reede, 29. november 2019

Ei kinnita ega lükka ümber





Sina küsid küsimuse
ja mina võiksin vastata,
öelda Sulle,
kas Ei või Jaa.

Kuid mina
ei lükka ümber ega kinnita,
sest kui ei võta omaks
ja ma ei puuduta,
siis pole minu ega mina.

Sel juhul Sina ei saa
tõestada ega seostada,
võid üksnes oletada,
oma kujutlustes mängida.

Mina ei ütle Ei ega Jaa -
kõik on võimalik.

Sind teeb nõutuks,
muudab jõuetuks,
sest Sina tahad teada,
väljaöeldult kuulda -
vastus oleks ühene
ja siis oleks selge.

Kuid, mida Sina tead
või teed teadmisega,
kui mina ütlen Ei?
Kuid, mida Sina tead
või teed teadmisega,
kui mina ütlen Jaa?

Kas siis on lugu lõppenud
ja Sinul pole vaja mõelda
ega enam ettekujutada,
Sinus poleks rahutust,
sest saabus selgus.

Kuid, kas tegelikult
on see ikka nii -
öeldes Ei
või öeldes Jaa
Sina ju ei tea
Miks?
mina selle vastuse valisin ...


Marianne

29.11.2019.a

neljapäev, 28. november 2019

Kuidas olla uus, kui tean, et mina olen vana





Mina ise hoian, sest ma kardan vaadata. Mina ise hoian, sest mina armastan vaadata. Mina ise seon, tundeid kasutades, mälestused enese külge. Mälestus muutub ruumiliseks toaks, kus mina saan olla. Kui annaksin oma mälestused vabaks, siis laseksin ise enesest lahti, kuidas ma siis leiaksin õiged vastused üles ja oskaksin ennast alles hoida. Mida ma teeksin, kui minul ei oleks möödunu mälestusi?

Minul ei oleks siis mitte millestki kinni hoida ja ma sünniksin igasse, just algavasse hetke uuena. Ma oleksin kui fööniks, kes hetk tagasi põles ära, et just nüüd sündida. Kuidas mina siis teaksin seda, mida ma juba teadsin, kui ma ei mäletaks. Mina vajan oma mälestusi, et vaadata oma teekonnale tagasi – võtta ära olnust see, mida arvan siin ja praegu vajavat ning vajaduse puududes hoian ikka, igaks juhuks alles, enda sees.

Kuidas mina siia sain? Miks mina siin olen? Mida minul teha tuleb? Milleks ja kuhu mina jõudma pean? Mis on minu ülesanne - minu tuleku põhjus – mina otsin seda, vaadates tagasi, oma minevikust. Kuidas olla uus, kui mina tean, et olen vana? Kuidas unustada, see tähendab kaotada olematusesse oma ära oldud ajalugu - MINA OLIN – siis oleksin ju mitte keegi, sest siis pole ma enam MINA. Kes või mis ma siis olen?

MINA – see on ankur, ilma selleta tundun olevat pidetu – ilma alguse ja lõputa olev hetk. Hirmus on mõte vaadata endale peeglist otsa teadmata, kes ma olen ja miks just selline. Minu MINA on minu Maailm, mille mina ise iseendale iseendana elamiseks loon. Minu MINA on minu kodu, mille välimus ja seinad jutustavad mulle minust endast – minu MINA on kuvand – mälestus on pilt minu MINA-st, et mina mäletaksin ise ennast.

Kui ma ei leia vastust MIKS?, siis ma teen ja tunne seda, mida ma mäletan end olevat teinud ja tundnud – kui ei oska olla uus, siis olen vana – korduv kordus oma mälestuste reas. Kui ma mäletan, siis tean, mis jäi pooleli – sealt saan jätkata lootuses, et lõpetades leian vastuse ja saan minna tagasi – koju, mida ma ei mäleta – kuid mäletamata ei leia ma teed üles ega tea oma aja pikkust. Kui leian mälestusest vastuse üles, siis saan tagasi minna.

Mina sündisin ja õppisin läbi oma kogemuste, et mul tuleb mäletada eilset päeva – mina pean alles hoidma kõik ära olnud päevad, et täna osata vastata küsimusele, kuidas mina sellesse päeva jõudsin – pean hoidma mälus ja meeles juba ära olnu. Miks – kui täna olen just siin ja praegu see, kes ma varem ei olnud – olen uus. Vahel seisan ma kohas, kus minu sees on olnud lühisena plahvatus ja ma ei mäleta. Kõik oleks justkui puhtaks pühitud ning ma ei tea – miks ja kuidas – olen korraga ilma minevikuta.

Öeldakse, et ilma minevikuta pole olevikku ega tulevikku. Tuleb meeles hoida, et mäletada – anda, endas kandes, möödunut edasi, sest siis ei pea täna uuesti õppima seda, mida eile juba teadsid – et järgmine hetk algaks sealt, kus eelmine pooleli jäi – nii jõuab kiiremini vastuseni. Miks see inimesena olemiseks vajalik ja oluline on? Mis on see koht, millest pole pääsenud edasi, siis kui mälu minema pühiti?

Kas inimese eesmärk on luua mälestused, et ära olnut mäletada – luua olevikust minevik, et leida viis, kuidas ehitada minevikust endale tulevik? Kuid nii kaob olevik, sest sellest saab vahend – mina olen, sest MINA OLIN ja seega saan olema – see on põhjus, miks inimene ei teagi, kuidas olla ega miks ja milleks, kui ta juba poleks olnud – ära olnud.

Kuidas luua olevikus olemas olev hetk – lihtsalt olla olemas, vaatamata tagasi juba ära olnud minevikku ja kartmata oma tulevikku.


Marianne

28.11.2019.a

kolmapäev, 27. november 2019

Sina hüüdsid – MINA





Lahti laskmata, võttes endasse, hoiad kinni ja enese sees. Keha võtab endale ja hoiab alles Sinu mälestused tunnetest. Selles kohas keha sees, kus on mälestus, on seisev energia ja seal toimuvad muutused, sest paigal olev on voolul ees. Takistust kohates ei voola kõik liikuv edasi, sest ei pääse mööda, see jääb ümbritsema varjatut. Ühes kohas paigal hoides, kasvatad, varjates eneses olevat enese eest, peitvaid kihte. Sina ise muutes muudad ja moonutad, et vaadates ja puudutades ei näeks, kuid nähtamatust saab elevant, kes seisab keset tuba.

Sina ise oled sidunud mälestuse enese külge, sest soovid seda alles hoida meenutamiseks ja mäletamiseks. Mida rohkem püüad varjata ja kaotada, seda suuremaks tegelikult kasvatad, et enese kehas alles hoida. Sinul on mälestust vaja – MINA olin, MINA tundsin, MINA nägin – MINU kogemus – see on MINU! - olin seega olen MINA.

Teed seda selleks, et ise ennast omas ajas mäletada – siduda olev ära olnuga ühte. Sina ise ei taha lahti lasta, sest kardad iseennast ära kaotades  oma MINA kustutada – Sina hüüad MINA!!!!


Marianne

27.11.2019.a



teisipäev, 26. november 2019

Ise ennast järele oodates





Tunnen, et enese sees
olen täna rahutu -
pinna all väreleb,
 kusagil sügavuses liigutab.

Tahaks kuhugi minna,
kuid astudes välja
poeks tagasi peitu,
läheks majja varju.

Lühike on rada,
väike ja tasane samm,
mis käib harjumuspärasel
sissetallatud teel.

Tunnen, et aeg on taas
ise endaga kokku saada -
kuid kus ja millal.

Avarad lagendikud,
lõputuna kulgev kõnnumaa,
lagedad mäed
ja vabaduse tuul.

Kusagil selle Maailma sees,
küll teisel ajal
ja teises kehas,
on olnud mul kodu -
see õrnalt kutsudes
ootab tagasi teelt.

Seistes igavikulise mere kaldal
varvas puudutamas vett,
külm ja karge värskus
äratab unest üles
ja ma avan silmad.

Avaruse tühjust on tarvis,
et kogu täidetuse tagant
ulatuksin ise endani -
sügavale sisse näeksin välja.

Kogu Maailm on valla,
seisan varbad äärel
ja vaatan alla -
kes ja kus ma olen,
kas on mul tiivad,
kuhu ma lendan.

Astudes maja varjust,
kui seisvast ajast välja ...


... jõuan kohale siis,
kui olen pärale jõudnud.


Marianne

26.11.2019.a



esmaspäev, 25. november 2019

Virtuaalne turuplats





Näpuga tõmban
ja sisse login,
neti avarustesse
ennast ühendan.

Telefonis avaneb aken,
kust ja kuhu,
välja ja sisse
saab vaadata.

See aken on vahel
pigem kui uks,
kust täiega palju
kõike sisse kuhjab -
käib kõll ja kõll,
kui uks pendeldab
näppude all.

Igal ühel õigus
on sisse vaadata,
tulla ja küsida -
lõputusse kulgeval,
virtuaalsel turuplatsil,
kakskümmend neli/ seitse
käib kauplemine.

Tule teeme kaupa -
ostan, müün ja vahetan
või lihtsalt ära annan -
siin saab vaadata,
huvi korral küsida
ja oma hinda pakkuda,
kuid lihtsalt käega
katsuda ei saa.

Kui ilus on pilt,
korras on asi
ja huvi on ka,
siis olen müüdud.
Uksest astun sisse,
et küsida,
kas on vaba,
sest siis saan endale.

Maa siin on üsna suur,
ühest otsast teise
tundub see ääretu.
Täna post ei liigu,
sest õiguste ootel
on saatmine paigal.
Linnud enam ei lenda
ja tee on lõputult pikk.

Kas ma ikka tahan,
kas ma tõesti soovin -
vahet pole -
lükkan näpuga pilti
ja uus uks avaneb ees ...


Marianne

25.11.2019.a



pühapäev, 24. november 2019

Kesta veel viivu





Me küll ütleme,
sest meile tundub,
et seda ihkame
„Oh hetk Sa peatu,
kesta viivu veel!”
Me tahame kohal olla,
et enda sees head tunda.

Kui märkame,
et tõesti tahaks
veel olnut paigal hoida,
siis oleme üles ärganud
ja edasi astunud,
kuid ei taha lahti lasta,
sest soovime lõppenud hetke
veel enesele alal hoida.


Marianne

24.11.2019.a

laupäev, 23. november 2019

Vastu hakkavad mõtted




Vahel tunnen
jõuetusest kasvavat viha,
maha surutud ängi
ja tormilist meelt,
kui usun, 
et mina ise
ei saa ega suuda
suurt Maailma muuta.

Vahel tunnen,
et minust enesest ei piisa,
sest kui astuksin välja
ja seisaksin ette,
siis oleksin vastu,
sest seisaksin vastas -
oma sängis voolaval
harjumuspärasel ees.

Nii on olnud,
sest nii on tehtud.
Nii on jäänud,
sest seda on alal hoitud.

Miks?
Miks voolab inimeste meel
ühel ja samal
sissetallatud teel?

On olnud ja on.
On, sest on olnud!

Mina ei taha,
sest mina ei saa
iseenda sees rahu -
nii ei ole õige,
sest ma tean,
et see on vale.

Lapsed saavad haiget,
kui seisavad üksi
ja tunnevad enese sees
end jäetuna üksi.

Reeglite järgi
silutakse väline,
lepitakse ja lubatakse,
kaalukausid tasakaalu
sirgelt sätitakse -
see kõik on väline,
potjomkinlikult näiline.

Miks tegelikult juhtus,
miks keegi tundis,
miks sügaval sees sündis,
miks eneses kandis -
mille teadmiseks võttis?

Pole vahet,
sest mitte midagi
tegelikult ei muutunud -
pühiti pisarad,
siluti pinnad,
kuid jäävad armid
sügavale hingede sügavusse -
enam ei usuta õigusesse,
pealtvaatavate silmade õiglusesse.

Lapsed kasvavad
ja oma kogemustest õpivad -
mida, milliselt ja miks läbi valu ...


Marianne

23.11.2019.a



neljapäev, 21. november 2019

Astun kapi varjust välja






Kirjutan oma kogemustest lugusid ja see siin on üks kogemus, millega olen pidanud kohanema ja õppima läbi oma hirmude edasi astuma.

Ajal, mil käisin neljandas või viiendas klassis kasvas parema esihamba kohale mädapunn. Kooli hambaarst puuris, minu arust tervesse, hambasse augu ja ravis ning parandas hammast nii nagu tookord õigeks pidas. Aastad läksid. Kord oli hambas plomm, siis jälle mitte. Seitsmeteistaastaselt murdus hammas ja sellele, mis alles jäi, kinnitati kroon. Vahel juhtus, et kroon tuli lahti, kuid siis liimiti see ikka tagasi. Huvitav oli see, et kui ees oli tühik, siis oli see lihtsalt fakt, kuid kui naeratus oli tervik, siis pesitses minu sees hirm, et kui kroon ära tuleb, mis ma siis peale hakkan.

Ühel hetkel tuli otsa vaadata tõele, et poolik hammas on juba nii väike, et appi tuleb võtta teine esihammas. Üks tõmmati välja, teine lihviti väiksemaks ja sellest ajast sain kahe uue hamba omanikuks. 26- selt selgus, et ka see võimalus on oma aja ära olnud ning tuleb edasi liikuda – taas üks hammas välja, kaks väiksemaks ning seejärel oli juba neli hammast omaette klompektina ees.

See kooslus pidas tõsiselt kaua vastu ja esihambad olid harjumusega omaks võetud, kuid sisimas teadsin, sest mäletasin, et need võivad tegelikkuses suvalisel hetkel, kui lihtsalt nii juhtub, eest ära tulla. Sellel teel käies kogesin ikka ja jälle paanikat, kui midagi läks teisiti – kas nüüd. Hirmu tekitas teadmatus, et mida ma teen, kui korraga olengi ilma. Loomulikult mängis oma osa ka rahaline pool, sest sellel teel käies on vajadus natukesest palju rohkema järele.

Juba mõnda aega teadsin, et tuleb minna ja uuesti uuele tõele otsa vaadata, kuid ikka oli midagi teist olulisem või polnud reaalsuses maksujõulisust. Sel sügisel võtsin ennast kokku ja läksin lõpuks abi küsima. Selgus, et ühest küljest oli käes viimane aeg – taas parempoolne hammas oli juureni ära kulunud, teisalt vasakpoolne tugev ja kindel – arstil läks pool tundi kõva tööd ja jõuga rassimist, et kroon ära saada – järelikult ei oleks ta varem nii sama lihtsalt ära kukkunud.

Esihambad – elu hammustamine, mehelik ja naiselik pool, isa ja ema – naise ja ema pool tugev ning kindel, mehe ja isa pool kaduv. Lebasin toolil ja küsisin endalt ning Maailmalt st isalt, miks ta ei ole mind toetanud – miks mina ei ole tema tuge tunnetanud. Korraga kerguses mõistsin, et see on olnud ainult minu enese uskumus, mille olin enese sisse loonud, sest isa pole minu reaalsuses olemas olnud. Seal teadsin ja tundsin, et tegelikult on isa olemas, kogu aeg ja alati.

Minul tuli vastu võtta uus tõde ja valida – kas minna edasi järgmise kahe hambaga või lasta implantaat paigaldada. Valisin teise võimaluse. Üleeile tõmmati esimesest reast kolmas hammas välja ja nüüd tuleb enne edasi minekut 2 kuud paranemist oodata. Selle aja raskuseks on see, et senikaua tagab terve naeratuse äravõetav protees – see nö vanainimeste naeratava klaasi lugu on minu tänane reaalsus.

Minu olemise kvaliteet on muutunud. Mul tuleb õppida ja harjuda. Esimene on fakt, et vaatan endale peeglis otsa haigutava tühimikuga – 3 esihammast on puudu. Selle naeratusega avalikkuse ette ei taha astuda – alasti inetuse häbi. Teiseks, kasutades proteesi on minu kõne häiritud, see on vahel nii öelda pudrune ja väljahääldamatu. Tunnen ennast puudulikuna, sest hääl kõlab endale võõralt ja ma ei oska, sest veel ei suuda kõiki sõnu selgelt välja öelda. Protees on lihtsalt ebamugav, keelele pole kohta, see teeb haavale valu, sellega on pea võimatu toitu närida ja maitsetest ei tasu üldse rääkida.

See on minu uus reaalsus – kus ja kas kasutan proteesi, kus ja kas ma julgen olla ilma. Millisena ma teistele paistan, kui ei suuda selgelt väljenduda? Täna olen valinud selle, et kodus olen ilma, üldse tundub füüsiliselt kergem ilma olla, kuid taas unustan, et naeratus ei ole ilus vaatepilt. Avalikus kohas kannan, kuid seal tuleb pingutada kõnega või vaikida, sest ma ei taha kohata ärakeeratavaid ega mõistmatuid pilke – ma ju ei ole puudega, vaid olen ajutiselt puudusega. Söögikohtades tuleb valida, kas võtan ära või joon teed.

Ees ootab kaks pikka kuud, siis tuleb uus arstil käik, mil keeratakse lõualuusse kruvi sisse, seejärel veel 2-4 kuud paranemist, et eesmärgini jõuda. Tean, et kusagil seal tuleb taas naeratuse ja vabanemise aeg, kuid praegu siin ja täna on see, mis päriselt on. Võib öelda ja tean isegi, et mina ei ole esimene ega viimane inimene sellel teel, ka teised on pidanud sama kogema ja uuesti õppima ning harjuma, kuid mida see loeb kohas, kus mina praegu seisan – minul enesel tuleb siit ise edasi astuda, olla ja kogeda hetk hetke järel ise iseendas läbi.


Marianne

21.11.2019.a



teisipäev, 19. november 2019

Ootel olles minevikku tagasi oodates




Tean, et minu elus on olnud üsna palju neid hetki, kus olen oma tunnete sisse astunud ja neid olevikuga võitluseks kasutanud, sest pole tahtnud või suutnud  otsa vaadata oma – minu parimale võimalikule. Väga palju kordi olen otsinud vastust küsimusele - kuidas saab minu parim võimalik olla selline nagu see oli, kui mina olen enamat väärt – ja olengi keeranud teisale ning läinud uuesti seda paremat parimat otsima. Ma ei saanud aru, kuidas saavad ja oskavad teised inimesed enda jaoks paremat parimat luua, kuid mina mitte – mina nägin ju, et võib ja saab olla – viha, enesehaletsus, väärtusetus – mina lihtsalt ei osanud. Kui sulgesin silmad, võitlesin, tegin kõva häält ja ennast tõestasin, siis kõike seda selleks, et sundida olevikku vahetuma nii, et mina saaksin uue, ilusama ning parema parima.

Parimal võimalikul on alati omad nurgad või küljed, mis ei ole lasknud mul mugavalt olla, et saaksin ennast lõpuni hästi tunda. Minu parim tulemus ei tundunud mulle alati paremat toovat, sest üha uuesti kogesin, et mina ei suutnud enda parimale parimat vastust Maailmas luua. Kuid, mis on parim – see, mis teeb õnnelikuks ja ulatab mulle soovitu ehk teadmise – mina olen õnnestunud. Uskusin, et kui parim vastus oleks ilus ja hea, siis selle võtaksin vastu. Kuid, kui mulle minu enese loodud tulemusele saadud vastus ei meeldinud, siis pidi keegi suutma selle ringi vahetada, sest mina seda ei tahtnud – see on raskelt valus kogemus – parim ei ole alati parem – minu kasvamise teekond.

Minu parim = mina olen parem - see tähendab, et mina tahtsin olla parim, kui see, mida suutsin saavutada. Julgesin iseendana olla ja astuda, proovisin ja hüppasin, kuid tuuleta ja õhuta ei lenda, sest kogesin vaikust – valus ja tasalülitav kogemus. Vaatasin olematut vastust oma tulemusele ja tundsin ennast katki lõigatuna. Oli suur energia puhang, mille ulatasin iseendana Maailmale, kuid vastu vaatas vaikus. Tundsin, et need on ärapööratud pilgud, mis nägid minu armetust – suutmatust saada positiivse energiaga täidetud vastuseid. Tulemusetus kukutas taevast alla, sest kogesin - minu tiivad ei kandnud.

Mina suunasin tähelepanu Maailma vastusele, sest pidasin seda oma tulemuseks. Vaatasin seda nö tulemust enesekaitseks, et ma enam ei astuks, oleks ega teeks, sest kui mina saaksin rahulolu protsessist, oma tegevusest ja loomingust, siis teeksin ju seda üha uuesti ning kogeksin üha uuesti tulemusi, mis võivad puudutades haiget teha.

Ma ei võtnud oma elu vastu, sest ma ei leppinud sellega, et mina ise ei suutnud oma elu oma tahtmise järgi kontrollida. Teadsin, et mina ei saa välja ega lõpetada täpselt siis, kui mina ise tahan, sest kui astungi mängust välja, siis jääb lugu pooleli. Teadsin enda sees, et mina ei ole ainus muutuja oma elus ning mina omakorda olen, oma elu elades, osaline teiste eludes – olen seotud ja suletud ringi. See on teadmine, et ära minnes tuleb minul tagasi tulla – sain ainult tunda või vaikida ja nii astusingi oma tunnetega ühes edasi. 

Tehes ja andes ootasin lõpetatust, et vana ja juba ära olnu seljataha jättes saaksin uue juurde astuda. Pooleli jäänud, see tähendab need lood, kus minu jaoks pole punkti pandud, on alles avatud uksed ja ma pöördusin endas üha uuesti tagasi sooviga need sulgeda, et saaksin lood lõpetatuks lugeda. Ootele jäädes jätsin ise ennast ootele ja just sellepärast hoidsingi oma tähelepanu nö tulemusel – Maailma vastusel, et vältida uuesti astumist, sest astudes võisin oma ellu luua üha uusi avatud uksi.

Olin ootel, sest pidin suutma avatud uksi kontrollida ja hallata, pidasin arvet ja ootasin vabanemist - ootasin positiivseid Maailma vastuseid neile juba ära lennatud hetkedele, mil tuul vaikis, sest siis andnuks ma endale loa uuesti hüpata, et taas kergelt kõrgemale lennata.

Mina ise hoidsin ennast tagasi, sest ei lasknud pooleli olevatest lugudest lahti. Olin ootel, sest pidin olema valmis selleks, et kui kord tuleb aeg, siis olnuksin valmis kohtuma. Uskusin, et lõpetamata lood tähendavad tagasiminekut sellest kohast, kus olin – mina pidin ümberpöörama selleks, et sulgeda uks. Mina ei mõistnud, et tegelikult oli see siin ja praegu, vaid uskusin, et möödunu jõudis mulle järgi ja sai mind kätte. Suutmatus kontrollida iseennast olevikus, sest minevik lisandus olevale hetkele. Läksin paigast ära, sest olevikus olemise asemel teadsin end minevikus olevat – korraga oli avatud uksest ära olnu taas minu sees ja ümber. Elasin oma elu, kui benjihüpet – lasin lahti, astusin ja olin vaba, tunnetasin vabaduse tiibu ning siis tõmbas minevikku seotud köis mind tagasi, sest mina nägin iseendana olemise tulemusena Maailma vastuseid ...


Marianne

19.11.2019.a



esmaspäev, 18. november 2019

Avasilmi kuulates




Inimene tahab uskuda millessegi enesest kõrgemasse, sest ta vajab kedagi teist, kedagi endast hoopis olulisemat  Inimene vajab kedagi, kes asuks temast väljaspool, sest kui inimese sees on sassis ja segi, siis ta ei leia iseenese loo otsa ega äärt üles. Inimene vajab kedagi endast targemat, kellele ta saab otsa vaadata ja kes vastaks tema küsimustele. Inimene vajab lohutust nii, et keegi teine võtaks ta üleni endasse.

Hoopis keerulisem on võtta vastu teadmine, et see, mis on väljas see on ka sees ja vastupidi – teada, et tegelikult suudab inimene ise, sulgedes silmad iseennast vaadata ja avasilmi kuulates näha enda sügavustesse ja mõista oma rada ...


Marianne

17.11.2019.a



reede, 15. november 2019

InimeseLooma huvitav elu




See inimeseloom on üks kummaline loom – kui metsa- või koduloom hoiab eemale, sülitab ja lülitab endast ning oma elust välja selle, mis on talle sobimatu, siis inimene tassib kaasas, elab koos ja sees sellega, mis teda valena häirib ja valu või haigeks teeb ning siis ta küsib Maailma käest – Miks? on tema elu nii raske, ülekohtune, tühi ja täis? – Miks? peab tema oma elu elades kannatama? Mida kosta, kui inimene oma kannatusi, kui risti kaasas kandes ise oma elu nii huvitavaks elab.

Rahulolematus kriibib närides inimest seest, sest ta läheb iseendas kaheks – inimene tahaks lihtsalt ja rahus olemas olla ning elada oma elu ilma selleta, mis raskusena kaasas käib, kuid ometi tema ise ei lase oma raskusest lahti, sest see PEAB tema oma olema. Millal ulatub inimeseni mõistmine, et soovides tunda ennast kergena saab tema ise raskusest lahti lasta? Milleks võtta endaga ühes see, mida endas tunda ei taha? Milleks võtta endaga ühes see, millega koos ja sees elada ei taha?

Ja siis on inimene vihane, et saada sellelt tundelt jõudu olla ja elada ühes kõige sellega, mida ta ei taha, kuid ometi nii kõvasti endale hoiab. Inimene vihkab kõike seda, kes ja mis ei lase ega luba tal vaba olla. Kes või mis tegelikult kellest või millest kinni hoiab? Kelle kokkusurutud pihkude avanedes lõdveneb sõlm ja kaasas kantud raskusest saab kerguse vabadus – võimalus ise valida, kuidas iseenda sees ise ennast tunda.

Mis on raskus – see on Maailma pea peale pöörav vaatenurk, et tegelikult annab inimene enamus asjadele tähenduse vaadates peegelpilti. Kohas, kus inimene tunneb, et temal on raske, sest tema elu on tema jaoks ülemõistuse raskeks tehtud, kasutab tema ise tegelikult jõudu, et teha vastassuunaline liigutus – iseenda eluga ühes voolamise asemel proovib inimene muuta olemas olev vastupidiseks.

Kui inimene ütleb, et tema tahab edasi liikuda, kuid Maailm ei lase, siis tegelikult tahab ta ise paigal seista, et peitu pugeda ja vältida Maailma poolt kaasa viimist. Kui inimene ütleb, et tema tahab paigal seista, siis tegelikult tahab ta Maailma peatada, et ise juhtida ja suunata see endale soovitud teele – inimene tahab ise ees kõndida. Inimene tahab hoida kontrolli oma elu üle enda käes ja sellest tulenebki jõu kasutamine, et teha katse ise juhtida Maailma – inimene püüab peatada või liigutada Maailma enese soovi järgi ja just sellest tuleneb raskus oma elu elamisel – inimene kasutab jõudu, et suuta muuta jõesängi ja panna veed teistpidi voolama. Milleks ta seda teeb – inimene tahab omada võimu.

Inimene läheb Maailma ja astub Maailmale vastu, et suuta see oma kontrolli alla saada – kui välises on lõpuks kõik ilus ja hea, siis saab tema oma elu sees rahus elada. Inimene usub, et kui Maailm on lõpuks tema näoline, siis ta teab, et ta ei pea enam mõtlema ega kartma, et keegi kusagil võiks talle näidata – saab, sest see on võimalik – inimene saab elada oma elu Maailmaga võitlemata ja ta ei pea üha uuesti proovima seda, jõudu kasutades, muuta.

Mis saab siis, kui inimene enam ei astu vastu ega püüa muuta midagi või kedagi selleks, et suuta kontrollida, vaid ta on tema ise iseenda sees? Millal jõuab kohale mõistmine, et Maailma sees on ruumi kõigile, täpselt igale ühele, kes või mis Maailma sees elab või asub, ühe palju ja ühe õigusega.

Inimene tahab, et temale jäetaks puutumatuna alles temale kuuluv ruum, mis allub tema kontrollile, kuid iga inimese ruumi suurus on mõõdetud tema enda mõõdupuuga ja need ei ole inimestel ühtsed.


Marianne

15.11.2109.a




kolmapäev, 13. november 2019

Murtud lubadused - täitmata jäetud lood




Oma teelt mäletad Sa kindlasti teiste inimeste poolt öeldud sõnu, mis olid kui lubadused, mida murti, sest need jäid täitmata. See on valus ja muserdav tühjus Sinu sees, sest Sina ei saanud ega kogenud seda, mida uskusid, et saad enesele. Teised ei olnud ega teinud seda, mida Sina ootasid, kuigi nemad olid seda Sulle justkui lubanud.

Sõnad poetuvad ja voolavad inimeste vahel üsna kergelt ning mõtlematult ja see, mis on öeldud, on kui õhk, mis hajub, sest seda lihtsalt ei ole. Miks siis Sina hoiad sõnu endas ja tunned ennast puudutatuna, kui sõnadele ei järgnenud tegusid ja lood jäid tühjaks, sest keegi ei täitnud neid.

Kuuldes sõnu, lood Sina ise enese sees ettekujutuse – sõnadega seotud loo. See lugu on Sinu sees, kuid välises Maailmas seda ei ole ega saa võib-olla olemagi. See, Sinu poolt loodud pilt, on Sinu enese lubadus Sulle endale sellest, milline see lugu saab olema ja seega on see osa Sinust. Kuid Sina ei saa teisi inimesi omatahtsi Sinu ettekujutusi reaalseks looma sundida. Ettekujutused Sinu sees on tühjus – need on varjud, mis ootavad täitmist – elusat sisu. Kui Sina tajud enese sees tühjuse raskust, siis ei ole Sina lasknud piltidest lahti ja Sinu sees on vajadus neid täita, et anda endale oodatud tulemus – täita oma lubadus.

Sina vaatad sinna poole, kus on see, kes sõna lendu lasi, kuid jättis selle järgi astumata. Sina oled pahane ja häiritud, tunned viha ja süüdistused kibestavad Sinu meeli, sest sõnad olid lubadus, mis murti – Sina mäletad ja hoiad mälestust eneses alles, kuid teine on edasi astunud ega mäleta ära olnud aega.

Sina ise lõid enese sisse pildi ja Sina ise ei suuda seda täita, seega oled Sina ise enesele antud lubadust murdnud, sest Sina ei ole võimeline seda sellisel kujul täitma. Ometi Sa ei mõista, et Sina ise oled oma loodud loo täitmata jätnud, sest Sina vaatad seda, kes lausus sõna. Sõna oli ju enne kui lugu ja seega pidi sõna olema loo algus, sest sealt see kõik kasvas, kuid tegelikult võtsid Sina ise sõna enese sisse ja kasvatasid sellest enese ettekujutuse -ühe loo – mille Sina ise täitmata jätsid.


Marianne

13.11.2019.a

teisipäev, 12. november 2019

Hääl





Häälel pole keha
ega oma kodu.
Hääl voolab välja,
kandub kaugele,
on ja kaob,
kui vaikib
hääle tekitaja.
Hääl on kehast
ja maisest paigast
lahus seisvalt eraldi.

Sulged silmad -
hääl on Sinu ümber
ja eneses sees -
hääl on lained,
mis kannavad
Sind enesega ühes
Maailma avarustesse laiali.


Marianne

12.11.2019.a



esmaspäev, 11. november 2019

InimHingede tugevus





Kui tuled ja astud minu teele,
siis selleks, et et Sinul on
minule midagi anda.
Kui tulen ja astun Sinu teele,
siis selleks, et minul on
Sinule midagi anda.

Meie kohtumine
on meie vaheline
AJA sisene kokkulepe -
me ühe viivu ühes kõnnime.

Ära hoia minust kinni
ega püüa hoida mind tagasi.
Mina ei hoia Sinust kinni
ega proovi paigal hoida -
sõnades on teod lihtsad
ja kerged tulema,
kuid päriselt, päris elus
on palju raskem
ja tõsiselt vaevalisem.

Tahaks ju võtta ja omada,
et enesele hoida,
kuidas hüvasti jätta,
kui teineteise elus olemata
me tegelikult olemas oleme -
aega ei saa kinni hoida
ega olematut paigale panna.

Sina ei saa minna,
kuni mina vastu ei võta
ega ise ennast vabaks anna.
Mina ei saa minna,
kuni Sina vastu ei võta
ega ise ennast vabaks anna.

Me lihtsalt teame,
et seni seotud oleme -
me seni teineteise eludes
üksteist ankruna
paigal hoiame.

Inimesi ei pea enesele hoidma
ega hulkades kuhja koguma,
sest kvantiteet ei määra
kulla puhtuse hinda.

Me ei võta vastu kingitusi,
mida meil endil
on ise endale anda.
Me ei ole tõeliselt vabad,
kui vajame ankruid,
et hoida ise ennast tagasi.

Kingituse võtame ju vastu
ise endalt,
sest teises Hinges,
meie ise,
peegeldume vastu -
anname ise ennast vabaks
laseme oma lugudel minna,
anname ise ennast vabaks
ja lubame ise endal minna.


Marianne

11.11.2019.a




laupäev, 9. november 2019

Kuni veel ei leia nime





Rahulolematuna
rahus olemata
inimese sees käärib,
sest iga asi häirib,
vastu puutub
ja paigast liigutab -
kusagil inimese sees
on midagi paigast,
ära oma kohalt.

Inimene ise
mingit tunnet
kokku kogub
ja energiat üles korjab.

Inimese sees on vajadus
leida lahendus,
kuid enne veel
tuleb üles leida see,
mis kasvab pinnale
inimese seest ülesse.

Inimene ise
on rahus olemata
kuni teemal pole nime
ega nägu ära tuntavat.


Marianne

09.11.2019.a



reede, 8. november 2019

Väikestel kivikestel on teravalt valusad nurgad





Jätan pooleli, panen kõrvale, viskan minema – raskus on kui sein tee peal ees – keeran temast ära. Ma ei taha võtta teda endale, sest ma ei saa soovitut nii nagu tahaksin – raskus seisab eemal ega tule vastu. Mina ei astu raskusele vastu, vaid seisan ise temale vastu – tahan, et tema avaneks ja avaks ennast minule – oleks minu oma ja osa.

Ma vaatan raskust ja näen seal seda, mis minule ei meeldi – ma ei vaata endasse, sest seal on tunded kardinana ees. Ma tahan koostööd, vastastikkust sidet, kuid raskus ei libise kätte kui kinnas ega sobitu sobivalt. Minul endal tuleb ta enda omaks  teha, leida endas uus huvitav vaatenurk ja teine tee, kuidas jõuda sihile.

See on raske, sest raskus ei ütle ette ega astu ise – tema ootab ja seisab teel. Mina tõmban vahe vahele – seal on tema, siin olen mina. Ma ei vaata tema poole ega anna endast, sest raskus hoiab iseennast iseendale. Ma ei luba endal naeratada, sest see oleks nõrkuse ja allaandmise märk. Tunnen, et mina ei saa ega oska, sest see ei ole võimalik – minul ei ole lahendust ega võtit. Ma näen, ulatun puudutama, kuid saan kõrvetada.

Öeldakse, et raskus on minu oma, kuid mina ei taha teda sellisena endale. Minus on solvumine – kui ei saa, siis pole vajagi – elan ilma raskuseta – saagu nii nagu mina tahan või ärgu saagu üldse. Otsustan, et mina ei tahagi raskust endale, sest mina ei oska vaadata raskust kui kingitust – minu jaoks on ta ülekohus ja karistus, sest minu sees kasvavad tunded ei ole ilusad ega head ja minul on nende sees halb olla. Mina tahan kasutada jõudu, et raskus ei tekitaks minus tundeid – tahan murda oleviku katki.

Tegelikult ei ole raskusel mind vaja, kuid kui mina tahan raskust oma ellu ja elus hoida, siis tuleb minul leida tee temani. Raskus on kui uks, mis ei avane lihtsalt minu olemas olemise ega soovi peale – minul endal tuleb leida iseenda seest võti, et kingituseni ulatuda. Ma tean, et mina võin saada, kuid ma tunnen endas, et ei saa, sest ei oska. Raskus on minu enese tunded, mille ees, sees ja käes olen vangis. Mina ise olen võti, sest avades endas ukse ja astudes tunnetest välja kingin endale vabaduse.


Noorem poeg käib koolis, esimeses klassis. Tal tuleb õppida lugema, kuid see ei tule välja. Ta otsustas enesekaitseks, et temal ei ole lugemist vaja. Vanemana on tema teemast on saanud minu teema. Lugemine on tema raskus, mis seisab tee peal ega astu vastu – pojast on saanud minu raskus, sest ta ei tee seda, mida tal tuleb teha – õppida lugema.

Täna mõistsin, et olen võtnud tema raskuse enda kanda ja tahan, et ta õpiks nüüd ja kohe, saaks täna selgeks. Suunasin oma tähelepanu vaatenurgale – Miks poeg ei tee ära seda, mida tema peab tegema - selle taga oli soov - siis saaksin mina vaba olla kohustusest teda sundida – tahtsin, et tema vastutaks ja oleks ise - kui teed olen kõrval, kui ei tee, siis astun eemale. Ma ei olnud poja kõrval tugevusena, kellele ta saaks toetuda, vaid piitsa ja kontrollina. Ma ei kuulanud ega oodanud tema valmisolekut, sest minu jaoks aeg jooksis ja oli otsa saamas.


Marianne

08.11.2019.a

neljapäev, 7. november 2019

Hinged mängivad Inimestena inimestega malet





Kui Sina alles eneses ja Maailmas kahtled ning ennast ei kuule ja valikud tunduvad valed, võimatud või olematud, siis ühele hetkel kaovad nähtamatuks teised teed ja alles jääb vaid see, mida mööda astuda tuleb ...

Kas Sina tead, miks Sa vahel sõdid vastu, protestid, viha tõstad ja tujukuse valla päästad – Sina tead tegelikult seda, mida Sina veel ei tea. Sinu tee on juba laotunud ja Sina tead, et Sina astud vastu oma järgmisele hetkele – kuid Sina ei taha. Kuidas saab vabast tahtest minna teele, kus ees seisvad katsed – kas ja kuidas oled Sina oma elatud ajast mõistnud – Hinged mängivad Inimestena inimestega malet – see, mis ootab Sind ees, see tuleb.

Sinu sees on olemas teadmine, sest Hinged on oma kokkuleppe teinud. Malendid on paigast liikunud, sest mäng on juba alanud. Käigud on tehtud ja peegliga kohtumine seisab ees – Sinu järgmine samm viib teid kokku. Hinged mängivad malet – see on Sinu järgmine valik, kuidas ja millal Sina astud. Kas Sa lähed lahingusse ja võitled oma tunnete nimel? Kas pead plaani, kuidas mööda pääsedes nähtamatuks jääda? Kas valmistud ja planeerid strateegia, et saada endale see, mida Sina tahad? Kas Sina julged astuda, teades, et teed olevas hetkes parima võimaliku ja see hetk ei kesta terve igaviku, sest on järgmise silmapilguga läbi – uus käik, uus samm, muudatus laual, muutus Sinu elus ja sees.

Male on reeglitega reguleeritud mäng, mille tulemus on hoolimata selle käigust ikka üks – mäng saab läbi – on kaotus – võit – viik – tasakaalutus või tasakaal, lihtsalt ja vabalt. Kui oleksid kaks, viis või seitse käiku tagasi teadnud seda, mida nüüd tead, siis ehk poleks Sa seda või teist üldse teinudki – Sina oleksid teisiti valinud. See ongi selle mängu ilu ja võlu, et Sina ei tea seda, mida Sina tegelikult tead. Sina tead, et see, mis Sinu osaks saab, see tuleb, on ja läheb. Sina tahad võita, oma elu elades võita. Kuidas saad Sa seda teha, kui näilisus on kõige selle nimi. 

Sinu elu on kui kaalud, sest ühe külje üles kaalununa oled Sa teises alla vajunud. Sa näed taevast, ulatud tähtede ja kuuni, tõused kikivarvule ja vajud alla – kiigud peadpööritavalt. Sinul on paha, sest oma elu elada on hirmus – Sina tahad vabaks saada. Tahad laua pealt ära. Tahad ise nuppe tõsta ja mängu juhtida, et kontrollida seda, mida nimetatakse Inimese Eluks Aja sees, kuid, siis Sa ju ei valiks seda, mida Sina ei taha. Mugavalt soojas ja turvas istudes Sa ei taha astuda, vaid olla. Ometi Sina tead, et  Sinu elul on eesmärk, sest Sinu teel on sihtmärk – Sinu poolt läbi kõnnitud lood viivad Sind edasi, lähemale algusele ja iseendale.

Kui Sa tunned, et mingil hetkel, mingis kohas on Sinus, hoolimata kõigest, sisemine soov teha just seda või teist, siis lase endal olla ja teha, sest tegelikult Sa tead seda, mida Sina veel ei tea. Sina tead seda, mis ootab Sind järgmis(t)e sammu(de) järel ees.


Marianne

07.11.2019.a



kolmapäev, 6. november 2019

Ära olnu oli ära olnud





Oli üks hetk,
oli kohtumine
üle aegade -
kaua ei olnud
teineteist näinud.
Kõike oli olnud,
halba ja head,
minevik meist,
meie sees ja mälus,
oli kaasas.

Olin hetkes ja kõndisin läbi,
kuid hiljem
mõttelõnga näppisin,
tagasi vaatasin
ja üle kontrollisin -
milline mina olin olnud.

Hetk oli möödas,
ta oli läbi saanud,
kuid mina endas otsisin -
kas leian sealt endale
veel mõne tunde
või ära olnule
sügavama sisu,
all või tagamõtte.

Käisin, vaatasin üle
ja välja mõelda proovisin,
kas ja kui
oleks olnud teisiti,
kas ja kui
oleksin olnud teisiti,
kas siis oleks olnud
kuidagi teisiti.

Minu sees oli hirm,
seal pesitses kartus,
et sellel kohtumisel
võivad olla tagajärjed,
millele olles
mina ei mõelnud,
mille peale olles
mina ei tulnud.

Vaatasin tagasi
ja nii mina
ei tundnud endas,
et tegelikult hetk
oli juba möödas,
sest see
oli läbi saanud.

Korraga mõistsin,
et võin lahti lasta,
kui mina ise luban
enesel olnust lahti lasta,
sest ära olnu
oli tegelikult
juba ära olnud.


Marianne

06.11.2019.a