kolmapäev, 18. november 2026

See, mida muuta ei valita

 


Elektrilöögi saanuna jääb inimene, vahel, vooluallika külge kinni – inimese lihased tõmbuvad krampi ja tema ise ei saa ennast vabastada – ta jääb voolu mõju alla senikauaks, kuni vool katkestatakse.

Sama toimub inimesega siis, kui ta kohtub ootamatu informatsiooniga – ta jääb situatsiooni kinni – ta ei põgene ega võitle, ta tardub paigale ja laseb asjadel juhtuda, seda senikaua, kuni ehmatavat infot edastav aktiivne ühendus kestab.

Tehniliselt võttes on tegemist aju ülekoormusega ja vaimse tasakaalu kaotusega, mitme tasandilist puudutust kogenuna ja sellele vastu reageerinuna - enese väärtushinnangutele, põhimõtetele, tegelikkusele väljakutset esitanud informatsiooniga kohtununa.

Et mis mõttes, et kas tõesti, et Minuga/ et Minule, et Mind ei oleks siin - enesekaitse vajadus, kontakti läheduse ja sisu muutuse vajadus, mida inimene ei ole võimeline realiseerima, tema instinktid on õiged, kuid tema ülejäänud reaktsioonid ei ole toimuvaga vastavuses – inimene, ise, ei ole suuteline kontakti lõpetama, teiseks muutma.

Mina vajan viha, Mina vajan tugevust – seda kohas, kus Mina olen haavatud, löödud, katkine – mingi informatsioon tõi kaasa teadmise, mis muutis Minu tasakaalus olemist, kuna see puudutas Mind, Minuga seonduvat – Mina sain haiget, Minul on valus, Mina tunnen ennast halvasti, valesti, katkisena.

Selle asemel, et olla kurb ja leinata – leinata ja kohaneda, enne, järgmise, eluterve sammu tegemist – olla paigal ja keskenduda eneses toimuvale, enese kogemisele, enesele aja andmisele - selle asemel peab inimene, kohe, mingi sammu ära tegema, sest teda sunnitakse liikuma või siis ta ei saa vajaminevat sammu astuda, sest teda sunnitakse paigale jääma.

See tähendab, et inimene teeb seda ja on sel moel, milleks ta ei ole valmis – ta teeb seda, milles teda, tervenisti, kohal ei ole – inimene ei ole tasakaalus, ta ei toetu pidavale pinnale ega tee, enese jaoks, õigeid otsuseid ega anna, enese jaoks, õigeid vastuseid – inimene on tasakaalust väljas, sest pidavat pinda ei ole – see kadus jalge alt, kui inimene informatsiooniga pihta sai.

Pihta saamine tähendab, et inimene ei ole võimeline kogu informatsiooniga, tasakaalus olevalt, kohtuma ega seda teadlikult töötlema – selle asemel teeb ta oma parima – on pealispind, on läbi lohistamine, on nõustumine, on välja elamine – inimese peamine eesmärk on varjata enesega toimuvat või seda, kui ülepinget, välja elada, et käsil olev situatsioon lõppeks ja ta saaks rahu, võimaluse ära minna.

Kurbus, kui vana Minaga lõpetamine ja olevaga rahu tegemine – inimene vajab kurbust, selleks, et enne uue teadmisega jätkamist, enese tähelepanu iseendale anda – inimene vajab seda hetke, milles ise ennast hoida, lohutada, toetada – vajadusel nutta ja katkine olla – Mina ei pea tugev olema, Minul on õigus nõrk olla.

Inimene vajab kohta ja hetke, kus uus informatsioon, sellega seonduv, selle kordamine - on temast eraldi ega jätku, aktiivsena. Inimene vajab rahu, et leida üles see, mis temale haiget tegi – inimene vajab rahu, et eraldada erinevad informatsioonid üksteisest ja vaadata otsa sellele, mis teda jalust niitis ja tegeleda selle konkreetse tundesõnumiga.

On tavaline, et inimese sees on läbi kõndimata haavad – hetked ja kohad, milles tema pidi olema tugev, sest elu ootas/ tahtis elamist, argipäev lükkas teda edasi - kuid kohta, aega, võimalust ei olnud haprusele, nõrkusele ega vajadusepõhisele toetusele - inimene pidi olema tugevam iseendast ja pidi suutma jätta haiget saanud iseenda selja taha.

Võimetus ja võimatus olla kurb ja leinata, et olla haiget saanud iseendaga kooskõlas - toob kaasa Ohvri rolliga samastumise. Ohvri roll on võimalus olla inimene, kellele tuntakse kaasa, kellele peab lubama olla kannatanu – see inimene, kes saab õiguse ja koha oma kurbusele, selle NÄHTAVALE väljendusele.

Ohvri rollist saab harjumus – see tähendab, et ära ununeb ja ära kaob algus – see koht, kus inimene koges puudutust, kus inimene vajas peatust, kus inimene vajas lohutust ja kurbuse sülelust = Mina ei ole üksinda – Mina olen iseendaga üks.

Sõltuvus tähendab, et inimene läheb möödunust mööda ja ta on kohe seal, mis pakub asendust, leevendust, tähelepanu – inimene teab ja näeb ennast Ohvrina, inimene väljendub Ohvrina – Minuga toimus see, Minu osaks sai see = Mina olen.

Ohver on see, kes on viga saanud – Ohver on see, kes on kahju saanud – inimesega on ülekohtuselt, ebaõiglaselt, halvasti, hoolimatult käitutud. Ohver on kannatanu ja ta kannatab, millegi/ kellegi pärast, millegi/ kellegi süül – Minuga on, Mina tunnen, sest too seal/ sest tema seda.

Vajadus - toetuse, lohutuse, kui kurbusega kooskõlas olemise järele – selle asemel, et olla ise endaga – selle asemel, et anda ise endale vajaminev – pöördub inimene väljapoole – Ohver on leidnud endale Vanema/ otsimas ja vajamas endale Vanemat, kes peab tegema Lapse enesetunde paremaks, enese sees olemise talutavaks.

Vanem sai anda lapsele turvatunde, kindluse, lohutuse – laps sai võimaluse vaibuda, laheneda, kuid ka asenduse – lapsel oli raske tulla toime enese sees tulvava informatsiooni tõttu – vanem pööras oma tähelepanu ja laps kinnitus sellesse – omal moel kaotas aktuaalne aktuaalsuse, sest laps ei olnud enam üksinda, iseendaga – tal oli olemas tähelepanu, millele oma tähelepanu pöörata, mille käes ennast kogeda.

See on inimlapse kasvamisega kaasas käiv arengufaas – olemas on teine, kui enese laiendatud Mina – siis, kui lapsel on raske, siis ta otsib seda teist – teine tuleb ja tegeleb lapsega. Teise olemas olemine tähendab, et laps õpib pöörduma teise poole, otsima ja vajama seda teist – teine lahendab/ leevendab lapse teema.

Enese vaimse tasandi kasvamise alguses laps, kelle sees, midagi toimub, pöörab enese tähelepanu välja, teise poole – inimlapse areng tähendab seda, et inimene õpib pöörduma enese sisse – mitte karjuma, nutma, vaikima, vägivalda kasutama, justnagu oleks kõrvetada ja haiget saanud – vaid inimene õpib vaikust looma ja keskenduma enese haavale – Mis on see, mis Minuga toimub – mida ja miks Mina tunnen?

Laps, kes on kogenud Vanema/ Suure tähelepanu, kuid kelle jaoks on see olnud vastuoluline, katkendlik, vägivaldne, puudu jääv – sellest lapsest saab suure tõenäosusega Ohver – ta ei ole õppinud ise enda vaimse tasandi eest vastutust võtma – ta vajab teist/ ta otsib teist/ ta kasutab teist/ ta süüdistab teist – Mina olen = Minul peab olema = Mina ei saanud = Minul ei olnud.

See tähendab, et inimene ei mõista, et – Mina ise ei oska ega saa aru, sest Mina ei ole õppinud ise endaga tööd tegema – selle asemel vajab inimene, vaimse taseme informatsiooni paisude korral, välist abi, füüsilist lahendust, leevendust, asendust.

See tähendab, et ka suure inimese ajas on inimene kibestunud, katkine, süüdistav, Ohvri meelelaadiga – ta otsib ja vajab Vanemat, ta kohustab/ nimetab, kedagi Süüdlase, kui Vanema, rolli, sest see on lahendus, mida tema teab ja valdab.

See on väline jaht ja võitlus, mis ei aita saavutada rahu – inimene ei õpi, omaenese informatsiooniga, tööd tegema – tema kogeb, tema ise teab põhjust, kuid ta annab endale asenduse, teise suuna ja tegevuse näol – oma tegelikule tundele, läbi tähelepanu, asenduse. Asendades, algse tunde, kaotab inimene kontakti omaenese informatsiooniga.

Mitte üks teine ei saa inimese tunnete ja kurbusega, neid ära lahendavalt, tegeleda – teine saab anda sõnad, tähelepanu, kohal olemise, kuid kannatada saanu peab ise oma sammud astuma ja enese sees, iseenda informatsiooniga, tööd tegema – teada saama, mida ja miks tema tundis, et teada, mida ja kuidas tema edasi valib teha, teadmisega, milline Maailm, tema suhtes/ temaga seonduvalt/ teda puudutades, on ja, et see Maailm ei muutu teiseks.

See punkt on põhjus, miks inimene vajab Ohvri rolli – ta saab asenduse sellele, mida tema ei vali teha – mõista, et tema sees toimuva autor on tema ise – väline Maailm sai teha ja saab olla, mil moel iganes, kuid inimese jaoks on vajalik see, mida tema teeb ise enda informatsiooniga – Miks Mina olen kurb? Mida Mina, iseendalt, vajan, siis, kui Mina olen kurb?

Aktiivne vajadus tähendab asendusest sõltuvusse jäämist – inimene peab saama olla Ohver – teised peavad teda tunnistama Ohvrina – kuna teised käituvad ja teevad valesti = siis on inimene, tõestatult, Ohver - inimene on, automaatselt, Ohver siis, kui ta on kohtunud informatsiooniga, mis vajab, millegagi kohanemist – inimene on, automaatselt, Ohver siis, kui tema kõrval/ temaga samas on keegi, kes selle laadse tähelepanu saab, on seda päriselt.

See tähendab inimesi, kes suunavad oma lood ja jutustavad oma kogemused sellisena, et neile tehti liiga/ et neile tahetakse liiga teha/ et neile tehti, tahtlikult, liiga. See tähendab väga suurel hulgal vale informatsiooni andmist – kellegi kohta valetamist, enese osa kõrvale jätmist, lugude muutmist – teise olemas olemise/ teise tegude kasutamist tähelepanu pendli töös hoidmise jaoks – Mina, Minu tähelepanu – teine, temale kuuluv tähelepanu.

See tähendab halamist, kurtmist, süüdistamist – pidevat negatiivset fooni ja vähendava energia taseme hoidmist. Ei ole kergust, vabadust, võimalusi, lahendusi – on raskused, ebaõiglus, kannatused – üha rohkem, üha tugevamalt, üha laiemalt – üha rohkem enesega sama – Mina tunnen, Mina kogen, Mina olen.

Huvitav on see, et inimene valib, Ohvrina väljendumiseks ja vajamineva tähelepanu saamiseks, seltskondi/ keskkondi – millisel laval, millisena esineda. Mitte kõikjal ta ei kannata ega ole vähem. On etendusi ja lavu, millel ta särab ja lendleb – on kohti, kus temast saab Ohver, sest selles kohas on olemas see, keda saab Süüdlasena esitleda – on kohti, kus temast saab pärjatud Ohver, sest seal tunnustatakse tema kannatusi.

Kannatusi kogenud inimesele peab andma vajamineva, kannatusi üle elanud inimese jaoks peab olema temaga, tema moel, kannatustega kohtunud inimese heaks peab panustama – et kergendada, et leevendada, et parandada, et anda teada – Mina ei tee, Sinule, haiget/ ülekohut = Mina tean, mida Sina oled kogenud = Mina hoian Sinu emotsionaalset seisundit = Sina saad olla Ohver = Mina tunnustan Sind, selle eest, et Sina talud oma elu = et Sina talud seda, mida Sina muuta ei saa - oma minevikku, millest teed oleviku, kus on Süüdlane, kes teeb Sinule, tänases, liiga.

Miski ei saa alguse tühjast ega ole võetud kasutusele ilma põhjuseta - Ohvrid moodustavad keskkonna, kus valitsevad rollid - inimesele toetust ja mõistmist ei ole, inimene peab suutma olla nii nagu temaga ei oleks midagi juhtunud, nii nagu temal ei oleks midagi viga ega tema tunneks midagi – mis siis, et juhtus, tunneb, vajab.

See on keskkond, kus on kohustus olla õige – selline nagu lubatakse olla, kellena olemist oodatakse, kellega ja kuidas suheldakse – kuid ei ole luba olla elutervelt vihane, kurb, katki – sellisele iseendale, sellisel moel, ei ole seal kohta ega aega – emotsionaalne võimetus olla teise jaoks kohal ja olemas, ise ennast tahaplaanile jättes.

Inimlast õpetatakse ise ennast vaigistama, üle kirjutama, valeks nimetama – Sinul ei ole häda midagi/ vaata, mis Sinu elus head on/ Sinul ei ole õigust, põhjust õnnetu olla – ise tegid, lugu ei olnud selline, see tunne ei ole õige, selline väljendus on vale, Sina – sellisena, teed liiga – vaata nüüd, mida, Sina, teisele tegid.

Vägivaldne ja vähendav keskkond on see, kus inimesed, kui rolliMinad, tõttavad tähelepanu poole, reageerivad tähelepanu peale, manipuleerivad tähelepanuga, et vältida ebamugavat, et tagada vajaminevat.

Keskkond, kus piirid on valed ja tasakaal on paigast – inimesed ületavad teis(t)e piire ja tasakaal seisneb valedel alustel. On nii tavaline arusaam, et siis, kui üks kannatab oma emotsionaalse ahtuse käes, siis peab keegi teine olema milleski süüdi, et kannataja saaks endale vajamineva väljenduse/ tähelepanu asenduse – Mina olen, sest Sina oled – Sina oled, sest Mina olen.

On tavaline, et „süüdi” on laps, kes juba iseenesest on vähem – vanem pöördub lapse poole tehnikaga, mida on valus, vaimselt ja füüsiliselt häiriv kohata, taluda – informatsiooni voog on mitme tasandiliselt aktiivne – justnagu elektrilöök – laps jahmatub paigale, ta on abitu – vanema informatsioon ja väljendus töötleb last, kasutab teda ära.

Selles tegevuses ja väljenduses on näha ja kogeda Vanema rolli kandva inimese teadlikkuse tase – hoolimatuse, ükskõiksuse, vägivalla, manipulatsiooni ulatus – see lõhub last ja lõikab katki vanema-lapse vahelise ühenduse – inimene on inimese vastu, inimene kasutab last, kui vahendit.

On loomulik ja loogiline, et selline hetk, mil lapsele paljastatakse tegelikkus, tähendab meeletult suurt kogust informatsiooni, mis puudutab erinevatel tasanditel – inimeste vahelise ühenduse haprus, pinna pealsus, tähendus.

On loomulik ja loogiline, et sellisel hetkel on laps kurb – see on igavikuline kurbus - see, mida ei ole, seda ei ole – Minul ei ole, Mina ei ole, Minuga ei olda – Mina tean ja näen seda, mis ja kuidas on olemas.

Kui inimlaps teeb oma otsuse/ sammu, reaalsele informatsioonile toetudes, siis on temal õigus olla kurb – sest ta teeb, valib midagi sellist, mida tema ise, ilmnenud informatsioonita, ei oleks valinud teha – see ei käi kokku tema tegelikkuse, väärtushinnangute, põhimõtetega – ta astub iseendale vastu.

Inimlaps on kurb, sest tema lõpetab selle, mida tema omas, tema ise valis ja kuidas tema ise oli – seega vajab inimlaps aega, et leinata – tema peab kohanema, nii teada saaduga, kui ka enese otsusega – tema peab nõustuma enese otsusega ja olema valmis seda ellu viima.

Kahe Mina võitlus ja vastuseis – kahe erineva Mina erinev informatsioon – Mina tean – seega Mina lähen ära, lõpetan ära, muudan ära, annan ära – kuid siis Mina kaotan enda, endal oleva = Mina teen ju iseendale liiga.

On nii inimlik anda endale võimalus ja suunata oma tähelepanu - Mina ei teeks oma otsust siis, kui teine ei valiks, ei teeks, ei oleks teinud oma sammu – teine ületas piire, ei arvestanud, võttis vähemaks, kaotas tasakaalu – kuid see ei loe temale = tema ei näe lugu sel moel = temast ei ole Minule abi = Minu valiku tegemisele lahendust.

On nii inimlik, et inimlaps toetub oma õigustele ja tegelikkusele - Mina tean, et Minul on õigus ja võimalus sellele, millele Mina, nüüd, ütlen Ei - mille Mina ise eneselt ära võtan, ise enesele ära keelan – kuid Mina pean seda tegema, sest Mina tean, mida jäämine, kaasa toob – siis kogen seda, mida ja kuidas Mina ei pea õigeks, mis teeb Minule haiget.

See on juba suure inimese sammude tegemise analüüs – väikesel lapsel sellist teadlikkust ja vaimse taseme avarust ei ole – lapse aju on õrn ja kaitseta – siis, kui vanem kasutab manipulatsioone, vähendamist ja vägivalda, siis saab lapse aju kahjustada – informatsioon, erineval moel edastatuna, on füüsiline suurus – see paneb lapse olukorda, kus teda raputatakse, loobitakse, kukutatakse, vaigistatakse, üle kirjutatakse, kasutama sunnitakse.

Lapse aju on pinge all – informatsioon ja selle edastus teeb liiga, sest selles sisaldub nii paljut – laps ei ole võimeline sellega, rahus olevalt/ rahus püsivalt, tööd tegema/ ühes olema – laps jääb energia lainetuse kätte – ta on abitu, ta lülitub välja, ta vajab enesega kooskõla, ta otsib paigal püsivat ja ühest suurust, ta vajab enese pinge vallandust, pingele suunda – ta ei saa seda, talle keelatakse see.

Suutmatus ja oskamatus valida, teatavaks saanud informatsiooni alusel, toob kaasa tõsiasja, et laps peab, oma järgmise sammu, tegema veel enne, kui ta on kohanenud, kui ta on oma kurbuse leinavana väljendanud, kui ta on enesele uue tee andnud, teise lahenduse leidnud.

Inimene vajab viha, et olla tugevam selle hetke iseendast – inimene vajab elutervet viha, et seista enese jalgeil ja öelda välja oma sõnad. Eluterve viha ei ole pime, et purustab ja vähendab, kui inimene väljendab enese sees toimuvat tunnetesegadust. Eluterve viha on jõud ja tugevus, kindlus ja selgus – see on inimHinge väljendus ja tase.

On tavaline, et inimene, keda on vähendatud ja vägivallaga kasvatatud, jääb viha lõksu kinni – inimene vajab viha, kuna olukord on üle tema – inimene kogub ja väljendab viha, kuid ta reageerib takistustele, sundusele, kohustustele – nagu koer, kes näitab hambaid ja hammustab.

Viha vajadus, pinnapealsus, kasutamine näitab, et inimene ei ole tasakaalus – ta ei ole oma eluga/ millegi-kellegagi selles rahul, kuid ta ei lahenda ära põhjust, ta kasutab viha, kui maandust ja vastust – Minu piir, Minu piiri ületati – Minule tehti liiga, Mina vastan sellele, samaga, õpetusega.

Kuidas ja kellena Mind koheldakse/ milline on Minu positsioon/ millist abi, millal Mina saan/ kui palju on, Minul, aega iseendale/ kas Mina saan endale vajamineva/ mis viib Mind, tegelikult, tasakaalust välja/ kas Mina räägin tõtt/ kas Mina ise olen endaga tasakaalus/ mis on see, mida Mina pean, kuid ise endale ei valiks?

Vägivaldse ja vähendava keskkonna reaalsus - vahel tuleb alluda vägivallale, piiride ületusele – Mina, vähem, vähendatu – lugu ei saa õige, midagi ei muutu, Minule osaks saanut tõeks ei tunnistata – pidi, sai, tuli, kukkus välja. Minu tunnetele ei ole kohta, õigust – see oleks vale reaktsioon. Tähelepanu pendel. Kurbus on informatsioonis sisalduv – teise valiku, sammu, väljenduse tegelikkus = Minu vastus sellele.

Mina kogen teise viha – Minust on saanud teise Elu viha – Mina olen teise viha põhjus, Minu olemas olemine, teise ruumis, teeb teisele liiga, võtab temalt vähemaks – teine tahab Minu osa vähendada, Mind oma ruumist välja saada/ välja saata – iseendast eraldada, et panna piir sinna, mil moel ja kuidas on tema jaoks õige.

Minu osa, Ema rolli kandnud inimese elus – inimesele kuulunud territoorium, inimese isiklik maaala – milles see seisneb ja millega on tähistatud. Inimese võimetus viia oma elu tasakaalu – võimetus tagada enesele vajaminevat.

Viha, vastikus, ebamugavus – Mina olin asendus – Mind oli ohutu ja käepärane vihata – ise ennast välja elada ja Maailma õpetada, Maailmale vastata, ise ennast kaitsta – Mina, Mina, Mina. Inimene, kes läks enese tegelikkusest mööda, kes pööras tähelepanu välja, kes nimetas Vanema, kes pidi suureks kasvanud Lapse emotsionaalse taseme prügikast ja poksikott olema.

Tegelikkus, mida suureks kasvanud inimene ei tunnistanud - kuigi Ema oli ühise loonud ja hoidis seda – ei olnud see, ainult, tema oma – kodu, perekond, suguvõsa on ühine ruum, kõigile, kellele, seales, on koht antud.

Inimene, ühist tahtmata, ühist talumata, tõmbab piiri – see, siin, on Minu – siin ja selles ei ole, midagi Sinu – Minu asjad, Minu ressursid, Minu korter. Inimene näitab, et ühist ei ole – tema ei tunnista ühist.

Kuid tegelikult jäi ühine alles – Ema ei arvestanud tõsiasjaga – Mina ei olnud tema isiklik elu – Mina sain sellest osa, sama temaga – seega oli tal kohustus ja vastutus Minuga, ühises, arvestada. Minu piire mitte ületada – lõpetada vägivald, vähendamine, manipuleerimine – olla inimene, arvestada inimesega.

Inimese mõistmine, inimesele – tema kogemuse jaoks – ruumi tegemine – oli õigus, oli põhjus – kurbuseks, leinaks, vihaks, hirmuks – kuid ei olnud õigust viha välja elavaks reaktsiooniks. 

Inimese kurbus, inimese lein – Minu vajadus on eluline ja oluline – kuid laps tuleb, segab, tahab, vajab – aga Mina, aga Minu elu, aga Minu aeg. Viha vajadus, et suuta ja teha ja edasi olla – viha, et anda endast teada, eneses toimuvast teada – sõnad, karistamine, karjumine, löögid.

Vägivaldse keskkonna tegelikkus – siis, kui anda inimesele mõistmise ja avanemise koht – siin oled Sina haiget saanu – siin saad oma tunnetega üks olla - siis see tähendab lähedust ja avatust, milles tehakse haiget – harjumuslik lahendus, millest inimene on sõltuvuses – inimene suunab oma tähelepanu välja - temast saab Ohver ja keegi peab olema Süüdlane.

Seega hakkab Ohver enesega ühes olijat vähendama – teda Süüdlase rolli suruma, teda sellisena kohtlema, tema kohta sellist informatsiooni andma – küsimus on tähelepanu vajaduses – Mina, Minul, Minule.

Inimese mõistmine, teda toetavalt - selle võimaluse saab anda inimesele, kes ise on näinud enese väljendusi, harjumusi, uskumusi, lahendusi, mustreid ja mõistnud, ise, nende tähendusi/ tagajärgi – inimese toetamine saab toimuda siis, kui tema on, juba, võtnud vastutuse – tema enam ei korda, tema peatub enne harjunud sammu tegemist.

Inimene näitab oma kasvamist sellega, kui ta on suuteline taluma ja töötlema informatsiooni – vaatama enese möödunusse, vaatama enese sammude tegelikkust, tagajärgi – ta on võimeline taluma tähelepanu iseendal, iseendale – ta ei käivitu, ei vastusta, ei vähenda, ei pööra seda ümber, ei vaja seda mujalt.

Vähendavas keskkonnas kohatakse inimese mõistmise taset - Ohvri ja Süüdlase stsenaariumi kohaselt – kui inimene ei reageeri vähendavaid tehnikaid kasutades ja ta on inimesega, inimesena – siis see on tõlgendatav nõrkusena, alla andmisena, süüdi tundmisena, kuid ka vägivallana – sellest saadakse kinnitus oma üle piiride minevale käitumisele – Mina tegin õigesti/ Minu väljendus oli õige/ Mina pidin, sest see oli Sinule paras. On võidu rõõm, enese tähtsuse, olulisuse kogemine - Mina olen, tõestatult, Sinu Ohver.

Sigade ette pärleid ei visata – see, et mina ei vali sama, et minu väärtushinnangud ja põhimõtted ei ole samad, ei tähenda, et mina pean jääma vägivaldsesse ja vähendavasse keskkonda/ suhtlusesse – seal ei ole, minule, kaaslasi – vägivald ja vähendamine kuuluvad vaimselt piiratud ja rollide Maailma sulgunud inimeste kasutuses oleva tehnika hulka.

Teine on inimene, teisel on võimalus valida - teine teeb oma valiku - on minu vastutus seda teadmist tõena näha ja tõsisena võtta - minu valik, iseendale, milline see saab olema - kaugem, eraldi, väljas, piiratud - mina ei tee, sellega, endale liiga - mina annan endale vabaduse, mina hoian oma vaimset ja füüsilist tervist.

 

Marianne

18.11.2026.a


reede, 13. november 2026

Vaikiv ja vaigistav Maailm

 


Tead seda tunnet, kui kohale jõuab kurbus – kaotuse kogemus, mis teeb haiget – oled kohtunud informatsiooniga, seda on raske vastu võtta ja see teeb valu – justkui haigutav kuristik on ees – oled tulnud kergelt ja rõõmsalt ning tee on laotunud jalge ette – olid teel, kusagilt, kuhugi – olid teinud valiku/ teo ja olid läinud sellega koos edasi – olid enesega üks, olid rahul – olid parima teinud.

Ja siis – on seal tee peal üks informatsioon ees - oled löödud, koged viha sööstu, tahad – situatsioonist/ enese elust - välja ja eemale pääseda – et lõppeks ära, et ei peaks kuulama ega nägema, et ei saaks osa. Omal moel oled murtud – tiivad said murtud – teed ei ole enam.

Kurbuse katab viha, jahmatus kaotab rõõmu - see ei ole Minu elu – Mina ei elaks sel moel. Mina oleksin/ valiksin teisiti – oot, aga Mina ju valisingi teisiti – Minu teekonnal ei oleks pidanud sellist informatsiooni ilmnema – Minu teekond ei oleks pidanud sellist informatsiooni kaasa tooma.

Kuid see on enese elu ja see, et Mina valisin teisiti, ei tähenda, et teised, Minu ümber/ kõrval, valivad täpselt sama. Mängus on erinevad väärtushinnangud ja põhi mõtted. Käigus on erinevad käitumise mustrid ja eesmärgid. Mängu tulevad erinevad vajadused ja ise teadmised. Sellest ka erinevus, informatsioonis.

Kaotuse kogemus - Mina olin, tegin teisiti, kui see, kuidas Minule vastati. Minu jaoks oli see vastus - sein, tühjus, vastupanu, keeld, takistus, vähem – Mina ei saanud astuda edasi, Mina ei püsinud rahus – Minu tasakaal oli paigast nihkunud, kuid Mina ei saanud kurb olla ja leinata ega ise ennast koguda.

Elu läks edasi - Mina pidin Maailmale vastama, uue teadmisega leppima, selle sündi pealt vaatama, kogema – tegema seda nii nagu teada saadu oleks, Minu jaoks, normaalne - olema nii nagu Mina, juba ja kohe, nõustuksin sellega, et sellel on õigus ja põhjus olemas olla.

Maailma vastuses, Maailma puudutuses, Maailma sammus ei olnud kergust, vabadust, põnevust, avatust, avarust, loomulikkust – ei olnud Minuga kooskõlas olemist. Informatsioon oli ebamugav, sest see ei olnud Mina ega olnud see Minu valik, tase, mõistmine – kuid, kuna Mina olin teisega ühes, teisega samas – siis see oli osa meie vahelisest suhtlusest, koos olemisest, informatsiooni vahetusest.

Tee kaotus - Mina tean rohkem, Mina näen ja mõistan veel – Mina ei peatu siia ega sellesse. Mina soovin olla, luua, kogeda enamat. Mina ei taha peatuda, vaibuda, loobuda, võidelda, põrkuda – Mina ei saa endast lahti lasta ega taha ennast vaigistada – Mina tahan vaba olla, et luua enamat ja olla parimana - ise, enesest, sündida.

Maailm, oma tegelikkuses - Mina elan ja olen reaalsuses, kus Mina jään poolikuks, varju, keelatuks, valeks, nimetatuks, vääralt kohelduks, vähemaks, vaigistatuks - Minul on raske hingata.

Sigade ette pärleid ei visata – see, et Mina olen võimeline, et Minu jaoks on loomulik, et selline on Minu väärtuste väljendus, Minu tunnete keel – ei tähenda, et sel moel ja sellisena, kõikjal ja kõiges, pean väljenduma – Minul tuleb arvestada Maailma vastustega ja teha neist oma järeldused – võtta informatsioon vastu ja arvestada sellega.

Igal inimesel on õigus enese määramisele, enesele olulise üle otsustamisele, enese kasutuses/ halduses oleva määramisele – inimene ei pea seda, mida ja kuidas tema ei taha – tema saab ise otsustada ja oma otsusest teada anda.

Mina tegin teise jaoks, Mina olin teise jaoks – Mina andsin endast – Mina mõtlesin seda ja teist, arvestasin selle ja teisega – Mina andsin endast parima. Mina kõndisin teekonna ja olin enda ajast – Minul oli eesmärk – teisele kogemuse, võimaluse andmine – mõte, sellest, tegi Minule head meelt – Mina juba kogesin seda, mida teine pidi tundma – Mina juba nägin seda, kuidas teine reageeris – Mina sain osa sellest, millise võimaluse teine endale saab.

Kuidas teine, nüüd, Minule sel moel teeb, sellisel viisil vastab, Mind sellisena kohtleb – Miks tema Minuga ei arvesta – Miks ta haiget teeb = Miks tema sõnad, väljendus, otsus, Minule haiget teeb – Miks Mina tahan solvuda, viha kasutada, teisele haiget teha – Mis Minuga toimub – Miks Mina teise valikut ei austa – sellega rahu ei tee?

Minul on valus – teine vastas Mind tühistades – Minu teekonda mitte nähes – Minu osa ja soove kõrvale jättes – justkui need ei oleks olnud mitte midagi – teine oli olevas hetkes ja vaatas loole enese mätta otsast – seda, mida ja kuidas tema, selles hetkes, ise valis – seal ei olnud eelnevat ega järgnevat – seal oli tema ja tema elu – tema ise otsustas selle üle.

On selge, et kui ongi teisele antud ja teise jaoks tehtud, siis on sellel teisel õigus sellega teha seda, mida tema ise tahab – ära andmine tähendab füüsilist lahti ühendatust ja omaniku suhte üle andmist – Mina, Sinule – Sinu oma.

Füüsilise Maailma koha pealt on lihtne – Mina andsin ära – Mina tagasi ei võta. Palju raskem on emotsionaalse Maailmaga – selles kohas saavad teise jaoks tehtu, teisele ära antud asjad, tuua kaasa valu, viha, solvumist, kadedust – emotsionaalne ühendus on alles ja just see teebki haiget – Minu kogemus, minu Mina nägemine – teise vastuses - ei ole see, kuidas Mina olin ja milline Mina olen.

Teise valik on vastus, kuidas teine tajub andmist ja saamist – kuidas teine tajub inimest – kas ta tänab ja näeb inimese teekonda – panustamist, oskusi, aega, ressursse või ta käitub nii nagu tema pidigi saama – temale on tulemus tähtis – kas ja kuidas ta saab seda kasutada, kas see vastab tema tingimustele – andja ei puutu, siin, enam asjasse – andjale saab Aitäh öelda – sellega saab loo lõpetada.

Inimene, kes on, teise jaoks ja pärast, südamega teinud, ise ennast sisse pannud – see soovib kohata inimsoojust, inimesega kohtumist, inimese teekonna nägemist ja mõistmist – ta ei ole olnud teenindaja, kes täidab oma rolli ja kelle jaoks Aitäh! on tasu, hea teeninduse eest.

Emotsionaalsete tasandite erinevus – see on külmus, üksindus, kõledus, hüljatus, välja jäetus – sest oli olnud enese mõtte, kogemuse, soovi edastamine – selle suurenemise, kinnitamise ootus – et Mina mõistan, Mina näen, Mina võtan Sind vastu – Mina olen õnnelik, tänulik, hoitud – et oled Sina, et oleme Meie.

Emotsionaalsete tasandite erinevus – see on koht, kus tuleb välja inimeste vahelise suhte tugevus – tuleb välja see, kas tegemist on kahepoolse suhtega või ühe poolse suhte ja teise poolse suhtlusega. Ka suhtluses saab olla tänulik ja hoitud – informatsioon on sama, kuid vahe on selles, kuidas antu vastu võetakse ja kuidas sellele reageeritakse.

Valu, kaotus, lein, solvumine, kadedus, haiget tegemise soov – need tunded ja reaktsioonid on pärit lapsepõlvest – valu ja kurbus on üle kirjutatud teiste tunnetega – olevas ajas toimetades, ja vahetut kogedes/ läbi elades, ei tule pähegi, et tagasi vaadata, et kust pärit on ja, kuidas alguse sai.

Lapsepõlve kogemused, elu tegelikkus – oled olnud, oled teinud, oled õnnestunud, oled enesena olemist kogenud – tõttad teise juurde, lähed, kellegi juurde – avad ennast, räägid endast, jagad ennast, näitad tulemust – õhin, rõõm – kuid vastu vaatab tühjus, kurjus – vastu kostavad pilkavad ja arvustavad sõnad – vastuseks kästakse korralik olla, vait olla, ära minna.

On öö ja on päev – Mina ei peegeldu teises – Mina sumbun teise sisse – teine teeb Mind katki – teine leiab üles vead, puudused, koleduse, ära kasutamise, maha tegemise – teine vähendab, teine kägardab kokku ja määrib ära.

Mina tahtsin teisega jagada, Mina tahtsin teisele anda – Mina ootasin teise rõõmu, uhkust, tunnustust, toetust – Minu teekonna nägemist, Minu kogemuse tõeks tunnistamist, Minu tulemuse üle rõõmustamist – Minu vastu võtmist nii, et Minuga toimuv saaks suurem – teine avarduks sellega kaasa – Mina teen teise päevast parema.

Kuid, teise silmades ja sõnades, Mina ei ole Mina – teine kirjeldab, kohtleb, näitab, Mind, teistsugusena – teise sõnad teevad haiget ja jätavad järele vermed – teise hääl on vihane, ükskõikne, salvav, sarkastiline – kas Sina tõesti arvasid, et Sinust on asja, et Sina võtad ja teedki valmis – kas Sina tõesti uskusid, et Sina oled see, keda valitakse – Sina ei teinud ise – teised teevad ja on ka = Sina ei ole eriline.

Vastutus teise reaktsiooni eest – teise energiale vastamine – sellega kooskõlas olemine – Mina ei olnudki väärt, Mina olengi vähem, Mina ei olnud ära teeninud = Minu tegelikkus on teise reaktsioon ja vastus - teine teab - muidu teine ei oleks sel moel vastata valinud.

Laps, kelle poole on pööratud sõrm - vastus Sinule on selline, sest Sina oled selline - see laps ei tule selle peale, et asi ei ole temas, vaid teises - teise reaktsioon sünnib teise seest ja see teeb nähtavaks selle teise, mitte selle, keda see puudutab, kes seda pealt näeb.

Teine ei olnud võimeline, Minu üle/ Minuga koos, rõõmu tundma – teine valis Mind vähendada, Mind keelata, Mind valeks nimetada – teine ei tahtnud Mind kogeda, sellisena nagu olin – teine ei tahtnud Mind tunnustada.

Mina ei teinud teise päeva paremaks, Mina ei muutnud teise olemist kergemaks – Minu energia, olemas olemine, tulemus, väljendus – oli teisele mürk, ärritus, vale – tema ei tahtnud sellist Mind näha, kogeda – tema sees oli tume viha, kadedus – ta tahtis, et Mina muutuksin – kogeksin, näeksin ja teaksin ennast vähemana - see muutus pidi tema olemise paremaks tegema.

On üsna loomulik, et siis, kui olla suur ja anda teisele ning teha teise jaoks – et, kui siis tuleb vastuseks ükskõiksus, külmus, vaikus, tühistus – siis aktiveerub möödunu ja olev teeb haiget – teeb vanal moel haiget.

Suure asemel on väikene laps, keda lükati tagasi, kellesse suhtuti ükskõikselt, keda koheldi vihaselt – on loomulik, et on abitus, enesekaitse vajadus – on loomulik, et tuleb tahtmine haiget teha – teise ette piir panna – siis, kui Sina ei väärtusta, siis Mina enam ei tee ega enam ei anna – siis Sina jääd ilma – Mina karistan Sind.

Piiri panemise tegelik mõte, mida kannustab vajadus – siis Mina ei anna ega panusta - siis Mina ei näe Sinu poolt valitud vastuseid  – Sina ei oska hinnata ega väärtustada. Siis Sina kahetsed, siis on Sinul halb = siis Sina oskad - Mind, Minu väärtust - hinnata - siis olen Mina oluline.

Haiget saanud inimene, kes katab oma valu solvumisega, saab sellest mõttekäigust lohutust - tema ise saab kogeda ennast, enamana ja teist, vabandavana, vähemana, teda tunnustavana - emotsionaalse taseme muutus - valu vähendamine - enese loo muutmine, seda üle kirjutades ja tegelikkust muutes. 

Suusad on risti – erinevad lood on kokku saanud – emotsionaalsed vajadused ja tegelik elu – teisele andnuna/ teise jaoks olnuna on teisel õigus selle asja/ väärtuse/ kogemusega teha, mida tema valib/ otsustab teha – antu ei ole emotsionaalselt siduv ja võlglaseks tegev – teine ei pea andma/ tagama tundekogemust, Mina kinnitust.

Siin ongi vahe, mis tuleb välja inimese teekonnal kõndija kohta ja rolliga/ eluga kohustatu teel käija vahel – inimene teeb oma sammud ise endale, tema kogemus, tema võimalus, tema aeg – tema õpib sellest, tema saab võimaluse väljenduda – see kõik jääb temale.

Rolliga kohtustatu – Mina pean, sest Mina ei pääse – tema teeb seda, mida ja kuidas tema ise ei valiks – osaks saav on teise pärast, enese poolt tehtu on enese kaotus ja vähemaks jäämine – siis, kui oleks võimalus, kuidas mitte olla ja mitte teha, siis kasutataks seda – saaja on tänu võlglane – Minu Mina kinnituse kohustuse võtnu – emotsionaalne vajadus, mida saaja peab täitma, kuna on saanud füüsilist kasu.

See on see koht, kus inimene tuletab teisele meelde - Sinul ei ole õigust Mind sel moel kohelda, Minust sel viisil rääkida, Mind sellisena nähtavaks teha - Sina oled seda ja teist saanud - Mina olen, seda ja teist, Sinu heaks teinud - Sina oled Minule, Minu, võlgu - Sina pead tänulik olema - Mind tunnustama, Mind tõestama.

Kui Sina seda ei tee, siis Mina võtan tagasi, siis Mina võtaksin tagasi, siis Mina enam ei tee - karistamine, haiget tegemine - emotsionaalne manipulatsioon - et siis, kui Sina enam ei saa, Sinul enam ei ole - siis Sina hindad Mind - siis Sina kinnitad Minu Mina, Minule vajaminevale viisil ja moel, kõrvale jättes selle, millisena Mind ei tohi nähtavaks teha. 

Sinul ei ole Minu Mina muutmiseks õigust, sest Sina tead, Mind, teisiti - Mina olen olnud, Sinu vastu, Hea, seega ei saa Mina olla Halb - Mina olen olnud, Sinuga, Lahke/ seega ei saa Mina olla Kade - Mina olen olnud, Sinu jaoks tehes, Osav/ seega ei saa Mina olla Paha - Mina olen olnud, Sinuga ühes, Tubli/ seega ei saa Mina olla Hoolimatu, jne.

Vanemad ei tunnista lastele osaks saanut, inimene ei tunnista teisele osaks saanut - enese sammude tagajärgede eest ei võeta vastutust - inimlaste emotsionaalsed kannatused, haavad on tühised, nähtamatud, valed - kuna Mina olin, siis Mina ei olnud - Sina valetad Minu kohta - Sinul ei ole õigust Mind sel moel kohelda - Sina oled Tänamatu.

Elu Maailmas, kus inimesed on rollid - neist räägitakse ja nende kohta näidatakse nii nagu nemad tahavad ja nõus on - paremad, ilusamad, õigemad küljed - mis katavad, varjavad, muudavad ära selle, mida olemas ei ole, millega nõus ei olda, mida, sel moel, ei saa tõeks tunnistada. 

Maailm, kus emotsionaalne tase ja väljendus hoitakse kontrolli all, inimest piiravate piiride ja rollidega - kus teise emotsioonide eest ei võeta vastutust - kus enese emotsioonid nimetatakse teise vastutada - kus pisarad ja kurbus on keelatud - kus vägivald ja vähendamine on lubatud.

Ära Sina tee, siis Mina ei tunne - inimesed ei ole õppinud ise endast aru saama - see, mis on nende enda tunne ja iseenda vastutus - sõnum iseendale ja sellega tegelemine - see ei tähenda, et sellega minnakse üle teise piiride ja see elatakse teise peale välja - siis, kui teist ei ole, siis Mina ei tunne - siis, kui teine ei tee, siis Mina ei tunne.

Mina olen enese Maa ja Ilm ning teine on enese Maa ja Ilm - tema kirjeldab ja näitab enese oma, Mina enese oma - Mina ei pea teisega nõustuma ja sama valima - kuid Mina ei pea teise väljenduste objektiks olema ja teisega sama energeetilise taseme valima - Mina saan piiri tõmmata ja ühenduse lõpetada, ühendust piirata.

See tähendab, et Mina ise ei tee, ennast, teisest emotsionaalselt sõltuvaks - Mina ei oota paremat kohtlemist, Mina ei proovi suunata, teist, Minu jaoks sobivamale emotsionaalsele väljendusele - Mina ei vastuta teise halva tuju eest, üle piiride mineva käitumise eest, vägivalla kasutamise eest - need on teise valikud - tema enda teada on tema enda valiku põhjus - see ei ole Mina ega Minu.

Elu ei ole ette arvatav – elu toimub vahetus hetkes – siis ongi nii, et minnes teed mööda, mis peaks teada olema, saab sellele teele laotuda informatsioon, mis teeb haiget, mis ehmatab, teeb vaikseks, toob kaasa kurbuse – Mina kogesin, Mina nägin, Mina sain aru – Mina ei vaidle ega võitle, Mina ei nõua tühistamist – Mina arvestan teada saaduga.

Mina võtan vastutuse enese emotsionaalse taseme eest - Mina teen tööd iseendaga - Mina kohanen informatsiooniga - Mina kohtun enese kurbusega, Mina tunnistan tõeks enese kaotuse - Mina kasvan, enese kogemusest läbi - Mina olen enesega üks - Mina teen vahet selles, mis on Minu ja mis ei ole - Minu tunne on Minu informatsioon, sellele reageerimine on Minu valik ja Minu teadlikkuse väljendus.

Mina ei ela ennast teise peale välja ega nõua/ oota teiselt, et too muudaks Minu emotsionaalset seisundit - kuid Mina saan teisele teada anda, mis ja kuidas ei olnud tema valikus Minuga/ Meiega arvestav - seda siis, kui soov on tugevamat ühendust luua, senist alles hoida - seda siis, kui teine on läinud üle inimese piiride.

Informatsioon, mis asetus teele - Mina teen sellest omad järeldused, Mina teen vajaminevad muutused – see ei tähenda, et Mina, vajaduse ilmnedes/ kohustuse olemas olemisel, enam ei teeks ega enam ei oleks, teen sel moel ja sel viisil, kuidas teine vajab, kuna ise ei saa – tema soovidega arvestades – kuid Mina ei anna talle seda, mida tema ei taha, millest tema rõõmu ei tunne.

Kuigi teine peab ennast üleval nii nagu tema oleks klient, siis Minust ei saa tema teenindajat – Mina tean, millises vormis meie suhtleme, mis on see kohustus, mille, Mina ise, olen enesele võtnud - Mina säilitan iseolemise, enese teadlikkuse – Mina arvestan teisega, kuid Mina teen seda enese võimalusi, aega, ressursse arvestades.

Mina ei seo ennast emotsionaalselt – Mina ei oota enese rõõmu suurendamist ja kogemuse kinnitust –  Mina ei oota selleks aega ja tähelepanu - seda kohta Mina enam ei jäta.  See tähendab, et Mina valin ühenduse kestuse - Mina lõpetan selle, kui teise vastused, tahtmised, väljendused ei ole Minule head - Mina ei ole emotsionaalne prügikast, poksikott, vähendamise objekt.

Minu teekond jääb Minuga ja Mina olen selle üle rõõmus – Mina näen ja tean ise ennast – olen tänulik kogemuse eest – Mina tegin ise ennast nähtavaks – Mina näen enese kasvamist - valikuid, mõistmisi, informatsiooni töötlemise avarust.


Marianne

13.11.2026.a


neljapäev, 12. november 2026

Kellele, kelle südames on kodu

 


Piinlik ja koomiline on vaadata laval surevat tegelast, kui näitleja ei suuda ega oska olla ehe – selle asemel, et saaks tunda kurbust ja elada inimese saatusele kaasa – selle asemel on laval keegi, kes ei leia oma südant üles, kes räägib tehtult ja kelle, kogu väljendus, mõjub stseeniga kokku sobimatult.

Kurb, kordades väga kurb ja traagiline on inimlaps, kes elab oma elu ja reageerib sellele informatsioonile, mis temani jõuab – ta võtab seda isiklikult ja tõsiselt – ta elab selle sees ja see kõik puudutab teda ja saab tema osaks.

Inimlaps, oma tunnetes ja nende väljendustes, on tõeline, kuid tema lugu ei vaadata seda nägevana, vaid teistsuguseks kirjutatuna ja selles teises loos on inimlaps sama kohatu, kui too näitleja, kel puudus kontakt oma tegelase hingeeluga.

Enese elu on nii tõeline, et inimlaps, veel, ei tea, et temale osaks saanut saab tõlgendada ka teisiti ja enese elule/ osaks saanule saab vaadata elutervema teadlikkusega – ei pea kannatama, kuigi võib ja saab olla kurvalt, kuid ei sel moel, fataalselt traagiliselt, kui varem.

Hoolimata muutuvast vaatenurgast, ei saa möödunust kunagi võltsi lavalist kuju – on reaalsus, oleva aja teadlikkuse, kogemuste ja tunnetega kirjutatuna – Minu elu, selline – Mina, sellisena – enese elu elavana.

Lapse jaoks tähendab lähedal oleva inimesega koos olemine ja elamine – lähedust, ühist, ühte hoidmist – Mina, Minu, Minul, Minu jaoks, Minuga – teine on Minu, Minuga, Minu jaoks – Meie oleme üks. Laps ei kujuta endale ette elu ilma selle teiseta – eraldatus ja eraldi olemine hirmutab, on vale, ei käi lapse teadmisega, endast ja teisest, kokku.

Laps, kes elab vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, saab kogemused, et enesele oluline teine ei taha, ei vali, ei saa - last, lapsega olla – teine eraldab ennast lapsest, teine hoiab last enesest eemal, teine ei võta last endaga ühte – lapse mõistmine räägib ühes olemisest, tegelik elu näitab eraldatust.

Laps ei saa aru rollidest ja inimestest – roll saab olla ja kokku liita, rolli nime saadakse kanda ja rolliga seonduvat täita, kuid see ei tähenda inimeste vahelist lähedust ja seda, et inimene on VALINUD teise inimese enese ellu – elatakse samas, kuid ollakse kauged – vahe maa, külmus, ükskõiksus, vaikus, pimedus jääb vahele.

Laps, kes elab selles Maailmas, kus tema käib enese lähedasega kokku – see laps ei kaalu ega otsi teed, kuidas sellest inimesest kaugemale minna või toda, enese elust välja jätta – laps teab ja näeb ennast koos olevana ja seega ta vajab seda koos olemist, reaalsena. Võib olla, et küll teist moodi väljenduvana ja kogetavana, kuid kindlalt alles olevana – üldsegi mitte nii nagu teine selles osaleb.

Laps, kes on elanud koos inimesega, kes teda, inimesena, ei vali – see laps jääb vajama lähedust, turvatunnet, tugevamat ühendust – ebavõrdsete koos olemine, valedel alustel koos olemine, lapsega manipuleerimine – lapse aju kahjustamine, lapsest sõltlase kasvatamine, ebanormaalsuste normaalseks pidamisele suunamine.

Siis, kui inimene ei vali last, inimesena – siis on sellesse suhtesse, koos olemisse, vähendamine ja vägivald sisse kirjutatud – inimene vajab ja tahab oma ruumi, oma aega, oma elu – ruumi, aega, elu inimesele – laps segab, häirib, takistab, kaotab, kustutab – laps toob kaasa selle ja seda, mida ja kuidas inimene, ise, endale ei valiks ega ise teeks – inimene teab, et tema, ilma lapseta, ei pea – siis tema saab vaba olla, vabalt valida.

Enesele vajaliku - vahe maa, sisu, korralduse, kohustuste, aja omamise, kontrolli saavutamise tagamiseks, paika panemiseks - kasutab inimene vägivalda ja vähendamist, et suunata/ hoida last vajaminevasse kaugusesse, talutaval moel olema, käituma, väljenduma – ikka ja jälle on, midagi ja kuidagi, valesti – laps ei jõua sihile, laps ei saa lähedust, laps kaotab ka senise, turvatunde – pidev ebakindlus.

Sel moel kasvanud ja elanud lapse sisse jäävad jäljed, teda vähendavad uskumused, mustrid, väljendused – laps püüab, laps talub, laps ostab, laps müüb, laps kaotab, laps loodab, laps ei usu – seda ja sel moel ka enese suure aja elus. Möödunud aja laps elab enese mineviku paine all – ta vajab lähedust, ta vajab turvatunnet, ta vajab tugevat ühendust – kõike seda, mida ei ole, mida tema kogeda ei saa.

Mis on see, millega laps kokku puutus – siis, kui vanem tõmbas lapse ette piiri – see siin on Minu, Sinule ei kuulu, siin, mitte midagi – Mina Sind ei taha/ ei vali – Minule ei ole Sind vaja – Sina ei ole Minu laps – Mina annan/ saadan Sinu ära – miilits viib Sind ära.

Inimene väljendas oma tundeid ja vajadusi, inimene manipuleeris ja kasvatas, inimene rääkis tõtt. Inimene andis teada enese Maailma pildist, kaalumisel olnud valikutest, tegelikkusest. Inimene ei arvestanud, mida tema sõnad, väljendused, teod endaga kaasa toovad – ta ei mõelnud selle peale, et tahte ja eesmärgiga hirmutades, kuid ka tõtt rääkides, tekitas ta lapses trauma, mida tema ei aidanud parandada.

Inimene andis lapse kasutusse informatsiooni, millega laps ei osanud, ei saanud, ei julgenud toime tulla – inimene lõhkus lapse ja enese vahelist ühendust, pani sellele piirid ja andis teada võimalikest tagajärgedest – Sinu elu, Sinuga, Sinule – Sina tead, mis Sind ees ootab, mida ja kuidas Mina valin – mis on see, mille alusel, Sina ise, saad valida.

Möödunu paine tähendab kinni jäämist situtasiooni, mida ei ole vastu võetud, läbi kõnnitud, ära lahendatud – inimene ei ole saanud kogemust, mis saab siis, kui tema võtab vastu, temale teada antu, temale näha oleva ja kasutab seda – mitte selle vastustamiseks, unustamiseks, kustutamiseks, muutmiseks, sellega nõustumiseks – vaid ta võtab selle kasutusele – see on nii – Thats it!

Senikaua, kuni inimene ei ole möödunus teatavaks saanud informatsiooni õigel moel kasutusele võtnud – senikaua korduvad situatsioonid, milles ta jääb paigale, keerab teisale, vastustab, vajub norgu – ta kasutab temale teada antut, kuid ta ei tee seda elutervelt, vaid ise ennast vähendades/ enesele osaks saavat, uuesti, tagades/ ise endale valetades/ ise endale lootusi andes.

Inimese sammude algandmed on õiged, kuid tema sammud toovad kaasa - sama informatsiooniga - samasugused kohtumised, kokku saamised, kokku põrkamised, valud, hirmud, häbi, kaotused – vajadus, turvatunde, ühendatuse, tugevama ühenduse järele, jääb püsima, sest inimene elab/ on koos selle inimesega, kellega moodustub ühine, kuid ei selline nagu möödunud aja lapse seda teab, tahab, vajab, ootab.

Kohtumine tegelikkusega - ühist ei ole – lapse teadmise järgi olevat ühist ei ole – ühine on olnud ja on olemas, kuid ei ole ühiselt hoitavat ühist – seda, kus Meie teeme, kus Meie oleme – kus mõlemale on oluline, et on olemas see, mis kinnitab ja näitab ühist, ühise olemas olemist, ühise toimimist.

Lapse vajadus – jõuda sihile – jõuda sinna, kus tema tunneks ennast kindlalt ja teaks ühenduse tugevust – teine ei astu kaugemale, teine ei vahetu välja, teine ei jäta välja, teine ei kasuta vägivalda – see vajadus on eluline ja aktiivne – selle vajaduse alles olemise põhjus – laps on uskunud, ühes olemisse, enese mõistmise järgi – tema on, teine on, ühine, lapsele vajalikul moel, on võimalik.

Vägisi armsaks ei saa – vägisi armastus ei kasva – vägisi inimesega lähedust ei sünni. Kui teine kasutab jõudu/ manipulatsioone/ valet, et - lahus olla, lahku astuda, eraldi jääda, välja jätta, vähendada – siis on teada, mida teine tahab ja vajab – tema tegevuse eesmärk on näha ja kogeda.

Masendus, stress, jõuetus, enesetapumõtted – võimetus muuta enese olukorda, kuna ümbritsev muutub enesega kooskõlas olemata – kuna ümbritsev ei muutu enesega kooskõlas olevalt. Peab seda ja sel moel, kui ei ole enesele okey. Ei saa seda ja sel moel, kui on enesele okey. Maailm ei peatu - Mina ei saa maha minna, Maailma paigal hoida. Maailm on peatunud, kitsamaks jäänud - Mina ei saa seda liikuma lükata/ avardada.

Väikese lapse jaoks saab Maailm olla liiga suur, ettearvamatu, arvestamata jättev, haiget tegev, last tagant sundiv ja takistav, üle enese kohustav. Suure inimese jaoks saab Maailm olla liiga väike ja kitsas, ettearvamatu, arvestamata jättev, haiget tegev, tagant sundiv ja takistav, üle enese kohustav.

On nii tavaline, et vägivaldne ja vähendav keskkond ei aita, inimlapsel, paremaks kasvada ja enamat luua. Inimese ette pandud piir on paigas, maksimaalne on ära tähistatud – see on vähim, mis seob, mis ühist tähistab – sellele juurde ei saa, seda muuta ei saa – Maailm, sellisena, on paigas.

Mina ei taha ära minna – lahti laskmise valu, üksinduse hirm. Jäämise, jäävuse vajadus on aktiivne, kuna ei ole jalge alla anda pidavat põhja – ei ole teadmist, et mis ja kuidas jääb alles, et mis ja kuidas saab olema.

Teadmatuse tõttu tundubki, et olemas oleva kadudes, kaoks justkui kõik. Siis, kui laps laseb lahti, annab vabaks, enam ei püüa, enam ei hoia alles – siis Mind enam ei ole – seda Mind, kes Mina olin teisega koos – see Mina on Minu ajalugu.

Lapse süda oli see koht, kus oli ühise kodu – laps hoidis seda alles, andis sellele jõudu ja valgust – laps tähistas ise ennast ja teist. Kodu oli lapse südames, sest nii oli temale koht olemas - väljas, Maailmas, seda ei olnud.

Siis, kui laps laseb teisest lahti/ annab teise vabaks, siis on tema südames valu, siis on tema südamel valus – laps teeb haiget iseendale – ta näib võtvat, iseendalt, kodu ära – siis, kui teist ei ole ega tule, siis ei ole seda ka lapsel = kodu on teisega koos, ühes olles – ilma teiseta on laps, küll enese kodu omanikuna, üksinda, eraldi, väljas, hüljatuna.

Eluterve suhe on see, kus inimene saab kasvada - suhe jääb ajas alles, see tugevneb, sest inimesed teavad, mis on selle hind – enese kasvamine, ühes kasvamine, töö enesega, töö teisega koos – ühes ületatud raskused, ühes saadud kogemused – see on väärtus, see on teekond – on olemas teadmine, kust alustati ja kuhu on välja jõutud.

Suhted, milles ei saa kasvada, on suhtlused, mida näidatakse, näideldakse, usutakse suhtena – inimesed on loonud ühise, on kasutanud ühist, mis on pinna pealne – ka selle sees on ühised kogemused, ühised hetked, kuid sageli need ei liida, vaid teevad valu, häbi, toovad kaasa hirmu, enese kaitse vajaduse.

Inimesed on rollidena ja inimestena – kuid inimesed ja rollid on konfliktis – inimesed on õppinud olema rollidena, kuid inimesed ei ole õppinud olema inimestena – nad küll valivad, vajavad, väljenduvad inimestena, kuid nad ei tee seda teadlikult ja enese eest vastutust võttes – nad väldivad vastutust, nad nõuavad vastutusest vaba, privileegidega staatust.

Konfliktidega kohtumine ja nende lahendamise kvaliteet/ võimetus toob kaasa teadmise, et üksinda on turvalisem ja parem, kui koos olles – just ühes olles saadakse haiget, just ühes olemine teeb liiga ja võtab vähemaks – ühes olles tuleb olla vähem, ennast piirata, enesele keelata, ise ennast takistada, osaks saavat taluda, sellega nõustuda – nende piiride pärast, mis on paika pandud – ise enesele, teisele, teise poolt.

Sest, kui piiri puudutada, ületada, kui piirile läheneda, siis antakse sellest märku ja võetakse kasutusele vägivald ja vähendamine, kui enese kaitse ja enese tõestus – tagane, peatu, ära tule, ära ole, muutu/ Mina allun, kuuletun, vaikin – siis elatakse ennast välja – karjutakse, lüüakse, sõimeldakse, vaikitakse, karistatakse, naerdakse – piiri ületamise eest, piiri tähistamisega kaasnev, pidava piiri üle rõõmustav – Mina kontrollin olukorda, Minu sõna jääb peale, Mina saan oma tahtmise, Mina saan, ise, ennast nautida, kogeda, väljendada/ Mina olen Mina, Minuga peab, saab, tohib.

Suhtlus on valikuline – vajaduse, võimaluse, kohustuse piirides – seda saab vähendada, keelata, muuta, kaotada. Selle seest saab ära minna. See ei tule kaasa, seda ei pea võtma kaasa. Leiab aset joonise järgi, teatud ajal, reguleeritult – tahts it, thats all – Mina ise algatan, Mina ise piiran, Mina ise lõpetan – Mina ise kontrollin, enese järgi – Mind ei saa kohustada enamaks, teistsuguseks.

Selle, kas ühise puhul on tegemist suhte või suhtlusega - näitab ette selle kvaliteedi parandamise võimalus või võimetus – näitab ette selles olijate läheduse süvenemine või vähenemine - näitab ette selles olijate ühendatuse mitmetasandilisus või vähesus, piiratus, ühekülgsus – suhtlus on mingitesse piiridesse paigale jäänud, vähenev, katkendlik, vaikiv, vaigistav, vähendav koos veedetud hetk/ ühendus.

See, mis on oluline, seda tahetakse alles hoida – selle nimel tehakse tööd, sellesse panustatakse ja ollakse nõus pingutama. See, milles on enese kasvamine ja vahetu elu-olu võimalik, see käib enesega kaasas.

Kõik see, kus peab olema kontrollitud/kontrolli all/ kontrollituna – kõik see, kus peab olema tõelisest enesest vähemana, kus avatud lähedus jääb kätte saamatuks, kus valeks nimetamine on tavaline, kus vägivald ja vähendamine on igapäevased – kõik see on suhtlus, mida, millegi pärast, ei saada, ei osata, ei taheta lõpetada.

Nn ühised, kus on jõutud punktini, millest paremaks minna ei saa – teine pool on paika pannud kindlad raamid ja sisu – kuid siis, kui tahta/ vajada/ oodata, muutust – ühise osa suurendamist, ühise kvaliteedi parandamist, teise tähelepanu, kohta, aega ja ruumi inimesele – siis tuleb nähtavale informatsioon, et teine ei muuda, ei toeta muutust, ta reageerib ärritunult, vaikimisega, vaigistamisega, manipulatsiooniga – inimene vasustab läheduse, inimene vastustab ühise, inimene vastustab enese kohustustest enama.

Siis, kui mõlemad osapooled on rahul, tulevad toime, ei otsi/ ei vaja/ ei teosta ühise osa suurendamist, parandamist – siis on nad rollidena väljenduvad inimesed, kes oma vaba ja muutuva inimese elu elavad mujal. Kokku saades ollakse nii nagu ajas on välja kujunenud, vaikides on kokku lepitud – tervis, ilm, söök – ebamugavast ja häirivast minnakse mööda, vaikitakse – ollakse soliidsed ja korrektsed.

Siis, kui üks osapool tahab ja vajab rohkem ja teisiti, siis on ta rollist enam, inimesena panustamas ja teed kõndimas – see ühine on tema elu osa, tema vastutab, kuidas ja milline see on, olema saab – see on tema aeg, tema väljendus, tema kogemus.

Inimene ei taha vähemat ja ise ennast vähendada – inimene ei taha raskuse ees peatuda ja ebamugava eest peitu pugeda – tema tahab selle ära lahendada – selle nimel tööd teha, et lahkheli, vastuolu põhjus on selge ja see enam ei häiri, ärrita – seda on mõistetud, sellele on vabastav lahendus leitud.

On loogiline, et erinevad lähenemised ja erinevad läheduse põhi mõtted toovad kaasa vastuolude välja paistmised ja kokku põrkamised – üks ei saa, sest teine ei taha – üks ei saa olla rahus, rahule jäetuna, sest teine tahab lahendust ja teistsugust lähedust – üks ei saa lähemat lähedust ja lahenduse peab ta leidma ise endale, sest teine tahab paika pandut, paika loksunut ja keeldub süvenemast sellesse, mis on kõrvale jäetud.

Tõele au andes tuleb tuua välja ka see, et siis, kui üks osapool tahab ja vajab rohkem, saab ta olla see, kes toetub oma rollile ja tahab teiselt, kui rollilt, enese vajaduste täitmist ja enese jaoks olemas olemist – inimesega ei arvestata, inimest ei märgata, inimene vähendatakse – ole roll, täida oma rolli, sest Mina olen rollis – üle piiride kasvanud lapsed, inimesed, kes jätavad oma tegemised ja vastutuse teisele – teise roll tähendab ülesandeid, mida saab tollele jätta, anda, määrata – teise roll tähendab kogemusi/ privileege, mida too peab võimaldama.

Möödunu situatsioon, mida laps ei ole, elutervelt, reaalsusele toetudes, läbinud – see siin ja selline on informatsioon, millega Mina kohtusin – tegelikkus on selline. Esimene reaktsioon on ehmatus, ärevus, hirm - Mina kaotus, Minu kaotus, Mind ei valita = Minuga ei valita arvestada – erinevate tunnete sõnumid.

Nõuab väga suurt eneseületust ja tahte jõudu, et tõusta püsti, et öelda välja – see siin ei ole koht Minule - Mina võtsin informatsiooni vastu – Mina näen ja tean, mida ja kuidas teine valib/ tahab/ vajab – Mina vastan sellele - Mina lähen ära, Mina valin ära minna – Mina annan teisele selle, mida teine teostab.

On loogiline, et väikesele lapsel sellist jõudu ja teadlikkust ei ole – tema teadlikkus suunab teda teise poole, teisega jääma, teisega ühendust hoidma – seega peab ta tõest informatsiooni teisiti nägema, teistmoodi tõlgendama – siit tuleb mängu Mina vastutan ja tähelepanu pendel ning kasvab vajadus, tugevama ja tervema ühise järele.

Jäämine tähendab kestvat vähendamist, vägivalda ja selles osalemist – ühises osalemist, osaks saava talumist, kuid ka kaasa tegemist – reageerimist ja vastamist, erinevate mustrite/ lahenduste kasutamist ja uskumustest kinni hoidmist.

See ei ole vabadus ega ole ruum, milles kasvada. See tähendab sundust, alles hoida seda Mina, kes Mina ei ole - teine loob, hoiab, kasutab, Minu kohta, informatsiooni, mis vähendab ja moonutab Mind – teeb seda nii nagu selline Mina oleks reaalne - kogetav, nähtav, rääkiv, väljenduv – selles Minas on sarnast ja ühist, kuid see ei ole sama Minuga – kuid sellest tehakse tõeline Mina, sest sellise Minuga suheldakse, sellist Mind vaadatakse, sellist Mind koheldakse.

Teise poolt alles hoitud ja loodud informatsioon, Minu kohta - selle abil saab teine endale vajamineva – õiguse reageerida, vältida, väljenduda, piire tõmmata, lahingut pidada, ühist vähendada, Mind kontrollida.

Ühist ei ole – inimeste tasandi ühisosa ei ole või on see minimaalne – on rollid, põhirollid ja inimesele omistatud rollid – Süüdlane, Ohver, Vaenlane, Agressor ja siis kõik need omadused ja nimetused, mis osutavad inimest, rollina, rolli nimetatuna.

Inimese kasvamist märgib tema teadlikkus - On Minu enda vastutus elada enesega kooskõlas ja otsida/ luua endale see ruum, kus, Minul, on võimalik, inimesena, kasvada – uute teadmiste valguses on võimalikud muutused – kvaliteet paraneb, saab luua enamat, ei ole ette paika pandud tulemust, milleni luuakse, joonistatakse, kujundatakse tee.

Edasi kasvamise tunnus on uue informatsiooni ilmnemine, kinnistamine ja sellega arvestamine – möödunu kogemused, teadmised on teada, kuid neist ei saa primaarseid – ka möödunusse saab informatsiooni juurde anda – ka oma möödunut saab muuta – seda saab uuel moel avada, vaadata, kasutada – uued teadmised ei ole mõeldud vähendama, vaid enamat looma, nägema, kasutama.

Teise inimesega seotud ühenduse lõks - valimine – Mind valitakse = Minu kohta tehakse otsus – see on elamine ja olemine keskkonnas, kus – Mina võtan Sind kaasa, siis/ Mina ei võta Sind kaasa, sest – Mina olen Sinuga koos, siis/ Mina ei ole Sinuga koos, sest – Mina ei taha Sinuga koos olla, sest = Mina valin, Mina otsustan, Mina määran, Minust sõltub – Sina saad mõjutada, kuid ei nõuda.

Inimlaps jääb kinni oma vajadusse, kui pendlisse – et Mind võetaks, et Mind valitaks, et Minuga tahetaks – hirm, häbi, valu – Mind saab jätta, Mina saan välja jääda = Mina ei ole oluline, Minus ei ole väärtust – Mina otsin/ ostan endale väärtust – siis Mind valitakse, siis Mind võetakse.

On loogiline, et käivitub enese kaitse mehhanism – Mina tahan, Mina vajan – Mina tahan ja vajan, et Mind valitaks – selle taga on teadmine, sellest, et valimine tähendab head Mina, Minule - valimata jätmine tähendab halba – Mina olen, Mina tegin, Minus ei ole - Minu pärast, Mind ei valitud.

Kõrvale jäämine, välja saatmine – pealt vaatamine, teadmine – temal/ neil on ilma Minuta parem – tema/ nemad ootas(id) Minu ära minemist, tema/ nemad tegi(d) nii, et Mina saaksin sellest aru, et Minul oleks ebamugav ja paha, et Mina ise läheksin ära.

Inimlast lõhkuv ja vähendav informatsioon – Mind ei ole vaja, Minule ei ole kohta - laps ei tea teist ühes olemist, tal ei ole teist võtta ega olevale asendust – kuna tema on, siis temal peaks olema, kuid ta ei saa seda Minu Oma endale – see ei ole temale võimalik – teda ei ole sinna valitud, teda on sellest välja jäetud.

Huvitav nüke on veel see, kui sellises olukorras, kus eraldi jätmine, hoidmine on nähtav ja kogetav – öeldakse lapsele – keegi ei ole Sind keelanud/ võid tulla, kui tahad/ ise oled valinud, et ei ole tulnud/ oled ennast uhkeks teinud – laps jäetakse vastutavaks ja tema vastus, tegelikkusele, nimetatakse ebaviisakuseks, ebakohaseks – laps on asjadest, enda moodi, aru saanud – laps on Ohvrit mängimas ja tähelepanu nurumas – Tahad kutset jah! Tahad, et Sind peab paluma!

Väidetav luba, ühes olla ja näidatav ühte ootamine, ei too, nendele toetudes, kaasa ühist, milles on turvaline ja kindel olemine – vahe jääb nähtavale - pingutatus, tehtus, teiste vaheline ühendus on näha – vaikima jäämised, vahetatud pilgud, teistele teada olevad sõnasilbid, sisenaljad. Üksinda olemine ja välja jäämine on veel tervamad ja valusamad.

Seega on loomulik, et inimene kaotab enese mõtte – tal ei ole enam põhja jalge all – Mina olen, Minule on vaja – seda teadmist, et keegi tahab ja nõustub Minuga koos olema = Minul on vaja, et Mind valitaks.

Sellest saab pendel – Mind valiti/ Mind jäeti – väga suur kogus valu ja häbi siis, kui ei valitud – eelneva aja kogemused ja informatsioon – kurbus, väsimus, viha, kadedus, kaotus, eneseviha – kuidas elada sellisena, keda ei valita, keda jäetakse.

Möödunu trauma tähendab, et jätmisena/ mitte valimisena tunduvad ka täiesti tavalised ja normaalsed elulised seigad – inimesed ei jäta, nad valivad enese järgi, enesele sobiva, enesega sama – inimesed ei jäta, nad lähevad ja on koos, seal ja selles, milles see on võimalik – nad ei jäta, sest ei ole olnudki koos ega ole ühte võetudki.

Kuid selle jaoks, keda on päriselt jäetud ja välja arvatud – kõlab, kellegi teise valik, otsusena – Mind kaaluti, Mind mõõdeti, Mind hinnati – Mina ei sobinud, ei sobitunud, Mind ei tahetud – Minuga ei arvestata = valikut tegevale/ valiku teinule ei loe, kuidas ta Minuga käitub, mida Minule teada annab – Mina ei suuda taluda valiku protsessi ja tulemust – Mina kogen ja näen enese möödunut.

Mind ei valitud – kuid Mina ei saa lahti lasta sellest, mis on Minul olemas – siis ei jää, midagi – Mina ei tea, kes Mind veel tahab – kas on sellist kohta, kedagi teist, kuhu Mina sobin, kuhu Mind vaja on, kuhu Mind tahetakse, kuhu Mind oodatakse.

Seega pöördub inimene tagasi enese möödunusse – sinna, kus peaks olema enese ankur ja tugisammas – sinna, kus tema peaks olema välja valitu ja seda kinnitatakse üle – ülejäänud Maailm saab pöörduda ära, mitte kaasa kutsuda, mitte ühte võttta – kuid seal, enese möödunus, on see/ need, kes ei muuda oma valikut – nad jäävad – nende juurde saab minna, nendega saab koos olla.

Ka siis, kui aeg on vahele jäänud või tegemist on erinevate aegadega – ka siis on, kohtudes, teadmine, et ollakse üks ja koos – ka siis saab minna hauale, küünalt süüdates olla koos, sest on teadmine – kui see inimene saaks/ saanuks, siis ta oleks Minuga, siis ta ootaks Mind.

Kui olla see inimlaps, keda ei valitud tema möödunus, siis on iga jätmine, kui karistus ja korrale kutsumine, jätmine, kui narrimine ja meeleolu väljendamine – see ei tähenda lõpplikust ja päriselt teoks tehtavat, kuid see, kes on kogenud jätmise tegelikkust – selle jaoks on kõik üks ja see sama – tema aju ei tee vahet, milles lugu seisneb – ta on jälle samas kohas, kus teda päriselt jäeti – teda ei valitud.

Valiku puudus – valiku võimaluse puudus – möödunud ajas ei olnud inimlapsel valiku võimaluse olemas olemisest aimu – teda valiti – temale anti valida, kas ta võimaldab enese valiku või mitte – tema tähelepanu suunati sellele, mis oli selle keskkonna ja temaga seonduv normaalsus – talle anti teada, kes olukorda kontrollib ja lapsega seonduvat määrab.

Möödunud ajas ei antud lapsele teada, et temal endal on õigus valida – selle alusel ja järgi, kuidas keegi teine temaga käitub, tema koha pealt valib – kas laps ise tahab, selle teisega, sel moel koos olla, selle teisega sellises läheduses koos olla.

Möödunud ajas ei antud teada, et lapse sees on kompass, mis näitab temale teed ja annab teada tema tasakaalust – et lapsel tuleb ise ennast kuulata ja selle järgi oma samme seada ja enese piire paika panna – lapsel on õigus Ei öelda, mitte kaasa minna, mitte ära minna, mitte ära anda.

Möödunud ajas ei mõistnud ega näinud inimene seda, mida ja kuidas see olevas on – möödunu oli suletud ruum – kuid see oli üks võimalus – kuid see ei olnud ainus võimalus. Inimestega saab koos elada – naabritena. Inimestega saab koos olla – tuttavatena.

Selle jaoks, et jõuda ühiseni, tuleb kõndida teekond sinna maani – see, et on ühendav nimi, ruum, aeg, ei tähenda, et ollakse teisega lähedane – et teisele saab koha oma südames anda – kõik inimesed ei pea olema südames – on täiesti okey, kui lähedane ei ole lähedane – teine on inimene, too teab ise, mida ja kuidas ning keda tema valib.

Suur samm edasi – Mina valin, Mina ei ole võtta ja jätta – Mina ise valin – see on kasvamine, sinna maani, kus – Mina ise otsustan, olemas oleva alusel – kas Mina tahan või ei taha – võimalus saab olemas olla, kuid see ei tähenda, et Mina seda kasutan – Mina valin enese järgi ja enese jaoks – see, mis, kes, kuidas käib ja sobib Minuga kokku ning selle järgi, kes on valmis, Minuga koos, ühist looma, hoidma, väärtuseks pidama.


Marianne

12.11.2026.a


teisipäev, 10. november 2026

Justnagu oleksin Mina - Vähendatu

 


Möödunu jäljed – möödunust jäänud traumad – haavad, mis ei ole paranenud. Sõnad, pilgud, teod, hääled, väljendused, maitsed, lõhnad, helid, vaikus, pimedus, värvid, valgus, karjumine, vastu puudutus – kõik see kokku on suletuna seisnud informatsioon – selle jaoks, et mõista, et aru saada, tuleks lugu laiali laotada ja kõik selle osad üle vaadata ja kõigi osadega tegeleda ja kõigele, mingi koht, vastus, selgus anda.

Väga palju informatsiooni – on raske kõike näha ja mõista, sest tavaliselt on midagi, mille külge jääb inimene kinni ja samas on seda, mida inimene tahab kaotada, üle kirjutada, muuta. Seega ta tegutseb mitmel suunal ja samas proovib ta ka oma tundeenergiaga toime tulla – tunda või mitte tunda, mida sellest kõigest tunda valida.

Energeetilise keha sisse jäänud haavaga seotud lood on mitmetasandilised – inimene valib, kuhu ta oma tähelepanu suunab, kuhu mitte. Valguse kätte tõusnu kaotab äärealad, moonutab kõrval oleva, midagi jääb täiesti välja - kuid ometi ka see mõjutab inimese tundeseisundit – tunnetel on kombeks tuua sõnumeid laiemalt, kui inimene neid näha teab ja avada valib.

Öeldakse, et inimene võttis lugu isiklikult – midagi puudutas teda ja ta reageeris sellele. Mina – teise sõnades, tegudes, väljendustes – milline Mina, teise poolt edastatus, olen – kas see Mina meeldib Minule, kas Minul on, sellisena, hea/ turvaline/ tore/ huvitav/ julge olla või mitte – mida selline Mina, Minule, kaasa toob?

Haavad jäävad sellisest enesest, kellena olemine on hirmutav, kurvaks tegev, julgust võttev, peitu sundiv, häbenema kohustav – Mina – Mina olen sellisena Maailmas – Mind nähakse ja teatakse sellisena. Kuidas Mina saan edasi elada ja edasi olla, kui Mina olen selline?

Mina olen selline – on tegelikkuses väga lai informatsioon – suures osas on see kokku kõik see, kuidas see teine, kes inimese Mina nö nähtavaks ja kogetavaks tegi, ise väljendus ja ise kogetav oli – kuid huvitaval kombel on teise sõnad ja väljendused enese Mina, kuid ei see teine – kuigi teise poolt väljendatu näitas teda ennast, jääb see seik inimese mälestuse sisse nii nagu olnuks see tema Mina. Loole lisab vinti juurde, et ka teine teab ja vahendab seda lugu sel moel – tema näitas inimest, ei ise ennast.

Inimlapse peegeldus – milline informatsioon lapsele anti – millega teda seoti, kuidas teda koheldi, kellena teda näidati. Inimlaps ei tea ennast sellisena, kellena teda koheldud ei ole – inimlaps teab ennast sellisena, millisena temale reageeriti – mitmetasandiline ja korduv kinnitus jääb inimese mällu püsima.

Mina olen ilus/ Sina oled ilus – see ei tundu tõene väide, kui last ei ole koheldud ilusana, ilu edastavana, vaatamise rõõmu kaasa toovana. Kui ilu ei käi enesega kokku, siis on osatatud ja narritud välimust, pilgatud keha, maha tehtud stiili, noritud välimuse kallal – koheldud nii nagu koledaid inimesi vaadatakse ja nähtavaks tehakse – vähemana, põlgust äratavana, toetust mitte saavana, ühte mitte võetuna, ärrituvusega vaadatuna, paha haisu levitajana.

Mina olen enese kehaga Sinasõber = Minu kehakaal on normis, Minu proportsioonid on tasakaalus, Mina tunnen ennast, oma kehas, hästi - see on vale ja ebaselge vaatenurk, kui sellist kohtlemist ja nähtavaks tegemist ei ole olnud.

Pigem on kasutusel pendel – inimene on, kas paks või siis sale – sale tähendab, et Mina vastan oleva aja standarditele ja mahutan oma keha väikese numbriga riietesse ja Mind on hea vaadata – tunnustavad pilgud, sõnade valikud, kaaslaste puudust ei ole, elu kergus ja tegevusele toetus.

Kui nendele punktidele vastav ei ole, siis see tähendab paksuna ringi käimist – paksu ei panda, inimesena, tähele, paksu ei tunnustata, paksule on elu raskem, paks olla ei ole ilus, sest paks inimene on laisk, lohakas, häbi, jne – kuna saleda kohta käivat kohtlemist ei ole, kuna paksu kohta käivat kohtlemist jagub, siis Mina olen paks ja paksuna Mina olen selline nagu paksu inimest teatakse – kaal võib langeda, keegi saab kaalu teemasse elutervelt suhtuda ja inimene saab temaga nõustuda, inimene võib samas mõõdus teist pidada ilusaks, kuid ennast teab ta paksu ja koledana.

Minu vajadused on olulised, Minule on toetus – abi küsimine, abi vastu võtmine, tugevuse andmine lubatud, normaalne, Minuga kaasnev – see on vale, kuna saadu nimetati võlaks, kuna öeldi, et saad ja pead ise - kuna on tajutud, et teine inimene valib mitte aidata, kuigi ta teab ja näeb, et on liiga raske, liiga palju – kuna on nähtud, et teine inimene peatub ja ootab, kuni abi vajav jõuab ise ära tehtud – kuna teine inimene kasutab sõnu ja viitab abivajaduse mõistmisele, kuid ei jõua tegudeni, et abi anda – kuna teine inimene, abi küsimise peale, vaikib, läheb ära, saab vihaseks, määrab hinna, mida ei ole võimalik maksta, tuletab vanu „võlgu” meelde – siis on selge, et inimene teeb ja on ise, ka üle enese piiride ja jõu – ta teab, et tema ei saa, kellegi teise abile loota.

Mina – millele, enesena olles ja enese samme tehes, toetun. Millisena, kuidas Mina reageerin ja vastan – millest Mina võrsun. Sõnad – toetumine sõnade tähendusele ja sisule – Mina, selline, sellisena. Hääled, pilgud, puudutused – Maailma puudutused – Maailm puudutas Mind – Maailm reageeris Minule – Maailm teab, milline Mina olen, olin, saan olema.

Järeldus – Mina kutsusin esile, Mina põhjustasin – ei ole vahet, mida valisin ise, kuidas tegin ise, kuidas tahtsin ise – Mina, kui prügi, rikkusin allika puhutuse – Mina, kui pori, määrisin põranda – Mina, kui häbi, valmistasin teisele piinlikust. Mind pidigi sellisena kohtlema, nähtavaks tegema – Minule pidigi sellisel moel vastama.

Vägivaldse ja vähendava keskkonna manipulatsioon - Mina – Mina olen teise väljenduse ja valiku põhjus. Seda kinnitas võrdlus, seda tõestas põhjendus – Mind võrreldi, Mina ise võrdlesin – kuidas teisesse suhtuti, kuidas teise puhul valiti, kuidas meid kõrvutati – Mina ise sain aru, sellest, kuidas Minule osaks saanut põhjendati.

Inimese elu on suur hulk informatsiooni – on pealt vaataja ja kõrvalt kogeja asi, mille tema sellest kõigest välja valib ja kuidas seda edasi annab. Valu on peidetud sellesse kohta – Minu Ema kirjeldab ja osutab Mind – ta on Minust eraldi, ta on Minu vastu, Mind eemale lükkav, eraldi hoidev, haiget tegev – Minul ei ole, temaga koos, turvaline, hea.

See on jahmatus, ärevus, hirm, häbi, lootusetus – miks Minu Ema nii teeb, miks ta Minust sel moel räägib, miks ta sellisena olla valib – miks ta ei leia, Minu kohta, head sõna, ei kasuta soojust, ei vali naeratust – Mina ei ulatu temani, Mina ei ole temaga üks – Ema tahab sellisel moel väljenduda ja selliseid sõnu kasutada – tema tahab seda teha ja sellisena olla.

Siis, kui tulla vägivaldsest ja vähendavast keskkonnast, siis on olemas teadmine, milline Mina, mina, olen. See info on paigas ja püsiv – enese tähendus, võimalused, osaks saav – Minu osa, koht, roll – selles süsteemis. Mina tean, mida ja kuidas Minust mõeldakse, Minu kohta teatakse, Minust usutakse – see informatsioon on alles ja kasutusel, see ei ole ära kadunud, seda ei muudeta ära.

Mina Kes ei muutu – see on häiritud süsteem, ebaterve mõtlemine, piiratud vaimsus – inimene teab, mis ja kuidas tema osaks saab – vägivald ja vähendamine on vältimatud, kuna Minu olemas olemine tagab Minule osaks saava – Minu kohta ei ole kasutusele võetud uut informatsiooni, Minu käest ei küsita uut infot, Minu koha pealt ei ole uut vaatenurka valitud – Mina ei ole näinud, kogenud muutust – seega ei muutu mitte midagi.

Inimesed, kes on keskendunud füüsilisele Maailmale, jätavad oma vaimse teekonna unarusse – neil on selles raske – neil puuduvad mõisted, seosed, teadmised – nende vaimne tasand on ahtameelne – nende koolitus on jäänud pooleli – nad kordavad sama klassi numbrit, sest nad elavad nii nagu elu oleks paika pandud ja lõpuni jõdnud – kuna mitte midagi ei saa enam teha, siis ei ole ENAM mitte midagi vaja teha.

Inimese teadlikkust näitab see, kuidas ja mille jaoks ta informatsiooni kasutab – kas ta vaatab üle kogu olemas oleva, millest ta on eraldanud oma aktiivsed ja pimedad tundereaktsioonid - kas ta otsib teadmisi juurde ja laseb seni kasutusel olnust lahti, muudab oma seisukohti - kas tal ei ole valmis lõpptulemust, veel enne, kui ta infoga tööd tegema hakkab ning info läbi töötamise tulemus ei ole, kellegi/ millegi vähendamine, vaid reaalsed sammud, reaalsuse alusel.

Või ta võtab ette, tervikust, osa – selle, mis annab talle vajamineva kogemuse, ette paigas oleva tulemuse tõestuse – et ei ole vahet, mis ja kuidas on veel, selle saab kõrvale jätta, selle saab ära muuta – paika pandud tulemus/ teoks tehtud otsus/ väljendatud reaktsioon saab kinnitatud/ kinnituse/ põhjenduse.

See Mina, seal, enese möödunus - ei olnud Mina – Maailm valis, oma vastuse/ sammu/ teo, enese järgi - vägivaldses keskkonnas kasvanu suudab ja teab seda öelda alles siis, kui tema tasakaalu hoidev kese on tagasi tegelikku tasakaalu tähistavas kohas – ebanormaalne enam ei ole norm, vaid vähem ja ebakõla, millega ei pea leppima, kuna sellega saab tegeleda nii, et tegelik tasakaal jääb alles.

Kui – See ei olnud Mina, kuidas teine Mind näitas, kohtles, ise väljendus - siis teine ju valetas – sest teine andis informatsiooni, mis ei olnud tõene ega täpne. Seega ta valetas – tegi Minule liiga, vähendas Mind.

Teadlik tugevus on mõista, et, sageli, see teine ei valetanud ega mänginud – teine rääkis tõtt – enese lugu, enese osa, enese tähenduses, enese Minana – teine nägi, koges, teadis Mind sellisena nagu tema poolt vaadatuna ja tõlgendatuna paistsin – enese kasutuses oleva, enese kasutusse valitud, informatsiooni alusel - seega ta reageeris nii nagu tema teadis ja tundis lugu olevat ja teadis ennast vajavat.

Minu mõistes teine valetas, kuid tema enda mõistes tema rääkis tõtt – seega ta ei saanud Minule vajaminevat anda = Minu tõega sama olla – Minu ja enese kohta aus olla. Sama oli ka tema poole pealt vaadatuna – Mina valetasin tema kohta – Mina ei valinud näha ega tunnistada Maailma ja teda nii ja sel moel nagu see oli tema poole pealt vaadatuna.

Ühine kokkupuutepunkt oli lava, millel ei sündinud harmooniat, vaid millel, toimetades ja väljendudes, toodi nähtavale disharmoonia – erinevatel teadmistel seisnevad mõistmised ja uskumused – üksteise suhtes, teatud nurga all, paiknemine.

Elu õpetas - teist ei saa uskuda ega usaldada – teine ei ole tõene ja selge infoallikas – teine on kallutatud ja tema normaalsus tähendab, tegelikult, ebanormaalsust – teine ei otsi enamat, ta loob ja kasutab vähemat – teine vähendab Mind.

Varem nõustusin enesele osaks saavaga – see ei olnud hea ja tegi haiget, kuid info, Minu kohta, põhjendas selle ära ja tõestas selle õigeks – sellisele Minule, kellest räägiti, kellele osutati, kelle kohta teati – ei saanud teistmoodi läheneda, lähedal olla, lähedust anda.

Võisin teha, mida iganes – võisin teada enese tegelikkust - võisin omada tõestavat materjali – võisin rõhuda ühisele – võisin toetuda informatsioonile, et ka teised olid eksinud, valesti olnud, ülekohtuselt käitunud, kuid nendega ei valitud sama ja neid ei näidatud samasugustena – kuid piirid ei lõdvenenud, ruumi ei tulnud juurde, valgust, kogu ühist lava valgustama, ei süttinud – Mind ei tahetud teist moodi näha, nähtavaks teha – sellisena sobisin, sellisena olin õige – olin vähem, keda oli õigus vägivaldselt kohelda.

Igatsus ja vajadus - Minuga ei saa, kuna Mina olen/ Mina ei ole. Igatsus ja vajadus, et teine näeks ja teaks Mind, Minu kasutuses oleva info alusel, teist moodi. Mis on selle igatsuse ja vajaduse taga – on tavaline võtta Mina-de mäng vastu ja astuda tähelepanu pendlisse – Mina ei saa, sest Mina olen – Mina ei saa turvalist lähedust, tugevat ühendust, sest Mina olen – teisel on õigus teha Minule haiget, olla Minust eraldi, suurendada vahemaad, kohustada Mind vaikima, ära minema, tema käitumise valikuid taluma.

Tegelik põhjus – Mina ei saa, sest teine ei vali, sest teine ei teosta, sest teine ei taha – teine osutab sellele, mis tema otsust, valikut, teadmist – võimalikult vähe Mind, Minule, Minuga, Minust, Minult - ära põhjendab.

Tähelepanu pendlis kiikumine ei muuda teise otsust ära – pendlis kiikumine tähendab, tähelepanu suunates, vaidlemist - selle üle, millises läheduses, millises ulatuses, on, Minul, teisega koos, ühes ruumis olemine võimalik.

Vaidlus selle üle - milles teine väldib Mind, vaidlustab Minu – mil moel, tema, Mind kohtleb – teine, tõestamas, et tema poolt valitu on temale lubatud, põhjendatud, õige – tema ei pea, ise, ennast piirama ja Mina ei tohi teda keelata.

Vaidlus selle üle - mida ja kuidas Mina tegema pean, et teine nõustuks, täidaks kohustust – Mind, tema piire ületavalt, taluma, temaga ühte lubama - Mina vaidlemas vastu ja tõestamas ennast/ teist/ Meid, sest tahtmas teise poolt paika pandud piiridest rohkem ja teisiti.

Keskendumine pendlile – vastu võtmata enese otsust, selle informatsiooni alusel, mis on olemas - ühenduse säilitamine – Mina olen, teine on – teine on osa Minu elust ja ajast – ühises olles, ühist mõistes - Mina vajan lähemat lähedust, Mina tahan tugevamat ühendust = see, mil moel teine tegutseb, ühendust võtab/ hoiab näitab meie kahe vahe suurust, Minu välja jäetust, Minu eemale tõrjutust – siis, kui olla aus ja informatsiooniga kooskõlas, siis lõppeks ühendus siia samasse kohta ära, siis Mina ise ei oleks ega valiks ega jätkaks, sest teist ju, enam, ei ole.

Ühenduse hoidmise taga on ühise kohta käiv informatsioon – meie rollid, möödunu kogemused ja enese harjumused ning teise poolne, tema enda poolt paika pandud, piiride ületamine – seda, mida ja kuidas teine tahab, ootab, küsib, nõuab, vajab, võtab - see ei käi sellises kauguses suhte juurde – teise piiride alusel ei saa, Minult, oodata sellist lähedust, sellisel moel võimalusi, selliseid jagamisi.

Teise poolt paika pandud piir teeb temast kauge. Teise poolt teostatud piiri, pidev, kehtestamine ja, korduv, maha märkimine, teeb temast ebakindla, ebaturvalise inimese – see välistab, teise, lähemale kutsumise/ lubamise – teise vastu huvi tundmise, naeratuse, soojuse, turvatunde pakkumise, ühes olemise, aja ühendamise, ressursside jagamise.

Sest see tähendaks avatust ja teise vastu võtmist = teisele liiga lähedal olemist, teise jaoks valena olemist – tema poolselel sammule samaga vastamine, toob kaasa tema poolse piiride nähtavaks tegemise, nende kogemise – teine saab ja lubab endale, kuid mitte sama Minule – teine tahab enesele õigust olla vaba ja valida enese järgi, kuid keelab Minule samad õigused – tema nendega ei nõustu – Minul ei ole õigust teisele.

Vajadus ühendatuse järele, vajadus turvalise ühes olemise järele – see ruum, mille teine Minule jätab - see, kuidas teine ühendust ära kasutab – aktiveerib möödunu – Mina ei saa – Minu enda pärast Mina ei saa – kohal on kõik see suur hulk informatsiooni – Mina, Minu osa, teise loos, sellisena – Mina ei saa selliseid Mina-sid ära muuta, teisena hoida, ära kustutada – Mina, sellisena, olen ja jään alles = teise kagus, Minust, jääb samasuguseks.

Võimatu ülesanne – selle jaoks, et Mina saaksin olla teisele lähemal, tuleb Minul ennast ära muuta, et teisel ei oleks põhjust vahemaad suurendada, suurena hoida – Mina ei saa seda teha, teise kasutuses oleva informatsiooni tõttu = teine loob ja haldab informatsiooni, et Mina püsiksin temast teatud kindlal kaugusel.

Selle asemel, et mõista tegelikkust ja tunnistada tõeks teise tegevus – keskendub eemale hoitud/ eemale tõrjutud/ vähemaks suunatud inimese tähelepanu enese Minale – Mina, selline, sellisena – kui Mina oleksin teine, siis see ei saaks Minu osaks – miks ja kuidas Mina olen selline – kurbus, pettumus, lootusestus – sest Mina, teise poolt kasutatud informatsiooni sees, ei muutu teiseks.

Mina - inimene ei suuda enese mälust ära kustutada seda kujutist, mil moel on teda koheldud, vaadatud, puudutatud, nähtavaks tehtud - justkui woodoo nukk, millele on antud oma Hing - iseenda poolt loodud side.

Teise poolt väljendatu ei ole Mina ega ole see Minu, kuni Mina ise ennast sellega ühte ei seo – oma energiaga tõeks ei tee ja teise poolt nähtavaks tehtud Mina, tõeliseks pidavana, sellise enesena vastu ei reageeri – aktiivne püüd, sellisena sellist, kustutada, ümber lükata, ära tõestada, teiseks muuta, vaidlustada.

Kõik see, katmas tegelikku soovi ja vajadust - et teine lõpetaks vähendava ja vägivaldse kohtlemise, käsitlemise, väljenduse. Kuid see lugu ei jõua sinna ega peatu seal, kus on tegelikult selle sõlmkoht – selle asemel on tasakaal paigast lükatud ja isiklikuks mindud – mida rohkem püüda teise poolt koheldud Minana mitte olla – seda suurem on vägivald ja seda tõsisem on vähendamine – Sina oled, Sina ole, Sina pead olema.

Kes Mina olen – kust võtan teadmise, milline ja kuidas Mina olen – kuidas Mina näen ja tean ise ennast teisiti, kui Mind ei nähta teistsugusena? Oleks ju jahmatav seada ise ennast fakti ette – mitte Minus ei ole olnud küsimus – et milline ja kuidas Mina olen, vaid teise poolt paika pandud valikus – vähim Mina, mis ja kuidas võimalik – mida enamana, seda vähemaks vähendatuna.

Vaimne kasvamine – Minu tegelik alus on Minu kasutuses olev informatsioon, ilma aktiivse reageeringuta = teise poolt edastatuga/ väljendatuga kohtudes, Mina ei muutu, Minu energeetiline tase ei muutu = Mina ei anna endale ülesannet – väidelda Minule, kui lõuendile, projitseeritud Mina olemas olemise õiguse/ õigsuse üle – nõustuda selle Minaga – vaikida sellest Minast.

Mina toetun informatsioonile – tasakaalu hoidvale ja ühises toimuvat mõistvale põhjale – teise poolt käsile võetu on teise kasutuses olev tehnika – ta on ametis Minu olemas olemise mõju vähendamisega enese elus, ühises ruumis – tema jaoks, Mina ei ole temaga võrdne, Minul ei ole õigust seista tema kõrval – tema peab teadma, et olen vähendatu, kahjutuks tehtud, nurka surutud – Mind ei saa temaga võrrelda, Mina ei kohustada teda enamaks, Mina pean ära minema.

On Minu enda sammude tulemus, kui - pühendades enamana, jagades enamana, hoides ühendust enamana - kui teine seda valib, kes samaga ei vasta, eraldatust hoiab, vahet suurendab, ebaviisakalt käitub = ei näita välja hoolimist, mõistmist, toetust, ühise hoidmist/ ühise aja, osa suurendamist – siis on Minu enda sammude tulemus, kui sellise erinevusega kohtumisest saan haiget, selles üksindust tajun, eraldi olemist näen – korduvalt.

Peatunud koht, seisma jäänud aeg, kordused – teise valik, otsus, on pannud, ühisele teele, punkti – see tähendab, et meie teed ei kulge samas ega kõrvu – Minu koht, teise loos, on väljaspool tema elu ja olu – see tähendab, et läheduse kaugus ei lühene, vaid püsib samana/ suureneb – meist ei saa Meid – kahte, kes tahavad koos olla – on üks, kes ei taha ja on teine, kes arvas/ uskus end tahtvat.

On raske tunnistada enese sõltuvust – Mina arvasin/ uskusin enda tahtvat, teisega, lähemat lähedust – Mina tahtsin paremat kohtlemist, paremini veedetud ühes oldud aega, paremal moel olema saanud kohtumisi – et siis ja seal ei oleks vägivalda, vähendamist, manipulatsioone – et Mina saan olla iseenda – teine ei käivituks ega kasutaks oma tehnikat.

Sõltuvussuhtest välja kasvanuna saab enese mõistmisi kasutusele võtta – teist ja tema valikuid saab, inimesena, näha ja mõista, kuid samas on see teadmine, et teise olemas olemisest ei saa, vastastikkust, samadel alustel ja põhi mõtetel ühist – sest enese kasvamine ja iseenda tegelikkus ei kohta teise poolset toetust – teisega koos olemine tähendab enese vähendamist, enese tagasi hoidmist, enese piiramist, teise poolt vahele jäetud maa piiri taha jäämist – selleks, et ära hoida teise poolt kasutuses oleva tehnikaga kohtumine.

See tähendab, et on aeg, ise, endale piirid seada ja ühises ruumis oleva tegelikkusega koos kõlas olla – see, et Mina püsin, teatud, piirides ja olen, tegelikust enesest vähemana, ei tähenda, et Mina ei saaks olla või ei mõistaks olla või ei tahaks olla enamana – see tähendab, et Mina ise valin, kellega, kuidas, kui palju, mida – see valik on kooskõlas, kellegi teise poolt paika panduga, välja näidatuga – Mina ei ületa selle teise piire - Mina saan sellest vähemgi olla, Mina saan ka üldse mitte olla.

Inimene, kes on kasvanud välja vähendavast keskkonnast ei lõpeta ühist ära ega keela ühes olemist ära – see näib jala, mida ei osata kasutada, amputeerimisena – elus oleva iseenda katkestamisena, kuna ei ole jõutud sinna maani, kus õpitu võimaldab ühises olemise ilma aktiivsete piiride seadmiseta – teise vähendaja on mõistnud enese teo eesmärki, saanud aru enese kasutuses olevast tehnikast ja näinud enese valiku tagajärgi.

Inimene, kes teab ja näeb enam, kui varem – see inimene mõistab puude tagasilõikamise ja noorendamise põhjust – katkised, vigased, haiged, kahjurite poolt kahjustatud oksad tuleb ära lõigata, et edasi ei leviks, et ei nõrgestaks, et ei kurnaks – puu hooldus on vastutustundliku aedniku töö ja tee – ta ei tee viga, ta parandab, teeb paremaks, võimaldab enamat.

Sama on inimesega – siis, kui on võimalik, siis saab olla aednik ühises – kuid, kui ühises ruumis olemine toob kaasa vägivalla ja vähendamise, siis tuleb olla, ainult, enese aia aednik – lõigata ära oksad, mis on kahjustada saanud, millesse on kahjurid pesa teinud, mis on kuivanud – seda, milles elu ei ole, seda ei ole eluterve alles hoida.

Taskaalu otsimine ja õigluse tunne ning ka teise inimese mõistmine – Mina tean, mida teine kogeb ja tunneb, Mina tean, miks ja kuidas teine valib, Mina ise olen olnud ja teinud seda sama, kuid Mina, enam, seda, teadlikult, ei vali.

Mitte valimine toob kaasa selle, et on ebamugav ja segadust kaasa toov seada, nähtavalt, paika enese piirid – muuta ennast vähemaks, võtta ennast vähemaks, seada ennast vähemaks – enam Mina ei ole, teise jaoks, samal moel, kui varem, sest enam, teine ei ole, Minu jaoks, samal moel, kui varem – teadlik vahele jäetud Maa, teades, mis on selle vahe põhjus ja mis jääb teisele poole.


Marianne

10.11.2026.a