kolmapäev, 24. juuli 2019

Lapse valus igatsus kogeda isa puudutust





Oma vanemaid, armatusest avatuna, iseendas vastuvõtta on vahel üsna raske, sest sageli vaatame neid läbi selle, mida nad vähem, valesti või liiga on teinud – need on inimese sisemised puudujäägid, valud ja pisarad läbi aja – lapsena lapsele haiget teinud kogemused. Vanemad on side, mis seob kokku, kuid ei kohusta kõigeks, kuigi vist kohustab elus hoidma, kui kord juba on elu antud.

Minu sees elas uskumus – Kui mina kord juba tulin, siis pidin saama kõik selle, mis mina väärt olen – st kõik – täpselt nii, kõik, mida mina iganes võisin või võin kunagi vajada – see oli armastuse tähendus – minu olemas olemise sünonüüm. Kuidas võtta endas vastu teadmine, et isa ja ema annavad endast täpselt nii palju – ei vähem ega rohkem – kui neil endil oli ja on võimalik anda – seda, mida ei olnud, seda ei saanud anda. Ka isa ja ema olid ja on lihtsalt inimesed, kes ei saanud ega saa olla need, kes nad ei ole. Miks üldse peaks või on vaja, et inimene oleks see, kes ta ei ole ega saa olla.

Miks oli kusagile minu sisse, sügaval sisemusse, ära peidetud valu? Inimene näeb pilke, kuuleb hääletooniga lausutud sõnu ja vaatab käitumist – ta ei näe sügavale ega teise inimese sisse, sest pealispind puudutab enne ja ta vastab puudutatuna. Lapsena nägin seda, mida isa tegi või ei teinud, ma ei kogenud seda, mida isa endas tundis, miks isa oli ja tegi nii nagu valis olla. On see tähtis? Ma ei usu, et oleksin väiksena ulatunud mõistma. Täna, 47-aastasena, kogesin, et nüüd ma ulatun ja mõistan teda. Varjude mäng tuule käes liikuvate mändide latvadest jäetud jäljed päikesest soojal lagendikul – see oli minu kohtumine isaga.

Lapsena elades on inimesel keeruline mõista, et isal ja emal on oma Aeg. Nemad olid enne mind olemas, on ja saavad olema ka ilma minuta, sest nad on Mees ja Naine, kaks hinge, kes kõnnivad Maailmas inimestena ja Aja sees hingedena oma enda teid mööda ja mina olen ainult üks kohtumine, üks ülesanne sellele teel. Isa ja ema ei tähenda tervet minu teekonda ühes käiduna, vaid ainult seda osa, mis on meil, meie aegade sees, ühine.

Lapse valus igatsus kogeda isa puudutust. Laps, minu sees, soovis füüsilist puudutust ja hoidmist tõestamaks, et side on tema reaalsuses olemas ja ta on omaks tunnistades vastuvõetud. Üksindus ja hülgamine käisid minuga kaasas, sest isa ei olnud minu sees – lapsena tahtsin enne välises kogeda ja alles siis oleksin saanud teda sisemuses tunda. Kuidas tunda isa puudutust enda sees, kui füüsiliselt ei ole puudutust olnud ja enam ei ole selle Aja sees võimalik kohtuda.


See, et üks isa, lapse pikas aja loos, ei ole olnud lapse kõrval, ei tähendanud seda, et isa poleks üldse olemas olnud. Isa on ainult üks sõna, millele on oma tähendus antud, kuid seda nime kandvalt inimeselt oodatakse vastamist parameetritele – see on kitsaskoht, mis saab takistuseks ja tõestuseks, et hinnata Isa nime kandavaid mehi.

Minu sees elas uskumus – Kui mina olen olemas, kuid isa ei ole nähtavalt minuga, siis järelikult olen mina vähem ja väärtusetu. Ennast oma elu ohvrina tundes ja vanemate peale solvudes uskusin, et vanemad olid võlgu kõik selle, mis minul kunagi saamata oli jäänud – minu sisemine otsus, et nemad olid süüdi – sest keegi kusagil pidi olema ja võtma vastutuse selle eest, et minu elu on olnud selline, aga mitte teistsugune – see oleks pidanud olema ilusam, parem ja õnnelikum – täiuslikum. Miks mind siia Maailma toodi, kui ei antud kõike -mina tulin siia selleks, et mina ise saaksin oma elu elada.

Minu sees elas lapse solvumisest kaasas kantud uskumus – Kui mina oma olevikus oleksin saanud, siis oleksin võtnud isa vastu. Kuid laps ei vaata tagasi ega endale otsa – mina sain juba – mina sain oma Elu läbi isa – see oligi parim võimalik, mille tema sai anda – kogu särava Maailma Võtme – minu enda selleks, et Maailma sees olemas olla.

Minul oli valus, sest minu Aeg pole olnud Meie ühine aeg – isa oli puudu sealt, kus ta pidi olema – oma lapse kõrval, nähtavalt. Isa häbi ja kohustus olla süüdlane, kuigi ta tundis end ohvrina – inimene oma teel kõndimas. Täna tean ja mõistan, et ta andis täpselt ja ainult selle, mida tema sai minule anda – mina olen täna, siin ja praegu olemas – see on tõsi – mind ei oleks ilma temata – aus tunnistus iseendale ongi see läbi mille võtan, andes talle endas koha, oma isa enda sees vastu – armastades iseennast ja armastusega vastuvõttes iseendana olemas olemist.


Marianne




Postitaja: kell

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)