Laupäev, 30. mai 2020

Välja öeldud sõnade jõud





„Ära ütle välja,
ära lausu nimega,
ära too valguse kätte!”

Kardan kaotada -
kardan kaotada seda,
mis minul on,
et peale väljaütlemist
seda enam ei ole,
et öeldu tähendab punkti,
mis lõpetab olnu
ja seega -
olin ära,
mina olin ära.

Kardan kaotada iseenda,
et minul mind
enam ei ole -
kuidas mina
leian üles tee
ja jõuan taas kohale ...

Kuidas saab välja öeldu
olemas oleva ära kaotada -
on hirm, et teine tuleb
ja võtab selle ära -
võtab minu endale,
kui nähes olemas olevat,
midagi teeb või midagi ütleb
ning peale seda
olnut enam ei olegi.

Teine ei saa
mind endale võtta
ega midagi teha -
Mina Ise saan,
kui võtan teise sõnad
või pilgu endasse
ja vaatan
ise ennast
oma hirmuga.


Marianne

30.05.2020.a

Neljapäev, 28. mai 2020

Sinu valik - olla või mitte olla





Sinul ja Sinus võib olla ning Sinul ja Sinus võib mitte olla – oluline on see, mida Sina teed sellega, mis Sinus ja Sinul olemas on.


Marianne

28.05 2020.a

Kolmapäev, 27. mai 2020

Õunapuu õite õrnhabras õitsemise aeg





Sina kardad iseendana vaba olemist, et siis Sina ei saa seda, mida Sina vajad. Pelgad, et kui lubad endale vabaduse, siis lähed ja teed seda, mida Sina tegelikult tahad – olla Sina ise.

Seega ajad Sina taga oma vajaduste täidetust – Sinul ja Sinus on vajadused seni, kuni Sina ise ei luba endal vaba olla.


Marianne

27.05.2020.a



Teisipäev, 26. mai 2020

Hinge teekond Inimesena alles kestab – sellel teel ei ole ebaõnnestujaid








Seda, mida pole veel ära olnud, see ei ole veel läbi saanud ega ära lõppenud – seega see ei saa olla ega ole ebaõnnestunud, sest tulemust ei ole seni, kuni lõppu pole veel olnud – lugu alles kestab ja koguaeg on olemas võimalus valida, kuidas ja mida teha – olla olemises – astuda järgmine samm oma teel.

Üsna sageli tõuseb inimeses ühe hetke sees protest seal oleva vastu ja kasvab tahe teisale ära minna või lootusetuses sunnib tahtmine teda paigale jääma – inimeses on vajadus muuta olukorda, kui soovitut tulemust pole veel kätte saadud ja sellest tulenevalt tundub, et ollakse ebaõnnestunud ja seega on kõik läbi – „Kui minul täna ei ole, siis mina ei saagi!”

Inimeseks olemise keerulistel hetkedel peab olema ettenäidata tõestus selle kohta, et inimene, üldse ja kindlasti, jõuab poolelioleva looga lõpuni st õige tulemuseni. Tõestus selle kohta, et inimese teekond on olnud kordaläinud, peab olema vettpidavana mustvalgel kirjas. Kui seda tõestust ei ole kusagilt võtta ega ettenäidata, siis tundubki inimesele, et mitte miski tema teel ei ole võimalik – tema on lõplikult ebaõnnestunud ja parem õudne lõpp, kui lõputa õudus.

Inimeses endas on tahe lugu lõpetada, sest see, mis ei ole veel ära lõppenud, see on alles pooleli ja kui, siis selles pooleli olevas kohas küsitakse, et kuidas läheb ja kuidas siit edasi läheb, siis ei ole vahel justkui mitte midagi väärtuslikku vaatamiseks ulatada, sest lugu alles kestab ja lõppu pole veel ära olnud ning seega ei ole ka tulemust, mida hinnata. See, mis oli, see oli juba ära ega taga enam kindlalt seda, et soovitud tulemuseni üldse kunagi jõutakse – selle kohta ei ole võimalik anda garantiid. Sellest tulenebki uskumus, et ollakse ebaõnnestunud, kui pole olemas nähtavat ega käegakatsutavat tõestust, et ükskord õnnestutakse st jõutakse arvestatava tulemuseni.

Inimeses on tahe pooleli olev, st käesolev, hetk ära lõpetada, et anda enesele võimalus uuesti alustada. Hing saab oma sündi inimesena korrata, kuid inimene ei saa oma käesolevat elu uuesti korrata ega oma teed käies, iseenda kogemustest õppimist pooleli jätta. See, mis on olnud, see on juba läinud. Inimene seisab olevas hetkes, kus kõik on alles ja võimalik, sest siit sellest kohast teeb ta esimese sammu järgmisesse hetke – iga samm on uus algus, mille inimene ise astub oma elu luues. Inimene ei ole ebaõnnestunud ega saagi seda olla, sest tema ei ole veel ära olnud – Hing inimesena on olemas.




Seni kaua, kuni tee on inimese jalge all, tema teekond alles kestab ja kui selle nime ning näoga aeg saab lõpetava numbri, siis Hinge rännak ajas jätkub, sest tema kõnnib oma teel edasi. Hinge teekond Inimesena kestab ja igas oma elavas hetkes kirjutab ta oma lugu edasi.


Marianne

26.05.2020.a



Esmaspäev, 25. mai 2020

Inimeste lood – Sauvon ihmisten tarinat????





Kirjutasin selle loo selleks, et anda inimestele teada, miks ja mille jaoks teen seda, mida täna teen. Lasin selle eile, soomekeelsena lugude grupis ja lehel, lendu.



Minu käest on küsitud, et kuidas siis lugudega jääb – mis saab inimeste omanäolistest Sauvoga seotud lugudest. Kas see tee on lõpetatud ja enam edasi ei lähegi? See tee ei ole läbi ega lõppenud – meie kõik kõnnime sellel teel edasi.

Olen üsna mitu korda tundnud, et olen ebaõnnestunud sellel teel, sest mul ei ole ette näidata tõestust, et me üldse jõuame mingi arvestatava tulemuseni. Eile mõistsin, et mina ei saa ebaõnnestuda, sest mina alles kõnnin ja ei ole veel lõppu kohale jõudnud – täna ei ole mina oma aja lõppu jõudnud ja senikaua kuni teekond kestab, on kõik alles ja võimalik – nii minul kui ka Sinul – meil kõigil on see nii.



Kaks kuud tagasi kasvas ja liikus kõik väga kiiresti – inimesed jagasid oma lugusid ja teised said neid lugeda. Mina kirjutasin ning käisin ja kohtusin inimestega. Meil olid ühised plaanid ja kavandatud teekond, kuid siis tuli peatus ja väline Maailm aeglustus. See oli settimise koht, kus kirjutasin lood sellest, mida olin mõistnud ja lasin need lendu.

Täna mõistan lugude vajalikkust veel enam, kui see oli eile. Igas tavalises argipäevas lahkuvad inimesed, statistiliste numbritena, meie kõrvalt. Hirmud lukustavad veel elavad eraldatusesse. Tasaselt on harjumuseks saamas elavatega distantsi hoidmine. Iga inimese lugu saab aina olulisema tähenduse, sest alasti tõde on see, et ükskõik kellel meist võib täna olla viimane päev siin selles ajas. Tänane päev viib meie kõrvalt inimesi, kellest kirjutame ise enda lugusid, kuid need ei kõnele nende inimeste häälena, vaid meie endi mälestustena, ära olnud meie ajast. Järele jääjad kirjutavad aegade jälgedele oma loo iseenda näoga.



Koos looduse ärkamisega hakkasid avanema suletud ruumid ja inimesed said loa teineteisega ühes olla. Mõtlesin enda sees, küsisin ja vastasin – otsisin teed edasi ja täna käin sellel. Mõistsin, et nii nagu alguses oli plaan – teha kogunemised ja olla ühes, et kuulata inimeste lugusid ja jagada inimestele oma lugusid – see ei oleks täna veel õnnestunud. Inimeste sees on hirm teiste inimeste ees. See, mis alguses oli unustatav ja meeldetuletust vajav, on nüüd harjumuseks saamas – inimeste sees on automaatne reaktsioon – teises inimeses peitub potentsiaalne oht. See kõik teeb väga haiget, sest ma tean, kui raske on sellest ühel hetkel lahti lasta – kui tuleb aeg ja öeldakse, et enam pole vaja karta, siis inimese sees on usaldamatusest jäänud blokk, mis ei luba teisi lähedale ja sunnib võpatades ohtu märkama, kui teine inimene astub liiga kõrvale. Inimene ise jääb kontrollima seda piiri ja vahemaad, mis hoiab teda tema enese jaoks turvas.

Minu sees kasvas vajadus inimestega ühes olla ja inimestega ühes olles inimeste jaoks teha – luua enamat ning olla ühes selle vabaduse sees, mis täna on võimalik. Kirbukad õuedes ja kohvikud aedades on üks võimalus, kuidas kohtuda inimestega ja tunda seda, et inimesed ei ole ennast, teisi väljajätvatesse, kastidesse sulgenud, vaid me saame kohtuda. Kui jääbki ka vahemaa, siis me ikkagi näeme üksteist ja saame silma silmast vaadates suhelda ja tunda, et oleme oodatud koos olema. See on oluline teadmine inimese jaoks – see avab tema suletust ja leevendab hirme, et tema ise on oht ja ära keelatu.



Meie aeg on meil täna olemas ja sellel teel käies on tõenäoline, et jõudes Sauvo päevani on võimalik selle raames luua lugudele oma koht ja aeg. Täna ideedest ülesehitamiseni jõudes on võimalik sellesse aega kohale jõuda. Inimese enese poolt edasi antud enese lugu on kingitus jääjatele – see on side ajas, mis seob inimesed inimestega, läbi oma sõnade, ühte.


Marianne

24.05.2020.a

Pühapäev, 24. mai 2020

Võimalus




Teen tänases päevas selle sammu, mis täna on võimalik ...


Marianne

24.05.2020.a

Laupäev, 23. mai 2020

Inimeste lugu ajas on tolmune







Minu teekonnal on see neljas maja, kus enne seda kui mina pärale jõudsin oli juba pikalt elatud – minu kodumajad on olnud eakad. Igal majal on olnud oma aja lugu, kuid ometi on need olnud sarnased - majad on olnud ehitatud peremeeste poolt oma perele elupaigaks, aastad lendasid mööda ning esimese pere aeg oli ammu läbi saanud ning vahepealse aja jooksul tubades kõndinud ära läinud.

Esimesest perest jäänud jäljena oli alles maja, ei asju ega esemeid. Vahepealsete aastate pikkus oli olnud nende aega kustutav. Inimesed olid läinud ja nende järelt argipäev ära koristatud. Uued luuad olid majad seest tühjaks pühkinud. Nägin majades pealelaotatud kihtide alt seda esimest ja algset joonist, kuid majad olid minuni jõudes kui kestad – need olid tühjad – meid ei sidunud ühte miski muu, kui nimed omaniku rea peal, aadress ja ühine soov elada selles majas. Nägin nimesid, kuid ei teadnud ega tundnud inimesi. Lood möödunust olid aegade tolmuga kaetud, polnud kedagi neist rääkimas ja ega ma poleks osanud varem ka tõeliselt kuulata, sest majad olid saanud MINU omaks ja nii jäid inimesed kaugele – nad ei ulatunud mind puudutama. Tulijad kirjutavad aegade jälgedele oma loo iseenda näoga.

Iga maja on olnud omal moel katki – edasi andjad pole ise tahtnud seda endale koduks – nemad olid oma elu ja loo juba teisale kolinud. Majad on olnud ilma elava soojuseta – tundsin eespool olijatest jäänud tühjust – esimestest jäänud jäljed olid kustunud. Mina ei saanud nendesse astuda - asusin lagedatesse tubadesse omanäolist kodu looma ja õuele, võimust võtnud looduse sisse, oma radu kõndima. Ehitasin enda oma, iseenda lugu, mis algas minu ajaga – eelmine oli ära olnud ja lõppenud – see ei kestnud minu ajas edasi.

Olen tundnud puudust ja igatsust selle pärast, et majadest oli kadunud algusega seotud elu – esimeste perede argipäev – miks, milleks ja mida ning kuidas mõeldes olid majad saanud just sellise vormi ja näo, mis kunagi oli, kuid mida enam ei olnud. Esimesed ahjud olid läinud, uksi oli lisatud või suletud, aknaid suurendatud, maja juurde ehitades selle välimust muudetud, tubade eesmärgid muutunud – need olid ajas tehtuna jäänud jäljed, rääkimata seintest ja põrandatest, mis katsid algust.

Tean, et minus on igatsus sideme järele – vajan järjepidevust. Aeg lennutas minu ema oma sünnikodust kaugele maale. Tagasi tulles ta ei tohtinud kodumajja tagasi minna ja ega ta poleks seda saanudki teha, sest see oli juba uute elanike oma. Argised jäljed olid teiste poolt kokkupühitud ja sugulaste poolt alles hoitud riismed olid esemelised – mõned kapid, lusikad, liuad – minuni jõudis vaid üks luuletuste, salmide ja lauludega kirjavihik – omast ajast üles kirjutatud. Ei ole pilte, kirju ja lugusid nende juurde - vanavanemad olid enne mind lahkunud. Ka emal enesel ei ole neid palju ja ta ei ole tahtnud katkenud ajast rääkida, sest tema hirmud ja valud seisavad tõkkena ees. Isa, kui Isa mul ei olnud ja tema ning tema pere aja looga mina ei ole kokkuseotud, sest ma ei tea seda.

Usun, et see sidemete nähtav katkemine ajas on olnud minu poolt tehtud otsuseid mõjutav – minul on olnud mitu kodu. Ma ei ole võtnud üle minule läbi aegade edasi antut, vaid olen ostnud ja saanud kasutamiseks ning kingituseks endale majad, mille sees olen mingi aja kodu mänginud ja siis edasi läinud. Olen alati uskunud, et vot see ongi ja siia jäängi igaveseks, kuid oma teel edasi kõndides, siiski omast lahti lasknud ja edasi astunud.

Omal moel olen igas majas tundnud vajadust ühenduse järele – vajanud sidet läbi aegade – seda, mis seal minuga minevikust kõneleks – seda ei olnud. Mina tulin ja olin – ma ei kasvanud majaga ühes selle algusest ühte. Olen kasvatanud, maad puudutades, juuri ja tundnud, et siia jään ja hoian, et ise anda edasi, kuid olen kaks maja ära müünud ja ühe tagasi andnud. Esimesest kodust läksin, sest ei saanud st ei tahtnud seal enam olla, kui kadus see, mis oli minule oluline – vabaduse avarus. Tundsin ennast uutest naabritest ümberpiiratuna ja sunnituna muutuma – mitte tahtma seda, mida vajasin – oma rahu, vaikust ja varjatust. Teisest kodust lahtilaskmine ei olnud kerge, kuid mõistsin, et mina üksi ei jaksanud seda hoida ega näinud võimalusi seal oma unistusi ellu viia. Olin kõndinud endale lähemale ja ei vajanud enam nii avaraid oma Mina piire väljas, mida tuli korras hoida. Kolmas maja oli meile kasutada antud ja seda ei saanud omanäoliseks koduks ehitada ega luua, sest sellel oli kindlate nägemustega omanik olemas.

Esimeses kolmes majas seisin ühel hetkel aja sees, kus mõistsin, et mina ei saa enam muuta sealset ja sellega seonduvat selliseks nagu mina seda enda jaoks vajasin – lasin lahti järgmiste jaoks, et ise edasi astudes ulatuda soovituni – leida koht, kus saan muuta reaalselt ja nähtavalt – hoida alles olevat parimal võimalikul moel ja anda sellele enese nägu minu ajast lähtuvalt.

Täna oma kodus elades ma enam ei arva, et see siin on minu jaoks igavene. Tean, et olen siin vaid ühe aja, mille pikkust veel ei tea. Selle maja ja koha annan kord edasi sellele, kes tuleb siia peale mind. Mina hoian teda alles ja elan siin ning see aeg ei ole igavikuline ega jääv, sest mina liigun ajas enese loona edasi.

See maja siin on ennast minuga sidunud – olen tundnud eelmistest elanikest jäetud jälgi ja kirjutanud neist lugusid – olen neile ruumi jätnud ega pole tahtnud nende olemas olemist ära kustutada. Maja peremees ja perenaine kasutasid olemas olevat selleks, et luua vajaminevat – kui nemad poleks jätnud, siis mina ei oleks saanud seda üles leida. Selles majas olen lõpuks kohtunud selle maja ja inimeste aja looga, sest siin on olnud ja on kohti, kus aeg on peatunud aastakümneteks. Leidsin, väljaehitatud majaosa veel väljaehitamata toast, hulgaliselt inimeste sõnu läbi aastate, 1900-st kuni 1950-te aastate lõpuni. Poole sajandi jooksul väljaantud erinevaid lehti, ajakirju, postkaarte, raamatuid, kalendreid, reklaame, teateid jne. Mõned neist liikusid edasi kohaliku muuseumi kogusse. Teised on alles ja ootavad otsuseid. Eile õhtul sirvisin aastakalendreid, leidsin 1913 aasta oma seest majaperemehe poolt ühe aasta jooksul ära tehtud tööde nimekirja – oma käega kirjapandud read, millal ta millist maja külas värvis ja kelle mööblit korda tegi. Selles raamatus tundsin ehedat puudutust – sidet aegade vahel, sest lugesin tema enda poolt kirjapandud sõnu.

Täna loon alles olnust, seda omal moel alles hoides, meiega ühes elavat Maailma. Maja ei ole enam tühi kest, sest mina kasvan tasakesi temaga ühte – siin ei mul vaja kaitset ega tõestamist, et see on kõik on minu oma ja tõmmata piire enda ning olnu ja välise vahele ning ette. Täna tean, et see aeg siin ei alanud minuga, vaid mina olen osa sellest, mis kord oli ja kord saab olema – mina olen üks lüli, kes sai selle, mida saab edasi anda – inimeste aja loo, mis vahel on lausa väljakannatamatult tolmune ...


Marianne

23.05.2020.a

Reede, 22. mai 2020

Kelle käes on iseennast kontrollides inimese vabaduse võti



Enesekontrolli lugudest kokku kirjutatud lugu, millest sai  53 -s Alkeemias avaldatud  lugu
Blokk inimeses tähendab sõna STOP inimese sees - need on iseenda kontrollitud käitumisest tulenevad keelud ning käsud – peab tegema/ ei tohi teha – see on automaatne reaktsioon. Aeg on läinud ja seega inimene enam ei mäleta ega teadvusta, mis on olnud tema algne eesmärk – otsus - miks, millal ja mille jaoks see tehti. Iga sellise otsuse taga on eesmärk, mis lähtus tunde tundmise vajadusest – vältida soovimatu kogemist, et omada endas soovitut. Aja möödudes on blokid muutunud püsivateks, need käivituvad automaatselt ja liiguvad edasi nendesse valdkondadesse, mis ei ole eesmärgiga seotud – need on saanud terviku normkäitumiseks ja sellest tuleneb korduvate mustrite jada inimese elus. Muster on viis, kuidas õpitult nö ära lahendada oma teemasid muutusi loomata, sest püsivat muutust ei ole sündinud seni, kuni muster kordub.


Inimene võtab sageli oma elus vastu otsuseid, et olla teistsugune, saada midagi juurde või enesest midagi eemale hoida. Oma eesmärgi saavutamiseks on tal vaja midagi teisiti teha ning selle jaoks, et ta seda teeks ja suudaks teha, hakkab inimene ise ennast kontrollima – keelama ja lubama, mida tohib ja mida mitte, kas peab peatuma või peab tegema – nii saab temast endast iseenda jälgija – iseenda õige ja vale tegevuse, olemise ning oma vabaduse üle otsustaja.


Iseennast kontrollides peab inimene mitte tahtma seda, mida ta muidu endale teeks, oleks või valiks – inimene tahab, kuid ei tohi, sest tema ise on nii otsustanud. Kontrolli ongi vaja selle jaoks, et keelata ise endale oma tahtmised, sest lubades endal tahta, otsiks inimene lahendusi, kuidas saada ja anda iseendale see, mis ei ole temale endale, tema enese otsuste järgi, hea. Inimese enese mõtlematud valikud ja otsused võivad kaasa tuua olukorra, kus ta tunneb tundeid, mida tema ei taha tunda – need on hetked, kus ta tunneb ennast iseenda pärast halvasti. Mida kõike inimene enesest ei mõtle ja enese sees ei tunne, kui ta mõistab, et tema ise ei suutnud iseennast piisavalt õigesti ja tugevalt kontrollida ning sellest tulenevalt ei kuulanud iseennast ja muster kordus.


Inimesel on vaja iseennast kontrollida, sest ta teab, et muidu tema ise teeks või valiks teisiti, sest vabana olles valiks ta selles hetkes, kus ta on ja annaks seal enesele soovitu – ei piiraks ennast ega vaataks või mõtleks oma homsele päevale, sest ta on ja kui temal parajasti on või ei ole vaja, siis nii ongi. Kuid inimene teab, et kui tema täna ise ei tee või ei ole, siis temal soovitut või tema ise soovituna homses ei ole. Seega on ta otsustanud, et temal ei tohi igas oma hetkes olla vabadust vabalt valida ja nii kaalub ta oma samme selle järgi, kui õige või vale see tema eesmärgini jõudmiseks on.

Iseenda kontrollijana ei tunne inimene vabadust ise endana olles, sest tema kujundab ja kasvatab ise ennast ning teeb seda piitsa ja präänikuga. Tundes hirmu selle ees, et ta ei õnnestu, keelab inimene enesele enamat kui tarvis ning ennast õnnestununa või lohutust vajavana nähes premeerib lisaga, et siis nõks hiljem, süümekaid tundes, antu tagasi võtta ja järgmine kord veel vähem anda – inimene ise hoiab, ennast oma hirmudega mõõtes, enese sees, õige ja vale ning lubatu ja keelatu vahel valides, tasakaalu.

Inimene võtab oma kontrollijaametit tõsiselt ja seega pole talle alles jäänud vabadus väga vabaduse moodi ning seetõttu püüab inimene ise ennast hämada ja iseennast piiravatest raamidest välja astuda. Inimese sees käib vägikaikavedu – kontrollija versus mässaja. Inimene veenab iseennast ja põhjendab iseenesele, miks keelata või miks lubada ning selle tulemusena inimene ei teagi, milline tema ise on ja mida tema ise tahab kohas ja hetkes, kus tema saab, lihtsalt ise olles, ise enese jaoks vabalt valida.

Kontrollimisega hoitakse ennast millegi järgi näljas – inimene ise ei luba endale seda, mida ta muidu tahaks kogeda ja just sellepärast, väsinuna või tunnetes olles, lööb ta käega ja annab enesele järgi – no võta ja saa siis. Vabaks pääsenuna kustutab ta esimese asjana oma nälja ning janu ja seejärel tunneb süümekaid, et on olnud nõrk ja samas tunneb ta hirmu, sest kordusena, oma mustrit uuesti valinuna, ta ei õnnestunud - ta ei näe teist, muutnud teed enese ees. Tegelikult inimene ei kõnnigi teisi radu, et otsida muutusi, sest tal on juba rada jalge all ja siht silme ees, mida ta kõnnib ise ennast keelates ja ise endale lubades. See tee on kui pidev väitlus, kus kaalutakse õiget ja valet ning tuuakse välja üha uued argumendid, miks öelda enesele õpitud STOP või miks lubada.

Inimeses on, hoolimata kõigest, vajadus tahta ja teha endale seda, mis ei ole tema jaoks alati hea – olla ja teha seda, mis toob enesega tagajärjed kaasa, sest üha uuesti on tema elus kohad, kus tema tunneb tundeid, mille sees ja ees ei ole üldse hea olla. Inimene on taas samasuguses hetkes, mis kord oli juba ära – see oli koht tema elus, kus ta lubas ise endale, et see ei kordu enam – tema ei pea enam kogema neid tundeid, mille sees iseendana olles, tema iseendaga toime ei tulnud. Just selliste kordumiste vältimiseks, inimene kontrollibki ise ennast, et suuta läbi viia muutusi – katkestada korduv muster.

Kohad, kus inimene varem valis tunnetega on need hetked, kus kordusi kogedes, tuleb tal nüüd ise ennast kontrollida – seal peab tema ise suutma valida, kas ta tahab tunda st tohib või ei taha tunda st ei tohi. Seal püüab inimene enne kontrollida iseennast ja alles siis lubada või keelata iseendal oma tahtmise järgi teha, sest ta on kogenud, et tema vabad valikud ei ole tema jaoks alati õiged. Inimene kontrollib ise ennast, sest tahab tunda iseenda sees teist tunnet – seda tunnet, mida tema sel hetkel endasse vajab ning selleks, et see õnnestuks, peab inimene suutma allutada ennast iseenda kontrollile.

Ennast kontrollides kulgeb inimene justkui tähistatud rajal – käib seal, kus ta ei tee seda, mida ei tohi teha ning seal, kus ta teeb seda, mida peab tegema. Inimene otsib seda moodust, kuidas olla õige ning toimiv nii, et ta jõuaks lahenduseni. Kui inimene õnnestub, siis kulgeb ta kõigest ohtlikust mööda, kuid kui üks või enam, kontrolli all olevaist nö keelatud tundeist vahutab üle piiride ja lööb kaane pealt, siis purskub ta tundeenergias olles välja kõik selle, mis on tema sisse kogunenud. Inimene teeb lõpuks ometi seda, mida tahab, sest tema tahab seda teha ja teeb seda seni kaua, kuni on ennast välja vahutanud ja/ või ise ennast kontrollile allutanud.

Tunnetesõjast tulenev tundeväsimus on tundekülmus enese sees – sellega ühes olemine ja sellest välja tulemine võtab elavat energiat ning sellepärast väldib inimene neid inimesi ja situatsioone, kes või mis võivad viia mustri kordumiseni. Kuid inimese enese tee on huvitava huumoriga, sest selle, mida tema kogeda ei taha, saab ta ikkagi kätte ja kui ta väga keeldub ning vastu protestib, siis veel topelt kuhja ja lisanditega.

Kes tegelikult keda kontrollib, et inimene enesele vajamineva õppetunni ikka kindlalt kätte saaks – kas teeb seda tema ise või suur mäng nimega Elu. Tundub usutavam, sest see võiks ju nii olla, et see on Elu, kuid tegelikult on see inimene ise, sest tema enese poolt valitud sammud on need, mis viivad temas endas oleva mustrite kordumiseni. Inimene Ise on oma Elu Autor, sest temal endal on kõike seda oma kasvamise teekonnal vaja. Inimese valitud valikud olenevad sellest, millise eesmärgi täitumise nimel ta kõnnib – küsimus on selles, mida inimene ise tahab endale saada, sest tegelikult ongi vahe ainult selles, kas tema eesmärk on vajaminev tunne või lihtne vabaduse ääretu avarus, kus kõik on võimalik – kas inimene teeb, et saada st teeb tulemuse nimel või inimene teeb, sest ta tahab teha ja kogeda igat olevat hetke oma elus.

Inimene tunneb, et temal tuleb ise ennast kontrollida, kuid tegelikult tuleb tal endal lahti lasta ise ennast pidurdavast nõudmisest – „Mina ei saa, sest mina ei taha! Mina tahan olla kohe, ilma vahetuseta st tahan saada ehk juba olla saanuna, mitte ise kasvatada ennast soovituni edasi.” Seni, kuni inimeses on uskumus, et Maailm on tema tunnete autor ja teised on siin tema jaoks ja pärast, on Maailma käes inimese vabaduse võti. Seni, kuni inimene eksib oma tunnetesse ära ning kordab kordusi st peab ära tegema selle, mida tema ei taha teha – läbi oma õppetundide ise kasvada – on inimeselt tema vabadus ära võetud. Inimene ise näitab enesele teed vabaduse poole siis, kui kordab mustrit – kuid seni, kuni temale tundub, et see tegevus võtab talt vabaduse, siis inimene alles õpib, kuidas tema ise vastutab oma tehtud sammude ja nende tagajärgede eest.

Seni, kuni keegi teine on inimese tunnete autor, ei saa inimene aru, miks tema ise käitub ja teeb nii nagu ta seda valib teha. See keegi teine vajutab justkui nuppu ja inimene reageerib. Seni, kuni inimene peab kedagi teist süüdlaseks, ei saa ta aru, et muster on tema enese sees olev, tema enese poolt iseenda kontrollimise tulemusel selgeks õpitud käitumine, mida tema ise järgib – see on tema enese joonis ja sammud sellel. Kuid ometi tundub inimesele, et keegi teine tõmbab niite ja tema liigub nende tõmmete järgi – tema ei teeks ega oleks, kui seda teist ei oleks. Kuid tegelikult liigutavad inimest tema enese tunded – tema ise tunneb hirmu oma tunnet tunda ja seega ta keelab selle endale, kuid kui tema ise tunneb soovi tunda, siis ta tahab selle tunde endale saada – see on tema kontroll oma tegevuse üle, et vältida valet tulemust – mitte tunda soovimatu tunde kogemist endas ning sellega õnnestudes, jõuda soovitud tundeni ehk oma vabaduseni – kohta, kus ta enam ei pea ennast kontrollima.

Inimene on vaba, kui tunded ei seo teda ega nende jahtimine või vältimine loo vajadust kontrollida. Vabana olles - „Mina olen, sest olen olemas” – ennast kontrollides - „Mina olen olemas, sest tahan, et saaksin olema st tundma”. See on vaatenurga küsimus, kas vabadus algab vajaminevast tundest või on tegelikult kogu aeg, siin ja praegu, igas olevas Elu hetkes, inimeses ja tema teel olemas.

Inimene on see, mis on ja juhtub siin ning praegu – seal, selles saabuvas hetkes, ei ole teda veel olnud, sest ta ei suuda oma tulevikku tegelikult ette ära kontrollida. Inimene on siin ja praegu vaba, sest ta alles kõnnib, oma teel, järgmise hetke poole ja sellel teel on kõik võimalik – see siin on tema elu iseendana – vaba Hingena.


Marianne

19.05.2020.a



Neljapäev, 21. mai 2020

Sarnane leidis üles sarnase - Leidsin aja jälgedega aja





Leidsin üles aja loo – selle maja esimeste inimeste poolt suletud aja. Väljaehitamata katusekambrit puhastama asudes avastasin ennast arheoloogilistelt kaevamistelt – jalgealune peitis endas enamat, kui arvasin seal olevat. Lihtsa saepuru ja heina asemel oli selle sees kõike võimalikku – tellised, laastud, tünnikaas, lauajupid, kartulikotid, paberist karbid ja kotid, riided, vaibad, vakstu, vana tapeet, nöörid, pudelid, katkised taldrikud, rohukarbid ja peale selle ajalehed, ajakirjad, koomiksid, kirjad, kaardid, raamatud, reklaamid, arved ja veel igasugu pudi-padi, mis inimestel sahtlitesse ja karpidesse oli kogunenud.


See oli alles algus

Torisesin endamisi, et mis mõttes ja miks, kuid siis naersin, sest mõistsin – ka minule meeldib kasutada seda, mis olemas on, et sellest luua seda, mida vaja läheb – sarnane leidis sarnase.





8 tolmust tundi ja 40 suurt prügikotti hiljem

Leidsin aegade tolmu seest ühe pere – ema, isa ja tütre poolt nende aja sees käidud jäljed – aastad 1900 – 1950. Selle aja sees nende endi poolt valitud lehed, ajakirjad ning raamatud, omavahel jagatud ja muudelt saadud kaardid, millel head soovid kirjas, joonistused ja koolitööd.



Nemad kasutasid oma aega enda kodu ehitamiseks teadmata, et ühel päeval kaevan mina selle üles ja ühendan ajad – saan osa sellest, mis oli juba ära olnud ja mööda läinud siis, kui mind siin veel ei olnud.



Marianne

21.05.2020.a

Kolmapäev, 20. mai 2020

Vahel on vahedel vahe sees





Olen mitu korda seisnud kohas, kus mulle on öeldud – Ole rahul, et said, mis vahet on selles, kuidas Sa selle said ...

Minu selgitused, et selles, kuidas antakse, on vahe vahel, ei olnud piisavad - teine inimene ei tahtnud/ osanud/ proovinud mind mõista. Minul olid minu tunded, mis kasvasid seoses saamisega ja mina tahtsin, et teine vastutakse minu tunnete kasvamise eest. Kellel oli teema ja kelles oli teema?

Lõpuks leidsin võrdluse, mis avas teise jaoks pildi - Kas üks inimene seksib teisega, sest too on ainus, kellega ta seda Maailma sees teha tahab või teeb ta seda ainult sellepärast, et too teine on ainus, kellega tal see võimalus on?

Esimene võimalus on kingituseks olemine, kuid teine - vastumeelne lahendus - kui ei taheta anda, siis ei taheta ka vastu võtta ...


Marianne

20.05.2020.a

Teisipäev, 19. mai 2020

Lahutatud - kontrollitud aja jäljed inimestes




Inimesed on üksteisest
ära ja eemale lahutatud.
Käsud ja keelud,
hirmudest kantuna,
seisavad ette ja vahele,
et mitte kuidagi,
teineteisele liiga lähedale,
vastu puutuma ei ulatuks.

Astu eemale,
seisa kaugemale -
ära tule ega ühes ole!

Uskudes ja lootes,
et kui täna ei ole,
siis homsesse jõudes
koos olla saame,
kuid homse tulles
ikka veel ei julge.

Seisab hirm,
inimeste ees,
inimeste vahele -
kuigi enam ei pea,
siis ise ennast ei luba,
vabadust piiravatest
piiridest välja,
vabaduse sisse astuda.


Marianne

19.05.2020.a



Esmaspäev, 18. mai 2020

„Mina teiega ei mängi!”






Iga suure või väikese inimese samm Maailma poole, ulatades oma vaatamiseks, on kutse mängima – Tulge vaadake, mis minul on! Oleme ühes ja mängime sellega koos.” Inimene jagab oma lugu või ideed teistega, et luua sellest ühiselt enamat nii iseendale kui ka teistele – jagatu kasvab.

Üsna sageli juhtub nii, et inimese poolt kõnetatul pole aeg ega huvi ja nii jääb inimene üksi seisma vaikuse sisse – Maailm ei vastanud talle st ei tulnud ega võtnud osa. Inimene tunneb ennast puudutatuna, sest ta ei saanud vajaminevat – mängida teistega koos. Inimene tunneb ennast puudutatuna, sest otsides juhtunule põhjust usub ta selle olevat iseenda isikus või tema poolt pakutu väheses väärtuses.

Inimene usub, et kui tema oleks või temal olev oleks teistsugune olnud, siis oleks tulemus olnud hoopis teistsugune, kuid ta ei saa ära olnut muuta, et seda järele proovida. Inimene solvub ja on pahane ning ta läheb ja ütleb, sest ta tunneb endas, et ta peab seda tegema - „Mina ei taha teiega mängida, sest teie ei tahtnud minuga mängida!” See on inimese enesekaitse – Mina ei taha! Mina ütlen teist lahti!

Inimene ei saanud seda, mida soovis – mängida teistega ühes enese poolt väljapakutud moel. Ilma jäädes seisab ta paigal, et kohaneda. Soovides jätkuvalt teistega ühes olla, tuleb tal leida põhjus, uus idee või lugu, astumiseks. Inimesel tuleb teha uus samm – kui ta on tunnetest vaba valima, siis teeb ta selle inimeste poole – kui ta kuulab oma hirmusid ja solvumist eneses, mis keelavad Maailma minemast, siis teeb ta selle inimestest eemale. Inimene ise valib, kas hoida oma „Mina” või olla vaba astuma. Inimene astub, kui soovib ees ootavat kogeda – astumata jättes väldib ta juhtuda võivat, sest kardab kogemist.


Marianne

18.05.2020.a

Pühapäev, 17. mai 2020

Ennast petetuna tundes





Mind oli petetud – minu enese kujutluse poolt alt veetud. Kohalikus lehes ilmus jutt kahest inimesest, pilt juures ja puha. Vaatasin pilti, millel mees ja naine peal ning ei saanud aru, miks nad ei ole „päris elus” päriselt sellised, kui mina neist endasse kujutised olin loonud.

Seni olin vaadanud neid kahte läbi FB akende – näinud vaid jagatud salvestatud hetki. FB näod on inimesed nö inimesenäolisena, elusuurusest väljalõigatuna, ära portreteeritud ja sobivalt raamitud. Läbi minu vaadatuna ei olnud nad üldse need, kes ajalehe peal isikustatult kirjas olid – mina olin nende FB piltidele ise teistsugused kehad ja lood juurde kujundanud.

Vahe oli vahel, oli suur vahe minu ja nende pildi vahel. Tundsin endas protesti, sest olin „harjunud” hoopis teistsuguste, minu poolt kokkukujundatud inimestega, kuid neid ei olnud päriselt olemas, sest lehes oli tõestus – seal olid õiged nemad.

FB on kui muinasjutu maailm – see on suur ja värviline elu, kus saab jätta endast erineva mulje ja luua endale valitud näod ning taustad ja siis ongi nii, et päris elus kohtudes ollakse jahmunud, sest näilisusest ei jää jälgegi, kui ettekujutused päriselus laiali lagunevad - inimesed seisavad seal oma päris näo, keha ja olemisega – ilma filtrite ja hoolega kujundatud varjudeta.


Marianne

17.05.2020.a

Laupäev, 16. mai 2020

Ise endale valitud kohustus






Mulle meeldib koduõuel lehviv lipp. Just see lipp, mis seal kõrgel taeva all vastu viipab ja tuule suunda näitab. Minu jaoks on see üks kodu sümbolitest ja on oluline, et see oleks olemas. Eestis oli meil masti otsas viir, mida võib kasutada 24/7. Lippu ennast meil ei olnud, sest selleks puudus vajadus – viir oli ise lipu moodi ja nii ma harjusin kasutama selle kohta sõna lipp – oli mast ja selle otsas lehvis lipp.

Mast oli kõrgeim võimalikest, see paistis üle puude ning küngaste kätte ja oli nähtav üsna kaugele. Lipp oli kui elus, sest ta lehvitas lehvides vastu, tegi häält ja säras oma värvides. Maal elades oli vahel ülioluline teda tuule suunda ja näha tema tugevust – sellest sai igas päevas harjumuspäraselt vajalik info. Talvel jälgisin tuult teadlikult, sest tuisu korral oli kaks valikut, kas tee püsis puhas või tuiskas täis. Sellele vastavalt tuli auto, kas tee otsa viia või võis koju jätta. Mina ja lipp olime seotud.

Soomes meil ei olnud lipumasti ja ma lasin sellel olla, sest siin on nii palju muud, millega tegeleda ja mida vajada. Ühel päeval leidsin Marketplacest lipumasti müügikuulutuse ja sain aru, kui väga ma seda tegelikult õuele oodanud olin  – saatsin kohe kirja teele. Vastust ei tulnud ja nii saatsin ülejärgmisel päeval uue, kuid ikka oli vaikus, seega arvasin, et ju see polnud meile määratud. Ootamatult tuli kiri vastu ja sama päeva õhtuks oli mast koju toodud ning, siis sai üles lugeda kõik need asjad, mida vajasime, et lipp saaks kodu kohal lehvida.

Need olid tehnilised ja materiaalsed küsimused, hoopis tõsisem oli arutelu iseendaga – milline lipp masti otsa heisata st millise Maa lipp. Kuna meie maja seisab kõrgemal ja on nähtav üsna kaugele ning väga paljudele, siis sellest tuli arvamine, et eesti värvides lipp oleks kuidagi vale või lubamatu – kuidas iga päev soomlaste nina all Eesti lippu lehvitada. Mida nemad tunnevad, kui vaatavad alt üles?

Ostsime soome viiri ja soome lipu. Siinse viiri kinnitus on vähe teisem, kui eesti omal oli – see lehvib vabamalt tuules ega keerdu nii kergelt masti ümber. Viir ei häiri mind, see tundub lõbus ja õhuline. Tänaseks on ära olnud juba mitmeid ametlikke lipupäevi, mil oleme tõmmanud masti nö õige lipu. See on ilus, kuid tundub kuidagi vale – sellel on rist peal ja musta värvi ei ole.

Seda lippu lehvimas vaadates, tuli mul enesele tunnistada, et olin värvid teiste jaoks valinud – viir sobib, kuid lipp on harjumatu. Täna olen endiselt oma otsuse juurde – soome lipp on austus Maa ees, millel elame ja seega kasutan sini-valget viiri edasi, kuid enese südame paituse jaoks tuleb osta ka eesti lipp ja ehk ka viir. Soome lipupäevadel soome oma, eesti lipupäevadel eesti oma ja viiri saab/ võib kasutada tunde järgi. Kui eestis püsis lipp masti otsas seni, kuni vajas vahetust või parandust, siis siin tähendab enese valitud valik, et tuleb järgida reegleid – vahetada vastavalt päevale ja heisata ning langetada ühes päikese liikumisega – huvitav, mis sellest välja tuleb, millised korrektuurid aeg teeb ja kuidas ning kas me lõpuks mugandume või hoiame lippu kõrgel, et see lehviks ka teiste jaoks.


Marianne

16.05.2020.a

Reede, 15. mai 2020

Otsus olla teine






Otsusega – Mina olen ise! Mina teen ise! - selle või teise asemel – me määrame oma energiale nime, võtame endale ülesande olla, selle või teise asemel, ise teisena.


Marianne

15.05.2020.a

Neljapäev, 14. mai 2020

Enese katkised killud






No vaata,
mida Sina tegid!
Vaata seda,
mida Sina minuga tegid -
Sinu sõna puudutas,
Sinu pilk purustas -
end haavatuna tundes
purunesin katki - kildudeks.

Nii võib ja nii tahan mõelda,
sest minu tunne muutis juhtunu reaalseks.
Sina tegid ja olid oma iseka isekusega,
mis osutus relvaks,
sest Sina ei arvestanud ega paitanud,
kui määrasid Meid – oled Sina – olen Mina.

Seistes iseenda killud peos,
see, kes ma olin olnud,
teda enam ei olnud -
minul tuli kokku korjata ennast,
et uuesti üles ehitada ise ennast.

Minul oli endast kahju,
minul oli ära olnust kahju -
oma mööda läinud ajast,
mil veel uskusin end teadvat,
et iseendana olles võin olla -
tõde tegi mulle haiget -
kõik oli muutunud -
tuli alustada algusest.

Mul oli olnud olemas see,
mida minul olemas ei olnud -
vale oli olnud see,
millisena mina ise
ennast olin näinud.

Näilisuses joonistatud kujutelm
sai maha kistud
ja olevaga vastamisi seistes
nägin Maailma asemel iseennast -
seal olingi ainult mina ise -
peeglist vastu peegeldumas.

Mina ise lasin peeglil kukkuda,
et pilt enesest ära lõhkuda -
mina ei teadnud ette
et Sina mind enam ei hoia
ja seega ei olnud
mina valmis selleks,
et minul ise endal
tuleb ise edasi lennata -
maa tuli liiga kiiresti vastu ...


Marianne

14.05.2020.a

Kolmapäev, 13. mai 2020

Kingadeta kingsepp ja katkine hingetohter – andma minnes tahetakse vastu saada






Öeldakse, et kingsepal pole enesele kingi ja hingetohtrid ei oska ise oma elu korda teha – seni, kuni väljaspool ennast on teisi, keda aidates parandada või parandades aidata, seni ei ole inimesel enda jaoks aega st seni ei ole tal iseendaga vaja tegeleda.

Huvitaval kombel tulevad, aga inimese ellu just need teemad, mida ta teistes ja teiste eludes hoolsalt lahendama tõttab. Lood astuvad tema ellu selle pärast, et tema ise leiaks võtme iseenda jaoks – leiaks lahenduse, kuidas mõistes iseennast astuda ise oma elus edasi.

Seni kaua, kuni inimene otsustab, et tegemine/ olemine/ elamine teiste jaoks, on temale endast olulisem, tahab ta tegelikult, teistele tehtu eest, saada tasuks selle tunde, mille kogemist ta vajab. Saamise ootuses usub inimene, et temal endal ei ole vaja oma elu muuta, et leida lahendus, kuidas elada ise ilma vajaduseta – tema teeb ja talle antakse - inimene püüab sinilindu, ootab valget laeva, mis teda ära päästaks ...


Marianne

13.05.2020.a

Teisipäev, 12. mai 2020

Sõna, mis lükkab üksinda teele






Aeg tegi inimese hinge katki,
usalduse kadudes 
inimene lukku ennast pani.
Aeg rikkus ära uksehinged -
hing uksi enam avali ei laota.

Igal hommikul ärgates
ning voodist üles tõustes
läheb inimene päevale vastu -
endas hirmu tundes
astub enese eest võitlusesse.

Ta ammu enam ei küsi,
miks see nii juhtub,
miks ta nii teeb.
Inimene ei „mäleta” loo algust -
seda kohta oma elust,
milles olles ta teadis,
et järgmine,
saabuv hetk tema elus
teeb temale valu.

Inimene tunneb,
et tema peab
ise enda eest seisma,
sest inimene usub,
et ainult tema ise saab
iseennast kaitsta.

Raske oli väikesele inimesele
võtta vastu teadmine,
et nüüd kohe juhtub
ja nüüd kohe tehakse,
kui tema magama pannakse -
tema ise ei näe ega tea,
mida suured õigeks pidades
temas ära parandada tahtes
päriselt teevad temaga.

See oli teadmatus,
kontrolli kaotus
ise enda ja Maailma üle -
temaga tehti seda,
mida temale endale
ei olnud üldse vaja -
tema seda endale
päriselt ei küsinud.

Tema vaid võeti ja viidi,
üksi, üksinda koleduse keskele.
Tema ei teadnud, millal ja kas
see hetk saab kunagi läbi.

See aeg läks mööda,
kuid iga päev
samal moel,
kui suured talle ütlevad,
et temal endal
tuleb olla ja teha seda,
mida tema ise ei vaja,
tunneb ta endas
vallanduvat vajadust
tõusta vastu ja kaitsta ennast.

Hirm oli ja on
suurem temast endast -
temal tuleb anda kõik endast,
et mitte astuda sellesse hetke,
kuhu suured teda
suuresõnaliselt talutavad -
„Sina pead,
Sinul ei ole täna teist valikut!”

Mis maksab nende sõna,
mis üldse aitaks,
sest temal endal
tuleb ju minna
ning kohal olles
seal hirmuga ühes olla.

Teda ei lohuta teadmine,
et kaugel on ootamas ees,
see, mis tuleb pärast,
sest veel enne on see,
mis on kohe käes
ja selle sees
tuleb temal
ise seista
ja üksinda olla.

Kui suur tuleb
ja tee peal seisab,
siis muster ärkab
ja enese pärast hirmu tundes
inimene käivitub.



Emad ei saa lapsega alati ja igal pool ühes olla – lapsel on oma tee käia. Emad saavad kaasa anda teadmise - „Mina olen Sinuga kaasas ka siis, kui mind ei ole Sinuga!”


Marianne

12.05.2020.a