Lennukitega lendavad tirtsud

Üle öö on tirtsud

põllul suureks kasvanud.

Vallatult ei hüppa

ega edasi lenda,

vaid viljakandva maa ees

kumeralt kummardades,

rohelisi hernekaunu korjavad.

Kaugelt maalt tulnult,

lennukil lennutatult,

liiguvad kirjud parved

üle rohetavate põldude.

Kõik korjatakse üles,

midagi maha ei jäeta,

aega ega armu enesele ei anta,

sest tuldud on siia -

tööd tegema,

tööd tegema.

Põllul pole kööki

ega Wee või Puuceed -

seal on päike ja taevas,

hernes või maasikas,

varjav põõsatagune

ja eile oli veel puhas,

kõndimata metsaalune.

Päeval kaovad kastidesse

maasikad ja herned,

õhtul kohalikust metsad

värvi andvad mustikad.

Erinevalt metsaloomadest,

tööloomi kaasinimesed

eriti soojalt ei vaata -

neid on korraga hulgi,

nad on võõrad,

kes teisiti räägivad

ja „huvitavalt” käituvad.

Tirtsude vabadusel on piirid,

mille määravad kohalike naabrid -

suurte põldude pidajad

ja tirtsude siia kutsujad.

Tirtsud ei tule siia

sellepärast, et

nad armastaksid seda maad -

neil lihtsalt on vaja

elamiseks raha teenida,

et mujal oma elu elada.

Kui töölised on põllul,

siis on nad tirtsud,

sest seal on nende paik -

seal olemise eest

tuleb taskusse palk.

Tagasi on tirts inimene

oma enese vaikuses,

ööde pimeduses,

unenägude embuses -

kauge kodu igatsuses.

Marianne

15.07.2019.a