Üks
kõige raskemini vastuvõetav teadmine on kogemine, et inimene ei saa
mitte alati, kõiges ja kõikjal oma elu muuta. See on tõdemine, et
elatakse oma elu kui vabalangemist, kus puudub kontroll selle üle,
mis, millal ja kuidas täpselt juhtub või juhtumata jääb. Inimene
tahab kogeda muutuste võimalusi ja võimu, sest ta vajab teadmist,
et tema ise on oma elu tee seadja. Kohta, kus muutusi justkui ei
toimu ega saa edasi liikuda nimetatakse paigalseisuks või seisvaks
veeks, kuid inimese hing on rahutu, tema sees on soov kulgeda, et
vaadata silmapiiri taha, avastada ja luua, puudutada ja puutudes
muuta oma Maailma – seda Maailma, mis asub temast väljaspool ja
puudutab inimest vastu.
Vahel
tundub inimesele, et tema ise ei saa oma elu muuta, sest mitte alati ei
muutu Maailm nähtavalt tema ümber. Inimese sees kasvab rahutus, tal on
tarve katsetada oma piire ja lükata ümbritsevaid seinu edasi,
endast kaugemale või hoopis ümber, et kogeda seda, mida tema ise
tegelikult muuta saab.
Kui inimene vajab muutusi, kuid talle päris tõsiselt tundub,
et tema ise ei saa talle endale vajaminevaid muutusi ellu viia, siis otsib ta oma
elus üles need kohad, kus ta saab, läbi iseendana olemas olemise,
tahte ja tegutsemise, midagigi muuta ja mõjutada. Inimene ise valib, kuidas ja mis – kas poodlemise, enese välise kujundamise ja
vormimise, kiusamise, provotseerimise, vahetamise, ehitamise,
lõhkumise ... .
Kui inimene väsib proovimast, siis ta vajub
lootusetuse all kössi ja norgu ning lohutab ja vaigistab ennast
söögi, joogi, meelemürkidega ... See, sisemine vajadus, anda endale
teadmine, et soovi korral saab inimene oma elu muuta, võib kasvada
nii suureks, et ta teeb iseendale haiget ja siis ta proovibki, kas ta
saab, oma sisemist suurt valu kustutada teise hoopis teravama valuga - vigastades enese keha ja/ või hinge.
Takistusi
kohates õpib inimene, oma elu muutmiseks, kasutama viha jõudu,
raevu, lõhkumist, pilkamist, karjumist, löömist ... - need on
moodused, mille abil ta proovib mõjutada välist muutuma selles hetkes, kus
inimene ei taha mingil põhjusel enam olla – kohas, kus õppetund
on pooleli, kogemused ootavad läbi kõndimist – need on kohad, kus inimene
kasvab.
Inimene vajab muutusi seal, kus tal ei ole hea olla,
sest keskkond ei tundu õige ega oma olevat. Inimene vaatab enda
seest välja ja proovib muuta oma ümbrust, nähtavat seda, mis ei anna
või ei võimalda talle vajaminevat, seistes, keelates või vaikivana, tema teel ees – see on naerdes, läbi valusate pisarate, oma elu elamine .
Vabalangemine
on kontrolli puudumine, kuid kuidas elada, kui vahel peatub hoog ja
hoolimata pingutusest ei suuda inimene edasi liikuda, siis kukutakse
sügavikku ja tagasiteed ei paista olevat, tuulehood pillutavad oma
tahtmiste järgi ja siis, on vahel vabana vabalt lendamine, see on
hetk, kus tiivad kannavad ja viivad kõikjale.
Kui
inimene astub, siis ta tahab, et tal oleks olemas koht, kuhu jalg
maha toetada. Paigalseis on kogemine, et tal ei ole olemas seda
kohta, mis teda ees ootaks – on olemas see, mis on, nii nagu on ja
see ongi kõik, selle hetke sees. Midagi tuleks kusagil muuta, eest
või paigast liigutada, vahetada või vajutada – on vaja nähtavat
tegevust ja tulemust, et astumise lõpetamiseks vajalik ruum saaks
vabaks. Seisev vesi on kui soo, mis on inimese endasse imenud ja
hoiab teda paigal – väline on kõiges väljas toimuvas süüdi, on
süüdi kõiges selles, mis inimesega toimub ja toimumata jääb –
inimene on asjaolude ohver, sest tema peab ise oma elu läbi elama.
Mis
on see, mis on olemas, mis jääb, mis muutub muutes ja muutudes?
Inimene on üks üürike hetk igavikus, kes on täpselt seal kohas,
kus ta kasvab edasi. Muutus välises saab alguse inimese seest,
väline hoiab teda enda süleluses, kuid inimene rapsib muutustele
vastu, sest tema tahab, et väline muutuks - see on tema jõuetult
jõuline protest kohas, kus inimene tunneb, et väline sunnib teda
ise enda sees muutuma. Mida tuleks endas muuta, kui ei näe vajadust
muutuda, pole seda, kes ettenäitaks ega õpetaks või teeks raske
töö ära. Kuidas vahetada vaatenurka nii, et see, mis enne tegi välises
valupisarateni haiget, tooks nüüd elu huvitavate naljade üle naerdes, pisarad
püksi?
Inimene
ei saa end üleni välise eest sulgeda, sest ta näeb ja kogeb –
see on inimese maine keha, mida ei saa ajas ja ruumis igal hetkel
liigutada. Keha on kaasas Hinge teekonnal, see on raskus, mis seob
maa ja koha, inimeste ja ajaga ühte – see on see, mida tahaks ära
anda, et poleks nii nagu on, vaid oleks teisiti. Enam ei teeks haiget,
kui ei oleks enam oluline see, kuidas ja milline on väline. Väline
võib-olla täpselt selline, milline tema valib olla seni, kuni ta ei
puuduta inimest valesti, hoia kinni ega seisa tee peal ees –
inimene vaatab, näeb ja võtab Maailma vastu läbi oma tunnete - läbi ise enda.
Marianne
17.07.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar