esmaspäev, 15. juuli 2019

Lennukitega lendavad tirtsud






Üle öö on tirtsud
põllul suureks kasvanud.
Vallatult ei hüppa
ega edasi lenda,
vaid viljakandva maa ees
kumeralt kummardades,
rohelisi hernekaunu korjavad.

Kaugelt maalt tulnult,
lennukil lennutatult,
liiguvad kirjud parved
üle rohetavate põldude.
Kõik korjatakse üles,
midagi maha ei jäeta,
aega ega armu enesele ei anta,
sest tuldud on siia -
tööd tegema,
tööd tegema.

Põllul pole kööki
ega Wee või Puuceed -
seal on päike ja taevas,
hernes või maasikas,
varjav põõsatagune
ja eile oli veel puhas,
kõndimata metsaalune.

Päeval kaovad kastidesse
maasikad ja herned,
õhtul kohalikust metsad
värvi andvad mustikad.
Erinevalt metsaloomadest,
tööloomi kaasinimesed
eriti soojalt ei vaata -
neid on korraga hulgi,
nad on võõrad,
kes teisiti räägivad
ja „huvitavalt” käituvad.

Tirtsude vabadusel on piirid,
mille määravad kohalike naabrid -
suurte põldude pidajad
ja tirtsude siia kutsujad.

Tirtsud ei tule siia
sellepärast, et
nad armastaksid seda maad -
neil lihtsalt on vaja
elamiseks raha teenida,
et mujal oma elu elada.

Kui töölised on põllul,
siis on nad tirtsud,
sest seal on nende paik -
seal olemise eest
tuleb taskusse palk.
Tagasi on tirts inimene
oma enese vaikuses,
ööde pimeduses,
unenägude embuses -
kauge kodu igatsuses.


Marianne

15.07.2019.a

Kommentaare ei ole: