kolmapäev, 17. juuli 2019

Naer läbi huvitavalt erinevate pisarate





Üks kõige raskemini vastuvõetav teadmine on kogemine, et inimene ei saa mitte alati, kõiges ja kõikjal oma elu muuta. See on tõdemine, et elatakse oma elu kui vabalangemist, kus puudub kontroll selle üle, mis, millal ja kuidas täpselt juhtub või juhtumata jääb. Inimene tahab kogeda muutuste võimalusi ja võimu, sest ta vajab teadmist, et tema ise on oma elu tee seadja. Kohta, kus muutusi justkui ei toimu ega saa edasi liikuda nimetatakse paigalseisuks või seisvaks veeks, kuid inimese hing on rahutu, tema sees on soov kulgeda, et vaadata silmapiiri taha, avastada ja luua, puudutada ja puutudes muuta oma Maailma – seda Maailma, mis asub temast väljaspool ja puudutab inimest vastu.

Vahel tundub inimesele, et tema ise ei saa oma elu muuta, sest mitte alati ei muutu Maailm nähtavalt tema ümber. Inimese sees kasvab rahutus, tal on tarve katsetada oma piire ja lükata ümbritsevaid seinu edasi, endast kaugemale või hoopis ümber, et kogeda seda, mida tema ise tegelikult muuta saab. 

Kui inimene vajab muutusi, kuid talle päris tõsiselt tundub, et tema ise ei saa talle endale vajaminevaid muutusi ellu viia, siis otsib ta oma elus üles need kohad, kus ta saab, läbi iseendana olemas olemise, tahte ja tegutsemise, midagigi muuta ja mõjutada. Inimene ise valib, kuidas ja mis – kas poodlemise, enese välise kujundamise ja vormimise, kiusamise, provotseerimise, vahetamise, ehitamise, lõhkumise ... . 

Kui inimene väsib proovimast, siis ta vajub lootusetuse all kössi ja norgu ning lohutab ja vaigistab ennast söögi, joogi, meelemürkidega ... See, sisemine vajadus, anda endale teadmine, et soovi korral saab inimene oma elu muuta, võib kasvada nii suureks, et ta teeb iseendale haiget ja siis ta proovibki, kas ta saab, oma sisemist suurt valu kustutada teise hoopis teravama valuga - vigastades enese keha ja/ või hinge.

Takistusi kohates õpib inimene, oma elu muutmiseks, kasutama viha jõudu, raevu, lõhkumist, pilkamist, karjumist, löömist ... - need on moodused, mille abil ta proovib mõjutada välist muutuma selles hetkes, kus inimene ei taha mingil põhjusel enam olla – kohas, kus õppetund on pooleli, kogemused ootavad läbi kõndimist – need on kohad, kus inimene kasvab. 

Inimene vajab muutusi seal, kus tal ei ole hea olla, sest keskkond ei tundu õige ega oma olevat. Inimene vaatab enda seest välja ja proovib muuta oma ümbrust, nähtavat seda, mis ei anna või ei võimalda talle vajaminevat, seistes, keelates või vaikivana, tema teel ees – see on naerdes, läbi valusate pisarate, oma elu elamine .

Vabalangemine on kontrolli puudumine, kuid kuidas elada, kui vahel peatub hoog ja hoolimata pingutusest ei suuda inimene edasi liikuda, siis kukutakse sügavikku ja tagasiteed ei paista olevat, tuulehood pillutavad oma tahtmiste järgi ja siis, on vahel vabana vabalt lendamine, see on hetk, kus tiivad kannavad ja viivad kõikjale.

Kui inimene astub, siis ta tahab, et tal oleks olemas koht, kuhu jalg maha toetada. Paigalseis on kogemine, et tal ei ole olemas seda kohta, mis teda ees ootaks – on olemas see, mis on, nii nagu on ja see ongi kõik, selle hetke sees. Midagi tuleks kusagil muuta, eest või paigast liigutada, vahetada või vajutada – on vaja nähtavat tegevust ja tulemust, et astumise lõpetamiseks vajalik ruum saaks vabaks. Seisev vesi on kui soo, mis on inimese endasse imenud ja hoiab teda paigal – väline on kõiges väljas toimuvas süüdi, on süüdi kõiges selles, mis inimesega toimub ja toimumata jääb – inimene on asjaolude ohver, sest tema peab ise oma elu läbi elama.

Mis on see, mis on olemas, mis jääb, mis muutub muutes ja muutudes? Inimene on üks üürike hetk igavikus, kes on täpselt seal kohas, kus ta kasvab edasi. Muutus välises saab alguse inimese seest, väline hoiab teda enda süleluses, kuid inimene rapsib muutustele vastu, sest tema tahab, et väline muutuks - see on tema jõuetult jõuline protest kohas, kus inimene tunneb, et väline sunnib teda ise enda sees muutuma. Mida tuleks endas muuta, kui ei näe vajadust muutuda, pole seda, kes ettenäitaks ega õpetaks või teeks raske töö ära. Kuidas vahetada vaatenurka nii, et see, mis enne tegi välises valupisarateni haiget, tooks nüüd elu huvitavate naljade üle naerdes, pisarad püksi?

Inimene ei saa end üleni välise eest sulgeda, sest ta näeb ja kogeb – see on inimese maine keha, mida ei saa ajas ja ruumis igal hetkel liigutada. Keha on kaasas Hinge teekonnal, see on raskus, mis seob maa ja koha, inimeste ja ajaga ühte – see on see, mida tahaks ära anda, et poleks nii nagu on, vaid oleks teisiti. Enam ei teeks haiget, kui ei oleks enam oluline see, kuidas ja milline on väline. Väline võib-olla täpselt selline, milline tema valib olla seni, kuni ta ei puuduta inimest valesti, hoia kinni ega seisa tee peal ees – inimene vaatab, näeb ja võtab Maailma vastu läbi oma tunnete - läbi ise enda.


Marianne
17.07.2019.a



Kommentaare ei ole: