Kui naine kaotab veel sündimata lapse, siis ta leinab olemata jäänud
AEGa. Ta ei saa aru, miks ja kuidas juhtus see, mis juhtus – miks
laps tuli, kuid ei jäänud temaga ühes selle aja sisse. Naisele
öeldakse, et see oli loodusevalik, nii lihtsalt juhtub üsna sageli
– astu edasi, sest Sina võid ju uue lapse saada. Valu jääb naise
sisse hirmuna teda saatma - tema ei ole õige olnud, sest temaga tema
sees oli või tema ise tegi, oli või valis kusagil midagi valesti.
Keegi ei suuda naist lõpuni veenda selles, et ta oleks võinud oma
sammud teisti valida, kuid tulemus oleks ikka see sama olnud. Seda ei
saa tõestada, sest kordust ei ole ega tule – laps tuli, oli ja
läks enne, ema meelest, õiget aega.
Kui naine soovib last, siis ta on valmis võtma teise Hinge enda
sisse, ta avab endas ukse ja ootab. Teine Hing tuleb ja on, kuid siis
läheb ära, ta läheb sinna, kuhu temal oli Aeg minna. Naine ei tea,
et teine Hing tuli kingitusena, et sel ühes oldud ajal oleks kaks
Hinge ühes kehas – laps tuli emale toetuseks, et ema astuks
keerulisest hetkest läbi ja kestaks edasi. Selle Hinge ülesanne
oligi kohal olla vaid see üks hetk ja minna ära - laps ei olnud
kaotuse kurbus ega meeleheide, mis kõnnib naisega ühes, kui too
tunneb end ebaõnnestununa, vaid kingitus elule. Kusagil naise elus
oli üks teema, mis vajas kahe hinge ühist jõudu ja selle lahenedes
oli teisel Hingel Aeg minna - see koosolemine ei pidanudki aastaid
kestma.
Nii nagu välises Maailmas tulevad naise ellu teised inimesed, kelle
ülesandeks on ühe hetke kestvas ajas teda saata, et naine teeks oma
elus muutuse, nii on laps oma ema saatja nende ühises ajas, andes
emale lisaks oma jõu, et too tema enese seest tuleva jõuga suudaks
muuta oma elu ning kui selle, Vaikuse Lapse, ema toetav tõuge on
tema lahkumine ema seest, siis ta teeb seda ja läheb oma teel edasi.
Ema valik on, kas viia vajalik muutus ellu, et oodatav laps saaks
tulla ja jääda või tuleb õppetükki korrata.
Kanna oma Hinge eest hoolt - see on midagi keeruliselt kättesaamatut
ja kontrollimatut, see on abstraktne kujutelm. Elav laps ema kõhus
on selgem ja mõistetavam, kuid tegelikult on seegi ühe Hinge eest
hoolt kandmine. Kui laps sünnib vaikivana, siis tunneb ema end
süüdlasena, et ta ebaõnnestus emana, kuid samas ka ohvrina, sest
tema jäi ilma lapsest, kes pidi saabuma. Need on ühe inimese
kannatused oma elu elades, kuid kes suudab mõista ema tema süüteo eest
õigeks. Kuidas, millal ja milles leiaks naine enda lunastuse –
need on inimese inimlikud küsimused iseendale.
Millal leiab naine mõistmise, et ei tema ega laps pole olnud ohvrid
ega süüdlased, vaid inimestena elanud hinged, kel oli oma tee
kõndida. Lõpliku lõpuna tundunud lugu ei ole loo lõpp, sest AJA loo sees on laps Hingena alati olemas. Koosoldud hetk ei ole valu,
millega ühes elada vaid Kingitus, keda tänuga mäletada.
Marianne
02.07.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar