On olemas kohad,
kus aeg tuleb pinnale,
avaneb ja puudutab,
mind endaga ühes viib.
Igavikulises ajas
ma käin iseendaga,
oma ära olnud ajas,
vahel kohtumas.
Aja sisse astudes
kõnnin iseenda
äraolnud ajas -
rajal tagasi,
siin, selles ajas -
oma teel edasi.
Aja ja inimese
kokkupuutepunkt,
kui pilgu ja käega
üle nähtava silitan.
Õhk väreleb,
aeg loob ruumi,
mis ära olnud aja
olevaga ühendab.
Käe sirutan
ja ajani ulatun -
ma olen siin
ja olen seal -
teisel pool
aja seina
ja siis
olen ajaga ühes
ühes ajas.
Igavikulise aja sees,
erinevate aegade kees,
olen kui sekund sajandis.
Ajas kõnnin läbi
iseenda aja lugu.
Ajas tajun enese teed,
näen rada läbi aegade -
Inimese jäetud jäljed
Hinge hääles kõnelevad.
Ajas on mõistmise
teada saamine
elava mälestuse
sisse kätketud.
Mina ei saa oma aega
ümber keerata,
et uuesti alustada -
mina saan mälestuste jäljes
minna ajas tagasi.
Ajasild eilse ja tänase vahel
loob ühise aja,
milles saan teha muutuse,
võttes vastu teadmise,
kuidas ära olnud ajast
kaasas olevat,
mõista ja lahendada ...
Marianne
08.07.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar