Kolmapäev, 10. juuli 2019

Ohvrina elamise olemuse mõistmise teekond - Iseenda poolt valitud oma enda elu elades ...




... tundsin raskust oma õlgadel. Mina ise olin oma ellu valinud kõik selle, mida varem ei saanud enda omaks pidada, kuid ometi tahtsin väga kogeda, sest kunagi kusagil oli näinud ja puudutanud.

Ma tahtsin seda kõike, kuid ei tahtnud selliselt, sest kõige olemas oleva haldamine, korras ja alles hoidmine oli raskem, kui oskasin arvata - laps seisab mänguasjade riiuli juures ja soovib kõike nähtavat endale, kui ei saa, siis tuleb jonn ja solvumine, kui saab, siis on tal varsti tüütu ja igav oma paar päeva vanade asjade hulgas.

Mul oli vaja jõudu, et tulla toime, astuda vastu uuele päevale ja teha ära kõik see, mis arvasin, et tuleb teha. Oleksin tahtnud vahel oma kandami maha panna, ära käia ja mujal olla, kuid ma olin endale öelnud, et mina pean ja ma kuulasin ennast. Vajasin viha, suurt kogust viha, et anda endale jõudu juurde. Võrdlesin ennast nendega, kes olid lähedal. Uskusin, et kui neil ei ole kõike seda, mis oli minul, siis järelikult oli neil palju kergem elu. Teise elus nägin vabadust, sest seal ei olnud seda, mis minule enda omas raskusena tundus. Tundsin, et olen ohver – mina olin oma elu elades oma enda elu ohver. Ma ei näinud võimalust uuesti valida, sest kord juba olin valinud ja seega oli valik minu oma. Kartsin muutusi, sest ma ei teadnud, mida ja kuidas oleksin saanud muuta. Tundsin, et vajan midagi või kedagi, et too kergendaks minu koormat.

Rääkides sellest, kui palju minu elus oli tööd, esitlesin ennast ohvrina, sest tahtsin, et kuulaja võrdleks enda elu minu omaga ja tunneks end süüdi, et temal oli kergem ja otsiks mooduse, kuidas tema saaks aidata. Omal moel tahtsin tegelikult, et teine maksaks mulle tasu selle eest, et mina elan iseenda poolt valitud elu. Teisest sai süüdlane, kui olin jaganud oma ohvriks olemist, kuid teine ei jaganud enda hüvesid mulle, sellest leidsin koha, kus teise vastu süüdistusi kogudes endasse viha jõudu ammutada.

Ma vajasin, et see kergus ja vabadus, mida nägin teise elus, saaks minu osaks ja omaks. Ma ei võtnud vastu teadmist, et soovitu saamiseks tuleks mul iseenda vaatenurka muuta, sest siis otsiksin ise võimaluse, kuidas soovitut endale anda. Oleksin tahtnud, et teise tähelepanu puudutus jääks kestma, oleks minuga kogu aeg kui seda vajan, kuid kui teise vaade suundus mujale, siis tajusin tühjust ja olin pettunud ning solvunud – teine oli minu tunnetega toimuvas süüdi ja järelikult sain mina taas ohver olla. Teine oli süüdi, sest tema tegi seda, mida tema tahtis, kuid mitte seda, mida mina vajasin – mina olin ohver, sest jäin vabaduse kergusest ilma ja pidin endiselt üksi oma elu elama.

Selmet ise astuda, valisin ohvrina kannatades peatuse ja ei astunud edasi, sest tahtsin, et mind aidataks minu koorma kandmisel ning selle asemel, et õppida olema tänulik kõige selle eest, mis ja kes olid kingitusena minu elus olemas – see oli ja on selle hetke parim võimalik - valisin mina uskumuse, et olen elu ohver ja seega vajasin tasakaalu taastamiseks teise andamit.

Kogesin, et oma igapäevast elu elades, kasvas viha üha uuesti ja uuesti minu sisse tagasi – ma ei mõistnud miks. Vaatasin ringi, et ehk leidub kusagil süüdlane, kes mängib minuga ja kasvatab minu sees viha. Otsisin põhjust mind ümbritsevast maast ja asjadest, sest kartsin, et äkki võivad nemad vajada minu viha. Aegu hiljem mõistsin, et mina ise kasvatasin oma viha, sest selles kohas selliselt elades oli mul oma elu elamiseks viha jõudu vaja.

Raske oli muuta oma nägemust Maailmast, sest selleks tuli mul lammutada ja lahti lasta oma uskumustest ja tõekspidamistest, mis hoidsid mind ümbritsevaid raame kindlalt paigal. Väljaspool seinu avastasin, et Maailm on muutuv ja igal uuel päeval hoopis teistsugune, kui arvasin selle eile olevat – midagi ei olnud ega ole paigas ja jääv peale igavikulise aja - see on tõeliselt hirmutav kogemus, kui ei usalda veel tiibu, et ise lennata.

Mina ise keeldusin oma valikuid vabaks laskmast, sest see oli miski, mis tõestas Maailmale minu väärtust ja õigena elamist. Kuidas ma oleksin saanud tookord endale tunnistada, et see, mis ma kunagi olin tahtnud ja nüüd oli olemas, ei olnud selline, mida endale hoides oleksin end üleni vabalt tundnud – kõik kokku oli raske tööga kohustuste täitmine. Ma andsin endast enam, kui tegelikult sain anda ja see osa, mille andsin rohkem, selle täitmiseks vajasingi viha jõudu, et ennast sundida suutma veel ja veel. Mina ise ei tahtnud olla süüdlane iseenda ees.

Ma valisin ja proovisin, kuid ma ei lasknud lahti, vaid proovisin kõike alles hoida. Ma ei tahtnud lahti lasta, sest arvasin, et siis olen ebaõnnestunud ja pean tegema seda, mida ei saa – algusest alates uuesti valima.


Marianne

10.07.2019.a



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar