Sina ei reageeri, Minule ja Minuga seoses, õigesti – Mina olen Mina ja Mina ei ole käitunud ega ole teinud nii nagu Sina, infoga kohtudes ja informatsiooni töödeldes, Minu suhtes valid olla – Minu kohta kehtib teine informatsioon, kuid Sina ei arvesta sellega.
Harjumus ja oskamatus – inimene räägib ja räägib, ta muudkui räägib ja räägib – ta osutab, kellegi teise tegemisele, olemisele, väljendusele – näe, vaata seda, mida ja kuidas tema tegi ja oli – oota, kuula seda, mil moel teine tegi ja oli. Sel moel võib ja saab inimene jätkata, aastaid ja kümneid – süvendada, oma sõnadega, jõele sängi, mis kuhugi ei vii, vaid tumeda ja petva soo loob.
Teisele osutades, ja teist arvustades ja kirjeldades, annab inimene enese kasutusse informatsiooni, mis on, omal moel, tühi – ta ei saa seda kasutada selleks, milleks ta infot vajab. Tegelikkuses vajab ta enese kinnitust – teadmisi enese kohta – Mina tunnen, Mina kogen, nüüd Mina tean - teise poolt tehtuga/ nähtavale tooduga/ välja öelduga seoses - seda ja teist - see, et Mina tunnen, näen ja mõistan, on okey - Minu info on õige - Mina, enese informatsiooni omades ja sellele toetudes, olen õige = normaalne.
Inimene tahab ise endale öelda, et - Minul on vaja arvestada sellega, kuidas teise poolt nähtavaks ja teatavaks tehtu Mind ennast mõjutab – Minu tegevus, selle infoga seoses – Mina ise ootan informatsiooni selle kohta, mida Mina ise edasi teen ja kuidas Mina ise käitun.
Inimene, kes usub, et tema enda informatsioon on vale, on vaimselt häiritud olekus - tema käes on reaalne kogemus, tema omab informatsiooni, kuid ta ei saa seda kasutada, kuna ta usub, et tema ei mõista aru saada õigesti - on olemas keegi teine, kes annab teada, et lugu ei ole nii nagu inimene seda näeb ja kogeb.
Teisele osutamine ja teise peal tähelepanu hoidmine tähendab, et inimene on enese harjumuslikust käitumisest sõltuvuses – tegemist on x vanuses lapse tasandil olijaga, kes ise, veel, ei saa/ ei tea/ ei või ega oska enesega toimuvat lahendada. Seega elab ta, oma segaste tunnetega, oma ärevaks tegevate tunnete sees edasi.
Tegemist on lapsega, kelle jaoks vajalikud lahendused tulevad läbi teise – laps edastab teisele oma sõnumi ja too teine teeb muutuse – teine, ise, muudab/ vahetab/ kaotab ära selle, mis ja kuidas lapsele ei sobi, millega laps toime ei tule, kuidas ja mida laps kogeda ei taha – vastutus, lapsega/ lapse sees toimuva eest, on teisel.
Väikese ja abitu ja mitte ise seisva lapse kasutuses olev informatsioon annab temale teada, et teine on see, kes saab ja teisel on võimalik – seega teine peab tegema muutuse selles, mida ei olnud hea kogeda, mis on, mingil põhjusel, vale. See on põhjus, miks laps teist vaatab, teisele osutab ja teda/ tema tegevust kirjeldab.
Vahe möödunuga on selles, et varem ei olnud väikesel inimesel sõnu või olid need piiratud, kuid ajas on see puudus kadunud – suuremaks sirgudes on sõnu palju ja enamgi veel. Vahe on ka selles, et varem väike olnu on nüüd suureks kasvanud ja teda ei saa eirata.
Inimene kirjeldab ja vahendab teatud kindla teise käitumisi ja tegemisi iseendale või kellelegi teisele, kes mõlemat teab või siis kuulamas on. Möödunu vaimne tase tuleb nähtavale inimese valikutes - siis, kui laps oli väga väike ja tal puudusid sõnad või need ei olnud piisavad või ta sunniti vaikima ega võetud teda tõsiselt, siis räägib inimene, oma teemast, mis ootab lahendust, kas enese sees, teise poole pöördudes või hoopis kellegi teisega, kes on mõlema jaoks autoriteet/ oluline/ pealtvaataja.
Sel moel teostatud info vahetus/ edastus on lapsele ohutum ning see võib-olla ainus võimalus, kuidas ta teab seda tehtavat. Laps otsib endast suurema, tugevama, olulisema ja loodab/ ootab, et too lahendab teema ära või vähemalt osutab poolehoidu ja toetust ning annab lohutuse. Laps räägib iseenda sees – siis teine ei lähe ära, ei muutu vastustavaks, ei saa olla vägivaldne, ei sega vahele, ei naera välja.
Harjumus püsib ka põhjusel, et inimene elab sellises keskkonnas ja suhtleb enesele sarnastega, kus ja kellega tõsistest ja elulistest teemadest ei saa/ei tohi rääkida. Kõik teevad sama – vahendavad enesega/ eneses toimuvat teise tegevusele tähelepanu pöörates, räägitakse/ arutatakse, kellelgi teisega või siis vaigistatakse, teema avanu/ päevavalgele toonu, jõuga ja teda vähendades – Sinul ei ole õigust Mind sundida tegema seda, mida Mina ei taha – Minul on õigus iseendale, iseenda moodi – Sina pead sellega nõustuma – Sina ei dikteeri Minule, Minu käitumist!!!!
Isiklik harjumus ja keskkonnas käibel olev hoiab inimest kinni kordustes – ta vahendab ja kirjeldab, kuid muutust ei sünni ja inimene on rahulolematu, kuid ta ei tee revolutsiooni, et, omile jalgele tõustes ja enese eest vastutust võttes, ise olla ja teha, vaid ta otsib viise, kuidas teiseni jõuda ja teist muutuma panna – ta teeb seda otse, kuid ei asjast rääkides ega mõistetavalt ning ta teeb seda ka kaude, läbi kellegi teise – et keegi teine sunniks muutumatut muutuma või et keegi teine kuulaks inimese ära ja peaks teda normaalseks – saaks temast aru, et inimese teema on teises.
On sage, et inimene vaibub masendusse, jääb kinni solvumisse, võtab kasutusele viha, takerdub kurbusesse siis, kui ta saab aru oma püüdluste lootusetusest. Kuid ta jätkab rääkimist, enese sees ja kuulavatele kõrvadele, sest ta on harjunud sel moel tegema ja ta saab anda endale teda ennast väljendava energeetilise seisundi – Minul on endast kahju – olen Üksik, Õnnetu, Ohver, Hüljatu, Mõistetamatu, Väärtusetu, Häbi, Vale, jne – Mina tunnen hirmu, et nii jääbki – Mina olen vihane, sest Minu teema on teisele savi, jne.
Inimene jätkab rääkimist ka siis, kui sellega kaasneb toetav tähelepanu – teda kuulatakse, temale elatakse kaasa, teda lohutatakse, teda hoitakse, temale antakse seda, millest ta väidab enda ilma olevat – Mina see ja selline – Minuga sel moel ja sel viisil. Rääkimine tagab selle, et inimene saab anda endale kinnituse ja ennast lahendava väljenduse.
Kõik see, sest inimene ei ole enese poolt valitud korduste tegelikku põhjust mõistnud. Kõik see, selle asemel, et öelda – Mina ei ole nõus, Minuga ei tehta, Mina ei pea taluma, Mina ei vali, Mina vajan muutust – selle asemel ütleb inimene – Sina tegid seda ja toda, ära tee, see on vale, see ei meeldi – muuda enese käitumist, väljendusi.
Teisele osutamine ja teise kirjeldamine näeb välja palumise, anumise, survestamise, valeks nimetamise, halvustamise, kritiseerimise ja süüdistamisena ning on üsna loomulik, et sellist tegevust vastustatakse ja kasutatakse ära. Rünnak kohtab rünnakut, palumine/ anumine annab teisele juhtiva positsiooni, süüdistamine/ kritiseerimine suunab abijõudude otsimisele, jne.
Eraldamatuse tunnusmärk – Minu laiendatud Mina - inimene teab ja näeb ennast teisega ühte seotuna – isiksuse kasvamine, kui teisest inimesest eraldumise protsess, on ära jäänud või pooleli jäänud – inimene sõltub, enese jaoks olulises, looga seotud teisest. Sellest ka teise tunnetamine, vahetult ja isiklikult võtmine – Minuga, Minu pihta.
Tegelikkuses oli teise tegu/ väljendus teise valik – teise poolt tehtud samm, mis sai ühises ruumis nähtavaks – seda sammu ei tule kustutada, valeks nimetada ega eirata - sellele on mõistlik teha vastu enese samm – Mina, iseendana, tervikut arvestades. Samm tuleb teha, mitte teisele, teise teed takistades, vastu astudes, vaid samal energeetilisel väljal iseendale õigel moel.
Selle asemel, sõnumi edastamise etappi kinni jäädes, inimene solvub, vihastab, ägestub, mandub, kadestab, masendub – inimene on, enese info alusel, enese tunne. Loo pealispind - Mina olen vihane, sest – Mina olen kade, sest – Mina olen solvunud, sest – sest Mina ei loe, sest Minust ei piisa – teine ei muuda ennast ega oma väljendusi ega oma valikuid – see on põhjus, miks Mina kogen ja näen ennast vähemana, haavatuna, välja jäetuna, väärtusetuna, mitte olulisena, jne.
See on vana/ olulise Mina kaotus ja teise/ soovimatu Mina päevavalgele tulemine – vanal moel koos olemine, kohtlemine on muutunud – inimene tõlgendab seda oma tähtsuse muutusega – inimene usub, et siis, kui tema oleks endiselt oluline ja tähtis, siis ei oleks sel moel ega tehtaks sel viisil. Mina kaotus on muutus, mis teeb valu ja teeb hapraks – inimene ei saa möödunut tagasi.
Lapse kasvamisega, perekonnas/ teise inimese elus toimuva muutusega seoses tulevad nähtavale suhte/ suhete põhi jooned – siis, kui midagi olulist kaob/ võetakse ära-vähemaks, on oluline, mis ja kuidas jääb alles. On sage, et midagi olulist oli markeerimas tugevamat ühendust või kompenseerimas seda, mis jäi puudu – muutus kaotas pealispinna ja tegelikkus tuli oma eheduses nähtavale – seda ei saanud enam eitada ega teiseks väita.
Sellest ka väide, et Mina olin laps, Mina enam ei ole, Mina ei saa lapsena olla – Mina tahan ise ennast tagasi – vajadus kestab ja kasvab ja närib, sest inimene elab samas möödunus edasi, kuid ta ei saa seda elavaks teha – tema ümber on samad inimesed ja samad nimetused, kuid oluline jääb vajakka – ta ei ole ega saa olla see Kes ta uskus enda olevat.
Inimene, kes jääb Mina kaotuse traumaga üksinda ja tahab enese Mina tagasi saada, ei kuula/ ei vaata/ ei mõtesta ennast/ teist/ lugu inimesena, vaid tõlgendab kõike ja kõiki läbi rolliprillide – põhirollid ja Minad, kui rollid – teise kohtustus olla õige - olla, õige rolli, õigel moel väljenduv ja õiget rolli kinnitav partner.
Inimesel on õigus valida enese väljendus ja olla enesele vajamineval viisil – valides, mingit rolli mitte kinnitava käitumise/ väljenduse, ei kao ära ühte siduv põhi roll – inimene lahendab seda teisiti või valib teise rolli/ valib olla inimesena – see on tema õigus.
Erineva/ vastandliku/ vastuolulise informatsiooni konflikti tagajärjed ja nendega toime tulemine vajab teadlikkust – millisele tasapinnale lugu viia ja millise teadlikkusega seda lahendada – Kes reageeris, Kes tunneb ennast puudutatuna – kellel puudub tähelepanu, Kes sai tähelepanu osaliseks - Kes Mina olen, kellena Mina teist näen ja kellena Mina tahan, et teine, Minuga, oleks.
Vahe tegemine ja mõistmine, et sõna – Kellena - on olnud samastatud sõnaga - Millisena - see, kui inimene tahab/ vajab, et temaga ollakse viisakas, hoidev, toetav, armastav – siis tuleb aru saada, et need on väljenduse viisid, kuidas keegi teine saab inimese vastu olla ja näidata, temasse, enda suhtumist, kuid ka hetke tundeid/ seisundit.
Valides hoolimatuse, vihkamise, maha tegemise, agressiivsuse – ei kaota ega muuda need põhi rolli, rolle, rollide nimetusi – väljenduv inimene valib, enda väljenduse, enese kasutuses oleva informatsiooni alusel ja enese vajadustele järgi andes ja enese eesmärkide poole suundudes – mingit sõnumit edastades/ mingile sõnumile reageerides/ ise ennast välja elades.
Sellel hetkel, kui teine, Kellena, ei reageeri õige/ vajaliku/ asjakohase Millisena – tuleb peatuda ja olemas olevat informatsiooni töödelda – Mina, Minu väärtused ja põhi mõtted, see suhe/ see seotus – teise valik – Minu valik – millise sõnumi Mina, teisele, edastan, kui see, millega Mina kohtusin, on tõde ja seda ei muuda ära ega oota selle teiseks tegemist – teine sai teha/ olla, sest ta valis seda teha/ sel moel olla.
Mina võtan nähtavale toodud informatsiooni vastu ja see tähendab, et tegelikult tuleb Minul astuda mingi samm, et olla enese informatsiooniga koos kõlas. See on mõistmine, et ei ole sõprust seal, kus teine on hoolimatu ja haiget tegev. Ei ole lähedust seal, kus teine on vägivaldne. Aset peab leidma loo tasakaalustamine – kaugemale astumine, kontakti vähendamine, piiride seadmine – Mina olen sama ja endine, kuid ei Sinuga – Mina tean, milleks Sina võimeline oled - Mina ei muutu - Mina muudan on väljenduse valikuid.
Kellena = Millisena – see tähendab, et Sina ei reageeri, Minule, õigesti – Mina olen Mina – Mina olen Laps, keda tuleb hoida ja toetada, tingimusteta. Ühes olemiseks, armastuseks, ei tohi esitada tingimusi – Minule ei tohi keelata seda, mis on Minu – ei ole õigust, Minult, Minule kuuluvat ära võtta – Mina olen Laps, keda Minu Ema armastab ja Minu Isa hoiab – Minu Ema/ Isa peab vastama sellele väitele - inimene, õigel moel millisena = Minu Ema/ Minu Isa.
Mina olen – Minuga ollakse – see on justkui leping, mida osalised täidavad. Siis, kui ühine/ ühte nimetav põhi on mäda, siis lepingu tingimused ei pea – Mina olen Mina, kuid Mina ei saa/ Minul ei ole – lugu on segane, kuna Mind nimetatakse Minuna, aga Mina ei saa olla Mina = Laps, millisena – puudu jääb õigel moel kohtlemine.
Väide, et kui kutsikaeas anda kutsikale süüa nii palju nagu too vajab, siis ei ole too, hiljem, enam lõputult näljane – koer sööb ja teab piiri, kust kõht on täis ja ta teab, et söök, tema jaoks, on olemas ja teda ootamas – tema ei jää sellest ilma ega pea seda välja teenima/ lunima. Kutsikas ei tunne hirmu ega ole temas ärevust, sest tema kasutuses on info, mida on üle kinnitatud.
Sama kehtib ka lapse kohta – siis, kui tema põhivajadus – enese, iseendana kogemine, on täidetud – siis tema, ise, ei täida, hiljem, oma puudu jäämisi – siis ta ei vaja Mina kinnitusi, mis väljendub asendus Minade vajamises – tunnustatud ja õigesti koheldud Minade vajamises – Mina, kellel on olemas see, mida lapsel, iseendana, ei ole olnud – õige ja püsiv, millisena, kohtlemine/ nähtavaks tegemine.
Varem sai olla eksitus, kuid hiljem on inimene suur – nüüd annab tema ise, enese kohta – teisele osutades ja teisest rääkides – samal moel informatsiooni – Mina olen Mina, Sina oled Sina - Sina pead olema Sina – Mind ja Sind kinnitaval moel. See, mida Mina, Sinu kohta räägin ja, mil moel Sind nähtavaks teen, ei kinnita Mind, sest sel moel ja sellisena Sina ei ole Sina.
Inimese vaatenurka ära seletav põhi mõte on õige – siis, kui Sina ja Mina oleme meid ühendavates rollides, siis tuleb Sinul olla ja väljenduda nii, et Mina olen ja jään Minaks – Sina ei muuda, oma väljenduste ja tegemistega, Mind ega ennast ära, sest Sinu kadudes, kaon Mina – kui Sina ei ole õigena, siis Mina ei saa olla Mina – Sina, teistsugusena, kohtled Mind teisena nii nagu Mina oleksin selleks loa andnud või selle ise põhjustanud.
Teadmatus - mõistmatus – pidava pinna kätte saamatus – on kaks-kolm erinevat tasandit – Mina ja Mina – Mina, inimesena, Mina põhi rollina ja Mina, Sinuga suhtes – Kes Mina olen, tegelikkuses – kes Mina olen, enese infole toetudes/ teise informatsiooni alusel.
Mina olen Mina – Sina pead, Sina ei saa vältida, Sinul ei ole õigust teisiti talitada. Sina näed, tõlgendad ja kohtled Mind valesti – sina ei taju Mind, Sind ei ole Minu kõrval ega Minuga ühes – Me oleme, ühes ja samas koos olles, eraldi ja valesti – Mina, Sinuga ühes ja koos, ei saa olla õigel moel Mina, millisena.
Tähelepanuga vürtsitatud informatsiooniga kohtumise tulemus – põhjus on Minus - Mina, iseendana, ei ole teist moodi kohtlemist välja teeninud – teistsuguse kohtlemise kogemiseks on Minule juurde lisatud väärtust vaja või Mina ei saagi seda, sest olen, lõpuni välja, vale – Minuga teisiti ei saa.
Vanem ei ole andnud lapsele, ühest ja paigas püsivat, informatsiooni, et laps on ainus, olnud oodatud, endiselt oluline – siis, kui vanem on seda andnud ja sel moel väitnud, siis on ta selle väite ka ära kustutanud ja üle kirjutanud.
On tavaline, et Mina kaotusega ja koha segadusega seoses on olnud üks, järsk ja ootamatu, muutus – oli enne ja on pärast – mida täiendab läbi ühise aja kestev olulise info muutuvus ja vastandlikkus.
Selle tagajärjel on väikese inimese sees koha segadus – Kes Mina olen – Mina olen, kuid Mina ei saa Mina olla – Mind, Minuna, ei tunnustata ega väärtustata – Mind, Minuna, nimetatakse valeks ja sellepärast nimetatakse Mind ümber – vanem/ keegi teine teab/ annab teada Kes Mina olen – tema näeb Mind ja kohtleb Mind sellisena.
Jalgade maha toetamine - Mina olin ja olen, selles süsteemis, füüsiline laps, kellel oli ja on Lapse roll – kuid Mind ei koheldud, austavalt ja tunnustavalt, Lapsena ega ka inimlapsena. Minu õigused, iseendale, Lapsena ja lapsena, alati ei kehtinud – neid eirati, need nimetati, kellegi teise õiguse vastaseks – Mina, iseendana, olin vale ja tegin, oma olemas olemisega, kellelegi teisele liiga.
Mina olin Mina, kuid, seal ja siis, Mina olin teine – Mind osutati teiseks – Mind koheldi teistsugusena – Mind nimetati olema selleks, mis oli vastuolus Minuga – Minule anti kanda ülesanded, mis olid kellegi teise omad – Mind karistati sellise äärmusega, mis ei olnud Minu poolt tehtuga tasakaalus – Mina ei olnud süsteemi looja ega täiskasvanu – Mina olin laps ja olen Laps. Mina ei teadnud siis, et Mind ei saa tühistada, Mind ei saa kahtluse alla seada – Mina olen Mina, Mina tean Kes Mina olen – Mina olen inimene.
Varem olin samastunud rolliga ja sellest ka segadusse viiv uskumus - Mina olen see – olen see roll. Olles rollina, tõusis arusaamatus, kasvas meelepaha, pigistas hirm, vähendas häbi - Miks tema, Mind, õigesti ei kohtle, miks tema, Minule, Minu enda kogemist ei võimalda – Mina olen ju Mina – miks Mina ei saa lapsena/ Lapsena olemise kogemust.
Miks Mina ei saa enese kogemise võimalust – miks Minule seda ei võimaldata. Sageli tahab/ vajab inimene enese kogemise võimalust, kui enese tunde/ teema/ rolliMina kinnitust. Ta on pahane, solvunud, katki siis, kui teda ei mõisteta – ta on andnud enese kohta informatsiooni, et tema omab põhi rolli, tema sees on vajadus, tema ees on raskused, tema on teise jaoks olnud ja teinud, kuid see ei loe – tema kohta on kasutusel teine info, teine eirab tõsiasju, teine näeb ja kohtleb teistsugusena jne.
Sina ei ole eriline ega erinev - Ära tee ennast tähtsaks - Ära tüüta, ole ise - Mine ära ja ära sega - Käitu korralikult - Ole normaalne - Sellistest asjadest ei räägita - Sina ei ole siin ilmas üksinda, ka teised on olemas ja ka teistel on vajadused/ tunded/raskused.
Kõige sagedasem info, vastuolu taga, on see, et inimest koheldakse rollina ja ka inimene ise eeldab, et teda koheldakse rollina, kuigi tema ise tõlgendab seda Mina-na – selle rolli suhtes tuleb käituda teatud moel, selles rollis olijale tuleb võimaldada teatud asjad – see on lava, millel on kindlad tegelased ja kindlad raamid.
Lahkhelid, inimeste vahel, sünnivad siis, kui inimesed on põhi rollides, kuid ootus/ vajadus on selle kohta Millisena koheldakse ja siis, kui see ei vasta enese äranägemisele/ rolli nimele/ rolli teadlikkusele, siis kasvab vajadus, kohandada etendus enesele vastavaks – Mina olen ju Mina ja Sina oled ju Sina – mängime seda mängu õigesti.
Marianne
05.05.2026.a
