Isata kasvanud tütar

Seda, mida enda elus pole kunagi tundnud, seda ei saa ma tegelikult kaotada. Kui ei ole olnud kogemust, kuidas päriselt omada, siis ei ole ka sügavat mõistmist, mida tähendab teisele tema kaotus. Kuid ometi on ka minus valu sellepärast, mis oleks võinud olemas olla – see, mida mina lapsena, tütrena ja täiskasvanud naisena igatsesin ja vajasin.

Isa energeetiline puudutus kandub läbi füüsilise ja vaimse sideme, mis luuakse hetkel, kui mees tunnistab teadlikult, et temale on sündinud tütar. Iseendast sündinud lapse kasvatamine naiseks on isa ja tütre ühine teekond. Isal Isana, peab olema oskus kasvatada tütart sellisena nagu ta eraldiseisva isiksusena on, armastada teda nii iseenda tütre, kui ka täiskasvanuks sirgunud ja teise mehega abiellunud naisena. Julgus olla Isa, tuleb mehe enda seest, teda toetab tema naise tunnustus, oskus teha mehele ruumi lapse kasvatamisel ja naise terviklikkus, näha meest mehena ja isana ning tütart lapsena ja täiskasvanud naisena, kuid mitte konkurendina iseendale.

Keeruline suhe tütrega on seotud sinna kandunud, mehe ja tema emaga või mehe ja tema naisega (teiste naistega) lahendamata jäänud teemad, mis aktiveeruvad kui mingid jooned, viisid jne tütre käitumises, olemises, rääkimises jne meenutavad mehele olnut. Kui naisel on olnud lahendamata teemad isaga, siis kanduvad need tema pere ellu, kus naine on isa ja tütre suhte kõrvalseisja. Suhtes mehega leiab naine võimalused ja viisid, kuidas meest isakujuna kinni hoida ja nii täidab ta lünka enda sees, sest lapsena ei olnud ta kunagi nii piisav, et isa jääks tema pärast tema juurde.

Mitte üheski suhtes ei ole inimene üksinda, vastutus tehtu ja tegemata jäänu ees on kõigil osapooltel.

Minu lugu

Isa ei ole olnud minuga isana koos, üheski reaalses hetkes ega kohas minu elus. Ma ei mäleta, et oleksin teda lapsena oodanud, mõelnud või lootnud oma ellu. Ma lihtsalt ei mäleta seda. Isa oli see, kes paljudel teistel oli olemas, kuid minul mitte. Minu lapsepõlves oli nii palju olemata asju ning tugevaid tundeid ja valusid, millega tuli lihtsalt leppida ja õppida toime tulema – isa ei mahtunud vist enam sinna.

Paar korda viidi mind isale näha, kuid ka need hetked on minust kadunud. Esimest korda abielludes, kasutasin aadressi hankimiseks tutvusi ja saatsin talle kutse pulma, sest sel hetkel oli minus veendumus ja usk, et sellisel päeval võiks isa ometi tütrega koos olla. Ta ei tulnud. Kord juba ise ema olles, küsisin oma emalt: „Miks minul ei olnud Isa?” Minu ema vastus oli: „Kui minul pole isa olnud, siis miks Sinul oleks pidanud olema?” Sel hetkel kõneles minu emas, tema enda, isa kaotuse valu. Ometi on temal olemas kogemus armastavast ja hoolivast isast oma elus, kuid suurem sellest tundest on valu hinges - sellepärast mis tal olemas oli, kuid millest ta ilma jäi.

Tänaseks on minu isa juba mitu aastat surnud, tema mind naisena ja minu peret näinud ei olegi. Isaga energeetiline side sündis, kui käisin konstellatsioonides ja meditatsioonides lahendasin teemasid. Kuid ma tean, kus asub tema haud ja seal olen ma isadepäeval käinud küünlaid süütamas.

Abiellusin endast 11 aastat vanema mehega, kellel oli minust 11 aastat noorem tütar. Väga keeruline lugu, sest ma ei olnud veel täiskasvanuks kasvanud, polnud õppinud ennast tundma ega mõistnud, et käitun abielus nii naise kui tütrena ja pean oskama olla ka kasuema rollis. Kuid sel hetkel olin ma valmis mägesid liigutama ja ei mõelnud raskuste peale. Abielludes sain endale selle, mida minul lapsena ei olnud – koomiksid, üllatusmunad, telekamängud, värvilise teleka jne. Ka mees ise ütles, et proovib anda seda, millest olin ilma jäänud.

Et olla vajalik ja parim, püüdsin kõigist kõige parem olla. Võtsin endale nii emade, isade, vanaemade, kui sõprade rollid ja kohustused, kuid ma ei olnud mina ise. Tegelikult oli mul väga halb olla, sest ma ei saanud aru, miks minu sees on kasutütre vastu nii erinevad tunded. Ma ei taibanud, mis mind käivitab, mis sunnib käituma nii nagu vahel käitusin. Ma püüdsin ja proovisin mitte olla, teha ja tunda. Vihkasin ennast ja teisi selle eest, et ebaõnnestusin. Jah, praegu ma tean, et mul oli valus näha ja tunda isa ja tütre vahelist sidet – seda, mida minul ei olnud kunagi olnud. Kuid, siis ei suutnud ma tunda teiste pärast rõõmu, et neil on see, mida minul polnud. Neil hetkedel oli mul valus ja kurb, ma tundsin end üksikuna ja sellest sidemest väljajäetuna.

Aeg läks, meil sündis oma tütar ja kasutütar kolis ära – jah, selles oli oma osa ka minu käitumisel. Aeg läks ja esimene abielu lagunes, kuid sel hetkel ei osanud ega mõistnud ma mõelda isa ja tütre vahelise sideme peale, sest ta ei kadunud ju ära, elas lihtsalt teises kohas. Läks veel aega ja abiellusin uuesti, mehega, kellel oli ka teismeline tütar - kui üks õppetund on ikka läbimata, siis tuleb teda uuesti ja uuesti lahendada. Kuigi seekord ei elanud tüdruk meiega, selgus, et ma ei oska, suuda ega jaksa ikka veel. Jälle proovisin, kuid need tunded, mis tulevad sügavalt seest on nii võimsad, et ma lihtsalt ei tahtnud sellises olukorras olla, mida ma ei osanud lahendada. Jäi nii, et isa ja tütar kohtuvad mujal ja mina selles suhtes ei osale. Läks veel aega ja minu tütre isa suri - kuidas, siis mõista sügavuti selle kaotust, mida pole kunagi omanud.

Mõistmine minus, mis ja miks oli olnud, saabus, kui sündis lugu "Kui mina tunnen kadedust...". Isade ja tütarde suhet kõrvalt vaadates anti mulle võimalus, mõista ja lasta lahti oma valust, kuid selle asemel istusin mina oma valu sees ja kaitsesin ennast, sest ei tahtnud ega suutnud valu tunda. Nüüd on minus mõistmine, et hoolimata sellest, kas mina olen või ei ole olemas, tahan või ei taha, jäävad teiste inimeste vahelised suhted ja sidemed ikka alles. Mina saan olla ainult mina ise, kohas, kus mina olen ja sidemes, mis on minuga seotud ja minult ei saa mitte keegi ära võtta seda, mida minul ei ole ega ole kunagi olnud. Sama moodi ei saa võtta keegi minult seda, mis minu sees või minul olemas on.
Mina ei ole mitte kunagi üksi, sest mina ise olen alati iseendaga koos.

Palun vabandust nende käest, kellele ma haiget tegin

Marianne

19.10.2017.a