teisipäev, 2. juuli 2019

Vaikuse Laps – miks Sa tulid, kui Sa ei jäänud





Kui naine kaotab veel sündimata lapse, siis ta leinab olemata jäänud AEGa. Ta ei saa aru, miks ja kuidas juhtus see, mis juhtus – miks laps tuli, kuid ei jäänud temaga ühes selle aja sisse. Naisele öeldakse, et see oli loodusevalik, nii lihtsalt juhtub üsna sageli – astu edasi, sest Sina võid ju uue lapse saada. Valu jääb naise sisse hirmuna teda saatma - tema ei ole õige olnud, sest temaga tema sees oli või tema ise tegi, oli või valis kusagil midagi valesti. Keegi ei suuda naist lõpuni veenda selles, et ta oleks võinud oma sammud teisti valida, kuid tulemus oleks ikka see sama olnud. Seda ei saa tõestada, sest kordust ei ole ega tule – laps tuli, oli ja läks enne, ema meelest, õiget aega.

Kui naine soovib last, siis ta on valmis võtma teise Hinge enda sisse, ta avab endas ukse ja ootab. Teine Hing tuleb ja on, kuid siis läheb ära, ta läheb sinna, kuhu temal oli Aeg minna. Naine ei tea, et teine Hing tuli kingitusena, et sel ühes oldud ajal oleks kaks Hinge ühes kehas – laps tuli emale toetuseks, et ema astuks keerulisest hetkest läbi ja kestaks edasi. Selle Hinge ülesanne oligi kohal olla vaid see üks hetk ja minna ära - laps ei olnud kaotuse kurbus ega meeleheide, mis kõnnib naisega ühes, kui too tunneb end ebaõnnestununa, vaid kingitus elule. Kusagil naise elus oli üks teema, mis vajas kahe hinge ühist jõudu ja selle lahenedes oli teisel Hingel Aeg minna - see koosolemine ei pidanudki aastaid kestma.

Nii nagu välises Maailmas tulevad naise ellu teised inimesed, kelle ülesandeks on ühe hetke kestvas ajas teda saata, et naine teeks oma elus muutuse, nii on laps oma ema saatja nende ühises ajas, andes emale lisaks oma jõu, et too tema enese seest tuleva jõuga suudaks muuta oma elu ning kui selle, Vaikuse Lapse, ema toetav tõuge on tema lahkumine ema seest, siis ta teeb seda ja läheb oma teel edasi. Ema valik on, kas viia vajalik muutus ellu, et oodatav laps saaks tulla ja jääda või tuleb õppetükki korrata.

Kanna oma Hinge eest hoolt - see on midagi keeruliselt kättesaamatut ja kontrollimatut, see on abstraktne kujutelm. Elav laps ema kõhus on selgem ja mõistetavam, kuid tegelikult on seegi ühe Hinge eest hoolt kandmine. Kui laps sünnib vaikivana, siis tunneb ema end süüdlasena, et ta ebaõnnestus emana, kuid samas ka ohvrina, sest tema jäi ilma lapsest, kes pidi saabuma. Need on ühe inimese kannatused oma elu elades, kuid kes suudab mõista ema tema süüteo eest õigeks. Kuidas, millal ja milles leiaks naine enda lunastuse – need on inimese inimlikud küsimused iseendale.

Millal leiab naine mõistmise, et ei tema ega laps pole olnud ohvrid ega süüdlased, vaid inimestena elanud hinged, kel oli oma tee kõndida. Lõpliku lõpuna tundunud lugu ei ole loo lõpp, sest AJA loo sees on laps Hingena alati olemas. Koosoldud hetk ei ole valu, millega ühes elada vaid Kingitus, keda tänuga mäletada.


Marianne

02.07.2019.a



Kommentaare ei ole: