XXX- s Alkeemias avaldatud lugu http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/iga-sundinud-laps-on-armastuse-kingitus-naised-valges-seisavad-lapse-eest-ja-korval?id=83761211
Naine ulatab sünnitades oma lapse,
mehe kui universumi poole, soovides kinkida Maailmale selle, kes
sündis läbi tema. Mees, kui universum ja naise elu keskpunkt võtab
kingituse vastu ja annab naisele austusega koha enese kõrval, et
koos seista, saata ja toetada ühise lapse teekonda Maailmas. See
laps on Armastusega Maailma vastu võetud ja ta on kingitus
iseendale, kes armastust kogenuna jagab seda kogu Maailmale - olles
kingitusena kingituseks kõigile.
Kui,
aga mees kui universum pöördub naisest ära, ei tunnusta naist ega
tunnista last, siis see laps on küll sündinud, aga ta ei
ole veel Maailma vastu võetud. Tema tee on võitlus iseenda ja oma
koha eest, ta on olemas, teda kuuldakse ja nähakse, kuid ta sumbub,
sest tema sees ei helise Armastust, mida ta ei kogenud, kui mees
jättis oma ülesande täitmata ja ei võtnud tema ema
kingitust vastu ega andnud emale kohta enese kõrval.
Kui
naine võtab lapse endas vastu, muudab oma elu keskpunkti asetades
lapse sellele kohale ja loob ringi vaid neist kahest, siis
kogeb laps armastust, ta on hoitud ja saadetud. Kui naine valib
tunnete tee, siis ütleb ta lapsest lahti, sest lapse tulek
oli pettumus. Naine täitis oma ülesande, kuid oodatud tasu jäi
saamata. Naine võib lapse päriselt ära anda või teda küll
kasvatada, kuid ta ei tunne, et nad oleksid ühte seotud. Naise
ülesanne oli sünnitada laps ja seda ta ka tegi, kuid kuna mees ei
võtnud teda ega tema kingitust Armastusega vastu, ei andnud talle
kohta oma kõrval ega kinkinud uhkusega last Maailmale siis naine
alles otsib oma teed.
Kuidas
leiab laps Armastuse, kui isa ei leidnud endas kohta, kust anda ja
ema oli Armastuses pettunud. Kuidas saab laps olla kingitus
Maailmale, et Armastust kogenuna jagada seda südame
helisedes kõigile. Suguvõsa Naised Valges, kes on vanemad kui
naine, seisavad lapse eest ja tema kõrval. Nemad võtavad, kui
vanemad seda mingil põhjusel ise ei teinud, vastutuse
lapse eest endale. Nemad võtavad lapse vastu ja kingivad ta
Armastades Armastuse kingitusena Maailmale. Nemad aitavad
suguvõsa naist, kes vajab aega ja nii on nad seni
lapsega, kuni naine iseenda teed käib ja on ühel hetkel valmis
oma kohale astuma. Nemad seisavad lapse eest, toetavad tema teed,
avavad uksi, siluvad radu, toovad vastuseid tema teele. Naised Valges
räägivad läbi looduse, loomade, taimede, lillede, sõnumite,
märkide jne - kõnelevad südame ja lihtsa teadmise
keeles.
Kuid
füüsiliselt reaalses elus ei ole lapse kõrval justkui kedagi ja
nii tunneb ta end üksinda Maailmas olevat, kuid tegelikult on temal
ja temaga koos rohkem kui ta ettekujutada oskab. Ta ei oska vaadata
naiste piirjooni ega taju nende puudutusi inimeste omadena, kuid nad
on tema elus olemas, kuidas muidu seletada kõike seda, mis temaga
sündinud on, sest tegelikult on ta kogu aeg hoitud, kaitstud ja
armastatud olnud ja oma sisemuses seda ise teadnud. Kuid
inimesena on ta oma tunnetes ja õppetundides käivana tahtnud käega
katsutavaid ja silmaga nähtavaid tõendeid omada.
Laps on end lõhkunud, püüdes saada siin Maailmas
seda, mida ta usub, et tal ei ole – Armastust.
Reaalses
elus võib argipäev tunduda raske, sest kõik tuleb vaid läbi
enda, iseenda eest üksinda seistes. Kuna üks lüli liinis ei tööta,
siis ongi suguvõsa energial keerulisem lapseni jõuda ja tema elus
osaleda. Sellisel lapsel tuleb tugevam ja osavam olla ning ta ongi
seda ega ta muidu sellist väljakutset poleks saanud. Lapsel on
olemas kõik, mis tal on vaja, ainult natuke teistmoodi, teisel kujul
ja viisil. Laps ei teadnud, et Armastust saab kogeda ja tajuda
erinevalt. Tema oli oodanud seda ainult ühest kohast – temale
sünnist tuleneva õigusega kuuluvast kohast, kuid kuna ta sealt seda
ei leidnud, siis arvas laps, et tema sees ei ole Armastust, kuna tema
Maailma ei vastanud talle.
Laps
takistab oma teed, kui nutab taga, igatseb ja ootab oma füüsiliste
vanemate armastust. Jõuga ei saa võtta sealt, kus seda ei anta.
Võib olla tõesti ei leia mees ega naine siin oldud ajaga endas
jõudu, et võtta uhkuse ja Armastusega vastu oma laps, kuid teisele
poole minnes muutuvad tunded olematuteks, sest seal ei ole
need enam olulised ja siis asuvad nad oma kohtadele lapse
seljataha ja sidudes end ühte, annavad talle selle, mida siin elus
olles ei olnud võimelised tegema - annavad tingimusteta vanemliku
Armastusega koha oma südametes, sooviga olla kohal, hoida ja kaitsta
oma last. Emal ja isal on oma tee käia, seni seisavad lapse kõrval
Naised Valges, kes annavad edasi kõik, mis lapsel on vaja. Lapse tee
on selline nagu ta on, ta ei ole üksi ega üksinda, tal on
rohkem kui enam, sest tal on kõik, mis Universumil just talle anda
on ning see jõuab temani just sellisel kujul nagu ta jõuab.
Kui laps tunnetab südamega, kuulab oma hingega,
siis ta kuuleb, kuidas loodus, märgid ja sõnumid temaga räägivad
- see on lapse helisevale südamele vastu helisev Maailm (sel hetkel lendasid linnud puulatva ja laulsid).
Kui
Naised Valges on lapse reaalsus (hele leht langes minu ette), siis naised muutuvad tajutavamaks ja
nähtavamaks, nende kohalolu ja jõud kasvavad, sest see, mille
olemasolu usutakse ja teatakse ongi reaalselt
reaalsuses olemas. Avades sisemise teadmise, võttes
Naised Valges iseendas vastu ja andes neile endas
koha, siis ei pea naised tulema läbi lapse kaitse vaid Armastusel on
vaba vool. Laps tajub, näeb, kuuleb, mõistab ja teab, et Armastus
on kõiges ja kõikjal tema ümber, oli eile, on täna ja saab homme
olema, on alati temaga koos ja tema sees siin selles Maailmas –
laps on Naiste ühise Armastuse kingitusena kingitus iseendale ja
Maailmale, Armastusega vastu võetuna Armastust kogenuna Armastust
jagamas.
Tuul
tuleb ja paitab, lind laulab jutustades lugu, ta toob
sõnumeid, leht ja sulg poetuvad märgiks, numbrid juhatavad teed –
Maailm on avardunud, sest laps näeb, tajub, mõistab ja kuuleb kõike
uuel moel – Armastusega, mis temas heliseb.
Marianne
Soomemaal
29.08.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar