Inimese elu on just selline, millisena ja milliseks tema ise valib selle elada.
Inimese poolt tehtud samm on kui astumine tasasele ja tüünele
veepinnale, kuid tema enese poolt tehtud puudutus puudutab teda
ennast tagasi, sest ta ei ole ainus muutuja oma elus. Veepind ei
kanna inimest - tema poolt tekitatud lained tunduvad suured ja tugevad
ning inimene tajub oma haprust ja väiksust – tema sees on hirm, et
temast endast ei piisa, et ise oma elu ära muuta.
Inimene vajab ohvrina olemist kohas, kus ta tunneb, et tema ise ei
saa endale oma elu muutmiseks teist lahendust anda, kui see, mis tal olemas on. Ta vajab ohvriks olemist, et, teiste inimeste tähelepanu püüdes, saavutada see, et teistel oleks temast kahju ning nad annaksid
talle enda omandist vahendeid juurde nii, et inimene jaksaks pinnal püsida. Kui
inimene ei saa olla nähtav ohver, siis saab ta olla süüdlane,
kelle sammul olid tagajärjed, sest ka nii pälvib ta tähelepanemist.
Süüdlasena olles on tal lihtsalt natuke pikem tee kannataja
energiasse, kuhu jõudes saab ta ohver olla. Ohvrina olles, lohutust
ja toetust oodates, jääb inimene seisma, süüdlane peatub
karistuse kandmiseks – mõlemal juhul lainetus vaibub ja veepind
selgineb.
Iseenda poolt valitud oma enda elu elades ja ennast oma elu ohvrina
tundes, vajab inimene viha jõudu, et suuta ära teha need asjad,
mille kohta ta ütleb – Mina pean! Võrreldes ennast nende
inimestega, kes on tema lähedal, leiab ta koha, kust ammutada viha
kasvatamiseks ainest. Vaadates, oma elu sisse ja teiste eludele
kõrvalt, usub ta, et teistel on palju kergem, sest neil ei ole
temaga ühesugust elu – neil ei ole tema raskusi ja seega on nende
elus olemas vabaduse kergus. Ennast ohvrina esitledes loodab inimene, et
vaataja võrdleks oma elu tema omaga ja tunneks ennast süüdi oma
kergema elu pärast ja leiaks mooduse, kuidas ohvrile maksta toetust
iseenda poolt valitud elamise eest. Teisest saab süüdlane, kui ta
ei jaga endale kuuluvat – ta võib ka anda, kuid sellest ei piisa
kunagi, sest elamise raskus on, ohvrina elades, inimese elus jätkuvalt
alles.
Kui iseenda ohvrina tundmine sai alguse valusast kogemusest
inimese elus, siis enda ohvrina esitlemine on kui umbrohi, mis levib
ja vallutab märkamatult inimese käitumisharjumused – see saab
tavaliseks mustriks, kui inimene kasutab, oma elus ettetulevatel
keerulistel hetkedel, ohvri rolli selleks, et oma eluga toime tulla
viisil, mis tema kogemuste järgi edukalt töötab. Ennast ohvrina
tundes ootab inimene, et keegi tuleks ja päästaks teda, tema oma
elu elamise vaevast, helgemasse olevikku. Viiks teisale kõige selle
seest ja käest, mida tema tegelikult teha ja kogeda ei taha – inimene ei taha oma valikute tagajärgede käes ega sees elada.
Valides, endale ohvri rolli, müüb inimene iseennast. Ohvriks olemise
eesmärk on saada endale energiat, mille eest ei pea maksma. Ohver
näitab, et temal on vähem, kui teistel ning talle juurde andes
loodaks tasakaal, kuid tegelikult saab algsest tasakaalust tasakaalutus, sest ohvrile saab rohkem ja andajale jääb vähem.
Ohver usub, et kui tema ise sõnadega ei küsi, siis on ta vaba
juurde antut kasutama – tal ei ole kohustust maksta. Ohver müüb
oma kannatusi, näidates iseennast, seega tundub talle, et energia
liikumine on olnud õiglane, kuid tegelikult võtab ta endale
energiat, mille eest pole vastu andnud – ühel hetkel jõuab kätte
hetk, kus kaalude tasakaalustamiseks kukutatakse ohver, teda valusalt puudutades, lavalt.
Inimesel on kohustus taastada tasakaal kohas, kus tema samm on teise
inimese energiat vähendanud. Kohas, kus inimene ei ole tasakaalu
muutnud ei ole tal kohustust anda, see on vabatahtlik samm, kuid tal
tuleb mõista, et ka selles kohas on oluline tasakaalu säilitamine –
igal inimesel on vastutus iseenda ja oma sammude tagajärgede eest –
küsides tuleb vastu anda ja andes tuleb vastu küsida. Ohvrile andes
ei küsita tavaliselt energiat vastu, sest kuidas võtta sealt, kus
on niigi vähe, kuid, endast andes, ohvrilt vastu küsimata või
antavat vastuvõtmata, ei jäägi ohvril muud üle kui müüa ennast
või loobuda abist. See, kes jääb ohvrile andma, tunneb, et teda
kasutatakse ära, sest temale jääb vähem – nii muutub tema
ohvriks ja ohvrist saab süüdlane.
Ohvrina esitlemine on muster ja inimene ei pruugi teadvustadagi,
miks ta seda tegelikult kasutab. See on tema lahendus saada juurde
seda, mida temal on vaja, et tulla toime oma elu elamisega. Uskumusega,
et ohvrina olles saab ta vajamineva, annab inimene, ohvrina elades, endale turvatunde.
Kui inimene näitab teistele, et temal on vähem, siis saab ta juurde
ega pea ise oma elus muutusi looma, vaid saab vanal moel edasi olla.
Muutus tuleb läbi teiste, sest teiste antud vahendid aitavad tal
edasi olla, kuid nii ei võta inimene vastutust oma valikute
tagajärgede eest. Inimene, ohvrina elades, ei tea, mida muuta, sest
ta ei näe lahendust, kuidas tema ise saaks oma elu muuta - ta ei
soovi vahetada vaatenurka oma elule ja valikute omamisele – see,
mis on tema, peab tema oma olema – tema on kannatav ohver.
Kui inimene tunneb ennast oma elu ohvrina, siis tunneb ta ennast
süüdi olevat, et tema ise ei oska oma elu elada. Iseendale süüdlase
rolli valides vajab inimene kedagi teist, kes määraks tasu, mille
maksmise järel saabuks vabadus, kuid kes määraks õiglase hinna,
et mitte muuta süüdlast ohvriks. Inimene istub ja kannatab, kuid ta
ei küsi selle käest, keda ta enese ohvriks peab – kui palju ta
süüdi on. Inimene ei küsi iseenda käest, mida tema ise endale
anda saab. Ennast süüdlasena tundes vajab inimene päästjat, kes
ütleks talle, et ta on, karistust ära kandes, lunastanud ennast selle
eest, et ei tahtnud või osanud elada oma elu sellisena nagu see oli. Inimene ei
luba endal uskuda, et ta võib teha uue valiku, et elada nii nagu
tema seda soovib. Ta vajab, et keegi teine ütleks, et ta võib teha
seda, mida ta tahab – elada oma elu oma enese moel. Ohvri ja
süüdlase rolle vahetades on inimesel võimalus leida lohutust,
saada tähelepanu ja lisaenergiat ning kasvatada viha, et tulla toime iseenda elu
elamisega, kui ta usub, et tema elu muutjad ja mõjutajad asuvad
väljaspool teda ennast. Inimene vajab teiste luba, sest siis saab ta
vajadusel, kui ei lähe nii nagu ta lootis, võimaluse teist
süüdistada ja taas saab temast ohver. Kui vaid keegi teine
vastutaks tagajärgede eest ja looks uuesti tasakaalu Maailmas, kuhu
inimese astutud samm jättis jälje!
See, et inimene ei saa seda, mida ta tahab, ei tähenda seda, et ta
on ohver – järelikult ei ole see tema valik, aeg on, vaatenurka
vahetades, uuesti valida. See, et inimese elu ei ole käesolevas
hetkes täpselt selline, mida tema kogeda tahtis, ei tähenda seda,
et muutust ei tule ega ole olemas. Inimesel on võimalus elada igat oma hetke
parimal võimalikul moel.
Teadmise vastuvõtmine – Jah, minu elu on selline nagu ta on. Mina
ise valisin oma sammud ja nüüd tuleb mul ujuda, kuni maa on taas
jalge all. Kui rabelen vastu, siis on raskem ja väsin pingutusest.
Kui jään ulpides ootama, millal keegi mind märkab ja kahju hakates
mulle rõnga viskab või veest välja sikutab, siis tahan olla
teistest sõltuv. Kui luban endale aja olla, siis rahunen ise ja
lained leebuvad – nii ei tule lainete segaduses huupi rapsida, vaid
näen kaldaid ja sihti seada. Mina tean, et mina ise olen see, kes saab ennast
aidata. Ma ei suuda kontrollida vett, maad, õhku ega tuld ja ammugi ühtegi teist inimest, kuid ma
saan nende tuge kasutada, kui usaldan olla. Järgmist sammu astudes saan teha
valiku, milles saan kogeda veel kogematut ja avastada saladusi iseenda kohta.
Marianne
12.07.2019.a
SEOTUD LOOD
Energiavahetuse tasakaalus hoidmine
Jagamise mõõdupuu
Hind, mille me maksame oma valikute eest
Kuidas elada rahus oma Valitud Valikutega
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar