Üle
öö on tirtsud
põllul
suureks kasvanud.
Vallatult
ei hüppa
ega
edasi lenda,
vaid
viljakandva maa ees
kumeralt
kummardades,
rohelisi
hernekaunu korjavad.
Kaugelt
maalt tulnult,
lennukil lennutatult,
liiguvad
kirjud parved
üle
rohetavate põldude.
Kõik
korjatakse üles,
midagi
maha ei jäeta,
aega
ega armu enesele ei anta,
sest
tuldud on siia -
tööd
tegema,
tööd
tegema.
Põllul
pole kööki
ega
Wee või Puuceed -
seal
on päike ja taevas,
hernes
või maasikas,
varjav põõsatagune
ja
eile oli veel puhas,
kõndimata
metsaalune.
Päeval
kaovad kastidesse
maasikad
ja herned,
õhtul
kohalikust metsad
värvi
andvad mustikad.
Erinevalt
metsaloomadest,
tööloomi
kaasinimesed
eriti
soojalt ei vaata -
neid
on korraga hulgi,
nad
on võõrad,
kes
teisiti räägivad
ja
„huvitavalt” käituvad.
Tirtsude
vabadusel on piirid,
mille
määravad kohalike naabrid -
suurte
põldude pidajad
ja
tirtsude siia kutsujad.
Tirtsud
ei tule siia
sellepärast,
et
nad
armastaksid seda maad -
neil
lihtsalt on vaja
elamiseks
raha teenida,
et
mujal oma elu elada.
Kui
töölised on põllul,
siis
on nad tirtsud,
sest
seal on nende paik -
seal
olemise eest
tuleb
taskusse palk.
Tagasi
on tirts inimene
oma
enese vaikuses,
ööde
pimeduses,
unenägude
embuses -
kauge kodu igatsuses.
Marianne
15.07.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar