Mees, kes andis mulle elu – Minu seljataga seisab Mees, kes sidus meie ajad sidemeks

Mitmete inimest kiusavate teemade lahenduseks öeldakse olevat, et võta oma ema ja isa enda sees vastu, anna neil koht oma seljataga. Kuid, kuidas võtta neid vastu, kui nad on sellised või teistsugused ja inimese enese poolt mõistetud isa ja ema tähendus ei lähe kokku reaalsusega. Kui inimene läheb kellegi juurde abi küsima ja too aitab, siis teda tänatakse selle eest, mida ta tegi, kuid seda inimest ei võeta endaga ühes – ta jäi sinna, kus ta oli. Kuid oma ema ja isa me tahame endaga kaasa võtta, me tahame, et nad oleksid meiega eile, täna ja homme. Kuid, me ei taha neid enda sisse võtta, kui me ei suuda neid tehtu eest tänada, sest vaatame seda, mis neil jäi tegemata.

Mees ja Naine - kaks inimest, kes andsid koos olles ühele lapsele elu – olid, on ja saavad olema Mees ja Naine, kuid Maailm nimetab neid kokkuleppeliselt, selguse mõttes, Emaks ja Isaks – see on roll, mis kohustab inimesi oma lapse eest vastutama, kuid emaks ja isaks olemine on tegelikult juba hoopis teine lugu, sest üks konkreetne lugu oli see, kus kaks said üheks ja sellest sai alguse kolmas.

Laps usub, et tema on oma vanemate oma, sest ta on nende looming. Laps hindab ennast selle järgi, kui väärtuslikuks peavad teda tema vanemad. Laps vaatab, kas ja kuidas tahavad tema vanemad teda omada ja hoida. Laps tahab, et teda omataks ja hoitaks selliste tundemärkide järgi, mille tähendust ta mõistab ja ise väärtuslikuks peab. Laps usub, et ta on väärtuslik, kui vanemad hoiavad teda selliselt nagu tema ise seda teeks, kui ta oleks enda oma. Kuid isa ja ema ei ole tema, nad on täiesti teistsugused oma näoga inimesed. Laps ei pea ennast väärtuslikuks, kui see, kelle looming ta on ei tunnista teda omaks ega võta teda vastu st ei taha omada ega hoida – kui looja ei hinda oma loomingut, siis järelikult pole tulemus olnud väärtuslik.

Kelle looming on üks laps, üks inimene - ta on iseenda loome tee. Kui vaadata oma aja sees ringi, siis on ühe lapse kõrval erinev hulk teisi inimesi, kes kõik, vähemal või rohkemal määral, nö kasvatavad, juhendavad või saadavad teda. Last võib drillida, teda saab hirmutades ja armastades suunata, kuid see, milline ta tegelikkuses on – on tema enese loominguline  interpretatsioon.

Inimene on oma loomuselt mugav, tal on olemas (peaksid olema) ema ja isa, kes täidavad tema vajadusi, kelle kohustus on teda hoida, sest nad omavad teda ja tema saab ennast õigustada ning leida vanemates süüdlased siis, kui tema elu ei ole nii nagu tema seda tahaks või teised arvavad, et see võiks/ peaks olema. On antud ja on saadud, peaks olema tänu ja koha andmine. On kohustused ja on tänuvõla maksmine.

Ühe inimese teekond on üks lugu täis erinevaid lugusid. Ühe Hinge teekond on täis erinevate inimeste lugude lugusid. Kui Mees andis lapsele elu, siis oli see üks lugu, mis sai läbi, sest selle lapse loos see ei jätkunud. Mina sain puudutatud, kui kogesin Isa häbi – mina arvasin, et see oli minu pärast, sest mina olin olemas ja ma uskusin, et minu Isa ei pidanud oma loomingut väärtuslikuks, et mind omaks tunnistades vastu võtta ja endale hoida. Kuid Mees tundis häbi enda pärast, sest tema kõvasti väljaöeldud väide – See pole minu oma! – ei pidanud paika, sest mina vaatasin peegelpildina talle vastu ja olin tervele Maailmale avalikult näha. Mees ei astunud ega tunnistanud Isaks olemist, vaid kõndis mööda ega võtnud mind endaga kaasa, et omada ja hoida – see oli tema valik ja tee.

Isa on kuvand ja osa elust, mida laps tahaks nähtavalt omada, et olles osa tervikust olla ise tervik. Laps tahab, et tal oleks olemas see, kes peaks ühel lapsel ja inimesel olemas olema - Isa. Ühe inimese teel on palju erinevaid lugusid ja erinevaid inimesi teda saatmas. Mõnel on mitu Isa nime kandvat meest, kuid teisel ei pruugi mitte ühtegi olla – selline on elu.

Öeldes, anna oma emale ja isale koht enda sees ja seljataga, tahab inimene luua endas pildi sellest protsessist, kuid selleks vajab ta kujutlust Emast ja Isast, kuid, kuidas anda troon sellele, kes ei ole olnud see, keda tahetakse, vaid on see, kes ta oli ja on. Inimene tahaks, et tema südames ja seljataga olevad isa ja ema, oleksid Isa ja Ema, kuid kui neile mõistetele ei saa anda soovitud tähendust, anda õiget nägu ega sisu, kuidas siis teha see samm ja võtta nad endas vastu.

Öeldes endale – minu seljataga seisavad Mees ja Naine – saabub rahu ja vabanemine, sest igal Mehel ja Naisel oma oma lugu ja tee. Iga inimese seljataga seisavad Mees ja Naine, kes andsid ühiselt kolmandale elu – see on energeetiline side läbi Aja, milles voolab AEG nii, et moodustub IGAVIK.

Minu sees on rahu ja vabanemine, sest ma mõistan ja hindan meie ühist lugu – mina tänan Meest, kes andis mulle elu. Tee, mis läks sealt edasi oli ja on minu enese tee ja see, milline ma olen siin, täna ja praegu, olen mina ise enda loominguna. Mees oli üks saatja teel, see oli üks hetk meie teedel, temal oli oma osa ja oluline roll – see on see, mille eest ma saan ja tänan teda siiralt. Minu seljataga seisab Mees, kes sidus meie ajad Igavikulises Aja-s sidemeks.

Marianne

25.07.2019.a