omas tempos edasi. Avades silmad näen, kus ma olen. Vaadates endasse tunnen, kes ma olen. Ma olen kohal, sest ma olen igas oma hetkes elades olemas.


Marianne

21.12.2017.a

kolmapäev, 20. detsember 2017

Julgust öelda – julgus olla




Kellele on Sul julgust öelda,
iseenda salajast tunnet ja vaikset tõde,
seda, mis Sinu elus on tõeliselt õige.

Kes on see, kes Sind katki ei tee ega maha pilla,
kelle käes oled kindlalt kaitstud
ja turvaliselt hoitud.

Kelle pilgus süttib säde,
kes mõistab, mis Sinuga sünnib,
kui oled põhjani aus ja ehe.

Kes on vaikselt kohal ja olemas,
siiralt Sinu kõrval ja toeks,
kui jätad oma hirmud seljataha.

Kellel on aega ja kohta,
et hoida Sulle ruumi,
kui Sinul on julgust avaneda.

Kelle võtad kaasa teele,
mida mööda Sa käid?


Marianne

20.12.2017.a

teisipäev, 19. detsember 2017

Sina ja Mina lood VIII – Siis kui üks Meist ootas Valget laeva




Mina kaitsesin ennast barjääride, äraütlemise, rünnaku ja loobumisega. Ma ei lasknud Sind endale lähedale, sest ei tahtnud haiget saada. Mina kaitsesin ennast Sinu eest. Siis, kui Ma olin Su endast eemal hoidnud, leidnud Sulle kõik nimed, üles lugenud sada ja rohkem põhjust, et ennast õigustades öelda esimesena Ei, siis Ma ei pidanud ootama ega olema kohal, kui Sina ära läksid. Ma ei tahtnud endale tunnistada, et Sina olid oluline, et Minul oli ilma Sinuta valus.

Seistes tugevana, kaitstes iseennast, olin Ma üksi, et mitte kogeda hetke, kus Ma jäin üksinda. Astusin esimesena sammu kõrvale, eraldasin ennast tervikust, et vältida hetke, kus Ma jäin päriselt üksinda seisma, sest Sina astusid sammu kõrvale ja läksid teisele teele. Ma ei osanud olla koos, kui me olime eraldi.

Kuidas ma oskasin ja teadsin, kuidas olla, kui Mina ei olnud enne sellel kohal seisnud. Kui jäänud oli üürike viiv, hetk enne seda, kui kõik muutus ja igapäevane võimalus puudutada oli lõppenud lehvitusega. Miks Mina pidin suutma olla tugev ja leppima, kui Mina ei tahtnud, et nii oleks. Ma vihkasin Sind, et Mina pidin õppima ilma Sinuta toime tulema. Mul oli tunne, et Sina olid süüdi, et Mina justkui Sinust ilma jäin. Minu arust Sa ei pingutanud piisavalt, et Sa saaksid Minuga jääda. Arvan, et kergem oli minejal, kui sellel, kes jäi – ütleb see, kes ise ei läinud.

Mina ei tundnud ennast turvaliselt ega hoituna, sest jäin siia, üksinda. Sinu lahkumine tundus Sinu nõrkusena ja Minu jäämine, et Mina olin tugevam ja Minu muster tugevama poolena ongi iseenda eraldamine ja üksinda seisma jäämine.

Minul ei olnud Sinust kahju, sest Minu silmis olid Sinu enda valikud ja otsused viinud Sind sinna, kus Sa seisad, kuid kuna Mina olin Sinuga koos, siis seadsid Sina Minu turvalisuse ohtu ja Minule tunduski, et üksi olen Ma tugevam ja Minul on nii kindlam. Mina võtsin nõrkusena, et Sina ei püüdnud mõista iseennast ega soovinud edasi liikuda. Ma ei mõistnud käegalöömist ega ootamist, et leppida sellega, mis elu toob. Minu sees oli kärsitus, kannatamatus, juhtimise vajadus ja muidugi õpetamine ning suunamine. Mina ise ju teadsin, kuidas Mina oleksin Sinu asemel teinud.

Kõik see, mida Ma mõistsin teiste puhul, leides neile toetust ja kaastunnet, sai Sinu puhul ruttu otsa, sest Sina olid Minuga seotud, me olime koos ja moodustasime terviku. Iga Sinu samm puudutas ka Mind ja seadis küsimuse alla Minu turvalisuse. See, mida Sina tegid iseendale, tegid Sa ka Minule, sellepärast, kui Ma nägin, et Sina ei hoolinud iseendast (minu arvates) siis Mina tundsin, et Sa ei hoolinud ega väärtustanud Mind ega meie suhet.

Ma ei tundnud ennast turvaliselt, hoituna ega kaitstult, sest pidin justkui kogu aeg kohanema ja tasakaalustuma. Ma tundsin, et Mina ei kontrolli olukorda. Minu sees oli ärevus ja teadmatus selle ees, mis meist saab. Hirm, mis kõik võib juhtuda. Pidev valmisolek kontrollimatute muutuste ees pingestas ja Ma kartsin seda, mis tulevik toob. Ma ei lõdvestunud, stress suurenes.

See tegi haiget ja muutis Mind vihaseks ja nii õppisin Ma iseenda säästmiseks distantsi hoidma, ennast tervikust lahutama ja üksi tundetu ning tugevana seisma. Ja siis, kui Minul polnud Sinust enam kahju, sest Ma uskusin, et Sina tahad ise ära minna, siis olin Ma tegelikult iseennast eraldades Sinu juba ära saatnud. Kui Minul ei olnud kahju, sest Ma uskusin, et Sa ise tahtsid minna, siis ei olnud Minus enam tundeid, sest Ma ei tunnistanud ega lubanud neid endale.

Mina jäin ilma Sinuga koosolemisest. Ma tegin oma üksi oldud ajast ümberjutustuse, et Sa natukenegi teaksid ja saaksid osa, mida Mina üksi nägin, tegin ja kogesin. Minu päevades ei olnud seda vaikset üksteist mõistvate pilkude vahetust hetkel, mil me koos vaatasime, kogesime ja tegime. Mina ei tahtnud, et üks osa Minust oleks koguaeg ootel, kogumas kõiki ja kõike, mis jagamist ootab ja vajab. Ja siis, kui Sa ühel hetkel olidki kohal, siin Minu elus, tundsin, et see kõik oli tegelikult mööda läinud ja otsa saanud, sest Mina olin üksi neis hetkedes.

Mina soovisin olla osaline meie ühises elus, ilma viivituste ja ootamisteta. Kohalolu tavalises tänases, mitte oodates kauget tuleviku päeva, mil Valge laev taas sadamas randub.


Marianne

19.12.2017.a

esmaspäev, 18. detsember 2017

Sina ja Mina lood VII - Ajal, mil Mina elasin vales II




Kas Sina vaikid ja peidad ennast,
julgemat öelda ja olla see,
kes Sa tegelikult oled või tahad.
Elades iseenda elu,
julgemata olla aus.
Tunned, et oled vale,
sest peidad end.

Maailm ei istu ega oota,
ei piilu Sinu katete ja varjude taha.
Tema näeb pilti, mille Sina lood
oma sõnadest ja tegudest
ja Sina selle peegeldust,
kui kõverpeeglisse vaadates
näed ennast varjudes ja valedes.

Kui Sinus ei ole julgust öelda,
olla see, kes sa oled,
seista Maailmaga silmitsi iseendana,
siis see, mida Sa kohtad,
tunned ja vastu saad,
tundubki nii ääretult ja otsatult,
mõttetult vale ja mõistmatu.

Elades sellena, kes Sa tegelikult ei ole,
libised mööda kohtadest,
kus Sinu aus sõna või ehe tegu
muudaks pilti ja vaatenurka.

Maailm kohtab ja näeb Sinus seda,
mida Sina välja paista lased.
Pole, siis ime, et vihaselt mossitad,
endasse tõmbud ja pilkad neid,
kes julgevad olla need,
kes nad on – just nii nagu oskavad,
proovides ehedalt ja avalalt.

Kõigil on vabadus olla tema ise,
kuidas öelda, valida ja olla
nii, et hing laulab ja heliseb.
Kes julgeb, kes mitte.


Marianne
18.12.2017.a



Sina ja Mina lood VII - Ajal, mil Mina elasin vales I




Ühe vana loo mõistmine

... ja siis, äkki ja ootamatult, tabas Mind Sinu süüdistus: „Meie suhe purunes just tänu sellele, milline Sina oled olnud!”

Hetk jäi seisma. Ma olin tabatud ja hingetu, sõnatult tumm. Kõik, mis Mina olin olnud ja teinud, osutus valeks ja mõtetuks. Ma oleksin tahtnud kisada, kuid kuulmas ei olnud kedagi. Mitte keegi ei oodanud seletust ega põhjendust. Ma ei saanud võimalust tõestada Miks, Milleks ja Kuidas olin Mina valinud, et tegin nii nagu tegin. Ma ei olnud ju selline nagu Ma tegelikult olin, sest Ma valetasin ja peitsin ennast. Mina ei olnud aus. Kuidas sai siis suhe puruneda päriselt Minu pärast?

Millal Mina julgesin tunnistada iseendale, et Ma valetasin Meie ühises loos.

Meie ühises suhtes Ma ju püüdsin, varjasin ennast, valetasin endale, Sulle ja Maailmale. Olin selline nagu arvasin, et pean olema. Varjasin ja salgasin iseennast. Mulle tundus, et Sina sundisid Mind nii tegema. Täitsin iseenda poolt kirjutatud reegleid, sest arvasin, et ainult nii käitudes saan Sinuga koos olla. Ma tundsin, et olen piiridega kasti suletud. Mina ei julgenud olla Mina ise, sest arvasin, et iseennast salajas hoides, saan seda, mida arvasin end tahtvat. Kuid tegelikult, sellisel kujul Mina Meie suhet ei tahtnud ja selgus, et ka Sina mitte. Valetades ja iseennast salates kadus meie suhte väärtus, alles jäid valu, ahelad ja vabanemise soov. Miks Sina ja Mina hoidsime kinni sellest, mida Me tegelikult enam ei tahtnud?

Mina lõin Sinust ja meie suhtest oma pildi: Sinu vastustest, ühistest peegeldustest, Minu tunnetest ja enese peitmisest ning Ma elasin koos sellega, kuid reaalsusega ei olnud sellel mitte midagi ühist. Ometi Ma uskusin kujutlust ja valetasin Sulle ning iseendale. Kust ja millal sai Meis alguse varjamine, sest ei Sina ega Mina julgenud kogeda teineteise reaktsioone, tõelistele Minule ja Sinule. Peites ja valetades ühes asjas, kandsime selle edasi üha järgmistesse.

Ei Sinus ega Minus polnud julgust avaneda ja olla aus. Tunnistada, et Meil mõlemal on oma vastutus. Ma tean, et Me mõlemad valetasime, peitsime endid, sest kartsime haiget saada.

Kuhu kadus Meis siiras ja hoidev armastus iseendi ja teineteise vastu? Miks Me ei mõistnud, et nii Minul kui ka Sinul on õigus olla ja elada iseendana. Miks Me ei osanud armastada teineteist sellistena nagu Me tõeliselt, päriselt olemas oleme.


Marianne

18.12.2017.a

pühapäev, 17. detsember 2017

Elav Elu Hingus



Hetkel, kui inimene usaldas Elu, hingates esimest korda sügavalt sisse, puudutas teda Elav Elu Hingus. Ajal, mil inimese iga uus samm, olevikust tulevikku, on kui astumine tundmatusse ja hirmutavasse tühjusesse, teab ta, et Elava Hinguse kaitsvad peod on teda hoidmas ja nii julgeb inimene avada oma tiivad, tõusta üles ja teha see samm, uskudes, et tema jalge alla laotub tee ...


Marianne

17.12.2017.a

reede, 15. detsember 2017

Ära ütle mulle veel, kes ma olen




Ära tõsta mu käsi kõrvadelt
ega võta ära silmade eest.
Lase ma olen 
lihtsalt veel nii,
et ma ei näe 
ega kuule,
mida Sa ütlesid mulle,
kui Sa vaatasid mind.
Lase ma magan,
peitudes varjude sees.

Jah, see olen mina,
kuid ära ütle mulle veel,
kes ma olen.
Teeme näo, et me ei tea,
sest mina ei taha veel
ise ennast vaadata.

Mina peidan end ära,
mis siis, et ma ei kao.
Mina ei anna endale nime
ega astu valguse sisse,
nimeta ja näota, 
mind olemas ei ole.

Tunnistada iseenda olemas olu,
vaadata ise endasse sisse
ja ulatuda südamepõhja,
ma veel ei julge.
Ma kardan vabaduse kergust,
pelgan olla see, 
kes ma olen.
Seni olen arglik hiireke,
kes hirmsasti kardab, 
iseenda loodud varje.


Marianne

15.12.2017.a

neljapäev, 14. detsember 2017

Uka uka mina prii - peitusemäng ohvri rolliga




Peale seda, kui ma sain aru, kui sügavale ohvriks olemine minus ulatus ja kui lihtsalt ma sellesse rolli libisesin või teda harjumuspäraselt enda kanda võtsin, mängin ma nüüd temaga peitust - see on minu jaoks huvitav ja ahhaa-elamust pakkuv tegevus. Põnev on otsida ja seejärel avastada, kui lihtsates ja pealtnäha tavalistes olukordades ohvri roll ennast peidab. Näiteks kõik need hilisemad jutud: „Näe minuga tehti nii... Mulle anti see... Mõtle, mis ma küll üle elama pidin jne”- justkui oleksin olnud asi, kellel endal polnud tahet ega võimalust reageerida.

Minu jaoks on lõbus ja vabastav tegevus otsida endas ohvriks olemise mustrit. Selle leidnuna on võimalus teadlikult reageerida, sest tegelikult on nii kerge tabada koht, kus minu enda käitumine ja suhtumine määrab ära, kas ma olen iseenda eest hea seisnud või ohvrina esinenud. Kui minu jaoks ei ole okey, siis saan mina ise anda sellest märku, küsides ja pakkudes lahendusi, mis muudaksid olukorda ja toimiksid.

Nt: Kohvikutes teed joomas käies häiris mind, et teepaki või sõela jaoks ei antud eraldi taldrikut. Märja ja tilkuva teepaki tassi äärde sobitamine mulle ei meeldinud. See rikkus tee joomise naudingut ja mitmel korral arvustasin ma endamisi kohvikute taset ja klientidest hoolimist. Kas teenindaja oskas minu soovi aimata – ei, sest ma ei andnud sellest teada. Nüüd küsin ma lisataldrikut, see on alati toodud ja mina tunnen ennast hästi. Ohvrina jäin endasse ketrama ja tundma, mis kõik oli valesti, mida teised oleksid võinud või pidanud tegema, et mina ennast hästi oleksin tundnud.

Peamine ohvriks olemise muster, mis ma enda seest avastasin, oli teiste jaoks ja teiste pärast asjade, mida mina ise arvasin ja tundsin mitte tahtvat ja vajavat, tegemine. Need tegevused olid minu jaoks rasked ja vastumeelsed. Ma olin teiste peale vihane, sest nemad olid süüdi, et mina pidin seda ja teist tegema. Ma olin kade, et neil oli olemas vabadus minna ja mitte teha seda, mida mina pidin tegema. Ma olin nii vihane, et mind ei aidatud kunagi piisavalt, sest minu koorem jäi ju alles. Teised oleksid pidanud veel rohkem endast andma, sest kõik see, mida mina tegin, tegin ma ju nende jaoks ja nende pärast - kuhu jäi tänulikkus ja kiitus.

Oi kui palju ma tagantjärgi nüüd mõistan ja aru saan, miks kunagi juhtus nii nagu juhtus. Praegu sellele ajale tagasi mõeldes tunnen kergendust, et ma enam nii ei tee ega tunne, minus on kurbust ja natuke süütunnet selle pärast, milline ma küll kunagi olin ja kuidas ma küll käituda ning mõelda võisin, minus on naeru, sest see on tegelikult nii lahe, kuidas ma soovisin, et teised vastutaksid asjade eest, mille mina ise olin vabatahtlikult endale võtnud ja ma mõtlesin seda veel täie tõsidusega - müstiline.

Veel üks näide: „Laenasin tolmuimeja ja kasutasin seda tõhusalt ca 2 tundi järjest. Masin kuumenes üle ja midagi kärssas läbi, et omanik seda üldse veel kasutada saaks, pidi ta masina remonti viima. Mina ei võtnud vastutust, sest mina ei olnud süüdi, mina olin ohver, kes ei saanud vajalikul määral infot masina käsitlemise kohta.” - Ikka keegi teine tegi, ütles või oli nii, et minuga juhtus, mis mina oleksin siis muuta või teisti teha saanud!

Kui mina olen kohal ja olen osaline, siis olen ma vastutav olevikus toimuva ja tuleviku kujundamise eest, minu tegevus ja otsused on minu enda elu kujundamine. Minu reaalsus on see, mis hetkel olemas on. See on kui külm ilm õues. Mina ise valin, kuidas ma reageerin, kas panen soojad riided selga või mitte, tulemus on minu enda vastutusel, sest külm on ikka külm. Mina saan valida suhtumise ja selle, kas kohanen ja ootan kevadet või sõidan soojale maale.


Marianne

14.12.2017.a

kolmapäev, 13. detsember 2017

Sina julgesid proovida



Sa ei tundnud veel ennast ega teadnud täpselt, mida Sa tulevikult tahad ja ootad, kuid Sa otsustasid proovida. Sa tegid oma valiku ja asusid teele. Valitu ei meeldinud Sulle, see ei sobinud Sinuga, kuid Sa ei löönud veel käega ega visanud teemat nurka, Sa läksid ja püüdsid edasi, kuid hinges kasvas teadmine, et tehtud otsus ei olnud õige.

Sina ei valinud valesti ega ebaõnnestunud, sest Sa julgesid proovida. Sa ei jäänud seisma ega vanade raamide sisse kinni, arutledes, mis juhtub või saab siis, kui Sa valid – Sina valisid.

Kogemused ja kohtumised, mida Sa sellel teel kogesid olid ainulaadsed ja kordumatud, Sa avastasid ja testisid oma võimeid ning õppisid iseennast tundma - see oligi selle valiku eesmärk, sest see oli tee, mis ei olnudki lõpuni käimiseks mõeldud. Nüüd, kui Sa oled seda valikut proovinud ja mõistnud, et see ei ole Sinu tee, siis ära hoia temast kinni vaid anna ta vabaks ja kohates järgmist valikut, julge taas proovida uut teed.


Marianne

13.12.2017.a

teisipäev, 12. detsember 2017

Suguvõsa elav ja helisev laas




Kord mulda külvatud seeme,
kasvades ja vilju kandes,
nii elu üha edasi andes,
rajas suguvõsa puudest hiie - 
elava ja heliseva laane.

Puud, mis on püsinud ajast aega,
sirgunud ja kohisenud elava väega,
oma südamesse ringe kasvatavad,
nii iga uue hinge sündi tähistavad.

Aegade tuuled ja erinevate elude teed,
on muutnud põlvede mustrit ja keed.
Kes murti, kes raiuti maha,
kes vägisi viidi välja, kaugete maade taha,
kes ise ihkas võõrsile minna,
kuid laande jäi jälg igast puust,
südame ringidesse ring igast,
selles hiies sündinud ja elanud elust.

Puude valu voolas elumahladest pisartena,
ladvad tuulte käes maadligi painutatutena,
hingede valust öökull öösel huikas.
Lahkunutest laande kännud on jäänud,
tuuled ja ajahambad on neid purenud,
kuid nende tüved elavate meenutustes,
kui mälestustahvlid iidsetel sammastel
alles hoituna seisavad ja püsivad.

Iga hing vajab suguvõsaga sidet,
oma kohta süsteemis, kui hoidvat pidet,
ja kojukutsuvat sadama tuld -
see on juuri ühendav kodumaa muld.

Minus on sügaval teadmine,
et mina ei ole esimene
ega üksinda eksinult seisev.
Mina olen ühendav lüli ja tugevuse proov,
kes teiste kõrval ja toeks seistes,
võtan eelnevalt ja annan järgnevale,
hoian nii suguvõsa sidet enese kätes.

Kui puu seisab puu kõrval,
kui lüli hoiab teistest kinni,
siis torm ei murra ja kett ei purune,
nii suguvõsa jääb püsima.
Mälestusi alles hoides
jäävad eelnenud põlved elama,
puude latvade laulus ja lehetede sosinas
kandub hääl, mis lausudes sõnu
jutustab minu suguvõsa loo.


Marianne

12.12.2017.a