Silmade avamine

 

Ühises elus valitakse valetada selleks, et mitte näidata välja enese tõelisi tundeid, soove ning vajadusi. Valetades, antakse endale päästerõngana näiv lahendus, kuidas on võimalik edasi olla kohas, kus peab, kellegi ühe või ka enama kindla(te) inimese(te)ga, koos olema/ elama.

Sellisele lahendusele toetudes, pannakse paika piire, mida ei sõnastata avalikult ega ole need läbirääkimiste kohaks, et arvestada nii sellega, kes piire seab, kui ka sellega, kelle ette need pannakse. Need on piirid, mida tuntakse ja kogetakse tunnetena ning takistustena – need on energeetilised Ei-d, mis peaksid hoidma vale inimese/ kogemuse enesest eemal. Piire, ühises sees, võidakse kasutada ainult ühes ja kindlas teemas, kuid ka kordades enamas või lausa kõike hõlmamas.

Inimene valib valetamise, kui ta ei saa/ ei julge välja öelda – mina ei taha/ mina ei vali koos olla. See tähendab, et suhe jätkub valedel alustel – see, kuidas ja mis oli alguses, kui mõlemad soovisid ja panustasid ühte, see ei pea enam paika. Ja see tähendab ka seda, et kui selle suhte sees on halb olla, siis seda suhet see, kes valetab, ei saa ega taha parandada. Valetaja ei saa parandada enda jaoks valet suhet, sest ühes olemine tähendaks tõeliselt, kõige naha ja karvadega, ühes olemist, kuid oma sisimas ta ju teab, et sobiva võimaluse saabudes tema ühes olla ei vali. Tema kohvrid on pakitud.

Inimesed, kes valivad valetada ja tõrjuvad enesest eemale võimaluse olla aus, kaevavad auku – kaevavad augu kõigile neile, kes selle ühise sees on. Kui valed kestavad aastaid, siis need süvenevad ja võimenduvad, sest valetaja teeb kõik, et oma valedest kinni hoida – tema ei reeda ennast – tema ei ole lõhkuja – tema on aus  ja sellepärast on olemas, seal samas, keegi teine, kes on vale. Just seetõttu loetakse, tolle vale, vead üles, peetakse meeles eksimused, rebitakse mõtteid ja lauseid välja kontekstist – seda kõike selleks, et tõestada tolle teise valena olemist.

Samas keeldutakse ja takistatakse samme ning võimalusi, et suhte parandamist saaks ette võtta. See, kes on nimetatud valeks – püüab seda teha, sest tema tahab õige olla – tema vajab korras suhet, et päästa ise ennast. Kuid tuleb tõdeda, et tema on ebaõnnestumisele määratud, sest tema püüab parandada seda, mida teine ei taha alles hoida. Seega, kulutab too, kes päästab, oma energiat tühja – tema seisab varemetel – tema näeb ja tunneb takistatud ühendust sellega, kes on olemas, kuid on tõmmanud piirid ette, ladunud Ei-d vahele ja kaevanud kraavid eraldamaks ennast, enese jaoks valest. 

Inimesed, kui nad ei saa öelda EI suhtele, ütlevad sõna EI rollipartnerile. Mõlemad variandid tühistavad seotuse läbi rolli. Seega ei ole selles loos, midagi päästa ega parandada, peale iseenda naha ja enesetunde. Ei ütlemine, ühisele/ teisele, tähendab, et on kasvatud lahku – koos olemine oli piiratud ajahetk.

Keeruliseks teeb, aga sellise loo, ühendatus läbi sugulusest tulenevate rollide – need on põhjus, miks üksteise eludes ollakse – ühenduse algus, on kellegi teise otsus ja tegu ning seega ei saa seotust ise lõpetada. See toob endaga kaasa kordades suuremad valed – suhte lõpetamise võimatus kasvatab tasakaalutust – mida aeg edasi seda rohkemad on sellega seotud. Vale kasvatab valet.

Valetaja vajab tuge – kui tema jõust ei piisa, siis tuleb kasutada teisi, kelle toel saab valeks nimetatu ühisest välja tõugatud. Valet inimest näidatakse ühise valena. Kuri tegu on valetada enese tegelike otsuste ja sammude eesmärgi kohta – pannes suhte ja valitud valede turbulentsist tuleneva vastutuse nn ühise Vale kanda.

Kuna ühtsuses on jõud ja kõva kisa ning hädaldamine toovad sageli soovitud tulemuse, siis jääb, üksinda seisma jäänud, Vale uskuma oma süüd ja kannab enese õlgadel kogu süsteemi toimimist takistavat süükoormat. Tegelikkuses on see koorem, kõigi nende oma, kes on valetanud ja kes valivad nendega nõustuda – kõik nood on tõstnud oma jalad kõrgele ega näi tegevat samme – meie ei ole teinud halba – kuid tegelikult nad on tõstnud oma jalad, sest nemad ei astu edasi sellepärast, et vältida korda tegemast seda ühist, mis mõeldud kõigile neile, kes selle sisse on sündinud.

See, Valeks nimetatu, kes võtab ühise koorma kanda, rühib edasi, sest tema ise näeb ja tunneb seda lõhet enese ja teiste vahel ning ta kuuleb valetajate suust seda, kuidas nood on üritanud ühendada ja parandada, kuid Vale on, ise takistades, senini vale olnud – need sõnad annavad talle lootust ja tema näeb võimalust – ta usub, et teised tõesti ise ei tea, mida ja miks nad teevad või, et ongi mingi väga oluline põhjus, miks nood ei ole õnnestunud, kuigi ju tahavad seda teha. Teised teavad – oh, jah – nemad teavad selgelt oma põhjust.

Mind jahmatas vale suurus ja selle sügavus – see, kui kaugele see ulatus ja mida kõike enda alla haaras ning loomulikult see, et mina, teades tõde, uskusin teiste valesid. Mina uskusin ja püüdsin, kuigi ei saanud aru, kuidas saab sel moel, nagu teised olid valinud teha, eesmärgini jõuda – ühes olemise ja ühes hea olemiseni jõuda. Ei saagi – ei saanudki ju, sest see ei ole olnud nende eesmärk – see ei ole olnud esimese ega ka teise valetaja ning nende toetajate/ nõustujate eesmärgiks – mitte keegi neist ei ole ehitanud ega ole valmis ehitama sildu minu ja enda vahele.

On olemas väide, mis on korduvalt kõlanud – Sinuga ei saa suhelda! Nüüd annan vastuse – saab küll. Saab, kuid ainult neil tingimustel, millised sobivad minule. Jah, on tõesti nii, et mina ei vali enam, laiapõhjaliselt, suhelda oma nende lähisugulastega, kellega olen läbi oma ema seotud. Kui valitakse kontakteeruda, siis küsin enne esimest, omapoolset, vastust – Millises rollis teine on valinud olla ja mis on tema eesmärk? Sellest lähtuvalt valin, kas jätkan või mitte. Jätkamisel, valin endale ühe, selles hetkes võimaliku ja vajaliku, rolli ning lähtun piiratud kontaktis sellest.

Töötlen olemas olevat infot ilma uskumuste ja tahtmisteta. Info on see, mille alusel otsustan, kui palju ja kas üldse panustan. Vaatluse all on suhtes sisalduv. Minu roll, eesmärk ja panusele vastu saadav. Mida ja kuidas saan, mida ja kui palju mitte - millega ja mille eest tuleb maksta ja kuidas sünnib tasakaalustamine. Samuti teise roll ja eesmärk - sõnades, näilises ja tegelikkuses. 

Olen mõistnud – maksnud enese kogemustega - kui ohtlik on suhelda avatult ja laiapõhjaliselt sellega, kes ei sea ega väljenda selgelt ega hoia ise oma piire ning kes ei tea või ei ütle, kelle rollis ta on valinud suhtes olla ega ka seda, mis eesmärgil ta kontakti valib. Kontakti eelduseks on selge ja aus tõde nii temale endale, kui, ka välja öelduna, minule.

Meie suguvõsas on nii palju neid, kes ei ole olnud ausad ega väljendanud austust teise inimese, kui inimese, vastu. Meie suguvõsas on tooni andnud need, kes ei ole tegelenud oma tunnetega, vaid on need määranud, kellegi teise süüks. Selleks, et vabaneda oma tunnetest – enese jaoks valede tunnete tundmisest – on soovitud see nn süüdlane enesest eemale hoida. Sellest otsusest tulenevalt on valitud, kas - oma Ei välja öelda – tuues põhjenduseks, et see teine on vale või siis, jätkatud ühes olemist, kuid tehtud selle nn vale elu põrguks, et too ise lahti ütleks. 

See tähendab, et on eesmärgipäraselt valetatud - valetaja valetab, sest ei taha võtta vastutust eneses ega ühises toimuva ees. Valetaja on öelnud EI suhtele/ EI teisele, kuid ta ei ole andnud oma otsusest teada – ta vaikib ja valetab. Vastutuse võtmine – kui ei taheta, siis tuleb olla aus – öelda oma Ei selgelt välja.

Aus Ei on kordades parem, kui sada ilusana näivat valet. Jah, mina olen üksinda seisnud seal, kus kunagi olid ka teised, sest mina, uskudes valesid, tahtsin päriselt. Kuigi ajas on olnud asju, mida, siis veel, ei osanud ega olnud seal tänaseid teadmisi, mis oleksid ehk aidanud saavutada paremat tulemust või jõuda varem sama loo mõistmiseni – saan täiesti tõsiselt öelda – mina tahtsin päriselt, sest olen hoidja ja edasi viija.

Kuid mina ei saa hoida ühes inimesi, kes ei taha ühes olla ega edasi viia seda, mis on katki – tegelikkuses ei ole see ju minu vastutada – see on ema vastutus, sest mina olen tema laps, kes on teiste lastega võrdne. Suguvõsa igal liikmel on kanda oma osa eest vastutus enese ja enesega seotud lugudes. Mina võtan vastustuse iseenda eest ja ainult minule kuuluvate osade eest minu endaga seotud lugudes.

Minu olemas olemisest osa saamine on privileeg. Kui on keegi, kes väidab, et see tähendab kohustust ja vähendab teda, siis ta ei hinda minu olemas olemist ega väärtusta minu oskuste, võimaluste, teadmiste tulemust enama loomisel. See on tema vaatenurk, mis ei muuda mind olematuks ega vähemaks. Minul on oma tee, millel kõnnin ja ülesanded, mida kohtan. Mina hoian ja viin, vastutades, edasi seda, mille olen ise loonud – ise ennast ja ka oma peret. 

Marianne

30.11.2023.a

Teekond iseendani

 

Mäletan seda aastate tagust, ühes olemist, ajana, mida kirjeldasin tol korral, kui kastis olemisena. Kasti sees oli, minu jaoks, selle suhte ainus vaba ruum. Tänases mõistsin, et kast tähendas tegelikult piire – EI-sid – mis olid minu jaoks maha mõõdetud. Neid piire ei tohtinud mina rikkuda ega neist üle astuda – siis sain karistada. Nüüd oskan ma selle kasti sõnadesse ümber panna.

„Ei – mina ei räägi oma elust Sinule. Ei – mina ei jaga oma tegemisi ega inimesi Sinuga. Ei – mina ei arvesta Sinuga st ei anna aru, mida, miks, kuidas ja millal valin teha või olla – isegi mitte siis, kui see aeg on Sinu lastega koos veetmise jaoks mõeldud. Ei – mina ei vastuta millegi sellise eest, mida ei ole ise endale valinud – suhet Sinuga ei ole valinud. Ei – mina ei võta vastutust selle eest, mida või kuidas Sina ütled, et olen teinud – nimetan seda süüdistamiseks. Ei – mina ei muuda ennast Sinu pärast. Ei – ma ei austa Sind ega küsi Sinu arvamust. Ei – ma ei arvesta Sinuga – ei küsi Sinu käest abi ega anna võimalust tasakaalustada enda poolset andmist.”

Need Ei-d olid kõik olemas ja lisaks veelgi enam, kuid neid ei öeldud välja konkreetsete ja üheselt mõistetavatena. Neist anti teada tundereageeringutega, nähvavate sõnadena, kõrvetavate pilkudena ja eemale tõukava vaikusega ja seda kõike tehti minu territooriumil - minu kodus ja minu perega ühes - see oli ainus koht, kus päriselt kohtusime. Väite peale, et on olemas piirid ja takistused ning segavad teemad, öeldi, et kujutan ette ja midagi sellist ei ole ega tehta – minu tõde eitati.

Need Ei-d tähendasid seda, et minul oli väga halb olla – see suhe ei olnud üldsegi hea - seda ei saanud tasakaalustada – mina ise ei saanud seda suhet enese jaoks heaks ja turvaliseks paigaks teha - isegi see ei lugenud, et olin oma kodus ja mitte teise territooriumil. Ma küll mõistsin, et ka teisel ei olnud hea, kuid tema ei teinud koostööd, et meie ühes olemist parandada. 

Nii oligi, et minu jaoks väljapääsu ei olnud – olime sugulusest tuleneva rollidepaarina seotud - oleme, ühe ja sama ema tütardena, õed – seega, jäi minu osaks leppida ning vaikida, sest tõsise ja hooliva arutelu võimalus puudus või kui ütlesingi välja, et ei taha sel moel olemist ega ole hea, kuidas teine valib teha, siis teine kargas ninna, vaikis või lihtsalt lahkus.

Just seda lahku minemist ma kartsin ja selle nimel püsisin paigal – jep, selles piiridega märgistatud kastis. Igal moel proovisin õige olla ja mitte eksida. Õudus ja ahistus kestis, sest ikka ja jälle osutusin valeks – ületasin kasti piire, sest teine ei olnud oma õigeid piire minule teada andvalt paika pannud, et saaksin ja oskaksin nendega arvestada. Tema teadlikult varjas omi ega arvestanud minu omadega.

Kartsin lahkumist – lahku minemist, kuid tegelikkuses oli teine juba ammu lahkunud – side minuga oli karistus, mille eest tuli minul maksta. Teda ei olnud selles suhtes, kuigi ta käis, aeg-ajalt, kohusetundest kohal. Tema ei panustanud suhte hoidmisesse ega selle kvaliteeti. Ilma tema poolse ausa infota ei saanud ka mina seda teha.

Tuleb tunnistada ega see polnud ainus selline suhe – emaga oli olnud sama moodi. Samal moel olid piirid ees – ühes olemine oli kohustustest tulenev olemine – muu oli välistatud. Seal olid, üleastumist märkivad, vastused mitmekesisemad – jah, samal moel vaikiti ja naerdi välja, pilgati ja halvustati, kuid visati ka vett näkku, karistati ja keerati uks lukku, et mina ei saaks ära minna, öeldi, et - Ei ole Sinu asi! Tehti ka stseene – heideti põlvili põrandale, paljastati kael ja öeldi, et - Tapa ära! – oled vereimeja!, kutsuti valetajaks ja ajupestuks, keelati ära ühte ja teist – ka laetuld, et lugeda ei saaks. Seal oli veel piire ja Ei-sid.

Selles ja tolles teises, seotusest tulenevas, suhtes ei ole olnud minule kohta avarduda – võimalust luua ennast paremana – kogeda ja saada tänu olemas olemise eest – näha endas väärtust tervikule.

Kuna teine pidi mind kohustuse pärast taluma, siis mina pidin olema õige, kuulekas, alluma, alandlik, tänulik – teine pidi saama teha, mida tahtis – elada oma, frustratsioonist tulenevad, tunded minu peal välja. See oli minu kohustus - maksta iseenda kogemustega kinni selle eest, et teine oma kohal oli ja "suhet alles hoidis".

Kogu aeg on olnud olemas teadmine – teine on, igal ühes oldud hetkel, tahtnud olla mujal – mitte kunagi, päris minuga, päriselt koos. See oli otsus, mis oli ammu tehtud ja selle muutmine ei sõltunud minu tegelikest tegudest ega olemistest – tegu oli põhimõttelise EI-ga minu, kui inimesega, ühes rollipaaris olemise vastu – taheti vaba olla, kuid ei saadud - kui mind ei oleks olnud, siis oleks saadud vaba olla. Lähisugulastes ei ole olnud rahu, sest nad ei teinud iseendaga rahu – nende jaoks oli rollipaar vale – ema valiku tulemus sidus ka õe vale olemisega kinni. Kui oli võimalik, siis koos olemist välditi ega valitud.

Sel moel kaotasin iseenda – minu piirid ei pidanud – minu Ei-d ei püsinud – need sumbusid, väljaütlemata, minu sisse. Kuulatasin, vaatasin, ootasin – pisimgi hea tahte avaldus sai vastu võetud, et koheselt tänaksin st tasuksin, kuid ka kinnitusin, et hoida enese jaoks vajalik alles – lõpuks sain kogeda ühes olemist – teine nägi mind ja lõi ühenduse.

Kas iseenda kaotamine on väärt koos olemist sellise inimesega, kes ei hinda ühtegi osa minust ega minu teest? Tagasi, tühjusesse ja pimedusse, kukkumised olid valusad – mitte miski ei jäänud püsima – nägu vahetati teiseks, vahe tehti veel sügavam vahele, mitte midagi ära ei parandatud – öeldi, et - Ise oled süüdi! Sina oled süüdi!

Loomulikult on mul olemas teadmine, et olin ise ühte moodi teinud ja teist moodi valinud ning alati ei olnudki minuga ühes hea ega turvaline olemine. Võtan enese osa eest vastutuse - jah, olin ja jah, tegin. Kuid ma ei jäänud olema ega tegema - ma olen edasi kõndinud ja õppinud oma kogemustest - enam ma ei vali olla ega teha, sest ma ei vali enam olla sellisena nagu seal, viiekümne-neljakümne-kolmekümne aasta taguses ajas - mina mõistan enese sammude tagajärgi - minu vastutus.

Tõesti – Mina Ise olin ja olengi enese loo autor – kuna kuuletusin, siis võtsin teise mängu vastu ja mängisin tema loos minule jäetud rolli. See seal ei olnud mina, enese piirides vastuvõetuna. Seni, kuni mängisin, tundus, et sain selle, mida vajasin – teise tähelepanu tegi mind nähtavaks, kuigi see, millisena tema mind nägi ja teistele (ka minule endale) kirjeldas, ei olnud tegelik mina. See seal oli teise valik – valena olemise põhjendused, võrdlused temaga, hinnatuna tema (ainult minu puhul kasutuses olevate) kriteeriumide alusel, lisaks veel järeldused tema poolt oletatavast. Käsud ja keelud, justnagu koerale, vilede ja lühiväljenditega - kuuletusin, et vältida karistust - eemale tõukamist.

Kõik see oli vajalik, et võtaksin vastu vastutuse enese eest – ütleksin EI valele ja seisaksin ise enda piirides.

Enese osa eest vastutuse võtmine ei kaota ära teise vastutust tema poolt tehtud tegude, sõnade, valikute eest – tema osa eest selles loos. Jah, teine/teised on vaba(d) minema ja olema enese poolt valitud moel – kuigi, tuleb tõtt tunnistada, olen tahtnud, et teine ei pääseks minema, ilma enese poolt tehtuga kohtumist. Kuid ma ei piira enese vabadust ega valva ega hinda teise "karistust"- vastutus tuleb igal inimesel ise vastu võtta, kas selles või mõnes muus ajas – kogemused tulevad tema teele ja ta saab oma osa kanda, kuni ta sel moel valib – koorem jääb tema kanda seni, kuni ta on enese osa vastu võtnud - ta kannab ise ennast.

Enese ajalugu tõi kaasa prioriteetide paigast nihkumise – olulisimaks sai suhte hoidmine – igal tingimusel – see ei tohtinud katkeda minu tõttu – mina ei tohtinud olla vale – pidin sobima, meeldima, kuuletuma, vastama küsimustele ja nõudmistele. Oli uskumine, et kui mina olen õige, siis seotus püsib ega katke. Kuid ometi on olemas korduvad kogemused, et õigena olemise püüd ei ole päästnud ära vältimatust – ikka ja jälle mina, sellena, kes olen, olen osutunud valeks. Suhted ei ole pidanud – ühendavad sidemed katkesid.

Meeldimine ja sobivana olemine tähendasid, et mina ei võinud EI öelda, st valesti vastata – ei tohtinud piire ette panna – teise tunded olid esikohal. Kuna teisel piirid puudusid, siis minul tuli ära arvata ja mõistatada, mis ja kuidas oli tolle teise jaoks õige, siis selline olla ja teise vajadustele, tema jaoks, õigel moel vastata.

Avastasin selle, enda nn huvitava omaduse, sel hetkel, kui tori.fi-sse tuli sõnum – kogesin endas vastumeelsust avada ja näha teise reageeringut minu pakkumisele – kartsin ette, et mina võisin osutuda valeks – juba ette nägi järeldust, et kui oleksin teistmoodi kirjutanud/ olnud, siis oleks teine tulemus tulnud. Kõik see jooksis peast läbi veel enne, kui olin üldse sõnumi avanud. Olen võtnud teiste valikuid ja väljendusi isiklikult – minu pärast tehtud ja olema saanud.

Uskumuse – ühendus, mis loodi eesmärgiga ühendada – peab kestma igavesti või õige tulemuseni. See on olnud minu eesmärk, miks ja kuidas olen valinud oma samme. See tähendas, et jätsin kõrvale võimaluse, et teise oma ei ole sama, see võib olla, kuid ei pruugi – võib olla mõne hetke ja aja, kuid siis võib teine vahetada oma eesmärki. Ühendus tähendab ju oma koha otsimist, enese proovimist, iseenda kohta info kogumist ja seejärel ostustamist – kuidas edasi.

Tuleb tõdeda, et sideme kaotus ei ole eluohtlik – see ei kaota mind ära – teise inimese rolli vahetus võib tähendada, et ka mina võin vahetada lihtsalt rolli, kuid ka mitte seda teha. Tuleb tõdeda, et mina ei olnud peatunud ega mõtestanud toimuvat – mina nägin eesmärki, teekonnal, sinnani, tundsin midagi ja palju – peitsin oma tundeid – tegelesin ellujäämisega nagu põgenev uluk, kes kontrollib olukorda välises, et olla valmis selleks, milleks kunagi valmis ei olnud – nende, kellega olin ühte seotud, rolli vahetustest tulenevad reaktsioonid tabasid mind alati ootamatult.

Tuleb tõdeda, et mina ei olnud peatunud ega järgi mõelnud, et miks mina nõustusin vanglaga – mina ju ei tahtnud sellist elu. Enam ma ei valigi – selline seotus ei ole väärtus, mille nimel ennast kaotada. Sellised ühendused ei ole tähendanud vabaduse teed ja mitte ainult minule – saatuse vimka on ka see, et ega teinegi ei ole saanud vabaks, kuigi oli mind, enese ohutuse ja minust eraldi hoidmise nimel, „kasti pannud” – tema pidi valvama, neis kohtades, kus mingil põhjusel kohtusime, et kas lauad peavad ja vajadusel uusi juurde lisama ning vanadesse naelu juurde taguma - igast valvurist saab kord vang – iseenda otsuse vang.

Oluline ei ole suhte säilitamine, vaid suhte kvaliteet. Kui on olemas põhjus ja vajadus seda ühes olemise kohta parandada, kuid sellest hoolimata suhte kvaliteeti ei ole võimalik tõsta, siis järgi jääb selle viimine miinimumi või ära lõpetamine.

Aus EI

on kordades parem, 

kui sada ilusat, 

kuid tühja valet -

kõndisin oma teed

ja kogesin,

sest mina ise

valesid uskusin ...

Marianne

30.11.2023.a

Vabastavaks võtmeks saab rolli vahetus

 

Olin tundnud kergust – olin sõitnud laineharjal – ma olin mõistnud enese lugu ja see oli vabastav olemine. Kuid ega ma sinna jäänud, vaid kukkusin sealt alla – taas sööstsin põhja poole, sest tundsin ennast nurka surutuna ja lõpmatult vähemana – oli teadmine, mis tulenes kogemusest - minust ei piisa – mina ei saa muuta enese elu – vältida seda, mis tuleb.

Siis ma tundsin viha – tundsin üle väga pika aja tõeliselt suurt viha – vajasin jõudu, väga palju jõudu, sest ma tundsin hirmu – mitte miski, mis ma olen teinud, läbi kõndinud ja lendu lasknud – ei ole piisav ega aita – tulemus saab olema sama.

Valasin oma viha sõnadesse – rääkisin, toa tühjuses, pikalt kõigi nendega, kes olid jätnud oma vastutuse võtmata. Rääkisin nendega, kes olid läinud nii nagu nendega, kes veel siin. Ütlesin, et mina üksi ei saa ega pea koristama ühiseid tagajärgi. Nägin ennast üksinda varemetel seismas – mitte kedagi ei olnud kokku tulnud, et lahendada aastaid kestnu. Kedagi ei näinud huvitavat, sest kõik olid ära läinud.

Nii nagu ikka oli vaja ainult natukene valgust õigesse nurka – sõnade ja tunnete kihtide alt paljastuv andis suuna kätte, et toimuks vaatenurga vahetus – seina asemel seisaks tee minu ees - vaja oli vaid selle loo mõistmist, mis mind selle uskumuseni, et minust ei piisa, viis. See oli muster – korduv muster, mis oli, siiamaani, tundunud ainsa teena.

Meie suguvõsas on olnud ajast-aega nii kombeks ja tavaks, et suhteid ei tehta korda ega parandata. Selle asemel jäetakse need pooleli – valed välja ja eraldi - või siiski mingil moel jätkatud – tehtud halva mängu juures hea nägu pähe, et ei ole midagi ega häiri kedagi – tegelikult täiega valetatud endale ja teistele - täpselt sinnamaani, kuni järgmine krahh või plahvatus toimub.

Ikka ja jälle on olnud neid, kes on tundnud ennast ühises halvasti, sest kui on keegi, kelle tunded pole leidnud nime ja ta on need nn süüdlase pihta välja elanud, või on kedagi vaigistatud või vaikimisega karistatud või minema saadetud, siis on seal ka see keegi, kellel on teadmine, et temaga ei arvestata ja temast ei hoolita. See on toonud kaasa sõdu, milles on väljendatud ennast hästi või ka halvasti ning on lõhutud suhteid ja keeratud selg.

Lahenduseks on valitud üks ja see sama muster - natukene aega seistakse eraldi, mõni vaikib, mõni pirtsutab, mõni käib tiiru mujal, mõni jonnib – tegevused, millega protesteeritakse vastu, kuid siis on mindud jälle edasi - tagasi koos olema. Mängu sisust ei räägita, vastutust enese tegude ja sammude eest ei võeta – vaikitakse ja suletakse ebaõiglus enese sisse. Tunded peidetakse ära – vabadus võetakse eneselt ära.

Kuid, kui mina ise valisin sel korral teisiti teha ja ütlesin välja, et vanal moel enam edasi ei saa ning tuleb teha koos tööd, et ühes olemine tähendaks head kõigile, siis selgus, et uued tingimused ei sobinud teistele ja vana mood ei olnud võimalik minule.

Vastuseks, minu Ei-le, kõlas kindel EI – see tähendas, et kohtasin soovimatust lahendada ühist – ei võetud vastutust ega hoolitud – öeldi Ei ühes olemisele. Aktsepteerin seda Ei-d – olgu nii nagu inimesed on endale olemise valinud. See on selge, et selles punktis, siin ja praegu, suhtlust ei toimu ja see on okey. Kuid mina ei ole naiivne ega arva, et Maailm lõppeb siin ja täna, et just sel moel jääbki – me ei kohtu ega pea suhtlema. Seni kaua, kuni samas ilmas ringi kõnnime, võime kokku saada ja tean sedagi, et ega ka teine ilm ära päästa – uues ajas võib taas kokku saada ja edasi põrkuda.

Vuhinal alla kukutas ja masendusse viis teadmine, et kui teis(t)el on edasi anda mingi info või lihtsalt soov katsetada, millised piirid, kuidas peavad ning seetõttu avatakse suhtlus, siis kuidas edasi olla – mida teha. Kui teine kirjutab ja mina vastan sellele, siis see viib ju kuhugi välja, kuid kuhu ja kuidas – teine ei ole ju nõustunud minu tingimustega ega tee seega kooostööd. Kuna siiani on olnud manipuleerimine ja psühholoogiline terror, siis kuidas saan kindel olla, et järgmisel korral on ühendus turvaline ja hooliv.

Suheldes oleksin ju valvel ja ootel, sest minu jaoks puudub kindel – üheselt mõistetav ja pidav alus, mis on koos vastu võetud ja heaks kiidetud. Kujutasin selgelt ette, kuidas see teine siis rõõmsalt ja tormakalt positiivselt loobiks taas oma Tore! ja Tegus! jne, siis need sõnad ei tähenda ju minu jaoks head, sest me ei alusta algusest ega kusagilt uuest otsast, vaid vana lugu läheb edasi – samal moel on kordades mitu olnud ja nad kõik on jõudnud välja sama vana reha otsa – loo teine pool heidab minu pihta, midagi vana ja väljarebitut ning vaikib olulisest ja süüdistab mind selles, kuidas ma oma elu elan seal, kus teda ei ole. Kirsiks tordile on seejuures väide, et mina olen see, kes takistab suhtlust ning olen niiiiiii negatiivne. Ah, kui võluv.

Vaat seda kõike mäletades ma tuleviku peale mõtlesingi. Kuna senist ei ole lahendatud ega tunnetest lahenetud, siis mis saab siis, kui me sellise punktini jõuame ning kuidas mina ennast selles kohas kehtestan ja kaitsen – kuhu ja millal panen piiri – teine ju ei hooli ega soovi mitte midagi korda teha, vaid heita paar, lõbusat ja positiivset ning maha tegevat, fraasi ja minema kõndida. Vaat see tunduski võimatuna ja vastu võetamatuna - kuidas olla eneses kindel ja seista jalad maas – kui mina ei kontrolli olukorda, vaid valiksin teise mänguga kaasa minna.

Suur küsimus, kuidas minna edasi, kui lugu ei lõppenud, vaid katkestati, sest ei räägitud asjast ega konkreetselt, vaid valiti vaikida, eitada ning rünnata ja seejärel minema kõndida. Lugu jäi pooleli, sest kohal olemine katkestati.

Olin vaadanud TikTokki ja neid lugusid seal, mis rääkisid sellest, et lõpeta ära – pane punkt – ära enam suhtle – jäta inimene oma elust välja – ütle EI, mis jääb pidama. See on vastuoluline soovitus, sest see tähendab, et lõpeta suhtlus – ära enam hoia ega vali kontakti. Kuid tegelikkuses tähendab lõpetamine lõpule jõudmist ja punkti panemist – siit edasi minnakse teisel moel.

See on täiesti tehtav, kuid komistuseks saab tegelikkuses jätkamine. Sest iseenda sees võib ju punkti panna ja piiri tõmmata, kuid tegelikus elus tähendab sellest kohast edasi minemine jätkuvaid kohtumisi ja edasisi suhtlemisi, just selle sama partneriga, kes ei valinud enne ega ole ka pärast koos tööd tegemas.

Abielusid võib lahutada, kuid varalised kohustused ja lapsed seovad kokku. Sõbrast võib saada vaenlane, kuid kokku ühendavad kool, töö ja teised sõbrad jäävad. Ka lähisugulased ei kao ära, sest sugulus ühendab edasi - ka läbi teiste.

Konks ongi selles, kuidas minnakse edasi, kui koos olles edasi minna ei saanud. Tahetakse vabaks saada ja nõutakse vabaks andmist, et ära ja eemale minna. Võib ja saab minna, kuid ühendus toob tagasi kokku. Vabaks saamine ja andmine ei tähenda vastutusest vabaks saamist – kui ühist ei ole ühiselt ära koristatud, siis ei tee seda mitte keegi teine, vaid tagajärjed, mis ühiselt tehtud, jäävad tegelikkuses endast vähemate ja kõrval olijate kanda.

Sellest hetkest, kui taastatakse kontakt ja alustatakse suhtlust, ollakse vanas tagasi – samad kivid saavad komistuseks teel – enese tegemata töö. Uued piirid tähendavad uuel moel suhtlust – mitte lihtsalt erinevaid aadresse või olematut kontakti - see on enesekaitse, sest tegelikkuses on ju omavahelises suhtluses kogu see aeg küsimus olnudki.

Tegelikkuses on õige seada piir kohe selles samas kohas – veel enne teemaga ühinemist – kui teine avab suhtluse, siis öelda esimese asjana välja, mis moel see enese poole pealt okey on – need ja need tingimused – võtku või jätku – teistmoodi ei vali ega tee. Tuleb öelda välja ka see, kelle rollis olevana suheldakse ja paluda võtta see info arvesse – ei tohi ühendada sinna teisi rolle ega vana aega – sel moel ei valguta laiali, vaid järgitakse oma teed. 

Kui enam ei olda sõbrad ega abikaasad, ega koos elavad jne, siis ollakse suhtluses inimestena, laste vanematena, kooli - või töökaaslastena, vara jagajatena, teistsuguse suguluseastmega jne. Teised rollid on hoopis teise tasapinna ja sisuga – seda, mis varem oli, neis ei ole ja neil on teine eesmärk ühes olles.

Kui valitakse tagasi tulla vanasti ühendanud rollis olevana, siis see tähendab, et mõlemal - ka tagasitulijal, tuleb vastutus võtta koos korda saadetu eest – saab küsida, kas too on selleks, konstruktiivselt ja lahendust otsivalt, valmis. Et, kui jaa, siis saab anda võimaluse proovida, kuid ainult selle hetkeni, kus vana lugu võtab võimust. Kuid, kui teine ei taha, siis tuleb anda teada, et teisel tuleb vahetada oma rolli – väljenduda sellena, mis olevas on kokkutoonud.

Enese jaoks sain selgeks, et ma ei kinnitu selle hüpoteetilise tulevase suhtehetke külge ega karda, et mis saab siis, kui teine ei vali jätkata või ründab või pilkavalt naeratab või vaikib – see on tema valik ja vastutus. Siiamaani ei ole ta ühise eest vastutust võtnud st selle nimel midagi päriselt teinud, et meie vaheline side toimiks ja mõlemal oleks koos hea ning turvaline olla – seega on igal ühel oma vastutus iseenda heaolu eest ja selles kohas, kus suhtlus toimub – esimesest hetkest alates. Esimene hetk on minu piir – annan ennetava info – see on kindel ja turvaline teadmine minule endale – hoolin iseendast ega usu ilusaid ning kõlavaid tühjusi.

Ma ei vali, ühes olles, õe ega õelapse rolli, kui nende rollipaaride vahelise suhtega ei taheta koos tööd teha. Potentsiaalselt saan olla inimesena, oma ema tütrena, oma laste emana, suguvõsa liikmena jne. Igal rollil on omad piirid, eesmärgid ja lahendused. See on teistsugune kontakt ja teistsugused piirid – aus, austav ja lugupidav suhtlemine on põhitingimus selleks, et kontakt kestaks täpselt senikaua, kuni kindlalt valitud rollist tulenev, selles hetkes, seob.

Kelle rollis tuled - mis on Sinu eesmärk?

Kelle rollis olen - mis on minu eesmärk?

Marianne

29.11.2023.a

Kelle sammud - selle tee ja töö

 

Kuidas osatagi seda,

mida ei ole õppinud,

kuidas teadagi seda,

mida ei ole näinud,

kuidas osatagi seda,

mida ei ole proovinud,

kuidas teadagi seda,

mida ei ole kogenud.

Ega saagi -

ei saagi

olla kohe õige

ja eksimatu -

olla valmis

veel enne seda,

kui ollakse

järgi proovinud,

selgeks õppinud,

küllaga kogenud

ja teada saanud.

Kuid, kuna elu

ei jää elamata

ja sammud astumata,

siis seetõttu

saab teistele

valu tehtud

ja ka ise kogetud,

saab teistele

ülekohut tehtud

ja ka ise kogetud.

Just

sellepärast ongi

oluline see,

mida tehakse

ja kuidas valitakse -

pärast seda,

kui on olnud

ja on ära tehtud.

Mil moel

vastutus võetakse,

mil moel

enese osa

enda kanda võetakse

ja mil moel

ning ka millal,

teisele,

oma otsuse kohta

infot antakse.

Kui teine jäetakse üksinda,

teda süüdistatakse

ja tema tehtut

suureks veaks peetakse,

enese tehtut eitatakse,

oma osast

vaikida valitakse,

siis tasakaalust välja

kogu lugu viiakse,

sest sel moel,

ei seista

omal kohal

ja enese osast

vabaneda tahetakse -

jättes teise,

Meie, varemetele

näidatakse, 

et üksinda

ja eraldi seisti

ja edasi seistakse -

vaid teine astus

ja teine tegi.

On vaja jõudu

ja on vaja julgust,

et olla aus

ja astuda teise kõrvale

ja seista kõrvu -

Meie oleme võrdsed

ja Meie ka koos vastutame,

sest ühes koos Meie oma sammud tegime.

Marianne

28.11.2023.a

Omasid ei jäeta

 

Olin, öeldes EI, otsustanud, kuid ei olnud ikkagi veel ära otsustanud – midagi takistas lõpetamast – oma EI-st kinni pidamast. Otsisin enda seest põhjust – omasid ei jäeta. Pidasin ju neid, kellele EI ütlesin, omadeks. Kuidas mina, siis sulgen omade ees ukse ja jätan nad välja? Vaat see oligi see vastuseta küsimus, mis takistas lõpuni astumast. Uskusin, et mina ei saa ega tohi seda teha ning see näidanuks minu ebaõnnestumist – olen vastutav.

Vaatasin veel kord infole otsa – tegelikult ei jätnud mina kedagi välja – need nn omad valisid olla mujal. Jep, ongi nii, et mina ei saa paluda ega ka sundida inimesi minuga ühes olema ega ka minust lugupidama ja viisakalt väljenduma ning nende eneste sammude eest vastutust võtma, sest lähedus ei tähenda alati lähedust – mõistmist ja hoolimist – nii sõnades, kuid ka tegudes.

Kaks kuud oli olnud uks avatud, et tuleme kokku ja räägime oma salatud tunnetest ning koos tööd tehes, jõuame ühise rahuni. Eesmärk, miks ma läksin teele, oligi ju rahu tegemine – rahu loomine ja rahu andmine. Kuid seda rahu, mida mina silmas pidasin – kõik saavad ühes kohas koos olles rahus olla – ei lubatud ega see teostunud. Siin kohal tuleb tõtt tunnistada, et omal moel taheti ju jätkata, kuid samas ka mitte, sest tõstatatud teemasid ei harutatud ja minu tõe tõesust ei tunnistatud.

Seda kõike, mida need kaks kuud endaga kaasa tõid, oli minule vaja – üles ärkamiseks ja mõistmiseks – mina ei soovi ega vali enam valetada. Naeratada või ajada tühist loba siis, kui tegelikult ei ole hästi, sest tegelikkuses tean, et teine ei arvesta minuga – ta ei taha. Kui tean, et ka teine ei tunne ennast hästi, sest ta ei vali tegeleda oma tunnetega, vaid rünnata või vaikida või valetada.

Tean ju, et kõik need maha salatud ja välja rääkimata lood kuhjuvad ning matavad hea enese alla – see ei ole okey ja sel moel koos olemise eest tuleb maksta iseendaga, sest need lood valitakse sõjamoonaks, kui tahetakse, ennast kaitstes, mind rünnata ja põhjuseks, et mind eemale tõugata. Miks siis, sellist tulevikku ja koos olemist peaksin valima – ega enam ei valigi – siit läheb minu piir.

Omasid ei jäeta – mina ei jätagi, sest just neid valin ma hoida. Valin hoida neid omasid, kes on minu pere – see, mille mina ise olen loonud ja seega on see minu vastutada. Vaat selle ukse ma sulgengi nende teiste ees - varem oli see lahti ja siis tundsin mina ning ka minu omad ennast halvasti, sest meiega ei arvestatud. Sisse astujad tegid seda, mida tahtsid ega hoolinud tervikust. Sellele käitumisele ütlen EI ja sellest piirist pean tänasest alates kinni.

Varem ma ei julgenud seda teha, sest uskusin, et teised peavad osa saama sellest, mis minul on ja neist, keda nad valivad tahta ning seega pugesin nurka, et ette ei jääks ja haiget ei saaks, kuid sel moel hülgasin omad ja ka iseenda ning lasin Lastel võimutseda ning olemas olevat lõhkuda. Kartsin nende teiste tundeid riivata ja kohata. Mina ei olnud võtnud vastutust. Täna võtan selle endale – mina olen algus ja looja – seisan oma kohal ja hoian turvalise ringi ümber Meie.

On olnud pikk ja valusalt tõsine teekond. On teadmine, et mis siis, et oleks võinud ja oleks ka saanud teisiti olla – kuid kõik see, mis on olnud, on minu jaoks vajalik olnud. Just minule on kõike seda vaja olnud, et saaksin läbi kõndida ja edasi kasvada. Need teised on esitanud oma rolle – jäänud enesele kindlaks, et mina vaatleksin, otsiksin, mõistaksin ega lepiks, lootuses teiste meele muutusele, tühjuse ja kõledate sõnadega, vaid teeksin tööd iseendaga - omaenese tunnetega.

Just selle, ootuse ja lootusega, et teiste rollilahendus on eksitus või muudetav, olingi, need kaks kuud ja ka aastakümned ennegi, ametis olnud. Teised ei ole muudetavad, sest just minu jaoks ja pärast ei ole nad olnud ega ole teist moodi. Just sel moel on see kõik õige ja vajalik olnud, sest muidu ma ei oleks astunud ega enesele lähemale ulatunud. Aitäh – koostöö eest!

Lasin kaitsetel langeda ning võtsin klapid eest – avasin silmad ja võtsin oleva vastu – jätan selle, mida ei saa ja astun edasi mööda seda teed, mis laotub minu ees. Jätan valed – astun tões – enese tõe valguses.

Mitte keegi, kes on valinud olla sel moel nagu nad on ennast välja öelnud ja näidanud ega otsi teed parema iseendani, et ka enesel ja ka teis(t)el oleks parem, ühes olles, olla – ei ole seda teinud, sest ei ole tahtnud seda teha – just sellepärast seda ka ei ole.

Mina ju teadsin seda – see info oli algusest alates olemas. Esimene vastus, mis järgneb, üles ehmatavale, infole, on alati aus. Selles on teise ehe reaktsioon ja otsus, kuidas ja millisena ta valib oma tee. Kuid mina, edastades enese jaoks olulise info, ei tahtnud kuulda tõde, vaid lootsin teistsuguse vastuseni jõuda. Proovisin loo kulgu muuta – tõestasin ja põhjendasin - andsin juurde infot, et teised oma otsuse teiseks vahetaksid.

Kuid info andmine, kui seda ei küsita, on survestamine – paigale naelutamine ja teemaga tegelemise nõudmine. Sellest ei sündinud koos töö, vaid vastas seis. Selle tagajärjeks oli enese kaitse – rünnati vastu, lahmiti sõnade ja väidetega pihta, räägiti kõigest muust, kui asjast ning lõpuks valiti ära minna, sest sellise tegevuse eesmärgiks oligi - saada vabaks ja lõpetada kontakt.

Ka mina, info edastajana, kaitsesin ise ennast – andsin veel rohkem ja veel intensiivsemalt infot – veel täpsemalt kirjeldasin seda, mida ja kuidas teine oli teinud ning oli jätnud tegemata. See tegevus kasvatas teises süü tunnet, sest teine ei valinud kohata ise ennast – ta ei olnud selle jaoks valmis ega näinud vajadust.

Sel esimesel loo meetril oli tegelikult saanud selgeks, et ei olnud mõtet jätkata – otsus, kuidas valiti teha, oli täiesti teadlikult valitud. Järgnev tõi kaasa mõistmise, et surve all oleks võidud otsust näiliselt muuta, kuid see ei oleks tähendanud vabatahtliku otsust ning minu mõistmist ja teisepoolset oma sammude eest vastutuse võtmist, vaid pealesunnitud olukorda – valetamist kõigile. Järjekordse vale algust ja valede jätkumist.

Kuna infot ja selgitust juurde ei küsitud ning ei proovitudki mõista, siis me tõepoolest ei teinud samme teineteisele lähemale ega jõudnud, ühes olles, rahuni. Sugulusest tulenev lähedus ei ole tähendanud meie puhul lähedust, vaid lähedal olles kõige sügavamat ja pimedamat kaugust, sest kui tunnetest on vaikitud ja tunded on valitud lahingut andma, siis on inimlikkus kadunud, sest eesmärk on olnud olev lõhkuda, et ennast lõplikult lahti ühendada.  

Info, mis on olnud kogu aeg olemas - me oleme seotud aegade teel, kuid osad meist ei vali olla ühes ja lähedased - oli tõde, mida ma vajasin valguse kätte tõusvat - enese jaoks mõistmiseks ja selleks, et teeksin vahet - see, kes tahab koos olla, see võtab vastutuse ja hoiab ühist, kuid kui teine tahab olla, koos olemisest, vaba, siis ei saa teda, ükskõik kui mõistlikud või olulised tunduvad põhjused, kinni hoida ega keelata – igal ühel oma tee astuda ja selle eest oma hind maksta. 

Astusin teise saabastesse ja mõistsin teda - tema ei taha -  võtsin tema EI vastu - see on tema otsus, tema põhjused ja tema vastutus - tema ise teab, mida ja miks teeb - tema on vaba.

Marianne

27.11.2023.a

Enam mina ei vali valetada iseendale

 

Enese piirid öeldakse sageli välja läbi EI – Sina Ei tohi – enam! Sina Ei saa – enam! Sina Ei või – enam!

Sõna Ei - kõlab ära lõpetavana – korraga ei ole enam seda, mis oli, kuid samas ei ole veel ka seda, mis tuleb pärast. Enne järgmisi samme on, igavikulisena kestev, hetk täis vaikust, teadmatust, segadust, hirmu, välja jäetust – turvalisus on kaotatud.

Sõna Ei - kostub sellele, kellel öeldakse, nii nagu tema enam ei saaks, ei tohiks, ei oleks, ei võiks – mitte kunagi. Sõna Ei - kostub ahistavalt ja ülekohtusena haiget saanud ja/ või solvunud Lapsele, kes on loonud enesele uskumuse – Ei tähendab seda, et tema on Vale. Selline laps on inimene, kes elab ja kõnnib läbi oma elu lapsepõlvetrauma(de) kajadega – tema ülesanne on enesekaitse ja ellujäämine.

Laps, kes on alles väikene laps, on see, kes ei mõista näha ega kuulda teisi – nende tundeid, tahtmisi, soove, vajadusi, mis jäävad sõnade ja olemiste taha. Need ei ole temale olulised – tema ei jää ilma ega välja, kui ta on iseendana. Seega tunneb ta ennast vabalt – tema võib ja saab, sest tema on laps. Kui temale midagi ka keelatakse või temalt ära võetakse, siis ta hakkab jonnima ja/ või solvub või püüab meeldida – need on õpitud reaktsioonid, kuidas Ei põrmustada, pidav piir ümber lükata.

Laps ei näe ega mõtle põhjuse peale, sõnade taga. Tema kuuleb Ei-d, mis takistab ja näeb Ei ütlejat, kes sel moel otsustas olla ebaõiglane. Tundub võimatuna kuuletuda ja lõpetada või anda oma ära või enam mitte saada, kui laps ju tahab edasi. Laps ei nõustu teiste otsusega – tema hakkab vastu, et tema tahtmine jääks peale – tema tahab tagasi seda, mida ja kuidas oli – tema tahab ise otsustada ja valida. Selles kohas tahab laps, et temale antaks järele – tema ei kaota ise ennast, ehk oma Mina, siis, kui piirid, tema eest, kaotatakse.

Seesama laps on kogenud ka teist äärmust – hetki ja kohti, kus talle on samuti öeldud Ei. Kuid need Ei-d on öeldud tema vajadustele ja/ või olulisele soovile. Laps, kes kogeb või kardab kogeda halba, soovib kohest toetust, mõistmist ja lahendust. Kui talle öelda selles hetkes Ei, siis see tundub tema maailma lõpetavana – elu ohtu seadvana. Täiskasvanu seda ei mõista. Sageli ta isegi ei põhjenda oma otsust või ei tee seda ausalt või arusaadavalt või ütleb, et Ei kõlab lapse enda pärast – kannatused on tolle tegude tagajärg. Üsna sageli on Ei, lapse jaoks olulisele, vanemale põhjustatud tunnete tagajärg.

Lapsel on halb, kui tema infot ei kuulata, ei nähta ega võeta tõsiselt. Tema on öelnud ennast välja, kuid temale öeldakse ära – Ei saa! Ei või! Ei tohi! Laps kogeb, et temast ei piisa – tema olemine ei ole oluline. Täiskavanu on üle ja olulisem – too tahab midagi rohkem ja selle saamine tuleb lapse arvelt. Laps maksab oma kogemustega kinni vanema tundevajaduse. Jõudu kasutav täiskasvanu näitab ette, kuidas olukorrad lahendatakse – vähem on valedes tunnetes süüdi – vähema pihta saab oma tunded välja valada.

Vähendatud laps tahab tunda kogemust, et temast sõltub ja tema on oluline – temaga arvestatakse – teda ei eirata. Selline laps võib kasvatada ennast üle kõrguvaks seal, kus see on võimalik ja sellega ühes, kellele ta saab öelda ja teha nii nagu tema tahab – ta ei kuula ega arvesta tolle teise Ei-ga. Ta vaigistab tolle teise samal moel nagu seda tema endaga on tehtud. Seega leiab ta endale koha(d), kus ja need, kellest tema on üle ja tugevam – seal on trumbid tema käes. Seal, kus teda Ei-ga ei takistata, sõidab ta üle teiste piiridest.

Selline laps kahestub - ta õpib vaikima või valetama, enese jaoks, olulisest ja vajalikust ning mängima Hea ning Meeldiva Lapse rolli seal, kus on oht, midagi kaotada ja sellega ühes, kes võib teda jätta olulisest ilma. Need on lahendused, kuidas ellu jääda. Need on omandatud, isiklikest ja pealtnähtud kogemustest tehtud, järeldused, et suuremale vastu astudes ja oma tahmise juurde jäädes, saab ta karistada. Ta õpib, et kuuletudes ja ennast allutades, säilib näiline pealispind. Seega jätab ta oma Ei välja ütlemata, kuid see tähendab ülekohtu kogemist – temaga ei arvestata, tema väärtus langeb tema enese silmis ja ta justkui kaob oma kohalt – temaga ei saa arvestada – ta ei näita enese piire – sel moel ei võta ta vastutust ühises oleva eest – tema näeb ennast üksinda olevana. Tema ise tunneb oma piire – siis kui teised neid ületavad. Kuid tema ise ei näe neid. Teised on tema piiride sees või tema ise on nende piirid ületanud.

Suurt kasvu Lapsed on need täiskasvanud, kes seisavad tundelugude lahendamisel vastamisi oma Ei-dega. Ei arvestata teisega – teise Ei-dest sõidetakse üle. Ei-d öeldakse välja karistamiseks, välja jätmiseks. Suured lapsed ei arvesta üksteise ega ühisega – nemad tahavad, kuid nemad ei võta oma soovide ega saamiste eest vastutust. Nemad tahavad saada oma tahtmise – võtta see, mida tunnetest tulenevalt vajavad – teadmise, et nad saavad oma tahtmise. Nad ei jäta ega anna teistele – Ei-ga kohtudes ei kuulu jagamine ja vastutus nende sõnavara ega tegude hulka.

Igal inimesel on oma tee käia – on ülesanne - jõuda lähemale iseendale. Ennast avastav inimene hakkab seadma enese piire – see on Ei ütlemine – vanal moel edasi enam minna ei saa. See või teine asi, tegu, viis, harjumus jne tuleb lõpetada. Ei on enese sisemine tõde – teadmine sellest, mis ei ole hea, hooliv ega arvestav.

Üsna tõene on, et selline tegevus kohtab kindlasti vastuseisu. See, kes on vaikinud ja valib korraga suu avada, Ei tohi öelda Ei – selleks ei ole tollel õigust. Kõrval olijad nõuavad, et Ei võetaks tagasi, kustutataks ära, sest see Ei on vale – see teeb teised valeks.

Ei näib valena, sest see lõhub ära oleva – toob välja varjus püsinu – ülekohtu tegemised ja vähendamised – inimestel on hirm saada karistada, kaotada oma tahtmise saamine – korraga tuleb saadu eest maksta ja enese sammude tagajärg tasakaalustada.

Kuna keegi ei taha olla vale, siis selletõttu ei nähta Ei-s võimalust, kohta koostööks ja just sellepärast öeldakse Ei-le EI. Solvunud Laps ei taha seda, mida tema ise ei ole valinud ja seega tema Ei anna ennast ega endast sinna ja sel moel nagu sellel hetkel, uuel moel edasi minemiseks, temalt oodatakse.

Ei on normaalne info – see aitab kõigil kasvada täis, omades piirides. Kuid Ei kuulaja ei mõista seda, sest teda on avalikult Valeks nimetatud – temas on hirm ise ennast kaotada ja temas tõuseb protest, Ei, kui takistuse taha jäämisest – laps tahab olla õige – tahab st vajab seda kohe, kuid ta ei saa, sest teise Ei nimetas ta valeks – teine on süüdi selles, et laps tunneb tundeid, millega ta toime ei tule.

Need inimesed, kes ei arvesta teiste Ei-dega ega pea kinni teiste piiridest, on tulnud, koos kõndima, teele, et inimene õpiks, julgelt ja kindlalt, ütlema välja enese Ei-d – seadma enese piire nähtavalt ja selgelt. See protsess toob kaasa mõistmise, et Ei ütlemine tähendab vabadust – vabaduse loomist iseendale ja ka teistele ning seetõttu ei tähenda see karistust ega lõppu, vaid üksteisega arvestavat ja hoolivat, turvaliselt elu jaatavat, jätkamist.

Ei kohad ongi sageli väga rasked kogemused, sest need näivad süüdistamistena – süüdimõistvate kohtadena. Sellised Ei-d on olnud varjul aastaid/ kümneid – pealtnäha on oldud ja on olnud justkui hea, kuigi tegelikkuses on teada, et keegi pole rahul ega rahus, kuid siiski kõik kannatasid, olukorraga leppides. Teisiti ei osatud või ei tahetud, ausalt ja avalikult ei räägitud, sest selleks ei võetud aega ega nähtud kohta. Usuti, et, avanedes ja avades, kaotatakse rohkem, kui olemas olev annab. Seega oli olnud tavaks, et selle kohast infot ei kuulatud, sest see, kes oli proovinud midagi öelda, sest soovis muutust, see hüljati või vaigistati – temale öeldi EI. Hoiatus - keegi ei soovinud sama kogeda.

Info, mis päevavalgele tuuakse – sellele ja sellele ütlen Ei – kõlab uskumatuna – ei saada aru, miks korraga räägitakse ausalt ja avalikult sellest, millest on ühises otsustatud vaikida. On olnud justkui vaikiv kokkulepe - sellest, millest ei räägita, seda ei ole olemas! Just sellepärast kogeb info välja ütleja, et teda ei austata – tema enese tõde nimetatakse valeks, vajaduseks midagi, teiste arvelt, nõuda, tähelepanu lunimiseks. Ühest suust kinnitatakse, et rääkija eksib, sest nii ei ole olnud ega sel moel tehtud.

Vot selles kohas algabki see nn süüdistamise lugu – enese info edastaja toob välja selle, mille alusel ta oma otsused on teinud – justnimelt teis(t)e sammude, sõnade, valikute põhjal. Vot, vaata – siin on see, miks mina ennast halvasti tunnen – sellepärast ei ole minul koos hea. Nendes näidetes tuuakse välja ka suhtedünaamika, privilegeeritud, vähendatud, pikajalisus jne – valusad detailid ja ülevaade jätkuvast ning korduvast tegevusest.

Selle nn süüd üles lugeva osa tõttu, ei kuulata Ei-d – ei võeta infot vastu, et teha koostööd – anda teisele võimalus tunda ennast paremini ja paremana, vaid hakatakse seda inimest, kui Inimest, vähendama – proovitakse teha ta maatasa – kes Sina üldse oled, et nõuad ja tahad – vaata ise ennast ... . Sobivad sõnad ja ettekujutus sõidutavad libedast mäest alla – enese usk ja väärtus kahanevad kolinal.

See, kes Ei-d vastu ei võtnud, sõdib oma lahendustega vastu. Enamasti jätab ta lauale kaks valikut - vaiki, siis võime vanal moel jätkata, kuid kui ei vaiki, siis lõpetame. Need on Suure Lapse tingimused – tegu on olnud teadlikult teostatud teist vähendava suhtega – laps on saanud selles kohas ja selle inimesega oma vajaduse täidetud. See tähendab, et teisel ei ole seda inimest, kui Inimest, vaja ja sellepärast ei olegi ta nõus midagi muutma st ennast ilma jätma võimalusest saada oma tahtmine. Ta lahkub ja lahendab ennast mujal.

Ennast avastava inimese jaoks on see järgmine õppetund – iseenda väärtusetuse kogemine – Olen nii tühine, et minu pärast ei ole vaja muuta ega tehta ega olda! Karm, kuid tõsi - väärtus on vaataja silmades. Tõde on selles, et teine on ehitanud enese päris Maailma üles sel moel, et vähendatu ei jää sealt puudu – teda ei ole selle sees olnudki - seega ta ei olegi oluline. Kuna vähendatu keeldub Suure Lapse sõltuvust täitmast - ta ei anna enam lisa, siis ei ole teda enam vaja – ühine, st mõlema, heaolu ei loe – laps on eraldi – tema on tervik iseenda Minaga – lapsel peab olema hea ja turvaline – seega ta ei olegi olnud koos sellega, kes on ohtlik – kes, eirates lapse tundeid, julgeb öelda lapsele Ei.

Suur Laps ütleb Ei koosolemisele, mis ei vasta tema tingimustele – tema ei pea arvestama teisega, sest tema ei taha seda teha. Tema ei taha ausalt koos "mängida" sellega, kellega on käimas Ei-de lahing – sama ressursi/ tähelepanu eest võitlus. Kuigi loo üks osapool ei mängi selles mängus võib teine osaline jätkata aastakümneid – temale olulist Ei-d ei kuulatud ja nüüd ütleb ta oma Ei välja kõigele, mis teisega seondub. Pole vahet ega oluline, kes vahele jäävad või kui paljud pihta saavad. Ei on Ei.

Selline Suur Laps magab ega ole tänases päevas, vaid on kinnijäänud teatud situatsiooni. Selline Laps ärkab, see tähendab – käivitub siis, kui see, kes on kunagi teda (laps jäi siis alla) ja/või keda tema ise on valinud vähendada, ütleb talle EI – siis on ta taas Laps, kes teeb seda, mida tahab – jonnib, solvub, vihkab, vähendab teise väärtust jne. Kuid siis on ta Suur Laps ehk monstrum, kellel ei ole enese piire – ta on senini olnud kõikjal, kus on leidunud vaba ruumi - ka teiste piiride sees. Korraga on teda puudutatud ja, väljaspool ennast oleva Mina tõttu, tunneb ta, et temale tehakse liiga – temalt võetakse vähemaks. Nüüd on ta suur ja mahtumine enese piiride sisse on raske ja valulik.

Selle jaoks, et väikestest lastest ei kasvaks Suuri Lapsi ehk monstrume, on piiride info eluliselt oluline. See on ka vastutus ja enese teadmine ning tundmine, sest seda infot saab anda ainult inimene ise. Teisetele tähendaks see äraarvamist, oletamist – tõsist tööd – tuleb asetada ennast teise kohale ja saabastesse – tuleb teha järeldusi, mis ei pruugi olla õiged ega olegi seda. Seega on hea ja toimiva suhte aluseks piiride paika panemine – võimalus teisega arvestada ja olla õiglane. Piiride parandus ja kokkulepped on loomulik protsess – kasvamine ja erinevad elu ajajärgud – ülesannetest ja kohtustustest tulenevad muudatused. Oodatud, aktsepteeritud ja mõistetav info.

Enese piiridest vaikimine ja teiste piiriinfo eiramine on ohtlik ning tähendab tulevikus tasumist ehk tasakaalu loomise vajadust. Seega on tõsine väljakutse ja balansseerimine olla lähedalt seotud ja suhelda inimesega, kes ei tea ega pea oma piire. Sellises suhtes on ülekohus garanteeritud ja kokkupõrked ning rahulolematus vältimatud – enese elu kvaliteet kannatab, sest kannatused ja vale seisavad sellel teel.

Ennast avastav inimene mõistab, et temal on vastutus enese osa eest omaenese loos ja sellepärast ütleb ta oma Ei-d välja. Teine osapool võib ju vaielda või põigelda, kuid, kui jah, tema teod, sõnad ja valikud on olnud mittearvestavad – inimene on kogenud vähendamist, välja ja ilma jäämist. Seega tuleb tal aktsepteerida, et selles kohas öeldud Ei tähendab toimuva peatamist, ülekohtu jätkamise lõpetamist selleks, et anda aega mõtestamiseks ja jätkamiseks uute, kõiki osapooli arvestavate, piiridega.

Mina ei nõua – Ei-d välja öeldes teen enese piirid nähtavaks, võtan enese oma tagasi – lõpetan ülekohtu tegemise võimaluse. Mina ei pea saama ega küsima selleks luba ega õigustama oma otsust. Teise tööks jääb teha tööd iseendaga – tegeleda oma tunnetega ja enese, omaenese, piiride sisse mahutamisega.

Marianne

24.11.2023.a

Vastas nurgas seisja

Kaks kuud tagasi sõnastasin enesega toimuva – olen kiusatu – mind vähendatakse. Edastasin selle info teadmiseks ka neile, kes on olnud looga seotud. Kaks kuud olen kõndinud ja tundnud, et hoolimata sellest, mida ja kui palju ma enda sees kaevan ning mõistan ja lugusid lendu lasen, ei ole lahendused veel lahendanud – ikka ei paistnud teekond veel läbi saavat. Ma ei pääsenud välja ega läbi – tundsin enda sees, et lugu jätkub – ikka veel oli kusagil midagi, mida ei olnud üles leidnud – ei leidnud seda õiget vaatenurka, millest kogu loole vaadata.

Kui elasin Eestis, siis oli Valguse ja Teadmiste Maailm rohkem käe ja jala juures, kui siin, Soomes. Seal olid sobivalt lähedal võimalused, et käia abi küsimas ja kohtuda teed juhatavate ning toetavatega. Olid koolitused, teraapiad, massaažid, konstellatsioonid, inimesed jne. Siin olen proovinud ühte ja teist – igast sammust olen saanud abi, kuid mitte miski, mis on tulnud, ei ole jäänud – need on olnud abi ja tugi selleks hetkeks. Olen soovinud ka siin seda kohta, kus oleks ja seda, kelle juures oleks nii nagu kogesin ja tundsin Eestis. Ikka ja jälle on tulnud tõdeda, et siin on selleks maapind ja loodus – kivid, meri, kaljud, mets, puud, vesi, tuul. See kõik on see, mis minule vaja on – lisaks iseendale ja saadavatele kogemustele.

Olen küsinud abi ja juhatust, et leida väljapääs ja saada toetust – lisa Valguse energiat – no ei ole seda oma olnud ega õiget teele astunud. Kuid tuli välja, et polnudki vaja väga kaugele minna – nii nagu tänasele ajale kohaselt, info leidus telefonist – TikTok – see tänase aja võti. Kuna kiusatu tee iseendani on kordadest pikem – kõik kokku kogutud ja ülesehitatud mustrid, uskumused, järeldused, ära keelamised – on tulnud läbi töötada ja kõike ei pruugi hallata ega märgata, siis TikTok tõi lahendused lähedale. Korraga hakkas algoritm tooma ekraanile videoid – mõtteid ja situatsioonide läbimänge, mis aitasid vaadata enese lugu teiste nurkade alt ja ka sõnu, mida olin otsinud, et teekonda jätkata. Leidsin neist ka julgust olla mina ise - enese tõde kuulata ja välja öelda.

Eile jäi kõrvu sõna – projektsioon. Täna võtsin selle sõna ette. Samas lähenesin loole teise nurga alt – ei küsinud, et miks see kõik juhtus, vaid mille jaoks seda vaja on olnud – mis on sõnum, mida tuleb mõista, et saada aru, miks toimus ja miks kestab.

Tõdesin, et enese, kui kiusatu, loo lahendamiseks olin tegelenud Ei ütlemisega – õppinud ütlema Ei – leidnud endas julguse ja näinud õigust, kuid tundnud ka kohustust ning vastutust öelda oma Ei-d välja. Ei ütlemise õppimine on väga oluline ülesanne. Kaks kuud, no tegelikult juba kümneid aastaid – enese algusest alates - olen kõndinud läbi kogemuste, et õppida ütlema EI. Ei ütlemine ei ole häbiasi ega nõrkus või oskamatus või keelatud. Ei on täiesti normaalne sõna – enese poolt pandud piir – pidav ja austav otsus.

Järgmisena vaatasin seda, kelle rollides me päriselt mängisime – kelle lugu me mängisime – mida me teineteisele öelda tahtsime ja miks. Tuli välja, et tegemist ongi olnud ülekandmisega – kui ei ole saadud lahendada halva ja ebaõiglase kohtlemise/ kogemuse põhjust, siis tuli selleks, et ellu jääda, leida lahendus – leida see, kelle peal oma tunded välja elada. Ohutu süüdlane – see, kes ei saa võtta, midagi olulist ära ja kellest saab olla üle.

Selgus, nii nagu ikka, et tuleb tagasi minna algusesse. Leidsin kolmnurga – Ema-Mina-minuÕde - ja siis veel teisegi – Ema-Mees-Lapsed – ning seejärel ka kolmanda - Ema-temaÕde-Lapsed. 

Kolmnurgad tähendavad kolme nurka - ühendus, kus ollakse vastas nurkades seisjad. Need kolmnurgad on olnud ühendused, kus näiline tervik ei olnud seda päris elus mitte - osalised ei võtnud vastu vastutust koos olemise ees - kõigile ei olnud kohta ja ega kõigile ei pidanudki olema kohta - nad olid teise rollinimega. Inimesed seisid vastas - nad ei olnud kõrvu ega võrdsed. Neid kõiki kolmnurki lõhuti või taheti lõhkuda nii, et saaks olema kaks osapoolt - kõrvu ja koos olemine. Tähtis oli tähelepanu jagunemine - kindlalt ühendavates rollides olemine.

Ema ühendas kõiki neid lugusid – temal oli halb olla, sest Mees oli öelnud talle EI, kuigi alguses oli tundunud olevat tõenäoline - Jah, siis kui ... - kuid, kui see, kui ... , siis sai olema, siis kõlas ära otsustav EI – lubadust/ uskumust ei täidetud. Selle pettumuse elas Ema oma laste peal välja, sest nemad olid Maailma toodud selle eesmärgiga, et Jah saaks kõlama. Lastel oli halb ja selle elasid nad teineteise peal välja. Ajas sai veel nii, et Ema õe ehk meie Tädi ellu tuli, tema elu, Mees, kes ütles ka ise ühel hetkel Ema-le EI – tõmbas selge piiri ette ja vahele. Ka selle EI tagajärjed jäid laste kogeda ning kanda, sest täiskasvanud oma tegude ja otsuste eest vastutust ei võtnud.

Laste kanda jäid täiskasvanute lood, sest meie olime igas loos osalised. Mõistmine avanes sel hetkel, kui küsisin iseendalt – Miks ei saa, minu, Õde öelda välja ega lubada, et ta enam ei vali mind rünnata avalikes kohtades ega valeta ega levita laimu st ei otsi endale toetajaid, kes nõustuksid temale vajaliku vaatenurgaga – mina, tema Õena, olen vale. Vastus oli – tema ei saa seda enesele lubada, sest tema tahtis jätta enesele alles enesekaitse võimaluse – olla ja väljenduda täpselt nii nagu temale vaja – seal, kus temal on võimalus öelda minule, kui Õele, EI – kõige jõu ja sõnadega, mida ta leiab ja saab kasutada.

Justkui olnuks me kaks koera, kes pandud puuri. Keda, käsi käis toitmas nii, et jäime ellu, kuid ei kasvanud vabaduses ega armastuses – hingele pidet ei antud. Kaks koos ei tähendanud koos olemist, vaid seda teadmist, et teine on konkurent. Kui sai üks, siis jäi teine ilma. Mõlema korduvad kogemused – me ei olnud võrdsed – ühe olemas olemine põhjustas teise negatiivse kogemuse. Kõrval olija oli süüdlane. Üks pidi lahkuma – välja jääma selleks, et teisel oleks parem. Viha kasvas teineteise vastu, sest lapsed ei saanud endale lubada, õigust ega vabadust, tunda viha ema vastu – see olnuks eluohtlik samm.

See tähendas, et hoolimata sellest, et me kasvasime suuremaks ja lahkusime lapsepõlvekodust ning rajasime omaenese kodud ning tegemised, jäime me teatud punktis nendeks samadeks lasteks, kelle ellujäävate lahenduste hulka kuulus ka sõda ressursside nimel ning üksteise, iseenda ja vastutuse eitamine ning turvalisuse nimel teise, turvaliseks nimetatud ühisest, välja jätmine ning olime ikka need samad lapsed, kes kogemas pidevat abivajadust kogetava ülekohtu pärast.

See ongi see mäng, mida Õde on valinud mängida – ta on vajanud mind enda jaoks sobivasse rolli, hoolimata sellest, milline ma parajasti olen olnud või mida tegelikult teinud või mitte. Tema jaoks olen ma alati Vale olnud, sest tema ei ole lahti lasknud oma negatiivsetest tunnetest ega ülekohtustest kogemustest. Ta on maksnud kätte oma tunnetega oma kogemuste eest. Seda tehes on ta lõhkunud ja teostanud ülekohut – ta on valetanud kõigile, et hoida kinni valest iseendale.

Selle jaoks, et ta ei lõhuks teisi ega teiste Maailma, on teda päästetud valede tunnete tundmisest – talle ei ole öeldud EI. Seega ei ole Õde õppinud nägema ega võtma vastutust enese osa eest kogu loos ega ole ta mõistnud, et Ema tegemata töö iseenda ja oma tunnetega, on see põhjus, miks me kasvasime sellises õhkkonnas ja meil, lastena, ei olnud hea ega turvaline olla.

Emal ei olnud hea – tema ei saanud seda, mida vajas – turvatunnet, austust ja vabadust valida ning olla vastu võetud iseendana – öelda EI - tema jaoks valele. Minul ei olnud hea – mina ei saanud seda, mida vajasin – turvatunnet ja tunnustust iseendale sellisena nagu olen ega austust ja vabadust valida – öelda EI - minu jaoks valele. Õel ei olnud hea – tema ei saanud seda, mida vajas – turvatunnet ja olla vastu võetud iseendana ning vabadust valida – öelda Ei – tema jaoks valele. Me võisime oma EI öelda, kuid see ei lugenud, sest meid ei kuulatud ega meie sooviga arvestatud.

Ema ei aidanud meid – ema, Naisena ja ka Inimesena, ei aidatud ega kuulatud – temal tuli leppida tagajärgedega – üksinda. Tema võttis vastutuse ja kasvatas meid, kuid ta ei võtnud vastutust enese osa ees – tema jäi Ohvriks ja keegi pidi olema Süüdlane – Mehe kanda ta tolle osa loos ei andnud – see jäi laste kanda – seega oli meie olemas olemine pidev valu ja ebaõigluse meeldetuletus. Lapsed olid vabaduse võtjad – pommid tema jalgade küljes - keegi neid tahtnud ja tema neid (enam) ei vajanud.

Ema ei valinud, ressursside, oskuste puudumise ja ka jonnimise ning solvumise ja ka haavatud sisemise lapse tõttu, olla Vanem, kes on teadlikult võtnud vastutuse selle eest, et kõigil, kes tema poolt loodud ühises, oleksid olulised füüsilised ja vaimsed vajadused kaetud ning loodud tingimused enamaks – õpetus, et ühine on pluss ja võimalus - ühiselt õppides saada kogemused, kuidas teineteisega austavalt arvestades ühes koos hästi ja vabadena elada.

Ema rääkis sellest, et nii peaks olema ja nii peaks tehtama – tuleb olla teineteise jaoks olemas – omad on ainsad, kes jäävad ja mõistavad. Valede pärast ei tohtinud nutta, ütles ta, kui leinasin hamstrit – seda ainsat, kes oli päriselt minu olnud. Tema rääkis, et see, mis on oma, seda tuleb jagada teistega – kõig nendega, kes omad, kuid ise ta seda ei teinud – tema isiklik elu ja valikud olid tema – ta ei jaganud ennast Inimesena.

Tagasi tulles minu ja minu Õe loo juurde, siis tegelikkuses olime me mõlemad samasugused ennastkaitsvate mehhanismidega kaitsetud lapsed. Meil tuli kõikjal ellujääda – kiusamist kogesime nii koolis, tänaval, kui ka kodus. Ellujäämine ei ole täis kasvamine, vaid erinevad lahendused ellu jäämiseks. Ema oli see, kes oli vastutav – tema poolt tehtud ja tegemata jäetud sammude tagajärg oli põhjuseks, miks ja kuidas laste elud otsustati. 

Õde ei ole mõistnud ega aktsepteerinud mind - Inimesena, sest mina ei ole tohtinud olla temast üle ega parem või õigem – ta ei ole näinud mind võrdsena – olen ainult lähisugulususest tulenev kohustus ehk Vale. Seda ka tänases päevas, kus pöördusin tema poole Inimesena ja oma laste Emana. Minu Tädi ei ole mõistnud ega aktsepteerinud mind, sest olen tema jaoks oma ema Laps - lastel ei ole tundeid ja lastega ei tule arvestada. Sellepärast ta ka ei mõistnud, kuidas on minule või minu lastele liiga tehtud. Veel vähem mõistis ta seda, miks peaks tema või keegi teine, oma õigete tegude eest, minu käest vabandust paluma.

Need lood on Ema poolt tegemata jäänud töö – tema lugu – tema on oma laste Vanem suhetes Õega, kellele tema on Õde ning tema on Ema oma kõigile Lastele – lapsed on võrdsed. Seega sai selgeks, et tähelepanu tuli suunata Ema ja minu, kui Lapse, ühisele loole – töö tuli teha emaga. 

Pöörasin pilgu enese sisse. Loomikult kohtasin ma enese sees vaikust ja maha maetust - Kuidas ma ütlen emale halvasti? Kuidas ma olen Halb Laps? Halvana olemine tähendas EI ütlemist. Kuidas ma ütlen oma emale – EI! - EI TOHI! Enam ei tohi teha – see või too tuleb lõpetada – minuga tuleb arvestada – mind tuleb austada – minu sõnu – infot enese kohta – tuleb kuulata ja vastu võtta!!!!! Halb Laps on see, kes põhjustab oma Ema halvad tunded, millega too toime ei tule - need tunded elatakse Lapse peal välja.

Piirid – minu omad – ema omad. Ei ole tundunud olevat õige ega näinud ma ka võimalikkust seada ema ette piire. Kuna ei näinud, läbi EI ütlemise, piiride seadmise teostamise võimalust, siis peitusin enese sisse – haiget saanud ja hirmul laps puges endasse varju – vaikisin, kuuletusin nõudmistele, allusin reeglitele – tundsin häbi ja enese väiksust. Ema oli see, kes ütles, et mina ei ole väärt teistsugust kohtlemist – olen Halb Laps. Õde kordas neid sõnu aastaid hiljem – ei ole väärt teistsugust kohtlemist ega austust ega lugupidamist – olen Vale. Olen olnud mõlema jaoks Vale tähendusega, sest minu olemas olemises puudus nende mõlema jaoks väärtus – neile jäi minuga ühes olles vähem.

Lapsena olin olnud segaduses ja ka nüüd, aegu hiljem, olin vaigistanud enda sisemise tõe, sest ema sõnad ja teod ei läinud omavahel kokku – tema teod näitasid ette, kuidas ühist lõhuti, ühes olijaid eirati ja jäeti välja – ahistavad ja piinavad tunded elati endast vähemate peal välja - ei lahendatud, ei kuulatud, ei austatud piire – hoiti küll elus, kuid ei hoolitud vaimsest tervisest. Sama mustrit on korranud õde – sõnades väitis ta hoolivat ja toetavat – tema ei taha halba - kuid tegelikkuses ei hoolinud ega arvestanud ta EI-dega - isiklike ja perekondlike piiridega – ta jätkas ühise lõhkumist, sellest välja jätmist, valetamist.

Sõnade ja tegude vastuolulisus - oligi just see, mis ajas mind segadusse. Ühine oli ühine, kuid kõik ei võtnud vastutust selles toimuva ees – ei võetud vastutust enese osa eest. Tugevatest tunnetest tulenevalt lõhuti tervikut, jäeti teadlikult osad inimesed välja ja laimati ning halvustati neid põhjenduseks. Tundsin paanilist hirmu vastuolude paljastamise ees. Uskusin, et tuleb vaikida sellest, mida tean – EI ütlemine ei ole ehitanud meie peres sildu ega loonud kunagi enamat, vaid selle tagajärjed on tähendanud karistust üleastujale – vähendanud teda – ühinenud on vaadanud teda hukkamõistvalt ja põlgusega.

Uskusin, et see, mis oli minu, pidi olema ka teistele – minu oli minu lapsed, pere, kodu. Need näisid olevat justkui teiste õigus ja vajaduste täitmine – neile sobivatel tingimustel kasutamine. Nad ei saanud aru, et sel moel, nagu nemad valisid, oli see ülekohtu tegemine - kõikide vähendamine. 

Enam mina ei peida end, kui väikest ja abitut Last, enese sees – olen Suur – mina saan öelda EI – siin on piir. Mina ütlen välja – EI - vaimsele ja füüsilisele vägivallale ning valetamisele ja vähendamisele. Mina EI anna ega jaga oma – võin seda teha, kuid alles siis, kui teised austavad ja peavad piiridest kinni ning ei tee haiget st ei vähenda minu poolt loodud tervikus olijaid .

Ema – Sinu, kui Naise lugu, on Sinu oma ja Sinu kanda. Ema - Sinu lugu, Emana, on Sinu ja minu, kui Sinu Lapse, vaheline lugu - mõlemal on oma osa ja vastutus selle eest kanda. Ema – Sinu lugu, Õena, on Sinu ja sinu Õe vaheline lugu – mõlemal on oma osa ja vastutus selle eest kanda. Minu Õde – Sinu lugu, Lapsena, on Sinu ja Ema vaheline lugu – mõlemal on oma osa ja vastutus selle eest kanda. Õde – Sinu lugu, minu, Õena, on meie vaheline lugu – meil mõlemal on oma osa ja vastutus selle eest kanda. Tädi – Sinu lugu, minu Tädina, on meie vaheline lugu – meil mõlemal on oma osa ja vastutus selle eest kanda. 

Minu enese lood, Lapsena, Õena ja Õelapsena, on minu omad ja kanda – igas loos võtan vastutuse ainult enese osa eest. Täie teadlikkusega ütlen välja - mina ei päästa teid – Ema, Tädi, Õde - ära teie enese tunnete käest ega kanna teie lugusid, kui enese koormat - kõik see, mis on teie osa ja vastutusega kanda, selle eest maksata teie ise oma hinna.

Marianne

23.11.2023.a

Ümarlaud

 

Olin viljelenud mõttemalli – ühes olemist ei valita, sest mina olen mina. Mina ise olen põhjus ja tagajärg - enese ajalugu ja kogemused olid andnud põhjust sellise järelduse ehk uskumuse loomiseks. Mõttemall tähendas automaatset järeldust – tee katkemist – lootusetust – väljapääsematut olukorda – enese eest ei pääse – mina olen olemas – tundsin masendust – viha – kurbust. Raske lugu kõndida, kuid ehe elu.

Mõttemalli omamine tähendas, et mina, justkui magavana, olin ennast autopiloodile lülitanud – seega nägin korduvat lugu – kordus see, mille olin salvestanud. Ma ei olnud erksalt ärkvel, et hinnata enese uskumuse paikkapidavust – vaadata ise ennast ausalt ja avatuna. Vaadata olemas olevat, selles hetkes, olemas olevana – ilma eelnevata. Raske olnuks seda teha, sest harjunud mõttemustrid olid tuttav rada – kui kõlas või nägin „õiget” sõna, siis astusin taas möödunus – see sõna kuulus selle loo sisse.

Mõttemustri aluseks olid teiste inimeste sõnad ja teod – mind hindavad ja nn tagasisidet andvad. Teised teadsid paremini – teised olid olulised – teistele tuli meelejärgi olla. Teised tundsid mind, sest nemad nägid ja kogesid - see tõdemus andis neile õiguse otsustada, nimetada ja nende sõnadele tähtsuse.

„Tegid – järelikult oled. Tegid – järelikult mõtlesid sel või teisel moel. Tegid – järelikult jäädki olema. Tegid – järelikult saad karistada. Tegid – järelikult tuleb välja jätta.”

Vot seda kohta mina kartsin – ma ei tahtnud seista üksinda – mina ei tahtnud seista teistest eraldi – olla nii, et mina olen üksinda ja teised seisavad koos. Olla nii, et teised vaatavad mind koos – näevad mind eraldi olevana – mina olen välja jäetud ega saa ühes olla – enese pärast.

Soovisin olla turvaliselt hoitud – vajasin reaalseid signaale, et ollakse minuga koos. Vajasin olemas olijate toetust – minuga ühes olemist. Turvatundeta inimese jaoks tähendas see hetke, milles kõik seisavad, ühte hoidvalt, minu ümber – mina olen keskpunkt – minu jaoks ja pärast ollakse kokku kogunenud, kuid ei selleks, et hukka mõista, vaid toetamiseks ja tunnustamiseks – Mina + Sina + Tema = Meie = Mina.

Kättesaamatusse kaugusesse jäänud igatsuse kaja – vajadus kogeda – vajadus õige tunde järele. Pendlil kiikukmine. Tühjus – täidetus. Puudujäämine – saamine. Edasi-tagasi kiikumine - millal ometi on päriselt st püsivalt. Selle soovi täitmine tähendanuks püsivat sidet – seda, et tähelepanu ei tohtinud katkeda, sest sel hetkel, kui tähelepanu, tundena, vahetus või katkes – tundsin külma ja välja jäetust.

Enese tee vastu võtmine – olemine tähendab olemas olemist. Ei seda, et teised oleksid siin ainult minu pärast ja jaoks või mina ainult teiste jaoks või pärast – kõik need, kes olid, kes on või kes tulevad, said või saavad olemas olema enese pärast ja jaoks. Aeg on antud, et olla olemas – olles osa, saades osa, olla enesena olemas. Iseendal on ülesanne olla enese teel – iseenda jaoks ja pärast olemas – ausalt ja ehedalt.

Seotus tähendab võrdsust – kõik osapooled on olulised – mitte keegi ei seisa keskel, sest seistakse kõrvu. Kõigil on oma koht - kindel järjekord. Vastutuse vastu võtmine - mida mina olen teinud, et tervik kestaks ja kõik tunneksid ennast hästi. See tähendab tööd iseendaga – enese tunnetega. Vajadusel abi küsimine ja enese kohta, enese ja ühise jaoks olulise, info andmine.

Vaadates, ise ennast ja oma teed, selgus huvitavaid tõdemusi, kui sõnastasin oma mõttemalle – kunagisi järeldusi, otsuseid, uskumusi.

Kõlas väide - „Tema ei hooli minust!” - kuid nüüd ma ei peatunud, vaid jätkasin, lõpetasin lause – põhjendasin oma otsust, järeldust, uskumust – „... sest ta vaikib, ei küsi, ei kuula, tahab oma jne.” Nüüd vaatasin otsa tegelikkusele – küsisin, olevikus olevalt, iseendalt, et miks teeb teine tegelikult seda, mida ta on valinud teha. Aus vastus oli – tema teeb, sest ta on väsinud, ta tegeleb, millegi enese jaoks olulisega, mina ei ole talle infot andnud jne.

Jah, tuleb tõdeda, et minu mõttemall ei pidanud paika – see info ei pea tänases paika. See tähendab, et uskudes, olematut, lõin, mina ise, enda see olukorra, mis ei olnud tõene – vajasin seda oma peidus oleva tunde jaoks – küsides, näitasin enesele valgust ja vaatasin oma tunnet – andsin peidus püsinud tundele nime – Hülgamisehirm.

Kui teine ei pühendanud minule tähelepanu – keeras selle teisale, vahetas ära või kustutas, siis olin ma väljas ja eraldi, sest teine kõndis enese teedel. Kuid see ei tähendanud, et mina olin tema tegevuse põhjuseks või olnuks see minu poolt tehtu tagajärg. Teine oli sellisena, millisena ta valis olla, enese pärast – tema oli enese sammu vahetu põhjus.

Marianne

22.11.2023.a