Kui inimene on ohver, siis ta ei saa olla süüdlane, seega on tal
vaja tunda end ohvrina, sest temas elab hirm, et tegelikult on tema
ise süüdi.
Süüdlane on see, kes on kellegi või millegi ees või vastu eksinud
– see on vea tegemine kohas, kus korduse võimalust ei ole ega
anta, sest juba ära olnud hetk on möödas. Süüdi olles on inimene
teinud midagi sellist, mida enam olematuks muuta ei saa. Inimene
saab jääda süüdi nö piiritletud otsa lõppevas ajas, sest
igavikulises mõõtmes kordab ta oma õppetunde, lahendamata jäänud
teemasid lahendades ja neist tulenevat mõistmist endas vastuvõttes
kõnnib ta süüdi olemata oma teel edasi.
Süüdi olles seisab inimene paigal oleviku killud käes ja vaatab,
kuidas tema AEG on otsa saanud. Ta võtab katkised tükid endaga
ühes, kõnnib nende teravatel servadel ja kannab raskusena seljas,
et ta ei unustaks, vaid hoiaks olnu alati meeles. Inimene ei võta
iseenda poolt tehtut vastu, sest süüdi olemine on teda ära
märgistanud ja sellisena on ta iseendale häbiks, nii ei võta ta
ennast endaga ühes, vaid salgab maha ja peidab pilkude eest ära või
seab ennast karistuseks märklauana üles, et teda loobitaks
tomatitega või sülitataks näkku, justkui öeldes – olen ära
teeninud teiste põlguse. Kui inimest on piisavalt nuheldud, kas
verepisarad pesevad siis tema näo lõpuks puhtaks ja veritsevad
armid annavad teada, et ta on oma patud lunastanud ja saab loa
unustada.
Mis sunnib inimest tahtma näha teise kannatusi ja pisaraid, nõudma
vere tasuks verd ja kannatusi – nii luuakse ahel, kus ühtedele
antakse ühiskonnas valitsevatest seadusest või reeglitest tulenev
õigus vastata märgilise tähendusega teole samasuguse teoga.
Õigluse lipu all marssides loob inimene endale oma tee, sest tema
enese käed viivad teise elu muutva teo ellu. Kui inimese sees
kõneleb valu, siis ta ei leia endas kohta mõistmisel ega rahu olnu
lahti laskmisest, sest ta tahab kogetu korvamist ja olla õigeks
tunnistatud, et see, kes tema vastu eksis ja tegi valesti oleks
süüdlane ning läbi selle saaks õiglus jalule seatud – tema on
ohvrina puhas ja õige.
Inimene usub, et tema on süüdi, sest temas on teadmine, et
tegelikult oleks ta võinud teistsugune olla, kuid ei olnud ja see
ongi kogu vajaminev tõestus, et ennast süüdi mõista. Kui inimene
tunnistab ennast süüdi, siis kannab ta karistust ja on ära
märgitud – ta on erinev. Süüdi olles ei ole inimene vaba, sest
ta ootab, millal talle öeldakse, et nüüd on ta puhas. Inimene
kontrollib ja valvab ennast, kõnnib nööri mööda ja kannab
kahetsuserüüd, sest temast on saanud süüd mõistva süsteemi
kannatav ohver. Kui inimene mõistab iseennast süüdi, siis karistab
ta ennast iseenda poolt väljamõelduga. Kui inimene tunneb, et ta on
enesele häbiks, siis astub ta endast eemale ja jätab maha – ta ei
võta ennast vastu, sest ei taha omada sidet häbi ja süüga, kuna
see määrib tema puhast rüüd.
Inimene ei taha võtta vastutust, vaid tahab olla asjaolude ja
lihtsalt juhuse ohver, sest temas kõneleb teadmine, et tema oli
kohal kui juhtus - inimene kardab süüdimõistetuna hukkamõistmist
ning näpuga näitamist ja ütlemist, et tema on iseendana vale
olnud, sest ei osanud või ei tahtnud õige olla – tema sammude
tagajärg tõi endaga kaasa aktsepteerimatu ja tunnustust mitte
vääriva tulemuse – seega peab ta ennast parandama, kuna on
nähtavalt vigane. Inimene kardab süüdi olemist, sest ta ei tea,
mis temaga siis juhtub, mida temaga tehakse ja mida tema ise peaks
tegema, et süüdimõistvat otsust muuta.
Emana olles jõuab kusagil kätte üks hetk, mil laps ütleb, et ema
on süüdi selles või teises, kuid kindlasti selles, et lapse elu
oli ja on halvem, kui võinuks ja saanuks olla. Kui ema oleks jätnud
tegemata oma valed valikud ja selle asemel oleks teinud ning olnud
teisiti, siis saaks laps õnnelikum olla ja tal oleks vähem valusaid
mälestusi endaga ühes. Ema peab olema süüdi, sest ta astus ja
valis, valis ja astus iseenda eest, kuid ta võttis lapse endaga
ühes, kuigi too oleks enda jaoks teisti valinud. Süüdlane peab
olemas olema, sest sellest leiab laps endale lohtutust ja õigustust.
Ta tahab, et ema võtaks vastutuse lapse elu eest, sest see muudaks
lapse elu ning annaks lapsele kannatuste eest tasuks päikese, tähed
ja kuu – korvaks kõik tehtu ja tegemata jätmised.
Ema ei valinud kunagi seda, mida laps enesega oma teelt ühes võttis
ega seda, mida laps eneses tundis. Ema ei olnud ainus muutuja lapse
Maailmas, sest iga lapse poolt astutud samm leidis vastuse, kui too
puudutas maad enda jalge alla. Kõik on kõigega omavahel seotud ja
kõik liigub ühest olekust teise ja endast läbi minnes läbi
Maailma, et tagasi tulles puudutades puudutavaga ühes muutuda.
Inimeses on teadmine, et ta oleks võinud teistsugune olla ja ta
läheb õppima ning otsima vastust Kuidas? Oma teel käies vajab
inimene kordusi, et näha, kus ja kuidas on ta muutunud. Inimene
mõistab oma tehtut ja võttes vastutuse enese poolt tehtu eest,
toetab ta ennast. Inimene astus Maailmas iseendana, kuid ta ei
teadnud ega näinud ette seda, mis juhtub siis, kui tema jala maha
toetab ega seda, mis kõige sellega kaasneb – ta ei olnud meelega.
Inimene ei saa ennast ajas ega enese olemas olemise aega olematuks
muuta. Inimene saab seista oma kohal ja ennast vastu võtta ning
edasi astuda, vastu sellele ja läbi selle, mis ootab teda olevikus
ees – ta oli, on ja saab olema see, milline ta just sel hetkel on,
kui ta valib selline on. Inimene ei saa ega oska kõike ette näha,
kuid ta saab vaadata, et astudes ei oleks kedagi pihta saamas või
tema sammudest tekitatud lainetes ümber minemas. Inimene läheb
rahus, ta ei ole ohver ega süüdlane. See Hing, kellel on
lahendamata teemad ühes, seisab kord AJA sees kohtudes, taas teise
Hingega vastamisi.
Marianne
03.07.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar