... tundsin raskust oma õlgadel. Mina ise olin oma ellu valinud
kõik selle, mida varem ei saanud enda omaks pidada, kuid ometi
tahtsin väga kogeda, sest kunagi kusagil oli näinud ja puudutanud.
Ma tahtsin seda kõike, kuid ei tahtnud selliselt, sest kõige olemas
oleva haldamine, korras ja alles hoidmine oli raskem, kui oskasin
arvata - laps seisab mänguasjade riiuli juures ja soovib kõike
nähtavat endale, kui ei saa, siis tuleb jonn ja solvumine, kui saab,
siis on tal varsti tüütu ja igav oma paar päeva vanade asjade
hulgas.
Mul oli vaja jõudu, et tulla toime, astuda vastu uuele päevale ja
teha ära kõik see, mis arvasin, et tuleb teha. Oleksin tahtnud
vahel oma kandami maha panna, ära käia ja mujal olla, kuid ma olin
endale öelnud, et mina pean ja ma kuulasin ennast. Vajasin viha,
suurt kogust viha, et anda endale jõudu juurde. Võrdlesin ennast
nendega, kes olid lähedal. Uskusin, et kui neil ei ole kõike seda,
mis oli minul, siis järelikult oli neil palju kergem elu. Teise elus
nägin vabadust, sest seal ei olnud seda, mis minule enda omas
raskusena tundus. Tundsin, et olen ohver – mina olin oma elu elades
oma enda elu ohver. Ma ei näinud võimalust uuesti valida, sest kord juba
olin valinud ja seega oli valik minu oma. Kartsin muutusi, sest ma ei
teadnud, mida ja kuidas oleksin saanud muuta. Tundsin, et vajan
midagi või kedagi, et too kergendaks minu koormat.
Rääkides sellest, kui palju minu elus oli tööd, esitlesin ennast
ohvrina, sest tahtsin, et kuulaja võrdleks enda elu minu omaga ja
tunneks end süüdi, et temal oli kergem ja otsiks mooduse, kuidas
tema saaks aidata. Omal moel tahtsin tegelikult, et teine maksaks
mulle tasu selle eest, et mina elan iseenda poolt valitud elu.
Teisest sai süüdlane, kui olin jaganud oma ohvriks olemist, kuid
teine ei jaganud enda hüvesid mulle, sellest leidsin koha, kus teise
vastu süüdistusi kogudes endasse viha jõudu ammutada.
Ma vajasin, et see kergus ja vabadus, mida nägin teise elus, saaks
minu osaks ja omaks. Ma ei võtnud vastu teadmist, et soovitu
saamiseks tuleks mul iseenda vaatenurka muuta, sest siis otsiksin ise
võimaluse, kuidas soovitut endale anda. Oleksin tahtnud, et teise
tähelepanu puudutus jääks kestma, oleks minuga kogu aeg kui seda
vajan, kuid kui teise vaade suundus mujale, siis tajusin tühjust ja
olin pettunud ning solvunud – teine oli minu tunnetega toimuvas
süüdi ja järelikult sain mina taas ohver olla. Teine oli süüdi,
sest tema tegi seda, mida tema tahtis, kuid mitte seda, mida mina
vajasin – mina olin ohver, sest jäin vabaduse kergusest ilma ja pidin endiselt üksi oma elu elama.
Selmet ise astuda, valisin ohvrina kannatades peatuse ja ei astunud
edasi, sest tahtsin, et mind aidataks minu koorma kandmisel ning
selle asemel, et õppida olema tänulik kõige selle eest, mis ja kes
olid kingitusena minu elus olemas – see oli ja on selle hetke parim
võimalik - valisin mina uskumuse, et olen elu ohver ja seega vajasin
tasakaalu taastamiseks teise andamit.
Kogesin, et oma igapäevast elu elades, kasvas viha üha uuesti ja
uuesti minu sisse tagasi – ma ei mõistnud miks. Vaatasin ringi, et
ehk leidub kusagil süüdlane, kes mängib minuga ja kasvatab minu
sees viha. Otsisin põhjust mind ümbritsevast maast ja asjadest,
sest kartsin, et äkki võivad nemad vajada minu viha. Aegu hiljem
mõistsin, et mina ise kasvatasin oma viha, sest selles kohas
selliselt elades oli mul oma elu elamiseks viha jõudu vaja.
Raske oli muuta oma nägemust Maailmast, sest selleks tuli mul
lammutada ja lahti lasta oma uskumustest ja tõekspidamistest, mis
hoidsid mind ümbritsevaid raame kindlalt paigal. Väljaspool seinu
avastasin, et Maailm on muutuv ja igal uuel päeval hoopis
teistsugune, kui arvasin selle eile olevat – midagi ei olnud ega
ole paigas ja jääv peale igavikulise aja - see on tõeliselt hirmutav kogemus, kui ei usalda veel tiibu, et ise lennata.
Mina ise keeldusin oma valikuid vabaks laskmast, sest see oli miski,
mis tõestas Maailmale minu väärtust ja õigena elamist. Kuidas ma
oleksin saanud tookord endale tunnistada, et see, mis ma kunagi olin tahtnud
ja nüüd oli olemas, ei olnud selline, mida endale hoides oleksin
end üleni vabalt tundnud – kõik kokku oli raske tööga
kohustuste täitmine. Ma andsin endast enam, kui tegelikult sain anda
ja see osa, mille andsin rohkem, selle täitmiseks vajasingi viha
jõudu, et ennast sundida suutma veel ja veel. Mina ise ei tahtnud
olla süüdlane iseenda ees.
Ma valisin ja proovisin, kuid ma ei lasknud lahti, vaid proovisin
kõike alles hoida. Ma ei tahtnud lahti lasta, sest arvasin, et siis
olen ebaõnnestunud ja pean tegema seda, mida ei saa – algusest
alates uuesti valima.
Marianne
10.07.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar