reede, 12. juuli 2019

Valides endale ohvri rolli müüb inimene iseennast – Ära võta vastu seda, mille eest maksta ei jõua





Inimese elu on just selline, millisena ja milliseks tema ise valib selle elada. Inimese poolt tehtud samm on kui astumine tasasele ja tüünele veepinnale, kuid tema enese poolt tehtud puudutus puudutab teda ennast tagasi, sest ta ei ole ainus muutuja oma elus. Veepind ei kanna inimest - tema poolt tekitatud lained tunduvad suured ja tugevad ning inimene tajub oma haprust ja väiksust – tema sees on hirm, et temast endast ei piisa, et ise oma elu ära muuta.

Inimene vajab ohvrina olemist kohas, kus ta tunneb, et tema ise ei saa endale oma elu muutmiseks teist lahendust anda, kui see, mis tal olemas on. Ta vajab ohvriks olemist, et, teiste inimeste tähelepanu püüdes, saavutada see, et teistel oleks temast kahju ning nad annaksid talle enda omandist vahendeid juurde nii, et inimene jaksaks pinnal püsida. Kui inimene ei saa olla nähtav ohver, siis saab ta olla süüdlane, kelle sammul olid tagajärjed, sest ka nii pälvib ta tähelepanemist. Süüdlasena olles on tal lihtsalt natuke pikem tee kannataja energiasse, kuhu jõudes saab ta ohver olla. Ohvrina olles, lohutust ja toetust oodates, jääb inimene seisma, süüdlane peatub karistuse kandmiseks – mõlemal juhul lainetus vaibub ja veepind selgineb.

Iseenda poolt valitud oma enda elu elades ja ennast oma elu ohvrina tundes, vajab inimene viha jõudu, et suuta ära teha need asjad, mille kohta ta ütleb – Mina pean! Võrreldes ennast nende inimestega, kes on tema lähedal, leiab ta koha, kust ammutada viha kasvatamiseks ainest. Vaadates, oma elu sisse ja teiste eludele kõrvalt, usub ta, et teistel on palju kergem, sest neil ei ole temaga ühesugust elu – neil ei ole tema raskusi ja seega on nende elus olemas vabaduse kergus. Ennast ohvrina esitledes loodab inimene, et vaataja võrdleks oma elu tema omaga ja tunneks ennast süüdi oma kergema elu pärast ja leiaks mooduse, kuidas ohvrile maksta toetust iseenda poolt valitud elamise eest. Teisest saab süüdlane, kui ta ei jaga endale kuuluvat – ta võib ka anda, kuid sellest ei piisa kunagi, sest elamise raskus on, ohvrina elades, inimese elus jätkuvalt alles.

Kui iseenda ohvrina tundmine sai alguse valusast kogemusest inimese elus, siis enda ohvrina esitlemine on kui umbrohi, mis levib ja vallutab märkamatult inimese käitumisharjumused – see saab tavaliseks mustriks, kui inimene kasutab, oma elus ettetulevatel keerulistel hetkedel, ohvri rolli selleks, et oma eluga toime tulla viisil, mis tema kogemuste järgi edukalt töötab. Ennast ohvrina tundes ootab inimene, et keegi tuleks ja päästaks teda, tema oma elu elamise vaevast, helgemasse olevikku. Viiks teisale kõige selle seest ja käest, mida tema tegelikult teha ja kogeda ei taha – inimene ei taha oma valikute tagajärgede käes ega sees elada.

Valides, endale ohvri rolli, müüb inimene iseennast. Ohvriks olemise eesmärk on saada endale energiat, mille eest ei pea maksma. Ohver näitab, et temal on vähem, kui teistel ning talle juurde andes loodaks tasakaal, kuid tegelikult saab algsest tasakaalust tasakaalutus, sest ohvrile saab rohkem ja andajale jääb vähem. Ohver usub, et kui tema ise sõnadega ei küsi, siis on ta vaba juurde antut kasutama – tal ei ole kohustust maksta. Ohver müüb oma kannatusi, näidates iseennast, seega tundub talle, et energia liikumine on olnud õiglane, kuid tegelikult võtab ta endale energiat, mille eest pole vastu andnud – ühel hetkel jõuab kätte hetk, kus kaalude tasakaalustamiseks kukutatakse ohver, teda valusalt puudutades, lavalt.

Inimesel on kohustus taastada tasakaal kohas, kus tema samm on teise inimese energiat vähendanud. Kohas, kus inimene ei ole tasakaalu muutnud ei ole tal kohustust anda, see on vabatahtlik samm, kuid tal tuleb mõista, et ka selles kohas on oluline tasakaalu säilitamine – igal inimesel on vastutus iseenda ja oma sammude tagajärgede eest – küsides tuleb vastu anda ja andes tuleb vastu küsida. Ohvrile andes ei küsita tavaliselt energiat vastu, sest kuidas võtta sealt, kus on niigi vähe, kuid, endast andes, ohvrilt vastu küsimata või antavat vastuvõtmata, ei jäägi ohvril muud üle kui müüa ennast või loobuda abist. See, kes jääb ohvrile andma, tunneb, et teda kasutatakse ära, sest temale jääb vähem – nii muutub tema ohvriks ja ohvrist saab süüdlane.

Ohvrina esitlemine on muster ja inimene ei pruugi teadvustadagi, miks ta seda tegelikult kasutab. See on tema lahendus saada juurde seda, mida temal on vaja, et tulla toime oma elu elamisega. Uskumusega, et ohvrina olles saab ta vajamineva, annab inimene, ohvrina elades, endale turvatunde. Kui inimene näitab teistele, et temal on vähem, siis saab ta juurde ega pea ise oma elus muutusi looma, vaid saab vanal moel edasi olla. Muutus tuleb läbi teiste, sest teiste antud vahendid aitavad tal edasi olla, kuid nii ei võta inimene vastutust oma valikute tagajärgede eest. Inimene, ohvrina elades, ei tea, mida muuta, sest ta ei näe lahendust, kuidas tema ise saaks oma elu muuta - ta ei soovi vahetada vaatenurka oma elule ja valikute omamisele – see, mis on tema, peab tema oma olema – tema on kannatav ohver.

Kui inimene tunneb ennast oma elu ohvrina, siis tunneb ta ennast süüdi olevat, et tema ise ei oska oma elu elada. Iseendale süüdlase rolli valides vajab inimene kedagi teist, kes määraks tasu, mille maksmise järel saabuks vabadus, kuid kes määraks õiglase hinna, et mitte muuta süüdlast ohvriks. Inimene istub ja kannatab, kuid ta ei küsi selle käest, keda ta enese ohvriks peab – kui palju ta süüdi on. Inimene ei küsi iseenda käest, mida tema ise endale anda saab. Ennast süüdlasena tundes vajab inimene päästjat, kes ütleks talle, et ta on, karistust ära kandes, lunastanud ennast selle eest, et ei tahtnud või osanud elada oma elu sellisena nagu see oli. Inimene ei luba endal uskuda, et ta võib teha uue valiku, et elada nii nagu tema seda soovib. Ta vajab, et keegi teine ütleks, et ta võib teha seda, mida ta tahab – elada oma elu oma enese moel. Ohvri ja süüdlase rolle vahetades on inimesel võimalus leida lohutust, saada tähelepanu ja lisaenergiat ning kasvatada viha, et tulla toime iseenda elu elamisega, kui ta usub, et tema elu muutjad ja mõjutajad asuvad väljaspool teda ennast. Inimene vajab teiste luba, sest siis saab ta vajadusel, kui ei lähe nii nagu ta lootis, võimaluse teist süüdistada ja taas saab temast ohver. Kui vaid keegi teine vastutaks tagajärgede eest ja looks uuesti tasakaalu Maailmas, kuhu inimese astutud samm jättis jälje!

See, et inimene ei saa seda, mida ta tahab, ei tähenda seda, et ta on ohver – järelikult ei ole see tema valik, aeg on, vaatenurka vahetades, uuesti valida. See, et inimese elu ei ole käesolevas hetkes täpselt selline, mida tema kogeda tahtis, ei tähenda seda, et muutust ei tule ega ole olemas. Inimesel on võimalus elada igat oma hetke parimal võimalikul moel.

Teadmise vastuvõtmine – Jah, minu elu on selline nagu ta on. Mina ise valisin oma sammud ja nüüd tuleb mul ujuda, kuni maa on taas jalge all. Kui rabelen vastu, siis on raskem ja väsin pingutusest. Kui jään ulpides ootama, millal keegi mind märkab ja kahju hakates mulle rõnga viskab või veest välja sikutab, siis tahan olla teistest sõltuv. Kui luban endale aja olla, siis rahunen ise ja lained leebuvad – nii ei tule lainete segaduses huupi rapsida, vaid näen kaldaid ja sihti seada. Mina tean, et mina ise olen see, kes saab ennast aidata. Ma ei suuda kontrollida vett, maad, õhku ega tuld ja ammugi ühtegi teist inimest, kuid ma saan nende tuge kasutada, kui usaldan olla. Järgmist sammu astudes saan teha valiku, milles saan kogeda veel kogematut ja avastada saladusi iseenda kohta.


Marianne

12.07.2019.a

SEOTUD LOOD

Energiavahetuse tasakaalus hoidmine
Jagamise mõõdupuu
Hind, mille me maksame oma valikute eest
Kuidas elada rahus oma Valitud Valikutega



Kommentaare ei ole: