esmaspäev, 1. juuli 2019

Loovus on iseenda elu elamise julgus – Sa mahtusid minu peopessa







Astudes Maailma ja olles seal iseendana võtavad reeglid, käsud ja keelud inimese oma hambusse – kas naksavad valede tegude peale või limpsavad keelega, kui õnnestub õieti elada. Vabana valides, astudes ja olles ei tea inimene kunagi täpselt ette seda, mis saab ja ootab teda ees. Alles peale sammu selgub tõde ja see, milline hinne antakse talle iseendana olemise eest. Ikka leidub kusagil keegi, kes teab, et nii ei oleks tohtinud teha või olla, sest olles Inimene, peab too suutma ja oskama teisti elada – kas kohe esimesel või siis teisel korral tuleb tal kindlasti õnnestuda. Kuidas siis olla, kui vabana olles ei järgita raame, vaid sünnitakse puhtana uude hetke. Mida ja kuidas peaks tegema teisiti, et mahtuda mõõtude ja tabelite süsteemi, normide ja reeglite rägastikku, et olla ühiskonnas ühiskonnale vastuvõetav. Kui inimene proovib üles otsida viisi, kuidas õigena olles õnnestuda, siis ta soovib luua endast salvestatud mälestuse, mida üritab täpselt korrata. Kuid mida tohib inimene korrata, mida mitte – see võib olla elu ja surma küsimus, kui kaasas on hirm oma elu vabana elades ebaõnnestuda. Kuidas on võimalik iseennast korrates hoida iseennast piiravatest raamidest ja reeglitest kinni, kui iga inimese elatud hetk on uus olemine – inimene püüab vanana paigal olla, astuda edasi, edasi astumata.

Minu nooremal pojal on kehakaaluga teema, see ei kõigu vaid tõuseb. Märgatava hüppe tegi kaal, kui ta hakkas neljaselt lasteaias käima ning järgmine tõsisem tõus oli siis, kui ta läks eelkooli. Päevakorda on tõusnud kilpnäärme küsimus. Lugesin, et kilpnääre on seotud loovusega - loovus on oma elu loomine, julgus iseendana oma elu omal moel elada - eks lasteaed ja kool ole reeglitega määratletud loovust piiravad asutused ning seega on mõistetav, miks poja kaal võis tõusta. Lisaks lisanduvale kaalule ilmnes temas, suurte muutuste lävel ja järel, suur hirm uute asjade ees, vahel on neile vastuastumine võrdväärne enese kaotamise paanikaga – et kohe saab Maailm otsa või juhtub, midagi pöördumatut. Kui ta on ära astunud ja näinud, et tema Maailm ei kukkunud kokku, siis proovib ta julgelt, kuidas tema elu talle maitseb.

Mõistes käesolevat hetke vaatasin ajas rohkem tagasi – mis ja kuidas oli siis, kui ma poega ootasin – mina olin üleni hirme täis, sest ma kartsin, et kui ma ei pea iseendale seatud reeglitest ja raamidest kinni, siis kaotan elu enese sees. Reeglid ja kord, üha uuesti korratavad korduse olid mulle, poega kõhus kandes, minu eluga kaasnev pidev töö, sest ma kartsin ebaõnnestuda ja kaotada selle, mida ma kontrollida ei suutnud – oma lapse elu.

Laste sündimise tee ei ole olnud lihtsalt otsusest kohtumiseni astumine. Sellel rajal on olnud enam kui üks käänak ja peatus, pisaraid ja hirme, lootusetust ja kaotusi – ebaõnnestumisi ja kolm õnnestumist. Üks tasand on Hinge teadmine, miks ja millepärast, kuid hoopis teine on Inimese maine tundmus ja siin elasid ning kasvasid minu sees kõikvõimalikud tunded ning hirme on olnud kuhja ja küllaga minuga teel kaasas.

Mõned kuud enne poja kasvama hakkamist olin õnnelik rase, kelle kõhus kasvas pisikene elu. Ühel päeval kontrolli minnes ei kuulnud arst enam südametoone ja monitor näitas, et pisikene süda oli vaikinud. See oli järsk ja ootamatu šokk - minu sees tardus kõik. Ma olin olnud, kuid enam ei olnud ja see kõik oli juhtunud juba siis ära, kui mina elasin alles olemas olevas teadmises. Maailm muutus, sest pühast emadusest oli korraga saanud maine maailm – puhastus ja tööle naasmine – justkui poleks midagi/ kedagi olemas olnudki. Mulle tundus, et minult taheti ja oodati, et ma peaksin kõike olematuks muutes, lapse olemas olust minu siise jäänud mälestuse ära kustutama. Kuid, kuidas ja kuhu jäi AEG vaikuseks ja leinamiseks, et teha peatus ja eneses kohale jõuda?



Valisin tableti mehhaanilise puhastuse või päevade ära ootamise asemel – keeruline oli taluda üksijäetust, eemale keeramist ja tunnetest vaikimist – jäi tehniline pool ja reeglid, sest süsteemi jaoks tähendas lapse ootus ja juhtunu seda, et kui oled – siis on nii ja nii, kui enam ei ole – siis on teisiti – selge ja ühene, kõigile ühe mõõdupuuga mõõdetud.

Läks aega vähem kui kolm kuud ja ma ootasin taas. Kui ka minu esimesed lapsed olid kaotusehirmus kantud, kuid elusana sündinud, siis nüüd oli minu sees kogemus, et võib ja saab minna ka teisiti. Praegu mõistan, et poega oodates oli kõige raskem taluda teadmist, et ma ei teadnud kunagi, kas olevas hetkes oli tegelikult elu olemas või oli kõik juba ära juhtunud. Ma ei saanud poega enda seest välja võtta ega vajadusel enda sisse vaadata, et kontrollida ja uuesti kontrollida. Ma pidin lihtsalt elama ja toime tulema teadmisega, et tegelikult võib olla juba lõplikult hilja. Kõik uus oli poja elu ähvardav oht, sest ma ei teadnud, mis võib viia kaotuseni, milline minu poolt tehtud valik, samm või otsus osutub valeks ja ma ei suuda õnnestuda. Iga samm vajas minus peatust, et kuulatada ja kontrollida enese olemist. Kuidas on võimalik korrata või jätta kordamata seda, mida ma tegelikult ei teadnud ega kontrollida suutnud ja suuta õnnestudes mitte ebaõnnestuda. Minu sees oli suur küsimus - kas ma uues sammus suudan tagada endale olemas olemise ja luua ennast taas nii, et minus ja minul on kaasas kõik see, mis on minule ja veel sündimata lapsele oluline.

Kuna arstid ei teadnud Miks?, siis ei teadnud ka mina Miks? Kuid, kuidas on sel juhul võimalik vältida valet ja luua endas õiget, sest tegelikult võis kõik olla vale või siis õige, kuid tulemus, mis peaks andma vastuse, selgub ju alati hiljem – siis, kui võib juba lõpikult hilja olla. Kuidas olla rõõmus ja õnnelik, kui tegelikult võis kõik juba ära olnud ajas lõppeda - mina ei teadnud, kas ja millal kaalukauss langeb – see teadmine oli, elu hapruse üle, naerva timuka hoobiks tõstetud kirve all elamine.

Kuidas julgeda iseendana elades oma elu luua, kui iga samm võib valeks osutuda. Mul olid oma reeglid, piirangud ja sõnadest mantra – kõik see, millest lootsin õnnestudes õigele tulemusele jõuda. Ma ei teadnud, kes ja kas oli tegelikult keegi üldse süüdi, et saanuks süüdistades näpuga osutada ja vältida. Kuid, kes oli ohver – kas mina, kes jäin ilma lapsest või laps, kes elas ühe hetke, kuid sündis magavana. Kui mina olin ohver, siis ma ei saanud olla süüdlane, sest tegelikult oli minu sees suur hirm - olla süüdi oma lapse ja Maailma ees, sest mina ju ei suutnud last elusana endas hoida ja sünnitada. Tol ajal ma ei näinud muud, kui enese kaotust. Kuid mina olin ju alles, mul oli olnud laps, keda minul ei olnud, kuid ometi laps tuli, oli ja läks – WC potist ühes veega alla, sest ta oli nii pisikene alles. Väike inimene, üürike elu, kes tuli, et olla õpetajaks, kuid mina nägin vaid seda, et minust ei saanud talle nähtavalt EMA – mina ei saanud omada rolli, mis tõstnuks MINU väärtust inimesena ühiskonnas, kus olulisem on see, mida ja keda on teistele ettenäidata – MINU oma ja Minu OMA ...

Milline ta oli, milline ta oleks täna. Ma tean, et ta oli tüdruk, kuid see on kõik – mul ei ole temast ühtegi elavat mälestust, millest luua kujutlustesse oma Maailm koos temaga, kus oleks meie ühes oldud ühine peatatud AEG. Sa mahtusid minu peopessa – jäävuse mõistes ei olnud midagi ega kedagi kadunud, sest olemas olev oli muutudes edasi olemas – üks Hing astus hetkes minu sisse ja läks edasi või tagasi – mina kogesin tundeid, õppisin ja astusin oma teel edasi ... iseennast enese aja sees vastuvõttes iseendale kätt ulatades.


Marianne

01.07.2019.a


SEOTUD LOOD

Süsteemis on reeglid
Hind, mille me maksame oma valitud valikute eest
Valged ja mustad klahvid ei jaota Maailma õigeks või valeks



Kommentaare ei ole: