Mina
ise hoian, sest ma kardan vaadata. Mina ise hoian, sest mina armastan
vaadata. Mina ise seon, tundeid kasutades, mälestused enese
külge. Mälestus muutub ruumiliseks toaks, kus mina saan olla. Kui
annaksin oma mälestused vabaks, siis laseksin ise enesest lahti, kuidas
ma siis leiaksin õiged vastused üles ja oskaksin ennast alles
hoida. Mida ma teeksin, kui minul ei oleks möödunu mälestusi?
Minul
ei oleks siis mitte millestki kinni hoida ja ma sünniksin igasse,
just algavasse hetke uuena. Ma oleksin kui fööniks, kes hetk tagasi
põles ära, et just nüüd sündida. Kuidas mina siis teaksin seda,
mida ma juba teadsin, kui ma ei mäletaks. Mina vajan oma mälestusi,
et vaadata oma teekonnale tagasi – võtta ära olnust see, mida
arvan siin ja praegu vajavat ning vajaduse puududes hoian ikka, igaks
juhuks alles, enda sees.
Kuidas
mina siia sain? Miks mina siin olen? Mida minul teha tuleb? Milleks
ja kuhu mina jõudma pean? Mis on minu ülesanne - minu tuleku põhjus
– mina otsin seda, vaadates tagasi, oma minevikust. Kuidas olla
uus, kui mina tean, et olen vana? Kuidas unustada, see tähendab
kaotada olematusesse oma ära oldud ajalugu - MINA OLIN – siis
oleksin ju mitte keegi, sest siis pole ma enam MINA. Kes või mis ma
siis olen?
MINA
– see on ankur, ilma selleta tundun olevat pidetu – ilma alguse
ja lõputa olev hetk. Hirmus on mõte vaadata endale peeglist otsa
teadmata, kes ma olen ja miks just selline. Minu MINA on minu Maailm,
mille mina ise iseendale iseendana elamiseks loon. Minu MINA on minu
kodu, mille välimus ja seinad jutustavad mulle minust endast –
minu MINA on kuvand – mälestus on pilt minu MINA-st, et mina
mäletaksin ise ennast.
Kui
ma ei leia vastust MIKS?, siis ma teen ja tunne seda, mida ma mäletan
end olevat teinud ja tundnud – kui ei oska olla uus, siis olen vana
– korduv kordus oma mälestuste reas. Kui ma mäletan, siis tean,
mis jäi pooleli – sealt saan jätkata lootuses, et lõpetades
leian vastuse ja saan minna tagasi – koju, mida ma ei mäleta –
kuid mäletamata ei leia ma teed üles ega tea oma aja pikkust. Kui leian
mälestusest vastuse üles, siis saan tagasi minna.
Mina
sündisin ja õppisin läbi oma kogemuste, et mul tuleb mäletada
eilset päeva – mina pean alles hoidma kõik ära olnud päevad, et
täna osata vastata küsimusele, kuidas mina sellesse päeva jõudsin
– pean hoidma mälus ja meeles juba ära olnu. Miks – kui täna
olen just siin ja praegu see, kes ma varem ei olnud – olen uus.
Vahel seisan ma kohas, kus minu sees on olnud lühisena plahvatus ja
ma ei mäleta. Kõik oleks justkui puhtaks pühitud ning ma ei tea –
miks ja kuidas – olen korraga ilma minevikuta.
Öeldakse,
et ilma minevikuta pole olevikku ega tulevikku. Tuleb meeles hoida, et mäletada –
anda, endas kandes, möödunut edasi, sest siis ei pea täna uuesti
õppima seda, mida eile juba teadsid – et järgmine hetk algaks
sealt, kus eelmine pooleli jäi – nii jõuab kiiremini vastuseni.
Miks see inimesena olemiseks vajalik ja oluline on? Mis on see koht,
millest pole pääsenud edasi, siis kui mälu minema pühiti?
Kas
inimese eesmärk on luua mälestused, et ära olnut mäletada –
luua olevikust minevik, et leida viis, kuidas ehitada minevikust
endale tulevik? Kuid nii kaob olevik, sest sellest saab vahend –
mina olen, sest MINA OLIN ja seega saan olema – see on põhjus,
miks inimene ei teagi, kuidas olla ega miks ja milleks, kui ta juba
poleks olnud – ära olnud.
Kuidas
luua olevikus olemas olev hetk – lihtsalt olla olemas, vaatamata
tagasi juba ära olnud minevikku ja kartmata oma tulevikku.
Lahti
laskmata, võttes endasse, hoiad kinni ja enese sees. Keha võtab
endale ja hoiab alles Sinu mälestused tunnetest. Selles kohas keha
sees, kus on mälestus, on seisev energia ja seal toimuvad muutused,
sest paigal olev on voolul ees. Takistust kohates ei voola kõik
liikuv edasi, sest ei pääse mööda, see jääb ümbritsema
varjatut. Ühes kohas paigal hoides, kasvatad, varjates eneses olevat
enese eest, peitvaid kihte. Sina ise muutes muudad ja moonutad, et
vaadates ja puudutades ei näeks, kuid nähtamatust saab elevant, kes
seisab keset tuba.
Sina
ise oled sidunud mälestuse enese külge, sest soovid seda alles
hoida meenutamiseks ja mäletamiseks. Mida rohkem püüad varjata ja
kaotada, seda suuremaks tegelikult kasvatad, et enese kehas alles
hoida. Sinul on mälestust vaja – MINA olin, MINA tundsin, MINA
nägin – MINU kogemus – see on MINU! - olin seega olen MINA.
Teed
seda selleks, et ise ennast omas ajas mäletada – siduda olev ära
olnuga ühte. Sina ise ei taha lahti lasta, sest kardad iseennast ära
kaotades oma MINA kustutada – Sina hüüad MINA!!!!
Kirjutan oma kogemustest lugusid ja see siin on üks kogemus, millega
olen pidanud kohanema ja õppima läbi oma hirmude edasi astuma.
Ajal, mil käisin neljandas või viiendas klassis kasvas parema
esihamba kohale mädapunn. Kooli hambaarst puuris, minu arust
tervesse, hambasse augu ja ravis ning parandas hammast nii nagu
tookord õigeks pidas. Aastad läksid. Kord oli hambas plomm, siis
jälle mitte. Seitsmeteistaastaselt murdus hammas ja sellele, mis
alles jäi, kinnitati kroon. Vahel juhtus, et kroon tuli lahti, kuid
siis liimiti see ikka tagasi. Huvitav oli see, et kui ees oli tühik,
siis oli see lihtsalt fakt, kuid kui naeratus oli tervik, siis
pesitses minu sees hirm, et kui kroon ära tuleb, mis ma siis peale
hakkan.
Ühel hetkel tuli otsa vaadata tõele, et poolik hammas on juba nii
väike, et appi tuleb võtta teine esihammas. Üks tõmmati välja,
teine lihviti väiksemaks ja sellest ajast sain kahe uue hamba
omanikuks. 26- selt selgus, et ka see võimalus on oma aja ära olnud
ning tuleb edasi liikuda – taas üks hammas välja, kaks väiksemaks
ning seejärel oli juba neli hammast omaette klompektina ees.
See kooslus pidas tõsiselt kaua vastu ja esihambad olid harjumusega
omaks võetud, kuid sisimas teadsin, sest mäletasin, et need võivad
tegelikkuses suvalisel hetkel, kui lihtsalt nii juhtub, eest ära
tulla. Sellel teel käies kogesin ikka ja jälle paanikat, kui midagi
läks teisiti – kas nüüd. Hirmu tekitas teadmatus, et mida ma
teen, kui korraga olengi ilma. Loomulikult mängis oma osa ka
rahaline pool, sest sellel teel käies on vajadus natukesest palju
rohkema järele.
Juba mõnda aega teadsin, et tuleb minna ja uuesti uuele tõele otsa
vaadata, kuid ikka oli midagi teist olulisem või polnud reaalsuses
maksujõulisust. Sel sügisel võtsin ennast kokku ja läksin lõpuks
abi küsima. Selgus, et ühest küljest oli käes viimane aeg –
taas parempoolne hammas oli juureni ära kulunud, teisalt vasakpoolne
tugev ja kindel – arstil läks pool tundi kõva tööd ja jõuga
rassimist, et kroon ära saada – järelikult ei oleks ta varem nii
sama lihtsalt ära kukkunud.
Esihambad – elu hammustamine, mehelik ja naiselik pool, isa ja ema
– naise ja ema pool tugev ning kindel, mehe ja isa pool kaduv.
Lebasin toolil ja küsisin endalt ning Maailmalt st isalt, miks ta ei
ole mind toetanud – miks mina ei ole tema tuge tunnetanud. Korraga
kerguses mõistsin, et see on olnud ainult minu enese uskumus, mille
olin enese sisse loonud, sest isa pole minu reaalsuses olemas olnud.
Seal teadsin ja tundsin, et tegelikult on isa olemas, kogu aeg ja
alati.
Minul tuli vastu võtta uus tõde ja valida – kas minna edasi
järgmise kahe hambaga või lasta implantaat paigaldada. Valisin
teise võimaluse. Üleeile tõmmati esimesest reast kolmas hammas välja ja nüüd tuleb
enne edasi minekut 2 kuud paranemist oodata. Selle aja raskuseks on
see, et senikaua tagab terve naeratuse äravõetav protees – see nö
vanainimeste naeratava klaasi lugu on minu tänane reaalsus.
Minu olemise kvaliteet on muutunud. Mul tuleb õppida ja harjuda.
Esimene on fakt, et vaatan endale peeglis otsa haigutava tühimikuga
– 3 esihammast on puudu. Selle naeratusega avalikkuse ette ei taha
astuda – alasti inetuse häbi. Teiseks, kasutades proteesi on minu
kõne häiritud, see on vahel nii öelda pudrune ja väljahääldamatu.
Tunnen ennast puudulikuna, sest hääl kõlab endale võõralt ja ma
ei oska, sest veel ei suuda kõiki sõnu selgelt välja öelda.
Protees on lihtsalt ebamugav, keelele pole kohta, see teeb haavale
valu, sellega on pea võimatu toitu närida ja maitsetest ei tasu
üldse rääkida.
See on minu uus reaalsus – kus ja kas kasutan proteesi, kus ja kas
ma julgen olla ilma. Millisena ma teistele paistan, kui ei suuda
selgelt väljenduda? Täna olen valinud selle, et kodus olen ilma,
üldse tundub füüsiliselt kergem ilma olla, kuid taas unustan, et
naeratus ei ole ilus vaatepilt. Avalikus kohas kannan, kuid seal
tuleb pingutada kõnega või vaikida, sest ma ei taha kohata
ärakeeratavaid ega mõistmatuid pilke – ma ju ei ole puudega, vaid
olen ajutiselt puudusega. Söögikohtades tuleb valida, kas võtan
ära või joon teed.
Ees ootab kaks pikka kuud, siis tuleb uus arstil käik, mil
keeratakse lõualuusse kruvi sisse, seejärel veel 2-4 kuud
paranemist, et eesmärgini jõuda. Tean, et kusagil seal tuleb taas
naeratuse ja vabanemise aeg, kuid praegu siin ja täna on see, mis
päriselt on. Võib öelda ja tean isegi, et mina ei ole esimene ega
viimane inimene sellel teel, ka teised on pidanud sama kogema ja
uuesti õppima ning harjuma, kuid mida see loeb kohas, kus mina
praegu seisan – minul enesel tuleb siit ise edasi astuda, olla ja
kogeda hetk hetke järel ise iseendas läbi.
Tean,
et minu elus on olnud üsna palju neid hetki, kus olen oma tunnete
sisse astunud ja neid olevikuga võitluseks kasutanud, sest pole
tahtnud või suutnud otsa vaadata oma – minu parimale võimalikule. Väga palju
kordi olen otsinud vastust küsimusele - kuidas saab minu parim
võimalik olla selline nagu see oli, kui mina olen enamat väärt – ja olengi
keeranud teisale ning läinud uuesti seda paremat parimat otsima. Ma
ei saanud aru, kuidas saavad ja oskavad teised inimesed enda jaoks
paremat parimat luua, kuid mina mitte – mina nägin ju, et võib ja
saab olla – viha, enesehaletsus, väärtusetus – mina lihtsalt ei
osanud. Kui sulgesin silmad, võitlesin, tegin kõva häält ja ennast
tõestasin, siis kõike seda selleks, et sundida olevikku vahetuma
nii, et mina saaksin uue, ilusama ning parema parima.
Parimal
võimalikul on alati omad nurgad või küljed, mis ei ole lasknud mul
mugavalt olla, et saaksin ennast lõpuni hästi tunda. Minu parim
tulemus ei tundunud mulle alati paremat toovat, sest üha uuesti
kogesin, et mina ei suutnud enda parimale parimat vastust Maailmas
luua. Kuid, mis on parim – see, mis teeb õnnelikuks ja ulatab
mulle soovitu ehk teadmise – mina olen õnnestunud. Uskusin, et kui
parim vastus oleks ilus ja hea, siis selle võtaksin vastu. Kuid,
kui mulle minu enese loodud tulemusele saadud vastus ei meeldinud, siis pidi keegi
suutma selle ringi vahetada, sest mina seda ei tahtnud – see on raskelt valus kogemus – parim ei ole
alati parem – minu kasvamise teekond.
Minu
parim = mina olen parem - see tähendab, et mina tahtsin olla parim,
kui see, mida suutsin saavutada. Julgesin iseendana olla ja astuda,
proovisin ja hüppasin, kuid tuuleta ja õhuta ei lenda, sest kogesin
vaikust – valus ja tasalülitav kogemus. Vaatasin olematut vastust
oma tulemusele ja tundsin ennast katki lõigatuna. Oli suur energia
puhang, mille ulatasin iseendana Maailmale, kuid vastu vaatas vaikus.
Tundsin, et need on ärapööratud pilgud, mis nägid minu armetust –
suutmatust saada positiivse energiaga täidetud vastuseid.
Tulemusetus kukutas taevast alla, sest kogesin - minu tiivad ei kandnud.
Mina
suunasin tähelepanu Maailma vastusele, sest pidasin seda oma tulemuseks. Vaatasin seda nö tulemust enesekaitseks, et ma enam ei
astuks, oleks ega teeks, sest kui mina saaksin rahulolu protsessist,
oma tegevusest ja loomingust, siis teeksin ju seda üha uuesti ning
kogeksin üha uuesti tulemusi, mis võivad puudutades haiget teha.
Ma
ei võtnud oma elu vastu, sest ma ei leppinud sellega, et mina ise ei
suutnud oma elu oma tahtmise järgi kontrollida. Teadsin, et mina ei
saa välja ega lõpetada täpselt siis, kui mina ise tahan, sest kui astungi
mängust välja, siis jääb lugu pooleli. Teadsin enda sees, et mina ei ole ainus muutuja oma elus ning mina omakorda olen, oma elu elades, osaline teiste eludes – olen seotud ja suletud ringi. See on teadmine, et ära minnes tuleb minul tagasi tulla – sain ainult tunda või vaikida ja nii
astusingi oma tunnetega ühes edasi.
Tehes
ja andes ootasin lõpetatust, et vana ja juba ära olnu seljataha
jättes saaksin uue juurde astuda. Pooleli jäänud, see tähendab
need lood, kus minu jaoks pole punkti pandud, on alles avatud uksed
ja ma pöördusin endas üha uuesti tagasi sooviga need sulgeda, et saaksin lood lõpetatuks lugeda. Ootele jäädes jätsin ise ennast ootele ja
just sellepärast hoidsingi oma tähelepanu nö tulemusel – Maailma
vastusel, et vältida uuesti astumist, sest astudes võisin oma ellu
luua üha uusi avatud uksi.
Olin
ootel, sest pidin suutma avatud uksi kontrollida ja hallata, pidasin
arvet ja ootasin vabanemist - ootasin positiivseid Maailma vastuseid
neile juba ära lennatud hetkedele, mil tuul vaikis, sest siis
andnuks ma endale loa uuesti hüpata, et taas kergelt kõrgemale
lennata.
Mina
ise hoidsin ennast tagasi, sest ei lasknud pooleli olevatest lugudest
lahti. Olin ootel, sest pidin olema valmis selleks, et kui kord tuleb
aeg, siis olnuksin valmis kohtuma. Uskusin, et lõpetamata lood
tähendavad tagasiminekut sellest kohast, kus olin – mina pidin
ümberpöörama selleks, et sulgeda uks. Mina ei mõistnud, et
tegelikult oli see siin ja praegu, vaid uskusin, et möödunu jõudis
mulle järgi ja sai mind kätte. Suutmatus kontrollida iseennast
olevikus, sest minevik lisandus olevale hetkele. Läksin paigast ära,
sest olevikus olemise asemel teadsin end minevikus olevat – korraga
oli avatud uksest ära olnu taas minu sees ja ümber. Elasin oma elu,
kui benjihüpet – lasin lahti, astusin ja olin vaba, tunnetasin
vabaduse tiibu ning siis tõmbas minevikku seotud köis mind tagasi, sest mina nägin iseendana olemise tulemusena Maailma vastuseid ...
Inimene
tahab uskuda millessegi enesest kõrgemasse, sest ta vajab kedagi teist, kedagi endast hoopis
olulisemat Inimene vajab kedagi, kes asuks temast väljaspool, sest kui inimese sees
on sassis ja segi, siis ta ei leia iseenese loo otsa ega äärt üles. Inimene
vajab kedagi endast targemat, kellele ta saab otsa vaadata ja kes vastaks tema küsimustele. Inimene vajab lohutust nii, et keegi teine võtaks ta üleni endasse.
Hoopis
keerulisem on võtta vastu teadmine, et see, mis on väljas see on ka
sees ja vastupidi – teada, et tegelikult suudab inimene ise,
sulgedes silmad iseennast vaadata ja avasilmi kuulates näha
enda sügavustesse ja mõista oma rada ...
See inimeseloom on üks kummaline loom – kui metsa- või koduloom
hoiab eemale, sülitab ja lülitab endast ning oma elust välja
selle, mis on talle sobimatu, siis inimene tassib kaasas, elab koos
ja sees sellega, mis teda valena häirib ja valu või haigeks teeb
ning siis ta küsib Maailma käest – Miks? on tema elu nii raske,
ülekohtune, tühi ja täis? – Miks? peab tema oma elu elades
kannatama? Mida kosta, kui inimene oma kannatusi, kui risti kaasas
kandes ise oma elu nii huvitavaks elab.
Rahulolematus kriibib närides inimest seest, sest ta läheb iseendas
kaheks – inimene tahaks lihtsalt ja rahus olemas olla ning elada
oma elu ilma selleta, mis raskusena kaasas käib, kuid ometi tema ise
ei lase oma raskusest lahti, sest see PEAB tema oma olema. Millal
ulatub inimeseni mõistmine, et soovides tunda ennast kergena saab tema ise raskusest lahti lasta? Milleks võtta endaga ühes see, mida endas
tunda ei taha? Milleks võtta endaga ühes see, millega koos ja sees
elada ei taha?
Ja siis on inimene vihane, et saada sellelt tundelt jõudu olla ja
elada ühes kõige sellega, mida ta ei taha, kuid ometi nii kõvasti
endale hoiab. Inimene vihkab kõike seda, kes ja mis ei lase ega luba
tal vaba olla. Kes või mis tegelikult kellest või millest kinni
hoiab? Kelle kokkusurutud pihkude avanedes lõdveneb sõlm ja kaasas
kantud raskusest saab kerguse vabadus – võimalus ise valida,
kuidas iseenda sees ise ennast tunda.
Mis on raskus – see on Maailma pea peale pöörav vaatenurk, et
tegelikult annab inimene enamus asjadele tähenduse vaadates
peegelpilti. Kohas, kus inimene tunneb, et temal on raske, sest tema
elu on tema jaoks ülemõistuse raskeks tehtud, kasutab tema ise
tegelikult jõudu, et teha vastassuunaline liigutus – iseenda eluga
ühes voolamise asemel proovib inimene muuta olemas olev
vastupidiseks.
Kui inimene ütleb, et tema tahab edasi liikuda, kuid Maailm ei lase,
siis tegelikult tahab ta ise paigal seista, et peitu pugeda ja
vältida Maailma poolt kaasa viimist. Kui inimene ütleb, et tema
tahab paigal seista, siis tegelikult tahab ta Maailma peatada, et ise
juhtida ja suunata see endale soovitud teele – inimene tahab ise
ees kõndida. Inimene tahab hoida kontrolli oma elu üle enda käes
ja sellest tulenebki jõu kasutamine, et teha katse ise juhtida
Maailma – inimene püüab peatada või liigutada Maailma enese
soovi järgi ja just sellest tuleneb raskus oma elu elamisel –
inimene kasutab jõudu, et suuta muuta jõesängi ja panna veed
teistpidi voolama. Milleks ta seda teeb – inimene tahab omada
võimu.
Inimene läheb Maailma ja astub Maailmale vastu, et suuta see oma
kontrolli alla saada – kui välises on lõpuks kõik ilus ja hea,
siis saab tema oma elu sees rahus elada. Inimene usub, et kui Maailm
on lõpuks tema näoline, siis ta teab, et ta ei pea enam mõtlema
ega kartma, et keegi kusagil võiks talle näidata – saab, sest see
on võimalik – inimene saab elada oma elu Maailmaga võitlemata ja
ta ei pea üha uuesti proovima seda, jõudu kasutades, muuta.
Mis saab siis, kui inimene enam ei astu vastu ega püüa muuta midagi
või kedagi selleks, et suuta kontrollida, vaid ta on tema ise
iseenda sees? Millal jõuab kohale mõistmine, et Maailma sees on
ruumi kõigile, täpselt igale ühele, kes või mis Maailma sees elab
või asub, ühe palju ja ühe õigusega.
Inimene tahab, et temale jäetaks puutumatuna alles temale kuuluv
ruum, mis allub tema kontrollile, kuid iga inimese ruumi suurus on
mõõdetud tema enda mõõdupuuga ja need ei ole inimestel ühtsed.
Oma teelt mäletad Sa kindlasti teiste inimeste poolt öeldud sõnu,
mis olid kui lubadused, mida murti, sest need jäid täitmata. See on
valus ja muserdav tühjus Sinu sees, sest Sina ei saanud ega kogenud
seda, mida uskusid, et saad enesele. Teised ei olnud ega teinud seda,
mida Sina ootasid, kuigi nemad olid seda Sulle justkui lubanud.
Sõnad poetuvad ja voolavad inimeste vahel üsna kergelt ning
mõtlematult ja see, mis on öeldud, on kui õhk, mis hajub, sest
seda lihtsalt ei ole. Miks siis Sina hoiad sõnu endas ja tunned
ennast puudutatuna, kui sõnadele ei järgnenud tegusid ja lood jäid
tühjaks, sest keegi ei täitnud neid.
Kuuldes sõnu, lood Sina ise enese sees ettekujutuse – sõnadega
seotud loo. See lugu on Sinu sees, kuid välises Maailmas seda ei ole ega saa võib-olla olemagi. See, Sinu poolt loodud pilt, on Sinu
enese lubadus Sulle endale sellest, milline see lugu saab olema ja
seega on see osa Sinust. Kuid Sina ei saa teisi inimesi omatahtsi
Sinu ettekujutusi reaalseks looma sundida. Ettekujutused Sinu sees on
tühjus – need on varjud, mis ootavad täitmist – elusat sisu.
Kui Sina tajud enese sees tühjuse raskust, siis ei ole Sina lasknud
piltidest lahti ja Sinu sees on vajadus neid täita, et anda endale
oodatud tulemus – täita oma lubadus.
Sina vaatad sinna poole, kus on see, kes sõna lendu lasi, kuid
jättis selle järgi astumata. Sina oled pahane ja häiritud, tunned
viha ja süüdistused kibestavad Sinu meeli, sest sõnad olid
lubadus, mis murti – Sina mäletad ja hoiad mälestust eneses
alles, kuid teine on edasi astunud ega mäleta ära olnud aega.
Sina ise lõid enese sisse pildi ja Sina ise ei suuda seda täita,
seega oled Sina ise enesele antud lubadust murdnud, sest Sina ei ole
võimeline seda sellisel kujul täitma. Ometi Sa ei mõista, et Sina
ise oled oma loodud loo täitmata jätnud, sest Sina vaatad seda, kes
lausus sõna. Sõna oli ju enne kui lugu ja seega pidi sõna olema
loo algus, sest sealt see kõik kasvas, kuid tegelikult võtsid Sina
ise sõna enese sisse ja kasvatasid sellest enese ettekujutuse -ühe
loo – mille Sina ise täitmata jätsid.
Jätan
pooleli, panen kõrvale, viskan minema – raskus on kui sein tee
peal ees – keeran temast ära. Ma ei taha võtta teda endale, sest
ma ei saa soovitut nii nagu tahaksin – raskus seisab eemal ega tule
vastu. Mina ei astu raskusele vastu, vaid seisan ise temale vastu –
tahan, et tema avaneks ja avaks ennast minule – oleks minu oma ja
osa.
Ma
vaatan raskust ja näen seal seda, mis minule ei meeldi – ma ei
vaata endasse, sest seal on tunded kardinana ees. Ma tahan koostööd,
vastastikkust sidet, kuid raskus ei libise kätte kui kinnas ega
sobitu sobivalt. Minul endal tuleb ta enda omaks teha, leida endas
uus huvitav vaatenurk ja teine tee, kuidas jõuda sihile.
See
on raske, sest raskus ei ütle ette ega astu ise – tema ootab ja
seisab teel. Mina tõmban vahe vahele – seal on tema, siin olen
mina. Ma ei vaata tema poole ega anna endast, sest raskus hoiab
iseennast iseendale. Ma ei luba endal naeratada, sest see oleks
nõrkuse ja allaandmise märk. Tunnen, et mina ei saa ega oska, sest
see ei ole võimalik – minul ei ole lahendust ega võtit. Ma näen,
ulatun puudutama, kuid saan kõrvetada.
Öeldakse,
et raskus on minu oma, kuid mina ei taha teda sellisena endale. Minus
on solvumine – kui ei saa, siis pole vajagi – elan ilma raskuseta
– saagu nii nagu mina tahan või ärgu saagu üldse. Otsustan, et
mina ei tahagi raskust endale, sest mina ei oska vaadata raskust kui
kingitust – minu jaoks on ta ülekohus ja karistus, sest minu sees
kasvavad tunded ei ole ilusad ega head ja minul on nende sees halb
olla. Mina tahan kasutada jõudu, et raskus ei tekitaks minus tundeid
– tahan murda oleviku katki.
Tegelikult
ei ole raskusel mind vaja, kuid kui mina tahan raskust oma ellu ja
elus hoida, siis tuleb minul leida tee temani. Raskus on kui uks, mis
ei avane lihtsalt minu olemas olemise ega soovi peale – minul endal
tuleb leida iseenda seest võti, et kingituseni ulatuda. Ma tean, et
mina võin saada, kuid ma tunnen endas, et ei saa, sest ei oska.
Raskus on minu enese tunded, mille ees, sees ja käes olen vangis.
Mina ise olen võti, sest avades endas ukse ja astudes tunnetest
välja kingin endale vabaduse.
Noorem
poeg käib koolis, esimeses klassis. Tal tuleb õppida lugema, kuid
see ei tule välja. Ta otsustas enesekaitseks, et temal ei ole
lugemist vaja. Vanemana on tema teemast on saanud minu teema.
Lugemine on tema raskus, mis seisab tee peal ega astu vastu –
pojast on saanud minu raskus, sest ta ei tee seda, mida tal tuleb teha –
õppida lugema.
Täna
mõistsin, et olen võtnud tema raskuse enda kanda ja tahan, et ta
õpiks nüüd ja kohe, saaks täna selgeks. Suunasin oma tähelepanu
vaatenurgale – Miks poeg ei tee ära seda, mida tema peab tegema -
selle taga oli soov - siis saaksin mina vaba olla kohustusest teda
sundida – tahtsin, et tema vastutaks ja oleks ise - kui teed olen
kõrval, kui ei tee, siis astun eemale. Ma ei olnud poja kõrval
tugevusena, kellele ta saaks toetuda, vaid piitsa ja kontrollina. Ma
ei kuulanud ega oodanud tema valmisolekut, sest minu jaoks aeg
jooksis ja oli otsa saamas.
Kui Sina alles eneses ja Maailmas kahtled ning ennast ei kuule ja
valikud tunduvad valed, võimatud või olematud, siis ühele hetkel
kaovad nähtamatuks teised teed ja alles jääb vaid see, mida mööda
astuda tuleb ...
Kas Sina tead, miks Sa vahel sõdid vastu, protestid, viha tõstad ja
tujukuse valla päästad – Sina tead tegelikult seda, mida Sina
veel ei tea. Sinu tee on juba laotunud ja Sina tead, et Sina astud vastu oma järgmisele hetkele – kuid Sina ei taha. Kuidas
saab vabast tahtest minna teele, kus ees seisvad katsed – kas ja
kuidas oled Sina oma elatud ajast mõistnud – Hinged mängivad Inimestena inimestega malet – see, mis ootab Sind ees, see tuleb.
Sinu sees on olemas teadmine, sest Hinged on oma kokkuleppe teinud.
Malendid on paigast liikunud, sest mäng on juba alanud. Käigud on
tehtud ja peegliga kohtumine seisab ees – Sinu järgmine samm viib
teid kokku. Hinged mängivad malet – see on Sinu järgmine valik,
kuidas ja millal Sina astud. Kas Sa lähed lahingusse ja võitled oma
tunnete nimel? Kas pead plaani, kuidas mööda pääsedes nähtamatuks
jääda? Kas valmistud ja planeerid strateegia, et saada endale see,
mida Sina tahad? Kas Sina julged astuda, teades, et teed olevas
hetkes parima võimaliku ja see hetk ei kesta terve igaviku, sest on
järgmise silmapilguga läbi – uus käik, uus samm, muudatus laual,
muutus Sinu elus ja sees.
Male on reeglitega reguleeritud mäng,
mille tulemus on hoolimata selle käigust ikka üks – mäng saab
läbi – on kaotus – võit – viik – tasakaalutus või
tasakaal, lihtsalt ja vabalt. Kui oleksid kaks, viis või seitse käiku tagasi teadnud seda, mida
nüüd tead, siis ehk poleks Sa seda või teist üldse teinudki –
Sina oleksid teisiti valinud. See ongi selle mängu ilu ja võlu, et
Sina ei tea seda, mida Sina tegelikult tead. Sina tead, et see, mis
Sinu osaks saab, see tuleb, on ja läheb. Sina tahad võita, oma elu
elades võita. Kuidas saad Sa seda teha, kui näilisus on kõige
selle nimi.
Sinu elu on kui kaalud, sest ühe külje üles kaalununa
oled Sa teises alla vajunud. Sa näed taevast, ulatud tähtede ja
kuuni, tõused kikivarvule ja vajud alla – kiigud peadpööritavalt. Sinul on paha, sest oma elu elada on hirmus – Sina tahad vabaks
saada. Tahad laua pealt ära. Tahad ise nuppe tõsta ja mängu
juhtida, et kontrollida seda, mida nimetatakse Inimese Eluks Aja sees, kuid,
siis Sa ju ei valiks seda, mida Sina ei taha. Mugavalt soojas ja
turvas istudes Sa ei taha astuda, vaid olla. Ometi Sina tead, et Sinu elul on eesmärk,
sest Sinu teel on sihtmärk – Sinu poolt läbi kõnnitud lood
viivad Sind edasi, lähemale algusele ja iseendale.
Kui Sa tunned, et mingil hetkel, mingis kohas on Sinus, hoolimata
kõigest, sisemine soov teha just seda või teist, siis lase endal
olla ja teha, sest tegelikult Sa tead seda, mida Sina veel ei tea.
Sina tead seda, mis ootab Sind järgmis(t)e sammu(de) järel ees.