Astudes
Maailma ja olles seal iseendana võtavad reeglid, käsud ja keelud
inimese oma hambusse – kas naksavad valede tegude peale või
limpsavad keelega, kui õnnestub õieti elada. Vabana valides,
astudes ja olles ei tea inimene kunagi täpselt ette seda, mis saab
ja ootab teda ees. Alles peale sammu selgub tõde ja see, milline
hinne antakse talle iseendana olemise eest. Ikka leidub kusagil
keegi, kes teab, et nii ei oleks tohtinud teha või olla, sest olles
Inimene, peab too suutma ja oskama teisti elada – kas kohe esimesel
või siis teisel korral tuleb tal kindlasti õnnestuda. Kuidas siis
olla, kui vabana olles ei järgita raame, vaid sünnitakse puhtana
uude hetke. Mida ja kuidas peaks tegema teisiti, et mahtuda mõõtude
ja tabelite süsteemi, normide ja reeglite rägastikku, et olla
ühiskonnas ühiskonnale vastuvõetav. Kui inimene proovib üles
otsida viisi, kuidas õigena olles õnnestuda, siis ta soovib luua
endast salvestatud mälestuse, mida üritab täpselt korrata. Kuid
mida tohib inimene korrata, mida mitte – see võib olla elu ja
surma küsimus, kui kaasas on hirm oma elu vabana elades
ebaõnnestuda. Kuidas on võimalik iseennast korrates hoida iseennast
piiravatest raamidest ja reeglitest kinni, kui iga inimese elatud
hetk on uus olemine – inimene püüab vanana paigal olla, astuda
edasi, edasi astumata.
Minu
nooremal pojal on kehakaaluga teema, see ei kõigu vaid tõuseb.
Märgatava hüppe tegi kaal, kui ta hakkas neljaselt lasteaias käima
ning järgmine tõsisem tõus oli siis, kui ta läks eelkooli.
Päevakorda on tõusnud kilpnäärme küsimus. Lugesin, et kilpnääre
on seotud loovusega - loovus on oma elu loomine, julgus iseendana oma
elu omal moel elada - eks lasteaed ja kool ole reeglitega määratletud
loovust piiravad asutused ning seega on mõistetav, miks poja kaal
võis tõusta. Lisaks lisanduvale kaalule ilmnes temas, suurte
muutuste lävel ja järel, suur hirm uute asjade ees, vahel on neile
vastuastumine võrdväärne enese kaotamise paanikaga – et kohe
saab Maailm otsa või juhtub, midagi pöördumatut. Kui ta on ära
astunud ja näinud, et tema Maailm ei kukkunud kokku, siis proovib ta
julgelt, kuidas tema elu talle maitseb.
Mõistes
käesolevat hetke vaatasin ajas rohkem tagasi – mis ja kuidas oli
siis, kui ma poega ootasin – mina olin üleni hirme täis, sest ma
kartsin, et kui ma ei pea iseendale seatud reeglitest ja raamidest
kinni, siis kaotan elu enese sees. Reeglid ja kord, üha uuesti
korratavad korduse olid mulle, poega kõhus kandes, minu eluga
kaasnev pidev töö, sest ma kartsin ebaõnnestuda ja kaotada selle,
mida ma kontrollida ei suutnud – oma lapse elu.
Laste
sündimise tee ei ole olnud lihtsalt otsusest kohtumiseni astumine.
Sellel rajal on olnud enam kui üks käänak ja peatus, pisaraid ja
hirme, lootusetust ja kaotusi – ebaõnnestumisi ja kolm
õnnestumist. Üks tasand on Hinge teadmine, miks ja millepärast,
kuid hoopis teine on Inimese maine tundmus ja siin elasid ning
kasvasid minu sees kõikvõimalikud tunded ning hirme on olnud kuhja
ja küllaga minuga teel kaasas.
Mõned
kuud enne poja kasvama hakkamist olin õnnelik rase, kelle kõhus
kasvas pisikene elu. Ühel päeval kontrolli minnes ei kuulnud arst
enam südametoone ja monitor näitas, et pisikene süda oli vaikinud.
See oli järsk ja ootamatu šokk - minu sees tardus kõik. Ma olin
olnud, kuid enam ei olnud ja see kõik oli juhtunud juba siis ära,
kui mina elasin alles olemas olevas teadmises. Maailm muutus, sest
pühast emadusest oli korraga saanud maine maailm – puhastus ja
tööle naasmine – justkui poleks midagi/ kedagi olemas olnudki.
Mulle tundus, et minult taheti ja oodati, et ma peaksin kõike
olematuks muutes, lapse olemas olust minu siise jäänud mälestuse
ära kustutama. Kuid, kuidas ja kuhu jäi AEG vaikuseks ja
leinamiseks, et teha peatus ja eneses kohale jõuda?
Valisin
tableti mehhaanilise puhastuse või päevade ära ootamise asemel –
keeruline oli taluda üksijäetust, eemale keeramist ja tunnetest
vaikimist – jäi tehniline pool ja reeglid, sest süsteemi jaoks
tähendas lapse ootus ja juhtunu seda, et kui oled – siis on nii ja
nii, kui enam ei ole – siis on teisiti – selge ja ühene, kõigile
ühe mõõdupuuga mõõdetud.
Läks
aega vähem kui kolm kuud ja ma ootasin taas. Kui ka minu esimesed
lapsed olid kaotusehirmus kantud, kuid elusana sündinud, siis nüüd
oli minu sees kogemus, et võib ja saab minna ka teisiti. Praegu
mõistan, et poega oodates oli kõige raskem taluda teadmist, et ma
ei teadnud kunagi, kas olevas hetkes oli tegelikult elu olemas või
oli kõik juba ära juhtunud. Ma ei saanud poega enda seest välja
võtta ega vajadusel enda sisse vaadata, et kontrollida ja uuesti
kontrollida. Ma pidin lihtsalt elama ja toime tulema teadmisega, et
tegelikult võib olla juba lõplikult hilja. Kõik uus oli poja elu
ähvardav oht, sest ma ei teadnud, mis võib viia kaotuseni, milline
minu poolt tehtud valik, samm või otsus osutub valeks ja ma ei suuda
õnnestuda. Iga samm vajas minus peatust, et kuulatada ja kontrollida
enese olemist. Kuidas on võimalik korrata või jätta kordamata
seda, mida ma tegelikult ei teadnud ega kontrollida suutnud ja suuta
õnnestudes mitte ebaõnnestuda. Minu sees oli suur küsimus - kas ma
uues sammus suudan tagada endale olemas olemise ja luua ennast taas
nii, et minus ja minul on kaasas kõik see, mis on minule ja veel
sündimata lapsele oluline.
Kuna
arstid ei teadnud Miks?, siis ei teadnud ka mina Miks? Kuid, kuidas
on sel juhul võimalik vältida valet ja luua endas õiget, sest
tegelikult võis kõik olla vale või siis õige, kuid tulemus, mis
peaks andma vastuse, selgub ju alati hiljem – siis, kui võib juba
lõpikult hilja olla. Kuidas olla rõõmus ja õnnelik, kui
tegelikult võis kõik juba ära olnud ajas lõppeda - mina ei
teadnud, kas ja millal kaalukauss langeb – see teadmine oli, elu
hapruse üle, naerva timuka hoobiks tõstetud kirve all elamine.
Kuidas
julgeda iseendana elades oma elu luua, kui iga samm võib valeks
osutuda. Mul olid oma reeglid, piirangud ja sõnadest mantra – kõik
see, millest lootsin õnnestudes õigele tulemusele jõuda. Ma ei
teadnud, kes ja kas oli tegelikult keegi üldse süüdi, et saanuks
süüdistades näpuga osutada ja vältida. Kuid, kes oli ohver – kas
mina, kes jäin ilma lapsest või laps, kes elas ühe hetke, kuid
sündis magavana. Kui mina olin ohver, siis ma ei saanud olla süüdlane, sest tegelikult oli minu sees suur hirm - olla süüdi oma lapse ja Maailma ees, sest mina ju ei suutnud last elusana endas hoida ja sünnitada. Tol ajal ma ei näinud muud, kui enese kaotust.
Kuid mina olin ju alles, mul oli olnud laps, keda minul ei olnud,
kuid ometi laps tuli, oli ja läks – WC potist ühes veega alla,
sest ta oli nii pisikene alles. Väike inimene, üürike elu, kes
tuli, et olla õpetajaks, kuid mina nägin vaid seda, et minust ei
saanud talle nähtavalt EMA – mina ei saanud omada rolli, mis tõstnuks
MINU väärtust inimesena ühiskonnas, kus olulisem on see, mida ja
keda on teistele ettenäidata – MINU oma ja Minu OMA ...
Milline
ta oli, milline ta oleks täna. Ma tean, et ta oli tüdruk, kuid see
on kõik – mul ei ole temast ühtegi elavat mälestust, millest
luua kujutlustesse oma Maailm koos temaga, kus oleks meie ühes oldud
ühine peatatud AEG. Sa mahtusid minu peopessa – jäävuse mõistes
ei olnud midagi ega kedagi kadunud, sest olemas olev oli muutudes
edasi olemas – üks Hing astus hetkes minu sisse ja läks edasi või
tagasi – mina kogesin tundeid, õppisin ja astusin oma teel edasi
... iseennast enese aja sees vastuvõttes iseendale kätt ulatades.
Marianne
01.07.2019.a
SEOTUD LOOD
Süsteemis on reeglid
Hind, mille me maksame oma valitud valikute eest
Valged ja mustad klahvid ei jaota Maailma õigeks või valeks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar