Ohvriks olemise olemuse mõistmise teekond – Üks udune hommik

Oli üks suvine pühapäeva hommik. Päeva algus oli udune, kuid soe. Kaks erinevat inimest olid ühel ajal ühel rajal ja nad kohtusid. Mõlemal oli õigus olla seal, kus ta oli ja teha seda, mida ta tegi. Üks inimene sõitis rattal jõe äärde kala püüdma, teine jalutas kahe koeraga. Üks koer oli lahtiselt ja seisis ratturi teele, too tuli sadulast maha, seadis ratta enda ning koera vahele ja ootas koera omanikku.

Mina olin selle koera omanik ja selle hommikuse kohtumise läbi elanuna sain endaga kaasa kogemuse, kuidas süüdlase ja ohvri rollid vahetuvad ning kui kergesti mina neid kahte kasutasin.

Mina jalutasin nii nagu ikka seal, kus olin harjunud käima. Kõigi nende pikkade kuude jooksul ei olnud ma kunagi ühtegi teist inimest samadel radadel kõndimas näinud. Üks koer on mul rihma otsas, sest muidu kaoks ta loomade jälgedes avarusse, kuid teine, kes veel vapralt edasi kõnnib, jalutab vabalt. Udus seigeldes kõndisime oma mõtetes uidates erinevatel radadel. Korraga nägin eemal udu seest paistvat ratturit ja mõistsin, et vabalt kõndiva koera rada ristub inimese omaga. Ma tundsin pahameelt, et keegi söandas tulla sinna kohta, kus mina end vabana ja kõigist eraldi teadsin olevat. See inimene oli süüdi, et mina ei saanud jätkata harjunud olemist – tundsin end ohvrina, kellelt on ära võetud see, mis tundus enda oma olevat – õigus avarale, inimestest tühjale vabadusele.

Tõttasin ratturi poole ja kartsin, et koer võib natukene kuri olla – tundsin end süüdlasena. Samas hoidsin alles süüdistust teise inimese vastu, sest sellest leidsin koha, kus teise vastu viha kasvatades saada jõudu, et kohtuda selle pildiga, mis mind ees ootas. Nägin, et koer lihtsalt seisis ja vaatas. Jõudsin temani ja klõpsasin rihma kinni. Esimesena laususin tervituse, see järel õigustasin ennast, et olen harjunud üksi olemisega, sest keegi ei käi seal – selle lause taga kõlas taas süüdistus teise pihta ja enese ohvrina esitlemine. Seejärel poetasin vabanduse, et häirisime teist oma kohal olemisega. Rattur ei öelnud ühtegi sõna vastu (arvan, et ta ei ole kohalik ega kõnele soome keelt). Kõndisin koertega ühes kodu poole.

Minu valiku, lasta koer vabalt kõndima, tagajärg oli see, et teine inimene pidi peatuma ja võib-olla tundis ta hirmu looma ees. Ma ei osanud sellist kohtumist ette näha, kuid ma sain seista ja võtta vastutuse oma valiku tagajärje eest, kuid mina vahetasin rolle – ohver, süüdlane, ohver, süüdlane ja alles seejärel vabandasin, sest tundsin, et pidin seda tegema. Üks hommikune hetk, mis näitas mulle ohvri ja süüdlase rollide kasutamist ning läbi selle juhatas teekonnal edasi. Üks lugu, mis kestis vaid mõne minuti, sisaldas endas nii paljut.

Samal päeval kohtusin inimestega, kellega jagasin oma kogemust, kui laotasin nende ette ohvri ja süüdlase mängu olemust – see juhtum aitas neil mõista, kui tavaline ja igapäevane on see mäng meie eludes – me mängime ja vahetame süüdlase ning ohvri osasid nii kergesti, et ei pane oma tegevust tähelegi.

Marianne

11.07.2019.a